Sirgi selginemised

Sirgi Tammik (40), kes avas aasta eest Raplas Esoteerika keskuse, on elanud vähemalt kolm elu ühes – ning kohalike seas vaatamata ametlikule linnastaatusele ikka aleviks nimetatavas kahe torniga kiriku asulas on kolm esoteerilise keskendumisega keskust ja koda, millele Sirgi prognoosib veel ja veel tekkivat ja kaduvat lisa. Ka enda ees näeb kaunis daam veel ja veel kvanthüppeid uutesse elamise tasanditesse näiliselt ikka sama Sirgina.

„Meil on Elujõukeskuse Piia Kõverikuga ja Angala väekoja Heli Lehtsaluga kena kokkulepe, et siia „nõiaturule“ mahume ladusalt ära, kolleegide esinejaid üle meelitada ei püüa ning kõigile jätkub,“ naeratab Sirgi, kes erinevalt Piiast ise oma keskuses ei ela. Ta on oma teismelised lapsed Mahlamäe korteris suureks kasvatanud ning oma sisetunde järgi valitud Teel kulgedes väga veendunud – ja üksi.

Rapla ongi tema sõnul hämmastav hambakliinikute ja juuksurisalongide, autoremonditöökodade ja väekeskuste tõmbesoon, kus inimesed kogevad ühtaegu nii tihedat trügimist kui olemuslikku üksildust. Õnneks leiavad sama lainepikkusega hinged üksteist üles ning asetavad ajuti oma üksildused kõrvuti.

Isa, poeg ja püha vaim

„Minu ema on kokk ning isa oli tisler, kes lahkus siit ilmast, kui olin kümneaastane. Tänaseks tean, et ta oli sellega mu elu suurimaid käivitajaid – nii, nagu paljud inimesed on käivitajad ja peeglid. Eriti kui nende panus esialgu paha tundub.

Vanem vend Taimo peab Raplas Tammiku fotoäri ja tema naisel Airel on autokool. Noorem vend Valdis on Juuru kooli majandusjuht. Isa aga käivitas mu varajase iseseisvumise,“ arutleb Sirgi. „Kui mu esimene poeg sündis, nägin lapse sündides selgelt enda ees oma isa nägu. Ning esmakordselt lapsele silma vaadates küsisin tema täpselt fokuseeritud pilgult: mida me sinuga kahekesi nüüd siis peale hakkame? Ta vastas, et tuli mulle appi – ning kõik oli selge.

Kõige tänuväärsemad abilised on sageli näiliselt kõige julmemad. Mullu jaanuaris tulin Konsumist töölt ära ning asusin Esoteerika keskust rajama. Teismeliste laste poolt vaadates nägi see välja sedasi, et ma istusin kodus, mõtisklesin – ja ei teinud näiliselt midagi. Pesakonna üksmeelne otsus oli, et ma olen lolliks läinud. Vanim küsis üpris jõhkralt, mis õigusega ma siin kükitan ja talle raha ei teeni.

Ütlesin lastele, et kuni toit on laual ja riie seljas, pole nende asi arvustada, et ema on astunud oma Teele – õigupoolest on iga inimese õigus ja kohus elada endale. Teiste eelistuste ja arvamuse järgi joondumine pole mitte kunagi mitte kellelegi mitte midagi head toonud.“

Keskust ehitama asudes oli Sirgi kõrval tookord Märjamaal elanud sõbratar, kes osutus samuti käivitajaks – kui kõik oli juba töös ja hoos ning tagasiteed enam polnud, kolis partner Tallinnasse ja Sirgi oli taas üksi ja ise. Lisaks lastele olid hämmingus ja distantseerunud ka Sirgi vennad. Ja kallim. Tema eriti.

„Mu kallim Villem, kellega aina nagistame ja laialimineku piirile satume, on ratsionaalne ärimees. Meie südamed on omavahel tihedasti põimunud – ent mõistuse tasandil käivitab ta mind tehnikas siple-siple-Sirgikene – ei takista ega toeta. Vaatleb eemalt. Just siis, kui olen talle valmis kõik-lõpp-otsas ütlema, tuleb ta aga minuga kaasa, kui näiteks Kuusiku jõe äärde maalima lähen,“ naeratab Sirgi. „Äsjane maalimispäev on üleni kujundlik. Kui mu vanim poeg sai 18aastaseks, kinkisid sõbrad talle nännikasti. Poja enesega toimus sel päeval totaalne murrang. Ta läks Tallinnasse ehitajaks ja võttis vastutuse. Nii finantsiliselt kui nooremate laste suunamise mõttes. Aitäh!

Ühel päeval andis ta mulle oma nännikastist karbi akvarelle ja ütles: on aeg – nüüd tuleb sul see ära teha. Kuna mul pole hetkel autot, olenen liikumistes juhustest. Ja juhused on teatavasti märgilised. Kallim soovis minuga päeva veeta ning viiski mu Kuusiku jõe äärde maalima, ehkki ta oli viimase hetkeni kindel, et ma teen nalja.

Kui tõepoolest maalima asusin, nõudis mees, et maaliksin talle karu. Sulatasin ja meelisklesin ja palusin lahkesti tal minu pildilt karu leida. Ja kui ei leia, siis oma karu maalida. Päev nagu sümbolite tulevärk!“

Sirgi tütar õpib Kehtna maamajanduskoolis teenindajaks ning mõistab ema kõige paremini, neil on sagedased pikad vestlused Päris teemadel. Tänu sellele, et tütar on sama lainepikkuse tüdruk, teab Sirgi, kui oluline on valida, kellega millest ja mis sõnastuses kõnelda. Tal on üha vähem põhjust ja soovi teisitimõistjatega vestlusi arendada – kui püüad võõra vibra rahvaga sama keelt kõnelda, tõmbad oma energeetilist taset paratamatult alla. Lisaks raiskab ettevaatus ja sõnade valimine aega ja energiat.

„Mõnikord, selleks, et teisi inimesi sügavalt mõista, lähen teadlikult nende energiasse. Olen Intuitiivteaduste koolis ja erinevatel teistel koolitustel – nüüd juba aasta aega oma enese keskuses – neid tehnikaid õppinud. Mulle meeldis juba Konsumi kassapreilina inimesi vaadelda ja neisse salasügavale sisse piiluda. Nüüd oskan tänu teadvelolekule turvaliselt ligimeste sisekosmosesse rännata – enamasti nende endi palvel,“ kirjeldab naine. „Maalides libisesin ka oma kallima energiasse ning nägin ääretut üksildust, elumõttetust ja ärkamatust. Praegu. Kõik on muudetav ja avatav, kui inimene ise soovib.“

Ekselid versus Elu

Rapla raudteejaama lähedale Telliskivi tänavasse vanemate majja Esoteerikakeskust ehitades koges Sirgi sama, mida oma ärimehest kallimaga suhestudes: loovus ja vaimsus on raharahva poolt palavalt armastatud exel-tabelitesse ajamatu. Raharahva loogika ütleb, et kui eksel ei näita rahategu, siis pole see ettevõtmine tulus äri, kui pole äri, siis pole see midagi väärt.

Raha tegi Sirgi seega pangalaenuga ning äri näeb välja sedasi, et kuni neli õhtut nädalas toovad loengud-koolitused tema keskuse rahvast täis – täpselt nii palju kui naine teeb, nii palju ta ka saab. Kui kumm on mõnikord tühi ja mõõt täis, kolib Sirgi mõneks päevaks oma keskusesse ka elama – kuna põrand on jahe ja ülakorrusel vaid üks protseduuridetuba, ei saaks ta sinna päriselt elama kolida, nagu Piia oma katlamajja-rajatud elujõu- ja pilatesekeskusesse, kus on üksiti tema kaasa kodumasinateremont. Sirgi võtab oma kojas vaid ajutisi iseolemise erakuaegu.

„Esimesel korral kippusin pidevalt sõpradele helistama – tule läbi, ajame juttu – ent saatuse tahtel polnud kellelgi aega. Tänu taevale – tookord avastasin oma nahalt helepruuni kiirestikasvava ja sügeleva sünnimärgi, mille mu üks olulisemaid teejuhte Mai-Agate määratles vähihirmu väljanäituseks. Tegelesin-tegelesin – sünnimärk kadus! Nii kui ennast kõrva tagant sügasin – küll ma olen ikka kõva tegija! – tuli tagasi ning hakkasin aga otsast peale,“ naerab Sirgi. „Enese peegeldamiseks ja tühjaksrääkimiseks on mul kunstnikust sõbratar Pärnus. Tänaseks on keskusesse kogunenud mitukümmend sugulashinge – enamus naised mõistagi – kellega lisaks siinsetele loengutele-kursustele väljasõitudel käime. Metsamooride ja šamaanide juurde – kuhu iganes sisetunne tõmbab.“

Hiljuti viis Sirgi autotäie temakesi Tartusse südametarkuse päevadele – kuulati mitu loengut, osaleti mitmes töötoas ja lasti esoteerilise kauba pikal müügilettide rivil meeli erutada. Sirgi vaatas lõbustatud äratundmisega, kuidas ärkamistee alguses innukalt ringi rapsivad hinged käituvad täpselt samamoodi, nagu tema oma uuestisünni esimesil aastail.

„Ka mina ahmisin kõiki loenguid ja variante, konspekteerisin ja salvestasin – et ükski silp kaduma ei läheks. Nüüd on mulle sobivad nõustajad mu enese väekojas esinejad – „nõiamessidelt“ valin uusi esinejaid – ja päris kõigil õhtutel oma kojas ma ise ka enam ei osale. Küll aga on need väljasõidud head selleks, et aegajalt endale meelde tuletada – spirituaalne tee on õige, mis toimub minuga, toimub ka teiste vaimsetega – ma pole üksinda hulluks läinud. Ja samas saan heatahtlikult muheleda kasvõi selle üle, kuidas näeb välja õlide-kellukeste-nõialuudade müüjaskond, kes kaks päeva innustunult nõuandeid jagavad, teise päeva õhtuks. Jumal tänatud, et ratsionaalid-skeptikud, kes nimetavad meid pundiks esoteerikuteks, seda ei näe, kuidas väsinud sensitiivid kaootiliseks kiskuvas vaimlas veel viimseid kliente oma boksi hüüavad ja monotoonseks roidunud voo seest jüngreid püüavad.

Ka väga vaimsed on kõigest inimesed. Ning see on armas ja naljakas.“

Salatühjade palverännak

Ajakirjad ja portaalid on tulvil küll kivide, küll käte või häälega tervendamise teele asunute lugusid, mis reeglina algavad sellest et tänane tervendaja ise oli hädas. Igaühele neist leidub oma järgijate seltskond. Ja Sirgi oli ise samuti paari aasta sügavuses mustas augus, millest väljumisele järgnenud seitse aastat ta tänaseks Sirgiks kvanthüpitanud ongi.

„Iga päev ilmub mu postkasti või telefoni mõni elumõtteta ja sihita salatühi eduinimene, kelle üha süvenevat kriisi sageli ka lähedasimad ei märka. Juba kaupluse kassas nägin, kui enesestmõistetavalt tõstavad töömehed ja taluperenaised igal õhtul õlled-longerod ostukorvi. Nägin eduinimesi peeni napse muu kraami alla peitmas – aga kurbi silmi ja silmadealuseid pelmeene ju peita ei saa… Tänaseks on neist mitmetest saanud minu nõustatavad,“ kirjeldab Sirgi. „Kes on ise põrgust läbi käinud, see tunneb saatusekaaslased hetkega ära ning õpib järk järgult neile ka nõu andma. Ma tean, mis on koduvägivald ja teadmata kadunud pereisa, mis on asenduselu ja etanooli-nimelise keemiarelva ohvriks langemine. Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada.

Kui mina olin mustas augus, polnud mul tööd ega teed, ainult probleemid. Tänu ühele sarnaste mustritega mehele, kes kõige rängematel hetkedel minu kõrval oli, ujusin välja. Ja sain autasuks kohe kõik ja veel enam. Tuli töökoht ja kool, uued sõbrad ja ideed – panoraam ja tervikpilt kujunesid nii võimsad, et mingi hinna eest ma enam alla ei anna ja taas kõike ei kaota.“

Täna tullakse Sirgi juurde selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elumõttetusest ja märtrimustritest. Hämmastavaimal kombel on sügavaimas salaaugus need, kellel on näiliselt kõik olemas – nii raha kui ratsmed. Ja unistusi enam ei ühtki. Õõvastav – aga ületatav olukord.

„Olen väga rõõmus, kui minu poole pöörduvad eksinud hinged, kes tahavad näiteks naabrieidele sajatuse-lajatuse peale panna – suur hulk jama õnnestub ära hoida,“ on Sirgi tänulik. „Elukogemuse ja teise inimese energiasse mineku oskuse abil suudan iga päevaga aina enam ära teha. Tänaseks olen rahulikul rajal.

Küll aga on mul veel palju õppida Raplamaa inimeste teadmiste ja eelistuste alal. Kui Andrus Allikveer toob keskuse oma puhastusmeetodite ja väestamistehnikatega täis – vee ja telefoni ümberlaadimine on mõõdetav-maitstav-kogetav – sest tal on kaasas nähtavad-kuuldavad esemed ja butafooria – siis gongide-kristallkausside-labürintide suurmehe Aivar Täpsi kohta küsitakse siinkandis – kesseon?

Lille Lindmäe on maailmas oma taseme Meistrite kõrguses üks kaheteistkümnest, ent mede alevi rahvale tuleb enne lihtsalt ja ilusti selgitustööd teha, kes ta on. Heliseva Sõnumi „nõialaadal“ mõjus mulle kõige inspireerivamalt maalikunstnik ja mandalatemaalija Margus Rump. Olen oma arengus just sealmaal, et tahaksin koos temaga intuitiivjoonistamist kogeda ja meditatiivse maalimise imedemaad ka meie ringkonnale tutvustada. Aga Tartust on nii pikk tee tulla, et vaid täismaja sobib eksel-tabelisse. Ja võibolla sobib minu jaama-juures-majakese seinale hoopis haldjamaalija Helina Toateri töötuba koos pimeda nägijatari Jaanika Grossi mõtlusega.

Valikud-valikud-valikud – igal hingetõmbel!

Selge on, et tulles on meil kaasas eelmiste elude kogemus – millele hakkame tänaseid kogemusi peale pakkima. Siin olles näib meil olevat piiramatu võimalus kvanthüpeteks ja ümbersündideks. Minnes aga kinnitame oma näitega fakti, et igal pühakul on Elu Lugu.“

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”

Rapla Elujõu Keskuse üritused:

26.10, kell 11.00 – refleksoloogi vastuvõtud, Julia Rootsi
26.10, kell 17.30 – OSHO meditatsioon, _Toomas Kadarpik
27.10, kell 10.00 ja 11.10 ja 16,15 ja17.25 ja 18,35 ja 19,45 Piia Pilates
29.10, kell 10.00 ja16.15 ja17.25 ja18,35 ja 19,45 Piia Pilates
30.10, kell 18.30 – Piia Pilates
30.10, kell 20.00 – väelaulude õhtu, Arne Lauri
31.10, kell 14.00 – Jüri Lina loeng ja uue raamatu esitlus
01.11, kell 11.00 – Jooga, Heli Kann
04.11, kell 19.00 – Gongi -ja kristallkausside seanss, Kaia Karjatse
07.11, kell 14.00 – Võrukeste kokkutulek
14.11, kell 12.00 – kohtumine dr. Adik Leviniga, loeng ja uue raamatu esitlus
15.11, kell 11.00 – kohtumine Kalev Veskimäega
18.11, kell 18.00 – kohtumine Alexis Teadjaga, vestlusring teemal Suhte kriisid
22.11, kell 11.00 – Jooga, Heli Kann
25.11, kell 11.00 – Kreet Rosina eravastuvõtud
25.11, kell 18.00 – kohtumine Kreet Rosinaga, loeng Pingetest priiks, järg eelmisele loengule
29.11, kell 11.00 – kristallisenass, Mati Soots

Ratsanet.ee keskkonnas on nüüd avatud 2016 aasta ratsaliidu kalenderplaani projekt. Palume kõigil klubidel ja võistluste korraldajatel teha oma järgmise aasta plaanid ja klubide administraatoritel asuda usinasti oma 2016. aasta võistlusi sisestama. Ootame teie ettepanekuid kuni novembri lõpuni.

27.11. toimub Klubide Nõukogu koosolek, kus saame kalenderplaani lõplikult kooskõlastada.

Lugupidamisega,

Siim Nõmmoja

peasekretär

GSM 5036102

siim@ratsaliit.ee

www.ratsaliit.ee

www.tallinnhorseshow.ee

19.10, kell 17.30 – OSHO meditatsioon, _Toomas Kadarpik
20.10, kell 10 ja 11.10 ja 16,15 ja17.25 ja 18,35 ja 19,45 Piia Pilates
21.10, kell 18.00 – kristalliseanss Pingetest vabaks, Ester ja Merlin
21.10, kell 17.00 – Kristallide tervendav vägi, sissejuhatav kursus kristallimaailma- toimub Märjamaa raamatukogus, TASUTA
22.10, kell 10 ja16,15 ja17.25 ja18,35 ja 19,45 Piia Pilates
23.10, kell 18.30 – Piia Pilates
26.10, kell 11.00 – refleksoloogi vastuvõtud, Julia Rootsi
28.10, kell 19.00 – meditatsiooni õhtu, Regina Lauri
30.10, kell 20.00 – väelaulude õhtu, Arne Lauri
31.10, kell 14.00 – Jüri Lina loeng ja uue raamatu esitlus
04.11, kell 19.00 – Gongi -ja kristallkausside seanss, Kaia Karjatse
07.11, kell 14.00 – Võrukeste kokkutulek
14.11, kell 12.00 – kohtumine dr. Adik Leviniga, loeng ja uue raamatu esitlus
15.11, kell 11.00 – kõhtmine Kalev Veskimäega
18.11, kell 18.00 – kohtumine Alexis Teadjaga, vestlusring teemal Suhte kriisid
25.11, kell 11.00 – Kreet Rosina eravastuvõtud
25.11, kell 18.00 – kohtumine Kreet Rosinaga, loeng Pingetest priiks, järg eelmisele loengule

Üritustele palun registreerida piia.koverik@mail.ee või FB sõnumina või tel. 53481347

Kaunist sügishommikut  armsad  vanad ja uued sõbrad, tuttavad,

Õnne

2. oktoober 2015 19.20 kirjutas Andrus Helenurm <andrus.helenurm@gmail.com>:

Head meelsuskaaslased!

Meie traditsiooniline kokkusaamine kolmapäeviti aadressil Roheline aas 1 Tallinnas  jätkub peale suvepuhkust 21.oktoobril, seekord kell 16.00.

Ettekandja:

Oleg Sõnajalg

Ettekande teema:

1.       Enam kui 100 riigis patenteeritud tuulik Eleon – üle 7 aasta tootearendust. Kuidas märgata nii detaile kui tervikut, säilitada fookust ja motivatsiooni ?

2.       Kohal algatatud küsimused

Päikest

Andro Roos

Lapsepõlv koos hobustega

Minu kohta väidetakse, et mu põhiline loomuomadus on kartmatus. Hobused on mind kasvatanud – ja ametikoolid hobuste ja laste ühendamiseks vajaliku hariduse andnud.

Suuri loomi ei karda ma sellepärast, et olen nende seas üles kasvanud. Selleks, et kogemusi ja oskusi praeguste lastega jagada, oleme ema ja vanaemaga rajanud Juurimaa talli koos maneeži, krossiraja ja kõigi muude õnneliku hobustega-koos-lapsepõlve veetmise mängumaadega. Suure talu ja hobukeskuse pidamine ja vedamine aga ei peluta meid emaga sellepärast, et oleme põlised maajuursed talutüdrukud.

Paljudel 21.sajandi lastel – asulakeskuste noorsugu kaasa arvatud – polegi ühtki teist võimalust loomadele silma vaadata, neid puudutada ega nendega ühes hingata – tuleb ratsatrenni ja laagritesse tulla. Lihtne?

„Hobused ja ratsutamine – lahe! – tahan proovida!“ kindlasti on see lause paljudele lapsevanematele tuttav. Lastel on loomulik tõmme hobuste kui tervendavate ja õpetavate loomade poole. Armsaid ponisid, ilusaid hobuseid ja teisi toredaid koduloomi nende loomulikus keskkonnas ja töös saavad lapsed kohata üha harvem. Loomaaia külastamine või juhuslik ekskursioon on tore – rahulikku koos olemist ja tegutsemist need ei asenda. Hobused, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, kanad, pardid – meie suures Kodus elavad nad kõik kõrvuti traditsioonilisel kombel tööjaotust moodustades ning on rõõmuga trenni- ja laagrilaste teenistuses.

Juurimaa Tall Raplamaal Märjamaa vallas Loodna külas on tegutsenud aastaid hobuste ja põllumajanduse alal. Mõnikümmend aastat on mu vanaema tegelnud lüpsilehmadega. Ema jagab end veiste ja hobuste vahel. Mina otsustasin juba väikese lapsena hobustega tegelema hakata.

Aastal 2009 asutasime ema Evega osaühingu Juurimaa Tall, mis tegeleb põhiliselt hobuste kasvatamisega, ratsutamisteenuse pakkumisega algajatele ja edasijõudnutele ning ratsalaagrite korraldamisega. Tänaseks päevaks kuulub tallile 25 suurepärast hobust, meie juures peetakse ka teiste perede hobuseid ning meie tall on Eesti Ratsaspordi Liidu poolt atesteeritud 3 tärniga ratsutamisteenuse pakkuja ning 2 tärniga ratsakool, kus tegutseb atesteeritud treener ja kogemustega kollektiiv. Vt. www.juurimaatall.ee

Mida tähendab atesteeritud treener ja ratsutamisteenuse pakkuja?

Atesteeritud treener on läbinud Eesti Olümpiakomitee poolt ette nähtud üldise treenerikoolituse ning Eesti Ratsaspordi Liidu korraldatud erialase koolituse ning eksami. Atesteeritud ratsutamisteenuse pakkuja on kontrollitud oma ala spetsialistide poolt, kes on kinnitanud et teenuse osutaja lähtub oma töös ennekõike hobuste heaolust ning tagab ratsutajatele turvalise treeningu või teenuse. Atesteeritud treenerite ja ratsakoolide kohta saab lugeda Eesti Ratsaspordi Liidu kodulehelt www.ratsaliit.ee – mida kõike saab ja võib hobuste ja inimeste ühendajatelt eeldada. Et hobuste juurde pürgijatel oleks tõepoolest lihtne ja ohutu.

Minu enese esimesed kogemused, mis muutsid mu elu, tulid muide samuti ratsalaagrist. Suurem ratsutamishuvi sai alguse kümneaastasena ratsalaagris. See andis lisaks kaasasündinud kutsumusele ka julguse ja esimesed teadmised hobustega tegelemiseks ja käsitlemiseks ning mu vanemad veendusid, et lapsele tõesti meeldib hobustega tegeleda ja ratsutada. Sellesse kutsumusse tasus panustada.

15 aastat hiljem on Juurimaast saanud üks populaarseim ratsalaagrite toimumise paik keset põlisloodust, kuhu tulevad lapsed üle terve Eestimaa. Ratsalaagreid korraldame lastele suvistel koolivaheaegadel juunist augustini ridamisi – sekka ka täiskasvanute laagreid! – ning sügisesel vaheajal oktoobris. Oodatud on lapsed alates kaheksandast eluaastast, ehkki oleme võtnud laagrisse ka nooremaid huvilisi.

Meie ratsalaagrid Juurimaal on kolme- või viiepäevased elamustejadad ehtsas talus ja tallis, kus õpitakse ratsutama, kuulatakse teooriatunde, tehakse jalgsi- ja ratsamatku, tegeldakse erinevat liiki loomadega, käiakse koos hobustega ujumas, mängitakse ning veedatakse sisukalt aega uute ja vanade sõprade seltsis. Ratsalaagrid erinevad teistest laagritest selle poolest, et igas laagrivahetuses on süvenemise ja keskendumise huvides lapsi palju vähem kui tavalistes laagrites. Põhilised tegevused on mõistagi seotud hobuste ja ratsutamisega. Ratsutamistreeningutel jagab treener lapsed kogemuste järgi kahte erinevasse gruppi, et kõigil oleks hea.

Algajate treeningkava koosneb erinevatest harjutustest, mis õpetavad hobuse seljaga kaasa liikuma, õpetavad suure sõbra juhtimist ning peatamist. Edasijõudnud lapsed sõidavad traavi ja galoppi ning piisavate oskuste korral saavad osaleda hüppetreeningutes nii platsil kui ka maastikul. Lisaks on kavas ka lühemad ja pikemad ratsamatkad.

Ratsutamistreener laagris on ühtaegu nii juhendaja, sõber kui mängukaaslane. Kuna minu enese saatuse muutis just kunagine ratsalaager, siis tean, kui olulist rolli ratsutamistreener täidab. Ühtlasi on suur au ja rõõm edasi anda oma kogemused ja teadmised laste ja hobuste kokku viimisest.

Kõige olulisem punkt on turvalisus ja selle rõhutamine. Hobused on suured ja suuremeelsed, tugevad ja heatahtlikud – ent rohusööjate instinktidest tulenevalt siiski ettearvamatud loomad. Treeneri ülesanne on lastele selgitada hobuse käitumist erinevates olukordades ning õpetatada hobuste liigiomaste reaktsioonide suunamist ja endast palju suurema olendiga toime tulemist hobust käekõrval talutades ja sadulas.

Tean nii lapsepõlvemälestuste järgi kui nüüd ise mitmeid aastaid laagreid korraldanuna, et lisaks õpetamisele ja juhendamisele peab ratsalaagri treener olema lõbus ja mänguline – üks kambast – ning lastel peab olema huvitav nii treeningus kui ka vabal ajal.

Ja silmad peavad mul olema sõna otseses mõttes ka selja taga. Igaüks teab, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid enda hooleks usaldatud iga pere kalleima varaga juhtuvaid äpardusi on siiski võimalik ennetada. Ohutureeglid on selleski mõttes olulised, et kaitsevad ühtlasi ka hobuseid vigastuste eest.

Alustades kasvõi juba riietusest – pikad liibuvad püksid, soovitavalt paksud retuusid või spetsiaalsed ratsutamispüksid, ei mingeid lehvivaid hõlmu ega takerdumisohtlikke detaile. Ratsutades ei ole soovitatav kanda ehteid, mis võivad kinni jääda või kukkumisel ratsanikule viga teha – suured kõrvarõngad, kaelakeed ja käevõrud on peoõhtul toredad, tallis on teistsugune pidu.

Hobuste juures viibides tuleks kanda kinniseid madala kontsaga jalanõusid, mis on mugavad ja ei ole väga libeda tallaga. Lastele on rangelt soovituslikud kindad, mis on mugavad ja ei ole väga libedast materjalist. Ja mis kõige olulisem – ratsutamiskiiver! Hobustega tegeledes – sealhulgas juba tallis poni harjates või karjamaalt ära tuues! – tuleb kanda ratsutamiskiivrit. Lisaks on rangelt soovituslik spetsiaalne turvavest, mis kaitseb lapse selga kukkumise või tugeva löögi eest. Turvavesti kandmine on rangelt kohustuslik hüppetreeningutes kuni 17. aastastel lastel. Meil, hobuinimestel on kokkulepe, et me ei laigi ka sotsiaalmeedias fotosid, kus ratsutatakse kaitsevahenditeta – ja teeme Facebookis kolleegidele ja-või õpilastele ka märkuse, kui kiivrita fotol kenitletakse ning kõik õpitu otsekui unustatakse.

Ühtlasi õpetame lastele ja nende peredele lugupidamist ka hobuse, tema elukorralduse ja vajaduste suhtes. Tall on ennekõike hobuse kodu, kus hobune saab puhata ja süüa. Väga oluline on teada ja kinni pidada talli ohutusreeglitest, mida lapsevanematele ja lastele tutvustatakse kohe talli sisenedes.

• Kuulake tähelepanelikult juhendajat/treenerit.
• Kandke alati hobustega tegeledes ratsutamiskiivrit.
• Tallis on keelatud jooksmine ja lärmamine, see segab hobuseid.
• Hobuste söötmine ja maiustuste andmine on ilma eelneva loata keelatud.
• Hobuse boksi ja karjamaale ilma juhendaja loata minemine keelatud.
• Kirjeldage treenerile ausalt oma varasemaid kogemusi ja oskusi, vastavalt sellele valitakse teile hobune.
• Ole tallis viibides alati tähelepanelik hobuste , teiste ratsanike ja ümbruse suhtes.
• Hobust tohib boksist välja viia ainult valjastega või päitsetega, mille küljes on õige pikkusega jalutusnöör.
• Hobust tuleb koplist ära tuua päitsete ja jalutusnööriga.
• Hobust ei tohi koos varustusega jätta ilma järelvaleta.
• Hobuse boksiuks tuleb alati korralikult sulgeda.

Ohutusreeglid ratsutamistreeningul on samuti loogilised:

• Ratsutamistund peab toimuma aiaga piiratud ja suletava väravaga muru- või liivaväljakul.
• Hobuse varustuse kontrollimine, sadulavööde pingutamine, sadulasse istumine ning sadulast mahatulemine toimub alati platsi keskel, mitte raja peal.
• Ohutuse tagamiseks tuleb alati hoida teiste hobustega piisavat pikivahet (ca 3–4 m) ja vähemalt kolme sammu pikkust külgvahet (ca 2,5 m). Rusikareeglina peaks rivis ratsutades nägema oma hobuse kõrvade vahelt eelmise hobuse tagumisi kapju.
• Sammu käivad ja peatunud ratsutajad ei tohi takistada traavi ja galoppi sõitvaid ratsanikke. Peatuda või sammule tuleks jääda alles pärast rajalt ringi sisse keeramist.
• Ringil olevad ratsanikud annavad alati teed rajal liikuvale ratsanikule. Sama kehtib ka siis, kui ratsanikud liiguvad erinevates suundades.
• Kui vastassuunas sõitvad ratsanikud kohtuvad rajast seespool, siis mööduvad nad teineteisest kumbki paremalt poolt, nagu maanteeliikluses.
• Kui maneežis hobune lahti saab, siis peavad kõik ratsanikud rajast seespool seisma jääma. Kui olukord ohtlikuks muutub, siis peaksid kõik hobuse seljast maha tulema.
• Hüpata tohib ainult treeneri juuresolekul ning mitte kunagi üksinda platsil olles.

Elu aga ei saa olla ainult käskude-keeldude rida. Ratsalaager on tore, kui seal on lastele igaks päevaks reastatud lisaks ratsutamisele põnevad ühised vabaaja tegevused. Kuna Eestimaa ilm on… Eestimaa ilm, siis kindlasti ei piisa lastele ainult ujumaskäimisest ja kahest-kolmest lauamängust. Lapsed tahavad mitmel tasandil tähelepanu ja vajavad vabal ajal aktiivseid tegevusi.

Juurimaal on lastele igaks päevaks paar põnevat tegevust. Näiteks külastame laagri ajal Käki Tashmuti naabertalu, kus kasvatatakse lambaid, küülikuid ja erinevaid kodulinde, keda lapsed varem kohanud ei ole. Ilusa ilma korral sõidame hobuvankritega külapoodi, mis asub tallist mõne kilomeetri kaugusel. Nagu muiste!

Korraldame filmi- ja lõkkeõhtuid ning viime lapsed väljasõidule, kus korraldame põnevaid mänge, mis tutvustavad ümbritsevat kohta. Lisaks aktiivsetele mängudele on võimalus lastel joonistada, tutvuda hobuseid tutvustavate raamatute ja ajakirjadega ning lihtsalt puhata.

Ma tean, kui suur on minu, mu ema ja vanaema vastutus. Me ei sisusta üksnes oma trennilaste õhtuid ja koolivaheaegu – me kingime neile terve mudeli, kuidas suhestuda iseenda, looduse ja maailmaga. See on nii suur vastutus, et annab jõudu… KÕIGEKS!

Kristiina Raudnagel

Kati Saara Vatmann – Kristiina õpilane, kirjanik –

Kristiina, Eve ja nende kuldse Memmega kohtumine on üks paremaid asju, mis Indira ja Saaraga Eestimaa hobumaastikul kulgedes üldse on juhtunud. Neli aastat tagasi hakkasime Juurimaal paar korda kuus trennis käima. Sellele lisandusid Kristiina „koduvisiidid“ meie hobuste juurde. Kui Indi oli seitsmene, alustas ta Raudnagelite lastelaagrites käimisega ning on on tänaseks kolmeaastase kogemusega „veteran“.

Esiteks meeldib meile nende hobuhaldjate suhtumine hobustesse, teiseks ettevõtlikkus ja kolmandaks tohutu elujõud, mida nad panustavad hobukultuuri kõigisse aladesse. Nad ehitavad ja rajavad, loovad ja arendavad – ning hobused käivad neil teatavasti ka vankri ja ree ees, mitte üksnes ratsa. Mis tähendab, et ema ja tütar edastavad meie lastele need kogemused, mida võib nafta lõppedes vägagi vaja minna. Hobuse ette panemine saab võibolla lähtitulevikus olema sama oluline oskus kui jalgrattasõit.

Tegelikult teatakse Eve ja Kristiina rakendeid elu pidulikuma poole pealt ka – nad teevad pulma- ja pidusõite. Ja kui lapsed nende juurde laagrisse lähevad, siis on paketis tõeline seikluste seeria – metsamatkad, veepargid, maalimine ja loomine hobustega samas energias.

Kristiina, Eve ja nende tagalat toetav Memm oskavad olla tõelised sõbrad. Juurimaa laagrite ümber ongi moodustunud laste ja nende vanemate sõpruskond. Mis teeb meid Indiga mõnevõrra morniks – sellepärast, et Krissu ei jõua kõike. Ta on nii nõutud sportlane ja treener, ratsakeskuse perenaine ja ettevõtja, et ei jõua enam meie juurde meie hobuseid lihvima. Kuivõrd neil on talus lisaks enam kui poole sajale hobusle ka teist sama palju veiseid, ei saa ma päris hästi aru, kuidas ta üldse jõuab. Aga meie igatahes tahaksime veeta igavest lapsepõlve, kus kestab igavene koolivaheaeg – just Juurimaal

*

Karmen ja Kristiina Klaassen – laagripere –

Juurimaa tall on meie teine kodu ja sealne pererahvas on meie teine perekond. Ratsalaagrid on just see, millepärast paljud tagasi kipuvad. Laagrites on kõigil pereliikmetel käed-jalad tööd täis ning seal juba igav ei hakka. Korraldatakse väljasõite, tehakse teooriatunde, käiakse matkamas ja toimub lugematul arvul vahvaid tegevusi.

Mia-Maria Sukles – laagritüdruk –

Lisaks ei saa mainimata jätta imemaitsvaid toite, mida laagris pakutakse ning parimaid hobuseid, kes annavad rõõmu igasse päeva. Arvan, et igüks lahkub Juurimaa laagrist hea tunde ja sooja südamega – õieti ei lahkugi – osa meist jääb alatiseks sinna. Me ei jõua ära oodata järgmist suve, et saaks tagasi hobuste seltsi, leida uusi sõpru ja veeta järjekordne nädal Juurimaa tallis.

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”

INGVAR VILLIDO KOOLITUSED

TSEREMOONIAD

Havanitest saab rohkem lugeda:
http://lilleoru.ee/et/havan-tuletseremoonia

Tänan kõiki,
kes mind 80. sünnipäeval õnnitlesid ja heade soovidega üle külvasid!
Tean, et ega ma mingi kingitus ole.
Tean, et mõned (paljud!) küsimused, mida ma olen aeg-ajalt esitanud, on ajanud mõne inimese endast välja. Kavatsen ka edaspidi seda didaktika valdkonda kuuluvat võtet rakendada. Tean, et eriti on  pahandanud need, kes on nende küsimuste tõttu avastanud (??), et ei oska veel vastata sellistele  pealtnäha lihtsatele küsimustele, millele oleks pidanud oskama vastata juba ammu-ammu. Tigedavõitu on olnud ka need, kes armastavad rääkida nii, et ei pane tähele, mis jutust välja tuleb; sh need, kes on suure osa elust rääkinud tundide ja hariduse andmisest, õppekava arendamiseset, tunni eesmärgist, hariduses töötamisest, hariduse rahastamisest jne.
Tean, et õpetaja ei tohi õpilasi kahjustada.
Tean, et ka haridusmininister ei tohi kahjustada ei haridussüsteemi ega ühtki õpilast, ei ühiskonda, kultuuri ega koolivõrku.
tean, et saadikud on andnud vande olla ustavad Eesti vabariigile ja põhiseaduslikule korrale. Tean ka seda, et õpetajatel kutsevannet ikka veel pole ja sellise õppega kaasnevate tagajärgede eest ei taha vastutada ega pea vastutama mitte keegi..
Tean, et seni, kuni saadikud ja ametnikud (kui nad just suurtes kogustes raha ei varasta) ei pea vastutama oma tegevuse ja selle tagajärgede eest, ei saa nõuda midagi kõlbelist ega professionaalset ka õpetajalt ega kooli või mõne ametkonna, sh HTM  juhtkonnalt.

Tean, et haridus ei vii edasi; ühiskonda viivad edasi haritud inimesed, kes

• on ka informeeritud ja kogenud, ausad, õiglased, hoolivad, julged ..,
• on ka ise kogu elu kestvas õppes,
• saavad aru, et
  • edu eelduseks on koostöö (mitte konkurents),
  • õpilane on subjekt ja temaga tuleb suhelda kui SUBJEKTIGA,
  • keskmist õpilast pole olemas,
  • hindamiskeskne reproduktiivne frontaalõpe ei sobi kõikjal kogu aeg,
  • õppes on omajagu KÕIKI tegevusi, sh ka õppimist ja õpetamist,
  • iga tegevus (tegevussüsteemi iga element) sisaldab pisut kõiki teisi tegevusi (loe: tegevussüsteemi kõiki teisi elemente),
  • väärtuseks ei ole hinded; väärtuseks on kodanik, kes kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses,
  • haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, mistõttu saab koolis küll korraldada õpet, aga ei saa tagada, et õpilased kujuneksid haritud inimesteks,
  • haridus muutub kalliks varaks alles siis kui ühiskonnas hakkab kehtima kompetentsuse (personaalse vastutuse) printsiip,
  • õpetaja muutub eriliselt hinnatud rolliks alles siis kui haridusete tohmanid-petised ei saa mitte kuidagi ei saadikuks, ei ametnikuks ega nende nõunikuks.
  • jpm.
• on nõudlikud nii enda kui teiste suhtes ja
• ei salli ühelgi kohal. ka mitte õpetaja kohal, profaane.

Koolis ja lasteaias rõhutatakse: “Ära räägi lapsele seda, mida ta võiks ise avastada ja sõnastada; aita teada nägema-kuulma, aru saama, seostama, mõtlema?”.
Tahtsin öelda, et avastamise rõõm on lugemise-kuulmise rõõmust suurem.

Ikka teie
Ülo

29. mail kell 18.00-21.30

KUIDAS TOETADA KEHA LOOMULIKKU TAASTUMISE VÕIMET!
Inimese keha loomulik seisund on katkematu taastumine. Inimene ei saaks kehalisel kujul eksisteerida ilma pideva elu-surma tsüklita. Iga päeva ja öö tsükkel muudavad meie keha ruumi. Kuid ,me oleme harjunud hoolitsema oma füüsikeha olemuse eest.

Oleme unustanud tõe, et füüsiline keha saaks eksiteerida koos keha ruumis asetsevate algkehadega. Nende toimingute loojaks ja mõjutajaks meie algkehad. Nende olemas olust on meil vähesed või isegi olematud teadmised. Kuid ometi on nad eksisteerinud kogu aeg meie füüsiskehastuse ümber.

Mida siis ette võtta ja kuidas leida temaga kontakt nende algkehadega ja anda mõista talle oma mõtte tegevusest? Kustutada ära need vanad mineviku kogemused. Jah selline lihtne viis on see mis korrastab meie kehasi. Sest tihti minevik on komistus kiviks olevikus elamisel ja tuleviku mõistmisel.

Kas me tahame kogu aeg olla vaenlane uutele mõtetele? Kindlasti ei taha! Siis tuleb ,midagi ette võtta, et seda muuta! NÜÜD JA KOHE on kõige õigem argument edasi liikumiseks.
Tule ka SINA: Kohtume ja puhastame koos oma vaimsed keha ruumid. Seda puhastuse rituaali teeme füüsiliste abi vahenditega. Nendeks abi vahenditeks on:
o Muusikalised helindid, erinevad kellukalised helid jne…
o Lõhnavad ja suitsulised eeterlikud õli vahendid.
o Füüsilised keha lahti vibreerijad: puidust vihtlemis vahendid, kätega lahti kloppimine jne.
o Pingete lahti pingutamise ja venitamise viisid. Kindlasti ka aurakeha ruumi korrigeerimine.
o Korrigeerime ja viime oma algkehad oma füüsise ümber tagsi
o Kindlasti veel muid vahendeid, mis aitavad meid nii meelelisel kui ka füüsilisel viia uude kevade ajastusse.
Riietus võiks olla vaba, et saaks teha kaasa erinevaid kehalisi puhastuse ja tervendamise rituaale!.
Selle riituse hinnaks kujuneb 10 eurot .Maksta saab kohapeal.

Riitust viib läbi Kalju Paldis, kes selliseid võtteid kasutanud üle 10 aasta.
Ole hea ja teata oma tulekust ette: www.energoman.ee lehel, emailil:piia.koverik@mail.ee

või tel: 53481347 ( Piia Kõveri)k tel: 5018260 (Kalju Paldis)

Korraldaja Heli Salf http://www.omatee.com/sutelkond

Ajakava:
17.00 kogunemine
19.00 algab rituaal: tuleriida tegemine, süütamine, tuleringi avamine, taotlused, pärjad, pühitsused. Kutsume ühiselt kohale väed (mungad, haldjad, inglid ja valgusolendid meid toetama)
20.00 trummirännak Heli juhendamisel
21.00 sütel kõnd.
Öömeditatsioon (kes jaksab) Heli ja Teresa juhendamisel taotluste kinnitamiseks, vägede austamiseks ja tuleringi sulgemiseks.

Kaasa võtta:

• riida süütamiseks klambriteta (et ei torgiks jalgu) ajalehed (10 tk). Klambrid võivad torkida ja kuumenedes naha sisse sulada. Tähtis!!!
• õueküünlad ja tikud
• puuoksake oma lemmik puult (enne murdmist/lõikamist küsi luba ning võta nii, et see ei kahjustaks puud, nt alumised oksad) ja õitsvad lõikelilled, lilleõied (mitte potililli)
• trummid ja/ või tinksad (kellel on), et protsessi võimendada
• pehmed vahetussokid (kuna jalgu ei pesta hommikuni, siis tõmmatakse tahmastele jalgadele magamiseks sokid). Võib kaasa võtta paberrätikud jalgade kergeks puhastamiseks
• vabal valikul toit ühislauale (Teresa valmistab supi)
• kirjutusvahend (vajalik)!!!
• ööbimiseks madrats, magamisvahendid (magada saab majas või telkida õues)
• soojad ja mugavad riided, sest põhiüritus toimub õues
• hea tuju
• osaluspanus 15 eurot.

Tuli on saatnud inimkonda aegade algusest. Tuld kardetakse ja tuld austatakse. Armasta tuld ja tuli armastab sind. Austa tuld ja tuli austab sind. Tuli loob energiat ja tuli on ise energia.

Sütel kõndimine on iidne rituaal, läbi mille sulanduvad inimesed tulega. Tuli puhastab vana energia ja vanad mustrid kehas ja hinges, ühendades maaga ning andes jõudu. Trummid põrutavad energiad lahti ja annavad rütmi. Palved tuleinglitele on rituaali üks osa.

Nädalavahetus Kirnas

Kellel mahti ja võimalust, siis võib tulla Kirna juba reedel või laupäeva hommikul. Kirna on põnev ja võimas koht, kus saab teha midagi kasulikku või lihtsalt puhata ja pinkidel energiat koguda (tutvume kõikide energiapinkidega ja tervendame ennast). Naudime koos loodust ja nädalavahetust. Reede hilisõhtul on plaanis teha Teresa juhendamisel spirituaalne ringkäik munkadega ja suhelda teispoolsusega. Julgemad võivad öösel olla teisel korrusel ja suhelda munkadega isiklikult.

Registreerimine:

palun andke kindlasti oma tulekust teada, sellele vastavalt saame ettevalmistusi teha. Kasutage oma nime (ees- ja perekonnanimi) kirjapanekuks linki:
http://doodle.com/d3m3pbgcts8cuzqv
Seal saate ka märku anda kas soovite kohalejõudmiseks transporti või saate seda kellelegi pakkuda.

Kohtumiseni Kirnas!

Küsimuste korral pöördu palun Annika poole: mailannikale@gmail.com

Parimad sõbrad

Kati Saara Vatmann

21.sajandiks on inimese kodustatud loomaliigid mitmekesistunud sama igasugusteks nagu inimliik ise. Koer on ühtaegu nii pärltikanditega ridiküli-chihuahua kui kolmanda maailma tänavapeni – kellest õige mitu on Laika-Belka-Strelka-jt-nimede all otse prügikasti-maailmast… kosmosesse lennanud! Koer on ühtviisi nii eluohtlikult suureks aretatud peremehe-võimendus kui kerjuse heaks koera tegev nunnumeeter.

Kõik Eestimaa – ja eks kogu maailma – koerakasvatajad-õpetajad on üksmeelel: peaasi, et penil on koht ja rakendus – see fenomenaalne meelte kooslus pole ju kodustatud selleks, et korteris või keti otsas igavledes-kurvastades oodata, millal tema teeneid ometi vajama hakatakse.

Koerad töötavad nii alaliste kui elukutseliste hingesoojendajatena – kui nad on näiteks sotsiaal- ja lugemiskoerad, kes julgustavad oma lähedusega neid, kes hoolde-lastekodus või korteris keora pidada ei saa. Ehkki penide ametitest meenuvad esmalt pääste ja valve, narko ja pimedate juhtimine, on ka lugemis-lõimumiskoerad täpselt sama auväärses ametis.

Eesti lugemiskoerte vabatahtliku liikumisega on ühinenud tänu Maarja Tali algatusele kümneid, juba sadugi koeri. Ka Valtu põhikooli tagatoas avatud noortekeskusse kõnnib igal teisel laupäeval jalgsi Raplast inglise keele õpetaja Tiina Tunnel oma noore kollipoisi Chevyga, kelle missioon on laste lugemist kuulata ja Koer olla. Uuemal ajal kuulavad leebe loomuga lugemiskoerad lisatööna ka muulaste lapsi eesti keeles lugemas. Et nood vigu ja hääldust ei häbeneks. Nende tingimusteta tunnustavate kuulajate nimetus on lõimumiskoerad.

Kelgukoerad ja kättemaksukontor

Kuna eestlaste teadvuses põimub tele-arvuti-reaalsus tegeliku Eluga, on Helle, Jaanus ja Mariin Kaljula veokoeratalus taksikoerte kuudile kirjutatud Kättemaksukontor ning kelgukoerad mõistagi tähendavad Käbikülas ikkagi 30+ töökat ja tubli peni, mitte telekrimkat. Päeval, mil omagi loomakesksetele hobu-lambatalu võsukestele Huskypargis näitamas käisin, kuidas koerad töötavad ja Teenivad, oli ekskursante-sõitjaid kokku seitsmest rahvusest. Leedukaid ei häirinud, et eesti keelest ehk päriselt aru ei saanud ning kaheksase rakendi sõidu ümber tuisuse metsatuka tegi ka lapseootel rootslanna!

Raja talu tegeleb suvel viljakasvatusega, sügisel treenitakse koerad kärude ees taas vormi ja võisteldakse klubi Baltosport vedajatena üliedukalt  vt. www.kelgukoerad.ee – talvel peetakse külastajatele avatud koeraparki, millega koerad end ise ära elatavad. Ning kevadel tullakse aina populaarsemale rakenditõugude turule uute kutsikatega. Vaatamiseks on lisaks mitut tõugu teenistuspenidele ka kolm omamaist tõugu hobust, ostmiseks ühe Rapla emand Luule kootud koeravillased kudumid ning teenusena tarvitamiseks ka peretütre fotokunst. Kuulamiseks aga pereema Helle taustaks tõeline koertekoor – viimne kui malamuut ja husky pakub: võta mind, rakenda mind, sõida minuga, pane mind Teenima!

Koertega võistlemine ja klientide teenindamine annab kõigile kolmele, emale-isale-tütrele, ühise tegevuse ja pühendumise ning inimeste poolt vaadates ongi tegus kooselu koertega nii elulaad, sport kui teenistus.

„Nii malamuudid kui huskyd on ääretult sõbralikud koeratõud. Sotsialiseerime endale  jäävad kutsikad nii, et esitleme neid külastajatele visiitkaardina. Kuigi valvuriteks kelgukoerad väga ei sobi – liiga südamlikud on – peame hoiatuseks ikkagi Jaanuse kombaini juures neid talvise kärakoorina valves,“ kirjeldab Helle. „Hobustega kõrvuti on koerad ka teistel meie võrgustikku kuuluvatel kelguinimestel. Pärnumaal kasvatavad ja rakendavad Reppod oma Mutimuute kõrvuti Kallaste-klanni ratsa- ja rakendihobustega.

Nii ulatuslik pühendumine nagu meiesugustel tähendab igapäevast seiklust ja pidevat investeerimist. Viljakasvatusega finantseerime lisaks oma pere elatamisele kõrvalt ka koerte toitu, varustust ja oma võistlusrännakuid. Koertelt tuleb vastu puhas elurõõm, tegutsemislust ning tingimusteta armastus.

Rakendis paneb koera jooksma ühest küljest karjainstinkt, hästi õpetatud juhile järgnemine – kasutame rahvusvahelises keeles käsklusi – ning veel see jumalikik Miski, mis kihutab koera silmapiiri poole lendama. Lõpmatuseni. Kui inimene on tüübilt samasugune horisondi vallutaja, kujunebki võimas sünergia ja harmoonia.“

Ning lastele kujuneb sild üle ajastute ja stiihiate – Jääaja-multadest nähtud kelgukoerad on siin ja praegu olemas ja teenimas, Jack Londoni raamatutest loetu on päriselt olemad ning lugusid loomadest kirjutatakse kelgu jalastega lumele päriselt, mitte kliki ega puldinibimesega.

Kelgud-rakmed-telgid on pärit vähesel määral Eesti, põhiliselt Skandinaavia ja Austria meistritelt. Mis tähendab, et omamaine turg kutsub. Sügiseseks taas-üles-treenimiseks pärast suvekuumuse eest jõude redutamist meisterdab Paldiskis kärusid sama mees, kes ehitab ka seljast-puusadest ära jäänud penidele abirattaid.

Jooksva koera abirattad

Kui Paldiskis stalini-aegses barakis koertele rataste kinnitamiseks mõeldud sadulaid õmblevale Aivole öelda, et näiteks tugi- ja juhtkoertele valmistab rakmeid maailmas… ÜKS inimene Ameerikas, siis ta väga ei üllatugi. Ehkki kõrvad hakkavad turu suunas liikuma. Inimeste maailmas on erinevalt koerte ja muude loomade ilmadest paljud asjad mõistetamatult paigast ära. Aivo uriseb selle peale valjusti ja õiglaselt – aga ei hammusta, vaid tegutseb.

MTÜ Jooksev Koer pealik teeb kõike.

Jooksev koer tähendab ühtaegu nii seda, et vigastatud selja-jalgadega koertele kinnitatakse abirattad ning elu läheb edasi – kui seda, et jooksev ja teenistuv koer on õige ja õnnelik sõber. Selle nimel õmbleb Aivo Paldiskis vaatega Amandus Adamsoni ateljeemuuseumile kahel õmblusmasinal penidele neid sadulaid, millega abirattad looma külge kinnitatakse. Elektrilist õmblusmasinat jagab ta elukaaslasega, kes oma kolm last ja teisedki huvilised sealsamas rõõmsas väga korrastatud kaoses rõivile õmbleb. Teine õmblusmasin on paarisajandiline Singer, millele Aivo mootori külge pani – pooli süstik andis saba, mees otsib uut, et suurepärase tööriistaga edasi töötada.

Ta on väljaõppelt torujüri, elektrik – ja kõik teised eluga külge hakanud ametid. Ning kõik rattad, mis lapsevankrite-aiakärude alt tulnud, need Aivo erinevat kasvu koertele külge paneb. Või kelgukoerte kevad-sügis treeningkärude alla. Mõnel juhul saab väike koer sellepärast suured rattad, et mees oskab olusid ja koera olemust hinnates välja mõelda, et maal pori sees liikuv väheldane mops vajab ebasümmeetriliselt suuri rattaid, et mitte mutimullahunnikutesse takerduda.

Maxima-taguses hämmastavalt soojas ja mõnusas barakis on õigupoolest kommuun – veerand majast on Aivo ja elukaaslase, kolme lapse ja nelja koera päralt. Teine veerand sisaldab kolme Aivo kasvatatud peni, kes elavad naabrite juures. Neist üks on kolmejalgne, aga abirattaid ei vaja – nii, nagu ta jäi rängas lahingus ellu, hinnaks vaid üks jalg, oskab ta kolme jalaga uskumatuid kiirusi arendada ja… pissides teist tagumist jalgagi tõsta, nii et balansseerib vaid esikäppadel!

„Meie nelja koera boss on kass – ja Vuntsile omakorda teeb deegude paar säru, kui see midagi endast arvama hakkab,“ naerab Aivo. „Olen algselt olnud jahikoerte – ja üldse teenistuskoerte õpetaja. Loobusin sellest, kuna ei tahtnud ühelgi moel tapmist toetada. Mu enese iirlased on maailma suurimat tõugu jahi- ja võitluskoerad, keda on sajandeid sõjakoerte, valvurite ja jahipidajatena peetud.  Eestis on neid 40. Ehkki nad on leebed ja hellakesed, peab sellega arvestama.

Jahikoer on mõeldud selleks, et ta saaks ise endaga hakkama – kui iirlane, laika või takski metsa üksi jääb, püüab ja sööb ta kõigepealt oma kõhu täis ja siis viib saagi isandale. Manitsen alati endale koera valijaid hoolikalt kaaluma, kui palju ja millist rakendust neil loomale on. Mammist, kes võtab endale taksi padjakoeraks, sest see tundub nii nunnu, võivad väga hõlpsasti ainult tallad päevavalgele jääda, kui jahikirest haaratud nunnu ta enda kannul rebaseurgu tirib.“

Eakas Liisu on saanud politseilt mitu ordenit teenete eest kartmatu valvekoerana. Kui härra Sihvart valvas kõigile oma ametitele lisaks selleks, et oma üht lihast ja 12 kasulast toita-katta, öösiti õliladu, pani Liisu öise kurikaela kenasti õlivaadi otsa istuma ja politsei saabumist ootama. Sassis pätt ründas politsei silme all Aivot noaga, koer tegi mõrtsuka sekundi murdosa jooksul kahjutuks ja auklikuks. Ehkki pätt kurtis, et tema vastu kasutati külmrelva (paragrahvide keeli muide koer just nimelt külmrelv ongi!), sai ta ordeni, mitte peremees karistada.

„Kuigi mind peetakse liiga pehme käega treeneriks, olen otsustanud publiku tungival nõudmisel uuesti koeri treenima hakata. Sellepärast, et õpetamata või valesti õpetatud koerad teevad saatuslikke vigu, mille eest nad tuleb magama panna. Reeglina ei pea koera, kelle jaoks hierarhia on paigas, murdma – leebe püsivus viib sihile. Olen kõigist oma koertest vaid Liisuga tema pubekaeas verise lahingu maha pidanud,“ tunnistab Aivo. „Mis koeraga korra juhtunud, see igaveseks tema teadvusse kinnistub. Minu töö tõttu oli iirlane Timmy mõnda aega hoiukodus, mida pidasid hobuinimesed. Sai seal haiget ja muutub nüüd hobuse lõhna tundes deegust väiksemaks.“

Aivo enese tööpõldu aga teeb abiratastest-sadulatest suuremaks see, et ta ehitab mõttekaaslastele ja muidu endale olulistele inimestele kassimaju ja koerakuute. Tasuta. Oma esimesele kaasale ja lapse emale ehitas Nõmmele 20 kassi ja 6 deegu maja. Eidapere koertekodule kuudid, ehkki emand Sigridi iseloom ja suuvärk on hirmsapoolsed, ajab ta väga õiget ja head asja.

Mees on sõitnud ka lemmiklooma taksot – suurte ja poriste, iseloomukate ja veriste koerte jaoks. Kuna loomakaitse leidis, et neile tuleb tasuta teenust osutada, läksid miinused Aivo muule missioonile liiga suureks ning see ülioluline teenus on Eestis praegu puudu. Nii nagu meie riigis ei rakendata Soomes end vägagi õigustanud maksuseadust. Inimeste makstavatest maksudest päris kopsakas protsent võetakse koeramajanduse korrastamiseks. Kui inimene võtab koera, kellega kooli läheb, siis maks väheneb – ja kui koer võetakse töötava penina arvele, kaob maks sootuks. Tänu sellele on koerte ja inimeste kooselu korras, Soome-täis koeri õpetatud-rakendatud ning avalikus ruumis enesestmõistetavad kakakotid kenasti puu otsas.

„Tegevuseta koeral tekib oodates-vedeledes enesel palju toredaid ideid. Olen nii valves kui jahis näinud, et koer ründab sekundi murdosa jooksul – seega peab kodustatud kiskja olema õigesti õpetatud ja paigas, et sissetungija, teine koer või ptüi-ptüi-ptüi – mõni pereliige soovimatuid reaktsioone ei kogeks,“ manitseb Aivo. „Meie kui looduse krooni – kui me seda ikka oleme… – kohustus on pöörata koerte ja teiste kodustatud loomade instinktid ja meeled enda kasuks. Kuna inimestele on antud kõnevõime, siis on meil ka kohustus avalikkust teavitada ja üksteist toetada. Ning fakt, et tugi- ja abikoerte töörakmeid seni vaid USAs toodetakse, näib mulle isiklikult vägagi inspireeriv – eks nii mõnelegi sadulsepale!“

Inimese parim sõber…

on endiselt juhus, mis  võib tunduda esimesel hetkel lausa katastroofina. 16aastane Liis Rammo oli kindlal kursil professionaalseks ratsutajaks ning arvas – teades, et ka vastsündinud varsa kabjahoop võib täismehe kolju purustada – ennast ka nii tegijaks hobulausujaks, et läheb vahekäigus mürgeldavat parimas eas täkku rahustama ja…

„Ärkasin ränga selja- ja peaaju traumaga.  Ma ei tea isegi, mis seal juhtus, ainult tulemus on tunda. Peaga käisin eiteakuhu – midagi ei mäleta mõistagi,“ meenutab Liis rahulikult. Sain ümber selgroo mitmeid plaate-polte – ja ehkki püüdsin kohe, kui vähegi käia suutsin, sadulasse tõusta ja isegi võistlesin ühe meetrise parkuuri! oli selge, et mulle on määratud teine tee.

Marika Vunder nokitses mulle sellise ratsu, kes töötab üksnes parema jala märguannete peale. Edasi nokitses saatus meid tema kui parima sõbraga ühist ratsakompleksi rajama – ja abikoerad nokitsesid ennast ise mu ellu. Üha sügavamalt ja mitmekesisemalt.“

Liis on faktiliselt Järlepa mõisnik. Tema vanemad ostsid 90ndate alguses unaruses mõisa. Isa poolt on Liis Faehlmanni järeltulija,  ema Ly oli aga põhiline taastaja nii finantseerimise kui füüsilise töö poolest. Pere taastas Krusensternide – Pirgu omaga seotud – mõisa järkjärgult, tubahaaval ja tasapisi. Ehkki saalis on seintel võrratud Krusensterni reiside maalid polnud ei tasakene taastamine ega maakütte abil pidamine sugugi nii kallid kui eelarvatakse.

Viimastel aastatel on Marika omakorda aednikumajakeses resideerides ühe Eesti parema koolisõidukeskuse üles ehitanud ning Liis aimab, et Järlepa muinasmaa võtab kursi ka polo kui Eestis täitmata hobuharrastuse niši poole.

„Headel päevadel käin kepiga – halvematel vajan tõhusamat tuge. Peatrauma tõttu on mul epilepsiahood. Ning mõlema erivajaduse jaoks ja heaks on mu kõrval koerad. Emane rotveiler on sünnipäraselt andekas epilepsiakoer. Ta tunnetab läheneva hoo, millele eelneb aura seisund, ette ära ning annab mulle märku, et oleksin valmis. Tänu saksa arstide aastasele uurimisele ja kombineerimisele on mul praegu selline ravimite kombinatsioon, mis on hood miinimumi viinud.

Isane rotveiler on füüsiliselt mulle tugi- ja majapidamiskoer, kelle turjale kinnitatud käepidemele toetun ja kes kannab-veab minu eest erinevaid asju. Ühtlasi jumaldab ta lapsi, kes teda kallistavad ning on seega andekas sotsiaalkoer,“ tunnustab Liis. „Minu koeri ja ka mind ennast õpetab fenomenaalne koerainimene Elvira Cornelsen – vt. www.hundeschule-cornelsen.de – , kes mu koerte erilisi andeid märgates ja arvestades koostas mõlemale erilised trennikavad. See naine kõneleb tõepoolest koerte keelt. Ja tunneb üsna kohe, kui kutsikal silmad avanevad, tema anded ja eeldused ära.“

Liis ise on läbi aegade huvitunud raamatute hingeelust. Ta läks Guttenbergi jälgedes Saksamaale trükiteaduse ajalugu ja olemust ning raamatu sügavamat hingeelu õppima. Praeguse haridusega sobiks ta Eestis bibliograafide-fiilide ja trükitööliste õppejõuks nende erinevates ametikoolides. Ent piirdub neti vahendusel ja pistelistel isamaal-käikudel kirjastuse Avita skaudi tööga – otsib ja valib tõlkekirjandust.

Kavatsetud kolme asemel juba viiendat aastat Saksamaal resideeriv raamatute-koerte-hobuste Liis õppis juurde Korea Hap-Ki-Do  enesekaitset, mille puhul piisab abivahenditeks jalutuskepist ja pliiatsist ning mida ta nüüd juba ise 9-16aastastele lastele õpetab.

Kuivõrd tema elukaaslane õpib parameedikuks, on neil peres kenaks kooskulgemiseks täispakett oskusi olemas. Kui Liis käib siinmail mõisa ja kirjastuse asju ajamas, ei pruugi ta koeri kaasa võtta – ehkki turvatunne ja toetumise harjumus satub koerteta mõistagi vaakumisse – kaasa on koertega.

„Koerad taluvad lennusõitu – ka salongis – halvemini kui hobused. Hobused lähevad paljukesi konteinerisse ega teagi õieti, et kuhugi lendavad – veendusin selles neid Brasiiliast Amsterdami polohobusteks lennutades. Välja arvatud erandlikud koer-kosmonaudid, pole koerad tegelikult lendamiseks sobilikud isendid,“ teab Liis. „Minu abikoerad ei peagi enam kuhugi lendama. Olen Saksamaal õnnelik ja paigas. Kuna armastatul on ühes väikeses tallis oma hobune, algavad kasvõi meie hommikudki täpselt nii, nagu üks unelmate päev välja peab nägema. Abikoer veab piimapudelid tuppa ja pesukorvid välja. Kui kõik koos talli läheme, tassib koer hobustele heinapakid ette – käsu peale täpselt õiges järjekorras õigetele hobustele. Päeval õpin ja õpetan koeri ja lapsi. Õhtul tegelen kirjastuse skautimisega. Seejuures pean jälgima, et liiga palju ei loe ja liiga vähe ei maga – ülepingutus ähvardab epilepsiahoogude sagenemisega.

Saksamaal muide pole ainult koerad pimedatele juhtideks või vanuritele seltsiks käijad ja lapsi loodusega harjutamas. Seal on ka juht-sead ja tugi-ponid töötavad loomad ning Nürnbergi Politsei kasutab narko-rotte. Need tüübid on eriti kasulikud konteinerite ja veoautode läbiotsimisel.

Kodustatud loomade ülim õnn ongi töö, teenimine ja oma müstiliste annete kasutamine. Lisaks sellele, et koerad tajunevad lähenevat langetõvehoogu või insulti – nad haistavad inimese organismis ka vohama hakanud vähirakke. Koertel on see müstiline Miski, mida inimene koera jahikaaslaseks ja valvuriks kodustades oodatagi ei osanud. Olgem selle kingituse eest tänulikud.“

Mida rohkem koeri õpetatakse ja neile vastavalt nende töö liigile varustust meisterdatakse, seda kättesaadavamaks kohenduvad ka hinnad. Praegu maksavad tugirakmed sellepärast 700 raha, et neid meisterdab vaid üks ameeriklane ning juht- ja tugikoerte õpetamine tõstab teenistuva peni hinna eksklusiivsuse tõttu 20 tuhandeni. Suur osa Eesti tugipenidest on ühinenud www.abikoerakeskus.ee – kus on nähtav variantide paljusus. Nii meistrite kui õpetajate-kasvatajate ees on avar tööpõld, mis lisaks hindade sättimisele kinnitab ka inimliigile – keegi meist pole liigne, ärgu olgu oma koha ja Tee äratundmiseks tarvis õnnetuse jõudu, piisaku leebe äratundmise väest.