Toimetuse mõtted on liikunud selles suunas, et võiksime kodanikuajakirjanikena hakata käsitlema tõsisemaid teemasid, olla järjepidevamad – hoida rohkem silma peal erinevatel arengutel ning otsida kontakti Eesti inimeste ja nende kogemustega. Et keskkonnaküsimused on inimühiskonnast lahutamatud, sooviksime ka rohkem kodanikuühiskonna toimimist avada. Oluliseks peame õppimist – õppimist üksteiselt ja inimestelt, kellega kokku puutume. Seetõttu soovime hakata ka rohkem omavahel suhtlema, lugude ideesid läbi arutama, kirjutajatele tagasisidet andma ja omavahel koostööd tegema. Kes teab, mis sellest kõik võib sündida? Ehk saame mõnele nähtusele või probleemile tähelepanu juhtida hoopis teises vormis?

Enne kui me rongi rööbastele seame, soovime Sinuga neid mõtteid eelseisval arutelul testida ja uurida, mis on see, milleks Sina valmis oled ja mida Bioneerilt ootad. Vaatame üle senistelt vabatahtlikelt kogutud tagasiside ja peegeldame oma kogemust selle valguses. Teeme ajurünnakuid, et panna paika täpsemad plaanid Bioneeri ja selle sisemise koostöö edendamisel.

Mis koht on Sotsiaalkeskus Ülase12? 2011. aasta kevadel Tallinnas uksed avanud Sotsiaalkeskus Ülase12 on kohalike inimeste poolt käima lükatud mitteformaalne ja mittetulunduslik projekt, mille peamine eesmärk on pakkuda inimestele ning erinevatele liikumistele võimalust koguneda, suhelda ning organiseeruda. Sotsiaalkeskuses toimuvad erinevad üritused sh. taimetoidu (vegan) õhtusöögid, filmiõhtud, aruteluringid, kontserdid, maleõhtud, tasuta asjade pood ning samades ruumides tegutseb ka alternatiivne, anarhistlikule ning antiautoritaarsele kirjandusele keskenduv raamatukogu koos internetiühendusega. http://www.ylase12.org/index.php/asukoht-ja-kontakt

Uuel hooajal soovime katsetada uusi asju. Tahame otsida Bioneerile uusi väljundeid. Näiteks proovida lugude kirjutamist meeskonnas, et saaksime üksteise mõtetest innustust ja karastuksime vastastikuses kriitikas. Proovime uusi kirjutamise võtteid, tegeleme keeletaju parandamisega. Otsime videoklippidele rohkem väljundeid. Tahame rohkem hoida ka kätt ühiskonnas toimuva pulsil – kirjutada rohkem lugusid, mis puudutavad (kodaniku)ühiskonna toimimist või probleemide lahendamist. Tegevusse asub ka eraldi vabatahtlik, kelle ülesandeks on teie lugude ideedele ja ilmunud tekstidele tagasiside andmine ning sarnase mõttega autorite omavaheline kokkuviimine.

Novembris ja detsembris viime vabatahtlikele läbi ka praktilise ajakirjanduse koolitustsükli, mille käigus harjutame ajakirjandustööd ja koostöölist kirjutamist (tahame senist üksinda kirjutamist vähendada). Uue aasta algul tegeleme keelekonaruste lihvimisega. Seda kõike kodanikuühiskonna sihtkapitali kaasabil.

—
Tervitades
Katrin Lipp

BIONEER.EE toimetaja
Telefon: 6 624 605 / Mobiil: 5 257 794 / Skype: katrin.lipp / E-mailid: katrin@bioneer.ee
_______________

Olen jõudnud kindla ja selge arusaamisele, et parim tulemus on luua puhta ja siira südamega. Puhtast Armastusest inspireeritult saab luua kohti mis taastab meie kadunud kontaktid looduse ja iseendaga. Tegelikult kui aus olla siis on tekkimas üks loovuskülake, kunstide, laulude ja rõõmu koht. Koht kus saab inimhing juurde kosutust, indu ja inspiratsiooni. Koht kus maine ja vaimne saab üheks ja side loodusega taastub. See peaks meenutama kui maist paradiisi, kus inimene tunneb end terviklikult ja tervena.

See külluse kohake tuleb lõuna-eestisse ja maa alaga ≈ 250 ha. Küla visiooni detailid on peaaegu valmis, ainult mõned viimistlused veel teha ja projekt viisakalt kokku panna. See koosneb kahest põhi alast, üks on põliskodude ala millest iga krunt on 1-2 ha ja neid saab ametlikult välja osta külaga liitujad, teine ala on ühisala ja ehitised mis kuuluvad mtü-le, mille eesmärgiks on tagada kultuuri ja ühistegevuste platvorm kõigeks milleks küla soovib.

Küla energeetiliseks sise kujundiks toon ma kokku kõige puhtamad ja paremad kujundid mis ilmaruumist saada, ning ka lähtuvalt sellele paneme “Anastasia” V.Megre raamatutest tulevneva kujund süsteemid alg põhjaks. Selle kohakese mõningateks põhiprintsiipideks on vabadus ja iseseisvus. See küla ei hakka kunagi teenima kellegile isiklikku kasu kruntide müügiga, sest see ei ole äriprojekt, vaid siiratest südametest tekkiv koostöö. Tahan kindlustada efekti, et külaga saavad liituda ka inimesed kel taskud rahast tühjad ja koht oleks ilma ebameeldivate konksudetta! Kuid otseloomulikult me ei saa külaga liita inimesi kes mõjuvad külale otseselt destruktiivselt ja kuidagi kokku ei sobi.

Kas tundub huvitav?  Sellega seoses on mul aga ka üks abipalve.

Tegelikult kui aus olla on mul täna ka juhtumisi sünnipäev, niiet sünnipäevaks üks korralik tõuge, et saaks korralikult asjaga tegelema hakata oleks väga kiiduväärt. Siin kohal küsingi, et kui kellegil on huvi selle öko-küla projekti loomisel abistada siis rõõm on rohkem kui suur, panin alla ka pangalingi ja e-maili aadressi. Ma ise näen, et nn töö mis ma teen on väga oluline nii minule, kui ka kõigile teistele, vahet ei ole kas nad tulevad sinna elama või mitte.

Aga mis juhtub kui keegi mulle raha ei saadagi ? Ega midagi ei juhtu, ega ma oma projektist ei loobu, lihtsalt see kiirendaks oluliselt seda ja ma ei peaks ebaoluiste asjade peale mõtlemisega aega raiskama. Ma müüsin eelmine kuu järelmaksuga oma jalgratta maha, niiet talveks väike igakuine sissetulek nagunii olemas.

Olen kindel, et leidub ka rohkelt selliseid inimesi kes mõtlevad, et ” on alles laisk ja looder, mees mine tööle” vms.

Aga nagu me kõik teame, siis koostöö seisneb siinkohal täielikul usaldusel. Aga mis puudutab ülekandeid, siis iga sent ja euro on mulle väga oluine ja kui mul õnnestub koguda vähem või rohkem resursse, siis kõik ma kasutan selleks, et saaks peagi edastada häid uudiseid edasi arendusest ja tulemustest.

Ma olen inimene, kes tavaliselt kellegilt midagi ei küsi, heakene küll nüüd tegin jah erandi oma sünnipäeva puhul, kuid kui mu sisetunne ei eksi siis tegin õige otsuse, saate selle üle mõelda. Nimõnedgi mu tuttavad on mind hoiatanud, et ma sellistest asjadest avalikult ei räägiks, sest vastuseis tuleb suur, kuid arvan, et heade ja siiraste projektide välja toomine on õigustatud.

Imelist ja rõõmu rohket sügist kõigile,
Priit Kangur
a/a: 221024386136
valguskera@gmail.com

Puhastus – võimetu viha vabastamine

Kati Saara Vatmann

Sofi Oksaneni bestselleri „Puhastus“ järgi loodud film püüab esimesest viimse kaadrini teha seda, mida soovitavad eranditult kõik sensitiivid ja Mare Peterson teleseriaalist „Õnne 13“. Lase vabaks! Mida naerukamalt seda soovitust jagatakse, seda tõsisemalt mõeldakse. Lase vabaks. Mis seal kauguses teiselpool muda põleb? Küsime esimeste kaadrite ajal. Tuleriit. Teame viimase vaatepildi ajaks. Raam ongi valmis. Ja raami sees käib õõvastav vabakslaskmine. Mille lõpetuseks kiilakspöetud piiga kergendatud naeratus on mõistetav – ja samas kah mõnevõrra õõvastav. Kuidas ta katki ei läinud. Kuidas tema pere naised üldse katki pole läinud. Kuidas meie, teised naised, kes me kõik oleme enam või vähem vägistatud, katki pole läinud. Kuidas meie maa, mida koos rahvaga on aina ja üha vägistatud, katki pole läinud. Ju on. Aga elus ikka. Ja just sellise katkiselt elusana nii eriline, et geniaalne Sofi on sellistele juurtele rajanud sädeleva karjääri. Mitte ainult Eesti, vaid kõik rahvad, keda on retsitud ja räsitud, tunnevad end preili Oksaneni kirjeldustes ära ning nende pinnal rajatud filmid-lavastusedki on seega kindla peale minek. Õudne ja valus – aga puhastav.

Kinost tulles ei suuda mitte keegi sõnagi öelda. Nii üdini tungib see „Puhastus“. Tekitab tuttavlikku võimetut viha ebaõigluse ees, mida me kõik ikka ja jälle kogeme. Igal tasandil, erinevatel elualadel. Meie pered ja elulood on kõigil kümnendeil erinevas helistikus ja koloriidis läbi kräunutatud ja ära soditud. Kuna kõik ei oska sellest nii fenomenaalselt jutustada kui Sofi, peame talle selle kollektiivse puhastuse eest tänulikud olema.

Avdjuško-Taska film on pöördumatut-peatamatut-puhastatavat košmaari näidanud nii rängalt, et eksikombel seansile pääsenud neiukesed-noorukesed on esimese kolmandiku järel pagenud. Kusagil kahe vägistamismaratoni vahel. Pärast õetütretütre vägistamist. Enne vanatädi vägistamist. Jube. Ka endal on mitmel naturalistlikul puhul tahtmine püsti tõusta ja väljuda. Ent kui need naised kannatasid välja säärased – paraku mitte haruldased, vaid reeglipärased – koledused, kuidas siis meie nüüd publiku rolligi vastu ei pea.

Mehed häbenevad selle filmi järel oma sugu, nägu-tegu ja ajalugu. Veel võimetumalt-vihasemalt kui naised. Ei ole meie mehed suutnud kaitsta ei ennast, naisi-lapsi ega isamaad. Pole teha muud kui nüüd tänu Sofi suurteostele ja lina-lavalugudele olnu puhtaks põletada. Aga midagi jääb ikka. Veel on vaja puhastada ja põdeda, valutada ja vaevelda. Meil ongi selline maa ja rahvas.

Naised lähevad kodus vanni. Mehed lubavad, et kinos nähtu ei kordu. Ent küll ta kordub. Kogu aeg. Selleks ei pea sõda käima, et naised ohverdataks. Naised ei väsi kunagi, naised ei kurda ega anna alla, rühivad ka siis viie mehe eest edasi, kui siht ja motivatsioon kohati silme eest kaovad. Järgmise sihi suunas. Seisma ei või jääda – siis kukume kummuli, nagu Einsteini jalgrattad.

Leevendav ja samas painav on näha, kuidas on elanud üks Aliide, kelle terve elu on olnud täis hirmu, varjamist, võitlusvalmidust, tapmisi – et mitte tapetud saada – ja vägistamisi. Ka abielu on mõnel juhul vägistamine. Paljudel juhtudel. Sellest ei räägita.

Oksanen räägib. Ka paanikahäirest – mis on teose „Baby Jane“ tänuväärne telg kõigi meie jaoks, kes me liigagi hästi teame, mis on paanikahäire. Oksanen räägib ka muudest võimetut viha tekitavatest asjadest naise elus, mis teevad feministiks, lesbiks, gootinõiaks. Sellepärast ta ongi nii menukas, et räägib nii avatult ja õnnestunult. Ja tänatud oma siiruse ja jäägituse eest. Tüdruk-täis-panga-peale.

Avdjuško-Taska töös on abiks ja võimenduseks ülikõva naisnäitlejate kvartett – kaks Aliidet, Ingel, Saara. Laura Birn, Amanda Pike, Jaanika Arum. Režissöör Antti J. Jokinen pole Peter Franzenil ega Kristjan Sarvel lasknud pooltki nii mitmetasandiliselt, nüansirikkalt ega pooltoonideküllaselt mängida kui kõigil naisnatuuridel. Nad kõik on patused pühakud, mõrvaritest inglid kogu spektri kõigis värvides. Kõik värvid kokku annavad teatavasti valge.

See mudast ja verest kooruv valge jääb kummitama. Mitmeid päevi ja öid saadab too lihtne ja lahtise käega lööv film sind unes ja ilmsi. Näed uuesti ja uuesti neid episoode. Võimalik, et mitte üksnes tolle kunstiteose enese tõttu. Sellepärast ka, et meie endi vanaemade jutustatu tuleb meelde. Meenuvad oma pere tapetud ja küüditatud. Pilk peatub taas värskena, vahepeal enesestmõistetavaks saanud harjumuseta taluõuel lehvival trikolooril. Ja uus, läbi selle filmi luubi alla seatud jõud muutub oluliseks  fakti, et elan talus, mille rajajad viidi Siberisse, mille peremehed-pojad sõdisid kõigil võimalikel pooltel, mille taga metsades tapeti ja surdi ning õunapuude all on toonase pererahva hauad ja seintes kuuliaugud, mõnikord – eriti hingede ajal – kummitab ning lapsed ja loomad tajuvad ränkade aegade jälgi, mida on arukas teada, ent mõistlik mitte karta… Oo, Eestimaa…

Ülemaailmne streik – kellelt ja mille arvel hüved välja lärmatakse?

Kati Saara Vatmann

Dr. Imre Rammul

Meditsiin on valdkond, kus pidurdamatult laristatakse ja õiget vastutust pole kuskil. Arstil on mugav laristada v.a. perearstil, kel võib münt otsa saada. Eriarstidel on „roheline tee“. Mida rohkem sa analüüse/uuringuid teed, seda enam sa oma peetagust kindlustad võimalike apsakate korral ning sinu palk ja heaolu ei ole vähimalgi määral seotud tehtud kulutustega. Sellisel juhul, kui diagnostilised võimsused/võimalused on olemas kohapealses raviasutuses,  pole väga nagu vigagi, sest raha jääb peresse (loe:panka). Samas kulutab see haigekassa suhteliselt piiratud ressurssi ja vähem saab pühenduda ravile, pikenevad järjekorrad etc. Kui seda ressurssi kohapeal ei ole, siis söövad diagnostikafirmad kogu ampsu ja Eestimaa streigib.

Selleks, et palka juurde saada ja siinsete töötasudega natukenegi Soome omadele järele jõuda ning vabaneda kiusatusest sõita üle lahe paremate palkade järele. Meedikute palgad tulevad riikliku sektori puhul – aga ka haigekassa rahadega kaetud erakliinikutes – maksumaksjalt. Raha, mille meie kanname kõigi oma sotsiaalide-tulukate kujul haigekassasse, jaotatakse ametnike poolt palkadeks-tehnikaks-vahenditeks-medikamentideks. Kui streikijad nõuavad palka juurde, peab see tulema kas tehnikasse-vahenditesse-protseduuridesse investeeritava – või teiste elualade arvelt. Ja seoses viimasega pole me streigi poolt. Leiame, et vaesuse ümber jagamise aegadel tuleb heaperemehelikult majandada, mitte aega-energiat tülitsemisele kulutada.

Üks, mis kindel – streigivastast mõtet arendades streigiks valmistujate poolehoidu ei võida, kuid streikida streikimise pärast pole ehk ka suurt ideed. Ma ei arva, et streigiplaan on lihtsalt üks praosti ja köstri jonn. Midagi on ju tõesti vaja muuta! Õdede ja hoolduspersonali palgad on väga valed ja ega arstidegi palgad kiita pole. Tõde ju seegi, et paljud neist ülalnimetatutest üritavad kodumaa tolmu  jalgelt pühkida, aga kuipalju neile lahkujatele takka kiita, on juba iseasi.

Tundub, et paljud inimesed lähtuvad arusaamast, et nad on mingi kaunis kingitus EV-le. Kodumaa austavaks ülesandeks on nad välja koolitada ning samas vaikides taluda noore kodaniku halvustavat suhtumist; vormistada seejärel talle tarvidusel  võimalustpidi kiiresti viisa ja muud dokumendid asumaks töötama ja elama välismaal.

Ühe keskmise kaaluga meditsiinitöötaja väljakoolitamine maksab samas uskumatult palju!

Arvan, et päris nii ei peaks need asjad käima, sest vastasel korral oleks meie riik pehmelt öeldes loll (siinkohal siis asjakohane väide, et lollidelt tuleb ju raha ära võtta). Kui inimene on kasutanud meie ühist ressurssi ja ei oska selle eest isegi tänu avaldada, siis peaks ta lahkudes nt enne 10 a tööperioodi panustatu tagasi maksma (tubli varuga, sest inflatsioon muudaks vastasel korral selle väikeseks finantsnaljaks).

Omaette huvitav, et isegi meie riigitelevisioon tegeleb rahva raha eest emigreerumistungi „pehme mahitamisega“ tootes selliseid saateid, mille sisuks on näidata seda, kuipalju kaunis on soojal maal sooja kohta nautida. Samas on ju päevselge, et vargad, prügikastiinimesed ja muul moel läbikukkunud kaamera ette ei trügi. Ainus kord minu jaoks, mil on olnud võimalus väljamaa kurvemat külge näha, oli see, kui üks meie endine vabadusvõitleja tutvustas oma elamist kaaperdatud majas ja pakkus teletupsikutele prügikastimenüüd.

/kindlasti ei haaku see teema väga arstidega, kuid õed-hooldajad on küll nii ilma peale jäänud elik litsiks läinud kui fassong lubab/.

Samuti tuleb alati mõelda katteallikatele – kui tavakodanik ehk oleks meditsiinirahva palgatõusu suhtes esmasena positiivne, siis küllap taandaks nende kaasaaelamise indu teade, et paar protsenti nende palgast läheb edasiselt selleks tarbeks. Ise arvan, et „varjatud ressursid“  on tegelikult olemas.

Seekord siis on lubanud meditsiinitöötajad umbes 1. oktoobrist streiki alustada, et palka juurde saada. Ent streigivad ja ähvardavad ju ka pedagoogid ja teadlased, põllumehed ja raudteelased, päästeteenistujad ja lennurahvas, emapalgalised ja pensionärid ja… Kusjuures mõned alad mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Kuidas ise oled toime tulnud?

Hästi mugav on mõelda, et võtan ühe lehma ning paar siga ja koolitan sellega ära oma viis last ja ehk jääb midagi ülegi. Tegelikult ei ole elu nii väga sõber. Armsal nõukogudeajal käisin arstina tööl, kasvatasin koos arstist ämma ja äiast inseneriga koos kartuleid ja hübriidkaalikaid. Mõni aeg hiljem jooksin mööda kallist kodumaad ringi ja lugesin loenguid, tegin vastuvõttu nii Tallinna kui ka Pärnu perenõuandlates, üritasin toota nii  nooleviskemängusid kui ka kunstnokusid, renoveerida iidseid autosid etc. Kallil uuel eestiajal teen psühhiaater-seksuoloogina Perenõuandlas vastuvõttu, toimetan perearsti nõuandetelefoniga, lasteabitelefoniga, kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskusega ning mitmete muude projektidega ja tänu eelkõige oma tublidele kaaslastele-sõpradele olen seni täiesti elus, sest üksi seda küll ei jõuaks. Mul on mitmeid arstist tuttavaid, kes tegelevad oma eriala kõrval samuti projektipõhise tegevusega; mitmeid selliseid, kes on erapraksise, uuringud või riigitöö lisaks võtnud ja ka neid, kes piirduvad oma igapäevase kutsetööga. Eks see kõik on suuresti oma valikute ja entusiasmi küsimus – ma ei ole kindel, kas oleks raskem kohapeal mingi tööjupp juurde võtta või minna kuhugile välisriiki, omandada sealne keel, seadusandlus ning elada võõraste seas. Oma valikud ja rahvustunne ja õiglustunne!

Kõik ei ole ja ei saagi olla hüperentusiastlikud, kuid äkki oleks siis ka õiglane, kui see puudutaks ootusi ja tegevusi – paljud tahaks ehk sõita puhkama Austraaliasse, kuid Egiptust võib endale lubada ka väiksema rügamise korral.

Miks see just õiglustunnet puudutama peaks?

Mis viib loogilise mõtteni: kui kõik elualad meil ja mujal kavandavad streiki, tehkem siis juba üks ja üldine ülestõus ja vastuhakk. Siis oleks panoraamne pilt selgelt silme ees. Ja nimelt – kelleltki pole võtta. Kui kõigil on puudu, siis ei ole kellelgi üle. Ning sellisel juhul ütleb nii erialainimese, eestlase kui maailmakodaniku eetika: jõudu ja aega iseendaga sõdimise asemel rohkem ja arukamalt töötada ja olemasolevad varud mõistuspäraselt jagada ja kontrolli alla saada!

See on inimlikult arusaadav, et iga mees omaette veeretab veeringuid, arvutab laenusid-liisinguid ja leiab, et on alamakstud ja nurikoheldud – ja tingimata on tal õigus ka. Jah, kui näiteks üks meie ühisest sõbrast uroloog läheks Kotkasse – teate küll, on selline linn Soomes – tööle, teeniks ta viie päevaga sama palju kui Tallinnas riigihaiglas kuu ajaga. Ent selleks, et mitte minna, peab ta ka erakliinikut ning kinnitab, et on oma pere juures õnnelik – sest teatavasti vajab inimene igal juhul rohkem kui tal on ning kui tal on rohkem, siis on ka vajadused kohe jälle suuremad.

Streigimõtete heietamise asemel oleks mõistlik oma ja riigi vajadused võimalustega kõrvuti sättida ja mitte ühisreservide kallale kippuda, sest tegelikult ei pruugi detsembri lõpus maailmalõpp tulla – otsalõppeva maiade kalendri jätk leiti teatavasti üles ja see lubab inimkonnale veel vähemalt 7000 aastat maist matka. Loodetavasti mitte sellisel planeedil, kus arstid sikutavad põllumeeste ja pensionärid päästeametnike taskust sente siia-sinna, sest panoraamset ja patriootilist pilti pole kellelgi ses kakelungis aega näha.

Võimalused ja vajadused olenevad lisaks erialale kahtlemata ka isikuomadustest, pingetaluvusest, enesejagamise ja mobiliseerimise võimest. Meie kumbki pole just päris kenad keskmised. Normaalne arst käib mõistlikult oma ühes töökohas ja pühendub pärast tööpäeva perele ja hobidele. Sama kehtib keskmise (aja)kirjaniku kohta. Selleks, et oma võimeid maksimaalselt rakendada ning oma pere vajadustele vastavat kodu hallata on meil mõlemal tööpäev 18tunnine – sest me oleme õige elukutse valinud ja rakendame Eesti riigilt saadud kõrgharidust mitmesajaprotsendiliselt. Imre juhib arstlikku perenõuandlat, teeb fiena ekspertiise, veab ühisprojekti töötukassaga, lastetelefone ja perearstitelefone, mis laienevad ka teistesse riikidesse. Kati kirjutab oma raamatuid, näidendeid ja artikleid elulaaditalus, kus kasvatatakse lisaks uue hea ilma inimestele hobuseid, lambaid, veiseid, kanu ja muid terviklikule talule omaseid loomi, kelle hooldamine ja varustamine eeldab pikki pühendunud tööpäevi ja –öid. Me pole piirdunud ühe töökohaga ühes (näiliselt) kindlas asutuses ega vastu võtnud tööpakkumisi võõrsil – leiame, et siit tükkis kalli kõrgharidusega lahkujad peaksid riigile oma hariduskulud tagasi maksma – seega on meil õigus öelda, et kodanikuvastutustundega haritlane ei streigi oma kaasmaalaste arvel, vaid püüab oma riiki heaperemehelikumale majandamisele nügida. Mida me siin ja praegu oma seisukohta väljendades just teemegi.

Kõigepealt kvaliteedi ja kvantiteedi kontrolli alla saamise mõttes. Kui üldsuse ees oma tööd tegeva (aja)kirjaniku soorituste hulk ja tase on kõigile näha-kontrollida-kommenteerida, siis meedikud saavad üsnagi segamatult ristikesi teha, et haigekassalt raha saada ka siis, kui nad kõiki loetletud ilveseid-karusid reaalselt ravinud pole. Sisekontroll, mis fiktiivsed ristikesed tegelikkusega kooskõlla kamandaks, võtaks juba üsnagi arvestatavad summad kontrolli alla ning selle adekvaatne kehtestamine peaks olema haigekassa huvi, et peenike pidevalt pihus poleks.

Teiseks poleks pihus nii peenike, kui meie haiglates ei toimuks arutu võidurelvastumine ja topeltdiagnostika. Iga haigla peab tingimata soetama kõige kallima aparatuuri – mille liising läheb teatavasti pankade poputamisele, nagu ikka. Ja ühele patsiendile tehakse ühte ja sama uuringut pahatihti mitu korda, iga eriarsti juures aina uuesti. Mis on kulukas – ja mõnede protseduuride puhul ka ohtlik. Lisaks kallemate ainete-preparaatide-vahendite valimine.

Kui seesama arst valib toidupoes ostukorvi salatikastet või lauaveini, lähtub ta hinnast – miks siis erialaesindajana kohe raiskamiseks ja laristamiseks läheb? Kui talumees liisib traktori või kombaini, paneb ta ideaalis seljad naabriga kokku – üks liisib ühe, teine teise, jagatakse ja koostöötatakse – et iga mats üksi ja ise end lõhki ei laenaks, teades ette, et hingehinnaga tehnika end ühe majapidamise käes tasa ei teeni. Miks siis haiglatega teisiti on? Need on juba paljud miljonid, mida säästaksime, kui lõpetaksime dubleeriva võidurelvastumise ja selle õigustamiseks tehtavad mitmekordsed uuringud.

Kõige lihtsam kokkuvõte ongi – meditsiin peab majandama samamoodi nagu heaperemehelik kodu – pereliikmete endi huvides on kvaliteedi jälgimine, tegelik, mitte fiktiivne arvepidamine ning tehnika-vahendite-ainete ökonoomne hankimine-kasutamine-valimine. Ja see kehtib õigupoolest kõigi elualade ja riigi kui terviku kohta.

Nii lihtne ja ilus ju. Teoreetiliselt. Miks siis niimoodi ei ole? Praktiliselt. Ühisvaenlane on õnneks olemas. Nõukogudeaegsed järelkahjustused. Kommunismiehitajate krooniline ruineeritus, millest välja kasvamiseks on vaja uusi põlvkondi, kes ei lase okupatsiooniaja veteranidel-invaliididel end tuksi keerata. Normaalne on tunda vastutust ja osalust igal sammul – mitte koguda rahulolematust seni, kuni plahvatab ja kaane pealt ära viskab.

Selle normaalse kaasarääkimise ja määramise ees seisab aga hirmunud tolerants. Kannatame viimase võimaluseni lollused ja laristamiese ära – peaasi, et kinga ei saaks. Jajah, näeme küll, et hinnad ja palgad, õigused ja kontroll on paigast ära – aga nii, nagu nõukogude ajal, ei oska me ka praegu oma suhet ja ennast kehtestada asjade puhul, mis on meie jaoks, meie teenistuses, meie jõul ja arvel ühiskondlikus tööjaotuses olemas.

Lisaks oleme tulvil tulutut ametnikepõlgust. Peame neid ullikesteks, kes mujale ei kõlba, kes ei saa ise miskit mehe palka ega oska ammugi teiste meeste palga eest seista – seega jäävadki sotid selgitamata ja kord kehtestamata selles protsessi faasis, kus see loomulik oleks. Ja kuna me jätame asjade mõistuspäraseks seadmise vigade parandamise faasi, ongi tagajärjeks streik oma riigi ja rahva, iseenda ja koduplaneedi vastu.

Ja poliitikutevaen on meil samuti nõukamentaliteediline. Mis siis, et sõprade seas on mitmeid toredaid riigijuhte ja poliitikamehi – ikka tundub „poliitik“ diagnoosi või sõimusõnana, ikka näib, et ta on keegi puutumatu-mõjutamatu, rahvast lahus seisev nähtus, kes muidu lihtsurelike tahet ei näe ega kuule, kui massiga peale ei tulda. Kuni streikiv skalpell ei seisku ja tööseisak süstalt ei peata, seni valitseb jäine vaikus.

Olgu siis nii. Kui massiga – siis massiga. Tehkem siis üldine streigipäev. Kõik, kes juurde tahaksid – ja kõik tahavad! – tulgu tänavale. Vabrikutööline põrnitsegu lasteaednikku – mul on rohkem vaja! – lasterikkad puselgu raudteelastega – vaesust on pagana raske ümber jagada. Ja kui me siis kõik kenasti tänaval oleme, vabalt valitud ja enamasti riigi kulul õpitud ameti peatame, selgub – polegi kusagilt mujalt võtta ega kelleltki teiselt nõuda kui iseendalt.

Või tähendab üleüldine streigipäev riigipööret? Reserve ei tekitaks juurde seegi – ikka tuleb rahvuslikku koguprodukti juurde toota ja mõistlikult majandama õppida. Kes ei jaksa ühes ööpäevas kaht kuni viit tööpäeva teha, see majandab vastavalt võimetele. See lihtsalt on nii. Ja kuidas siis on, kui kogu maailma kõik rahulolematud ühe üldise streigipäeva teevad? Kas Emakese Maa telg nihkub sellest? Ses mõttes suhteliselt jabur suluseis,  et kui Eestis rahulolematu saab Soome tööle minna, siis planeedil Maa jonniv inimene võib Kuu peale sõita, eks? Või tähendab globaalne rahulolematus maailmalõppu? Loodetavasti astutakse arukad sammud uue hea ilma poole siiski põikpäiste loomade kombel sõrgu maasse ajamata, essuhunnikut puskimata ning ennast ja üksteist lõhkumata ja lammutamata.

Samavõrd kui on selge, et streikivad arstid ei hakka Hippocratese vannet murdma ega jäta kedagi vältimatu arstiabita, on selge ka see, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Maa on väsinud ja kurnatud jõuga võtmisest – on loova ja juurde tekitava, mitte lammutava ja ümber jagava ajastu algus. Või on lõpp.

Võrumaal korraldatakse järgmisel nädalal kodanikuajakirjanduse konverents

Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts korraldab järgmisel reedel, 19. oktoobril Võrumaal kodanikuajakirjanduse konverentsi „Kodanikujulguse tööriistad“. Konverents keskendub teemale: kas ja kuidas saab kodanikuajakirjandus julgustada kodanikuks olemist. Mullu palju huvilisi kokku toonud kodanikuajakirjanduse konverentsile on oodatud kõik, kellel huvi kodanikumeedia ja laiemalt kodanikuühiskonna käekäigu vastu.

Konverentsi peaesineja Christine Tatum tuleb spetsiaalselt konverentsi jaoks kohale USAst. Christine Tatum on laia skaalaga ajakirjandusekspert ja mitmeid auhindu võitnud endine tegevajakirjanik, kes nüüd töötab mitmes organisatsioonis, sealhulgas on ta USA ühe suurima ajakirjandusorganisatsiooni Society of Professional Journalism rahvuslik president. Ta on tegutsenud ka kodanikuajakirjanduse vallas ja välja töötanud õppematerjali, mis on kasutusel USA kodanikuajakirjanduse akadeemiates.

Eestimaa tegijatest astuvad konverentsil üles Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin, Eesti kodanikuühiskonna nädala üks algatajaid ja korraldaja ning Domus Dorpatensise tegevjuht Martin Noorkõiv, säästva ja tervikliku eluviisi portaali Bioneer.ee toimetaja Katrin Lipp, Rõuge TV eestvedajad Jaanus Mark ja Karel Saarna, Paide kogukonnaühenduse Weissenstein juhatuse esimees Rainer Eidemiller ning Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi ja portaali Kylauudis.ee esindaja Elina Allas. Konverentsi modereerib Sulev Valner. Konverentsil kõneldut refereerib järgnevate päevade jooksul portaalis Kylauudis.ee Arved Breidaks.

Konverents algab reedel, 19. oktoobril kell 11 Võrus aadressil Koidula tn 7, Võrumaa uues toidukeskuses. Konverents on tasuta. Kuna kohtade arv on piiratud, paluvad korraldajad osalemisest kiiresti teada anda. Konverentsile saab registreerida e-posti aadressil konverents@kylauudis.ee hiljemalt 16. oktoobrini. Kehtib põhimõte: kes ees, see mees!

Konverentsi korraldab MTÜ Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts, päeva kokkuvõtteid saab lugeda portaalist Kylauudis.ee. Ettevõtmist toetavad USA suursaatkond Eestis, Võrumaalt pärit europarlamendi liige Ivari Padar ja teater Vanemuine.

MTÜ Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts on 2010. aasta juulis asustatud ühendus, mis alustas kahe aasta eest omalaadset eksperimenti, lükates 0-kroonise eelarvega käima kogukonna- ja kodanikumeedia portaali Kylauudis.ee. Õhinapõhiselt tegutsev infoveski, mis kajastab elulisi sõnumeid, kohalikke uudiseid ja arvamuslugusid kogu Eestist, on kogunud üle 100 000 unikaalse kasutaja. Portaali lugejaskond on püsinud stabiilsena: keskmiselt külastab portaali ligi 10 000 unikaalset kasutajat kuus, kuine keskmine kontaktide arv on ca 20 000.

Külauudiseid toimetab kümme vabatahtlikku päevatoimetajat. Kylauudis.ee fookuses on külast, kogukonnast ja keskkonnast lähtuvad sõnumid ning sündmused. Portaali on oodatud infot saatma kõik aktiivsed kodanikud, seltsingud, ühendused, samuti kohalikud omavalitsused jm organisatsioonid.

Info:
Elina Kononenko Allas, Kylauudis.ee üks päevatoimetajaid ja konverentsi korralduse eestvedaja
tel 522 3145, e-post info@kylauudis.ee või elinaallas@gmail.com
www.kylauudis.ee, www.kodanikuajakirjandus.ee

Neljapäeval 11.10.2012 kell 18.00-19.30 toimub Shiki meetodi tutvustus „Valgusepesas“ Tuulemaa 12 Tallinn, II korrus ruum 211. Osavõtutasu 10 EUR.

SHIKI MEETODI tutvustuse viib läbi meetodi looja, sensei Tadao Kawahara Jaapanist. Tadao Kawahara on aastaid tagasi praktiseerinud karatetreenerina. Treenerina märkas ta, et mõned õpilased saavutasid tulemusi kiiremini ning teistel tekkisid vigastused kergemini. Osaliselt sellest ajendatuna õppis ta põhjalikult idamaade meditsiini, praktiseeris Shindo meetodit. Tegeledes, jälgides ning ravides igapäevaselt inimesi arenes välja Shiki meetod.

Shiki meetodi järgi jagunevad inimesed nelja erinevasse kehatüüpi (A;B;C;D). Erinevad kehatüübid tulenevad meie DNA-süsteemist ja lihaste struktuurist. Selle abil saab toetada inimesi nende kesktelje tasakaalustamisel, tunnetada oma keha paremini. Avab laiema ja natuke teistsuguse pildi inimesest tema erinevuste ja erilisusega.

Tutvustus toimub ise kaasa tehes, määrame teineteise kehatüübid ja proovime erinevaid harjutusi-liigutusi. Sensei käest saab küsida, kuidas meetodit rakendada igapäevaelus (keha tasakaalustamisel, lõdvestamisel, tulemuslikumal treenimisel või klientidega tegelemisel – nõustamisel).

Info Kadri Pettai, kadri03@gmail.com tel 5653822

Nõgestõbi

Nõgestõbi on allergiline nahareaktsioon, mida iseloomustavad kuplade ilmumine, tugev sügelus ja turse. Vt artikleid NAHAHAIGUSED, SÜGELUS ja TURSE. Nõgestõbi ilmub hoogudena, st sümptomid kord ilmuvad, kord kaovad. Reeglina kutsuvad neid hooge esile tugevad emotsioonid ja hirm mingi olukorra ees, mida inimene ei saa kontrollida.

*******************************************************
Allergia

Füüsiline tõkestus
Allergia on organismi kõrgenenud tundlikkus mingi aine suhtes. Allergia liigitatakse immuunsüsteemiga seoses olevate haiguste hulka.
Emotsionaalne tõkestus
Allergik tunneb tavaliselt vastikust kellegi vastu ega või seda inimest kannatada. Suure vaevaga kohaneb ta inimeste või olukordadega. Sageli on niisugune inimene teistelt saadud tugevate muljete mõju all, eriti nende inimeste mõju all, kellele ta ise tahab muljet avaldada. Paljud allergikud on kergesti solvuvad. Nad arvavad sageli, et keegi ründab neid ning ületavad seetõttu vajaliku hädakaitse piiri.
Allergia on alati seotud mingi sisemise vastuoluga. Allergiku isiksuse üks pool püüdleb millegi poole, teine pool aga lämmatab selle püüdluse. Sama on iseloomulik ka tema suhtumisele inimestesse. Nii näiteks võib ta rõõmustada kellegi kohaloleku üle, aga samas ka soovida, et see inimene ära läheks: ta armastab seda inimest, ent ei taha välja näidata oma sõltuvust temast. Harilikult pärast pikki piinlemisi leiab ta armastatud inimeses hulgaliselt puudusi. Väga sageli peitub allergia põhjus selles, et allergiku vanematel olid täiesti erinevad vaated elule ning nad vaidlesid alailma. Allergia võib osutuda ka heaks ettekäändeks tõmmata enesele tähelepanu, eriti siis, kui see avaldub hingamisraskustes ja allergik ei suuda hakkama saada teiste inimeste abita.
Mentaalne tõkestus
Kui kannatad allergia käes, tähendab, su elus kordub teatud olukord, mis sind ühtaegu tõmbab ja samas ka tõukab, või on olemas inimene, kelle suhtes sa tunned vaenulikkust, ent samal ajal püüad saavutada tema heakskiitu — harilikult on see keegi sinu lähedastest. Sulle tundub, et kui õigustad tolle inimese ootusi, siis hakkab ta sind tõeliselt armastama. Püüa aru saada, et see ei ole midagi muud kui sõltuvus sellest inimesest, tema heakskiidust või laitusest. Sa ei pea enam uskuma, et allumine on ainus viis armastust võita …
On huvitav, et allergia on väga tihti seotud just sellega, mida inimene üle kõige armastab. Nii võivad inimesele väga meeldida piimasaadused, kuid ometi on ta nende suhtes allergiline. Kui sul on allergia mingite toiduainete vastu, siis on võimalik, et sul on raske anda endale õigust nautida elu rõõme.
Sinu elu muutub märksa kergemaks ja meeldivamaks, kui teadvustad, et võid ka ilma kannatusteta võita oma lähedaste tähelepanu. Võib-olla märkasid lapsena, et haigus on hea või kindel moodus endale tähelepanu tõmmata; ei tule aga uskuda, et see on ainus moodus.
Kui sul on allergia tolmu või mõne looma vastu, siis ehk tunned end tihti agressiooni e ründe ohvrina. Miks sa arvad, et teised on sinu vastu agressiivselt meelestatud? Soovitan sul selliseid kahtlusi kontrollida. Kui inimene kardab teisi inimesi, siis hirmu põhjust tuleb tavaliselt otsida enese seest.
Selle asemel, et mõelda, nagu oleks allergia mingite väliste faktorite poolt põhjustatud, püüa meelde tuletada ning analüüsida kõike, mis sinuga juhtus allergilisele reaktsioonile eelnenud ööpäeva jooksul. Kas suhtlesid sa inimestega, keda sa ei talu või isegi vihkad? Kuna sa ei saa muuta teisi, siis ei jää sul üle mitte midagi muud, kui õppida maailma vaatama läbi nn südamesilmade.

Jaanika Gross
*******************************************************

Koolitus „Turundustegevus MTÜ-s“

Oled mõelnud, kuidas olla nähtav? Milliseid kanaleid valida, et info jõuaks Sinu poolt valitud sihtrühmani? Millised info- ja turunduskanalid on üldse olemas?

MTÜ edukaks arenguks ja tulemuslikuks tegevuseks on ääretult oluline, et ühingu võtmeisikutel oleks olemas turunduse baaskompetents.

Koolituse tulemusena oskate:

–              määrata oma organisatsiooni kommunikatsiooni vajadusi

–              kaardistada turunduskommunikatsiooni sihtrühmi

–              püstitada kommunikatsiooni eesmärke

–              sõnastada konkreetsele sihtrühmale suunatud turundussõnum

–              valida sobilikud kanalid turundussõnumi edastamiseks

–              planeerida ja hinnata turunduskommunikatsiooni protsessi organisatsiooni jaoks nii pikemat perspektiivi arvestades, kui ka konkreetse lühiajalise projekti raames.

Koolitus toimub 12.-13.10.2012 Haapsalu Kultuurikeskuses.

Täpsem info ja registreerimine LAK-i  kodulehel. Registreeruda koolitusele saab kuni 5. oktoobrini.

Ühest ühingust on oodatud osalema ka mitu liiget.

Koolitus on tasuta!

Kadi Paaliste

SA Läänemaa Arenduskeskus

MTÜ konsultant

Tel 56248565

kadi@lak.ee

Tere,

Rosma hariduskogukond kutsub kõiki huvilisi lähedalt ja kaugemalt osa saama huvitavast koolitussarjast. Esimene kogunemine juba sel laupäeval, 6. oktoobril Põlva külje all Rosmal.
Kuulutus lisatud.

Parimat
Erkki

Skandaalse kuulsusega hullutav jook – absint

Hea ettevõtja!

Müüakse-ja tutvustatakse mahepõllumajanduse- ja ökotooteid, laias valikus loodustooteid,
sealhulgas mett, ravimtaimi, käsitööd, temaatilist kirjandust või muud sobivat.
Pakutakse erinevaid tervise teenuseid.

Müüjatele osalustasu ehk müügilaud (120×60 cm) maksab 40 euri ja
pool lauda (50×60 cm) 20 euri.

Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis toimub samal ajal
Maaema sügiskonverents teemal „Tervis puhtast loodusest”.

• Osalemise võimalused on meeldivad ja hinnad sõbralikud.
• Külastaja pääseb üritusele piletita!
• Ürituse info ja registreerimisleht asub aadressil www.maaema.ee

Me kõik elame praegusel ajastul kesk tormlevat meediamüra, meid kõiki mõjutab rohkemal või vähemal määral massiteadvus, mis tungib meieni läbi kõikide infokanalite, läbi ajakirjanduse, raadio ja televisiooni ning loomulikult – läbi interneti. Käes on infoajastu. Aeg kiireneb üha. Paljudel inimestel on kiire, kiire, kiire… Miski sunniks neid justkui edasi tormama – uute asjade, uute “väärtuste”, uute kogemuste järele haarama… See on rahamaailma võim inimese üle…

Me teame seda. So what? Mida saame me sinna parata???

Me võime teha valiku – saada teadlikuks sellest, et paljud meie soovid ja tahtmised pole meie tegelikud vajadused, vaid kunstlikult loodud, massiteadvuses ringlevad mõttemustrid. Tegelikkuses vajame me vaid väga lihtsaid asju; ja eelkõige – me vajame armastust ning läbi inimliku armastuse kasvamist jumaliku/tingimusteta Armastuse tundmisesse. See on Armastus, mille kogemine võimaldab meil olla need, kes me tegelikult oleme – suured, kaunid valgusolendid. See on Armastus, mille paistel saame me nagu õied avaneda kõrgematele teadvusetasanditele, kõrgemale arusaamisele iseendast (eneses peituvast jumalikust loomusest). See on Armastus, mida kogedes meenub meile, et me kõik oleme Jumala lapsed, õed ja vennad omavahel. Sest tõelise, jumaliku Armastuse kohalolu meie eludes on seeselava Vaimu avaldumine. See on viis, kuidas Kõige Allikas ja Looja meiega ühendust võtab.

Ühendus Jumalaga või Allikaga või Kõige Kõrgemaga või Kõigega, Mis Olemas On – kuidas keegi nimetada soovib – annab meie elule uue mõõtme ning me hakkame tasapisi läbi nägema seda reaalsust, milles oleme harjunud toimima ja millest midagi muud me enamasti teagi. On vaid mingi nimetu igatsus, mis on paljudega meist alati olnud ning mis viitab sellele, et oleme olnud ka mujal, teistes maailmades, teistel olemasolu tasanditel…

Me hakkame järk-järgult märkama, et siin maailmas on kõik inimesed avatud teatud mõtte- ja tundemustritele, mis oleksid justkui selle teadvusetasandi, milles inimesed valdavalt toimivad, ülesehitus. Tegemist on millegagi, mis oma struktuurilt on justkui ülimalt kompleksne arvutiprogramm, mis määrab skaala meie mõtetele-tunnetele; mis määrab tõlgenduse maailmast, milles me end elamas kogeme. Inimesed lasevad neid mõtte- ja tundemustreid oma teadvusesse ning hakkavad neid siis pidama enda omadeks. Need aga võtavad võimust inimese teadvuse üle, juhtides ning valitsedes neid. Variatsioone on palju, kuid alati võime tunda need mustrid ära sellest, et nad tekitavad meis surve all olemise tunde. Sama lugu on kõikvõimalike hirmudega, mis põhjustavad stressi, sageli isegi väga suuri kannatusi, energiakadu kokkukukkumiseni välja, depressiooni, isegi paanikat. Me kõik teame neid seisundeid ning need võivad meis vallanduda kõige erinevamatel põhjustel ja vahel – ka täiesti ilma mingi välise ehk nähtava põhjuseta. Ometi tuleb endale teadvustada, et need seisundid pole reaalsed, vaid teatud mõtte- ja tundemustrid, mis meie teadvust valitseda ja kontrollida püüavad, kui me seda teadlikult ei takista.

Kui lahendustest rääkida, siis kõige olulisem on – teadvustamine. Kui me teadvustame sellise mehhanismi olemasolu siin maailmas, siis suudame me luua ruumi enda ja kõneallolevate tunde- ning mõttemustrite vahele. Kui see ruum on loodud, saame me kasutada juba meile jumaliku kingitusena antud vaba tahet ning me võime valida mitte lasta neil energiatel enda üle valitseda. Kuid veelgi olulisem on see, et meie energiaväljas oleks piisavas koguses jumalikku Armastuse energiat, et oleksime avatud kanalid puhtale Allika energiale, sest ainult see loob tõelise kaitse kõikide soovimatute mõjutuste vastu ning annab meile võimaluse valida ise, mida me soovime ühes või teises olukorras (ka väliselt kõige hullemas ja hirmutavamas) kogeda. See on puhtus, mis on saavutatav siis, kui me teadlikult ning järjekindlalt puhastame oma sisekosmost, olles tänulikud, ausad ning andestavad, alati avatud jumalikkusele meie sees ja meie ümber. Siis on meie energiaväli alati täidetud puhta, Kõiksest Allikast ammutatud energiaga ning kõik meie suunas tulevad soovimatud energiamustrid lihtsalt voolavad meist mööda. See saab võimalikuks aga alles siis, kui me kas teadlikult või intuitiivselt oleme reaktiveerinud oma valguskeha – jumaliku kingituse, mis meil kõigil potentsiaalselt olemas on.

Maailm, milles hetkel elame, on õppimistingimus, võimalus kogeda duaalsust, teha valikuid n.ö. hea ja kurja vahel. See on maailm, mis eksisteerib teataval sagedusribal, mida  nimetataksegi vahel kolmandaks tiheduseks, vahel kolmandaks dimensiooniks. (Vahe mõistete “tihedus” ning “dimensioon” vahel seisneb siin kontekstis selles, et dimensioon osutab alati paiknemisele aeg-ruumis või ruum-ajas; tihedus aga viitab üksnes aine võnkumiskiirusele ehk vibratsiooni sagedusele. Seega võib samas tiheduses eksisteerida mitmeid paralleelseid maailmu ehk dimensioone.)

On Üks Reaalsus, kuid lõpmatu hulk võimalusi seda kogeda. Maailm, milles meie elame ning toimime, on vaid üks selline võimalus. See on maailm, mida kujundavad ning hoiavad koos meie mõtted ja tunded, igatsused ning soovid, aga ka meie hirmud, eelarvamused ja piiratus. Me ise loome oma kogemust Reaalsusest. Loomulikult kogevad eri indiviidid sedagi maailma väga erinevalt, kuid on siiski palju ühist selles, mis on kujundanud fooni meie individuaalsetele kogemustele Reaalsusest. Seega oleme meie, inimesed, kõik üsna sarnases olukorras, mille määravad selle sagedusriba, kus meie teadvus end kogeb, omadused. See on dimensioon, kus kogetakse eraldatust – eraldatust loodusest (Maa-Emast); eraldatust kaasinimestest; eraldatust Kõigest, Mis Olemas On; eelkõige aga eraldatust Jumalast, Kõige Allikast ja Loojast…

Tegelikkuses on eraldatus illusioon ja mõistusega teavad seda meist juba päris paljud, kuid kogemuslikult siiski veel vähesed ning neid on aegade jooksul nimetatud Valgustunuteks või Ülestõusnud Meistriteks, sest need on inimesed, kelle teadvuses on toimunud nihe, mis tähendab seda, et nad on liikunud oma kogemuses järgmisele tasandile. Nad on ületanud duaalsuse (nii nagu meie seda mõistame), võitnud surma ning väljunud eraldatusekogemusest. On teada, et selliste inimeste hulk kasvab üha (nii siin kui sealpool surma poolt loodud piiri). Ning on teada ka see, et kui oleks juba piisav arv inimesi, kelle teadvuses selline kogemuslik nihe aset leidnud oleks, toimuksid väga suured muutused ka kogu inimkonna ühisteadvuses ning maailm muutuks oluliselt, s.t. – muutuks meie kõigi kogemus Reaalsusest.

Palju räägitakse ja kirjutatakse Apokalüpsisest, lõpuaegadest. Kui palju on tehtud sellel teemal filme… Tunnistagem endale – tegemist on protsessiga, mis on toimumas nii meie ümber (välismaailmas) kui ka meie sees (sisemaailmas) juba mõnda aega.  Enamik küll ignoreerib seda, ometi on inimestel väga suur hirm nn. maailmalõpu ees… Aga mida ikkagi tähendab mõiste “maailmalõpp”? Kas on võimalik, et miski lihtsalt haihtub? Ei ole ju. Surmgi ei ole lõpp, vaid muutus, minek ühest olekust teise. Seega ei saa ka “maailmalõpp” tähendada muud kui muutust, üleminekut teisele kogemustasandile. Tegelikkuses peegeldab maailm meie ümber neid suuri muutusi, mis toimuvad meis kõigis. Lõpp on alati millegi uue algus. Seepärast räägitakse kõrvuti “maailmalõpuga” teistes allikates hoopis planeedi üleminekust neljandasse dimensiooni, planetaarsest ülestõusmisest. Ja on ka räägitud Kristuse Teisest Tulekust, paradiisist Maa peal. Ent kuidas see võiks ilmneda? Mida see ikkagi täpselt tähendab???

Üks võimalik vastus võiks olla selline: kui toimub nihe meie teadvuses ja teiseneb kogu meie kogemus maailmast, siis tähendab see kõikide sõdade lõppu, see tähendab kannatuse, eraldatuse ning unustuse lõppu; see on väljumine kolmanda dimensiooni piiratusest, tõusmine Kristus-teadvuse esimesele tasandile (ning neid tasandeid on palju), naasmine Armastuse ja Valguse maailma – teadvusetasandile, kus kogeme järjest sügavamalt Üks-olemise tõelist tähendust ja näeme ning mõistame seda imelist Teed, mis viib meid aste-astmelt tagasi Koju – Allikasse, kust me kõik oleme kunagi aegkondade eest välja voolanud ning kuhu me alati tegelikult kuulunud oleme.

Nüüd võime me küsida: mis kutsub esile sellise nihke teadvuses? Ja kuidas selleni jõuda? Vastus on: avanemine jumalikule/tingimusteta Armastusele ja katkematu ühenduse loomine Loojaga (ning siis selle ühenduse hoidmine kõikides katsumustes ja proovilepanekutes!) viib järk-järgult selleni. Püha ühendus Loojaga, seeselava jumaliku Vaimuga, taastab ja reaktiveerib ka meie valguskeha – Mer-Ka-Ba sõiduki, mille vahendusel oleme alati ühendatud jumaliku vaimuringlusega ning kaitstud kõikide soovimatute energiamustrite sisenemise eest meie teadvusevälja (nii siin kui sealpool surma). Valguskehas oleme avatud jumalikule Armastusele ning Kõikteadmisele, milles on aga alati võimalik kasvada ja areneda, sest areng on lõputu või – peaaegu lõputu. Ka on valguskeha taastamine protsess, mis nõuab väga suurt tööd iseendaga, samuti vastutuse enda peale võtmist kõikide enesest lähtuvate, nii enese kui teiste peale pandud programmeeringute eest.

Keegi meist ei tea täpselt, millal üleminek ühelt teadvusetasandilt teisele aset leiab. Aeg, mis meile enda korrastamiseks antud on, võib olla nii pikk kui lühike. Nii nagu surmgi võib saabuda ootamatult…

Riina Grethiel