Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

*

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

*

Meie aja tõde ja õigus

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

*

Kuidas taltsutada Lohet?

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!

Kuusiku Altveski noortestuudio MINA OLEN tänab!

Täname helde ja helge toetuse eest Kehtna ja Rapla valda ning Kohaliku Omaalgatuse Programmi – tänu jõuliselt asisele seljatagusele veetsid mitmed siitkandi andekad ja tublid lapsed selle suve Kuusiku Altveski kultuurikeskuse noortestuudio lastelaagrites.

Algselt kavandasime laagreid 4 nädalaks, ent laste soovil korraldasime neid 6. Mitukümmend last sõna otseses mõttes Elas kogu suve Kuusiku paisjärve veerel – ka seepärast, et tänu RAEKile on meil kogukonna teenistuses 4 sõudepaati ning ilmad olid taevalikud.

Alaliselt tegelesid noortega Kati Saara Vatmann, Regina Evert-Tammistu, Robert Borodin, Kristiina Liukanen ja Jaana Raja. Külalisõpetajad olid Jüri Jaanson, Helen Link, Alar Tool, Stella Kuusemets, Triin Tartu, Piia Kõverik, Terje Luik, Marje Berlokko, Erik Perlin, Aivo Rahuoja, Jüri ja Liivi Ehrpais, Kaider Zopp, Urmas Utsa, Brigita Murutar, Elizabeth Arand, Paul Neitsov, Alo Murutar, Meeli Lass ja Marge Järvi.

Mitmed suvel laagrites õpetamas käinud professionaalid kutsutakse noorte soovil noortestuudiosse õpetama ka sügis-talv-kevadel.

Sel suvel õpitud tantsudest-tekstidest lavastati Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdade ning Tallinna laste osalusel etendus „Merehädalised“:

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

Kõigist õppepäevadest-tegelustest jäädvustati ohtrasti foto- ja videomaterjale, mis on vaadeldavad Facebooki profiilidel Kuusiku Altveski Loovuskosk ja Noortestuudio MINA OLEN.

Ühiselt kirjutatud-koostatud tekstidest luuakse sügise jooksul etendus „Tervist, Aafrika!“, talvel „Sammalsalatarid“ ja tuleval suvel „Vihmaussi laul“.

Ülitiheda suvetöö tulemusel täienes meeskond noortestuudio managessi Kristiina Liukaneni ja mitmete uute õpetajate võrra. Lisaks senistele loovsuundadele lisanduvad sellest sügisest iganädalased terviselaupäevakud, kuhu palume koolitajateks Marge Järvi, Helen Linki, dr. Imre Rammuli, Meeli Lassi, Anu Pahka ja Anu Altmetsa ning Piia Kõveriku.

See kõik on olnud ja saab olema võimalik tänu Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdadele ning RAEKile. Täname kuu peale ja tagasi – õnnelike loovate-tervistavate kohtumisteni!

Kati S.V. Murutar

Sügis 2018 tõi Kuusiku Altweski loovuskose noortestuudiosse MINA OLEN! 12 uut noort – neist enamus teismelised poisid. Nüüd on meid 34 – pered-sõbrad-õpetajad lisaks – ja me pole enam kaugeltki tüdrukute traib, kes tegeleb tantsides-näideldes-maalides üksnes pehme loovusega.

MTÜ Ingli puudutus on Altveskil kultuurijuga juhtinud poolteist aastat. Oleme ühisloomena välja toonud 3 lavastust – „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“. Juhendajateks-autoriteks Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik, Marje Berlokko ja Robert Borodin. Nimilugu näitasime kõikjal Eesti koolides-rahvamajades 21 korda.

Sel suvel tõime KOP-projekti abiga kogukonna teenistusse 4 sõudepaati. Pärast esimest koolitust maestro Jüri Jaansoniga kogunes paisjärvele mitukümmend poissi, kes sisuliselt Elasid läbi suve Altveskil. Kavandatud 4 noortelaagrist 6ks kasvanud suvemaratoni käigus liitusid noormehed Alo Murutari vetelpäästeõppustega, Meeli Laasi hääle- ja massaažikooliga ning Paul Neitsovi pilliharjutustega juba nii tihedalt, et on nüüd alaliselt ja üleni noortestuudio liikmed.

Pererahvale ja õpetajatele tähendas mitmekümne noore pidev elamine iidse vesiveski ees ja sees alalist hoolt ja valvet ning noorte toitmist-juhendamist-plaasterdamist-turvamist ka laagrivabadel päevadel. Aga see-eest said kõik teismelised õpetatud tantsima-mängima-ratsutama-tekste looma-ujuma-sõudma-vetelpäästma ja iseendast teadlikud olema.

Noortestuudiole tekkis noorte soovil kehakultuuri ja terviseteadlikkuse suund, mida edendame Dr. Imre Rammuli, Marge Järvi, Helen Lingi, Anu Pahka, Liis-Katrin Avandi, Stella Kuusemetsa, Alo ja Brigita Murutari jpt toel Märjamaa valla abiga igal laupäeval.

Kuna töös on multidistsiplinaarne lavalugu „Tervist, Aafrika!“, tantsutunnid sagenesid ja nn hajaõpetajate – keda kutsume vajadusel – arv suurenes, on Kuusiku Altweski loovuskosk valla igal õhtupoolikul.

Kuulutasime välja ka järjeleaitamise õppe – meie hulgas on omavahel öeldes arvukalt õpiraskusi, erivajadusi ja raamidesse mahtumatusi. Aitame noori järjele inglise, vene ja eesti keeles, õpetame soovijatele hispaania ja rootsi keelt. Meie kompetentsis on matemaatika-füüsika-keemia, aga ka bioloogia ja ühiskonnaõpetus, ajalugu ja geograafia – igaks õppeaineks on pädeja.

Ühtlasi teavad meie noored, kus on maja võti – nüüdsest kütavad-koristavad nemad. Samuti käivad küpsemad noored Erasmus+ projektikirjutamise koolitustel, et kogukonna noortele selgeks õpetada, mismoodi toimib vald ja riik ning kuidas valijad saavad mõjutada valituid meie kui kodanike tahet täitma.

Meie tahe on puhastatud-hooldatud paisjärv. Lehkav ja kinnikasvav järv on ohtlik nii elule kui tervisele. Pole järve, pole ka tõmbsoont, millest lisaks Altveskile elab ja hingab ka Kuusiku mõis, tall, lennuväli ning kõik ümber järve tegutsevad pered ja ettevõtjad. Pole tõmbsoont, ei ole motivatsiooni ehitada külalistele tube, mida aga vajavad nii meie noortelaagrid kui kavandatava noorte rahvusvahelise koostöö ja vahetuse suur pilt. Ka Kuusiku mõis ja lennuklubid ootavad Altveskile loodavat külaliste majutamise võimalust oma partnerite tarvis.

Kuna oleme hõlmatud Rapla valla arengukava prioriteetide hulka, püüame läbi murda EUs ainult Eestile omasest jäikusest. Erinevalt naaberriikide paindlikest lahenditest saab meil Brüsseli toetustega arendada kas kõike või mitte midagi. Teistes riikides on võimalik näiteks renoveerida tegelussaal koos wc ja ülakorruse külalistubadega. Järgmises etapis vahetada kogu 1000 ruutmeetrit kattev paljunäinud katus. Siis muinsuskaitsega kooskõlas töökorda kohendada kontsertsaal ja teatrisaal. Meil siin saab kas kõik korraga – mis on kulukuse tõttu üle igasuguste piirmäärade – või mitte midagi.

Kindlasti leiame lahendused. Seni pusime omal jõul, riske ja koormisi võttes tegelussaali elektrisüsteemi ja küttekeha, põranda toestuse ja soojustuse ning turvakaamerad ja videovalve. 34 last ja noort kohustab meid jätkusuutma.

Noortel on võtmed, vastutus ja usalduslik tööjaotus. Ent kõik noored pole VEEL meiega ühinenud – ja ka ühinenud vajavad valvet ja MINA OLEN! noorte aukoodeksile allutamist. Õnneks on meie uue managessi Kristiina Liukaneni kõrval selles töös noor politseinik Talis Lisakov.

Kuna me oleme kahel viimasel aastal panustanud noorsootöösse 24/7 kogu oma aja-jõu-raha-oskused-teadmised ning Brigita Murutar ja Margareta Babtšenko astusid nii noorsootöö kui kultuurikorralduse alal Viljandi Kultuuriakadeemiasse, on saavutatud täpselt see, mille poole pürib justiits- ja siseministeeriumide moodustatav valitsuskomisjon. Meie noortegängid hängivad Altveskil.

Senised kogemused näitavad, et igas gängis peab olema oma Frank Sinatra, kes on annete arendamise tõttu jõudnud suurtele lavadele. Tema eeskuju tõestab, et laval ja sadulas, roolis ja tüüris on lahe. Teda kuulatakse ja järgitakse.

Just selliseid Sinatraid, kes on juhtumisi koolis istuma jäänud ega sobi süsteemi, on meie hulgas hulgi. Kaunid ja andekad, nagu noored jumalad – masinavärgi silmis praak, meie jaoks aga suur saak.

Kirjutame sügisel 2018 nende talendikate sädenoortega kokku globaalse turuloo „Tervist, Aafrika!“, kus teismelised ise arutavad, milleks sündisid, mida õppida, kuidas panustada ja jagada selleks, et mahtuda 8 miljardit inimest kandval planeedil turule. Ennast armastades ja arendades, iseendaks saades ja jäädes.

Jõuluaegu oleme valmis selle Loo publiku ette tantsima ja lausuma. See innustab ka teisi noori nutiseadmetest-bussipaviljonidest-kaubanduskeskustest Altveskile tulema. Ja mujale Eestisse analoogseid positiivse hängimise gänge moodustama.

Kuivõrd tiimi sõnul on kiiresti ja jõuliselt saavutatud sünergia ja harmoonia võti Kati S.V. Murutari haritud-empaatiline-vilunud-hinnangutevaba karisma, on Altveski emand, 5 lapse ja 5 lapselapse Mummi valmis tulema kõikjale Eestisse nõu ja sädet andma.

Siis, kui praegu avatud 7 meedet järjekordseteks projektideks punutud, uued näidendid noortele lavalugudeks loodud, senistest näidenditest juturaamat põimitud, Altweski fotoalbum koostatud ning lastelaagritest alguse saanud noortestuudio Lugu „Ingli puudutuse“ raamatuks jutustatud.

Meie senised sooritused „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“ on Youtubeis:

https://www.youtube.com/watch?v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh

https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

Vaadake, süttige – ja tulge meie sekka!

MINA OLEN!

Uganda taluviljade poe lugusid

Koostööpartner FreshGo jaoks

Kui Robert Borodin ja Kati S.V. Murutar kolmekuningapäeval 2017 koosteed alustasid, oli 10 aastat Ugandas töötanud Robertil Telliskivi loomelinnaku tühjas ruumis paar euroalust, puuviljakastid peal – ei mingit erilist turundust, sest poissmees ei vajanud kuigi palju.

Ka talle kuuluvas Kuusiku Altveskis oli elatavaks ehitatud vaid paar ruumi, ülejäänud 1000 ruutmeetrit olid sisustatud ja kaetud ligi kolme sajandi risu ja sogaga.

Ja siis läks kõik ühe korraga käima.

Naise Facebooki profiili külge loodi uus lehekülg koos vastsündinud kaubamärgiga Tervist, Aafrika! See mitmekordistas kõigepealt Kalamaja, läbi lisandunud e-poe www.tervistaafrika.ee kogu Eesti klientuuri ja tekitas korrapärase Uganda taludest kogutud puuviljade voo Maarjamaa perede toidulauale.

Tervikpildil on märgiline, et samal ajal toimusid sõpruskonna paarikümne inimese abiga järjestikused puhastustalgud vesiveskis rööbiti kauplusearendusega. Selleks, et Kuusiku Altveskile loodud kultuurikeskuses esimene suvelavastus välja tuua, oli vaja näitlejad ja etenduses osalevad lapsed prooviperioodiks majutada. Mis tähendas Soone talu, kus perekond elab, teisele korrusele ruumide rajamist koos katusevahetusega.

Suveks 2017 oli Uganda taluviljade kauplus esialgsel kujul rajatud ja esimesi kontserte-maalipäevi-koolitusi pakkuv kultuurikeskus Altveskil käivitatud.

Seejärel õppetunnid alles algasid. Ehkki Robert oli 10 Uganda-aastaga õppinud sealseid mahedaid-lahedaid vilju sööma ja armastama, tähendas tõsiseltvõetav maaletoomine ja klientuuri loomine vägagi keskendunud süvenemistööd.

Algas iga puuvilja omaduste ja hoiutingimuste, kasutamisvõimaluste ja turu uurimine. Nii netiavaruste allikate kui katse-eksituse meetodil. Eksitused on aga väike-ettevõtjast entusiastide jaoks paratamatult üsna kõrge hinnaga. Kliimavahetus tingis esimestel kuudel vigu ja kadusid ja nendest omakorda olid tingitud laenud. Eks pettumused ka – teate küll, kuidas need algusaega pingutused käivad ja välja näevad.

Lohutuseks olidki esimesed kontserdid ja maalilaagrid, suvelavastused ja koolitused Altveskil, millest kasvas välja tänane noortestuudio MINA OLEN.

Suvelavastuseks kogunenud noored keeldusid laiali minemast ja õpivad nüüd Altveski stuudios tantsimist-maalimist-esinemist – ja tuuritavad mööda Eestit stuudio nimilavastusega.

Samal ajal on meie kodutalus käinud kaupluse arenduseks tootmisnõupidamised, kus joonistame tapeedirullile skeeme ja arengukavasid ning palvetame Soone Päikeseväraval ja Altveski Südamesalus.

Nii mõnedki toonased kaasamõtlejad müüvad täna mitmetel laatadel-üritustel Tervist, Aafrika!vilju.

Kuna ekvatoriaal-Aafrika paradiislikus kliimas koduaedades kasvanud viljadest on kujunenud kindel ja armastatud kaubamärk – siis Uganda tippametnike hiljutisel Eesti visiidil kiitsid nii paljud inimesed, Evelin Ilves kaasa arvatud, Uganda ajakirjanikele meie kauplust, et nood mahutasid oma ülitihedas päevakavas meid parlamendi ja ministrite vahele ja räägivad nüüd Kampalas, kui tõsise suhtumise ja pühendumisega perefirma meil on.

Perefirma telg on ülimalt keskenduv-kaalutlev-analüüsiv-loogiline Robert oma tabelitega – ta on üksiti ka piksevarras, kes maandab oma Murumuna, kellel alati on vaja… et juba eile oleks olnud.

Tegelikult on kogu tervikpildi arendamine toimunud ju vaid pisut üle aasta.

Ülesehitatud koduse ja stiilse poe seintele tulnud maalid Altveski kultuurikeskuse maestralt Marje Berlokkolt.

Samuti on meie noor müüjapoiss Virgo Juurik sädenooruk meie noortestuudiost MINA OLEN.

Kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Elu meie väikesel kaunil koduplaneedil ongi ilusate kohtumiste ja suhtumiste jada ja ristpiste.

Kui jõuluaegu Ugandas käisime, kohtusime rahvuspargis elevandibeebiga, keda tema vanemad pidasid vajalikuks meile esitleda ning silmside uhke elevandimammaga kinnitas: maailm toimub.

Silmside teeäärsete mangomüüjate letialuste vabade-südamlike lastega õpetas tõelist heatahtlikkust.

Igal inimesel ja puuviljal on nimi ja pilk – kohtleme oma-toodavaid puuvilju isiksustena ja jälgime iga päev kasthaaval, kuidas keegi bataatidest-jamssidest-ananassidest ennast täna tunneb.

Uganda õpetab eestlastele perekonna olemust sügavamalt – õlg õla kõrval päevast päeva – ühiselt tehtav lõputu käsitsi töö – rõõmuga ja abivalmilt.

Ja meie kodus aina katsetatakse ja guugeldatakse.

Oleme välja uurinud ja klientidele õpetanud, kuidas teha papaya salatit, mismoodi käib järelvalmiva avokaado hooldamine.

Matooke – keedubanaani – valmistamist õppides saime hakkama naljaka fopaaga: proovisime teda ilma koort avamata praeahju panna ja ühel hetkel käis kume plöts! Laiali lendas 🙂

Samas tuleb Robertil erinevatest pipardest ködi paremini välja kui kellelgi teisel.

Kakaoubade röstimise kunsti õppides saime teada, et kõige õigem on neid 80 kraadi juures 15 minutit praeahjus hoida.

Järelvalmivate õunbanaanide kastmine pritsiga tagab, et koor ei jää kuivalt nende külge kinni.

Ja kui papa Robert tõi koju kolm sutsukene ülevalminud ananassi, tegime noortestuudio lastega nendest maisimannanassivahtu: mikserdatud ananassid lisasime mõõdukalt keedetud maisimannakördile, maitsestasime suhkruroosuhkruga – ja see oli meie noorkaardiväe seni parim õhtusöömaaeg.

Jah, tööd on meie tervikpildil ohtrasti. Aga mõttestatult pühendudes on iga päev püha päev.

MTÜ Ingli puudutus ja noortestuudio MINA OLEN aukoodeks

1. Armastan ja austan ennast.
2. Teadvustan, et elu on suurim kingitus – ega raiska seda.
3. Avastan, arendan ja kasutan oma andeid.
4. Olen enda ja teiste edusammude üle võrdselt õnnelik.
5. Ma ei suurusta – ega halvusta ei ennast ega teisi.
6. Meie ühises stuudios teen kõik endast oleneva, et õhkkond oleks parim võimalik.
7. Kui midagi on öelda, ütlen kohe ja asjaosalistele, mitte seljataga.
8. Olen nii avameelne kui vähegi võimalik – ja jätan teekaaslastele õiguse määrata nende avameelsuse piirid ise.
9. Oma isiklikke ja koduseid asju jagades arvestan sellega, et panen iga jagamisega teistele vastutuse koorma.
10. Omade seas jagatu on püha ega lähe stuudiost välja.
11. Stuudio siseasjadest räägin nii, et see teeks neile head ja ainult head.
12. Mina Olen võrdub suurel määral Kuusiku Altveski Loovuskosega – see lisab vastutust.
13. Altveski ajalugu on mulle tuttav – austan läbi selle ka isamaa ajalugu.
14. Altveski, veskitammi ja Südamesalu vahel tegutsedes suhtun ümbrusse ja ühiskonda samamoodi, nagu oma kodus.
15. Puhtus ja tasakaal Altveskil eeldab heakorda, asjatu müra vältimist ning üksteisele ja külalistele eeskuju näitamist nii mõtte, sõna kui teoga.
16. Teadvustan, et Altveski on osa Eestimaast ning siin tehtav rikastab kogu maailma.
17. Iga minu mõte, sõna ja tegu on osa tervikust – mõjutan otseselt iga teekaaslast, stuudiot ja seeläbi kogu maailma.
18. Vastutan otseselt maailma korrastamise ja kestmise eest.
19. Samameelsete vägede ühendamise nimel kutsun ka teisi noori meie stuudio treeningutele ja etendustele.
20. Oma jõu suurendamiseks õpin ka koolis võimalikult hästi, et omandada oma annete ja eelduste kasutamiseks haridus ja amet.
21. Ma pole veel valmis keegi, ma saan igal hetkel paremaks Kellekski ja millekski.

Püüan pühenduda. Tean, et pühendumise eelduseks on võime loobuda sellest, mis muidu aja ära sööb, aga tulemuseks MINA ISE – ja MINA OLEN.

Ingli puudutuse sihid: noortestuudio MINA OLEN õppetöö ulatuse kvalitatiivne-kvantitatiivne jätkusuutlik suurendamine ja tulemuste üleriigiline levitamine ja Kuusiku Altweski Loovuskose teiste tegevussuundade edendamine.

MTÜ Ingli puudutus on käivitanud iidses Kuusiku Altveskis Loovuskose, kultuurikeskuse.

Ametlikud avalikud andmed on vaadeldavad siin: http://www.aabramihobulausujad.ee/web/?p=9023

Juba on korraldatud kümmekond kontserti, 7 koolituspäeva, 5 töötuba, välja toodud suvelavstus „Südamesalu salavägi“, noortestuudio nimilavastus “Mina olen!”, katastroofikomöödia “Merehädalised” – ja kogukonda majesteetlikku vesiveskisse kutsutud teemapäevadega. Suvel 2018 oli seoses KOP-programmi toetuse abiga saadud 4 paadi tulemisega Kuusikule meie juures kavandatud 4 asemel 6 lastelaagrit. Kõik vähegi huvilised kogukonna noored õppisid ujuma ja ratsutama, tantsima ja näitlema ning veeohutust – ja teadlikkust, kui palju parem on olla meiega, mitte noortegängides hängida.

Noortestuudio MINA OLEN sündis isetekkelise-lastetahtelise kodanikualgatusena ning sai sügisega 2017 valmis väljundlavastuse „Mina olen!“ – esietendub 31.01. 2018.

Tänaseks 30+ last koondav-õpetav-arendav stuudio kasutab oma multidistsiplinaarse õppetöö juures motiveerimiseks lavastuste valmimist, mis on ühtaegu nii praktiline tegevus-kogemus kui väljund.

Õhtupoolikuid koos-loovalt sisustavad noored avastavad ja arendavad oma andeid ja eeldusi ning saavad inspiratsiooni kutsevalikuks – teistele noortele esinedes tuleb tagasiside ja veendumus oma valikute õigsuses.

Esimestel Altveski-aastatel on MTÜ töötanud projektipõhiselt: KÜSKi, Rapla ja Kehtna valla toel on teenuseid ostetud just täpselt ja ainult neilt professionaalidelt, kelle õpetus on antud projekti elluviimisel vajalik.

Käesoleval sügisel toetab meie terviseteadlikkuse ja kehakultuuri laupäevakute projekti Märjamaa vald.

Toasoe ja korras elektrisüsteem, turvakaamerad ja õpetajate palgad – projektipõhised saavutused need kõik.

Et lapsed-noored saaksid olenemata pere olukorrast või enda eripäradest kindlasti õhtud loovalt õppides ja nädalavahetuseti teistele noortele esinedes veeta, jätkame ka tänavu ilma õppemaksuta ning transpordime õpetajatega koos oma jõududega ise lapsed ka Kuusikule.

Altweski tahab siiski samm-sammult tasapisi kujundada oma tegevuse jätkusuutlikult isemajandavaks. Üritusturundus ja konverentsiturism võiksid olla meie helget tulevikku kirjeldavad võlusõnad.

Panustame üha uute täiendavate õpetajate-juhendajate teenuste ostmisse ning kvantitatiivsesse edengusse professionaalse managemendi rakendamisega stuudio valmistööde üleriigilisel levitamisel ja lavastuste viimisel kõikjale Eestis ja ka võõrsile.

Septembris 2018 moodustasid kogukonna noored Kristiina Liukanen – kes on meie stuudios ka tantsu ja hispaania keele õpetaja – ning noor politseinik Talis Lisakov oma MTÜ, millega noortestuudiot manageerida ja ühtlasi kogukonnale valusaimates küsimustes kaasa rääkida. Kuusiku valupunkt on hooldamata-roiskuv-kinnikasvav paisjärv.

Management peab käesoleva aastaga oskusliku promo-suhtekorralduse-müügitöö tulemusel saavutama noortestuudio jätkusuutliku iseseisvuse ja kõlapinna.

MTÜ jätkab kogukonna teenimist lisaks noorsootööle ka avalike loovate koolituspäevade, kontsertide ja teemaürituste korraldamisega, mis tagab Kuusiku Altweski Loovuskose halduskulude katmise ja noortestuudiole samm-sammult parematesse tegutsemistingimustesse investeerimise.

Meie eesmärgid:

1.Kogukonna noortele ja ka täiskasvanud loov-harrastajatele enesearenduse-väljenduse võimaluste pakkumine netis-punkrites konutamise asemel – mõõdikuks stuudios osalevate noorte ning maali-režii-dramaturgia-laulukoolitustel osalevate täiskasvanute arv

2.Loovuskosel õppetöö interdistsiplinaarse tulemina valmivate lavastuste, kontsertide ja näituste viimine kõikjale Eestisse ja võõrsile, et oma eeskujuga kõigi piirkondade lapsi-noori-õpetajaid innustada – mõõdikuks etenduste, kontsertide ja näituste arv

3.Noortestuudio MINA OLEN arendamine jätkusuutlikult iseseisvaks nii, et noorte õpetamine-arendamine toimub tervikpildil koos Loovuskose teiste ettevõtmistega sedavõrd efektiivselt, et õppemakse ei tule – mõõdikuks piletimüügitulu lisaks fondide, KOV ja metseenide panusele

Praegune  tase:

MTÜ Ingli puudutus õpetab ja arendab noortestuudio MINA OLEN 30+ noort projektipõhiselt ja oma finantsidest. Ühiskondliku tellimusena loodud stuudiosse kogunevate noorte õppetöö tulem, etendus „Mina olen!“ ja katastroofikomöödia “Merehädalised”  toodi välja KOP ja KOV toetustega ning projektijuhi isiklike ja tema teiste ettevõtete sõsar-finantsidega. Osteti üksnes hädatarvilikku teenust. Lavastusega käidi üleriigilisel tuuril projektijuhi isiklikul vastutuse, riski ja finantsi baasil.

Loodetav tase:

MTÜ Ingli puudutus on noortestuudiosse MINA OLEN angažeerinud kvalitatiivselt olulise valimiku täiendavaid õpetajaid. Lisaks valmis lavastustele „Mina olen“ ja “Merehädalised” on multidistsiplinaarse õppetöö tulemusel rahva ette tagasisidestumiseks loomisel integratsiooni-performance „Tervist, Aafrika!“

Kvantitatiivselt on professionaalne management ja projektijuhtimine viinud meie etendused kõikjale Eestis. Noortestuudios osaleb 4x rohkem noori kui teda käivitades. Üleriigiline kõlapind on loodud ja jätkusuutlik isemajandamine saavutatud.

Paari aasta pärast peab MTÜ Ingli puudutus käitama noortestuudiot MINA OLEN igaõhtuse tunniplaani alusel. Koos õpilastega valitud õpetajad katavad Kuusiku Altweskis kõik õhtud ja igal nädalavahetusel on noortel üleriigilised etendused ning majas täiskasvanute tegelused.

Igas poolaastas tuuakse välja uus interfistsiplinaarne lavastus, mis on tuuril korraga ja kordamööda, vahetudes tasapisi uute vastu välja.

Loovuskosel toimuvad nädalavahetuseti regulaarsed täiskasvanute koolitused ja kontserdid. Lapsed-noored ja täiskasvanud teevad ühisprojekte, korraldavad ühisnäitusi ja üllitavad ühiseid trükiseid. Koolivaheaegadel noored sisuliselt Elavad Altweskil laagrites ja turvalistes ruumides.

Management on käivitanud korrapärase professionaalse turunduse-suhtekorralduse, tervikpildi moodustab sujuv tööjaotus. Töökohad on loodud haldus- ja projektijuhtidele ning olulisematele õpetajatele. Lisaks saavad suveperioodil oma ettevõtlusega sekundeerida noored kohvikupidajad, käsitöömeistrid jt, kes pakuvad oma teenuseid etenduste, kontsertide, laatade ja suuremate koolituspäevade ajal.

MTÜ Ingli Puudutus

Tagab:

Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.

Päeval kogunevad stuudio ruumides kogukonna väärikad ja beebidega emmed eneseavalduseks.

Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.

Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.

Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.

Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.

MTÜ Ingli Puudutus on neljandat aastat tegutsev ühendus, mis korraldab

1. lastelaagreid
2. koolitusi
3. maalipäevi
4. teemaüritusi
5. kontserte ja etendusi
6. raamatute kirjastamist
7. peab ja veab Kuusiku Altweski Loovuskosel noortestuudiot MINA OLEN

Lastelaagrid on igal aastal olnud temaatiliselt seotud selle suve näitemänguga.

Lapsed on osalenud lavastusprotsessis nii kujundajate-näitlejate-muusikutena kui korraldusmeeskonnas ja kostüümide-dekoratsioonide valmistamisel.

2015.aastal oli meie teemaks „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“.

2016.aastal oli meie teemaks „Mustrimuutjad – viimne eestlane“.

2017.aastal oli meie teemaks „Südamesalu salavägi“.

2018.aastal oli meie teema „Merehädalised“.

Hetkel töötame teemal “Tervist, Aafrika!”

Harmoonilisest lastekooslusest Soone talus ja Kuusiku Altweskil kasvas kogukonna sotsiaalse tellimuse täitmiseks välja noortestuudio MINA OLEN, mis ühendab 4 valla lapsi.

MTÜ Ingli Puudutus

• rendib 7.jaanuarist 2017 Kuusiku Altweski ruume oma tegevuseks
• kureerib noortestuudiot MINA OLEN
• korraldab kultuurisündmusi-kontserte-koolitusi nii Altvewkis kui Soone talus ja mujal Eestis
• läheb tänu KÜSKi jõustamisele algaegade projektipõhiselt töökorralduselt üle jätkusuutlikuks üleriigiliseks innustusmissiooniks, mis inspireerib tuhandeid järgijaid ja loob nii halduse ja raamatupidamise kui managemendi ja sisulise töö suunale mitu uut töökohta

Koostööpartnerid:

• Kuusiku mõis
• Kuusiku päevakeskus
• Kuusiku lennuväli
• Kabala Parvematkad
• Kuusiku piirkonna külaseltsid
• Reina meelelahutus
• ühistuliikumine
• Aabrami hobulausujad
• Kuusiku tall
• Raplamaa Puuetega Inimeste Koda
• Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallavalitsused
• kogukond
• kohalikud ettevõtted asise-tegusa toe tasandil
• Otse Tootjalt Tarbijale võrgustik
• Sänna, Kirna, Kõue, Ohtu mõis ja Pokumaa

Struktuur:

Juhatus koordineerib iganädalastel nõupidamistel haldus-raamatupidamis- ja sisulist tööd.

Projekti raames on suund sisseostetavatelt teenustelt alaliste töökohtade loomisele.

Liikmeid 7: Kati Saara Vatmann, Robert Borodin, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Margot Torn, Margareta Babtšenko, Regina Evert-Tammistu

Vabatahtlikke 34

Juhtimine toimub avatud demokraatia põhimõttel.

*

Põhimõtted:

Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.

Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.

Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.

Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.

Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.

Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.

Pakume enesearenduse-teostuse võimalusi täiskasvanutele.

Toome kogukonna hüvanguks Altveskisse kontserte ja koolitajaid.

Ühendame loovtegevuses lapsi ja täiskasvanuid.

Jätame jälje trükiste üllitamise näol.

Tulude aruanne 2016 ja 2017

2016 – 578

2017 – 26 799.74

Noortestuudio MINA OLEN aukoodeks

1. Armastan ja austan ennast.
2. Teadvustan, et elu on suurim kingitus – ega raiska seda.
3. Avastan, arendan ja kasutan oma andeid.
4. Olen enda ja teiste edusammude üle võrdselt õnnelik.
5. Ma ei suurusta – ega halvusta ei ennast ega teisi.
6. Meie ühises stuudios teen kõik endast oleneva, et õhkkond oleks parim võimalik.
7. Kui midagi on öelda, ütlen kohe ja asjaosalistele, mitte seljataga.
8. Olen nii avameelne kui vähegi võimalik – ja jätan teekaaslastele õiguse määrata nende avameelsuse piirid ise.
9. Oma isiklikke ja koduseid asju jagades arvestan sellega, et panen iga jagamisega teistele vastutuse koorma.
10. Omade seas jagatu on püha ega lähe stuudiost välja.
11. Stuudio siseasjadest räägin nii, et see teeks neile head ja ainult head.
12. Mina Olen võrdub suurel määral Kuusiku Altveski Loovuskosega – see lisab vastutust.
13. Altveski ajalugu on mulle tuttav – austan läbi selle ka isamaa ajalugu.
14. Altveski, veskitammi ja Südamesalu vahel tegutsedes suhtun ümbrusse ja ühiskonda samamoodi, nagu oma kodus.
15. Puhtus ja tasakaal Altveskil eeldab heakorda, asjatu müra vältimist ning üksteisele ja külalistele eeskuju näitamist nii mõtte, sõna kui teoga.
16. Teadvustan, et Altveski on osa Eestimaast ning siin tehtav rikastab kogu maailma.
17. Iga minu mõte, sõna ja tegu on osa tervikust – mõjutan otseselt iga teekaaslast, stuudiot ja seeläbi kogu maailma.
18. Vastutan otseselt maailma korrastamise ja kestmise eest.
19. Samameelsete vägede ühendamise nimel kutsun ka teisi noori meie stuudio treeningutele ja etendustele.
20. Oma jõu suurendamiseks õpin ka koolis võimalikult hästi, et omandada oma annete ja eelduste kasutamiseks haridus ja amet.
21. Ma pole veel valmis keegi, ma saan igal hetkel paremaks Kellekski ja millekski.

Püüan pühenduda. Tean, et pühendumise eelduseks on võime loobuda sellest, mis muidu aja ära sööb, aga tulemuseks MINA ISE – ja MINA OLEN.

*

Asutamisleping ja põhikiri

Mittetulundusühingu Ingli Puudutus põhikiri
I ÜLDSÄTTED
1.1 Mittetulundusühing Ingli Puudutus (edaspidi ühing) on avalikes huvides tegutsev
organisatsioon, mille asukohaks on Kehtna vald (omavalitsuse nimi).
1.2 Ühingu eesmärgiks on lavakunsti looming, mille saavutamiseks teostatakse muuhulgas
järgmisi tegevusi:
1.2.1 lavakunstitekstide kirjutamine;
1.2.3 teatrietenduste korraldamine;
1.2.4 piletite müük;
II LIIKMETE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
2.1 Ühingu liikmeks olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes on valmis aktiivselt kaasa lööma
ühingu eesmärkide elluviimisel ja täidab põhikirja nõudeid. Liikmeks vastuvõtmise ja
väljaarvamise korraldab ühingu juhatus.
2.2 Ühingu liikmel on kõik seadusest tulenevad õigused ja õigus saada juhtorganitelt
igakülgset teavet ühingu tegevuse kohta.
2.3 Ühingu sisseastumis- ja liikmemaksu suurused kinnitab üldkoosolek.
2.4 Ühingu liige võidakse ühingust välja arvata lisaks seaduses sätestatud juhtudele, kui ta:
2.4.1 ei tasu kindlaksmääratud ajaks ettenähtud liikmemaksu või sisseastumismaksu;
2.4.2 on esitanud ühingusse vastuvõtmisel teadlikult ebaõigeid andmeid, mille tõttu tema
vastuvõtmine ühingu liikmeks ei olnud õiguspärane.
2.5 Ühing ei jaga oma vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid
soodustusi oma asutajale, liikmele, juhtimis- või kontrollorgani liikmele, temale annetusi
teinud isikule või sellise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele ega nimetatud isikutega
seotud isikutele.
III JUHTIMINE
3.1 Ühingu kõrgeimaks organiks on liikmete üldkoosolek vastavalt seadusele, kus võivad
osaleda kõik ühingu liikmed.
3.2 Üldkoosoleku kokkukutsumisel ja otsuste vastuvõtmisel lähtutakse seadusest.
Üldkoosolek on otsustusvõimeline sõltumata osalejate arvust.
3.3 Ühingu juhatus valitakse kolmeks aastaks ja sinna võib kuuluda üks kuni kolm liiget, kelle
määrab üldkoosolek.
3.4 Üldkoosolek võib määrata revisjoni või audiitorkontrolli juhatuse ametiajaks.
IV MAJANDUSTEGEVUS JA VARA JAOTUS
4.1 Ühing lõpetatakse vastavalt seaduses ettenähtud korrale.
4.2 Ühingu tegevuse lõpetamise korral antakse järelejäänud vara üle
tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ja usuliste ühenduste
nimekirja liikmeks olevale sarnase eesmärgiga organisatsioonile või avalik-õiguslikule
juriidilise isikule.

*

MAJANDUSAASTA ARUANNE 2015
aruandeaasta algus: 04.06.2015
aruandeaasta lõpp: 31.12.2015
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5069945, +372 5107709
e-posti aadress: teatriinglid@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2015
Varad
Käibevara
Raha 257
Nõuded ja ettemaksed 359
Kokku käibevara 616
Kokku varad 616
Kohustused ja netovara
Netovara
Aruandeaasta tulem 616
Kokku netovara 616
Kokku kohustused ja netovara 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 5 987
Kokku tulud 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -5 371
Kokku kulud -5 371
Põhitegevuse tulem 616
Aruandeaasta tulem 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 616
Kokku rahavood põhitegevusest 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest -359
Kokku rahavood 257
Raha ja raha ekvivalentide muutus 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 04.juuni 2015
Majandusaasta lõpp: 31.12.2015
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2015. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 30.06.2016
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 04.06.2015 – 31.12.2015 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 30.06.2016
Resolutsioon: Kati Saara Vatmann vaatas aruande läbi, luges tõeseks ja allkirjastas.
Tegevusalad
Tegevusala EMTAK kood Põhitegevusala
Teatri- ja tantsuetenduste lavastamine ja esitamine 90011 Jah
Sidevahendid
Liik Sisu
Mobiiltelefon +372 5107709
Mobiiltelefon +372 5069945
E-posti aadress teatriinglid@gmail.com

MAJANDUSAASTA ARUANNE 2016
aruandeaasta algus: 01.01.2016
aruandeaasta lõpp: 31.12.2016
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2016 31.12.2015
Varad
Käibevarad
Raha 826 257
Nõuded ja ettemaksed 359 359
Kokku käibevarad 1 185 616
Kokku varad 1 185 616
Kohustised ja netovara
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 616 0
Aruandeaasta tulem 569 616
Kokku netovara 1 185 616
Kokku kohustised ja netovara 1 185 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 578 5 987
Kokku tulud 578 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -9 -5 371
Kokku kulud -9 -5 371
Põhitegevuse tulem 569 616
Aruandeaasta tulem 569 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 569 616
Kokku rahavood põhitegevusest 569 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud 0 -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest 0 -359
Kokku rahavood 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 257 0
Raha ja raha ekvivalentide muutus 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 826 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2016
Majandusaasta lõpp: 31.12.2016
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2016 31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 01.06.2017
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2016 – 31.12.2016 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 18.07.2017
Resolutsioon: Kinnitan.
Tegevusalad
Tegevusala EMTAK kood Põhitegevusala
Teatri- ja tantsuetenduste lavastamine ja esitamine 90011 Jah
Sidevahendid
Liik Sisu
Mobiiltelefon +372 5107709
E-posti aadress hobulausujad@gmail.com

*

MAJANDUSAASTA ARUANNE
aruandeaasta algus: 01.01.2016
aruandeaasta lõpp: 31.12.2016
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2016 31.12.2015
Varad
Käibevarad
Raha 826 257
Nõuded ja ettemaksed 359 359
Kokku käibevarad 1 185 616
Kokku varad 1 185 616
Kohustised ja netovara
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 616 0
Aruandeaasta tulem 569 616
Kokku netovara 1 185 616
Kokku kohustised ja netovara 1 185 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 578 5 987
Kokku tulud 578 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -9 -5 371
Kokku kulud -9 -5 371
Põhitegevuse tulem 569 616
Aruandeaasta tulem 569 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 569 616
Kokku rahavood põhitegevusest 569 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud 0 -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest 0 -359
Kokku rahavood 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 257 0
Raha ja raha ekvivalentide muutus 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 826 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2016
Majandusaasta lõpp: 31.12.2016
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2016 31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 01.06.2017
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2016 – 31.12.2016 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 18.07.2017
Resolutsioon: Kinnitan.
Tegevusalad
Tegevusala EMTAK kood Põhitegevusala
Teatri- ja tantsuetenduste lavastamine ja esitamine 90011 Jah
Sidevahendid
Liik Sisu
Mobiiltelefon +372 5107709
E-posti aadress hobulausujad@gmail.com

*

Eetilise tegevuse põhimõtted

DEMOKRAATLIK JUHTIMINE JA TOIMIMINE

1. MTÜ-l Ingli puudutus on selge ja arusaadav missioon: toetada inimest tervikuna . MTÜ Ingli puudutus  järgib oma missiooni täitmisel põhikirja, sisemisi dokumente ja organisatsiooni toimimisstandardeid.
2. MTÜ Ingli puudutus väljendab ja esindab inimeste erinevaid huvisid ja vajadusi. MTÜ Ingli puudutus kaasab inimesi rahvahariduse, osalusdemokraatia, eestkoste ja muude vormide kaudu kodanikuühiskonna edendamisse.
3. MTÜ Ingli puudutus kui ühiskonnaliikmete vabatahtlik ühendus väärtustab oma liikmeid ja toetajaliikmeid, kindlustab ühenduse demokraatliku juhtimise, hoiab ühenduse juhtivkogud ja töötajad vastutavana, reageerib nende väärtegudele.
4. MTÜ Ingli puudutus peab inimeste kaasamist ja vabatahtlikku tööd kodanikuühiskonna alustalaks, väärtustab kodanikke ja nende vabatahtlikku tööd.
5. MTÜ Ingli puudutus püüdleb järjekindlalt oskusliku tegutsemise, professionaalsuse ja täiuslikkuse poole, et saavutada parimaid töötulemusi.
6. MTÜ Ingli puudutus, saades vahendid oma tegevuseks peamiselt toetajatelt ja annetajatelt, kasutab saadud vahendeid otstarbekalt ja sihipäraselt.

Kodanikujulgus ja hoolivus
7. MTÜ Ingli puudutus  ilmutab kodanikujulgust võitluses ühiskonnas esineva ebaõigluse vastu.
8. MTÜ Ingli puudutus, nähes seadustes ja teistes õigusaktides ning nende rakendamises ebapädevust ja ebaõiglust, teeb tööd nende muutmiseks.
9. MTÜ Ingli puudutus ei kasuta ega propageeri vägivalda oma seisukohtade väljendamiseks, eesmärkide ja avalikkuse tähelepanu saavutamiseks.

Vahendite ja vara heaperemehelik ning säästlik kasutamine
10. MTÜ Ingli puudutus kasutab loodus-, inim- ja vaimuvara ning ainelisi ja varalisi vahendeid heaperemehelikult ning säästlikult, arvestades tänaste ja tulevaste põlvede vajadustega.
11. MTÜ Ingli puudutus lähtub nii taotleja kui toetajana headest rahastamistavadest, eelarvete põhjendatusest ja läbipaistvusest ning hoidub topeltrahastamisest.

Vastutus ja aruandmiskohustus
12. MTÜ Ingli puudutus annab oma tegevusest aru ning vastutab asutajate, liikmete, toetajate, annetajate ja avalikkuse ees.
13. MTÜ Ingli puudutus peab oluliseks aruandevalmidust, mille tagab oskusjuhtimine, sisemine aruandlus ja juhindumine heast raamatupidamistavast.
14. MTÜ Ingli puudutus avalikustab oma tegevuse sisulise ja rahalise aruande vähemalt kord aastas.

Avatus ja läbipaistvus
15. Informatsioon MTÜ Ingli puudutus missiooni, liikmeskonna, tegevuse ja rahastamise kohta on avalik ja arusaadav.
16. MTÜ Ingli puudutus suhtleb avatult ja otsekoheselt oma nime all ega tegutse anonüümselt.
17. MTÜ Ingli puudutus on avatud uutele ideedele ja erinevatele seisukohtadele ning koostööle ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Sõltumatus ja huvide konflikti vältimine
18. MTÜ Ingli puudutus on oma eesmärgiseadmistes, otsustes ja tegevuses sõltumatu ning hoidub sattumast erakonna, avaliku institutsiooni või äriühingu kontrolli alla, millega ta kaotab oma sõltumatuse ja avalikes huvides tegutsemise võime.
19. MTÜ Ingli puudutus ja seal tegutsevad isikud hoiduvad sattumast huvide konflikti. Huvide konflikti ilmnemisel võtab ühendus tarvitusele vajalikud abinõud selle lõpetamiseks.

Sõnapidamine ja ideede autorluse tunnustamine
20. MTÜ Ingli puudutus peab kinni nii kirjalikest lepingutest kui suulistest kokkulepetest.
21. MTÜ Ingli puudutus austab teiste ühenduste ideede ja projektide autorlust.

Sallivus
22. MTÜ Ingli puudutus tunnustab mõtteviiside erinevust, ühenduste ja nende eesmärkide mitmekesisust.
23. MTÜ Ingli puudutus  ei halvusta ega laima teisi ühendusi, nende seisukohti ja neis tegutsevaid isikuid.

Aluseks on võetud Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua Suurkogul 7. aprillil 2002. aastal Tartus vastuvõetud dokument “Vabaühenduste eetilise tegevuse põhimõtted”.

https://www.youtube.com/watch?v=Z_unL-U51f0&feature=youtu.be

Noortestuudio Mina Olen

Lastestuudio Mina Olen tegutseb Raplamaal Kuusiku Altveski Loovuskosel.

Stuudio kasvas välja Altveski esimese kultuurikeskusena toimimise suve lavastusest „Südamesalu salavägi“, kus mänginud lapsed osutusid ääretult võimekateks-andekateks-suutlikeks. Nende hulgas keerukate kodude lapsed, kes poleks oma talendiga kunagi lavale jõudnud, kui Kuusiku Altveski ja Soone loovustalu ühendanud meeskond poleks neile omal kulul laulude-tantsude-näitlemise õppimise laagreid korraldanud ja neid bussipaviljonist oma ande avastamiseni toonud.

Lavastuses osalesid professionaalsed näitlejad kõrvuti Raplamaa puuetega inimeste koja ning Altveski peremehe ja Soone talu emandaga.

Etendus tõi lisaks näitemängus laulvatele-tantsivatele-näitlevatele lastele ka publiku sekka arvukalt lapsi, kes tahtsid samuti mängida. Esimese kultuurikeskuse sügise lavastus kannabki nime „Mina olen“ ning nii selles kui järgmise suve vesietenduses „Merehädalised“ on põhilised lavajõud lapsed.

Nii esimeses kui järgmistes lavastustes ja stuudio argipäevadel teeme koostööd Kuusiku talliga.

Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.

Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.

Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.

Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.

Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.

Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.

Tallinna-välises Eestis on lastel väga vähe võimalusi oma andeid ja eeldusi avastada, kasutada ja arendada.

Meie trupi professionaalid on juba laste ja nendega töötamisega tuttavad ja tulevad lastestuudio õpetajateks. Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Regina Evert-Tammistu, Kati S.V. Murutar, Paul Neitsov, Brigita Murutar ja teised oma ala parimad õpetavad lastele kõike, mida on ise õppinud ja läbi elu praktiseerinud. Lisaks tulevad õpetajateks ka maestro Ülo Vooglaid, meistritar Terje Luik, Harry Raudvere ja paljud teised.

Vastavalt laste soovile, hetkel kütkestav-olemisele ning ka Raplamaaga seotusele kutsume aeg-ajalt külalisõpetajateks Vaiko Epliku, Jüri Pootsmani, Priit Võigemasti jpt.

Selleks, et hoida Raplamaa perede jaoks õppemaks võimalikult madalal – mitmetel juhtudel vabastame andekad ja lootustandvad lapsed õppemaksust üldse – asume koostöösse kohaliku omavalitsuse, edukate ettevõtete ja missioonitundega isikutega.

Lastestuudio töötab igal tööpäeva õhtul.

Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.

Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.

Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.

Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.

Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.

Meie etendused, millega mööda Eestit tuuritame, inspireerivad ka teisi lapsi eneseavalduse ja -avastuse juurde pürgima.

Iga lavastusega kaasneb samasisuline raamat, mille lõpuosas on lood meie koostööpartneritest. Raamatute kirjutamisel ja kirjastamisel osalevad ka lapsed.

Koostöölised-toetajad saavad täita missiooni kasvatada parem ja täiuslikum uus põlvkond noori eestlasi – ja ühtlasi saata omagi pere ja kollektiivi lapsed meie stuudiosse õppima.

Kuusiku Altveski Loovuskoske haldab mitmeaastaste kogemustega MTÜ Ingli Puudutus.

Ühiste jõududega loodav alaline lastestuudio koondab Kuusiku Altveskil juba lastega tegelnud, koostöösse harjunud ja spontaanselt liituvad professionaalid.

1. Terje Luik – režii- ja lavatöö praktikumid
2. Ülo Vooglaid – loovad-näitlikud loengud
3. Heli Vahing – näitekunst ja laulmine (edaspidi liitub lapsepuhkuselt naasev Brigita Murutar)
4. Aare Hindremäe – filmimine, pildistamine, montaaž
5. Regina Evert-Tammistu – tants ja lavaline liikumine
6. Liina Meta Kuuskman – grimm ja kehamaaling (Soome meistri tasemel)
7. Marje Berlokko – maalikunst teatraasete dekoratsioonide suunaga
8. Kati S.V. Murutar – dramaturgiline sõnakunst ja artiklite ja raamatute kirjutamine
9. Paul Neitsov – kitarrimäng ja etenduste muusikaline kujundamine
10. Evald Piirisild – praktiline folkloor teatrikunsti teenistuses (Tallinna Linnateatri meister)
11. Harry Raudvere – kunsti ja kultuuri positsioon ühiskonnas, managemendi algteadmised
12. Stella Kuusemets – ratsutamine ja selle ühitamine teatrietendustega
13. Külalisõpetajad vastavalt laste ja noorte soovile ja ühiskondlikule tellimusele

Pakilisimad vajadused:

• ehitusmaterjalid Kuusiku Altveski salongi talvekindlaks ehitamiseks
• küttesüsteem stuudiosaali
• väikebuss stuudio laste proovidesse ja esinema sõidutamiseks
• valguspark

Lastesuudio haldamise-administreerimisega, projektide koostamise ja tingimuste loomisega tegelevad

Robert Borodin (Kuusiku Altveski peremees)

Kati S.V. Murutar (Soone väetalu emand, Altveski Loovuskose juht)

Tere koostöösse, Kuningas ja Terje, Anne Laub, Esnarid, Kethy ja Saaristed, Viljar ja Marjen, üle jõe hõimlaste Ringhold Bandcamp, Petra ja Liukkanenid, Valmi ja Madis, Uno ja Koidula!

Koos õpetame ja juhendame uue põlvkonna ametitesse ja koolidesse, mille peale nad üksnes nutiseadmetes nihveldades tulnud poleks – anname neile teada, kui hea on luua ja lehvida, hingata ja hõisata: MINA OLEN!!!

http://lilleoru.ee/et/havan-tuletseremoonia

Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast

Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist.

„Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii 9- kui 90aastastele. Eriti neile, kelles nende sisemine laps veel veidigi hingitseb. Oleme harjunud tsiteerima ja aduma Exupery „Väikese Printsi“ müstikat – Nora-lugu on sama hingelindude parve kuldmuna.

See on peegel meie endi ees – kuidas me oma vanemate vastu põrgates lukku läksime, mil moel seetõttu ei ennast ega oma lapsi tõeliselt ei taju ning kuidas meie lapsed saabuvad meid õpetama. Kui lukustumise juhtum on eriti sügav, tulevad lastele teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide sõbrad appi.

See on lisaks väga haaravale lugemisvarale ka lootustandev filmistsenaarium – Tähevärava Aru ongi filmilooja samuti – ning selles Loos leiduvad laulusõnad, millele komponeeritud meloodia on ühtaegu teel nii raadiojaamadesse kui filmi tunnusmeloodiaks. Stsenaarium ongi valmis ja linale laotumise rahastus-tootmisjärgus.

Kirjatöö haaravus mõjus mulle-humanitaarlasele kahtpidi trööstivalt. Ühest küljest ei suuda ma juba mõnda aega lugeda ühtki muud teksti kui neid, mida peab. Teisalt ei saanud mu 10aastast tütart Indirat selle teksti seest enam kätte, ehkki kohustusliku kirjandusega on asjad… kohustuslikud – seda Lugu neelas tüdruk nagu vett või õhku. Ning lõppu jõudes hõiskas: „See tulnukaspoiss oli ju täpselt selline, nagu meie kodus nii sageli liiguvad – pikk-peenike-suurepealine. Ma olen täpselt selliseid nii sageli joonistanud ju!“

On.

Meie varasemate põlvede kirjanikud-kunstnikud on samuti püüdnud mängida mõttega, et Keegi on läheduses. Kui on mõte, siis järelikult ongi. Mõttesse ei tule midagi-kedagi, keda pole. Ka kujutlus ja unistus on tegelikkus. Ning see tegelikkuseks unistatud tasand on Margusel arendatud lõpuni ja veel kaugemalegi.

Eno Raud ja Edgar Valter jäid oma suurte-laste-müsteeriumiga „Lugu lendavate taldrikutega“ poolele teele ning pöördusid siis kohmetult tagasi – ah, nali-nali… Sest ajad olid üle-eelmised. Meistrite tandem teadis, mida öelda tahab – ent ei saanud. Margus saab.

Ta jutustab just sellisest kenade keskklassi kodanlaste perest, kelle peal väidetakse seisvat riiklikku jätkusuutlikkust, keda kadestatakse, kellesugustega on kaetud ka teiste nn arenenud riikide eeslinnad ja eramurajoonid ning linlikku elulaadi harrastavad küladki.

Edukas isa nutab ja töötab, et kahelapselist peret üleval pidada. Õieti ei nuta ka – ta ise läks nii õrnas eas lukku oma isa käes, kes läks lukku oma isa käes, kes läks lukku oma… ja nii edasi. Õieti tagasi. Isa ei mäleta. Mida ei mäleta, seda ei luba. Keelud ja kalkus lukustavad veel enam, kuni…

Kristlikult religioosne ema on vargsi oma esimesse armastusse kinni jäänud. Lisaks õilmitseb teoses Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit Andrese-Krõõda-Pearu igihalja armastusekolmnurga taimekene. Naabrimees-lihtsake põhjustab katastroof-haaval teadmatult-tahtmatult ühe koorumise ja avanemise teise järel. Andku taevas, et liiga paljud pered ei peaks Algallikaga ühenduse taastumiseks nii koletuid tragöödiaid läbi elama.

Margus on oma kirjasõnaga teinud tänuväärse töö teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide olemuse määratlemisel. Tulnukaspoiss kehastub Maale tänu Nora tungivale kutsele. Ta õpetab sügavas leinas avatud ja tundliku tüdruku telepaatiliselt tajuma-suhtlema. Annab tema emale ja isale võimaluse end lahti ja välja elada – sest tulnukaspoisil on võime võtta just selle isiku kuju, kellele inimesel on hetkel kõige olulisemad sõnumid välja sosistada või karjuda.

Tulnukaspoiss õpetab 12aastast piigat tundeid läbima, keskenduma ja oma valguskeha juhtima. Viimasel-hetkel-põletav-põneval piiril. Tõeline sõber näitab vääritimõistmiste ja asjade selgesse harmooniasse arenemise võimalusi. Ning eriti kauni kingitusena tutvustab ta enne Koju lahkumist Norale paralleelmaailmu – siinsamas meie kolmedimensioonilisega ülestikku-rööbiti pulseerivaid kauneid reaalsusi.

Püramiidide külast voogab seega meie lugemislauale paljukihiline tegelikkuste süsteem. On see kalk ja formaalne, mida katkised inimesed kuulekalt harrastavad, seejuures ennast ja lapsi veel rohkem lõhkudes. On unistavas teadvuses loodav. On peen paljudimensiooniline paralleelmaailm. Ja nii Linnuteel kui kaugemal Universumis pulseerivad ilmad ja olevused loendamatutel planeetidel.

Nukker on, kui justkui-haritud teekaaslased lukustunuina itsitavad „tulnukajuttude“ peale, mis tegelikult pole tulnukajutud. Margus Aru püramiidide küla on peetud pelgaks äriplaaniks. Saara Soone talu üheshingamist Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioonidega käiakse siin tseremooniatel kogemas – aga eemalt ikkagi itsitatakse. Mida ei tunta, kardetakse.

Marguse justkui-laste-raamat on ses mõttes hindamatu teene meile kõigile, kes me Teiste ligiolekut tajume ja vahendame. Teene on ta ka ses mõttes, et tuletab meelde, kui oluline on kalgi-formaalse pealispinna alla pugeda, et uuesti ennast, oma sisemist last ning kõiki ja kõike Armastama terveneda. See raamat loob ühendust. Nii inimeste omavahelise eraldatuse kui universumist äralõigatuse leevendamise palsamina mõjub see seikluslugu.

Olen veendunud, et ainuüksi „Nora“ kaasakogemine hoiab nii mõnegi õnnetuse ära – avatud südamega lugemine aitab avarduda ilma haiguste ja kaotusteta. Toimib nagu sõbralik äratus.

A’How! Namaste! Shalom! Päikest…

Kaitseministeerium ründab taas…

Parim kaitse on rünnak ning kes peaksid olema strateegilistes küsimustes pädevamad kui kaitseministeeriumi ametnikud. Kahjuks ei ole rindejooneta sõjategevuse kavandajate poolt arvestatud tegelikku olukorda, mis viib lõppkokkuvõttes samasuguse katastroofilise kaotuseni, nagu ratsadiviisiga tankiarmee ründamine.

Väidetavalt lennutasid kaitseväelased Ida-Virumaal Aidu tuulepargi kohal drooni ning mõõtsid ühe vendade Sõnajalgade poolt rajatava tuulegeneraatori ehitise kõrgust. Selgus, et tuulegeneraatori torn on mõned meetrid lubatust kõrgem ja sellega segatakse nii Kellavere radari tegevust kui mõjutatakse ka raadioluuret Venemaa suunal. Kaitseministeerium olevat saatnud ka taotluse Ida-Virumaa maavanemale ehituslubade järelvalvemenetluse algatamiseks.

Rajatav Aidu tuulepark asub Ida-Virumaal endise põlevkivikarjääri territooriumil ning ühtlasi piirkonnas, kus kaitseministeerium on keelanud igasuguste tuuleparkide rajamise. Siit kerkibki kohe üles küsimus, kuidas siis Aidu Tuulepark sai üldse rohelise tule ning millised olid selle tuulepargi rajamise tagamaad?

Mõned head aastad tagasi kehtestati planeering Aidu karjääri maadele ning tollal kooskõlastas Kaitseministeerium tuulepargi rajamise tingimusteta. Kaitseministeeriumi selgituste kohaselt puudusid tollal igasugused andmed, et Aidu tuulepark võiks vähemalgi määral segada radarite tööd. Huvitaval kombel oli kaitseministeerium enne Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist keelanud lähikonnas kõikidel teistel arendajatel tegutsemise, tuues põhjuseks Kellavere radari töö segamise. Lähtudes õiguspärasest ootusest ja enne tuuleparkide keelusatmist tehtud suurtest investeeringutest, pöördusid teised tuuleparkide arendajad oma õiguste kaitseks riigi vastu kohtusse.

Erinevalt teistest eraõiguslikest tuuleparkide arendajatest, kes plaanisid oma tuuleparke rajada eramaadele, kuulus planeeritava Aidu tuulepargi maa riigile. Planeeringu käigus oli Aidu karjääris tuulegeneraatorite tarbeks välja mõõdetud eraldi katastriüksused. Selleks, et riigile kuuluvatele maadele saaks üldse tuulegeneraatoreid hakata rajama, tuli nimetatud katastriüksustele seada hoonestusõigused. Sellest lähtuvalt andiski Eesti Vabariigi valitus oma korraldusega 22. jaanuarist 2015 nõusoleku riigivara hoonestusõigusega koormamiseks. Vabariigi Valituse koosseisu kuulub ka kaitseminister, kes vaieldamatult teadis, et Ida-Virumaale on igasuguste tuuleparkide rajamine keelatud ja Kaitseministeerium osaleb selleteemalistes kohtuvaidlustes, kuid see ei takistanud valitsusel ega ka tollasel kaitseministril nimetatud otsust langetamast.

Kuni Vabariigi Valitsuse nõusolekuni oli Aidu tuulepargi rajamise võimalus teoreetiline, vaatamata seni tehtud eeltööle. Peale valitsuse korraldust sai Lüganuse vald volitused avaliku enampakkumise korralamiseks, et leida arendaja, kes oleks suuteline tuuleparki ehitama. Nagu me täna teame, võitis enampakkumise vendade Sõnajalgade äriühing. Kohe peale avaliku enampakkumise võitja väljakuulutamist esitas Eesti Energia protesti Lüganuse vallale ja palus enampakkumise tulemused tühistada, tuues põhjuseks ka soovi konkureerida Aidu tuulepargi rajamiseks. Lüganuse vald, olles veendunud, et nende tegevus on seaduslik ja õiguspärane, jättis Eesti Energia ettepaneku arvestamata. Koheselt peale eitava vastuse edastamist Eesti Energiale, ründas valda Keskkonnaministeerium, kelle ettepanekul algatati Ida- Virumaa maavanema poolt järelvalvemenetlus enampakkumise läbiviimise õiguspärasuse kontrollimiseks. Ootuspäraselt leidis Ida- Virumaa maavanem, et Lüganuse vald on rikkunud kõikvõimalikke seadusi ja menetlusnorme ning vald sai ettepaneku enampakkumise tulemus tühistada. Ka Keskkonnaministeerium keeldus hoonestusõiguste üleandmisest enampakkumise võitjale.

Nähes, kuidas käitub tänane Vabariigi Valitsus ja Eesti Energia planeeritava Tootsi tuulepargi maadega, mis on samuti kohtus vaidlustatud, on täiesti selge ja üheselt arusaadav, et Aidu tuulepargi arendus pidi hakkama kuuluma Eesti Energiale. Hoonestusõiguste omandamise eest pidid arendajad maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele miljoneid eurosid, mis viitab otsesele asjaolule, et kui riik saab raha, siis ei arvestata mingite riigikaitse küsimustega.

Nii, nagu ka eelnevad kaitseministeeriumi ründed Eesti Energia võimalike konkurentide aadressil peegeldavad räpast kokkumängu poliitikute, ametnike ja Eesti Energia juhtkonna vahel. Täna on avalikkusele esitatud fakti, et Aidu tuulegeneraatorid segavad radari tööd ning isegi kahe meetriline kõrguse suurendamine seab ohtu riigi kaitsevõime.

Kui vaadata, millises ulatuses on Aidu tuulepark tegelikult Kellevere radari vaateväljas, ning selle taustal anda hinnang Vabariigi valituse otsusele ning kaitseministeeriumi tegevusele, ei ole kahtlustki, et Kaitseministeerium on saanud kas tahtlikult või tahtmatult poliitilise korruptsiooni tööriistaks. Lisame selguse mõttes oma eriala proffide poolt koostatud analüüsi Aidu tuulegeneraatoritele ning näeme, et 185 meetrilisest tuulegeneraatorist jääb radari eest varju ainul 65 meetrit. Kõrgem osa on otseselt radarile nähtav. Kas selles kontekstis on oluline, kas generaatorid on viis või kümme meetrit kõrgemad? Loomulikult mitte. Pigem ajendab rünnakut vendade Sõnajalgade tegevuse vastu asjaolu, et nad vaidlustasid kohtus ja informeerisid Euroopa Komisjoni riigi ebaseaduslikust tegevusest, mis pärsib ausat konkurentsi, eraldada seekord ilma enampakkumiseta riigile kuuluvad maad eraõiguslikule Eesti Energiale.

Kaitseministeeriumi poolt teostatavat Valituse ja Eesti Energia tellimustööd kinnitab ilmekalt hiljuti avalikkusele teatavaks saanud Varbla valla Tamba tuulepargi saaga. Nimelt: erinevalt planeeringust, milles lubati tuulegeneraatori tipukõrguseks 120 meetrit, püstitas arendaja tuulegeneraatorid tipukõrgusega 149,5 meetrit. Usutavasti ei oleks tuulegeneraatori kõrguste küsimus kunagi üles kerkinud, kui üks tarmukas kohalik elanik ei oleks esitanud kaebust paigaldatud tuulegeneraatorite müra osas. Kohtumenetluses selgus ebakõla reaalsuse ja planeeringu vahel ning vallale anti võimalus olukorra mõistusepäraseks lahendamiseks – seadustada uued kõrgused. Loomulikult kuulus seadustamise protsessi juurde ka Kaitseministeeriumi kooskõlastus uutele, juba olemasolevatele kõrgustele. Üllatuseks nii vallale kui ka arendajatele oli Kaitseministeeriumi seisukoht, millest võis lugeda: Kaitsevägi analüüsis vastavalt esitatud materjalidele elektrituulikute mõju õhuseireradari töövõimele. Analüüsi tulemusel selgus, et mõlemad Tamba elektrituulikud jäävad õhuseireradari lähialasse ning vähendavad radari töövõimet, mistõttu riigikaitselise ehitise töövõime tagamiseks ei saa elektrituulikute maksimaalne kõrgus antud elektrituulikute asukohtades ületada 40m olemasolevast maapinnast. Vastasel juhul väheneks kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 “Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta” § 4 lõike 1 kohane radari töövõime. Sama määruse § 4 lõike 2 kohaselt ei tohi ehitis radari töövõimet vähendada. Seega Kaitseministeerium ei kooskõlasta esitatud ehitusprojekti ja kasutusluba, sealhulgas ajutist kasutusluba, sest nende realiseerimine toob kaasa radari töövõime vähenemise (ehitusseadustiku § 120 lg1).

Erinevalt Tamba tuulikutest, kus Kaitseministeerium lubab neljakümnemeetrilise tipukõrgusega tuulegeneraatoreid on tingimusteta kooskõlastuse saanud Eesti Energiale plaanitud Tootsi tuulepark, kus 250meertiline tuulegeneraatori tipukõrgus on igati aktsepteeritav ja ei sega radari tööd.

Kaitseministeeriumi vastus on trafaretne, ning kordab sõna-sõnalt paljudele arendajatele edastatud seiukohta. Huvitavaks teeb küsimuse asjaolu, et kui Tamba tuulepargis töötasid üle kolme aasta lubatust oluliselt kõrgemad generaatorid ning kui nüüd väidab Kaitseministeerium, et sellesse piirkonda ei tohigi paigaldada neljakümnest meetrist kõrgemaid generaatoreid, siis kuidas on võimalik, et Kaitseministerium ei tuvastanud radari pildis häireid ega ei tormanud häirivat tegurit tuvastama ega ka likvideerima? Sellest saab järeldada ainult üht – tuulegeneraatorid ei sega radareid töötamast, nagu kinnitavad ka radaritootjad ja põhjus, miks tuulegeneraatorite vastu võideldakse, ei tulene riigikaiste küsimustest vaid soovist elimineerida turult kõikvõimalikud Eesti Energia konkurendid.

Kaitseministeeriumi luhtunud rünnakuks võib lugeda ka Ida- Virumaa maakonna planeeringu blokeerimispüüdlusi. Planeeringu menetlemise käigus nõudis Kaitseministeeriumi esindaja Heddy Klasen jäärapäiselt, et planeeringust eemaldatakse juba kehtestatud tuuleparkide planeeringud, võttes sellega üldse võimaluse selles regioonis tuuleenergeetikat arendada. Tema nõudmised põrkusid vastu kohalike omavaliitsuste ja tuuleparkide arendajate ühisrinnet, kes vaatamata kõikvõimalikele manipulatsioonidele ning ebapädevatele demagoogilistele seisukohtadele üritas mõjutada Rahandusministeeriumi ametnikke mitte kiitma heaks Ida- Virumaa maakonna planeeringut.

Isikutele, kes ei ole läbi aastate olnud teemaga kursis ning ei tea Kaitseministeeriumi tegevuse nüansse võib tõesti jääda mulje, et tegemist on hoolitsusega riigi julgeoleku eest. Kõrvutades fakte ning hinnates tegelikku olukorda koorub õõvastav pilt meie ajastu suurimast poliitilisest korruptsioonist. Nii suurest, et isegi õiguskaitseorganid ei julge teemaga tegelda.

Olete ehk märganud, et suur osa tänases Eestis ilma tegevaid ettevõtteid on 25aastased, nagu meie riigi taassündinud ajajärk ise ka. Need ettevõtted – kaasa arvatud Anne Ermi Jazzkaar, Tiina Loki PÖFF ja kasvõi Kehtna Kunstide Kool alustasid veerand sajandit tagasi tühjalt kohalt. Vastuvoolu ujudes, mängureeglite puudumise kiuste või abiga tehti võimatut. Nii piimatootjad kui moosikeetjad katsetasid siit ja sealt, tulid esialgse killustumise ja õige suuna leidmisega võidukalt toime, ületasid kriise ja raskusi – ja on tänaseks oma maailmad loonud. Kodutunde raamatut koostades avastasin, et Eestimaa seisab truude ja visade, kohkumatute ja väsimatute inimeste loodud ettevõtete, nende pakutud töökohtade ja neist elatuvate kodude peal. Endistesse pullilautadesse, töökodadesse ja kekkide-mekkide hoonetesse rajatud omamaise ettevõtluse võrgustik väärindab toorainet, toetab kultuuri ja sporti ning kannab ustavuse väge.

Linnades oli ka meie riigi tassünni aegne trügimine nende vanade hoonete ümber karmim – Hans Mooni mööblitööstus, mis Tallinnas Kadaka teel võrratut vanamuljelist mööblit tootis, väsitas end naabritega pinnasõda pidades – ent kultuurilooliselt oluline on, et just härra Mooni pealt sai kirjutatud „Õnne 13“ mööblitööstur Laur Põder.

Nopri kuningriik

Ehkki omamaise vanima – samuti veerandsajandise teleseriaali „Õnne 13“ meierei-peret filmitakse Esko talus, on talupaar Richard ja Anne-Mai tegelikult Misso-taguse Nopri talumeierei sünniga õlg õla kõrval loodud ning sealne pere jälgib algusest saadik seda süžeeliini äratundliku sisehuviga, ehkki sai alles sel aastal teada, et nemad need inspireerijad olidko.

Nopri on õigupoolest otsekui hea unenägu. Kolmandat sajandit Niilosid teeniv talu on terviklik elusa Eesti oaas, mudel või näidis. Aegadel, mil kõneldakse elu võimatusest Tallinnastki väljas – ääremaadest rääkimata – õitseb seal Impeerium-ei-kuskil. Üle Lõuna-Eesti kuplite lehvimas rõõmus lipp: Talust otse sinule!

Visaduse sümbol on see ühe-talu-keskne väike riik riigis samuti. Tegevuse eesmärgiks on oma lehmade piima väärindamine – teate küll seda Ivari Padari lemmiksõna! Kui kokkuostjatele müüa ei tasu, tehakse oma küla vahel kohupiimaks, jogurtiks, sõiraks ning siis müügile! Ning tegijatest võiks moodustuda loogiline kogukond, kes asustab ümberkaudsed tühjalt seisvad talud.

Tiidust sai juba Vastseliina Keskkooli 10. klassi õpilasena perekonnapea isa varajase surma järel.
Sovhoositöö kõrvalt peeti mesilasi, hooldati suurt marja- ja viljapuuaeda. Lisaks peeti veel kaht lehma ja mitut pesakonda seapõrsaid ja kanu.

Vanaisa Voldemar Niilo andis Eesti taasiseseisvumisel 1991.aastal varade tagastamise komisjonile sisse nõutavad paberid Nopri talu tagasisaamiseks. Ta loobus tagastamisel eelisõigusest pojapoeg Tiidu kasuks. Talu uut aega alustati nelja lehma ja kuue seaga. Kui paari aasta pärast hävis tuleõnnetuses vana Nopri loomalaut, taastati vana hoone ja ehitati juurde suurem, 19 lehmakohaga uus laut. 1996. aastal laieneti – Tiit ostis ära OÜ Kärinä pankrotivara hulka kuuluva viilhalli, vana lauda. Samuti õnnestus osta ait-kuivati ja mõned põllutöömasinad. Hilisematel aastatel osteti mitmeid kinnistuid, aga ka Tsiistre vana piimameierei ja sidejaoskond.

„Haritavat maad on 540 ha, teravilja kasvatame 200 ha ja rohumaad 340 hektaril. Veiseid on 430, nendest lüpsilehmi 190 ja noorloomi 240. Töölisi on nii talus kui meiereis 11. Turustame vähemalt 30 erinevat piimatoodet toorpiimast juustuni. Edasimüüvaid poode on vähemalt 300. Turunduseesmärgiks on teavitada tarbijaid, et meilt tuleb ehe Eesti maatoit – puhas, traditsiooniline, vähetöödeldud ja usaldusväärne,“ kirjeldavad Niilod.

Nopris keerleb inimeste ja loomade ümber kogu tsükkel – hein ja silo, vili ja piimatöötlus, maaelu näitamine serviti samuti. Köök ja kauplus lisavad veelgi töökohti – kusjuures igal inimesel on ses panoraamis raamatut-väärt lugu ja kuldaväärt elukogemus. Nagu meil kõigil.

Meierei memmede ja masinate vahel puudutab sügavalt tõsiasi, et suur osa sealsest kohupiima ja rosinate, jogurti ja marjade kohtumisest toimub käsitööna. Seega on need puhtad tooted lisaks ka veel sõna otseses mõttes memme musiga.

Otse loomulikult on Niilode endi kõik viis last pere-ettevõtluses kaasatud – Karlist Lisetteni ühise asja eest – ka need, kes esindavad peret linnas.

Gerli on õppinud Tallinna Polütehnikumis, fotograaf, elab Viimsis ja Kärinäl. Gerli poeg Aston (2013) on Niilode 8. põlvkonna esindaja. Tulevikus tahab Gerli maale elama jäädagi. Peamiseks tegevuseks näeb tulevikus loodusandide töötlemist ja väärindamist.

Gerda on õppinud Eesti Maaülikoolis, piimatehnoloog, kes elab Väike-Nopri talus Kärinäl. Töötab meiereis. Gerda elukaaslane Ivar on otsustanud luua ettevõtte – osutab digiteenuseid, sealhulgas Noprile. Kui keegi on huvitatud kaasaegse elektrisüsteemi või automaatika ehitusest, siis Ivar on selle peale meister.

Karl on õppinud Eesti Maaülikoolis ettevõtlust ja ökonoomikat. Nopri talu järgmine peremees. Hetkel pühendanud oma aja talumeierei tegemistele. Tootearendaja, turundaja, juustumeister. Karl lubab, et muudab Nopri talutoidu veel maitsvamaks. Aga ehitanud ka juba oma ettevõtte, Nopri Mahlad OÜ.

Lisette õpib Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Eks Nopri põllumaad vajavad samuti õigeid agrotehnilisi võtteid.

Joonas õpib Eesti Maaülikoolis maaehitust. Nädalavahetustel on alati maal abis ning Nopri sõir valmib just Joonase meisterliku käe all. Märgiline on, et ei Nopri-noored ega Jõgevamaa järjepidevad perekonna-kesksed ettevõtjad ei tunne end sellest aatelisest seosest ahistatuna.

Jõgeva-perede Valmeco

Jõgevamaa suurima tööandja, puitmaju ehitava Valmeco üks osanikke ja juhte Raul Taul meenutab, et 25 aastat tagasi oli üks õnnis hipilik periood, mil lippadi-lappadi-lilleline üleminek kommunismi ehitamiselt kapitalismile muutis kõik lubatuks ja võimalikuks.

„Paar aastat varem oleksime sellise leidliku tühikute kasutamise ja niššide leidmise eest, mida äiapapa Rein Mõtsaga ja teiste osanike-kompanjonidega harrastasime, kindla peale kinni läinud. Nüüd ammugi. Toona oli igasugune äri hea ja lubatud,“ arutleb Virumaa-juurtega mees, kelle isa oli loomaarst, esimene töökoht Tallinna raekoja riietehoidja ning stardipakk Jõgevamaale sattumise eel Rakvere teatri tehnikamehe positsioon. „Jõgevamaale naisele tulles sattusin KEKi valutsehhi meistriks. Kui Eesti riik taastati, olid mehed olemas, Tartu lennuväljalt lahkusid okupatsiooniväed – sealt sai volilt nii petrolit kui ümbervalamiseks sobivaid lennukikeresid.“

Täna nii Eesti kui mitmele välisturule puitmaju – enamasti eriprojektiliste tellimustöödena – tootev Valmeco alustas suurjuht Rein Mõtsa mälestustes oma katse-eksituse meetodil matka Olümpia hotelli ühest toast, kus alatihti välispartneritega kohtuti, et kunagise KEKi-MEKi pealt ettevõtlus püsti panna. Jõgeva esimeses korterkontoris polnud isegi telefoni ning ainus, kes loodavasse ärisse uskus ja laenu andis, oli Hoiupanga boss Olari Taal. Täiendavaks stardikapitaliks osteti hulljulgelt kaupa, mida ladustati eramute aedadesse – muud maad polnud. Okupantide lennukite ümbervalamine, metsa ülestöötamine, saekaater, õlleaed… Ning lõpeks tänased prussmajad, mida valmistatakse nn „rätsepatööna“ – Gröönimaale vanglahooned, sakslastele puhkemajad – kuidas saksad soovivad.

„Võimalik, et see on tingitud east, et toonased sündmused tundusid nii lihtsad ja ilusad. Inimesed olid helgemad, ärihipide kõik-lubatud-aeg kirgas… Aga no tõepoolest, selliseid probleeme nagu praegu – tööjõudu pole, palgajamad, müügi ja reklaami jõulisus – toona polnud. Eks oma närvikava ole aegadega tiba ära krussitatud ka – tänu jalgratta- ja suusaspordile olen seni suutnud siiski juhtmed lahti harutada, kui pere-ettevõtlusest tulenev Itaalia perekonnalik ühise pudrupoti poeesia siibrisse ajab. Päris siiber ei saa nii suure seotuse ja vastutuse tõttu samas kunagi saada.

Mõne aja eest avastasin klassikokkutulekul, et 90 protsenti on teisel või mitmendal ringil. Mina ei saa keskeakriisist ega tujudest lähtudes rabistada – maffia ei luba,“ naerab Raul, kes on tegelikult tänu truudusele ja ustavusele pigem turvahällis kui vangis. „Seda näen küll, et inimesed on ilmselt pöördumatult muutunud. Masinlikumaks. Kasvõi sellepärast, et arvuti ja nutiseadmetega asjaajamine eraldab meid üksteisest ja jätab jälje. Mingeid improvisatsioone ei saa olla – ja inimlikke kohtumisi on ka üha vähem.

Selles mõttes on armas jälgida, kuidas meie osaniku Hans Johannese pärijannast tütar Maris – ise teatavasti kultuuriinimene ju – ameteid põimib ja inimlikke sidemeid alal hoiab. Sõidab selleks siia, et rõõmsat juttu rääkida ja jälgida, et kõigil inimestel oleks hea. See pole lausa sotsiaaltöö – lihtsalt ilus on vaadata, kuidas inimene ühest küljest jälgib asjalikult tootmise ja rahavoogude liikumist, teisalt pole inimlikkust kaotanud.

Oma lapsi me pole perekondliku ettevõtluse vakku just vägisi surunud – äi juhib äri, ämm peab raamatut, mina näitan oma isiku pealt neljale pojale, kuidas selles äris tegelikult asjad on. Ja vanim poeg on täie teadlikkusega ikkagi meil siin Valmecos müügitöö ja joonestamise peal. Teine õpib ülikoolis arstiks ja kaks poissi on alles keskkoolis.“

Raul kinnitab, et seltsielu „toksimine“ värskendab ja toniseerib – sel talvel korraldas ta üheksandat korda Jõgeva kui rekordilise külmalinna jääpurikate valamise-sulatamise võistlust koos kultuurikavaga. Hipimeelelisematel üleminekuaegadel pidas Taul koos kompanjonidega õlleaeda, kuhu villise pärakärus Tartu õlletehasest vaatidena kesvamärjukest veeti – meeskoorid-puhkpilliorkestrid lisasid oktoberfestilikku õhkkonda. Ainult et ettevõtlus ei lubanud piisavalt panustada, et õhkkond kultuurilisest läburatooriumiks ei pööraks.

Praegu jälgitakse oma töötajate meeleseisundeid. Nõukogude ajast on õpitud kui oluline on asutuse pidude korraldamine ja ühised väljasõidud. Suhtumist näitab oma söökla – ning kui akadeemik Ülo Vooglaid käis Jõgeva ettevõtjatele juhtimisloengut pidamas, tunnustas ka maestro firmajuhtide kena kommet kõigile tere öelda. Kasvõi mitu korda päevas. Siis ei lähe töö ja rutiini käes suusad risti.

Makita algas valuutapoest

Tänassilma tehnokülast juhitakse kogu Baltikumi makita-tööriistade logistikat. Mees, kes mitukümmend aastat tööriistaturul on surfanud, on… Imre Rammul. Loomulikult tekitab see seksuoloogist tohtrihärraga seonduv nimi nalja ja segadust ning Makita-Imre peab enamvähem iga päev selgitama, et tema pole See Rammul.

„Rammulite suguvõsasid on kaks – Tartu ja Peipsiääre omad. Kaugemad juured on meil oletatavasti ühised. Minu isa töötas ühisfirmas – oli valuutapood, Hermani kauplus, kus Tallmac tegeles ka tööriistade müümisega,“ meenutab Imre Rammul II – või I – kuidaspidi just vaadata. „Mina läksin kooliraha teenimiseks isa juhitavasse kauplusse 1992. aasta rahareformi ajal tööle ja sedasi käisid mu käest läbi esimesed Makitad.

Hariduselt olen kokk-tantsuõpetaja. Olen selle põlvkonna esindaja, kellel ongi mitmeid haridusi ja tervikpildiline ellujäämisvõime. Tänu panoraamsele nägemisele ilmselt kutsutigi mind aegadel, mil toimus Baltikumi tööriistaturu jagamine erinevate diilerite vahel, Makita Soome esindusest Baltikumi juhtima.

Tänaseks on meie korporatsioonil üle 100 müügiesinduse, 39 tütarettevõtet ning pärast Baltikumi ja Skandinaavia ühise esinduse vedamist Soomes on meil nüüd oma staap Eestis, Rootsis, Norras – Taanis oli juba 25 aastat tagasi.“

Imre lisab, et Tänassilma tehnokülast pakutakse logistilist teenust kõigile korporatsiooni liikmetele, kes toimivad Balti-Skandinaavia sünergias. Kuni osad eestlased tahavad olla baltlased, teised põhjala pojad, ühendab Rammuli-juhitud peakorter need mõlemad. Logistika toimub põhiliselt laevade ja autodega. Kui muiste öeldi, et palju veetakse hobusega, siis tänapäeval on tõeliselt palju vedamiseks meretransport. Tehased asuvad tänaseks Jaapanis, Hiinas, Rumeenias, Saksamaal, Inglismaal, Brasiilias, Kanadas ja Tais – see teeb logistika lihtsamaks.“

Reeda kardinad viivad vanaemaga kohtuma

Luise tänava koduses-õdusas, stiilselt elegantses, erilisel moel külluslikus salongis Reet Reinoki toimetamist jälgides kohtusin hingelis-nostalgilisel tasandil… oma vanaemaga, kes oli pärast tütarlaste kooli, Inglismaal guvernandina töötamist samuti aastaid õmblejanna ja rõivaste konstruktor. Nii tema, mu ema kui mina oleme õmmelnud-kudunud-heegeldanud sadu kilomeetreid rõivaid-voodilinu-kardinaid – ja nüüd on see kõik kuhugi kadunud. Mööda saanud. Ja kusagile – kasvõi Reeda salongi – siiski alles jäänud.

Sarmika, ülihea rühiga endisaegse daami Reeda abikaasa Riho Põldma teeb samal ajal teise korruse ateljees kellegi tellitud kardinatesse öösi-auke. 25 aastat peetud firma nii disainib, valmistab, paigaldab kui hooldab kogu võimalikku kardinamaailma panoraami.

Professionaaliks sai nelja tütre ema, ka ise neljatütrelisest perest pärit Reet möödunud sajandil – läks rõivaste konstruktorina tööle Soome kardinafirmasse – arendas sellest koos sisekujundajast tütre Kristeliga oma salongi. Ning on nüüd loonud Luise tänavasse tõeliselt hubase, isegi teraapilise kohvi- ja kringlilõhnaga oaasi.

Ebareaalselt kaunis ja kodune, parimas mõttes endisaegne ruum on häälestatud-meelestatud õmblusmasinate ja tuttide-pärlite-paeltega. Erineva hinnaga kangad, padjad, kujukesed on terve professionaalse valdkonna pillerkaar ning samas otsekui Kodu kontsentraat.

Vastukaaluks nii paljude naiste nostalgiale – kunagi sai ju nii palju õmmeldud-kootud-heegeldatud

kuhu need ajad küll kadusid? Siin on need ajad alles.

Ja hõlmavad ka mulgijuurse Reeda tütreid – nad tegelevad nii konstrueerimise, sisearhitektuuri kui finantsiga, nad on töötanud merel või siirdunud külgnevatele aladele – näiteks veterinaariasse, ent nii Kirsti, Kristel, Karin kui Tiina ikkagi ema ligi.

„Ma ise põlvnen samuti nelja õe hulgast. Minu ema – Viljandi tütarlaste kooli kasvandik, andis mulle endakootud kardinatega inspiratsiooni eneseteostuseks ja kutsevalikuks,“ on Reet tänulik. „Ilmselt on kodusest kasvatusest pärit vastutus kõigi nende kodude eest, mida-keda veerand sajandit kujundanud olen – aga ka austus igasuguse mateeria vastu sel tasandil, et eranditult

kõik kasutatakse viimseni ära – kangatükid saavad vaipadeks-nukuriieteks kasvõi SOS lastekülas.

Salongi ülemisel korrusel töötajaid on buumi ajal olnud 24, praegu piisab 13st – järgmise buumini.

Mu oma kodus on Rooma voldikkardinaks seatud heegeldatud pits. Enamasti üleval, mitte akna ees, sest ma armastan valgust ja mu kodu on Viliveres, kus keegi väga aknast sisse ei piilu.“

Claire on ilus tüdruku nimi

Koos Eesti riigi taassünniga Paljassaare sadamas ettevõtlust alustanud Margit Veber ei vaja õigupoolest samuti aknakatteid – tema kodu Tagadis on keset noort metsa, kuhu ta perelogistika tõttu küll Lasnamäe büroohoonest enamasti oluliselt hiljem jõuab kui tahaks.

Margit nendib, et kui töö juures on õnnestunud stabiilselt ja konservatiivselt kulgeda, siis kodus on pehmelt öeldes ühtteist toimunud. Ta on Tagadi metsatukas elades metsniku tütrena teadnud, et väärtuslikku palgipuud sedasorti maastikelt ei saa – kuuse päss näsib puudel südamikud pruuniks, ainult kütteks kõlbavad. Ikkagi tehti lageraie. Toimunust ehmunud Margit ootas keset lagendikku, millal noorendikku istutama tullakse – tankistid müüsid raiesmikku hoopis käest kätte. Ent mõne aastaga on ka niisama kena lehtpuunoorendik kasvanud. Polnudki vaja enneaegu halliks minna. Selle eest on kaitsnud romantilises liinis ka sõjaväelasest sõbraga Muuga majapidamise hooldamine. Ja noorendiku pealekasvamise äraootamise õppetund on jällegi sümbol ja Võti.

Margit jõudis tänase positsioonini, alustades kodupaigas Tõdva poes, seejärel müüs teehöövleid, siis aiamööblit – ning Claire-Foodsi Eesti peakorterit on ta juhtinud selle esimesest päevast peale. Naine, kes on 18aastased kaksikud üksinda üles kasvatanud, jõuab ühtaegu nii jaekaubanduse džungliseadustega heidelda kui Kodutunde-sarja maheõli turundades heategevusse panustada.

„Oleme toidukaupade hulgimüügi ettevõte ja esindame Eestis üle 20 rahvusvahelise toiduainete tootja. Margit meenutab Claire-Foodsi algust, mil Paljassaare terminalis alustati koostööd – Belgia Oilio tehastega. Omanikuga otsustati Pariisis, et sündiva firma nimeks saab bossi tütre Claire järgi ristitud Claire-Foods. Peagi tõi kuller Lasnamäe õdusa kontori seinale Belgiast ka Claire pildi.

„Kodutunde tootesarja õliks valisime Oru tehase ökorapsi ja lina – rafineerimata külmpress –Paljassaares villime pudelisse. See on garanteeritud, et ta on täiesti puhas – öko-bio-toodetel on sõna otseses mõttes lauskontroll,“ kinnitab Margit, et kontroll on karmim kui operatsioon „kõik puhuvad“.

Sangaste töökojast uude ajastusse

Pea veerand sajandit on ka Sangaste kunagises töökojahoones peetud Heleni helbeid tootvat Sangaste linnast, kus kuus inimest katavad tänu üha uuendatavale tehnoloogiale kogu meiemaise ja ka naabrite pudruturu.

Luunja Grüne Fee ja Sangaste vahet sõitev Pille Pokk kui Keenis uute seadmete paigaldamist jälgiv Viive Puudist on juhtinud-hooldanud-hallanud varsti veerand sajandit Heleni helveste tootmist. Viive on pärit siitsamast Sangastest. Kui keegi tahab näha tõelist ääremaad, mingu nukrale ekskursile näiteks Mõnistesse, kus asub Viive-hooldatav ämmakodu. Vaikus.

Kus on Pille, seal kohe kindlasti vaikust ei esine. Loov liikumine.

„Aastal 1991 läksin vahetusüliõpilasena Soome. Koos riigikorra vahetusega sai minust ekspordijuht. Sangaste ettevõtmise algatas 1994.aastal Tapani Koski – täna on see tubli mees muide 82aastane. Ta sattus Eestisse valdade sõpruse liinis. Tänu sellele, et Tapaniga tutvusime, mina üldse Eestisse tehast rajama ja koju tagasi tulingi! Viljaveski rajasime vanasse töökotta. Meie Viivega panustasime oma parima,“ on Pille rõõmus. „1995.aastal olime just meie need pioneerid, kes tõid rahva sekka täna nii levinud poes degusteerimise idee. Ma ei tea, kui palju tonne on Viive käest vilja läbi käinud, kui ta oma kodus seda toidukraami on valmis küpsetanud, mida kaupluses on maitsmiseks pakutud – näitleja Veikko Täär maskotiks ja puha.“

Pille enese kodu asub Külitses. See on olnud tema projekt Maale Elama! – jättes pojaga kahekesi elava naise kena järve ääres looduses elades samas piisavasse Tartu lähedusse, et kõik toimiks. Oma juhtimiskoolitusfirma Serton Consulting töödega Tallinna vahet voorides veetis Pille pika perioodi, mil kell 4 hommikul oli äratus, pikad Tallinna-päevad vaheldusid Sangaste-sõitudega… Ja ühel hetkel aitas küll.

„Täna olen rahul ja paigas siin, kuhu voolab kokku Tartu-Rõngu-Valmiera tooraine ning sünnib kogu Eestit ja naabreid laadiv tervislik toit. Võimalikult täiuslik toitumine on minu väikeses peres pidevalt päevakorras sellepärast, et teismeline poeg tegeleb spordiga ning oleme professor Mihkel Zilmeriga põhjalikult vestelnud, mis on tegelikult meie koostöös välja töötatud funktsionaalsed pudrud.

Tänu neile teadmistele olen osanud toetada ka investeeringuid segamismasinatesse ja teistesse seadmetesse, mis jätavad toorainesse alles parima ning annavad talle koduse pudrukeetja jaoks parima valmisoleku,“ kõneleb tehasejuht õhinal. „Inimesed usuvad seemnesse. Tahavad teda nii leiva kui pudru sisse. Teadmata, et erinevalt rohusööjate seedimisest laseb meie sisikond jahvatamata seemne sirgelt ja segamatult läbi.

Seeme tuleb jahvatada, et me ta omastaksime. Ent mõned seemned tuleb silmarõõmuks jätta, kui inimene usub seemnesse.“

Aakre marjakene

„Bakula“ tähendab marjakest ning sama kaua kui on olnud Eesti uut riiki, on kunagises pullilaudas marjakesi esmalt vaati, nüüd ka jaemüügipurkidesse keedetud. Purki läks laulva revolutsiooni ajast saati oma rida ajanud Bacula tänu sellele, et mooside ja putrude turundamine ja heategevuse vaole suunamine oli hõlbus, tootjad omavahel ammused sõbrad ja teekaaslased ning Vahur Vuks piisavalt ladus ümberrivistuja olnud kõigil ajastutel.

Eesti suurim moositootja õppis esmalt “karukoolis“ laevaremondi lukksepaks ning pärast mereväes teenimist loobus Venemaale edasist meremehekarjääri edendama minekust. Temast sai pärast TPI lõpetamist diplomeeritud mehhaanik. Esmalt suunati noor insener Kilingi-Nõmme leivatööstusesse. Siis kutsuti kodukanti Rõngu Aiandusseadmete Katsetehasesse mahlatsehhi juhatajaks, kus oli Eesti esimene kontsentreeritud mahlade tootmise liin. Laulva revolutsiooni ajal aastal 1989 oli Vuks mahlatsehhi juhataja ning kui asutuste juurde lubati kooperatiive moodustada, sündiski Bacula. Ladinakeeli „marjake“ töötles mahlatootmisjäägid looduslikeks toiduvärvideks.

Koos Eesti Vabariigi taassünniga hakkas Vahur Rõngu kõverale kõrtsile, kui kõige lähemale kondiitrile, moose timmima – katse-eksituse meetodil. Sealt suubuski ta oma toodanguga hulgiturule. Võlusõnaks oli Kuno Plaan – kui üks esikondiitreid oli Bacula toodangu heaks kiitnud, kiitsid kõik. Ja kiidavad tänini.

Soome-Rootsi-Saksa kolleegidelt õppimine ja koos tootearendaja Ana Vingiga üha uute nippide ja nimetuste väljatöötamine ongi teinud Baculast Eesti suurima moositootja. 104 nimetust, 24 inimest,

4-6 keetu päevas.

„Külla minnes ei pea kaasa võtma kommikarpi. Soovitame võtta moosipurgi. Nimetame neid kinkepurkideks, mis on klaasist kaanega, kummist tihendiga ja traadist sulguriga. Just nagu vanaema moosipurk. Kaane kleepsu võib ise endale kujundada, kui on soovi,“ rõõmustab Vahur.

Funktsionaalne moos töötati välja koos Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega ning seni põhiliselt hulgitootja piima- ja pagaritööstusele peab eriti oluliseks, et haiglad-koolid-lasteaiad saaksid parima kraami.

Kõigi 25+ aastat vanade firmade juhid on koos peredega üsna kindlasti kordi ja kordi läbinud sinusoidi põhja, mil tekib kiusatus loobuda. Loobuda ei saa, kui süda on ustav ja pürgimused püsivad truudusel.

Kõige tähtsam on jõuda oma olemusse.
Olla sina ise.
Kui sinna jõuad, siis tegutsed armastusega.
Kõik mida puudutad, loksub õigesse paika.
Sa ei pea kelleltki midagi küsima, ega vastust ootama.
Iga su hingetõmme on küsimus ja väljahingamine vastus.
Iga su pilk, su liigutus loob harmooniat.

Olen seltskonnaga puhkamas. Rand, head sõõgid, nats veini, jalutuskäigud. Läheme shoppama. Mulle see värk väga ei sobi, aga saab hakkama. Küll leian tegevust mida nautida. Kolame ühest poest teise. Poodnik küsib, kes olen,  kust tulen. Olen ravitseja ja Eestist. Järgmine küsimus tüüpiline. Mis mul häda on. Häda poel miskit aga alati saab paremaks minna.

Mõne aja pärast käib kõva sisemiste tasakaalustavate jõudude aktiveerimine. Soovijad poodnikud on järjekorras. Keegi tasakaalustav istub kõnnitee serval ja kõigub, üks lamab marmor plaatidel. Rahvas vaatab ümber nagu etendust. Tekib trügimine. Shoppajate seltskonna ehmatab selline rüselus ära. Lasen ühel vastsel sõbral auto välja ajada. Meie seltskond sukeldub limusiini. Mina hüppan lõpuks esiistmele ja läinud me olemegi.
Arvatakse, et alati suudan ma miski sekelduse korraldada. Minu arust on see mõnus seiklus ja vaheldus. Aga ostlemine jääb ju pooleli.

Järgmine päev tekib küsimus – kas on piisavalt hea päev shoppamiseks? Üldine arvamus on, et kui mind tänaval nähakse, siis joostakse pikali. Mina seda ei karda. Ma ei tea, kas päev on hea, aga tean, et võime luua parima päeva selleks. Teeme keskendumise, paneme oma soovid paika ja laseme sündmused nii voolama nagu soovime. Kõik ülejäänu kujuneb iseenesest selle ümber.

Igaks juhuks peetakse targemaks järgmine päev poodlemisel vahele jätta. Ülejärgmisel päeval küsitakse – kas nüüd on hea päev? Ma ei tea ka päev on hea, aga olen teinud kõik vajaliku, et see sobivalt kulgeks. Tegin hommikul taotluse, keskendusin, visualiseerisin, lasksin vabaks. Nüüd ootab kõik hea ja sobiv meid tänases päevas, selles hetkes.

Uue aasta alguses otsivad kõik vastust, mis meid ees ootab. Soovitaks raha, pere ja töö õnne. Armastust samuti. Uuritakse millal on sobiv aeg rahakott valmis seada jõukuse vastu võtmiseks. Samas ununeb asja teine pool. Vaja on ka ise aktiivne olla. Midagi tahta, millestki loobuda. Kui palju sa midagi tahad. Palju oled nõus panustama. Tööd tegema. Mugavusest loobuma. Laiskuse sohu ajama.

Kui su pea vee alla surutakse, siis rabeled kogu oma hingejõu ja kehaga. Pingutad kogu väega, et kopsudele sõõm õhku anda. Kas sa pingutad samuti ka selleks, et oma ideed ja plaanid ellu viia? Soovid sa uut nii tõsiselt. Kui pingutus pole samaväärne, kas sa siis tahad tõeliselt?

Alati ei saa oodata astroloogiliselt parimat momenti. Kujuta ette kui tuletõrjesse helistades kuuleksid vastuseks: “Me täna kustutus töödege ei tegele. Täna tuleb hoiduda lahtisest tulest ja elektriseadmetest.” Politseisse helistades öeldakse, aga et helistage homme, täna peame ettevaatlikud olema tulirelvade ja terariistadega.

Ma pole kunagi soovitanud – alusta viie tiibetlasega kahe kuu pärast, esmaspäeval. Hakka vett jooma kevadel. Praegu pole sobiv aeg. Kuu on amburis. Oota jalutuskäikudega kuni ilm paraneb. Augusti noorkuu on parim, oota.

Tuletõrjujad ja politseinikud harjutavad pidevalt, et iga kuu seisuga minna oma ülesannet täitma. Filarmoonikud annavad kontserti kokkulepitud kuupäeval ja kellaajal. Nad on ennast ettevalmistanud nii, et miski maailmas neid ei sega. Vahet pole kas mars on jupiteri mõju all või kuu kaksikutes. Nad on ise see energia, mis muudab ilmaruumi.

Parim aeg on praegu. Sõna PARHAIN – parim tähendab soome–ugri murdes nii parimat kui praegust hetke. Kui alustad nüüd, siis saad parimaks. Sul on parim võimalus kui oled just selles hetkes. Tegutsed siin ja praegu. Kui oled alustanud, siis alles hakka planeerima pause ja puhkust. Kõigepealt tee ots lahti. Kui oled piisavalt pingutanud ütleb keha sulle ise, millal sobiv aeg hoog maha võtta. Usalda oma vaistu. Ta on su liitlane alati kui liigud oma eesmärgi poole ja pole liiga kramplikult selle küljes. Aga puhkusest räägime teine kord.

Ettevõtmised:

13.01 Täiskuu matk pesa talus
http://www.hagal.ee/13-01-taiskuu-matk-pesa-talus/

Tasakaalustav muusika – väga hea

https://www.youtube.com/watch?v=UfcAVejslrU

Hääletus – Saue valla aasta tegu

Koppelmaa küla on oma aktiivsusega jäänud silma Saue valla inimestele. Saue vald valib hetkel aasta 2016 tegijat. Koppelmaa küla on nominentide hulgast. Oleme silma jäänud oma suurte Jaanitulede, teatrietenduste, Voore mõisa taastamise, puhkeala loomise ja küla ettevõtmistega (vastlapäev, lõikuspidu, jüriöö jooks….)
Ilmselt oled ka ise märganud, et Koppelmaal asjad liiguvad mõnusalt. Paljud Pesa talus käinud olid eelmisel aasta Koppelmaa jaanitulel kohal. Sel aastal on jaanitule peaesineja SMILERS. Esikolmik saab edasiseks tegevuseks toetust.
Kui sa tunned, et Koppelmaa on väärt tunnustust ja oma hääle annad olen väga õnnelik.
Hääletada saab siin:
http://www.hagal.ee/haaletus-saue-valla-aasta-tegu/

Vikerkaart sinu teele,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

On vaja suurt nägemust ja inimene,
kes seda näeb peab järgnema sellele,
nagu kotkas piiritusse sinitaevasse.

Käin ringi ümber Stonehenge. Juba mitmendat korda. Seisatan, mõtisklen, tunnetan. Energiavood läbivad mind. Kohati panevad surisema, siis vappuma. Õrnalt aga tajutavalt. Päris kiviringi keskele ei pääse. Valvur hoiab silma peal, et keegi tähistatud lindist üle ei astuks. Aga väge jagub ka väljapoole kiviringi. Ringi suunduvad ja sealt väljuvad energiavood on ringi ümbruses erineva tugevusega. Mõned siluvad, teised justkui murravad tükke lahti.

Autoga Stonehengele lähenedes oli juba miskit erilist tunda. Kui künka tipus hakkasid paistma kiviplokid oli tunne ülev. Miski minus avanes. Suunurgad tõusid üles. Tohutu rõõm vallandus minus.

Kohtusin mingi aeg tagasi naisega, kes oli väga katki. Tegin talle energiate tasakaalustuse, võimlesime, ujusime. Vestlesime, jalutasime. Õhtust sai päev ja päevast öö. Avanesime üksteisele täielikult. Meil oli aega selleks. Järgmisel hommikul ta ütles mulle: “Soovin oma ellu inimest, kes mind täiega ja jäägitult tahab. Selle inimese teen ma kõige õnnelikumaks siin planedil. Tean, et suudan ta hinge särama panna ja ta keha naudingutega üle ujutada. Selles ühenduses terveneme mõlemad ja muutume täiesti uuteks inimesteks. Sellise ühenduse voog suunab meid harmoonia teele. Hetkel olen ma katki, aga saabub aeg, mil ma löön särama.”

Meie planeet on tihti olnud väga katki. Haige, rusutud ja stressis. See on juhtunud inimeste tegemiste ja ilmaruumis toimuvaga seoses. Kogu Vahemere äärsel alal raiuti metsad maha. Iidse aja karja ja põllupidamine hävitas looduse. Maakide kaevandamine võttis maha mäed, tekitas uhteorud. 1883 aasta vulkaanipurse Krakataus paiskas õhku miljoneid kuupkilomeetreid tuhka. Veelgi võimsam oli Tambora purse 1815. aastal. Tuhk varjas päikesevalguse. Kogu maakera temperatuur langes 5-6 C. Oli väike jääaeg. Themsi jõgi Londonis jäätus, Eestis oli nälg. Haigused levisid. Looduskatastroofe on põhjustanud ka meteoriitide kukkumine.

Meie planeet oli katki ka 4000 aastat tagasi. Inimest, kes 4000 aastat tagasi tuli välja ideega ehitada Stonehenge, pidi täitma tohutu armastus. Armastus meie Emakese maa suhtes. Ta pidi olema sellesse jäägitult kiindunud. Tundma sooja sidet enda ja meie planeedi vahel. Sidet justkui armastava naise ja mehe vahel. Tema viis Emakesele armastust avaldada oli ehitada Stonehenge. See ehitis oli justkui sõrmus, mis ühendas meie planeedi ja inimeste vahelise abielu. See oli kellegi tohutu nägemus.
Enamusele meist on Stonehenge vaid kiviring. Minu jaoks on see kompleks loodusest ja armastusega püstitatud ehitististest. Selleni viib kilomeetri pikkune kraav, mis suunab energiat. Läheduses on Woodhenge. Puidust postidest ringid. Nendeni jõuab tunnise jalutuskäiguga. Kõikjal on lohke ja ehitiste jäänuseid, mis kõik teenisid ühte eesmärki – anda meie planeedile selgelt teada, et teda armastatakse. Sama eesmärki teenivad ka Avebury kiviringid ja alled. Need jäävad umbes poole-tunnise autosõidu kaugusele.
Aveburys on tohutud kivid paigutatud ringi kujuliselt. Ringi läbimõõt umbes 0,5 km. Tänapäeval läbib seda ringi autotee. Ka on ehitatud maju selle sisse. Aga midagi erilist on siiani säilinud. Mitte see kolossaalsus aga tunne. Justkui vaatad vana pulmapilti ja tunned seda sidet inimeste vahel. See ei kao kunagi. Sellest ringist lähtuvad kividest alleed, mis suunduvad kilomeetrite viisi kaugusse küngastele ja orgudesse. See on võimas.

Aastate jooksul muutus palju meie planeediga. Paari tuhande aasta jooksul jätkus Stonehenge ümbruses ehitus ja tseremooniad Maaema ja universumiga sideme hoidmiseks. Muutusid planeedi ja ilmaruumi energiad, vastavalt sellele ehitati Stonehenge ümber ja täiustati. Mingi hetk see side hakkas nõrgemaks jääma. Üks moment praktiliselt kadus. Inglismaal raiuti maha metsad. Tehti põllumaad. Mingi hetk vallutas riigi lambakasvatus. Maa muutus armastatud Emast ostu ja müügi objektiks.

Praegu teevad enamus inimesed Stonehenges kiire ringi. Mõned fotod ja lahkuvad.
Kõnnin Walesi mägedes. Meie jaoks mäed, kohalikele 600-800m künkad. Naudin päikesepaistet, vaadet orgu. Maapind on nagu lapitekk. Rohekad ja kollakad ruudud palistatud hekkide ja kraavidega. Mõnes kohas vanad piirdemüürid ja kiviaiad. Näha on kindluste varemeid. Kõikjal on lambad. All orus ja küngaste tippudes. Enamus valged, mõned musta peaga, üksikud päris söed. Mõtted liiguvad tagasi kiviringile.
Ka tänapäeval vajame sideme taastamiseks oma Stonehenge. Õieti MindHenge.
Miski meie mõtetes ja elulaadis peab muutuma. Vaja on tunnet, et oma Emakest maad tõesti tahame. Jäägitult armastame. Kui muutume, annab ta meile midagi niisugust vastu, millest hetkel ei suuda unistada. Kas on see piiritu üks olemine kõigege või armastus iseenda suhtes, millest lähtub kõik muu.

Aga muutust vajame.

Igaüks võib teha esimese sammu. Kes naeratab endale ja maailmale. Kes hakkab aeglaselt sööma. Kes läheb korra päevas õue. Või joob vett – mõnuga. Suured asjad hakkavad esimesest sammust. Igaüks, kes korraks aja maha võtab, teab milline peab see esimene olema. Teine tuleb juba ise. Kolmada järel hakkad nägema midagi uut. Nägemust.

ETTEVÕTMISED

Pööripäeva matk tulekul
http://www.hagal.ee/pooripaeva-matk-21-12-22-12/

Kodukal üleval Bali, Lomboki, Gili saarte, Kuala Lumpuri ning ka Stonehenge ja Walesi mägede pildid.
http://www.hagal.ee/pildid-alates-2014/

Päikest, vihma ja armastust.

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Maavalla Koja vardja Liina Meta Kuuskman kolis möödunud aastal pärast 20 aastat elu Soome ühiskonnas sügavalt sees tagasi isamaale. Kutsus nii esivanemate talu Sämi-Tagakülas kui Eestimaa hiied ja ilmad, mis üha kaitset ja eestseismist vajavad.

Soome läks Liina Meta 17aastasena lapsehoidjaks – õde oli ülemeremaal juba ees – ning temast sai seal kenasti koolitatud õpetaja, teatritegija ja tipp-grimmeerija. Selline, kes võitis igal nädalal mõne konkursi, pidas oma erakooli ja viis ridamisi ka õpilased võidule.

„Elasin lavadel, glamuuris ja üsna kenas sissetulekus, mille juures polnud probleem nädalavahetusel kuhugi lõunale lennata,“ naerab täna vööni musti patse ja pussnuga kandev Naine, kes on Soome lavadel mänginud nii glamuuritare kui üksinda metsas sünnitanud ja lapse hukanud dramaatilisi-elulisi temakesi. „Olulisim kaasavara Soome-aastatest on mu kolm last.

Aleksander müüb elektrit, töötas end poole aastaga kolme parima tegija hulka sel alal ning kuulub oma tütarlapse võrratusse perre. Joosep musitseerib-spordib-edeneb oma isaga kõrvuti. Taiga Susi Ilumeel peab koos minu ja mu emaga nüüd meie põlist rehetalu ja saab 1. detsembril 3aastaseks.

Minu tunded ja elamused Soomes erinesid ilmselt üsna olulisel määral nende eestlaste tajumistest, kes seal lihtsalt tööl käivad. Ma elasin seal. Ja kuulusin ka seal maausuliste hulka. Tänagi on mu parimad sõbrad Soome keskajameelikud, kes valdavad Ellujääjate eluviisi ning teevad põlist käsitööd. Nad hakkavad meie talus õpetamas käima.

Selles haritud inimeste oskuste ja kogemuste pagasis on just see, mida ka eestlased vajavad tagasi vaadates edasi kestmiseks. Iga oskus rikastab, kuitahes raske mõtestatud-tulemuslik füüsiline ja käsitöine sooritus õilistab.

Tundub, et minu Soome-aegade olulisemaid tulemusi on tänane võimalus sealsed tuuslarid siia kutsuda ja ellujääjate võrgustik Põhjalast tegusalt meieni punuda. Oma ihuliikmeid ja südant, mõistust ja taju appi kutsudes teen seda iga päev.“

Liina Meta – see teine on tema vanaema nimi, mille ta enesele sisetunde järgi kaitseks kaasa võttis – õpib Pirgu sepa juures ja Vigala ametikoolis sepaks.

Joonas Kiri ei anna õpilasele hõlpu, Pirgu Sepa Tommil on vardjatar kaheksas naissepp õpetada ning Sõmeru taga Kruusiaugul on sepikoda ehitamisel. Sealt tulevad nii ehedad uksehinged ja tarberiistad kui ehted. Seal hakkavad jõuliselt elurõõmsa emanda tulevikuvisioonis tööle ka teised sepad, et tuli ääsi all pidevalt hõõguks ja maailm toimuks.

Kuigi Liina Meta on õpetajana, grimmikunstnikuna ja teatritegijana pehmelt öeldes tubli olnud, ei tunne ta selles probleemi, et need alad on ära olnud. Teatrit tegi naine selle suve projektis „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Nõiatari mängides ning saab veel ja veel tegema, sest tema jaoks kirjutatakse „Sammalsalatarid“ ja teised lavalood.

Tuleval aastal läheb ta lisaks sepakutsele ka Olustverre kitsekasvatust õppima, sest teenekas talu täitus taassündides üsna iseeneslikul moel kitsedega. Sepaks õppimise ja kitsekarjuse elu vahel pole end keeruline jagada seetõttu, et koju jõudnud kitsed ja kanad andsid ka Liina Meta tillukesele lasterikkale emale Elbele uue hingamise.

„Minu emakene on lisaks oma 21 järglasele kasuema eest kõigile mu sõpradele. Ta ütleb inimestele reeglina väga õigeid asju. Vaikselt, enamasti küsimuse vormis. Viimastel aastatel oli ta põhiliselt laste hoidja – kui koju tagasi tulin, asus ta kindla tagalana minu õppimisi ja ehitamisi toetama – ja siis see algas.

Kõigepealt tuli Pöialliisi kui seemnekene. Halli väga intelligentse ja suhtleva kitsekese järel saabusid riburada järgmised daamid – täna on neid üheksa, aga mõnikümmend tuleb veel. Ema toetusel ja tulihingelisel osalusel. Loomad-linnud annavad talle, kes ta mulluse ränga põdemise ajal üsna otsas oli, täiesti müstilisel kombel uue väe ja hingamise,“ on Liina Meta mitmekordselt õnnelik. „Kogemusi on emal ka üksjagu. Ta oli napilt üle kümnene, kui lüpsis päevast päeva mituteist kolhoosi lehma ning rakendas seejärel hobuse ette ja läks temaga põllule lutsernit korjama.

Tänu ema teadmistele ja oskustele pole mul ka hirmu, et suur tükk ajab suu lõhki. Lähiajal saabub meie tallu paar hobust, kellega just tänu mu tillukese tragi ema oskustele hakkame tegelikke talutöid tegema. Väärikas hobumees Evald Piirmaa tuleb juba ette vaimustunult meid õpetama. Ühes vanas kõrvalhoones sepikoda, laut kitserahvast täis – ja paar tegijat hobust rehe all – mis sa hing veel igatsed!“

Liina Meta on just oma uude isamaisesse ellu täie teadlikkuse ja veendumusega sukeldudes kogenud, kuidas universum meie soovid täidab, kui endas kindlad ja tellimustes täpsed oleme. Tal on veel aastakene aega pretendeerida noortaluniku toetusele – väiketaluniku toetuse rakursist abikõlbulikuks areneb ta paari aastaga – aga kitselüpsimasinat on vaja kohe. Daamid hakkavad detsembris riburada tallekesi tooma, infrapunalamp ja igaks-juhuks-lutipudelid on juba varutud ja laudalagi soojustatud.

„Olen küll siin viimase aastaga õppinud senise glämmi järel kenasti sente lugema ja kasinat majandamist isegi nautima, kuivõrd see on ajutine – aga lüpsimasina soetamine tundus mulle siiski ristsõnamõistatusena. Igaks juhuks helistasime metsataat Jaak Volgale, kellest Vigala kooli sepikotta keskenduma-arenema-meelisklema sõites ikka möödun – ja küsisime, ega ta tea kedagi, kes on lehmapeo lõpetanud ja… Loomulikult teadis. Üks tema enese kokku ehitatud lüpsimasin jäi vabaks, on hetkel just korrastamisel ja tuleb umbes homme koju!

Imed kinnitavad, et oleme õigel teel.“

Liina Meta kinnitab, et pole ei ohtu ega kiusatust end killustada – ehkki kutsutud on, ei lähe ta enam ei grimeerijaks ega õpetajaks, et talu arendamise raha teenida – sedasi ei teenita õieti kedagi ega midagi, ära-olnud-ametitesse tagasipöördumise tulemuseks oleks tagajärg ehk siis enese ribastamine ja rebestamine.

„Uhtna kooli läheb mõne aasta pärast hoopis mu tütreke Susi. Ta on mul teadlikult ise ja endale kutsutud tütar, ülimalt arukas ja eriline piiga, kes ütleb sarnaselt mu emale väga täpselt pilti klaariks löövaid elude-tarkasid lauseid: kui vanaema jääb vanemaks ja väiksemaks, olen mina suurem ja lüpsan ise kitsesid – vanaema saab siis mängida ja kommi süüa.

Niipea, kui kipun mõnd rabedat otsust tegema, annab tütretiba tervis märku – nii ei tehta! – mis on muide ka Taiga Susi sagedasti öeldud lause mulle,“ trillerdab Liina Meta mitmekihiliselt-tooniliselt naerda. „Ülimalt oluline on iga otsust tehes nii oma laste kui Eestimaa ja planeedi tervise jälgimine.

Sellepärast kipun üsna eranditult enamasti ikka naiste peale lootma.

Minu emakene on läbi aegade rääkinud, et enesele lootmine on kindlaim moodus omal Teel püsida – mehed hajutavad-pudistavad nii meid, ressursse kui sihte. Meie talu peab ja veab kolm põlvkonda naisi. Minu kasutütar Kim Karell – kaunis ja eriline nagu printsess – on Eesti tegijaim… rekkanaine.

Maavalla Kojas on minu põhiline usk ja lootus naiste peal – kelle selja taga on vanad targad mehed. Nii hiisi kaitstes kui ürgturgu või muid kogunemisi korraldades näen suures pildis nii seda, et naised peavad täies veendumuses talusid kui pürgivad poliitikasse sõna otseses mõttes selleks, et maailm päästa.

Minu õel Elenil on siinsamas metsatuka taga mahemunade talu – naisvägisel pulsil toimib seegi. Nii tema kui meie emaga majandame sel põhimõttel, et absoluutselt kõik kasutatakse ära. Kitsede puhul piim ja lihad-nahad, luud ja isegi sisikonnad – kanadele! Kole küll, aga sündide ja toitja-rollide elukaarega kaasneb paratamatult see teine pool.

Lähiajal teen endale ka jahinaise paberid. Mitte tapakire legaliseerimiseks – selleks, et aukartus elu ees veel jõulisemalt ka küttide sekka viia.“

Mis puutub Kruusiaugu kitsede piima turustamisse, siis selleks on Liina Meta, Elbe ja Taiga Susi välja mõelnud lihtsa ja leidliku toote, mille abil ravimi väärtuses kitsepiima sujuvalt lastele manustada.

Nii kitsede kui hobuste, kanade kui laste lähi- ja kaugtuleviku peale mõeldes laseb Elbe-emakene Sämi-Tagaküla ahjutaguses sängis silmadel ka öösel elujanus särada ja helistab kell kolm tütre voodisse: „Ma vaatasin eile, et meil Eha-kitsekene indleb, peab ikka Hiiumaalt soku ära tooma…“

Igaüks meist küsib aegajalt – näiteks iga päev – milline on mu elu 5 või 50 aasta pärast.

Inimeste eluiga pikeneb. Õppimine ja kannapöörded on loomulik nähtus igas eas. Kui sepikoda ja piimaköök, töötavate hobuste majandamine ja Soome sõpradest õpetajate ning töökäte palkamise mõõt ja määr püsti ja paigas, tulevad Kruusiaugu naiste eludes päris kindlasti uued ja uued õppimised ja õpetamised – saagu-saagu…

Kati S.V. Murutar