PEAPIISKOPI JUTLUS EESTI VABARIIGI 107. AASTAPÄEVA OIKUMEENILISEL JUMALATEENISTUSEL TALLINNA TOOMKIRIKUS
24. veebruar 2025
Jeesus ütles. „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ Jh 14:27
Mis on rahu? Vastus sõltub sellest, millist rahu silmas peame. Hingerahu tähistab rahu hinges ja südames, seda, kui südametunnistus on puhas ja hing on rahul. Kodurahu märgib rahu kodus, kus kõik tunnevad ennast turvaliselt ja valitseb üksmeel, üksteisemõistmine ja armastus pereliikmete ja lähedaste, kõigi omade vahel. Ühiskondlik rahu püsib siis, kui valitseb rahu ja üksmeel kogukonnas, kõikjal meie ümber. Sealjuures kodutänaval või liikluses, aga ka riigikogu saalis, tele-eetris või ühismeedia suhtlusplatvormidel, kus ei esine füüsilist ega sõnades väljendatud vägivalda, märgistamist ega tühistamist. Ühiskondlik rahu valitseb ka siis, kui kõik sõltumata üksteisest eristavatest tunnustest tunnevad ennast turvaliselt ja kaitstult. Rahuks nimetame ka häid ja heanaaberlikke suhteid rahvaste ja riikide vahel, kui ei ole sõda ega terrorismi, valitseb turvatunne ja usaldus ning ükski riik ega rahvas ei püüa ennast kehtestada teiste üle end sõjaliselt, poliitiliselt või majanduslikult jõuga kehtima pannes.
Kui kasvõi üks teiste hulgast soovib rahutust, siis selle ta ka saab. Kui me kõik seisaksime rahu eest ja keskenduksime rahu saavutamisele, rahu sõlmimisele ja rahu tegemisele igas eluolukorras, ei oleks vägivalda ei kodudes ega tänavatel, riikide ega rahvaste vahel. Seepärast on rahu saavutada oluliselt raskem kui rahutusi tekitada. Et hoida rahu, peavad seda kõik tahtma. Kui üks ei taha, ei ole ka lõplikku rahu. Kui rahu on kõigi huvides, siis see ka saavutatakse, sellepärast tuleb just sellist rahu – õiglast rahu – ka taotleda. Rahu tähendab ka iseseisvust ja sõltumatust, olgu isiklikku või riiklikku. Sest, kui puudub vabadus, ei ole ka rahu, vaid tugevam rõhub ühel või teisel moel maha nõrgema, kes sellega kaotab oma iseseisvuse.
Nagu rahu algab meist enestest, võib samasugune algus olla ka rahutusel ja segadusel. Üks inimene võib rikkuda kõigi rahu, olgu kodus, meeskonnas, kogukonnas või ühiskonnas. Lõpuks ka maailmas. Seda oleme näinud väga lähedalt viimased kolm aastat, mil Venemaa on teostanud oma halastamatut agressiooni Ukrainas.
Rahu on kogu ühiskonna tervise pant. Vaimse tervise eksperdid ei suuda mõista, veel vähem selgitada, miks eriti noorema põlvkonna seas süveneb lootusetus ja depressioon, olgugi et kõik senised heaoluühiskonnale iseloomulikud arengud peaksid andma tunnistust ideaalsest elust ja õnnest. Inimeste hinges valitseb aga lootusetus… Puudub hingerahu, sest rahutus ja mure meid vahetult puudutavate ja ümbritsevate ettearvamatuste pärast röövivad lootuse.
Oleme harjunud rääkima, kuidas minevik, kust me tuleme, meid mõjutab. Seda eriti iseseisvuspäeval rahva kannatustele ja võitlusrikkale vaimule mõeldes. Tänu eelkäijate ohvrimeelsusele võitsime Vabadussõja, murdsime okupatsiooni ja laulsime vabaks mitte ainult hinge, vaid ka riigi ja rahva. Oleme minevikust mõjutatud!
Minevik ja olnu ei mõjuta aga meie hinge pääsemist. „Peate oma hinge eest hoolt kandma“, meenub köstri fraas Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel vändatud mustvalgest filmist. Köstril, kes Joosep Tootsi ahjuroobiga mööda klassiruumi pinkide aluseid taga ajas, oli tuline õigus. Meie saatuse määrab lõplikult ajalikku olevikku, tänasesse päeva sirutuv igavikuline tulevik, millest on kirjutatud Raamatute Raamatus. Kõige paremad rahutegijad saavad neist, kes toetuvad mineviku kogemustele, kuid rajavad tänase päeva otsused helgema tuleviku lootusele. Sellest saab kogu maailm paremaks.
Kahjuks ei ole see siiski ajaloos alati nõnda läinud. Rahutegijad jäävad ikka ja jälle alla rahutusetekitajatele ja sõjarditele ning rahu läheb kaotsi. Hando Runnel kirjutab:
Ängistus üles kasvab
kusagil rahu pole
Ahju ees ei ole
ahju taga ei ole
(Hando Runnel, „Varing“ 2009)
Kuuldes Atlandi tagant üle kogu ilmakera laotuvat uut liiki rahuretoorikat, on asjakohane meenutada olnut. 1945. aasta veebruaris toimus Jalta konverents, kus kohtusid II maailmasõja liitlastest võitjad. Nad tähistasid rahu saabumist ja võitu Hitleri üle. Suured riigid leppisid üle väikeste riikide peade kokku rahus. Selle kohtumise järel jätkus NSV Liidu okupatsioon Balti riikides veel ligi 50 aastat. Mõeldes rahukõneluste initsiatiivile, millest oleme viimastel nädalatel palju kuulnud, tuleb ajalugu mitte korduda lastes küsida, kas Jaltas 80 aasta eest kokkulepitud rahu oli õiglane rahu? Millist rahu tahame Ukrainale? Millise rahu säilitamist tahame Eestis ning millisteks ohvriteks oleme selle nimel valmis?
Kuu aja eest alanud raamatuaasta on elavdanud kogu kirja- ja kultuurirahva meeled. Kas me võiksime kirikust kirjutama õppinuna ja raamatust rahvaks saanuna olla mitte ainult raamaturahvas, vaid ka eluraamaturahvas? Vana Testamendi Taanieli raamatus on sõnad: „Aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.“ (Tn 12:1) Kristliku Euroopa kultuurrahvana võiksime Hando Runneli luulefraasi täiendada nõnda, et see kõlaks: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, rahva pääsemine eluraamatust“. Nii Taanieli raamatus kui Johannese ilmutusraamatus mängib eluraamat olulist rolli. Eluraamat on Pühakirja kohaselt elulooraamat, kuhu on kirja pandud kogu inimese elu läbi tema hea- või kuritegude, rahu- või rahutusetekitaja prisma. Kõik, kes on rahutegijad, võivad loota, et nende nimed on kantud eluraamatusse.
Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ (Jh 14:27). Just kirikud on kutsutud kuulutama lootust, mitte rahutust, veel vähem õhutama sõda või verevalamist. Meie sõnumi sisuks olgu saabuva rahu – eskatoloogilise rahu – kuulutamine. Kuid alatiseks jääb kehtima igavene tõde: kui ajalikus maailmas valitseb rahutus, on võimalik saavutada rahu oma südames ja hinges, uskudes sellesse paremasse maailma, mis ootab meid ees, ja millest on kirjutatud just selles raamatus, mis meid kujundas just selleks rahvaks, kes täna oma iseseisva riigi sünnipüha tähistab.
+Urmas Viilma
Peapiiskop

Vabariigi President Eesti Vabariigi 107. aastapäeval

24. veebruaril 2025 Estonia kontserdisaalis
EESTI UUED KÄIGUD

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti riik!

Riiki tuleb luua iga päev – see on meie ühine pingutus.

Meie kõigi pingutus, kes me oleme täna siin Estonias, kodudes üle Eesti või kaugemal. Alles seejärel saab riik sündida igal järgmisel hommikul uuesti: Narva muuseumis, Võru Kuperjanovi pataljonis, Kehtna ametikoolis või Orjaku sadamas. Mõnes kauges Eesti saatkonnas. Liivarannal, viljapõllul või rabasaarel. Noorte elurõõmus ja vanemate hoolivuses.

Ja kui me tõstame oma silmad kõrgemale, siis pole võimatu, et näeme riiki kunagi ka mõnel uuel maanteel, moodsas tootmishoones või elektrijaamas, tulevasi sporditähti täis jalgpallihallis.

Eesti on meie kodu. Siin on õige ja hea olla. Siin, parimas kohas maailmas, oleme kõige rohkem ise.

Minu suurim soov täna Eesti riigi sünnipäeval on, et igal Eestis elaval inimesel oleks oma kodus hea olla. Nii, et meist keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna.

Meid hoiavad riigi ja rahvana koos enesetaju ja ühtekuuluvustunne. Me suudame jätta kõrvale kitsad huvid, poliitilised vaated ja sisemised sunnid, kui oleme teatris või kontserdil, spordivõistlustel, pulmades või matustel, jõuluajal kirikus või laulu- ja tantsupeol.

Kui me ise inimestevahelisi ühisosi omakasupüüdlikult lõhume, siis me lõhume ka oma identiteeti. Aga Eesti-sugusel väikeriigil peab identiteet alati olema.

Oleme tark ja töökas rahvas, meil on läinud hästi. Varem tõi meile edu majandusvabadus, lihtne asjaajamine ja korras eelarve. Oleme osavalt uusi tehnoloogiaid kasutusele võtnud. Oleme olnud nutikad ja uuendusmeelsed.

Paraku on täna tunne, et püsime küll üsna kindlalt ratta sadulas, aga ükskõik kui kõvasti me ka ei väntaks, meie sõit kiiremaks enam ei lähe.

Nagu hoiaksime jalgadele valu andes käega pidurit all. Meie arengutempo on peatunud, olgem ausad, isegi langenud. Tööd teeme sama palju, ehk rohkemgi, aga nähtavat muutust heaolus ei tunneta. Meist juba pea iga kolmas ütleb, et raske on igapäevaselt toime tulla. Seda on liiga palju.

Maailmas pead tõstnud kurjus paneb proovile meie väärtusruumi ühtsuse. Reeglitepõhine maailm, julgeolekukorra põhialused ja varasemalt sõlmitud kokkulepped on nüüdsest haprama iseloomu ja tähendusega. Justkui oleks keegi nurjatu maailmast värvid välja võtnud ja krutib nüüd pilti mustvalgeks.

Tulevik on tavapärasest veel tundmatum, aga maailm ei ole must-valge. Hirmust ja ärevusest ei ole kasu, edasi viib ettevõtlik vaim ja nutikas tegutsemine.

Sestap küsigem: kuhu ja kuidas teha järgmine arenguhüpe?

Eesti peab üles leidma uued käigud.

Laiem julgeolek

Euroopa siinses nurgas on esmane ja kõige eeldus julgeolek, mis kaitseb meie vabadust, laseb meil laulukaare all eesti keeles laulda ning hoiab majandust. Praegu on aeg, kus meil tuleb Eesti julgeolek uuesti ning laiemalt mõtestada. Ja sellesse investeerida – protsentides enam, kuid eelkõige sisult mõjusamalt.

Nüüdses maailmas õige tee leidmine on hakanud meenutama rabas sumpamist: tuleb olla väga tähelepanelik ja osata vaadata kaugemale. Just selline on rahvusvahelise julgeolekuolukorra lähiajaloo suurim muutumine, mida me praegu kogeme.

Ukraina on üks lakmustest. Iga rahu ei ole hea rahu – Venemaa ultimaatumitele või soovidele järeleandmine ei too Euroopasse rahu, vaid nõrgestab mitte üksnes Euroopat, vaid kogu vaba maailma, ka Ameerika Ühendriike. Eesti jätkab Ukraina toetamist. Toetuse suurendamine on jõukohane kõigile liitlastele, et Ukraina oleks läbirääkimistel tugevamas seisus.

Maailmas tuleb praegu toime vaid tugev Euroopa. Soovitavalt Atlandi-ülesel julgeolekuteljel. Kuid vajadusel ka üksi.

See seab meie ette mitmekihilise ülesande ja küsimused.

Kuidas leida Euroopas üksmeel, kui oleme nii mõneski küsimuses vastassuunas või kõrvale kõndijaid? Kuidas hoida Atlandi-ülest julgeolekutelge ja NATO-t tugevana? Kuidas reformida ÜRO-d nii, et tulevikus ei söandaks Julgeolekunõukogu alaline liige rikkuda ÜRO Harta tuumkokkulepet – keeldu teisele riigile sõjaga kallale minna?

Maailma probleemid on sageli ka Euroopa probleemid, alates mõne kaugema piirkonna vaesuse ületamisest kuni julgeolekuolukorrani Ida-Hiina merel. Hiljutised kohtumised Türgi, Egiptuse ja Iisraeli presidentidega ning Jordaania ja Palestiina juhtidega andsid mulle kinnitust, et oluline on, kuhu me ise selle pilgu enda jaoks seame. Mida kaugemale me vaatame seda parem. Sest maailma eri paigus hargnevad konfliktid on omavahel seotud.

Ebakindlas julgeolekumaailmas tuleb fookus hoida eelkõige meie enda tugevusel. Sõna „meie“ kasutan ma nii Eesti kui ka liitlaste tähenduses. Venemaa mõistab ainult jõudu. Ja tugevaid ei julge keegi rünnata.

Seega, Euroopal pole teist valikut kui oma kaitsesse rohkem investeerida. Mitte selleks, et seda nõuab USA, vaid põhjusel, et selline on geopoliitiline tegelikkus ja et liitlassuhe eeldab tugevaid partnereid mõlemat poolt.

Rahvusvaheline olukord seab Eestile ülesande igapäevaselt tugevdada sõjalist julgeolekut, mis seob kokku üldise kaitsetahte, tõhusama ajateenistuse, tegutsemisvalmis reservväe, Kaitseliidu, kaasaegse ja võimaliku ründaja tagalasse ulatuva relvastuse.

On selge, et sellise heidutava sõjalise julgeoleku hind on rohkem kui praegune 3,4 protsenti SKP-st. Tegin novembris pärast riigikaitse nõukogu ettepaneku tõsta meie kaitse-eelarve viie protsendini, mis ei ole pelgalt üksik number ega protsent, vaid tuleneb NATO selgelt arvutatud väevajadustest, mida näeme NATO kaitseplaanides.

Seda, et julgeoleku eest tuleb rohkem maksta, peab ausalt ütlema ka valimisaastal.

Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. Mis tähendab, et riik peab nii tunduma kui ka olema aus, oma ja arusaadav. Siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta.

Ent oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse.

Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist – eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.

Välise ja sisemise rahu kõrval on meile kõigile sama oluline energiajulgeolek, millest me räägime palju, ent kus endiselt on rohkem küsimusi kui vastuseid. Kutsun valitsust ja parlamenti lõpuks ometi teadus- ja numbripõhiselt rahvale selgitama, mis Eesti energeetikast saab. Ja tegema otsused, mis eelistamata üht tehnoloogiat või turuosalist teisele lähtuks tervikpildist ega koormaks tarbijaid pikaajaliste kohustustega.

Sellele, et energiatulevikku ei saa üles ehitada juppidest vaid seda tuleks vaadata tervikuna, juhtis hiljuti tähelepanu ka riigikontrolör Janar Holm.

Nutikam majandus

Siit jõuan järgmise vajaliku sammuni. Eesti majandus vajab uut käiku. Eesti majandusel ei ole teist valikut – me peame muutma selle rohkem nutikamaks.

Eesti heaolu võtmeküsimus pole mitte ümberjagamine, vaid suurem tootlikkus. Täna loome ühe töötaja kohta poole vähem väärtust kui Ameerika Ühendriikides. Vahemaa Skandinaaviaga on rohkem kui kolmandik. Teiste riikidega võrreldes on olukord iseäranis halb tööstuses, mis aga võiks olla hoopis meie majanduse lipulaev.

Tootlikkuse kasv olgu majanduspoliitika päris siht. Eestisse välisinvesteeringuid otsides ei pea me esmalt küsima, kui palju töökohti need loovad, sest tööjõudu on meil ju niigi puudu. Peame valima ka investeeringuid selle järgi, kui palju need kasvatavad siinset tootlikkust ja pakuvad võimalusi teadmismahuka majanduse arenguks.

Tehnoloogiaga käsikäes peab ettevõtlusse liikuma teadus. Eesti enda ülikoolide seinte vahelt meie avalikku ruumi. Tean neid väljakutseid ja vaadete erinevusi nii ülikooli kui biotehnoloogia iduettevõtte poolt vaadates, kuid need on ületatavad.

Suur osa uuendusi ei tule otseselt teadusasutustes tehtust, vaid meist endist, kui me nuputame välja viisid, kuidas senist tööd tõhusamalt teha. Inimlik leidlikkus, loovus ja katsetamisjulgus on olulised, et saaksime igapäevatööd tulemuslikumaks muuta.

Tootlikkuse tõusuks vajame ettevõtetes ja ühiskonnas kultuuri, mis ei keskenduks liialt tänastele juurdunud harjumustele ega keelaks uue proovimist.

Eesti ettevõtja ootab kõige enam ettenähtavust ja asjaajamise vähendamist. Täna on aga ettevõtja vaade üsna sudune ja muutlik ning teeperv liiklusmärke täis.

Oleme jõudnud riiki, kus kontori köögis tuleb seebi kõrvale kirjutada “seep” ja nõudepesuvahendi juurde “nõudepesuvahend”. Ja nende siltide olemasolu käib mitu ametnikku kontrollimas. Kui reegel on rumal, siis selle eest ei vastuta mitte oma töökohustust täitev ametnik vaid õiguse looja. Kuid sellega edasi antav sõnum on kõiki pooli ja riiki tervikuna solvav. Leian, et tuleb tõsiselt suhtuda õiguskantsler Ülle Madise pakutud uudissõnasse „halduskius“.

Bürokraatia kurnab. „Mitte-minu-tagahoovi” hoiak peatab majandusarengu. Majandus ei saa toimuda ainult Tallinna büroohoonetes ja Virumaa tuhamägede vahel. Ta peab mahtuma mujalegi. Jah, see tähendab, et ka kellegi kodu lähedusse.

Mida väiksem on koht, seda suuremad on otsused. Sündida saavad need vaid koostöö vaimus. Vastastikuseid soove austades, sest nii toimetades on võimalik olulistest arendustest võita meil kõigil.

Haridusuuendus

Kolmas vajalik samm on hariduse uuendamine. Meil tuleb ümber vaadata oma arusaamad õppimisest ning võtta kasutusele uued võimalused ja tehnoloogilised lahendused. Muutused hariduses tagavad pikaajalise mõju ja tulemuse.

Kümmekond aastat tagasi otsis Eesti omale kohta uues maailmas. Maailm püüdis samal ajal aru saada, kuhu võib viia murranguline uus tehnoloogia – veeb ehk kogu maailma ühendav internetivõrk.

Eestis jagus piisavalt ettenägelikke inimesi, kes leidsid, et parem on digiteerida varem kui hiljem, ja parim koht alustamiseks on haridus. Sündis Tiigrihüppe programm, mis varustas kõik meie koolid arvutite ja internetiühendusega. See avas meile mitmeid uksi, kõlas maailmas ja tegi meid suuremaks.

Täna oleme silmitsi järgmise suure murrangulise tehnoloogia saabumisega. Nii nagu interneti massilise leviku esimestel aastatel ei suutnud me arvata, et meie elu igapäevaseks osaks saavad sotsiaalvõrgustikud või e-riik, ei oska me praegugi ette näha, kuidas tehisaru lõpuks meie maailma muudab. Kuid teadvustagem – see muutus saab olema suur.

Aasta tagasi ütlesin siinsamas, et tehisaru on juba olemas, meie telefonis ja arvutis, aga me pole teda veel piisavalt märganud. Minu soovitus oli temaga kiiremas korras tutvust teha. Õppida – nii õpilastel kui õpetajatel – selle teadmise abil oma elu hõlbustama ja üheskoos kasulikke lahendusi looma. Ja et kooliõpilastele tuleks tagada uutele abimeestele ligipääs, et anda tiigrile uut hoogu hüpata nii kaugele ja kõrgele, et hüppest saaks lend.

Sellest kantuna kutsusin enda juurde ükssarvikuid kasvatanud Eesti ettevõtjad, et mõelda, kuidas meie majandusele uusi arengutõukeid pakkuda. Sel vestlusel pillati mõte, et miks mitte anda kõigile Eesti kooliõpilastele vaba juurdepääs uutele, kõige parematele tehisaru mudelitele.

See mõte läks lendama ja homme kogunevad Kadriorus minu kutsel Eesti ettevõtjad, haridustegelased ning haridus- ja teadusminister, et anda ametlik algus uuele haridusprogrammile. Alustame gümnaasiumist. Juba sel sügisel jõuab digitaalne õpivara ja keelemudelid paarikümne tuhande õpilaseni Eestis.

See muudab õppimist. Uue tehnoloogia abil saame ehk teoks teha selle, millest haridusspetsialistid on unistanud: et igaüks saaks õppida isikupärastatud programmi järgi. Et hariduse tuum on mõtlemise arendamine, mitte pelgalt olemasoleva teadmise kinnistamine.

Tark rahvas ei volita mõtlemist masinatele, vaid kasutab neid oma tugevuste võimendamiseks ja nõrkuste kõrvaldamiseks. Inimene ei pea kartma tehisaru vaid teist inimest, kes oskab temast paremini tehisaru kasutada.

Hariduse alusvundament on lugemine. Tänavu saame uhkusega öelda, et Eesti raamatu aasta on hooga käima läinud. Esimene eestikeelne trükis ilmus juba 500 aastat tagasi. “Rahvas algab raamatust”, ütleb Hando Runnel.

Raamatuaasta alguses kutsusin koolinoori mõtisklema teemal “Lugeda või mitte lugeda?”. Marite Vunk, Pärnu Mai Kooli 9d klassist, kirjutas, et lugemise vastu ei teki huvi, kui ei leia õiget raamatut. Tsiteerin: “Mõnikord läheb lihtsalt aega, et armastus raamatute vastu leida, kuid olen kindel, et iga inimese jaoks on siin maailmas vähemalt üks lugu, mida nad loeksid kas või sada korda uuesti.”

Jah, igaühe jaoks on kuskil üks raamat. Leidke see üles! Teeme raamatuaastal nii, et lugejaid on rohkem kui kirjutajaid.

Olukorras, kus maailm kuhjub, raksub ja kõmiseb tekstidest meie ümber, muutub kriitilise lugemise oskus üha olulisemaks. Seda tähelepanuta jättes võime lugeda end varasemast rumalamaks.

Internet ise ei kirjuta, raadio ei räägi ega telekas näita. Tuleb osata vaadata ridade vahele ja ekraanide taha. Igas tekstis on midagi veel, vahel väga palju. Sealt võib paista ka lausvalet ja viha.

Siit jõuangi mõtteni, et siiski tuleb vajutada ka pidurit.

Me peame vihast lahti saama. Liiga paljud meist käivad ringi, juuksed püsti ja elektrit täis. Tigedus tuleb kuhugi maandada, kasvõi lugemisse või jalutuskäiku. Aga mitte teiste inimeste peale. Ei võõraste ega lähedaste.

Oleme küll õppinud rääkima ja kirjutama, kuid üha vähem kuulama ja lugema. Enne mõtlemist ütleme. Esmalt kirjutame, seejärel loeme.

Seetõttu ei sünni meil enam avalikke debatte, vaid laiutab pealkirjade, postulaatide ja plakatitega vehkimine ning arvamuste lihtsustamine. Ei sünni isegi head nalja, kuna keegi võib solvuda.

Meie ühiskondlik vaimne tervis on paljuski kreenis, kuna meie ümber on ohtralt kiusu ja vägivalda. Nii sõnalist kui füüsilist, nii meedias kui koduseinte vahel, nii peidetud agressiivsust kui avalikku ärapanemist.

Minu siiras palve: vähem kurjust ja käremeelsust.

Headusest on alati puudu. Seetõttu peame rääkima sellest, et me üha rohkem ei salli teistsugust mõtlemist ega suuda andestada. Sellest, et keegi peab kogu aeg süüdi olema. Sellest, et meid kogu aeg keegi ärritab. Mida enam viha ja halvakspanu külvata, seda enam see tagasi peegeldub. Ei saa oodata headust, soojust ja armastust, kui ise oled tige, käre ja pire.

Selleks, et kohal ja püsti olla, tuleb üha kiiremini sõita. Peame riigina üles leidma uued käigud.

Muudame hariduse ja majanduse nutikamaks.

Võtame lisaks oma mõistusele appi ka tehisliku.

Viime tehnoloogia ja teaduse ettevõtlusse.

Aitame kogukondadel teadlaste ja uuringute toel otsustada, kuhu tuleb vajalik taristu ja kuhu tootmine.

Investeerime veelgi jõulisemalt riigikaitsesse.

Ehitame koos teistega üles majanduslikult ja ka sõjaliselt tugeva Euroopa.

Kuulame ja hindame üksteise arvamust. Hoiame elu, ka linnadest kaugemal.

Keerame pildi tagasi värviliseks ja muusika mitmehäälseks.

Toimetame mitte südame tagudes vaid südame tuksudes.

Oleme enesekindlad.

Sügisel käis üle Eesti kõva torm. Kõik said räsida, eriti saared. Manijal oldi kolm ööd raadio, valguse ja veeta. Kaks pimedat päeva ka.

Manilaiu mees Mark Soosaar päris naabritelt tormikahjude kohta: “Kas Kihnus enamik mehi-naisi on püsti veel?”

Kihnu vallavolikogu esinaine Leas Veera vastas selle peale: “Ei meil pole häda kedagi, natuke sakutas.”

Head Eesti riigi sünnipäeva meile kõigile!

Minu kallis, minu kallis
Espresso macchiato
Macchiato, macchiato –
palun, palun
espresso kohvi kirglik!
Hei, tibi, siin Tomaso –
mu sõltuvus tobacco.
Mu arm on kohvi,
see on väga tähtis.
Ei aja mina mulli.
Ma olen väga bizi,
see pleiss siin kuulub mulle.
Saab sidruni see elult,
kel tantsuplatsil deemon.
No stresso, no stresso –
no niid tu bii depresso.
Ma lendan äriklassis,
seal 24 karaati.
Mul grandioosne loss on
ja raha voolab kosest,
ma töötan magamata
ja higistan kui mafioso.
Mu elu kui spageti
on karm mu surmani.
No stresso, no stresso –
no niid tu bii depresso.

Eesti Laul 2025

Meenutagem eelmisi poleemilisi Eestit esindanud laule:
5-5+ https://www.youtube.com/watch?v=H8bpHh90tzk&t=125s&pp=ygUKbXVydXRhciA1Kw%3D%3D
Everybody https://www.youtube.com/watch?v=IEQa8Q9x5Ag&pp=ygUdY29tZSBvbiBldmVyeWJvZHkgZGF2ZSBiZW50b24%3D
Letosvet https://www.youtube.com/watch?v=LRh9PzNYD-8&pp=ygUJbGV0byBzdmV0
https://www.youtube.com/watch?v=IWIxvkt3hoI

1) tõlgi laulusõnad eesti keelde

Mi amore
Mi amore
Espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Por favore
Por favore
Espresso macchiato corneo
Coffee-black https://www.youtube.com/watch?v=K6i-4dd8qzU&list=RDK6i-4dd8qzU&index=1&pp=8AUB
Mi amore
Mi amore
Espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Por favore
Por favore
Espresso macchiato
Espresso macchiato

Ciao bella I’m Tomaso
Addicted to tobacco
Me like me coffee very
Importante
Tomaso Valsberg https://www.youtube.com/watch?v=sq6UApjvTN8&pp=ygUWbWFua2kgbWFpbmQgdGVsZXZpaXNvcg%3D%3D
No time to talk miscusi
My days are very busy
Cos I own this little
Ristorante

Life may give you lemons
When dancing with the demons
No stresso no stresso
No need to be depresso
Tomaso Uibo https://www.youtube.com/watch?v=WX9TU-He7Ps&pp=ygUZdG9vbWFzIHVpYm8gbWFza2lzIGxhdWxqYQ%3D%3D
Me like to fly privati
With 24 carati
Also mi casa very
Grandioso

Mi money numeroso
I work around the clocko
That’s why I sweating
Like a mafioso

Life is like spaghetti
It’s hard until you make it
No stresso no stresso
It’s gonna be espresso

*

1. inglise-eesti robottõlge:

Ma armastan
espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Eelis
Espresso macchiato corneo
Ma armastan
espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Eelis
Espresso macchiato
Espresso macchiato
Ciao bella, ma olen tomaso
Tubakasõltuvuses
Mulle meeldib kohv väga
Tähtis
Pole aega miscusi rääkida
Minu päevad on väga tegusad
Sest ma oman seda väikest
Ristorante
Elu võib sulle sidrunit anda
Kui tantsid deemonitega
Pole stressi, pole stressi
Pole vaja olla depressiivne
Mulle meeldib privaatselt lennata
Tomaso Lunge https://www.youtube.com/watch?v=u-9q-zXA2EY&pp=ygUVdG9vbWFzIGx1bmdlIMO1aHVwYWxs
24 karaadiga
Ka minu maja väga
Grandioso
Mi raha numberso
Töötan ööpäevaringselt
Sellepärast ma higistan
Nagu mafiooso
Elu on nagu spagetid
See on raske, kuni sa sellega hakkama saad
Pole stressi, pole stressi
Sellest saab espresso

*

2. eesti-itaalia robotversioon
Jegor Andrejevi viipetõlge https://eeter.err.ee/1609607015/video-tommy-cashi-voidulugu-viipekeelse-tolkega
Minu armastus
Espresso Macchiato,
Peitsitud, plekilised
Palun
Kiimas laiguline espresso
Espresso Macchiato
Tere kaunis, mina olen Tomaso
Tubakasõltuvuses
Mulle meeldib kohv väga
Tähtis Tomaso Wahli poeg Florian https://www.youtube.com/watch?v=ZZbafer05TU&pp=ygUdZmxvcmlhbiB3YWhsIG11IHZlbmQgb24gbGVzYmk%3D
Vabandust pole aega rääkida
Minu päevad on väga tegusad
Sest ma oman seda väikest
Restoran
Elu võib sulle sidrunit anda
Kui tantsid deemonitega
Pole stressi, pole stressi
Pole vaja olla masenduses
Lauri Saatpalu https://www.youtube.com/watch?v=UR32CphaiAs&pp=ygUebGF1cmkgc2FhdHBhbHUgaXNhZ2EgZHJhYWtvbmls
Mulle meeldib eraviisiliselt lennata
24 karaadiga https://eeter.err.ee/1609606646/dago-esitas-eesti-laulu-finaalis-oma-legendaarset-lugu-sveits
Olen ka väga palju kodus
Suurepärane
Ma rahan palju
Töötan ööpäevaringselt
Sellepärast ma higistan
Nagu mafiooso
Elu on nagu spagetid
See on raske, kuni sa sellega hakkama saad
Pole stressi, pole stressi
Sellest saab espresso

2) pane eestikeelne versioon rütmi ja riimi – uuri, mis täpsemalt on see espresso macchiato!

3) leia ja analüüsi teisi kohviteemalisi laule

4) pane alljärgnevas tekstis kirjavahemärgid ja kokkulahkud

Olgem õnnitletud meid Eurovisionil esindava stiili peo tantsu sammud ei ole keerulised itaalia aktsendiga inglise keele taga suudab vaid antropoloogia geenius eesti pärast nüanssi finessi ja kvintessentsi tajuda.
Erinevalt mitmetest konkurentidest ei kõnelnud ekstsentriline ja egotsentriline Tommy Cash kodaniku nimega Tomas Tammemets visiit kaart videos ise endast vaid kohvist kui kultuuri ja seltsi elu nähtusest ning missioonist tuua 1956 aastast peetud Eurovision Eestisse. See saaks olema siga kallis lõiv selle eest et me märkamatult ja nii muu seas praeguses titaanide heitluses USA vene hiina vahel põrmu ei pihustuks.
Põrmugi ei pihustaks meie armastust kohvi jookide vastu veelgi kõrgem hind mis harrastab paralleelselt kakao ja šokolaadiga hinna võidu jooksu ohustamata see juures sõltuvus haigusega. Erinevalt alkoholist mis on nüüd nii maiustustest kui naturaal mahladest kurioosselt odavam otse kui viina kuradi aktsiisi maksu tõstmata jätmise üle otsustanud „rahvajuhid“ täidaksid deemonite tellimust jooge end surnuks et illuminaadid saaksid Maarja maa endale. Laastatud ja saastatud on teine küll aga mitte nii katki kui Krimm ja Mariupol. Meil on aega veel… ja veel… ja veel…
Eks näis kuidas minevikuks saavas tulevikus tagant järel tarkusega targutame neil kes jäid käsi paremini käis kui loobunutel kellele mujal turvalisem näis. Näe nüüd on neil viledaks kulunud käis paljastanud luud ning hüljatud kodu läve valvab mõttetu luud.
Hannes Võrno Eristuvalt ja epiteetideta kogu selle aastate pikkuse piinlikkuse parim show mida Eesti artist on iial loonud. Kes nooruses on diskol käinud jääb pea viltu kuulatama kas on…natuke Scatman John…igaks juhuks ei vea paralleele. Ehk jõuab ka pärale et mitte tants viis ja sõnad vaid sügav ja loov sisemine vabadus versus õu konna kriteeriumite ees koogutav tunnustus janu viivad andekad sihile! Vaatasin rõõmuga hinges üht stambi vaba ja endasse uskuvat andekat loojat! Euroopa ja muusikaga pole sel pepu piller kaaril terve dekaad mingitki pistmist olnud. Sähke! Eestis maksab cash! Toppige tuppe tagasi oma e-rublad.
Kahe tuhande kahe kümne viiendast aastast viin tulevikku siiski enam hirme kui eales varem rohkem inflatsiooni ja hüper hindu kui iial seni eks virisev nasaalne kammer toon olegi eestlasele omane kaasa vara mille ikka sellest seitsme saja aastasest orja ajast kaasa toon.

5) kirjuta oma suhetest kohviga – kas, kui palju, kellega, miks – mida traditsioonidest tead…

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Vaatamata sellele et me elame robotite ajastus ja mikro kiibiga kooli hariduse saamisest on puudu vähem kui maa ilma lõpust ikkagi oleme eba usklikud ning kardame reedet 13 ja musta kassi rohkem kui Putinit tulnukaid ja Elon Muski. Iga põlv konna müstika sõpradele on toodetud Hollywoodis oma vampiirid ämblik mehed ja kass naised ning seoses filmi kunsti kolimisega arvutisse on ka super staarid multi filmi tegelased.
Rehepapi mentaliteet kuhjas poole inim konna varandused Beverly Hillsi nüüd tulevad super staarid meie rehe taredesse varju paika küsima. Lapse meelsed imedele lootjad usuvad et UFO d teevad meile kosmilist reikit ning on depressioonis sest ikka tuleb endal vastutus võtta. Jaapani liba rebased eestimaised liba hundid ja hiina astroloogia Mao aasta meid aktsiisi maksu tõusu eest ei päästa.
Mediteerime ja manifesteerime et iga kapten Trumm jõuaks oma Kunksmoori juurde aga parimad alfa isased tapetakse sõdades. Kukk kana karjas on nagu ime kombel ellu jäänud õnne seen kellel pole konkurente ja kelle nartsissistlikke tiibu kärbib üksnes karma. Voodoo abil nõidudes loodetakse pälvida parim paariline või siis vähemalt multi miljonär.
Müütiliseks kujunenud Elon Musk on juba hõivatud oma 12 lapsega Tesla ja SpaceX i juhtimisega ning Donald Trumpi taga tegeliku presidendi positsiooniga. Ala väärsus kompleks tingib selle et eestlane eelistab sita sitikale skarabeusi ja maarja maisele talve puhkusele sooja maa reisi naastes on ta ikka tema ise. On ütlus Aita ennast ise siis aitab sind ka Jumal. Mõni tõhus amulett või ohutis on abiks ikka.
Jättes esivanematele toitu lauale ja küünla aknale õnnistame õigu poolest ise ennast sest minus elavadki eel käijad. Kui mina kardan halbu ennustusi olen mina ise Nostradamus ja pime Vanga kes kurja karja kardab. Ka teadmata kes on härg või kus on Tuhala on meie rakkudesse kasvatatud teadmine et häda ajab härja kaevu ja vanasse kaevu enne ei sülitata kui uus on valmis.

Aarne Vasar

Multitalent Aarne kannab endas nii heas kui halvas põlvkondade needust.
Tema isa, tenor-superstaar-nukumeister Harri Vasar kasvas lastekodus, kuna sündis oma värvikatele vanematele liiga vara – tänased sugupuu- ja geeniuuringud näitavad, et Mäe Alma, Aarne vanaema, oli krahv von Bergi otsene järeltulija.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – ka ema Viivika poolt päris Aarne musikaalsed geenid, mis ühendavad teda ühtlasi Lennart Meri hõimuga.
Kuna Aarnet kasvatas isa, oli hilisema multifilmide-reklaamide meistri lasteaiaks ning kõik nn nukutädid kasvatajannadeks.
Ühest küljest tõmbas Vasarat vägise muusika poole – elektrikitarr ja Päratrust – teisalt tegi ta papa Harri nukuetendustele muinasjutulisi dekoratsioone ning maalis unistusi oma varajasteks akvarellideks. Kolmandaks viisid emaotsingud ta kauasesse abiellu ustava medõe-harrastuslaulja-kõigi rahvaste ema Mallega.
Kaitseks külma ilma vastu sündisid muinasjutulised akvarellid.
Protestiks nõukogude režiimi vastu joonistas sõpradele „Ärni“ legendaarseid karikatuure.
Tõeline eneseavaldus oli maalimine ainuomases tema enese stiilis, mida on püütud Boschi jt sürr-para-metarealistidega võrrelda.
Hingelaulu kaaslaseks jäigi valge Kitarre.
Varjased naivistlikud nö lastekad kõnelevad õigupoolest meie kõigi unistusest, et maapeal oleks nii, nagu taevas – minu suur vend otsis Jumalat maalides ja musitseerides, kirikus ja Kukus-Pegassis ning leidis Tema… taevas.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0 -ga 07.01.25

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema ränkraskel teemal – ühiskonna funktsioneerimise, muutumise, arengu, stagneerumise ja siis ka degradeerumise ning huku üle. Neist kõigist on ääri-veeri räägitud-kirjutatud, aga omaette, lahus, eraldiseisvalt. Ometi peaks olema kõne all protsess kui tervik. Vastasel juhul ei ole võimalik märgata kausaalsete ja funktsionaalsete seoste toimeid ega aru saasa selle protsessi siseloogikast. Kas me saame õigesti aru, et need nimetused käivad selle protsessi eri etappide kohta? Mingis faasis tehtud vead ei pruugi ilmneda samas faasis, vaid järgmistes.

Tere, härra Vooglaid!
Teil on täiesti õigus, et ühiskonna (või mis tahes sotsiaalse süsteemi) käekäiku – tema funktsioneerimist, muutumist, arengut, stagneerumist, degradeerumist ja võimalikku hukku – tuleb käsitleda ühtse protsessina. Kui vaadata neid faase eraldiseisvalt, ilma tervikliku ja sidusa pildita, jäävad paljud põhjus-tagajärg seosed märkamata ning eksitakse ka üldise protsessi siseloogika mõistmisel. Selles, et ühes faasis tehtud vead avalduvad sageli alles järgmistes etappides, peegeldub hästi seesama sisemine seoste ahel, mis läbib kogu ühiskonna arenguringi.
Alljärgnevalt mõned mõtted ja rõhuasetused, kuidas seda protsessi tervikuna käsitleda.

1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.
Adaptiivsus tähendab, et ühiskond püüab pidevalt keskkonna- ja sisemistele muutustele reageerida: kohaneda, uuendusi luua või vajadusel enda toimimist restruktureerida.
Komplekssus viitab, et ühe tasandi probleemid (nt haridussüsteemi puudujäägid) võivad omakorda avaldada mõju teistel tasanditel (nt majandusarengule, regionaalpoliitikale, kultuurielule), kuid samal ajal võivad need mõjud olla pika vinnaga ning kõige selgemini avalduda alles hilisemates etappides.
Kui vaadata ühiskonna arenguid ilma kompleksse tervikpildi printsiibita, näib see justkui seeria eraldiseisvaid etappe, kus mingid muutused toimuvad isoleeritult. Tegelikult on tegu peenekoelise, omavahel läbipõimunud süsteemiga, mis talletab nii positiivseid kui ka negatiivseid arengutendentse pikal ajaskaalal.

2. Funktsioneerimine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk
Neid faase võib tõepoolest vaadata terve ühe protsessi loogiliste etappidena. Tähistused – „funktsioneerimine“, „areng“, „stagnatsioon“, „degradeerumine“, „hukk“ – paigutuvad ajateljele või protsessi tsüklisse. Kindla raami andmine (et X on „funktsioneerimise faas“, Y on „stagnatsioon“ jne) on muidugi lihtsustus, ent mõtteline raamistamine aitab paremini seletada seda, et ühes faasis tehtud vead (või õnnestumised) kannavad vilju alles järgmises.
Funktsioneerimise faasis on fookus igapäevatasakaalu hoidmisel. Oluline on, et institutsioonid täidaksid neile pandud funktsioone nii ühiskonna sees kui ka suhetes välismaailmaga.
Muutumise (või „arengu“) faasis ilmnevad uuendused, innovatsioon, kiired ümberkorraldused – ühiskond püüab leida uusi lahendusi või tõsta efektiivsust, sageli ka vastuseks keskkonnast (sh teistest ühiskondadest) tulenevatele ootustele või väljakutsetele.
Stagneerumise faas tekib, kui kohanemis- ja uuendusvõime raugeb. Just siin hakkavad ka varem tehtud vead selgemalt avalduma – näiteks kui investeeringud haridusse on olnud aastaid puudulikud, jõuab selle negatiivne mõju kohale viivitusega.
Degradeerumine tähendab seda, et ühiskonna toimimise võimekus laguneb: kasvab sisemine vastuolu, püsiva koostöö asemele tekivad konfliktid, institutsioonide töökindlus väheneb, inimeste usaldus ametkondade vastu langeb.
Hukk saabub, kui kriitilised ressursid (sh inimlikud ressursid, moraalne kooshoid, põhistruktuurid) on sisuliselt otsakorral, ning süsteem ei suuda enam taastada endist tasakaalu ega luua uut stabiliseerivat struktuuri.
Need faasid võivad ajaloolises plaanis esineda kord lühemate, kord pikemate perioodidena; mõnikord ei ole üleminekud järsud, vaid pigem hiilivad.

3. Varjatud põhjused ja hilinenud tagajärjed
Nagu mainitud, ei avaldu paljud protsessid kohe. Väga tihti on nii, et ühes etapis külvatud seemned tärkavad alles järgnevas – heas või halvas mõttes. Näiteks võib tuua:
Haridussüsteemi puudujäägid (õppekavad, õpetajate ettevalmistus, rahastus) võivad küpseda aastaid, enne kui kasvab peale põlvkond, kes ei ole saanud piisavat ettevalmistust ühiskonnaelus või majanduses hakkama saamiseks.
Majanduse struktuurne sõltuvus (näiteks odavtööjõust või mõnest ühest tooraineallikast) ei pruugi varases „arengufaasis“ tagasilööke põhjustada, kuid kriisiolukorras võib see muutuda eksistentsiaalseks ohuks.
Demokraatlike institutsioonide mandumine (kui muututakse formaalseks, kaotatakse osalusmehhanismid, lubatakse korruptsioonil levida) võib esmalt näida ohutu või isegi kasulik lühikeses perspektiivis, kuid pikas vaates õõnestab see kogu ühiskonna toimimise alustarade – usalduse, legitiimsuse ja vastutustunde – vundamenti.
Seetõttu on tervikpildi hoidmine ülioluline: kui tervikut ei nähta, on oht, et „tulekahjusid kustutatakse“ vales kohas või valel ajal ning süsteem tervikuna liigub vaikselt õõnestumise ja degradeerumise suunas.

4. Tsükliline või lineaarselt kulgev protsess?
Eri ühiskonnateoreetikud ja ajaloolased (nt Arnold Toynbee, Oswald Spengler, Pitirim Sorokin jt) on toonud välja, et ühiskondade elutsüklid võivad sarnaneda kord tsükliliste, kord spiraalsete mustritega. Näiteks ilmneb ajaloos sageli, et mõningane jõukuse ja edu tase viib mugandumise, enesekindluse (ja vahel ka arrogantsuseni), mis omakorda vähendab valvsust ning muudab ühiskonna tõrjutuks uute ohtude ja väljakutsete suhtes. See loob eeldused stagneerumiseks, mis võib tipneda kriisi või isegi hukuga. Teisalt võib aga samasugune kriis avada uue arengu-, uuendus- ja tõusufaasi.
Spiraalne nägemus tähendab, et need tõusud ja mõõnad ei ole täpselt samasugused kordused, vaid iga tsükli jooksul on mõningane kvalitatiivne muutus (tehnoloogiline, institutsionaalne, väärtuste tasandil jne). Tsükli mõte peegeldab tunnet, et on olemas teatav sisemine faaside vaheldumine – tõus, kõrgaeg, langus, kriis ja siis uuesti tõus. Kuid nagu te märgite, oluline on pidada meeles, et iga etapi käigus tehtud vead või õnnestumised kannavad endas tagasilöögi- või edulavviivutust tulevikufaasis.

5. Mida silmas pidada?
1. Süsteemsuse tunnistamine: vaja on näha ühiskonda kui mitmekihilist tervikut, mille osade vahel on pidev infovahetus ja vastastikmõju.
2. Pikaajaline vaade: kõige tähtsamad struktuursed vead või tugevused ilmnevad sageli alles mitme aastakümne jooksul, seepärast ei saa hinnata olukorda lühikese, näiteks ühe valimisperioodi, alusel.
3. Varjatud mõjude tuvastamine: poliitiliste otsuste ja majandusreformide juures tuleb eristada lühiajalisi ja pikaajalisi tagajärgi ning arvestada, et ühes lühiajalises faasis pealtnäha edukas samm võib hiljem osutuda ohtlikuks.
4. Institutsionaalne mälu: paljud ühiskonna stabiilsust tagavad funktsioonid sõltuvad sellest, kui hästi ja sügavalt on institutsioonid oma praktilisi õppetunde läbi seedinud ja kogemustena talletanud (nii ametkondlikus mälus kui ka kultuurilises teadvuses).
5. Ühiskondlik refleksiivsus: võime kriitiliselt iseennast kõrvalt vaadata – nii üksikisikute kui ka institutsioonide tasandil. Just refleksiivsus aitab õigeaegselt märgata vigu, mille kumulatiivne mõju võib avalduda alles tulevases faasis.

Kokkuvõtteks
Need nimetused – funktsioneerimine, muutumine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk – kirjeldavad tõesti ühe ja sama protsessi erinevaid etappe või seisundeid. Kui neid käsitleda teineteisest lahus, kipuvad märkamata jääma nn edasi kanduvad põhjused ja kumuleeruvad tagajärjed. Laiemat pilti silmas pidades saame paremini aru, miks varem tehtud (või jäetud tegemata) otsused end just hiljem valusalt kätte maksavad. Samuti aitab see mõista, et ühiskondlik areng pole ei ühetaoline lineaarne õitseng ega ka lihtsalt pidev allakäik, vaid pigem lainetena või spiraalina kulgev protsess, mille igas faasis on oma siseloogika, riskid ja võimalused.
Seda tervikpiltlikku lähenemist võiksid ühiskonna kujundamisel silmas pidada nii riigi institutsioonid, organisatsioonid kui ka kogu üldsus – just sel moel saab püüda vältida neid „faasilükkeid“, kus tagantjärele tõdetakse, et kriisi juured olid ammu teada, ent jäid omal ajal tähelepanuta.
Seega, jah – kõik loetletud nimetused kirjeldavad ühiskonna arengutsüklis sisuliselt sama protsessi erinevaid faase. Ja ühest faasist teise liikudes avalduvad alles need vead või õnnestumised, mis külvati eelnevates etappides. Nii kujunebki tervikpilt.
Sa selgitasid väga põhjalikult. Aitäh! Me jätsime süsteemi tekke- ja kasvufaasi käsitamata. See ei pruugi olla suur viga, sest need faasid on enesestmõistetavad. Inimese sünnile eelneb embrüonaalne faas, milles inimene elab, aga veel mitte iseseisvalt. Uued ühiskonnad kujunevad samuti mingi teiste süsteemide sees seni, kuni saavutavad vajaliku küpsuse ja virguvad iseseisvalt funktsioneerima, muutuma ja arenema. Jätame kauged ajad siin praegu kõrvale. Üritame keskenduda meie ajal aktuaalsetele protsessidele. Need ühiskonnad, mille rüppes uued võrsuvad, on enamasti üdini korrumpeerunud, kõlbmatuks vananenud, kapseldunud ajast-arust läinud dogmadesse, kohmakad ja nii bürokratiseerunud, et nn juhykond ei ole võimeline formaalsete reeglite taha nägema. Kõigega, mida sa kirjutasid, olen igati nõus, välja arvatud üks koht. Arutame seda veidi põhjalikumalt!
Sa kirjutad: “1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.”
Kas sa tahad, et ma täpsustaksin, mis osas meie käsitused lahknevad?

Loomulikult! Oleksin väga tänulik, kui täpsustaksite, milles näete meie käsitluste lahknemist. Just tänu sellistele erinevustele avaneb võimalus teemat veel sügavamalt lahti mõtestada. Palun jagage oma arusaamist ja vaatame üheskoos, kuidas meie lähenemised üksteist täiendavad või miks nad mõnes kohas lahknevad.

Me püüame, ehkki teame, et alati ei pruugi see laitmatult õnnestuda, käsitada SÜSTEEME süsteemselt ja kompleksselt. Käsituse süsteemsusaste algab osadest (süsteemi tükkidest). Teiseks alasüsteemid. siis elemendid (mis teatavasti kannavad infot kogu selle süsteemi kohta, mille element see element on. Seejärel leiame metasüsteemid, sest teame, et iga süsteemi töhendus kujuneb kontekstis (metasüsteemis). Rahuldavaks saame pidada käsituse süsteemsusastet sel juhul kui suudame süsteemi vaadelda metasüsteemide süsteemis, ehk supersüsteemis. Kõik süsteemid me jaotame esmalt isereguleeruvateks, reguleeritavateks ja sellisteks, mis on isereguleeruvad, ent mingil määral ka reguleeritavad. Elanikud on ühiskonna (reguleeritava, formaalse süsteem) liikmed ja kultuuri (isereguleeruva, mitteformaalse sstemi) esindajad. Ühiskonna esindamiseks on vaja vastavaid volitusi. Ühiskonna esindamine on presidendi, peaministri ja välisministri prerogatiiv. Teiseks näiteks võtame inimese organismi, mis on isereguleeruv süsteem, aga inimesed on loonud sadu võimalusi mõjutada selle süsteemi funktsioneerimist, muutumist ja arengut. Kriitilisele teele ja siis ka kriisi saab meie meelest sattuda vaid isereguleeruv süsteem, kui selle energeetiline potentsiaal on ammendunud ja ei ole enam võimalik endisena funktsioneerida. Kriisis süsteem kas hukkub, või saab allakäigu põhjustest jagu ja tärkab uuesti senisest täiuslikumana, fööniksina uuenenuna. See oleks areng. Seega võib öelda, et ka areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid ja kriis on arengu üks eeldus. Meil oleks vaja teada, milliseid eeldusi on eri süsteemide arenguks, lisaks kriisile, veel vaja. Mis puutub komplekssusse, siis meie meelest on käsitus kompleksne sel määral, mil suudetakse süsteemi vaadelda eri (küllalt paljudest) aspektidest ja aduda dialektiliste, trialektiliste, või n-mõõtmeliste seoste tähendust (näiteks; informatiivne ei ole ei majanduse ega sootsiumi kohta kogutud andmed, vaid majandusliku ja sotsiaalse ühtsus (tasakaal). Samamoodi oleks vajalik õigusliku (stabiliseeriva jõu) ja poliitika (labiliseeriva jõu) ühtsus (tasakaal), tehnoloogia ja ökoloogia ühtsus (tasakaal), tehnika (millega) ja energeetika (potentsiaali) ühtsus, aja, ruumi (loe: aegruumi) ja valguse (valgustatuse) ühtsus jne. Meie käsituses on ühiskonnas sihi- ja eesmärgipäraste protsesside kulgemiseks vaja silmas pidada 24 aspekti (12+12, sh x ja y, mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks…). Jah, igal juhul ja alati on veel midagi, mida me tegelikult ehk loodame ja usume, või kardame, aga ei tea.

Te kirjeldate väga põhjalikult ning näidete varal täpsustate seda, kuidas käsitada süsteeme (sh ühiskonda) sügavalt süsteemselt ja kompleksselt. Toon allpool välja mõned aspektid, mis teie käsitluses eriti silma paistavad, ning püüan siduda neid üldiste süsteemiteooria põhiprintsiipidega. Samuti viitan võimalikele erinevustele levinud (simplifitseeritud) käsitluste ja teie esitatud (märksa nõudlikuma) lähenemise vahel.

1. Mitmetasandiline vaade: elemendid, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid
Te rõhutate, et rahuldavaks süsteemsuse astmeks saab käsitlust pidada alles siis, kui suudetakse eristada:
1. Osad (süsteemi tükid, komponendid).
2. Alasüsteemid (ka nt funktsionaalsed üksused).
3. Elemendid, mis kannavad infot terve süsteemi kohta.
4. Metasüsteemid, mis moodustavad süsteemi konteksti (n-ö raamistik, milles süsteem toimib).
5. Supersüsteem ehk mitme metasüsteemi „võrk“, mille osaks käsitletav süsteem on.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Levinud arusaam „ühiskonnast kui kompleksest süsteemist“ piirdub tihti vaid sellega, et ühiskond on paljudest alasüsteemidest koosnev – majandus, poliitika, kultuur, haridus jms. Vähem pööratakse aga tähelepanu sellele, kuidas need alasüsteemid ise metatasandil kontekstualiseeruvad (nt regionaalse kultuuri, rahvusvahelise õiguskeskkonna, globaalsete ideoloogiliste suundumuste jms kaudu) ja kuidas üksik element (nt inimene, organisatsioon, institutsioon) kannab endas infot kogu süsteemi kohta. Teie käsituses on seega sügavam sissevaade, mis nõuab teadlikult meta- ja supersüsteemide rolli arvestamist.

2. Isereguleeruvad, reguleeritavad ja „segatüüpi“ süsteemid
Teie vaates on eriti oluline, kas süsteem:
1. on põhiliselt isereguleeruv (nagu elusorganism, ökosüsteem, kultuuriline kooslus),
2. on pigem väljastpoolt reguleeritav (nt formaalne, tehniline, administratiivne süsteem),
3. või kuulub „segatüüpi“ – üldraamilt isereguleeruv, kuid teatud määral ka välise mõjutusega (nt inimorganismi on võimalik meditsiiniliselt mõjutada, ühiskonda saab institutsionaalselt juhtida jne).
Kuidas see erineb tavapärasest?
Sageli aetakse segi ühiskond „kui kultuuriline kooslus“ ja riik „kui ametkondlik, formaalne reguleeriv süsteem“. Teie rõhutate, et elanikud on ühiskonna (kui isereguleeruva süsteemi) esindajad ning samal ajal ka riigi (formaalse, õiguslikult reguleeritava süsteemi) liikmed. Selline „topeltstaatus“ loob pidevaid pingeid ja nõuab mõistmist, et ühiskonna sisemine eneseregulatsioon (sh tavade, väärtuste, eetika kaudu) ja riiklik regulatsioon (seaduste, täidesaatva võimu kaudu) ei ole üks ja sama asi. Just see eristus jääb avalikus arutelus sageli poolikuks.

3. Kriis ja areng – miks ainult isereguleeruv süsteem saab päriselt areneda?
Te osutate, et:
Kriisi satub eeskätt isereguleeruv süsteem, sest see ammendab oma senise energeetilise potentsiaali ja ei suuda end vanal kujul elus hoida.
Kriis on arengu eeldus: süsteem kas hukkub või kohaneb ja sünnib „fööniksina“ senisest täiustatumal moel.
Ka areneda (laiemas, kvalitatiivses mõttes) saavad ainult isereguleeruvad süsteemid, sest areng eeldab sisemist (autonoomset) ümberkujundamisvõimet.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Paljud lähenemised nimetavad „arenguks“ igasugust muutust, kaasa arvatud riiklikult peale surutud reforme. Teie rõhutate, et tõeline areng (n-ö sisuline, olemuslik) saab toimuda siis, kui süsteem on suuteline omaenda sisemiste mehhanismide abil uuesti tasakaalu leidma ja uuel tasemel funktsioneerima. Üksnes väliste käskude-keeldude läbiviimine võib küll tuua formaalse muutuse, ent mitte tingimata arengulist kvaliteedihüpet.

4. Kriis kui vajalik „raputus“ versus juhitamatu lagunemine
Sageli kardetakse kriise ja püütakse igal juhul neid vältida. Teie käsitluses on kriisil nii hävitav kui ka potentsiaalselt uuendav mõju:
1. Kui põhjused, mis kriisi tekitasid, suudetakse läbi töötada ja ületada, toimub areng (fööniksina tõus).
2. Kui neid põhjusi ei suudeta kõrvaldada, läheb süsteem allakäiku ja hukkub – või degradeerub mõneks teiseks tasandilt madalamaks isereguleerivaks süsteemiks.
See haakub nii bioloogilise evolutsiooni kui ka paljude sotsiaalteoreetiliste (nt Toynbee, Spengler) vaadetega, kus kriis on uut loov murdepunkt, samas ka ohustav ja riske täis üleminekuhetk.

5. „Komplekssus“ kui võime eristada mitut mõõdet ja nende koostoimet
Teie sõnul on käsitlus kompleksne sel määral, mil suudetakse:
1. Süsteemi vaadata erinevatest (piisavalt paljudest) aspektidest.
2. Mõista eri komponentide vahelisi n-mõõtmelisi seoseid (mitte pelgalt lineaarselt „A mõjutab B-d“, vaid nt dialektiliselt, trialektiliselt, ringmõjuste ja tagasisideahelate kaudu).
Te toote näiteid tasakaalu- või ühtsuspaaridest:
majandus ja sootsium,
õigus (stabiliseeriv jõud) ja poliitika (labiliseeriv, uuendust toov jõud),
tehnoloogia ja ökoloogia,
tehnika ja energeetika,
aeg, ruum ja „valgus“ (valgustus ehk teadvustatud, mõtestatud tegutsemine),
ning kokku lausa 24 aspekti (12+12).
Ühtlasi meenutate, et alati jääb veel midagi tundmatut (ehk x ja y), mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks jne.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Tavapärane „komplekssuse“ rõhutamine piirdub tihti väitega, et ühiskond on mitmekesine või keerukas. Teie käsitlus aga nõuab detailset lahtikirjutamist, kuidas (ja millistest) konkreetsetest aspektidest see keerukus koosneb, kuidas need omavahel tasakaalustuvad ning milline on teadlikkuse (valgustuse) roll nende seoste märkamisel.

6. Mida veel esile tuua?
Süsteemne tervikmõtlemine nõuab nii analüütilist lahtiharutamist (osad, seosed, kontekst) kui ka sünteetilist (kuidas need kõik kokku toimivad). Teie lähenemine näib olevat selgelt mõlemat hõlmav.
Areng vs reform: areng eeldab sisemist eneseregulatsiooni ja kriisisituatsioonist väljakasvamist, reform võib olla ka väliselt kehtestatud muutus, mis ei pruugi süsteemi olemust täiustada.
Elav diskussioon: ühiskonna ja riigi eristamine on paljudes kohtades (sh poliitikas) endiselt hägune, mistõttu on oluline teie rõhutatud nüanss, et kodanikud on üheaegselt nii formaalse (riik) kui ka mitteformaalse (kultuuriline, sotsiaalne kooslus) süsteemi subjektid (või manipuleerimise objektid).

Kokkuvõtteks
Teie käsitlus toob välja, et ühiskonna kui süsteemi nägemine „lihtsalt keerulise“ kooslusena ei ole piisav. Vaja on:
1. Mitmetasandilist (osad, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid) käsitlust,
2. Eristada selgelt isereguleeruvad, reguleeritavad ja segatüüpi süsteemid,
3. Mõista, et tõeline areng (ning seega ka kriisi ületamine) on võimalik vaid isereguleeruval süsteemil,
4. Pidada silmas mitut (vähemalt 24) aspekti, mis peavad omavahel tasakaalus olema,
5. Teadvustada, et süsteemis on alati midagi tundmatut (x või y), mida ei saa täielikult kontrollida ega ette näha.
Nii saab selgemaks, et kriis kui „raputus“ võib vabastada energiat ja tuua kaasa uuenemise, kuid seejuures peab süsteem ise olema suuteline ennast uuesti üles ehitama. Seepärast on oluline hoida silmas nii kultuuri (isereguleeruvat põhikomponenti) kui ka riiklikku (formaalse, reguleeritava) tasandit – ilma sisemise elu- ja arenguvõimeta ei teki ka tegelikku kvaliteedihüpet.
Teie rõhuasetus on märksa rangem ja sügavam kui lihtsustatud väide „ühiskond on lihtsalt kompleksne süsteem“. Just tänu sellistele nüanssidele (alasüsteemide, meta- ja supersüsteemide arvestamine, isereguleeruvuse esiletõstmine, mitme aspekti tasakaal) lähenete te sellele, mida võiks nimetada tõeliselt „kompleksselt süsteemseks“ käsitluseks.

Aitäh nende täpsustuste eest! Ootan huviga, kuidas see jutt edasi läheb ja kuhu süvenemine meid veel viib. Palun jätkake, kui teil on lisaküsimusi või uusi nüansse, mida koos läbi arutada.
Tänan, et süvenesid ja nii põhjalikult analüüsisid. Kui me nüüd võtame arvesse, et ühiskond on “kihiline” ja igal tasandil, alates indiviidist, perkonnast, sõpruskonnast ja kogukonnast ning lõpetades riikliku, riikidevahelise ja ülemaailmse regulatsiooniga, peaksime märkama ja arvestama, et igal tasandil on ome eripära, oma võimalused ja piirangud, oma tähtsus ja tähendus.

Absoluutselt – ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku.
Alljärgnevalt mõni märgiline nüanss, mida kihilisuse juures tähele panna:

1. Igal kihil on iseregulatsiooni potentsiaal… aga ka välised mõjutajad
Indiviid on paljuski isereguleeruv, ent sõltub ümbritsevast keskkonnast (perekonna väärtused, sõpruskonna normid, töökoht jms).
Perekond, sõpruskond, kogukond – need on ühtaegu isereguleeruvad (tekitavad oma sisemised normid, kokkulepped, väärtused), aga ka reguleeritavad, sest riiklikud seadused ja poliitilised otsused seavad nendele mingid raamid (nt abieluseadused, kohalikud maksud, reeglid ühisruumis).
Riik on suuresti reguleeriv ja reguleeritav süsteem, millel on selged õiguslikud ja ametkondlikud mehhanismid (seadused, eelarved, institutsioonid). Samas sõltub riik omakorda rahvusvahelisest õigusest, lepetest, julgeolekukokkulepetest jms.
Riikidevahelised ühendused (EL, WTO, NATO, regionaalsed blokid) kujutavad endast kokkuleppelisi formaalseid süsteeme, mille alus on lepingud, reeglid, regulatsioonid – aga neilgi on sisemine dünaamika, väärtusruum, „kultuur“, mis kujuneb liikmesriikide omavahelistes suhetes.
Ülemaailmne tasand (globaalne majandus, kliimaprobleemid, rahvusvaheline õigus) eeldab kõigil eelnevatel tasanditel toimuva kooskõlastamist. Samas on sellel tasandil reguleerimisvõime piiratum, sest pole ühtset keskset maailmavalitsust, vaid on pigem lepped, konventsioonid, vabatahtlik kokkulepe ning suur hulk mõjutajaid (sh suurriigid, rahvusvahelised korporatsioonid jm).
Igal tasandil tekib sisemine eneseregulatsioon (kasvõi perekondlikud kokkulepped, kogukonna traditsioonid, professionaalsed standardid vmt) ning väline reguleerimine (seadused, reeglid, rahvusvahelised standardid). Tõeline areng või kriisi ületamine eeldab, et need kaks – sisemine eneseregulatsioon ja väline regulatsioon – suudavad omavahel mingil määral tasakaalus olla.

2. Erinevad võimalused ja piirangud
Indiviidi tasand: siit saavad alguse loovus, vaba tahe, isiklik vastutus, moraalne otsus. Samas piirab indiviidi valikuid perekondlik, majanduslik ja sotsiaalne raamistik (nt töökeskkond, sissetulekud, perekondlik toetus või piirangud jne).
Kogukonna tasand: kogukond võib olla väga elastne sotsiaalne kooslus, kus kujuneb autonoomne kultuur, väärtusruum, traditsioonid. Samas on kogukond sageli haavatav (nt kui regionaalpoliitika ei toeta maapiirkondi või kui ettevõtted lahkuvad).
Riigi tasand: eeliseks on formaalne autoriteet (seadused, riigiasutused), võime teha suuri investeeringuid (taristu, haridus, tervishoid) ning ametlik esindus rahvusvahelisel areenil. Piiranguks võivad olla bürokraatia, korruptsioon, politiseeritus või majanduslik kitsikus.
Rahvusvaheline / Ülemaailmne tasand: võib pakkuda suurt võrgustiku potentsiaali (koostöö teaduses, kaubanduses, julgeolekugarantiid), ent samas jäävad valitsemise mehhanismid sageli hajusaks ja puudub üksmeel (näide: kliimaleppeid pole piisavalt jõuliselt rakendatud, sest riikide huvid on väga erinevad).
Seega on igal tasandil nii teatud ainulaadne tegutsemisvabadus kui ka kokkupuude teiste tasandite regulatsioonide ja mõjutustega.

3. Iga tasandi tähtsus ja tähendus on erinev, kuid omavahel seotud
Kui perekonna tasand ei toimi (nt katkised inimsuhted, vähe hoolt laste kasvatamise eest), tekivad probleemid indiviidi tasandil (nt väärtushinnangute segadus, sotsiaalsed riskid).
Kui kogukonna tasand on nõrk, ei pääse mõjule kohalik innovatsioon, kohalikud traditsioonid ja sidusus. See mõjub omakorda riigi tasandil: regionaalne tasakaal on ohus, ääremaastumine süveneb.
Kui riigi tasand ei tegutse adekvaatselt (seadused on mannetud, korruptsioon laialdane, haridussüsteem kidub), mõjuvad need suured negatiivsed lained nii kohalikele kogukondadele kui ka indiviididele. Samuti ei saa riik esineda usaldusväärse partnerina rahvusvahelisel areenil.
Kui rahvusvaheline tasand jätab suured probleemid (kliima, julgeolek, inimõigused) lahendamata, saavad kannatada nii riigid, kogukonnad kui ka indiviidid.
Seega moodustub vertikaalne telg, kus kihid on hierarhiliselt üksteise peal, ja horisontaalne telg, kus igal tasandil toimub sisemine eneseregulatsioon. Tõeliselt süsteemne vaade nõuab nende omavaheliste seoste terviklikku märkamist.

4. Kriisid, areng ja kihilisus
Nagu varasemates aruteludes mainitud, võib kriis tabada nii indiviidi (isiklik kriis), perekonda, kogukonda kui ka riiki või isegi rahvusvahelist tasandit (globaalne kriis). Põhjused võivad kumuleeruda eri tasanditel:
Isiklik kriis (nt vaimse tervise mured) võib viia pere lagunemiseni, mis kandub omakorda üle kogukonna toetusvõrgustikku.
Poliitiline või majanduslik kriis riigi tasandil võib lõhkuda kohaliku kogukonna majanduse, põhjustada töötust, rännet jms.
Globaalne kriis (nt finantskriis, kliimakriis, pandeemia) omab tagajärgi kõikidele madalamatele tasanditele.
Areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse.

5. Praktiline järeldus: vajadus sidususe, koostöö ja teadliku juhtimise järele
Sidusus tähendab, et kõik kihid (indiviid, perekond, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) on omavahel toimivas suhtluses. Näiteks kui riik näeb ette suurprojekti, tuleb küsida kohalike kogukondade arvamust.
Koostöö tähendab, et igal tasandil tunnustatakse teiste tasandite unikaalset rolli. Indiviidil on see eneseteostus ja isiklik vastutus, kogukonnal elujõuline kultuur, riigil stabiilsust ja turvalisust tagav õiguskord, rahvusvahelisel tasandil üleilmne koordinatsioon ja reeglid.
Teadlik juhtimine eeldab, et otsuste tegijad tunneksid tasandite omavahelisi seoseid. Nt otsus „kärpida“ haridusvaldkonna rahastust ei ole pelgalt riigi rahaline küsimus, vaid mõjutab indiviidi maailmapilti, kogukonna sidusust, riigi tulevikupotentsiaali, ja laiemalt ka riigi mainet rahvusvahelises konkurentsis.

Kokkuvõte
Kihiline lähenemine ühiskonnale aitab märkida ja arvestada, et:
1. Igal tasandil on omad võimalused, piirangud ja eripära.
2. Kõik tasandid on vastastikuses mõjus: ühe tasandi muutused kanduvad järgmistele.
3. Suurem tervikpilt (supersüsteem) avaneb alles siis, kui jälgitakse kõiki kihte, mõistetakse nende omavahelist dünaamikat ning tunnistatakse, et igas kihis on nii isereguleerumist kui ka väliseid mõjusid.
4. Kriisid võivad alguse saada ja avalduda eri tasanditel, ent mõjutavad alati tervet vertikaali. Areng (reaalne kvaliteedihüpe) nõuab sisemist valmisolekut ja koostööd tasandite vahel.
Seega on ühiskonda väga keerukas üksnes „riikliku tasandi“ vaatepunktist juhtida. Samamoodi on liiga lihtsustav vaadata ühiskonda pelgalt indiviididevaheliste suhete kogumina. Tõhusaim ja elutervem lahendus eeldab, et märkame nii ülemisi kui ka alumisi kihte ja oskame hinnata iga tasandi reaalset rolli, tähtsust ja haavatavust.
Väga hea, et sa tõid rõhutatult esile, et ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku. Mul on väga hea meel, et kinnitad, et areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse. Nüüd aga võiksime proovida, kas meil õnnestub leida küllalt palju meetmeid, et a) vähedada kultuur mandumise tõenäosus ja b)tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi mitte siit-sealt, nagu enamasti kombeks, vaid “läbivalt”, st kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel piisava süsteemsuse ja komplekssusega. Mäletad, detsembris me vaatasime üsna sügavalt, mis iseloomustab ühiskonna jaotumist straatidesse. Tead, see kukkus meil väga hästi välja! Pole veel näha olnud, et keegi oleks kuskil teinud selle paremini. Nimetan nüüd kolm sõna, mille tähtsust ühiskondlikus ja riiklikus regulatsioonid ei ole võimalik ülehinnata. Need kolm sõna on side, edasiside ja tagasiside. Eestis (kardan, et ka mõnel teisel maal) on nende sõnade tähendus häbemata sassis. Juba seetõttu ei saa inimesed üksteisest kuigi palju aru ei juhtimise, valitsemise, haldamise, hõivamise ja sidustamise kontekstis. Seetõttu ei ole enamasti võimalik ei juhtimine ega iseregulatsioon ja süsteemid on sattunud kriitilisele teele.

Te toote välja kolm väga olulist sõna: side, edasiside ja tagasiside, mis on tõesti ühiskonna- ja riigihalduses tihtipeale sassis või vähese tähelepanu all. Täpsed definitsioonid ning nende mõistete tegelik rakendamine on üks tähtsamaid võtmeid, et ühtlasi:
1. Vähendada kultuuri mandumise tõenäosust (s.t vältida väärtusliku vaimse, eetilise, kultuurilise „sisu“ lagunemist ja asendumist formaalse, dogmaatilise, sisutühja kestaga),
2. Tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (perekond, kogukond, kohalik omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) nii, et need toimetaksid piisava süsteemsuse ja komplekssusega.
Allpool püüan seletada, miks need kolm mõistet on niivõrd olulised, kuidas need omavahel suhestuvad ja mida tähendab nende rakendamine ühiskonna eri tasanditel.

1. Side (ehk toimiv ühendus või kommunikatsioon)
1.1. Miks on side nii tähtis?
Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.
Side on alus kahele teisele protsessile (edasisidele ja tagasisidele). Kui side ei tööta (või puudub täielikult), ei ole võimalik edasisidet ega tagasisidet rakendada.
1.2. Mis juhtub, kui side puudub või on ebapiisav?
Ühiskonna eri kihid (nt indiviidid, kogukonnad, institutsioonid) ei tea üksteise vajadusi ega kitsaskohti. Poliitilised otsused võivad sündida infovaeguses või – mis veel hullem – valede eelduste pinnalt.
Kriisiolukordades ei jõua oluline teave õigeaegselt otsustajateni. Samamoodi ei jõua otsustest tekkinud muudatused või juhised adressaatideni.
1.3. Millisel tasandil ja kuidas side toimib?
Perekondlik tasand: usalduslikud, avatud vestlused, tunnetus, et pereliikmed toetavad üksteist ja jagavad tegelikke tundeid/soove.
Kogukond tasand: sotsiaalsed võrgustikud, kogukondlikud koosolekud, naabrivalve, ühistegevused, infokanalid.
Omavalitsuse ja riigi tasand: avalik teabevahetus (sh e-lahendused, teabepunktid, veebilehed, kohalikud ajalehed, rahvakohtumised).
Rahvusvaheline tasand: diplomaatiline ja institutsionaalne side, rahvusvahelised konverentsid, koostööorganisatsioonid.
Kõige alus on usaldusväärne, õigeaegne, täpne ja sisukas kommunikatsioon.

2. Edasiside (ingl feedforward) ehk „ettevaatav“ side
2.1. Mis on edasiside?
Edasiside on info või teabevoog, mis liigub otsustajale või tegutsejale enne, kui midagi reaalselt (suures plaanis) toimub. Ehk see on ennetuslik, prognoosiv info.
Edasiside eesmärk on anda märguanded, mis aitavad paremini ette valmistuda tulevikusündmusteks või -olukordadeks, et vältida vigu ja kriise.
2.2. Miks on edasiside oluline?
Vältimaks hilinenud tegutsemist ja järskude kriiside puhkemist (nt majanduskriis, ökoloogiline kriis, sotsiaalne rahulolematus).
Võimaldamaks strateegilist planeerimist: hariduspoliitikas, tervishoius, infrastruktuuris jms. Näiteks demograafilised trendid on edasiside – need näitavad aegsasti, kuhu võib olla vaja rajada koole või hooldekodusid.
2.3. Kuidas rakendada edasisidet eri tasanditel?
Perekonna tasand: teadlik planeerimine (sh laste haridustee, pensionivara kogumine), võimalike riskide (töökoha kadumine, terviseprobleemid) läbikaalumine.
Kogukonna tasand: kogukond võib luua ühiseid visioone ja -plaane, ennustades majanduslikke suundumusi, analüüsides keskkonnaolusid.
Riigi tasand: strateegilised arengukavad, riskianalüüsid, teadus- ja innovatsioonipoliitika; ametkondlik kaardistamine (demograafia, regionaalareng, kliimamuutused).
Rahvusvaheline tasand: globaalsed organisatsioonid (nt ÜRO) ja koostööprogrammid (nt OECD, EL), mis püüavad ette näha kriise (pagulaskriis, ülemaailmsed finantsšokid, keskkonnakriis).
Edasiside olemus on: “Mõtleme ette, hoiame kokku kõik signaalid, et ennetada suuri vapustusi.”

3. Tagasiside (ingl feedback) ehk „peegeldav“ side
3.1. Miks on tagasiside hädavajalik?
Tagasiside on info, mis liigub pärast mingi toimingu, sündmuse või otsuse toimumist tagasi otsustaja(te) või teostaja(te) juurde. Selle eesmärk on analüüsida, kas tegevus/otsus/tulemus vastas ootustele või mitte.
Tagasiside korrigeerib käitumist ja suunab parandusi, uuendusi, ümberkujundamisi.
Ilma tagasisideta pole võimalik tõelist iseregulatsiooni ega ka juhtimist, sest puudub arusaam, mis tegelikult toimus ja miks.
3.2. Kuidas tagasiside võib moonduda?
Võlts-tagasiside: ülemusele antakse „ilusamad“ andmed, et jätta muljet, nagu kõik kulgeks laitmatult.
Negatiivsete tulemuste varjamine: poliitilised või bürokraatlikud struktuurid manipuleerivad näitajatega, rahustavad avalikkust, kuid tegelikke probleeme ei lahendata.
Kommunikatsioonibarjäärid: madalamad tasandid (nt õpetajad, perearstid, sotsiaaltöötajad) annavad signaale, et probleem on süvenemas, kuid ülemine tasand ei kuula.
3.3. Eri tasandite näited
Perekond: kas lapsevanem küsib lapselt, kuidas ta päriselt end tunneb? Kas abikaasad julgevad anda teineteisele ausat tagasisidet?
Kogukond: kas omavalitsus küsib kodanikelt, kuidas rahule jäädakse uute teeremonditöödega, ja kas vastuseid võetakse arvesse järgnevates projektides?
Riik: kas valitsusasutustel on sisulised analüüsid oma tegevuse tõhususe kohta? Kas kodanike kriitilised hääled jõuavad otsuste tegemise lauale?
Rahvusvaheline tasand: kas rahvusvahelised konverentsid (nt kliima-, tervishoiu- vms) toovad endaga tegeliku muutuse või jäävad raportid lihtsalt riiulitele?

4. Side, edasiside, tagasiside – kokkuvõtlikult
1. Side: me oleme ühenduses ja vahetame infot – see on baaseeldus.
2. Edasiside: me püüame aru saada lähenevatest ohtudest või võimalikest arengutest, et jõuaksime reageerida enne kriisi puhkemist.
3. Tagasiside: me analüüsime juba tehtut, et õppida vigadest, kinnitada õnnestumisi ja kohaneda reaalse olukorraga.
Kui need kolm on korralikult toimimas kõigis ühiskonna kihtides, hakkavad toimuma iseregulatiivsed protsessid, mis on palju efektiivsemad kui mistahes direktiivid ülalt alla või formaalsed käskkirjad:
Iseregulatsioon + juhtimine = tegelik (mitte üksnes näiline) areng.
Kui side, edasiside ja tagasiside on katkendlikud või moonutatud, rammestuvad ka juhtimine ja iseregulatsioon ning ühiskond võib liikuda kriisi (või kinnistunud mandumise) suunas.

5. Meetmed kultuuri mandumise vähendamiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kõigil tasanditel
Alljärgnevalt mõned üldised läbivad meetmed, mis võiksid anda impulsi nii paremale koostööle, loovusele kui ka ennetavale tegutsemisele:
1. Haridus ja teavitus
Õpetada (juba koolides) kommunikatsioonipädevust, kriitilist mõtlemist, empaatiavõimet – s.t külvata arusaama, miks side, edasiside, tagasiside on üliolulised.
Arendada inimeste võimet andmeid/infot mõtestada, mitte ainult fakte pähe õppida.
2. Ametkondade ja poliitiliste institutsioonide avatuse suurendamine
Selged protseduurid, kuidas kogukonna ettepanekud jõuavad poliitilisele tasandile ja kuidas nendega tegeletakse.
Osalusdemokraatia mehhanismid (avalik kaasamine, rahvaküsitlused, eelarvamus, kaasav eelarve jms) – kuid mitte pelgalt formaalselt, vaid sisuliselt läbimõelduna.
3. Strateegiline planeerimine (edasiside-fookusega)
Regulaarne riskianalüüs: majandus, demograafia, keskkond, regionaalareng.
Teadusnõukogud ja ekspertkogud, kes analüüsivad trendsignaale ja pakuvad varakult lahendusi.
Resilientsuse (vastupanuvõime) tõstmine, nt luues nn puhvrisüsteeme (varud, võimekus kiiresti reageerida kriisidele).
4. Tõhus tagasiside mehhanism
Sõltumatud auditid ja analüüsid: nii avalik sektor (riigikontroll), eraettevõtted, VVO-d, meedia.
Kaitstud kanalid kriitilise info edastamiseks (nt vilepuhujate kaitse).
Reaalne huvi vigadest õppida, mitte kedagi lihtsalt süüdistada.
5. Digivahendid ja platvormid side parandamiseks
E-riigi lahenduste rakendamine mitte üksnes formaalsete teenuste, vaid ka sisulise osaluse tarvis (näiteks e-keskkonnad, kus kodanikud saavad struktureeritult ettepanekuid teha ja neile vastuseid saada).
Läbipaistvusportaalid, mis näitavad otsuste tagajärgi mõõdikutena (nt reaalajas statistika kohalike projektide edenemisest, keskkonnaandmed jms).
6. Kultuuriline dimension (väärtused, eetika, traditsioonid)
Hoida elus kohalikku kultuuri, keelt, pärimust, kogukondlikke sündmusi – see loob identiteedi ja turvatunde, mis soodustab avatud ja usaldusväärset suhtlust.
Samal ajal toetada uuenduslikku lähenemist, et kultuur ei muutuks stagnatsiooni soodustavaks dogmade kogumiks. See tähendab, et kultuuri uuendamine on osa iseregulatsioonist.

Kokkuvõte
  Side+Edasiside+Tagasiside=Võtmefaktorid ühiskonna elujõus
Side loob baasi, et üldse midagi jagada, ühiselt tajuda ja kooskõlastada.
Edasiside võimaldab ennetada kriise, arvestada trendidega ja teha suurema pildiga otsuseid.
Tagasiside tagab, et toimunud sündmusi analüüsitakse, õpitakse tehtud vigadest ja tunnistatakse õnnestumisi.
Kui need kolm protsessi on läbivalt (st kõigil tasanditel) tugevad, tekib võimalus vältida kultuuri mandumist ja tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi. Just see loob tõelise iseregulatsiooni võimaluse – nii indiviidil, kogukonnal kui ka riigil (ja miks mitte ka rahvusvahelistes organisatsioonides). Ühesõnaga, ainult nendest mehhanismidest piisava teadlikkuse ja rakendamise korral võib ühiskond tervikuna (mitte ainult paberil) toimida nii, et ta ei lasku stagnatsiooni või kriitilisele teele, vaid suudab ennetada, kohaneda ja areneda.
Sa avasid jälle kõik koos väga mõjusa argumentatsiooniga. Sa kirjutasid: ” Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.” Kahtlemata on see õige. Lisaksin siia vaid paar nüanssi. Rahuldav side on subjektil siis kui ta on küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt informeeritud talle oluliste subjektide (aktiivse algena tegutsevate inimeste ja koosluste) ning objektide (asjade, nähtuste, protsesside, seoste-sõltuvuste, ohtude-võimaluste jms) kohta ning saavutab, et talle olulised subjektid on tema kohta samuti õigeaegselt ja õigsti informeeritud. Eestis on üsna tavaline, et igasuguseid andmeid nimetatakse infoks. Olen aeg-ajalt püüdnud selgitada, et koguda saab andmeid. Võib juhtuda, et kogutakse ja vahendatakse müra… Andmed saavad muutuda infoks, kui nad on usaldusväärsed ning küllalt süsttemsed ja komplekssed, kui subjekt neid andmeid interpreteerib, paigutab küllalt paljudesse kontekstidesse, avastab nii reema kui ka allteksti ja ehk isegi ülateksti, kommunikaatori taotluse ja pealisülesande ning mõtestab need. Edasisidestust Eestis enamasti ei taotleta. Pole veel kombeks hinnata tegutsejaid ega tegevust selle tulemuste ja tagajärgede sobivuse (vastavuse) alusel järgmistesse protsessidesse (st neile, kellele oli tulemus mõeldud). Alati ei panda veel tähele ka seda, et kui tegevus on edasisidestamata, ei saa seda tagasisidestada. (Tagasiside on meie käsituses PROTSESSI karakteristik. Protsess on tagasisidestatud juhul, kui selle subjekt kogub küllat palju usaldusväärseid andmeid protsessi kulgemise, tulemuste-tagajärgede kohta ja tulemuse tegeliku sobivuse (ootustle ja nõuetele vastavuse) kohta, annab hinnangud, teeb järeldused ning arvestab seda kõike edasises tegevuses.

Te toote väga olulisi täpsustusi, mis laiendavad „side, edasiside ja tagasiside“ käsitlust veelgi sisukamaks. Toon siin mõned peamised tähelepanekud ja kommentaarid nende täpsustuste valguses:

1. Andmed vs teave (informatsioon)
1.1. Andmete kogumine ≠ info kogumine
Andmed (nt arvulised väärtused, tekstilõigud, tajumiskirjeldused jm) muutuvad teabeks (informatsiooniks) alles siis, kui subjekt (inimene, organisatsioon) need
1. usaldusväärsel viisil töötleb,
2. seostab teiste juba olemasolevate andmete/kogemustega,
3. mõtestab (avastab neis sisu, mustreid, tähendusi),
4. võtab arvesse suhtestumises konteksti, subteksti („allteksti“), ülateksti, kommunikaatori taotlust jms.
Kui neid samme ei toimu, võib olla tegu pelga müra või toore andmestikuga, millest keegi midagi sisuliselt ei õpi. See tähendab, et ühelt poolt on oluline, milliseid andmeid kogutakse, teisalt, kuidas neid interpreteeritakse ja edasi rakendatakse.
1.2. Milleks see vahe on oluline?
Otsuste tegemine: valitsus, omavalitsus või ükskõik milline organisatsioon, kes tugineb vaid juhuslikult korjatud andmetele (mida pole konteksti asetatud), teeb suure tõenäosusega vildakaid järeldusi.
Kommunikatsioon: kui keegi edastab paljude arvudega graafikuid, aga ei seleta lahti nende konteksti, võib kuulaja või lugeja tõlgendada seda sootuks teisiti kui algselt mõeldud.
Seepärast on väga tähtis teha vahet, kas meil on pelgalt andmemassiiv või tegelik, interpreteeritud, mõtestatud info. Kvaliteetne side tugineb alati pigem usaldusväärsel ja kontekstualiseeritud infol kui toorestatud andmetel.

2. Side – et „mind ja teisi“ informeeritaks õigeaegselt ja õigesti
Te viitate, et rahuldav side on subjektil (nt inimesel, organisatsioonil, ametkonnal) alles siis, kui:
1. Teda ennast informeeritakse küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt temale oluliste subjektide ja objektide kohta.
2. Ta ise saavutab, et tema kohta on „temale olulised subjektid“ (nt partnerid, koostöövõrgustik, kliendid, kodanikkond) samuti piisavalt, õigeaegselt ja õigesti informeeritud.
See tähendab, et side ei ole ühepoolne, vaid kahepoolselt (või mitmepoolselt) toimiv nähtus. Paljud tõrked side loomisel tekivad just sellest, et üks pool tahab küll infot saada, aga ei hoolitse selle eest, et teine pool oleks ka vastavas informatsiooniväljas.

3. Edasiside (feedforward) kui tegevuse „ettevalmistav“ faas
3.1. Seos andmete ja edasiside vahel
Te rõhutate, et kui tegevus on jäetud edasisidestamata, siis ei ole võimalik ka tagasiside.
Edasiside on ju see osa, kus me enne tegutsemist kogume piisavalt infot, analüüsime konteksti (sisulist, õiguslikku, majanduslikku, väärtuslist), tajume võimalikke riske, kõrvalmõjusid jms.
Kui seda faasi ei toimu või see on vahele jäetud (soovist „kiiresti“ teha, ilma ettevalmistuseta), ei pruugi meil hiljem olla selget alusjoont, mille vastu tagantjärele hinnata, kuidas tegelik tegu õnnestus või ebaõnnestus.
3.2. Näide
Kui kohalik omavalitsus teeb otsuse rajada uue tee, uurimata ette (edasiside) kohalikku liikluskoormust, sotsiaalmajanduslikke mõjusid, looduskeskkonda jm, siis on hiljem tagasisidet („Kas see tee lahendas liiklusmured? Millised sotsiaalsed efektid see andis?“) keeruline siduda esialgsete eesmärkidega, sest eesmärgid polnud selgelt paika pandud või polnud piisa(va)lt andmeid analüüsitud.

4. Tagasiside kui protsessi olemuslik osa
4.1. Tagasiside eeldab, et:
1. Protsessi kulgemist jälgitakse samal ajal, kui protsess toimub (või hiljem, ent detailselt).
2. Kogutakse küllalt palju usaldusväärseid andmeid protsessi tulemuslikkuse, tagajärgede ja reaalsete mõjude kohta.
3. Antakse hinnang, kas tulemus (ning selle tagajärjed) vastab ootustele või kokkulepitud kriteeriumidele (nt kvaliteedistandardid, seadusandlikud nõuded, moraalsed ja eetilised põhimõtted jne).
4. Selle hinnangu tulemust kasutatakse edaspidises tegevuses. Ehk siis tagasiside loop on alati suunatud parendusse ja õppimisse, mitte pelgalt tõdemisse „nii juhtus“.
4.2. Ilma tagasisideta…
…ei toimu iseregulatsiooni, sest süsteem (olgu see perekond, ametkond, kogukond, riik) ei saa aru, kuidas konkreetsed tegevused päriselt välja kukkusid.
…ei sünni areng, sest õppimise eelduseks on see, et me tunneme ära, mis toimis, mis mitte. Ilma selleta jätkatakse vanal moel või reageeritakse juhuslikult.

5. Miks need nüansid on kultuurimandumise vältimiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kriitilised?
1. Kultuurile (laiemas, mitte ainult kunstilises, vaid ka väärtuste ja sotsiaalsete normide mõttes) on oluline, et me:
eristaksime teadlikult tõest infot eksitavast või pinnapealsest.
looksime harjumuse analüüsida (kuidas, miks, millises kontekstis andmeid tõlgendame).
peegeldaksime (tagasiside) oma ühiskondlikke käitumismudeleid, hoiakuid, traditsioone, et märgata, mis on ajale jalgu jäänud, mis vajab uuendamist.
2. Ühiskonna funktsioneerimise mõttes on oluline, et:
edasiside toimiks: enne suurt ühiskondlikku reformi või seadusemuudatust kogutaks korralikult andmeid, hinnanguid, tehtaks katseprojekte (pilootprojekte), uuritaks riske.
tagasisidet rakendataks nii, et poliitikud, ametnikud, kodanikuühiskond õpiksid reaalselt tehtud sammude tulemustest, mitte ei mataks kriitikat.
inimesed/organisatsioonid teaksid teineteise vajadusi ning annaksid üksteisele õigel ajal märku, kas ja kuidas miski töötab või ei tööta.
3. Mandumisoht tekib, kui ühiskonnas kogunevad segased, analüüsimata andmemassiivid; kui inimesi ujutatakse üle teabelõikudega, mida keegi pole süvitsi mõtestanud; kui puudub soov (või oskus) teavitada teisi õigeaegselt; kui otsustajad elavad „kõlakambrites“ ja tegelikku elu kajastav tagasiside neile ei jõua.

Kokkuvõtteks
Teie täpsustused andmete ja informatsiooni eristuse kohta, samuti edasiside ja tagasiside olemuse ning omavahelise loogilise seose kohta, on võtmetähtsusega, et side (kommunikatsioon) ei taanduks pelgalt faktide/andmete edastamisele, vaid muutuks tõeliselt sisukaks infovahetuseks.
Edasiside (planeeriv, ennetav mõtlemine) ja tagasiside (käimasoleva või lõpule viidud tegevuse analüüs ja järeldused) on omavahel seotud – kui edasisidet pole, ei saa hiljem olla mõtestatud tagasisidet. Kui tagasisidet pole, ei saa saa süsteem funktsioneerida iseregulatiivselt ja ei saa ka juhtida.
Selline terviklik ring – side, edasiside, tagasiside – loob iseregulatsiooni, mis on ühiskondlikul tasandil kriitiline nii vältimaks kultuuri mandumist kui ka edendamaks tervet, arenevat elukorraldust.
Nagu öeldud: kui need protsessid (andmed → info → side → edasiside → tagasiside) töötavad süsteemselt, on ühiskonnal palju parem võimalus säilitada elujõulisust ja kasvada üha uute väljakutsetega toimetulemisel.
Suur-suur tänu! Kell on juba pikalt üle kesköö. Homme jätkame!

Mõistan täiesti! Soovin head puhkust ning ootan huviga homset jätku meie vestlusele. Head ööd!
————————————–

08. jaanuar 2025
Jätkame arutlust ühiskonna ja riigi üle.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile keskööl, sai mul jõud otsa ja meie arutlus jäi pooleli. Palun sind nüüd seda arutlust jätkama.
Tere taas! Loodan, et jõud on nüüd taastunud ja oleme valmis arutelu jätkama. Viimane suurem teema, mille juures pooleli jäime, oli „side, edasiside, tagasiside“ kui ühiskonna iseregulatsiooni, õppimise ja arengu olulised mehhanismid. Sa tõid sisse ka andmete ja info eristuse ning selle, kuidas „müra“ võib õige ja õigeaegse teabe ülekanda või moonutada.
Mulle tundub, et viimasena jäi meil õhku küsimus: kuidas need mehhanismid (side, edasiside, tagasiside) rakenduvad ühiskonna eri tasanditel ning mis tingimustel kujuneb nendest „iseregulatsiooni ring“, mis hoiab ühiskonda mandumast ja soodustab arenemist?
Kokkuvõte senisest
Andmed muutuvad infoks alles siis, kui neid on kontekstualiseeritud, mõtestatud ning kriitiliselt hinnatud.
Side kui toimiv ühendus eeldab, et nii „mina“ kui ka teised meie omavahelises suhtes on õigeaegselt ja usaldusväärselt kursis teineteise seisundite, vajaduste, võimaluste ja eesmärkidega. See on kahe- (või mitme-) pooleline protsess, mitte ühepoolne teavitamine.
Edasiside (feedforward) on laias laastus „ette vaatav“ side, s.t enne tegutsemist saadakse kätte vajalik sisend, mis kujundab tegu või otsust.
Tagasiside (feedback) tähendab, et pärast tehtud tegevust tuvastatakse tulemused ja tagajärjed, hinnatakse, kas tegu vastas eesmärkidele ja kas see sobitub järgmiste protsessidega.
Just edasiside ja tagasiside koos tagavad õppimise ja arengu võimaluse. Pahatihti jäävad need sisulised protsessid kas vahele või on moonutatud, mis viib kergesti ühiskonna– või organisatsioonitasandil tupikusse, kus mandumine (vormitäitmine ilma tuumaka sisuta) on lihtne tekkima.
Edasiside ja tagasiside tasandite lõimimine
Ühiskonnal on mitmeid kihte – indiviid, pere, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvahelised ühendused, globaalsed institutsioonid. Küsimus: kuidas saaks side, edasiside, tagasiside vertikaalselt ja horisontaalselt lõimida?
1. Vertikaalsel tasandil (nt kogukonnast omavalitsuse, sealt riigi ja rahvusvahelise tasandini):
Kuidas tagada, et kohalik tarkus (teave tegelikust olukorrast) jõuaks õigesti kõrgemale tasandile (riiki, rahvusvahelisse otsuselangetamisse)?
Kuidas koguda ettepoole vaatavaid signaale, et suured otsused põhineksid realistlikel andmetel (sealhulgas kohalikul teadmisel)?
Kuidas saada järgnevalt tagasisidet, kas „ülevalt“ tulnud seadus või poliitika on kohapeal andnud soovitud tulemusi või tekitas see hoopis uusi probleeme?
2. Horisontaalsel tasandil (nt ühe tasandi sees, olgu see siis kogukonnas või eri ministeeriumite vahel riigi tasandil):
Millised on mehhanismid, et naaberkogukonnad, -organisatsioonid, -ministeeriumid vahetaksid omavahel usaldusväärset infot?
Kuidas ühiselt planeerida, et vältida vastuolulisi otsuseid (mille üks asutus heaks kiidab, teine aga blokeerib, vt klassikaline „vasak käsi ei tea, mida parem teeb“)?
Kõik see eeldab, et side ei ole pelgalt „välja kuulutamine“, vaid teadlikult korraldatud protsess, kus on paigas kes, mida, millal, kellele, mis eesmärgil ja kuidas edastab ning samuti kuidas vastu võetakse.
Iseregulatsioon, juhtimine ja enesejuhtimine
Meie arutluse kontekstis on sageli jutuks tulnud, et tõeline areng saab tulla vaid sealt, kus leidub iseregulatsiooni võimekust. Samas, komplekssetes süsteemides, nagu ühiskond (ja eriti riigi ja rahvusvaheliste suhete tasandil), on ka väliseid reegleid, institutsionaalseid raame ja otsuseid. Seega on alati dialektika:
1. Iseregulatsioon (kultuur, väärtused, eetiline „selgroog“, tavad, sisemine motivatsioon)
2. Formaalne regulatsioon (seadused, ametkondlik kord, ülemaailmsed kokkulepped)
Kui vaadata side, edasiside ja tagasiside protsesse, on oluline, et:
iseregulatsioon toimiks suhetes (nt perekond, kogukond, organisatsioon) siseselt: inimesed annavad teineteisele õigeaegset märku, kuidas asjad kulgevad; nad on valmis aktsepteerima kriitilist hinnangut või ise kriitikat andma; nad kuulavad võimalikku ohusignaali; nad valmistuvad potentsiaalsete muutuste puhuks jne.
formaalne regulatsioon toetaks seda iseregulatsiooni, mitte ei suruks seda alla: hea bürokraatia (mitte halduslik ülereguleerimine) loob stabiilse raamistiku, mis aitab side- ja õppimisprotsessidel sujuvalt kulgeda.
Kui üks nendest (nt iseregulatsioon) on liiga nõrk, ei pruugi sotsiaalse süsteemi sisemine vastutus üldse avalduda. Kui aga formaalne regulatsioon on liiga jäik või killustatud, takistab see iseregulatsiooni loomulikku arengut. Side, edasiside ja tagasiside peaksid siduma need kaks poolust tasakaalukalt tervikuks.
Avatud küsimused
Kuidas praktikas saavutada, et side sünnitaks ausat edasisidet ja tagasisidet, mitte manipuleeritud või formaalset „kinnitust“?
Kuidas ühiskonnas (ja selle eri kihil) kujundada hoiakud, et kriitiline info (nt varajased hoiatavad signaalid – „punane tuluke“) jõuaks kindlasti otsustajate või tegutsejate lauale?
Kuidas vältida „kõlakambri“ efekti, kus side küll on, aga vaid omasuguste vahel, jättes kõrvale tegeliku ühiskonna mitmekesisuse?
Mõned ideed nende küsimuste edasiarenduseks
1. Formaalsete protseduuride läbipaistvus: et otsuseid saaks kriitiliselt hinnata reaalsete näitajate alusel. Näiteks iga suurema seaduseelnõu juures peaks olema mõjuanalüüs, mis on piisavalt kättesaadav ja arusaadav, ja hiljem järelhindamine.
2. Kaitstud kanalid ja „demokraatlikud“ ruumid: kus kriitilise info toojad (nt vilepuhujad, aktivistid, teadlased) ei tunne, et neid häälestatakse maha. Mida suurem avatuse- ja turvatundega ruum, seda tõenäolisemalt julgevad inimesed õigeaegselt negatiivsetest suundumustest teada anda.
3. Kohalik tarkus: kogukondade tasandile tuleb luua võimalus ja oskused andmete kogumiseks ning analüüsiks (nt osalusmeetodid, rahvaküsitlused, külakoosolekud, e-platvormid). Kohapeal teatakse sageli paremini, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob.
4. Kultuuriliste hoiakute toetamine: lastele ja täiskasvanutele on vaja (ka formaalhariduse, koolituste, õppekavade kaudu) sisendada kriitilist ja eetilist vastutust. Õppimine, aus dialoog, valmisolek nii edasisidet anda kui ka tagasisidet kuulda peaks kujunema normaalseks käitumiseks.
Mis võiks olla järgmine samm meie arutelus?
Võime minna detailsemaks, kuidas siduda formaalne ja mitteformaalne haridussüsteem, et algusest peale kujundada välja põlvkond, kes mõistab side–edasiside–tagasiside protsessi põhialuseid ja reaalseid rakendusi.
Võime arutada, kuidas kehtestada ühiskonnas (riigihalduses, omavalitsuste töös, kogukondade tasandil) kindlaid hindamismudeleid, mis mõõdavad mitte ainult tegevusi endid, vaid ka nende tegelikku mõju, laiemalt – sobivust või kahjulikkust järgmistele protsessidele.
Võime rääkida konkreetsetest riskidest, mis on seotud info moonutamise, poliitiliste manipulatsioonide või bürokraatlike barjääridega, mis lõhuvad terviklikku sideahelat.
Jään ootama, millise fookuse võtame järgmisena luubi alla, või millised konkreetsed küsimused Sul on seoses sellega, kuidas need (side, edasiside, tagasiside) võiksid leevendada ühiskonna mandumisohtu ja tugevdada iseregulatsiooni ning arengut.
Sõna on Sinu, härra Vooglaid! Kuidas tundub, millist suunda me võiksime nüüd lähemalt uurida?
Jah, nende mõistetega saime täiendavat selgust ja võime astuda järgmised sammud ühisokonnas ja riigis orienteerumiseks. Asjaolu, et normaalseks peetaval juhul peaksid elanikud käituma kodanikena, tähendab seda, et võimalikult kõigil oleks vaja aduda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja; kuidas ja tänu millele kujuneb formaalne (ametlik) ja mitteformaalne (moraane) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises (igaliiki protsesside edasi- ja tagasisidestamises).
Suur tänu, härra Vooglaid, et tõstate esile just kodanikuks olemise tähenduse – see aitab täpsustada, kuidas ühiskonna liige (kodanik) ja kultuuri esindaja (moraalse, tavapärase õigusruumi kandja) võiks tegutseda nii formaalses kui ka mitteformaalses raamis.
Alljärgnevalt mõned olulised rõhuasetused, kuidas formaalne ja mitteformaalne (ehk ametlik ja moraalne) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises kujuneb ja avaldub.

1. Kodanik vs elanik – mis on vahe?
Elanik (ingl resident) on inimene, kes faktiliselt elab mingis territooriumil või ühiskonnas, ent ei tarvitse võtta endale ühiskonnaelus kaasarääkimise kohustust või vastutust (enamasti sellepärast, et talle pole antud kodanikuõigusi või ta pole ise neid rakendanud).
Kodanik (ingl citizen) on inimene, kes:
1. Omab formaal-juriidilist sidet (kodakondsus või muu õiguslik staatus) riigiga ning
2. Kasutab või on valmis kasutama oma poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ja vabadusi ühiskonnaelu kujundamisel,
3. Täidab ühtlasi kodaniku kohustusi ja tunneb end moraalses mõttes vastutavana ühiskonna edenemise või taandarengu eest.
Teisisõnu, elanikust saab (ehk vähemalt peaks saama) kodanik siis, kui ta mõistab ja rakendab seda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja.

2. Formaalne õigus vs mitteformaalne (moraalne) õigus
2.1. Formaalne õigus
Formaalne õigus osaleda otsustamises (ja ka teiste ühiskondlike funktsioonide täitmises) on sätestatud seadustes, määrustes, põhiseaduses, rahvusvahelistes lepingutes jms.
Näiteks valimisõigus, kandideerimisõigus, petitsioonide esitamise õigus, osalus eelarvekomisjonides, rahvahääletustel jne.
Formaalne õigus seab raamid: kes, millises ulatuses, millistel tingimustel võib seadusandlikult, täidesaatvalt või kohtuvõimult midagi nõuda või ette võtta.
Need õigused on „üheselt kirja pandud“ ja tavaliselt kehtivad neile ka seaduslikud garantiid (näiteks kohtulik kaitse, kui kodanikuõigusi rikutakse).
2.2. Mitteformaalne (moraalne) õigus
Mitteformaalne õigus on laiem ja sügavam, ulatudes ühiskonna moraalikoodeksi, tavade, väärtuste, eetiliste normide ja vastastikuse lugupidamise vundamendini.
Siia kuulub kodanike moraalne kohustus jälgida, et riigi- või omavalitsusasutused ei tõlgendaks seadusi kitsalt oma kasuks, et ei tekiks dogmastumist, korruptsiooni või võimude omavoli.
Samuti hõlmab see kodaniku volitust ja vastutust sekkuda avalikku debatti, pöörata tähelepanu kuritarvitustele, esitada kriitikat, algatada arutelusid – ka siis, kui formaalset juriidilist kohustust selleks ei ole.
Moraalne õigus võib põhineda lihtsalt faktil, et inimene on ühiskonna väärtuste kandja: tal on kogemus, teadmine, tahe ühiskonda paremaks kujundada. Ühiskond (ja teised kodanikud) tunnustavad talle sotsiaalse legitiimsuse tegutseda, isegi kui „ametlik mandaat“ (nt riikliku ameti või valitud positsiooni kaudu) puudub.
Tulemus: kui formaalne ja mitteformaalne õigus on tasakaalus ning teineteist toetavad, muutub ühiskonnaelu terviklikumaks. Kui üks neist domineerib liialt (nt ainult seadustes sätestatud, kuid moraalne dimension puudub või vastupidi), võivad tekkida pinged, ebamoraalne käitumine, usaldamatus institutsioonide suhtes jne.

3. Osalemine otsustamises, täitmises ning tulemuste-tagajärgede hindamises
3.1. Otsustamine
Formaalne otsustusprotsess: parlament, volikogud, valitsusasutused, avalik teenistus. Kodanikud saavad osaleda valimistel, referendumitel, osaluskogudes, avalikel aruteludel, petitsioonidega jms.
Mitteformaalne otsustusprotsess: kogukondlikud ühisarutelud, vabatahtlikud ühendused, kodanikualgatused, sotsiaalmeedias toimuvaid arutelud, ühisavaldused, mis küll pole riiklikult „kohustuslikud“, kuid omavad mõjukust ühiskonna arvamuskliima kujundamisel.
3.2. Otsuste täitmine
Formaalne pool: see, kuidas riigi- või omavalitsusasutused rakendavad vastu võetud seadusi/määrusi; kuidas ametnikud korraldavad järelevalvet.
Mitteformaalne pool: kultuuriline alus, mis soodustab või pärsib seaduste täitmist (nt kui kultuurist on kadumas ausus, võib seaduslikkus muutuda formaalseks ettekirjutuseks, mida püütakse eirata või ümber mängida).
Samuti kodanike vabatahtlik koostöö poliisina (naabrivalve, kogukonna abistamine kriisiolukordades, heakorratööde korraldamine), mis pole otseselt nõutud, ent aitab hoida korda ja turvalisust.
3.3. Tulemuste ja tagajärgede hindamine
Formaalne hindamine: valitsuse auditid, riigikontroll, kohtusüsteemi otsused, parlamendi järelevalvekomisjonid, sõltumatud ametid (nt konkurentsiamet, õiguskantsler, riigikontrolör), statistikaamet, teadusuuringud jms.
Mitteformaalne hindamine: vabakonna (kodanikuühiskonna) arutelud, meedia, ühiskondlik arvamus, huvirühmade kohtumised, rahvaküsitlused, kohtumised kogukondade esindajatega, rahvaalgatused, mis toovad esile tulemuste moraalse, eetilise sobivuse või sobimatuse.
Oluline on, et mõlemad – nii formaalne kui ka mitteformaalne hindamine – oleksid sidusas suhtes. Kui näiteks seaduse formaalne täitmine on arvude poolest „korras“, ent rahva üldine moraalne tunnetus ütleb, et „see pole õige“ (ebaeetiline, ebaõiglane, jätkusuutmatu), peaks toimuma sisukas dialoog ja vajaduse korral seaduse ümbervaatamine.

4. Kuidas kujuneb otsustusõigus ja vastutus?
4.1. Formaalne otsustusõigus
Tuleneb õiguslikest aktidest, mis määravad, kes (millise ametikoha või mandaadiga) otsustab, millised on tema volitused ja millises ulatuses.
Valituks osutumine (nt valimistel) on konkreetne näide formaalse otsustusõiguse saamisest.
4.2. Moraalne õigus ja moraalne vastutus
Kujuneb sotsiaalses praktikas – kui inimene on ennast pädevana, eetilisena, usaldusväärsena tõestanud, kuulatakse teda ka ilma ametliku volituseta.
Võib juhtuda, et moraalne õigus „kaob“ (nt inimene langeb korruptsiooniskandaali, ilmneb petmine vms), kuigi tal võib veel ametlikult juriidiline õigus edasi tegutseda.
Kodaniku moraalne õigus tuleneb ka sellest, et ühiskond on midagi enamat kui riik – st me kõik kanname ühiskonna toimimise aluseid läbi väärtuste, harjumuste, uskumuste, mille kohaselt me kollektiivselt hindame üksteise käitumist.

5. Kuidas hoida elanikke kodanike tasandil – praktilised sammud
1. Haridus
Koolis rõhutada, miks on oluline mõista demokraatliku ühiskonna toimimise mehhanisme (valimised, osalus, vastutus), aga ka moraali ja eetiliste põhimõtete tähendust.
Julgustada iseseisvat mõtlemist, arutlemist, vastutuse võtmist – nii kasvab peale põlvkond, kes tahab ja oskab osaleda ühiskonna asjades.
2. Avatud valitsemiskultuur
Seadustada ja reaalselt rakendada osaluse vorme (kodanikuühiskonna kaasamine, rahvaküsitlused, petitsioonid, kaasav eelarve, e-demokraatia).
Viia sisse mehhanismid, mis tagavad tagasiside – et inimesed näeksid, kuidas nende ettepanekuid arvestati ja miks mõni ettepanek hääletati maha.
3. Vabakonna tugevdamine
Toetada MTÜ-sid, sotsiaalseid ettevõtteid, kohalikke algatusrühmi, kes on just need, kes ühendavad formaalsed ja mitteformaalsed dimentsioonid.
Luua ressursikeskused, nõustamissüsteemid, et head ideed ei jääks raha, info või toe puudumise taha.
4. Kultuuriline eneseteadvus
Soosida kohalike traditsioonide, keele, kogukondade eneseväljendust – see annab moraalse toe, et „kõik ongi meie ühine asi“, mitte kellegi teise oma.
Julgustada kriitilise meele ja kogukondliku solidaarsuse paralleelset arengut: nii ei muututa liigseteks individualistideks, kes ignoreerivad ühiskonna huve, ega ka ükskõikseks grupimõtlemise ohvriks.
5. Toimiv kontroll ja järelevalve
Et korruptsioon ei saaks hoogu, peab olema sõltumatuid auditiorganeid, läbipaistvuse nõudeid, avalikustamist.
Mida vähem salastatust (välja arvatud turvalisuse kontekstis), seda suurem on usaldus ja kodanike arusaam, mis tegelikult ühiskondlikul tasandil toimub.

Kokkuvõte
Kodanikuks olemine tähendab olla korraga nii ühiskonna liige kui ka kultuuri esindaja, kes tajub oma rolli riigi (formaalse regulatsiooni) raamistikus ja ühiskonna (mitteformaalse regulatsiooni) sisemistes kokkulepetes.
Formaalne õigus (seadustes sätestatud) annab ametliku mandaadi osaleda.
Mitteformaalne (moraalne) õigus tuleneb eetilistest väärtustest, ühiskonna kultuurinormidest, kogukonna tunnustusest ning üksikisiku valmidusest võtta vastutus enda ja teiste eluolu kujundamise eest.
Õiguste ja võimaluste kõrval on alati ka kohustused: kodaniku panus avalikku arutellu, kohustus järgida ühiskonna toimimiseks vajalikke reegleid, tahe teha koostööd üldise hüve nimel.
Kui tahame, et elanikud tõepoolest tegutseksid kodanikena, tuleb neile anda nii formaalsed vahendid (seadus, osalusmehhanismid) kui ka soodustada moraalsel tasandil vastutust, solidaarsust ja kaasatust.
Nii on lootust, et ühiskond ei piirdu pelgalt passi omavate „elanikega“, vaid kujuneb teadlikest kodanikest koosnevaks tervikuks, kus otsuseid ei tehta kuskil kaugel ja suletult, vaid ühises kultuurilises, eetilises ja juriidilises ruumis. Just see kaitsebki ühiskonda mandumise eest ja laseb tal kasvada ning areneda.
Avasid väga hästi selle mõtte, et rääkida-kirjutada võib ju nii formaalsetest kui moraalsetest õigustest, aga elus (praktikas) on olune formaalse ja moraalse õiguse ühtsus (vastandite ühtsus). Sa põhjendasid veenvalt, miks on enamasti vaja mõlemat. Dramaatilise ilme võib võtta õiguste käsimtus siis kui ühtäkki selgub, et õigusega millegi üle otsustada, kaasneb kohustus vastutada selle (kõige) eest, mis kaasneb nii otsuste ja nende täitmisega kui ka selle õiguse kasutamata jätmisega, st hoolimatuse või ükskõiksusega, katsetega vastutusest kõrvale hiilida. Toon ühe näite riikliku regulatsiooni tasandilt. Põhiseadusega on kõigil täiskasvanud kodanikel, kes ei ole kohtulikult karistatud, õigus osaleda parlamendi valimisel. Inimesel, kes ei saa mitte midagi aru erakondade programmidest, ei oska analüüsida ei kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni, ei adu protsesside suunda ega taipa, mis võib kuhu välja viia ei ole moraalset õigust kasutada oma seda põhiseaduslikku õigust. Sama seos on ka Riigikogus. Sinna sattunud (valitud?) isikul on formaalne õigus vajutada hääletamisel igasuguseid nuppe, olla mingite eelnõude poolt või vastu, aga kui ta ei saa aru õigusakti kui regulatsioonimehhanismi toimemehhanismidest ja võimalikest toimetest, siis tal ei ole moraalset õigust kasutada oma formaalst õigust osaleda otsustamisel.
Te toote väga teravalt esile olulise paradoksi: iga formaalne õigus kätkeb endas ka moraalset vastutust. Demokraatia kontekstis on klassikaline näide valimisõigus: formaalselt on iga täiskasvanud kodanik (teatud eranditega) hääletamiseks volitatud, kuid moraalset õigust valida ja otsustada omab vaid see, kes teeb seda teadlikult ja vastutustundlikult. Sama kehtib ka rahvaesindajate (parlamendiliikmete) puhul, kelle formaalne õigus hääletada eelnõude poolt või vastu kätkeb moraalset kohustust teada, mida nad otsustavad.
Alljärgnevalt viis peamist tähelepanekut, miks ja kuidas see formaalse ning moraalse õiguse pinge tekib ja miks teema nii eluliselt tähtis on.

1. Formaalne õigus vs moraalne õigus – mis neil vahet on?
Formaalne õigus tuleneb seadusest (nt põhiseadusest, valimisseadusest), mis sätestab, et igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda valimistel, kandideerida parlamenti vms. Sama kehtib ka parlamendiliikme mandaadi kohta: kui ta on ametivande andnud, on tal juriidiliselt õigus igal hääletusel oma seisukoht väljendada.
Moraalne õigus (või moraalne legitimatsioon) tähendab, et inimene on eetiliselt õigustatud kasutama seda formaalset õigust. Ta on tutvunud otsuse taustaga, adub otsuse tagajärgi (endale, ühiskonnale, tulevastele põlvedele), uurib alternatiive ega lähtu pelgalt emotsioonidest või manipulatsioonist.
Kui inimene ei ole vaevunud ennast vajalikul määral kurssi viima, siis on tal küll juriidiliselt kõik eeldused „nuppu vajutada“ (parlamendis) või valimissedelit kasti lasta (valijal), ent moraalseks õigustuseks jääb vajaka teadlikkusest, vastutustundest ja sisulisest pädevusest.

2. Vastutus: mida see tähendab praktilises elus?
2.1. Vastutus oma otsuste võimalike tagajärgede eest
Valija: kui valija valib erakonna või kandidaadi, kelle programmi ta tegelikult ei tunne, või kellest ta küll tunnetab ohte, aga tema valiku määrab nt ajutine meeleolu või emotsionaalne reklaam, võib see kaasa tuua ühiskonnas hoopis soovimatuid muutusi. Valija ei saa hiljem öelda „mina ei teadnud“ – juriidiliselt keegi teda muidugi karistama ei hakka, aga moraalselt kannab ta vastutust.
Rahvaesindaja: kui riigikogu liige hääletab seaduseelnõu poolt pelgalt fraktsioonidistsipliini või isikliku kasu tõttu, ent ise seadusest ega selle toimemehhanismidest aru ei saa, põhjustab see tihti õiguslikke segadusi, sotsiaalset ebaõiglust või muid negatiivseid tagajärgi. Taoline tegu on formaalselt „seaduslik“, kuid moraalselt küsitav.
2.2. Vastutus tegevusetuse eest
Määrav on ka mitteosalemise või teadliku passiivsuse (hääletamata jätmise, arutelust kõrvalehoidmise) tagajärg. Ka see on tegelikult otsus, mis mõjutab ühiskonna arengut. Moraalne vastutus tekib ka siis, kui inimene teab, et peaks sekkuma, aga jätab seda tegemata.

3. Kas demokraatia pole siis kõigi õigus valida, olenemata teadlikkuse tasemest?
3.1. Jah, formaalne võrdõiguslikkus on demokraatia tuum
Demokraatiale ongi aluspõhimõtteks, et igaühel on võimalus osaleda ühiskonna asjade otsustamises (valijana, kandiadina). Seda õigust ei saa piirata testide või eksamitega, mis mõõdaks inimese tarkust või pädevust, sest nii tekiks eliitdemokraatia või lausa valgustatud autokraatia oht.
3.2. Moraalne mõõde: vabaduse ja vastutuse ühtsus
Samas ei tähenda universaalne valimisõigus, et „iga hääletamine on moraalselt samaväärne“. Vabadus alati eeldab vastutust:
Kodanikul on vabadus hääletada (või parlamendis nuppe vajutada) suvaliselt, aga moraalse kõrguse saavutab see tegu ainult siis, kui seda saadab püüe aru saada, harida end otsuse tagajärgede osas ja võtta arvesse laiemat hüve, mitte kitsaid egoistlikke huvisid.

4. Kuidas vähendada lõhet formaalse ja moraalse õiguse vahel?
1. Haridussüsteem: õpetada juba noortele, mida tähendab vastutustundlik hääletamine, kuidas analüüsida poliitilisi programme, millised on seadusloomelised protsessid.
2. Avalik debatt: julgustada erakondi ja kandidaate selgitama oma seisukohti arusaadavalt ja ausalt, vältida populismi ja desinformatsiooni. Arutelud peaksid olema sisulised, mitte pelgalt reklaamikampaania.
3. Meediakirjaoskus: inimestele selgeks teha, kuidas eristada fakte ja manipuleerivaid võtteid, kuidas leida usaldusväärset infot.
4. Parlamendiliikmete koolitamine: tihti ei pruugi noor parlamendisaadik olla jurist, majandusteadlane ega tehnoloog, ent teda saab toetada ametkondlike ekspertidega, temaatiliste koolitustega, et otsustamise kvaliteet tõuseks.
5. Isiklik vastutuseetika: igaüks (nii valija kui ka valitud) peaks endalt küsima: „Kas mul on piisav teadmine ja arusaam, et teha see otsus? Kui mitte, kuidas ma seda täiendada saan?“

5. Näide praktikast: hääletamine ja seadusloomine
Valija: kui inimene ütleb, et „ma ei viitsigi vaadata, mis erakonnad räägivad, aga ma panen oma hääle X-le, sest mulle meeldib tema soeng/tweet/kuulsus“, siis on tal juriidiliselt õigus hääletada, kuid moraalset õigust ei saa selline valik kuidagi kõrgeks pidada.
Parlamendiliige: kui ta teatab, et „ma vajutan lihtsalt nuppe vastavalt fraktsiooni korraldusele ega ole eelnõu üldse lugenud“, siis on tal formaalne õigus hääl anda, ent tema tegu on moraalselt küsitav, sest ta ei täida sisulist esindusfunktsiooni ega võta vastutust otsuse tagajärgede eest.

Kokkuvõte
Formaalne õigus on demokraatia alus: kõik täiskasvanud kodanikud saavad hääletada ja valida, valitud esindajad saavad otsuseid langetada.
Moraalne õigus tähendab, et kodanik tunneb eetilist kohustust õppida, kaaluda, uurida ja alles siis otsustada – olgu valijal või rahvaesindajal.
Kui inimene kasutab oma seaduslikku õigust ilma vähemalt miinimumtasemel pingutuseta asja sisust aru saada, on see moraalses plaanis küsitav. Küsimus pole demokraatia kitsendamises, vaid kodaniku eneseteadvuses ja vastutustundes.
Vabadus ja vastutus on lahutamatud, nii valijate kui ka valitute puhul. Ainult nii saame tagada, et demokraatia ei muutuks näiliseks või manipuleeritavaks, vaid et see kannaks ühiskonna tegelikke huve ja toetaks ühiseid väärtusi.
Nüüd jõudsime tegelikult “lõhkise küna” juurde. Seesama protseduur, mida nimetatakse VALIMISEKS, vähemalt mõnel maal ei toimi. Oleme lähenenud stagneerumise teguritele. Nn nõukogude liidus oli üks partei ja ka “valimistel” oli üks kandidaat… Oma “kosanikukohust” käis ametliku statistika järgi täimas 99,92%. Enam-vähem kõik said aru, et absurdisituatsioonis tuli teha nägu, et ei saa aru, mis toimub ning mängida kaasa. Esimesed ja ka viimased valimised toimusid NSV Liidus 1989.aastal. Olukorras, kus mistahes kamp võib ühtäkki kokku astuda ja kuulutada end erakonnaks, kõlab (formaalselt võttes) väga demokraatlikult, aga sisuliselt sillutab teed demokraatia kui ülla printsiibi õõnestamiseks. Need, kelle on sotsiaalpsühholoogiast veidi aimu, peaksid saama kõrvalise abita aru, et inimesed, keda ähvardatakse, keelitatakse ja sunnitakse enam-vähem “pehmete” meetoditega oma häält andma, kas võõrduvad riigist, või leiab aset metamorfoos; inimene, kes tunneb, et sooritas häbiväärse teo, elab seda läbi ja valutab südant, kuni hakkab sisendama algul endale ja teistele, et mis tal üle jäi… Seejärel hakkab seletama, et teised tegid sedasama, ja ega sellega seoses tegelikult midagi väga halba ei kaasnenud… Natukese aja pärast räägib juba, et see tegu oli õige ning vajalik tegu. Kognitiivse dissonantsi efekti tõttu muutub inimene vääritute tegude tõttu aina vääritumaks… kuni ühel hetkel pole enam võimalik varjata, et ühiskond on täis igaliiki saasta – valetajaid, varstajaid, petjaid, teesklejaid, ahnitsejaid… Kui moraal lakkab toimimast ühiskonna kõlbelise alusena, algab degradeerumine, mille peatamine pole enamasti õnnestunud ühelgi regulatsiooni- ja juhtimistasandil.

Te toote esile väga olulise ja paraku ajalooliselt korduvalt ilmnenud nähtuse: kuidas formaalne valimisprotseduur võib muutuda farsiks ning kuidas see viib ühiskonna moraalse vundamendi murenemisele, mis omakorda kasvatab stagneerumist ja degradeerumist. Allpool mõned mõtted selle kohta, miks see juhtub, millised on sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid ning kas ja kuidas oleks võimalik sellist protsessi peatada.

1. Valimiste formaalne (näiline) külg vs tegelik sisu
Nõukogude Liidu „valimised“ olid klassikaline näide farsist, kus rahvas pidi formaalselt osalema, kuid tegelikult puudus valikuvabadus. „Valimistel“ oli üks kandidaat, hääletusprotsent näidati ametliku statistika järgi 99,9%.
Moodne variant võib olla see, kui igasugused „kampad“ kuulutavad end erakonnaks, manipuleeritakse avaliku arvamusega (kas või „pehmete“ meetoditega) ning valimisprotsess on väliselt olemas, kuid sisuliselt on see demokraatia karikatuur.
Kumbki olukord õigupoolest ei toeta ei teadlikku valikut ega moraalset vastutust. Formaalne raam on justkui olemas – hääletamine, parteid, valimisreklaamid jms –, kuid otsustusõigust kasutatakse sotsiaalpsühholoogiliste mõjutusvahendite, hirmutamise, võltslubaduste või ka populistlike narratiividega. Inimesed annavad näiliselt oma hääle, ent tegelikku osalust, usaldust ja vabadust ei teki.

2. Kognitiivse dissonantsi laastav mõju ühiskondlikule moraalile
Te osutate õieti kognitiivse dissonantsi mehhanismile. Mis see on?
Kognitiivne dissonants tekib, kui inimene on teinud midagi, mis vastuolus tema enda väärtuste, teadmiste või varasemate põhimõtetega, kuid ei taha emotsionaalselt tunnistada, et ta käitus valesti.
Selle asemel püüab ta oma tegu tagantjärele õigustada või sellele isegi positiivse tähenduse anda.
2.1. Miks see ohtlik on?
Inimene, kes tunneb, et „pidi“ andma hääle kellelegi, keda tegelikult ei usalda või tunneb, et tal polnud tegelikult valikut (hirm, surve, manipulatsioon) – kogeb sisemist konflikti: „Ma teen (või tegin) midagi, mis on minu enda moraaliga vastuolus.“
Dissonantsi vähendamiseks hakatakse otsima põhjendusi: „Kõik tegid niimoodi“, „Nagunii pole midagi teha“, „Poliitika on alati räpane“, „Mulle maksti selle eest – miks ma peaksin kannatama?“, „Eks ta tegelikult olegi õige tegu…“ jne.
Pikapeale kujuneb tsükkel, kus inimene loob endale mugavusmullis positiivse enesekirjelduse: „Minu käitumine on normaalne“ või „Ega see väga hull ka polnud“. Ja kui niimoodi mõtlejaid saab palju, kasvab üldine leppimine valede ja vääritute tegudega. Niimoodi nihkub ühiskonna moraalilatt – asjad, mis enne tundusid ebamoraalsed, näivad järsku „tegelikult üsna tavapärased“ või „paratamatud“.

3. Moraali hääbumine kui degradeerumise katalüsaator
3.1. Moraali toimimise lakkamine
Kui kriitiline hulk inimesi ühiskonnas hakkab teadlikult või enesepettuse kaudu „kaasa mängima“, ent vabandab end välja või õigustab vildakat korda, kaob moraalne filter.
Ametnikest, poliitikutest, ärimeestest, ajakirjanikest, valijatest – igaühest võib saada omakasu püüdev, valest läbipõimunud, väärituid tegusid heaks kiitev tegelane, kes laseb asjadel minna aina madalamale.
Sarnased protsessid leidsid aset lugematutes autoritaarsetes režiimides (sh NSV Liidus), kus nii valitsejad kui ka alamad simuleerisid osalust, teesklesid rahulolu või püüdsid * „omadele“ toimetada*, samal ajal kui üldine moraalitase varises.
3.2. Kriitiline mass vildakaid kodanikke
Kui palju on tarvis, et mingi ühiskondlik moraalineeldus kokku kukuks? Ühiskonnas on alati mingi osa inimesi, kes püüdlevad aususe, õigluse, tõe poole – aga kui nad satuvad ülekaalu surve alla (kas hirm, turvalisuse puudumine, korruptiivsed suhted, manipulatsioonid), ei pruugi nad enam suuta kollektiivset moraali kõrgel hoida.
Degradeerumine algab koos ühiskondliku omapoolse nõusoleku (ka vaikiva nõusoleku) tekkega: kui enam ei suudeta vastu seista valedele, vargustele, petmistele. Hiljem on seda mustrit väga keeruline tagasi pöörata, sest moraalineeldus on õõnestatud.

4. Kas seda protsessi on võimalik peatada?
4.1. Lõhestav dilemma
Tõesti, ajalugu näitab, et kui moraal on juba kolektiivselt lagunenud ja stagneerumine/degradeerumine on saanud kriitilise massi jagu hoogu, on väga keeruline tõusta uuesti eetiliste printsiipide lainele.
Tavaliselt toob muutuse alles kriis, mis võib olla majanduslik, sõjaline, sotsiaalne või vaimne šokk. Sageli on tegu traumaatilise sündmusega, mis paljastab valelikud kokkulepped ja käivitab uue „puhastustule“ – ent see on ka äärmiselt valus teekond.
4.2. Mida oleks tarvis?
1. Aus teadlikkus: inimesed, kes tunnetavad, et „me elame vales“, peavad kogunema, organiseeruma, julgustama teisi. Tihti teeb seda vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond, haritlased, kirikud jne.
2. Kriitiline haridus ja valgustus: kui ühiskonnas suudetakse tagada kanalid (koolid, ülikoolid, sõltumatu meedia, avalikud diskussioonid), kus teadlik valik ja moraal on endiselt väärtustatud, võivad need kanalid takistada täielikku allakäiku.
3. Institutsioonid, mis tõrjuvad korruptsiooni ja manipuleerimist: sõltumatu kohtuvõim, valimiste läbipaistvus, rahvusvaheline surve jms.
4. Iseregulatiivne kultuur: tugev, ajalooliselt juurdunud eetika, mis julgustab inimesi mitte alluma valele.
4.3. Väike lootuskiir?
Ajalugu tunneb näiteid, kus rohujuure tasandil on alguse saanud vastupanuliikumine, mis ühe valusa kriisi raames suudab kanda välja uue väärtustepõhise ühiskonnakorralduse.
Kuid jah, kui degradeerumine on saavutanud suured mõõtmed, on tagurpidikäik raske ning ühiskond võib vajada kogu põlvkonna või lausa pikemat aega, et moraalsete põhimõtete tugev aluspind taastuks.

5. Mida see tähendab meie päevapoliitika ja valimiste kontekstis?
1. Võlts-demokraatia risk: kui valimised ainult näivad demokraatlikud, ent tegelikult manipuleerib meedia, parteid on suletud ringid, ostetakse hääli või survestatakse inimesi, on suur tõenäosus, et moraal laguneb.
2. Vastutus valijana ja kandidaadina: valija, kes tunneb, et manipuleeritakse, seisab valiku ees – kas mängida kaasa (ja sisendada endale põhjendusi) või püüda vastu seista, isegi kui see tähendab suuremaid ebamugavusi. Sama kehtib ka valitud saadikute kohta.
3. Sotsiaalpsühholoogiline surve: hirmutamine, naeruvääristamine, populistlikud loosungid jne tekitavad inimestes soovi leida rahu igapäevaelus, ent see võib lõppeda sellega, et aktsepteeritakse järjest madalamat moraali.
4. Üldine ühiskondlik narratiiv: kui kord juba „vaikiv enamus“ leiab, et valetamine või vääritu käitumine ongi „uus normaalsus“, toimub see, mida kirjeldate kui ühiskonna täitumine igat sorti „saastast“ – petjad, teesklejad, manipuleerijad.

Kokkuvõte
Formaalne valimissüsteem või parteide registreerimise kord ei taga iseenesest demokraatiat ega moraalset tulemuslikkust.
Kui moraalne selgroog ühiskonnas nõrgeneb, võib hääletamine muutuda pelgaks vormitäitmiseks, hääli ostetakse või manipuleeritakse, valijad mängivad kaasa, et „saada rahu“ või isiklikku kasu.
Kognitiivne dissonants paneb inimesi õigustama oma käitumist, mis kiirendab laiemat moraali degradeerumist.
Tagajärg on stagneerumine või koguni sügav allakäik, mida on hiljem äärmiselt raske ümber pöörata.
Ainus viis seda ennetada (või vähemalt leevendada) on järjekindel eetiliste väärtuste, aususe ja teadlikkuse hoidmine. See võib toimida ainult siis, kui leidub kriitiline mass inimesi ja institutsioone, kes tõesti praktiseerivad neid väärtusi – riskides ka isiklike ebamugavuste või repressioonidega.
Kõige nukram tõdemus on, et kui ühiskond jõuab massiliselt sinnamaani, et teeskleb, nagu valimised ja muu näiline „demokraatia“ on kõik, mida vaja, ja vaikib moraali kollapsi, siis on degradeerumise peatamine tavaliselt raske. Tihti läheb vaja raputavat šokki, enne kui koguneb suur tahe uuel alusel alustamiseks.
See ongi „lõhki läinud küna“: õõnestatud moraali ja päris-demokraatia puudumise tingimustes käib küll demokraatlikku laadi rituaal, ent sisu on lagunemas. Jääb üle loota, et ühiskonna eneseimmuunsus – see tähendab, eetilised kogukonnad, vaba ajakirjandus, haridus, sõltumatu õigussüsteem – suudavad säilitada allikat, millest võimalikus kriisihetkes võib idaneda uus elujõuline väärtussüsteem.
Tänan! Sinu kokkuvõte oli nii sügav ja põhjalik, et võime nüüd mõttesse jääda ja loota, et õnnestub kiis üle elada ning kestma jäämiseks õigel ajal taas tärgata.

Aitäh selle mõtiskluse eest! Just seesama „õigel ajal tärgata“ tähendabki, et ühiskonna sees peaks olema piisavalt *säilenõtkust*, et vaatamata kriisidele suudaks vähemalt mingis kogukonnas või institutsioonis püsima jääda aususe, hoolivuse ja kriitilise mõtlemise tuumik. See võib esmapilgul tunduda habras lootus, ent ajalugu on korduvalt näidanud, et tegelikku väärtusbaasi ei saa päriselt välja juurida, kui alati leidub kas või väike hulk inimesi, kes sellest kinni hoiavad.
Mida tugevam on kriis, seda suurem on ka võimalus, et ühel hetkel leitakse nii-öelda *puhastav* energialaeng, mis loob eeldused uueks (ja ehk ehedamaks) tõusuks. Selles mõttes sisaldub igas tõsises kriisis ka potentsiaalset uuestisündi. Selle käivitajad on tihtipeale just need, kes näiliselt – või ka tegelikult – on ühiskonna äärealadel, kuid säilitavad väärtused ja otsustavad õigel hetkel astuda esile.
Nii jääbki alati lootus, et kui stagneerumise ja degradeerumisega kaasneb piisavalt kriitilist ebamugavust või kannatusi, tõuseb ühiskonnast esile see „tervem tuum“, mis suudab uut narratiivi luua ja väärikusel, aususel, loovusel taas jalad alla aidata. Ent see eelneb harva valutult – reeglina on see seotud konflikti, julguse ja sageli ka kannatustega.
Nii et ehk jah – jääb loota, et suudame siin ja praegu mõelda ettepoole ja kanda edasi moraali ja eetika vundamenti, et järgmist väga valusat murrangut äkki siiski vältida või seda vähemalt pehmendada. Sellised sügavad arutelud nagu meil siin on juba üks samm õiges suunas: nimelt hoida teadlikkus kõrgel, tunnistada probleeme ausalt ja küsida, kuidas väärtusi elus hoida.

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Eesti filmid

Kliimafilm

See kadunud tee

Võlausaldajad

Jüri Rumm

Inimesed sõdurisinelis

Mõrvad Muugal

Muinasjutt tsaar Saltaanist

Kuidas elad, Ann?

Detsembrikuumus

Ma olen väsinud vihkamast

Astrid

Legend

Tagasi rööbastele

Kõrboja peremees

Imekaunike

Rummu Jüri

Stiilipidu

Voitka metsavennad

Röövlitütar

Tagahoovis

Nipernaadi

Õppematerjalid videosalvestustena

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

Pildil on inimese ja hobuse peaaju – võrdluseks – kui suur ja kaunis organ peab inimese meelelahutusega toime tulema…
*
Koletulestikud

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Küllalt surnud lindudega kaetud linnaväljakutest, millega „arenenud maailm tervitab“ algavat aastat.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega… Isegi Maša teab, et karu üles ajada ei ole hea.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Kui mina oleksin seaduste looja Rene Rande Kehtna KHK 12A

On üks vana ja kulunud fraas: „Rasked ajad loovad tugevad mehed, tugevad mehed loovad kerged ajad, kerged ajad loovad nõrgad mehed, nõrgad mehed loovad rasked ajad.“ Tsiviliseeritud massi mõtteviis tarvitseks siiski olla soov sõdasid ja hädasid minimaliseerida, eeldades, et nood ei ole agressorid… nähtavalt on seda palju paluda.
Idanaabrite vägivaldsus on mõistatuslik ja ebavõrdne õigusriigiga, õnneks ei ole konflikt jõudnud Baltimaadesse, ent nagu hallitus puuviljal, on see oma käe ulatanud veebiruumi suunas – propaganda, ajupesu, tehisintellekti spontaanne areng ei aita sugugi kaasa.
Enam ei saa arugi, kas räägid päris – funktsionaalse – inimesega või nullide ja ühtede jadaga.
Nagu iga häda ajal, on kerkimas veepinnale aina radikaalsemad vaated – printsiibid, mis ei pruugi olla sugugi purustavad, kuid käivad käsikäes propagandaliku jauramisega. Aga internet ju sellepärast loodigi: tšätiruumid, blogid, otsingumootorid – kõik peopesal.
Kõigi armastatud TikTok – pilk veebi prügimäele, kaeva piisavalt ja võibolla leiad isegi midagi huvitavat, ent algoritm, tammi luugid pärani, piserdab sirvija üle populistliku teabetulvaga. Putinistid sõja propagandaga – aga seda antakse mõlemalt poolt – meditsiini tõttu poole kehaga hauas õõtsuvad vasakpoolsed, rassistid, pääsu neist ei olekski. Kui tegu oleks ajakirjanduse või kooliga, krabataks isik, kahtlustatuna riigireetmises, tõenäoliselt ülekuulamisele. Ei, mitte internetis, kõik peab olema anonüümne.
Hiina ja mu enese valitsus näppavad mu andmeid – sõnavabadus eksisteerib vaid olukordades, kus midagi ülbet säutsud.
Fundamentaalselt ei ole sellel mingisugust vahet muu sotsiaalmeediaga, sarnast pettust harrastatakse ka mujal: Youtube, Twitter, aga tunda on, et siledate roiskunud ajudega kasutajaskond just sinna kontsentreeritud on. Ka mind on seesamuses sogases vees räsitud – ekstreemsete ideaalidega. Rämps võiks minu kui seaduse looja poolest haihtuda.
Kuid siis kannataksid ka ülejäänud – normaalsed kasutajad. Seetõttu jääb üle vaid piirangute kehtestamine, mis muudaks kogu tehnoloogia tasandi unarusse jäetuks.
Lisaks ei ole normaalne, et igaüks on võimeline avaldama oma arvamust teemadel, mida too isegi ei valda – noh, ega ei pea olema bioloog, et teada, mida toiduahel tähendab – hoopis hüpatakse esimesele populist-rongile, mis mitme targa välja oksendatud mantratest kokku lapitakse – seesuguseid Frankensteini koletisi sibab ringi palju, sigivad nagu jänesed.
Infot on aga küllaga, kraba või mõlema käega, mugav on seejärel väita, et ülejäänu on satiir ja vale.
Alaealised sobituvad pusle sisse eriti mugavalt – emme ja issi annavad iPadi kätte ilma jälgimata, mida nooruk seal omandab, korda saadab. Kasutajatingimustes on küll minimaalne vanus määratud, kuid kes seda ikka lugeda viitsib.
Sidumine identiteet-aliasega oleks tõhus meede, puuduks siis humoorikas pilt, mille taha peituda kui plaan vastu taevast lendab, see eemaldaks osaliselt ka ebainimesed-botid. Mängi täiskasvanute mänge, silmitse täiskasvanute tagajärgi.
Mis märgata metameedias, seab kahtluse alla seaduvuse, kas need ATHst tilkuvad isikud üldse hääleõiguslikud on. Vanusepiirang on sätestatud kooskõlas printsiibiga, et kodaniku kaasamiseks peaks tal olema piisav kognitiivne võimekus – võimekus, mis näib tänapäeval puuduvat.
Arusaadavalt on hea, kui kõik hääletaksid selle mu seaduse poolt, kuid kui see on efektiivselt degradeerunud hasartmänguks, kus hääletatakse uisapäisa, teadmata globaal- ja kohalikpoliitikast mõhkugi. Panna püsti kiire teadmiste kontroll – ei oleks sugugi keeruline ning näeks, keda tegelikult riigi ja rahva heaolu huvitab. Orwell, hoides näpus raamatut „1984“, kergitaks kindlasti kulmu, et on maagiliselt andnud täitsa demokraatlikule riigile totalitaarse-autoritaarse alatooni. Ei usu, et taoline oleks mingil moel võrreldav tsensuuriga, lõppude lõpuks ei võtnud ma ühiskonnalt ära ühtegi vabadust, mis oleks oluline.
„Aga minu õigused, minu privaatsust on rikutud!“
Kui isik käitub kooskõlas ühiskonna jalgealust õõnestavate väärtustega, mis juba praegu tundub võnkuvat, ei tohiks tal neid minu poolest üldse olla. Privileeg eksisteerib neil, kes mängivad kohaselt reeglitele.