Mis on intuitsioon ja kuidas see toimib? Vahel on intuitsiooni kohta lihtsam selgitusi anda määratledes, mis intuitsioon ei ole. See ei ole mõistus, mis seletab kõik ära. See ei tööta nagu arvuti: a+b+c=d. See ei kasuta loogikaprintsiipe, nagu arvuti teeb. Intuitsioon ei ole ego, see ei toimi vormi ja struk­tuuride maailmas.

Intuitsioon on võime jõuda teadmiseni sõnade abita – tunnetada tõde, ilma et oleks antud selgitusi. Intuitsioon toimib väljaspool aega ja ruumi, see on ühendus sinu kõrgema minaga. Intuitsioon ei ole piiratud füüsilise kehaga, vaid tugineb mõistmisele, et minevik, olevik ja tulevik rulluvad lahti sama­aegselt. See võtab sinu mõistuse poolt teadvustatud soovid, suundub nendega tulevikku ning leiab võimaluse neid ellu kutsuda. Intuitsioon räägib sinuga mõttevälgatuste, ilmutuste ja sisemiste igatsuste kaudu. See ei ütle sulle, nagu intellekt seda teeks: “Homme pean ma tegema seda, see asi on mul päevakorras. Oleks tore, kui saaksin selle tehtud.” Selle asemel ütleb intuitsioon sulle: “Teeme midagi, mis oleks tore ja lõbus? Täna tahan ma teha just seda.” Tihti käitub intuitsioon sinu sees nagu mängiv laps, kes tahab sind tugevate sisemiste soovide ajel eemale meelitada raskest tööst rõõmu ja mängulisuse maailma. Hämmastav on see, et just mängulises maailmas saad ühenduse vastustega, mille otsimiseks oled töötanud kuid.

Intuitsioon suudab välgukiirusel ideid sünteesida. Geeniused, nagu Edison või Einstein, töötasid väga kõrgetasemelise ja peenekoelise intuitsiooniga. Nende ideed tulid väljastpoolt aega ja ruumi. Intuitsioon väljub teadaoleva teadmise piiridest teadmatusse. See võib aidata leida vastuseid ja saada informatsiooni, mida teised inimesed ei tea. Intuitsiooni (kuuendat tšakrat) seostatakse indigosinise värviga. Kui sulle tundub, et see värv tõmbab sind, siis võib see viidata intuitsiooni avanemisele. Kuuendat tšakrat ehk kolmandat silma avavate inimeste väljakutseks on kuulata oma intuitsiooni ja selle põhjal tegutseda.

Kui sa järgid oma intuitsiooni, avanevad su ees paljud uksed.

Sa võid sekundiga saada vastuse probleemile, mille kallal oled töötanud aastaid. Ütleme, et sa tahad töölt lahkuda, aga su mõistus korrutab: “Kui lähed töölt ära, jääd sa nälga, sul pole piisavalt raha, sa ei saa hakkama.” Vahepeal aga ütleb sinu intuitsioon: “Aga miks mitte ette kujutada, et saan hakkama ning võib-olla juhtub mõni ime, mis laseb mu soovil teoks saada.” Et ületada lõhet intellekti ja intuitsiooni vahel, kasuta usaldusel ja usul põhinevat südameenergiat. Intuitsioon annab sulle tihti vastuseid, mis ei tundu loogilised, aga need vastused toimivad, kui sa nendesse usud ja tegutsed neile vastavalt.

Kuidas oma intuitsiooni arendada? Kõigepealt õpi  intuitsiooni usaldama. Te kõik kuulete sosinaid, teil kõigil on mõni idee selle kohta, kes te tahaksite olla ja mida teha. Teil on nägemus täisväärtuslikumast elust, kuigi vähesed teie seast annavad endale võimaluse sel teemal fantaseerida ning veelgi vähesemad usaldavad oma nägemust piisavalt, et seda teostama asuda.

Intuitsioonimaailma sügavustesse sukeldumisel on oma ohud. Üks oht seisneb selles, et intuitsioon toimib tulevikus ja sa võid lasta tulevikuideedel end liigselt lummata, mistõttu olevik tundub hall ja igav. Füüsiline ja vaimne reaalsus on erinevad. Füüsiline maailm koosneb palju aeglasemast energiast kui intuitsioonimaailm või mõtetevald. Intuitsiooni ja mõtteid kasutades suudad sa välgukiirusel läbida tee idee sünnist selle teostumise ja läbielamiseni. Idee teostamine füüs­lises reaalsuses on aga palju aeganõudvam tegevus, kuna füüsilise tegelikkuse maailm põhineb vormil ja ajal. Ideid välja mõelda võib olla palju huvitavam, kui neid tegelikult ellu viia. Kui sa tahad oma intuitsiooni füüsilises reaalsuses rakendada, siis arenda kannatlikkust, usaldust, usku, fokuseerimisvõimet ja keskendumist.

Teil kõigil on võime kasutada oma intuitsiooni ja järgida oma vaistu. Vahel te teate telefonihelinat kuuldes, kes helistab. See ongi intuitsioon. Teil on olemas isiklik nägemus selle kohta, kes te olla tahate. Seda, kuidas nägemusele tähelepanu pöörata ning oma teod, sõnad, suhtumine ja käitumine sellega sobitada, on vaja õppida. Sa tunnetad enda tõelist väge, kui tegutsed kooskõlas oma intuitsiooniga.

Intuitsiooni kuulamine ja järgimine toob eesmärgi saavutamise kiiremini kätte.

Kui sa elad intellektuaalsel tasandil, siis oled ilmselt loonud endale terve nimekirja asjadest, mida pead tegema. (Kuulata eriti sõna “pead”.) Ilmselt on su päev, nädal ja terve kuu ette ära planeeritud. Ja ikkagi paned sa imeks, miks ei tunne sa end rõõmsa ja vabana. Võib-olla elad liiga palju intellektimaailmas. Intellekti ja intuitsiooni on nimetatud ka vasakuks ja paremaks ajupoolkeraks. Vasak ajupoolkera on see, mis jätab meelde, kasutab loogikat ja mõtleb ajatelje järgi orienteeritud, järjepideval viisil. Parem ajupoolkera on intuitsioon ja tunded, loomingulisus ja kujutlusvõime – maailm väljaspool sõnu.

Ainult intuitsioonimaailmas elamisest ei piisa: selles elav inimene ei tee oma elus midagi muud kui unistab ja fantaseerib või teeb suuri sõnu. Te kõik olete kokku puutunud inimestega, kes räägivad küll oma suurtest visioonidest ja plaanidest, aga elavad ikkagi vaesuses ning ei loo midagi. Selleks et intuitsiooni tegelikkuseks muuta, on vaja palju keskendumisvõimet, kannatlikkust, tahtejõudu ja oskust taotlusi püstitada. Füüsilises reaalsuses on idee kohe, kui see kuju võtab, juba vana. Seetõttu on oluline austada asju, mille kallal sa oled minevikus töötanud, armastada oma mineviku mina. Kõigest, mis sinu intuitsioonist teadvusesse jõuab, saab minevik niipea, kui selle teadvustad. Austa seda, kes sa olid ja kust sa tuled, austa ja armasta oma minevikku.

Paljud teie seast teevad oma minevikku maha. Kui sa näiteks kirjutad raamatut, siis ei pruugi sulle aasta eest kirju­tatu enam meeldida. Kui su karjäär läheb ülesmäge, võid sa tagasi vaadates öelda: “Kaks või kolm aastat tagasi olin ma vaid …” Mida rohkem sa oma mineviku mina austad, seda kiiremini suudad sa kuulma hakata intuitiivset häält ning oma tulevikku siseneda. Intuitsiooni on raske kuulata, kui sa ei armasta seda, kes sa olid, sest intuitsioon avaneb vastavalt sellele, kui palju sa suudad armastada minevikus välja kujundatud vorme. Mida rohkem sa armastad kõike, mida oled loonud, seda enam suudad toimida intuitsiooni kõrgemal tasandil.

Saada oma minevikule armastuse energiat.

Tähtis on ajas tagasi minna ja oma mälestused ära puhastada, kuna ego toob tihti esile soovimatud ja negatiivsed mälestused, mis su edasiminekut takistavad. Vaata, milliseid hingeomadusi sa arendasid rasketel aegadel ja näe, et andsid endast vastavalt oma oskustele parima. Tänased vaated, oskused ja suhtumised arendati välja just neil aegadel.

Iga õppetund aitas sul kasvada, tehes võimalikuks järgmise sammu. Kui tihti sa mõtled kõigile imelistele asjadele, mida oled saavutanud? Sul on mälestusi, mis räägivad soovitud projektide edukast teostamisest. Mõtle nendele ja see aitab sul käesoleval hetkel edu saavutada. Kui sa ei leia ka ühte täiesti asjakohast mälestust, siis on sul kindlasti piisavalt ligilähedasi kogemusi, mis kokkukogutuna sind aidata võivad.

Kui tahad oma intuitiivseid nägemusi ellu viia, siis tuleb sul kõigepealt kinni püüda kujutluspildid, aeglustada nende vahelduvat jada, hoida neid oma teadvuses ning olla piisavalt kannatlik, et neid teostada. Niipea kui oled intuitiivse nägemuse teadvustanud, muutub see visioon mälestuseks ja saab seega minevikuks. On tähtis mäletada minevikku positiivsena, sest see sisaldab visioone, mida sa olevikus ellu viid.

Mõtle kõikidele “pean tegema” nimekirjadele, mille sinu intellekt on kokku pannud. Sa võid veeta nädalaid ja kuid, isegi aastaid, püüdes oma tulevikku mentaalsel tasandil kaardistada ja iga üksikut sammu läbi mõelda. Loomulikult on plaanide tegemine väärtuslik, sest see annab sulle usku ja kinnitab teadmist, et suudad oma eesmärke saavutada. Kõige olulisem on kindel nägemus oma eesmärkidest. Kui sa aga järgid plaani liiga jäigalt, siis eitad imesid ja sisemise energia loovat voolamist. Intuitsiooni järgimine on alati kiireim ja lihtsaim viis soovitu loomiseks. Intuitsiooni mängulisus võib tuua sinu juurde kõik intellekti sõnastatud eesmärgid ja visioonid ning tavaliselt veelgi enam. Intuitsioon ütleb tihti: “Ärgem tehkem täna midagi arukat, lähme parem jalutama, lähme loodusesse, lähme raamatupoodi, ostame mõne toreda raamatu.” Ja kui sa sellist nõuannet kuulda võtad, siis ennäe imet – päeva lõpuks oled teinud rohkem oma kõrgemate eesmärkide nimel kui ükskõik millise mõistuse poolt dikteeritud nimekirja alusel. Võib-olla said sel päeval kontakti ideega, mis viis sind neist endale seatud eesmärkidest kuus kuud ettepoole – intuitsioon elab ju tulevikus.

Paljudele teist meeldib olla pigem tulevikus kui olevikus või minevikus. Kuid pea meeles, et üks asi on elada tulevikus ja tuua sealt saadud nägemused tagasi praegusesse hetke ning teine asi on neid nägemusi mitte kunagi kasutada. Kui sa ei toimi vastavalt oma visioonidele, siis ei suuda sa luua endale soovitud elu.

Parim viis intuitsiooni arendamiseks on seda kuulata.

Kui paljud teist on kuulnud oma meeles sosinaid, mida olete ignoreerinud? Kui paljud teist on kuulnud sosinaid töö kohta, mida teha tahaksite, aga olete pidevalt esile toonud põhjusi, miks te seda teha ei saa? Kas poleks olnud lihtsam luua põhjusi, miks te seda tööd teha saate? Enda tagasihoidmine võtab palju rohkem energiat kui edasiliikumiseks loa andmine. Mõtle sellele, kui tühjana sa end negatiivsele keskendudes tunned ja kui energilisena siis, kui oled meelestatud positiivselt. Ning kui kergesti kõik siis laabub.

Võib juhtuda, et tahad töölt ära tulla, et pühendada end mõnele hobile või juba pikka aega huvipakkunud tegevusalale. Sa võid kuulda enda sees sosinat, et see õnnestub. Sa võid avastada, et on teisigi inimesi, kes on selles valdkonnas edu saavutanud, ning saada universumilt kõiksuguseid märke selle kohta, et just see on õige tee, mida mööda käia. Intuitsioon suunab sind tulevikku asjade kaudu, mis sind ligi tõmbavad, kuna sa armastad neid. Kui sa seda häält järgid, siis avanevad sinu ees kõik uksed. Kui sa leiad, et uksed on sinu ees suletud, siis ütleb universum sulle, et on olemas parem tee. Ära murra suletud ustest sisse, otsi avatud uksi.

Intuitsioon räägib sinuga just praegu. Intuitsioon suunab sind kindlas suunas, kasutades selleks soove, uitmõtteid, ideevälgatusi, tundeid. Et intuitsiooni kuulda, pööra tähelepanu oma sisemusest kerkivatele ideede ja tunnete maailmale. Kui sunnid end midagi tegema sel ajal, kui su tunded ärgitavad sind tegema midagi muud, siis ei pööra sa oma intuitsioonile tähelepanu. Sinu intuitsioon saadab sulle pidevalt sõnumeid ja ütleb igal hetkel, mida oma energia vabastamiseks teha. See suunab sind alati elusolemise ja kõrgema tee poole.

Sinu intellekt võib intuitsiooniga tihti võitlusesse astuda. Intellekti austamist on sulle õpetatud kultuuri, teaduse ja akadeemilise maailma kaudu, mis on suunatud ratsionaalse, loogilise mõistuse arendamisele. Aga ometi on paljud suured leiutised – raadio, elektrilamp, televisioon – sündinud intellekti ja intuitsiooni sünteesist. Intellekt võib olla kõrgelt arenenud ja sellele meeldib juhtida. Intellekt võib end intuitsiooni poolt ohustatuna tunda. Paljud teist usuvad, et kui midagi juhtub liiga kergelt, siis pole asi õige või et kui te ei tööta kõvasti, siis pole tulemused midagi väärt. See on üks viis, kuidas intellekt kontrolli enda käes hoiab.

Kui sa lähtud intuitsioonist, siis toimub edasiminek justkui iseenesest.

Sinu intellekt armastab kõike loogiliselt ette planeerida, sinu intuitsioon on aga täiesti spontaanne. Oluline on paindlikkus. Kui järgid jäigalt oma etteplaneeritud eesmärke, siis ei pruugi sa märgata intuitiivseid sõnumeid, mis aitaksid sul kergemini hakkama saada. Kui märkad, et sa ei taha midagi teha, siis peatu ja küsi endalt, mida sa selle asemel teha tahaksid. Võib-olla pole tegemist kõrgeima teega, aga võib-olla on lihtsalt ajastus vale. Kui sa usaldad ja järgid oma tundeid igal ajahetkel, siis kulged sa peagi käsikäes oma intuitsiooniga ning voolad koos universumiga.

Intellektil on oma roll – plaanide sõnastamine, otsuste tegemine ja nende teostamine. Intellekt on nagu laevakapten, kes uurib kaarte, teeb plaane ja juhib laeva. Kuid siiski määravad kursi ilm ja ookean. Kapten peab olema paindlik ning kasutama oma plaane vaid juhistena. Täpselt samamoodi juhib intellekt sinu laeva. Intuitsioon annab sulle teada eesootavatest tormidest, kõrvalekalletest kursilt (mis osutuvad otseteedeks); see jälgib teed tulevikku, mis on kujundatud selleks, et tuua sinuni kõrgeim hüve. Kasuta intellekti eesmärkide seadmiseks ja kõrgematele olemistasanditele suundumiseks. Keskenda tahtejõud ja taotlus ülespoole liikumisele – selline on intellekti parim kasutusviis: hoida sind kursil, seada eesmärke ja suhelda maailmaga. Sinu intuitsioon viib sind eesmärgini kõige paremat, kiireimat ja lihtsaimat teed mööda, kui jälgid oma tundeid, vaistu, sisemist tungi ja sügavamaid soove.

Võtame näiteks inimese, kes tahab alustada karjääri uuel elualal. Kui ta laseks olukorra vabaks ja kujustaks seda soovi, siis juhiks intuitsioon ta uue alguse juurde. Ühel heal päeval, olles järginud mängulist tungi jalutama minna, võib ta kokku saada inimesega või võib talle pähe tulla idee, mis on algtõukeks vajalik. Intellekt võib püüda seda teed loogiliselt rajada ega pruugi suuta näha, kuidas asjad võiksid käivituda. Selleks et oma tundeid ja intuitsiooni järgida, on vaja neid usaldada, sest intuitsioon näitab sulle ainult ühte sammu korraga.

Intuitsioonile avatud olemist saab õppida, kui kuulata oma tundeid ja toimida nendele vastavalt. Kui sul on tung midagi teha, siis tee seda. Ära sunni end tegema tööd, mida sa teha ei taha, kuula oma tundmusi. Ava end uutele elatise teenimise viisidele. See nõuab suurt usku ja usaldust, kui otsustad hakata järgima oma tunnetust. Meenuta kõiki neid kordi, mil oled oma sisemist sundi kuulanud, selle järgi toiminud ja hiljem oma edu üle imestust tundnud.

Et usaldusvõimet arendada, võiksid tagasi vaadata ja meenutada kõiki kordi, mil uskusid iseendasse, kuulsid sosinaid ja toimisid nende järgi. Intuitsiooni järgimine nõuab paindlikkust ja spontaansust. Et neid jooni endas arendada, võiksid meelde tuletada neid kordi, mil olid paindlik, loobusid oma plaanidest ning asjad läksid veelgi paremini, kui sa oodanud olid. Kui sa tahad oma teovõimet suurendada, siis luba endal kuulata sisemisi sosinaid ja nende järgi käituda. Ole mänguline. Tee seda, mida oled alati teha tahtnud. Ole taas laps. Too oma ellu rõõm ja sa näed, et sinu loominguline energia ärkab ja hakkab voolama nagu ei kunagi varem.

Küsimused ja harjutused

1. Kirjuta kolmest korrast, mil järgisid oma intuitsiooni – toimisid vastavalt tundele, vaistule või sisemisele sunnile – ja kõik läks hästi.

2. Kirjuta üles vähemalt kolm asja, mida su sisehääl on palunud sul sosistades – või ehk isegi karjudes – teha. Need võivad olla nii tähtsad kui ka vähemtähtsad asjad.

3. Mõtle iga asja jaoks välja üks samm, mille astumine võiks soovitu sinu ellu tuua.

4. Tee kalendrisse märge kuupäeva kohale, millal kavatsed selle sammu astuda.

http://www.valgusesaar.ee/intuitsioonist.htm

Kodu rännakul, maailm kodus kaasas

Kati Saara Vatmann

On kääride aeg. Nii ajastutevahelise üleminekuomase, kaane pealt löömise eelse käärimise mõttes – kui mentaliteetide kääri eraldumise tähenduses. Erinevus ja vastandlikkus üha süveneb. Hea areneb paremaks ja suundub tulevikku – halb halveneb, kuni kaob. Ent kadumise eelne kurjus on – nagu haavatud loom ikka – ohtlikem ja agaraim. Rikkus kasvab – ja vaesus samuti. Arukuse ja rumaluse vaheliste kääride haarade tippudest enam teine äärmus kätte ei paista ja mõistetav pole. Ega peagi olema.

Kodudegi puhul käib seesama kääritamine.

Kusjuures paradoksaalsel kombel on kääride ühe haru tipus ühtaegu nii kapitaalsed kantsid ja kõigest kohvrid kui kodud, teises karpkorterid, mis süvendavad inimeste abitust ja pidetust.  Kantsides – olgu see talu, metsamajake, linnaeramu või suisa häärber – on maailm kodus kaasas. Kohvrites, millega mööda planeeti Maa kulgejad rändavad ja meie, paiksemategi hüvanguks kogevad ja jagavad, on kodu rännakuil kaasas.

Ikka kaugemal teineteisest seisavad investeerijad ja tarbijad. Kadumas on need, kes üldse ei investeeri – või panustavad tänavasse – näiteks luksusautosse, mis seisab ilmetu-tundetu korterikasti ees, kus oleks justkui kõik elamiseks vajalik sees, ainult Kodu pole. Nii kantside kujundajad kui kohvriga kogu planeeti hõlmavad kulgejad investeerivad aga tunnetusse, teadmistesse ja teadvelolekusse.

Olles ise alati nii Egiptuses kui Pariisis, Saltzburgis kui Prahas, Malaisias kui Brasiilias kuitahes lühikeseks ajaks mõnes toas või tares peatunud, olen alati sisetunde järgi mõned oma eluliselt olulised asjad vaistliku Feng Shui järgi ruumi laotanud – ja ongi kodu. Sedasama nippi kirjeldab Tom Valsberg oma lähinädalail ilmuvas raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta“ – kodutunnet kandvad olulised esemed kaaluvad kokku pool kuni poolteist kilo ning annavad turva- ja kohaltunde kustahes maailmas.

Oma kantsi sisustamine maailmaga on kooskõlas Gunnar Aarma õpetusega. Loome toetava ja väeka, õdusa ja meid kogu planeediga ühenduses hoidva kodu, kui kujundame ta reisidelt kaasa toodud suveniiridega. Külastatud paikadelt meeneid ostes investeerime nende valmistajate ja müüjate töösse raha, mida oleme teeninud oma tööga. Töösse oma andeid, oskusi, haridust, aega ja energiat panustades anname nendesse soetatud esemetesse sõna otseses mõttes iseenda. Sel lihtsal ja loogilisel põhjusel tahame reisidelt kallitele kingitusi tuua – olid mul meeles, andsin end sulle kingitusi ostes end kodust kaugelgi sulle – ning kodukujunduseks toodud papüürused-savitaldrikud-eebenmaskid on samal kombel kingitused. Kingitused kodule, kus koos nende näiliselt otstarbeta asjadega end aina kindlamas kindluses tunda.

Nii erinevad kui oleme ise üksteisest, on ka meie nimekirjad ja tähtsuse järjekorrad, midapidi oma pesa punumiseks ja armastamiseks-usaldamiseks tarvilisi nähtusi loetleme. Mööbel ja kodumasinad, kodutekstiil ja pesumajandus, nõud-vaasid-toosid ja kellad-küünlad-fotoalbumid. Raamatud ja maalid, meened ja elektroonika. Potililled, koduloomad-linnud – ja perekond ise muidugi ka.

Kõigesse ja kõigisse sisestame iseennast – ja kaugelt näen kodu kasvamas…  Iga pereliige kasvatab kantsi oma panusega. Isa värkstuba ja trenažöör. Ema töönurk käsitöö, mõtlemise ja tegusa meditatsiooni tarvis. Vanaema iluaed ja vanaisa põld. Õe buduaar ja venna stuudio. Ning väikevenna taksikoer Bello nagu Lindgreni Karlssoni-raamatus – või terve Korfu saare loomastik lisaks oma perele ja muudele loomadele – nagu Durrelli kultuslikus „Minu pere ja muud loomad“ šedöövris – mille menu põhjus on muide ka selle tarkuse edastamine, et kodu kolib perega kõikjale kaasa. Inglismaalt Kreeka erinevatesse majadesse, olles enne seda olnud Indias – ja pärast jälle Albioni saarel.

Sõbrad on väitnud, et minu kodud on mööda Eestit liikudes koos elus ja eluta olenditega kohta, ent mitte olemust vahetades alati kuidagi üht nägu olnud. Perenaise nägu. Kahetoaline korter Pärnu jõe ääres ja toake Onu Bella õpetajannast ema majakese teisel korrusel, erakas Tartus Pirogovi uulitsas ja Võru maanteel, tuba ämma majas Tihase tänavas ja oma esimene abielunaise elamine Tervishoiu tänavas, avar eeslinnakorter Haagel ja nõiamajake Pärnu piiril Raekülas, suvilast päriskodustatud kants Vehendis ja esimene omarajatud talu Lius – ning nüüd suur talu Raplamaal Soonel (www.aabramihobulausujad.ee) – kõik nad on sarnased.

Ja see vägede valitsemine on veennud – kõik on väli, väli on elus, elus väli rajab Kodu.

Eksistentsialismi kõrgem pilotaaž lisab siinkohal, et kogu planeet on seega ühtne ning järelikult on just kohvriinimesed Hea Uue Ilma rahvas, kes tunnetab eriti häirimatult ja ilma ballastita seda ühtsust. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.

Kogu Maad meie ühtse koduga – ja iseenda ühtsust kõigi siinsete asukatega – on kääride hea haru kõrgeima tipu poole turnijail esmalt tükati tüsilik taluda. Kuidas me ikkagi kullerite ja ajukääbikutega üks oleme? Saunakülas või Supilinnaski on nadikaelte naabrust tülikas taluda, Eestistki tahaks rändrotid ja kabajantsikud deporteerida – nii tekib soov ka kogu Maa pealt mõrvarid ja mölakad minema pühkida. Minu kodu ju!

Nii, nagu me ei pääse laululinde toitvatest sääskedest ega oma erakordse intellektiga maastikku rikastavatest rottidest, on oma koht globaalses kodus ka terroristil, kes just praegu kusagil süütuid inimesi orbiidile lennutab ja sindrinahal, kes parasiidina teiste krae vahel vegeteerib ja võõrast  vaevahigist süüdimatult ja süümeta toitub. Nii on. Veel. Kuni on kääride käärimise aeg.

Ega asjata paluta Jumalalt jõudu muuta asju, mida muuta saab ja kannatlikkust leppida asjadega, mida muuta ei saa ning arukust neil kahel vahet teha.

Olen veendunud, et hea jääb ja edeneb aina paremaks. Nii ka meie Kodu, mis on meie endi peegel samavõrd kui meie silmad, lapsed ja sõnavaragi. Kaoses ei saa luua ega edeneda. Inetu ei ole ilus ja räpakus pole vaimsus. Seega pole sügavalt südamest ja iseeneslikust tungist sündinud liigutus, millega korjame tänavalt üles tühja kilekoti ja metsast plekkpurgi, alandav vaid ülendav. On tunnetuse küsimus, kes hoiab paigas ja korras, puhta ja tasakaalustatuna oma toa, kes kogu kantsi, kes ka tänava, linna, riigi ja planeedi. Hoiame!

Täna ma tahan teile rääkida kolm lugu oma elust. Just niimoodi. Ei miskit suurt. Lihtsalt kolm lugu.

1) Esimene lugu räägib punktide ühendamisest.
Ma langesin peale esimest kuut kuud Reed’i Kolledžist välja, kuid jäin peale seda veel 18-ks kuuks vabakuulajaks, kuni ma lõplikult ära tulin. Niisiis, miks ma välja langesin?
See algas enne kui ma sündisin. Mu ema oli noor, vallaline, viimast aastat ülikoolis käiv tudeng ja ta otsustas mind adopteerimiseks ära anda. Ta oli väga veendunud selles, et mind peaks adopteerima keegi, kes on ülikooli lõpetanud, nii et kõik oli juba valmis ja korraldatud, et minu sündides adopteerivad mind üks advokaat ja tema naine. Ainult, et kui mina välja vupsasin, otsustasid nemad viimasel minutil, et nad tahaksid tõeliselt hoopis tüdrukut. Nii et minu vanemad, kes olid ootenimekirjas, said keset ööd telefonikõne, kus küsiti: “Meil on siin üks ootamatu poisslaps, kas te tahate teda endale? Nemad vastasid: “Muidugi!” Mu bioloogiline ema oli hiljem teada saanud, et mu ema ei olnud ülikooli ja mu isa keskkooli lõpetanud. Ta keeldus lõplikele adopteerimispaberitele allkirjastamisest. Ta andis järele paar kuud hiljem, pärast seda kui mu vanemad olid talle lubanud , et mina ühel päeval kolledži lõpetan.
Ja 17 aastat hiljem ma läksingi kolledžisse. Kuid ma valisin naiivselt sellise kolledži, mis oli peaaegu sama kallis kui Stanford ja kogu mu töölisklassist vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Peale kuut kuud ma ei suutnud enam selle asja väärtust näha. Mul polnud aimugi, mida ma tahan oma eluga peale hakata ja ammugi polnud mul aimu sellest, kuidas kolledž mind selle välja selgitamisel aidata saaks. Ja seal ma siis olingi, kulutades seda raha, mida mu vanemad terve elu kõrvale pannud olid. Seega ma otsustasin lasta end välja kukutada ja uskuda, et kõik loksub paika. Sel ajal tundus see suhteliselt hirmutav, kuid ajas tagasi vaadates, oli see üks parimaid otsuseid, mida ma teinud olen. Sellest hetkest alates kui ma välja langesin, ei pidanud ma enam ettenähtud ja mulle mitte huvi pakkuvaisse loengutesse minema ja ma sain hakata osa võtma neist, mis mulle huvitavatena näisid.
Kuid kõik ei olnud nii lilleline. Mul ei olnud ühikatuba, nii et ma magasin sõprade juures põrandal, ma tagastasin tühje coca pudeleid viiesendiste vastu, et toitu osta ja ma olin valmis kõndima iga pühapäev 7 miili läbi linna , et saada kasvõi üks korralik eine Hare Krisha templis. Ma nautisin seda. Ja enamus asju, mille otsa ma oma uudishimulikkust ja intuitsiooni järgides koperdasin, kujunesid hiljem hindamatuks. Lubage ma toon siin ühe näite:
Reed’i Kolledž pakkus sel ajal ehk parimat kalligraafia õpetust terves riigis. Terves ülikoolilinnakus oli iga poster ja silt sahtlil ilusas käsitsi kirjutatud ja kujundatud kirjas. Kuna ma olin välja kukkunud ja ei pidanud tavaloengutest osa võtma, otsustasin ma osa võtta kalligraafia tundidest, et õppida, kuidas seda teha. Õppisin kirjastiilide kirjapilti, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja ka seda, mis teeb heast trükikunstist suurepärase. See oli ilus, ajalooline, kunstiliselt rafineeritud viisil, mida teadus ei suuda edasi anda. Ja mind võlus see.
Sel kõigel ei olnud lootustki mingisuguseks praktiliseks rakenduseks minu elus. Kuid kümme aastat hiljem, kui me parasjagu kujundasime esimest Macintosh’i arvutit, tuli see mulle uuesti meelde. Ja me disainisime selle kõik Mac’i. See oli esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks kunagi sellest loengust osa võtnud, ei oleks Mac’il iialgi niipalju erinevaid kirjaliike. Ja kuna Windows lihtsalt copys Mac’i, siis tõenäoliselt poleks neid mitte ühelgi personaalarvutil. Kui ma poleks kolledźist välja kukkunud, siis ma poleks ka sinna kalligraafia tundi sattunud ja personaalarvutitel ei oleks sellist suurepärast tüpograafiat nagu neil praegu on. Loomulikult oli võimatu suure pildi nägemiseks vajalikke punkte ühendada siis kui ma olin kolledžis. Kuid väga ilmne oli teha seda tagasivaates, kümme aastat hiljem.

Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud.

2)Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest.
Mul oli vedanud, ma avastasin selle, mida ma teha tahtsin juba varajases eas. Woz ja mina asutasime Apple’i minu vanemate garaažis kui olin 20. Me töötasime kõvasti ja kümne aastaga oli Apple kasvanud kahe mehe firmast 2 miljardi dollari väärtusega ettevõtteks, millel oli üle 4000 töötaja. Me olime just aasta varem lansseerinud oma viimase loomingu – Macintosh’i ja mina olin just saanud 30. Ja siis mind vallandati. Kuidas on võimalik kinga saada firmast, mille sa ise asutasid? Kui Apple arenes, palkasime kellegi, keda ma väga andekaks pidasin, minuga koos firmat juhtima ja esimesel aastal läksid asjad kenasti. Kuid siis hakkasid meie tulevikuvisioonid lahku kasvama ja lõpuks viis see väljahääletamiseni. Selle toimudes otsustas firma nõukogu tema kasuks. Nii et 30-ks eluaastaks olin ma firmast väljas. Olin ka avalikult väga out. See, mis oli olnud fookuses terve mu täiskasvanu elu vältel, oli läinud ja see kõik oli laastav.
Paar kuud ma tõepoolest ei teadnud, mida teha. Ma tundsin, et olen ettevõtjate eelmist generatsiooni alt vedanud, nagu oleksin minule üleantud teatepulga maha pillanud. Ma kohtusin David Packardi ja Bob Noyce’ga ja üritasin vabandada, et ma kõik hullusti untsu keerasin. Ma olin avalik läbikukkuja ja ma isegi mõtlesin oma elurajoonist minema kolida. Kuid siis hakkas mulle vaikselt koitma, et ma ikka veel armastasin seda, mida ma tegin. Teise kursi võtnud juhtumised Apple’is ei olnud seda karvavõrdki muutnud. Mind oli küll eemale tõugatud, kuid ma olin ikka veel armunud. Nii ma otsustasingi otsast peale alustada.
Sel ajal ma seda ei näinud, kuid hiljem tuli ilmsiks, et Apple’ist vallandamine oli parim asi, mis minuga iial juhtuda võis. Edukas olemise raskus asendus algaja kergusega, mil ollakse kõiges vähem veendunud. See tegi mulle teed sisenemaks minu elu kõige loovamasse perioodi.
Edasise viie aasta jooksul asutasin ma firma nimega NeXT, teise firma nimega Pixar ja armusin imelisse naisesse, kellest sai hiljem minu abikaasa. Pixar jätkas maailma esimese arvutiga loodud animafilmi Toy Story välja töötamisega ja on nüüdseks kõige edukam animafilmi stuudio maailmas. Sündmuste märkimisväärse vahelduvuse käigus ostis Apple NeXT’i ja mina naasin Apple’isse ning see tehnoloogia, mille me arendasime NeXT’is on praeguse Apple’i renessansiks. Lisaks sellele on meil Laurenega imearmas perekond.
Olen üsna kindel, et seda kõike poleks juhtunud kui mind poleks Apple’ist vallandatud. See oli vastiku maitsega rohi, aga ma usun, et patsient vajas seda.

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga!

3)Minu kolmas lugu räägib surmast.
Kui ma olin 17 lugesin üht tsitaati, mis kõlas umbes nii: ” Kui sa elad igat päeva nii, nagu see oleks su viimane, siis ühel päeval on sul kindlasti õigus.” See avaldas mulle muljet ja sellest ajast peale, viimased 33 aastat, olen ma igal hommikul endalt peeglisse vaadates küsinud: “Kui täna oleks viimane päev minu elus, kas ma tahaksin siis teha seda, mida ma täna tegema hakkan? Kui vastus sellele on olnud “Ei” liiga palju päevi järjest, tean ma, et pean midagi muutma.
Meelespidamine, et ma kunagi suren, on üks tähtsamaid vahendeid, millega ma olen elus kokku puutunud ja mis on aidanud mul elus tähtsaid otsuseid vastu võtta. Sest peaaegu kõik, välised ootused, kogu uhkus, hirm, häbi või läbikukkumine – need lihtsalt hääbuvad kui ollakse silmitsi surmaga, jättes järele vaid selle, mis tõeliselt oluline on. Meelespidamine, et sa kunagi sured, on parim viis mida tean, vältimaks mõtet, et sul on midagi kaotada. Surma ees oled sa juba alasti. Seega pole mitte ühtegi põhjust oma südant mitte järgida.
Umbes aasta tagasi diagnoositi mul vähk. Mulle tehti uuring kell 7.30 hommikul ja see näitas selgelt kasvajat minu kõhunäärmes. Ma isegi ei teadnud mis asi see kõhunääre on. Doktorid ütlesid mulle, et see on üsna kindlalt seda tüüpi vähk, mis on ravimatu ja mul ei ole lootust elada rohkem kui 3-6 kuud. Mu arst soovitas mul koju minna ja oma asjatoimetused korda ajada, mis arstide keeles tähendab valmistumist suremiseks. See tähendab, et proovi oma lastele öelda vaid mõne kuuga kõike seda, milleks sa arvasid, et sul on aega järgmised 10 aastat. See tähendab kindlaks tegemist, et kõik on tip-top, et see oma perele võimalikult lihtsaks muuta. See tähendab hüvastijätte.
Ma elasin selle diagnoosiga terve päeva. Sama päeva õhtupoolikul tehti mulle koeproovi uuring, mille käigus torgati mulle endoskoop kurku, läbi kõhu ja soolestikku ning võeti nõelaga mu kõhunäärme kasvajalt mõned rakud. Mina olin üldtuimestuse all, kuid mu naine, kes oli seal, ütles mulle hiljem, et kui arstid rakke mikroskoobi all uurisid, hakkasid nad nutma, sest selgus, et mul oli väga haruldane kõhunäärme vähi vorm mis on operatsiooniga ravitav. Mulle tehti see operatsioon ja minuga on nüüd kõik korras.
See oli minu lähim kontakt surmaga ja ma loodan, et see jääb nii ka paariks järgmiseks aastakümneks. Olles selle ise läbi elanud, saan ma seda nüüd pisut veendunumalt öelda kui siis, mil surm oli vaid kasulik, kuid puhtalt intellektuaalne mõiste.
Mitte keegi ei taha surra. Isegi inimesed, kes tahavad taevasse minna, ei taha sinna pääsemiseks surra. Ja samas on surm meie kõigi ühine lõpp-punkt. Mitte keegi pole sellest veel pääsenud. Ja nii see peabki olema, sest surm on suure tõenäosusega üks elu parimaid leiutisi. See on elu muutja. See teeb korrektuure, et teha ruumi uuele. Praegu oled selleks uueks Sina, kuid ühel päeval, üldse mitte kauges tulevikus, on sinust saanud aegamisi vana ja pead teed tegema uutele. Vabandust, et ma nii dramaatiline olen, aga nii see on.

Sinu aeg on limiteeritud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades. Ärge jääge kinni dogmadesse, mis tähendab elamist kellegi teise arvamuste järgi. Ära lase teiste arvamustel oma sisehäält summutada. Ja mis kõige tähtsam, kuula julgelt oma südamehäält ja intuitsiooni. Kuidagiviisi nad juba teavad, mida sa tõeliselt saavutada tahad. Kõik muu on teisejärguline.

Minu nooruses oli üks imeline väljaanne nimega The Whole Earth Catalogue, ja siis kui see oma rada kulges, anti välja viimane väljaanne. Oli 1970ndate keskpaik ja mina olin teie vanune. Viimase väljaande tagakaanel oli foto varahommikusest külateest, sellisest, millel sa piisava seiklusjanu korral end matkamas võid leida. Selle all olid sõnad: “Olge näljased! Olge rumalad!” See oli nende lahkumise sõnum oma lugejatele. Olge näljased. Olge rumalad. Ja ma olen seda alati endalegi soovinud. Ja nüüd, teie lõpetamisel ja uue alguse eel, soovin ma seda teile.
Olge näljased! Olge rumalad!
Tänan Teid väga.

Tõlkis: Anni Amor

_____________________________________________

Päranduseks sangata kohver

Võrus alguse saanud Terve Pere Kool laieneb Põhja-Eestisse.

Loengusarja “Eelkooliealine laps” juhib 20-aastase kogemusega lasteaiapedagoog,
Rosma Johannese Kooli ja Lasteaia pedagoog, kolme lapse ema ja vanaema Heli Kudu.

Loengusarjas EELKOOLIEALINE LAPS:
saab kuulata, kaasa mõelda ning arutleda järgmistel teemadel:

– kuidas lapsed mängivad ja õpivad?
– millised mänguasjad toetavad lapse arengut?
– kas teler ja arvuti on lapse arengu toetajad või pärssijad
– millal on laps valmis lasteaiaks?
– mis on tervislik pedagoogika?
– millised on lapse arengu põhitõed?

Loengud toimuvad Viimsis Harmoonikumis üks kord kuus reedeti kell 18.00 – 20.00. Osalustasu: 10 €

14. septembril SUHTED JA SUHTLEMINE

Lapse ja vanema suhted – piirid, kiitmine ja karistamine. Laste omavahelised suhted,
kaaslastega arvestamine. Lasteaiaküpsus.

12. oktoobril RÜTM – KINDLUSTUNNE VÕI RUTIIN

Päevarütm, nädalarütm, aastarütm, kuidas see toetab lapse arengut.
Mäng. Eakohased mänguasjad. Last arendavad lelud.

09. novembril KASVAMINE

Lapse areng enne kooli. Vanema ja lapse kooskasvamine. Jäljendamine/eeskuju.
Õppimine eelkoolieas. Televisioon ja arvuti.

07.detsembril LAPSE KÕNE ARENGU TOETAMINE

Keele õppimine. Sõrmesalmid. Muinasjutud ja unejutud, kuulamine.

Osalema on oodatud väikelaste emad-isad, vanaemad-vanaisad, lasteaiaõpetajad ning kõik teised huvilised.
Lisainfo ja registreerimine: Helen Rohumaa / e-post helenrohumaa@gmail.com, tel 5096281

Kui keegi teab kedagi, kellel oleks pakkuda Tartus toredale ja usaldusväärsele 3-lapselisele (2 titat ja 1 teismeline) mittesuitsetavatele ning ilma koduloomadeta perele 3 või 4 toalist üürimaja, majaosa või korterit (soovitavalt kuni 450 €/kuu), on see teave väga teretulnud aadressile liisa.kaasik@gmail.com või telefonil 5116612.

Energiavampiir on kiskja, kes tahes või tahtmata kurnab teisi enda ümber, võttes neilt energiat. Mis on energiavampiirlus, kuidas seda ära tunda ja selle vastu võidelda? Oma kogemusest pajatavad kaks naisterahvast.

Kindlasti on paljud tundnud teise inimese läheduses energia kadumist ja väsimuse teket. Mõnega lihtsalt ei tekigi positiivset sidet ning temaga suhelda on äärmiselt ebameeldiv ja kurnav. Saa tuttavaks – Sinu vestluskaaslane võib olla energiavampiir!

Energiavampiir on inimene, kelle enda loomulik energiaringe auraväljas on häiritud ülemäärase karmakoorma tõttu, ning kes imeb teistelt inimestelt või ka loomadelt energiat, et parandada enesetunnet ja vältida koguni surma.

Ühtedele on energiavampiir manguv ja abivajav sabasjõlkuja, teisele tige ja agressiivne väljavihastaja, kes kogub Sinu poolt välja paisatud viha energiat. Vampiir on oma ohvriga telepaatilisel teel pidevas ühenduses ja suudab ta nii ära kurnata, et inimene kaotab jõu ning sureb lõpuks. Kahjuks saab vampiir rahuldust ainult ajutiselt, mis tähendab, et ta ründab üha uuesti ja uuesti. Korduvatel rünnakutel võib olla ohvrile äärmiselt kahjulik mõju.

Kuidas vampiiri ära tunda

Vampirism on tahtlik või tahtmatu tungimine teise inimese energiasüsteemi ja sealt energia võtmine. Esimesed tunnusmärgid taoliste omadustega inimese läheduses viibides on nõrkus, südame pekslemine, jõu kadumine, sageli vaevavad uneprobleemid. Energiavampiiri ohvriks võib langeda kes iganes. Peavalu ja nõrkus ilmnevad kohtumise järel esimese viie minuti või tunni jooksul. Vampiiril on tavaliselt ka nn raske pilk.

Lisaks füüsilistele tundmustele on reetlik ka vampiiri käitumine. On kaks käitumismudelit: esimesel juhul tuleb ta juurde, on manguv. Hale kräunumine kostub kogu aeg, peaasi, et saaks ohvri lähedal olla. Ohver laseb ta ligi ja vampiir klammerdub. Teisel juhtumil püüab vampiir ohvrit vihastada. Vihaga tõmbub inimese energiaväli kokku, muutub nõrgemaks ning nii pääseb ta ligi.

Tihtipeale ilmnevad kokkupuuted energiavampiiridega just tööl, sest kolleege paraku valida ei saa. Ikka juhtub sekka mõni, kes vastukarva on. Kui töötajad peavad jagama küllaltki väikest tuba ja on päevast päeva ninapidi koos, rikutakse üksteise personaalset ruumi ja pinged tekivad kergesti. Energiavampiirid ei teegi mõnikord midagi erilist, kuid nad on sageli ise pinges. Pinge aga on nakkav. Me võtame läbi tajuprotsesside selle omaks ja pingestume ka ise.

Probleemi saab lahendada vaid iseendaga tegeledes. Ära vaata pingetekitajale sügavalt silma, sest silmade kaudu vahetatakse energiat ja infot. Kujuta ette, et teie vahel on pleksiklaas (halvasti läbipaistev klaas).

Kõige parem on end hommikuti kaitse alla panna. Neil, kes vampiiri pelgavad, tuleb säilitada külma verd. Moodustada enda ja vampiiri vahele näiteks kujuteldav peegel, mati poolega enda, peegeldava poolega vastase suunas.

Vampiir tegutseb oma nõrkuse ajendil

Töökaaslase vampiirluse ohvrina tunneb ennast reklaamivaldkonnas töötav Anna (nimi muudetud). Anna sõnul vajab energiavampiir konkreetset ohvrit. Energiaimejal endal Anna teada erilisi võimeid pole; nad tegutsevad tulenevalt nõrkusest, mitte tugevusest. Nad ei ole hukatusele määratud kurjuseolendid. Ohvri jaoks toob rünnak alati kaasa terve rea vaimseid ja füüsilisi tagajärgi. “Tean, et minu valud rinnus on just sellest, füüsiline valu,” teab Anna. Kui vampiir ei leia rahuldust, võib tal tekkida pettumus, viha, hirm ja ta võib isegi vägivaldseks muutuda.

Anna ohkab veidi kergendatult, sest õnneks on nüüdseks olemas võtted, millega sisemist energiasüsteemi vampiirlusega harjutada. “Seda aga ei suuda kõik, ka mina mitte! Olenemata sellest, et ka minul on peale vaimse, füüsilise ja hingelise komponendi ka sisseehitatud energeetilise kaitse potentsiaal, millel on võime tagasi tõrjuda energiavampe,” seletab Anna. Ta lisab, et see toimib vaid juhul, kui meie sisemised energiakanalid on lahti ja puhtad.

“Minul nad seda ei ole, sest olen lapsepõlves väga palju üle elanud, lisaks veel tütre, isa, ema, vendade, onude, tädide, vanaisa ja vanaemade surma,” on Anna kõigest üsna kurnatud.

Oma kogemusele tuginedes pajatab ta, et vampiir lähenes talle algul sõbralikult, et välja uurida, kui tugev või nõrk ta on. “Lipitses, tundis kaasa, samas tundis, et ohver ongi nõrk ja peale seda see kõik algas,” meenutab Anna.

Taolise akti tagajärg ongi see, et ohver on valitud. Vampiir haarab energiat ja ohver, antud olukorras Anna, peab seda hakkama ära andma. “See kogemus on niivõrd kurnav, rohked peavalud, imeb täiesti tühjaks. Kaasneb veel südamekloppimine, õhupuudus ja isegi tugevad rütmihäired. See kõik on viinud mind paariks kuuks haiguslehele, isegi haiglasse lõpututele uuringutele, kuid vastust ei leitagi,” räägib Anna. Kui algul aitas teda avatud aken ja rahustid, siis enam seegi mitte ning päevast päeva olukord halveneb.

Kompenseerib enda vigu

Anna kirjeldatud energiavampiir peab end teistest alati paremaks, kuid alatihti seisab ta ise üpris nõrkadel jalgadel. Tunnustusavaladus sunnib sellist vampiiri oma saavutusi üle hindama ning teiste omi kas halvustama või koguni enda nimele kirjutama. Tööl on taoline energiavampiir Anna kirjeldusel alati otsustaja rollis. “Organiseerimaks üritusi, kuhu muidugi ei kuulu tema silmis ta ohver,” lisab Anna.

Inimtüübina on energiavampiirid enamasti ebausaldusväärsed, põlastavad, enesekesksed ja omakasupüüdlikud. Taktitute inimestena ei kohku nad tagasi teiste ärakasutamise ees, et saavutada oma eesmärke. Suhetes teistega on Anna energia tarvitaja võimukas, kolleegide ja ka ülemuste suhtes umbusklik, mida väljendab ülepingutatud dokumenteerimisnõue. “Isegi kõige väiksemad asjad tuleb dokumenteerida. “Pane kirja,” kamandab kogu aeg, tahab olla suur õpetlane,” kirjeldab Anna.

Energiavampiiridele meeldib veel reageerida oma terviklikkuse puudumisele, pannes teiste terviklikkuse kahtluse alla. Nartsissistliku vampiiri paranemisväljavaated on kesised.

Teisi aidates ootavad nad alati midagi vastu, sageli kiites ja meelitades, et endale plusspunkte teenida. Pealtnäha on tegu usaldusväärsete ja siiraste inimestega, kes on pealispinna all tegelikult ebausaldusväärsed ja enesekesksed. Kui see neile kasulik on, ei kahtle nad kunagi teisi petmast. “Korduvatel rünnakutel olen veel tundnud tugevat hirmutunnet ja depressiooni, unehäireid – magan ammu ainult unerohuga. Esinevad keskendumisraskused, hajameelsus, ärrituvus ja saamatustunne ning huvikaotus igapäevaste asjade, ka minu lemmiktöö vastu!” ohkab Anna.

Vampiirlusele tuleb varakult jälile saada

Rünnakuga kaasneb Anna sõnul ka suukuivus ja kibe maitse, kerge kumin kõrvades, näo ja kaela punetus. “Seda kõike mul varem ei olnud! Olen kuulnud, et nendega võitlemiseks on ka igasuguseid harjutusi: lõdvestumine, hingamisharjutused, sõrmede kokkupõimimine. Kuna ma olen tänu oma üleelamistele nõrk, siis see minu puhul ei aita, ainult leevendab natuke,” ütleb Anna.

Tema sõnul näevad ta töökaaslased, mis toimub, kuid ei sekku. “Tuleb jälle uus ohver ning vana peab lahkuma, kuna ta on energiast tühjaks imetud,” kardab Anna. “Kogu kollektiiv räägib tema tegudest sosinal kuluaarides ja nurgatagustes, kõik on väga õnnelikud, naeratavad, sest nemad ei ole hetkel selle inimese ohvrid,” seletab ohvri rollis olev Anna. Ta räägib, et nende väikesest ja armsast töökollektiivist on lahkunud paljud, kes on olnud selle energiavampiiri ohvrid – kokku 4 kuni 6 inimest. “Mõned neist ei astu enam kunagi üle selle ukse läve, sest see mälestus on nii hirmutav, see inimene ja tema silmavaade. Tema aga oli, on ja jääb.”

Annagi plaanib oma praegusest töökohast varsti lahkuda, sest tema haigus või lausa surm annaks vampiirile energiat. “Ta ju leiab kohe uue, kelles on palju, palju energiat, mida minul kahjuks ammu napib! See naer ja hääl jääb kumisema veel aastateks minu kõrvu enne, kui ma taastun,” on Anna meeleheitel. “Hoiatan teid, kallid kolleegid ja inimesed üldse: katsuge ära tunda see inimene enne, kui on hilja! Sellise olukorraga pikalt leppida ei tohi, sest see lõpeb teile traagiliselt! Mul on siiralt kahju, sest ma väga armastan oma tööd!” sõnab Anna.

Selle asutuse reklaamiosakonna kolm inimest söövad juba Anna sõnul antidepressante, mis peaks tema meelest nii mõndagi ütlema seal pesitseva energiavampiiri teovõime kohta.

Ametnikuna töötav Kaia jagas samuti oma kogemust veidi lihtsamat vormi energiavampiiriga.

Pean tööl 12 tundi järjest ühe inimesega kitsas ruumis koos olema. Tal on halb komme pidevalt rääkida: alustab ühe teemaga ja läheb täiesti umbes – ilma eelmist teemat lõpetamata – üle järgmisele. Vaikust ei ole, vaid pidev jutt sellest, kui kehv ja raske elu tal on. Pea läheb paksuks ja hakkab valutama, mõtled ainult, et jääks ta juba vait. Ma olen lõpuks täiesti tühi, nagu tühjaks imetud.

Talle on tähtis, et ta saaks hingelt kõik ära rääkida. Oma küsimustele ootab ta alati kindlat vastust ja ei lõpeta enne, kui on välja pigistanud selle, mida kuulda soovib.

Olukorda püüan vältida arvutis oma asjadega tegeledes ja talle võimalikult napisõnaliselt vastates, väldin talle otsa vaatamist.

Mõnikord ta ei tahagi vastuseid kuulda, vaid lihtsalt lõpmatult rääkida. Ta tahab, et ma teda kuuleks, aga teda ei huvita minu vaatenurk asjale.

Ma arvan, et ta ise oma omadusest kindlasti aru ei saa ega teadvusta seda enesele. Kui ta enda asjadest räägib, siis seda enam ta elavneb ja kordab end pidevalt. See väsitab omakorda tohutult.

Töötades pidevalt ülemäärase pinge tingimustes, peab endalt küsima, mis on selle hind. Mida ma endast annan, et selle kõigega toime tulla? Vastutus pere ees sunnib pingutama, karjääriredelil edasi rühkima. Kui aga koju jõudes ei suuda lastega suhelda ja oled rampväsinud – kas see pole mitte liiga kallis hind?

Meil on valida: kas vahetame töö pingevabama vastu või õpime pingetega toime tulema. Pingest vabanemist tasub õppida, sest kaotada pole midagi, võita aga väga palju!

Allikas: http://www.femme.ee/aktiivne/suhted/5204?P=2

Artikli jaoks on leitud materjali Joe H. Slate raamatust “Energiavampiirid” ning portaalist sekretar.ee.

Väike, aga lootusetult kindel nõiaring

Kati Saara Vatmann

„Viimane eestlane kustutab lahkudes tule,“ muigas kibedalt üks ehitajana töötav rockmuusik-näitleja, kes polnud samas Soomes oma tervise hinnaga rabeldes ja tegelikku elu edasi lükates juba kaks kuud palka kätte saanud. „Minusugused on kenas väikeses, aga lootusetult kindlas nõiaringis. Me, vist juba sajad tuhanded , ei taha elada riigis, kus pool palgast kulub toidu peale ning elektrihinna kahekordistudes läheneb see summa sajale protsendile. Keegi pole sündinud selleks, et laulda söö-ja-situ-vorsti-venib-laest.

Võõrsi-tööandjad teavad meiesuguste suluseisu ja sõlmivad endale kasulikud lepingud või jätavad üldse sõlmimata – las hädaliste hordid rügavad, Soome on ju vaja üles ehitada…“

Üks ettekandja, kes jättis välismaale imet vaatama minnes oma teismelised lapsed üksinda üürikorterisse, korteriomaniku ja sugulaste armust elama, sõnastas olukorra nii: „Me mõtleme, et läheme kodust kallite juurest ära ajutiselt – teenime sellise ja sellise põrgulikult puuduva summa, tuleme tagasi ja elame õnnelikku pereelu edasi. Hujat. Lugesin siin netist Sven Kivisildniku kerjusahvide lugu ja mõtlesin mornilt – minust räägib, sinder. Vaatasin Juliet Binoche’iga filmi „Naised“ – ka litsidena ülikooliraha teenivad tüdrukud on nagu mina. Jah, prostituudid mõtlevad ju samamoodi:  ei saada teada, mida ma vahepeal teen  – olen tugev ega lähe alandava lisateenistuse käes katki – investeerin praeguse perkele-perioodi tulevikku…“

Just kõigi nende, keda Tallinn-Helsinki orjalaevad tuhandete kaupa kuu peale ja kuku suhu sõidutavad, lootus, et see on ajutine, keegi ei saa teada ja tulevikus terendab tõotatud maa, teevad meie kerjusahvid kaitsetuks.

Ei saada teada? See on ebaeetiliste tööandjate trump, mille abil niigi odav tööjõud lihtlabasel viisil üle lasta ja igasuguste sotsiaaltagatisteta jätta. Palka ei maksta kas üldse või makstakse pisitasa, nii et orjal on küll elamise raha, aga koju saatmiseks – milleks ta ju kodust ära läkski! – ei jää midagi. Sellise alanduse ja ummikseisu kroonib üksindus ja perekonnatus, mis sõidutab mõnedel katuse viltu (nagu juhtus ühe mu tuttava kuivalejäänud eksmeremehega, kellest sai alamakstud puuraidur),  teistel ütleb tervis kroonilise stressi käes üles (nagu koges poolpõrandaalusesse vabrikusse trehvanud kontorirott, kellel lõhkes peensool).

Millisest tulevikku investeerimisest me enam räägime? Äsjasel tööreisil Soome mitmeid linnu läbides ja paljusid inimesi külastades veendusin, et kolme kohaga tööd vihtuvad soomlased ise rabelevad küll jah tuleviku suunas. Ahtas nõiaringis võõrsil vintsklevad eestlased aga orjavad minevikku. Neil on kaelas rumalusest ja ebaõnnest kaela saadud võlad, ettearvamatute arengute tuules ületamatuks kujunenud halvad laenud, valede valikute viljad – vale elukaaslane, amet, elukoht, pühendumised.

Tulemuseks on tagajärg – väärikus ees, muud inimlikud õilsad omadused taga, kulgeb kiire ja pöördumatu allakäik. Vallanduvad valed – nii endale kui kodustele – ja vargused nii koduste kui tööandjate või kellegi kolmanda tagant.

Olen kõrvalt jälginud mitme haridusega tegijameest, kes on Kalevipojana poole aasta jooksul vähemalt viis korda töökohta vahetanud, sest vahendusfirma, kes ta kotti ajas, jättis ta alakasutatuna hirmkallisse üürikorterisse ooteasendisse tiksuma. Järgmised tööandjad õnnistasid teda kõikvõimalikes kontrollimatutes pärapõrgutes masendavalt madala palgaga, kesiste töötingimustega, koledate üüripindadega, lubatust astmeid alama positsiooniga. Süveneva deprekaga kaasnes päevas kahe paki suitsetamine – 10 eurot – kümne õlle manustamine – enam kui 20 eurot – ja hasartmängud külakõrtsi nurgas peibutavate automaatidega.

Kodustele laekus lubatud majapidamisraha asemel keerutamine, valed, salajane uute töökohtade otsing, pidev telefonikõneaja lõppemine, võimetus arvutisse lävima pääseda – ning igas kohas lõpuks ikka ja jälle joogisena tööle ilmumine, sest suhtlemisvaigus viis aina külakõrtsi ja eilne päev venis vines tänaseks…

Sellise asja nimi on vaimne, emotsionaalne ja olmeline allakäik, mille tagajärjel nõiaringi takerdunud inimene ei suuda end enam isegi liinibussiga mööda põhjaosariiki paremate jahimaade otsingul ringi liigutada – jääb oma lühikese keti otsa lõksu, kuni see ta üles poob. Totaalsesse nulli prantsatamine kasvatab abitust, kaob igasugune kontroll nii enda, finantside kui inimväärikust mõõtvate eluvaldkondade üle.

Maksan ära ja hakkan elama? Tean ärinaist, kes Lindatütrena – sobib vist Kalevipoja vasteks? – läks tasa teenima kümmet tuhandet euromiinust, sellele lisandus litsentse-lube-tunnistusi-koolitusi-proovipäevi-sõidurahasid makstes veel 4000. Suutis koju jupikaupa 1000 saata – aga võlgu tehes (ja oh piinlikkust, vargusi kompenseerides) kasvatas kohe 2000 puuduvat eurot otsa.

Meeleheitel koduperenaine, kelle rootslasest mees maha jättis, kirjeldas: Eesti sõpruskond hääbub, sest koduskäimiseks pole raha, Soomes sõpruskonda ei teki – ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise – ei-keegil pole ei-kedagi.

Suurfarmi sitaviskaja-lehmahooldaja, kes sel viisil oma põllumajandusülikooli haridust rakendas, kurtis: naine on kodus meie oma majapidamise ja veistega, laste ja maksmata arvetega üksi – ja mina muutun siin silohaisus aina paranoilisemaks, kardan, et mind-vääritut petetakse, tean ka ise, et olen õel ja väiklane, aga ei suuda jätta sõimlevaid-süüdistavaid sms-e saatmata, joon kordades rohkem kui kodus, harvadel koduskäigujuhtudel panen samuti tina, nagu ei kunagi varem ja näen ise ka, kui kiiresti alla käin.

Tulge tagasi, kodumaa pojad? Siin ootavad teid 300-500eurosed palgad – seal sööte-suitsetate-napsitate kuu jooksul tonni olematusse, harjuge ilusal isamaal kolmandiku hävitamisega hakkama saama… Aga naised on juba meesteta harjunud. Naised ei taha koju kakerdavaid kangelasi lisaks kõigile koormistele taas ülal pidama hakata. Kodus pigem kardetakse kui oodatakse rütmihäire tekkimist pees perepea kujul.

Kas õnn peitub siis rahas, võib retooritseda. Vastakem küsimusele küsimusega – mis on raha? Ekvivalent. Raha makstakse tööks vormunud annete, hariduse ja oskuste eest. Mida nadim panustamise pakett, seda hädisem palk ja seda olematum elukvaliteet.

Olematu perepea seda aga ühel kurval päeval enam ei mõista. Ahastus tekitab valikulise vaegmälu ja lonkava loogika. Ta ei oska ega julge mõelda, kuidas pere tema äraolles majandab, kuni tekib kinnistunud viltuse-katuse-sündroom: tegelikkuse eitamine, ebaadekvaatne minapilt, ala- ja üleväärsuskompleks üheaegselt. Oo, mis meeliülendav on nõiaringi sattunud kaasa küljeluul kodus perelaevukest pinnal punnides kuulda:  helista mulle, mõtlen vaid sulle – ,aga mul pole kõneaega – tee järjekordne ülekanne, mul pole kuukaardi ostmiseks raha – tee midagigi, et meie abielu püsiks…

Aga naine, kes valmistub lapsi kooli saatma, teeb talveks hoidiseid, laob küttepuid riita, vahetab tapeeti ja sõdib kartulimädanikuga, ei jaksa enam küsidagi – kuhu me siis selle kuukaardiga seal kusagil sõidame ka, nõiaringis nannipunn? Mis asju ja milleks ja kuhu õigupoolest ajame? Nõiaring on kasvatanud nii palju valesid, et naine ei taha järgmisi neist kuulda – napsisel mehel ununevad eelmised luisked, järgmised, vastupidised, alandavad nii valetajat kui kurba kuulajat.

Sven Kivisildnik kirjeldas nurkasurutud kerjusahvide orjameelsust ja elunormiks kujunenud suhusaamist metafoorselt – banaan suus, pees ja muus. Ehk on sedasorti banaani-installeerijate üldnimetus looduslikule valikule alla jäänud? Äkki peabki sellistest eluks kõlbmatutest plats puhtaks saama, et teistel oleks ruumi ja karget energiat eluga edasi minna? Ilmselt nii ongi. Rada vabaks! Paraku on orjalaevad sääraseid meeleheitel-krabulas-vilavasilmeid-pomopoosiga-halbade hammaste ja lääpas kingadega luusereid nii tulvil, et tekib tõsine muretunne – kas viimne eestlane ongi peagi lahkudes valgust kustutamas? Ei, vennikesed, eestlannad jäävad. Naine jääb – ja on ise piisavalt Nõid, et mitte nõiaringi sattuda. Nii on näidanud Eesti ajalugu.

Kui see on armastus, siis…

Kati Saara Vatmann

… See vist tõesti ongi armastus. Valus, vildakas ja ajas-ruumis muutuv. Aku Lohimies on Soomes ja Venemaal tänavu valmis saanud filmi „Vuosaari“ rahvusvahelise nimega „Naked harbour“, mille tunnusmeloodia esitaja Lenna Kuurmaa ka üht peaosadest mängib. Niivõrd kui kõrvuti kulgevate elude esitlejatest kedagi üldse peaosaliseks saab nimetada.

Loo ülesehitus meenutab Mati Undi Mustamäe romanssi, kus ükski tegelane pole õnnelik ega päris normaalne. Vähihaige üksikema lookleb oma sügavalt armastatud lapsega loojangu poole. Likvideerib selleks nende ühise armsa väikese kodu, et säästa last oma hääbumise jälgimisest. Jagab kõigile, kel tema elus on osa mängida olnud, armastussõnumiga südameid – ja seejuures ei märka, et tütreke on talle taevast saadetud selleks, et teda hoida-kaitsta-toetada-tervendada. Pärast košmaari jõuavad ema ja tütar uude puhtasse algusse – kahekesi koos, emal taas juuksed peas…

Teine üksikema on kuri napsilemb, keda pole iial kodus ega poja jaoks ka kodus olles olemas – ingelliku poisi ainus lähedane hing on suur segavereline peni. Kuna lapsega üksnes kärkivas kõneviisisi kõneleva ema arvates määrib koera kaka tema igapäevase veini, viib totaalselt tühmä julmurinna koera ära. Valetab, et maale – tegelikult hukkamisele.

Kolmandas paralleelmaailmas kulgevad jäises eraldatuses frigiidne edunaine ja unarusse jäetud teadlane, kellel tekib loogiline armulugu tudengineiuga – tema see Lenna tehtud tegelanna ongi. Püüdes upsaka intriigiga noorukest rivaali alandada, saavutab enesekeskne lumekuninganna hoopis selle, et mees lähebki neiuga, kes teda tõeliselt armastab.

Vuosaari luupainajalikust pressingust lahkuvad käsikäes afrosoomlane – nii vist on korrektne öelda? – ja kergemeelne siidrisõbranna, kes panevad röövitud rahaga Skandinaaviast minema ja saavad soojal maal, ennäe imet, tõepoolest õnnelikuks.

Mahlakas venelanna on nii ametis armulooga tiirase morsaga, et ei märka, mis tema pojaga toimub. Koolikiusamine viib hõbehäälse poisi enesetapu äärele, kus seismine kinnitab samas, et imed juhtuvad – sekund enne päästikule vajutamist helistab ukse taga kella ööbik-Lolita, kes on end oma naiivsuses veel sügavamasse rappa rabistanud kui keegi teine ses armastusloos.

Otse loomulikult ei märka üksikisa, et tema teismeline haldjalik tütar tahab ebaolulisuse tunde pärast mis-tahes-vahenditega kuulsaks saada. Mis iganes superstaarid ja topmodelid kõlbaksid keegi-olemiseks – ainult et paraku ei sobi tema oma ilule ja puhtusele vaatamata neile. Ja niimoodi siis lasebki ta ühel filosoofiliselt (?) närusel fotograafil end ninapidi tegelikkusse suruda – ta jääb pornotööstuse filmistuudios end kaamerate ees põrutada lastes süütusest ilma ja avastab, et tegelikult ta vist siiski polegi nõus, et temaga tehtaks, mida iganes, kui vaid tunneks, et ta olemas on…

Selle karmi filmi seksistseenid – ja neid ikka jätkub – ongi ebaesteetilised ja kaugeltki mitte ideaalsed ega vastastikust rahuldust pakkuvad põrutamised. Linateos lainetab süljest ja spermast, roojast ja oksest ning on seega tibakene skisoidselt kreenis – ent eks tasakaalu taastamise või saavutamise püüe inimesi ju liikvele ajabki.

Moraali saame kenasti igaüks ise välja mõelda – minuga tuli kinost kaasa selline mõte: koerata jäänud poisist kasvab kogu tema inglinäo juures uus sala-sise-katkine koolikiusaja nagu see, kelle pihta eelmise ešeloni kiusatu, perele rüssä püssiga sihib – mida kiusakam ja alatum jõnglane, seda kindlam, et tollegi kodus on kõik kindlasti pees. Sama pees kui näidatud lugudes – või veel sügavamas essus. Ära käkerdatud naiivitarist aga kasvab kena tavaline naine, kelle tubli ja truud elu varjutab eluaegne hirm kapilaiba ees, et keegi saab teada, et… Kes meist ei kardaks mõnd oma kunagist kapikolli?

Teine kõlama jäänud tarkus: lapsed on meie Meistrid. Neilt abi ja õpetuse vastu võtmise asemel saadame nad ära, boikoteerime ja astume neile oma elutaagaga julmalt pähe. Nii paljude perede õnnetuse põhjus ongi laste raiskamine, oskamatus nende kaasa toodud kingitusi vastu võtta. Inimkond ei kipu üldse oskama kingitusi vastu võtta, mattub inimene-haaval üksildusse – ja Maa nutab.

Maa Ema kutsub meid Uude Heasse Ilma puhtaks põletatud hingede, ihude ja kodadega –

Kali-Kali, burn it down, everything that doesn’t serve You – burn it down!

Gling-gling, burn it down, everybody who doesn’t diserve You – burn…

Käivitamisel on Aabrami Hobulausujate uus, elust enesest ja ühiskondlikust tellimusest välja kasvanud tegevusala – energ(eet)iline koristusteenus – kodude ja kontorite puhastamine koos tolmu, kõdu, kopituse ja hallitusega ka seiskunud energiatest, mis takistavad kodakondsete edasiminekut ja elujõulisust. Jõuline ja erapooletu, värske ja oskuslik käsi korrastab mateeria – hingevägi ja südamejõud tuulutab peenmateriaalse tasandi.

Thule Lee elab Leesoja metsas ja on kogu oma teadliku elu oma nõiavõimeid arendanud: ta vaatab maailma läbi taju ja tunnetuse ning tegeleb riituste, loitsu, märkide vaatamise ja ravitsemisega. Tema elu loomulikuks osaks on sügavam loodustunnetus – nimelt suhtleb Thule ka lindude ja loomadega. Leesoja nõid tegeleb süstemaatiliselt pideva enesetäiendamise ja inimpsüühika saladuste uurimisega ning loob uusi psühhotehnikaid ja praktilisi harjutusi, et väga sügavalt lõõgastuda, pääseda ligi oma alateadvusele ja veel varjul olevatele võimetele. Koos elukaaslase Eerikuga korraldavad nad ka tantra kursusi ja õpetavad seksuaalsaladusi.

Milles seisneb sinu jaoks tantra võluvägi?

Tantra annab võimaluse vabanemiseks ja laienemiseks. Me praktiseerime nö vasaku käe tantrat – oleme pöörased ja meile meeldib praktiseerida ka väga palju füüsilist. Tantra annab võimaluse ühendada rituaalsuse ja seksuaalsuse. Tantra tehnikad, nii nagu ka jooga tehnikad, annavad võimaluse arenguks. Kui see areng on sulle meeldiv, siis see sobib tantra põhimõtetega ning tantra eelis on see, et sa saad seda teha üksi, kahekesi ja ka grupiga. Igatahes sa arened.

Oma kursustel õpetame hingeseisundit, rituaalsust, pühendumist. Tihti uuritakse, et kui kaua peaks asju tegema, et need toimima hakkaks? Me oleme selles suhtes võibolla karmid: kui mõni arvab, et on kolm minutit meditatsioonis ja see ongi tantra, siis me lõhume kohe selle arvamuse ära ja näitame tantra reaalset praktilist poolt. Tantra eeldab agorat, julgust. Ja see on ka meie õpetuste üks suund – inimene peab ületama oma hirmu ja surma, siis ta saab naudingusse.

Mida tähendab seksuaalne sünteesia?

See on oskus ühendada oma hingeseisund teise hingeseisundiga, tehes samal ajal füüsilist tegevust. See toimib nii, et üks energia muutub teiseks ja ei ole vahet, kas see on naise või mehe energia – siis sa ei tunne, kust algab tema ja kus lõpped sina. Seda õpetab ka meie tantra süsteem, et kui paned partneriga käed kokku, siis ei ole vahet kes see on, kuna olete üks. Algusel ja lõpul ei ole kindlaid piire.

Mis on õnneliku suhte saladus?

Üks väga hea autor ja uurija Daniel Coleman on öelnud selle kohta: Mis on siis see armastus? See on kiindumus, hoolivus ja seks. Kõike peab olema piisavalt. Kiindumus – et teine on sulle väga oluline ja tähtis, et sa pühendud talle, oled tema jaoks olemas ja piisavalt elus, mitte väsinud. Hoolitsus – et sa saad tema eest hoolitseda ja seda laiemalt vaadeldes – toidu, olemise, kõige eest. Ja seks – ilma füüsilise komponendita ei ole võimalik olla õnnelikus suhtes. Seksi aeg on muidugi igaühel täiesti erinev, aga tantra seisukohalt on oluline see, et naine saaks rahulduse. Muidu kandub viha välja ja tekib väga palju purskeid. Naine peab saama orgasmi. Naist peab avama – see on kõige olulisem.

Läänemaailm on väliselt justkui väga seksuaalne – seks müüb kõike ja on kõikjal meie ümber, seksuaalsus ei ole enam ammu tabu. Aga samas tundub, et inimestel on tihtipeale seksuaalsusega suuri probleeme.

Probleeme on väga palju ja see, millest sa räägid, on asjade väline külg. Kui seksuaalsus ja selle väljendus riietuses ja asjades on väline pool, siis tantra eeldab sisemist vabanemist. Mitte päris nii, igaühega ja ükskõik kus kohas, vaid see, kes on sisemiselt vaba, suudab valida ja tõmmata enda ligi inimesi, kes talle hästi sobituvad ning oskavad teha teist inimest (või inimesi) õnnelikuks. On hea, et seksuaalsusega seotud teemad on väga vabad ja kättesaadavad, aga see võiks olla juba ülikooli tasemel, mitte algkooli tasemel nagu praegu Eestis on. Me praktiseerime mõnikord tehnikaid, mida teeme viis tundi päevas – mitte muidugi koguaeg vaid mingil perioodil, näiteks viis kuud järjest. Võti on selles, et kust leida see aeg? Ja kellel on aega, see läheb ja õpib edasi. See on nagu kooliski, et käid ühe tunni, saad vähe, aga käid rohkem, saad rohkem.

Mis on sinu arvamus monogaamia ja polügaamia osas? Ka siin on tihtipeale levinud võltsmoraal, kus väliselt ollakse justkui korralik ja truu aga samas peetakse salaja armukesi.

No minule meeldib polügaamia. Tanta eeldab ka teatud rituaale, kus on partnerite vahetusi – see ei tähenda seda, et sa ei ela ühe kindla inimesega koos, vaid pigem tehakse seda energia pärast ja suudetakse teisele pühenduda. Kõik on palju loomulikum kui keegi ei ole kellegi oma. Rääkides monogaamsusest, siis kui teist võetakse kui omandit, siis ausalt – elagu parem üksi. Aga kui läheneda asjale nii, et keegi on kellegi jaoks määratud ja ta on õnnelik, siis ta ongi tõesti õnnelik. Ma olen väga vähe näinud õnnelikke inimesi suhtes. Ja see on kurb.

Mis on peamine põhjus on, miks inimesed ei ole lähisuhtes õnnelikud?

Üks asi on see, et on kokku mindud või jäädud ning ei julgeta edasi minna, on argisusse kinni jäädud, argipäev on peale tulnud. Kui inimene läheb teisega kokku, siis ta teab, kas ta sobib või ei sobi. Siin on ülioluline see, et ei tohi endale valetada. Sa võid valetada väljapoole, aga mitte endale. Enda suhtes peab olema väga aus. Ma pean ausust üheks kõige olulisemaks iseloomujooneks. Ja samamoodi on ka tantras – peab olema aus, isegi kui see on raske. Seda, et partneriga tegelikult ei sobita, ei julge keegi välja öelda.

Sobivuse väljaraalimiseks soovitan inimestel vaadelda nelja aspekti, mis peavad suhtes kindlasti paigas olema (järjestus ei ole oluline, nende teemade olulisus on igaühel individuaalne):

1) Filosoofiline maailmapilt
Ehk see, millest te omavahel räägite – see peaks olema üheselt mõistetav. Siia alla käivad ka ühised hobid ja huvialad. Ilma selleta ei ole hästitoimiv suhe lihtsalt võimalik.

2) Argine koostöö
Kas ja kuidas sujub suhtlemine argitoimetuste tasandil. Näiteks kui minnakse koos midagi kodu jaoks ostma, siis mõlemad valivad teineteisest sõltumata sama tapeedivärvi. See koostöö näitab ka seda, et kui mingi asi on vaja ära teha, siis see ei lõppe peretüliga.

3) Hingelisus
Kui sa istud sobiva inimese ligiduses, võid sa ilma rääkimata tunda õnnetunnet.

4) Seksuaalsus
Seksuaalsed tahtmised, vajadused ja rütm peaks olema sarnased. Siia alla käivad ka pisiasjad, mida tegelikult peab suhte puhul eriti jälgima: kaaslase lõhn, maitse, puudutused, liigutused, see, kuidas keegi pead kallutab või aevastab. Mõne puhul see meeldib, teise puhul tormaks kallale. Seda ei saa eirata. Ja selles aspektis on tõepoolest nii, et sobivus kas on või ei ole.

Kui sa need neli faktorit ära tunnistad ja enda jaoks ausalt selgeks teed, siis läheb elu edasi. Ebasobivuse puhul võid mõelda ka nii, et annad oma partnerile võimaluse leida parem ja talle sobivam kaaslane kui sina oled ja ühtlasi võimaluse talle avastada parem tema, kui ta on.

Mis sa veel seksuaalsuse osas inimestele soovitad?

Väga oluline on, et inimesed endale ausalt teadvustaks, kas neile ikka meeldib see inimene. Vanas kultuuris öeldakse, et kui üks mees on naisega seksinud, siis ta jätab seitsmeks aastaks oma jälje naisesse. See tähendab, et naine kannab seda endas edasi ja naised peaksid ikkagi valima, kas ta tahab seitse aastat seda meest endas energeetiliselt kanda. Võiks öelda, et oleks väekaid mehi, siis kannaks küll.

Meeldimise maratoni ei võida keegi

Kati Saara Vatmann

Ehkki me kõik oleme erinevad, on meie maisel asjal paar asja, mida me kogu oma erilisuse juures kõik siin ilmas õpime. Ka siis, kui seda ülesannet ja õppimist päriselt ei teadvusta. Alateadlikult ikka – sest teistmoodi on halb ja vale ja parem ei hakka enne kui õpitud ja harjutus tehtud.

Meie töövihikuharjutus on esiteks iseenese armastamine ja teiseks siin ja praegu teadvel olemine. Seda tõsiasja meenutas oma äraspidises inimsuse peegelduses Ivari Põllu seisukohavõtt meeste ja naiste soorollide asjus. Selge, et hea kolleeg otsis vastust küsimusele „oled sa mees või inimene“ seoses sellega, et Tartu Uue Teatri vastne lavalugu räägib meeste ja naiste soorollidest. Soorollide täitmise põhjust, vajadust ja eesmärki sõnastas härra Põllu tarvidusega meeldida. Nii ta vist ongi  – ja seoses meeldimise püüdega lükkub edasi või järgmisse ellu ka iseenda armastamine ning siin ja praegu olemise õrn oskus.

Nii meeldimine kui sellest rängast eesmärgist lähtuv rolli täitmine kätkeb endas mineviku kahetsemist ja tuleviku planeerimist – „kui… siis – või muidu“. Hirm mingitele x-nõudmistele alla jääda ja mitte meeldida sunnib üha rollimustreid perfektsemaks rullima, ilma et tingimusteta armastuse võimalikkus üldse meeldegi tuleks.

Mehe probleem näib Ivari terasest tähelepanekust ja retooriliste küsimuste reast lähtudes olevat naisele meeldimine selle nimel, et antaks. Kui ei meeldi, ei anta – ehk siis ei valita soo jätkajaks. Eks siis naise probleem on omakorda mehele meeldimine – muidu ei anta – loe: ei peeta üleval. Aga seda ei tee tänapäeva mehed nagunii – paljud neist on pigem ise keradega beibed kui et perekonnapead. Mis ma selga panen ja millise parfüümi ostan, kui naise pangakaardiga poodi lähen –salajase lapiku libistan niikuinii lipsu taha – aga kes ostaks selle edeva lipsu, mille taha libistada, uued sokid, siidibokserid ja soovitavalt ka hummeri…

Ei tee ma meestele liiga midagi – vaadake ringi – rabavalt rohkesti on kas lausa naiste kulul elajaid (vanamoeline nimetus selliste iluasjakeste kohta on Armand) – või siis iseendale elajaid, kelle naine peab ise ennast ja oma lapsi üleval. Sest mees kui looduskaitsealune õrnake vajab nii palju, et üle ei jää, ikka pigem puudu. Ja kui ta naisega midagi jagabki, siis meenutab seda aegade lõpuni, sest iga tema liigutus on kullahinnaga. Mis on ka mõistetav – kes ei oska, ei jaksa ei taha, selle jaoks ongi iga sooritus kangelastegu, mis tüütab ja väsitab kiiresti ära. Parem ennast mukkides ja rollimänge mängides meeldida.

Arvan, et asi on andmise-võtmise vahekorras. Meeldida püüavad võtjad. Andjad mõtlevad võrreldamatult panoraamsemalt. Andjad – tingimusteta armastajad – siin-ja-praegu-isiksused – ei takerdu tühistesse detailidesse ega hüpita ammu nürinenud nõela ühe ja sama vinüülplaadi savivaos, nii et tolm ja muda pritsib kahte lehte ja varjab vaatevälja.

Andja ei tee soorollidel ekstra vahet – mida vaja, seda tehakse. Meie talus on mõnel päeval vabalt sedasi, et naised on veokiroolis ja veavad suuri loomi, mehed lüpsavad seni kodus lehma ja teevad süüa. Kui naised on väljas rahateenimise tööl, võivad mehed häirimatult lapsi hoida ja nõusid pesta – kui on vaja sedapidine panus anda, teeme ära. Minu meelest on hapraid alasid valdav mees veel eriti mehine – seega meeldiv. Andes ja panustades.

Kogemused näitavad paraku, et andmisele häälestunud naine võib hõlpsasti võtmismeelse mehe kastreerida. Esmalt püüab temake oma tublidusega mehele eeskuju anda. Pürgib seega tööjaotusele. Ent miskipärast vallandub sedasi pahatihti võimuvõitlus ja konkurents. Misjärel naudisklev võtjamees loobub ja taandubki lihtsalt-ilus olema.

Ei ole see üksnes korterirahva probleem midagi. Külades mullitavad kangete peremeeste kõrval samuti meeldijatest muidumehed, kes ei tee käega suu-suure linna kõrval kärbsepesagi – õnneks, sest oskamatute ja soovimatutena rikuksid nad isegi selle ära. Näen päevast päeva Eesti külades nohisevaid mehi, kes kõõluvad päevast päeva arvutis portaale-foorumeid suskida ja saastata, ei otsi endale töökohta, vaid eelistavad toa täis suitsetada, kuni naised peret toidavad. Need erinevas eas isased isendid peavad enesestmõistetavaks, et naine tahab ja teenib ka halva jumega pekipeed, sest keda paremat tal ikka võtta on. Üleolev las-minna on tingitud arvamisest, et naisel pole meie soo-statistika taustal nagunii kedagi teist leida. Keegid teised on välja surnud või juba hõivatud – ja naine jääb aina vanemaks.

Nõnda siis mitmegi kõrgharidusega daamid suuri majapidamisi veavad ja peavadki, kõiki asukaid toidavad ja katavad, end neuroosi arvutavad ja halliks muretsevad. Küsimusele, millal nad viimati väljas käisid, saavad vastata, et Märjamaal sai käidud vilja järel ja Jänedal talulaadal – Tallinnasse-sõit aga tundub liiga kergemeelne ettevõtmine, ehkki teatrisse-kinno-kontserdile sai ju kunagi tahetud küll. Millal need daamid viimati tantsisid? Oli see mineval või tunamineval aastal? Või tuna-tuna…

Lugu selles, et kui retoorilistes küsimustes kümblevad rollimängurid aina meeldivad, et antaks, tõmmatakse andjad halastamatult tühjaks. Andja annab kõike – võtja aina ahnitseb, ise märkamata, et võtab. Mida suuremeelsem ja tugevam on andja, seda kaastundlikum ja kõigi-rahvaste-emalikum on tema armastus. Paraku pole see tingimusteta armastus. See on sageli oma olemasolu õigustamine, süütunnete leevendamine, armastuse lootusetu ärateenimine.

Seega on siin-ja-praegu iseenese armastamiseni pikk – aga tegelikult ju õpetlik ja õnnestav – tee nii võtjatel kui andjatel. Paradoksaalsel kombel on neil, kes sel tunnetuslikul matkal kaugemale jõudnud, karmimgi tee kulgeda. Kaasteelistele soojust-valgust-armastust särada – ja peegli ees seistes mitte karta Getter Jaani kuldse laulu sõnu „me kõik jääme vanaks“. Ilmselt vähendanuks seda hirmu ühe sõna vahetamine – „me kõik saame vanaks“ – ent kuna miski siin ilmas pole juhuslik, peabki see ballaad meis teatud ärevust alal hoidma. Vanaks saamise ja jäämise teadvustamine kinnitab – meeldimise maratoni ei võida keegi. Olijad, mitte näijad jäävad.