Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkust täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus.
Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll.
On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Fantastika

Pole oluline, kas fantastika on kujutlus või kirjeldus – vajame kõrgendust ja kergendust, mille kohta käivad eestikeelsed sõnad „ulme“ ja „ruja“. „Fantastikat“ pruugime sageli tähenduses „fantastiline“. Seegi on märgiline.
Ilmselt on kõik ulmeline päriselt olemas. Mitte üksnes kirjaniku ja režissööri peas, vaid kosmoses, mikromaailmas ja loomrahvaste seas tegelikult ka.
Looja loodu erinevate vormide ja sageduste teemal tekstide ja filmide loomiseks on suutelised valgustöölised. Ülestõusnud meistrite kujutatut ja kujustatut vajame selleks, et tõusta elektrihindadest kõrgemale ning saada leevendust sõjast, millest suuremaid ja julmemaidki on alati olnud.
Inimesteks kehastunute Maa on Galaktilise Föderatsiooni teadete kohaselt viimane planeet, kus meie galaktikas veel kurjus võidutseb. Iseasi, kas head ja halba on enam üldse mõistlik lahutada ja vastandada. Üks on teises, nagu yin on yangis ning mustas on valge ja vastupidi. Kõik spektri värvused moodustavad kokku musta niikuinii.
Uuema aja fantastika näitab ja tõestab, et pahana tundunu oli vastupidiselt klišeelikult paile blondile salaja hea. Kes siis mitmeosalist „Pahatari“-sarja ei teaks – Angelina Jolie ja Michelle Pfeifferiga peaosades ja puha.
Kinos kogetud animeeritud ulmet on 21. sajandi lastele võimalik koguni raamatutena ette sööta, et paberist kodukujunduseseme lõhn ja käeshoidmise tunne ei ununeks. Kasvõi museoloogilise antiikse oskusena, nagu peatselt ka eesti keel ise suveniirina olema jääb – kui sedagi.
Hiljutiste epohhide ulmevajaduse rahuldasid vennad Strugatskid, „Star-Treck“ ja „Tähesõjad“. Teleseebi tasandil kriminullid ja märulid, peenemale maitsele „Matrix“. Prohvetlike apokalüpsise kirjelduste seeria „Armageddon“, „Iseseisvuspäev“ ja „Ära vaata üles!“ saab aina lisa.
Meie superkangelaste tarvet teenindas Terminaator, kuni robotit arenesid reaalias nii täiuslikeks, et oleme hakatud AI-heeroseid pigem kartma kui imetlema.
Eelistame turvalisemaid tegelasi, kelle lugude dünaamika on Hollywoodi töökindlate skeemidega paigas ning õnnelikud lõpud programmeeritud skriptide loogika ja publiku ootuse järgi tuunitud.
Õnnestunud konstruktsioonide tunnus on lõputiitrite järel näidatav epiloog, mis sunnib ühtaegu nii lõputiitritega oma pilku taltsalt kaasa skrollima kui annab teada, et 2023. aastal on järge oodata.
Ühtlasi on maatriksist välja rulluvad tegelased ise üksteise järeltulijad ja mantlipärijad. Ämblikmees ja Kassnaine ees – Batman ja Black Adam järel, Avatari ülifilm eesliinil, vaprakesed ja Riod sabas –
„Wakanda forever“ krooniks.
Nii „Jääaja“ sarja kui „Avatari“ saagat kaasa kogedes tunneme ära midagi hingerahule üliolulist: me oleme seal olnud ning kui kõik lõppes tookord hästi, läheb ka seekord parimal võimalikul moel.
Ükskõik, kas olime jääajal targad mammutid või madalalaubalised homo habilised e neandertaallased. Oih, uues heas ilmas pole enam moes kaheksjagavaid silte panna ega hinnanguid anda!
Meie kukla taga kõike teadev „keegi“ – kõrgem Mina – mäletab ja usaldab. Need utoopilised riigid õhueesriide taga, paralleelmaailmade vihmametsades, ookeani põhjas ja Maa sees on olnud ning on praegugi.
Alateadlikult või teadvel tunnistavad ka lihtsakesed telereporterid tantsude tähistaevas satelliitidena sähmides, et tundsid Avatari tantsuga kaasa minnes samu äratundmisjudinaid nagu koos „Titanicuga“ uppudes: nii on olnud, see on Tõde.
Oled muinasjututegelane.
Nii tundub sulle endale või ütlevad teised nii – enamasti sinu naerulist mänglemist võõrastades.
Take it easy, Pöial-Liisi! Maisest muremerede vahelisest hädaorust erinevalt sa justnimelt muinasjututegelane oledki.
Sul võivad olla iidsetest muinaseludest jutustavad kikkkõrvad – või näed ja tunned unepiiril rännates oma suletutiga saba. Oled olnud Avatar, kellega sarnanevad ka härjapõlvlased – kõigi rahvaste raamatutes ühtmoodi joonistatud – ning kelle kauge sugulane on Wakanda naaberriigi nii-ja-naa pürgimustega kõrvik. Peaaegu sama sarmikas kui „Luciferi“ Morningstar.
Telos ja teised impeeriumid on kurja kurbuse käes kokku kukkunud, kuna kõigi olendite õigus ja kohustus on olla õiglane ning õigustatult õnnelik. Agartha maaalused on pädevad võrdväärselt ülemistega ka maapealsetele põhjuse-tagajärje seoseid õpetama.
Nii Arktika kui Antarktika sulavate pooluste alt ilmuvad Atlantise väravad. Islandi kohal kohtuvate maakoorekilpide liikumine, maapõuest paiskuv laava ja kuum veeaur väidavad: „Totu kuul“ peategelane oli cool. Ega tola loll ega Totu otu ole. Neznaika oli vene intelligentide stiilis õuenarr, kes jutustas Ma sees olevast teisest päikesest ning selle ümber omal sagedusel füüsikaseadustest mööda õitsvast elust. Diktatuuri lammutav allegooria oli seesugune fantastika ühtlasi ka.
Viplala tinistamine – mitte varastamise ega pilliplõnnimise, vaid võlukunsti tähenduses – on kõige tavalisem manifesteerimine. Kogu hingest taotledes saad täpselt küsitu, ole ettevaatlik!
Pan Kleks oma akadeemiaga on sama reaalne kui Eno Raua elustatud Naksitrallid. Mitte „kuidas“, vaid „miks“ on oluline võti ka Edgar Valteri pokude ja pintselsabade loomise ja tõlgendamise loos.
Maestro Ets oli Pöörismäel draakoneid ning nõiaplikasid kujustades südameüdini heatahtlik. Krõlli-mamma Ellen Niidu, Lehte Hainsalu ja Aino Perviku kunksmoorid võimendasid puhast headust.
Papa Valter maalis kodus põlvili molberti ees oma muinasjutulisi akvarelle ja õlimaale, ent illustreeris samal ajal pea kõik nõukogude okupatsiooni mürgituse vastase ravimina toiminud nublud ja sipsikud.
Tänane tegija Indrek Hargla on taeva abiga oma varasema õõvastava ulme hirmutavalt tasandilt apteeker Melchiori väes tõustes ja tervenedes ka rahvast tervendama asunud. Kollitab, aga ei halva ega peluta oma peletistega.
Igas eas laste raamat „Saaresinine“ annab indigosinise elueliksiiriga Tini emale Szabo sõnaväestatuna elu ja jõu tagasi. Druoni „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ äratab ellu kõik, mida puudutab. Burnetti „Salaaed“ ja krahv Maeterlincki „Sinilind“ annavad hinge kõigile elementidele ja stiihiatele, metallidele ja kristallidele. Ämblikud, termiidid ja mesilased on sama teadvel olendid kui kehastumiseks võimalust ootavad lapsed. Saame kinnituse, et tulime siia planeedile vastavalt eludevahelisele elude vahelisele hingelepingule.
Galaktiline Föderatsioon annab praegu üha teada, et hingelepingud, mis on täidetud või osapooli enam ei teeni, on lõpetatud. Samuti põleb karma siin ja praegu lõpuni.
Plejaadid, Arcturus, Vega, Sirus – neid on kaks, nagu ka Maal on kaksikplaneet Nibiru – Lüüra, Orion jpt julgustavad meid, Linnutee Keskpäikese mõju alla tagasi jõudjaid. Oleme otsekui paradiisist välja heidetud ning vastutame ise iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Ei saa preestrite ega gurude selja taha varjuda, aga seeeest oleme ise täheseemnetena oma tegelikkuse vormijad.
Andromeda kui suurema naabergalaktika külgetõmme on samas meile, Linnutee tsivilisatsioonidele nii atraktiivne, et põnevaks läheb ka tulevikus. Seni võtkem distsiplineeritud valgustöölisena vastutus kõrgeimas võimalikus vibratsioonis põsimise eest.
Õhukaitse madalasse hirmu, viha, kadeduse jne eksimise eest jõuab sinuni, kui selleks valmis oled.
Sõnumid tuleva õudusuudiste ja madalsagedusliku meelelahutuse asemele nii Youtube’i, Instagrami kui Facebooki vahendusel. 9D med-bed-field on viimase kahe aastaga ümber Maa laotatud. Kes ellu jäi ja tõusu valib, võib soovi korral elada samas kehas igavesti.
5D tekitab muuseas alasti kuninga legendi värsked naljad inimkonna uuel tasandil. Mitte keegi ei söanda tunnistada, et pole viienda dimensiooni ajaliinile tõusnud või ei adu seda: äkki sõbrad kõik on ning hülgavad mahajääja…
Puhta valguse tunnus on, et seda ei saa hüljata.
Kõrge vaib ei ole kunagi üksinda. Nii Wakanda mustanahalised kiilakad kaunitarid oma üliarenenud tsivilisatsioonis kui Musta Aadama new-age James Bond tõestavad: Must Panter elab igavesti. Rassi, soo ja seksuaalsuse comme-il-faut’ volüüminupp on küll lesbilise prints(ess)-superkangelase õukonnas põhja keeratud, aga hingel polegi rassi ega sugu.
Oluline, et lugeja-vaataja tõuseb sellest elamusest ja teadmisest: nii ongi, viru veri ei värise!
Vibronium või fosforiit, nafta või kuld on Gaia kingitus, mitte ühegi globaalse rehepapi omand, mille kratid talle arvutute elude hinnaga kätte peavad tassima. Ühisvälja Must Panter vabastab Ukraina ning hoiab korruptiiv-hinnamullide lõhkedes ka Eesti alles – Taara, avita! Shabbat shalom!
Kuldajastu seadus: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

13
Oleme kujunenud ebausklikkuse tšempionideks, sest oleme ühendanud maausu, varjutatud pühakirja, hirmureligiooni, teadmatuse usundi ning infomüras moonutatud vanarahvatarkuse. Me kardame 13. kuupäevale sattuvat reedet, väldime hotellide 13. korrust ja sülitame üle vasaku õla kaitseinglile näkku.
Eriti kohutav on üle tee jalutav must kass, kellesugused Mihhail Bulgakovi raamatu „Meister ja Margarita“ eeskujul on sageli ristitud Peemotiks – seoses kroonilise lugematusega teadmata, et Pontius Pilatus laskis kõik peemotid kinni püüda ja hukata.
Ainus riik, kus elatakse tõese, tõepärase ja tõenäolise 13-kuulise kalendri järgi, on Etioopia.
Ülejäänud maailm tiksub 7. sajandit 12 kuuks pusserdatud kalendrit seirates erinevaid päevade arve ja liikuvaid pühasid rehkendada.
Avesta, kõigi usundite esiema kalendris on mälestus 13. kuust kevadise pööripäeva eelne leinanädal, mil mälestatakse planeedil Maa tegeliku nimega Gaia elanud algseid rasse.
Ühtlasi on meil põhjust mälestada 13 ühepikkuseks paigas kuuks jaotunud kalendraiga koos tühistatud ürgnaiselikkuse iidset väge. Inimküsimuse peale, mida tähendab kuraditosinaks tituleeritud arv, otsib tehisaru sekunditega vastuse: „ 13 tähendab võimsat transformatsiooni, vanade tsüklite lõppu ja uue evolutsioonilise rännaku algust. Ta tähistab distsipliini ja töö abil takistuste ületamist ja uuestisündi. See number tähtsustab karmalises koolis jumalikku naisenergiat ja valgustatust.“
Meenutagem, et aastatuhandete jooksul on nihkunud planeedi telg ning sellega koos kogu meie tähistaeva asetus, mille järgi on Sodiaagi tähtkujude kaupa reastatud tähtkujud ja nende mõju alla sündimine. Seega kutsub ka akadeemik Einasto koos oma koolkonnaga silmas pidama tõsiasja, et tähtkujud on tulnud 2 nädala võrra ettepoole. Kui sa kuidagi ilma horoskoopide ja päevaprognoosideta elada ei saa, arvesta palun vähemasti sellega.
*
Iidne tarkus ja unustatud rituaalid
Ammustel aegadel, kui inimesed elasid rohkem kooskõlas looduse rütmidega, oli reede 13. hoopis püha päev. See polnud mitte lihtsalt tavaline kuupäev kalendris, vaid jumalanna päev – aeg, mil pidustati elu ennast kõigis selle vormides.
Meie esivanemad uskusid, et just sel päeval on naiselik energia oma tipul. See oli aeg, mil pühitseti elu igavest ringkäiku – sündi, kasvamist ja surma.
Manifesteerimise maagiline hetk
Tänapäeval räägime palju manifesteerimisest, aga kas teadsid, et reede 13. peeti just selleks ideaalseks? Usuti, et sel päeval on eriti soodne:
• Kutsuda oma ellu tarkust ja teadmisi
• Suurendada oma viljakust (olgu see siis füüsiline või vaimne)
• Tugevdada oma naiselikku olemust
• Avada oma loomingulist potentsiaali
• Tuua oma ellu ilu, selle igas vormis
Loomingulisuse lätted
Reede energia iseenesest on juba loominguline ja inspireeriv. See on nagu värske tuuleõhk, mis puhub läbi su ideede ja projektide. Kui sa tunned, et oled loomingulises ummikus, siis just reede 13. võib olla see päev, mis avab su sisemised blokid.
Samal ajal on see ka suurepärane hetk, et:
• Tõmmata kokku lahtised otsad
• Panna kõrvale ideed, mis vajavad veel küpsemist
• Lubada endale midagi head
• Uuendada oma ilurutiine ja hoolitseda enda eest
Kuu ja naise müstiline side
Kas oled kunagi mõelnud, miks just number 13 on nii eriline? See pole juhus. Aastas on 13 kuutsüklit ja naise keha järgib seda sama rütmi. Pole ime, et paljudes kultuurides on number 13 seotud just naiseliku energia ja viljakusega.
Tõe varjamine ja nõiajaht
Aga kuidas siis juhtus, et see võimas ja püha päev muutus kardetud ebaõnnepäevaks? Vastus peitub ajaloos ja võimu kuritarvitamises.
1487. aastal algas tume ajajärk, kui Heinrich Kramer hakkas taga kiusama vabu mõtlejaid ja jumaliku naiseliku energia kandjaid. Paljud ravitsejad ja targad naised hukati nõidadena. See polnud mitte ainult füüsiline genotsiid, vaid ka vaimne – püüd kustutada iidset tarkust ja naiselikku väge.
Taasavastamise aeg
Aga teadmine ei kao kunagi täielikult. Täna, sajandeid hiljem, on meil võimalus taasavastada reede 13. tõeline olemus. See pole mitte õnnetuse päev, vaid hoopis:
• Vaimse valgustatuse hetk
• Jumaliku naiseliku energia kõrgpunkt
• Tervendamise ja tasakaalu leidmise aeg
kui kalendris läheneb reede 13., ära lase end hirmutada vanadest eelarvamustest. Selle asemel mõtle, kuidas sa saaksid seda päeva kasutada enda ja maailma tervendamiseks. Ehk on just see päev, mil sa avastad endas seni varjatud ande või leiad julguse astuda esimene samm oma unistuste poole?
Reede 13. pole mitte õnnetus, vaid kingitus. Kasuta seda targalt ja lase sel päeval oma elu valgustada!
https://maagiapood.ee/blogi/reede-13-saladused-ja-varjatud-vagi

*
Reede 13 (ka 13 ja reede, 13. kuupäev ja reede) tähistab lääneliku ebausu kohaselt ebaõnne päeva.[1][2][3][4] 13. kuupäev langeb vähemalt korra aastas reedele, aga seda võib juhtuda aastas ka kolm korda.[5] Selle päeva ebaõnnega seostamise algne põhjus pole selge, kuid pakutud on mitmeid versioone.
Ajalugu
Number 13
Selle numbri seos ebaõnnega ilmneb mitmes kultuuris ja religioonis, üks neist on näiteks põhjamaade usund, kus numbri halb maine tuleneb müüdist, mille kohaselt 12 jumalust pidasid õhtusöömaaega ja kutsumata külaline, 13. jumalus Loki õhutas edukalt üht jumalust teist tapma.[6]
Kristlus
Kristlikes maades on 13. kuupäeva reede halva maine üheks põhjuseks on Jeesuse ristilöömine reedel, sest Vana-Roomas hukati kurjategijaid sel päeval ning Kristuse hukkamisele eelnenud pühal õhtusöömaajal osales 13 inimest.[5]
Euroopa
Reede ja 13. kuupäeva halvaendeline seos hakkas Euroopas levima 19. sajandil seoses sellega, et nii Euroopas kui Ameerikas oli tavaks hukkamisi läbi viia reedeti ning kui see sattus samale ajale õnnetuks peetava numbriga, peeti seda eriti halvaks õnneks.[5][6]
Ameerika kirjanik Katherine Kurtz on nimetanud reede ja kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks reedet, 13. oktoobrit 1307, mil Prantsusmaal arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid.
Eesti
Eestis hakati reede 13 seostama ebaõnnega 19. sajandi keskpaigas siin maarahva seas levinud nn. taevakirjadega. 1840. aastal sakslaste kaudu Baltimaadesse jõudnud käsikirjalist üllitist anti käest kätte, selle sisu kirjutati ümber ja hoiti alles, et kaitsta kodu õnnetuste ees. Samas kirjas olid loetletud aasta õnnetuimad päevad, muuhulgas ka reede ja kolmteist.[5]
Reede 13 kultuuris
1907. aastal ilmus kirjanik Thomas W. Lawsoni teos “Reede 13”, kus börsimaakler kasutab selle päevaga seotud ebausku ära, et tekitada Wall Streetil talle tulus paanika.[7][8]
1980. aastal linastus menukaks kujunenud õudusfilm “Reede 13” (“Friday the 13th”)[9], millele on järgnenud tosin järge ja uusversiooni.
„Kalendriaastal on 13 kuud, igaüks 28 päeva, mis on jagatud täpselt 4 nädalaks (13 × 28 = 364). Aasta lõpus pühana lisanduv lisapäev (pärast 28. detsembrit ehk võrdne 31. detsembri gregooriusega), mida mõnikord nimetatakse „Aastapäevaks“, ei kuulu ühegi nädala alla ja toob kokku 365 päeva. Iga aasta langeb kokku vastava Gregoriuse aastaga, seega langeb 1. jaanuar Cotsworthi kalendris alati Gregoriuse 1. jaanuarile.[a] Kaksteist kuud nimetatakse ja järjestatakse samamoodi nagu Gregoriuse kalendris, välja arvatud see, et lisakuu lisatakse juuni ja juuli vahele, ja nimetatakse Soliks. Suve keskel (selle põhjapoolkera autorite seisukohalt) ja aasta keskpaiga pööripäeva kaasa arvatud asuv uue kuu nimi valiti austusavaldusena päikesele.[4]
Rahvusvahelise püsikalendri liigaastad sisaldavad 366 päeva ja selle esinemine järgib Gregoriuse reeglit. Igal aastal on liigaasta, mille arv jagub 4-ga, kuid mitte siis, kui aastaarv jagub 100-ga, välja arvatud juhul, kui see jagub ka 400-ga. Ehkki 2000. aasta oli liigaasta, olid aastad 1700, 1800 ja 1900 tavalised aastad. Rahvusvaheline püsikalender lisab liigaastate lisapäevaks 29. juuni – laupäeva, 28. juuni ja pühapäeva vahel Sol 1. Iga kuu algab pühapäeval ja lõpeb laupäeval; järelikult algab iga aasta pühapäeval. Aastapäeva ega hüppepäeva ei peeta ühegi nädala osaks; neile eelneb laupäev ja järgneb pühapäev, mis teeb pika nädalavahetuse.
Selle tulemusena on konkreetsel päeval IFC-s tavaliselt erinev nädalapäev kui kõigis traditsioonilistes kalendrites, mis sisaldavad seitsmepäevast nädalat. IFC on aga selles osas peaaegu ühilduv maailmakalendriga, sest see algab ka pühapäeval ja aasta lõpus on lisapäev ja keskel hüppepäev, välja arvatud IFC hüpped Gregoriuse 17. juunil ja TWC hüpped kaks nädalat hiljem, 1. juulil. Kuna see iidse nädalatsükli vaheaeg on olnud selle vastuvõtmise vastu tõstatatud suur murekoht, on lahenduseks pakutud erinevaid liiganädala kalendreid.“
Wikipedia.org
*
Lemmikud Eesti ebausud?
Tervist, my Estonian friends and partner all seem to follow some amusing superstitions. They know the superstitions are nonsense yet still will not break the rules.
My favourite ones are:
1. If you put your bag on the ground money will fall out.
2. If you whistle indoors or in sauna it could burn down.
3. If you take off your shoes and put them pointing towards the door someone will get sick (or something like that).
What are some other Estonian superstitions?
46·91
________________________________________
EloquentPickle•Promoted

https://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html
http://seiklusjutud.blogspot.com/2024/11/eestlased-on-ebausklikud.html
https://loodusveeb.ee/et/themes/kultuuriparand/eesti-muinas-ja-rahvausund-ning-loodus

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutasid Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stooritellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ kauamängivad veevärgid ja tuletrallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme Grantiga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
„Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014. aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

Kingitus kõige nõrgemale

1. Kati Murutari tekst sobib etteütluseks.
2. Väitle teemal, kas raamatud ja ilukirjanduse kui sõnumitooja lugemine jääb või kaob – asendub digiversioonide ja filmide-animatega.

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Me oleme Tallinnast ja maksame

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee edukultuse ja rahamaania teemal.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Teravad olid oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koristamise ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kui ka kultuuriteadmiste kaotamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ nind dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõikvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks, siis koges ta, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles, kui…