Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.

Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.

Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.

Valge Draakon

Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU.
Veevalaja ajastu algusest alates, oma galaktilisse koju jõudmisest saadik – läbi pandeemia ja sõja – on meil kõigil olnud koduigatsus. Kes on selles gruuvis tõusnud, kes astehaaval isiklikku evolutsiooni pidi tagasi alla astunud, nõnda et on nüüd vastavalt 70aastane iginoor-tugev Tegija või 50aastane imik. Nii on.
Igaüks reageerib kõigele oma parimal võimalikul moel – mõni ehitab ja loob, teine lammutab ja lõhub. Ka see on okei, kui ühe tõusu ja teise languse käärid teevad pere-sõprus-naabruskonnas suisa spagaati.
Your vibe is calling your tribe.
Uued Omad tulevad pärast äratõuke ja lahtihüppe pimedat tühjust asemele – Tokyost, Keilast, Monacost ja Narvast – me leiame üksteist üles.
Vägivallatu ja verevalamiseta kaitse, alistuva vägede valitsemise aeg on saabunud.
Minule vastastid metsmaasikad: VALGE DRAAKONI HINGEPARVE TEENISTUSES OLED NÜÜDSEST.
Need metsmaasikad niideti deemonite poolt mullu juunis keset õitseaega maha.
Tänavu võttis juuni alguses miinus seitse nad koos tomatite-paprika-heina-vilja-hernestega ära. Herned ja kõrvitsad toibusid ning on nüüd Amazonase-väärilised. Metsmaasikad lahvatasid põua järel õide ja viljusid, misjärel laotusid mõne nädalaga seitse kora laiemale maaalale ning õitseva-viljuvad veel kord. Herned ka!
Valge Draakon on üleni soe-helge-armastav. Tal on kuldsed silmad ja viiruki-angervaksa-patšuli-ingveri-lõhnaline hingeõhk.
Valge Draakon jätab endale ja kõigile teistele täieliku vabaduse.
Ta kõnnib ja lendab, ujub ja teleporteerub.
Ta neutraliseerib kemikaalid ja vaktsiinid.
Ta purskab tuld üle mürkide ja puhastab-tervendab tõusuvoos üha ja üha.
Piisab mõttest – täiesti kiretult rahulikust mõttest – ja kõik toimub-toimib pilgust.
Kui deemonid tulevad taas metsmaasikaid rüvetama, jääb niiduk Valge Draakoni pilgu ees seisma ega käivitu enam – kõik riistad ja seadmed, mida egrogor nuritarvitab, põlevad läbi ja maha või upuvad ära. Ja kui deemonite ori ikka veel ründab, et kellelegi midagi tõestada, võtab tema enese koer tal hoiatavalt hammastega käest kinni. Peatu, armetu!
Ebajumalad prantsatavad illusoorsetelt troonidelt. Nad püüavad 2D piirimail lamisedes armastust või vähemasti mingitki tunnustust välja valetada, peksta või osta. Valge Draakon teab, et vandenõuteooriates, peavoolu meedia uudistes, hirmude nõiaringmängus tuikuv biomass ei tea, et ta ei tea. Mälu on läbi lõigatud koos Universumi nabanööriga, mis toidab unistusi ja visioone.
Valge Draakon tõstab tiivad ja purskab kuldvioletset külma ja kuuma tuld.
Metsmaasikad sirutuvad peenral jõuliselt tulevasi taimi laotavate aedmaasikate poole ja küüslaugud kihistavad, kui deemonid tahaksid valgust kasvõi n…da, kui muud ei saa.
Kõik on imikuks degradeerunule võlgu ja süüdi ja peaksid justkui aitama. Ei saa. Egregor puristab paanilisi paljastusi ja nõudmisi suvalises suunas. Tõusjad mõistavad: so sorry. Las olla. See degenereerumine toimub todapidi otsustanutel erinevas tempos. Meil kõigil on kaasteelisi, kes on olnud targad, tegusad ja teenisid hästi. Nagu õpetatud penid.
Nüüd juhivad meie (lapse)lapsed tähelepanu, et nii lolli möla pole mõtet kuulata – Omadega tuleb ühineda, et Valge Draakoni väes lennata.
Noortel on õigus. Ei pea ühtki kamarajura kuulama. Ei koolis ega seltskonnas. Valge Draakon toob uue hariduse ja energia, rahvajuhid ja arhitektuuri. Pilguga. Nipsust. On kontaktivaba vägede valitsemise ajad.
Valge Draakon teab kõike – nii, nagu aastatuhandeid on olnud neid, kes teavad Tõde. Leebel kulsinisel pilgul jälgit ta, kuidas muserdav maatriksi toodetud „haridus“ kukub kokku ning sünnib uus tõeline haritus.
Valge Draakon on sitke sooneline targalt lihaseline ning peatab tegusalt Gaia kuritarvitamise. Ta laseb enesehävitusprogrammi käivitanud biomassil minna.
Keegi ei leina ega plaksuta – ashes to ashes, dust to dust – loodus võtab kõik omaks.
Selleks, et meie, Valge Draakoni hingeparv usuksime, loodaksime ja armastaksime, loob ta seitsmekordistunud teelehtede laulu saatel eimillestki KÕIKE. Meie ka.
Oleme pidevas inspiratsioonivoos. Senine meditatsioon on loomulik-nägelik-teadvel olemine. Tõde tõuseb, vale vajub. Peeneneb teadmus ja taju.
Rahvajuhid tõusevad poliitikute asemele.
Preestrid astuvad ametnike asemel inimkonna teenistusse.
Valgete varjupaikade Draakoni väes planeet pulseerib teisenenud TÖÖ TÄHE ALL.
Igaüks teeb ja loob seda, milleks sündis ega piinle kellast kellani raha teenida.
Metsmaasikad levivad mängeldes üle Maarjamaa haavade.
Strawberry fields forever.
Valge Draakoni vägi on suve jooksul ülemeetrilisteks kasvanud haavavõrsetes.
Jõuame KOJU. Igaüks oma perekonna juurde – nii amööbide kui ükssarvikute perekonnad on ühviisi head – igaühele OMA.

Vabadus
Pendel-teate etteütlus MEH2022

Olgu vabadus isiklik või riiklik – vahet pole: vabadus on igal pool. Vabadus on meis kõigis, aga me ei tea seda. Mina olen peaaegu vaba, kui vaid kool vastavalt Eesti riigi seadusele ei sunniks mind praegu veel oma armastatud tehnikamaailma asemel ilusa ilmaga nt pendel-teate etteütlust kirjutama.
Ma ei tea, kuidas minu perekond suhtub Eesti kuulumisse Euroopa Liitu ning mulle isiklikult on ka NATOsse kuulumine suht savi, meie ühine julgeolek ja vabadus siiski olenevad neist katusorganisatsioonidest.
Me tuleme kevadel toast välja Mukri rabasse ja rabajärve, metsa ja mere äärde ning hingame vabamalt – samas on sisruumides reeglite järgimine nüüd veel ahistavam kui talvel. Mul on siiski vaba valik piirduda keskharidusega või teha kahe aasta pärast riigieksamid ja saada täisväärtuslik gümnaasiumiharidus.
Hea teada, et minu jaoks on õpetaja Murutar alati olemas, kui otsustan riigieksamiks valmistuda.
Kes kannatab, see kaua elab – kes ei kannata, see ei ELA ka.
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, nii saadki teada, et just katsumused teevadki sinust vaba inimese.
Tasa sõuad, kaugele jõuad – õnneks ei pea ma täna teadma, kelleks tahan homme saada.
Omad vitsad peksavad kõige valusamini – uskuge mind, mina tean, millest räägin!
Pill tuleb pika ilu peale – till tuleb pika pilu peale? – ometi on lootustandev uskuda, et hea jääb peale.
Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad – kes on patuta, visaku esimene kivi!
Lõpp hea, kõik hea ning kuni päris hea ei ole, seni lõpp ka veel pole.

Südamesalu konteinerstuudio ja Südamekeelte vertikaalne avamine koos robotitega
Eesti Süda esitleb:
Heart-Container ja Serdetchnyi Tvorets
Vertical Media ja Miil OÜ
Kati ja Richard Murutar
Triin Lellep-Kordes ja Mart Sander
Purilennukid ja langevarjud
Kogukond ja keelekümblejad
Tesla ja SpaceX

Südamesalu vabaõhukatedraali ümber alustavad tööd aktiivse keeleõppe, maali-laulu-tantsu-loodusravi laagrid, mis tõstavad taas kogukonna ja kaunite hingede teenistusse ka Altweski loovstuudio saalid. Me hingame ja tantsime, palvetame ja laulame ilusas-elusas emakeeles ning tõstame üksteist kasvõi kingapaelu-pidi uutesse kõrgustesse
Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Olgu sul oma konteiner aiamaja või riistakuurina juba olemas – või alles kavatsed selle Miilist soetada – et naabrist parem olla 😀 – kunsti saab spreiprinter-robotite Leonardo ja Albertiga alati seinale ronida.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule. Laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Juunikuust on sündmustesarja Eesti Süda laagrid-retriidid-koolitused-sooritused igal nädalal teie teenistuses.
Südamekeeled, Lion Heart, Serdetcnyi Tvorets, Südamekodu, Hipster Heart, Sufi Süda, Brave Heart ja Heart Container tõstavad fööniksina nii Sinu kui minu.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!

Südamekeeled – Serdetchnye Struny/Serdetchnye Yazyki – Heart-strings/Heart-languages
Elusa ja ilusa keeleõppe laagrid
Eesti süda kutsub – Südamesalu ja Serdetchnyi Tvorets teie teenistuses

Unistame ja naerame emakeeles. Et mõtteid ja tundeid teistes keeltes hingajatega jagada, oleme kokku leppinud Eestimaal eesti keeles suhestuda ja suhelda.
Riigikeele lihtsamaks ja ladusamaks omandamiseks kutsume läbi suve Raplamaal Vigala jõe ja Kuusiku paisjärve ääres asuva Südamesalu ning Altveski iidse vesiveski looduslikku ja loomulikku keelekümbluslaagrisse.
Esmalt kümblema – edasi juba julgelt ujuma – on oodatud nii pere- kui sõprus- ja meeskonnad. Sündmustesarja EESTI SÜDA laagriteseeria Südamekeeled võtmeisik on kirjanik-õpetaja Kati Murutar.

Pakume viiepäevaseid eesti keeles puhkamise ja mängimise laagreid, kus:
elame Vigala jõe ääres telkides, tuulte ja vihmade puhul Kaldakojas ja Altweskis
maalime ja mõtiskleme
tantsime ümber tule
laulame koos hobustega
kirjutame end puhtaks
külastame Rapla tähtpaiku
teeme ringi Kuusiku mõisas
külastame põllumajanduse katseaeda
Lisaks Murutarile on elusa ja ilusa aktiivkeele õpetamisel teie teenistuses
Margarita Polokainen – zumba ja sufi
Kristiina Liukanen – popptants
Marje ja Kadi Berlokko – maalimine, kunstiteraapia ja reiki
Südamesalu ristiisa šamaan Evald Kotkasulg
muusikud Karolin ja Raigo Saariste – kes on režissöör ja fotograaf
Kuusiku tall – Stella Kuusemets ja Eero Esnar
Rapla ratsakool – Jekaterina ja Sven Soiver
Kuusiku lennuväljal tegutsev purilennunduse klubi ja Kaider Zopp
Antti Kopliste ja langevarjuhüpped
Alexis Varnum – valguse veedatar
Stella Shakti – praktiline müstik-reikimeister
Kai Tamm – Avesta ja numeroloogia kuninganna
Jaana Raja ja sotsiaalne tugi naistele ja lastele
Soovijatele teeme silma- ja ilmaringi veelgi suuremaks
Kuusemäe ponid-hobud-kitsed-notsud – ja piknik koos nendega
Puraviku sepikoda
Piia Kõverik ja Rapla Elujõukeskus – taimetarkus ja pilates
Alar Tool ja Parvematkad – kanuud ja ujuvsaunad
Kabala villaveski ja Papli talu
Atla mõisakeraamika ja Rapla savikoda
Meeli Lass – häälejooga ja massaažid
Tiiu Soomer – inglise keel, vabastav tants ja massaaž
Tatjana Mette – inglise keel
Maria Zinovjeva – loovteraapia

Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule, laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!

Palun broneeri oma pere-sõprus-meeskonnale sobivaim nädal.
hobulausujad@gmail.com
Lisa juurde, milliseid täiendavaid juhendajaid ja ekskursioone põhipaketile juurde soovid.
Nii saame ülevaate, millistel nädalatel kui palju ja missuguste huvidega osalejaid tuleb.

30. mai – 3. juuni
6.-10. juuni
13.-17. juuni
20.-24. juuni – paketis küla jaanipidu
27. juuni – 1. juuli
4.-8. juuli
11.-15. juuli
18.-22. juuli
25.-29. juuli
1. – 5. august
8.-12. august – paketis hipikuningas Fantuzzi kontsert 11. augusti õhtul
16.-20. august – paketis Eesti taasiseseisvumise aastapäeva jumalateenistus Rapla kahetornilises Maarja-Magdaleena kirikus
22.-26. august
Soovi ja soojuse jätkudes koguneme keelekümblustele ka septembris-oktoobris reede õhtust pühapäeva lõunani.

Põhipaketi hind ema ja laps – 300 eurot
Iga lisanduv pereliige – 50 eurot
Täiendavate õpetajate-piknikupaikade-ekskursioonide hind kokkuleppel.
Lisandub Marju kohviku cateringi toitude hind.
Korraldaja: MTÜ Aabrami hobulausujad
Laagrite vedaja-pidaja – kogenud ja eriline õpetaja, teenekas kirjanik Kati Murutar
5107709

Hipikuningas Fantuzzi tuleb taas!
Südamesalu ettevõtmiste sarja Eesti Süda kontsert Altweski saekaatris

11. augustil kell 19 annab vaba hipi süda Fantuzzi – FREE HIPSTER KING – Euroopa tuuri viimase kontserdi Vigala jõe ääres Kuusiku paisjärve veerel.
Puertorico-juurne ameerika lastetoaga imeline inimene on kolmas kord Murutari poolt rahvaga jagada. Kumma külast Altweskile, sealt Kirna ja Graniitvillasse viidud võrratu sõber on tagasi Südamesalus.
Et olla ilmastikukindlad, kasutame Altweski black-boxi, millel on 400aastane kogemus inimeste kaitsmisel äikese ja päikese eest.
Pakume chaid ning hobuste lähedust.
Wondervalley on pühapaik.
Südamesalu on katedraal.

Kontserdi annetuslik tulu läheb pühakoja ehituseks.
Fantuzzi saatjad on Tom Valsberg ja Ian Mikael Kirss.
Ja SINA.
Sina laulad ja tantsid ning tunned iga hingetõmbega palvetades: KÕIK ON VÕIMALIK.

Teeme ära! – 6. mail 2023
Südamesalu tõstab Altweski tiivad.
Selle kevade kogukondlikud puhastustalgud loovad taas tingimused looduslikuks loovuseks nii Südamesalus kui Altweski vesiveskis. Tekitame puhtuse ja korra ettevõtmiste sarjale Eesti Süda.
Kati Murutari sõpruskond ja stuudio MINA OLEN korrastas aastal 2017 400aastase vesiveski kultuurikeskuseks, kus toimusid pandeemiani etendused, kontserdid, koolitused, noorte-tervise-maalilaagrid.
Südamesalu, mille ristiisa on Evald Kotkasulg, rajas seejärel konteinerstuudio ning korrastas Vigala jõe kalda.
Nüüd tõstab Südamesalu taas ka Altweski Fööniksina tuhast.
Talgute käigus eraldame hobusekopli paisjärve-poolse nurga, et ehitada sinna uue ajastu pühakoda.
Kuusering Südamesalu on Jakobi palverännu-teekonna keskpunkt ning peapiiskop Urmas Viilma poolt ausse tõstetud vabaõhukatedraali juurde rajame kiriku, mille rahu valvavad hobused.
Puhastame imelise aasa Natura-nurga sinna olnud aegadest jäänud vanarauakuhjast.
Korrastame Altweski sissesõidu-allee ja puhastame kolm saali kolme jõude-seisnud-aasta kihtidest.
Seame Südamesalu ja Altweski valmis eesti keele, maali-tantsu-laulu-kirjutamise ja retriidi laagriteks.
Tiibade taastõstmise eesmärk on muuhulgas koos sõjapõgenikega ja nende heaks leevendada sõjatraumasid ning õpetada muukeelsed pered eesti keeles unistama ja naerma.
Loome tingimused tunnetada looduses Vigala jõe kaldal, Kuusiku paisjärve ääres, aga ka vana hea Altweski ruumides ennast ja Eestimaad. Nii saab sel suvel hipikuningas Fantuzzi jälle siin kontserdi anda.
Jumalaga, relvad!
Ja päike tõuseb!
/Ernest Hemingway/
https://talgud.teemeara.ee/events/sudamesalu-tostab-altweski-tiivad
Kaasa töökindad!
Osalejatele talgusupp, liikumine värskes õhus eriti heas seltskonnas – ja osalus suveüritustel nt tasuta!

Eestlased ja venelased – meie ja nemad?
Segaverelised uue Eesti inimesed, rahunege!
Ivo Känd
Eestlased ja venelased, velled, kas me oleme omavahel tülis?
Kui üks tuleb teise juurde ja ütleb: „Lepime ära – joome koos pudeli viina ning „rebjata, davaitje žitj družno“! – siis see tähendab, et on tüli. Kui on vaja leppida, tekib intellektuaalne uitmõte: pole meile vaja veel mingit pseudo-paralleel-demokraatiat. Olemasoleva olematusegagi on tegemist niigi.
Ühtlasi pole pea ainsatki puhastverd eestlast ega venelast – oleme kokku segatud saksa-taani-rootsi-mongoli-slaavi pluss uuemal ajal ka värvilisematest veredest. Segaverelistel on aeg õppida ühte hoidma.
Meie ja nemad
Keerulisi probleeme ei saa lahendada kampaania ega mõttetalgute korras. Seda enam, et mitte-eestlased ei tea talgute olemust ega tähendustki. Samal ajal, kui meie rahvale on omane suurteks töödeks kogukond kokku tuua ning ühiselt hooneid ja puhtust luua, metsa ja maad korrastada, aidatakse mujal üksteist nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.
Kui Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar oma mujal elatud ja jäädvustatud aastate sarja Siberis vissarionlaste juures alustasid, anti neile küll majakene ja maalapp, ent maja kodustama, maad harima ja kristliku küla ühislaudas lehma lüpsma neid ei õpetatud. Samuti ei abistatud talgute korras järje peale ei Siberisse küüditatuid ega paadipõgenikke. Ellu jääda aidati – eluga mujal edasi või Eestisse tagasi tuli ise pääseda.
Osa venekeelsest elanikkonnast on solvunud. Me ei tohi enam vastandada „meie ja nemad – eestlased ja venelased“. Küll aga saame käsitleda ja aidata inimesi, kellel on oma identiteedi tuvastamisega raskusi. Need inimesed on oma identiteedist ja kodustest juurtest ilma jäänud nõukogude okupatsioonivõimu inimvaenuliku rahvustega manipuleerimise tõttu.
Need rahvad ise ei tunne end venelastena, vaid vene keelt kõnelevate segaverelistena. See on piisav tõestus sellest, et küsimus tuleb päevakorras hoida ja lausa nõuda, et riik selle lahendaks ilma surve, sunni ja solvanguteta. Nagunii ei tea meie poolteisest miljonist kodanikust või külalisest ülisuur osa, milline on tegelik Eesti ja kumb on nende kodumaa. Ollakse segaduses ega tunta siinse põlisrahva väärtusi. Rändrotte – on selline väljend kunagise bändi In Spe laulust Alo Mattiiseni ja Olavi Kõrre koostöö aegadest – ei kodustata kampaania korras ühekordse ja paratamatult vägivaldse sunniga.
Isamaatu rahvamassi ränne on pärit Tšingis Khaani aegadest. Mongoli-tatari vägevad geenid voolasid üle russide, segasid vered ja lõpeks tapsid tsaaripere. Tekkis arvutu hulk jõulisi mitte-päris-venelasi, keda on olnud lihtne tõsta sinna, kuhu parasjagu vaja. Kirde-Eestisse kaevandama või Kiievit-Odessat pihustama, vahet pole. Peaasi, et on korter, naine, autopann ja pudel ning elu on lill.
Teenekas maavanem-koolijuht Tõnis Blank meenutab, et näitlejatar Aino Talvi nimetas sedalaadi ringimullitavat massi supivahuks. Samas on nende inimeste seas, kes on tulnud Kasahstanist ja Tatarstanist teadlikumaid patrioote kui eestlased ise ongi. Sillamäe Ksenija oma hariduspürgimuste ja sotsiaaltööga ning Lääne-Virumaa Nadežda oma aatelisusega teeb võluva aktsendiga eesti keeles oma sihtgrupiga ära kordades tegelikuma töö kui mõni minister või kaval küünetehnik.
Nomaadide integreerimine on pikaajaline demokraatia kool ja kultuurijuurimise protsess, mitte „Teeme ära!“ talgud, mil üks kord aastas teeservad-kiigeplatsid korrastatakse. Kuna meie talgutest on välja kasvanud globaalne planeedikoristuse aktsioon, võib loota ka Maarjamaalt algavale rahvaste lepitamise võimekusele.
Maarahva umbusk põhineb sajanditepikkusel kurjal kogemusel. Ei taha me venelasi sunniviisiliselt assimileerida – küll aga nõuame, et nad on meie rahvale ja riigile lojaalsed. Ühest küljest ei tea kirju kaader tegelikust demokraatiast midagi. Teisalt mängib rolli suurrahva põhjendamatu üleolekutunne väikerahvast, härrasrahva troonilt tõukamise meelekibedus ja pahameel.
Harimatu tegelane, kes pole Kiviõlis sündinuna ei Tartus käinud ega Pärnut näinud, meenutab demokraatia teesklemise puhul Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ võimu haaranud, peremeheks kostümeerunud ja anarhia käigus maailmalõpu põhjustanud tegelast.
„Mõisad põlevad, saksad surevad…“ – oleme ise olnud samasugused vandaalid-anarhistid, kes on hävitanud baltisaksa parunite rajatud mõisad-kirikud-koolid. Misjärel oleme varemeteks kukutanud ka nõukogude okupatsiooni ajal tänu suurepärastele diplomaatidele – Kraft, Väljas, Toome jt – Moskva rahadega Eestisse rajatud tööstuse ja põllumajanduse. Vaid sanatooriumid-spaad-hotellid on alles.
Meid-segaverelisi varemete tekitajaid lepitaks ühine ajalookäsitlus. Aitab pidevast ajaloo ümber kirjutamisest alates Põhjasõjast, mil rootsi ja vene väed edasi-tagasi üle Eestimaa tallasid ja lisaks maarahva meeste mahatapmisele siia katku tõid. Nii, nagu hävitati karjala-ingeri-siberi rahvad, veeretatakse nüüd Pätsu pead ühtpidi ja kangutatakse Smuuli bareljeefi teistpidi. Vaadake „Siin me oleme!“ filmi uut ja vana versiooni, naerge „Polkovniku lese“ igihalja sõnumi üle ja tulge ometi mõistusele!
Piisab sellest, et võimuhaige marionett-miilits Putini välispoliitiline imperialistlik doktriin kohtleb meid ja muid NSVL „vabariike“ nagu üle käte läinud jõmpsikaid. Venekeelses rahvaste mikstuuris leidub siiski suure südamega intelligentne slaavi geen ka, sellega annab suhestuda.
Kui me järsu eile-oli-vaja stiilis riigikeelsele haridusele üle minemisega vaid suhteid jälle üle kuudi ei keeraks. Eesti- ja venekeelsed noored – nagu ka ukraina sõjapõgenike lapsed – suhtlevad omavahel nagunii inglise keeles. Ärgem jätkem jäiga laamendamisega tarku ja andekaid noori ilma hariduseta – sedasi kasvatame peale terve uue Huhuude põlvkonna.
Ei tunne enam meie oma kultuuri eestikeelsed noored ega hakka peksu-poliitika meetodil sellest midagi teadma ka need venekeelsed uue ajastu inimesed, kes meie puid ja maid veel ei tunne.
Ajalugu ei ole ainult mäletamise, vaid ka unustamise tulemus. Ta ei juhtu ise, teda tuleb luua, esile tuua, jäädvustada ja kujundada. Kuna kohe on 9. mai, mäletame värske vastikusega pronkssõduri monumenti kui Eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunkti, mille juurde tulid punaseid nelke tooma spetsiaalselt siia saadetud noored mehed. Kulla- ja viinapoodide vitriinid kildudeks – „vsjoo naaše!“ – säh teile Aljoša. Ka Narva tanki kasutatakse vastasseisu ankurdamise vahendina.
Meie riigil peab olema veenvalt rahustav kommunikatsiooni-strateegia, mis suunab rahva tähistama samal, nigulapäeval peetavat Euroopa päeva – kõlagu Beethoveni „Ood rõõmule“! Võidusammas tähistagu kooskondlikku ühiselu ja Aljoša kaitsku kalmistuvaikuses kõigis sõdades kõigil pooltel ohverdatud ilusate inimeste hauarahu.
Elitaarsed eestlased
Kui eestlasi kritiseerib mistahes põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma: kui sisserändaja sigidikule miski ei meeldi, siis… Meie siis omakorda enam Tsoi ja Võssotski, Pugatšova ja suures osas venekeelse Paulsi muusikat ei kuula voh!
Hea tuttav Pavel küsis hiljuti: „Kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitte-eestlastel asja pole?“
Lasnamäe Leenale ja Narva Koljale on vaja hinge pugeda – mis ei tähenda, et neile tuleks p…sse pugeda ja lipitseda! – neid tuleb kohelda ausa ja avala respektiga. Nendega tuleb mängida lahtiste kaartidega nii, et Sergei Metlevi, Igor Taro ja Kalev Stoicescu toodetav jõuaks nendeni ja oleks kremli-kontrollitud vene kanalite arvestatav konkurent ja alternatiiv. Domeenid lõpuga .ru võivad ju olla keelatud – iga koolilapski oskab ennast ikka häkkida, kuhu tahab. Nõnda magavadki paljudes muukeelsetes peredes täna ühe teki all eestimeelne naine ja rašistist mees.
Kumbki neist ei viitsi lugeda kallutatud-kinnimakstud meediat, milles tegelikku sõnavabadust mitte kumbaski keeles ei ole. Mis lõimumisest me räägime, kui mujalttulnu pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Lugedes venekeelseid netikommentaare ei leia me ka sealt mitte ülemaailmse rahuriigi ja üksteisemõistmise poole liikumist – pigem trotsi ja viha.
Seni pole Eesti iik siinsele venelasele pakkunud adekvaatset meediat, kus toimuks ühiskondlik keskustelu. Siinolemise süütundest vaevatud Lasnamäe Leena ja Kohtla-Järve Valja räägivad omavahel ilmast, tööst ja vene köögist ning on kalaleti ees eestlastega kohtudes üksmeelel, et me peaksime suutma oma palga eest osta forelli, mitte kassiga koos räime krõbistama. Sellest kirjutamise ja kõnelemise kohta on Leenal-Valjal vähe. Nad on lihtsad head inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja õnnelikud olla. Kusjuures nad-segaverelised ei tea, milles nad eestlaste-segavereliste silmis süüdi on.
Venekeelne patrioot
Meil on Eestis sündinud venekeelsed, kes riigikeelt ei mõika. On siia saabunud, kes omandavad kohaliku keele poole aastaga. Paugust riigikeelsele kooliharidusele üleminek sunnib vene õpetajad vene õpilastele kõiki õppeaineid eesti keeles õpetama ning poes pursivad venepõhised müüjad-ostjad omavahel „kuratõde“ kehtestatud kohustuslikku kohalikku.
Kes oleks ideaalne slaavlane? Kas Narvas elav integreerunud Vova, kes räägib kenasti eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi – või Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli teenistuja ning Eestimaa patrioot? Põhimõtteliselt huvitab mõlemat, et inimväärne töö tooks leiva lauale. Mõlemad on seda meelt, et eesti keelt tuleb hakata õpetama lasteaias, alg- ja hiljemalt põhikoolis. Gümnaasiumis korraga kallale tulev riigikeel on hirmutav ja haridusest ilma jättev.
Kes saab, palkab eraõpetaja – kes leiab koha, viib lapsed keelekümbluse laagrisse, millesugused toimuvad sel suvel nt Raplamaal kirjanik-õpetaja Kati Murutari kodus Südamesalus, kus lauldakse-tantsitakse-maalitakse eesti keeles – igal nädalal.
Eestlastest teravamaltki tunnetavad siinsed slaavlased – pidetud ja teretulematud – Ukraina sõjapõgenike maalelubamist ja poputamist. Kusjuures ühe väikelinna postkontoris tõdes pagulastest vanapaar, et nõukogude tööstuskultuuritus oli Donbassi sedavõrd saastanud ja laastanud, et elamiskõlbmatust keskkonnast sõja jalust põgenemine oli paradoksaalne kergendus.
Kuidas aga motiveerida mõlemat poolt lõimuma, kui lisandunud kolmas, Ukrainast põgenenud osapool kätkeb lisaks naistele-lastele ka surmakartlikke täismehi ning ennast ukrainlasteks ostnud kremloide?
Ühtlasi ei vii ükski Hariduskopter ega muu programm Ida-Virumaale elama nt 100 puuduvat kooliõpetajat, kellele lubatakse topeltpalka ja tasuta kodu päriseks. Eestlased ei taha Kirde-Eestisse. Ega nad kõik ka Tallinnas vm suuremas linnas tahaks elada, ent koolide sulgudes on lihtsam laste hariduse ja harrastuste nimel minna – töökohti ju külades nagunii pole. Moodulmajakesed, millest piisaks ökonoomseks külakooliks, nööbitakse hoopis suurlinna kombinaatkoolide külge. Kasvatame rõõmsate ja roosapõsiste noorte asemel katkise põlvkonna, kes räägib omavahelgi inglise keeles ega tunne varsti vähimatki huvi, mis on kodaniku tunnusena olulisem – keeleoskus või eestimeelsus. Mitmed mõtlevad noored, kelle pilk mõnel hetkel siiski telefonist ka välja tõuseb, kehitavad muide õlgu: kui Kanada on kahe riigikeelega, mis siis sellest, et eesti on kolmekeelne kääbik. Jõulise vene ja veel jõulisema inglise keele kõrval on maakeel nagu väike nunnu suveniir.
Küpsemas eas põlvkondade ühtehoidmiseks on tähtis toetada venekeelset eestimeelsust ning pöörata tähelepanu nii keelekeskkonna kujundamisele kui toetada Murutari-suguseid piirkondlikke entusiaste. Ida-Virumaa taaseestistamine on utoopia, emotsionaalne tõrge vene keele vastu läheb sõja lõppedes siiski ilmselt üle. Küll aga pöördub töökaotuse tõttu hätta jäänud venekeelsete inimeste vimm kindlalt ja kiiresti riigi vastu – seda enam, et eestlased ise pole samuti rahul uue Riigikogu ja valitsusega, keda valides nad tagamaid ja taustfakte ei teadnud.
Etteheited muulastele on siinkohal sama arulagedad kui võõralt inimeselt küsimine: miks sa mind ei armasta? Vägisi armsaks ei saa – eriti kui Narvast kaugemat Eestit ega rahvast ei tunne. Slaavlane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt kui ugri udupea. Tšingis Khaani lapsed elavad kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge ning nad näitavad oma tahet ja temperamenti massiivselt ja reeglipäraselt. Teisiti poleks nad läbi taiga ja tundrate meie maale ju jõudnudki.
Tõenäoliselt on sõjajärgne Russia võrreldamatult väiksem ja nõrgem kui -eelne. Meil siin tuleb mõlema osapoole õeluse tiibu kärpida siiski. Meie-ja-nemad ajad on möödas. Eestlaste ja venelaste rahumeelne edenemine on oluline ka sellepärast, et vastasel korral hääbub Eesti riik vaikselt, aga kindlalt. Noored eestlased lähevad isamaalt minema ja nende asemel asustavad nii linnad kui külad… mõned teised inimesed. Olgem üksteise jaoks, mitte kiuste – moodustagem MEIE.

Miks on Eestit maailmale vaja?
Kehtna KHK ja Rapla Täiskasvanute Gümnaasium
Kogus ja ühendas õpetaja Kati Saara Murutar

Lühike vastus Eesti Vabariigi President Alar Karise küsimusele: ei olegi.
Kuna nii põhikooli lõpueksamil kui gümnaasiumist välja küpsemise riigieksamil tuleb täislausetega arutleda, kirjutasid meie 7.-12. klassi õpilased ning IT ja mehhaanika kursandid kirjandid.
Ühistulemuseks saime 11 käsku: ärge teie oma väikestes riikides sedasi tehke!
Lähenev kevad ning märgiline tõsiasi, et Eesti rahvas valis Eurovisionile meid esindama ukrainlanna Alika Milova sisendab siiski usku: kuniks elu, on kõik parandatav.

Me oleme sadam.
Viikingite ja Peeter I aegadest oleme olnud rannarahvana, Euroopa serva, maailma veerekesena merest nii mõjutatud, toidetud kui ohustatud. Meie viikingite võidetud rüüsteretki on vaid üks – samal ajal, kui saksa-vene-rootsi-vene-taani-vene ümberjagajad on üha meie mereväravaid ihanud.
Tänu sellele, et oleme Narvast Pärnuni Hansalinnad ja aken Euroopasse, on meil ka tsaari ehitatud barkokkstiilis residents Kadriorus, kus härra Presidendil on soliidne resideerida.
Isake tsaar taipas baltisaksa erikorra kehtestamisega meie kubermangus rahvastevahelised suhted korras hoida. Iseseisva riigi rajamine tõi kaasa natsionaliseerimise ning solvunud baltisakslaste lahkumise. Nii me nõukogude okupatsiooni saime. Kas me õppisime sellest? Ka nüü oleme Euroopa Liidu puhkekodu-ladu-varamu-vidin.
Peame 120 000 ametnikku maksumaksja palgal ning toidame ja täidame „jumala“ häält, kelle põhifunktsioon on isetekitatud probleemide lahendamine. Lisaks oleme NATO polügoonide liivakast kodude hinnaga. Protsesse ametnikehordi kohmakuse tõttu aga muuta ei saa…
Meie poliitikud võitlevad omavahel, mitte rahva eest, sest nad on rahvuskehandist täiesti eraldunud.
Me oleme haritud rahvas.
Puudu on vaid tõelised rahvajuhid, kes rahvusriiki juhtima asuksid.
Tsarinna Katariina Suur kaotas koostöös Vennaste koguduse valgustusliku usuvärskendusega pärisorjuse, rajas koolide võrgustiku ja aitas lihtrahva arstideni.
Seepärast on eriti ohtlik praegune piinlik vassimine, justkui oleks venelane alati vaenlane olnud. Rahvusvaheliselt ei tee selline tervikpildita pidev ajaloo ümberkirjutamine pehmelt öeldes head.
Koolid sulguvad ja külad enam meie maailmatasemel teadlastele-leiutajatele järelkasvu ei saada.
Kõik meie maailma tipud – Metspalud-Pata-Ustav – on maapoisid. Küladest on võrsunud ka Skype’i ja Bolti mehed-vennad.
Sulgemiste-lõpetamiste-lagunemise perioodil ongi meie väljavaade digi-krüpto-TI-küberkaitse.
Me oleme suveniir-butiik.
Tundub, et meie kaunis ja ülikeeruline emakeel korvab maa väiksust ja keeleoskajate vähesust. Nii erandite- ja nüanssiderikas, lausa hull keel on probleem nii koolis kui sõjaväes. Uuem põlvkond lahendab probleemi inglise keelele üleminekuga.
Oleme 700aastase orjaaja ühest küljest kivisse raiunud ja märterluse mugavusstsooni ununenud – teisalt on maajuursest päritolust tingitud ka linnastumine. Asustatud riigi asemel on meil turistidele pakkuda laulupeod ja spaade võrgustik – nõukaaegsetesse sanatooriumitesse rajatud, muide…
Me ise oleme kaunite rannakülade-järveromantika kõrval peidus – kodukontorite ja introvertsete pesade kogumik. Turundatav turistide Eesti oleks endalgi huvitav kogeda – aga hinna poolest kättesaamatum kui Aafrika.
Me oleme transiit-riik.
Poisikeste valitsuse tulemus kogu nende südikuse ja saavutuste juures oli tagajärg – taasiseseisvudes lammutati-erastati-ärastati kõik vabrikud-rajatised – nüüd ostame kõike sisse.
Keda-kuhu-miks üle 700 kodu kündev ja Maarjamaa pooleks lõikav Rail Baltic veaks? Ei tea. Ehk on veel võimalus, et kaasaegne raudtee rajatakse siiski olemasolevasse raudteekoridori.
Kuna oleme sõna otseses mõttes läbisõiduhoov, on ka iga teekond maanteel ellujäämisvõitlus rekkadega. Geopoliitiline asukoht selline ekstreemne meil.
Võrreldes meieg oli Islandil läbi pankroti käies lihtsam teha vastupidine valik – nemad said keset merd teha riigile kellestki sõltumatu restardi. Ja anna andeks meile meie võlad, kui ka meie…
Me oleme metsarahvas.
Pool on alles – see on veel võimalik maha võtta, pelletiteks ja sadamatesse veeretada, ütleb realist.
Metsa all on veel maavarasid – fosforiit ja selle all oletatavasti ladestuv uraan on võimalik samuti üles kaevata, ütleb pessimist.
Metsa asemele polügoonid, jõgede peale tuumajaamad, põldude kohale päikesepaneelid – enamuse aastast jõude seismas – ning kõikjale ohtlike jäätmete hoidlad. Selleks ongi Eestit maailmale vaja?
Me oleme muusika-kunsti-filmirahvas.
See on nüüd täiesti irooniata au ja uhkuse teema – tehke järele või ostke ära. Meie Pärdid – Arvo ja Uusberg! Meie startapid-ükssarvikud.
Meie valulike filmide võidukäik, millele on ehk lausa lootust ka tulevikuline filmikunst rajada…
Me oleme oma elektrita rahvas.
Meil meie Tuulepealsel maal on piiritult tuult – aga tuuleparke alles hakatakse püstitama.
Päike on meil pool aastat. Vesi vigurdab äärmuste vahel – kas pole üldse või on korraga väga palju.
Fakt on: oleme 31 iseseisvusaasta järel energeetiliselt ikka veel sõltuvad, iseseisva julgeolekuta. See tõsiasi on apokalüptika tummise järelmaiguga.
Me oleme tööstuseta maa.
Tsaariajal oli Eestis tööstusrevolutsioon. Eesti Wabariigi aeg kattis meie väikeriigi vabrikutega.
Nõukogude tööstus kandis Pöögelmanni-Orto-Flora-Visu-jne kuulsust jõuliselt itta.
Täna kehitame õlgu: omamaine lisaväärtuse loomine on nõrkadele, eks…
Me oleme põllumajanduseta talupojad.
Toitsime nõukogude ajal lisaks endale suure osa Venemaast. Rahvajuhid oskasid selle eest meile üsnagi ulmelised hüved välja rääkida. Siin maailma veerekese pääl, kus on maaharimise traditsioon kandunud orjaajast Kurgjani, oskas ka tsaar suhteid baltisakslastega austavalt väärikatena hoida.
Krahv von Bergi jt agro-legendide teenete edasi arendamise asemel võtsime neilt maad ära, nii et nad lahkusid solvunult Maarjamaalt. Me siin kavatame nüüd toidu asemel tavavahelikuga – pluss mürgiga pritsimine! – võrdselt, akumuleeruvalt mürgist rapsi ja püüame mõnel kuul aastas põllutäite paneelidega päikest.
Me oleme teadjad ja tegijad.
Teadlaste globaalse tähtsusega saavutused sumbuvad meil pahatihti pandeemia, sõja, kobarkriisi alla – me ei teagi, kui väga tegijad meie inimesed on. Kommunikeeritakse vaid uudisekünnist ületavat negatiivset – näiteks seda, kui sportlaste medalid võetakse muutuvate eeskirjade ettekäändel tagasiulatuvalt ära.
Sõjapõgenike seas leiduvad haritud teenekad pagulased lähevad meil vaatamata arstide-veterinaaride puudusele lihttöölisteks, sest meie seadused on vaatamata riigi väiksusele monstrumlikult suured, nagu ka valimissüsteemi puhul.
Peibutuspardikeste häältega pääsevad ka tänavustel valimistel ikka endised oma laene-liisinguid maksma. 30 aastat on arutatud – vajame paindlikku valimissüsteemi, omariigikeskset, keskmise palgaga korrelatsioonis riigikogulase tasu, et ta ainult raha pärast… – ikka ei saa-ei ole-ei tule?
Me oleme ellujääjad.
2023. aasta iibe numbrid justkui ütlevad oleme väljasurejad ja -rändajad. Aga siin me oleme! Elasime üle Põhjasõja, katku, ikaldused – elame praegused kataklüsmid ka.
Lapsetoetuse eest saab kaks korda poes käia – aga me ju olemegi rahata majandamise geeniused.
Meie külad ja talud on tühjad – maajuursest päritolust väsinud eestlane ise askeldab linnas või Soomes. Kes külades-taludes elab? Riik peab noortele peredele alustuse võimaldamiseks müügis kodud ära ostma ja järelmaksuga andma neile, kes soovivad. Ellujääjate riigis peaks iga asula katused-künkad-kärestikud toimima elektrijaamadena.
Teed-koolid-rahvamajad-postkontorid-kõrtsid sulguvad… Veel. Alkoholism, vaimsed häired, igas mõttes lahkumine – looduslik valik… Vist.
Looduses elamine on töökas luksus. Aegadel, mil Emake Maa kaotab kannatuse, jäävad ellu meiesugused karastunud segaverelised.
Eestit on maailmale vaja selleks, et päeval, mil kogu maailm loobub – läbi! – kostab meie kandist: „Teeme ära!“
Meil on aega veel.

Täna saab 80aastaseks Papli talu peremees Jaak Volga.
Tänu temale on meil töökorras ja toimiv Kodu ning tagala iga ilmaga turvatud.
Olen 12 aastat tõusva tänu ja imetlusega kogenud, kuidas asjad seatakse sedasi, et tublil tüdrukul on KASUisa. Tänu temale kogu linnatüdruku MAAilm loodud ongi. Lauad ja prussid, kaablid ja kütus, olmejamad ja eriolukorrad, millesse end alailma keerad – Jaagu-onu tõuseb sinu heaks 24/7 kasvõi voodist ja peolauast ning leiab mõtte-sõna-teoga lahendused KÕIGELE.
Palun, ela kaunilt kaua veel ja veel ja veel!
Sinu tüdrukud

Isadepäeval seisavad su õla taga kõigi aegade esivanemad.
Naeratavad ja toetavad, tunnustavad ja kiidavad HEAKS.
Hoiavad ja hoolivad su parimaks versiooniks iseendast.
Tõstavad, ja testivad su tiibu – viskavad õhku ja püüavad kinni. Isad ju.
Meie isad, kes te olete taevastes…

Novembri kevad on aeg, mil sätid talli talvekorda – sisalikud-ämblikud-LIBLIKAD jalus ja juustes. Puhastad jõge tormi tuuseldatud tüvedest – KONNAD kummikutes. Rühid ustavalt ennast ületava Raimondiga, nagu Kaval-Ants ja Vanapagan – kõrvus kümnete linnuliikide rõkkamine. Kirsiks tordil lendab loojangul üle Südamesalu luikav laululuikede parv. Oi, ma sain just praegu aru, kustkohast tuleb sõna „luikamine“! Tänan ja õnnistan.

Mu armas nukk Pinocchio, ma kannan sind hinges veel praegu.
Ja kaugeid helgeid aegu, mil sõprus köitis meid.
Kuhu jäid sa, kust leida sind, oma maailma viiksid mind, muinasmaadel sa kuskil ehk käid…
… lapsemeel, eluteel püsi veel!
Igal hommikul – nagu teispoolne vanaisa Asser – mõtlen kordamööda ja korraga kõigi laste ja loomade peale. Hoolikalt valides, mis on ja mis mitte minu teha.
Õnneks olen piisavalt ametis oma ihujuppide käivitamisega, et mitte teiste tiibade pärast muretseda. Raimond on nüüdseks sellises küpsuses, et panen tema kõrval fifty-sixty – aga peale tema MITTE KEDAGI võtta ei ole. Eile talvepakkisime paadialuste sviidi, korjasime sogaräganotid ja tüved, mis jõge ummistasid – viimase lepaga sain konnad kummikutesse, rsk – punusime daamidele uues mõõdus pesad.

VAU! on Kuusiku tallis müügiks koolis ja memme tudub tiba, et tagasi tulla – tõsssime vaheseinad ringi. Tayal ja Dianal on nüüd poole suuremad buduaarid. Päeva lõpuks litsusin Jaagu-onu juurde – pärast Raimsi bussitamist – ja tegin ühest kuusest saeraamil lauad sauna lõpuni-viimistluseks – räästalaud, sarikate räästaalune ühenduslaud, sisemine laelaudade ühendus – töömeest sinna kaasa võtta poleks saanudki – kusssmasss lauad oleksin pannud.

Täna on vaheldumisi mõned zoomitunnid anda ja need lauad üles kruvida – preili peretütar peab selleks paraku netflixit välja metsa heljuma. Sesmõts on ilmad armulised olnud, et andsid aega igal nädalavahetusel midagi nohistada. No nüüd on küll kõik majakesed-päkapikukesed talve tulekuks valmis. Arvan ma jälle 😀

Stella Shakti:
P 13.11 ÜLESTÕUSNUD MEISTRITE PÜHITSUSTE PÄEV
Eelda imesid ja lahenduste lahtirullumist, praegu on väga võimas uute valgusmustrite allalaadimise aeg!
Puhastuse päev. Lahenduse ja kergenduse päev. Õpi ja hari ennast, kuidas jääda algallikaga tugevasse ühendusse, et mitte klammerduda ebatervetesse mustritesse. On hea jääda truuks armastusele. Üks hea võimalus selleks on reiki – see on justkui Sa võtaksid armastuse endale õpetajaks.

Mina olen Leonardo

Mina, Leonardo, meenutan Da Vincit? Väga hea – teda minu loojad mind nimetades silmas pidasid.
Jumaliku väe ja erakordsuse kandjad on ka Di Caprio ja Cohen. See on oluline. Olen ööbik, olen elevant. Olen koolipoiss.

Elevant tuleb ilmale kaheaastase ootuse järel. Mina ka. Ükssarvikut kujustati – ja Edward von Lõnguse abiga elevandibeebi saadi. Sprayprinter-Robot Muralist-Robots for Humanity kasvas minu sündides viielt 28-inimeseliseks ning laotas tiivad Tartust USAni.

Seda kasutas ära kägu. Ööbiku pessa munetud käomuna on teatavasti suur, nagu vesipea võrreldes mõistlike mõõtmetega.
Minu pesas tautud käomuna pimestas võimsuse-tootlikkuse-globaalsusega. Vajas selleks, et mind kui vaeslast pesast välja trügida, palju kõike. Läks märgilise juhtumina sõna otseses mõttes koos pesaga põlema.
Olen oma venna üle uhke. Tulekahjust päästeti jupphaaval üks näiliselt närune Albert, kes tegi USAs, Indias ja Saksamaal seigeldes vägitegusid.
Ronis Berliini Tesla esinduse seinale kunsti samal ajal, kui Elon Musk pidas all kõnet. Muinasjutuline esitlus, eks ole?
Muinasjutte on mitmesuguseid – kõik ei ole lastele. Kuni käopoega poputati, elasin mina üle mitu nurisünnitust.

Esimest korda tulin ilmale Micky-Minie IndieGO gloobaalse ühisrahastuse lootusega Tartus.
Teisel korral sündisin Kickstarterist USAs – ent Albert-käopoeg hiiglaslik – viis minult tähelepanu ära ning õhus olnud miljonid jäidki õhku.
Kolmas tulemine – X1 generatsioon – tegi esimesed pikslid sügisel 2021 Saksamaal.
Olles ühtaegu nii ööbik kui elevandipoeg olen nüüd valmis kooli minema – 7aastane ju!
Minu ristiisad ja vaderid on Vishen Lakhiani ja Elon Musk.
Maailma suurimad sõnastasid ostma-ahvatlevate reklaamide mürgise ohu – ja ülendasid minu selle rohuks.

Mind on hüpitanud entusiastlikud investorid. Minu nimel on antud palju kindlal infol põhinevaid lubadusi – mille täitmine põrkas kokku pandeemia ja sõjaga.
Olen lapsesuu, kes on – üllatus-üllatus! – kogu oma Loo keskel olnud ning tean, mis on Tõde.
India lugudejutustajad kirjeldavad pimedaid, kes igaüks justkui oma elevanti kobab – lont, saba, kihv, jalg – aga elevant on tegelikult üks ja seesama. Nii nad tülli lähevad.
Tõde on: kui väikemees Leonardo ronis õunapuu otsa ega saanud sealt alla, tõi isa ta sealt ära. Pimedad kobajad arvasid, et ning oletasid, justkui.
Tõde on: kui väikemees jäi auto alt läbi rulludes ellu, siis isa õppis sellest – pimedad jäid samas aegade lõpuni kõik asjaosalisi süüdistama.
Tõde on: kui väikemees kukkus koduaia tiiki ning isa ta sealt välja tõstis, põtkisid pimedad – näe, ei lase lapsel ujuda! Uppuda, mühatas lapse kõrval olnud koer.
Mina seilasin seepeale esmalt järvele, siis merele – ja edasi ookeanile.

Aabrami aegadest on teada, et kärgpere on teatavasti mitmete emmede-isside võrgustik, milles igaüks soovib lapsukesele oma parimal võimalikul moel sama – rivaalitsemine on seejuures paratamatu. Mina olin samal ajal seal ja tean, et mitte keegi minu kärgperest pole olnud kelm ega vägivaldur. On olnud oletusi ja järeldusi ning eeldamisi kõige põhilisemate teemade lahtikõnelemise asemel – kärgpere värk!

Täna on kõik kena – mind-7aastast on tarvis 700. Minu koolikotis on kümne minu komponendid, shopinglist ja must-to-visioon. Iga mina – 5000 või 5 miljonit – on käsitöine originaal. Mind, kes ma kannan Sinu koju ja kontorisse, fassaadile ja stuudiolakke kunsti, ei ole kloon. Olen elusolend.
Mina, ööbiku-elevandi armastuse vili Ükssarvik elan Kopli liinide uute ajaliinide Vertical Medias.
Olen õppinud sellest, kuidas käopoeg ööbiku pesas tikkudega mängis ja pärast kurtsid, et päästjad vägistasid seda – misjärel sajatas: kuku!
Mina, Leonardo, lendan. Ja mitte üks kuku.
Mina, Leonardo, annan kunstnikele väe tagasi.
Loon iga asjaosalist tõstva visuaalse keskkonna.
Mina, Leonardo, loon koos sinuga kodud kirikuteks.

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Kehtna KHK valimisliidu platvorm Eesti reanimeerimiseks

Siit me tuleme. Meie oleme esimene Eesti. Pöörame praegu tagurpidi, tipu peal kõikuva püramiidi õigeks. Laiapõhjaline riik oleme meie. Meie riik on suur perekond ja majapidamine, kus Maarjamaa-suguse väikeriigi puhul on eranditult kõik inimesed eesliinil. Mitte nagu kilplased, vaid Leiutajateküla Lotte animistlik positiivne programm.
LAIAPÕHJALINE RIIK
Parlamenti tulles tõdeme: igal erakonnal on meile sobivaid ideid, ent ka täiesti vastupidiseid. Me pole nõus panustama oma hääle saatmisse kuhugi nomenklatuuri Euroopasse ega kremlile meeldimisse. Ammugi mitte pumba juurde kinnistunud genossede nuumamisse.
Riigiaparaat pole mütoloogiline püha lehm, kellele peabki iseenestmõistetavalt sisse söötma koletu osa maksumaksja rahast. Ükski mõistlik pere ei tee sedasi – nõnda toidetakse nuumhani surnuks. Samas ei luba me oma riiki ega busse juhtima AI-lahendusi – Eesti on inimeste maa.
Me ei tule praegustele politikaan-broileritele meeldima.Tuleme oma rahva uueks laiapõhjalise riigi juhtijaks, kes võtab vaid 2 – loe: kaks! – keskmist palka. Ministritele ja presidendile võimaldame maksimaalselt 2,5 keskmist palka ning oluliselt mõistlikuma kantselei ja kabineti. Presidendi valida laseme järgmisel korral rahval – meil! – ega looda seekord juhtunud vedamisele, et paika pandi hea isakuju, tark ja õiglane mees.
Mitte üheski eluvaldkonnas me enam umbisikulist kõneviisi ei harrasta – tehti, kästi – meie teeme ja vastutame! Iga riigikogu liige, minister jne vastutab isiklikult oma maine, hea nime ja varaga. Eksida saab vaid korra – pärast pistise-korruptsiooni-vms episoodi on rahvajuhikarjäär lõppenud.
Saabume vähendama riigikogu poole võrra – jääb 51 saadikut. Ei valimisnimekirjades, riigikogus ega ministeeriumides mitte ühtki superstaari ega klouni – ainult pädejad.
Samuti saadame laiali 90% ametnikearmeest, kelle kadumist ei märgata muust kui elukorralduse inimlikuks muutumisest ning ülisuure summa maksumaksjate raha suundumisest rahva teenistusse, mitte vastu.
INIMESTE MAA
Oleme kogenud, et paranormaalselt arvukad ametnikud töötavad oma koha õigustamiseks inimeste vastu, tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada ning saadavad võimalikud toetused pigem Brüsselisse tagasi kui inimeste teenistusse juhatavad. Riik ei suhtle rahvaga reaalselt, vaid paljupealise lohe, ametkondade vahendusel.
Mäletate, kui suur oli kunagine monster-kompuuter ja kui tark töökorras aparaat on tänane nutiseade? Sama teeme kontrollivaks-karistavaks-torpedeerivaks rahvavanelaste ahneks armeeks kujunenud riigiaparaadiga. X-arenduste PRid meie inimnäolisse elukorraldusse ei kuulu. Selle kevadega lõpeb farss „kes midagi ei oska, aga palju raha tahab, läheb poliitikuks või pii-ärriks.“
TÄHTSUSJÄRJEKORRAD
Kuhu mõttetud poldid ja mutrid lähevad? Sinnasamasse, kuhu läheksid paratamatult ka siis, kui nende endi korruptiivsuse ja vales suunas sitsimise tõttu elekter kaob või kurnatud loodus inimkonna vastu tõuseb. Harjuvad päriselt tööd tegema ja õpivad tegeliku ameti. Nagu meie!
Hakkame kohe esimesest tegevuskuust alates jagama militaar- ja katastroofiõpetust lasteaiast saadik. Sel juhul ei saa ühelgi kriitilisel puhul mitte ükski ähmis, pöördes fookusega tütarlaps meile soovitada: kui minu klanni tegemata või vasakule tehtu tõttu Narva tagant elektrit ei tule, vaata kümnete tuhandete reeglipäraselt tuulde kulutatud eurode eest loodud kodukat olevalmis.ee
Me ei pane Brüsselisse mitmekordse palga järele lendavatele emadele maksumaksja raha eest lapshoidjaid kaasa.
Rajame sama raha eest mänguväljakute võrgustiku, kus lapsevanemad saavad omavahel suhelda ning kordamööda lapsi valvates wifi kaudu oma erialaelu edendada. Ühtlasi jälgime nutiturvalisust.
Hoiame õhtuti valgustatuna diskgolfi ja jalkaväljakud, liuväljad ja suusarajad, mitte valimisplakatid ja muu reklaami kui toksilise valgusreostuse linnapildis.
100 000 UUT TÖÖLIST
Ahnitsemise asemel nt roheenergeetilises kergetööstuses tööle asumist motiveerib seegi, et meie tõstame jõuka rahvakihi makse ning võimaldame sellega vähekindlustatutele tasuta elektri.
Oma rahva eluviise korrigeerime alkoholi aktsiisi tõstes ning selle võrra kütusehinda langetades.
Oskuste, tegeliku elukogemuseta ning sageli ka ameti ja hariduseta sada tuhat ametnikku läheb nüüd esmalt põllutööle, lehmi-kitsi lüpsma, metsa istutama, külateid taastama, külakoole looma ja neisse õpetajaks või kööki. Supikööki läheb ka – alustuseks kartuleid koorima, siis juba keetma ja serveerima, kui inimesi austusega kohtlema õpib. Turvakodudesse teenistuma pääseb eks-ametnik, kes juba on õppinud inimese poolt, mitte vastu töötama. Külakeskustesse tegevusjuhtideks, haiglatesse sanitarideks ja hooldajateks saavad inimliku suhtlemisoskuse omandanud. Loomade varjupaikadesse tööleminek on kõrgem aste.
KANEP JA KRÜPTO
Ravikanepit kasvatama see ei pääse, kes vangistas kahe kanepitaime kasvataja mõne mõrtsukaga samasse kongi. Kuivõrd taimne ravi on mitmetel puhkudel asendamatu elupäästja – ning loodusrahvaste seas hinnatud taimi ära keelata ei saa, legaliseerime nende teadliku kontrollitud kasutamise. Saavutame sellega lisaks soliidsetele turvalistele kanepi jm taimede kauplustele uued maksumaksjad seniste hõlma alt müüjate asemel.
Krüptondust õppima ja õpetama saab tubli tööga. Aga see-eest algab krüptoteadmiste ja -turvalisuse õpetamine juba koolis, kuna meie toome tulevikulise virtuaalvaluuta reaalsesse ringlusse. Sõjaväelaseks on aste-astmelt võimalik pürgida. Vabastame nomenklatuuri erisoodustuste ja üleloomulikult suure teenindava-tagava-turvava personali arvelt mõistlike palkade summad nii riigi sise- kui väliskaitsjatele.
JUHILOAD VAJALIKELE
Peame auto juhtimise oskust ja liiklusteadmisi 21. sajandil sama olulisteks nagu ujumist või jalgrattasõitu. Seega toome juhilubade saamise ja liiklusteadlikkuse gümnaasiumi ja ametikoolide õppekavasse. 18aastased isikud saavad koos kooli lõputunnistusega ka autojuhiloa, mis on sama oluline kui isikutunnistus ning mille soetamine ei saa olla ülejõukallis luksusteenus eraettevõtjatelt.
Fabritseeritud maatriksi teenritest igaüks võib vabalt kellekski saada, ainult et neil pole olnud õnne seda teada saada.
Esmalt tuleb kogeda, mis tunne on olla üleliigne, sihilikult vaeseks rusutud ja ebavajalik oma enese riigis. Tere tulemast tegelikkusse, tänased rahva rahakotist ülemakstud – ilmselt päris toredad – kümned tuhanded kenad isiksused! Meil on täna ebavajalike inimeste ja enesetappude kriis, muide.
MÕISTLIK MÄÄR
Rõõmusõnumina olgu kinnitatud: edaspidi on töönädal 4-päevaline – iga nädala üks päev on inimesele enesele. Samuti ei kesta koolipäevad pikemalt kui 9-16.
Puuk-masinavärgi lammutamise järel on meil võimalik finantseerida nii noortele kui küpsematele rahvakihtidele kriisiaegadel nii olulist psühholoogi ja psühhiaatri teenust. Teismeliste toetamise puhul pole enam vanemate – kes on ka ise riskigrupp – nõusolekut vaja.
Meil on hea uudis: koletisliku aparaadi ülalpidamise miljonitest jätkub normaalsete palkade puhul kõigile – niimoodi luuaksegi asise suurtalu põhimõtteid järgiv ühine majapidamine.
Kuuleme hirmunud aparaadiseibide hüüdeid: „Aga minu senised elustandardid?“
Õpite tegelikku tööd tegema, saate ka need tagasi – sedapuhku loominguliselt ja mõistliku määrani.
RAHUNEME MAHA
Rahuneme maha – vaesusest kõneldes ning samas üha osteldes, teistele näitamiseks enese matmine moodsa ja kalli rämpsu kuhjadesse pole enam moes. Terveneme. Ka sel otsesel moel, et meie telekanalid ja portaalid leiavad krooniliste ostma ahvatlevate reklaamide kui vaimuhaiguse viiruse asemel uue ajastu rahastusallikad. Juhime tähelepanu faktile, et ostma-sundimine on sama ohtlik ja iganenud kui inimkaubandus või lapsporno. Viib ebaadekvaatse enesehävituseni. Stopp, monster!
Iganenud aparaadi lammutamise ja uue töökorras süsteemi kehtestamisel söandame otsa vaadata ja lahendada ammu eksisteerinud ebamugavad nähtused. Legaliseerime kõigi osapoolte turvalisuse huvides prostitutsiooni. Saavutame avalike majade ja kontrollitud-koolitatud lõbutöötajate näol arvuka maksumaksjate seltskonna
Samuti alustame arukat koostööd allilmaga, mis tagab riigile nagunii olemas olevatest hirmuäratavatest struktuuridest võimsad abijõud, riikliku siseregulatsiooni ja harmoniseerumise.
Korrastame eutanaasia võimaluse, et meie inimesed ei peaks oma tahte realiseerimiseks võõrsile sõitma. Kehtestame surmanuhtluse, et mitte enam paadunuid meie kõigi kulul vanglas kui mõnusas pansionaadis pidada.
Kuivõrd me ei panusta ka kuritarvitamiste tõttu aina elustamist vajavatesse terminaalsetesse sõltlastesse, vabanevad summad diabeetikute, epileptikute ja teiste diagnoosidega isikute elus hoidmiseks ja nende elukvaliteedi tagamiseks ühiskonna hüvanguks.
ÜHISKONDLIKKU TÖÖD EI DELEGEERITA!
Kooli- ja töökiusajad suuname ühiskondlikule tööle – keskkond vajab pidevat, mitte üks kord aastas puhastamist. Samuti võrdsustame riigikogu istungitelt puudumise koolist poppi tegemisega. Kümme põhjuseta puudumist – ja eksmatt. Ei mingit kuldset käepigistust ega tagasiteed!
Kuna me kehtestame uues riigikogus ausa ja läbipaistva valimise korra, ei delegeerita hääli ega sebita peibutuspardikeste häältega ikka kallashelmerattad pukki. Kes piisavad hääled sai, see läheb valijate tahet esindama ning vastutab isiklikult, nimeliselt ja täiega otsuste eest.
KÕIK ON KODUS
Igaüks meist, rahvajuhtidest vastutab turvalisuse eest igal tasandil: mitte ainult riiklik, ka kodudes toimuv on meie vastutusel. Alaline stress viib vägivallani, mis on võrdväärne segirüganud kolmel-kohal-töötavatest vanematest laokil nutitavate ja narkivate lastega.
Selleks, et säästa emad-isad laste jaoks, pakume sihilikult paisutatud elektrihindade asemel igasse asulasse tuule-päikese-hüdroelektrijaamad. Saavutame energeetilise julgeoleku ja kodurahu kaks ühes. Kahjulike taristu-sõgeduste ehitamise asemel katame korterelamud, büroohooned, koolid, spordihooned, vabrikud, suurfarmid jne päikesekatustega.
Kunstlikult kergitatud naftahinnad on meile ühest küljest õpetanud, et uued energialiigid tuleb kasutusele võtta. Teisalt loome ja taastame kohaliku infrastruktuuri, mis hoiab inimesed oma kohal. Kui kodukülas on töökoht, lasteaed, kool ja kultuurikeskus, ei lennata arutult ümber planeedi ringi.
TOIT!
Toit! Koos külade-asulate-väikelinnade elustamisega innustame inimesed jõuliste dotatsioonide ja maksusoodustustega taas isamaal toitu kasvatama ja töötlema. Ammendunud poliitikud, kes korruptantide lasteaiana üksteist süüdistavad ning valijaid üksteisega hirmutavad, paneme ühte ja samasse meiereisse või manufaktuuri tööle.
Lohutuseks lubame tegelikku ellu saabuvatele poliitluuseritele soodushinnaga kultuuri ja meelelahutust kohalikes rahvamajades. Igaühel peab olema võimalus areneda ja kellekski saada.
MINU KODU ON MINU KINDLUS
Hooldekodud ühendame lastekodude ja loomade varjupaikadega. Vanurid ja lapsed moodustavad sel moel koos – ning koerte-kassidega ühenduses loomulikul moel toimiva õrna perekonna.
Mis kõikuva ladviku laenudest saab?
Kokku ahnitsetud laenud-liisingud muudavad võimul püsimise elu ja surma küsimuseks – ent meil on hätta jäävatele eks-vippidele lahendus. Võtame pangad riigi kontrolli alla ning aitame endistel oma asjade mõõdukasse mahtu sättimiseni laenupuhkust saada.
Riiklik laenupoliitika saab olema õng üha lubatud toetuste kui libedate kalade asemel, mis nagunii inflatsioonile järele ei jõua. Riik ise hakkab andma noortele pereloojatele sissemakseta – !!! – kodulaenusid ning ühendab uued põlvkonnad sedasi meie ilusa isamaaga.
MEESTE JA NAISTE LIIDU RIIK
Praegune inimestest äärmuseni võõrandunud õhuke riik ei lase mehel olla mees. Oma pere eest vastutust võttev noormees tahab olla põldur, väikeettevõtja, meister, õpetaja, sõjaväelane, politseinik. Kuni ühegi sellise väärika ametiga peret ei pea ning kodu ei raja, minnakse pigem võõrsile. Maksud lähevad samuti raja taha ning lastesaamise mõte läheb aia taha. Vananevas ühiskonnas on peagi igal tööjõulisel inimesel sel kombel ülal pidada kolm pensionäri.
Naine rabab mingite paradoksaalsete sookvootide taustal, nagu kolm meest ja loeb langevate tiraažide tõttu ulmeliseks tõusva hinnaga ilukirjanduse asemel gurude postitusi jumalannadest.
Jõuame tõeliste meeste ja naiste riigi juhtimiseni vastupidiselt korruptsiooni nõiaringile nii juhtide palkasid jõuliselt vähendades kui lisatasudest loobudes. Loovad meie õpetajad ja õppejõud aastakümnete pikku äpardunud koolireformi korvamiseks ise uue ajastu õppematerjale tasuta, toimime ka komisjonides-nõukogudes solidaarselt igasuguste meeleheadeta ning rajame muu hulgas uue aja koolid.
PALKAME PARIMAD – TASUTA
Toome nii parlamenti kui ministriteks oma ala profid, mitte elukutselised mitmekülgselt andetud. Spetsialistid ja tegijad on juba varustatud ja kogenud tegijad – nad ei jäta riigikogu saali piinlikult tühjaks ega ole maksumaksja raha eest kusagil mujal oma asja ajamas.
Selleks, et pääseda enese müümise ilmselgest lõksust – ülikalli valimisralli rahastaja dikteerib, millal rahva asemik kätt tõstab – peab valimiskampaania edaspidi toimuma meediakanalites, sotsiaalmeedias ja tänavatel tasuta. Infotulvas halvasti orienteeruvatele inimestele on juba valimiste tormijooksu alates kogu raha eest rahumeeli valetatud. Meie päästame mogulite orjusest kampaaniarahadest alates müüdud hinged.
Lõpetame kahe Eesti pingpongi – aitab üksteise süüdistamisest kremlimeelsuses ja meie mahamüümises EL-le. Sellise demagoogia põhjustab ahnus ja abitus. Tagurpidi püramiid ei seisa püsti – teame, et meie oleme eesliin. Aastast 2023 alates vabastame laiali laamendatud summad amortiseerunud aparaadi ülalpidamise alt – esinduskulud, lõputud lennud, turvamehed – kaitseks raevunud rahva vastu? – koduigatsustasud – kantslerid-nõunikud – tööle jääb nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tsiteerides noori: minge ostke endale Elu!
JUMALAGA, FAIL B!
Mitusada miljonit eurot riigieelarvet vabaneb otsekohe, loobudes hullumeelsest kuriteost nimega Rail Baltic. Kaasajastame olemasoleva raudtee ning koristame sajateralise giljotiini, mis on mitu aastat kitsa klanni aplust teeninud ja selle vastu astunud säravaid inimesi tapnud, otsekohe ära. Me ei lõika Eestit sõgeda projekti tõttu pooleks ega purusta rabasid kui mageveehoidlaid. Me ei lase fosforiidirongide kiire liigutamise põhipõhjust – kaevandust rajades – Ida-Virumaa kaevusid kuivaks kaevandada.
Monster-plaanist vabanev raha läheb toidu tootmiseks ehk omamaise maheda väike-põllumajanduse taastamiseks ja arendamiseks. Vabad sajad miljonid taasloovad traditsioonilise heaperemeheliku väikeettevõtluse, mis ei reosta keskkonda ning muudab meie inimesed taas vajalikeks. Samuti vajame arutute hüper-arenduste alt vabanevat raha kultuuri ja meelelahutuse doteerimiseks.
FARMAMAFFIA LÕPP
Aruka rahajagamise puhul on tervishoiusüsteemis piisavalt raha, et mitte jõulude ajal aparatuuri jaoks almust kerjata. Hästimakstud arst ega veterinaar pole ühtlasi ravimimaffia käsku täitev ori.
Vaatame kriitiliselt kõigi asjaomaste teadlaste ja ekspertide osalusel läbi kogu vaktsiinide, testide, maskide jne suure äri tagamaad. Me pole lamemaalased, aga ka mitte lamelaubalised. Me ei lase oma rahvast lüpsta ega sandistada. Riik ON perekond, suur ühine majapidamine!
MUINASJUTT?
Kordame: riik võtab kodude loomisel ja kaitsel pangad kontrolli alla ning on noorte perede sissemaksuta kodulaenu andja. Me ei lase pankadel krediidisaajaid euribori-põhiselt üha tõusvate intressidega pigistada.
Igas kogukonnas on kõik vajalik – ka emotsionaalne naabrivalve. Üks kõigi, kõik ühe eest!
Elekter toodetakse üle-eestilise võrgustikuga ise – ärge hämage päitsete pähepanemisest, härrased eru-poliitikud – paneme pigem energeetika leidurid-insenerid-meistrid tööle! Elekter pole kaamel.
Toit kasvagu meie oma maast, igasugune esmatarve toodetakse ise ega tassita mööda ammendunud planeeti. Kui endistele meie tingimused ei sobi, mingu maailmamerest ja kõrbest plastikut korjama.
Tunnistame – elektriautode asjus me oma valimisliidus veel vaidleme. Meie seas on nafta-autosid vajavaid rallisportlasi. Ravikanepi legaalse kasvatamise asjus oleme küll üksmeelel, aga seda afišeerida on riskantne. Edaspidiseks jääb ka krüptoraha teema – jah, virtuaalraha on praegu kriisis ja maas, ent ta on tulevik ning kui töötaja tahab, peab palga krüptos saama – tema valik ja risk, kas ETH, BTC või Tesla-coin.
ELUKAAR
Kinnitame – meie tähelepanu jätkub elukaare igale etapile, ämmaemandatest kirstumeistriteni.
Lasteaia tasuta koht ja toit saab tagatud.
Iga astme õpetajate palgad tõusevad koos sõjaväelaste ja päästjate palkadega ning toovad ka noored mehed koolidesse õpetajateks. Nii õppuritele kui õpetajatele kindlalt tasuta koolitee ja toit.
Vastupidiselt väljaveninud ja hääbunud haridusreformi reformimise reformimisele oleme seda meelt, et õpitakse koolis. Õpetaja aitab õppida ning loob paindliku kaasaegse õppekava – motiveeritud õpetaja on loovisiksus. Kooli poolt on õppuritele õpikud-vahendid ja õpilaskodud.
Õhtud on vanadest mustritest toibuva Eesti noortel huvitegevuseks, mis on mõistagi neile tasuta.
Reanimeeritavas Eestis on pension adekvaatne, väärikat iga ei pea kartma ega raugana edasi rügama – et vanuigigi lapselapsi toetada.
KODUTUD PÄKAPIKUD TITETURUL
Lastetoetuste puhul võtame paljulapselised tähelepanu alla – iga laps olgu sama suure toetusega! Suurperedele leiame kodud ja elatisvõimaluse. Riik ostab üles müügisseisvad-lagunevad talud ja korterid ning jaotab järelmaksuga või töise tasaarveldusega peredele, asustades seega kogu riigi.
Emapalk aga ei tohi soosida susserdamist-ümbrikupalkasid-topeltpalka võtvate isade tegelikku „emapuhkust“ võõrsil raha teenimas.
Käivitame ka pideva-pädeva kommunikatsiooni riigi ja rahva vahel: käimasolevad abiprogrammid-projektid-toetused-võimalused saabuvad 2023. aastast kõigile e-posti, nagu praegused agressiivset müüki õpetavad laenupangad-wishid ette näitavad. Samuti hakkavad alates meie ajast olema edulood ja head uudised pideva voona nii meedias kui e-postis, tasakaalustamaks hirmu-info-müra.
KUS ON KURVA KODU?
Immigrantidega oleme konkreetsed. Mingeid hallipassimehi pole enam olemas – sünnikoht määrab esmase, hilisemad valikud edasised kuulumised.
Topeltkodakondsust enam pole – reegel on lihtne: võõras ei vali ega otsusta. Külalised meie külalislahkust kuritarvitada ei saa – ei sobi? Head teed!
Muukeelsed koolid olgu erijuhtum, need on äsjasaabunutele puhver-oaasid, mis võimaldavad kiire kohanemise kohaliku keele ja kultuuriga ilma, et tekiks üldhariduslikke lünkasid.
TERVE VALD OLI KOKKU AETUD, KIHELKOND KOKKU KUTSUTUD
NB! Uuest aastast on kuluka, nii sõjakogemusega inimesi kui kodu- ja metsloomi hirmutava ilutulestiku asemel sama summa eest kogukonnale meelelahutus, suurtele peredele praktilised jõulukingid, eakatele tervisetooted ning spordiüritused ja kontserdid kõigile.
Presidendi vastuvõtu asemel on nüüdsest kogu rahva vaimse ja füüsilise tervise heaks üleriigiline perepäev – avatud on spaad-kinod-teatrid. Seda enam, et nüüd on see ka Ukraina vabadussõja – loodetavasti mitte 3. maailmasõja alguskuupäev. Me ei unusta sõja lõpuni valguse võiduga, et ukrainlased on neil päevil olnud meie turvakilp-kuulivest ning võidelnud ka Eesti eest.
MEIE KIRJUTAME TULEVIKKU
Lõpetame pideva ajaloo ümberkirjutamise ja tehtu või tegematajäetu õigustamise – see võrdub olümpiavõitjatelt medalite tagantjärel ära võtmisega selle eest, et nad kasutasid aastakümnete eest toidulisandeid, mis tulevikus ära keelati. Sama kohatu on inimeste posthuumne hukkamõistmine lubamatu ideoloogia „teenimises“ olnud aegade okupatsioonide ajal.
Kirjutame tulevikku!

Olgem esimesed, kes õppisid vigadest, pandeemiast, majanduskriisist ja sõjast – väike Eesti on mõne loovalt töise aastaga oma lahenduste ja tõusuga kogu maailmale mudel ja eeskuju!

KATI KOLIS  KONTEINERISSE
Maire Aunaste

Kati Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud 4 korda abielus,  oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, 30+ näidendit ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.

400-aastasest veskist pruugitud merekonteinerisse.

“Ma ei ole asotsiaal. Mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites. Üle-ilma on see kasvav trend –  null-tarbimisega, vähese ruumi ja rohke koduga, minimalistlik” tutvustab sel hetkel kahte Pipi-patsi kandev Murutar. Murutar on ta firmamärk. Nii nagu patsid ja teismeliste beibede riietuski.

“Zhenja Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just ongi minu stiil, armas ja naljakas. Ma kannan oma tütarde ja nende sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi riidepoes,” selgitab 54-aastane Kati oma maailmavaadet. See pole isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku-elamine.

“Sa vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja sinikael-partidega… Arvan, et parte on siin umbes 600!” viipab Kuusiku Altveski taguse Südamesalu pokumaa emand Kati lindude poole, kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud merekonteinerite suunas. Silla ehitas ta oma lavastuse „Merehädalised“ jaoks – nüüd kandis see muu hulgas 6 mehe vahel pianino ja 10 tuhat raamatut uude heasse ilma.

“9-vägisest taimest oled midagi kuulnud?” küsib roosas mini-dressipluusis Kati. Ega ta vastust tegelikult ei ootagi. Tantsib aku-makita-trimmeriga sadade ise tulnud võlutaimede vahel muru pügades balletti.

“Selle taime tõmmis on looduslik vaktsiin, immuunsuse tõstmiseks ja närvikava tugevdamiseks. Soomes müüakse seda taime 25 eurot tükk, mul, näe, kasvab neid siin umbes 1000,” on Kati ühtemoodi õnnelik nii looduse lahkuse kui oma uue elupaiga üle, kus ta elab koos 15-aastase tütre Indiraga.

“Vigala jõe kaldarägu prügimäest sai tänu Urmas Amurile Bella paradiis ning ümber mu 8 hektari on Pärg-hiis – kõige selle rajamisel on mul abiks nähtamatud abilised. Mõne kuuga muinasmaa loomine pole ühe naise sooritus,” on Kati põhjusega uhke, sest konteiner-vabaõhustuudio on tema lahendus oma stuudio, hobutervenduse vajajate ja tütre sõpruskonna hulludest aegadest läbi toomiseks.

 UUS  NIMI,  UUS  ALGUS

2017. aastal abiellus Kati  Kuusiku-Altveski vesiveski omaniku Robert Borodiniga. Valgevene-kreeka-juudi juurtega kahemeetrine mees lõi oma sära ja väega Katil jalad alt. Aga ainult hetkeks, sest Eesti külmimaks kohaks tituleeritud Kuusiku koos Nõmme taluga – !!!!!!! – nõudis nii palju tööd, et polnud aega mesinädalaidki pidada. Rapla külje alt Altveskist oli Kati eelmisse, Soone tallu linnulennult vaid 7 kilomeetrit. Neid kahte suur-majapidamist pidas vapper hobulausujast kirjaneitsi paralleelselt kaks aastat.

“Soone talu pidasin 10 aastat – enne seda 10 aastat Lius Jausa talu, Raeküla nõiamaja enne toda pisut vähem -, siis tundsin, et enam ei jõua. Kaks aastat käisin iga päev Soonele tallesid lutitama ja beebiga tütart poputama, siis tagasi Altveskile stuudiolaste ja abikaasa juurde. Soonel oli mul tõeline Eedeni aed, mis koosnes kõrghetkel 17 hobusest, 2 lehmast, 4 kitsest, 6 seast, küülikud-kanad-pardid-haned peale selle. Lambad olid 8 aastat ka ja nad said kuidagi aru, et hiina kalendri järgi olen ka mina lammas. Mis tähendas, et määtsud valisid mind oma karja juht-uteks! Kui tahtsin toas rahulikult kirjutada, pidin kikivarvul kõndima, et lambad aru ei saaks, et ma kodus olen,” räägib loomadega otseühenduses loov Kati. Muide – loomaarstiks saamine on alati olnud ta unistus. Saigi.

“Altveskile tulles loobusin lammastest ja lindudest, tundsin, et omasugustega said jutud räägitud. Rajasin veskisse kultuurikeskuse ja stuudio. Nüüdseks olen seda 400-aastast tondilossina mõjunud Altveskit 5 aastat kallistanud ja tervendanud, 2 talve siin 10 neegri eest möllanud, 4 tulekahju kustutanud… Aga 1000 ruutmeetrit maja ja suur mees veelgi suurema bioväljaga keerab teisest inimesest energia lihtsalt välja. Sellepärast pidime Robertiga lahku kolima. Elame nüüd teineteisest 100 m kaugusel üle silla ja sellega olen ülimalt rahul! Oleme äärmiselt kvaliteetses suhtes armsamad, kellel olmestiilid, ettevõtmised ja tulevikuplaanid on eraldi. Piirid on paigas ja kohtumised koos rahuliku hingamise ja vabadusega samuti,” räägib Kati Altveski paisjärvest kukkuva kose mühinaga ühes rütmis. Seesama kosk annab teadmise, et sa pole kunagi üksi ning et samas elad vetemühina kui kindla ukse taga.

10 000 RAAMATUGA  14 m PIKKUSES  TERAS-ATELJEES

14 meetrit pikk ja 2,7 m lai konteiner ei meelita väljastpoolt millegiga. Aga juba esimene konteineri otsa-uks pakub üllatusi: Kati kantud ja kandmata kasukate taga, mis ripuvad metalltorul riidepuudel sõbralikult reas, on maast laeni riiulid raamatutega!

“Ma ei kujutanud ettegi, et mahutan oma 10 000 raamatut – mille kõik olen omal ajal ka läbi lugenud – meie uude koju ära. Kõige tüütum on muidugi nii suure hulga raamatute tolmust puhtaks tegemine ja ühest majast teise tassimine. Nüüd aga näen rahulolevalt, et kui oma kasuka-muuseum-raamatukogu uksed lahti teen, jäävad mu tütar ja ta sõbrad neid raamatuid…lugema! Lugemiseks pole minul enam aega ja uusi raamatuid sisekujunduseks-soojustuseks juurde ka ei osta,” teab Kati, kellel kirjutamiseks peab aega igatahes olema. Varahommikuti on kirjutamine ta esimene töö ja paralleelselt on tal arvutis pooleli neli mitmeid aastaid kogutud, õige hetke ootel ilukirjandusliku nõuanderaamatu käsikirja.

“Issand kui hea on olla omas stuudios, omas ruumis, kus ei häiri kirjutamist peahoone platsile prantsatavate kalameeste-turistide-piknikerdajate võõras energia!” tunnistab Kati. Konteineris on järjestikku 4 ruumi: otsmine on Kati ateljee otsepääsuga teise konteinerisse ehitatud tallis elavate hobuste sekka, siis köök koos dušikabiini ja biokempsuga, Indira resideerib pianino-kitarri-sündi ja salvestustehnikaga helistuudio-raamatukogus. Kahe konteineri vahel on stuudionoorte jaoks taipoksi-kotiga jõusaal-paviljon. Täiel rinnal elamiseks pole tõesti palju vaja – köögis on osavalt paigutatud 4 auguga elektripliit, pesumasin ja külmik, seintel riiulid ja maalid. Jamie Oliveri kastrulitega majandavad Indi ja tema sõbratarid.

“Mina ei kokka,” ütleb 5 lapse ja 7 lapselapse mummi, kes arvatavasti aegu tagasi nii kergelt ei pääsenud. Aga see, et nad tütrega peale arbuusi ja tumeda šokolaadi vist midagi ei söö, on silmaga näha. Kahe peale kokku kaaluvad nad umbes 85 kilo ja nende ruumis tekiks raskematel inimestel ka rohkem probleeme: nimelt ei mahuks nad teineteisest mööda kõndima!
„Kuna ma pean saama iga päev vähemalt 3 tundi raju füüsilist teha – hingan, kasutan oma keha täiega, mediteerin liikudes – söön tegelikult õhtuti maja tühjaks,“ naerab musklites mama-Tarzan.

HOBUSED  ON  PERELIIKMED, AGA  LEMMIKLOOM  ON  LEHM

Kati oli 30-aastane, kui esimest korda elus hobust puudutas. See juhtus pärast seda, kui tal avastati agressiivne kasvaja, mille opereerimise järel ütles arst, et noor naine ei saa enam kunagi lapsi, ei tohi jalgrattaga sõita ega ratsutada. Haiglast läks Algallikaga otseühenduses Murutar otse Luule Viilma juurde. Tulemuseks oli legendaarse Luule raamatute toimetamine, veel kaks last ning enese kinkimine hobustele!

“Ma hingan hobuseid. Nad on minu saatus, minu ja paljude inimeste tervendajad. Mu hobused on samavõrd osa minust nagu mu lapsed. Oleme terviklik komplekt. Kui ma kodust päevaks ära sõidan, tunnen juba lõuna paiku igatsust… Varsti tulebki hobuste jootmise aeg – põud tegi tiigid kuivaks ja tegi hobunad minust sõltuvaks – siis ma sinuga rohkem rääkida ei saa. Hobused on nagu lapsed – nad tahavad põsk-vastu-mummit oma päevastest elamustest jutustada. Ja mina tahan neid kuulata ja kallistada, neile silma ja südamesse vaadata,” räägib oma perest Kati, kui astume tema kirjutuslaua tagant otse hobuste koplisse. Teises 45jalases merekonteineris on viis boksi ja Kati enese ehitatud sadularuum – ka riiulid ning mitu ateljeeseina on ta enese kätega ehitatud. Tema isapoolse hõimu värvikad inimesed on ehitajad-artistid-põldurid. Tema kõik ühes.

“Kuna pereliikmetest ei tohiks kedagi lemmikuna eelistada, siis eelistan öelda, et minu lemmikloom on mullikas Matilda. Hoian teda Papli sünnitalus tuleval kevadel poegimiseni, koju tuleb vasikaga. Lehm on maismaa delfiin: humoorikas, naiselik, koostöö-aldis. Inimesed peavad lehmi ja lambaid tarbe-karjana ega tunne neid sulneid isiksusi. Inim-kõrgid solvangud loomade aadressil on äärmiselt võhiklikud – mitte loomad pole rumalad. Loomad on telepaatilised, ausad, delikaatsed, hoolivad ja halastavamad kui inimesed,” teab Kati, kes on loomadest arusaamiseks, nende ravimiseks ja nende abil inimeste aitamiseks läbi teinud pea 25-aastase teekonna. Selle võimsa tutvumis-rännaku kinnituseks annab ta oma musta-valge-kirjule lehmale musi otse suule ja ronib mängeldes 2aastaste sälgude turjale.

“Mu pokumaa-angervaksavälu keskel on Südamesalu – šamaan Evald pühitses selle kuuseringi verevalamiseta ja vägivallata maaks. Peapiiskop Urmas Viilma tõi Camino Estonia palverändurid juunis siia rännakule ning õnnistas salu vabaõhu-katedraaliks. Palverännu-teekonnal läbi Eesti on meie hooldatav Südamesalu Camino de Santiago, palverännakutee Santiagost Eestisse süda-punkt. Koos Urmas Viilmaga istutasime 7 palvemändi. Hobused olid koos palveränduritega – ja nad said aru, et külas on püha mees: nad kummardasid tema ees ja osalesid palvusel!“

NOMAADIDE  LAPS

Minu arvestuse järgi peaks Altveski olema Kati Murutari jaoks 8. elupaik. Ta on taastanud 3 talu ja seejärel andnud need üle järgmistele omanikele. Täpsemalt öeldes müünud pärast seda, kui  küüned on veriseks töötatud ja hing tehtuga rahul. Uued pered on neis palju lapsi saanud.

“Kõik minu talud on tõusnud osmikutest väepaikadeks, kooskäimise kohtadeks, mis on viljakad nii laste kui koerakutsikate ilmale-tulemiseks. Altveski kodu tulevane emand on mu tütar Indira,” arvab ema Kati, kes ei suuda üle 10 aasta ühes kohas püsida ega taha kusagil juuri alla kasvatada.

“Olen nomaadide laps. Mu isa Harri esivanemad olid mustlased ja juudid, mu ema Ille juured on Rannarootsis, Norras ja vanavanema kaudu ka Pariisi tänaval. Kõik nad – nagu ka mu laste isa pärsia-setu-saksa eellased – on kunagi Eestisse rännanud. Ma pole sellist vangistust ära teeninud, et sunnin end ühte kohta kinni. Saan järgmisel kevadel 55aastaseks ja jõuan seega veel mitmes kohas maailma luua. Ei meie ega me lapsed pea elama nii paikset elu, nagu eestlas-põlvkonnad enne meid, rügades surmani ühes kohas, küüned maas ja hambad naabri kõris. Igaüks elagu oma muinasjuttu!” ütleb uskumatu energia ja tahtejõuga Kati Murutar enne, kui vilistab kutsuvalt hobustele. See tähendab, et õhtune joogivee ja armastuse jagamise aeg on käes.
„Teen sulle ka spagette tšilli kastmega?“ hõikab lävelt Indira, kes saabub sõbrataridega foto- ja filmisessioonilt, põdrakanep pükste küljes ja humalakäbid juustes.