GERLY MEISTER

Katrin jalutas mööda kevadist metsarada. Ta armastas metsas jalutamas käia ja oli sama rada pidi käinud juba mitu aastat igal õhtul. Talle meeldis jälgida kuidas loodus aastaaegade vaheldudes muutub ning kohtuda teel juba tuttavaks saanud metsaasukatega. Siin elas siilipere,kellele Katrin aeg-ajalt pesa lähedale alustassile piima valas ning tuttav oli ka rebane,kes vahest oma ootamatu ilmumisega katrinit ehmatas. Samuti võis siin aeg-ajalt kohata noormeest kes oli pärit teispool metsa asuvast talust. Poiss käis siin metsades ratsutamas oma ilusal kõrvil märal. Katrin polnud kunagi leidnud julgust poisiga juttu teha,et küsida kas ka tema võiks kunagi ratsutama tulla.

“Ükskord ma seda teen”,arutles Katrin endamisi. Katrinile meeldisid väga hobused. Nad tundusid nii omaette ja majesteetlikud olevused. Tüdruk jalutas vahest läbi metsa  poisi maja juurde ning istudes ühel suurel kivil kopli ääres vaatas neid ilusaid loomi tundide viisi. Ta ei teadnud hobuste maailma kohta midagi ja võis vaid unistustes kapata üle heinamaa ,tuul kõrvus kohisemas. Päriselus tundis ta ,et aukartus nende suurte loomade ees takistab tal neile isegi piisavalt lähedale minna,et võiks suruda oma sõrmed nende pikka lakka.

Ka täna lootis Katrin kohata noormeest,et siis julgus kokku võtta ning hobuste kohta küsida. Ta teritas kõrvu,et kuulda kapjade astumist pehmel samblal. Hobused polnud ainus põhjus,miks Katrin poissi kohata tahtis. Iga kord teda nähes käis tüdruku kehast läbi soe voog ning ta süda hakkas kordi kiiremini põksuma. Ilmselgelt oli ta poissi armunud.

Korraga jäi neiu seisma märgates midagi ebatavalist. Kraavipervel põõsa all lesis mingi suur pruuni karva kogu. Hetke jooksul oli tüdruku tunne ,et tahaks jooksu pista. See võib olla karu või mõni muu suurem kiskjaline loom. Katrin kõhkles hetke ,ning nähes,et karvane kogu ei näita välja elumärke ,liikus ettevaatlikult lähemale.

Korraga kogu liigatas ning tüdruk kargas kiljatades paar sammu eemale. Paigale sundis teda jääma see, et pikema rohu seest tulid nähtavale looma jalad. Need ei sarnanenud millegi poolest karu ega mõne muu kiskjalise küünistega käppadele. Need olid pikad ja peenikesed ning jalgade otsas olid……..kabjad. Katrini süda peksles kui ta liikus sammhaaval loomale lähemale. Kogu oli nüüd jälle liikumatu. Kui tüdruk oli juba piisavalt lähedal nägi ta maapinnal lamavat hobust. Mida tegi hobune metsas põõsa all? Loom oli kondine ning hingas vaevu. Tema näost vaatasid vastu suured tuhmid silmad mis piidlesid hirmunul pilgul lähenevat tütarlast. Hobune kergitas nõrgalt pead,et tulijat paremini näha. Ta proovis tõusta kuid need olid jõuetud katsed. “Kust sa küll siia said ? Mis sinuga juhtunud on ?” ,sosistas tüdruk vaevatud loomale. Katrin teadis,et kui ta kohe midagi ette ei võta ,siis hobune sureb. “Ma tulen kohe tagasi, pea vastu!” ütles ta vaikselt ning jooksis edasi talu poole. “Seal leidub kindlasti keegi kes aitab,nemad ju teavad hobustest kõike”,lohutas neiu end.

Maja hakkas juba puude vahelt paistma. Järsku märkas Katrin talu poolt lähenemas ratsanikku. See oli noormees oma kõrviga. Poiss jättis tüdruku juurde jõudes ratsu seisma ning vaatas neiule esimest korda silma. Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega ratsanikule ette ning vajus siis kännule istuma.Nii väsinud oli ta kiirest jooksust.

“Anna käsi!”, lausus poiss meeldiva maheda häälega. Mõnes teises olukorras oleks Katrin õnnest minestanud kuid praegu polnud aega kaotada. Loom oli hädas. Tüdruk ulatas poisile käe ning noormees tõmbas ta järsu liigutusega enda ette sadulasse.

“Juhata teed”,käskis poiss äreval häälel.

Paari hetke pärast olid nad juba paigas ,kus Katrin oli looma lebamas näinud. Hobune polnud oma asemelt liikunud, kuid tal oli õnnestunud end veidi püstakile ajada. Teist mära nähes hirnatas ta vaikselt ning tõmbas sõõrmetesse teise hobuse lõhna.

” Nii,kuula mind nüüd. Võta mu ratsu ja sõida nii kiiresti kui suudad mu vanemate tallu. Ütle neile, et Kevin saatis su.Seleta lühidalt ja kiiresti ,milles probleem. Las nad võtavad treileri ja veel mõndagi vajalikku ning juhata nad siia. Kärme tegutsemine võib selle hobuse päästa!”, jagas noormees Katrinile juhtnööre ise vaikselt haige looma poole liikudes.

“Aga ma ei oska…….”,

” Hoia lihtsalt kõvasti kinni ja lase Moonal joosta. Roni sadulasse!”

Katrin vinnas end suure vaevaga kõrge looma selga. Kevin tuli,haaras ratsmetest ning juhatas hobusele õige suuna kätte.

” Suru talle nüüd kandadega vastu külgi ja hoia kõvasti kinni!”, õpetas Kevin.

Tüdruk tegi nagu öeldud ning mära kihutas tuulekiirusel kodu poole galoppi. Õhk vihises Katrini kõrvus ning hingatagi oli raske. “Selline on siis minu esimene ratsutamiskogemus”, käis Katrinil mõte läbi pea.

Peagi oli ratsu oma hingetu ratsanikuga koduväravas ning värisevate jalgadega neiu ronis sadulast alla. Ta võttis hobuse käekõrvale ning läks väravast sisse. Juba eemalt nägi ta talli juures sõnnikukäruga keskealist meest. Mees märkas ka kõhklevat neiut ning astus lähemale. Nähes poja ratsut ratsmeidpidi tüdruku peos mees ehmus.

“Kus Kevin on ? Kas midagi juhtus?”

“Keviniga on kõik korras aga….”. Ikka veel hingetu Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega maha. “Kevin ütles ,et te läheksite treileriga sinna ja võtaksite veel vajalikke asju kaas. Ma ei tea mida ta nende all mõtles”.

Mees võttis Katrini higisest pihust ratsmed ja kiirustas hobusega talli poole. Mõne aja pärast jooksis ta sealt välja ning temaga oli veel kaks nooremat meest. Kevini isa viipas katrinile ning nad istusid autosse,mille taga kahekohaline metallikpunane treiler.

Kevin oli seljast võtnud oma fliisjaki ning heitnud selle nõrkenud hobuse turjale. Maapind oli alles niiske ja hobuse karv märg. Mära pilk oli rahunenud ning ta ei värisenud enam. Kevin oli teda paar korda tõusma ärgitanud kuid mõtles siiski hobuse jõuvarud säästa ajaks kui vanemad treileriga jõuavad. Poiss veidi muretses tüdruku pärast,kelle ta nii kergekäeliselt oma ratsuga teele oli saatnud. Ta kartis et neiu võis poole tee peal kuskile maha pudeneda ning viga saada. Poiss ohkas kergendatult kui põõsate tagant ilmus nähtavale maastur punase hobuveokiga. Ka mära kergitas pead,et paremini näha. Ta silmisse ilmus taas kerge rahutus. Autost hüppasid välja Katrin, Kevini isa ning paar sulast.

“Tulge siia!” hüüdis Kevin ning viipas käega. “Aga ettevaatlikult”, hoiatas ta siiski igaks juhuks.

Kevin võttis isa käest köie ning libistas selle vaikselt üle hobuse pea. Siis tõusis ta püsti ning sikutas köiest õrnalt.Mära tegi katse tõusta ning mehed asusid kohe teda kerest toetama. Nad ei tohtinud lasta loomal tagasi oma asemele vajuda kui ta on suutnud end juba veidi kergitada. Kevin meelitas eest rohkem sõnadega kui köiest tirides ning tundus,et see rahustas ning julgustas hobust tõepoolest end kokku võtma. Ka Katrinil,kes kõike toimuvat kõrvalt jälgis, tekkis hinge seletamatu rahutunne. See Kevini hääl,millega ta loomaga rääkis…see oli midagi väga erilist. Sellest õhkus soojust ja südamest tulenevat soovi aidata. Nüüd oli Katrin juba täiesti kindel, et hobune on heades kätes ning tuleb oma nigelast olukorrast tervena välja.

Kevin ja mehed olid jõudnud niikaugele,et mära seisis jalgel. Need küll värisesid ning tundusid igati ebakindlatena kuid see oli suur edusamm. Hobuse jaoks oli see olnud meeletu pingutus ning Kevin lasi tal mõne hetke lihtsalt seista ning end koguda. Ka meestel oli nahk rassimisest märg. Kuigi hobusest oli järel vaid luu ja nahk, oli tegu siiski suurekasvulise loomaga.

Katrin ei pidanud vastu ning küsis vaikselt poisi käest:” Kas temaga saab kõik korda?”

“Seda on veel vara öelda. Tema olukord ei ole kiita. Ta on tugevalt nälginud ning ka veepuudus on tõsine probleem. Tundub,et ta on siin juba tükk aega lebanud ja külmetanud. See kõik toob kaasa omad probleemid. Kui me ta vaid nüüd talli treilerisse ja talli saaksime,oleks kõik märksa kergem.”

Hobune seisis peaaegu veoki kõrval ning allalastud trapini oli teha vaid mõned sammud. Kevin silitas õrnalt looma kõhna kaela ning sositas midagi. Katrin ei kuulnud,mida poiss rääkis aga oli kindel, et ta julgustas looma edasi liikuma. Mehed seisid kahel pool hobust,valmis teda toetama kui ta peaks tasakaalu kaotama. Mõne hetke pärast väristas hobune lakka ning kõigi suureks rõõmuks astuski trapile vajalikud sammud lähemale.Kevin tõmbas ettevaatlikult köiest ning ebakindlate sammudega komberdaski vaene loom talle treilerisse järele. Kartin ohkas kergendatult. Kevin teadis,et on vara veel hõisata. Nende kordaminek võis veel pöörduda.

“Kas tuled kaasa?” küsis poiss Katrini käest kui oli trapi üles tõstnud ning kinnitanud.

“Ma..ma vist ei saa täna kauem väljas olla”, lausus tüdruk märgates, et metsaalune hakkab juba vaikselt hämarduma. “Pean koju tõttama.”

“Olgu. Aga sa võid ju homme talusse tulla kui sa soovid.”

Katrini hing hõiskas sees.

“Jah,ma tulen kindlasti”, naeratas ta poisile ning pööras siis minekule. Ta kuulis ,kuidas  mootor käivitati ning auto õrna koormaga ettevaatlikult kohalt liikus.

“Pea vastu!” sosistas tüdruk tagasi vaadates.

***

Pärast seda õhtut jäi Katrin haigeks. Küllap oli jahedal õhtul närveerimisest higistades külmetanud. Tal oli kõrge palavik ning kõik see aeg nägi ta unenägusid kõhnast ja nõrkenud hobusest kes lamas põõsa alla ja vaatas suurte abipaluvate silmadega inimesi ,kes temast ükskõikselt möödusid. Katrin üritas meeleheitlikult neid kinni pidada ja seletada ,et loom vajab abi ning et keegi midagi ette võtaks. Kõik möödujad olid nagu transis ega kuulnud ning näinud midagi. Nad olid silmitud ja kõrvutud, võimetud kuulma või nägema abitut looma ja ahastavat noort tüdrukut.

„Appi! Aidake keegi ometi!“ hüüdis ta läbi une.

Vanemad,kes juhtunust midagi ei teadnud vaatasid teda kaastundlikult ning lootsid tütre kiiret paranemist.

Ka siis kui tüdruk hakkas tervemaks saama kõikus ta tihti une ja ärkveloleku piiridel ning nägi luupainajaid  kurbade silmadega surevatest hobustest.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tundis Katrin ennast juba päris hästi. Ta keha oli küll haigusest kurnatud kuid pea oli selge ning palavikkugi polnud enam. Ta oli haige olnud kaks nädalat ja ta ei mäletanud sellest peaaegu midagi.

Tüdruku vanemad hingasid kergendatult kuna see oli ka nende jaoks väga raske aeg olnud. Veel mõni päev edasi ning Katrin tõusis juba voodist. Ta sõi isukalt ja tarbis vitamiine,mis andsid tagasi haiguse poolt viidud jõu. Nüüd lubas arst teda juba ka välja ning kinnitas ,et haigus on täielikult taandunud.

„Hommik!“ hõiskas Katrin  söögitoas einestavatele vanematele.

„Hommik sullegi!“ vastas ema rõõmsalt vastu.

„Nonäed, meie uinuv kaunitar ka voodist lahti saanud“ nokkis isa muiates. „Muide“ tegi ta järsku kavala näo „ Sind käidi otsimas, korduvalt“.

„Kes mind otsida võiks? Sõbrannad on kõik suveks mööda ilma laiali. Minu teada ei tohiks ükski siinkadis olla.“

„ Noh see küll eriti sõbranna moodi välja ei näinud. Pigem nagu…..sõber või nii“ pilgutas isa silma.

„Ahh ?“

„Noojah. Paar päeva hiljem kui sa olid just haigeks jäänud saabus meie õuele sõna otseses mõttes prints valgel hobusel. Njah ,hobune küll valge polnud aga noormees andis printsi möödu välja küll“ seletas isa. Ema noogutas kaasa.

„Issand! Ja ta käis siin mitu korda?“

„ Jaah. Kui sai teada,et sa haige oled siis käis ikka küsimas su käekäigu üle.“

„Ma pean minema. On midagi väga olulist……Söön hiljem.“

Katrin polnud eales niimoodi rattaga kihutanud. Peagi oli ta juba tuttavas taluväravas ning ronis oma sõiduvahendilt maha. Ta avas värava ning kõndis vaikselt hoovi. Õues polnud kedagi näha kuid talli poolt kostus hobuste hirnatusi ja vaikset jutukõminat. Katrin jalutas sinnapoole kust hääli kuulis ning leidis end peagi kõndimas mööda talli vahekäiku. Kahel pool teda sirutasid uudishimulikud hobused kaelu et tõmmata sõõrmetesse  võõrast lõhna. Katrin nägi eespool inimeste varje ning liikus kõheldes sinnapoole.

„Tere tüdruk!“

Katrin ehmatas meeletult , sest mees,kes teda kõnetas ,astus järsku välja tühjast boksist ,millest tüdruk just möödunud oli.

„Tere!“ vastas neiu, kui oli ehmatusega rütmist kõrvalekaldunud südame jälle õiges taktis põksuma rahunenud.

„Kas tulid ratsutama ?“

„Ei….ma arvan ,et mitte. Ma otsin ühte hobust. Õigemini tahaksin teada kust ma kevini võiks leida?“

„Millist hobust sa otsid? Kevin peaks muide olema seal talli taga platsi peal. Tegeleb seal ühe loomaga.“

„Aitäh. Kas ma võin sinna minna?“

„Eks ikka“ vastas mees ning naeratas.

Katrin kõndis mehe osutatud suunas ning talli tagumisest uksest väljudes leidis ta end suure platsi servast. Liivatatud ala ühes nurgas oli ringikujuline tarandik, kus tüdruk märkaski liikumist ning tundis ära ka tuttava kuju. Ta astus lähemale. Kevin seisis piirde ääres, seljaga tüdruku poole ning jälgis kõrge  kõrge terava turjaga hobust, kes mööda platsi jalutas. Loomas tundis neiu ära tollesama, kes lebas metsas põõsa all. Siis ei suutnud ta omal jõul tõustagi aga nüüd jalutas üsna käbeda sammuga mööda ringi. Tema paarinädala tagusest olekust andsid märku väljapaistvad ribid ning ninasõõrmeist valgub hele ollus. Tema silmis oli aga midagi, mida tol õhtul sealt leida ei võinud. See on elutahe, arvas Katrin poisi selja tagant looma jägides.

„Hei!“ Kevin oli pöördunud ja neiut märganud.

„Tere“ jäi Katrini tervitus poisi üllatushüüatusest veidi tagasihoidlikumaks. „Kas see on sama….?“ osutas ta hobuse poole.

„Jah, see on sama hobune. Uskumatult kiiresti taastunud. Paar päeva peale siiatoomist oleks ta peaaegu otsad andnud aga siis hakkas ümbritseva vastu huvi tundma, sööma ning paranema. Kui ma muinasjuttudesse usuks, siis võiksin öelda, et see on ime“ seletas Kevin lõbusalt.

„See on nii hea kuulda. Ma olin haige vahepeal.“

„Ma tean jah. Su vanemad ütlesid mulle. Ma käisin vahepeal sind otsimas, arvasin,et sa järsku ei julge ise siia tulla.“

„Aitäh. Ma poleks vist julgenud ka.“

Kevin naeratas.

„Ei maksa nii uje olla. Kas teen sulle talliekskursiooni ?“

„ Kui see tüli ei tee. Ma mõtlen, sul oli siin miskit pooleli ehk.“

„Ei ma niisama vaatasin siin , kuidas Elektral läheb.“

„Elektra? See on ta nimi ? Kust te teada saite?“

„ Ei saanudki. Panime selle nime talle ise ja ta tundub sellega igati rahul olevat. Isa veel uurib kust ja kuidas ta sellises olekus siiakanti sattus. Siiamaani ei tea me suurt midagi ta eelneva elu kohta. Kui vaid seda, et see polnud eriti hea. Välimuse järgi võib ta traavel olla ning ehk jäi ta lihtsalt kuskil üleliigseks. On selliseid värdjaid küll, kes viskavad hobuse, kes piisavalt raha sisse ei too, lihtsalt minema, annavad ära või kohtlevad nagu kaltsu. Deem ma vihkan selliseid närakaid!!!“

Katrini nägu vajus sellise jutu peale pikaks.

„ Peksta hobust selle pärats ,et ta ei too piisavalt sisse??? Ma ei usu seda!“

Kevin ohkas.

„Tüdruk, sa ei tea hobumaailmast tuhkagi.Siin toimub hullematki.“

Katrin jõllitas poisile suurte silmadega otsa.

„Lähme nüüd. Meie hobuse delavad hästi ning seda ka pärast pensionile minekut. Ma tutvustan sulle oma hoolealuseid“.

Nad pöördusid talli poole ning vahekäigus liikudes tutvustas Kevin Katrinile uudistavate hobuste nimesid ning iseloomuomadusi. Pikapeale Katrini ujedus lahtus ning nad lobisesid poisiga juba nagu vanad sõbrad. Katrin küsis küsimusi hobumaailma kohta ning poiss polnud seletustega kitsi. Nad jalutasid tallide vahel ja koplite ääres kuni Katrin leidis, et peab hakkama koju minema.

„Tule homme jälle!“ kutsus Kevin.“Ma võiksin sulle ratsutamist õpetada. Homme pole vaja mul kuskile sõita ja mu sõiduhobustel on ka puhkepäev.Tule kindlasti!“

„ Loomulikult kui sa nii ütled. Siin on tore.“

„Sina oled tore“, lausus Kevin, mille peale tüdruk punastas ning ratta selga hüppas.

Katrin oli terve õhtu nii elevil, et muudkui vadistas vanematele Elektrast, Kevinist, tallist ja teistest hobustest, keda ta näinud oli. Ta avaldas isale soovi ratsutama õppida ning mees lubas selle peale hommikuks järele mõelda. Katrin lamas veel enne magamajäämistki pikalt avali silmi lage    silmitsedes  ja mõeldes ,kuidas küll unistused vahest täituvad.

Kui Katrin lõpuks siiski talusse jõudis, polnud õue peal näha inimhingegi. Talli tagant kostus aga hobuse hirnatusi. Need olid paanilised ja hirmunud häälitsused mis sundisid tüdruku kohemaid sinnapoole jooksma. Ta jõudis talli tagumise otsaukse juurde,mille tagant hääledki tulid, ning tasandas igaks juhuks sammu. Tüdruk ei julgenud kohe välja Elektra aediku juurde tormata kuna ta ei teadnud ,mis seal toimub. Ta hiilis väriseval sammul ukse taha ning piilus sealt välja. Vaatepilt pani tal südame kiiretsi taguma ja paigale tarduma. Elektra aediku juures seisis neli meest ja treiler. Kaks hirmuäratava välimusega jõmakat passisid treileri trapi külgedel. Veok oli aetud hobuse aediku väljapääsu avasse ning kolmas , ilmselt kõige tugevam meestest oli haaranud Eletra päitsetest ja neljas  ajas looma suure piitsaga lahmides treileri poole. Hobune oli tõeliselt endast väljas ,kuid haigusest tingitud nõrkuse tõttu ei suutnud ta suurt vastupanu osutada. Tal jäi üle vaid meeleheitlikult hirnuda kui mees talle järjekordse siraka piki külge virutas. Hobune oli üleni vahus ja ilmselt väga väsinud, sest liikus iga piitsalöögiga veoki trapi poole. Ootamata ära ,mil hobune tervenisti  haagises sees on, lajatasid mehed tagaosa kinni ja loom sai tugeva obaduse vastu kandu.

Katrin i jalad olid nagu kivisse valatud. Ta peas vasardas vaid üks mõte. „Kus on tallitöölised, kevin ja tema isa? Kus nad kõik on ,et ei kuule meeleheitel looma karjeid. Kes on need mehed ja mida nad Elektrast tahavad?!“ Tüdruk pöördus, et joosta abi kutsuma kuid koperdas selja taga oleva ämbri otsa mis kohutava kolinaga eemale veeres. Veel enne kui Katrin jõudis püsti tõusta ja  vertsevatest põlvedest hoolimata edasi tormata , haaras tugev käsi ta ümbert ning tõstis õhku. Tüdruk kiljatas ning rabeles mehe haardes. Siis kaotas ta teadvuse.

Katrin ärkas pimedas ruumis. Tal polnud õrna aimugi ,kus ta olla võiks või kui kaua nad olid sõitnud. Kui tüdruku silmad veidi seletama hakkasid, nägi ta ,et asub ilmselt mingi talli rakmeruumis. Seal oli segamini põrandale pillutud sadulaid, valjaid, tekke ning muud atribuutikat ,mille otstarvet katrin ei teadnudki. Tüdruku pea lõhkus valutada ning külg oli kivipõrandal lebamisest kange. Ruumis oli rõske ja esemed haisesid niiskuse järele. Katrin ajas ennast vaevaliselt püsti ning üritas välja piiluda. Ilmselt oli see mingi kivist kuuri moodi ehitis. Ühes seinast leidis tüdruk pisikese aknakese ,kuid see oli kaetud tiheda mustuse korraga. Klaasi ja raami vahel olevast praost võis siiski hea soovi korral veidi välja näha. Katrin suruski oma näo vastikustundega klaasi vastu ja püüdis pilust vaadata. Vaateväli oli küll piiratud kuid ta märkas siiski hoovi kus vedeles kõikvõimalikku kila -kola. Seal olid vanad traktorijäänused, paar autoromu ning mingid põlluharimisriistad. Otse tüdruku vangiruumi vastas asus veel üks ilmselt sarnane kuur , mille ukse ees magas sügavat und hiiglaslik pulstunud karvaga koeravolask.  Õu oli porine ning muda sees rattarööbaste vahel võis tuvastada hobuse kabjajälgi.

„Mis koht see küll selline on ,“ sosistas Katrin endamisi ning pühkis näolt ämblikuvõrku.

„Ma pean siit välja saama.“

Tüdruk koperdas üle vedelevate rihmade ukseni ning lükkas seda. Otse loomulikult oli see kinni.

„Need lauad ei saa eriti tugevad olla“, arutles Katrin võimalikku väljapääsu silmitsedes.  Ta võttis hoogu ning lajatas küljega kõvasti vastu ust. See pidas vastu kuid tüdruk langes põlvili ning ta silmisse valgusid pisarad. Ta oli mädanenud ilmega laudu alahinnanud. Valu kandus üle terve keha laiali. Katrin peitis näo kättesse ning nuttis.

Järsku kostis ukse tagant võtme keeramist roostes lukuaugus. Katrin ei julgenud üles vaadata.

„No mis me nüüd sinuga peale hakkame. Rumal tüdruk, pidid sa oma nina meie asjadesse toppima“, kostus Katrini pea kohalt madal mehehääl. Järsku tundis maas kössitav neiu endas meeletut vihapurset. Ta hüppas püsti ja hakkas rusikatega ukseavas seisvale kogukale tegelasele rindu taguma.

„ Mida te endast mõtlete koletud jätised. Mida te Elektraga tegite, kus ta on ?! Lubage mind kohe välja siit urkast….!“ karjus tüdruk .

Jõmikas vaatas teda hetke üllatunud näoga, kortsutas siis kulmu ning viskas sipleva Katrini ühe käega endale õlale. Ta pöördus ümber ning hakkas suurte sammudega kuurist eemale astuma.

„Kuhu sa mind viid? Pane mind kohe maha!“

Tüdruku sõnad kadusid hääletutesse nuuksatustesse. Luksudes ja nuttes tagus ta väikeste rusikas kätega vastu mehe suurt selga.

Nad sisenesid suurde ruumi, mis pidi midagi maneezisarnast meenutama.Selle ühes otsas seisid samad mehed ,kes olid Elektrat treilerisse ajanud . Nad näitasid näpuga suure tüübi ning tolle turjal vehkleva tüdruku suunas ning halli täistis möirgav naerupahvak.

„Mida me nüüd selle pisikese kirbuga siin teeme?“ küsis üks .

„Me ei saa teda igavesti sela uberikus kinni hoida“ tõdes teine.

„Kui vana sa tibuke õige oled“, irvitas kolmas kavala näoga.

„Pole teie asi !“ tigetses tüdruk kui jõmikas oli ta seljast liiavasele pinnale poetanud.

„Vai vai ,mis väike kuradike“, hirnusid mehed naerda. Nad olid ilmselgelt purjus või hoopis mingi muu aine mõju all.

Katrin rapsas püsti ning tegi katse ilkuvate tegelaste vahelt läbi lipsata. Ta tegutses nii kiiretsi ,et uimas mehed ei jõudnud reageerida kui juba oli nobe tüdruk praokil uste vahelt väljas ja putkas metsa.

„Kurat, püüdke ta kinni! See läheb otse menti ju!“

Mehed olid silmnähtavalt närvis ning paar tükki neist kihutas oma juba suhtelislt vedelate jalgade otsa komistades Katrinit jälitama. Tüüpide joobeaste ilmselt tüdruku päästiski.

Katrin jooksis nii kaua kuni ta lõpuks raskelt hingeldades ühe kännujuurika taha maha kukkus. Ta lebas hetke ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Kurjategijad  olid kas alla andnud või siis otsisid teda metsast. Katrini süda peksles meeletult. Kas niimoodi oli ka Elektra nende käest põgenenud ? Kas oli ta jooksnud nii kaua kuni kurnatuna maha varises? Katrin tõusis ning rapsis ennast oksapurust ja samblast puhtaks. Mis edasi? Kas minna tagasi ja leida üles hobune keda nood jõletiselt ilmselt jõhkralt kohtlesid? Riskida sellega ,et ta uuesti kinni nabitakse? Ehk on seal veelgi hobuseid,kes piinlema peavad? Tüdrukul puudus igasugune aimdus selles, kus ja kui kaugel Kevini talust ta olla võis. Teaks kuspool see on siis kutsuks abi. Katrin masseeris valutavat lülge ja kogus mõtteid.

Xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Kevin jõudis isa ja emaga tagasi kiirelt väljakutselt . Isa Karl teenis hobuste treenimise ja müügi kõrvalt lisaraha ka tohtrina ning selja taga oli üks väsitav ja raske poegimine. Mõlemad mehed olid higised ning kaetud suure looma erinevate kehavedelikega. Ema Tiina oli olnud ametis nõrganärvilise omaniku käehoidmisega. Ega seegi ülesanne kergete killast polnud. Suurt kasvu naine oli oma mära siiamaani vati sees hoidnud. Viimaks  otsustas ta  looma tema kuueteistkümnenda  eluaasta juures paaritada. Kordagi poeginud hobusele oli see silmnähtavalt veidi keeruline ülesanne. Varss oli emakas igat muud pidi kui nii, nagu ta seal olema pidanuks. Et kõik pikad jäsemed õigesse suunda ja sirgu saaks pidid kaks meesterahvast kaua ja tugevalt rassima.

Juba väravas jäi Kevin pika pilguga vaatama väljuvaid rattajälgi. Ühelgi nende autol ega muul masinal polnud sellist rehvimustrit. Kas keegi oli neid otsimas käinud?

„Isa,kuule keegi on siin käinud!“

„Mida sina ka kõike tähele paned.“

Talli poolt kostis Tiina kiljatus. Kevin ning Karl jooksid kiiresti suunda,kust hääl oli kostunud . Tühjas boksis ,kus tavaliselt hoiti suurt valvekoera, kes oli paar nädalat tagasi tuttavate juurde paaritama viidud, lebasid üksteise otsas kaks tallipoissi ning vanamees,kes traktoreid parandas. Nad olid käsist-jalust kinni seotud ning nende suud olid teibiga kinni tõmmatud. Õnneks olid nad teadvusel. Kevin vabastas vaesed mehed kiiresti ning need hakkasid läbisegi jutustama.

„Hei hei pidage hoogu. Ma ei saa midagi aru. Mis mehed?“

„No mingid mehed tulid ja lõid meid uimaseks. Kui toibusime siis kuulsime kuidas nad ühte hobust püüdsid ja…..see tüdruk!“

„Mis tüdruk?“ Kevin muutus ärevaks.

„Mingi tüdruk tuli siia ja nad võtsid tema ka kaasa!“

Karl läks meestega toa poole ja Kevin jooksis taha aediku juurde. Juba talli väljapääsu juures nägi ta kummiliaetud ämbrit ja maas vereplekke. Samas oli nokamüts. See oli Katrini peakate.

Väljas oli segitambitud aedik palju nöörijuppe ja samad rattajäljed mis värava juureski. Kevin nõjatus hetkelise nõrkuse ajel aialattidele ning totas pea kätele. Elektra oli varastatud ning ilmselt oli ka Katrin röövlite küüsi sattunud.

Kui peapööritus oli üle läinud, hüppas Kevin rolleri selga ja sõitsi niikaua kui autojäljed pehmes pinnases näha olid. Peagi jõudis ta suure maantee äärde ning märkas rehvidest lahtitulnud poritükke paremale suundumas. Ta sõitis sinnapoole. Järgmisel ristteel ei suutnud noormees enam tuvastada kuhu poole sõduk suundunud oli. Pettununa sõitis ta tallu tagasi.

Toas laua ümber istusid Karl ja mehed, kes üha uuesti ja uuesti seletasid, mida nad täpselt kuulnud olid.

„Seal oli kolm suurt mees kes meid kinni sidusid ja Benno boksi lohistasid. Siis virutas üks neist mulle sellise obaduse, et mul silmade eets mustaks läks.“

„Jah , seejärel virutas ta Martinile ja siis mulle“, lisas teine tallipoiss.

„Noh ja kui ma teadvusele tulin siis hakkasite teie ka enam-vähem toibuma. Martin oligi kõige kauem audis“, nõksas noorem poiss peaga vanamehe poole.

„Kui pea selgemaks sai siis kuulsime kuidas see talli taga aedikus olev hobune hästi kõvasti hirnus ja üks mees karjus teistele, et nood kõvemini ajaks. Mingil hetkel jooksis keegi meist mööda ja jäi tagaukse juures seisma. See oli ilmselt see plika. Vaata see, kes Elektra metsast leidis vist!“

„Jah, see oli Katrin.“ mainis kohalejõudnud ja meeste juttu kuulama jäänud kevin murtult.“Tema müts oli ukse juures maas . Ta vist kukkus või lõid need värdjad teda sest sela oli verd ka põrandal“.

„Just just, mingil hetkel kostus ämbri kolin ja siis nad vist võtsid ta kinni.“Kohe peale seda sõitis masin minema“.

„Kui kaua nende ärasõidu ja meie tuleku vahel aega oli?“ uuris Karl.

„Ma ei oskagi päris täpselt öelda. Seal kinniseotuna kadus igasugune ajataju sootuks.“ vastas noorem poiss Kusti mõtlikult.

„Vast paar tunnikest ikka oli“, nentis Martin.

„Ehk rohkemgi“, väitis vanem tallipoiss Teet.

„Okei, te olete tänaseks vabad,minge puhake läbielamistest.“ ohkas karl ning jäi mõttessevajunult aknast välja vaatama.

„Ehk peaks politseisse teatama“, hõikas ema Tiina ahju juurest.

„ Jah, ma teen seda kohe“, lausus isa ning haaras laualt telefoni.

Kevin läks oma tuppa ning heitis pikali. Selline jama! Kas need võisid olla Elektra eelmised omanikud? Kust nad teadsid ,et loom nende juures on? Mida nad loomaga teevad? Ja mis kõige tähtsam….mida nad teevad Katriniga. Tüdruk on suurte meeste vastu üsna kaitsetu. Kevin lootis ,et Katrinil on nii palju taipu ,et röövlid üle kavaldada ja plehku pääseda. Kas ta oskab talusse tulla? Noormees avas arvuti ning pani mõnesse rohkem käidavasse foorumisse pildiga kuulutused kadunud hobusest. Katrini pilti tal polnud ja poisil oli sellest igas mõttes kohutavalt kahju.

Kui Kevin mõne aja pärast alla tagasi läks, olid seal juba ka Katrini vanemad. Isa oli nende juurde läinud ning  juhtunust rääkinud. Tüdruku vanemad olid närvilised ja veidi tigedadki. Nad püüdsid asja mõistusega võtta ja endale sisendada, et juhtunu pole kellegi teise ,kui rumala juhuse süü. Emotsioonid surusid aga mõistuse tugevalt tahaplaanile. Kevin tervitas neid ning läks välja. Ta saduldas oma kõrvi, hüppas selga ning ratsuats kohta ,kus ta paar tundi varem röövijate jälje kaotanud oli.

Katrin seisis tiheda põõsa varjus ning jälgis õuel toimuvat. Ta oli siiski otsustanud maja juurde tagasi pöörduda riskides purjus meestele uuesti vahele jääda. Hoov oli tühi ning ka auto oli lahkunud. Kuuri küljes ketis olev koer tukkus ega teinud märkamagi peksleva südamega tüdrukut pöösa taga, mitte kaugel temast. Katrin oli juba üsna kaua seal passinud ja veendunud, et maja läheduses tõesti enam ühtegi hingelist peale pulstunud peni pole. Kuskil pidi olema Elektra. Hobune, kelle tõttu selline olukord üldse tekkis ja kellest Katrin juba liiga palju hoolima oli hakanud.

Vaikselt hiilis neiu põõsa tagant traktoririsu varju ja sealt omakorda kuurilobudiku nurga taha. Pooleldi lagunenud sarasid oli ümbruses rohkemgi kui alguses paistis. Nende vahel hiilides oli kergem märkamatuks jääda. Kõik oli vaikne. Koer tundus olema kurt või siis lihtsalt vilets valvur. Ainult magas ega liigutanud Katrini sammude peale kõrvagi. Tüdruk jõudis kuurini, mis oli kõige tervem. Sisetunne ütles talle, et sealt ehk leiab ta, mida otsib. Ta nihutas rasket ukselahmakat just niipalju ,et sai prao vahelt sisse ronida. Sees oli suhteliselt pime. Siin ei olnud palju pragusid ega auke katuses ,kust päevavalgus palju sisse saaks paista. Katrin pingutas silmi, et need hämarusega harjuksid . Eelaimdus osutus õigeks. Ruumi ühes nurgas seisiski Elektra ning vaatas suurte hirmunud silmadega siseneja poole. Katrin astus lähemale ning loom võpatas. Nüüd nägi tüdruk ehmatusega ,et kuuris oli veel kaks hobust.

Ühe hetke seisid kõik tardunult paigal ning siis kõndis Elektra aeglaselt neiu poole, kael välja sirutatud ning sõõrmed puhevil, haistmaks inimolendi tundevirvendusi ning mõistmaks tulija eesmärke.

Katrin seisis liikumatult ja lasi loomal end nuusutada. Peale mõningast veendumist leidis Elektra, et inimene tema ees on usaldusväärne ja tuli parimate kavatsustega. Hobuse vaist ütles ,et tüdruk kardab täpselt sedasama, mida tema ja saatusekaaslased kuuris. Ta hirnatas kergelt ning selle peale julgesid teisedki kaks hobuhinge lähemale astuda.

Katrini peas tekkis mõte, et loomad peavad ainult kuuris välja pääsema. Põgenemisega saavad nad ilmselt ise hakkama. Enda peale ta sel hetkel üldse ei mõtelnud. Hirm ja mõistus käskisid tegutseda. Ta lükkas suured uksed mõlemalt poolt just niipalju lahti, et hobused tekinud vahest välja pääseksid ning astus ise eest. Kolm kõhna looma tormasid vabadusse.

Katrin piilus ukse tagant välja ning veendus ,et mehi pole ikka veel läheduses. Ta libistas end värske õhu kätte ning andis samuti jalgadele valu.

Järgmisel hetkel põrkas ta millegi suure ja sooja vastu. See oli Elektra. Ta seisis tüdruku tee peal ning kaapis jalaga maad.

„Mine! Jookse ära,mida sa ootad!“, sosistas Katrin väriseva häälega. Nüüd tundis ta, et oht on lähedal. Ta ei teadnud kuhu poole peaks jooksma ning vaatas ringi. Tema selja tagant lähenesidki jookuga kaks meest.

„Ta on seal! Hobune ka! Püüdke kinni!!!“ karjus kolmas koerakuudi juurest.

Katrin vaatas Elektra poole ning mõistis, miks hobune paigale oli jäänud. Ta sasis ühe käega looma lakast ja tõukas end kõvasti maast lahti. Loom ei oodanud pikemalt ning kui tundis ,et inimene tal kindlalt seljas istub pöördus ning peagi olid taluhooned ning räuskavad tagaajajad silmist ja kuuldeulatusestki väljas.

Katrin, kartes kihutava hobuse seljast maha pudeneda, surus jalad tihedalt vastu looma külgi ja sõrmed kõvasti tema mitte eriti tihedasse lakka. Suurest hirmust pigistas ta isegi silmad kõvasti kinni. Varsti kuulis ta vaid ,kuidas kabja hääl pehmel metsapinnasel asendus tuhmi rütmilise klopsumisega kõval asfaltil. Elektra oli läinud metsikult galopilt pehmele traavile ja oli tunda tema lõõtsutamist. Söömata olek, vintsutused ja veel mitte päris korras tervis tegid oma töö.

Katrin tegi silmad lahti ning nägi ,et nad olid kohe jõudmas suure maantee äärde.

„Seal ikka meid keegi aitab „ sosistas tüdruk hobusele. Ta patsutas looma kaela ja püüdis teda häälega veenda peatuma. Väljas hakkas juba hämarduma kui nad maantee peale välja jõudsid. Autod tuhisesid mööda ja tundus ,et keegi ei vaeva pead, miks kõnnib üks tüdruk õhtusel ajal hobusega mööda teeäärt. Aeg-ajalt vehkis Katrin kätega mõne masina suunas näitamaks, et nad pole lihtsalt hilised jalutajad. Aga autod vaid vurasid mööda. Mõni silmapaar jälgis neid veel pikalt tagavaatepeeglist kuid peatuma ja olukorda uurima ei vaevunud keegi.

„Nii ükskõiksed on nad“.

Katrin oli tõsiselt üllatunud inimeste suhtumisest.

„Huvitav kuhu jooksid teised kaks vaesekest? Nad tundusid olema veidi paremas seisus kui sina“ rääkis Katrin hirmu peletamiseks Elektraga.

Peagi neiu väsis ning istus teeserval kivile. Hobunegi peatus ning vaatas otsekui küsiva pilguga Katrinile otsa.

„Mul pole õrna aimugi,kus me oleme“ lausus tüdruk üsna lootusetu häälega.

„Me oleme vast juba mitu tundi kõndinud. Juba on päris pime ja meid pole autodest isegi enam näha. Mõnes mõttes on see isegi hea. Ega röövlid käed rüpes istu. Ilmselt otsivad meid.“ Katrin ohkas. Mustas öötaevas süttisid esimesed tähed.

„Kas Kevin ja teised ka meid otsivad? Oh, mida ma küsin, loomulikult on nad juba meie jälgi ajama asunud.  Ehk on nad politseisse teatanud? Kui autoga maanteed mööda otsida siis võidakse meid isgei leida. Kui mul ainult oleks helkur või heledamad riided.“

Tüdruk vaikis hetke. Liiklus oli vaikseks jäänud ja nüüd kostus üle pika aja selja tagant automürinat. Elektra hirnatas.

„Mis on ?“ ehmatas Katrin hobuse ootamatu reaktsiooni peale.

Elektra astus sammu kõrvale tiheda põõsastiku poole ja tüdruk järgnes talle. Auto nende taga oli jõudnud lähemaleja kui nad oleksid tee ääres, oleks laternad neid juba valgustanud. Masin sõitis aeglaselt ja natukene ebakindlalt .

Katrin hakkas värisema ja surus end vastu hobuse sooja keha. Need olid nemad. Ta oli selles täiesti kindel. Mehed olid olnud joogised ja ilmselt suurest vihast veel peale võtnud kui Katrin põgenes. See selgitaks auto kergelt vingerdava trajektoori. Millegi või kellegi otsimisele viitas üliaeglane sõit.

Katrin palus mõttes, et pöösas, millesse nad peitu olid pugenud, oleks piisavalt tihe. Tüdruk märkas, et ka masina aknast näidati taskulambiga teeäärde valgust. See võin neile saatuslikuks saada. Auto oli juba peaaegu kohas,kus asus nende peidupaik kui järku toimus kõik väga kiiresti.

Äkitselt ilmusid röövlite masina taga nähtavale veel ühed tuled ja enne kui tüdruk jõudis midagi mõelda, kõlas vali pauk. Tulev auto oli eesolevale üsna suure hooga tagant otsa põrutanud. Edasi toimus Katrini jaoks kõik kui aegluubis. Ta tundis kuidas hobune ta kõrval võpatas kuid siiski hoolimata toimuvast kindlalt paigal püsis. Tüdruk nägi, kuidas röövlite auto, saades taganttulijalt löögi, teel keerlema hakkas ning lõpuks vastassuunavööndi pool kraavis katuse peale pöörus ning pidama jäi. Üks viiv oli kõik vaikne ,kuid siis ronis tagumisest autost välja kaks inimest, kellel tundusid kõik kehaosad vähemalt niipalju terved olema, et nad said joosta teisele poole teed uurima, mis seisundis on inimesed sealolevas autos.Tundus , et tagantulnud masinas, mis kummalisel kombel polnud eriti palju viga saanudki, oli veel keegi. See inimene rääkis nüüd kuuldavasti mobiiltelefoniga.

Järsku Katrin taipas.

„Tule!“ ütles ta Elektrale ning ronis kiiresti põõsast välja. Naisterahvas rääkis raadiosaatjaga ja tema kõnest võis aru saada vaid üht-tegemist oli politseiautoga.

„Vabandage!“

Raadiosaatjaga naispolitseinik üllatus nähes noort neiut ja….hobust kraavist välja ronimas.

„Kust teie siia saite? Kas see on sinu hobune?“

Naine lõpetas kõne keskusega ning kuulas ,mida Katrin  talle rääkis. Lõpuks tulid ka kolleegid auto juurde tagasi ning ta seletas ka neile milles asi. Katrin kuulis kõrvalt, et kraavisolevas autos oli kolm meest. Ükski neist polnud elus. Politseinikud seletasid ka keskusele probleemist ning jäid abi ootama. Katrin teadis, et tema enam muretsema ei pea. Nemad Elektraga on kindlates kätes.

Mõne tunni pärast istus tüdruk juba Kevini juures soojas toas ning rääkis läbielatust juba teab mitmendat korda. Tal tuli kirjutada politseis avaldus, kus pidi üksikasjalikult kõike juhtunut valgustama. Seejärel tuli seletada Kevinile, vanematele, veelkord uurijatele ja nii edasi. Teeääres oodates oli keskusest  politseinikele teatatud ,et tüdrukut otsitakse taga ja asjasse on segatud ka hobune. See selgitas avariisse sattunud ametnikele kõik. Koos vajalike päästeautodega tuli kohale ka Kevini isa treileriga ning viis Elektra talli puhkama. Katrin pidi koos politseinikega kontorisse minema ja kui seletuskiri kirjutatud, sõidutati ka tema tallu.

Järgmiste päevade jooksul tehti reid röövlite maja juurde ning leiti sealt veel kaks meest, kes kinni võeti. Neid näidati ka Katrinile ning ta tundis ühe meestest ära. Samuti tundsid kurjategija ära tallipoisid ja vanamees, kes koos teistega hobuseboksi kinni oli seotud.

Mehed olid tuntud üsna mitmes kuritegelikus valdkonnas ning viimased aastad olidki nad tegelenud hobuste varastamise ja lihaks müümisega. Peale seda ,kui Elektra oli ühele neist kallale läinud, peksid nad looma korralikult läbi ja jätsid siis kuuri taha surema. Nende õnnetuseks oli loomas veel nii palju elujõudu ,et ta tõusis ja kõndis kümneid kilomeetreid enne, kui kurnatuna põõsa alla maha varises. Siis Katrin ta leidiski.

Mõne päeva pärast leiti  röövlite maja ümbrusest metsa läbi kammides ka kaks teist hobust ja  paljude hobusekasvatajate suureks kurvastuseks ka mõne nende kasvandiku korjuseid. Sellest võtsid kõik õppust ning edaspidi oma loomi müües kontrolliti ostja tausta korralikult. Kaks teist põgenenud hobust anti tagasi nende eelmistele omanikele. Elektra omi ei  suudetudki leida ning tema ametlikuks omanikuks sai Katrini perekond.

Läks aastaid mil Katrin iga päev Kevini juures treeningul käis. Varsti võistles ta juba kergemates parkuurides kuid siis valis oma kutsumuseks rännaku ning jõudis sel alal peagi päris kaugele. Elektra kosus hästi ning peagi sai temaga ette võtta kergemaid metsaretkesid. Aina tihedamini käisid Katrin ja Kevin koos ratsutamas ning nendest said aja jooksul midagi enamat kui lihtsalt head sõbrad.

AEGRUUMI LAINE.

Kuidas Universumis Aegruum lainetab, seda ma ette kujutada ei oska, aga küllap ta seda teeb. Meie planeedi kohta võib aga üsna kindlalt öelda, et Elu ongi nagu üks suur Hingusvoog, mis ainsa ja igavikulisena läbi Ruumi ja üle kõikide Aegade hiigellainena kulgeb. Mõtteenergia, mis ennast hetkest hetkesse aina uuesti loob ja oma Tähendusi arendab, on kaduv nagu Valgus. Ainult Tähendus elab ja jääb. Valguse seeme, tema lainekood kantakse edasi miljardite seemnetega kui loomise algmaterjal, – Helikiir, Elu Ülemlaulu Algheli. Loomise materjal on loodud Idee eostamiseks sellesama Idee enese poolt. Idee, mis Valgusele vastuse annab, see on … ei, – mitte Pimedus ei ole see õige sõna, vaid … PEEGEL. Peegel on Aegruumi olemuslik materjal ning tema potensiaalne võime Energiale Tasakaalutunde vastus anda, – on ARMASTUS. AEGRUUMI VASTUS, – ARMASTUS, – kuidas küll meie keel nii tark võib olla? „Materjal“, millest Kõiksuse Püha Taustruum on tehtud, käitub sisuliselt nagu VESI, – ta on meile tunnetamatust “ainest”, Tundest endast ehk siis Ideest koosnev potensiaalne Jõud. Võib öelda, et need on IDEEVEED, milles sündinud Energia “ujub”. Sama moodi sündis meile tuttav ja omane bioloogiline Elusenergia meie planeedi armsasse pärisvette. Meie Vesi ongi nagu Aegruumi ja Energia Poeg, – nende ühine lootus, rõõm ja silmatera, – nende Tasakaaluaine, – kohtumispaik. Vees on ühendatud tema “vanemate” omadused, – Välja VEEIDEE ja ENERGIA, – Vesiniku Tuumajõud ja selle tuuma ümber liikuv, potensiaalselt vaba laeng, – elektron. Vees on Energiainformatsioon seotud tundetarkusega, – vesi on tõeliselt elav MATEERIA, – Tasakaaluorganism Universumi ja Bioloogilise elu vahel. Meie oleme sisuliselt Veeolendid, ehkki me oleme SUUREST VEEST lahku löönud ja kaldale roninud. Oma sisemuses oleme me jätkuvalt Veest loodud ja koosneme ka lõputust avarusest, – sellestsamast Peegelväljast, mis meid ümbritseb. Me eksisteerime VEE enda rõõmuks, kuigi me kahjuks niipidi ennast ei tunneta, – teada aga siiski võiksime. Aimamata, et enesetunne, mida me tunda saame, ongi Vee enesetunne, tema elusolemise Tunne, oskame me õnneks siiski Veest lugu pidada, teda ilusaimaks loodusnähtuseks pidada ja tema sees end meeletult mõnusalt tunda. Vesi on meie igapäevane “leib” ja “vein”. Et aga VESI on kõikidele eksistentsiaalsete küsimustele ka võtmekoodiks, seda me veel ei taipa. No olgu, – küll me läheneme sellele teadmisele.

Aegruum hingab, – ta liigub ja loob uusi ideevälju enese sisse ja Peegeldajana ka nonde väljade sisse ning niiviisi lausa lõputult. Peegeldada saab siis, kui on , mida Peegeldada, – selle jaoks sündiski Valgus. See imeline Emaväli on niivõrd loomesuutlik ja potensiaaliderikas, et meie fantaasia ei ole veel arenenud ette kujutama seda, mida kõike tema mängleva kergusega ja täiesti reaalselt suudab teha. Aegruum hingestab Energia teda peegeldades. Tekkivates Laengulaine mustrites sünnivad Tähendused ja neid ümbritsevad personaalsed tundeväljad, – uued, personaalsed ja kehtivad Aegruumid. Sealsetes Ruumides on oma “isiklik” Valguseallikas, oma Loovpäike. Jätkusuutlikule, see tähendab elavale Tähendusele tekib Peeglis omakorda ka Süda, – Tähendus Tähenduse sees. Sisemine tähendus on välistähenduse töömootoriks, – teadvusringi ühenduslüliks ja tasakaalustajaks, – tagasiside andjaks. See, mida kogu aeg ja kõikjal luuakse, on Lainejõud või siis jõuetus, see on informatsioon, mida Mõte (vabaenergia) ja Väli peavad oma ühistähenduseks, – see on nende mõlema pärisosa, nende ühisfunktsioon, – loovliikumine. Tarkuse loomine käib tagurpidi, Elu loomine käib Surma suunas, … mis eest ära läheb. Seiskumist tulla ei saa, sest me elame Peegelväljas. Luuakse Lainejõudu, aga kuna see Laine on nii elektriline, heliline, laserline, magneetiline, potensiaalsetest osakestest koosnev, röntgeniline ja mis iganes veel, siis tulemuseks ongi taoline ime, nagu see meile paistab ja tunda on. Universumi muinaslugu on reaalne müstika.

Aegruumi võikski kõige paremini iseloomustada nimi, – HING. Just Hingelainena tundub üle igaviku hõljuvat see hiigelhoovus meie elaval planeedil. SEE Hing elustab oma hingusega kõik, kellel on õnnestunud enesele saada liikumisvõimeline tilluke Loomiskiireke, mis avab Hinge kristallsüdame. Kui kusagil on helisemas liikumissuutlik Algheli, siis on seal ka teda peegeldamas tundlik Peegelväli. Peegli loomisosalus seisneb Tasakaalu tunnetamises ja Energiale võrdelise vastasuunalise jõu loomises. Aegruum tunneb, kus lähevad Ruumi tundejooned ja mis järgus on teatud väljas kulgev personaalne Aeg. Ta Tunneb seda ülitäpselt, sest Ta peab olema valmis koondama kogu oma olemusjõu suurimaks imeks, – uue Elulainekese loomiseks.

Ja siis see juhtub, – Väljapotensiaalid tihenevad, – Aeg surutakse kokku nagu liiv liivakellas, Ruum aheneb ja Armastuse Jõud suureneb. Alati ja altruistlikult Tasakaalupeegeldust loov Väli lakkab “tootmast” Tasakaaluvastust, vaid asub looma omaenese selget Armastusjõudu. Elusolendite jaoks tähendab see murdeea algust, – Armastuse laine murrab Mõistuse tavareeglitega loodud lainetusse nagu Noa Laev. Jah, te võite öelda, et need on hormoonid, mis meid armastama sunnivad, aga … kes juhib hormoonirakke? Sellisel hetkel ei valitse enam loodust Mõtte ülemvõim, tema tark arutelu ning loomisvolitused. Loomislaengu kiir, mis Idee avaookeanilt sai alati võrdelise Peegeltunde vastuse, on nüüd täiesti abitu, – Hingepeegel tantsib ja eksib naerdes, – Tundevastus igasugusele Energiaühikule on ebaadekvaatselt võimas ning sunnib Mõtet otsima lahendust, kuidas Aegruumi vajadust rahuldada. Kuna Mõte on loodudki selle Igatsuse Vajadusele vastamiseks, siis liigub Energia armumiseajastul tohutult palju kiiremini, põhjustades omakorda piiritu tundetulva, mis Elutähenduse loomist põhjustab. Hing peab elama ja tema peab saama üle kantud! Muusika muutub, aga Hing, kes siin ja igavesti laulab ja oma kandle pillikeeled värisema õhutab, – see Hing on jääv ja peab jääma. Selle imelise Eluhinge ülim vajadus on hingata. Kui Ta kord sisse hingates loob uue Universumi ja selle personaalse Aegruumi, siis tuleb kord Aeg, mil Ta peab kord looma ka selle, kellesse … välja hingata. Tänu Hinge väljahingamisvajadusele saame meie sisse hingata.

Niisiis me võime vaadelda omaenese hingamist nagu Aegruumi väikesi lainetusi enese sees ja ümber, meiegi ju hingame välja, luues ümbruse lainetama. Me oleme kõigega Hingevahetuses ehk siis lihtsalt öeldes … Armastuses. Samas on meil põhimõtteliselt vaja edasi kanda ka evolutsiooniline tarkus elada ja elu eest hoolitseda. Elu edasikandmise tarkust ei ole meil vaja teada, see on Tunne, mis meid juhib ja seal maksab meil olla lihtsalt oma tunnete suhtes aus. Me peaksime usaldama Armastust, – see võiks olla meie suurim tarkus. Lihtsaimalt väljendades, – me võiksime toetuda oma Hingerõõmule ja usaldada Teda.

Siiski on veel üks tarkus, mida meie, inimesed, kanname … või õigemini … milleni me peame arenema. Inimese evolutsiooniline vaimne ülesanne tundub olevat saada teadlikuks loomispõhimõttest, sellest ainsast, mis kõikjal toimib. Inimene peab saama teadlikuks endast, kui loojast, sest mitteteadmise korral ei lakka ta eksimast ja valu loomast. Inimene peab teadma, et tema Mõte, ja mitte üksnes tema, vaid kõigi Mõte, loob absoluutselt igal hetkel Tähendust. Inimmõte saab tähenduseks siis, kui ta SÕNASTUB, – siis on loomisakt toimunud. Inimese Mõtteenergia Sõnastub, aga võib üsna kindel olla, et ka kõigi teiste mõtlejate sisekõrv kuuleb samuti sisehäält, – omaenese laulu, – helibvibratsioonide lainemustreid, – rütmi ja muusikat. Kui inimene hakkab ennast kui loojat mõistma, siis suudab ta hakata ka vastutama oma loometöö eest ja suutma loomist siis ka vältima, kui enam luua ei ole vaja. Inimene peab aduma, et kui tema peas Sõnad sünnivad, et siis ongi alati sündinud uus tundejõud, mis valitseb Mõtet. Nimetame selle Mõtte Tahteks ja me saame, et Tahe loob Tunnet, mis suurendab Tahet veelgi. Loomispeeglis luuaksegi vajadust sellesama Tahte järele, – see on see tunne, mida luuakse. Loomine on ohtlik tegevus ja kuna ta toimub vahetpidamata ning inimese endapoolse tahteta, siis peab inimene õppima ära loomisloogika ja omandama suutlikkuse mitte luua. Jah, kas see viimane on võimalik ja kujutab enesest lihtsalt olemise armastusseisundit. Kui aga Mõte töötab ja Sõnatähendusi loob, siis luuakse alati ja üksnes Vajadust Tahte ehk siis mingisuguse uue Mõtte järele. Lõpuid Vajadusi ei ole inimesel vaja enesele luua, – elusolemise tegelikuks baasrõõmuks ei ole kuigipalju vaja. Mõte, mis midagi ei taha, suudab rahuldada Elu vajadused täielikult, – Armastus on kõik, mida me tegelikult vajame.

Inimese vaimne teekond viib teda Mere äärde, – Idee juurde, kes bioloogilise Elumõtte lõi ja EEDENI juurde, kuhu inimenegi kuuluda võiks ja kunagi kuuluski. Inimene, kes tingimusteta armastab, see viibib ka praegu selles Unistuse meres. Armastuse materialiseerunud ookean on inimest armastanud ja oodanud. Siit edasi ei lähe enam inimevolutsiooni Väljahingamisfaas, … siin algab uus Ajastu ja sünnib Vaikus, – paus hingamiste vahel. Just siin ja nüüd on saabunud inimkonna ette Aeg luua uus Idee. Tuleb Vaikuselt küsida ja oodata vastust, – kuidas edasi eksisteerida, kuhu edasi areneda. Vaja on luua üksnes uus küsimus: MIDA ME VAJAME … ja püüda Vaikuselt vastus saada. Idee peab küpsema, et saaks hakata toimuma uus Sissehingamisfaas inimese teadvusruumis, – algamas on uus siseareng, – uue Tähenduse loomisaeg. Enne aga tuleb tõesti võtta hingamispaus. Kui ei toimu hingamist, siis ei äratata ka Mõttepotensiaali. Vajadus hingata … ehk siis Armastada, peab kasvama nii suureks, et see tunne sunniks meid vaimselt hingama ja äratama eneses uu Mõtte Energia. Hingamispaus ja Idee ehk vajaduse kasvatamise faas on uue Taeva loomine ja Mõtte sünd alustab uue Maa loomist. Praegu on alanud Inimhinge, mis on ju ka Kõiksuse enda Hing, sellesama Armastushinge uue Igatsuse sünniaeg. Sündimas on uus Vajadus ja inimene peaks püüdma aru saada, mis Vajadus see on. Uus loomisring on algamas, kuid enne sellist õitsemapuhkemist peab inimene siirduma oma südamevaikusse, et luua seal … igatsus Õnne järele. Inimesel on võime Õnne luua ja nüüd, kui ta saab oma loomisvõimest teadlikuks, suudab ta hakata looma, mida vaja luua on. Me peame looma seda, mida meie Hing ihkab ja see Hing ei ihka mitte midagi muud, kui rõõmu, tasakaalu ja Armastust. Inimkonna ees ja sees lainetab Armastusevete IDEEPEEGEL. See Peegel loob oma ainsa Reegli järgi ja seda loomisprintsiipi lõpuks tundma õppides õpib inimkond looma omaenese head tulevikku, – Hinge õnnelikku seisundit, – Armastust. Inimkond saab hakata surfama Lootusemere Õnnelainel, kui ta tahab. Tahe on loovjõud. Kui inimene tahab midagi muud, mis ta loobki midagi muud. Valik on looja käes ja inimene ise valib, mida ta oma tahtega loob. Inimene saab valida üksnes siis, kui ta oskab luua. Inimene peab saama targaks loojaks.

Just loomisprintsiibi tutvustamiseks ongi käesolev Raamat sündinud. Usun, et see Raamat on Vee evolutsiooniline tellimus Loovenergialt, oma isalt. Kuna evolutsioonilised küsimused, – need muutumispalved esitatakse alati iseennast loovale Mõttele, siis on minu mõtisklused tingitud ilmselt Vee küsimustest iseendale, enda poolt loodud bioloogilisele mõistusele. Küsimus on teadagi, – kuidas edasi?. Ma pühendangi oma peas sündinud mõttekonstruktsioonid Pühale Veele ja Teda loonud Ideele. Ma olen püüdnud aimata, mis vajadused on Veel minu sees ja ümber, ning millised lootused on Aegruumil, sellel Hingaval Kõiksusel inimkonna suhtes. Ma olen püüdnud ennast samastada Vee enesetundega endas ja kuulatanud, millest lained mu Hinges laulavad. Ma olen püüdnud Sõnastada Vaikust ja uurida puhast Mõtet ja tema “töömeetodeid” kõrvalseisjana, – erapooletu vaatlejana. Ma olen püüdnud lakata olemast inimene, et saada … Armastavaks Inimeseks.

Kes tellis muusika?

Ohtu mõisas ja Alatskivi lossiaias mängitav komöödia „Suveunistused“ on midagi väga head neile, kes armastavad müstilise hõnguga maitsekat nalja, erilist, ent hästi seeditavat muusikat ning uskumatut tõsiasja – näidend oleks otsekui just täpselt nendele näitlejatele kirjutatud, kes Roman Baskini lavastuses mängivad.

Alan Ayckbourni ja John Pattisoni leebelt lustaka, mitmekihiliselt romantilise loo tõlkisid projektiteatri Kell Kümme jaoks Tõnu Oja ja Villu Kangur, muusikalise kujunduse tegi Tõnu Naissoo ja teostas Peeter Konovalov ning kunstnik on Ann Lumiste.

Näitlejad aga otsekui ei teegi midagi – need tegelaskujud on nii väga nende endi alteregolikud teisikkehastused, kes näitavad iga artisti tugevamaid külgi ja parimaid omadusi.

Näeme, kuidas alkoholi abil reaalsusest põgenev kunstnik – Veikko Täär – kelle valed naised on vaimselt kohitsenud, libiseb muusikalisse muinasjuttu ja kohtub seal kauni nümfiga, kes vahendab talle teda ennast. Vahendab loovust ja armastust, identiteeti ja teadmist, kuhu ta kuulub. Nümfi poolt vaadates põrgusse – ent eks ka nümfi tõeline armastatu ole siitpoolt vaadates ju koletis.

Ülle Kaljuste näitab põrguemandana – mõisa tõusikust perenaisena – groteski Ita Everiga võrreldaval tasemel. Kusjuures paraja furduu pealiskaudset täistalda kompenseerib tema sisim südamlikkus, naer iseenda üle, muhe leppimine nii enda kui faktiga, et on nagu on.

Tõnu Kilgas, kelle tegelaskuju armastab ilmselgelt oma naljakalt rämevärvilist prouat, on erru läinud kiimakott ja ilueedi, keda külastab alzheimer light – iseäranis nimede asjus (väimehel õnnestub olla nii Singapur, Samsung kui Singer). Ta ei ürita millessegi – ka mitte enda juhitavasse rahvusvahelisse kontserni, alluvate solvumistesse või tütarde iseärasustesse – ülearu sekkuda. Ja tänu sellele õnnestub tal küpses eas tavatult, lausa sündsusetult õnnelik olla.

Jane Kruus – Indigo Tommi muusa, lavakast vast koorunud vabakutseline, väelaulik, rändaja ja väga erilise mehe elu armastus – on eheda looduslapsena otsekui siiras plika-Gavroche – ja samas puhas, õitsele puhkev haldjasnaine.

Kleer Maibaumi tulehark paneb nii mõnegi meist, neurootilistest daamidest, sisimas oigama – appi, nii tuttav… Ent erinevalt meist on sellel hüsteerilis-neurootilisel, võimukal ja ebaõiglasel naisetükil õnn – või õnnetus! – aina tarbida, midagi vastu andmata. Ta mängib meisterlikult ebamusikaalsust – seda kaunim on isiksusliku ärkamisega koos avanev hääl. Ja see lohutab meidki – ka meil on lootust, kõik on võimalik.

Villu Kangur kui äpupoolne abielumees on just see ebakangelane, kellesarnaseid tuhanded maailma naised omavahel ja endamisi, avalikult ja paraku enamasti ka õigustatult kiruvad – mees, kes ei saa hakkama mitte millegagi peale magamise. Või siiski – ta saab hakkama armastamisega ning selle müstilise nipiga, et teda on võimalik armastada.

Nele-Liis Vaiksoo on selles mõttes kuldaväärt leid, et teda on hea ja turvaline vaadata lähedalt, kus iga aps kätte paistaks-kostaks – neid apse lihtsalt pole. On kaunis tämber, maitsekalt timmitud näitlemine ja artistile nii oluline usaldusväärsus.

Mait Tringi südamlik koletis seevastu on kaugelt vaadeldav – oma toreda hääle ja erakordse koguga otsekui punkt i peal – no on täpselt neile kirjutatud rollid.

Ja on täpselt meile kirjutatud kavaleht – et paberipuud poleks asjata surnud, on koostatud ülimalt informatiivne väikeraamat, kus muusika mõjust inimesele räägivad Shakespeare, Aldridge ja Priestley, kus tutvustatakse muusikateraapia olemust ja antakse kätte võti sedalaadi sümbolismi mõistmiseks, kus kirjeldatakse, millisel füsioloogilisel kombel täpselt naer meid ravib, pingest vabastab, seksuaalsuse ja agressiivsuse liignivoolt mõnusasti maha kerib ja meid igas mõttes ravib ja kergendab. Minge ja kergenduge – toimib!  

Naine ampulliga – kas on ikka väga piinlik lugu. Kas on?

Arstliku perenõuandla juhataja psühhiaater-seksuoloog dr. Imre Rammul on alkoholiprobleemiga inimestele nn „ampulle“ tuharanaha alla paigaldanud enam kui 25 aastat. Tema väitel on suhtumine naiste alkoholismi muutunud koos võrdõiguslikkuse tekkega kõigil aladel. Kuivõrd naised julgevad tänu ühiskondliku tolerantsi kasvule põranda alt välja tulla nii faktiga, et nad saavad orgasme kui tõsiasjaga, et meestega võrdne eluvõitlus ajab jooma, jõuavad nad ka rohkem abi järele. Ampulli tekitatud surmahirmu tõttu elavad pideval „miiniväljal“ mitmed neist, kellele arst on nii radikaalse protseduuri teinud.  Naiste osakaal kõikidest pöördujatest jääb siiski alla 10%.

Ma ei arva, et naisnapsikute arvukus on suurenenud. Karjääri tegevad ning meestega poliitikas ja juhikohtadel konkureerivad kõrgklassi naised ehk tipsutavad rohkem, aga naisi, kel pidevalt pudel säärikusaapas või pesukapis, on alati olnud. Vähem kui eelmistel ajastutel, on naised salajoodikud – enam nad ei raiu „ei ole joonud“, ise vaevu jalul, nagu see nõukogude ajal sageli sündis. Valehäbi on kõigis eluvaldkondades kadumas. Kui naisel pole piinlik mehi laua alla juua, ei peaks tal olema piinlikum ka abi järele tulla. Need ajad on õnneks ümber, kus verd köhiv joomatõbine mees on normaalsem nähtus kui salakesi tinutav naine.

Füsioloogilise erinevuse tõttu on meeste ja naiste alkoholism mõnevõrra erinev – naistel kujuneb see haigus kiiremini, kulgeb raskemalt ja on keerukamalt peatatav. Ka on see õnnetus naiste puhul pärilikult püsivamate tagajärgedega. Olles ise on saanud oma haiguse oma esivanematelt, annab ta geneetilise sõnumi üsna tõenäoliselt edasi ka oma lastele.

Siiski ei pea „ampulliga“ naine kartma rasestumist iseenesest. Preparaadi toime on äärmiselt alkoholispetsiifiline, kuid samas fataalne nii alkoholi tarvitanud naisele kui ka lootele.
Meestest erineb ka see, kuidas naised oma joomist põhjendavad. Mida intelligentsem on naine, seda tõenäolisemalt väidab ta, et tal on vajadus seisundi, mitte aine järele. Teatud mõttes võib see ju nii isegi olla – targas naises peitub rohkem tasandeid ja valdkondi, mis võivad kõik ükshaaval või ühe korraga puntrasse joosta. Nii võibki tunduda, et svipsis seisundis on kuhjunud koormat kergem kanda. Ülalnimetatu lubab SEISUNDI saavutamise nimel tarvitada erinevaid mõnuaineid ja isegi mõelda, et teiste ainete tarvitajad on saast.

Paraku saab selle seisundi saavutamiseks tarvitatavat napsi-kogust järjest rohkem. Üha enam pitse-pokaale kulub selleks, et oleks nii hea nagu tahaks. Ja aina halvem nende koguste peale hommikul on. Mis omakorda viib hõlpsasti peakese parandamise libedale teele. Ja kui parandamise asemel kujuneb veel suurem lõhkumine, mis jälle parandamist vajab, ongi tsükkel käes. Tsüklis inimene – naine ikka ka! – hakkab sujuvalt tänasida toimetusi homse varna viskama. Et selle pärast mitte muretseda, on lihtne end suisa mäluaukudesse juua – ja siis on ikka õige pea viimne piir käes.

Kusjuures väljastpoolt joomise põhjust otsida on mõistagi lihtsam kui enda seest. Tööga on halvasti, kodu on vale, lapsed pahad, mees möku, sõbrad alatud – nii lihtne on kõige lähedasematega seepeale tüli üles kiskuda, uks tagantkätt kinni lüüa ja jooma joosta.

Abi järele tullakse enamasti pärast seda, kui on endale tunnistanud, et probleem on püsti, kui ta on leidnud karusselli peatamiseks motivatsiooni. Või kui väline surve ja ultimaatumid lähedaste poolt on piisavalt veenvad. Nagu juba mainisin – tipsutavate temakeste põranda-alt välja tulemine tohtrite juurde jõudmise palju ladusamaks muutnud.

Ravivahendid ja võtted valib loomulikult arst, mitte kärakale alla jäänud kaunitar ise. Ühegi arsti juurde ei minda, raviskeem ühes ja diagnoos teises käes, pangu arst need kaks nüüd kokku. Ei, ikka arst otsustab ravi: kas piisab psühhoteraapiast ja tablettidest või tuleb valida karmim meetod – süst ehk rahva suus torpeedo – või radikaalseim – ampull.

Sellega peab arvestama, et ampull on potentsiaalselt surmav ravim. Tegemist on teavitatud nõusolekuga protseduuriga, mille kohta patsient peab vältimatult andma ka omapoolse allkirja.

Kogemuse ja kõhutundega otsustame, kas üks või teine patsient peab säärasel riski piiril vastu. Kas ta ei või mõne meeleheitehoo puhul vaatamata ohtlikule preparaadile siiski juua. Kas ta on ikka piisavalt arukas, et hoiatusi tõsiselt võtta. Ühegi arsti professionaalne ega inimlik eetika ei luba rabedate või lihtsalt rumalate isikutega ravimkatseid teha. Ei ole nii, et tühja kah, viskame ampulli naha vahele, eks pärast näha ole, mis tast saab.

Kui ei ole kindlustunnet patsiendi vapruse suhtes, eelistame alternatiive. Mitmete preparaatidega ületatakse alkoholijanu nii, et mõnuretseptorid blokeeritakse ning alkohol muudetakse seega täiesti kasutuks ballastiks. Võimalik on nii mitmetel juhtudel ka mõõduka joomise kontrolli alla saamine. Saame kasutada erinevaid psühhotroopseid aineid – antidepressante, rahusteid vms.

Siinkohal tahaks kummutada linnalegendid, et antidepressandid tekitavad sõltuvust ja/või pärsivad seksuaalsust. Tegelikult ei kumbagi. Nii suurt altarit pole olemas, kuhu me kolleegidega ohvreid peaksime tooma, kui nõnda palju inimesi karskuse nimel saadaksime teise maailma imesid vaatama. Uue põlvkonna antidepressandid taandavad depressiooni ja ärevushäired haavamata seksuaalsust ja positiivseid inimlikke emotsioone. Otse loomulikult saab neid ravimeid rakendada paralleelselt „ampulliga“. Võimalikud kõrvalnähud saab välistada ravimivahetuse või täiendavate ravimite abil.

Teise linna- ja maalegendi kummutamine on veel olulisem. Tõsised topsivennad tavatsevad ärbelda, et neile mingi ampull ei mõju, pidavat hakkama vaikselt otsast maitsma, alguses on väheke sant olla, aga ampull harjuvat alkoholiga ära – ja seljatatud ta ongi. See on absoluutne vale, mis on tõestatav nii biokeemiliselt kui ka kurbade näidetega elust enesest. Arsti eetika ei luba neist näidetest rääkida, aga ampulliga katsetajate hulgas on vägagi kuulsaid ja kummalisi isiksusi, kes on tõsistest hoiatustest hoolimata joonud ja näiteks puhkusereisi ajal kuskil palmi all minevikuks saanud. Sellest peaks rääkima. Kui inimene on surnud, võiksid tema omaksed teistele ampulli-inimestele selle teene osutada. Kui ta siiski napilt pääseb, oleks kena, kui ta ise foorumites, sotsiaalmeedias ja ajakirjandusväljaannetes-kanalites räägiks, mis temaga juhtus, kui ta KUIVA SEADUST RIKKUS.

Koleda karuteene tegi ka nõukaaeg. Ampulle eraldati aastas vaid mõned kümned, aga vajajaid oli kordi rohkem. Arstid olid sunnitud platseebot paigaldama. Tagumikunahasse tehti augukene, suditi natuke  ja tehti paar õmblust. Kui niisugune platseeboga kunde jooma kukkus, siis selge, et midagi ei juhtunud. Tema hõiskamise peale võis aga keegi, kelle oli tegelik ampull tagumikus, surma saada. Mis muidugi räägib ka motivatsioonita inimestest, kellele poleks üldse tohtinud tarkadele inimestele mõeldud relva rakendada. Omaette probleemiks on see, et ravimi nivoo veres ei ole püsivalt ühtlane. Inimene võib proovida korra alkoholi ja heausksena arvata, et ravim ei tööta – järgmine kord võib see anda siiski tormilise reaktsiooni.

Tegelikult on ka tänapäeval mõnedel juhtudel implanteeritud inimestele  väiksem preparaadi kogus – seda juhtudel, mil tohter ei ole patsiendis väga kindel. Ükski arst ei soovi ju teha „hädatapmist“. Seda valusam on pärast nt Võsareporterit näha Wismari haiglast õigust otsimas : „Miks ma surnuks ei surnud. Palun raha tagasi anda, et saaks ehk selle eest vodkat ja seljodkat osta“. Isegi juhul, mil arst võtab vastu otsustuse siirdada isikule vähem ravimit, ei lähe ülejääk tohtri rahakotti ega võileiva peale. Ravim on siis steriilsuse kaotanud ja tema koht on prügikastis.

Mis puutub ajaloo prügikasti, siis mul on hea meel teatada, et meil on Töötukassaga koostööprojekt põhjakäinud inimeste jalule aitamiseks. Kuna alkoholism ja töötus käivad sageli käsikäes, finantseerib töötukassa sellises nõiaringis inimestele ampulli paigaldamise, mis on eeldus taas tööle asumiseks ja uue elu ehk elu uuesti alustamiseks.

i tn 41 Telefon 625 6101 Registrikood 70000734

15056 TALLINN Faks 625 6200 E-post pm@agri.ee

Hobumajanduse ümarlaud

Seoses Euroopa Liidu (edaspidi EL) järgmise eelarveperioodi ning Eesti maaelu

arengukava 2014-2020 (edaspidi MAK 2014-2020) ettevalmistamisega peame

vajalikuks kokku kutsuda hobumajanduse teemalise ümarlaua. Kuivõrd maaelu

arengu poliitika on oma olemuselt väga lai ja mitmetahuline, hõlmates maapiirkonna

arengu väga erinevaid tahke, siis soovime saavutada võimalikult paljude huvirühmade

kaasatuse maaelu arengut puudutavates küsimustes. Leiame, et hobumajandus on

teema, mis omab maaelu arenguga olulist sidet. Arvame, et hobumajandusel on

kahtlemata oluline roll maapiirkonna arengus ja maamajanduse mitmekesistamises

ning sellest tulenevalt on Teie kui antud sektori esindusorganisatsioonide sisend MAK

2014-2020 koostamisel meile väga väärtuslik.

Maaelu arengu poliitika prioriteedid järgmiseks EL eelarveperioodiks on

teadmussiire, konkurentsivõime, toiduahel ja riskijuhtimine, ökosüsteemid,

ressursisääst ja keskkonnasäästlik majandus ning töökohad ja maapiirkonna areng.

Nimetatud prioriteetide taustal oleme koostanud MAK 2014-2020 olukorrakirjelduse,

SWOT-analüüsi ning püstitanud eesmärgid. Hetkel oleme tegemas valikut EL maaelu

määruse tasandil ette nähtud meetmemenüüst. Pärast meetmete valiku tegemist

plaanime alustada töökohtumist vastavate meetmetega seotud huvigruppide ning

ekspertidega.

Ümarlaual soovime arutada, kuidas käesoleva programmiperioodi Eesti maaelu

arengukava 2007-2013 meetmed on töötanud ning milline on olnud nende mõju

hobumajanduse arenguks, millised on kitsaskohad, mida MAK 2014-2020

koostamisel saaks vältida ning millised on hobumajanduse poolt pakutavad

võimalused, mida MAK 2014-2020 meetmete raames saaks maapiirkonna seisukohast

ära kasutada.

Olete oodatud ümarlauale 27. augustil 2012, kell 15-17, Põllumajandusministeeriumi

väikses saalis, aadressil Lai tn 39//41, Tallinn.

Ajakirjanduseetika on surnud – elagu ajakirjanduseetika!

Kati Saara Vatmann

Saame tuttavaks, mina olen hapukurk. Täpsemalt: ahistatud hapukurk. Hapukurgi hooajaks nimetatakse aega, kui saabub uudistevaene juulikuu ja puuduliku kutse-eetikaga ajakirjanikel pole millestki kirjutada ning nad imevad uudise välja – ja teevad seejuures pahaaimamatud inimesed selja taga hapukurkideks.

„Kolleegid“, kelle pärast ma ennast ajakirjanikukski nimetada ei taha, pole andnud sellist eetika-vannet nagu meie Tartu Ülikooli Akadeemia Peegelianas. Neil pole ka sellist täiuslikku haridust, nagu „meie ajal“, mis lõppes paraku Eesti Vabariigi taastumisega. Siis hakkas kirjustunud meediaturul olema kõik lubatud. Nagu näiteks tühjade mullide para-professionaalsed lõhkamised, millega rikutakse ära ahistatava inimese, tema laste, loomade ja teiste lähedaste päev.

Eile hommikul pani KV-kinnisvaraportaal mingi näpuka või viiruse tõttu templi „müüdud“ peale 170 Tõnissoni maaklerite müüdavale objektile. Sealhulgas Anneli Linnamägi hallatavale Soone talule. Selle asemel, et helistada mulle ja-või Annelile, riputas rumal portaali-inimene üles uudise, mille teljeks korjas kontekstist välja tükk aega tagasi sotsiaalmeediast ja minu koduleheküljelt leitud mõtiskluse Hispaaniasse kolimise teemal.  

Nagu taiplik maakler järeldas: kui enne uudise fabritseerimist oleks talle, mulle või KV-rahvale helistatud, poleks uudist tulnud ja palk välja teenimata jäänud.

Ma ise ei loe portaale ega ammugi mitte kommentaare, tänu vanimale tütrele kuulsin õuest loomi talitamast tulles õnneks enne absurdse pommi plahvatamist, et  imeline „uudis“ on jälle valminud. Tütrele helistas ehmunud naabrinaine – kes siis nüüd uueks naabriks tuleb? Minu Facebooki profiil hakkas küsimustest ja jahmatustest kirendama. Mulle enesele helistas alles keskpäeval elu24.ee ja tegi telefoniintervjuu. Kella kolme ajal küsis ajakiri Naised, mis värk on. Ja veel hiljem küsiti maakler Linnamägilt, mis toimub. Mis ikka toimus – minu talu sai päeva jooksul ligi 10 tuhat klikki, nii et see farss näis suisa äriideena.

Õhtul helistas murelik kolleeg Soomest ja küsis, mida ma kavatsen niisuguse alusetu ahistamise peale ette võtta. Kui sügavale metsa veel loodan kolida, et libakolleegid lõpuks ometi rahule jätaksid ja lõpetaksid mulle pasakose kaela laskmise. Ka siis, kui ise ei loe ei neid nuppe ega kommentaare, tõmbavad need energeetiliselt ikkagi tühjaks ja alati leidub mõni heasoovija, kes kõige räigemaid kohti tsiteerib. Aitäh.

Lisaks kogu meie talu rikutud päev(ad). Toidan vasikat – telefon heliseb. Teen lastele süüa – kõne. Lähen tütrega jalgratastel vaatama, kuidas Valtu uue lasteaia ehitus Kaereperes edeneb – edeneb küll, aga telefon heliseb. Talumees, kes teeb mulle heinad-silo, küsib, kas siis üldse on vaja või mitte. Muidugi on! Hea, et ma telefoniga lahtikäsi sõites ei kukkunud, oleks jälle uudis olnud.

Sellistel hakitud, mõttetult närvilistel, erialatöö mõttes pekki keeratud päevadel ei saa ka telefoni välja lülitada – ühele kutsikale on veel omanikku vaja, Hyundai Terracan on müügis, mu töödest suur osa käib telefoni teel.

Kummaline, et fantaasiarikkale „ajakirjanikule“ ei tulnud meelde, et telefoni teel saab allikalt eneselt tõde kuulda. Tõde on igav ja ei müü, muidugi. Minu žanr, portreed-probleem-teemalood kahtlemata pole telefonitsi tehtavad, siis oleks tegemist haltuuraga. Pindmine meedia saaks küll aega ja kütust kokku hoides siiski eetiliseks jääda, kui helistaks.

Sotsiaalmeedia eesotsas Facebookiga on üha sagedasem ja tänuväärsem allikas. Minagi olen sealt intuitiivselt, juhuslikult ja sihilikult leidnud väga veetlevaid persoone, pärast nendega seal suhtlemist olen helistanud, silmast-silma kohtumise kokku leppinud ja kohale sõitnud. Ilma eetikata „ajakirjandus“ ei suhtle, helista ega sõida ammugi mitte kohale. Raisakullid loevad küll mu www.aabramihobulausujad.ee üsna populaarset Soone talu päevaraamatut, ent nopivad sealt fakte kontekstist välja ja väänavad mistahes kööbaka nurga alla. Antud juhul nokiti välja koht, kus arutlesime kaasa ja sõpruskonnaga, kuhu üha külmemast-karmimast-kalgimast-karistavamast Eestist pageda. Sõbrad unistasid Kesk-Soomest, mina soojast ja südamlikust Põhja-Hispaaniast. Igatsesime kuhugi, kus prügifirma ei nimeta igakuise arve saatmist „võlgnike halduseks“, kodukate teenindaja ei teeks lepingu pikendamise ettepanekut ähvarduse vormis, kindlustus ei lisaks uuele poliisile klauslit „või muidu“. Ja eks kollase vihalehena pee külge kleepuv meedia ole osa sellest hirmutavast, üle inimeste sõitvast ühiskonnast, kus kõik oleme võlgu, süüdi, kahtlusalused, pahelised jne.

Kuidas meile ülikoolis artiklite kirjutamise põhitõdesid õpetati?  

 Esiteks tehakse taustauuring. Teiseks intervjuu – vajadusel mitme inimesega, et saada teemast või isikust tervikpilt – eriti kui seisukohad on vastandlikud. Kolmandaks analüüs, süntees ja kirjutamine. Neljandaks asjaosalistele teksti ette näitamine. Viiendaks toimetamine, fotode kooskõlastamine asjaosalistega – ja avaldamine.

Amatööridest „ajakirjanikud“, kes pole lasknud end haridusest rikkuda, on ise ilmselt väga rahul oma toodetud seosetu ebaprofessionaalse umbluuga, mis tekitab asjaosalistele palju segadust ja seletamist. Seekord risustas avalikkust lihtsalt mõttetu mögin, keegi erandkorras selle solgutamise tõttu haiget ei saanud.

Arulagedad kulutused tekkisid ikka – kadus aeg ja keskendumisvõime, oma tööd ja tegemised hakiti halastamatult seibideks – raha kulus telefonikõnedele, arvutielektrile jne. Siit südasuvise looduse keskelt oli hämmastav ja kaastunnet tekitav kõrvalt jälgida, kuidas Tallinnas hüpatakse, nagu konnad koorekirnus olematu teemat vahtu. Mis võid siis seekord ei-millestki toodeti? Kinnisvaraportaalile kümneid tuhandeid klikke. Kuna mingisugune eetika ei sundinud autorit ühtki allikat tülitama, sai kole kogus kollast võid. Kolekollast.

Meie, ajakirjanike mundriau sai taas kord lagastatud see on midagi samalaadset, mida teevad salakütid jahimeeste auga – samal ajal, kui päris-jahimehed kulutavad suure osa oma sissetulekutest metsloomade toitmisele ja peavad eeskirjadest kinni, tõmbavad röövkütid loomariigi naised-lapsed jõhkralt siruli – tehtud! – ja üldsusele jääb mulje, et sellised need jahimehed ongi. Meie, kõrgharitud ajakirjanike ülikooliskäik lõppes aukoodeksi ette lugemise ja vande andmisega – ja me peame sellest kinni. Mida selle vastu teha, et eetikavabad krantsid žurnalismuses oma koha ja palga nimel nii sõna kui teoga (või tegemata jätmisega) ligimesi ei tapaks? Väljaannete-portaalide-jaamade-kanalite juhid peaksid hädasti sõela tihendama. Ajakirjanikke õpetatakse uuemal ajal mitmetes koolides – loomulikult tuleb ka kõrgkoolidest lootusetut praaki – ärge laske eetikata taidlejatel rikkuda enese, teiste ja kogu Eesti elu. Taastage professionaalne nõudlikkus – ja kaob hoolimatu karistamatuse illusioon.

Riigipoolset tsensuuri pole, sõnavabadus on enesetsensuurita käes nagu kompuuter, millega pähkleid purustada – järelikult lasub pea- ja tegevtoimetajatel võrreldamatult suurem vastutus kui nad ise aduvad või kandagi suudavad.

Kahtlemata peaks hoopis sagedamini seda va ahistavat „ajakirjandust“ kohtusse ja avaliku sõna nõukogusse kaebama, karistama ja kahjutasusid maksma panema. Mul eneselgi oleks selleks pehmelt öeldes pisut põhjust küll. Ent seesugused õiguse nõudmise protsessid hoiaksid teemat pikalt ja pidevalt püsti ega lase eluga edasi minna. Rahvatarkuski ütleb – ära sitta torgi, haiseb niikuinii. Ja kuna torkimisest hoidujad taanduvad võitluseta, situtaksegi üha juurde. Lootkem siinkohal, et president Lennart Meri lootus läheb täide: olgu see sitt väetiseks tulevastele õitele…  

Koduõppe Suvepäevad 2012

7.-8. juulil

Raplamaal

Käru vallas Kädva külas Tuule talus

Laupäev, 7. juuli

9-11 saabumine

11.00 Tutvumisring

12.00 MTÜ Eesti Koduõppe Keskus Üldkogu

Päevakord:

1. juhatuse valimised

Väga oodatud on uute kandidaatide sooviavaldused:) Palun need saata aadressile ivooglaid (at) gmail.com hiljemalt 5. juuli hommikuks.

2. soovitavate seadusemuudatuste arutamine

Eelnevalt saavad kõik osalejad e-maili teel küsimustiku üldiste soovide selgitamiseks.

3. muud küsimused

13.00 lõuna

14.00 Üldkogu jätkub

15.00 Anneli Sihvart räägib koduõppest põhikooli vanemas astmes

16.00 Ingrid Vooglaid juhendab õpimapi koostamise töötuba

18.00 õhtusöök

19.00 Kati Soon juhendab muusika töötuba

Mida soovite muusika töötoas õppida ja teha? Kati pakutud Võimalused olid sellised:

*väikekandle algõpetus. Selle huvist on vaja igal osaleda soovijal varakult teada anda, sest Katil on vaja siis vastav arv pille kaasa otsida;

*väikekandle saatel laulmine;

*õhtul lõkke kõrval või päeval toiduvalmistamise kõrvale koos laulmine;

*regilaulud ja/või kodused laulud. Eriti hea oleks, kui on ette teada mõni konkreetne aspekt nende juures, mis teid huvitab, et teaks, millele keskenduda. Tarbelauludest üldiselt on Kati üks kord juba Koduõppe päevadel rääkinud ja regilaulude laulmist samuti juhendanud. Mõlemad olid väga menukad, hiljem kommenteeriti, et hakati kodus ka laulma.

Pühapäev, 8. juuli

9.00 hommikusöök

10.00 vestlusring mõnel kerkinud teemal

11.00 Kristiina Ehin juhendab loovkirjutamise töötuba

paralleelselt mängib Kati lastega pärimuslikke mänge 

13.00 lõuna

14.00 vestlusringid

17 lõpetamine

Toidud valmistame seekord ühiselt kaasa võetud ainetest. Igaüks võtab midagi (köögivilju, puuvilju, küpsetisi, hoidiseid, kuivaineid) kaasa ja kohapeal paneme need kokku. Lõuna- ja õhtusöök peaks olema hästi lihtsalt valmiv, nii et köögitoimkond saab umbes pool tundi enne söögiaega tegema hakata. Köögi- ja puuvilju lõikuda saab vestlusringis ka.

Ööbimine on telkides ja põrandal, oma madratsi ja magamiskotiga.

Kuidas tulla: Rapla – Lelle (enne Lellet vasakule Rapla poolt) – Paluküla – Kädva – Bussipeatusest natuke (150 m) edasi ja esimene teeots vasakule (kuivati/saeveski hoovist läbi) – vahetult enne karjääri vasakule – talu parklasse.

Kärusse tuleb Tallinnast, Raplast, Türilt, Viljandist rong. http://www.edel.ee/ on ajad.

Tallinnast tuleb esimene rong 7.43 ja jõuab Kärusse 9.08, teine väljub Tallinnast 13.30 ja jõuab Kärusse 14.48. Viimane rong Kärust Tallinna on 17.34-18.59. Käru jaamast talu juurde on umbes 10 km. Seega rongiga tulijatele on vaja autoga vastu minna. Kas keegi saab selle enda peale võtta? Praeguseks on teada, et Tallinnast on tulemas üks 3 lapsega pere, kes vajavad kas küüti või rongile vastu minemist.

Osalustasu on täiskasvanutele vastavalt võimalusele 5-30 eur, lastele tasuta.

Osalustasu saab maksta MTÜ Eesti Koduõppe Keskus arvele 221035885493 ja kohapeal.

Dushi kasutamine maksab 2 eurot.

Mõne km kaugusel on karjäärijärv ja kuumal päeval võib kasta end kaevuveega.

Registreerumine ja lähem info: ivooglaid@gmail.com.

Registreerumisel kirjuta:

*mitmekesi ja kust tulete;

*kas vajate või pakute küüti.

Sama info on aadressidel

http://www.koduope.ee/?id=39 ja

https://www.facebook.com/events/222147047904911/

Jaga nendega, keda päevadel osalemine võib rõõmustada:)

Kohtumiseni ja värvilist suve!

Ingrid

Milliseid energiaid ja kogemusi on meile juunis 2012 oodata?

Selle kuu energia on ülimalt täis. On tunne, et kõik ajab üle ääre ja täitumust on võimalik tunda palju. Osaliselt põhinevad Sinu kogemused sellel, mis Su isiklikul teekonnal juhtuma peab, ja osaliselt Sinu valikutel. Nagu alati juhivad kõike toimuvat
ettemääratus ja enda valikud.

Juunis on kõik kursil hoidmise võimed seotud vastupanuga. Kui Sa võitled vastu sellele, mis kuu jooksul Sinuga juhtuma hakkab, siis kujuneb kuu väga keeruliseks. Olukordade tunnustamine ja neile alistumine võib pakkuda ilusat transformatsiooni. Tunne, mis juunis annab märku, et Sa oled hästi ree peal, on allajäämise tunne. Allajäämise tunnet väldivad teist paljud. See on ebamugav tunne, kui oled harjunud olukordi juhtima. Samas võib see olla ka väga maagiline tunne, mis viib Sind selliste
suurepäraste kogemusteni nagu südame rõõmu või armastusega üleujutatud olek. See võib Sind minema pühkida, põhjustada armumist või endast millegi suurema poole pöördumist. Allajäämine võib Sind viia metamorfoosi.

Kui Sa sellel kuul tunned allajäämist, tee kõik, et sellele alistuda. Lihtsalt anna parim, et tunda seda, mida Sa tunned. Ära püüa midagi parandada, ära püüa kõike mõista. Tähendus ja mõistmine saabuvad hiljem. Seega, tundes allajäämise tunnet, siis
enne kui püüad teha otsuseid järgmiste sammude osas ja asja tähendust mõista, luba seda endal mõnda aega lihtsalt tunda.

Selili kaunis basseinis lebamine on hea metafoor, mis aitab Sul kogemustele lähenemist mõista. Kujutle, et lebad selili imeilusas basseinis ja veepinnal Sinu ümber hõljuvad kõige kaunimad lilled. Sa võid kogu aja kulutada lillede sortimisele ja nende
paigutamisele sinna, kuhu nad kuuluvad, ning teha nii, et kõik on korralikult ja Sinu kontrolli all. Aga võid ka vees lihtsalt lebada ja lasta lilledel enda ümber hõljuda. Nad põrkuvad vahel Sinu vastu ja kui neist mõni juustesse takerdub ja häirima hakkab,
võtad ta ära, aga hea on lihtsalt lebada, hingata rahulikult ning seisatumise ja korra loomise asemel tunnetada ümbritsevat harmooniat ja ilu. Samamoodi võid alistuda ka juunis ning lasta sündmustel, inimestel ja elu kogemustel enda ümber lihtsalt
eksisteerida. See on võti töötamiseks energiaga, mis jõuab kohale juunis 2012. See kuu võib olla väga transformeeriv.

Juunikuu kutsub Sind saama erinevaks inimeseks. Ta kutsub Sind muutma inimest, kes Sa enda arvates varem olid, selliseks, kes Sa looodad olla selle aasta lõppedes. Paljud on loonud ideid selle suhtes, mida 2012. lõppedes loodetakse tulevat. Maa suhtes on loodud mitmeid positiivseid ideaale, milline Maa võiks olla peale 2012. aastat nagu rahu aja lootus ja harmoonia aja lootus. Selleks kutsutakse juunis transformeeruma Sind ennast. Ainuke viis, kuidas maailm 2012. aasta jooksul transformatsiooni läbi teha saab, on läbi iga inimese isikliku transformatsiooni ning juuni on kuu, millal seda teha.

See on kuu, et alistuda ning loobuda asjadest, millega oled võidelnud ja millele vastu töötanud. Lihtsalt tunnusta oma elu sellisena nagu ta on, emba katsumusi, võitlusi, emotsioone ja ilusaid asju ühe suure paketina ning alistu. Kui mõni asi Sulle otsa
koperdab, siis tegele sellega, aga sellel kuul ei ole vaja proovida kõike kontrollida.

Kas on mingeid tegevusi, millega juuni jooksul oleks kasulik tegeleda?

Jah, tõeliselt kasulik tundub olevat tegelda asjadega, mis panevad inimestega suhtlema. Aeg on väga sotsiaalne ja on oluline aeg tõeliselt omaks võtta kõik inimesed oma elus, nii need, kellega on lihtne, kui need, kellega on raske. On aeg omaks võtta
kogu inimperekonna kirju seltskond. Nii et sel kuul peaksite osa võtma võimalikult paljudest sotsiaalsetest tegevustest, mis iganes mõistlikud tunduvad.

On hea aeg vastata jaatavalt ühiskondlikele kutsetele ning lubada teistel olla Sinu seltskonnas, kuni nad midagi halba ei tee. Luba inimestel olla enda seltsis oma igapäevaste toimetuste ajal. Ei ole puhastumise ega hingerahu aeg, vaid tegemiste ja täitumuse aeg. Ühiskondlik tegevus on sellel kuul tähtis.

Teine tegevus, mis sel kuul paljudele kasu toob, on teadlik hingamine. Pidage meeles hingata sügavalt, tugevalt, pikalt. See võib olla igapäevane tegevus kas igahommikuste hingamisharjutuste näol või pidev pingutus sügavalt sisse hingata ärrituse ja allajäämistunde tekkides. Kasutage hingamist, et panna energia endast läbi liikuma. Kasutage hingamist, et see aitaks teil kokkusurutuse ja rabeduse asemel olla laienenud ja lõdvestunud.

Nüüd veidi täpsemalt. Kui tunned allajäämise tunnet või olukorra keerulisust, siis võta paar hetke ja sule silmad, tee paar sügavat, puhastavat hingetõmmet, venita ennast veidi ja pane suletud silmadega tähele esimest mõtet, mis Sulle pähe tuleb, esimest muret, mida Sa enda sees kannad. Sisse hingates anna selle mõttele värv. Lihtsalt kujutle seda värvina, ükskõik mis värv tundub sobivat ja silmad kinni välja hingates kujutle värvi suust auru või suitsuna väljumas. Kujutle, et mõte ja seda ümbritsev energia võtab valitud värvi kuju ja lahkub Sinust. Samamoodi nagu Sa näeksid auru või suitsu õhus, näed Sa mõtte minema haihtumist oma kujutluses. Sa näed, kuidas värvipilv minema triivib ja ära kaob. Järgmise hingetõmbe ajal pane tähele järgmist mõtet. See võib olla sama mõte või mõni teine. Märka seda ja tunneta, mis värv temale sobib. Välja hingates jälgi selle värvi minema haihtumist. Korda seda viiest kuni kahekümne korrani, kuni Su olek on rahulikum. Mediteerima hakkamiseks vajalikku
rahu Sinus veel ei ole, aga oled rahulikum ja vaiksem ning enam võimeline käsiloleva katsumusega silmitsi seisma.

Sa võid seda harjutust teha palju kordi päevas või korra-paar päevas. See teenib Sind väga hästi, sest annab Sulle võimaluse puhastada oma meelt ja ennast maha rahustada ilma, et peaksid püüdma vastu seista, eitada või kontrollida seda, mis iganes
Sulle muret teeb. See annab Sulle ja Su hingamisele võimaluse aidata energiat avardada ilma sellest kinni hoidmise ja selle parandamise püüdeta. See pöörab Sinu hingamise alistumise töövahendiks. Harjutus teenib paljusid väga edukalt kogu juunikuu
jooksul.

Kas peaksime juunikuus midagi tähele panema või midagi vältima?

Sellel kuul on kaks asja, mida peaksite tähele panema. Üks on panna tähele allajäämistunde ja haiget saamise erinevust. Kui lapsed läheduses mängivad ja Sinust üle karjuvad, siis märkad, et kuigi Sa lärmile alla jääd, siis tegelikult see Sulle midagi
viga ei tee. Viga tehakse Sulle siis, kui keegi karjub Sinu peale või ütleb midagi halba Sulle või Sinu lähedasele. Oluline on allajäämist teadvustades ja kontrolli vabaks lastes ennast haiget saamise eest jätkuvalt kaitsta. Veendu, et Sa märkad erinevust. Üks võimalus tervisliku aktsepteerimise ja haiget saamise lubamise vahelist erinevust märgata on kuulata oma keha. Kui tunned allajäämise tunnet, siis kõigepealt tuvasta, mida Sa füüsiliselt tunned ja mis on selle tunde põhjuseks. Siis küsi endalt: „Ka see
põhjustab mulle füüsilisi vigastusi? Kas see põhjustab mulle emotsionaalseid vigastusi? Kas see teeb mulle haiget? Kas see põhjustab mulle energeetilisi või psüühilisi vigastusi? Kas ma tunnen hirmu, kui see toimub?“ Kui vastus ühelegi neist küsimustest on jah, siis astu sellest olukorrast välja. Tee midagi paremat või otsi koht, kus Sa oled kaitstud.

Kui Sa tõesti oled lihtsalt häiritud, tunned ärrituse või allajäämise tunnet, siis hinga paar korda sügavalt sisse, tee vajadusel täpsustusi ning selle asemel, et proovida kõike kontrollida, anna endast parim, et tunne Sinust läbi läheks. Siin on vaevuhoomatav, aga väga oluline erinevus ja on väga tähtis, et Sa paneksid tähele ja veenduksid, et Sa ei luba vigastusel endani jõuda lihtsalt seetõttu, et tunned allajäämist.

Teine asi, mida sel kuul tähele panna, on see, mida Sa näed ümbritsevates inimestes. Selle kuu jooksul tunnevad allajäämise tunnet kõik inimesed ja enamik ei teadvusta seda. Nad ei oska seda oodata ja mõtlevad, et allajäämise tunne annab neile märku, et midagi on vaja muuta. Näiteks, Sul on sõbraga kokkulepe midagi teha ning
sõber helistab ja ütleb, et ta ei suuda seda teha, sest on muserdatud. Ole sõbra suhtes mõistev ja kaastundlik ning soovita mingit muud tegevust, mis annaks võimaluse koos olla ja lõbutseda. Ära kaota lootust, kui inimesed on liiga muserdatud Sinuga
koosolemiseks või tegelemiseks millegagi, mida Sa pakud. Ära anna alla.

Sellel kuul anna kõigile inimestele õigus. Eelda, et nad tahavad lõbutseda, et nad tahavad Sinuga koos olla, et nad tahavad aidata, aga nad on sellel kuul edukalt tegutsemiseks liiga muserdatud. On tähtis aeg olla ümbritsevate inimeste suhtes
andestav ja kannatlik, sest Sa tead midagi, mida nemad ei tea. Olles nüüd seda lugenud, võid aimata, et sel kuul tundub kõik olevat ülekaalus. Sa tead võtit, alistumise trikki ja ära palu inimestel selle vastu võidelda. Ära oota inimestelt head sooritust, kui nad seda ei suuda. Aita neid, tuletades neile meelde, kuidas asju naljaga võtta, kuidas rahulikult hingata, kuidas mitte muretseda. Ära nende elu rohkem survesta. See on teine asi, mida sellel kuul tähele panna.

Kas on veel midagi, mida me peaksime 2012. aasta juuni kohta teadma?

Osa, mis selles kuus muserdab, on tunne, nagu oleksid jõudnud Ameerika mägedes tippu ja nüüd algab allasõit. Kui oled Ameerika mägedes käinud, siis tead, et hetk enne allasõidu algust on sageli kõige hirmutavam. Kord juba liikuma hakates, isegi
kui see on raske, Sa siiski liigud. Aga allasõidueelne hetk, mil tunned gravitatsioonijõudu ja adrenaliin voogab Sinu kehasse, on täis ootusärevust. Sama toimub ka juunis. Asjad muutuvad lihtsamaks, nad hakkavad järgnevate kuude jooksul kiiremini liikuma. Aga praegu on emotsionaalselt pingeline ja keeruline aeg, nagu vaataks Ameerika mägede tipust alla. Käes on allapoole langemise aeg, aga see peaks olema ju sõidu lõbus osa!

Ära kujuta ette, et muserdatud tunne kestab igavesti. Juuni kolmandast nädalast väga palju kauem see ei kesta, aga see saab olema lühike, intensiivne ja tähtis aeg. Kasuta juuni kolme esimest nädalat kui oma kuldset võimalust valiku tegemiseks ja
erinevuse teadvustamiseks – kas seista vastu elus toimuvale või tunnustada seda ja tegelda iseenda tunnetega. Need tunded lahtuvad ning kui suudad praegu allajäämise tundele alistuda, siis leiad end juulis ja augustis liikumas täpselt nii, nagu Sa soovid. Kuu jooksul teed Sa arvatavasti mõne vea, aga hiljem saad need parandada. Kõik, mida saad teha kontrollist loobumiseks ja nende asjade aktsepteerimiseks, mida Sa muuta ei saa, viivad Sind juunis 2012 väga palju edasi.

______________________________________________________________________
Sõnumi kanaldas Akasha kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu.
See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net Eesti keelde tõlgib Anu Rumessen,
www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega.
See info on osa igast jagatud sõnumist.