Avalik kiri kutsututele ja seatutele
Austatud President Alar Karis, rahvasaadikud Brüsselis Marina Kaljurand ja Riho Terras, EU kõrge ametnik Kaja Kallas ning ministrid Kristen Michal, Hanno Pevkur ja Margus Tsahkna ning kaitsevägede ülemjuhataja Andrus Merilo!
Head rahvajuhid,
palume tungivalt sulgeda Eesti Vabariigi õhuruum igasugusteks sõjalisteks manöövriteks.
Nõuame, et lõpetataks idanaabri pidev õrritamine nii mõtlematute väljaütlemiste, väikeriigile üle jõu sõdades-osalemiste kui teise riigi droonide pideva „eksimisega“ meie kodude, koolide ja kirikute vahele.
Ukraina ei vaevu meie õhuruumis droone lennutades isegi vabandama – erinevalt Soome intsidentidest – küll aga tõmbab seesugune „transiit“ reaalselt tule meie riigi ja rahva peale.
Oleme geopoliitilise asendi tõttu nagunii ohustatud ning ohu- ja mõõdutundetu sõjamängude mängimine teatud seltskonna era- ja ärihuvides ületab taluvuse piiri.
Nii paljud eestlased on lisaks neile kümnetele tuhandetele, kes on juba võõrsile tagala või alalise kodu soetanud, kaalumas Maarjamaalt lahkumist. Meie, viimsed eestlased, teeme tööd.
Neelame alla maksutõusud ja vaesumise, töötame üle inimvõimete ja paneme tervise mängu. Tööd teeme. Vaikime, kui metsad langevad ja rabad rüvetatakse, talume geoinseneeringu ja kliimamanipulatsiooniga kaasnevaid happevihmasid ning matame sõpru-kaasteelisi.
Ja me teeme tööd. Me ei tule tänavale ega Toompeale, sest me oleme kogu aeg tööl. Ikka veel usume, et ükskord algab aega, mil… Seni teeme tööd.
Poliitikud ja pangad suhtuvad maasoolasse, koolmeistritesse ja kultuuriinimestesse nagu ullikestesse, kes elavad missiooni nimel õhust ja armastusest. Nemad töötavad.
Hoidke siis vähemalt meie õhk teiste riikide sõdadest puhtana.
Laske isamaad teenida ja armastada ilma igal hetkel oma kodu ja maa, laste ja looduse pärast kartmata.
Meie kui maksumaksjad ei ole valinud sõda oma koju, kooli ega kirikusse. Teeme tööd – Sinu ülalpidamiseks, kutsutu ja seatu…
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1783-n%C3%B5uame-eesti-%C3%B5huruumi-sulgemist-s%C3%B5jalistele-man%C3%B6%C3%B6vritele?fbclid=IwY2xjawQ4sfZleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFLTVdQd1AydVFnN0RHRWFsc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHh8B6pY7htftNbQ0g276qJQK622TkAVVuL2QDbgaNfyINsjZvSQ4-uTaP8aD_aem_aaAQmUaNV0UhbTyCcNPCTQ

Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Gameboy Tetris: „No eta žizn, eta karma…“

Juudid ütlevad: „Surisärgil ei ole taskuid.“
Eestlased tõdevad: „Oma särk on ihule kõige lähemal.“
Seega jäi igaühele meist Gameboy Tetrisest oma isiklik mälestus, mis on kindlasti seotud mõne sinu, minu, tema väga privaatse juhtumiga. Murutari 21-st tatoost esimene sündis koos Paveliga. Pärnus oli igasuvine Beach Grind ning kuna minu tütred ei olnud veel 18-aastased, läksin neile täiskasvanud saatjaks. Tõsi küll, päris täiskasvanuna ma Ammende villa kõrval ei käitunud: seal oli nii pärnakate, Ane kui teiste tatoo-meistrite salongide ala. Valisin endale turja peale tätoveerimiseks öö-päev-must-valge vaagimise kaalud. Kui töö oli hoos, pistis lavalt maha tulnud Pavel nina salongi, kiitis heaks… ja see oligi meie viimne kohtumine. Samal ööl suri arestikambris arstiabita üledoosi Grindi noor külaline, tubli ja tark poiss Juurust. Sellised mälestused siis.
Esimese muusikapalana meenub enamusele meist „Für Oksana“. Seitsmeaastane reggae-ballaad jutustab koostöös Nubluga armastusloo, mille sõnad räägivad kolmes kohalikus keeles, kui keeruline on kahe linna ja kultuuri vahel suhet arendada – seda enam, et tüdruk on georgi-lindi-meelne ning viimasel ajal ei ole üldse kindel, et rongid sõidavad. Ühel issanda hommikul jäi seoses häkkerite rünnakuga väljumata 40+ rongi – mis oli tore sissejuhatus Auvere elektrijaama korstna kui sümboolse peenise mahatulistamisele vene drooniga.
Kõigi rahvaste pühakiri – meil Piibel, juutidel Toora, moslemitel Koraan – kõneleb üht ja sedasama: saabuvad ajad, mil elavad kadestavad surnuid. Härra Botšarov laulis meie maa kõigile rahvastele koos Glitcheriku ja Mäxiga laulus „Maakas“, et mullaste küünealustega tegudeinimesed on küll naljakad ja vanamoodsad, aga tegelikult jäävad just meiesugused ellu.
Ida-Virumaal filmitud videos vaatab tõhus raskeveohobune meile julgustavalt otsa: noh, kas sina oskad mulle atra taha rakendada ja koos minuga vagu künda? Samas küsime koos pilvepealse muusikuga aina valjuhäälsemalt: kuhu kadus Sten, kadus Glen, kadus Natali?
Mälupilt esimesest suurest kontserdist 5 miinust ja Puuluup ühendvägedega Alexela kontserdimajas jääb taevasesse fonoteeki igaveseks ning taevaga oleks-poleks tingida ei saa – kes läinud, selle mälestuse auks elame, loome ja lehvime meie edasi.
Kallis Paša, aitäh, et kinkisid lisaks muusikale meie rahvale kolm andekat last. Kui kõik lähevad ära ja uusi lapsi ei sünni – kes siis sinust jäänud muusika saatel tantsib ja remixe teeb, kes räägib saatusekaaslastele nii ausalt kui sina alko-narko-psüühikaprobleemidest, kes rajab maale ellujäämise oaasid, uued Lootuse külad ja muudab Maarjamaa rahvuspargiks?
Ekke, Jörgen, Pavel – ehkki teie loobusite, on meie rahvas osutunud igasuguse loodusliku valiku ja sõdade puhul ellujääjaks ning iga ehmatava lahkumise puhul on sobiv hetk tõotada: MEIE JÄÄME, TRUUDUS-FOOKUS-DISTSIPLIIN – KAS KÕIK SAID ARU, RAISK?
Nublu – für oksana
Feat: gameboy tetris

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

südalinnas, Agulis, mul tunded kinni vagunis
ma esmapilgul nägin ainult
seda sinu tagumist
sa särad nagu paabulind ja ründad nagu kotkas

aga südamete sõjas sain ma õla peale pagunid
давайте выпьем виски
по говорим по-английски
эй, слышь! (they’re not gonna get us, they’re not gonna get us)
нас не догонят

sind valvata võin öösiti – ночной дозор
me suhtluses on seisak nagu rikkis valgusfoor
essa kord läks aia taha, pohhui, proovim veel kord
saame kokku seal kus Kreenholm

ma tean see Georgi lint su juuste sisse
jäädavalt on põimunud
kui murumängud toimunud
ja sina, mina lõimunud

vaibad sinu seinal, Gin ja roosat värvi Schweppes
ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps
võtke välja amatöörid

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

praktiliselt nagu maletaja Paul Keres
kuigi ise pole pärit siit, võitleja olla geenides
ka minu kodus, nagu siin, räägiti samas keeles
ja need lärmakad joogised tüdrukud meeldivad meeletult

твой папа любит деньги деньги деньги
я тоже, заправляюсь в Ивангороде – там дешевле Лукойл
вместе любит деньги деньги деньги
и все же за мой счет всему Ro Ro, всему Модерну
(домой)

пора домой! Коктейль и Сектор Газа
sind vaatan, kui kassahitti Coca-Cola Plazas
ma tean, et selles filmis ise lüüa kaasa
tahan uskuda, et selle filmi lõpp on õnnelik
ja rahvas ütleb

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Seitse aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Seitsmendaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide seitsme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavamalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Seni, kuni Eestis olid laiaulatuslikud metsad, välgutasid metskitsed oma valgeid sabapeegleid laantes, nüüd ilmutavad nii põdrad kui ka ilvesed ennast linlaste õunaaias – kusagil peab ju elama.
2026. aastal jälgib inimkond õudusega, mis on juhtunud Jim Carreyga: ilmselgelt näidatakse avalikkusele klooni, teisikut, koopiat nagu ka Putin tavatseb enda asemel 5-7 koopiat rahva ette saata. 30 aastat tagasi klooniti esimene loom, lammas Dolly, kelle 6-aastaseks jäänud elu tulemus on kuus talle ja topis muuseumis – nii mõnigi sooviks tema kõrval ka diktaatori topist näha.
„Julge hundi rind on rasvane,“ väidab rahvatarkus. „Kes ei riski, see šampanjat ei joo.“
Igaüks meist kujutleb ennast omaette olles süsimustaks kaslaseks e pantriks, aga reaalia näitab paratamatult teistsugust tegelikkust: kohkunud kiisud ja prügikastikassid oleme.
Lohutagu meid siis fakt, et Indias on kassil õndsust sümboliseeriv vaimne dimensioon, Egiptuses on kõuts püha loom ning nende olenditega seostatakse maagiat ja nõidu.
Samamoodi on meie mütoloogia, kultuurilugu ja kirjandusmaastik tulvil hobusekujulisi olevusi: kentaurid, pegasused ja ükssarvikud. Ühtlasi peitub meie kultuuriruumis tuntud nimede taga salapäraseid loomi, kellel on iidseid nimetusi, mis on ununenud: „pürg“ tähendab maakeeli muuseas piisonit!
Armastame laulu „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall“ ilma, et mõtleksime seda lauldes faktile, et halljüljes on Läänemere suurim imetaja. Samamoodi nõksutame tantsuloo „Pärlipüüdja“ saatel puusa, kontrollimata fakti, et Eesti vetes elab looduskaitsealune ebapärlikarp, keda on püütud pärlite leidmiseks.
Friedebert Tuglase novellis „Androgüüni päev“ ärkab hommikul ilus noor tütarlaps, kes saab lõuna ajaks küpseks daamiks ja moondub õhtupoolikul vanaks koledaks kiimaliseks meheks, aga vihmaussid on läbi kogu elu mõlemasoolised ning kui keegi lõikab vihmaussi juppideks, elab iga osa häirimatult edasi.
Kui inimene sünnitab kolme-neljakilose beebi, tavatseb ta pärast aastaid kirjeldada, kuimitu tundi ta valudes piinles, millised õmblused tema sai ning loodab, et lapsukesest kasvab nende üleelamiste järel vähemasti tänulik pensionisammas. Karuema seevastu poetab talveunes olles poolekilosed mõmmikud, kes enamasti kaksikutena kasvavad järgmise põlvkonna tegijateks, kes iseseisvudes unustavad oma ema ning isa ei ole nad kunagi teadnud.
Märtsikuu on astroloogiliselt Jäära võimuletuleku ja kevadise pööripäeva aeg, mil on põhjust meelde tuletada, et oinas on kastreeritud jäär, kellel on mihklipäev sügisese pööripäeva paiku.
Tegelaskuju, kes oli iga ameti peale mihkel, oli ETV lastesaates „Hunt Kriimsilma üheksa ametit“ esinenud susi, keda kehastas Hendrik Toompere – muu hulgas legendaarne kuduja.
Analoogselt metskitsede valgete taguotstega ilmutavad ka ilvesed ennast üha sagedamini õunapuu otsas, sest seniseid kodumetsi enam ei ole – jääb loota, et härra ilves pigem armub linlaste kiisudesse kui et suhtub neisse kulinaarse huviga. Kena kevadet!

Rändrahvad Tšingis-khaani poegadest Marbella viikingiteni

21. sajandi slaavlaste sõja alates ning põgenikevoo vallandudes kartsid ja kurtsid eestlased, et nüüd teevad miljonid Maarjamaale saabujad siia ukrainlaste koloonia – justkui ükski rahvas oleks alati olnud praeguses asupaigas. USA ballistilised raketid Pärsia pihta teisendasid tegelikkuse. Ühest küljest on võimalik, et WWIII ongi alanud – nagu väidab politoloog Toomas Alatalu – teisalt ei süüdista 3000+ Dubaist tagasi pagenut ilmselt enam teiste rahvaste varjuotsijaid kõigis seitsmes surmapatus. Meie piilume toimuvat nagu õnneks kauget ulmefilmi.
„Kuhu sinu ülejäänud sõrmed osutavad, kui kellelegi näpuga näitad?“ küsis väike Mari keskeakriisis Punamütsikeselt õunaaiaetenduses „Südamesalu salavägi“ (Murutar 2017).
Seoses burgerkingi märatsemisega seni nii segamatult ja igavesti jõuka ja turvalisena tundunud šeikidemaal tuli rahvastele meelde, et need on iidsed Pärsia ja Bütsants. Lihtsurelikud, kes olid seni nende peale kadedad, kes endale külluslikke talvepuhkusi said lubada, jälgisid edukate tagasirännet Läänemere äärde nagu arvutimängu ning ilkusid mannetute ministrite kallal.
Seni on maade avastamine à la Krusenstern ja Barclay de Tolly ning uute alade vallutamine tundunud romantiline ja dramaatiline – vastsete põllu- ja karjamaade hõlvamine on näinud põnev ja pidev. Seitsmesajaaastase orjaaja itku ja enesehaletsusega vaheldumisi on kiideldud, kuidas ikka meie viikingid Sigtuna all Rootsi kunnile peksa andsid.
Eestlased saabusid mäletatavasti ennemuiste üle Uraali siia Peipsi veerde ning on erinevatel aegadel nii Krimmi, Siberisse, Rootsi, USAsse, Austraaliasse kui ka Hispaaniasse rännanud, kui enam Eduard Vilde raamatutes kirjeldatud kombel valget laeva oodata ei ole jaksanud.
Ajalooürikud on üksmeelel, et Saksamaalt Eestisse ja Euroopast Põhja-Ameerikasse asustati nn pahad poisid, kellega kodumaal hakkama ei saadud. Baltisakslasteks said sageli just sõnakuulmatud sindrinahad, kes samas osutusid geniaalseteks kirikute ja mõisate rajajateks ning viljasortide ja hobusetõugude aretajateks.
Põlisameeriklased omakorda said tunda euroopa kurikaelte käekirja: indiaanirahvaste kodu koloniseerima laevatati pätid, keda oli lihtsam pidada teisel pool maakera kui vangitornides. Innuitid saavad 2026. aastal tunda, mida tähendab pisiasi, et kunagi Ameerikasse deporteeritud iiri sulide lapsuke „unustab“ Gröönimaa aardeid ihaledes fakti, et see suurematsorti saar on olnud kas iseseisev või Taani kuningriigi alluvuses ning MacDonaldsit seal jumalate abiga olnud pole.
Sõjapõgenike uusim rahvasterände laine on ellujäämise nimel joostes ja lennates asendanud põlglikult kirjeldatud lodevus-mugavuspaguluse – ehkki need kümned tuhanded eestlased, kes oma hariduse isamaalt võõrsile viinud, on põgenenud hüper-elektrihindadest tingitud eluohtliku hinnatõusu eest. Mis siis, et viin on siin nüüdis-orjade meelte segamiseks odavam kui vesi.
Maksujõulistele Uus-Meremaa, tšõusenvannidele beebipraadi serveeriv Epsteini saar, kenadele kodanlastele Bali ja Aafrika.
Muusik-kirjanik Tom „Kuidas rännata ilma hirmuta“ Valsberg ja Stella Shakti talvituvad Guatemalas ja Sri-Lankal selleks, et õrnade olenditena mitte ainult ellu, vaid ka töökorda jääda. Õigupoolest on ka tööränne ja koolidesse minek püüdlus tõusta üle survival mode’i – meil ei ole kõiki alasid. Ja kes meist ei unistaks pensionipõlvest palmi all – dementsest Donaldist võimalikult eemal, nii geograafilise turvalisuse kui uudiste toksilisest väljast väljas…
Ühtlasi on mitmed elualad olemuselt ülemaailmsed: teismelistena tähelennu teinud Vanilla Ninja naised lähevad Viini Eurovisionile Lenna ja Pireti kui supertublide pereemade-taluperenaiste igapäevatöö kõrvalhüppele. Igihaljaste lasterikaste multitalendikate veteranide elutöö preemiareis Ilmaveerelt Doonau äärde ja tagasi.
Erinevalt planeeti korduvalt tabanud asteroidide jt katastroofide järel paratamatult järgnenud lõplikust rändest. Ka praegu tiirleme ja pöörleme justkui komeetide lennukoridori kiiruskaamera ning ohkame iga natukese aja tagant: „Huuuh, mööda läks!“
Neitsisaarte pedofiilialt ja kannibalismilt tähelepanu eemale juhtiv rahutuvi lend, pomm nokas, on illusoorselt tühiseks muutnud nii kremli massimõrvarid kui ka siberialuse pommi. Kuriilide-kandis on õhkulendamiseks rõhku kogumas laavalaam nind ärgastumas on ka Islandi, Alaska ja Kanaaride alused vulkaanid. Tahate ikka Pompej-tüüpi ekstreempuhkust või kodus õnnelik olla?
Äsja publiku ette rullunud meisterlik film „Meie Erika“ Salumäe loost tuletas meelde – nagu varasem „Vehkleja“ ja „Kalev“ – et sport on väike sõda, millega kaasneb pidev ränne. Mõistagi on sinimustvalge lipu keeles vaikse vastuhaku juttu kõnelevad kiivrid paremad kui… need teised.
Raudse eesriide tagant ära hüpanud muusikud ja teadlased on võinud kirjeldada, mis tunne on enam mitte koju pääseda samal ajal, kui rändlinnud parvlevad hõisates Põhjala poole…
Kirjanduses on rändajad nii põgenikud ja seiklejad kui ka boheemlased ja mässajad. Või siis rändrottide tüüpi rass, kellel on kodu seal, kus kotid maas. Tavatseme nende esitegijana kujutleda ja kujustada Tšingis-khaani (Genghis Khan) juhitud mongoleid ja tatarlasi.
Taltsad kodused isiksused pelgavad hulguseid ja hulkureid (Six Greatest Thrillers – www.crimereads.com) ning loevad George Orwelli ja Henry Miller teostest sümbolistlikus, metafoorses, allegoorilises ja ka faktilises võtmes hoiatusi, mida mongolitatari alfaisased oma ülemaailmsete impeeriumidega teha võivad… Teevadki. Seni, kuni vagad valged tegelevad juutide vihkamise ja afrode kartmisega.
Caroline Humphery ja David Sneath väidavad ühises traktaadis: nomaadlus ei ole enam ammu kangelaslik ega romantiline. (www.bibliovault.org) Los Angeles Review of Books kinnitab samuti, et 21. sajandi nomaadlus on tragöödia, millel pole Marbella ja Beverly Hillsi rikkurite omatahtsi tulen-aga-jälle-lähen-aga-jälle globaalse elulaadiga mingit pistmist. Küüditamise ja paadipaguluse taustaga eestlased võivad viimastele sama kaua noist rändevormidest jutustada kui juudarahvas holokaustist. Seni kadestatud Dubaist evakueerujate üle ilkumise ja kadeda põlguse varjus mõtiskleme isamaalisi laule lauldes, kuhu rännata, kui refpropa kohaselt „valmis saanud“ Eestile „unistataksegi“ rinne-sõjatanner reaalselt kaela.

2) korrasta robottõlge
„Kirjanduse rändtegelased kehastavad vabaduse, mässu, ellujäämise ja vaimse otsimise teemasid, toimides sageli muutuste katalüsaatoritena või väljakujunenud ühiskondades autsaideritena. Alates iidsetest kujudest nagu sküüdid kuni tänapäevaste „maanteereisi“ narratiivideni (nt Jack Kerouaci „Teel“) kujutatakse neid kas romantiliste, sõltumatute kujudena või vastupidi, hävitavate, marginaliseeritud või ja eesmärgitute ränduritena.
Peamised arhetüübid ja teemad
Otsija/rändaja: tegelased, kes otsivad tõde või valgustust, lükates sageli tagasi tavapärased ühiskondlikud struktuurid.
Pagulus/mässaja: isikud, kes on sunnitud rändavasse ellu asjaolude, saatuse või ühiskondliku moraali tagasilükkamise tõttu.
Ellujääja: tegelased, kes navigeerivad karmides keskkondades või kaasaegsetes ebakindlates majandusolukordades, näiteks Jessica Bruderi * Nomadlandis*.
Katalüsaator: nomaadid, keda ajalooliselt kujutavad asustatud linnaühiskonnad, kes on sageli muutuste või häirete tõukejõud.
Levinud näited kirjanduses: ülemlaul vabale liikumisele, deterritorialiseerimisele ja vastupidavusele jäikadele struktuuridele mõtlemiseks.“
Google AI
Täiendav vaatamine: https://www.youtube.com/watch?v=zXHOEWYxcfc
Nomads: The Wanderers Who Shaped Our World/Anthon Sattin in conversation with Barnaby Rogers

3) kirjuta oma (perekonna) kogemustest erinevate rändeliikidega ja valmisolekust Eestist lahkuda

Tänu Heikile, Marjele, Tõnnile… helista KOHE!
Kati Murutar, tänulik teatepulga hoidja
Kellele kohe praegu helistaksid või ilma ja olusid trotsides külla sõidaksid, kui teaksid, kes on järgmine ega arvaks – meil on aega veel – kui teame, siis seda millegi arvelt laename. Mitte et me igapäevaste lahkumisteadete suhtes päris immuunseks oleksime muutunud, ent nonstop-nekroloogide ajal avastame: nimeka sõbra surmast saame teada meediast ning tundmatumale soovime teadmatult veel aasta hiljem fb-õnne sünnipäevaks, sest ei tea, et…
Peame päriselt ka sõpradeks isiksusi, kelle viimaste – või viimsete – aastate pühendumistest midagi ei tea. Oleme nii (sots)meedia kui ligimeste peale solvunud, kui meie kohta jagatakse laimu ja lausvalet ilma, et meid üldse tuntakski. Inimestega ilmsi-silmsi kohtumise kohad – tsiteerides „Havanagila“ kaverit „pulmad ja matused“ – jäävad samuti pahatihti käimata, sest matuseid on nii sageli, et seda abonementi kasutades jääks oma elu elamata.
Leiname omaette omas mullis laulusõnade kui meie aja parima poeesia sõnadega à la Nublu: „Kes üldse on Heiki, et tuleb vehkima? Kes ütles, et üksi ma tantsida ei saa?“
Üksinda oma järjekordset surma-šokki ja kurbust läbi südame lastes kumiseb kuklataguse kammertoonina vana Kopvillemi „Klunker“: „…ja ennast tema tegudega osavasti ühendas.“
Mägi Kurel külas
Tegus unistaja, oma kätega mehise tööga isamaale armastuse avaldaja Heiki koos kauni kaasa Kristeliga õpetas oma vesiveskis, mis kuulus Sangaste lossi juurde, kuidas korraldada talguid. Missid Kristel Meier ja Mari Loorens on muide lisaks ilulintidele üles ehitanud majapidamisi Põhja-Tallinnast Setomaani. Kranichid tõid meid inimenehaaval kokku – eriline tänu südamesõbra Kersti Loorensi ja vägeva Ivari Padari eest!
Menetlesime refi esipaari vesiveski juures pinnast ja kruusa, tüvesid ja kive, seinu ja aknaid nii, et Rapla lähistele enne pandeemiat noortestuudiot ja kultuurikeskust talgutekaupa luues ning oma Südamekooliga edasi minnes juba oskan.
Toona ma veel ei teadnud geni-maiheritidž-abiga, et meist mõlemast saavad Õpetajad ning et minukese isaema Mäe Alma põlvneb krahv von Bergist. Rukkikrahvi-tori hobuse aretaja järglasena ei oleks õpetajapreili ka seda teades põrganud: „Mis sina, veskimees kamandad – mina olen lossihärra lapselapselapselaps!“
Meie segavereliste härrasmeeste eriline aadellikkus ja elegantne elujõud on meie kaubamärk, mida meenutas lugu „Mägi Kure juures talgutel“. Kranich – suur, pika noka ja kaela ning kõrgete jalgadega lind, rahvalikult toonekure kohta. de. Kranich. 1 meessugu. EKI ühendsõnastik 2025.
Tartu Rahust sündinud oma riik natsionaliseeris baltisakslaste maad, mistõttu enamus neist läks siit minema ning karma tõi peagi selle eest nõukogude okupatsiooni. Sitked ja sohilapsed on jäänud isamaale iga ilmaga. Jah, enamusel arukatel on mõtte, sõna või teoga valmis pandud pelgupaik võõrsil, kuhu oma kallid viia, kui…

Tundmatud sõbrad
Palun ei… Oleme siin omavahel DNA ja lugudega põimunud. Haapsalust oli pärit nii Kranich kui minu emapoolsed Tohvelmannid. Ja vanema venna Aarne Vasara ema oli Viivika, kelle õde Juta oli Hindreku naine, kelle vend oli Lennart Meri. Ja see ongi Eesti! Meie Eesti.
Vägevatest hõimlastest jahvatades meenutagem, et ettepoole sugupuud enam juurde ei tule – teadkem ja austagem olnut, ent tsiteerigem vikerkaaretagust Madis Millingut: „Oleme nagu sõjaveteranid, kes aina jahuvad, kuidas sai tehtud ja oldud – see kõik on ammu sada korda ära räägitud. Uusi tegusid!“
Ei ole sellest tolku, kui itkeme tänaste parteide pärapees reitingute pärast. Jajah, Kranich, taasiseseisvunud Eesti keskkonnaminister, on olnud tegeliku Reformierakonna looja koos Ansipi, Kallase ja Seliga – kes praegustest reffimistest midagi kuulda ei taha. Ka Heiki lahkus paar aastat tagasi uppuvalt laevalt.
Legendid jäävad ja elu läheb alati edasi – nukra austusega naeratades meenutab Alo Murutar: „On tõsiasi, et Kranich läheb Riigikogu ajalukku ministrina, kes on andnud rahvasaadiku küsimusele kõige lühema vastuse. Nimelt esitas Riigikogu liige ministrile küsimuse ning kasutas ära kogu küsimuse esitamiseks lubatud aja. Ei peatunud isegi siis, kui juhataja talle kaks korda märkuse oli teinud. Rahvasaadiku möödalaskmine oli selles, et ta alustas küsimust sõnadega „kas te arvate et…“
Minister Kranichi vastus täispikkuses oli: „Ei.“
Sõbrad, palun loogem legende juurde – koos, nii et ühiste tegude kaudu üksteist tõeliselt tunneksime. Ja tegemist meil ju ometi praegusel maailma ümber korraldamise ajal on – valede väljatulemine, parteide ja seniste riikide lõpp paneb igaühele meist isikliku vastutuse.
Oled sina, jah, sina uue ajastu rahvajuht või rahva juurde kasvataja? Ühte minu ülesehitatud tallu Liu rannas jäid Kranichite kingitud aknad – nende taga kosub ja kasvab inglise hurtade kennel, mitte maa oma enda lastega täitjad. Märgiline ja tüüpiline asjade seis siinmail.

Keda leiname?
Vana tõde on see, et matustel leiname iseennast, kes heast inimesest ilma jäi. Heiki ning enne ja pärast teda iga päev minejate lahkumine tuletas meelde: MA TAHAN ELADA JA EHITADA, LUUA JA ÕPETADA, TÕUSTA JA SÄRADA. Kas me tema kopsu tulnud kurjast õppisime? Nojaa… Ent mitte sellest. Me veel rajame ja kajame tähtedeni, kulla kirgas Kurg!
Leinakem taipamatust jätta õigel ajal spikerdamata eesti keele õpetajalt vene lastele – lahku kirjutatud! Mis meetod see oli, millest räägib Jürgen Ligi: „Isikupärase sisu, selge mõtlemise ja ütlemise, hea huumorimeelega. Igaühel poliitikas on mõjutajaid, kuid Heiki oli esimene, kes meenub kui õpetaja. Ta alustas alustajatega tunnustamisest asjades, mida too ise ei teaks märgatagi, mis on sarnane nende õpetajatega koolis, kes sedapidi panevad õpilasele peale kohustuse mitte kehvem olla.“
Karjamaa põhikool hüüab järele, et Heiki andis eesti keele tunde, kasutades uudseid õpetamismeetodeid ja leides igale lapsele individuaalse lähenemise. Ta oskas oma õpilasi innustada, toetada ja neisse enesekindlust sisendada.
See on sõbrakäe sirutus, mitte eestlaslik vindumine, rusikas taskus. Kingitus õpilastele kui tulevastele rahvajuhtidele.

Meil on aega veel…
Kursusevend Tiit „Lennuk“ Pruulit jäi painama luulelemb-sõbra viimne küsimus – kes kirjutas: „Hea sõna võidab võõra väe…”
Hea olemise luksust saab endale lubada tugev. Elujõuline on kohanemisvõimeline rahvas, kes võtab teadmiseks: parteid on surnud, elagu uue ajastu rahvajuhid! Varasem generatsioon on põlanud uusi rahvajuhte roppsuuröökuriteks ning esmane vastasseis on loomulik.
Ühes telefonivestluses arutles intelligentne kaitseväelane Kris Kärner, kes on ilmselgelt teel parlamenti, et Maarjamaa kõige karmim teema on noorte lahkumine – hirmuäratavalt suur osa koolinoori tatsab kuulekalt selle nimel siinsed (maksumaksja raha eest peetud ja seadusega nõutud) koolid lõpuni, et esimesel võimalusel võõrsile kaduda. Juhul, kui need noored üldse sündinudki on..
Noored sünnivad ja jäävad kogu riiki täitma siis, kui me ei paku neile lageraiest ja röövmajandamisest järele jäänud tööstusparki. No ei peibuta. Meil peaks olema riik nagu rahvuspark, mida elustab ja asustab offgrid-ökokülade võrgustik.
Energeetiliselt iseseisev, üleni rahvastatuna turvaline on nagu siil – ja mitte fossiil. Üle piiri eksinud vaenaja ei peaks hämmeldunult ringi vahtima – kus inimesed on? Ta peab teadma, et ehkki „haja“, ei ole meie inimesed hajameelsed, vaid üleriigiliseks kaitseks relvastatud. Tänu sellele võidab ka hea sõna võõra väe.
Ridamisi lahkunud ulatavad meile teatepulga – kas me jaksame seda kanda?
Kellele kohe praegu helistaksid, kui teaksid, et… Oh, järsu ütlemisega kunstnik Ervin, keda olen alati sõbraks pidanud ning kes on mind oma teoses nunnana kujutlenud, saatis just praegu sõnumi: „Tead ka, et me ei ole kümme aastat kohtunud? Vaata seda materjali surmalähedastest kogemustest – helistame hiljem…“ Palun mängime nii, et jõuame, eks!?!

Eesti Laul 2026
Eestlased ei ole kunagi rahul sellega, kes valituks osutub: meie tahtsime teisiti, kindlasti on tegemist kokkumänguga. Olgu jutuks parlamendi või eurolaulu valimine – igal juhul oleme umbusklikud, sest elu on meid selliseks õpetanud.
Tänavuse Eesti Laulu puhul on märgiline, et võistlusel osalenud laule kaasa ei laulda. Kontserdil kohapeal elati kirglikult kaasa Getter Jaanile, kes püsis rahva seas suhtlemas kogu pausi ajal. Rahvusvaheline žürii eelistas mitmesuguseid meie mehi ning kui viimaks selgusid telefonihääletuse tulemused, lahkus ehmatavalt suur osa publikust vaiksel nohinal. Rõõmu asemel kõneldi veel päevi ja nädalaid ebaausast kokkumängust, mille tõttu on saanud haiget ninjad ja nende lähedased.
Unibet arenal olid härrad abikaasad vapralt oma kaunitaride selja taga, eks Viini karussellini tuleb seda veel ja veel olla ning õigupoolest on hea meelgi, et Getter ja tema jumalikud tüdrukud ei sattunud sõimu ja mõnituste ohvriks nagu kõik millegi saavutajad Eestis.
Konnatiigi avalikkus leebus mõnevõrra, kui vanillade kammbäkile lisandus puuduv pool – Lauri, Egerti ja Taukari Chocolade Samurai. Samuti on olnud liigutav rahva tegeliku lemmiku Getter Jaani suhtumine. Ta on sooja poolehoiuga laulnud fraasi „Too epic to be true“ samal ajal, kui rahulolematud on urisenud: „Tuuepikk tubituu“.
Maestro Sven Lõhmus võitis igal juhul ning jääb loota, et mõni tänavune konkursilaul saab ka rahvale armastatuks. Eetris ja eliiti tantsitamas on endiselt „Espresso macchiato“ ning Presidendi vastuvõtul olid mõlemad.
Rahvas laulab peast kaasa nn nublukaid ning tekibki küsimus, miks ei esitanud kontestile oma laule Nublu, säm, Lemsalu ja Saatpalu? Eks selleks, et mitte koolikiusu mentaliteediga rahvuskaaslastelt igal juhul kambakat saada ning mitte Viini-trianglile sattuda.
Võimalik, et Strauss keerleb reaalselt hauas ringi, kui Eurovisioni võidabki Soome Linda ja Pete https://www.youtube.com/watch?v=9bfwNIYb96Q&list=RD9bfwNIYb96Q&start_radio=1 „Liekinheitin“ , nagu praegu prognoositakse.
Meie võitja on igihaljas Anne Veski – kõik ülejäänu on ajutine mäng.

Sven Lõhmus
The Game
Who says love’s supposed to be like a masquerade?
What a reckless way to live
But you know how I am
When the world starts to look like a gambling game
When the universe rolls the dice
Well, I just can’t help myself
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it too
You know we are like smoke and fire
In rebel love, it’s one and the same
And when the time is right
Well, come on let’s play the game
You’re on the right side
Of my bad side
Let’s see if we survive
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
I don’t know how it happened
But I think I like it
And I think you like it
You are the passwords of my future
I am the key to your past
And it feels like it’s an intruder
But I love the love that we have
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
We play the game like bandits
Living like some love drunk fanatics
But I love the love that we have
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
The Game lyrics © EaÜ

Kes ütleb, et armastus peaks olema nagu maskeraad?
Milline hoolimatu viis elada
Aga sa tead, kuidas ma olen
Kui maailm hakkab hasartmänguna välja nägema
Kui universum täringuid veeretab
No ma lihtsalt ei saa ennast aidata
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle ka
Sa tead, et me oleme nagu suits ja tuli
Mässuliste armastuses on see üks ja seesama
Ja kui on õige aeg
Noh, tule mängime mängu
Sa oled paremal pool
Minu halvast küljest
Vaatame, kas jääme ellu
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Ma ei tea, kuidas see juhtus
Aga ma arvan, et see meeldib mulle
Ja ma arvan, et see meeldib sulle
Sa oled mu tuleviku paroolid
Mina olen sinu mineviku võti
Ja on tunne, et see on sissetungija
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Mängime mängu nagu bandiidid
Elades nagu mõned armastavad purjus fanaatikud
Aga ma armastan armastust, mis meil on
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Mängu sõnad © EaÜ

Pealkirjad on tähenduslik nomen-est-omen loits ja mantra nagu ka sõnade sõnum.
Minu isiklik pingerida selles ülimalt tugevas ja võrdväärses valimikus:
Getter Jaani – absoluutne rahva lemmik kuni Nubluni.
Marta Pikani „Kell kuus“ – säravalt värske uustulnuk.

Laura Prits „Warrior“ – vankumatu igiliikur ja kõigi kolleegide fännaja, jummala eest 😀

Stockholm Cowboys „Last man standing“ – efektne teos on Youtube’is leitav ka keldi, itaalia, hispaania ja prantsuse versioonis.

Uljana „Rhythm of Nature“ – puudutav suhtumine ja suhestumine ning lummav kleit.

Noep „Days like this“ – žürii favoriit.

Clicherik ja Max „Jolly Roger” – noorte lemmik.

Ant ja Minimal Winds „Wounds“ (Don’t wanna fail) – Antile omaselt teraval distantsil.

Robert Linna „Metsik roos“ – armsalt oma ja tiba igav.

Vanilla Ninja – vaprad pereemad!
Grete Paia „Taevas jäi üles“ https://www.youtube.com/watch?v=RWrgIitrE8I&list=RDRWrgIitrE8I&start_radio=1&pp=ygUcZ3JldGUgcGFpYSB0YWV2YXMgasOkaSDDvGxlc6AHAQ%3D%3D kõrge noot ja käsitöine suurtöö olid võimsad, aga…

Nublu esitles Eesti Laulu otseülekandes oma „Kesselaidu“, mis on tegelik täielik favoriit.

“kesselaid”
(feat. TIEF CITY 44)

Alustasin Tallinnast
Sõitsin läbi Nõmme
Siis Haruteel sai tangitud
Ja Turbas tundsin tõmmet
Ristilt ostsin söögipoolist
Lihulas tegin toobi
Ja kui jõudsin Virtsus kassasse
Mu reisiplaan sai hoobi

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Juustest võtsin adrupuntrad
Kuivatasin püksid
Ei märgand ühtki hingelist
Kui ma ei olnud üksi
Ei nüüd mured torgi mind
Teen rannaniidul tuld
Ja kui tarvis tulehakatust
Siis taskus selleks mul

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Pool praamipiletit
Terveks polnud raha
Saarde ma ei saandki
Tulin Kesselaiul maha
Pool praamipiletit
Ma rohkemat ei taha
Saarde ma ei tulegi
Lähen Kesselaiul maha

Kui kellelgi see lugu veel meeles ei olnud, siis nüüd ikka on.

https://www.azlyrics.com/lyrics/nublu/kesselaid.html

Sven Lõhmus
Too epic to be true
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe this could be heaven
Maybe I’m just a fool
Maybe were closer than we think
And I’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Maybe I am so reckless
I don’t play by the rules
Maybe we’re closer than we think
And we’ve got a clear view
When I said I loved you
I meant it
It is not so hard to believe it
Too epic to be true
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
My life was uncontrolled
Pure rebel rock ‘n’ roll
Before you came to me, like that
Too epic to be true (too epic to be true)
But here I am with you
The spark between us
Wrote the plot for us
Too epic to be true
Too epic, too epic, too epic, epic to be true (and here I am with you)
Too epic, too epic, too epic, epic to be true
The spark between us, wrote the plot for us
Too epic to be true
Source: LyricFind
Songwriters: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True lyrics © EaÜ

Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla võib see olla taevas
Võib-olla olen ma lihtsalt loll
Võib-olla oli lähemal, kui arvame
Ja mul on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Võib-olla olen ma nii hoolimatu
Ma ei mängi reeglite järgi
Võib-olla oleme lähemal, kui arvame
Ja meil on selge vaade
Kui ma ütlesin, et armastan sind
Ma mõtlesin seda tõsiselt
Seda ei ole nii raske uskuda
Liiga eepiline, et tõsi olla
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Mu elu oli kontrollimatu
Puhas mässuliste rock ‘n’ roll
Enne kui sa minu juurde tulid, niimoodi
Liiga eepiline, et olla tõsi (liiga eepiline, et olla tõsi)
Aga siin ma olen sinuga
Säde meie vahel
Kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi (ja siin ma olen teiega)
Liiga eepiline, liiga eepiline, liiga eepiline, eepiline, et olla tõsi
Säde meie vahel, kirjutas meile süžee
Liiga eepiline, et tõsi olla
Allikas: LyricFind
Laulukirjutajad: Sven Lõhmus
Too Epic To Be True laulusõnad © EaÜ

Meie ninjad on kaunid kangelannad, kes ehitavad üles talusid, sünnitavad arvukalt lapsi, kasvatavad neid eluterves keskkonnas keset loodust ning teevad nii emade kui loojatena 24/7 üleinimlikult palju tööd. Ilmaveere värk, seilasime, teame…

Eesti Laul ja Eurovision on meelelahutus jaksumaksja raha eest. Pangem pereemadele mehed kaasa, hoidkem kokku ja toetagem üksteist, et ei juhtuks pidev kindel hääletu hääbumine (Alar Karise väljend) kui praeguste eestlaste kaubamärk.

Hakkame sättima!
Nõuanded eesti keele riigieksami tegemiseks – päris mitu 😊

*

*

*

*

Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkust täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus.
Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll.
On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Fantastika

Pole oluline, kas fantastika on kujutlus või kirjeldus – vajame kõrgendust ja kergendust, mille kohta käivad eestikeelsed sõnad „ulme“ ja „ruja“. „Fantastikat“ pruugime sageli tähenduses „fantastiline“. Seegi on märgiline.
Ilmselt on kõik ulmeline päriselt olemas. Mitte üksnes kirjaniku ja režissööri peas, vaid kosmoses, mikromaailmas ja loomrahvaste seas tegelikult ka.
Looja loodu erinevate vormide ja sageduste teemal tekstide ja filmide loomiseks on suutelised valgustöölised. Ülestõusnud meistrite kujutatut ja kujustatut vajame selleks, et tõusta elektrihindadest kõrgemale ning saada leevendust sõjast, millest suuremaid ja julmemaidki on alati olnud.
Inimesteks kehastunute Maa on Galaktilise Föderatsiooni teadete kohaselt viimane planeet, kus meie galaktikas veel kurjus võidutseb. Iseasi, kas head ja halba on enam üldse mõistlik lahutada ja vastandada. Üks on teises, nagu yin on yangis ning mustas on valge ja vastupidi. Kõik spektri värvused moodustavad kokku musta niikuinii.
Uuema aja fantastika näitab ja tõestab, et pahana tundunu oli vastupidiselt klišeelikult paile blondile salaja hea. Kes siis mitmeosalist „Pahatari“-sarja ei teaks – Angelina Jolie ja Michelle Pfeifferiga peaosades ja puha.
Kinos kogetud animeeritud ulmet on 21. sajandi lastele võimalik koguni raamatutena ette sööta, et paberist kodukujunduseseme lõhn ja käeshoidmise tunne ei ununeks. Kasvõi museoloogilise antiikse oskusena, nagu peatselt ka eesti keel ise suveniirina olema jääb – kui sedagi.
Hiljutiste epohhide ulmevajaduse rahuldasid vennad Strugatskid, „Star-Treck“ ja „Tähesõjad“. Teleseebi tasandil kriminullid ja märulid, peenemale maitsele „Matrix“. Prohvetlike apokalüpsise kirjelduste seeria „Armageddon“, „Iseseisvuspäev“ ja „Ära vaata üles!“ saab aina lisa.
Meie superkangelaste tarvet teenindas Terminaator, kuni robotit arenesid reaalias nii täiuslikeks, et oleme hakatud AI-heeroseid pigem kartma kui imetlema.
Eelistame turvalisemaid tegelasi, kelle lugude dünaamika on Hollywoodi töökindlate skeemidega paigas ning õnnelikud lõpud programmeeritud skriptide loogika ja publiku ootuse järgi tuunitud.
Õnnestunud konstruktsioonide tunnus on lõputiitrite järel näidatav epiloog, mis sunnib ühtaegu nii lõputiitritega oma pilku taltsalt kaasa skrollima kui annab teada, et 2023. aastal on järge oodata.
Ühtlasi on maatriksist välja rulluvad tegelased ise üksteise järeltulijad ja mantlipärijad. Ämblikmees ja Kassnaine ees – Batman ja Black Adam järel, Avatari ülifilm eesliinil, vaprakesed ja Riod sabas –
„Wakanda forever“ krooniks.
Nii „Jääaja“ sarja kui „Avatari“ saagat kaasa kogedes tunneme ära midagi hingerahule üliolulist: me oleme seal olnud ning kui kõik lõppes tookord hästi, läheb ka seekord parimal võimalikul moel.
Ükskõik, kas olime jääajal targad mammutid või madalalaubalised homo habilised e neandertaallased. Oih, uues heas ilmas pole enam moes kaheksjagavaid silte panna ega hinnanguid anda!
Meie kukla taga kõike teadev „keegi“ – kõrgem Mina – mäletab ja usaldab. Need utoopilised riigid õhueesriide taga, paralleelmaailmade vihmametsades, ookeani põhjas ja Maa sees on olnud ning on praegugi.
Alateadlikult või teadvel tunnistavad ka lihtsakesed telereporterid tantsude tähistaevas satelliitidena sähmides, et tundsid Avatari tantsuga kaasa minnes samu äratundmisjudinaid nagu koos „Titanicuga“ uppudes: nii on olnud, see on Tõde.
Oled muinasjututegelane.
Nii tundub sulle endale või ütlevad teised nii – enamasti sinu naerulist mänglemist võõrastades.
Take it easy, Pöial-Liisi! Maisest muremerede vahelisest hädaorust erinevalt sa justnimelt muinasjututegelane oledki.
Sul võivad olla iidsetest muinaseludest jutustavad kikkkõrvad – või näed ja tunned unepiiril rännates oma suletutiga saba. Oled olnud Avatar, kellega sarnanevad ka härjapõlvlased – kõigi rahvaste raamatutes ühtmoodi joonistatud – ning kelle kauge sugulane on Wakanda naaberriigi nii-ja-naa pürgimustega kõrvik. Peaaegu sama sarmikas kui „Luciferi“ Morningstar.
Telos ja teised impeeriumid on kurja kurbuse käes kokku kukkunud, kuna kõigi olendite õigus ja kohustus on olla õiglane ning õigustatult õnnelik. Agartha maaalused on pädevad võrdväärselt ülemistega ka maapealsetele põhjuse-tagajärje seoseid õpetama.
Nii Arktika kui Antarktika sulavate pooluste alt ilmuvad Atlantise väravad. Islandi kohal kohtuvate maakoorekilpide liikumine, maapõuest paiskuv laava ja kuum veeaur väidavad: „Totu kuul“ peategelane oli cool. Ega tola loll ega Totu otu ole. Neznaika oli vene intelligentide stiilis õuenarr, kes jutustas Ma sees olevast teisest päikesest ning selle ümber omal sagedusel füüsikaseadustest mööda õitsvast elust. Diktatuuri lammutav allegooria oli seesugune fantastika ühtlasi ka.
Viplala tinistamine – mitte varastamise ega pilliplõnnimise, vaid võlukunsti tähenduses – on kõige tavalisem manifesteerimine. Kogu hingest taotledes saad täpselt küsitu, ole ettevaatlik!
Pan Kleks oma akadeemiaga on sama reaalne kui Eno Raua elustatud Naksitrallid. Mitte „kuidas“, vaid „miks“ on oluline võti ka Edgar Valteri pokude ja pintselsabade loomise ja tõlgendamise loos.
Maestro Ets oli Pöörismäel draakoneid ning nõiaplikasid kujustades südameüdini heatahtlik. Krõlli-mamma Ellen Niidu, Lehte Hainsalu ja Aino Perviku kunksmoorid võimendasid puhast headust.
Papa Valter maalis kodus põlvili molberti ees oma muinasjutulisi akvarelle ja õlimaale, ent illustreeris samal ajal pea kõik nõukogude okupatsiooni mürgituse vastase ravimina toiminud nublud ja sipsikud.
Tänane tegija Indrek Hargla on taeva abiga oma varasema õõvastava ulme hirmutavalt tasandilt apteeker Melchiori väes tõustes ja tervenedes ka rahvast tervendama asunud. Kollitab, aga ei halva ega peluta oma peletistega.
Igas eas laste raamat „Saaresinine“ annab indigosinise elueliksiiriga Tini emale Szabo sõnaväestatuna elu ja jõu tagasi. Druoni „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ äratab ellu kõik, mida puudutab. Burnetti „Salaaed“ ja krahv Maeterlincki „Sinilind“ annavad hinge kõigile elementidele ja stiihiatele, metallidele ja kristallidele. Ämblikud, termiidid ja mesilased on sama teadvel olendid kui kehastumiseks võimalust ootavad lapsed. Saame kinnituse, et tulime siia planeedile vastavalt eludevahelisele elude vahelisele hingelepingule.
Galaktiline Föderatsioon annab praegu üha teada, et hingelepingud, mis on täidetud või osapooli enam ei teeni, on lõpetatud. Samuti põleb karma siin ja praegu lõpuni.
Plejaadid, Arcturus, Vega, Sirus – neid on kaks, nagu ka Maal on kaksikplaneet Nibiru – Lüüra, Orion jpt julgustavad meid, Linnutee Keskpäikese mõju alla tagasi jõudjaid. Oleme otsekui paradiisist välja heidetud ning vastutame ise iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Ei saa preestrite ega gurude selja taha varjuda, aga seeeest oleme ise täheseemnetena oma tegelikkuse vormijad.
Andromeda kui suurema naabergalaktika külgetõmme on samas meile, Linnutee tsivilisatsioonidele nii atraktiivne, et põnevaks läheb ka tulevikus. Seni võtkem distsiplineeritud valgustöölisena vastutus kõrgeimas võimalikus vibratsioonis põsimise eest.
Õhukaitse madalasse hirmu, viha, kadeduse jne eksimise eest jõuab sinuni, kui selleks valmis oled.
Sõnumid tuleva õudusuudiste ja madalsagedusliku meelelahutuse asemele nii Youtube’i, Instagrami kui Facebooki vahendusel. 9D med-bed-field on viimase kahe aastaga ümber Maa laotatud. Kes ellu jäi ja tõusu valib, võib soovi korral elada samas kehas igavesti.
5D tekitab muuseas alasti kuninga legendi värsked naljad inimkonna uuel tasandil. Mitte keegi ei söanda tunnistada, et pole viienda dimensiooni ajaliinile tõusnud või ei adu seda: äkki sõbrad kõik on ning hülgavad mahajääja…
Puhta valguse tunnus on, et seda ei saa hüljata.
Kõrge vaib ei ole kunagi üksinda. Nii Wakanda mustanahalised kiilakad kaunitarid oma üliarenenud tsivilisatsioonis kui Musta Aadama new-age James Bond tõestavad: Must Panter elab igavesti. Rassi, soo ja seksuaalsuse comme-il-faut’ volüüminupp on küll lesbilise prints(ess)-superkangelase õukonnas põhja keeratud, aga hingel polegi rassi ega sugu.
Oluline, et lugeja-vaataja tõuseb sellest elamusest ja teadmisest: nii ongi, viru veri ei värise!
Vibronium või fosforiit, nafta või kuld on Gaia kingitus, mitte ühegi globaalse rehepapi omand, mille kratid talle arvutute elude hinnaga kätte peavad tassima. Ühisvälja Must Panter vabastab Ukraina ning hoiab korruptiiv-hinnamullide lõhkedes ka Eesti alles – Taara, avita! Shabbat shalom!
Kuldajastu seadus: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

13
Oleme kujunenud ebausklikkuse tšempionideks, sest oleme ühendanud maausu, varjutatud pühakirja, hirmureligiooni, teadmatuse usundi ning infomüras moonutatud vanarahvatarkuse. Me kardame 13. kuupäevale sattuvat reedet, väldime hotellide 13. korrust ja sülitame üle vasaku õla kaitseinglile näkku.
Eriti kohutav on üle tee jalutav must kass, kellesugused Mihhail Bulgakovi raamatu „Meister ja Margarita“ eeskujul on sageli ristitud Peemotiks – seoses kroonilise lugematusega teadmata, et Pontius Pilatus laskis kõik peemotid kinni püüda ja hukata.
Ainus riik, kus elatakse tõese, tõepärase ja tõenäolise 13-kuulise kalendri järgi, on Etioopia.
Ülejäänud maailm tiksub 7. sajandit 12 kuuks pusserdatud kalendrit seirates erinevaid päevade arve ja liikuvaid pühasid rehkendada.
Avesta, kõigi usundite esiema kalendris on mälestus 13. kuust kevadise pööripäeva eelne leinanädal, mil mälestatakse planeedil Maa tegeliku nimega Gaia elanud algseid rasse.
Ühtlasi on meil põhjust mälestada 13 ühepikkuseks paigas kuuks jaotunud kalendraiga koos tühistatud ürgnaiselikkuse iidset väge. Inimküsimuse peale, mida tähendab kuraditosinaks tituleeritud arv, otsib tehisaru sekunditega vastuse: „ 13 tähendab võimsat transformatsiooni, vanade tsüklite lõppu ja uue evolutsioonilise rännaku algust. Ta tähistab distsipliini ja töö abil takistuste ületamist ja uuestisündi. See number tähtsustab karmalises koolis jumalikku naisenergiat ja valgustatust.“
Meenutagem, et aastatuhandete jooksul on nihkunud planeedi telg ning sellega koos kogu meie tähistaeva asetus, mille järgi on Sodiaagi tähtkujude kaupa reastatud tähtkujud ja nende mõju alla sündimine. Seega kutsub ka akadeemik Einasto koos oma koolkonnaga silmas pidama tõsiasja, et tähtkujud on tulnud 2 nädala võrra ettepoole. Kui sa kuidagi ilma horoskoopide ja päevaprognoosideta elada ei saa, arvesta palun vähemasti sellega.
*
Iidne tarkus ja unustatud rituaalid
Ammustel aegadel, kui inimesed elasid rohkem kooskõlas looduse rütmidega, oli reede 13. hoopis püha päev. See polnud mitte lihtsalt tavaline kuupäev kalendris, vaid jumalanna päev – aeg, mil pidustati elu ennast kõigis selle vormides.
Meie esivanemad uskusid, et just sel päeval on naiselik energia oma tipul. See oli aeg, mil pühitseti elu igavest ringkäiku – sündi, kasvamist ja surma.
Manifesteerimise maagiline hetk
Tänapäeval räägime palju manifesteerimisest, aga kas teadsid, et reede 13. peeti just selleks ideaalseks? Usuti, et sel päeval on eriti soodne:
• Kutsuda oma ellu tarkust ja teadmisi
• Suurendada oma viljakust (olgu see siis füüsiline või vaimne)
• Tugevdada oma naiselikku olemust
• Avada oma loomingulist potentsiaali
• Tuua oma ellu ilu, selle igas vormis
Loomingulisuse lätted
Reede energia iseenesest on juba loominguline ja inspireeriv. See on nagu värske tuuleõhk, mis puhub läbi su ideede ja projektide. Kui sa tunned, et oled loomingulises ummikus, siis just reede 13. võib olla see päev, mis avab su sisemised blokid.
Samal ajal on see ka suurepärane hetk, et:
• Tõmmata kokku lahtised otsad
• Panna kõrvale ideed, mis vajavad veel küpsemist
• Lubada endale midagi head
• Uuendada oma ilurutiine ja hoolitseda enda eest
Kuu ja naise müstiline side
Kas oled kunagi mõelnud, miks just number 13 on nii eriline? See pole juhus. Aastas on 13 kuutsüklit ja naise keha järgib seda sama rütmi. Pole ime, et paljudes kultuurides on number 13 seotud just naiseliku energia ja viljakusega.
Tõe varjamine ja nõiajaht
Aga kuidas siis juhtus, et see võimas ja püha päev muutus kardetud ebaõnnepäevaks? Vastus peitub ajaloos ja võimu kuritarvitamises.
1487. aastal algas tume ajajärk, kui Heinrich Kramer hakkas taga kiusama vabu mõtlejaid ja jumaliku naiseliku energia kandjaid. Paljud ravitsejad ja targad naised hukati nõidadena. See polnud mitte ainult füüsiline genotsiid, vaid ka vaimne – püüd kustutada iidset tarkust ja naiselikku väge.
Taasavastamise aeg
Aga teadmine ei kao kunagi täielikult. Täna, sajandeid hiljem, on meil võimalus taasavastada reede 13. tõeline olemus. See pole mitte õnnetuse päev, vaid hoopis:
• Vaimse valgustatuse hetk
• Jumaliku naiseliku energia kõrgpunkt
• Tervendamise ja tasakaalu leidmise aeg
kui kalendris läheneb reede 13., ära lase end hirmutada vanadest eelarvamustest. Selle asemel mõtle, kuidas sa saaksid seda päeva kasutada enda ja maailma tervendamiseks. Ehk on just see päev, mil sa avastad endas seni varjatud ande või leiad julguse astuda esimene samm oma unistuste poole?
Reede 13. pole mitte õnnetus, vaid kingitus. Kasuta seda targalt ja lase sel päeval oma elu valgustada!
https://maagiapood.ee/blogi/reede-13-saladused-ja-varjatud-vagi

*
Reede 13 (ka 13 ja reede, 13. kuupäev ja reede) tähistab lääneliku ebausu kohaselt ebaõnne päeva.[1][2][3][4] 13. kuupäev langeb vähemalt korra aastas reedele, aga seda võib juhtuda aastas ka kolm korda.[5] Selle päeva ebaõnnega seostamise algne põhjus pole selge, kuid pakutud on mitmeid versioone.
Ajalugu
Number 13
Selle numbri seos ebaõnnega ilmneb mitmes kultuuris ja religioonis, üks neist on näiteks põhjamaade usund, kus numbri halb maine tuleneb müüdist, mille kohaselt 12 jumalust pidasid õhtusöömaaega ja kutsumata külaline, 13. jumalus Loki õhutas edukalt üht jumalust teist tapma.[6]
Kristlus
Kristlikes maades on 13. kuupäeva reede halva maine üheks põhjuseks on Jeesuse ristilöömine reedel, sest Vana-Roomas hukati kurjategijaid sel päeval ning Kristuse hukkamisele eelnenud pühal õhtusöömaajal osales 13 inimest.[5]
Euroopa
Reede ja 13. kuupäeva halvaendeline seos hakkas Euroopas levima 19. sajandil seoses sellega, et nii Euroopas kui Ameerikas oli tavaks hukkamisi läbi viia reedeti ning kui see sattus samale ajale õnnetuks peetava numbriga, peeti seda eriti halvaks õnneks.[5][6]
Ameerika kirjanik Katherine Kurtz on nimetanud reede ja kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks reedet, 13. oktoobrit 1307, mil Prantsusmaal arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid.
Eesti
Eestis hakati reede 13 seostama ebaõnnega 19. sajandi keskpaigas siin maarahva seas levinud nn. taevakirjadega. 1840. aastal sakslaste kaudu Baltimaadesse jõudnud käsikirjalist üllitist anti käest kätte, selle sisu kirjutati ümber ja hoiti alles, et kaitsta kodu õnnetuste ees. Samas kirjas olid loetletud aasta õnnetuimad päevad, muuhulgas ka reede ja kolmteist.[5]
Reede 13 kultuuris
1907. aastal ilmus kirjanik Thomas W. Lawsoni teos “Reede 13”, kus börsimaakler kasutab selle päevaga seotud ebausku ära, et tekitada Wall Streetil talle tulus paanika.[7][8]
1980. aastal linastus menukaks kujunenud õudusfilm “Reede 13” (“Friday the 13th”)[9], millele on järgnenud tosin järge ja uusversiooni.
„Kalendriaastal on 13 kuud, igaüks 28 päeva, mis on jagatud täpselt 4 nädalaks (13 × 28 = 364). Aasta lõpus pühana lisanduv lisapäev (pärast 28. detsembrit ehk võrdne 31. detsembri gregooriusega), mida mõnikord nimetatakse „Aastapäevaks“, ei kuulu ühegi nädala alla ja toob kokku 365 päeva. Iga aasta langeb kokku vastava Gregoriuse aastaga, seega langeb 1. jaanuar Cotsworthi kalendris alati Gregoriuse 1. jaanuarile.[a] Kaksteist kuud nimetatakse ja järjestatakse samamoodi nagu Gregoriuse kalendris, välja arvatud see, et lisakuu lisatakse juuni ja juuli vahele, ja nimetatakse Soliks. Suve keskel (selle põhjapoolkera autorite seisukohalt) ja aasta keskpaiga pööripäeva kaasa arvatud asuv uue kuu nimi valiti austusavaldusena päikesele.[4]
Rahvusvahelise püsikalendri liigaastad sisaldavad 366 päeva ja selle esinemine järgib Gregoriuse reeglit. Igal aastal on liigaasta, mille arv jagub 4-ga, kuid mitte siis, kui aastaarv jagub 100-ga, välja arvatud juhul, kui see jagub ka 400-ga. Ehkki 2000. aasta oli liigaasta, olid aastad 1700, 1800 ja 1900 tavalised aastad. Rahvusvaheline püsikalender lisab liigaastate lisapäevaks 29. juuni – laupäeva, 28. juuni ja pühapäeva vahel Sol 1. Iga kuu algab pühapäeval ja lõpeb laupäeval; järelikult algab iga aasta pühapäeval. Aastapäeva ega hüppepäeva ei peeta ühegi nädala osaks; neile eelneb laupäev ja järgneb pühapäev, mis teeb pika nädalavahetuse.
Selle tulemusena on konkreetsel päeval IFC-s tavaliselt erinev nädalapäev kui kõigis traditsioonilistes kalendrites, mis sisaldavad seitsmepäevast nädalat. IFC on aga selles osas peaaegu ühilduv maailmakalendriga, sest see algab ka pühapäeval ja aasta lõpus on lisapäev ja keskel hüppepäev, välja arvatud IFC hüpped Gregoriuse 17. juunil ja TWC hüpped kaks nädalat hiljem, 1. juulil. Kuna see iidse nädalatsükli vaheaeg on olnud selle vastuvõtmise vastu tõstatatud suur murekoht, on lahenduseks pakutud erinevaid liiganädala kalendreid.“
Wikipedia.org
*
Lemmikud Eesti ebausud?
Tervist, my Estonian friends and partner all seem to follow some amusing superstitions. They know the superstitions are nonsense yet still will not break the rules.
My favourite ones are:
1. If you put your bag on the ground money will fall out.
2. If you whistle indoors or in sauna it could burn down.
3. If you take off your shoes and put them pointing towards the door someone will get sick (or something like that).
What are some other Estonian superstitions?
46·91
________________________________________
EloquentPickle•Promoted

https://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html
http://seiklusjutud.blogspot.com/2024/11/eestlased-on-ebausklikud.html
https://loodusveeb.ee/et/themes/kultuuriparand/eesti-muinas-ja-rahvausund-ning-loodus