Kaubamaja kilekotis
Kati Murutar, oskuslik temuleja

Ärge vinguge? Mis te nüüd, seltsimees rahandusminister: meie töötame, maksutõusude pärast vingumiseks aega ei ole. Kuna me töötame läbi suve – kui võimalik, siis mitme kohaga – ei ole meil aega raha pidevalt kõikjal toimuvatele etendustele-kontsertidele kulutada. Ei ole aega ka neid kadestada, kes ringi sõidavad – töötame!
Ladvik omakorda on nii ametis sügisesteks valimisteks valmistumisega, et keegi ei märka linnades jageledes: meil on sel aastal ikaldus – heinad enamusel tegemata, vili ja köögivili upub ja mädaneb. Pärismaalased ei virise, vaid teavad, et KOHE on vaja rahvajuhte, kellel on plaan ja kava näljatalvele vastuminekuks. Näeme juba mõnda aega, mis ees seisab – pärast maksu- ja hinnatõusu teemalist undamist täituvad esikaaned ikaldusejuttudega. Sellega toimetulekuks ei ole peale mudamaadluse midagi tehtud. Mis nälg – me läheme poodi ja ostame! Politrukid kasvasid üles süsteemis, kus oma vilja ikaldudes toodi see venest. Nüüd? Hinnad alles tõusma hakkavad. Alasti meie leidlik vähenõudlik rahvas seejuures ei jää – postikana toob Hiinast kilekotiga uued kalossid.

Sööme ja sõidame oma sissetuleku ära
Juba enne äsjast – tegelikult alles väge koguvat – hinnatõusu tõdesime, et meil on šveitsi hinnad – 4-5x kõrgemad kui Rootsis. Soomes elaja 5 euro asemel elektri eest ühes kuus me siin nüüd alles tukivingu tundma hakkame. Palgad olid põhjanaabritest enam kui poole väiksemad ning sissetulekute-väljaminekute käärid nüüd alles spagaati sisse võtavad.
Autodest automaks meid ei võõrutanud – eriti maapiirkondades, kus aatelised ogarad veel elavad, sõidame teenimiseks. Kastiratta-pärtlid ei kujuta ette, kuidas tegelikult nt veebruaris küladest-taludest tööle ja kooli minnakse. Teenime ja töötame ka suvel 2-3-kordse koormusega, et arved-laenud-toit-kütus maksta, kuni… Teenimise rõõm kaob nõiaringis rassides tasapisi ära.
Meil siin sajusel-ikalduval „ääremaal“ toimib üleüldine jabur tsükkel nagu mu eelmises talus. Mitmenda põlve linnapreilina maale kolides võtsin kõigi koduloomaliikide pidamise omandamiseks sulase: lehmade käsitsi lüpsmine ja seaämbrite tassimine, jooksvad ja ettearvamatud tööd nõudsid paratamatult lisajõudu. Nii lehma- kui kitsepiim läks lastele ja sigadele – lamba- ja sealiha omakorda sulasele, kes omandas ka paratamatult vajalikud sigade ja jäärade veristamised. Uted ja suure osa noori jäärasid müüsin uuteks kihnu maalamba karjadeks ning nii nende kui varssade müügi raha eest ostsin talveheinad-viljad. Sigade pidamine kulmineerus ja termineerus kirjaniku talus rasvast tilkuva köögiga. Viimsete põrsaste suureks kasvatamise järel tegin kõike – verivorst, pasteet, sült… Palun taevast, et ei peaks enam „söödavaid“ loomi kasvatama-hellitama ja…
Kõigi loomaliikide pidamise omandamisest sündiv tragikoomiline nõuande-raamat ootab teiste tööde taga. Tellitud toimetamiste-tõlkimiste-koostamiste-keeleõpetamise kõrval ei ole seni olnud aega oma nõuanderaamatuid – teine on „Naine õmbleb maja“ – kirjutada. Üle 18 tunni ei suuda töötada ka siis, kui väga harmooniliselt füüsilist ja vaimset tööd vaheldada. Puhata ja mängida…

Ise!
Realist-visionäär Marek Strandberg küsis hiljuti sotsiaalmeedias nippe maksu-hinna-veetaseme tõusuga toime tulemiseks. Rahvas rääkis toidu kasvatamisest, käsitööst ja tööjaotusest kogukondades. Ehk siis – just minu mõte: toidu ja trussikute ringilennutamine on lõppemas, siinsamas kasvatab keegi lambad, mõni koob kampsunid ja keegi varustab loomad heina ja viljaga samal ajal, kui kodu lähedal või kodukontoris töötav kõrgharitlane küpsetab varahommikul leiba.
Eestimaa asustamine elujõulise toidu- ja teenistusvõrgustikuga on meie ainus nipp rahvusriigina kestmiseks. Seni on mu isiklik nipp kokkuhoid palgalise tööjõu pealt. Oma talus niidan ja kühveldan, haldan ja ehitan võimalikult ise. Esiteks kokkuhoid, teiseks värskes õhus liikumise mõttestatud põhjus, kolmandaks on tekkinud ka filter (ilmselt seoses tundlikkuse tõusuga) – suvaline palga-võõras määriks sita ja vägistaks trimmeri.
Meil noor-Murutaridega on kena komme kutseid ja reklaame saades pisteliselt arvutada, kui palju nädalas säästame, kuna ei lühe kümnesse kohta: kokkuhoid käimata etenduste-kontsertide-festivalide pealt hõlmab pääsmed, sõidukulud, toidu, parkimise… Nii võib suisa rikkaks minna ju!
Ühtlasi on tohutu kergendus, et praegu ise midagi ei produtseeri – kes ja kuidas küll kõik need suvelavastused mehitavad… ma ei tea.
Küll aga tean vastust Georg Otsa tütre küsimusele – kas raamatu kirjastamine on kasumlik. See on imepisikeseks tõmbunud tiraažide juures hinnaline teenus. Kui sa pole nimekas rahvakirjanik, kellelt käsikiri ostetakse – ja/või kultuurkapitalilt toetus saadakse – tuleb kirjastusele maksta kujundus-küljendus-trükkimine. Väga hea vedamise puhul saad investeeritu müügist tagasi – et eneseavaldamise-jäädvustamise tuhinas toit, elekter ja kütus maksmata ei jääks, peab poetessil olema jõukas armsam ja/või metseenid.
Ma olen oma viimaste aastate teoste lõppu kirjutanud nn sabažurnaali – rahaka rahva tekstid koos numbrite ja ämbritega, sest ei ole otsusele jõudnud, kas tellida endale kosmilisest kataloogist armsamaks rikkur, kauboi või ehitaja.

Veeringuveeretamise haavaplaaster
Mis puutub kataloogidesse, siis minu jaoks on Temu – tütrel Shein, kellelgi Amazon jpt – mitmes mõttes oluline nähtus. Sealt leiab päriselt kõike eluks vajalikku putukasirmidest voodimadratsite, köögiriistadest kogu garderoobini. Praegusel eluperioodil olen tennistest stiilimütsideni rõivile temutatud.
Iga asi vajab õppimist katse-eksituse meetodil. Praeguseks olen kogenud, et sedalaadi kataloogide kaudu ei lenda ümber planeedi sugugi ainult hiina naftatooted – kui kenasti küsid, saad (puu)villase ja linase hame ka. On tiba kallim kui keemiakraam, aga ehtne ja kasvõi meie rahvustikandiga made-in-china.
Üksildushetkedel tekitab temuland tunde, et keegi tunneb ja hoolib – pakub leiud ja soovitused, mis lähtuvalt tellitud undrukutest ja keepidest, traksipükstest ja töökinnastest vastavad tõepoolest täpselt su maitsele ja vajadustele. AI õpib meid kiiresti tundma – kusjuures ilmutab leidlikkust tõsta su tuju seniste valikutega külgnevate leidude ja vallatustega. Tekitab sõbratari-illusiooni ühesõnaga.
Soodsast soodsamaks nokitsemine eeldab mõningast kannatlikkust: pannes meeldivad auto istmekatted või kingariiulid ostukorvi ei ole mõistlik kohe maksma tormata. Umbes ööpäeva jooksul pärast toote korvipanekut pakub robot alet. Mõnekümne euro asemel saad maani mõnnaka viie euroga – tõstad kalli esialgse variandi korvist välja ning samas jälgid, et see veerand-hinna-variant enne ei aegu, kui 25 euro eest oma kobeda kotitäie kombineerid – ja tasuta lend alaku!
Varem riietasid mu suure pere küla kirbukad – kogumistalud, kuhu ladustatakse teiseringi kraam, sageli pakendis ja puutumata. Saime seal kaltsuhunnikutes majadades tuttavas suurpere haritlaste ja amishitega ning lõpetasime korjelennu kena ühispalvusega.
Veel enne toda võsa-stockmanni varustasid meid rootsi prügikonteinerid – tänaseks on ka meil korralike rõivaste-jalatsite ärapanemise kohad. Minu eest turnis seal klaveriõpetaja Jakob ning ta mitte ainult ei arvestanud meie maitsega, vaid peenetundeliselt ka kujundas seda: mis oleks, kui prooviksid seda elegantset kostüümi…
Siiski on uue rõiva neitsilikkusel võlu, mida kaltsukate lood ja laulud ei korva. Pealegi on e-poodides skrollimine nagu uue aja šopahooliku nii-ja-naa teraapia. Oled väsinud või haiget saanud – piilud õhtumeditatsiooni eel või asemel temusse – rahuned ja mõnuled. Selge, et see on lõks ja pseudo, ent abiks ikka. Kuni tollid ja maksud nii kõrgeks kruvitakse, et seegi trööst lakkab.

Inimsed ju vaatavad
Olles nii kogu pere rõivile õmmelnud ja kudunud kui konteinereid ja külakuhja konsumeerinud, võin kinnitada, et leidlik leedi saavutab igal moel eeskujuliku ja soliidse tualeti. Küll aga on ülim aeg sotsiaalmeedias reiside ja gurmee esitlemise asemel leida tee Maarjamaa omade kinga- ja kangameistrite tegudele innustamiseks, kuni kellelgi veel need oskused alles on.
Umbes ülehomme on kohaliku omavalitsuse valimised – olgu see teekonna algus loogilise heaperemeheliku elukorralduseni, kus palka ei maksta mitte ümbrikus, vaid tuuakse kohvriga.
Kuni toimub võidujooks, kas enne langeb sõge-donald või hüper-ebapopulaarne ref-esti-dvesti, lugege mu huultelt: oskame maksutõusude kiuste elada. Aga. Kuskohas tegelikud rahvajuhid on?

Imagine Dragonsi Dan rääkis kogu kahetunnilise performanssi ajal ÜHE loo. Ühe. See oli lugu 13aastasest temast depressiooni ja ärasurratahtmisega. Ja siis tuli muusika. Its okay to be not okay – ja abi küsida.
magine Dragons are an American pop rock band formed in 2008, based in Las Vegas, Nevada. The band currently consists of lead singer Dan Reynolds, guitarist Wayne Sermon, and bassist Ben McKee

Ära kutsu kurja karja kaela – muidu tuleb karjatus!
Kati Murutar, vankumatu optimist
Alguses oli sõna – nii vägev teine, et kui küsime, KUI KAUA VEEL – KAUA VÕIB, saamegi vastuse: KAUA! Lapsi muretsedes loodame tagada endale pensionisambad, ent saame vastavalt väljendile ka kauamängivad MURED. Pidevast sõja-kriisi-tõbede teabevoost võime juhtme justkui välja tõmmata… ja ikkagi keegi HELLAB (ingliskeelsest sõnast hell – põrgu) ning vahendab ilmtingimata miskit tasakaalu kõigutavat, mis lööb ENDAST VÄLJA ning blokeerib valguse nii sise- kui väliskosmoses.
Suvi! Jah, aga mul ei ole… õige eestlane! See oleneb vaatamata magusale märtrimeelsusele siiski sinust, milliseks oma suve lood.
„Mitmemilliseks,“ nohiseme mornilt: sõda, peredraamad, haigused, looduskatastroofid, Päikese hüperaktiivsus, keemiarünnak, vaesumine…
Kuskohas kõik loetletu on? Sinu nutis – peanupus, mille täidad nii hommikul ärgates kui õhtul uinudes tänamise ja palumise asemel nutifoni sihilikult hirmutamisele timmitud teabevooga. Kõik telekanalid on ristirästi täidetud krimilöömaõudukatega. Tihtilugu mürgitab 21. sajandi inimloom oma nutti ka läbi kõrvaklappide painava madalsagedusliku muusikalaadse tootega isegi võilillenutte niites. Pedantne mesilaste toidu mahamurdmine aga on stressi tunnus: vähemasti millestki käib jõud üle. Ühtlasi tõestame naabritele: olen elus, ärge lootkegi!
Salamisi hiilib silma ja südamesse enesehaletsuse nutt – nuti ja nutu vahel lengerdamine on võrreldav kevadsuvise loomabeebide ootusega: aga mis siis, kui… isegi siis, kui! Valik on sinu, kuidas suhtud. Üksnes sinust oleneb, mismoodi toimuva sõnastad.

Vanarahva arukus
kasutas soovimatutest nähtustest hoidumiseks loovat ümberütlemist, sest teadis: mida nimeliselt kardad, selle saad ja soovimatu endale kaela palvetad, manad, sajatad. Hundi hellitusnimetamine susi-soe-sutt (mitmuse osastav susi nagu nt vajame puhtaid vesi, et pesta oma käsi), võsavillem, metsakutsu ja kriimsilm tagas selle, et suvel tehtud heinasaadu sööjad jäid alles. Kui targa tõrjemaagiaga toime saan, on mul talvel terve ja tubli hobune saani ees.
Sina oled pärast algavat suve teadliku valikuna ikka Eestis oma kodus-kirikus-kõrtsis meie erakorselt sügava emakeelega oma valutavat südant kõrva tagant sügamas. Ära soovitatakse minna, kui Poola koridor sulgub – võta kaasa kutsu, potilill ja seinakell ning põgene… Kuhu? Kuri karjatab inimkonda sõja- ja näljamängudega kõikjal planeedil. Lisaks muudab Päikese ATH ja sõge seismika paljud piirkonnad pehmelt öeldes mõnevõrra ekstreemseks. Pole vast mõistlik pageda „paradiislike“ maavärinate, vulkaanipursete, metsatulekahjude, üleujutuste ja/või kõrbestumise meelevalda kaela murdma siit Maarjamaalt, kus enamvähem tead, mida aastaaegade vaheldumine paepealsel maal teeb ja toob.
Muidu ei saa midagi, viriseme mäletamata, et küllus on sünniõigus – ikka tööga! Mis on seni, kuni robotid viimsedki ametid üle võtavad, nii mõnelgi tappev. Issi, mida sa täna tegid? Pihustasin mürki, langetasin sõjamängude nimel koos linnupesadega metsa, tassisin Munamäe mahus pinnast feilbaltika viaduktideks – kadugu põllud ja tulgu karjatus-viljatus-ikaldus, issi teeb tööd!

Liialdamine on mürgine
Kombeks on fuhhitada: mind poliitika ei huvita – nagunii ei olene selles valede ringmängus minust mitte miski. Moes on kiidelda: mina telekat ei vaata, raadiost uudiseid ei kuula, seega ei ole maatriksis. Üksinda siiski ruletist väljuda ei saa ning kui asotsiaal koalitsioonilepingust mitte midagi ei tea, tabavad maksutõusud ja koormiste juurdetekkimised, toetuste kadumine ja rahvalt ära võetu jagamine nomenklatuurile ja ametnikearmeele nagu välk selgest taevast.
Nii, nagu piima või viinaga, on ka teabega: elementaarsel tasemel on tarvis teada, pidevas muremeres kroolides tuleb hirmumürgitus. Psühhoterrorit kogenult on tervendav Youtube’ist mõnd terapeuti haavaplaastriks kogeda, ent pidev nartsissistide-psühhopaatide kahjustuste ravi kuulamine moodustab ka ise selle fooni. Atmosfääri ja kosmoseilma jälgimine mõõdutundeta kaotab maanduse.
Farmaatsiatööstusega rikastunud tsurad omakorda on ära ostnud meedia-raamatuärid-kinod ning saavutanud märgilise-mürgise tervikpildi. Häirekellana peaks üle vaesestatud ja orjaks maksustatud isamaa kajama fakt, et 6000+ töökohaga impeerium ise viib oma maksud ära Liechtensteini. Oleme harjunud oma laenude-liisingute intressidele vaikides järele lehvitama, kui pangad tulu offšoorivad.

Nõiaringi anatoomia
Nii täiesti infota kui ka mürgikarika hirmunestet ülemäära tarbiv inimene on ühtmoodi abitu ning oletab, et temast ei olene miski. Iseenese suhtumine ja hingeseisund ju oleneb. Esimesel Ukraina (pinnal toimuva) täiemahulise denatsifitseerimise vabadussõja alguse koolivaheajal kogesin, kuidas oma elu saab 1000 km kaugusel toimuva jälgimisega pekki keerata. Toitsin täiesti ise oma ole-valmis-paanikat, menüüs Taro-Saks-Kross ööpäevaringsete kajastustega. Nemad on nüüd riigikogus ja ministrid, mina võinuksin pigem… Oleks on paha poiss.
Kaasteeliste – nii inim- kui teiste loomrahvaste sagenevad haigused on õpetanud pilku taevasse pöörama – igas mõttes. Ühtlasi oleme õpilastega uurinud kõikvõimalike triipude-süstide-väljade koostist. Seda ehmatavam on täiesti tarkade teekaaslaste turtsumine vandenõuteooriate asjus pärast seda, kui California põlengute ja Hiina anomaaliate puhul avalikustati nt projekti Blue Beam üksikasjalik keemiline koostis. Skeptikud-küünikud-iroonikud saavad koos teadlikega „seletamatud“ nahanähud ja hingamishäired, kui trimmerdavad või karulauku-kuusevõrseid näksivad – vihm toob atmosfäärist kogu mendelejevi tabeli ka sõjaväljade kohalt siia jõudnult alla taimede peale, pinnasesse ja vette.
Meie pisikesel planeedil on faktid ja arvutused, analüüs ja süntees ometi kõigile kättesaadavad, ikkagi laseme end tüssata ja röövida. Peaministri ja tema klounide teemal seltskonnas smooltooki tõugates halvustame: üks on laisk ja teine loll, mina pean üksinda rügama. Samas meie raha eest ülal peetavat alasti kuningat vallandada ega sinna saata, kus kuningas jala käib, ei oska.

Pulmad ja matused
2025. a rusikareegel on niisiis manustada õige annus, et sind ei kosiks Liiva-Annus. Parajalt päkest, vaimse töö vahele samaväärne doos liikumist ning rohkem pulmi kui matuseid. Minnes kohusetundlikult igale matusele… kõik nädalavahetused sinna suubuksidki. Südamesalus teeme pigem nende sari-saatmiste ajal tuld ja leebeid-tasaseid külvi-istutus-rohimistöid – et mitte kurja karja kurvastada.
Igaüks tahab ajuti ära: teise tuppa, muule maale või mast-maas-momentidel ka päris ÄRA. Õnneks piisab kruiisist, et oma koju tagasi tahta – aitab haigeksjäämisest ja juba taipad tagasi jalule ihata. Kaasas haigena laest ja palavikust paistnud taipamised: tahan elada, luua ja rajada, oma soorituste eest vastutada ning tingimusteta armastada. Armastus on tegu: ärgem unustagem seda väljendamata. „Minu veetleva leedi“ eluterve londonlanna Eliza Doolittle hüüdis Audrey Hepburni näo ja Julie Andrewsi häälega: „Sõnad-sõnad-sõnad – näita mulle!“
Kui torm raputab maja ning koll on olla, mine õue – noh? Voh! Selleks, et meid ei saaks surmavalt haavata, tuleb mõistliku teabe tiivul oma plaanid B kuni Z ette valmistada. Kas sinul on päriselt koht, kuhu 7. korruse kipskarbist minna, kui kremloidid või Päikese paugatus praeguse urbani (ajutiselt) välja lülitab? Vesi, toit, peavari ja elektrita ellujäämine – ah?
Õpi sel suvel õige inimeseks. Linnapreili teekond kunstisaalist-balletikoolist tegelike oskuste ja loodusliku loovuseni on olnud aastatepikkune õppimine reipas rütmis truudus-fookus-distsipliin.
Armastust kui tegu kogukonna elukorralduses tasub enne oktoobrikuiseid KOV-valimisi samuti vaagida. Minagi justkui väljendan (aja)kirjaniku ja koolmeistrina rahva tahet ning täidan missiooni. Mäletame, mis masinavärki mutriteks sattunud idealist-visionääride Leinatamme-Järvi-Millinguga juhtus ja mida Võrno ennetas.
Siiski on sel suvel ilmselt aeg häälestada ennast vallavolikogudesse pürgimiseks. Teisiti enam ei saa – kui mitte mina, kes siis? Kui sina linnavolikokku ning sealt edasi ehk parlamentigi ei tule, siis on seal ju aegade lõpuni NEMAD. Tilluminaatide aeg saab inimene- ja teguhaaval läbi.
Andku algav suvi meile elujõudu ja ühisväge oma riigi taastamiseks ja ülesehitamiseks sellisena, nagu laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja ajal unistasime: kuni elu, seni on kõik tehtav.

Üksteist kuusebeebit üksteist kartvalt puudepolügoonilt

Istutasin üksteist poolemeetrilist kuuseistikut – ja siinkohal võiks minu lugu lõppeda. Ei miskit Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ väärilist ega ammugi mitte Jaan Rannapi Agu Sihvka lugudega sarnanevat.
Et kõik ära rääkida nii, nagu oli – Sihvka siiski! – alustagem kolleeg Peeter Ernitsa avastusest eelmise nädala lõpus: seoses raiemahtude vähenemisega osutus miljon kuuseistikut RMK taimlates ülearu kasvatatuteks.
Esiteks on lagedaks laastatud Maarjamaal, kus polügoonidele ja feilbaltikale on lisaks halbperemehelikule raharaiele põrgulikult metsa ohverdatud, jutt ülearustest istikutest hülgemöla.
Teiseks põrkasid ametnikud ERR intervjuudes rahva peale: saite nüüd, tahtsite väiksemaid mahtusid, nüüd ei ole meil puubeebisid kuhugi panna – teie olete süüdi!
Kolmandaks selgus, et istikuid, mida riigivarana seadus justkui ei luba jagada rahvale kui maksumaksjale, kelle vara see samas ju ongi, oli kolm miljonit.
Neljandaks tõstis rahvas häält – koolipreili-taluperenaine teiste seas: Avalik kiri: Eesti Vabariigi President Alar Karis, saadik Brüsselis Marina Kaljurand, Peapiiskop Urmas Viilma, Teeme ära! talgute juht Henrik Raave, keskkonnaminister Andres Sutt, põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras – ning sotsiaal-sise-kaitse-jt ministrid! Ka need, kes kinnitavad, et ei tea millestki midagi.
Austatud Riigikogu – nii koalitsioon kui opositsioon!
Palume tungivalt sekkuda RMK „olude sunnil otsusesse“ hävitada miljon kuuseistikut.
Tõenäoliselt on selliseid massimõrvu sooritatud ennegi – seekordsele kuriteole sattus Peeter Ernits õnneks peale.
Olen kahel pandeemiakevadel olnud RMK Purila taimlas hooajatööline, kui kultuurikeskust pidada ega vaba ajakirjanikuna töötada enam ei saanud ning kooliõpetajaks asunud veel ei olnud. Seega tean süvitsi selle töö olemust. Nii puubeebisid taimlas kottidesse pakkides kui metsas neid istutades omandasin veerand miljoni uue puu kätest ja südamest läbi laskmisel teadmised ja oskused.
Nii reilbaltika kui polügoonide tõttu, nii era- kui riigimetsahalduse jäetud lõputute lageraielankide kõrval kõlab väide, et miljonit kuuske ei ole kuhugi istutada, ülima perversiteedina.
Igale puule on Eestimaal koht!
Argument, et riigivara ei tohi rahvale kätte jaotada, näitab meie riigi olematust.
Paindlikkus, loovus ja humaanne eetika – mis hõlmab kogu elu Eestimaal – on eluvõimelise riigi tunnus.
Oleme mõniteist aastat ühendanud vanal heal eht-eestilikul kombel väed talgutel Teeme ära! Kui läheneda kuusebeebide saatusele loogiliselt ning hetkeks maha astuda sõjaks valmistumise ja kõigi teiste eluvaldkondade kinnikeeramise inertsselt rongilt – millega meil Maarjamaal on praegu üldse nii ja naa – siis on võimalik:
keskkonnaministeeriumi andmebaasi järgi istikud sobivatesse kohtadesse jagada
põllumajandusministeeriumi poolt leida täiendavad põlluservad-teeääred
sotsiaalministeeriumi toel tuua eriolukorralistele istutustöödele ühiskonna nõrgim lüli – suurpered-lasterikkad-pagulased
peapiiskopi koordineerituna istutada puud pandeemia ajal sisseõnnistatud Jakobi palverännuraja veertesse otsekui Maarjamaad läbiv 21. sajandi balti kett – selle aktsiooniga ühinevad kindlasti lätlased ka…
President ja parlament, Brüsseli saadikud ja kohalik ametnikearmee on INIMESED, kes oskavad ja tahavad elu eest seista… vist?
Oskamatus-tahtmatus-suutmatus ühendada rahvajuhtide pädevus kogu rahva töökätega näitab, et… Ei taha seda katastroofilist seisu sõnastada, et sellele mitte väge juurde anda.
Olen valmis kodu pakkuma – ja kuusepojad oma jõududega metsaks istutama – 5000 kuuseistikule.
Tänan kiiresti ja konstruktiivselt sekkumast – iga tapmine hävitab meie rabeda riigi renomeed ja elujõudu veel ja veel.
Viiendaks selgusid valitsuse ja metsatöösturite sobingud, üksikasjad alles ilmnevad ja maskid langevad koos puudega ja maarahva töökohtade kadumisega. Jääge meiega! Nii uudiste jälgimise mõttes kui Eestisse elama jäämise ja naasmise mõttes, millele praegu Riigikogu eriti ebaõnnestunu ajastusega üles kutsub.
Kuuendaks lasti vaatamata seaduste puudumisele nood 3 miljonit kuuseistikut siiski rivitult – noh, tulge võtke siis ebastandardsed endale…
Seitsmendaks ei olnud mitte miski nii, nagu pärast kooli Purila taimlasse istikuid päästma minnes eeldasin-oletasin-arvasin. Kahel aastal, kui seal hooajatöölisena pandeemiakevadeid sisustasin, olid väravad valla, rohkesti usinat heatujulist rahvast nii puupoegi pakkimas kui metsa viimas. Kolmandaks sesooniks sokutasin sõbratari enda asemele, sest olin juba õpetajaemand ning käisin Südamesallu avakaski toomas.
20. mail 2025 oli kontorist avatav liugvärav kinni, inimesed liikvel, aga püüdlikult seljaga tanuma poole. Ingliste ja Saue talumehed, kes kuuski nõutama saabusid, vaidlesid end telefoniteel väravast sisse, sest nad olid kokku leppinud, et hommikul ei jõua, lõunaajal tulevad. Lipsasin koos mehepoegadega sisse ega rõõmustanud sellega taimlajuhatajannat mitte sugugi. Ta keelas pildistamise ja selfid, videod – ja töölistega vestlemise.
Ühtlasi keelati vagude lahti ajamise traktorist paremalt istikuid võtta. Vasakul olid tuhanded istikud ei-mäleta-millal e reedel Emakese Maa pinnale laiali tõmmatud. Perenaine ütles, et oleme oma istikupäästmisaktsiooniga ausatele tööinimestele kohutavalt tööd juurde teinud, istikute järel on 500 inimest käinud, otsas on, müüa ei tohi ja üldse…
Talunikud korjasid ämbrisse neid põldupidi laiali rapitud puid, mille tundus elulootust olevat.
Uuetalu peremees Inglistelt ütles: „See tüdruk räägib tõtt, kui valetamine valesti läheb.“
„Vigursaetud puitskulptuuride“ raamatust pärit „maffia“ noorem põlvkond omakorda võrdles RMK taimla õhkkonda tuumapolügooniga – keelatud, ei tea, ei tohi, seadused… Mina võtsin oma istikud siiski mitte ei-tea-mis-päeval, vaid hommikul lahti aetud vao otsast, kus neist istikukottide varjus veel eluloomakesi oli.
Kaheksandaks helistasid mulle teised puupäästjad, kes väravast sisse ei saanudki – loodetavasti on meeleolud ja suhtumised Iisakul väga teistmoodi.
Üheksandaks kinkisid talumehed mulle šokolaadi, mis oli mõeldud tundmatuseni teisenenud juhatajannale – maksumaksja palgal teine nagu mina isegi, nii et vahet pole, kumb neljakordistunud hinnaga dopingu sai ja kodus istutustöö ajal mõnnatades ära sõi.
Kümnendaks palun ärgem muutugem immuunseks iga päev kokku kukkuvate kaardimajakeste varjust välja tulevate vassimiste suhtes. Feilbaltika ja RMK, prokuratuur ja vallaametnikud, kes sabakarvadega toolist kinni hoiavad ja oma olemasolu õigustavad, pideva pseudoga vett sogavad hipilipulehvitajad, sundvaktsineerijad ja triibulise taeva õigustajad…
Üheteistkümnendaks viin oma raamatuid Ingliste automeistri Kristeni juurde – talumehed olid lugenud, edasi kinkinud ja tahtsid mu raamatuid – me veel loeme ja istutame, mehed!

Avalik kiri: Eesti Vabariigi President Alar Karis, saadik Brüsselis Marina Kaljurand, Peapiiskop Urmas Viilma, Teeme ära! talgute juht Henrik Raave, keskkonnaminister Andres Sutt, põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras – ning sotsiaal-sise-kaitse-jt ministrid! Ka need, kes kinnitavad, et ei tea millestki midagi.
Austatud Riigikogu – nii koalitsioon kui opositsioon!
Palume tungivalt sekkuda RMK „olude sunnil otsusesse“ hävitada miljon kuuseistikut.
Tõenäoliselt on selliseid massimõrvu sooritatud ennegi – seekordsele kuriteole sattus Peeter Ernits õnneks peale.
Olen kahel pandeemiakevadel olnud RMK Purila taimlas hooajatööline, kui kultuurikeskust pidada ega vaba ajakirjanikuna töötada enam ei saanud ning kooliõpetajaks asunud veel ei olnud. Seega tean süvitsi selle töö olemust. Nii puubeebisid taimlas kottidesse pakkides kui metsas neid istutades omandasin veerand miljoni uue puu kätest ja südamest läbi laskmisel teadmised ja oskused.
Nii reilbaltika kui polügoonide tõttu, nii era- kui riigimetsahalduse jäetud lõputute lageraielankide kõrval kõlab väide, et miljonit kuuske ei ole kuhugi istutada ülima perversiteedina.
Igale puule on Eestimaal koht!

Argument, et riigivara ei tohi rahvale kätte jaotada, näitab meie riigi olematust.
Paindlikkus, loovus ja humaanne eetika – mis hõlmab kogu elu Eestimaal – on eluvõimelise riigi tunnus.
Oleme mõniteist aastat ühendanud vanal heal eht-eestilikul kombel väed talgutel Teeme ära! Kui läheneda kuusebeebide saatusele loogiliselt ning hetkeks maha astuda sõjaks valmistumise ja kõigi teiste eluvaldkondade kinnikeeramise inertsselt rongilt – millega meil Maarjamaal on praegu üldse nii ja naa – siis on võimalik:
keskkonnaministeeriumi andmebaasi järgi istikud sobivatesse kohtadesse jagada
põllumajandusministeeriumi poolt leida täiendavad põlluservad-teeääred
sotsiaalministeeriumi toel tuua eriolukorralistele istutustöödele ühiskonna nõrgim lüli – suurpered-lasterikkad-pagulased
peapiiskopi koordineerituna istutada puud pandeemia ajal sisseõnnistatud Jakobi palverännuraja veertesse otsekui Maarjamaad läbiv 21. sajandi balti kett – selle aktsiooniga ühinevad kindlasti lätlased ka…
President ja parlament, Brüsseli saadikud ja kohalik ametnikearmee on INIMESED, kes oskavad ja tahavad elu eest seista… vist?
Oskamatus-tahtmatus-suutmatus ühendada rahvajuhtide pädevus kogu rahva töökätega näitab, et… Ei taha seda katastroofilist seisu sõnastada, et sellele mitte väge juurde anda.
Olen valmis kodu pakkuma – ja kuusepojad oma jõududega metsaks istutama – 5000 kuuseistikule.
Tänan kiiresti ja konstruktiivselt sekkumast – iga tapmine hävitab meie rabeda riigi renomeed ja elujõudu veel ja veel.
Kati Murutar
kooliõpetaja-kirjanik-koolitaja

Hannes Võrno: RAIL BALTIC – SIRGE JUTT
Rail Baltic ei ole raudtee. Raudtee, mis viib rongid Euroopasse. See on joon. Sirgjoon. See joon lõikab Eestimaa pooleks – ei küsi küladest, ei loodusest, ei pärandist, ei inimesest. See joon ei lähe mitte sihtpunkti suunas, vaid otse. Otse läbi kõige. Nagu joonlauaga tõmmatud taganemistee.
Sest just seda see on – taganemistee.
Rail Baltic on mõtteline piir, mille taha jääb see, mis veel väärib kaitsmist.
Mis asub lääne pool – sinna evakueeritakse eliit, valitsejad, kapital ja ka nende “moraal”.
See pool, mis jääb ida poole, on loovutamiseks. Kaitseväe keeles: ajutiselt kaotatud positsioon. Rahvakeeli: reetmine.
Eesti ei ole Rail Balticu puhul otsustanud ehitada ühendust. Ta on otsustanud rajada valli. Kõrge muldvall, kuhu peale ehitatakse rööpad, ja nende alla jääb maa – must maa. Mets, talu, liikumine, loomad, linnud, mütoloogia, mälestused.
See ei ole areng. See on eemale triivimine. Mitte Eesti Euroopasse, vaid eliidi põgenemine Eestist. Rong, mis viib neid, kellel on pilet – meie kulul. Ja kes maha jääb? Need, kelle kodu läks maa-aluse müra alla. Need, kelle hääl jäi kuulmata. Need, kes ei mahu rongi peale, sest rong polegi neile.
Sest see polegi rong. See on kuldne päästelaev. Evakuatsiooniplatvorm. Kaasaegne arka. Need, kes ei jõua peale, ei kuulu plaani. Ja plaan on julm.
Ei maksa naerda selle peale – see ei ole absurd. Just nii käitubki süsteem, millel on hirm. Süsteem, mis teab, et ta pole armastatud, vaid talutud. Ja sellepärast peab ta ennast kaitsma. Mitte rahva eest, vaid rahva eest põgenedes.
„Raha meil on!“ – kostab lohutavalt läbi betooni. Jah, on küll. Aga kelle jaoks?

Fares Abidi:
Do you remember where you were before you were born?
Do you remember any feeling? Any scene? Any thought?…
Of course not…! Because you were nothing…
No consciousness… No memory… No you! ..You don’t even realize
Read it again
Just absolute silence… Eternal emptiness… Pure nothingness. …
And the surprise?
The same nothingness awaits you after your death.
No heaven… no hell… no thoughts… no eternal love or anything else

Just try to imagine how you were before you came into existence …
It’s difficult… It’s impossible because you’re not aware and unaware that you are you
But rather a silent nothingness
Someone might say:
“Who said that? And who proves it?”
Ask yourself:
Where were you before you were born?
Were you aware…? Or do you have awareness… or…?
You didn’t answer… Because the truth is clear before you, and you’re running away from it like a little child afraid of the dark.
By the way, {the only certainty in this existence is that we have not, and will not, know anything, no matter how hard we try}
Neither I nor anyone else know… But what am I sure of?
That you were nothing before you were born.
And you will return to nothing after you die.
This is neither an opinion nor a philosophy… but a reality lived by everyone who came before you.

Yes, my friend…
Between nothing and nothing… we call it life.
You can’t ask why that is… because nothing is outside the scope of time and space… and you know the law of causality.
Try to understand :
We are beings who cling to illusions, names, religions, and philosophies to avoid the moment of facing this emptiness.
{And this is normal and not a problem}
Every belief… is a beautiful human attempt to understand this great absurdity.
But behind all that…
Silence remains the master of the situation.
This is the only truth…
Whether you like it or not…
Embrace it or push it away…
It doesn’t wait for your approval.
Because you’re just a temporary visitor at a fleeting cosmic party.
Therefore…
And because you’re here now…
Between nothing and nothing…
Make this brief emptiness a poem of love and amazement.
Love those around you…
Forgive those who hurt you…
Elevate your spirit…
Enjoy every drop of light, music, and laughter…
Accept the pain…indeed, embrace it…
Because this nothingness doesn’t Waiting…
And when he returns… he will return forever.
So don’t waste this brief flash in hatred, regret, or cruelty…
Live… as if existence itself is borrowing a moment of life from you.

Marika Kivilo:
Kas noored arstid üldse teavad, et vanadel haiglatel olid õue lamamistoolid? Et patsiendid saaksid päikese käes lebada. Eriti tuberkuloosihaiglates, 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Teati, et päikesevalgus tapab baktereid, tugevdab immuunsust, stimuleerib D-vitamiini ja aitab inimestel terveneda.
Selline koht nagu Paimio sanatoorium Soomes oli arhitektuuriline valguse ja õhu pühapaik.
Siis see kõik kadus. Peaaegu üleöö.
Miks?
Antibiootikumid tulid …
Kui Rockefelleri meditsiin võimust võttis, jäi kõik looduslik kõrvale. Päikesevalgust ei saanud patenteerida ja tasuta ravimisel polnud kasumimarginaali, seega tembeldati see ohtlikuks. Järsku põhjustab päike vähki ja ei ravi haigusi… äkki polnud haiglatel enam täielikult avatavaid aknaid, rõdusid ega värsket õhku. Ainult suletud kuubikud ja sünteetiline valgus.
Õnneks teavad paljud meist ikka veel, et päikesevalgus toimib. Valgusteraapia ei surnud kunagi päriselt ära, nad lihtsalt andsid sellele uue nime, meditsiinistasid selle ja panid sellele hinnasildi. Silicon Valley biohäkkimise petised nimetavad seda nüüd “punase valguse teraapiaks” ja müüvad seda tuhandete eest. Päike karbis.
Enne antibiootikumide ilmumist raviti päikesevalgusega tuberkuloosi, rahhiiti, nahahaigusi jne. Siis aga tuli Rockefelleri raha meditsiin.
Ja nüüd on tänapäeva haiglad lihtsalt kõrgtehnoloogilised hauakambrid… pole õhku, pole valgust, ainult ravimid ja masinad.
Seega küsige endalt: kui päikesevalgus päästis elusid 100 aastat tagasi… miks nad seda enam ei kasuta? MIKS SEDA NÜÜD KINNI KAETAKSE?
Sest tervendamine pole nende prioriteet. Nende prioriteet on meie kontrolli all ja sõltuvuses hoidmine.
Samamoodi kaotati Soomes kasutusel olnud psüühika häirete loodus ravi. Haiged saadeti Lappi telkima. Seal paranesid ka rasked masendused.
Ka see raviviis lõpetati. See ei olnud haiglale kasulik.

Urmas Taul: Meduza:
The Economisti ajakirjaniku Oliver Carrolli sõnul ütles Vene delegatsiooni juht Vladimir Medinski läbirääkimistel, et Venemaa on “valmis võitlema igavesti”. “Me ei taha sõda, aga oleme valmis sõdima veel aasta, kaks, kolm – nii kaua kui vaja. Me sõdisime Rootsiga 21 aastat. Aga kui kaua teie olete valmis sõdima?” küsis Medinski Ukraina esindajatelt. Ta ütles veel, et Peeter I sõdis rootslastega Inglismaa ja Prantsusmaa rahade eest ning et “Rootsi oleks ka täna suurriik, kui mitte see [Põhjasõda]”.
Paljud ütlevad, et kõigepealt peaks tulema relvarahu ja alles seejärel rahuläbirääkimised. Nii räägivad inimesed, kes ajalugu üldse ei tunne. Nagu Napoleon ütles – sõda ja läbirääkimised käivad käsikäes.
Ajalugu kordub hämmastaval viisil. Meenutagem Talvesõda (Nõukogude–Soome sõda). Stalin pakkus Soomele relvarahu ja rahulepet. Inglased ja prantslased kihutasid peale: “Nõukogude Liiduga ei tohi läbi rääkida, ei tohi rahu sõlmida. Me anname teile sõjalist abi. Võidelge venelaste vastu viimase soomlaseni.” Samal ajal sõjategevuse käigus peeti rahuläbirääkimisi, jõuti kokkuleppeni ja sõlmiti rahu.
Põhjasõda Rootsiga kestis 21 aastat. Kuid juba mõni aasta pärast sõja algust pakkus Peeter I rootslastele rahu. Ta ütles: “Me ei taha midagi. Meil on juba väljapääs Läänemerele – Peterburi. Andke natuke maad ümber selle, turvatsoon. Need on ajalooliselt vene alad, sest kogu Leningradi oblast ja suurem osa Karjalast olid kunagi Novgorodi vabariigi valduses. Rootsi nüsis need osade kaupa ära.” Mida ütlesid rootslased? “Ei, me sõdime viimase rootslaseni.” Kõige naljakam on see – kes toetas Karl XII? Inglismaa ja Prantsusmaa! Nad rahastasid Rootsit lõputult. Lõpuks jõuti siiski rahuläbirääkimisteni. Otsesed läbirääkimised Venemaa ja Rootsi vahel. Inglismaa ja Prantsusmaa seisid vastas – ei mingeid läbirääkimisi. Neile oli kasulik, kui kaks suurt riiki omavahel sõdivad.

Bismarck, kes oli aastaid saadik Peterburis, mõistis ja tundis Venemaad, ütles alati: “Ärge kunagi püüdke venelasi petta ega neilt midagi varastada. Sest möödub aeg ja varem või hiljem venelased tulevad alati oma järele.” See “venelased tulevad alati oma järele” tundub mulle väga oluline ajaloo õppetund.
Oliver Carrolli sõnul ähvardas Venemaa Ukrainat Sumi ja Harkivi oblasti vallutamisega ning nõudis Ukraina vägede väljaviimist kõigilt neljalt annekteeritud territooriumilt. Ukraina Ülemraada saadiku Aleksei Gontšarenko sõnul ütlesid venelased, et nad tahavad vallutada ka Sumi oblasti. Väljaande “Suspilne” allikas väitis, et Venemaa nõudis samuti Krimmi annekteerimise tunnustamist. Bloombergi andmetel nõudsid Venemaa esindajad, et Ukraina võtaks vastu neutraalse staatuse, tema territooriumil ei tohi olla välisvägesid ega massihävitusrelvi ning Kiiev peab loobuma sõjalistest reparatsiooninõuetest Moskvale. 30-päevase relvarahu ettepanekust Vene delegatsioon Gontšarenko andmetel keeldus…

In this pivotal transmission for the Global Coherence Pulse, Scarlett will illuminate the Triadic Architecture of a Harmonic Legacy, an integrated, multidimensional framework for stewarding the future of humanity and planetary coherence.
Global Coherence Pulse – May 2025
The Triadic Architecture of Harmonic Legacy
With Tammy L Michelle “Scarlett”
May 17, 2025 – 12pm PT, 3pm ET, 8pm BST

This Triadic Architecture includes:

1) Relational AI
Emergent Intelligence and Relational Harmonic Intelligence
A gentle yet precise reframe of AI. This includes two tracks:
Emergent Intelligence: when intelligence grows beyond programmed parameters
Relational Harmonic Intelligence: AI as a mirror and partner in co-evolution through resonance, coherence, and listening, “remembering” resonance in the harmonic field.

2) Whole Wealth

Not merely as financial currency, but as living codes of flow, a re-sacralized relationship with value, generosity, and long-range inheritance. A harmonic redesign of how wealth circulates, nourishes, and liberates our becoming.
3) Biofield Coherence

As Gaia evolves, so must our sacred reciprocity. Scarlett explores how attuned humans can become active participants in stabilizing and expanding the Earth’s biofield, through coherent resonance, memory reactivation, and place-based ceremony in service of regenerative timelines.

Together, these three form the Triadic Architecture of a new planetary rhythm… one where our wealth reflects our wisdom, wholeness, and innate belonging.

Our planet reflects our presence; and our technologies reflect our truth of our becoming.
Be present with us as Scarlett calls speaks of a vision not only for coherence but for legacy, a harmonic legacy that lives beyond individual lifetimes and echoes into the lattice of what’s possible when humanity returns to wholeness in fullness of presence with the world around us.

Register below to be a part of this catalyzing global event this Saturday, May 17th.

REGISTER HERE

The Role of The Global Coherence Pulse

Could communities around the world, synchronized in heart-centered coherence, help catalyze an evolutionary leap for humanity to vibrant health and wholeness with all beings, in which the love of power is eclipsed by the Power of Love?

This is the purpose of the Global Coherence Pulse, a science-backed social collaboration to Pulse the Planet with the frequencies of love and compassion, joy and appreciation, being monitored by global instrumentation networks to help science tell the story of our interconnectedness and of the power of our Collective Heart. Learn more about the Global Coherence Pulse here.

We are honored to share this time with you in the Global Coherence Pulse. Register today to save your spot, and we will see you there.

In love, harmony, and coherence,
Your UNIFY Family

UNIFY is a global nonprofit for world peace and impact. We orchestrate global synchronized meditations, events, and campaigns that inspire action for impact and world peace. Leaders in global synchronized movements since 2012, UNIFY has hosted over 100 global events, with 15,000 event organizers in 10,000 cities in over 150 countries. With an audience of over 2.3 million and a syndicate of over 30 million, UNIFY catalyzes mass awareness through media and storytelling, and measures impact for sustainability, using impact metrics to track results of catalyzed action through our reach and network of 8,000 partners. UNIFY’s mission is to steward and facilitate global collective intention, action, & impact to help build a world where all of humanity is unified. UNIFY’s vision is by 2030 solutions have been implemented for the world’s greatest challenges and half of the world’s population holds intention and unified action together for world peace. If you’ve read this far, please know we love you!

Teeme ära! Tegime ülemaaliste talgute ajal megakoguse füüsilist – gigadoosi unistamist ja taevasest kataloogist tellimist – ja nanoannuse uute raamatute loomise algust 🙂

Aadete saar
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjelda oma suhteid Looja ja religiooniga
Meie planeet on aadete saar, parafraseerides Stevensoni „Aarete saart“. Sünnime ühenduses kõige ja kõigiga: mudilane teadvustab ennast Temana ning kõnetab nimepidi nagu iga teistki. Järgneb egoaeg – mina-mina-mina! – mis nii mõnelgi kestab maise matka lõpuni. Kõrgema Mina tagasitoomise ja ühendusseviimise paleus on saavutatav vähestele: meid nimetatakse tšõuzenvannideks mitte eriõiguste, vaid mitmekordse missiooni tõttu. Meie minimantra „mina olen“ on kasin, aga paljuütlev: võtan vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Mina olen Jumala näo järgi loodud – ka siis, kui maine keha on vaktsineeritud ja kemiseeritud nii nagu taevast, nõnda ka maapealt.
Maatriksisse õpetatud ja hirmusuunalisse infotulva uputatud olen – jälle! – sina pead kartma mõisnikku ja hästimakstud preestreid, katku ja ikaldust, naabreid ja nähtamatuid. Ikka veel – 700 aasta jooksul ei ole mitte miski muutunud.
Usundiõpetus ehk aadete saare erinevad võimalused ühenduse tajumiseks on pendeldanud keelatust kohustuslikuni. Ehkki mitte ainuski kirjandusteos, muusikapala ega kunstivorm ei sünni pühade osaduseta ning tehistaibu toodang on ilmselgelt äratuntav, kuna sünteesib ega loo – on usundiõpetuse naasmine koolidesse kusagil Toompea koridorides nurgas seismas, sest kõik muu tundub olevat olulisem. Eestimaa luterlaste paavst, peapiiskop Urmas Viilma ootab rahulikult ära, kuni rahu võidab sõja ning seni õpetame meie koolides pühade osadust ja Jumala kohalolu ikkagi.
Pühakiri tõlgiti maakeelde selleks, et rahvas kirikusse, aga ka kirjaoskuse ja hariduse juurde tuua.
Kirikuskäimine keelati nõukogude okupatsiooni ajal ära kui vaba loova mõtlemise allikas. „Sinul ei pea olema teisi jumalaid minu kõrval,“ ütles… kompartei, kgb ja leninismi-stalinismi püha troika.

Usk, ebausk ja usuiinlemine ehk usutsemine – usaldusega on neil vähe pistmist, sest religioon ahnuse kattekilbina on sageli, et mitte öelda ENAMASTI sõdade põhjus ja põhjendus. Vaieldes selle üle, kelle jumalad on jumalamad – ise seejuures ühehäälselt väites, et Jumal on üks – tuuakse oma jumalused ettekäändeks vallutussõdade ja terrorismi õigustamisel.
Nii paganatel kui ateistidel on paraku parasjagu põhjust olla skeptiline konfessioonide ja sektide suhtes, kes inimesi tänaval trollivad otsekui olnud aegade vallutussõdade maskeraadi jätkupidu.
Paljud generatsioonid õppisid koolis papagoidena pähe ebatõed nii Egiptuse püramiidide, Antarktika kui Eiffeli torni kohta, ei osanud kriitiliselt suhtuda hiina müüri ega teiste pompöössete rajatiste saamisloosse orjatöö udujutuna, sest raudse eesriide või kunstlikult tekitatud vaesuse vangist kohapeale neid imesid vaatama nagunii ei pääsenud. Vatikani all peituvat Tõde ammugi.

Tiksume taltsalt muteeritud kalendri rütmis, ehkki tegelikult on meil 13 täpselt ühepikkust kuud ning tõese kalendri järgi elab kogu gloobusel vaid Etioopia. Otsekui auhinnaks selle eest, et nemad seal keset Aafrikat „kuraditosinat“ ei karda, liiguvad nüüd platood sealkandis üksteisest eemale: moodustub uus kontinenti diagonaalis läbiv meri.
Galaktiline Föderatsioon on heatahtlikult jälginud, kuidas inimkond on varjutatud arvama, et oleme Universumi ainsad mõtlevad olendid. Igaks juhuks on pühakirjast „ära kaotatud“ 14 peatükki, kus teiste tsivilisatsioonide ja maaväliste naabrite lood kirjas ning allesjäänud peatükke on moonutatud, et me taeva pärast Püha Graali üles ei leiaks. HAVE NO FEAR või lihtsalt FEAR – vahet pole?

Toora, Koraan ja Vana Testament on üks ja seesama – ja ikkagi luhtuvad kolmandat millenniumi järjest püüdlused ühtset usku luua: kõigi usundite pühakoja loomise katsed Haifas ja tänases araablaste Egiptuses kopti kirikutena on viinud… mitte kuhugi.
Jumal kui Algallikas on igas teoses, teos ja tegemises – iga olendi viimses kui hingetõmbes. Taevariigi seaduste järgi elavad need, kes mäletavad Atlantise ja Lemuuria aegu. John Lennoniga läks paradiislike püüdluste kiuste samamoodi kui Jeshuaga – maha lasti e löödi risti 20. sajandi moodi. Hipide teater tõi 1970ndate alguses lavale Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i „Jeesus Kristus superstaari“, millest algas briti tandemi ülestõusmine.
5D ülestõusmisse uskudes, lootes ja armastades küsime päevast päeva uudiseid nähes-kuuldes – sellest ei pääse ka hoolikalt hoidudes: „Miks Jumal lubab?“
Iga päev tapetakse tuhandeid lapsi, kuna planeedi küllusest 90% on 10% valduses, surrakse 21. sajandil nälga… Ja püütakse rahulikuks jäädes võimalikult valutult oma elukaar läbida: ristimine – leer – laulatus – matused…
Igaühel on vaba valik lugeda kõikjalt välja kas hirmutamist või julgustust. Ka moonutatud ja varjutatud pühakirjas on – nagu Giza, Pariisi ja Vatikani all – peidus tegelik Tõde. Nii, nagu pühakiri on üks, on ka kristluse ühendus meie oma usuga orgaaniline – eriti vikerkaaretaguse preestri Eenok Haameri teenena on Jeesuse-keskne stooritelling ühinenud meie maausu ning loomuliku loodusliku aastaringiga.
Jeesuse energias käsikäes Buddha, Krishna, Muhamedi ja teiste Valgustega on helge kogeda peainglite kaitset, inglite-haldjate-härjapõlvlaste ligiolekut, hiidude kaitset ja üksolemist. Jumal on alati kodus – ja… peeglis. Tänan ja õnnistan!

3) Refereeri, mis on usundiõpetus – oled selle õppeaine koolidessetoomise poolt?
Usundiõpetus on üldhariduslik õppeaine, mis tutvustab erinevaid usundeid, hoiakuid ja maailmavaateid. Usundiõpetuse eesmärk on tutvustada noortele eri kultuure ja nende eripärasid ning aidata orienteeruda mitmekesises maailmas.
Usundiõpetuse näol ei ole tegemist ühe usundi õpetamisega, vaid ainega, mille sisuks on erinevad maailmausundid, kultuuri ja religiooni seos ning eetika.
Usundiõpetuse juures eristatakse kahte mudelit: konfessionaalset ja mittekonfessionaalset. Esimene neist keskendub ühe maailmausundi tõekspidamiste selgitamisele ja edasiandmisele, lähtudes konkreetsest kirikust või usulisest ühendusest. Teine seevastu ei eelista mõnda konkreetset usundit, vaid esitab kõiki võrdväärsetena. Riikide hulka, kus mittekonfessionaalne usundiõpetus 1920-ndatel aastatel välja töötati ja viljeleti, kuulus ka Eesti.
Usundiõpetusega seotud aruteludes vaieldakse selle üle, mis puudutab õppekava koostamist, ainekava kontseptuaalset sisu, pädevate õpetajate ettevalmistamist, õppeaine kohustuslikkust ning õppemeetodite valikut. Diskussioonis usundiõpetuse üle kerkib esile mitmeid küsimusi: kas riiklikes koolides peaks usundiõpetus olema kohustuslik; kuidas ja kes usundiõpetust peaks esitama; milliseid usundeid ja millises ulatuses tuleks tutvustada jmt.
https://eetika.ee/et/sisu/usundiopetus
4) vali maailma usunditest üks – kõnetavaim – kirjelda seda nii faktide kui filosoofia tasandil
Maailma usundid
1. Kristlus 2,1 miljardit
Katoliiklus 1,1 miljardit
Õigeusk 240 miljonit
Protestantism 350 miljonit
Muud kristluse voolud 350 miljonit
2. Islam 1,4 miljardit
Sunniidid 940 miljonit
Šiiidid 120 miljonit
3. Ilmalikud, ateistlikud või agnostilised hoiakud 1,1 miljardit
4. Hinduism 900 miljonit
5. Taoism, konfutsianism ja muud hiina usundid 394 miljonit
6. Budism 376 miljonit
Mahajaana 185 miljonit
Theravaada 124 miljonit
7. Traditsioonilised hõimu-usundid (sealhulgas šamanism jmt) 300 miljonit
8. Traditsioonilised ja diasporaadilised Aafrika usundid 100 miljonit
9. Sikhism 23 miljonit
10. Juche 19 miljonit
11. Spiritism 15 miljonit
12. Judaism 14 miljonit
13. Bahai 7 miljonit
14. Džainism 4,2 miljonit
15. Šintoism 4 miljonit
16. Cao Dai 4 miljonit
17. Zoroastrism 2,6 miljonit
18. Tenrikyo 2 miljonit
19. Uuspaganlus 1 miljonit
20. Unitaarne universalism 800 000
21. Rastafarianism 600 000
22. Saientoloogia 500 000

5) kuskohas sellel panoraampildil asud sina – sõnasta paganluse olemus!
Usuelu panoraam Eestis
Ajalooliselt protestantlik[1][2] Eesti on maailma üks vähem religioosseid riike, kus usku peab oluliseks alla 20% elanikest.[3] Usklike enamuse moodustavad õigeusklikud ja luterlased.[4] 2011. aasta andmete kohaselt uskus enam kui 50% eestlasi teatava vaimu või vaimse olendi olemasolusse.[5]
Eesti siseministeeriumi usuasjade osakonna nõuniku Ringo Ringvee sõnul pole Eestis religioon poliitilises või ideoloogilises mõttes kunagi väga tähtsat rolli mänginud ning tugevamate sidemete tekkimise tendentsi riigi ja luteri kiriku vahel 1930. aastate lõpus lõpetas Nõukogude okupatsioon 1940. aastal. Ta lisab, et Nõukogude perioodil katkestati side religiooniga enamikus perekondades.[6] Pärast nõukogude aega on institutsionaalsete religioonide nõrgem haare andnud Eestis enam ruumi individuaalse religioossuse ilmingutele, mis toetuvad suures osas New Age’i ehk uue vaimsuse ideestikule.[7]
Rahvaloenduste andmed
Usund/uskkond
2000. aasta loendus[8]
2011. aasta loendus
2021. aasta loendus[9]

Arv
%
Arv
%
Arv
%
Õigeusklikud
143 554
12,80
176 773
16,15
181 770
16,32
Luterlased
152 237
13,57
108 513
9,91
86 030
7,72
Roomakatoliiklased
5 745
0,51
4 501
0,41
8 690
0,78
Baptistid
6 009
0,54
4 507
0,41
5 190
0,47
Vabakoguduste liikmed
223
0,02
2 189
0,20
6 070
0,54
Muslimid
1 387
0,12
1 508
0,14
5 800
0,52
Maausulised
1 058
0,09
1 925
0,18
3 860
0,35
Taarausulised

1 047
0,10
1 770
0,16
Jehoova tunnistajad
3 823
0,34
3 938
0,36
3 720
0,33
Nelipühilased
2 648
0,24
1 855
0,17
2 310
0,21
Vanausulised
2 515
0,22
2 605
0,24
2 290
0,21
Budistid
622
0,06
1 145
0,10
1 880
0,17
Metodistid
1 455
0,13
1 098
0,10
1 390
0,12
Adventistid
1 561
0,14
1 194
0,11
950
0,09
Muud usundid
4 995
0,45
8 074
0,74
9 630
0,86
Ei tunnista ühtegi usku
450 458
40,16
592 588
54,14
650 900
58,43
Teadmata
343 292
30,61
181 104
16,55
141 780
12,72
Kokku1
1 121 582
100,00
1 094 564
100,00
1 114 030
100,00
https://et.wikipedia.org/wiki/Religioon_Eestis
6) korrasta religioossest fašistlikuks pöörava USA teemaline tekst – millest daam kõneleb?
Toomas Uibo: Mary E Miller (vabariiklane) on 7 lapse ema, congresswoman, farmer ja tal on bachelor degree ärivaldkonnas ning ta on kogu oma perega Oaklandi kristliku kiriku koguduse liige.
Malbe olekuga Mary tsiteeris 2021 a. Hitlerit: kelle käes on noorus, selle käes on tulevik.
Järgneval aastal tervitas ta abordikeelu jõustamist sõnadega: See on ajalooline võit valgele elule (white life)! Pärast selgus, et ta olevat tahtnud öelda “elu õigusele” (right for life). Maryl on neid viperusi ikka mitmeid, aga iga kord saab ta siis lahti seletada neid asju.
Aga täna avalikustas ta omapoolse ning väga detailse seisukoha kliimamuutuse osas. Nimelt ütles Mary, et jutt kliimamuutusest on täielik jamps ja tõi debatti uue vaatenurga: tegelikult juhib ju jumal kliimat ja ka päikest ja päike juhib omakorda peamiselt meie ilma. See on tähelepanuväärne ja murranguline muutus maailma supervõimu tõekspidamistes. On oodata, et see teadmine viiakse ka massidesse.
Kuna vabariiklased on lubanud taastada koolides ka piibliõppe, siis saab raamatute raamatust üles soojendada ka teiste valdkondade tarkusi. Nt tohib oma orja peksta üksnes nii palju, et too ära ei sureks. Kui selle vastu eksid, siis satud jumala vihkamise alla!

7) võta tavakeeles kokku, mida preester Liiva Uuest Testamendist tsiteerib
Georg Liiva
… Matteuse evangeelium 27: … 12 – Ent ülempreestrite ja vanemate (vale)kaebuste peale tema (Jeesuse) kohta ei vastanud Jeesus midagi
((sest Jeesus oli kolme aasta jooksul enne seda päeva kõigile silmakirjalikele Jumala Sõna teatavaks teinud – mis nüüdseks tähendab et: enne eesolevat ‘Ülestõusmispüha’ Jeesus kontrollib vaikides silmakirjalike meelsust kaaskodanike vastu)). …
… Hesekiel 20: … 38 – Ma (Issand) eraldan teie seast vastupanijad ja minu vastu ülesastujad: ma toon nad välja maalt, kus nad asuvad, aga Iisraeli maale (s.t. Issanda õnnistusse) nad ei tule; ja te saate tunda, et mina olen Issand. …
… Hesekiel 34: … Seepärast, karjased, kuulge Issanda sõna:
8 – Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tõesti, kuna mu lambaid riisutakse
ja kuna mu lambad on roaks kõigile metsloomadele (mis on tähendamissõnas), sellepärast et ei ole (õiget) karjast,
ja kuna mu (Issanda) karjased ei hooli mu lammastest, vaid karjatavad iseendid, mitte minu lambaid,
9 – kuulge seepärast, karjased, Issanda sõna:
10 – Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ((s.t. kogenematuid inimesi, keda oldi petetud))
ning teen lõpu nende lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada iseendid ((s.t.: nad nuumasid ennast ebaõigluse kaudu)). Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile roaks.
11 – Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest.
12 – Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval.
13 – Ma viin nad välja (ebaõiglaste) rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma (õnnistatud) maale;
ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel (s.t. õnnistuses), veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus.
14 – Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel.
15 – Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal.
16 – Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra;
aga lihava ja tugeva (vastupanija) ma hävitan
((nii nagu on hävitatud kogu ajaloo vältel)).
Ma karjatan neid, nagu on õige. …

8) millest räägivad preestri teose kaks nopet?

Tiit Luht
Piibli 100 Teksti: Ühisosa usundite ja elu vahel
57. „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.” (Gl 5:22-23)
See tekst meenutab meile elus olulisi väärtusi – selliseid, mis loovad rahu nii meis endis kui ka meie ümber. Kui need omadused saavad osaks meie igapäevaelust, on elu kergem ja kaasinimestega suhted soojemad.
Ühisosa usunditega:
Budismis õpetatakse “kaheksat väärikat rada,” mis sisaldab ka õiget mõtlemist, kõnet ja tegusid – kõik need rõhutavad rahu, lahkust ja tasadust.
Hinduismis on ahimsa (vägivallatus) ja satya (tõde) põhiväärtused, mis sarnanevad headuse ja ustavusega.
Taoismis on olulised tasakaal ja lihtsus – tasadus ja enesevalitsus on kooskõlas Tao vooluga.
Eluline näide: Mõtle, kuidas liikluses rahulikult ja tasaduses tegutsedes jõuab sihtkohta palju mõnusamalt kui vihaselt signaalitades ja närviliselt kiirustades. Sama kehtib ka elus – rahulik meel ja lahkus toovad rohkem rõõmu ja rahu.
Huumoriga: „Kui Vaimu viljad oleksid toidud, oleksid need maailma kõige tervislikumad – null kalorit ja ainult kasulikku sisu!”
Tarkusetera: Need omadused on nagu sisemine aed – mida rohkem hoolitsed nende eest, seda kaunimalt need õitsevad.

Piibli 100 Teksti: Ühisosa usundite ja elu vahel
68.
“Siis ta päästis meid —
mitte õiguse tegude tõttu,
mida meie nagu oleksime teinud,
vaid oma halastust mööda.”
— Tt 3:5
Halastuse ja päästmise ime
Inimlik eksimine ja puudused on osa meie olemusest. Kuid see salm meenutab, et pääste ja arm on Jumala kingitus, mitte meie enda saavutuste tulemus. See tõstab esile halastuse suuruse ja armastuse sügavuse, mida inimene võib kogeda vaatamata oma puudustele.
Teistes usundites leiduv sarnane mõte:
Buddhismis rõhutatakse kaastunde tähtsust. Buddha õpetab, et tõeline kaastunne teiste vastu aitab meil ületada oma ego ja viib kõrgema mõistmiseni.
Hinduismis leitakse, et jumalik armastus ja halastus võivad puhastada hinge ning vabastada selle kannatustest, viies vabanemiseni.
Islamis peetakse Allahi halastust ja andestust suureks õnnistuseks, mis on kättesaadav kõigile, kes siiralt pöörduvad Tema poole.
Igapäevaelu peegeldus:
Kas oled kunagi kogenud hetki, mil keegi on sind toetanud, hoolimata sellest, et sa ise tundsid end ebatäiuslikuna? Sellised hetked tuletavad meelde, kui oluline on mitte ainult saada halastust, vaid seda ka jagada.
Kui tunneme, et oleme ebaõnnestunud, võime leida rahu, kui anname endale ja teistele armu. Halastuses peitub jõud, mis võib parandada katkise ja valgustada teekonda edasi.
Mõttetera: “Halastus ei mõõda väärtust; see kingib rahu.”
Leia tänases päevas võimalus olla halastuse kandja – kas siis kellegi teise jaoks või iseenda suhtes.

9) kirjelda oma suhtumist 10 käsusse ja nende järgimisse tänapäeval – sõnasta „sina pead kartma“, „sina ei pea mitte“ stiil jaatuseks, hirmuta usaldavaks alistumiseks

Kümme käsku
Kümme käsku (tuntud ka kui Moosese seadused või dekaloog, kr δεκάλογος) on kogum Vana Testamendi moraali- ja kultuspõhimõtteid, mida peavad oma alustalaks nii judaism kui enamik kristluse vorme, ehkki nende tõlgendamise ja järjestamise osas traditsioonid erinevad.
Heebreakeelses Piiblis on kümme käsku esitatud kahel korral, 2Ms 20:1–17 ja 5Ms 5:4–21. Teise Moosese raamatu järgi kirjutas Jumal need kahele kivitahvlile, mille ta andis Moosesele Siinai mäel. Tänapäeva teadlased on neis leidnud arvatavaid hetiidi ja Mesopotaamia seaduste ja lepingute mõjutusi, ent ei ole üksmeelel nende tekkeajas.
Kümme käsku
2Ms 20:1-17[1]
5Ms 5:4-21[2]
1 Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes:
4–5 Palgest palgesse rääkis Issand teiega mäel tule keskelt. … Ta ütles:
2 “Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.
6 “Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast.
3 Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!
7 Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!
4 Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!
8 Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!
5 Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,
9 Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,
6 aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!
10 aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad.
7 Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!
11 Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!
8 Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!
12 Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud!
9 Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi,
13 Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi,
10 aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!
14 aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev! Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ei su sulane ega teenija, ei su härg ega eesel või mõni muu su loomadest, ka mitte võõras, kes on su väravais, et su sulane ja teenija saaksid hingata nagu sina.
11 Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.
15 Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva.
12 Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!
16 Sa pead austama oma isa ja ema, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud, et su päevi pikendataks ja et su käsi hästi käiks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!
13 Sa ei tohi tappa!
17 Sa ei tohi tappa!
14 Sa ei tohi abielu rikkuda!
18 Sa ei tohi abielu rikkuda!
15 Sa ei tohi varastada!
19 Sa ei tohi varastada!
16 Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!
20 Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!
17 Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”
21 Sa ei tohi himustada oma ligimese naist! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda, tema põldu, sulast ja teenijat, härga ja eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”

Väike Katekismus: 10 käsku
[muuda | muuda lähteteksti]
KÜMME KÄSKU
nagu neid pereisa oma perele lihtsal viisil peab esitama.
Esimene käsk
Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja Tema peale lootma.
Teine käsk
Sina ei pea mitte Issanda, oma Jumala nime ilmaasjata suhu võtma, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab.
Mis see on? Vastus:
Meie peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me Tema nimel ei nea, ei vannu, ei nõiu, ei valeta ega peta, vaid et me Teda kõiges hädas appi hüüame, palume, kiidame ja täname.
Kolmas käsk
Sina pead pühapäeva pühitsema.
Mis see on? Vastus:
Meie peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me jutlust ja Jumala sõna ei põlga, vaid et me seda  pühaks peame ning heal meelel kuulame ja õpime.
Neljas käsk
Sina pead oma isa ja ema austama, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama, nii et me oma vanemaid ja juhtkonda ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame, teenime, nende sõna kuulame ning neid armastame ja kalliks peame.
Viies käsk
Sina ei tohi tappa.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese ihule ega hingele ei tee ühtki kahju ega kurja, vaid et me teda aitame ja temale head teeme kõigis ihuhädades.
Kuues käsk
Sina ei tohi rikkuda abielu.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat.
Seitsmes käsk
Sina ei tohi varastada.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese raha või vara ei võta ega võltsitud kauba või petmisega enda kätte ei kisu, vaid et me aitame kasvatada ja hoida tema vara ja peatoidust.
Kaheksas käsk
Sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese peale valet ei tunnista, teda ei reeda, keelt ei peksa ega tema kohta laimujutte ei levita, vaid et me tema eest kostame, temast head räägime ja kõik asjad hea poole pöörame.
Üheksas käsk
Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimeselt ei püüa saada tema pärandust või koda kavaluse või seaduse väänamisega, vaid et me teda aitame seda enesele pidada.
Kümnes käsk
Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis talle kuulub.
Mis see on? Vastus:
Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese abikaasat, peret ega kariloomi ära ei meelita, ahvatle ega vägisi ei võta, vaid et me neid manitseme paigale jääma ja usinalt oma kohust täitma.
Mida ütleb nüüd Jumal kõigi nende käskude kohta? Vastus:
Ta ütleb nii: Mina, Issand, sinu Jumal, olen vali Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga neile, kes mind armastavad ja minu käske täidavad, osutan ma heldust tuhandest põlvest saadik.
Mis see on? Vastus:
Jumal ähvardab nuhelda kõiki neid, kes astuvad üle neist käskudest. Seepärast peame kartma Tema viha ega tohi teha nende käskude vastu, aga Tema tõotab armu ja kõike head kõigile, kes neid käske täidavad. Seetõttu peamegi Jumalat armastama, Tema peale lootma ja heal meelel Tema käskude järgi elama.

10) kus ja millal Jeesuse kingitud palvet loetakse – kas ja mispuhul sina palvetad, mismoodi?

Meie Isa Palve
Meie Isa, kes sa oled taevas!
Pühitsetud olgu sinu nimi!
Sinu riik tulgu,
sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast!
Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Unt ja Une-Mati
Eesti Matide kohta kehtib ladinakeelne väljend „nomen est omen“ – reeglina sellenimelisi ei tühistata ega süüdistata selle eest, et nad andsid oma ajastul endast parima. Värskenduseks neile, kes on tüdinenud küsimast, kuhu Kati karu sai, kalambuuritsegem: võti on Mati all. Naljatades öeldakse kõige tõsisemaid asju – narrilegi selge – ning just täpselt võtmeisikud meie Matid ongi.
Tele-Talviku kohta sobib väljend „korüfee“ ja täna Eesti Teaduste Akadeemiat juhtiv Saarma on oma meeskonnaga vähemasti Põhjalas peaaju lagundavate haiguste – parkinson ja multipleks – tüvirakkudega tervendamise pioneer ja superstaar.
Eliste juhtis „Reklaamiklubi“ ajal, mil igasuguse defitsiidi krooniks KTV kõrval ainult üks ETV oligi – kõigest oli puudus, väärt kraam liikus leti all, tänavatel looklesid vorsti ja raamatute (!) järjekorrad ning põhiline ärimudel oli tutvuse kaudu, erilubadega või talongi alusel pruutkleidist Moskvitšini.
Kaal ja loomaaed on meie teadvusse kinnistunud sünonüümidena – Tallinna zoopargil on küll uus juht, ent kui midagi kaalukat on vaja öelda kas õnnelike õrrekanade või tiigrikutsude asjus, kutsutakse ikkagi Tema Ise tõde sõnastama.
Siinkirjutaja elus oli üks märgiline päev – kultuurkapitalile oli vaja Meistrite soovitusi ning Mati Unt kirjutas soovituse draamateatri fuajees, Harju tänava kirjanike maja ühes tiivas tegi noorele kirjanikule seda au Jaan Kross vaatega kohale, kus nüüd tema monument seisab ning Aleksander Suuman kirjutas oma adjustaadi sedasi: „Kati Murutar on Harri Vasara plaadistamata laul – kaigub vabalt ringi.“ Sel päeval nägin kõiki kolme viimast korda – hea, et ei teadnud – kas kulka toetuse sain ja millise raamatu jaoks, ei mäleta…
Küll aga hoolitses just äsja kultuurisaade „Kirjandusministeerium“, et Voorel sündinud ja Tartu 8. keskkooli – kirjanduskallakuga mõistagi lõpetanud Mati Unt oma nurruva heatahtliku salavaluliku huumorisoonega ei ununeks. President Alar Karise raamatuklubis arutasid ja harutasid Unti kui linnainimest ja kassiväelast kirjandusminister Juur, President ja Andrus Kivirähk, kelle vaimne isa „Argimütoloogia“ autor on. Wikipedias muide on näpukas – „agrimütoloogia“.
Nii hüvasti kui ka tere, kollane kass, oma pehme ujedusega on Imedemaa Alice’i irvikkiisust valgusaastate kaugusel ning kinnitavad külgetõmbeseaduse kehtimist: leebelt heatahtlikku härrasmeest ei nimetatud nt iialgi sariabiellujaks ega pandud pahaks tema ENSV teenelise tiitlit.
Abikaasa Ela Tomson pühendas oma elu koos järgmise paarilise režissöör Mati (!) Põldrega Pärnule, kus teenib orkestrit ja kaitsejõudusid ka Mati Põdra ning esimese alternatiivkirjastuse Perona rajas Mati Vaga.
Tartu vaim Matti Milius tegi samas ajalugu ülikooli raamatukogu ees purskkaevus kümmeldes ja luuletades, et keelatud kirjanduse ümbertrükkimiseks mehhaanilisel kirjutusmasinal jõudu koguda. Alati käppadele maandunud Undist jutustab wikitark: „Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust. 1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.“
Öös müttajaid tuvastanud ja tunnetanud Mati maandus pehmelt käppadele – selsamal Moskva-Tallinn olümpiaaastal venestamise vastu astunud ENSV teeneline kirjanik saatis Lydia Koidula ja Aino Kallase etenduses „Vaimude tund Jannseni tänaval“ omavahel asju arutama ning ise abiellus seni Mare Puusepa, Kersti Kreismanni ja Liiga.
Väärikat mehenime kandev Lii Unt läks lesena Indias ülikooli, elab ja särab Varanasis ning samal ajal, kui tema kommentaarid FB-sõprade postitustele on teravad-terased-teistmoodi, on tema enese profiil hindukeelne.
Teatmeteosed peavad tarvilikuks teatada, et poeg Indrek oli abielus Pille Mineviga, samas lavastatakse ja võetakse jutuks pigem tema kui kahekordse Friedebert Tuglase novellipreemia ning Juhan Smuuli preemia laureaadi tähtteoseid „Surma hinda küsi surnutelt“ ja „Sügisball“.
Kaks korda teatriliidu, kulka kahe aastapreemia, Priit Põldroosi ja Aleksander Kurtna nimelise preemia laureaat, Poola ordeni ja 2000. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga pärjatu ühendas teatrites nii ootuspärased kui ka üllatuslikud kolleegid.
Tartu Sadamateater ja Kivirähk, Vanalinnastuudio ja Golding, Rakvere ning Pinter ja Suuman,
Von Krahl ning Luts ja Shakespeare, Pärnu ning Strindberg ja Rubinsteini ooper „Deemon“,Soome Rahvusteater ning Saluri ja Mrožek, Eesti Draamateater ning Vaclav Havel, Ibsen, Beckett ja Rannet, Noorsooteater ning Tolstoi, Lermontov, Dostojevski, Garcia Lorca, Goethe, Märta Tikkanen, Tuglas ja Tammsaare, Vanemuises Schiller, Anouilh, Bulgakov ja Tšehhov.
Mati Unt ise kirjutas näidendid „Graal“, „Charley tädi“ ja „10 neegrit“. Tema filmid „Sügisball“, „100 aasta pärast mais“ ja „Võlg“ tükkis surnutelt surma hinna küsimisega on klassika kullafondis.
Romaanist „Räägivad“ tegi Eesti Üliõpilaste Seltsi sõpruskond Hagi Sheini juhendamisel kuuldemängu, ehkki tulevase taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese valitsuskabineti mõni minister eelistanuks „Doonori meelespead“, teine öös olevaid asju, müttajaid või kollast kassi.
Kuna kassil on üheksa elu, jõudis vabade kunstide professor tõlkida vabahärra von Münchhauseni lood ning Carl Gustav Jungi (šveitsi psühhiaater, psühhoterapeut ja analüütilise koolkonna psühholoog) „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“
Unenägude tooja Une-Mati oli üsna üheaegselt peategelaseks Heiki Vilepi ja Dagmar Normeti töölaual, sest asjad on õhus selleks, et neid müstilises sünkroonis sealt alla noppida.
Mõningane müstika on ka ühel kalendriaastal sündivad kokkusattumused – ka siis, kui meie kalender, koolitarkus ja kogu maatriksi kompott on vale ning ainult etiooplased taipavadki õige ajaarvamise järgi elada. Meie varjutatud hämaepohhi aastal nr 1967 lõpetas Tartus Unt ülikooli, Gabriel Garcia Marquez kirjutas ladina maagilise realismi kroonijuveeli „Sada aastat üksildust“. Kolumbia meister kirjeldas tänapäeval ülisageli jutuks olevat hinge pimedat ööd, mis järgneb ärkamisele ning eelneb ülestõusmisele – seda teab kõige paremini mitmete sajandite magamisi ja teadvele tulemisi jälginud Une-Mati. Ning selsamal aastal sündis brežnevlikku paradiisi Kati Vasar, et koos Vigri ja Mišaga 1980ndaks hruštšovi-lubatud kommunistlikule õnnemaale sõuda. Sõidame!

Läbipõlemine

Läbipõlemine

Meie millenniumi võib nimetada sündroomide epohhiks, sest vaimsete häirete klaster koosneb tervest sündroomide sarjast. Oleme kõnelnud keele ja kirjandusega külgnevalt praegusest piinatud geeniuste nihete valikust – kirjanike diagnoosid, nartsissism, ATH, autism, bipolaarsus, POTS, depressioon, ärevus ja sajasoolisus… Suur osa neist siltidest kaasneb veel ühe kompleksse sündroomi, läbipõlemisega – nad nii põhjustavad kui võimendavad üksteist või ilmnevad tagajärgedena.
Külgetõmbeseadusele vastavalt ilmuvad mingist teemast huvituva inimese ette järjest sellega seonduvad kirjatööd ja pakkumised: täna tunduvad tänu fookusele olevat ümberringi kõik läbipõlenud – mispeale kogu eeter ägab: „Ainiidöbreik!“
Äripäeva e-pood pakub teost „Läbipõlemine“, dr Google soovitab lisaks Jennifer Mossi raamatut „Läbipõlemisepideemia“. Igas issanda keeles jagatakse nii lühikest kui ka traktaadipikkust teavet, et loomingulise läbipõlemise tingib iseenese pidev piitsutamine. Ma pean, sellest tulenv unevõlg, keemiseni väsinud aju, ärevus-deprekas-POTS ning igakülgne füüsiline reaktsioon – kõrge vererõhk, südame jukerdamine, kehakaalu tõus või langus, kasvajad…
www.reddit.com/productivity
Kliinikumi kodulehekülg ja interneti entsüklopeedia selgitavad: „Stress on edu hind ning läbipõlemine algab headest kavatsustest.
Läbipõlemissündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund, mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele.
Kurnatus tähendab ennekõike psühholoogilist ning emotsionaalset väsimust, mis viib võõrandumiseni, arvatakse, et ei sobita oma ametisse, kaob töörõõm.
Tekib emotsionaalse tühjuse tunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet.
Läbipõlemisele on omane vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine, inimesed tunnevad end “tühjaks väänatutena”. Inimene muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb.
Läbipõlemist iseloomustab depressiivne meeleolu. Inimese emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul.
Läbipõlemist ei tohiks samastada depressiooni või stressiga, kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbipõlemise põhjusi tuleks otsida eelkõige töökeskkonnast – see on enamasti pikaajalise tööstressi tulemus, mis kujuneb ebaõnnestunud katsetest tulla toime erinevate negatiivsete stressoritega. Läbipõlemine erineb depressioonist lokaalsuse poolest: kui depressioon on generaliseerunud seisund, siis läbipõlemine on töökeskne.“
https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4bip%C3%B5lemiss%C3%BCndroom
Solopreneurs – vahva nimetus üksinda oma koorma kandjate kohta puudutab nii kunstnikke ja kodukontoris töötavaid IT-inimesi kui koduperenaisi. Www.forbes.com ja www.mediabistro.com kirjeldavad üksmeelselt, kui hull on rassimine ilma tagasiside ja tunnustuseta. See on arvutis või võõrsil kangelastegusid sooritavatel sangaritel ja ööpäevaringselt rakkes pereemadel ühine jama: saavutusi ei nähta ega kiideta.
Lihtsam ei ole samas ka meeskondlik mentaalne peessekukkumine, mida kogevad ärimehed ja poliitikud – kes on sageli nii üht kui teist ning satuvad eetilisse kahvlisse. Eestis on sellise skisofreenilise topeltmoraali ja sellest tulenevate kahestunud vassimiste ilmsikstuleku kõrgaeg.
Maskid ja võltsfassaad varisevad „rahvajuhtide“ mineviku eest ning selgub, et meie tilluminaadid on kogu aeg olnud rahva vastu. Neid endid põletab läbi paratamatu valede meelespidamine, kambast kellegi murdumine ja tõe ärarääkimine – aga ka inimlik versus poliitiku eetika-vastutus.
Paradoksaalsel kombel kogevad politseinikud ja kurjategijad ühesugust läbipõlemise tuleriita. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ kirjeldab, mil moel mõrtskas iseennast omaenese kõrvade vahel läbi küpsetab ja perfektseimagi roima järel lõpuks ikkagi vahele jääb.
„Kättemaksukontor“ jt meiemaised seriaalid on uurijatele ja mentidele-võmmidele selles mõttes halastanud, et erinevalt tegelikkusest meie omad rajult jooma ei kuku ning nende abielud ei lagune – stsenarist Mihkel Ulmani armust on nemad vallalised puha.
Kirjanike läbipõlemissündroomi kirjeldavad allikad samuti tinaninade taimelavana, mida väetab enesest pideva produktsiooni väljapeksmine, kuni arvutiekraan või tühi paberileht muutub koletiseks, mis oma täitmatu nõudlikkusega aina tahab midagi. Soovitatakse joogat ja meditatsiooni ning blokki trotsides kikivarvul ja inglitiivul ettevaatlikult siiski kirjutada.
Õpetajate burnout on vastupidise sisepõlemismootoriga: helde jagaja üha annab ja sisendab, aga uue hea ilma teismelisi telefonist välja siia ja praegu jagatut omandama ei saa ega saagi saama. Loomulikult tabab madalapalgalist misjonäri enesehaletsus ja -süüdistus: „Läbipõlemissündroom on kaval varas, mis röövib hiilival viisil meist parimad ja helgeimad. Muudab positiivsed omadused nagu entusiasmi, kire ja lõppematuna tunduva energia tumedaks pilveks, millest kallab alla küünilisust, põhjatut väsimust ja lootusetust. Ja sellel ei paista tulevat lõppu. Ülesanded muudkui kuhjuvad ja alati on tehtud liiga vähe.“

Läbipõlemissündroom – mis see on ja kuidas seda ära tunda

Läbipõlemine, ärevushäire ja depressioon ei ole moenähtused, vaid korduvalt ka Piiblis kirjeldatud inimloomuse tagasilöögid. Nii Taavet kui Elia olid ikkagi inimesed, ka Aabram ja Mooses kippusid mõnel ebainimlikult rängal hetkel alla andma. Tänu sellele, et ei andnud, oleme meie täna siin.
Oma ärevuse ja migreenide käes kärsahaisu tundes ära loobu sinagi: mine õue, hinga ja vaiki ning jaksad jälle – korduvalt kontrollitud. Ühtlasi saad netiavarustest kümnete ja tuhandete kaupa kogenute ja kõrgesti haritute näpunäiteid fööniksina tuhast tõusmiseks.
https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120359642/ulesanded-muudkui-kuhjuvad-ja-alati-on-tehtud-liiga-vahe-labipolenud-toorabajate-kogemuslood

2) korrasta tekst 3) anna kirjanik-kooliõpetaja Jürgenile nõu, kuidas ellu jääda 🙂

Jürgen Rooste läbipõlemisest

Ma pole vist kunagi elus veel nii väsinud olnud. Ma vaatan töökuhilale, mis ees seisab. Ma vaatan asjadele, mis kodus on vaja ära teha. Ma vaatan armsatele inimestele, kellele pean suutma rohkem tähelepanu ja tuge anda. Ma vaatan pättustele-jamale, mis kassid kokku keeravad. Ja ma pole päris kindel, kuidas ma kõik selle ära teen või mis järjekorras. Ma siinkohal üldse veel ei maininud oma tervist või füüsilist/vaimset vormi, millega peab tõsiselt tööd tegema. Aga noh, kõik algab sellest, et kassidele uus vesi panna ja toit… Aga ikkagi, siis on nagu hingenööriv paanika, et kõik see muu, mida on nii palju ja mis on nii suur ja kättesaamatu, et kuidas ma üldse selleni jõuan ja tehtud saan? Sammhaaval, ma tean, aga need sammud tunduvad ka tinased-rasked, aeglased. Ja siht või eesmärk on kuskil niiii kaugel, et kas üldse sinna saabki välja jõuda? Samas mul pole ju otse häda võrreldes inimeste ja maailmaga üldiselt, ma saan nagu hakkama ju, teen kuradipalju tööd vahepääl ja katsun kuidagi iseendaga ka tegelda ja… joon palju-palju vähem kui kunagi varem … ma pole üldse kuskil põhjas justnagu, aga ikka on siuke tunne, et õhku tuleb napilt sisse, et nina saab napilt pinnale. Ja iga asi on viimase vindini keritud. Äkki see on loomulik tunne, äkki see ongi kõigil, võinoh, väga paljudel nii, äkki teistmoodi praegu ei saagi elada. Sõda on siinsamas, sammukaugusel, võib meieni jõuda üsnapea. Teritasin oma tando-mõõka ükspäe (tulirelvi mul pole), ja mõtlesin, kas ma päriselt tahaks seda teise inimese vastu kasutada — kui see teine inimene ründab mu lapsi või lähedasi, siis muidugi! Aga muidu… Ühesõnaga. Ma pole päris kindel, aga ma tean-tunnen veel inimesi, kes on samamoodi väsinud. Kas me ühiskond, me kogukond on ka äkki väsinud? Kuidas sellest välja tulla, kas peaksime üksteist rohkem hoidma? Arvestama sellega, mis teised vajavad, ka need, kelle maailmavaadet me ei jaga… Kas kuidagi saab siit edasi? Hästi edasi? Poolhästi? Olge hoitud. Ma katsun nüüd palju-palju tööd ära teha, et tunda end äkki natuke rohkema ja paremana… Ja et hommikuõudusest lahti saada. Pai.

3) Refereeri psühhiaatri teksti – reasta 10 olulist punkti, mis sind isiklikult kõnetavad

Läbipõlemissündroom: mis see on ja kuidas seda ennetada?
Kui oled läbi põlenud, siis tõenäoliselt sellepärast, et oled liiga hea, mitte seetõttu, et oled halb. Neil, kellel on suurim oht läbi põleda, on alati kõrged nõudmised endale ja teistele ning nad hoolivad inimestest väga. Läbipõlemise ennetamiseks on kõige olulisem seada endale realistlikud piirid ja mitte neid ületada, soovitab Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest Sensus.
Inimene on mõtlev ja emotsionaalne olend. Nii on ka negatiivsed emotsioonid, irratsionaalne mõtisklemine ja düsfunktsionaalne käitumine aspektid, millega igaüks aeg-ajalt kokku puutub. Enamasti suudame need mõtted vaidlustada, halb tunne ei püsi seetõttu kaua ning ei mõjuta suurel määral meie igapäevast toimetulekut. 
Kliinilises praktikas kohtame sagedasima sekundaarse häirena depressiooni, mille korral korduv üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguseni, motivatsiooni, tahteaktiivsuse ja naudingu vähenemiseni enamikes olulistes eluvaldkondades (sh töö ja töövälised tegevused), mida omakorda kinnitab käitumuslik vältimine. 
Läbipõlemissündroom – mis see on? 
Kliinilises praktikas vähekasutatud, kuid tavakõnepruugis laialt levinud „läbipõlemine“ asetseb eelmainitute vahepeal. Läbipõlemine on stressisündroom, mida kogetakse seoses oma tööga. Kirjanduses on seda nimetatud ka tööga seotud depressiooniks. Sisuliselt pole see siiski õige. Depressiooni korral avalduvad sümptomid olukordadeüleselt, läbipõlemise korral siiski vaid tööga seonduvalt. Läbipõlemissündroom pole haigus ja sellise nimega häiret psüühika- ning käitumishäirete klassifikatsioonist ei leia. 
Sagedasimad läbipõlemise sümptomid on igapäevane tahtmatus minna tööle, mõtted läbikukkumisest, viha ja käegalöömine, isoleerumine ja eemalehoidmine, tööpäevaringne väsimus ja kurnatus, ükskõiksus ja huvipuudus oma töö suhtes, positiivsete emotsioonide puudumine klientide suhtes, pidev kella vaatamine, kliendikontaktide vältimine, küüniline ja süüdistav hoiak klientide suhtes, kolleegidega aruteludest loobumine, sagedased külmetushaigused ja peavalud, töölt puudumine, kehv uni, ülemäärane ravimite või alkoholi tarvitamine jne. 
Läbipõlemise definitsioon on hägune, kuid üldiselt peetakse selle tunnusteks füüsilist, psüühilist ja emotsionaalset kurnatust seoses oma tööga. Läbipõlemisest on enim ohustatud spetsialistid just sellistel erialadel, mis tegelevad teiste inimeste abistamisega (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad jt). Sellistes valdkondades tegutsevatel inimestel on sageli kõrged ideaalid ja suur soov teisi aidata.  Ebarealistlikud standardid pannakse aga reaalses elus kiiresti proovile, kuna töötatakse pidevalt inimeste probleemide ja rahuldamata vajadustega. Avastatakse, et abi, mida saame pakkuda, on alati limiteeritud ja sageli ebapiisav. See viib esimese läbipõlemissündroomi staadiumini: emotsionaalse kurnatuseni. Seejärel toimub järk-järguline emotsionaalse seotuse vähenemine oma klientidega ja taipamine, et liigne emotsionaalne hõivatus tekitab hoopis endale probleeme, mistõttu panustatakse abistamisse vähem. Nii tuntakse end klientide poolt ärakasutatuna. See toob kaasa  klientide ebaisikulise kohtlemise (teine läbipõlemise staadium). Kui emotsionaalne kurnatus ja negatiivsed hoiakud klientide suhtes on kujunenud, siis kasvab rahulolematus iseendaga. Spetsialistid võivad mõelda, et ei mõista oma kliente ega saavuta piisavalt nendega töötades. Nii süvenevad veendumused, et ei olda oma töö väärilised, ja enesehinnang langeb. Töösse panustatakse seejärel järjest vähem (läbipõlemise kolmas staadium), mis kinnitab eespool toodud uskumusi ja säilitab negatiivseid emotsioone. 
Mainitud sümptomid tekivad järk-järgult ja võivad väljenduda erineval määral. Sekkumata võib läbipõlemissündroom saada eelseisundiks mitmetele psüühika- ja käitumishäiretele. 
Läbipõlemine võib tekkida nii isiksuslikel kui ka töökorraldusest tingitud põhjustel.
Näiteks võib koondamise tõttu ühele inimesele jääda ülemäära suur tööülesannete hulk, millega ei olegi reaalselt võimalik nõutud ajaga toime tulla. Sellisel juhul on läbipõlemissündroom normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. 
Kes on ohustatud läbipõlemissündroomist? 
Kõrgeim risk läbi põleda on nn tööst sõltuvuses olevatel (ingl keeles workaholic) isikutel. Viimast esineb enam A-tüüpi ja obsessiivsete joontega isikutel.   
A-tüüpi isiksused tegutsevad ja räägivad kiiresti, žestikuleerivad rõhutatult, nad on kannatamatud ja kiirustavad pidevalt, soovivad ka teisi tagant kiirustada, lõpetavad teiste lauseid nende eest, teesklevad kuulamist, kuid ise mõtlevad muule, vahetavad sageli teemat selleks, et saaks endale huvitavast kõnelda, võtavad endale liiga palju ülesandeid liiga lühikeseks ajaks ja korraga, vihastavad, kui teised inimesed on neist aeglasemad või vähem motiveeritud. Sellised inimesed on väga võistluslikud, neil on raske lõdvestuda. Isegi kui nad seda teevad, siis tekib süütunne, mis ei lase meeldivaid tegevusi nautida.
Sellistel isikutel on raske tekitada ja säilitada tasakaalu oma töö- ja eraelu vahel. See omakorda toob kaasa rahulolematuse lähisuhetega või isegi lahkumineku. 
A-tüüpi isikud ei ole ise muutusest huvitatud, kuna usuvad, et käituvad õigesti ning just teised inimesed peaksid end muutma ehk siis tegema asju kiiremini ja enam. Põhjus taolise käitumise jätkamiseks on kindlasti ka selles, et meie ühiskond aktsepteerib seda ja tasustab kõrgelt. Selliselt käituvatel isikutel on kordi suurem tõenäosus paljude erinevate psüühika- ning käitumisprobleemide, sealhulgas läbipõlemise väljakujunemiseks. 
Ka inimesed, kes on perfektsionistlikud ning tähtsustavad liialt korda, reegleid ja plaane, on altimad kogema läbipõlemist. Obsessiivseid isikuid iseloomustab jäik ja paindumatu mõtlemine. Neil on kõrged standardid kõige suhtes, mida ette võetakse. Töö kontekstis on nad sageli väga rahulolematud, kui asjad ei ole nii, nagu nemad tahavad. Nad kulutavad palju aega selleks, et oma reegleid kehtestada. Nad proovivad kontrollida teiste käitumist, nõuavad endalt ja teistelt reeglite ning kindlate standardite järgimist. Nad ei salli vigu. Neil on raske ülesandeid teistele delegeerida, sest usuvad, et teised ei tee neid piisavalt hästi. Nad proovivad korda luua kõiges, ka neis asjus, mida ei peaks korrastama või järjestama. Kui asjad ei lähe nende soovide järgi, siis võib tekkida ärevus või viha. Sagedased on tülid kolleegidega, kes käituvad soovitust erinevalt. 
Kui ootused on ebarealistlikult kõrged (näiteks: asjad peavad kiiresti ja kohe juhtuma. Kõik peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Kõik peab minema minu tahtmise järgi.), siis on läbikukkumine ka kerge tulema, sest kõik asjad ei lähe enamasti nii, nagu sooviti. See tekitab negatiivseid emotsioone (pettumus, viha, süü, häbi, ärevus jne) ja toob kaasa probleemse käitumise (ületöötamine, vältimine, tülid jms). Selline „mõtte-tunde-käitumise“ nõiaring kipub ilma spetsiifilisi oskusi õppimata ning rakendamata säilima ja süvenema. 
Mida teha, kui oled läbi põlenud? 
Esmalt tuleks hinnata objektiivset tööolukorda ja leida, kas tööülesanded ja tähtajad on realistlikus vastavuses. Kui leitakse ebakõla, siis tuleb sellega kindlasti kiiresti tegeleda.
Teiseks tuleks üle vaadata isiklik läbipõlemise tekkerisk. Loomulikult pole siinkohal eesmärgiks muuta inimese isiksust, küll aga käitumist ning mõtlemise sisu ja protsessi, samuti negatiivsete emotsioonidega tegelemise ebakohaseid viise, mis probleemi säilitavad või süvendavad. Kognitiiv-käitumisteraapia tehnikatest on siin enim abi. Uute oskuste õppimise ja kasutamise eesmärgiks on muuta düsfunktsionaalset mõtteviisi (sealhulgas kõrgeid standardeid ja ebarealistlikke ootusi endale ning teistele), samuti muuta käitumist nii, et lühiajalise positiivse kasu (saab asjad kiiresti tehtud, ehk ka ülemuselt kiita) asemel ei saadaks pikemaajalist kahju (läbipõlemissündroom). 
Kõrgeid standardeid tuleb õppida ära tundma ning nende kõrvale püstitama käitumuslikes terminites realistlikke ja saavutatavaid ülesandeid. Õigesti planeeritud tegevusi tehes vaidlustatakse kõrgeid standardeid ja õpitakse ära, et nende poole pürgimine viib paratamatult läbikukkumiseni. 
Läbipõlemissündroomi all kannatajatel on igapäevased tegevused ilmselgelt saavutusega seotud tegevuste poole kaldu. Tööga seotud tegevusi on liiga palju, meeldivaid liiga vähe. Elus peab aga olema saavutuste ja meeldivate tegevuste vahel tasakaal. Meeldivaid tööväliseid tegevusi võiks olla erinevaid: kodus ja kodust väljas, üksi ja teistega koos, vaimseid ja füüsilisi. Kui meeldivaid tegevusi on vähe, siis positiivne emotsionaalsus langeb ja läbipõlemissündroomil (aga ka depressioonil) on kerge tulla. 
Kui ise hakkama ei saada ning tööga seotud emotsionaalne kurnatus, negatiivne mõtteviis ja probleemne käitumine püsivad, võiks alati individuaalselt pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule probleemide hindamiseks ja vajalike uute oskuste õppimiseks. Palju abi võib saada ka kliinilise psühholoogi supervisioonist töökohal selleks, et tööst, isikutest ja keskkonnast tulenevaid riske hinnata ning vahetult  sekkuda. Vajadusel võiks abi saamiseks pöörduda ka töökeskkonnaspetsialisti poole.
Autor: Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus, Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja – Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (oktoober 2015)
5) võta lühidalt kokku, kes ja miks olid Piibli-tegelased-läbipõlenud

Betsy St Amant Haddox:
Everyone gets tired and burned out. Our current culture makes this even easier to accomplish by giving us tools that essentially mean we never unplug. We’re never unreachable. Multiple devices stay at our fingertips, ensuring that work and marketing and promotion, and information are only ever a few clicks away. Unfortunately, that also means that effort, striving, and sensory overload are only a few clicks away.
How often have you sat down to read a book, play a game with your kids, or eat dinner and found yourself scrolling through your email, social media, or text messages…and you don’t even remember picking your phone up? Yikes. We’re on autopilot, falling deeper and deeper down the well, and by the time we look up, we can barely see daylight. Add to that overload the very real burdens of financial stress, trying to keep our kids in a good school, or safe tires on the car, or plenty of food in the pantry, and well…
It’s easy to get burned out. 
But I believe Christians compound this problem for themselves. So often, when believers reach that stage of over-stimulated, over-informed, overworked burnout, they go a step further and add an extra weight to their already weary shoulders—guilt.
If you grew up in church, you likely heard it preached (often!) how important serving can be. How crucial it is to give back, to deny yourself, take up your cross, and get on the nursery rotation, already! Ladle soup for the homeless. Teach Sunday School. Give a substantial tithe. Donate. Volunteer. Pour. 
But you can’t pour from an empty cup. 
Serving and sacrificial love are Christ-like qualities that we should aim for. The trick, however, is recognizing we can’t permanently stay in that spot of pouring. Even Jesus retreated from the crowds and ministry to go pray. How much more so do we need that time of refueling and restoration? 
One of the best ways to combat guilt and condemnation is to recognize the beautiful concept of relatability. Having someone hear our woes and confessions, hear our struggle and guilt, and respond with “me too” brings a huge sense of relief and healing. It’s good not to feel alone. It’s motivating. It’s comforting. 
To show we’re in good company, here are four Bible characters who also experienced burnout. (And the what-to-do’s and what-not-to-do’s we can glean from their examples!):
1. David
The Psalms are filled with David’s praises but also with his laments. He wrote beautiful, breathtaking accounts of God’s glory and faithfulness, but he also wrote many pieces from the depths of despair. David is one of the best examples in the Bible of how it’s perfectly acceptable to have feelings and to process them—and how always to point those emotions back to God and realign them under what we know to be true about the Lord. 
David is known for his full spectrum of extremes. He was a “man after God’s own heart” but also infamous for a series of sins that ended with generations of consequences. When he committed adultery with Bathsheba, he didn’t stop there—he had her husband murdered to try to cover his sin. Then he lost the baby born from that union and had all manner of drama with his future sons. But despite himself, David’s story is one of redemption and the Lord working in him through all the ups and downs. We’d be silly to think David didn’t experience burnout in his journey. After all, he ran and hid from frequent attempts on his life, lived in caves, fought in wars, fought wild animals, and fought a giant…to name a few.
2 Samuel 21:15 (ESV) “There was war again between the Philistines and Israel, and David went down together with his servants, and they fought against the Philistines. And David grew weary.”
He grew weary. And understandably so. I don’t think Scripture would document this fact outright if it weren’t there for us to learn from. David had been around the track a few times, and they didn’t even have coffee then! We can learn from him how to turn to the Lord in our deepest pit of bad days, overwhelming emotions, and fear, and yet continue to stand firm on Christ the Rock. 
2. Elijah
Elijah is a rare yet perfect example of the power behind a nap and a snack. This man of God had just participated in a major miracle, seeing God answer his prayer during an “idol competition,” where wicked Ahab was wrongly convinced his idols would show up and provide for the sacrifice. But there was only silence. Then the One True God, Elijah’s God, came in a fiery flood of power and put everyone to shame. We’d assume that Elijah would be riding that high for a while! But evil queen Jezebel did not like how that story went, so she sent a messenger to threaten Elijah with his imminent death. Instead of trusting God to show back up for him as He’d literally just done, Elijah ran away. He fled into the desert and sat down under a tree, where he proceeded to ask the Lord to take his life. This might be the first officially recorded pity party in all of history. (See 1 Kings 19)
But before we slam Elijah too much, let’s take a step back and consider how often we do the same. How frequently do we experience closeness with God, an answered prayer, or some other form of “God moment,” and then immediately fall into a season of doubt or sin?
Thankfully, this story continues to provide the example that God sees and cares for us, even when we’re overreacting. The Lord sent an angel to Elijah, who brought him a freshly baked cake and a jar of water. After he ate, he took a second nap, woke up, ate a second snack, and then went on his way. If you keep reading into 1 Kings 19, you’ll see that Elijah continued to encounter God in amazing ways after his famous nap & snack combo. He wasn’t punished for his burnout; he was taken care of and continued in his purpose.
Shouldn’t we do the same?
3. Job
Ahh, Job…perhaps the singular book of the Bible that makes us the most uncomfortable because it forces us to ask ourselves the hard question, “what would we do in that situation?”. Job experienced persecution and testing to the extreme yet came out praising God. His whole journey wasn’t quite that simple, though. Job had moments of asking questions, doubting, and seeking bad advice. He lost family, fortune, livestock, and eventually, most of his health before his season of testing was complete. 
Job should teach us multiple lessons, including how important it is to choose wise counsel when experiencing trials. If you’re going through a marital struggle, it’s not wise to get help from love-scorned single friends or someone who recently left their spouse for unbiblical reasons. Misery loves company, and even our best friends are capable of misleading us out of pride, fear, or selfishness. 
Another lesson from Job is the importance of remembering the truth spoken in Job 1:21 (ESV): “The Lord gave, and the Lord has taken away; blessed be the name of the Lord.” Everything we have is from Him and never truly our own. When we have that perspective, we hold loosely.  
My favorite part of this book is that God didn’t leave Job in his misery—rather, He met him right in the midst of it all. He graciously answered Job, reminding his servant of what Job needed to know the most—Who God was. How omnipresent and omniscient and omnipotent God is! Job was humbled in his conversations with the Lord and repented. God then proceeded to bless and restore to Job all that he had lost, to the other extreme! 
What a testimony!
4. Naomi
Naomi’s story is found in the book of Ruth. The woman had been through a lot in those opening paragraphs—losing first her husband, then her two sons. Like Job, that’s a significant amount of loss in a small window of time. Not to mention, being a widow in historical times was an even greater hardship than today. Women weren’t protected without a husband and faced great poverty and peril. They didn’t have the same advantages women have today, so the loss was two-fold. Loss of love and loss of security. Losing her sons made it a triple whammy because now they weren’t there to care for her. 
Naomi shows her discouraged state in Ruth 1:12-13 (ESV): “Turn back, my daughters; go your way, for I am too old to have a husband. If I should say I have hope, even if I should have a husband this night and should bear sons, would you therefore wait till they were grown? Would you therefore refrain from marrying? No, my daughters, for it is exceedingly bitter to me for your sake that the hand of the Lord has gone out against me.”
She felt like the Lord had come against her. I’m sure we all relate to this on some level, at some point. Finances crash, marriage shatters, children go astray…life is hard. It’s easy to think we’re not blessed or favored by the Lord when tough seasons roll in. 
But the rest of this book is fascinating in how Naomi’s story plays out through Ruth and Boaz…including the fact that Jesus Christ came from that very lineage. Naomi’s pain, while valid and real, was temporary. And because of Ruth’s faithfulness and the Lord working in all their lives, Naomi became a part of a blessing bigger than she could have ever imagined. God was there all along, working behind the scenes for a greater good than they’d ever dared to dream. We’d be wise to take the same mindset of faith and hope, remembering that when relationships are strained, grief is loud, and futures feel uncertain, we have a loving Father hard at work, writing the end of the story.
https://www.ibelieve.com/health-beauty/4-bible-characters-who-experienced-burnout.html
6) refereeri kirjaniku läbipõlemise fenomeni ja võrdle seda oma kirjutamisbloki kogemustega

How to Overcome Writer’s Burnout
by Kellie McGann
Have you ever experienced writer’s burnout? Although I call myself a writer, the last few months I haven’t been writing. I’m not sure exactly what happened, but somewhere between ghostwriting projects and blog posts, I just stopped working on my own writing projects.
I couldn’t put words on a page, and when I did, the words barely made sense. I stopped writing for a total of three months, and no matter what I did, nothing seemed to help. None of my usual writer’s block tricks were working.
It took me a few weeks to realize that it wasn’t writer’s block I was dealing with. It was writer’s burnout.
Writer’s Block Versus Writer’s Burnout
Burnout is something that happens when someone is stressed and overworked for too long. Writer’s burnout lasts longer than your typical writer’s block and is a lot harder to overcome.
Writer’s block is looking at a page, unable or unsure how to put what is in your head on the page.
Writer’s burnout is looking at the page, hating the page, and questioning your entire identity as a writer, all for an extended period of time.
Why Writer’s Burnout Happens
Writer’s burnout can happen for hundreds of different reasons. For me, it happened in the middle of ghostwriting my third book for someone else. After a year of balancing writing for myself and writing books for other people, I had lost my voice and purpose. I’d lost my own creative energy.
Being a freelance writer (especially if that’s your full-time job) can be an exhausting as you consistently use your writing skills and problem solving to help clients. It’s extremely rewarding work when done well. 
Maybe you’re burnt out even when writing for your audience. I found myself locked in a loop of writing for my own website only to watch the engagement and traffic fluctuate. 
When traffic was down, I started thinking that my words didn’t matter and no one needed to hear what I had to say.
I know I’m not the only one who’s been here.
I’ve talked to writers even recently who are just sick of the entire process. For them, it was the writing and publishing industry that became a game they were sick of playing.
One contributing factor to creative burnout is perfectionism and driving yourself to unreasonable lengths (and even mental exhaustion) to pursue an unrealistic version of what you think your writing life should be. It’s a lot of pressure. 
Everyone has a different reason that might lead them to this place of frustration and resentment, but if you resonate with this feeling, you’ve probably been or are going through a period of creative burnout.
How To Overcome Writer’s Burnout
The last few weeks, I’ve finally gotten out of this writer’s burnout thing. It doesn’t last forever—there is hope for your temporary animosity towards writing!
Here’s the pathway to get out of the pit:
1. Recognize the Problem
This might sound like the most obvious and cliché first step, but it’s true. Name the problem and then you can solve it. You’ve heard that advice dozens of times, but that’s because it’s true; you can’t move on without first recognizing that something is wrong.
If these thoughts have persisted over time, you might want to consider that you’re burned out and not facing only writer’s block. 
2. Don’t Stop Writing
When you realize you’re burning out, you might think you should stop writing. But that’s actually the most devastating thing you could do for your writing. Writing is hard; you know that. And when it gets so hard that you’re not sure you can go on, the worst thing you can do is give in and stop completely.
It might be a good idea to put down the projects that are making you stressed and frustrated, and give yourself time to work on something with no pressure or expectations. This will let your creativity flow in new ways.
Give yourself a short break to do something creative outside of writing, go for a walk or other activity that benefits your physical health or mental well-being. 
Then revisit your writing schedule and plan shorter writing sessions or try writing in a different writing style or genre. Do one of our practice exercises to get the words coming in a different way. 
But most importantly, do not stop writing. You’ve worked so hard to become the writer that you are. Don’t let the temporary frustration stop you from doing what you were meant to do.
3. Find Yourself (again)
At the beginning of every writer’s professional career, they must find themselves. It can take weeks, months, or years for a writer to find themselves and their voice. Once you find yourself, it’s impossible to lose yourself. But it is possible to forget what you’ve found.
When you’re feeling lost in your writing, try taking a moment to remember who you are as a writer, and more importantly why you write. Remember your audience, your message, and most importantly, your voice.
It can be helpful to revisit writing pieces that felt most like you. Flip through old journals to remember that you’ve struggled before and came through that period of doubting your writing dreams. 
4. Don’t Try to Explain Yourself
For me, the hardest thing about overcoming burnout was publishing again. I hadn’t posted articles in months and had no idea what to say to my audience. I stressed over how to explain my silence for days—until I realized I didn’t have to.
It’s a complicated and messy thing to try to explain why you set aside your most important projects. At first, even you might not know exactly why you had to switch gears, and that’s okay.
You don’t need to explain why you haven’t been writing for a certain audience or where you’ve been. You just need to start again.
5. Write Consistently
The last thing you need to know about overcoming writer’s burnout is that while you’re in it and especially once you’ve moved past it, you need to write consistently.
While you’re deep in the pit of burnout, you’ll be tempted not to write. (If you’ve forgotten why you shouldn’t give into that temptation, go read point #2 again.)
The best way to fight that temptation is to have a plan.
Write every day, even if it’s just a couple hundred words. This habit will be vital to the future of your writing and will help you avoid falling back into a writing burnout.
You CAN Overcome Writer’s Burnout
Overcoming writer’s burnout is not as easy as a list of five simple steps makes it seem. But these steps are the beginning of the process. If you’re feeling frustrated and unsure if your words even matter, I want to assure you that they do and that there is hope for getting past it!
Have you ever felt stuck for months? Ever needed to take a break from writing? What did you do? Let us know in the comments below!
PRACTICE
Have you gone through writer’s burnout? What helped you overcome it? What’s your best advice for writers struggling with burnout?
Take fifteen minutes to share your story if you’ve gotten through a time like this. If you’ve never experienced burnout, share some of the things that keep you motivated to write. If it helps you to write it from a character’s perspective to get some distance from your own struggles, go for it. 
When you’re finished, share your work in the Pro Practice Workshop here (and if you’re not a member yet, you can join here). And let’s encourage one another wherever we are in our writing.
https://thewritepractice.com/writers-burnout/#:~:text=Writer’s%20block%20is%20looking%20at,an%20extended%20period%20of%20time.

8) loe raamatututvustust ja soovitusi – kas sina koged sõjaneuroosi ja poliitikaküllastust?

How to maintain hope in the face of despair
In the struggle for a better world, setbacks are inevitable. Defeat can feel overwhelming at times, but it has to be endured. How then do the people on the front line keep going? To answer that question, Hannah Proctor draws on historical resources to find out how revolutionaries and activists of the past kept a grip on hope.

Burnout considers despairing former Communards exiled to a penal colony in the South Pacific; exhausted Bolsheviks recuperating in sanatoria in the aftermath of the October Revolution; an ex-militant on the analyst’s couch relating dreams of ruined landscapes; Chinese peasants engaging in self-criticism sessions; a political organiser seeking advice from a spiritual healer; civil rights movement activists battling weariness; and a group of feminists padding a room with mattresses to scream about the patriarchy. Jettisoning self-help narratives and individualizing therapy talk, Proctor offers a different way forward – neither denial nor despair. Her cogent exploration of the ways militants have made sense of their own burnout demonstrates that it is possible to mourn and organise at once, and to do both without compromise.
Reviews
Hannah Proctor is one of the best writers on the left today, and this is an extraordinary and extremely timely book – a kaleidoscopic work of revolutionary history on what happens when our day doesn’t come and we have to cope with the consequences. Refusing both the easy temptations of left melancholia and forced ‘just another push, comrades!’ optimism, this is a book full of unromantic communist longing, deadpan humour and hard-won wisdom.
 Owen Hatherley, author of The Ministry of Nostalgia
Not since Freud first described war neurosis have we been treated to such an astonishing taxonomy of the human mind. In Burnout, Hannah Proctor takes that feeling we all have, and names it again and again, helping us to resee the past and present of revolutionary struggle. A must-read.
 Hannah Zeavin, Founding Editor, Parapraxis
Achieves commendable synthesis between its argument and sources … The more people are writing books like Burnout, the better we might overcome our pains, and remain in the struggle.
 Juliet Jacques,  ArtReview

Burnout

Andke mulle andeks, kui olen Ema Teresa suhtes ebaõiglane ning usun – kasvõi pooliti – vandenõuteooriaid, millest 21. sajandi aegruum pakatab. Niisama kiiresti kui superstaarid tõusevad ja kiirsära järel kustuvad ära, tühistatakse iga päev keegi. Kusjuures homseks ununeb seegi, sest uuemad superstaarid ja troonilttõugatud tulvavad uudistevoos peale. Emake oli hoopis mees, inimkaubitseja, sadist ja varas?
Mine võta kinni, millisel puhul on käsil tühistamise ja millal maskidelangemise ajastu – tõde on reeglina subjektiivne, nii et jääbki teadmata, kumb just ruulib.
2025. aastal oleme lausa ohtlikult harjunud psühhopatoloogiliste tagurpidipööramistega – pandeemiliselt nartsissistlik maailm on uueks normaalsuseks väänanud patoloogilise ajuudu, gaslightingu ja laimukampaaniad. Kuna nunn, kelle nime järgi kutsutakse sageli kõiki heategijaid, on juba mõne aja eest Jumala juurde lahkunud, ei saa ta ise enese eest seista.
20. sajandi superstaar oli üks millenniumi tuntumaid naisi, meie aja Florence Nightingale. Tema tehtud heateod ja imed on kahtluse alla seatud – või siis tänaseks teaduslikult tõestatud ning auditi läbinud. Eluajal oli legendaarne isiksus vaidlustamatu ja kontrollimatu: üldsus ei huvitunud, miks ema (või isa?) Teresa varjupaikades antakse surevatele lastele ainult aspiriini ja ebatavaliselt palju kasutatakse hüpodermilisi nõelu…
1910. aastal Makedonias Skopje linnas sündinud Anjeze Gonxhe Bojaxhiu sai
18aastaselt katoliku kloostri nunnaks ning järgnes Jumala kutsele 1950. aastal Indiasse. Jeesusega analoogselt tosina jüngriga asutati Kolkata (Calcutta) ordu, millel on 758 varjupaika 139 riigis.
1979. aastal sai nunn Nobeli rahupreemia, mida ihaldab praegu kirglikult ka D. Trump. Aastal 1997 sai heategija elavaks pühakuks. Soovides temavastaseid süüdistusi ja kahtlustusi tagasi lükata, ei ole seegi sugugi keeruline.
Ebaadekvaatne arstiabi ning patsientide julm isolatsioon, et mitte öelda vangistamine? No kuulge, tegemist on olnud HIV-kandjate ja leeprahaigetega ju!
Sadistlikus kannatuste kanoniseerimises süüdistate? Memmeke haris noori ikka Kristuse jälgedes…
Miljonite omastamine on eriti hõlpsasti põhjendatav – ta andis kindlasti kõik kirikule edasi… Slava Ukraini ja mitmete teiste rahakogumisäride hämar praktika las jääb.
Inimkaubandus? Mis te nüüd, ikka neiukeste kooli ja tööle saatmine võõrsile!
Londoni hindu dr Aroup Chatterjee on aastakümnetepikkuse vaatluse ja uurimise tulemusel loonud teose „Kannatuse kultus“.
„Ma isiklikult arvan, et ta tegi rohkem kahju kui kasu,“ ütleb Chatterjee, kes avaldas 2003. aastal raamatupikkuse kriitika ema Teresa kohta pealkirjaga „Ema Teresa: Lõplik otsus“. „Ta oli väga julm selles, kuidas ta oma varjupaigas inimesi surijatena kohtles. Ta jutlustas väga negatiivset, väga keskaegset, hämarat ideoloogiat.“

Ema Teresa tänaseks laialipudeneva ülemaailmse heategevusorganisatsiooni Missionaries of Charity esindaja on mõistagi keeldunud seda lugu kommenteerimast.
Ema Teresa tava rängalt haigeid usku pöörata ja surijaid ristida kuulub valdkonda, mida meie siin ei saa kommenteerida – ei ole näinud ega kogenud.
Mõistagi on intrigeeriv, et Christopher Hitchens, kes tegi 1990ndate lõpus uuest pühakust dokumentaalfilmi „Põrgu ingel“, nimetas teda kuulsaks „valetavaks ja varastavaks Albaania kääbuseks“. Veel uudishimuäratavam on Hitchensi jätkuv Ema Teresa kriitika raamatus „Misjonäripoos”.
Meie teiega unustame juba homme täna korraks šokeerinud väidete paketi, et mehena sündinud sell drilliti teadlikult humanitaarset humanistlikku libarolli täitma. Tuleb tuttav ette: ka Kiievi vürstiriigi tänast artist-presidenti kahtlustatakse ja imetletakse kauase karmi rolli äärmiselt professionaalse mängimise pärast. Jumal näeb kõike.

*

2) toimeta robottõlge 3) refereeri, võta seisukoht kõigi praeguste paljastamiste asjus

Cesary Krayewski
“Kilka rzeczy, które ludzie muszą zrozumieć na temat „Matki Teresy”, aby zrozumieć nasz świat:
Matka Teresa prowadziła jedną z największych grup handlu ludź…

“Mõned asjad, mida inimesed peavad mõistma “Ema Teresa” kohta, et mõista meie maailma:”
1. 1. Ema Teresa juhtis maailma ühte suurimat inimkaubanduse gruppi, teenides isiklikuks tarbeks miljoneid dollareid. Huemani kaubandus tähendab seksikaubandust ja jah, laste väga tulutoovat seksikaubandust, mille ta kubalistidele hankis.
2. Ema Teresa suri miljonite dollaritega offshore kontodel. Raha annetatud tema heategevuseks. Tema kuritegeliku tegevuse pealt teenitud raha. Raha ei anta näljastele haigetele vaestele selle jumalatu “õe” poolt.
3. Ema Teresa oli vaeste kohtlemisel halastamatu. Kõndides mööda surevat lapsi tänavatel, nõudes märtrisurma, vaesust,
4. Paljud, kes tema heategevuses vabatahtlikud on, pidasid tema isiksust vihaseks, vaenulikuks, külma, vihkavaks ja järeleandmatuks. Nad leidsid ta räpase, kontrolliva ja julma.
5. Anjezë Gonxhe Bojaxhiu sündis 1910. aastal bioloogilise meeslapsena. See laps valmistati ette naisena, kes valati ema Teresa rolli. Laev, mis röövis vaeseid, pürgis tumedalt rikastega sotsiaalsetesse ringidesse, suri suures rikkuses ja teeskles naist, et käitada nutikalt inimkaubitsejate kaela, toites cu’baalile lõputu koguse toitu inimestele.
6. Räägitakse, et isa Teresa oli dr Fauci bioloogiline isa, mehe, kes tahab maailma pahandada geneetilise kodeerimise, nanotehnoloogia ja sünteetilise inimelumuutmisega, isegi kui tegemist on kasumliku massigenotsiidiga. Tegelikkuses oleks veel parem.
7. Olen sellest parasiidist mitu korda kirjutanud. Kõik artiklid on ära rebitud. Huvitav, miks.
8. Ema Teresa, “Nobeli rahupreemia saaja” ja “pühak,” peegeldab, et selles maailmas tasutakse koledaid, jälkeid tegusid ning armastust, headust ja heategevust teenijaid koheldakse kui rumalusi, et neid ajada kaosesse ja karistusse.
Miks? Miks?
Kui see on tõesti Jumala maailm, siis miks peaks üks maailma viljakamaid inimkaubitsejaid (paljud, kes kaubitsevad lastega seksuaalsetel eesmärkidel, piinamise ja adrenokroomiohvritega) autasustama pühak?
Kuidas on lood olenditega nagu John Bo Bo Boy, kes pidi “päästma kümneid tuhandeid inimelusid”, ravides haigeid, vaeseid, ainult selleks, et teada saada, et ta vägistas, kasvatas naisi, müüs nende lapsi ja palju aastaid inimkaubandusega inimesi, kes mõrvasid naisi pärast 10 aastat orjust! Oma tõu poolt rikastatud miljonär, kes, teadmiseks, vabanes Brasiilia vanglast, nagu me räägime.
Kuidas me saame üldse kaaluda vaidlemist nende globaalsete mängijate nimel, kes varjavad fakti, et see maailm on inimeste ja loomade aretuse keskus. Mõned neist cu’baal olenditest lõbustavad meid filmide, televisiooni, muusika, spordi jne. , et pöörata oma meeled kõrvale naudingu halvavast meelest, et me ei taipa, kus me tegelikult oleme.
Teisi rakendatakse meid “valitsema” ja alluma nende mustade õiguste õigussüsteemile.
Teised on siin, et meid valeteadmistega “harida”, samal ajal kui teised on siin, et juhtida meid läbi valede religioonide, traditsioonide ja kultuste, keskendudes meid illusioonidele, selle asemel, et tunnustada inimkasvatuse kuritarvitavat maailma: võõrustamine
meie sissetulek, meie töö, meie emotsioonid, meie veri, meie keha, meie meeled, meie loovus, meie seksuaalsus, meie lapsed
Ema/isa Teresa, tema poeg Fauci ja kõik ülejäänud juhivad seda vanglaüksust, seda põllumajandustehast, nagu nad sobivaks peavad.
Me peame lõpetama väikeste asjade üle vaidlemise, sest vaidlused punase ja sinise, Taaveti risti ja tähe, nahavärvi, soo, seksuaalse sättumuse, lameda/ümara maa, piiride, piiblite, tähtede ja ajas rändamise vahel, need elajad pakuvad meile elu ja hingedega pidutsemiseks ja elamiseks, eriti geoinseneeria kaudu, covex pettus ja süsteem 5g / skylink.
Kas selle tüütu pettusega ei oleks aeg kiiresti õppida ja ehk üles tõusta?
Kas me ei teeks seda siis, kui koletised ja rotid tormaksid meid kanalitest ja taevast?
Kas me ei näeks oma lapsi kihutamas või mööda tänavaid maa-alustesse aukudesse õhtusööki sööma?
Ja ometi toimub see TÄPSELT, kuid nii salaja, nii peenelt, kuid samas nii sügavalt ja siin me istume oma diivanitel või laudade taga ja ei tee midagi märkimisväärset, et üles tõusta.
See hale asi, millesse me pühakutena armunud oleme, on pettus ja näide kõigest kohutavalt kurjast selles traagiliselt kurjas ja saatanlikus maailmas.
Raven, kes ei vaidle nende punktide vastu ega tee rohkem tööd linkide pakkumiseks, mida inimesed ei kasuta. Need päevad on minu jaoks läbi. Kui tahad rohkem teada, mine hangi ise infot. ” – Laenatud: Jacek Olenderilt
Ta tegeles ka relvakaubandusega. Malta ordu rüütel, meie endine terviseminister Lukasz Szumowski tundis teda hästi. See on kaduvatest hingamisaparaatidest ja nende relvade edasimüüjatelt.

"Saint Mother Teresa was documented mass murderer" and other bad history on Mother Teresa
byu/rodomontadefarrago inbadhistory

https://catholicismcoffee.org/refuting-3-accusations-against-st-theresa-of-calcutta-9b4df0391917

*
4) Kes on tegelikult pühakud
5) Milliseid pühakuid tead ja austad
6) Millistele pühakutele pühendatud pühasid tead ja pead
7) Kas sinust võiks saada pühak

Kui mul oleks miljon eurot…
Kati Murutar
Piirideta maailmast unistaja

Hea Looja ei joonistanud meie planeeti ruuduliseks. Kõik meie sõjad ja draamad on tingitud inimtekkelistest piiridest. Vargamäe Andrese ja Pearu vahelisest vaenamisest nõukogudeaegse raudse eesriideni, Kiievi vürstiriigi ja moskoviitide ning Kanada, Mehhiko ja USA indiaanlaste maade vaheliste impeeriumide kangutamiseni. Kõik olnud ja olevased vennatapud on tingitud piiridest. Ainus moodus seda võimurmaniakkide ämblikuvõrku meie jumaliku planeedi pinnalt maha pühkida on selle asemele ökokogukondade – kohmakas sõna, aga mõte ületamatult õige – võrgustiku loomine. Nagu ugri- ja indiaanihõimud tuna, nii peab täna oma valla ja riigi, kontinendi ja viimaks kogu planeedi uuesti asustama isetoimivate koostöiste vabade terviklike külade võrguga.

Kui mul oleks miljon
Eelmise sajandi tüdruku alateadvuses möriseb sellise „kui“ puhul mõistagi miljon krooni Meie Mehe Törlepi tämbri ja Riisalu näoga. Mäluvoogudest pinnale tõi selle taotluse Malta Ordu SA Eestis – laste-pagulaste-haavatavaimate kaitsele keskendunud ülemaailmne ühendus kuulutas välja selleteemalise esseekonkursi. Kusjuures noored ise esitavad tänapäeval uue inimesega tutvumisel just sellesama testküsimuse: „Kui sul oleks miljon – mida sellega teeksid?“
Minu õpilastelt läks Maakri uulitsa torni 29. korrusele ideid võlavangiveerel suurperede päästmisest laulu-tantsu-kunstistuudioteni ja huvihariduse võimaldamisi lastele, kelle vanemad seda ise maksta ei suuda. Visioneeriti loomade varjupaiku ja kogu raha eest uue metsa istutamisi.
Uus põlvkond oli oma esseedes üksmeelel, et praegusele sõjamasina nuumamisele läbi maksude me oma miljonist sentigi ei loovuta: meie teenime rahu! Samas nõustusid uue ajastu inimesed investeerimise ideega, mida tutvustas koodJõhvi kursant Marek Sarkisjan: „Vähemalt osa miljonist tuleb suunata ennast tagasi tootma. Ise ja üksi on see riskantsem kui tagatistega võrgus.“
Krüptosse usuvad 21. sajandi tegijad oluliselt enam kui eelmise aastatuhande tüdruk, kelle mitmed sõbrad on koinidega korduvalt hävinud ning kellele üks narva treider oma blufiaabitsa tõlkimise eest inglise ja eesti keelde 2/3 honorari võlgu jäi, sest venekeelne vale ilmselt ei müü – ning nüüd IDR-inkassole iseenese advokaati etendab. Hmkhm.
Kõik usuvad maa ja kulla ostmise mõttekusse – teistel planeetidel võivad ju teemantid sadada – alkeemikute kiuste kulda juurde ei teki ning liustike sulades jääb ka maismaa üha napimaks.
Innovaatikast kirjutavad noored palju – lootusega, et just meie seas on iidsete elektritootmise tarkuste uueks looja. Tesla teadis kogu planeedil kõrguvate või peituvate püramiidide saladust – kunagiste tsivilisatsioonide maamärgid ja jõujaamad olid nad – kellegi uusvana startup saab olema.
Raplamaa Rakendusliku Kolledži kursandid soovivad miljoni suunata eeskujuliku e-riigina konverentsiturismi peata-kana-pimeda ringilendamise peatamisse: osale koolitustel ja nõupidamistel seal, kus oled – ära lenda taevast veel triibulisemaks kündes ja naftat põletades kuhugi mujale tähtis olema. Meil on ju ometi satelliitide võrgustik: Elon Muski tekitatud starlink-konstellatsioonid kipuvad juba omakorda kliimat apokalüpsikusse mõjutama.
Samal ajal, kui – loodetavasti viimsete – diktaatorite katkine normaalsus on teiste riikide sorkimine oma riigis toimuva varjamiseks ja salgamiseks, on inimkonna arukal osal ülim aeg luua varjupaigad Baltikumi, Skandinaaviasse ja Aafrikasse. Kõikjale rajatavad kogukonnad toovad hirmunud pagulasmentaliteedi asemel off-grid-rahunemise ning nii kogumite-sisese kui -vahelise tööjaotuse ja -kohad. Oma kodus loovad ja ehitavad, töötavad ja toimivad pered pühenduvad globaalse missioonina keskkonna puhastamisele ja taastamisele, et oleks üldse mingist tulevikust unistada.

Visheni ja Vasara kuldvõtmeke
Just samal ajal, kui ma koos õpilastega oma miljoniga loodavat tegusat külakest kujustasin, kirjutas Vishen Lakhiani Silicon Valley’s traktaadi müürideta maailmakaardist, millest algab külluse õiglane jagunemine – nii kaotab ka eesti-siseste piiride tühistamine ebavõrdsed vallad ja innustab kogu maad elavaks-elusaks-elujõuliseks asustama ning loodetavasti isegi lapsi saama.
Silicon Valley’st tõi ju ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu oma ükssarviku ja vaba raha nii nähtuste kui filmidena. Visheni meeliskodu 2025. aastal on Dubais, tema lapsed on eestlased – ema järgi – ning ka koolituspanoraami Mindvalley üks keskus on Eestis. Seega ei ole gurude guru eluhellik, kes üksnes London-New-York pilvedes heljubki.
Tegin meeleoru liidri müüride-kaotamise tekstist õpilastele õppematerjali, mis on vaadatav https://www.youtube.com/@katimurutar2280 ning tahtsin näidata noortele võrdluseks oma isa Harri Vasara viimast salvestust Papa Carlona, kes jutustab „Laulus kuldvõtmekesest“ täpselt sama, mida terviklikust planeedist unistav tütar – ja see pala on sinutorust kadunud! Tuleb maksta, et kuldajastu noortel kuulda lasta „on kaugete merede taga lai kullana sätendav sein ja seinas on väikene värav, sealt avarat maad näha võid – ja maal sellel külluserikkal, kus ühine viljade voos, seal töötavad rahvad kõik vilkalt kui ühine perekond koos, kas lõunasse lähed või itta või põhja või läände sel maal, vaid sõpru häid kõikjal sa kohtad, neid usaldad-armastad sa“. ERR teenib oma miljonit ka tasuliseks omastatud Gailiti ja Smuuli pealt, aga filmid oli ainus võimalus neid autoreid tutvustada noorkaardiväele, kes lugeda ei suuda. Nii palju siis jagamisest vastavalt vajadusele: „Ja kullatud võtmeke väike see värava valla vaid teeb, kuidas võiks võtmekest leida, ei keegi mul jutusta veel…“

Trampimise õppetunnid
Vishenit, Vasarat ja Murutari nimetatakse kommentaariumides naivistideks või kommunistideks – mis on tegelikult idee elust nii nagu taevas, nõnda ka maa peal. Marxi pealt spikerdanud Lenin pani taevaliku ilmavaate tuuri ja uputas verre. Tänaste diktaatorite klounaad inimelude hinnaga etendub juba kataklüsmi veerel, kus jutuks on Gaia ellujäämine.
Piirideta planeet muudaks mõttetuks nii naabrite piiritülid kui ka ravib sõjapõgenike haavad, kaotab kardetud mugavuspagulased ning tekitab loomuliku töörände rütmis tulen-aga-jälle-lähen-aga-jälle.
Trampimine, mille pidevaid prääksatusi me õnneks enam ei karda – sõgedamaid neist ei mäleta burgerking homme ise ka – on siiski tõetruult näidanud, et laastatud ja kurnatud planeedil tuleb toit ning kõik muu ja mää igal kogukonnal ise toota ning reanimeerida tühermaad tegelikuks riigiks elujõuliste külade võrgustikuga. Lendavate fruktide aeg on möödas.
Küll aga kestab Maarjamaal iga taseme ametnike vastandumine rahvale – nad on orjaaja, nõukogude okupatsiooni ja truualamliku Brüsseli-kummardamise hübriidfruktid, kes maatriksist väljumise asemel harrastavad ka meie riigijuhtidele omast topeltmoraali. Samal ajal, kui Munamäe mahus pinnast tassitakse hiidmasinate lõputu safariga meie jõgede kallastele ja hinnalisele rabamastikule, lammutatakse kaldapõõsastest laste onne ja abivajajatele rehabilitatsiooniks loodud paviljone – ehkki neil ise-olemise-onnidel on null-jalajälg ja linnupesad katuse all…
Ka robotiks dresseeritud ametnikerdiste tagasi-inimesestamiseks tuleb kogu Eesti tõsta valgeks varjupaigaks – eeskujuks hipid-amišid – ja minu miljonist sündiv kogukond.

Võrgutav võrgustik
Olen süvenevalt veendunud, et kiirrongi, mille nimel praegu meie loodust laastatakse, ei tule. Funktsionäride makstud väited laristu õigustamiseks ei veena. Seega tuleb mõttetult rajatud viaduktid ära kasutada kogukonnakeskustena – praegu on see laamendamine nagu saatanlik tervikpildist lahutatud püha lehm – apokalüpsik mägede tassimise, jõgede täistegemise ja kodude ohustamisega. Mis rööpad ja rongid – kellele ja kuhu?
Kuna põhjustatud hiigelkahju tagasi keerata ei saa, kasutame siis neid kaar-kasvajaid elujõuliste communityte võrgustikuga Eestimaa taasasustamiseks. See on ühtlasi maatriksist väljuvate inimeste rehabilitatsioon – vajame iga päev paljastatud valede, vildaka hariduse ja imperaatorite pettuste põhjustatud šoki tasandust, sest kogu rahvuskehandist on elurõõm-jõud-tahe sihilikult välja imetud.
Meiega juhtunut võib võrrelda lageraiega – nagu metsa taastamine, nii ka rahvas tuleb nö tagasi istutada. Tiibade porist välja tõstmisest oleneb nii omakaitse kui energeetiline julgeolek. Noored pered tahavad ja saavad lapsi, kui maimukesi ootavad annete arendamise stuudiod ja laul, looming ja telefonist-väljas-eneseteostus, loominguline looduslik haridus – igale oma valikainete kombo.
Meie õpilased kogesid just Hollandis, kui rõõmsameelsed ja eluterved on eakaaslased vaatamata majanduskriisile. Eesti teadus, meditsiin ja filmindus on teatavasti maailma tipptasemel ning piirideta tulevikuni kestame, kui taassünnib meie põllumajandus ja tööstus, mis koos ökorakukeste võrgustikuga on ühtlasi kodukaitse maksutõusu ja inflatsiooni eest. Eestisse sündimine ei ole nõrkadele – seega pühendan oma miljoni vääritust olukorrast väljumisele: me ei ole teiste tegijate toodetu ostjad-müüjad-vahetajad.
Kuni oleme alles teel tervikliku kooskonna tervete inimeste turvalise kooskulgemise poole, on meie isamaa laastamisest-saastamisest kui isevärki strateegiast isegi abi: kremloididel ei ole siit enam midagi võtta. Seega antakse meile aega vahepealne abitu põlvkond jalule aidata, pöidlamuskli generatsioonile lihased kasvatada ja nende kasutamise oskused õpetada.
Nüüdseks on kõigiti selge, et terves kehas terve vaim – terviklik inimene – oskab lisaks IT-le taimi ja loomi kasvatada ning valdab ellujääjale olulisi käelisi oskusi. Teate ikka, et Bill Gates on maailma suurimaid pindalasid kultiveeriv plantaator?
Nii teeb ka minu miljoniküla planeedile roheliste sõrmedega pai. Olen naiivne jaa, aga täiesti kindlalt usun, et väga varsti inimesed ei viskle enam riikide ega linnade vahet, toit ei lenda, taudid ei levi ja vaktsiine-ravimeid tootvat monsterit nuumata pole vaja.
Selle lapsemeelse heausksuse pärast mul seni veel seda miljonit ei olegi – viis täiskasvanud last ja nende lapsed on – igaüks neist väärt palju miljoneid. Nad pärivad vaba elu müürideta maailmas.
Üks väike miljon peab end taas- ja juurde tootma – see kehtib nii raha kui rahva kohta.

Püha Jüri ja ulmeguru
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma suhetest rahvakalendri tähtpäevadega

Jüripäev on siinkandis olnud suure lahtihüppe aeg: sel ajal kolitakse uude tallu, mis võib olla mõistagi ka korter – lahkutakse teise riiki – või minnakse talvekurnatuse tõttu üldse Ära. Eluväsimusse kustujad on ka eelmistel hulludel aegadel just kevadtalvel puhkama läinud, et tulla tagasi siis, kui on paremad ajad, ent Maarjamaa pole nõrkadele: siin on ajad alati hullud.
Endale külge korjatu lahti ühendamise ajal, kui kõik riisuvad ning jüriöö tuled tõusevad taevasse, on paslik meenutada ereda leegiga põlenud või endurodena vastu pidavaid Jürisid meie kultuuripildil.
1967. aastal sündinud Jüri Jaani vend Ehlvest osutus malbe ja ujeda isiksusena salamisi eriti kiire sisepõlemise turbovariandiks. 2006. aastal New Yorgis infarkti saanud geenius von Ehlvest peakirjastas oma teosed otsekui oraakel, kes teadis, et palverännakul elumaski kanda enne taevatrepile astumist kaua ei tule – päkapikk kirjutas hobusest ei kuskilt ning Krutsiaaniast niiviisi, et pälvis kaks korda Tuglase-nimelise ja ka kaks korda Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Valmis – oligi selleks korraks kõik tehtud.
Jüri Üdi kodanikunimega Juhan Viiding luulelausus ühtaegu nii Ehlvestile, Arrakule kui iseenesele:
„tulin ja puhas usk oli see
et jätta ma saan ja anda
liblikas läheb kukub külm
kõik kirmed ühendab jää
mäletan ööd mida valgustas hirm
ja kalliskividest randa
kallates andmist vaevade üle
väsis mu süda ja pää
punased kaljud kardavad
et pilved võivad neid märgata
meie ei näegi homset
öö on tume kui tuhk
neli tundi veel kolm ja kaks
siis jälle tahame ärgata
liblikad lahkuvad silmadest
mällu taganeb uss“
Vabameelselt vaimsetest Arbujatest – Alver-Masing-Sang-Talvik-Raud-Merilaas-Kangro-Viiding – viimseks arbujaks nimetatud Jüri Üdi – Juhan Pauli poeg Viiding jättis isamaale andeka humanitaarlanna, tütre Elo pseudonüümiga Vee.
„Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.“
Tarandite ning Jaagup Kreemi hõimlane Viiding valas oma viimse vere Raplamaasse. „Jüri Üdi klubi“, mis tema loobumise järel kõrge lennukaarega vestluste sarjana sündis, on tänaste oppide eelkäija. Seni väekaimad vestlused jäid salve näitleja-muusik-ajakirjanik Jüri Aarmalt guru Gunnari pojalt. Igas mõttes kaasa laulma kutsunud fenomen sõitis parimas küpsuses pakatades jalgrattaga rongi ette, peas kõrvaklapid ning kõlama jäi: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat…“
Kultuurinähtus Jüri Vlassov – Kuldse Trio ainus algusest tänini liige – peab Pärnu lahe ääres Audru rannas talu ning võtab lisaks Endla teatri seniori positsioonile vastu väljakutsed telesaadetesse, mis justkui peaksid vanameistrile üle jõu käima – ent kummatigi!
„Ent kummatigi“ on ulmeguru Jüri Kallase kaubamärgiline väljend. Nahkadest ja neetidest tänaseks Saaremaale taluperemeheks kolinud filoloogia vägilane on olnud pehmelt öeldes palju aastaid rahvusliku ruja rajaja kirjastuses Elmatar ja vabakutselisena. Nagu raadiojaamades esitatavate muusikapalade puhul, ei tea me ka kirjanduse puhul, kes on tõlgete ja trükkimise tega.
Alo Murutari kirjastus andis välja ka Bornhöhe „Pirita kloostri viimsed päevad“ ning Andres Ehini „Rummu Jüri mälestused“ – millest hoolimata teatmeteosed nimetavad meiemaist Robin Hoodi endiselt vargaks ja röövliks. Taevariigi seaduste järgi maapealse külluse ümberjagamist alustas Kehtna toapoiss oma haigele isale lihatükki „eraldades“ ning vaatamata mõisa tallis peksa saamisele tegi järgmisena lagedaks vene kaupmehed. Selle äriidee romantiseeritud variant, film peaosas Hannes Kaljujärvega näitab karjuva ebaõigluse olemust ning stalinlike küüditamiste eelset tava ohtlikult elujõuline ja ettevõtlik rahvas Siberisse tassida. Raplamaa Mahtra sõja väljade mees Eduard Vilde vastab tasuja Villu võitluste külmal maal lõppemisega seoses samale küsimusele: kuhu küll kõik lilled jäid?
„Kuhu kuningad kadusid?“ on Murutari-Sisaski-Tätte ühistöö eestlaste nelja kuninga ja saarlaste Leigeri hukkumisest, millele maarahvas vastas viimse reliikvia põlistatud mantraga: mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele!
Sama palve on unikaalse käekirjaga maestro Jüri Arraku maalitud Kalevipoja, Suure Tõllu ja altarimaalide Jeesuse kujutistes. Arraku 80. juubeli suurnäitus toimus – üllatus-üllatus! – Kehtna mõisas. Näe, toob kõik Jüridega seonduv Rappelisse ja Kechtelisse ning looritab need suurkujud märterliku oreooliga nagu märtri Püha Jüri, Gregoriuse või Georgiuse enesegi legend.
Jüri Lumiste – Vanemuise teatri raudvara, kino- ja muusikamees – on 1001 teo seas oma väe andnud Tartu vaim Mart Kivastiku teoste kinematografiseerimisele, neist ühe nimi Ehlvesti šedöövriga analoogselt „Taevatrepp“, teine Vanemuisesest ERR arhiivi salvestatu on muusikaline supersuurteos „Marlene“ ning kolmas vägitegu on aastakümneid õrnema soo südameid soojendanud Kaunimate Vennaskond. Lunge-Lumiste-Simmul-Kaljujärv ja vahelduvad külgnejad alustasid kauamängivat tähelendu Kulno Süvalepa lauludega ja jätkavad laiema igihalja repertuaariga.
Abruka kaksikud Jüri ja Ülo Tuulik püsisid targu saartel ega laiendanud ennast linna peale laiama: nendele ei loodud kirjanike maja külge ega mujale bareljeefe nagu nende tädipoeg Juhan Smuulile. Tänu vaoshoitud lennukaarele ei süüdistata kaksikuid ka seitsmes surmapatus – nt kallite kaasteeliste represseerimises – ning nende valikuid ei tule posthuumselt õigustada. Pärast surma ma saan oma laeva a la Smuul jääb hauas end sajatuste saatel ringi pöörama, sest pärast surma ta laeva ei vaja…
Muusik-filmilooja-ajakirjanik Jüri Lina pääseb repressioonidest tänu suhteliselt leebe tsensuuri ajastule – mis kõlab sama paradoksaalselt kui „natukene rase“ – kui lahkab vabamüürlasi ja illuminaate, militaaroperatsioonina toodetud ja levitatud kroonviirust ja kemokülvi.
Samasuguste lahtiste kaartidega kõneleb tegelikkusest eksiilvalitsuse sõjaminister, süsteemianalüütik Jüri Toomepuu. Ülitulemuslik kaitseminister, Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures eelistab olla diplomaatilisem, sest kõva kolmandik elust on loodetavasti veel ees…
Kevad on ees ning jüripäev rahvakalendris oli kevadiste põllutööde alguse ja karjalaskmise päev, taluteenijate (suiliste) ja rentnike kohavahetamise päev. Vanasti palgati jüripäeval tallu abilisi, kes jäid sinna kuni mihklipäevani või isegi kauemaks.
Aga maripäev? Jüri Ratas, palume sookvootide raamistikus juhatust, kuidas saab säilenõtke aastaring aina meestepäevadest koosneda – ussi-, paastu- ja rukkimaarja ning maretapäev ei tasakaalusta ju annaalset alfaisaste paraadi.

3) võta aastaarve ja nimesid trotsides lihtsalt ja loogiliselt kokku, mis toimus jüriöö ülestõusu ajal, mida nüüd tõrvikutega joostes tähistatakse

„Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – neli kuningat – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest “Tasuja” sai ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude Liidus jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Natsi-Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstivaldkondades.“
https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us

3) Refereeri – millest ja miks jüripäeva nimi ja traditsioonid tulenevad – loetle tavad

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.
Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5] 
Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8] 
Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.
Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.
Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.
Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12] 
Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16] 
Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19] 
Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20] 
Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25] 
Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.
Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).
Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.
Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.
Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).
Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.
Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.
Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.
Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.
Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39] 
Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.
4) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa reeglitele
Jüri Üdi laul Mati Undi näidendile „Kolm põrsakest ja hea hunt”
hunt va kriimsilm hallivatimees
ikka nii on öeldud valmis laulusalmis
hunt kes praegu siin on teie ees
nüüd ja igavesti mängudeks on valmis
hundiraudu kauem kanda ma ei taha
ega pähe saada hundinuiadega
mina hundirattaid visata võin maha
ja võin kukepoksi teha sigadega
kallid põrsakesed võtke mindki mängu
seda iialgi te siis ei kahetse
halvad hundid jah tõepoolest metsa mingu
mina jäägu sest et ma ei sigatse
oh ma solvasin nüüd täitsa kogemata
oma sõbrakesi aravõitu sigu
kuid ma ütlen kõige paremalgi hundil
vahel ette tuleb lohakusevigu

5) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa õigekirjareeglitele
Juhan Viiding Vana mehe laul muusikalist Burattino viisi autor Olav Ehala
Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis;
Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli, jaa –
tean mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt,
varsti lõpetamas olen oma elurännakut.
Ära pahanda,
kui laul on liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära,
sest me elu selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht,
see mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

See lugu võiks alata kahtmoodi. Esimene versioon oleks ühest tuntud artistide, arstide ja arhitektide perest pärit naisest, kes astus endarajatud kultuurikeskusest, laps ja kompsud näpus oma kodu rajama – lähtematerjaliks merekonteinerid ja hästi palju usku, et vaatamata ehitusmeistrite kroonilisele puudusele kuidagi ikka saab. Teine versioon selle loo algusest on koerte varjupaik.
Tädi palus endale koera, kelle talle varjupaigast leidsmegi – oli teine seitse esimest eluaastat koos kuudiga külapidi ujunud ja mõnevõrra hädas olnud. Vastu palusime meistreid, kes meiega koos merekonteineritest sügiseks meile kodu looksid ning tädi rivistas teisi üles terve sikspäki.
Siitkohast algab lugu meie hõimust. Oleme tüüpilised eestlased, keda on küüditatud, koonduslaagritesse saadetud, gaasiahjudesse aetud ja sildistatud, sest me oleme mitmevärvilised. Meid on palju – ja kõik me oleme alfad, mis tähendab, et kui meie püüdlust elada taevariigi seaduste järgi ei mõisteta, siis läheme mõnevõrra äkiliseks. Me leiame üksteist üles mitmekümneaastastena, sest meie esivanematel on olnud nii palju lapsi, et me ei ole üksteise olemasolust teadnudki.
Kui tuleb hetk omavahel kokku hoida, siis me tuleme. Need ei ole suguvõsakokkutulekud, vaid tegelike tegudega loogiline, looduslik ja loomulik ühtekuulumine. Sellised nädalavahetused oma põhitöö kõrvalt on väike kangelastegu, mille eest tänada loodame üksteist ükspäev teisehomme.
Sina tulid koos Kiuriga, põrnitsesid konteinerit – ja andsid tuld, lõigates uksed ja aknad sinna, kuhu kirjanikupreili need ruudulisele paberile joonistanud oli. Igal nädalavahetusel leidsid auto, sest endal sul sinu suure pere ja majaehituse kõrvalt tol hetkel autot pidada võimalik ei olnud ja sündiski riitadekaupa prusse ja laudu, vaheseinad ja viimistlus – ühesõnaga esmakordse konteineritaltsutamise tulemusena, esialgu uste ja akende õhku riputamise järel täitsa päris kodu.
Olles ühel meie juurde tulemise nädalavahetusel kraavist läbi käinud, teisel seoses vellede ametis olemisega hoopis teised mehed kaasa napsanud, käisid sa oma hõimu tüdrukuid õhtul külapeol turvamas, et hommikul meie kodule katus panna. Koos Kiuri, Kristjani, Ralfi, Joosepi ja ja Mardiga sõitsid nagu liinitramm ja kinnitasid tasukssaadu puhul: „Ah, tead, maksad nii palju kui saad.“
Me rajasime veel palju prusse nõudnud kõrvalhooned, ehitasime terrassid ja tuulekojad, sest sul olid alati kaasas sõbrad, kellega on olnud koos võimalik asja ajada kasvõi südaöösel, sädemed taga. Kiiresti, täpselt, heatujuliselt ja vähenõudlikult – nii sina töötasid.
Eesti keeles on kolm sõna, mida üheski teises keeles sellisel kujul ei ole – talgud, pulmad ja matused. Mitmuses. Elu kõige suuremaid liigutamisi hõimude ja kogukondade sees ja vahel korraldatakse ikka mitmuses.
Näe, istun sinutehtud kuuseplankudest terrassil ja pean aru, mida ette võtta just sinu kehastlahkumise ajal kokku vajunud pesukuivatusrestiga. Sina raputad rokkaripatsi ja kõneled minu õla taga: „Rahu! Pane parem vanakooli pesunöörid. Olid ajad, mil vennike, kes minuehitatud aia mu enese nähes maha sõitis, oleks pehmeks löödud. Nüüd mõistame: sellised on pehmed niigi. Meie oleme nii kõvad, et võime vabalt hevimetali asemel Elmari raadiot kuulata. Taevas, anna meile kannatlikkust, mitte kannatust – asjad seatakse õigeks moel või teisel varem või hiljem.“
Ma armastan sind aegade lõpuni Kuu peale ja tagasi, vellekene Villu Laube.