Kati Saara Vatmann-Murutar sai oma poja Aleksandri klassijuhatajalt Waldorfgümnaasiumist alljärgneva kirja:

Mulle väga meeldis Su saatetekst raamatule “Projektilaps Pärnust”, mu vanim laps, Vallo, on ka Jäär – astroloogiliselt. Sellist siirust ja vaprust pole ma varem teistes inimestes kohanud, hoolimata raskustest, mis tavainimese kibestunuks muudaks, säilitate empaatiavõime. Minu austus!

Hiie Tikk

Kati Saara Vatmann-Murutar sai Anna-Maria Penult oma uue raamatu ilmumise puhul alljärgneva kirja:

Tere ja kaunist suve Kati!:))

Tahtsin sulle lihtsalt öelda, kui ilus ja valus oli su “Porjektilaps Pärnus” sünniloost kirjutatud lugu. Lõikas noana hingest läbi, teravalt. Oli ka äratundmist, see pidev “eiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida…
…endal hing paelaga kaelas.”
Ära unusta kunagi, et oled eriline, ilus hing!

Õnne ja edu raamatuga!

***

Saatetekst, mis on kirjutatud kodulehekülje www.petroneprint.ee jaoks, ise on selline:

Jah.

Alati jah.

Nii kaua kui ennast mäletan, olen alati öelnud „JAH“.

7aastane Kati, ballett parandab rühti ja tervist, kas sa tahaksid… Jah.

10aastane Kati, sa oled väga musikaalne, viime su ikkagi tavaklassist muusika eriklassi üle… Jah.

12aastane Kati, Pärnus avatakse kunstikool, läheks õige sisseastumiskatsetele… Jah.

14aastane  Kati, sa kirjutad uskumatult hästi, ehk teeksid ajalehele kaastööd… Jah.

Nullist kuni praeguse 44ni olen võtnud igasuguseid ettepanekuid ja pakkumisi Jumala käsuna. Jumalaks ma nende pakkumiste esitajat uuema Maa peal rändajana ei nimetanud. Nüüd olen piisavalt küps ja kulunud, et asju õigete nimedega nimetada.

Sisetunne on öelnud: kui kuhugi kutsutakse, midagi tellitakse, mõni ettepanek tehakse, siis see on Märk. Olen paari sekundiga nõustunud sõitma nii Malaisia džunglisse kui Brasiilia faveladesse, sest tean – seal ootab mind miski, mis viib isiksusliku arengu järgmisele tasemele. Seal on võti.

Petrone Prindi ettepanekule kirjutada oma lapsepõlvest raamat, vastasin paari sekundiga „jah“, istudes autos, mis sõidutas mind kirikusse selles elus teist korda abielluma. Mitte sellepärast, et elulugude-raamatute buumi ajal pean ka mina persoonide lihaletil lebama. Sellepärast, et aimasin selle kirjatööga kaasnevat Kingitust eelkõige iseendale – arusaamine, avastamine, ahhaa – ja üldistus.

Kõik see juhtuski.

Kirjutamine, maalimine ja muusika on parimad eneseabi kanalid. Selle asemel, et psühholoogide ja psühhiaatrite vahet joosta, võiksid kõik inimesed julgeda ise oma valudesse ja tagamaadesse, õnnehetkedesse ja õppetundidesse süüvida. See on valus ja ehmatav. Keegi peab selleks ettepaneku tegema. Kui taipad ja julged seepeale öelda jah ning sukeldud mäluvoogudesse, ujud senisest kõrgemale kaldale. Juhul muidugi, kui ehmatuste ja oiete kätte ära ei upu. Ma ei uppunud – kirjutasin ja tõlkisin endale nii oma isikut, ajastut kui inimsust väga ja väga palju selgemaks.

Üks salajasimasse sisekosmosesse puurimise põhjus oli mõistagi ka raha. Ma pean palju ja hästi kirjutama, et ehitada ja oma arvukat hingelistearmeed üleval pidada. Miks ma kogu aeg ehitan ning enda ümber nii palju hobuseid-koeri-kasse-lambaid-sigu-linde koondan?

Sellele küsimusele leidsin vastuse just tänu Kati-karastumise kirjalikule katsumusele.

Olen aina ja üha oma isale tõestanud, et ta eksis, kui mind ei tahtnud – ja et ka tüdrukuna võin olla vägevam kui viis meest kokku. Olen pidevalt oma esimesele armastusele näidanud, kui valesti ta tegi, et mind päriseks endale ei võtnud. Olen püüdnud oma laste isa ja teiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida.

Hing paelaga kaelas.

Ajastute vahetumisega kaasa minnes. Igal kümnendil on teatavasti isemoodi mõõt ja määr, kuidas tubli ja töökas, üleinimlik ja imetlusväärne olla. Ainult murdumine on alati ühesugune. Prõks.  Ja minusugused kiirete pööretega heledaleegilised balansseerivad sellele prõksule lasteaiast vanadekoduni pagana lähedal. Kui nad üldse nii kaua elavadki.

Keerutasin ideed sellest puhastavast ja karastavast raamatust enda kohta tavatult kaua nii teadvuses kui alateadvuses. Esmalt kavatsesin mööda ajaskaalat tulema hakata. Kuna see siin on ühtlasi ka ajastu portree minu silmade läbi, ei tahtnud lugu kronoloogilises järjekorras kuidagi jooksma minna.  Ja siis käis hele laks, mis kujundas ühe hoobiga selle teemapargi, mille siit kaante vahelt leiate.

Mu vanim tütar saatis mulle kirja. Väga karmi. Lausa julma. Läksin selle peale nii katki, et süda jäi seisma ja sattusin haiglasse. Ärkasin ellu ja ehitasin iga peatüki üles vastusena oma tütre halastamatule kirjale. Seega on see raamat pühendatud eelkõige Margaretale ja mu isale. Kahele sindrima Amburile, kellele ma pole osanud meeldida.

Mu emale ei meeldi see kirjatöö kohe päris kindlasti. Ehkki püüdsin olla võimalikult delikaatne ja looritatud. Jäär, astroloogiline imik – ja delikaatne? No andke andeks! Ma ise tean ka, et päris valutult see asi siin välja ei tulnud.

Ent samas on tegemist ka paratamatu järjepidevusega. Minu vanaemale ei meeldinud mu ema valikud. Minu emale ei meeldi minu elulaad ja valikud. Mulle minu tütarde ja poegade valikud… Panen need endale meeldima. Aga selle eest ei meeldi mina oma lastele. Nad võõrastavad mind. samavõrd kui uhked, on nad mu väljapaistvalt isemoodi isiku üle õnnetud.

Ehk aitavad selle lapsepõlveloo sügavalt ja subjektiivselt ausad pihtimused ja peegeldused meid üksteisele lähemale. Mind ja lapsi. Mind ja mehi mu elus. Teid ja mind. Teid ja teie armastatuid. Meid kõiki meie rütmide, reeglipärade ja ajastuliste seostega.

Jah!

Ahjah.

Et miks Murutar. Passis ja oma artiklite autorina olen ju Kati Saara Vatmann. Epp Petrone soovitas nii. Ja mina teatavasti ütlen alati „jah“. Laste isa perekonnanimi olevat mu kaubamärk. Ja neid järgmisi nimede muutumisi ei jõudvat lugejaskond jälgida.

Tegelikult pole siin midagi jälgida – olenemata sellest, mis- või kessugustele väljakutsetele oma eluralli käigus „jah“ ütlen, jään võiduka lõpuni Vatmanniks. See on mu papa Harri perekonnanimi enne Vasaraks eestindamist. Saara on minu pühakunimi – ja nagu mäletate pühakirjast, on see üks naine, kellele Jumal ütles müstiliselt kõrge eani JAH!

Aabrami hobulausuja Kati Saara Vatmann rajas omale Elulaadi talu

Piret Linnamägi

Raplamaa metsade ja lookleva külatee vahel sõites jõuame Soone tallu, kus ööd ja päevad rassib väsimatu naine Kati Saara Vatmann. Veebruarikuus sai aasta sellest, kui viie lapse ema leidis, et aeg on suvepealinna lähistelt Liust väikesest rannatalust ära kolida ja alustada uut elu uues paigas, mis on mitu korda töömahukam ja teadlikumalt peetud talu kui senine, mida Kati nimetab nüüd elukooliks ja õpperajaks. Sõprade kutsel sattuski ta Valtu-kanti vaiksesse Kumma külla, oma paradiisi teist noorust veetma ja oma suurt karavani Veevalaja ajastusse viima.

 Märtsikuus 44aastaseks saav kirjanik Murutar-Vatmann – laulja-nukumeistri Harri Vasara ja Ameerikas elava arsti Ille Vasara tütar Kati-Saara on sündinud Tallinnas. Mitmendat põlve linnatüdruk asus läbi Pärnu linnas kasvamise, Tartus Üli- ja elukoolis käimise ning Pärnumaal talu pidamise Raplamaale, Kehtna valda, Kumma külla teele, aasta tagasi. Oli sama lumine talv ja väikest kasvu sitke naine otsustas: on ainus võimalus oma unistuste poole kulgeda – tuleb rajada suurem, mitmekesisem, tootvam ja jõulisem talu.

Elama asumine Eesti ühte vanimasse, Kumma külla, mida on mainitud juba aastast 1241 aastast,  on juba omaette väärtus ja nelja allikaga, rohkete metsadega talu parim paik uute mõtete täideviimiseks. Paikkond, kuhu elama asudes tunned end killukena ajaloost – ühtlasi inimkonna tuleviku loojana.

Kindlasti on Kati ja Soone talu tegemised sadade aastate pärast küla kodulooraamatusse raiutud, sest tema tegemised nii kirjaniku ja Eesti tänase arvamusliidrina kui hobuse-, koera-, lamba- ja muude loomade-lindude kasvatajana ja elulaaditalu pidajana on seda väärt.

 Soonel elasid nii vankri-, kui ka mööblimeister

 Kui Kati Saara Soone talu ostis, sai ta aru, et on üüratu teoga hakkama saanud alles siis, kui Jumalat usaldades tehtud tegu oli juba notari juures pitsati saanud. Suur elumaja, vajas vaid pisut kõpitsemist tema käe järgi. Endised taluomanikud Urmas ja Marika Männimägi olid Soonele 15 aastaga imeilusa kodu rajanud just sellise valmidusastmeni nagu nemad vajasid. Jätsid endast Katile, kelle hüüdnimi on Soone Saara, imeilusa lilleaiagi, mis praegu lumevaiba all on. Ka olid eelmised omanikud loomapidajad, mistõttu hobulausujast kirjanikule vajalike hoonete karbid olid juba tulles olemas.

Kumma küla on õhust vaadates nagu hobuseraud ja kuhu mujale saabki hobulausuja elama tulla…

Ajalooline paik, kus elas palvevend Jaan Uhe ja  sama nimega tema vankrimeistrist poeg, kes hakkas tulusast vankrite müügist ehitama Rapla tee äärde Kõpsoni linavabrikut, mis kahjuks ei saanud tööle hakata, kuna enne puhkes esimene ilmasõda ja vabriku sisseseade jäi Saksamaalt toomata.  Jaan Uhti tütar abiellus August Saalistega, kes oli mööblimeister. Pärast neid elasid talus Lembit ja Marie Viilver Männimägi ja enne, Kati saabumist 15 aastat viimatinimetatute poeg Urmas minia Marikaga.

Ja siis sai see vahva talu Kati ja ta laste omandiks. Kirjanik ei kolinud metsade ja põldude vahele ainult laste, vaid väga suure seltskonna koduloomadega. Tema talus jätkub loomi nii tuppa, lauta kui karjamaale

Enne Soonele kolimist ehitas abiline Aare Rihe talu kõigile uusasukatele elamisvalmiks. Elumaja põrandad said soojustatud, pesamuna Minnile tehtud ilus lastetuba. Kuurist sai ehitatud “sigaratoorium”, garaažiks mõeldud hoonest üheksale hobusele tall. Töökojast sai aga lammastele ja kitsedele, kanadele–kukkedele elupaik. Nüüd on taluõel ka laste mängumaja ning kaevule pandi  „putka“ peale…Sellest on välja kujunenud pere kogunemispaik – kõik istuvad maja ees selle nähtuse peal, mis Aare maitse-eelistuste auks Alexandriaks nimetati. Nüüdseks on missiooni täitnud Aare Saaremaal ema juures.

Kati töövõimekust võib vaid kadestada. Ta töötab tõesti 24/7. Maja remontides tuli majast ja teistest hoonetest välja viia autokoormate viisi vana sodi. Õues oli palju kraami, mis prügimäele rändas. Ülearuseid asju Katile talus hoida ei meeldi, seiskunud energiad pärsivad loovuse ja elujõu. Seal peavad olema elus, esmatähtsad asjad. Kati enda arvuti ja töönurk, kus uusi romaane ja ajakirjadesse artikleid  kirjutada, asuvad kööginurgas, kust on vaade nii hobuste kui lammaste koplisse, hoovi kui metsa. Lastele on talus oma toad ja loomadele oma pesad ning pereemal koht, kuhu koos hiljuti tema ellu saabunud mõisavalitsejaga väsinuna magama heita ning muud elutähtsad kohad on saun, väike töökoda ja külalistemaja. Elumaja vooderdavad igas eluruumis raamatud, neid on kirjanikul üle 8000 ning maja vibratsioone kujundavad siseruumides elavad papagoid ja väljas tarutatavad mesilased.

 Talus elavad  Puhh ja Notsu, Madonna,  Rõõmus Reede ja teised

 Kati talus on väga tähtsal kohal loomad. Need on tema perekond. Ta elab läbi kõik nende hingevalud ja rõõmud, hammastetulekud ja paarilise otsimise tuhinad. Nutab ja naerab nendega koos. Küllap seepärast ongi Kati läbi raskuste elus kõigega toime tulnud, et tal on nii tihe hingeline side loomadega. Ja olgem ausad, loomad mõistavad teinekord palju rohkem kui inimesed…

Kati hingeelus on eriti suur osa hobustel.

Nad päästsid naise 30aastasena põetud vähist, asi see siis neil iga päev väikestest sinusoidilohkudest välja tõmmata. “Elan üdini ja sügavalt oma loomadega koos,” naeratab särasilmne ja eriliselt soe Soone talu perenaine, kes erineb meedia loodud kuvandist väga.

Kõigil selle talu loomadel on imeliselt väekad ja tähenduslikud nimed ja nende kõikide meeldejätmiseks kuluks hulk aega.

Kihnu Virve kingitud  kassid Notsu ja Puhh, spanjel Ets, kelle tõunimi kõlab eriti uhkelt- Cavalier King Charles. Pikakarvaline hiigelsuur punavalge pikakarvaline bernhardiin Sandra, šetlandi lambakoer VIP. Sellel pooleaastasel koeral on kohe hulk hüüdnimesid: kord on ta Suslik, kord Memmemusi ja vahel ka Sitakott, aga perenaise sõnul on ta kõige enam ikka VIP, kelle passijärgne nimi on Scandiline  Golden Whip. Uhke võib see koer aga olla selle üle, et tema perenaine on pere pesamuna, nelja ja pooleaastase Maria Indira.

Äsja lisandus perre ka saksa lambakoera koera kutsikas Briatore Soone Tereza.  Selle koera tõi Soone Saara majja sellepärast, et mõisavalitsejaks saabunud Tarmo Arumets on aastaid seda tõugu koeri dresseerinud. Koeralausumine lisab talule veel ühe finessi. Tereza pandi kutsikale nimeks selleks, et kirjanik ise lakkaks kõiki oma sõpru ja teekaaslasi emmemast – mõisavalitseja on asunud piirama naise äärmist heldust ja osavõtlikkust mõistlikkuse piiresse. Igas talus saab olla üks Ema Tereza – selles majas kannab seda tiitlit nüüd koer.

Ilma hobusteta ei kujutaks Kati Saara aga oma elu ette. Ja neid on naisel eri tõugu: eesti hobused Rõõmus Reede ja EQ, trakeen Battaya, kelle vanaisa on legendaarne Palladium, shetlandi appaloosa poni Silbersee’s Madonna, eesti raskeveo hobune Haldjas, tinker Bee to Be ja eeslipoiss Opaal.

Lisaks hobustele veel hulk kihnu maatõugu lambaid, kitsed,  Ärtu mõisa munakanad ja Saunakülast saabunud tiukrud.

 Ilmakoda ja loovuse talu

 Kati püüab aidata ka teisi inimesi. Iga päev pöörduvad mitmed inimesed Soone Sara poole, et küsida nõu hingeasjade, loomingu ja tervise asjus. Ta rajas talu, kus inimesed saavad käia end laadimas ja puhkamas. Inimestel, kes vajavad õpetust ja ravi. Alati on üks kitsas võimalus – sulgeda oma valdused tõkkepuuga ning mõelda – mis siis, et rohelisel ja spiritualistlikul kombel elades – ainult minu! Teine võimalus on laiem ja Teenivam. Teatud arengutasemel teeb missioonitundega inimene südame ja ukse lahti ja jagab kõike, mis tal on, neile kellel pole. Jagab ja õpetab ikka selleks, et ligimesedki kasvaksid ja areneksid. Ühineb mõttekaaslaste taludega öko-kogukonnaks. Soone talust saab mitmeid valdu läbivate seikluslike matkaradade osa.  Sellest ei tule mitte linnarahva lõbustamise variant, sellest tuleb tõsine ja olemuslik teraapia, ellujäämise õpetamise Meka.

Talus on piklik metsakoridor, kuhu saab rajada toreda matkaraja. 4,5 ha maatükile tuleb aga ökoloogilisel elulaadil ja loovusel põhinev hipostuudio.

 Kati plaanid  on suured, vägagi suured. Ta loob maailma. Läinud aastal asus ta ette valmistama 2015. aastaks rajatavat Kaerepere-Valtu- Kehtna asulate ning Rapla linna infrastruktuuriga lõimuvat hipospaad. Sise-staadion, millest saab Meka kese, sobib teraapiaks ja sportimiseks, koolitusteks ja väljund-üritusteks nii hobustele kui koertele, nii judopoistele kui tantsutüdrukutele.

Hobutalli peal – päikesepatareide ja tuuleveskiga varustatud katuse vahel – asuvad magamistoad elulaadi-laagrisse kogunejatele…  Need kõik on tulevikuplaanid. Praegu  pakutakse külalistele tervendavat elulaadi – õpetatakse suhtlema loomadega, üldinimlikku-kultuurilist eksistentsiaalset  tarkust ja aidatakse inimene ühendusse tema enda ja planeediga Maa.

 Tööd ja tegemised Soone talus ei lõpe. Pärast sulase lahkumist tundis naine, et üksi on kõikide töödega väga raske hakkama saada. Kuu aega tagasi saabus Soone tallu Tartumaalt tarmukas ja lahtiste kätega, aastaid merd sõitnud, tipptasemel ratsaspordis olnud ja koeri dresseerinud mees Tarmo Arumets, kes oskab ehitada, koeri dresseerida, kokata, hobustega tegeleda ja lihtsalt talu pidada.

„Me astume ühte jalga ja temast on mulle suur tugi. Ma pole end kunagi nii turvaliselt, hoituna ja hinnatuna tundnud,” on Kati tänulik.

Usume, et Soone taluperenaise unistused saavad tõeks ja kõik tegemised õnnestuvad. On ju   plaanis Katil välja vahetada kõikide hoonete katused, maja teisele korrusele ehitada välja toad lastele ja lastelastele, teha koplite ümber aiad, metsas teha hooldusraiet ja pehmelt öeldes tuhat muud tööd.

„ Ma elan 86 aastaseks!“ ütleb Kati tõsiselt.

Päästearmee Inge Ojala-Pihlaja: “Kui käsk tuleb, läheme Võrust edasi kasvõi maailma lõppu.”

Kati Murdmaa

Teame, et religioon põhjustab planeedil Maa iga päev sõdu. Sõditakse nafta, kulla ja Jumala pärast. Paradoksaalsel kombel. Ent on olemas ka metodistide usulahust välja kujunenud Päästearmee, mis peab väga distsiplineeritud ja Londonist tuleva kava kohast sõda inimhingede päästmise eest.

Päästearmee ohvitser Inge Ojala-Pihlaja selgitab: “Päästearmee moodustati Londonis 1840ndatel aastatel selleks, et joodikute ja kodutute hinged Looja ligi tuua. Sedalaadi inimesed vajavad karmi kätt. Mõnikord peab abi olema jõuline. Sellepärast on selles usuliikumises range distsipliin ja kord ning vaimulikud kannavad nime “ohvitser”.

Minust sai Päästearmee ohvitser pärast tööd meditsiiniõena psühhoneuroloogia kliiniku lahkujate osakonnas. Surma lähedus tegi minust teoloogi ja kirikuõpetaja. Vaatasin päevast päeva siit ilmast lahkujaid ja mõtlesin olude sunnil iga päev, kuhu lähevad need, kes on oma õppetunnid siin planeedil lõpetanud. Sellises osakonnas tekib iga päev küsimus elu mõttest. Milleks siin ilmas kõik. Mis pärast saab. Mida tähendab kaduvik. Läksin õppima teoloogiat, asusin kirikuõpetaja teele.

Nii minust Jumala laps saigi. Sealt edasi tegi minu eest juba tütar otsused.”

Tütre otsused

Inge teab oma kogemustest, et meie lapsed on vanematest kraad kangemad. Kui Inge oli enne teoloogiks õppimist meditsiiniõde, siis tema tütar Gerly õpib Rootsis arstiks. Tütre isast viis tänase Päästearmee ohvitseri Inge lahku valik: kas lastekodu lapsed või mees. Naine pühendus vanemateta lastele. Asus neile inimväärset lapsepõlve ehitama ning leidis koha, kuhu vanemateta lapsed hoiule viia.

Oma tee ära tundnud naine elas koos õnneliku lapsepõlve saanud lastega. Mees ei kannatanud sääraseid valikuid välja ja Inge missioon lõpetas nende abielu.

Inge kolis alaliselt sotsiaalkorterisse, kus oli lihtne ja lähedal oma missiooni täita ja vanemateta lapsi hoida ja kaitsta. Siis aga hakkas tema eest otsuseid tegema tütar, kellest saab Rootsis peagi kõrgharitud arst.

Tütar kutsus ema oma väikest last hoidma. Lapse isa on muide pärit Iraanist, ent mitte moslem. Just tütre kaudu Inge Päästearmee ohvitserideks kandideerimise kuulutuse peale sattuski.

“Tütar ütles mulle, et see on täpselt minu jaoks. Mina ütlesin, et jätku jutt. Olin varem baptist ega teadnud Päästearmeest midagi,” meenutab Inge. “Kui ma puiklesin ja kõhklesin, pani tütar mind ohvitseride koolitusele ise ka kirja. Ja tänu Rootsi vahet sõitmisele ma Timoga kohtusingi.”

Timo on mahe ja leebe mees, kes ütleb Inge sõnul iga küsimuse vastuseks “just” ja “küllä”. Kui tütar hoiatas Inget, et laeva peal alanud suhted ei pea vett, küsis Inge vastu: “Kus sina oma tulevase mehega kohtusid?”

Laevas.

Rahvaste paabel

Inge tütar on abielus kauni iraanlasega. Timo eelmine abielu oli sõlmitud venelannaga. Selleks, et soomlane “see Pihlaja” ning Päästearmee ohvitser Inge abielluda saaksid, pidi Timo pealike käest kolm-neli korda Inge kätt palumas käima.

“Timo tavatseb Päästearmee ohvitsere nimetada vihasteks vanatüdrukuteks,” naerab Inge. “Eks religioossete inimeste hulgas ongi praegu palju üksikuid naisi. Aeg on selline. Ja kui nii jäiga distsipliiniga koguduses nagu meil, on kosilane väljastpoolt Päästearmeed, on organisatsioonilt väga raske nõusolekut saada. Timo on luterlane.

Ohvitseriks saada tema ei tahtnud ega taha – on liiga leebe ja aeglane, et meie koguduse rütmis hingi hallata. Praegu on ta minu assistent.”

Inge ja assistent, kes ütleb kõigi maailma asjade peale mõtlikult oma “just” ja “küllä”, elasid abielludes sotsiaalkorteris. Nad andsid ühise otsusena ametiasutusse taotluse lapsendamiseks.

“Teade Ida-Virumaalt, et lapsendamiseks on neli õde, tuli äärmiselt äkki. Meie perre tuli neli rahvuselt venelannat nii kiiresti, et suutsime neile alguses ülima kiiruga diivanid ja toidunõud korraldada,” meenutab Inge, kuidas neli tüdrukut tema ja Timo abielu viljadeks saabusid. “Meie vanimad tüdrukud on kaksikud Viktoria ja Margarita. Sofia on 3- ja Laura 2aastane. Laura oli tulles vaid 9kuune, ei maganud hästi ja andis meile Timoga mõlemale parajalt suure koormuse.”

See koormus oli ka põhjus, miks südikas paar hakkas mullu jõulude ajal kõhklema, kui sama ema sünnitatud poega lapsendamiseks pakuti. Inge teab, kes on tema nelja tütre füüsiline ema.

“See on napsilembeline idavirumaalanna, kes väidab, et talle meeldib rase olla ja sünnitada. Ta on uskumatult noor – alla 30 – ja tal on kaheksa bioloogilist last. Osa neist kasvavad tema emaga, osa said meie tütardeks. Väike Ivan oli nädalakese pärast sündi õhus. Kuna mul on Võru Päästearmee kogudus juhatada ja neli last kasvatada, võtsin Ivani asjus mõtlemisaja. Selle aja jooksul lapsendati ta õnneks teise perre. Tänu Jumalale.” 

Jumala tahtel võrukesteks

Inge hoole all on Võrus Vabaduse tänavas asuv Päästearmee kirik ja supiköök. Teenistusi peetakse nii lastele kui täiskasvanutele. Täiskasvanute jaoks tegutsev supiköök ei koonda sugugi mitte kodutuid. Laua taha koguneb väärikate küpses eas inimeste seltskond, kellest on eksistentsiaalne teerull küll mõnevõrra üle sõitnud, ent kes tegelikult on oma kodudes lapsed ja ka lapselapsed üles kasvatanud.

Katakombide kohal, mille all on erinevad kaltsukad ja sekondhännad, asuv kirik meenutab kooli aulat, kus on jumalik õhkkond kasinas keskkonnas. Seintel olevad plakatid kätkevad tekste, mida oleks vaja lugeda ja teada meil kõigil iga päev.

Tallinna sotsiaalkorterist Võrru sattus perekond Pihlaja mõnepäevase mõtlemisaja järel, mis neile anti pärast seda, kui Londoni peakorter andis käsu Tallinnast Võrru ümber asuda.

Renditi suur vastremonditud maja Kubija kandis Tamula järve taga, kus kõigil on oma koht ja ruum. Lapsed käivad Võrus lasteaias ning kaksikud lähevad peagi kooli. Äärmiselt erilise saatusega perekond loodab, et laste kooliteed ei katkesta Inglismaalt saabuv käsk umbes poole kooliaasta pealt pära-Soome kolida.

“Mu sisetunne ütleb tegelikult, et paari aasta pärast meid just täpselt Soome saadetaksegi,” nendib Inge. “Kuna Päästearmee tuli mu ellu vääramatu jõuga nagu loodusseadus, kuuletun ja allun. Oleme sellega arvestanud ja usaldame, mis tulema peab.”

Kui Inge peab oma teenistusi ja supiköögi teenistustele eelnevaid ja järgnevaid palvusi, pole tema hääl ja suhtumine pelutavalt ja peletavalt pateetilised, vaid inimlik ja asjalik. Pagunid lisavad tema olemusele veenvust, mida oli tegelikult vaja ülemöödunud sajandi Londoni kalkarite ohjamiseks. Võru üksildased, suhtlemist ja inimlikku tähelepanu vajavad küpsed inimesed palvetavad temaga koos tänulikult ja mõistvalt. Nende palvuste ajal mõistetakse nii Inget, ennast kui oma osadust Jumalaga. 

MÜNCHENIS KÕRGEIMAT TUNNUSTUST LEIDNUD
“LE HAVRE – SADAMALINN” NING “TÜRANNOSAURUS” – JÕUAVAD MÕLEMAD SÕPRUSE PROGRAMMI
 
Juuli alguses toimunud Müncheni Rahvusvahelisel Filmifestivalil kõige enam auhindu kogunud Aki Kaurismäe “Le Havre – sadamalinn” (Soome, Prantsusmaa, Saksamaa 2011) ning Paddy Considine’i “Türannosaurus” (Tyrannosaur, UK 2011) jõuavad sügis-talvel Sõpruse ekraanile.
 
“Le Havre – sadamalinn”, mis võitis Münchenis ARR’i preemia parima rahvusvahelise filmi kategoorias, esilinastub kinos Sõprus laupäeval, 17. septembril. Esilinastusele on oodata ka “Le Havre”-i jaAki Kaurismäe filmide staar – soome teenekas näitlejanna – KATI OUTINEN. Alates 18. septembrist linastub “Le Havre – sadamalinn” lisaks Sõprusele ka kinos Artis.
 
Film räägib kingapuhastajast Marcel Marxist, kes asub päästma võõrast pagulas-last. Kati Outinen kehastab kingapuhastaja võõramaalasest abikaasat, kel on nimeks Arletty. Kaurismäe kummardus oma eeskujule, prantsuse poeetilisest realistist filmitegijale Marcel Carné’le, kelle film “Ülemise rõdu lapsed” (Les enfants du paradis, Prantsumaa 1945) mängis hiljuti ka Sõpruse Pühapäeva Kinoklassika programmis, naispeaosas prantsuse staar Arletty.
“Le Havre – sadamalinn” on helge lugu armastuse ravivast jõust ning Sõprus ootab seda vaatama laiemat publikut kui vaid Kaurismäe ning art house kino fänne.
 
“Türannosaurus”, mis võitis Münchenis CineVision auhinna (preemia parimale rahvusvahelisele esmarežissöörile) räägib naisest, kes on asunud otsima väljapääsu hävitavast inimsuhtest. Suurepärane draama võitis tänavusel Sundance’i filmifestivalil nii draama režhii-preemia kui ka näitlejate preemiad draama žanris. Sõprusel on plaanis film välja tuua hilistalvel 2012.  Sõprusel hea meel tuua film, mille sõnum on: lahku enne kui Sinust saab mõrvar, Eestis suurele ekraanile. Kodu(pere)vägivalla teema ning sellest välja rabelemise vajadus pole meilegi ju võõras.
 
Lisainfo:
Aigi Vahing
+372 53 08 71 08
Email: aigi@kinosoprus.ee
www.kinosoprus.ee

Kelle jaoks sünnivad erivajadustega lapsed?

Kati Saara Vatmann

Taevas teab, mispärast ta loob siia ilma nii erinevaid isendeid, kooslusi ja rütme. Kui loojatahteline erand juhtub olema kahe peaga vasikas või viie jalaga tibu, ületab ta uudisekünnise. Ent sellistel puhkudel ei arutleta, kellele ja mida selline anomaalia õpetama sündis.

Mina kui (aja)kirjanik olen nii oma romaanides kui artiklites kogu oa karjääri jooksul seisnud erivajadustega inimeste integreerimise ja lõimimise eest. Ikka ja jälle olen kirjutanud kaldteedest, puuetega inimeste kutsumisest ja aitamisest kontsertidele, teatritesse, kooli.

Oma humaanseid tekste kirjutades olen selgest teadmatusest jätnud kuulamata lastekodude juhatajate, asendusperede ja lastepsühholoogide hoiatused. Kümmekond inimest, kes töötavad erivajadustega inimestega, on mulle selgitanud, et paljude puuete puhul on lapsed ja noored äärmuseni ära hellitatud, ülinõudlikud, agressiivselt klammerduvad ja sügavalt taktitud.

Kõrvaltvaataja, kirjeldaja ja õigustajana õiendasin mina ikka, et hüperaktiivsed ja autistlikud, paralüütilised ja allumatud lapsed-noored õpetavad teistele tolerantsi. Et nad saavad oma võimalikud anded välja selgitada ja eeldusi kasutada nii, et nad ei jää ühiskonnale ülalpeetavateks, vaid pakuvad oma oskusi ja andeid. Mul oli aastaid kindel veendumus, et erivajadustega inimesed peavad „normaalse“ ühiskonnaga ühinema ja seda oma iseärasustega täiendama. Kontrastiprintsiip või midagi sellist.

Ja ometi olen ma paarkümmend viimast aastat loomadega väga lähestikku elades näinud, kuidas loomakarjad ennast tervena hoiavad. Karmimad liigid hävitavad need isendid, kes ohustavad karja kui tervik-kehandit. Leebemad peletavad puudulikud tegelased endi hulgast välja – väljaspool elujõuliste kaitsvat ringi saavad nad otsa. Kui lambakari jääks mõnd kööbakat talle putitama, satuks kogu kari huntide kätte. Kui hundikari unustaks end kedagi äbarikku pillitama, ei saaks nad mitte jahisaagi, vaid jahimehe kuuli. Olulisim on, et terved jääksid terveks ja kogukond kosuks. Loodusseadus.

Ja ka inimestevaheline seadus on olnud läbi aegade loodusseadustega kooskõlas. Vana Testament käsib järsult nii ihult, hingelt kui vaimult haiged ülejäänud hõimust eraldada – et nad ei paljundaks meelehaigust ega oma niverdunud geene.  Vigased väetikesed visati Jaapanis riisipõllule – „Legend Narayamast“ – Prantsusmaal kalaturu leti rapete vahele – „Parfüüm“. Õudne jah. Aga igal teol on mingi põhjus.

Ka varasemate aegade Eestis olid mäletatavasti seegid-tõbilad, kuhu langenud inglid koguda. Kui neid just kividega surnuks ei pillutud või tuleriidal ära ei grillitud. Veel enam kui nakkust on kõigil ajastutel kardetud puuetega inimestest vallanduvat erilist väge, mida iseäralised kannavad. Sekka on muidugi liiga tehtud ka geeniustele ja vaimuhiiglastele – piir hulluse-haiguse-andekuse vahel kipub haprake olema.

Minu senised kokkupuuted erivajadustega lastega on olnud liigutavad. Aina kallistused, klammerduvad pilgud, kingitused. Sama oli õigupoolest ka mustlastega – kuni neil vaid põgusalt külas käisin, olid kohtumised liigutavad, soojad ja õpetlikud. Nagu paljude nähtustega on sinnamaale, kuni nendega liiga lähestikku ei ela.

Lootsin Raplamaale Soone tallu kolides areneda kohalikuks Ema Terezaks. Püüdsin pakkuda loomaõpetust, ratsutamist, hipoteraapiat, kultuuri- ja inimsusloenguid, maalida ja kirjutada nii ise kui koos gruppidega. Mu kokast-hobumehest kaasa lootis anda kokanduskursusi, ehitada ja minu suurt missiooni tiivalt toetada.

Soetasime inimeste – eriti erivajadustega laste ja perede – teenindamiseks juurde viis hobust ja suure vok-panni… Nüüd tänan kogu südamest neid väheseid gruppe ja õpilasi, kes meile meie töö eest tasusid.

Nii enesestmõistetavaks kujunes, et kui meil midagi on, siis peame seda tasuta jagama. Saabusid neurootilised naised, keda tunde ära kuulates ei saanud ma oma tööd teha, et perele elatist teenida. Laekusid omadega puntras mehed, kes ei lasknud mu mehel tema tööd teha. Ja puntide viisi lapsi. Kümnete silmade pilgud ütlesid: ära meie käest küll midagi küsi, meil kui erivajadustega inimestel on ka eriõigused. Eriõigustega lapsi jäeti puntide kaupa meie koju. Vaikuse ja tasakaaluga harjunud hobustele ja lammastele oli kisa ja katkumine tõsine piin – hüperaktiivsed lapsed ei kipu õpetust kuulama ega meeles pidama. Nad lasevad linnud aedikutest välja, ajavad ponisid mööda koplit roigastega taga kohe, kui selja keerad. Järelikult ei keera selga – ei kirjuta arvutis oma tekste ega õpeta hobuseid, vaid valvad, manitsed ja oigad endamisi. Maja täitub ülimalt jõuliste väljadega nii päeval kui ööl. Ääretult vitaalsed erivajaduselised lasevad end kaks-kolm korda päevas autoga järve sõidutada – ja seal on neid vaja paaniliselt valvata. Nende jaoks tuleb kaks-neli korda päevas toidupoodi sõita. Neid tuleb kaks-viis korda öö jooksul tagasi voodisse tassida. Seda kõike saadab valjuhäälne nõudlikkus, voodite märgamine ja pidev esemete purunemine.

Pärast selliseid 0-eelarvelisi dessante olen oma loomade ees vabandanud, et neile sellise agressiivse laine peale lasin. Ja oma laste ees on mõistagi samuti süütunne – nende jaoks erivajaduste eskadrilli ajal aega pole. Veel enam – kuivõrd puuetega lastel on erakordselt tugev väli ja energia, käituvad ka mu enese lapsed veel mitu päeva pärast „puudleid“ – vabandust, nii mu lapsed neid nimetavad – nagu nemad. Teevad lõustu, pööritavad silmi, multifilmilikke hääli, laperdavad ja käkerdavad oma enese kodu.

Küllap mina olen oma varasema(te) elu(de) pattudega sellise kogemuse välja teeninud – hing, süda, külmutuskapp ja pangaarve tühi ning head pole neid erivajaduselisi tasuta emmedes tegelikult kellelegi teinud.

Ometi on need hingekesed tulnud kedagi õpetama. Nende oma vanemad vajavad neid. Kadunud Luule Viilma on hüperaktiivseid-autistlikke-agressiivseid lapsi nimetanud karistuslasteks. Nad aitavad oma vanematel midagi väga olulist ära klaarida. Ka „Kevade“ filmi Köster ütles: Toots on inimestele nuhtluseks loodud.

Tänu sellele, et lasime neil karistuslastel ennast tühjaks tõmmata, õppisime tundma seda kontrasti, mis valitseb norm ja nihkes inimeste vahel. Õppisime ennast tundma. Tajusime ses alalisnõudlikus apluses midagi saatanlikku. Ja ehkki võimaldasime erivajadustega laste vanematele mõned päevad puhkust, saime ka aimu, miks need nukitsamehed-arabellad oma vanematele saadetud on. Õpetuseks. Karistuseks. Taevatrepi üles leidmiseks.

Kui erivajadustega lapsi liiga reeglipäraselt ja põhjalikult nende vanematest eraldada, saab kannatada kolm osapoolt – lapsevanemad, kes säärase võsukese ligi tõmbasid, lapsuke, kes ära hellitatakse ja abituks muudetakse, asendajad-hooldajad, kellest jääb mitmeks päevaks järele õhuke liistakas, kes vaevu suudab ajada neid asju, milleks ta siia ilma sündis.

Kindlasti on palgaliste hooldajate, tasuliste asendusperede, ennast kaitsma õpetatud professionaalidega teisiti. Mina tajusin nihkes noorte pealetungi väga ehedalt ja uudselt ning kirjeldasin oma kogemusi siiralt nagu tite pepu. Tean, et erivajadustega laste vanemad, kes kõik oma ööpäevad oma nunnudele pühendavad, on mu ausa jutu peale mornid. Aga nii ma arvan jah, et erivajadustega lapsed sünnivad oma vanematele, mitte hooldusasutustele ega abivägedele. Olgu taevas mulle nüüd järgnevate kommentaaride puhul armuline.

Tere!

Suvisele mõõdukale füüsilisele koormusele vahelduseks soovitatakse
alati
ju ka pisut vaimset tegevust, seepärast paluksid H. H. Luige head
sõbrad, meie klubi liikmed, anda oma hinnang alljärgnevale
innovaatilisele artiklile, mis saadeti “Ekspressi” toimetusse. Ette
tänades!

 Pealkiri:  ” Ühest heuristilisest uurimusest valguse tekkimisele ja
muundumisele” ehk ” Eesti loodusteadlased jätkavad elu seaduspärasuste
uurimist kaasaegsete infotöötlusvahenditega.”

 Tänu meie avatud ülikoolidele ja uute innovaatiliste uurimiskeskuste
ja teadusparkide rajamisele on Eesti teaduse maine Euroopas praegu
vägagi sarnane Silicon Valle`is paikneva teaduse mainele USA
läänerannikul.
 Toomas-Hendrik Ilves on öelnud: “Erinevate teadusvaldkondade juhtivad
teadlased saavad meil kokku, suhtlevad ja selles kokkupuutepunktis
tekivad uued ideed, uus sünergia”.
 Peale kaasaegse teoreetilise füüsika suurima autoriteedi S. Hawkingi
hiljutist teadaannet, (milles S. H. nimetas kõike maailmas toimuvat
Jumalikuks ettemääratuseks) või nagu on öelnud ka J. AL-Khalili:
“Teaduslikult täiesti põhjendamatu ja argumenteerimatu avaldus nii
olulisel teemal”, on  meie Eesti kolleegid hakanud otsima võimalust
leida mingi selgitus niisugusele ilmselgelt emotsionaalsele järeldusele
ning on jõutud ka vägagi tähelepanuväärsete tulemusteni.
 Osaliselt just meie Eestimaa ja Suurbritannia pinnal paiknevates
teaduslikes tõmbekeskustes dislotseeruvad ja vastavatest
tõukefondidest
finantseeritavad  teaduslikud uurimisrühmitused, HTMLD Science ja
THMFI Solutions, millede uurimusi
toetavad ka paljud meie oma, Eesti matemaatikud, kosmoloogid ja
religiooniteoreetikud, olles oma
uurimustes ära kasutanud kõige uuemaid avastusi kosmoloogias,
mikrofüüsikas ja
bioloogias, on töötanud välja uudse  loogilise teooria, sisuliselt võib
isegi öelda, et visiooni,
millega muuhulgas nad soovivad lähendada teaduslikku ja
religioosset
maailmavaate ja luua võimaluse ka ühendväljateooria
matemaatiliseks lahendamiseks.
    Laialdased baasteadmised ühildatavatelt erialadelt, samuti kindel
toetumine ainult tõestatavatele faktidele, on paljude  juhtivate
teadlaste arvates
suutnud allpooltoodud uurimuse muuta igati
aktsepteeritavaks ja tõepäraseks, mille tundmine annab olulist
selgust ja arusaamist maailmas toimuvate protsesside mõistmisel;
samas on avastus kohanud juba ka mõningast vastuseisu – on ka neid, kes
ei soovi fakte niimoodi näha ja meid ümbritsevat tegelikkust selliselt
seostada.
 Meie uurimisrühmitused, mõistagi, ei
soovigi välja pakkuda mingit vastuvaidlematut tõde, pigem saab seda
vaadelda kui visiooni, et faktide sellisel seostamisel saab kokku panna
sellise terviku ja igaühel on täielik
õigus ja kindlasti ka meiepoolne täielik heatahtlik soovitus
suhtuda sellesse tervikusse täiesti oma äranägemist mööda.
 Mingil hetkel pidi ju tekkima olukord, kus teaduslikult põhjendatud ja
usaldusväärsete meetoditega vaadeldavaid, seni arusaamatuid, fakte
koguneb sel määral, et see annab võimaluse täiesti uue, müstikast,
religioonist ja igasugustest illusioonidest täiesti vaba ka teadlaste
fakti ja eksperimendi põhistele
kriteeriumitele vastava teooria  tekkeks. Me peame vajalikuks
teadvustada, et eri infoallikatest pärinevasse
informatsiooni suhtume  ka meie erinevalt ja eri rollis olles peame
mõistlikuks avaldada ka
erinevat teavet; samas peame möönma, et  infol on eri asutustele ja
üksikisikute jaoks kindlasti ka erinev väärtus.
 Me teadvustame, et väheveenev ja ebausaldusväärselt esitatud tõde
ja
teadusavastus on tekitanud alati suurt segadust, seepärast on meile
seda
soovitatud esialgu esitada fragmenteeritult, osade kaupa, just
nagu koolis, et  kui ühe osa teadmised on sujuvalt  ja
tõrgeteta omandatud, saab järgmise
osaga kohe ilusasti edasi minna.
 Sellisel,  kõigile kergesti arusaadaval ja vaieldamatult
ülipopulaarsel, samm-sammulise detailiseerimise
meetodil esitlemisel, on ka see  oluline eelis, et igal lugejal on
võimalik
kauem kaasa
mõelda, vajadusel süveneda ja ei ole vaja võtta ka enda jaoks mingit
vastutust
otsustada kiirustades ja ülepeakaela antud informatsiooni õigsuse üle,
piisab
lihtsast ka konstanteeringust, et see võib ju ka nii olla: kuid, et
kogu
projekt ei tunduks kohe alguses  liiga kuivana ja igavana,
matemaatikute ja füüsikute omavahelise mõttemänguna, sobib öelda;
avastusest
järeldub muuhulgas, et mõningad Maal kujunenud energiad, mida
mõningatel
juhtudel saab nimetada ka inimesega seotud energiateks, saavad ühineda
Päikesega ja ka mõningate teiste objektidega kosmose (ruumi) erinevates
lokaalsetes piirkondades.
 Just meie, arvult küll  väikesel, kuid vaimult nii uskumatult suurel
Eesti
rahval, on harvaesinevalt head eeldused antud loogika mõistmisel.
 Mitmed meie elu näinud suured kirjanikud, nagu Hans Luik, kes oma
hiilgavas, suurepärases, vaieldamatult dokumendiväärtusega epopöas on
korduvalt
viidanud n. n. nähtamatule, tema imelist elu juhtinud dimensioonile,
samuti viitas ju ka Jaan Kross eluõhtul
ähmaselt nagu  temal tekkinud mingile teel olemise tundele, (peab
tunnistama, et see tunne ei ole petnud kogenud sõnameistreid)  ka selle
loogika
järgi
me olemegi teel, millel on kaks otsa- üks neist viib Päikesesse ja
teine
 ühele  ka füüsikaliselt konkreetselt määratletavale vastandväljalisele
energiale, mille
omadusi me ka just praegu intensiivselt uurime.
 Kuna küllaltki paljud inimesed ei aktsepteeri isegi Darwini
evolutsiooniteooriat, neile on mõistetamatu, et oma arengu varasemas
etapis võis inimene olla näiteks ahv või siga, siis on ka ilmselge, et
seda
enam
on
neile vastuvõetamatu, kui öelda, et arengu järgmises etapis võib
inimene
olla osa Päikesest.
 Väikese kõrvalepõikena tuleb objektiivsuse huvides öelda, et
teduslikult on vaadeldav ka uue tekkiva  Päikese tekkimine, mis ilmselt
saavutab oma koha ja parameetrid teatava perioodi möödudes.
 Oluline on siinkohal selgitada ka seda, et Päikest ei saa mitte mingil
juhul
seostada teatavas populaarses raamatus mainitud tulejärvega,  meil on
konkreetne
teaduslikult
tõestatud,  ja väga usaldusväärne infoallikas,
kust saame teada, et  ühes olulises ruumi punktis kvanttasandil
aineosakesed
teisenevad nii, et nende omadused muutuvad  täpselt vastupidiseks.
 Võimalik, et seda nähtust tuleb arusaadavuse huvides edaspidi pisut
pikemalt selgitada ,mida me kindlasti ka teeme.
 Antud projekti tutvustamine sarnaneb küll ka meil
ajakirjanduses kajastunud uudisele, kus kaasaegse suhtlemisteooria
aluseks saanud ideid, milles küllalt otseste viidete järgi tehti
loogiliselt paikapidavaid järeldusi, ei soovitud esialgu tunnustada
ja
alles mõne aja möödudes saavutas see oma õige, vaieldamatult  väärilise
koha
teadusloos.
 Teooria loojad möönavad, toetudes senise teaduspraktika
kirevale, kohati kurvale, kogemusele, et mõningatel üksikutel
juhtumitel on teadusavastuse tegemine
mõnevõrra lihtsam  kui selle avalikustamine.
 Kaasaegsel teaduslikul uurimistasandil tehtud avastused ei pruugi ju
kattuda selles teadusvaldkonnas mitte orienteeruva inimese
mõttetasandiga ja ei ole aktsepteeritavad seni, kuni ei ole kujundatud
ka
avalikku arvamust avastuse kasuks; näitena sobiks siinkohal tuua
kasvõi  avastuse maakera pöörlemisest, mida vist keegi ei soovi
enam
vaidlustada, kuid
omal ajal olid sel vägagi ebameeldivad tagajärjed.  Pisut isegi
ebamugav, aga sedalaadi
teaduskogemusd on ka kasulikud selleks , et osata selliste võimalike
arengutega
arvestada, antud projekti
võib olla raske mõista eelkõige seetõttu, et see
nõuab
suhteliselt kõrget seniste teadmiste taset, ja baasteadmisi
suhteliselt erinevatelt elualadelt, ei ole ju võimalik  kuidagi
seostada
teadmisi, mida inimesel ei ole.
 Me ei pea ka õigeks aktsepteerida neid meie töödele antavaid
hinnanguid,
mis antakse nii, et ei ole peetud vajalikuks tutvuda selle olulise
baasinformatsiooniga, millelt lähtudes on võimalik nendele tulemustele
jõuda, seepärast peame vajalikuks soovitada J. Einasto, J.
Engelbrechti, R. Villemsi,
F. Cricki, E. Tulvingu E, Schrödingeri ja J. Alliku töid.
 Akadeemik Jaan Einasto on öelnud: “Sellest on vähe kui teadlased
püüavad oma häält
ühiskonnas kuuldavaks teha, on vaja ka ühiskonnapoolset soovi
teadlaste
häält kuulda võtta ja sellega arvestada”. Me nõustume sellega täielikult
ja lisaks arvame, et
ühiskonnal on täielik õigus mitte vastu võtta uudiseid ja uurimusi,
milleks ei ole soovi avaldatud ja mida ei ole tellitud. Me soovimegi
selle kirjutisega tekitada esialgset huvi ja tellimuse ära
oodata.

Soone talu päevaraamat 33

21.juuli

Viisime kalkuni- ja parditibud Kuusemäele Margoti juurde. Temal on seal terve linnupoegade lasteaed, meie juures muutsid nad magamistoa haisupaagiks, vetsu kolituna siutsusid ja hädaldasid pidevalt – nüüd on oma elemendis.

Marineerime liha, läheme iga tühja asja pärast nõmedalt tülli, valime uut väikest talu, ehkki eelmine alles läks müüki. Mind ähvardatakse loomadega sinna üksi saata. Kui vaja, lähen.

Käisime täna lastega vaatamas siinsamas Suluperes üht maneeži, talli, elamu ja kuuride-trenniplatside kompleksi. Hind miljon koos mitme hobusega, keda mul üldse vaja ei ole. See oleks hallatav ja ülekäidav juhul, kui palkaksin kaks meest, kes kompleksi liigsest puhastaksid ja vajalikud ruumid viimistleksid. Tarmo läheb pühapäevast pikaks ajaks merele. Jälle üksi.

Merike Bakhoff: “Naised, kandke seelikut!”

Test Kati Saara Vatmann

Fotod Urmas Luik

Merike Bakhoff  on pärnulanna, kellest sai aastate eest üsna küpses eas Vaike talu perenaine Kilingi-Nõmme lähistel Sigaste paksude metsade taga. Ta kasvatab lambaid ja kitsi ning tema metsamehest abikaasa Vambola on pühendunud hobustele.

Merike on käsitöömeister, loodusravimite valmistaja ja kitsepiimatoodete tegija, lisaks on ta juba legendaarseks saanud lüpsikonkursside võitja. Ka professionaalsed käsitöömeistrid õpivad temalt villaga ümber käimist ning kolleegid armastavad spikerdada tema kitsepiimasaaduste retsepte.

Tänases edu- ja rahailmas tekib Bakhoffide sõpradelgi aeg-ajalt küsimus, mismoodi see suur pere seal paksus laanes ära elab. Merike on selle elukunsti tänaseks läbi tõusude ja mõõnade omandanud. Tasakaalu leidnuna on temast saanud omalaadne metsaemand ja teadjanaine. Ise on ta seejuures tõeline DAAM.

Iga päevaga nooremaks

Taluperenaiseks harjudes oli Merikesel loomulikult mitmel tasandil madalseise. Uue elulaadiga kohanemine. Rahapuudus. Niššide otsimine. Paratamatus ilma autota metsast linna turule ja laatadele oma kaupa müüma pääseda. Sageli oli lõksus ja lootusetu tunne.

Merike lõikas neil elukooli aastail juuksed peaaegu nulli, tõmbas tanu pähe ja oli hetketi üsna kibe ja meeleheitel. Kui tööd ja teed selgeks said, toimus Merikesega midagi imelaadset.

Ta heitis tanu peast, hakkas vallatuid punaseid lokke kasvatama, ehtis end pealaest jalatallani pärlite ja pitsidega ning omandas üha uusi oskusi. Nii käelisi kui vaimseid. Tänu holistilisele teraapiale on ta õppinud oma abielu edasi arendama ka puhkudel, mil pidetumad inimesed loobuksid. Ta ei satu enam paanikasse, kui pere kõik autod ja traktorid korraga katki lähevad, vaid püüab Märki mõista.

„Ma lähen iga aastaga järjest nooremaks. Olen ühtaegu nii kahe jalaga maa peal kui lendan,“ kirjeldab metsa-daam endaga toimuvat. „Paljud naised ärkavad praegu võimsalt teisele noorusele. Nii palju on enese avastamisi, teises elupooles lõpuks ometi naiseks kasvamisi. Samas kipuvad mehed väga kergesti alla andma ja otsustavad enneaegu vanaks jääda. Ükskõik, kas nad kaotavad töö, satuvad hetkelisse rahapuudusse või peataolekusse – kohe on nemad vanad.

Kes otsib noore naise, kes vajub või sureb ära. Eks me kõik tea seda kuristiku äärel seismise tunnet. Ka edukad ja rikkad. Me lihtsalt ei räägi sellest üksteisele. Õigem oleks oma raskustest ja läbielamistest teekaaslastele rääkida – siis on saatusekaaslastel kergem ja endal õnnestunud lihtne ja inimlik heategu tehtud.“

Nelja täiskasvanud lapse ema Merike ning Vaike talu peremees Vambola on oma töö ja pühendumiste poolest mõlemad kodused. Nende kodu on lapselapsi täis ning tallides-lautades ohtrasti hobuseid-kitsi-lambaid.

Käed toidavad

„Sa pead sellega arvestama, et midagi luues ja võites kaotad ka. Sel aastal läks üsna palju kitsetallesid täiesti arusaamatul põhjusel välja – ma eelistan seda väljendit suremisele – aga ma ei põe selle pärast enam ülemäära. Ei õienda enam Jumalaga, miks ta loomakeste ja minu vastu nii ebaõiglane on,“ arutleb omapärasel moel väga ilus Merike. „Samas ei võta ma endale ka Jumala funktsiooni. Ma ei sekku loodusseadustesse. Üks meie koertest on viimasel ajal pimekurt. Talvel tuli teda korduvalt hangedest otsida, kui ta harjunud radadelt kõrvale eksis. Paras jant, kui kusagil naabertalus on indlev lita ning koivad viivad vana peni, kelle silm ei näe ega kõrv ei kuule, küla peale. Aga kuidas sa jätad sõbra lumme. Või kuidas sa paned ta magama, kui ta tuleb üldjoontes oma eluga kenasti toime. Miks ta ei tohiks elada? Ka temal on ta keerulises olukorras ohtrasti õnnelikke hetki. Inimesel pole neid õigust katkestada ega ära võtta.

Varasemas arengujärgus suutsime ise oma loomi – ka kanu ja jäneseid – ise hukata. Palusin küll nende käest andeks ja palvetasin – aga nüüd ma seda enam ei taha ja ei tee, mu poolest võivad nad kasvõi vanadusse surra.“

Bakhoffide pere tuleb toime sedasi, et peaaegu kõik tehakse ise. Alates kodumajast ja suitsuahjust ning lõpetades ravitinktuuride-õlide ja rahustavate taimekotikestega, mida närvis või kurvad inimesed saavad häda korral peos krudistada või pesukapis hoida, nii et pesu saab Heaga laetud.

Peres tehakse erinevat sorti kitsejuustu, parkimisest loobus Merike sellepärast, et see on meeste töö ning saastab liiatigi loodust – Merike pigem ketrab ja vildib, koob ja heegeldab, õmbleb ja kannab oma loomingut mööda laatasid. Oma poodi sel maagilisel käsitöömeistril pole – isegi toast Maarja Magdaleena gildis tuli talu nimel loobuda.

„Olgu see üks tuba gildis või päris oma pood – see tähendab igapäevast kohalolekut. Aga minu talu nõuab ise ka igapäevast kohalolekut. Ja kuidas veel,“ selgitab oma pisut puudulikku turundamist naine, kes küpsetab leiba ja hooldab suurt talu, mis on tulvil lapselapsi, lüpsab ja niidab, vildib ja ketrab lõnga, värvib lõngu taimsete värvidega ja koob kangastelgedel, koob ja heegeldab ning armastab elu ja iseennast.

„Elu jooksul on nii palju õppida. Valikute tegemine on kõige pikem ja pidevam koolitöö,“ teab poe pidamise asemel talu kasuks otsustanud Merike. „Praegu õpin mitme põlvkonna koos elamise kunsti sel tasemel valdama, et ma ise ikka alles jääksin ja pere ümmardamise asemel piisavalt oma töid teha saaksin. Mida iganes õppida – see protsess ei saa kunagi valmis, teele asunult pead muudkui jätkama.“

Seelik selga!

„Olen elu jooksul selgeks saanud, kuidas naine saab elu ja iseennast tegelikult armastada,“ kinnitab ruugete lokkidega emand. „Naine peab kandma seelikut. Minul isiklikult ei ole enam ühtegi paari pükse. Ainult seelikud. Jah, maaelu käes lähevad sukad kergesti katki. Aga mina kannan kavalalt retuuse ja sokke – need ei paista välja, kuna ma kannan reeglina just pikki seelikuid.

Seelikut selga pannes tuleb kohe ka tahtmine ennast ehtida. Tahaks pitse ja helmeid, häid lõhnu ja lihtsaid naiselikke naudinguid. Üheski eas pole hilja kanda ilusat pesu ja ennast mõnuga meikida.

Kui seelik on seljas, ei teki kiusatust ka meeste töid teha – isegi mehe kallal ei kiunu, et olgu mahapõlenu asemel uus suitsuahi ehitatud. Naisena käituva naise mees ehitab selle nagunii.“

Ilmselgete sealpoolsete võimetega naine kinnitab, et pole juba ammu enam ühtki meestetööd teinud. Kui naine teeb meestetöid, võtab ta ära nii endalt naiselikkuse kui mehelt mehelikkuse, väidab teadjanaine Sigaste metsadest.

„Seelikuga on palju lihtsam kedrata ja lüpsta kui pükstega,“ väidab emand Bakhoff. „Ma olen elu jooksul küllalt pükse kandnud ja meestetöid teinud. Tean seda tunnete vahet. See on sama, mis õige või vale õli pealt tehtud raviõli või rumalusest liiga mürgiste taimede kasutamine – mis kahjustab nii ennast kui lähedasi.

Tänu seelikule on hõlbus ka mehele selgeks teha, et naine ei saa tema eest haamri ja saega ringi möllata – valed tööriistad jäävad sabasse kinni, undruk jääb igale poole vahele ja ümber ja kellele seda jama vaja on.“

Sedalaadi teadmiste omandamiseks pole vaja üheski erilises nõiakoolis käia ega ekstra salateadustesse sukelduda. Käsitöö ja loomadega tegelemine – ent mõistagi ka elulise sinusoidi põhjadest läbi käimine – õpetab. Alad, millega naine tegeleb, on üleni otsekui meditatsioon. Liiatigi hoiavad mitmed traditsioonilise talu viljelused Bakhoffe tihedalt seotud paarina.

Kuidas sa ikka üksinda talu pead. Ikka koos. Jaotatud töös, mille kõrvalt kumbki kaasadest kuhugi palgatööle ei kipu, ehkki talu teenima panna ja traditsiooniliselt elatuda on sageli üliväga raske.

Vaike talus on tõepoolest selline elulaad, kus naine on kael, mis meest kui pead pöörab. Mitte nii, et peaks pürgiv proua jätab mehe sootuks ja kohatuks. Asjad on neil seal nii, nagu Jumal maailma luues kavatses: ta lõi mehe ja NAISE.

Suveaaria 2011 pakub isuäratavaid kunstielamusi

Pärnu Ooperi Suveaarial 2011 saab sellel neljapäeval veel viimast korda nautida vandenõustseene Richard Wagneri ooperist Parsifal, Giuseppe Verdi ooperist Machbeth ning Richard Straussi ooperist Elektra. Stseene esitavad sopran Kai Kallastu, bariton Atlan Karp ning pianistid Liina Lill ja Andrus Kallastu.

Reedel toimub selle suve esimene kontsert sarjas Bach Pärnus, millel saab lisaks Bachi oreliteostele kuulata laule Hugo Wolfi Hispaania vaimulike laulude kogumikust. Kontserdil esineb sopran Kai Kallastu, keda saadab digiorelil Andrus Kallastu.

Laupäevane Suveaariate sarja esimene kontsert viib kuulaja klassikalise ooperi kuldrepertuaari juurde. Kõlab Verdi, Mussorgski ja Mascagni muusika, esitajateks sopran Kai Kallastu, metsosopran Iris Oja ning flötist Leonora Palu.

Metsosopran Iris Oja on üks eesti hinnatumaid noori lauljaid, kes on pälvinud tunnustust nii vokaal-sümfooniliste suurvormide esitajana kui ka kammerlauljana. Oma laias repertuaarivalikus on Oja keskendunud eelkõige eesti kaasaegse muusika interpreteerimisele ning propageerimisele. Iris Oja isikupärast mezzosopranit on olnud võimalik muusikaaustajatel nautida nii Eestis kui välismaal sagedastel kontsertidel kui ka kuulata teda erinevate koosseisudega tema arvukatelt plaatidelt. Pärnu Ooperi tegevusega liitudes on Iris Ojal võimalus senisest veidi erinevalt oma annet rakendada, süvenedes ooperimaailma, mis pakub lauljale uut kunstilist ja vokaalset väljakutset.

Flötist Leonora Palu on pärnakatele tuntud interpreet, ta esineb pidevalt kammermuusikuna koos eesti parimate interpreetidega ja orkestrite solistina. Samuti on arvukad kontsertreisid viinud teda esinema mitmetesse välisriikidesse. Leonora Palu on Pärnu Linnaorkestri ja Repoo Ensemble liige.

Pühapäeval saab alguse muusikateatrietendus NAINE?!, mis kahe monodraama kaudu uurib naise rolli meeste juhitud ühiskonnas, täpsemalt selle rolli ekstreemseid avaldusi. Kassandra müüt on värvikas näide naise ühiskonnaredelil langemisest ja isiksuse hajumisest. Trooja kuninga Priamose tütrest, kellesse on armunud jumal Apollon, saab Agamemnoni sõjatrofee, immigrant vastu tahtmist, kes peab ennustama häda ja hukatust kurtidele kõrvadele ning kes lõpuks mõrvatakse. Jeesuse ema Maria jõuab Golgata mäel kannatades selgusele, et tema poja julm ristisurm oli paratamatus ning temale endale paradiisliku õnne allikaks. Etenduses kõlab Sohrab Udumani, Hans Gunter Locki ja Andrus Kallastu muusika. Peaosas sopran Kai Kallastu.

10. juulist kuni 13. augustini 2011 toimuv Pärnu Ooperi Suveaaria on intelligentset meelelahutust pakkuv ainulaadne suvepealinna vabaõhu muusikateatrifestival. Etendused algavad sumedatel suveõhtutel poolteist tundi enne keskööd erilise atmosfääriga Pärnu Vanalinna õuel. Rambivalguses saab nautida kõlade ja lavakunsti keelde tõlgitud unistusi, armastust ja emotsioone. Äratundmisrõõmu tekitavad ooperiaariad, üllatuslikud kõlad nüüdisheliloojatelt, silma erutavad videopildid ning etenduspaiga loomulik akustika loob müstilise lavalise terviku, millele lisab varjundeid loodushäälte ja -värvide ootamatu sekkumine. Suveaaria on kõigile neile, kes otsivad eredaid ja inspireerivaid kunstilisi naudinguid. Kunstiline juht Andrus Kallastu.

näita detaile 14:46 (6 tundi tagasi)

Tere,

Sõpruses rikkalik programm:

SÕPRUSE ÖÖKINO: soojade suveööde jahutuseks filme, mis võivad pulssi kas tõsta või langetada. Meditatiivsed ning unenäolised rännakufilmid: Jim Jarmuschi “Dead Man” (USA 1995) neljapäeviti: 7. ja 14. juulil kl. 22:00, ning Gaspar Noe revolutsiooniline “Enter the Void” (Prantsusmaa 2009) vähelinastunud rezhissööri-versioonina reedeti ning laupäeviti (8. ja 9. juulil) kl. 00:00. Pressiteade klambri all.

Lisainfo: http://kinosoprus.ee/films/programs/sopruse-ookino

MONOTEATRI EEL-ESIETENDUSED: Jan Uuspõllu monotükk “MINU ELU MEEDIAS” (autor, lavastaja Rein Pakk) kinos Sõprus: 6., 7., 8. juulil kl. 16:00 – 17:30. Kes ostab komöödiale “Submariin” samaks päevaks kinopileti, saab Jan Uuspõllu etendusele tasuta pääsme. Pilet ainult etendusele: 3 eurot ja ainult koha peal. Tule vaata mida Jan on meediaga teinud ning mida on meedia teinud Janiga. Laval Jan iseendana, mitte kuvandina meediast. Pressiteade manuses.

PÜHAPÄEVA KINOKLASSIKAS, 10. juulil kl. 19:00 Jean Renoir’i kordumatu, õpetlik ning galantne “SUUR ILLUSIOON” (La Grande Illusion, Prantsusmaa, 1937). Maailma parimaks filmiks tituleeritud teos linastub Sõpruses prantsuse keeles inglise keelsete subtiitritega.

“SUBMARIIN” – jätkame lõbusa ning vaimuka noorsoolooga, mis ei peleta eemale ka täiskasvanuid, vastupidi – tõmbab neid ligi magnetina, sest kes ei tahaks näha, osa saada sellest, mida oma elus enam iial taluma ei pea – kui läheb ikka hästi ja õnneks – nimelt teismeea ängsti ning üles kasvamise raskusi, olgugi, et ega see kasvuvalu ka täiskasvanuna kusagile kao. Filmi autori Richard Ayoade uut, vaimukas ning originaalset kinohäält on mõnus oma majas kaikuda lasta. Seansside eel mängib saalis Alex Turneri (Arctic Monkeys) loodud unistuslik soundtrack.
http://kinosoprus.ee/films/submarine

Kuva alltoodud pildid – Kuva alati aadressilt kinoa@kino.ee pärinevad pildidKINO ARTISPRESSITEADE01.07.2011 Alates 2. juulist nädal aega kell 17:00 saab kino Artis fuajees asuvas kohvikus näha laulupeoteemalisi filme „Leelo“ ja „Tuulepealsed leelod“.   1969. aasta juubelilaulupeost tehtud “Leelo” on režissöör Jüri Müüri esimene Tallinnfilmis loodud dokumentaalfilm. Filmi stsenaristiks on Hando Runnel, luuletaja, kelle kaks luulekogu ärritasid EKP Keskkomiteed „valede positsioonide ja natsionalistliku kallakuga”.
Jüri Müür võttis Runneli käsikirja ja hinguse omaks. „Leelo“ lõigati aga partei keskkomitee juhtnööride järgi põhjalikult ümber. Müüril läks korda oma variandist koopia teha, mis õnnekombel alles jäi ja on nüüdseks Eesti Film 100 poolt taastatud.  Enn Sädel valmis 2007. aastal dokumentaalfilm „Tuulepealsed leelod“, mis püüab selgust tuua, kuidas „Leelot“ niisugune saatus tabas. Arhiividest on Säde välja toonud kaadreid keskkomitee istungitest ning üles leidnud detailseid dokumente nii 1947. aasta kui ka 1969. aasta peo ja neist tehtud filmide ettevalmistamise kohta.  Tule ja naudi väärt filme laulupeo ajaloost suurepärase vaatega kohvikus!  Lisainfo:Kino ArtisTel 6631373www.kino.ee

Armas suvepüüdja,
Bhairava Yogal on mitu lahedat suveuudist, mis teevad sinu suvest eriti meeldejääva puhkuse pakkudes kuhjaga meeliülendavaid hetki.
1. Päikeseline Bhairava suvelaager 2011, 15.-19. augustil Saaremaal,
2. Kogemuslik Tantra kursus: seksuaalse ekstaasi saladused, 26.-28. august Saaremaal,
3. UUS!!! Tantramassaaź: puudutuse kunst, 23.-25. septembril Saaremaal,
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
1. PÄIKESELINE BHAIRAVA SUVELAAGER
15.-19. augustil Saaremaal
Suvelaager on kindlasti meie suvine tippsündmus. Viiepäevane suvelaager pakub teile võimalust igapäevasteks jooga- ja meditatsioonipraktikateks koos inspireerivate õpetuste, imeliste grupitegevuste ja mängudega. Meie ühiseks eesmärgiks on teha suurepärases seltskonnas joogat ja ühtlasi korralikult just ülivõimast Saaremaa suve nautida!
Tule ja me garanteerime, et saad kogeda seda fenomenaalset õndsust, mida annab igapäevane meditatsioon ja jooga. Parandad oluliselt oma tervist, taastad keha elujõu ja puhastad oma olemist, nautides samas inspireerivat gruppi, ümbrust ja üllatusi.
Mida me teeme:
Lõbusad spirituaalsed mängud
Õpime kõndimismeditatsiooni metsas
Igapäevased hommikused päikesetervitused
Hatha jooga päikese käes
Grupitegevused
Õpime suhtlema loodusvaimude- ja energiatega
Õpime ja harjutame meditatsiooni vaikuses
Vaatame spirituaalseid filme ja kuulame vanemõpetaja kommentaare
Väe suurendamise tulering
Arutelud erinevatel teemadel Mosese ja teiste osalejatega
Igapäevane saun
Ujumine ja üllatustegevused rannas
Päevitamine ja helioteraapia
Lisaks veel üllatused…
Tule naudi suve tõeliselt! Oodatud kõik, eelnev joogakogemus pole määrav.
Õpetajad: Moses, Dharmananda, Katrin
Toimumiskoht: Meie suvelaager toimub maalilises Anni talus Saaremaal. Anni talu asub kadakate, vanade karjamaade, klassikaliste kiviaedade ja rookatustega palistatud imearmsas Tammese külas. Annil puhkab nii keha kui ka vaim. Enamasti kahekohalised toad on sisustatud stiilipuhtalt ja mugavalt talulikult. Talu juurde kuuluvad mitmed iidset hõngu pakkuvad hooned ja nurgakesed, mis on kõik meie käsutuses. Anni talu kohta saad lähemalt lugeda siit: www.anniturism.ee. Kõigile osalejatele saadame enne laagrit ka täpse kaardi, kuidas kohale jõuda.
Osaluspanus: Kogu laagri osaluspanus, mille hulka kuuluvad kõik õpetused, tunnid, ööbimine kood magamiseks vajalikuga, toitlustamine, üllatused ja palju muud, on 245 EUR.
Registreerumine ja info: info@bhairavayoga.com või helistage 56 232 999 (Marliis).
Loe lisa siit!
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
 
2. KOGEMUSLIK TANTRA: seksuaalse ekstaasi saladused
26.-28. august Saaremaal
Kas sa soovid kogeda tõelist naudingut? Kas soovid lasta tõeliselt vabaks, kombata oma piire ja olla pisut üleannetu? Kui jah, siis on alljärgnev mõeldud SINULE!
 
Ootame Sind üksi või koos kaaslasega imelisele, erakordsele ja ainulaadsele Tantra nädalavahetusele, kus imekaunis eraldatud paigas Saaremaal
paned erutuse energia oma kehas liikuma,
oled vaba kammitsatest ja oled sina ise,
tunned naudingut küünalde hõngust, saunast, erootikast ja Sinu ümber liikuvatest tuliste pilkudega Shivadest ja Shaktidest,
koged Tantra tõelist olemust,
mängid erootilisi mänge,
lased enda eest hoolitseda,
saad osaks ürgsest olemusest ja avad oma südame,
saavutad Tantras uue teadmiste, ja mis veelgi olulisem, uue KOGEMUSTE taseme.
See kõik toimub respekteerival ja spirituaalsel moel nagu meie kursustel alati. Oodatud on kõik huvilised olenemata eelnevatest tantrateadmistest. Kui Sa aga pole seni osalnud meie Tantra 1, 2 või 3 kursusel, oled siiki oodatud kogemuslikult kursusele, kuna Sulle antakse paar päeva enne kursuse algust sissejuhatav loeng.
 
Eelnevad osalejad on öelnud järgmist:
“Naljakas, et mõningatel juhtudel on ennast avada lihtsam võõrastele inimestele, kellel pole sinu kohta mingeid väljakujunenud arvamusi ega eelda sinult midagi. Muidugi mitte mingile juhuslikule võõrale, vaid ikka peab tekkima usaldus. Just selliseid toredaid inimesi oli sellele kogemuslikule Tantra kursusele kogunenud külluslikult. Hea õhkond pani tundma ennast igati mugavalt. Kõige kogemuste rohkem oli viimane Shakti-Shiva rituaal. Kui tutvustavas infos kirjutati põlevate silmadega Shaktidest, siis arvasin et see mingi ülekantud tähendus. Ei olnud seal mingit ülekantud tähendust, silmad helendasid otseselt ja veel igal isendil oma moodi.” (Ahti, 30)
Õpetaja: Moses
Toimumiskoht: kursus toimub maalilises Anni talus Saaremaal (loe kirjeldust üleval). Ööbimine on privaatsetes kahe- ja kolmeinimesetubades.
Osaluspanus: Kursuse osaluspanus, mis sisaldab kõike (sh mõnusat ööbimist ja toitlustamist) on 205 EUR.
Registreerumine ja info: info@bhairavayoga.com või helistage 56 232 999 (Marliis).
 
Loe Tantra ja kogemusliku kursuse kohta lähemalt siit.
 
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
 
3. UUS!!! TANTRAMASSAAŹI KURSUS: puudutuse kunst
23.-25. septembril Saaremaal,
Sellel kursusel tutvustatakse tantramassaaži saladusi tervendamiseks, intiimsuse saavutamiseks ja orgasmide nautimiseks. Tänapäeva toimekas ühiskonnas on paljudel inimestel erinevaid seksuaalseid blokeeringuid või muid seksuaalsusega seotud probleeme. Kõik, kuid eriti naised, võivad kanda mitmesuguseid pingeid genitaalide piirkonnas, samuti väärkohtlemise või emotsionaalse sulgumise mõjusid, mis tulenevad pereprobleemidest, lahutusest, igapäeva elu raskustest jmt.

Tantramassaaži kaudu õpivad nii mehed kui naised jäädavalt vabastama kõike, mis hoiab neid tagasi täielikust eneseväljendusest sel tasandil. Võttes omaks loomupärased soovid, õppides armastama oma keha ning sisemist ilu ja harmooniat, nõustudes julgelt otsa vaatama takistustele omaenda õndsuse ees, ja lubades endal alistuda ning usaldada omaenda jumalikkust, võib see püha kehaline töö tuua teie ellu imesid.
Kuidas valmistada ette keskkond tantramassaaži rituaaliks
Erinevad tantramassaažiks soovitatavad õlid
Kuidas arendada erootilist puudutust
Keha tervenduspunktid
Energia liigutamine puudutusega ja blokeeringute eemaldamine
Kuidas viia naine puudutuse kaudu erinevate orgasmideni
Kuidas tuua orgasminaudingud meheni, aidates tal end seksuaalselt ja ka üldiselt täielikult kontrollida
Kuidas saada üle häbelikkusest ja piirangutest
Jumalanna meditatsioon
Mehe lingami võimsuse ja mõõtmete suurendamise saladused tantras
Erinevad tegevused ja tantrameditatsioonid
Õpetaja: Moses
Assisteerivad: Liisa, Dharmananda
Toimumiskoht: Kursus toimub maalilises Anni talus Saaremaal (loe kirjeldust üleval). Ööbimine on privaatsetes kahe- ja kolmeinimesetubades.
Osaluspanus: mis sisaldab kõike kursuse juurde kuuluvat ja kingitusi igale osalejale, on 245 EUR.
Registreerimine: saada palun lühikirjeldus enda kohta ja täispikkuses rõivastes foto aadressile info@bhairavayoga.com. Grupiharmoonia huvides pannakse grupp kokku väga hoolikalt.
Loe tantramassaaži ja registreerimise kohta lähemalt siit.
 
Imelist päikest ja kuumust soovides ning tagasisidet ootama jäädes,
 
Liisa Vask
Bhairava Yoga
liisa@bhairavayoga.com
www.bhairavayoga.com

Olles näinud selle mehe DVDsid soovitan soojalt koos temaga Heasse uude ilma kulgeda. Let’s join, friends!

2011.a huvitavad faktid  Käesolev aasta toob meile neli ebatavalist
kuupäeva:  1.1.11; 11.1.11; 1.11.11; 11.11.11
ning see pole veel kõik……
Võtke oma sünniaasta kaks viimast numbrit ning liitke need oma vanusega
sellel aastal, tulemus tuleb kõikide jaoks alati 111 !!!!
Näiteks, Harri on sündinud 1957 aastal, sellel aastal saab ta 54
aastaseks. Nii siis : 57+54 = 111 Mari sündis 1974 aastal ning tänavu
saab ta 37 aastaseks : 74+37 = 111

Kuidas see Teile meeldib?
Hiina Feng Shui kohaselt on käesolev aasta RAHA AASTA.
Käesoleva aasta OKTOOBER on tähendusrikas kuu. Oktoobris ootab meid
5laupäeva, 5 pühapäeva ja 5 esmaspäeva. Seda juhtub üks kord 823
aasta jooksul.  Just selliseid aastaid nimetatakse „rahakauka aastaks“.
Kui Te täna saadate selle kirja edasi 8 heale sõbrale, siis, nagu lubab
hiina Feng Shui, nelja lähima  päeva jooksul tuleb Teile raha.
Ärge katkestage sõnumiahelat, saatke see edasi ning tulgu ÕNN meie
õuele!

Seoses loodusliku valiku, pererahva ratsionaalsete kaalutlustega, ostu-müügi ja kingitustega on meie koosseis täna selline:

1. Hobused

– Rõõmus Reede – eesti mära

– Garfield – läti ratsahobune, Uhtna mõisnike kingitus

– Battaya – trakeeni sälg

– Tigris – sinisilmne albiino poni – saabus Ranna Rantšost

– Madonna – shetlandi appaloosa-poni

– Bee – tinker – saabus Mätta ratsatalust

– Opaal – eesel – saabus Mätta ratsatalus

Raskeveohobune Haldjas läks Ranna Rantšosse, kus ootavad müüki ka trakeen Trend ja kaks eesti mära Tella ja Elviira

2. Koerad

– Bella ja Donna – saabusid Eidapere koertekodust

Bernhardiin Sandra läks pärast lootusetut hulkumist tagasi kennelisse It’s Sverana ja saksa lambakoer Tereza Vello Viisimaa tütrele Piret Viisimaale, kus tema uueks nimeks sai Saara.

Shetlandi lambakoer VIP hukkus hobuse kabjahoobist

3. Lambad

Alfa ja tema tall Kangelane

Astrid ja tema tall Omariigitar – kingitud lauljanna Getter Jaanile

Aino ja tema tall Oimaeivõi

Ogalik ja tema tall Oikuitore – kingitud Hedvika Hermannile

Miks ja Maks – lutiga üles kasvatatud leidlapsed

Sugujäär Kraps läks Järva-Jaanisse koos Alfa sügisese talle Suzukiga, kelle kaksikvend Sensei sai Kohilasse Ülo Vooglaiule.

Kitseke Veera läks Margot Sepale ja Jüri Pinole Maardusse, Veera poeg Klaus Ohekatku Margot Tornile, tütar Klaara (hukkunud vanaema mälestuseks ristitud) Imeloomade tallu.

4. Meiega ühines siga Peetrus ning jänesed Tölpa ja Mõhk

5. Linnuaeda saabusid haned Tšukk ja Gekk

6. Papagoid aina munevad, aga kedagi ei kooru

7. Kihnu kassid Puhh ja Notsu on täie tervise juures.