Kaja M. Kuris – truudus Ladina-Saaremaa moodi

Tekst Kati Murdmaa

Silmatorkavalt kaunitele ja erilistele daamidele vaadatakse tänaval kadedusega järele, kujutledes, kui külluslikult ja varustatult selline elegantne olend elab. Disainer, moekunstnik ja uskumatu elukooli doktorand Kaja M-Kuris (42) paistab Facebookis silma filosoofiliste ja avameelsete hingepuhangutega, ent sõnastab oma efektse välimuse taga peituva tegelikkuse nii: “Mul on sageli kotis vaid paar eurot. Talv ju – Saaremaal Turja külas Kuuse talus, kus pean Kaja Majutuse nimelist külalistemaja, on puhkajaid harva. Olid jääger-naised, seebikeetjad, aastavahetuse veetjad… Ent talv on pikk, inimesed ei söanda oma vastseid eurosid kulutada Valjala taga hinge tõmbamiseks, läbipõlemise ennetamiseks ja lihtsalt olemiseks. Nõnda ma siis pidevalt Saardes kasinaid talvepuid ei kuluta – teen Tallinnas juhutöid.

Leian tegevust moedemonstratsioone lavastades, elamisi ja inimesi disainides ning suurpuhastusi tehes. Igasugune puhastamine ja pesemine on mul veres. Šikk näen välja sellepärast, et disainin harilikud rõivad ise ümber – tegelikult elan äärmiselt kasinalt. Loen ja mõtisklen palju – ja seda enamasti kellegi juures külas olles, sest Saaremaal üksinda kevadet oodata on rusuv.

Õnneks on mul ka enne olnud kokkupuuteid sellega, kui nälkjas on majas. Nälg, tõeline nälg tekkis mu kogemustepagasisse siis, kui mu poeg oli vastsündinu ja mul polnud Itaalia põgenikelaagris mitte midagi peale vee ja saia süüa. kui nüüd vahel poja peenikest konti ja kõhnukest kogu vaatan, tuleb tänini süütunne peale. Ehkki tõenäoliselt on ta geneetiliselt selline kõrend.”

Imposantse profiiliga Kaja teatab uhkelt, et Eestist ta ära ei lähe – ehkki võimalusi ja töökohti oleks võõrsil küll – ja hädaga end ka siinsetele rahameestele ei müü. Ehkki pakkumisi on küll. Ta usub armastusse, edenemisse ja helgesse tulevikku ning kirjeldab pigem Itaalia kui saare-pärases majas täie usu ja veendumusega, millised ruumid teisele korrusele saavad ehitatud, kui kevadeni õnnestub elada.

Nälgiv pagulane

Kaunis Kaja on sünnilt Valjala tüdruk. Kui ta Saaremaal kooli lõpetas, tuli tema ellu sügav armastus ning ta jäi esimest last ootama. Lapse isa aga liitus Elu Sõnaga ning lahkus Rootsi. Kaja püüdis armastatule järgneda, ent jäi saatuse viperuste tõttu Itaaliasse kinni ning veetis väikese poja esimese eluaasta ühes sealses keldris. Vee ja saia peal. Kuni pääses Rootsi poja isa juurde.

Kena Põhjala turvakoduliku riigi kodanlase elu elades saadi ka teine laps. Idülli purustas pereisa armumine sugulashingest laulukoori kaaslasesse. Sellest, et mees ta väikeste lastega maha jätab, sai Kaja teada jõuluõhtul.

“Kukkusin sõna otseses mõttes kokku. Ma ei teadnud alguses üldse, kuhu minna. Olin täielikus apaatias ja pärast Itaalia kogemust hiilis teist korda nälg ligi. Õnneks sattusin sotsiaalhoolekandesse, kus asjalikud emandad varustasid mind raha ja kõige eluks vajalikuga. Ma ei imesta, et kõigi arengumaade pagulased kipuvad Skandinaaviasse – sealsete abirahade eest elavad väikeste lastega pered tõepoolest palju muretumalt kui meiegi enam-vähem järjel inimesed,” arutleb Kaja. “Leidsin Põhjalas end ka kutsumuselt nii inimeste kui ruumide kujundajana – ent midagi oli väga valesti. Hakkasin heast peast kokku kukkuma. Mul tekkisid paanikahood, mis viisid minestuseni. Sattusin korduvalt kiirabiga haiglasse.

Üks vilunud arst küsis pärast seda, kui mul järjekordselt mitte midagi otsest viga ei leitud: “Su hing on väga haige, sellepärast kipud ära kustuma – mis viga?” Selge, et see oli väga viga, et mees mu maha jättis. Ent veel suurem viga oli koduigatsus. Purskasin arstile kogu südamest, et ma tahan koju. Ja tema käskis jalamaid koju Saaremaale minna, sest muidu surengi heast peast, näiliselt põhjuseta maha – aga lapsed on vaja üles kasvatada.”

Autostopp miljonäriprouaks

End uhkelt ja väärikalt isehakanuks nimetav disainer Kaja lävis pärast pagulusest eluga pääsemist elurõõmsa boheemkonnaga, leidis oma talendile turu ning elas vaba ja õnnelikku elu.

“Ja siis juhtus midagi, mis sünnib tavaliselt vaid filmides. Tulin kord Soomest City Sokose kaubamaja moe-demmi kujundamast, kott rõivastega üle õla – ja stoppisin end Tallinnast Saaremaale. Esimene peatuja, dressipükstes muulane, küsis kohe, kui ukse avasin: “Ega tjeid ei hjairi, kui ma rooli taga pjeenist massjeerin?”

Teise autoga aga peatus minu ees saatus. See oli tõmmu džigitivuntsidega mees, kellega koos oli ingellik väike tütar ning autos mingi kummaline vari. Selgus, et isa ja tütar tulid just naise ja ema matustelt. Vähk oli sellest perest ema viinud. Ja mees oli multimiljonär. Ehkki nii mõnedki daamid olid edumehele arvatagi juba silma peale heitnud, klammerdus ta minusse – ja me olime temaga aastaid väga õnnelikud.

Mulle sobis selle mehe toetamine ja leinast läbi aitamine – teisel pool leina kallast ootas meid armumine. Ma võõrastasin luksust ja küllust – ent samas elasin kenasti üle joomatsüklid, mis tunduvadki rikkuse kui närvilise nähtusega kaasnevat.

Mees rajas mulle pesumaja, et minulgi oleks mingi muu eneseteostus kui ilus olemine ja tema emmemine tsüklist tsüklini. Ent paraku käivitasid alluvad mu pesumajas varimajanduse ja tõmbasid mu korralikult lohku. Ehkki ma kujundasin Kuressaares päris edukalt ühe ridaelamu ja tegin muid hulljulgeid ponnistusi, sain endale ikkagi hiigelvõlad kaela.”

Abielu miljonäriga lõppes sel hetkel, kui krahvinnalik Kaja sai alusetult armukadeda mehe käest peksa. Küllap aitaks praeguseks uuesti abiellunud härra ülinaiseliku ja õrna Kaja veel nüüdki eht-eestilikust talvehädast välja, kui daam alanduks paluma. Ta ei alandu.

Kaja majutus kevade ootel

Kuuse talu Turja külas on Kaja isa ehitatud. Kaja on ta nii omale koduks kui puhkajatele majutuseks kujundanud pigem Vahemere stiilis kui tava-saarelikult. Pole sugugi etno – on Lõuna-Euroopa laadis baldahhiinid ja padjad, drümood ja trepid ning teisel korrusel sviidis kettide otsas õõtsuv kuninglik voodi. Selles majas on  midagi nii müstilist, et aeg peatub seal – ning ruum lakkab olemast.

Kaja kavandab oma maitseka ja maagilise häärberi tutvustuseks koos filmimehest pojaga lavastada lühimuinasjutu “12 kuud”, kus printsessiks puhkevat vaeslast kehastab tema modellist tütar.

See lühifilm saab olema ühtlasi pühendatud Kaja ema mälestusele.

“Mu terve ja tubli ema tuli ühel päeval – kui kogu see pesumaja ja rahajama haripunkti tõusis – põllult. Hakkas taaruma – kukkus kokku ning viidi insuldiga haiglasse, kus ta langes sügavasse koomasse,” meenutab Kaja. “Istusin Harjumäel pingil, nagu transis ning ütlesin emale, et ta ei pea minu pärast muretsema, saan hakkama, rabelen välja – ta võib rahus minna… Ja umbes sel hetkel ta Saaremaal siit ilmast lahkuski.”

Aristokraatlik Kaja tunnistab, et nii vahemerine majapidamine kui seda ääristav grillmajake ja tulease on mõistagi talle endale koduks kujundatud ning privaatsusest loobumine ja isikliku idülli laiendamine peredele-sõpruskondadele-armunutele-kollektiividele nõuab üsna suurt eneseületust. Ent naine näeb isamaja rakendamises selle hüvanguks, et maja ennast ise teeniks, oma missiooni.

“Oleme miskipärast Lõuna-Euroopa inimeste moodi jah,” nendib naine, kelle elukäik ja päritolu võiksid kokku moodustada sõnapaari Ladina-Saaremaa. “Mu isa nägi nooruses välja nagu Humphrey Bogart – praegu aga on nagu Aristoteles Onassis. Küllap erinevate maade meremehed saare naistega siinseid geene täiustamas käisid jah.

Olen tõesti Vahemere moodi päevarütmiga – armastan oma täiskasvanud lastele valmistada õhtueine kella kümneks – rohkete juurviljade, salati ja maitseainetega – ning seda valge veiniga õhulisemaks muuta. Otse loomulikult tahaksin olla kätel kantud, sooviksin küünlavalgel luuletusi ja musitseerimist kuulata koos mehega, keda armastan.

Jah, mu välimus ja aastad võimaldaksid praegu veel rahamehi hullutada ja kõik mured – nälg ja talvepuud näiteks… – hetkega lahendada. Paraku on Ladina-Saaremaa seadused sellised, et siinsed kangelannad kustuvad ilma tõelise armastuseta. Ja siis ei taha neid enam keegi. Nad ise kaasa arvatud.

Ei Saaremaalt ega Eestist mina kuhugi ei lähe – see oleks minu kui MINU surm. Tänu elukogemusele ei pea ma seda enam võõrsile uuesti proovima minema. Inimestele ei anta piiramatut arvu eksimise võimalusi.”

Muinasjutt seitsmest orvust ja heast kasuemast koogi-Kairest

Ajakirjale Naised

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Eestimaa Uhkuse galal seitsmenda nominendina rahva ette austamiseks kutsutud Kaire Oks (44) oli üks meeldejäävamaid ja üldsust liigutavamaid tunnustatuid. Nooruslik ja kaunis, uje ja helge kondiitripiiga sobib oma õe orvuks jäänud seitsmele lapsele pigem õeks kui kasuemaks ning juhib malbelt rõõmsameelse vedurina seda seitsme-vagunilist rongi.

Tallinna Reaalkoolis publiku seas istunud lapsed torkasid tädi autasustamise hetkel silma sellega, et tõmbusid sirgu ja õhetavaks ning väljendasid kogu olekuga tänu ja armastust. Kaire ja tema seitse noort Rudnitskit andis üles kasutütar Maria sõbratar Triinu Tõstamaal elamise aegadest.

“Ega ma tegelikult nii kangelaslikult kõiki lapsi korraga oma tiiva alla ei püüdnud, nagu mulje võis jääda,” naerab Kaire – tal on nukra lõikega kulmud, nii et naerus on kummalist melanhooliat – “Nad tulid järk-järgult minu juurde Pärnusse, muist olid alguses vanaema-vanaisa juures Tõstamaal.

Kohanesin nende arvukusega juba siis, kui nad üha ja üha sündisid. Igal nädalavahetusel sõitsin omaküpsetatud kookidega Kastnasse nende tallu oma õele titelappide keskele appi. Ulvil ei olnudki eriti peale minu kellegagi suhelda ega kedagi abiks, sellepärast käisin võimalikult sageli. Rõõmuga.”

Kust ta, lilleke, siia sai?

Kaire oletab, et tema ülima tütarlapselikkuse saladus peitub nelja kasutütre läheduses – ta on üks tüdrukutest. Vastutab ja otsustab, juhib ja finantseerib oma suurt peret küll – ent teeb seda kauni ja neiuliku kambajuhina, mitte matroonina.

“Olen pärit Tõstamaalt, maailma kauneimast ja koduseimast paigast,” meenutab Kaire. “Pärast kooli lõpetamist otsustasin minna ametit õppima ning läksin Tallinnasse kondiitriks õppima. Pärnusse tulin 1986. aastal ning olen kortereid üürinud miskipärast alati siin Riia maantee ümbruses. Ühe korteri omanik oli Jüri Jaansoni vanaisa – ja sellised seosed sõlmivad inimesed nähtamatu turvalise ja meeldiva niidiga ühte.”

Praegu Karjamaa tänavas Terveksi loomakliiniku taga kena mõõduka suurusega kodu haldav Kaire töötas varem Pärnus Viiburi kondiitrina ning seejärel Müüriääre kohviku Pärnu filiaalis. Müüriääre oli mäletatavasti mõne aja eest üks Haapsalu kuumemaid kohti – tänu fenomenaalsele gurmeeprintsessile Anni Arrole. Selle koha filiaalis Pärnus Kaire kooke küpsetaski.

Ning kui asutus sulgus, läks üsna sujuvalt Tallinnas Solarise keskuses asuvasse Anni Arro kohakesse Komeet tööle. Tänu sellele, et see helge naine käib Tallinnas tööl, on tal kaks erinevat elu. Teadlikult.

“Mul oli üks üsna kauaagne kavaler, kes kippus purjuspäi korterit disainima – loopis mööbliga seintesse aukusid. Ta kattis need pärast küll vabandades piltide ja loomanahkadega, aga andis mulle veenva õppetunni: kui sul on nii palju kasulapsi üles kasvatada, siis ei tohi sa ühtki kasuisa nende ellu toppida,” teab Kaire ning poetab oma noorusliku olemise ühe saladuse veel. “Mul on Lasnamäel väike soodne üürikorter ning käin tasapisi kohtamas endast 11 aastat noorema mehega. Aga oma kahe elu vahet sõidan ma kenasti liinibussiga, sest juhilube ega autot mul pole. Sain küll Tõstamaa koolist C-kategooria ehk siis veoauto juhi load, aga B-lubade jaoks vajalik linnasõit jäi tegemata ja nüüd olengi ühiskondlikult transporditav.”

Ulvi ja Bronislav

Ootamatult ja dramaatiliselt teispoolsusse lahkunud Ulvi ja Bronislav Rudnitski pidasid enne seda kui mees 2000. aasta aprilli alguses ja naine 2001. aasta varasügisel suri, Kastnas talu. Mereäärses talus oli seitsme lapse mäletamist mööda kõikvõimalikke loomi lehmadest kanadeni ja hobusest lammasteni. Räpina aednikuharidusega ema rajas talu juurde rosaariumi ning isa käis merelt kala nõudmas.

Kuni meri nõudis tema enese.

“Õde nägi sel päeval, kui Borka plastikust kipaka Bella paadiga võrke välja võttes ümber läks ja uppus, ukse kõrval oma meest vaikides seismas. Ta arvas, et Borka on merelt purjuspäi tulnud ega söanda sellepärast sõna lausuda – õde keeras selja ja… Sai peagi teada, et kehatuks jäänud mees tuli teadet tooma ja hüvasti jätma,” meenutab Kaire. “Järgnes poolteist aastat leina, mille jooksul Ulvi kordas aina, et ta ei leia oma seitsme lapsega iialgi endale meest ei appi ega armastajaks. Kastna talu, mille pärast tragöödiaid mereteadlasele Jüri Tensonile müüsime, asub nii eraldatud kohas, et Ulvil polnud kellegagi rääkida.

Väga väikeste vahedega järjestikku sündinud lapsed – kolm poega ja neli tütart on vanuse järgi reas 22, 21, 18, 17, 15, 14 ja 12 – kurnasid paratamatult ka ema organismi üsna karmilt ära. Kui kroonilist kurvastust südames kandnud naine puugihammustusest entsefaliidi sai ja kustus, näitas lahkamine, et pea kõik elundid on kahjustatud. Ta kurvastas end sõna otseses mõttes surnuks.

Lapsed arutlevad nüüd, et ema ja isa olid taevas kokku pandud paar. Bronislavil oli eelnevatest suhetest kokku veel umbes seitse last – Karjamaa tänava klann ei jõua kokkuleppele, kui palju neil ikkagi poolõdesid-vendi on. Ulviga ühte saades ja jäädes oli mees aga paigas, õnnelik ja lõplikult kodustatud poolakas.

Kookidega neiu tädi

“Kogesin selle uskumatu õnnetustejadaga seoses, et inimesed kurvastavad end tõepoolest surnuks. Või vähemasti väga haigeks. Ka meie isa, nende laste vanaisa jäi rängalt haigeks, nii et on tänaseks ratastoolis,” tunnistab Kaire.

Lapsed kirjeldavad, et vanaisal läks kartuleid võttes jalg villi ning vill ei tahtnud kuidagi paraneda, vaid muutus gangreeniks – põhjuseks suhkruhaigus. Valu ja piin tipnes jala kaotusega ning tütre ja väimehe kaotanud vana mees veereb nüüd ratastoolis.

Ulvi pesakond kolis riburadapidi vanaisa juurest tädi juurde, kes seni oli seondunud koju kätte tulnud kõrgprofessionaalsete tortidega. Lapsed tulid linna kooli ka selleks, et oma tulevastele elukutsele lähemal olla.

Thomas (12) ja Anne (14) käivad Koidula gümnaasiumis ning Anne tahab oma elu pühendada jaapani keelele. Madis (15) õpib Ühisgümnaasiumis ning teised lapsed omandavad koos üldharidusega juba ka elukutse.

“Kui noor inimene ei taha konkreetselt ülikooli minna, on mõistlik aegsasti amet õppida – eriti kui pere on nii suur kui meil,” arutleb Kaire, kes ütleb oma kamba kohta väga erilise rõhuga Minu Lapsed.

17aastane Liisa õpib muide Pärnu Kutsehariduskeskuses oma ilusa ja helge tädi jälgedes kokk-kondiitriks.

Meistrimehed oleme…

Kaire, kes on elu jooksul õppinud ühitamatut mitte ühitama, on veendunud, et akadeemiline haridus iseenesest ei pea olema eesmärk – unistused on olulised. Kui noor inimene teab ja saab varajasest lapsepõlvest peale oma sisetunde järgi valitud teed käia, läheb kõik hästi.

“Meil pole kogu kamba peale ühtki rasket puberteeti ega hullu pahandust olnud. Väikestest apsakatest ei pääse, aga üldiselt tahavad mu lapsed kõik kogu südamest head olla,” on Kaire tänulik.

Praegu laomajandust õppiv Maria (18) kavatseb edaspidi juuksuriks õppida. Riina (21) töötab Wendres voodite keevitajana ning Romek (22) elab Ares ja töötab põrandameistrina.

“Kuni 34. eluaastani püüdsin ka ise lapsi saada – aga loodus polnud niimoodi ette näinud. Mulle oli määratud õe seitse last korraga,” teab kena kookidega tädi. “Kui kõik need lapsed oma unistused täidavad ja oma lapsed saavad – kujutage ette, kui palju meid siis koguneb!”

Tiia Järvpõld – varvastega looja oma jalapärasest kuningriigist

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Tiia Järvpõld (43) on Eesti üks tuntumaid erivajadustega inimesi. Sest ta on andekas, haritud ja nõudlik nii enda kui maailma suhtes. Ehkki tal on sünnitrauma tõttu ränk tserebraal-paralüüs, on ta endale korraliku hariduse välja võidelnud ning jõudnud tänaseks õppimisest õpetamise juurde. Ta on endas säilitanud ja välja kujundanud imetlusväärse naiselikkuse. Ning tänu naiselikule eneseväärikusele on see kolme lapse ema endale välja võidelnud isikliku abistaja teenuse ja jalapärase korteri. Ratastooli Tiiana tuntud suurvaimu maalide näitus ringleb mööda Eestimaa galeriisid ning ta alustas oma teise raamatu kirjutamist.

Ärge lööge mind enam!

Oma esimeses raamatus “Ärge lööge mind enam!” – mis osutus äärmiselt menukaks ja nõuab järge – kirjeldab Tiia oma elu sünnist abielulahutuseni. Ta sündis ränga sünnitraumaga, mis põhjustas kesknärvisüsteemi kahjustusest tingitud tserebraal-paralüüsi.

Seoses kahjustusega on naisel käed nagu inglitiivad, ta ise üleni spastiline ja tugevalt häiritud hääldusega – ent vapra pisikese naise jalad on töökorras. Ja enamgi veel. Tiia on saanud legendaarseks, tippides varvastega arvutil, kirjutades ja maalides varvastega ning tehes varvastega majapidamistöid.

Tänu sarmile, suurele hingele ja sügavale naiselikkusele sai Tiia oma erilisusele vaatamata ka mehele. Sünnitas keisrilõike abil järjest kolm last. Ning koges väga noore Eesti riigi puuetega inimeste elu korraldamatust täie raugaga ja väga dramaatiliselt.

“Minu laste isa armastas mind alguses tõepoolest väga. Kui lapsed sündisid, pidi ta neid mulle rinnale tõstma, mähkima ja üldse kõige eest hoolitsema. Mina kaasa arvatud. Mul polnud siis ühtki isiklikku abistajat peale abikaasa – see ei tähendanud, et Eesti riigile kolm tervet ja tubli eestlast sünnitasin. Ja mu mehe närvid ütlesid üles,” meenutab Tiia. “Kui kaua sa ikka tunned kirge naise vastu, keda potitad ja pesed. Kaua jaksad hell ja armastav olla, kui pesta-kreemitada-mähkida on vaja nii lapsi kui naist?”

Ei jõudnudki. Kui mehe juhe kokku jooksis, algas peks ja perevägivald. Mees läks vangi, lapsed mehe ema juurde – ja kumbki alustas oma iseseisvat teed. Mees murdus vanglas – ei leidnud vabadusse naastes endale muud rakendust kui meeleheitel koduperemees ning on töötu tänini.

Tiia missioon

“Eks selles, kuidas laste isa koos emaga mu kolm last minust eraldas – ja selles, kuidas tänini ema käest toiduraha saab ning teeb aeg-ajalt juhutöid, näitab end veel üks klassikaline probleem. Eesti on täis memmepoegi, kes ei oska ega taha emadest lahti lasta ja kogu südamega naise poole hoida. Nii ei kujune tõelisi abielusid – naised ei saa poole südamega poolt meest armastada. Kes neelab selle tragöödia alla. Kes loeb mehele Piiblit: sa pead oma vanemad maha jätma ja naise poole hoidma. Kes loobub ja lahkub,” on Tiia täheldanud. “Kuitahes andekad mehed ei teosta end tõeliselt, kuni nad ema tiiva alt välja pole söandanud tulla.”

Tiia enese teekond on tõestanud, et ta teeb õigeid valikuid ning tänu sellele õnnestub tal võimatu. Ta tippis pärast fiaskoga lõppenud armastuselugu ja emadusesaagat varvastega raamatu. Ta on saanud oma hariduse ja elukogemuse pealt ise koolitajaks – käib loenguid pidamas mõistagi koos isiklikust abistajast tõlgiga, sest tema kõnet pole alguses lihtne mõista.

Tiial on arvukalt isiklikke abistajaid – kuna põhiliselt on tegemist graafiku alusel töötavate tudengitega, ümbritsevad karismaatilist naist paarikümneaastased noored igast Eestimaa nurgast ning mõned neist on nimetanud teda hellalt Emmeks.

Koos oma heade tuttavatega on ta nüüdseks oma Kaagvere kauplusega samas majas asuvale korterile totaalse muutumise korraldanud. Ukse silm ja lülitid, kraanikausid ja käepidemed – kõik on paigutatud Tiiale jalapärasesse kõrgusse. Köögi ja elutoa vahelt on sein likvideeritud ning ka vets-vannituba on uksega elutoa suunas ja ootab lükandust ette.

“Heakene küll, et korter asub endiselt kolmandal korrusel – mind pole õnneks kuigi palju, nii et isiklikud abistajad tõmbavad-lükkavad mind ratastooliga siit üsna väikese vaevaga emakese Maa peale. Ma ei ole veel harjunud, et minu kohta öeldakse kunstnik, aga kui saan maailmakuulsaks kunstnikuks ja ehitan oma maja, siis vabanevad nad minu tassimise kohustusest.

Aga ma pääsen pärast ümberehitust ka siin korteris lõpuks ometi ise vetsu. Keedan ise endale kohvi ja pesen nõud – näe, nii!” võtab naine portselantaldriku osavalt oma pitssukkades säärtega jala varvaste vahele ja peseb laitmatult puhtaks. “Tänu sellele, et mul on kõik asjad nüüd õigel kõrgusel, võin paar-kolm päeva ka täitsa üksi olla. Tõsi, need päevad pean ühtedes ja samades riietes veetma, sest riietumine on ainus, millega ma ise hakkama ei saa – ja see käib mulle tõsiselt närvidele, sest ma olen Naine!”

Tavaline naine

Tiia tunnistab, et see talle närvidele ei käi, kui ta peab üksi olles näoli taldrikust sööma, nagu kutsa. Ta naerab, et üksinda olles joovad ka peened daamid üle taldriku ääre supipära ära, nii et kõrvatagused lainetavad ning härrasmehedki lakuvad salaja taldriku kastmest puhtaks. Ent samades riietes magamine-maalimine-koristamine-küürimine ja jälle magamine on mitu päeva järjest olla lihtsalt vastik.

“Tegelikult pole mul sel sügisel ühtki päris-üksi-päeva olnudki,” on tänulik Tiia erilisse kehasse sündinud suurvaim, kes on muide oma kehaga jumalast happy ning kelle lähedusse inimesed arvukalt hoiduvad. “See hoiab ära masenduse ja meeleheite. Pole vaja olla teab mis suure empaatiavõimega, et aimata: mõnikord olen väga õnnetu ja hädas. On minulgi probleeme, mida avalikult ei räägi.

Aga üldiselt olen edev, äärmiselt naiselik ja parasjagu lapselik. Tänu sellele saangi teatud energiad loomingusse suunata.”

Selge, mis energiad need on. Tiia vihjab, et kirjutab oma teise raamatusse, kas ja milliseid mehi on tema elus olnud pärast krahhi laste isaga. Suur osa selle karismaatilise, vallatu loomuga naise seksuaalenergiast on paraku lahenduseta jäänud ning see on maalidesse suubunud. Maalidesse on suubunud ka igatsus selle järele, mida mul pole ja mida tegelikult iga normaalne naine igatseb.

Nii tavapublik kui kunsti asjatundjad kinnitavad, et Tiia maalid lähevad iga varbatõmbega üha paremaks. Seni on kõige lummavam, lausa kisendavalt sügav tema autoportree („Naine!“), mis on käinud Šveitsis näitusel.

“Igavene jama, et see portree Euroopa kunstiturult püstipäi tagasi tuli – oleksin ta hea meelega ära müünud, et endale uus läpakas osta,” nendib Tiia. “Mu poeg uputas eelmise sülearvuti Emajõkke – raamatu järje kirjutamiseks on hädasti uut arvutit vaja.”

Vanaema!

Tühja sest elektroonikast Emajões Betti Alveri korallide kõrval – oluline on, et poeg tuli suureks kasvades ise ema juurde. Nagu väga sageli, kui üks vanem püüab lapsi teisest vanemast eraldada, tulevad lapsed põlatud vanema juurde ise tagasi – süda kutsub ja veri hüüab.

“Lapsed ei ole mind kunagi ise enda sees põlanud ja mina ei ole ka ei vanaema ega laste isa hakanud vihkama. Pigem ma olen lihtsalt andestanud. See on head tagasi toonud.

Minu poeg on osalenud ka minu koolitusel, mis koosneb sajast ühest asjast,” on Tiia kogu südamest uhke ja õnnelik. “Oleme saanud nii pojaga kui ka tütardega lõpuks ometi kõigest rääkida. Ma ei pea enam igatsusest nutma ja meeleheitest juukseid kitkuma – mida ma nagunii teha ei saa, sest mu inglitiibadest käed ei ulatu juusteni. Ka mitte kammimiseks.

Aastate pikkuse kannatamise ja ahastamise peale on saabunud tõeline lunastus – mu vanimal tütrel sündis väike poeg. Ma olen vanaema! Olen tibukest mõned korrad näinud ja ma olen selle üle sõnulseletamatult uhke ja tänulik. Olen õnnelik, et elu on edasi läinud. Lapselapsed on ikkagi meie tulevik.”

Tiia Järvpõllul on temaga üsna suuresti sarnanev saatusekaaslane, kellega nad on juba pubekaeast sõbrad – Meelis Luks, kellest meie ajakiri on teile jutustanud. Ka Meelis maalib ja töötab arvutiga varvaste abil. Mõlemad säravad isiksused kuuluvad Suu ja jalaga maalivate kunstnike ühendusse ning nende maalid on saanud postkaartideks ja kunstikalendriks.

Võimalik, et teiegi postkasti on saabunud mõõdukas postkaardipakk, mis jätab teile vaba valiku, kas jätate need kaardid niisama endale – või kannate kunstnike ühenduse kontole vastavalt südametunnistusele mõne summa. Karismaatiline Tiia ja kirgaste silmadega jalamees Mella ongi nende kaartide taga.

Uskumatult optimistlik elujaatus, lapselik uudishimu ja üleloomulik teotahe on nendes maalides ja kogu eneseteostuses. Mida meie, kes me kõiki oma käsi-jalgu-meeli vabalt kasutada võime, üldse viriseme?!

Aleksandr Petrenko: “Jumal andestab ja annab uue võimaluse, kui lõpmatult kiusatustele järele ei anna.”

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Tervis+

Inimesed annavad reeglina üksteisele ühe võimaluse. Aleksandr Petrenko (33) on Jeesuse ikka jõudnult läbinud mitu narkomaania lainet, saanud HIV ning andnud selle viiruse edasi ka toona lähedasimale, täiesti süütule inimesele. Ta kinnitab, et Looja lubab küll korduvalt eksida, ent iga kukkumine on valusam ning iga tõusmine raskem – aga selle eest ka kõrgem. Kogu Aleksandri praegune elu on pühendatud põhjas käies tehtud pattude heastamisele. Ta töötab AIDSi-nõustajana, õpib metodisti kiriku juures teoloogiat, käib Lootuse külas loenguid pidamas, on kihlatud ning loodab elus veel kord isaks saada.

Terve ja tugeva mehega vesteldes ei viita miski sellele, et ta kannab ohtliku haiguse viirust – mees on jõuline, sportlik, suurepärase jumega… Veidi tõsisem ja ettevaatlikuma silmavaate-olekuga kui need inimesed, kes pole säärasest mitmekordsest põrgust läbi käinud, nagu see usumees-nõustaja.

Pastor Märt Vähi poolt Laitse metsadesse asutatud Lootuse küla on oluline põhjus, miks mees teisel katsel jalule tõusis ning harjumusest ja tänutähest on ta jäänudki sellesse erilisse paika käima – peab loenguid, hingab metsaõhku, teeb tööd ja on koos toetavate saatusekaaslastest sõpradega.

Kui Jumal lubab, on Aleksandril 26. veebruaril laulatus. Lootuse küla vilistlaste, nagu programmi läbinud end nimetavad, seas saab ta olema juba 8. abielluja nende seas, kes on võimaldanud kõigevägevamal endale teise võimaluse anda. Või kolmanda…

Käbid ja kännud

See 33aastane tubli ja tegus mees kuulub päritolu poolest Sillamäe eliidi hulka. Ta ütleb oma vanemate kohta, et nad olid tüüpiline “hea pere”: “Emal on olnud väga hea töökoht ja isa on olnud tippjuht. Ainult et nad olid kogu aeg ära. Kui ma olin väike poiss, siis minu jaoks mu tublisid ja edukaid vanemaid lihtsalt olemas ei olnud.

Mind kasvatas vanaema. Nii tavaline? Jah. Ning tavaline on ka see, et laps tajub, et on üleliigne. Ta on sündinud kas juhuslikult või sellepärast, et lapsed peavad ju olema – ning temas tekib sügav kurbus ja trots.

Tulemus oli minul – ja on kõigil väiksena hingeliselt hüljatud lastel – see, et murdeikka jõudes küsime: mis õigusega need võõrad inimesed minult midagi nõuavad, kes nad üldse mu jaoks on, et keelavad ja käsivad?”

Täiesti klassikalisel kombel sattus Aleksandr kampadesse ning alustas 16aastasena narkomaani “karjääri”. Poisid luusisid mööda Eestit, korjasid mooni ja kimusid kanepit ning oma kooliskäimised võtab mees kokku lühidalt: “Õppisin umbes nagu mingiks autolukksepaks – vist – see polnud tähtis ja ma ei mäleta sellest midagi.”

24aastasena oli noormees sedavõrd suremas, et tema hing ja vaim püüdsid keha lõplikku tapmist peatada – Aleksandr jõudis Nelipüha kiriku juurde. Ta puhastus, tervenes, sai oma elu ja ilma paika ning asus tööle Viljandi noortekoloonia kaplanina.

Auhinnaks meelemuutuse ja pöörde eest kingiti noormehele neiu. Ta abiellus Rakverest pärit religioosse tüdrukuga. Sellest abielust sündinud poeg on nüüd 7aastane ja Aleksandr oma lapsega… ei kohtu.

Ise tehtud…

“Ma viskasin kõik ära.

Jumala abiga olin narkomaania esimesest lainest välja pääsenud. Mul oli töö ja kodu, naine ja poeg. Ja ometi käis minus mingi vastupandamatu krõks – ma loobusin kõigest ning selle käigus viskasin tegelikult iseenda ära. Hülgasin Jumala ja missiooni ning läksin ehitusele tööle.

Otsustasin raha teenida ja elu nautida – aga otse loomulikult hakkasin uuesti jooma ja sealt edasi süstima. Nüüd juba oluliselt kangemaid ja tõhusamaid aineid kui esimese laine ajal. Mu elulaad muutus… pehmelt öeldes korratuks. Kui narkomaania esimese laine ajal tassisin vanemate kodust dooside eest müüki kõik, mis näppu jäi, siis teise laine harjal narkisin maha nii korteri, auto, töökoha – kui naise ja lapse.”

Tänaseks on Aleksandr juhtunu sedavõrd sügavalt läbi kaalunud ja üle elanud, et suudab tehtust ja juhtunust juba näiliselt üsna rahulikult jutustada. Mees ei tea, kuidas ja kellelt ta täpselt HI-viiruse sai.

“Võimalik, et süstides – aga võibolla ka mõnelt juhuslikult partnerilt. Selliste eluviiside juures nagu need, millesse ma sukeldusin, magatakse ju valimatult kõigiga, kellega koos süstitakse. Paraku nakatasin ma HIV-positiivseks ka oma vaga ja puhta naise,” tunnistab Aleksandr. “Ma mõistan täiesti, miks ta minu juurest tagasi Rakverre läks. Mõistan, et ta ei taha minuga suhelda. Ja mõistan ka, et ta ei luba mul meie 7aastase pojaga kohtuda.

Küllap siis, kui poeg on suurem ja teeb ise valikuid, kohtume ja vestleme kõigest. Kindlasti. Minusugusel isal on, mille eest poega hoiatada – oma kogemuste pinnalt õpetan ju Lootusekülas ja nõustamiskeskuseski noori inimesi.

Praegu toetan last eemalt.”

Kadunud poeg

Aleksandri kui kadunud poja tagasitulek tõi ta kiriku juurde tagasi ning ta ühines Lootus ekülaga. Pärast aastat rehabilitatsiooni ja puutööd, puhastumist ja õppimist on temast enesest saanud Laitse metsades asuva kristliku meesteküla üks õpetajatest. Meie kohtumise eel on härra Petrenko just lõpetanud loengu nakkuslikust hepatiidist saalis, mis on ühtlasi kirik.

Kaheksandat aastat arendatav küla kavandab suurema saali rajamist, sest praegune jääb kitsaks nii loengute kuulamiseks kui jumalateenistuste pidamiseks. Aleksandr ning – samuti ka ise programmi läbinud – Viljam Borissenko räägivad Lootuse külale äärmiselt olulise laevakella juures, et hetkel on siiski olulisim laiendus perede maja.

Laevakell on märguanne tööle minekuks ja sööma tulekuks, pärast programmi läbimist Lootuse külla tööle jäänud ja abiellunud Viljam selgitab: “Hetkel saame peavarju, tööd ja meeleparandust pakkuda 18 mehele. Äärmiselt oluline on aga ka nende meeste perede rehabiliteerimine, kellel pered veel olemas on. Sellepärast tuleb peremaja rajada.

Meie külas peaksid mehed elama, töötama, õppima ja kasvama aasta – või vähemalt kümme kuud. Pahatihti kipuvad puhastuma tulijad nädala või kuu möödudes siit minema just sellepärast, et naine ja lapsed jäävad neist kaugele. Selge aga on, et nädalaga saab inimene ju kõigest esmaselt tsüklist välja ja kuuga läheb enesetunne heaks – aga see on petlik. Vähem kui aastaga päris puhtaks ei saa.”

Aleksandr ütleb, et pastor Märt Vähil, kes rajas suure missiooniga küla oma esivanemate talu maadele, on plaanis meestekeskusest võimalikult eemale, teisele poole jõge ehitada ka naistekeskus, sest naiste alkoholism ja narkomaania on samuti tõusulainena Eestimaad katmas ning uppuvate naiste või nende perede kõnesid tuleb Lootuse külla iga päev.

“Naiste maja peab olema eemal sellepärast, et puhastumise aasta jooksul ei tohiks külaelanikud siin omavahel kurameerima ega suhteid looma hakata – vaja on suhelda endaga ning Jumalale keskenduda,” on Aleksandr veendunud.

Mis puutub kadunud poegade tagasitulekusse, siis otse loomulikult võetakse Lootuse külla tagasi ka need, kes on sealt liiga vara ära läinud ja uuesti rattale sattunud. Põhjus, miks selles kristlikus külas toimub rehabilitatsioon tasuta – mehed teenivad külale raha puutöötsehhi toodanguga ning väljunud vilistlased teevad sageli annetusi – on Viljami ja Aleksandri sõnul see, et kui mees on külas viibimise eest maksnud, võib ta seda fakti kasutada allumatuse põhjendamiseks: maksin ju – teen, mis tahan oma raha eest!

Missioon

Aleksandr teeb samuti, mis tahab – ja mida Looja tahab. Ta täidab missiooni. Viljam ütleb, et paari aasta eest Lootuse külla saabunud Aleksandr oli sõna otseses mõttes surnud – praeguse energilise ja kindlameelse mehega polnud tollase tema puhul midagi võrrelda. Terveks ja tugevaks taastunud mees on Tallinnas HIV-nõustaja, peab Lootuse külas loenguid ning õpib teoloogiat.  Ta on kihlatud uskliku neiuga, kes laulatatakse tema kõrvale proua Petrenkoks 26. veebruaril.

“Minuga koos elav viirus on kaasaegsete ravimite abil kontrolli all. Juba mitmeid aastaid. Ma teen sporti, toitun tervislikult – ja mis peamine, ei lase endal sattuda kohtadesse, kus tekiks kiusatusi,” kirjeldab mees oma praegust eluviisi. “Kuna ma olen korra juba uuesti komistanud ja kukkunud, pean väga otsustavalt jälgima, et ei satu seltskondadesse, kellega kaasneb kiusatus. Minu pidutsemised on pidutsetud. Praegune pidu minus eneses välistab kunagi kogetud lõbu ja läbu.

Minu tulevase suguelu märksõnad on praegu vastutus ja kondoom. Ja veel kord vastutus. Laulatuseni meil seksi ei toimu. Tänu nüüdisteaduse saavutustele aitavad ravimid viirust sedavõrd ohjata, et meil on kihlatuga täiesti võimalik tulevikus terve laps saada. HIV-positiivsete lapsed sünnivad reeglina keisrilõikega ning 99% kindlusega sünnib terve laps.”

Saagu nii – inglid kaasa!

SIDEBAR

Lootuseküla

Oleme seisukohal, et kristlik lähenemine alkoholi- ja narkosõltuvuse probleemile on kõige efektiivsem. Tulemuseks ei ole mitte ainult kainus, vaid püsiv, sügav ja mõtestatud suhe Jumalaga, kes annab inimesele jõu elada rahus iseenda ja teiste inimestega uut, muudetud elu.

Meie eesmärgiks on:

Anda alkoholi- ja narkosõltlastele lootust.

Toetada neid hoolivuse ja vennaliku abi atmosfääris, olla sõltlastele eeskujuks praktilise tööeetika õpetamise ja pereväärtuste näitlikustamise käigus.

Valmistada teeniva juhi programmis ette uusi töötajaid.

Olla julgustavaks eeskujuks samasuguste keskuste rajamisel ja väljaarendamisel nii Eestis kui teistes riikides.

Mis on Lootuse Küla?

Lootuse Küla on piiskop Märt Vähi ja tema poja Andrew Vähi poolt 2000. aastal asutatud avalikes huvides tegutsev mittetulundusühing, mille tegutsemise eesmärgiks on sotsiaalselt vähekaitstud ja probleemsete inimeste – sõltlaste – võõrutamine, rehabiliteerimine ja abistamine tavaühiskonda naasmisel. Lootuse Küla väljaehitamist alustati 2003. aastal. Tänaseks on omavahenditega ja oma tööga rajatud objektid, mis on vajalikud, et programm saaks edukalt tegutseda.

Lootuse Küla – see on statsionaarne 10 – 12 kuud kestev võõrutus- ja rehabilitatsiooniprogramm meestele. Asukoht – Põhja-Eestis ja Ida- Kanadas. Me tagame kliendile 3 korda päevas toitlustamise, elukoha, riided, psühholoogilise ja vaimuliku abi. Rehabilitatsioon meie keskuses on tasuta. Te võite rehabilitatsioonitöö toetuseks teha vabatahtlikke annetusi.

Oma kogemuste põhjal oleme tulnud järeldusele, et sõltuvusest saab vabaneda ainult sellekohase kindla soovi olemasolul ja Jumalaga isikliku suhte loomise läbi. Programmis on oluline koht tänapäeva tunnetamisel kaasaegsete teadus- ja tehnikasaavutuste kaudu, kuid põhiline on siiski isikliku suhte arendamine Jumalaga.

SISSEJUHATUS

Programmi esimene faas kestab umbes neli nädalat ja see on sissejuhatus Sellel tasandil õpetatakse meestele piibellikke arusaamasid päästmisest ning hakkab arenema isiklik suhe Jumalaga.

ORIENTATSIOON

Selles faasis hakkavad mehed nägema ja mõistma sõltuvuse tagajärgi: kuidas see on mõjutanud nende suhet Jumalaga ja perekonnaga ning kujundanud ka vale arusaama iseendast.Sellel tasandil alustavad nad sildade ehitamist, et taastada katkenud suhteid nende elus tähtsate inimestega.

Selleks, et maksimaalselt kasutada programmis osalemise aega, oleme kavandanud lepingu, millega selgitame välja alad, mis vajavad paranemist. See sisaldab süvavaadet lapsepõlvekodule, tugevuste ja nõrkuste äramärkimist, samuti praeguse koduse elu kirjeldamist ja rääkimist sellest, kuidas sõltuvus on mõjutanud nende perekonda.

Veel üks väga tähtis samm selles faasis on harjutus, mida nimetatakse sotsiogrammiks.See on aeg, mil mehed armastuses hindavad üksteist, nii positiivseid kui negatiivseid külgi.

TAASTUMINE

Programmi sellel tasandil õpivad mehed tundma uimastisõltuvuse füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi ning seda, kuidas olla vastutav oma paranemise eest. Sõltuvuse hingeliste, vaimsete ja füüsiliste külgedega seotud teemade käsitlemiseks kasutatakse piibellikku nõustamist, õppetunde ja väikegruppe.

SISEMINE TERVENDAMINE

Sisemise tervendamise tunnid annavad meestele võimaluse tegelda nende asjade juurtega, mis sunnivad neid ennasthävitavat elu elama.

Nad õpivad käsitlema sügavaid emotsionaalseid haavasid meditsiini abita. Ravitsedes oma valu ja haavasid ning lammutades deemonlikke kindlustusi saavad nad vabaks. Nende südameis võivad toimuda muutused ja tervenemine, mis laseb neil saavutada terve suhte Jumala ja ümbritsevate inimestega.

See ei muuda küll nende minevikku, kuid võimaldab terveneda mälestustel halvast kohtlemisest või hülgamisest lapsepõlves.

Allikas: www.lootusekula.ee

INFOKAST:

Eesti HIV-positiivsete Võrgustik

Meie missioon:

HIV-positiivsete inimeste elukvaliteedi parandamine kõikide huvitatud poolte esindajate kaasamisel, psühholoogilise, sotsiaalse, juriidilise ning konsultatiivse abi osutamise teel, samuti juurdepääsu tagamine kvaliteetsele ARV-ravile ja diagnostikale.

Strateegilised suunad:

HIV-positiivsete inimeste ravi, hoolduse ja toetuse kättesaadavuse laiendamine, lobitöö ja advokateerimine, ühiskonna tolerantse suhtumise kujundamine HIV-positiivsetesse inimestesse, HIV-positiivsete kogukonna potensiaali tugevdamine.

Allikas: Nadiia Zaits

Janika Leoste terveneb jänkuema missiooni täites

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Janika (39) ja Jaanus Leoste (35) algupäraste iganädalaste multifilmide sari Lastekas.ee esitati äsja  Brüsselisse ühena kolmest Eesti Euroopa Parima Kuriteoennetuse Projektist 2010. Jänku-Jussi internetimultikasari sündis kuus aastat tagasi, kui Janika haigestus kolmandat last oodates emakakaelavähki ning oli korraga ülekaaluline, opereeritud ja hirmunud, töölt kõrvale jäänud ja masenduses kolme poja ema.

Selleks, et ellu jääda tegid mõlemad Leosted täieliku kannapöörde. Janika loobus raamatupidamistarkvarafirmast, Jaanusel oli küllalt juristi ametist.

Praegu on Leostete Jussi-pere kuue aasta tagusest totaalsest muutumisest saanud omalaadne missioon: igal kolmapäeval valmib perekonnal uus umbes viieminutiline emakeelne originaal-multikas, mis harib ja teavitab lapsi  näiteks GMOde ja euro tuleku, liiklusohutuse ja tervisliku toitumise teemal

“Meil oli kuristiku äärel seistes kaks valikut. Valisime parema. Otsustasime elu kasuks,” kinnitab Janika. “Nüüd õpime oma õpetlikke vägivallatuid multikaid tehes ka ise elulisi tarkusi – kui oled äsja teinud multifilmi kilekottide õudusest, ostad ka ise riidest koti ega lähegi enam kilekotiga poodi. Pole sugugi nii, et käige minu sõnade, mitte tegude järele.

(Teine) elu internetis

Jussindus on midagi sama fenomenaalset, nagu Muumi-maailm või Harry Potteri saaga – oma tasandil, ajas ja keskkonnas. Uue hea ilma valinud Leosted mõtlesid välja inimeste moodi pere, kelle kaudu jutustada õpetlikke lühilugusid.

“Õigupoolest me ei mõelnudki seda päris välja. Panime ka natukene oma enda elu multika formaati. Loeme ise oma häältega teksti arvutisse – mina olen jänku ema, Jaanus on isa, meie vanim poeg  on Mõmmi, keskmine poeg on Jänku-Juss ja noorim poeg on tema väikevend Jass. Teisi hääli teevad meie sõbrad ja nende lapsed. Seega on meie loomingusse kätketud nii pere kui kogukonna vägi.

Me ise aga käime tänu oma iganädalasele loometööle koos muuseumis ja meiereis ja õpime koos nii oma lastega kui kõigi nende peredega, kes on harjunud meie kodukat külastama,” on Janika Jussi-keskse elulaadiga rahul.

Täpselt nagu jänkuperel, nii on ka Leostetel kodu nii maal kui linnas. Maakoduks on tänu sügavale kriisile oma õige niši leidnud perel kadunud Robert Lepiksonilt ostetud Kündja talu Võrumaal. Linnakorter on ühtlasi nende büroo ning asub Tallinna vanalinnas Pereema peab läbirääkimisi, sõlmib lepinguid ja kirjutab multikatele dialoogi. Pereisa teeb arvutiga tehniliselt iganädalase Jussinduse valmis. Vanemad pojad käivad ümber nurga Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning noorim on vanematega kodus.

Kodus aga küpsetatakse leiba, tehakse kodust jäätist, beseed ja pirukaid. Nii linnase abiga kenaks pruuniks saadud leib, üleni koorest jäätis ning šokolaadikaunistustega beseed valmivad vaheldumisi tööga, mis on samas jällegi ühtlasi lõbu.

Paanika

“Teen päevad läbi just täpselt seda, mida tahangi teha – olen poegade päralt, valmistan tervislikku toitu, loon ja korraldan ning spordin ja liigun vaheldumisi,” on Janika sügavalt rahul. “Kuus aastat tagasi käis meil maailmalõpp ära. Minul kasvas koos kolmanda rasedusega emakakaela vähk. Arstid arvasid, et võib tekkida  koguni vajadus rasedus katkestada, mida siiski ei juhtunud.

Riskijulguse hind oli aga närvipingest ja paanikast kogunenud ülekaal. Esimese operatsiooni järel olin ligi sajakilone lapsevankriga vähihaige. Tööta ja elumõtteta, ehkki mul oli kolm last…”

Janika ütleb, et tema eelmise elu amet oli justkui anekdoodist pärit: naine unistab sellest, et oskaks kirjutada tekste, mille peale kõik nutaksid ja karjuksid ja katkuksid juukseid – ja temast saab Microsofti veakirjete saatja… Noorproua Leoste oli raamatupidamistarkvara firma omanik, kes oma programmeerija hariduse pealt teadis suurepäraselt, et need programmid ka vigu sisaldasid ja kasutajatele pahatihti meelehärmi valmistasid.

“Sellise elu järel oli üsna ilmne, et “vähk” kõlas nagu surmaotsus. Ehkki selle ülilevinud vähiliigi läbipõdemise järel on järjest enam ellujääjaid. Ja selle tekkimises ei pruugi inimene sugugi ise süüdi olla – enamus inimesi kannab papilloomviirust, mille tüsistusena see vähiliik enamasti saabub,” räägib Janika. “Kõigil meil, kes me sellest katsumusest välja oleme tulnud, on erakordselt kohutav vaadata sellist telereklaami, nagu näiteks vaktsiinireklaam, kus emakakaelavähki surnud noort naist meigitakse ning öeldakse: “Elavana olid sa ilusam…”

Kündja

Päris alaliselt maale kolimine ja tsivilisatsioonist eemaldunud elulaadi viljelemine Janikale aga ei sobinud. Just säärasel aastaajal nagu praegu tekkis tal inimkauges ja üksildases Kündja talus depressioon ja paanikahäire.

“Ma ei suutnud kahjuks aastaringselt päevast päeva maal elada,” on Janika mõnevõrra nukker. “Võimalik, et loomapidamine mõjunuks teraapiliselt ja optimismi süstivalt – aga meil on Kündjas praegu naabriga kahasse vaid kass. Kui paar korda kuus tallu sõidame, siis tuleb kõuts kohale. Aitäh talle selle eest.

Ja eks me peame tänulikud olema ka võimaluse eest pidevalt aastaaegade vaheldumisel, Eestimaa arengul, uute talude sünnil ja vanade hääbumisel silma peal hoida.”

Janika ütleb, et kui oled oma närvikava tõttu sunnitud siiski linnas elama – ehkki töö võimaldaks ühiskonnast irduda ja loomingut IT-vahenditega rahva sekka puistata – siis otsustasid nad Jaanusega, et olgu siis juba päris kesklinn. Tänu sellele ei pruugi pere linnas resideerides autot kasutada. Nad on pidevalt reaalselt koos – ning pojad Karl ja Johann käivad koolist koju lõunale.

Pesamuna Leo on vanematega kodus. Ta käib kaks korda nädalas Gustav Adolfi eelkoolis ning kord nädalas käib väikesel härrasmehel koduõpetaja. Poiss ootab teda siis viigipükste, triiksärgi ja velvetpintsakuga. Nagu väike lord.

Aeg kulgeb teisiti

Janika loodud õhustikus ja keskkonnas valitsevad klaarid jooned, elegants ja puhtus. Nii tema kui abikaasa kannavad ka kodukontoris kingi ja viigipükse-triiksärke ning meenutavad oma stiili ja olekuga Tammsaare-ajastu Rudolfi ja Irma kaasaegseid.

“Mina ise triigin!” teatab proua Leoste rõõmsalt. “See on äärmiselt mõnus üldfüüsiliselt hoogne tegevus. Jooksen siin kodus käimislindil palju kilomeetreid päevas – mitte korraga, mitu korda päeva jupikaupa. See hoiab meeldivalt toonuses ja kontrollib kaalu. Ja triikimist ei harrasta ma traditsiooniliselt telekat vaadates. Meil polegi telekat. Vaatame väga valikuliselt saateid internetist.

Me elame, mõtleme ja tunneme ega vaja telekat. Ainus masin, mida peale jooksuraja väga vajan, on hiljuti soetatud statiiviga köögikombain. See oli küll täistabamus. Sellega saab perfektselt valmistada nii pärmitaigent kui beseesid. Kuna toidutegemine on mu igapäevane oluline pühendumine, on köögiriistad tähtsad – ja hetkeks katsetatud geelküüsi kannatasin köögikeskse elulaadi tõttu samuti vaid kaks nädalat välja. Oi kuidas segasid!

Mis puutub beseedesse, siis õpin praegu just neid südameteks vormimist ja šokolaadiga GAG peale kirjutamist. Pojad saavad nendega kenasti pakendatuna kooli jõululaadale minna.

Laske ennast aidata!

“Meie põhimõte on vägivallatus – samas surmast ja haigustest, inimlikest nõrkustest ja puudustest räägime ikka. Nii multikas kui sellega külgnevas raamatus,” kinnitab Janika. “Mul on tänavu olnud vägagi põhjust elu hapruse ja lühiduse üle mõelda. Kuue aasta möödudes tuletas kaduvik end taas meelde ja küsis: kas nüüd õppisid – kas nüüd hakkasid elama nii, et viimsel tunnil ei peaks kurvastama, kui palju jäi tegemata ja kui valedele tegemistele kulus üürike aeg.”

Janika läbis suvise kuumalaine südames uue ulatusliku lõikuse ja  õpetliku haiglanädala. Ta kinnitab, et pole kunagi varem märganud, kui tohutult palju oleneb suhtumisest kui enne koju tulekut trenni kohta küsisin – millal, kui suure koormusega ja mida ma jälle tohin tegema hakata – küsis arst imestunult: “Mis trenn?”

Distantseerusin sellest maailmast ja mentaliteedist järsult ja lõplikult. Mina tean nüüd oma kogemustest, kui tihedalt on hing ja ihu seotud. Keha liigutamine, liikudes mediteerimine ja filosofeerimine paneb ka vaimu ja energiad liikuma.

Õppisin pärast suvist lõikust nautima toitu väikeste portsjonitena, hakkasin – pisut enne keeluaega, mis seal pattu salata – viiekiloste hantlitega võimlema. Lippan toanurgas lindi peal, pilk aknast Pikal tänaval. Ja ostsin endale autasuks rõõmustava kaalulanguse eest mõned uued riided. Mul on kogu elu kõige tervem, kergem ja kaunim tunne!”

Selle õhulise ja elujõulise tunde harjal koostas Janika Jussi-multika piparkoogimajakese meisterdamisest. Lootis vargsi ise sellest keerukast tööst kõrvale hiilida, ent kuidas sa sellest pääsed, kui multikagi oled teinud. Jänku-emme jaoks on ainumõeldav elamise viis nii, et mõtted, sõnad ja teod on omavahel kooskõlas. Olles pidevalt oma laste silme all ei saa teisiti. Ja kasvatades oma missiooni kaudu üles uut põlvkonda hea uue ilma eestlasi on vastutus veelgi suurem.

“See missioon on ühtlasi põhjus veel ja veel ja veel elada – ma tahan ära näha uue põlvkonna, kes meie ja meie mõttekaaslaste püüdluste tulemusel üles kasvab,” naeratab Janika päikeseliselt. Selle põlvkonna lapsed on samuti huvitav ära näha…

Jaan Einasto Egeri tähed kärjekujulises universumis

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa (peagi tulemas)

Akadeemik Jaan Einasto (81) on Eesti teadustaeva üks eredamaid tähti, kes veedab enam kui poole aastast maailma erinevates ülikoolides ja observatooriumides oma elutööd edasi andes ja teaduse kõrgemaid tippe maailma uute põlvkondade astrofüüsikutele õpetades.

“Minul kulus 30 aastat selleks, et avastada universumi kärjekujuline ülesehitus. Olen teadusele ohverdanud suure osa ajast, mille võinuksin veeta oma lahkunud abikaasa Liia ja lastega. Tahan teha viimase võimaluseni kõik endast oleneva selleks, et praegustel teadlastel oleks kergem,” selgitab Maestro, miks ta on üha võõrsil mitte esivanemate talus koos laste ja lapselastega, kus ta üle kõige olla tahaks. “Üks asi on teadus – minu ustav naine Liia ohverdas minu tippujõudmiseks oma enese teadlase karjääri. Aga teine asi on laste kasvatamine – olen oma pika elu jooksul teada saanud, mida tähendab laste kasvatamine tegelikult. See on lastega koos olemine ja koos töö tegemine.

Kusjuures tulemused on ikkagi erinevad. Mida suurem pere, seda selgemini on näha, et ühesugused geenid ja sarnane kasvatuski ei anna identseid tulemusi. Meid on kaheksa last. Ja meie hulgas on nii teadlasi ja töömehi kui alkoholitõvele alla jäänuid. Olen kogenud, et kuitahes suur armastus ja abistamise püüegi ei aita ligimest järje peale, kui ta ise ei taha. Aga omadele andestame tegelikult ikkagi kõik ning kuulume nendega kokku kuitahes suurte tülide järel.

Eestlased peaksid ära õppima vana ja väärika traditsiooni – perekonnanõukogu kokku kutsumise. See aitaks omade vahel valesti mõistmised ja inetused ära hoida. Südamest südamesse suhtlemine hoiab vere veest ikka tõepoolest paksemana.

Mu elu kõige helgemad hetked on tegelikult need, mil oleme koos laste ja lapselastega Egeri talus metsa langetanud ja puid laasinud, nendest samadest palkidest esivanemate tallu uusi hooneid ehitanud, järvel parvetanud, laulnud ja tantsinud ja ühiselt lõkketulle vaadanud.

Mul ja mitmetel mu lastel on hobiks filmimine ja pildistamine. Tänu sellele on meil olemas järjekindlalt salvestatud arhiiv, mille oleme kenasti muusika saatel kokku monteerinud. Kui asi on salves, tuleb ta ka vormistada – ja tulevased põlved tänavad. See kehtib iga eluvaldkonna kohta.”

Töine Nizza

Akadeemik Einasto kulgemisi maailma metropolides ja Eesti külades on lisaks Jaani enese amatöörkaamerale juba 13 aastat jälginud kõrgprofessionaalne filmikorüfee Helle Karis. Valmimisjärku jõudnud portreefilm “Kord või kaos”, mis näitab väikest suurmeest meie planeeti vallutamas ja paremaks muutmas, hakkab sisaldama ka põhjalikku lõiku akadeemiku äsjasest tööreisist Nizza Ülikooli.

Linnas, mis asub Vahemere ääres Monaco, Cannesi ja Saint Tropezi vahel, tavatseb enamus inimesi käia puhkamas ja mängimas. Roomast ja Vatikanist sellesse prantsuse paradiisi saabunud Jaan tegi seal seda, mida ka Pariisis või Oslos, New Yorgis või Tõraveres. Tööd.

Vanameister pidas ülikoolis loenguid, külastas observatooriumi – millel on ühiseid projekteerijaid ja sarnasusi Eiffeli torni ja Monaco ooperiteatriga – ning jõudis tiheda töögraafiku kõrval pelgalt paar korda sulnis Lõunamaa meres ujumas käia.

Aga selle eest kohtus ta Nizza, maailma tähtsuselt teise observatooriumi teenelise kupli all just hetkel, mil talle demonstreeriti, kuidas veevannis hääletult liikuv kuppel avaneb, mehega, kellega oli 30 aastat kohtumata koostööd teinud. Nižni Novgorodi kolleeg Sergei ütles, et Einasto on andnud talle andmiseks materjale ja lähteandmeid, millest toituvad loendamatud maailma teadlased – ning tõsiasi, et teadlased tegid koostööd ka nõukogude ajal, päästis nende inimlikkuse ja võibolla ka maailma. Iga soe, töine ja teaduslik kontakt lükkab sõda või lausa maailmalõppu edasi.

Akadeemikuga koos oli Nizza-retkel tema õpilane Gert Ütsi, kes on oma tee valinud pigem mikro-, mitte makrokosmose tundma õppimise suunas. Väga suuri struktuure uurides peab ju samas ka teadma, millised on väikseimad osised, mis tolle suure ja lõpmatu moodustavad.

Erinevates maailma kõrgkoolides end täiendanud ja teadust teinud Gert – oma Meistri hea sõber ja mõttekaaslane – arutles oma õpetajat silmitsedes: “Mina olen pere loomisest loobunud – Jaan aga on traditsioonilise suurpere lapsena osanud tippteaduse ja isaduse imetlusväärselt ühendada.”

Jaanil on 3 last ja 9 lapselast, kelle heaks ta esivanemate talu üha paremaks ehitades näitab üles sitkus, mis paneb oletama, et see sitke mees elab ilmselt mitmesaja aastaseks.

Egeri tähed

Põhjus, miks akadeemik Einastos kui meie rahvusliku teaduse kroonijuveelis on ühendatud nii teadlase, muusikaarmastaja kui oleva vaatleja-jäädvustaja-edastaja anded, on geenides.

Tema esiisa on Eesti üks esimesi ajakirjanikke Jaan Lammas ning kasu-vanaema Lilli Suburg. Just meie esimese naisteajakirja “Linda” ning esimese tütarlaste kooli asutaja Lilli Suburg seondubki ju esmalt Holdre taga Läti piiri ääres asuva Egeri talu nimega.

“Sain oma kasuvanaema Lilli näitel aru, kui suur õnnetus on, et inimesel pole lihaseid lapsi – tema lahendas selle puuduse oma hälliperioodi-naisõigusliku missiooniga ning õpilased asendasid lihased lapsed. Meie maja oli täis teadmisjanu, muusikat ja intellektuaalsust,” meenutab Jaan. “Nüüd püüame vendade ja meie kõigi lastega väärikalt ja tegusalt jagada Põhja- ja Lõuna-Egerit.”

Kuna teadlaste ja teoinimeste hõim on enamasti Egerist ära teistes linnades ja riikides, peab seda romantilise nimega talu tegelikult Valentin Vuks. Valentin on nõukogude aja üks teenekamaid leidureid ja masinaehitajaid, kes kaotas liiklusõnnetuses oma õrnas eas pojad ning pages hingevalu eest sinna metsade vahele.

Valentin on leiutanud põhiliselt invaliidide varustust – nutikaid masinaid, mille abiga näiteks ratastoolis inimene iseseisvalt vetsupotile pääseb. Jaan ütleb, et tema esivanemad oleksid kindlasti rõõmsad, kui nüüdseks juba kaheksa aastat nende talu pidav ja vedav leidur käivitaks Egeris lausa inva-varustuse tööstuse.

Ent ka Jaan ise on veetnud Egeris paar hingeõrna aastat oma leina ja kaotusvaluga toime tulemiseks. Just seal kirjutas ta kirjastuses Ilmamaa ilmunud teose “Tumeda aine lugu” – see on Einasto perekonna, Eesti kultuuriloo, ajaloo ja astrofüüsika arenemise lugu. Aga eelkõige on suurteos pühendatud mälestusele Liiast.

Reekviem Liiale

“Minu kaasa, kellega tutvusime tudengitena, oli kõige malbem, leebem ja heatahtlikum hing, keda mul on olnud õnne kohata. Olime abielludes nii vaesed, et pidulikke riideidki ei saanud endale lubada – aga andis Jumal lapsed, andis ka leiva,” meenutab Jaan tänulikult. “Liia pühendas kogu elu mulle ja lastele. Kuni mina sain teadust teha ja taevatähtedele pühenduda, pidas tema Tõraveres potipõllumaad, turvas mu tagala ja kinkis meie lastele päikeselise kodu.

Olime taevas kokku pandud paar. Ma ei anna endale tänini andeks seda, kui pärast poolt aastat abielu pidin esimest korda pikale teaduslähetusele sõitma ja mu noor naine jäi kodulävele meeleheitlikult nutma. Elu jooksul on neid lähetusi olnud lõputult. Nagu praegugi. Liia õppis mind nutmata ootama. Ja samas tegi just tema minust selle, kes ma olen. Kaitses mind liiga fanaatiliseks ja kiskjalikuks muutumise eest. See oleks võinud nõukogude aja surve all kergesti juhtuda.”

Vanameister hakkab südamest ja piinlikkuseta nutma, kui meenutab Egeris oma kauase abielu viimseid aastaid. Kolme aasta eest lahkunud Liia põdes alzheimeri tõbe ning kaotas lihtsaimadki oskused. Selle eest muutus abikaasade omavaheline side ja armastus just kahel viimasel aastal, mil Liia ei saanud rääkida, eriti lähedaseks.

“Pühendasin need viimsed aastad jäägitult Liiale. Meil sai kõik räägitud ka sõnadeta. Need viimsed aastad olid nagu kingitus – jõudsin naiselt andeks paluda kõigi äraolemiste, eksimuste ja talle haiget tegemiste eest,” pihib Jaan.

Jaan ütleb, et suuresti just tänu Liiale õnnestus tal täita oma isa unistus. Einasto oli 13aastane, kui tema isa kinkis talle esimese astronoomiaõpiku. Sellest algas teadlase tee – ning selleni, et akadeemik Einastol ja tema uurimisrühmal õnnestus tõestada universumi kärjekujuline struktuur, kulus 30 aastat.

Kingitus inimkonnale

Universumi ülesehituse kindlastegemine on kingitus kogu inimkonnale. Jaan muigab, et selles kujutluses on üksjagu turvatunnet: kärg meenutab ju mesilasi, taru, hästi korrastatud ühiskonda, mett ja mõnusat suminat.

Istudes Nizza linnas kiriku St.Marie-St.Remisance esisel väljakul kohvikus – mõne meetri kaugusel paigast, kus järgmisel päeval prantsuse professionaalsed vargapoisid võttegrupile otse katedraalis korraliku reha tegid – ütles akadeemik ühtaegu nii oma portreefilmi lindile kui meie lugejatele: “Ma võin kinnitada, et saan tõestada Jumala olemasolu. Jumal on korrapärastanud kogu universumi ja galaktikate ülesehituse. Jumal on lubanud elul tekkida täpselt nii paljudele planeetidele kui vaja on. Suur osa sellest tõestamisest on mõõdetav ja faktidega kinnitatav.”

Koos sõbra ja teejätkaja Gert Ütsiga juhivad teadlased tähelepanu sellele, et astroloogia tänapäeval siiski paraku enam teadus ei ole. Varasematel aastatuhandetel õnnestus tähtede omavahelise asetuse järgi tõepoolest prognoosida looduse käitumist ning selle mõju inimestele. Sõdade ja ikalduste omavaheline seos on ju ilmne.

“Praegu on astroloogial üks “pisike” puudus – aegade jooksul on taevakaart sedavõrd muutunud, et tähtkujud on tegelikult nihkes. Ühe võrra ettepoole. Kui mina, 23. veebruaril sündinud Pätsiga-sama-päeva-mees võiksin aegunud astroloogia järgi end Kalade mõju alla arvata, siis tegelikult olen Veevalaja. Ja Lõvid peavad tegelikult leppima Vähi staatusega. Samal kombel on nihkes ka idamaiste loomaastate rehkendamine,” kinnitab Einasto ning imestab, et astroloogide hulgas pole välja kujunenud äriideed ega kiiresti rikastuvat töörühma, kes taevakaardid tähtkujude seisukohast tõele vastavaks timmiks.

Küll aga kinnitavad tippteadlased Einasto ja Ütsi nii makro- kui mikrotasandi teadmistest lähtudes, et maailmalõpp, mida ennustatakse aastaks 2012 pole põrmugi tõenäolisem kui mistahes teisel ajal – seda enam, et kalender on nihkes ja seegi ennustatud aeg on tegelikult juba praegu käes.

Maailmalõppu ei tule

Loomulikult on Jaan kursis teooriaga Maa kaksikplaneedist Nibirust ning seal elavast anunnaki rahvast ja apokalüptikuid erutavast versioonist, kuis taaskohtumine põhjustab kohutavaid looduskatastroofe, Maa telje nihkumist ja vana tsivilisatsiooni hävingut.

Teadus aga kinnitab, et planeedi telg nihkub nagunii. Inimkonnal on kosmilisest ohust palju suurem võimalus ennast hoopis ise õhku lasta . Koos kogu DNA-ga, mille jupike “kosmilise siu” teooria kohaselt Maale on mujalt kosmosest toodud – rahu Darwini teooria põrmule.

“Suurem oht kui asteroidid või tulnukad on hoopis inimkonna enese tekitatud saastatus, Maa varude ammendamine, ülerahvastatus ja pahatihti ka armastuse vähesus,” arutleb akadeemik. “Inimkonna – nii nagu ka rahvusriigid ja perekonnad – saab päästa armastus ja pühendumine. Minu kauane kogemus ütleb, et pühendumine teadusele teeb õnnelikuks – tänu sellele on võimalik mistahes ajastul inimeseks jääda. Iga õnnelik inimene aga muudab kogu meie terviku ja kõiksuse paremaks.

Ma võin küll kahetseda, et teaduse pärast Liiaga liiga vähe koos olin – aga ma tunnen tema lähedust praegu kogu aeg. Ta on meie lastes ja lapselastes, mu mõtetes ja elutöös. Ja ta on minuga kaasas ka siis, kui olen oma lõpututel välislähetustel. Mina kui teadlane ei saa rääkida hingede rändamisest ja taassünnist, kuni seda pole mõõdetud. Ent erineva tihedusega väljasid mõõdetakse järjest täpsemalt…”

Kui reeglina on 81aastased Eesti mehed juba läbi põlenud ja seni veel teadusliku täpsusega mõõdetamatusse teispoolsusse läinud, siis sitke ja terane Einasto ei kavatse niipeagi isegi mitte paikseks jääda. Kui Vana Mees tahab pikkadel komandeeringutel koju, siis peab ta eelkõige silmas Egeri talu. Ning sellega seoses on tal samuti unistusi, mis ennustavad mitmesaja-aastast elu.

Esiteks invaliidide abivarustuse tehas, mille Valentin Vuks võiks käivitada. Teiseks oma observatoorium. Jaan Lammase ja Lilli Suburgi maade veerel on suurmajandi aegne laut, mis on praegu veel sellises seisukorras, et sellest saaks ümber ehitada observatooriumi. See õnnestub aga Maestrol vaid juhul, kui hõim toetab. Jõudu!

Ajakiri Naised tänab akadeemik Einastot võimaluse eest käia koos filmikorüfee Helle Karise võttegrupiga jälgimas suurmehe liikumisi ning mõtteid-tundeid Nizzas ja Egeris.

Andrus Teemant: Mul pole õigust hulluks minna – Raja talu lahkub taevasse

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Kati ja Peter Murdmaa (fotod peagi tulemas)

Kui Sigaste külas asuvasse paradiislikku ja legendaarsesse Raja talu miniloomaaeda külvati lennukilt marutaudivaktsiini ning palju tiineid ponimärasid suri ja kümned haigestusid, alustas peremees Andrus Teemant Eesti ametkondade abiga välja selgitamist, miks lennuk üle ponikopli lendas, kuidas just kalapastast, vaktsiinist ja tetratsükliinist koosnev “pala” ponide maksad hävitas ja parimas eas sugu- ja töömärad mõrvas. Ülikiiresti moodustus ametkondade ringkaitse, kuna mängus on ülisuured rahad ning Raja talu tragöödia väga tülikas “vahejuhtum”. Andrus käivitas omal käel ja kulul sõltumatud uuringud ning tuvastas: “Meil ongi vaikiv, vassiv ja varjav maffia, mille ees Eesti riigi inimesed ja loomad on kaitsetud. Ka need eksperdid, kes alguses olid valmis tõde teatama, hirmutati vait. Nüüd on ülisuurte ravimifirmade- ja eurorahade käsul mul kahte moodi vastused – vaikimine ja lausvale. Ühelt hobuselt leiti leptospiroosi antikehad – ning vaatamata sellele, et mitte keegi ei põdenud seda tõbe ja massilise surma kliiniline pilt oli ränga mürgituse, mitte haiguse omane, püütakse lennukilt külvatud surmapomm kährikute-levitatava bakteri kaela ajada.

Ma ei tunne end Eestis enam turvaliselt. Mu kodukaasik hirmutab mu peret. Minu elutööd ei vajatud siin – panen kõik loomad ja talu müüki ja me lahkume. Tõenäoliselt Austriasse. Meil ema ja naisega on käed otsas ja pead töötavad – leiame seal kodu ja tegevuse igal juhul. Kuna me ei põgene õõvastavaks muutunud Eesti Maffiavabariigist uisapäisa, müüme kõik rahulikult ja õige hinnaga – odavat hulgikaupa pole Raja talusse mõtet otsima tulla.”

Uudisekünnis

Raja talu lahkumine taevasse on midagi palju enamat kui ühe suure mehe, tema ustava naise ja vapra ema unistuste purunemine. See on märk. Eesti maaelu hingekell. Teie ehk ehmatasite ja tundsite õudust, kui uudisekünnise ületas see, et Raja talu miniloomaaias suri 6 ja haigestus veel paarkümmend poni – põhiliselt tiined märad. 12aastase taluloomaaia peremehe jaoks oli see, üsna ilmselt marutaudivaktsiinidest  ja nende poolt vohama pandud sinivetikatest (!) põhjustatud katastroof aga olukord, kus iga teine mees oleks murdunud. Oma elutööd surnuna sinises vees ja lahkamislaual näha suudab vaid eriti stoiline, stabiilne ja oma valitud tees kindel isiksus.

Seda enam, et pärast oma sõprade ja teenistujate – kes Raja talu ponid ju on – hukkumist on mees kogenud uskumatult küünilist varjamist, vaikimist ja vassimist. Kui mängus on väga suured rahad, siis võib väikese inimese elutöö ja hingerahu ohverdada…

Lisaks 40 ponile ka 14 minilehm, hulka lambaid, minisigu, 15 tõugu jäneseid, 20 erinevat liiki linde, koeri ja kalu kasvatav Andrus Teemant ütleb ühtaegu nii leplikult kui otsustavalt: “Mida suuremalt ette võtad, seda suuremad võivad olla ka sind tabavad õnnetused. Mul pole õigust valu pärast peast segi minna, sest ma vastutan oma naise ja ema ja kõigi meie sadade lindude-loomade eest – mis nendest saab, kui mina murdun?

Ponide massiline surm paneb mind lisaks oma isiklikele läbielamistele ja kaotustele küsima hoopis, mida tegelikult põhjustavad Eestimaa looduses need vaktsineerimised ja umbrohutõrjed, mida lennukite pealt “parimate kavatsustega” sooritatakse. Kas see loomade ja taimede loomulikku ellu sekkumine on ikka ohutu ja kahjutu või saastab Eestimaa unikaalse looduse salakavalalt, aga lõplikult?”

Maailma loomine

Andrus Teemant nimetab Raja talu miniloomaaeda õiguse ja auga oma elutööks. 12 aastat tagasi rajatud ainulaadse koduloomade kogumi süda on ponid. Praeguseks on Andrus koos abikaasa Heliga soetanud kõik need kodulooma liigid, kellest mini-esindajad aretatud on. Esimesed tulijad olid aga ponid. Just eriti miniponid.

“Olin enne Eestis metsa-ehitus- ja jahimees ning läksin põhiliselt sellepärast Saksamaale ehitustööle, et teenitud raha eest esimene ponide kimp osta,” meenutab mees, kes on jätnud ehitustöödele suure osa oma tervisest – seljanärvid streigivad mõnikord nii, et parem jalg astub ainult nägemise, mitte tundmise järgi. “Praeguseks on mul Saksamaa ja Hollandi kasvandustest niimoodi ponid kokku toodud, et oleksid kõik võimalikud värvused ja tüübid – väikesed ardennid ja miniatuursed ratsud ja muumihobud, kõik on olemas.”

Väga teadlikult kokku valitud liikidest ja tõugudest miniloomaaiast on saanud omamoodi meka ja legend. Erinevas eas lapsed – 5 kuni 85 aastat vanad – erinevatest riikidest käivad gruppide, klasside ja perekondade kaupa Andruse ja Heli juures vaatamas, millised näevad välja teised elu vormid. Ka masu ajal oli Raja talu parkla ekskursioone pidevalt täis. Ja lisaks käib Andrus laatadel ja maaelulistel näitustel ka kohal oma loomi näitamas.

Argipäev on muidugi midagi muud kui ekskursioonide juhatamine ja laste sõidutamine ponidega. See on rutiinne talitus mitu korda päevas – aga loomi-linde on mitmete lautade-tallide-lindlate jagu. See on heinategu ja söödavarumine, ehitamine ja kohendamine. Lõpmatuseni. Üle kümne aasta on Andrus ja Heli – taevas kokku pandud paar – töötanud iga päev 16 tundi. Ühe nädala aastas käinud Austrias puhkamas. Ja tõenäoliselt just Austriast saab riik, kuhu lahkub piiritult teenekas pere, kes on nüüd ametkondade hammasrataste vahele sattunud. Ametkondadelt abi palunud Teemantid täidavad hetkel kilomeetrite kaupa ankeete, millega püütakse tõestada, et hoopis nemad on seaduserikkujad…

Rajakatel olid kõik tööd ja kulud senimaani paigas ja jõukohased, kui õnnetusi ja haigusi ei juhtu. Aga neid juhtub paratamatult ka – nagu Andrus ise mehiselt poriseb: “See käib asja juurde.”

Selle tasakaalustamiseks, et Raja talus sünnib igal kevadel mituteist ponivarssa, hulk vasikaid ja tallesid, kutsikaid ja põrsaid ning koorub rohkesti tibusid, on paratamatult olud kaotusi ja õnnetusigi. Eks Andrus ole ka ise üsna eluohtlikult oma lemmikpulli sarvede otsas ära käinud.

Tendentsi tugisammas

“Ma olen kõigile, kes minu järgi joonduma hakkavad, ausalt enne kõik ära rääkinud – lehm võib su käe liigesest välja tõmmata, leebeimgi poni võib ühel hetkel ootamatult vihaseks saada ja penid omavahel kokku minna. See on paratamatu,” teab Andrus. “Mida enam valusaid kogemusi, seda vähem ennast süüdistad – ja seda arukamalt läbid leina. Ega ta olematuks jää. Kui oled püüdnud õnnetuses kolmejalgseks jäänud poni aidata ja päästa või poegimise järel kustuvat lammast elustada, saad hingehaava ikka – aga see muutub aastate jooksul tasakaalukamaks.”

Mees, keda tavatsen võrrelda Gulliveriga – jorm hiiglane keset väikseid loomi – on isikliku eeskujuga innustanud nii mõndagi järgijat samuti kodust loomaaeda asutama. Õpetab alustajatele, kuidas võimalikult väikeste kaotustega hakkama saada. Maale kolinud linnainimestel peab vilunud, väärikas ja äärmiselt suure südamega mees silma eriti hoolsalt peal – et keegi asjata haiget ei saaks.

Keset karmi talvepakast helistab ta maale-kolimise-tendentsi järgijatele ja kontrollib, kas kõik elulaadilised järgijad on ikka elus ja veavad kevadeni välja. Tema õpetused mõttekaaslastele ja kaudsele õpilaste ringile on lihtsad ja loogilised – ta on nii oma kogemustest õppinud kui raamatuid ja internetiavarusi uurinud ning temas puudub igasugune kadedus ja teadmiste-kogemuste omale hoidmise ihnsus.

Nii paigas ja helge suur mees kui üldse olla saab. Ning paar nädalat tagasi oli paigas ja sisse töötatud, õnnelik ja rahulik ka Raja talu ise. Kuni…

Kaotatud paradiis

Paar nädalat tagasi lendas Andruse ja tema talu rahva nähes üle märade kopli lennuk, millesugused puistavad marutaudi palasid. Samal ajal oli küll raadios ka hoiatus, et koduloomad tuleks seni kinni hoida, kuni metsloomad endale mõeldud vaktsiini ja antibiootikumi segu nahka pistavad. Ühtlasi on lendurid kuuldavasti instrueeritud mitte üle loomade koplite lendama. Madalalt lendavad, näevad ju väga hästi.

“Meie märakoplist lennati kaks korda üle. Nüüd hiljem olen kuulnud, kui paljud Eesti loomakasvatajad käivad ka oma lammaste-lehmade-hobuslaste vahelt neid marutaudipalasid kokku korjamas. Mis kiskjatele määratud, see rohusööjatele ohtlik. Paar päeva pärast saatuslikku ülelendu suri järjest kuus mu parimat ponimära. Kõik haruldased, kõik klienditeenindajate esirinnas – ja kõik tiined ka veel. Maksad olid üles öelnud, vereloome lakkas ning kõik elundid lakkasid töötamast ilma, et mingit haigust oleks tuvastatud,” ohkab Andrus. “Olen nüüd seda sündmuste käiku pidanud rääkima nii paljudele ametnikele, ekspertidele, kontrollidele ja ka ajakirjanikele, et enam ei jaksa. See pole kerge asi, kui pead seda õõvastavat lugu üha üle jutustama, oma silme ees veel ligi paarkümmend tiinet mära ja sälgu kollaste silmamunadega ja kustumas.”

Ülejäänud ponid õnneks siiski paranesid. Tohutu poputamise ja palvetamise jõul. Oma surnud lemmikutega aga pidi peremees Teemant – kelle jaoks eranditult iga tema loom ja lind on isiksus ja kordumatu sõber – läbima tõelise koleduste kadalipu. Koeproovide jaoks oli sõpru vaja tükeldada – vilunud endise jahimehena sai vapper mees selle tööga mehiselt hakkama – ja seejuures kümnete ekspertidega asja ajada.

“Mul tekkis seoses selle marutaudivaktsiini kampaaniaga terve rida keskkonna-tervishoiulisi küsimusi. Esiteks söödi kopliveerde äravedu ootama jäetud ponide sisikonnad mõne tunniga tühjaks – mis näitab, et siin on kümneid kährikuid. Ja eks ka rebaseid. Ma pole enam sugugi kindel, et see vaktsiinide külvamine päris ainuõige abi on. Igasugused haigused on looduses millekski vajalikud. Kui tõbi nende väikeste kiskjate arvukust ei piira, saab neid nii palju, et liikide kooslus läheb paigast ära – jahimeestel pole huvi rebaseid-kährikuid lasta, sest nahku pole kuhugi viia. Ja nii nad piiramatult paljunevadki,” arutleb Andrus teemal, kui paradoksaalsel kombel võib mõnikord hea olla halb. “Ühel ehmataval hetkel muutus see lennukoridor, mille üle lennanud külvaja tekitas, meil siniseks. Neoonsinine kelme kattis tiikides vee, kleepus taimede külge. Minu loogika on selline, et kuna vaktsiinipalad on tehtud kalapastast, võib sellega koos meie metsadesse sattuda ka mürgine sinivetikas.

Kui see niimoodi on, siis võib järgneda väga lihtne arutelu. Vaktsiinipalad mürgitavad meie metsi! Pasta ja selles sisalduvad sinivetikad ja mürgid satuvad pinnasesse ja veekogudesse, taimedesse ja samblikesse. Aga meie ju sööme seeni ja marju…”

Mehed ei nuta

Andruse ema Laine ja kaasa Heli tunnistavad, et pole juba mõnda aega tundnud tungi kodumetsas varasema innukusega seeni ja marju korjata – ka loomad jätavad need alles. Kuni Andruse algatatud sõltumatutes laborites tehtavate analüüside tulemusi alles tekitatakse ja kõrvutatakse ja üldistatakse, püsib õhus küsimus: mis saab Eesti metsadest ja maadest, kuhu kogu aeg midagi puistatakse. Putuka- ja taimemürgid, väetised ja vaktsiinid – kuhu edasi?

Andrus teeb praegu koos oma naiskonnaga päevast päeva seda, mida talus on ikka vaja teha – talitab ja valmistub talveks. Ent valu nii oma ponide kui kogu Eestimaa looduse pärast on tema silmades selgelt kirjas. Andrus ja tema pere tunnistavad, et igasugune turvatunne on kadunud: “Mis kindlus meie kodu enam olla saab, kui siin loobitakse lennukitelt alla bioloogilist relva. Nende projektide ja programmide taga on nii suured rahad, et ametnikud üritavad ilmselge mürgistusega hobuseid bakteri ohvriteks vassida – ning kui arstid ja teadlased väidavad, et bakteriga pole mõtet hämada, mürgitusse surnud loomadel puudus kliiniline pilt, siis neid ähvardatakse ja sunnitakse vaikima. See on ju maffia!

Veel enam – nüüd pean hoopis mina selle eest, et hiidrahadega opereerivat koletisikku masinavärki ründasin, ankeete täitma. Minust saab kurjategija, kes ilmselt hakkab trahve maksma! Me tunneme end iga päevaga järjest kaitsetuma ja abitumana. On üks mees, kes saaks meile vähemasti selle teene teha, et tunnistaks: viskasin jah kalleid eurovaktsiine teie tiinete märade sekka… Lendur.

Kui ta seda ei tee, jääb massimõrv igaveseks tema hingele – ja see ongi tema karistus. Meie vaatame oma kaunist kaasikut, kardame – ja tunnetame, kuidas meie riigis on ausus ja aukartus elu ees vahetatud suurte rahade maffiavõimu vastu.”

Kui ema ja naine võivad endale lubada pisara poetamist, siis Andrus seda ei või. Vähemalt mitte  avalikult. Ta peab oma naiskonna ees stoilise juhina paremasse homsesse liikuma. Teades, et hulluks minemine on nii paljude hingede eest vastutajale keelatud.

Küllap ta endamisi salaja ikka nutab ka. Esimestel tragöödianädalatel ahastas ponide pärast. Siis püüdis küll veel toetuda oma kuldlausele “see käib asja juurde” ning jätkata stoiliselt, stabiilselt ja kindlameelselt oma elutööd ja missiooni. Vaatamata kaitsetusele ja kodanike võimetusele meie riigis.

Septembrikuu viimsel päeval helistas Andrus Teemant varahommikul mulle ja ütles: “Otsustasime Heliga ja emaga, et paneme Raja talu ning viimse kui looma ja linnu müüki. Me lahkume tõenäoliselt Austriasse. Eesti riik ohverdas meid. See ei ole enam meie kodu. Küllap teised taluloomaaiad, kes meie eeskujul on rajatud, ostavad meie 40 poni, 14 miniveist, 20 liiki linde ja 15 liiki jäneseid – lambad-sead-kalad pealekauba. Müüme rahulikult ja õiglase hinnaga – aga meie otsus on pöördumatu.”

Tunnistan ausalt – see siin on nuttes kirjutatud lugu. Aga Andrus ise vaikib, silmad tumenenud. Tõotab üle Alpide minnes, et saab oma naise ja emaga igal pool ja alati hakkama. Otsekui teaks, et meid kõiki katsetatakse otsekui issanda potitöökojas. Kes kannatab välja ühe kuumuse, see saadetakse kuumema kuumusega tsehhi – seni, kuni eriti kõvad kujud on põletatud läbipaistvaks portselaniks… Aga meie peame vastu!

Alikee Kubi – õnnest on puudu vaid armumine

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Mõnedel paikadel on omadus tõmmata teatud tüüpi inimesi ligi. Kursi aladel elasid omal ajal “hull” krahv Manteuffel oma lennumasinatega ning tema värvikas sinivereline suguvõsa ning nüüd tegutseb seal kirikuõpetaja proua Alikee Kubi (50). Kunstnike Kursi koolkonnast rääkimata.

Luteri preester Sulev Sova kaunis kaasa Alikee ehitas äsja nõukogude ajal rusustunud barakist tagasi krahvinna Manteuffeli jahilossi. Krahvinna oli brünett imeilus isepäine ja lennukas daam. Alikee nägi talvel oma suurehitust juhtides, ehitus-turustusfirmadega klaarides välja nagu võimukas lapi nõid, ent nüüd on otsekui maitsekalt vormitud martsipankook vaarikatega. Sest enam-vähem kõik on valmis, süda rahul ning juurde rajada veel veidi haljastust ja kõrvalrajatisi.

“Kõik need aastad on mulle olnud truuks motoks Piibli lause: “Mina Sinuga, oma Jumalaga , kargan üle müüri”, kui mul on olnud väga raske – ja neid hetki on olnud rohkem kui küllalt – hoian ma oma ristikesest kinni ja loen non-stop “Meie Isa Palvet”. See on kõige täiuslikum palve ja ma usun, et Jeesuse poolt meile jäetud. Kord aastaid tagasi (olen sellest väga vähestele rääkinud), olles Suleviga Iisraelis, Jeruusalemmas (Sulev oli grupijuht.Tema läbi olin saanud  Jumalale väga lähedaseks…see oli raskete  murrangute aeg.) – me ööbisine tookord Jeruusalemma kesklinnas ühes vanaaegses lossis, mille hea ärivaistuga misjonär Aili Havas oli odavalt pärast I Ilmasõda Soome misjoniseltsile ostnud. Mäletan jahedat marmorpõrandat,  lahtiseid palkoneid ja hommikust jahedavõitu päikesepatarei vett. Ja veel mäletan ülimaitsvaid hommikueineid, haruldasi kohupiimatooteid ja magusat Iisraeli piima, sest  Iisraeli lehmad söövad ju  datleid. Jah, ise nägin, kuidas kari nosis neid datlipuude all ja taustaks lasti neile sümfoonilist muusikat, see pidi piimakusele hästi mõjuma 🙂 Ühel ööl nägin  haruldast  und (ma ootasin siis Ezrakest, ta oli umbes 5 kuune mu kõhus.) Nägin siis ,et lendasin Jeesusega käest kinni üle maailma, nagu kaks parimat sõpra – ma naeratan alati heldinult, kui seda unenägu meenutan.”

Kursi koolkond

Jahilossi kujundamisega andis Alikee enim tööd Kursi kunstikoolkonda kuuluvale Albert Gulkile, kes tegi jahilossi vitraažid, uste ja seinte maalingud. Naivistlikus stiilis joonistused-maalid võtavad maha igasuguse ohu, et häärber võiks kuidagi snooblikult mõjuda. Ongi mõnus stiilide eklektika, mille moodustab emanda enese valitud džungli- ja lilletapeetide, leidlike ja koduste värvigammade kooslus. Ilus on – aga ei uhkelda.

Ja Kursi koolkonna  (Albert Gulk, Peeter Allik, Ilmar Kruusamäe) olemasolu on mõjunud nii mõnelegi linnainimesele äratavalt. Eesti värskelt taastatud vabariigi alguses tundus mõeldamatu, et külades ollakse intellektuaalsed ja loovad – maal toodeti kartulit ja linnas kasvatati kultuuri. Kursi koolkond ilmus meie kultuurikaardile meenutama, et varasemate sajandite kultuuri-suurused kasvasid, lõid ja lehvisid külades ja suisa metsade vahel. Kursi on koht, mis tuletab meelde: Eesti kultuur ei kosu üksnes Kuku-klubis.

Jahihäärber paigas, mis kinnitab elu võimalikkust väljaspool linna, on tubadeks jaotatud aastaringi põhimõttel. Paremat inspireerijat kui aastaajad pole meie kliimavöötmes õieti tahtagi – ning Alikee on koos kunstnikega saavutanud helge, värvilise, natuke eklektilise ja irreaalse keskkonna. Nagu on õigupoolest ebareaalne ju ka see, et seni pastoraadis elanud emand võtab kätte ja ehitab 12-miljonilise unelmate maja.

Ka tema abikaasa Sulev pole oma käikude ja tegudega just kõige tavalisem preester – mehel on Vabadussõja monumendi taga tallis kaks hobust Hans ja Normann ning ta käib mõnikord nende seljas ratsa oma koguduse liikmeid külastamas.

Kogudus on väike ja küla tasane – tõsi, sinna on varjunud mitmed nimekad kunstiinimesed – seepärast kujutab kuuele inimesele tööd pakkuv Alikee endast kohaliku kogukonna leivaema.

Ärinaine

Alikee, kelle viimaste kuude – õigupoolest isegi aastate – pühendumine on tähendanud madinad veetorude ja puidutarnijatega, nimetab ennast asjalikult ärinaiseks. Ehkki tegelikult näib ta oma saavutuste üle olevat üllatunud – ups! näe, kui hästi kukkus välja – kõrgem jõud aitas ja Alikee võtab tänuga vastu.

“Mul on mitmesuguseid haridusi – aga eelkõige olen mina ärinaine,” kinnitab naine, kelle silmapaistvast vitaalsusest olulise osa moodustab tema põline Aafrika nimi. “Olen siinses pastoraadis oma poja Ezra ja tütre Rebecca suureks kasvatanud. Olen veetnud mitmeid pühapäevi laste isaga kahekesi kirikus – tema saab kantslist segamatult mulle kõike vajalikku öelda ja mina ei saa vastu vaielda ning mina laulan üksinda a capella kogu koori eest. Ajad on teatavasti sellised, et kogudus ju kuigi innukalt pühakodadesse ei kogune. Veel.

Nüüd aga naudin ma seda, et saan valminud häärberis korraldada kontserte ja stiilipidusid, pulmasid ja juubeleid. Just äsja tähistasin ka iseenda 50aastaseks saamist rusudest tõstetud villas, millele uue elu andmine näib olevat minu elutöö.”

Selleks, et administraatori ja öövahi palkade pealt kokku hoida, teeb proua oma lossis ise võimalikult palju töid. Tütar Rebecca õpib kokaks – eks emal ole olnud lootus temast lossi ülemkokk saada – ent kinnitab rahulikult, et selleks ta loodud ei ole. Ja ema nendib leplikult, et keegi meist ei saagi nõuda, et lapsed lõpmatuseni käsku täidaksid ja meie unistusi pidi käituksid.

“Ma olen tuline naine, tuline ja õiglane; harvaesinev kombinatsioon. Alikee nimi lisab tuld. Tütar Rebecca nimi tähendab aga jidishi keeles” rakmeid ”  ja Ezra tähendab “abi”.

Mind on alati huvitanud elu ja see, mis ikkagi saab meist, kui me oma maise keha jätame. Juba väiksena ,mäletan 9.st eluaastast peale olen ma oodanud teiste planeetide asukate külaskäike, samuti on mind õnnistatud sügava religioossusega, mis on kasvanud ja süvenenud aasta aastalt. Ma usun Jeesusesse ja seda , et kõik meie  teod on teada – nii head kui halvad – ja sellesse, et suurim patt on tegemata jätmine ja kõrkus.

Oma sisemuses olen väga alandlik ja tõttan alati appi  nendele, kes seda vajavad –  sellepärast olen elus kõvasti nahutada saanud. Olen uurinud ja lugenud ja puurinud, aga kindlad vastused  on meie jaoks peidetud või vaid aimatavad – universumis ei kehti maised reeglid ja seadused . Vaimseid asju saame ainult tunnetada, sedagi vaid need, kellel on huvi ja pühendumust.  Soovitan kõigile üht head raamatut: Graham Hancook’i “Fingerprints of the Gods”. Uskuge, asi on lugemist-mõtlemist väärt.

Tahaksin  tasapisi hakata Jahilossis koos kontsertitega korraldama  ka salongilikke vestlusõhtuid universumi saladuste üle – kutsun asjast  huvitatud teadlasi ja häid muusikuid. Ja kuna ma tean, et armastus käib kõhu kaudu, siis pakun ka maitsvaid suupisteid. 🙂

Alikee unistusi on aidanud täita kompanjon Saksamaal – vanadaam, kellele lihtsalt väga meeldib see, kuidas üks jõuline eesti emand Manteuffelite valdustes ehitab ja unistab.

Unistaja

Unistusse istutatud 12 miljonit on nüüd vaja panna end tagasi teenima ning Alikee on suhtlusportaali Facebook üks aktiivsemaid oma-asjast-rääkijaid. Tema korraldatud kontserdid ning loss kui keskkond ise ilmutavad end reipa järjekindlusega proua Kubi sõprade avalehel.

Võiks arvata, et Alikee – kes kõnetab inimesi muide niimoodi, et nimetab korduvalt ja südamlikult neid hellitavalt eesnime pidi – ajab udu, kui räägib oma suhtlemisest Donatella Versace ja Johnny Deppiga. Naine kinnitab rahulikult, et aeg on üle saada kompleksidest ning arvesse võtta, et nemadki on lihtsalt inimesed. Ning asitõend selle kohta, et tegemist pole Silvese moodi šeigi-luuludega, on pastoraadi kõrval. Seal on  park, kuhu erinevad isiksused ja organisatsioonid on istutanud – või neile on istutatud – eriliigilisi ilupuid.

Oma puud on Manteuffelite suguvõsal ja mitmetel naisseltsidel, Donatella Versacel ja Dr. Marianne Sootsil, akadeemik Jaan Einastol (tema puu peab vastu vaatamata sellele, et metskitsed on miskipärast just seda puud korduvalt näsimas käinud) ja Välis-Eesti piiskopil Karl Raudsepal.

Puid on istutanud mitmed Ameerika lauljad, kellest Paula Smith pidas Kursi jahilossis ka pulmad. Kõrvuti on Joel Luhametsa ja Läti suursaadiku, Julius Kuperjanovi ja Saksa saatkonna puud.

Alikee parki saab tema maiste aegade lõpuni üha täiendada – ruumi on. Nagu ka väärikaid isikuid, kes väärivad oma isiklikku puud. Puude istutamisega on võimalik põlistada emanda lossis esinenud artistid ja abiellunud paarid.

Üksi

“Tead, mis on kogu minu ilusa ja õnneliku lõpuga loo juures kõige uskumatum?” küsib elujõust pakatav daam. “Olen omas mahlas, kenal positsioonil, äsja päris suure tööga maha saanud – ja samas nii… üksi.

Poeg Ezra õpib Tartus. Tütar Rebecca on ka juba suur inimene ja üsna iseseisev naine.

Mehega käime oma radu – temal on kogudus, minul mu äri ja unistused.

Ma olen vahel nii üksi,” pihib Alikee. “Ühest küljest võib öelda, et häärberi ennistamine oli kummardus Manteuffelitele. Ja äri muidugi ka. Ent suuresti oli see pääsemine üksildusest. Kui on üritused ja kontserdid, siis tulevad külalised. Kui koht saab rahva seas tuntuks, tulevad külalised. Kui tulevad külalised, olen keset inimesi ja elu – mitte üksinda pastoraadis.

Et öösiti oma villat valvata, olen vaikselt ausalt öeldes ka ise siia lossi kolinud. Ühte siinsetest tubadest on kogunenud järjest enam minu isiklikke asju. Ma võin ju öelda, et hoian öövahi palga pealt kokku. Aga tegelikult…

Tunnetan öösiti siin seda maja. Olen õnnelik – ja õnnetu. Maja meeldib mulle iga hetkega üha rohkem, aga üksindus… Kellele see nii kangesti meeldida saaks? Ma tean, et vaimuliku naine ei tohiks sedasi rääkida, aga selles pole midagi erilist, et paarikümneaastase abielu järel on tekkinud keegi hinges eraklik – ehkki väliselt lõbus ja vabalt suhtlev – naine siia Kursi metsade vahele.

Mulle on ennustatud, et ühel päeval armub minusse keegi. Peaksin ma siinkohal küsima – on see religioosse taustaga naisele lubatud? Peaksin sellistest igatsustest üldse loobuma ja arvama, et minu edasine elu sisu ongi äri ja park?

Sain alles 50. Nii suur osa elust on veel ees. Ma tahaksin nii väga olla õnnelik ja armastatud. Ehitasin selleks – nii teadlikult kui alateadlikult – selle maja siin. Ehk olen nüüd olnud Isale piisavalt hea tütar, et…”

Rääkimata koolimälestus

Kati Murdmaa

Ma pole alljärgnevat isegi oma pojale enesele rääkinud. Ehkki see asi puudutab sügavalt just teda, mu esimest last. Teisi lapsi ka. Aga esimest kõige teravamalt, sest esiklapse koht on teatavasti sageli esikus. Piltlikult öeldes. Esiklaps peab omal nahal kindlaks tegema ja kehtestama piirid kodus – ja rajama noorematele õdedele-vendadele tee ühiskonda. Esik ühiskonda on kool. Koolis töötavad õpetajad on omakorda osa suurest ühiskonnast. Ning meie suures ühiskonnas on osa inimesi tuntumad ja/või edukamad kui teised. Kasvõi näiliselt. Eks iga tuntu ja edukas teab, kuidas nende asjadega tegelikult on. Kui palju tööd ja riski, loobumisi ja pettumusi niisugune petlik positsioonikus tähendab, seda peab kogema, seletada ei saa. Ja ebaõiglust. Ka kuluaare kuulamata ja interneti kommentaare lugemata on ikka valus ja paha, kui su tööd ja missiooni, pürgimusi ja sõnumit inetult tõlgendatakse.

Veel valusam on, kui need madalad ja mõistmatud, ebaõiglased ja õelad tõlgendused tulevad lastele kaela. Eakaaslaste julmus on juba Goldingi “Kärbeste jumalas” raamatusse raiutud. Kuhu aga raiuda õpetajate õelus ja kadedus ja erapoolikus? Nooremate laste puhul pole ma täheldanud, et õpetajad-kasvatajaid neid ema tuntud nime pärast  soosiksid või nöögiksid. Vanim, praegu 21aastane poeg aga on Murutari perekonnanime pärast tõsist nägurit näinud. Tema koolis juhtus olema paar-kolm õpetajat, kellele ei meeldinud see, mida Richardi ema kirjutab ja loob, teeb ja edastab. Ja ema vaenamine tõi kaasa jõhkra kiusamise. Poisile muutusid nende subjektiivsete ja suhtuvate õpside edastatavad õppeained vastikuks. Ta ei tahtnud neid. Ei alatuid inimesi ega nende pakutavat. Mistõttu tekkisid lüngad ainetesse, millest olenes gümnaasiumisse pääsemine.

Veel julmemaks läks asi aga siis, kui noormees hakkas tundeid ja tujusid maha surudes, hambad ristis neid aineid ekstra tõsiselt õppima. Oma tuleviku nimel. Ja sai endiselt halbu hindeid. Koos “pedagoogi” nelja-silma-manifestiga: “Teen kõik endast oleneva, et selle Murutari laps keskkooli ei pääseks.” Poeg omakorda tegi kõik endast oleneva – pääses keskkooli, õpib praegu kõrgkoolis, on musta vööga judo-treener, juhib mitut tulevikulist projekti, ehitab Võrtsjärve äärde purjespordikeskust, kirjutab laule ja laulab neid koos noorukese kauni mõrsjaga – nii et kõik läks lõpuks väga hästi. Võibolla just tänu neile raskustele, mis poisil tuli murdeeas seoses minu poeg olemisega üle elada.

Nüüd on aeg ja võimalus tunnistada, et nii sügavat ja tumedat valu kui lapse üleelamised minu pärast – ja veel sellisel ebaõiglasel ja suunamatul moel – pole ma oma laste kooliskäimisega seoses tundnudki. Kahed on üle elatavad. Lapse sattumine kampadesse, sitikmustaks värvitud juuksed ja huuled on üle elatavad. Aga õpetajate madal alatus selle pärast, kes lapse ema – või isa – on, see pole üle elatav.

See teeb nii haiget, et nuttagi ei suuda. See teeb halvava süütunde. Kammitsev loovust ja õõnestab usku, lootust ja armastust. Kusjuures last kuidagi aidata ka ei saa – oma tööd ja elu edendamata, oma Teed käimata jätta ju ei tohi. Näed teismelise noore mehe pisaraid – võimetust vihast, solvumisest ja pettumusest voolavaid – süda tahab lõhkeda – ja lohutada ei saa mitte kuidagi. Pead lapsele sütitavaid julgustuskõnesid. Kirjeldad inim-madaluse taustu ja paratamatust. Aga ise tahaks noile hariduse ja nooruse mürgitajaile küünte ja hammastega kallale minna. Ema ju.

Kui ma abiellusin Peter Murdmaaga, jättis mees mulle vabaduse otsustada, kas minust saab proua Murdmaa või jään Murutariks. Sõbrad  veensid: sinu üles töötatud kaubamärk, kuidas sa nüüd enam sellest loobud?! Enda seisukohast tundsin: uus (abi)elu, uus nimi – nii on õige. Nii on abikaasa suhtes aus ja austav. Laste seisukohast aga tundsin seoses nimevahetusega tohutut kergendust: kui mina käin oma Teed Murdmaana, jääb lastele palju tõenäolisemalt võimalus Murutari nimi viiel erineval moel uueks kaubamärgiks üles töötada – ema küntud vagu ei kukuta neid ninuli, ei heas ega halvas mõttes. Jumala pärast ärge arvake, et ma sihilikult laste jaoks nende nime vabastasin – see on lisa-boonus. Kusjuures mulle kui iseseisvate, andekate ja loovate laste emale äärmiselt tähtis.