Võrus alguse saanud Terve Pere Kool laieneb Põhja-Eestisse.

Loengusarja “Eelkooliealine laps” juhib 20-aastase kogemusega lasteaiapedagoog,
Rosma Johannese Kooli ja Lasteaia pedagoog, kolme lapse ema ja vanaema Heli Kudu.

Loengusarjas EELKOOLIEALINE LAPS:
saab kuulata, kaasa mõelda ning arutleda järgmistel teemadel:

 

– kuidas lapsed mängivad ja õpivad?
– millised mänguasjad toetavad lapse arengut?
– kas teler ja arvuti on lapse arengu toetajad või pärssijad
– millal on laps valmis lasteaiaks?
– mis on tervislik pedagoogika?
– millised on lapse arengu põhitõed?

 

Loengud toimuvad Viimsis Harmoonikumis üks kord kuus reedeti kell 18.00 – 20.00. Osalustasu: 10 €

 

14. septembril SUHTED JA SUHTLEMINE

Lapse ja vanema suhted – piirid, kiitmine ja karistamine. Laste omavahelised suhted,
kaaslastega arvestamine. Lasteaiaküpsus.

 

12. oktoobril RÜTM – KINDLUSTUNNE VÕI RUTIIN

Päevarütm, nädalarütm, aastarütm, kuidas see toetab lapse arengut.
Mäng. Eakohased mänguasjad. Last arendavad lelud.

 

09. novembril KASVAMINE

Lapse areng enne kooli. Vanema ja lapse kooskasvamine. Jäljendamine/eeskuju.
Õppimine eelkoolieas. Televisioon ja arvuti.

07.detsembril LAPSE KÕNE ARENGU TOETAMINE

Keele õppimine. Sõrmesalmid. Muinasjutud ja unejutud, kuulamine.

Osalema on oodatud väikelaste emad-isad, vanaemad-vanaisad, lasteaiaõpetajad ning kõik teised huvilised.
Lisainfo ja registreerimine: Helen Rohumaa / e-post helenrohumaa@gmail.com, tel 5096281

Kui keegi teab kedagi, kellel oleks pakkuda Tartus toredale ja usaldusväärsele 3-lapselisele (2 titat ja 1 teismeline) mittesuitsetavatele ning ilma koduloomadeta perele 3 või 4 toalist üürimaja, majaosa või korterit (soovitavalt kuni 450 €/kuu), on see teave väga teretulnud aadressile liisa.kaasik@gmail.com või telefonil 5116612.

Energiavampiir on kiskja, kes tahes või tahtmata kurnab teisi enda ümber, võttes neilt energiat. Mis on energiavampiirlus, kuidas seda ära tunda ja selle vastu võidelda? Oma kogemusest pajatavad kaks naisterahvast.

Kindlasti on paljud tundnud teise inimese läheduses energia kadumist ja väsimuse teket. Mõnega lihtsalt ei tekigi positiivset sidet ning temaga suhelda on äärmiselt ebameeldiv ja kurnav. Saa tuttavaks – Sinu vestluskaaslane võib olla energiavampiir!

Energiavampiir on inimene, kelle enda loomulik energiaringe auraväljas on häiritud ülemäärase karmakoorma tõttu, ning kes imeb teistelt inimestelt või ka loomadelt energiat, et parandada enesetunnet ja vältida koguni surma.

Ühtedele on energiavampiir manguv ja abivajav sabasjõlkuja, teisele tige ja agressiivne väljavihastaja, kes kogub Sinu poolt välja paisatud viha energiat. Vampiir on oma ohvriga telepaatilisel teel pidevas ühenduses ja suudab ta nii ära kurnata, et inimene kaotab jõu ning sureb lõpuks. Kahjuks saab vampiir rahuldust ainult ajutiselt, mis tähendab, et ta ründab üha uuesti ja uuesti. Korduvatel rünnakutel võib olla ohvrile äärmiselt kahjulik mõju.

Kuidas vampiiri ära tunda

Vampirism on tahtlik või tahtmatu tungimine teise inimese energiasüsteemi ja sealt energia võtmine. Esimesed tunnusmärgid taoliste omadustega inimese läheduses viibides on nõrkus, südame pekslemine, jõu kadumine, sageli vaevavad uneprobleemid. Energiavampiiri ohvriks võib langeda kes iganes. Peavalu ja nõrkus ilmnevad kohtumise järel esimese viie minuti või tunni jooksul. Vampiiril on tavaliselt ka nn raske pilk.

Lisaks füüsilistele tundmustele on reetlik ka vampiiri käitumine. On kaks käitumismudelit: esimesel juhul tuleb ta juurde, on manguv. Hale kräunumine kostub kogu aeg, peaasi, et saaks ohvri lähedal olla. Ohver laseb ta ligi ja vampiir klammerdub. Teisel juhtumil püüab vampiir ohvrit vihastada. Vihaga tõmbub inimese energiaväli kokku, muutub nõrgemaks ning nii pääseb ta ligi.

Tihtipeale ilmnevad kokkupuuted energiavampiiridega just tööl, sest kolleege paraku valida ei saa. Ikka juhtub sekka mõni, kes vastukarva on. Kui töötajad peavad jagama küllaltki väikest tuba ja on päevast päeva ninapidi koos, rikutakse üksteise personaalset ruumi ja pinged tekivad kergesti. Energiavampiirid ei teegi mõnikord midagi erilist, kuid nad on sageli ise pinges. Pinge aga on nakkav. Me võtame läbi tajuprotsesside selle omaks ja pingestume ka ise.

Probleemi saab lahendada vaid iseendaga tegeledes. Ära vaata pingetekitajale sügavalt silma, sest silmade kaudu vahetatakse energiat ja infot. Kujuta ette, et teie vahel on pleksiklaas (halvasti läbipaistev klaas).

Kõige parem on end hommikuti kaitse alla panna. Neil, kes vampiiri pelgavad, tuleb säilitada külma verd. Moodustada enda ja vampiiri vahele näiteks kujuteldav peegel, mati poolega enda, peegeldava poolega vastase suunas.

Vampiir tegutseb oma nõrkuse ajendil

Töökaaslase vampiirluse ohvrina tunneb ennast reklaamivaldkonnas töötav Anna (nimi muudetud). Anna sõnul vajab energiavampiir konkreetset ohvrit. Energiaimejal endal Anna teada erilisi võimeid pole; nad tegutsevad tulenevalt nõrkusest, mitte tugevusest. Nad ei ole hukatusele määratud kurjuseolendid. Ohvri jaoks toob rünnak alati kaasa terve rea vaimseid ja füüsilisi tagajärgi. “Tean, et minu valud rinnus on just sellest, füüsiline valu,” teab Anna. Kui vampiir ei leia rahuldust, võib tal tekkida pettumus, viha, hirm ja ta võib isegi vägivaldseks muutuda.

Anna ohkab veidi kergendatult, sest õnneks on nüüdseks olemas võtted, millega sisemist energiasüsteemi vampiirlusega harjutada. “Seda aga ei suuda kõik, ka mina mitte! Olenemata sellest, et ka minul on peale vaimse, füüsilise ja hingelise komponendi ka sisseehitatud energeetilise kaitse potentsiaal, millel on võime tagasi tõrjuda energiavampe,” seletab Anna. Ta lisab, et see toimib vaid juhul, kui meie sisemised energiakanalid on lahti ja puhtad.

“Minul nad seda ei ole, sest olen lapsepõlves väga palju üle elanud, lisaks veel tütre, isa, ema, vendade, onude, tädide, vanaisa ja vanaemade surma,” on Anna kõigest üsna kurnatud.

Oma kogemusele tuginedes pajatab ta, et vampiir lähenes talle algul sõbralikult, et välja uurida, kui tugev või nõrk ta on. “Lipitses, tundis kaasa, samas tundis, et ohver ongi nõrk ja peale seda see kõik algas,” meenutab Anna.

Taolise akti tagajärg ongi see, et ohver on valitud. Vampiir haarab energiat ja ohver, antud olukorras Anna, peab seda hakkama ära andma. “See kogemus on niivõrd kurnav, rohked peavalud, imeb täiesti tühjaks. Kaasneb veel südamekloppimine, õhupuudus ja isegi tugevad rütmihäired. See kõik on viinud mind paariks kuuks haiguslehele, isegi haiglasse lõpututele uuringutele, kuid vastust ei leitagi,” räägib Anna. Kui algul aitas teda avatud aken ja rahustid, siis enam seegi mitte ning päevast päeva olukord halveneb.

Kompenseerib enda vigu

Anna kirjeldatud energiavampiir peab end teistest alati paremaks, kuid alatihti seisab ta ise üpris nõrkadel jalgadel. Tunnustusavaladus sunnib sellist vampiiri oma saavutusi üle hindama ning teiste omi kas halvustama või koguni enda nimele kirjutama. Tööl on taoline energiavampiir Anna kirjeldusel alati otsustaja rollis. “Organiseerimaks üritusi, kuhu muidugi ei kuulu tema silmis ta ohver,” lisab Anna.

Inimtüübina on energiavampiirid enamasti ebausaldusväärsed, põlastavad, enesekesksed ja omakasupüüdlikud. Taktitute inimestena ei kohku nad tagasi teiste ärakasutamise ees, et saavutada oma eesmärke. Suhetes teistega on Anna energia tarvitaja võimukas, kolleegide ja ka ülemuste suhtes umbusklik, mida väljendab ülepingutatud dokumenteerimisnõue. “Isegi kõige väiksemad asjad tuleb dokumenteerida. “Pane kirja,” kamandab kogu aeg, tahab olla suur õpetlane,” kirjeldab Anna.

Energiavampiiridele meeldib veel reageerida oma terviklikkuse puudumisele, pannes teiste terviklikkuse kahtluse alla. Nartsissistliku vampiiri paranemisväljavaated on kesised.

Teisi aidates ootavad nad alati midagi vastu, sageli kiites ja meelitades, et endale plusspunkte teenida. Pealtnäha on tegu usaldusväärsete ja siiraste inimestega, kes on pealispinna all tegelikult ebausaldusväärsed ja enesekesksed. Kui see neile kasulik on, ei kahtle nad kunagi teisi petmast. “Korduvatel rünnakutel olen veel tundnud tugevat hirmutunnet ja depressiooni, unehäireid – magan ammu ainult unerohuga. Esinevad keskendumisraskused, hajameelsus, ärrituvus ja saamatustunne ning huvikaotus igapäevaste asjade, ka minu lemmiktöö vastu!” ohkab Anna.

Vampiirlusele tuleb varakult jälile saada

Rünnakuga kaasneb Anna sõnul ka suukuivus ja kibe maitse, kerge kumin kõrvades, näo ja kaela punetus. “Seda kõike mul varem ei olnud! Olen kuulnud, et nendega võitlemiseks on ka igasuguseid harjutusi: lõdvestumine, hingamisharjutused, sõrmede kokkupõimimine. Kuna ma olen tänu oma üleelamistele nõrk, siis see minu puhul ei aita, ainult leevendab natuke,” ütleb Anna.

Tema sõnul näevad ta töökaaslased, mis toimub, kuid ei sekku. “Tuleb jälle uus ohver ning vana peab lahkuma, kuna ta on energiast tühjaks imetud,” kardab Anna. “Kogu kollektiiv räägib tema tegudest sosinal kuluaarides ja nurgatagustes, kõik on väga õnnelikud, naeratavad, sest nemad ei ole hetkel selle inimese ohvrid,” seletab ohvri rollis olev Anna. Ta räägib, et nende väikesest ja armsast töökollektiivist on lahkunud paljud, kes on olnud selle energiavampiiri ohvrid – kokku 4 kuni 6 inimest. “Mõned neist ei astu enam kunagi üle selle ukse läve, sest see mälestus on nii hirmutav, see inimene ja tema silmavaade. Tema aga oli, on ja jääb.”

Annagi plaanib oma praegusest töökohast varsti lahkuda, sest tema haigus või lausa surm annaks vampiirile energiat. “Ta ju leiab kohe uue, kelles on palju, palju energiat, mida minul kahjuks ammu napib! See naer ja hääl jääb kumisema veel aastateks minu kõrvu enne, kui ma taastun,” on Anna meeleheitel. “Hoiatan teid, kallid kolleegid ja inimesed üldse: katsuge ära tunda see inimene enne, kui on hilja! Sellise olukorraga pikalt leppida ei tohi, sest see lõpeb teile traagiliselt! Mul on siiralt kahju, sest ma väga armastan oma tööd!” sõnab Anna.

Selle asutuse reklaamiosakonna kolm inimest söövad juba Anna sõnul antidepressante, mis peaks tema meelest nii mõndagi ütlema seal pesitseva energiavampiiri teovõime kohta.

Ametnikuna töötav Kaia jagas samuti oma kogemust veidi lihtsamat vormi energiavampiiriga.

Pean tööl 12 tundi järjest ühe inimesega kitsas ruumis koos olema. Tal on halb komme pidevalt rääkida: alustab ühe teemaga ja läheb täiesti umbes – ilma eelmist teemat lõpetamata – üle järgmisele. Vaikust ei ole, vaid pidev jutt sellest, kui kehv ja raske elu tal on. Pea läheb paksuks ja hakkab valutama, mõtled ainult, et jääks ta juba vait. Ma olen lõpuks täiesti tühi, nagu tühjaks imetud.

Talle on tähtis, et ta saaks hingelt kõik ära rääkida. Oma küsimustele ootab ta alati kindlat vastust ja ei lõpeta enne, kui on välja pigistanud selle, mida kuulda soovib.

Olukorda püüan vältida arvutis oma asjadega tegeledes ja talle võimalikult napisõnaliselt vastates, väldin talle otsa vaatamist.

Mõnikord ta ei tahagi vastuseid kuulda, vaid lihtsalt lõpmatult rääkida. Ta tahab, et ma teda kuuleks, aga teda ei huvita minu vaatenurk asjale.

Ma arvan, et ta ise oma omadusest kindlasti aru ei saa ega teadvusta seda enesele. Kui ta enda asjadest räägib, siis seda enam ta elavneb ja kordab end pidevalt. See väsitab omakorda tohutult.

Töötades pidevalt ülemäärase pinge tingimustes, peab endalt küsima, mis on selle hind. Mida ma endast annan, et selle kõigega toime tulla? Vastutus pere ees sunnib pingutama, karjääriredelil edasi rühkima. Kui aga koju jõudes ei suuda lastega suhelda ja oled rampväsinud – kas see pole mitte liiga kallis hind?

Meil on valida: kas vahetame töö pingevabama vastu või õpime pingetega toime tulema. Pingest vabanemist tasub õppida, sest kaotada pole midagi, võita aga väga palju!

Allikas: http://www.femme.ee/aktiivne/suhted/5204?P=2

Artikli jaoks on leitud materjali Joe H. Slate raamatust “Energiavampiirid” ning portaalist sekretar.ee.

Väike, aga lootusetult kindel nõiaring

Kati Saara Vatmann

„Viimane eestlane kustutab lahkudes tule,“ muigas kibedalt üks ehitajana töötav rockmuusik-näitleja, kes polnud samas Soomes oma tervise hinnaga rabeldes ja tegelikku elu edasi lükates juba kaks kuud palka kätte saanud. „Minusugused on kenas väikeses, aga lootusetult kindlas nõiaringis. Me, vist juba sajad tuhanded , ei taha elada riigis, kus pool palgast kulub toidu peale ning elektrihinna kahekordistudes läheneb see summa sajale protsendile. Keegi pole sündinud selleks, et laulda söö-ja-situ-vorsti-venib-laest.

Võõrsi-tööandjad teavad meiesuguste suluseisu ja sõlmivad endale kasulikud lepingud või jätavad üldse sõlmimata – las hädaliste hordid rügavad, Soome on ju vaja üles ehitada…“

Üks ettekandja, kes jättis välismaale imet vaatama minnes oma teismelised lapsed üksinda üürikorterisse, korteriomaniku ja sugulaste armust elama, sõnastas olukorra nii: „Me mõtleme, et läheme kodust kallite juurest ära ajutiselt – teenime sellise ja sellise põrgulikult puuduva summa, tuleme tagasi ja elame õnnelikku pereelu edasi. Hujat. Lugesin siin netist Sven Kivisildniku kerjusahvide lugu ja mõtlesin mornilt – minust räägib, sinder. Vaatasin Juliet Binoche’iga filmi „Naised“ – ka litsidena ülikooliraha teenivad tüdrukud on nagu mina. Jah, prostituudid mõtlevad ju samamoodi:  ei saada teada, mida ma vahepeal teen  – olen tugev ega lähe alandava lisateenistuse käes katki – investeerin praeguse perkele-perioodi tulevikku…“

Just kõigi nende, keda Tallinn-Helsinki orjalaevad tuhandete kaupa kuu peale ja kuku suhu sõidutavad, lootus, et see on ajutine, keegi ei saa teada ja tulevikus terendab tõotatud maa, teevad meie kerjusahvid kaitsetuks.

Ei saada teada? See on ebaeetiliste tööandjate trump, mille abil niigi odav tööjõud lihtlabasel viisil üle lasta ja igasuguste sotsiaaltagatisteta jätta. Palka ei maksta kas üldse või makstakse pisitasa, nii et orjal on küll elamise raha, aga koju saatmiseks – milleks ta ju kodust ära läkski! – ei jää midagi. Sellise alanduse ja ummikseisu kroonib üksindus ja perekonnatus, mis sõidutab mõnedel katuse viltu (nagu juhtus ühe mu tuttava kuivalejäänud eksmeremehega, kellest sai alamakstud puuraidur),  teistel ütleb tervis kroonilise stressi käes üles (nagu koges poolpõrandaalusesse vabrikusse trehvanud kontorirott, kellel lõhkes peensool).

Millisest tulevikku investeerimisest me enam räägime? Äsjasel tööreisil Soome mitmeid linnu läbides ja paljusid inimesi külastades veendusin, et kolme kohaga tööd vihtuvad soomlased ise rabelevad küll jah tuleviku suunas. Ahtas nõiaringis võõrsil vintsklevad eestlased aga orjavad minevikku. Neil on kaelas rumalusest ja ebaõnnest kaela saadud võlad, ettearvamatute arengute tuules ületamatuks kujunenud halvad laenud, valede valikute viljad – vale elukaaslane, amet, elukoht, pühendumised.

Tulemuseks on tagajärg – väärikus ees, muud inimlikud õilsad omadused taga, kulgeb kiire ja pöördumatu allakäik. Vallanduvad valed – nii endale kui kodustele – ja vargused nii koduste kui tööandjate või kellegi kolmanda tagant.

Olen kõrvalt jälginud mitme haridusega tegijameest, kes on Kalevipojana poole aasta jooksul vähemalt viis korda töökohta vahetanud, sest vahendusfirma, kes ta kotti ajas, jättis ta alakasutatuna hirmkallisse üürikorterisse ooteasendisse tiksuma. Järgmised tööandjad õnnistasid teda kõikvõimalikes kontrollimatutes pärapõrgutes masendavalt madala palgaga, kesiste töötingimustega, koledate üüripindadega, lubatust astmeid alama positsiooniga. Süveneva deprekaga kaasnes päevas kahe paki suitsetamine – 10 eurot – kümne õlle manustamine – enam kui 20 eurot – ja hasartmängud külakõrtsi nurgas peibutavate automaatidega.

Kodustele laekus lubatud majapidamisraha asemel keerutamine, valed, salajane uute töökohtade otsing, pidev telefonikõneaja lõppemine, võimetus arvutisse lävima pääseda – ning igas kohas lõpuks ikka ja jälle joogisena tööle ilmumine, sest suhtlemisvaigus viis aina külakõrtsi ja eilne päev venis vines tänaseks…

Sellise asja nimi on vaimne, emotsionaalne ja olmeline allakäik, mille tagajärjel nõiaringi takerdunud inimene ei suuda end enam isegi liinibussiga mööda põhjaosariiki paremate jahimaade otsingul ringi liigutada – jääb oma lühikese keti otsa lõksu, kuni see ta üles poob. Totaalsesse nulli prantsatamine kasvatab abitust, kaob igasugune kontroll nii enda, finantside kui inimväärikust mõõtvate eluvaldkondade üle.

Maksan ära ja hakkan elama? Tean ärinaist, kes Lindatütrena – sobib vist Kalevipoja vasteks? – läks tasa teenima kümmet tuhandet euromiinust, sellele lisandus litsentse-lube-tunnistusi-koolitusi-proovipäevi-sõidurahasid makstes veel 4000. Suutis koju jupikaupa 1000 saata – aga võlgu tehes (ja oh piinlikkust, vargusi kompenseerides) kasvatas kohe 2000 puuduvat eurot otsa.

Meeleheitel koduperenaine, kelle rootslasest mees maha jättis, kirjeldas: Eesti sõpruskond hääbub, sest koduskäimiseks pole raha, Soomes sõpruskonda ei teki – ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise – ei-keegil pole ei-kedagi.

Suurfarmi sitaviskaja-lehmahooldaja, kes sel viisil oma põllumajandusülikooli haridust rakendas, kurtis: naine on kodus meie oma majapidamise ja veistega, laste ja maksmata arvetega üksi – ja mina muutun siin silohaisus aina paranoilisemaks, kardan, et mind-vääritut petetakse, tean ka ise, et olen õel ja väiklane, aga ei suuda jätta sõimlevaid-süüdistavaid sms-e saatmata, joon kordades rohkem kui kodus, harvadel koduskäigujuhtudel panen samuti tina, nagu ei kunagi varem ja näen ise ka, kui kiiresti alla käin.

Tulge tagasi, kodumaa pojad? Siin ootavad teid 300-500eurosed palgad – seal sööte-suitsetate-napsitate kuu jooksul tonni olematusse, harjuge ilusal isamaal kolmandiku hävitamisega hakkama saama… Aga naised on juba meesteta harjunud. Naised ei taha koju kakerdavaid kangelasi lisaks kõigile koormistele taas ülal pidama hakata. Kodus pigem kardetakse kui oodatakse rütmihäire tekkimist pees perepea kujul.

Kas õnn peitub siis rahas, võib retooritseda. Vastakem küsimusele küsimusega – mis on raha? Ekvivalent. Raha makstakse tööks vormunud annete, hariduse ja oskuste eest. Mida nadim panustamise pakett, seda hädisem palk ja seda olematum elukvaliteet.

Olematu perepea seda aga ühel kurval päeval enam ei mõista. Ahastus tekitab valikulise vaegmälu ja lonkava loogika. Ta ei oska ega julge mõelda, kuidas pere tema äraolles majandab, kuni tekib kinnistunud viltuse-katuse-sündroom: tegelikkuse eitamine, ebaadekvaatne minapilt, ala- ja üleväärsuskompleks üheaegselt. Oo, mis meeliülendav on nõiaringi sattunud kaasa küljeluul kodus perelaevukest pinnal punnides kuulda:  helista mulle, mõtlen vaid sulle – ,aga mul pole kõneaega – tee järjekordne ülekanne, mul pole kuukaardi ostmiseks raha – tee midagigi, et meie abielu püsiks…

Aga naine, kes valmistub lapsi kooli saatma, teeb talveks hoidiseid, laob küttepuid riita, vahetab tapeeti ja sõdib kartulimädanikuga, ei jaksa enam küsidagi – kuhu me siis selle kuukaardiga seal kusagil sõidame ka, nõiaringis nannipunn? Mis asju ja milleks ja kuhu õigupoolest ajame? Nõiaring on kasvatanud nii palju valesid, et naine ei taha järgmisi neist kuulda – napsisel mehel ununevad eelmised luisked, järgmised, vastupidised, alandavad nii valetajat kui kurba kuulajat.

Sven Kivisildnik kirjeldas nurkasurutud kerjusahvide orjameelsust ja elunormiks kujunenud suhusaamist metafoorselt – banaan suus, pees ja muus. Ehk on sedasorti banaani-installeerijate üldnimetus looduslikule valikule alla jäänud? Äkki peabki sellistest eluks kõlbmatutest plats puhtaks saama, et teistel oleks ruumi ja karget energiat eluga edasi minna? Ilmselt nii ongi. Rada vabaks! Paraku on orjalaevad sääraseid meeleheitel-krabulas-vilavasilmeid-pomopoosiga-halbade hammaste ja lääpas kingadega luusereid nii tulvil, et tekib tõsine muretunne – kas viimne eestlane ongi peagi lahkudes valgust kustutamas? Ei, vennikesed, eestlannad jäävad. Naine jääb – ja on ise piisavalt Nõid, et mitte nõiaringi sattuda. Nii on näidanud Eesti ajalugu.

Kui see on armastus, siis…

Kati Saara Vatmann

… See vist tõesti ongi armastus. Valus, vildakas ja ajas-ruumis muutuv. Aku Lohimies on Soomes ja Venemaal tänavu valmis saanud filmi „Vuosaari“ rahvusvahelise nimega „Naked harbour“, mille tunnusmeloodia esitaja Lenna Kuurmaa ka üht peaosadest mängib. Niivõrd kui kõrvuti kulgevate elude esitlejatest kedagi üldse peaosaliseks saab nimetada.

Loo ülesehitus meenutab Mati Undi Mustamäe romanssi, kus ükski tegelane pole õnnelik ega päris normaalne. Vähihaige üksikema lookleb oma sügavalt armastatud lapsega loojangu poole. Likvideerib selleks nende ühise armsa väikese kodu, et säästa last oma hääbumise jälgimisest. Jagab kõigile, kel tema elus on osa mängida olnud, armastussõnumiga südameid – ja seejuures ei märka, et tütreke on talle taevast saadetud selleks, et teda hoida-kaitsta-toetada-tervendada. Pärast košmaari jõuavad ema ja tütar uude puhtasse algusse – kahekesi koos, emal taas juuksed peas…

Teine üksikema on kuri napsilemb, keda pole iial kodus ega poja jaoks ka kodus olles olemas – ingelliku poisi ainus lähedane hing on suur segavereline peni. Kuna lapsega üksnes kärkivas kõneviisisi kõneleva ema arvates määrib koera kaka tema igapäevase veini, viib totaalselt tühmä julmurinna koera ära. Valetab, et maale – tegelikult hukkamisele.

Kolmandas paralleelmaailmas kulgevad jäises eraldatuses frigiidne edunaine ja unarusse jäetud teadlane, kellel tekib loogiline armulugu tudengineiuga – tema see Lenna tehtud tegelanna ongi. Püüdes upsaka intriigiga noorukest rivaali alandada, saavutab enesekeskne lumekuninganna hoopis selle, et mees lähebki neiuga, kes teda tõeliselt armastab.

Vuosaari luupainajalikust pressingust lahkuvad käsikäes afrosoomlane – nii vist on korrektne öelda? – ja kergemeelne siidrisõbranna, kes panevad röövitud rahaga Skandinaaviast minema ja saavad soojal maal, ennäe imet, tõepoolest õnnelikuks.

Mahlakas venelanna on nii ametis armulooga tiirase morsaga, et ei märka, mis tema pojaga toimub. Koolikiusamine viib hõbehäälse poisi enesetapu äärele, kus seismine kinnitab samas, et imed juhtuvad – sekund enne päästikule vajutamist helistab ukse taga kella ööbik-Lolita, kes on end oma naiivsuses veel sügavamasse rappa rabistanud kui keegi teine ses armastusloos.

Otse loomulikult ei märka üksikisa, et tema teismeline haldjalik tütar tahab ebaolulisuse tunde pärast mis-tahes-vahenditega kuulsaks saada. Mis iganes superstaarid ja topmodelid kõlbaksid keegi-olemiseks – ainult et paraku ei sobi tema oma ilule ja puhtusele vaatamata neile. Ja niimoodi siis lasebki ta ühel filosoofiliselt (?) närusel fotograafil end ninapidi tegelikkusse suruda – ta jääb pornotööstuse filmistuudios end kaamerate ees põrutada lastes süütusest ilma ja avastab, et tegelikult ta vist siiski polegi nõus, et temaga tehtaks, mida iganes, kui vaid tunneks, et ta olemas on…

Selle karmi filmi seksistseenid – ja neid ikka jätkub – ongi ebaesteetilised ja kaugeltki mitte ideaalsed ega vastastikust rahuldust pakkuvad põrutamised. Linateos lainetab süljest ja spermast, roojast ja oksest ning on seega tibakene skisoidselt kreenis – ent eks tasakaalu taastamise või saavutamise püüe inimesi ju liikvele ajabki.

Moraali saame kenasti igaüks ise välja mõelda – minuga tuli kinost kaasa selline mõte: koerata jäänud poisist kasvab kogu tema inglinäo juures uus sala-sise-katkine koolikiusaja nagu see, kelle pihta eelmise ešeloni kiusatu, perele rüssä püssiga sihib – mida kiusakam ja alatum jõnglane, seda kindlam, et tollegi kodus on kõik kindlasti pees. Sama pees kui näidatud lugudes – või veel sügavamas essus. Ära käkerdatud naiivitarist aga kasvab kena tavaline naine, kelle tubli ja truud elu varjutab eluaegne hirm kapilaiba ees, et keegi saab teada, et… Kes meist ei kardaks mõnd oma kunagist kapikolli?

Teine kõlama jäänud tarkus: lapsed on meie Meistrid. Neilt abi ja õpetuse vastu võtmise asemel saadame nad ära, boikoteerime ja astume neile oma elutaagaga julmalt pähe. Nii paljude perede õnnetuse põhjus ongi laste raiskamine, oskamatus nende kaasa toodud kingitusi vastu võtta. Inimkond ei kipu üldse oskama kingitusi vastu võtta, mattub inimene-haaval üksildusse – ja Maa nutab.

Maa Ema kutsub meid Uude Heasse Ilma puhtaks põletatud hingede, ihude ja kodadega –

Kali-Kali, burn it down, everything that doesn’t serve You – burn it down!

Gling-gling, burn it down, everybody who doesn’t diserve You – burn…

 

Käivitamisel on Aabrami Hobulausujate uus, elust enesest ja ühiskondlikust tellimusest välja kasvanud tegevusala – energ(eet)iline koristusteenus – kodude ja kontorite puhastamine koos tolmu, kõdu, kopituse ja hallitusega ka seiskunud energiatest, mis takistavad kodakondsete edasiminekut ja elujõulisust. Jõuline ja erapooletu, värske ja oskuslik käsi korrastab mateeria – hingevägi ja südamejõud tuulutab peenmateriaalse tasandi.

Thule Lee elab Leesoja metsas ja on kogu oma teadliku elu oma nõiavõimeid arendanud: ta vaatab maailma läbi taju ja tunnetuse ning tegeleb riituste, loitsu, märkide vaatamise ja ravitsemisega. Tema elu loomulikuks osaks on sügavam loodustunnetus – nimelt suhtleb Thule ka lindude ja loomadega. Leesoja nõid tegeleb süstemaatiliselt pideva enesetäiendamise ja inimpsüühika saladuste uurimisega ning loob uusi psühhotehnikaid ja praktilisi harjutusi, et väga sügavalt lõõgastuda, pääseda ligi oma alateadvusele ja veel varjul olevatele võimetele. Koos elukaaslase Eerikuga korraldavad nad ka tantra kursusi ja õpetavad seksuaalsaladusi.

Milles seisneb sinu jaoks tantra võluvägi?

Tantra annab võimaluse vabanemiseks ja laienemiseks. Me praktiseerime nö vasaku käe tantrat – oleme pöörased ja meile meeldib praktiseerida ka väga palju füüsilist. Tantra annab võimaluse ühendada rituaalsuse ja seksuaalsuse. Tantra tehnikad, nii nagu ka jooga tehnikad, annavad võimaluse arenguks. Kui see areng on sulle meeldiv, siis see sobib tantra põhimõtetega ning tantra eelis on see, et sa saad seda teha üksi, kahekesi ja ka grupiga. Igatahes sa arened.

Oma kursustel õpetame hingeseisundit, rituaalsust, pühendumist. Tihti uuritakse, et kui kaua peaks asju tegema, et need toimima hakkaks? Me oleme selles suhtes võibolla karmid: kui mõni arvab, et on kolm minutit meditatsioonis ja see ongi tantra, siis me lõhume kohe selle arvamuse ära ja näitame tantra reaalset praktilist poolt. Tantra eeldab agorat, julgust. Ja see on ka meie õpetuste üks suund – inimene peab ületama oma hirmu ja surma, siis ta saab naudingusse.

Mida tähendab seksuaalne sünteesia?

See on oskus ühendada oma hingeseisund teise hingeseisundiga, tehes samal ajal füüsilist tegevust. See toimib nii, et üks energia muutub teiseks ja ei ole vahet, kas see on naise või mehe energia – siis sa ei tunne, kust algab tema ja kus lõpped sina. Seda õpetab ka meie tantra süsteem, et kui paned partneriga käed kokku, siis ei ole vahet kes see on, kuna olete üks. Algusel ja lõpul ei ole kindlaid piire.

Mis on õnneliku suhte saladus?

Üks väga hea autor ja uurija Daniel Coleman on öelnud selle kohta: Mis on siis see armastus? See on kiindumus, hoolivus ja seks. Kõike peab olema piisavalt. Kiindumus – et teine on sulle väga oluline ja tähtis, et sa pühendud talle, oled tema jaoks olemas ja piisavalt elus, mitte väsinud. Hoolitsus – et sa saad tema eest hoolitseda ja seda laiemalt vaadeldes – toidu, olemise, kõige eest. Ja seks – ilma füüsilise komponendita ei ole võimalik olla õnnelikus suhtes. Seksi aeg on muidugi igaühel täiesti erinev, aga tantra seisukohalt on oluline see, et naine saaks rahulduse. Muidu kandub viha välja ja tekib väga palju purskeid. Naine peab saama orgasmi. Naist peab avama – see on kõige olulisem.

Läänemaailm on väliselt justkui väga seksuaalne – seks müüb kõike ja on kõikjal meie ümber, seksuaalsus ei ole enam ammu tabu. Aga samas tundub, et inimestel on tihtipeale seksuaalsusega suuri probleeme.

Probleeme on väga palju ja see, millest sa räägid, on asjade väline külg. Kui seksuaalsus ja selle väljendus riietuses ja asjades on väline pool, siis tantra eeldab sisemist vabanemist. Mitte päris nii, igaühega ja ükskõik kus kohas, vaid see, kes on sisemiselt vaba, suudab valida ja tõmmata enda ligi inimesi, kes talle hästi sobituvad ning oskavad teha teist inimest (või inimesi) õnnelikuks. On hea, et seksuaalsusega seotud teemad on väga vabad ja kättesaadavad, aga see võiks olla juba ülikooli tasemel, mitte algkooli tasemel nagu praegu Eestis on. Me praktiseerime mõnikord tehnikaid, mida teeme viis tundi päevas – mitte muidugi koguaeg vaid mingil perioodil, näiteks viis kuud järjest. Võti on selles, et kust leida see aeg? Ja kellel on aega, see läheb ja õpib edasi. See on nagu kooliski, et käid ühe tunni, saad vähe, aga käid rohkem, saad rohkem.

Mis on sinu arvamus monogaamia ja polügaamia osas? Ka siin on tihtipeale levinud võltsmoraal, kus väliselt ollakse justkui korralik ja truu aga samas peetakse salaja armukesi.

No minule meeldib polügaamia. Tanta eeldab ka teatud rituaale, kus on partnerite vahetusi – see ei tähenda seda, et sa ei ela ühe kindla inimesega koos, vaid pigem tehakse seda energia pärast ja suudetakse teisele pühenduda. Kõik on palju loomulikum kui keegi ei ole kellegi oma. Rääkides monogaamsusest, siis kui teist võetakse kui omandit, siis ausalt – elagu parem üksi. Aga kui läheneda asjale nii, et keegi on kellegi jaoks määratud ja ta on õnnelik, siis ta ongi tõesti õnnelik. Ma olen väga vähe näinud õnnelikke inimesi suhtes. Ja see on kurb.

Mis on peamine põhjus on, miks inimesed ei ole lähisuhtes õnnelikud?

Üks asi on see, et on kokku mindud või jäädud ning ei julgeta edasi minna, on argisusse kinni jäädud, argipäev on peale tulnud. Kui inimene läheb teisega kokku, siis ta teab, kas ta sobib või ei sobi. Siin on ülioluline see, et ei tohi endale valetada. Sa võid valetada väljapoole, aga mitte endale. Enda suhtes peab olema väga aus. Ma pean ausust üheks kõige olulisemaks iseloomujooneks. Ja samamoodi on ka tantras – peab olema aus, isegi kui see on raske. Seda, et partneriga tegelikult ei sobita, ei julge keegi välja öelda.

Sobivuse väljaraalimiseks soovitan inimestel vaadelda nelja aspekti, mis peavad suhtes kindlasti paigas olema (järjestus ei ole oluline, nende teemade olulisus on igaühel individuaalne):

1) Filosoofiline maailmapilt
Ehk see, millest te omavahel räägite – see peaks olema üheselt mõistetav. Siia alla käivad ka ühised hobid ja huvialad. Ilma selleta ei ole hästitoimiv suhe lihtsalt võimalik.

2) Argine koostöö
Kas ja kuidas sujub suhtlemine argitoimetuste tasandil. Näiteks kui minnakse koos midagi kodu jaoks ostma, siis mõlemad valivad teineteisest sõltumata sama tapeedivärvi. See koostöö näitab ka seda, et kui mingi asi on vaja ära teha, siis see ei lõppe peretüliga.

3) Hingelisus
Kui sa istud sobiva inimese ligiduses, võid sa ilma rääkimata tunda õnnetunnet.

4) Seksuaalsus
Seksuaalsed tahtmised, vajadused ja rütm peaks olema sarnased. Siia alla käivad ka pisiasjad, mida tegelikult peab suhte puhul eriti jälgima: kaaslase lõhn, maitse, puudutused, liigutused, see, kuidas keegi pead kallutab või aevastab. Mõne puhul see meeldib, teise puhul tormaks kallale. Seda ei saa eirata. Ja selles aspektis on tõepoolest nii, et sobivus kas on või ei ole.

Kui sa need neli faktorit ära tunnistad ja enda jaoks ausalt selgeks teed, siis läheb elu edasi. Ebasobivuse puhul võid mõelda ka nii, et annad oma partnerile võimaluse leida parem ja talle sobivam kaaslane kui sina oled ja ühtlasi võimaluse talle avastada parem tema, kui ta on.

Mis sa veel seksuaalsuse osas inimestele soovitad?

Väga oluline on, et inimesed endale ausalt teadvustaks, kas neile ikka meeldib see inimene. Vanas kultuuris öeldakse, et kui üks mees on naisega seksinud, siis ta jätab seitsmeks aastaks oma jälje naisesse. See tähendab, et naine kannab seda endas edasi ja naised peaksid ikkagi valima, kas ta tahab seitse aastat seda meest endas energeetiliselt kanda. Võiks öelda, et oleks väekaid mehi, siis kannaks küll.

Meeldimise maratoni ei võida keegi

Kati Saara Vatmann

Ehkki me kõik oleme erinevad, on meie maisel asjal paar asja, mida me kogu oma erilisuse juures kõik siin ilmas õpime. Ka siis, kui seda ülesannet ja õppimist päriselt ei teadvusta. Alateadlikult ikka – sest teistmoodi on halb ja vale ja parem ei hakka enne kui õpitud ja harjutus tehtud.

Meie töövihikuharjutus on esiteks iseenese armastamine ja teiseks siin ja praegu teadvel olemine. Seda tõsiasja meenutas oma äraspidises inimsuse peegelduses Ivari Põllu seisukohavõtt meeste ja naiste soorollide asjus. Selge, et hea kolleeg otsis vastust küsimusele „oled sa mees või inimene“ seoses sellega, et Tartu Uue Teatri vastne lavalugu räägib meeste ja naiste soorollidest. Soorollide täitmise põhjust, vajadust ja eesmärki sõnastas härra Põllu tarvidusega meeldida. Nii ta vist ongi  – ja seoses meeldimise püüdega lükkub edasi või järgmisse ellu ka iseenda armastamine ning siin ja praegu olemise õrn oskus.

Nii meeldimine kui sellest rängast eesmärgist lähtuv rolli täitmine kätkeb endas mineviku kahetsemist ja tuleviku planeerimist – „kui… siis – või muidu“. Hirm mingitele x-nõudmistele alla jääda ja mitte meeldida sunnib üha rollimustreid perfektsemaks rullima, ilma et tingimusteta armastuse võimalikkus üldse meeldegi tuleks.

Mehe probleem näib Ivari terasest tähelepanekust ja retooriliste küsimuste reast lähtudes olevat naisele meeldimine selle nimel, et antaks. Kui ei meeldi, ei anta – ehk siis ei valita soo jätkajaks. Eks siis naise probleem on omakorda mehele meeldimine – muidu ei anta – loe: ei peeta üleval. Aga seda ei tee tänapäeva mehed nagunii – paljud neist on pigem ise keradega beibed kui et perekonnapead. Mis ma selga panen ja millise parfüümi ostan, kui naise pangakaardiga poodi lähen –salajase lapiku libistan niikuinii lipsu taha – aga kes ostaks selle edeva lipsu, mille taha libistada, uued sokid, siidibokserid ja soovitavalt ka hummeri…

Ei tee ma meestele liiga midagi – vaadake ringi – rabavalt rohkesti on kas lausa naiste kulul elajaid (vanamoeline nimetus selliste iluasjakeste kohta on Armand) – või siis iseendale elajaid, kelle naine peab ise ennast ja oma lapsi üleval. Sest mees kui looduskaitsealune õrnake vajab nii palju, et üle ei jää, ikka pigem puudu. Ja kui ta naisega midagi jagabki, siis meenutab seda aegade lõpuni, sest iga tema liigutus on kullahinnaga. Mis on ka mõistetav – kes ei oska, ei jaksa ei taha, selle jaoks ongi iga sooritus kangelastegu, mis tüütab ja väsitab kiiresti ära. Parem ennast mukkides ja rollimänge mängides meeldida.

Arvan, et asi on andmise-võtmise vahekorras. Meeldida püüavad võtjad. Andjad mõtlevad võrreldamatult panoraamsemalt. Andjad – tingimusteta armastajad – siin-ja-praegu-isiksused – ei takerdu tühistesse detailidesse ega hüpita ammu nürinenud nõela ühe ja sama vinüülplaadi savivaos, nii et tolm ja muda pritsib kahte lehte ja varjab vaatevälja.

Andja ei tee soorollidel ekstra vahet – mida vaja, seda tehakse. Meie talus on mõnel päeval vabalt sedasi, et naised on veokiroolis ja veavad suuri loomi, mehed lüpsavad seni kodus lehma ja teevad süüa. Kui naised on väljas rahateenimise tööl, võivad mehed häirimatult lapsi hoida ja nõusid pesta – kui on vaja sedapidine panus anda, teeme ära. Minu meelest on hapraid alasid valdav mees veel eriti mehine – seega meeldiv. Andes ja panustades.

Kogemused näitavad paraku, et andmisele häälestunud naine võib hõlpsasti võtmismeelse mehe kastreerida. Esmalt püüab temake oma tublidusega mehele eeskuju anda. Pürgib seega tööjaotusele. Ent miskipärast vallandub sedasi pahatihti võimuvõitlus ja konkurents. Misjärel naudisklev võtjamees loobub ja taandubki lihtsalt-ilus olema.

Ei ole see üksnes korterirahva probleem midagi. Külades mullitavad kangete peremeeste kõrval samuti meeldijatest muidumehed, kes ei tee käega suu-suure linna kõrval kärbsepesagi – õnneks, sest oskamatute ja soovimatutena rikuksid nad isegi selle ära. Näen päevast päeva Eesti külades nohisevaid mehi, kes kõõluvad päevast päeva arvutis portaale-foorumeid suskida ja saastata, ei otsi endale töökohta, vaid eelistavad toa täis suitsetada, kuni naised peret toidavad. Need erinevas eas isased isendid peavad enesestmõistetavaks, et naine tahab ja teenib ka halva jumega pekipeed, sest keda paremat tal ikka võtta on. Üleolev las-minna on tingitud arvamisest, et naisel pole meie soo-statistika taustal nagunii kedagi teist leida. Keegid teised on välja surnud või juba hõivatud – ja naine jääb aina vanemaks.

Nõnda siis mitmegi kõrgharidusega daamid suuri majapidamisi veavad ja peavadki, kõiki asukaid toidavad ja katavad, end neuroosi arvutavad ja halliks muretsevad. Küsimusele, millal nad viimati väljas käisid, saavad vastata, et Märjamaal sai käidud vilja järel ja Jänedal talulaadal – Tallinnasse-sõit aga tundub liiga kergemeelne ettevõtmine, ehkki teatrisse-kinno-kontserdile sai ju kunagi tahetud küll. Millal need daamid viimati tantsisid? Oli see mineval või tunamineval aastal? Või tuna-tuna…

Lugu selles, et kui retoorilistes küsimustes kümblevad rollimängurid aina meeldivad, et antaks, tõmmatakse andjad halastamatult tühjaks. Andja annab kõike – võtja aina ahnitseb, ise märkamata, et võtab. Mida suuremeelsem ja tugevam on andja, seda kaastundlikum ja kõigi-rahvaste-emalikum on tema armastus. Paraku pole see tingimusteta armastus. See on sageli oma olemasolu õigustamine, süütunnete leevendamine, armastuse lootusetu ärateenimine.

Seega on siin-ja-praegu iseenese armastamiseni pikk – aga tegelikult ju õpetlik ja õnnestav – tee nii võtjatel kui andjatel. Paradoksaalsel kombel on neil, kes sel tunnetuslikul matkal kaugemale jõudnud, karmimgi tee kulgeda. Kaasteelistele soojust-valgust-armastust särada – ja peegli ees seistes mitte karta Getter Jaani kuldse laulu sõnu „me kõik jääme vanaks“. Ilmselt vähendanuks seda hirmu ühe sõna vahetamine – „me kõik saame vanaks“ – ent kuna miski siin ilmas pole juhuslik, peabki see ballaad meis teatud ärevust alal hoidma. Vanaks saamise ja jäämise teadvustamine kinnitab – meeldimise maratoni ei võida keegi. Olijad, mitte näijad jäävad.

Küpsed uudised augusti lembesest Bhairava keskusest…

Nii nagu on  metsavahel valminud mustikad ja seened on valmis saanud ka meie selle nädalased uudised Alustuseks, aga veidi huumorit: Jänes kõnnib mööda metsarada ja näeb hunti. Hunt sööb kärbseseent ja jänes hüüab: “Kuule, kuule ära seda seent söö, see on ju kärbse- seen! “Hunt vastab: “Kah mul asi kelle seen see on!” Loodetavasti on teie korvis kärbseseente asemel midagi tervislikumat ja sahvris juba moosid talve ootams. Juba tänasel esmaspäevasel päeval ootab kõiki esimese taseme jooga õpilasi ees Laya jooga loeng ja pühitsus, mis on 1. taseme jooga üks kõige tähtsam loeng! Teisipäeval on kavas jutuõhtu Mosesega, kus saab lähemalt kuulata Oktoobris toimuvast vaimsest rännakust Rishikeshi, Indiasse. Reedel aga soovitame kõikidele külastada Viru folki, kus Moses peab loengut tantra jooga- ida sesksuoloogia müsteeriumite kohta. Nädala tunniplaan on meil aga seekord siis selline: ESMASPÄEV (6. august) 18:00-21:00  1. taseme jooga Laya jooga loeng ja pühitsus. Loe lähemalt alt poolt! TEISIPÄEV (7. august) 18:00-21:00 4. taseme jooga, 9. tund 18:00 JUTUÕHTU MOSESEGA: VAIMNE RÄNNAK RISHIKESHI, INDIASSE KOLMAPÄEV (8. august) 18:00-21:00 3. taseme jooga, 6. tund Soovitus: REEDE (10. augst) 18:00 Loeng: Tantra jooga- ida seksuoloogia müsteeriumid, Viru Folk, Käsmu

1. taseme jooga oluliseim tund

Vaid meditatsioon avab meile jooga sügavama olemuse Laya jooga loeng ja pühitsus TÄHELEPANU KÕIK ESIMESE TASEME JOOGA ÕPILASED! Täna 6. augustil toimub Bhairava keskuses 1. taseme jooga KÕIGE OLULISEM JA TÄHTSAIM TUND! Toimub Laya jooga loeng, meditatsioon ja sellele jär gnev individuaalne mantra pühitsus Mosesega. See joogatund on ülitähtsaks aluseks järgnevatel joogaõpingutel! Moses on Iisraeli reisilt tagasi ja jagab Laya jooga olulist õpetust täna teiega. OLE KINDLASTI KOHAL!! Millal: 6. august kell 18:00 Koht: Bhairava keskus, Narva mnt. 11d (7. korrus) Kellele: kõigile Registreerimine: kodulehel või info@bhairavayoga.com või 59 196 788 (registreerimine pole siin kohustuslik) Osaluspanus: 10 EUR Keel: inglise

Ja juttu jätkub kauemaks…

Sellel õhtul on hoopis rääkimine kuld! JUTUÕHTU MOSESEGA: vaimne rännak Rishikeshi, Indiasse Neile, kes janunevad informatsiooni ja hea vestluse järgi! Kutsume teid sellel neljapäeval osa võtma vürtsisest jutuajamisest Mosesega, kus räägime oktoobris toimuvast vaimsest rännakust Rishikeshi, Indiasse. Sellel ainulaadsel õhtul kuuled detaile reisist, alustades lennupiletitest ja viisast kuni sealsete tegevuste ja Mosesese isiklike kogemusteni välja…Õhtu on õige hetk küsida küsimusi,  rääkida oma ootustest ja muredest, sest meie teame vastuseid! BHAIRAVA OOTAB TEID KÕIKI ÜHINEMA ÜHE SUUREPÄRASE ÕHTUGA! Millal: 7. august, 18:00 Koht: Bhairava keskus, Narva mnt. 11d (7. korrus) Kellele: kõigile Registreerimine: kodulehel või info@bhairavayoga.com või 59 196 788 (registreerimine pole siin kohustuslik) Osaluspanus: TÄIESTI TASUTA!!!! Keel: inglise TULLA VÕIVAD KÕIK!!! Reisi kohta loe lähemalt SIIT

Armasta, naerata, naudi ja tõuse kõrgemale   Mida kaua ootad, seda kaua naudid, mis ruttu käes, see ruttu möödas Tantramassaaž: puudutuse kunst 1 24.-26. august toimub Viljandimaal tantramassaaži kursus! Kingi endale võimalus õppida, armastada ja puudutada. Kogu see maailm on nautimiseks! Armastav ja hell puudutus on rahustav ja vabastav nii kehale kui ka hingele. Õiged massaaži võtted võivad olla tervendavad, õrn ja hell puudutus muudab Sind vabamaks ja õnnelikumaks! “Sain kursuselt nii palju energiat, et peab mõtlema kuidas seda ka edaspidi saavutada ja mida selle energiaga teha. Õppisin tajuma oma piire ja soove, neid ületades ja tajudes.” Martin (40), aprill 2012 “Kursusel tunnetasin ennast kõigiga koos elavana ilma piinlikust tundmata. Teadmine, et ma pole kunagi üksi, keegi hoiab ikka kätt. Mõistsin, et kõike ja kõiki tuleb võtta eelarvamusteta sellisena nagu nad on ja nagu pakutakse.” Tiina, detsember 2011 Kuupäevad: 24.- 26. august (R-P) Kellaajad: reedel algusega kell 18:00 kuni pühapäeval 19:00 Koht: Peetrimõisa Villa, Viljandi Osaluspanus: 265 EUR, paaridele 510 EUR,  sh mugav majutus (2 ööd) ja maitsvad toidud (7 söögikorda) ning saun ja SPA kahel õhtul Kellele: kõik on oodatud, üksi tulijad ja paarid. Sobib avatud meele ja südamega inimestele, kuna hõlmab alastiolekut ja intiimset puudutust. Registreerimine: kodulehel või info@bhairavayoga.com või 59 196 788 Keel: inglise keeles eestikeelse tõlkega Tantramassaaži kohta loe lähemalt SIIT

Armastus on teekond mitte sihtkoht

Tantra 1: tantristlik seksuaalsus 1.-2. september Bhairava keskuses Tantra on elustiil, mis toob Sinu ellu tasakaalu, õnne ja armastust ühendades nii keha kui ka hinge! Tantra kursusel õpid kasutama ühte võimsaimat energiat siin maamunal, milleks on seksuaalenergia. Kuupäevad: 1.-2. september Kellaajad: laupäeval algusega kell 9:00 kuni pühapäeval 21:00 Koht: Bhairava Keskus, Tallinn Narva mnt 11d Osaluspanus: 155 EUR, üliõpilastele 99 EUR, paaridele 290 EUR, sh kursus, kirjalikud materjalid, joogid ja snäkid Kellele: kõik on oodatud, üksi tulijad ja paarid. Registreerimine: kodulehel või info@bhairavayoga.com või 59 196 788 Keel: inglise keeles eestikeelse tõlkega Loe lähemalt SIIT Tantra 2: suhted 15.-16. september Bhairava keskuses Tantra 2 kursusel vaatleme paarisuhet ja õpime tundma meeste ja naiste iidseid saladusi ja kogu tõde armastuse kohta. Kuupäevad: 15.-16. september Kellaajad: laupäeval algusega kell 9:00 kuni pühapäeval 21:00 Koht: Bhairava Keskus, Tallinn Narva mnt 11d Osaluspanus: 155 EUR, üliõpilastele 99 EUR, paaridele 290 EUR, sh kursus, kirjalikud materjalid, joogid ja snäkid Kellele: kõik on oodatud, üksi tulijad ja paarid. Registreerimine: kodulehel või info@bhairavayoga.com või 59 196 788 Keel: inglise keeles eestikeelse tõlkega Loe lähemalt SIIT Tantra 3: armastuse tao 22.-23. september See kursus on kolmest tähtsaim, süvendatud praktika käigus saavad kõik osalejad tunnetada energiaid, sublimatsiooni ja tantra mõju oma kehas. Kuupäevad: 22.-23. september Kellaajad: laupäeval algusega kell 9:00 kuni pühapäeval 21:00 Koht: Bhairava Keskus, Tallinn Narva mnt 11d Osaluspanus: 155 EUR, üliõpilastele 99 EUR, paaridele 290 EUR, sh kursus, kirjalikud materjalid, joogid ja snäkid Kellele: kõik on oodatud, üksi tulijad ja paarid. Registreerimine: kodulehel või info@bhairavayoga.com või 59 196 788 Keel: inglise keeles eestikeelse tõlkega Loe lähemalt SIIT

Bhairava Keskus, Narva mnt 11d, 7. korrusel (Sampo panga maja), Tallinn info@bhairavayoga.com | www.bhairavayoga.com Eemalda listis

Kati Saara Vatmanni lapselaps ilmutas end nähtamatust ilmast

Ragne Jõerand, Naised

Kuigi pisike Soone talu pärija sünnib siia ilma alles uue aasta alguses on tema vanaema Kati ehk Soone Saara tulevase ilmakodanikuga juba ammune tuttav.

“Mul on juba mitu aastat meie perre saabuva lapsega kontakt ja ma tunnend teda juba ammu. Tema tulek ei üllatanud mind, sest see laps oli enam kui pool aastat hingena siin kuskil läheduses olemas olnud.  Ta kuulub meie juurde ja ta on üks kambast. Ta tuleb täitma kohta, kuhu teda väga oodatakse ja ta ise teab, et teda oodatakse. Ta on üks kindla ja rõõmsa olemisega titt,” räägib peagi vanaemaks saav Kati veendunult. „Kui selle vana ja võimsa hingekese emme on väsinud ja tudub, silkab tulija minu sabas – ja ma näen, et loomad näevad teda. Ta on väga kaitstud ja teadlik tulija.“

Kati, kes usub juba oma enese laste ootamise aegadel kogetu põhjal hingede rändamisse ja nendega suhtlemise võimalikkusesse on kindel, et toogi hingeke on pärit tema tütre ja-või väimehe sugupuust. Tulija on nendega juba olnud.

“Ma ei arva, et see  minu vanaema oleks, kes kaks suve tagasi siit ilmast läks – nii ühesed need asjad just pole – mu isalgi ei õnnestunud ühegi minu lapsena tulla, ehkki ta tahtis – aga keegi tuttav on ta küll,”  on Kati veendunud. „Kusjuures tema tunneb mind paremini kui mina teda – olen tema teenistuses, võiks isegi öelda, et tema õpilane.“

Kati pole Soone talus ainus, kes pisikese kristall-lapse tulekut ette aimas. Katist veelgi võimsama tunnetusega on tema 6-aastane tütar, indigolaps Minni – Maria Indira.

“Minni oli üks esimesi, kes aru sai et vanem õde ootab last. Siin oli mingis x -kontekstis beebidest juttu – ilmselt seoses kahe mära paaritamisega – ja siis ta pani käed puusa ja ütles Retile, et sina ju varsti saadki beebi. Nii, et jah selle Sõnumi verbaliseeriski Minni kõige esimesena. Tal on mitmekordne nägemine nagu paljudel indigolastel ja ta näeb paljusid selliseid ajsu, mida mitmete põlvkondade inimesed ei ole näinud ja peavad ebatavaliseks, aga mina olen sellise mitmekordse nägemisega seltskonnaga juba harjunud,” selgitab Kati. „Mu sõpruskonnas on palju avanenuid, kes kuuluvad üle-planeedilisse ärganute võrgustikku – teadlased, arstid, raamatupidajad, lillekasvatajad…“

Miss Marple´i karjäär lükkub edasi

Kati on päri sellega, et rasedad naised muutuvad eriti ilusaks ja nendest hakkab õhkuma sellist ebamaist, malbet energeetikat, mis paneb kogu nende ümbruse õrnalt õhetama ka siis, kui emmed ise parasjagu nutavad või iiveldavad.

“ Reti on õrnake, pehme ja naiselik. Ta on praegu  mul sõna otses mõttes rohkem süles, kui kunagi varem. Varem oli ta lõbujanuline ega tihanud paigal olla, aga nüüd elavad väimehega koduselt ja heatujuliselt siin minu katuse all – kuhugi ei ole vaja kippuda selleks, et huvitav ja mõnus oleks. Tütar käib siin puidufirmas tööl ja tahtis minna õppima politseikooli Miss Marple`iks, aga see lükkub nüüd edasi. Aga vähemalt emapalk on tulemas, see on hea. Ja see, et mul on selline soe, pehme  ja ümmargune tütar kogu aeg kodus, see on ka väga mõnus tunne,” ei varja Kati oma rahulolu tütrega. „Koos Tulijaga saabus meie majja naer, laul ja tants – vahetult enne teda oli töö ja mure, rügamine ja sagris suhted – ja nüüd äkki me aina laulame. Loomad muide ka! Eriti juht-utt Alfa, kes tajub inimtallekese ligiolekut ja möriseb talle oma terelaulukesi.“

Uhkust ja kindlustunnet väljendab Kati ka oma tütre elukaaslase Mihkli üle, kes peab ehitaja ametit ja ütleb ämmale Emme.

“ Tulevane isa on väga kohusetundlik. Minu enda menüüs nii šeffi meest pole olnud, kui Mihkel on. Ehk oskan tütarde eeskujul edaspidi ka ise arukamalt valida ja kosmilisse kataloogi senisest täpsema tellimuse esitada? Ta on töökas, ta hoolib oma naisest kogu soojast südamest ja on erakordselt pühendanud kuju – nii noores eas ja nii mees, see on  täiesti vaimustav!” õhkab Kati, kes on oma abieludes ikka kohusetundlik teenija, viie vankri vedaja, vastutaja ja otsustaja olnud.

Oma elukogemust teab Kati, kuidas mehi hinnata ja milline väärtus on tegelikult see, kui su kõrval on mees, kes laseb sul naine olla.

“Ma olen olnud kogu aeg majapidamises ainus tegev ja toitev jõud – meespoolel on ikka ja alati olnud pakkuda sõnad ja unistused, lubadused ja pisteline osalus, kuni üldse enam ei viitsi. Ega  ka siis pole talupidamise-koormavedamise asjad teisiti olnud, kui siin majapidamises mõni nimepoolest mees on olnud. Kui ma olen – alati uskudes, lootes ja armastades – traditsioonilises mõttes abielus olnud, ega siis mehed pole mingisugused otsustajad ja tegijad  olnud – Soone Saara olen ikka mina. Kummalisel kombel muutuvad algselt nii erinevad härrased minu käes kõik ühesuguseks – süüdistavad mind samade sõnadega ja pagevad, paisates mulle üle õla täpselt ühesuguseid süüdistusi. Ise üksteist ala- ja iseennast ülevääristades loomulikult. Jah ühest küljest, mehi häirib see allajäämine – kesse ikka nii väga rõõmustaks säärase karmakoorma klaarimise käes. Kui talitad tallis ja toimetad arvutis, korraldad heinavedu ja puudetegu ja laste logistikat, lülib üsna ära, kui mehed telekapulti pihus pööritades õiendavad, miks sina otsustad, sina teed ja sina juhid. Aga teisalt – alati kui ma jätan midagi tegemata ja juhtimata ja eeldan, et nemad teevad ja (pere)mehistuvad, siis see lõppeb kokkuvõttes hävinguga, mille pean ikkagi mina tasa teenima ja kinni maksma, nii et täiesti selge on, et minu selle elu saatus on teha, otsustada, juhtida ja maksta,” on Kati leppinud sellega, et õrna naise roll jääb tal selles kehastuses elamata. „Tütre õnnistatud olukord on aidanud mul väga paljud asjad selgeks mõelda ja paratamatusega rahu sõlmida. Selleks korraks. Ega sedasorti kaevamisi ja leppimisi tuleb üha ja üha korrata. Ükski protsess pole valmis, kuni elame.“

Reti laseb end orgaaniliselt kätel kanda

Kati esimesena tuntuks saanud raamat kandis pealkirja “Naisena sündinud” ja just selle pealkirja vääriliseks peab ema Kati oma tütart Margaretat ehk kodusemalt Retit.

“Reti on väga naine, temalt võiks väga õppida ja õpiku kirjutada, kuidas ollakse tegelikult Naine. Mina ei saa seda enam õppida, kuidas naine olla – seda vähem saab, mida innukamalt iga mees mind muuta ja ümber kasvatada püüab, ilma et endal midagi vastu pakkuda oleks. Minust saab Gavroche’i tüüpi vanaema oma rajatud maailmas, mida ükski emm lammutada pole suutnud ja mis on just (lapse)lastele rajatud. Meeste käest vintskelt iseendana väljunud Emme on vilgas ja sooneline, teeb  kõik ise ära ega kannata oodata, kuniks mehed kuhugi midagi tegema loivavad.

Aga Reti on niisugune naiselik ja  pehme ning laseb end väga orgaaniliselt kätel kanda – täpselt see asi, mida mina ei ole m i t t e k u n a g  i  (venitab pikalt iga silpi –toim ) osanud, “ tunnistab Kati.

Kati on mõelnud, kuidas nii “mehise” ema kõrval on nii naiselik tütar üles kasvanud ja jõudnud järeldusele, et Reti on oma naiselikkuse pärinud ühelt vanavanaemalt, kelle prantsuse päritolust on juttu ka raamatus „Projektilaps Pärnust“.

”Meile tundub, et ta on ühte minu vanavanaemasse, kelles oli prantsuse ja rannarootsi verd, kes oli selline naiselik, klassikaline ja valgenahaline. Heledate silmade ja juustega, lopsakate vormide ja ürgnaiseliku olemusega,” oletab Kati.

Ka Kati enda norra-juurne vanaema, kes Kati tänu tema ema tormilisele eraelule paralleelselt juuditarist guvernandiga üles kasvatas kuulub “naisena sündinute” kategooriasse.

“Minu vanaema oli daam, mitte mingi pannkoogivanaema.  Tema oli kübaraga, kohvikutega, korraliku maniküüriga ja lõunamaa reisidega, laitmatu meigi, hästi õmmeldud kostüümide ja mantilitega. Jah, loomulikul ta tegi ta ka  pannkooke ja mannaputru, aga  tema kaubamärk oli daam suure tähega! Ta polnud Mama-Tarzan, nagu mina. Minust tuleb ikka see Gavroche’i tüüpi vanaema, mitte siis õunapuu otsas aga hobuse seljas,” arutleb Kati. „Oma isapoolset, mustlasverd vanaema Almat ma ei tundnud, kuuldavasti oli ta väike, ümar, kitarr kõhul, laul ja sigaret risti hambus.“

Kati  kodusünnitust ei poolda ja platsentat ei mata

Kati on päri väitega, et tütre  rasedus on ka ema rasedus. Nii hingega elab ta kaasa tütre läbielamistele, et on viis kilo juurde võtnud ja sõprade väitel õitseb ka ise nagu õunapuu, ehkki naiselik-romantilist põhjust pole selleks vähimalgi määral.

“Muidugi on see nii – see on ju minu lapselaps. Kui tüdruk sünnib, on temaga kaasas kõik munarakud, neis omakorda tulevased munarakud… See ei tähenda muidugi seda, et ma ta ära võtaks – nagu mul siin koeraema püüdis oma kutsikatega sama vanu kassipoegi oma pessa tassida – aga ma aiman juba, et hoidmist ja tuge saab  tütrel olema vaja päris palju ja ma olen selleks juba ammu valmis. See on üks väga loogiline, mõnus ja armas asjade käik,” leiab Kati, kes jagab neid ja teisi südameasju vägagi avameelselt oma Soone talu päevaraamatus Aabrami Hobulausujate kodukal.

Üheks kõige suuremaks veaks, mida vanemad oma lastele saavad teha peabki Kati just seda, kui vanemad laste elu kipuvad ära elama ja neile nende arvates sobilikku meest, elukohta ja  karjääri valima.

“Minu oma ema just nii tegi ja oli tige, kui ma viimast kuud titeootel olles temaga Ameerikasse ei sõitnud,” meenutab Kati, kuidas ta toona  üle suure kõhu vaevalt vaevalt nägi oma ema ja esimese lapse vanaema Uude maailma kadumas.

Katis ei ole kibestumist ja kahjutunnet, et tema ema tema esiklapse Richardi sünni juures polnud. Ta on leppinud paratamatusega – nii tema kui ema valikud olid kindlad, ehkki vastandlikud. Seda enam tahab ta aga Kohal olla oma esiklapselapse sünni juures Tartu haiglas, mis on suursündmuseks valitud seetõttu, et seal töötab arvukalt Murutaride eluaegseid arstidest sõpru.

“Nii paljud ustavad teekaaslased on Tartus naistekliinikus tööl, nii et me läheme sinna kui oma  koju. Täiesti ebamõeldav oleks kodusünnitus. Mina oleksin täiesti konkreerteselt kõigi oma viie lapse puhul  ise otsad andnud või oleks lastega pahasti läinud, kui ma oleksin kodusünnituse kampaaniaga kaasa läinud,” on muidu nii maalähedast elulaadi viljelev naine kindel. „Ma ei eita, et kodubeebila ideoloogidel on omast küljest õigus – aga inimeste eeldused ja füsioloogia on erinev ja meditsiin on arenenud koos inimkonnaga suuremas osas siiski meie heaks, mitte kiuste.“

Ka ei pea Kati suuremat kodusünnitajate seas populaarsest platsenta ümber toimuvast tseremoonitsemisest ja selle puu alla maha matmisest.

“Puu alla panna ja selle nagunii üles leidvatele-kaevavatele koertele sööta – nende poolt ära koristatud lambatalle lootekestade otsa desserdiks? Jah, ei aitäh…. . Ma olen kõigist oma viiest platsentast ainult ühte  näinud –  kolmanda, Brigita oma. Seda ma nägin ka ainult sellepärast, et mu sõbranna Pille Sopelmann, kes Brigita vastu võttis, tahtis mulle näidata, kui suur võib üks platsenta olla, sest ta tahtis seda elamust minuga jagada. Aga üldiselt ma pole neid platsentasid kohanud rohkem kui sünnitust lõpetava viimase pingutusena, jah,” nendib Kati.

Titte ootavad 45 aastakäigu rõivad

Kati on läbi 23 aasta, alates ajast, mil ta esimest korda emaks sai,  kokku kogunud kõik titerõivad ja  need ootavad nüüd mantlipärijat. Garderoobi suure algustähe moodustavad tema ema poolt 45 aastat tagasi talle endale käsitsi õmmeldud batist- ja flanellpluusid. Hindamatud aarded, millest paljud on  nõuka-ajale kohaselt Kati enda kootud, õmmeldud, heegeldatud ootavad oma uut elu tulevase vanaisa Alo Murutari Võrtsjärve ääres majas. Marlimähkmete õmblemist ja talongi alusel saadud majapidamisseebist helveste riivimist ja titekaka keetmist enam õnneks ei tule…

“ Mul on kõik  süstematiseeritud,  sorteeritud, suuruste kaupa ära pakitud: esimene elukuu, teine elukuu jne .Tänu sellele, et Reti on esimene emaks saaja, on  tal  vaid pakkide lahtipakkimise vaev – õigemini rõõm – ja pehme maandumine. Mul on vedanud, et mu lapsed on olnud paljud suvised, sest lapse parim olukord on tegelikult vankris, kile ja mähe tagumiku all ja üldse mitte midagi seljas. Vot see on õnnelik lapsepõlv,  ” räägib Kati.

Kuna nimi määrab inimese saatuse, siis on osaks õnnelikust lapsepõlvest ja õnnelikust elust ka inimese nimi.  Kati on seda meelt, et inimesed sünnivadki juba nimedega ja ema-isa ülesandeks on õige nimi vaid ära tunda.

“Minu lapsed on sündinud koos nimedega. Ma pole kellelegi nime pannud. Aleksander oli juba kolm aastat enne sündi Aleksander ja Minni oli  kaks aastat enne tulekut Indira. Brigita sai mu kõhu peal olles Brigitaks. Nad lihtsalt tulevadki koos nimedega, siin midagi mõelda ja mingeid nimekonkursse teha pole mõtet. Reeglina need nimed tunneb ema ära – Richardi ja Margareta nimed ütles välja Alo, mina tundsin õige nime ära ja nii jäigi. Ja väga hästi jäi,” kõneleb Kati

Kui tittede nime saamise osas on Kati veendunud, et need tulevadki koos beebiga, siis tulevase Soone talu pärija soo osas jääb Kati äraootavale seisukohale.

“Ma aiman küll, aga ma ei ütle praegu, sest see on ju mage lugu, kui mööda läheb. Ka mu nõiataridest sõbrannad hoiduvad sedasorti prognoosidest, sest olulisim on terve ja õnneliku inimese saabumine oma õppetunde saama ja ülesandeid täitma,” usub Soone Saara.

Ka vanaema võib olla seksikas

Kati ei arva, et vanaemaks saamine teeks lõpu naise elule seksika naisena.

“Vanaemadus ei muuda minus naisena midagi. Paljud naised kardavad seda, sest nad on juba enne endas midagi naisena kaotanud. Nad on end varem maha kandnud ja sellel pole vanaemadusega midagi pistmist – see on soolisuse hääbumine uue ajastu lävel tekkinud trügimises,”  arvab Kati, kes kroolib Veevalaja ajastusse vägagi naisena.

Traditsiooniliselt käib ühe poole vanaemaks saamisega kaasas ka teise poole vanaisaks saamine. Murutaride peres saab õnnelikuks vanaisaks Alo Murutar, kes pani nime ka nüüd ise emaks saavale Margaretale. Reti isa suhtus  Kati sõnul vanaisaks saamisse konservatiivse heatahtlikkusega.

”Ta  peab vajalikuks teha tähtsat nägu, aga üldiselt ta on siiski mõnus. Ma olen täiesti kindel, et temast tuleb ülišeff vanaisa.”

Kasuvanaisasid Kati poolt tema lapselastel olema ei hakka ja praeguse abikaasa suhtumised Soonele ei jõua, kuna Terminaatori-hüüdnimeline mees on juba viis kuud võõrsil oma vagusid vedanud.

“Mis tal sealt distantsilt ikka arvata. Täiesti kindel on, et ta püsib kenasti seal põhjaosariikides ja nii on meile kõigile parem. Eh-neh, lahutamisuudist siit meedia ei saa – nimetame asjade seisu kaugsuhteks, mille puhul pole õieti midagi lõpetadagi,” arutleb Kati asjalikult tunnistades, et mõtleb hoopis muudele eluliselt olulistele asjadele – homme tuleb majja tuua kaks kitse, kelle abil üles kasvatada vasikas, kes hakkab lapselapsele piima andma – märade tiinust tuleb kontrollida, noored jäärad teistele taludele üle anda, et endale jääv sugumürsk saaks segamatult tegutseda ja kevadise tallenoosi valmis nohistada.

Olgu maailm Kati ümber milline tahes ja elukeerdkäigud kuitahes keerulised, ühes on Kati 100 % veendunud: vanaemaks saamine on tema elule andnud uue hingamise.

“Ma pole mingi vihane vanainimene. Olen hästi nooreks muutunud selle möllu käes ja kuna olen parimas eas parima kamba pealik, siis muretsemise olen ära lõpetanud ja pärast paariaastaseid unehäireid ja paanikahooge magan nagu muumimamma. Praegugi kargan siin mopi ja lapiga ringi ja muudkui lõugan Escucha (see on hispaaniakeelne versioon Ott Leplandi loost “Kuula” – toimetaja). Kui äsja tänu kodu hoidnud noorpaaridele – ka Brigita suvitas oma väljavalituga siin – Soomes seiklesin, huilgasin sõbrannalt laenatud Fordi-rääbisega tuhatkonda kilomeetrit läbides kogu oma repertuaari läbi – pekki see autoraadio! Ma tunnen, et ma pole üksi. Mu tütred ja nende elukaaslased on kaitsva ringina ümber ja ligi ja panevad vägisi laulma. Võimalik, et see väike inimene, kes on sündimas, annab samuti mulle enesekindlust ja tuge ning on kõik mu jalad maapeale pannud. Ma ju tean, et sealt tuleb mulle äärmiselt tark ja lähedane sõber kauaks ajaks. ” on Kati veendunud.

Ragne Jõerand

Väike, aga lootusetult kindel nõiaring

Kati Saara Vatmann

„Viimane eestlane kustutab lahkudes tule,“ muigas kibedalt üks ehitajana töötav rockmuusik-näitleja, kes polnud samas Soomes oma tervise hinnaga rabeldes ja tegelikku elu edasi lükates juba kaks kuud palka kätte saanud. „Minusugused on kenas väikeses, aga lootusetult kindlas nõiaringis. Me, vist juba sajad tuhanded , ei taha elada riigis, kus pool palgast kulub toidu peale ning elektrihinna kahekordistudes läheneb see summa sajale protsendile. Keegi pole sündinud selleks, et laulda söö-ja-situ-vorsti-venib-laest.

Võõrsi-tööandjad teavad meiesuguste suluseisu ja sõlmivad endale kasulikud lepingud või jätavad üldse sõlmimata – las hädaliste hordid rügavad, Soome on ju vaja üles ehitada…“

Üks ettekandja, kes jättis välismaale imet vaatama minnes oma teismelised lapsed üksinda üürikorterisse, korteriomaniku ja sugulaste armust elama, sõnastas olukorra nii: „Me mõtleme, et läheme kodust kallite juurest ära ajutiselt – teenime sellise ja sellise põrgulikult puuduva summa, tuleme tagasi ja elame õnnelikku pereelu edasi. Hujat. Lugesin siin netist Sven Kivisildniku kerjusahvide lugu ja mõtlesin mornilt – minust räägib, sinder. Vaatasin Juliet Binoche’iga filmi „Naised“ – ka litsidena ülikooliraha teenivad tüdrukud on nagu mina. Jah, prostituudid mõtlevad ju samamoodi:  ei saada teada, mida ma vahepeal teen  – olen tugev ega lähe alandava lisateenistuse käes katki – investeerin praeguse perkele-perioodi tulevikku…“

Just kõigi nende, keda Tallinn-Helsinki orjalaevad tuhandete kaupa kuu peale ja kuke suhu sõidutavad, lootus, et see on ajutine, keegi ei saa teada ja tulevikus terendab tõotatud maa, teevad meie kerjusahvid kaitsetuks.

Ei saada teada? See on ebaeetiliste tööandjate trump, mille abil niigi odav tööjõud lihtlabasel viisil üle lasta ja igasuguste sotsiaaltagatisteta jätta. Palka ei maksta kas üldse või makstakse pisitasa, nii et orjal on küll elamise raha, aga koju saatmiseks – milleks ta ju kodust ära läkski! – ei jää midagi. Sellise alanduse ja ummikseisu kroonib üksindus ja perekonnatus, mis sõidutab mõnedel katuse viltu (nagu juhtus ühe mu tuttava kuivalejäänud eksmeremehega, kellest sai alamakstud puuraidur),  teistel ütleb tervis kroonilise stressi käes üles (nagu koges poolpõrandaalusesse vabrikusse trehvanud kontorirott, kellel lõhkes peensool).

Millisest tulevikku investeerimisest me enam räägime? Äsjasel tööreisil Soome mitmeid linnu läbides ja paljusid inimesi külastades veendusin, et kolme kohaga tööd vihtuvad soomlased ise rabelevad küll jah tuleviku suunas. Ahtas nõiaringis võõrsil vintsklevad eestlased aga orjavad minevikku. Neil on kaelas rumalusest ja ebaõnnest kaela saadud võlad, ettearvamatute arengute tuules ületamatuks kujunenud halvad laenud, valede valikute viljad – vale elukaaslane, amet, elukoht, pühendumised.

Tulemuseks on tagajärg – väärikus ees, muud inimlikud õilsad omadused taga, kulgeb kiire ja pöördumatu allakäik. Vallanduvad valed – nii endale kui kodustele – ja vargused nii koduste kui tööandjate või kellegi kolmanda tagant.

Olen kõrvalt jälginud mitme haridusega tegijameest, kes on Kalevipojana poole aasta jooksul vähemalt viis korda töökohta vahetanud, sest vahendusfirma, kes ta kotti ajas, jättis ta alakasutatuna hirmkallisse üürikorterisse ooteasendisse tiksuma. Järgmised tööandjad õnnistasid teda kõikvõimalikes kontrollimatutes pärapõrgutes masendavalt madala palgaga, kesiste töötingimustega, koledate üüripindadega, lubatust astmeid alama positsiooniga. Süveneva deprekaga kaasnes päevas kahe paki suitsetamine – 10 eurot – kümne õlle manustamine – enam kui 20 eurot – ja hasartmängud külakõrtsi nurgas peibutavate automaatidega.

Kodustele laekus lubatud majapidamisraha asemel keerutamine, valed, salajane uute töökohtade otsing, pidev telefonikõneaja lõppemine, võimetus arvutisse lävima pääseda – ning igas kohas lõpuks ikka ja jälle joogisena tööle ilmumine, sest suhtlemisvaegus viis aina külakõrtsi ja eilne päev venis vines tänaseks…

Sellise asja nimi on vaimne, emotsionaalne ja olmeline allakäik, mille tagajärjel nõiaringi takerdunud inimene ei suuda end enam isegi liinibussiga mööda põhjaosariiki paremate jahimaade otsingul ringi liigutada – jääb oma lühikese keti otsa lõksu, kuni see ta üles poob. Totaalsesse nulli prantsatamine kasvatab abitust, kaob igasugune kontroll nii enda, finantside kui inimväärikust mõõtvate eluvaldkondade üle.

Maksan ära ja hakkan elama? Tean ärinaist, kes Lindatütrena – sobib vist Kalevipoja vasteks? – läks tasa teenima kümmet tuhandet euromiinust, sellele lisandus litsentse-lube-tunnistusi-koolitusi-proovipäevi-sõidurahasid makstes veel 4000. Suutis koju jupikaupa 1000 saata – aga võlgu tehes (ja oh piinlikkust, vargusi kompenseerides) kasvatas kohe 2000 puuduvat eurot otsa.

Meeleheitel koduperenaine, kelle rootslasest mees maha jättis, kirjeldas: Eesti sõpruskond hääbub, sest koduskäimiseks pole raha, Soomes sõpruskonda ei teki – ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise – ei-keegil pole ei-kedagi.

Suurfarmi sitaviskaja-lehmahooldaja, kes sel viisil oma põllumajandusülikooli haridust rakendas, kurtis: naine on kodus meie oma majapidamise ja veistega, laste ja maksmata arvetega üksi – ja mina muutun siin silohaisus aina paranoilisemaks, kardan, et mind-vääritut petetakse, tean ka ise, et olen õel ja väiklane, aga ei suuda jätta sõimlevaid-süüdistavaid sms-e saatmata, joon kordades rohkem kui kodus, harvadel koduskäigujuhtudel panen samuti tina, nagu ei kunagi varem ja näen ise ka, kui kiiresti alla käin.

Tulge tagasi, kodumaa pojad? Siin ootavad teid 300-500eurosed palgad – seal sööte-suitsetate-napsitate kuu jooksul tonni olematusse, harjuge ilusal isamaal kolmandiku hävitamisega hakkama saama… Aga naised on juba meesteta harjunud. Naised ei taha koju kakerdavaid kangelasi lisaks kõigile koormistele taas ülal pidama hakata. Kodus pigem kardetakse kui oodatakse rütmihäire tekkimist pees perepea kujul.

Kas õnn peitub siis rahas, võib retooritseda. Vastakem küsimusele küsimusega – mis on raha? Ekvivalent. Raha makstakse tööks vormunud annete, hariduse ja oskuste eest. Mida nadim panustamise pakett, seda hädisem palk ja seda olematum elukvaliteet.

Olematu perepea seda aga ühel kurval päeval enam ei mõista. Ahastus tekitab valikulise vaegmälu ja lonkava loogika. Ta ei oska ega julge mõelda, kuidas pere tema äraolles majandab, kuni tekib kinnistunud viltuse-katuse-sündroom: tegelikkuse eitamine, ebaadekvaatne minapilt, ala- ja üleväärsuskompleks üheaegselt. Oo, mis meeliülendav on nõiaringi sattunud kaasa küljeluul kodus perelaevukest pinnal punnides kuulda:  helista mulle, mõtlen vaid sulle – ,aga mul pole kõneaega – tee järjekordne ülekanne, mul pole kuukaardi ostmiseks raha – tee midagigi, et meie abielu püsiks…

Aga naine, kes valmistub lapsi kooli saatma, teeb talveks hoidiseid, laob küttepuid riita, vahetab tapeeti ja sõdib kartulimädanikuga, ei jaksa enam küsidagi – kuhu me siis selle kuukaardiga seal kusagil sõidame ka, nõiaringis nannipunn? Mis asju ja milleks ja kuhu õigupoolest ajame? Nõiaring on kasvatanud nii palju valesid, et naine ei taha järgmisi neist kuulda – napsisel mehel ununevad eelmised luisked, järgmised, vastupidised, alandavad nii valetajat kui kurba kuulajat.

Sven Kivisildnik kirjeldas nurkasurutud kerjusahvide orjameelsust ja elunormiks kujunenud suhusaamist metafoorselt – banaan suus, pees ja muus. Ehk on sedasorti banaani-installeerijate üldnimetus” looduslikule valikule alla jäänud”? Äkki peabki sellistest eluks kõlbmatutest plats puhtaks saama, et teistel oleks ruumi ja karget energiat eluga edasi minna? Ilmselt nii ongi. Rada vabaks! Paraku on orjalaevad sääraseid meeleheitel-krabulas-vilavasilmseid-pomopoosiga-halbade hammaste ja lääpas kingadega luusereid nii tulvil, et tekib tõsine muretunne – kas viimne eestlane ongi peagi lahkudes valgust kustutamas? Ei, vennikesed, eestlannad jäävad. Naine jääb – ja on ise piisavalt Nõid, et mitte nõiaringi sattuda. Nii on näidanud Eesti ajalugu.

 

Gerly Meister

Undas kõle tuul, tibutas kerget vihma ning sügis näitas hambaid. Pisike hall poni seisis nukralt puu varjus, nina norus ja silmad kinni pigistatud. Ta teadis, et peagi tuleb jälle talv koos pakase ja näljaste huntide karjadega. Iga aastaga tundis poni, et tal on järjest raskem talve üle elada. Ta kartis, et käesolev võib jääda  viimaseks.

Väike poni mäletas, et aastaid tagasi tuli ta koos emaga lagendikule sööma. Siis oli ta alles varss . Ema võttis mahlakal rohumaal söömist tõsiselt aga väike ponivarss kepsles mängeldes ringi. Ta mäletas, kuidas  märkas kirjut liblikat ning kepsutas tollele järele. Liblikas lendas õielt-õiele kuni kadus. Kui väikene poni lõpuks liblika silmist kaotas ja ringi vaatas, polnud ema enam kusagil. Ümberringi oli võõras maastik, võõrad puud, võõrad kivid. Isegi lõhn oli võõras ja ema lõhna väike poni ei tundnud ühegi ilmakaare poolt. Ta jooksis ühele ja teisele poole, kappas kolmandaski suunas aga ema ei olnud.

Sellest ajast peale oli väike poni ekselnud mööda ilma. Kunagi polnud ta sattunud ühegi tuttava paiga ligi. Ometi teadis ta, et kusagil on üks talumaja, mille juures  tall avarate boksidega, ning ühes neist elab tema ema. Aga kõik kohad, kuhu ta sattus, olid võõrad.

Ta kraapis talvel lume alt jäätunud rohututte ning näris külma puukoort. Ta varjus kibedate sügistuulte eest pisikeste kidurate põõsakeste taha. Ta jooksis elu eest talvel nälginud ja meeleheitlikult toidupalukest otsivate huntide lõugade vahelt pääsemiseks. Süda rinnus tagumas ning kiirest jooksust hingeldades varises ta pääsenuna lumele puhkama.  Poni jalad olid küll muutunud tugevamaks ja sitkemaks, kuid talviti kimbutas peale huntide ka nälg, mis kippus ponikese jõuraasude kallale. Nii elas väike poni vaevu vaevu üle ka selle talve.

Saabus viies kevad ajast, mil poni lagendikul ema silmist kaotas. Õied puhkesid ning tärkas mahlakas toitev rohi, millest tuli võtta viimast. Linnud ehitasid pesi ning ka teised metsloomad valmistusid peenikese pere saabumiseks. Metskitsed kepslesid lagendikel ning uudistasid räsitud moega sagris kasukaga poni, kes isukalt rohusuutäisi ahmis. Peagi asendus poni kohev talverüü sileda ja läikiva suvekarvaga. Päike ja vitamiinirikas toit tegid oma töö.

Kevadest sai märkamatult soe suvi. Ühel kenal ja päikesepaistelisel päeval lesis väike poni aasal ning lasi kuldsetel kiirtel end hellitada. Tema ninasõõrmed tõmbasid endasse maapinna ja lillede joovastavat lõhna. Selles lõhnas oli midagi erilist. Midagi, mille poni oli juba ammu unustanud. Ta liigutas sõõrmeid ning püüdis tabada, mis oli selles lõhnas erinevat eelnevate suvede lõhnadest. Ta haistis midagi tuttavat, midagi hirmutavat kuid samas meeldivat. Hoolimata mõnusast rammestusest lihastes ajas poni end püsti. Ta tardus paigale. Kümnekonna meetri kaugusel seisis väike inimlaps. Pisike tütarlaps, umbes kaheksa aastat vana. Tal olid heledad lokkis juuksed ning pisike punasemummuline suvekleidike. Käes hoidis tüdruk lillekimpu. Väike poni ja väike tüdruk seisid vaikides ning vaatasid teineteist. Siis inimlaps  naeratas ning sirutas käe. Poni võpatas kergelt. Ta ei teadnud mida teha. Instinktid käskisid joosta eemale võimalikust ohust kuid süda naelutas jalad paigale. Tüdruk lähenes sammhaaval ning peagi oli ta käsi poni ninale nii lähedal, et puudutas õrnalt pikemaid karvakesi tolle mokkadel. Nüüd tundis poni juba selgelt seda lõhna, mille virvendus õhus oli ta jalgadele tõusma sundinud. See lõhn tungis esile poni mälusopist. Tal meenus see aegadest, mil ta elas veel tallis koos vana märaga ja puutus iga päev kokku inimestega. Süda ütles väikesele ponile, et seda inimlast ei tule karta.

Väike tüdruk tõmbas käe vaikselt poni nina juurest eemale ning pöördus ringi. Ta hakkas tasakesi astuma suunas, kust ta just oli tulnud. Iga paari sammu järel tüdruk seisatas ning pööras tagasi vaatama. Ta soovis, et poni talle järgneks. Ponike kõhkles, kuid astus areldi väikeste sammukeste kaupa lapsele järele.

Nii aeglaselt kõhklevate sammude kaupa jõudsid nad pisikese majakese juurde. Maja ümber oli imekena aed täis kõiksuguseid erinevaid lilli ja taimi. Aia ääres oli väike puukuur ning laut, kust kostus lehmade ammumist ning kanade kaagutamist. Aiakese ühest äärest sai alguse suur mets ning teisest äärest lai aas, mida mööda poni ning tüdruk olid majakeseni jõudnud.

Hetkeks lõi ponikese jalgadesse tahtmine joosta eemale sellest kohast. Joosta ja mitte enne seisma jääda kui enam märkigi inimesest ega tema elupaigast pole. Miski aga sundis poni paigale.

Poni seisis kivistunult paigal ka siis kui väike tüdruk majja jooksis ning mõne aja pärast sealt väljus, kaasas üks mees. Mehel olid lahked silmad, aga karmid näojooned. Poni võpatas, kuid jäi paigale. Teda hirmutas asjaolu, et mehe parem käsi oli peidetud selja taha. Mees liikus aeglaselt kuid kindlal sammul poni poole. Kui ta oli piisavalt lähedale jõudnud, võttis ta käe selja tagant nind poni nägi mehe pihus köit. Käsi köiega sirutus poni kaela poole ning juba puudutas kare nöör poni kaela. Väike poni hirnatas, pöördus ning kihutas tuhatnelja tuldud teed tagasi, kuni lõpuks hingeldades seisma jäi.

Poni hinges valitses segadus. Ta teadis, et kui ta jääb vabadusse, siis ei pruugi ta enam järgmist suve nähagi.

Kui väike tüdruk,nimega Miia, mõne aja pärast kanu söötma läks, nägi ta väikest poni väravas seismas. Miia naeratas ning avas värava. Poni kõndis aeda ning hirnatas vaikselt. Ta oli oma valiku teinud.

Miia tegi lauta ponile aseme ja pani sinna hunniku lõhnavat heina ning porgandeid, kuid poni valis puhkamiseks väikese lohu marjapõõsaste vahel. Sel ja veel mõnel järgneval ööl magas poni rahutult. Ta virgus iga väikse krõbina peale ja alateadvus oli pidevalt valmis põgenemiseks. Instinktid olid tugevad. Iga päev lasi Miia väikese poni väravast välja mahlakat rohtu sööma ning jättis aiaaugu irvakile nii, et poni sai igal ajal tulla ja lesida oma turvalises lohus marjapõõsaste all. Aeg-ajalt vaidlesid Miia ja ta isa teemal, kas tüdruk ei peaks proovima poniga ratsutada. Miia ei soovinud seda, kuid ta isa arvas, et siis oleks ponilgi talus oma otstarve, kui ta välja õpetada. Siiski jäi, kuidas Miia soovis, ning poni sai edaspidigi nautida vabadust minna ja tulla. Miia ja poni vahel arenes aastate jooksul piiritu sõprus ning usaldus. Vahel, kui poni päiksevanne võttis, istus Miia tal selja peal ning sügas mõnuleva poni turja. Mõnikord juhtus, et poni tõusis ning Miia jäi talle selga istuma. Nad tegid niimoodi pikki jalutuskäike mööda põldu ja metsa. See oli piirideta ratsasõit, ilma sadula ja kammitsevate rihmadeta. Miia ei soovinud poni usaldust kuritarvitada.

Möödusid aastad. Miia kasvas ning pidi hakkama koolis käima. Nende koosveedetud aeg vähenes, kuid usaldus ja sõprus ei kadunud. Ka poni vananes. Ta oli rahul eluga, mille oli valinud. Ta oli tänulik vabaduse ja sõpruse eest mida Miia talle pakkus.

Kui Miia isa suri, leidis neiu oma sõbrast lohutust. Aeg möödus ning noor neiu leidis enda kõrvale elukaaslase. Mõned aastad pärast seda suri ka väike poni. Miia kurvastus oli meeletu, kuid teda rõõmustas koosveedetud ilusate aastate meenutamine. Miia teadis, et sellist suurt sõprust ei leia ta enam ei loomade ega inimeste seast. Tema lemmikpaigaks mõttehetkede veetmiseks jäi alati väike lohuke marjapõõsaste all.

GERLY MEISTER

Katrin jalutas mööda kevadist metsarada. Ta armastas metsas jalutamas käia ja oli sama rada pidi käinud juba mitu aastat igal õhtul. Talle meeldis jälgida kuidas loodus aastaaegade vaheldudes muutub ning kohtuda teel juba tuttavaks saanud metsaasukatega. Siin elas siilipere,kellele Katrin aeg-ajalt pesa lähedale alustassile piima valas ning tuttav oli ka rebane,kes vahest oma ootamatu ilmumisega katrinit ehmatas. Samuti võis siin aeg-ajalt kohata noormeest kes oli pärit teispool metsa asuvast talust. Poiss käis siin metsades ratsutamas oma ilusal kõrvil märal. Katrin polnud kunagi leidnud julgust poisiga juttu teha,et küsida kas ka tema võiks kunagi ratsutama tulla.

“Ükskord ma seda teen”,arutles Katrin endamisi. Katrinile meeldisid väga hobused. Nad tundusid nii omaette ja majesteetlikud olevused. Tüdruk jalutas vahest läbi metsa  poisi maja juurde ning istudes ühel suurel kivil kopli ääres vaatas neid ilusaid loomi tundide viisi. Ta ei teadnud hobuste maailma kohta midagi ja võis vaid unistustes kapata üle heinamaa ,tuul kõrvus kohisemas. Päriselus tundis ta ,et aukartus nende suurte loomade ees takistab tal neile isegi piisavalt lähedale minna,et võiks suruda oma sõrmed nende pikka lakka.

Ka täna lootis Katrin kohata noormeest,et siis julgus kokku võtta ning hobuste kohta küsida. Ta teritas kõrvu,et kuulda kapjade astumist pehmel samblal. Hobused polnud ainus põhjus,miks Katrin poissi kohata tahtis. Iga kord teda nähes käis tüdruku kehast läbi soe voog ning ta süda hakkas kordi kiiremini põksuma. Ilmselgelt oli ta poissi armunud.

Korraga jäi neiu seisma märgates midagi ebatavalist. Kraavipervel põõsa all lesis mingi suur pruuni karva kogu. Hetke jooksul oli tüdruku tunne ,et tahaks jooksu pista. See võib olla karu või mõni muu suurem kiskjaline loom. Katrin kõhkles hetke ,ning nähes,et karvane kogu ei näita välja elumärke ,liikus ettevaatlikult lähemale.

Korraga kogu liigatas ning tüdruk kargas kiljatades paar sammu eemale. Paigale sundis teda jääma see, et pikema rohu seest tulid nähtavale looma jalad. Need ei sarnanenud millegi poolest karu ega mõne muu kiskjalise küünistega käppadele. Need olid pikad ja peenikesed ning jalgade otsas olid……..kabjad. Katrini süda peksles kui ta liikus sammhaaval loomale lähemale. Kogu oli nüüd jälle liikumatu. Kui tüdruk oli juba piisavalt lähedal nägi ta maapinnal lamavat hobust. Mida tegi hobune metsas põõsa all? Loom oli kondine ning hingas vaevu. Tema näost vaatasid vastu suured tuhmid silmad mis piidlesid hirmunul pilgul lähenevat tütarlast. Hobune kergitas nõrgalt pead,et tulijat paremini näha. Ta proovis tõusta kuid need olid jõuetud katsed. “Kust sa küll siia said ? Mis sinuga juhtunud on ?” ,sosistas tüdruk vaevatud loomale. Katrin teadis,et kui ta kohe midagi ette ei võta ,siis hobune sureb. “Ma tulen kohe tagasi, pea vastu!” ütles ta vaikselt ning jooksis edasi talu poole. “Seal leidub kindlasti keegi kes aitab,nemad ju teavad hobustest kõike”,lohutas neiu end.

Maja hakkas juba puude vahelt paistma. Järsku märkas Katrin talu poolt lähenemas ratsanikku. See oli noormees oma kõrviga. Poiss jättis tüdruku juurde jõudes ratsu seisma ning vaatas neiule esimest korda silma. Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega ratsanikule ette ning vajus siis kännule istuma.Nii väsinud oli ta kiirest jooksust.

“Anna käsi!”, lausus poiss meeldiva maheda häälega. Mõnes teises olukorras oleks Katrin õnnest minestanud kuid praegu polnud aega kaotada. Loom oli hädas. Tüdruk ulatas poisile käe ning noormees tõmbas ta järsu liigutusega enda ette sadulasse.

“Juhata teed”,käskis poiss äreval häälel.

Paari hetke pärast olid nad juba paigas ,kus Katrin oli looma lebamas näinud. Hobune polnud oma asemelt liikunud, kuid tal oli õnnestunud end veidi püstakile ajada. Teist mära nähes hirnatas ta vaikselt ning tõmbas sõõrmetesse teise hobuse lõhna.

” Nii,kuula mind nüüd. Võta mu ratsu ja sõida nii kiiresti kui suudad mu vanemate tallu. Ütle neile, et Kevin saatis su.Seleta lühidalt ja kiiresti ,milles probleem. Las nad võtavad treileri ja veel mõndagi vajalikku ning juhata nad siia. Kärme tegutsemine võib selle hobuse päästa!”, jagas noormees Katrinile juhtnööre ise vaikselt haige looma poole liikudes.

“Aga ma ei oska…….”,

” Hoia lihtsalt kõvasti kinni ja lase Moonal joosta. Roni sadulasse!”

Katrin vinnas end suure vaevaga kõrge looma selga. Kevin tuli,haaras ratsmetest ning juhatas hobusele õige suuna kätte.

” Suru talle nüüd kandadega vastu külgi ja hoia kõvasti kinni!”, õpetas Kevin.

Tüdruk tegi nagu öeldud ning mära kihutas tuulekiirusel kodu poole galoppi. Õhk vihises Katrini kõrvus ning hingatagi oli raske. “Selline on siis minu esimene ratsutamiskogemus”, käis Katrinil mõte läbi pea.

Peagi oli ratsu oma hingetu ratsanikuga koduväravas ning värisevate jalgadega neiu ronis sadulast alla. Ta võttis hobuse käekõrvale ning läks väravast sisse. Juba eemalt nägi ta talli juures sõnnikukäruga keskealist meest. Mees märkas ka kõhklevat neiut ning astus lähemale. Nähes poja ratsut ratsmeidpidi tüdruku peos mees ehmus.

“Kus Kevin on ? Kas midagi juhtus?”

“Keviniga on kõik korras aga….”. Ikka veel hingetu Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega maha. “Kevin ütles ,et te läheksite treileriga sinna ja võtaksite veel vajalikke asju kaas. Ma ei tea mida ta nende all mõtles”.

Mees võttis Katrini higisest pihust ratsmed ja kiirustas hobusega talli poole. Mõne aja pärast jooksis ta sealt välja ning temaga oli veel kaks nooremat meest. Kevini isa viipas katrinile ning nad istusid autosse,mille taga kahekohaline metallikpunane treiler.

Kevin oli seljast võtnud oma fliisjaki ning heitnud selle nõrkenud hobuse turjale. Maapind oli alles niiske ja hobuse karv märg. Mära pilk oli rahunenud ning ta ei värisenud enam. Kevin oli teda paar korda tõusma ärgitanud kuid mõtles siiski hobuse jõuvarud säästa ajaks kui vanemad treileriga jõuavad. Poiss veidi muretses tüdruku pärast,kelle ta nii kergekäeliselt oma ratsuga teele oli saatnud. Ta kartis et neiu võis poole tee peal kuskile maha pudeneda ning viga saada. Poiss ohkas kergendatult kui põõsate tagant ilmus nähtavale maastur punase hobuveokiga. Ka mära kergitas pead,et paremini näha. Ta silmisse ilmus taas kerge rahutus. Autost hüppasid välja Katrin, Kevini isa ning paar sulast.

“Tulge siia!” hüüdis Kevin ning viipas käega. “Aga ettevaatlikult”, hoiatas ta siiski igaks juhuks.

Kevin võttis isa käest köie ning libistas selle vaikselt üle hobuse pea. Siis tõusis ta püsti ning sikutas köiest õrnalt.Mära tegi katse tõusta ning mehed asusid kohe teda kerest toetama. Nad ei tohtinud lasta loomal tagasi oma asemele vajuda kui ta on suutnud end juba veidi kergitada. Kevin meelitas eest rohkem sõnadega kui köiest tirides ning tundus,et see rahustas ning julgustas hobust tõepoolest end kokku võtma. Ka Katrinil,kes kõike toimuvat kõrvalt jälgis, tekkis hinge seletamatu rahutunne. See Kevini hääl,millega ta loomaga rääkis…see oli midagi väga erilist. Sellest õhkus soojust ja südamest tulenevat soovi aidata. Nüüd oli Katrin juba täiesti kindel, et hobune on heades kätes ning tuleb oma nigelast olukorrast tervena välja.

Kevin ja mehed olid jõudnud niikaugele,et mära seisis jalgel. Need küll värisesid ning tundusid igati ebakindlatena kuid see oli suur edusamm. Hobuse jaoks oli see olnud meeletu pingutus ning Kevin lasi tal mõne hetke lihtsalt seista ning end koguda. Ka meestel oli nahk rassimisest märg. Kuigi hobusest oli järel vaid luu ja nahk, oli tegu siiski suurekasvulise loomaga.

Katrin ei pidanud vastu ning küsis vaikselt poisi käest:” Kas temaga saab kõik korda?”

“Seda on veel vara öelda. Tema olukord ei ole kiita. Ta on tugevalt nälginud ning ka veepuudus on tõsine probleem. Tundub,et ta on siin juba tükk aega lebanud ja külmetanud. See kõik toob kaasa omad probleemid. Kui me ta vaid nüüd talli treilerisse ja talli saaksime,oleks kõik märksa kergem.”

Hobune seisis peaaegu veoki kõrval ning allalastud trapini oli teha vaid mõned sammud. Kevin silitas õrnalt looma kõhna kaela ning sositas midagi. Katrin ei kuulnud,mida poiss rääkis aga oli kindel, et ta julgustas looma edasi liikuma. Mehed seisid kahel pool hobust,valmis teda toetama kui ta peaks tasakaalu kaotama. Mõne hetke pärast väristas hobune lakka ning kõigi suureks rõõmuks astuski trapile vajalikud sammud lähemale.Kevin tõmbas ettevaatlikult köiest ning ebakindlate sammudega komberdaski vaene loom talle treilerisse järele. Kartin ohkas kergendatult. Kevin teadis,et on vara veel hõisata. Nende kordaminek võis veel pöörduda.

“Kas tuled kaasa?” küsis poiss Katrini käest kui oli trapi üles tõstnud ning kinnitanud.

“Ma..ma vist ei saa täna kauem väljas olla”, lausus tüdruk märgates, et metsaalune hakkab juba vaikselt hämarduma. “Pean koju tõttama.”

“Olgu. Aga sa võid ju homme talusse tulla kui sa soovid.”

Katrini hing hõiskas sees.

“Jah,ma tulen kindlasti”, naeratas ta poisile ning pööras siis minekule. Ta kuulis ,kuidas  mootor käivitati ning auto õrna koormaga ettevaatlikult kohalt liikus.

“Pea vastu!” sosistas tüdruk tagasi vaadates.

***

Pärast seda õhtut jäi Katrin haigeks. Küllap oli jahedal õhtul närveerimisest higistades külmetanud. Tal oli kõrge palavik ning kõik see aeg nägi ta unenägusid kõhnast ja nõrkenud hobusest kes lamas põõsa alla ja vaatas suurte abipaluvate silmadega inimesi ,kes temast ükskõikselt möödusid. Katrin üritas meeleheitlikult neid kinni pidada ja seletada ,et loom vajab abi ning et keegi midagi ette võtaks. Kõik möödujad olid nagu transis ega kuulnud ning näinud midagi. Nad olid silmitud ja kõrvutud, võimetud kuulma või nägema abitut looma ja ahastavat noort tüdrukut.

„Appi! Aidake keegi ometi!“ hüüdis ta läbi une.

Vanemad,kes juhtunust midagi ei teadnud vaatasid teda kaastundlikult ning lootsid tütre kiiret paranemist.

Ka siis kui tüdruk hakkas tervemaks saama kõikus ta tihti une ja ärkveloleku piiridel ning nägi luupainajaid  kurbade silmadega surevatest hobustest.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tundis Katrin ennast juba päris hästi. Ta keha oli küll haigusest kurnatud kuid pea oli selge ning palavikkugi polnud enam. Ta oli haige olnud kaks nädalat ja ta ei mäletanud sellest peaaegu midagi.

Tüdruku vanemad hingasid kergendatult kuna see oli ka nende jaoks väga raske aeg olnud. Veel mõni päev edasi ning Katrin tõusis juba voodist. Ta sõi isukalt ja tarbis vitamiine,mis andsid tagasi haiguse poolt viidud jõu. Nüüd lubas arst teda juba ka välja ning kinnitas ,et haigus on täielikult taandunud.

„Hommik!“ hõiskas Katrin  söögitoas einestavatele vanematele.

„Hommik sullegi!“ vastas ema rõõmsalt vastu.

„Nonäed, meie uinuv kaunitar ka voodist lahti saanud“ nokkis isa muiates. „Muide“ tegi ta järsku kavala näo „ Sind käidi otsimas, korduvalt“.

„Kes mind otsida võiks? Sõbrannad on kõik suveks mööda ilma laiali. Minu teada ei tohiks ükski siinkadis olla.“

„ Noh see küll eriti sõbranna moodi välja ei näinud. Pigem nagu…..sõber või nii“ pilgutas isa silma.

„Ahh ?“

„Noojah. Paar päeva hiljem kui sa olid just haigeks jäänud saabus meie õuele sõna otseses mõttes prints valgel hobusel. Njah ,hobune küll valge polnud aga noormees andis printsi möödu välja küll“ seletas isa. Ema noogutas kaasa.

„Issand! Ja ta käis siin mitu korda?“

„ Jaah. Kui sai teada,et sa haige oled siis käis ikka küsimas su käekäigu üle.“

„Ma pean minema. On midagi väga olulist……Söön hiljem.“

Katrin polnud eales niimoodi rattaga kihutanud. Peagi oli ta juba tuttavas taluväravas ning ronis oma sõiduvahendilt maha. Ta avas värava ning kõndis vaikselt hoovi. Õues polnud kedagi näha kuid talli poolt kostus hobuste hirnatusi ja vaikset jutukõminat. Katrin jalutas sinnapoole kust hääli kuulis ning leidis end peagi kõndimas mööda talli vahekäiku. Kahel pool teda sirutasid uudishimulikud hobused kaelu et tõmmata sõõrmetesse  võõrast lõhna. Katrin nägi eespool inimeste varje ning liikus kõheldes sinnapoole.

„Tere tüdruk!“

Katrin ehmatas meeletult , sest mees,kes teda kõnetas ,astus järsku välja tühjast boksist ,millest tüdruk just möödunud oli.

„Tere!“ vastas neiu, kui oli ehmatusega rütmist kõrvalekaldunud südame jälle õiges taktis põksuma rahunenud.

„Kas tulid ratsutama ?“

„Ei….ma arvan ,et mitte. Ma otsin ühte hobust. Õigemini tahaksin teada kust ma kevini võiks leida?“

„Millist hobust sa otsid? Kevin peaks muide olema seal talli taga platsi peal. Tegeleb seal ühe loomaga.“

„Aitäh. Kas ma võin sinna minna?“

„Eks ikka“ vastas mees ning naeratas.

Katrin kõndis mehe osutatud suunas ning talli tagumisest uksest väljudes leidis ta end suure platsi servast. Liivatatud ala ühes nurgas oli ringikujuline tarandik, kus tüdruk märkaski liikumist ning tundis ära ka tuttava kuju. Ta astus lähemale. Kevin seisis piirde ääres, seljaga tüdruku poole ning jälgis kõrge  kõrge terava turjaga hobust, kes mööda platsi jalutas. Loomas tundis neiu ära tollesama, kes lebas metsas põõsa all. Siis ei suutnud ta omal jõul tõustagi aga nüüd jalutas üsna käbeda sammuga mööda ringi. Tema paarinädala tagusest olekust andsid märku väljapaistvad ribid ning ninasõõrmeist valgub hele ollus. Tema silmis oli aga midagi, mida tol õhtul sealt leida ei võinud. See on elutahe, arvas Katrin poisi selja tagant looma jägides.

„Hei!“ Kevin oli pöördunud ja neiut märganud.

„Tere“ jäi Katrini tervitus poisi üllatushüüatusest veidi tagasihoidlikumaks. „Kas see on sama….?“ osutas ta hobuse poole.

„Jah, see on sama hobune. Uskumatult kiiresti taastunud. Paar päeva peale siiatoomist oleks ta peaaegu otsad andnud aga siis hakkas ümbritseva vastu huvi tundma, sööma ning paranema. Kui ma muinasjuttudesse usuks, siis võiksin öelda, et see on ime“ seletas Kevin lõbusalt.

„See on nii hea kuulda. Ma olin haige vahepeal.“

„Ma tean jah. Su vanemad ütlesid mulle. Ma käisin vahepeal sind otsimas, arvasin,et sa järsku ei julge ise siia tulla.“

„Aitäh. Ma poleks vist julgenud ka.“

Kevin naeratas.

„Ei maksa nii uje olla. Kas teen sulle talliekskursiooni ?“

„ Kui see tüli ei tee. Ma mõtlen, sul oli siin miskit pooleli ehk.“

„Ei ma niisama vaatasin siin , kuidas Elektral läheb.“

„Elektra? See on ta nimi ? Kust te teada saite?“

„ Ei saanudki. Panime selle nime talle ise ja ta tundub sellega igati rahul olevat. Isa veel uurib kust ja kuidas ta sellises olekus siiakanti sattus. Siiamaani ei tea me suurt midagi ta eelneva elu kohta. Kui vaid seda, et see polnud eriti hea. Välimuse järgi võib ta traavel olla ning ehk jäi ta lihtsalt kuskil üleliigseks. On selliseid värdjaid küll, kes viskavad hobuse, kes piisavalt raha sisse ei too, lihtsalt minema, annavad ära või kohtlevad nagu kaltsu. Deem ma vihkan selliseid närakaid!!!“

Katrini nägu vajus sellise jutu peale pikaks.

„ Peksta hobust selle pärats ,et ta ei too piisavalt sisse??? Ma ei usu seda!“

Kevin ohkas.

„Tüdruk, sa ei tea hobumaailmast tuhkagi.Siin toimub hullematki.“

Katrin jõllitas poisile suurte silmadega otsa.

„Lähme nüüd. Meie hobuse delavad hästi ning seda ka pärast pensionile minekut. Ma tutvustan sulle oma hoolealuseid“.

Nad pöördusid talli poole ning vahekäigus liikudes tutvustas Kevin Katrinile uudistavate hobuste nimesid ning iseloomuomadusi. Pikapeale Katrini ujedus lahtus ning nad lobisesid poisiga juba nagu vanad sõbrad. Katrin küsis küsimusi hobumaailma kohta ning poiss polnud seletustega kitsi. Nad jalutasid tallide vahel ja koplite ääres kuni Katrin leidis, et peab hakkama koju minema.

„Tule homme jälle!“ kutsus Kevin.“Ma võiksin sulle ratsutamist õpetada. Homme pole vaja mul kuskile sõita ja mu sõiduhobustel on ka puhkepäev.Tule kindlasti!“

„ Loomulikult kui sa nii ütled. Siin on tore.“

„Sina oled tore“, lausus Kevin, mille peale tüdruk punastas ning ratta selga hüppas.

Katrin oli terve õhtu nii elevil, et muudkui vadistas vanematele Elektrast, Kevinist, tallist ja teistest hobustest, keda ta näinud oli. Ta avaldas isale soovi ratsutama õppida ning mees lubas selle peale hommikuks järele mõelda. Katrin lamas veel enne magamajäämistki pikalt avali silmi lage    silmitsedes  ja mõeldes ,kuidas küll unistused vahest täituvad.

Kui Katrin lõpuks siiski talusse jõudis, polnud õue peal näha inimhingegi. Talli tagant kostus aga hobuse hirnatusi. Need olid paanilised ja hirmunud häälitsused mis sundisid tüdruku kohemaid sinnapoole jooksma. Ta jõudis talli tagumise otsaukse juurde,mille tagant hääledki tulid, ning tasandas igaks juhuks sammu. Tüdruk ei julgenud kohe välja Elektra aediku juurde tormata kuna ta ei teadnud ,mis seal toimub. Ta hiilis väriseval sammul ukse taha ning piilus sealt välja. Vaatepilt pani tal südame kiiretsi taguma ja paigale tarduma. Elektra aediku juures seisis neli meest ja treiler. Kaks hirmuäratava välimusega jõmakat passisid treileri trapi külgedel. Veok oli aetud hobuse aediku väljapääsu avasse ning kolmas , ilmselt kõige tugevam meestest oli haaranud Eletra päitsetest ja neljas  ajas looma suure piitsaga lahmides treileri poole. Hobune oli tõeliselt endast väljas ,kuid haigusest tingitud nõrkuse tõttu ei suutnud ta suurt vastupanu osutada. Tal jäi üle vaid meeleheitlikult hirnuda kui mees talle järjekordse siraka piki külge virutas. Hobune oli üleni vahus ja ilmselt väga väsinud, sest liikus iga piitsalöögiga veoki trapi poole. Ootamata ära ,mil hobune tervenisti  haagises sees on, lajatasid mehed tagaosa kinni ja loom sai tugeva obaduse vastu kandu.

Katrin i jalad olid nagu kivisse valatud. Ta peas vasardas vaid üks mõte. „Kus on tallitöölised, kevin ja tema isa? Kus nad kõik on ,et ei kuule meeleheitel looma karjeid. Kes on need mehed ja mida nad Elektrast tahavad?!“ Tüdruk pöördus, et joosta abi kutsuma kuid koperdas selja taga oleva ämbri otsa mis kohutava kolinaga eemale veeres. Veel enne kui Katrin jõudis püsti tõusta ja  vertsevatest põlvedest hoolimata edasi tormata , haaras tugev käsi ta ümbert ning tõstis õhku. Tüdruk kiljatas ning rabeles mehe haardes. Siis kaotas ta teadvuse.

Katrin ärkas pimedas ruumis. Tal polnud õrna aimugi ,kus ta olla võiks või kui kaua nad olid sõitnud. Kui tüdruku silmad veidi seletama hakkasid, nägi ta ,et asub ilmselt mingi talli rakmeruumis. Seal oli segamini põrandale pillutud sadulaid, valjaid, tekke ning muud atribuutikat ,mille otstarvet katrin ei teadnudki. Tüdruku pea lõhkus valutada ning külg oli kivipõrandal lebamisest kange. Ruumis oli rõske ja esemed haisesid niiskuse järele. Katrin ajas ennast vaevaliselt püsti ning üritas välja piiluda. Ilmselt oli see mingi kivist kuuri moodi ehitis. Ühes seinast leidis tüdruk pisikese aknakese ,kuid see oli kaetud tiheda mustuse korraga. Klaasi ja raami vahel olevast praost võis siiski hea soovi korral veidi välja näha. Katrin suruski oma näo vastikustundega klaasi vastu ja püüdis pilust vaadata. Vaateväli oli küll piiratud kuid ta märkas siiski hoovi kus vedeles kõikvõimalikku kila -kola. Seal olid vanad traktorijäänused, paar autoromu ning mingid põlluharimisriistad. Otse tüdruku vangiruumi vastas asus veel üks ilmselt sarnane kuur , mille ukse ees magas sügavat und hiiglaslik pulstunud karvaga koeravolask.  Õu oli porine ning muda sees rattarööbaste vahel võis tuvastada hobuse kabjajälgi.

„Mis koht see küll selline on ,“ sosistas Katrin endamisi ning pühkis näolt ämblikuvõrku.

„Ma pean siit välja saama.“

Tüdruk koperdas üle vedelevate rihmade ukseni ning lükkas seda. Otse loomulikult oli see kinni.

„Need lauad ei saa eriti tugevad olla“, arutles Katrin võimalikku väljapääsu silmitsedes.  Ta võttis hoogu ning lajatas küljega kõvasti vastu ust. See pidas vastu kuid tüdruk langes põlvili ning ta silmisse valgusid pisarad. Ta oli mädanenud ilmega laudu alahinnanud. Valu kandus üle terve keha laiali. Katrin peitis näo kättesse ning nuttis.

Järsku kostis ukse tagant võtme keeramist roostes lukuaugus. Katrin ei julgenud üles vaadata.

„No mis me nüüd sinuga peale hakkame. Rumal tüdruk, pidid sa oma nina meie asjadesse toppima“, kostus Katrini pea kohalt madal mehehääl. Järsku tundis maas kössitav neiu endas meeletut vihapurset. Ta hüppas püsti ja hakkas rusikatega ukseavas seisvale kogukale tegelasele rindu taguma.

„ Mida te endast mõtlete koletud jätised. Mida te Elektraga tegite, kus ta on ?! Lubage mind kohe välja siit urkast….!“ karjus tüdruk .

Jõmikas vaatas teda hetke üllatunud näoga, kortsutas siis kulmu ning viskas sipleva Katrini ühe käega endale õlale. Ta pöördus ümber ning hakkas suurte sammudega kuurist eemale astuma.

„Kuhu sa mind viid? Pane mind kohe maha!“

Tüdruku sõnad kadusid hääletutesse nuuksatustesse. Luksudes ja nuttes tagus ta väikeste rusikas kätega vastu mehe suurt selga.

Nad sisenesid suurde ruumi, mis pidi midagi maneezisarnast meenutama.Selle ühes otsas seisid samad mehed ,kes olid Elektrat treilerisse ajanud . Nad näitasid näpuga suure tüübi ning tolle turjal vehkleva tüdruku suunas ning halli täistis möirgav naerupahvak.

„Mida me nüüd selle pisikese kirbuga siin teeme?“ küsis üks .

„Me ei saa teda igavesti sela uberikus kinni hoida“ tõdes teine.

„Kui vana sa tibuke õige oled“, irvitas kolmas kavala näoga.

„Pole teie asi !“ tigetses tüdruk kui jõmikas oli ta seljast liiavasele pinnale poetanud.

„Vai vai ,mis väike kuradike“, hirnusid mehed naerda. Nad olid ilmselgelt purjus või hoopis mingi muu aine mõju all.

Katrin rapsas püsti ning tegi katse ilkuvate tegelaste vahelt läbi lipsata. Ta tegutses nii kiiretsi ,et uimas mehed ei jõudnud reageerida kui juba oli nobe tüdruk praokil uste vahelt väljas ja putkas metsa.

„Kurat, püüdke ta kinni! See läheb otse menti ju!“

Mehed olid silmnähtavalt närvis ning paar tükki neist kihutas oma juba suhtelislt vedelate jalgade otsa komistades Katrinit jälitama. Tüüpide joobeaste ilmselt tüdruku päästiski.

Katrin jooksis nii kaua kuni ta lõpuks raskelt hingeldades ühe kännujuurika taha maha kukkus. Ta lebas hetke ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Kurjategijad  olid kas alla andnud või siis otsisid teda metsast. Katrini süda peksles meeletult. Kas niimoodi oli ka Elektra nende käest põgenenud ? Kas oli ta jooksnud nii kaua kuni kurnatuna maha varises? Katrin tõusis ning rapsis ennast oksapurust ja samblast puhtaks. Mis edasi? Kas minna tagasi ja leida üles hobune keda nood jõletiselt ilmselt jõhkralt kohtlesid? Riskida sellega ,et ta uuesti kinni nabitakse? Ehk on seal veelgi hobuseid,kes piinlema peavad? Tüdrukul puudus igasugune aimdus selles, kus ja kui kaugel Kevini talust ta olla võis. Teaks kuspool see on siis kutsuks abi. Katrin masseeris valutavat lülge ja kogus mõtteid.

Xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Kevin jõudis isa ja emaga tagasi kiirelt väljakutselt . Isa Karl teenis hobuste treenimise ja müügi kõrvalt lisaraha ka tohtrina ning selja taga oli üks väsitav ja raske poegimine. Mõlemad mehed olid higised ning kaetud suure looma erinevate kehavedelikega. Ema Tiina oli olnud ametis nõrganärvilise omaniku käehoidmisega. Ega seegi ülesanne kergete killast polnud. Suurt kasvu naine oli oma mära siiamaani vati sees hoidnud. Viimaks  otsustas ta  looma tema kuueteistkümnenda  eluaasta juures paaritada. Kordagi poeginud hobusele oli see silmnähtavalt veidi keeruline ülesanne. Varss oli emakas igat muud pidi kui nii, nagu ta seal olema pidanuks. Et kõik pikad jäsemed õigesse suunda ja sirgu saaks pidid kaks meesterahvast kaua ja tugevalt rassima.

Juba väravas jäi Kevin pika pilguga vaatama väljuvaid rattajälgi. Ühelgi nende autol ega muul masinal polnud sellist rehvimustrit. Kas keegi oli neid otsimas käinud?

„Isa,kuule keegi on siin käinud!“

„Mida sina ka kõike tähele paned.“

Talli poolt kostis Tiina kiljatus. Kevin ning Karl jooksid kiiresti suunda,kust hääl oli kostunud . Tühjas boksis ,kus tavaliselt hoiti suurt valvekoera, kes oli paar nädalat tagasi tuttavate juurde paaritama viidud, lebasid üksteise otsas kaks tallipoissi ning vanamees,kes traktoreid parandas. Nad olid käsist-jalust kinni seotud ning nende suud olid teibiga kinni tõmmatud. Õnneks olid nad teadvusel. Kevin vabastas vaesed mehed kiiresti ning need hakkasid läbisegi jutustama.

„Hei hei pidage hoogu. Ma ei saa midagi aru. Mis mehed?“

„No mingid mehed tulid ja lõid meid uimaseks. Kui toibusime siis kuulsime kuidas nad ühte hobust püüdsid ja…..see tüdruk!“

„Mis tüdruk?“ Kevin muutus ärevaks.

„Mingi tüdruk tuli siia ja nad võtsid tema ka kaasa!“

Karl läks meestega toa poole ja Kevin jooksis taha aediku juurde. Juba talli väljapääsu juures nägi ta kummiliaetud ämbrit ja maas vereplekke. Samas oli nokamüts. See oli Katrini peakate.

Väljas oli segitambitud aedik palju nöörijuppe ja samad rattajäljed mis värava juureski. Kevin nõjatus hetkelise nõrkuse ajel aialattidele ning totas pea kätele. Elektra oli varastatud ning ilmselt oli ka Katrin röövlite küüsi sattunud.

Kui peapööritus oli üle läinud, hüppas Kevin rolleri selga ja sõitsi niikaua kui autojäljed pehmes pinnases näha olid. Peagi jõudis ta suure maantee äärde ning märkas rehvidest lahtitulnud poritükke paremale suundumas. Ta sõitis sinnapoole. Järgmisel ristteel ei suutnud noormees enam tuvastada kuhu poole sõduk suundunud oli. Pettununa sõitis ta tallu tagasi.

Toas laua ümber istusid Karl ja mehed, kes üha uuesti ja uuesti seletasid, mida nad täpselt kuulnud olid.

„Seal oli kolm suurt mees kes meid kinni sidusid ja Benno boksi lohistasid. Siis virutas üks neist mulle sellise obaduse, et mul silmade eets mustaks läks.“

„Jah , seejärel virutas ta Martinile ja siis mulle“, lisas teine tallipoiss.

„Noh ja kui ma teadvusele tulin siis hakkasite teie ka enam-vähem toibuma. Martin oligi kõige kauem audis“, nõksas noorem poiss peaga vanamehe poole.

„Kui pea selgemaks sai siis kuulsime kuidas see talli taga aedikus olev hobune hästi kõvasti hirnus ja üks mees karjus teistele, et nood kõvemini ajaks. Mingil hetkel jooksis keegi meist mööda ja jäi tagaukse juures seisma. See oli ilmselt see plika. Vaata see, kes Elektra metsast leidis vist!“

„Jah, see oli Katrin.“ mainis kohalejõudnud ja meeste juttu kuulama jäänud kevin murtult.“Tema müts oli ukse juures maas . Ta vist kukkus või lõid need värdjad teda sest sela oli verd ka põrandal“.

„Just just, mingil hetkel kostus ämbri kolin ja siis nad vist võtsid ta kinni.“Kohe peale seda sõitis masin minema“.

„Kui kaua nende ärasõidu ja meie tuleku vahel aega oli?“ uuris Karl.

„Ma ei oskagi päris täpselt öelda. Seal kinniseotuna kadus igasugune ajataju sootuks.“ vastas noorem poiss Kusti mõtlikult.

„Vast paar tunnikest ikka oli“, nentis Martin.

„Ehk rohkemgi“, väitis vanem tallipoiss Teet.

„Okei, te olete tänaseks vabad,minge puhake läbielamistest.“ ohkas karl ning jäi mõttessevajunult aknast välja vaatama.

„Ehk peaks politseisse teatama“, hõikas ema Tiina ahju juurest.

„ Jah, ma teen seda kohe“, lausus isa ning haaras laualt telefoni.

Kevin läks oma tuppa ning heitis pikali. Selline jama! Kas need võisid olla Elektra eelmised omanikud? Kust nad teadsid ,et loom nende juures on? Mida nad loomaga teevad? Ja mis kõige tähtsam….mida nad teevad Katriniga. Tüdruk on suurte meeste vastu üsna kaitsetu. Kevin lootis ,et Katrinil on nii palju taipu ,et röövlid üle kavaldada ja plehku pääseda. Kas ta oskab talusse tulla? Noormees avas arvuti ning pani mõnesse rohkem käidavasse foorumisse pildiga kuulutused kadunud hobusest. Katrini pilti tal polnud ja poisil oli sellest igas mõttes kohutavalt kahju.

Kui Kevin mõne aja pärast alla tagasi läks, olid seal juba ka Katrini vanemad. Isa oli nende juurde läinud ning  juhtunust rääkinud. Tüdruku vanemad olid närvilised ja veidi tigedadki. Nad püüdsid asja mõistusega võtta ja endale sisendada, et juhtunu pole kellegi teise ,kui rumala juhuse süü. Emotsioonid surusid aga mõistuse tugevalt tahaplaanile. Kevin tervitas neid ning läks välja. Ta saduldas oma kõrvi, hüppas selga ning ratsuats kohta ,kus ta paar tundi varem röövijate jälje kaotanud oli.

Katrin seisis tiheda põõsa varjus ning jälgis õuel toimuvat. Ta oli siiski otsustanud maja juurde tagasi pöörduda riskides purjus meestele uuesti vahele jääda. Hoov oli tühi ning ka auto oli lahkunud. Kuuri küljes ketis olev koer tukkus ega teinud märkamagi peksleva südamega tüdrukut pöösa taga, mitte kaugel temast. Katrin oli juba üsna kaua seal passinud ja veendunud, et maja läheduses tõesti enam ühtegi hingelist peale pulstunud peni pole. Kuskil pidi olema Elektra. Hobune, kelle tõttu selline olukord üldse tekkis ja kellest Katrin juba liiga palju hoolima oli hakanud.

Vaikselt hiilis neiu põõsa tagant traktoririsu varju ja sealt omakorda kuurilobudiku nurga taha. Pooleldi lagunenud sarasid oli ümbruses rohkemgi kui alguses paistis. Nende vahel hiilides oli kergem märkamatuks jääda. Kõik oli vaikne. Koer tundus olema kurt või siis lihtsalt vilets valvur. Ainult magas ega liigutanud Katrini sammude peale kõrvagi. Tüdruk jõudis kuurini, mis oli kõige tervem. Sisetunne ütles talle, et sealt ehk leiab ta, mida otsib. Ta nihutas rasket ukselahmakat just niipalju ,et sai prao vahelt sisse ronida. Sees oli suhteliselt pime. Siin ei olnud palju pragusid ega auke katuses ,kust päevavalgus palju sisse saaks paista. Katrin pingutas silmi, et need hämarusega harjuksid . Eelaimdus osutus õigeks. Ruumi ühes nurgas seisiski Elektra ning vaatas suurte hirmunud silmadega siseneja poole. Katrin astus lähemale ning loom võpatas. Nüüd nägi tüdruk ehmatusega ,et kuuris oli veel kaks hobust.

Ühe hetke seisid kõik tardunult paigal ning siis kõndis Elektra aeglaselt neiu poole, kael välja sirutatud ning sõõrmed puhevil, haistmaks inimolendi tundevirvendusi ning mõistmaks tulija eesmärke.

Katrin seisis liikumatult ja lasi loomal end nuusutada. Peale mõningast veendumist leidis Elektra, et inimene tema ees on usaldusväärne ja tuli parimate kavatsustega. Hobuse vaist ütles ,et tüdruk kardab täpselt sedasama, mida tema ja saatusekaaslased kuuris. Ta hirnatas kergelt ning selle peale julgesid teisedki kaks hobuhinge lähemale astuda.

Katrini peas tekkis mõte, et loomad peavad ainult kuuris välja pääsema. Põgenemisega saavad nad ilmselt ise hakkama. Enda peale ta sel hetkel üldse ei mõtelnud. Hirm ja mõistus käskisid tegutseda. Ta lükkas suured uksed mõlemalt poolt just niipalju lahti, et hobused tekinud vahest välja pääseksid ning astus ise eest. Kolm kõhna looma tormasid vabadusse.

Katrin piilus ukse tagant välja ning veendus ,et mehi pole ikka veel läheduses. Ta libistas end värske õhu kätte ning andis samuti jalgadele valu.

Järgmisel hetkel põrkas ta millegi suure ja sooja vastu. See oli Elektra. Ta seisis tüdruku tee peal ning kaapis jalaga maad.

„Mine! Jookse ära,mida sa ootad!“, sosistas Katrin väriseva häälega. Nüüd tundis ta, et oht on lähedal. Ta ei teadnud kuhu poole peaks jooksma ning vaatas ringi. Tema selja tagant lähenesidki jookuga kaks meest.

„Ta on seal! Hobune ka! Püüdke kinni!!!“ karjus kolmas koerakuudi juurest.

Katrin vaatas Elektra poole ning mõistis, miks hobune paigale oli jäänud. Ta sasis ühe käega looma lakast ja tõukas end kõvasti maast lahti. Loom ei oodanud pikemalt ning kui tundis ,et inimene tal kindlalt seljas istub pöördus ning peagi olid taluhooned ning räuskavad tagaajajad silmist ja kuuldeulatusestki väljas.

Katrin, kartes kihutava hobuse seljast maha pudeneda, surus jalad tihedalt vastu looma külgi ja sõrmed kõvasti tema mitte eriti tihedasse lakka. Suurest hirmust pigistas ta isegi silmad kõvasti kinni. Varsti kuulis ta vaid ,kuidas kabja hääl pehmel metsapinnasel asendus tuhmi rütmilise klopsumisega kõval asfaltil. Elektra oli läinud metsikult galopilt pehmele traavile ja oli tunda tema lõõtsutamist. Söömata olek, vintsutused ja veel mitte päris korras tervis tegid oma töö.

Katrin tegi silmad lahti ning nägi ,et nad olid kohe jõudmas suure maantee äärde.

„Seal ikka meid keegi aitab „ sosistas tüdruk hobusele. Ta patsutas looma kaela ja püüdis teda häälega veenda peatuma. Väljas hakkas juba hämarduma kui nad maantee peale välja jõudsid. Autod tuhisesid mööda ja tundus ,et keegi ei vaeva pead, miks kõnnib üks tüdruk õhtusel ajal hobusega mööda teeäärt. Aeg-ajalt vehkis Katrin kätega mõne masina suunas näitamaks, et nad pole lihtsalt hilised jalutajad. Aga autod vaid vurasid mööda. Mõni silmapaar jälgis neid veel pikalt tagavaatepeeglist kuid peatuma ja olukorda uurima ei vaevunud keegi.

„Nii ükskõiksed on nad“.

Katrin oli tõsiselt üllatunud inimeste suhtumisest.

„Huvitav kuhu jooksid teised kaks vaesekest? Nad tundusid olema veidi paremas seisus kui sina“ rääkis Katrin hirmu peletamiseks Elektraga.

Peagi neiu väsis ning istus teeserval kivile. Hobunegi peatus ning vaatas otsekui küsiva pilguga Katrinile otsa.

„Mul pole õrna aimugi,kus me oleme“ lausus tüdruk üsna lootusetu häälega.

„Me oleme vast juba mitu tundi kõndinud. Juba on päris pime ja meid pole autodest isegi enam näha. Mõnes mõttes on see isegi hea. Ega röövlid käed rüpes istu. Ilmselt otsivad meid.“ Katrin ohkas. Mustas öötaevas süttisid esimesed tähed.

„Kas Kevin ja teised ka meid otsivad? Oh, mida ma küsin, loomulikult on nad juba meie jälgi ajama asunud.  Ehk on nad politseisse teatanud? Kui autoga maanteed mööda otsida siis võidakse meid isgei leida. Kui mul ainult oleks helkur või heledamad riided.“

Tüdruk vaikis hetke. Liiklus oli vaikseks jäänud ja nüüd kostus üle pika aja selja tagant automürinat. Elektra hirnatas.

„Mis on ?“ ehmatas Katrin hobuse ootamatu reaktsiooni peale.

Elektra astus sammu kõrvale tiheda põõsastiku poole ja tüdruk järgnes talle. Auto nende taga oli jõudnud lähemaleja kui nad oleksid tee ääres, oleks laternad neid juba valgustanud. Masin sõitis aeglaselt ja natukene ebakindlalt .

Katrin hakkas värisema ja surus end vastu hobuse sooja keha. Need olid nemad. Ta oli selles täiesti kindel. Mehed olid olnud joogised ja ilmselt suurest vihast veel peale võtnud kui Katrin põgenes. See selgitaks auto kergelt vingerdava trajektoori. Millegi või kellegi otsimisele viitas üliaeglane sõit.

Katrin palus mõttes, et pöösas, millesse nad peitu olid pugenud, oleks piisavalt tihe. Tüdruk märkas, et ka masina aknast näidati taskulambiga teeäärde valgust. See võin neile saatuslikuks saada. Auto oli juba peaaegu kohas,kus asus nende peidupaik kui järku toimus kõik väga kiiresti.

Äkitselt ilmusid röövlite masina taga nähtavale veel ühed tuled ja enne kui tüdruk jõudis midagi mõelda, kõlas vali pauk. Tulev auto oli eesolevale üsna suure hooga tagant otsa põrutanud. Edasi toimus Katrini jaoks kõik kui aegluubis. Ta tundis kuidas hobune ta kõrval võpatas kuid siiski hoolimata toimuvast kindlalt paigal püsis. Tüdruk nägi, kuidas röövlite auto, saades taganttulijalt löögi, teel keerlema hakkas ning lõpuks vastassuunavööndi pool kraavis katuse peale pöörus ning pidama jäi. Üks viiv oli kõik vaikne ,kuid siis ronis tagumisest autost välja kaks inimest, kellel tundusid kõik kehaosad vähemalt niipalju terved olema, et nad said joosta teisele poole teed uurima, mis seisundis on inimesed sealolevas autos.Tundus , et tagantulnud masinas, mis kummalisel kombel polnud eriti palju viga saanudki, oli veel keegi. See inimene rääkis nüüd kuuldavasti mobiiltelefoniga.

Järsku Katrin taipas.

„Tule!“ ütles ta Elektrale ning ronis kiiresti põõsast välja. Naisterahvas rääkis raadiosaatjaga ja tema kõnest võis aru saada vaid üht-tegemist oli politseiautoga.

„Vabandage!“

Raadiosaatjaga naispolitseinik üllatus nähes noort neiut ja….hobust kraavist välja ronimas.

„Kust teie siia saite? Kas see on sinu hobune?“

Naine lõpetas kõne keskusega ning kuulas ,mida Katrin  talle rääkis. Lõpuks tulid ka kolleegid auto juurde tagasi ning ta seletas ka neile milles asi. Katrin kuulis kõrvalt, et kraavisolevas autos oli kolm meest. Ükski neist polnud elus. Politseinikud seletasid ka keskusele probleemist ning jäid abi ootama. Katrin teadis, et tema enam muretsema ei pea. Nemad Elektraga on kindlates kätes.

Mõne tunni pärast istus tüdruk juba Kevini juures soojas toas ning rääkis läbielatust juba teab mitmendat korda. Tal tuli kirjutada politseis avaldus, kus pidi üksikasjalikult kõike juhtunut valgustama. Seejärel tuli seletada Kevinile, vanematele, veelkord uurijatele ja nii edasi. Teeääres oodates oli keskusest  politseinikele teatatud ,et tüdrukut otsitakse taga ja asjasse on segatud ka hobune. See selgitas avariisse sattunud ametnikele kõik. Koos vajalike päästeautodega tuli kohale ka Kevini isa treileriga ning viis Elektra talli puhkama. Katrin pidi koos politseinikega kontorisse minema ja kui seletuskiri kirjutatud, sõidutati ka tema tallu.

Järgmiste päevade jooksul tehti reid röövlite maja juurde ning leiti sealt veel kaks meest, kes kinni võeti. Neid näidati ka Katrinile ning ta tundis ühe meestest ära. Samuti tundsid kurjategija ära tallipoisid ja vanamees, kes koos teistega hobuseboksi kinni oli seotud.

Mehed olid tuntud üsna mitmes kuritegelikus valdkonnas ning viimased aastad olidki nad tegelenud hobuste varastamise ja lihaks müümisega. Peale seda ,kui Elektra oli ühele neist kallale läinud, peksid nad looma korralikult läbi ja jätsid siis kuuri taha surema. Nende õnnetuseks oli loomas veel nii palju elujõudu ,et ta tõusis ja kõndis kümneid kilomeetreid enne, kui kurnatuna põõsa alla maha varises. Siis Katrin ta leidiski.

Mõne päeva pärast leiti  röövlite maja ümbrusest metsa läbi kammides ka kaks teist hobust ja  paljude hobusekasvatajate suureks kurvastuseks ka mõne nende kasvandiku korjuseid. Sellest võtsid kõik õppust ning edaspidi oma loomi müües kontrolliti ostja tausta korralikult. Kaks teist põgenenud hobust anti tagasi nende eelmistele omanikele. Elektra omi ei  suudetudki leida ning tema ametlikuks omanikuks sai Katrini perekond.

Läks aastaid mil Katrin iga päev Kevini juures treeningul käis. Varsti võistles ta juba kergemates parkuurides kuid siis valis oma kutsumuseks rännaku ning jõudis sel alal peagi päris kaugele. Elektra kosus hästi ning peagi sai temaga ette võtta kergemaid metsaretkesid. Aina tihedamini käisid Katrin ja Kevin koos ratsutamas ning nendest said aja jooksul midagi enamat kui lihtsalt head sõbrad.