Rummu Jüri viimse reliikviaga
1. Kati Murutari teksti võib kasutada etteütlusena.
2. Määra lauseliikmed – alus, öeldis, sihitis, määrus – põhjenda kirjavahemärkide kasutamist.
3. Kirjuta essee oma teadmistest rahvuseepose, Bornhöhe-ainelise „Viimse reliikvia“ ja „Rummu Jüri“ kohta – mil moel need juurteosed sind kõnetavad.
Väikerahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pooljumalate legendidega. Meie rahvuseepose hiid Kalevipoeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose-väidetud poolesaja Kalevi-pere jäljega. Mis siis, et Kalevipoeg tappis, röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis, et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst, kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi, mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kasvõi tule ja vere hinnaga. Kalevipoeg oli töömees ja ehitaja, ent sellest meie alaväärsustunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end, et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas – reliikvia missugune!
Paraku on varandusejagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad, saksad surevad. Mõisad olid baltisakslaste poolt Maarjamaale rajatud arhitektuuriväärtused. Vanalinnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdutundetult pommitatud ja viljahoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik läänenaaber kui tsaariaegne idanaaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmisahelga väike maailm. Mõtlejad peletati, kultuur põletati ja majandus taandarendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viinaköökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taasiseseisvumise ajal juhtunud ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uusriikliku põllumajanduse üles ehitamise asemel tagastati, lammutati ja unustati. Lenin ees, Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste, vangistamiste ja massimõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme, kuidas silmitu Putin täna Ukrainas vennatapusõda peab. Naised, lapsed ja kahurilihaks taandatud ukraina mehed on 21. sajandil ebareaalsel kombel tappes. Vahime abitult, rusikas taskus ega saa pealiskaudses infotulvas aru, kes-kellega-miks sõdib. Peaasi, et meile endile jälle kallale ei tuldaks – NATO ja EU appi!
Unistame Kuldajastust ja lunastajast, kelle taastulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevipoeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümberjagamiseks, kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii peremeeste kui pärisorjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal-meistrid kogu maailmaturu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine, Pöögelmann ja ekskavaatoritehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügikastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstutäis konte, vaid kaunis naine. Agnes, aga ka Saarepiiga või Kalevipoja ema on meie porispõlvitav varandus. Meie varemete-vabariigi tulevik oleneb jumalannadest, kes tiivad mudast tõstavad, et oma mehed rahvajuhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab, loob, hoolib, arendab, rajab – tapmine ja tagaajamine pole enam moes. Kättemaks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene, vaba laps! Maatriksist välja.

Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees ja ristipoeg August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus, vägivald ja psühhoterror.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Stooriteller muudab maharadža tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseennast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!

Kellele annan oma väe – vennad Mefistofeles ja Lucifer?

Koopajooniste aegadest on inimesed suure saagi nimel mistahes jõududele puud ja maad kokku lubanud – ning ennast ohverdanud. Pälvides kolme tilga vere eest rikkuse ja isegi ilusa naise armastuse laadse toote, jääb inimesekene – homunculus – maise matka lõpuni muretsema: kellele annan oma väe?
Tüütule tööle, sobimatule partnerile, ebasõpradele niikuinii. Saatanale ka siis?
Kas ja kes on minu vampiir? Või äkki olen ma ise suletud taevaväravate taga nende väe ja vere imeja, kellel on ühendus Algallikaga? Toidan iga päev ebausku, millele olen Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsusse ristimist trotsides ohverdanud raha, asjade ja libaarmastuse eest ohverdatud piisad ja pisarad.
Pilapoest lapsele – või iseenese sisemisele lapsele – vampiirihambaid ostes ei pruugi me midagi teada Londoni Lytseumi teatri juhist Bram Stokkerist. 1897. aastal kirjutatud Dracula loo peategelase nimi tähendab rumeenia keeles saatanat. Transilvaania hertsog saabub oma gooti stiiliga kenitledes Inglismaale, kus pärast klassikalist hea ja kurja vahelist võitlust Abraham von Helsing ta võidab… ja tapab.
Pahelisuse pillerkaar on tulvil tumedat seksuaalsust ja rassismi – juudi vereimejad, juudi hais ja süüfilis on kirjalikul teel levivad haigused, mis pälvivad tuleriida.
Tulles vastu draakoneid ja draculaid, nahkhiiri ja sisalikke rakutasandil pelgava publiku nõudmisele taasluuakse seda lugu üha uuesti. Disney-stuudio elegantsele leebusele omaselt ka nunnus „Deniscu Draculescu“ naljatamise võtmes.
Kui Alfred Hitchcooki õudus-geniaalsus vajutas vampiiride ja lindude foobia pedaali põhja, tuli 21. sajandi uus tase.
Stephenie Meyeri algatatud ja mõttekaaslaste jätkatud „Videviku saaga“ on nii ulmeliste raamatute kui põneviku žanris filmidena saanud miljonid noored vampiiride romantikat neelama. Nii „Videviku“ kui Batmani maagiamaailmas kroolides ollakse otseselt ja kaudselt Alice in Wonderland sündroomi kütkes.
Selle sündroomiga kaasneb nihkes mina-pilt. Kuni end kõveriti kujustades vale suurusega rõivad valitakse, on petlikkus süütu. Kui petlikus luulutamises on lisaks juures LSD või mõni noortele kättesaadavam aine, on tulemuseks tagajärg. Ma lendan! Ja järgmised kriminullid lisavad tapmise ja tagaajamise altarile uued nullid.
1865. aastal „Alice Imedemaal“ ja hiljem „Alice peeglitagusel maal“ kirjutanud Lewis Carroll ei osanud ettegi kujutada, millest hakkab koosnema 21. sajandi noorte enesetapu põhjuste statistika. Liiga vähe raha ja rõõme, liiga palju pettumusi ja pettekujutlusi. Jonathan Swifti „Gulliveri reiside“ lugemise asemel minnakse ainete abiga ise Gulliveriks kätte ära. Meri põlvini – ja nägemist!
Daniel Defoe „Robinson Crusoe“ eeskujul rännakule saadetud Lemueli nimi meenutab Lemuuriat. Hiiglaste ja kääbuste maal kulgeb ta pooljumal Kalevipoja ja kilplaste analoogina. Lendava saare lugu paneb küsima: kas tõesti kohtumine tundmatuga? Tarkade hobuste motiiv sarnaneb Ükssarvikute tõese muinasjutuga ning haakub tõsiasjaga, et Swift pani oma briti-kriitilise teosega aluse iirlaste rahvuslikule eneseteadvusele.
Britid alates kuninganna Victoriast kuni Oscar Wilde’ini omakorda vaimustusid Alice’ist ning lubavad tänini lahkesti enese üle naerda. Kasvõi jaburas teelaudkonnas. Briti absurdi tähtteose kirjutas muide tuntud matemaatik. Ligi 200 keelde ja 20 filmiks viidud teksti on neli korda eestindatud. Teiste seas tõlkis Jaan Kross selle loo Oxfordi Ülikooli dekaani tütrest, tema perest ja muudest loomadest.
Imeliselt aasalt küülikuurgu kukkunud ning raamatu teises osas peeglitagusesse ilma ilmunud – või ärganud! – tüdruku seiklused on inspireerinud John Lennonit, Marilyn Mansonit ja Salvador Dalid.
Väga erinevas eas lastele 7ndast kuni 70nda eluaastani sobivad sümbolistlikud sündmused sünnivad mängukaartide, toiduainete ja loomadega. Irvik-kiisu on neist märgilisim. Tema haihtudes jääb naeratus õhku hõljuma. Samuti on Gulliveri Lemuuria-lendude olulisimaid loomrahva esindajaid kass. Ja – üllatus-üllatus! – Bulgakovi täht-kass Peemot on kasside klass omaette. Tema käes on Püha Graal ning ta tuleb hukata.
„Meistri ja Margarita“ narratiiv tõstab taevalikult targa kassi õukonna kõige arukamaks tegelaseks – narriks. Narridel on õigus rääkida, mis on Tõde.
Sõltumatud sarmikad saatanlikud kassid vastanduvad Bulgakovil koertele. Enne faktilisi elundite ja näärmete siirdamisis kirjeldab vene geenius, milline lupard penist inimese südamega saab. Joob, suitsetab ja ropendab.
1928. aastal alustas Bulgakov 12 aastat kestnud, neli korda ümber kirjutatud ning 60 aastat hiljem tsnseerituna ilmunud „Meistri ja Margarita“ kirjutamist. 20. sajandi parimaks teoseks tituleeritud romaani konarlik, ent kauamängiv võidukäik on nõukogude režiimi eest hoiatav fantaasia. Ühiskonnakriitiline allegooria juhatab kõigi ajastute inimesi märkama, kellele ja mille nimel me anname oma väe. Nagu Lev Tolstoi jäädvustatud ning aegade lõpuni rongi alla viskuma määratud Anna Karenina, on ka Meistrisse armunud Margarita abielunaine.
Nagu tsenseeritud ja varjutatud Piiblis, nõnda ka kultus-koledikus võimutseb julm Pontius Pilatus oma peniga, must maag ja varietee-teatraalid, poeedid ja psühhiaatrid.
Nagu Orwellil ja Wassermannil, pälvib ka Bulgakovil vabamõtlemine vaimuhaigla.
Patune naine kümbleb end verevannis vastupandamatuks ning transformatsioonide segadikus kaovad inimesed, telefonid ei tööta ning Jumala pojale jäetakse kaks võimalust. Ta on kas kurjategija – või pole teda üldse olemas.
Vastupidiselt tänasele loodab Kiievist pärit tubli tädimees endale Moskvas valdusi pärida – tükkis korteriühistuga ja puha. Peaasi, et kõik mustad kassid tapetakse.
Õnneks ei ole nii antisovieetlikku taiest koos muu vene kultuuriga eestlastele ära keelatud. 21 aastat tagasi dramatiseeris Mati Unt selle Eesti lavale ning praegu mängitakse seda taas Tallinnas. Publiku ees on ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ Anton Hansen Tammsaare tõlgituna.
Ka siis, kui inimesed enam üldse midagi ei loe, on hoiatavate süvatekstide vägi universumi Youtube’is ikkagi olemas. Kasvõi kirjavigadest kubisevate sisukokkuvõtetena internetis. Paremal juhul jõuavad valede vaibide energeetilise toitmise lood ka maisesse Netflixi.
„Luciferi“ seriaali vaatamise tunnid ja nädalad imevad arvutud teismelised piigad endasse. Hurmavalt seksikas mees, mis sa teed! Vähemalt iseendale turvaliselt ekraani ees õhkavad tüdrukud ühegi vamp-väe toitmisega liiga ei tee.
Saatana seriaali sigitajad Neil Gaiman, Samuel Keith ja Mike Dringenberg oma rahvusomaste perenimedega võimaldaksid avada juutide vandenõuteooria sarja järjekordse holokaustiku.
Jätkem see võimalus kasutamata ning nautigem näitleja Tom Ellise lummavat hõrk-matšolikku vastupandamatust.
Vastupandamatust maatriksi-moonutuste maailmast aitavad meid võimalikult väikeste valude ja kaotustega väljuda Sadhguru, David Icke’i, dr Joe Dispenza ja Gregg Bradeni loengud. Tasub meeles pidada, et miski pole see, millena paistab. Ei draakonid ega vampiirid taha, et näeksime hologrammide ja metaversioonide taha.
Piirangutest vabanedes tõuseme urban-fantaasia langenud ingliga sarnaselt tuhast. Tuli põrguvürst pärast 10 miljardit aastat Valgusetoojaks, saame meie ehk oma enese kehas hakkama ilma kellegi teise kena korpust kaaperdamata.
Jumala suurele plaanile vastu hakkamata, oma tõelisse väesse tulles on igaüks meist selgelt nägija-kuulja-tundja – ajarändur samal ajal sajas kohas, surematu ja lennuvõimeline, tuldpurskav ning eluks sobimatuidki haavu ja haigusi tervendav.
Erinevalt oma tiivad varna pannud Morningstarist suudame meie jumalanäolistena luua ei millestki kõike.
Kui me vaid oma väge ikka ja jälle vasakule ära ei ohverda. Oma tormi ja tungi laineharjal surfates alustas Johann Wolfgang Goethe 1808. aastal „Fausti“ kirjutamist. Alustas Jumala ja Mefistofelese kihlveoga, jätkas Fausti meelitamisega tema tegelikult teelt maapealsesse põrgusse. Puudlina – ei armasta klassikud koeri! – korraldas Kurat läbi volbriöö Margareta ematapjaks. Inglid viisid süütu neiu taevasse, Faustil aga oli ees antiikmütoloogiasse kehastumine – seejuures Ilusa Helena mehena poeg Ikarose kaotamise – ning keisri teenistusse jõudmine. Pärast hirmude täispaketi kättesaamist ületab ta hirmude hirmu: kartuse igavese elu ees. Tõuseb armastuse võidukäigul taevasse ja ühineb Margaretaga. Oli siis kõike seda jubedat enne vaja?!
Selleks, et noorte eestlaste haridus ühtaegu nii religioosse kui paganliku pärimusega ühendada, tegi Eno Raud Vanapagana teemaga sama, mida Kalevipojaga. Kirjutas oma poegadele Reinule ja Mihklile proosalise essentsi, mis asetub Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapagana kõrvale. Õndsaks saama tulevad mõlemad – ja Juula ka.
Kui vaid Kaval-Ants kui kiusaja Vanapaganat oma hingerahu ja südameverega puuki toitma ei eksitaks.
Teeb eestlane endale Krati ega saa temast enam surmani lahti. Nii Evald Tubina kui stuudio Tallifornia loodud Kratid sakivad sajaga. Igavesti. Imevad ja nõuavad: anna tööd!
1943. aastal esmakordselt lavastatud, hiljem Ülo Vilimaa tantsitud kolekoomiline õudusunenägu „Kratt“ jääb meie rahvuskehandit puukima, kuni me oma arast ahnusest ei vabane.
Rumalale lodevusele kõrtsist leevendust otsides jäämegi endal kaval-antsusid koju tantsima ja tassima. Usume, et nad veavad meiega koos, meie asemel sõnnikut, viskavad nuia või villast ja kannavad hobuseid seljas. Imetame neid. Nemad aga magavad sortside ja deemonite maapealsete kehastajatena aidaust „valvates“ selle peal. Ait aga muudkui tühjeneb – nii nagu Augeiase tallid mustmaagiliselt täituvad…
On üks anekdoot. Põrgus valvab esimest katelt allilmatäis kuradeid, teist vaid üks saatan, kolmandat mitte keegi. Otsekui seal sees keegi ei keegi. Esimeses on juudid: saab üks välja, aitab kõik teised ka välja. Teises on venelased. Ühe välja pääsemisele aitavad kaasa kõik teised. Hakkab kolmandas katlas hauduvatest eestlastest üks välja ronima, tõmbavad teised tema tagasi. Kellele annan oma väe? Sõrme või lausa käe?
Külarahva arvamusele, kuratlikele ärakasutajatele ja maksuametile – selge see!

Raamatud kui kodukujunduse ja -soojustuse materjal
Murutari tekst on kasutatav etteütluseks ja väitlusmaterjalina.
Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.

Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgem pilotaaž
* Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ** Leia ja selgita võõrsõnad *** Kirjuta essee
Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema omaenese oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

Antiikbutiik kui haritud inimese visiitkaart

Ka parimal võimalikul moel üles ehitatud haridus on fragmentaalne. See pusle saab lollikindlam, kui ta moodustub tervikliku panoraamina: antiikajalugu, kirjandus, kunst ja muusika tervikpildina. Siiski on võimalik ka hüpliku pinnapealse haridussüsteemi kiuste leida kaosest ivasid, mis kehtivad tänapäevalgi.
Antiikaeg ja -kirjandus jaguneb neljaks perioodiks: arhailine 8.-5. sajandini eKr, atika 5.-4. miinussajandini, hellenism 4.-1. ning Rooma aeg ja kirjandus 6. sajandini meie ajaarvamise järgi.
Papüürusel ja kivitahvlitel talletatu jätab otsad lahti, kas 2800 aastat tagasi võibolla loonud ja lehvinud inimene päriselt elas ja eeposed kirjutas. Paarkümmend sajandit hiljem tegutsenud Shakespeare võib olla samamoodi kollektiivi koondkuju.
Homeros, kes kirjutas arvatavasti nii eeposed kui hümnid, oli 8. sajandil eKr elanud ja tegutsenud pime poeet. Trooja sõda, mis tema elu ajal toimus, kujundas nii tema elu kui inimkonna kirjanduse alustekstid.
Üks on Jumalal, Homerosel ja Shakespeare’il ühine: nad on sümpaatsed hambemega usaldusväärsed isakujud. Turvalised taadid, keda üha uuesti lavastada ning kelle loomingust inspireerituna ka teiste rahvaste eeposed rahvalauludest kokku punuda.
Joonia maakond, kus poeet oletatavasti elas, ei ole ioon ega joonija – ja võrreldes nende aegadega pole inimkond mitte midagi õppinud. Vana Testament, Toora ja Koraan ees, Uus Testament ja tänased taiesed järel – ikka kirjutame tuhandeid nimesid hauakividele ning ajame sadu ohvreid vennashaudadesse.
Oletatavasti lootis Oidipus, et eeposed saavad hoiatavaks materjaliks, mis võtab kokku viimse sõja koledused. Eepos „Ilias“ jutustab Trooja sõja 10. aastast. Achilleuselt röövitakse orjatarist armuke, tapetakse tema sõber Patroklos ning ta ise tapab Hektori. Parise noolest surnud heerose enese säilmed aga leiti tänase Dnipropetrovski aladelt Nikopolisest.
See on Ukrainas muuseas… Kõige muu seas, mida inimkond ikka veel õppima peab.
„Odüsseia“, millest pärineb eksirännakute kohta käiv „odüsseia“-sõna, kõneleb Odysseuse rännakutest pärast Trooja sõda. 24 laulu räägivad lisaks arvukaid nimesid ja lugusid sisaldavate ekslemiste ajal teda truult ootavast ja kosilasi tõrjudes oma sümboolset kangast kudunud Penelopest.
Püüdes samasooliste abielusid moodsalt legaliseerida pole inimkond tänini vanamoodsast polügaamiast välja kasvanud. Raamatud ja filmid kirjeldavad üht ja sama jalgratast aina uuesti leiutades, millist kaost külvab mitmenaisepidamine. Psühholoogid jutustavad õpetlikke lugusid sellest, kuidas uue aja haiged – nartsissistid, kelle levik Maal on pandeemiline – olemuselt truudusetutena isegi kangelaslikult punnitatud truudusest oma ohvri orjastamise relva teevad. Kuni lõbujanu pääseb valla ning massilised meelehaiged peavad järgmised ohvrid leidma.
Teater sündis inimeste esinemise ja lõbutsemise soovist. Viinamarja ja veini jumalale Dionysosele pühendatud pidustuste ajal viidi rahva kogunemised, rongkäigud ja mängud mõistlikult mäenõlvale ning sealt saadigi inspiratsioon teatri rajamiseks.
Colosseum ja Londoni muusikaliteatrid on nii sisult kui vormilt üsna samasugused nähtused.
Kõrvuti Homerose teenete ja teatri sünniga kirjutas Hesiodos õpetlikke eeposeid.
Eestlasi õpetasid samal moel 2 sajandi eest kirikuõpetajad ja hiljem poeet-poliitikud.
Tegelik täiskasvanute kool oli teater. Ilmast ja inimestest jutustavad etendused kestsid kolm päeva. Me siin kiidame end vapruse eest „Tõde ja õigust“ või „Avatari“ vaadates kinos kolm ja pool tundi vastu pidada.
Neisse vaatemängudesse sekkuv Jumal saabus reeglina mehhaanilisel tõstukil. Deus ex machina tähendab ka tänapäeval sama, mida „välk selgest taevast“, „klaver põõsas“ või UFO. 21. sajandi etendusi ega filme enam ulmeta ette ei kujuta.
Antiiklüürika – sõna „lüürika“ pärineb lüüra-nimelisest muusikariistast, mille saatel luuletuste autor need isiklikult ette kandis – jaguneb: eleegia, jamb ja monoodiline meelika. Haritud inimesele võiksid nende autoritena meelde jääda võlusõnad Tyrtaios ja Solon, Archilochos ja Semonides ning Alkaios ja Sappho.
Koorilüürika kaasas värsse koos laulma rahvahulgad – mis on eestlastele kui laulupidude rahvale vägagi tuttav koosloomise ja -kogemise moodus.
Teater kasutab ka tänapäeval žanre tragöödia ja komöödia. Antiigis kirjutas komöödiaid Aristophanes ning tragöödiaid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Amfiteatrites mängisid näitlejad lugusid piltlikult öeldes augus – astmetena kerkivate publikuistmete keskel. Lava kujundati maalitud kardinate ja dekoratsioonidega, näitlejatel olid pikkuse lisamiseks jalas koturnid ning nende emotsionaalsed maskid maaliti liialdatud värvide ja värvingutega. Sedasi loodi nn suure plaani illusioon.
Varajane proosa jagunes ajalooliseks ja filosoofiliseks. Autorid Xenophon, Demosthenes, Platon ja Aristoteles olid ühtlasi oraatorid, kes oma kirjatööd ise ka tänulikele kuulajatele ette kandsid.
Tänapäeval loevad autorid või artistid raamatuid kuulderaamatuteks või videoteks.
Hellenistlik kultuur täiustas luulet – lisandusid eleegia ja epigramm. Ka uuttüüpi komöödiates, nagu ka luuletustes, hakati aina enam kirjeldama inimolemust ja -tundeid. Tundus, et rahvad on sõdadest ja nende kirjeldustest väsinud…
Rooma aeg tõi antiikkultuuri ja -kirjandusse seiklused ja armastuse, ajaloost jutustavaid teoseid huvitas pigem kunsti- ja kultuurilugu kui lõputud sõjakäigud.
Arvasime, et II maailmasõda kujutades lõpetame selle teema… Arvakem uuesti!
Jumalate nimesid neist aegadest teame tänapäeval nii tänu planeetide nimedele kui sellele, et maausuliste jumaluste süsteem on ka siinmail vanakreeka-rooma taevase hierarhiaga sarnane.
Zeus (Jupiter) kui peajumal on taeva, vihma ja äikese tooja ning jumalate kuningas. Tal on oma naise Heraga – kes on ühtlasi tema õde… neli last. Abieluvälised järglased on kuulsamad: Hermes, Herakles, Artemis ja Dionysos.
Poseidon (Neptun) – jõe- ja merejumal, meremeeste, loomade ja hobuste kaitsja – aga ka maavärinate, tormide ja üleujutuste põhjustaja.
Hades (Pluto) – surnute, allilma ja jõukuse jumal – Zeusi ja Poseidoni vend.
Demeter (Ceres) – põllumajanduse jumal.
Hera (Juno) – perekonna, abielu ja sünnitajate kaitsjanna.
Hestia (Vesta) – neitsilik koldejumalanna – Kronose ja Rhea tütar.
Ares (Mars) – sõjajumal – sõjakoleduste sümboliseerija – möök, kilp ja kiiver.
Athena (Minerva) – tarkuse ja sõja õilsama poole sümbol – alaks kunstid ja tarkus.
Apollon (Apollo) – muusika, kunstide ja Päikese jumal – kehastab noorust ja ilu, sümboliteks harf, loorber ja madu.
Aphrodite (Venus) – ilu ja armastuse jumalanna, madruste ja prostituutide kaitsja, sümboliteks delfiin, tuvi, roos ja merikarp. Tema kuulsaim laps on abieluvälisest suhtest Aresega sündinud Eros.
Hermes (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse – aga ka varaste ja kerjuste jumal, kelle tema isa Zeus sigitas nümf Maiaga ning kes on tuntud tiibadega sandaalide poolest.
Artemis (Diana) – jahi, looduse ja vooruse jumalanna, Apolloni kaksikõde, kelle varustuseks on Kuu, kits ja vibu.
Hephaistos (Vulcanos) – tule, metallurgia ja käsitöö jumal – kole ja lombakas sepp, kes sepistas relvi ja raudrüüsid ning keda sümboliseerivad loomulikult haamer ja alasi.
Achilleuse kanda teame „Iliasest“ – ambrosia ja nektar pidid ta surematuks tegema, ent ema hoidis teda nende sees vannitades kannast ning see sümboliseerib ainsat nõrka kohta.
Sisyphose töö on antiigis hiiglasliku kivi mäkke tassimise – ja selle pideva tagasi alla veeremisega võrreldav ränk, aga see-eest mõttetu töö.
Penelope kangas on „Odüsseia“ rännakute ajal meest koju oodanud truu naise kootud lõpmatu-katkematu ustavuse sümbol.
Ariadne lõng aga tähendab praegusel ajal juhtnööri, mida järgides eksida ei saa.
Prokrustese säng on inimesele piinavalt kitsa ja sobimatu koha sümbol.
Augeiase tallid, mis üha sõnnikuga täituvad, on igale rutiinse töö tegijale tuttav teema.
Tantalose piin ootab Robin Hoodiga analoogselt rikkuste ümberjagajat. Surelikuna jumalate lauas einestanud ja sealt inimestele toitu varastanu ei saa nüüd igavesti näljase-janusena iialgi oma nina ees ahvatlevat toitu ega vett kätte.
Gordioni sõlm ühendas sõjavankri nahkrihmade keeruka sõlmega hobuste taha – oraakel ennustas sõlme harutajale kogu maavalduse – Alexander Suur raius sõlme mõõgaga läbi ja sõjad kestavad tänaseni – sõlm ise sümboliseerib räpakaid lahendusi.
Tüliõun tähendas algselt ilu pärast kakelnud naiste tüli põhjustanud õuna – praegu kaklevad õuna ümber nii naised kui mehed – kujundlik väljend sobib kõigile.
Oidipuse kompleks tähendab poja armukadedust isa peale, kui see ületab normpiirid ning poeg ei piirdu emaga sarnaneva naise kosimisega…
Trooja hobune on kuulus koletislik kingitus – kingituse saaja veeretas hiigelhobuse sisse peitunud sõdalased kergeusklikult ise oma linna ja kaotas sõja, lollike.
Olenemata sellest, kelle rahvas valib ja kes koalitsiooni moodustab, leiab järele jääv opositsioon ka Eesti Vabariigis 2023. aasta varakevadel, et Trooja hobune ruulib.
Ei midagi uut siin päikese all. Koopajoonistest Koguja raamatuni – ikka sama jama.

Hiina astroloogia jätab valikuvõimaluse, kas uus loomaaasta on jänese või kassi väes. Teine väeloom, kelle vastuvõtmine jätab vabad käed, on lammas või kits. Kui need kaks on mõlemad rohusööjad, siis jänes on vegan ja kass karnivoor. Saakloomal on ohu korral kaks kiiret valikut: põgene-võitle! Kiskja saab suurusest olenevalt lisaks juurelda, kas ehk hoopis suhelda või suisa sõbrustada.
Kirjandusteostes on jäneseid vaid paar: raamatus „Karupoeg Puhh“ askeldab hüperkontrolli vajadusega pedant Jänes, kelle urgu ülesöönud Puhh kinni jääb. Alice satub imedemaale, kui unenäos küülikuurgu kukub ning seiklus algab. Küülik ja jänes pole muide sünonüümid, vaid sugulased. Ka „Nu pogodi!“ Sojuzmultfilmide Zajets pole Krolik.
Vanim kass kultuuris on egiptlaste jumalanna Bastet. Olend, kelle turistid tänapäeval araablaste meisterdatud kujukestena koju toovad, kaitseb eelkõige naisi ja lapsi haiguste, kurjade vaimude ja vägivalla eest ning ta on Ptahi – arhitektuuri ja käsitöö jumala – naine, Anubise õde.
Vastupidiselt iidsete tsivilisatsioonide kassiaustusele, isegi kultusele, kartis keskaegne paavst neid müstilise pilguga isiksusi. Ta käskis Rooma ja Vatikani hiirekuningatest ja koldekaitsjatest tühjaks tappa. Tagajärjeks oli katku levitavate rottide paljunemine, tulemuseks Camus’ teos „Katk“.
Bulgakov taaselustas kassitapu motiivi romaanis „Meister ja Margarita“: pahaendeline rahvavaenlane must kass Peemot tingib Pontius Pilatuse käsu igaks juhuks kõik kassid maha nottida. Ebauskliku kassikartuse musternäidise irvitus jääb õhku püsima, kui kass ise hajub. Sama kujund leidub Lewis Carrolli Alice’i muinasjutu Irvikkiisu tegelaskujus.
Kiisu on muide emane ja kõuts isane isend ning kassitapp on sootuks taim, millesse takerduv koduloom pole kaugeltki nii lustlikus olukorras kui roosa panter. Zooloog Aleksei Turovski kirjeldustele vastupidiselt on kodukassid meid austavad ja armastavad delikaatsed ja intelligentsed braidi liikmed.
Ka sarianima „Jääaeg“ mõõkhambuline tiiger Diego on ülimalt ustava sõpruse ja karjaeetikaga kangelane kasvõi elu hinnaga.
Loodusseaduste rikkumise tagajärgi loeme lastena või oma lastele ette Eno Raua raamatust „Naksitrallid“. Hulkuvate kassidega hädas tädikese juurest meelitatakse seal toituma harjunud loomad naksitrallide furgooni järel järvesaarele. Sinna pääsemiseks keedetakse järv taevasse, kust ta vihmana tagasi sajab. Kui saar on kõigest elavast paljaks söödud, otsekui kormoranid oleksid liikide kooslusest üle käinud, tuuakse metskassideks sobimatud triibikud inimeste hulka tagasi.
Thomas S. Elioti poeem „Old Possum’s Book of Practical Cats“ inspireeris Andrew Lloyd Webberit ja Tim Rice’i looma selle looma karakteritepaljusust kirjeldavat muusikali, mida lauldakse tantsides kogu Gaia parimais teatreis, aga ka filmiversioonides.
Inimestele pakub kasside mõnulev lähedus turvatunnet, nende nurrumine tervendab ning suurema osa ööpäevast süütundeta magajad õpetavad ka töödikud enda eest veidigi hedonistlikumalt hoolitsema.
Kiplingi „Mowgli“ džunglilapse eest ürgnaiselikul moel hoolitseja pärast seda, kui emahunt oli imetamise lõpetanud, oli must panter Bagheera. Hundikarja kasvandiku kasuvanemad olid hundid, ent õpetuse andsid kaslane ja karu Baloo.
Hollywoodi taies „Lõvikuningas“ puudutab meid sügavalt mitte vaid loomade kuninga elukaare kirjeldusega, vaid sellega, kui täpselt loomrahvaste vahendusel inimest kirjeldatakse. Kuna inimesekene on ennast-armetukest looduse krooniks tituleerides Gaia rüvetanud, tuli kroonviirus inimsugu kui kahjurit taltsutama. Teadlikud hinged võtavad loomrahvaste usaldavat lähedust sarnaselt Lumivalgekese ja Väikese Printsiga komplimendina. Sellel, keda ei peeta inimeseks, on õigus ja võimalus kanapimedat inimkujulist biomassi valgustada. Me oleme üht verd ja kuulume ühte – karjas ju niimoodi tehakse.
Loodetavasti ei jää praeguseks 8 miljardit inimisendit siin planeedil viimase generatsiooni katsejänesteks.

Mina olen probleem 25PHR Kati Murutar

Oled kindlapeale kuulnud väljendit „mul ei ole probleeme, mina olen probleem“. Mina kui probleem tahan kaasteelisi tingimusteta armastada ja seda nii mõtte, sõna kui teoga väljendada. See ei ole põhjamaa rahvastele, ei ugrimugri ega põlisameerika inimestele omane, meie häbeneme tundeid.
Armastus on enam kui tunne – see on minu süvaolemus. Mina olengi üleni armastus ja ütlen enamasti enamusele kaasteelistest: „Kallis oled. Kallimusipai. Ma armastan sind.“
Sissepoole pööratud sõber või sõbratar võib minu armastusavaldust tõlgendada vastavalt sellele, mis toimub tema sisekosmoses. Arvab, et tahan teda endale armsamaks või tema kallimat endale, oh häda!
Kui on vaja seletada, siis ei ole tarvis seletada: kes teab, see teab ning eesti keelt eestikeelseks lahtiühendamiseks tõlkima ei pea. Me ei ole rahatähed, mis meeldivad kõigile: igaühel meist on oma hingeperekond.
Kohtame eluteel, loodetavasti pika elukaare ja kõrge lennu jooksul paratamatult rohkem neid, kes on teise parve linnud või teise seina naelad. Meie missioon on õppida kõrvuti elama üksteist haavamata ja lõhkumata – keerukaim ülesanne on võõrastest vibratsioonidest heitumata neist tundmatutest tõeliselt hoolida.
Minu väge sinu tasand ei kõiguta, evolutsiooni käigus ei kukutanud madalalaubalised arenenumaid, vaid arenesid inimeseks – olgu Darwin tunnistajaks!
Mina kui tingimatu armastus ja probleem olen see, kes „hoiab kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed“. Tagore 😉

Uute laensõnade kasutamine tekstis – lingvistiline mantš ja maindset

Positiivne programm nagu tõrksa taltsutamine

1) Pane kirjavahemärgid 2) põhjenda tekstis leiduva 7 liitsõna puhul, miks need on kokku kirjutatud 3) koosta oma tekst, mis koosneb võimalikult ainult toorlaenudest

Globaalne disaster toimib kui puhastustuli. Tõde tõuseb vale vajub maskid langevad uued majad ja ühiskonnakord kerkivad. Inimkond tuleb kriipi skeeri ja šeim seisust välja värskes vaibis. Monster oma gruupidega skoorib viimse feimi kräpp feilib koos luuseriga ning kopiraiterid tõstavad selle kontendi äraolnud õppetundide folderisse.

Stooritellerid ja ständap-satiirikud tšätivad veel kaua kuidas feik-uudiste kopipeist kosest end läbi skännisime ja tegelikkuseni zuumisime.
Lahendame praeguse feilimiste listi nagu tõrksa taltsutamise. Positiivne programm lingib nii pandeemia energiakriisi kui kolmanda maailmasõja häpide lahendite skriptiks. Lõpeb hirm et meid koos planeediga killitakse. Tuleb aeg taas lahedas gruuvis djuudidega pleissides hängida trendikas autfit üll. Inimesed rahvad ja riigid saavad triiditud ja uus tatš haibitud.

Pandeemiast buustib meid välja kevad ning loodus ise pikib oma paueri ja õigesti stikitud valikutega meid piirangutest välja.
On aeg uus majandus zen-põhimõttel käima tõmmata kogemused minevikuks skrollida ning edasised viirused skippida.

Energiakriisist toob meid välja tuule vee ja päikese pauer. Uus tatš näeb pointi arutu tarbimise lõpetamises. Fäänssi on kräpi kokku šoppamise asemel olla bliss ja tšill. Mõistliku majandamise juurde haibib meid sõda mille eest pagejatega õpime oma staffi šeerima. Ei piisa isikliku tatšita sniikimisest.
Globaalne kohus jagab killerite miljardid lõhutu taastamiseks. Distroierid jäävad kõigest ilma sest see on feer-plei-geim.
Enam ei ignota fakti et planeedist pole mitte ühegi skämmiga midagi välja pigistada.
Sõjaaegsed häkkerid tõestavad et inimkond on siiski smart uusi lahendusi leidma ja multitaskingu linkima kreisi kaose ära svaipimiseks.

Oleme kräššiva maatriksi folloverid.
Täna veel lost inimkonna memosse jääb praegune skriinšott. Ugri, inuiti ja slaavi traibid tõusevad vastses vaibis. Peagi kogeme full blissi kus skoorib rahu rahvaste vahel. Lingvistiline mantš ja maindset avarduvad ja arenevad ning armastus teeb imesid.

Lapsevanema lõpukirjand

1. Kirjuta Murutari pihtimusest inspireerituna oma lastele.
2. Kirjuta oma vanematele.
3. Kirjuta 18-aastasele iseendale.
Olen tänulik paaripäevasele vanakooli nohule, et ta tuli ja näitas, kuidas asjad päriselt on. Kui külmetuse pärast tekiks nohu, siis oleks külmetusel nohu. Loomrahvaid austav ja armastav inimene saab nohu kurbusest, mille põhjustab ühtaegu lapselik trots – ja samas lõpunipõdemise lein selle pärast, et ma ei saa õpetajana töötades endale lemmikloom lehma lubada.
Veel enam sõnnikut – kusjuures piima joojaid pole ollagi, sigu pidada ei tohi… Niigi sähvavad võsutarid: „Sa ei oska ju käituda! Iga sinuga suhtlemise järel tuleb pasarahe.“
Meil on igal hetkel võimalik valida, milline risttee, missugune paralleelmaailm hetkel aktiveerida. Loomainimene, sõnameister, laulja-tantsija-maalikunstnik, ehitav looja või ema, sõber ja naine.
Otsekui ettevalmistuseks Südamesalu suvistele loovus-loodus- rehabilitatsiooni laagritele tõi sõber Nohu luubi alla fakti, et loomkatsed iseendaga lõpevad ära. Loomade lähedus ei tähenda nende orjamist, emadus ei tähenda laste rikki hellitamist, kuninga kogemiseks oma elus ei pea mõnd järjekordset kasutamata, aga see-eest üleni rikutud potentsiaali püüdma kunniks armastada-dresseerida-ülendada. Korraga ja kordamööda ülemäära mitme rolli mängimine tingib soome vaimukate väljendatud soorituse „multipasking“. Üle vajutatud rollipüüdlikkus tekitab hellitatud laste, potitatud meeste ja emmetud koduloomade vastastikuse armukadeda konkureerimise. Seejuures pole mahti märgata, kui väga laps hoopis teiste asjade pärast muretseb. Subjektiivsete hindajate teenena ähmitseb pärast esimest pettumust ka teised lõpueksamid puu taha, nii et väljub raamidest, etteantud kastidest – suurelt väljendudes maatriksist.
Seejuures jääb pärijanna siiski sõbrataride mustrisse: tal on olemasolemiseks vaja neidsamu reise, breketeid, kontserte, mida võimaldavad sõpsidele nende isad või ema ja isa koostöös. Supermama maksab kõik kinni-ära-välja, et üksikema silmateral oleks olemas kõik, mis laseb kuuluda… kasvõi lõhki laenab end emake-hellake.
Paaripäevane rivist väljas olemine näitas, kuidas asjad on, kui ei ole. Emast pikem, targem, tugevam laps läheb siis sinna, kus on lõbus. Vähese raha ja rohke nohuga ema ei ole huvitav. Igaks õhtuks ja ööks mõne sõbra juurde minna on toredam. Lapsele ei tule hetkekski mõtet, et ema võib ehk majapidamise ja hoolealustega hädas olla, sest tema on oma lapsepõlvest välja, õhku astumise pärast mures. Ta tuleb siis tagasi, kui ema on taas terve ja taltsas, kodu ja koda, tall ja trimmerirada kontrolli all. Siis võib taas endale rajatud toas voodis ja filmides elada. Pesud lähevad ise kappi, tolmuimeja tegutseb iseväel, temale soetatud kasside liiv vahetub ning jumaldatud lapse jaoks kasvatatud noor hobune on võluväel hooldatud. Laps ära kuulatud ka? Millal, lubage küsida…
Siinkohal ongi piir, mis meenutab, mida sõnastas Antoine de Saint Exupery: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kuuletumist ja usaldust osta ei saa. Selle kingib pühendatud aeg.“
Kehtib nii teismelise lapse kui murdeeas hobuse kohta. Käsitsemata noorhobuse susse seppa ära tapmata värkida ei saa. Noh, ja edasi? Ema jätkab võimeka ratsahobuse heinte-kaerte-sõnniku-ussirohu rallit ilma tegelemise ja väljundita – sest laps rõõmustas pisarateni, kui talle varss kingiti – nii või? Ei ole nii. Uued pisarate põhjused nii heas kui halvas rulluvad üha peale. Tere tulemast tegelikku maailma – teda ennast tsiteerides: „Sitt lugu, lilleke!“
Hobune väärib tegelemist ja eelduste väljatoomist. Laps ka. Kuni ema korvab kasuisa külvatud kaost ja kahjuisana kogu pere ja kodu kõigi õiguste ja hüvede enesele ahnitsemist, jätkab ema seda korvates tegelikult teismelisele karuteene osutamist ja emotsionaalset näljutamist.
Samal ajal, kui sõbrad on harjunud koduste tormide eest meie väiksesse helgesse paigas vaibidega koju varjuma, süüdistab printsess ema oma esimese trimestri halbades hinnetes. Meil on ometi aina rahu ja koolid, puhtus ja heinad, loomine ja sõnnik, ehitamine ja veel kord koolid.
On aeg. Koguja Raamat jutlustab: aeg antud kive koguda, aeg antud…
Nüüd tuleb maatriksist väljuda ja akadeemilise gümnaasiumi asemel ametikooli minna. Või nn õhtukasse. Et saaks tööl käia ning oma hinnalisi vajadusi ise teenindada. Meil pole õigete jala- ja ihuvarjude nimel tõesti tarvis veel mõnd järgmist üksildast lootusetut kommionu – ammugi mitte järgmist võõrasisa! – välja kannatada. Suur inimene teenib ise oma tahtmised. Ema tagab oma õpetajapalgaga kodu, toidu, elektri ja kütuse. Märad ostavad tellitud varssade sünnitamisega järgmiste talvede sööda.
Lõpukirjand lapsevanemale lõppegu nõuetekohase kokkuvõttega pärast sissejuhatust ning teemaarendust tsitaatidega ja näidetega elust. Nohu õpetas keskmesse tulema, oma laiali lubatud hingeosi tagasi kutsuma ja usaldamist usaldama. Truudus iseendale ning minust sõltujatele käsib talviti teenida koolides ning suviti pidada Südamekooli kui ettevalmistust Steiner-holistiliseks kogukonnakooli loomiseks…
Oleme õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks. Ennäe, mida kõike üks vana hea nohu õpetas.

Maailmanaba monoloog

Murutar hakkab jälle mingeid komasid panema vä? Sina hakkad, musikene. Kui ei hakka, paneb Murutar sulle esimest korda hinde, mida päriselt väärt oled. Selles etteütluses kasutab õpetaja Sinu enese sõnavara ja esitleb sulle Sind, kes Sa usaldust kuritarvitasid ja austuse ellimineerisid. Võtsid endale ainult õigused, mitte kohustused. Võimendasid erinevaid aineid pruukides nõmedust ja kurnasid oma kursuse intelligendid oimetuks ning peletasid õrnemad hinged siit teistesse koolidesse.
Vanakooli õpetajate väljakannatamatute meetodite ühise üleelamise asemel langesid kursusekaaslaste kiusamisse. Sina ise ei mõtle kaasa ei siis, kui tegeleme kirjandusega ega sinu enese lemmiklaulude sõnu analüüsides. Kirjandite asemel paned paska, tossude kriuksudes ja toolide tärinal kuulutad kõigile: olen keset päeva justkui laksu all.
„Mina, mees, lõugan mõisa ees ja driftin parklas autode vahel – mida vittu, miks ma ei või? Kimun peldikus ja kohtlen daame nagu pihve, sest olen ju nii tore,“ römised.
Psühholoogiline staff on lihtne: kodus ja koolis varem katki tehtu lõhub nüüd teisi.
Sõprade leidmise asemel varjab oma laamendamise taga alakat. Tagajärjeks on täielik, aga seeeest süvenev üksindus – lits lugu, lilleke! Ise nii dekoratiivne isend – nagu nukuke lausa – tõmbab arenemise asemel alla ka teiste vaibi. Mast maas ja kumm tühi on poole aastaga nendel ka, kes tahtsid õppida.
Maailmanabad olnuksid ohjeldatavad kahe-kolme rühmana, eriti rämedad nartsissistid lausa väikeklassina. Nüüd käivad ka kõrgelt lennanud alla, sest madal sagedus nakkab ja tapab. Sulle ei meeldi kuulda ega kirjutada, et sina tegid koolist loomaaia ja rikkusid kaasteeliste tõusutee? Haise minema, kui ei meeldi! Nii sa ju äsja lahkunud kursusevennale ütlesid. Kõik tuleb tagasi, nii bumerang kui karma, kes on teatavasti bitch.
„Minge munni, ma ju rääkisin, et mul on kodus sitasti, põhikoolis kogesin kiusamist. Türa noh, mul on ärevushäire ja depressioon, loogiline, et igal nädalavahetusel end mällarisse joon. Mille üle ma lollakalt naeran või mida hoo ja hoobi vaheta mölisen? Ma ei mäleta, vahet pole, pappi ei ole ja käige kõik nahhui.
Kannatan kooli välja, et kusagil olla, kuni oma suure firma teen. Olen ilus ja eriline, vaadake kõik! Ütlesin ju, mind tehti lapsena katki, nüüd olen boss ja suck my dick! Ma lähen Eestist nagunii minema – sina mine üldse persse!
Tahtsid olla mu sõber, teejuht ja preester? Türa küll, me ei räägi sama keeltki ju! Anna suitsu, raisk! Savu sul gerondil nagunii pole, see on õpetajapalgaga kättesaamatu.
Ära nussi mu ajusid oma filosoofiaga – minuti pärast ei mäleta ma oma enesegi mõtteid. Ikkagi olen universumi direktor ja maailmanaba.
Mida fakki ma tänulik olema peaksin, et sina tingimatu armastuse märgiks mu puudumisi ja märkusi Tahvlisse ei märgi? Peaasi, et keegi emale ei räägi, mida ma teen siin. Sots käigu kanni, ei karda. Jätame tunni ära, lähme minema, putsi noh!“
Seal sa just oledki. Seal on põrsad ja meie rahval on väljend pärlite loopimise kohta sigade ette. Mida mõtleb Murutar, kui sina raiskad teda, iseennast ning kursusekaaslasi, kes tahaksid õppida ja areneda? Ka välja situtud pärl on pärl. Tänan tähelepanu eest, härrased!

Päikeseloojang Portugalis

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee reisikogemustest nii füüsiliselt kui kujutlusis rändamisena.

Seisin Portugali rannikumägede tipus ja vaatasin päikese loojumist Atlandi ookeani.
Tundsin mägede lõhna. Kuulsin tasast tuult ja kaugeid laineid. Selles hetkes oli kõik.
Olin tegelikult oma kodus arvuti ees – mu vanim poeg viis mind videovestlusega sinna. Viis kohtuma mälestuste ja kogemustega. Poleks ma varem rännanud, ei oskaks mägede lõhna tunda. Kohtusin iseendaga selleski mõttes, et ühe mäekülje ostis endale inglane, kes elab seal koos kitsede ja eeslitega ning kirjutab öösiti. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja asjad on õhus. Looga inimesed on sarnased.
Inimesed ja loomad on ka õhus – Lõuna-Euroopa põhjaveesooned on tühjad. Luksuskorterites ja kuurortides pole enam magedat vett. Merevett magestatakse, ent see ei muuda fakti, et tühjakstõmmatud naftasoontesse ei seestunud mitte maailmameri, vaid mage joogivesi.
Poeg Richard nentis, et küsib teravatel hetkedel – praegu seega ülisageli – mida vanaisa sellisel puhul teeks. Mina ka. Ja Asser Murutar ütleb: „Tere, inimesed! Oh kui hea on elada! Oo, Eestimaa…“
Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks… Täis teha. Ulmelise-rujalise pujäänlusega.
Aastaid oma rahva vastu kohtu teed käinud korruptandid püstitavad nüüd kihkukähku tuulegeneraatoreid. Okeanoloogid on alati kõnelnud: genekatega kaasnevate kaablite soojus ja vibratsioon meeldib vetikatele ja veetaimedele. Kus vohavad taimed, seal on kalad. Kalad on veelindude ja inimeste toit. Meedia paljundab ikka veel väiteid jah-aga-inimestele-ei-meeldi – ning olemegi igas mõttes black-outi äärel.
Optimist ütleb – siis olemegi tagasi juurte juures, päriselt rohelised. Tere, inimesed!
SARS rapib nimesid vahetades rahvaid. Positiivsed, kes ellu jäävad, väidavad: nii delta kui omikron on inimkonna ärkamise kiirendajad. Tere, inimesed!
Meiega toimuvad loomkatsed nanotehnoloogilise kolloid-vaktsiini kolmanda kuni kolmeteistkümnenda tõhustusdoosi süstimisega. Noh, kuidas end tunned, biorobot? Neo-inimkonnas ongi kõrvuti nii spektrihäired kui süstisõbrad. Noortel on ärevushäired ja motivatsioonipuudus, vanuritel hirm ja hüljatus. Tere, inimesed!
Viljatuteks muutusite? Maakera ongi ammu üle rahvastatud. Vähktõbi tabab noori, nooremaid ja kõige nooremaid? Aeg antud… Infarktid niidavad? Süda kui armastuse organ ei pea vastu, minnakse puhkama ja tullakse taas. Tere, inimesed!
Isolatsioon ja elamustepuudus põhjustab psüühikahäireid. Ollakse silmitsi iseenda, oma lähedaste ja koduloomade transformatsiooniga. Sellest tulenevad eraelu krahhid on puhastavad ja korrastavad. Tööstus ja põllumajandus käivad alla, sest kõike toodetakse mujal ja lennutatakse siia. Aina küsime: kellega ja misjaoks ning kelleks tahan saada? Tere, inimesed!
Infouputus teeb massilise pöördumatu ajupesu, nii et me ei suuda ammu enam teavet hõlmata, fakte tervikpilti seada ega isegi mitte seda aduda, et oleme ajupestud. Sõda ja keskkond, sõda ja planeedi tühjad veesooned, sõda ja ametnikehordid, kes libaprobleeme juurde tekitavad ja neid paljundades oletavad, et on vajalikud ning tahtsidki ametnikuks saada, sõda ja Emake Maa, kes ammendatu ja rüvetatuna iga plahvatuse peale võpatab…
Ukrainlased annavad samal ajal maailmale muide intervjuusid puhtas inglise keeles ning õpivad Emajõe keeltekoolis motiveeritud ja teadlikeks Eesti kodanikeks.
Tere, inimesed!

Avalikult hiiliv tsensuur – haavatud ebakindluse tunnus
Kati Murutar, enesetsensuuri eelistaja
Kõigi ja kõige kontrollimise vajadus on nii inimese kui ühiskonna puhul haavatud ebakindluse tunnus. Mida ülbem ja suurustavam on keelaja-käskija fassaad, seda tühjem ja hirmunum ta sisimas on – olgu teiste inimeste vaba väljendumise ärakeelajaks minister või pekkis pereisa.
Laiavatel protsessijatel-kohutkäijatel on heal juhul aimu oma väikesest räpasest saladusest: nende nõrkus on tingitud sisemisest tühjusest. Mull tahab tegijaid kontrollida – järelikult tuleb neid ähvardada, solvata, pisendada ja karistada – nii saab nõrguke teisi inimesi omastada ja ära keelata. Ta ise ei ole mitte keegi, toitub puugina vägevate väest ning saab tuumakate isiksuste energia, raha ja aja kätte neid ohustades või lausa haavates. Haavatu hakkab lollisti laamendama.
Nüüd julgen rääkida
Nii säravad isiksused kui wannabed on igal ajastul kirjutanud raamatuid ja näidendeid, milles kõik ära rääkida – trotsides seejuures avalikku arvamust ja tsensuuri. Raamatute kirjutamise ajend on alati olnud oma sõnumi edastamine, sündmuste aus jäädvustamine ning puhastus a la Sofi Oksanen.
Raamatute põletamist on näinud Pariis, Peterburg ja Paide. Jälle? Subjektiivne vaba sõna katab kogu maailma raamatupoodide seinu ruutkilomeetrite kaupa. Suurriikides ei põe ei poliitikud ega pärijad kuigivõrd selle üle, mida printsess Dianast või Kennedyst järjekordses dokumentaalis paljastatakse.
Meie boheemlaste kirjumirjude elulugude teene on läbi lillelaste seiklemise vägagi jõuline kultuuripildi salvestamine tulevaste kultuuriteadlaste rõõmuks. Tänu maitsekale-tundlikule autorile – nt Verni Leivak ja Kerttu Rakke ei püüa odavat poppi ega miljoneid klikke – on teosed võrreldes Mihkel Raua või Kaur Kenderi lajatamistega õrnad ja hellad.
Sellest hoolimata on naiivselt avalat kaantevahet püütud ära keelata – otseselt või kaudselt pihtija ümbruskonnaga seotud ehmunud isikud on proovinud raamatu ilmumist peatada ja ägedate rünnakutega lauljatari kui eriti habrast hinge hävitada. Neis katsetes on hämmastavad üritused omada oma sugulasi, kolleege, sündmusi ning seeläbi ka kultuurilugu omastada. Reeglina hagevad ja pragavad need tegelased, kelle enese karjäär on kännis ja oma elu jännis. Tugev ei tuututa. Kunstnikud ei ole tugevad – hakkavad surve all sageli aineid tarbima ning siis teevad nende kontrollimatud sõrmed ühismeedias sõgedaid sooritusi – eelkõige nende endi kahjuks.
Sensatsioon oleks justkui geniaalne äriidee: tähelepanu keset pakkumiste paljusust – iga päev ilmub tuhandeid trükiseid – tähendab müügiedu… Mille tulu läheb advokaadile, kes samas näeb oma missiooni mitte vaid ühe, vaid laiemas laastus sõnavabaduse eest seismises. Ning ühtlasi on skandaalikene kollase meedia maiuspala – seega kujunes siira enesejagamise raamatu ümber pretsedenditu „vandenõu“. Ümber pahaaimamatute boheemlaste lahvatas kade konkurents ja kõrvalised konfliktid, millest meediamullitajad paisutasid draamamaamatamise… Tüdrukud, minge tööle, selle asemel, et avalikus ruumis kunstlikku kaost külvata!
Mürgiste despootide juurdekasv
Seesugune sädeinimeste kustutamise traditsioon on sama vana kui inimkond. Nii Marlene Dietrichi tütar Maria Riva kui ka kuningate ja presidentide reeturlikud õukondlased on üllitanud hävitavaid tekste: suurkujude lähimad oma lastest ihuarstideni on nagu vaenlased tegijate tagalas.
Kuidas tekivad vihased vaenajad ja mürgised despoodid? Kadedate – sisimas katkiste – nartsissistide genees on inimese, perekonna ja riigi puhul ühesugune ja põimunud. Nii peres kui riigis on ehedad-andekad-õrnad-väekad tegijad olnud kõigil ajastutel rollimänguritele mõistetamatud. Kirglik soov valgust kustutada tingib obsessiivsed rünnakud ja kuritarvitamised.
Ainus õige-õiglane-õigustatud sõnavabaduse ohjeldaja peaks tegelikult olema enesetsensuur: enne mõtle, siis ütle – ära tee teisele, mida sa ei soovi, et sulle tehakse – kes teisele ütleb, see ise on. Need on lasteiast alates tuttavad fraasid. Paraku rammitakse lapsed just lasteaias-koolis raamidesse, mis surub ikka veel – või enam kui eales varem – maha loovuse ja olemisjulguse.
Katkine kasvatab katkist – nii inimene kui ühiskond räsib järgmise põlvkonna hinged järjest julmemate edumudelite järgi veel ja veel traumeeritumateks. Ülinõudlik ema-isa, kes on aina tööl ja ära, drillib lapsest emotsionaalselt näljutatud rollimänguri, õõnsa egotisti. Etteantud „unistuse“ täitjal ei lasta oma soovidele ega olemusele mõeldagi. Et mitte mõtte-sõna-teoga peksa saada, hakkab uue generatsiooni nagu-peab-funktsionäär süveneva tühjuse ees maski kandma.
Nii raamatute ärakeelajatest kui mull-poliitikutest on õrnas eas üle käinud kodus ja koolis sildistamine, alandamine, pisendamine, konkureerimine, võrdlemine, tühistamine, kadedus ja deemonlik omastamine. Maailm on epideemiliset täis vaimse vägivalla ohvreid, kelle lastetoas võidutses toksiline terror, kontrollimine, kiitlemine ja valetamine, igas lauses hinnang ning brainfog ja gaslighting – ebatõdede kordamine, kuni need tunduvad „tõena“.
Laimu ja sõimuga lõhutud armastaja ei suuda teise poole, pahatihti nartsissistliku psühhopaadi eest lapsi kaitsta ja neist kasvavad veel kraad kangemad nartsissistid. 2026. aasta levinuim inimtõug on vales ametis maskikandja, kes käitub ka keskeas nagu koolikiusaja, sest glämm-fassaadi taga on sisemine kuri kurbus ja tühjus.
Psühhopaatia ilmingutega juhid globaalsetest trumpidest meiemaiste mupetite-pupetiteni on edumaania ohvrid, hirmunud hirmutajad, võimuhaiged valetajad – ise usuvad ja rahvaid sunnivad uskuma juurteni mäda leeloleelot, nii et pole mõtet küsida kas, vaid millal tullakse Venezuela järel Narva kaudu Tiskresse „denatsifitseerimise spetsoperatsioonile“.
Riigijuhid versus rahvas on nagu mürgine abielu: me justkui valisime endale ise kaela õõnsate eneseimetlejate psühhoterrori, propaganda, ajupesu ja tühjaks imemise. Me justkui nõustusime „sõnavabadusega“ a la Meta – arsenalis hoiatused, bännid, kontode sulgemine ning PÄRIS inimeste vaigistamine. Sarnaselt nõukogude okupatsiooniga on tänagi käibel süüdistavad sildid „riigivastane“, „dissident“, „rahvavaenlane“…
Tsensuur riigis toimub nagu perevägivald köögis – vait, eit! Karistused on kodusõjas ja „vabariigis“ ühesugused – meid heidutatakse vangistusega nagu lapsi koduarestiga. Surmanuhtlus sõnakuulmatute suhtes võrdub elujõu väljaimemisega näiliselt kenade väikekodanlaste peredes – aga ka vaeseks väänatud rahvuskehandist tervikuna.
Orwell-Huxley-Kafka kahvatavad
Tsensuur aitab kaasa äri soovil, raha käsul valitud poliitikute paikapanemisele ning suleb veelgi jõulisemalt tsenseerides meie suud ebainimliku maksustamine ja orjastamise asjus – tšõuzenvannide pumba juurde pürgimine ja püsimine on skisofreenilise ühiskonna püha lehm.
Kontrastiks eneseimetlejatest valelikele suurustajatele on meil küll ka üksikud valgustatud riigi- ja ärijuhid – need, kes pöörduvad näoga rahva poole siis, kui kõike on endal juba küllalt.
Ehkki parteide aeg on ammu läbi ning valdu-linnu-toompäid peaksid valitsema INIMESED, hoitakse erakondi koos seda obsessiivsemalt-paanilisemalt, mida lootusetumad nad on. Ja meie häälekandjad avaldavad vastavalt parteilisusele, mida omanikud lubavad – tulemuseks on krooniliselt kallutatud info, mahavaikimised ning riburadapidi selguvad valed.
Shakespeare’i ajastuga võrdväärselt käib ajaloo ümberkirjutamine, fassaadide võõpamine, maade ja rahvaste omastamine, isiksuste ja nende vaimse omandi vägistamine, kade kaklemine ning kohtuprotsessid kuulsuse ja omakasu nimel. Väikeses Eestis võimendub kõik – iga puuks on skandaal ning ehtne inimene, süda peos, ei ole lubatud. Kui ta vabatahtlikult vait ei jää ja välja ei sure, lämmatatakse.
Kus on võimuhaigete diktaatorite ning kadedate kägistajate enesetsensuur? Peksti koolis välja.
Edumaanias vanemad olid aina ära tööl ning lastega kohtudes nõudsid ekraanidelt vaevu pilku tõstes oma unistuse elamist, et võsukestel läheks ometi paremini kui neil endil. Taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati… Ärgem laskugem liigsesse kaastundesse. Mõistkem ja andestagem, ent hoidkem ja kaitskem teadlikult iseennast ja oma kalleid. Mõistkem-andestagem ka räsitud boheemlastele, kes valust väsinult omakorda meile oma rapsimisega haiget teevad. Kõik on parandatav – kuniks elu.

Kalevipoeg
1.Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena 2. Kirjuta essee eepose-põlistamisest.
Kreutzwald, Faehlmann, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zuumida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.

Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´ polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandiga. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaar ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50-aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurab abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.