https://www.robotmuralist.com/blog/robotsforhumanity-amp-albert-amp-leonardo-amp-richard-murutar?fbclid=IwAR3Aa18dNS5o8dJVC5fhw_pBsnqad9Rhq0sZ0gLvrkNlpgNuhasswQ339CI
RobotsForHumanity & Albert & Leonardo & Richard Murutar
Written By Richart Lõvisüda
#SHITHAPPENSMISSIONGOESON

Light Universe Magic Illumination (LUMI)

Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)

Homeless Off Layed-on-heart Dark-stONe ( H O L D ON )

hand2_3-2.jpg
Leonardo for every co-creative hand and home!

Robots for Humanity and Robot Muralist are ready to deliver 1000 brand-new Leonardos to their 21. century customers’ hands and homes to cover the World with public art. Leonardos are small climbing printers, printing onto the walls or canvas exactly The Thing, customer has imagined, painted, photo-shot and -shopped – or found from the catalogue Robots for Humanity, supported by special app.

700 clients have subscribed their Leonardos already – 300 are available. 500 customers have experienced the 1st generation Sprayprinter’s benefits – full service! Company helps to choise and realise the masterpiece for your wall or canvas. Also the fresh owner of muralist-printer is helped to start earning money, being active creative member of worldwife network. Ethical, estethical, economical shift is quaranteed.

Leonardos of the new generation are technologically and ergonomically almost perfect. All the parts of them are exchangeable and quality of pixels and accuracy nearly ideal.

The little climber prooved itself last year in Croatia in collaboration with Mindvalley and Vishen Lakhiani – the Godfather of Robots for Humanity.

Before that the Team leaded by Richard Murutar won competitions Tech-chill, Build-it chill ang got the contract with Jason Calaganis to become his company’s student and protegee.

hand2_3-2.jpg
On the large picture Leonardo is ready to fly behind up to the stars together with the big brother, climber Albert after the Corona-time. The big muralist Albert is already covering the walls, pipes and other large spaces with art all around the World – according to the former patterns „decorated“ with advertisings as icons of over-consuming and therefore dying World.

The day before winning the Globe as a whole in USA… there was an accident. Fire in firm’s manufacturing plant. Out of 4 burned-down-Alberts 1 was built up – ugly, but still working! The Poenix was born to fly… and then there came the Corona-time.

The winner of Estonian incubative startups’ competition Ajujaht (Brainstorm) – Sprayprinter – was followed by Robots for Humanity and Robot Muralist. They’re founders of global public art-gallery and magically eager and able to pitch and fight themselves on international events’ stages and screens.

They’re kind of lord Müncchausens – celebrating his 300th birthday this year – who pulled himself out of the swamp by his hair. If it didn’t work, they pulled themselves out by their legs. Too heavy? Lets’s try to carry a friend on your shoulders – and pull yourself – is is easier then!

Leonardos and Albert creating the tradition of public art in 52 countries are handmade masterpieces – made in small factory at Tartu Spark-centre.

To make themselves mentioned and accepted, they’ve spraied portraits of chief organizers, lawyers-investors, Discovery Channel’s editors and Vishen Lakhiani at the main doors of the international incubatorial-unicorn-events. It has worked! The team has broken himself always through.

hand2_3-2.jpg
„When having experience of fire – 4 Alberts burned down – in 2018 – and isolation and lonelyness at Silicon Valley before that – I went through the lessons whitch Humanity as a whole is having now, during the Corona-time. This is collaps of personal and business plans and patterns,“ explains Richard Murutar. „Its followed by meditative heeling, shift to the new quality through taff catharsis. Composing my music, photo- and video-art, I’m aware – one has to feel lonely far away, stone on his hart, then THE THING happens. Rising like Phoenix from ashes, we’re in new condition – ready to create from top down. In co-creatin with the source the solutions for since unknown problems are brought. If Henry Ford wasn’t manifesting top down but ground up – the quicker horses, not the cars were founded. Just like the government of New York discussed in 1920, what will be the most complicated problem in 2020: the horses’ manure in such large amount for what there is no place – such an active traffic!

IN THE MIDST OF A TRUE FOUNDER STORY

21 SEPT 2015

4 FOUNDERS OF SPRAYPRINTER ENTERED BUILDIT AND CO-FOUNDED THE COMPANY THAT CREATES ART-DELIVERY ROBOTS.

NOW WE KNOW THIS VENTURE AS ROBOT MURALIST#ROBOTSFORHUMANITY.

IT HAS BECOME A MOVEMENT OF THE GLOBAL ART.

ROBOT MURALIST TECHNOLOGY HAS BEEN KNOWINGLY USED TO DELIVER ART IN APROX. 50 COUNTRIES FOR DIFFERENT REASONS – BRINGING TOGETHER ARTISTS, COMMUNITIES, FELLOW-CITIZENS, FRIENDS, GOVERNMENTS, CITY-COUNCILS, BILLIONAIRES AND PEOPLE WHO DON’T HAVE MONEY FOR FOOD.

TO CELEBRATE ART AND CULTURE, CREATING SMILES AND CONCERSATIONS ALBERT-ROBOT-MURALIST HAS PARTNERED WITH HUMANITY AND GLOBAL COMPANIES: MINDVALLEY, BOSCH, PAYPAL, NISSAN – AND CO-CREATED BIG PUBLIC ART WITH LONGLASTING POSITIVE IPACT FOR THE ARTIST, AUDIENCE AND THE GUYS, WHO… PAY THE BILL.

TOGETHER WE HAVE PULLED OFF EVENTS WITH THOUSANDS PARTICIPANS IN SAN-FRANCISCO, TALLINN AND PULA.

WE HAVE RUN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGNS AND GROWN TO UNPRECEDENTED REACH, ENGAGEMENT AND IMPACT BY MAKING OUR WORKS SPOKEN OF THROUGH ALL KNOWN MEDIA IN LOS ANGELES, NARVA AND KUALA LUMPUR.

WE HAVE HELPED LOCAL ARTISTS TO EXECUTE MASSIVE CITY-BEAUTIFICATION INITIATIVES IN AUBURN, NEW JERSEY, TARTU AND KAUNAS.

ALL ARTWORKS BY ROBOT MURALIST HAVE BEEN CREATED TOGETHER WITH LOCAL ARTISTS, COMMUNITIES AND GLOBAL ARTCALLS.

SO WE ALWAYS MAKE SURE THAT WE BRING VALUE WITH ALL WE DO.

LEONARDO ROBOT MURALIST IS A HANDHELD APPLICATION OF THE SAME SPRAYPRINTING TECHNOLOGY.

IT COMES WITH CAMERA-MODULE FOR TRACKING AND IT WORKS WITH YOUR SMARTPHONE.

LEONARDO HAS TENS OF INTERACTIONS AND 2 GLOBAL GROUNDFUNDING CAMPAIGNS AT INDIGOGO AND KICKSTARTER.

FOR INDIGOGO WE HANDMADE AND SHIPPED TO 46 COUNTRIES 500 UNITS OF LEONARDO.

MIKIMINI – NAMED AFTER MIHKEL, THE INVENTOR-COFOUNDER.

BASED ON THIS EXPERIENCE WE HAVE REDESIGNED AND ENGINEERED THE WHOLE USER’S INTERFACE.

WE HAVE SHIPPED OUT TENS OF ITERATIONS TO OUR KICKSTARTER-BACKERS AND PARTNERS AROUND THE WORLD.

AFTER YEARS OF HARD WORK WE’RE FINALLY APROACHING THE MOMENT OF ASSEMBLYING 1000 UNITS OF LEONARDO ROBOT MURALIST WITH CLEAR FUN AND PROFESSIONAL FACEING, MODULAR HARDWARE WITH REPLACEMENTS AND UPGRADES, ADJUSTABLE PANEL-SHAPE AND SIZE, DYNAMIC PRINT SPEED.

FROM THESE 1000 UNITS WE HAVE BOOKED 700 LEONARDOS FOR SUBSCRIBERS FROM KICKSTARTER.

OUR AIM IS TO PUT NOW 300 LEONARDOS INTO HANDS OF ARTISTS-ENTHUSIASTS-BROS, WHO WANT TO BECOME LEONARDO-ART-DELIVERY-PROMOTERS AND TO EARN MONEY.

IN THAT WAY WE MAKE SURE ROBOT MURALIST CREATES NEW ECONOMIC OPORTUNITIES FOR PEOPLE AROUND THE WORLD.

70% OF OUR SUBSCRIBERS HAVE SAID THEY WOULD LOVE TO LEARN TO BECOME PROFESSIONAL NINJAS.

WE HAVE SUBSCRIBERS FROM 52 COUNTRIES – AND SO NINJA-HOOD IS GETTING VIRAL.

OUR MISSION IS TO PROVIDE MAXIMUM SUPPORT FOR THE BEST LEONARDO-EXPERIENCE, SUPPORTIV COMMUNITY, ART-MURAL TECHNOLOGY AND SOLUTIONS.

WE ARE IN THE PROCESS OF COMPLETING THE LAST STEPS IN DEVELOPMENT AND PREPARATION FOR PROMOTION.

SOMETHING HAPPENED TO ROBOT MURALIST IN 2018.

WE WERE KNOWN AS SPRAYPRINTER THEN.

EARLY AUGUST. A YEAR AFTER KICKSTARTER-CAMPAIGN.

THE FIRST MILLION INVESTORS – ESTONIA, GERMANY AND SILICON VALLEY…

THE TEAM – 28 PEOPLE.

OPERATING IN USA AND ESTONIA.

RISING PRODUCTION AND DEVELOPMENT.

4 ALBERTS READY TO TAKE TO USA.

AFTER 3 YEARS OF VISIONING, PRESENTING, PLANNING, PREPARATIONS OUR SALES TEAM HAD SIGNED 20+ ALBERT MURAL PRINTING PROJECTS FOR 300K DOLLARS…

WE WERE READY TO SERVE CUSTOMERS AND UNIVERSE AND…

ON THE 8TH OF AUGUST 2018 OUR LAB, ALL THE ROBOTS, TOOLS AND DEVELOPMETS BURNED DOWN.

ASHES TO ASHES.

DUST TO DUST.

WE LOST MORE THAN ROBOTS IN THE FIRE.

INCOMING REVENUE WAS CRUCIAL.

CUSTOMERS GONE, THE TEAM HALF-DEAD, NO US SALES-TEAM ANY MORE…

THE RISE AND FALL AT THE SAME TIME.

WE MANAGED TO ASSEMBLE 1 SEMI-OPERATIONAL ALBERT AND PRINTED THE BEE IN TARTU FOR TEST-RUN.

IN SEPTEMBER WE COULD SEND THE TEAM TO COMPLETE REMAINING CUSTOMERS IN AUBURN LA AND ACROSS NEY JERSEY AREA.

OUT OF MORE THAN 800K DOLLARS WE MANAGED TO COMPLETE FOR 70K – WITH 2 MONTH DELAY.

AND WE HAD NO MAN-POWER TO KEEP UP THE SALES. FROM THE INERTIA WE MANAGED TO SECURE A COUPLE OF NEW CUSTOMERS – AND WE SERVED THEM WITH OUR SEMI-ROBOT, SAVED FROM THE FIRE.

IN NOVEMBER OF 2018 WE RAN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGN FOR NISSAN IN LA, COMPLETED PROJECTS IN CROATIA TOGETHER WITH MINDVALLEY AND SOUTH-EAST ASIA WITH THE BOSCH.

ALL OF THEM WITH THE FIRE-ALBERT.

IN JANUARY 2019 I RESIGNED TO BE THE CEO.

I WAS BURNED OUT.

NO I WAS A GUY WITH NO TITLE.

COFOUNDER HENRY TOOK THE ROLE OF CEO.

IN DESEMBER 2019 I RETURNED.

SO DID KRISTINA – THE HEAD OF SALES OPERATIONS.

OUR KEY TASK AT HAND WAS TO BRNG THE COMPANY OUT OF LIMBO, RE-ACTIVATE THE SALES AND DELIVER ALL OUR PROMISES.

IN MARCH 2020 WE HAD SIGNED SEVERAL PROMISING PARTNERSHIPS IN THE USA, GERMANY AND ESTONIA. WE HAD LINED UP PROJECTS WORTH OF 500K DOLLARS AND ESTABLISHED DAUGHTER-UNIT IN SWEDEN AND…

CORONA.

SHOCK. DISASTER.

AND NEW BEGINNING.

WE HAVE MUCH EXPERIENCE.

WE SET UP LAB IN TARTU SCIENCE PARK.

ALBERT AND LEONARDO BOTH WILL SURVIVE.

ALL IMPORTANT PARTENRS ARE STILL WITH US.

SALES TEAM IS EXPANDING.

WE CONTINUE IN USA, SWEDEN, GERMANY, MALTA, SPAIN, RUSSIA ETC

WE ARE ROWDY AND READY TO TAKE THE MARKET WITH THE STORM 😉

*

2 years ago in Silicon Valley

hand2_3-2.jpg
„I like the holy trinity defined by my mentor Jason Calacanis as the key of breakthrough: focus, passion, resilience. They rule today’s reality instead of former 3K-s – kinder-kirche-küche.

When our little brave team reached Silicon Valley 2 years ago, I had been fucked up once, we 2 together also once – and now we three were ready to hear the investors-supporters NO again… Exactlier – we were NOT ready to listen to the word used too often. And we didn’t!

We broke ourselves through to the Californian greatest event in quite desperate way – it was kind of magic, even miracle. And there we climbed on the wall at the main entrance, printing the portrait of CO – that kind of trick has become our style,“ Richard smiles.

So the team has risen to the stage where they were not welcome – three times already – by printing the face of the VIP in the right time at the right place.

I guy with mobile-phone glanced their big painting-job.

The guy happened to be Gregory Miller from lawyers’-bureau WSGR – keeping 80% VC-s and more than 3000 startups. Miller took these hot Estonian men under his wings and… anything was postponed. Again postponed. One more time posponed.

Richard was ready to spend the rest of his life under the bridge in sleeping bag toghether with similar insane knights… But then his daughter Lumi (the Snow) came and brought her Light Universe Magic Illumination (LUMI) to her father and lifted him up the new frequency.

It takes at least 5000 dollars to survive over there – you’ll have all the needed money, if you’re able to switch on the magic by rising your vibe.

„We got invesors’ promised 1,2 million dollars already – just some steps to go and…“

The Fire-Albert Super-Star

bee_3-2.jpg

And then the fire took place.

„We had the Alberts, ready-to-release Leonardos – the small murals.

We were ready to fly to USA from our factory, situated near Raadi cemetery. 4 Alberts, 300 more subscribers needed for 1000 first Leonardos… Everything burned down.

So we are ready to fullfill our dreams and promises… NOW.

2 years ago we almost burned down emotionally-morally ourselves. Still we managed to construct one Albert out of remainings of 4. This Fire-Albert was black and ugly – but he was Super-Star – we completed 40 subscriptions with him! He works and rocks today as well.

The Fire-Albert took us to the billionaire’s gallery, Nissan campaigne in Hollywood and the printings by him sold out performance „Nightingales of The Cremlin“ in one day.

Moreover – he lifted us on the next level.

Our team had big pic and internet-envir Media Art now. Different fields and media were gathered into Mixed Media. We had subscribers for a half of million dollars and full solution.

The global consumer – hundreds-thousands of beautiful people – could buy the small robot with complete help and knowhow, art-catalogues and possibility to start money-earning as muralist-ninja with his own Leonardo and…

Corona came.

Lock-out. Hibernation. Stand-by without any income. Subscription somewhere in the air…

Our team is already used to such kind of disasters – we have worked a year without money 24/7, 16 hours a day.“

The Jockers’ narrative

The jockers are the cleaverest persons of the courts. They are allowed to act like intuition demands and tell the truth.

„We won this adventure in USA in Riga – and almost killed ourselves for it,“ Richard remembers. „The victory came together and dispite the nuclear hangover. I had tickets for performance „Lotte“ in Estonia – and Riga’s Tech-Chill at the same time. We went to the theatry with my daughter – and then I drove to Latvia. Well-well, what a hell do we have? Prototype of Leonardo – but zero-concept.

While Henry was pitching us to the final, I walked from box to box and drank anything they offered. So there happened to be kind of panicland in the next morning. I had to go on the stage, but was still hugging the toilet bowl… As I told – the holy trinity is focus-passion-resilience…

We were on the stage – thank God, the right portrait on the right wall helped us – where 10 teams were welcome – and we, the 11th team, won!

The main award was flight to USA and 2 weeks in the Hacker-House. There we are – in San Francisco! And we printed again. This time we printed on the IBM Top 10 Challenge the portrait of our guru to be, Jason Calacanis, on the facade – thats the Jockers’ style!

The brand of Calacanis is named Launch. We were in its’ 6th group. In the 1st there was Uber of Travis, supported by Jason and Cyan Bannister.

6 of supported by Jason hard-ware startups have become Unicorns.

And that was the beginning of the legend of Leonardo – our double-Phoenix, who is flying out of the ashes after corona-pause to 52 states, to bring to it’s new customers new lifestyle.

Heavenly and terrestrial Cumulus

Cumulus is the cloud of good weather.

Richard Lionheart got his nickname from his grandfather – the great philosopher Asser Murutar.

Ricku’s childhood was spent in the pontone of the trimarane. The M-boats – yahts for 3-men teams – were brought from the Volga river, repaired and renovated. Professor Murutar loved the team-work on those yaht – versus selfish egotrip – and took his doddler-grandson with him as junga.

Grandfather invented and built the floating platforms, to sail safely with kids. It was comfortable to close the little boy in the side-bridge and let him sleep and rise in there.

When the boy started building the folkboats himself, those boats were named Cumulus. It is real folk-boat.

„The 1st Cumulus was hand-made in an hangar out of a barrel of EPO-resin. In 4 years we had our factory, subscriptions, experience, reputation. We were almost THERE, but the power leaked out. No more. There is the rule: if You don’t want – You must not. So we organised 5 years ago on the Tondisaar – the Ghoast Island in the middle of Võrtsjärv great last party for our Boatart company,“ story-tells Richard, who is used to survive. „At that party there was 7 Cumulus-boats and other yahts. There was engineer-inventor Kalev Essenson, my partner-today Mihkel – and as we discovered later – Sprayprinter was founded then.

To start with this brand, I had to found myself at first.

Mother of my kids Kaisa Kopliste helped me to find myself again – and start the Sprayprinter.

It took a year to gather myself. This year made of me champion of MMA in Estonia, master of Brazilian jujidzu and judo, international licence of big yahts…

Now I was ready… or not. I didn’t know all the trials I’ve to stand, before-hands – thank God.

Buildit and Ahhaa

It was a nice day – the 21th of September 2015 – and kind of ubnormal brotherhood came together – to spray the pictures by the robots on the walls and to create the new lives of their own.

Richard came from total athletics-year, meant to rehab the burned-out condition.

Father Alo Murutar came from bancrupt of his publishing house.

One co-founder came from Australia, the other from carrieer with chapters named Magister, important figure at Siemens…

„Good team to fail better together with them than alone – thank God, it doesn’t happen. Almost desperately we fight for the chance to have working-place at Tartu Centre for Sience, to get startup-money 25K and creazy amount of mentors – 60 of them during 3 months. We „just“ had to find additional 25K euros.

All the supporters had said NO in the last minute – but still we had 73K-s in December.

I had negotiations with the key-figure of Buildit, Aleksander Tõnisson.

Mihkel succeeded with the leader of the Centre, Toomas Noorem.

And we won. Won. Won again!

We were taken to the Buildit, Design Boom and Discovery Channel. We took the awards from Prototron, Brainstorm and Tech Chil.

We got the new mentor Jason Calaganis from the Launch. Our victorys’ names were Mikimini, Einstein print scaleing Leonardo, prototype of Albert, confirming our concept – and Chimny print, our cick-start.

Our full concept was born, when Sirla joined us. We reached Discovery Channel. On the Design Boom we demonstrated our mural printing the portraits of two TV-presenters on the wall. This happening followed actually to 13 hours of shooting in the basement of Ahhaa-centre. We made up the illusion, showed something that didn’t exist jet. And it was born – behave, as if…“

What You sow You reap it

In 2017 the week that lead him from March to April, was canonade of transitions.

His best friend, grandfather and The Teacher Asser Murutar passed away behind the heavenly Cumulus. The day after his buryal deaply mourning Richard left to USA.

„I’m absolutely sure that grandpa is with me – especially now: after burnigs-corona-etc its reaping time,“ believes founder Richard. „After so many shithappens-rounds the holy shit has became the fertilizer for today’s blossoms as told our President Lennart Meri.

We are ready to convert the traffic of followers now into reality – lets make mural ninjas out of those hundreds thousands, lets give them product, full solution, concept and business.

Our Albert’s main ninja is Mikk Mait Kivi, Leonardo’s Uku Pira, we have profile Ninja Muralist – so all the Leonardo-consumers can be ninjas.

Those 300 handmade Leonardos ready for delivery will be 300 new Stories. Each user will be suporter of global art movement.

We have shown the new global after-pandemic moral mural ethics-estethics in Manila, Kuala Lumpur, USA, Kaunas, Croatia and even Estonia – both Albert and Leonardo connect creativity and nature.

I’m proud and happy with our The Bee, The Owl and The Garbage Whale. Especially the last one – jumping out of the trash and becoming The Whale again… Me myself I have picked the trash out of the ocean in Malta – both alone and with brothers-Cathars. Yeas I’m the creasy knight.“

The Magic Wand

Its so easy to chose, if there is no choice.

Humanity will finish insane consuming, burning oil and oxygen, destroying the forests, pollution – or humanity will be finished.

Did You mention, how quickly Mother Nature recovered from our ecological footprint during quaranteen…

„Our magic wand in this process of rehabilitation is bringing the art to public space instead of advertisings – and also to give the background for really deep conversations so badly needed in society.

The mural climbs and prints. The crowd stops and admires. The picture is apearing. Conversation makes connection. And then The Thing was born,“ RichArt believes. There is no time to be vasted on empty smalltalk. No time nor energy neighter.

The process of working-climbing-printing is art itself. The content of the pictures multiplies the message all over the Earth. The network creates and keeps high vibration and helps pass the great transition. Little Leonardo suports big Albert – who has seen Albert on the street desires Leonardo.

During lockout the art was printed on canvas – the traditional solution. Canvas, frame and screw – and You have traditional masterpiece in Your room.

The older murals demanded the artist himself to be present – now the master may stay in Brazils or Alaska and follow the game online.

Me too!

If You want to begin big, You have to coordinate Your dream with the owner of the house, local government and experts.

Its easier to buy Leonardo first and print Your favourite pic on the canvas or wall at Your home.

To have the best possible catalogue the art-calls are going on permanently and world-wide fresh art is in our portfolio. The biggest event took place in Croatia together with Mindvalley and the community – the muralists printed 4 masterpieces on the walls then.

People decided, which-ones.

In Pula town there are one Piccasso, one local artist’s painting and 2 new designes created specially.

Collaboration of experts, community and leaders avoids the small tricks on very big formate. No way to make electional campaigne or burger-advert as nature mort.

Art is art and it is recognised in a second.

If You’ll buy Leonardo and become the ninja of the global mission, Your creature will be in our portfolio also – some nice person from Island or Japan may absolutely print it as his favourite on the wall of his home or office.

And so anything and anybody is connected to everybody and everything.

Vishen, Jason and The Holy Grail

Richard isn’t kind of man, stepping on one place waiting his Teacher reaching him. When he realised that the creator of Mindvalley, mentor Vishen Lakhiani is his Master, he followed him to 6 states before getting his partner, friend and co-creator.

„Vishen is my investor and advisor, customer – his office in Tallinn is designed buy us – and the man who knows that there exists The Thing besides material world we see and touch. He has obviously the very best relations with our Lord – and he has been burned down several times – just like me myself,“ explains Richard. „In Croatia where I want – kids and Leonardos with me – I printed Vishen on canvas and got really enthusiastic reseption.

In the same way our friendship and collaboration with Jason Calacanis started.

We printed him on the wall also. His personal rise began during the era of Dot Com on the Silicon Alley in New York. Then he ran publishing house Weblogs Inc and entered technological startups, connecting his psychological education with knowledge of reporter. Today he is angel-investor, mega-businessman, blogger nad podcaster.

He provides permanent news-flow of the startups and is with Mark Cuban and Elon Musk angel-investor on the level of Uber, Superhuman and Trello – totally against Mark Zuckerberg bytheway.

When getting united with the brotherhood of The Holy Grail I went to the Cathar Castles, read the most important books of John Bogomil and try to hold this powerful universal heavenly cultural message on in every single area of my life.“

The Unicorn… to be continued

„Yes, I’m one of the prototypes for Rain Rannu’s movie „The Unicorn“. Not as much as person – the stories. I’ve studied from Alan Watts, how to flow along with universal vibrations in harmony – instead of getting hurt in struggle-tremble rythm, in arythmia with new frequences and channels.

Its smart to enjoy the rain – otherwise You’re just wet. I experienced during my Palo Alto time the same as whole humanity now during corona-lockout. Away, alone, out of money, with no family…

But – as the main award – I was in the RV house, when the events took place in front of it.

I learned to believe that its not hard to grow 13 and 30 million dollars out of 3. It didn’t matter that my passport with visas was stolen – it was The Sign.

The most important content of Jason Calacanis and Rannu theories is: think from top down – then You’ll find the solutions to the problems not known today. And do it using as few words as possible. From down to top solutions come from definitely different channel – 180 degrees -, not from The Source.

I composed the Songs when being away and heart was in pain…“

Undiluted ocean

Richard’s songs are written mostly to his children – inspired by them as his Teatchers. He sings them with his sisters and other Ours.

Mr. Murutar told entering fatherhood, that he’ll never be very many time together with his kids – but he promised that every single moment and adventure together will be valuable and genuinly bright present.

When mother-father are at home all the time, not mixed-media-climbing on the walls and robot-muraling the global art network, the time spent together happens to be diluted. There seems to be unlimited ocean. Taking a glass out of it we often even doen’t mention it- there is more of it!

„As a result of today’s transformations the quality instead of quantity matters in every field. Corona-time has shown to us, that its not wise to base Your plans on the others – You can trust only yourself. We must make choises – only the things we manage to do ourselves survive.

We have to choose again – then re-choose, over-choose. The most important thing to remember is breathing: I AM. Only this way Your children can be sure: what ever their father does – its made badass well. Father is always online-there. And father is studying from his kids so many things – for example being here and now.

You had some mess? Okay, it was. We had lesson – we let the mess go – here and now everything is new and nice. This way we don’t sink The Thing in rubbish.“

The Thing

„The Thing“ is the name of the song composed to his sister’s daughter Loore.

„Our flight has to be light. Its criterion. If You have to force something or somebody, You never catch The Thing.

When my son Lars was born, I dedicated to him the song „I want and create“.

Before the crashes our team was grown till 28 people – 2 teams in Estonia, one in USA. Those people lived a year without any money – I don’t know, how we all managed to survide…

Today we have the same team and the circle of Ours. Nobady has constant contract – we are scalated lights.

I’m sure for several thousand per cents, that everybody will get his salary and awards one day. Very soon. Time to be happy. Everything we manifest, realises in 7 seconds, not 7 weeks-months-years. If it takes a little bit more, soon we’ll see, why this delay was good, better, the best. Always.

I’ve been tha warrier and fighter.

Its time to sing and dance. On the walls with Ours.“

Next
Launching a war on boring walls!

Koit ja Hämarik

Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval 2020
Saage rüütlimõisa Altweskil

Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas – neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi- ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise, rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud, Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.

Valu! Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused! Vananemine! Valu, valu, valu…
Varjutatud aegadel õpetati – murti ja dresseeriti – meid piinarikkasse mustrisse.
Piin vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka varjutus.
Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja tantsib.
Tema näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub, vananeb…
Sest me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja pitseeritud.
Kuni tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik. Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid ja piiranguid täis.
Ei ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis – nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi juhtub.
Koit ja Hämarik

Autor: 
Faehlmann, Friedrich Robert
Esimene lause: 
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte: 
See on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit kokku – ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad: 
Hämarik
Koit
päike
öö
Vanataat (Vanaisa,Vanajumal)
muistendid

Folklore.ee – Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:
Koit ja Hämarik.
Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

Mathias Johann Eisen:
Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.

1981.aastal lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari tantsis Ülle Toming.

1992.aastal luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu arhiivi.

Mayade ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal 2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:

Loomine :
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.

Emajõe sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.

Vanemuise laul :
Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.

Vanemuise kosjaskäik :
Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.

Koit ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Endla tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.

Vanemusie lahkumine :
Lugu räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus. Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda näinud.

2017. aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta igavesest kordumisest.
Aasta 2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu “Saaremaa valss”.
 Selle viimane salm algab lausega: “Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe.”
 Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud “Kalevipoja”.
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!

KOIT JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, – ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.” Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: “Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

Meenutagem viimast korda, kuidas oli enne tänast.

Valu… Kannatus… Ootus… Valmistumine… Pettumine… Valu, valu, valu…
Alates tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu Jumal on loonud.
Elu eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare iga osa on kerge-helge-selge.
Surma ei ole.
Maailmalõppu ei tule.
Sünni ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud ja teadlikud taastulekud.
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad ja inglid.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid – nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti…
Kullakallis vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme oma galaktilises perekonnas tagasi.

Valged välja!

Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…

Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori.
Kuidas tundub mõisa tallis rahvuskaaslasest kupja käest piitsa saanud turi.
Või rahvuskaaslase koppkoppkoputuse peale Siberisse viidud orjapõli…
Mina ei tea, sest olen mööda planeeti lennutatud nomaadide ristand.
Minu esivanemad on norra ja rootsi viikingid, poola ja laiuse juudid – mu laste esivanemad on lisaks vene, saksa ja pärsia verd. Mu venna õe poja isa on nigeerlane, nii et meie perepilt on poliitiliselt korrektne.
Mis on globaalse kaksikmoraali juures natuke naljakas ka. Hispaaniakeelset värvus-sõna negro-negra – mitmuses negri – enam kasutada ei tohi.

Kusagil teisel poolkeral tapeti must.
Hall jäi järele. 50 halli varjundit.
Sedasi lõppes siis mitu sajandit hõõgumist. Aafrikast Ameerikasse veetud orjade Lugu ei lahvatanud Fööniksina tuleõide, vaid värvis kogu inimkonna tahmaseks. Scarlett O’Hara tuulest-viidu-aegade kodusõjast alates. George’i juhtumiga lõpetades. Ja ma ei räägi George Washingtonist ega Bushist, Abahost – kes on üks mu kallimaid Sõpru Ugandas – ega Otsast, Georg Otsast.
Hiilime võltsvagaduse jabural jääl, nagu mustavalgekirjud lehmad.
Ma ei saa ju ka seda öelda, et lehm on mu lemmikloom – nii daamilik, leebe ja vaimukas maismaa delfiin. Lehm on lüpsmiseks ja tema koht on laudas.
Kui teda õpetada ja temaga suhelda ning teda inimliigile vahendada, on ta ju Lehm.

Sama on iga liigiga. Haridus annab võimaluse ning avab ukse tippude tekkimiseks.
Igal liigil oma alad. Intelligentselt leidlikku ja lahedat lammast ei õpetata ujujaks, kassi võrgukudujaks ega ämblikku ooperilauljaks. Lasteraamatuski koob sea elu päästmiseks võrku ikkagi ämblik.
Liigid saavad suurepäraselt sünkiva karja moodustada, kui neil on juhiks vana tark hunt Akela nagu vana koolkonna Mowgli loos või nüüdisaja Jääaegade saagas.
Mida me oleme õppinud selest taagast?

Indiaanlane: „See on minu kodu – mitte mingi usa!“
Ahhaa.
Jaajaa!
„Kus sinu kodu on, tsezhin?“ küsib näiteks navajo-indi omakeeli.
„Tsezhin? Ahjaa, nyeusi – in swahili, kõigi afrorahvaste ühiskeeli…“
Liberia, Nigeria, Namibia, Senegal, Gambia, Kongo

Alžeeria
2 381 740 km²
32 531 853 (2005)
Alžiir
5. juuli 1962
Angola
1 246 700 km²
10 978 552 (2004)
Luanda
11. november 1975
Benin
112 620 km²
7 513 946 (2006)
Porto-Novo, Cotonou(1)
1. august 1960
Botswana
600 370 km²
1 573 267 (2003)
Gaborone
30. september 1966
Burkina Faso
274 200 km²
13 228 460 (2003)
Ouagadougou
5. august 1960
Burundi
27 830 km km²
6 054 714 (2003)
Bujumbura
1. juuli 1962
Djibouti
23 000 km²
460 700 (2000)
Djibouti
27. juuni 1977
Egiptus
1 001 450 km²
74 718 797 (2003)
Kairo
28. veebruar 1922
Ekvatoriaal-Guinea
28 051 km²
523 051 (2004)
Malabo
12. oktoober 1968
Elevandiluurannik
322 460 km²
17 298 040 (2005)
Yamoussoukro(2), Abidjan(3)
7. august 1960
Eritrea
121 320 km²
4 298 269 (2002)
Asmara
24. mai 1993(4)
Etioopia
1 127 127 km²
104 957 438 (2017)
Addis Ababa
vanimaid riike Aafrikas
Gabon
267 667 km²
1 355 246 (2004)
Libreville
17. august 1960
Gambia
10 380 km²
1 367 124 (2000)
Banjul
18. veebruar 1965
Ghana
239 460 km²
20 467 747 (2003)
Accra
6. märts 1957
Guinea
245 857 km²
9 467 866 (2005)
Conakry
2. oktoober 1958
Guinea-Bissau
36 120 km²
1 345 479 (2002)
Bissau
24. september 1973
Kamerun
475 440 km²
15 746 179 (2003)
Yaoundé
1. jaanuar 1960
Keenia
582 650 km²
31 639 091 (2003)
Nairobi
12. detsember 1963
Kesk-Aafrika Vabariik
622 984 km²
3 683 538 (2003)
Bangui
13. august 1960
Komoorid
2 170 km²
596 202 (2002)
Moroni
6. juuli 1975
Kongo Vabariik
342 000 km²
2 954 258 (2003)
Brazzaville
15. august 1960
Kongo Demokraatlik Vabariik
2 345 410 km²
58 317 930 (2004)
Kinshasa
30. juuni 1960
Lesotho
30 355 km²
1 861 959 (2003)
Maseru
4. oktoober 1966
Libeeria
96 320 km²
3 482 211 (2005)
Monrovia
26. juuli 1847
Liibüa
1 759 540 km²
5 499 074 (2004)
Tripoli
24. detsember 1951
Lõuna-Aafrika Vabariik
1 219 912 km²
42 768 678 (2003)
Pretoria
31. mai 1910
Lõuna-Sudaan
619 745 km²
8 260 490 (vaidlustatud)
Juba
9. juuli 2011
Madagaskar
587 040 km²
17 501 871 (2004)
Antananarivo
26. juuni 1960
Malawi
118 480 km²
10 385 849 (2000)
Lilongwe
6. juuli 1964
Mali
1 240 000 km²
11 340 480 (2002)
Bamako
22. september 1960
Maroko
446 550 km²
31 689 267 (2003)
Rabat
2. märts 1956
Mauritaania
1 030 700 km²
3 086 859 (2005)
Nouakchott
28. november 1960
Mauritius
1 860 km²
1 189825 (2002)
Port Louis
12. märts 1968
Mosambiik
801 590 km²
19 104 696 (2000)
Maputo
25. juuni 1975
Namiibia
825 418 km²
1 820 916 (2002)
Windhoek
21. märts 1990
Niger
1 267 000 km²
11 665 937 (2005)
Niamey
3. august 1960
Nigeeria
923 768 km²
133 881 703 (2003)
Abuja
1. oktoober 1960
Roheneemesaared
4 033 km²
401 343 (2001)
Praia
5. juuli 1975
Rwanda
26 338 km²
7 954 013 (2004)
Kigali
1. juuli 1962
Sambia
752 614 km²
10 462 436 (2004)
Lusaka
24. oktoober 1964
São Tomé ja Príncipe
1001 km²
175 883 (2003)
São Tomé
12. juuli 1975
Senegal
196 190 km²
10 284 929 (2002)
Dakar
20. august 1960
Seišellid
455 km²
81 188 (2005)
Victoria
29. juuni 1976
Sierra Leone
71 740 km²
5 426 618 (2000)
Freetown
27. aprill 1961
Somaalia
637 657 km²
8 591 629 (2005)
Muqdisho
1. juuli 1960
Sudaan
1 886 068 km²
30 894 000 (vaidlustatud)
Hartum
1. jaanuar 1956
Svaasimaa
17 363 km²
1 173 900 (2001)
Mbabane(5), Lobamba(6)
6. september 1968
Zimbabwe
390 580²
12 576 742 (2003)
Harare
18. aprill 1980(7)
Tansaania
945 090 km²
36 588,225
Dodoma
9. detsember 1961(8]
Togo
56 785 km²
5 556 812 (2002)
Lomé
27. aprill 1960
Tšaad
1 284 000 km²
9 253 493 (2003)
N’Djamena
11. august 1960
Tuneesia
163 610 km²
10 074 951 (2005)
Tunis
20. märts 1956
Uganda
236 040 km²
25 632 794 (2003)
Kampala
9. oktoober 1962

„Kus sinu hobune on?“ küsib kunagine aafriklane tänaselt indiaanlaselt.
„Aga sinu oma?“
„Sama jabur kui indiaanlane hobuseta, on neeger hobusega – või suuskadega.“
Ei tea paljud 21.sajandi valged, kus nad elavad – et Minnessotta, Missouri, Indiana ammugi – on indiaanikeelsed kohanimed.

 Alabama
AL
Montgomery
Birmingham
Dec 14, 1819
4,903,185
52,420
135,767
50,645
131,171
1,775
4,597
7
 Alaska
AK
Juneau
Anchorage
Jan 3, 1959
731,545
665,384
1,723,337
570,641
1,477,953
94,743
245,384
1
 Arizona
AZ
Phoenix
Feb 14, 1912
7,278,717
113,990
295,234
113,594
294,207
396
1,026
9
 Arkansas
AR
Little Rock
Jun 15, 1836
3,017,804
53,179
137,732
52,035
134,771
1,143
2,961
4
 California
CA
Sacramento
Los Angeles
Sep 9, 1850
39,512,223
163,695
423,967
155,779
403,466
7,916
20,501
53
 Colorado
CO
Denver
Aug 1, 1876
5,758,736
104,094
269,601
103,642
268,431
452
1,170
7
 Connecticut
CT
Hartford
Bridgeport
Jan 9, 1788
3,565,278
5,543
14,357
4,842
12,542
701
1,816
5
 Delaware
DE
Dover
Wilmington
Dec 7, 1787
973,764
2,489
6,446
1,949
5,047
540
1,399
1
 Florida
FL
Tallahassee
Jacksonville
Mar 3, 1845
21,477,737
65,758
170,312
53,625
138,887
12,133
31,424
27
 Georgia
GA
Atlanta
Jan 2, 1788
10,617,423
59,425
153,910
57,513
148,959
1,912
4,951
14
 Hawaii
HI
Honolulu
Aug 21, 1959
1,415,872
10,932
28,313
6,423
16,635
4,509
11,678
2
 Idaho
ID
Boise
Jul 3, 1890
1,787,065
83,569
216,443
82,643
214,045
926
2,398
2
 Illinois
IL
Springfield
Chicago
Dec 3, 1818
12,671,821
57,914
149,995
55,519
143,793
2,395
6,202
18
 Indiana
IN
Indianapolis
Dec 11, 1816
6,732,219
36,420
94,326
35,826
92,789
593
1,537
9
 Iowa
IA
Des Moines
Dec 28, 1846
3,155,070
56,273
145,746
55,857
144,669
416
1,077
4
 Kansas
KS
Topeka
Wichita
Jan 29, 1861
2,913,314
82,278
213,100
81,759
211,754
520
1,346
4
 Kentucky[E]
KY
Frankfort
Louisville
Jun 1, 1792
4,467,673
40,408
104,656
39,486
102,269
921
2,387
6
 Louisiana
LA
Baton Rouge
New Orleans
Apr 30, 1812
4,648,794
52,378
135,659
43,204
111,898
9,174
23,761
6
 Maine
ME
Augusta
Portland
Mar 15, 1820
1,344,212
35,380
91,633
30,843
79,883
4,537
11,750
2
 Maryland
MD
Annapolis
Baltimore
Apr 28, 1788
6,045,680
12,406
32,131
9,707
25,142
2,699
6,990
8
 Massachusetts[E]
MA
Boston
Feb 6, 1788
6,892,503
10,554
27,336
7,800
20,202
2,754
7,134
9
 Michigan
MI
Lansing
Detroit
Jan 26, 1837
9,986,857
96,714
250,487
56,539
146,435
40,175
104,052
14
 Minnesota
MN
St. Paul
Minneapolis
May 11, 1858
5,639,632
86,936
225,163
79,627
206,232
7,309
18,930
8
 Mississippi
MS
Jackson
Dec 10, 1817
2,976,149
48,432
125,438
46,923
121,531
1,508
3,907
4
 Missouri
MO
Jefferson City
Kansas City
Aug 10, 1821
6,137,428
69,707
180,540
68,742
178,040
965
2,501
8
 Montana
MT
Helena
Billings
Nov 8, 1889
1,068,778
147,040
380,831
145,546
376,962
1,494
3,869
1
 Nebraska
NE
Lincoln
Omaha
Mar 1, 1867
1,934,408
77,348
200,330
76,824
198,974
524
1,356
3
 Nevada
NV
Carson City
Las Vegas
Oct 31, 1864
3,080,156
110,572
286,380
109,781
284,332
791
2,048
4
 New Hampshire
NH
Concord
Manchester
Jun 21, 1788
1,359,711
9,349
24,214
8,953
23,187
397
1,027
2
 New Jersey
NJ
Trenton
Newark
Dec 18, 1787
8,882,190
8,723
22,591
7,354
19,047
1,368
3,544
12
 New Mexico
NM
Santa Fe
Albuquerque
Jan 6, 1912
2,096,829
121,590
314,917
121,298
314,161
292
757
3
 New York
NY
Albany
New York
Jul 26, 1788
19,453,561
54,555
141,297
47,126
122,057
7,429
19,240
27
 North Carolina
NC
Raleigh
Charlotte
Nov 21, 1789
10,488,084
53,819
139,391
48,618
125,920
5,201
13,471
13
 North Dakota
ND
Bismarck
Fargo
Nov 2, 1889
762,062
70,698
183,108
69,001
178,711
1,698
4,397
1
 Ohio
OH
Columbus
Mar 1, 1803
11,689,100
44,826
116,098
40,861
105,829
3,965
10,269
16
 Oklahoma
OK
Oklahoma City
Nov 16, 1907
3,956,971
69,899
181,037
68,595
177,660
1,304
3,377
5
 Oregon
OR
Salem
Portland
Feb 14, 1859
4,217,737
98,379
254,799
95,988
248,608
2,391
6,191
5
 Pennsylvania[E]
PA
Harrisburg
Philadelphia
Dec 12, 1787
12,801,989
46,054
119,280
44,743
115,883
1,312
3,397
18
 Rhode Island[F]
RI
Providence
May 29, 1790
1,059,361
1,545
4,001
1,034
2,678
511
1,324
2
 South Carolina
SC
Columbia
Charleston
May 23, 1788
5,148,714
32,020
82,933
30,061
77,857
1,960
5,076
7
 South Dakota
SD
Pierre
Sioux Falls
Nov 2, 1889
884,659
77,116
199,729
75,811
196,350
1,305
3,379
1
 Tennessee
TN
Nashville
Jun 1, 1796
6,829,174
42,144
109,153
41,235
106,798
909
2,355
9
 Texas
TX
Austin
Houston
Dec 29, 1845
28,995,881
268,596
695,662
261,232
676,587
7,365
19,075
36
 Utah
UT
Salt Lake City
Jan 4, 1896
3,205,958
84,897
219,882
82,170
212,818
2,727
7,064
4
 Vermont
VT
Montpelier
Burlington
Mar 4, 1791
623,989
9,616
24,906
9,217
23,871
400
1,035
1
 Virginia[E]
VA
Richmond
Virginia Beach
Jun 25, 1788
8,535,519
42,775
110,787
39,490
102,279
3,285
8,508
11
 Washington
WA
Olympia
Seattle
Nov 11, 1889
7,614,893
71,298
184,661
66,456
172,119
4,842
12,542
10
 West Virginia
WV
Charleston
Jun 20, 1863
1,792,147
24,230
62,756
24,038
62,259
192
497
3
 Wisconsin
WI
Madison
Milwaukee
May 29, 1848
5,822,434
65,496
169,635
54,158
140,268
11,339
29,367
8
 Wyoming
WY
Cheyenne
Jul 10, 1890
578,759
97,813
253,335
97,093
251,470
720
1,864

Näe, seal see valge – alba, gringo, gadjo, musungu – nüüd oma puldi-telo-kõrvaklappidega peremehitseb ja valitseb…
Kas ta mäletab, kustkohast tema esivanemad tulid? Teab ta, kuskohas asub Iirimaa – miks tuldi, mis ajaloo ja perekonna Looga juhtus?
Ei.
Kuidas ta tänasesse moodustisse United Kingdom suhtub? Ee… nojaa…
On ta sellele mõelnud, et nii nagu Eesti sakslastele, oli Ameerika ja koloniaalmaad pahade poiste pansionaadid – kolooniad.
No mitte just tihti. Kui üldse. Need koloniaal-mõtted…
Eurooplased tulid – ja toodi, ega valged sunnitöölised ka ei tahtnud tulla – ja tapsid.
10 taala skalbi eest – miljonid inimesed pealkirjaga „native americans“ – teibasse, reservaatidesse. Kuna neil rahvail puudub etanooli lõhustamiseks ensüüm, on edasine olnud alkoholi ning igas mõttes ja tasandil vägistamise vormistada.

Mina olin lapsena Häädemeeste-kandi metsades indiaanlane Wanda.
Kajakasuled peas ja rannakarjamaade lehmad piisoniteks.
Tunne oli selline. Seda enam, et rahvusooperis lavastunud „Rose-Mary’s“, kus aimdunud indi-romantika läks mulle rohkem rakumäluni kui Cooperi hirvekütid ja Winnetoud, mängis minu papa oma viimase Estonia-rolli – Metsik Hermann.
Hipikuningas Fantuzzi on kontserdi andnud nii Soone talus kui Saage rüütlimõisa Altweskil.
Hopi prophecy – mis mängib meil siin sageli – has been fullfilled. Nagu ka Kryoni, peainglite, prohveteerijate ja kanaldajate edastatu. Lubatud ajad on nüüd – kõik on teostunud.

Me pole seda planeeti oma vanematelt pärinud – me laename Maad oma lastelt.
Igal meie rahva segaverelisel lapsel on erinev identiteet – need halli 50 varjundit…
Lapsepõlve reisid, varasemad elud ja tänased rollimängud on meie minapildi loonud.
Elujõuetuks kängunud anastajad, okupandid, ülbed röövrahvad on kunagise indiaanlaste Ameerika aafriklasi täis toonud – getostanud ja hariduseta jätnud, nagu lüpsilehmade miljardipäise karja.
Sierra-Leone rahvas on nurkasurutuna tigedaks treenitud oma okupeeritud kodus – ja krimmi kängitsetud võõrsil slummides-favelades-agulites.
Millise iganes rahva – elevandi või šaakali – tema kodust vägisi ära võtad ja hätta jätad – koletise saad.
Nüüd mängime nii, et iga roju oma koju – nagu ütles meie üle-jõe-hõimlane coronoid-ajastu alates: näe, kui kena – ongi rahvad oma maadele sorteeritud.
Korterites 2 kuud 2×2 kügeledes said inimesed aru pidada, kas nad ikka on omal maal, kodus, rajal.
Tõsi, hirmuäratavalt paljud pole harituse ja hariduse olematuse tõttu miski aru keskid pidajad. Pult on, ekraan on, külmkapp on – mis krdi aru, kus pidu, onja…

Olid vist jah mingid albano-alutaguse juured – ei tea ega taha kolonistid-koonduslaagerdajad teada.
Halloo, kus mu sugulased oooo?
Ei taha nood juurtejuursed enam kuuldagi „ameeriklastest“, kes ei ole miljonärid.
Kuhu tagasi? Milleks? Mida tegema?
Enam ei mahu!
Ei riiki ega tuppa.
Kas kõik maailma juudid peaksid praegu veel Jeruusalemma mahtuma?
Viimne kui oma rahva esindaja oma maale?
Mingi alleaa-we?

Valged on lootnud sellele, et indiaanlased ja afrod ei saa ka omavahel läbi.
Nüüd, kui nad seljad kokku panevad ja valged tagasi päritolumaadele saadavad, on ehk lõppenud ka see pisi-tõsiasi, et mitte keegi rahvastest ei tahtnud seda, mis välja tuli.
Kui koos Ameerikast välja saadetud valgetega tulevad ka kõik eestijuursed koju, mis siis?
Kuis lauldigi – maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega…
21.sajandi pindpinev haridus on jätnud ameeriklased juur-rahvusest olenemata rahvuseta. Kui nad nüüd tulevad, siis… kas maa oleks täidetud oma enda lastega?

Valged on kaduv rass. Pole ju mingi üllatus, et nii eostamine kui sünnitus nõuab aina enam meditsiinilist sekkumist katseklaasist skalpellini. Valged lapsed kasvavad alates lasteaeda minekust vanematest lahus. Oleme põlvkondade kaupa loodusest väljas. Sellepärast tuligi ju coronts-maiäss – vaadake, mida te endaga ja planeediga teinud olete!
„Kuhu me siis läheme, kui keegi päritolumaadele ei taha ja enam ei mahu – pudenemegi Maa pealt maha?“
„Kolige Aafrikasse,“ soovitavad sealt pärinejad, kes on otsustanud Ameerikas koos sealsete rahvastega oma asja edasi ajada. „Aafrikas on hea kliima, lahke rahvas, inimeseks õpetav loodus.
Siin olete tegelikult abituna kuhjuv pidetu liha – corona ja teised tõved niidavad neid, kes on sisevägise koduta, loomad-linnudki on hakkama saavamad kui igasuguste oskusteta äpud 37.korruselt või 516ndast risti-rästi-tänavast.
„Õigus!“ on põlis-ameeriklased nõus. „Valged punti ja heldesse loodusse tagasi!“

Valik on sinu, inimene.
Looduslik valik.
Proovi nüüd, kuidas see omal nahal on, sina – looduse kroon…
Loodus on vali.
Vali loodus – oled loodu!
Mitte miskit, mida ikka veel eitad ei saa enam peita.
A’how!
Namaste!
Mungu akubariki – God bless You – in swahili 😉

Minu Makita
Kati S.V. Murutar

Mul on olnud üks salajane hirm.
Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!

Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid.
Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂

Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal!
300aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!

Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule!
Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2Kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀

Maša Makita tuligi koju.
Olin teda, nagu kadunud või sündimata last mitu aastat oodanud ja tema arenemist eemalt jälginud. Igasugused bensiiniga räusk-riistad tükkis Emakese Maa põuest musta auku põletatava naftaga jälgid ju.
Seni lasin haldamist vajava halja džungliks – palkasin viimaks töömehe või painasin oma lapsi ja meest. Aga eemaltki oli piretõre vaadata, kuidas pereliikmed haisupilves piinlesid. Ja lindudelt mitu tundi jutti mitte üks piiks.
Ja tuligi Mašake koju!
Koorus karbi seest, laadijad-akud-kettad-katted-rihmad kaasavaraks. Ja sai hetkega pereliikmeks.
Meil on kõigil autodel ja kodumasinatel nimed. Mašakene astus Juula, Teodori, Twiggy-Piggy-Hipsteri, Kärna Ärni ja Klaara kõrvale.
Tere, kullake!

Jagasin juba Christopher Semjonovi muheda demopäeva järel vaimustust heast masinast kallite kaasteelistega. Nii olemus kui amet mul sellised.
Vaikse, kerge, mugavalt beebina puusal istuva kauakestvate akudega Maša Makita ma oma tööd tehes endale ju teenisingi.
Skeptikud jaurama: aku-krt kestab veerand tundi-rsk, laeb tunni – istud temaga karjakopli tagumises otsas – särtsu pole, putkede ega võsaga toime ei tule, trmaivõi!
Mehed! Mašal on nii metallist ketas kui lend-teradega imevigur, 2 akut korraga tagapalgeteks – akud laevad tunni, töötavad oluliselt üle tunni – ja pangas on teine vahetus kaasas.
Jätaksin pigem meenutamata hetked bensukanistri ja võpsikusse lennanud poldiga pärakarjamaal – pane ennast põlema! – või katkise vikativarre ja kadunud luisuga võsas sääskede käes. Aitäh!!!
Kuna üks tubli perenaine veedab tunde trimmeri, tolmuimeja ja teiste majasõpradega, on rivaliteedi kiivaste emotsioonide ennetuseks mõistlik uusi vaimustajaid aegsasti armsamale tutvustada 😉

Iga mees teab: naist ja riista ei laenata!
Mina, naine, tean ka. Kogesin juba esimestel päevadel Maša Makitaga, et ei taha teda kellegi teise kätte anda – kdunt ära lubamisest rääkimata. Pereliige. Kehaosa. Tahte pikendus. Visiooni teostaja.
Mitte ühegi kõrvalise kätepaariga oma partnerit ei reostata.
Omadega jagatakse kahtlemata – ilusad tütred nõtke Mašaga on minu enese 20, 30 ja 40 aastat nooremad variandid – päriselt ka!
Ning kogukas karvane kallim moodustab kelmika koduabilisega tandemi MAŠA & KARU.

Nime väesse pühitsemine – oh sina püha ristivägi! – tõi väe kohale ja saatis sõna laiali.
Rääkisin Makita õukonnale, et lähen uut pereliiget Terje „Vallatud kurvid“ Luigele Mahtrasse tema imede aeda tutvustama – ja maestra oli esimene, kes sotsiaalmeedias tema peale ohhootas. Kuna näen Emil Rutikut oma tulevase filmi „Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ meespeaosas, kujutlesin end talle käsikirja tutvustamise ja võtete alustamise kõrval siin Saage rüütlimõisa Altweskil Maša Makitat tutvustamas… ja juba ta küsis: said ka soodsalt?
Soodne ja moodne muidugi! Me veel loome ja laulame, võrgutusvõimlemiseks rock’n’trim.
Saagu-saagu-saagu see film siin Mašaga silitatud muinasmaal!
Koos trimmeriga tulevad majja väärika pika seeliku ajad. Kuidas sa ka ei püüa – paraku ikka kivikesi ja tigusid, rebaseäkat ja konnafileed mõnevõrra lendab. No ei ole seksikas miniseelikus kenitledes koivad sellise seguga katta. Põll ette, prouad!
Püksid? Need olgu majas mehe jalas!

Samavõrd, kui hobud-lehmad-lambad on koos metsalindudega rahul, et õue-olmlemine aku-trimmeriga on vaikne nagu mesilaste tolmlemine, tuleb koertele-kassidele-kanadele selgeks teha: ta niidab, rahvas!
Siingi kehtib püha kaksainsuse reegel 2×2 – 2 meetrit ja 2 tegijat – emand ja Maša Makita!
Lapsemeel, eluteel püsi veel – laulis mu papa Harry Vasar ning ma ise ka laulan igal võimalusel sama laulukest. On mõjunud.
Papa on Sealpool, ma siin nii lapsemeelik kui üldse võimalik. Usume imedesse ja võluväesse. Võlume kevadet ja sooja.
Näe, Päike – meil on õuemööbel lehtlas ja metsmaasikmaatrium, pesud ja jalgrattad õus – paista! Kallis soojus, palun aita lehed-pungad avali – praegu on lokkamisväge vaid nõgesel ja naadil, võilillel ja konnatatral.
Las tulla parmud ja sääsed – palume sooja hapnikku. Las vohab ka seal, kus ei pea – meil on tutikas trimmer Makita hea 😉
Sooja-sooja-sooja palume, hea Looja!

Kui mina olin 14, nagu mu noorim tütar täna, töötasin Pärnu sanatooriumis Estonia sanitarina.
Hiljem igal suvel lisaks palatite kasimisele aednikuna ka. See oli norm. Kui nüüd maaelu minister täiesti arukalt ütles, et koolilapsed peaksid coronts-maivõi järel põllumeestele appi minema, hoopis hüüti appi. 21. sajandi lapsed nõuavad äppi ja pappi, mitte päris tööd. Ometi olid meie kooli- ja tudengiaegsed kolhoosi- ja malevaajad parimad.
Kuni tänase 14aastasega jutuks lapp ja mopp, pole ma oma indigote seas majapidamise tööjaotuse jutuga olnud just ülearu popp. Võin rääkida, et füüsiline töö nii tallis kui kuuris on meditatsioon – teismeliste meelest ikka ropp.
Ja siis tuli Maša Makita. Displeiga, mitte luisuga, nagu mõni vikat. Vana hea Mark Twaini Tom Sawyeri nipp töötab siiski! Perepea õpetas ühele tüdrukule töö selgeks – ja teised tahtsid ka. Nagu Tom peibutas muiste kogu tänava kutid planku värvima 😀
54. aastat käiv laps – ma – jäänud mööda maastikku eemalduvatele plikadele järele vaatama…
Mis siis ikka – puhata ja mängida!!!

Mesilane vaatas, kuidas tüdrukud elus esimest korda trimmerdavad.
Niidavad – ning tasast surinal sujuvat, kerget ja haisuta masinat kiidavad. Ning avastavad: justkui polegi töö.
Mesilane küsib hääletult: mida mina nüüd söön?
Kui hoogu lähete, kõik kiilaks kütate…
Pidage piiri väheke!
Just!
Me trimmime nii, et oleks ilus ja loomulik. Et rästikud näeksid meid – ja meie neid. Möödukalt kaldaid, pervi ja teid – metsikuks kippuvaid naate ja nõgeseid…
Aga kuivalt kollaseks kõrbeks või pori-kiilakaks – mida just taevas annab – oma kodu meie ei tee.
Maarjamaale ja planeedile piisab lageraietest.
Mõistlikult ja tundega. Loovalt ja südametunnistusega.
Mätaste-pokude-kivide rütme jälgiv maastiku soeng las võimalikult ehe ja loomulik saab!
Ja Maša Makita naeratab 😉 😀 🙂

Kas teie perepoeg või -isa oskab kerge käepärase akutrimmeriga ninja kombel vägesid valitseda?
On aeg õppida. Uue Hea Ilma – UHI-tööd ja riistad on ainult puhtad, keskkonda ning inimeste ja teiste loomade meeli säästvad, taastuval energial põhinevad ja positiivset vaibi loovad.
Et nendega hullamine ei olekski nagu töö.
Richard Murutar võib teile õpetada, kuidas elust tõeliselt sportlikku ja turvalist rõõmu tunda. Ta on judo ja vabavõitluse MMA, Brasilija jujidzu ja purjetamise alal sama Tegija kui Ajujahi võitjana Sprayprinterite ja ronirobotite kultuuri kogu maailma viija.
Robots for Humanity ristiisa on Mindvalley võtmeisik Vishen Lakhiani. Suured muralid – Albertid – ja väikesed Leonardod kannavad professionaalide loodud, ekspertide heaks kiidetud ning Richard Lõvisüdame juhitud ettevõtte pakutava terviklahenduse kataloogist leitavad. Aga ka teie enda poolt sinna lisatavad, kui te ise olete end ülemaailmsesse avaliku ruumi kunstilise kujundamise võrgustikku lisanud.
Kunst kuulub rahvale nii suurtel kui mõõdukatel pindadel. Nii vabrikukorstendel kui kodusel lõuendil. Nii büroohoonetel kui korterelamutel. Tarbima-raiskama ahvatlevate reklaamide asemel kannavad roni-robotid ehk muralid avalikku ruumi Tartus ja Malaisias, Horvaatias ja San-Franciscos, Miamis ja Pärnus kunsti, mille valik on äpi abil avanevas kataloogis.
Kes väikese Leonardo soetab – neid on hetkel Tartu Ülikooli Teaduskeskuses valmimas 300 – see saab ninjaks. Kunstipiserdaja valdaja õpetatakse välja ning ta saab ise hakata muralistina teenima ja Teenima.
Kui teie 0-tarbimisega majapidamine toimib tuule-hüdro-päikeseenergial, ei kuluta te akutööriistadega tegutsedes samuti sentigi oma raha ega Emakese Maa ressurssi. Soetamine on ainus kulu – edasi tuleb ainult tulu. Kunst ja esteetika, olmekultuur ja eetika sinu ümber puhub, voolab ja paistab. Tuul-vesi-päike ju! Toidavad nii tööriistu kui autosid, soojust kui valgust.
Sina saad mõtestatud, tarku lihaseid treeniva liigutamise ja rütmilise hingamisega treeningu.
Sedasi ju lausa peab õnnelik olema – isegi kui sa eestlase kombel nii Makitasid kui Leonardosid muretsed, mitte ei rõõmusta 😉

Ja siit meie lugu jätkub – täna-homme lähen esimesele 2kilomeetrilisele koplilintide aluse niiduringile – misjärel läheme Maša Makitaga külla Terje „Vallatud kurvid“ Luige imedeaeda – ja siis tuleb Brigita Murutar Mašaga duetti laulma, kuni liitub Emil Rutiku…

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity

Täiskuu väes alustasime vet-hobuemand Piia Viluga raamatu kirjutamist – ja viisime tema horisondi töölauda ümbritsevate ja katvate tüdrukloomade assisteerimisel kiiremini-kõrgemale-kaugemale. Kinnisvara Diana Allikaga astusime Soone-müügil mitu sammu edasi. Indi sõpruskond ärkas talveunest. Ja õhtuvaikuses Saage rüütlimõisa loodusega üheks sulades kuulsin imelisi asju – põhiliselt suurte arvude keeles. Senise elu parimast naistepäevast edasise elu esimesse päeva!
Kuningas Kristus, vend Krishna, hea mees Buddha – vasakule ja paremale käele ja selja taha tagalasse nüüd toeks kõik, et teadlikult ja jõuliselt oma sagedust tõsta – helgeks-kergeks, üles-üles, hellad vennad!
Sündis Reede Koda. Leidsin vägeva kuusepuu alt, millest 3 aastat mööda olen käinud, prügimäe. Seda kokku korjates teadsin, et seal on Midagi. Midagi enamat kui mu varasemates kodudes Raekülas-Lius-Soonel metsa alt ja koplitest, aiast ja mererannast orjana korjatud ajastute prügi hallates. Varem ma polnud see, kes täna. Koos kaksik-viinamarjast nõnaga Mummitrolliga visioneerisime sinna Kuuse alla Robinsoni rahuga kokku kõliseva Reede Koja. Nüüd jääb seesinane laste rõõm veel vormistada. Alumised kuivanud oksad laasime, prügimäe asemele toome avariitööde käigus maja alt välja puhastatud kivid ja pinnase ning loome kiviktaimla – kusjuures meil on olemas telk, mis täpselt sinna kotta sisse mahub. Tahaksin laps olla! Nojaa, aga edaspidi on Mummil salaja nõnda magus sinna Reede Kotta peitu pugeda, nii et ainult troll teab 😉 Tänan ja õnnistan!
Teekond mõtestatud töö ja pühendumiseni on nagu teadvustamise ja kohaloleku treppi pidi üles astumine. Kõigepealt teeme teiste jaoks – millegi ärateenimiseks, kõigile näitamiseks, millegi tõestamiseks. Seejärel teeme küll enda jaoks – aga ennast haletsedes. A la miks ma, vaene, pean puid lõhkuma kui olen loodud luuletama… Järgmine aste – on valida, kas tuleb eneseteotus või eneseteostus. Eneseteotaja jätab võimed-anded-oskused kasutamata, istub maha ja kängub tegeliku enda kõverpeegliks. Kui teeme enesetõestuslikku sõdalase, võitleja tööd, kulutame rohkem energiat kui asi ise väärt – saame sageli valusa selja ja õlad-värgid – ent asi saab aetud ja meeled küpseks järgmisele astmele tõusma. Eneseteostus on loov – me loome kuitahes ropu tööga unistuste muinasmaa. Luues oleme pehmed ja usaldavad – kusjuures jõudu on meil sel tasemel rohkem kui sõdalasena. Mina olen loov töö ja usaldav muinasmaa poole voolamine – naudin protsessis iga hingetõmmet ja kujustatud unelmate tööd ja tulemus on juba siinsamas. Mina olen!
Me oleme kõige ja kõigiga ühenduses ning teeme ja soovime üht ja seda sama.
vana kollane Bella on ülikõva koer – võttis Theatrumis rebase maha. Robert, kui Sulle tuleb Ugandasse teiselt poolt jõge vihje, et Sinu moor vedas sabapidi laipa jõkke, siis see vastab täiesti tõele – vererada oli järel ja meel rõõmus 
Altweski 2 varisemisohtliku katuse eemaldamise talgud on kehtima pandud.
*
Talgud toimuvad 02. mai 2020 kell 10-16
Talgute eesmärk ja hüvang
300aastase vesiveski otsmine saal on olnud kaua kaetud ajutise lameda katusega, mis tirib tema seinu jõe poole. Et saal uue elu ja hingamise saaks, eemaldame katuse ja võtame sellealuse puitmaterjali taaskasutusse. Suure külalistalli kivikatus tirib fassaadi maa poole – võtame ta maha, misjärel saab kauni erilise hoone esikülje uuesti üles tõsta ja maja kena kerge katusega katta. Tulemuseks on juba sel suvel pidudeks sobiv Tall&Hall ning aatrium, mille sisse saab uue autentse katuse valmimiseni püstitada peotelgi. Uus hingamine iidsetele hoonetele – palju rõõmu kogukonnale ja peokülalistele!
Staatus
Sisestatud
Registreerumise algus
07. märts 2020
Registreerumise lõpp
02. mai 2020
Talgutööd
Muinsuskaitsealuse vesiveski jõepoolse saali ja miljööväärtusliku vana suure talli katusekivide-eterniidi mahavõtmine ja utiliseerimine, puitmaterjali ladustamine taaskasutuseks, ettevalmistus suure talli taastamiseks peosaalina ning otsmise saali seinte konserveerimiseks aatriumina.
Talguliste maksimumarv
27
Vabu kohti
27
Kaasa võtta
Tööriided-kindad-jalatsid, piknikukorv ja helged meeled.
Talgulistele pakutav
Talgusupp ja Omade bändi jämm koos talgulistega.
Talgujuht
Kati Saara Vatmann
Talgujuhi telefon
5107709
Talgujuhi e-post
hobulausujad@gmail.com
Keeled mida talgujuht räägib
Eesti, Vene, Inglise
Kogunemine
Meie oleme kogu aeg siin. Teie tulge kell 10 🙂
Lisainfo talgute või talguobjekti kohta
300aastases Saage rüütlimõisa Altweskis on olnud vilja- ja saeveski, korterelamu ja tühjus – viimasel 3 aastal on siin olnud kultuurikeskus ja loodus-loovus-stuudio. Pärast katuste eemaldamist saab suurest põlistallist pidudeks sobiv ruum ning otsmisest saalist esialgu jääva aatriumi ees asuvast sepikojast on hõlbus kujundada ja arendada saun vaatega kosele.
Talgukood
200307001

Täname kogukonda, kes juhtis tähelepanu, et Saage rüütlimõisa Altweski platsivalgustuse lamp-haaval ise-süttimine-kustumine suvalisel kellaajal viitab lühisele. Ühendasime kaablid seintelt-postidelt lahti ning seejärel saime teada, et lühistuv kaabel oli kõigest labida sügavusel munakivisillutises, kuna tema paigaldamisel ei arvestatud, et talve ei tule ja looduslikku kaitset ei ole.
Pehmes pinnases tekkinud rattarööpad – paiguti 15 cm – muljusid isolatsiooni katki ning saavutatud „vahelduvvool“ tekitas „valgusmuusika“. Me ise liigume õues kummikutega – penid ja ponid ning maa seest välja ilmunud katkise isolatsiooniga kaabel mudaloigus… Tänan veel kord, et jäime ellu ja terveks.
Kaevasime asendatud kaabli eeskirjade järgi 40-50 cm sügavusele – kui tegemist olnuks teega, pidanuks kaevama 90 cm – platsinurgale piisas poolest meetrist – toestasime kividega ja katsime mullaga.
Liigkaablid seintelt-postidelt on likvideeritud, ohusõlmed uutes karpides ning eraldi kaitse paigaldatud.
Edasine tegevus kiviplatsil näeb ette min 4×12 – võimalik, et ka 5-15 meetrise eluruumide ja varsatalli vahelise lõigu ülesvõtu, täitmise ja tagasiladumise kooskõlas muinsuskaitseametiga – mõistagi kevadel, ehkki kured ja kuldnokad on kohal ja põõsastel avanevad lehepungad…
Ülimahuka käsitööna laotame praegu iga päev hobuste allapanu käsitsi tallitagusele platsile, kus see kiiresti huumuseks muutub. Eelnevalt on sealt käsitsi ära korjatud klaasikillud-metall-plastik ning sedamööda, kuidas ta maa alt tagasi pinnale kerkib, korjame veel ja veel ja veel.
Kevadel pinnase kuivenedes rekultiveerime selle maa-ala ning külvame sinna ristõieliste-vaba Nurmesegu nr. 4 – orashein-timut-lõikehein – ning senisest putkepõllust saab meie praeguse visa käsitöö tulemusel kultuur-rohumaa.
Rekultiveeritud maa peab seejärel kaks kuud olema hobustele suletud – seega viime hobused suvekarjamaale, massiivselt liikvel olevate huntide-karude eest turvatud ööbimisega praeguses tallis – kuni kavandatava kergtalli valmimiseni Südamesalu ja peahoone vahel trenniplatsi juures.
Kiviplatsilt võtame selleks perioodiks kivid üles – karjamaa ja talli vahel käies tallavad-tasandavad hobused traditsioonilisel meetodil platsi, mille peale saab suvel kivid kenasti tagasi laduda – aga kindlasti mitte edasi-tagasi traalivate võõrautode jaoks, kuna traditsiooniline käsi- ja hobutöine pind on arhailine nii loome- kui käitamisprotsessil. Või siis modernne.
Edaspidi haldame kõiki Altweski maid hobustega – selleks tarbeks on aretatud ja soetatud kaks hobust, tori+trakeen ning ER+percheron. Etteõpetamisel ja töösserakendamisel juhendavad meid Eero Esnar ja Boris Razumov.
Analoogselt toimivad tänaseks üha arvukamad öko-kogukonnad ja nulltarbimisega külad kõikjal Maal – hüdro- ja päikeseenergia, hobused ja tuul – mitte nafta, roomikud ega kullahinnaliseks muutunud puud.
Neid istutame ning maailmamerd puhastame You The Tree NGO rahvusvahelise tööna, partneriteks Malta noored ja National Geographic.
Täname Eesti Energiat, kelle spetsialist Artjom leidis uutes kliima- ja pinnaseoludes, et ühiselt kavandatud päikeseenergia jaam ei saa olla maa peal – selles kohas on praegu senise lõkkeplatsi kohas natukene tiik… Katuselahenduse teed tuleb minna.
Ja täname metsamehi, kes panid meie jaoks metsakuivad küttepuud nüüd nädalaks kuivatisse, märjad on meil eneselgi…
Ning eriti täname hõimlast-naabrimeest Kallet, kes meid just sel hetkel külastas, kui tundus – kõike on liiga palju, ei jaksa… Vaatas koos meistritega kõigi 7 vajumise tõsiduse üle. Ütles, et enam ei kehti varasem väide – seisis 300 aastat, seisab teise veel – meistrid kaalusid kiireimate-tõhusaimate-jõukohaseimate toetuste variante otsmises saalis ja puukuuris ning leidsid: saame hakkama. Ühtsuses peitub jõud – kohe täitsa päriselt.
*
Kuivõrd muinsuskaitse avariitöödena päästetav peahoone on hetkel saalita, töötame noortega eluruumides ja õues, õpilaste ja õpetajate kodudes ning kultuuriasutustes.
Ka oma lastel on keelatud minna nii tegelus- kui otsmisse saali ja samuti puukuuri.
Seda suurem on rõõm õigusest ja võimalusest kinnitada:
21.märtsil 2020 kell 12.21 esitame ja salvestame Saage rüütlimõisa Altweskil loodavas spiraallabürindis rahvaste legendide põhjal veebruarist märtsini loodud Lugu „Ussikuningriik“ ehk Reekviem Rästikule.
*
9.mail 2020 korraldavad EELK Rapla kogudus, MTÜd Ingli puudutus, Light Foundation ja You the Tree Rapla kalmistul üle-eestiliste talgute Teeme ära! talgud – korrastame kalmistu haruteed ja haldame võsa, puhastame aiataguse ja hooldame Silma allika parki, tegeleme ohtlike puudega ning mõtestame ja pühitseme haudadeta kallite memoriaali, esitleme raamatut Contra Mortem ning laulame ühise pikniku saateks.

Unicornid ja unicorpsid

Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?

Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…

Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.

40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?

Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!

Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.

60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.

Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.

Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.

Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…

Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!

Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.

Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!

Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.

„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.

Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.

Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.

Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.

 

Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?

Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.

Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.

Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabažurnaalideks.

Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabažurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.

Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.

Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.

Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakülgset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.

Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.

Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.

Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.

Mitte ühtki projekti enam.

Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel inertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veel ja veel orja-ahelaid.

Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.

Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal 🙂

Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.

Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja… kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.

Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.

Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.

Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.

Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.

Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.

Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.

Nojaa, mitte päris.

Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.

Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.

Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah 😀 Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha 😀

Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks 😀 Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!

See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.

See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada… Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.

Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.

Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!

Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.

Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.

Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!

Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu Altmets on mõlemad endised militaaritarid.

Naisohvitser Pahka kõrval üha kindlama ja mitmekesisema assistendina tiibu tõstev endine kaitsejõudude haldusjuht Altmets kuulutas oma panustamise avatuks 8.8.2018 ning eriti töö- ja ilmastikukindla tandemina toimivate naiste puhul pole vahet, kumb räägib – nad mõtlevad-ütlevad-teevad väga sarnaselt. Ja erinevalt. Anu I tõmbab tervenejaid ligi, Anu II mõõdab ja soojendab, Anu I vabastab blokeeringud, Anu II mõõdab ja analüüsib uuesti.

 

Näiliselt Nähtamatu

Kui vanglamaja kolmanda korruse ühes Anubise nõiakatla pooles, Pahka energeetilises ruumis on nii altar kui kogu ruumikujundus külluslik ja lopsakalt värviline, siis Altmetsa mõõtmise ja soojendamise pool üle koridori on lakooniline ja täpne – kohviveski-kesksest altarist alates ja tema poja maalidega ehitud seintega lõpetades. Sama kehtib väljasõidu-vastuvõttude puhul.

Ülimalt konkreetne, mõõdetud ja täpne on ka Väikese Anu töö. Ta kasutab inimese seisundi ja tüübi üksipulgi-mõõdistamiseks tehnoloogiat, mis arvutab kompuutrisse tiksutatud pulsi järgi kõigi organite ja elundkondade seisundi – misjärel inimest turgutatakse nano-tasandini peenikese kristallipuruga vooderdatud voodis – ja mõõdetakse uuesti. Ei mingit müstikat – kõik on silmaga nähtav ja käega katsutav. Ka Pahka-poolel – tema teeb pärast kristallvoodit ja enne teist mõõtmist tegeliku blokeeringute vabastamise ja tervenemisele avamise töö.

Küll aga ei olnud algsetel demilitariseerumise aegadel nähtav Altmets ise. Tema avanemise perioodi indiaaninimi võinuks olla Näiliselt Nähtamatu. Väheldane naisetükk oli esialgu Anu I kõrval tasase heleda assistendina üsna märkamatu Anu II. Nii rännakutel kui tseremooniatel oli Anu I tänu telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ võidule kõigi spirituaaliahuviliste ja uudishimulike tähelepanu keskpunktis, Anu II teenis ja õppis, avanes ja täiustus.

Eraeluliste küsimuste kohta vastavad temakesed, et on paaris oma missiooni ja teineteisega. Põlisrahvastel on olnud võimete ilmnemise ja teadjanaiseks saamise eeldus, et kliimaks on möödas ja „karjäär“ naisena lõpetatud. Naised, kes on emana ülesande täitnud, võivad tubakat suitsetama ja nõidama hakata. See on eriline bingovõit, kui inimene leiab täiendaja, kellega koos kujuneb harmoonia-sünergia a la Castaneda raamatutes kätkev.

 

Hele laks

Ei või olla! Selline ohhetus tuli, kui üks südameüdini lähedalseisev neiu sai Suure Anu blokeeringute-vabastuse seansile viidud. Tervendusruumist kostusid heledad laksud ja ohvitseri-emanda jõulised käsud. Ai! Tütarlapse Anubise käest tagasi õhetava ja õnnelikuna sain… palja jalu lumehangest, karm kamm pihku pigistatud.

„Mida hangunumad energiate blokeeringud nii sellest kui eelmistest eludest, seda äkilisemalt kõiki inimest moodustavaid kehasid raputada ja vapustada tuleb,“ selgitas Anu, kui ma ise „proovi mõttes“ – tegelikult tungivast vajadusest – tema matil kõhutasin. „Me ei pääse raku ja aatomi tasandini ega valguskeha tumestavate sajanditevanuste plekkideni teisiti kui tervenejat täiega kohale kutsudes.“

Sissejuhatuseks sain veenva piitsaga üle turja minagi.

Arvukate ühiste riituste ajal nii leebe ja emalik, toetav ja südamesüles tassiv Õde põrutas inglitiibade vahele kogutud koorma laiali ning võttis seejärel osava ragistamise saatel ette pideva andmise ja kogu maailma kukil tassimise vastu protestivad liigesed ning mulle mitte mõeldud teekonna-haakidest pärinevate seedimiste pärast tõrkuva sisikonna.

Tehniliselt on legendaarne Pahka õppinud Alar Krautmanni massaažikoolis, peale selle Näeb naine, kas terveneja töötab kaasa. Kui teisiti ei mõika, siis ei kehti reegel, et maaslamajat ei lööda – ning järgneb hele laks.

Nagu Anude tseremooniatel, järgneb ka hääle vabastamine. Nuta! Oiga! Naera! Hinga! Kui inimesel puudub enese armastus-usaldus-austus-teostus, on tal raskusi ka hääle tegemisega. Hambad ristis – kuni tervendaja ei lase rohkem vaikida.

„Meie keha on meie parim sõber, tõlk ja tööriist,“ kinnitab naine, kes kõnetab jõuliselt nii musta kui valget hunti, kes meis mõlemas elavad – õilmitseb see, kumba toidame. „Tervenduse ajal ei saada ma inimesi meelerännakule, vaid toon nad meel- ja organhaaval siin-ja-praegu kohale.“

 

Libahundid nukutoas

Meelerännakuid – olenevalt tseremooniatele kogunenute valmisolekust 3-5 ühe riituse jooksul – saab kogeda Anubise teenitud ja Väikese Anu assisteeritud nõidamiste ajal, mis näevad välja nagu suurte tüdrukute mängud. Mängukaaslasteks tassid-küünlad-lõngad-joonistusvahendid-munad-leivad – ja tema enese rikkalik altar.

Valud silitatakse munasse ja heidetakse… kes osaleb, see saab teada, kuhu.

Taotluste paberile kirjutamine ja loitsude etteütlused aitavad keskenduda, et seejärel kõigile elementidele-ilmakaartele-vägistele kingitusi tehes ühisvälja väes uskuda-loota-armastada. Osaduses olijad avastavad ennast teises, kaotavad jagamises valehäbi ning jõuavad turvalise tänutundeni. Enesestmõistetava soolisuseni samuti. Ihu-hing-vaim, mis paljudel 21.sajandi müramaadlejatel on üksteist kaotanud, kohtuvad ja ühinevad taas – ja edasi ei saa miski valesti minna.

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik,“ tsiteerib Anu Clarissa Pinkola Estése raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“. „Nisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isiksustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

 

Raamidest Rusumata

„Me oleme töötud. Enamus meiesugustest on erinevatel põhjustel ka kriminaalid. Ja kodutud,“ naeravad Anud. „Mitte üksnes meie, Anud – enamus neist, kes loobuvad turvaliselt, aga see-eest rusuvalt raamistatud töökohtadest ja loovad endale ise teenistuse, on sisuliselt töötud. Raamistatud maailmas on teatavasti teenuste-asjade-hüvede vahetamine rahaliigutamise asemel taunitud. Raamistatud maailm kardab taimi, mida iidsed on aastatuhandeid tervendamiseks kasutanud.

Lisaks eeldab raamistatud maailm, et inimene tahab omada. Korterit ja autot ja teist inimest läbi selle, et omab asju ja on atraktiivne.

Kui inimene peab enda arvates omama – ja selle arvamuse on talle mõistagi massimeelsus ja pimestav pahalaste tahe pähe ajupesnud – võtab ta laene-liisinguid ja kirjutab taotlusi. Miskaudu ta satub üha rusuvamate raamidega vangi. Hirm asjade kaotamise tõttu inimestest ja armastusest ilma jääda paneb töökoha külge klammerduma. Hirmunud töötaja teeb lollusi – kui mitte lausa kurja – ning jääb tasapisi või pauguga haigeks.

Alati on lahendus. Kui tegemist pole jäigaraamilise asutusega. Vabalt loov loomade vahendaja võib ennast lahkesti hobulausujaks nimetada – ja nii ongi. Erinevaid tervendamise mooduseid õppivad ja rakendavad inimesed saavad päeva lõpuks õnneks litsentsid, mida naelutada oma nõiaköökide seintele raamide eest kaitseks – ehkki näiliselt raamidele alludes.

Kuni me alles õpime, laulame oma mittetulundusühingu abi pakkudes kuulekalt laulukest: ma olen alles teel, minu klient võtab ise vastutuse selle ja tolle eest ja on teadlik, et ma olen alles õpilane… Justkui keegi meist kunagi valmis saaks…“ naeravad Anud.

Et end sel paradoksaalsel moel EU-normatiividele ja nõiaturu tarbijakaitsele allutades mitte raamistuda, käivad vabad Anud nii palju, kui töö ja tunne lubab ja käsib, võimalikult palju mööda Vene-Leedu-Inglise-Iiri- ja muid maid väepaiku pidi rändamas.

„Meil hakkas riigiametis selle mugavuse tõttu igav – ja meile ei sobi sugugi elu keset 9-17 tiksuva tööpäeva eeskirju. Mille tõlgendamiseks töötatakse targu välja üha uusi eeskirju. Ja eeskirjade tõlgendamise tõlgendamise eeskirju,“ selgitavad Anud, miks nad ei ole ühed neist, kes alustavad ja lõpetavad päeva mõne linna liiklusummikutes. „Nendes ummikutes kuhjumine on nagu sümbol. Seal ummikutes võimendatakse hirme, põletatakse koos kütusega elurõõmu ja -jõudu. Pigem lendame RändAnudena veel ja veel Venemaale – kust tõime ka energiakapsli kasutamise väljaõppe, vahendid ja tehnoloogia. Ja õpime näiteks Alar Krautmanni massaažikoolis paremaks ja paremaks.“

 

Tilisev Tuul

Tehnoloogilisest küljest on Väikese Anu töövahendiks, millega ta Suurt Anu assisteerib, 3 arvutiprogrammi, mida ta klientide süvauuringuteks kasutatakse. Eestis on kasutusel mitmeid tarku inimesi-skänneerivaid programme – Rakvere Biores ja teistegi tegijate käes bioresonants-aparatuur, Madis Altroffil Time Waver süsteem. Muide, perekonnanimi Altmets oli enne eestindamist samuti Altroff – sugulased nad pole, aga midagi juhuslikku siin ilmas samuti pole!

Kui mõnede meetodite puhul asetatakse inimese – või muu looma! – arvutisse skännimiseks tema käsi või käpp andurplaadile, siis Anude aparatuuril on randmetele kinnitatavad klamberandurid. Pulss loetakse kvantfüüsikaga sarnanevasse töötlusse ja ülitäppis-arvutustesse.

Sisseseade mõttes on raviruumis nanoosakeste tasandil toimivate peenkristallidega – Emakese Maa iidsete osakestega – täidetud magamiskott ja padi. Sellesse pakitavale inimesele pannakse pähe ka raviliivaga täidetud müts ja prillid.

Maskeraadi prillide laadne kate ette – ja maskiball võib alata. Saateks vibratsiooniliselt sobiv ja vastav muusika, viiruki- ja õliaroomid, teelesaatja tasaselt vestev hääl – ja tilisev tuul. Sõna otseses mõttes. Tervendatava näo kohal heljub mahe tuuleke – millega kaasneb haldjalik tilin. Mis ja kuidas seda lummust loob, Anud ei räägi. Las jääb – peaasi, et hea saab.

„Meie tandem toimib paarisrakendina. Kui olen teinud esimese mõõtmise ja magamiskoti-seansi, läheb tervendatav Anubise tuuningule – ning seejärel tuleb uus mõõtmine ja tšakrate mõjuväljade kaupa organsüsteemide mõõtmine alt üles,“ kirjeldab Väike Anu, kes mõõtmise ajal inimesega ei räägi. Anubis ja arvutiprogrammi hoolde loetud andmed räägivad ise.

Mina lasen Anudel end kompuutrisse lugeda pärast 6 nädalat lakkamatuid lastelaagreid Kuusiku Altweski loovuskosel. Meie stuudio MINA OLEN! on saanud suvega mu sedavõrd endale, et mina enam ei ole. Kõik elundkonnad on keskmiselt 60%-lises töökorras. Üksnes biorütmid teevad edevat rõõmu – need on 32aastasele omased.

Nanokristallide vahele magamiskotti pakituna kogen täpselt seda, mida Anu leebed laused maskitagusest maailmast loitsuvad – sipelgad ja pakitsused, kuum ja külm vaheldumisi. Sääretorud hakkavad valutama, nagu viimati lapseeas marulise kasvamise ajal – ja tuikavad muide pärast nädal aega jutti. Magusalt.

Ovulatsiooniaegseid spasme meenutavad munasarjad jutustavad nii vaagnapiirkonnale kui tervik-minule, et naine on naine ka siis, kui ta enam munarakke ei eralda ja lapsi ei sünnita. Kokkutõmbunud ja hirmukrambis süda laieneb, ehkki mõistus väidab, et kõik lapsed sinna mahtuda ei saa. Saavad küll. Sest mõistus vaikib, kui külalised tulevad.

Kõigepealt saabub mu vägalähedusse magamiskoti embusse minu mees – üsna kohe, kui pärdik peas on peatunud. Ta jääbki minuga – ja mul on ütlemata turvaline ja teadev kohtuda kõigi oma hobuste, koerte ja lammastega, kes minuga kõnelemas käivad. Kassid ja kanad miskipärast ei tule.

Kui loomrahvad on mulle oma sõnumid toonud – nii mulle teada kui täiesti uued teated – asume mind uuesti arvutisse laadides analüüsima. Näen ka ise arvuti monitorilt, kui jäägitult rahunenud ja roheline olen olnud kristallkookonis. Andurid randmetel, võtan läbi kõik oma lapsed ja loomad, taluelu ja kultuurikeskuse olu ning unistuse Aafrika haljastest aasadest.

Anud näitavad monitoril, mil moel süda ja aju, saba ja seedimine ühele või teisele vestlusteemale reageerib. Me oleme sündinud selleks, et oma Teel toimida nii, nagu hing ihaldab. Infomüra ja hirmud ei lase pahatihti tunda ega teada, milliseid valikuid hing tegelikult toetab. Tema tukseid ja tõmblusi niimoodi monitoril nähes on võimalus iseendaga tagasi-edasi ühendusse saada.

Tehnika ja meetod, mis on toeks avanemas hingedele, oleks minu jaoks umbes samasugune kiusatus nagu taro- või inglikaartide kodus pidamine. Aina küsiks ja skänniks, selle asemel, et iseendaga intuitiivset sõprust pidada.

„Sellepärast ongi sedalaadi aparatuur ja moodus väljaõppinud terapeutide kätte usaldatud, et seda ei saaks ummispäi kodus järele teha,“ muhelevad Anud, kelle seanssidele tuleb üsna pikalt ette mõelda ja möllida, kuna RändAnud on keskmisest sagedamini rännakutel.

Kusagil peale Facebooki eks-militaarlannad ennast ei reklaami, sest ausaim on suust suhu liikuv kuuldus kui soovitus. Skeptikutele lohutuseks – kuiva veeteraapia, kompuuter-skänningu ja massaaži ühend-metoodikas pole midagi müstilist, käegakatsutav-mõõdetav kõik puha. Spirituaalidele julgustuseks – miljardite aastate vanusesse nanoliiva ei jää päris kindlasti eelneva pikutaja valud ega võlud – kahe laagerduja vahelisel ajal puhastatakse magamiskott ülipõhjalikult.

Mis puutub endale koha broneerimisse, siis vabad Anud tulevad sagedastelt sõitudelt alati koju tagasi. Sest siia on nemad sündinud ja siin neid vajatakse.

 

Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

 

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

 

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

 

*

 

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

 

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

 

*

Meie aja tõde ja õigus

 

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

 

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

 

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

 

*

 

Kuidas taltsutada Lohet?

 

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!

Kuusiku Altveski noortestuudio MINA OLEN tänab!

 

Täname helde ja helge toetuse eest Kehtna ja Rapla valda ning Kohaliku Omaalgatuse Programmi – tänu jõuliselt asisele seljatagusele veetsid mitmed siitkandi andekad ja tublid lapsed selle suve Kuusiku Altveski kultuurikeskuse noortestuudio lastelaagrites.

Algselt kavandasime laagreid 4 nädalaks, ent laste soovil korraldasime neid 6. Mitukümmend last sõna otseses mõttes Elas kogu suve Kuusiku paisjärve veerel – ka seepärast, et tänu RAEKile on meil kogukonna teenistuses 4 sõudepaati ning ilmad olid taevalikud.

Alaliselt tegelesid noortega Kati Saara Vatmann, Regina Evert-Tammistu, Robert Borodin, Kristiina Liukanen ja Jaana Raja. Külalisõpetajad olid Jüri Jaanson, Helen Link, Alar Tool, Stella Kuusemets, Triin Tartu, Piia Kõverik, Terje Luik, Marje Berlokko, Erik Perlin, Aivo Rahuoja, Jüri ja Liivi Ehrpais, Kaider Zopp, Urmas Utsa, Brigita Murutar, Elizabeth Arand, Paul Neitsov, Alo Murutar, Meeli Lass ja Marge Järvi.

Mitmed suvel laagrites õpetamas käinud professionaalid kutsutakse noorte soovil noortestuudiosse õpetama ka sügis-talv-kevadel.

Sel suvel õpitud tantsudest-tekstidest lavastati Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdade ning Tallinna laste osalusel etendus „Merehädalised“:

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

Kõigist õppepäevadest-tegelustest jäädvustati ohtrasti foto- ja videomaterjale, mis on vaadeldavad Facebooki profiilidel Kuusiku Altveski Loovuskosk ja Noortestuudio MINA OLEN.

Ühiselt kirjutatud-koostatud tekstidest luuakse sügise jooksul etendus „Tervist, Aafrika!“, talvel „Sammalsalatarid“ ja tuleval suvel „Vihmaussi laul“.

Ülitiheda suvetöö tulemusel täienes meeskond noortestuudio managessi Kristiina Liukaneni ja mitmete uute õpetajate võrra. Lisaks senistele loovsuundadele lisanduvad sellest sügisest iganädalased terviselaupäevakud, kuhu palume koolitajateks Marge Järvi, Helen Linki, dr. Imre Rammuli, Meeli Lassi, Anu Pahka ja Anu Altmetsa ning Piia Kõveriku.

See kõik on olnud ja saab olema võimalik tänu Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdadele ning RAEKile. Täname kuu peale ja tagasi – õnnelike loovate-tervistavate kohtumisteni!

 

Kati S.V. Murutar

 

Sügis 2018 tõi Kuusiku Altweski loovuskose noortestuudiosse MINA OLEN! 12 uut noort – neist enamus teismelised poisid. Nüüd on meid 34 – pered-sõbrad-õpetajad lisaks – ja me pole enam kaugeltki tüdrukute traib, kes tegeleb tantsides-näideldes-maalides üksnes pehme loovusega.

MTÜ Ingli puudutus on Altveskil kultuurijuga juhtinud poolteist aastat. Oleme ühisloomena välja toonud 3 lavastust – „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“. Juhendajateks-autoriteks Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik, Marje Berlokko ja Robert Borodin. Nimilugu näitasime kõikjal Eesti koolides-rahvamajades 21 korda.

Sel suvel tõime KOP-projekti abiga kogukonna teenistusse 4 sõudepaati. Pärast esimest koolitust maestro Jüri Jaansoniga kogunes paisjärvele mitukümmend poissi, kes sisuliselt Elasid läbi suve Altveskil. Kavandatud 4 noortelaagrist 6ks kasvanud suvemaratoni käigus liitusid noormehed Alo Murutari vetelpäästeõppustega, Meeli Laasi hääle- ja massaažikooliga ning Paul Neitsovi pilliharjutustega juba nii tihedalt, et on nüüd alaliselt ja üleni noortestuudio liikmed.

Pererahvale ja õpetajatele tähendas mitmekümne noore pidev elamine iidse vesiveski ees ja sees alalist hoolt ja valvet ning noorte toitmist-juhendamist-plaasterdamist-turvamist ka laagrivabadel päevadel. Aga see-eest said kõik teismelised õpetatud tantsima-mängima-ratsutama-tekste looma-ujuma-sõudma-vetelpäästma ja iseendast teadlikud olema.

Noortestuudiole tekkis noorte soovil kehakultuuri ja terviseteadlikkuse suund, mida edendame Dr. Imre Rammuli, Marge Järvi, Helen Lingi, Anu Pahka, Liis-Katrin Avandi, Stella Kuusemetsa, Alo ja Brigita Murutari jpt toel Märjamaa valla abiga igal laupäeval.

Kuna töös on multidistsiplinaarne lavalugu „Tervist, Aafrika!“, tantsutunnid sagenesid ja nn hajaõpetajate – keda kutsume vajadusel – arv suurenes, on Kuusiku Altweski loovuskosk valla igal õhtupoolikul.

Kuulutasime välja ka järjeleaitamise õppe – meie hulgas on omavahel öeldes arvukalt õpiraskusi, erivajadusi ja raamidesse mahtumatusi. Aitame noori järjele inglise, vene ja eesti keeles, õpetame soovijatele hispaania ja rootsi keelt. Meie kompetentsis on matemaatika-füüsika-keemia, aga ka bioloogia ja ühiskonnaõpetus, ajalugu ja geograafia – igaks õppeaineks on pädeja.

Ühtlasi teavad meie noored, kus on maja võti – nüüdsest kütavad-koristavad nemad. Samuti käivad küpsemad noored Erasmus+ projektikirjutamise koolitustel, et kogukonna noortele selgeks õpetada, mismoodi toimib vald ja riik ning kuidas valijad saavad mõjutada valituid meie kui kodanike tahet täitma.

Meie tahe on puhastatud-hooldatud paisjärv. Lehkav ja kinnikasvav järv on ohtlik nii elule kui tervisele. Pole järve, pole ka tõmbsoont, millest lisaks Altveskile elab ja hingab ka Kuusiku mõis, tall, lennuväli ning kõik ümber järve tegutsevad pered ja ettevõtjad. Pole tõmbsoont, ei ole motivatsiooni ehitada külalistele tube, mida aga vajavad nii meie noortelaagrid kui kavandatava noorte rahvusvahelise koostöö ja vahetuse suur pilt. Ka Kuusiku mõis ja lennuklubid ootavad Altveskile loodavat külaliste majutamise võimalust oma partnerite tarvis.

Kuna oleme hõlmatud Rapla valla arengukava prioriteetide hulka, püüame läbi murda EUs ainult Eestile omasest jäikusest. Erinevalt naaberriikide paindlikest lahenditest saab meil Brüsseli toetustega arendada kas kõike või mitte midagi. Teistes riikides on võimalik näiteks renoveerida tegelussaal koos wc ja ülakorruse külalistubadega. Järgmises etapis vahetada kogu 1000 ruutmeetrit kattev paljunäinud katus. Siis muinsuskaitsega kooskõlas töökorda kohendada kontsertsaal ja teatrisaal. Meil siin saab kas kõik korraga – mis on kulukuse tõttu üle igasuguste piirmäärade – või mitte midagi.

Kindlasti leiame lahendused. Seni pusime omal jõul, riske ja koormisi võttes tegelussaali elektrisüsteemi ja küttekeha, põranda toestuse ja soojustuse ning turvakaamerad ja videovalve. 34 last ja noort kohustab meid jätkusuutma.

Noortel on võtmed, vastutus ja usalduslik tööjaotus. Ent kõik noored pole VEEL meiega ühinenud – ja ka ühinenud vajavad valvet ja MINA OLEN! noorte aukoodeksile allutamist. Õnneks on meie uue managessi Kristiina Liukaneni kõrval selles töös noor politseinik Talis Lisakov.

Kuna me oleme kahel viimasel aastal panustanud noorsootöösse 24/7 kogu oma aja-jõu-raha-oskused-teadmised ning Brigita Murutar ja Margareta Babtšenko astusid nii noorsootöö kui kultuurikorralduse alal Viljandi Kultuuriakadeemiasse, on saavutatud täpselt see, mille poole pürib justiits- ja siseministeeriumide moodustatav valitsuskomisjon. Meie noortegängid hängivad Altveskil.

Senised kogemused näitavad, et igas gängis peab olema oma Frank Sinatra, kes on annete arendamise tõttu jõudnud suurtele lavadele. Tema eeskuju tõestab, et laval ja sadulas, roolis ja tüüris on lahe. Teda kuulatakse ja järgitakse.

Just selliseid Sinatraid, kes on juhtumisi koolis istuma jäänud ega sobi süsteemi, on meie hulgas hulgi. Kaunid ja andekad, nagu noored jumalad – masinavärgi silmis praak, meie jaoks aga suur saak.

Kirjutame sügisel 2018 nende talendikate sädenoortega kokku globaalse turuloo „Tervist, Aafrika!“, kus teismelised ise arutavad, milleks sündisid, mida õppida, kuidas panustada ja jagada selleks, et mahtuda 8 miljardit inimest kandval planeedil turule. Ennast armastades ja arendades, iseendaks saades ja jäädes.

Jõuluaegu oleme valmis selle Loo publiku ette tantsima ja lausuma. See innustab ka teisi noori nutiseadmetest-bussipaviljonidest-kaubanduskeskustest Altveskile tulema. Ja mujale Eestisse analoogseid positiivse hängimise gänge moodustama.

Kuivõrd tiimi sõnul on kiiresti ja jõuliselt saavutatud sünergia ja harmoonia võti Kati S.V. Murutari haritud-empaatiline-vilunud-hinnangutevaba karisma, on Altveski emand, 5 lapse ja 5 lapselapse Mummi valmis tulema kõikjale Eestisse nõu ja sädet andma.

Siis, kui praegu avatud 7 meedet järjekordseteks projektideks punutud, uued näidendid noortele lavalugudeks loodud, senistest näidenditest juturaamat põimitud, Altweski fotoalbum koostatud ning lastelaagritest alguse saanud noortestuudio Lugu „Ingli puudutuse“ raamatuks jutustatud.

Meie senised sooritused „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“ on Youtubeis:

https://www.youtube.com/watch?v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh

 

https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk

 

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

 

Vaadake, süttige – ja tulge meie sekka!

MINA OLEN!

Uganda taluviljade poe lugusid

Koostööpartner FreshGo jaoks

Kui Robert Borodin ja Kati S.V. Murutar kolmekuningapäeval 2017 koosteed alustasid, oli 10 aastat Ugandas töötanud Robertil Telliskivi loomelinnaku tühjas ruumis paar euroalust, puuviljakastid peal – ei mingit erilist turundust, sest poissmees ei vajanud kuigi palju.

Ka talle kuuluvas Kuusiku Altveskis oli elatavaks ehitatud vaid paar ruumi, ülejäänud 1000 ruutmeetrit olid sisustatud ja kaetud ligi kolme sajandi risu ja sogaga.

Ja siis läks kõik ühe korraga käima.

Naise Facebooki profiili külge loodi uus lehekülg koos vastsündinud kaubamärgiga Tervist, Aafrika! See mitmekordistas kõigepealt Kalamaja, läbi lisandunud e-poe www.tervistaafrika.ee kogu Eesti klientuuri ja tekitas korrapärase Uganda taludest kogutud puuviljade voo Maarjamaa perede toidulauale.

Tervikpildil on märgiline, et samal ajal toimusid sõpruskonna paarikümne inimese abiga järjestikused puhastustalgud vesiveskis rööbiti kauplusearendusega. Selleks, et Kuusiku Altveskile loodud kultuurikeskuses esimene suvelavastus välja tuua, oli vaja näitlejad ja etenduses osalevad lapsed prooviperioodiks majutada. Mis tähendas Soone talu, kus perekond elab, teisele korrusele ruumide rajamist koos katusevahetusega.

Suveks 2017 oli Uganda taluviljade kauplus esialgsel kujul rajatud ja esimesi kontserte-maalipäevi-koolitusi pakkuv kultuurikeskus Altveskil käivitatud.

 

Seejärel õppetunnid alles algasid. Ehkki Robert oli 10 Uganda-aastaga õppinud sealseid mahedaid-lahedaid vilju sööma ja armastama, tähendas tõsiseltvõetav maaletoomine ja klientuuri loomine vägagi keskendunud süvenemistööd.

Algas iga puuvilja omaduste ja hoiutingimuste, kasutamisvõimaluste ja turu uurimine. Nii netiavaruste allikate kui katse-eksituse meetodil. Eksitused on aga väike-ettevõtjast entusiastide jaoks paratamatult üsna kõrge hinnaga. Kliimavahetus tingis esimestel kuudel vigu ja kadusid ja nendest omakorda olid tingitud laenud. Eks pettumused ka – teate küll, kuidas need algusaega pingutused käivad ja välja näevad.

Lohutuseks olidki esimesed kontserdid ja maalilaagrid, suvelavastused ja koolitused Altveskil, millest kasvas välja tänane noortestuudio MINA OLEN.

 

Suvelavastuseks kogunenud noored keeldusid laiali minemast ja õpivad nüüd Altveski stuudios tantsimist-maalimist-esinemist – ja tuuritavad mööda Eestit stuudio nimilavastusega.

Samal ajal on meie kodutalus käinud kaupluse arenduseks tootmisnõupidamised, kus joonistame tapeedirullile skeeme ja arengukavasid ning palvetame Soone Päikeseväraval ja Altveski Südamesalus.

Nii mõnedki toonased kaasamõtlejad müüvad täna mitmetel laatadel-üritustel Tervist, Aafrika!vilju.

 

Kuna ekvatoriaal-Aafrika paradiislikus kliimas koduaedades kasvanud viljadest on kujunenud kindel ja armastatud kaubamärk – siis Uganda tippametnike hiljutisel Eesti visiidil kiitsid nii paljud inimesed, Evelin Ilves kaasa arvatud, Uganda ajakirjanikele meie kauplust, et nood mahutasid oma ülitihedas päevakavas meid parlamendi ja ministrite vahele ja räägivad nüüd Kampalas, kui tõsise suhtumise ja pühendumisega perefirma meil on.

 

Perefirma telg on ülimalt keskenduv-kaalutlev-analüüsiv-loogiline Robert oma tabelitega – ta on üksiti ka piksevarras, kes maandab oma Murumuna, kellel alati on vaja… et juba eile oleks olnud.

Tegelikult on kogu tervikpildi arendamine toimunud ju vaid pisut üle aasta.

Ülesehitatud koduse ja stiilse poe seintele tulnud maalid Altveski kultuurikeskuse maestralt Marje Berlokkolt.

Samuti on meie noor müüjapoiss Virgo Juurik sädenooruk meie noortestuudiost MINA OLEN.

Kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Elu meie väikesel kaunil koduplaneedil ongi ilusate kohtumiste ja suhtumiste jada ja ristpiste.

Kui jõuluaegu Ugandas käisime, kohtusime rahvuspargis elevandibeebiga, keda tema vanemad pidasid vajalikuks meile esitleda ning silmside uhke elevandimammaga kinnitas: maailm toimub.

Silmside teeäärsete mangomüüjate letialuste vabade-südamlike lastega õpetas tõelist heatahtlikkust.

Igal inimesel ja puuviljal on nimi ja pilk – kohtleme oma-toodavaid puuvilju isiksustena ja jälgime iga päev kasthaaval, kuidas keegi bataatidest-jamssidest-ananassidest ennast täna tunneb.

Uganda õpetab eestlastele perekonna olemust sügavamalt – õlg õla kõrval päevast päeva – ühiselt tehtav lõputu käsitsi töö – rõõmuga ja abivalmilt.

 

Ja meie kodus aina katsetatakse ja guugeldatakse.

Oleme välja uurinud ja klientidele õpetanud, kuidas teha papaya salatit, mismoodi käib järelvalmiva avokaado hooldamine.

Matooke – keedubanaani – valmistamist õppides saime hakkama naljaka fopaaga: proovisime teda ilma koort avamata praeahju panna ja ühel hetkel käis kume plöts! Laiali lendas 🙂

Samas tuleb Robertil erinevatest pipardest ködi paremini välja kui kellelgi teisel.

Kakaoubade röstimise kunsti õppides saime teada, et kõige õigem on neid 80 kraadi juures 15 minutit praeahjus hoida.

Järelvalmivate õunbanaanide kastmine pritsiga tagab, et koor ei jää kuivalt nende külge kinni.

Ja kui papa Robert tõi koju kolm sutsukene ülevalminud ananassi, tegime noortestuudio lastega nendest maisimannanassivahtu: mikserdatud ananassid lisasime mõõdukalt keedetud maisimannakördile, maitsestasime suhkruroosuhkruga – ja see oli meie noorkaardiväe seni parim õhtusöömaaeg.

Jah, tööd on meie tervikpildil ohtrasti. Aga mõttestatult pühendudes on iga päev püha päev.

MTÜ Ingli puudutus ja noortestuudio MINA OLEN aukoodeks

 

1. Armastan ja austan ennast.
2. Teadvustan, et elu on suurim kingitus – ega raiska seda.
3. Avastan, arendan ja kasutan oma andeid.
4. Olen enda ja teiste edusammude üle võrdselt õnnelik.
5. Ma ei suurusta – ega halvusta ei ennast ega teisi.
6. Meie ühises stuudios teen kõik endast oleneva, et õhkkond oleks parim võimalik.
7. Kui midagi on öelda, ütlen kohe ja asjaosalistele, mitte seljataga.
8. Olen nii avameelne kui vähegi võimalik – ja jätan teekaaslastele õiguse määrata nende avameelsuse piirid ise.
9. Oma isiklikke ja koduseid asju jagades arvestan sellega, et panen iga jagamisega teistele vastutuse koorma.
10. Omade seas jagatu on püha ega lähe stuudiost välja.
11. Stuudio siseasjadest räägin nii, et see teeks neile head ja ainult head.
12. Mina Olen võrdub suurel määral Kuusiku Altveski Loovuskosega – see lisab vastutust.
13. Altveski ajalugu on mulle tuttav – austan läbi selle ka isamaa ajalugu.
14. Altveski, veskitammi ja Südamesalu vahel tegutsedes suhtun ümbrusse ja ühiskonda samamoodi, nagu oma kodus.
15. Puhtus ja tasakaal Altveskil eeldab heakorda, asjatu müra vältimist ning üksteisele ja külalistele eeskuju näitamist nii mõtte, sõna kui teoga.
16. Teadvustan, et Altveski on osa Eestimaast ning siin tehtav rikastab kogu maailma.
17. Iga minu mõte, sõna ja tegu on osa tervikust – mõjutan otseselt iga teekaaslast, stuudiot ja seeläbi kogu maailma.
18. Vastutan otseselt maailma korrastamise ja kestmise eest.
19. Samameelsete vägede ühendamise nimel kutsun ka teisi noori meie stuudio treeningutele ja etendustele.
20. Oma jõu suurendamiseks õpin ka koolis võimalikult hästi, et omandada oma annete ja eelduste kasutamiseks haridus ja amet.
21. Ma pole veel valmis keegi, ma saan igal hetkel paremaks Kellekski ja millekski.

Püüan pühenduda. Tean, et pühendumise eelduseks on võime loobuda sellest, mis muidu aja ära sööb, aga tulemuseks MINA ISE – ja MINA OLEN.

Ingli puudutuse sihid: noortestuudio MINA OLEN õppetöö ulatuse kvalitatiivne-kvantitatiivne jätkusuutlik suurendamine ja tulemuste üleriigiline levitamine ja Kuusiku Altweski Loovuskose teiste tegevussuundade edendamine.

MTÜ Ingli puudutus on käivitanud iidses Kuusiku Altveskis Loovuskose, kultuurikeskuse.

Ametlikud avalikud andmed on vaadeldavad siin: http://www.aabramihobulausujad.ee/web/?p=9023

Juba on korraldatud kümmekond kontserti, 7 koolituspäeva, 5 töötuba, välja toodud suvelavstus „Südamesalu salavägi“, noortestuudio nimilavastus “Mina olen!”, katastroofikomöödia “Merehädalised” – ja kogukonda majesteetlikku vesiveskisse kutsutud teemapäevadega. Suvel 2018 oli seoses KOP-programmi toetuse abiga saadud 4 paadi tulemisega Kuusikule meie juures kavandatud 4 asemel 6 lastelaagrit. Kõik vähegi huvilised kogukonna noored õppisid ujuma ja ratsutama, tantsima ja näitlema ning veeohutust – ja teadlikkust, kui palju parem on olla meiega, mitte noortegängides hängida.

Noortestuudio MINA OLEN sündis isetekkelise-lastetahtelise kodanikualgatusena ning sai sügisega 2017 valmis väljundlavastuse „Mina olen!“ – esietendub 31.01. 2018.

Tänaseks 30+ last koondav-õpetav-arendav stuudio kasutab oma multidistsiplinaarse õppetöö juures motiveerimiseks lavastuste valmimist, mis on ühtaegu nii praktiline tegevus-kogemus kui väljund.

Õhtupoolikuid koos-loovalt sisustavad noored avastavad ja arendavad oma andeid ja eeldusi ning saavad inspiratsiooni kutsevalikuks – teistele noortele esinedes tuleb tagasiside ja veendumus oma valikute õigsuses.

Esimestel Altveski-aastatel on MTÜ töötanud projektipõhiselt: KÜSKi, Rapla ja Kehtna valla toel on teenuseid ostetud just täpselt ja ainult neilt professionaalidelt, kelle õpetus on antud projekti elluviimisel vajalik.

Käesoleval sügisel toetab meie terviseteadlikkuse ja kehakultuuri laupäevakute projekti Märjamaa vald.

Toasoe ja korras elektrisüsteem, turvakaamerad ja õpetajate palgad – projektipõhised saavutused need kõik.

Et lapsed-noored saaksid olenemata pere olukorrast või enda eripäradest kindlasti õhtud loovalt õppides ja nädalavahetuseti teistele noortele esinedes veeta, jätkame ka tänavu ilma õppemaksuta ning transpordime õpetajatega koos oma jõududega ise lapsed ka Kuusikule.

Altweski tahab siiski samm-sammult tasapisi kujundada oma tegevuse jätkusuutlikult isemajandavaks. Üritusturundus ja konverentsiturism võiksid olla meie helget tulevikku kirjeldavad võlusõnad.

Panustame üha uute täiendavate õpetajate-juhendajate teenuste ostmisse ning kvantitatiivsesse edengusse professionaalse managemendi rakendamisega stuudio valmistööde üleriigilisel levitamisel ja lavastuste viimisel kõikjale Eestis ja ka võõrsile.

Septembris 2018 moodustasid kogukonna noored Kristiina Liukanen – kes on meie stuudios ka tantsu ja hispaania keele õpetaja – ning noor politseinik Talis Lisakov oma MTÜ, millega noortestuudiot manageerida ja ühtlasi kogukonnale valusaimates küsimustes kaasa rääkida. Kuusiku valupunkt on hooldamata-roiskuv-kinnikasvav paisjärv.

Management peab käesoleva aastaga oskusliku promo-suhtekorralduse-müügitöö tulemusel saavutama noortestuudio jätkusuutliku iseseisvuse ja kõlapinna.

MTÜ jätkab kogukonna teenimist lisaks noorsootööle ka avalike loovate koolituspäevade, kontsertide ja teemaürituste korraldamisega, mis tagab Kuusiku Altweski Loovuskose halduskulude katmise ja noortestuudiole samm-sammult parematesse tegutsemistingimustesse investeerimise.

Meie eesmärgid:

1.Kogukonna noortele ja ka täiskasvanud loov-harrastajatele enesearenduse-väljenduse võimaluste pakkumine netis-punkrites konutamise asemel – mõõdikuks stuudios osalevate noorte ning maali-režii-dramaturgia-laulukoolitustel osalevate täiskasvanute arv

2.Loovuskosel õppetöö interdistsiplinaarse tulemina valmivate lavastuste, kontsertide ja näituste viimine kõikjale Eestisse ja võõrsile, et oma eeskujuga kõigi piirkondade lapsi-noori-õpetajaid innustada – mõõdikuks etenduste, kontsertide ja näituste arv

3.Noortestuudio MINA OLEN arendamine jätkusuutlikult iseseisvaks nii, et noorte õpetamine-arendamine toimub tervikpildil koos Loovuskose teiste ettevõtmistega sedavõrd efektiivselt, et õppemakse ei tule – mõõdikuks piletimüügitulu lisaks fondide, KOV ja metseenide panusele

Praegune  tase:

MTÜ Ingli puudutus õpetab ja arendab noortestuudio MINA OLEN 30+ noort projektipõhiselt ja oma finantsidest. Ühiskondliku tellimusena loodud stuudiosse kogunevate noorte õppetöö tulem, etendus „Mina olen!“ ja katastroofikomöödia “Merehädalised”  toodi välja KOP ja KOV toetustega ning projektijuhi isiklike ja tema teiste ettevõtete sõsar-finantsidega. Osteti üksnes hädatarvilikku teenust. Lavastusega käidi üleriigilisel tuuril projektijuhi isiklikul vastutuse, riski ja finantsi baasil.

Loodetav tase:

MTÜ Ingli puudutus on noortestuudiosse MINA OLEN angažeerinud kvalitatiivselt olulise valimiku täiendavaid õpetajaid. Lisaks valmis lavastustele „Mina olen“ ja “Merehädalised” on multidistsiplinaarse õppetöö tulemusel rahva ette tagasisidestumiseks loomisel integratsiooni-performance „Tervist, Aafrika!“

Kvantitatiivselt on professionaalne management ja projektijuhtimine viinud meie etendused kõikjale Eestis. Noortestuudios osaleb 4x rohkem noori kui teda käivitades. Üleriigiline kõlapind on loodud ja jätkusuutlik isemajandamine saavutatud.

Paari aasta pärast peab MTÜ Ingli puudutus käitama noortestuudiot MINA OLEN igaõhtuse tunniplaani alusel. Koos õpilastega valitud õpetajad katavad Kuusiku Altweskis kõik õhtud ja igal nädalavahetusel on noortel üleriigilised etendused ning majas täiskasvanute tegelused.

Igas poolaastas tuuakse välja uus interfistsiplinaarne lavastus, mis on tuuril korraga ja kordamööda, vahetudes tasapisi uute vastu välja.

Loovuskosel toimuvad nädalavahetuseti regulaarsed täiskasvanute koolitused ja kontserdid. Lapsed-noored ja täiskasvanud teevad ühisprojekte, korraldavad ühisnäitusi ja üllitavad ühiseid trükiseid. Koolivaheaegadel noored sisuliselt Elavad Altweskil laagrites ja turvalistes ruumides.

Management on käivitanud korrapärase professionaalse turunduse-suhtekorralduse, tervikpildi moodustab sujuv tööjaotus. Töökohad on loodud haldus- ja projektijuhtidele ning olulisematele õpetajatele. Lisaks saavad suveperioodil oma ettevõtlusega sekundeerida noored kohvikupidajad, käsitöömeistrid jt, kes pakuvad oma teenuseid etenduste, kontsertide, laatade ja suuremate koolituspäevade ajal.

MTÜ Ingli Puudutus

Tagab:

Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.

Päeval kogunevad stuudio ruumides kogukonna väärikad ja beebidega emmed eneseavalduseks.

Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.

Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.

Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.

Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.

MTÜ Ingli Puudutus on neljandat aastat tegutsev ühendus, mis korraldab

1. lastelaagreid
2. koolitusi
3. maalipäevi
4. teemaüritusi
5. kontserte ja etendusi
6. raamatute kirjastamist
7. peab ja veab Kuusiku Altweski Loovuskosel noortestuudiot MINA OLEN

Lastelaagrid on igal aastal olnud temaatiliselt seotud selle suve näitemänguga.

Lapsed on osalenud lavastusprotsessis nii kujundajate-näitlejate-muusikutena kui korraldusmeeskonnas ja kostüümide-dekoratsioonide valmistamisel.

 

2015.aastal oli meie teemaks „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“.

2016.aastal oli meie teemaks „Mustrimuutjad – viimne eestlane“.

2017.aastal oli meie teemaks „Südamesalu salavägi“.

2018.aastal oli meie teema „Merehädalised“.

Hetkel töötame teemal “Tervist, Aafrika!”

Harmoonilisest lastekooslusest Soone talus ja Kuusiku Altweskil kasvas kogukonna sotsiaalse tellimuse täitmiseks välja noortestuudio MINA OLEN, mis ühendab 4 valla lapsi.

MTÜ Ingli Puudutus

• rendib 7.jaanuarist 2017 Kuusiku Altweski ruume oma tegevuseks
• kureerib noortestuudiot MINA OLEN
• korraldab kultuurisündmusi-kontserte-koolitusi nii Altvewkis kui Soone talus ja mujal Eestis
• läheb tänu KÜSKi jõustamisele algaegade projektipõhiselt töökorralduselt üle jätkusuutlikuks üleriigiliseks innustusmissiooniks, mis inspireerib tuhandeid järgijaid ja loob nii halduse ja raamatupidamise kui managemendi ja sisulise töö suunale mitu uut töökohta

Koostööpartnerid:

• Kuusiku mõis
• Kuusiku päevakeskus
• Kuusiku lennuväli
• Kabala Parvematkad
• Kuusiku piirkonna külaseltsid
• Reina meelelahutus
• ühistuliikumine
• Aabrami hobulausujad
• Kuusiku tall
• Raplamaa Puuetega Inimeste Koda
• Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallavalitsused
• kogukond
• kohalikud ettevõtted asise-tegusa toe tasandil
• Otse Tootjalt Tarbijale võrgustik
• Sänna, Kirna, Kõue, Ohtu mõis ja Pokumaa

Struktuur:

Juhatus koordineerib iganädalastel nõupidamistel haldus-raamatupidamis- ja sisulist tööd.

Projekti raames on suund sisseostetavatelt teenustelt alaliste töökohtade loomisele.

Liikmeid 7: Kati Saara Vatmann, Robert Borodin, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Margot Torn, Margareta Babtšenko, Regina Evert-Tammistu

Vabatahtlikke 34

Juhtimine toimub avatud demokraatia põhimõttel.

*

Põhimõtted:

Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.

Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.

Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.

Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.

Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.

Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.

Pakume enesearenduse-teostuse võimalusi täiskasvanutele.

Toome kogukonna hüvanguks Altveskisse kontserte ja koolitajaid.

Ühendame loovtegevuses lapsi ja täiskasvanuid.

Jätame jälje trükiste üllitamise näol.

 

Tulude aruanne 2016 ja 2017

 

2016 – 578

2017 – 26 799.74

 

Noortestuudio MINA OLEN aukoodeks

 

1. Armastan ja austan ennast.
2. Teadvustan, et elu on suurim kingitus – ega raiska seda.
3. Avastan, arendan ja kasutan oma andeid.
4. Olen enda ja teiste edusammude üle võrdselt õnnelik.
5. Ma ei suurusta – ega halvusta ei ennast ega teisi.
6. Meie ühises stuudios teen kõik endast oleneva, et õhkkond oleks parim võimalik.
7. Kui midagi on öelda, ütlen kohe ja asjaosalistele, mitte seljataga.
8. Olen nii avameelne kui vähegi võimalik – ja jätan teekaaslastele õiguse määrata nende avameelsuse piirid ise.
9. Oma isiklikke ja koduseid asju jagades arvestan sellega, et panen iga jagamisega teistele vastutuse koorma.
10. Omade seas jagatu on püha ega lähe stuudiost välja.
11. Stuudio siseasjadest räägin nii, et see teeks neile head ja ainult head.
12. Mina Olen võrdub suurel määral Kuusiku Altveski Loovuskosega – see lisab vastutust.
13. Altveski ajalugu on mulle tuttav – austan läbi selle ka isamaa ajalugu.
14. Altveski, veskitammi ja Südamesalu vahel tegutsedes suhtun ümbrusse ja ühiskonda samamoodi, nagu oma kodus.
15. Puhtus ja tasakaal Altveskil eeldab heakorda, asjatu müra vältimist ning üksteisele ja külalistele eeskuju näitamist nii mõtte, sõna kui teoga.
16. Teadvustan, et Altveski on osa Eestimaast ning siin tehtav rikastab kogu maailma.
17. Iga minu mõte, sõna ja tegu on osa tervikust – mõjutan otseselt iga teekaaslast, stuudiot ja seeläbi kogu maailma.
18. Vastutan otseselt maailma korrastamise ja kestmise eest.
19. Samameelsete vägede ühendamise nimel kutsun ka teisi noori meie stuudio treeningutele ja etendustele.
20. Oma jõu suurendamiseks õpin ka koolis võimalikult hästi, et omandada oma annete ja eelduste kasutamiseks haridus ja amet.
21. Ma pole veel valmis keegi, ma saan igal hetkel paremaks Kellekski ja millekski.

Püüan pühenduda. Tean, et pühendumise eelduseks on võime loobuda sellest, mis muidu aja ära sööb, aga tulemuseks MINA ISE – ja MINA OLEN.

*

Asutamisleping ja põhikiri

Mittetulundusühingu Ingli Puudutus põhikiri
I ÜLDSÄTTED
1.1 Mittetulundusühing Ingli Puudutus (edaspidi ühing) on avalikes huvides tegutsev
organisatsioon, mille asukohaks on Kehtna vald (omavalitsuse nimi).
1.2 Ühingu eesmärgiks on lavakunsti looming, mille saavutamiseks teostatakse muuhulgas
järgmisi tegevusi:
1.2.1 lavakunstitekstide kirjutamine;
1.2.3 teatrietenduste korraldamine;
1.2.4 piletite müük;
II LIIKMETE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
2.1 Ühingu liikmeks olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes on valmis aktiivselt kaasa lööma
ühingu eesmärkide elluviimisel ja täidab põhikirja nõudeid. Liikmeks vastuvõtmise ja
väljaarvamise korraldab ühingu juhatus.
2.2 Ühingu liikmel on kõik seadusest tulenevad õigused ja õigus saada juhtorganitelt
igakülgset teavet ühingu tegevuse kohta.
2.3 Ühingu sisseastumis- ja liikmemaksu suurused kinnitab üldkoosolek.
2.4 Ühingu liige võidakse ühingust välja arvata lisaks seaduses sätestatud juhtudele, kui ta:
2.4.1 ei tasu kindlaksmääratud ajaks ettenähtud liikmemaksu või sisseastumismaksu;
2.4.2 on esitanud ühingusse vastuvõtmisel teadlikult ebaõigeid andmeid, mille tõttu tema
vastuvõtmine ühingu liikmeks ei olnud õiguspärane.
2.5 Ühing ei jaga oma vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid
soodustusi oma asutajale, liikmele, juhtimis- või kontrollorgani liikmele, temale annetusi
teinud isikule või sellise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele ega nimetatud isikutega
seotud isikutele.
III JUHTIMINE
3.1 Ühingu kõrgeimaks organiks on liikmete üldkoosolek vastavalt seadusele, kus võivad
osaleda kõik ühingu liikmed.
3.2 Üldkoosoleku kokkukutsumisel ja otsuste vastuvõtmisel lähtutakse seadusest.
Üldkoosolek on otsustusvõimeline sõltumata osalejate arvust.
3.3 Ühingu juhatus valitakse kolmeks aastaks ja sinna võib kuuluda üks kuni kolm liiget, kelle
määrab üldkoosolek.
3.4 Üldkoosolek võib määrata revisjoni või audiitorkontrolli juhatuse ametiajaks.
IV MAJANDUSTEGEVUS JA VARA JAOTUS
4.1 Ühing lõpetatakse vastavalt seaduses ettenähtud korrale.
4.2 Ühingu tegevuse lõpetamise korral antakse järelejäänud vara üle
tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ja usuliste ühenduste
nimekirja liikmeks olevale sarnase eesmärgiga organisatsioonile või avalik-õiguslikule
juriidilise isikule.

*

MAJANDUSAASTA ARUANNE 2015
aruandeaasta algus: 04.06.2015
aruandeaasta lõpp: 31.12.2015
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5069945, +372 5107709
e-posti aadress: teatriinglid@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2015
Varad
Käibevara
Raha 257
Nõuded ja ettemaksed 359
Kokku käibevara 616
Kokku varad 616
Kohustused ja netovara
Netovara
Aruandeaasta tulem 616
Kokku netovara 616
Kokku kohustused ja netovara 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 5 987
Kokku tulud 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -5 371
Kokku kulud -5 371
Põhitegevuse tulem 616
Aruandeaasta tulem 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 616
Kokku rahavood põhitegevusest 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest -359
Kokku rahavood 257
Raha ja raha ekvivalentide muutus 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2015. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 04.juuni 2015
Majandusaasta lõpp: 31.12.2015
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2015. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 30.06.2016
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 04.06.2015 – 31.12.2015 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 30.06.2016
Resolutsioon: Kati Saara Vatmann vaatas aruande läbi, luges tõeseks ja allkirjastas.
Tegevusalad
Tegevusala EMTAK kood Põhitegevusala
Teatri- ja tantsuetenduste lavastamine ja esitamine 90011 Jah
Sidevahendid
Liik Sisu
Mobiiltelefon +372 5107709
Mobiiltelefon +372 5069945
E-posti aadress teatriinglid@gmail.com

MAJANDUSAASTA ARUANNE 2016
aruandeaasta algus: 01.01.2016
aruandeaasta lõpp: 31.12.2016
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2016 31.12.2015
Varad
Käibevarad
Raha 826 257
Nõuded ja ettemaksed 359 359
Kokku käibevarad 1 185 616
Kokku varad 1 185 616
Kohustised ja netovara
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 616 0
Aruandeaasta tulem 569 616
Kokku netovara 1 185 616
Kokku kohustised ja netovara 1 185 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 578 5 987
Kokku tulud 578 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -9 -5 371
Kokku kulud -9 -5 371
Põhitegevuse tulem 569 616
Aruandeaasta tulem 569 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 569 616
Kokku rahavood põhitegevusest 569 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud 0 -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest 0 -359
Kokku rahavood 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 257 0
Raha ja raha ekvivalentide muutus 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 826 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2016
Majandusaasta lõpp: 31.12.2016
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2016 31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 01.06.2017
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2016 – 31.12.2016 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 18.07.2017
Resolutsioon: Kinnitan.
Tegevusalad
Tegevusala EMTAK kood Põhitegevusala
Teatri- ja tantsuetenduste lavastamine ja esitamine 90011 Jah
Sidevahendid
Liik Sisu
Mobiiltelefon +372 5107709
E-posti aadress hobulausujad@gmail.com

*

MAJANDUSAASTA ARUANNE
aruandeaasta algus: 01.01.2016
aruandeaasta lõpp: 31.12.2016
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2016 31.12.2015
Varad
Käibevarad
Raha 826 257
Nõuded ja ettemaksed 359 359
Kokku käibevarad 1 185 616
Kokku varad 1 185 616
Kohustised ja netovara
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 616 0
Aruandeaasta tulem 569 616
Kokku netovara 1 185 616
Kokku kohustised ja netovara 1 185 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 578 5 987
Kokku tulud 578 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -9 -5 371
Kokku kulud -9 -5 371
Põhitegevuse tulem 569 616
Aruandeaasta tulem 569 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 569 616
Kokku rahavood põhitegevusest 569 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud 0 -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest 0 -359
Kokku rahavood 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 257 0
Raha ja raha ekvivalentide muutus 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 826 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2016
Majandusaasta lõpp: 31.12.2016
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2016 31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 01.06.2017
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2016 – 31.12.2016 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 18.07.2017
Resolutsioon: Kinnitan.
Tegevusalad
Tegevusala EMTAK kood Põhitegevusala
Teatri- ja tantsuetenduste lavastamine ja esitamine 90011 Jah
Sidevahendid
Liik Sisu
Mobiiltelefon +372 5107709
E-posti aadress hobulausujad@gmail.com

 

*

Eetilise tegevuse põhimõtted

DEMOKRAATLIK JUHTIMINE JA TOIMIMINE

1. MTÜ-l Ingli puudutus on selge ja arusaadav missioon: toetada inimest tervikuna . MTÜ Ingli puudutus  järgib oma missiooni täitmisel põhikirja, sisemisi dokumente ja organisatsiooni toimimisstandardeid.
2. MTÜ Ingli puudutus väljendab ja esindab inimeste erinevaid huvisid ja vajadusi. MTÜ Ingli puudutus kaasab inimesi rahvahariduse, osalusdemokraatia, eestkoste ja muude vormide kaudu kodanikuühiskonna edendamisse.
3. MTÜ Ingli puudutus kui ühiskonnaliikmete vabatahtlik ühendus väärtustab oma liikmeid ja toetajaliikmeid, kindlustab ühenduse demokraatliku juhtimise, hoiab ühenduse juhtivkogud ja töötajad vastutavana, reageerib nende väärtegudele.
4. MTÜ Ingli puudutus peab inimeste kaasamist ja vabatahtlikku tööd kodanikuühiskonna alustalaks, väärtustab kodanikke ja nende vabatahtlikku tööd.
5. MTÜ Ingli puudutus püüdleb järjekindlalt oskusliku tegutsemise, professionaalsuse ja täiuslikkuse poole, et saavutada parimaid töötulemusi.
6. MTÜ Ingli puudutus, saades vahendid oma tegevuseks peamiselt toetajatelt ja annetajatelt, kasutab saadud vahendeid otstarbekalt ja sihipäraselt.

Kodanikujulgus ja hoolivus
7. MTÜ Ingli puudutus  ilmutab kodanikujulgust võitluses ühiskonnas esineva ebaõigluse vastu.
8. MTÜ Ingli puudutus, nähes seadustes ja teistes õigusaktides ning nende rakendamises ebapädevust ja ebaõiglust, teeb tööd nende muutmiseks.
9. MTÜ Ingli puudutus ei kasuta ega propageeri vägivalda oma seisukohtade väljendamiseks, eesmärkide ja avalikkuse tähelepanu saavutamiseks.

Vahendite ja vara heaperemehelik ning säästlik kasutamine
10. MTÜ Ingli puudutus kasutab loodus-, inim- ja vaimuvara ning ainelisi ja varalisi vahendeid heaperemehelikult ning säästlikult, arvestades tänaste ja tulevaste põlvede vajadustega.
11. MTÜ Ingli puudutus lähtub nii taotleja kui toetajana headest rahastamistavadest, eelarvete põhjendatusest ja läbipaistvusest ning hoidub topeltrahastamisest.

Vastutus ja aruandmiskohustus
12. MTÜ Ingli puudutus annab oma tegevusest aru ning vastutab asutajate, liikmete, toetajate, annetajate ja avalikkuse ees.
13. MTÜ Ingli puudutus peab oluliseks aruandevalmidust, mille tagab oskusjuhtimine, sisemine aruandlus ja juhindumine heast raamatupidamistavast.
14. MTÜ Ingli puudutus avalikustab oma tegevuse sisulise ja rahalise aruande vähemalt kord aastas.

Avatus ja läbipaistvus
15. Informatsioon MTÜ Ingli puudutus missiooni, liikmeskonna, tegevuse ja rahastamise kohta on avalik ja arusaadav.
16. MTÜ Ingli puudutus suhtleb avatult ja otsekoheselt oma nime all ega tegutse anonüümselt.
17. MTÜ Ingli puudutus on avatud uutele ideedele ja erinevatele seisukohtadele ning koostööle ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Sõltumatus ja huvide konflikti vältimine
18. MTÜ Ingli puudutus on oma eesmärgiseadmistes, otsustes ja tegevuses sõltumatu ning hoidub sattumast erakonna, avaliku institutsiooni või äriühingu kontrolli alla, millega ta kaotab oma sõltumatuse ja avalikes huvides tegutsemise võime.
19. MTÜ Ingli puudutus ja seal tegutsevad isikud hoiduvad sattumast huvide konflikti. Huvide konflikti ilmnemisel võtab ühendus tarvitusele vajalikud abinõud selle lõpetamiseks.

Sõnapidamine ja ideede autorluse tunnustamine
20. MTÜ Ingli puudutus peab kinni nii kirjalikest lepingutest kui suulistest kokkulepetest.
21. MTÜ Ingli puudutus austab teiste ühenduste ideede ja projektide autorlust.

Sallivus
22. MTÜ Ingli puudutus tunnustab mõtteviiside erinevust, ühenduste ja nende eesmärkide mitmekesisust.
23. MTÜ Ingli puudutus  ei halvusta ega laima teisi ühendusi, nende seisukohti ja neis tegutsevaid isikuid.

Aluseks on võetud Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua Suurkogul 7. aprillil 2002. aastal Tartus vastuvõetud dokument “Vabaühenduste eetilise tegevuse põhimõtted”.

https://www.youtube.com/watch?v=Z_unL-U51f0&feature=youtu.be