Kati Saara Vatmanni lapselaps ilmutas end nähtamatust ilmast

Ragne Jõerand, Naised

Kuigi pisike Soone talu pärija sünnib siia ilma alles uue aasta alguses on tema vanaema Kati ehk Soone Saara tulevase ilmakodanikuga juba ammune tuttav.

“Mul on juba mitu aastat meie perre saabuva lapsega kontakt ja ma tunnend teda juba ammu. Tema tulek ei üllatanud mind, sest see laps oli enam kui pool aastat hingena siin kuskil läheduses olemas olnud.  Ta kuulub meie juurde ja ta on üks kambast. Ta tuleb täitma kohta, kuhu teda väga oodatakse ja ta ise teab, et teda oodatakse. Ta on üks kindla ja rõõmsa olemisega titt,” räägib peagi vanaemaks saav Kati veendunult. „Kui selle vana ja võimsa hingekese emme on väsinud ja tudub, silkab tulija minu sabas – ja ma näen, et loomad näevad teda. Ta on väga kaitstud ja teadlik tulija.“

Kati, kes usub juba oma enese laste ootamise aegadel kogetu põhjal hingede rändamisse ja nendega suhtlemise võimalikkusesse on kindel, et toogi hingeke on pärit tema tütre ja-või väimehe sugupuust. Tulija on nendega juba olnud.

“Ma ei arva, et see  minu vanaema oleks, kes kaks suve tagasi siit ilmast läks – nii ühesed need asjad just pole – mu isalgi ei õnnestunud ühegi minu lapsena tulla, ehkki ta tahtis – aga keegi tuttav on ta küll,”  on Kati veendunud. „Kusjuures tema tunneb mind paremini kui mina teda – olen tema teenistuses, võiks isegi öelda, et tema õpilane.“

Kati pole Soone talus ainus, kes pisikese kristall-lapse tulekut ette aimas. Katist veelgi võimsama tunnetusega on tema 6-aastane tütar, indigolaps Minni – Maria Indira.

“Minni oli üks esimesi, kes aru sai et vanem õde ootab last. Siin oli mingis x -kontekstis beebidest juttu – ilmselt seoses kahe mära paaritamisega – ja siis ta pani käed puusa ja ütles Retile, et sina ju varsti saadki beebi. Nii, et jah selle Sõnumi verbaliseeriski Minni kõige esimesena. Tal on mitmekordne nägemine nagu paljudel indigolastel ja ta näeb paljusid selliseid ajsu, mida mitmete põlvkondade inimesed ei ole näinud ja peavad ebatavaliseks, aga mina olen sellise mitmekordse nägemisega seltskonnaga juba harjunud,” selgitab Kati. „Mu sõpruskonnas on palju avanenuid, kes kuuluvad üle-planeedilisse ärganute võrgustikku – teadlased, arstid, raamatupidajad, lillekasvatajad…“

Miss Marple´i karjäär lükkub edasi

Kati on päri sellega, et rasedad naised muutuvad eriti ilusaks ja nendest hakkab õhkuma sellist ebamaist, malbet energeetikat, mis paneb kogu nende ümbruse õrnalt õhetama ka siis, kui emmed ise parasjagu nutavad või iiveldavad.

“ Reti on õrnake, pehme ja naiselik. Ta on praegu  mul sõna otses mõttes rohkem süles, kui kunagi varem. Varem oli ta lõbujanuline ega tihanud paigal olla, aga nüüd elavad väimehega koduselt ja heatujuliselt siin minu katuse all – kuhugi ei ole vaja kippuda selleks, et huvitav ja mõnus oleks. Tütar käib siin puidufirmas tööl ja tahtis minna õppima politseikooli Miss Marple`iks, aga see lükkub nüüd edasi. Aga vähemalt emapalk on tulemas, see on hea. Ja see, et mul on selline soe, pehme  ja ümmargune tütar kogu aeg kodus, see on ka väga mõnus tunne,” ei varja Kati oma rahulolu tütrega. „Koos Tulijaga saabus meie majja naer, laul ja tants – vahetult enne teda oli töö ja mure, rügamine ja sagris suhted – ja nüüd äkki me aina laulame. Loomad muide ka! Eriti juht-utt Alfa, kes tajub inimtallekese ligiolekut ja möriseb talle oma terelaulukesi.“

Uhkust ja kindlustunnet väljendab Kati ka oma tütre elukaaslase Mihkli üle, kes peab ehitaja ametit ja ütleb ämmale Emme.

“ Tulevane isa on väga kohusetundlik. Minu enda menüüs nii šeffi meest pole olnud, kui Mihkel on. Ehk oskan tütarde eeskujul edaspidi ka ise arukamalt valida ja kosmilisse kataloogi senisest täpsema tellimuse esitada? Ta on töökas, ta hoolib oma naisest kogu soojast südamest ja on erakordselt pühendanud kuju – nii noores eas ja nii mees, see on  täiesti vaimustav!” õhkab Kati, kes on oma abieludes ikka kohusetundlik teenija, viie vankri vedaja, vastutaja ja otsustaja olnud.

Oma elukogemust teab Kati, kuidas mehi hinnata ja milline väärtus on tegelikult see, kui su kõrval on mees, kes laseb sul naine olla.

“Ma olen olnud kogu aeg majapidamises ainus tegev ja toitev jõud – meespoolel on ikka ja alati olnud pakkuda sõnad ja unistused, lubadused ja pisteline osalus, kuni üldse enam ei viitsi. Ega  ka siis pole talupidamise-koormavedamise asjad teisiti olnud, kui siin majapidamises mõni nimepoolest mees on olnud. Kui ma olen – alati uskudes, lootes ja armastades – traditsioonilises mõttes abielus olnud, ega siis mehed pole mingisugused otsustajad ja tegijad  olnud – Soone Saara olen ikka mina. Kummalisel kombel muutuvad algselt nii erinevad härrased minu käes kõik ühesuguseks – süüdistavad mind samade sõnadega ja pagevad, paisates mulle üle õla täpselt ühesuguseid süüdistusi. Ise üksteist ala- ja iseennast ülevääristades loomulikult. Jah ühest küljest, mehi häirib see allajäämine – kesse ikka nii väga rõõmustaks säärase karmakoorma klaarimise käes. Kui talitad tallis ja toimetad arvutis, korraldad heinavedu ja puudetegu ja laste logistikat, lülib üsna ära, kui mehed telekapulti pihus pööritades õiendavad, miks sina otsustad, sina teed ja sina juhid. Aga teisalt – alati kui ma jätan midagi tegemata ja juhtimata ja eeldan, et nemad teevad ja (pere)mehistuvad, siis see lõppeb kokkuvõttes hävinguga, mille pean ikkagi mina tasa teenima ja kinni maksma, nii et täiesti selge on, et minu selle elu saatus on teha, otsustada, juhtida ja maksta,” on Kati leppinud sellega, et õrna naise roll jääb tal selles kehastuses elamata. „Tütre õnnistatud olukord on aidanud mul väga paljud asjad selgeks mõelda ja paratamatusega rahu sõlmida. Selleks korraks. Ega sedasorti kaevamisi ja leppimisi tuleb üha ja üha korrata. Ükski protsess pole valmis, kuni elame.“

Reti laseb end orgaaniliselt kätel kanda

Kati esimesena tuntuks saanud raamat kandis pealkirja “Naisena sündinud” ja just selle pealkirja vääriliseks peab ema Kati oma tütart Margaretat ehk kodusemalt Retit.

“Reti on väga naine, temalt võiks väga õppida ja õpiku kirjutada, kuidas ollakse tegelikult Naine. Mina ei saa seda enam õppida, kuidas naine olla – seda vähem saab, mida innukamalt iga mees mind muuta ja ümber kasvatada püüab, ilma et endal midagi vastu pakkuda oleks. Minust saab Gavroche’i tüüpi vanaema oma rajatud maailmas, mida ükski emm lammutada pole suutnud ja mis on just (lapse)lastele rajatud. Meeste käest vintskelt iseendana väljunud Emme on vilgas ja sooneline, teeb  kõik ise ära ega kannata oodata, kuniks mehed kuhugi midagi tegema loivavad.

Aga Reti on niisugune naiselik ja  pehme ning laseb end väga orgaaniliselt kätel kanda – täpselt see asi, mida mina ei ole m i t t e k u n a g  i  (venitab pikalt iga silpi –toim ) osanud, “ tunnistab Kati.

Kati on mõelnud, kuidas nii “mehise” ema kõrval on nii naiselik tütar üles kasvanud ja jõudnud järeldusele, et Reti on oma naiselikkuse pärinud ühelt vanavanaemalt, kelle prantsuse päritolust on juttu ka raamatus „Projektilaps Pärnust“.

”Meile tundub, et ta on ühte minu vanavanaemasse, kelles oli prantsuse ja rannarootsi verd, kes oli selline naiselik, klassikaline ja valgenahaline. Heledate silmade ja juustega, lopsakate vormide ja ürgnaiseliku olemusega,” oletab Kati.

Ka Kati enda norra-juurne vanaema, kes Kati tänu tema ema tormilisele eraelule paralleelselt juuditarist guvernandiga üles kasvatas kuulub “naisena sündinute” kategooriasse.

“Minu vanaema oli daam, mitte mingi pannkoogivanaema.  Tema oli kübaraga, kohvikutega, korraliku maniküüriga ja lõunamaa reisidega, laitmatu meigi, hästi õmmeldud kostüümide ja mantilitega. Jah, loomulikul ta tegi ta ka  pannkooke ja mannaputru, aga  tema kaubamärk oli daam suure tähega! Ta polnud Mama-Tarzan, nagu mina. Minust tuleb ikka see Gavroche’i tüüpi vanaema, mitte siis õunapuu otsas aga hobuse seljas,” arutleb Kati. „Oma isapoolset, mustlasverd vanaema Almat ma ei tundnud, kuuldavasti oli ta väike, ümar, kitarr kõhul, laul ja sigaret risti hambus.“

Kati  kodusünnitust ei poolda ja platsentat ei mata

Kati on päri väitega, et tütre  rasedus on ka ema rasedus. Nii hingega elab ta kaasa tütre läbielamistele, et on viis kilo juurde võtnud ja sõprade väitel õitseb ka ise nagu õunapuu, ehkki naiselik-romantilist põhjust pole selleks vähimalgi määral.

“Muidugi on see nii – see on ju minu lapselaps. Kui tüdruk sünnib, on temaga kaasas kõik munarakud, neis omakorda tulevased munarakud… See ei tähenda muidugi seda, et ma ta ära võtaks – nagu mul siin koeraema püüdis oma kutsikatega sama vanu kassipoegi oma pessa tassida – aga ma aiman juba, et hoidmist ja tuge saab  tütrel olema vaja päris palju ja ma olen selleks juba ammu valmis. See on üks väga loogiline, mõnus ja armas asjade käik,” leiab Kati, kes jagab neid ja teisi südameasju vägagi avameelselt oma Soone talu päevaraamatus Aabrami Hobulausujate kodukal.

Üheks kõige suuremaks veaks, mida vanemad oma lastele saavad teha peabki Kati just seda, kui vanemad laste elu kipuvad ära elama ja neile nende arvates sobilikku meest, elukohta ja  karjääri valima.

“Minu oma ema just nii tegi ja oli tige, kui ma viimast kuud titeootel olles temaga Ameerikasse ei sõitnud,” meenutab Kati, kuidas ta toona  üle suure kõhu vaevalt vaevalt nägi oma ema ja esimese lapse vanaema Uude maailma kadumas.

Katis ei ole kibestumist ja kahjutunnet, et tema ema tema esiklapse Richardi sünni juures polnud. Ta on leppinud paratamatusega – nii tema kui ema valikud olid kindlad, ehkki vastandlikud. Seda enam tahab ta aga Kohal olla oma esiklapselapse sünni juures Tartu haiglas, mis on suursündmuseks valitud seetõttu, et seal töötab arvukalt Murutaride eluaegseid arstidest sõpru.

“Nii paljud ustavad teekaaslased on Tartus naistekliinikus tööl, nii et me läheme sinna kui oma  koju. Täiesti ebamõeldav oleks kodusünnitus. Mina oleksin täiesti konkreerteselt kõigi oma viie lapse puhul  ise otsad andnud või oleks lastega pahasti läinud, kui ma oleksin kodusünnituse kampaaniaga kaasa läinud,” on muidu nii maalähedast elulaadi viljelev naine kindel. „Ma ei eita, et kodubeebila ideoloogidel on omast küljest õigus – aga inimeste eeldused ja füsioloogia on erinev ja meditsiin on arenenud koos inimkonnaga suuremas osas siiski meie heaks, mitte kiuste.“

Ka ei pea Kati suuremat kodusünnitajate seas populaarsest platsenta ümber toimuvast tseremoonitsemisest ja selle puu alla maha matmisest.

“Puu alla panna ja selle nagunii üles leidvatele-kaevavatele koertele sööta – nende poolt ära koristatud lambatalle lootekestade otsa desserdiks? Jah, ei aitäh…. . Ma olen kõigist oma viiest platsentast ainult ühte  näinud –  kolmanda, Brigita oma. Seda ma nägin ka ainult sellepärast, et mu sõbranna Pille Sopelmann, kes Brigita vastu võttis, tahtis mulle näidata, kui suur võib üks platsenta olla, sest ta tahtis seda elamust minuga jagada. Aga üldiselt ma pole neid platsentasid kohanud rohkem kui sünnitust lõpetava viimase pingutusena, jah,” nendib Kati.

Titte ootavad 45 aastakäigu rõivad

Kati on läbi 23 aasta, alates ajast, mil ta esimest korda emaks sai,  kokku kogunud kõik titerõivad ja  need ootavad nüüd mantlipärijat. Garderoobi suure algustähe moodustavad tema ema poolt 45 aastat tagasi talle endale käsitsi õmmeldud batist- ja flanellpluusid. Hindamatud aarded, millest paljud on  nõuka-ajale kohaselt Kati enda kootud, õmmeldud, heegeldatud ootavad oma uut elu tulevase vanaisa Alo Murutari Võrtsjärve ääres majas. Marlimähkmete õmblemist ja talongi alusel saadud majapidamisseebist helveste riivimist ja titekaka keetmist enam õnneks ei tule…

“ Mul on kõik  süstematiseeritud,  sorteeritud, suuruste kaupa ära pakitud: esimene elukuu, teine elukuu jne .Tänu sellele, et Reti on esimene emaks saaja, on  tal  vaid pakkide lahtipakkimise vaev – õigemini rõõm – ja pehme maandumine. Mul on vedanud, et mu lapsed on olnud paljud suvised, sest lapse parim olukord on tegelikult vankris, kile ja mähe tagumiku all ja üldse mitte midagi seljas. Vot see on õnnelik lapsepõlv,  ” räägib Kati.

Kuna nimi määrab inimese saatuse, siis on osaks õnnelikust lapsepõlvest ja õnnelikust elust ka inimese nimi.  Kati on seda meelt, et inimesed sünnivadki juba nimedega ja ema-isa ülesandeks on õige nimi vaid ära tunda.

“Minu lapsed on sündinud koos nimedega. Ma pole kellelegi nime pannud. Aleksander oli juba kolm aastat enne sündi Aleksander ja Minni oli  kaks aastat enne tulekut Indira. Brigita sai mu kõhu peal olles Brigitaks. Nad lihtsalt tulevadki koos nimedega, siin midagi mõelda ja mingeid nimekonkursse teha pole mõtet. Reeglina need nimed tunneb ema ära – Richardi ja Margareta nimed ütles välja Alo, mina tundsin õige nime ära ja nii jäigi. Ja väga hästi jäi,” kõneleb Kati

Kui tittede nime saamise osas on Kati veendunud, et need tulevadki koos beebiga, siis tulevase Soone talu pärija soo osas jääb Kati äraootavale seisukohale.

“Ma aiman küll, aga ma ei ütle praegu, sest see on ju mage lugu, kui mööda läheb. Ka mu nõiataridest sõbrannad hoiduvad sedasorti prognoosidest, sest olulisim on terve ja õnneliku inimese saabumine oma õppetunde saama ja ülesandeid täitma,” usub Soone Saara.

Ka vanaema võib olla seksikas

Kati ei arva, et vanaemaks saamine teeks lõpu naise elule seksika naisena.

“Vanaemadus ei muuda minus naisena midagi. Paljud naised kardavad seda, sest nad on juba enne endas midagi naisena kaotanud. Nad on end varem maha kandnud ja sellel pole vanaemadusega midagi pistmist – see on soolisuse hääbumine uue ajastu lävel tekkinud trügimises,”  arvab Kati, kes kroolib Veevalaja ajastusse vägagi naisena.

Traditsiooniliselt käib ühe poole vanaemaks saamisega kaasas ka teise poole vanaisaks saamine. Murutaride peres saab õnnelikuks vanaisaks Alo Murutar, kes pani nime ka nüüd ise emaks saavale Margaretale. Reti isa suhtus  Kati sõnul vanaisaks saamisse konservatiivse heatahtlikkusega.

”Ta  peab vajalikuks teha tähtsat nägu, aga üldiselt ta on siiski mõnus. Ma olen täiesti kindel, et temast tuleb ülišeff vanaisa.”

Kasuvanaisasid Kati poolt tema lapselastel olema ei hakka ja praeguse abikaasa suhtumised Soonele ei jõua, kuna Terminaatori-hüüdnimeline mees on juba viis kuud võõrsil oma vagusid vedanud.

“Mis tal sealt distantsilt ikka arvata. Täiesti kindel on, et ta püsib kenasti seal põhjaosariikides ja nii on meile kõigile parem. Eh-neh, lahutamisuudist siit meedia ei saa – nimetame asjade seisu kaugsuhteks, mille puhul pole õieti midagi lõpetadagi,” arutleb Kati asjalikult tunnistades, et mõtleb hoopis muudele eluliselt olulistele asjadele – homme tuleb majja tuua kaks kitse, kelle abil üles kasvatada vasikas, kes hakkab lapselapsele piima andma – märade tiinust tuleb kontrollida, noored jäärad teistele taludele üle anda, et endale jääv sugumürsk saaks segamatult tegutseda ja kevadise tallenoosi valmis nohistada.

Olgu maailm Kati ümber milline tahes ja elukeerdkäigud kuitahes keerulised, ühes on Kati 100 % veendunud: vanaemaks saamine on tema elule andnud uue hingamise.

“Ma pole mingi vihane vanainimene. Olen hästi nooreks muutunud selle möllu käes ja kuna olen parimas eas parima kamba pealik, siis muretsemise olen ära lõpetanud ja pärast paariaastaseid unehäireid ja paanikahooge magan nagu muumimamma. Praegugi kargan siin mopi ja lapiga ringi ja muudkui lõugan Escucha (see on hispaaniakeelne versioon Ott Leplandi loost “Kuula” – toimetaja). Kui äsja tänu kodu hoidnud noorpaaridele – ka Brigita suvitas oma väljavalituga siin – Soomes seiklesin, huilgasin sõbrannalt laenatud Fordi-rääbisega tuhatkonda kilomeetrit läbides kogu oma repertuaari läbi – pekki see autoraadio! Ma tunnen, et ma pole üksi. Mu tütred ja nende elukaaslased on kaitsva ringina ümber ja ligi ja panevad vägisi laulma. Võimalik, et see väike inimene, kes on sündimas, annab samuti mulle enesekindlust ja tuge ning on kõik mu jalad maapeale pannud. Ma ju tean, et sealt tuleb mulle äärmiselt tark ja lähedane sõber kauaks ajaks. ” on Kati veendunud.

Ragne Jõerand

Väike, aga lootusetult kindel nõiaring

Kati Saara Vatmann

„Viimane eestlane kustutab lahkudes tule,“ muigas kibedalt üks ehitajana töötav rockmuusik-näitleja, kes polnud samas Soomes oma tervise hinnaga rabeldes ja tegelikku elu edasi lükates juba kaks kuud palka kätte saanud. „Minusugused on kenas väikeses, aga lootusetult kindlas nõiaringis. Me, vist juba sajad tuhanded , ei taha elada riigis, kus pool palgast kulub toidu peale ning elektrihinna kahekordistudes läheneb see summa sajale protsendile. Keegi pole sündinud selleks, et laulda söö-ja-situ-vorsti-venib-laest.

Võõrsi-tööandjad teavad meiesuguste suluseisu ja sõlmivad endale kasulikud lepingud või jätavad üldse sõlmimata – las hädaliste hordid rügavad, Soome on ju vaja üles ehitada…“

Üks ettekandja, kes jättis välismaale imet vaatama minnes oma teismelised lapsed üksinda üürikorterisse, korteriomaniku ja sugulaste armust elama, sõnastas olukorra nii: „Me mõtleme, et läheme kodust kallite juurest ära ajutiselt – teenime sellise ja sellise põrgulikult puuduva summa, tuleme tagasi ja elame õnnelikku pereelu edasi. Hujat. Lugesin siin netist Sven Kivisildniku kerjusahvide lugu ja mõtlesin mornilt – minust räägib, sinder. Vaatasin Juliet Binoche’iga filmi „Naised“ – ka litsidena ülikooliraha teenivad tüdrukud on nagu mina. Jah, prostituudid mõtlevad ju samamoodi:  ei saada teada, mida ma vahepeal teen  – olen tugev ega lähe alandava lisateenistuse käes katki – investeerin praeguse perkele-perioodi tulevikku…“

Just kõigi nende, keda Tallinn-Helsinki orjalaevad tuhandete kaupa kuu peale ja kuke suhu sõidutavad, lootus, et see on ajutine, keegi ei saa teada ja tulevikus terendab tõotatud maa, teevad meie kerjusahvid kaitsetuks.

Ei saada teada? See on ebaeetiliste tööandjate trump, mille abil niigi odav tööjõud lihtlabasel viisil üle lasta ja igasuguste sotsiaaltagatisteta jätta. Palka ei maksta kas üldse või makstakse pisitasa, nii et orjal on küll elamise raha, aga koju saatmiseks – milleks ta ju kodust ära läkski! – ei jää midagi. Sellise alanduse ja ummikseisu kroonib üksindus ja perekonnatus, mis sõidutab mõnedel katuse viltu (nagu juhtus ühe mu tuttava kuivalejäänud eksmeremehega, kellest sai alamakstud puuraidur),  teistel ütleb tervis kroonilise stressi käes üles (nagu koges poolpõrandaalusesse vabrikusse trehvanud kontorirott, kellel lõhkes peensool).

Millisest tulevikku investeerimisest me enam räägime? Äsjasel tööreisil Soome mitmeid linnu läbides ja paljusid inimesi külastades veendusin, et kolme kohaga tööd vihtuvad soomlased ise rabelevad küll jah tuleviku suunas. Ahtas nõiaringis võõrsil vintsklevad eestlased aga orjavad minevikku. Neil on kaelas rumalusest ja ebaõnnest kaela saadud võlad, ettearvamatute arengute tuules ületamatuks kujunenud halvad laenud, valede valikute viljad – vale elukaaslane, amet, elukoht, pühendumised.

Tulemuseks on tagajärg – väärikus ees, muud inimlikud õilsad omadused taga, kulgeb kiire ja pöördumatu allakäik. Vallanduvad valed – nii endale kui kodustele – ja vargused nii koduste kui tööandjate või kellegi kolmanda tagant.

Olen kõrvalt jälginud mitme haridusega tegijameest, kes on Kalevipojana poole aasta jooksul vähemalt viis korda töökohta vahetanud, sest vahendusfirma, kes ta kotti ajas, jättis ta alakasutatuna hirmkallisse üürikorterisse ooteasendisse tiksuma. Järgmised tööandjad õnnistasid teda kõikvõimalikes kontrollimatutes pärapõrgutes masendavalt madala palgaga, kesiste töötingimustega, koledate üüripindadega, lubatust astmeid alama positsiooniga. Süveneva deprekaga kaasnes päevas kahe paki suitsetamine – 10 eurot – kümne õlle manustamine – enam kui 20 eurot – ja hasartmängud külakõrtsi nurgas peibutavate automaatidega.

Kodustele laekus lubatud majapidamisraha asemel keerutamine, valed, salajane uute töökohtade otsing, pidev telefonikõneaja lõppemine, võimetus arvutisse lävima pääseda – ning igas kohas lõpuks ikka ja jälle joogisena tööle ilmumine, sest suhtlemisvaegus viis aina külakõrtsi ja eilne päev venis vines tänaseks…

Sellise asja nimi on vaimne, emotsionaalne ja olmeline allakäik, mille tagajärjel nõiaringi takerdunud inimene ei suuda end enam isegi liinibussiga mööda põhjaosariiki paremate jahimaade otsingul ringi liigutada – jääb oma lühikese keti otsa lõksu, kuni see ta üles poob. Totaalsesse nulli prantsatamine kasvatab abitust, kaob igasugune kontroll nii enda, finantside kui inimväärikust mõõtvate eluvaldkondade üle.

Maksan ära ja hakkan elama? Tean ärinaist, kes Lindatütrena – sobib vist Kalevipoja vasteks? – läks tasa teenima kümmet tuhandet euromiinust, sellele lisandus litsentse-lube-tunnistusi-koolitusi-proovipäevi-sõidurahasid makstes veel 4000. Suutis koju jupikaupa 1000 saata – aga võlgu tehes (ja oh piinlikkust, vargusi kompenseerides) kasvatas kohe 2000 puuduvat eurot otsa.

Meeleheitel koduperenaine, kelle rootslasest mees maha jättis, kirjeldas: Eesti sõpruskond hääbub, sest koduskäimiseks pole raha, Soomes sõpruskonda ei teki – ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise – ei-keegil pole ei-kedagi.

Suurfarmi sitaviskaja-lehmahooldaja, kes sel viisil oma põllumajandusülikooli haridust rakendas, kurtis: naine on kodus meie oma majapidamise ja veistega, laste ja maksmata arvetega üksi – ja mina muutun siin silohaisus aina paranoilisemaks, kardan, et mind-vääritut petetakse, tean ka ise, et olen õel ja väiklane, aga ei suuda jätta sõimlevaid-süüdistavaid sms-e saatmata, joon kordades rohkem kui kodus, harvadel koduskäigujuhtudel panen samuti tina, nagu ei kunagi varem ja näen ise ka, kui kiiresti alla käin.

Tulge tagasi, kodumaa pojad? Siin ootavad teid 300-500eurosed palgad – seal sööte-suitsetate-napsitate kuu jooksul tonni olematusse, harjuge ilusal isamaal kolmandiku hävitamisega hakkama saama… Aga naised on juba meesteta harjunud. Naised ei taha koju kakerdavaid kangelasi lisaks kõigile koormistele taas ülal pidama hakata. Kodus pigem kardetakse kui oodatakse rütmihäire tekkimist pees perepea kujul.

Kas õnn peitub siis rahas, võib retooritseda. Vastakem küsimusele küsimusega – mis on raha? Ekvivalent. Raha makstakse tööks vormunud annete, hariduse ja oskuste eest. Mida nadim panustamise pakett, seda hädisem palk ja seda olematum elukvaliteet.

Olematu perepea seda aga ühel kurval päeval enam ei mõista. Ahastus tekitab valikulise vaegmälu ja lonkava loogika. Ta ei oska ega julge mõelda, kuidas pere tema äraolles majandab, kuni tekib kinnistunud viltuse-katuse-sündroom: tegelikkuse eitamine, ebaadekvaatne minapilt, ala- ja üleväärsuskompleks üheaegselt. Oo, mis meeliülendav on nõiaringi sattunud kaasa küljeluul kodus perelaevukest pinnal punnides kuulda:  helista mulle, mõtlen vaid sulle – ,aga mul pole kõneaega – tee järjekordne ülekanne, mul pole kuukaardi ostmiseks raha – tee midagigi, et meie abielu püsiks…

Aga naine, kes valmistub lapsi kooli saatma, teeb talveks hoidiseid, laob küttepuid riita, vahetab tapeeti ja sõdib kartulimädanikuga, ei jaksa enam küsidagi – kuhu me siis selle kuukaardiga seal kusagil sõidame ka, nõiaringis nannipunn? Mis asju ja milleks ja kuhu õigupoolest ajame? Nõiaring on kasvatanud nii palju valesid, et naine ei taha järgmisi neist kuulda – napsisel mehel ununevad eelmised luisked, järgmised, vastupidised, alandavad nii valetajat kui kurba kuulajat.

Sven Kivisildnik kirjeldas nurkasurutud kerjusahvide orjameelsust ja elunormiks kujunenud suhusaamist metafoorselt – banaan suus, pees ja muus. Ehk on sedasorti banaani-installeerijate üldnimetus” looduslikule valikule alla jäänud”? Äkki peabki sellistest eluks kõlbmatutest plats puhtaks saama, et teistel oleks ruumi ja karget energiat eluga edasi minna? Ilmselt nii ongi. Rada vabaks! Paraku on orjalaevad sääraseid meeleheitel-krabulas-vilavasilmseid-pomopoosiga-halbade hammaste ja lääpas kingadega luusereid nii tulvil, et tekib tõsine muretunne – kas viimne eestlane ongi peagi lahkudes valgust kustutamas? Ei, vennikesed, eestlannad jäävad. Naine jääb – ja on ise piisavalt Nõid, et mitte nõiaringi sattuda. Nii on näidanud Eesti ajalugu.

Gerly Meister

Undas kõle tuul, tibutas kerget vihma ning sügis näitas hambaid. Pisike hall poni seisis nukralt puu varjus, nina norus ja silmad kinni pigistatud. Ta teadis, et peagi tuleb jälle talv koos pakase ja näljaste huntide karjadega. Iga aastaga tundis poni, et tal on järjest raskem talve üle elada. Ta kartis, et käesolev võib jääda  viimaseks.

Väike poni mäletas, et aastaid tagasi tuli ta koos emaga lagendikule sööma. Siis oli ta alles varss . Ema võttis mahlakal rohumaal söömist tõsiselt aga väike ponivarss kepsles mängeldes ringi. Ta mäletas, kuidas  märkas kirjut liblikat ning kepsutas tollele järele. Liblikas lendas õielt-õiele kuni kadus. Kui väikene poni lõpuks liblika silmist kaotas ja ringi vaatas, polnud ema enam kusagil. Ümberringi oli võõras maastik, võõrad puud, võõrad kivid. Isegi lõhn oli võõras ja ema lõhna väike poni ei tundnud ühegi ilmakaare poolt. Ta jooksis ühele ja teisele poole, kappas kolmandaski suunas aga ema ei olnud.

Sellest ajast peale oli väike poni ekselnud mööda ilma. Kunagi polnud ta sattunud ühegi tuttava paiga ligi. Ometi teadis ta, et kusagil on üks talumaja, mille juures  tall avarate boksidega, ning ühes neist elab tema ema. Aga kõik kohad, kuhu ta sattus, olid võõrad.

Ta kraapis talvel lume alt jäätunud rohututte ning näris külma puukoort. Ta varjus kibedate sügistuulte eest pisikeste kidurate põõsakeste taha. Ta jooksis elu eest talvel nälginud ja meeleheitlikult toidupalukest otsivate huntide lõugade vahelt pääsemiseks. Süda rinnus tagumas ning kiirest jooksust hingeldades varises ta pääsenuna lumele puhkama.  Poni jalad olid küll muutunud tugevamaks ja sitkemaks, kuid talviti kimbutas peale huntide ka nälg, mis kippus ponikese jõuraasude kallale. Nii elas väike poni vaevu vaevu üle ka selle talve.

Saabus viies kevad ajast, mil poni lagendikul ema silmist kaotas. Õied puhkesid ning tärkas mahlakas toitev rohi, millest tuli võtta viimast. Linnud ehitasid pesi ning ka teised metsloomad valmistusid peenikese pere saabumiseks. Metskitsed kepslesid lagendikel ning uudistasid räsitud moega sagris kasukaga poni, kes isukalt rohusuutäisi ahmis. Peagi asendus poni kohev talverüü sileda ja läikiva suvekarvaga. Päike ja vitamiinirikas toit tegid oma töö.

Kevadest sai märkamatult soe suvi. Ühel kenal ja päikesepaistelisel päeval lesis väike poni aasal ning lasi kuldsetel kiirtel end hellitada. Tema ninasõõrmed tõmbasid endasse maapinna ja lillede joovastavat lõhna. Selles lõhnas oli midagi erilist. Midagi, mille poni oli juba ammu unustanud. Ta liigutas sõõrmeid ning püüdis tabada, mis oli selles lõhnas erinevat eelnevate suvede lõhnadest. Ta haistis midagi tuttavat, midagi hirmutavat kuid samas meeldivat. Hoolimata mõnusast rammestusest lihastes ajas poni end püsti. Ta tardus paigale. Kümnekonna meetri kaugusel seisis väike inimlaps. Pisike tütarlaps, umbes kaheksa aastat vana. Tal olid heledad lokkis juuksed ning pisike punasemummuline suvekleidike. Käes hoidis tüdruk lillekimpu. Väike poni ja väike tüdruk seisid vaikides ning vaatasid teineteist. Siis inimlaps  naeratas ning sirutas käe. Poni võpatas kergelt. Ta ei teadnud mida teha. Instinktid käskisid joosta eemale võimalikust ohust kuid süda naelutas jalad paigale. Tüdruk lähenes sammhaaval ning peagi oli ta käsi poni ninale nii lähedal, et puudutas õrnalt pikemaid karvakesi tolle mokkadel. Nüüd tundis poni juba selgelt seda lõhna, mille virvendus õhus oli ta jalgadele tõusma sundinud. See lõhn tungis esile poni mälusopist. Tal meenus see aegadest, mil ta elas veel tallis koos vana märaga ja puutus iga päev kokku inimestega. Süda ütles väikesele ponile, et seda inimlast ei tule karta.

Väike tüdruk tõmbas käe vaikselt poni nina juurest eemale ning pöördus ringi. Ta hakkas tasakesi astuma suunas, kust ta just oli tulnud. Iga paari sammu järel tüdruk seisatas ning pööras tagasi vaatama. Ta soovis, et poni talle järgneks. Ponike kõhkles, kuid astus areldi väikeste sammukeste kaupa lapsele järele.

Nii aeglaselt kõhklevate sammude kaupa jõudsid nad pisikese majakese juurde. Maja ümber oli imekena aed täis kõiksuguseid erinevaid lilli ja taimi. Aia ääres oli väike puukuur ning laut, kust kostus lehmade ammumist ning kanade kaagutamist. Aiakese ühest äärest sai alguse suur mets ning teisest äärest lai aas, mida mööda poni ning tüdruk olid majakeseni jõudnud.

Hetkeks lõi ponikese jalgadesse tahtmine joosta eemale sellest kohast. Joosta ja mitte enne seisma jääda kui enam märkigi inimesest ega tema elupaigast pole. Miski aga sundis poni paigale.

Poni seisis kivistunult paigal ka siis kui väike tüdruk majja jooksis ning mõne aja pärast sealt väljus, kaasas üks mees. Mehel olid lahked silmad, aga karmid näojooned. Poni võpatas, kuid jäi paigale. Teda hirmutas asjaolu, et mehe parem käsi oli peidetud selja taha. Mees liikus aeglaselt kuid kindlal sammul poni poole. Kui ta oli piisavalt lähedale jõudnud, võttis ta käe selja tagant nind poni nägi mehe pihus köit. Käsi köiega sirutus poni kaela poole ning juba puudutas kare nöör poni kaela. Väike poni hirnatas, pöördus ning kihutas tuhatnelja tuldud teed tagasi, kuni lõpuks hingeldades seisma jäi.

Poni hinges valitses segadus. Ta teadis, et kui ta jääb vabadusse, siis ei pruugi ta enam järgmist suve nähagi.

Kui väike tüdruk,nimega Miia, mõne aja pärast kanu söötma läks, nägi ta väikest poni väravas seismas. Miia naeratas ning avas värava. Poni kõndis aeda ning hirnatas vaikselt. Ta oli oma valiku teinud.

Miia tegi lauta ponile aseme ja pani sinna hunniku lõhnavat heina ning porgandeid, kuid poni valis puhkamiseks väikese lohu marjapõõsaste vahel. Sel ja veel mõnel järgneval ööl magas poni rahutult. Ta virgus iga väikse krõbina peale ja alateadvus oli pidevalt valmis põgenemiseks. Instinktid olid tugevad. Iga päev lasi Miia väikese poni väravast välja mahlakat rohtu sööma ning jättis aiaaugu irvakile nii, et poni sai igal ajal tulla ja lesida oma turvalises lohus marjapõõsaste all. Aeg-ajalt vaidlesid Miia ja ta isa teemal, kas tüdruk ei peaks proovima poniga ratsutada. Miia ei soovinud seda, kuid ta isa arvas, et siis oleks ponilgi talus oma otstarve, kui ta välja õpetada. Siiski jäi, kuidas Miia soovis, ning poni sai edaspidigi nautida vabadust minna ja tulla. Miia ja poni vahel arenes aastate jooksul piiritu sõprus ning usaldus. Vahel, kui poni päiksevanne võttis, istus Miia tal selja peal ning sügas mõnuleva poni turja. Mõnikord juhtus, et poni tõusis ning Miia jäi talle selga istuma. Nad tegid niimoodi pikki jalutuskäike mööda põldu ja metsa. See oli piirideta ratsasõit, ilma sadula ja kammitsevate rihmadeta. Miia ei soovinud poni usaldust kuritarvitada.

Möödusid aastad. Miia kasvas ning pidi hakkama koolis käima. Nende koosveedetud aeg vähenes, kuid usaldus ja sõprus ei kadunud. Ka poni vananes. Ta oli rahul eluga, mille oli valinud. Ta oli tänulik vabaduse ja sõpruse eest mida Miia talle pakkus.

Kui Miia isa suri, leidis neiu oma sõbrast lohutust. Aeg möödus ning noor neiu leidis enda kõrvale elukaaslase. Mõned aastad pärast seda suri ka väike poni. Miia kurvastus oli meeletu, kuid teda rõõmustas koosveedetud ilusate aastate meenutamine. Miia teadis, et sellist suurt sõprust ei leia ta enam ei loomade ega inimeste seast. Tema lemmikpaigaks mõttehetkede veetmiseks jäi alati väike lohuke marjapõõsaste all.

GERLY MEISTER

Katrin jalutas mööda kevadist metsarada. Ta armastas metsas jalutamas käia ja oli sama rada pidi käinud juba mitu aastat igal õhtul. Talle meeldis jälgida kuidas loodus aastaaegade vaheldudes muutub ning kohtuda teel juba tuttavaks saanud metsaasukatega. Siin elas siilipere,kellele Katrin aeg-ajalt pesa lähedale alustassile piima valas ning tuttav oli ka rebane,kes vahest oma ootamatu ilmumisega katrinit ehmatas. Samuti võis siin aeg-ajalt kohata noormeest kes oli pärit teispool metsa asuvast talust. Poiss käis siin metsades ratsutamas oma ilusal kõrvil märal. Katrin polnud kunagi leidnud julgust poisiga juttu teha,et küsida kas ka tema võiks kunagi ratsutama tulla.

“Ükskord ma seda teen”,arutles Katrin endamisi. Katrinile meeldisid väga hobused. Nad tundusid nii omaette ja majesteetlikud olevused. Tüdruk jalutas vahest läbi metsa  poisi maja juurde ning istudes ühel suurel kivil kopli ääres vaatas neid ilusaid loomi tundide viisi. Ta ei teadnud hobuste maailma kohta midagi ja võis vaid unistustes kapata üle heinamaa ,tuul kõrvus kohisemas. Päriselus tundis ta ,et aukartus nende suurte loomade ees takistab tal neile isegi piisavalt lähedale minna,et võiks suruda oma sõrmed nende pikka lakka.

Ka täna lootis Katrin kohata noormeest,et siis julgus kokku võtta ning hobuste kohta küsida. Ta teritas kõrvu,et kuulda kapjade astumist pehmel samblal. Hobused polnud ainus põhjus,miks Katrin poissi kohata tahtis. Iga kord teda nähes käis tüdruku kehast läbi soe voog ning ta süda hakkas kordi kiiremini põksuma. Ilmselgelt oli ta poissi armunud.

Korraga jäi neiu seisma märgates midagi ebatavalist. Kraavipervel põõsa all lesis mingi suur pruuni karva kogu. Hetke jooksul oli tüdruku tunne ,et tahaks jooksu pista. See võib olla karu või mõni muu suurem kiskjaline loom. Katrin kõhkles hetke ,ning nähes,et karvane kogu ei näita välja elumärke ,liikus ettevaatlikult lähemale.

Korraga kogu liigatas ning tüdruk kargas kiljatades paar sammu eemale. Paigale sundis teda jääma see, et pikema rohu seest tulid nähtavale looma jalad. Need ei sarnanenud millegi poolest karu ega mõne muu kiskjalise küünistega käppadele. Need olid pikad ja peenikesed ning jalgade otsas olid……..kabjad. Katrini süda peksles kui ta liikus sammhaaval loomale lähemale. Kogu oli nüüd jälle liikumatu. Kui tüdruk oli juba piisavalt lähedal nägi ta maapinnal lamavat hobust. Mida tegi hobune metsas põõsa all? Loom oli kondine ning hingas vaevu. Tema näost vaatasid vastu suured tuhmid silmad mis piidlesid hirmunul pilgul lähenevat tütarlast. Hobune kergitas nõrgalt pead,et tulijat paremini näha. Ta proovis tõusta kuid need olid jõuetud katsed. “Kust sa küll siia said ? Mis sinuga juhtunud on ?” ,sosistas tüdruk vaevatud loomale. Katrin teadis,et kui ta kohe midagi ette ei võta ,siis hobune sureb. “Ma tulen kohe tagasi, pea vastu!” ütles ta vaikselt ning jooksis edasi talu poole. “Seal leidub kindlasti keegi kes aitab,nemad ju teavad hobustest kõike”,lohutas neiu end.

Maja hakkas juba puude vahelt paistma. Järsku märkas Katrin talu poolt lähenemas ratsanikku. See oli noormees oma kõrviga. Poiss jättis tüdruku juurde jõudes ratsu seisma ning vaatas neiule esimest korda silma. Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega ratsanikule ette ning vajus siis kännule istuma.Nii väsinud oli ta kiirest jooksust.

“Anna käsi!”, lausus poiss meeldiva maheda häälega. Mõnes teises olukorras oleks Katrin õnnest minestanud kuid praegu polnud aega kaotada. Loom oli hädas. Tüdruk ulatas poisile käe ning noormees tõmbas ta järsu liigutusega enda ette sadulasse.

“Juhata teed”,käskis poiss äreval häälel.

Paari hetke pärast olid nad juba paigas ,kus Katrin oli looma lebamas näinud. Hobune polnud oma asemelt liikunud, kuid tal oli õnnestunud end veidi püstakile ajada. Teist mära nähes hirnatas ta vaikselt ning tõmbas sõõrmetesse teise hobuse lõhna.

” Nii,kuula mind nüüd. Võta mu ratsu ja sõida nii kiiresti kui suudad mu vanemate tallu. Ütle neile, et Kevin saatis su.Seleta lühidalt ja kiiresti ,milles probleem. Las nad võtavad treileri ja veel mõndagi vajalikku ning juhata nad siia. Kärme tegutsemine võib selle hobuse päästa!”, jagas noormees Katrinile juhtnööre ise vaikselt haige looma poole liikudes.

“Aga ma ei oska…….”,

” Hoia lihtsalt kõvasti kinni ja lase Moonal joosta. Roni sadulasse!”

Katrin vinnas end suure vaevaga kõrge looma selga. Kevin tuli,haaras ratsmetest ning juhatas hobusele õige suuna kätte.

” Suru talle nüüd kandadega vastu külgi ja hoia kõvasti kinni!”, õpetas Kevin.

Tüdruk tegi nagu öeldud ning mära kihutas tuulekiirusel kodu poole galoppi. Õhk vihises Katrini kõrvus ning hingatagi oli raske. “Selline on siis minu esimene ratsutamiskogemus”, käis Katrinil mõte läbi pea.

Peagi oli ratsu oma hingetu ratsanikuga koduväravas ning värisevate jalgadega neiu ronis sadulast alla. Ta võttis hobuse käekõrvale ning läks väravast sisse. Juba eemalt nägi ta talli juures sõnnikukäruga keskealist meest. Mees märkas ka kõhklevat neiut ning astus lähemale. Nähes poja ratsut ratsmeidpidi tüdruku peos mees ehmus.

“Kus Kevin on ? Kas midagi juhtus?”

“Keviniga on kõik korras aga….”. Ikka veel hingetu Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega maha. “Kevin ütles ,et te läheksite treileriga sinna ja võtaksite veel vajalikke asju kaas. Ma ei tea mida ta nende all mõtles”.

Mees võttis Katrini higisest pihust ratsmed ja kiirustas hobusega talli poole. Mõne aja pärast jooksis ta sealt välja ning temaga oli veel kaks nooremat meest. Kevini isa viipas katrinile ning nad istusid autosse,mille taga kahekohaline metallikpunane treiler.

Kevin oli seljast võtnud oma fliisjaki ning heitnud selle nõrkenud hobuse turjale. Maapind oli alles niiske ja hobuse karv märg. Mära pilk oli rahunenud ning ta ei värisenud enam. Kevin oli teda paar korda tõusma ärgitanud kuid mõtles siiski hobuse jõuvarud säästa ajaks kui vanemad treileriga jõuavad. Poiss veidi muretses tüdruku pärast,kelle ta nii kergekäeliselt oma ratsuga teele oli saatnud. Ta kartis et neiu võis poole tee peal kuskile maha pudeneda ning viga saada. Poiss ohkas kergendatult kui põõsate tagant ilmus nähtavale maastur punase hobuveokiga. Ka mära kergitas pead,et paremini näha. Ta silmisse ilmus taas kerge rahutus. Autost hüppasid välja Katrin, Kevini isa ning paar sulast.

“Tulge siia!” hüüdis Kevin ning viipas käega. “Aga ettevaatlikult”, hoiatas ta siiski igaks juhuks.

Kevin võttis isa käest köie ning libistas selle vaikselt üle hobuse pea. Siis tõusis ta püsti ning sikutas köiest õrnalt.Mära tegi katse tõusta ning mehed asusid kohe teda kerest toetama. Nad ei tohtinud lasta loomal tagasi oma asemele vajuda kui ta on suutnud end juba veidi kergitada. Kevin meelitas eest rohkem sõnadega kui köiest tirides ning tundus,et see rahustas ning julgustas hobust tõepoolest end kokku võtma. Ka Katrinil,kes kõike toimuvat kõrvalt jälgis, tekkis hinge seletamatu rahutunne. See Kevini hääl,millega ta loomaga rääkis…see oli midagi väga erilist. Sellest õhkus soojust ja südamest tulenevat soovi aidata. Nüüd oli Katrin juba täiesti kindel, et hobune on heades kätes ning tuleb oma nigelast olukorrast tervena välja.

Kevin ja mehed olid jõudnud niikaugele,et mära seisis jalgel. Need küll värisesid ning tundusid igati ebakindlatena kuid see oli suur edusamm. Hobuse jaoks oli see olnud meeletu pingutus ning Kevin lasi tal mõne hetke lihtsalt seista ning end koguda. Ka meestel oli nahk rassimisest märg. Kuigi hobusest oli järel vaid luu ja nahk, oli tegu siiski suurekasvulise loomaga.

Katrin ei pidanud vastu ning küsis vaikselt poisi käest:” Kas temaga saab kõik korda?”

“Seda on veel vara öelda. Tema olukord ei ole kiita. Ta on tugevalt nälginud ning ka veepuudus on tõsine probleem. Tundub,et ta on siin juba tükk aega lebanud ja külmetanud. See kõik toob kaasa omad probleemid. Kui me ta vaid nüüd talli treilerisse ja talli saaksime,oleks kõik märksa kergem.”

Hobune seisis peaaegu veoki kõrval ning allalastud trapini oli teha vaid mõned sammud. Kevin silitas õrnalt looma kõhna kaela ning sositas midagi. Katrin ei kuulnud,mida poiss rääkis aga oli kindel, et ta julgustas looma edasi liikuma. Mehed seisid kahel pool hobust,valmis teda toetama kui ta peaks tasakaalu kaotama. Mõne hetke pärast väristas hobune lakka ning kõigi suureks rõõmuks astuski trapile vajalikud sammud lähemale.Kevin tõmbas ettevaatlikult köiest ning ebakindlate sammudega komberdaski vaene loom talle treilerisse järele. Kartin ohkas kergendatult. Kevin teadis,et on vara veel hõisata. Nende kordaminek võis veel pöörduda.

“Kas tuled kaasa?” küsis poiss Katrini käest kui oli trapi üles tõstnud ning kinnitanud.

“Ma..ma vist ei saa täna kauem väljas olla”, lausus tüdruk märgates, et metsaalune hakkab juba vaikselt hämarduma. “Pean koju tõttama.”

“Olgu. Aga sa võid ju homme talusse tulla kui sa soovid.”

Katrini hing hõiskas sees.

“Jah,ma tulen kindlasti”, naeratas ta poisile ning pööras siis minekule. Ta kuulis ,kuidas  mootor käivitati ning auto õrna koormaga ettevaatlikult kohalt liikus.

“Pea vastu!” sosistas tüdruk tagasi vaadates.

***

Pärast seda õhtut jäi Katrin haigeks. Küllap oli jahedal õhtul närveerimisest higistades külmetanud. Tal oli kõrge palavik ning kõik see aeg nägi ta unenägusid kõhnast ja nõrkenud hobusest kes lamas põõsa alla ja vaatas suurte abipaluvate silmadega inimesi ,kes temast ükskõikselt möödusid. Katrin üritas meeleheitlikult neid kinni pidada ja seletada ,et loom vajab abi ning et keegi midagi ette võtaks. Kõik möödujad olid nagu transis ega kuulnud ning näinud midagi. Nad olid silmitud ja kõrvutud, võimetud kuulma või nägema abitut looma ja ahastavat noort tüdrukut.

„Appi! Aidake keegi ometi!“ hüüdis ta läbi une.

Vanemad,kes juhtunust midagi ei teadnud vaatasid teda kaastundlikult ning lootsid tütre kiiret paranemist.

Ka siis kui tüdruk hakkas tervemaks saama kõikus ta tihti une ja ärkveloleku piiridel ning nägi luupainajaid  kurbade silmadega surevatest hobustest.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tundis Katrin ennast juba päris hästi. Ta keha oli küll haigusest kurnatud kuid pea oli selge ning palavikkugi polnud enam. Ta oli haige olnud kaks nädalat ja ta ei mäletanud sellest peaaegu midagi.

Tüdruku vanemad hingasid kergendatult kuna see oli ka nende jaoks väga raske aeg olnud. Veel mõni päev edasi ning Katrin tõusis juba voodist. Ta sõi isukalt ja tarbis vitamiine,mis andsid tagasi haiguse poolt viidud jõu. Nüüd lubas arst teda juba ka välja ning kinnitas ,et haigus on täielikult taandunud.

„Hommik!“ hõiskas Katrin  söögitoas einestavatele vanematele.

„Hommik sullegi!“ vastas ema rõõmsalt vastu.

„Nonäed, meie uinuv kaunitar ka voodist lahti saanud“ nokkis isa muiates. „Muide“ tegi ta järsku kavala näo „ Sind käidi otsimas, korduvalt“.

„Kes mind otsida võiks? Sõbrannad on kõik suveks mööda ilma laiali. Minu teada ei tohiks ükski siinkadis olla.“

„ Noh see küll eriti sõbranna moodi välja ei näinud. Pigem nagu…..sõber või nii“ pilgutas isa silma.

„Ahh ?“

„Noojah. Paar päeva hiljem kui sa olid just haigeks jäänud saabus meie õuele sõna otseses mõttes prints valgel hobusel. Njah ,hobune küll valge polnud aga noormees andis printsi möödu välja küll“ seletas isa. Ema noogutas kaasa.

„Issand! Ja ta käis siin mitu korda?“

„ Jaah. Kui sai teada,et sa haige oled siis käis ikka küsimas su käekäigu üle.“

„Ma pean minema. On midagi väga olulist……Söön hiljem.“

Katrin polnud eales niimoodi rattaga kihutanud. Peagi oli ta juba tuttavas taluväravas ning ronis oma sõiduvahendilt maha. Ta avas värava ning kõndis vaikselt hoovi. Õues polnud kedagi näha kuid talli poolt kostus hobuste hirnatusi ja vaikset jutukõminat. Katrin jalutas sinnapoole kust hääli kuulis ning leidis end peagi kõndimas mööda talli vahekäiku. Kahel pool teda sirutasid uudishimulikud hobused kaelu et tõmmata sõõrmetesse  võõrast lõhna. Katrin nägi eespool inimeste varje ning liikus kõheldes sinnapoole.

„Tere tüdruk!“

Katrin ehmatas meeletult , sest mees,kes teda kõnetas ,astus järsku välja tühjast boksist ,millest tüdruk just möödunud oli.

„Tere!“ vastas neiu, kui oli ehmatusega rütmist kõrvalekaldunud südame jälle õiges taktis põksuma rahunenud.

„Kas tulid ratsutama ?“

„Ei….ma arvan ,et mitte. Ma otsin ühte hobust. Õigemini tahaksin teada kust ma kevini võiks leida?“

„Millist hobust sa otsid? Kevin peaks muide olema seal talli taga platsi peal. Tegeleb seal ühe loomaga.“

„Aitäh. Kas ma võin sinna minna?“

„Eks ikka“ vastas mees ning naeratas.

Katrin kõndis mehe osutatud suunas ning talli tagumisest uksest väljudes leidis ta end suure platsi servast. Liivatatud ala ühes nurgas oli ringikujuline tarandik, kus tüdruk märkaski liikumist ning tundis ära ka tuttava kuju. Ta astus lähemale. Kevin seisis piirde ääres, seljaga tüdruku poole ning jälgis kõrge  kõrge terava turjaga hobust, kes mööda platsi jalutas. Loomas tundis neiu ära tollesama, kes lebas metsas põõsa all. Siis ei suutnud ta omal jõul tõustagi aga nüüd jalutas üsna käbeda sammuga mööda ringi. Tema paarinädala tagusest olekust andsid märku väljapaistvad ribid ning ninasõõrmeist valgub hele ollus. Tema silmis oli aga midagi, mida tol õhtul sealt leida ei võinud. See on elutahe, arvas Katrin poisi selja tagant looma jägides.

„Hei!“ Kevin oli pöördunud ja neiut märganud.

„Tere“ jäi Katrini tervitus poisi üllatushüüatusest veidi tagasihoidlikumaks. „Kas see on sama….?“ osutas ta hobuse poole.

„Jah, see on sama hobune. Uskumatult kiiresti taastunud. Paar päeva peale siiatoomist oleks ta peaaegu otsad andnud aga siis hakkas ümbritseva vastu huvi tundma, sööma ning paranema. Kui ma muinasjuttudesse usuks, siis võiksin öelda, et see on ime“ seletas Kevin lõbusalt.

„See on nii hea kuulda. Ma olin haige vahepeal.“

„Ma tean jah. Su vanemad ütlesid mulle. Ma käisin vahepeal sind otsimas, arvasin,et sa järsku ei julge ise siia tulla.“

„Aitäh. Ma poleks vist julgenud ka.“

Kevin naeratas.

„Ei maksa nii uje olla. Kas teen sulle talliekskursiooni ?“

„ Kui see tüli ei tee. Ma mõtlen, sul oli siin miskit pooleli ehk.“

„Ei ma niisama vaatasin siin , kuidas Elektral läheb.“

„Elektra? See on ta nimi ? Kust te teada saite?“

„ Ei saanudki. Panime selle nime talle ise ja ta tundub sellega igati rahul olevat. Isa veel uurib kust ja kuidas ta sellises olekus siiakanti sattus. Siiamaani ei tea me suurt midagi ta eelneva elu kohta. Kui vaid seda, et see polnud eriti hea. Välimuse järgi võib ta traavel olla ning ehk jäi ta lihtsalt kuskil üleliigseks. On selliseid värdjaid küll, kes viskavad hobuse, kes piisavalt raha sisse ei too, lihtsalt minema, annavad ära või kohtlevad nagu kaltsu. Deem ma vihkan selliseid närakaid!!!“

Katrini nägu vajus sellise jutu peale pikaks.

„ Peksta hobust selle pärats ,et ta ei too piisavalt sisse??? Ma ei usu seda!“

Kevin ohkas.

„Tüdruk, sa ei tea hobumaailmast tuhkagi.Siin toimub hullematki.“

Katrin jõllitas poisile suurte silmadega otsa.

„Lähme nüüd. Meie hobuse delavad hästi ning seda ka pärast pensionile minekut. Ma tutvustan sulle oma hoolealuseid“.

Nad pöördusid talli poole ning vahekäigus liikudes tutvustas Kevin Katrinile uudistavate hobuste nimesid ning iseloomuomadusi. Pikapeale Katrini ujedus lahtus ning nad lobisesid poisiga juba nagu vanad sõbrad. Katrin küsis küsimusi hobumaailma kohta ning poiss polnud seletustega kitsi. Nad jalutasid tallide vahel ja koplite ääres kuni Katrin leidis, et peab hakkama koju minema.

„Tule homme jälle!“ kutsus Kevin.“Ma võiksin sulle ratsutamist õpetada. Homme pole vaja mul kuskile sõita ja mu sõiduhobustel on ka puhkepäev.Tule kindlasti!“

„ Loomulikult kui sa nii ütled. Siin on tore.“

„Sina oled tore“, lausus Kevin, mille peale tüdruk punastas ning ratta selga hüppas.

Katrin oli terve õhtu nii elevil, et muudkui vadistas vanematele Elektrast, Kevinist, tallist ja teistest hobustest, keda ta näinud oli. Ta avaldas isale soovi ratsutama õppida ning mees lubas selle peale hommikuks järele mõelda. Katrin lamas veel enne magamajäämistki pikalt avali silmi lage    silmitsedes  ja mõeldes ,kuidas küll unistused vahest täituvad.

Kui Katrin lõpuks siiski talusse jõudis, polnud õue peal näha inimhingegi. Talli tagant kostus aga hobuse hirnatusi. Need olid paanilised ja hirmunud häälitsused mis sundisid tüdruku kohemaid sinnapoole jooksma. Ta jõudis talli tagumise otsaukse juurde,mille tagant hääledki tulid, ning tasandas igaks juhuks sammu. Tüdruk ei julgenud kohe välja Elektra aediku juurde tormata kuna ta ei teadnud ,mis seal toimub. Ta hiilis väriseval sammul ukse taha ning piilus sealt välja. Vaatepilt pani tal südame kiiretsi taguma ja paigale tarduma. Elektra aediku juures seisis neli meest ja treiler. Kaks hirmuäratava välimusega jõmakat passisid treileri trapi külgedel. Veok oli aetud hobuse aediku väljapääsu avasse ning kolmas , ilmselt kõige tugevam meestest oli haaranud Eletra päitsetest ja neljas  ajas looma suure piitsaga lahmides treileri poole. Hobune oli tõeliselt endast väljas ,kuid haigusest tingitud nõrkuse tõttu ei suutnud ta suurt vastupanu osutada. Tal jäi üle vaid meeleheitlikult hirnuda kui mees talle järjekordse siraka piki külge virutas. Hobune oli üleni vahus ja ilmselt väga väsinud, sest liikus iga piitsalöögiga veoki trapi poole. Ootamata ära ,mil hobune tervenisti  haagises sees on, lajatasid mehed tagaosa kinni ja loom sai tugeva obaduse vastu kandu.

Katrin i jalad olid nagu kivisse valatud. Ta peas vasardas vaid üks mõte. „Kus on tallitöölised, kevin ja tema isa? Kus nad kõik on ,et ei kuule meeleheitel looma karjeid. Kes on need mehed ja mida nad Elektrast tahavad?!“ Tüdruk pöördus, et joosta abi kutsuma kuid koperdas selja taga oleva ämbri otsa mis kohutava kolinaga eemale veeres. Veel enne kui Katrin jõudis püsti tõusta ja  vertsevatest põlvedest hoolimata edasi tormata , haaras tugev käsi ta ümbert ning tõstis õhku. Tüdruk kiljatas ning rabeles mehe haardes. Siis kaotas ta teadvuse.

Katrin ärkas pimedas ruumis. Tal polnud õrna aimugi ,kus ta olla võiks või kui kaua nad olid sõitnud. Kui tüdruku silmad veidi seletama hakkasid, nägi ta ,et asub ilmselt mingi talli rakmeruumis. Seal oli segamini põrandale pillutud sadulaid, valjaid, tekke ning muud atribuutikat ,mille otstarvet katrin ei teadnudki. Tüdruku pea lõhkus valutada ning külg oli kivipõrandal lebamisest kange. Ruumis oli rõske ja esemed haisesid niiskuse järele. Katrin ajas ennast vaevaliselt püsti ning üritas välja piiluda. Ilmselt oli see mingi kivist kuuri moodi ehitis. Ühes seinast leidis tüdruk pisikese aknakese ,kuid see oli kaetud tiheda mustuse korraga. Klaasi ja raami vahel olevast praost võis siiski hea soovi korral veidi välja näha. Katrin suruski oma näo vastikustundega klaasi vastu ja püüdis pilust vaadata. Vaateväli oli küll piiratud kuid ta märkas siiski hoovi kus vedeles kõikvõimalikku kila -kola. Seal olid vanad traktorijäänused, paar autoromu ning mingid põlluharimisriistad. Otse tüdruku vangiruumi vastas asus veel üks ilmselt sarnane kuur , mille ukse ees magas sügavat und hiiglaslik pulstunud karvaga koeravolask.  Õu oli porine ning muda sees rattarööbaste vahel võis tuvastada hobuse kabjajälgi.

„Mis koht see küll selline on ,“ sosistas Katrin endamisi ning pühkis näolt ämblikuvõrku.

„Ma pean siit välja saama.“

Tüdruk koperdas üle vedelevate rihmade ukseni ning lükkas seda. Otse loomulikult oli see kinni.

„Need lauad ei saa eriti tugevad olla“, arutles Katrin võimalikku väljapääsu silmitsedes.  Ta võttis hoogu ning lajatas küljega kõvasti vastu ust. See pidas vastu kuid tüdruk langes põlvili ning ta silmisse valgusid pisarad. Ta oli mädanenud ilmega laudu alahinnanud. Valu kandus üle terve keha laiali. Katrin peitis näo kättesse ning nuttis.

Järsku kostis ukse tagant võtme keeramist roostes lukuaugus. Katrin ei julgenud üles vaadata.

„No mis me nüüd sinuga peale hakkame. Rumal tüdruk, pidid sa oma nina meie asjadesse toppima“, kostus Katrini pea kohalt madal mehehääl. Järsku tundis maas kössitav neiu endas meeletut vihapurset. Ta hüppas püsti ja hakkas rusikatega ukseavas seisvale kogukale tegelasele rindu taguma.

„ Mida te endast mõtlete koletud jätised. Mida te Elektraga tegite, kus ta on ?! Lubage mind kohe välja siit urkast….!“ karjus tüdruk .

Jõmikas vaatas teda hetke üllatunud näoga, kortsutas siis kulmu ning viskas sipleva Katrini ühe käega endale õlale. Ta pöördus ümber ning hakkas suurte sammudega kuurist eemale astuma.

„Kuhu sa mind viid? Pane mind kohe maha!“

Tüdruku sõnad kadusid hääletutesse nuuksatustesse. Luksudes ja nuttes tagus ta väikeste rusikas kätega vastu mehe suurt selga.

Nad sisenesid suurde ruumi, mis pidi midagi maneezisarnast meenutama.Selle ühes otsas seisid samad mehed ,kes olid Elektrat treilerisse ajanud . Nad näitasid näpuga suure tüübi ning tolle turjal vehkleva tüdruku suunas ning halli täistis möirgav naerupahvak.

„Mida me nüüd selle pisikese kirbuga siin teeme?“ küsis üks .

„Me ei saa teda igavesti sela uberikus kinni hoida“ tõdes teine.

„Kui vana sa tibuke õige oled“, irvitas kolmas kavala näoga.

„Pole teie asi !“ tigetses tüdruk kui jõmikas oli ta seljast liiavasele pinnale poetanud.

„Vai vai ,mis väike kuradike“, hirnusid mehed naerda. Nad olid ilmselgelt purjus või hoopis mingi muu aine mõju all.

Katrin rapsas püsti ning tegi katse ilkuvate tegelaste vahelt läbi lipsata. Ta tegutses nii kiiretsi ,et uimas mehed ei jõudnud reageerida kui juba oli nobe tüdruk praokil uste vahelt väljas ja putkas metsa.

„Kurat, püüdke ta kinni! See läheb otse menti ju!“

Mehed olid silmnähtavalt närvis ning paar tükki neist kihutas oma juba suhtelislt vedelate jalgade otsa komistades Katrinit jälitama. Tüüpide joobeaste ilmselt tüdruku päästiski.

Katrin jooksis nii kaua kuni ta lõpuks raskelt hingeldades ühe kännujuurika taha maha kukkus. Ta lebas hetke ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Kurjategijad  olid kas alla andnud või siis otsisid teda metsast. Katrini süda peksles meeletult. Kas niimoodi oli ka Elektra nende käest põgenenud ? Kas oli ta jooksnud nii kaua kuni kurnatuna maha varises? Katrin tõusis ning rapsis ennast oksapurust ja samblast puhtaks. Mis edasi? Kas minna tagasi ja leida üles hobune keda nood jõletiselt ilmselt jõhkralt kohtlesid? Riskida sellega ,et ta uuesti kinni nabitakse? Ehk on seal veelgi hobuseid,kes piinlema peavad? Tüdrukul puudus igasugune aimdus selles, kus ja kui kaugel Kevini talust ta olla võis. Teaks kuspool see on siis kutsuks abi. Katrin masseeris valutavat lülge ja kogus mõtteid.

Xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Kevin jõudis isa ja emaga tagasi kiirelt väljakutselt . Isa Karl teenis hobuste treenimise ja müügi kõrvalt lisaraha ka tohtrina ning selja taga oli üks väsitav ja raske poegimine. Mõlemad mehed olid higised ning kaetud suure looma erinevate kehavedelikega. Ema Tiina oli olnud ametis nõrganärvilise omaniku käehoidmisega. Ega seegi ülesanne kergete killast polnud. Suurt kasvu naine oli oma mära siiamaani vati sees hoidnud. Viimaks  otsustas ta  looma tema kuueteistkümnenda  eluaasta juures paaritada. Kordagi poeginud hobusele oli see silmnähtavalt veidi keeruline ülesanne. Varss oli emakas igat muud pidi kui nii, nagu ta seal olema pidanuks. Et kõik pikad jäsemed õigesse suunda ja sirgu saaks pidid kaks meesterahvast kaua ja tugevalt rassima.

Juba väravas jäi Kevin pika pilguga vaatama väljuvaid rattajälgi. Ühelgi nende autol ega muul masinal polnud sellist rehvimustrit. Kas keegi oli neid otsimas käinud?

„Isa,kuule keegi on siin käinud!“

„Mida sina ka kõike tähele paned.“

Talli poolt kostis Tiina kiljatus. Kevin ning Karl jooksid kiiresti suunda,kust hääl oli kostunud . Tühjas boksis ,kus tavaliselt hoiti suurt valvekoera, kes oli paar nädalat tagasi tuttavate juurde paaritama viidud, lebasid üksteise otsas kaks tallipoissi ning vanamees,kes traktoreid parandas. Nad olid käsist-jalust kinni seotud ning nende suud olid teibiga kinni tõmmatud. Õnneks olid nad teadvusel. Kevin vabastas vaesed mehed kiiresti ning need hakkasid läbisegi jutustama.

„Hei hei pidage hoogu. Ma ei saa midagi aru. Mis mehed?“

„No mingid mehed tulid ja lõid meid uimaseks. Kui toibusime siis kuulsime kuidas nad ühte hobust püüdsid ja…..see tüdruk!“

„Mis tüdruk?“ Kevin muutus ärevaks.

„Mingi tüdruk tuli siia ja nad võtsid tema ka kaasa!“

Karl läks meestega toa poole ja Kevin jooksis taha aediku juurde. Juba talli väljapääsu juures nägi ta kummiliaetud ämbrit ja maas vereplekke. Samas oli nokamüts. See oli Katrini peakate.

Väljas oli segitambitud aedik palju nöörijuppe ja samad rattajäljed mis värava juureski. Kevin nõjatus hetkelise nõrkuse ajel aialattidele ning totas pea kätele. Elektra oli varastatud ning ilmselt oli ka Katrin röövlite küüsi sattunud.

Kui peapööritus oli üle läinud, hüppas Kevin rolleri selga ja sõitsi niikaua kui autojäljed pehmes pinnases näha olid. Peagi jõudis ta suure maantee äärde ning märkas rehvidest lahtitulnud poritükke paremale suundumas. Ta sõitis sinnapoole. Järgmisel ristteel ei suutnud noormees enam tuvastada kuhu poole sõduk suundunud oli. Pettununa sõitis ta tallu tagasi.

Toas laua ümber istusid Karl ja mehed, kes üha uuesti ja uuesti seletasid, mida nad täpselt kuulnud olid.

„Seal oli kolm suurt mees kes meid kinni sidusid ja Benno boksi lohistasid. Siis virutas üks neist mulle sellise obaduse, et mul silmade eets mustaks läks.“

„Jah , seejärel virutas ta Martinile ja siis mulle“, lisas teine tallipoiss.

„Noh ja kui ma teadvusele tulin siis hakkasite teie ka enam-vähem toibuma. Martin oligi kõige kauem audis“, nõksas noorem poiss peaga vanamehe poole.

„Kui pea selgemaks sai siis kuulsime kuidas see talli taga aedikus olev hobune hästi kõvasti hirnus ja üks mees karjus teistele, et nood kõvemini ajaks. Mingil hetkel jooksis keegi meist mööda ja jäi tagaukse juures seisma. See oli ilmselt see plika. Vaata see, kes Elektra metsast leidis vist!“

„Jah, see oli Katrin.“ mainis kohalejõudnud ja meeste juttu kuulama jäänud kevin murtult.“Tema müts oli ukse juures maas . Ta vist kukkus või lõid need värdjad teda sest sela oli verd ka põrandal“.

„Just just, mingil hetkel kostus ämbri kolin ja siis nad vist võtsid ta kinni.“Kohe peale seda sõitis masin minema“.

„Kui kaua nende ärasõidu ja meie tuleku vahel aega oli?“ uuris Karl.

„Ma ei oskagi päris täpselt öelda. Seal kinniseotuna kadus igasugune ajataju sootuks.“ vastas noorem poiss Kusti mõtlikult.

„Vast paar tunnikest ikka oli“, nentis Martin.

„Ehk rohkemgi“, väitis vanem tallipoiss Teet.

„Okei, te olete tänaseks vabad,minge puhake läbielamistest.“ ohkas karl ning jäi mõttessevajunult aknast välja vaatama.

„Ehk peaks politseisse teatama“, hõikas ema Tiina ahju juurest.

„ Jah, ma teen seda kohe“, lausus isa ning haaras laualt telefoni.

Kevin läks oma tuppa ning heitis pikali. Selline jama! Kas need võisid olla Elektra eelmised omanikud? Kust nad teadsid ,et loom nende juures on? Mida nad loomaga teevad? Ja mis kõige tähtsam….mida nad teevad Katriniga. Tüdruk on suurte meeste vastu üsna kaitsetu. Kevin lootis ,et Katrinil on nii palju taipu ,et röövlid üle kavaldada ja plehku pääseda. Kas ta oskab talusse tulla? Noormees avas arvuti ning pani mõnesse rohkem käidavasse foorumisse pildiga kuulutused kadunud hobusest. Katrini pilti tal polnud ja poisil oli sellest igas mõttes kohutavalt kahju.

Kui Kevin mõne aja pärast alla tagasi läks, olid seal juba ka Katrini vanemad. Isa oli nende juurde läinud ning  juhtunust rääkinud. Tüdruku vanemad olid närvilised ja veidi tigedadki. Nad püüdsid asja mõistusega võtta ja endale sisendada, et juhtunu pole kellegi teise ,kui rumala juhuse süü. Emotsioonid surusid aga mõistuse tugevalt tahaplaanile. Kevin tervitas neid ning läks välja. Ta saduldas oma kõrvi, hüppas selga ning ratsuats kohta ,kus ta paar tundi varem röövijate jälje kaotanud oli.

Katrin seisis tiheda põõsa varjus ning jälgis õuel toimuvat. Ta oli siiski otsustanud maja juurde tagasi pöörduda riskides purjus meestele uuesti vahele jääda. Hoov oli tühi ning ka auto oli lahkunud. Kuuri küljes ketis olev koer tukkus ega teinud märkamagi peksleva südamega tüdrukut pöösa taga, mitte kaugel temast. Katrin oli juba üsna kaua seal passinud ja veendunud, et maja läheduses tõesti enam ühtegi hingelist peale pulstunud peni pole. Kuskil pidi olema Elektra. Hobune, kelle tõttu selline olukord üldse tekkis ja kellest Katrin juba liiga palju hoolima oli hakanud.

Vaikselt hiilis neiu põõsa tagant traktoririsu varju ja sealt omakorda kuurilobudiku nurga taha. Pooleldi lagunenud sarasid oli ümbruses rohkemgi kui alguses paistis. Nende vahel hiilides oli kergem märkamatuks jääda. Kõik oli vaikne. Koer tundus olema kurt või siis lihtsalt vilets valvur. Ainult magas ega liigutanud Katrini sammude peale kõrvagi. Tüdruk jõudis kuurini, mis oli kõige tervem. Sisetunne ütles talle, et sealt ehk leiab ta, mida otsib. Ta nihutas rasket ukselahmakat just niipalju ,et sai prao vahelt sisse ronida. Sees oli suhteliselt pime. Siin ei olnud palju pragusid ega auke katuses ,kust päevavalgus palju sisse saaks paista. Katrin pingutas silmi, et need hämarusega harjuksid . Eelaimdus osutus õigeks. Ruumi ühes nurgas seisiski Elektra ning vaatas suurte hirmunud silmadega siseneja poole. Katrin astus lähemale ning loom võpatas. Nüüd nägi tüdruk ehmatusega ,et kuuris oli veel kaks hobust.

Ühe hetke seisid kõik tardunult paigal ning siis kõndis Elektra aeglaselt neiu poole, kael välja sirutatud ning sõõrmed puhevil, haistmaks inimolendi tundevirvendusi ning mõistmaks tulija eesmärke.

Katrin seisis liikumatult ja lasi loomal end nuusutada. Peale mõningast veendumist leidis Elektra, et inimene tema ees on usaldusväärne ja tuli parimate kavatsustega. Hobuse vaist ütles ,et tüdruk kardab täpselt sedasama, mida tema ja saatusekaaslased kuuris. Ta hirnatas kergelt ning selle peale julgesid teisedki kaks hobuhinge lähemale astuda.

Katrini peas tekkis mõte, et loomad peavad ainult kuuris välja pääsema. Põgenemisega saavad nad ilmselt ise hakkama. Enda peale ta sel hetkel üldse ei mõtelnud. Hirm ja mõistus käskisid tegutseda. Ta lükkas suured uksed mõlemalt poolt just niipalju lahti, et hobused tekinud vahest välja pääseksid ning astus ise eest. Kolm kõhna looma tormasid vabadusse.

Katrin piilus ukse tagant välja ning veendus ,et mehi pole ikka veel läheduses. Ta libistas end värske õhu kätte ning andis samuti jalgadele valu.

Järgmisel hetkel põrkas ta millegi suure ja sooja vastu. See oli Elektra. Ta seisis tüdruku tee peal ning kaapis jalaga maad.

„Mine! Jookse ära,mida sa ootad!“, sosistas Katrin väriseva häälega. Nüüd tundis ta, et oht on lähedal. Ta ei teadnud kuhu poole peaks jooksma ning vaatas ringi. Tema selja tagant lähenesidki jookuga kaks meest.

„Ta on seal! Hobune ka! Püüdke kinni!!!“ karjus kolmas koerakuudi juurest.

Katrin vaatas Elektra poole ning mõistis, miks hobune paigale oli jäänud. Ta sasis ühe käega looma lakast ja tõukas end kõvasti maast lahti. Loom ei oodanud pikemalt ning kui tundis ,et inimene tal kindlalt seljas istub pöördus ning peagi olid taluhooned ning räuskavad tagaajajad silmist ja kuuldeulatusestki väljas.

Katrin, kartes kihutava hobuse seljast maha pudeneda, surus jalad tihedalt vastu looma külgi ja sõrmed kõvasti tema mitte eriti tihedasse lakka. Suurest hirmust pigistas ta isegi silmad kõvasti kinni. Varsti kuulis ta vaid ,kuidas kabja hääl pehmel metsapinnasel asendus tuhmi rütmilise klopsumisega kõval asfaltil. Elektra oli läinud metsikult galopilt pehmele traavile ja oli tunda tema lõõtsutamist. Söömata olek, vintsutused ja veel mitte päris korras tervis tegid oma töö.

Katrin tegi silmad lahti ning nägi ,et nad olid kohe jõudmas suure maantee äärde.

„Seal ikka meid keegi aitab „ sosistas tüdruk hobusele. Ta patsutas looma kaela ja püüdis teda häälega veenda peatuma. Väljas hakkas juba hämarduma kui nad maantee peale välja jõudsid. Autod tuhisesid mööda ja tundus ,et keegi ei vaeva pead, miks kõnnib üks tüdruk õhtusel ajal hobusega mööda teeäärt. Aeg-ajalt vehkis Katrin kätega mõne masina suunas näitamaks, et nad pole lihtsalt hilised jalutajad. Aga autod vaid vurasid mööda. Mõni silmapaar jälgis neid veel pikalt tagavaatepeeglist kuid peatuma ja olukorda uurima ei vaevunud keegi.

„Nii ükskõiksed on nad“.

Katrin oli tõsiselt üllatunud inimeste suhtumisest.

„Huvitav kuhu jooksid teised kaks vaesekest? Nad tundusid olema veidi paremas seisus kui sina“ rääkis Katrin hirmu peletamiseks Elektraga.

Peagi neiu väsis ning istus teeserval kivile. Hobunegi peatus ning vaatas otsekui küsiva pilguga Katrinile otsa.

„Mul pole õrna aimugi,kus me oleme“ lausus tüdruk üsna lootusetu häälega.

„Me oleme vast juba mitu tundi kõndinud. Juba on päris pime ja meid pole autodest isegi enam näha. Mõnes mõttes on see isegi hea. Ega röövlid käed rüpes istu. Ilmselt otsivad meid.“ Katrin ohkas. Mustas öötaevas süttisid esimesed tähed.

„Kas Kevin ja teised ka meid otsivad? Oh, mida ma küsin, loomulikult on nad juba meie jälgi ajama asunud.  Ehk on nad politseisse teatanud? Kui autoga maanteed mööda otsida siis võidakse meid isgei leida. Kui mul ainult oleks helkur või heledamad riided.“

Tüdruk vaikis hetke. Liiklus oli vaikseks jäänud ja nüüd kostus üle pika aja selja tagant automürinat. Elektra hirnatas.

„Mis on ?“ ehmatas Katrin hobuse ootamatu reaktsiooni peale.

Elektra astus sammu kõrvale tiheda põõsastiku poole ja tüdruk järgnes talle. Auto nende taga oli jõudnud lähemaleja kui nad oleksid tee ääres, oleks laternad neid juba valgustanud. Masin sõitis aeglaselt ja natukene ebakindlalt .

Katrin hakkas värisema ja surus end vastu hobuse sooja keha. Need olid nemad. Ta oli selles täiesti kindel. Mehed olid olnud joogised ja ilmselt suurest vihast veel peale võtnud kui Katrin põgenes. See selgitaks auto kergelt vingerdava trajektoori. Millegi või kellegi otsimisele viitas üliaeglane sõit.

Katrin palus mõttes, et pöösas, millesse nad peitu olid pugenud, oleks piisavalt tihe. Tüdruk märkas, et ka masina aknast näidati taskulambiga teeäärde valgust. See võin neile saatuslikuks saada. Auto oli juba peaaegu kohas,kus asus nende peidupaik kui järku toimus kõik väga kiiresti.

Äkitselt ilmusid röövlite masina taga nähtavale veel ühed tuled ja enne kui tüdruk jõudis midagi mõelda, kõlas vali pauk. Tulev auto oli eesolevale üsna suure hooga tagant otsa põrutanud. Edasi toimus Katrini jaoks kõik kui aegluubis. Ta tundis kuidas hobune ta kõrval võpatas kuid siiski hoolimata toimuvast kindlalt paigal püsis. Tüdruk nägi, kuidas röövlite auto, saades taganttulijalt löögi, teel keerlema hakkas ning lõpuks vastassuunavööndi pool kraavis katuse peale pöörus ning pidama jäi. Üks viiv oli kõik vaikne ,kuid siis ronis tagumisest autost välja kaks inimest, kellel tundusid kõik kehaosad vähemalt niipalju terved olema, et nad said joosta teisele poole teed uurima, mis seisundis on inimesed sealolevas autos.Tundus , et tagantulnud masinas, mis kummalisel kombel polnud eriti palju viga saanudki, oli veel keegi. See inimene rääkis nüüd kuuldavasti mobiiltelefoniga.

Järsku Katrin taipas.

„Tule!“ ütles ta Elektrale ning ronis kiiresti põõsast välja. Naisterahvas rääkis raadiosaatjaga ja tema kõnest võis aru saada vaid üht-tegemist oli politseiautoga.

„Vabandage!“

Raadiosaatjaga naispolitseinik üllatus nähes noort neiut ja….hobust kraavist välja ronimas.

„Kust teie siia saite? Kas see on sinu hobune?“

Naine lõpetas kõne keskusega ning kuulas ,mida Katrin  talle rääkis. Lõpuks tulid ka kolleegid auto juurde tagasi ning ta seletas ka neile milles asi. Katrin kuulis kõrvalt, et kraavisolevas autos oli kolm meest. Ükski neist polnud elus. Politseinikud seletasid ka keskusele probleemist ning jäid abi ootama. Katrin teadis, et tema enam muretsema ei pea. Nemad Elektraga on kindlates kätes.

Mõne tunni pärast istus tüdruk juba Kevini juures soojas toas ning rääkis läbielatust juba teab mitmendat korda. Tal tuli kirjutada politseis avaldus, kus pidi üksikasjalikult kõike juhtunut valgustama. Seejärel tuli seletada Kevinile, vanematele, veelkord uurijatele ja nii edasi. Teeääres oodates oli keskusest  politseinikele teatatud ,et tüdrukut otsitakse taga ja asjasse on segatud ka hobune. See selgitas avariisse sattunud ametnikele kõik. Koos vajalike päästeautodega tuli kohale ka Kevini isa treileriga ning viis Elektra talli puhkama. Katrin pidi koos politseinikega kontorisse minema ja kui seletuskiri kirjutatud, sõidutati ka tema tallu.

Järgmiste päevade jooksul tehti reid röövlite maja juurde ning leiti sealt veel kaks meest, kes kinni võeti. Neid näidati ka Katrinile ning ta tundis ühe meestest ära. Samuti tundsid kurjategija ära tallipoisid ja vanamees, kes koos teistega hobuseboksi kinni oli seotud.

Mehed olid tuntud üsna mitmes kuritegelikus valdkonnas ning viimased aastad olidki nad tegelenud hobuste varastamise ja lihaks müümisega. Peale seda ,kui Elektra oli ühele neist kallale läinud, peksid nad looma korralikult läbi ja jätsid siis kuuri taha surema. Nende õnnetuseks oli loomas veel nii palju elujõudu ,et ta tõusis ja kõndis kümneid kilomeetreid enne, kui kurnatuna põõsa alla maha varises. Siis Katrin ta leidiski.

Mõne päeva pärast leiti  röövlite maja ümbrusest metsa läbi kammides ka kaks teist hobust ja  paljude hobusekasvatajate suureks kurvastuseks ka mõne nende kasvandiku korjuseid. Sellest võtsid kõik õppust ning edaspidi oma loomi müües kontrolliti ostja tausta korralikult. Kaks teist põgenenud hobust anti tagasi nende eelmistele omanikele. Elektra omi ei  suudetudki leida ning tema ametlikuks omanikuks sai Katrini perekond.

Läks aastaid mil Katrin iga päev Kevini juures treeningul käis. Varsti võistles ta juba kergemates parkuurides kuid siis valis oma kutsumuseks rännaku ning jõudis sel alal peagi päris kaugele. Elektra kosus hästi ning peagi sai temaga ette võtta kergemaid metsaretkesid. Aina tihedamini käisid Katrin ja Kevin koos ratsutamas ning nendest said aja jooksul midagi enamat kui lihtsalt head sõbrad.

AEGRUUMI LAINE.

Kuidas Universumis Aegruum lainetab, seda ma ette kujutada ei oska, aga küllap ta seda teeb. Meie planeedi kohta võib aga üsna kindlalt öelda, et Elu ongi nagu üks suur Hingusvoog, mis ainsa ja igavikulisena läbi Ruumi ja üle kõikide Aegade hiigellainena kulgeb. Mõtteenergia, mis ennast hetkest hetkesse aina uuesti loob ja oma Tähendusi arendab, on kaduv nagu Valgus. Ainult Tähendus elab ja jääb. Valguse seeme, tema lainekood kantakse edasi miljardite seemnetega kui loomise algmaterjal, – Helikiir, Elu Ülemlaulu Algheli. Loomise materjal on loodud Idee eostamiseks sellesama Idee enese poolt. Idee, mis Valgusele vastuse annab, see on … ei, – mitte Pimedus ei ole see õige sõna, vaid … PEEGEL. Peegel on Aegruumi olemuslik materjal ning tema potensiaalne võime Energiale Tasakaalutunde vastus anda, – on ARMASTUS. AEGRUUMI VASTUS, – ARMASTUS, – kuidas küll meie keel nii tark võib olla? „Materjal“, millest Kõiksuse Püha Taustruum on tehtud, käitub sisuliselt nagu VESI, – ta on meile tunnetamatust “ainest”, Tundest endast ehk siis Ideest koosnev potensiaalne Jõud. Võib öelda, et need on IDEEVEED, milles sündinud Energia “ujub”. Sama moodi sündis meile tuttav ja omane bioloogiline Elusenergia meie planeedi armsasse pärisvette. Meie Vesi ongi nagu Aegruumi ja Energia Poeg, – nende ühine lootus, rõõm ja silmatera, – nende Tasakaaluaine, – kohtumispaik. Vees on ühendatud tema “vanemate” omadused, – Välja VEEIDEE ja ENERGIA, – Vesiniku Tuumajõud ja selle tuuma ümber liikuv, potensiaalselt vaba laeng, – elektron. Vees on Energiainformatsioon seotud tundetarkusega, – vesi on tõeliselt elav MATEERIA, – Tasakaaluorganism Universumi ja Bioloogilise elu vahel. Meie oleme sisuliselt Veeolendid, ehkki me oleme SUUREST VEEST lahku löönud ja kaldale roninud. Oma sisemuses oleme me jätkuvalt Veest loodud ja koosneme ka lõputust avarusest, – sellestsamast Peegelväljast, mis meid ümbritseb. Me eksisteerime VEE enda rõõmuks, kuigi me kahjuks niipidi ennast ei tunneta, – teada aga siiski võiksime. Aimamata, et enesetunne, mida me tunda saame, ongi Vee enesetunne, tema elusolemise Tunne, oskame me õnneks siiski Veest lugu pidada, teda ilusaimaks loodusnähtuseks pidada ja tema sees end meeletult mõnusalt tunda. Vesi on meie igapäevane “leib” ja “vein”. Et aga VESI on kõikidele eksistentsiaalsete küsimustele ka võtmekoodiks, seda me veel ei taipa. No olgu, – küll me läheneme sellele teadmisele.

Aegruum hingab, – ta liigub ja loob uusi ideevälju enese sisse ja Peegeldajana ka nonde väljade sisse ning niiviisi lausa lõputult. Peegeldada saab siis, kui on , mida Peegeldada, – selle jaoks sündiski Valgus. See imeline Emaväli on niivõrd loomesuutlik ja potensiaaliderikas, et meie fantaasia ei ole veel arenenud ette kujutama seda, mida kõike tema mängleva kergusega ja täiesti reaalselt suudab teha. Aegruum hingestab Energia teda peegeldades. Tekkivates Laengulaine mustrites sünnivad Tähendused ja neid ümbritsevad personaalsed tundeväljad, – uued, personaalsed ja kehtivad Aegruumid. Sealsetes Ruumides on oma “isiklik” Valguseallikas, oma Loovpäike. Jätkusuutlikule, see tähendab elavale Tähendusele tekib Peeglis omakorda ka Süda, – Tähendus Tähenduse sees. Sisemine tähendus on välistähenduse töömootoriks, – teadvusringi ühenduslüliks ja tasakaalustajaks, – tagasiside andjaks. See, mida kogu aeg ja kõikjal luuakse, on Lainejõud või siis jõuetus, see on informatsioon, mida Mõte (vabaenergia) ja Väli peavad oma ühistähenduseks, – see on nende mõlema pärisosa, nende ühisfunktsioon, – loovliikumine. Tarkuse loomine käib tagurpidi, Elu loomine käib Surma suunas, … mis eest ära läheb. Seiskumist tulla ei saa, sest me elame Peegelväljas. Luuakse Lainejõudu, aga kuna see Laine on nii elektriline, heliline, laserline, magneetiline, potensiaalsetest osakestest koosnev, röntgeniline ja mis iganes veel, siis tulemuseks ongi taoline ime, nagu see meile paistab ja tunda on. Universumi muinaslugu on reaalne müstika.

Aegruumi võikski kõige paremini iseloomustada nimi, – HING. Just Hingelainena tundub üle igaviku hõljuvat see hiigelhoovus meie elaval planeedil. SEE Hing elustab oma hingusega kõik, kellel on õnnestunud enesele saada liikumisvõimeline tilluke Loomiskiireke, mis avab Hinge kristallsüdame. Kui kusagil on helisemas liikumissuutlik Algheli, siis on seal ka teda peegeldamas tundlik Peegelväli. Peegli loomisosalus seisneb Tasakaalu tunnetamises ja Energiale võrdelise vastasuunalise jõu loomises. Aegruum tunneb, kus lähevad Ruumi tundejooned ja mis järgus on teatud väljas kulgev personaalne Aeg. Ta Tunneb seda ülitäpselt, sest Ta peab olema valmis koondama kogu oma olemusjõu suurimaks imeks, – uue Elulainekese loomiseks.

Ja siis see juhtub, – Väljapotensiaalid tihenevad, – Aeg surutakse kokku nagu liiv liivakellas, Ruum aheneb ja Armastuse Jõud suureneb. Alati ja altruistlikult Tasakaalupeegeldust loov Väli lakkab “tootmast” Tasakaaluvastust, vaid asub looma omaenese selget Armastusjõudu. Elusolendite jaoks tähendab see murdeea algust, – Armastuse laine murrab Mõistuse tavareeglitega loodud lainetusse nagu Noa Laev. Jah, te võite öelda, et need on hormoonid, mis meid armastama sunnivad, aga … kes juhib hormoonirakke? Sellisel hetkel ei valitse enam loodust Mõtte ülemvõim, tema tark arutelu ning loomisvolitused. Loomislaengu kiir, mis Idee avaookeanilt sai alati võrdelise Peegeltunde vastuse, on nüüd täiesti abitu, – Hingepeegel tantsib ja eksib naerdes, – Tundevastus igasugusele Energiaühikule on ebaadekvaatselt võimas ning sunnib Mõtet otsima lahendust, kuidas Aegruumi vajadust rahuldada. Kuna Mõte on loodudki selle Igatsuse Vajadusele vastamiseks, siis liigub Energia armumiseajastul tohutult palju kiiremini, põhjustades omakorda piiritu tundetulva, mis Elutähenduse loomist põhjustab. Hing peab elama ja tema peab saama üle kantud! Muusika muutub, aga Hing, kes siin ja igavesti laulab ja oma kandle pillikeeled värisema õhutab, – see Hing on jääv ja peab jääma. Selle imelise Eluhinge ülim vajadus on hingata. Kui Ta kord sisse hingates loob uue Universumi ja selle personaalse Aegruumi, siis tuleb kord Aeg, mil Ta peab kord looma ka selle, kellesse … välja hingata. Tänu Hinge väljahingamisvajadusele saame meie sisse hingata.

Niisiis me võime vaadelda omaenese hingamist nagu Aegruumi väikesi lainetusi enese sees ja ümber, meiegi ju hingame välja, luues ümbruse lainetama. Me oleme kõigega Hingevahetuses ehk siis lihtsalt öeldes … Armastuses. Samas on meil põhimõtteliselt vaja edasi kanda ka evolutsiooniline tarkus elada ja elu eest hoolitseda. Elu edasikandmise tarkust ei ole meil vaja teada, see on Tunne, mis meid juhib ja seal maksab meil olla lihtsalt oma tunnete suhtes aus. Me peaksime usaldama Armastust, – see võiks olla meie suurim tarkus. Lihtsaimalt väljendades, – me võiksime toetuda oma Hingerõõmule ja usaldada Teda.

Siiski on veel üks tarkus, mida meie, inimesed, kanname … või õigemini … milleni me peame arenema. Inimese evolutsiooniline vaimne ülesanne tundub olevat saada teadlikuks loomispõhimõttest, sellest ainsast, mis kõikjal toimib. Inimene peab saama teadlikuks endast, kui loojast, sest mitteteadmise korral ei lakka ta eksimast ja valu loomast. Inimene peab teadma, et tema Mõte, ja mitte üksnes tema, vaid kõigi Mõte, loob absoluutselt igal hetkel Tähendust. Inimmõte saab tähenduseks siis, kui ta SÕNASTUB, – siis on loomisakt toimunud. Inimese Mõtteenergia Sõnastub, aga võib üsna kindel olla, et ka kõigi teiste mõtlejate sisekõrv kuuleb samuti sisehäält, – omaenese laulu, – helibvibratsioonide lainemustreid, – rütmi ja muusikat. Kui inimene hakkab ennast kui loojat mõistma, siis suudab ta hakata ka vastutama oma loometöö eest ja suutma loomist siis ka vältima, kui enam luua ei ole vaja. Inimene peab aduma, et kui tema peas Sõnad sünnivad, et siis ongi alati sündinud uus tundejõud, mis valitseb Mõtet. Nimetame selle Mõtte Tahteks ja me saame, et Tahe loob Tunnet, mis suurendab Tahet veelgi. Loomispeeglis luuaksegi vajadust sellesama Tahte järele, – see on see tunne, mida luuakse. Loomine on ohtlik tegevus ja kuna ta toimub vahetpidamata ning inimese endapoolse tahteta, siis peab inimene õppima ära loomisloogika ja omandama suutlikkuse mitte luua. Jah, kas see viimane on võimalik ja kujutab enesest lihtsalt olemise armastusseisundit. Kui aga Mõte töötab ja Sõnatähendusi loob, siis luuakse alati ja üksnes Vajadust Tahte ehk siis mingisuguse uue Mõtte järele. Lõpuid Vajadusi ei ole inimesel vaja enesele luua, – elusolemise tegelikuks baasrõõmuks ei ole kuigipalju vaja. Mõte, mis midagi ei taha, suudab rahuldada Elu vajadused täielikult, – Armastus on kõik, mida me tegelikult vajame.

Inimese vaimne teekond viib teda Mere äärde, – Idee juurde, kes bioloogilise Elumõtte lõi ja EEDENI juurde, kuhu inimenegi kuuluda võiks ja kunagi kuuluski. Inimene, kes tingimusteta armastab, see viibib ka praegu selles Unistuse meres. Armastuse materialiseerunud ookean on inimest armastanud ja oodanud. Siit edasi ei lähe enam inimevolutsiooni Väljahingamisfaas, … siin algab uus Ajastu ja sünnib Vaikus, – paus hingamiste vahel. Just siin ja nüüd on saabunud inimkonna ette Aeg luua uus Idee. Tuleb Vaikuselt küsida ja oodata vastust, – kuidas edasi eksisteerida, kuhu edasi areneda. Vaja on luua üksnes uus küsimus: MIDA ME VAJAME … ja püüda Vaikuselt vastus saada. Idee peab küpsema, et saaks hakata toimuma uus Sissehingamisfaas inimese teadvusruumis, – algamas on uus siseareng, – uue Tähenduse loomisaeg. Enne aga tuleb tõesti võtta hingamispaus. Kui ei toimu hingamist, siis ei äratata ka Mõttepotensiaali. Vajadus hingata … ehk siis Armastada, peab kasvama nii suureks, et see tunne sunniks meid vaimselt hingama ja äratama eneses uu Mõtte Energia. Hingamispaus ja Idee ehk vajaduse kasvatamise faas on uue Taeva loomine ja Mõtte sünd alustab uue Maa loomist. Praegu on alanud Inimhinge, mis on ju ka Kõiksuse enda Hing, sellesama Armastushinge uue Igatsuse sünniaeg. Sündimas on uus Vajadus ja inimene peaks püüdma aru saada, mis Vajadus see on. Uus loomisring on algamas, kuid enne sellist õitsemapuhkemist peab inimene siirduma oma südamevaikusse, et luua seal … igatsus Õnne järele. Inimesel on võime Õnne luua ja nüüd, kui ta saab oma loomisvõimest teadlikuks, suudab ta hakata looma, mida vaja luua on. Me peame looma seda, mida meie Hing ihkab ja see Hing ei ihka mitte midagi muud, kui rõõmu, tasakaalu ja Armastust. Inimkonna ees ja sees lainetab Armastusevete IDEEPEEGEL. See Peegel loob oma ainsa Reegli järgi ja seda loomisprintsiipi lõpuks tundma õppides õpib inimkond looma omaenese head tulevikku, – Hinge õnnelikku seisundit, – Armastust. Inimkond saab hakata surfama Lootusemere Õnnelainel, kui ta tahab. Tahe on loovjõud. Kui inimene tahab midagi muud, mis ta loobki midagi muud. Valik on looja käes ja inimene ise valib, mida ta oma tahtega loob. Inimene saab valida üksnes siis, kui ta oskab luua. Inimene peab saama targaks loojaks.

Just loomisprintsiibi tutvustamiseks ongi käesolev Raamat sündinud. Usun, et see Raamat on Vee evolutsiooniline tellimus Loovenergialt, oma isalt. Kuna evolutsioonilised küsimused, – need muutumispalved esitatakse alati iseennast loovale Mõttele, siis on minu mõtisklused tingitud ilmselt Vee küsimustest iseendale, enda poolt loodud bioloogilisele mõistusele. Küsimus on teadagi, – kuidas edasi?. Ma pühendangi oma peas sündinud mõttekonstruktsioonid Pühale Veele ja Teda loonud Ideele. Ma olen püüdnud aimata, mis vajadused on Veel minu sees ja ümber, ning millised lootused on Aegruumil, sellel Hingaval Kõiksusel inimkonna suhtes. Ma olen püüdnud ennast samastada Vee enesetundega endas ja kuulatanud, millest lained mu Hinges laulavad. Ma olen püüdnud Sõnastada Vaikust ja uurida puhast Mõtet ja tema “töömeetodeid” kõrvalseisjana, – erapooletu vaatlejana. Ma olen püüdnud lakata olemast inimene, et saada … Armastavaks Inimeseks.

Kes tellis muusika?

Ohtu mõisas ja Alatskivi lossiaias mängitav komöödia „Suveunistused“ on midagi väga head neile, kes armastavad müstilise hõnguga maitsekat nalja, erilist, ent hästi seeditavat muusikat ning uskumatut tõsiasja – näidend oleks otsekui just täpselt nendele näitlejatele kirjutatud, kes Roman Baskini lavastuses mängivad.

Alan Ayckbourni ja John Pattisoni leebelt lustaka, mitmekihiliselt romantilise loo tõlkisid projektiteatri Kell Kümme jaoks Tõnu Oja ja Villu Kangur, muusikalise kujunduse tegi Tõnu Naissoo ja teostas Peeter Konovalov ning kunstnik on Ann Lumiste.

Näitlejad aga otsekui ei teegi midagi – need tegelaskujud on nii väga nende endi alteregolikud teisikkehastused, kes näitavad iga artisti tugevamaid külgi ja parimaid omadusi.

Näeme, kuidas alkoholi abil reaalsusest põgenev kunstnik – Veikko Täär – kelle valed naised on vaimselt kohitsenud, libiseb muusikalisse muinasjuttu ja kohtub seal kauni nümfiga, kes vahendab talle teda ennast. Vahendab loovust ja armastust, identiteeti ja teadmist, kuhu ta kuulub. Nümfi poolt vaadates põrgusse – ent eks ka nümfi tõeline armastatu ole siitpoolt vaadates ju koletis.

Ülle Kaljuste näitab põrguemandana – mõisa tõusikust perenaisena – groteski Ita Everiga võrreldaval tasemel. Kusjuures paraja furduu pealiskaudset täistalda kompenseerib tema sisim südamlikkus, naer iseenda üle, muhe leppimine nii enda kui faktiga, et on nagu on.

Tõnu Kilgas, kelle tegelaskuju armastab ilmselgelt oma naljakalt rämevärvilist prouat, on erru läinud kiimakott ja ilueedi, keda külastab alzheimer light – iseäranis nimede asjus (väimehel õnnestub olla nii Singapur, Samsung kui Singer). Ta ei ürita millessegi – ka mitte enda juhitavasse rahvusvahelisse kontserni, alluvate solvumistesse või tütarde iseärasustesse – ülearu sekkuda. Ja tänu sellele õnnestub tal küpses eas tavatult, lausa sündsusetult õnnelik olla.

Jane Kruus – Indigo Tommi muusa, lavakast vast koorunud vabakutseline, väelaulik, rändaja ja väga erilise mehe elu armastus – on eheda looduslapsena otsekui siiras plika-Gavroche – ja samas puhas, õitsele puhkev haldjasnaine.

Kleer Maibaumi tulehark paneb nii mõnegi meist, neurootilistest daamidest, sisimas oigama – appi, nii tuttav… Ent erinevalt meist on sellel hüsteerilis-neurootilisel, võimukal ja ebaõiglasel naisetükil õnn – või õnnetus! – aina tarbida, midagi vastu andmata. Ta mängib meisterlikult ebamusikaalsust – seda kaunim on isiksusliku ärkamisega koos avanev hääl. Ja see lohutab meidki – ka meil on lootust, kõik on võimalik.

Villu Kangur kui äpupoolne abielumees on just see ebakangelane, kellesarnaseid tuhanded maailma naised omavahel ja endamisi, avalikult ja paraku enamasti ka õigustatult kiruvad – mees, kes ei saa hakkama mitte millegagi peale magamise. Või siiski – ta saab hakkama armastamisega ning selle müstilise nipiga, et teda on võimalik armastada.

Nele-Liis Vaiksoo on selles mõttes kuldaväärt leid, et teda on hea ja turvaline vaadata lähedalt, kus iga aps kätte paistaks-kostaks – neid apse lihtsalt pole. On kaunis tämber, maitsekalt timmitud näitlemine ja artistile nii oluline usaldusväärsus.

Mait Tringi südamlik koletis seevastu on kaugelt vaadeldav – oma toreda hääle ja erakordse koguga otsekui punkt i peal – no on täpselt neile kirjutatud rollid.

Ja on täpselt meile kirjutatud kavaleht – et paberipuud poleks asjata surnud, on koostatud ülimalt informatiivne väikeraamat, kus muusika mõjust inimesele räägivad Shakespeare, Aldridge ja Priestley, kus tutvustatakse muusikateraapia olemust ja antakse kätte võti sedalaadi sümbolismi mõistmiseks, kus kirjeldatakse, millisel füsioloogilisel kombel täpselt naer meid ravib, pingest vabastab, seksuaalsuse ja agressiivsuse liignivoolt mõnusasti maha kerib ja meid igas mõttes ravib ja kergendab. Minge ja kergenduge – toimib!  

Naine ampulliga – kas on ikka väga piinlik lugu. Kas on?

Arstliku perenõuandla juhataja psühhiaater-seksuoloog dr. Imre Rammul on alkoholiprobleemiga inimestele nn „ampulle“ tuharanaha alla paigaldanud enam kui 25 aastat. Tema väitel on suhtumine naiste alkoholismi muutunud koos võrdõiguslikkuse tekkega kõigil aladel. Kuivõrd naised julgevad tänu ühiskondliku tolerantsi kasvule põranda alt välja tulla nii faktiga, et nad saavad orgasme kui tõsiasjaga, et meestega võrdne eluvõitlus ajab jooma, jõuavad nad ka rohkem abi järele. Ampulli tekitatud surmahirmu tõttu elavad pideval „miiniväljal“ mitmed neist, kellele arst on nii radikaalse protseduuri teinud.  Naiste osakaal kõikidest pöördujatest jääb siiski alla 10%.

Ma ei arva, et naisnapsikute arvukus on suurenenud. Karjääri tegevad ning meestega poliitikas ja juhikohtadel konkureerivad kõrgklassi naised ehk tipsutavad rohkem, aga naisi, kel pidevalt pudel säärikusaapas või pesukapis, on alati olnud. Vähem kui eelmistel ajastutel, on naised salajoodikud – enam nad ei raiu „ei ole joonud“, ise vaevu jalul, nagu see nõukogude ajal sageli sündis. Valehäbi on kõigis eluvaldkondades kadumas. Kui naisel pole piinlik mehi laua alla juua, ei peaks tal olema piinlikum ka abi järele tulla. Need ajad on õnneks ümber, kus verd köhiv joomatõbine mees on normaalsem nähtus kui salakesi tinutav naine.

Füsioloogilise erinevuse tõttu on meeste ja naiste alkoholism mõnevõrra erinev – naistel kujuneb see haigus kiiremini, kulgeb raskemalt ja on keerukamalt peatatav. Ka on see õnnetus naiste puhul pärilikult püsivamate tagajärgedega. Olles ise on saanud oma haiguse oma esivanematelt, annab ta geneetilise sõnumi üsna tõenäoliselt edasi ka oma lastele.

Siiski ei pea „ampulliga“ naine kartma rasestumist iseenesest. Preparaadi toime on äärmiselt alkoholispetsiifiline, kuid samas fataalne nii alkoholi tarvitanud naisele kui ka lootele.
Meestest erineb ka see, kuidas naised oma joomist põhjendavad. Mida intelligentsem on naine, seda tõenäolisemalt väidab ta, et tal on vajadus seisundi, mitte aine järele. Teatud mõttes võib see ju nii isegi olla – targas naises peitub rohkem tasandeid ja valdkondi, mis võivad kõik ükshaaval või ühe korraga puntrasse joosta. Nii võibki tunduda, et svipsis seisundis on kuhjunud koormat kergem kanda. Ülalnimetatu lubab SEISUNDI saavutamise nimel tarvitada erinevaid mõnuaineid ja isegi mõelda, et teiste ainete tarvitajad on saast.

Paraku saab selle seisundi saavutamiseks tarvitatavat napsi-kogust järjest rohkem. Üha enam pitse-pokaale kulub selleks, et oleks nii hea nagu tahaks. Ja aina halvem nende koguste peale hommikul on. Mis omakorda viib hõlpsasti peakese parandamise libedale teele. Ja kui parandamise asemel kujuneb veel suurem lõhkumine, mis jälle parandamist vajab, ongi tsükkel käes. Tsüklis inimene – naine ikka ka! – hakkab sujuvalt tänasida toimetusi homse varna viskama. Et selle pärast mitte muretseda, on lihtne end suisa mäluaukudesse juua – ja siis on ikka õige pea viimne piir käes.

Kusjuures väljastpoolt joomise põhjust otsida on mõistagi lihtsam kui enda seest. Tööga on halvasti, kodu on vale, lapsed pahad, mees möku, sõbrad alatud – nii lihtne on kõige lähedasematega seepeale tüli üles kiskuda, uks tagantkätt kinni lüüa ja jooma joosta.

Abi järele tullakse enamasti pärast seda, kui on endale tunnistanud, et probleem on püsti, kui ta on leidnud karusselli peatamiseks motivatsiooni. Või kui väline surve ja ultimaatumid lähedaste poolt on piisavalt veenvad. Nagu juba mainisin – tipsutavate temakeste põranda-alt välja tulemine tohtrite juurde jõudmise palju ladusamaks muutnud.

Ravivahendid ja võtted valib loomulikult arst, mitte kärakale alla jäänud kaunitar ise. Ühegi arsti juurde ei minda, raviskeem ühes ja diagnoos teises käes, pangu arst need kaks nüüd kokku. Ei, ikka arst otsustab ravi: kas piisab psühhoteraapiast ja tablettidest või tuleb valida karmim meetod – süst ehk rahva suus torpeedo – või radikaalseim – ampull.

Sellega peab arvestama, et ampull on potentsiaalselt surmav ravim. Tegemist on teavitatud nõusolekuga protseduuriga, mille kohta patsient peab vältimatult andma ka omapoolse allkirja.

Kogemuse ja kõhutundega otsustame, kas üks või teine patsient peab säärasel riski piiril vastu. Kas ta ei või mõne meeleheitehoo puhul vaatamata ohtlikule preparaadile siiski juua. Kas ta on ikka piisavalt arukas, et hoiatusi tõsiselt võtta. Ühegi arsti professionaalne ega inimlik eetika ei luba rabedate või lihtsalt rumalate isikutega ravimkatseid teha. Ei ole nii, et tühja kah, viskame ampulli naha vahele, eks pärast näha ole, mis tast saab.

Kui ei ole kindlustunnet patsiendi vapruse suhtes, eelistame alternatiive. Mitmete preparaatidega ületatakse alkoholijanu nii, et mõnuretseptorid blokeeritakse ning alkohol muudetakse seega täiesti kasutuks ballastiks. Võimalik on nii mitmetel juhtudel ka mõõduka joomise kontrolli alla saamine. Saame kasutada erinevaid psühhotroopseid aineid – antidepressante, rahusteid vms.

Siinkohal tahaks kummutada linnalegendid, et antidepressandid tekitavad sõltuvust ja/või pärsivad seksuaalsust. Tegelikult ei kumbagi. Nii suurt altarit pole olemas, kuhu me kolleegidega ohvreid peaksime tooma, kui nõnda palju inimesi karskuse nimel saadaksime teise maailma imesid vaatama. Uue põlvkonna antidepressandid taandavad depressiooni ja ärevushäired haavamata seksuaalsust ja positiivseid inimlikke emotsioone. Otse loomulikult saab neid ravimeid rakendada paralleelselt „ampulliga“. Võimalikud kõrvalnähud saab välistada ravimivahetuse või täiendavate ravimite abil.

Teise linna- ja maalegendi kummutamine on veel olulisem. Tõsised topsivennad tavatsevad ärbelda, et neile mingi ampull ei mõju, pidavat hakkama vaikselt otsast maitsma, alguses on väheke sant olla, aga ampull harjuvat alkoholiga ära – ja seljatatud ta ongi. See on absoluutne vale, mis on tõestatav nii biokeemiliselt kui ka kurbade näidetega elust enesest. Arsti eetika ei luba neist näidetest rääkida, aga ampulliga katsetajate hulgas on vägagi kuulsaid ja kummalisi isiksusi, kes on tõsistest hoiatustest hoolimata joonud ja näiteks puhkusereisi ajal kuskil palmi all minevikuks saanud. Sellest peaks rääkima. Kui inimene on surnud, võiksid tema omaksed teistele ampulli-inimestele selle teene osutada. Kui ta siiski napilt pääseb, oleks kena, kui ta ise foorumites, sotsiaalmeedias ja ajakirjandusväljaannetes-kanalites räägiks, mis temaga juhtus, kui ta KUIVA SEADUST RIKKUS.

Koleda karuteene tegi ka nõukaaeg. Ampulle eraldati aastas vaid mõned kümned, aga vajajaid oli kordi rohkem. Arstid olid sunnitud platseebot paigaldama. Tagumikunahasse tehti augukene, suditi natuke  ja tehti paar õmblust. Kui niisugune platseeboga kunde jooma kukkus, siis selge, et midagi ei juhtunud. Tema hõiskamise peale võis aga keegi, kelle oli tegelik ampull tagumikus, surma saada. Mis muidugi räägib ka motivatsioonita inimestest, kellele poleks üldse tohtinud tarkadele inimestele mõeldud relva rakendada. Omaette probleemiks on see, et ravimi nivoo veres ei ole püsivalt ühtlane. Inimene võib proovida korra alkoholi ja heausksena arvata, et ravim ei tööta – järgmine kord võib see anda siiski tormilise reaktsiooni.

Tegelikult on ka tänapäeval mõnedel juhtudel implanteeritud inimestele  väiksem preparaadi kogus – seda juhtudel, mil tohter ei ole patsiendis väga kindel. Ükski arst ei soovi ju teha „hädatapmist“. Seda valusam on pärast nt Võsareporterit näha Wismari haiglast õigust otsimas : „Miks ma surnuks ei surnud. Palun raha tagasi anda, et saaks ehk selle eest vodkat ja seljodkat osta“. Isegi juhul, mil arst võtab vastu otsustuse siirdada isikule vähem ravimit, ei lähe ülejääk tohtri rahakotti ega võileiva peale. Ravim on siis steriilsuse kaotanud ja tema koht on prügikastis.

Mis puutub ajaloo prügikasti, siis mul on hea meel teatada, et meil on Töötukassaga koostööprojekt põhjakäinud inimeste jalule aitamiseks. Kuna alkoholism ja töötus käivad sageli käsikäes, finantseerib töötukassa sellises nõiaringis inimestele ampulli paigaldamise, mis on eeldus taas tööle asumiseks ja uue elu ehk elu uuesti alustamiseks.

i tn 41 Telefon 625 6101 Registrikood 70000734

15056 TALLINN Faks 625 6200 E-post pm@agri.ee

Hobumajanduse ümarlaud

Seoses Euroopa Liidu (edaspidi EL) järgmise eelarveperioodi ning Eesti maaelu

arengukava 2014-2020 (edaspidi MAK 2014-2020) ettevalmistamisega peame

vajalikuks kokku kutsuda hobumajanduse teemalise ümarlaua. Kuivõrd maaelu

arengu poliitika on oma olemuselt väga lai ja mitmetahuline, hõlmates maapiirkonna

arengu väga erinevaid tahke, siis soovime saavutada võimalikult paljude huvirühmade

kaasatuse maaelu arengut puudutavates küsimustes. Leiame, et hobumajandus on

teema, mis omab maaelu arenguga olulist sidet. Arvame, et hobumajandusel on

kahtlemata oluline roll maapiirkonna arengus ja maamajanduse mitmekesistamises

ning sellest tulenevalt on Teie kui antud sektori esindusorganisatsioonide sisend MAK

2014-2020 koostamisel meile väga väärtuslik.

Maaelu arengu poliitika prioriteedid järgmiseks EL eelarveperioodiks on

teadmussiire, konkurentsivõime, toiduahel ja riskijuhtimine, ökosüsteemid,

ressursisääst ja keskkonnasäästlik majandus ning töökohad ja maapiirkonna areng.

Nimetatud prioriteetide taustal oleme koostanud MAK 2014-2020 olukorrakirjelduse,

SWOT-analüüsi ning püstitanud eesmärgid. Hetkel oleme tegemas valikut EL maaelu

määruse tasandil ette nähtud meetmemenüüst. Pärast meetmete valiku tegemist

plaanime alustada töökohtumist vastavate meetmetega seotud huvigruppide ning

ekspertidega.

Ümarlaual soovime arutada, kuidas käesoleva programmiperioodi Eesti maaelu

arengukava 2007-2013 meetmed on töötanud ning milline on olnud nende mõju

hobumajanduse arenguks, millised on kitsaskohad, mida MAK 2014-2020

koostamisel saaks vältida ning millised on hobumajanduse poolt pakutavad

võimalused, mida MAK 2014-2020 meetmete raames saaks maapiirkonna seisukohast

ära kasutada.

Olete oodatud ümarlauale 27. augustil 2012, kell 15-17, Põllumajandusministeeriumi

väikses saalis, aadressil Lai tn 39//41, Tallinn.

Ajakirjanduseetika on surnud – elagu ajakirjanduseetika!

Kati Saara Vatmann

Saame tuttavaks, mina olen hapukurk. Täpsemalt: ahistatud hapukurk. Hapukurgi hooajaks nimetatakse aega, kui saabub uudistevaene juulikuu ja puuduliku kutse-eetikaga ajakirjanikel pole millestki kirjutada ning nad imevad uudise välja – ja teevad seejuures pahaaimamatud inimesed selja taga hapukurkideks.

„Kolleegid“, kelle pärast ma ennast ajakirjanikukski nimetada ei taha, pole andnud sellist eetika-vannet nagu meie Tartu Ülikooli Akadeemia Peegelianas. Neil pole ka sellist täiuslikku haridust, nagu „meie ajal“, mis lõppes paraku Eesti Vabariigi taastumisega. Siis hakkas kirjustunud meediaturul olema kõik lubatud. Nagu näiteks tühjade mullide para-professionaalsed lõhkamised, millega rikutakse ära ahistatava inimese, tema laste, loomade ja teiste lähedaste päev.

Eile hommikul pani KV-kinnisvaraportaal mingi näpuka või viiruse tõttu templi „müüdud“ peale 170 Tõnissoni maaklerite müüdavale objektile. Sealhulgas Anneli Linnamägi hallatavale Soone talule. Selle asemel, et helistada mulle ja-või Annelile, riputas rumal portaali-inimene üles uudise, mille teljeks korjas kontekstist välja tükk aega tagasi sotsiaalmeediast ja minu koduleheküljelt leitud mõtiskluse Hispaaniasse kolimise teemal.  

Nagu taiplik maakler järeldas: kui enne uudise fabritseerimist oleks talle, mulle või KV-rahvale helistatud, poleks uudist tulnud ja palk välja teenimata jäänud.

Ma ise ei loe portaale ega ammugi mitte kommentaare, tänu vanimale tütrele kuulsin õuest loomi talitamast tulles õnneks enne absurdse pommi plahvatamist, et  imeline „uudis“ on jälle valminud. Tütrele helistas ehmunud naabrinaine – kes siis nüüd uueks naabriks tuleb? Minu Facebooki profiil hakkas küsimustest ja jahmatustest kirendama. Mulle enesele helistas alles keskpäeval elu24.ee ja tegi telefoniintervjuu. Kella kolme ajal küsis ajakiri Naised, mis värk on. Ja veel hiljem küsiti maakler Linnamägilt, mis toimub. Mis ikka toimus – minu talu sai päeva jooksul ligi 10 tuhat klikki, nii et see farss näis suisa äriideena.

Õhtul helistas murelik kolleeg Soomest ja küsis, mida ma kavatsen niisuguse alusetu ahistamise peale ette võtta. Kui sügavale metsa veel loodan kolida, et libakolleegid lõpuks ometi rahule jätaksid ja lõpetaksid mulle pasakose kaela laskmise. Ka siis, kui ise ei loe ei neid nuppe ega kommentaare, tõmbavad need energeetiliselt ikkagi tühjaks ja alati leidub mõni heasoovija, kes kõige räigemaid kohti tsiteerib. Aitäh.

Lisaks kogu meie talu rikutud päev(ad). Toidan vasikat – telefon heliseb. Teen lastele süüa – kõne. Lähen tütrega jalgratastel vaatama, kuidas Valtu uue lasteaia ehitus Kaereperes edeneb – edeneb küll, aga telefon heliseb. Talumees, kes teeb mulle heinad-silo, küsib, kas siis üldse on vaja või mitte. Muidugi on! Hea, et ma telefoniga lahtikäsi sõites ei kukkunud, oleks jälle uudis olnud.

Sellistel hakitud, mõttetult närvilistel, erialatöö mõttes pekki keeratud päevadel ei saa ka telefoni välja lülitada – ühele kutsikale on veel omanikku vaja, Hyundai Terracan on müügis, mu töödest suur osa käib telefoni teel.

Kummaline, et fantaasiarikkale „ajakirjanikule“ ei tulnud meelde, et telefoni teel saab allikalt eneselt tõde kuulda. Tõde on igav ja ei müü, muidugi. Minu žanr, portreed-probleem-teemalood kahtlemata pole telefonitsi tehtavad, siis oleks tegemist haltuuraga. Pindmine meedia saaks küll aega ja kütust kokku hoides siiski eetiliseks jääda, kui helistaks.

Sotsiaalmeedia eesotsas Facebookiga on üha sagedasem ja tänuväärsem allikas. Minagi olen sealt intuitiivselt, juhuslikult ja sihilikult leidnud väga veetlevaid persoone, pärast nendega seal suhtlemist olen helistanud, silmast-silma kohtumise kokku leppinud ja kohale sõitnud. Ilma eetikata „ajakirjandus“ ei suhtle, helista ega sõida ammugi mitte kohale. Raisakullid loevad küll mu www.aabramihobulausujad.ee üsna populaarset Soone talu päevaraamatut, ent nopivad sealt fakte kontekstist välja ja väänavad mistahes kööbaka nurga alla. Antud juhul nokiti välja koht, kus arutlesime kaasa ja sõpruskonnaga, kuhu üha külmemast-karmimast-kalgimast-karistavamast Eestist pageda. Sõbrad unistasid Kesk-Soomest, mina soojast ja südamlikust Põhja-Hispaaniast. Igatsesime kuhugi, kus prügifirma ei nimeta igakuise arve saatmist „võlgnike halduseks“, kodukate teenindaja ei teeks lepingu pikendamise ettepanekut ähvarduse vormis, kindlustus ei lisaks uuele poliisile klauslit „või muidu“. Ja eks kollase vihalehena pee külge kleepuv meedia ole osa sellest hirmutavast, üle inimeste sõitvast ühiskonnast, kus kõik oleme võlgu, süüdi, kahtlusalused, pahelised jne.

Kuidas meile ülikoolis artiklite kirjutamise põhitõdesid õpetati?  

 Esiteks tehakse taustauuring. Teiseks intervjuu – vajadusel mitme inimesega, et saada teemast või isikust tervikpilt – eriti kui seisukohad on vastandlikud. Kolmandaks analüüs, süntees ja kirjutamine. Neljandaks asjaosalistele teksti ette näitamine. Viiendaks toimetamine, fotode kooskõlastamine asjaosalistega – ja avaldamine.

Amatööridest „ajakirjanikud“, kes pole lasknud end haridusest rikkuda, on ise ilmselt väga rahul oma toodetud seosetu ebaprofessionaalse umbluuga, mis tekitab asjaosalistele palju segadust ja seletamist. Seekord risustas avalikkust lihtsalt mõttetu mögin, keegi erandkorras selle solgutamise tõttu haiget ei saanud.

Arulagedad kulutused tekkisid ikka – kadus aeg ja keskendumisvõime, oma tööd ja tegemised hakiti halastamatult seibideks – raha kulus telefonikõnedele, arvutielektrile jne. Siit südasuvise looduse keskelt oli hämmastav ja kaastunnet tekitav kõrvalt jälgida, kuidas Tallinnas hüpatakse, nagu konnad koorekirnus olematu teemat vahtu. Mis võid siis seekord ei-millestki toodeti? Kinnisvaraportaalile kümneid tuhandeid klikke. Kuna mingisugune eetika ei sundinud autorit ühtki allikat tülitama, sai kole kogus kollast võid. Kolekollast.

Meie, ajakirjanike mundriau sai taas kord lagastatud see on midagi samalaadset, mida teevad salakütid jahimeeste auga – samal ajal, kui päris-jahimehed kulutavad suure osa oma sissetulekutest metsloomade toitmisele ja peavad eeskirjadest kinni, tõmbavad röövkütid loomariigi naised-lapsed jõhkralt siruli – tehtud! – ja üldsusele jääb mulje, et sellised need jahimehed ongi. Meie, kõrgharitud ajakirjanike ülikooliskäik lõppes aukoodeksi ette lugemise ja vande andmisega – ja me peame sellest kinni. Mida selle vastu teha, et eetikavabad krantsid žurnalismuses oma koha ja palga nimel nii sõna kui teoga (või tegemata jätmisega) ligimesi ei tapaks? Väljaannete-portaalide-jaamade-kanalite juhid peaksid hädasti sõela tihendama. Ajakirjanikke õpetatakse uuemal ajal mitmetes koolides – loomulikult tuleb ka kõrgkoolidest lootusetut praaki – ärge laske eetikata taidlejatel rikkuda enese, teiste ja kogu Eesti elu. Taastage professionaalne nõudlikkus – ja kaob hoolimatu karistamatuse illusioon.

Riigipoolset tsensuuri pole, sõnavabadus on enesetsensuurita käes nagu kompuuter, millega pähkleid purustada – järelikult lasub pea- ja tegevtoimetajatel võrreldamatult suurem vastutus kui nad ise aduvad või kandagi suudavad.

Kahtlemata peaks hoopis sagedamini seda va ahistavat „ajakirjandust“ kohtusse ja avaliku sõna nõukogusse kaebama, karistama ja kahjutasusid maksma panema. Mul eneselgi oleks selleks pehmelt öeldes pisut põhjust küll. Ent seesugused õiguse nõudmise protsessid hoiaksid teemat pikalt ja pidevalt püsti ega lase eluga edasi minna. Rahvatarkuski ütleb – ära sitta torgi, haiseb niikuinii. Ja kuna torkimisest hoidujad taanduvad võitluseta, situtaksegi üha juurde. Lootkem siinkohal, et president Lennart Meri lootus läheb täide: olgu see sitt väetiseks tulevastele õitele…