Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutasid Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stooritellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ kauamängivad veevärgid ja tuletrallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme Grantiga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
„Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014. aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Me oleme Tallinnast ja maksame

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee edukultuse ja rahamaania teemal.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Teravad olid oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koristamise ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kui ka kultuuriteadmiste kaotamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ nind dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõikvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks, siis koges ta, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles, kui…

Rummu Jüri viimse reliikviaga
1. Kati Murutari teksti võib kasutada etteütlusena.
2. Määra lauseliikmed – alus, öeldis, sihitis, määrus – põhjenda kirjavahemärkide kasutamist.
3. Kirjuta essee oma teadmistest rahvuseepose, Bornhöhe-ainelise „Viimse reliikvia“ ja „Rummu Jüri“ kohta – mil moel need juurteosed sind kõnetavad.
Väikerahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pooljumalate legendidega. Meie rahvuseepose hiid Kalevipoeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose-väidetud poolesaja Kalevi-pere jäljega. Mis siis, et Kalevipoeg tappis, röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis, et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst, kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi, mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kasvõi tule ja vere hinnaga. Kalevipoeg oli töömees ja ehitaja, ent sellest meie alaväärsustunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end, et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas – reliikvia missugune!
Paraku on varandusejagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad, saksad surevad. Mõisad olid baltisakslaste poolt Maarjamaale rajatud arhitektuuriväärtused. Vanalinnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdutundetult pommitatud ja viljahoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik läänenaaber kui tsaariaegne idanaaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmisahelga väike maailm. Mõtlejad peletati, kultuur põletati ja majandus taandarendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viinaköökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taasiseseisvumise ajal juhtunud ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uusriikliku põllumajanduse üles ehitamise asemel tagastati, lammutati ja unustati. Lenin ees, Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste, vangistamiste ja massimõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme, kuidas silmitu Putin täna Ukrainas vennatapusõda peab. Naised, lapsed ja kahurilihaks taandatud ukraina mehed on 21. sajandil ebareaalsel kombel tappes. Vahime abitult, rusikas taskus ega saa pealiskaudses infotulvas aru, kes-kellega-miks sõdib. Peaasi, et meile endile jälle kallale ei tuldaks – NATO ja EU appi!
Unistame Kuldajastust ja lunastajast, kelle taastulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevipoeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümberjagamiseks, kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii peremeeste kui pärisorjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal-meistrid kogu maailmaturu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine, Pöögelmann ja ekskavaatoritehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügikastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstutäis konte, vaid kaunis naine. Agnes, aga ka Saarepiiga või Kalevipoja ema on meie porispõlvitav varandus. Meie varemete-vabariigi tulevik oleneb jumalannadest, kes tiivad mudast tõstavad, et oma mehed rahvajuhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab, loob, hoolib, arendab, rajab – tapmine ja tagaajamine pole enam moes. Kättemaks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene, vaba laps! Maatriksist välja.

Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees ja ristipoeg August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus, vägivald ja psühhoterror.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Stooriteller muudab maharadža tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseennast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!

Kellele annan oma väe – vennad Mefistofeles ja Lucifer?

Koopajooniste aegadest on inimesed suure saagi nimel mistahes jõududele puud ja maad kokku lubanud – ning ennast ohverdanud. Pälvides kolme tilga vere eest rikkuse ja isegi ilusa naise armastuse laadse toote, jääb inimesekene – homunculus – maise matka lõpuni muretsema: kellele annan oma väe?
Tüütule tööle, sobimatule partnerile, ebasõpradele niikuinii. Saatanale ka siis?
Kas ja kes on minu vampiir? Või äkki olen ma ise suletud taevaväravate taga nende väe ja vere imeja, kellel on ühendus Algallikaga? Toidan iga päev ebausku, millele olen Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsusse ristimist trotsides ohverdanud raha, asjade ja libaarmastuse eest ohverdatud piisad ja pisarad.
Pilapoest lapsele – või iseenese sisemisele lapsele – vampiirihambaid ostes ei pruugi me midagi teada Londoni Lytseumi teatri juhist Bram Stokkerist. 1897. aastal kirjutatud Dracula loo peategelase nimi tähendab rumeenia keeles saatanat. Transilvaania hertsog saabub oma gooti stiiliga kenitledes Inglismaale, kus pärast klassikalist hea ja kurja vahelist võitlust Abraham von Helsing ta võidab… ja tapab.
Pahelisuse pillerkaar on tulvil tumedat seksuaalsust ja rassismi – juudi vereimejad, juudi hais ja süüfilis on kirjalikul teel levivad haigused, mis pälvivad tuleriida.
Tulles vastu draakoneid ja draculaid, nahkhiiri ja sisalikke rakutasandil pelgava publiku nõudmisele taasluuakse seda lugu üha uuesti. Disney-stuudio elegantsele leebusele omaselt ka nunnus „Deniscu Draculescu“ naljatamise võtmes.
Kui Alfred Hitchcooki õudus-geniaalsus vajutas vampiiride ja lindude foobia pedaali põhja, tuli 21. sajandi uus tase.
Stephenie Meyeri algatatud ja mõttekaaslaste jätkatud „Videviku saaga“ on nii ulmeliste raamatute kui põneviku žanris filmidena saanud miljonid noored vampiiride romantikat neelama. Nii „Videviku“ kui Batmani maagiamaailmas kroolides ollakse otseselt ja kaudselt Alice in Wonderland sündroomi kütkes.
Selle sündroomiga kaasneb nihkes mina-pilt. Kuni end kõveriti kujustades vale suurusega rõivad valitakse, on petlikkus süütu. Kui petlikus luulutamises on lisaks juures LSD või mõni noortele kättesaadavam aine, on tulemuseks tagajärg. Ma lendan! Ja järgmised kriminullid lisavad tapmise ja tagaajamise altarile uued nullid.
1865. aastal „Alice Imedemaal“ ja hiljem „Alice peeglitagusel maal“ kirjutanud Lewis Carroll ei osanud ettegi kujutada, millest hakkab koosnema 21. sajandi noorte enesetapu põhjuste statistika. Liiga vähe raha ja rõõme, liiga palju pettumusi ja pettekujutlusi. Jonathan Swifti „Gulliveri reiside“ lugemise asemel minnakse ainete abiga ise Gulliveriks kätte ära. Meri põlvini – ja nägemist!
Daniel Defoe „Robinson Crusoe“ eeskujul rännakule saadetud Lemueli nimi meenutab Lemuuriat. Hiiglaste ja kääbuste maal kulgeb ta pooljumal Kalevipoja ja kilplaste analoogina. Lendava saare lugu paneb küsima: kas tõesti kohtumine tundmatuga? Tarkade hobuste motiiv sarnaneb Ükssarvikute tõese muinasjutuga ning haakub tõsiasjaga, et Swift pani oma briti-kriitilise teosega aluse iirlaste rahvuslikule eneseteadvusele.
Britid alates kuninganna Victoriast kuni Oscar Wilde’ini omakorda vaimustusid Alice’ist ning lubavad tänini lahkesti enese üle naerda. Kasvõi jaburas teelaudkonnas. Briti absurdi tähtteose kirjutas muide tuntud matemaatik. Ligi 200 keelde ja 20 filmiks viidud teksti on neli korda eestindatud. Teiste seas tõlkis Jaan Kross selle loo Oxfordi Ülikooli dekaani tütrest, tema perest ja muudest loomadest.
Imeliselt aasalt küülikuurgu kukkunud ning raamatu teises osas peeglitagusesse ilma ilmunud – või ärganud! – tüdruku seiklused on inspireerinud John Lennonit, Marilyn Mansonit ja Salvador Dalid.
Väga erinevas eas lastele 7ndast kuni 70nda eluaastani sobivad sümbolistlikud sündmused sünnivad mängukaartide, toiduainete ja loomadega. Irvik-kiisu on neist märgilisim. Tema haihtudes jääb naeratus õhku hõljuma. Samuti on Gulliveri Lemuuria-lendude olulisimaid loomrahva esindajaid kass. Ja – üllatus-üllatus! – Bulgakovi täht-kass Peemot on kasside klass omaette. Tema käes on Püha Graal ning ta tuleb hukata.
„Meistri ja Margarita“ narratiiv tõstab taevalikult targa kassi õukonna kõige arukamaks tegelaseks – narriks. Narridel on õigus rääkida, mis on Tõde.
Sõltumatud sarmikad saatanlikud kassid vastanduvad Bulgakovil koertele. Enne faktilisi elundite ja näärmete siirdamisis kirjeldab vene geenius, milline lupard penist inimese südamega saab. Joob, suitsetab ja ropendab.
1928. aastal alustas Bulgakov 12 aastat kestnud, neli korda ümber kirjutatud ning 60 aastat hiljem tsnseerituna ilmunud „Meistri ja Margarita“ kirjutamist. 20. sajandi parimaks teoseks tituleeritud romaani konarlik, ent kauamängiv võidukäik on nõukogude režiimi eest hoiatav fantaasia. Ühiskonnakriitiline allegooria juhatab kõigi ajastute inimesi märkama, kellele ja mille nimel me anname oma väe. Nagu Lev Tolstoi jäädvustatud ning aegade lõpuni rongi alla viskuma määratud Anna Karenina, on ka Meistrisse armunud Margarita abielunaine.
Nagu tsenseeritud ja varjutatud Piiblis, nõnda ka kultus-koledikus võimutseb julm Pontius Pilatus oma peniga, must maag ja varietee-teatraalid, poeedid ja psühhiaatrid.
Nagu Orwellil ja Wassermannil, pälvib ka Bulgakovil vabamõtlemine vaimuhaigla.
Patune naine kümbleb end verevannis vastupandamatuks ning transformatsioonide segadikus kaovad inimesed, telefonid ei tööta ning Jumala pojale jäetakse kaks võimalust. Ta on kas kurjategija – või pole teda üldse olemas.
Vastupidiselt tänasele loodab Kiievist pärit tubli tädimees endale Moskvas valdusi pärida – tükkis korteriühistuga ja puha. Peaasi, et kõik mustad kassid tapetakse.
Õnneks ei ole nii antisovieetlikku taiest koos muu vene kultuuriga eestlastele ära keelatud. 21 aastat tagasi dramatiseeris Mati Unt selle Eesti lavale ning praegu mängitakse seda taas Tallinnas. Publiku ees on ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ Anton Hansen Tammsaare tõlgituna.
Ka siis, kui inimesed enam üldse midagi ei loe, on hoiatavate süvatekstide vägi universumi Youtube’is ikkagi olemas. Kasvõi kirjavigadest kubisevate sisukokkuvõtetena internetis. Paremal juhul jõuavad valede vaibide energeetilise toitmise lood ka maisesse Netflixi.
„Luciferi“ seriaali vaatamise tunnid ja nädalad imevad arvutud teismelised piigad endasse. Hurmavalt seksikas mees, mis sa teed! Vähemalt iseendale turvaliselt ekraani ees õhkavad tüdrukud ühegi vamp-väe toitmisega liiga ei tee.
Saatana seriaali sigitajad Neil Gaiman, Samuel Keith ja Mike Dringenberg oma rahvusomaste perenimedega võimaldaksid avada juutide vandenõuteooria sarja järjekordse holokaustiku.
Jätkem see võimalus kasutamata ning nautigem näitleja Tom Ellise lummavat hõrk-matšolikku vastupandamatust.
Vastupandamatust maatriksi-moonutuste maailmast aitavad meid võimalikult väikeste valude ja kaotustega väljuda Sadhguru, David Icke’i, dr Joe Dispenza ja Gregg Bradeni loengud. Tasub meeles pidada, et miski pole see, millena paistab. Ei draakonid ega vampiirid taha, et näeksime hologrammide ja metaversioonide taha.
Piirangutest vabanedes tõuseme urban-fantaasia langenud ingliga sarnaselt tuhast. Tuli põrguvürst pärast 10 miljardit aastat Valgusetoojaks, saame meie ehk oma enese kehas hakkama ilma kellegi teise kena korpust kaaperdamata.
Jumala suurele plaanile vastu hakkamata, oma tõelisse väesse tulles on igaüks meist selgelt nägija-kuulja-tundja – ajarändur samal ajal sajas kohas, surematu ja lennuvõimeline, tuldpurskav ning eluks sobimatuidki haavu ja haigusi tervendav.
Erinevalt oma tiivad varna pannud Morningstarist suudame meie jumalanäolistena luua ei millestki kõike.
Kui me vaid oma väge ikka ja jälle vasakule ära ei ohverda. Oma tormi ja tungi laineharjal surfates alustas Johann Wolfgang Goethe 1808. aastal „Fausti“ kirjutamist. Alustas Jumala ja Mefistofelese kihlveoga, jätkas Fausti meelitamisega tema tegelikult teelt maapealsesse põrgusse. Puudlina – ei armasta klassikud koeri! – korraldas Kurat läbi volbriöö Margareta ematapjaks. Inglid viisid süütu neiu taevasse, Faustil aga oli ees antiikmütoloogiasse kehastumine – seejuures Ilusa Helena mehena poeg Ikarose kaotamise – ning keisri teenistusse jõudmine. Pärast hirmude täispaketi kättesaamist ületab ta hirmude hirmu: kartuse igavese elu ees. Tõuseb armastuse võidukäigul taevasse ja ühineb Margaretaga. Oli siis kõike seda jubedat enne vaja?!
Selleks, et noorte eestlaste haridus ühtaegu nii religioosse kui paganliku pärimusega ühendada, tegi Eno Raud Vanapagana teemaga sama, mida Kalevipojaga. Kirjutas oma poegadele Reinule ja Mihklile proosalise essentsi, mis asetub Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapagana kõrvale. Õndsaks saama tulevad mõlemad – ja Juula ka.
Kui vaid Kaval-Ants kui kiusaja Vanapaganat oma hingerahu ja südameverega puuki toitma ei eksitaks.
Teeb eestlane endale Krati ega saa temast enam surmani lahti. Nii Evald Tubina kui stuudio Tallifornia loodud Kratid sakivad sajaga. Igavesti. Imevad ja nõuavad: anna tööd!
1943. aastal esmakordselt lavastatud, hiljem Ülo Vilimaa tantsitud kolekoomiline õudusunenägu „Kratt“ jääb meie rahvuskehandit puukima, kuni me oma arast ahnusest ei vabane.
Rumalale lodevusele kõrtsist leevendust otsides jäämegi endal kaval-antsusid koju tantsima ja tassima. Usume, et nad veavad meiega koos, meie asemel sõnnikut, viskavad nuia või villast ja kannavad hobuseid seljas. Imetame neid. Nemad aga magavad sortside ja deemonite maapealsete kehastajatena aidaust „valvates“ selle peal. Ait aga muudkui tühjeneb – nii nagu Augeiase tallid mustmaagiliselt täituvad…
On üks anekdoot. Põrgus valvab esimest katelt allilmatäis kuradeid, teist vaid üks saatan, kolmandat mitte keegi. Otsekui seal sees keegi ei keegi. Esimeses on juudid: saab üks välja, aitab kõik teised ka välja. Teises on venelased. Ühe välja pääsemisele aitavad kaasa kõik teised. Hakkab kolmandas katlas hauduvatest eestlastest üks välja ronima, tõmbavad teised tema tagasi. Kellele annan oma väe? Sõrme või lausa käe?
Külarahva arvamusele, kuratlikele ärakasutajatele ja maksuametile – selge see!

Raamatud kui kodukujunduse ja -soojustuse materjal
Murutari tekst on kasutatav etteütluseks ja väitlusmaterjalina.
Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.

Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgem pilotaaž
* Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ** Leia ja selgita võõrsõnad *** Kirjuta essee
Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema omaenese oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

Antiikbutiik kui haritud inimese visiitkaart

Ka parimal võimalikul moel üles ehitatud haridus on fragmentaalne. See pusle saab lollikindlam, kui ta moodustub tervikliku panoraamina: antiikajalugu, kirjandus, kunst ja muusika tervikpildina. Siiski on võimalik ka hüpliku pinnapealse haridussüsteemi kiuste leida kaosest ivasid, mis kehtivad tänapäevalgi.
Antiikaeg ja -kirjandus jaguneb neljaks perioodiks: arhailine 8.-5. sajandini eKr, atika 5.-4. miinussajandini, hellenism 4.-1. ning Rooma aeg ja kirjandus 6. sajandini meie ajaarvamise järgi.
Papüürusel ja kivitahvlitel talletatu jätab otsad lahti, kas 2800 aastat tagasi võibolla loonud ja lehvinud inimene päriselt elas ja eeposed kirjutas. Paarkümmend sajandit hiljem tegutsenud Shakespeare võib olla samamoodi kollektiivi koondkuju.
Homeros, kes kirjutas arvatavasti nii eeposed kui hümnid, oli 8. sajandil eKr elanud ja tegutsenud pime poeet. Trooja sõda, mis tema elu ajal toimus, kujundas nii tema elu kui inimkonna kirjanduse alustekstid.
Üks on Jumalal, Homerosel ja Shakespeare’il ühine: nad on sümpaatsed hambemega usaldusväärsed isakujud. Turvalised taadid, keda üha uuesti lavastada ning kelle loomingust inspireerituna ka teiste rahvaste eeposed rahvalauludest kokku punuda.
Joonia maakond, kus poeet oletatavasti elas, ei ole ioon ega joonija – ja võrreldes nende aegadega pole inimkond mitte midagi õppinud. Vana Testament, Toora ja Koraan ees, Uus Testament ja tänased taiesed järel – ikka kirjutame tuhandeid nimesid hauakividele ning ajame sadu ohvreid vennashaudadesse.
Oletatavasti lootis Oidipus, et eeposed saavad hoiatavaks materjaliks, mis võtab kokku viimse sõja koledused. Eepos „Ilias“ jutustab Trooja sõja 10. aastast. Achilleuselt röövitakse orjatarist armuke, tapetakse tema sõber Patroklos ning ta ise tapab Hektori. Parise noolest surnud heerose enese säilmed aga leiti tänase Dnipropetrovski aladelt Nikopolisest.
See on Ukrainas muuseas… Kõige muu seas, mida inimkond ikka veel õppima peab.
„Odüsseia“, millest pärineb eksirännakute kohta käiv „odüsseia“-sõna, kõneleb Odysseuse rännakutest pärast Trooja sõda. 24 laulu räägivad lisaks arvukaid nimesid ja lugusid sisaldavate ekslemiste ajal teda truult ootavast ja kosilasi tõrjudes oma sümboolset kangast kudunud Penelopest.
Püüdes samasooliste abielusid moodsalt legaliseerida pole inimkond tänini vanamoodsast polügaamiast välja kasvanud. Raamatud ja filmid kirjeldavad üht ja sama jalgratast aina uuesti leiutades, millist kaost külvab mitmenaisepidamine. Psühholoogid jutustavad õpetlikke lugusid sellest, kuidas uue aja haiged – nartsissistid, kelle levik Maal on pandeemiline – olemuselt truudusetutena isegi kangelaslikult punnitatud truudusest oma ohvri orjastamise relva teevad. Kuni lõbujanu pääseb valla ning massilised meelehaiged peavad järgmised ohvrid leidma.
Teater sündis inimeste esinemise ja lõbutsemise soovist. Viinamarja ja veini jumalale Dionysosele pühendatud pidustuste ajal viidi rahva kogunemised, rongkäigud ja mängud mõistlikult mäenõlvale ning sealt saadigi inspiratsioon teatri rajamiseks.
Colosseum ja Londoni muusikaliteatrid on nii sisult kui vormilt üsna samasugused nähtused.
Kõrvuti Homerose teenete ja teatri sünniga kirjutas Hesiodos õpetlikke eeposeid.
Eestlasi õpetasid samal moel 2 sajandi eest kirikuõpetajad ja hiljem poeet-poliitikud.
Tegelik täiskasvanute kool oli teater. Ilmast ja inimestest jutustavad etendused kestsid kolm päeva. Me siin kiidame end vapruse eest „Tõde ja õigust“ või „Avatari“ vaadates kinos kolm ja pool tundi vastu pidada.
Neisse vaatemängudesse sekkuv Jumal saabus reeglina mehhaanilisel tõstukil. Deus ex machina tähendab ka tänapäeval sama, mida „välk selgest taevast“, „klaver põõsas“ või UFO. 21. sajandi etendusi ega filme enam ulmeta ette ei kujuta.
Antiiklüürika – sõna „lüürika“ pärineb lüüra-nimelisest muusikariistast, mille saatel luuletuste autor need isiklikult ette kandis – jaguneb: eleegia, jamb ja monoodiline meelika. Haritud inimesele võiksid nende autoritena meelde jääda võlusõnad Tyrtaios ja Solon, Archilochos ja Semonides ning Alkaios ja Sappho.
Koorilüürika kaasas värsse koos laulma rahvahulgad – mis on eestlastele kui laulupidude rahvale vägagi tuttav koosloomise ja -kogemise moodus.
Teater kasutab ka tänapäeval žanre tragöödia ja komöödia. Antiigis kirjutas komöödiaid Aristophanes ning tragöödiaid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Amfiteatrites mängisid näitlejad lugusid piltlikult öeldes augus – astmetena kerkivate publikuistmete keskel. Lava kujundati maalitud kardinate ja dekoratsioonidega, näitlejatel olid pikkuse lisamiseks jalas koturnid ning nende emotsionaalsed maskid maaliti liialdatud värvide ja värvingutega. Sedasi loodi nn suure plaani illusioon.
Varajane proosa jagunes ajalooliseks ja filosoofiliseks. Autorid Xenophon, Demosthenes, Platon ja Aristoteles olid ühtlasi oraatorid, kes oma kirjatööd ise ka tänulikele kuulajatele ette kandsid.
Tänapäeval loevad autorid või artistid raamatuid kuulderaamatuteks või videoteks.
Hellenistlik kultuur täiustas luulet – lisandusid eleegia ja epigramm. Ka uuttüüpi komöödiates, nagu ka luuletustes, hakati aina enam kirjeldama inimolemust ja -tundeid. Tundus, et rahvad on sõdadest ja nende kirjeldustest väsinud…
Rooma aeg tõi antiikkultuuri ja -kirjandusse seiklused ja armastuse, ajaloost jutustavaid teoseid huvitas pigem kunsti- ja kultuurilugu kui lõputud sõjakäigud.
Arvasime, et II maailmasõda kujutades lõpetame selle teema… Arvakem uuesti!
Jumalate nimesid neist aegadest teame tänapäeval nii tänu planeetide nimedele kui sellele, et maausuliste jumaluste süsteem on ka siinmail vanakreeka-rooma taevase hierarhiaga sarnane.
Zeus (Jupiter) kui peajumal on taeva, vihma ja äikese tooja ning jumalate kuningas. Tal on oma naise Heraga – kes on ühtlasi tema õde… neli last. Abieluvälised järglased on kuulsamad: Hermes, Herakles, Artemis ja Dionysos.
Poseidon (Neptun) – jõe- ja merejumal, meremeeste, loomade ja hobuste kaitsja – aga ka maavärinate, tormide ja üleujutuste põhjustaja.
Hades (Pluto) – surnute, allilma ja jõukuse jumal – Zeusi ja Poseidoni vend.
Demeter (Ceres) – põllumajanduse jumal.
Hera (Juno) – perekonna, abielu ja sünnitajate kaitsjanna.
Hestia (Vesta) – neitsilik koldejumalanna – Kronose ja Rhea tütar.
Ares (Mars) – sõjajumal – sõjakoleduste sümboliseerija – möök, kilp ja kiiver.
Athena (Minerva) – tarkuse ja sõja õilsama poole sümbol – alaks kunstid ja tarkus.
Apollon (Apollo) – muusika, kunstide ja Päikese jumal – kehastab noorust ja ilu, sümboliteks harf, loorber ja madu.
Aphrodite (Venus) – ilu ja armastuse jumalanna, madruste ja prostituutide kaitsja, sümboliteks delfiin, tuvi, roos ja merikarp. Tema kuulsaim laps on abieluvälisest suhtest Aresega sündinud Eros.
Hermes (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse – aga ka varaste ja kerjuste jumal, kelle tema isa Zeus sigitas nümf Maiaga ning kes on tuntud tiibadega sandaalide poolest.
Artemis (Diana) – jahi, looduse ja vooruse jumalanna, Apolloni kaksikõde, kelle varustuseks on Kuu, kits ja vibu.
Hephaistos (Vulcanos) – tule, metallurgia ja käsitöö jumal – kole ja lombakas sepp, kes sepistas relvi ja raudrüüsid ning keda sümboliseerivad loomulikult haamer ja alasi.
Achilleuse kanda teame „Iliasest“ – ambrosia ja nektar pidid ta surematuks tegema, ent ema hoidis teda nende sees vannitades kannast ning see sümboliseerib ainsat nõrka kohta.
Sisyphose töö on antiigis hiiglasliku kivi mäkke tassimise – ja selle pideva tagasi alla veeremisega võrreldav ränk, aga see-eest mõttetu töö.
Penelope kangas on „Odüsseia“ rännakute ajal meest koju oodanud truu naise kootud lõpmatu-katkematu ustavuse sümbol.
Ariadne lõng aga tähendab praegusel ajal juhtnööri, mida järgides eksida ei saa.
Prokrustese säng on inimesele piinavalt kitsa ja sobimatu koha sümbol.
Augeiase tallid, mis üha sõnnikuga täituvad, on igale rutiinse töö tegijale tuttav teema.
Tantalose piin ootab Robin Hoodiga analoogselt rikkuste ümberjagajat. Surelikuna jumalate lauas einestanud ja sealt inimestele toitu varastanu ei saa nüüd igavesti näljase-janusena iialgi oma nina ees ahvatlevat toitu ega vett kätte.
Gordioni sõlm ühendas sõjavankri nahkrihmade keeruka sõlmega hobuste taha – oraakel ennustas sõlme harutajale kogu maavalduse – Alexander Suur raius sõlme mõõgaga läbi ja sõjad kestavad tänaseni – sõlm ise sümboliseerib räpakaid lahendusi.
Tüliõun tähendas algselt ilu pärast kakelnud naiste tüli põhjustanud õuna – praegu kaklevad õuna ümber nii naised kui mehed – kujundlik väljend sobib kõigile.
Oidipuse kompleks tähendab poja armukadedust isa peale, kui see ületab normpiirid ning poeg ei piirdu emaga sarnaneva naise kosimisega…
Trooja hobune on kuulus koletislik kingitus – kingituse saaja veeretas hiigelhobuse sisse peitunud sõdalased kergeusklikult ise oma linna ja kaotas sõja, lollike.
Olenemata sellest, kelle rahvas valib ja kes koalitsiooni moodustab, leiab järele jääv opositsioon ka Eesti Vabariigis 2023. aasta varakevadel, et Trooja hobune ruulib.
Ei midagi uut siin päikese all. Koopajoonistest Koguja raamatuni – ikka sama jama.