Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist ei täna ega tagasiulatuvalt selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Suvi.

Alexis Varnum
 · 
Lähedase või teise Inimese sundimine eneseotsimisele ja enesearengule on sama, mis vedada eeslit joogivee juurde. Sinul on mingi idee, et nii on talle parem, et eesel saab õnnelikuks, kui ta joob külma ja puhta vett. Sa tõmbad teda enda järgi. Eesel ütleb: “Ei taha, ei viitsi, ei huvita” ja osutab vastupanu. Aga sa paned köie eesli kaela ja tassid ta kohale. Sa juhatad ta sinna, aga eesel ei taha juua. “Ei,” ütleb eesel. Sa oled pettunud. Sa palud teda: “Eeslike, vaata, milline puhas, jahe vesi. See kindlasti meeldib sulle ja sa tunned ennast paremini. Proovi. Armsake, midagi on sinuga valesti, kui sa ei taha juua.” Sa oled juba kulutanud nii palju jõudu, et tassida eesel kohale, aga ta ei kuula sind. Saa mõistad, et sa ei saa asjad lihtsalt pooleli jätta. Sa istud eesli pea peale ja sunnid teda oma nina vette toppima. Aga eesel kisendab ikka veel ja püüab põgeneda… Sama paljud teevad enda lähedaste inimestega, proovides neid survestada ja suunata enesearengu teele. Ole ise rahulik, anna teistele aega, sa ei saa nende eest otsustada, mis on nendele hea või halb ja kui kiirest nad peavad arenema. Sa ei saa ega tohigi parandada kellegi mõistust, ta liigub enda tempos edasi ja seda tuleb võtta vastu, mitte sundida…

Veel korra räägin transformatsioonist… Kui on tugevad valud ja ebameeldivad aistingud teatud kohtades füüsilises kehas. Aistingud ja valud kestavad pikka aega, uuringud ei aita, inimesed loomulikult kardavad teadmatust. Sageli võib olla terav tunne nagu seest põletab, tunned nagu natuke veel ja lähed lõhki, raskustunne, pulsatsioon, mille taustal järsult kiireneb pulss, katkeb hingamisrütm, inimene kogeb hirmu, kardab, et see kordub.
Tavaliselt praegu võib see toimuda järgmistes piirkondades:
Rinnakorvi keskosa (südame kohal);
päikesepõimiku piirkond, magu
alakõht ja sakraaltšakra piirkond.
Kui vaadata oma keha energiakeskuste asukohta järgi siis näed ja mõistad millised probleemid praegu sinus “põlevad“ läbi uute sageduste voos. Tegelikult on hingega antud aeg nende mõistmiseks lõppenud ja kui sa pole otsust langetanud, ega pingutanud nende emotsionaal-biokeemiliste blokkide vabatahtlikuks muutmiseks, hakkavad need mehaaniliselt sisemise põlemise teel tekitama selliseid piinarikkaid sümptomeid. Minevikus inimesed lihtsalt surid, kui nad ei tahtnud enda tugevate solvumiste, hirmude ja muu negatiivse lahti lasta. See põhjustas püsiva füüsilise haiguse ja viis inimese surmani. Nüüd juhtub kõik kiiremini ja valikulisemalt. Kui inimene on juba palju mõistnud ja muutnud, kuid sulgeb silmad mingi isikliku probleemi ees, tekib võimalus alateadlikuks transformatsiooniks läbi mingi fantoomhaiguse (tingimusel, et see on vastu võetud). Muidugi, protsess läheb kiiremini ja arusaadavamalt, kui sa ausalt tuvastad nende blokkide põhjused ja asud nendega töötama.
Sarnased sümptomid – tugevad valud – võivad esineda ka siis, kui sa muutud väga kiiresti ja “nõrgad kohad” ei suuda voogu läbi lasta. Olen ise sellisel viisil transformeerunud, siin on oluline mõista – see on SINU valik, seega suudad kõigega toime tulla. Selline äärmus toob meid väga kiiresti meie enda poole, kuna Vaimne Jõud on see, mis võimaldab meil jätkata elamist füüsilises kehas. Tahan meelde tuletada: elus pole väljaspoolset süüdlast, vaid ainult kannatajad, sest kõik, mida me kogeme – oleme ise endale loonud. Seega on meie võimuses seda muuta.

tdnSoseoprac275ac8i4t84mth 3t471163gaf838gg110hf97h0f57327ai · 
Ja jää sulab, kui me valgustame, ja südamed avanevad, kui me armastame, ja inimesed muutuvad, kui me avaneme, ja imed juhtuvad, kui me usume.
Kui oled millegi pärast pahane – elad tulevikus, kui oled millegi pärast ärevil – elad minevikus, kui koged naudingut, rahulolu, äratundmist ja kergust – elad praegu. Inimesed ei mõista kunagi kellegi teise valu enne, kui see puudutab nende oma.
Kus sa praegu oled?
Siin ja kõikjal…
Oled sa jälle üksi?
– Ma olen alati üksi.
Kas see on elustiil?
– See on vastutuse seisund oma elu eest ja samaaegne ühtsustunne…
– Sa ei saa minust aru ..
Ja miks, ma lihtsalt armastan sind ja aktsepteerin sind. Hea seal kus ei ole, aga ei midagi, jõuan kohale, aga kus praegu olen – kõik on imeline!
Siin me oleme surelikud, kõik, mis meil on, on vaid mõned aastad selles maailmas ja me veedame need väärtuslikud aastad keeruliseks muutes kõike, mida puudutame. Naerata alati täna ja nuta homme… ja tee seda harjumust järjepidevalt!
Niikaua, kui sa jätkad võitlemist mistahes probleemi vastu, läheb asi ainult hullemaks. Kui sa võtad vastutuse selle eest, mida sa endaga teed, selle eest, kuidas sa oma elu lood, selle eest, kuidas sa end tunned ja väljendad, selle eest, kuidas sa ise oma probleemi lood – just sel hetkel, kui sa endaga ühendud – su elu jätkub. päris rada ja kõik muu on vaid vaimu ja keha liikumise kära.
Elus lollitada saada on suur kunst ja see ei tähenda üldse idioot olla. Parim sõprus on üks iseendaga…
Nikolai Bulgakov

On June 21st, 2024, we have a Full Moon at 1° Capricorn.
The Full Moon is opposite Mercury and Venus in Cancer, it’s square Neptune (at 29° Pisces), and applies a wide trine to Mars (now at 9° Taurus).
The Full Moon in Capricorn will encourage us to revisit childhood themes and patterns – especially the stories we’ve been telling ourselves about who we are, our limitations, and our capabilities – and move forward from a more adult, empowered place.
Full Moon – Cancer Vs. Capricorn
Full Moons highlight the tension of opposites. We are in the Cancer season, so the Full Moon in Capricorn emphasizes the Cancer vs. Capricorn dynamic.
Signs on the opposite axis have a common goal; yet their approaches are totally different.
Cancer represents home. Capricorn represents work. Cancer is what’s vulnerable. Capricorn is the tough facade. Cancer is our comfort zone. Capricorn is what’s aspirational, yet out of reach. Cancer is the roots. Capricorn is the branches that stretch towards the sky.

Full Moon In Capricorn – Kramer Vs. Kramer
The Cancer-Capricorn polarity always makes me think of “Kramer vs. Kramer.”
In the movie, we have a couple who split because the stay-at-home mom (Cancer) could not fulfill her vocation and aspirations (Capricorn). Later, the career-oriented father loses his job (Capricorn) to raise his son (Cancer).
The Kramer couple eventually gets into an ugly trial over the custody of their son.
Full Moons and oppositions in general often feel like ugly trials. People turn against each other, exposing the dirt and becoming enemies – because only one party can win, right?
Not quite. With an opposition there’s no such thing as ‘one’ winner. In an opposition, we either have a lose-lose or a win-win.
We can’t just dismiss one party, because oppositions are not a ‘winner takes all’. They don’t work this way. The key lies in continuously adjusting and understanding where the other side is coming from.
There is a constant need for integration of the two worlds that seem irreconcilable at first.
And it’s our conscious effort to ‘marry’ these two contrasting aspects that we can discover common ground – without compromising or abandoning either, but by genuinely evolving into a version of ourselves capable of embodying both.
The opposition inevitably transforms both parties. Just as Ms. Kramer had to explore her Capricorn side (vocation) and Mr. Kramer had to nurture his Cancerian aspects, life itself is a perpetual process of renegotiation, adaptation, and personal growth.
Fundamentally, life operates on the principle of opposing forces. Life itself begins with the collision of two contrasting entities: chromosome X and chromosome Y.
The Moon orbits due to a delicate balance between gravitational pull from Earth and the centrifugal force generated by its own motion. If Earth’s gravitational force were stronger, the Moon might collide with it; if weaker, the Moon could escape its orbit.
It’s the dynamic balance between these forces that makes life possible.

On our journey to become fulfilled individuals – what Jung calls the individuation process – we continuously navigate and reconcile our identity rooted in our origins (Cancer) with the vision of the individuals we aspire to be (Capricorn).
The journey is far from easy. While there’s always the option to remain stagnant and avoid change, this path may seem less daunting but ultimately keeps us trapped. It leaves us feeling vulnerable, unable to fully support ourselves, and doomed to repeat the mistakes of our parents.
What happens if we want to step out of our Cancer comfort zone and move towards the Capricorn aspirational goal? We dress up like our boss. We buy a fancy car. We listen to aspirational music. We hang out with successful people.
We emulate the behaviors, tastes, and preferences of the social groups or classes we aspire to join. This is a normal and essential part of the individuation process.
To grow and evolve, we first need to detach from our roots. For example, we no longer eat certain foods, use certain language, or engage in activities that remind us of a past that seems at opposite poles from our desired future, a past we desperately want to move away from.
At the first Saturn opposition at the age of 14, adolescents are known for their rebellious rejection of authority as part of the identity formation process. To become someone else, we have to first sever the umbilical cord.
Of course, if there is no adjustment/integration of the roots (Cancer) and the aspiration (Capricorn) then we become alienated. When the Cancer aspect is not integrated, we lose a part of our identity.
Full Moon In Capricorn – The Identity Cross
To recap, Cancer (and the 4th house) represents the pull or tension to stay where we are and preserve our family’s legacy. Capricorn (and the 10th house) represents the pull to carve out a path of our own. Our Ego or identity is at the midpoint of Cancer-Capricorn – it’s basically the Aries-Libra axis.
Aries, Cancer, Libra, and Capricorn form the identity cross.
Our outward identity (Aries/Ascendant) is developed through the interaction of Cancer and Capricorn, balancing these two worlds found at opposite poles.
Aries/Ascendant represents our conscious Ego, synthesizing those elements of the Cancer/Capricorn axis we identify with. The opposite point, Libra/Descendant, symbolizes the shadow or projected traits of our personality that we don’t directly embody, but encounter through other people.
Back in the day, the Cancer element of the identity cross was very well integrated. People grew up and lived within their community, preserving traditions and the legacy of their ancestors.
This has changed in the last 100 years or so. With industrialization and economic progress, we severed the family roots (Cancer), meaning we live very much from our Capricorn aspirations.

But something is missing.
As we grow older, we realize that we need to get back to our roots, not from a regression standpoint, but because we understand that this is a part of us that we really need to explore and own. This growing awareness explains the success of genealogy services like ancestry.com.
Family trees help solidify one’s identity and understand the dynamics that shape us. Genealogy research is a great topic on its own.
The Transgenerational Astrology Program
When we add the astrology layer, we are then able to see links, correlations, and patterns that we can’t see, or fully grasp just from what we know of our family history.
When you discover that you, your mother, and your grandmother all share a Venus-Pluto aspect, it becomes clearer why certain relationship issues recur.
Knowing who else in your family shares a specific placement and aspect you struggle with will help you connect the dots, pinpoint the exact issue, and find a resolution.
Sometimes we don’t have access to all the family members’ birth data, so a full transgenerational analysis is not possible. Still, any data we have is better than nothing.
Our chart studied by itself can provide insights into inherited patterns. Aspects like the Sun-Moon relationship in our natal chart can reflect the familial climate and how our parents’ relationship has shaped us.
Transgenerational astrology looks at at least 3 generations, so it goes beyond what we call Family astrology, which usually focuses on one-on-one relationships or close family dynamics with our family members.
When we apply the transgenerational astrology tools and principles, it becomes evident that we share patterns across generations. I have yet to see a family tree with no striking sign, aspect, or planetary degree repetitions in various family members’ charts.
Transgenerational astrology works with ado ptive families as well. Even if we don’t share DNA with our adoptive family, there is a reason why we have been brought into that particular family. There are patterns that we share in common.
Transgenerational astrology is an absolutely fascinating approach to help us make sense of our past, improve our relationships with living family members, and integrate the Cancer-Capricorn dynamic we discussed in this blog post.
The Full Moon in Capricorn is an excellent time to delve into this topic. If you’re interested, we invite you to enroll in the “Transgenerational Astrology” 4-week program, where we will explore these themes step by step:
>>The Transgenerational Astrology 4-Week Program<< Astro Butterfly https://www.youtube.com/watch?v=rkYjL_MbxoE&pp=wgIGCgQQAhgD POWERFUL SURGES OF COSMIC ENERGY FROM THE GALACTIC CENTER ARE BOMBARDING THE EARTH, CATALYZING OUR EVOLUTION! THIS PREPARES EARTH TO JOIN THE GALACTIC FEDERATION OF PEACE, ABUNDANCE AND ENLIGHTENMENT. EXTRATERRESTRIALS ARE AWAITING THE RIGHT TIMING FOR THE MASS CONTACT AND DISCLOSURE! Ascension Explosion: Experiencing the Power and Magic of Ascension Waves! Get the "I AM God" eBook Now >

Cosmic Evolution Accelerates: Earth Receives Intense Cosmic Energy Surges from Galactic Center!
Earth and humanity are at a pivotal moment of evolution and ascension!
Powerful surges of cosmic energy from the Galactic Center are bombarding the Earth, catalyzing our evolution!
These influxes of light are flushing densities out of the quantum field around us and stimulating positive change on all levels.
Therefore, the awakening occurring in our 3D reality is being felt and responded to by beings in the 5D new Earth vibrational planes, angelic kingdoms, ascended masters in the cosmic causal planes, and beyond.
As humanity continues to awaken, our central sun is preparing to massively intensify the waves of light reaching Earth. This intensification will support the Grand Event and continue propelling our ascension.
The light waves coming from the central sun contain highly evolved frequencies designed to accelerate humanity’s shift in consciousness. By opening our hearts and raising our vibration, we can absorb this influx of light more smoothly.
Earth’s Importance:
As humans awaken spiritually, we raise our collective vibration and consciousness from darkness into light. This ripples outward, amplifying light throughout our solar system and the galaxy.

Benevolent galactic civilizations have gathered to witness Earth’s ascension. They wish to welcome humanity into the galactic community as we become qualified. Earth is a prize planet with rich resources and life. Our solar system is also in a valuable position for travel and commerce.
As humanity awakens, we open channels for galactic light and technologies to flow in. This prepares Earth to join the galactic federation of peace, abundance, and enlightenment. Extraterrestrials are awaiting the right timing for the mass contact and disclosure!
However, full galactic contact cannot happen until humanity achieves peace, unity, and an expanded consciousness. There is still work to be done on Earth before the conditions are right.
But the higher vibration of an awakened humanity will draw more assistance from evolved benevolent beings. This grand event of open contact would signify Earth’s importance in a larger cosmic drama.
This grand event will inspire humanity to come together and realize our shared potential. This is an uplifting perspective, even if the reality remains complex and uncertain.
Humanity is undoubtedly in the midst of a massive awakening and ascension process. This is a pivotal time for our planet as we move into higher dimensional frequencies and consciousness.
The incoming waves of energy are part of a Divine plan to awaken us to our true nature and potential. We are being called to embrace greater sovereignty, freedom, and unity consciousness. This requires us to do the inner work of healing and shifting our mindsets and beliefs.
It is so important that we understand our role in this collective ascension. By doing our part to awaken and shift internally, we raise the vibration of the whole. Our individual awakening is intertwined with the awakening of humanity.
The times we are in require us to dig deep, face our shadow selves and step into our divine light. This is not always easy or comfortable, but it is what we signed up for. The rewards are expansion into greater love, joy, and abundance.
As we open to receive these powerful incoming energies, we must stay grounded and centered. Connect with the Earth, take time for self-care, and elevate your vibration through spiritual practices. Trust in the Divine plan unfolding.

Prioritize self-care practices that nourish the body, mind, and spirit, allowing for rejuvenation and alignment. Through meditation, prayer, and mindful reflection, we elevate our vibrational frequency, attuning ourselves to the harmonious rhythms of the universe. Embrace trust in the unfolding of the Divine plan, knowing that each step forward is guided by the wisdom of higher forces.
Have faith that humanity is awakening, one heart and mind at a time. Visualize the world you wish to live in, embody those qualities yourself, and spread the light. We are all in this together.
Do the inner work, shine your light, spread love, and speak your truth. When one of us awakens, all benefit. We rise together.
As we attune ourselves to the radiant frequencies emanating from the central sun, we become conduits for profound transformation.
These celestial energies carry the essence of higher consciousness, beckoning us to expand our awareness and realize our innate divinity.
By elevating our vibration, we align with the cosmic currents of love and enlightenment, allowing the light to permeate every aspect of our being.
Through this synergy of resonance and receptivity, we accelerate our individual and collective journey toward enlightenment!
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

ALERT
 
Intel has just come in… making it clear that we need to do TWO back to back meditations… one tomorrow (Thursday) for the June Solstice and another 28 hours later (Friday) on the Full Moon.
 
The time for the June Solstice 144k Mass Meditation is HERE.
The time for the Gemini Full Moon 144k Mass Meditation is HERE.
 
This intel involving the need for a second meditation one day later at the full moon is still strictly confidential, and will be released during the meditation itself. What I can tell you, is that this second 144k Mass Meditation will be centered around deprogramming humanity to enable galactic contact.
 
Interestingly, the very instant I opened up my email to send this update to you, the power went off on my whole block. So often, the timing an event like that tells you everything you need to know….  FYI, our internet service dropped out 20 minutes later.
 
 
BACK TO THE INTEL
 
 
The last ring of the Dark Atlantean network is being cleared. Once this final inner ring collapes, Source and the Light forces can begin a very risky, complex and challenging process of disentangling the surface population from the Lurker – although my intel says this process is already beginning for key starseeds and lightworkers.
 
The top-brass of the Off-World … Inner-Earth … and Terran White Hats have been running endless simulations in the Source-Consciousness Multi-Dimensional Quantum System on how to dis-entagle the surface population from the Lurker & any remaining dark realms, without this happening.
 
This stage is now ready & is only feasible after the 144K traced all dark realms through the fields/bodies of all dark & compromised incarnates on the surface, in our Saggitarius New Moon Meditation.
 
We then removed their astral/etheric bodies form the surface of the planet & revoked their right to be on this planet any longer.
 
For the most part … this has opened the way to start dealing with the Lurker at the ‘final level’ … or last stage.
 
A complete societal collapse must be avoided, otherwise … it’s not gonna look pretty.
 
There’s only one Quantum System simulation that worked.
 
 
They inserted a particular unknown quantity into another simulation.
 
And it worked …
 
And yes … we’re the unknown quantity. 
 
Otherwise:
 
… it ain’t gonna fly!
 
 
And that’s keeping things euphemistic!
 
So the Light Forces are hoping you’re in the mood to be quite the revered & borderline-worshipped heroes … on this momentous June Solstice 144K Intervention.
 
The Lurker may have drawn a red line, over the removal of the old dark Atlantean Group from this precious planet.
 
The RM have reported that everything else this dark Atlantean Network had working for it … all their systems & infra-structure … has already been removed throughout the Solar System.
 
Only one last stronghold on this Jewel of a Goddess Planet remains.
 
These developments indicate … that it’s now our turn.
 
Where will you be, when history happens?!?
 
I’ll be right there… by your side.
 

 
Yours In Service …

Orwell, Kafka ja Huxley tänavad ja naeratavad
Kati Murutar
Kirjalikult mõtlevad geeniused-utopistid-düstopistid on osutunud prohvetiteks – veel enam, nii täiuslikku isiksuste madaldamise-orjastamise-tühistamise nõiaringi nagu meie igapäevane ilusasti isamaine poleks ükski fantasöör ei kanaldada ega fantaseerida osanud.
Kolm geeniust vaatavad kõiksusest tänase maailma peale ning näevad rõõmuga, et Brüsselis on uus Babülon ja rahvaste Paabel: erinevad rassid on pakitud ülikondadesse ning promeneerivad büroodes ja hotellides hoolikalt varjates, et ei mõista ega salli üksteist. Kollased koinivad Aafrikas musti ja valgeid, mustad Euroopas nii valgeid kui kollaseid ning valged üksteist, sest direktiivid teisiti ei luba.
Eestisse migreerunud nigeerlased, kes on sunnitud riigikeelt õppima, lasevad veebi-keeltekoolis samal ajal oma laste anarhial kogu õpperühma häirida, tunnis kaasa tegemise asemel aga kaebavad: meile ei meeldi liiga loominguline õpetaja, kes räägib pidevalt mingist eesti ajaloost ja kultuurist… Orwell naerab: „Jajaa, kõik loomad on võrdsed…“
Samal ajal, kui maasikad, mida muinasjutus nõia kurjuse sümbolina talvel hangedesse otsima kahlati, lendavad nüüd mistahes aastaajal paralleelselt ametnike turismiga ümber planeedi ringi ning stooritelleritel pole enam midagi lisada.
Eesti ametnikud lisavad Brüsseli soovitustele, mida 24/7 alla saadetakse, kohustusliku varjundi ning lisavad oma koha õigustamise tummise järelmaitse ringkaitse. Orwell näeb pilvede tagant vene piiril vabisevat väikeriiki, mille oma nö rahvajuhid on kehtestanud kõige õrnemaid ja kaitsetumaid inimesi – haritlased, lastega pered, eakad ja maarahvas – süvenevalt orjastava ringkaitse.
„Me pole enam prohvetid – nii, nagu oma raamatutes kirjutasime, ongi – eriti Maarjamaaks nimetatu imeb täiesti ise oma inimesed elujõust ja -rõõmust tühjaks,“ kirjeldab Orwell Huxleyle ja Kafkale.
Ehkki vennatapusõjad põhjani põrgulikes riikides on värvikamad, teevad tegeliku tühistamistöö tasased tublid rahvavastased valitsused. Huxley nendib: „Brüsselis iga päev toimuvaid miitinguid ja meeleavaldusi ei pane enam tähele ei poliitikud, meedia ega turistid. Inimkond on humaansuse vastu vaktsineeritud. Iga päev uus uudistedoos – täna kümned tuhanded tapetud lapsed, homme miljonite perede solgutamine kui uus normaalsus. Kes põgeneb elu eest sõjapagulasena, kes jätab oma kodu ja läheb vaikselt – aga selle eest massiliselt – ära Vahemere äärde ja Atlandi keskele. Mis siis, et esimene kõrbestub ja teise all pulbitsevad paljulubavad vulkaanid: peaasi ära siit!“
Kafka märkab teispoolsusest Eestisse kui üldisesse „Lossi“ kiigates kooliõpetajat, kes kükitab 23aastases maasturis ning on protsessis ja ühtlasi „Protsessis“ – kõigi arvete-laenude-koormiste maksmise nimel kolmekordse koormusega töötav maasool ootab auto maharahunemist, et lõuad pidada ja edasi teenida.
„Nii see teenekas magister kui veel kaks õpetajat ja üks õpilane tankisid kodumaises jopajapa tanklas ning nüüd teevad kõigi autod lipalopa. Mitte keegi ei võta teemat üles, sest solgimüüjatega protsessimine oleks veel üks lisamoodus oma elujõudu ja -rõõmu laiali pudistada,“ kirjeldab Kafka sealpoolsetele kolleegidele, mida imet näeb. „Nii vana maastur on maal elaval õpetajannal sellepärast, et ähvardav automaks saab sellel olematu olema. Aga oma kindel kalõmm, obrok, andam, kümnis tuleb düstoopilises riigis ikka moel või teisel tasuda. See viie lapse ema valas diislisse sahmaka lahustit ja toimimist oodates loeb telefonist uusimaid huiamisi.“
Huxley-Kafka-Orwell vaatavad koos kirjanikuga, kes aegade ja olude tahtel õpetajana töötab, trahvikviitungit, mis on jõudnud mitmendal ringil haritlanna töölauale tagasi. Naine lubas poolteist kuud tagasi endale luksuse õhtul eraõpilasele tunni andmise asemel pealinna kontserdile minna. Tunnitasu teenimise asemel loovutas pileti- ja kütuseraha. Kvaliteetaega veetma rongiga minna oli võimatu – hiline aeg ja äärelinn pluss põhimõttelise aatenaise enese elukoht üsna metsas. Leidis hilisõhtuse mereäärse valukoja taga pimeda parkla, kus teisedki lõksumeelitatud pimeduses ühtki infotahvlit ei näinud. Südaööl oli trahvikviitung – kolm eratundi… – kojamehe vahel. Maksti. Poolteist kuud hiljem teatas inkasso, et oiropark pole rahul, vähe maksti – ühtki juurdepommimise teadet ei saadetud, sirgelt võlanõudjate hoolde – kes lisasid väljapeksmisele oma obroki. Ehkki juurateadlikud kinnitasid, et sellist sigadust ei pea kinni maksma, ostis õpetajanna end monsterskeemi käest vabaks.
Taevane kuldne trio täheldas, et oirohuiamine oli üks tuhandetest juhtumitest: trahvi said haiglaparklas lapsega arstile tormanud noorpaarid, poeparklas vanadaamid, väikelinnas kinno läinud pahaaimamatud – trahvimäärad kahekordistusid kontrollimatult sageli, nii et trahvi-intressi-inkasso-maksumasinale ainult töötatigi.
Orwell avastas, et mõni võrdsem kui võrdsed oskas siiski nõiaringi oma kasuks kruttida: „Et oma perele lisaks arvetele üks talvine reis lubada, tõlkis see naine öösiti venekeelse krüptoõpiku eesti ja inglise keelde. Kirjalikku lepingut – loomulikult jälle! – ei sõlminud, sest kokkuleppest teadis veel mitu sellega seotud inimest. Tasus toimetajatele – ehk siis terve oma kuupalga maksis tehtud tööle peale – ja pool aastat hiljem teatas töö tellija, et tema vot ei tellinudki – mis siis, et kirjastamise ja turnudamise hinnapakkumised olid olemas.
Mina soovitaksin kirjanik-tõlk-õpetajal nüüd see põimiv tellija sama ehvta-inkasso kätte anda. Nemad valdavad teemat selles „riigis“, kus kõik on korraldatud nii, et silmnähtavalt on tegemist lõksude ja ringkaitse, lüpsmise ja päheastumisega, mille ümber protsessimine oleks pikk-jälk-kulukas räpanokkimine, mistõttu loobutakse ja maffia mõnnatab edasi.“
Kafka leidis rahulolevalt 21. sajandi kolleegi postkastist abipalve endiselt politseinikult, kellest suvaliselt kokku monteeritud teleklipi abil tehti musternäide liiklusraevust – ehkki tegelikkuses aeti mees sihilikult auto alla ja peksti läbi.
Huxley tundis temakese postksti revideerides huvi, miks välisminister Brüsseli lennujaamas tema eest ära jooksis. Aga sellepärast, et too oli uues heas ilmas – UHI – võimetu sekkuma justkui oma alluvuses oleva välisesinduse anarhiasse, mis keeras säästu-“diplomaate“ värvates unistused heast uuest ilmast – HUI – jokki-pekki.
UHI-loos oli eestlanna ja gambialase harmooniline koosloomine juba 8 aastat imesid teinud. Turistina ekvaatorile sattunud veterinaaritar rajas sinna teise kodu rööbitise praktikaga – pühendus koos gambia härrasmehega aafrika lastele ja euroopa turistidele.
Mees oli saanud parima võimaliku briti hariduse, töötas end läbi mitme tehase oma autoga eestlasi teenindavaks-turvavaks heaks võluriks ning Eestis oli oma perekonna tööjaotuses hobukeskuses asendamatu tegija, ametlikult tööl olles maksumaksja ning siinse sõpruskonna intelligentne väärikas helge päike.
Laulatatud oli paar vaid Gambias, sest naine pelgas külarahva arvamust. Enne Eesti ametkondades laulatamist lõppes mehe viisa ning ta sõna otseses mõttes küüditati pere juurest minema – naise lapselapse sügav kurbus selle üle on dramaatilisim.
Detsembrist tänini Kairos tagasi pere juurde püüdlev mees on kogenud düstoopilist HUI-stoorit. Tema tervisetõend ja kõik võimalikud dokud võeti „hoiule“ ning viisast öeldi ära, sest ta olevat nakkusohtlik potentsiaalne terrorist. Erinevad diplomaadid, konsulaarosakonna tädid ja ministrid laiutasid käsi: meie riigil on meie maksumaksja raha eest koostööleping araablastega, kes Egiptis enamasti majas ei ole, mustanahalisi mõnitavad ja ilmselgelt altkäemaksu ootavad. Eesti maksumaksjana neile araablastele palka maksev härrasmees sai esmalt hoiatava ründe osaliseks, seejärel tehti talle pakkumine: eritasu eest viiakse viisa talle hotelli ära…
Hotellis ja tühjades büroodes ootaval mehel jäi palk teenimata ja töö tegemata nii Eestis kui Gambias – kusjuures egiptipõrgusse sattumine on omakorda ilmne lõks, tegelikult saaks viisa ka Istanbulis ja Abu Dhabis. Säästu-diplomaatide lõks on piinlik visiitkaart – lisaks küsigem, mis saaks, kui eestlane Aafrikas hätta satuks? Arusaadav, miks ministrid-diplomaadid käsi laiutasid – NEMAD vastutavad – ja ära jooksid.
Kes NEMAD? Nii, nagu utopistide eluajal, ruulivad nüüdki nimetud NEMAD.
Vastu maad suruva, orjastava, hirmutava, trahviva, sihilikult vaesestava ja sõdu üles kiskuva, üksteist kargava ja rassiti ülbava, sugusid sodiva ja pseudovahuga tähelepanu hajutava matrixi agoonia… ei ole nõrkadele. Kafka-Orwell-Huxley vaatasid lausa kadedalt, kui täiuslikult karistamatu ametnik-robotite bande ja ebaeetilise biomassi rünne ikka veel uskuvatest-lootvatest inimestest üle käib.
Orwell oli nukralt rahul: eestlasest maksumaksja toidab oma raha eest maffiat. Huxley ja Kafka juurdlesid, kas ametnikud on araablastega samas toitumisahelas või lihtsalt ei tea mitte millestki midagi.
Otsekui loss-protsess-1984 põneviku püsilavastus aastal 2024 on isegi näiliselt ohutu lend talvepuhkusele. Kui see nüüd ikka on elu, siis elu ise kirjutas õpetajannale stsenaariumi: tšehhide Kiwi reastas talle lennu AirBaltic+WizzMalta ning sõlmis ka kindlustuse, mis tegelikult midagi ei kindlustanud. Lätlaste lennuk läks katki, lend viibis täpselt nii kaua, et õpetaja jäi järgmisest lennust maha. Riias, kus terve pikk päev veedeti, lubati kõik kulud korvata – naine ostis läbi Vilniuse uued piletid ning õnneks ööbis lennujaamas tugitoolis, mitte hotellis. Selle nimel, et lõksujäänud uue pileti ostaksid, lubati kõik ööbimised-söögid-joogid hiljem korvat – tegelikult ei korvatud lõhutud kohvritki. Leedukate Skycop loobus kohe, eestlaste Lennuabi üritab ikka veel midagigi tagasi saada…
Brüssel aga on just praegu veerevaid kohvreid ja ülikondi täis – bürood ja koosolekud, miitingud ja otsustamised – ning Orwell-Kafka-Huxley itsitavad: „Oh, kui äge HUI! Need vahvad inimesed peaksid üksteist ja ametnikke, asutusi ja maffiat ju iga päev kohtusse andma. Seejuures riigi kohtusse andmine võrduks küüditamise aegse soovitusega kutsuda politsei.
Läbi ajaloo sündinud üksteise reetjate tänasel tühistamisel ei mööna keegi, et me ei tea toonaseid taustu. Oleme koletiste ballil tsiviilühikud, kes loodavad, et ohvitseride pukkipandud pupemupeti kadudes muutub kremlis miski – tegelikult kasutavad NEMAD võimuhaiget marionetti ära.
Ka väärikate võimulolijate õnnetus on majanduskriisi ja sõdadega kaasnevate hullude otsuste tegemine. Kuna infomüra on sihilikult rahva meeled seganud, näeme küll, et Volodymyr kargas, Kaja kallas – kes trummi lõi, ei tea – igatahes võrk laevatas, mida kästi. Ülehindame läbini mäda maatriksi fassaadile seatud poksikotte, kellest tegelikult ei olene miski – ning juunis on jälle valimised.
„Midagi nii sürrealistlikku ja terviklikult tõhusalt räiget meie kolmekesigi välja mõelda ei osanud,“ tunnistavad Orwell-Kafka-Huxley. „Noh, sünnime uuesti? Kelleks ja kuhu? Raamatuid ju ei loeta ja hoiatusi ei kuulata: selle asemel, et juba niigi hilinenult inimesed maale elama aidata, tuuakse nad abitutena linnadesse, kus peatse Päikese-pabahhi puhul… Teate isegi.
Ühel päeval seisavad biorobotid, sõrm suus ja pill peos – tere tegelikku maailma! HUI ajal laamendanud NEMAD – mingi abstraktne robotite direktsioon, kellest ei saa jagu ei ministrid, konsulid, parlamentäärid ega ammugi mitte haritlased-vähekindlustatukesed – kaovad ning UHI õitseb.“
Kes neid tulevasi õisi naudib, kui pidevas kadalipus tsentrifuugitud inimene pigem ei reisi, ei koge, ei pargi, ei loo perekonda – sest enam ei julge, ei jaksa, ei taha…
Uuestisündivad utopistid ehk?

Äkki on täna see päev, kui otsustad oma vapra väikese tasakaaluka aruka KOERA võtta? Kuu aja järel koos Delfiin Minni Puhhiga oskan väga soovitada 🙂

MEELEST ÜLES
Tänapäeval on inimesed väga tihti prostituudi seisundis, nad ei tea, mida nad tahavad ja nad isegi ei tea, mida teha. See kõik ütleb, et nad püüavad oma peas kõike analüüsida ja loogiliselt õigeid otsuseid teha ükskõik mille kohta oma elus. Kuid selles seisundis on õige otsuse tegemine peaaegu ebarealistlik – meie mõistus pole selleks mõeldud, vaid tehes enda jaoks valesid otsuseid, langeme veelgi enam sõltuvusse ootustest, kahtlustest, eksitustest ja väljaminekutest – ja nii edasi.
Nii kulutame palju energiat, aga väljapääsu ei leia ja endale ei meeldi, püüdes leida ümbruskonnas äärmust, et kuidagi auru välja lasta või vastutust nihutada – see muutub lihtsamaks, aga mitte kauaks ja ei lahene probleemid täielikult, aga ainult keerulisemaks teeb kõik, paljude inimeste jaoks ei taha ma elada – sest sellises meeleseisundis lihtsalt ei ole mõtet elada.
Ja meie mõistus, et luua täielik kontroll meie üle, hakkab meiega “mängima” kui nn “hea abilise”, pakkudes lahendusi mistahes protsessidele loogilistel viisidel, mis tema arvates meile selles olukorras kõige paremini sobiks. Mõistuse lünga trikk toimub tavaliselt nii, et see kaitseb meid enda eest ja me jääme õnge, harjume nende nõuannetega ja hakkame elama teistsugust elu.
Vahetame koostööpartnereid, töökohti, ettevõtteid, elu- ja vabaaja veetmise kohti – ootame loogilisi kinnitusi, et keegi või meie oleme seda juba teinud, miks mitte jälle, mis moodustab mustreid, millest on väga raske murda… Ikka veel ei leia me end sellistelt radadelt ja seda parimas – ainult ajutises leevenduses. Me kõik oleme nii individuaalsed, et igasugune lähenemine teatud reeglitele ja standarditele, mida ta muidu ei tea, viib meid vaid tõeliselt teelt eemale.
Kõik muutub ju, muutub ka meie olek ja mõistus ei muutu, ta elab ainult varasema kogemuse analüüsist, meie omast, meid ümbritsevast. Ja mis sel juhul juhtub – meie mõistus harjub sellise manipulatsiooniga meiega, talle väga meeldib – see on tema lemmikmäng teha mistahes loogilist tööd paljude võimalustega, see võtab meid üle ja allutab täielikult ja lõpuks – muutume hoopis teistsuguseks, kes me sisuliselt oleme ja elus teeme, ei ole need asjad, milleks Ruum meid loonud on.
Siin see on, “see on hullumeelne”.
Aga häda ei ole mõistuses, vaid roll, mida lubasime tal väita ja olla, sellisesse tsüklisse kukkudes hakkame ju tormamama – otsime üksindust, siis sukeldume ebavajalikku suhtlusesse, kuid kõik see ainult kinnitab meie mõistusele meie väärtusetust, kui meel tundub, ühtehoidmine…
Ja mis on lahendus, küsite? Ja lahendus on imelihtne – saada kergeks ja lubada endal teha seda, mis seest tuleb, alluda oma sensuaalsetele tungidele, mitte alluda ühelegi loogikale või selgitusele – kohtuda kellegagi, kellega sa lihtsalt soovisid, ilma suhtluse ootusteta, joonistada pilti, ilma kavatsus, et kellelegi meeldib või oskab hästi müüa, minna kohta, kus ei teki mõtteid, et nüüd puhkan või töötan hästi, vaid lihtsalt sellepärast, et tõmban, tantsin, sest tahan, mitte kuidas välja näen või teistele näitan kuidas ma saan seda ilusasti teha, armatseda nii nagu tahan, ilma ootusteta, mida ma selle eest saan ja milleni viib, suunata end kohta, kus on hirmutav ja ebaselge, mis seal toimuma hakkab ja mis saama – ainult nii saame minna oma mõtetest välja ja selle käigus leida ennast ja luua seda, mis meile mõeldud, ja mõistus oma tööpõllult lahkumiseks – loogilised järeldused meie elu loomepuhangutest ja kuidas seda kõike saab ainult parandada!
Võta enda eest vastutus, lõpeta ülemõtlemine ja kõige analüüsimine, pidevalt üritad midagi muuta, sukelduda ja seista silmitsi oma kahtlustega ja hirmudega, loobu enda ja teiste hukkamõistust, ära ela minevikus ega tulevikus, tühi jutt, lõpeta kaeblemine, sukeldu enda vigadesse, mis tegelikult välja tulevad olla oma väärikusega, elada oma praeguseid seisundeid ja tunned laiskust ja apaatia kadumist, miski seletamatu süttib sees ja viib kuhugi – anna järele sellele tuulele või loovuse tormile – see on ja jääb lihtsalt armastus kõige vastu ja kõiges…
Õpi tunnetama ühendust oma Kõrgema Jõuga, Hingega, Hingega, kes suhtlevad meiega piltide kaudu…
Nikolai Bulgakov

Stella Shakti:
TERVENEMINE, LAHTI LASKMINE, PUHASTUS
Suur tervenemise päev. Julge vastu võtta abi. Pane tähele, et sa ei lähe kaasa ego mängudega. Kui keegi tahab sind kuidagi manipuleerida, enda mingisse loosse kaasa tõmmata, siis sa võid alati öelda „Mina seda mängu kaasa ei mängi“ või „Mul ei ole hetkel praegu selle jaoks aega“ ja liigu edasi enda energias.
See energia võib sinus ka tuua esile selle, et sa meelitad kellegi mingisugusesse kogemusse. Pane siis tähele seda, et sul on tõesti hea tunne sellega, mitte ei meelita kedagi kuidagi pimeduse teele. Hoia iseenda kõrgema olemusega kontakti.
Kosmilised naljad. Elu ise teeb meile mingisuguseid trikke selleks, et me üles ärkaksime sellisest uinunud automaatsest olemisest.
Soovitus: kui sa kedagi kuulad, siis kuula armastusega ja kohaloluga. Ära lase hirmul enda jumalikku missiooni rikkuda. Lase lahti sellest, et sa pead alati olukordi kontrollima ja anna algallikale olukorrad lahendada. Kui sa ei tea, mida teha, siis ütle
„ALGALLIKAS, PALUN LAHENDA SINA SEE OLUKORD ÄRA. MA TAHAKSIN NÄHA, KUIDAS SEE KÄIB.“
Võid lisada, et „kui ma selle ära lahendan, siis ma olen küll väga suur meister.“ Ja need olukorrad lahenevad. Sa õpid ennast toetama ja julgustama, sest teadmatuse ees oleme me kõik, et mis saab homme või järgmine nädal või järgmine aasta. Samas teadmatus hoiab meid valvsuses ja ärkvelolekus. Nii et usalda voogu ja palveta ja küsi, et tuleksid kõige kõrgemad juhatused.
Puhasta oma kodu viirukitega, mantratega, palvetega. Loo mediteerides oma kodus selline püha atmosfäär, kuhu mahub tulla jumalik juhatus. Võta ka selliseid vaikuse või rahu pause, et saab tulla inspiratsioon sulle läbi sinu enda mõtete, mismoodi edasi liikuda või mida teha.

Laupäev, 16.märts 2024
0/2. Päikese päev 7. Kuu päeva algus 7.37
PÄEVA OLEMUS:
Täna on teine kurbuse ja pisarate päev ja see räägib meile, et teisena ilmus Maale
Kollane rass, kelle esindajad olid hiinlaste ja praegusel ajal kogu mongoliidse rassi
esivanemad. Legend räägib, et nad tulid Maale Luige ja Lüüra tähtkujudest. Kollane rass
tõi inimkonnale aegade ja kõiksuse harmoonia õpetuse, rituaalsed tegevused, mantika ja
kõik ennustamise praktikad, terviklikkuse ja ühtsuse maailmakõiksusega. Kollase rassi
patt seisnes selles, et ta kaotas paljud rituaalid, rikkus omavaheliste sõdadega Kosmilisi
Seadusi, hoidis eemale valikust Valguse ja Pimeduse vahel ning seetõttu peatus oma
arengus.
Ära alusta uusi asju, sest neil pole tulevikku. Sobiv päev töise perioodi või isikliku
eluetapi lõpule viimiseks.
Varahommikul on kasulik teha hingamisharjutusi. Kell 7.37 algab maagiline, seekord
sõnamaagiale pühendatud, kuutsükli 7.päev. Jälgi hoolega oma sõnu. Kui oled rahutu ja
muretsed, siis sellega aheldad end nende põhjuste külge. Kuna see on sõnamaagia
päev, siis ei tohi mingil juhul valetada. Ei tohi lõigata juukseid, rikkuda raamatuid, rebida
katki kirju ega muid pabereid.
PÄEVA MÄRGID:
Neil päevil päeva märgid ja unenäoseletused puuduvad.
TOIT:
Päikesetõusust kuni loojanguni ei tohi midagi süüa. Juua võib vaid mahlu ja vett. Pärast
loojangut võib süüa ainult taime- ning piimatoite.
SOODSAD VÄRVID: kollased ja kuldsed toonid.
EBASOODSAD VÄRVID: must.

Pühapäev, 17.märts 2024
0/3. Päikese päev 8. Kuu päeva algus 8.06
PÄEVA OLEMUS:

Täna mälestatakse Musta rassi esivanemaid, kes tulid Maale Orioni tähtkujust. Musta
rassi järeltulijad on kõik musta nahavärvusega rahvused ja suguharud, praeguse aja
klassifikatsiooni järgi negriidne rass.
Must rass tõi inimkonnale tantra õpetuse, seksuaalenergiate, vaimude ja stiihiatega
töötamise teadmised ning paljud maagilised rituaalid.
Musta rassi patt oli teadlik Pimedusejõudude valik, järelduslikult kurjuse teenimine, tantra
kõrvaldamine, samuti kannibalism, must maagia, enesetähtsustamine ja täiuslikkuse
rüvetamine.
Kontrolli end igas olukorras. Esmapilgul süütuna tunduvad teod ja naljad ning
sündmused võivad võtta kõige ebasoovitavama mõõtme ja kuju. Raevu-, armukadeduse-
ja rahuldamatusepuhangud provotseerivad tõsiseid tagajärgi. Ära tegele mitte mingite
maagiliste rituaalide, nõiduse, aga eriti musta maagiaga.
Kell 8.06 algaval kuutsükli 8.päeval on kõik realistlik ja ratsionaalne teisejärguline. Samas
esindab päev inimese uuenemist, puhastumist ning pääsemist kurjuse küüsist. Ei ole hea
tulega kokku puutuda. Seda võisid traditsiooni kohaselt ainult tulepreestrid.
PÄEVA MÄRGID:
Neil päevil päeva märgid ja unenäoseletused puuduvad.
TOIT:
Päikesetõusust kuni loojanguni ei tohi midagi süüa. Juua võib vaid mahlu ja vett. Pärast
loojangut võib süüa ainult taime- ning piimatoite.
SOODSAD VÄRVID: tumepruun ja must.
EBASOODSAD VÄRVID: kollane ja kuldne.

Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise kultuurislepiga.
1783. aastal loodi Kuressaare oblast, mis meenutab tõsiasja, et toonane Eesti oli Vene tsaaririigi kubermang ning seda tõde on arukas tunnistada, mitte vaielda – ausus on meie tugevaim relv enesekaitsel tänaste sõdade eest. Teatavasti rajati meie maile tänu valgustatud monarhidele koolid, kirikud, mõisad ning Kadrioru hoonetekompleks, mille Peeter I pühendas oma Katarinale. Aastal 1917 toimus veebruarirevolutsioon – vana kalendri järgi nimetatud nii, nagu ka 7. novembril aset leidnud oktoobrirevolutsioon – mil kukutati tsaar.
Tapetud tsaariperekonna üks aadellik vereliin oli mõrva ajal maal ja pääses: tänu sellele jõudis Pärnusse Raissa, kelle rajatud supiköök toitis palju aastaid meie suvepealinna vähekindlustatuid. 1922. aastal loodud Kunstnike Liidu nö algrakuke Akadeemia Non Grata asus erakordselt intelligentse, kauni ja legendaarse Raissaga samas majas. Pärnuga väga otseselt seotud president Konstantin Päts, kes Endla teatri rõdult Eesti Wabariigi välja kuulutas – suurmees ise oli sündinud Tahkurannas – määras just 14. märtsil 1934 Johan Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhatajaks. Ikkagi järgnes punaokupatsioon, millest vabanemine algas eriti intensiivsel 1989. aasta fosforiidisõja, järgnevate öölaulupidudega ning kulmineerus augustiputšiga, mille tulemusel sündis Eesti Vabariik uuesti – linnahalli juures toimunud Interrinde miiting pigem soodustas kui takistas seda õnnelikku lahendust.
1999. aasta 14. märtsil tähistati emakeelepäeva riikliku pühana esimest korda: sel kuupäeval on sündinud Kristjan-Jaak Peterson ning lahkunud president Lennart Meri ja on ka tema lese pr Helle Meri sünnipäev.
Peterson on analoogselt samal päeval sündinud Albert Einsteiniga geenius. See vaid 21-aastaseks elanud multitalent õppis usuteadust, filosoofiat ja keeli, tõlkis skandinaavia mütoloogiat, inspireeris Faehlmanni ja Kreutzwaldi meie oma pärimuse ja muistendite kogumisele ning rahvuseepose „Kalevipoeg“ kokkukirjutamisele arstipraksise kõrvalt. Fenomenaalne noormees, kes sai kuulsaks ka jalgsi Tartust Riiga kõndimisega, kirjutas esimesed eestikeelsed oodid ja pastoraalid. Need leiti pärast täheseemne kustumist ning Gustav Suits avaldas nad Noor-Eesti kirjanduskogumikus.
„Kas siis selle maa keel…“ kõlab meie geneetilisis kõrvus võrdselt president Meri tsitaatidega ning on osa meie rahvuslikust DNA-st.
Skulptuur Toomemäel, mille lõid Jaak Soans ja Allan Murdmaa on tuttav igale Taaralinnas jalutajale, kes ei pruugi teadagi tõika, et Peterson teadis 17-aastasena päevikut pidama hakates, et elada on jäänud vaid 5 aastat veel. President Meri lahkus 14. märtsil 2006 – aastal, mil siin klassis kirjutavad IT noored olid just sündinud või sündimas. Ta sündis 29. märtsil 1929 diplomaat Georg Meri pojana kõrvuti Shakespeare’i tõlgetega. Ehkki Meri pere küüditati Siberisse, tõmbas meie Lennarti seiklejahing sinna tagasi. Edgar Savisaare valitsuse välisminister käis korduvalt taigas ja meredel oma romaane ja dokfilme loomas. Tartu Ülikooli cum laude ajaloolasena lõpetanud Meri oli õppejõud, stsenarist, režissöör ja diplomaat, kelle karismaatilise isiksuse tausta jäädvustas kolleeg Mihkel Mutt teoses „Rahvusvaheline mees“.
Kaks korda presidendiks valitud Meri on kirjanikuna võrdväärne klassik Tammsaarega, kelle „Tõe ja õiguse“ teises köites sünnib peakangelase Indreku esimene armastus. 14. märts on Milda nimepäev. Hr Mauruse tütar Ramilda armastas oma nime keerata ja sellega mängelda seni, kuni tiisikus elupäevi kinkis. Tänaseks on möödas nii eelmise kui selle sajandi katkud – virtuaalsõltuvust me veel selle sügavuses päriselt ei teadvusta – kui kaua sa valude ümber ikka katkud.
Nimepäev on ka Metal. Meta seostub meile täna eelkõige Zuckerbergi platvormiga, kuhu on inkorporeeritud Facebook, Instagram ja Messenger. Meil on missioon oma emakeele alalhoidmiseks võimalikult palju termineid eesti keelde tõlkida, laskumata seejuures soomlaslikesse naljakatesse äärmustesse. Palo Alto linnas, kus tegutseb Mark Zuckerberg, on mitmeid aastaid ennast teostanud ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu. Tema loodud menufilm „Ükssarvik“ selgitab ja tõlgib muu hulgas 21. sajandi startappe ja idufirmasid – tõlkimata on osa suurelisi lühendeid: Chief Executive Officer kõlab nagu coatchki veenvamalt kui eestikeelne juht ja koolitaja.
Sinu ja minu missioon on kasvada suure väikerahva alaväärsuskompleksist välja: mäletagem ja õnnistagem oma maarjamaiseid juuri, kõnelgem võimalikult kaunilt kaua puhast eesti keelt – las ta olla hästi poleeritud suveniir ning meie oma riik ürgselt elujõuline kinnitus reeglile, et väike on ilus.

Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)

Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis

Minu meelest on poolik streik vastu tuult sülitamine. Viiel erineval moel.
Ma kaotaksin streiginädalal palga. Ma ei saaks nagunii palka juurde. Ma peaksin pärast tunnid järele tegema. Ma poleks eetiline riigiteenistujana. Mis peamine – jätaksin oma õpilased hätta.

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurriikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenete endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa ees, teised piirkonnad järel omakorda võtavad endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharitud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve all kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…

Alexis:
Hetkel meiega toimub väga oluline peen teadlik töö teadvusega. Paljud meist võivad tunda, et pidevalt tahavad magada. Võimalusel luba endale magada siis, kui tunned selles vajadust, kas või 10 min. See on ettevalmistus avanevatele energiatele.
Alates selle kuu umbes keskpaigast hakkavad aktiivselt töötama valgusvoogud, mis aitavad inimestel ärgata ja avada uue Maa Jumalikku teadvust. Selleks, et neid Jumalikke energiaid vastu võtta ja ennast neile avada, on vaja olla sagedamini täielikus sisemises rahus ja vaikuses, ehk rohkem olla endaga, keskenduda endale. Just siis kui oled selles seisundis saab Valgus kõige paremini laiendada teadvust ja eemaldada mõtteid piiravad raamid. Paljud sinu sisemised programmid ja mallid, mis takistavad tunda ennast Jumaliku olendina, hakkavad lahustuma. Sa ei saa enam tunda ennast sellisena nagu sa oled olnud varem, sa märkad , et sinu sees on uued seisundid mida sa ei saa kirjeldada ja mõista mis toimub, sellega saab vaid leppida ja vastu võtta. Samas sa võid tunda, et miski vana sinust tahab lahkuda, midagi tuleb lahti lasta. Siis soovitan hingata sügavalt ja luba mingil sinu osal lahkuda, ära hoia sellest kinni, hinga välja. Praegu tekib sinu uus versioon, luba vanal sinust lahkuda.
Kui inimese peas veel valitseb täielik kaos, on olemas rasked pealetükkivad mõtted, hirmud tuleviku ees ja sa ei saa neid peatada, on palju negatiivseid veendumusi, siis on Valgusel raske läbida sellist teadvust. Kõrgsageduslikust energiast võib hakata pea valutama. Kui sa ei saa hakkama oma mõtetega ja nad ei jäta sind rahule, ütle oma mõistusele: „Ma ei usu sind!“ sellega sa lõpetad oma mõtetele energiat andma ja nad kaovad, tulevad tagasi ütle taas sama. Sina valid, mitte sinu mõistus.
Valgus saab takistusteta sinusse siseneda kui oled ettevalmistatud ja selleks vabastatud anum. Seega, kui soovid avada end Jumalikku teadvusele, loo endas selleks soodsad tingimused. Praegu pidevalt tuleb tegeleda endaga ja sa juba ei märka kuidas seda teed, vahest see protsess on väsitav, kuid sa ei saa sellest enam loobuda ja ennast peita, sa saad teha vaid pisikese pausi. Kui sa oled sellel protsessile ennast loovutanud, enam sellest välja sa ei saa, ainult edasi.
Nüüd, kui energiad avavad Jumalikku teadvust inimestes, sa saad aidata neid voogusid. Selleks kasuta meditatsioone ja praktikaid, rahusta oma mõistus ja loo endale sagedamini vaikuse ja sisemise rahu seisundi. Kui tunned sisemist valmisolekut, siis väljenda selget kavatsust avada ennast Jumalikule teadvusele. Valguse voog märkamatult siseneb sinusse ja vabastab piiravatest illusioonidest. See energia käivitab peened nähtamatud protsessid ja sa tunned ennast teisiti. Siis ongi võimalikud sisemised uued seisundid, mida sa ei saa seletada, aga luba nendel olla.
Pärast sellist energiatööd avanevad uued kõrgemad teadvuse tasandid, võivad juhtuda muutused ja võid tunda vaimse laienemise hetked… Sa vaatad maailma teise pilguga ja näed selles veelgi laiemat pilti läbi oma Jumaliku olemuse.

Nõiad ja gentlemanid
Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.

Sotsiaalne närv säriseb
Kati Murutar
Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurrikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenede endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa omakorda võtab endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharidud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve alla kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…

Välisministeerium kuulutas välja loomekonkursi teemal „Minust algab Euroopa“
10.01.2024 | 09:48
https://etv.err.ee/1609206758/esimene-stuudio
Välisministeerium kuulutas Tartu rahulepingu aastapäeva puhul välja loomekonkursi teemal „Minust algab Euroopa“ ja loometöid on oodatud esitama kõik gümnaasiumiõpilased vanuses 15–19 eluaastat.
2. veebruaril tähistame Tartu rahulepingu 104. aastapäeva ja sel aastal täitub ühtlasi 20 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ning NATOga. Nii nagu Tartu rahulepingu sõlmimine 104 aastat tagasi, on ka nendesse institutsioonidesse kuulumine rõhutanud rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda ning kujundanud Eesti riigi arengut.
Kuulutame välja loomekonkursi, mille raames kutsume sel aastal noori mõtisklema Eestist, Euroopast ning eurooplaseks olemisest. Konkursi võitja saab auhinnaks uhiuue iPhone 14.
Konkursil osalemiseks tuleb esitada essee (eesti keeles), video või kunstiteos omale sobivas tehnikas.
Loometöö peab olema etteantud teemal.
Iga konkursil osaleja võib saata ühe loometöö.
Välisministeeriumil on õigus parimaid töid avaldada.
Välisministeerium jätab endale õiguse konkursi tingimusi muuta.
Töö esitamine konkursile
Loometöö tuleb esitada elektrooniliselt e-posti aadressile mariana.tulf@mfa.ee
Konkursitööd saab esitada kuni 22. jaanuarini (k.a)
Konkursitööl peavad olema järgmised andmed:
ees- ja perekonnanimi ja vanus
kool ja klass
e-posti aadress ja kontakttelefon
Võitja valimine
Konkursitöid hindab välisministeeriumi töötajatest koosnev komisjon, kes valib välja parima loometöö. 
Välisministeerium avalikustab võidutöö oma kodulehel hiljemalt 5. veebruaril.
Konkursi võitjaga võetakse ühendust konkursil esitatud e-posti aadressi kaudu.
Võitja saab auhinnaks iPhone 14. Auhinnalisi kohti on üks.
Ootame lennukaid mõtteid ja julget osavõttu!
Loomekonkurss toimub teist korda ja möödunud aastal osales üle 70 noore. Loometööde hulgas oli nii esseesid, kunstiteoseid, muusikapalu kui ka videoid.
avalike suhete osakond

Hingeparved supipoti nurkades praadi loo(t)mas

Me leiame üksteist üles, kui kaugele oma tegelikust kohast ja teekonnast ka eksleme.
Teeme selle üksteiseleidmise samas võimalikult – õieti võimatult – keeruliseks võõraste vaibide pudrus puristades. Anname kasvõi hinge ära, et mujale pääseda, aga seal Mujal on minu parim mina ju alati kaasas: kedagi-midagi enamat ei oota sind rännakule minnes ei seal ega tagasi siin.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viiendaks köiteks jõuab Indrek läbi 11 pärap… tagasi Vargamäele. Juudi kirjanduses kirjeldatakse, kuidas end nl võimudelt Iisraeli küsiti ning sealt edasi USAsse mindi.
„Moskvasse!“ „Ameerikasse!“ „Kaukaasiasse!“ „Külmale maale…“ „Tenerifele!“
Kirjandusteosed ja tänane tegelik elu hüüavad kooris nii juurte juurde kui sinna, kus on oletatavasti hea.
Tšehhovi „Kolme õe“ Moskvasse-mangumine palub kolkast ära kohta, mida teab.
Ameerikasse-ihalejad järgivad voogu, mida sotsiaalmeedias jälgivad. Selle nimel kasvõi nälgivad, et pääseda paika, mis pole üldse nende jaoks – seega pole minek pääsemine. Eduard Vilde „Külmale maale“ on sarnaselt „Mahtra sõja“ ja „Prohvet Maltsvetiga“ tõsielulised pürgimiste ja peksasaamiste lugu, kus taheti parimat, aga välja tuli, nagu alati.
Nii väljarände, küüditamise, sõjapaguluse kui õppima mineku puhul oli teabe liikumine meie mõistes käsitamatu. Kuidas nad teada said, kes-kus-mis-kuidas asub?
Ärgem kõnelgem siinkohal juba küllastuseni kirjeldatud Siberi-suunalistest loomavagunitest. Kultuurilätetele Pariisi poole mindi selleks, et oma ajastu suurimailt õppida ning nende loomingut ja protsessi näha. Küsimata, kas suured sündisidki suurte linna või said selles linnas suurteks. Fotode, striimide, kodulehekülgede ja õppevideote asemel tuli kohale loksuda: rongi, laeva ja hobuvankritega kolistati nädalaid tõotatud maadele.
Tuglas ja Wiiralt teadsid, kuskohas omad loovad ja lehvivad. Teised täheseemned teadsid omakorda Peterburi vägevaid. Hingeparvedel Eestis oli lihtne ja loogiline stiilide kaupa ühineda – avamaailma hingesugulaste ligi mindi kasvõi nii, et magati Mesitaru-nimelise kunstnike kommuuni põrandal ajalehe all.
Ühendati väed, mis vaatamata 2024. aasta infotehnovõimalustele on ikka inimhingede supipotis plahvatanud kaardipakina laiali paisatud. 21. sajandi koolilapsed õpivad selgeks sõnad „Noor Eesti“, „Siuru“, „Tarapita“, „Ilo“ ja „Odamees“ – teevad kontrolltöö ära ja… unustavad, sest praegune kontaktivaba sõbrustamine näib tõelisem kui tõsiasi, et osati vaid telepaatilise kompassi abil üles leida oma meistrid-gurud-teejuhid ning nende käekirja varjundid-teisendid meie kultuuriruumi tuua. Kui vedas, siis poliitilise varjundita nii, et nüüd WWIII aegses segases maailmas keegi neid maha ei võta ega tühista.
Olnud aegade meistrite lood jutustavad fenomenist, kus geenius oli Pariisis ning nakatas sealt kogu kontinenti oma geniaalsusega. Nakatunutest kujunesid sellepärast tegijad, et neid tabas ennastsalgava rände tasuks ingli puudutus.
Kalevipoegadena Soomes ja Norras – aga ka teistel maadel töötavad ja teenivad inimesed ei mõtle vist väga sageli, mis vahe on impressionismil ja ekspressionismil, dadaismil ja fovismil, op- ja popkunstil ning post- või lihtsalt modernismil. On vaja raha teenida, et süüa ja asju osta, on-ei ole elektrit ning kodulaenu ja autoliisingut maksta. Raha teenides jääb oma enese hing unarusse ja lapsed, kelle nimel see kõik, külmetavad emotsionaalselt. Järelikult tuleb põgeneda veel kaugemale, vähemasti lapsed tuleb Suurbritanniasse ja USAsse kõrgkooli saata, eks?
Kes leiabki Austraalias enese, kes tuleb tagasi ja otsib edasi, kuhu globaalses inimhingede katlas oma kodumatu Mina viia, et kumera paja ühes „nurgas“ praadi smoorida. Siin ja praegu iseenesega sõbrunemine ei ole nõrkadele. Küll on ilm vale, rahvas kole, palgaga ära elda võimalik ei ole. Kusjuures mine sa, unistaja, siin sinisel pallil, kuhu iganes – ikka satud teenindajate ringkäendusse.
Enamus inimeseks kehastunutest pakub teenust, olgu ta taksojuht, burgerivormija, juuksur või… Mina ka: õpetamine on samuti teenuse pakkumine.
Ostsin 2024. aasta 1. jaanuaril hispaania keele A1 ja A2 moodulid. Kuni õpetan Kehtna KHK ilusatele hingedele eesti keelt ja kirjandust e mõtlemist ja selle väljendamist, koostan oma paketti. Kui osta El Medana Kalamaja-Supilinna tüüpi kivikõrbepiirile-ookeaniveerele korter, saab käia tõelist naeratust ja tegelikku usaldust tagasi toomas – ainult taeva pärast mitte läti AirBalticu teenust ostes, vaid pigem end läbi Helsingi või Londoni transfeerides, et ei oleks mehkeldamist tšehhide Kiwi.com-i ega leedukate skycop.com-iga.
Airbnb ja Bookingu teenuste asemel on pikkade plaanide puhul mõttekas soetada oma korter nt Icod de los Vinoses, mis asub igast vägevast Tenerife paigas tunniajalise autosõidu kaugusel kitsukestel serpentiinidel ja heatahtlikult kirglikel kiirteedel. Ka oma auto on arukas soetada – korras pidurite ja päikesekütusega. Oma väikese talu aga võiks osta ülivõimsate metsade kohal kõrguva Mercedese mäe jalamile. Sinna saaks rajada apelsini- vm instanduse, kirjutada-tõlkida-toimetada ning neti teel tunde anda või oma kool rajada.
Jah, see on illusioon, sest kogu sealse väe, vaimsuse, valguse ja helguse taga on kindlalt ka varjupool. Nagu ka meie vissvirila-nässnäruda kaaslase-valimikule kontrastsed kaunid värvilised isendidki pole kindlasti inglid.
Kaugelt paistab paremini, mida meie oma „rahvajuhid“ on meiega teinud: oleme pideva hirmutamise musta varju all prükkarid, kes trahvide hirmus prügis tuhnides keerutavad näpus apelsinikoori, mida ükski koduloom ei söö – kompost või lõke? – ning selle pisendava-tühistava absurdi taustal paistab 64 mulle sobiva tööpakkumise hulgas väljavaade linnakeses Naranjeros (apelsinikasvatajad) pakutavaks üritustekorraldajaks minna. Delfiinide-vaalade lasteaia hooldaja saab nädalas Eesti Vabariigi kooliõpetaja palga muuseas. Juured-aated? Minu elu ei ole põhjendamatute survestamiste ega sundvaktsineerimise jupijumalate katselabor. Juured rebenevad.
Toit lendab ümber Maa pideval ümbermaailmareisil. Riided, mööbel ja autod ajavad rahvaste paabelit mööda teid ja maid taga – pigem lennakem ise. Jääb vaid küisda, vastata ja otsustada, kas ja mille nimel depressiivsetes vahelduvvooluga alamakstud haritlaste väikelinnades vastu pidada.
Hinged parvlevad supipotis samas ka kuhugi oma kiduvaid konte tassimata. Ummikusse sattudes antakse oma hing ainete meelevalda, kus ummikussesattunu enese asemel hakkavad toimetama asemele asunud deemonid e olemid.
Oskar Luts on hinge ära andmist kirjeldanud lõbusalt, Vaino Vahing professionaalselt ning Märta Tikanen – „Sajandi armastuslugu“ – ja Veikko Huovinen – „Joodiku eetika“ – soomeliku brutaalsusega.
Ära olles kirjutab ja korraldab äraolija asemel olemite armee. Kaineks magades ehmatab rändaja: „Mida ma teinud olen!?“
See, kes tegi, ei ole tema, vaid soul-swap-seltskond. Selle asemel, et kokku luulutatu heastada, võtab meeltesegaduses kobaja peale – psühhoosini – kuni võimalus iseenesena asju korrastada kaob sootuks. Õieti pole sellest palju abi, et ilusad hinged kirjutavad kogetu üles või pihivad avalikkusele intervjuudes – deemonite küüsis olijad ju ei loe ega vaata filme, vaid joovad ja tarbivad igas mõttes.
Mis häält teevad rebenevad juured? Tilk-tilk-tilk! See on südame vere tilkumise hääl. Eesti kirjanikud, kes punamõrvarite eest emigreerusid, kirjutasid masendunud tekste. Maria von Trappi raamat, millest on inspireeritud film „Helisev muusika“, on tegelikult süngem ja religioonile toetuvam, sest perekond pidi ellu jäämise nimel kõik jätma ja üle Alpide lahkuma.
Vaimse ellujäämise nimel lahkus ka eesti loov-eliit, sest seda võimalust lubas punarežiimi lahkus. Elu Sõna kui päästerõngast kasutasid Tõnis Mägi, Marju Kuut, Urmas Alender – ja tulid tilk-tilk-tilk tagasi.
Kogesin Tenerifel hingekoju jõudmise tunnet, sulandudes värvikate temperamentsete heatahtlike inimestega esimesel hingetõmbel perekonnaks. „Tere“ ja teised head sõnad, päris naeratused ja tõeline usk, lootus, armastus asetusid koduse reaalia taustale. Sünged ilmed ja tervitusteta rähklemine, lumi ja tuuled, elektrikatkestused ja ülehelikiirusel langev elatustase, paratamatus end igas suunas rebestada ning 11 ametis raha teenida ning olmeliselt pool aastat elu eest võidelda – teine pool aastat selleks valmistuda…
Ettevõtja-arvamusliider Kersti Loorens: „Meile peaks maksma kodanikupalka selle eest, et nii karmis geopoliitilises kohas üldse vastu peame. Siin on kõik retrograadis ning „rahvajuhid“ omakorda kägistavad, kuni lahkume.
Olen riigikogu liikmetele öelnud: te ei näe sealt Toompealt, et inimesed – haritlased, loovisiksused, ehitajad, tervendajad – lähevad päriselt aina massilisemalt ära. Minu ümber on iga päevaga enam inimesi ja perekondi, kes pakivad asju. Neile ei saa seda ette heita.“
Inimene valib sündides oma hingeparve, vanemad, asukoha Gaial, pühendumise ja teenimise. Kogedes, kui helge on naerdes luua, mängeldes ehitada ja usaldavalt tõusta – nii hommikul kui üldse – küsid võõrsil eneselt: kas ma saaksin vaid sõjapõgeniku-näljapagulasena andeks, et loobun isamaast? Kui suur on lisaks supipotis võõraste maitseainete sekka rullumisele karistus loobumise eest?
Seda ju mustad jõud tahavadki. Sina saad päikeselises keskkonnas salavalu kogema.
Sinu minek lööb ka lähedastel ja külgnejatel hingelised jalad alt ja tasakaalu paigast. Tilk-tilk-tilk!
Hingede, nende parvede ja tühikutega on üsna sama nagu ameerika ja austraalia kirjanduses kirjeldatuga: enese ja omasuguste, hüvede ja hulluste otsingul läheb hästi seni, kuni püsitakse keskmes. Ameerika ja Austraalia kontinentidele migreerijatel läheb hästi seni, kuni nad pärismaalasi austavad ja nendega põimuvad.
Kui põlisrahvad surutakse käärivas supis reservaatidesse, on see otsekui alkari-narkari jääk-isiksus, kes hingitseb viimses piskus – ümber tema hingeldavad emmonid, kuni tõuseb mitte enam hing, vaid surma hingus ning eksinu läheb hingusele. Kirstukaane hingede kriiksudes sulgub kaas.
Maisel matkal rühkijad maksavad hingehinda hngerahu eest, püsides põrguks pöördunud isamaal – ning viimaks, trotsides hingepiina, riskime olla nimetatud lodevus-kliima-jne pagulasteks.
Tilk-tilk-tilk – katkevad juured ning supi mürgiseks muutudes ei jää siia hingelistki.
Seni hingakem hingestatult ühest hingamispäevast teiseni. Nagu palvetas Exupery: „Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.“

Nõiad ja gentlemanid

Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.