Inglid kaasas

Minu kallis Pille,

võiksin Sinust raamatu kirjutada. Ka praegu, mil suhtleme nii harva, oled läbi ühise eluloo nii lähedal, et see oleks lihtne ja ilus. Need olid kaunimad aastad me elus – 20-40ndad, mil on kombeks lapsi saada, seigelda ja katsetada – ning mida tavatsetakse pidada elu kirkaimaiks. Mis pole tegelikult tõsi – need kaunimad on meil käsil siin ja praegu – ainult et Sina oled nii väärtuslik ja nõutud teekaaslane, et Sind on võimatu enda juurde sikutada. Kui vanaks jääme, tuled mu talusse ja me kirjutaksime ehtsa-lihtsa, elusa-ilusa menuteose kaunist ja inimlikust, hingestatud ja pingestatud Arstist ja sellest, mis selle nimetuse taga leida võib.

Nii raamat kui kirjutamine oleks lihtne ja ilus. Ainult et meie Sinuga ei jää kunagi vanaks. Ja surematud oleme ka.

Üks peatükk oleks meie loos sellest, kuidas Veerikul Jämedate juures klaver õuemurule toodi, noortohter Ehrenberg Valgret mängis ning meie, neiud, laulsime ja tantsisime. Teine peatükk oleks jällegi onu Jaani ujutamine – ühe pidutsemise, ja seda me oskasime! – ajal sõitsime Emajõe äärde ja sidusime Su mehe ümber köie, et ta koidikul ujudes allavoolu ei kanduks – nii hinnalist meest ei saa ju järve kaduda lasta, kes Sind hoiab ja armastab, eks ole. Minu-subjektiivses Sinu-raamatus saab olema nii palju naljakaid meeletusi, mille puhul Sina ühegi patuga… vahele ei jäänud J

Olid nädalavahetused teie üürieraka aias, mil arstide-artistide-teadlaste-loovuritega tunde ja päevi, kuid ja aastaid koos lapsi kasvatasime, sõime-jõime ja üksteise jaoks üliväga olemas olime – või kogunesime meie kommuunist kellegi teiste pool või Su päritolumail Väimelas – või ja või. Mäletad, kuidas tohter Margus läks teie poolt neeru siirdama… Ja kuis Sinu Jaan läks meie poja Riksu jalga õmblema. Mehed ikka oskavad…

Meied-teied on tänaseks nii väga muutunud – ja veel kord muutunud.

Mehed tulevad ja lähevad.

Lapsed, loodus ja loovus – ja hingesõbrad – jäävad. Siis ka, kui eriti sageli ei kohtu – nii kohtumistel kui üksteise peale mõeldes mõistame üksteist poolelt silbilt, isegi silbita. Meenume üksteisele iga päev. Läbi tuhande pisiasja. Tänuga ja liigutusega.

Sinul on väga hästi läinud – lapsed armastavad Sind sellisena, nagu oled – näed, raamatut kirjutame siin Su poiste palvel kõik koos – paljude teiste meiede lapsed püüavad vanemaid omada ja muuta – ja kui ei õnnestu, viskavad ära – võimalik, et oledki tõepoolest nii täiuslik, et Sinus polegi midagi paremaks muuta – sellepärast Su abielu koos püsib ja pojad Sind tingimusteta armastavadki.

Kasvõi laste kaudu meeles püsidki. Kui jamad on majas, meenuvad paratamatult nende ootamised ja ilmaletulekud. Ja mõnd enamatki. Ellujäämised.

Mäletan, kuidas nutsid, kui mu kolmanda lapse – kes nüüd kooli lõpetas – puhul vähk avastati – ja kuidas Aleksandri sündimise ajal mu südame ja anesteesiaga kamm juhtus – ja kuidas Indira sünni ajal kogu mu veri opisaali purki kibeles – ellu jäin tänu Sinule – nii et mis siin enam nutta J

Sajad – vist juba tuhanded – naised saavad Sulle samalaadsel kombel tänulikud olla. Oleme sellest ajakirjades rääkinud, saateid teinud. Paljust muustki – kontratseptiividest ja suguhaigustest, viljatusest ja kodusünnitusest ja sellest kui miski ei lähe päris õigesti. Pehmelt öeldes.

Üks oluline peatükk oleks – eks meie kõrvutistes elulugudes ju ongi – paratamatus, et meie kooskonna kõik mehed olid ja ilmselt on praegugi Sinust sisse võetud. Nii armas ja kaunis oli, kui häbenesid ja punastasid, kui minu tollane mees oli Sinusse armunud. Sind ongi võimatu mitte armastada. Mehest on jäänud tore neutraalne semu – nii, nagu suurem osa meie toonasest kommuunist on uuesti abiellunud ja veel kord ja veel kord ümber istunud – Sind, kirglikult stabiilset, meenutan erinevalt neist ümberistumistest-ämberastumistest iga päev.

Kui minu talus on sünnitusmaja. Kui keegi tuttavatest või lastest on rase ja sünnitamas. Kui laulab Elton John.

Sind meenutab paradoksaalseks tervikuks põimunud veri ja rahvatants, korvpall ja klubiööd.

Peatüki pälvivad Sinu plikalikud pisarad Uppsalas, kui Jaan tegi kaardimängus sohki. Sinu enese võlu ongi, et Sa ei tee sohki. Kindlasti on kiusatusi – aga Sina oled neist tugevam. Lepid stabiilsuse ja kasinusega. Kuninglikult.

Ja oled selle kuninglikkuse tõttu liiga nõutud, et meile kõigile jätkuda.

Tuhnisin mööda vanu albumeid – tänan su poegi, kelle jaoks pilte otsides kogesin võrratut nostalgia-tsunamit – ent Sulle otsustasin kinkida praeguse hetke – kui tsunami alt õue ujusin, jäädvustasin neid, kes esimestena vastu tulid. Puha kuldsed – nii kanad kui Namaste, meie võrratu märavarsake.

Nii paljut tahaks Sinuga jagada – just Sinuga – neid Päris asju – meil on aega veel… Kindlasti. Namaste!

Alati Sinu Kati

www.aabramihobulausujad.ee

Tere sõbrad

Sama info on ka aadressil http://koduope.ee/?id=46

_____________________________________________
www.kogukonnad.ee *** Liitumine ja lahkumine:
http://list.waalaskala.com/listinfo/teated

Rikastavad koolitused waldorfkooli õpetajatelt

Aprilliga lõppeb Tartu Waldorfgümnaasiumi projekt, mille käigus viisid kooli õpetajad ja lapsevanemad läbi mitmed koolitused. Enim huvi äratas keskendumis- ja rütmimänge tutvustav koolitus „Rikastavad rütmimängud“, kus osaleda soovijaid on
ka sügisel toimuvale jätkukoolitusele. Projekti toetas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
Waldorfkooli õpetajate poolt läbiviidud koolitustel tutvustati erinevaid mänge ja harjutusi, mis aitavad koolitunde mitmekesisemaks ning õppimist mängulisemaks muuta. Rütmid ja pillimäng muusikatundides, keskendumis- ja lõõgastumisharjutused, kuidas hindamine inimest kujundab ning kuidas aastapühad ja –rütm toetavad lapse arengut – need olid selle kevade peamised koolitusteemad. Projekti eestvedajad tegutsevad selles suunas, et sügisel lülituksid koolitusprogrammi ka praktilised kunstivaldkonna koolitused.

Waldorfkoolid on oma kohta ühiskonnas ja haridusmaastikul üha kindlamalt leidmas. Ka Tartu Waldorfgümnaasiumi esimesse klassi astujate arv on aasta aastalt kasvanud. Uuel sügisel avatakse esmakordselt kooli ajaloos paralleelklassid. Waldorfkoolides peetakse tähtsaks lisaks intellektuaalsetele teadmistele ka sotsiaalsete oskuste omandamist, mis aitavad lapsel kasvada terveks ja tasakaalukaks täiskasvanuks. Kesksel kohal on lapse individuaalse arengu toetamine ning vähem tähtis on võrdlus eakaaslaste teadmiste ja oskustega.

Maailmas õpib praegu 66 riigi rohkem kui 1000 waldorfkoolis üle 200 000 õpilase ning eelkooliealistele on ligikaudu 2000 lasteaeda. Enam kui 20aastase tegutsemisaja jooksul on Eestis waldorfkooli lõpetanud 599 õpilast. 2012/2013 õppeaastal õpib Eesti waldorflasteaedades 356 ja –koolides 558 last.

Lisainfo:

Katri Tammekand, Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsevanem ja arendusjuht

Tel: 50 15 141

E-mail: katri.tammekand@gmail.com

Külli Ehastu, Tartu Waldorfgümnaasiumi muusikaõpetaja

Tel: 555 84 773

E-mail: kylli.ehastu@gmail.com

Pisarate aeg keset kaunimaid aastaid me elus

Kaunimate Aastate Vennaskonna 20.sünnipäeva kontserttuur ja plaat tekitab kummastavaid seoseid praegu maailmas, Eestis ja inimhingedes toimuvaga. Kultuur ja kunst ongi selleks, et inimesi ärkama ja märkama panna ning meiega ja meis toimuv vastavalt artistide-loojate olemusele erinevate luupide alla võtta.

Ma ei tea neid sõnu kirjutades, mis on maailmast saanud selle lehe loodetava ilmumise ajaks, sest Koreas lubatakse homme-ülehomme tuumarakett teele saata. Isegi kui lumi lubatava soojalaine paistel sulama hakkab, on ilmselt ees ikaldus, liiga hilja – mesilased surevad tarudest väljudes lund süües ja kured pöörduvad Egiptusse tagasi, nagu väidab raadiouudis.

Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdi vaheajal ütles helilooja-viiuldaja-laulja Indrek Kalda: „Mesilastel pole isegi pajuurbi võtta. Ja sellist jääd nagu praegu meie järvel pole ka mu isa kogu oma elu jooksul näinud – kindel, et kannatada saavad nii kalad järves kui põlluviljad maa peal. See tõsiasi on alateadlikult ka linnarahvale kohale jõudnud. Talvekurnatusele on lisandunud süvenev – ja paraku põhjendatud paanika. Sellepärast vajatakse kontserte teistmoodi kui tavaliselt.“

Sellepärast tabab rahvuskehandi kollektiivset teadvust eksistentsiaalse välgunoolena näiteks Evelin Võigemasti Piafi-versioon saatest „Su nägu kõlab tuttavalt“. Süütu meelelahutussaatena mõeldud formaat omandab üleva ja üldrahvaliku mõõtme, kui üks väike blond naine laulab 2013.aastal sama, mida teine väike brünett naine eelmise sajandi keskpaigas: ma ei kahetse midagi, kõige eest on makstud, kõik on unustatud… Inimesed seisavad telestuudios püsti ja nutavad – kodudes sama. Nii lihtsalt käibki. Sellepärast, et Edithile emotsionaalset hingekätt ulatades tegi Evelin – ilmselt endalegi üllatusena – kokkuvõtte inimsusest ning inimese ja inimkonna traagikast. Kõikvõimalikud „armastuse maaletoojad“ võivad kalli raha eest heietada, kuidas kõik on üks – sellised tuttava kõlaga näo hetked, mille über-pärl oli ka Tanja Mihhailova Pavarotti, tõestavad seda tegelikult. Mõtte, sõna ja teoga.

Samal põhjusel õnnestub ka vennaskonnal Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda – seitsmes liige varieerub, praegu on ta Ann Kuut – juba 20 aastat massiliselt publikut kõikjal Eestis kodust kurvastamast ja kartmast välja laulda ja flirtida.

Flirditakse mõistagi eelkõige naistega – ja nüüdseks juba ka oma isikliku vanuse ja keskeakriisiga. Kusjuures kõigevägevam, kes meid praegu lumepainega lämmatab ja Kimide tuumarakettidega ähvardab, on vennaskonna kõigi liikmete suhtes armuline olnud. Kenad ja tublid mehed endiselt. Või tundub see vaid endale, et kõik eakaaslased – eriti kauased sõbrad, kellega just selle vennaskonna moodustumise ajal väga lähedaselt lävitud, on noored ja kenad? Siiski mitte. Kooli kokkutulekul selgub enamasti, et kunagistest kallimatest on karmi elu ja ilma käes saanud otsekui järgmise põlvkonna esindajad.

Kaunimate saladus seisneb selles, et nad on elanud ühes elus mitu elu. Uus noorendab ja viib edasi – mitte nagu kardab ja kammitseb animafilmi „Kruudid“ pereisa, kes ei taha värskust ja armastust, arengut ja meeleheitlikkegi samme lubada ei endale ega ühelegi pereliikmele, kuni see koopasse hangumine kipub eluohtlikuks muutuma.

20 aastat tagasi kuulsin neid Süvalepa laule Vanemuise ühiselamus Simmulite tillukeses korteris – neid spontaanseid laulmisi meenutab ka vennaskonna juubeliplaadi kaaneümbrises sisalduv kronoloogia – ning me kõik olime oma esimestes abieludes. Sõpruskond pihustus meil peagi Tartust

Tallinnasse, Viljandisse ja Pärnusse ning aegade jooksul tekkisid meile kõigile uued tööd, kodud, kaasad ja lastepesakonnad. Elu on toimunud. Kogu aeg. Kaunimate – nagu me neid isekeskis lühidalt nimetame – lauluõhtud on väikeste variatsioonidega aga olnud jääv ja toimiv suurus. Ühikast Vanemuise väikese maja ovaalsaali, sealt kõikjale üle Eesti levinud. Iga natukese aja tagant taas kokku tulnud. Hoiab neid poisse – sõbrad üksteise jaoks teatavasti ei vanane – ja nende uuenevaid peresid ühenduses. Kusjuures sedasorti ühendus toob ka sisse.

Indrek Kalda muheles meie kontserdiaegse vestluse käigus: „Mind teeb kurvaks, kui meie poisid on telekas. Dvin ja Kaljujärv on Õnnes – ka juba varsti 20 aastat!, Simmul koos oma vanima pojaga Pilvede all – Lungel on selles seriaalis õnneks ainult naine Inga. Kui nemad on telekas, siis meil mänge ei toimu ja mina olen sellepärast vaene.“

Vennaskond ühendab niisiis Eesti parimad seriaalid – ja Kulno süvalepa laulude ümber punutud õhtud ühendavad mitme ajastu boheemlasliku härrandlikkuse, romantilise pisipatususe ja maitseka eneseiroonia. Praegu turneerivas kavas on kadunud Süvalepa kõrval täiesti võrdväärses osas tegija lõpmata soe, hell ja analoogselt Süvalepaga eraklik muusik Indrek Kalda, kelle laule on plaadil rõõmustavalt palju.  Ja Süvalepa-Kalda-Lumist-jt. paladega ühendatakse Dvinjaninovi Emajõe suveteatri etenduste meloodiad. Koidula, Nipernaadi, taevasse minev mustlaslaager… Aga kus on Ronja, Huck ja hulkur Rasmus? Ja miks ei ole ei kontserdil ega plaadil minu isiklikku lemmiklaulu Süvalepa elegantselt lapsikust valikust – ööbiku ja lehma dialoog? „Emaööbik laulab, pojakene, laula…“ niuks! kui liigutav ja meeldivalt vesiseks võttev… Palun järgmises kavas ja plaadil seda ka! ja see võikski muide olla võti vennaskonna edasiminekuks. Heade sõprade järgmine laulukava võiks olla isadele ja lastele. Kaua võib tädidega flirtida, eks ole.

Nägin Pärnu kinos Mai just multika „Kruudid“ – see tädädäää-reklaamiga vaimukas ürginimeste lugu – seansil üllatavalt palju isasid ja vanaisasid lastega. Kusjuures mehed poetasid täiesti häbenematult pisara: lõppesid ses filmis apokalüptilised õudused ühtehoidva ja ühiselt areneva perekonna ellujäämisega, jääme ehk meiegi kestma, kui üksteist armastame ja üksteisele seda ka ütleme. Ja kui uudsete mõtete eest koopasse ei poe. Nagu oma rahvast hukule juhtiv valitsus püüab meidki praegu koopasse suruda, väites, et Rahvakogu tõstatab praegusesse pilti sobimatud teemad – järelikult on selle pildiga midagi valesti, kui tänane tegelikkus tähendab korruptiivsele-hangunud pildile teravaid kilde, mis lõikuvad serviti. Vennaskond võiks toimida nagu perekonda päästev pereisa Kruut, kes uuenenud tulekerana üle laavajõe lendab.

Oletades ja lootes, et vaatamata uuele jääajale ja Korea sündmustele maailm siiski kestab, paluks Kaunimate Aastate Vennaskonnalt järgmisi uusi ja tundmatuid aina-kaunimaid, mis kinnitavad, et uus ja tundmatu pole ohtlik ning iga järgmine päev on meie elu parim päev. Ka siis, kui püsti seistes pisaraid valame. Siis eriti.

Õnnistagu meid kõiki Suur Vaim