Tere neile kallitele, keda ma juba imehästi tunnen, ja neile, kellele ma mingil põhjusel tunnen tugevat tungi kirjutada, ja ometigi teid veel ei tunne!

Tere, mina olen Gerly.

Minu lähedasim hingesõbranna Diana sai kaks päeva tagasi Pärnus surma. Tänase õhtulehe kaanelt ja Pärnu Postimehe kaanelt leiab täpsed lood, kellel vaja, kohalolu.com on mõned minu kirjutised, aga ma usun, et kõige tähtsam sõnum on alles edastamisel ja tulemas.

Osa sellest tahan just teile edasi saata.

Diana kukkus kaevu ja läks. Mitte traagiliselt, kohutava õnnetusena, lollaka ebaõnnena, vaid täiesti teadlikult ja ettevalmistunult. Tahan lihtsalt jagada seda infot, et see noor naine, kellest kirjutatakse, oli väga vaimne ja hingeline kuju. Me mõlemad olime ja oleme ikka veel. Temas oli alati mingi kummalisus, omapära, midagi, mis oli võimas ja tabamatu, aga millele ei näinud olevat õiget rakendust. Ta oli maailmaparandaja, nii tundsid kõik meie filosoofiatundide ajal, aga temas jäi puudu pealehakkamist, ettevõtlikkust, seda väge, et kuidagi seda hingejõudu rakendada. Tegelikult ta seda tegi, õppis psühholoogiks, aitas inimesi neid kuulates, olles kohal, jagades omi mõtteid, aga vot nüüd praegu on mul tunne, et see pealehakkamine ja ettevõtlikkus – selle kaevuastumisega tegi ta selle paugu ära. Lükkas midagi hästi võimast liikvele.

Et Diana teadis ja tajus. Ma usun, et mingeid kanaleid pidi jõuab meie kõigini see info, mis praegu minuni ja vast ka mõnele teisele maiseid kilde pidi kokku jookseb. Lihtsalt see Elu ja Surma kokkupuutepunkt, kes me vaimsed inimesed võime seda tajuda, ette kujutada… Diana valis teadlikult ja samas ebateadlikult sellise olemise, käitumise, sõnad, mõtted oma päevikutes, blogis, mis kirjutasid viimased leheküljed kõige ilusamateks lõpulehekülgedeks, mida ise teaks või võiks tahta oma ühe eluraamatu lõpuks. Kuidas ta võis tajuda või teada oma minekut ja lõpetada kõik parimas korras, ülimalt õnnelikus ja rahulikus meeleolus, tajudes selle uue alguse valikut, teades, et tuleb minna üle rohelise silla.

Minu mõtted on nats segi ja sassis, sest see tulv läbi mu sõrmede on kohutavalt võimas ja ma ei suuda võib-olla seda kõige olulisemat praegugi ära öelda. Aga tahaks öelda, et kõik, kes me mingit seotust selle sündmusega tunneme, saadame Valgust ja Avanemist meile kõigile, Diana energia on hästi kohal ja mina lihtsalt tunnen, et just praegu on hästi paljud kanalid lahti, kes on vastuvõtlikud ja kutsun meid kõiki erilise rõõmu, valguse ja hingejõuga seda Valguse sõnumit edastama.

Hoiame ühendust, loome seoseid, jagame ja avardame-avardume koos!

Kui teil on tunne, et see kiri või mõni muu mõte teie endi sõnastuses kas ekraanil või paberil või sõnades tahab edasi liikuda, saatke, jagage, kirjutage! Ma kõnetasin esimest korda elus eile inimesi sellepärast, et öelda, teate, see tüdruk Diana oli minu lähim sõbranna ja ütlesin veel mõned asjad ja jagasin seda helgust ja valgussõnumit mis minust tuli. Tehke sedasama, kus iganes on kannatus ja valu ja pimedus. Andke valgust, andke valgust.

Nii võimas ja vägev.

Oleme koos.

Gerly

Marge Muhuste

Hällist hauani otsivad inimesed armastust-nad õitsevad selle soojuses,aga närbuvad ja koguni surevad selle puudusest. Armastuse tähendus on muutunud aina raskemini tabatavaks….ainult Piibli õpetus armastusest on siiski selge-“Armastust võib näha ainult tegudest,mida see esile kutsub”……see tähendab armastust ,mida juhivad põhimõtted:järelikult on see lihtsalt rohkem ,kui vaid tunne ,mis tekib teise inimese vastu iseenesest.see on avaram ning lähtub rohkem mõtlemisest ja tahtest…..ennekõike on see armastus omakasupüüdmatu…..ja seda ei ole võimalik välja teenida Me kaugeneme ülehelikiirusel ka kõige lähedasematest inimestest………..krabisev pangatäht on mammona ja varavalgest hilisööni vehitav töö on esmatähtsad…. Abielu muutub haruldaseks……sest lihtsam on ennast mitte siduda……sel kombel hülgamegi paratamatult intiimsuse ja armastuse…….kui jääaeg tuleb ju niikuinii! Seetõttu ongi hing sageli lausa nii tühi,et koju minnes lausa tajud,kuidas see õõnsalt ulub…..!? Sõbra saavutustest siirast rõõmu tunned, tema õnne enda õnnex loed. Sõbra kirja südamele pannes rõõmsat kohtumist sa juba ette näed. Kui su ümber au ja särav kuulsus, pead sa sõprust sõnakõlksux vaid. Alles siis,kui tunned eluraskust, õiget sõpra ära tunda võid Sõber tõeline ka elu raskel hetkel annab nõu ning aitab,lohutab. Sellist sõpra hoiad eluretkel, kuni surmani ei unusta.

Väike Allikas

 

Sulinal, vulinal , vallatul üminal-

Allikas – jookseb Su vesi,

naerab sus laginal särava rõõmuga

tuhandeid Päikeseteri

 

Maaema sülest sa säravalt selge-

oled ta Rõõmupisar,

peegeldad kõike ,süütu ja karge,

Suure Jõe väikene sõsar

 

 

Helised sillerdad imelist laulu,

et elu on kingituseks,

et kulgedes, eri Teede kaudu

me kunagi kõik saame Üheks

Katri Tammekand vahendab:

 

 

 

Kõike võib tahta,
karta
ja loota.

Seda, mis tuleb –
mitte keegi
ei oota.

Ei-tea-kus
eikellegi
kangaspuud
koovad nii kaledalt
ilmavallale
ikka
midagi
muud.

Elul
on väike hingemaa.
Hingeväljale
vikatit
üle manatud märgi
viia
ei saa.

Sinna põllule pääses
kord õnnelik ohe.
Mida iial ei olnud –
võib ilmuda
kohe.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
For more sermons by David Wilkerson visit our Pulpit Series Newsletters
[http://www.worldchallenge.org/et/pulpit_series_newsletters] and Sermon Media
Center [http://www.worldchallenge.org/et/sermons]
Audio sermons by David and Gary Wilkerson are also available via our audio
podcast in iTunes [http://www.itunes.com/podcast?id=294033386]
Connect with World Challenge [http://twitter.com/world_challenge] and Gary
Wilkerson [http://twitter.com/garywilkerson] on Twitter
Connect with World Challenge
[http://www.facebook.com/pages/Lindale-TX/World-Challenge-Inc/35064056893] and
Gary Wilkerson [http://www.facebook.com/profile.php?id=600330241] on Facebook
(c)2010 World Challenge, Inc.
You are welcome to make copies for FREE distribution or retransmit the
devotional via e-mail, but all devotionals must be copied or retransmitted in
their entirety. However, devotionals may not be posted on any website, printed,
or used in any media without written permission from World Challenge, Inc. Each
request is considered on a case-by-case basis. Please contact World Challenge,
Inc. using our online contact form [http://www.worldchallenge.org/et/contact]
or by calling (903) 963-8626
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
To receive the HTML version of this newsletter send a blank email to
sympa@lists.worldchallenge.org with the subject “set devotions-et html”. Do
not include the quotes.
To receive the multipart (text & HTML) version of this newsletter send a blank
email to  sympa@lists.worldchallenge.org with the subject “set devotions-et
mail”. Do not include the quotes.
To unsubscribe from this mailing list send a blank email to
devotions-et-unsubscribe@lists.worldchallenge.org or unsubscribe online
[http://www.worldchallenge.org/et/wc/mailing_list/unsubscribe].
To subscribe to this mailing list visit our online subscription screen
[http://www.worldchallenge.org/et/wc/mailing_list/subscribe].
———————————–

PÖFF tõi maale eksklusiivse jõulujõleda

Kati Murutar-Murdmaa

PÖFFi avatseremoonial toimus filmi “Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele” Euroopa esilinastus. Jalmari Helanderi film, mis valmis Soome, Norra, Prantsusmaa ja Rootsi koostöös. Eksklusiivse juhtumine oli filmi enne näidatud korra Toronto filmifestivalil ning Soome esilinastus tuleb alles detsembris. Võib arvata, et filmist kujuneb Soomes tõeline hitt, sest ta on piisavalt vaimukas, absurdne, äraspidi porojas, kreisi ja ühtlasi intelligentne linateos.

Kui ingliskeelne filmi pealkirja tõlge on “Rare export: a Christmas tale”, siis eestlastele võiks andekate põhjanaabrite taiest serveerida ka nime all “Kohe näha, et vanad joulupukkid!” Parafraseerides “Viimset reliikviat” mõistagi. Sest jõuluvana – kes osutub küll üheks paarisajast kondisest ja räsitud päkapikust – rollis on Peeter “Ivo Schenkenberg” Jakobi.

Produtsent Jokenranta ütles, et nägi Jakobi fotot ning hetkega oli selge, et see on nende sell – kõhn ja vibalik ja kinematograafiliste vahenditega saatanlikuks töödeldav. Kui saatan ikka on kõhetu põlevsilmne olend. Võib kahtlema hakata. Sest see film õhutabki igasugustes klišeedes kahtlemist ja elutervet mõistust.

Arukalt vaimukas soomlaste meeskond tõestab oma filmiga, et maailmas, kus on kõik müügiks, on paks puna-valge naeratav Coca-Cola jõuluvana üks väärastunud Hollywoodi toode, kellel pole tegeliku originaaliga midagi ühist. Filmi peategelane, väike vägev saami poiss, uurib raamatuvirna ja ürikute abil välja, et ehe joulupukki on sokusarvedega kuri kõrend, kes rooskab lapsi nii, et veri lendab. Temaga on hea lapsi hirmutada.

Ekstreemsetes tingimustes elavad rahvad peavad lapsi hirmutama. Laste ellujäämine oleneb sellest, kas nad sõna kuulavad. Kui ei kuula, söövad hundid nad ära – või tassivad kurjad päkapikud nad jäässe müüritud joulupukkile meeleheaks. Kusjuures laste ohjamine pole üksnes depressiivsete-paranoiliste põhjarahvaste pärisosa. Ka mitmed indiaanihõimud on tapnud neid lapsi, kes liiga palju lõugavad – mitte sellepärast, et kisakõrid võtavad närvid läbi, vaid sestap, et lärmakad võsud ohustavad kogu suguharu ellujäämist.

Soome-saami suguharu on oma küünilise, verise ja ikkagi äärmiselt naljaka filmi valmistanud laias laastus võrreldavalt “Jan Uuspõld läheb Tartusse” võtmega. Külm ja lumine tundra – film on salvestatud Põhja-Norras – pakub kesist ja kehvakest elupaika vaid üksikisadele ja nende poegadele. Ei ainsatki naist ega plikat.

Kui kääbusest ablas ameeriklane tuleb külmutatud joulupukkit selle hõimu naabruses kõrguva mäe seest välja urgitsema, et oma lapsepõlveunistust täita, saab otsa ligi poolsada põhjapõtra, kelle liha oleks soome-saami selle elatanud.

Keelatud, ent tõhusasse hundilõksu kukub aga hoopis kuri päkapikk, keda kehastab Peeter Jakobi. Misjärel heatujulised soomlased keeravad kogu pukkindusele täieliku sõlme peale. Algab Hollywoodi filme parodeeriv tants ja tagaajamine, kus ruulivad piparkoogid, lumesaanid, nimismees ja helikopter.

Suurte meeste omakohtu kõrval võrsub kangelaseks väike saami poiss. Kui vinged soome pojad kütivad kokku paarsada vastikut ja vihast paljast päkapikku, võiks järgneda finaal, kus päkapikud tehakse põhjapõtrade asemel lihaks – ent nad lüüakse hoopis kasti ja eksporditakse kõigile maailma lastele jõulujõledat koju viima. Pärast seda kui joulupukki on vägeva jumakaga tuhandeks tükiks lastud ning päkapikud hollywoodilikeks punaroosadeks ninnunännudeks dresseeritud. See on pööraselt naljakas, ehkki vitud – vabandust, aga nii on – aina lendavad igas lauses. Eesti keelde on need üheülbalised vagiinad – kogu filmi ainsad naiselemendid – tõlgitud märksa fantaasiarikkamalt.

Filmi nautimise ja naermise järel ütles režisöör Mati Põldre: “Iseenda üle naermine on nii inimeste kui rahvaste suurimaid oskusi.” Režissöör Helle Karis nentis: “Muinasjutulisema esteetika eelistajatele on selline stiil liiga lahtiste kaartidega ja täistallaga – endal ei jää midagi oletada ega tuletada.”

Asjatute oletuste vältimiseks edastagem ka Peeter Jakobi info: “Kõik need kakssada paljast vanameest olid tõepoolest alasti ja paljajalu lume peal. Külma oli võttepäeval ligi kümme kraadi. Lund oli vähe – see kuhjati ühte kohta kokku – ja taadid panid tõepoolest ihualasti mööda hangesid. Minul oli võrreldes nendega kena soe ja tubane töö – lamasin põhiliselt seatapulaual ja kükitasin Rodini mõtleja poosis stuudionurgas, kus oli soe ja naljakas olla. Üleni verise ja vihasena…”

Palun oma rahvale hingeilu ja armastust tagasi

Kersti Männik

3 lapselapse vanaema

Esma-avaldatud Delfi portaalis

Olen ettevõtja, kes on toonud Eestisse ettevõtjana kümneid miljoneid kroone välisinvestorite raha. Püüdsin kogu masu-aja investorite raha eest võidelda. Töötasin vahepeal Aafrikas oma kompanjonide heaks, et päästa, mis päästa annab. Aga Eesti pankade-kohtute-raipekotkaste ringkaitse püüab meid kõiki uputada ja maatasa teha.

Nagu mina, nii ka enamus ülejäänud eestlasi on viimastel aastatel tajunud täielikku kaitsetust. Meid ei turva ei eraisikute ega ettevõtjatena mitte miski ega keegi. Pideva ohutunde ja ebakindluse käes unustame järk-järgult, milleks me siia ilma sündisime, mida-keda armastasime, miks lapsed sünnitasime ja millest unistasime.

Selle asemel, et ülemaailmse majanduskriisi käes karastuda, ühiselt õppida, omavahel kokku hoida ja tugevamana uuele tasemele tõusta, on meie külm, ükskõikne, seljaga-rahva-poole riik oma väikese vapra rahva elujõu, hingeilu ja Armastuse ära raisanud.

Üha enam kõige aatelisemaid ja lootusrikkamaid eestlasi on Eestist lahkumas – humanitaarlased ja talumehed, ettevõtjad ja teadlased – kõik tajuvad, et nii tahetud rahvusriigist on saanud ametnike-funktsionääride-karjäristide-ahnurite käpardliku ja ebaeetilise juhtimise käes ajaloo kosest alla triiviv uppuv laev.

 

See siin on minu hingekarje.

Mitte selja taha väänatud kätega ärinaise vihakisa ega eluhelliku jonn – mul on oma maa ja rahva hävingu pärast kohutavalt kahju. Ma ei taha, et minu lapselapsed kasvaksid sellises riigis – siin ei saa Inimeseks areneda, sest hirmu ja ebaõigluse foon summutab kõik hea ja õige meis.

Eestis valitseb raipesööjate aeg ning pankadest, pankrotihalduritest ja kohtutest koosnev maffia, kes paari viimase aastaga läbi vintsutatud, tühjaks imetud hingeta kehad neile ette söödavad. Peaasi et riigikassa kõht, enda ja emapank oma kõhu täis saaksid. Kellele seda lihtrahvast ja tema muresid ikka vaja! Ent mul on juba ammu küsimus: kelle riik see on?

Kannatused on teinekord teadagi head. Nad avardavad vaimu, kujutlusvõimet ja muudavad meid loovaks. Inimesed saavada seeläbi  tugevamaks. Käibetõde. Ja nii on ka. Aga…

Kui kannatusi põhjustavad Omad, tekib trots, viha ja suutmatus eluga edasi minna. Kurjad päkapikud nimedega Hoolimatus ja Ükskõiksus, Pinge ja Piin saavad sinu igapäevasteks sõpradeks. Kustud ja närtsid ja oled sisuliselt asjata sündinud.

Tänu sellele varitseb Eesti kohal tohutu negatiivse energiaga magnetpilv, mis võimendub ja toitub meie inimeste üha massiivsematest ja üldisematest negatiivsetest mõtetest. Me ei saagi sellest mustast väljast niipea välja.

Kui meid siia ilma loodi, siis päris kindlasti saadeti meid sellele planeedile üksteise hoidmiseks ja aitamiseks, mitte üksteiselt naha nülgimiseks. Loomad murravad vaid siis, kui süüa on vaja. Inimesed murravad, et murda, murda, murda. Üha ja iga päev. Kas loodusseadused enam inimestele ei kehti? Matariaalne maailm on teinud oma laastava töö. Raha on pannud enamuse endast sõltuvusse – head ajad on jaganud palju kommi, mida nüüd kästakse välja oksendada. Kuidas aga inimtunded sellele reageerivad? Kas inimesed muutuvad sellest paremaks? Mida me üldse elult nüüd veel või enam ootame ja tahame?

Enamuse vastus on: tegevust ja eneseteostust, õnne ja rahu!

Samas ei räägi varsti enam mitte keegi mitte millestki muust kui rahast ja murest, vaesusest ja hinnatõusust, pankrottidest ja ainelisest hävingust. Millal viimati kuulsite vaimsete väärtuste ümber arutlemist? Raha, raha, raha!

Õeldakse, et iga halb on millekski hea – ja seda on põhjust ka uskuda.  Ent kui halb läheb liiga suureks ja kõikehõlmavaks, lämmatab ta endas kätkeva hea. Enamus inimesi ei suuda enam ilmselt sellest kõikematvast halvast välja tulla!

Meie ühiskond on paariaastase kidumise tulemusel krooniliselt haige, eluohtlikult kurnatud ja lammutavalt vihane – kaotanud igasuguse lootuse paranemisele.

Riigikogu võib võrrelda sümfooniaorkestriga: kõigil on pillid ja noodivihik… Aga  seda, kes paneks rahva esindajad kõik koos ka ühe ja sama noodi järgi harmoonilist lugu algusest lõpuni mängima – seda pole. On see mingi uus demokraatia või?

Saagem kõik ise hakkama! See on uuele Eestile omane lööklause. Paraku on see anarhia.

Ja midagi muud kui ise hakkama saada me teha ei saagi. Alustame muudatuste käivitamisega iseendas.

Kui suudaksime negatiivsed mõtted asendada positiivsetega ja näha uuesti ilu endas ja enda ümber, naeratada rohlkem, unustada kõik halb ja uskuda, et ees ootab uus ja parem aeg – kui me kõik koos oma mõttemaailma selliseks muudaksime, kaoks meie kohalt murepilved ja positiivne energia voolaks tagasi meie igapäeva eludesse!

Kui.

Mure ja puudus, hirm ja ebakindlus blokeerivad lihtsa inimliku tarkuse. Ma ise pugesin äsja Ayurveeda sanatooriumisse tapva tegelikkuse eest varjule, et ebaõiglase vägivalla käes mitte hulluks minna.

Oma kogemustest soovitan väga lugeda Eckhart Tolle raamatut „Uus Maailm“. Sellest saate jõudu juurde, see elutark teos annab teile teadmise, kuidas kõik, mis toimub meie ümber ja meis enestes on vaid meie endi kujutlem ehk mõtted, mis kutsuvad sellise oleku esile.

Vähemalt selle raamatu lugemise  a j a l on võimalik mediteerida ja välja lülituda, mitte lasta end häirida pisiasjadel.

Ent paraku selgub raamatu kaitsvate ridade vahelt väljudes, et pisiasjad polegi pisiasjad. Meil on Euroopa kalleimaid riigilõivud, kulukaim toasoe, hinnalisimad tarbekaubad – toidust rääkimata! -, sest tarbijaid on vähe ja ka need, kes veel Eestis on, tarbivad vähe.

Euro on tulemas.

Riigiisad, suurendage praegu ometi välisvõlga ja andke loov ja rajav kapital rahva kasutusse, et suudaksime tõusta uuesti jalule. Kutsutud ja seatud, palun, motiveerige ja võimaldage  alustama uusi ärisid – just nüüd on see aeg käes, sest läbi kannatuste ja tegevusetuse tekkinud ideed tuleb ju ometi teoks teha! Enne kui hilja.

Kui me ise ei muutu ja muutusi ei soovi, jäämegi alati väiklasteks ja kitsarinnalisteks, üksteist halvustavaks ja hävitavaks energiamassiks, keda kellelegi vaja pole. Mille nimel me siis pingutasime ja püüdsime? Milleks lapsed sigitasime ja unistasime? Palun oma rahvale hingeilu ja armastust tagasi.

Tere, lugupeetud mõttekaaslane!
Toompea haridusseminar toimib aastaringselt ja mitte ainult nende istungite vormis, mida peetakse nüüd Riigikogu konverentsikeskuses, vaid seisukohavõttudega kõigil neil puhkudel, mil on vaja otseselt või kaudselt kaasa aidata hariduselus vajaliku selguse saamisele ning ka rahuldavaks peetavate otsuste tegemisele.
Meile ei sobi vaadata, käed sorgus, kuidas tehakse poolikult läbi mõeldud otsuseid ega sedagi, kui jäetakse vajalikud otsused tegemata.
“Kutseharidus” on olnud ja on järkuvalt haridussüsteemi vajalik aga nõrk lüli.
Haarasin hiire, et kutsuda kõiki, kellel pole ükskõik, mis Eestist saab, kaasa mõtlema selleks, et “kutseharidust” edendada..Saatsin õpetajate listi ja HTM võtmeisikutele allpool oleva kirja (Lisasin praegu paar detaili tööõppe kohta.)
Ülo
——– Algne kiri ——–

Teema:	Re: [EHF:24380] Kutsehariduse uudiskiri nr 20
Kuupäev:	Sun, 27 Jun 2010 01:47:17 +0300
Kellelt:	Ylo Vooglaid < vooglaid.ylo@gmail.com >
Kellele:	org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee , Andres Pung < Andres.Pung@hm.ee >, kalle.kuttis@hm.ee

———————————————————

22.06.2010 10:05, Ene Koitla kirjutas:

[http://www.innove.ee/img/meiltpl/pais.png]

Kutsehariduse uudiskiri nr 20

22. juuni 2010

——————–
Euroopa Komisjoni hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorsoo volinik Androulla Vassiliou ütles: „Me tahame muuta kutsehariduse ja -koolituse imagot kogu Euroopas ja kohandada seda tänapäeva oludele. Kutseharidus ja -koolitus on oluline ühenduslüli kooli ja -tööelu vahel. Praeguses majanduskliimas on olulisem kui kunagi varem koondada oma jõupingutused ja muuta see atraktiivsemaks võimaluseks praktikantide, üliõpilaste ja kõigi teiste jaoks, kes soovivad oma oskusi täiendada.”

Selle dokumendi pealkirjaks on:
“Uue hoo andmine Euroopa koostööle”. ( vt http://www.innove.ee/23214 )
Järelikult on põhjust süvenemiseks. Ehkki võib kasvõi kihla vedada, et mitte keegi ei pööra vähimatki tähelepanu sellele, kes midagi kuskil kuidagi selle dokumendi kohta ütleb, tuleks meil enne kiitma ja täitma tormamist siiski veidi mõelda.
Dokumendis seisab: (edaspidi kursiivis):
Kavas, mille komisjon täna vastu võttis, kirjeldatakse erinevaid võimalusi kutseharidusele ja -koolitusele uue hoo andmiseks. Need on:

– tagada, et juurdepääs koolitusele ja kutseoskuste omandamisele oleks paindlik ja avatud kõigil eluetappidel;
Arusaadav on nõue TAGADA JUURDEPÄÄS KOOLITUSELE. Samas on õppesisu ja õppe-eesmärgid endiselt avamata. Kutse, eriala ja amet ning vastavalt siis ka kutsealane, erialane ja ametialane ettevalmistus ei eristu ei eesmärgina ega nõudena. Kutse ei rakendu! Oskused ei rakendu! Rakendub (kui võetakse?) ISIKSUS, kellel peab olema nii üldhariduslik, kui ka erialane, kutsealane, ametialane, loomealane, tunnetusalane, kaitsealane, eluaalane… ettevalmistus, mis on kooskõlas VAJADUSTEGA (mitte pelgalt kunagi kuskil kellegi poolt koostatud õppekavaga), PRAKTIKAGA, milles eeldatakse teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsust, keskkonna tundmist, orienteerumist ühiskonna- ja kultuurielus, ettenägemise, äratundmise ja adekvaatselt reageerimise võimet, iseseisva mõtlemise, otsustamise, tegutsemise ja vastutamise võimet jpm.

– edendada liikuvust, et muuta välismaal või teises majandussektoris kogemuste omandamine lihtsamaks;
Suurepärane! Lisada tuleks, kuidas praktiseerimine teistes maades ja teistes eluvaldkondades peaks olema ette valmistatud ja korraldatud. Praegu on ka kohalik praktika enamasti korraldamata; juhendamine formaalne ja pealiskaudne. Kogemused, mida kogutakse praktikal, ei ole (ei saa olla) väärtuseks omaette; nad muutuvad väärtuseks koos (süsteemsete ja kindlate) teadmiste  ning (täpseks viimistletud) oskustega. Vajalik on mitte õpe, vaid kõrge kvalifikatsiooni, tugeva  motivatsiooni ja õige orientatsiooni ühtsus. Oluline on ka lai eruditsioon, hea tevis, ühiskonna- ja kultuuriseos, millega kaasneb tahe, julgus, viisakus  jpm.

– tagada hariduse ja koolituse võimalikult kõrge kvaliteet;
Paraku on siiani sõnastamata, mis see on, mida nimetatakse hariduseks. (NB! paljudele piinlikkust tekitav teema.)  Küllap oleks vaja jõuda aru saama, mis iseloomustab haridust ja haridussüsteemi, harirtud inimesrt ja haritud ühiskonda nind aduda, et haridus kui protsess on subjekti valmisolekute kujunemise elukestev jada.
Seni, kuni HTM ametnike hulgas on inimesi, kes räägivad hariduse andmisest ja rahastamisest, kutseharidusõppest jms, pole mõtet loota, et nn haridusjuhte ja nende jutte saaks võtta tõsiselt.
Haridusotstarve ja toime on mitte ainult koolil ja lasteaial, vaid ühiskonna kõigil institutsioonidel! Töökasvatus on Eestis tervikuna alla käinud. Kooliaiad on likvideeritud. Elukestva toimega tööharjumused ei kujune pelgalt tööõpetuse tundides.
Õnneks on nn eurokeeldudest hoolimata tööõpe veel mitmetes koolides rahuldaval järjel, aga pedagoogilised mõttekonstruktsioonid tööarmastuse, visaduse, järjekindluse, käelise täpsuse, eriliiki tegevuste süsteemiks seondamise, rakendusliku  mõtlemise jms kujundamisel on veel väga palju reserve nii kodus kui koolis ja muidugi ka igas asutuses-ettevõttes, kus on tööandja ja töövõtja suhe. Kutseharidusest ja õppest rääkimisel ei ole kõne all ainult pedagoogiline, vaid ka adragoogiline problemaatika.
Olukorras, kus HTM-s, Majandusministeeriumis ja selle haldusalas olevas EAS-s, Sotsiaalministeeriumis ja selle haldusalas olevas Töötukassas, Arengufondis ja Koostöökogus ei ole tegevussüsteemi, eri tegevuste (sh töö), keskkonna jm õppeks-kasvatuseks olulise kohta ühtki mudelit, ei saa seal käsitleda ka tööd ja töökasvatust kui probleemi, rääkimata siis probleemide põhjuste avastamisest, sõnastamisest ja avalikustamisest…
Jääb mulje, et käib mäng vestlemiseks aktuaalsete teemade ümber. Süsteemi pole ja juttudega ei kaasne reaalset tegevust.

– pakkuda rohkem võimalusi ebasoodsas olukorras olevatele inimrühmadele, näiteks koolist väljalangenutele, madala kvalifikatsiooniga inimestele, töötutele, rändetaustaga ja puuetega inimestele;
Väga head nõuded! Nüüd oleks vaja muuta nad konkreetseks tegevuskavaks, sõnastada eri tasandi ametnike õigused, kohustused ja vastutus, korraldada isde, edasi- ja tagasisidestus ning tulemusta ja tagajärgede avaliksutamine.

• Kes ja kus teeb (milliseks kuupäevaks?) analüüsi Eestis kujunenud olude, olukorra ja selle põhjuste avastamiseks, sõnastamiseks ja avalikustamiseks?
• Kes teeb nendele ametnikele, kes on siiani hoolimatult suhtunud ebasoodsas olukorras olevatesse inimestesse, ettepaneku tegutseda edaspidi mõnel sellisel ala, kus nad ei saa enam teisi inimesi kahjustada?
• Kes loob  uue haridusstrateegia?
• Milliseks kuupäevaks peaksid olema viidud vastavad parandused eelarvesse?
• jne

– arendada üliõpilaste seas loovat, uuenduslikku ja ettevõtlikku mõtlemisviisi.
Ehkki me oleme selleüle korduvalt rääkinud, tuletan veelkord meelde, et arendada ei saa mitte keegi mitte midagi; areng on objektiivne; võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi. Küllap on siin tegemist eksitava tõlkeveaga.
Kui oleks vaja senisest enam toetada loovust ja loovat, iseseisvat, ettevõtlikku mõtlemisviisi, siis oleks vaja avalikult välja öelda, millised peaksid olema need inimesed, kes sobivad  edaspidi õpetajaks ja kooli juhtkonda.
Alustada võiks sellest, et selgitada välja, mitu % praegu ametis olevatest õpetajatest,-meistritest jm õppega seotud isikutest

• on ise kunagi midagi kuskil loonud ja suudab innustada ning julgustada õpilasi midagi looma;
• on ise kunagi kuskil midagi uurinud ja suudab (söandab) õpilasi suunata midagi uurima (NB! mitte küsitlusi korraldama…);
• oskab iseseisvalt mõelda; tunneb mõtlemismeetodeid ja loogikat;
• valdab süstemide üldteooriat ja suudab midagi käsitleda rahuldava süsteemsusega (eristada ja seostada osi, alasüsteeme ja süsteeme, metasüsteeme janende süsteeme…);
• oskab käsitleda inimest kui indiviidi, isiksust, subjekti, rollide kogumit, ühiskonna liiget, kultuuri esindajat jne);
• valdab inimese psüühikat (terve ja haige inimese psüühilisi protsesse, seisundeid ja nähtusi);
• teab, millest sõltuvad inimsuhted ja suhtlemine/kohtlemine; suudab väärtustada sõprust, koostööd, austust, usaldust, hoolivust, sõprust, armastust ning oskab käsitleda õelust, variserlikkust, valelikkust, alatust, jõhkrust, konflikte jms;
• kujutab ette, milline osa noortest tunneb end tõeses ja milline osa mängulises situatsioonis; milline osa valiku- ja milline osa sundsituatsioonis, millne osa probleemses ja milline osa absurdses situatsioonis; milline osa stabiilses ja milline osa labiilses situatsioonis, milline osa ekstreemses konfliksituatsioonis…;
• teab, mis on ja millest sõltub võõrdumine ja võõrandumine, indolentsus ja marginaalsus, konformsus ja deprivaatsus, anoomia ja rollikonflikt, dissidentsus, kõgenemine, elupõletamine, äng, üksindus…;
• valdab keskkonnateooriat ja suudavad midagi käsitleda keskkonnas (loodus- ja tehiskeskkonnas, füüsilises ja vaimses keskkonnas, sotsiaalses, psüühilises, virtuaalses jm keskkonnas);
• valdab tegevusteooriat ja suudab koos õpilastega avada töö ja puhkuse, õppimise ja õpetamise, mängimise, uurimise, loomise, juhtimise, valitsemise, haldamise, sidustamise, korraldamise jm tegevuste eripära;
• valdab eluteooriat; teab mis on ja millest sõltub elustiil ja -laad, elurütm ja -pinge, eluväärtused ja -normid, eluruum ja aeg (sh individuaalne minut), elutulem ja -kvaliteet…;

Küllap sobiks meie vastava dokumendi pealkirjaks “Uue hoo andmine Eesti haridussüsteemile”?

Ülo

Einar Nou < einarnou1957@hotmail.com >

Tere!

Olen mures, sest tuhat eesti vabariigi kodanikku elab häbitundeta isiklikus kommunismis, mille nad on saavutanud ülejäänud töövõimeliste Eesti Vabariigi kodanike arvel, kellele nad on jätnud välja maksmata kogu nende poolt tehtud töö rahalise väärtuse, omastades sel moel nende töö rahalisest väärtusest umbes 75 % ja muutudes 15 aasta jooksul miljonärideks. Enda tööks peavad nad töö organiseerimist ja näljapalga maksmist töövõtjatele. Nüüdsel kehval ajal on nad ilma tööta jätnud 100 000 Eesti kaaskodanikku ja teevad käsi laiutades näo, et kõiges on süüdi Ameerika ettevõtjad.

Seda võiks nimetada majanduslikuks genotsiidiks, mille tulemusel on ühiskonnast välja lülitatud 100 000 selle liiget, kes peavad ilma rahata surema nälga ja oma elud tühjalt ära raiskama.