Kus on, sinna tuleb juurde – telli täpselt!
Kati Murutar, kuhjumise kogeja
Pihin hingedeaja keskel sulle sellestsamast, mille sees ka sina sumad: mitte kunagi varem justkui ei ole olnud pimedus nii sügav, muda nii kleepuv ja kurnav, arved nii suured, tülinorimised nii ebaõiglased ega sihi kadumine silme eest nii krooniline, eks? Ma tean, et ka sinul on sedasi – meie vahel plingib ju ühenduses hoidev FB, mis näitab pidevalt, mida värki me kõik mürame.
Näe, tema on puhkusereisil – oh, mõne aasta eest oli täna lumi maas ja… – ah, kui naiivselt me tookord rõõmustasime ja uskusime, et nii hästi ja õigesti jääbki ning… Tead küll neid tundeid Meta-roboti etteveeretatud mälestuste ning kaasteeliste tubliduse silmitsemisel. Elavad ja surnud, inimesed ja muud loomad ning nii tegelikkus kui sina nõnda teistsugused kui toona tundus.
Tellimisega tuleb väga täpne olla
Indiaanimeelne artist-raadiomees Lauri-Kare Laos ütles ühes meie etenduses, et kosmosest tellimisega tuleb väga täpne olla. Eriti kui su läbi-halli-kivi tahtmised pole suure pildiga kooskõlas. Lisaks kutsud vägisi nõudes sama jama aina juurde. Kujuneb kuhjumine nagu pidev proovikivi, kui palju sa välja kannatad.
Küsimusele, kuidas läheb, võib üsna igaüks meist vastata: „Kõik kadestavad, sest nad ei tea…“
Mina postitan võimalikult helgeid ja tõstvaid vidinaid, teades, et kaasteelistel on sama: salajased hirmud ja kannatused, nende peal sotsmeedialised naeratused, peod ja soojamaareisid. Meie kõigi avalik fassaad on ühtmoodi petlik – nagu ka püüdlused iseennast juukseidpidi masenduse mülkast välja tõsta a la parun von Münchhausen.
Kes kuulab muusikat, kes neelab seriaale – minul jaurab tööde taustaks teejuhtide-kõutšide-kanaldajate kanala. Kiidetud olgu julgustav jutumull: „Saad, mida vajad, mitte seda, mida tahad. Omas tempos. Usalda. Ole voolamises. Tunne nii, nagu kõik, mida vajad ja väärid, on juba olemas.“
Ent pilk piidleb akna taga mudas lonkavat fakti. Mullu samal ajal kogesin omal nahal inglite aega, kui hobuse tagumine parem jalg jäi puutüvede vahele ning kuudepikkune kodune ravi lõppes Jelgava Ülikooli kliinikus, kokku kolme ja poole tonnise arvega ning korjandusega. See oli imeliselt helge elamus, kuidas nädalaga kogunes nii ammuste tuttavate, tänaste teekaaslaste kui ka täiesti võõraste ilusate hingede abiga see summa tilkshaaval kokku.
Nüüd jäi proua hobuse tagumine vasak mudavaakumisse, ta väänas kepsu lihtsalt ära, sest ülipüüdlikult üle reageeriv teisepere täkk ja tiba kauaks meile. Longe õnneks väheneb iga päevaga ilma kulukaid konsultante kutsumata – nagunii on müürina ees tasumist ootavad arved ja kodu dokumentide legaliseerimise nimel pankadele meeldimine…
Su kõrval seisan ma nagu sild üle vaevavete
Nii ratsionalistid kui esoteerikud tavatsevad uskuda, et meie koduloomad võtavad enda peale paugud, mis tabanuksid muidu meid ennast. Hingedeööl tabas meie noorukest prantsuse buldog Delfiini idiopaatiline vestibulaarne sündroom – silmad pöörlesid, kõrvad tiirlesid, tiirataara ja piss püksis. PetCity kliinikus öövalves olnud dr Magda-Liisa Lepp ütles, et niisugust seletamatut errorit esineb ülipalju. Kui endal ei ole juhtunud, siis ei tea ju. Koeratirts on mõne päevaga üsna iseeneseks taastunud.
Sama on ühe mu lapse POTS-iga – nagu tohtrid Madis Veskimägi ja Imre Rammul posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroomi kohta ütlevad: pots tuleb peale. Peavalu ja ärevus ees – südame pekslemine ja minestamine taga. Ning seda on 21. sajandi maailmas sadadel tuhandetel.
Samuti esineb kümnetel tuhandetel meist aegajalt ägenev krooniline tõbi „siht silme eest kadunud“. Mitte miski ei ole justkui hullemini kui tavaliselt – ometi tekitab üha karmistuv koorem ajutise pingetalumatuse. 18tunniliste tööpäevade taktis isegi ei küsi enam, mille nimel. Mispeale kõik, mille oled loonud ja kes on kõige kallim, ärritab kõige rohkem.
Südameüdini armastatud hobuste-koerte-kasside peale vihastades süüdistad end loomulikult, kui nendega mõni oblakas juhtub – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses kah jah.
Ajad, mil elavad kadestavad surnuid
on väljend Piiblist, mis meenub, kui enam ei jaksa ei ennast ega teisi puudutavaid halbu uudiseid kuulda. Kirjandusõpetaja Pille Pippar valis eesti keele C1 eksamiks valmistumise õpikusse Berit Kaschani teksti: „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida, istun su köögilaua taga ja joon lahtunud purust valmistatud kohvi. Mina ei tea, miks eilne pehmete servadega õhtu tinahalliks hommikuks settis. Ja miks su kohvipurgile kaas korralikult peale ei käi. Aga nüüd on kõik liiga lahja. Ja maitseb valesti. /-/ Aga siis kukub su püüdlikult määritud röstsai põrandale. Võitatud pool jääb üles. Muigad. Tõstad saia taldrikule, võtad sahtlist täiesti avamata kohvipaki ja mulle hakkab vaikselt meenuma, miks kõigi maailma meeste hulgast istun ma ikkagi just sinu köögilaua taga.“ („Täna piisab vähesest“)
Võõrad lood ja tülid kleepuvad õhust külge ning kui oled juba mitte-sinu koorma all küürus, siis igasugused uudised, nõudmised ja äraütlemised viivad eriti kergesti tasakaalust välja. Kunstnik maestra Marje Berlokko, kes hingedeööl Koju lendas, arutles: „Kõik on alati õigesti – kõigi maade gurud ütlevad ühiselt ning iga näiline äpardus annab sama kinnituse – mida halvem, seda parem. Läheme jamade jadast võimalikult rahulikult läbi, siis saavad õiged asjad juhtuda.“
Koormus ja kitsikus kasvavad käsikäes
Aegadel, mil teed aina rohkem tööd ja jääd aina rahatumaks, unustad naerda, laulda ja tantsida. Harvadel õnnetunde hetkedel, mil hing on hetkeks helge – „I’m human being, not human doing“ – kutsub alalise tegutsemise neuroosiaia kuninganna ennast kohe korrale, sest nii mul kui sul on hirm õnnelik olla.
Järgmisel hetkel helistabki sõbratar, kelle elulaaditallu infiltreerus ennast tutvustamata loomakaitse. Hetk hiljem sõnumineerib ennast ületades maal elav üksik uitaja, kelle peale telesaadetesse pürgivad naabrid oma ameerikalikul igavusepeletamise moel on järjekordse pidemetäie kaebekirju saatnud.
Tilks! Oled nii otseses kui ülekantud mõttes täägitud imelise Diana ja tema elu armastuse keissi – peatselt ilmuva raamatu tõttu on meedia madinat täis ning paljastusi kartvad pärijad on ise paljundanud paljut, mida Verni Leivaku teoses üldse ei olegi. Ventilaatorisse lennanud essuga saavad kõik pihta.
Oi, üle aastate võtab ühendust metsamees Ott Olesk, kellega koos sai koostatud vigursaetud puitskulptuuride raamat – tubli tegudeinimene on kirjutanud buketi tekste, kus on napisõnaliselt ja täpselt kujutatud kiuslikud inspektorid, alamakstud ja ülereageeriv politsei jt ametnikud. Rahvateenrid, kes oma leivakannika eest võideldes on sama kurnatud ja heitunud kui meie ning kelle sõbralikkus on uuemal ajal ime, mitte norm.
Muidugi teame, et meediat ja kaasteeliste muresid tuleb ellujäämiseks väga napilt doseerida ja distantsi hoida. Ikkagi jälgid Päikese litakaid, orkaane-vulkaane ja peipsitaguse naabri möllamist.
Kuivõrd Maslow’ sõnastas oma põhivajaduste püramiidi juurde tõeselt, et turvatunde alus on informeeritus, jälgime mõisagi kosmiliste külaliste liikumisi. 3I Atlas, Swan, Lemmon, Borisov – palun tulge, tehke meie planeet ja inimkond korda või pihustage, kuidas heaks arvate! Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – tuttav tunne, eks?
Me oleme oodanud iseennast – biorobotiteks rusututena pürgime parimaks versiooniks enesest.
Meie kooli õppejuht Riina tavatseb klassi sisenedes kõik lambit korraga põlema panna. Sellistel puhkudel oleme silmi kissitades mõelnud: oleme nii kössis, kännis ja kortsus – vaja siin sähvida!
Vaja jah. Sädeinimene Siiri Sisask käivitas mäletatavasti lausa üleriigilise koolimajade valgustamise aktsiooni „Saagu valgus!“ Igas mõttes.
Kui kõike kohe tahan – vales järjekorras ka veel – meenutan sõjalendurist kirjanik Exupery viimse teksti viimset rida: „Armas Jumal, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti!“
Ükspäev teisehomme tuleb lumi. Mardid toovad vilja- ja Kadrid karjaõnne. Seejärel viime tuhkatooma välja. Talvise pööripäeva ostuorgiast oskame ju ometi mööda vaadata nii, et jõuluilu ei muutu jõulujõledaks.
Alustasin oma pihtimust üsna mast-maas-olekus – ära rääkides sai väga oluliselt kergem. Soovitan sulle sama – leia omad ja räägi välja. Kevadel, kui rändlinnud tagasi tulevad, oleks ju kena kodus olla ja nendega koos kohtumisrõõmust hõisata. Mina tahan – taha sina ka!

Elekter, tuli, vesi – need me sõbrad kolmekesi
1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena 2. Kirjuta essee oma kogemusist.
Tänu päästeametiga koos töötamisele võib kool noortele ka midagi eluliselt olulist õpetada. Nii volbrituld tehes kui jaanituld kavandades tasub teada, kuidas teda kohelda. Ühtlasi on mõistlik meeles pidada elumajas, järves ja rabas toimuvat, et osata toimida.
Vee tekkimine muutis võimalikuks elu Maal – ent võib ka uputada. Tuli on meie soe sõber toasooja saamisel ja toiduvalmistamisel, kuni ta kontrolli all on. Elekter on imeline koduabiline juhul, kui kõik kaablid ja tarvikud, riistad ja seadmed on korras.
Lõket tehes jälgin tuulesuunda ning seda, et kuiv kulu poleks ümber tuleaseme: isegi veeämbri käepärast olemine ei aita peatada sõiduauto kiirusega käest ära lippavat kulupõlengut.
Toas olgu mul olemas vinguandur, mis erinevalt vinguviiulist hoiatab ohu eest, mida inimese nina ei tunne. Suitsuandureid kingitakse noorkotkastele, korras elektrijuhtmed ja seadmed peavad nii neil kui nende vanematel endal olema. Kui juhtmed, pistikupesad või kodumasinad lähevad lühisesse, võtan kogu majapidamise peakaitsme välja. Heal juhul saab voolu alla sattunud kodumasinat puutuv pereliige särakat, halvemal puhul jääb ka ise voolu alla. Teda päästma minnes satun minagi vooluahelasse, seepärast võtan enne kaitsme täiesti välja.
Ka siis, kui tikkude, tulemasina, sigarettide või pliidi valest kasutamisest vallandub kahjutuli, teen elektrikapis voolu kahjutuks: tule kustutamise vesi on head tehes samal ajal ikkagi elektrijuht.
Päiksekiiri koondav akvaarium või vaas laual ja klaasikild samblas võib põhjustada sama tõenäoliselt süttimise kui autoaknast rumalasti välja visatud suitsuots.
Olenemata sellest, kas tulekahju puhkeb kaminast pudenenud sütest, voodisse kukkunud konist või praeahju ununenud jõuluroogadest – katan võimalusel tule kustutustekiga, kuna ilma hapnikuta tuli omasoodu mürada ei saa. Igas kodus peaks olema vaht- või pulberkustuti. Tänu sellele ei pea põlevat fritüüri või tugitooli rõdult uisapäisa alla viskama.
Ka liiga õhukese jää peale või ujuma ei lähe me sõpradega uisapäisa. Koht olgu tuttav, kaldal võiks olla päästerõngas, kuna ujumisoskused on erinevad. Paadiga sõitma minnes peab seljas olema päästevest, mis hoiab ka päästjaid oodates väsiva vettekukkunu nina vee peal.
Uppuja võib meeleheitliku jõuaga ka päästja uputada, kui lauajuppi, köit või päästerõngast käepärast ei ole. Hirm tõmbab ka meie hingamisteed krampi nii, et me võime paanikasse sattudes osutuda kuiva uppumise ohvriks – lämbume ilma, et vesi kopsu satukski. Samas võib maalihete ja varingute puhul hoopis liiv kopsudesse sattuda.
Õnneks on soodes ja rabades matkaradadeks ehitatud laudteed, mis väldivad laukasse eksimise. Sood-rabad on moodustunud hiiglaslike sõnajalgade kõdunemisel tekkinud turbast ning vaid nendega samal ajal eksisteerinud dinosaurused teavad, miks tekib laukas vaakum, mis sinna sattunud inimese või mõne muu looma otsekui kummimusiga soosse ehk sohu, rabasse ehk rappa imeb.
Targem on turvalistest radadest ja supelrandadest mitte kõrvale astuda, et mitte oma elu seoses uppumisega ära rikkuda.

Hanimesimoon

Arrrmas taevas, misssasssja nad ometi abielluvad?!?

Kati Murutar

Tegelased: Mees, Naine ja Jokker
Koht: salong – diivanid-peeglid – klassika!

ESIMENE VAATUS

Proloog

Lava tagant kostab „Pardike ja mooniõis“
Mees ja Naine tulevad naerdes lavale, kohver veereb ratastel kõrinal järele

Naine: Kõik on endine… Ja nii teist moodi.

Mees: Selleks, et klišeedest välja kasvada, tuleb nende sisse minna.

Jokker (hääl lava tagant): Hollywoodi! Ümbermaailmareisile! Alaskale! Kuu peale!

Naine: Selles mõttes on kõik teist moodi, et nüüd pärast ümbermaailmareisi on planeet kuidagi veel väiksem…

Mees: Kogu maailm on üleüldine Kihnu saar.

Naine: Kas mäletad…

Mees: Pärast ümbermaailmareisi… mäletan kõike veel selgemalt – nagu luubi all.

Naine: Kaugelt paistab paremini. Ma lähen vaatan endale oma enda koduses peeglis silma.

Mees: Palun ära kellelegi ütle, et me oleme Ameerikast tagasi – mulle hakatakse kohe jälle igaks reedeks ja laupäevaks mängusid suruma.

Naine: Meile.

Mees: Ja ei võta vastu ühtegi intervjuu küsimist – nagunii ujutakse sulle külje alla: nooh, kuidas Chicagos oli, kui palju Las Vegases maha mängisite…

Naine: Meile.

Mees: Ah?
Naine: MEILE ujutakse külje alla – meile pakutakse mängusid.

Mees: Aijaa… kus mu sussid on? (pimeneb) Kus meie sussid on?

Kolin ja kirumine.

Jokker (hääl pimeduses): Mina ei uskunud. Ei uskunud mina, et need kaks haavatud lindu päriselt abielluvad. Ka seda ei uskunud, et nad ümbermaailmareisil vastu peavad ja kokku jäävad. Kas ma usun, et nüüd ei tule peale rutiin ja spliin? Kuhu enam? Mida veel?

1. Mees pidžaamas korrastab tuba, pühib tolmu, kastab lilli, rüüpab kohvi
„Tilluke aeg“

Mees (puhastab peeglit ja vaatab iseendale otsa): Ma olen õnnelik. Lõpuks ometi. Rahu.
Tasakaalukas tagala. Soojus. Eneseteostus. Rahu.
Ma olen juba nii suur poiss küll, et elada ilma
draamadeta. Ma olen õnnelik…

2. Naine siseneb ülikõrgetes kingades ja hommikumantlis – Mees võpatab idülli pihustumise tõttu, aga on naise tuleku üle siiski siiralt õnnelik.

Naine: Võtame Valgre või Coheni valsi?

Mees: Kuidas soovid. Mulle meeldib, kui sulle meeldib.

Naine: Valgre oli joodik.

Mees: Mina ka – ma võtan viina, sest olen täna kurb, ma võtan viina, sest pettis mind mu arm – on keegi teine, keda armastab ta, on keegi teine ning ma nõnda üksinda…

Naine: Jäta!

Mees: Nooh, meedias kirjutatavaga ei ole nüüd äkki tuttav või?

Naine: Olen-olen. Ja Cohen jättis tähelennu nimel elu armastuse maha – ega saanud sellest iial üle…

Mees: Ilma valuta täht ei lenda jaa.

Naine (otsib telefonist meloodiat): Võibolla vana hea Strauss…

Mees: Ma tahan meie pulmas valget ülikonda kandes tantsida sind kaunimaks kui eales. Tahan, et kõik 200 inimest näeksid meie õnne ja oleksid koos meiega õnnelikud.

Mees võtab Naise tantsuvõttesse – kingad teevad temakese väga pikaks.
Teevad ilma muusikata üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm.

Mees: Meie pulmas sa ometi niisugusi kingi ei kanna ju?

Naine: Raske õppusel, kerge lahingus.

Mees keerab tagurpidi pikkusevahe naljaks – „Pardike ja mooniõis“

Naine skrollib telefonis, et sobiv muusika leida ja hakata pulmavalssi harjutama. Ümiseb Ukuaru valssi.

Naine: Meie pulmapeol tantsime paljajalu koduõuemurul… Appikene! (näitab Mehele, mille otsa telefonis skrollides sattus) Kollane meedia kirjutab, et meie pulmad on äriidee….

Jokker (hääl): Nii oli jaa. Selle jama pärast meie tuvikesed teisele poole maakera lendasidki. Ära taheti tappa, elurõõm keerati kinni, surnuks kommenteeriti.

Mees (loeb): Ligi 60aastasel naisel ja 45aastasel mehel on keskeakriis – ilmselgelt on neil tarvis
ennast müüa…
Naine (loeb): Lähedalseisvate isikute väitel mingisugust voodielu neil ei ole. Tegemist on ealiste
iseärasuste ja seksuaalvähemuse kaalutletud partnerlusega. Misssasssja… Said midagi
aru?

Mees (loeb): Eriskummalise tandemi lapsed varasematest suhetest ei taha sellest etendusest mitte
midagi teada. Naisel on kuus ja mehel kolm täiskasvanud last, kes kõik on ennast
vanemate äriplaanist distantseerinud, kuna tegemist on edukate inimestega…
Palju õnne… Nii. Nüüd teeme kindlalt – kollase meedia kiuste – suured pulmad.

Naine (võtab kingad ära): Ei taha. Ja laste arvuga panid nad ka pange. Mõlema puhul. Kaks ämbrit.

Mees: Peab! Me näitame neile. Me viime oma armastuse esikülgedele.

Jokker: Ise norisid muhku, näete jah?

Mees: Me…

Naine: Me-me-me – mina tahan tähistada meie abielu sõlmimist ainult omadega. Mitte kogu küla,
vaid tõeliste sõpradega.

Mees: Kes üldse meie tõelised sõbrad on? Võimalikult kõik tuleb kutsuda – terrrve vallld oli kokku
aetud, kihelkond kokku kutsutuuuuuud… Siis satub sekka mõni tegelik sõber ka.

Naine: Meil on tarvis kodule uus säästlik küte paigaldada – paneme selle raha pulmade peale
huugama – ja pärast maksame ennast talvel ka veel vigaseks ja segaseks.

Mees: Me teenime uue raha – pidu annab jõudu – tähistamine annab uue hingamise.
Raha on energia, võnge, vibratsioon…

Jokker: Selle raha eest, võiksite vaatama lennata, kuidas kõigi nende muinasjuttudega tegelikult on. Hollywood põles ullikeste meelte segamise eest üldse maha… (teda ei nähta-kuulda) Kuulete ka või?

Naine: Sinu kogemuste juures võiks juba teada – pärast on kodu sassis, raha otsas ja pea haige.

3. Jokker on tõusva tüli üle rõõmus – sätib ennast paari vahele – sisistab valjul sosinal.

Jokker: Võta üks naps! Hea konjaki jaoks ei ole mitte kunagi liiga vara. Võta tabletti,
ei ole vaja seda pinget kannatada – väike nunnu rahusti aitab alati, tead küll.
Napsu… Tabletti… Veel parem – mõlemat korraga! Äkki mõni suitsiidikatse lõpuks õnnestub ka. Saad millegagigigigi hakkama.

Kalman https://www.youtube.com/watch?v=sCmKCc8eJG8&list=RDsCmKCc8eJG8&start_radio=1&pp=ygUnamFoIGlsbWEgbmFpc3RldGEgb24ga3VyYiBtYWFpbG0gc8O1bmFkoAcB Jah, ilma naisteta on kurb maailm trio a capella

4. Mees võtab napsu – esimese vargsi, järgmise juba rind-kummis-avalikult

Mees: Mina võtan naise nii, et kogu maailm rõõmustab minuga kaasa.

Naine: Kallis, mina olen ka asjaosaline ja mina ei taha suurt tralli.

Mees: Mina olen avalik. Mina olen läbipaistev. Mina olen oma valiku üle uhke.

Naine: Aga mina olen avalikkusest tüdinenud. Kui TEMA hukkus, oldi nagu kaarnad
mul kallal. Keegi ei tundnud huvi, mida mu hing läbi elab. Sensatsiooni! Skandaali! Kõik müügiks, pede… pjedestaalile!

Mees: Sa ütlesid pede?

Naine: Pjedestaalile, ütlesin ma!

Mees: Aga mõtlesid pede. Sa oled nagu mu ema! Tema solvas minu identiteedi surnuks. Mina usaldasin ja pihtisin ja tema…

Naine: Oleks sul igavesti kapis istudes kergem olnud?

Mees: Siis ma oleksin kapipede olnud… (kisub vesiseks)

Naine: Kappi ma sulle järele roninud igatahes ei oleks – ma olen viimastel aastatel nii paksuks läinud.

Mees (võtab kolmanda): Ah, selles ei ole üldse asi. Sa oled kaunilt korpulentne. Sa ei roni sellepärast mulle kappi järele, et armastad ikka veel oma kadunud elu armastust, selles on asi. Temaga sa abielluda ei saanud. Minuga abiellumine on säästukas, jah? Mina olengi puuduv parem? Jälle nuga selga? Tuhande esimene nuga… Aitab!

Naine: Mis sa nüüd. Me oleme sinuga nii kaua koos olnud. Oleme nii sinu kui minu õnnetutest
armastustest rääkinud. Kõigest oleme koos läbi tulnud.

Mees: Selgub, et ei ole. (klõmm) Kõik, pulmi ei tule – maailm, siit tuleb vaba mees!
„Ära mine ära veel“, „1000 nuga selga“

5. Naine jääb üksi.

Naine (hüüab Mehele järele): Sa ei saa surnu peale armukade olla!
Või saad… Kadunukesega on ju võimatu konkureerida.

Võtab sahtlipõhjast kadunud kallima pildi.

Oh, kallis… Mu elu armastus… Sina mõistsid mind alati.
Sinule ma ei pidanud mitte kunagi mitte midagi selgitama… Sina…

Naine võtab Mehest pooleli jäänud pudelist napsi.
Samast pitsist – pühib enne demonstratiivselt klaasiserva puhtaks.

Kadugu mõistus! Justkui meil kellelgi seda kuigi palju oleks.
Sinul oli, mu arm. Sina olid kõige targem, kõige kaunim… Täiuslik.
Palun tule tagasi…

Jokker: Hirvekene, tule-tule, tule-tule, hirvekene… Süda tunneb tuuli, püüdmatu on hing, üle mäe ja läbi järve – jalgu riivab maapind, kisendades hääletult vabides kaon…

Naine: Sinu surm ja minu meheleminek on kõik olnud halb unenägu, eks?
Palun-palun-palun tule tagasi!
Mitte keegi ei asenda sind. Kõik on pärast sind olnud üks suur asendus.
Tule tagasi!

„Ärge jätke mind üksi“

6. Mehe dialoog jokkeriga – vaatavad Naist koos publikuga

Jokker: Naljakas vananev naine, eks?

Mees: Ta on ilus.

Jokker: Võta parem mõni noor – saa lapsi, ole normaalne!

Mees: Ta on oma.

Jokker: Noh, tegid eksami ära sel juhul.

Mees: Mis eksami? Ma lihtsalt armastan teda päriselt.

Jokker: Nii et temaga abiellumine ei tulene mugavusest.

Mees: Ei. See on armastus.

Jokker: Mitte fassaad?

Mees: Ma armastan teda! Tunnen teda nii lähedalt ja sügavalt, et… võimatu on teda mitte armastada.

Jokker: Hihii – vanainimeste mugavustsoon.

Mees: Korrektne ja väärikas – nii Jumala kui rahva palge ees.

Jokker: Oeh, kui pateetiline ja kõrgelennuline…

7. „https://www.youtube.com/watch?v=AhFmbvZuTJo&list=RDAhFmbvZuTJo&start_radio=1 „Udumere sees“ – misanstseen on just see, mis videos!!!

8. Naine lõpetab köögis asjatamise

Naine: Kellele ma need võileivad tegin?
Kellega ma hommikul kohvi ja õhtul teed joon? Sadu kordi olen mõelnud, kuidas minu kallima seaduslik naine ärkas hommikuti üksinda, kui mees oli mind armastamas… Ongi karmalaks nüüd käes. Teistmoodi…

Jokker (eemalt): Veini ja viina voolaku jõena!

Naine: Ma ei ole ju ometi minevikuga abielus. Siin ja praegu olen ma (pilk langeb peegelpildile)…
Ossakurask! Vanakuradi vanaema.
Ma pean ilus olema. (võtab võileibade pealt kurgiviilud ja paneb silmadele)
Ma tahan ilus olla… (paneb kingad jalga) Edaspidi magan rohkem. Suitsetan vähem.
Napsi ei võta. Olen sportlikum. Naeratan – niimoodi siiralt, silmade ja südamega…

Naine võtab mõningase kakerdamise järel koll-kõrged kontsakingad jalast ära.

Jalgu ära ei murra. Ma laulan, nagu keegi ei kuuleks ja tantsin, nagu keegi ei näeks.
Jummaljummal, ega ta nüüd ometi ennast ära tapnud? Me oleme nii kaua teineteise
jaoks kasvanud.
Hoolitsen rohkem enda eest – mehe potitamisega tuleb piiri pidada – see ei ole seksikas.

„Milord“

9. Mees tuleb tagasi – pea haige – Jokker saadab ukseni

Jokker: Võta väike klähv, sul on kergem tagasi minna, kui pea haige ei ole.

Mees: Me oleme elu näinud inimesed. Mu kallim teab, et ma ei käinud palverännakul.

Jokker: Meestes käisid? Naistes? Vaevalt ta ise ka nunn on olnud.

Mees: Ei ütle minu armsama kohta halvasti!

Jokker: Tahad kakelda?

Mees: Ära näe vaeva, ma ei võta peale. Mul on pulmad tulemas.

Jokker: Respekt!

„Ei tea“

10. Naine ja Mees astuvad sõnatult teineteise juurde – vaatavad teineteist nagu peeglit – kordavad teineteise liigutusi – joonistavad sõrmega teise kulme-vuntse-ninajoont.
Kätemäng matkib teineteist – õlgade-puusade liikumine on üks-ühele identne.

„Rien de rien“

11. Mees ja Naine vaikivad.
Vaatavad teineteise silma… ja hakkavad naerma. Pikk lapsik vabastav naer.

Naine: Sa tead ju, et moonid kõik on pikad-pikad-pikad…

Mees: …kuid pardike on väike… Hoia mind, kallis… Nii hea on olla julge.

Naine: Mäh?

Mees: Ainult julge saab olla mõnikord kaitsetu ja abitu.

Naine: Kumb siis tugev on?

Mees: Meie. Ise ju tuletad aina meelde – sina ja mina on kokku meie.

Naine: Kaitsetu ja abitu kokku on… kohe eriti MEIE.

Mees: Kollased juuksed, rohekas kleidike…

VAHEAEG Jokker ahvatleb inimesi – noobel naps, sulnis mull… – klatšib ja flirdib 🙂

TEINE VAATUS

1. Diivanil teki all sehkendatakse ja nahistatakse – tekk liigub ja publiku seas liikuv Jokker kommenteerib.

Jokker: Arvake ära, mida nad seal teki all teevad!
Selles eas inimesed lahutavad, mitte ei abiellu.
Küpses eas tuleb tegelda vaimsete asjadega. Valgustuda on vaja.

Teki alt kostab laul „Kollased juuksed“
Jokker tõmbab teki pealt ära – mees söödab naist salatiga.
Naisel on suu koorene – fläšid sähvivad ridamisi.

Jokker: Näete nüüd! Seksida ei taipa, süüa ei oska…

Mees ja Naine vallatlevad ja naeravad, kuni Mees võtab telefoni.

Mees: Vaatame, millal sadu järele jääb – ma tahan täna muru ära niita. (tõsineb)

Naine: Mida sa nägid?

Mees suudleb Naise huuled valgest raamist puhtaks. Naine võtab temalt telefoni.

Mees: Palun ära vaata! Tegelikult on täna päikeseplahvatus, magnettorm…

Naine: Ah!? See ei ole ometi mina… Kuidas nad ometi sellise kaadri said…
Vana kole paks naine – see ei ole mina!

Mees: Muidugi ei ole. Meist kõigist tehakse meedias tooted, kes ei ole tegelike
meiega isegi mitte õgijad. Tublist tööinimesest tehakse meesteõgija. Näed,
siin sinu pildi kõrval näidatakse neli aastat üksinda nunnaelu elanud naist,
keda kollased raisakullid nimetavad sariabiellujaks.

Naine: Jah, aga mind aitab see vähe, mida teistest tehakse.
Nad irvitavad, et ma lähen hädaga kasvõi piidrile mehele, nad arutavad siin,
miks sinul on mind vaja.

Mees: Miks sa lugesid?

Naine: Sõbranna saatis lingi.

Mees: Mis krdi sõbranna saadab lingi, mis haiget teeb?

Naine: Ta ütles, et kui ma tean, mida räägitakse, oskan ennast kaitsta…

Mees: See on eriti noobel trikk – kõige kirglikum kaitsja on tegelikult kõige õelam vampiir!

Naine: On tõesti… aga… Nad…

Mees: Nad-nad-nad! (ronib voodist välja) Teeme täna midagi toredat.

Naine: Mida toredat? Koletiste balli või? Meist on monsterid tehtud.

Mees: See on juba nii korduv, et sa ei peaks seda südamesse võtma… (endamisi)
Nagu ma ise ei võtaks… No ei oska ma selle saatana avalikkusega mängida… Ema, palun õpeta, kuidas sellises olukorras olla, mismoodi oma naist kaitsta?
Sina said võõrasisa käest pidevalt peksa – mina ka – miks me ära ei läinud?
Miks hoopis minu isa meie juurest ära läks?
Ema, miks sa olid kogu aeg purjus? Õpetasidki mind ka pudelisse peitu pugema – siis ei ole nii valus…

„Ema“

2.Naine loeb kommentaare edasi

Naine: …on alati teiste tagant mehi näpanud… pidevalt laksu all… nii inetu…

Naise viha pöördub mehe vastu – korjab sokke, kolistab nõudega

Naine: Miks mina pean sinu sokke korjama!

Mees: Sest sa armastad mind.

Naine: Võibolla ma ei armasta sinu varbaid!

Jokker sosistab Mehele kõrva.

Mees: Sa armastad meie kodu.

Naine: Jah, aga meid ei jäeta siin ka rahule. Su sokid on nagu šaakalite jäljerida
ja mustad nõud tuletavad kogu aeg meelde, et meie pesu pestakse avalikult…

Mees (Jokkeri etteütlemise järgi): Ära ämbrisse astu!

Naine: Mida? Sina pidid põranda pesema, pole siin mingit ämbrit praegu.

Mees: Kõige hullem ämbrisseastumine on halva paljundamine.
Kui sind miski solvab, kurvastab ja ärritab – ära palun korda seda.

Naine: Jah, aga…

Mees: Proovime hakkama saada ilma… (sosistab Jokkerile) Mis see oli?

Jokker: Negatiivne sisemonoloog.

Mees: Ilma negatiivse sisemonoloogita. Me läheme oma enese kõrvade vahel
iseenesega nii tülli, et ei mahu kogu pahaga enam tuppa. Jookseme ära.
Ja mis selgub?

Naine: Selgub, et kusagil on alati keegi, kes sind joodab ja sinu õnnetuse üle
rõõmustab. Pärast on kõik mitu korda hullem.

Mees: Just! Lepime kokku, et me ei jookse iseenese ega teineteise eest ära, eks? Ma olen terve elu õppinud vooluga kaasa minemist. Usaldamise töövihiku ülesannet täidan. Protsessi nautimise õpingutes olen lausa akadeemik – ja ikka omadega lasteaias.

Naine: Lapsik. Lapsemeelne. Sisemine laps… tahab sülle!

Jokker kõnnitab Mehe Naise juurde – leebe kallistus lahustab pinge.
„O, sole mio“

3.Mees ja Naine on valgusvihus toatuhvlites – naiivsed ja kaitsetud

Mees: Jah, me oleme avaliku elu tegelased – see juhtub siin väikeses konnatiigis
nii lihtsalt…

Naine: Meid on nii vähe, et me peaksime üksteist hoidma, mitte katki tegema.

Mees: Teeme nii, et armastus ja sõprus ei tähenda seda, et lased vaenlase enda tagalasse. See on umbes sama vahva värk, nagu keegi tooks sulle hulkuva kassi, kelle sa puhtaks kasid ja endaga samast kausist toidad – ja siis kutsub ta sulle kaela nii loomakaitse kui kollase meedia: näete – loomapiinaja!

Jokker astub paari ette – varjab nad seljaga – astub nende kaitseks välja.

Jokker: Mina olen nende pressiesindaja. Teie küsimustele vastan mina. Andke tulla!

Jokker kõnnib publiku seas ringi.

Jokker: On teil küsimusi? Misssassssja nad ometi abielllluvad näiteks? Täname
tähelepanu eest! Go fuck yourself! (säravalt naeratades)

„Tule tuul“ – Jokker paneb pruudile loori ja annab kimbu.

4. Pulmad – närvitsev paar alustab oma lapsiku pardikese ja mooniõie ning
võilillelapsega – see läheb üle pulmavalsiks

„This walz“ Gohen

Jokker: Palju õnne! Kibe! Saagu teid palju! (tõmbab publiku kaasa)
Noh, saite kah prominentide pulmas olla!

5.Eufooriajärgne vaikus – Mees ja Naine istuvad kõrvuti, vahivad klaasistunud pilgul publikusse – loor on Mehel peas, pruudikimp Jokkeril vöö vahel, lips naise dekoltees – liibalaaba ja tühjad nad kõik.

Mees: Noh – ja edasi?

Naine: Pohmell.

Mees: Läheb mööda.

Naine: Ma tahaksin sinuga lapsi saada…

Jokker: Tikk-takk-tikk-takk!

Naine: Tean-tean – parim enne möödas.

Mees: Kassipoegadest piisab meile täiesti. Armastuse märgiks ei pea tingimata sigima

Naine: Mida me siis nüüd edasi teeme? Selline tunne on, nagu pärast sünnitust.
Pinge. Pingutus. Pingelangus…

Jokker: Pingpong.

Mees: Pakime pulmakingitused lahti.

Naine: Õieti polegi teisi.

Mees: Ise sa ei tahtnud kombekohaseid suuri pulmi, kullakene.

Naine: Me oleksime kingitustega võrdväärse raha eest rahvast toitma pidanud, kallis.

Mees: Mitte keegi ei tulnud ju!

Naine: Need, kes tulid ongi tegelikud sõbrad – samasugused nagu meie. Rahata, aegu ja olusid trotsivad – ja ikka on rõõmsad.

Mees: Teemegi siis mõlemad kingitused lahti. (2 pakis on raamatud neist endast)

Naine: Kirjutame autogrammid sisse, eksju… (kirjutavad) Mu kolleege oli nii vähe…

Mees: Neil olid juba samal ajal oma etendused ja kontserdid. (vaatab Naisele
tähelepanelikult näkku) Sul on vuntsid ajamata!

Naine: Sul ka. Ikkagi peeti meie õnne etenduseks…

Jokker: Õnn ei müü. Vastupidi – kulukas on. Rahval on väike räpane saladus. Nii
sõpradel kui kõigil teistel. (sosistab) Raha on otsas. Igaüks varjab seda
hoolega nagu perevägivalda või narkomaaniat. Heheheh – mul on tegemist…

Mees: Inimestel ei ole raha jah – me sööme ja sõidame ära kõik, mis teenime.

Naine: Kõik istuvad vagusi oma pesas peidus. Et taeva pärast keegi teada ei saaks.
Kui kõik teeksid häält, oleks kergem isegi vaene olla… Kallis, kas meie oleme
vaesed?

Jokker: … küsib inimene, kellel on maja, auto, toitu täis külmkapp ja riided seljas…

Mees: Ole nüüd!

Naine: Olengi. Püüame olla teistele eeskujuks. Saime seniste kannatuste eest teineteise ja nüüd jääme kõige kiuste igavesti kokku.
Mis siis, et ma olen sama hirmunud nagu kõik ümberringi. Ja meie lapsed ei
tee meiega väga tegemist. Kas nad häbenevad meid?

Mees: Kindlasti mitte.

Naine: Miks nad siis ei helista, ei tule, ei ole meie jaoks olemas? Ei minu ega sinu
lapsed. Ma oskan küll loetleda, mis haridused neil kõigil on – ma tean, et
nii sinu kui minu omad on edukad, aga… Ma ei tunne neid. Mitte kedagi neist.
Kas nad häbenevad meid?

Mees: Katsugu nad! Niisugust ema nagu sina tuleb kätel kanda!

Jokker: Oma varju kannavad nad kätel. Poegade jaoks on ema ja tütardele isa nende
enese varju kehastus. Vanemad on täiskasvanud lapse jaoks suurendusklaas.
Näe, maimukene, siin on sul kompleks – seda ebatäiuslikkust häbened –
ja emme tekitab sinus süütunnet. Issi veel enam – kuidas võib olla nii
ebatäiuslik!? Carl Jung on kirjutanud riiulitäie raamatuid motherfuckerite sisekosmosest. Juutuup on ühtlasi täis tuubitud ühel ajal erinevates maailma paikades salvestatud tõeseid tõe tõdemusi: mitte veresugulased ega lihased omaksed, vaid hingeperekond on tõeline. Vähem verd ja liha, sõbrad!

Mees: Saavad oma lapsed – mõistavad ka meid.

Naine: Äkki nad ei too oma lapsi meile…

Jokker: Kannatlikkus on inimese suurim voorus. Ootame ära. Jumalal on ülevaade
suurest pildist. Need, keda praegu sinu tähetunnile kaasa elamas ei ole,
tulevad õigel ajal. Las nad olla. Las me kõik olla.

Mees: Mulle meeldib mõelda, et olen õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega
õiget asja ajamas.

Jokker (mõnele inimesele publikus): Sellel jutul on jumet, midagi enamat ju
tegelikult vaja ei olegi. See on täiuslik.

„My way“ Sinatra

6.Vaatavad teki all teineteise kaisus uudiseid – droonid, vulkaanid, raketid, üleujutused, maavärinad…

Jokker: Täna öösel lendab haiglate, koolide ja lasteaedade pihta rohkem droone ja
rakette kui eales varem. Indoneesia all pursanud vulkaanidele sekundeerivad
Kanaaride alused. Texas upub, Grand Canyon põleb…

Mees: Mida vittu…

Jokker: Droonid Poolale, kuul Charliele…

Naine: Issakene!

Mees: Kiievi vürstiriik on tuhande kilomeetri kaugusel. Tegelikult on ka Kariibi meri
siinsamas. Meie planeet on nii väike…

Naine: Palun ütle, et sõda ei tule meile…

Jokker: Mingit sõda ei olegi. See on suur teater. Hästimakstud näitlejatele on rollid
ja tekstiraamat kätte antud. Oma villa, isikliku saare ja laeva eest peavad nad
iga päev väga rämedalt näitlema. Aga mäng väärib nende artistide arvates
küünlaid. Mis siis, et naised ja lapsed, vanurid ja koduloomad, metsa- ja
loomaaia asukad saavad surma…
Sõda ei ole. On suur äri. Triibuliseks joonistatud taevas põhjustab ikalduse.
Nii on inimesed veel kindlamalt NENDE peos. Aga sõda ei ole…

Mees: Siin Maarjamaal on kõik sõjad üle elatud. Koos katku ja ikaldusega. Eestlased!

„Kuhu küll kõik lilled jäid“

7.Istuvad diivanil, padjad kaenlas, nagu kaks pisut segaduses kägu.

Mees: Nüüd algab argipäev. Nii põnev.

Naine: Argipäeva ei pea mitte keegi põnevaks.

Mees: On jah huvitav, kui loovalt me rutiinist oma elu loome.

Naine: Minu esivanemad oskasid argipäevast seikluse teha.

Mees: Juudid? Neil on ikka lõbus olnud – pangas või Siberis, gaasiahjus või USAs…

Naine: Ära hakka jälle! Cherokeed, mu emapoolsed esivanemad, elasid loodusega koos ja neil oli kindlalt aina põnev.

Mees: Kuni tuli Columbus. Ahow!, mai ääss.

Naine: Ükskõik, kas on orjanduslik kord või koloniseerimine ja okupeerimine – abikaasadel on igasuguste okupatsioonide ja sõdade ajal ikkagi olnud tööjaotus ja reeglid, tüdimus ja armukadedus…

Mees: Ja mingist hetkest alates lastakse teineteise juuresolekul kõõksu ja puuksu.

Jokker: Tülide asemel kõõks ja puuks. Kui ei ole tülisid, siis ei tule ka leppimisi.
Sammhaaval kõrgemale ja kõrgemale. Kuni nende peale vaadatakse
sajaaastastena heldinult: muldvanad – ja armastavad teineteist.
Armastavate sajaaastaste käest ei küsi keegi, misssassssja nad abielluvad…

„Vananenud armastus“ (pigem – olen hullund, olen segane!!!)

8.Jokker veeretab kohale kohvrid – Mees läheneb Naisele marsisammul

Mees: Raamist välja! Kastist vabaks! Maha maatriks!

Naine: Mis nüüd lahti? Lähed paraadile? Või jälle naistesse?

Jokker (naerab, publikule): Lugesite, jah? Naistemees! Meestemees!
Ei saa need kollased rotid ära otsustatud, kumb siis. Peaasi, et saaks tühistada ja maasse tallata – väljakasvamata koolikiusajad. Kusjuures loojate ja tegijate lammutajad panevad ka üksteisele puid alla. Ta on tõbras, ma olen ingel, usalda mind – räägi kõik mulle ära – ja siis sa alles paljastusi näha saad.
Vaata hoolega, kes miks kelle peale näpuga näitab – ta hoiatab sind iseenese eest.
Kui kellelegi näpuga näitad, osutavad ju kõik teised sõrmed su enese poole.
Ma ütlesin „kollased rotid“ – järelikult olen ise kah. Vähemasti teadvustan oma puuet. Kuhugi põgeneda ei ole.

Mees: Meie läheme pioneeridena uue ajastu inimesteks.

Naine: Mis spiritiri uugapuugat sina nüüd ajad – lugesid liiga palju esoteerikat?
Uhhuu? Kuku? Mida pioneeri!

Jokker: Jajaa, tšakrad on moes.

Mees: Meie näitame oma eeskujuga, et elu lõpuni saab elus olla.
Meil on kohustuslik rada läbitud – lasteaed, koolid, varakult mehele-naisele,
lapsed ruttu lasteaeda, kippadikappadi kommunaalkorterisse, pinsile ja kasti.
Ei lähe läbi! Meie näitame, et küpses eas alles elu algabki.

Jokker: Mis viga vanuigi maatriksist vabaneda – nähtud-tehtud – vaba muidugi!

Naine: Meil tulebki surmani elus olla, sest pensionit ei maksa meile enam keegi.
Me sinuga saime küll kahepeale kokku karja maksumaksjaid, aga see
lahustub lastetute eduinimeste vahel ära.

Mees: Lapsed on elu õied. Praegu on lihtsalt sõnniku ja okaste faas siin maal.

„La vie en rose“

9.Pakivad kolmekesi kohvrit – Naine paneb sinna potilille – Jokker võtab välja. Mees paneb sokid – Naine võtab välja. Jokker paneb piibli. Silmitsevad kolmekesi kohvrit, mille põhjas ainult pühakiri ongi.

Pardike ja mooniõis –
kollased juuksed, rohekas kleidike…

10.Naine ja Mees mõõdavad Jokkerit ülevalt alla, alles nüüd õieti näevad teda

Mees: Kes, kurat, sina oled? Oledki kurat? Sina ahvatledki jooma – viina kurat…

Jokker: Kiusaja elab su enese kõrvade vahel, kulla mees.
Narr on õukonna kõige targem mees. Ja praegu küsin mina: mille nimel me nii sõgedalt töötame ja raha teenime selle asemel, et raha teeniks meid ja oleksime õnnelikult. Kogume-kogume-kogume asju-asju-asju – noh, ja edasi? Keset asju õnnetuna tahadki ära. Igal võimalikul ja võimatul moel.

Naine: Kas sina põhjustadki selle ärevuse, äratahtmise ja rahulolematuse, mis
on meis kõigis ka siis, kui kõik on justkui hästi?

Jokker: See siblimine on su enese peas. Mina olen. Mina lihtsalt olen.

Mees: Peegel? Filter? Võimendi?

Jokker: Noh, kuhu me siis ärevuse eest kolime – Kihnu, Sitsiilia, Iisrael, Aafrika? Tuletan meelde, et ka ümbermaailmareisile pagemine on klišee!

Naine: Kas sa tuleksid meiega kaasa?

Jokker: Sina ise oled endaga kaasas, õekene. Me ise loome oma reaalsuse. Tõsi küll, ka see on klišee.

Mees: Sitsiilias pakutakse ühe euro eest villasid – aga järved-jõed kuivavad ja ära
sa sealt enam ei saa. Aafrika käriseb pooleks. Iisrael kipub kolmadat ilmasõda
põhjustama… (võtab piibli kohvrist välja ja paneb tagasi riiulisse)

Jokker: Maailmasõda tähendab, et sõda ongi kogu planeedil. Sinu valik, kas sina
võtad sellest osa või lood ja loodad. Maailm toimub – nüüd-nüüd-nüüd.

Naine: Ühe ja sama paja erinevates külgedes suppi, praadi ja magustoitu
valmistada ei saa… (Jokker jalutab minema)

Mees: Mu arm, koos sinuga elame üle ka tähesõjad. Meie jääme!

„Hümn armastusele“

Aplausile järgneb üllatus. Epiloog. Naine ja mees oma kohvriga on tagasi nagu proloogis.

Mees: Kus meie sussid on?

Naine: Miks meie sokid on juba majapidi laiali – me alles tulime reisilt tagasi!

Mees: Meie armastame meie varbaid.

Naine: Vaatame, mis vahepeal on toimunud…

Mees: Ei, see ei ole meie meedia!

Naine: Aga…

Mees: Meie ei vaju tagasi samasse vakku.

Naine: Õigus, tagane, saatan! Ma natuke ikka vaatan…

Mees: Ei! (publikule) Sina ka ei näpi juba telefoni – ise ei ole veel teatrist väljagi saanud, juba on vaja saatanat kõrva tagant kratsida – pane ära! Ei skrolli, kõnni!

Naine: Kõnni oma ainulaadsesse, erakordsesse, ilusasse ellu, hea inimene!

Minu inimesed – laulev lammasrahvas?
Kati Murutar, minu inimeste imetleja
Oleme harjunud kordama, et riigiaparaat ja rahvas on üksteisest eraldunud. Uut nomenklatuuri valides kordasime seda võõrandumist rohkem kui tavaliselt – valisime ega ole ilmselt tulemustega ühelgi juhul rahul. Ühtlasi laseme end laulvaks lammasrahvaks nimetada.
Kas me üksteist, inimene inimest tunneme? Ei. Aga peaksime, et üksteist mitte võõrastada, kahtlustada, igaks juhuks halvustada ja karta. Siin on ka vastus küsimusele, miks ma viiendat aastat maksudmaha poolteist kätte koolipreilina inimesi teenin. Tahan teada, kes on tänase Eesti Vabariigi erinevad rahvad ja kihid. Kellest kõneleb vastne film „Uus raha“ ning keda näitab Võrno-Paluveri „Mulle huumor meeldib“? Kooliõpetajaid, kelle peal tegelikult maailm seisab ning… minge vaatama! Päris tõsiselt soovitan vaadata sügavalt hinge ja silma neile, kes kasvatavad tulevased poliitikud, arstid ja maadeavastajad.
Nüüd on kandideerinud oma tulemused saanud ja tagasi argipäevas, kus on taas põhjust küsida, kes on minu inimesed. Olemegi laulev lammasrahvas või endiselt need, kellest jutustas Jarek Kasari ballaad „Minu inimesed“?
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
juba möödas unustatud
nad on kõigest süngest üle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelikult ei mõjuta üldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
ma lähen vooluga kaasa
mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pühendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väike
järjelt kukkund järjel
on inimene ükskõik kuhu lähed
ja sa v6id ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid öelda et see sama maa
mis elab ja hingab tegelikult
kuulub pangale
aga kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ütleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka päris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaksid et ka mina
olen nendel
et nad on…
pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mus on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
Minu lugupidamine, numbriga inimesed!
Seekordse KOV-valimise puhul kandideeris tohutu hulk uusi tulijaid, võrratuid tegijaid, oma ala parimaid, kellest kokku saaks ka suurepärase parlamendi. Eesti helgeimad eraldasid aja oma ideid tutvustada, pöörduda ja pühenduda ning tegid juba sellegagi üldsusele kingituse. Asjadest sai päriselt räägitud – vähemasti ei arva me enam, et arvame üksinda elust ja oludest elutervelt.
Samas teame, et pingeline elu viib paratamatult perest ja sõpruskonnast kaugenemiseni. Me ei tunne rügades ning tõusvaid hindu ja inflatsiooni teenindades enam ei iseennast ega lähedasi. Rääkimata kaugema ringi kaaskannatajatest, keda tutvustab Toomas Kalli kirjutatud mulle- huumor-meeldib-tükk, kus esteet-erudiit-kokaemand ja mahakäinud kirjandusõpetaja teineteist kordamööda silmusest välja võtavad. Olemegi oma heitlustega nii hõivatud, et ei märka ka enese läbipõlemise kärsakat, teismelise või väärikas eas kõrbeja meeleheitest kõnelemata.
Olgu numbriga inimeste teekond tagasi halastamatusse argipäeva võimalikult leebe – ka nn asendusperede abiga, kelleks sõpruskond, kool ja kollektiiv on kujunenud ajal, mil veresidemega omaksed on pehmelt öeldes hõivatud omaenese plindrisolemisega. Töö-töö-töö…
Pool sajandit Inglismaal elanud ajaloo mõttestaja Tiina Tamman on aastaid korraldanud koolinoorte kirjatööde konkurssi, sel aastal teemaks minu muutumine muutuvas ajas. Olen selle väljakutse eest ülitänulik, kuna sain oma inimeste kohta süvitsi-palju teada – eneseületamised, üksildus, hirmud, üleliigsuse tunne, väikesed võidud ja suured kaotused…
Minu inimesed uurivad
Dr Punab juhtis numbriga inimeste ajajärgul tähelepanu, milline oli rahvajuhtideks pürgivate kandidaatide vanuseline-sooline-hariduslik jaotus – küpses eas haritud naised ning nende kõrval poolharitlastest noorepoolsed härrad, kuivõrd vanad targad mehed on meil teatavasti väljasurnud liik. Nii, nagu peres, nõnda ka riigis.
Koostame meie 9.klassi õpilastega uurimust oma kooli inimestest – rakenduslikus kolledžis on arvukalt küpses eas hariduse lätetele naasnuid ning nii üld- kui ka kutsehariduse omandajate seas on neid, kes ei mahtunud riigigümnaasiumisse ega eliitkoolidesse ning avastavad õnneks õpingute käigus, et saavad lisaks täisväärtuslikule keskharidusele ka tööturul ruuliva ameti.
Kuna meie koolis on kujunenud aulatundide pidamise tava – eelmisel õppeaastal kõnelesid kogu kooliga President Alar Karis, Peapiiskop Urmas Viilma ja Marina Kaljurand euroavarustest – siis 12.klassi abituriendid uurivad praegu, keda meie suur asenduspere sooviks järgmisteks aulakülalisteks. Raplamaal ootuspäraselt enim oodatud Anne Veskile järgnevad dr Imre Rammul, zooloog Turovski, koolitajad Trofimov ja Aru, näitlejad Nuter ja Spriit. Nublu, Reket ja Säm niikuinii, aga sisukaimad kutsutavad oleksid Märt Avandi ja Ott Tänak. Nendelt saaks küsida kaotustest üle saamise nippide kohta.
50 miljonit nädalaga
Ma ise tahaksin oma inimeste ette kutsuda Rain Rannu, kelle film „Uus raha“ jutustab, kui lihtne on õnnestunud krüptotehinguga teenitud 50 miljonit umbes nädalaga kaotada – on realistlik ja naljakas ning mis peamine, pere ainus kindel ilmasammas on lapseootele jäänud õpetajanna.
Hannes Võrno – kunstnik, sõnameister, ohvitser, poliitik ja artist, kes kirjutab ja maalib iga päev, oleks samuti inimestele kuulamiseks maiuspala. Seda enam, et igal aastal korraldatav esseekonkurss (Minu riik) küsib sel aastal: „Kas minu häälel on mõju?“
Teismeline Oliver ütleb vastuseks sellele küsimusele: „Olulisim teema siin ja praegu on inimene. Mitte riik, raha, AI ega järgmine skandaal, vaid inimene – mõtlev, tundev ja omaenese elust mööda jooksev olevus. Oleme hakanud uskuma, et kõike saab lahendada kiiresti – tunnetele on äpp ja hingele apdeit. Vaikust kardetakse rohkem kui valesid ning me isegi ei küsi enam, kuidas me nii tühjaks oleme jäänud.
Aeg maha! Mitte korraks – päriselt, ilma telefoni, muusikat ega maski vajamata. Tõeline julgus ei ole teistest üle karjumine, vaid rahu saavutamine. Kasvõi kord nädalas, iseenese pärast, mitte poliitika muutmiseks…“
Minu slaavitarid
Juba päris palju aastaid slaavlastele – enamus neist naised – eesti keele õpetajana on mul mitmeid kordi oma daamide lugusid kuuldes kukla taga alaline hingekarje. Me kardame abstrakstseid venelasi, keskerakonna võimuletulekut ja muid kolle.
Tegelikult on meie hulgas elavad slaavitarid üleinimlikult töökad, motiveeritud ja kaunid isiksused. Nad töötavad mitmel kohal ja-või on töötukassas arvel samal ajal, kui kogukond vajaks nende teeneid. Nende kallal tänitada ei ole põhjust, kuna meil on Eestis ka siinsündinud inimestel oma pere ja sõpruskond, kus ei ole asja eesti keelt rääkida.
Need võrratud haritud intelligentsed inimesed ei tohi slaavlastena slaavi lastele isegi muusika ega kunstiõpetajad olla. Seisavad töötutena abipaki järjekorras ja õpivad seal väljendeid ja grammatikareegleid, et oma C1 tase kätte saada. Jah, see on keeleseadus. Jah, me peame oma väikest rahvust ja kultuuri säilitades ja kaitstes põhimõttelised olema. Aga. Aateliste kodanike äraviskamine on ajuvaba raiskamine. Kes siis idavirru eestimeelseid inimesi õpetama läheb? Sina ega mina ei lähe ju. Slaavitarid võiksid olla need meie inimesed, kes õpivad lasteaias ja koolis koos lastega. Loogiline! Palun olgem paindlikud, loovad ja toetavad, minu inimesed!

(Bio)robotid kirjanduses ja kunstis
Toas askeldab robottolmuimeja, kohvi- ja pesumasinad ning kliimaseade, õues niidukid ja valgustid nii, et robotitest on saanud pereliikmed. Nimetame ligimest biorobotiks, kes on segi süstitud ja sassi triibutatud ega juurdle, kuidas on lood meie endiga. Faktiliselt on asi lihtne: robot on inimese tahtele alluv tehistegelena, kui isiksus on nii lahustunud, et allub teisele inimesele, on ta biorobot. Ahjaa, kui inimene allub robotitele, siis ta on telefonis – see fakt ka.
Varajane robot kui taevane sekkumine on kirjas juba Piiblis, Ezekiel 37 jutustab elustuvatest kontidest. Teisena ilmutavad end „Iliase“ kolmejalgsed isenavigeerivad lauad. Ajaliini kolmas on kunstnik Pygmalioni Galatea, elluärkav skulptuur, kes inspireeris ka Shaw’ „Minu veetlevat leedit“ kirjutama.
1.sajand kandis kultuurilukku Lucian of Samosata ning lisandus juudi legendi – savist voolitud Aadam, kellelaadne leidub ka Koraanis. Kirjandusse tõi robotilaadse tegelase Mary Shelley, kelle dr Frankenstein loob inimesekese, kes läheb loomulikult üle käte, sest selleta ei tekiks kirjandusteose süžeed, pinget, dünaamikat ega puänti, lahendust ja moraali.
Hoffmanni 1816.aastal kirjeldatud elusuurune laulev nukk ei ole tänapäeval enam ei ulme, fantastika ega košmaar, vaid igapäevane nähtus ja tehtus (parafraas Lauri Saatpalu laulusõnalise luuleraamatu kaanelt). Seesuguseid on täis nii laste kui täiskasvanute mänguasjade kauplused ning nad asendavad hiinlaste ja Elon Muski tahtel järjest kõik seni inimeste tehtud ametikohad.
Ellis kirjeldas aastal 1868 pedaalidega tegelast teoses „Preeria udumees“, mistõttu Rain Rannu stuudio Tallifornia esimese filmi „Ükssarvik“ startapist, isesõitvast jalgrattast on saanud tänaseks tänavapildi nuhtlus ja filmistuudio seni viimase soorituse „Uus raha“ tootmistsehh kui maiuspala või lõks investoritele.
Lyman Frank Baum kirjutas 1907.aastal romaani „Ozma ja Oz“ tegelaseks inimkujulise humanoidroboti. Järgmine seesugune kurjakuulutav karakter on Selma Lagerlöfi loomingus.
Karel Capek pühendas 1920.aastal juba kogu raamatu „RUR“ – Rossum’s Universal Robots – tehistegelastele, kes on valmistatud orgaanilisest materjalist ning need inimtehtud teenrid, kes kasvavad meistril mõistagi üle pea, arenevad ühtaegu nii armastusvõimeliseks kui ka hoiatavad inimkonda industrialiseerumise ja militariseerumise eest.
Sõna „robot“ autor on Kareli kunstnikust vend Josef. Sealt on välja kasvanud kõik selle sõna tuletamised ja laiendamised – kaasa arvatud Isaac Asimovi raamatu „Robootika kolm seadust“ pealkirjast enamvähem iga kooli huvialade valimikku jõudnud harrastus.
Biorobot – evangelion, fantoom – on oma sünniloo poolest Wikipedias sõnastatud sedasi: „Biorobootika on interdistsiplinaarne teadus, mis kombineerib biomeditsiinilise inseneeria, küberneetika ja robootika, et arendada uusi tehnoloogiaid, mis ühendavad bioloogia mehhaanilistes süsteemidega, mis loovad eeldused efektiivsemaks kommunikatsiooniks, ületavad geneetilise informatsiooni ja loovad bioloogilisi süsteeme imiteerivad masinad.“
Vaata nüüd peeglisse, inimene! Kas sina võid kindlalt väita, et oled ise mõtlev, loov, otsustav ja tegutsev olend või oled ehk salakesi kiibistatud ning endale teadmata orjastatud ja kaugjuhitav?

Kiri vallavanemale
Armas sõber, Rapla uus vallavanem – õnnitlen Sind mitmel puhul. Esiteks soovin õnne, et ma koos Sinuga valimiskarussellil ei keerelnud – oleksin kõvasti segadust külvanud, kuna püüan elada taevariigi seaduste järgi, mis on poliitikutele-ametnikele-direktiivide järgijatele ebamugavad või lausa tundmatud.
Sinatan, kuna me oleme siin Raplamaal ja kogu eesimaailmas kõik omavahel tuttavad. Kohalikku omavalitsusse kandideerima ega ka valima ei tule ma sellepärast, et mul ei ole sissekirjutust. Kuna mu kodutalu legaliseerimine on töös, tean liigagi hästi, kui kohmakas-pikaldane on bürokraatia.
Ma tahasin väga, et meie vald näitaks teistele ette, kui palju inimlikumaks ja lihtsamaks saab bürokraatia taltsutada. Eranditult igal mu sõbral ja mõttekaaslasel erinevates isamaa otstes on mingi veniv kulukas vaenuliku järelmaiguga protseduur kukil. Selle asemel, et masinavärki teenindada ja ametnikele elumõtet pakkuda, teeme palun nüüd asjaajamised mõistlikuks.
Sina ju mäletad, et vallavalitsus peab teenima inimest, mitte Brüsselit ega ministeeriume, kes peaksid samuti oleme oma palgamaksja – rahva teenistuses. Mina kolledži õpetajana olen ka ning tean: väike on ilus. Väikeses kohas võiks olla lihtsam inimestest lähtuda, me saaksime olla eeskuju teistele valdadele.
Et ametnikearmee ei kardaks oma kohta – sageli kunstlikult tekitatut ja dubleeritut – kaotada, loome tingimused uute ettevõtete ja töökohtade sünniks. Sellega kutsume ühtlasi inimesi siia elama ja jääma. Kaua võib võõrsilt tulnute küsimusele – KUS INIMESED ON? – vastata: Tallinnas ja Tenerifel.
Sõidan truult automaksu makstes iga päev Kuusikult Kehtnasse üle viaduktide, mille alla peaks tekkima üherööpmeline Rail Baltica – ümber Rapla on neid munamägedemahus viadukte üle kümne. Lisaks on meie metsadest ökoduktide rajamise ettekäändel järel vaid fassaad. Oleme lageraiete tühermaa. Rahvas teab, et Ida-Virumaalt Sõrve säärde ladestuv fosforiit on meie kandis tüse ja ahvatlev…
Jõgede peal lösutavad kaarkasvajad saadavad minu koju meetrikõrguseid saastavahutorte ning samal ajal õigustavad loendamatud ametnikud oma olemasolu just minu ja mu sõprade suguste muinasmaa haldajate ja missiooni täitjate kodudes traalides. Veel nõudmisi ja pabereid, veel lõhkumist ja surumist, veel…
Ma tahaksin turvatunnet, vallavanem ja Sinu vastne meeskond. Tahan kinnitust, et raudtee ega temast tulenevad räiged raadamised ei hävita mu kodu. Soovin selgust, et meie kandi töökohad ja koolid, ettevõtted ja arendamised hoiavad rahvast siin ning ma ei jää viimseks lahkujaks. Palun veendumust, et peame koos vastu kõik putinid ja pakased, maksumäratsemised ja hinnatõusu horrori.
Tead ju, et toidupoed näevad praegu välja nagu matusebürood – hirmunud kahvatud inimesed veeretavad ostukärusid vääramatule saatusele vastu ja panevad kassas silmad kinni, et mitte näha kontoga juhtuvat. Päriselt ka.
Tead kindlasti, kui habras on meie inimeste – eriti laste vaimne tervis, mille kaitsmine ja taastamine on samuti Sinu meeskonna ülesanne. Kui ütleme praegu, et meil ei ole raha psühholoogilise abi, hambaravi ja meelelahutuse jaoks, siis hirmutavalt varsti ei ole meil inimesi.
Valimislubadusi jagades rääkisid meie heaolust, töökohtadest, sissetulekust – kõnelesid ka meie kaitsmisest toompäiste ogaruste ja pimesi ELi normatiivide täitmise eest. Mäletad, keset viadukte püstitatud plakatitel tõotasid vabadust, uut hingamist ja iibetõstmiseks eelduste loomist – huviringid lastele, konkurentsivõimeline haridus noortele olenemata vanemate jõukusest, töökohtade juurdeloomine, talude turgutamine, omamaise toidu ja tarbekauba tootmine jne.
Tunnistan ausalt – ma ei pööranud tähelepanu, millises valimisliidus Sina olid või mis Sinu plakati peal kirjas seisis. On inimeste valimise aeg. Parteid ja erakonnad teevad oma viimsed skoorid – algab rahvajuhtide esiletõusmine ning vastutus täiega. Julged ja tahad valitseda, siis söanda lisaks oma aule ja nimele mängu panna ka oma vara – ära tule ütlema, et sööd pärast valimisi sõnu, sest partei käskis.
Tee endale teene – ära ahnitse koos riigikogulaste-ministrite-asjapulkadega palka juurde. Nagunii üüratu palgalõhe veel suuremaks ajamine võõrandab „aparaadi“ inimestest lõplikult. Ma ei taha kogu sõpruse juures Sulle rohkem maksta, kui mulle-õpetajale jätkub rahva rahast maksudmaha poolteist tonni kätte.
Meil on kõik meeles, sest me näeme iga päev sulguvaid ettevõtteid ja lõpetavaid talusid, meie seas ringleb tuleva aasta 27 maksutõusu nimekiri, me sööme kogu oma sissetuleku ära ning jälle ja jälle läheb mõni armastusega loodud kodu müüki, sest pererahvas lahkus hispaaniatesse-austraaliatesse. Õnn seegi, kui müüki, mitte haamri alla minnakse, eks?
Palun veena meid, et Sina ja Sinu meeskond ei tunginud pumba juurde sellepärast, et ei oska mitte midagi muud teha kui valitseda ja eelistad, et Sind nüüd valitsemisel ei tülitataks. Oled ju pärast valimisi sama aldis rahvaga kohtuma ning ausalt asjadele ja meile otsa vaatama palun?

See aasta on juba nii kaua kestnud, et selgeks on saanud: ilmselgelt on sel aastal tarvis kogu maailmas midagi põhjapanevat muuta. Loodame, et uus president söandab sekkuda rumalaid otsuseid tegeva valitsuse rapsimisse. Rahvas on juba ammu kaineks saanud, valitsus ikka veel Facebooki kaudu sogama jäänud.
Mina ei taha, et 2022. aastal süstitakse mulle immuunpuudulikkus. Mul on kaasasündinud immuunsus ja vaktsiiniga sain viirusevastase kaitse. Tõhustusdoos ründab loomulikku vastupanuvõimet. President peab olema rahvajuht, kes kuulab arste ja teadlasi ega luba oma rahvast invaliidistada.
Peapiiskop ütles: „Omikron, väike omegakene, ei saa olla tugevam kui kõik muu loodu.“
Kiiresti leviv, aga mitte väga raske kuluga omikron võiks meile antikehad anda, aga ei lasta.
Mina olen otsustanud käituda nii, et oluline poleks tähtsusetu ja tühine ei oleks tähtis.
Mina ise saan sel aastal muuta oma enese suhtumist ja harjumusi: ma ei osta raha eest, mida mul pole, asju, millega meeldida inimestele, kes mulle endale üldse ei meeldigi.
Leian endale sobiva töökoha ning kasutan teenistust säästlikult. Seepeale tänab ja naeratab ka Emake Maa.
Hirm pole hea kaaslane ega nõuandja.
Mis oleks kõige halvem, mis minuga saab juhtuda?
Pärast elektriarve tasumist on halvim, et ma ei saa osta üleliigseid asju. Parim on seejuures tõsiasi, et ma ei vajagi neid.
Kui sul on üksildustunne suurte hirmudega silmitsi olles, tule, räägime! Kahekesi selgub, kui sarnased oleme kui ausalt vestleme.
Ma pole end ise sünnitanud, seepärast pole mul õigust loobuda ega lahkuda.
Tiigriaastal saab enamus inimesi iseeneses peituva looma valla lasta. Täiel rinnal ja katmata näoga. Oled sa näinud maskiga tiigrit või mõelnud sellele, et paariaastased lapsed ei olegi näinud piiranguteta maailma?
Mida kauem kestab maskiball, seda suuremaks rullub lumepall, sest kogu inimkonna teadvus muutub. Mina õpin tähele panema ühte ja sama komade jama ning kokku ja lahku kirjutamise korrapära. Võibolla tüdinen sellest ära nii, nagu igasugune rutiin on tüütu, aga toimiv.
Treening on minu enese jaoks, kuna ühelgi teisel moel õigesti kirjutama ei harju ma ei sel ega järgmisel aastal.
Soovin, et praegu veel kujuteldavad oskused kujuneksid sujuvalt tegelikkuseks. Tegelikus iga päeva loomises osalemine saab sel aastal mu igapäevaseks osalusvaatluseks.

Kati Murutar koostas teksti aastal 2022 õpilaste esseede ainetel

Mask on kui päästerõngas, kui ma poes käin: keegi ei tunne mind ära.
Mask on vaimne kaitse, millega tõmbad oma tõelistele tunnetele katte peale. See kaitse on vaimse tervise häirete all kannatajale oluline.
Lihtsaim on kanda naeratavat maski, et mitte tõelisi tundeid näidata.
Võin sisimas olla laip, aga nende seas, keda armastan, naeratan püüdlikult. Eriti pingutan, kui neil on hea tuju, mida ma ei raatsi rikkuda.
Naeratuse taha peidame oma valu ja viha ning kardame, et võõrad võivad meie nõrkusi meie vastu kasutada. Maskikandmise tagajärg on samas üksildustunne. Pandeemia sundis meid lisaks koju ja jättis vaktsineerimata inimesed ilma elamusteta.
Hiljuti utoopilisena tundunud „metaverse“ on uus tegelikkus.
Tegelikus koduarestis inimene on päeva lõpuks oma tööd teinud ja kolleegid ära näinud ilma, et oleks kusagil käinud. Kui tahad olla füüsiliselt ära käinud, pead taluma õhupuudust. Süsihappegaasi pikaajaline sissehingamine on aju kahjustav, kogu keha nõrgestav ja seega eluohtlik.
Mis siis, et see on su enese toodetud mürgigaas.
Ma ei tea, kas tahan, et see ülemaailmne maskiball lõpeks, sest minu identiteet ja suhtlemise võime on juba muutunud.
Näonahk on samuti rikutud ja punniline, nagu identiteetki.
Olen võibolla juba lõplikult maski taha kinni jäänud. Tugevaks peetud inimene võib olla salaja õrn ja haavatav. Sellist peitusemängu ei peeta pettuseks ega kahepalgelisuseks. Teame oma kogemusest, kui katki võib õnneliku maski kandja olla.
Õnneliku maskikandja tõeline pale tuleb varem või hiljem tingimata ilmsiks. Nii unes kui ilmsi tunneme teeskluse ära.
Nii silmavaade kui kehakeel reedavad omakasupüüdliku teeskluse. Tundlik inimene näeb selle läbi ja tal hakkab pea valutama, sest hapnikupuudus on tal ka. Ta kibeleb koju, et seal endale vistrikevastane näomask teha ja tõelise iseendana kasvõi kaelast saadik paljajalu olla.

Roos on liilia on nartsiss on roos on kannike on nartsiss
1) pane puuduvad kirjavahemärgid 2) ühenda liitsõnad 3) vasta küsimustele
Praegu „juhtub“ nii et meile räägitakse igas kanalis nartsissistidest. Kõnelevad nii psühholoogid ja psühhiaatrid kui ohvrid ning nartsissistid ise nemad peavad end mõistagi tunnustamata geeniusteks ehk ohvriteks. Maailma teabe ruumi nõustamis väljas on virtuaalsed talgud. Toimub vampiire teadlikult ja teadmatult imetanud doonorite vabastamine selleks et nad saaksid teha seda milleks sündisid.
Vabastamisele kuuluvad ka lilled kelle nimetuste külge kinnistunud diagnoosid ja eel arvamused on semantiline semiootiline halb õnn.
Nartsissism on enesest mõistetav tänamatu tarbimine vägi valdne omastamine nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Seda asus määratlema Freud 1931 aastal Fromm jätkas tema tööd ning meie teame tänu neile mis laadi naba nööride lõikamine käib.
1955 aastal kirjutas Boris Kõrver muusika ja Ardi Liives sõnad Vanemuise teatri operetile Ainult unistus.
Viker kaare tagune Helend Peep laulis aasta kümnete jooksul mitmete põlv kondade ala teadvusse kohu(s)tava süüdistamise ja enese haletsuse ülem laulu. Andero Ermel kinnistas selle märterliku ballaadi lõplikult olles ise kõigist meie artistidest kõige orgaanilisemalt Elon Muski sarnane. Iga kokku sattumus on teatavasti märgiline!
Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.
Nartsissistid on kaunid isendid kelle eelistatavateks ametiteks on politseinik inkasso kohtunik ja artist ning kelle seas on päris pirakas protsent LGBT-inimesi vaguralt virilatest homo seksuaalidest sõjakate dräägideni.
Nagu näitab pea valu meedias üha korratav kampaaniavideo www.kiusamine.ee Priit Võigemasti esituses tehakse ilusad hinged põlv kond haaval erinevatel meetoditel katki. Kiusajad ja psühho terroristid on ise kiusamist ja terrorit kogenud ohvrid kes ise lõhututena seda mustrit veelgi võimendades edasi kannavad.
Tänased nartsissistide p(r)uugitud on sõna otseses mõttes Stalini lehmad. Sofi Oksaneni romaani peal kirjast tuntud tiitel kehtib nii sotsiaal poliitilisel tasandil „vennasrahvast“ oma verega toitnud eestlaste kui nende rikutud psüühikaga järglaste kohta. Siberisse küüditatud ja/või isamaal dissidentidena kotitud inimesed kasvatasid katkistena katkiseid järglasi kes teevad kõik kes neid armastavad katki suutmata ise kedagi armastada ega millelegi pühenduda.
Purustatud psüühikaga emad sunnivad poegi oma unistust elama adumata sellest sundusest enamus lapsi terve hinge eluga välja ei poegi. Sulevad järgmisteks ego maniakkideks sirgunutena ema ja naise ning ka oma laste poegi. Nartsissistide taas tootmise ahelale ei saa paraku öelda Ära poegi!
Antiik mütoloogiline kaunis mees Narcissos imetles ise enese peegeldust vee pinnal. Psühhiaatrilise haigusena ilmnev enese imetlus peidab õie lehtede vahel piinlikku saladust nagu putukat nartsissist ei armasta iseennast. Ta vallandab üle väärsusena avalduva ala väärsuse ahel reaktsiooni kuna näeb tapvalt kadedana kõigis teistes seda mis kes ta ise iial olla ei suuda. Võõras õel ja kahju isal on lihtne elektri keder varre varingute mürkidega jupp haaval või pauguga tappa.
Nõnda rikub Ingmar Bergmanni „Fanny ja Alexandri“ piiskop pea tegelase lapse põlve. Nii kõrvaldab Victor Hugo kurb loos „Jumalaema kirik Pariisis“ preester Claude Frollo konkurendi aga ka ihaldatu. Ei saa mina ärgu saagu keegi teine ka koer heintel ise ei söö ja teisele ei anna.
Enamus haigeid lillekesi arvab et on gurud ja šamaanid. Ainsad kes neid maandada ja kuundada kahjutustada ja pareerida suudavad on sigma ehk super empaadid ning loomulikult peavad ego haiged ise ennast nendeks. Nii tappiski kade Salieri Mozarti…
Sigma ehk super empaadid tajuvad empaatidest kui teise inimese tajude ja tujude peegeldajatest selgemalt piiri minu ja mitte minu tunnete ja kogemuste vahel. Blokk!
Kui ego trippijate hämmastavalt arvuka armeega kokku sattuval indiviidil pole õnne olla sigma empaat oletab temakene ekslikult et suudab nartissisti päästa. See ei tähenda, et kahjur on juba hävitanud eelmiste päästjate energia raha armastuse keha ikka arvab naiivitar et tema armastus suudab kõike.
Maa ilm on täis tublisid tädisid harvem ka onusid kes elavad nartsissisti elu ja unistust. Ego ebard ise töötab kadedalt oma ohvrile vastu jagades ümber ja purustades tema töö riistad kodu ja kondid. Nartsissist ei loo iial midagi ei pea lubadusi ega töö kohti ning harval heal juhul on vähemasti naljakas nagu Jack Nicholson ja Robert de Niro oma groteskseid rolle sooritades.
Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ nimi tegelane kardab et kõik näevad tema vananemist. „Shreki“ prints nagu enamus ebaprintsidest loodab et kõik näevad. Me kõik elamegi liba printside elu ise enese pühendumiste arvel. Meilt võetakse enesest mõistetavalt teeneid ja kingitusi neid armulikult vastu võttes põlastavad haiged egod täitmatute Karlssonitena Ma ise oleksin palju parema ostnud…
Hirmunu hirmutab täitmatu täidab ümbrus konna hindamatute lillede ja tapvate kingitustega millega käest libisev ohver tagasi osta.
Psühhopaatia ja maaniad rulluvad pahatihti tsunamina koos alko-narko-tablettide kuri tarvitamisega. Lisaks on anti sotsiaalidel sotsio paatidel enamasti ka gluteeni valge suhkru ja piima valgu talumatus millest hoolimata nad just neid mürke oma vatsa vohmivad ning see järel psühhoosis põrgulistena naisi ja lapsi klohmivad.
Sümptomite lipu laev on liiderlikkus kes siis Casanovat ja Don Juani (Giovannit) ei teaks. Moliére´i hurmavad naiste noppijad võtavad-jätavad neitseid ning Mozart on sellest rüvetamisest midagi elegantselt vallatut komponeerinud.
Kui aga naine sama teeb on ta nii ühis kondlike suhtumiste kui kirjandus teoste silmis ja sõnas lihtsalt lits.
Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa…
Me kõik oleme mõne isiku puhul kujutlenud mina suudan ta päästa. Kui ei suutnud ning ellu jäämise instinkt sunnib põgenema ja enamasti vajab see järel ka pikka teraapia protsessi on meil sageli otsa ees või õla peal värske silt. Liilia.
Järelikult kurtisaan konkubiin hoor prostituut lirva libu lita hatt või lihtsalt lits.
Honore de Balzaci „Liilia orus“ kujutab naist kui pühakut ja armukest. La Traviata Violetta kannikese! sümbol on liilia ning teatri loožis annab ta enda ees lebava lille kimbu värvi valikuga teada kas ta on saadaval või on tal mõjuvad põhjused täna mitte töötada. Meie seostame tänini paha aimamatuid lilli müüdava „armastusega“.
Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!

Encyclopedia Britannica:
„Need, kes lugesid kuulsat Alexandre Dumas’ romaani “Kolm musketäri”, mäletavad, et häbiväärne jälg oli Milady kehal, nimelt liilia märk tema õlal. Prantsusmaal oli sellel lillel eriline tähendus. Fakt on see, et frankide kuningas Clovis I Merovingian (r. 481 – 511) hakkas tunnistama kristlust ja legendi järgi kinkis ingel talle kuldse liilia. See, kellel on vapil liilia, peab olema lahke, õiglane ja aus…”
Keskajal sai liiliast Prantsusmaa ja kuningriigi embleem. Kuningas Louis VII (valitses 1137–1180) kandis selle lille kujutisega kilpi. Fleur de Lys (Fleur de Lys) – nn kollane liilia, mida kujutati Prantsusmaa vapil Kapeti ja Bourbonide all. Kui legendaarne Jeanne of Arc oli päästmas oma kodumaist Orleansi vaenlaste eest ja kohtus veel kroonimata Charles VII-ga, anti talle kuninga võimu sümboliks kuldsete liiliatega etalon. See üllas taim oli esindatud selliste linnade käe all nagu Wiesbaden, Daugavpils, Detroit, New Orleans, Firenze, Turu.
„Aga kuidas on naisega?! Halasta, jumal!
Hobune kukkus hetke kuumuses kokku!
Ja krahv hinge kergendamiseks rebib riide õlalt
ja kleit hiilib õlgadelt, ja õlal märk põleb!
Timukas oli meister ja nüüd – seal õitseb liilia!“
Täna päeval on ülimalt moes kanda tätoveeringut kehale enese väljenduse süsteemi vastase mässu märgiks naha eba täiuslikkuse varjamiseks. Bränding või tätoveerimine inim kehale on tuntud juba iidsetest aegadest mil meistrid oma orje markeerisid. Ja kesk ajal „märgistati“ kambüüsides töötavaid süüdi mõistetuid tätoveeringutega mille järgi võis põgenemisel ta ära tunda. Esimeses maa ilma sõjas häbi märgistati desertööre kodu sõja ajal valgeid kommuniste, teises maa ilma sõjas peksis gestaapo koondus laagri vangide kehal välja individuaalse numbri.“
Kes ellu jäi teisenes uue põlv konna vampiiriks. Olenemata rahvusest ja planeedistki on egotsentrik patoloogiliselt eraklik. Kuna ta ei armasta pole tema elus mitte kedagi peale mõrase ise enese. Ta on printsess herne teral ka 50 aastase rasvunud mehena. Emad aga jumaldavad invaliidideks üha järgmisi Tuhka triinusid orjastavaid Lumivalgekesi ja uinuvaid kaunitare mürgitavaid võõras õdesid. Kes muu kui ego maniakk on ju ka kaunitari ja koletise armastus loo väliselt imeilus Gaston.
Exupéry „Väikese printsi“ stoori tellingu Roos on vähemasti ausalt nartsissistlik. Prints põgeneb enese ohverduse paradoksaalsest mugavus stsoonist. Vähemasti ei imetle ühe ainsa roosi aia kuninganna, kuidas tema seksib ja situb ta on erandlikult aus erand. Kõik kes me ego(t)iste teenindame väsime lakkamatust tarbimisest ja rünnakutest alandamisest ja pisendamisest ning oleme pärast põgenemist surnud või pikal tervenemis tee konnal. Veel kuid ja aastaid pelgame et kusagil roos varitseb roos nagu vaenlane tagalas teab kuidas kõige valusamalt lüüa et meid taas ja taas ära süüa ja maha müüa. Keha reageerib sellega et ohvri kannikesel õitseb hoiatav roos.
Terapeut Heino Mart „Vatsla Vanapagan“ Laisk haavatud tervendaja:
Nartsissism võib olla nii ennast imetlev kui ennast tümitav. Seda viimast ei osata enamasti nartsissistina määratleda, sest tegu on ennast ohverdava inimesega. See ohverdus on siiski illusoorne ja nartsissismiga seob neid see, et pilk on pööratud endale. Ennast imetleva nartsissistiga on suhtes ennast tümitav nartsissist. See enese tümitamine on sisuliselt enese haletsus ja sellistelt inimestelt pärinevad laused nagu „tee head, saad… vastu pead“ jmt. Partnerid on alati teine teise väärilised, aga pahu pooled. St sarnase traumaga aga vastu pidise toime tuleku mehhanismiga. Ka ennest imetlev nartsissist on väga madala enese hinnanguga. Nartsissisti tuum on alati mäda.

Õnneks on korraga ja korda mööda vabaks murdvate õhku astuvate ohvrite jaoks olemas vähemalt üksteist ekstra meile mõeldud Youtube’i kanalit ning üks teist ja meid väestamas on ka Sadhguru, Ralf Smart jt just praegu lille teemadel arutlevad tee juhid.
Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …

Kes on meie kirjanduse suurim hulkur kes on kõigile teistelegi trubaduuridele andnud ameti nimetuse Nipernaadi? Tema on stoori teller tervendav ränd empaat kelle sõna väest saab tõstetud iga temake keda kirjaniku maagia puudutab. Ta ei peta oma naist ega rüveta ainsatki kõnetatut suunab nad varem märkamata radadele lehmade ligi ja vabadusse alati ilm tingimata tingimatusse armastusse.

Suur lille aed ümber väikse maja… Meil teiega on vaja vabastada ka süütud lilled sümbolite needusest. Sel aastal kevad tuleb teisiti, tiutiu ja teisiti! Henrik Visnapuu.

1. Mis on nartsissism?
2. Kustkohast pärineb teksti läbiv luuletus – kes on tema autorid ja esitajad?
3. Kirjelda üksteise lõhkumise ahelreaktsiooni perekonnas, koolis, töökohtades.
4. Millistes ametites leidub kõige sagedamini nartsissiste?
5. Loetle kirjandusteoseid ja autoreid, kes ja mis kõnelevad natrsissistidest.
6. Millised muusikud ja filmikunstnikud seonduvad nartissismi teemaga?
7. Kes on empaadid – ning sigma- ja superempaadid?
8. Mida tähendab liilia kui sümbol?
9. Mis tähendused on mitmetähenduslikel sõnadel „roos“ ja „poegi“?
10. Missuguseid nartsissiste kirjeldab terapeut Heino Mart Laisk?
11. Kes oli August Gailiti loodud Nipernaadi ning mis oli tema tegelik missioon?
12. Mida tähendab Sinu jaoks väljend „sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu ja… ?

Toimeta robottõlge eestikeelseks eesti keeleks!

Maria Stanimirova:

LÕIKA OMA MÜRGIST PERELIIGE.
See on äärmiselt raske, kuid mõnikord vajalik terveneda.
Armastage neid, kuid hoidke eemale, kui nad enam kokku ei tule, kõik emad ja isad ei armasta ja kaitse, mõned võitlevad ainult oma isiklike ideaalide eest, on peresid, kes on nii kuritarvitavad ja kahjulikud, et kaugusest saab ainus vaenlane
On sugulasi, kes reedavad, varastavad,räägivad halba,klatšivad ja kadestavad meid,on sugulasi,kes tahavad näha sind heana, kuid ei taha sind kunagi paremini näha kui nemad,kes kogunevad sinust halba rääkima ja lohutavad ennast, jättes sind filmist halva mulje diskrediteeri sind, arvates, et nad on sel moel sinust paremad.
On perekondi, kes jäävad meiega ainult siis, kui see on neile mugav, ja et jätkata meid ühendava vere nimel kasutamist, oluline on mõelda, lõpetame pere, paaride, vanemate, vendade ja õdede romantiseerimise, peame kasvama, arenema,
ravida… sea piirid.
Me peame nägema oma puu varju, tumedat poolt ja omama võimu, et pääseda sellest, mis meile haiget tegi, peame olema meie prioriteet ja lõpetama kannatuse sugulaste käes, kes ainult varastavad meie energiat, kõik, kes hoolivad oma elust, tunnevad neid ära, kuid ei saa osa nende haavadest, nende vihast, nende hülgamine, nende silmakirjalikkus, nende manipuleerimine.

Lingid:
Narcissist Exposed
https://www.youtube.com/@NarcsExposed
Empaths Refuge
https://www.youtube.com/@empathsrefuge
Behind the Sciene
https://www.youtube.com/@BehindTheScienceTV
Slightly Better
https://www.youtube.com/@SlightlyBetter
Narcissists’ Adversaries
https://www.youtube.com/@NarcissistsAdversaries
The Royal We
https://www.youtube.com/@TheRoyalWe
Discover Empaths
https://www.youtube.com/@discoverempaths/featured

Loe eestikeelne psühholoogi tekst läbi. Märgi tekstis, millised loetletud omadustest on Sulle tuttavad 1) iseenda juures 2) lähedaste juures:
Kas Sina tead, kes on nartsissist ja kuidas Sa võid enesele teadmata olla kahjulikus suhtes?
Grete Kald
Me oleme kõik ühel või teisel viisil nartsissismiga kokku puutunud ja aina enam tuleb antud teema esile ka kliendikohtumistel. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud minimaalne ja see pole Sind mõjutanud, oled õnnega koos. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud pikema perioodi vältel – olles lähedases suhtes partnerina, sõbrana, pereliikmena, kolleegina jne. – siis võib Sinu teadmata juhtuda see, et Sinu vaimne tervis saab kannatada. See tähendab, et oled vaimse vägivalla ohver ja Sul võib olla trauma, mis mõjutab Sinu igapäevaelu ja suhete kvaliteeti.
Lähedane suhe nartsissistiga muudab Sinu maailma kõige manipuleerivamal ja varjatumal moel. Sa oled andja ja tema on võtja. Nii lihtne see ongi.
Nartsissistliku inimese käitumise tunnused on järgmised:
1. Nartsissistil puudub empaatiavõime. Tal on oluline võita ja allutada! Tema moto on: „Minu arvamus on ainuõige ja kõik toimub ainult minu moodi, minu jaoks.“
2. Tavapärane on äkkviha, jonni- ja mossitamise hood. Eesmärgiks on panna ohver enda pilli järgi tantsima, et temal endal hakkaks parem.
3. Ta koondab oma ellu inimesed, kes teda teenivad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kõik toimub nartsissisti järgi.
4. Nartsissist liigub kiiresti ühest suhtest teise. Ta väldib üksinda olemist. Ta teeb kõik selleks, et ohver/partner „konksu“ otsa saada. Ta katab suhte alguses kõik partneri vajadused ning on veetlev, enesekindel ja imetlusväärne. Partnerile tundub ta ideaalne kaaslane ning avab ennast talle täielikult.
5. Kui keegi tema teenistusest lahkub, siis saab lahkuja selle eest karistada ning piinamine võib olla pikaaegne ja valulik.
6. Nartsissist hoiab endised partnerid konksu otsas, juhuks kui hetke partner peaks lahkuma. Talle on oluline inimesi omada, mitte neid armastada.
7. Nartsissist karistab ja kiusab ka raha ja/või ühiste laste kaudu.
8. Nartsissist valetab patoloogiliselt – inimene valetab, samas arvates enda jutu olevat tõesena.
9. Ta tekitab konflikti olukordades, kus täiskasvanulik inimene seda ei teeks.
10. Ta on ühel hetkel armastav ja hooliv ning järgmisel hetkel tõrjuv, ründav ja ähvardav. Näiteks taolised laused emotsionaalsest kõikumisest „Sa oled mu elu armastus“ ja „ Mul on sinuta parem“.
11. Nartssissist võib käituda nii, nagu Sind poleks olemas. Samas järgmisel hetkel on ta veetlev ja särav – alati just nii, nagu see on talle sobilik ning vajalik.
12. Ta kasutab ära ohvri haavatavaid olukordi tema enda vastu. Nartsissist on teadlik ohvri hirmudest olla tõrjutud ja eemale lükatud, seega nartsissist ähvardab pidevalt ohvrit ära minemisega, et saavutada enda tahe. Naisel või mehel tekitab selline olukord emotsionaalset valu ja süvendab „mitte piisavuse“ tunnet. Nartsissist tekitab seda tunnet ohvris pidevalt. Sellele järgneb ka ohvri süüdistamine iseenda käitumises. Näiteks ütleb nartsissist ohvrile: „Sa lihtsalt kujutad seda ette, oled ebakindel, armukade ja rumal“. Ta paneb ohvri uskuma, et probleem on temas.
13. Nartsissist ei suuda olla haavatav, siiras, aus ega oska arutada probleeme ratsionaalselt. Isegi kui probleem võib olla lahendatud, siis aruteludes toimub süüdistamine edasi.
14. Nartsissisti eesmärk on ohvrit emotsionaalselt pidevalt karistada. Ükskõik kui palju ohver ka ei vabandaks, nartsissist toob vana asja pidevalt esile, sooviga panna ohvrit end süüdi tundma.
Kui tunned enda suhte mingis punktis ära, siis tea, et Sa ei pea kannatama!
Märka, kas tunned end suhtes vabalt, või toimub kõik kellegi teise järgi?
Pärast nartsissistlikus suhtes olemist on oluline leida taas üles enda päris olemus ning vabaneda allasurutusest.
Nartsissistlikus suhtes leiad tihti ennast tundmas….
• Ebapiisavana;
• Ülipüüdlikuna teha kõik nii, et olla nartsissisti meele järgi;
• Hirmununa;
• Et, sinu tunded pole olulised;
• Süütunnet;
• Segadust;
• Endas kahtlevana;
• Depressioonis;
• Ennast alla suruvate mõtetega;
• Alandust;
• Jõuetuna, pole motivatsiooni ega tahet enda plaane ellu viia;
• Ennast saboteerivalt;
• Lootusetult;
• Sundmõtetega;
• Et on raske ennast kehtestada;
• Et oled iseenda vajadused tahaplaanile jätnud;
• Sõltuvana tema tujudest ja olekust;
• Et soovid teda aidata ja parandada;
• Et ei tunne ennast iseendana ja meenutad, kui tundsid end kunagi õnnelikuna ja iseendana;
• Kontrollituna;
• Mitte mõistetuna;
• Et kui teistel on hea, siis on sinul ka hea.
Nartsissitliku ja vaimse vägivalla all kannatanud mehed ja naised vajavad toetust ja teraapiat, et saada taas iseendaks ning tunda edu, rõõmu, eluterveid suhteid.
Kui Sa oled olnud piisavalt tugev, et kannatada valu ja allasurutuse käes, siis oled Sa piisavalt tugev ka, et see kannatus lõpetada ning sealt välja tulla! Kui Sinu valik on olnud siiani suhtes kannatada, siis Sa saad valida uuesti – lasta lahti vanast ja valida õnn, hoolivus, armastus, soojus, siirus!

Grete Kald Psühhoteraapia
www.gretekald.com – www.holistika.ee

1. Nartissistlikud jooned minus:

2. Nartsissistlikud isiksused minu ümber – millist kahju nad mulle teevad:

3. Mil moel vabanen nartsissismist iseeneses – enda ümbruskonnas:

Tutvu www.wikipedia.com artikliga, mis sobib ühtlasi samuti tsitaatide allikaks ning kirjuta kirjand nartsissismist sinus ja nartsissistidest sinu elus.

Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire.
Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga “Zur Einführung des Nartsissmus” (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks. Tema tööd jätkas Erich Fromm. Mõiste “nartsissistlik isiksushäire” võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.
Nartsissistlikule iseloomuhäirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks. Iseloomulik on suur tunnustuse (nartsissistliku kinnituse) ootus. Nartsissistid tegelevad enamasti liiga palju teistele mulje jätmisega ja imetluse esilekutsumisega, aga teistele annavad vähe emotsionaalset soojust.
Psühhiaatriliste diagnooside DSM-klassifikatsiooniregistrisse kanti häire 1980. aastal. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla “muud spetsiifilised isiksushäired” – diagnoosikood F60.8.
Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest.
Häire avaldumine
Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele.
DSM-IV kriteeriumid
DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit:
• inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
• keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
• usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
• nõuab rõhutatult enda imetlemist;
• usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
• kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
• empaatiavõime puudumine;
• on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
• käitub üleolevalt ja häbenematult.
Milloni alatüübid
Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:
• “Põhimõttelage nartsissist” (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
• “Elitaristlik nartsissist” (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
• “Armuihaline nartsissist” (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
• “Kompensatoorne nartsissist” (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.
Ravi
Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral.
Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk.
Kirjandit kirjutades märgi tekstis endale sobivad tsitaadid (ümber ära kirjuta).

Nele Tasane
Rännakuminutid suhtedünaamikaga
1) paranda õigekirjavead 2) kirjuta kokkuvõtlik järelm sellest materjalist
Empaadile on parimaks õpetajaks nartsissist. Sest ainult nartsissist saab empaadi välja sellest lõputust “maailma ära päästmise” rattast. See on ego muster – soov kõiki päästa, enda eest sel moel põgenedes – kuna tegelen teistega, siis pole lihtsalt aega enda jaoks (jess!).
Nõnda tormab empaat ka nartsissisti päästma. Ning osutub tollele mõnusaks ampsuks! Sest nartsissist ei vaja päästmist. Või kui isegi vajaks, siis päris kindlasti ta seda ei tunnista.
Ta on üldjuhul väga sügavate lapsepõlve haavadega, seetõttu ka ebareaalsete kaitsemehhanismidega ehk kohutava käitumisega. Vahel. Seal vahede vahel aga üliarmas, karismaatiline, j u m a l i k. Kuni ego jälle kaitsesse läheb ja ta ennast kohutaval moel väljendama hakkab.
Empaat vaatab seda meeletu kaastundega! Pole võimalik, et muidu nõnda äge inimene nii ennast(ja teisi-)hävitavalt käitub, mõtleb ta Mõistab, et nartsissistil on sügavad lapsepõlvetraumad ja as(t)ub kõhklematult (tulle) neid parandama ja lahendama.
Nartsissist aga jätkab oma kätteõpitud mustris toimimist. Teda väga ei huvita mingi päästmine. Ausalt öeldes ei huvita teda ka see empaat. Talle meeldib lihtsalt imetlus, tähelepanu ja tema isiku ümber sehkendamine. Samuti jätkab ta ka oma kaitsepositsioonis kõige ja kõigi mahategemist. Sest kui sina oled all maas, siis mina olen üleval, nii ta mõtleb. Helgematel hetkedel kurvastab (vist) ise ka oma käitumise pärast ja tõstab empaadi hellalt üles, päris kõrgele (see on see kui ta on üliarmas, et mitte öelda jumalik). Et siis järgmisel hetkel ta jälle sealt alla lüüa.
Empaat ei suuda seda kõike uskuda. Kuidas ikkagi nii tore inimene saab nii kohutav samaaegselt olla!? Ta ei kaota lootust teda aidata. Seda saab muuta!!! No peab saama! Ava oma silmad, hakka lihtsalt… heaks! Mõtleb ta. Ise samal ajal ameerika mägesid mööda nartsissisti tempos ja juhatusel kihutades.
Ja siis käib pauk! Üldjuhul saabub viimane piir, mis lõpeb suure crashiga, empaadile. Sest enne Suurt Pauku ta lihtsalt ei jäta oma lootmist ja päästmist. Pärast pauku saabub tervenemise aeg. Kui kaua see kestab sõltub sellest kui tugev on empaadil sünniga kaasasaadud vaim. Igal juhul on ta täielikult iseend kaotanud, ta ei tea kes ta on ja mida tahab. Vaevu mäletab ta oma varasemat enesekindlust, ta tunneb end nõrga ja ärevana.
Kedagi päästa ta sellises olekus päris kindlasti ei suuda.
Nii saabub aeg, mil empaat hakkab lõpuks tegelema iseendaga. Enda päästmisega. Ta vaatleb end, tuhnib lapsepõlves, tormab mööda terapeute, loeb riiulitäie eneseabi raamatuid, aga miski ei aita. Selgub, et aitab vaid aeg ja MITTE MIDAGI tegemine.
See on empaadile väga uus olek. Harjumine sellega, et ta ei tee mitte midagi ja ei päästa/õpeta/juhenda/toeta/julgusta/ kedagi võtab omajagu aega. Aga kuna tal on kohtumisest nartsissistiga niikuinii paanikahood ja ärevus ja supermadal enesehinnang, siis ega tal muud teha pole kui lihtsalt kõigega leppida.
Ja siis ühel päeval, kui on hulk vett merre voolanud ja mitu korda jõulusid ning jaane peetud, on empaat koju jõudnud. Puhtasse iseenda olemisse. Sellisesse kus pole enam SUNDI ennastunustavalt maailma aidata. Kus ta kunagi enam ei unusta iseennast. Ta on läbi selle kogemuse näinud ära kõik 256 tooni süsimustast lumivalgeni, eelkõige selle tumedama otsa, millest tal varem suurt aimu polnud. Ta on saanud tervikuks.
Aga miks ta (vaeseke) peab just nartsissistiga selleks kohtuma? Sest mitte KEEGI teine ei suuda saata empaati samasse kohta. Mitte keegi. Sest empaadid on lihtsalt nii head, nii lahked, nii abivalmid.. Nii KENAD. Neile ei öelda isegi tavalisi asju väga otse. Rääkimata sellest, et tema ego lammutada suudetaks. Seda suudab vaid padunartsissist. Empaadil on väga palju allasurutud viha sees ja nartsissist aitab selle välja ventileerida.
Mida nartsissist sellest kõigest saab seda ma ei tea. Tegemist on huvitava piirialase käitumishäirega, mida nad ise ei taju, seega ei saa neid ka väga uurida, sest nad üldjuhul ei tee koostööd.
Ning muidugi ei ole üks hea või teine halb, tangot tantsitakse ikka alati kahekesi. Ja kui ühel hetkel suudetakse näha suurt pilti miks see kõik juhtus, siis ilmub (vähemalt) empaadi südamesse suur tänu. Ta on sellest palju õppinud. Ta tunneb iseend ja ei pea heaks enesetundeks enam otsima heakskiitu (mida ta varem sai vajalik olemise eest) väljastpoolt.
Küll aga mäletab ta igavesest ajast igavesti millised on nartsissismile viitavad punased lipud, mis ameerika mägedele viivad. Ja nagu empaadile omane, tahaks ta inimkonna päästmise mõttes kõiki selle eest hoiatada, seda kogu maailmaga jagada
See on selline must-valge kirjeldus empaadi-nartsissisti perfektsest match-ist. Elu on loomulikult oluliselt kirjum (või hallim).
Veel on oluline teada, et empaadi-nartsissisti koostöö ei leia aset ainult paarisuhtes, vaid ka näiteks õpilase ja õpetaja, ülemuse ja alluva, guru ja tema järgija, lapsevanema ja lapse, jpt vahel. Kui sügav saab olema protsess sõltub sellest kui suurt transformatsiooni empaat vajab. Mõni teeb korraga kogu töö, teine kohtub regulaarselt pisinartsissistikestega.
Sellised huvitavad mõtted tekkisid mul täna päikese all jalutades
Ja muidugi taevaste kokkulepete tasandil on kõik fine!

Tingimusteta armastus algab tingimatust armastusest iseenese vastu. Kui ma küsin valikuid tehes, mida ema ütleks, kuidas sõbratar teeks või mis naabrinaine arvab, sean juba endale tingimusi.
Piisav-olemine tähendab, et mul ei pea armastuse ärateenimiseks õiged riided või viimase peal telefon olema. Mina lihtsalt olen piisav. Küsin endalt mitu korda päevas: kas ma elan siin ja praegu oma enese elu?
Ehk püüan hoopis hea laps olla ja oma vanemate unistust elada? Võibolla teen valikuid sõbrannade eeskujul ja külarahva arvamusega arvestades? Miks ma siin koolis olen või mispärast ennast nii sageli ohvrina tunnen?
Kui ma ei oska end vabaks kujutleda ega igal hingetõmbel õnnelik olla, on sel hetkel pildil midagi valesti.
Ma ei ela iseenese elu, vaid lähtun võõrast edumudelist ja sobimatutest iluetalonidest.
Enamus sõdu algab sellest, et väike inimene püüab kellelegi oma suurust tõestada. Ajaloos on end ehitud võõraste sulgedega vallutatud maade varaaitadest.
Tänapäeval kasutatakse riistapikenduseks autosid ja kinnisvara.
Kui Eduard Vilde „Pisuhänna“ isand Sander ennast iseendana austanuks, poleks tal vaja olnud Piibelehelt ostetud käsikirja oma nime all avaldada. Kuna lombakas Laura oskas armastada nii ennast kui Piibelehte, sai mees talle tulevase äia rahadega kosja tulla.
Oleks „Kõrboja peremehe“ Katku Villu ennast tingimusteta armastanud, poleks Tammsaare saanud kirjutada tema enesetapust.
Armastatud naise abieluettepaneku peale enda maha laskmine oli ühesilmalise mehe ainus mehetegu selles elus. Tema isa andis ka sel puhul veel viimse pisendava hinnangu.
Mina ei ole meeleheitel koduperenaine ega maskis laulja. Mul pole vaja miljoneid, et olla minu maailma rikkaim inimene. Mul olen mina. Ma olen piisav. Ma armastan iseennast tingimusteta ja tahan kogu elu parimal võimalikul moel maailma ja inimkonda teenida.

Lolitad tulevad taas

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena. 2. Väitle paarilisega hingede rikutuse teemal.

Vladimir Nabokov on Vladimir Uljanovi ehk Lenini aegne suurvaim, kes pages juba oktoobrirevolutsiooni järel Venemaalt, et paguluses kirjeldada, mil moel ka tulevikus Vladimir Putini genotsiid loob juurde sügavalt katkiseid inimesi. Ei Volodõmõr Zelenski ega teised rahvajuhid saa neid kõiki mitmete põlvkondade jooksul tervendada, nii et uued Lolitad tulevad ka.
Nõukogude režiimi orjana ei oleks Nabokov saanud jutustada, kuidas perverdid toimivad. Kommunismiehitajad ei tohtinud olla pahelised, seega ei saanud varjatud ja keelatud ajastul näiliselt justkui ka raha eest keha müüa ega armastust osta.
Alles postmodernistlikud psühhoanalüütikud ja sisuloojad saavad kirjeldada, kuidas kõige traumeeritumad on julmimad koolikiusajad ning enim ahistatutest kasvavad halastamatuimad ahistajad.
Emigrandist vene intelligent Nabokov tundub olevat tumeda ja eheda teose „Lolita“ kirjutanud üleeile. Pedofiilia ja kuritarvitamise juhtumid paiskuvad praegusesse ajakirjandusse iga päev. Pärast kolmandat maailmasõda on kangelaste kriis veel suurem, sest esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad ning lõpuks on kõik ainult enesemüümine.
Õnneks on meil käepärast terminiks kujunenud Lolitade koondnimetus – peast poisikeseks põrunud meeste teismeline ohver. Meil on ka Sass Henno ja teised noored vihased, kes pühendavad oma elu ühtede kaitsmisele ja teiste paljastamisele.
Traumad tekitavad katkiseid inimesi. Suurte terroriaktide ja massimõrvade puhul lisandub korraga väga palju katkiseid inimesi. Purunevate elude ja illusioonide putlerlik aeg tekitab terava vastuolu vahepeal kujunenud MTÜ-meelse projektipõhise näiliselt turvalise pseudo-tsivilisatsiooniga.
Kõiki on justkui kaitstud ja tervendatud – koerad ja ahistatud, kassid ja sõltlased, hobused ja pekstud naised…
Täna plahvatavad korraga ja kordamööda meist 1000 kilomeetri kaugusel Euroopas pommid ja lehmade udarad. Mitmesajapealistes lüpsifarmides on teatavasti lüpsirobotid – kui pole elektrit ega operaatoreid, ei jõua keegi neid käsitsi ära lüpsta.
Sõjaseisukorras osutuvad eestlased kõrvuti poolakatega suuremeelseteks jagajateks vaatamata energiakriisi põhjustatud majanduslikule šokile. Asju ja heatahtlikkust praegu veel on. Kui sõda jätkub ja ukrainlased jäävad Eestisse pikemaks, hakatakse rääkima nende kolooniast…
Annaks taevas roimarite kiiret peatamist, kohtu kätte andmist ning nende endi raha eest uue Ukraina üles ehitamist. Vinduma jääv ametlikult välja ütlemata WWIII teeb nii ugri kui slaavi rahvad vaeseks ja vihaseks. Eelmisi põlvkondi purustasid Stalin ja Hitler, nüüd märatseb hirmuäratavalt ohjeldamatu putZler. Tulemuseks on üldine viha ja hirmu foon, mille kõrval on poisike isegi radiatsioon.
Niigi ammendatud planeet ei pea sellele vastu, kui kutsutud ja seatud nato-eu-un laastamist ei peata. Ilmutusteraamatus lubatud looduskatastroof jätabki alles ühe kolmandiku inimkonnast. Seda koledust leevendab igaühe lootus, et tema kuulub allesjääva kolmandiku hulka – eeldusel, et ta pole traumade, üle jõu käivata läbielamiste ning alkoholi ja ravimite käes eluvõimetuks muutunud.
Kuna diktatuurid eitavad nii pedofiiliat kui homoseksualismi, pole kellelgi nii peagi võimalust analüüsida, mis tegi massimõrvarist koletise. Samuti ei saa me lõpuni teada, kas Michael Jackson või eestimaised Otto-Triinud ja tütarlaste treenerid olid või ei olnud seda- ja todamoodi.
Ülimenukas 50 varjundi filmiseeria näitab hallist mustani, miks kujunes õnnetust poisist üksildane sadist. Ta korvab oma õnnetust tohutu rikkusega ning tema õnneks leiab ta tervendajaks armastava naise, mitte kullakaevaja.
Olgu jutuks üksikisik, rahvus või linnad ja riigid – purustamine võtab hetke. Ülesehitamine on pikaldane protsess, mis annab tööd paljudele professionaalidele. Samal ajal, kui tuhanded ehitajad rajavad uue Ukraina, aitavad terapeudid purustatud isiksused tagasi inimesteks. Retsepti, mis juhtus, kuidas see avaldub ja mida sellega peale hakata, andis juba 100 aastat tagasi Nabokovi bestseller „Lolita“.

See on minu lugu!

Kati Murutar saatis enda ja Piia Padari kolme aasta töö käsikirja mulle tutvumiseks päeval, mil „love-of-my-life“ siit Hispaaniast ära viidi ning mu sõbrad hakkasid minu tagasi ellu äratamiseks mu kodus kapitaalremonti tegema.
Jahmusin suguõdede loodud mahukat teost lugedes: see on minu lugu!
Seejärel sain aru, kui sarnased me kõik oleme – raamatus on kokku punutud kümnete ja kümnete temakeste stoorid, mis jutustavad vaimse ja füüsilise vägivalla kogejate sisemisest ilust ja valust ning meie kõigi „süvariik“ on ühesugune: kõigepealt ei usu me ise ka, et see on päriselt – kui sinine silm on saanud tavaliseks meigi stiiliks, varjame viimase võimaluseni teiste eest, sest peame ennast süüdlaseks, ärateeninuks – abi järele pöördume, kui elu on reaalselt ohus. Kui siiski.
Saatsin raamatu autoritele fotod oma ülestaotud näost, millele lisaks pälvisin ka lukutahapaneku ning samal ajal mu telefoni ja arvuti kaudu minu identiteedi varguse. Pidin politsei korduva sekkumise järel lähenemiskeelu saavutanult endale uued numbrid ja profiilid soetama.
Minu eks(itus) ütles korduvalt: „Sa oled sama hull kui Murutar.“
Lisaks – ilmselt oma hinna kruvimiseks – kirjeldas, kuidas erinevas eas naised on püüdnud teda võrgutada või suisa vägistada. Nüüd – tagasi Eestis – kirjeldab ta kindlasti ka mind kui võrgutajat ja vägistajat. Tegelikult ei söanda ma ilmselt veel kaua uuele suhtele mõeldagi: väidetavalt kulub maniakaalse-obsessiivse partneri põhjustatud traumast toibumiseks 4-7 aastat…
Võimalik, et mina ei osanud nartsissistist maniakaaldepressiivse psühhoterroristi ja vägivaldse vandenõuteooriate veeretaja fassaadi taha näha sellepärast, et olin seni olnud eluhellik. Samas – olles nüüd teemat põhjalikult uurinud tean, et egotistid-eneseimetlejad-sotsiopaadid pühendavad kogu oma vähese väe klantspildi loomisele. Energiat vampiiridel endal teatavasti ei ole, seega imevad nad partnerit salvates, sildistades, mustates ja pidevat segiajavat ajuudu tekitades su nii tühjaks, et hakkadki uskuma, kes ja mis kõik oled… Kuni ellujäämisinstinkt sunnib tegutsema.
Tulin aastate eest Hispaaniasse tööka ja hoidva mehega, kes oli nii normaalne ja harmooniline kaaslane, et hellitas mind ilmselt tõepoolest ära – kuni jättis mind leseks.
Eestist saabus justkui saatana enese sätitud ajastusega mind lohutama eriline, hurmav, tuntud…
Jah, ma teadsin, et too hr Imeilus oli aastaid sopajoodik, et kunstnik sai temast vanglas, et ja et…
Nagu Kati ja Piia raamatusse kogutud sajad stoorid, algas ka meie asi sajandi armastusloona. Mis siis, et ta keeras mu kodu seapesaks – loovisiksus ju! No tassis igasugust träni kokku – ta sai sealt inspiratsiooni ju! Tõstis mu sõpru elegantselt endale võttes minu tagaplaanile ja riputas tasapisi silte täis – jah, aga ma olengi mannetu ju…
Mesinädalate – õieti mõne by-the-book-klassikalise aasta – järel koorus minu kuulus kallim koletiseks. Tuju aina halvem, loovust üha vähem – mida enam tema enda asjad jamaks kiskusid, seda julmemaks ta esmalt sõnades, siis ka füüsiliselt muutus. Lisandusid sõgedad kõned Putinile ja Lavrovile – täitsa persses ühesõnaga.
Tema tütar kui professionaalne psühholoog on selgitanud, et varem või hiljem hakkavad geenid rokkima, ühtlasi on inimkonna seas praegu juba lokkamas vaimsete korratuste epideemia ning loomulikult aitab sajaga kaasa viin, mis on deemonitele ukseavaja – nagu ka narkootikumid.
Raevuhoogude vahel on tondid, keda ilmselgelt saatan ise elus hoiab, nii nunnud, et kõik andestavad neile kõik. Samas on nende pikalt ja piinarikkalt – ka kõigile ligikondsetele! – lahkujate ühine joon süvenev olmeline saamatus. Saanud lähenemiskeelu kolis minu õnnetus sõna otseses mõttes prügikasti. Jätkas sealt sotsiaalmeedias minu mustamist, sest selliste klaster-koletiste põhikävitaja on hirm oma fassaadi pärast.
Uuesti jooma hakates kodutuna suutis armukade saja kinnisidee ori ikka elegantseid fb-postitusi teha ning ka tagasi alkariks kukkudes kasutas jumalasõna kui relva mu vastu: „Sina oled Eeva, sina viisid mu põrgusse – nüüd pead kuuletuma, naine!“
Pantvangina, röövitud identiteediga, surnuks üüdistu-sildistatuna nägin vaid raevarite puhul tüüpilisi koletise silmi – reptiil ärkas, KEEGI TULI SISSE – ja jäigi. Temas elab terve leegion deemoneid – ja fassaadil on ta preester, filosoof ja tervendaja. Niiviisi vingerdab koletis kõigest välja – kohus, ment… Mitte kellegi hammas ei hakka selliste peale, keda ka siin raamatus leidub kümneid – mitmed mõistagi siiski ka naised.
Lapsed viisid issikese tagasi isamaale – kuna tal oli auga välja teenitud infarkt ja vist ka mingi kasvaja, pääses ta esmalt haiglasse ning seejärel kodutute varjupaika. Tööl ta mõistagi ei käi, aga KEEGI HOIAB ELUS – alati on mõni, kes peab sellistele annetamist kauniks, sest ei tea, et „vabal ajal“ peksab vaesekene varjupaiga segamini.
Märgilisena kirjutas üks selle raamatu prototüüpe oma ohvri auto peale minu monsteri nime…
Meil on veel sarnaseid mustreid – nööbime aegajalt, kui ärevus meie selja taga peetava koletise balli pärast eriti hulluks läheb, oma piinaja blokist lahti ja vaatame järele, mida ta seal teeb… ja siis vaatame hulga teraapilisi videoid peale. Ütlesin ju – see raamat on minust. Ja veel kujuteldamatult paljudest meist, kes VEEL oma tragöödiat salgavad ja varjavad. Lugege ennast!

Friedebert Tuglas, eelmise sajandi kirjanik, kirjeldas oma jutustustes aegadeüleselt inimolemust nii, et tema tähelepanekud oleksid otsekui eile kirjutatud. Tuglase looming on pälvinud tema auks majamuuseumi loomise Tallinnas Vabaduse puiesteel ning temanimelise tänava Tartus Taaralinnas.
Alexander Milne raamatut „Karupoeg Puhh“ loevad emad-isad sellepärast oma lastele unejutuks, et seda on neile endale loetud. Seda lugedes on sarnaselt „Mowgli“ raamatuga lahe erinevaid hääli teha ning iseenese erinevate loomuomaduste üle naerda. Rahumeelne Puhh, kartlik Notsu, agar Jänes, õpetlev Öökull, kurvameelne eesel Iiah – kõik need olendid elavad meis endis ka. Ning jäävad kohtlemata, kui laps läheb kooli, kus ta raamidesse surutakse. Temast kasvab järgmisi lapsi raamidesse suruv õpetaja, kes loeb heal juhul oma lapselastele salaja Puhhi-raamatu Kängu ja Ruu episoode. Õpetaja tunneb küll ses võluloos ära pidurdamatult trallava Tiigri ka mõnes oma õpilases, ent mõistmise asemel karistab ja sildistab – amet selline.
Kui tänane Põhja-Korea jääksid ilma peremeheta, nagu ahv ja koer novellis „Popi ja Huhuu“, puhkeks ilmselt samasugune tulekahju – ainult et üleriigiline või lausa globaalne, mitte üksnes anarhia pesaks kujunenud korteris. Juhita jäänud inimkond võib praeguste relvade tõttu hävitada kogu elu Maal, kuna käitub nagu peata jäänud biorobot.
Popi ja Huhuu peremees jääb ühel päeval oma tavapäraselt jalutuskäigult tagasi tulemata. Seda olukorda kujutledes aimame koera ja ahvi kurbust ja kohkumist, nälga ja janu. Puurist pääsev ahv leiab pärast eufoorilise joovastuse raugemist peremehe hommikukuue. Petlik peegelpilt paneb nii tema enese kui peni oletama, et pärdik ongi nüüd peremees. Tulemuseks on makaagi moodi käsitsetud õlilambist lahvatav tulemeri.
Tuglas kirjutaski allegoorilisi metafoorseid tekste, mis kirjeldavad jõulises värvikuses inimloomuse kõiki tahke. Üksnes romaan „Väike Illimar“ on autobiograafia. Küps Tuglas ei piirdu oma eluloo ja üleelamiste kirjeldamisega, nagu enamus sõnameistreid. Teda kui kaunishinge puhastab ja tervendab kõrge, ühtaegu nii impressionistlik kui ekspressionistlik sõnakunst.
Tuglase teosed on olnud inspireeriv materjal lavastuste ja filmide loojatele. „Popi ja Huhuu“ on olnud mitmete põlvkondade näitlejatele dramaatiliselt humoorikas ja tragikoomiline võimalus olla koer või ahv. Samuti on Puhhi-multikad ja lavastused – ka lasteooper rahvusooperis Estonia – nauditav vaatamine.
Kedagi mängides ja temaks kehastudes olemegi teatavasti siin ja praegu see tegelane. Minu ja tegelaskuju ühenduses sünnib kordumatu „kolmas“. See keegi on üksnes selle artisti kehastuses tekkiv olend. Too olend ongi põhjus, miks lavalaudade ja kinolina šamaanid tahavadki näidelda.
Las ollagi võimalus nende sõna- ja lavamängude puhul öelda: vana mees, aga varsa aru. Parem on mõistatada, mis loom on Christopher Robini – arvukate eesti lastegi ristiisa – kirjutatud „tulnvarss“, mitte karta Popi ja Huhuu kombel mürgeldava Kremli järgmisi „ehutavaid kolevantse“. Muide: mida tegid pärisorjad Jüriöö ülestõusu ajal mõisate ja sakstega – mida tõrvikutega teatejooksu tähistades tähistame?

Miks mina õpin eesti keelt IT/MT23

Härrased, meil on probleem: igaüks meist siin klassitoas ajab erinevat asja.
Õpetaja peab erinevatele inimestele kõikvõimalikel moodustel tegema selgeks eesti keele põhitõed ka siis, kui õpilasel ei ole mingit motiivi õppida ning siis, kui terav pliiats tahab kõrgkooli minna võõrsile. Õpilaste probleem seisneb selles, et väga väiksesse ruumi on kokku pakitud mitukümmend noort meest ja mõned tütarlapsed, kelle erineva taseme ja isiksusetüübi tõttu kannatavad kõik: võimekamad ei arene parimal võimalikul moel, tagasihoidlikumad tunnevad end ahistatutena – kokkupakitud inimesed kaotavad fookuse ja identiteedi.
Esimene põhjendus emakeele ja -meele õppimiseks on fakt, et ei ole muud valikut. Abiturient nii gümnaasiumis kui ametikoolis peab sooritama riigieksamid riigikeeles. Kuivõrd meie hulgas on mitu sõjapagulast, peame arvestama ka sellega, et nemad järele jõuaksid ning see paratamatus annab tundidele teise tempo.
Kogemused näitavad, et 2025. aastal käsitsi kirjutama sunnitud noor valutab: tal ei ole IT- ja nutiajastu valitsemise tõttu välja kujunenud ei kirjutamislihaseid ega käekirja. Väljakujunenud kirjutamisharjumuse saame omandada tšipitšipi abiga, eduelamus võtab maha puhta lehe hirmu ja mõttebloki.
Tsiteerigem kaaskursanti: „Hellnaa, ma tean, et minu erialal on kogu tööturu kõrgeimad palgad, aga esiteks ma ei tea, kuhu ma tööle minna tahan ja teiseks ei ole IT-inimestel eesti keelt peaaegu üldse vaja – see on kõige globaalsem ja ingliskeelsem valdkond üldse.“
Hüüdnime Räigelt Lilla kandev sädeinimene põhjendab meiemaise keele õppimise vajalikkust sellega, et teda ärritavad slaavi kliendid, kes tulevad autoteenindusse kirillitsas kleepsude ja muukeelsete nõudmistega, mille vastu parim kaitse on rünnak: nõudes vastaselt keeleoskust pead seda ka ise oskama.
Olenemata erialast suhtled sa oma pere ja sõpradega ikkagi eesti keeles ka siis, kui seda kaunist ja keerulist, eranditeküllast, hullumoodi raskelt käänatavat ja pööratavat konstruktsiooni kõneleb maailmas vähem kui miljon inimest. Uus-Meremaa venelased tõdevad sama, mida juudid ja eestlased: kõigist rahvustest on kujunenud üle Maa laotunud diasporaa.
Kui isegi noored suurvenelased kasvavad ingliskeelseteks, kuidas siis meie miniatuurne suveniirisarnane keelekene ellu jääb? Eesti koolid ja pered Rootsist Hispaaniani, USA-st Austraaliani omandavad koos meiega, Raplamaa Rakendusliku Kolledži entusiastidega maarjamaist keelt kui looduskaitsealust imetegu. Teame jah, et elusa keele reaalse omandamise ainus nipp on praktika: võõrsil olles aitab nii ETV kui Youtube’i maakeelsete videote jälgimine.
Lahendus sissejuhatuses sõnastatud probleemile – meie tase, motiivid ja võimekus on erinevad – on iseenese hoidmine pidevas eesti keele väljas. Kui sul on soov, vajadus ja siht mistahes keel, olgu see või hiina ja suahiili, pead selle sees pidevalt kümblema: laulud, õppevideod, dokumentaal- ja kunstilised filmid on sulle sellel lõpmatul teekonnal parimad kaaslased.

Nautigem protsessi! Enne või pärast läbipõlemist?

Kati Saara Murutar, edukohustusest ümberkasvaja

Läbipõlenu viib kõutšile-koodilugejale oma hingehinnalise raha, mille teenimise nimel ta läbi põleski. 11111 Evale, 30 tuhat Vishenile, 3000 Trofimoviga Andaluusiase ja tuhat ja… Respekt eneseväärtustajatele, kes küsida oskavad. Teelolijad võtavad piisamiseks – nii enesetunnetuse kui arvete maksmise tähenduses – vastu kõik tööd, mis ööpäevasse mahuvad. Püüavad rügades jõuda tulemuseni, mis võimaldab vähem või üldse mitte töötades õnnelik olla. Gurude ja treenerite juurde aga minnakse protsessi nautimist õppima. Andaluusiasse vaikima, Egiptusesse galaktikaga ühenduma… Minul podisevad selleks, et peatada paaniline pärdik peas, erinevad teejuhid Youtube’is tööde all, mis põrgivad: „Eile oli vaja! Vähe! Veel!“
Olles dresseeritud kihutama tulemuse poole jookseme amokki üle issenese, meil ainsana olemas oleva siin-ja-praegu hetke. Eckhart Tolle manitseb, shaolini mungad rahustavad, protsessi nautimise asemel tulemuse suunas tungelnud kaasteeliste jada-lahkumine hoiatab.

Jäämegi õppima?
Inimkond on aastatuhandeid piitsutatud tulemussportlasteks, nii et edukohustus on meil DNA-s. Teades, et multitasking = multipasking ning et ühelt lambalt mitut nahka ei saa, pressime, kuni nõrkeme. Rahunemise asemel skrollime uudiseidpidi ja rullime meediamuda sees. Me ise suuname hirmu kui kõige kindlama relva iseenese vastu ning jookseme enesekogumise asemel heitunult tagasi tööle. Sprinditempos maraton lõpeb teadagi, millega.
Nii nutiajastu kui ka ärevad sündmused kogu planeedil killustavad ja katkestavad meid lisaks sellele, kui halastamatu kangelaslikkusega endale puid alla paneme, kuni neuroosiaia kuningannadeks puhkeme. Või närbume.
Trust the process oskuse kohta ütleb Tradehouse: „Inimesed, kes praktiseerivad mindfulness’i, naudivad rohkem protsessi, kogevad vähem survet „hästi esineda” ja „tulemusi saavutada”.“
„Tuleb lihtsalt pliiats või pintsel kätte võtta ja hakata tegema, mitte mõelda sellele, milline lõpptulemus tuleb, vaid lihtsalt nautida protsessi ennast,“ ütlesid kunstitudengid ERR Kultuuris.
Wikipedia selgitab, mis üldse on see, mille nautimise poole püüdleme: „Protsess on nähtuste ja asjade teatava tulemuseni viiv muutumine. Muutumise laadi poolest võivad protsessid olla seaduspärased või seaduspäratud (stohhastiline ehk juhuslik protsess).
Protsessi võib mõista ka kui entiteedi seisundite muutumist ajas. Seisundi muutusi iseloomustavad entiteedi omaduste, tunnuste ja omistuste (atribuutide) muutused. Protsessid võivad olla nähtavad või nähtamatud, tuntavad või tundmatud.“
Kuidas me oma nüüd-hetke tuksi keerame? Sul on plaanis maasikad ümber istutada, aga Jumal naerab, kui inimene plaane peab ning vihma valab. Oma tubaste töödega mõnnatamise asemel vahid aknast vihma kui vaenlast, tingid tulutult taevaga.
Oma kodukontoris, mis ju arvuti nii paljudele meist ongi, saad oma asjade nohistamise sekka kutseid pidudele, esietendustele, vaikuselaagrisse, meditatsioonirännakule – aga projekti tähtaeg või trimmer käsib ja pangakonto seis keelab.
Mõistagi proovid veel rohkem tööd teha, et tubliolemise vahele meeli lahutada ja neuroosi jahutada, ent niiviisi kujuneb rabistamine homse arvelt, mis lõpeb varem või hiljem haigusega. Saad lage vahtides järele mõelda, mis ja kus nüüd üle ääre ja nihu läks.

Kohanemine kui keskne oskus
oli ennemuiste intelligentsuse tunnus, nüüd suisa ellujäämise eeldus. Piret Jamnes (Fontes): „Edasiliikumine soovitud suunas nõuab nii energiat kui õiget momentumit. Kui asjad ei lähe nii nagu loodetud, tuleb kiiresti analüüsida võimalusi ja leida uus strateegia edasiliikumiseks või kohanemiseks. Positiivse hoiaku säilitamine ebakindlas olukorras ehk siis lootusrikas tegutsemisvõimet säilitav ja konkreetseid metoodikaid rakendav kohanemine näib olevat lähiaegadel edu võti.“
Igaühele sokutatakse kätte talle kõige arusaadavam võti. Olude ja kordade tõttu oli mul vaja oma kodus paar majakest lammutada. Avastasin neid prussivirnaks taandades, et ükski neist ei olnud minu jaoks. Laagrite-laste-koolituste… Mitte-minu ehitised kehastasidki teiste elude elamist. Ehitame tekkinud materjalist mulle toa – see on nagu mu enese kohanemise sümbol, parimas mõttes enesekeskseks teisenemine. Ühtlasi õpetab protsessi venimine tegelikku kannatlikkust: kuna head ehitajad kui uue Eesti defitsiit on mitmekordselt üle bukitud, jõuab järg minuni oktoobris. Seni harjutan oma kodu nägemist igal hetkel paigas pesana, mitte pooliku objektina, kus on tulemas kopa- ja kraanamanöövrid, pleki- ja elektrimöll.
Rahulik go with the flow ei käi „seitse ühe hoobiga“ rapsides, niiviisi käkerdavad kilplased ja kratid. Keskmes ja teadvel inimene kulgeb igal hetkel nii, nagu sõnastab Cambridge Dictionary: „Nonchalantly engage in a situation without trying to change it or assert control over it.“ (kohane vastuhakuta olukorraga püüdmata seda muuta või kontrollida)
Selleks, et oma elu mitte Kafka „Protsessi“ moodi painajaks elada, usu Grammardiary öeldut: „Go with the flow“ is an idiomatic expression that encourages adapting to circumstances rather than resisting or trying to control them.“ (piltlikult öeldes kohane asjaoludega püüdmata neile vastanduda ega kontrollida)
Ehitamine on selles mõttes jõulisim fookusesse õpetaja, et sooritused on õiges järjekorras, ühtki redelipulka vahele jätta ega vastupidiselt mehkeldada ei saa ning vanarahvaski teab: kaua tehtud kaunikene, ruttu tehtud rumal töö.

Molutamise hõrk kunst
Orientaaltarkus kinnitab: kui teed, mida armastad, ei pea sa päevagi töötama. Õigel teel olemist kinnitab pisiasi, et tõused hommikul voodist mõnusa õhinaga. Samas ei kihuta kõike korraga korraldama – liiga palju aknaid arvutis ühe korraga lahti, reha ühes ja mootorsaag teises käes, on juba keskpäevaks ämber peas ja sang jalge vahelt läbi. Kindel ja kiire läbipõlemine.
Viimses tekstis, mille sõjalendur Exupery enne viimset allakukkumist kirjutas, kordas ta otsekui üle, mida sisemine laps Väike Prints mäletas: hea Looja, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Luues koos mitme vägeva daamiga teost „Naisena sündinud 40 aastat hiljem“ jutustame ühes peatükis nii romantiliste, investeerimise, krüptondamise kui justkui-väärikate ettevõtete õnge otsa mineku vältimisest. Selle peatüki kangelanna on õppinud pärast vägevaid prohmakaid endalt – ja oma sisemiselt lapselt hommikuti küsima – mida ja kuidas ma täna teha tahan. Kohustuste hulgast valimise võimalus on juba pool naudingut. Vägivallaohvrite kogemusnõustaja Piia Padar omakorda kasutab rahustavat väljendit „omas tempos“ nagu mantrat.
Meie kliima ja kultuuri taustal on Fred Jüssi soovitatud molutamine kõige keerukam kunst ka siis, kui seda zennilt mediteerimiseks nimetada. Nagu Peep Vain oma uuemates koolitustes tõdeb, kibeleme head lapsed olema ka siis, kui vanemad on juba lahkunud. Pangalaen-autoliising-elektriarve-toidukorv sunnivad paratamatult tubliks igiliikuriks.
Õnneks on meile kirjutatud ja tõlgitud õnneliku lõpuga muinasjutulaadsed tooted elust enesest. „Kunksmoor“ – Aino Perviku testament elu võimalikkusest elu lõpuni. „Vanaema õunapuu otsas“ (Mira Lobe) ning „Vanaema ja 8 last metsas“ (Anne-Catherine Vestly) nagu lubadus, et kõigi sigade ja kägude, droonide ja atentaatide kiuste on mingi osa maailmast siiski veel elamiskõlblik. Tänu neile julgeme uskuda, et on mõtet ennast väärika ea poole õppida-õppida-õppida.
On jah muretsemine nagu kiiktool, milles paigal õõtsudes palvetame, et juhtuks see, mida ei taha. Mul on iseenda jaoks nipp, kuidas endale protsessi nautimist võimaldada. Iga hirmutav ja ebameeldiv ülesanne tuleb kohe ja kõigepealt lahendada, et igasugune energeetiline side sellega katkestada. Voolamise telg on truudus. Hingerahu südames on fookus. Iseenesega sõber olla aitab lihtne ja loomulik distsipliin.
Ahjaa, kas ma tahaksin Andaluusiasse vaikima, Pädastesse koode lugema, Egiptusesse galaktilise föderatsiooniga suhtlema? Kui tahaksin, siis läheksin. Praegu loon omas tempos – kohati endale uues ja tundmatus vaibis – kodu. Järgmiseks võib go-with-flow vabalt näiteks Islandile viia ning kuna kaugelt paistab paremini, toon iga päev uue iseenese ikka koju tagasi. Luban.