Noortestuudio Mina Olen

Lastestuudio Mina Olen tegutseb Raplamaal Kuusiku Altveski Loovuskosel.

Stuudio kasvas välja Altveski esimese kultuurikeskusena toimimise suve lavastusest „Südamesalu salavägi“, kus mänginud lapsed osutusid ääretult võimekateks-andekateks-suutlikeks. Nende hulgas keerukate kodude lapsed, kes poleks oma talendiga kunagi lavale jõudnud, kui Kuusiku Altveski ja Soone loovustalu ühendanud meeskond poleks neile omal kulul laulude-tantsude-näitlemise õppimise laagreid korraldanud ja neid bussipaviljonist oma ande avastamiseni toonud.

Lavastuses osalesid professionaalsed näitlejad kõrvuti Raplamaa puuetega inimeste koja ning Altveski peremehe ja Soone talu emandaga.

Etendus tõi lisaks näitemängus laulvatele-tantsivatele-näitlevatele lastele ka publiku sekka arvukalt lapsi, kes tahtsid samuti mängida. Esimese kultuurikeskuse sügise lavastus kannabki nime „Mina olen“ ning nii selles kui järgmise suve vesietenduses „Merehädalised“ on põhilised lavajõud lapsed.

Nii esimeses kui järgmistes lavastustes ja stuudio argipäevadel teeme koostööd Kuusiku talliga.

Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.

Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.

Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.

Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.

Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.

Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.

Tallinna-välises Eestis on lastel väga vähe võimalusi oma andeid ja eeldusi avastada, kasutada ja arendada.

Meie trupi professionaalid on juba laste ja nendega töötamisega tuttavad ja tulevad lastestuudio õpetajateks. Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Regina Evert-Tammistu, Kati S.V. Murutar, Paul Neitsov, Brigita Murutar ja teised oma ala parimad õpetavad lastele kõike, mida on ise õppinud ja läbi elu praktiseerinud. Lisaks tulevad õpetajateks ka maestro Ülo Vooglaid, meistritar Terje Luik, Harry Raudvere ja paljud teised.

Vastavalt laste soovile, hetkel kütkestav-olemisele ning ka Raplamaaga seotusele kutsume aeg-ajalt külalisõpetajateks Vaiko Epliku, Jüri Pootsmani, Priit Võigemasti jpt.

Selleks, et hoida Raplamaa perede jaoks õppemaks võimalikult madalal – mitmetel juhtudel vabastame andekad ja lootustandvad lapsed õppemaksust üldse – asume koostöösse kohaliku omavalitsuse, edukate ettevõtete ja missioonitundega isikutega.

Lastestuudio töötab igal tööpäeva õhtul.

Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.

Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.

Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.

Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.

Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.

Meie etendused, millega mööda Eestit tuuritame, inspireerivad ka teisi lapsi eneseavalduse ja -avastuse juurde pürgima.

Iga lavastusega kaasneb samasisuline raamat, mille lõpuosas on lood meie koostööpartneritest. Raamatute kirjutamisel ja kirjastamisel osalevad ka lapsed.

Koostöölised-toetajad saavad täita missiooni kasvatada parem ja täiuslikum uus põlvkond noori eestlasi – ja ühtlasi saata omagi pere ja kollektiivi lapsed meie stuudiosse õppima.

Kuusiku Altveski Loovuskoske haldab mitmeaastaste kogemustega MTÜ Ingli Puudutus.

Ühiste jõududega loodav alaline lastestuudio koondab Kuusiku Altveskil juba lastega tegelnud, koostöösse harjunud ja spontaanselt liituvad professionaalid.

1. Terje Luik – režii- ja lavatöö praktikumid
2. Ülo Vooglaid – loovad-näitlikud loengud
3. Heli Vahing – näitekunst ja laulmine (edaspidi liitub lapsepuhkuselt naasev Brigita Murutar)
4. Aare Hindremäe – filmimine, pildistamine, montaaž
5. Regina Evert-Tammistu – tants ja lavaline liikumine
6. Liina Meta Kuuskman – grimm ja kehamaaling (Soome meistri tasemel)
7. Marje Berlokko – maalikunst teatraasete dekoratsioonide suunaga
8. Kati S.V. Murutar – dramaturgiline sõnakunst ja artiklite ja raamatute kirjutamine
9. Paul Neitsov – kitarrimäng ja etenduste muusikaline kujundamine
10. Evald Piirisild – praktiline folkloor teatrikunsti teenistuses (Tallinna Linnateatri meister)
11. Harry Raudvere – kunsti ja kultuuri positsioon ühiskonnas, managemendi algteadmised
12. Stella Kuusemets – ratsutamine ja selle ühitamine teatrietendustega
13. Külalisõpetajad vastavalt laste ja noorte soovile ja ühiskondlikule tellimusele

Pakilisimad vajadused:

• ehitusmaterjalid Kuusiku Altveski salongi talvekindlaks ehitamiseks
• küttesüsteem stuudiosaali
• väikebuss stuudio laste proovidesse ja esinema sõidutamiseks
• valguspark

Lastesuudio haldamise-administreerimisega, projektide koostamise ja tingimuste loomisega tegelevad

Robert Borodin (Kuusiku Altveski peremees)

Kati S.V. Murutar (Soone väetalu emand, Altveski Loovuskose juht)

Tere koostöösse, Kuningas ja Terje, Anne Laub, Esnarid, Kethy ja Saaristed, Viljar ja Marjen, üle jõe hõimlaste Ringhold Bandcamp, Petra ja Liukkanenid, Valmi ja Madis, Uno ja Koidula!

Koos õpetame ja juhendame uue põlvkonna ametitesse ja koolidesse, mille peale nad üksnes nutiseadmetes nihveldades tulnud poleks – anname neile teada, kui hea on luua ja lehvida, hingata ja hõisata: MINA OLEN!!!

http://lilleoru.ee/et/havan-tuletseremoonia

Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast

Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist.

„Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii 9- kui 90aastastele. Eriti neile, kelles nende sisemine laps veel veidigi hingitseb. Oleme harjunud tsiteerima ja aduma Exupery „Väikese Printsi“ müstikat – Nora-lugu on sama hingelindude parve kuldmuna.

See on peegel meie endi ees – kuidas me oma vanemate vastu põrgates lukku läksime, mil moel seetõttu ei ennast ega oma lapsi tõeliselt ei taju ning kuidas meie lapsed saabuvad meid õpetama. Kui lukustumise juhtum on eriti sügav, tulevad lastele teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide sõbrad appi.

See on lisaks väga haaravale lugemisvarale ka lootustandev filmistsenaarium – Tähevärava Aru ongi filmilooja samuti – ning selles Loos leiduvad laulusõnad, millele komponeeritud meloodia on ühtaegu teel nii raadiojaamadesse kui filmi tunnusmeloodiaks. Stsenaarium ongi valmis ja linale laotumise rahastus-tootmisjärgus.

Kirjatöö haaravus mõjus mulle-humanitaarlasele kahtpidi trööstivalt. Ühest küljest ei suuda ma juba mõnda aega lugeda ühtki muud teksti kui neid, mida peab. Teisalt ei saanud mu 10aastast tütart Indirat selle teksti seest enam kätte, ehkki kohustusliku kirjandusega on asjad… kohustuslikud – seda Lugu neelas tüdruk nagu vett või õhku. Ning lõppu jõudes hõiskas: „See tulnukaspoiss oli ju täpselt selline, nagu meie kodus nii sageli liiguvad – pikk-peenike-suurepealine. Ma olen täpselt selliseid nii sageli joonistanud ju!“

On.

Meie varasemate põlvede kirjanikud-kunstnikud on samuti püüdnud mängida mõttega, et Keegi on läheduses. Kui on mõte, siis järelikult ongi. Mõttesse ei tule midagi-kedagi, keda pole. Ka kujutlus ja unistus on tegelikkus. Ning see tegelikkuseks unistatud tasand on Margusel arendatud lõpuni ja veel kaugemalegi.

Eno Raud ja Edgar Valter jäid oma suurte-laste-müsteeriumiga „Lugu lendavate taldrikutega“ poolele teele ning pöördusid siis kohmetult tagasi – ah, nali-nali… Sest ajad olid üle-eelmised. Meistrite tandem teadis, mida öelda tahab – ent ei saanud. Margus saab.

Ta jutustab just sellisest kenade keskklassi kodanlaste perest, kelle peal väidetakse seisvat riiklikku jätkusuutlikkust, keda kadestatakse, kellesugustega on kaetud ka teiste nn arenenud riikide eeslinnad ja eramurajoonid ning linlikku elulaadi harrastavad küladki.

Edukas isa nutab ja töötab, et kahelapselist peret üleval pidada. Õieti ei nuta ka – ta ise läks nii õrnas eas lukku oma isa käes, kes läks lukku oma isa käes, kes läks lukku oma… ja nii edasi. Õieti tagasi. Isa ei mäleta. Mida ei mäleta, seda ei luba. Keelud ja kalkus lukustavad veel enam, kuni…

Kristlikult religioosne ema on vargsi oma esimesse armastusse kinni jäänud. Lisaks õilmitseb teoses Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit Andrese-Krõõda-Pearu igihalja armastusekolmnurga taimekene. Naabrimees-lihtsake põhjustab katastroof-haaval teadmatult-tahtmatult ühe koorumise ja avanemise teise järel. Andku taevas, et liiga paljud pered ei peaks Algallikaga ühenduse taastumiseks nii koletuid tragöödiaid läbi elama.

Margus on oma kirjasõnaga teinud tänuväärse töö teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide olemuse määratlemisel. Tulnukaspoiss kehastub Maale tänu Nora tungivale kutsele. Ta õpetab sügavas leinas avatud ja tundliku tüdruku telepaatiliselt tajuma-suhtlema. Annab tema emale ja isale võimaluse end lahti ja välja elada – sest tulnukaspoisil on võime võtta just selle isiku kuju, kellele inimesel on hetkel kõige olulisemad sõnumid välja sosistada või karjuda.

Tulnukaspoiss õpetab 12aastast piigat tundeid läbima, keskenduma ja oma valguskeha juhtima. Viimasel-hetkel-põletav-põneval piiril. Tõeline sõber näitab vääritimõistmiste ja asjade selgesse harmooniasse arenemise võimalusi. Ning eriti kauni kingitusena tutvustab ta enne Koju lahkumist Norale paralleelmaailmu – siinsamas meie kolmedimensioonilisega ülestikku-rööbiti pulseerivaid kauneid reaalsusi.

Püramiidide külast voogab seega meie lugemislauale paljukihiline tegelikkuste süsteem. On see kalk ja formaalne, mida katkised inimesed kuulekalt harrastavad, seejuures ennast ja lapsi veel rohkem lõhkudes. On unistavas teadvuses loodav. On peen paljudimensiooniline paralleelmaailm. Ja nii Linnuteel kui kaugemal Universumis pulseerivad ilmad ja olevused loendamatutel planeetidel.

Nukker on, kui justkui-haritud teekaaslased lukustunuina itsitavad „tulnukajuttude“ peale, mis tegelikult pole tulnukajutud. Margus Aru püramiidide küla on peetud pelgaks äriplaaniks. Saara Soone talu üheshingamist Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioonidega käiakse siin tseremooniatel kogemas – aga eemalt ikkagi itsitatakse. Mida ei tunta, kardetakse.

Marguse justkui-laste-raamat on ses mõttes hindamatu teene meile kõigile, kes me Teiste ligiolekut tajume ja vahendame. Teene on ta ka ses mõttes, et tuletab meelde, kui oluline on kalgi-formaalse pealispinna alla pugeda, et uuesti ennast, oma sisemist last ning kõiki ja kõike Armastama terveneda. See raamat loob ühendust. Nii inimeste omavahelise eraldatuse kui universumist äralõigatuse leevendamise palsamina mõjub see seikluslugu.

Olen veendunud, et ainuüksi „Nora“ kaasakogemine hoiab nii mõnegi õnnetuse ära – avatud südamega lugemine aitab avarduda ilma haiguste ja kaotusteta. Toimib nagu sõbralik äratus.

A’How! Namaste! Shalom! Päikest…

Kaitseministeerium ründab taas…

Parim kaitse on rünnak ning kes peaksid olema strateegilistes küsimustes pädevamad kui kaitseministeeriumi ametnikud. Kahjuks ei ole rindejooneta sõjategevuse kavandajate poolt arvestatud tegelikku olukorda, mis viib lõppkokkuvõttes samasuguse katastroofilise kaotuseni, nagu ratsadiviisiga tankiarmee ründamine.

Väidetavalt lennutasid kaitseväelased Ida-Virumaal Aidu tuulepargi kohal drooni ning mõõtsid ühe vendade Sõnajalgade poolt rajatava tuulegeneraatori ehitise kõrgust. Selgus, et tuulegeneraatori torn on mõned meetrid lubatust kõrgem ja sellega segatakse nii Kellavere radari tegevust kui mõjutatakse ka raadioluuret Venemaa suunal. Kaitseministeerium olevat saatnud ka taotluse Ida-Virumaa maavanemale ehituslubade järelvalvemenetluse algatamiseks.

Rajatav Aidu tuulepark asub Ida-Virumaal endise põlevkivikarjääri territooriumil ning ühtlasi piirkonnas, kus kaitseministeerium on keelanud igasuguste tuuleparkide rajamise. Siit kerkibki kohe üles küsimus, kuidas siis Aidu Tuulepark sai üldse rohelise tule ning millised olid selle tuulepargi rajamise tagamaad?

Mõned head aastad tagasi kehtestati planeering Aidu karjääri maadele ning tollal kooskõlastas Kaitseministeerium tuulepargi rajamise tingimusteta. Kaitseministeeriumi selgituste kohaselt puudusid tollal igasugused andmed, et Aidu tuulepark võiks vähemalgi määral segada radarite tööd. Huvitaval kombel oli kaitseministeerium enne Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist keelanud lähikonnas kõikidel teistel arendajatel tegutsemise, tuues põhjuseks Kellavere radari töö segamise. Lähtudes õiguspärasest ootusest ja enne tuuleparkide keelusatmist tehtud suurtest investeeringutest, pöördusid teised tuuleparkide arendajad oma õiguste kaitseks riigi vastu kohtusse.

Erinevalt teistest eraõiguslikest tuuleparkide arendajatest, kes plaanisid oma tuuleparke rajada eramaadele, kuulus planeeritava Aidu tuulepargi maa riigile. Planeeringu käigus oli Aidu karjääris tuulegeneraatorite tarbeks välja mõõdetud eraldi katastriüksused. Selleks, et riigile kuuluvatele maadele saaks üldse tuulegeneraatoreid hakata rajama, tuli nimetatud katastriüksustele seada hoonestusõigused. Sellest lähtuvalt andiski Eesti Vabariigi valitus oma korraldusega 22. jaanuarist 2015 nõusoleku riigivara hoonestusõigusega koormamiseks. Vabariigi Valituse koosseisu kuulub ka kaitseminister, kes vaieldamatult teadis, et Ida-Virumaale on igasuguste tuuleparkide rajamine keelatud ja Kaitseministeerium osaleb selleteemalistes kohtuvaidlustes, kuid see ei takistanud valitsusel ega ka tollasel kaitseministril nimetatud otsust langetamast.

Kuni Vabariigi Valitsuse nõusolekuni oli Aidu tuulepargi rajamise võimalus teoreetiline, vaatamata seni tehtud eeltööle. Peale valitsuse korraldust sai Lüganuse vald volitused avaliku enampakkumise korralamiseks, et leida arendaja, kes oleks suuteline tuuleparki ehitama. Nagu me täna teame, võitis enampakkumise vendade Sõnajalgade äriühing. Kohe peale avaliku enampakkumise võitja väljakuulutamist esitas Eesti Energia protesti Lüganuse vallale ja palus enampakkumise tulemused tühistada, tuues põhjuseks ka soovi konkureerida Aidu tuulepargi rajamiseks. Lüganuse vald, olles veendunud, et nende tegevus on seaduslik ja õiguspärane, jättis Eesti Energia ettepaneku arvestamata. Koheselt peale eitava vastuse edastamist Eesti Energiale, ründas valda Keskkonnaministeerium, kelle ettepanekul algatati Ida- Virumaa maavanema poolt järelvalvemenetlus enampakkumise läbiviimise õiguspärasuse kontrollimiseks. Ootuspäraselt leidis Ida- Virumaa maavanem, et Lüganuse vald on rikkunud kõikvõimalikke seadusi ja menetlusnorme ning vald sai ettepaneku enampakkumise tulemus tühistada. Ka Keskkonnaministeerium keeldus hoonestusõiguste üleandmisest enampakkumise võitjale.

Nähes, kuidas käitub tänane Vabariigi Valitsus ja Eesti Energia planeeritava Tootsi tuulepargi maadega, mis on samuti kohtus vaidlustatud, on täiesti selge ja üheselt arusaadav, et Aidu tuulepargi arendus pidi hakkama kuuluma Eesti Energiale. Hoonestusõiguste omandamise eest pidid arendajad maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele miljoneid eurosid, mis viitab otsesele asjaolule, et kui riik saab raha, siis ei arvestata mingite riigikaitse küsimustega.

Nii, nagu ka eelnevad kaitseministeeriumi ründed Eesti Energia võimalike konkurentide aadressil peegeldavad räpast kokkumängu poliitikute, ametnike ja Eesti Energia juhtkonna vahel. Täna on avalikkusele esitatud fakti, et Aidu tuulegeneraatorid segavad radari tööd ning isegi kahe meetriline kõrguse suurendamine seab ohtu riigi kaitsevõime.

Kui vaadata, millises ulatuses on Aidu tuulepark tegelikult Kellevere radari vaateväljas, ning selle taustal anda hinnang Vabariigi valituse otsusele ning kaitseministeeriumi tegevusele, ei ole kahtlustki, et Kaitseministeerium on saanud kas tahtlikult või tahtmatult poliitilise korruptsiooni tööriistaks. Lisame selguse mõttes oma eriala proffide poolt koostatud analüüsi Aidu tuulegeneraatoritele ning näeme, et 185 meetrilisest tuulegeneraatorist jääb radari eest varju ainul 65 meetrit. Kõrgem osa on otseselt radarile nähtav. Kas selles kontekstis on oluline, kas generaatorid on viis või kümme meetrit kõrgemad? Loomulikult mitte. Pigem ajendab rünnakut vendade Sõnajalgade tegevuse vastu asjaolu, et nad vaidlustasid kohtus ja informeerisid Euroopa Komisjoni riigi ebaseaduslikust tegevusest, mis pärsib ausat konkurentsi, eraldada seekord ilma enampakkumiseta riigile kuuluvad maad eraõiguslikule Eesti Energiale.

Kaitseministeeriumi poolt teostatavat Valituse ja Eesti Energia tellimustööd kinnitab ilmekalt hiljuti avalikkusele teatavaks saanud Varbla valla Tamba tuulepargi saaga. Nimelt: erinevalt planeeringust, milles lubati tuulegeneraatori tipukõrguseks 120 meetrit, püstitas arendaja tuulegeneraatorid tipukõrgusega 149,5 meetrit. Usutavasti ei oleks tuulegeneraatori kõrguste küsimus kunagi üles kerkinud, kui üks tarmukas kohalik elanik ei oleks esitanud kaebust paigaldatud tuulegeneraatorite müra osas. Kohtumenetluses selgus ebakõla reaalsuse ja planeeringu vahel ning vallale anti võimalus olukorra mõistusepäraseks lahendamiseks – seadustada uued kõrgused. Loomulikult kuulus seadustamise protsessi juurde ka Kaitseministeeriumi kooskõlastus uutele, juba olemasolevatele kõrgustele. Üllatuseks nii vallale kui ka arendajatele oli Kaitseministeeriumi seisukoht, millest võis lugeda: Kaitsevägi analüüsis vastavalt esitatud materjalidele elektrituulikute mõju õhuseireradari töövõimele. Analüüsi tulemusel selgus, et mõlemad Tamba elektrituulikud jäävad õhuseireradari lähialasse ning vähendavad radari töövõimet, mistõttu riigikaitselise ehitise töövõime tagamiseks ei saa elektrituulikute maksimaalne kõrgus antud elektrituulikute asukohtades ületada 40m olemasolevast maapinnast. Vastasel juhul väheneks kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 “Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta” § 4 lõike 1 kohane radari töövõime. Sama määruse § 4 lõike 2 kohaselt ei tohi ehitis radari töövõimet vähendada. Seega Kaitseministeerium ei kooskõlasta esitatud ehitusprojekti ja kasutusluba, sealhulgas ajutist kasutusluba, sest nende realiseerimine toob kaasa radari töövõime vähenemise (ehitusseadustiku § 120 lg1).

Erinevalt Tamba tuulikutest, kus Kaitseministeerium lubab neljakümnemeetrilise tipukõrgusega tuulegeneraatoreid on tingimusteta kooskõlastuse saanud Eesti Energiale plaanitud Tootsi tuulepark, kus 250meertiline tuulegeneraatori tipukõrgus on igati aktsepteeritav ja ei sega radari tööd.

Kaitseministeeriumi vastus on trafaretne, ning kordab sõna-sõnalt paljudele arendajatele edastatud seiukohta. Huvitavaks teeb küsimuse asjaolu, et kui Tamba tuulepargis töötasid üle kolme aasta lubatust oluliselt kõrgemad generaatorid ning kui nüüd väidab Kaitseministeerium, et sellesse piirkonda ei tohigi paigaldada neljakümnest meetrist kõrgemaid generaatoreid, siis kuidas on võimalik, et Kaitseministerium ei tuvastanud radari pildis häireid ega ei tormanud häirivat tegurit tuvastama ega ka likvideerima? Sellest saab järeldada ainult üht – tuulegeneraatorid ei sega radareid töötamast, nagu kinnitavad ka radaritootjad ja põhjus, miks tuulegeneraatorite vastu võideldakse, ei tulene riigikaiste küsimustest vaid soovist elimineerida turult kõikvõimalikud Eesti Energia konkurendid.

Kaitseministeeriumi luhtunud rünnakuks võib lugeda ka Ida- Virumaa maakonna planeeringu blokeerimispüüdlusi. Planeeringu menetlemise käigus nõudis Kaitseministeeriumi esindaja Heddy Klasen jäärapäiselt, et planeeringust eemaldatakse juba kehtestatud tuuleparkide planeeringud, võttes sellega üldse võimaluse selles regioonis tuuleenergeetikat arendada. Tema nõudmised põrkusid vastu kohalike omavaliitsuste ja tuuleparkide arendajate ühisrinnet, kes vaatamata kõikvõimalikele manipulatsioonidele ning ebapädevatele demagoogilistele seisukohtadele üritas mõjutada Rahandusministeeriumi ametnikke mitte kiitma heaks Ida- Virumaa maakonna planeeringut.

Isikutele, kes ei ole läbi aastate olnud teemaga kursis ning ei tea Kaitseministeeriumi tegevuse nüansse võib tõesti jääda mulje, et tegemist on hoolitsusega riigi julgeoleku eest. Kõrvutades fakte ning hinnates tegelikku olukorda koorub õõvastav pilt meie ajastu suurimast poliitilisest korruptsioonist. Nii suurest, et isegi õiguskaitseorganid ei julge teemaga tegelda.

Olete ehk märganud, et suur osa tänases Eestis ilma tegevaid ettevõtteid on 25aastased, nagu meie riigi taassündinud ajajärk ise ka. Need ettevõtted – kaasa arvatud Anne Ermi Jazzkaar, Tiina Loki PÖFF ja kasvõi Kehtna Kunstide Kool alustasid veerand sajandit tagasi tühjalt kohalt. Vastuvoolu ujudes, mängureeglite puudumise kiuste või abiga tehti võimatut. Nii piimatootjad kui moosikeetjad katsetasid siit ja sealt, tulid esialgse killustumise ja õige suuna leidmisega võidukalt toime, ületasid kriise ja raskusi – ja on tänaseks oma maailmad loonud. Kodutunde raamatut koostades avastasin, et Eestimaa seisab truude ja visade, kohkumatute ja väsimatute inimeste loodud ettevõtete, nende pakutud töökohtade ja neist elatuvate kodude peal. Endistesse pullilautadesse, töökodadesse ja kekkide-mekkide hoonetesse rajatud omamaise ettevõtluse võrgustik väärindab toorainet, toetab kultuuri ja sporti ning kannab ustavuse väge.

Linnades oli ka meie riigi tassünni aegne trügimine nende vanade hoonete ümber karmim – Hans Mooni mööblitööstus, mis Tallinnas Kadaka teel võrratut vanamuljelist mööblit tootis, väsitas end naabritega pinnasõda pidades – ent kultuurilooliselt oluline on, et just härra Mooni pealt sai kirjutatud „Õnne 13“ mööblitööstur Laur Põder.

Nopri kuningriik

Ehkki omamaise vanima – samuti veerandsajandise teleseriaali „Õnne 13“ meierei-peret filmitakse Esko talus, on talupaar Richard ja Anne-Mai tegelikult Misso-taguse Nopri talumeierei sünniga õlg õla kõrval loodud ning sealne pere jälgib algusest saadik seda süžeeliini äratundliku sisehuviga, ehkki sai alles sel aastal teada, et nemad need inspireerijad olidko.

Nopri on õigupoolest otsekui hea unenägu. Kolmandat sajandit Niilosid teeniv talu on terviklik elusa Eesti oaas, mudel või näidis. Aegadel, mil kõneldakse elu võimatusest Tallinnastki väljas – ääremaadest rääkimata – õitseb seal Impeerium-ei-kuskil. Üle Lõuna-Eesti kuplite lehvimas rõõmus lipp: Talust otse sinule!

Visaduse sümbol on see ühe-talu-keskne väike riik riigis samuti. Tegevuse eesmärgiks on oma lehmade piima väärindamine – teate küll seda Ivari Padari lemmiksõna! Kui kokkuostjatele müüa ei tasu, tehakse oma küla vahel kohupiimaks, jogurtiks, sõiraks ning siis müügile! Ning tegijatest võiks moodustuda loogiline kogukond, kes asustab ümberkaudsed tühjalt seisvad talud.

Tiidust sai juba Vastseliina Keskkooli 10. klassi õpilasena perekonnapea isa varajase surma järel.
Sovhoositöö kõrvalt peeti mesilasi, hooldati suurt marja- ja viljapuuaeda. Lisaks peeti veel kaht lehma ja mitut pesakonda seapõrsaid ja kanu.

Vanaisa Voldemar Niilo andis Eesti taasiseseisvumisel 1991.aastal varade tagastamise komisjonile sisse nõutavad paberid Nopri talu tagasisaamiseks. Ta loobus tagastamisel eelisõigusest pojapoeg Tiidu kasuks. Talu uut aega alustati nelja lehma ja kuue seaga. Kui paari aasta pärast hävis tuleõnnetuses vana Nopri loomalaut, taastati vana hoone ja ehitati juurde suurem, 19 lehmakohaga uus laut. 1996. aastal laieneti – Tiit ostis ära OÜ Kärinä pankrotivara hulka kuuluva viilhalli, vana lauda. Samuti õnnestus osta ait-kuivati ja mõned põllutöömasinad. Hilisematel aastatel osteti mitmeid kinnistuid, aga ka Tsiistre vana piimameierei ja sidejaoskond.

„Haritavat maad on 540 ha, teravilja kasvatame 200 ha ja rohumaad 340 hektaril. Veiseid on 430, nendest lüpsilehmi 190 ja noorloomi 240. Töölisi on nii talus kui meiereis 11. Turustame vähemalt 30 erinevat piimatoodet toorpiimast juustuni. Edasimüüvaid poode on vähemalt 300. Turunduseesmärgiks on teavitada tarbijaid, et meilt tuleb ehe Eesti maatoit – puhas, traditsiooniline, vähetöödeldud ja usaldusväärne,“ kirjeldavad Niilod.

Nopris keerleb inimeste ja loomade ümber kogu tsükkel – hein ja silo, vili ja piimatöötlus, maaelu näitamine serviti samuti. Köök ja kauplus lisavad veelgi töökohti – kusjuures igal inimesel on ses panoraamis raamatut-väärt lugu ja kuldaväärt elukogemus. Nagu meil kõigil.

Meierei memmede ja masinate vahel puudutab sügavalt tõsiasi, et suur osa sealsest kohupiima ja rosinate, jogurti ja marjade kohtumisest toimub käsitööna. Seega on need puhtad tooted lisaks ka veel sõna otseses mõttes memme musiga.

Otse loomulikult on Niilode endi kõik viis last pere-ettevõtluses kaasatud – Karlist Lisetteni ühise asja eest – ka need, kes esindavad peret linnas.

Gerli on õppinud Tallinna Polütehnikumis, fotograaf, elab Viimsis ja Kärinäl. Gerli poeg Aston (2013) on Niilode 8. põlvkonna esindaja. Tulevikus tahab Gerli maale elama jäädagi. Peamiseks tegevuseks näeb tulevikus loodusandide töötlemist ja väärindamist.

Gerda on õppinud Eesti Maaülikoolis, piimatehnoloog, kes elab Väike-Nopri talus Kärinäl. Töötab meiereis. Gerda elukaaslane Ivar on otsustanud luua ettevõtte – osutab digiteenuseid, sealhulgas Noprile. Kui keegi on huvitatud kaasaegse elektrisüsteemi või automaatika ehitusest, siis Ivar on selle peale meister.

Karl on õppinud Eesti Maaülikoolis ettevõtlust ja ökonoomikat. Nopri talu järgmine peremees. Hetkel pühendanud oma aja talumeierei tegemistele. Tootearendaja, turundaja, juustumeister. Karl lubab, et muudab Nopri talutoidu veel maitsvamaks. Aga ehitanud ka juba oma ettevõtte, Nopri Mahlad OÜ.

Lisette õpib Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Eks Nopri põllumaad vajavad samuti õigeid agrotehnilisi võtteid.

Joonas õpib Eesti Maaülikoolis maaehitust. Nädalavahetustel on alati maal abis ning Nopri sõir valmib just Joonase meisterliku käe all. Märgiline on, et ei Nopri-noored ega Jõgevamaa järjepidevad perekonna-kesksed ettevõtjad ei tunne end sellest aatelisest seosest ahistatuna.

Jõgeva-perede Valmeco

Jõgevamaa suurima tööandja, puitmaju ehitava Valmeco üks osanikke ja juhte Raul Taul meenutab, et 25 aastat tagasi oli üks õnnis hipilik periood, mil lippadi-lappadi-lilleline üleminek kommunismi ehitamiselt kapitalismile muutis kõik lubatuks ja võimalikuks.

„Paar aastat varem oleksime sellise leidliku tühikute kasutamise ja niššide leidmise eest, mida äiapapa Rein Mõtsaga ja teiste osanike-kompanjonidega harrastasime, kindla peale kinni läinud. Nüüd ammugi. Toona oli igasugune äri hea ja lubatud,“ arutleb Virumaa-juurtega mees, kelle isa oli loomaarst, esimene töökoht Tallinna raekoja riietehoidja ning stardipakk Jõgevamaale sattumise eel Rakvere teatri tehnikamehe positsioon. „Jõgevamaale naisele tulles sattusin KEKi valutsehhi meistriks. Kui Eesti riik taastati, olid mehed olemas, Tartu lennuväljalt lahkusid okupatsiooniväed – sealt sai volilt nii petrolit kui ümbervalamiseks sobivaid lennukikeresid.“

Täna nii Eesti kui mitmele välisturule puitmaju – enamasti eriprojektiliste tellimustöödena – tootev Valmeco alustas suurjuht Rein Mõtsa mälestustes oma katse-eksituse meetodil matka Olümpia hotelli ühest toast, kus alatihti välispartneritega kohtuti, et kunagise KEKi-MEKi pealt ettevõtlus püsti panna. Jõgeva esimeses korterkontoris polnud isegi telefoni ning ainus, kes loodavasse ärisse uskus ja laenu andis, oli Hoiupanga boss Olari Taal. Täiendavaks stardikapitaliks osteti hulljulgelt kaupa, mida ladustati eramute aedadesse – muud maad polnud. Okupantide lennukite ümbervalamine, metsa ülestöötamine, saekaater, õlleaed… Ning lõpeks tänased prussmajad, mida valmistatakse nn „rätsepatööna“ – Gröönimaale vanglahooned, sakslastele puhkemajad – kuidas saksad soovivad.

„Võimalik, et see on tingitud east, et toonased sündmused tundusid nii lihtsad ja ilusad. Inimesed olid helgemad, ärihipide kõik-lubatud-aeg kirgas… Aga no tõepoolest, selliseid probleeme nagu praegu – tööjõudu pole, palgajamad, müügi ja reklaami jõulisus – toona polnud. Eks oma närvikava ole aegadega tiba ära krussitatud ka – tänu jalgratta- ja suusaspordile olen seni suutnud siiski juhtmed lahti harutada, kui pere-ettevõtlusest tulenev Itaalia perekonnalik ühise pudrupoti poeesia siibrisse ajab. Päris siiber ei saa nii suure seotuse ja vastutuse tõttu samas kunagi saada.

Mõne aja eest avastasin klassikokkutulekul, et 90 protsenti on teisel või mitmendal ringil. Mina ei saa keskeakriisist ega tujudest lähtudes rabistada – maffia ei luba,“ naerab Raul, kes on tegelikult tänu truudusele ja ustavusele pigem turvahällis kui vangis. „Seda näen küll, et inimesed on ilmselt pöördumatult muutunud. Masinlikumaks. Kasvõi sellepärast, et arvuti ja nutiseadmetega asjaajamine eraldab meid üksteisest ja jätab jälje. Mingeid improvisatsioone ei saa olla – ja inimlikke kohtumisi on ka üha vähem.

Selles mõttes on armas jälgida, kuidas meie osaniku Hans Johannese pärijannast tütar Maris – ise teatavasti kultuuriinimene ju – ameteid põimib ja inimlikke sidemeid alal hoiab. Sõidab selleks siia, et rõõmsat juttu rääkida ja jälgida, et kõigil inimestel oleks hea. See pole lausa sotsiaaltöö – lihtsalt ilus on vaadata, kuidas inimene ühest küljest jälgib asjalikult tootmise ja rahavoogude liikumist, teisalt pole inimlikkust kaotanud.

Oma lapsi me pole perekondliku ettevõtluse vakku just vägisi surunud – äi juhib äri, ämm peab raamatut, mina näitan oma isiku pealt neljale pojale, kuidas selles äris tegelikult asjad on. Ja vanim poeg on täie teadlikkusega ikkagi meil siin Valmecos müügitöö ja joonestamise peal. Teine õpib ülikoolis arstiks ja kaks poissi on alles keskkoolis.“

Raul kinnitab, et seltsielu „toksimine“ värskendab ja toniseerib – sel talvel korraldas ta üheksandat korda Jõgeva kui rekordilise külmalinna jääpurikate valamise-sulatamise võistlust koos kultuurikavaga. Hipimeelelisematel üleminekuaegadel pidas Taul koos kompanjonidega õlleaeda, kuhu villise pärakärus Tartu õlletehasest vaatidena kesvamärjukest veeti – meeskoorid-puhkpilliorkestrid lisasid oktoberfestilikku õhkkonda. Ainult et ettevõtlus ei lubanud piisavalt panustada, et õhkkond kultuurilisest läburatooriumiks ei pööraks.

Praegu jälgitakse oma töötajate meeleseisundeid. Nõukogude ajast on õpitud kui oluline on asutuse pidude korraldamine ja ühised väljasõidud. Suhtumist näitab oma söökla – ning kui akadeemik Ülo Vooglaid käis Jõgeva ettevõtjatele juhtimisloengut pidamas, tunnustas ka maestro firmajuhtide kena kommet kõigile tere öelda. Kasvõi mitu korda päevas. Siis ei lähe töö ja rutiini käes suusad risti.

Makita algas valuutapoest

Tänassilma tehnokülast juhitakse kogu Baltikumi makita-tööriistade logistikat. Mees, kes mitukümmend aastat tööriistaturul on surfanud, on… Imre Rammul. Loomulikult tekitab see seksuoloogist tohtrihärraga seonduv nimi nalja ja segadust ning Makita-Imre peab enamvähem iga päev selgitama, et tema pole See Rammul.

„Rammulite suguvõsasid on kaks – Tartu ja Peipsiääre omad. Kaugemad juured on meil oletatavasti ühised. Minu isa töötas ühisfirmas – oli valuutapood, Hermani kauplus, kus Tallmac tegeles ka tööriistade müümisega,“ meenutab Imre Rammul II – või I – kuidaspidi just vaadata. „Mina läksin kooliraha teenimiseks isa juhitavasse kauplusse 1992. aasta rahareformi ajal tööle ja sedasi käisid mu käest läbi esimesed Makitad.

Hariduselt olen kokk-tantsuõpetaja. Olen selle põlvkonna esindaja, kellel ongi mitmeid haridusi ja tervikpildiline ellujäämisvõime. Tänu panoraamsele nägemisele ilmselt kutsutigi mind aegadel, mil toimus Baltikumi tööriistaturu jagamine erinevate diilerite vahel, Makita Soome esindusest Baltikumi juhtima.

Tänaseks on meie korporatsioonil üle 100 müügiesinduse, 39 tütarettevõtet ning pärast Baltikumi ja Skandinaavia ühise esinduse vedamist Soomes on meil nüüd oma staap Eestis, Rootsis, Norras – Taanis oli juba 25 aastat tagasi.“

Imre lisab, et Tänassilma tehnokülast pakutakse logistilist teenust kõigile korporatsiooni liikmetele, kes toimivad Balti-Skandinaavia sünergias. Kuni osad eestlased tahavad olla baltlased, teised põhjala pojad, ühendab Rammuli-juhitud peakorter need mõlemad. Logistika toimub põhiliselt laevade ja autodega. Kui muiste öeldi, et palju veetakse hobusega, siis tänapäeval on tõeliselt palju vedamiseks meretransport. Tehased asuvad tänaseks Jaapanis, Hiinas, Rumeenias, Saksamaal, Inglismaal, Brasiilias, Kanadas ja Tais – see teeb logistika lihtsamaks.“

Reeda kardinad viivad vanaemaga kohtuma

Luise tänava koduses-õdusas, stiilselt elegantses, erilisel moel külluslikus salongis Reet Reinoki toimetamist jälgides kohtusin hingelis-nostalgilisel tasandil… oma vanaemaga, kes oli pärast tütarlaste kooli, Inglismaal guvernandina töötamist samuti aastaid õmblejanna ja rõivaste konstruktor. Nii tema, mu ema kui mina oleme õmmelnud-kudunud-heegeldanud sadu kilomeetreid rõivaid-voodilinu-kardinaid – ja nüüd on see kõik kuhugi kadunud. Mööda saanud. Ja kusagile – kasvõi Reeda salongi – siiski alles jäänud.

Sarmika, ülihea rühiga endisaegse daami Reeda abikaasa Riho Põldma teeb samal ajal teise korruse ateljees kellegi tellitud kardinatesse öösi-auke. 25 aastat peetud firma nii disainib, valmistab, paigaldab kui hooldab kogu võimalikku kardinamaailma panoraami.

Professionaaliks sai nelja tütre ema, ka ise neljatütrelisest perest pärit Reet möödunud sajandil – läks rõivaste konstruktorina tööle Soome kardinafirmasse – arendas sellest koos sisekujundajast tütre Kristeliga oma salongi. Ning on nüüd loonud Luise tänavasse tõeliselt hubase, isegi teraapilise kohvi- ja kringlilõhnaga oaasi.

Ebareaalselt kaunis ja kodune, parimas mõttes endisaegne ruum on häälestatud-meelestatud õmblusmasinate ja tuttide-pärlite-paeltega. Erineva hinnaga kangad, padjad, kujukesed on terve professionaalse valdkonna pillerkaar ning samas otsekui Kodu kontsentraat.

Vastukaaluks nii paljude naiste nostalgiale – kunagi sai ju nii palju õmmeldud-kootud-heegeldatud

kuhu need ajad küll kadusid? Siin on need ajad alles.

Ja hõlmavad ka mulgijuurse Reeda tütreid – nad tegelevad nii konstrueerimise, sisearhitektuuri kui finantsiga, nad on töötanud merel või siirdunud külgnevatele aladele – näiteks veterinaariasse, ent nii Kirsti, Kristel, Karin kui Tiina ikkagi ema ligi.

„Ma ise põlvnen samuti nelja õe hulgast. Minu ema – Viljandi tütarlaste kooli kasvandik, andis mulle endakootud kardinatega inspiratsiooni eneseteostuseks ja kutsevalikuks,“ on Reet tänulik. „Ilmselt on kodusest kasvatusest pärit vastutus kõigi nende kodude eest, mida-keda veerand sajandit kujundanud olen – aga ka austus igasuguse mateeria vastu sel tasandil, et eranditult

kõik kasutatakse viimseni ära – kangatükid saavad vaipadeks-nukuriieteks kasvõi SOS lastekülas.

Salongi ülemisel korrusel töötajaid on buumi ajal olnud 24, praegu piisab 13st – järgmise buumini.

Mu oma kodus on Rooma voldikkardinaks seatud heegeldatud pits. Enamasti üleval, mitte akna ees, sest ma armastan valgust ja mu kodu on Viliveres, kus keegi väga aknast sisse ei piilu.“

Claire on ilus tüdruku nimi

Koos Eesti riigi taassünniga Paljassaare sadamas ettevõtlust alustanud Margit Veber ei vaja õigupoolest samuti aknakatteid – tema kodu Tagadis on keset noort metsa, kuhu ta perelogistika tõttu küll Lasnamäe büroohoonest enamasti oluliselt hiljem jõuab kui tahaks.

Margit nendib, et kui töö juures on õnnestunud stabiilselt ja konservatiivselt kulgeda, siis kodus on pehmelt öeldes ühtteist toimunud. Ta on Tagadi metsatukas elades metsniku tütrena teadnud, et väärtuslikku palgipuud sedasorti maastikelt ei saa – kuuse päss näsib puudel südamikud pruuniks, ainult kütteks kõlbavad. Ikkagi tehti lageraie. Toimunust ehmunud Margit ootas keset lagendikku, millal noorendikku istutama tullakse – tankistid müüsid raiesmikku hoopis käest kätte. Ent mõne aastaga on ka niisama kena lehtpuunoorendik kasvanud. Polnudki vaja enneaegu halliks minna. Selle eest on kaitsnud romantilises liinis ka sõjaväelasest sõbraga Muuga majapidamise hooldamine. Ja noorendiku pealekasvamise äraootamise õppetund on jällegi sümbol ja Võti.

Margit jõudis tänase positsioonini, alustades kodupaigas Tõdva poes, seejärel müüs teehöövleid, siis aiamööblit – ning Claire-Foodsi Eesti peakorterit on ta juhtinud selle esimesest päevast peale. Naine, kes on 18aastased kaksikud üksinda üles kasvatanud, jõuab ühtaegu nii jaekaubanduse džungliseadustega heidelda kui Kodutunde-sarja maheõli turundades heategevusse panustada.

„Oleme toidukaupade hulgimüügi ettevõte ja esindame Eestis üle 20 rahvusvahelise toiduainete tootja. Margit meenutab Claire-Foodsi algust, mil Paljassaare terminalis alustati koostööd – Belgia Oilio tehastega. Omanikuga otsustati Pariisis, et sündiva firma nimeks saab bossi tütre Claire järgi ristitud Claire-Foods. Peagi tõi kuller Lasnamäe õdusa kontori seinale Belgiast ka Claire pildi.

„Kodutunde tootesarja õliks valisime Oru tehase ökorapsi ja lina – rafineerimata külmpress –Paljassaares villime pudelisse. See on garanteeritud, et ta on täiesti puhas – öko-bio-toodetel on sõna otseses mõttes lauskontroll,“ kinnitab Margit, et kontroll on karmim kui operatsioon „kõik puhuvad“.

Sangaste töökojast uude ajastusse

Pea veerand sajandit on ka Sangaste kunagises töökojahoones peetud Heleni helbeid tootvat Sangaste linnast, kus kuus inimest katavad tänu üha uuendatavale tehnoloogiale kogu meiemaise ja ka naabrite pudruturu.

Luunja Grüne Fee ja Sangaste vahet sõitev Pille Pokk kui Keenis uute seadmete paigaldamist jälgiv Viive Puudist on juhtinud-hooldanud-hallanud varsti veerand sajandit Heleni helveste tootmist. Viive on pärit siitsamast Sangastest. Kui keegi tahab näha tõelist ääremaad, mingu nukrale ekskursile näiteks Mõnistesse, kus asub Viive-hooldatav ämmakodu. Vaikus.

Kus on Pille, seal kohe kindlasti vaikust ei esine. Loov liikumine.

„Aastal 1991 läksin vahetusüliõpilasena Soome. Koos riigikorra vahetusega sai minust ekspordijuht. Sangaste ettevõtmise algatas 1994.aastal Tapani Koski – täna on see tubli mees muide 82aastane. Ta sattus Eestisse valdade sõpruse liinis. Tänu sellele, et Tapaniga tutvusime, mina üldse Eestisse tehast rajama ja koju tagasi tulingi! Viljaveski rajasime vanasse töökotta. Meie Viivega panustasime oma parima,“ on Pille rõõmus. „1995.aastal olime just meie need pioneerid, kes tõid rahva sekka täna nii levinud poes degusteerimise idee. Ma ei tea, kui palju tonne on Viive käest vilja läbi käinud, kui ta oma kodus seda toidukraami on valmis küpsetanud, mida kaupluses on maitsmiseks pakutud – näitleja Veikko Täär maskotiks ja puha.“

Pille enese kodu asub Külitses. See on olnud tema projekt Maale Elama! – jättes pojaga kahekesi elava naise kena järve ääres looduses elades samas piisavasse Tartu lähedusse, et kõik toimiks. Oma juhtimiskoolitusfirma Serton Consulting töödega Tallinna vahet voorides veetis Pille pika perioodi, mil kell 4 hommikul oli äratus, pikad Tallinna-päevad vaheldusid Sangaste-sõitudega… Ja ühel hetkel aitas küll.

„Täna olen rahul ja paigas siin, kuhu voolab kokku Tartu-Rõngu-Valmiera tooraine ning sünnib kogu Eestit ja naabreid laadiv tervislik toit. Võimalikult täiuslik toitumine on minu väikeses peres pidevalt päevakorras sellepärast, et teismeline poeg tegeleb spordiga ning oleme professor Mihkel Zilmeriga põhjalikult vestelnud, mis on tegelikult meie koostöös välja töötatud funktsionaalsed pudrud.

Tänu neile teadmistele olen osanud toetada ka investeeringuid segamismasinatesse ja teistesse seadmetesse, mis jätavad toorainesse alles parima ning annavad talle koduse pudrukeetja jaoks parima valmisoleku,“ kõneleb tehasejuht õhinal. „Inimesed usuvad seemnesse. Tahavad teda nii leiva kui pudru sisse. Teadmata, et erinevalt rohusööjate seedimisest laseb meie sisikond jahvatamata seemne sirgelt ja segamatult läbi.

Seeme tuleb jahvatada, et me ta omastaksime. Ent mõned seemned tuleb silmarõõmuks jätta, kui inimene usub seemnesse.“

Aakre marjakene

„Bakula“ tähendab marjakest ning sama kaua kui on olnud Eesti uut riiki, on kunagises pullilaudas marjakesi esmalt vaati, nüüd ka jaemüügipurkidesse keedetud. Purki läks laulva revolutsiooni ajast saati oma rida ajanud Bacula tänu sellele, et mooside ja putrude turundamine ja heategevuse vaole suunamine oli hõlbus, tootjad omavahel ammused sõbrad ja teekaaslased ning Vahur Vuks piisavalt ladus ümberrivistuja olnud kõigil ajastutel.

Eesti suurim moositootja õppis esmalt “karukoolis“ laevaremondi lukksepaks ning pärast mereväes teenimist loobus Venemaale edasist meremehekarjääri edendama minekust. Temast sai pärast TPI lõpetamist diplomeeritud mehhaanik. Esmalt suunati noor insener Kilingi-Nõmme leivatööstusesse. Siis kutsuti kodukanti Rõngu Aiandusseadmete Katsetehasesse mahlatsehhi juhatajaks, kus oli Eesti esimene kontsentreeritud mahlade tootmise liin. Laulva revolutsiooni ajal aastal 1989 oli Vuks mahlatsehhi juhataja ning kui asutuste juurde lubati kooperatiive moodustada, sündiski Bacula. Ladinakeeli „marjake“ töötles mahlatootmisjäägid looduslikeks toiduvärvideks.

Koos Eesti Vabariigi taassünniga hakkas Vahur Rõngu kõverale kõrtsile, kui kõige lähemale kondiitrile, moose timmima – katse-eksituse meetodil. Sealt suubuski ta oma toodanguga hulgiturule. Võlusõnaks oli Kuno Plaan – kui üks esikondiitreid oli Bacula toodangu heaks kiitnud, kiitsid kõik. Ja kiidavad tänini.

Soome-Rootsi-Saksa kolleegidelt õppimine ja koos tootearendaja Ana Vingiga üha uute nippide ja nimetuste väljatöötamine ongi teinud Baculast Eesti suurima moositootja. 104 nimetust, 24 inimest,

4-6 keetu päevas.

„Külla minnes ei pea kaasa võtma kommikarpi. Soovitame võtta moosipurgi. Nimetame neid kinkepurkideks, mis on klaasist kaanega, kummist tihendiga ja traadist sulguriga. Just nagu vanaema moosipurk. Kaane kleepsu võib ise endale kujundada, kui on soovi,“ rõõmustab Vahur.

Funktsionaalne moos töötati välja koos Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega ning seni põhiliselt hulgitootja piima- ja pagaritööstusele peab eriti oluliseks, et haiglad-koolid-lasteaiad saaksid parima kraami.

Kõigi 25+ aastat vanade firmade juhid on koos peredega üsna kindlasti kordi ja kordi läbinud sinusoidi põhja, mil tekib kiusatus loobuda. Loobuda ei saa, kui süda on ustav ja pürgimused püsivad truudusel.

Kõige tähtsam on jõuda oma olemusse.
Olla sina ise.
Kui sinna jõuad, siis tegutsed armastusega.
Kõik mida puudutad, loksub õigesse paika.
Sa ei pea kelleltki midagi küsima, ega vastust ootama.
Iga su hingetõmme on küsimus ja väljahingamine vastus.
Iga su pilk, su liigutus loob harmooniat.

Olen seltskonnaga puhkamas. Rand, head sõõgid, nats veini, jalutuskäigud. Läheme shoppama. Mulle see värk väga ei sobi, aga saab hakkama. Küll leian tegevust mida nautida. Kolame ühest poest teise. Poodnik küsib, kes olen,  kust tulen. Olen ravitseja ja Eestist. Järgmine küsimus tüüpiline. Mis mul häda on. Häda poel miskit aga alati saab paremaks minna.

Mõne aja pärast käib kõva sisemiste tasakaalustavate jõudude aktiveerimine. Soovijad poodnikud on järjekorras. Keegi tasakaalustav istub kõnnitee serval ja kõigub, üks lamab marmor plaatidel. Rahvas vaatab ümber nagu etendust. Tekib trügimine. Shoppajate seltskonna ehmatab selline rüselus ära. Lasen ühel vastsel sõbral auto välja ajada. Meie seltskond sukeldub limusiini. Mina hüppan lõpuks esiistmele ja läinud me olemegi.
Arvatakse, et alati suudan ma miski sekelduse korraldada. Minu arust on see mõnus seiklus ja vaheldus. Aga ostlemine jääb ju pooleli.

Järgmine päev tekib küsimus – kas on piisavalt hea päev shoppamiseks? Üldine arvamus on, et kui mind tänaval nähakse, siis joostakse pikali. Mina seda ei karda. Ma ei tea, kas päev on hea, aga tean, et võime luua parima päeva selleks. Teeme keskendumise, paneme oma soovid paika ja laseme sündmused nii voolama nagu soovime. Kõik ülejäänu kujuneb iseenesest selle ümber.

Igaks juhuks peetakse targemaks järgmine päev poodlemisel vahele jätta. Ülejärgmisel päeval küsitakse – kas nüüd on hea päev? Ma ei tea ka päev on hea, aga olen teinud kõik vajaliku, et see sobivalt kulgeks. Tegin hommikul taotluse, keskendusin, visualiseerisin, lasksin vabaks. Nüüd ootab kõik hea ja sobiv meid tänases päevas, selles hetkes.

Uue aasta alguses otsivad kõik vastust, mis meid ees ootab. Soovitaks raha, pere ja töö õnne. Armastust samuti. Uuritakse millal on sobiv aeg rahakott valmis seada jõukuse vastu võtmiseks. Samas ununeb asja teine pool. Vaja on ka ise aktiivne olla. Midagi tahta, millestki loobuda. Kui palju sa midagi tahad. Palju oled nõus panustama. Tööd tegema. Mugavusest loobuma. Laiskuse sohu ajama.

Kui su pea vee alla surutakse, siis rabeled kogu oma hingejõu ja kehaga. Pingutad kogu väega, et kopsudele sõõm õhku anda. Kas sa pingutad samuti ka selleks, et oma ideed ja plaanid ellu viia? Soovid sa uut nii tõsiselt. Kui pingutus pole samaväärne, kas sa siis tahad tõeliselt?

Alati ei saa oodata astroloogiliselt parimat momenti. Kujuta ette kui tuletõrjesse helistades kuuleksid vastuseks: “Me täna kustutus töödege ei tegele. Täna tuleb hoiduda lahtisest tulest ja elektriseadmetest.” Politseisse helistades öeldakse, aga et helistage homme, täna peame ettevaatlikud olema tulirelvade ja terariistadega.

Ma pole kunagi soovitanud – alusta viie tiibetlasega kahe kuu pärast, esmaspäeval. Hakka vett jooma kevadel. Praegu pole sobiv aeg. Kuu on amburis. Oota jalutuskäikudega kuni ilm paraneb. Augusti noorkuu on parim, oota.

Tuletõrjujad ja politseinikud harjutavad pidevalt, et iga kuu seisuga minna oma ülesannet täitma. Filarmoonikud annavad kontserti kokkulepitud kuupäeval ja kellaajal. Nad on ennast ettevalmistanud nii, et miski maailmas neid ei sega. Vahet pole kas mars on jupiteri mõju all või kuu kaksikutes. Nad on ise see energia, mis muudab ilmaruumi.

Parim aeg on praegu. Sõna PARHAIN – parim tähendab soome–ugri murdes nii parimat kui praegust hetke. Kui alustad nüüd, siis saad parimaks. Sul on parim võimalus kui oled just selles hetkes. Tegutsed siin ja praegu. Kui oled alustanud, siis alles hakka planeerima pause ja puhkust. Kõigepealt tee ots lahti. Kui oled piisavalt pingutanud ütleb keha sulle ise, millal sobiv aeg hoog maha võtta. Usalda oma vaistu. Ta on su liitlane alati kui liigud oma eesmärgi poole ja pole liiga kramplikult selle küljes. Aga puhkusest räägime teine kord.

Ettevõtmised:

13.01 Täiskuu matk pesa talus
http://www.hagal.ee/13-01-taiskuu-matk-pesa-talus/

Tasakaalustav muusika – väga hea

https://www.youtube.com/watch?v=UfcAVejslrU

Hääletus – Saue valla aasta tegu

Koppelmaa küla on oma aktiivsusega jäänud silma Saue valla inimestele. Saue vald valib hetkel aasta 2016 tegijat. Koppelmaa küla on nominentide hulgast. Oleme silma jäänud oma suurte Jaanitulede, teatrietenduste, Voore mõisa taastamise, puhkeala loomise ja küla ettevõtmistega (vastlapäev, lõikuspidu, jüriöö jooks….)
Ilmselt oled ka ise märganud, et Koppelmaal asjad liiguvad mõnusalt. Paljud Pesa talus käinud olid eelmisel aasta Koppelmaa jaanitulel kohal. Sel aastal on jaanitule peaesineja SMILERS. Esikolmik saab edasiseks tegevuseks toetust.
Kui sa tunned, et Koppelmaa on väärt tunnustust ja oma hääle annad olen väga õnnelik.
Hääletada saab siin:
http://www.hagal.ee/haaletus-saue-valla-aasta-tegu/

Vikerkaart sinu teele,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

On vaja suurt nägemust ja inimene,
kes seda näeb peab järgnema sellele,
nagu kotkas piiritusse sinitaevasse.

Käin ringi ümber Stonehenge. Juba mitmendat korda. Seisatan, mõtisklen, tunnetan. Energiavood läbivad mind. Kohati panevad surisema, siis vappuma. Õrnalt aga tajutavalt. Päris kiviringi keskele ei pääse. Valvur hoiab silma peal, et keegi tähistatud lindist üle ei astuks. Aga väge jagub ka väljapoole kiviringi. Ringi suunduvad ja sealt väljuvad energiavood on ringi ümbruses erineva tugevusega. Mõned siluvad, teised justkui murravad tükke lahti.

Autoga Stonehengele lähenedes oli juba miskit erilist tunda. Kui künka tipus hakkasid paistma kiviplokid oli tunne ülev. Miski minus avanes. Suunurgad tõusid üles. Tohutu rõõm vallandus minus.

Kohtusin mingi aeg tagasi naisega, kes oli väga katki. Tegin talle energiate tasakaalustuse, võimlesime, ujusime. Vestlesime, jalutasime. Õhtust sai päev ja päevast öö. Avanesime üksteisele täielikult. Meil oli aega selleks. Järgmisel hommikul ta ütles mulle: “Soovin oma ellu inimest, kes mind täiega ja jäägitult tahab. Selle inimese teen ma kõige õnnelikumaks siin planedil. Tean, et suudan ta hinge särama panna ja ta keha naudingutega üle ujutada. Selles ühenduses terveneme mõlemad ja muutume täiesti uuteks inimesteks. Sellise ühenduse voog suunab meid harmoonia teele. Hetkel olen ma katki, aga saabub aeg, mil ma löön särama.”

Meie planeet on tihti olnud väga katki. Haige, rusutud ja stressis. See on juhtunud inimeste tegemiste ja ilmaruumis toimuvaga seoses. Kogu Vahemere äärsel alal raiuti metsad maha. Iidse aja karja ja põllupidamine hävitas looduse. Maakide kaevandamine võttis maha mäed, tekitas uhteorud. 1883 aasta vulkaanipurse Krakataus paiskas õhku miljoneid kuupkilomeetreid tuhka. Veelgi võimsam oli Tambora purse 1815. aastal. Tuhk varjas päikesevalguse. Kogu maakera temperatuur langes 5-6 C. Oli väike jääaeg. Themsi jõgi Londonis jäätus, Eestis oli nälg. Haigused levisid. Looduskatastroofe on põhjustanud ka meteoriitide kukkumine.

Meie planeet oli katki ka 4000 aastat tagasi. Inimest, kes 4000 aastat tagasi tuli välja ideega ehitada Stonehenge, pidi täitma tohutu armastus. Armastus meie Emakese maa suhtes. Ta pidi olema sellesse jäägitult kiindunud. Tundma sooja sidet enda ja meie planeedi vahel. Sidet justkui armastava naise ja mehe vahel. Tema viis Emakesele armastust avaldada oli ehitada Stonehenge. See ehitis oli justkui sõrmus, mis ühendas meie planeedi ja inimeste vahelise abielu. See oli kellegi tohutu nägemus.
Enamusele meist on Stonehenge vaid kiviring. Minu jaoks on see kompleks loodusest ja armastusega püstitatud ehitististest. Selleni viib kilomeetri pikkune kraav, mis suunab energiat. Läheduses on Woodhenge. Puidust postidest ringid. Nendeni jõuab tunnise jalutuskäiguga. Kõikjal on lohke ja ehitiste jäänuseid, mis kõik teenisid ühte eesmärki – anda meie planeedile selgelt teada, et teda armastatakse. Sama eesmärki teenivad ka Avebury kiviringid ja alled. Need jäävad umbes poole-tunnise autosõidu kaugusele.
Aveburys on tohutud kivid paigutatud ringi kujuliselt. Ringi läbimõõt umbes 0,5 km. Tänapäeval läbib seda ringi autotee. Ka on ehitatud maju selle sisse. Aga midagi erilist on siiani säilinud. Mitte see kolossaalsus aga tunne. Justkui vaatad vana pulmapilti ja tunned seda sidet inimeste vahel. See ei kao kunagi. Sellest ringist lähtuvad kividest alleed, mis suunduvad kilomeetrite viisi kaugusse küngastele ja orgudesse. See on võimas.

Aastate jooksul muutus palju meie planeediga. Paari tuhande aasta jooksul jätkus Stonehenge ümbruses ehitus ja tseremooniad Maaema ja universumiga sideme hoidmiseks. Muutusid planeedi ja ilmaruumi energiad, vastavalt sellele ehitati Stonehenge ümber ja täiustati. Mingi hetk see side hakkas nõrgemaks jääma. Üks moment praktiliselt kadus. Inglismaal raiuti maha metsad. Tehti põllumaad. Mingi hetk vallutas riigi lambakasvatus. Maa muutus armastatud Emast ostu ja müügi objektiks.

Praegu teevad enamus inimesed Stonehenges kiire ringi. Mõned fotod ja lahkuvad.
Kõnnin Walesi mägedes. Meie jaoks mäed, kohalikele 600-800m künkad. Naudin päikesepaistet, vaadet orgu. Maapind on nagu lapitekk. Rohekad ja kollakad ruudud palistatud hekkide ja kraavidega. Mõnes kohas vanad piirdemüürid ja kiviaiad. Näha on kindluste varemeid. Kõikjal on lambad. All orus ja küngaste tippudes. Enamus valged, mõned musta peaga, üksikud päris söed. Mõtted liiguvad tagasi kiviringile.
Ka tänapäeval vajame sideme taastamiseks oma Stonehenge. Õieti MindHenge.
Miski meie mõtetes ja elulaadis peab muutuma. Vaja on tunnet, et oma Emakest maad tõesti tahame. Jäägitult armastame. Kui muutume, annab ta meile midagi niisugust vastu, millest hetkel ei suuda unistada. Kas on see piiritu üks olemine kõigege või armastus iseenda suhtes, millest lähtub kõik muu.

Aga muutust vajame.

Igaüks võib teha esimese sammu. Kes naeratab endale ja maailmale. Kes hakkab aeglaselt sööma. Kes läheb korra päevas õue. Või joob vett – mõnuga. Suured asjad hakkavad esimesest sammust. Igaüks, kes korraks aja maha võtab, teab milline peab see esimene olema. Teine tuleb juba ise. Kolmada järel hakkad nägema midagi uut. Nägemust.

ETTEVÕTMISED

Pööripäeva matk tulekul
http://www.hagal.ee/pooripaeva-matk-21-12-22-12/

Kodukal üleval Bali, Lomboki, Gili saarte, Kuala Lumpuri ning ka Stonehenge ja Walesi mägede pildid.
http://www.hagal.ee/pildid-alates-2014/

Päikest, vihma ja armastust.

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Maavalla Koja vardja Liina Meta Kuuskman kolis möödunud aastal pärast 20 aastat elu Soome ühiskonnas sügavalt sees tagasi isamaale. Kutsus nii esivanemate talu Sämi-Tagakülas kui Eestimaa hiied ja ilmad, mis üha kaitset ja eestseismist vajavad.

Soome läks Liina Meta 17aastasena lapsehoidjaks – õde oli ülemeremaal juba ees – ning temast sai seal kenasti koolitatud õpetaja, teatritegija ja tipp-grimmeerija. Selline, kes võitis igal nädalal mõne konkursi, pidas oma erakooli ja viis ridamisi ka õpilased võidule.

„Elasin lavadel, glamuuris ja üsna kenas sissetulekus, mille juures polnud probleem nädalavahetusel kuhugi lõunale lennata,“ naerab täna vööni musti patse ja pussnuga kandev Naine, kes on Soome lavadel mänginud nii glamuuritare kui üksinda metsas sünnitanud ja lapse hukanud dramaatilisi-elulisi temakesi. „Olulisim kaasavara Soome-aastatest on mu kolm last.

Aleksander müüb elektrit, töötas end poole aastaga kolme parima tegija hulka sel alal ning kuulub oma tütarlapse võrratusse perre. Joosep musitseerib-spordib-edeneb oma isaga kõrvuti. Taiga Susi Ilumeel peab koos minu ja mu emaga nüüd meie põlist rehetalu ja saab 1. detsembril 3aastaseks.

Minu tunded ja elamused Soomes erinesid ilmselt üsna olulisel määral nende eestlaste tajumistest, kes seal lihtsalt tööl käivad. Ma elasin seal. Ja kuulusin ka seal maausuliste hulka. Tänagi on mu parimad sõbrad Soome keskajameelikud, kes valdavad Ellujääjate eluviisi ning teevad põlist käsitööd. Nad hakkavad meie talus õpetamas käima.

Selles haritud inimeste oskuste ja kogemuste pagasis on just see, mida ka eestlased vajavad tagasi vaadates edasi kestmiseks. Iga oskus rikastab, kuitahes raske mõtestatud-tulemuslik füüsiline ja käsitöine sooritus õilistab.

Tundub, et minu Soome-aegade olulisemaid tulemusi on tänane võimalus sealsed tuuslarid siia kutsuda ja ellujääjate võrgustik Põhjalast tegusalt meieni punuda. Oma ihuliikmeid ja südant, mõistust ja taju appi kutsudes teen seda iga päev.“

Liina Meta – see teine on tema vanaema nimi, mille ta enesele sisetunde järgi kaitseks kaasa võttis – õpib Pirgu sepa juures ja Vigala ametikoolis sepaks.

Joonas Kiri ei anna õpilasele hõlpu, Pirgu Sepa Tommil on vardjatar kaheksas naissepp õpetada ning Sõmeru taga Kruusiaugul on sepikoda ehitamisel. Sealt tulevad nii ehedad uksehinged ja tarberiistad kui ehted. Seal hakkavad jõuliselt elurõõmsa emanda tulevikuvisioonis tööle ka teised sepad, et tuli ääsi all pidevalt hõõguks ja maailm toimuks.

Kuigi Liina Meta on õpetajana, grimmikunstnikuna ja teatritegijana pehmelt öeldes tubli olnud, ei tunne ta selles probleemi, et need alad on ära olnud. Teatrit tegi naine selle suve projektis „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Nõiatari mängides ning saab veel ja veel tegema, sest tema jaoks kirjutatakse „Sammalsalatarid“ ja teised lavalood.

Tuleval aastal läheb ta lisaks sepakutsele ka Olustverre kitsekasvatust õppima, sest teenekas talu täitus taassündides üsna iseeneslikul moel kitsedega. Sepaks õppimise ja kitsekarjuse elu vahel pole end keeruline jagada seetõttu, et koju jõudnud kitsed ja kanad andsid ka Liina Meta tillukesele lasterikkale emale Elbele uue hingamise.

„Minu emakene on lisaks oma 21 järglasele kasuema eest kõigile mu sõpradele. Ta ütleb inimestele reeglina väga õigeid asju. Vaikselt, enamasti küsimuse vormis. Viimastel aastatel oli ta põhiliselt laste hoidja – kui koju tagasi tulin, asus ta kindla tagalana minu õppimisi ja ehitamisi toetama – ja siis see algas.

Kõigepealt tuli Pöialliisi kui seemnekene. Halli väga intelligentse ja suhtleva kitsekese järel saabusid riburada järgmised daamid – täna on neid üheksa, aga mõnikümmend tuleb veel. Ema toetusel ja tulihingelisel osalusel. Loomad-linnud annavad talle, kes ta mulluse ränga põdemise ajal üsna otsas oli, täiesti müstilisel kombel uue väe ja hingamise,“ on Liina Meta mitmekordselt õnnelik. „Kogemusi on emal ka üksjagu. Ta oli napilt üle kümnene, kui lüpsis päevast päeva mituteist kolhoosi lehma ning rakendas seejärel hobuse ette ja läks temaga põllule lutsernit korjama.

Tänu ema teadmistele ja oskustele pole mul ka hirmu, et suur tükk ajab suu lõhki. Lähiajal saabub meie tallu paar hobust, kellega just tänu mu tillukese tragi ema oskustele hakkame tegelikke talutöid tegema. Väärikas hobumees Evald Piirmaa tuleb juba ette vaimustunult meid õpetama. Ühes vanas kõrvalhoones sepikoda, laut kitserahvast täis – ja paar tegijat hobust rehe all – mis sa hing veel igatsed!“

Liina Meta on just oma uude isamaisesse ellu täie teadlikkuse ja veendumusega sukeldudes kogenud, kuidas universum meie soovid täidab, kui endas kindlad ja tellimustes täpsed oleme. Tal on veel aastakene aega pretendeerida noortaluniku toetusele – väiketaluniku toetuse rakursist abikõlbulikuks areneb ta paari aastaga – aga kitselüpsimasinat on vaja kohe. Daamid hakkavad detsembris riburada tallekesi tooma, infrapunalamp ja igaks-juhuks-lutipudelid on juba varutud ja laudalagi soojustatud.

„Olen küll siin viimase aastaga õppinud senise glämmi järel kenasti sente lugema ja kasinat majandamist isegi nautima, kuivõrd see on ajutine – aga lüpsimasina soetamine tundus mulle siiski ristsõnamõistatusena. Igaks juhuks helistasime metsataat Jaak Volgale, kellest Vigala kooli sepikotta keskenduma-arenema-meelisklema sõites ikka möödun – ja küsisime, ega ta tea kedagi, kes on lehmapeo lõpetanud ja… Loomulikult teadis. Üks tema enese kokku ehitatud lüpsimasin jäi vabaks, on hetkel just korrastamisel ja tuleb umbes homme koju!

Imed kinnitavad, et oleme õigel teel.“

Liina Meta kinnitab, et pole ei ohtu ega kiusatust end killustada – ehkki kutsutud on, ei lähe ta enam ei grimeerijaks ega õpetajaks, et talu arendamise raha teenida – sedasi ei teenita õieti kedagi ega midagi, ära-olnud-ametitesse tagasipöördumise tulemuseks oleks tagajärg ehk siis enese ribastamine ja rebestamine.

„Uhtna kooli läheb mõne aasta pärast hoopis mu tütreke Susi. Ta on mul teadlikult ise ja endale kutsutud tütar, ülimalt arukas ja eriline piiga, kes ütleb sarnaselt mu emale väga täpselt pilti klaariks löövaid elude-tarkasid lauseid: kui vanaema jääb vanemaks ja väiksemaks, olen mina suurem ja lüpsan ise kitsesid – vanaema saab siis mängida ja kommi süüa.

Niipea, kui kipun mõnd rabedat otsust tegema, annab tütretiba tervis märku – nii ei tehta! – mis on muide ka Taiga Susi sagedasti öeldud lause mulle,“ trillerdab Liina Meta mitmekihiliselt-tooniliselt naerda. „Ülimalt oluline on iga otsust tehes nii oma laste kui Eestimaa ja planeedi tervise jälgimine.

Sellepärast kipun üsna eranditult enamasti ikka naiste peale lootma.

Minu emakene on läbi aegade rääkinud, et enesele lootmine on kindlaim moodus omal Teel püsida – mehed hajutavad-pudistavad nii meid, ressursse kui sihte. Meie talu peab ja veab kolm põlvkonda naisi. Minu kasutütar Kim Karell – kaunis ja eriline nagu printsess – on Eesti tegijaim… rekkanaine.

Maavalla Kojas on minu põhiline usk ja lootus naiste peal – kelle selja taga on vanad targad mehed. Nii hiisi kaitstes kui ürgturgu või muid kogunemisi korraldades näen suures pildis nii seda, et naised peavad täies veendumuses talusid kui pürgivad poliitikasse sõna otseses mõttes selleks, et maailm päästa.

Minu õel Elenil on siinsamas metsatuka taga mahemunade talu – naisvägisel pulsil toimib seegi. Nii tema kui meie emaga majandame sel põhimõttel, et absoluutselt kõik kasutatakse ära. Kitsede puhul piim ja lihad-nahad, luud ja isegi sisikonnad – kanadele! Kole küll, aga sündide ja toitja-rollide elukaarega kaasneb paratamatult see teine pool.

Lähiajal teen endale ka jahinaise paberid. Mitte tapakire legaliseerimiseks – selleks, et aukartus elu ees veel jõulisemalt ka küttide sekka viia.“

Mis puutub Kruusiaugu kitsede piima turustamisse, siis selleks on Liina Meta, Elbe ja Taiga Susi välja mõelnud lihtsa ja leidliku toote, mille abil ravimi väärtuses kitsepiima sujuvalt lastele manustada.

Nii kitsede kui hobuste, kanade kui laste lähi- ja kaugtuleviku peale mõeldes laseb Elbe-emakene Sämi-Tagaküla ahjutaguses sängis silmadel ka öösel elujanus särada ja helistab kell kolm tütre voodisse: „Ma vaatasin eile, et meil Eha-kitsekene indleb, peab ikka Hiiumaalt soku ära tooma…“

Igaüks meist küsib aegajalt – näiteks iga päev – milline on mu elu 5 või 50 aasta pärast.

Inimeste eluiga pikeneb. Õppimine ja kannapöörded on loomulik nähtus igas eas. Kui sepikoda ja piimaköök, töötavate hobuste majandamine ja Soome sõpradest õpetajate ning töökäte palkamise mõõt ja määr püsti ja paigas, tulevad Kruusiaugu naiste eludes päris kindlasti uued ja uued õppimised ja õpetamised – saagu-saagu…

Kati S.V. Murutar

—

Eesti Vabaõhumuuseumi Setu talus 2. detsembril kell 12 –17 toimuvatel NAISTE KÄRAJATEL II arutletakse naiskogemuse ja naise muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade.  Sel korral on teemaks „ADVENIO – saabumine, päralejõudmine ja ootamine naise elus“.

Tänavu augustis, kui Raikkülas tähistati mitme sündmusega muistsete kärajate esma­mainimise 800 aastapäeva, toimusid Paka mäel ka esimesed naiste kärajad.

Naiste kärajate eesmärk on saada kokku, vesta lugusid, kuulata ja arutleda naiseksolemise koge­muse ning muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade. Luues sideme ajaloolise pärimusega, jagame ajastuteülest tarkust, kogemusi ja väge. Arutledes Eesti naise koha ja rollide üle ühiskonnas, aitame avardada ajalookäsitlust ja kujundada ühiskonnas võrdsemat soolist mentaliteeti.

Sel korral arutleme saabumise ja ootamise üle naise elus – on advendiaeg, advenio, ootusküllane aeg. Inimene ootab pidevalt midagi, ja naise elus on palju ootamist. Ootame aasta lõppu ja uue algust. Ootame talvist pööripäeva, mis tähistab looduses valguse võitu pimeduse üle. Kristlik traditsioon on lisanud Kristuse sünniootuse.

Maimu Berg on kirjutanud: „Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.“

Kõnelevad: Kauksi Ülle, Merili Metsvahi, Kristel Vilbaste, Annika Laats, Merike Kaunissaare.

Käravad: Liisa Pakosta, Tiina Jõgeda, … … …

Käramiste jutujärge hoiab Egge Kulbok-Lattik

Ajakava:

12.00 – 12.15 Kogunemine ja naiste kärajate avamine, musitseerib

12.15 – 12.45 Merili Metsvahi  “…”

12.45 – 13.15 Kauksi Ülle “…”

13.15 – 13.45 Kristel Vilbaste “…”

13.45 – 14.15 Paus (toit, kohv, muusika)

14.00 – 14.30 Annika Laats “…”

14.30 – 15.00 Merike Kaunissaare ”Naine meedias” ?

15.00 – 15.30 Aruteluring teemal: „…“

16.00 – 16.45 Ühisarutelu

17. 00 Naiste kärajate lõpetamine, muusika

Korraldajad jätavad endale õiguse teha programmis muudatusi.

Info: Egge Kulbok-Lattik (+ 372 58 180 723), Elo Lutsepp (+ 372 53 44 769)

Täname: Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Vabaõhumuuseumi!

Naiste kärajad kutsutakse kokku veendumusest, et inimühiskonna terviklikkus moodustub naistest-meestest ja nende mõtetest, teadmistest ning tegudest kokku. On asju, mida teevad ja teavad mehed loomuomaselt paremini – nii evolutsioonilise sättumuse kui ka kultuurilise traditsiooni tõttu. Aga on terve rida eluvaldkondi, mida just samadel põhjustel teavad ja tunnevad naised paremini.

Arheoloogid on kirjeldanud siinse kandi muistseid naisi vabade ja väärikatena, kes rääkisid ühiskonna asjus meestega kaasa. Kas muistsete naiste ühiskondlikust staatusest ja kogemustest on midagi vahetult meieni kandunud? Või on eesti naine vahepealsete eestkostesajandite jooksul ning praeguse üleilmastumise käigus võõrmõjusid vastu võttes kaotanud oma varasema tugeva positsiooni täielikult?

Ülemaailmne Crystal Ra Laksmi… riidekapis

Crystal on õpetaja ja tervendaja, kes rändab antropoloogi kutsumuse tiivul mööda Maad ning on inimeste avamiseks ja abistamiseks leiutanud endale ainuomase wantra – water + tantra – metoodika. Meie kohtusime tema initsiatiivil. Suve Eestis veetes võttis veetlev misjonär ühendust teatega, et oleme sama lainepikkuse ja tasandi tüdrukud. Oleme küll. Ja teineteist leidsime sellepärast, et väga sügavalt kinnistunud mustreid, mis takistavad arengut, saab avastada ja muuta ühiselt. Üksi ja ise oleme endas ja oma tardunud slepis liiga sees.

Kutsusin õekese koos endaga oma riidekappi.

Pool minu magamistoast on garderoobikapp – puhas ja korras mõistagi! – kuhu sai looga ja lauluga rõivad laotud pea kaks aastat tagasi. Neid on lisandunud, nad on lugu-loo-haaval üksteise kõrvale ja peale ladestunud – muist kappipanekust saadik puutumata, osasse salvestunud mälestused, mida oma magamistuppa tegelikult ei tahaks… Ja ma otsustasin spontaanselt, et lennutan Selle Kõik laiali ja väestan ümber just koos Crystaliga.

Veetsime neli tundi, mil tema istus koos mu kolme kassiga voodil.

Mina tõstsin kappidest viimse kui eseme välja.

Minu tervendus-koolitusruumiks ehituse ootel Aabrami koja – lihtsalt öeldes pööningu – uks oli lahti, et õhk ja energia liikuma pääseks. Seega osalesid ka Soone talu nähtamatud meie isemoodi rännakul.

Esmakordselt tuli Crystal Soonele Arne Lauri disko ajal – rahvast oli rohkesti, diskole eelnes meelerännak-tseremoonia Päikesevärava juures. See on Mayade tava järgi siinses metsas asuvale Tagapäikesemaa platsile püstitatud suur puidust rosett, millest keskpäeviti päike läbi paistab ning mis viib reisile nii erinevatesse meie planeedi paikadesse kui teistesse galaktikatesse. Tookord me õieti vestelda ei jõudnud. Nagu see ikka juhtub.

Teine kohtumine oli Raikküla mõisas, kus toimunud Mustrimuutjate etendusele Crystal sellepärast pisut hilines, et eksis ära. Ta ongi avastanud, et auto on 21. sajandi rändaja-terveneja üks ilmekamaid sõnumitoojaid. Tänu eksimisele pääseme ilmselt õnnetusest. Auto lagunedes saame vastavalt sellele, mis lagunes, mõtlemisaega.

„Kui parem esirehv puruneb, on selge, et meessooga seotud tormamine tuleb peatada. Kui vasakpoolne pidur kiilub kinni, annab see teada, et meie naiselikkus on blokeerunud,“ tõlgib Crystal.

Talle ja mulle on hetkel oluline läbi mõelda, mis teeb kirjanikust rahvakunstniku, kelle sõnum jõuab võimalikult paljudeni. Coelho ja Tolle valdavad seda hõrku kunsti – kõrges vibratsioonis kulgedes on võimalik lihtsalt ja üldseeditavalt kirjutada. Crystal seisab hetkel probleemi ees, et tema tekstid lendavad kõrgelt üle nende peade, kes neid eriti vajaksid.

Vastus on ühe mehe poolt mulle saadetud kirjas – kõlab kenasti ka õekese kohta: „Naine vajab endast targemat meest. Kui naine on arukam kui mees, ongi ta selle mehe jaoks müstiline, kuigi müstilist pole maailmas olemaski – kõik on reaalne, ainult iniemse aju ei suuda reaalsust tavaliselt tabada. Kogu Eesti elab “müstilises” illusioonis, et oleme vabad, tegelikult me pole. Kogu Eesti valib presidenti, kelle seas on suurvaras, miljonite hukule kaasa aitaja tänu oma valedele. Omasugune leiab omasuguse ja kui Teile ei leidu väärikat meest, siis olete lihtsalt üks neist, keda maailmas alati napib – arukas ehk tõeliselt tark. Selline on geeniuste saatus, olla pioneerid. Olen lugenud Teie raamatuid, need on tulevikuraamatud. Ma ei teagi ühtegi meest Eestis, kes Teile sobiks partneriks vaimses plaanis. Naine aga vajab just vaimses mõttes endast targemat, et areneda ja olla tugi mehele, kes olgu kui arukas tahes, vajab oma teist poolt.“

Me Crystali ja kirjastaja-kirjanik Heli Künnapasega oleme omakorda arutlenud, et Eesti vajab uut meediat. Klants-bling-blingist erinevat kuukirja, raamatuid ja CD-plaate sisseloetud meelerännakutega, mis oleksid küll meie sagedusel, ent võimalikult paljudele adutavad.

„Olen kogenud, et igaüks meist toimib oma kindlas õiges keskkonnas. Minu wantra ei sobi suurde spaasse massienergiasse, vaid salongilikku väikebasseini. Sinu toimekeskkond on Soone väetalu oma Tagapäikesemaa ja Siriuse platside ja Aabrami kojaga – näe, kui palju nähtamatuid olendeid siin sulle abiks ja toeks sagib! Oma tekstid loome oma stiihiate ja elementide abil, aga jõudma peavad need võimalikult paljudeni – kõrgilt põranda all või pilve peal olemisest pole abi,“ arutleb naine, kes saabub enamasti koos suure tuulega. Päriselt ka.

Minu „selgeltnägijate tuleproov“ käis sedasi, et tahtsin Crystalile omavalmistatud kristallkee kinkida. Et tal oleks see Hawaiil kaasas. Olin enda arvates ta Päikeseväravale laadima jätnud – ent tegelikult seda meie talus oleva Mayade Päikesevärava küljes enam polnud.

Järgnes tavapärane sündmuste tagasikerimine – nii, käisin riituseplatsi puhastamas, mõtisklesin – ja kuulsin naabrite allumatut-ohjeldamatut koerarakatsit järjekordselt liiga lähedal kilamas… Tütar ratsutas ponikoplis, poni lõi oma varsa kaitseks tagant üles – tütar ei kukkunud, mina ärritusin nii, et siin-ja-praegu seisund kadus… Kus oli sel ajal kristallidest kee?

Rakumälu kõnnitas mu tuppa, kee oli akna kõrval elutoaseinal. Crystal tunnustas tagasinägemise sooritust. Jäi veel ümbertegemine – lahustasin tolle viha ja ärrituse, mille tõttu katkes mu ühendus iseendaga – intuitiivne kee ülesleidmine meenutas, kui osavalt igal sammul vampiirid ründavad.

Naaber ei salli sind su erilisuse pärast. Tema lapsed harrastavad seetõttu sinu lapse kallal koolikiusamist ja terrorit – ja sina toidad ärritudes neid oma energiaga, nii et su lambad ja kassid näevad ja pelgavad su viha. Energialeke on kirjeldamatu. Et sisserünnet täiustada, võtab naaber koera, keda ta kinni ei pea ega valda-halda – ja laseb sellel sinu tiineid lambaid ja varssasid taga ajada. Sest tema oli siin külas enne, sisserännanuid võib retsida, eriti kui need on… teistsugused.

Jajah, saadame armastust ja andestame muidugi – aga kehtestame ennast ka.

„Kuna meid on kokku juhatatud sellepärast, et meie mustrid on sarnased, tajun, et meie mõlema praegune olulisim ülesanne on enesekehtestamine,“ analüüsis Crystal asja.

Meie vestluse ajal muutus mu telefon rahutuks.

Kusjuures iga sms ja telefonikõne oli kinnitus, et õekesel on õigus – iga pöördumine tutvustas, kuidas vampiirid töötavad. Anna raha. Tee ja tervenda, aita ja ennusta. Tuleb tunnistada, et tänu Crystali juuresolekule nägin paremini nende puukimiste taha ning enesekehtestamine ja ei-ütlemine tuli ladusamalt välja.

Mu riidekapis istudes, rõivaste väljaladumist, sorteerimist ja värskendamise järel tagasi kappi ladumist jälgides tõdes sõbratar: „Märkad sa ise ka – naiselikud volangid-pitsid on aastate jooksul muude rõivaste alla jäänud. Kundalini energia on koos neid esitlevate rõivastega lukus ja maetud.

Teine ühine omadus, mis meid sinuga ühendab, on õnne keelamine ja-või varjamine endale.

Kui õnn tahakski õuele piiluda, saab see toimetatud sala-sala-pitseri all. Usu, me oleme liiga head, et salaja naised olla.“

Crystalil on olnud kaks salaabielu.

Praegusele kihlatule härra Dittonile, kellega naine nüüd ümbermaailmareisil on, seadis ta seepärast ühise teekonna alustammisel tingimuse – lõpetad vana suhte, näitad mulle selle kohta paberit – siis saan sulle kuuluda ning sinu kõrval väärikalt ja avalikult õnnelik olla. See tingimus sai täidetud, nagu näha juuresolevalt pildilt.

„Mistahes eluhetkel meiega silmitsi sattuvas igas teekaaslases peegeldub mõni meie aspekt, mida me tõenäoliselt ise ei tea või tunnistada ei tah,“ arutles Crystal mu unustuses kontskingi-peokleite silmitsedes. „Nii on ka iga meie juurde saabuv mees ettevalmistus Kuninga tulekuks. Pakkugu ta seksi või arvetemaksmist, töörügamist või meie tarbimist – igal juhul näitab tema tulek, et meie tellimus kosmosesse vajab täiendamist.

Õnneks on lepingu uuendamine igal hetkel võimalik – täiustagem ja täiendagem seda kasvõi üle päeva ning katsetagem, kes nüüd, uuenenud tingimustel, meile saadetakse – olles seejuures ise mõnel juhul kasvõi natukene bitch.

Meie arenguga kaasnebki täiustamise dünaamika. Kui me ise selle peale ei tule, siis ruumi täitvad – sinugi vanas talumajas on liikvel väga erinevad olendid – nähtamatud annavad märku, kui energiad on seisma jäänud.

Elus vahelduvad etapid üksteise järel. Nii kappe korrastades kui aknaid pestes ulatatakse meie kätte üha uued märgilised võtmed, mille abil järgmised ja järgmised valikud teha. Oleme liiga head, et piirduda poolikute lahendustega. Poolik alandab. Täiuslik ülendab.

Liiga kiire areng on enamasti šokk – mulle isiklikult meeldib katastroofi-laadsetest vapustustest enam sammhaaval sujumine.“

Silmitsedes mu ammukandmata ehteid, hoiatas Crystal, et salakavalaim siseussitaja on meie enese eest varjatud märterlus, eneseohverduses ja -haletsuses seiskumine, omandisse klammerdumine – minu-minu-minu riided-jalanõud-raamatud-lapsed-mehed…

„Minul oli sel suvel üürikorter Kadriorus – enne kahe kohvriga California, Hawaii, Mehhiko tuurile suundumist tuli mul taaskasutusse ja annetuskeskustesse viia hulk riideid-jalanõusid – tänane küpsusaste lubab müüki panna ka raamatud, mille külge olin klammerdunud, ehkki polnud ammu nende kastegi lahti teinud.

„Sinu pideva kohaloleku ja alalise analüüsi positiivne tagasiside on su loomade ebaliigipärased käitumised,“ märkas Crystal. „Su kassid-hobud käituvad hoopis teiste liikide mustrites. Põnev! Järelikult saame ka meie rännata millisesse iganes uude mustrisse.

Eestis naisi tervendades on minu põhiteema tapvate suhete lahtiharutamine. Mu wantra-rühmadesse ja vastuvõttudele tulevad naised, kes on aimu saanud, et käsil on tapvad abielud. Kui armastus on otsas ja jagamise energiaring katkenud, jäävad naistel haigeks naiselikud organid – mehed saavad insuldi-infarkti ja rasvuvad enne, kui kõrge vererõhk nad kustutab.

Hangunud suhetest vabanemise metoodika on lihtne – ja viib enamasti nende hääbunud abielude rahuliku lõpetamiseni. Vees mediteerides ja harjutusi tehes avastatakse, kui lihtne on eneseväärtustamine nii vanemate, kaasade, laste kui sõpradega suhestudes. Vette pugenud komplekside ja probleemide puntrad väljuvad basseinist ennast palju teadlikumalt armastades. Järgneb uue taseme õigete teekaaslaste kohtamine õigel hetkel.

Oluline on müra vältimine – sellest oleneb energialekete äratundmine.“

Aitäh, Crystal – kes sa oled praegu koos härra Dittoni ja kahe kohvriga oma ümbermaailmareisil.

Mina avastasin sinuga koos oma riidekapis rännates, et tegelikult pole rändamiseks tarvis oma maist keha kuhugi tassida.

Www.crystalralaksmi.com :

Crystal on pärit keskklassi perekonnast väikesest Särevere külast Eestis ja tema seiklused maailmas on temast vaikselt teinud maailmakodaniku. Praeguseks on ta elanud kolmel erineval kontinendil – õppinud, töötanud, seigelnud ja sisse töötanud erinevaid tervendus-meetodeid alates Taanist kuni Hawaiini välja.

Seiklused ümber maailma on kestnud 16 aastat ja on mõjutanud kui mitte alati kogukondi, siis vähemalt indiviide, kes ehitavad uut tulevikku oma kodumaadel. Seiklusrohke uudishimu ja avastajahing, mille ta on pärinud oma purjetajast isalt juhtis ta antropoloogia õpinguteni Oslos, Tromsös ja Kaplinnas, mille tulemusteks oli kaks dokumentaalfilmi. Seiklused viisid teda Austraaliasse (Sydney, Ayers Rock, Uluru), Uus-Meremaale, Namiibiasse, Lesothosse, Egiptusesse, Portugali, Tenerifele, Norra, USAsse (Hawaii, Kauai, Maui, NYC, Chicago), Costa Ricasse, Mehhikosse (Cancun, Puerto Vallarta, La Cruz, Sayulita), Soome, Austriasse, Saksamaale jne.

Crystal on kõige efektiivsem kui mitu palli on korraga õhus – olles siis kas vabatahtlik kohalikus kogukonnas või uute äriettevõtmiste alustamise või siis uute tervendustehnikate juuruta-misega – see kõik põimub kokku globaalseks mõjuks, et inspireerida inimesi looma oma unistuste elu kui nende sünniõigust.

Teekond selle hetkeni on olnud kirju alates sekretäritööst kuni vaba-kutselise kirjaniku- ja jutusaate juhi-, juustuleti töötaja ja viie aastase koristajatööni Oslos, mis aitas õpinguid finantseerida ning nüüdseks siis oma äri Oü New Flow omanikuni viimased 9 aastat (neist viimased 5 aastat asukohavabana).

Crystal Ra alustas iseenda arenguteed noorte grupiteraapias ‘Noored Noortele’ Tallinnas  aastal 1994. Alates 2000. aastast juhtis Crystal Ra vabatahtlikult vaimseid gruppe Oslos ja seda koguni norra keeles. Peale mitu aastat kogemuste kogumist, hakkas ta vaikselt korraldama väikseid koolitusi nii nagu ka eraseansse andma. Kõik sai alguse inglitest ning ingliteraapiast Lõuna – Aafrikas, kus Crystal Ra elas kokku pea aasta. Ingliteraapiat harrastas Crystal Ra mitu aastat kuni hakkas tegelema Auratransformatsiooniga. Esimesed avalikud sündmused nii Lõuna-Aafrikas, Norras kui ka Eestis olid inglite teemal ja see oli ka teema, mis tõi Crystal Ra suuremalt avaliku meedia ette Eestis aastatel 2005 – 2007.

Crystal Ra tõi Eestisse Auratransformatsiooni aastal 2007, aitas seda juurutada ja ka välja õpetada koostöös Berit Reaveriga esimesed Auratransformaatorid Eestis aastatel 2008 kuni 2009. Esimesed aastad möödusid täielikult Auratransformatsiooni promomise tähe all. Crystal Ra transformeeris sadu inimesi selle ajal jooksul. See andis väga suure kogemustepagasi inimestega energeetiliselt tegeledes ja seda ka rahvusvaheliselt.

Crystal mõistis, et inimesi tõeliselt aidata, ei saa seda teha ainult energeetiliselt, tuleb lisada ka kehaga tegelemine ning ka meele puhastamine ette võtta. Seejärel viiski teekond Hawaiile, kus algasid veeteraapia seiklused ning seikluskoolituste tegemine aastast 2009 – 2012. Nüüd on Hawaii seikluskoolitustel taas kord hoog sees ja sügisel 2016 tuleb uus seikluskoolitus. Loe selle kohta lisa siit:

2009. aastal alustas Crystal Ra ka maailmatasemel tantraõpetajate maale-toomist nagu Lokiano (Saksamaa), Niten (Prantsusmaa) ja Santoshi (Hispaania), kelledega sai koostööd tehtud kokku 2,5 aastat nii gruppe organiseerides, assisteerides kui ka kokku pannes ja eeltööd ning järeltööd tehes. Lisaks paljud erinevad kursused nagu vabastav hingamine maa peal ja vees, Organic Stretching, Body Dearmouring, Gaia Education modules, EFT jpt. Mõne aja pärast jõudis Crystal Ra Access Consciousnessi tehnikateni, mis andis palju avastamisrõõmu meele koodide lahustamisel. Aja möödudes selgus aga, et see tehnika ei toeta ja ei sobi talle, ning seejärel ta lahkus antud süsteemist täielikult.

Aastatel 2009 – kuni praeguseni on Crystal Ra kogu oma energia pannud Wantra veeteraapia arendamisele ja väljatöötamisele ning seda rahvusvaheliselt. Alates 2017 aasta jaanuarist saab Wantra olema pakkumisel ka Four Seasonsi hotellis Mehhikos. See paneb alustala globaalsele Wantra arengule.

Aastal 2013 sündis esimene 6-kuuline online kursus ‘Ettevõtlusjooga’ koos koostööpartneriga. Mõne aja pärast muutis Crystal selle 12 – kuuliseks online koolituseks nimega ‘Kiirtee Iseendasse’, mille on praegruseks läbinud juba üle 50 inimese, kellede kõikide elud on väga kõvasti muutunud, kui nad on kõik tööriistad täielikult praktikasse pannud. See on väga hea sügavam moodus Crystal Raga ka kaudselt koostööd teha, isegi kui ta pole füüsiliselt Eestis kohal.

Kõik kokku on ehitanud vundamenti uuele äriprojektile ja paari uue kodulehe lanseerimisele, äridele ja offline ning online projektidele ja samuti tema praeguseks paljudele e-raamatutele ning uuele isiklikule tervendusmeetodile vees nimega Wantra.

Praegu jätkab Crystal Ra iseendaga tööd läbi Alanoni metoodikate ja tehnikate.

Crystal on seilanud ja surfanud maailma erinevatel meredel, roninud seiklusgrupi juhina julgete inimestega mägede tippudesse Norras ja seigelnud Hawaiil, et näha voolavat laavat ja vihmametsasid. Ta on sügavsukeldunud ookeani koos delfiinidega.

Seikluste voolus oleks tal nagu maagiline võlukepp, mis panustab inimeste enseavardamisse, olgu siis tegu ujumaõppimisega, et saada lahti veehirmust, saada parem töö või parem keha-meel-vaim, rohkem raha, või unistuste partner või saada tööriistu, millega luua oma harmooniline ja külluslik jätkusuutlik tulevik iseendale. Ütle talle, et see pole võimalik, ja ta näitab sulle kuidas on.

Crystali kliendid iseloomustavad teda kui rõõmsat, hoogsat ja inspireerivat teejuhti, kel on alati väga innovatiivne lähenemine ja kes pigem küsib küsimusi ja suunab kui annab sulle oma menüü kas ja mida sa peaksid tegema. Sel juhul jääb igale kliendile oma vägi ja võim, millega edasi toimetada ning iga klient peab ka võtma vastutuse oma valikute eest täielikult iseenda peale. Klientide edulugudest võiks kirjutada raamatu, aga sagedasemad on – enda armastamise aktiveerimine, uue unistuste partneri leidmine, kaalu langetamine, parem tervis, vanast partnerist lahutamine, uue töö saamine, uue unistuse täitumine, unistuste reisi vahendite leidmine, oma eluülesande aktiveerimine, rohkema külluse vastuvõtmine, oma blokkidest ja hirmudest läbi käimise jne, jne.

Praegu elab Crystal Ra enamus aja välismaal ja käib Eestis väga harva, aga hoiab inimesi oma tegevustega kursis läbi oma FB lehe või siis regulaarsete blogipostituste. Kõige parema ülevaate tema tegemistest saab tema kalendrist kodulehel, mida jooksvalt täiendatakse. Praegu on peamisteks baasideks lääne Mehhiko ja USA läänerannik ning kulgemine käib vaimu taktis.

Ja pea meeles: Seiklusrohkes ja põnevas on rohkem turvalisust, sest liikumises on elu ja muutustes on vägi !(Alan Cohen).

Juhul kui see, mida lugesid tekitas sinus huvi ja sooviksid Crystaliga isiklikult ühendust võtta, siis tee seda siit:

Väikese Ingli sõnum novembrikuuks 2016:

Oh see november, pime ja kõle, mõtleme esiti, aga kui kuu läbi saama hakkab, tunneme me paljud, et valgust oli rohkem, kui kesksuvel. Seda valgust, mis meile sooja ja hingerahu annab.
November juhatab meid tasakesi riburadapidi just nendesse kohtadesse ja inimeste keskele, kus meil on eriti muhe olla.
Nii mõnigi naine puhkeb õide just novembris ja ka nii mõnigi mees 😉
November üllatab meid oma tavapäratu tagurpidi olekuga. Juhtub asju, mis ootame suvelt, tunneme end tihti lootusrikkalt, kui kevadel ja värve on enamuse kuust meie päevades samapalju kui sügisel.
Ja seda valgust, seda on tihti sama erksalt, kui lumerikka talve südapäeval, kus lumi kiiskab erkvalgelt ja kopsudes on värskuse sõõmu igal sammul.
Novembris jälgige, on kindel muster, kuidas eriti helged ja teistsugused on need päevad: 1.11, 11.11, 15.11 16.11, 22.11, 24.11 ja 28.11.
Võite siia lisada ka ühe kuupäeva juba oktoobrist, 28.10. Kevadistele sünnipäevalastele on see päev eriliselt magusa maiguga.
Need on päevad, mis on hiljem kellegi kalendris, kui eriti oluline päev. Kellele tutvumise aastapäev, kellele elu tipphetk, kus ülim unistus on täitunud. Kellelegi täiesti uue alguse päev ja kellelegi pikaajalisest koormast vabanemise päev. Märgiline ja oluline on see kuu igal päeval, aga need kuupäevad on erilised, selle sõna kõige tugevamas mõttes.
Need, kel neil päevadel sünnipäev, märkavad kõik sel aastal, kuidas mingi etapp on jäädavalt läbi saamas. See uus, mis algab, tuleb aga juba hoopis vastupidine varasemale. Kõik oleks nagu tagurpidi pööratud. See, kes enne 90% ajast töötas ja vaevu 10% puhkas, teeb nüüd just vastupidi, veendudes, et ka sellise tööpanuse korral saab ilusti ära elatud, sest varem on sedavõrd palju panustatud, et see toidab veel aastaid ja aastakümneid.
Ja nagu varasemalt juba mainitud, mitte ainult sünnipäevalastele ei ole need kuupäevad võimsad, vaid kõigile, sest paljud meist märgivad need päevad ja selle kuu tervikuna, oma uue elu alguseks.

Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks 2016:

Vot nüüd on aeg uskuda endasse, selle kõige sügavamas tähenduses.

Oktoobris me asume teele. Kes rännakule, kes reisile. Kes hingerännakule, kes vaimureisile.
Me kõik asume teele uuema ja värskema elu poole.
Meil kõigil on omad unistused ja sihid ja nüüd oktoobris tõstke nad päevavalgele.
Tõsi, oktoobris on valgust vähe ja seda enam tuleb meil endasse uskuda.

Tseremooniaid ja rituaale läheb vaja vaid siis,
kui inimesed on unustanud kõige suurema tseremoonia –
elu enda.
Mõjusaim tseremoonia, mida saad sooritada,
on elada päevast päeva pühal moel.

Tere hea kaaslane.

Paastumatk. Kulgeme Aegviidust Kakerdi raba suunas. Õhtu hiline. Väike peatus ja meenutus võimsa kuuse all. See kasvab Ahvena järve lõunakalda kõrgendikul. Iga kord kui Aegviitu jõuan külastan seda väekuuske. Esimese Eneseleidmise Erna ajal tegime selle ääres korraliku laadimise. Mõne aasta tagusel pööripäeva matkal kinnitasime siin oma väge.

Kas sa mäletad kui sinuga tegelesin selle puu all. Sul hakkas pea korralikult pööritama ja süda läks läikima. Ei mäleta. Mina mäletan. See on minu maailm. Ja need puud on mu vaiksed sõbrad.

Pool tunnikest kulub märkamatult. Sammume edasi. Väljas juba päris pime ja sätime end kõrgendikule laagrisse. Otsmiku lampide valgel meisterdame koormakatetest varjualused. Kas me täna veel teeme midagi. Ei, vaata endasse ja ole üks selle vaikusega metsa all.
Siiski tuleb tunne, et midagi teeks. Parmupill otsib ise mu huuli. Sumisen minus olevat väge ja soojust metsa all. Jagan kõigiga – puud, pohlad, matkalised, maapind saavad osa. Pill vaikib. Mõtisklen ja vajun rahusse.

Hommikul kõnnime edasi. Kõnnime, teeme peatusi. Vahepeal juturing. Mediteerime. Mägede liivakarjäär võtab meid päikesega vastu. Võtame alasti. Naised ja mehed sündsalt eraldi. Lasen päiksel katsuda oma lihaseid. Silitada silmi ja juukseid. Ujume ja laseme end kuumal liival praadida. Kas me teeme ka midagi või lesime niisama. See lesimine ongi tegemine. Päike tegi meiega oma tegemisi. Väga olulisi. Lase see tegemine endasse.
Ronime Valgehobusemäe torni. Hingame ning laseme rahu endasse. Mediteerime ja sisemine tasakaalustav jõud paneb meid kõikuma. Silmapiiril lööb mets helendama. See on aura, mis metsa kohal helgib.

Liigume läbi mudase raja ja soise tihniku kuni Väike kalajärv meie teele ette jääb. Nii palju on aega kui ei tee süüa. Vahepeal lihtsalt paned mõned pohlad lõugade vahel. Kui kiiret pole, siis õnnistad iga peotäit punavaid marju. Need löövad enne suhu jõudmist sätendama. Varsti sätendab terve metsa alune. Räägime toidu kiitmisest, tänust, õnnistamisest. Kui saadad kasvõi hetke tänu ja valgust oma toidule, muutub selle kvaliteet sekundiga. Toit muutub säravaks. Ta on seesama pohl või leib aga tegelikult on midagi temas täiesti teist. Kirikus öeldakse, et see on Kristuse veri ja liha. Kirikus ma seda ei tunne. Siin söön ma päikest, pilvi, kaugeid galaktikaid. Päike poetab end minu kõhtu.
See toit armastab mind ja on kehale hästi omastatav. Isegi vanaks läinud toit võtab uue jume.

Selle toiminguga muutud ise paremaks ja kiirgad armastust taimedele, mis on su juures. Sinu kiitus jõuab puudeni, mis võivad olla kasvõi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Seal kaugel taime kodumaal lööb puude all isegi muld särama. Meie emake maa naeratab sulle. Sa oled muutnud meie planeedi paremaks paigaks kõigile elanikele.

Hommikul läheme Kakerdi rabasse. Vaikus ja rahu. Vestleme, mediteerime. Siis paar tundi lihtsalt olemist laudteel. Päike hellitab. Nägemused jooksevad silme ees. Kogu grupp on säravas valges energias. Kas mediteerime veel. Ei me lihtsalt oleme. Me ei sega päikest ja rabapinda. Nad teavad paremini kuidas meiega koos loodust nautida ja lasta meil selle osaks saada. Ka vaikimine ja mitte tegemine on meditatsioon.

Teeme laugaste vahel ringi. Mõni koht on õige pehme. Vahepeal vajub keegi jalgupidi mättast äbi. Soe vesi lirtsub varvaste vahel. Keha naudib. Öösel teeme tiiru metsas või rabas. Täitsa üksi oma mõtete ja tunnetega. Vaikuses. Natuke kohutab. Ega need oma mõtted alati rahu anna.

Päevad lähevad. Söömata 25-28 km päevas. Teine päev vaid kümmekond. Kas tõesti oleme nii tugevad, et peale mitmepäevast nälgimist sellised distantsid läbida. Kannatab käia rohkemgi. Kui on suund ja puhkepausid. Mõte kombib õigeid radu. Aga suund on oluline. Mitte rabajärv,Päikest või torn või mägi. Suund on sisemine rahu. Kui oled rahus, siis tajud üksolemist kogu ilmaruumiga. Kui oled üks kõigege, oled kõikjal. Kaob kiirustamine. Kõik on sinu ja sina oled kõigi oma.Oled kohal igal pool. See tähendab,et kuskile pole kiiret. Lihtsalt kulged. Iga samm, iga hetk on sinu ja sina oled hetkes. Kõik siin ilmas annab sulle väge.

Üksolemisest samm edasi on taju, et sel ilmaruumil on kese. Keskmes on miski väga püha. Eestlastele oli muistsel ajal see pühaduse kese Taara. Indiaanlastel oli oma Wakan Tanka. On ka palju teisi nimesi. Aga see on kese. Kvantfüüsikas on see Absoluut. Hiinas Tao.
Kui sa veel rohkem lõõgastud, rahu suunas liigud, taipad , et see kese pole vaid üks punkt. See kese on kõikjal. Minus, sinus, liblikas, kastepiisas, pohlas, liivateras. Igas mõttes, igas hetkes. Kui kulged seda taipamise rada ja teed seda õhinal, tuleb iga hetk jõudu ja väge juurde. See on nii mõnus.

Õhtul tuleb tunne, et vajame higitelki. Koormakattest, sarapuu ritvadest ja okstest saame telgi. Ehitus veel käib, istun üksi katuse all. Palun jõudu meie tseremooniale ja sellele kohale siin. Vägi tuleb siia maasse ja kupli alla. Kivid saavad tules väge. Räägime topsis olevale veele oma soovid ja valame ta hõõguvatele kividele. Aur silitab keha. Koos higiga lahkub miski kehast.

Kulgeme oma sisemaal ja metsateedel. Reedel lisanduvad uued matkajad. Mõnedega teeme suurema ringi Jüssi järvede oosidele, teised ootavad vanal polügoonil, või liiguvad omas tempos ööbimiskohta. Kõik klapib.

Öökull huikab, sookured tuututavad oma trompeteid. Ralf, täna on viimne öö. Tee midagi erilist. Teeme juturingi. Hommikul lasen järvel oma keha hellitada. Liigume metsast välja.
Ralf räägi veel midagi. Räägime elust ja surmast. Kui oskad elada, oskad ka surra. Peatus, meditasioon, tasakaalustamine. Tee veel midagi. Kui olin väike sain õhupalli. Puhusin selle täis. Jäi väikseks. Puhusin veel. Juba parem. Tahtsin suuremat, rohkem. Käis pauk.
Hästi oluline on aeg olla. Seedida, mõtiskleda. Mina sain seda viimasel matkal piisavalt. Ma ei räägi rohkem midagi. Aga ma olen iga hetk olemas päikese, tuule, vee ja maa jaoks. Kuskil ootavad mind puud ja jõgi. Kuskil ootad sina. Kuskil ootan mina.

ETTEVÕTMINE SEPTEMBRIS
22.09 kl 19.00 Pööripäeva matk

UUS PILDIGALERII KODULEHEL
Sügismatk Aegviidu ümbruses

Päikest,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid