—

Eesti Vabaõhumuuseumi Setu talus 2. detsembril kell 12 –17 toimuvatel NAISTE KÄRAJATEL II arutletakse naiskogemuse ja naise muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade.  Sel korral on teemaks „ADVENIO – saabumine, päralejõudmine ja ootamine naise elus“.

Tänavu augustis, kui Raikkülas tähistati mitme sündmusega muistsete kärajate esma­mainimise 800 aastapäeva, toimusid Paka mäel ka esimesed naiste kärajad.

Naiste kärajate eesmärk on saada kokku, vesta lugusid, kuulata ja arutleda naiseksolemise koge­muse ning muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade. Luues sideme ajaloolise pärimusega, jagame ajastuteülest tarkust, kogemusi ja väge. Arutledes Eesti naise koha ja rollide üle ühiskonnas, aitame avardada ajalookäsitlust ja kujundada ühiskonnas võrdsemat soolist mentaliteeti.

Sel korral arutleme saabumise ja ootamise üle naise elus – on advendiaeg, advenio, ootusküllane aeg. Inimene ootab pidevalt midagi, ja naise elus on palju ootamist. Ootame aasta lõppu ja uue algust. Ootame talvist pööripäeva, mis tähistab looduses valguse võitu pimeduse üle. Kristlik traditsioon on lisanud Kristuse sünniootuse.

Maimu Berg on kirjutanud: „Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.“

Kõnelevad: Kauksi Ülle, Merili Metsvahi, Kristel Vilbaste, Annika Laats, Merike Kaunissaare.

Käravad: Liisa Pakosta, Tiina Jõgeda, … … …

Käramiste jutujärge hoiab Egge Kulbok-Lattik

Ajakava:

12.00 – 12.15 Kogunemine ja naiste kärajate avamine, musitseerib

12.15 – 12.45 Merili Metsvahi  “…”

12.45 – 13.15 Kauksi Ülle “…”

13.15 – 13.45 Kristel Vilbaste “…”

13.45 – 14.15 Paus (toit, kohv, muusika)

14.00 – 14.30 Annika Laats “…”

14.30 – 15.00 Merike Kaunissaare ”Naine meedias” ?

15.00 – 15.30 Aruteluring teemal: „…“

16.00 – 16.45 Ühisarutelu

17. 00 Naiste kärajate lõpetamine, muusika

Korraldajad jätavad endale õiguse teha programmis muudatusi.

Info: Egge Kulbok-Lattik (+ 372 58 180 723), Elo Lutsepp (+ 372 53 44 769)

Täname: Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Vabaõhumuuseumi!

Naiste kärajad kutsutakse kokku veendumusest, et inimühiskonna terviklikkus moodustub naistest-meestest ja nende mõtetest, teadmistest ning tegudest kokku. On asju, mida teevad ja teavad mehed loomuomaselt paremini – nii evolutsioonilise sättumuse kui ka kultuurilise traditsiooni tõttu. Aga on terve rida eluvaldkondi, mida just samadel põhjustel teavad ja tunnevad naised paremini.

Arheoloogid on kirjeldanud siinse kandi muistseid naisi vabade ja väärikatena, kes rääkisid ühiskonna asjus meestega kaasa. Kas muistsete naiste ühiskondlikust staatusest ja kogemustest on midagi vahetult meieni kandunud? Või on eesti naine vahepealsete eestkostesajandite jooksul ning praeguse üleilmastumise käigus võõrmõjusid vastu võttes kaotanud oma varasema tugeva positsiooni täielikult?

Ülemaailmne Crystal Ra Laksmi… riidekapis

Crystal on õpetaja ja tervendaja, kes rändab antropoloogi kutsumuse tiivul mööda Maad ning on inimeste avamiseks ja abistamiseks leiutanud endale ainuomase wantra – water + tantra – metoodika. Meie kohtusime tema initsiatiivil. Suve Eestis veetes võttis veetlev misjonär ühendust teatega, et oleme sama lainepikkuse ja tasandi tüdrukud. Oleme küll. Ja teineteist leidsime sellepärast, et väga sügavalt kinnistunud mustreid, mis takistavad arengut, saab avastada ja muuta ühiselt. Üksi ja ise oleme endas ja oma tardunud slepis liiga sees.

Kutsusin õekese koos endaga oma riidekappi.

Pool minu magamistoast on garderoobikapp – puhas ja korras mõistagi! – kuhu sai looga ja lauluga rõivad laotud pea kaks aastat tagasi. Neid on lisandunud, nad on lugu-loo-haaval üksteise kõrvale ja peale ladestunud – muist kappipanekust saadik puutumata, osasse salvestunud mälestused, mida oma magamistuppa tegelikult ei tahaks… Ja ma otsustasin spontaanselt, et lennutan Selle Kõik laiali ja väestan ümber just koos Crystaliga.

Veetsime neli tundi, mil tema istus koos mu kolme kassiga voodil.

Mina tõstsin kappidest viimse kui eseme välja.

Minu tervendus-koolitusruumiks ehituse ootel Aabrami koja – lihtsalt öeldes pööningu – uks oli lahti, et õhk ja energia liikuma pääseks. Seega osalesid ka Soone talu nähtamatud meie isemoodi rännakul.

Esmakordselt tuli Crystal Soonele Arne Lauri disko ajal – rahvast oli rohkesti, diskole eelnes meelerännak-tseremoonia Päikesevärava juures. See on Mayade tava järgi siinses metsas asuvale Tagapäikesemaa platsile püstitatud suur puidust rosett, millest keskpäeviti päike läbi paistab ning mis viib reisile nii erinevatesse meie planeedi paikadesse kui teistesse galaktikatesse. Tookord me õieti vestelda ei jõudnud. Nagu see ikka juhtub.

Teine kohtumine oli Raikküla mõisas, kus toimunud Mustrimuutjate etendusele Crystal sellepärast pisut hilines, et eksis ära. Ta ongi avastanud, et auto on 21. sajandi rändaja-terveneja üks ilmekamaid sõnumitoojaid. Tänu eksimisele pääseme ilmselt õnnetusest. Auto lagunedes saame vastavalt sellele, mis lagunes, mõtlemisaega.

„Kui parem esirehv puruneb, on selge, et meessooga seotud tormamine tuleb peatada. Kui vasakpoolne pidur kiilub kinni, annab see teada, et meie naiselikkus on blokeerunud,“ tõlgib Crystal.

Talle ja mulle on hetkel oluline läbi mõelda, mis teeb kirjanikust rahvakunstniku, kelle sõnum jõuab võimalikult paljudeni. Coelho ja Tolle valdavad seda hõrku kunsti – kõrges vibratsioonis kulgedes on võimalik lihtsalt ja üldseeditavalt kirjutada. Crystal seisab hetkel probleemi ees, et tema tekstid lendavad kõrgelt üle nende peade, kes neid eriti vajaksid.

Vastus on ühe mehe poolt mulle saadetud kirjas – kõlab kenasti ka õekese kohta: „Naine vajab endast targemat meest. Kui naine on arukam kui mees, ongi ta selle mehe jaoks müstiline, kuigi müstilist pole maailmas olemaski – kõik on reaalne, ainult iniemse aju ei suuda reaalsust tavaliselt tabada. Kogu Eesti elab “müstilises” illusioonis, et oleme vabad, tegelikult me pole. Kogu Eesti valib presidenti, kelle seas on suurvaras, miljonite hukule kaasa aitaja tänu oma valedele. Omasugune leiab omasuguse ja kui Teile ei leidu väärikat meest, siis olete lihtsalt üks neist, keda maailmas alati napib – arukas ehk tõeliselt tark. Selline on geeniuste saatus, olla pioneerid. Olen lugenud Teie raamatuid, need on tulevikuraamatud. Ma ei teagi ühtegi meest Eestis, kes Teile sobiks partneriks vaimses plaanis. Naine aga vajab just vaimses mõttes endast targemat, et areneda ja olla tugi mehele, kes olgu kui arukas tahes, vajab oma teist poolt.“

Me Crystali ja kirjastaja-kirjanik Heli Künnapasega oleme omakorda arutlenud, et Eesti vajab uut meediat. Klants-bling-blingist erinevat kuukirja, raamatuid ja CD-plaate sisseloetud meelerännakutega, mis oleksid küll meie sagedusel, ent võimalikult paljudele adutavad.

„Olen kogenud, et igaüks meist toimib oma kindlas õiges keskkonnas. Minu wantra ei sobi suurde spaasse massienergiasse, vaid salongilikku väikebasseini. Sinu toimekeskkond on Soone väetalu oma Tagapäikesemaa ja Siriuse platside ja Aabrami kojaga – näe, kui palju nähtamatuid olendeid siin sulle abiks ja toeks sagib! Oma tekstid loome oma stiihiate ja elementide abil, aga jõudma peavad need võimalikult paljudeni – kõrgilt põranda all või pilve peal olemisest pole abi,“ arutleb naine, kes saabub enamasti koos suure tuulega. Päriselt ka.

Minu „selgeltnägijate tuleproov“ käis sedasi, et tahtsin Crystalile omavalmistatud kristallkee kinkida. Et tal oleks see Hawaiil kaasas. Olin enda arvates ta Päikeseväravale laadima jätnud – ent tegelikult seda meie talus oleva Mayade Päikesevärava küljes enam polnud.

Järgnes tavapärane sündmuste tagasikerimine – nii, käisin riituseplatsi puhastamas, mõtisklesin – ja kuulsin naabrite allumatut-ohjeldamatut koerarakatsit järjekordselt liiga lähedal kilamas… Tütar ratsutas ponikoplis, poni lõi oma varsa kaitseks tagant üles – tütar ei kukkunud, mina ärritusin nii, et siin-ja-praegu seisund kadus… Kus oli sel ajal kristallidest kee?

Rakumälu kõnnitas mu tuppa, kee oli akna kõrval elutoaseinal. Crystal tunnustas tagasinägemise sooritust. Jäi veel ümbertegemine – lahustasin tolle viha ja ärrituse, mille tõttu katkes mu ühendus iseendaga – intuitiivne kee ülesleidmine meenutas, kui osavalt igal sammul vampiirid ründavad.

Naaber ei salli sind su erilisuse pärast. Tema lapsed harrastavad seetõttu sinu lapse kallal koolikiusamist ja terrorit – ja sina toidad ärritudes neid oma energiaga, nii et su lambad ja kassid näevad ja pelgavad su viha. Energialeke on kirjeldamatu. Et sisserünnet täiustada, võtab naaber koera, keda ta kinni ei pea ega valda-halda – ja laseb sellel sinu tiineid lambaid ja varssasid taga ajada. Sest tema oli siin külas enne, sisserännanuid võib retsida, eriti kui need on… teistsugused.

Jajah, saadame armastust ja andestame muidugi – aga kehtestame ennast ka.

„Kuna meid on kokku juhatatud sellepärast, et meie mustrid on sarnased, tajun, et meie mõlema praegune olulisim ülesanne on enesekehtestamine,“ analüüsis Crystal asja.

Meie vestluse ajal muutus mu telefon rahutuks.

Kusjuures iga sms ja telefonikõne oli kinnitus, et õekesel on õigus – iga pöördumine tutvustas, kuidas vampiirid töötavad. Anna raha. Tee ja tervenda, aita ja ennusta. Tuleb tunnistada, et tänu Crystali juuresolekule nägin paremini nende puukimiste taha ning enesekehtestamine ja ei-ütlemine tuli ladusamalt välja.

Mu riidekapis istudes, rõivaste väljaladumist, sorteerimist ja värskendamise järel tagasi kappi ladumist jälgides tõdes sõbratar: „Märkad sa ise ka – naiselikud volangid-pitsid on aastate jooksul muude rõivaste alla jäänud. Kundalini energia on koos neid esitlevate rõivastega lukus ja maetud.

Teine ühine omadus, mis meid sinuga ühendab, on õnne keelamine ja-või varjamine endale.

Kui õnn tahakski õuele piiluda, saab see toimetatud sala-sala-pitseri all. Usu, me oleme liiga head, et salaja naised olla.“

Crystalil on olnud kaks salaabielu.

Praegusele kihlatule härra Dittonile, kellega naine nüüd ümbermaailmareisil on, seadis ta seepärast ühise teekonna alustammisel tingimuse – lõpetad vana suhte, näitad mulle selle kohta paberit – siis saan sulle kuuluda ning sinu kõrval väärikalt ja avalikult õnnelik olla. See tingimus sai täidetud, nagu näha juuresolevalt pildilt.

„Mistahes eluhetkel meiega silmitsi sattuvas igas teekaaslases peegeldub mõni meie aspekt, mida me tõenäoliselt ise ei tea või tunnistada ei tah,“ arutles Crystal mu unustuses kontskingi-peokleite silmitsedes. „Nii on ka iga meie juurde saabuv mees ettevalmistus Kuninga tulekuks. Pakkugu ta seksi või arvetemaksmist, töörügamist või meie tarbimist – igal juhul näitab tema tulek, et meie tellimus kosmosesse vajab täiendamist.

Õnneks on lepingu uuendamine igal hetkel võimalik – täiustagem ja täiendagem seda kasvõi üle päeva ning katsetagem, kes nüüd, uuenenud tingimustel, meile saadetakse – olles seejuures ise mõnel juhul kasvõi natukene bitch.

Meie arenguga kaasnebki täiustamise dünaamika. Kui me ise selle peale ei tule, siis ruumi täitvad – sinugi vanas talumajas on liikvel väga erinevad olendid – nähtamatud annavad märku, kui energiad on seisma jäänud.

Elus vahelduvad etapid üksteise järel. Nii kappe korrastades kui aknaid pestes ulatatakse meie kätte üha uued märgilised võtmed, mille abil järgmised ja järgmised valikud teha. Oleme liiga head, et piirduda poolikute lahendustega. Poolik alandab. Täiuslik ülendab.

Liiga kiire areng on enamasti šokk – mulle isiklikult meeldib katastroofi-laadsetest vapustustest enam sammhaaval sujumine.“

Silmitsedes mu ammukandmata ehteid, hoiatas Crystal, et salakavalaim siseussitaja on meie enese eest varjatud märterlus, eneseohverduses ja -haletsuses seiskumine, omandisse klammerdumine – minu-minu-minu riided-jalanõud-raamatud-lapsed-mehed…

„Minul oli sel suvel üürikorter Kadriorus – enne kahe kohvriga California, Hawaii, Mehhiko tuurile suundumist tuli mul taaskasutusse ja annetuskeskustesse viia hulk riideid-jalanõusid – tänane küpsusaste lubab müüki panna ka raamatud, mille külge olin klammerdunud, ehkki polnud ammu nende kastegi lahti teinud.

„Sinu pideva kohaloleku ja alalise analüüsi positiivne tagasiside on su loomade ebaliigipärased käitumised,“ märkas Crystal. „Su kassid-hobud käituvad hoopis teiste liikide mustrites. Põnev! Järelikult saame ka meie rännata millisesse iganes uude mustrisse.

Eestis naisi tervendades on minu põhiteema tapvate suhete lahtiharutamine. Mu wantra-rühmadesse ja vastuvõttudele tulevad naised, kes on aimu saanud, et käsil on tapvad abielud. Kui armastus on otsas ja jagamise energiaring katkenud, jäävad naistel haigeks naiselikud organid – mehed saavad insuldi-infarkti ja rasvuvad enne, kui kõrge vererõhk nad kustutab.

Hangunud suhetest vabanemise metoodika on lihtne – ja viib enamasti nende hääbunud abielude rahuliku lõpetamiseni. Vees mediteerides ja harjutusi tehes avastatakse, kui lihtne on eneseväärtustamine nii vanemate, kaasade, laste kui sõpradega suhestudes. Vette pugenud komplekside ja probleemide puntrad väljuvad basseinist ennast palju teadlikumalt armastades. Järgneb uue taseme õigete teekaaslaste kohtamine õigel hetkel.

Oluline on müra vältimine – sellest oleneb energialekete äratundmine.“

Aitäh, Crystal – kes sa oled praegu koos härra Dittoni ja kahe kohvriga oma ümbermaailmareisil.

Mina avastasin sinuga koos oma riidekapis rännates, et tegelikult pole rändamiseks tarvis oma maist keha kuhugi tassida.

Www.crystalralaksmi.com :

Crystal on pärit keskklassi perekonnast väikesest Särevere külast Eestis ja tema seiklused maailmas on temast vaikselt teinud maailmakodaniku. Praeguseks on ta elanud kolmel erineval kontinendil – õppinud, töötanud, seigelnud ja sisse töötanud erinevaid tervendus-meetodeid alates Taanist kuni Hawaiini välja.

Seiklused ümber maailma on kestnud 16 aastat ja on mõjutanud kui mitte alati kogukondi, siis vähemalt indiviide, kes ehitavad uut tulevikku oma kodumaadel. Seiklusrohke uudishimu ja avastajahing, mille ta on pärinud oma purjetajast isalt juhtis ta antropoloogia õpinguteni Oslos, Tromsös ja Kaplinnas, mille tulemusteks oli kaks dokumentaalfilmi. Seiklused viisid teda Austraaliasse (Sydney, Ayers Rock, Uluru), Uus-Meremaale, Namiibiasse, Lesothosse, Egiptusesse, Portugali, Tenerifele, Norra, USAsse (Hawaii, Kauai, Maui, NYC, Chicago), Costa Ricasse, Mehhikosse (Cancun, Puerto Vallarta, La Cruz, Sayulita), Soome, Austriasse, Saksamaale jne.

Crystal on kõige efektiivsem kui mitu palli on korraga õhus – olles siis kas vabatahtlik kohalikus kogukonnas või uute äriettevõtmiste alustamise või siis uute tervendustehnikate juuruta-misega – see kõik põimub kokku globaalseks mõjuks, et inspireerida inimesi looma oma unistuste elu kui nende sünniõigust.

Teekond selle hetkeni on olnud kirju alates sekretäritööst kuni vaba-kutselise kirjaniku- ja jutusaate juhi-, juustuleti töötaja ja viie aastase koristajatööni Oslos, mis aitas õpinguid finantseerida ning nüüdseks siis oma äri Oü New Flow omanikuni viimased 9 aastat (neist viimased 5 aastat asukohavabana).

Crystal Ra alustas iseenda arenguteed noorte grupiteraapias ‘Noored Noortele’ Tallinnas  aastal 1994. Alates 2000. aastast juhtis Crystal Ra vabatahtlikult vaimseid gruppe Oslos ja seda koguni norra keeles. Peale mitu aastat kogemuste kogumist, hakkas ta vaikselt korraldama väikseid koolitusi nii nagu ka eraseansse andma. Kõik sai alguse inglitest ning ingliteraapiast Lõuna – Aafrikas, kus Crystal Ra elas kokku pea aasta. Ingliteraapiat harrastas Crystal Ra mitu aastat kuni hakkas tegelema Auratransformatsiooniga. Esimesed avalikud sündmused nii Lõuna-Aafrikas, Norras kui ka Eestis olid inglite teemal ja see oli ka teema, mis tõi Crystal Ra suuremalt avaliku meedia ette Eestis aastatel 2005 – 2007.

Crystal Ra tõi Eestisse Auratransformatsiooni aastal 2007, aitas seda juurutada ja ka välja õpetada koostöös Berit Reaveriga esimesed Auratransformaatorid Eestis aastatel 2008 kuni 2009. Esimesed aastad möödusid täielikult Auratransformatsiooni promomise tähe all. Crystal Ra transformeeris sadu inimesi selle ajal jooksul. See andis väga suure kogemustepagasi inimestega energeetiliselt tegeledes ja seda ka rahvusvaheliselt.

Crystal mõistis, et inimesi tõeliselt aidata, ei saa seda teha ainult energeetiliselt, tuleb lisada ka kehaga tegelemine ning ka meele puhastamine ette võtta. Seejärel viiski teekond Hawaiile, kus algasid veeteraapia seiklused ning seikluskoolituste tegemine aastast 2009 – 2012. Nüüd on Hawaii seikluskoolitustel taas kord hoog sees ja sügisel 2016 tuleb uus seikluskoolitus. Loe selle kohta lisa siit:

2009. aastal alustas Crystal Ra ka maailmatasemel tantraõpetajate maale-toomist nagu Lokiano (Saksamaa), Niten (Prantsusmaa) ja Santoshi (Hispaania), kelledega sai koostööd tehtud kokku 2,5 aastat nii gruppe organiseerides, assisteerides kui ka kokku pannes ja eeltööd ning järeltööd tehes. Lisaks paljud erinevad kursused nagu vabastav hingamine maa peal ja vees, Organic Stretching, Body Dearmouring, Gaia Education modules, EFT jpt. Mõne aja pärast jõudis Crystal Ra Access Consciousnessi tehnikateni, mis andis palju avastamisrõõmu meele koodide lahustamisel. Aja möödudes selgus aga, et see tehnika ei toeta ja ei sobi talle, ning seejärel ta lahkus antud süsteemist täielikult.

Aastatel 2009 – kuni praeguseni on Crystal Ra kogu oma energia pannud Wantra veeteraapia arendamisele ja väljatöötamisele ning seda rahvusvaheliselt. Alates 2017 aasta jaanuarist saab Wantra olema pakkumisel ka Four Seasonsi hotellis Mehhikos. See paneb alustala globaalsele Wantra arengule.

Aastal 2013 sündis esimene 6-kuuline online kursus ‘Ettevõtlusjooga’ koos koostööpartneriga. Mõne aja pärast muutis Crystal selle 12 – kuuliseks online koolituseks nimega ‘Kiirtee Iseendasse’, mille on praegruseks läbinud juba üle 50 inimese, kellede kõikide elud on väga kõvasti muutunud, kui nad on kõik tööriistad täielikult praktikasse pannud. See on väga hea sügavam moodus Crystal Raga ka kaudselt koostööd teha, isegi kui ta pole füüsiliselt Eestis kohal.

Kõik kokku on ehitanud vundamenti uuele äriprojektile ja paari uue kodulehe lanseerimisele, äridele ja offline ning online projektidele ja samuti tema praeguseks paljudele e-raamatutele ning uuele isiklikule tervendusmeetodile vees nimega Wantra.

Praegu jätkab Crystal Ra iseendaga tööd läbi Alanoni metoodikate ja tehnikate.

Crystal on seilanud ja surfanud maailma erinevatel meredel, roninud seiklusgrupi juhina julgete inimestega mägede tippudesse Norras ja seigelnud Hawaiil, et näha voolavat laavat ja vihmametsasid. Ta on sügavsukeldunud ookeani koos delfiinidega.

Seikluste voolus oleks tal nagu maagiline võlukepp, mis panustab inimeste enseavardamisse, olgu siis tegu ujumaõppimisega, et saada lahti veehirmust, saada parem töö või parem keha-meel-vaim, rohkem raha, või unistuste partner või saada tööriistu, millega luua oma harmooniline ja külluslik jätkusuutlik tulevik iseendale. Ütle talle, et see pole võimalik, ja ta näitab sulle kuidas on.

Crystali kliendid iseloomustavad teda kui rõõmsat, hoogsat ja inspireerivat teejuhti, kel on alati väga innovatiivne lähenemine ja kes pigem küsib küsimusi ja suunab kui annab sulle oma menüü kas ja mida sa peaksid tegema. Sel juhul jääb igale kliendile oma vägi ja võim, millega edasi toimetada ning iga klient peab ka võtma vastutuse oma valikute eest täielikult iseenda peale. Klientide edulugudest võiks kirjutada raamatu, aga sagedasemad on – enda armastamise aktiveerimine, uue unistuste partneri leidmine, kaalu langetamine, parem tervis, vanast partnerist lahutamine, uue töö saamine, uue unistuse täitumine, unistuste reisi vahendite leidmine, oma eluülesande aktiveerimine, rohkema külluse vastuvõtmine, oma blokkidest ja hirmudest läbi käimise jne, jne.

Praegu elab Crystal Ra enamus aja välismaal ja käib Eestis väga harva, aga hoiab inimesi oma tegevustega kursis läbi oma FB lehe või siis regulaarsete blogipostituste. Kõige parema ülevaate tema tegemistest saab tema kalendrist kodulehel, mida jooksvalt täiendatakse. Praegu on peamisteks baasideks lääne Mehhiko ja USA läänerannik ning kulgemine käib vaimu taktis.

Ja pea meeles: Seiklusrohkes ja põnevas on rohkem turvalisust, sest liikumises on elu ja muutustes on vägi !(Alan Cohen).

Juhul kui see, mida lugesid tekitas sinus huvi ja sooviksid Crystaliga isiklikult ühendust võtta, siis tee seda siit:

Väikese Ingli sõnum novembrikuuks 2016:

Oh see november, pime ja kõle, mõtleme esiti, aga kui kuu läbi saama hakkab, tunneme me paljud, et valgust oli rohkem, kui kesksuvel. Seda valgust, mis meile sooja ja hingerahu annab.
November juhatab meid tasakesi riburadapidi just nendesse kohtadesse ja inimeste keskele, kus meil on eriti muhe olla.
Nii mõnigi naine puhkeb õide just novembris ja ka nii mõnigi mees 😉
November üllatab meid oma tavapäratu tagurpidi olekuga. Juhtub asju, mis ootame suvelt, tunneme end tihti lootusrikkalt, kui kevadel ja värve on enamuse kuust meie päevades samapalju kui sügisel.
Ja seda valgust, seda on tihti sama erksalt, kui lumerikka talve südapäeval, kus lumi kiiskab erkvalgelt ja kopsudes on värskuse sõõmu igal sammul.
Novembris jälgige, on kindel muster, kuidas eriti helged ja teistsugused on need päevad: 1.11, 11.11, 15.11 16.11, 22.11, 24.11 ja 28.11.
Võite siia lisada ka ühe kuupäeva juba oktoobrist, 28.10. Kevadistele sünnipäevalastele on see päev eriliselt magusa maiguga.
Need on päevad, mis on hiljem kellegi kalendris, kui eriti oluline päev. Kellele tutvumise aastapäev, kellele elu tipphetk, kus ülim unistus on täitunud. Kellelegi täiesti uue alguse päev ja kellelegi pikaajalisest koormast vabanemise päev. Märgiline ja oluline on see kuu igal päeval, aga need kuupäevad on erilised, selle sõna kõige tugevamas mõttes.
Need, kel neil päevadel sünnipäev, märkavad kõik sel aastal, kuidas mingi etapp on jäädavalt läbi saamas. See uus, mis algab, tuleb aga juba hoopis vastupidine varasemale. Kõik oleks nagu tagurpidi pööratud. See, kes enne 90% ajast töötas ja vaevu 10% puhkas, teeb nüüd just vastupidi, veendudes, et ka sellise tööpanuse korral saab ilusti ära elatud, sest varem on sedavõrd palju panustatud, et see toidab veel aastaid ja aastakümneid.
Ja nagu varasemalt juba mainitud, mitte ainult sünnipäevalastele ei ole need kuupäevad võimsad, vaid kõigile, sest paljud meist märgivad need päevad ja selle kuu tervikuna, oma uue elu alguseks.

Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks 2016:

Vot nüüd on aeg uskuda endasse, selle kõige sügavamas tähenduses.

Oktoobris me asume teele. Kes rännakule, kes reisile. Kes hingerännakule, kes vaimureisile.
Me kõik asume teele uuema ja värskema elu poole.
Meil kõigil on omad unistused ja sihid ja nüüd oktoobris tõstke nad päevavalgele.
Tõsi, oktoobris on valgust vähe ja seda enam tuleb meil endasse uskuda.

Tseremooniaid ja rituaale läheb vaja vaid siis,
kui inimesed on unustanud kõige suurema tseremoonia –
elu enda.
Mõjusaim tseremoonia, mida saad sooritada,
on elada päevast päeva pühal moel.

Tere hea kaaslane.

Paastumatk. Kulgeme Aegviidust Kakerdi raba suunas. Õhtu hiline. Väike peatus ja meenutus võimsa kuuse all. See kasvab Ahvena järve lõunakalda kõrgendikul. Iga kord kui Aegviitu jõuan külastan seda väekuuske. Esimese Eneseleidmise Erna ajal tegime selle ääres korraliku laadimise. Mõne aasta tagusel pööripäeva matkal kinnitasime siin oma väge.

Kas sa mäletad kui sinuga tegelesin selle puu all. Sul hakkas pea korralikult pööritama ja süda läks läikima. Ei mäleta. Mina mäletan. See on minu maailm. Ja need puud on mu vaiksed sõbrad.

Pool tunnikest kulub märkamatult. Sammume edasi. Väljas juba päris pime ja sätime end kõrgendikule laagrisse. Otsmiku lampide valgel meisterdame koormakatetest varjualused. Kas me täna veel teeme midagi. Ei, vaata endasse ja ole üks selle vaikusega metsa all.
Siiski tuleb tunne, et midagi teeks. Parmupill otsib ise mu huuli. Sumisen minus olevat väge ja soojust metsa all. Jagan kõigiga – puud, pohlad, matkalised, maapind saavad osa. Pill vaikib. Mõtisklen ja vajun rahusse.

Hommikul kõnnime edasi. Kõnnime, teeme peatusi. Vahepeal juturing. Mediteerime. Mägede liivakarjäär võtab meid päikesega vastu. Võtame alasti. Naised ja mehed sündsalt eraldi. Lasen päiksel katsuda oma lihaseid. Silitada silmi ja juukseid. Ujume ja laseme end kuumal liival praadida. Kas me teeme ka midagi või lesime niisama. See lesimine ongi tegemine. Päike tegi meiega oma tegemisi. Väga olulisi. Lase see tegemine endasse.
Ronime Valgehobusemäe torni. Hingame ning laseme rahu endasse. Mediteerime ja sisemine tasakaalustav jõud paneb meid kõikuma. Silmapiiril lööb mets helendama. See on aura, mis metsa kohal helgib.

Liigume läbi mudase raja ja soise tihniku kuni Väike kalajärv meie teele ette jääb. Nii palju on aega kui ei tee süüa. Vahepeal lihtsalt paned mõned pohlad lõugade vahel. Kui kiiret pole, siis õnnistad iga peotäit punavaid marju. Need löövad enne suhu jõudmist sätendama. Varsti sätendab terve metsa alune. Räägime toidu kiitmisest, tänust, õnnistamisest. Kui saadad kasvõi hetke tänu ja valgust oma toidule, muutub selle kvaliteet sekundiga. Toit muutub säravaks. Ta on seesama pohl või leib aga tegelikult on midagi temas täiesti teist. Kirikus öeldakse, et see on Kristuse veri ja liha. Kirikus ma seda ei tunne. Siin söön ma päikest, pilvi, kaugeid galaktikaid. Päike poetab end minu kõhtu.
See toit armastab mind ja on kehale hästi omastatav. Isegi vanaks läinud toit võtab uue jume.

Selle toiminguga muutud ise paremaks ja kiirgad armastust taimedele, mis on su juures. Sinu kiitus jõuab puudeni, mis võivad olla kasvõi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Seal kaugel taime kodumaal lööb puude all isegi muld särama. Meie emake maa naeratab sulle. Sa oled muutnud meie planeedi paremaks paigaks kõigile elanikele.

Hommikul läheme Kakerdi rabasse. Vaikus ja rahu. Vestleme, mediteerime. Siis paar tundi lihtsalt olemist laudteel. Päike hellitab. Nägemused jooksevad silme ees. Kogu grupp on säravas valges energias. Kas mediteerime veel. Ei me lihtsalt oleme. Me ei sega päikest ja rabapinda. Nad teavad paremini kuidas meiega koos loodust nautida ja lasta meil selle osaks saada. Ka vaikimine ja mitte tegemine on meditatsioon.

Teeme laugaste vahel ringi. Mõni koht on õige pehme. Vahepeal vajub keegi jalgupidi mättast äbi. Soe vesi lirtsub varvaste vahel. Keha naudib. Öösel teeme tiiru metsas või rabas. Täitsa üksi oma mõtete ja tunnetega. Vaikuses. Natuke kohutab. Ega need oma mõtted alati rahu anna.

Päevad lähevad. Söömata 25-28 km päevas. Teine päev vaid kümmekond. Kas tõesti oleme nii tugevad, et peale mitmepäevast nälgimist sellised distantsid läbida. Kannatab käia rohkemgi. Kui on suund ja puhkepausid. Mõte kombib õigeid radu. Aga suund on oluline. Mitte rabajärv,Päikest või torn või mägi. Suund on sisemine rahu. Kui oled rahus, siis tajud üksolemist kogu ilmaruumiga. Kui oled üks kõigege, oled kõikjal. Kaob kiirustamine. Kõik on sinu ja sina oled kõigi oma.Oled kohal igal pool. See tähendab,et kuskile pole kiiret. Lihtsalt kulged. Iga samm, iga hetk on sinu ja sina oled hetkes. Kõik siin ilmas annab sulle väge.

Üksolemisest samm edasi on taju, et sel ilmaruumil on kese. Keskmes on miski väga püha. Eestlastele oli muistsel ajal see pühaduse kese Taara. Indiaanlastel oli oma Wakan Tanka. On ka palju teisi nimesi. Aga see on kese. Kvantfüüsikas on see Absoluut. Hiinas Tao.
Kui sa veel rohkem lõõgastud, rahu suunas liigud, taipad , et see kese pole vaid üks punkt. See kese on kõikjal. Minus, sinus, liblikas, kastepiisas, pohlas, liivateras. Igas mõttes, igas hetkes. Kui kulged seda taipamise rada ja teed seda õhinal, tuleb iga hetk jõudu ja väge juurde. See on nii mõnus.

Õhtul tuleb tunne, et vajame higitelki. Koormakattest, sarapuu ritvadest ja okstest saame telgi. Ehitus veel käib, istun üksi katuse all. Palun jõudu meie tseremooniale ja sellele kohale siin. Vägi tuleb siia maasse ja kupli alla. Kivid saavad tules väge. Räägime topsis olevale veele oma soovid ja valame ta hõõguvatele kividele. Aur silitab keha. Koos higiga lahkub miski kehast.

Kulgeme oma sisemaal ja metsateedel. Reedel lisanduvad uued matkajad. Mõnedega teeme suurema ringi Jüssi järvede oosidele, teised ootavad vanal polügoonil, või liiguvad omas tempos ööbimiskohta. Kõik klapib.

Öökull huikab, sookured tuututavad oma trompeteid. Ralf, täna on viimne öö. Tee midagi erilist. Teeme juturingi. Hommikul lasen järvel oma keha hellitada. Liigume metsast välja.
Ralf räägi veel midagi. Räägime elust ja surmast. Kui oskad elada, oskad ka surra. Peatus, meditasioon, tasakaalustamine. Tee veel midagi. Kui olin väike sain õhupalli. Puhusin selle täis. Jäi väikseks. Puhusin veel. Juba parem. Tahtsin suuremat, rohkem. Käis pauk.
Hästi oluline on aeg olla. Seedida, mõtiskleda. Mina sain seda viimasel matkal piisavalt. Ma ei räägi rohkem midagi. Aga ma olen iga hetk olemas päikese, tuule, vee ja maa jaoks. Kuskil ootavad mind puud ja jõgi. Kuskil ootad sina. Kuskil ootan mina.

ETTEVÕTMINE SEPTEMBRIS
22.09 kl 19.00 Pööripäeva matk

UUS PILDIGALERII KODULEHEL
Sügismatk Aegviidu ümbruses

Päikest,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Kodutunne ja Raikküla kärajamõisnikud – Maailmaloojad

Loodus tühja kohta ei salli – ühiskond ka mitte. Kui 25aastane riik pole saanud kogukonda tegelikult ja turvaliselt, loovalt ja koosmeelselt toimima, teevad seda inimesed ise. Erineval moel ja iselaadsetest vaatenurkadest. Raikküla mõisapaari ja Kodutunde meeskondade aastatepikkustel pürgimustel on üks ühine omadus. Nii Ivo Lambing ja Karmel Jõesoo kui Kristi Nilov on oma missioonis ülimalt veendunud. Tänu sellele sügavale usule kartmatud, ehkki juba loodud ja veel loomisel paralleelmaailm on aukartustäratav. Nad ei lase end kõrvalistest kommentaaridest ega kiusust ülearu kõigutada. Kes teeb väga suurt tööd, on kenale keskmisele mõistetamatu. Keda ei mõisteta, seda kardetakse. Igaks juhuks.

„Minu jaoks on olulisim, et mu koostööpartnerid usuvad ja usaldavad meie ühist asja. Internetti ei saa ära kustutada – lugema seal loksuvat õnneks ei pea. Mu lakkamatu maailmaloomine ei jäta selleks aegagi – just aeg on väga suurte soorituste puhul kõige kallim vara,“ teab seitsmendat aastat Kodutunde-maailma vedav Kristi Nilov.

„Kümne aastaga on Raikküla mõisast saanud Eesti esinduslikumaid mõisakunsti konverentside ja kärajate sündmuspaiku. Tänavu augustis on siin kärajate 800. juubeli konverents, etendused, ürgturg, kontserdid ja pidu. Meid külastab aasta-aastalt järjest rohkem inimesi, sest mõis on Raikküla vallas kõige suurejoonilisem atraktsioon – aga kultuurikaardile pole meid seni kantud ning kümnel korral järjest pole meile Leader-meetmetest sentigi eraldatud,“ nendivad Ivo ja Karmel elutargalt.

„Kuivõrd mõisahärra on kasvatusteadlane, võime Eesti ühiskonna juures tervikuna tuvastada autistlikke jooni. See pole puue, vaid spektri eripära, mis vajab arukat kohtlemist. Sel juhul võib nii mõnestki autistist – eriti aspergeri mustriga isiksusest – tulla maailma tipp ja globaalselt geniaalne suurus.“

Kogu tõde mõisarahvast

Karmel Jõesoo ja Ivo Lambing, kelle kooskulgemine on pühendatud Raikküla mõisa ülesehitamisele Keyserlingide vaimus, on ühendanud oma hariduse ja unistused väikese riigi loomiseks Rapla lähistel. Karmel juhatab mitut firmat ja mittetulundusühingut ning oli enne akadeemikust Saka mõisahärrat Tõnis Kaasikut Eesti Mõisate Ühenduse juht. Ivo on olnud õpetaja-kasvataja Maarja külas ja autismi ning probleemse käitumise koolitaja. Eluaegse eriala meenutus on Raikküla erivajadustega laste kool mõisa vahetus naabruses, selle kooli kunagine õpetaja Ly Mikheim on saanud hakkama tõelise vägitükiga ja üles ehitanud Põlvamaal puuetega noortele kodu, kuhu ta kunagi ka Ivo autistidega töötama kutsus. Eesti…

Ka muiste oli tegemist väga haritud ja valgustatud härrasrahvaga, parun harrastas joogat – mida külarahvas imetlemas käis – ning kogukond imetles ka mõisarahvast ennast: mõisate põletamise aegadel astusid hoitud ja õpetatud talupojad vahele ega lasknud armastatud aadlike rajatud kultuurikantsi hävitada. Ajalooteadlane Heiki Pärdi on seda erandlikku juhtumit, kus talurahvas ei lasknud mõisa põletada, huviga esile tõstnud.

„Kogu tänavuse aasta oleme töötanud Raikküla kärajad 800 suurkogunemise ettevalmistusel. Meie küla poiss Jüri Pootsmann tutvustabki oma päritolupaika juba nende kärajate kui kaubamärgi kaudu! Mõisakunsti päevadele enam kõik soovijad ei mahu, seekord oskame arvestada, et igas mõttes suurde mõisa tullakse mitmesajakesi,“ kinnitab mõisapaar. Kui mõisa karjakastelli paremas tiivas elavatele haritlastele etteteatamata külla saabutakse, küsitakse reeglina kahelt tunkedes askeldajalt, kes kivide ja okste, korrastuse ja ehitusega maadlevad, kus härra ja proua on. Meie.

See töökäte-meie on ehitanud Eesti ühe võimsaima kiviaia ning teab, et igal kivil on kolm toetuspunkti. Siis peab. Ilmavaateline Meie aga tähendab, et 24.augustil kõnelevad akadeemik Ülo Vooglaid, Tiit Hennoste, Jüri Adams ja teised 800. kärajate väärikad lektorid kogukonna juhtimise traditsioonidest, demokraatia võimalikkusest ja tulevikust.

Concordia ingliskeelse kõrghariduse, kahe kutseharidusega Karmel Jõesoo on Phare-Sapardi-aegadest alates professionaalsemaid projektikirjutajaid, Brüsselis töötamise kogemusega maailmakodanik. Karmel arutleb, et nii nagu igal püsti ja kinni püsival nähtusel, on ka Eesti edenemist takistaval külaelu-kitsikusel kolm toetuspunkti. Geneetiline mälu, eriaegade sisserändajate vastandumine ning projektimaastiku paradoksid. Kõik on ületatavad.

„Kabinettides nihkesse läinud inimestele oleks väga tervendav selline tegeliku töö teraapia, nagu
kogeme meie mõisas,“ soovitab Ivo. „Maarja külas töötades sain mina aastatepikkuse koolituse elu nägemises etappidena. Praegu on mul puit- ja kivihoonete restaureerimise õppimise etapp ning kõigi võimalike vahendite ja lahenditena mõisa elustamine tegelikult toimiva terviku, tööandja ja kultuurikeskusena.“

Karmel lisab: „Oleme nii vähe spirituaalsed-esoteerilised inimesed kui veel olla saab. Aga Keyserlingi vaim on ütlemata heatujulise ja toetavana ennast meile siin ilmutanud. Ja mitte ainult. Olime kuulnud muistsel Paka mäel kostuvatest trummihelidest. Viisime kord külalised ühel sulnil suveõhtul Paka mäele, et näidata, kus muinaseestlased kärajaid pidasid ning kust käis merepiir… Ja kuulsime! Me kõik kuulsime trummihääli ja kõnekõminat!

Kroonikate ühe lause järgi – „Õndsa Neitsi taevamineku päeval jõudis Mõisavendade ordu Raigele platsitandumile…“ – on välja töötatud hüpotees, et platsitandum ehk kärajad oli parlamendi-laadne iga-aastane koosolek. Muinas-Eesti hõimupealikest enestest aga kujunesid rahvusliku kõrgaadli perekonnad – nagu näiteks Maydellid.

Seega on meie ülesanne siinses iidses mereäärses kantsis kultuuriloolaste-arheoloogide abiga luua ja loota, turiste teenida ning ühiskonna- ja haridusteadlastega koostöös korrastada legendid ja nende kestmine tänapäevas, 21. sajandi reeglite järgi toimiv tervik. Inspireeriv on seejuures veel üks müstiline nähtus Kayserlingide kuningriigis – see on kärg. Kõiki teid ja tube, tahke ja aspekte on kuus. Niisiis olemegi teel kärg-Eesti poole, sest ka riigi perioodid muutuvad koos mustritega.“

Elu karjakastellis

Tuntud mõisa-uurija Juhan Maiste sõnul on Raikküla mõisa suurus midagi sellist, mis väljub tavamõtlemise piiridest. Raikküla mõisas on kõik tõesti väga suur – hooneid 15, neist mitmed 60 meetrit pikad ning peahoone fookusega taevasse. Täna on selles erakordses hoones veel põhiasukad tuvid, ent arenduskavad on muinsus- ja keskkonna-ametkondadega koostöös olemas nii pargile kui kõigile hoonetele.

Paar ise elab hetkel karjakastelli tallis, mille teises otsas on unikaalsete toolidega seminarisaal – külastajatele on avatud ka ait-viljakuivati. Märgiline on tõsiasi, et põlises mõisas oli kõik seatud seisuse järgi – ratsa- ja tööhobused eraldi tallides, eraldi uksed ja kambrid erinevatele seisustele nii härrastemajas kui kõrtsis. Tänases päevas on olulisem kui geneetiline mälestus mõisatallis vitsa saamisest pigem edasiviiv mõisaihalus.

„Talupojad püüdsid oma kodusid ehitada, kujundada ja sisustada nii, nagu mõisakultuur ette näitas – tõsi, ka mõisnikud laenasid omakorda talupoegadelt parimaid leide – ning selle mõisa-unistuse-elamise parim näide on Carl Robert Jakobsoni Kurgja,“ arutleb Ivo.

Karmel aga on mõisaihaluse keskel kasvanud: „Tänu minu ajaloolasest ja bibliofiilist isale on meil olemas Eesti esinduslikum mõisaraamatukogu – paarikümnetuhande ühiku suurune kogu, millest paljud köiteid sisaldavad templit-allkirja-ekslibrist, asuvad hetkel Haapsalus, ent tuleb võimalikult varsti Koju. Ma ise aga käisin lasteaias Olustvere lossis. Seepärast tean, millist kõrguse, stiili ja haarde igatsust kasvatavad ka tänased mõisakoolid. Nii neid toetada kui uues põlvkonnas kultuurikihtides orienteerumist õpetada tuleks meil vähemalt sama jõuliselt kui teistes Euroopa riikides tavaks.“

Tegusatest multiharitlastest paar arutleb, et tänu riiklikule väärtustamisele on Poolas üle poole mõisainterjööridest tervena läbi sõdade toodud. Eesti mõisad aga läbivad tänapäevase taastamislaine käigus sama, mis sündis ka sajandite eest. Iga mõis on omaniku nägu, peegeldab tema leidlikkust ja maitset, rahakust ja haridust ning on ühtaegu nii kodu kui eklektiline või korrapärastatud muuseum. Selle kogumi praktilise rakendamise parim näide on Mõisate Ühenduse esimese suurtunnustuse pälvinud Padise mõis kui von Rammide põlvkondadepikkuse töö kiitus just seetõttu, et mõis on külastajatele avatud osa baltisakslaste võrgustiku parimatest pakkumistest. Atla keraamikutest mõisapere aga sai näiteks tunnustuse toimiva-teeniva mõisa kui majandusüksuse eest.

„Meie oleme teel avalikkusele avatud mõisa ülesehitamisele. Kui mõis võõrustab aastas 100 tuhat külastajat, loome järelikult 15 alalist pluss hulga hooajalisi töökohti. Eesti pikimasse valitsejamajja tuleb originaalmööbliga külalistemaja – üks näide sellisest lahendusest on Ammende villa. Aita-kuivatisse loome trahteri, kus pakutakse just Eesti oma kööki ja toitu ning sammhaaval kolivad mõisakultuuri konverentsid, kontserdid ja etendused taastatavasse peahoonesse,“ loetleb Ivo.

Karmel kinnitab, et rahastuspoliitika kui tema professionaalne mängumaa on selle karjakastellist häärberisse kolimise kõrval samuti põnevas uuenemises: Euroopa Liit määrab Eesti prioriteedid, mis on Leader-meetmetele seaduseks, KIK ja PRIA viivad Euroopa tahte rohujuure tasandile, mõisasõbralikud on ka niinimetatud Norra rahad, investeeringud kalapüügiõiguse tasakaalustuseks – ning Raikküla mõisast võib lisaks suurusele kujuneda ka kodanikuühiskonna ärkamise pioneer.

Kärajad kui kaubamärk

Ivo ja Karmel on veendunud, et töökohti loova, kultuuri tuiksoont moodustava vaatamisväärsuse trump on järjepidevate kärajate abil maailmakaardil olemine. Juba esimese Eesti Vabariigi ajal poetiseeriti muinasdemokraatiat. Kärajatest kui nähtusest on vaimustunud nii president kui Artur Talvik – kui Raikküla uue maailma loojad kutsusid vabariigi valitsuse enda juurde väljasõiduistungile, andis sügisese tulekulubaduse esialgu riigikogu kultuurikomisjon. Mõisapaar tahaks pealinnaga rööbiti loovas ja lehvivas paralleelmaailmas näha ka maavanemate kärajaid ja presidendikandidaatide debatti.

„Aprillis keskendasime mõisapere kärajad teede ja liikluse korraldamisele Raikkülas – Muinsuskaitseamet algatas diskussiooni raskeveokite uue tee välja ja mööda suunamiseks mõisa südamest ning nii külalistemaja, trahter kui kultuurikeskuseks kasvav peahoone eeldavad teid ja parklaid, valgustust ja parimat võimalikku elukorraldust,“ kirjeldavad mõisaentusiastid maailmaloomist. „Augustiks on meil tänu entusiastlikule maavalitsusele ja erinevate alade tee- ja mõttekaaslastele juba koos terve võrgustik ja meeskond. Väga märgiline näide – kohtasime pargis jalutavat Kristina Aret, kes lisas Raikküla ülivärvikasse legendide ja ajaloofaktide registrisse veel ühe. Keyserlingi vanavanaisa Herman oli Bachi metseen ja toetaja, kes mõistis ja rahastas oma ajast ees, seega vastuvoolu kulgenud geeniust. Seega on meie mõis Eestis kõige õigem koht Bachi mängimiseks!“

Maavalla Koda korraldab nii 15. kui 18. augustil pühitsused Paka mäel – vanade nimede nimetamise ja regilauludega. Sel 20.-21. augustil peetakse Raikkülas ürgturgu – omamaiste loomade ja kaupade, Raikküla talli kui endise rahvamaja osavõtu ja kultuurikeskuse panusega. Ene Kangur kultuurikeskusest korraldab lisaks kontsertidele-etteastetele kohvikutepäeva erinevates kodudes – ning selleks ajaks valmib mõisapaaril ka väärikas trükis. Nii et tänu kärajatele saab noorhärra Pootsmann edaspidi juba kodukoha kaubamärgi sümboolikat tutvustada.

24. augusti konverentsil on üks suund keel-pärimus-ajalugu – teine suund demokraatia-riiklus-õiglus. Neljast teatrietendusest üks lõpetab konverentsi ning mustritemuutmise õhtu suubub simmaniks. Nii lihtne see maailmaloomine ongi!

Kristi kogukond kuue aastaga

Tõeliseks fenomeniks kujunenud „Kodutunne“ pole mitte pelk telesari, vaid eestimoodi kogukond, mis asendab seda päästerõngast-kontrollivõrgustikku, mis tervema hingeeluga ühiskondades iseeneslikult toimib. Kristi Nilov on saatesarjaga külgnevalt üles ehitanud tõelise maailma. Selle harvade peatumiste puhul tahab naine olla oma Jüri-kodus üksi, kaaslasteks vaid kaks koera – lapsed Hiiumaale-Inglismaale laiali saadetud.

„Sõitsime eilsel Kodutunde-kõlbulike perede valimise päeval pool Lõuna-Eestit läbi ja jõudsime kell kolm koju. Nagu ikka,“ ütleb Kristi oma köögis Kodutunde-sarja kohupiimakooki lõigates. „Mul on aastatega kujunenud vaist, mis tunneb need õiged ja sobivad pered-kodud esimese kümne sekundiga ära. Kõrvalised kommentaatorid mõistagi teavad alati paremini ja me oleme tuhandete seast sajad abistatavad sõelale jätnud alati valesti. Ent tegelikult on kujunenud jätkusuutlike uue alguse valmite inimeste ära tundmise meel. Kui näen pimeduses meile lehvitavat Sangaste vanamemme, kel tuleb üksinda lapselaps üles kasvatada, tean: tema. Ent kuigi mul on Võrumaa viielapselisest perest sellepärast kahju, et isa saab vaid 300 eurot palka, tekib mul küsimus: miks kõik need inimesed, kes praegu 300 euro eest tööl käivad, ühtse rindena üles ei tõuse ja sellise raha eest rügamast ei keeldu? See pole Kodutunde loodud paralleel-kogukonna, vaid päris, ühiskondliku kogukonna teema.“

Ülipingelise töö tasakaalustuseks veedetavas vaikelus berni-peni Amadeuse ja pekinesi-kutsika Angeliga vaatab Kristi mõtlikult oma õdusas ridakaboksis, mida ta nelja pojaga jagab, ringi: „Mul võiks muidugi olla häärber kahe hektari maaga… Aga mida ma sellega teeksin? Olen nüüd üheksa aastat siin Jüril elanud ning ridakavariant on valitud just turvatunde pärast. Kodu pole üksi, kui ma üha ringi sõidan.

Samas on iga eestlase õelaim ja seega õpetlikem peegel just naaber. Naaber jälgib. Naaber salvestab. Naaber teab, kuidas sa tegelikult elama peab. Ja teab sinu kohta ka neid asju, mida sina ise ei tea.“

Kristi meenutab leplikult – isegi tänulikult – perioodi, mil ta liiga-teistsugusena oli naabruskonna poksikott. Kui „Meeleheitel koduperenaiste“ Visteria Line moodustab lisaks intriigidele üksteisele tagala ja turvapuhvri, mis ei lase kellelgi hukkuda ega surnuna märkamatult oma majas lebada, siis eestilik kogukond funkab vaid ühte pidi. Jälgitakse, halvustatakse ja ollakse kahjurõõmsad – teistest erinevamat-ettevõtlikumat isegi ei püüta mõista ega seedida.

„Ühel päeval aga jahvatavad issanda veskid – esipoksijast, kes sind kuugeldades sulle paksu naha kasvatas, jääb järele tühi kokaiinikotike ja ta kaob tasakesi kuhugi üürikorterisse. Järele jäävad need, kellega ühes hingad,“ on Kristi kogenud. „Minu ridakaboksi seinatagune naabrinaine on mu parim teekaaslane. Koos tema, laste ja koertega veedame hinnalisimat kvaliteetaega. Täna on aeg teatavasti iga inimese suurim vara ja väärtus. Lisaks mu neljale pojale on kaks inimest, kellele alati oma aega pühendan – mu ema ja hingesugulasest naabrinaine. Koos temaga hingame siin hoovis õust uusi ideid, naerame nõrkemiseni – ja siis on mul lihtsam mahutada aasta 52 nädalasse umbes 80 nädala tööd. Abisobilike perede valimise retked venivad meil varavalgest järgmise päeva sügavasse öhe, võttepäevadel hingab härra aeg nii ehitamisel kui salvestamisel üha kuklasse, montaažid on pinevad – ja taas kogu tsükkel otsast peale. Ilma võrratu naabrinaiseta ja temaga koos naermiseta ma ilmselt ei jaksakski.“

Nii nagu kodu tunne on üks kõhuhääle ja intuitsiooni asi, peab sisetunne ka kõigi tuhandete abivajajate hulgast mõne hetkega ära tundma, kes on suuteline „Kodutunde“ pakutud õnge kasutades uueks alguseks. Mõte on teatavasti selles, et kui ummikus pere ei pea armetus olmes siplema, on ta valmis väärika puhta energiaga kodust uusi starte ette võtma.

„Sügisel algab mul enesel uus elujärk. Olen olnud 17 aastat lasteaias. Nüüd läheb noorim poeg kooli ja mina kasvan ka suureks. Ja vabaks.

Kusjuures sõbrad-tuttavad peavad vajalikuks perioodiliselt küsida: nooh, millal siis tütrekese sünnitad? Misssasssja!? Mis vahet on lapse sool – olen ilmale toonud ja otsast juba ka üles kasvatanud neli tervet, tubli, selge silmavaatega, mõtlevat-loovat-unistavat Inimest! Meie ühiskonnas ongi reeglina valmis paketid, kuidas keegi teine elama peab. Samas on mul kõikjal Eesti piirkondades ringi vaadates alati sama küsimus: kui kõik teavad nii täpselt, kuidas peab – miks siis üksteist toetav ja elu hammasrataste vahele jäänuid järjele aitav kogukond ei toimi?“

Paralleelmaailm

Emand Nilovi kutsutud ja seatud tiim teeb seda, mida ühiskond ei tee. Ehitajatest-varustajatest-kujundajatest-sisustajatest-toiduainetootjatest moodustunud terviksüsteem ei lase uppuda. Annab õnge. Koos näidiskalaga. Hädas kodude paari kulukama-keerukama-eluolulisema ruumi remontimine-sisustamine on justkui näidis, kuidas peab. 90% ja isegi enam produktsioonifirma Õuetuba valimikust kasutab näidiskala uueks alguseks.

„Minule tuli Kodutunde tänane paralleelmaailm taeva kingitusena seitse aastat tagasi Lasnamäe pankrannikul. Vaatasin merele, mõtisklesin ja… teadsin!“ on Nilov tänulik. „Teadsin juba seda formaati kosmosest alla laadides, et teda on keeruline müüa. Ja nii oli ka – telekanalite juhtkonnad kehitasid õlgu ja kulme. Mis ühe ruumi korrastamine, selliseid odavalt-kiirelt tuunimise saateid on küllalt olnud… Aga mina ei mõtle kunagi odavalt, vaid terviklikult.

Tänaseks on selge, et see töötab! Ühe eluolulise ruumi – enamasti köök, vannituba koos kõigi torustike-kanalkade-tehnikaga – välja ehitamisele kaamerate ees eelneb mehine eeltöö. Järelmina aga saabki see rahvas tõeliselt toimiva uue hingamise. Selle uue hingamise puhtaks jäämise eeldus on põhimõte: kui tekivad vastuolud ja konfliktid, lahendatakse need samal platsil, mitte kollases ega sotsiaalmeedias. Asjad räägitakse lühidalt ja soliidselt kaamera ees selgeks.“

Kristi veendumus asja õigsuses ja jumekuses oli sedavõrd kindel, et esimesed kaks saadet tegi ta omal riisikol. Kuivõrd toodet ju veel polnud, võib ette kujutada, kui keeruline oli esimesi toetajaid ja ehitajaid leida. Esimesed eetrid pakuti Kanal 2 külgnevasse jaama Kanal 11. Teist saadet monteeriti ööl vastu 31. detsembrit ümber, sest salvestatud emotsiooni esimene monteeritud versioon edasi ei andnud. Teine, mis eetrisse läks, andis. Ja andis nii jõuliselt, et Olle Mirme teatas selle „õuna“ pealt: me tahame seda sarja!

Tänaseks on alaliselt toimiv ja kokku harjunud võttegrupp ja ehitusmeeskond, laitmatu sünergia ja tunnetus. Ning Kristi on veendunud, et ainuüksi Kodutunde meeskonna kohalkäimisest ja kaasamõtlemisest on tõuke uueks alguseks saanud ka need pered, kes valituks pole osutunud.

„Ülimalt tänulik olen ka kõigile kolmele saatejuhile. Nii Kirsti Timmer, Anneli Järvet kui Signe Lahtein on mind piiritult õpetanud. Erinevad natuurid. Erinev koolitus. Signe pealt õpin praegu näiteks, milline on tegelik olemuslik sotsiaaltöötaja – ta on erakordselt andekas nii saatejuhi kui sotsiaaltöötajana! Iga saatejuhivahetus on lisanud õhku astumise julgust. Kui ühine tee on lõppenud, olen kippunud seda eluperioodi kunstlikult pikendama, et mugavustsoonist väljumise maandumisrada pikendada,“ naerab Kristi. „Tegelikult aga on iga päev üks julget õhkuastumist eeldav uuestisünd. Iga päev teeme uued valikud, võtame vastu värsked väljakutsed. Kusjuures tõeliselt toimiv kogukond eeldaks ka kollektiivse õhkuastumise julgust, mis erinevalt naaberriikide oma-õiguse-teadlikest ja ühtehoidlikest kodanikest praegu alles kujuneb.“

Eesti panoraam

Lõuna-Eesti 300euroste kuupalkadega paljulapseliste perede seast Kodutunde-abistatavaid valimas käies küsib Õuetoa perenaine üha sagemini ja nõudlikumalt: „Miks te streiki ei tee? Kui kõik Võrumaa pereisad keelduksid ühe korraga selle mõnesajase palga eest tööle minemast, oleksid sindrima kapitalistid ju nurka surutud. Ei nad saaks nii ruttu ühtigi võõrtööjõudu toodud – kasumit hakkaksid rahvaga jagama.“

Samuti on naisel sageli põhjust küsida, miks naabrid vahele ei astu, kui nad teavad – ja isegi näevad – et seina taga peksab pereisa nõrgemaid. Mitte ainult et ei julgeta – ei taheta. Sest lastehaigustes siputav rahvuskehandi juurde kuulub nõrgema uputamise mentaliteet.

„See mõistujutt mäkke ronivatest konnadest, kellest tippu jõudis vaid kurt konn, kes ülejäänud koori ei-saa-pole-võimalik-kukud-alla-krooksumist ei kuulnud, käib meie rahva kohta,“ mõtiskleb Kristi. „Samuti olen Kodutunde teekaaslaste eluliste näidete üle juureldes sageli meenutanud lugu Ferrari-mehest, kes igatsevalt helikopterit vahib: oleks mul see… Fordi-mees kadestab Ferrarit. Jalgratta-mees Fordi. Aga ratastoolis istuv mees ohkab: oleks jaladki…“

Eesti tervikpildis on naise sõnul nii lasterikkus kui niitvad haigused sellepärast saatuslikud, et küla ei tule appi. Kõige hirmutavam on inimestele reeglina tuli – spirituaalsel tasandil on ta puhastav kingitus ja õpetus. Fakt on aga, et paljakspõlenud ja tõvestniidetud lähiümbrusest enamasti tuge ei leia. Rahvuskehandi kogukonna-vägi pole veel tööle lülitunud.

„On üks jumalik paik – Hiiumaa – kuhu meil pole asja olnud. Üks pere pakuti välja. Enne, kui neid vaatama jõudsime, oli kogukond hädasolijad oma rüppe haaranud ja olukorra lahendanud,“ tunnustab Nilov. „Ma ise tajun oma missiooni üliteravalt ja pidevalt. Sõidan logode-kirjadega autoga. Oleme alalise meedia tähelepanu all igal tasandil. Meid hoitakse lakkamatu korrespondentsi ja kommentaaride tulva all.

Kristi teab, et tema rajatud paralleelmaailm ei luba tal ennast ribadeks tirida. Tal on kohustus ennast kaunilt kaua töövormis hoida. Eetris-olevad saated on vaid Kodutunde kuningriigi jäämäe veepealne tipp. Managess on oma ettevõtmise tagala kaitsnud 25nimetuselise tootesarjaga. Sai-kook-moosid-majoneesid tagavad jätkusuutlikkuse ka juhul, kui mõni naelatarnija taandub. Tervikpilt ei jää siis ikkagi naelteta, vaid ostab need moosiraha eest. Nilovi harmoonilisim koostööpartner on Niilode Nopri toiduainete tööstus.

Kodus töötada eelistavale Kristile tähendab tootesari aga tohutut lisatööd – kujundus ja pakendid, kauplusekettidesse pääsemine ja nimistu laiendamine, testimine ja turundamine. Seda rööbiti võttegrupi-ehitajate-perede võrgustiku haldamisega. Niisugust mosaiiki ongi tema jaoks ainumõeldav hallata kodus koos koerte, seina taga toimiva hea naabri ja köögilaual sumiseva arvutiga.

„Minu kõige parem sõber on vaikus. Ma ei jää ilma piisava vaikusekoguseta ellu,“ tunnistab tegudenaine. „Vaikus on mulle sosistanud, et valusaim punkt on inimeseks olemise uue taseme saavutamisel vägivald. Tajun, et vägivallast vabanemine on kogu planeedil, Eesti maailmas eriti teravalt, üks üleüldisemalt õhus olevaid teemasid. Kui see teema luubi alla võtta, on esimene samm sellest väljakasvamise ja tervenemise poole astutud. On imeline iseenda ja kallite, ühiskonna ja kogu planeedi vastase vägivalla lõppemise ajastu. Sellest osa saamine ja kaasa töötamine on minu meelest ülimalt suur au.“

Püha Vanaisa,
õpeta meile armastust, kaastunnet ja austust,
et me võiksime ravida terveks maa.
Ning tervendada üksteist.
Tšippeva indiaaani teadmamees

Heia hea kaaslane.

Taevas on sinine, kui on aega vaadata. Minul on. Pole ammu kirjutanud ja ega suurt tahtmist pole. Pole aega kirjutada. Kui süüvid endasse ja sellesse, mis su kodu ümbruses toimub, siis ei soovi nendest hetkedest loobuda.

Mustsõstrad on valminud. Erilise maitsega. Olen käinud tihti põõsaste juures ja vaadanud neid. Pungasi õitsemas, rohelisi vilju. Vaadanud, pannud suhu, oodanud. Kevadel tegin pungadest ja lehtedest teed. Tunnen, et minus on sama ootus mis lapsepõlves, kui iga päev proovisid kuidas õun, maasikas või hernes maitseb. Kõik need taimed sirgusid siis ja samuti praegu mu ootuses ja armastuses. Oleme koos kasvanud ja arenenud. Oleme koos olnud samas väljas ja väes. Sama on õunte ja maasikatega. Ootame kokkusaamist, küpsemist.

Kevadest peale käib lindudel pesitsus. Sauna ees tegi pesa vihitaja ja haudus välja imekenad sinakashallid lapsukesed. Pääsukestel aidas teine pesakond kasvamas. Sauna taga puuriidas rästa teine pesakond juba lennus. Palju väikseid linde lendu õppimas. Liivavälja loomade söötmiskohas, kuskil 1,5-2km minu kodust, jäi kaamera ette karu. Jões on hommikuti näha saarma perekonda suplemas.

Mets elab ja rõõmustab veel. 13 aastaga, mis siinkandis elanud on laante piirid kõvasti kokku tõmmanud. Veel on loomadel kohta. Ka inimestel. Kauaks. Naudin hetke ja kuulan kuidas rohi kasvab. Lehed krabisevad end kollaseks. Pihlakas juba punetab.

Nii palju on ilusat ja palju küsimusi kui kauaks see kestma jääb. Kuidas saan ennast tasakaalustada ja koos sellega planeeti. Oleme kõik üks tervik. Lähen nendele küsimustele vastuseid otsima. Vanad eestlased ja indiaanlased läksid metsa, et endas selgust leida. Mina ka vajan selgust. Selleks vaja paastuda ja pikemalt enesega olla. Hea kui teed seda erilises koha või muudad selleks otstarbeks mõne koha eriliseks.

Kui otsid selgust eneses, tule kampa.

22.08-28.08 Matk läbi looduse sügavale endasse.
Kohtume 22.08 kl 18.40 Balti jaamas või 19.40 Aegviidus.

Hilisemaks liitumiseks. Kolmapäeval on keegi soovija, kelle viin õhtul matkalt tsivilisatsiooni tagasi. 26.08 reede õhtul kl 18.40-19 aeg tuleb kindel kohtumine matkaga liitumiseks Aegviidu jaamas.

Matkast vaata pikemalt siit:
http://www.hagal.ee/22-28-08-matk-labi-looduse-sugavale-endasse/

Selgust Sulle.

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Valge maagiaga läbi musta kuu

Olen taevane vägi siin maises kehas, olen raudse kindluse torn.

Lasen koormal kukkuda õlgadelt maha, lasen mõistuse muredest priiks –

teenin tõde, kuhu tee ka ei viiks.

Need on Tom Valsbergi väelaulude ansambli Tane Mahuta repertuaaris oleva mantra sõnad.

Laulsime tütardega seda laulu ühele metsataadile tema sünnipäeval. See taat on meid, tüdruk-talunikke sõna otseses mõttes lapsendanud ja hoiab meil silma ja kätt peal. Metsataadi sünnipäevale aga saabus ka tema ristilaste pere ning oli tunnistajaks, kuidas Murutari-tütred tookord laulsid ja Kihnu ikooni kinkisid.

Ristilalaste ema on Reelika Bernhardt, kes on juba aastaid järginud Luule Viilma õpetust ning märke märgates ja kuuletudes lõpetanud väikeste laste kõrvalt Eesti esimese erakosmeetikakooli, jumestuskunsti ja grimmikooli, avanud koos abikaasaga ilusalongi Tähed ja kuu Pärnu Sillakeskuses ning käib sinna tööle Eidaperest, kus…Ühesõnaga – Eesti!

Reelika tegi mulle ettepaneku oma kullapulbriga rikastatud tooteseeriat omal nahal testida. Ingli puudutuse tajujate olulisim reegel on – kui ettepanek tehakse, ütle alati jaa – kuidagi teisiti ei saa Jumal sinuga plaanitavat täide viia ja kõik, ka süütu ettepanek, on Märk.

Päevil, mil kutsusin koos endaga Reelika ilusalongi kaasa Villa Medica emanda Aili Lindmäe, kuldenergias tervendaja Helve Pärna ja Tallinna väekeskuse leedi Meeli Lepsoni, sest nii tundus õige, koges Reelika-pere ka teistlaadi taevast ettehoolet.

Tänu sellele, et tema kaasal olid autovõtmed kadunud, hilines mees lastega mõne minuti maanteele – kus just selle mõne hetke võrra varem oli põder teele jooksnud ja eelsõitja auto hävitanud. Kadunud autovõtmed päästsid Bernhardtide pere. Mis tähendab, et nad on õigel teel.

Märk õigel teel kulgemisest on seegi, et nii maagilise reiki meister Helve, vabastava hingamise terapeut, sünnitervendaja-teadliku raseduse ja sünni loomise nõustaja, südametantsu looja Aili kui imeline elukunstnik Meeli said kõik sel musta kuu päeval Pärnu Sillakeskuse salongi koguneda. Must kuu – see tähendab, et on kuuloomise eelne vaakum. Raske aeg. Kvaliteetsete võiete-vahendite ja hea seltskonnaga on sellest hõlpsam läbi tulla – eriti kui suhtuda hooldusse-triitmentidesse kui valgesse maagiasse.

Meie tööjaotus kujunes selline, et Reelika teenis Ailit, Meeli Helvet ja mina jälgisin.

Meelil on lisaks reikindusele ka Lomi-lomi Nui – Hawaii shamantrasse kuuluva massaažitehnika – adjustaadid ning ta masseeris Helvet. Silitavate käte ja kullaõli koostoime tõi kaasa Helve kohtumise tema lemmikvennaga, kes hukkus Helve silme all, kui tüdruk oli varateismeline. Nüüd sai ta massaažilaual endasse ja Väljasse vaadates teada, kus toonane vend täna on – ning tegi samas ootamatu või õieti oodatud külaskäigu oma tulevasse koju.

Kullaõli puhul aga üllatas daame tõsiasi, et ehkki mõlemad olid sellega üsna külluslikult sissemääritud, oli hinnalisest pudelist üsna vähe kadunud.

Reelika ja Aili vestlesid seni, kuni Villa Medica emanda käed olid soojades kinnastes parafiinimähistes, loomuliku ehk nn rohelise sünnituse ja naiselikkuse teemadel. Reelika meenutas Ailile parafiinikindaid pannes, et pidi tema villasse oma salongi tegema – ent ühine teenimine lükkus sellepärast edasi, et emandat polnud kohal. Nüüd nad kohtusid ning protsessid käivitusid. Igas mõttes.

Lindmäede teine kodu asub Brasiilia mägedes. Kui arstist mees Andres tunneb end Brasiilias kodus – kuulub sinna džunglisse ja mäetipu majakesse – siis Aili on seni end seal pigem mehel külas käijana tunnetanud.

„Oletasin, et jään meie Pärnu-kodus alati ühtmoodi õnnelikuks, aga nüüd on märgid segased. Meie privaatne Eesti maja raiuti seni varju pakkunud põõsastest välja. Lisaks on haigekassa teatavasti tühi. Mis tähendab, et minu unistus Villa Medicasse loomuliku sünni keskus luua peab ootama. Minu arengut see asjaolu mõistagi ei peata. Ebaküpses meesenergias olnud eelnev ajastu on naist kõvasti räsinud. Naiselikkus on haavatud ja vajab tervendamist,“ arutleb Aili. „Naiselikkuse taasäratamise ja tervendamise loos on olulisel kohal tantsimine. Nii sündis „Südametants“, mis võimaldab naisel taasluua ühendus iseenda sügavama olemusega ja tervendada kehasse suletud ja läbi töötamata emotsioone. Me tantsime need tundes pinnale ja vabastame. Et jõuda tervikliku iseendani, st jumalanna loomiseni iseendas, on oluline, et kõik energiakeskused oleks aktiveeritud ja harmoonilises ühenduses ja koostöös. Naine on puhas armastuse kanal vaid siis kui ta ei kasuta oma südant kinnipidamiskohana ja üska prügikastina. Just üsas on kinni meie suhtumised ja uskumused iseendasse, suhetesse ja seksuaalsusesse, mida juba esiemade kaudu on kantud edasi põlvest põlve. Saame need ümber teha ja luu seeläbi taas pühakoja endas.

Ailile ei meeldi Saareste sõnaraamatusse kuuluvad p…-sõnad – küll aga jääb ta mõtlikult kuulama lingvistilist-semantilist analüüsi: kas mitte ei tule putsi-sõna saksakeelsest puhastamise-sõnast – putzen – järelikult teadsid sõna laenajad, et selles piirkonnas toimub puhastamine. Meie asi on nüüd targematena oma keha ja välja kaitsta kõige selle räige eest, mida õrnimad õnarused puhastama peavad.

Meeli täiendas: „Samuti peaksime jälgima, mida kosmosest ikka tegelikult tellime. Eestlannad on harjunud tänitama oma rahvusest meeste kallal. Mis mehed need üldse on!? Kosmos võtab seda kriitikat tellimusena. Hästi, tahate teistsuguseid – saadame. Ise tellime ja siis oleme ehmunud, kui tellimus täidetakse ning saadetakse… pagulased. Tõmmud mehed tõuparanduseks.“

Aili lisas, et meesenergias eestilikku eluvõitlust pidava naise naiselikkust saab äratada vaid väga tugevas meesenergias olev mees, aga neid on siin väheseks jäänud, sest meesenergias olev naine on väga mees juba. Nüüd siis tulevad need ürgmehed…

Valge maagia ühissooritusena paigaldasid Helve ja Reelika koostöös raadiosaatja mu 10aastasele tütrele Indirale. Helve kanaldas tüdruku kõrvalesta peapunktidest ühe vastuvõtjaks, teise saatjaks – võimendas seega ühendust kosmosega – ning Reelika pani kaks uut kõrvarõngast sinna, kuhu Helve märkis.

Reelika enese käele ilmus taevane märk ja juhatus kolm aastat tagasi – ühel hommikul oli käe peal ilmselge teade. Nagu hennatätoveering. Nii füüsiline teade saadeti infoväljast selleks, et oma teed otsivale kosmeetikule-jumestajale oleks kõik täiesti selge.

Valge maagia tõlgendusena on ilmne, et noorproua Berrnhardti käele ilmus kunagine Sumeri märk. Meeldetuletus, et tal on iluravi-alased teadmised juba sellest ajast. Kõik toona vallatu on rakumälus alles – praeguses kehastuses on kaunitaril ülesanne mitmete elude pikkust tarkust jagada.

„Naistel on alati üksteisele midagi anda jagada,“ kinnitas Aili. „Omasuguses võnkes jumalannadega kohtudes ületan ma pidevad kõhklused ja kahtlused. Asises maailmas, kus musta ja valge vahelised käärid on üha äkilisemad, tekib pidevalt küsimus: kas ma olen olemas? Miks ma asjalikest inimestest nii erinen? Ja kui ma olen olemas ja vajalik – siis mis on minu ülesanne?“

Meie kindel veendumus on, et naiseliku väe äratamine ja harmoonilise terviklikkuse taastamine iseendas – ja selle jagamine läbi oma toimingute ka teistega, on meie kõigi ülesanne.

Saara läks üsna otse Angala väekotta ja soetas endale ja tütrele väikesed trummid – mida mõne päeva pärast üliväga hädasti tarvis läks. Trummidega pani Angala-emand Heli kaasa raamatu. Tal on selline kena komme. Ja see oli Deep-Deaper-The Deapest ehk Deepak Chopra.

Otse loomulikult koos sõnastusega, kui oluline on oma keha kuulata ja hooldada, hellitada ja sõbrana kohelda.

Deepak Chopra tekst „Ülima õnne retsept“ loetleb seitse võtit –

1. ole teadlik oma kehast
2. leia tõeline eneseaustus
3. vabasta mürgist oma elu
4. loobu sellest, et sul on õigus
5. koondu olevikule
6. näe maailma iseendas
7. ela valgustumise nimel

Eestikeelsena Stella Noa tõlkes Olion 210

Manitsus oma keha mitte unustada peitub sõnades, et olles oma kehast teadlik ühendud lõpmatute võimaluste väljaga. Hing-ihu-vaim tunnevad end eraldatuna teadlikkuse puuduse tõttu – kui meeled ei koge piisavalt armastust, ei saa ka keharakud sellest läbi imbuda.

Kui pöörad teadlikult tähelepanu, mida keha räägib, kasvab teadlikkus tohutult – kui väli organiseerib pisimatki asja, organiseerib ta tervikut.

Teine kehaga seonduv teadlikkuse aspekt on loovus. Loovus kui välja omadus hoiab elu värskena ja uuena – üle inertsi ja harjumuspära. Ükski hingetõmme ega südamelöök pole seetõttu päris samasugune – miljardid rakud kohanevad sinu meeleolu ja kavatsustega. Kõige põhilisem teadlik-olemise moodus on enese maandamine oma kehasse. Iga emotsiooni puhul tuleb tajuda, mida ja kuidas keha tunneb – on see ego või päris-sinu kõne ja tundmine. Põgenemine ja eitamine ei vii kuhugi – keha kui abiline on alati meiega.

Deepak soovitab:

1. tee valikuid oma energia maksimeerimiseks oma kehas. Keha on ühendus universumi lõpmatu energiaallikaga. Kui tunned energiapuudust, tähendab – oled lõpmatu allika voolule kuidagi vastu. Küsi siis oma kehalt, mida ta vajab – ideaalne on tunda sellist kergust, et ei tunne end oma keha poolt kammitsetuna. Keha ja universum on üks.
2. Enne kui mingi emotsiooni ajel tegutsed, konsulteeri südamega. Ta on usaldusväärne juht, kes aitab kogeda empaatiat, kaastunnet ja armastust. Süda on emotsionaalse intelligentsuse koht ja laseb astuda kontakti sügavaima minaga. Toidab kõiki suhteid, meenutades, et teistes tuleb näha ennast!
3. Olemiskergus kehas on õnneindikaator. Kui tunned end kehas raske ja tuimana, pööra sellele erilist tähelepanu – need tunded on märk sellest, et kannatad inertsuse ja harjumusjõu all ega koge igas hetkes värskuse ja uue elu potentsiaali. Kehale tuleb anda seda, mida ta vajab – uni, puhkus, eluandev toit, liikumisrõõm ja suhtlemine Loodusega.

Eestimaa higitelgid on Maarjamaa Väravad ja Sillad

Higitelkide ehk indiaani saunade ehitamise ja kütmise kultuur sobib sellele rahvale, kes ei pea vajalikuks kinnisvara ega maa omamist. Kus on allikas ja tunne – sinna võib okstest suure korvi painutada, augu kuumade kivide jaoks keskele kaevata, tolle sümboolse-rituaalse emaüsa tekkidega katta – ja valmis ta ongi. Indiaanirahvad ei oma – nad laenavad ja kasutavad tänuga nii maatükikest, elusolendeid kui stiihiaid. Oleme nendega oma nomaadirahvalikus ürgloomuses sarnased.

Seepärast on Eestimaal mitmeid alalisi ja mitmeid juhutekkelisi higitelke, kuhu pugedes otsekui emaüska naastes pihtida ja palvetada, tänada ja puhastuda ning vastsündinuna väljuda. Meie talus on paari aasta jooksul kujunenud tavaks kütta telgikivid täiskuutseremooniateks, kus on vaheldumisi teeninud Evald Piirisild, Jaanika Gross ja Lauri-Kare Laos. Paaril salajasel korral Saara ise ka.

Igaühel oma Lugu.

Asser Murutar, Soone Saara poegade ja tütarde vanaisa, on ikka öelnud, et igaüks meist laulab siin ilmas oma laulu. Ühte. Modifitseerib ja täiendab, kordab ja arendab – olgu ta Valgre või Dietrich, laul on ikka üks. Selle elu Lugu.

Täisringi aasta algas Soone tallu higitelgi ehitamisega ning sulgus uue, suurema sweat lodge’i rajamisega. Sellepärast, et tseremooniad on siin kujunenud regulaarseks ja tahta-tundjaid on üha rohkem. Ilmselt selletõttu, et Eestimaa metsas allika ääres ühinevad kõigi maade ja rahvaste usundid ja inimlik olemus nii loomulikult ja looduslikult, et higitelki sobivad nii juudid kui setud, nii iirlased kui albaanlased, nii kristlased kui krishnaiidid. Kontrollitud. Tänuliku ühtekuuluvustundega.

See on vannete ja hirmutamiseta Teenimine, mille käigus vooder keeratakse väljapoole, lastakse läbi tule-vee-vasktorude, naerdakse-nutetakse-lauldakse ja vaikitakse ning tullakse kuumade kivide ümbert maarüpest välja uuestisündinuna. Indiaanirahvad kütavad higitelgi igal nädalal. Soonel alustasime väikese telgi riitustega pööripäeviti, ent nüüd, suure telgi saamise ajaks on tseremooniad igal täiskuul. Vähemalt.

Seni on meil Teeninud Lauri-Kare Laos – KAJAKAS – ja Evald Piirisild – KOTKASULG. Üsna kindlasti tulevad uuel täisringil teisedki Meistrid. Ning tulevad nähtamatu maailma üldtunnustatud ja kohalikud suurvaimud. Lisaks siinsele haldjale Klaudiale ja talle alluvatele härjapõlvikutele oleme kohtunud Elevandi ja Sünnivalvaja, Valge Kotka ja Pakaseeidega, Tähesaju ja Tulijaga, Emaluige ja Kadunud Pojaga, Surmaingli ja Laanemooriga. Täiesti reaalselt. Ikka nii, et targu mitu täiesti ärkvel ja normaalset inimest näevad-kuulevad-tunnevad.

Iseasi, kui normaalsed me tegelikult oleme. 21.sajandi jooksul loodetavasti lõpule jõudva valitsusajaga fiktsioonmaailmas pole normaalne, et higitelki saabub Jeesus – sest ta teab, et on oodatud ja kutsutud ning seisab koos Laanemooriga hea selle eest, et kõigil oleks parim võimalik.

11.11

Inimene valib kehastumiseks ühe kuupäevalise numbrikombinatsiooni, mis on tema selle elu Tee number. Kui vaimolend Toora kehastub Saaraks numbri alla 11, on tal valida – kas elada Meistrina või taanduda lihtsalt kaheks. Kui Kati Vasara nimesse sündinu läbib kõrgema mina otsustatud ja valitud uperpallid, saab omasünnitatud viie Murutari ja nende järglaste esiemaks, laseb ta sisetunde järgi tulla sellele, mis edasi tulema peab – isa antud eesnimele Kati liitub rabi Benjamini pühitsetud Saara ning papa perekonnanimest tuleb nüüd eestindamise eelne tegelik nimi Vatmann. See kõik kokku annab… 11. Ja kell 11.11 on taevas lahti. Kui sa ennast just kaks korda kaheks ei taanda 😀

Täisringi aastast väljumise Täiskuutseremoonia Soone talus sulges ringi.

Kui Evald aasta eest mu isa Harri sünniaastapäeval ja pojatütre Lumi esimesel sünnipäeval koos Kareka, Tony ja Eerik N.-ga meie esimese higitelgi ehitas, oli taevas tähesadu.

Uusaasta-riitusel tuli minu juurde tütrepoeg Karl-Jaak Babtšenko, kes sündis nüüd detsembris, nagu toona lubas. Ja tulid uued laulud tütardele, nagu palusin.

Ehitasime nüüd jõulu teisel pühal koos spirituaalse perekonnaga uue poole suurema higitelgi – ikka Evaldi juhatamisel, nagu ka esimese – ning Täisringi sulgumisel oli meid uue telgi avariitusel 21.

Karekas teenis samal ajal Belgias. Täisring!

Helistas esimesel jõulupühal, ütles, et ehitab, kogub kive ja soetas kauni kimbu valget salveid.

Rajasime vikerkaaresilla Soone ja Belgia vahele.

Väärikalt teeninud väikest telki maha võttes avastasin, kui tohutult vägine oli see aasta meie esimese tseremooniapesaga.

Mõni päev pärast kõigi nähtavate ja nähtamatute rahvaste väepesa punumist aktiveerus Soone-Kirna vaheline ley-liin, mida Teenima Tähevärava Portaalivalvur meid tütardega saatis – nüüd, aasta hiljem andis üks samal liinil Teeniv väemees teada, et Isa on meiega rahul.

Me lammutasime Soone talust liigsed kõrvalhooned, ehitasime Saarale toa ja sauna elumajja, rajasime uue talli ja metsa tseremooniaplatsile metsaonni. Sealt nüüd uue telgi sisse õnnistamise riitusel Laanemoor väljus ja üheaegselt mitut inimest seljast-õlast-kuklast puudutas, et kõik oleks selge.

Läksime Indi-kanaldatud Täisringi-looga mõisatuurile ja võtsime Kirna Täheväravas taevast vastu uue loo Mustrimuutjad. Oleme uuel ringil. Suuremal.

Külluse Soonele kutsumise mõttes tähendab see Ahvi-aastal koos Perekonnaga Suurtelgi püstitamist. Hinge tee mõttes aga tähendab see igal sammul valimist, kas olla 11 või kaks.

Uus pühapesa helendas üle metsa veel enne esimest tseremooniat.

Sisseõnnistamise ajal võttis Meistritar Gerli vastu Robinsoni sõnumi. Kui Indi oli kolmeaastane, saabus tollane Maarjaküla õpetaja, endine Hans H. äripartner hüüdnimega Kapsa Oll, hulga kinnisvara omanik ja tegudemees meie rannatallu Liusse. Ta oli ise siis juba otsmikuaju vähki hääbumas, ent tõi oma allaandvate käte-jalgade asemikuks ja täideviijaks vanglast Temet Pohhuimulli. Üllatuskingitusena. Misjärel ehitasime müügikorda Liu talu, siis valmistasime kolimiseks ette Soone. Kuhu Robinson ei kolinud. Põgenes. Ja hakkas hooldushaiglatest kollastele intervjuusid andma… olen ümbermaailmareisil… Robinson ei suutnud vähijooksu lõpuspurti vastu pidada ja… Tema võimalikult sujuva Filtrist läbimineku eest palvetamist alustasime koos Arne Lauriga, jätkasime higitelgis – ja Robinson tarvitas Õde oma andekspalumise edastamiseks.

Mine rahuga, sõber, kes sa niiväga püüdsid…

Kuna paari telkitulemapidanud hobuinimesega hakkas hommikust saadik juhtuma asju, mis seadsid meile kõigile elukaare õhtupoolse otsa luubi alla, oli ka kass-Puhhil aeg. Ent mina läksin päeva jooksul üha enam sõlme. Armastan kogu südamest õdesid-vendi, kes riitustel ja laadimas, koosloomel ja ühes hingamas käivad. Vana väikest sweati lammutades ja uut suurt üles ehitades oldi üheksakesi ülimas teenimises – kõik toimus sujuvalt ja üleloomulikus sünkroonis. Ent Saara läks aina enam puntrasse. Aleksander Saara-poeg pani Jordani jooksuliini taas üles pingule, kinnitas ühe tuulepoolse hobukoplilaua, ehitas koerteaediku ukse korda – Brigita juhatas vägesid ja Tartust hääletu-krõbisevana naasnud Indi oli igal pool ja mitte kuskil. Kõik oli sujuvas sünkroonis – peale Saara. Miski oli õhus. Igaüks küsis ja vajas midagi – ootamatud turistid tulid kahe autotäiega ingli puudutuse järele, loomade talitus tuli nagunii teha…

Võtsin koos paari naisega spontaanselt ja sõnatult koer-Šunka memoriaali laiali. Lihtsalt.

Kohavaim Klaudia ütles selja taga: Šunka on rahu saanud – sina tegeled nüüd oma koertega! Pea aasta pärast seda, kui Bella erilisim kutsikas, hüperintensiivne vuntside ja vana mehe näoga Koer – lakota-keeli Šunka – kodutee otsas kihutaja auto ette jooksis ja ära lendas, on ta lõpeks rahu saanud ja läks taastulekuks puhkama. Ma ei öelnud Õdedele, miks talli ja püramiidi vahelt kive kaheks loeme – mustad lõkkesse, heledad püramiidi jalamile. Toimis ka sõnatult. Aitäh, tüdrukud!

Hetkel, mil üks Õde puhastas turistide dessandi järel püramiidi ja valas saabuva pakase eel laste mängukohviku tassidest-pudelitest veed välja, hakkas teine Õde õunakorviga läbi hobusekopli riituseplatsile minema, laps näpu otsas, läksin päris pöördesse. Hobud-õunad-piiksviiks-liibalaaba… Siis veel ei teadnud ma, et see oli Värava läbimise sooritusärevus. Kusjuures Väravat läbimas olid tegelikult hoopis mõned teised. Minul oli au Teenida ja teejuht olla. Sel Täisringi täitumisel tahtis Looja, et vaataksime endast fiktsioonmaailma niverdusena eraldatud ja kollistatud Sõber Surmale südamega silma ja alistuksime tänulikult.

Nagu iga päev samal ajal, sattus Saara kella kahest neljani Vaakumisse. Mõte ei tööta, koordinatsioon on äraspidi munajas – ning sel päeval pöördus see kohmerjohmer süvasüdamest naeruks iseenda üle. Nii jäigi. Kestab.

Uut telki sisse õnnistades ja kõigi stiihiate poole pöördudes sai vend Evald Kotkasulg metsas Linnu vastama – puhastavasse Salveiloorisse mähkudes vaatas Saara puhastumisringil üle vasaku õla…

Seda jah, et seal seisis ilmutuslik uus teekaaslane, kes tõi mängulisuse sõnumi. Bruno, kes hilisemal uurimisel osutus holistilise teraapia instituudi õpetajaks, sooritas juba spontaanse saabumise mänguliselt. Lipsas habeme lehvides poolnähtamatuna mööda, nagu unenägu. Ilmutas kogu riitusepäeva end metsas – majja saabus vaid lahkumis-headaega ütlema. Riitusel oli kivide peal teenimises – pühkis iga issanda kivi kuusevihaga puhtaks, enne kui telki tõi! – ja tsere lõppedes vallandas võimsa möirge, nii et täiskuu jäi servi seisma. Saara ulgus talle spontaanselt emahundina vastu.

Oma ja Bruno õla vahelt tagasi vaadates nägin Õe toodud – ja mind nii ärritanud – õunakorvist Puhhi välja lipsamas. Viimset korda end kassina näitav Puhh vaatas Saarale otsa ja ütles, et on nüüd valmis tagasi tulema – seni läheb puhkama ning enam Soonel ei luusi. Kohtumiseni, kallis hobukass – tule siis, kui sinu nimi on River Niilus!!!

Mis telgis sünnib, see telki jääb.

Saara tänas tütrepoja tulemise ja kõigi teiste hingeliste olemise eest – ja palvetas lahkunute eest.

Õunakorv tõi elukaare sedapidi ette ja kätte, et juhtus kaks ülijõulist Värava läbimist – Kirna etenduse järgse palvuse toodud tõukega võrdsed. Juhtus üks õdede Kohtumine. Tseremooniaringis kõrvuti istuvaid naisi puudutati väljaspoolt telki üheaegselt – Laanemoor isiklikult! – ning nad said teada, et olid 12.sajandil väikesed kotiriidest hamedes õed.

Edasi keeras lugu mänguliseks-naeruliseks – mis ei tähenda, et poleks nutetud. Mängeldes nutetakse… teistmoodi. Valge Kotka tiivad üle taevalaotuse.

Personifitseeritud surmakolli kartnud väravaläbijale laulsin Tartu beebiklubis Haldjapesa tita-Indiga koos õpitud Inene capuana laulu – mida ta õhust kohe kaasa hakkas laulma. Tsiu! Kolmanda ja neljanda ringi vahel laulsime koos Brigitaga täiskuule Kuuuuate, lenno-lenno ma’ote – mina ja lapsed, me mängime koos! Misjärel lumetuisk ja süvenev pakane kattis hiilgava kuu Talvega.

Keegi tuli.

Järgnevail päevil, kui Õed-Vennad teada andsid, et neid puudutati telgis sees ja väljastpoolt füüsiliselt õlast-seljast-kaelast-kuklast, saime teada – Laanemoor ja kergejalgne-kargekäeline Allikate haldjas tulid isiklikult kohale, et Jeesus vastu võtta. Jumal on alati kodus, Jeesus tuleb, kui kutsutakse.

Tuisu all sündis kogu Perekonna kutsumine külluse loomisse. Looja tahtel leppisime Õdede-Vendadega kokku, et maailma suurima hobutepee püstitamisele koguneme ühiselt ning rajame koos laulude-tantsude-tervenduse hobukoja.

Sõnumi kinnistuseks sattusime järgmisel päeval Murutari-tütarde ja Saara-pojaga Väikese Printsi asemel hoopis Õdede sõgedate filmi vaatama. Sest oli vaja. Väga. Oli vaja naerda auklike küprokseinte üle – ja lõplikult mõista: vaid mõni protsent ehitusest on aineline, suurem osa sellest on hingeline-vaimne. Raha ei ehita Koda – kõiksus ei tunnegi raha, vaid küllust. Ja külluse loob tahe ja Armastus.

Vibratsiooni tõstmine prohveteeringute täitumise pälvimiseks käib Evaldil parmupilliga – ja kui Bruno võttis lõpuringis kätte kõristi… vallandus Saara eestlauldud Hava Nagila! Teretulemast meie ringi, juutide kuningas Jeesus – ja kõik Teised ka!

Evaldi pöördumine elukaare ja esivanemate, Kotka ja ilmamere, maaema ja taevaisa poole – parmupill ja… tuli ka tõlgendus sedavõrd masinlikult jorutatud väelaule nagu Ta elagu. Sündis hinge tuhandekordset taassündi ülistava-põlistava Laulu sisse minek ilma seda laulmata – ja tuhat korda elaguuuuuu! Elamegi. Kes on siin sajandat, kes üheksasaja kaheteistkümnendat korda – tuhat tuuri tasapisi tegemisel meil kõigil.

Saara sai kogemuse, kuidas olla kanal ja võimendus, maandus ja teejuht. Valus ja mänguline vastutus. See ei käi sedasi, et nüüd hakkangi suure raha eest abivajajatele üksinda telki kütma ja neid metsas vapustama – see on ühendatud vägede teema – nagu ka koos hobustega tantsimine ja haldjatega laulmine. See on sama kogemus, mille sain esmakordselt naiste varjupaiga riitusel – ühendvägi hakkab Looma. Palusin ses koosloomes, et Kõigevägevam annaks vaid need pildid, mida on vaja teistele jutustada ja edastada. Ikkagi on kuidagi… äärmuslikult jõulised. Koos saab läbi Värava. Sellepärast antakse.

Ühtsuses peitub jõud. Just koos Õdede-Vendadega tõuseme külluse energias siin Soonel, Tähevärava ley-liini väepunktis koos Perekonnaga üha uutele kõrgematele Täisringidele.

Oleme Mustrimuutjad. Seilasime, teame!

Kõikjale Maarjamaale on samalaadsed higitelgid püstitatud. Või kummuli keeratud – kuidaspidi võtta. Need moodustavad võrgustiku, mis hoiab tervikpilti, panoraami ja unistuste poole liikumise väge. Tänu tseremooniatele juhtub sedasi, et näed õigeid filme – ja niiöelda valedest filmidest-saadetest-raamatutest-muusikast õigeid sõnumeid. Märkad märke. Kõikjal ja kõiges. Iga Märk kinnitab sünkrooni. Su ees tehtud alko-lauspuhumise-kontroll vaatab su naeratavasse silmnäkku ja… lõpetab kogu reidi, helendav paraad kõnnib naeratades sinu eest ära autodesse, annab au ja maailm toimub.

Riitusel saadud vägi loksutab paika Sünkrooni, mistõttu hambaarsti juurde minnes on just sel päeval tööl dentisti assistent, kelle teine töökoht on kiirabis ning kes seetõttu võtab sujuvalt su küüne alt ära pinnu, millest hambaarstitooli heites naljatades lobised. Selles kõrgesse vibrasse tuunitud väes muutuvad rutiinsed käigud autoregistrikeskusse-panka-agrovarusse-espakki-Tammiku fotoärri hoopis millekski muuks. Kõik on heatujuliselt teistmoodi.

Nagu ka talve teise poole heinarullide kojujõudmine ja neist osa koplitesse põrgatamine lapsiku ja laheda naeru saatel, bokside tegemine tänulikult su väes ja ka-tha-ra sageduses tervendavas hääles kümblevate hobustega koos. Puud ja veed ja igapäevane elumaja-talli-lauda harmoonias hoidmine näitavad üliselgelt, millal on aeg järgmiseks tseremooniaks. Kui tekib rutiin, vastumeelsus ja orjameel loova töörõõmu asemel, on aeg kütta uus higitelk. Oleme siin, et Teenida, mitte orjata.

Iga telk on omamoodi. Saara esimene osadus oli Preeriakojas mõne aasta eest Jaanika Grossi korraldatud sügisese pööripäeva tseremoonial – higitelgile eelnes naiste jooga ning meeste ja teiste laste metsamatk Marko Aleksejevi mängujuhtimisel. Jaanika ise oli kõigil tseredel Sees – mehed-naised-lapsed-paarid olid neljas erinevas ringis! Ja pime nägijatar kasutas abivahendina kristalle.

2016. aasta kevadisel pööripäeval teenis Soone talus Jaanika.

Täisring! Pime nägijatar oli siia nii oodatud, et ka suurem telk tahtis lõhkeda. Mahtusime. Kuidas teisiti.

Kareka esimesel Teenimisel Preeriakojas olid Saaral kõik siin Soonel poegimas. Riitusel oli üsna ohtrasti naisi. Ja ma ehitasin nende osadusel talli kohale mitmekihilise valge loorkaitse, mis sai paari aastaga nii sodiseks nagu kärbsepaber ning mille koos ühe Kirna konstellaatide Õega hiljem alla võtsime ja lahustasime.

Ruunawere sweatis teenis Priit Kuusik ning meie Indiraga jäime tipisse teenimisse – mul oli vaja Pakaseeidega kohtuda ning õppida temalt üheaegset püstkoja ja sauna kütmist, lapse kaitsmist eriti lõõskava külma eest, et võita elumäng Põhjala eriti suures nukutoas.

Preeriakoja teisel Kareka-riitusel õppisime täpselt-teenimise-tarkust – selle järel tema auto alt ära veerenud ratta stseen on Täisringi-näidendis-raamatus. Ja muide – Soonele uut suuremat sweati rajama tulnud Evaldil oli autos… jõuluvanakostüüm. Ehkki Karekaga just enne Täisringi sündinud eksistentsiaalne farss on juba meie näidendis-raamatus kirjas, oli Kotkasulel vaja minna omal nahal proovima, mis tunne on! Aleksander Saara-poja sünnipäevariitusel Laoste Tootsi talus Audru jõe taskus süütas Meister ootamatult tordifontääni ja laulis navajo-värvinguga häpi-bööfdei-jannajooneinei-tuujuuu-jannajoo-neineijoo!

Soone talu kaks esimest riitust olid ingliskeelsed. Võõrkeelsete Õdede-Vendade tõttu. Kellest üks seejärel kodumaale tagasi pöördus, teine siit minnes Kõue mõisa ees oma auto üle nipli pööras, kolmas… Mis telgis sünnib, see telki jääb. Mis juhtub väljaspool, veetakse romulasse.

Siinselt kolmandalt tseremoonialt põgenes üks Õde juba esimesel ringil majja mu voodisse ja keeldus sealt väljumast. Täisringi managess Katrin viis ta hiljem üsna süles autosse ja sõidutas koju. Neljanda siinse riituse tegime noorima tütrega kahekesi. Sõnatult. Kolm tundi vaikuses. Vaheldumisi telgis ja silmili Allikas. Viienda Soone telgi küttis Saara Pärnu naistevarjupaigale. Kuuendal teenis Karekas telgitäit noviitse – Ele ja Kessu, Tähepoiss ja ka Brigita. Seitsmes kodune oli Kareka Täiskuu-tseremoonia Sirgi Tammiku koondatud Rappeli väerahvale… Ning oligi Täisring.

Setod pole võrokesed!

Setosid on lihtsam määratleda selle kaudu, kes nad pole, mitte kes nemad on.

Nad pole sõimusõna ega luuserkilluke, pole võrokesed ega ammugi mitte eestlased. Nende kuningriigipäevad ja rahvuslikud kultuurikeskused Obinitsas ning Eesti-Vene-Läti piiride kohtumisnurgas, usund ja üleilmne ugri-impeeriumi tuiksoone staatus kinnitavad, et sel vitaalsel ja värvikal Suurel väikerahval on õnnestunud oma identiteet läbi sajandite tuua – järelikult viiakse ka edasi!

Siis tulli illos setopoiss…

Timmo Margusel – just niipidi selles kuningriigis nimed reastatakse! – kulus setopoisiks tulemiseni 43 aastat. Seni juhtis mees, kellel on Hõrna Aarega vanaema-vanaisa sõsar-veli, Maaturismi ja Kagureise ning rändas mööda laia ilma. 12 aastat tagasi ühines kunagiste Timmo tallide asutaja ja Reliikvia-radade matkameister potisetude retkega, mis viis setod viie päevaga hobuvankritel Tartusse Hansa päevadele… ja juhtus midagi valgustuselaadset. Mees tõmbas kõik muud tegemised kokku ja asus www.setomaa.ee keskkonnas nähtavat kolme-riigi-kohtumisnurga asja ajama.

„Hetkel kipub grupike kohalikke omavalitsuspoliitikuid meie aastatepikkust tööd õõnestama ideega ühendada setod võrokestega – ent seesuguse valdade liitmise jõupoliitika Lõhuks Setomaa ning meie aastatepikkuse selgitustöö viljad. Jõuga ei saagi siin midagi. Praegune poliitsüsteem soosib aferistlikku sisemise ebakõla võimendamist. Peame veel ja veel ja veel enam selgitustööd tegema, et ükski osapool ei jääks rusikat taskus hoidma. Hääled on Meremäe lahkulöömisel hetkel jagunenud 6:5. Lammutusmeelseid ma 2016.aasta jaanuari alguses Obinitsas ülemaailmsel ugrilaste seminaril ei näinud. Ehkki siin oli koos 25 miljoni ugrilase esindus ning me saime oma identiteedihoiutöö eest globaalselt kiita. Ega nood vastalised ka 16.veebruaril Petseri majja jätkuseminarile tule. Seminaril on põhiteemaks majandusasjad. Iga rahvuse ja ameti esindajate hulgas kohe peab olema üks osa põhimõttelist opositsiooni,“ teab Margus. „Neljas vallas on 3500 asukat, neist umbes 2000 setot. Küll aga on paljudest sisserännanutest saanud hingelt setud. Ja meie Vastseliina-Orava-Lasva meelsuskaaslased toetavad ja innustavad. Ning sisserändajaid tuleb üha juurde.“

Timmo jutustas õigeusuliste kalendri järgi uusaastapeol, mil Meremäe rebenemine teatavaks sai, oma kõnes rahvale mõistujutu. Kuldkalake küsib kalamehelt, kes ta kinni püüdis, soovi. Ots on lähenemas, kalake suremas, aga kalurile mõtteid ei tule. Viimaks pahvatab – naabril on lehm, mul pole, ärgu olgu ka naabril lehma! Ning kuldkalake täidab viimse hingetõmbega selle toreda soovi. Eriti mastaapne mõtleja soovinuks mõistagi kalakesele igavest elu, et igaüks saaks aina häid-õigeid soove soovida. Majandusliku heanaaberliku mõtlemisega soovija palunuks igale külamehele lehma, et kambapeale vahva farm saada…

„Koos läti sõpradega pälvisime Brüsselilt 240 tuhande euro suuruse toetuse eakate tulevikukindlustuseks äärealadel. Kuna ma saan suvel 55 ja ületan ametliku eakasolemise piiri, siis arvatagi kõnetab teema mind mitmel tasandil,“ muigab Margus. „Venelaste-lätlastega oleme kümme aastat suurepärast koostööd teinud – meil on õnnestunud ühisprojektid korrektselt täita ning sõprus nii tihe ja tegelik, et see on näidanud: välispagulaste kartmise asemel tuleb sisepagulaste asjad korda kõnelda.“

Olulisemaid identiteedi alalhoidjaid on keel ja laulud, mida ses keeles leelotatakse. Timmo teeb sügava kummarduse mõne aasta eest ka sootska ametit pidanud kuningriigi sõnulisele Sarve Õiele, kes on seto keelt jäädvustanud ja tõlkinud, õigekirja kohendanud ja segunemist võro keelega piiritlenud. Üks vaidluskoht on suletud sõnalõpu kirjutamine q või ülakomaga – olõi’ keerulisemat vahet, kui et q tähistab rõhku.

Mis puutub kuningriigipäevadel valitavasse sootskasse, siis neid on 20 aasta jooksul olnud mituteist, auväärt Evar Riitsaar seejuures neli korda. Timmo meenutab Obinitsa kultuuriheerose neljandat sootskaks jäämist müstilise Peko tahte avaldusena: kandidaate oli küll mitu, ent taeva tahtel tuli valimise hetkel sääne padukas, et Evar jäi.

„Meie, setod, oleme sügavalt usklikud ning oleme ühendanud õigeusu ja maausundi. Kui õigeusulistel on 14. oktoober peaingel Miikaeli ehk setode Maa-Mihkli päev, siis setode Pekopäev on 12. oktoobril. Ehitasin Härmale tsässona – palvemaja, mis asub maausulises ohverduskohas. Meil on seal meestega täiskuurituaalid ning eestlastest-võrokestest enam peavad setod au sees esivanemaid,“ kirjeldab Timmo. „Alati, kui keerulised asjad otsustamisel, lähen surnuaiale ja – imet küll! – alati naasen sealt vaaridega kõnelemast vastusega. Ka mu lapsed on pärinud geenide kui elutee projektijuhtidega seto identiteedi. Teismeline Liise kannab väga hea meelega rahvarõivaid ja sõlge, väikesele Aleksandrile hakkab setoksolemine üha selgemalt huvi pakkuma ning vanim poeg Alfred tegi mulle hiljuti süämest rõõmu sellega, et Põlva-seto Leelo-koori laulma hakates tõusis meestega ühte ritta ja tõmmas kaasa!

Peenelt väljendudes on setunduse struktuur loodud. Ma ise olen kasunud tollest, kes koolivaheaegadel paasapühal ja surnuaiapühadel rahvusjuuri nuusutas, niiöelda elukutseliseks setoks. Nüüd tuleb enese eest kõigi nelja valla jõul arukalt seista. Ja edasi meie põlistooted ametlikult turule tuua. Nii Rein Lang kui Ivari Padar loodavad, et Eesti riik küpseb valmidusse hansa – hääldada pehmelt! – legaliseerida. Kogukond kontrollib puskariajamist nagunii rangelt – küll jälgitakse ka mahtusid ja maksudemaksmist, kui riik reaaliale järele kasvab.

Mina olen koos õepoeg Bertiliga Härma käusemustri ja vüükirä järgi oma hõimule lipu ja sümboolika kujundanud – see on šotlaste ruudumustri ja indiaanirahvaste sümboolikaga võrdväärne vägi-ornament, mis minu klanni väestab ja esitleb. Üks, mis kindel – teist korda me enam vabadust käest ei anna!“

Uma kiile, valge’ rõiva’, vana hüa süame…

Kuidas määratleda seto rahvust? Tänane sootska, Värska kultuurijuht, kolmanda latse ootel Vabarna Jane viitab giididele jagatud tarksõnale: „Setosid on eelkõige kujundanud apostellik õigeusk, kogukondlik eluviis, piiriasend ja Peipsi lähedus. Setod on elanud ja elavad nii lätlaste, venelaste kui ka eestlaste mõjuväljas ja siiski ei ole nad olnud „ei see ega too“, vaid jäänud tänase päevani iseendaks. Sajandipikkune venelastega kõrvuti elamine on kaasa toonud kultuurilisi ühisjooni, kuid setod ei ole venestunud. Eestlased kartsid, et setod venestuvad aga õigupoolest pole nad ka päris eestistunud ka. Setod on oma identiteediga rahvas. Setod elasid lahus nii venelastest kui ka eestlastest.

Setod on õigeusklik rahvas ja kirikupühadel on tänaseni väga oluline kultuuri osa. Olgugi, et Setomaal elab külades rahvast oluliselt vähe siis kirikupühadeks tullakse ikka kokku. Mõnede pühade ajal võib rahavahulka võrrelda mõne suurüritusega. Suuremad kirikupühad on Värskas jüripäev, Saatses päätnitsapäev ja Obinitsas paasapäev. Esiemade austusest kaasajalgi annavad tunnistust korras surnuaiad ja inimeste arvukus surnute mälestamispäevadel. Ühine keel ja usk on setodel oluline enesemääratluse seisukohalt.

Seto rahvalaulu on edasi antud põlvest põlve. Pillilmängu samuti. Leelosõnadega väljendati ennast. Kui sind juba laulu sisse pandi siis sealt enam välja ei pääsenud. Sõnaseadmise oskus oli väga oluline. Igas külas oli vanasti omad leelotajad, koorile kujunes ka eestütleja e lauluema. Tänapäeval on koori kõik võimelised laule eest ütlema, improviseerimise oskus on kadumas ja vähem on neid naisi kes on võimelised ise sõnu tegema.

Tänapäeval lauldakse peamiselt esiemade sõnu. Vanu viise õpitakse ka vanadelt arhiivisalvestustelt. Palju on endiselt peresid kus laulutraditsioon jätkub. Vanaemad õpetavad lapsi ja laselapsi. Mitmes leelokooris laulab mitu põlvkonda koos. Mis tähendab, et seto laulutraditsioon kestab edasi nagu vanasti.

Rahvamuusika on populaarne ja rahvapilli õppimine samuti. Setomaal saab õppida Setomaal levinud instrumente karmoškat, libliklõõtsa, kannelt, viiulit nii Värska Muusikakoolis kui Rikka Ivvani pillilaagris.“

Edasikestmise olulised võtmeisikud on Jane ja tema ema Maret, kes õpetavad nii keelt ja laulu kui käsitööd nii põnevalt ja elusalt, et nii koolilapsed kui täismehed tahavad neilt veel ja veel õppida.

Istse aga maailma veerekõsõ pääle…

Kirjanik-kultuuritegelane Kauksi Ülle, Riitsaare Evari kaasa kõneleb: „Setode ja võrokeste esivanemad olid ühtede geenide ja kultuuri ning keele kandjad kuni 13nda sajandini, mil läbi nende territooriumi panid Vene suurvürstid ja euroopa ristisõdijad ida ja lääne vahelise piirivööndi paika. Setodeks kujunenute esivanemad ja territoorium jäi Venemaa üheks servaks ja seal säilisid iidsed hõimuikombed ja keel ning keskaegsed rõivamoed ning leelo kuni 1920ndateni. Pärast Vabadussõda ja Eesti Vabariigi territooriumile jäämist algas eestistamine. Need võrokeste-setode ühised esivanemad, kes jäid saksa, rootsi, poola võimude alla, elasid – kuni kestis katoliiklus – ka suhteliselt oma tavade järgi. Võrokeste euroopastumisele pani aluse saksakeelse, hiljem luterliku eestikeelse hariduse andmine ja luterluse kehtestamine. Siit edasi jõudis järg vennastekoguduste kätte. Võru kultuuri on mõjutanud saksa mõisakultuur, luterlik haridus, ususektid, kuid eelmiseks eesti vabariigiks arendati välja ka oma kirjakeel ja kirjandus. Hoolimata tunduvalt suuremast sundristiusustamisest kui setode esivanematel, on ka võrokestel säilinud külasid ja suguvõsasid, mis väärtustavad omausku ja kannavad seda edasi. Kahjuks mingil määral kestab kunagine ida ja lääne ristisõda edasi, kuigi visalt on tehtud ka koostööd erinevates rahvuse ja keeleküsimuses.

Setode ja võrokeste keel on läänemeresoome keelest lahknenud väga vara, enne kui eestlaste oma. Erilised häälikud nagu sõnaalguse ts, sõnasisene dz on aafrika keeltesse ulatuvad ja larüngaalklusiil ehk sõnalõpu kakkõhelü, mida tähistatakse q või ülakomaga on soome-ugri hõimukeelte tollest kihistusest, millel oli ühisjooni neenetsite ja hantidega. Võrokesed ja setod on hulka oma iidsest päritud keelest ja kultuurist säilitanud – setodel on Peko ja võrokestel Kesväesä – aga ta on olemas.

Üks eripära lisaks eelmistele on seto keeles olev suurem hulk vene laene ja võrokestest väiksem hulk saksa laensõnu. Kuid võro keele Vastseliina osa ja seto keel on sarnasemad kui näiteks Vastseliina ja Hargla kandis kõneldav võro keel.

Mina olen oma loominguga kummardanud Lauluema Taarka ees. Darja Pisumaa (1856-1933) oli legendaarne rahvalaulik Obinitsa lähedalt Hilana külast. Tema venna tütre poeg on seto esipoeet Ilmar Vananurm. Taarka sünnitas 5 vallaslast – kirikukirjas pandi kirja – Bogdanov või Bogdanova (jumala and). Ellu jäi neist poeg Sergei – Sergo, kes 1905 aastal olevat sõitnud Venemaale ja seal abiellunud ning mingis kunagise Töörahva Elu artiklis väidetakse, et tema laste pere elas Murmanskis ja lapselapsed olid tuntud suusatajad, kuid need andmed pole kontrollitud. Tütar Tatjana oli vaimselt ebastabiilne, sünnitas surnud lapse, teda võrgutas Piusa jaamaülem. Liikus ümbruskonnas kerjates, koertekari kannul. Ta langes mitmeid kordi vägistamise ohvriks, leiti pärast sõda tema jäänused kusagilt metsast. Küllap olete seda filmist näinud.

„Taarka“ näidendi kirjutasin 2001. aastal silmas pidades Mercat peaosalisena. See avaldati raamatuna 2004. Mängiti Obinitsas Vanemuise teatriga 2005-2006 suvedel. Näidend sai hulka auhindu. 2008. aastal valmis film Taarka. Minu raamatu alusel kirjutasid stsenaariumi ka Mart Kivastik, Ain Mäeots ja Elo Selirand.“

Pill oll helle…

Hõrna Aare jutustab seotkeeli: „Läbi ao om tuu kuismuudu määratlõda seto rahvust olnu veidö esmuudu.
Tsaariaigu seto kõnõli kiilt mitä timä ja tõõsõ kutsi seto keelest, olli õigõusku, võtas naasest vai lääs mehele üldjuhul lutõrlast õga vindläst.
Naase kanni seto rõivit, peeti kinni ummist kumbist.Mindäs ilma suurõmba hädäldä umalt maalt minemä.
Parhilla kõnõlõsõ noorõ seto kas eesti vai vinne keeleh, mõistva laulda seto keeleh.Õgõusku oldas a veidemb-käüdäs suuril pühhil kodokandih ja kerkoh ni matsidõ pääl.Käudas Seto Kuningriigi päääl. Eletäs liinuh-Võro,Põlva,Tarto,Tallinn, Petserih,Pihkvah,Moskvah ,Peterburih,välismaal.Setomaal eläs 16 000 setost kohki 2500 .
Seto rõivit kandas rohkõmba ku vinne aigu. Mehele mindäs ja naasest võedas kaemalda kas oldas seto õigõusku.
Parhilla inämbält jaolt üldäs hinnäst setost ku määnegi vanavanõmb om olnu seto ni ineminõ es taht hinnäst setost tunsta.
Pia 100 aastakka om olnu ka setode seeh uma peritolu salgajit ni vihkajit nigu olle eestläisi seeh kadagusakslasõ ja pajuvindläse.
Tuu tege murõht ka täämbädsel pääväl.

Aoluulasõ nägevä setosid umaette hõimuna kohki 1500 aastakka.
Setod seeh om olmõha täämbädse pääväni veiö umaette jako-põhapuulnõ – Verska ja Mikitamäe, õdagupuulnõ – Obinitsa, Meremäe, Luhamma ja hummogupuulnõ ehk Petseri ja Petseri tagonõ kinkõ keeleh omma ka erinevuisi.
Arvatas õt seto naase kimmüs,uma keele ja leelo ni rõividõ ni kombidõ hoitminõ om seto hindäperrä jäämisõ alusõst.

Tallinn om andnu tiidä õt om valms andma setodõlõ uma valla ku seto es tuud tahtva.Tarvidusõl ka nii rahvaarvu ku muid tingimusi setodõga läbi arotadõh. Setomaa mõnõ volikogo ja mõnõdõ volikogodõ enamus
olõiq siiämaani tuud võimalust tahtnu kasutada .Meremäe valla 6 helülinõ enamus om tennü ettepanõku liituda kõigi Võro maakonna valduga
kõrraga.

Mõlõmba rahva hindätiidminõ erinevusõst omma väigä kõva.Kiil om hummogupoolõ võrokõisil pia tuu sama mis setodõl a kultuur om kimmähe erienv, niisamata rahvarõiva, kombõ ni usu põhi.

Viimäste rahvaloendusõ perrä pia 90 000 inemist ütli õt mõistva eesti keele erikujo võro kiilt.
12500 setot ütli õt mõistva erikujo seto kiilt.
Tuu näütäs õt hindätiidminõ mõlõmbal om kimmäs.
Samal aol om pallodõl viil nö. mitmikidentiteet-seto,pigem seto ku eestläne,ni seto ku eestläne, pigem eestläne ku seto, eestläne.

1977 aastagal alostadi Leelopäiviga. Korsi kokko seto üleilma.1994 alostadi Seto Kuningriigi päivi mis olõsi õga aastaga ni pääle III kuningriiki liigus müüdä Setomaad ringi. Leelopäiv toimus Verskah. Seto Kuningriigi päiv om kasunu kohki 1500 inemisõ päält 8000 inemisõni, Seto Kuningriigi pääväl näüdätäs ka seto hindäperrä olõmisõst pääle leelo ka pillimängu,tandsu, süüki ,juuki ,käsitüüd. Seto Kuningriigi loo põhast om Anne Vabarna eepos Peko.Eeposõ perrä seto kuningas Peko puhkas Petseri kloostri kuupah, timmä asõndas rahva puult handa saistõh valit Setomaa Ülemsootska kiä piat edesi andma kuningas Peko tahtimist ni nõvvuandmisi. Innist Setomaa Ülemsootskat kutstas sootskast.Setomaa Ülemsootska ja sootska moodustasõ Seto Kuningriigi Kroonikogo.
Kats Anne Vabarna järeltulijat om olnu Setomaa Ülemsootska – Sarvõ Õiõ ja Jane Vabarna. Jalmar Vabarna olle Setomaa Nuursootska.“

Kes siis Vabarna-poisi muusikategemisi ei teaks! Kes setode pärimuse ja tänapäeva kohta täpsemalt lugeda soovib, leiab netist Paul Hagu „Peko kolm palet“. Ja nii mõnigi leiab seto ka peeglist. Olgu ta puhastverd-seto, pankrotihaldur Arno Mägi või mõni ristand-Murutar – ehkki Asser on Pärsia-Mulgimaa tuletisena Uusvadasse juuritud, on ta südameüdini seto ning elu kui projekti juhtiva identiteedi oma lastele-lapselastele edastanud. Ema poolt klassikaline saksa-rootsi-prantsuse saavutus, näitleja Lauri-Kare Laos on isa poolt aga salaseto, juured Hilana Taarka sugupuus – mistõttu on vägagi märgiline, et õigeusukalendri-järgse Jüripäeva kirmaski lõpetab etendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“, mis toob Värska kultuurimajja ühe seto indiaanlasena oma rahva ette.

Meie Isa Palve tallinna ja tartu, võro ja seto ning kahes erinevas liivi keeles

Tallinna keel

Meie Isa, kes sa oled taevas,
pühitsetud saagu sinu nimi,
sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu,
kui taevas nõnda ka maa peal.
Meie igapäevane leib anna meile tänapäev,
ja anna andeks meile meie võlad,
kui ka meie andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Aamen.

Tarto kiil

Meije Issa taiwan:
pühhändetus sago sinno nimmi.
Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko,
kui taiwan, nida ka ma pääl.
Meije päewalikko leiba anna meile täämbä.
Nink anna meile andis meija süda,
nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille.
Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse;
enge pästa meid ärra kurjast:
Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi,
nink auwustus iggawetsel ajal.
Amen.

Võro kiil

Mi Esä taivan, pühendedüs saaguq sino nimi.
Sino riik tulguq, sino tahtminõ sündku
ku taivan, nii ka maa pääl.
Mi päävälikku leibä annaq meile täämbä.
Nink annaq meile andis mi süüq,
nii ku ka mi andis anna umilõ süüdläisile.
Ni saatku-i meid joht kiusatusõ sisse,
a pästäq meid ärq kur’ast,
selle et sino perält om riik
ja vägi ni avvustus igävedses aos.
Aamõn.

Seto kiil

Miiq Esä, kiä sa olõt taivah,
pühendedüs saaguq suq nimi.
Suq riik tulguq, suq tahtminõ sündüguq
kui taivah nii kah maa pääl.
Miiq egapääväst leibä annaq meile täämbätsel pääväl.
Ja annaq andis meile miiq võlaq,
niguq miikiq andis annamiq umilõ võlglaisilõ.
Ja ärq saatkuq meid kiusatustõ,
aq pästäq meid ärq kur’ast!
Sest suq perält om riik ja vägi ja au igäveste.
Aamen.

Vidumaa liivi ehk Liib kiel (eesti tähtedega)

Mäd iza touvis,
püädeds las saag sin süna,
Las tulg sin valiksumi, las saag sin taami (sin miel pärast),
Ku touvis nei ka maa pääl.
Mäd pääva leib ana maade tempi,
un jära eta mädl mäd vüülged,
nei ku mee jära etami mäd om vüülganikad.
Ala ievada meedi kaardintum, bet atpäästa meedi üülest.
Siis sinnel pietulab valiksumi, joud un guod igast igaks.

Kuramaa liivi ehk Raandakeel (eesti tähtedega)

Mäd iza, kis sa vuod touvõs, püvaaks las saag sin nim,
sin vaalikšimi las tulg meilõ (ül maad),
sin meel (miel perr) las saaguug kui touvõs nei iš ka maa pääl.
Mäd jega pävvist leibõ anda madõn ka tamp,
ja (un) jeta jetüksõks mäd vüülgad,
ku ka meig jetaam jetuuksõks ummõ vüülgalistõn.
Ja äla vii meidi kertaamiz sizõl,
aga (bet) pästa meidi amaast kureest.
Siest sin peraald um vaalikšimi, joud ja ouv igaast igaaks.

Aamen…

Liivlased on kadunud, elagu liivlased! Eestlased on…

Eestlased on!!!

Mitakuye Oyasin – me oleme üks – elagu meie, kes me Elame!

Mediteerimine on üks kohmakavõitu sõna. Meelerännak kõlab paremini. Oletus, et rännakuil käivad vaid vaimsete huvidega esoteerikalembid, on ammu kitsukeseks osutunud. Pea kõik inimesed rändavad – paljud teadmatult, ent ikkagi. Meditatsioon pole üksnes spetsiaalse muusika saatel hämaras ruumis Ära hõljumine. See võib juhtuda ka poesabas, kus meelisklev teismeline pole kaugeltki siin ega praegu, vaid mujal. Või vaikses laudas, kus perenaine tavatseb lehmi lüpstes sõõrutussõrmetäisi loendada, kuni mõtted peatuvad ja… tagasi tuleb lihtne ja ehtne inimene, kui ämber täis ja udar tühi. Nii mõnigi loendab trepiastmeid või labidatäisi just alateadlikust äratundmisest, et niimoodi muutub teadvus. Muutubki – ka juhitud meditatsiooni puhul loendatakse hingetõmbeid või lihtsalt numbreid, et siiasinna siblivad mõtted peatada ning päevateadvuse tasandilt alfalainele libiseda. Nii saabubki heinavedaja põllult või saemees metsast kerge ja selge meelega, märkamata, et oli kogu päeva paralleelmaailmades. Sellepärast ei märka, et keegi ei küsi, mida tegijainimese meeled sooritasid, kuni käed töötasid. Ta mediteeris. Kaunilt kaua.

Õigupoolest on see sõna kohmakas. Ainult Eckhart Tolle, siin-ja-praegu-olemise-kunstimeister ütleb seda nii pehme ujedusega, et mediteerimine ei tundu pastöriseerimise ega kultiveerimisena. Transtsendentaalne meditatsioon kõlab nii massiivselt, et jääb vaid õnne tänada, et inimesed paarikümne aasta eest, mil toimus jõuline pööre vaimsusse, taipasid juhendajate ette arvukateks saalitäiteks koguneda. Oleme ammu harjunud teadmisega, et Margaret Thatcher mediteeris, Urmas Sõõrumaast on saanud vägede valitseja ning peenenenud tajuga turd talunik tervendab oma lehmi reikiga, ilma et seda sõnagi teaks.

Mina kogesin teadlikku meelerännakut aastate eest Luule Viilma seansil – olin temaga ajakirjalugu loomas, sellest kujunes koostöö tema raamatute toimetamisel ning me ei nimetanud kehavälist matkamist elude ja dimensioonide vahel mitte kuidagi – eriti mitte meditatsiooniks. Ajakirjanikuna Lille Lindmäe käte all osalusvaatlust tehes sain kingituseks pildirea, mis osutus Värava läbimiseks. Nüüd oli ilmne, et oma tekste olen alati kanaldanud ehk siis taevast alla laadinud – pildiread muutusid tavapäraseks ning juhused, mida pole teatavsti olemas, viisid erinevate meistrite juhendatud meditatsioonidele. Enamasti olen neid kogemusi kasutanud selleks, et meistritest adekvaatseid, omal nahal kogetud isikulugusid luua. Amet selline põnev mul.

Meelerännakute teekaaslased on olnud Ulvi Michelle Saar, Kalev Veskimägi, Leo Tikerpuu, Bruno Braun – Holistika Instituudi üks kahest ainsamast mehest – ning Mai-Agate Väljataga. Korduv ja sage, ülimalt inspireeriv ja käivitav lemmik. Plaatide kaudu ka Kreet Rosin ja linkide vahendusel oraakel Pargivaht Wiimatimineja.

Kui juba teadlikult, mitte juhtumisi transsi heljudes mediteerida, lubada oma kõrgemal minal kõvakettalt vastuseid küsimustele noppida, on saatjaks võimalik valida kas delfiini- ja kosehääled. Nagu tavatsetakse teha Teresa Mängeli Kristallitemplis Tulika tänava Taevas&Maa-keskuses keset kristalle-soola-aroome-õielehti-lambanahku. Või sõnalised-muusikalised CD-d, mis saadavad analoogselt ühismeditatsiooni-seanssidega su teekonda sellisel lainepikkusel, et ühest küljest kuuled ja mäletad küll, mida sulle räägiti – teisalt jooksevad pildiread omasoodu. Kui Bruno Braunilt pärast rännakut südametubadesse küsisin, mil moel selleks ajaks oma hingelinnu juurde südamekotta naasta, kui linnupojad munadest kooruvad, oli vastus lihtne. Tuleb kas järgmisele esmaspäevasele meditatsioonile tulla – või endale ise teekond linti lugeda.

Salvestatud meditatsioone on asunud Youtube’i lisaks tuhandetele seal juba üleval olevatele, üles laadima ka Pärnu meistritar Helve Pärna. Muusik Arne Lauri looming sobib kenasti meelerännakuteks. Ning Holistika Instituudi perel on tänaseks loodud neli Salasõna-cd-d. Igal plaadil viis meditatsiooni. Mille puhul tasub arvestada sama, mida ka Rosina-Väljataga salvestuste rüpes rändama minnes – su käsi ei pruugi tõusta ühe matka lõppedes plaadimängijat sulgema – heljud kõik viis minemist jutti. Kusjuures reeglina selle ajatult kulgetud tunni jooksul magama ei jää. Laed ja noorened. Täitud ja korrastud. Tuled päevateadvusse tasakaalu ja harmooniasse kõbituna. Ja kuna inimühiskond on teatavasti üksteise õpperada ning lennutab meid iga päev igal võimalikul moel parlanksist taas ja taas välja, mediteerivadki arukad iga päev.

Holistikute Salasõna-plaatide autorid on kooli juht ja õpetaja Marina Paula Eberth, Jana Reidla, Margit Ivanov, Kadi Kütt, Iris Meigas ja Kadi Toom ning saatemuusika looja tema kaasa Glen Pilvre. Enne esimest tutvumiskuulamist ma autoreid plaadiümbriselt ei lugenud ning pärast kuulamist Kadi Toomi nime lugemine oli mitmekordne ahhaa-elamus. Esiteks tutvusime temaga Malaisia džunglis robinsonaadil ning oleme mõlemad nüüd erinevat teed pidi üsna sarnasesse energiasse kvanthüpanud. Teiseks annab Kadi teekond – analoogselt Marilyn Jurmani omaga – nii mõnelegi noorele inspiratsiooni kutsevalikuks. Kolmandaks selgitab Salasõna-sari, miks inimesed vaistlikult Leelo Tungla sõnadele loodud muusikat ja lavastusi armastavad – need on ühisväljas holistikute pulseerimisega hea energia linikuks kootud. Neljanda, lapse-rõõmu-plaadi muusika autor on ka Priit Pajusaar.

Salasõna sarja esimene plaat – Parim päev: Hea elu loomise praktika – selgitab Salasõna tähendust: Sõna abil väljendame end, suhtleme ja mõtleme. Sõna salajase väega loome iseennast ja elu. Meelerännakud on loodud õpetaja Eberthi ja tema õpilaste poolt. Rännakud setitavad meie elamusi ja kogemusi, toovad Väljast vastuseid küsimustele, mida me pole taibanud teadlikult esitadagi. Väljume paralleelmaailmast tundega, et oleme hoitud ja armastatud.

Plaat „Parim päev“ juhatab sellise suhtumise väesse, et täna on elu parim päev. Homme on teatavasti uus täna – ja ikka jälle parim. Selleks, et see homne täna saabuks, on loodud turvalise autosõidu meditatsioon – rahulikult kulgedes jõuad turvaliselt kohale. Pakutakse mõnusat puhkust keset päeva ning kingitakse toidu õnnistamise palve. Loogiliseks lõpetuseks päeva lõpu meelerännak.

Teine plaat – Keha kiituseks kinnitab kogemuslikult, et meditatsiooniplaadid on korduvkasutuseks. Igal korral käivitavad nad täiesti erineva kaemuste ja setitamiste pildirea. Autorid on plaadile loonud rännakud Kuula oma keha, Hääle äratamine, Varbavaatlus, Oma maja ning Keha kiituseks.

Meenutatakse, et keha on meie sõber, kes juhib tähelepanu, kui tervikuna puhkust ja restarti vajame. Ta on abivalmis hinge koda koos kõigi tubade, pööningu ja keldriga. Nii nagu inimkeha kopeerib planeeti ja universumit, on ka Feng Shui lähtunud inimkeha ülesehitusest. Kui teejuht palus mul kujustada loodusse oma maja, nägin muide karavani-tüüpi auto-elamut – kõik eluks vajalik kenasti-kasinalt-käepäraselt korrapärastes karpides-korvides toosides, ei midagi liigset, puhtus ja korrapära.

Armastusega iseendale viib kolmandal plaadil äratatakse tingimusteta armastuse tunne, meenutades soojust armastatu vastu ning suunatakse see iseenda poole, et saada suuteliseks kogu maailma armastama.

Olen ise oma õnne sepp vajab igapäevast meeldetuletamist, et lõpetaksime pideva süüdlasteotsimise. Mina olen mina – see matk aitab siltidekleepimisest ja enese võrdlemisest teistega puhtama ja kuivema tundega väljuda. Sõbraks sisemise kriitikuga saab ühenduses andestamise kunsti valdamisega. See on pikk teekond tulvil alalist analüüsi – mida ja miks ma hetkel tunnen ja kogen – ning lõpeks on selline enesest lähtuv valgustöö suurim kingitus meie lastele.

Lapse rõõmuks on neljas praeguseks loodud plaat, mis toetab lapsevanemaid oma järglaste juhatamisel armastuse teele. Meie lapsed on teatavasti meid ise oma vabal valikul oma vanemateks kutsunud. Meie vastutus seisneb mitte nende omamises, vaid nendega oma teadmiste ja kogemuste jagamises.

Vaikivad varjutatud ajad on möödas – mida ausamalt vanemad koos lastega oma tundeid ja elamusi arutavad, seda parema hingetöö stardiasendi nad järglastele annavad. Plaat aga annab meile ühistegevuse – saame koos võsukestega seigelda tarkade kivi otsingul, olla tugevad puud, kohtuda hiirekesena võluriga, tantsida üht ägedat vihatantsu, kogeda mureliku lohutust, tunnetada päikest oma põues, kuulata unejuttu võlukarbist ning laulda unelaulu. Aitäh!

Meelerännakud viivad sammsammult mõistmisele, kui võrratult sünkroonis paika sobituv, vääramatult reastuv ja tükkhaaval paika asetuv pusle on meie hingeteekonna kosmiline pasjanss. Eeldusel, et me muretsemise-kahtlemise-kurjamisega Jumala ettehoolt pidevalt ei segaks.

Kohtume elust elusse teekaaslastega, kellega meie kõrgematel minadel on lepingud – nende täitmine ei pruugi alati meeldiv olla. Ent oma kõvakettalt küsimushaaval vastuseid noppides tekib leppimine. Nõustumine. Tänu selle eest, mis on. Taas ja taas kohtame oma lapsi, kes on eelmistes eludes olnud… Kogete ise, kui mediteerimise lõputule imedemaale sisenete.

Kreet Rosina juhitud meditatsioonis võtsin Maaemaga lepingu sõlmimisele oma ema kaasa. Ta tuli väikese tüdrukuna end karuna näitava Maaema juurde. Väeloom võttis mu tillukese emme enda hoolde – ja seal nad nüüd Maša ja Karuna oma asju ajavad. Ma ei sekku, sest on nagu on. Ning aega on. Sest aega kui dimensiooni tegelikult ju pole – seda on kõik uuema epohhi õpetliku kingitusena kogenud.

Ärgem muretsegem ega omagem teisi inimesi – armastatu ja lapsed on meie parimad õpetajad, mitte kinnisvara. Iga laps, teisest täiesti erinev, on otsekui kallis külaline. Kingitus.

Maalastega aga on selline lugu nagu eesti keelega üldse – see tähendab nii maalapsi kui maalasi. Ning maalased oma korda nii maal kui Maal elajaid. Ehk siis meid kõiki. Hoidkem ennast ja üksteist – lepingupartnereid ja elukoolikaaslasi – mediteerimine aitab sammhaaval sellele lähemale.