Valminud on järjekordne ajakirja KoguKonnad number:) Suur aitäh kõigile panustajatele!
http://kogukonnad.ee/phocadownload/kogukonnad_10.pdf
 
Seekord on pikemalt juttu Sänna kultuurimõisast, Tamera ökokülast ja jätkuvalt Milia ökokülast ning Kreetast. Samuti kirjutatakse pikemalt paarist uuest ideest ja iseseisvuse liikidest. Ülevaate saab suvel GEN konverentsil toimunust ja Anastasia lugejate kokkutulekust. Mõned kuulutused on ka.
 
Ajakirja võib levitada kõigi võimalike huviliste seas. Vanemaid numbreid saab lugeda aadressil http://www.kogukonnad.ee -> vasakul menüüs ajakiri “KoguKonnad”.
 
Edaspidi tulevad ajakirja KoguKonnad korralduses mõned muudatused. Sellest peagi eraldi kirjas.
 
Kaunist augusti lõppu!
Ingrid ja Auli

Tere kõigile!

Sel nädalal on Tallinnas ainulaadne võimalus kuulata ja laulda südamelaule
– muusikat, mis puudutab ja avab südamekeskuse.

Kirtanimeistrid kutsuvad hubasele kontsert-kooslaulmisele „Love
Peace Chant” 12. augustil kell 18 ja 14. augustil kell 16 Rotermanni
kvartali Nisu-Rukkijahu Veskis.

David Newman, teise nimega Durga Das, on maailmas hästi tuntud
kirtanilaulja. Tema muusika sisaldab jumalikku müstitsismi, on näide
suurepärasest musikaalsusest, poeetilisest lähedusest ja sügavast
austusest iidsete vaimsete laulude vastu. Koos David Newmaniga jagavad oma
kunsti Philippo Franchini ja Mira.

Kirtan on üks vanimaid pühasid muusikatraditsioone maailmas, mis pärineb
tuhandete aastate tagusest Indiast. Kasutades iidseid sanskriti keelseid
mantraid aitab kirtan kutsuda esile võnkeid, mis teenivad vaikust
mõtetest, kõrvaldavad takistusi ja toovad tähelepanu tagasi meie olemuse
keskmesse. Ja kui see juhtub – hakkavad imelised asjad ilmnema: harmoonia,
rõõm, rahu, inspiratsioon, ühendatuse tunne kõiksusega…

Kuula üht laulu siin:
http://www.youtube.com/watch?v=z_YfrIYEaW4&feature=player_embedded#at=58

Pileteid saab osta aadressil www.piletilevi.ee
Lisainfo: www.kirtanikontsert.ee

Oled oodatud,

korraldajad MTÜ Lilleoru, MTÜ JCI Toompea ja Tee Algus OÜ

Tere.   Äärmiselt meeldiv on näha, kui hästi  Teil on ònnestunud oma teostes realiseerida oma   ülikòrget  intellektuaalset  potentsiaali.  Suvepuhkusele siirduvad aktiivsed, energiast pulbitsevad üliòpilased ja òppejòud soovivad sisustada oma suvist jòudeaega ja luua Ajaloolise Matemaatika ja Loodusteaduste klubi, kuna arvame, et me jagame Teiega sarnaseid huve ja väärtusi, pakuksime vòimalust Teil selles osaleda.  Klubi eesmärk on kaasaegse infotehnoloogia abil seostada ja süstematiseerida erinevaid teadusavastusi.  Meie klubiga liitunud eri teadusvaldkondade spetsialistid on veendunud, et nii nagu Kirchhoffi seadused andsid vòimaluse uue teooria loomiseks, nii on ka praegu olemas teoreetiline baas uudse loogilise teooria ehk n.n. paradigma sünniks. Me peame oma eesmärgiks anda ka oma tagasihoidlik panus ja  ògvendada teerada selle uudse teooria tulekul ning seda ka, kuigi veel alles väga kaugel asuva punktina, palavalt  tervitada.  Iga eraldiseisev teadusavastus on ju vaadeldav ka infoühikuna üldises teadus- ja maailmapildis.
Näiteks valguslainete omadusi ja teisenemist koos geeniuuringutega vaadeldes, oleme me modelleerinud pikaajaliselt  kujunenud geenispiraali ka kui aines
 spiraaljalt salvestunud valgusenergiakvantide voo. Meie virtuaalkatses moodustus samasugune spiraal,  kui ühendasime omavahel ja panime aeglaselt pöörlema ja sarnaselt Planeetidele liikuma teatava hulga palle.
 Lisaks arvame varsti ületavat uudiskünnise ka meie suhteliselt innovaatilisel  arvutusel, et erinevad Maal kujunevad energiad, mida mòningatel juhtudel saab nimetada ka inimesega seotud energiateks, saavad ühineda Päikesega ja ka mitmete teiste objektidega kosmose (ruumi) erinevates lokaalsetes piirkondades. Arvestades kòiki indikatsioone, mis on ilmnenud nende tagasihoidlike uurimuste senistel tutvustustel, sooviksime me enne nende avalikustamist saada ka ühiskonnapoolse tellimuse ja klubi uurimusele on seda suhteliselt kerge vormistada.  Kui meie alati nii lahkest ja kallist Eestist seda ei saa, eks  siis pakume neid  ka mujal.

Brigita Raave:

Unusta vastulöök,märkused. Nii et kui sa oled armastav sõber, saada see kõigile oma sõpradele, ka sellele, kellelt said sõnumi. Midagi head juhtub sinuga homme kella 12 ja 16 vahelisel ajal, see võib olla mis iganes. Seega ole valmis oma elu suurimaks üllatuseks! Kui katkestad keti, saabub sulle ebaõnne paarisuhetes järgmisekümne aasta jooksul. Saada edasi 15 inimesele 15 minutiga.

Ranna Rantšoga koos läbi Värava

Kati Murdmaa

Ande kauane teekaaslane

Olen Ranna Rantšo ( www.rannarantso.ee ) emandaga ühte jalga astunud viisteist aastat. Seepärast olen valmis temaga iga ilmaga nii luurele kui maailma lõppu minema. Olen olnud üks Ande malevlastest. Just tema talus nähtu ja kogetu on baas, mille pinnalt asutasin oma talu (vt. www.aabramihobulausujad.ee )– ka mitmed minu talu hobused ja muud loomad on emand Arula kasvatatud.

Linnatüdrukuna tean, kui kaugeks tänane tsivilisatsioon on teinud inimesed loodusest ja loomadest. Igatsus teist liiki olendite läheduse järele on linnastunud-arvutistunud-telestunud inimeste sees küll täiesti olemas, ent see on virtuaalse-tehnilise müra all nii sügavale alateadvusse taandunud, et paljud noored ei teagi enam, et mõnikord tahaks koera silitada või hobusele silma vaadata.

See igatsus tuleb pinnale ja leiab lahenduse just sedalaadi taludes, nagu Ande, minu ja paljude teiste loodusest valgustatud inimeste rajatud oaasid. Meie juures elavad inimesed loomade-lindudega tihedas ühenduses, ühtse perekonnana. Seetõttu on ka meie külalistel kontakt loomade-lindudega sügav ja kirgas. See ühenduse saamine toimub läbi meie eneste isikute – kingime teistele inimestele oma kogemuse, tunnetuse ja loodu.

Just praegusel ajaloolisel hetkel planeedil Maa on eriti oluline, et võimalikult paljud inimesed avaneksid loomade ja looduse abiga nendeks, kelleks nad tõeliselt sündinud on. Ande rantšo-sugustes reservaatides avanetakse töö ja looduse, loomade ja vaba hingamise abiga sellisele arengule, mis toetab meie planeeti positiivse ja loova energiaga. Iga ärganu ühineb teiste avatud ja tegusate inimeste energiaga ning meie väli saab seega üha tugevam. Ja see annab lootust, et planeedi kulgemine läbi uute dimensioonide Värava sujub ladusalt ning meie ilus Maa jääb ka Veevalaja ajastul alles.

Parim osaduse saamise moodus on töö ja tegevus – nii vaimne kui füüsiline. Selleks Ande suurtalusse malevlased kogunevadki. Noored teevad heina, harivad põldu, raiuvad võsa ja hooldavad loomi. Kes soovib, saab ratsutada ürgsetel puutumatutel rannakadastikel, indiaanitelgi püstitada ja lihtsalt meres ujuda.

Ranna Rantšo ühendabki lisaks Eesti oma põlistavandile ka indiaani ja kauboikultuuri. Heatujulisteks kogunemisteks on suur saloon, kus korraldatavatel pidudel osalevad ka loomad.

Meie Soone talu saadab nii malevlastele kui teistele rantšo külalistele soovi korral hipoterapeudi või loenguid pidava Kati “Soone Saara” Murdmaa – ja nii me maailma paremaks muutva võrgustiku moodustamegi.

Meie talude, Ande juurde kogunevate malevate ja meie teekaaslaste-mõttejagajate vägi on midagi palju enamat kui pelk maaviljelus ja loomakasvatus. See on eluterve ja loova, loodusliku ja armastava elulaadi kandmine läbi Värava.

Järvakandi kaksikleegid Tiia Hansar ja Kadrin Karro

Järvakandis elas paar aastat tagasi kaks naist, kes olid väsinud, mures ja murdumas. Nende nimed on  Tiia Hansar (53) ja Kadrin Karro. Tänaseks on kultuurihalli juhatajanna ning tervisetoa ja joogakambri perenaine ühendanud tervise ja kultuuri ühisesse Castanedalikku skeemi.

Rasked ajad

Tiia kirjeldab olukorda enne kaksikleegi Kadrini leidmist murede oruna. Ta muretses Järvakandi kultuurihalli pärast, raha oli vähe, mees ajas iga pisiasjaga vihale, öösiti kollitas unetus – päeval tuli jälle mure.

“Olen juba ammu leidnud salatee, et mitte olla murest murtud,” soovitab Tiia sama kõigile meile. “Tänu sellele olen olnud 38 aastat abielus oma imetoredast isiksusest mehega. Tänu Kallega koos kasvamisele ja arenemisele olen juba ammu leidnud salatee, et mitte olla murest murtud. Ma pole nõrguke oksaraag, kes vajab ellu jäämiseks tuge.”

Naised arutlevad, et kogu planeedil on praegu rasked ajad. Üsna kindlasti peab järgmisel aastal tulema suur luud, mis pühib ära kõik, mis meie planeedil valesti. Siis saavad need, kes jäävad, käia oma teed ilma, et tervist rikuksid neuroosid ja pidetus.

“Iga hetk ja hingetõmme siin Maal on seotud tervisega. Oleme pidevalt valmis valima haiguse ja loobumise – et seda ei juhtuks, selleks me tervisemessi korraldamegi,” kirjeldavad Tiia ja Kadrin, kuidas nad praeguseid üleminekuaegu tasakaalustada ja teekaaslasi järele aidata püüavad.

Neil on sügavad sinised silmad ja nad hoiavad hingeliselt teineteisel käest kinni. Nende dress-code on valge ja nad mõjuvad kahekesi koos keset Järvakandit maa peale saabunud inglitena. Nii tervisemessi kui igapäevaelu korraldades on nad avastanud, et me saame tõepoolest kõik, mida küsime – või kardame. Järelikult on mõistlik mitte karta, vaid õigeid asju paluda.

Mure. Mure. Mure.

Tõenäoliselt õnnestus Tiial kosmosest õigesti kaksikleek tellida – ta ühines Kadrin Karroga. Kadrinil on Järvakandis tervisetuba ja joogakamber. Ta kutsus muretseva ja hingehädas Tiia Hansari oma tervisetuppa ja joogakambrisse ning neist moodustusid kaksikleegid.

“Kaksikleekide ülesanne pole siin planeedil vaid üksteisele naeratamine – kui leiame sugulashinge, olgem tänulikud selle eest, et nad meid ärritavad või isegi endast välja ajavad. Me kutsume üksteises välja emotsioone, timmime ja maandame neid,” kirjeldab Tiia kaksikleekide olemust. “Võtme otsimise ja leidmise käigus  sattusime ukse juurde, mille nimi oli “rasked ajad”. Väikestel asulatel on rasked ajad materiaalses mõttes, meie planeedil tervikuna on samuti rasked ajad.

“Kui abivallavanem Sirje Mett küsis, mis võiks olla Järvakandi kultuurihalli eelis võrreldes konkurentidega, leidsime Kadriniga, et meie ühine tee võiks olla mittehaigus. Me sõnastasime oma ühise tee tervisena, ent tegelikult hakkasid kõik meiega külgnejad kirjeldama mittehaigust,” arutleb Tiia. “Kui ühine tee Kadriniga oli leitud, hakkas kõik ise toimima. Külapoisid tulid ja pakkusid, et tulevad ja sõidavad meie 5. juuni tervisemessil ruladega. Tuldi ja pakuti indiaani-tipisid.

Saadad tellimuse taevasesse kataloogi – ja tõepoolest tulebki. Meie oma tervised on pärast seda, kui kohtusime, korras. Mure raha ja abielu, laste ja tervise pärast on möödas. Meil on teisipäeviti südamemeditatsioonid. Universum teab – meie ilus usk hoia meid tervete ja tasakaalustatutena.

Oleme selgeks õppinud mõned lihtsad põhitõed,” selgitab Tiia, kellel on Sadolini operaatorist kaasa Kallega kaks tütart, neist vanemal juba kaks last ning kogu perel harmoonilised abielud.

Siin ja praegu

Kadrin on õpetanud Tiia elama siin ja praegu.

“Kõik, mis sinuga täna juhtub, on sinu enese peegeldus. Alati on sinu ees peegel, kes tõlgendab seda, mis sinuga siin ja praegu juhtub. Ära karda teda. Julge talle täpselt sellisena otsa vaadata, nagu su praegune probleem on,” õpetab Kadrin. “Iga hetk on su enese valik. Igal südamemeditsioonil teisipäeval Järvakandis leian uue aspekti. Vaatan inimestele silma ja tean, millest neile rääkida. Nii, nagu  Tiia väsimus ja mure läks meie kohtumisega üle, töötavad ka meie südamemeditatsioonid. Siin kogunevad inimesed, kes on leidnud oma tee.

Nädalavahetuseti sooritame ka Castaneda jõukõnde. Jah, sul on õigus, meie – Tiia ja Kadrin – oleme kaksikleegid. Kõigil meil, kes me oma kadunud kilde kohtame, on väga vedanud. Enamus inimesi jääbki end üksiku ja katkisena tundma.”

Tiia lisab, et kaksikleegi leidmine, hingesugulase kohtamine aitab peatada aja kiirelt ja hullunult kulgeva voolu. Tiia on märganud, et aja dimensioon hakkab meil käest ära libisema – päevad kaovad käest üha kiirema voona, tunnist on uuemal ajal järele jäänud vaid minut.

Vaimumaailma konkurents

Tiia ja Kadrin püüavad 5. juunil Järvakandis kõik konkureerivad hingede avajad ühe õue peale kokku. “Me soovime, et inimesed mõistaksid – Jumal on üks. Hingeabi pakkujad arvavad miskipärast pahatihti, et igaüks on neist parem kui teine,” arutlevad Tiia ja Kadrin, kakslikleegid. “Ka usujuhid leiavad enamasti, et just nende side Jumalaga on ainuõige. Aga Jumal on siin ja praegu sinus ja minus nagunii.”

Järvakandis püütakse kõik seni tülitsenud ja konkureerinud ühe õue peale kokku tuua. Kuna  pakutavat ja jagatavat on väga palju, saavad inimesed telgid üles panna, et tekiks võimalus olla üksi ja kõiksusega. Et pidada vastu seni, kuni tulevad ansambel Zetod ja kesköökino.

“Me vaatame jahmatuse ja ebalusega, kuidas maailm ühe ja sama soojuse ja armastuse pärast üksteist tapab,” räägib Kadrin suurte helesiniste silmade sirades. “Et seda hullust vähegi tasakaalustada, korraldamegi pühapäeviti Castaneda vaimus jõukõnde. Tasuta. Me oleme Castanedaga ühte meelt väe väljadel uitajad – ja meil saab iga päevaga parem.”

Allikas

Kui Tiia ja Kadrin kohtusid, teadsid nad mõlemad, et kohtumisel on mingi kõrgem põhjus kui esmapilgul arvata võiks. Kadrin ütles oma kristalsete silmade särades, et Tiial on allikas.

See allikas on Lobi. Lobi külas on Allikas. See on talu nimi.

Järvakandis kultuuri juhtiva Tiia lapsepõlve talu on Lääne-Virumaal. Ta on sinna isatallu rajanud ja ehitanud nii palju hingestatud kujusid – nagu ka tee- ja mõttekaaslaste abiga ümber Järvakandi kultuurihali – et nende haldamine vajabki mitmete naiste väge ja jõudu. Kõik, mis sa oled rajanud, kõik, kes sa oled taltsutanud, ühtaegu nii väestavad kui  kohustavad sind.

“Tänan õnne, et Lobi on Järvakandist nii kaugel,” mõtiskleb Tiia. “Kui ma pärast siin töötamist ja muretsemist, tervisemessi korraldamist ja kultuurihalli juhtimist autosse istun, olen juba TEEL. Ma olen juba autosse istudes ja Lääne-Virumaa poole sõites teel. Minust lahkub mure ja meeleheide. Olen kogu hingega oma kahe tütre ja kahe lapselapse päralt. Kui isakodu oleks lähemal, siis ma seda nii kirkalt ei tunneks.”

“Ma teadsin, et Tiia jaoks on isakodu ALLIKAS. Ta peab seal selleks, et Raplamaa kultuurielu juhtida, aegajalt käima,” mediteerib Kadrin. “ On mõned lihtsad tõed, mida jagab sulle vaid allikas. Püüa olla siin ja praegu. Püüa andestada vaenlastele võlad. Püüa olla terve ja kestev.”

Tiia  täiendab: “Nii mina kui Kadrin oleme vaimselt ja füüsiliselt terved. Universum teab, kuidas see õnnestub. Enamus Eesti inimesi kirjeldab oma terve-olemist eba-haigusena. Kallid sõbrad, olgem 53-aastastena mitte ebahaiged, vaid tõeliselt terved.”

Kadrin soovitab: “Vaadake oma laste käitumist, seal sisalduvad kõik meis endiski leiduvad inetused – oleme liiga sageli olemuslikult nõudlikud vampiirid, üksteisele haiget tegevad šaakalid. Sellest kõigest saab üle. Nii meie südamemedidtatsioonidel, kus avame igal teisipäeval erinevad aspektid – kui jõukõndidel Castaneda meetodil.”

Tiia ja Kadrin teavad, et ükski kohtumine siin elus pole juhuslik.

Tiia tahtis enne tervisemessi tingimata Lääne-Virumaal hinge tõmmata, ennast laadida ja oma loodud kujude hingusega ühte hingata. Ajakiri Naised võimaldas talle seda – Lobi külas Lahemaal mere ääres. 

Ja nüüd, Tiia ja Kadrin – hoidke teineteise käest ja südamest – ja jätkake matka!

Tere,

Lähen suveks Damanhuri ja mõte oli ka, et 20.-30. juunil võiks üks väike eesti grupp sinna tulla. Saan toetada infoga ja otste kokkuviimisega, kuidas kohapeal saada maksimaalselt huvitav programm.

Huvilisi on hetkel u 5. Aga mõte, et võiks olla väh 11 inimeseline grupp. Siis saab kogu grupile ka ameltikuma programmi soodsamaks.

Kes on huviline, kontakteeruge minuga.

Damanhuri vaimse ja ökoloogilise kogukonna kohta Itaalias rohkem siin:
www.damanhur.info
www.thetemples.org (Damanhuri templid)
www.damanhureducation.it (Damanhuri kooli koduleht)
www.damanhurinside.com (sissevaateid elanikelt ja külalistelt, põhjalikke kommentaare)

Head kevadeootust ja imeliste helide kuulamist looduses!

Con voi (olen teiega)

Ranna Rantšoga koos läbi Värava

Kati Murdmaa

Ande kauane teekaaslane

Olen Ranna Rantšo ( www.rannarantso.ee ) emandaga ühte jalga astunud viisteist aastat. Seepärast olen valmis temaga iga ilmaga nii luurele kui maailma lõppu minema. Olen olnud üks Ande malevlastest. Just tema talus nähtu ja kogetu on baas, mille pinnalt asutasin oma talu (vt. www.aabramihobulausujad.ee )– ka mitmed minu talu hobused ja muud loomad on emand Arula kasvatatud.

Linnatüdrukuna tean, kui kaugeks tänane tsivilisatsioon on teinud inimesed loodusest ja loomadest. Igatsus teist liiki olendite läheduse järele on linnastunud-arvutistunud-telestunud inimeste sees küll täiesti olemas, ent see on virtuaalse-tehnilise müra all nii sügavale alateadvusse taandunud, et paljud noored ei teagi enam, et mõnikord tahaks koera silitada või hobusele silma vaadata.

See igatsus tuleb pinnale ja leiab lahenduse just sedalaadi taludes, nagu Ande, minu ja paljude teiste loodusest valgustatud inimeste rajatud oaasid. Meie juures elavad inimesed loomade-lindudega tihedas ühenduses, ühtse perekonnana. Seetõttu on ka meie külalistel kontakt loomade-lindudega sügav ja kirgas. See ühenduse saamine toimub läbi meie eneste isikute – kingime teistele inimestele oma kogemuse, tunnetuse ja loodu.

Just praegusel ajaloolisel hetkel planeedil Maa on eriti oluline, et võimalikult paljud inimesed avaneksid loomade ja looduse abiga nendeks, kelleks nad tõeliselt sündinud on. Ande rantšo-sugustes reservaatides avanetakse töö ja looduse, loomade ja vaba hingamise abiga sellisele arengule, mis toetab meie planeeti positiivse ja loova energiaga. Iga ärganu ühineb teiste avatud ja tegusate inimeste energiaga ning meie väli saab seega üha tugevam. Ja see annab lootust, et planeedi kulgemine läbi uute dimensioonide Värava sujub ladusalt ning meie ilus Maa jääb ka Veevalaja ajastul alles.

Parim osaduse saamise moodus on töö ja tegevus – nii vaimne kui füüsiline. Selleks Ande suurtalusse malevlased kogunevadki. Noored teevad heina, harivad põldu, raiuvad võsa ja hooldavad loomi. Kes soovib, saab ratsutada ürgsetel puutumatutel rannakadastikel, indiaanitelgi püstitada ja lihtsalt meres ujuda.

Ranna Rantšo ühendabki lisaks Eesti oma põlistavandile ka indiaani ja kauboikultuuri. Heatujulisteks kogunemisteks on suur saloon, kus korraldatavatel pidudel osalevad ka loomad.

Meie Soone talu saadab nii malevlastele kui teistele rantšo külalistele soovi korral hipoterapeudi või loenguid pidava Kati “Soone Saara” Murdmaa – ja nii me maailma paremaks muutva võrgustiku moodustamegi.

Meie talude, Ande juurde kogunevate malevate ja meie teekaaslaste-mõttejagajate vägi on midagi palju enamat kui pelk maaviljelus ja loomakasvatus. See on eluterve ja loova, loodusliku ja armastava elulaadi kandmine läbi Värava.

Head sõbrad

Sel aastal on uuesti võimalik suvel Portugalis toimuvale  GEN Europe’i üldkogunemisele taotleda Grundtvigi grante. Tutvuge alloleva infoga ja soovitan proovida. 2 aastat tagasi nii Ave kui Sven nt said selle. Eelmisel aastal 1 naine sai ka aga ta ei tulnud ikkagi kohale. Samas oli väga kihvt konerents ja tõesti soovitan, et kes iganes tegeleb täiskasvanuharidusega või hakkab sellega tegelema ja suudab ära põhjendada, miks on väga oluline seal üritusel osaleda, siis soovitan.
Aga samas soovitan kohale tulla ka kõigil teistel. Tegemist on võimalusega väga headelt rahvusvahelistelt kolleegidelt õppida (kes elavad reaalsetes kogukondades).

Tervitustega ja kauneid jõule soovides
Kadri

———- Forwarded message ———-
Date: Sun, 19 Dec 2010 11:30:53 +0100
From: Ulrike Schimmel < ulrike@gen-europe.org >
To: announcements@europe.ecovillage.org
Subject: [GEN-E Announcements] Grundtvig grants GEN conference 2011

Dear friends,

finally, the GEN conference 2011 has begun to take shape and we can begin
with the Grundtvig grant application process. Next year, the focus will
be on education, and of course we will pick up the threads about GEN
Africa and other issues that we have discussed this year.
We hope to see you all there! More information on our beautiful new
website: www.gen-europe.org. If you havn’t seen it yet, go and have a
look!

The schedule:
*  July 7-11: Ecovillages and Sustainable Living Conference
*  July 12-13: GEN General Assembly
This time, the participating countries are EU, Norway, Iceland,
Liechtenstein, Turkey, Croatia and Switzerland. Many of you who have had
a grant two years ago will be eligible to apply again this year. Ask your
National Agency about your country’s rules.

Please pass this information on to your networks and communities, and all
the people you know who might be interested to join us at the conference.
Help us spread the word about the grants and make use of it yourselves,
if you can!

An invitation to the GA (ecorates, travel refunds…) will follow in
Spring.

The conference planning team

Capra, Kosha, Deniz and Ulrike

______________________________

Kärt Ulman – pöördmissiooniga Koidula

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Elukiri

Väga suurte asjade alustamine ja lõpetamine nõuavad ühtviisi suurt mehisust. Eesti ajaloos on võimsaimateks missioonideks olnud piisavalt küpsed ja mehised just naised.

Kärt Ulman on pärast 10 aastat elu Ameerika Ühendriikides vormimas ajaloo üheks lõpetatud peatükiks aatelist-idealistlikku väliseestlust. Ta on New Yorgis ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja, kultuurifondi ja haridusseltsi juhtfiguure, New Yorgi Eesti päevade peakorraldaja.

Tema asumine tagasi-Eestisse-teele on alanud esiteks sellepärast, et Ameerika unelm on täidetud, teiseks sellepärast, et missioon on lõppemas ning kolmandaks sestap et tema abikaasa Arthur Clancy on üks suuremaid Eesti ja ugri entusiaste, keda ta teab.

Arhitektiharidusega Kärdi ja äriguru Arthuri 9aastane poeg käib Eesti koolis, tarkvara arhitekt, strateeg ja äri-futuroloog Arthur on oma 20aastase Wall Streeti kogemuse valmis rakendama Maarjamaa ettevõtjate teenistusse. Emand Ulmani naasmisega saab Eesti telemaastik aga loodetavasti tagasi ühe oma professionaalsema ja kvaliteetsema vana-hea-kooli tipptegija.

Eestis ootavad ema täiskasvanud lapsed abielust kirjanik Mihkel Ulmaniga – arhitekt Paco ja stsenarist-toimetaja Livia. “Mulle on äärmiselt oluline jõuda (tagasi) läheduseni oma suureks sirgunud lastega – eriti tütrega,” tunnistab naine. “Paraku on meist paljude täiskasvanud lastel meile mõndagi ette heita. Ja sageli õigustatult. Me ei saa minevikku ümber teha. Saame parema tuleviku luua. Sujugu esimesed pingutused kasvõi roomates. Ja nii on tegelikult iga eluvaldkonnaga.”

Olulised asjad

Meist kõigi elulugudes on mõned olulised – sageli dramaatilised – tähtpunktid, mis otsustavad kogu edasise elutee. Kärdi ema suri, kui tüdruk oli 5aastane, 31aastasena. “Vähk avastati alles siis, kui siirded olid juba lootusetult laiali,” meenutab naine. “Mu arhitektist isa Allan abiellus uuesti, sain endale tubli ja range kasuema. Ent paratamatult jääb lihase ema kaotanud tüdrukusse igavene igatsus Oma Ema järele. Pidev püüdlemine kaotatud ema poole tingib alalise enesetõestamise, mis toob sageli kaasa suure hulga vigu. Aga vigu tehes ja neid parandades me, emata tüdrukud, just kasvamegi. Meie õnn ongi just võimalus ja julgus vigu teha!”

Ameerikasse sattumine ei ole olnud viga, vaid õnn. Arhitektide dünastia võsu ihales New Yorgi järele juba enne, kui Avatud Eesti Fondi stipendiaadina 14 aastat tagasi sinna ABC uudiste-TVsse Peter Jenningsi meeskonda õppima pääses. Ta on – erinevalt paljudest neist, kelle unistuste täitumine põhjustab pettumuse – avastanud, et New York on veel inimlikum, kaunim ja sõbralikumate rütmidega kui ta lootis.

Ent endiste aegade väliseestluse ümbersaamine on sattunud resonantsi abikaasa Arthuri Eesti-unelmaga – ja nii asutakse lähiaastatel üsna ilmselt Eestisse.

“Me ei põgene tegelikult selle eest, mida aastaks 2012 Ameerikale ja eriti New Yorgile ennustatakse. Hollywoodi katastroofi-filmi-tööstusel pole olnud raske oma kuulsaid apokalüpsise-filme toota, sest nii tohutus metropolis nagu New York juhtub tegelikult pidevalt õnnetusi. See on paratamatu. Kus on väga palju head, seal on tasakaaluks ka ohtrasti halba,” teab ärimaastiku arhitekt Arthur. “Kurikuulsa 11. septembri sündmuste ajal olin ma keset New Yorki, üsna WTC lähedal, katastroofi epitsentris. Kärt oli beebi-Areniga kodus ja vaatas toimuvat teleri vahendusel, nagu eestlased Eestiski. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Aga maailmalõppu küll ei juhtu. Ka mitte Ameerika-maailma-lõppu. Nii patune see poolkera nüüd ka pole.”

Kärt kinnitab, et Manhattan osutus suurepäraseks tita kasvatamise keskkonnaks – seal on rütmiliselt voolav ja hästi korrastatud parkide ja muuseumide, lasteringide ja kinode võrgustik, millest meil siin võiks arukalt õppida ja järele teha.

Big Apple

“Ma võrdleksin New Yorki metsaga. Kõige paremas mõttes. Seal on oma rütmid ja loogika, mis on metsas kulgemise ja hakkama saamisega absoluutselt võrreldav,” kirjeldab Kärt oma unistustelinna. “Täpselt samamoodi, nagu võib ära tunda metsa sattunud linnainimese, saab ka New Yorgis pea ja terve iseenda kaotanud turisti ära tunda. Metsas seisab linnavurle nõutult ringi vahtides ning üritab tundmatute loodusmärkide järgi välja mõelda, kuhu suunas miski talle eluliselt oluline jääb.

Suurlinnas voolab rahvamass ühtse rütmiga jõena endale valitud suundades, mis ristuvad ja külgnevad sujuvalt. Turist seisab ses jões kaardiga, nagu kivi kärestikus ning takistab liiklust ja satub elusasse tsentrifuugi.”

Kärt kirjeldab elu hellitavalt Big Apple’iks kutsutud unelmatelinnas ei rohkem ega vähem kui absoluutselt kõigi võimaluste kosena. Saad valida nii lihtsa lusti ja rahvahulga kui kõrgkultuuri ja elitaarse elulaadi, nii perekondliku omaetteolemise kui erakliku missioonile pühendumise.

Kuna hiidlinna sisemine korrastatus on suisa üleloomulik, on iga eluala viljelemiseks ja inimkonna hüvedest osa saamiseks tema sõnul tõepoolest just seal nüüdis-tsivilisatsiooni ristteel parim paik.

“Mina olen tänaseks loonud endale oma mulli. Õieti on mul olnud järjestikku mitmeid erinevaid mulle. Beebiga-kodus-mull. Ja nüüd ajalehetoimetaja mull. Ma veedan tööpäevad omaette olemises. Teiste inimestega sukeldun suhtlema ja sünergiasse siis, kui on vaja kultuuri- või kooliasju ajada. Argipäevad veedan eraklikult töises mullis,” väidab Kärt.

Pöörd-Koidula

Oma vaikses ja töises olemises teeb pr. Ulman 12leheküljelist ajalehte Vaba Eesti Sõna. Ta on ühtaegu nii toimetaja kui kujundaja. Valib kaastööd nii välis-eesti autoritelt kui Eesti meediast. Vanadele põlis-põlvkonna väliseestlastele on omakeelne-traditsiooniline-nostalgiline ajaleht põhiline allikas, kust nad saavad kätte nii Eesti kui kogu maailma sündmused.

“Oma eakatest, traditsiooniliste vajadustega lugejatest lähtudes on mul eriti teravat ja kriitilist silma koduse meedia kolletamise suhtes. Just pealkirjad on rusuvalt kõmulised – isegi kui tegemist on kvaliteetväljaandeks pretendeeriva väljaande uuriva looga. Ikka püütakse müüa läbi kollaste suurte tähtede,” laidab Kärt. “Mulle õpetavad sellised sisu ja vormi vahelised käärid valikute tegemist, analüüsi – ja ise samasugusest kiusatusest hoidumist.”

Üldisemalt võttes on naisel käsil lepliku ja lõpliku otste kokku tõmbamise õppetund.

Tema missioon meenutab Lydia Koidula pürgimusi peegelpildis. Koidulaulik kirjutas samuti üksipäini ajalehte kokku, luuletas ja teenis teatrit, ajas kooliasja ning oli oma isa käepikendus eestikeelse loomingu, hariduse ja avalikkuse üles ehitamisel. Tulvil alguse aatelisust ja lokkavate värvidega idealismi.

Kärt töötab praegu põhiliselt neile, kes läbi sõjapõgenike laagri 1940ndatel USAsse jõudsid. Ja nende lastele. Lapselapsed pahatihti enam eesti keelt ei valda ega vaja. Ning praegu võõrsile minevad eestlased on juba maailmakodanikud, kes lähevad ajama töö- ja eneseteostuse asja, mitte eestlust võõrsil alal hoidma.

“Kunagiste sõjapõgenike ülesanne on täidetud – eestlus on säilitatud ja oma riik taastatud. See epohh koos legendaarsete meeskoori ballidega on saamas ajalooks,” arutleb Kärt. “Aastakümneid olid New Yorgi Eesti meeskoori ballid kohad, kuhu kogunes kogu siinse poolkera eestlaskond, kus esitleti debütantidena oma lapsi ning milleks valmistuti terve aasta.

Nüüd on minu jaoks iga-aastased tähtsündmused Eesti kultuuripäevad, mida olen 7 aastat korraldanud. Kutsume siia teatreid, muusikuid ja muid kultuuritegelasi. Näitlejad ja kirjanikud saavad siin tagasisideme, millesugusega nad Eestis harjunud pole – publik läheb pärast etendust-loengut-kontserti vahetult patsutama, tunnustust ja arvamust avaldama.

Minule endale on see olnud võimalus isamaisest kultuurist osa saada.”

Paratamatu fakt on, et vananenud väliseestlaskonnal pole enam kuigi palju raha ei teatrite-muusikute kutsumiseks ega ka ajalehe välja andmiseks. Kärt oletab, et kui see fakt valjusti välja öelda, et nüüd jäävad kultuuripäevad seisma ja ajaleht suletakse, siis ilmselt tuleb kusagilt veel viimseid rahasid. Aga üldiselt on ta valmis lõpetama.

“Sedalaadi missiooni täitmine annab elule erilise võlu,” on ajakirjanik avastanud. “Kuni sul on lõpmatuse illusioon, ei oska iga päeva ja lehekülge nautida. Suurlinnas väikese vapra rahva ajaloo üht peatükki finišisse juhatades saad ka iseendaga sügavamalt ja tõelisemalt tuttavaks kui üheski muus olukorras. Aga lõpmatus on õigupoolest ju alati illusoorne. Ainus, mis ühiskonnakordade ja riigipiiride, põlvkondade vahetumise ja maailma avardumise kiuste näib olevat tõepoolest lõpmatu, on eestluse elujõud.”

Ugri impeerium

Ameerika rannikul maabunud iirlaste järeltulija Arthur Clancy on käinud Iirimaal vaid ühe korra – ja sedagi töö pärast. Eestimaal on ta naise ja pojaga igal suvel – ja üha kasvava vaimustusega.

“Kui meie planeedil üldse veel midagi tõeliselt ja elujõulist on, siis need on eestlased,” väidab kogenud haritlane ja praktik Arthur. “Soomlased enam nii ehedad pole. Eestlased on oma rahvuse ja riigi säilitanud totaalselt võimatutes tingimustes ja erakordses geograafilises paigas. Eestlastes kätkev Põhjala vägi on sedavõrd tugev, et nad miksivad ja kasvatavad eestlasteks iga rahvuse, kes nende tõugu parandama satub.”

Poetess Kauksi Ülle ja tema sõpruskond on kõnelenud utoopiast moodustada sajavägine ülemaailmne ugri impeerium – kuivõrd eestlane jääb kus iganes millal iganes ikka eestlaseks. Õpib ja kogeb muud ilma – ja väljub elukoolist ning ajaloost ikka iseendana.

Arthur Clancey lisab, et läbi ajastute oma põhiolemuse säilitanud eestlased on väärt kõigile maailma väikerahvastele õpetama, kuidas igal juhul ja alati ellu jääda ja tulevikku kesta. Selles tulevikulises küsimuses on ta nõu, hau ja jõuga valmis peatselt üleni eestlastele pühenduma – ta kavatseb siis, kui Kärt Ameerikas oma pöörd-Koidula eha-missiooni lõpetab, Eestisse nõustajaks-õppejõuks tulla.

“Noores Eesti riigis oli ärirahvas veel veidi rumalalt upsakas – nad ei tahtnud kogenuma nõu kuulata, oli vaja endal jalgratas leiutada – isegi kui välja kippus tulema supipott või kirves,” muigab 20 aastat Wall Streetil ärimaastiku arhitekti-strateegina töötanud Maa tuleviku projekteerija. “Tahan Eesti ettevõtjatele õpetada, kuidas prognoosida Hiina liblika tiivalöögi mõju Tuhala nõiakaevule või Hiiumaa lambakasvatajale.”

Eestlased on piisavalt küpsenud, et Arthuri teadmisi tarvitada. Kärt on piisavalt näinud, teinud ja küpsenud, et koju tulla. Piisavalt palju hullusi on tehtud, et vaevama jäänud vigu nüüd parandama asuda.

Emad ja tütred

Kärt tunnistab, et suurem osa tema elust on olnud Oma Ema poole püüdlemine – sealpoolsele emmele tõestamine, et ta on tubli tüdruk. Range ja raudne kasuema kasvatas temasse distsipliiniga paratamatult kaasneva protesti, mistõttu neiu läks väga vara mehele.

“Mu esimene abikaasa, Paco ja Livia isa Mihkel Ulman on olnud suurema osa elust mu parimaid sõpru. Oleme olnud hingesugulased, kestvaks kireks liigagi hingesugulased. Et meie liit oli taevas määratud, seda näitab tublide laste sigitamine ja üles kasvatamine – Paco on mu isapoolse dünastia traditsioone jätkates arhitekt-fotograaf, Livia aga kirjanik-toimetaja-tõlk, nagu tema isa. Me julgesime Mihkliga koos suureks saada ja vigu teha,” on Kärt tänulik mehele, kelle perega praegu soojalt ja lähedalt läbi käiakse. “Mihkel kirjutas juba nooruses kuramuse hästi. Vahepeal tuli tema ellu hipi- ja püksibüroo periood – aga tema come-back kirjanikuna on mu meelest Eesti rahvale tõeline kingitus.

Ta on elegantselt eluline ja tundlikult läbinägelik, maitsekalt humoorikas ja mu meelest oma tekstidega kindlal teel Eesti klassikasse. Olen õnnelik, et Livia on samal teel.

Ja ma ise olen – kohati, mis seal salata, roomates – teel läheduse poole oma tütrega, sest tal on õigus mulle nii mõndagi ette heita. Samas pole vist olemas lähisuhteid, mille puhul osapooltel pole teineteisele midagi ette heita. Oleme üksteise ehitusmaterjal, õppevahendid ja vigade parandajad.”

Kogu Kärdi isiku – nii välimuse, olemuse kui pühendumuse võib kokku võtta nimetusega Kaunis Küpsus. Jaheda ja esindusliku fassaadi taga on hell hing ja soe süda. Tema põhjamaiselt karge välimuse on järjestikku vastuse leidnud eksistentsiaalsed küsimused vorminud kirkaks ja klaariks. Tema kahe-jalaga-maapeal olemus on valmis rahulikult ja väärikalt Koidula alustatut võõrsil ehaga kulmineerima.

Kuna naine on olnud pidevalt meie meediaga põhjalikult kursis, nii teles kui kirjutavas ajakirjanduses kapitaalselt vilunud, siis võib prognoosida: kadunud tütre tagasitulek saab olema meile tõeline kingitus – unikaalne professionaal uues kvaliteedis.

Ja kui Sa oma raamatu kirjutad, Kärt, siis mulle oleks suur au seda toimetada.