Sport 11A

Olenemata sellest, kas oled pärit Põlvast või Haapsalust, kujuneb sinust oma rahva visiitkaart, kui osutud nii andekaks nagu nt Kaia Kanepi või Kregor Zirk. Meie, eestlased suudame ka kõrgkoolid mitmekesiselt maailmakaardile tõsta, harrastades õpingute ajal korvpalli, suusatamist, ujumist või vehklemist, mis rahvusliku eripärana on kujunenud meie leivanumbriks.
Seoses jääliustike sulamisega on õnneseen igaüks, kes tegeleb kujundujumise, vesipalli või sukeldumisega, sest ujumisoskus võrdub ellujäämine. Seoses kliimasoojenemisega kipuvad suusad ja uisud moest minema, ehkki 1910. aastal peeti esimesed meistrivõistlused just tritsutamises. Tänapäeval kipume kaasikutes, kuusikutes ja tammikutes lapsikuid sõjamänge mängima ja ootame sportliku huviga, kuidas Trump, Musk ja Putin maailma edaspidi ära jagavad.
Tugitoolisportlastele ja kodukinosõpradele on kummalegi tuttav nimi Aksel – see on nii iluuisutamise mitmekordne hüpe kui ka filmi „Ukaru“ peategelane. Koos Laulva Revolutsiooniga sai Erika Salumäe aastal 1988 24. septembril Bercelonas olümpiameistriks, aga oma riikliku iseseisvuse pärast peame ikkagi muretsema. Olles mitmekülgselt andekas rahvas, kelle superstaarid nii laulavad, tantsivad kui ka seisavad maailmameistrivõistluste pjedestaalil, võime öelda: „Kes teeb, see jõuab.“
21. sajandile kohaselt ingliskeelse lühendiga WTF on pahatihti tulnud reageerida tippsportlastel, kelle dopinguproov on olnud positiivne ning medalid-karikad on tulnud häbiga tagastada. Loodetavasti ei mõjuta triibuline taevas ega vaktsiinid meie Merikesi ega Andruseid nii äärmuslikult, et hiinlased ei tunnista tulevikus ühtki meie saavutust, sest ainuüksi jalutuskäik metsas lõpeb dopingulaksuga.
Annaks Jumal, et eestlastel jätkuks elujõudu Georg Lurichi kombel sillas püsida või popkultuurile omaselt silda visata ning me peaksime vastu. Parim enesekaitse võte on kõikvõimalike ellujäämisalade äraõppimine: osakem ujuda, purjetada, ratsutada – siis ei olene me elektrist, naftast ega „eliidist“.

Loomad sõdades Kehtna KHK 12A

Muigasime prantsuse filminäitleja Brigitte Bardot’ üle, kes eelistas käia protestiks loomade tapmise vastu pigem alasti kui vangistatud karusloomade nahkades ning need tšintšiljad, keda marurohelised loomakaitsjad loodusesse lahti ei lasknud, on nüüd meie kodudes lemmikloomad. Naljakapoolne oli ka Eesti zooloogide seiklus tehnikahuvilise kopraga, kes pani pihta valvekaamera ning tegi sellega oma pesas ebakvaliteetseid selfisid – California apokalüptiliste põlengute ajal on aga isegi suunamudijatel ununenud selfide tegemine ja alles mitmendal katastroofinädalal on ühismeediasse jõudnud nii kodu- kui metsloomad, kes on napilt ellu jäänud ja varjupaikadesse viidud.
Samal ajal, kui Hollywoodi superstaarid vajavad miljonivilladest ilmajäänutena varjupaika, otsivad metsatuteks raiutud hundid Eestimaal kohta, toitu ja halastust, aga hundiseaduste aegu ei taha inimloomad soekarjasid oma koju ega toidulauda. Eluterves looduskeskkonas panevad loomaliigid hierarhia õiglaselt kehtima, inimtekkelises ahistuses on peremees alfaisane, kohitseb kuldid orikateks ning heidab kastreeritud oinastele ette, miks need naisi ja lapsi ründavad – eunuhhid on stressis ja muutuvad agressiivseteks – seega võib hüpertigedaid inimmehi kastraatideks pidada.
Keskajal levitasid rändrotid sõjameeste jalgade kaudu katku ja rõugeid, ansambel Ruja on loonud kodurotte ohustavatest sissetungijatest ballaadi „Rändrotid“, mis sarnaneb Joel Steinfeldti palaga „Mägra maja“ – seoses sõdade ja loodusõnnetustega pole elamiskõlblike piirkondade põlisasukatel 21. sajandil enam võimalik põgenikke nomaadideks sõimata, sest Maa kipub otsa saama.
Väidetavalt eelnesid praegusele inimkujule anunnakide katsetused orjamudeli otsimisel monatoomse kulla kaevandustesse, kentauridel ja sfinksidel oli võrreldes homo sapiensiga puudusi ning tänapäeval korvatakse ebatäiuslikkus ilukirurgia, robotite või mikrokiipidega juhul, kui inimlooma siia planeedile üldse vaja on.
Enesealalhoiuinstinkt paneb meid vaagima „põgene-võitle“, paraku pole reptiloidide baasiks peetava Kuu käest pääsu ja ilmselt oleme kogu aeg jaganud Gaiat siseookeani tsivilisatsiooniga samal ajal, kui illuminaadid on põhjapoolusel redutanud.
Planeediomanik Elon Musk on lisaks isiklikule autismile ja suhetele Andromeeda tsivilisatsiooniga asunud igapäevaselt paljastama kõiki iidseid teadmisi, et mügrina otsekui hall kardinal rahva südamesse pugeda. Delfiinisõbrad on tavatsenud soojamaareisidel ennast laadimas käia, lähitulevikus tuleb meil kardetavasti koos pringlite ja Muskiga Marsile kolida. Pealtnäha tavalisest mäestikust leiti äsja Noa laev, järelikult päästeti üleujutuse käest igast loomaliigist tõepoolest üks paar ning see, kes tahab Marsil trühvleid otsida, peab sead kaasa võtma.
Karl Madis, kelle laul „Pärlipüüdja“ on üles kasvatanud mitu eestlaste põlvkonda, sai enam kui 60aastasena taas isaks, otsekui püüaks kompenseerida nooremate generatsioonide soovimatust lapsi sünnitada, sest kehtib rahvatarkus: „Loodus tühja kohta ei salli.“ Kui me püsime euroopa ilvestena endale hästi tuntud kodukohas, siis on ehk siiski veel lootust täita oma maa oma lastega, mitte tulnukate ega pagulastega, pidasime viikingitena siia tulnutena vastu 16 tuhat aastat, peame sama palju veel.

Ukraina MT24

Nii, nagu eelmisel sajandil moodustus ülemaailmne juudikogukond, on 21. sajandil tekkinud globaalne ukraina sõjapagulaste võrgustik: Eestis umbes 100 tuhat, New-Yorgis 160 tuhat. Nii, nagu inimesed, on ka riigid sarnased ja meie pealinnade olulisimad väljakud on Tallinnas vabaduse ja Kiievis iseseisvuse nimelised.
2014. aastal okupeeriti Krimm ja Maidani väljakust sai massimõrva sündmuspaik, aga vaatamata vennatapusõjale on maailma parim ujumissportlane ikkagi ukrainlanna Jana hüüdnimega Kuldkalake. Okupeeritud riikidele on omane käest kätte käies linnade ja tänavate nimesid muuta ning meelde jätta ei ole neid mõtet, sest riigikord muutub kiiremini kui kliimasoojenemine. Ehkki praegune sõda kestab kolmandat aastat, toimus oranž revolutsioon juba 2004. aastal.
„Tähesõdadest“ inspireeritult sümboliseerib Ukraina netiparteid Darth Vader ning meiemaised oravad ja ninasarvikud on võrreldes sellega lapsik loomaaed. Ühtlasi on Ukraina lipuvärvid meie sinitihasega sarnased – nagu ka Euroopa Liidu lipuvärvid.
Saatuse irooniana on Vene Föderatsiooni vapil kana ja Ukraina vapil kahvel, kuigi tegelikkuses üritab Moskoovia pool maakera oma pessa tassida. Kiievi vürstiriigi ja kremli vahelises košmaaris on ühtviisi ununenud nii Peterburi Ermitaaž kui ka tõsiasi, et Aivazovski ja Gogol on ukrainlased.
Praegune Ukraina iseseisvuspäev on 24. august, aga tõeline vabanemine on nii neil kui meil alles ees. Ukraina mõjuvõimsaim naine on eestlanna, kuid rahvusest olenemata tahaksid kõik suured ja väikesed rahvad rahumeeli ehitada, luua ja elada. Korraldame iga natukese aja tagant heategevuskontserte ukrainlaste toetuseks, varustame neid kampsunite ja laskemoonaga, aga millal sina käisid Ukraina Kultuurikeskuses Laboratooriumi tänavas?
Kehtna Kutsehariduskeskuse MT24 kursandid on veendumusel, et Ukraina võit Eurovisionil peaks tähendama, et laulukonkurssi saab jälle pidada Ukrainas, mitte Inglismaal. Tahaksime oma ukraina vendadega koos laulda ja pidutseda, mitte ikka veel tapetud naisi ja lapsi ja Eestise saabunud sõjapõgenikke kokku lugeda.

Ukraina MT24

Nii, nagu eelmisel sajandil moodustus ülemaailmne juudikogukond, on 21. sajandil tekkinud globaalne ukraina sõjapagulaste võrgustik: Eestis umbes 100 tuhat, New-Yorgis 160 tuhat. Nii, nagu inimesed, on ka riigid sarnased ja meie pealinnade olulisimad väljakud on Tallinnas vabaduse ja Kiievis iseseisvuse nimelised.
2014. aastal okupeeriti Krimm ja Maidani väljakust sai massimõrva sündmuspaik, aga vaatamata vennatapusõjale on maailma parim ujumissportlane ikkagi ukrainlanna Jana hüüdnimega Kuldkalake. Okupeeritud riikidele on omane käest kätte käies linnade ja tänavate nimesid muuta ning meelde jätta ei ole neid mõtet, sest riigikord muutub kiiremini kui kliimasoojenemine. Ehkki praegune sõda kestab kolmandat aastat, toimus oranž revolutsioon juba 2004. aastal.
„Tähesõdadest“ inspireeritult sümboliseerib Ukraina netiparteid Darth Vader ning meiemaised oravad ja ninasarvikud on võrreldes sellega lapsik loomaaed. Ühtlasi on Ukraina lipuvärvid meie sinitihasega sarnased – nagu ka Euroopa Liidu lipuvärvid.
Saatuse irooniana on Vene Föderatsiooni vapil kana ja Ukraina vapil kahvel, kuigi tegelikkuses üritab Moskoovia pool maakera oma pessa tassida. Kiievi vürstiriigi ja kremli vahelises košmaaris on ühtviisi ununenud nii Peterburi Ermitaaž kui ka tõsiasi, et Aivazovski ja Gogol on ukrainlased.
Praegune Ukraina iseseisvuspäev on 24. august, aga tõeline vabanemine on nii neil kui meil alles ees. Ukraina mõjuvõimsaim naine on eestlanna, kuid rahvusest olenemata tahaksid kõik suured ja väikesed rahvad rahumeeli ehitada, luua ja elada. Korraldame iga natukese aja tagant heategevuskontserte ukrainlaste toetuseks, varustame neid kampsunite ja laskemoonaga, aga millal sina käisid Ukraina Kultuurikeskuses Laboratooriumi tänavas?
Kehtna Kutsehariduskeskuse MT24 kursandid on veendumusel, et Ukraina võit Eurovisionil peaks tähendama, et laulukonkurssi saab jälle pidada Ukrainas, mitte Inglismaal. Tahaksime oma ukraina vendadega koos laulda ja pidutseda, mitte ikka veel tapetud naisi ja lapsi ja Eestise saabunud sõjapõgenikke kokku lugeda.

Aarne Vasar

Multitalent Aarne kannab endas nii heas kui halvas põlvkondade needust.
Tema isa, tenor-superstaar-nukumeister Harri Vasar kasvas lastekodus, kuna sündis oma värvikatele vanematele liiga vara – tänased sugupuu- ja geeniuuringud näitavad, et Mäe Alma, Aarne vanaema, oli krahv von Bergi otsene järeltulija.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – ka ema Viivika poolt päris Aarne musikaalsed geenid, mis ühendavad teda ühtlasi Lennart Meri hõimuga.
Kuna Aarnet kasvatas isa, oli hilisema multifilmide-reklaamide meistri lasteaiaks ning kõik nn nukutädid kasvatajannadeks.
Ühest küljest tõmbas Vasarat vägise muusika poole – elektrikitarr ja Päratrust – teisalt tegi ta papa Harri nukuetendustele muinasjutulisi dekoratsioone ning maalis unistusi oma varajasteks akvarellideks. Kolmandaks viisid emaotsingud ta kauasesse abiellu ustava medõe-harrastuslaulja-kõigi rahvaste ema Mallega.
Kaitseks külma ilma vastu sündisid muinasjutulised akvarellid.
Protestiks nõukogude režiimi vastu joonistas sõpradele „Ärni“ legendaarseid karikatuure.
Tõeline eneseavaldus oli maalimine ainuomases tema enese stiilis, mida on püütud Boschi jt sürr-para-metarealistidega võrrelda.
Hingelaulu kaaslaseks jäigi valge Kitarre.
Varjased naivistlikud nö lastekad kõnelevad õigupoolest meie kõigi unistusest, et maapeal oleks nii, nagu taevas – minu suur vend otsis Jumalat maalides ja musitseerides, kirikus ja Kukus-Pegassis ning leidis Tema… taevas.

Taliharja Tõnised
1) Loe kokku, kui palju Tõniseid-Tõnusid-Antoneid tekstis on 2) Vali nendest OMA Tõnu või lisa keegi omadest ja loo temast tekst
Taliharjapäev on pühitsetud ühtlasi tõnisepäevaks. Nii Tõnise kui Tõnu nimi tuleneb täiesti Õ-vabast Antoniusest ning mõlemat nime – pluss Antoni-nimelisi – meil kultuuripildil ja avalikus ruumis ikka üksjagu on.
Meie raplamaalastele meenub esimese Tõnisena hr Blank, senine maavanem, kauane Rapla Kesklinna Kooli direktor ja jõuluvana, kes ERRis Rapla kahetornilisest kirikust üle kantud jumalateenistusel koos President Alar Karise ja Peapiiskop Urmas Viilmaga altari ees eesti rahvast uuel pensionärile kohasel kombel teenis.
Kirjanik Murutaril on kaks Tõnist-klassivenda ja tema romaani „Puugid kuubis“ konsultant on akadeemik Tõnis Kaasik, kellel on Sillamäe taga ohtlike jäätmete ja akude ohutustamise tööstus ning elutöö tasuna kaunis endisaegseks ennistatud mõis.
Elav legend Tõnis Mägi on lisaks oma lauludele ja avaliku arvamuse kujundamisele olnud meile eeskujuks kas isamaalt lahkumisest loobumisel või tagasitulemisel ning otsides vastust küsimusele „kas Tõnis Mägi on minu sugulane“ leidsime, et alates Aadamast ja Eevast oleme sugulased jah.
204. klassis meenus teismelistele esimese Tõnisena Niinemets, kelle ständapid on eeskujuks ka teistele meelelahutajatele, kes rahva viimsed veeringud pärast maksutõusu ja uute maksude kehtestamist vast endale saavad.
Isamaa poliitik Tõnis Lukas – Tartu Ülikooli ajaloolane, innukas Eesti Vabariigi taastaja Eesti Üliõpilasseltsi liikmena – on meie valitsuse koosseisus haridusministrina õpetajate palka tõstnud, ent paari möödunud aastaga on inflatsioon tema saavutuse ära söönud.
Palts, Tõnis Palts on suuremeelse meiemaise Bondina olnud kultuurimetseen ning nii mõnigi kirjandusteos ja kunstinäitus on publiku ette jõudnud tema abiga ilma, et ta sellest väga laialt kuulutaks.

Vikerkaaretagune režissöör Tõnis Kask kinkis enam kui 30 aastat tagasi koos Astrid Reinlaga meile igavesti tiksuva seebi, teleseriaali „Õnne 13“, mille autor on kolm aastat olnud ka Kehtna Kutsehariduskeskuse eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Kaksikvendadest Tõnistetest oli nimepäevateemaliste tekstide jadas Toomasest juttu toomapäeval – taliharjapäeval ehk õigeusuliste uusaastal, meie pööramisel kevadesse on rõõm meeles pidada ka ettevõtja Tõnu Tõnistet, sest ka Tõnu tuleneb St Antoniusest.
Et nimekaimusid jätkuks ka muusikavaldkonda, on meil ooperihelilooja Tõnis Kaumann ja trubaduur Tõnu Timm alias Tõun. Avalikkusele nii terviserikkega võõrsil meelde tuletanud, kui oluline on ravikindlustus kui ka Vaba Rahva Laulu instrumentalistina mällu talletunud Tõnu Raadik ja teispoolne hurmur Tõnu Kilgas on samanimeliste valimiku kenasti tervikpanoraamiks laotanud. Ühtlasi on nii Kilgas kui maestro Tõnu Aav („Onu Remuse juttude“ sisselugeja ning teleseriaali hr Viss) jätnud „Õnne 13“ artistiridadesse asendamatud tühjad kohad.
Õnneks on meie kõrgkultuuripildil seesugused kauamängivad igihaljad Tõnud nagu Kark ja Oja: omamaised filmid on meil enamasti ikka „karguga“ ning tõlgi ja luuletajana varjub Tõnu Oja pseudonüümi Laur Lomper taha.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu – esimese eestikeelse geiromaani „Piiririik“ autor kattis end targu Emil Tode varjunimega ning ka muusik Tõnu Trubetsky on eelistanud romaane kirjutada varjunimede all, ehkki häbeneda pole sarnaselt vürst Volkonskiga midagi: ta on aadlisuguvõsa Trubetskoide väärikas punkarist pärija – ongi meie vürstid anarhistid ja utopistid, näe!
Magustoiduks jätsime meie kõige tõnuma Tõnu – Kaljuste, kelle teened dirigendi ja Naissaare elustajana on ülehinnatamatud ning sarnaselt teiste tõeliselt suurte isiksustega on temagi soe, lihtne ja ehtne Inimene.
Et luua meie Tõniste-Tõnude-Antonite tekstile kombekohane raam, tuletagem meelde, kes on meie oma klassik-Antonius – Anton Hansen Tammsaare ning oma rahvusvahelise haarde demonstreerimiseks lausugem lõpuks: „Raha ei haise.“
Miks muidu mängib Antonio („Desperado“) Banderas mahapõlenud Hollywoodi viimses animas – nagu ka Hugh Grant esitas luigelaulu polemeetrilise Umpalumpana: Jumal, Sa näed ja…
PS Omaaja superstaar Harri Vasar oli RO Estonias sel ajal „West-Side Story“ Tony, kui noor arstipreili temasse armus ning siinkirjutaja loodi. Elagu elu, loovus ja õnnelik edasiminek!

12 inglit – Pootshaak

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta arutlus, kas-mille nimel-miks-kuidas on võimalik teist inimest endale sobivaks muuta – kas sind on püütud muuta või oled sina kedagi muutnud?

Meie Loo 12 inglit sündimata lapsed kes jõulise lahti hüppe ajal ja järel oma ema saadavad olgu ka sinule tee juhtideks ja julgustajateks hea lugeja-kogeja. Et mitte kellelegi ka endale mitte asjatult haiget teha rändame läbi Piia elu ilu kirjandusliku Loona.
Jah kõik kokku sattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud sinu elus on ehmatavalt sama sugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed. Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abi elu vara ja töö lepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab kui jääd töö võimetuks või lahkud sellest koos elust? No vot. Vaba tahtlikult panustasid armastusest miljonid teisele teenisid jumalaga! Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast pere vägi valda sinulgi on psühho terrori tõttu paanika hood ja ärevus häired ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse meie konveier ongi selline. Kuni üksi ja ühes koos üks teist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abi käsi vägi valda ja petmist enese salgamist ja aborte vägistamisi ja materiaalset ära kasutamist depressiooni ja alkoholismi nii seest poolt kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu. See on minu lugu. See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda ja sirutub sinu poole ilus hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli meie kolme aastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse,sest puukide ligi tõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel päriselt kadunud. Tänu sellele Loole mille pean aususe huvides ära rääkima olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima varasem mina olnuks afektis ja küsinuks üha kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb inimene küsib Jumal vastab.
Selleks et teha Piiaga osalus vaatlus kaasa ehitasin ka endale paari tutvumis portaali profiilid miski dateamoremi-… kolmas oli veel tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik nii läbi põlenud taadud kui kodutud kutid õngitsesid emmejat laadijat. Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed ainult et kusagil kaugetes ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas. Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma profiilid juba sulgenud kui mulle lähenes Meta messengeris mees kellele mõtlesin hüüdnimeks panna Tünn aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval mil koostasin oma õpilastele õppematerjali Inetust pardipojast Kunksmooriks. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu elu õhtuks enese kindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast maabuvast kapten Trummist oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin et tema ta ongi.
Kuu aega kirja vahetust enne kohtumist tulenes mu töö koormusest mitme kooli ja era õpilaste vahel polnud füüsilist pea linna sattumise aega. Kirja vahetus oli soe ja sulnis kirja vigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama Sinu mees ja Su Trumm.
Leidnuks Kunksmoor kes ma päriselt olengi töö kuhja alt varem kohtumise hetke adunuks tema suur nina õhust et alati pole tore kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne et ühitasin kohtumised üritustega kuhu ma nagu nii oleksin läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fifty sixty võrdsed. No hard feelings.
Mõne õnneliku nädala tunnike messe hommikul tunnike õhtul järel Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus et tal polnud kogemusi video kõnede võimalusega ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan sõnastada me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime teda erinevalt olla laskvastära kuulavast minust asus meespool aegsasti tegelikku mind ümber kujundama et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minu muutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta asus aeglasel õhinal mu elu lugu ümber kirjutama. Märgiline väljend asuski päriselt ka! Selleks et kesk ea kriisis mitme kihilises ummikus mitte oma prestiižikas piirkonnas villat müüa otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis et linna preilist tänaseks minuks õppimine on tähendanud inim võimete piiril tööd ihulist-hingelist-vaimset mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda et selles villas on Tünn Pootshaak juba neli koos elu sellesse samasse kohta keeranud kuhu näib kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümber kirjutatavaks täpselt sama suguse isendi nagu eelmine või isegi eelmised brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale et Lõuna Eesti sügavustest pärit kena mees inimene ei salli loomi run Forest run ütlesid sõbrad pikema jututa ta ei tea järelikult hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime tehnika ülikoolis Robotexil mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise lapsega suhestudes ise ennast kõrvalt jälgida. Ehkki laste rikkal isal oli enamusega täis kasvanud pesakonnast null-suhe teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid lubasin tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni sohi laps kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid kohtus minu pesa munaga kiir toidu restoranis kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest silmitsesid teine teist üks kõikselt. Mu vilunud haldja piiga adus sellest ei tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega kes minu sõbrad tegelikult on tõestamisega et looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainu õige et jätsin tühi trummi põrinale vastamata kui sulle tundub nii äge et su eelmine naine oma teismelised välja tõstis miks sa siis nii kurb ja katki oled et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiili peol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades varustuse millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsi asja et kõik vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi järelikult võivadki korduv kasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda kui ei allu võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat ööd tema kui võistlus tantsijaga džaivides sain vale sammude eest korduvalt putsi saadetud. Keset vestlust harva kohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale käsule Voodisse naine!
Püüdes ise tegelikult aru saades et asi on lootusetult mäda ikka tõestada näidata kutsusin kõmiseva õõnes anuma päevasele külas käigule vaata! Näe siin on vaja tormi murd ja lääpas võsa korrastada ühe toa tahan juurde ehitada turba põhisest öko peldikust on kõrini…
Tema ohkas et seda tööd on nii kohutavalt palju et minu Südamesalu tuleb maha müüa. Põrnitses kuidas ring käigu ajal kaduma jäänud kassi otsides muretsesin ning urises mu kahe aastaste kiisu kaksikute ja nende viie aastase kuninganna kohta et neid kassi raipeid ongi jõle palju hea kui mõni auto alla jääb. Vanused kirjutasin siia sihilikult nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu perekond. Raiped?
Saate aru ma olin selleks ajaks kolm 3!!!!!!! aastat seda raamatut kirjutanud kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud kirjutanud kaasa kogenud. Olin enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin et Tünn Pootshaak kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elu merede mets kapteniks.
Pesa muna nägi tühjusest oma kollase kaksik pilguga läbi ega pidanud tüüpi enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin et see mees viib meid sõja siia rulludes üle mere pakkisin soojad riidedki valmis et ennast tütart ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline et va õõnes rehkendas töö loomast eit müüb lisaks tema villa ülal pidamisele oma muinas maa ära ostab Atlandi serva pesa kuhu tore poiss toob oma laeva millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad motikad on in hobused raisad krdi bulad täiesti aut. Kulud ja eba mugavused müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas et eba Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik sest õhtuti endiselt kirglikke kirju kirjutav Tünn oli kesk päeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“ erinevaid sõidukeid müüv üli edu mees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka kliendi teeninduse ajal lennu jaamas magama jäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagala plaani nimel ikka veel vaja oma „elu õhtu õnn“ kiriku kontserdile viia et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda joodik ju võtad järgmise lemmik looma?
Varieteesse viisin ikka ka et näha kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta imeline kurtis üha kui kole on kui naised on liiga aktiivsed eeldas ta väsinu ometi et talle pärast tema ja ainult tema eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta poots haaki õieti mitut tööd rügava killustunud Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Oot oot ma kirjutan tema jaoks sinu elu loo ümber sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie ühise tuttavaga asju ajada imelik hipi? Ma võib olla… aa ise said. Su asjad pole olulised ühegi sinu lapse nime ma nagu nii meelde ei jäta iga kord küsin uuesti.
Su lähi ringis on probleemid vee sõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama aru ei saa või see on käsk naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade filmi esi linastusele nad nägid ja sõnasid sama mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesa muna ära olekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte nii õpetamisele õpilastele kui õpetajale toksis arvuti taga minu inimeste peade kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
Kui algas õpetaja preili kooli vahe aeg ning tormi murdu ja lääpas võsa haldama saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida andis Kunksmoor tollele imelisele veel ühe võimaluse näitas pilte mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või miskit korraldas nädalaid hilinenult messi et oma tiksumist suur ette võtja taga toas õigustada ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada käratas ta metsa töö kevad maratoni piltide peale et ma lõpetaksin oma jama pritsimise marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole raske. Ja tema värki ei müra ka.
24 veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult vastandlikud elamused sõja väe paraadile rivistunud masinate diisli vines kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga õlga kui Jaan Krossi skulptuuriga padu vihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsi pommitamise taller maal tuttavaid lipsasin Jaani kiriku juurde ja sain OMA üleni oma elamuse. Tegime viimse ühise käigu Tammsaare uus käsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin teda raamatu kaupluses mu pojaga video kõnet pidamas mis järel ta vaatas
raamatu külluses põlglikult ringi näh sinu vaesekese omi ei olegi.
Mina vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga mis peale kuulsin et olen nagu joodik keda pudeli juurest minema ei saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna läbi vana linna rongile koos läbi ligunenud kasukast nõrguva laus padu veega jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad soovitused kogu see jama maha müüa laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maa mehele kes linnas miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis oma pärit olu ja ennast häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päeva pikkust metsa tööd saag ja kirves igas käes endale Pärnu tagant Eassalust buldogi kutsika. Pusle tükkide paika libisemise joovastava sahina sekka sain kirja mis elukaga sa piltidel poseerid? enne kui hea kaas teelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning sel samal bloki viivul tundsin Olge õnnistatud toredad poisid!

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Pseudokirbujaht

Pseudokirbujaht
Kati Murutar
Pseudovaatleja

Ma tean, et sa tead: mitte miski siin planeedil ei ole nii, nagu meile on sihilikult serveeritud, meie tähelepanu tõmmatakse ja tuulutatakse pideva pseudoga. Pseudoselgeltnägijate pseudotule pseudoproovile pretendeerimata tean ka, et kulutad igast oma päevast kolmandiku või kolmveerandi pseudole: pseudouudised, – teooriad, -prognoosid ning iseenese elu asemel pidevalt teiste eludesse sekkumine. Mis on eriti pseudo, sest päriselt ju mitte kellegi teise kui iseenese elu elada ei saa.

Kiika kööki – koer krõhvitseb kirpu?
Koer hakkab pseudokirpu otsima, kui rahustab ennast või juhib vastase tähelepanu kõrvale. Meie oleme nagu pseudokoerad, keda juhitakse sihilikult pseudokirpu otsima – keep an idiot busy põhimõtte järgimiseks sobib rohe-prügi-hundi-tuugenite-parteireitingute jälgimine. Meile ei kõnelda Päikese poolt reaalselt saabuvast ega meie oma atmosfääris või lennukoridorides toimuvast. Elon Musk räägib Eedeni aiast põhjapoolusel, NATO hävitajad jälitavad Alaska kohal jm lendobjekte… rahvast hoitakse pseudoteemade kose all, et püsiks pseudovaikus. Enne tormi?
Oleme uputatud pseudouudistesse, nii et pseudopoliitikat pseudojälgides ei mäleta enam keegi, kes mida valimiste ajal pseudolubas. Pärast pr Kallase kallal pseudonärimist ei tea paljud, kes üldse praegune pseudopeaminister-mister x on.
Pseudoparlamendi 101 täitmatut suud jagavad pseudovastutust maksutõusude eest ning nende asemel funkavad kümned tuhanded ametnikud meie raha eest pseudotööd teha, pseudolahendades pseudoprobleeme.
Pseudo-piiärr kutsub meid pseudopatriotismile ning pseudodemokraatia asemel oleme normiks kujunenud korruptsiooni käes taandatud täiesti abituks biomassiks.
Pseudo-metsandus vaikib pisiasjast, kuhu nuripalu platsdarmi ja feil baltika pseudokoridori lagedaks tegemisel mets jäi ning kes üleraiest kasu sai. Pseudoraudtee jaoks kaarkasvajatena kuhjatud pseudoviaduktid-ökoduktid sobivad küll tulevaste kogukonnakeskuste katusteks, kui inimesed pseudoelulaadi ammendudes maale naasevad, aga praeguseid pseudolahendusi ja plahvatustelembust seirates söandaks prognoosida pigem piinliku laristu õhkulaskmist jälgede kaotamiseks. Läti kolleegide kriminaalasjade puhul ilmselt loodetakse, et probleem sulab kevadeks ära ja meie pätid pääsevad – seni pseudoehitame Tallinn-Ikla pseudokiirrongiteed?
CO2-teemaline dokumentaalpihtimus „Külm tõde“ https://www.youtube.com/watch?v=jQiRPTtZlLg&t=31s&pp=ygUWa2xpaW1hZmlsbSBrw7xsbSB0w7VkZQ%3D%3D tunnistas nii meie telejaamades kui jätkab juutuubis tegelikkuse möönmist: kogu kliimasoojenemise pseudo ongi olnud greetatunnbergi tasemel ning sellest on vaikitud oma sissetuleku ja pseudoelutöö päästmise nimel, vanuigi pseudo-avanetakse, et mitte inetut saladust hauda kaasa viia.

Puhka rahus…
Samal ajal, kui käib rb-laristu trall talvises metsas ning metsloomad hirmutatakse pseudomissiooni nimel talveunest üles, hirmutatakse inimloomi nii tuulegeneraatorite kui päikeseparkidega. Tuugenitõrje tegijail on nuhvel käe külge kasvanud ja see muudab kogu infraheli jutu variserlikuks topeltpseudeks ning üleraie kommarid ei viitsi tõsta nutilotti vatsa pealt, et tulla uut metsa istutama ning samal ajal künnavad järjestikused pseudod pseudo-eesmärkidel merepõhjast kaablid üles.
Saagu valgus, meie energeetiline – aga ka omariiklik – iseseisvus ja julgeolek on pseudo! Nikola Tesla, kes isolatsioonis sisuliselt surnuks näljutati, teadis, kui tohutult energiat planeedil on ning kuidas sellest elektrit teha – lisaks sihilikult vaka all hoitud tarkused mereveest, elavhõbedast jne elektri loomiseks.
Me siin käime pseudokohut huntide arvukuse piiramise ümber, kuni viimne loobuv lambakarjus karjus – head aega! Talupojamõistus on asendunud pseudoinformeerimisega, mis tekitab inimviiruse suurusehullustuse nii pseudoökotamisega ümber kliimamuutuste, planeedi telje nihkumise kui tšemtreil-haarpstrapstrulli mängimisel. Põgene-võitle-…?

Droonide kemosudu
Talvel eriti julmalt jälgitavana triibuline taevas koos kõikjal möllavate ufo-dega – sihilikult väikeste tähtedega! – seab kahtluse alla mu lemmikfraasi „loodus võtab kõik omaks“. Üks ehmatav haigestumine ja liiga vara lahkumine teise järel ei ole pseudo – oleme hakanud välja surema ja võtame teised loomaliigid ebaõiglaselt kaasa!
Vihmametsade mahavõtmine on juba viinud selleni, et CO2 kui puude toit jääb üle ning põhjustab koos triibuliste manipulatsioonidega taevase vee allakukkumised, nii et kontinendid ühtaegu nii kõrbestuvad kui upuvad – need rajud sajud on pseudo.
Mis asjad need siis juba nädalaid madalal maa kohal lendavad – pseudovaikuse ja pseudoversioonide veeretamise vahel saab infoküttimise slaalomit sõita pseudo-para-metameedias, peavoolumeedia ei näe-kuule-kõnele midagi.
Informeeritus kui turvatunde olulisim osis püsib ka sõda(sid) kui maksutõusu kirssi tordil poleerides pseudotasandil ega kõnele tõtt pseudo-võidu-relvastumisest ega kulukast etendusest „Kaja ja komödiant“ ning selle kõrgeltmakstud rollidest ega baltikumi kardetavast ohverdamisest. Vaesussesurutus ei jäta aega ega jõudu suurt pilti näha ega võidelda.
Pseudolammastena lepime teadmatusega – kas tuhanded droonid, millega kaasneb blue beam, on inimkonnasse süstitud nanovaktsiinide käivitajad või on nad sihilikult teadmatuses peetud inimeste pseudo-heidutus Galaktilise Föderatsiooni naabrite ees – või on nad meie galaktiliste naabrite sõbraliku visiidi eelsalk ja terekäesirutus, ah?

Muskiga Marsile
Samasugused pseudoteadmised nagu teiste tsivilisatsioonide saabumise ja sekkumise asjus, on meil ka globaalsete seisude kohta. On siis nüüd meie sinine mullapall ära jagatud Musk-Trump-Hiina vahel – kas meile püütakse etendada pseudoapokalüpsist? Näiteks selleks, et me ei küsiks, kas ja kus asub meie eest varjatud kontinent – mis asi see Kuu kui romantiline labor, pseudoteooriate kasvulava tegelikult on ning kes ja millal seal maandunud ja kellega kohtunud on – nüüd, päeva lõpuks räägib Armstrong, et reptiilid näitasid talle oma laboreid ja kokku lepiti 30 aastat vaikida?
Musk on iseendale asunud (pseudo)inimnägu looma: näete, minu farmerist papa – olge lahked, maailma rikkaim mamma, kes alles 60aastaselt tõeliselt elama hakkas – mina kerjustega, kirikus, anekdoote rääkimas… Mis pseudoplaani ta nüüd ometi haub?
Milline osa sellest pseudo paraadist on päris – Elon on tulnukas Andromedalt, autist, planeedi omanik või vähemasti see, kes teab, kes sala-kontinendil õilmitsevad illuminaadid tegelikult on… Tahaksime selle pseudokombinatsiooniga Marsile või?
Mida tegelikult teatakse ookeanide all olevast suurimast ookeanist kui tõestusest Gaia-sisese Agartha tsivilisatsiooni kohta? Kas Muski ekspeditsioon kohtus tõesti kõrbes tundmatu tsivilisatsiooni olenditega – või on see jutt kaalutletud pseudo? Kui pseudo reeglite järgimise pseudo ametnikerdajad saavad satelliitidelt isegi sinu kodu õuel olevasse ämbrisse zuumida kuidas siis Starlinki ja Neuralinki omanikku on võimalik üldse millegi planeedil peituvaga üllatada???
Samavõrd kui me ei tea tõde, ei usu ega usalda me pideva pseudo järel mitte kedagi.
Päikese hüperaktiivsus ja liustike sulamine tingib selle pseudoveeretamise kõrval samas purelemisväärse maismaa vähenemise ja rahvaste ümberasumise ning fakt, et viikingid-estid-tšuudid saabusid siia 10-15 000 aastat tagasi, ei tähenda miskit, kui tulvavete-maalihete-vulkaanipursete eest pagejatel on vaja kuhugi tulla. Jagagem… tõsi, ka see kõlab nagu pseudo – kui heatahtlikud tsivilisatsioonid kohalike ja põgenike vahele jaamakorraldajateks ei tule, läheb paratamatult pseudojagamiseks olukorras, kus midagi jagada õieti ei ole ning kõik peale üheainsa on pseudovalikud.

Uka-uka, mina prii!
See üks on mina ise – mitte isekas-enesekeskne-nartsissistlik, vaid see ainus, kes ja mis sul tegeliku, mitte pseudona Gaiale kehastunult olemas on. See Mina, kes ootab pseudopillerkaari kõrval, millal lõpetad teiste elu elamise, et sel pseudomeetodil iseenda eest oma pseudostumist varjata.
Mitte pseudoprognooside ja pseudoposimiste pseudonõiaturul ei ole retsept. Ka mitte sõprade-sugulaste elude elamine, mis on nagunii võimatu pseudo. Kõige positiivsemaks peetav peitusemäng töö-töö-töö on veel eriti pseudo: teame, kui palju pseudobürokraatia-töökavade-aruannete tühikargamisse oma elu aega pseudotame – aga vastu ei hakka ning seetõttu anname pseudole väge üha juurde. Kuni läheme pseudopikettidele, pseudostreikidesse ja pseudokodusõtta – laseme auru välja ja orjame pseudot edasi…
Mina olen – see on kõige tegelikum ja ainus, mis sul on. Mina otsustan ja loon! Ka siis, kui kogu meie arvatav maailm on superkompuutri loodud programm või hologramm – mina olen ikka mina.
Õnneks ei ole me uuel aastal uue tõelise iseenese vabastamisega hiljaks jäänud. Jõuluajal oli estide 10238. aasta algus. 29. jaanuaril algab orientaalne Mao aasta. 21. märtsil on Avesta ja mitmete iidsete rahvaste aasta algus. 1. aprillil – ei ole nali! – on paljude teadlike-tundlike arvates uus aasta. All Fools Day – narr on õukonna kõige targem isiksus. Jõuame uue kalendri sirvimise ajal pseudo pihustada ja ennast puhastada jah – no vähemalt jaanipäevaks, mil pseudosõnajalaõit otsime, eksole…

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

Eesti filmid

Kliimafilm

See kadunud tee

Võlausaldajad

Jüri Rumm

Inimesed sõdurisinelis

Mõrvad Muugal

Muinasjutt tsaar Saltaanist

Kuidas elad, Ann?

Detsembrikuumus

Ma olen väsinud vihkamast

Astrid

Legend

Tagasi rööbastele

Kõrboja peremees

Imekaunike

Rummu Jüri

Stiilipidu

Voitka metsavennad

Röövlitütar

Tagahoovis

Nipernaadi

Õppematerjalid videosalvestustena

See on minu lugu!

Kati Murutar saatis enda ja Piia Padari kolme aasta töö käsikirja mulle tutvumiseks päeval, mil „love-of-my-life“ siit Hispaaniast ära viidi ning mu sõbrad hakkasid minu tagasi ellu äratamiseks mu kodus kapitaalremonti tegema.
Jahmusin suguõdede loodud mahukat teost lugedes: see on minu lugu!
Seejärel sain aru, kui sarnased me kõik oleme – raamatus on kokku punutud kümnete ja kümnete temakeste stoorid, mis jutustavad vaimse ja füüsilise vägivalla kogejate sisemisest ilust ja valust ning meie kõigi „süvariik“ on ühesugune: kõigepealt ei usu me ise ka, et see on päriselt – kui sinine silm on saanud tavaliseks meigi stiiliks, varjame viimase võimaluseni teiste eest, sest peame ennast süüdlaseks, ärateeninuks – abi järele pöördume, kui elu on reaalselt ohus. Kui siiski.
Saatsin raamatu autoritele fotod oma ülestaotud näost, millele lisaks pälvisin ka lukutahapaneku ning samal ajal mu telefoni ja arvuti kaudu minu identiteedi varguse. Pidin politsei korduva sekkumise järel lähenemiskeelu saavutanult endale uued numbrid ja profiilid soetama.
Minu eks(itus) ütles korduvalt: „Sa oled sama hull kui Murutar.“
Lisaks – ilmselt oma hinna kruvimiseks – kirjeldas, kuidas erinevas eas naised on püüdnud teda võrgutada või suisa vägistada. Nüüd – tagasi Eestis – kirjeldab ta kindlasti ka mind kui võrgutajat ja vägistajat. Tegelikult ei söanda ma ilmselt veel kaua uuele suhtele mõeldagi: väidetavalt kulub maniakaalse-obsessiivse partneri põhjustatud traumast toibumiseks 4-7 aastat…
Võimalik, et mina ei osanud nartsissistist maniakaaldepressiivse psühhoterroristi ja vägivaldse vandenõuteooriate veeretaja fassaadi taha näha sellepärast, et olin seni olnud eluhellik. Samas – olles nüüd teemat põhjalikult uurinud tean, et egotistid-eneseimetlejad-sotsiopaadid pühendavad kogu oma vähese väe klantspildi loomisele. Energiat vampiiridel endal teatavasti ei ole, seega imevad nad partnerit salvates, sildistades, mustates ja pidevat segiajavat ajuudu tekitades su nii tühjaks, et hakkadki uskuma, kes ja mis kõik oled… Kuni ellujäämisinstinkt sunnib tegutsema.
Tulin aastate eest Hispaaniasse tööka ja hoidva mehega, kes oli nii normaalne ja harmooniline kaaslane, et hellitas mind ilmselt tõepoolest ära – kuni jättis mind leseks.
Eestist saabus justkui saatana enese sätitud ajastusega mind lohutama eriline, hurmav, tuntud…
Jah, ma teadsin, et too hr Imeilus oli aastaid sopajoodik, et kunstnik sai temast vanglas, et ja et…
Nagu Kati ja Piia raamatusse kogutud sajad stoorid, algas ka meie asi sajandi armastusloona. Mis siis, et ta keeras mu kodu seapesaks – loovisiksus ju! No tassis igasugust träni kokku – ta sai sealt inspiratsiooni ju! Tõstis mu sõpru elegantselt endale võttes minu tagaplaanile ja riputas tasapisi silte täis – jah, aga ma olengi mannetu ju…
Mesinädalate – õieti mõne by-the-book-klassikalise aasta – järel koorus minu kuulus kallim koletiseks. Tuju aina halvem, loovust üha vähem – mida enam tema enda asjad jamaks kiskusid, seda julmemaks ta esmalt sõnades, siis ka füüsiliselt muutus. Lisandusid sõgedad kõned Putinile ja Lavrovile – täitsa persses ühesõnaga.
Tema tütar kui professionaalne psühholoog on selgitanud, et varem või hiljem hakkavad geenid rokkima, ühtlasi on inimkonna seas praegu juba lokkamas vaimsete korratuste epideemia ning loomulikult aitab sajaga kaasa viin, mis on deemonitele ukseavaja – nagu ka narkootikumid.
Raevuhoogude vahel on tondid, keda ilmselgelt saatan ise elus hoiab, nii nunnud, et kõik andestavad neile kõik. Samas on nende pikalt ja piinarikkalt – ka kõigile ligikondsetele! – lahkujate ühine joon süvenev olmeline saamatus. Saanud lähenemiskeelu kolis minu õnnetus sõna otseses mõttes prügikasti. Jätkas sealt sotsiaalmeedias minu mustamist, sest selliste klaster-koletiste põhikävitaja on hirm oma fassaadi pärast.
Uuesti jooma hakates kodutuna suutis armukade saja kinnisidee ori ikka elegantseid fb-postitusi teha ning ka tagasi alkariks kukkudes kasutas jumalasõna kui relva mu vastu: „Sina oled Eeva, sina viisid mu põrgusse – nüüd pead kuuletuma, naine!“
Pantvangina, röövitud identiteediga, surnuks üüdistu-sildistatuna nägin vaid raevarite puhul tüüpilisi koletise silmi – reptiil ärkas, KEEGI TULI SISSE – ja jäigi. Temas elab terve leegion deemoneid – ja fassaadil on ta preester, filosoof ja tervendaja. Niiviisi vingerdab koletis kõigest välja – kohus, ment… Mitte kellegi hammas ei hakka selliste peale, keda ka siin raamatus leidub kümneid – mitmed mõistagi siiski ka naised.
Lapsed viisid issikese tagasi isamaale – kuna tal oli auga välja teenitud infarkt ja vist ka mingi kasvaja, pääses ta esmalt haiglasse ning seejärel kodutute varjupaika. Tööl ta mõistagi ei käi, aga KEEGI HOIAB ELUS – alati on mõni, kes peab sellistele annetamist kauniks, sest ei tea, et „vabal ajal“ peksab vaesekene varjupaiga segamini.
Märgilisena kirjutas üks selle raamatu prototüüpe oma ohvri auto peale minu monsteri nime…
Meil on veel sarnaseid mustreid – nööbime aegajalt, kui ärevus meie selja taga peetava koletise balli pärast eriti hulluks läheb, oma piinaja blokist lahti ja vaatame järele, mida ta seal teeb… ja siis vaatame hulga teraapilisi videoid peale. Ütlesin ju – see raamat on minust. Ja veel kujuteldamatult paljudest meist, kes VEEL oma tragöödiat salgavad ja varjavad. Lugege ennast!

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

21. detsembri kui igaaastase toomapäeva puhuks koos õpilastega meie Toomastest teemateksti punuma asudes tundus esimesel hetkel: vanamoodne nimi, õieti polegi teisi. No andke andeks, tegelikult on nii- ja naapidi Toomaid-Tomme-Thomaseid-Tommysid pehmelt öeldes päris mitu.
Kirjanduse õpitoas meenus esimesena comme-il-faut August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, kelle tõttu nimetatakse sooneutraalselt nipernaadideks kõiki, kes kevadel linnast lahkuvad ja sügisel enamvähem vabatahtlikult sunniviisil tagasi tsivilisatsiooni naasevad. Sangaste krahv von Bergi ristipoeg Gailit oli ilmselgelt iseenese prototüüp ning samas nukralt õpetlik hoiatus: ainuüksi vabatahtlik nipernaadindus on õnnestav – olude sunnil võõrsile emigreerumine teeb õnnetuks ning see väljendub kirjaniku puhul depressiivseks muutumises a la Koidula.
Toomas Hendrik Ilves kui ulgueestlaste poeg on läinud rahvuskehandi elulukku väliseestlusest justkui isamaale meie teenistusse tulnuna, ent tema legendaarne kikilips ei ole suutnud varjata pahatihti suus ringlevat nätsu ning vastupidiselt Eesti Vabariigi tänasele Presidendile Alar Karisele oli ta enamasti arrogantselt seljaga nii rahva kui poliitikute ja usujuhtide poole. Usk(u)matu Toomas…
„Samavõrd kui hr Karis on alati kohal, tavatses Ilves pirtsutada,“ nentis EELK Peapiiskop Urmas Viilma andes Kehtna KHK inimestele tänavusel advendiajal aulatunni, mille käigus tutvustas iseennast sooja ja siira suurmehena.
Toomas Uibo on kunagisest lapsfenomenist ammuilma suureks meheks kasvanud ning tutvustas end telesaates „Maskis laulja“ ka praeguse tämbri veetleva valdajana. Toomas ja Tarmo Urb, kes ühinesid aastate eest põlisameeriklastega, käivad Maarjamaal korraldamas indiaanilaagreid ja nende kontsertide kogejaid Algallikaga ühendamas – kes siis „Imelist aasa“, mis sõnade autor Jaan Krossil oli küll „laas“, ei teaks või rahvalauluks ei peaks.
Toomas Lunge aastakümneid lauldud ja meid suureks saatnud lugusid maa täitmisest lastega, kurbade naerule vastu hakkamisest ning sellest, mis meie sees on kaunist veel, teame une pealt peast.
Ennast ennatlikult Eurovision 2025 võitjaks krooninud Tommy Cash troonib oma kohvilaulukest lauldes aastavahetusel veel elutus-ilutus videolaadses tootes piimaga. Mingu tal sama hästi kui kordumatul Peeter Toomal, kelle talletatud „Viimse reliikvia“ filmilaulude valimik ja „Väiksed kastid linnaservas“ on väärisvaramu.
Toomas Lepp suubus ERR juhina rahvaluulesse kirgliku hispaaniaverd isiksusena, kes võis vastuhakkajatele rüperaaliga äsada. Kirjanik Toomas Vint omakorda on esimese elu- ja loomeperioodi alkoküllase saturnaali järel tõestanud, et pärast valikut ellu ärgata ja päriselt tunnetama ning vahendama asuda saab kaine alkohoolikuna paljudele saatusekaaslastele teene teha. Tema järgijatena on nii mõnigi kultuuritegelane asunud jälgima kaine kuu ja purjus päikese sisemist ilu ja valu.
Heljo Mänd oma teosega „Toomas linnupoeg“ on kujunenud ristiemaks kõigile õrnapoolsetele poisudele, keda aastakümneid linnupoegadeks tituleeritakse.
Kui Toomas Alatalu oli alles „linnupoeg“, õppis ta – nagu ka mainekaks moekunstnikuks tõusnud Toomas Volkmann – Pärnu 4. Keskkoolis, millest sai hiljem Pärnu Ülejõe Gümnaasium ning tollest jäi tänaseks järele ülejõe põhikool.
Toomas Lõhmuste andis linnupojana etenduse „Olen kolmeteistkümneaastane“ koos Andrus Vaariku ja Guido Kanguriga – neist kedagi ei ole vaja väga pikalt tutvustada, näitlejad ju.
Küll aga tasub teada ja meenutada, kes on Toomas Tool ja Toomas Annus: Eesti riigi rikaste edetabelis pikalt ja pidevalt esikohal troonivad suurettevõtjad – teadkem, keda kadestada, et õiged eestlased olla.
Toomas Vilosius ja Toomas Savi on mõlemad olnud arvestatavad arstid, kes on lisanud oma põhiportfellile ettevõtluse – Vilosius koos Suklesega, Savi Siim Kallase ja Neinar Seliga (raskejõustiklasest spordiideoloog ja eestimaise ettevõtluse raskekahurväelane).
Toomas ja Tõnu Tõniste on purjesportlastest kaksiklegendid ning Vilja (Laanaru, Savisaar) ja Taimo Toomast on samuti õnneliku paarina toomapäevanimelised, kes teavad, et veel ühe talvise pööripäeva kogemine ei ole iseenesestmõistetav.
Kui toomapäeva olulisim tava on olnud õlenuku meisterdamine ja salakesi naabri ukse taha viimine nii, et naaber jääb kogu aastaks Tuhka-Toomase aunimetust kandma, siis seoses Vana Toomasega – see on teatavasti tuulelipp Tallinna Raekoja torni tipus – on vastupidi. Teda pole keegi kellelegi ukse taha toomas – filmis „Varastati Vana Toomas“ pandi tema hoopis tuuri. Hiljem selgus, et ise ronis tornist alla armunuid kaitsma.
Ehkki baltisakslane Thomas von Wahl-Sievers on salaluurajana juba mõnda aega erus ning eestimaise Bondi kuulihaavad on ammu paranenud ja ta on ka siinse poliitika köögipoolega liigagi tuttavana valinud koos krüptokuningannast kaasaga Monacos resideerida – ikkagi ei taha tants ja tagaajamine tema ümber vaibuda.
Vooglaidude perenimega sama – mõni selle dünastia tegija on ikka seniidis – kes siis Varrot ei tea… Pedagoog ja purjetaja Toomas Vooglaid on SA Perekonna ja Traditsiooni eest juhina akadeemik Ülo 43 järglasest vanimaid ning on pühendunud peagi 90aastase maestro kaasa Kersti rajatud Vanalinna Hariduskolleegiumile.
Trubaduurid vagabondid nipernaadid Tom Valsberg ja Tommy Cash on mõlemad eksimatult oma stiiliga. Valsbergi bändid Indigolastest Manki Maindini ja Tane Mahutast Hanuman projectini on sama isikupärased kui tema raamatud „Kuidas rännata ilma hirmuta“, „Eluterve pohhuist“ ja „Intiimsuse atlas“.
Ennast juba Eurovisioni võitjaks kuulutanud Tommy Cashist me alles kuulda saame. Mine tea, ehk isegi nii kõrge lennukaarega kui Thomas Elliotti kirjutatud poeemi põhjal loodud muusikali „Kassid“ autor Andrew Lloyd Webberil: „Up, up, up past the Russell Hotel… to the Heaviside Layers…“
Ajastul, mil kaasaelamise ja äratundmise pisar pillati raamatuid lugedes – sealt edasi teatri- ja kinosaalis ning nüüd nuhvlis… – tundsime kaasa afrokaunishinge kurvale saatusele romaanis „Onu Tommi onnike“ (Harriet Beecher Stowe). Rõõmustasime selle üle, et Astrid Lindgren lasi Tommil ja Annikal sõbruneda Pipi Pikksukaga, sest tema Segasumma Suvilas oli alates pärdik Härra Nilssonist täpilise hobuseni see miski elav ja vaba, millest unistame nagu Kurrunurruvuti saarest, kus punaste patsidega tüdruku isa on afrotraibi kuningas – või kuidas seda korrektselt öeldagi.
Elu läheb alati edasi – pärast Aquino Thomase kehastamist Vanemuise möödunud sajandi lavastuses „Mõrv katedraalis“ jätkab hr Dvinjaninov koos Lunge Tommiga veel kümnendeid Kaunimate Aastate Vennaskonnaga publiku saba rõngas hoidmist.