MTÜ Tervendavad Aiad

Atesteeritud maastikuehitaja

Õnne Eineri

v e s t l u s s a r i

STRESSIVABA AIANDUS

Vaatame fotosid Eestimaa aedadest ja jagame ideid,

kuidas panna oma õueruum tervist teenima

Talve alguse tähistamine sobivate riitustega.

Šamaanitrummi ring
Tulistel sütel käimine
Gongi- ja kristallkausi meditatiiv-teraapiline kontsert

Seekordne sündmus on eelregistreerimisega, kuna kohtade arv on piiratud.

Osavõtjatel palume tuua kodust kaasa südamelähedase puu oks!
Lisaks soovitame kaasa võtta joogamatt ning tekk, kirjutusvahend, lemmiktrumm, tuletikud ja ilmale vastavad riided.

Osavõtutasu passiealistele 13 EUR

Info ja registreerimine
aivar@tuletee.ee
tel 5136470
www.tuletee.ee

…………………………………………
Lennu talu asupaik on poolel teel Tallinna ja Tartu vahel, kumbki ca 95 km; Pärnu 110 km, Rakvere 75 km; Paide 15 km ja Mäo rist 10 km.

Tln-Tartu maanteelt Mäekülast täpselt 1 km Koeru poole, siis kohe pärast kilomeetriposti paremale kruusateele ja 1,8 km otse, seejärel postkastide juurest paremale ning veel 400 m edasi, lõpuks pööre paremale ja viimane 100 m hoovi.

Kehtna valla Külaülikooli loeng on sel nädalavahetusel ERR Raadio Ööülikooli eetris:

Tallinna Lennateatri muusikaala juhataja ja EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud Riina Roose “Müra ja vaikus”
Vikerraadios: laupäeval, 5. detsembril kell 22.10
Klassikaraadios: pühapäeval 6. detsembril kell  22.05

Külaülikooli partner on ERR Raadio Ööülikool.

Loengud on järelkuulatavad www.ylikool.ee

Päikest,

Vahur Tõnissoo

Tel 5056510

vahur.tonissoo@mail.ee

Külaülikool – Kehtna valla haridustegu 2014

Külaülikool – Raplamaa aasta õpitegu 2015

Ootame kõiki taas pühapäeval, 2. advendil kell 15-17 süütama küünlaid
Haridusministeeriumi ees seisva Peeter Põllu kuju juures.

See on Tartu erakoolide ühine üleskutse meelsusavalduseks: süütame
advendiajal Haridus- ja teadusministeeriumi ees Peeter Põllu kuju juures
küünlad kõigi Tartu erakoolide õpilaste nimel! See on aeg, mil Riigikogus
toimuvad erakooliseaduse arutelud.

Aitäh kõigile, kes said tulla 1. advendil – siis säras kuju juures kümneid
ja kümneid küünlaid! Nüüd, 2. advendil  võiks neid meie ühisel
panustamisel olla juba sadu!

P.S. Manuses on erakoolide varasem kutse (1. advendi ajaks), kust saab
huvi korral lisainfot.

Ühtlasi palume kõigil lapsevanematel – nii isadel kui emadel – vastata
küsimustikule: https://www.surveymonkey.com/r/59WWC6Z
Kodanikualgatuse “Avalikult haridusest” töögrupp koostas küsimustiku
peegeldamaks reaalset olukorda erakoolides.

Aega vastamiseks on vaid 8. detsembrini, seega palun vasta võimalikult KOHE!

Praeguseks on meie koolist täitnud küsimustiku 90 lapsevanemat. Ootame
väga kõikide vastuseid, kes veel ei ole jõudnud küsimustikku täita! Üle
Eesti on kokku juba üle 1000 vastanu.

Aitäh kõigile, kes panustavad ja kaasa mõtlevad!
Seltsi juhatuse nimel
Triin Iva

Eesti Rooma Klubi korraldab  8. detsembril algusega kell 14  Eesti Kaubandus-Tööstuskoja saalis (Toomkooli 17) avaliku ettekandekoosoleku. Käsitletakse kahte teemat:

1. Pagulaste ja migratsiooni temaatika seos Euroopa ja Eesti julgeolekuga

Kalev STOICESCU, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

2. Lapse teekond kodunt turule
Tõnu OTS, psühholoog, ERK liige

Tagasi Eestis.  + 37-st  otse miinuskraadidesse. Rio de Janeros oli viimastel päevadel vähe jahedam. Aga ikkagi kõva kontrast. Võttis nina nohuseks ja kurgu haigeks.

Olen rahul et kurk valus, nohu ja öösel higistan. Ma tean, et mu keha töötab ja tasakaalustab ennast. Tõuke sellele uuel tasandil puhastuseks andsin ise juba kuu tagasi.

Enne Harmoonia energia kursust sõin nädalakese hommikuti putru  ja ülejäänud päeva vaid õunu. Peale kursust jätkasin sama menüüga ainult putru sõin üle päeviti. Lõpuks jäid vaid õunad. Ka Brasiilias olin värske söögi peal. Nii häid ananasse kui Manaus pole kuskil mujal saanud. Mahalased ja tihke südamik puudub täielikult. Sööd nagu marmelaadi.

Iga päev tegin energialaadimisi. Aega oli piisavalt enda jaoks. Oma taotluse, emotsioonide, mõtete, tegudega andsin oma kehale signaali, et soovin muutust oma ellu. Soovin muuta keha, suhet keskkonna ja ajaga. Kui teed vaid taotluse ja seda ei toeta tunded, emotsioon ja suhtumine, siis miski ei muutu. Reisil on kõike seda võimalik teha. Loobud tavasöögi rutiinist, keskkond muutub. Saad võtta kõike rahulikult, muutub suhtumine aega. Kaob tormamine.

Kõige selle tulemusel saab keha aru, et sul on tõsine plaan muuta oma elumustrit. Vanad energeetilised skeemid on vaja vabastada. Vabastamiseks on vaja muuta energeetilist tasakaalu. Kõige lihtsam on seda teha tõstes keha temperatuuri. Palavik viib vere ja energia kiiremasse liikumisse. Leukotsüüdid puhastavad ammused energeetilised ummistused. Siiani keha leppis nendega, kuid edaspidi on need takistuseks ja keha hakkab end puhastama.

See on ebamugav. Kõri haige, silmad vesised, nohu, köha. Tavaliselt võetakse selles olukorras miskid tableted, tilgad, palavikualandajad. Olemine läheb talutavaks või heaks. Nohu kaob, pilt selge, kõri terve. Aga protsess peatub. Puhastus ja jõudmine uuele energeetilisele tasandile jääb seisma. Saad oma tavatööd edasi teha aga uut arusaamist endast ja maailmast ei tule. Tabletid tõmbasid piduri peale.

See on võrreldav remondiga korteris – tolm, praht, värvilaigud, paljad seinad ja kiled mööblil. See aeg tuleb rahuga ära kannatada, et varsti uut taset nautida.

Võib ka vahepeal puhkusele sõita ja puhtasse korterisse tagasi tulla. Keha puhul tähendab see mediteerimist ja seeläbi teise dimensiooni liikumist. Puhata ebameeldivustundest. Lõõgastuda ja kujutada ette miskit meeldivat. Keskenduda kehale, näha vaimusilmas puhastumisprotsessi ja tunnetada sisemist ilu, mis ka haiguse ajal pole kuhugile kadunud.
Kui anda kehale aega ja lasta vaikselt protsess lõpuni minna, toimub kehas suur muutus. Keha vajab vaid soojust, ohtralt vett, aega ja rahu. Tulemuseks on täielik uuenemine. Just seda lasen hetkel oma kehaga toimuda.

Matkaga olid aga lood sellised.

Lendasime kohvimaale marsruudil Tallinn – Amsterdam – Sao Paolo – Manaus.

Manaus on dzungli pealinn. Sadakond aastat tagasi kui hakkas kautšukibuum läksid seal suured rahad liikuma. Kohalik elu läks keema. Ehitati uhkeid maju ja ooperiteater. Praeguseks on teatri maine kõvasti alla käinud. Olime kohalikke sümfoonikuid kuulamas. Nende seas oli tuntud pillimehi üle maailma. Piletid olematu hinnaga, tänavalt sõna otseses mõttes püütakse inimesi tasuta saali. Kuulasime ära pool kontserti. Rohkem vastu ei pidanud. Kontsert oli väga kena aga no tervis ei kannata välja. Konditsioneer jahutab saali nii maha, et läbi hammaste plagina lihtsalt viiulit ei kuule, trummi veel kuidagi. Otsisime saalis soojemat kohta konditsioneerist kaugemale, palusime selle võimsust maha keerata. Vabu kohti oli külluses. Nagu tõsine kultuuriüritus ikka. Laval 30 inimest ja saalis 10. Me ei pidanud külmale vastu. Vaheajal põgenesime.

Järgmine hommik liikusime dzunglisse. Autoga Amazonase äärde. Pool tunnikest paadiga ja oleme kahe suure jõe Rio Nero ja Rio Solimone ühinemiskohas. Ühe jõe vesi on pruunikashall ja sogane, teine sinakas ja läbipaistev. Need kaks jõge kulgevad niimoodi segunemata ühes sängis. Paarkümmend kilomeetrit koos kulub enne kui lõplikult ühinevad. See ühinenud jõgi kannab Amazonase nime.

Kulgeme paadiga edasi. Järgneb autosõit algul asfaldil. Tee muutub saviseks triibuks dzunglis. Auto liigub kord üks siis teine külg ees mäest alla, kus voolab kõrgete kallaste vahel jõgi. Miskit silla moodi paistab ka. Kahele tüvele on risti latid ja roikad asetatud. Naelu pole siin küll raisatud. Latid kenasti hüppavad kui auto üle vurab. Varsti lõpeb tee ja ootavad uued paadid.

Siit algab piirkond, kus inimesi ühendab vaid jõgi ja paadiliiklus. Umbes pool tundi paadisõitu ja näeme esimest alligaatorit jõe kaldal pikutamas, ilmuvad välja jõedelfiinid. Hetkel on kuiva perioodi lõpp. Kõrgvee piir on kaldapuudel näha. See on kohati 12m kõrgem kui hetke jõepind. Enamus elust kulgeb mitme kuu jooksul allpool veepinda.
Näeme kohalikku ujuvat poodi. Lapsi transpordib koolipaat.

Jõuame dzungli baaslaagrisse. Lõunasöök ja lähme paaritunnisele jalgsimatkale.

Siseneme capoerasse so Dzungel, mis kord on maha raiutud ja põlluks tehtud. Nüüd on põld kinni kasvanud ja loodus uuesti võimust võtnud. Varsti jõuame põlisdzunglisse. Mõnus rahu. Teejuht, räägib põnevalt kohalikest taimedest. Suundume kodu poole aga see ei taha kuidagi läheneda. Juba 4. korda  möödume liaanist mille otsas rippusin. Räägin teejuhiga, küsin kus suunas tema arvates kodu on. Meie arvamused suunast lähevad 180 kraadi lahku. Ta näitab päikest ja selle suunda.

Oleme ekvaatorist 300km lõuna pool. Siin on päike otse pea kohal. Kuna oleme lõuna poolkeral siis veidi põhjas. Päike tõuseb hommikul otse üles ja loojub praktiliselt otse alla. Nagu kuusk kasvab otse üles. Sellist kena teekonda nagu Eestis  päike idast läände teeb pole. Raske on suunda määrata.

Olen matka algusest peale kompassi jälginud. Lõpuks valime minu pakutud suuna. Ühte meelt oleme selles, et peame jõe leidma. Teejuht püüab otse läbi tihniku teed rajada jõe poole. Ta raijub matšetaga nii,et higi tilgub. Soovitan liikuda sellest padrikust mööda. Lõpuks ta väsib ja lepib sellega. Mõne aja pärst jõuame jõeharuni. Voolu suunda pole võimali määrata. See on üleujutatud sopp. Liigume sellest ümber ja mõne aja pärast leiame koduloomade raja ja varsti oleme dzungli baaslaagris.

Järgmine hommik linnuvaatlus paatidega kl 5 paiku, siis hommikusöök ja paaritunnine paadiretk dzunlisse 5-ks pävaks.

Mis edasi sai kirjutan vast hiljem pikemalt. Ees ootasid ritual kohaliku šamaaniga, Iguazu joad ja päev Argentiinas, kohaliku kultuuri õhtu, Rio de Janero Kristuse kuju ja Copagabana rand – palju, palju muud. 10 siselendu 14 päeva jooksul, päev Amsterdamis, Estonian Airi pankrott ja õnnelik kojujõudmine.

Kui tahad otse minu suust kuulda tule reedel täiskuu matkale.

27.-28.11 Täiskuu matk​ Pesa talus.
http://www.hagal.ee/%E2%80%8B27-28-11-taiskuu-matk%E2%80%8B-pesa-talus/

18.-19.12 Noorkuu matk Pesa talus. Valmistumine pööripäevaks.
http://www.hagal.ee/18-19-12-noorkuu-matk-pesa-talus-valmistumine-pooripaevaks/

21.12 Pööripäeva matk.
http://www.hagal.ee/21-12-pooripaeva-matk-pesa-talus/

Päikest päevadesse,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Sirgi selginemised

Sirgi Tammik (40), kes avas aasta eest Raplas Esoteerika keskuse, on elanud vähemalt kolm elu ühes – ning kohalike seas vaatamata ametlikule linnastaatusele ikka aleviks nimetatavas kahe torniga kiriku asulas on kolm esoteerilise keskendumisega keskust ja koda, millele Sirgi prognoosib veel ja veel tekkivat ja kaduvat lisa. Ka enda ees näeb kaunis daam veel ja veel kvanthüppeid uutesse elamise tasanditesse näiliselt ikka sama Sirgina.

„Meil on Elujõukeskuse Piia Kõverikuga ja Angala väekoja Heli Lehtsaluga kena kokkulepe, et siia „nõiaturule“ mahume ladusalt ära, kolleegide esinejaid üle meelitada ei püüa ning kõigile jätkub,“ naeratab Sirgi, kes erinevalt Piiast ise oma keskuses ei ela. Ta on oma teismelised lapsed Mahlamäe korteris suureks kasvatanud ning oma sisetunde järgi valitud Teel kulgedes väga veendunud – ja üksi.

Rapla ongi tema sõnul hämmastav hambakliinikute ja juuksurisalongide, autoremonditöökodade ja väekeskuste tõmbesoon, kus inimesed kogevad ühtaegu nii tihedat trügimist kui olemuslikku üksildust. Õnneks leiavad sama lainepikkusega hinged üksteist üles ning asetavad ajuti oma üksildused kõrvuti.

Isa, poeg ja püha vaim

„Minu ema on kokk ning isa oli tisler, kes lahkus siit ilmast, kui olin kümneaastane. Tänaseks tean, et ta oli sellega mu elu suurimaid käivitajaid – nii, nagu paljud inimesed on käivitajad ja peeglid. Eriti kui nende panus esialgu paha tundub.

Vanem vend Taimo peab Raplas Tammiku fotoäri ja tema naisel Airel on autokool. Noorem vend Valdis on Juuru kooli majandusjuht. Isa aga käivitas mu varajase iseseisvumise,“ arutleb Sirgi. „Kui mu esimene poeg sündis, nägin lapse sündides selgelt enda ees oma isa nägu. Ning esmakordselt lapsele silma vaadates küsisin tema täpselt fokuseeritud pilgult: mida me sinuga kahekesi nüüd siis peale hakkame? Ta vastas, et tuli mulle appi – ning kõik oli selge.

Kõige tänuväärsemad abilised on sageli näiliselt kõige julmemad. Mullu jaanuaris tulin Konsumist töölt ära ning asusin Esoteerika keskust rajama. Teismeliste laste poolt vaadates nägi see välja sedasi, et ma istusin kodus, mõtisklesin – ja ei teinud näiliselt midagi. Pesakonna üksmeelne otsus oli, et ma olen lolliks läinud. Vanim küsis üpris jõhkralt, mis õigusega ma siin kükitan ja talle raha ei teeni.

Ütlesin lastele, et kuni toit on laual ja riie seljas, pole nende asi arvustada, et ema on astunud oma Teele – õigupoolest on iga inimese õigus ja kohus elada endale. Teiste eelistuste ja arvamuse järgi joondumine pole mitte kunagi mitte kellelegi mitte midagi head toonud.“

Keskust ehitama asudes oli Sirgi kõrval tookord Märjamaal elanud sõbratar, kes osutus samuti käivitajaks – kui kõik oli juba töös ja hoos ning tagasiteed enam polnud, kolis partner Tallinnasse ja Sirgi oli taas üksi ja ise. Lisaks lastele olid hämmingus ja distantseerunud ka Sirgi vennad. Ja kallim. Tema eriti.

„Mu kallim Villem, kellega aina nagistame ja laialimineku piirile satume, on ratsionaalne ärimees. Meie südamed on omavahel tihedasti põimunud – ent mõistuse tasandil käivitab ta mind tehnikas siple-siple-Sirgikene – ei takista ega toeta. Vaatleb eemalt. Just siis, kui olen talle valmis kõik-lõpp-otsas ütlema, tuleb ta aga minuga kaasa, kui näiteks Kuusiku jõe äärde maalima lähen,“ naeratab Sirgi. „Äsjane maalimispäev on üleni kujundlik. Kui mu vanim poeg sai 18aastaseks, kinkisid sõbrad talle nännikasti. Poja enesega toimus sel päeval totaalne murrang. Ta läks Tallinnasse ehitajaks ja võttis vastutuse. Nii finantsiliselt kui nooremate laste suunamise mõttes. Aitäh!

Ühel päeval andis ta mulle oma nännikastist karbi akvarelle ja ütles: on aeg – nüüd tuleb sul see ära teha. Kuna mul pole hetkel autot, olenen liikumistes juhustest. Ja juhused on teatavasti märgilised. Kallim soovis minuga päeva veeta ning viiski mu Kuusiku jõe äärde maalima, ehkki ta oli viimase hetkeni kindel, et ma teen nalja.

Kui tõepoolest maalima asusin, nõudis mees, et maaliksin talle karu. Sulatasin ja meelisklesin ja palusin lahkesti tal minu pildilt karu leida. Ja kui ei leia, siis oma karu maalida. Päev nagu sümbolite tulevärk!“

Sirgi tütar õpib Kehtna maamajanduskoolis teenindajaks ning mõistab ema kõige paremini, neil on sagedased pikad vestlused Päris teemadel. Tänu sellele, et tütar on sama lainepikkuse tüdruk, teab Sirgi, kui oluline on valida, kellega millest ja mis sõnastuses kõnelda. Tal on üha vähem põhjust ja soovi teisitimõistjatega vestlusi arendada – kui püüad võõra vibra rahvaga sama keelt kõnelda, tõmbad oma energeetilist taset paratamatult alla. Lisaks raiskab ettevaatus ja sõnade valimine aega ja energiat.

„Mõnikord, selleks, et teisi inimesi sügavalt mõista, lähen teadlikult nende energiasse. Olen Intuitiivteaduste koolis ja erinevatel teistel koolitustel – nüüd juba aasta aega oma enese keskuses – neid tehnikaid õppinud. Mulle meeldis juba Konsumi kassapreilina inimesi vaadelda ja neisse salasügavale sisse piiluda. Nüüd oskan tänu teadvelolekule turvaliselt ligimeste sisekosmosesse rännata – enamasti nende endi palvel,“ kirjeldab naine. „Maalides libisesin ka oma kallima energiasse ning nägin ääretut üksildust, elumõttetust ja ärkamatust. Praegu. Kõik on muudetav ja avatav, kui inimene ise soovib.“

Ekselid versus Elu

Rapla raudteejaama lähedale Telliskivi tänavasse vanemate majja Esoteerikakeskust ehitades koges Sirgi sama, mida oma ärimehest kallimaga suhestudes: loovus ja vaimsus on raharahva poolt palavalt armastatud exel-tabelitesse ajamatu. Raharahva loogika ütleb, et kui eksel ei näita rahategu, siis pole see ettevõtmine tulus äri, kui pole äri, siis pole see midagi väärt.

Raha tegi Sirgi seega pangalaenuga ning äri näeb välja sedasi, et kuni neli õhtut nädalas toovad loengud-koolitused tema keskuse rahvast täis – täpselt nii palju kui naine teeb, nii palju ta ka saab. Kui kumm on mõnikord tühi ja mõõt täis, kolib Sirgi mõneks päevaks oma keskusesse ka elama – kuna põrand on jahe ja ülakorrusel vaid üks protseduuridetuba, ei saaks ta sinna päriselt elama kolida, nagu Piia oma katlamajja-rajatud elujõu- ja pilatesekeskusesse, kus on üksiti tema kaasa kodumasinateremont. Sirgi võtab oma kojas vaid ajutisi iseolemise erakuaegu.

„Esimesel korral kippusin pidevalt sõpradele helistama – tule läbi, ajame juttu – ent saatuse tahtel polnud kellelgi aega. Tänu taevale – tookord avastasin oma nahalt helepruuni kiirestikasvava ja sügeleva sünnimärgi, mille mu üks olulisemaid teejuhte Mai-Agate määratles vähihirmu väljanäituseks. Tegelesin-tegelesin – sünnimärk kadus! Nii kui ennast kõrva tagant sügasin – küll ma olen ikka kõva tegija! – tuli tagasi ning hakkasin aga otsast peale,“ naerab Sirgi. „Enese peegeldamiseks ja tühjaksrääkimiseks on mul kunstnikust sõbratar Pärnus. Tänaseks on keskusesse kogunenud mitukümmend sugulashinge – enamus naised mõistagi – kellega lisaks siinsetele loengutele-kursustele väljasõitudel käime. Metsamooride ja šamaanide juurde – kuhu iganes sisetunne tõmbab.“

Hiljuti viis Sirgi autotäie temakesi Tartusse südametarkuse päevadele – kuulati mitu loengut, osaleti mitmes töötoas ja lasti esoteerilise kauba pikal müügilettide rivil meeli erutada. Sirgi vaatas lõbustatud äratundmisega, kuidas ärkamistee alguses innukalt ringi rapsivad hinged käituvad täpselt samamoodi, nagu tema oma uuestisünni esimesil aastail.

„Ka mina ahmisin kõiki loenguid ja variante, konspekteerisin ja salvestasin – et ükski silp kaduma ei läheks. Nüüd on mulle sobivad nõustajad mu enese väekojas esinejad – „nõiamessidelt“ valin uusi esinejaid – ja päris kõigil õhtutel oma kojas ma ise ka enam ei osale. Küll aga on need väljasõidud head selleks, et aegajalt endale meelde tuletada – spirituaalne tee on õige, mis toimub minuga, toimub ka teiste vaimsetega – ma pole üksinda hulluks läinud. Ja samas saan heatahtlikult muheleda kasvõi selle üle, kuidas näeb välja õlide-kellukeste-nõialuudade müüjaskond, kes kaks päeva innustunult nõuandeid jagavad, teise päeva õhtuks. Jumal tänatud, et ratsionaalid-skeptikud, kes nimetavad meid pundiks esoteerikuteks, seda ei näe, kuidas väsinud sensitiivid kaootiliseks kiskuvas vaimlas veel viimseid kliente oma boksi hüüavad ja monotoonseks roidunud voo seest jüngreid püüavad.

Ka väga vaimsed on kõigest inimesed. Ning see on armas ja naljakas.“

Salatühjade palverännak

Ajakirjad ja portaalid on tulvil küll kivide, küll käte või häälega tervendamise teele asunute lugusid, mis reeglina algavad sellest et tänane tervendaja ise oli hädas. Igaühele neist leidub oma järgijate seltskond. Ja Sirgi oli ise samuti paari aasta sügavuses mustas augus, millest väljumisele järgnenud seitse aastat ta tänaseks Sirgiks kvanthüpitanud ongi.

„Iga päev ilmub mu postkasti või telefoni mõni elumõtteta ja sihita salatühi eduinimene, kelle üha süvenevat kriisi sageli ka lähedasimad ei märka. Juba kaupluse kassas nägin, kui enesestmõistetavalt tõstavad töömehed ja taluperenaised igal õhtul õlled-longerod ostukorvi. Nägin eduinimesi peeni napse muu kraami alla peitmas – aga kurbi silmi ja silmadealuseid pelmeene ju peita ei saa… Tänaseks on neist mitmetest saanud minu nõustatavad,“ kirjeldab Sirgi. „Kes on ise põrgust läbi käinud, see tunneb saatusekaaslased hetkega ära ning õpib järk järgult neile ka nõu andma. Ma tean, mis on koduvägivald ja teadmata kadunud pereisa, mis on asenduselu ja etanooli-nimelise keemiarelva ohvriks langemine. Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada.

Kui mina olin mustas augus, polnud mul tööd ega teed, ainult probleemid. Tänu ühele sarnaste mustritega mehele, kes kõige rängematel hetkedel minu kõrval oli, ujusin välja. Ja sain autasuks kohe kõik ja veel enam. Tuli töökoht ja kool, uued sõbrad ja ideed – panoraam ja tervikpilt kujunesid nii võimsad, et mingi hinna eest ma enam alla ei anna ja taas kõike ei kaota.“

Täna tullakse Sirgi juurde selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elumõttetusest ja märtrimustritest. Hämmastavaimal kombel on sügavaimas salaaugus need, kellel on näiliselt kõik olemas – nii raha kui ratsmed. Ja unistusi enam ei ühtki. Õõvastav – aga ületatav olukord.

„Olen väga rõõmus, kui minu poole pöörduvad eksinud hinged, kes tahavad näiteks naabrieidele sajatuse-lajatuse peale panna – suur hulk jama õnnestub ära hoida,“ on Sirgi tänulik. „Elukogemuse ja teise inimese energiasse mineku oskuse abil suudan iga päevaga aina enam ära teha. Tänaseks olen rahulikul rajal.

Küll aga on mul veel palju õppida Raplamaa inimeste teadmiste ja eelistuste alal. Kui Andrus Allikveer toob keskuse oma puhastusmeetodite ja väestamistehnikatega täis – vee ja telefoni ümberlaadimine on mõõdetav-maitstav-kogetav – sest tal on kaasas nähtavad-kuuldavad esemed ja butafooria – siis gongide-kristallkausside-labürintide suurmehe Aivar Täpsi kohta küsitakse siinkandis – kesseon?

Lille Lindmäe on maailmas oma taseme Meistrite kõrguses üks kaheteistkümnest, ent mede alevi rahvale tuleb enne lihtsalt ja ilusti selgitustööd teha, kes ta on. Heliseva Sõnumi „nõialaadal“ mõjus mulle kõige inspireerivamalt maalikunstnik ja mandalatemaalija Margus Rump. Olen oma arengus just sealmaal, et tahaksin koos temaga intuitiivjoonistamist kogeda ja meditatiivse maalimise imedemaad ka meie ringkonnale tutvustada. Aga Tartust on nii pikk tee tulla, et vaid täismaja sobib eksel-tabelisse. Ja võibolla sobib minu jaama-juures-majakese seinale hoopis haldjamaalija Helina Toateri töötuba koos pimeda nägijatari Jaanika Grossi mõtlusega.

Valikud-valikud-valikud – igal hingetõmbel!

Selge on, et tulles on meil kaasas eelmiste elude kogemus – millele hakkame tänaseid kogemusi peale pakkima. Siin olles näib meil olevat piiramatu võimalus kvanthüpeteks ja ümbersündideks. Minnes aga kinnitame oma näitega fakti, et igal pühakul on Elu Lugu.“

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”

Rapla Elujõu Keskuse üritused:

26.10, kell 11.00 – refleksoloogi vastuvõtud, Julia Rootsi
26.10, kell 17.30 – OSHO meditatsioon, _Toomas Kadarpik
27.10, kell 10.00 ja 11.10 ja 16,15 ja17.25 ja 18,35 ja 19,45 Piia Pilates
29.10, kell 10.00 ja16.15 ja17.25 ja18,35 ja 19,45 Piia Pilates
30.10, kell 18.30 – Piia Pilates
30.10, kell 20.00 – väelaulude õhtu, Arne Lauri
31.10, kell 14.00 – Jüri Lina loeng ja uue raamatu esitlus
01.11, kell 11.00 – Jooga, Heli Kann
04.11, kell 19.00 – Gongi -ja kristallkausside seanss, Kaia Karjatse
07.11, kell 14.00 – Võrukeste kokkutulek
14.11, kell 12.00 – kohtumine dr. Adik Leviniga, loeng ja uue raamatu esitlus
15.11, kell 11.00 – kohtumine Kalev Veskimäega
18.11, kell 18.00 – kohtumine Alexis Teadjaga, vestlusring teemal Suhte kriisid
22.11, kell 11.00 – Jooga, Heli Kann
25.11, kell 11.00 – Kreet Rosina eravastuvõtud
25.11, kell 18.00 – kohtumine Kreet Rosinaga, loeng Pingetest priiks, järg eelmisele loengule
29.11, kell 11.00 – kristallisenass, Mati Soots

Ratsanet.ee keskkonnas on nüüd avatud 2016 aasta ratsaliidu kalenderplaani projekt. Palume kõigil klubidel ja võistluste korraldajatel teha oma järgmise aasta plaanid ja klubide administraatoritel asuda usinasti oma 2016. aasta võistlusi sisestama. Ootame teie ettepanekuid kuni novembri lõpuni.

27.11. toimub Klubide Nõukogu koosolek, kus saame kalenderplaani lõplikult kooskõlastada.

Lugupidamisega,

Siim Nõmmoja

peasekretär

GSM 5036102

siim@ratsaliit.ee

www.ratsaliit.ee

www.tallinnhorseshow.ee

19.10, kell 17.30 – OSHO meditatsioon, _Toomas Kadarpik
20.10, kell 10 ja 11.10 ja 16,15 ja17.25 ja 18,35 ja 19,45 Piia Pilates
21.10, kell 18.00 – kristalliseanss Pingetest vabaks, Ester ja Merlin
21.10, kell 17.00 – Kristallide tervendav vägi, sissejuhatav kursus kristallimaailma- toimub Märjamaa raamatukogus, TASUTA
22.10, kell 10 ja16,15 ja17.25 ja18,35 ja 19,45 Piia Pilates
23.10, kell 18.30 – Piia Pilates
26.10, kell 11.00 – refleksoloogi vastuvõtud, Julia Rootsi
28.10, kell 19.00 – meditatsiooni õhtu, Regina Lauri
30.10, kell 20.00 – väelaulude õhtu, Arne Lauri
31.10, kell 14.00 – Jüri Lina loeng ja uue raamatu esitlus
04.11, kell 19.00 – Gongi -ja kristallkausside seanss, Kaia Karjatse
07.11, kell 14.00 – Võrukeste kokkutulek
14.11, kell 12.00 – kohtumine dr. Adik Leviniga, loeng ja uue raamatu esitlus
15.11, kell 11.00 – kõhtmine Kalev Veskimäega
18.11, kell 18.00 – kohtumine Alexis Teadjaga, vestlusring teemal Suhte kriisid
25.11, kell 11.00 – Kreet Rosina eravastuvõtud
25.11, kell 18.00 – kohtumine Kreet Rosinaga, loeng Pingetest priiks, järg eelmisele loengule

Üritustele palun registreerida piia.koverik@mail.ee või FB sõnumina või tel. 53481347

Kaunist sügishommikut  armsad  vanad ja uued sõbrad, tuttavad,

Õnne

2. oktoober 2015 19.20 kirjutas Andrus Helenurm <andrus.helenurm@gmail.com>:

Head meelsuskaaslased!

Meie traditsiooniline kokkusaamine kolmapäeviti aadressil Roheline aas 1 Tallinnas  jätkub peale suvepuhkust 21.oktoobril, seekord kell 16.00.

Ettekandja:

Oleg Sõnajalg

Ettekande teema:

1.       Enam kui 100 riigis patenteeritud tuulik Eleon – üle 7 aasta tootearendust. Kuidas märgata nii detaile kui tervikut, säilitada fookust ja motivatsiooni ?

2.       Kohal algatatud küsimused

Päikest

Andro Roos

Lapsepõlv koos hobustega

Minu kohta väidetakse, et mu põhiline loomuomadus on kartmatus. Hobused on mind kasvatanud – ja ametikoolid hobuste ja laste ühendamiseks vajaliku hariduse andnud.

Suuri loomi ei karda ma sellepärast, et olen nende seas üles kasvanud. Selleks, et kogemusi ja oskusi praeguste lastega jagada, oleme ema ja vanaemaga rajanud Juurimaa talli koos maneeži, krossiraja ja kõigi muude õnneliku hobustega-koos-lapsepõlve veetmise mängumaadega. Suure talu ja hobukeskuse pidamine ja vedamine aga ei peluta meid emaga sellepärast, et oleme põlised maajuursed talutüdrukud.

Paljudel 21.sajandi lastel – asulakeskuste noorsugu kaasa arvatud – polegi ühtki teist võimalust loomadele silma vaadata, neid puudutada ega nendega ühes hingata – tuleb ratsatrenni ja laagritesse tulla. Lihtne?

„Hobused ja ratsutamine – lahe! – tahan proovida!“ kindlasti on see lause paljudele lapsevanematele tuttav. Lastel on loomulik tõmme hobuste kui tervendavate ja õpetavate loomade poole. Armsaid ponisid, ilusaid hobuseid ja teisi toredaid koduloomi nende loomulikus keskkonnas ja töös saavad lapsed kohata üha harvem. Loomaaia külastamine või juhuslik ekskursioon on tore – rahulikku koos olemist ja tegutsemist need ei asenda. Hobused, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, kanad, pardid – meie suures Kodus elavad nad kõik kõrvuti traditsioonilisel kombel tööjaotust moodustades ning on rõõmuga trenni- ja laagrilaste teenistuses.

Juurimaa Tall Raplamaal Märjamaa vallas Loodna külas on tegutsenud aastaid hobuste ja põllumajanduse alal. Mõnikümmend aastat on mu vanaema tegelnud lüpsilehmadega. Ema jagab end veiste ja hobuste vahel. Mina otsustasin juba väikese lapsena hobustega tegelema hakata.

Aastal 2009 asutasime ema Evega osaühingu Juurimaa Tall, mis tegeleb põhiliselt hobuste kasvatamisega, ratsutamisteenuse pakkumisega algajatele ja edasijõudnutele ning ratsalaagrite korraldamisega. Tänaseks päevaks kuulub tallile 25 suurepärast hobust, meie juures peetakse ka teiste perede hobuseid ning meie tall on Eesti Ratsaspordi Liidu poolt atesteeritud 3 tärniga ratsutamisteenuse pakkuja ning 2 tärniga ratsakool, kus tegutseb atesteeritud treener ja kogemustega kollektiiv. Vt. www.juurimaatall.ee

Mida tähendab atesteeritud treener ja ratsutamisteenuse pakkuja?

Atesteeritud treener on läbinud Eesti Olümpiakomitee poolt ette nähtud üldise treenerikoolituse ning Eesti Ratsaspordi Liidu korraldatud erialase koolituse ning eksami. Atesteeritud ratsutamisteenuse pakkuja on kontrollitud oma ala spetsialistide poolt, kes on kinnitanud et teenuse osutaja lähtub oma töös ennekõike hobuste heaolust ning tagab ratsutajatele turvalise treeningu või teenuse. Atesteeritud treenerite ja ratsakoolide kohta saab lugeda Eesti Ratsaspordi Liidu kodulehelt www.ratsaliit.ee – mida kõike saab ja võib hobuste ja inimeste ühendajatelt eeldada. Et hobuste juurde pürgijatel oleks tõepoolest lihtne ja ohutu.

Minu enese esimesed kogemused, mis muutsid mu elu, tulid muide samuti ratsalaagrist. Suurem ratsutamishuvi sai alguse kümneaastasena ratsalaagris. See andis lisaks kaasasündinud kutsumusele ka julguse ja esimesed teadmised hobustega tegelemiseks ja käsitlemiseks ning mu vanemad veendusid, et lapsele tõesti meeldib hobustega tegeleda ja ratsutada. Sellesse kutsumusse tasus panustada.

15 aastat hiljem on Juurimaast saanud üks populaarseim ratsalaagrite toimumise paik keset põlisloodust, kuhu tulevad lapsed üle terve Eestimaa. Ratsalaagreid korraldame lastele suvistel koolivaheaegadel juunist augustini ridamisi – sekka ka täiskasvanute laagreid! – ning sügisesel vaheajal oktoobris. Oodatud on lapsed alates kaheksandast eluaastast, ehkki oleme võtnud laagrisse ka nooremaid huvilisi.

Meie ratsalaagrid Juurimaal on kolme- või viiepäevased elamustejadad ehtsas talus ja tallis, kus õpitakse ratsutama, kuulatakse teooriatunde, tehakse jalgsi- ja ratsamatku, tegeldakse erinevat liiki loomadega, käiakse koos hobustega ujumas, mängitakse ning veedatakse sisukalt aega uute ja vanade sõprade seltsis. Ratsalaagrid erinevad teistest laagritest selle poolest, et igas laagrivahetuses on süvenemise ja keskendumise huvides lapsi palju vähem kui tavalistes laagrites. Põhilised tegevused on mõistagi seotud hobuste ja ratsutamisega. Ratsutamistreeningutel jagab treener lapsed kogemuste järgi kahte erinevasse gruppi, et kõigil oleks hea.

Algajate treeningkava koosneb erinevatest harjutustest, mis õpetavad hobuse seljaga kaasa liikuma, õpetavad suure sõbra juhtimist ning peatamist. Edasijõudnud lapsed sõidavad traavi ja galoppi ning piisavate oskuste korral saavad osaleda hüppetreeningutes nii platsil kui ka maastikul. Lisaks on kavas ka lühemad ja pikemad ratsamatkad.

Ratsutamistreener laagris on ühtaegu nii juhendaja, sõber kui mängukaaslane. Kuna minu enese saatuse muutis just kunagine ratsalaager, siis tean, kui olulist rolli ratsutamistreener täidab. Ühtlasi on suur au ja rõõm edasi anda oma kogemused ja teadmised laste ja hobuste kokku viimisest.

Kõige olulisem punkt on turvalisus ja selle rõhutamine. Hobused on suured ja suuremeelsed, tugevad ja heatahtlikud – ent rohusööjate instinktidest tulenevalt siiski ettearvamatud loomad. Treeneri ülesanne on lastele selgitada hobuse käitumist erinevates olukordades ning õpetatada hobuste liigiomaste reaktsioonide suunamist ja endast palju suurema olendiga toime tulemist hobust käekõrval talutades ja sadulas.

Tean nii lapsepõlvemälestuste järgi kui nüüd ise mitmeid aastaid laagreid korraldanuna, et lisaks õpetamisele ja juhendamisele peab ratsalaagri treener olema lõbus ja mänguline – üks kambast – ning lastel peab olema huvitav nii treeningus kui ka vabal ajal.

Ja silmad peavad mul olema sõna otseses mõttes ka selja taga. Igaüks teab, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid enda hooleks usaldatud iga pere kalleima varaga juhtuvaid äpardusi on siiski võimalik ennetada. Ohutureeglid on selleski mõttes olulised, et kaitsevad ühtlasi ka hobuseid vigastuste eest.

Alustades kasvõi juba riietusest – pikad liibuvad püksid, soovitavalt paksud retuusid või spetsiaalsed ratsutamispüksid, ei mingeid lehvivaid hõlmu ega takerdumisohtlikke detaile. Ratsutades ei ole soovitatav kanda ehteid, mis võivad kinni jääda või kukkumisel ratsanikule viga teha – suured kõrvarõngad, kaelakeed ja käevõrud on peoõhtul toredad, tallis on teistsugune pidu.

Hobuste juures viibides tuleks kanda kinniseid madala kontsaga jalanõusid, mis on mugavad ja ei ole väga libeda tallaga. Lastele on rangelt soovituslikud kindad, mis on mugavad ja ei ole väga libedast materjalist. Ja mis kõige olulisem – ratsutamiskiiver! Hobustega tegeledes – sealhulgas juba tallis poni harjates või karjamaalt ära tuues! – tuleb kanda ratsutamiskiivrit. Lisaks on rangelt soovituslik spetsiaalne turvavest, mis kaitseb lapse selga kukkumise või tugeva löögi eest. Turvavesti kandmine on rangelt kohustuslik hüppetreeningutes kuni 17. aastastel lastel. Meil, hobuinimestel on kokkulepe, et me ei laigi ka sotsiaalmeedias fotosid, kus ratsutatakse kaitsevahenditeta – ja teeme Facebookis kolleegidele ja-või õpilastele ka märkuse, kui kiivrita fotol kenitletakse ning kõik õpitu otsekui unustatakse.

Ühtlasi õpetame lastele ja nende peredele lugupidamist ka hobuse, tema elukorralduse ja vajaduste suhtes. Tall on ennekõike hobuse kodu, kus hobune saab puhata ja süüa. Väga oluline on teada ja kinni pidada talli ohutusreeglitest, mida lapsevanematele ja lastele tutvustatakse kohe talli sisenedes.

• Kuulake tähelepanelikult juhendajat/treenerit.
• Kandke alati hobustega tegeledes ratsutamiskiivrit.
• Tallis on keelatud jooksmine ja lärmamine, see segab hobuseid.
• Hobuste söötmine ja maiustuste andmine on ilma eelneva loata keelatud.
• Hobuse boksi ja karjamaale ilma juhendaja loata minemine keelatud.
• Kirjeldage treenerile ausalt oma varasemaid kogemusi ja oskusi, vastavalt sellele valitakse teile hobune.
• Ole tallis viibides alati tähelepanelik hobuste , teiste ratsanike ja ümbruse suhtes.
• Hobust tohib boksist välja viia ainult valjastega või päitsetega, mille küljes on õige pikkusega jalutusnöör.
• Hobust tuleb koplist ära tuua päitsete ja jalutusnööriga.
• Hobust ei tohi koos varustusega jätta ilma järelvaleta.
• Hobuse boksiuks tuleb alati korralikult sulgeda.

Ohutusreeglid ratsutamistreeningul on samuti loogilised:

• Ratsutamistund peab toimuma aiaga piiratud ja suletava väravaga muru- või liivaväljakul.
• Hobuse varustuse kontrollimine, sadulavööde pingutamine, sadulasse istumine ning sadulast mahatulemine toimub alati platsi keskel, mitte raja peal.
• Ohutuse tagamiseks tuleb alati hoida teiste hobustega piisavat pikivahet (ca 3–4 m) ja vähemalt kolme sammu pikkust külgvahet (ca 2,5 m). Rusikareeglina peaks rivis ratsutades nägema oma hobuse kõrvade vahelt eelmise hobuse tagumisi kapju.
• Sammu käivad ja peatunud ratsutajad ei tohi takistada traavi ja galoppi sõitvaid ratsanikke. Peatuda või sammule tuleks jääda alles pärast rajalt ringi sisse keeramist.
• Ringil olevad ratsanikud annavad alati teed rajal liikuvale ratsanikule. Sama kehtib ka siis, kui ratsanikud liiguvad erinevates suundades.
• Kui vastassuunas sõitvad ratsanikud kohtuvad rajast seespool, siis mööduvad nad teineteisest kumbki paremalt poolt, nagu maanteeliikluses.
• Kui maneežis hobune lahti saab, siis peavad kõik ratsanikud rajast seespool seisma jääma. Kui olukord ohtlikuks muutub, siis peaksid kõik hobuse seljast maha tulema.
• Hüpata tohib ainult treeneri juuresolekul ning mitte kunagi üksinda platsil olles.

Elu aga ei saa olla ainult käskude-keeldude rida. Ratsalaager on tore, kui seal on lastele igaks päevaks reastatud lisaks ratsutamisele põnevad ühised vabaaja tegevused. Kuna Eestimaa ilm on… Eestimaa ilm, siis kindlasti ei piisa lastele ainult ujumaskäimisest ja kahest-kolmest lauamängust. Lapsed tahavad mitmel tasandil tähelepanu ja vajavad vabal ajal aktiivseid tegevusi.

Juurimaal on lastele igaks päevaks paar põnevat tegevust. Näiteks külastame laagri ajal Käki Tashmuti naabertalu, kus kasvatatakse lambaid, küülikuid ja erinevaid kodulinde, keda lapsed varem kohanud ei ole. Ilusa ilma korral sõidame hobuvankritega külapoodi, mis asub tallist mõne kilomeetri kaugusel. Nagu muiste!

Korraldame filmi- ja lõkkeõhtuid ning viime lapsed väljasõidule, kus korraldame põnevaid mänge, mis tutvustavad ümbritsevat kohta. Lisaks aktiivsetele mängudele on võimalus lastel joonistada, tutvuda hobuseid tutvustavate raamatute ja ajakirjadega ning lihtsalt puhata.

Ma tean, kui suur on minu, mu ema ja vanaema vastutus. Me ei sisusta üksnes oma trennilaste õhtuid ja koolivaheaegu – me kingime neile terve mudeli, kuidas suhestuda iseenda, looduse ja maailmaga. See on nii suur vastutus, et annab jõudu… KÕIGEKS!

Kristiina Raudnagel

Kati Saara Vatmann – Kristiina õpilane, kirjanik –

Kristiina, Eve ja nende kuldse Memmega kohtumine on üks paremaid asju, mis Indira ja Saaraga Eestimaa hobumaastikul kulgedes üldse on juhtunud. Neli aastat tagasi hakkasime Juurimaal paar korda kuus trennis käima. Sellele lisandusid Kristiina „koduvisiidid“ meie hobuste juurde. Kui Indi oli seitsmene, alustas ta Raudnagelite lastelaagrites käimisega ning on on tänaseks kolmeaastase kogemusega „veteran“.

Esiteks meeldib meile nende hobuhaldjate suhtumine hobustesse, teiseks ettevõtlikkus ja kolmandaks tohutu elujõud, mida nad panustavad hobukultuuri kõigisse aladesse. Nad ehitavad ja rajavad, loovad ja arendavad – ning hobused käivad neil teatavasti ka vankri ja ree ees, mitte üksnes ratsa. Mis tähendab, et ema ja tütar edastavad meie lastele need kogemused, mida võib nafta lõppedes vägagi vaja minna. Hobuse ette panemine saab võibolla lähtitulevikus olema sama oluline oskus kui jalgrattasõit.

Tegelikult teatakse Eve ja Kristiina rakendeid elu pidulikuma poole pealt ka – nad teevad pulma- ja pidusõite. Ja kui lapsed nende juurde laagrisse lähevad, siis on paketis tõeline seikluste seeria – metsamatkad, veepargid, maalimine ja loomine hobustega samas energias.

Kristiina, Eve ja nende tagalat toetav Memm oskavad olla tõelised sõbrad. Juurimaa laagrite ümber ongi moodustunud laste ja nende vanemate sõpruskond. Mis teeb meid Indiga mõnevõrra morniks – sellepärast, et Krissu ei jõua kõike. Ta on nii nõutud sportlane ja treener, ratsakeskuse perenaine ja ettevõtja, et ei jõua enam meie juurde meie hobuseid lihvima. Kuivõrd neil on talus lisaks enam kui poole sajale hobusle ka teist sama palju veiseid, ei saa ma päris hästi aru, kuidas ta üldse jõuab. Aga meie igatahes tahaksime veeta igavest lapsepõlve, kus kestab igavene koolivaheaeg – just Juurimaal

*

Karmen ja Kristiina Klaassen – laagripere –

Juurimaa tall on meie teine kodu ja sealne pererahvas on meie teine perekond. Ratsalaagrid on just see, millepärast paljud tagasi kipuvad. Laagrites on kõigil pereliikmetel käed-jalad tööd täis ning seal juba igav ei hakka. Korraldatakse väljasõite, tehakse teooriatunde, käiakse matkamas ja toimub lugematul arvul vahvaid tegevusi.

Mia-Maria Sukles – laagritüdruk –

Lisaks ei saa mainimata jätta imemaitsvaid toite, mida laagris pakutakse ning parimaid hobuseid, kes annavad rõõmu igasse päeva. Arvan, et igüks lahkub Juurimaa laagrist hea tunde ja sooja südamega – õieti ei lahkugi – osa meist jääb alatiseks sinna. Me ei jõua ära oodata järgmist suve, et saaks tagasi hobuste seltsi, leida uusi sõpru ja veeta järjekordne nädal Juurimaa tallis.

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”