Aave Kullang: Matke mind mu hobuse kõrvale

Aave Kullang (71) on kasvult pisike, ent hingelt suur naine, kes võitis neljandas staadiumis avastatud vähi. Ta on üles kasvatanud neli last, kes kõik on talle ka lapselapsi kinkinud. Kuna lapsed on hingelt linnainimesed, peab Aave pära-Võrumaal Vastseliina taga Tika külas oma esivanemate talu ihuüksi.

Ihuüksi on selles mõttes väga vale öelda, et naisel on 26 mesitaru ja kolm hobust. Ta on üks Eesti teenelisemaid hobusekasvatajaid, keda Eesti Hobusekasvatajate Selts kasutab tänini elava entsüklopeediana – kui on vaja tori hobuste põlvnemist, päritolu ja omadusi tuvastada, pöördutakse sageli selle hobuemanda poole.

„Miks mul meevurr elutoas on? Aga kus ta siis olema peaks?“ naerab naine keset purke ja ämbreid. „Minu elu ongi mesilased ja hobused. Lapsed käivad siin ainult jaanipäeva ja jõulude ajal.“

Samal ajal, kui kogu maailm eeldab üha rohkem mugavusi ja ette-taha ära tegemist, on Aave meeldivalt üllatunud, kui vald tema talu teegi lahti ajab. Ehkki ta on olnud palju aastaid Tallinnas trollijuht, pole tal autot, millega poodi või arsti juurde sõita. Ent ta pole selle üle sugugi õnnetu. Ta saab alati ja iga ilmaga hakkama.

„Meelitasin oma õe siia naabrusesse elama. Temal on auto – käime korra nädalas poes. Mul on külmakast, laen selle endale vajalikku toitu täis ja süda on rahul,“ naeratab Aave sisemise rahuloluga, mida me kõik temalt õppima peaksime. „Mul on üks puusaliiges vahetatud, teine tuleks ka välja vahetada, aga mul pole talu ja hobuseid kellegi hooleks jätta. Ei, ma ei heida ühelegi oma lapsele ette, et nad maaelu ja loomi ei armasta. Igal ühel on oma tee ja õigus oma valikuteks.

Mina olen siin sündinud, jaksan seni veel oma talvepuud teha, loomad ja mesilased talitada – ja ma ei tunne ennast üksikuna. Tänapäeval on ju olemas selline vahva vigur nagu mobiiltelefon. Kes omal ajal ette kujutas, et me saame kunagi mägede ja metsade taha kellega iganes rääkida, kui tuju ja tunne tuleb. Minu meelest tuleb olla tänulik ja õnnelik selle pärast, mis meil olemas on, mitte kogu aeg halada, mida kõike veel vaja oleks.

Õnne jaoks pole vaja asju ega teenuseid. Õnn elab sinu enese sees. Ja õnn ei lähe siis ära, kui hoiad oma hingeloomade ligi. Kuitahes valus ja võimatu see mõnikord ka ei tunduks.“ 

Hobused kui elutelg

Aave lapsepõlv langes kokku küüditamiste laine, kulakuks tembeldamise ja eestlaste omavahelise äraandmisega. Ta meenutab, et tema isa oli elupõline põldur ja hobusemees ja kui hobused taludest ühislauta tassiti, prakeeriti ja lihaks tehti, viis papa salaja mõned head hobused koju varju. Osa olid põlised tori hobused, osa põgenenud baltisaksa mõisnikest Eestisse jäänud hobused.

„Minu eluloo kujundasid hobused. Otsast otsani. Just sel aastal, kui ma oleksin pidanud kooli minema, peitis mu isa siin meie talu juures metsas ära päästetud hobuseid. Lombakas partorg, kes koostas nimekirju, mille alusel meie küla inimestest tühjaks veeti, käis nuhkimas ja peale kaebamas. Mina tean, et mitte keegi pole eestlasi ja nende loomi nii massiliselt hävitanud kui eestlased ise. Mind saadeti Tallinnasse peitu ja selle nimel, et talu alles jääks ja meid Siberisse ei saadetaks, lasi isa ise metsas hobused maha. Sellest ei räägitud kunagi, aga ma tean, et nii see oli,“ meenutab Aave rahulikult ja leppinult. „Ega praegugi teistmoodi ole, ka tänased uusasunikud, kes meil siin ümberringi tegutsevad, küsivad minu käest tee kasutamise renti ja langetavad mulle puid ette, et ma kodust poodi ja postkontorisse ei pääseks. Selle pärast on vallavanem ise mu käest vabandust palunud ja lubanud, et midagi sellist kunagi enam ei juhtuks.“

Isakoju tagasi meelitas seesama vald Aave pärast Tallinna-aastaid ikka hobustega. Ta oli Tallinnas mehel ära käinud, neli last sünnitanud, akrobaadi ja trollijuhina töötanud – ja siis pakuti talli perenaise kohta. Loomulikult kuulas Aave südame kutset ja naasis kodukohta. Tema hoole all on sündinud ja üles kasvanud loendamatuid hobuseid. Praegu elavad Aave talus  Eesti parimate täkkude Carry’s Soni ja Casanova lapsed Carmus ja Panora.

„Kasvatasin neid oma lapselapse jaoks, kes ratsutas väga hästi. Tüdruk kolis koos vanematega Soome, pühendus võistlustantsule – ja nüüd ma siis oma kasvandikega koos siin elangi,“ selgitab Aave, kes on oma suurte universaal-tori tüüpi hobuste kõrval nagu elatanud Pöialliisi.

Matke mind mu hobuse kõrvale

„Loomadega koos elades pead alati selleks valmis olema, et juhtub kohutavaid õnnetusi. Jahimehed on pimedas minu tiinet mära tulistanud, nii et mära kaotas varsa – Viljandimaal Nuiamäe talli pidav Piia kihutas kohale ja päästis mära enese.

Kui mul neljanda astme vähk oli, siis selle sama hobuse juures käies ma valude kätte kokku kukkusingi. Tean, et vähi sain kõigi eluaegsete valude pärast – ja igasuguste meditsiiniliste prognooside kiuste jäin ellu samuti hobuste pärast.

Nüüd aga juhtus tõeline katastroof. Mu naabritel on kohutavalt tigedad murdjakoerad. Nad on ennegi mu lapsi – hobuseid ma pean silmas – rünnanud. Kuna Auli, mu kallis vana tori mära, oli juba aastates ega jaksanud end kaitsta ja päästa, puresid need koerad ta minu silme all ära.

Mu eluaegsel teekaaslasel näriti läbi esijalgade kõõlused. Minul on üks puusaliiges vahetatud, teine oleks ka vaja vahetada – ma ei jõudnud appi joosta.

Head külamehed aitasid kõõlusteta Auli rihmadega üles tõsta. Ta rippus ja nuttis… oma tunnetest ma ei räägi… Mina saan kõigest üle… või läbi. Kui ma sain aru, et need esijalad seda keha enam kunagi ei kanna, tuli loomaarst ja süst.

Ja siis tulid karistused.

Tori hobused on teatavasti toetusalused. Ma matsin Auli siia kodu kõrvale kõige võimsama puu ala. Seaduste järgi oleksin pidanud ta viima Väike-Maarjasse põletusahju. Minu Auli? PRIA võttis selle eest, et ma oma hobuse oma koju matsin, minult umbes 10 000 krooni – vabandust, ma ei oska eurodes arvutada – toetust ära.

Ma tean, et inimesi tavatsetakse matta kalmistule. Mind tuleb matta siia koju Auli kõrvale. Tegelen praegu Veterinaar- ja toiduametilt loa saamisega, et ma tohin jääda oma isatalu maa mulda. Sain vähist küll jagu, aga kohe täitub kriitiline kaheksa aastat. Siis võib juhtuda, et…“

Akrobaadist trollijuht

Kui Aave plikana Tallinnasse kolis, siis sai temast akrobaat. Ta sooritas oma püramiide Horret Zeigeri orkestri ees ja sõitis koos Helgi Salloga pool maailma läbi. Nägi nii palju, et rohkem näha pole vaja.

„Olime Helgi Salloga 15. kutsekoolis kokaklassis kursuseõed,“ meenutab Aave. „Akrobaadi amet ja trollijuhi töö olid teineteisele väga hea tasakaalustus ja vaheldus. Ma tean, et olen oma elu õigesti elanud.

Üks küsimus mul on – miks ma ei saa kellelegi oma oskusi edasi anda ja oma pühendumist pärandada. Mul on siin talli taga täiuslik valik kõiki hobustega töötamise riistu. Ma võiksin keda iganes õpetada, kuidas neid riistu kasutada. Mitte keegi ei taha õppida, kuigi terve maailm teab, et üsna varsti on Maa pealt nafta ja muud vanad energialiigid otsas.

Sel hetkel, kui see juhtub, on juba hilja õppida.

Õppida tuleb kohe. Hoian oma hobuseid ka alles selleks, et kui lapsed laias ilmas hätta jäävad, saame põllud uuesti üles harida ja lapselastele toidu kasvatada. Sellepärast on ka minu kakskümmend mesitaru alles. Ma ei eita – mul on üksi kõigi oma puude ja koplite, loomade ja haigustega vahel hirmus raske. Aga ma ei räägi sellest kellelegi.

Mis siis, et ma olen väike ja igast otsast rikkis, ma hoian alles maailma, millesse ma usun. Ja kui on mee võtmise periood, tulevad siia teised hobusekasvatajad, purgid pikalt ees. Olen selle üle õnnelik. Olen olnud vajalik.“

Thea Paluoja: „ Kõik inimesed on musikaalsed ja hääl on hinge peegel.“

Eestlaste ühisteadvuses on kaks väga erinevat Thea Paluoja (49). Üks on nääpsuke satäänide keemiliste lokkidega neidis, kes laulis 1980ndatel aastatel ansambli Proov 583 ees „Neid öiseid teid“, „Nad ei tea“ – oli telekonkursil „Kaks takti ette“ üliedukas ning neid igihaljaid hitte lastakse raadios tänini sageli.

Teine Thea Paluoja on blond võimas matroon enda juhitud Rapla laulustuudio kooride-ansamblite-solistide ning Märjamaa segakoori ees. Sel suvel viis see dirigent ja lauluõpetaja laulupeole seitse kollektiivi ning äsja sai täis ka 30. tööaasta lauluõpetajana.

Juuksur põranda all

„Ma tahtsin lapsena juuksuriks saada. Emal on olnud väga osavad käed, nii et esimest korda nihveldasin end tädiga koos juuksurisse alles 8aastasena. Mulle lõigati kihvt poisipea, aga järgnes nutt ja pahandus. Järjekindlalt sain juuksuris käima hakata teismelisena – keemilisi lokke tegemas ja moodne olemas, kuidas teisiti – enne käisin ikka sõbrannadega juuksuris kaasas jälgimas, kuidas see kõik sünnib,“ meenutab Thea, kes on sündinud Rapla haiglas, lõpetanud Rapla Keskkooli ning ühe vähese tõelise suurvaimuna kodulinnale truuks jäänud. „Paraku leidsid arstid, et mul on  väga nadisti konstrueeritud jalad – juba kahekümnendates eluaastates opereeriti mul jalaveene ja püstipidine töö oli vastunäidustatud.

Nii ma konservatooriumisse astusingi. Laulmine on olnud väikesest saadik minu loomulik olemisviis. Oli täiesti tavaline ja enesestmõistetav, et proovid kestsid südaööni. Tollal olid koolitunnid ka laupäeviti – ja pärast kooli läks joonelt musitseerima. Pühapäevani välja.

Mul oli aastaid lahutamatu kaaslasena 12keeleline kitarr kotiga seljas, kuhu iganes ma ka läksin. Tema hüüdnimi oli Ämm. Üsna märgilisel kombel läks ta ühel kurval päeval katki ja ma pühendusin laste õpetamisele. Kitarri mängin nüüd umbes üks kord aastas – augustikuus Võsul, kus meie klass igal aastal kokku tuleb.“

Konservatooriumis põrkas Thea kokku streikivate häälepaeltega. Ta sai oma üllatuseks teada, et ehkki  keskkoolis sai alti ja äärmisel juhul metsot lauldud, osutus ta tegelikult sopraniks. Sama üllatuse valmistab ta praegu paljudele noortele, kes tema laulustuudiosse pürivad. Kõrge hääle tegemine nõuab julgust ja oskust. Oskus tuleb õpetajalt, julgus kogemustega – nagu tsirkusehobustelgi kaob hirm publiku, prožektorite ja kaamerate ees.

„Tänaseks olen aastate jooksul end mitmel pool täiendamas käinud, ka hääle erinevate kasutusviiside alal. Nii klassikalisi võtteid, mõnd stiili järgivaid-teenivaid kui rokkiv-kriiskavaid. Igaks tehnikaks on õige laul ja-või fraas selles laulus. Hääle kasutamine on nagu maalimine – värve ja toone tuleb segada ja kombineerida, nii et muusika ärkab ellu,“ arutleb legendaarne õpetajanna. „Mind teeb üsna murelikuks, kui kuulen tänaste Eesti noorte lauljate röökimist, mis lõhub häälepaelu ja teeb muusika hingetuks. Kaunikõlalised tämbrid, mis telekonkurssidel avastati, lähevad pahatihti oskamatute õpetajate ja juhuse teed.“

Thea enese kulg läbi konservatooriumi käis pärast mandlioperatsiooni ja häälepaelte haigestumist taktimõõdus kolm nädalat vait, nädal laulmist – seega teab ta väga täpselt, mida noorte häälepaelte hoidmisest kõneleb.

„Kuna kõri paranemine võtab aega, aga seda ma toona ei teadnud, ja nii ma konsist ära jooksin ning  läksin ikkagi juuksuriks õppima,“ Alus – seal kus praegu on mõisas Kaitseliidu staap ja poe kõrval õmblustöökoda – sain nädala ajaga teada, kes kellega semmib ja kes kellele tite tegi.

See oli piisav elukool, et oskaksin täiel rinnal nautida praegust elu Rapla kultuurikeskuse all keldris, kaksteist tundi päevas laste ja noorte seltsis. Mul on privileeg suhelda nende inimestega kellega soovin – ja minu juurde tulevad õppima need, kes on tõesti muusikast huvitatud, avatud hinged. Nii, nagu mul on pikad juhtmed, on mul ka pikad okkad – seepärast ei pruugi ega pea ma kõigile sobida. Samal lainel olijate jaoks olen tuhande naeratusega Thea, kelle üks olulisemaid õpetussõnu on: NAERMISEKS ON ALATI ÕIGE AEG. Samavõrd kui mina olen nende õpetaja –ja paratamatult ka vaimne ema – õpetavad nemad mulle elu ja inimesi. Tänu mitmete laste tõsisele arvutisõltuvusele, mis elamist segab, aja neelab ja suitsiidi ääreni võib viia, olen ise hoidunud isegi Facebooki konto loomisest. Mina elan koos oma laululastega siin ja praegu, mitte virtuaalmaailmas.“  

Sooaurud

Põline raplamaalanna Thea nõustub tõdemusega, et ülejäänud Eesti ei teagi pahatihti, et ka Raplas ja seda ümbritsevates asulates-külades elatakse. Tema enese laululapsed, kes tänu õpetaja eriliselt jõulisele ja leidlikule stiilile palju reisivad ja konkursse reeglina võidavad, tunduvad seetõttu tulnukatena ei-kusagilt.

„Raplamaale tuldi küüditamiste eest varjule. Siia saadeti need rahvakihid, kes Tallinnasse ei sobinud. Moodustus kartlik ja konservatiivne rahvakild. Kartlikkus aga teeb pahatihti kurjaks ja salakavalaks,“ arutleb Thea. „Eks minagi olen enda kohta uskumatuid lugusid kuulnud – ja keelepeksjate naeratavatesse nägudesse kurvalt vaadates endamisi küsinud: miks sa niimoodi teed?

On üks teooria, et Rapla linn ehitati tükkis kirikuga valesse kohta, keset soid ja rabasid, mitte kõrge künka otsa. Sooaurud pidavat mõjuma halvasti nii pühakojale kui kõigele ja kõigile tema ümber. Rapla, muide, ei ole linn!!! Lapsest peale olen ma sinna läinud ikka alevi peale või kuidagi nii. Ikka alev.

Kui Raplale anti linna staatus, siis tore muidugi, ent linn ta põliselanike jaoks ei ole ega saagi olema. Kui mind Alusse juuksurina praktikale ja hiljem juuksurina tööle, oli hoopis Alu suur põllumajandusteenindusasutuse EPT keskus. Siin elas ligi 100 inimest, kes kõik olid seotud EPT-ga või pereliikmed, sest muidu ei saanud siia ka korterit.

Tänasel päeval käin mina Alus – oma kodus, mis on mu kindlus – tööperioodil ainult magamas ega tunne enam enamikku inimestest, kes siin elavad. Ühendavat ettevõtet enam pole, kortereid müüakse-vahetatakse lõpmatult ning kogukonna tunne on seega väga keeruline tekkima. Minu jaoks on see siin KODU ja ma ei kavatse siit kunagi kuhugi kolida.

Ma isiklikult polegi linnade asjus eriline kaasarääkija – ma ei kannata üldse rahvamasse ega seda, kui keegi minu ruumi tungib. Privaatsuse ja hingamisruumi vajadust võib põhjendada sellega, et olen Tiigri aasta Lõvi. Aga tõepoolest mul hakkab näiteks trammis või poesabas üleni halb.

Tallinna ja inimmasside küllastuse, suisa mürgituse sain kätte ansambli Proov 583 päevil. Neil aegadel õppisin end ühest esinemiskohast teise sõites bussis laadima, taastama ja kokku korjama kududes. Ots ja müts. Pärast esinemisi ja turneesid põdesin omaette mitmeid päevi, enne kui tagasi endaks hakkasin. Ja pärast laulupidu poen ka metsa seenele. Ma jumaldan seente leidmise ja korjamise mahedat hasarti.“

Thea kinnitab, et muusikat armastavad inimesed eristuvad kõikjal maailmas muust massist ja mürast. Ta on väga tänulik emadele-isadele, kes taluvad laste hilisööni kestvaid proove ja aitavad kaasa välisreisideks projektide kirjutamisele ja raha hankimisele. Ta hindab kõrgelt usaldust, et temaga on nüüdseks juba aastakümneid antud kodudest ära laululaagritesse lapsi, kellest vaid mõne üksikuga on probleeme tekkinud. Ja ta julgustab vanemaid olema järjekindlalt sundivad neil aegadel, kui noortel tulevad tagasilöögid.

„Enam-vähem igal laululapsel on kolm-neli mõõnaperioodi, mil ta tahaks nagu torti või midagi soolast – ainult mitte laulda. See pole koht, kus vanemad peaksid liberaalselt lubama lapsel põrgelda tantsuringist ujumistrenni, sumomaadlusest pingpongiklubisse. Tagajärjeks on noore inimese killustumine – tema anded ja eeldused jäävad välja arendamata. Pubekas, keda õigel hetkel ei sunnita, ei hakka siin ilmas tegema seda, milleks sündis,“ teab Thea. „Tema õigel teel hoidmiseks on vaja vanemate ja õpetajate ühist tunnetust ja takti – mul on väga mitmeid kordi olnud õnne seda kodu ja laulustuudio kooskõla kogeda.“

Latvade taimelava

70 diplomit ja kiituskirja, mis katavad Thea elurõõmsa keldristuudio seinu, on vaid murdosa neist, mis aastate jooksul kokku pälvitud. Aukohal on väärikas Kooriliidu Aasta Dirigendi diplom, millele vastasseinast pilgutab lustakalt silma Alo Mattiisenile pühendatud laulukonkursi tunnustus „Monotoonse jorina oskusliku seadmise eest vokaalseks trillerduseks“ – ansambel INKL esitas Thea töötluses Bläk Rokiti palakese, kusjuures Peeter Oja istus juhuslikult ka žüriis.

Thea naudibki üle kõige eriliste sätungite ja lahenduste leidmist lauludele, mille ta ise või noored on esitamiseks valinud. Oma õpilaste edu võtmeks arvab ta erilisuse – väga teistmoodi lähenemised tuntud teemadele. Ta ei poolda efektitsemist ega ülemääraseid liikumisseadeid, mis laulmist segavad. Küll aga katsetab kombinatsioonidega, mis kummutavad tavaseisukohad. Tema juhendatud segaansambel ÜG 4 (Rapla Ühisgümnaasiumist tuletatud nimi) koosnes näiteks kolmest sopranist ja ühest baritonist ning oli äärmiselt menukas.

Ühtselt kõrgelennulisimad olid emand Paluoja pesakonna, kes lendasid tema tiiva alt laia ilma 199ondate aastate lõus – Priit Võigemast, Märt Avandi ja Vaiko Eplik (Ingliste, Valtu ja Alu külapoisid, kes laulsid esmakordselt kolmekesi  koos mõned aastad tagasi kirikus, kus Thea korraldas kolme tenori kontserdi Tarkusepäeval. Sinnani olid nad erinevates  generatsioonides – Priit ja Vaiko laulsid koos Olavi  ja seitsme tüdrukuga  ansamblis Segased ja nemad lõpetasid 1997. Järele jäi noorim – Priit – kes kogus enda ümber sedakorda juba noormeeste seltskonna ja tekkis meesansambel Kesonpoolt. Nende eluiga oli ainult aasta, sest lõpetasid, sealt jäi noorimana järele Märt, kes korjas uue seltskonna ja tekkis meesansambel Nojahh. 

Priitu meenutab Thea muide äärmiselt vaikse ja tagasihoidliku poisina, kellele ta alles mõne aja möödudes söandas vihjata, et midagi hakkab suust välja tulema juhul, kui suu lahti tehakse. Misjärel Priidust kujunes tasa ja targu grupi liider.

Nende poiste kõrvale lennutas Thea lähedane sõber Toomas Voll oma lapsed ja Kuressaarest saabusid ilma tegema Ott Aardam ja Karol Kuntsel, Jõgevalt lisandus Hele Kõre.

Nii on Eestimaa – ja laiemgi maailm – kaetud läbi muusika küpsenud professorite, õpetajate ja riigijuhtidega. 

Rauad tules

„Ma pidin sõna otseses mõttes ära surema, kui need poisid lõpetasid,“ tunnistab Thea. „Pärast seda olen alati hoidnud korraga mitmeid raudu tules, et süda enam niimoodi ei murduks. Keegi peab kogu aeg olema peale tulemas ja olemas.“

Nii juhendabki ta praegu Rapla Lulustuudios nelja koori, stuudiost väljaspool ka Rapla Poistekoori, Raplamaa Noorte Meeskoori, Raplamaa Ühendatud poistekoori ning Märjamaa segakoori Rello,  kolme ansamblit ja soliste..  Temast nakatunud ilmavaadet ja lustimeelt iseloomustavad ansamblite nimed a la Kesonpoolt, Võdale Saralaralaa, Segased, KLÜKK, Kriide, Nojahh, Tohohh, Sõrmik, Melun, Triis jne…

„Mu stuudio 130 lauljast on suurem osa ikka püsilauljad, kes suurema osa oma kooliajast stuudio vahet käivad – mudilaskoorist lastekoori ja sealt neidude koori. Nende alustalade peal ka teised püsivad ja kiirelt edasi liiguvad. Kõige pikem koostöö oli mul neiuga, kes laulis minu juures 16 aastat ja täna teeb ta meie noortele hääleseadet – Triin. Sel kevadel lõpetas keskkooli Liisa, kes käis mul laulmas 13 aastat. Püsivus ja ustavus on asjad, millest enim lugu pean ja mis ka vilju kannavad – Liisa oli mitmeid aastaid Eestis tunnustatud koolimuusik, kel läks koolinoorte solistide konkurssidel ikka hästi, Liisa mitme soolokontserdini jõudsime ka.

Minule meeldib kõige rohkem häälte ja isiksuste ühitamine muusikas. Solistidest ei pruugi head koori saada – kooriks ja ansambliks harmoneerumine on suur kunst. Olen maailmas õppinud ja ise välja töötanud erinevaid harjutusi ja mänge, mis juhivad hääled kokku kõlama. Ühislaulmine tasandab isekust, timmib kooskõla kogu maailmaga, mitte üksnes teiste häälitsejatega,“ kirjeldab Thea oma kööki. „Ühtlasi viib laulmine inimese ühendusse tema enese keha ja minaga. Hääl on hinge peegel – nii rääkides kui musitseerides kuuldavale toodud tämbrid ja varjundid jutustavad väga täpselt, mis isiksusega toimub. Varjamatult.

Lauluhäält ei tee üksnes häälepaelad – mida ma oskan stakato abil vajadusel üsna kiiresti lahti laulutada. Muusika tekkes osalevad kopsud ja kogu meie lihaskond diafragmast sääremarjadeni välja.

Eemalt vaadates ei tea võhik, millist peent tööd teevad kõht, piht ja biitsepsid selleks, et lauljal jätkuks õhku ja kandvat emotsiooni.“

Thea enese emotsioone kannab Päike – kui Lõvi tulekera taevas särab, on tal alati hea tuju. Talvel käib ta koos kaasaga Indias Päikese järel, suvel sisestab selle energia oma aia roosidesse ja elulõngadesse ning kolmel viimasel aastal on väsimusest ja hirmudest üle saanud kodusaunast, kus 120kraadises kuumas on eriline nauding aknatagust tuisku imetleda.

Viva la Musica

Thea väidab nii oma kui õpilaste kogemuse põhjal, et lava- ja kaamerahirmust aitab üle saada praktika. Mida rohkem selle katsumusega heidelda, seda kodusemaks ja loomulikumaks muutub laval seismine.

„Eks see laval ja televiisoris olemine tekitab omakorda kadedust ja koolivägivalda. Enamasti psühholoogilist. Olen aastate jooksul õppinud oma noori kadeduse eest kaitsma, mähin nad ebaõigluse eest siin kultuurihoone põranda all muusika sisse varjule. Kusjuures see muusika peab olema kindlasti eakohane – ei noort lauljat ega kuulajat ei kirgasta näiteks nasaalses klubi-maneeris ulutud Crysabella hingekarje „Memory“ Webberi kassidest, sest laps ei tea, mida tunneb siit ilmast lahkuv vana kassilita,“ muigab Thea. „Paratamatult olen oma laste – ma ei teagi, kui palju neid aastate jooksul kokku on minu põuest ja mõjuväljast läbi käinud – pihiema. Kuulan ära eduvanemate võsukeste sügava ja meeleheitliku üksinduse, tänapäeva Romeode-Juliate armudraamad – ja jagan rõõme, ilma et ealeski kellegi saladusi reedaksin. Kõik meie jutud-nutud-naerud lõpevad mõtestatud muusikaga.“

Emalõvil enesel on romantilisel rindel  kõik kenasti – tema mees on samuti andekas muusik ning elab kenasti üle kõik 12tunnised päevad, mil kaasa täidab ühes Rapla erilisimas keldris oma missiooni, on kusagil maailmas konkurssidel või võõrsil õppimas – tiheda ajakava tõttu tunneb naine tõsist puudust koolitustest oma ühe lemmikõpetaja Ants Üleoja juures – ja oma noori näitamas.

„Lavale kunagist ennast kaverdama ja kordama mina ei turni. Mulle piisab täiesti klaveri taga ja seljaga publikusse esinemisest. Mõned üksikud vallatused olen siiski teinud – enda loodud seadetesse endale mõne üllatus-soolo määranud näiteks.“

Kui te märkate sügisestel pimedatel Rapla tänavatel nurga tagant maa alt välja kekslevaid ja lauldarõkkavaid noortepunte, siis teadke – need on Thea omad ja nendest saavad meie riigi tulevased artistid, arstid ja arhitektid. Ja ärge unustage, mida see naine ütles: eranditult iga inimene on musikaalne – kui see soon avaneb, avanevad ka paljud teised isiksuslikud sooned ja maailm ärkab uutes värvides võrratult elamisväärsesse ellu.

The Black Rider vastu halli müüri

Kati Saara Vatmann

Mõnikord tekib küsimus, miks inimesed maksavad kallite piletite eest, teevad end ilusaks ja kulutavad õhtu kodust väljas, kui nad seda ei naudi. Eks ma muidugi tean vastust ka – kenadel kodanlastel on kombeks väljas käia ja „kuntsi naudelda“ nagu väljendub Lauri Saatpalu ühe oma laulu sõnades. Selle laulu sõnade hulgas on ka „mollid on üsna pullid, lilli on kuhjas maas…“

VAT-teatri eksklusiivses lavastuses „The Black Rider“ on üsna pullid mollid vägagi olemas, etenduse lõppedes jagatakse näitlejatele ka lilli – sest nii on kombeks – ent nii heale etendusele nii tuima vastuvõttu nagu 13. septembril ei oska ükski näitleja ilmselt halvimaski unenäos ette kujutada.

Midagi enamat oleks kultuuripealinn Tallinnasse raske ette kujutada kui see etendus. VAT-teater alustas oma 25. hooaega Tom Waitsi muusikaliga, mille lavastas Christian Römer. Kunstnik Kathrin Hegedüsch võttis pooleliolevast Kultuurikatlast välja parima – ja tegi kostüümidega samuti tuhat imet. Ansambel Tunnetusüksus tuli uuesti kokku. Mängivad ja laulavad Katariina Unt (senine Tamm), Sandra Uusberg (senine Üksküla), Margo Teder, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Ago Soots. Erilise maiuspalana on platsile toodud Raivo E. Tamm ja Lauri Saatpalu.

Oi, kuidas laulavad ja tantsivad ja millist sünergiat omavahel moodustavad…

Ja ei midagi.

Publik ei reageeri mitte kuidagi.

Täiesti uskumatu.

Kostüümid on võimsad, lahendused leidlikud ning näitlejate mäng karismaatiline ja vaimukas. Sellest hoolimata rõkkab mõnuga naerda kõigest Wormsi enn. Mina ei söandanud, sest minu kõrval istunud daam vaatas mind esimese naeruturtsatuse järel nagu pühaduseteotajat.

Täiesti võimalik, et sel ja ainult sel õhtul kujunes mingi eriti ebaõnnestunud ühisväli. Ent selles oli midagi rusuvalt mõtlemapanevat. Raivo E. Tamme mõlemad rollid – nii eriti isase jäägrina kui groteskselt emase nümfina – väärinuksid kestvaid kiiduavaldusi… Vaikus.

Naised laulsid nagu jumalannad – ja mitte üht aplausiplaksu.

Saatpalu andis endast kõik, et olla äärmuslikult paha ja julm, salakaval ja ohtlik – ja pälvis saali poolelt tuimad näod. Sa armas aeg, kui õudne võib olla vastu niisugust halli seina mängida. Sellise halli seina sees istuda on samuti õudne.

Niisuguse tuima ja tundetu seina moodustumine näitab meie rahva kohta väga palju. Inimene lakkab „kuntsi nautlemast“ siis, kui ta on väga pinges, mures ja tühi. Kobib küll comme il fault kohale, ent tegelikult tahaks hoopis kodus telekat vahtida ja vargsi muretseda.

Töö, pereelu, laste käekäik – kes teab, mis mured just kellelgi on. Igatahes on selle muremüüri tulemus see, et inimesed kardavad ja häbenevad üksteist. Suruvad tunded maha. Muudavad artistide töö sellega nii raskeks kui vähegi võimalik.

Olete kogenud kõige elementaarsemat vastu seina üritamist – räägite seltskonnale anekdoodi ja kellegi käest mingit tagasisidet ei saa? Väsinud, hangunud ja vargsi vaevatud publikuga kontakti otsimine nii mastaapse ja uhke etenduse puhul nagu „The Black Rider“ on tuhat korda hullem.

See on ohumärk.

Kui inimesed on enne kaamost ja talviseid katsumusi juba nii läbi, mismoodi siis uude kevadesse kestetakse? Ja kuidas tuleval aastal ees seisva Värava läbimise raskustele vastu peetakse? Mingi kummaline vastu-tahtmist-värk toimub. Nii paljud meist ei armasta tööd, mida teevad – aga töötus oleks kahtlemata hullem. Nii paljud on valedes suhetes ja vales elulaadis. Nii paljud on iseendaga – järelikult kogu maailmaga tülis. Ja siis saabki saatan tulla ning selle kuuli anda, millega lastakse maha ainus, keda armastatakse ja millel väärtust on. Aga teie minge muidugi ikka teatrisse.

Ndioba Gueye palvetab ja ravib läbi muusika

Ndioba Gueye on positiivne probleem Senegalist. Nii see karismaatiline muusik ennast ise nimetab. Talle öeldakse Eestimaa tänavatel südamlikult tere – ja tema vastab kõigile avali südamega, sest selleks ta siia Põhjalasse saabunud ongi.

„Millegipärast tahavad väga paljud inimesed mulle oma südamesaladusi ja sügavamaid valusid pihtida. Ühest küljest sellepärast, et olen kaugelt pärit. Teisalt aga tunnistavad need, kes on saanud ennast minu peal peegeldada ja analüüsida, et mõjun tõhusamalt kui psühholoogid või psühhiaatrid,“ naeratab Ndioba säravalt. „Jah, võibolla olen tõesti ürg-traditsioonilise afro-nõia väe kandja tänapäevasel moel. Kui ma saan inimesi rahustada ja järjepeale aidata, olen õnnelik ja minu kohta võib vabalt öelda ühtviisi nii basskitarrist kui hiiler.“

Ndioba musitseerib Eestis põhiliselt koos meestega, pihil käivad pigem naised ja neiud. Austajannade suhtes on see mees aga ettevaatlik: „Ma ei taha õrnematesse suhetesse astuda lavakujuna, kujutelmana, maskotina. Iseendana ikka. Minu tegelik isiksus armastab palju lugeda ja mõtiskleda, improviseerida ning vabalt naerda ja nutta. Ja mind ei tohi muusikast lahutada. Mul on kaks last, kelle emaga – ega ka teiste naistega mu senises elus – ei ole ma saanud sellepärast pikemalt koos elada, et nad on püüdnud minult muusikat ära võtta. Muusika aga on minu stiihia ja pärisosa.“

Ndioba teab, mida elult ja inimestelt oodata, sest ta ise on sündinud sügavast ja väga viljakast armastusest.   

Õnneliku suguharu võsu

„Senegal on külluslik ja kaunis maa. Euroopas arvatakse pahatihti ekslikult, et kogu Aafrika on näljahädas ja arenematu kolmas maailm. Aasias on oluliselt vaesemaid piirkondi. Erinevalt president Mugabest, kes lasi Zimbabwes puhkeda rassidevahelisel kodusõjal – minge võtke valgetelt oma esiisade maad tagasi! – on meie riigis kõik rahvad ja rahvused rahumeelselt koos elanud. Ütleksin, et vaimselt Nelson Mandela vaimus. Senegalis on väga palju valgeid ja krokodillid meie tänavatel ei jookse. Omavahel öeldes pole ma lähedalt lõvigi näinud,“ tunnistab Ndioba. „Olen oma isamaal safarile sõitmise asemel musitseerinud. Seda aga ütlen küll, et Aafrika pole üleni kõrb ega džungel. Meie suurlinnad on täpselt samasugused nagu Euroopas, Ameerikas või Austraalias. Seepärast ärge piirduge Senegali tulles – ma ise käin isade maal kaks-kolm korda aastas – Dakari ja teiste suurlinnadega. Tegelik Aafrika elab väikelinnades ja külades.“

Ndioba ise armastab ka Eestis väikseid kohti nagu Türi, Antsla või Elva. Paari kuu eest käis ta festivalil Juu Jääb, äsja Leisis eestlastele õpetamas, kuidas traditsioonilisi afro-pille mängida. Mees ise pole akadeemilises mõttes muusikat õppinud. Samas on ta pärit nii varalt kui hingelt jõukast perest.

„Meil oli kahehektariline majapidamine. Kaunis kodu. Kümme last ja hobused. Mu vanemad armastasid teineteist väga-väga, seepärast sündisid neil eranditult kõik andekad ja õnnelikud lapsed,“ peab Ndioba õigeks lisaks teistele inimestele ka iseennast tunnustada ning soovitab seda ka meile. „Kes on armastusest sündinud ja armastab ennast, lööb kõikjal maailmas läbi. Mu õed-vennad tegutsevad Prantsusmaal ja Kanadas, mina kõikjal maailmas.“

Gueye vanapaari kiindumus oli nii sügav, et aasta pärast isa lahkumist suri ka ema.    

Avanemine

„Armastuse tunnus on märkamine,“ arutleb Ndioba. Gueyed avastasid kõigi oma laste anded ja eeldused. Nad märkasid Märke, sest olid oma armastuse viljale üdini pühendunud.

Pühendunud vanemate lapsel on komme vestluskaaslasele sügavalt silma vaadata. Tema soe ja poolehoidev pilk ei tekita ebamugavust. Ent korraga leiab ta minu pilgus midagi, mis paneb teda vakatama. Siis mõistab ta ise, et on oma jutu siiruse süvenedes automaatselt üle läinud Senegali ametlikule, prantsuse keelele, millest kuulaja päris kõike ei mõista.

„Oi, vabandust, läksin mõttes nii vanemate ja õdede-vendade ligi, et inglise keel asendus prantsusega,“ naerab veel mitut keelt valdav mees soome keeles. „Jaksates kõiki kümmet last süvitsi märgata, nägi isa kord, kuidas peenikese vitsaraoga õhukitarri mängisin ja teatasin, et minust saab bassimängija. Jõuludeks sain oma elu esimese basskitarri.“

Mängima õppis poiss ise. Arendas oma looduslikku annet, vaadeldes kogenud muusikuid ja ka õpikuid. Ühtlasi õppis ta basskitarri abil looma silda Bob Marley ja eestlaste festivali Juu Jääb vahel.

Eestisse sattus ta läbi Soome. Skandinaavia muusikud käisid Senegalis endile basskitarriste valimas ning 12 konkurendi seast osutati Ndiobale – sina tuled!  

Saatuse saadik

Eestis on muusik koostööd teinud ja tegemas Villu Veski, Raul Vaigla, Tiit Kikase ja paljude teistega. Tema mänedžer on Tõnu Tuberik ning novembris on välja tulemas CD-plaat, millel leidub seinast seina muusikat reggaest funckyni ning mille esitlusturneel teeb kaasa ka Gerly Padar.

„Mina ise olen veendunud, et kui kutsutakse, tuleb minna. Üheski kutses ja pakkumises pole kunagi midagi juhuslikku,“ on Ndioba eranditult iga oma õhku astumise ja riskimisega rahul. „Samas kui ma meelitan Vaiglat endaga Pariisi ja ta ei tule, sest tal on Eestis naine, lapsed ja süda rahul, mõistan ka teda.“

Kosmopoliidist ja maailmakodanikust mees teab, et on Mustalt Mandrilt siia saadetud tasakaalustajaks ja mahedaks äratajaks. Äsja arutles ta Leisiski eesti sõpradega, milles seisneb põhjamaalase ja aafriklase vahe. Erinevus ilmutab ennast tema sõnul juba hommikul, kui silmad avatakse.

„Senegali põlisrahvas hõiskab ärgates heas mõttes lapselikult: tere päike, kõik siin ilmas on võimalik ja hea! Eestlane ägab juba enne voodist välja ronimist: appi, jälle peab olema edukas ja tubli ja naabrist parem,“ kirjeldab Ndioba ega anna samas ainsatki hinnangut, lihtsalt naeratab nii kirkalt, et see äratab ka tema ümbruse. „Sama suur erinevus on ka õnne, raha ja rahulolu asjus. Sa võid Dakaris kümme kohalikku inimest õnnelikuks teha, kui ostad 2 euro eest teed ja pakud kõigile – nad kõik on siiralt rahul. Põhjamaal minnakse sama raha eest avalikku käimlasse ja istutakse seal üksi, õnnetu ja neurootilisena. Loodan kogu südamest, et suudan oma olemusega Põhjalat natukenegi nakatada.“

Positiivne probleem

Ndioba juurdleb paradoksi kallal, kui suur probleem on inimese äärmuslik positiivsus. Seesugune, nagu tal enesel. Kuhu jäägitult positiivsena arenetakse? Mees ütleb, et teab igal hetkel – ta saab kõigega hakkama.

Samal ajal kui eestlased jagavad üksteisele valikuliselt stipendiume ´a la „ela ja sära“, tema lihtsalt elab ja särabki. Ta tunnistab – isegi mõnevõrra heitununa – et temasse on kätketud meeletu energia. Ta teab, et on just läbi muusika otseühenduses kosmosega.

„Selle pöörase energia ja positivismi tõttu ei karda ma ei surma ega maailmalõppu,“ väidab mees, kes on Maa peale saabunud ühena neist saadikuist, kes Teavad. „Praegune planeet on ära väsitatud, nii et mingi muutus peab kahtlemata tulema. Ja väga varsti. Senegalil ja Eestil on üks ühine omadus, mis võiks meie mõlema rahvaid rahustada – meil pole naftat ega kulda, mille pärast kriisi puhul meile kallale tungitaks. Et sõjaks läheb, see on ilmne – ilma sõdimata ei püsi rikkad rikastena. Teate ju küll, kui palju maksab üksainus tuumarakett või allveelaev… Nende agressiivsete ja mustade jõudude tasakaalustajatel peab olema üha tugevam jõud ja usk, et kõik läheks hästi siin ilmas, kus nii palju nutetakse ja tuhandest vajalikust – aga ka ebavajalikust – asjast puudust tuntakse.“

Palvetab ja tantsib kitarriga

Ndioba palvetab omaette mängides. Ta kirjeldab, et saab Jumalaga ühenduse läbi oma emaga kohtumise. Muusika toob ema tema juurde, vabastavad pisarad hakkavad voolama – ja ta ongi siin-ja-praegu seisundis, mil ollakse Allika ligi.

„Kirikutes ma ei käi, ehkki austan ühtviisi nii eurooplaste katedraale kui Aasia mošeesid. Paraku on nii kirikus teenivate kui riitustel käijate hulgas minu jaoks liiga palju võltsi, sunnitut, sünget ja hirmutavat,“ nendib mees, kes palvetab läbi muusika. „Jumal on igal pool ja tema meelehea ärateenimiseks ei ole vaja pead vastu maad taguda, tagumik taeva poole. Mulle meeldib olla heatujuliselt ja loovalt usklik.

Julgen väita, et teenin kõigevägevamat ka siis, kui enda ja rahva rõõmuks pubides mängin. Suurematel lavadel esinedes satun aga väga erilisse seisundisse ning tantsin kitarriga, nagu meie muistsete suguharude nõiad, kes nägid ja teadsid. Uskuge, ka praegu on meie seas piisav hulk nägijaid ja teadjaid, et inimkond võiks ellu jääda.

Mina isiklikult ei nõua elult ja maailmalt midagi enamat kui mul on. Ja mul on olemas kõik see, mida vajan ja väärin.“

Ülimalt sümboolne on see, et Senegali muusikasaadiku poissmehekorter Eestis asub Kadriorus üsna presidendikantselei lähedal. 

Imeloomad eesotsas Sibelle Leega

Tallinn-Viljandi maantee ääres Ohekatku külas näitab tagasihoidlik puuviit ühele väikesele talule, väites, et seal elavad imeloomad. Õigupoolest on karvastest-sulelistest imeloomadest veel imetabasemgi pererahvas ise – Sibelle (47), Janno (47) ja Oliver (21) Lee. Ema, isa ja poeg on rajanud eluterve ja elujaatava talu, kus ravitakse ja toibutatakse metsloomi-linde, kes pärast tervenemist loodusse tagasi lastakse.

„Olen üdini linnainimene ja minu sattumine maale elama oli suur juhus,“ meenutab muusikaõpetaja haridusega Sibelle. „Kuna mu tervis on nii- ja naapidi streikinud ning meie poeg on üldse läbi imede ellu jäänud, on meie ainus elataja ehitusmeistrist Janno.“

 Loomad-linnud-putukad-roomajad hoiavad ema ja poja tervised korras. Oma suurt liigirikast peret hooldades on nad paigas ja rahulikud – liiguvad aedikute vahel osavalt ja täpselt, iga liigutus on nagu meditatsion.

Samas teavad inimesed kõikjal üle Eesti, et pesast kukkunud linnupojad, autolt löögi saanud metsloomad ja orvukesed tuleb siia tuua. Imeloomad võtavad kõik vastu – ka külastajate südamed. Pole neiut, kes Ohektkaust puutumata südamega naaseb – kes armub perepojasse, kes püütonisse.

„Et aga oleme täiesti isemajandavad, siis igasse Eesti otsa abivajajatele järele me sõita ei saa – hättajäänud tuleb Ohekatku kohale tuua. Ja tuuakse ka – ehkki hädas olevate loomade-lindude varjupaiku on ka Elistveres, Nigulas ja mujalgi,“ arutleb Sibelle. „Samas pole praegu rahval kiirete planeedi muutuste ja eurohirmu tõttu aega ega julgust nii palju raha välja käia kui pelk isamaad pidi kurseerimine.

Loomislugu

Imeloomad alustasid kolm aastat tagasi eksootiliste loomade hoiukodu ja rehabilitatsioon keskusena. Kuidas hakkab üks perekond Maa teisi asukaid aitama ja ravima, lugege Sibelle enda sõnul   http://imeloomadeselts.blogspot.com/  

Esmalt pidi tegemist olema metsloomade taastusravikeskusega 

Teate ju küll, kui paljud loomad jäävad maanteedel autode ette, kui paljud linnupojad kukuvad liiga vara pesast. MTÜ Imeloomade Selts – metsloomade/lindude ja eksootiliste loomade taastuskeskus kujunes algelt miniloomaaiaks, ent euroseadused ajasid nad sellest positsioonist välja.
„Reeglid ei luba kodu- ja metsloomi koos pidada ega metsloomi turistidele eksponeerida. Pikka aega loomade ja lindudega tegelenud pere oli sunnitud vastava veterinaarabi puudumise tõttu oma loomi ja linde ka tervise hädade puhul ise aitama.

„Selleks hangkisime välismaist veterinaarkirjandust, kasutasime oma intuitsiooni, loogikat ja teadmisi Aja jooksul hakkasid ka teised eksootiliste loomade omanikud oma elukatele meie juurest abi otsima. Erilisi patsiente sattus meie hoole alla aina sagedamini. Meie tallu sattusid ka kõikvõimalikud metsloomad. „

Ühel bürokraatilisel päeval pani miniloomaaed oma uksed kinni, keskkonnaametilt taotleti uued vastavad dokumendid ning augustist 2010 oligi sündinud esimene erakapitalil tegutsev metsloomade ja eksootiliste loomade taastuskeskus.

„Taastuskeskuse esimesel talvel on meie hoole all talvitumas metskitse preili, 2 valge-toonekurge, roo-loorkulli proua, 3 varest, 2 sinikael parti, rohevint ja musträstas,“ loetleb Sibelle vaid osa oma täienevast lasteaiast. Kuna pere transpordib, majutab, ravib ja söödab kõiki abivajajaid oma kulu ja kirjadega, on igasugune abi teretulnud.

Hingekiri

Kassid-koerad muidugi. Lisaks iguaanid, habeagaam geko, leopradkilpkonn, hallpüütonid, ametüstpüüton, kuningboa, puupüüton, roninastikud, tarakanid, veekilpkonnad, kanad-kuked, hiina handed, pekingi pardid, jooksupardid, kalkunid, mõrsjapardid, mandariinpardid, kuldfaasanid, teemantfaasanid, luiged, sinikaelpardid, varesed, rooloorkull, toonerkured, metskits, kodukitsed, kajakad, hulk erinevat liiki metsalinde, merisead ning küülikud.

Kuna kõrvuti elavad nii mets- kui koduloomad-linnud, peaks Ohekatkus olema kaks eraldi loomade aedikut – siis võiksid ka pered-klassid kõige erinevamaid olendeid kohata.

„Teatavasti pole ju ka paljud maalapsed ühtki koerast-kassist tavatumat olendit näinud ega puudutanud. Eestis peaksid olema programmid, mis tooksid meie noorima põlvkonna tagasi looduse juurde tooma.“ arutleb emand Sibelle, kes on vaatamata tohtule kitsikusele ja vastutusele äärmiselt tasakaalukas ja elurõõmus. Abiks on Leedele Tohuvana saeveski, Rapla loomakliinik Vetar, talumees Rein Sildoja, Loomakaitseselts.

Ärgem häbenegem siinkohal mainimast ka paljupealise Eedeiaia abistamise kontot:Konto nr.10220081910015 IMELOOMADE SELTS MTÜ IBAN:EE601010220081910015

Saabumised ja lahkumised

Samal ajal, kui suurem osa Eesti noortest tungleb Eestist minema ega luba kuigi veenvalt siia ka tagasi tulla, on perepoeg Oliver kindlalt koju otsustanud jääda. Ta jumaldab madusid – keerutab neid kui sõpru leebelt ümber käte ja kaela ja annab neile musi.

„Mao musi on soe ja siidine, tunned?“

Sibelle teab, miks pojal on nii ema, kodu kui loomadega vahetu ja jäägitu side – ta on beebina mitu korda end tagasi siia ilma võidelnud ning teab, miks tagasi tuli ja mis on tema üleanne.

„Oliveril on peen tunnetus, kuldsed käed ja soe süda, nagu tema isal Jannol. Ma ise olen siin majas kõige mürtsum imeloom. Oliver mõistab uue ohvri saabudes meist ka kõige kiiermini, mis õnnetukesel viga on ja mida sellega ette võtta,“ kiidab ema.

„Samas võtan mina lahkumisi kõige rahulikumalt ja mõistvamalt,“ väidab habras nooruk. „Sõna on riigi peal ringi läinud. Hädalised tuuakse siia. Meie putitame üles. Selge, et saame hoolealustega sõpradeks. Aga selle piiriga tuleb peenetundelist piiri tunda – nad saabuvad ju selleks, et lahkuda.

On selline õhkõrn noratera, millel hingeliselt kõnnid – et loom sinusse liialt ei kiinduks ja pärast vabas looduses taas hakkama saaks ning et sa ise oma ajutisest teekaaslase lahkudes ülearu ei nutaks.“

Sibelle, Janno ja Oliver möönavad, et mõni hoolealune lendab küll tagasi ka – aga viimaks leiab ikkagi tee sinna, kuhu kuulub.

„Oma lastega on ju täpselt sama,“ võrdleb naine. „Ühel hetkel peavad nad oma teed minema. Ja isegi kui laps jääb vanemate koju – nagu Oliver siinset missiooni tahab jätkata – on tal ka siis oma tee ja vabanemine.“

Leesid ei hirmuta praegune olukord, kus enamus taluperesid kannatab turistide vähesuse all ja kui keegi tulebki, e taha põrmugi maksta – miks ma maksan, sul on loomad ju nagunii olema, las ma vaatan ja näpin. Sama on kõigis turismitaludes ja miniloomaaedades – rahvast aia taga ikka liigub, aga ivakestki ühelegi linnule ega konnale ei poeta.

„Ma arvan, et turismitalude-miniloomaaedade tühjenemine on ajastu märk. Suur murrang on tulemas. Pidagem seni vastu, karvased ja sulelised! Uskuge meid, oleme palju leidlikumad kui ise ette kujutame. Vaadake mõnele maole või hanelegi silma – seal silmapõhjas on usk, lootus, armastus – ja ürgne tarkus.“

Britt Vahter – uue ajastu südamehääl Rõuge pöörijoonelt

„On kodanikujulguse aeg. Enam pole võimalik halva mängu juures head nägu teha, rumalatel ja madalatel võimul olla lasta ega orjameelselt raha ja külarahva arvamust kummardada,“ kuulutab Eestimaa Uhkus Britt Vahter (33). „Kui miski on väga valesti, kahjustab see meid, ühiskonda ja kogu planeeti ning sellest tuleb julgelt ja avalikult kõnelda.“

Britt ise ei tarbi meediat – ütleb, et teab nii elukogemuse kui vaistu põhjal juba pealkirju ja autoreid lugedes, kelle tellimusel ja millisesse väravasse pall käib. Liiga palju on teha, arenemise ja teiste järele aitamisega on nii kiire, et ei tohi end müra ja mulina peale raisata. Et ajusid ja taju säästa, kuulab see majesteetlik noor daam ise Klassikaraadiot ja Läti raadiot.

Põline rõugelanna elab esivanemate talus otse Eesti ema monumendi taga ning arendab ja edendab oma kodu koos abikaasa Urmasega.

„Üldsus teab mind küll kehvas olukorras perede abistajana, ent tegelikult on see vaid üks tahk minu tegevusest ja kodanikualgatusest. Ma kasutan meediat – ja samas ennast sellest säästes – et juhtida üldsuse tähelepanu valupunktidele. Hädas peredele võiksid rõivad, majapidamisvahendeid ja toitu nüüd juba viia teised, kes mu sõnumit on kuulnud,“ palub Britt võimalust oma eluga edasi minna ja missiooni täitmise uutele tasanditele tõusta.

Rõuge on kujunenud vaimse ärkamise tõmbsooneks, kuhu on kolinud talu- ja mõishaaval valgustatud haritlased ning on tänu asjade loomulikule kulgemisele moodustamas hea uue ilma kommuuni oma tööjaotusega.

Et oma teel püsida, on Britt loobunud vale tasandi inimestega isegi suhtlemast, rääkimata püüdest neile meeldida: „Ei pea ega tohigi laskuda, me kõik oleme sündinud tõusma ja oma ülesannet täitma. Allapoole küünitamine ei meeldi sealsete tasemete hingedele, nad pole tänulikud ega saa sinu alandumisest abi – sa ise pälvid sellega karistuse, et kaldud oma Teelt kõrvale. Mina olen piisavalt suur ego, et elada endale ja oma kallitele keskendudes – siis olen abiks ja teenäitajaks ka teistele.“  

Kaunis sõdalane

„Me peame õppima oma töid tegema iseenda jaoks, mitte selleks, et orjata raha, asju, ülemust ja naabrist parem olema,“ on naine vaatamata noorusele äärmiselt elutark. „Selleks, et enda pärast ja missiooni nimel tööd teha, tuleb teada saada, kes ja milleks me oleme – ja see keskendumine vajab vaikust, mitte lakkamatut mölinat ja mõttelagedat mulinat küll vaikuse summutamiseks, küll mingi mõttetuse müümiseks.

Mul endal on selles mõttes imehästi läinud, et mu tee on ülesmäge kulgenud ka siis, kui ma päriselt ei adunud, mida ja milleks teen. Lapsena oli mul ülitaju, mille summutas hilisem täiskasvanuks õppimise tsentrifuug – ja mille juurde ma olen tagasi jõudmas. Kristalse tunnetuse hetked saabuvad mul praegu üsna juhtimatult, küllap kohtun õigel ajal õpetajaga, kes valgustatust suunama õpetab. Praegu on minu teekaaslane mu oma mees. Õpin temalt ja temaga vaikimist ja sõnatut kõnet. Ja ometi abiellusime umbkaudu ja juhuslikult.

Olin siis alles täitsa laps. 19aastane sõjaväelane. Läksime Urmasega mõlemad USAsse õppima ning kui me poleks abiellunud, poleks me saanud koos elada. Aga mina tahtsin seksida ja andsin oma ihadele järele.

Mõtlesin titeliku süüdimatusega, et mis seal ikka, proovime – kui ei sobi, lahutame pärast ära. Nüüd proovime juba neliteist aastat.“

Vahterite lapsed Lukas (8) ja Linnet (3) tõid sündides oma nimed kaasa. Trombiohu tõttu ei saa kergelt ja kaunilt rasedusi, sünnitusi ja imetamist kogenud naine endale rohkem lapsi lubada, ent tema kõrval kulgeb keegi veel kehata Lennart, kes võib üsna ilmselt olla tulevane lapselaps, kes jälgib oma vaprat ja erilist vanaema juba praegu.

Kojanarr – õukonna targim

„Ma ise olen valmis eluga riskima, aga lapsed vajavad mind enda kõrvale elusa ja tervena. Seepärast annan ma enda ümber kodanikujulgust õhutades endast kõik,“ lubab Britt. „Loodan nii kaugele jõuda, et näiliselt normaalsed inimesed ei kulutaks elu ja energiat sellisel tasandil, et minu Opelit nähes plärisevad „parem naine lits kui auto Opel,“ muigab Britt. „Loodan ühtaegu, et ma ise enam ei tõmba ühel väga peatsel päeval sellist lamedust enam ligi – ja et seesugune tühisus kaob meie planeedilt üldse ära.“   

Britt on uurinud lähiajal sulguvat vana maailma nii militaarsest kui võimukoridoride küljest ning väidab, et on poliitikas ja võimu juures kohanud vaid mõnd üksikut valgustatud hinge. Küll aga ohtrasti lausa uskumatut rumalust, küündimatust ja väiklust.

„Rumalad kardavad endast arukamaid. Hirm ajab agressiivseks. Ja siis näitavad lollid pumba juures olijad sulle võimu kasvõi nii, et käsivad sul auto linnavalitsuse eest ära koristada – ja pargivad ülbelt ise asemele,“ muigab Britt. „Ma püüdsin alguses selle „korruse“ inimestega kuidagigi lävida. Viskasin nalja – millesse pakkisin tõe. Harrastasin mõistukõnet – mis arvatagi enamasti adressaadile kohale ei jõudnud. Olin teadlikult ja mõtestatult õuenarr, kuni viskas üle ja otsustasin lahkuda.

Kaunis sõdalane ja õuenarr tunnistab, et hing kutsub juba tegudele, avalikkusse, missiooni täitma. Kirjutab projekte, mille ideed ja kandvus saabub universumist – isegi siis, kui tegemist on mingi üldolulise objekti asfalteerimise projektiga. Ning jälgib huvi ja vaimustusega, kuidas mõtte- ja tasandikaaslased järk-järgult tema lähikonda elama saabuvad.

Rõuge pöörijoon

„Kohtan sügavaid ja tulevikulisi isiksusi järjest keset Rõuget – ja saan teada, et nad elavad kusagile siia lähikonda soetatud talus või mõisas. Vabu talusid on siinkandis veel ja veel – Rõuge pöörijoon ootab,“ naeratab Britt oma maagilist naeratust. „Minu esivanemate talu siin Nursi teel oli kord keset põlde ja heinamaid. Nüüd on naabrus puha kruntideks müüdud ja minagi üleaedsetega ülilähestikku. Kuhugi metsa talu ostmine tähendaks paraku seda, et meie perel oleks hooldada kaks majapidamist – oma esivanemate kodu ei jäta ma iial unarusse.“

Britt kirjeldab, kuidas tutvuskond on tavatsenud tema kodus terrassil nurruda ja kiita, kui kangesti nauditav ikka linnast ära olemine ja lebasklemine on. Mispeale ta on küsinud, kas härraste arvates on korras hooned ja niidetud muru, iluaed ja viljapuud taevast kukkunud.

„Ütlen nautlejatele – võta vikat ja muruniiduk. Kui oskad siin koos minuga ka tööd nautida, siis oled tõesti sõber,“ kirjeldab Britt väga tõsiselt, et praegu peavad eestlased õppima väärikalt endale töötama – alaväärne orjalikkus põlastab ja sõimab tööd, elu ja iseenese peremees õnnistab, ülistab ja tänab igasugust tööd.

Pisut eemal müüb Rõuge vallavalitsus praegu soodsalt pisikesi krunte, kuhu saavad oma kodud rajada linna mürast ja olmelisest abitusest väsinud-tüdinud korteriinimesed, kes samas soovivad, et naaber oleks ligi.

„Siitkandi tõelised pärlid ja hea uue ilma näidised tänases päevas on Aigar Piho Kiidi talukompleks ja Sänna kultuurimõis. Kadi ja Hendrik Noor on lausa müstilise sujuvusega ennistanud kaunist puitmõisa, rajanud sinna puidu- ja käsitöökoja, velokuuri ja Taevaraja, kus tegutsemine toidab ja täidab nii vaimu kui keha. Nii Piho kui Noorte juurde kogunevad paljude riikide vabatahtlikud – mis näitab, et siin on tõepoolest jõuline tõmbekoht,“ rõõmustab Britt naabrite üle. „Näen, et moodustumas on kommuun, kus kujuneb asjalik tööjaotus – üks talu kasvatab taimi, teine loomi, kolmas tegeleb käsitööga, neljas õpetab kõigi kommuuni perede lapsi – ja kõik tegelevad lisaks ühis-vajalike asjade tootmisele oma intellektuaalse erialatööga. Sel juhul ei killusta keegi ennast ära. Lõpeb ületarbimine. Raha kui nähtus kaob – jõuame oma toodete, oskuste ja energia ausa vahetuseni. Sel kombel hakkab inimkond peagi kõikjal toimima.“

Rahulik avanemine

Ühtaegu nii neiulik kui ürg-eatu naine kinnitab, et näeb enda ümber Eestimaal rõõmustavalt palju hingi, kes järjest avanevad ja vaimsusele ärkavad. Kellel toimub see äkki ja ehmatusega, kes avaneb rahulikult ja loomulikult, nagu Britt ise.

„Seoses sellega, et arenguteed ja –kiirus on erinevad, teisenevad ka sõpruskonnad. Kuna minu kunagine ringkond on pea täiesti kadunud ja uus ühisväli asemele tulnud, võiksin ju kurvalt küsida, kas minul on ehk midagi viga. Aga ma olen oma kulgemises piisavalt isekas, et olla endas kindel ja enam mitte allapoole küünitada ega langeda,“ väidab haldjalik, ent kange kulgeja. „Mäletan ülitaju, mis mul lapsena oli. Nüüd olen – suuresti oma mehe jälgedes – meeldimise lõpetanud. Tänu sellele, et ma end enam ei madalda ja arutuile talumatut vaikust tühja jutuga ei täida, näen taas energiate liikumist inimeste ja puude, loomade ja nähtuste peenmateriaalses olemuses. Aurasid ja teiste dimensioonide olendeid ma paraku – veel? – ei näe.“

Britt ootab huviga, kas sellisel rahuliku avanemise teel on lisaks mõnele hingekaaslasele ja oma mehele, kes töötab praegu Võru Kaitseliidus, tulemas veel õpetajaid. Raamatud tulevad küll sõnumit tooma. Küllap Rõuge pöörijoonel täienev kommuun toob ka õpetlikke inimesi.

Hea uus ilm

Britt kinnitab, et tema enese maine keha on nii lahke, et annab teada, kui ümbrus, seltskond või tegevus on vale. Äsja kannatas ta kaks nädalat talumatut peavalu, mille vastu arst soovitas valuvaigistit – mitte põhjuse väljaselgitamist, vaid sümptomite summutamist. Naine teab, et sellised peavalud – migreenist kuni puukentsefaliidiga kaasnevate piinadeni, paanikahäired ja muud seletamatud psühhofüsioloogilised häired on meie jaoks tegelikult otsekui õpikud või vähemalt spikrid. Kui samas vaimus edasi vusserdad, on sul suuri raskusi heade uude ilma sisenemisega, ütleb keha kui lähedasim sõber.

„Olen märganud, et vaimne ja füüsiline käib väga tihedalt käsikäes – kes ei oska ega taha füüsilist tööd teha, selle vaim jookseb samuti blokki. On aeg üle saada mühaklikust orjarahva kõrkusest, mis põlastab füüsilist tööd ja ülistab rikkust ja tühja boheemitsemist. Õppigem olnud tsivilisatsioonidelt ihu ja hinge paralleelse arendamise tarkust – terves kehas terve vaim,“ meenutab Britt iidset arukust. „Uus ajastu on loovalt toimivate kogukondade päralt, kes teevad rõõmu ja austusega lihtsaid töid – lakkab töö ja ülemuse, riistade ja materjalide, ilma ja naabri sõimamine ja kirumine ning inimesed pühendavad oma ihu, hinge ja vaimu rõõmuga nii rohimisele, musitseerimisele kui Looja teenimisele.“  

Ingrid Stahl läbib väravaid enne Väravat

Kati Saara Vatmann

Ingrid Stahl (50) on sisetunde järgi õigeid alasid õppides läbinud kõik väravad, mis tema eluteele on püstitatud. Mõnest väravast on tulnud läbi minna ka läbi kraavi roomates, mõnitusi ja sisnaid taluded.

„Kõige olulisem on ka raskeimatel aegadel huuled ära värvida ja selg sirgu lüüa, kui kodust väljud. Mõnikord on see kohutavalt raske. Kui ei suuda, telli takso – ennast lömmis ja tujutuna rahvale näidata ei tohi,“ on Ingrid oma värvikast elust õppinud. „Ma pole kunagi tahtnud pühak olla. Mitte üheski mõttes. Samas olen sündinud 22. mail, Püha Nikolai päeval ning teine Pühvel, nagu ma isegi, Igor Man, on mulle öelnud, et minuga ei saa midagi halba juhtuda. Mitte ühegi värava läbimisel.

Kaksiku ja sõnni tähtkuju vahel sündinuna olen ühest küljest ära tundnud, kuhu on vaja kulgeda, mida õppida – teisalt olen selle nimel võimatut teinud. Kooli ajal läksin teistest hiljem inglise keele eriklassi ja õppisin järele. Sain Shang Hai orientaalmeditsiini instituudis dotsendi kraadi. Nüüd omandasin Kaitseliidu juures juhi staatuse ja esimene osa ellujäämise õpikust kriisioludes on valmis – olen peaaegu valmis tuleva aasta detsembris sündivaks Värava läbimiseks, planeedi apokalüptiliseks suubumiseks uude ajastusse.“

Viies kord abielus

Täna elab Ingrid viienda seadusliku abikaasa Hennuga Rapla lähistel Suluperes põlismetsa sees, mille veerele noored tammed iseenese algatusel ringi moodustasid. Neil on kaks hiidkoera, kass ja palju toataimi. Nad valmistavad ise hoidiseid ja konserve, käivad metsas kõike võimalikku korjamas ning suitsutavad ise nii kala kui liha. Neile meeldib see – ja paar teab, et peagi ei saa ilma nende oskusteta enam hakkama.

„Olen meremehe tütar Raekülast, Pärnu külje alt. Eelmistes abieludes sain piiramatult hingehaavu ja niimoodi peksa, et olin haiglas ja kipsis. Mida rohkem halba keegi meestest mulle tegi, seda halvemini tal endal nüüd läheb,“ meenutab Ingrid rahulikult. „Kurikuulsaks sain seoses lahutamisega Andres Mõisast. Ma ei nõudnud toona, täpselt kümme aastat tagasi oma täit õigust sellepärast, et Andres oli ühtlasi üks minu mitmeteistkümnest ristilapsest ja mu eetika ei luba ristilapsi ühelgi moel puutuda. Sellest hoolimata tabasid mind provintsi sajatused. Mu juuksur ütles, et niipea kui salongist väljun – olen seoses 25aastaselt halliks minekuga pidanud pidevalt juukseid värvima – hakkab mu selja taga kohutav kaagutamine. Kord olen Rüütli tänavas – endal valge kübar ja kitsas must kleit üll – sisistajatele keelt näidanud ja korra bussipeatuses ähvardanud kaks tantat kärnkonnadeks nõiduda. Sellistel spontaansetel puhkudel olen mõistagi hetkeks ka ise jahmunud – ja siis mõelnud, et muidu oleksin ilmselt lõhki läinud.“

Ingrid meenutab avameelselt, et käis toona põhjast läbi tõesti. Kõigepealt sai sõbrannaga kasti veini juures end tühjaks nutetud ja räägitud, siis tsüklisse suubutud. Väikelinna kõiketeadjad sajatasid: isa ees, tütar järel.

„Üks asi on see, kui rannakalur ei suuda ilma kärakata jäätükkide vahelt kala urgitseda, et perele maja ehitada. Teine asi on see, kui naise elu on täiesti koonusesse jooksnud. Käisin, jah, longero six-pack näpu vahel – aga eneseaustust pole ma kunagi kaotanud ning pärast augu läbimist ja kurbuse lakke elamist maandusin kindlale pinnale. Kui ma poleks ise igasuguseid elujärke läbinud, ei oskaks ma praegu aidata neid, kes samalaadsete probleemidega minu juurde abi järele tulevad. Tänu neile kogemustele oskasin vene uusrikkaid nii efektiivselt aidata, et ostsin neilt saadud honorari eest ravimeid kogu Vändra hooldekodule,“ kinnitab kaunis ja väärikas matroon. „Las küsivad, miks ma juba viies kord ametlikult abielus olen – minu jaoks on kõrvaline rumal kriitika nagu köömes karu perses.“ 

Materjali vormimine

„Loomulikult olen alati lootnud, et uus mees on nüüd see, kellest õnnestub vormida midagi erilist. Eelmistel kordadel olen olnud sunnitud käed tõstma: sittagi ei õnnestu,“ selgitab Ingrid. Ta kasutab emakeelset vürtsi elegantselt ja täiel rinnal ´a la Vigala Sass. Oma sõbra Sassi kohta ütleb Ingrid – nagu ka enda kohta – kellele ei meeldi, ärgu mingu vastuvõtule. Aidata ja vormida saab seda, kes on samal lainel. Ajad meie planeedil on nii piiripealsed, et teeskluseks, peenutsemiseks ja pinnapealsuseks pole enam aega.

„Näen, kui paljud vormivad end (ala)teadlikult uuele tasemele, et Värav läbida. Näiliselt oleksid arvukad inimesed otsekui oma tee kaotanud, tegelikult jälgivad oma – või oma naiste vaistu. Valgekraed ja rahakummardajad sukelduvad füüsilisse töösse ja sporti – tuleb karm aeg, mil füüsiliste võimeteta ellu ei jää,“ teab Ingrid, kes kirjutab Kaitseliidule ellujäämise õpikut. „Üks komponent sellest ettevalmistusest on mu enese jaoks luid ja liigeseid toetav NANOHAP – Eesti oma toode, mille töötas välja korvpallur Jaanus Saar, naljakal kombel mu kunagine naabrimees Põdra tänavast, koos vene teadlastega. See on palju tõhusam ja mitmekülgsem preparaat kui mistahes bioglükosamiin – paraku pole ta eestlaste endini veel eriti jõudnud. Sama probleem, mis Heiki Krimmil ja Marika Mikelsaarel – eestlaste alaväärsus ja ravimfirmade terror ei lase omamaiseid saavutusi löögile.

Sellepärast hoiavad hiinlased siit eemale, et puhtaks jääda, ehkki nendel on platsenta-põhine AIDSi ravim juba ammu olemas.“

Arukas laadimine

Shang Hais õpitu põhjal laeb Ingrid nii ennast, abikaasat kui sõpru-tuttavaid. Tema poole pöördutakse massiliselt, ehkki tal pole erapraksist – ka turvakodus töötamise aegadest jäänud abivajajate võrgustik hoiab endiselt matroon Stahli tiiva alla, ehkki tema numbrid pole kusagil avalikustatud. Inimesed tunnevad kartmatu ja õiglase hinge ära ka siis, kui võõrastajad-kadestajad teda fuuriaks nimetavad.

„Iseennast laen kõige sagedamini Cordycepsiga. Teatud asju väetab siiski vaid orient, mitte meie ilus isamaa. Kasvatan küll siin kompostihunnikus nõgeseid, aga need ei kogu veeranditki seda väge, mida sisaldab preparaat, mida sõber Juhan Laimik Hiinast ja Tiibetist toob. See on sümbioos taimest-seenest-putukast ning valmib läbi nende vastastikuse toitumisahela ka Nepaalis ja Himaalajas. Ainult nii rasketes tingimustes saab maa seest kasvada seen, mille eostest valmib Elu Jäävus. Kui selle seene kolooniad avastatakse, võetakse lapsed koolist ära – algab korje. Kui seda sisse võtta, imbub ta neerudesse ja sealt edasi ajju, südamesse, kõikjale. See on ülimalt peen energia, mida oleks mu kallis kadunud õpetaja Gunnar Aarma osanud väga lihtsalt ja täpselt seletada.

Psühhiaatrid ja pediaatrid kasutavad seda nii allergia, skisofreenia kui diabeedi ohjamiseks. Oriendis turgutatakse sellega ülikuid, poliitikuid, olümpiakoondist. See on midagi samasugust nagu Vanas Egiptuses tarvitatud Siinai valge kulla tolm, millega kaeti Karnaki templi tipud ja mida anti vaaraobeebidele, kes sündisid sageli sugulasabieludes.

See on järsk energia tekitamine või taastamine, mida mina vajan õhtuti, kui pikk päev on seljataga, aga veel on vaja mõelda, lugeda, kirjutada.“

Maiad ja kodukaitse

Põhiline, mida Ingrid õhtuti loeb, on Teadmiste-raamatud Piiblist Maiade ürikuteni. Ingrid on lisaks Maiade kalendri paikapidavuse täheldamisele jõudnud järeldusele, miks maiad end hävitasid: „Selle vana kadunud rahva templid nõretasid verest ilmselt sellepärast, et too tsivilisatsioon püüdis ennast ohverdades päästa – enesehävitus polnud plaanis. Nagu mitte ühelgi kadunud tsivilisatsioonil, mille varemeid nüüd džunglitest leiame.

Tean, et paanikat ei tohi külvata, ent väidan siiski, et mu sisetunne ütleb, et detsembris 2012 hakkab planeediga toimuma asju, mille pärast mu õpetaja, Isa Emmanuel Kirss meenutab meie kohtumistel sageli üht kirjakohta: elavad kadestavad surnuid.“

Sellepärast käibki Ingrid korrapäraselt Alu mõisas Kaitseliidu õppustel – mis pole talle seepärast midagi uut, et ta kasvas üles koos poistega puu otsa onne ehitades. Juhi staatuse omandas amatsoon Stahl selleks, et hädaolukorras peata rahvast juhtida osata.

„Tahtsin sel suvel korraldada lastelaagreid, kuhu pääsenuksid ka vaeste perede lapsed ja kus oleksime lastele kõiki uude maailma jõudmise tarkusi õpetanud. Mul olid Saksamaalt partnerid ja toetajad, kes oleksid kohe laagrite eest suurema osa maksnud, kui riik oleks veidigi huvi tundnud. Aga riik ignoreeris,“ pahandab Ingrid. „Räägitakse, et oleks vaja midagi laste heaks teha – kui tehakse, ei toetata… Ise tuleb enda eest seista. Vaistu järgi. Kui Pärnust ära hakkasin kolima, nägin und – poolunes on aju mõlemad poolkerad ühel tasandil, siis on sõnumid kõige selgemad. Sõitsin ses poolunes autoga Pärnust ära, ära, ära. Mööda autot voolas kibe vesi, mis kooris salongi sattudes mul naha kätelt. Valus ja kohutav koorumine lõppes, kui jõudsin Märjamaale. Sinna tuleb kuuldavasti tulevane merepiir…

Pärast seda unenägu hakkasin tarvitama – ja teekaaslastele soovitama – Pagiini kapsleid. Need Tagasipöördumise billid sisaldavad läikvaabikut, marali sarve ja paljut muud ning oma õige doosi tunneb iga inimene üsna selgelt ära. Minu valmistatud teede, õlide, tinktuuride ja nõeltepanekuga on sama asi – sisetunne peegeldab neid üsna kiiresti ja selgelt.

Kusjuures mulle meeldivad inimesed, kes kurdavad, kui neil halb on – nagu ütles mu vanaema: krigisev puu elab kaua. Ja veel: kes ei tea, see räägib, kes teab, ei räägi – nii et pss!“

Pärslanna Rano – ettevaatust, kõrvetab!

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

Rano Arumets on tadžikitar, kellele meeldib, kui tema rahvuseks nimetatakse põlisjuursel kombel PÄRSLANNA. Inglise filoloogi haridusega miniatuurne iludus on rikastanud meie maad ja rahvast särtsaka segaverega, kelle nimed on Camilla ja Anis – teate küll, karismaatiline tõmmu Superstaari poiss. Rano laste isa ja enam kui hõbepulmade jagu abikaasa on lihtne ja ehtne Eesti mees Jaan Arumets.

Saatus või raiskamine?

Rano on kõrgesti haritud kohvikuomanik. Võib ju öelda, et Tartus Vaksali tänavas töötukassa majas kohviku pidamine on hariduse raiskamine. Ent kauplemine ja toidu valmistamine on sellel õblukesel daamil geneetiliselt veres. Ta igatseb kohviku laiendamise järele, mis annaks tööd ja teenistust praegusest pikemateks päevadeks – pere nõudmised on üsna suured.

Lisaks kahele lapsele vaatavad Raole küsivalt otsa ka spanjel Becky ja triibik-kõuts Markiis, pidevalt on vaja ehitada ja varustada, toita ja tankida.

„Olen suhteliselt jõukate tadžikkide järeltulija. Minu vanavanemad olid kišlaki edukaimad inimesed, sest nad olid kaupmehed,“ meenutab Rano. „Eks see anne ole mulle geenidega edasi antud – kohvikupidamine kannab ju sama energiat, mida kaubitsemine.

Meie energia on põliste juurtega, aga noor ja tuline. Tadžikistani mäed on noored ja teravad, kivised ja karmid. See vägi kandub inimestesse üle. Nagu ka maakoore pidev liikumine ja võbelused – nagu maa, nii ka inimesed!“

Inglise filoloogist Rano töötas giidina ja tõi turismigruppe Eestisse. Nii sattus ta siin esimest korda mehele, kellest eriti rääkida ei soovi. Poeg Anis selgitab: mees oli sedavõrd vägivaldne, et ema kaotas oma esimese lapse. Anis ise leiab, et ainus õigustatud löömine on enesekaitse või au kaitsmine – igasugune muu vägivald on rõve.

Tartu Majas töötades tutvus Rano Jaaniga, kes pidi tillukest tõmmut kaunitari päris pikalt piirama, enne kui „jah“ öeldi. Nüüd on Arumetsad aastakümneid abielus olnud vaatamata sellele, et kodumaja siseviimistlus venib ja venib. Rano teab, et enamus naisi ei kannata asjade viibimist välja – tema armastus ja pühendumine aitab kannatada.

Nii naine kui mees rügavad päevast päeva tööd teha. Jaan toimetab Reola Gaasis – Rano nendib, et kuivõrd mees saab juba 60aastaseks, pole ta enam nii väle ehitusmeister kui nooremana, selliste asjadega tuleb arvestada. Naine ise aga on pärast palgatöölise elu lõpuks oma isikliku kohviku omanikuna sügavalt õnnelik – see on ala, milleks ta loodud on.

Rano juures

Töötukassa majas Tartus Vaksali tänavas on aasta aega peetud kohvikul vaid üks puudus – aknaid pole. Emand tunnistab, et tunneb ilusate ilmadega end seal nii mõnigi kord nagu vangis. Seda enam, et töötab üksinda oma hõbedases köögis ka pühapäeval – esmaspäevaks on pirukad-saiakesed vaja valmis küpsetada.

„Õigupoolest on mul vaja suuremaid ruume, mida saaks ka välja üürida. Ja kesklinnas peaksin asuma – siis ei kestaks asutuste toitlustamine üksnes kella üheteistkümnest kolmeni,“ arutleb Rano oma sarmika aktsendiga eesti keeles, mille ta õppis ära läbi vene keele.

Poeg Anis naerab, et sellise vahendatud õppimise tulemuseks on niisugused väljendid nagu „pea veereb“ – kui pea käib ringi. Mees Jaan aga ehitab praegu Rano kohviku ette varjualust, kus sašlõkki serveerida ning kergendab naise töökoormat ka sellega, et koristab ja majandab nende Vorbuse majakeses. Rano ei pea ju ometi üksi ööpäevaringselt jalul olema.

„Kõik kolm venda – Jaanil on nooremad kaksikvennad ka – on endale tahtnud tõmmusid ja särtsakaid naisi. Järelikult mitte eestlasi. Teised vennad pole oma kärtse küljeluid välja kandnud… kannatanud. Jaanile tundun ma sobivat,“ naerab Rano vastupandamatult. „Lihtne on tahta kuud ja tähti – aga katsu nendega koos ka aastakümneid õnnelik olla!“

Dagö Plaan Delta – uue ajastu muusika

Kati Saara Vatmann

Uuenenud  koosseisus taas kokku tulnud kultus-bänd Dagö on värskele plaadile “Plaan Delta” kõrvetanud uue dimensiooni muusika. Ansambli juht ja laulja Lauri Saatpalu on oma loomingusse leidnud peenemad vibratsioonid, osaduse universumiga ja varasematest plaatidest tagasihoidlikuma tahte publikule meeldida. Just tänu sellele meeldibki – ja muusikakriitikutele ka, oh imet!

Saatpalu senine vaimukus, sõnameisterlikkus ja sotsiaalne närv on uusimal väljalennul täiesti alles. Ka selle tase on kõrgem – see on maitsekam ja hõrgum kui kunagi varem.

Uusima Dagö-CD stiilis ja sügavuses pole seda senist üldrahvalikku konksu, mis aitaks ka vähese musikaalsusega publikul neid meloodiaid vähemalt refrääni ulatuses kaasa laulda. Eks esimesel kuulmisel ole ka mõningane võõrastus, eemalt nuusutamine, aimu saamine, mida kujutab endast selline sfääriline, tükati suisa kosmiline uue laine Dagö.

Muusikakriitikutelt saab sellise tõusu eest kiita. ETV Kahekõne-saates Priit Kuuse küsimustele vastates tundus seesinane kiitasaamine isegi vanale küünikule Laurile enesele oluline ja armas olevat.

Ehkki ansambel tuli taas rahva ette noorenenud koosseisus, on laulud ikkagi Lauri kirjutatud ja lauldud. Kui enamasti kipuvad inimesed vananedes kibestuma ja kalestuma, siis Saatpalul on vastupidi. Ta on praegu tolerantsem ja filosoofilisem kui kunagi varem. Tema sõnadest on nipsakus ja üleolek kadunud. Asemele on ilmunud mahe muie, leebe mõistmine, pisut valulik pilk – ja nii moodustub eluterve peegel nii inim-olemuse kui ühiskonna mees.

Dagö liider ise on mees sarjast Suuri Sõnameistreid. Ta on oma sõnaloomet lihvinud Beepshop Boys’is, Pantokraatoris, Folkmillis ja Dagös. Naudib verbaalseid mänglemisi ilma, et tahaks kellelegi sihilikult ära panna.

Õigupoolest on kahju, et teised maad ja rahvad sellest talendist ja missioonist teada ei saa. Eesti keel ju. Lauri ise on arutlenud, et arvestatav valimik algab kümnest miljonist – sellise rahvaarvu juures võib juba olla piisavalt tublisid ja pädevaid poliitikuid, sportlasi, teadlasi. Luua ja lehvida võib Saatpalu sõnul ka meie ühe miljoni seast rõõmustavalt suur seltskond.

Võib muidugi. Aga maailmale tahaks ka näidata ja kuulda anda. Dagö tekstid – varasemad neist on Saatpalul ilmunud ka luulekogumikuna “Nähtused ja tehtused” – on nii inglise kui vene keelde üsna üliväga tõlkimatud. Neis on eesti-keele-tundlik põhjahoovus, meie rahva sise-ringi-naljad. Ja ehkki tegemist on rahvusliku uhkuse ja aardega, on tõlkimatusest kahju.

Ehk ületab söör Saatpalu kultuurilised, mentaalsed ja sfäärilised riigipiirid muusikaliartistina. Pärast jõulist naasmist näitekunsti lavadele on Lauri lavale astumas Fausti-teemalise muusikali peaosas. Mida sügavamalt sa enda arvates midagi põlgad ja võõrastad, seda kindlamalt antakse sulle siin elus käsk see miski selgeks õppida. Pärast Dagö viimase plaadi kuulamist juhtub see tõenäoliselt ka nendega, kes seni sellest pundist suurt ei pidanud.

Plaan Delta on jõuliselt õnnestunud.

Freddy Saarm – tänase aja Põrgupõhja Jürka

Tekst Kati Saara Vatmann

Freddy Saarm (32) on üleinimlikult energeetiline EESTI MEES. Iga tavainimene piirdunuks tema tausta ja hariduse juures maakorraldaja kena keskmiselt traditsioonilise eluga. Kellast kellani, kindel palk ja piiritletud vastutus. Temal aga on Lõuna-Eesti suurim ja mitmekesiseim hobukeskus, jõuliselt arenev talu, kvaliteetne kaltsukas ning lisaks blinterite tiimi haagitud enam kui 150 inimest.

Nii oli

Freddy ja tema kaunis kaasa Aire kolisid Tartust Ülenurme valda Läti külla Kilgi tallu mõttega, et noor pereisa töötab maakorraldajana ning pereema, kes väikese vahega kaks poega ilmale tõi, juuksurina. Ühelt memmekeselt ostetud suurde talumajja kolisid ka Freddy vanemad. Pooles majas elab junior-, pooles seniorpaar, nagu headel vanadel aegadel, mil põlvkonnad elasid üksteist täiendades ja abistades koos. Maakividest laut kohandati paari hobuse pidamiseks. Oma pere rõõmuks ja energeetiliseks täienduseks, nagu hobuseid praegu teatavasti kosmosega vahendajana peetakse. Ja siis see kõik algas.

Sõbrad tõid Saarmide juurde ka oma hobused rendile – Kilgi talust paistab Tartu ära, hea lähedane koht, et oma lemmikuid, eksistentsiaalseid antenne hoiul pidada. Alguses püüdis Freddy Maaülikoolis õpitud eriala ja talu- ning tallipidamist ühitada.

„Mõõtsin hommikul maad, lõuna ajal tegin büroos uinaku, et teine tööpäev otsa teha – ja õhtul ehitasin kodus ühtaegu nii tube kui talli,“ meenutab tänase aja Põrgupõhja Jürkat meenutav Freddy. „Oli hetk, mil tuli täielik meeleheide – ilmad läksid külmaks, nii oma kui rendiliste hobustele tuli boksivõred keevitada, sadularuumid ehitada, alanud oli sisemaneeži ehitus – ja siis selgus, et majas on vamm. Äsja ehitatud tubadest pidin põrandad üles võtma, seinaääred laiali lammutama…

Ja siis tulid sõbrad appi. Nad nägid mind rippu vajunud kätega keset õue seismas – ei tea, kuhu poole nüüd joosta, millist tööd teha – kutsusid talgud kokku, ehitasid boksid, sadularuumid ja aitasid majast vammi välja rookida.“

Paluge – ja teile antakse! Ka siis, kui palud sõnatult. Ja eriti siis, kui elad mehiselt üle hobuste õnnetud poegimised, koplite mahajooksmised ja lõputu hobuste püüdmise metsast – vigadest ja äpardustest teatavasti õpitakse.

Ühtlasi kannab Freddy hõim vana head peremudelit, kus põlvkonnad ja ligimesed hoiavad omavahel kokku. Kilgi talu ühes otsas resideeriv ema ja isa tulid Tartust töölt ära, et aidata pojal ehitada ning minial talitada hobuseid, keda sõbrad järjest rohkem hoiule tõid.

Lõuna-Eesti suurimaks

Näiliselt vaikne ja tagasihoidlik Freddy sooritas tänu Airele, vanematele ja vennale sõna otseses mõttes lendstardi, mis pole keskmisele eesti mehele omane. Lasi kirjutada projektid, mille abil esmalt ehitati külgnevate tallidega sisemaneež. Kilgi talust sai Lõuna-Eesti suurim hobuhotell 60 hobusele.

Seejärel asuti korraldama koolitusi nii ratsutamise, sadulate kui hobuhingenduse alal. Aire täiendas end Liivaku tallis James Caudrey käe all – ning kogus inspiratsiooni niššide leidmiseks. Täna peetakse Lätikülas iga liiki ratsutamise võistlusi, igal õhtul toimuvad treeningud – elumaja on pärast Freddy üleinimlikke pingutusi tundmatuseni muutunud, aidast saamas külalistemaja – ja seegi pole veel kõik.

„Õues valmis äsja koolisõiduplats, rajasime krossiraja, et pidada kolmevõistlusi, mille osad on koolisõit, parkuur ja kross – ehitame võistluste jaoks kohtunikemaja ning lähiaja plaanides on ka teise maneeži ehitamine – et hüppajad ja dressaaži harrastajad üksteisest ei segaks ning võistluste ajal sise-soojendusplats oleks,“ loetleb Freddy, vaadates ka ise üllatunult oma valdusi, mis on väikesest lagunenud talust mainekaks hobukeskuseks saanud. „Aire on juba mitu aastat ka hobuvarustust maale toonud, sadulatega toimetamist õppinud ja õpetanud ning praegu on vaid paar vaba boksikohta, kuhu siitkandi inimesed oma hinnalised sõbrad hobuhotelli saavad tuua.“

Argipäev

Mida tähendab hobuhotell? See tähendab Freddy perekonda, kes töötab ilma vähimagi abijõuta mitmel rindel. Freddy on aastaid ehitanud, traktoriroolis istunud, varustanud ja turustanud, ilma et oleks kodust üldse välja pääsenud.

Aire toidab päeva alustuseks kolm tallitäit hoolealuseid, siis viib ligi 60 hobust hommikuti käe kõrval tallist koplitesse, viskab boksid sõnnikust tühjaks, teeb lõunase talituse, kõnnitab õhtuks kõik vastutatavad tagasi talli… Ja nii iga päev. Milline vastutus elude eest!

„Tänu vanematele ja vennale oleme saanud viimastel talvedel korra Egiptuses hinge tõmmata – aga rutiin ja stress on mõistagi koletud,“ tunnistab Freddy. „Pühapäeviti magame tund aega kauem, kodust väljas ja pidudel ausalt ja otse öeldes ei käi. Olen püüdnud oma valitud olukorda kergemaks ja helgemaks muuta muid kanaleid pidi.“

Muud kanalid tähendavad seda, et Freddy ja tema vend Tanel avasid Tartus täpselt raudteejaama vastas kvaliteet-kaltsuka. Sellega tegeleb kogu perekond – nii vaheldumisi kui korraga.

„Meil kõigil on järelikult juba ligi seitse ametit, millest kõigi alal pead olema professionaal, et mitte kõrbeda. Kõrvaltvaatajale võib tunduda: mis see riiete-kingade müümine või hobuste teenindamine ja hobuürituste korraldamine ikka on – aga iga su liigutus kätkeb tohutut vastutust,“ arutleb Freddy. „Kui sul on nii mitu elukutset, pead pidevalt ühelt lainelt teisele lülituma. Traktoriroolist poeletti, ehituselt koplisse. Võimalik, et meie ajastul proovitaksegi järele, kui palju inimesed välja kannatavad.“

Blinterid

Freddyt tabas talust ülisuurt hobukeskust välja ehitades paradoksaalsel kombel üksindus. Aina traktor ja tööriistad, laenud ja liisingud, vastutus ja kohustused. Ta leidis nii enda kui nüüdseks pea 200 teekaaslase jaoks lahenduse võrkturunduses nimega Blint.

„See pole mingi Amway ega Tupervaare – me jagame esmatarbevajadusi rahuldavate firmade allahindlusi. Olgu see kindlustus, lennundus või toidumajandus. Allahindluse jagajad saavad tulu, nii lihtne ongi,“ selgitab Freddy püramiidäri põhimõtet. „Kui blinteriks hakkasin, oli alguses eesmärk loomulikult oma perele ja hobukeskusele raha teenida. Nüüdseks olen avastanud, et ma ei hakanud siiski paaniliseks rahateenijaks, sain midagi palju enamat. Silmsideme inimestega ja põhjuse kodust väljas käia.“

Ehkki enamasti peetakse võrkturundamist sõprussidemete lammutajaks – su igasugust lähenemist arvatakse kohe püüdluseks sinu rahamaailma püramiidi tirida – kinnitab Freddy, et naudib paar korda nädalas toimuvaid blinterite kogunemisi Tartus ja Tallinnas ning on õnnelik võimaluse üle inimestega vestelda ja tegelda vahelduseks millegi muu kui hobukeskuse haldamise, traktori ja sõnnikuga.

„Ma tean, et rahamaailm on teatud mõttes saatanlik ebajumal, aga selleks, et oma peret ja nendega koos rajatut teenida, pean perioodiliselt kodust välja sõitma ja hoopis mingitel teistel teemadel vestlema,“ tunnistab mees. „Võimalik, et pingest vabastaks ja mõtteid helgendaks-valgendaks ratsutamine – oskan seda väga algelisel tasemel ja tean, et see pole päris minu ala. Olen küll natuke nagu maailma loonud – siia Kilgi talli midagi sellist, mida kusagil mujal pole – aga ise ma sellepärast ratsutama ei pea, et elan keset hobuseid. Me ei pea ju ka poest ja kataloogist kõike ostma ja omastama – õnnelik ja pühendunud võib olla ka vaadates.“

Piia Paljak-Särlefalk – eestluse reservaadi emand

Tekst Kati Saara Vatmann

Fotod Peter von Fabry Eichner

Globaliseeruvas maailmas võiks arvata, et rahvused kaovad ja mingeid rahvuspõhiseid seltsimaju ega koole enam olema ei saa. Rootsi on aga sedavõrd konservatiivne ja turvaline riik, et seal on ilmselt igaveseks ajaks konserveetitud ja turvatud ka eestlus. “Kõik mu sõbrad teavad loomulikult, et olen eestlane, aga nad ei pööra sellele erilist tähelepanu. See on enesestmõistetav fakt,” kinnitab Stockholmi Eesti kooli õppealajuhataja Piia Paljak-Särlefalk. “Olen Rootsis sündinud ja oma vanematelt Maret ja Ivar Paljakult õppinud vanamoodsa eesti keele, mida kannavad nüüd edasi ka minu pojad Oskar ja Gustav. Ehkki meie koolis käib palju lapsi tänasest Eestist – neil on kas vanemad siin tööl või on nad peredega päriselt siia sisse rännanud – ikkagi on meie koolis kõneldav emakeel arhailine ja ilma slängita. Konserveeritud!”

Pärijanna

Stockholmi Eesti kool, kus Piia inglise ja rootsi keelt õpetab, on asutatud 1945. aastal – Piia enese esivanemate poolt. Ta asub vanalinnas 15. sajandist pärit dominiiklaste kloostri varemetel. Seepärast on põhikoolis, kus käib umbes 180  last, eriline õhkkond – aeg on peatunud ja ruum irreaalne. Ta pole ei Rootsi ega Eesti keskkond, vaid mahe ja soe inimsuse oaas. Kool, mille direktor on Jaan Seim – võõrsilsündinu, nagu Piiagi, teeb iga-aastaseid ekskursioone Eestisse, kooli koor osaleb meie laulupidudel ning kooliga külgnev pikapäevakodu Tammeleht ja Eesti lasteaed.

“Meie kool on parimas mõttes eliitkool – ta on väike, Stockholmi-suguses metropolis ülejäänud keskkonnast väga erinev – inimlik, õrn ja eriline minimaailm. Meil on ujula. Meil on koostöö mõttekaaslastest koolidega – siin saavad lapsed üsna ilmselt parima võimaliku lapsepõlve,” usub Piia.

Imposantne ja elegantne naine ise on kooli rajajate Maret ja Ivar Paljaku laps. Ta kinnitab, et Rootsis on väliseestlus endiselt elujõuline – teiseneb ajas, aga omavahel kokku hoitakse võõrsil ikka. Ameerika eestlue kuninganna – ulgu-Eesti ajalehe peatoimetaja Kärt Ulman – teeb praegu teisel pool maakera Lydia Koidula missiooniga vastupidist tööd. Tõmbab otsi kokku, kuna ei rahastajaid ega lugejaid ei ole ning aeg on sealtpoolt ära Eestisse kolida. Rootsis seisab eestlus tugevatel alustel.

Eesti majas korraldatakse sagedasi üritusi, Liiu Viru peab seal restorani, meie rahvuslik ajaleht ilmub ning Eesti kool teeb suurepärast tööd.

“Meil on nii Rootsis sündinud eesti lapsi, siia tööle tulnute kui päriseks Skandinaaviasse kolinute lapsi. Kuna see on põhikool, õpivad nad iga aastaga üha rohkem rootsi keelt, et gümnaasiumis hakkama saada,” selgitab Piia. “Minu jaoks on see ainumõeldav ja eluaegne keskkond – olen ise siin õppinud, minu pojad õpivad siin. Elujõudu lisavad Eestist tulnud õpetajad. Ja kuna meie koolil on kõrge tase, siis on ta lapsi kogu aeg tulvil.”

Võrreldes tavaliste koolidega on Piia meeskond loonud koduse ja pipiliku keskkonna, kus on küll kõrge haridustase ja asjalik distsipliin, ent erakordselt õdus, avatud ja mahe õhkkond.

Pojad

Piia pole teinud eestlusest enda jaoks elukutset – see on tema jaoks loomulik elamise ja olemise viis.

“Ma räägin, mis seal pattu salata, igapäevaselt rohkem rootsi kui eesti keelt – ka poegadega. Aga selle eest on see kaunis, traditsiooniline ja arhailine eesti keel, mida kõnelesid minu vanemad. Väikese aktsendiga muidugi ka,” naeratab Piia. “Pojad on mul musikaalsed ja loovad – mängivad pilli, laulavad ning Oskar osales just hiljuti meie kooli muusikalis “Estside story”.”

Musikaalsus on poistel geenides, nende isa Stellan Särlefalk on maailma tipp-helitehnikuid ning oli omal ajal ka Peter Gabrieli helimees. Maailm ongi väike ning kõik on kõigi ja kõigega seotud.

Nagu ema, nii on ka pojad esinduslikud, imposantsed ja parimas mõttes endisaegsed – härrandliku ja väärika käitumisega. Särlefalkid on oma erilises keskkonnas õpetlikult ülemaailmsed isiksused.

Maailm

Mis puutub maailma tulevikku, siis Piia ega tema sõpruskond ei usu, et aastal 2012 midagi hirmsat juhtuks.

“Rootsi ühiskond on harjunud asjadesse rahulikult suhtuma. Siin räägitakse küll palju kliima soojenemisest ja Maa ökoloogilisest tervisest. Ent mingit apokalüpsist tulemas ei usuta.

Eks Skandinaavia poolsaar on ka nii kõrge ja kivine, et maavärinad ja üleujutused ei tule siin ka mitte teoreetiliselt nii kergesti kallale kui mujal maailmas,” arutleb Piia. “Ilmselt peabki siinne piirkond andma globaasele tervikule juurde seda rahumeelset ja stabiilset, turvalist ja positiivset energiat, mille mujal maailmas toimuv ära rikub ja paigast nihutab.

Rootslased ja üldse siinne rahvas pole rumal ega naiivne. Aga siin ei häälestata ennast millekski hirmutavaks ega dramaatiliseks. Rootsis osatakse hinnata tasakaalu ja heauskset meelsust.

Ega asjata Rootsit üleüldiseks turvakoduks nimetata. Ega muidu kõikjalt maailmast siia kiputa. Ikka sellepärast, et siin on hea.”

Stabiilne ja helge keskkond nii Eesti koolis kui kuningriigis tervikuna on ilmselt üks osis, mis on aidanud Piial ka Stellaniga pea paarkümmend aastat rahulikku ja stabiilset abielu elada. Abielu ja perekond on küll inimeste omavaheline asi, ent selle toimimisele ja õnnestumisele annab ikkagi keskkond tausta. Oleks see kõigil meil nii mahe kui Piial!

Eesti kooli põhiprintsiibid:

MEIE PÕHIPRINTSIIBID

* Kõigil on õigus omandada teadmisi ja oskusi.

* Kogu kooliperel on õigus viibida rahulikus ja stimuleerivas keskkonnas, seepärast võtame tarvitusele abinõud kõige vastu, mis võiks segada tööd ja mängu.

* Kõigil on õigus tunda end koolis kindlana, seepärast sekkume, kui keegi tõenäoliselt kannatab.

* Kõigil koolis on õigus, et neid koheldaks respekti ja austusega, seepärast võtame tarvitusele abinõud vägivalla, diskrimineerimise, kiusamise ja solvamise vastu.

* Kogu kooliperel on õigus tunda end hästi ja saada omavahel sõbralikult läbi, seepärast aitame lahendada konflikte.

Meie põhiprintsiipide järgi pead:

* respekteerima kõiki koolis.
-Ära kiusa teisi.
-Püüa aidata seda, keda kiusatakse.
-Paku oma seltsi nendele, kes jäävad sageli üksi.
-Räägi koolis või kodus, kui kellelegi tehakse liiga.

* käituma viisakalt ja olema abivalmis.
-Kuula ja ära sega vahele, kui teised räägivad.
-Hoolitse uute õpilaste eest.
-Tervita esmakohtumisel.
-Ole tähelepanelik ja abivalmis.
-Tõuse püsti ja tervita õpetajat tunni alguses.

* hoidma oma kooli.
-Ära riku raamatuid, pinke ega muid vahendeid.
-Ära sodi pinke.
-Ära reosta enda ümbrust, korista enda järelt.
-Ära riku kooliruume.

* tulema õigeaegselt kõikidesse tundidesse ja teistele kooli üritustele.

* tegema ära kõik kodutööd ja muud ülesanded.

Ei ole lubatud:
* luba küsimata koolist lahkuda(eelkooliklass-6. kl),
* loata vaheaegadel sees olla(eelkooliklass-6.kl),
* loopida koolis lumepalle,
*sõita rula, rulluiskude, jalgratta vmt kooli territooriumil,
* olla üleriietes ja peakattega klassis või sööklas,
* avaldada kõrvalistele isikutele kooli uksekoodi,
* süüa kommi või maiustusi, närida nätsu, juua karastusjooke vmt koolis,
* võtta kooli kaasa teisi kahjustavaid esemeid,
* tuua kooli kaasa väljastpoolt sõpru, vähemalt päev varem vastava õpetajaga kooskõlastamata,
* tunnis helistada või lasta heliseda mobiiltelefonil.

Peale selle:
ära võta kooli kaasa väärtuslikke esemeid(kadunud esemeid kool välja ei maksa),

tuleb koolis tekitatud aineline kahju endal välja maksta,

koolis ja kooli ajal on keelatud suitsetada, tarvitada põsktubakat, juua alkoholi, tarvitada narkootilisi aineid.

Allikas: www.estniskaskolan.se

Katrini kolgata
Tekst Kati Saara Vatmann
Fotod Daisy Lappard

Enamus inimestest näeks ja teeks Katrin Kildmaa (39) elust tragöödia. Naine ise on ristuvalt allergiline, tema vanem poeg Rasmus (12) Aspergergi sündroomiga, noorem poeg Henry (4) allergia ja astmaga poiss

Katrin ise on rist-allergiline ning kannab igapäevaselt endaga kaasas anafülaktilise šoki vastase ampulliga süstalt. Ta kirjeldab olukorda: “ Minu menüüs on üldse paar üksikut töötlemata asja, mis mind paiste ega hingeldama ei aja. Kui märtsis hakkavad tuuled Lõuna-Euroopast meile õietolmu tooma, tekib minul juba niinimetatud heinanohu, ehkki Eestis on alles lumi maas. Kui kusagil läheduses mesilasi näen, panen jooksu – minu jaoks on mesilasemürk tappev.“ Ometigi on Katrin optimistlik öeldes, et selle kõigega on võimalik elada, see ei takista tööd, elu ja hobidega tegelemist.

Nelja-aastane pojake Henry on emast veel allergilisem – ja ühtlasi ka astmaatiline. Katrin on teinud selleks tuhat imet, et lastele võõrsilt ravimeid hankida, on nendega nädalaid ja kuid haiglas veetnud. Ning oleks ennatlikult väga suure ohvri toonud – vanema poja inglise buldogi ära andnud, sest oli kahtlus, et väiksemal on ka koerakarvade allergia. “Õnneks tõenäoliselt seda allergiat kogu meie kompotis siiski pole. Koera on vanemale lapsele Rasmusele väga vaja,” on Katrin õnnelik iga asja üle, mis pole halvasti.

Katrini vanem poeg on eriline laps, kelle ilmaletulekule järgnes sünnijärgne võitlus elu ja surma peale. Kui Rasmus sündis, andsid arstid emale ühese soovituse: andke selline lootusetu laps ära. Pärast kuid Tallinna keskhaiglas ja Mustamäe lastehaigla intensiivraviosakonnas selgus et laps ei olnudki lootusetu.

Suurem oht oli ometigi möödas alles siis kui Rasmus sai 3aastaseks, kuni selle ajani sai ta 6 korda päevas erinevaid ravimeid, mis suures osas telliti Leedust, sest Eestis sel ajal neid ei müüdud. Haiglas olemise aega meenutab ema järgmiselt: “Rasmusel raviti üha uusi ja uusi põletikke, kuid paranemise märke ei olnud. Emotsionaalselt kurnav minu jaoks oli aga see kui Rasmusel hakati ravima meningiiti. Rasmuse veresooned olid nii ahtakesed ja kurvilised, et paigaldatud kanüülid kippusid ummistuma, seetõttu toodi ta ühelt järjekordsel kanüüli asetamise protseduurilt tagasi selliselt, et iga varba otsas oli kanüül.. Mõistusega saad sa ju aru, et see kõik on lapse elu päästmiseks vajalik, kuid südames ei suutnud ma taluda seda valu, mida see pisike kannatama pidi. Tuhat korda oleks ma selle valu enda kanda võtnud.” Kuna verenäitajad olid püsivalt halvad, tehti haiglas viibimise aja jooksul Rasmusele 4 vereülekannet, seda kõike siis kui poiss oli vaid 1-2 kuu vanune. Peale seda kui olime juba kaks kuud viibinud haiglaravil selgus, mis on tema püsivalt halbade elunäitajate tegelik põhjus. Esimest korda kuulsin toksoplasmoosist. Täpselt nii lootusetult kui see diagnoos kõlab – on ka selle haiguse tagajärjed – eluaegne silma- ja kesknärvisüsteemi kahjustus. Paranemist ei ole. Vaktsiinid olid keelatud, sest keegi ei teadnud, milline mõju on neil toksoplasmoosi haiguskulule.

Peale aastatepikkust võitlust ja ime otsimist, konsulteerides erinevate USA ja Prantsuse tippspetsialistidega tuli siiski leppida paratamatusega. Rasmus ei hakka kunagi mõlema silmaga nägema ning ülim impulsiivsus ning rahutus jääb kogu eluks tema kaaslaseks. Kuid saatusel oli veel midagi meile varuks. Kui jäin ootama oma teist last rahutus ning agressiivsus Rasmuse hinges üha kasvas kuni tundsin, et vajan taas spetsialisti poolset sekkumist. Peale kuu aega kestnud uuringuid saime uue diagnoosi – Rasmusel avaldusid autismi spektrihäire e. Aspergeri sündroomile iseloomulikud jooned käitumises,” meenutab Katrin. Nii kummaline kui see kõrvaltvaatajale ei tundu on diagnoosi saamine kergendus – ma teadsin nüüd millele otsida vastuseid, kuid infot ei olnud…. Ainuke, mis sellest vähesest infokillust võis välja lugeda oli see, et ravi ega paranemist ei ole.

Lootusetuks tituleeritud juhtumist hoolimata hakkas Rasmus pigem väga kiiresti arenema – aga tema areng on vastavalt diagnoosile valikuline. „Rasmus võib keerata sõnades tähed, välted ja kõik muud pisiasjad, mis pole siin ilmas talle määratud, lootusetult segamini – aga on teatud it-alad ja täppisteadused, keemia ja füüsika, mis on talle määratud ning mis teda köidavad,” teab ema. “Kõige olulisem on nende laste puhul see, et nad ikkagi võimalikult kõrge hariduse saaksid. Aspergeri-lapse tavaklassi ilmumine tähendab kaht varianti – õpetaja tegeleb kas ainult temaga ja jätab kogu ülejäänud klassi unarusse või tõrjutakse kõrvale ning heidetakse koolist välja suure väljakutsega Aspergeri laps, see viimane on tänases Eestis ainuvõimalik variant. Ja nii otsivadki kümned Aspergerit kodus kasvatavad emad oma lapsele üha uusi ja uusi koole, kes oleksid valmis selle väljakutse vastu võtma, nii nagu meie teeme seda iga päev.

Kõigile nendele lastele on kusagil siin ilmas eriala ja pühendumine olemas. See tuleb lihtsalt üles leida. Erilisele lapsele määratud elukutse aitab üles leida saatusekaaslaste ühinemine, ühised üritused ja omavaheline kokku hoidmine.

“Kui mulle Rasmuse sündides öeldi, et peaksin ta ära andma, ei mõelnud ma hetkegi, et selline lahendus üldse võimalik on. Samamoodi ei kahtle ma sekunditki, et poeg täidab oma unistused. Ta tahab saada uurijaks, kriminalistiks. Ma arvan, et vaist ütleb talle õigesti. Sedalaadi lapsed teavad, milleks nad planeedile tulnud on.”

Katrin viis end Aspergergi sündroomi olemusega kurssi samuti uurijana – internetis googeldades ja teavet otsides. Nüüd oskab ta juba saatusekaaslasi – vaimselt Aspergeri-moodi eriliste laste vanemaid teavitada ja nõustada. Katrin teab, miks ja milline on selle sündroomiga kaasneda võiv hüperaktiivsus, millest tulenevad, kuidas näevad välja ja mismoodi ületatavad on agressiivsuse hood. Kusjuures Rasmus ise tahab selle nõustamise juures juba abiks olla!

Katrini mitu töökohta

Keskmine inimene, naine, ema, istuks nii oma kui poegade erivajaduste tõttu kodus ja keskenduks haigustele. Samas koju jäämine haige lapsega on sageli paratamatu, sest see ongi täiskohaga töö. Reeglina vajavad need lapsed osalist või täielikku järelvalvet, kuid igapäevaste asjadega toimetulekul juhendamist 24/7 päris kindlasti. Väga sagedasti on nende laste vanemad sunnitud vahetama õpitud eriala ning naasevad ülikooli õppima lapse erivajadustest lähtuvat eriala, et saada juurde teoreetilisi teadmisi ning seeläbi õppida oma lapsega paremini toime tulema.

“Tegelikkuses on nii, et need naised, kellel on majanduslik kindlustatus jäävad oma lapse jaoks koju ja on talle emaks, tugiisikuks, hooldajaks, autojuhiks, treeneriks, mängukaaslaseks, õpetajaks ning põetajaks ühes rollis. Teisalt jälle on ka üpris keeruline leida tööandjat, kes aktsepteeriks neid kõiki töötaja “erilisi vajadusi”, mis igapäevaselt kõige ootamatumal hetkel lahti võivad rulluda ja kogu päeva pea peale keerata,” kirjeldab Katrin. “Ma võin siinkohal pidada ennast õnnesärgis sündinuks, sest mul on olnud kaks tööandjat, kes on teadlikud ootamatutest olukordadest, kuid on aktsepteerinud neid siiski.

Ma naudin oma tänast tööd, kuigi tegu on väga keerulise valdkonnaga. Tööl enese teostamine, keerukate situatsioonidega silmitsi seismine on minu jaoks “puhkus” – seda selles mõttes, et töö väljaspool kodu on ainuke hetk laadimaks oma patareisid, et vastu seista ja toime tulla olukorraga, mis sind vastu võtab kodus hetkest, kui avan koduukse.” Katrin on alati tööl käinud ja peret elatanud.

Carmen Pritsoni saates “Rääkimata lugu” käimine lisas tema ellu veel ühe täiskohaga töö. Katrini osalusel asutati hüperaktiivseid, autistlikke ja Aspergeri sündroomi ning teisi spektrihäireid põdevaid lapsi ja nende peresid ühendav Põhja-Eesti Autismiliit, mis jagab teavet perepäevadel, loodaval koduleheküljel ja inimsuhete tasandil – et ükski erilise lapse vanem poleks üksi, et keegi ei arvaks, justkui üksnes tema elus ja peres on midagi erivajaduselist või et tema on selles iseärasuses süüdi.

Esimesel liidu perepäeval oli koos 30 perekonda, kus kasvab probleemne ja eriline, hea uue ilma kodakondsete hulka kuuluv laps.

“See on vabatahtlikult endale võetud kohustus teha meie maailmast parem paik elamiseks,” tutvustab vapper ema oma missiooni. “Vaevalt aasta tagasi ei teadnud ma veel teiste sarnaste laste olemasolust Eestis, õigemini küll teadsin, kuid ei olnud fakte kes, kus ja kui palju. Ühiskond mõistis mind hukka, et ma ei oska oma last kasvatada, olen lapse ära hellitanud ja va kasvatamatu on harjunud kõike saama. Kui pöördusin mõne institutsiooni poole murega või nõu ning abi saamiseks, siis ainus, mida kuulsin oli see, et Rasmus ei oleks pidanud Eestisse sündima, sest Eesti ühiskond ei ole sellisteks lasteks valmis. Ainuke teave toksoplasmoosi või aspergeri sündroomi kohta leidus välissaitidel, suhtlesin otse nende valdkondade spetsialistidega. Ühtlasi süvenes minus teadmine, et sellist teadmatuses kobamist ning üksindusest tingitud hingevalu ei soovi ma mitte kellelegi ja täna on mu ülim soov oma kogemustest rääkida neile, kes tulevad minu järel, kes täna saavad oma lapsele diagnoosi Aspergeri sündroom, Reti sündroom, autism, hüperaktiivsus vms. Ma ei ole spetsialist selle sõna üldlevinud tähenduses, kuid mul on 11 aastat kogemusi ning ma saan neid jagada nende emadega, kes otsivad täna samamoodi vastuseid, nagu mina olen kõik need aastad otsinud ning otsingud jätkuvad – ja ilmselt kestavad kogu minu eluaaja.”

Katrini eesmärk on oma poegade haiguste – või siis ehk lihtsalt erilisuse – pinnalt sarnaste probleemidega inimeste ühendamine, toetamine ja teavitamine. Et keegi sedaliiki erilisusega laste vanematest ei arvaks end olevat maailmas sellise hädaga üksi, ei püüaks varjuda ega varjata, vaid sirutaks sünergilise sõbrakäe omasuguste inimeste poole. Kuigi autismi diagnoos on lootusetu – ei ole ravi, ei ole paranemist – peab inimestele jääma alles usk ning lootus. „Ma ei eitagi, et Autismi diagnoosiga lapsega elu ei oleks ülikeeruline ning kurnav, kuid seda tänulikum olen ma iga päev selle võimaluse eest, et saan temaga koos kasvada ja areneda. Ma olen seda meelt, et kui Sinu teele ei veeretataks üha uusi katsumusi, mida ületada, siis elu ei pruugi olla pooltki nii värvirikas.“

Katrin on veendunud, et e mitte keegi meist ei tohi üksinda jääda, oma last – või ennast – häbeneda, süüd tunda ega oma võimalusi siin planeedil kasutamata jätta. „Oleme kõik millegipärast siia ilma sündinud, omavahel kohtuma pandud, nii nagu näeb ette seadus “kõik on kõige ja kõigiga seotud” ning ei tohi oma võimalusi kasutamata jätta,“ on Katrin kõigile katsumustele vaatamata optimistlik.

B-element:

Rasmus ja Henry on vennad, kuid neil on erinevad isad. “Põhjus, miks ma Rasmuse isast lahku läksin ei ole erandlik. Väga keeruline on kasvatada puudega last, see paneb nii ema kui isa õlgadele väga suure koorma, sa annad endast maksimumi, sa oled nii vaimselt kui füüsiliselt tühi. Elad pidevas teadmatuses, ilma toe ning mõistva suhtumiseta, see pingeseisund hävitab aga suhtest romantika ning tekivad erimeelsused,” tunnistab Katrin. “Paar hakkab töötama kas koos tiimina – kus armastuse jaoks tihti ei ole enam ruumi – lapse hüvanguks või nad murduvad ja otsustavad eraldi paremad vanemad olla. Kui ma väidan, et enamik vaimupuudega laste vanemaid elavad eraldi ja laps jääb tavapäraselt ema juurde, ei eksi ma ilmselt palju.

Tiina Koidu – eneseotsijate suur ema

Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann

“Tallinna noortekodu elanikud ei erine meist teistest – ka nemad tahavad teada, kuskohast on nad tulnud, mille jaoks siia ilma sündisid ja miks on vahepea kõik nii valesti ja valus olnud,” räägib noortekodu emand Tiina Koidu. “Me kõik peame end tõestama ja teostama – nende noorte jaoks on see keskmisest olulisem ja keerulisem.”

Eestimaa uhkus Tiina mõistab oma juhatatava suure kodu asukate siseheitlusi seepärast ülihästi, et ta ise on orvuna lastekodus kasvanud. Elukogemused on samas õpetanud naise oma hoolealuste probleemidest niimoodi distantseeruma, et ise suure kaasaelamise kätte ära ei laguneks.

Juured…

“Kõigile on tähtis, kuskohast me pärineme. Mõnel tekib huvi ja vajadus võimalikult palju oma identiteedi kohta teada saada küpsemas eas. Sellised noored, nagu meie kodu omad, on arusaadavalt oma raske ja kirju päritolu ja põlvnemise asjus tundlikumad ja süvenenumad,” teab Tiina. “Kui poleks meie noortekodu, peaksid need suured lapsed elama lastekodus. Siinne päris-kodu laadne ühiselu on hoopis teistel alustel. Väga erinevatel asjaoludel on need ilusad hinged üksi jäänud. Kelle vanemad on surnud. Kelle pere on asotsiaalne ja alkohoolne. Kelle vanemad on välismaale tööle läinud ja teisi omakseid pole. Kelle lapsepõlve on pea peale keeranud saatuslikud kokkusattumused.”

Sellised kokkusattumused, mis on viinud lapsed lastekodudesse, jätavad neid eluks ajaks omavahel seotuks. Tiina lastekodukaaslane Ene Oopkaup, elupõline kirstumeister ja laulja Harri Vasara õde, käib pea iga päev noortekodus Tiinaga juttu ajamas ja kohvi joomas. Kumbki ei meenuta seejuures oma enese elu algust lastekodus halvasti.

Küll aga tutvustab emand Koidu väga erilise rõhuga end: Tiina AUGUSTI TÜTAR. See on tähtis. Tiina – Eesti Orvuna Kasvanute Liidu üks juhtfiguure – veendus noortekodu vajalikkuses lisaks isiklikule kogemusele ka seetõttu, et töötas aastaid miilitsas ja seejärel politseis. Sellesse asutusse jõuab teatavasti otsekui luubi alla kogu ühiskonna pahupool.

Barakk-bardakk

Noortekodu hakati rootslaste abiga rajama 1997. aastal. Hoone, mis praegu on puhas, helge, korrektne ühiskodu, oli Tiina Koidu asutamise-juhatamise alla tulles seisukorras, mida Tiina nimetab “barakk-bardakk”.

Praegu on suurepärases korras kodu ainus erinevus tavalisest elamust trellistik akende ees. Selleks, et väljastpoolt majja ei tungitaks – Peterburi tee asukatest enamus on praegu tüdrukud. Väga ilusad tüdrukud.

“Majapidamine käib meil, nagu normaalsetes kodudes ikka. Abilisi käib ka – vabatahtlikud ja kriminaalhoolduse alused, kes saavad pahategude korvamiseks siin oma ühiskondlikult kasuliku töö tunde teha,” kirjeldab emand Tiina. “Nagu suures peres ikka, on ka meil siin abiellutud, meie lastele on nüüdseks lapsi sündinud. Ja kogemused näitavad nüüdseks, et siit välja kasvanud noored oskavad normaalset pereelu elada.

Meie noored ei häbene nime ja näoga pildil olla, sest kogu aja jooksul on vaid üks meie kasvandik oma eluga kraavi sõitnud. Kõik teised – kui tahes lootusetud nad alguses ka tundunud pole – on oma eluga kenasti hakkama saanud.”

Nii mõnigi noortekodulastest on oma tubliduse ja eduga üllatanud nii sugulasi kui ka iseennast.

Elud ja lood

Hetkel elab noortekodus kuus inimest. Ja suurema osa ööpäevast ka Tiina.

Venemaalt pärit Aleksandra kaotas lühikese aja jooksul mõlemad oma vanemad ning ei tunne ühtki oma ligimest, kes kusagil tuhandete kilomeetrite taga elavad.

“Tõenäoliselt on Aleksandra jaoks üks olulisemaid asju praegu teada saada, kus ja kas tema ligimesed elavad. Tüdruk räägib küll puhast eesti keelt ja jääb päris kindlasti Eestisse elama – aga oluline on teada, kas kusagil maailmas on keegi, kellele võiks mõelda kui omastele, kellega kokkukuulumist tunnetada,” arutleb Tiina.

Teine elutargalt distantsi hoidva Tiina hoolealustest on lõunamaiste juurtega maaliliselt kaunis Bütsants-kaunitar Marita. Tüdruku ema jättis ta Norrasse tööle minnes lihtsalt omapäi. Tänu Tiinale oli Marital muu võimalus kui lastekodu ning ta kinnitab, et on õnnelik.

Tüdruk pole seni osanud muud soovida kui juuksuriamet, ent tegelikult on tema ilu ja intelligentsi juures vägagi tõenäoline, et kaunitar saavutab elus veel palju.

“Kadi õpib meil praegu ülikoolis sotsiaaltöötajaks. Mõne aasta eest ei usutud väga raskest kodust tulnud piigast sedagi, et ta põhikooli lõpetab,” kirjeldab Tiina noortekodulaste eneseteostusi-ületamis-tõestamisi.

Need segaverelised lapsed on põhiliselt rahvaste rände tulemusel Peterburi teel ning Tiina missioon on aidata noorte inimeste juured ja ladvad sel kombel kooskõlla viia, et nad saaksid hakkama positiivse programmi ja peremudeliga.

Tiina missioon

Emand Koidu on välja teenitud pensionil ja see on… tema ainus sissetulek. Oma suure ülesande täitmise eest ta palka ei saa. Noortekodu majandatakse lastetoetustega ja rootslaste abiga – igas kuus kulub suure hoone ülalpidamisele  vähemalt 1000 eurot.

Loomulikult kirjutatakse ka projekte, et Brüsselist abi leida. Sellepärast, et iga inimene on väärtus ning võimalikult kõigile tuleb anda võimalus jõuda parimate valikute ja lahendusteni.

“See, kui keegi jääb orvuks või hüljatakse, ei tohiks tänases maailmas temalt ära võtta õnne võimalust. Ei suhtumise, elulaadi ega elatise mõttes,” ütleb Tiina.

See Eestimaa uhkus elab päevast päeva koos lastega, kellest enamus alles noortekodus esmakordselt normaalset kodu ja elulaadi näeb.

Seesugune tõeline, sügavalt teadlik ja samas jahedalt oskuslik pühendumine moodustab terava kontrasti poliitikute sõnamullidega, millega nad äsja hea palga ja pumba juurde pürgisid.

Üks naine ehitab täiesti tasuta üles head uut ilma, et laps-haaval rändrahvaste hädaorust väljuda, noortele uus identiteet luua ning inimene-haaval siia maale sündinud väärikate kodanike sekka tuua.

Gerly Kättmann – rikas haldjas

Tekst Kati Saara Vatmann

Pildid Tiina…

Muusik ja tantsijanna Gerly Kättmann meenutab oma vaba kulgemise, ürgnaiselikkuse ja helgusega seni Maal kulgenud isiksustest enim Isadora Duncanit. Ta annab improvisatsioonilisi kontserte, tantsib õhtuti sõbrataridega end planeediga üheks, pulseerib positiivset naiselikku energiat – ent avalikkuse ette ilmus Gerly oma parima sõbratari Diana Aitai hukkumisega seoses.

“See oli helge ja kirgas matus, me kõik teadsime tänu Dianale, et surma pole olemas – on universaalne armastus, kulgemine kehatu ja kehalise maailma piiril, valgus, rütmid ja värvid – mu kalli sõbratari astumine sellest piirist teisele poole tõi ta mulle veel lähemale ja muutis surma olematuks,” on Gerly tänulik. “Müstilisel kombel ilmus just sel matuste päeval minu ellu mees. Tundub, et lausa mu teine pool. Ta elab Londonis.”

Kulgeb tantsides

Kogu Gerly elu on improvisatsioon. Vana maailma mõistes on ta rahata, karjäärita, ametliku tööta – tegelikult töötab igal hetkel. Neiu teab, et iga mõte ja tunne, sõna ja tegu lisab midagi inimkonna energeetilisse tervikusse. Seepärast pole ükski pisimgi võnge tähtsusetu – see on Töö selle nimel, elu maal püsima jääks.

“Minu meelest ei ole nii oluline see asi ise, mis tuleval aastal juhtuma hakkab, vaid see, mida meie inimestena saame ja peame tegema enne seda. Kui ma  mõtlen sellele sõnumile, mis tahab mu seest tulla, siis kätkeb see endas meeste ja naiste tervenemist, mees- ja naisenergiate äraleppimist,” arutleb tüdruk, kes elab koos ema ja isaga Pärnus Uus-Saugas. Tema vanemad on üle paarikümne aasta harmoonilises abielus olnud ning kaks kaunist tütart suureks kasvatanud nii, et mõlemad on leidnud oma tee pühendumise – Gerly õde on Oistrahhi festivali projektijuht.

“Ma vaatasin mõni päev tagasi ühte filmi, eesmärgiga võimendada oma ebateadvuslikku, seda nii-öelda kollektiivset valu, valukeha, mida me kõik, kes me veel pole kohal, endaga päevast päeva kaasas kanname. Selles filmis oli kümme minutit vägistamisstseeni… Ma kirjutasin isegi luuletuse, panin oma mõtted kirja, mis minust pärast seda stseeni tulid. See, kuidas ma ise nutsin ja piinlesin ja tõmblesin oma kehas, oli nii ehe – mis sest, et mina ju polnud seal. Aga lihtsalt see kollektiivne valu, mis naised endas kannavad, see on metsikult suur.”

Valukeha

Gerly usub, et valu kehast – millest kõige põhjalikumalt kirjutab Eckhart Tolle oma raamatus “Hea uus ilm” – pääseme, kui jõuame kohaloleku seisundisse. Siis

kaob ka kurbus. Kurbus tekitab muu hulgas näiteks vistrikke, millesse koguneb kurbus – ja nii aitabki neist vabaneda tantsimine, laulmine, valu enesest välja luuletamine.

“Mul tuleb meelde mälupilte 5 Rütmi kursustelt, kus ma mõned aastad tagasi hästi aktiivselt käisin. Kohe trippisingi Euroopas selle eesmärgiga ringi, et tantsida ja olla osaline selles tantsulises kollektiivses tervenemises. Ükskord oli selline juhtum, kus 15 naist korraga sattusid samasse protsessi, sama valuenergia võimusse ja me kõik nutsime ja lahistasime mööda seda tantsusaali ringi tantsida. Seal, erinevalt oma kodust, kus ma ei ole kunagi eriti julgenud kõva häälega nutta ja karjuda, oli nii loomulik lihtsalt naisena või tüdrukuna endast see sisemine karje välja lasta. Ja selliseid kordi on olnud palju, just tantsides, kus jõutakse ühtäkki staadiumisse, kus valu vabalt välja voolab,” on Gerly kogemuste eest tänulik.

Tema ema Ly Kättmann on muide see tütarlapselik naine, kes juba viisteist  aastat ihuüksi oma süntesaatoriga mööda Eestimaa kõrtse õhtuti laulmas käib, et peret elatada. Ise kardab avalikkust ja tähelepanu – aga paraku on meie ajastul veel finantsi vaja, et osta jahu koduse leiva küpsetamiseks. Tervel nende perel on tekkinud sisemine veendumus, et vanad head oskused muutuvad taas oluliseks.

Gerly, kes kehastab universaalse armastuse energiat, meenutab: “18-aastasena oli mul hästi kindel mõte, et lähen kohe mõnda eesti meestevanglasse ja hakkan seal tegema laulukoori. Või sedasama tantsimist – ainult ma ei olnud kindel, kas ja mis hakkab juhtuma, kui vangidele hullult vabastav muusika peale panna, et äkki see ei toimi. Igatahes laulda tahtsin ma nendega küll, kuigi selleni pole siiani jõudnud – eks ma ühel hetkel sain aru, et pole lihtsalt veel küps nii karmi energiaga töötama.

Aga see tunne kogu aeg, et tuleks minna ja jagada laulu, tantsu, südamest jutuajamisi just nendega, kes on kas saanud tunda või ise loonud vägivalda, valu, kannatusi… Neil on ilmselt südames eriti tundlik see koht, kust voolab armastus – aga teinekord ongi ju nii, et mida tundlikum, seda suurem on võimalus, et seal see armastus uuesti avaneb.”

Hispaania koobastes

Gerly on kõike muud kui arg – ta on maailmas rännates elanud näiteks koos ühe Eesti noormehega Hispaanias sõna otseses mõttes koopas. Eestisse naasmist see suhe välja ei kannatanud. Nüüd on neiu ellu ilmunud londonlane, kes võttis temaga ühendust just kanalisatsioonikaevu uppunud Diana väga eriliste ja rahulike matuste päeval. Sellistes asjades oskab tüdruk näha sünkroonsust ja märke.

“Mis iganes siin maaplaneedi peal füüsilisel tasandil toimuma ka ei hakkaks, inimhingede tasandil on vaja paika sättida mehelikkus ja naiselikkus ja tõsta just viimane uuesti au sisse. Nii nagu Emake Maa taasleiab oma jõu ja väe, on vaja ka naistel uuesti nii-öelda Jumalannadeks saada. See on midagi nii olulist, et sellest olulisemat tööd minu meelest praegu polegi. Meie ülim ülesanne on elada tasakaalus iseendaga ja käia oma rada, aga selle juurde kuulub paratamatult või õnneks kohustus aru saada, kas ma olen praegu naine või mees ja mida see endast kujutab. Käisin siin NewFlow ühel Jumalannade õhtul ja seal tõusid esile nii paljud need teemad, mis mind juba Hispaanias elutsedes köitsid. Näiteks kas me, naised, üldse saame aru, mis on meie essents ja kust see tuleb? Kunagi etendus Ugalas “Vagiina monoloogide” tükk ja sellest on ka eestikeelses tõlkes raamat. Ma lugesin seda ingliskeelsena ja mõtlesin, et pagan, kohe tuleks kuskil teha naiste õhtu, kus räägitakse naiselikkusest ja vagiinadest ja kõigest sellest eluliselt nii olulisest ja samas mahavaikitust. Kui represseeritud ja allasurutud teema see ikkagi on! Praegu mu igapäevaseks saanud tantsimise juurde kuulub kõige rohkem see, et ma tulen kohale enda sisse – sinna, kus asub minu jumalik essents ja vägi – ja tantsin iseennast tajudes. Sageli on käed tantsides kõhu peal. See, mida ma tunnen, ei ole üldse jumalik. Vahel ma mõtlen, et nii nagu midagi Emakesest Maast on praegu katki, on midagi katki ka minus. Lahe on see, et seda saab iga päev ja ise, mitte midagi eriti ekstra tegemata, tervendada. Kui väga ei ole naised ikkagi naised, kui vähe meis on tingimusteta, vabalt voolavat armastust, ilu ja graatsiat ja poeesiat – kõike seda, mis on naiselik. Ja kui vähe me suhtleme ise oma ürgse allikaga, vagiinaga, ja teame, mis seal toimub, mida ta mäletab, millest kinni hoiab, mida soovib ja suudab. Selleks, et me inimestena ükskord terveks saaksime, on vaja naistel jõuda uuesti oma kehasse, templisse ning hakata seda teadlikkuse väega austama. Meestel jääb üle meid toetada ja austada ja võtta lihtsalt naise südamest oma südamesse vastu kõik, mida antakse. Siis me saame terveks.”

Uue maailma Isadora Duncan nendib, et ta väljendab sedalaadi mõtteid enamasti arvuti taga suheldes, sest on mõnikord vapustavalt rohkem kohal ja kontaktis endaga oma turvalises keskkonnas klahvide taga kui silmast silma kuskil istudes, kus tema ego pool aega mõtleb, milline ta välja näeb. Meis kõigis on veel nii palju näimist ja omamist selle asemel, et OLLA.

Liiu Viru – muinasjutt kaunist köögikuningannast

Tekst Kati Saara Vatmann

Fotod Peter von Fabry-Eichner

Liiu Viru (44) on põliste juurtega Tartu tüdruk, kes elab juba palju aastaid Stockholmis Östermalmi linnaosas Transilvaania hertsog Peter von Fabry-Eicneriga, kasvatab kaht ingellikult kaunist tütart ja peab oma erilise elu uusimal perioodil Stockholmi Eesti majas Eesti restorani.

Enamasti lõpevad õnnelikud muinasjutud sellega, et prints ja printsess abielluvad – ise väga noored ja naiivsed – ja kui nad ära ei ole… Teate küll. Tõeliselt õnnelikul muinasjutul on palju peatükke, igaühel neist oma lõpp. Muinasjutt ei erine elust enesest, kui ta kulgeb sinusoidina läbi kriiside ja meeleheite, millest iga kord väljutakse küpsemana ning iga peatüki lõppedes ollakse valmis järgmiste tasandite õnnelikeks lõppudeks.

Seda on Liiu kõigi oma eluetappide puhul kogenud. Iga eluperiood lõpeb selleks, et algaks muinasjutu uus peatükk – küpsem ja targem kui eelmine. Ilusam ka.

“Mu enda jaoks on see siniverelisuse ja hertsoginduse asi veidi aegunud ja kopitanud – aga eks ta tõele vasta,” naerata Liiu.

Põgenemine iseenda eest

Preili Viru sündis muusik Valdeko Viru tütrena, tema onu oli sporditervise korüfee Atko Viru. Tüdruk oli plikast saadik sama kaunis kui taibukas. Taibukus viis ta Majandusjuhtide instituuti ning temast võinuks saada maailmas toimiva matriarhaadi üks jõulisemaid maniatuurseid esindajaid. Ent miniatuurse ja väga erilise iluga neiu välimuse kohta ütlesid tema õrnas kasvueas mitmed lähedased, et ta on inetu pardipoeg.

“Puberteedieas öeldud valusad sõnad ja hinnangud lähevad sedavõrd hinge, et peeglisse ei vaata  – usudki, et oled liiga väikest kasvu, kõvrate jalgadega ja ülearu suurte silmadega,” meenutab Liiu. “See võib olla ka põhjus, miks mu esimene ja õrn noorusarmastus õnnetult lõppes. Pagesin valu Eest Eestist ära. Läksin Rootsi Lõuna-Aafrika suursaadiku perre au pairiks.

Kuna mul jäi kolme lapse hoidmisest aega üle, hakkasin köögis ka süüa tegema ja kooke küpsetama – see on mu professioon. Ja ühel näituse avamise vastuvõtul juhtus korraga mitu asja. Esiteks kutsus Ingise suursaatkond Stockholmis mind peakokaks – läksin. Teiseks lõi minu ees kannad kokku korraga umbes kuus siniverelist härrasmeest. Valisin hertsog Peter von Fabry-Eichneri.”

Nüüdseks on äärmiselt kaunis, aristokraatlik ja hõrk paar elanud paarkümmend aastat koos ning nende Östermalmi korteris kasvab kaks ingellikku heledat tütrekest. Peter kuulub põlisesse siniverelisse dünastiasse, ühtlasi on tema esiisad olnud legendaarsed hobuste aretajad – tema vanaisa oli teeneline lipitski hobuste aretaja ning Peter ise sisuliselt sadulas kasvanud.

Kaua tehtud, kaunikene

Liiu ja Peter elasid palju aastaid lasteta – aga kaugeltki mitte üksi. Nende kodusse Artillerigatanil kogunes pea iga päev rahvusvaheline seltskond boheemlastest-loovuritest-teaduritest, keda tõmbas fon Fabry-Eichnerite poole nii pererahva stiilne huumorimeel, aegadeülene elegants kui Liiu valmistatud erakordsed road.

“Peter polnud väga kaua laste saamiseks valmis – mehed on ju hilise küpsemisega poisid. Von Fabry kollektsioneeris vanu arstiriistu ja kirjutusmasinaid, plakateid ja kaalusid, tänavasilte ja kõiki võimalikke muid maaisa-imesid. Üks asi, et koristamine – suursaatkonna peakoka ameti kõrvalt ja pideva külalistevoo all – oli tükk tegemist. Ent lastetoaks meie stiilne muuseum ei sobinud,” naeratab Liiu nüüd, kus tema tütred Anna  ja Paula  on juba äärmiselt ilusad koolitüdrukud, kes kõnelevad puhtalt kolmes keeles. Ungari keelt pole Peter lastele nii palju õpetanud kui tütardele peaks.

Liiu ja Peteri tütred sündisid üsna masuga koos – Stockholmis, Uppsalas ja teistes kuningriigi linnades äärmiselt suuri objekte projekteerinud Peteril oli korraga vähem tööd kui kunagi varem. Ning üsna varsti pärast Paula sündi asus miniatuurne köögikuninganna tööle Adolfi kondiitriärisse.

“See tähendas küll ülivarajasi tõusmisi ja suhteliselt rutiinset kondiitritööd – ent ühti pakkumist Stockholmi suurte restoranide peakokaks ma vastu võtta ei saanud. Öötöö ei sobi noorele emale ka siis, kui arhitektist isa töötab kodus,” kirjeldab Liiu. “Pensionile läinud Adolf pakkus mulle oma konditereid küll ka päriseks, ent just samal ajal jäi vabaks Eesti maja restoran ning me võtsime sõbranna Kistina Ehala Andersoniga seda saatuse märgina. Eha oli aastaid Eesti lasteaia direktriss, hambatekhnik ja juuksur.”

Neljakeelsed printsessid

Kuna naine on emand, käivad Anna ja Paula Stockholmi Eesti koolis – see on turvaline väike sisebasseini ja ülimalt õdusa õhkkonnaa eestluse oaas keset vanalinna. Kodus töötav hertsog tegeleb tütarde logistikaga, töötab Östermalmi pesas – ja ratsutab jälle! Nagu nii paljudel eestlastel on ka von Fabry-Eichneri puusaliiges vahetatud ning paaril aastal, mil ta kartis, et enam ei pääse sadulasse, kus on veetnud kogu elu, tabas meest üsna sügav depressioon.

Nüüd on malbe aristokraat Kuningliku Ratsaklubi ridades igal pühapäeval taas sadulas. Ta ei pea enam nukralt koduaknast vaatama kuninglikke talle, mille ühes tiivas elab printsess Madeleine (elab praegu Ameerias) – ta valib Östermalmi tallist alati kõige keerulisemad-tujukamad ratsud ja on sügavalt õnnelik.

“Vahepealse pausita poleks ma mõistnudki, kui väga sellest puudust tundsin,” tunnistab härra.

Isa räägib tütardega ungari keelt, ühiskonnaga suhtlevad neiud rootsi keeles, kodune keel on inglise keel ning emakeel on Annal ja Paulal eesti keel. Eriliselt arenenud, tundlike ja nägelike neiukeste näide tõestab: mitmekeelsus ei pärsi, vaid arendab lapsi võrreldamatult kiiremini kui üks ja ainus kanal.

“Minu meelest oli Liiu otsus meie printsessid eesti kooli panna ainumõeldav otsus,” teab Peter nüüd oma kogemusest.

Kuningannaks kasvanud

Kui Stockholmi inglise suursaatkonnas oli Liiu Viru kulbi ja põllekesega miniatuurne kaunitar, siis nüüd on temast enesest küpsenud mahedas küpses eas kulinaar-kuninganna.

Ta on koos sõbranna Kristiinaga kujundanud Eesti majas asuvast restoranist koduse, klassikalise ja meeldivalt arhailises stiilis söögikoha, kus publikut toidetakse iga päev 5-10 erineva roaga ning korraldatakse ka kontserte ja luuleõhtuid.

Kuna hinnad on soodsad ja toidud hõrgult kodused, külastab Eesti maja restorani vähemalt pooles ulatuses rootslaste endi seltskond. Päeval, mil ajakiri Naised Liiu kuningriiki külastas, saabus sina 40 eakat eestlannat – kaunid, hoolitsetud ja õhulised, nagu Skandinaavias küpsenud daamid ikka. Nad ütlesid: “See on Stockholmi parim toidukoht. Mitte ainult eestluse pärast. Üldse! Liiu ja Kristina kostitavad meid siin selliste toitudega, mida tahaksime ise koduski teha ja kõige kallimatele pakkuda.”

Liiu on iga päev sadu ja sadu portsjone valmistades ja serveerides välja kujundanud professionaalse nõude ja pottidega, pliitide ja laudadega toime tulemise logistika, mis võimaldab neil Kristinaga kahekesi hakkama saada. Närveldamata.

Von Fabry-Eichner viib ja toob samal tütreid koolist, projekteerib umbes seitset uut hoonet heasse uude Stockholmi – ja muinsjutt, kus on olnud palju mõõnasid ja loobumismõtteid, jätkub tõusvas joones.