Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Vega Altaya Universe (13.o7.2019) – Taya+ Võrsik TA

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1991) – vana-vene traavel

Koerad:

Bella (11.II 11) – segavereline universaalteenistuja

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog

Lilli – Chicki tütar, isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kassid:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Rabinovitsh (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Ahmed (11.07.2019) – siiami kiisu + kollane kõuts

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Santa Shamantra Sibelius – (23.05.16) Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1992) – vana-vene traavel

Koerad:

Bella (11.II 11) – segavereline universaalteenistuja

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog 😀 😀 😀 – ja tema kutsikas Lilli – isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kass:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Hinga, kullakene…

Hobusekasvatajatel on sassis kodud, määrdunud riided, räpased autod – ja õnnelikud hobused. Selline tõdemus näitab end eriti ilmekalt just kevadeti, kui sünnib see, mille nimel kõik see. Ja see kirjeldus kehtib üldse loomainimeste kohta. Kes õpib iga hingetõmbega palvetama, see seab teised elud esikohale ning teenides neid on ülendatud ja õnnistatud.

Meie talus on sel aastal sündinud seitse kutsikat, seitse kihnu maalamba talle ja varss. Olgu Jumal ning tema abilised – inglid, haldjad ja head vaimud – tänatud.

Vaiksed ja vaikinud

Räägime esmalt nukrad jutud ära, siis on hea helgeid teemasid arendada.

Oskan tänu sellele olla mitmekordselt ja eriliselt õnnelik meie segaverelise koera-Bella ladusa ja sujuva emaduse üle, et bernhardiin Barbara emadus oli nii muretav-valutav kui veel olla saab. Hinnalised hiiglasekutsikad sündisid enam kui nädala enneaegsetena – hiljem selgus, et mädase emakapõletiku tõttu, mille pärast mõni kuu hiljem see elund eemaldati. Tosinast kutsikast jõudis siia ilma elusana kuus. Ja seda nii stimuleerivate süstide kui kutsikatel käsitsi järel käimise abiga. Ning neistki kolmel oli kopsukahjustus ja nad vaikisid.

Kolme enneaegse poisi üles kasvatamine tähendas enam kui nädalat koera lüpsmist ja põnnide süstlaga toitmist ning perenaisele kuuajalist koduaresti – hoidsin beebisid oma riiete sees, käisin koos nendega kempsuski – ning poemüüja tõi mulle toitu koju. Esimene kord poistega õues päikese käes oli nagu uuestisünd.

Kui kogu see kolgata oli läbitud, selgus, et paljud hiidkoerte kasvatajad on kogenud sama – vaikseid pesakondi, elujõuetute sünde, lootusetuid emakapõletikke – lisaks kannatavad hiiglased pahatihti liigeseprobleemide ja selgroo läbivajumise, südamepuudulikkuse ja kurtuse all. Seepärast on kogemused ja võrdlusvõimalus õpetanud austama ja eelistama sitkeid segaverelisi. Ärgu olgu tõukoerte aretajad mu peale pahased, aitäh.

Väga karmi kogemuse pakkus meie perele möödunud kevadel kolmeks päevaks saabunud varss, kes tõi kolm nädalat enne aega saabudes kaasa tolle sama bernhardinna nime, kellega kutsikate katsumus kaasnes. Barbara tuli tagasi, et meie käest kolm ööpäeva ülimat tähelepanu ja pühendumist saada – ning lahkus siis lõplikult ja täiusliku rahuga tähtede taha.

Mul oli hobuse tiinuse viimase kolmandiku algusest saadik ääretult halb tunne ja eelaimus. Varsa lahkamisel selgus, et tal olid kaasasündinud soolekeerud. Tohtrid ütlesid hiljem, et oli õnn, et keerdus sooltega varss ära sündis – muidu oleks tõenäoliselt ka hobuse kaasa viinud. Kuna sooled polnud läbitavad, tekkis kudede kärbumine, veremürgitus ning kõigi organite kahjustus. Nädal enne enneaegset sünnitust oli muide ka mära ise üleni turses.

Seepärast teadsin tänavuse poegimise eel, mida karta – ja mida loota. Üks väike valge poni ja üks eakas must traavel on meil niimoodi varsad ilmale toonud, et minul jääb öelda vaid tere, kui põnn juba emme kannul kaperdab. See on iga hobusekasvataja unistus.

Ja iga loomakasvataja unistus ka.

Ehkki lambad poegivad üldjuhul väga ladusalt – inimene pole suutnd neid liiga suureks ja saamatuks aretada ega numa ka nende looteid võimatult pirakaks – juhtub ka lambarahva seas mõndagi. Mitmete kümnete poegimiste kohta suhteliselt vähe siiski. On olnud üks nn kotti jäämine, üks ristiasetus, üks vaiksena tulemine ja üks vaikimine. Igal aastal on mul kaks kuni viis lutitalle toas olnud – kas on ema nad hüljanud, on kolmikutest üks äbarik või on mulle lisaks mõni teise pere orvuke toodud.

Kui reeglina poegib lammas hääletult – muidu hunt kuuleb ju! – siis kahel korral on lärmamine tallede ja ka ema elu päästnud. Vana arukas utt hakkas hommikul kell viis poegides kisa tegema sellepärast, et esimesena asetsev tall oli risti. Lükkasin tulija tasakesi tagasi, keerasin õigeks ning aitasin päikest nägema. Tänu sellele, et ema hüüdis appi.

Sel kevadel poegis lärmates üks nooruke, kes tõi ilmale oma esimese tütre. Poegimise enesega oli tegelikult kõik hästi – ehkki suur, sündis tallekene kenasti – ent rütmilise lärmamisega ametis noor ema ei taibanud lootekesta katki teha, nii et kui me väikese tütrega poleks lauta leekinud, oleks saabunu kotti jäänud. Samas peletas meeleheitlik lõugamine teised lambad kopli kaugemasse nurka – olen näinud kogenumaid uttesid noorte tegiate juures abiks olemas – kuna kisakõri hirmutas abilised laiali, jäigi loota vaid inimesele. Ja haldjad hoolitsesid selle eest, et me kuulsime ja jõudsime, aitäh!

Nibiru lähenemine

Ka siis, kui kõik on hästi, korraldab Kõigevägevam nii, et loomainimene saab ikka kätte oma kohustusliku kevadkuu, mil ta vastab eeltoodud kirjeldusele – räpased riided, sassis kodu ja õnnelikud loomad. Meie koerapojad sündisid 9.märtsil – ent nädal pärast nende saabumist tuli külmalaine, lapsukesed kolisid kuudist minu magamistuppa ning ma ise elutuppa diivanile. Oma voodisse pääsesin täpselt kuu hiljem, kui 8.aprillil sündinud varsakene palmipuudepühaks 13.aprilliks kindlalt omile jalgele sai poputatud.

Mida tegi maavanaema  seal kohustuslikul kevad-diivanil?

Kevadisel pööripäeval hakkas hobuemme saba alt pruunikat vett nõrisema ning oli oht, et platsenta irdub või algab enneaegne sünnitus. Põhjuseks oli väga suur varss ning see omakorda on tingitud koduloomade piiramatult rikkalikust toidulauast. Sellest alates hiilisin iga paari tunni tagant talli piiluma, kas ja mis. Ehkki mul polnud sellist kohutavat ja paraku asjakohast eelaimust, nagu möödunud korral, ütles sisetunne, et pean tingimata selle poegimise juures olema.

Verelõhnaline vinamine tegi vana traavlimoori trakeeni vastu õelaks – ajas teda aina heinarulli juurest minema ja püüdis üldse oma aastase varsaga konkureeriva varsaga mammat maa pealt minema pühkida. Õela sõbranna eest põgenev elevandisuurune emme jooksis õlaga ukseriivi otsa ning rebis kümnesentimeetilise kolmnurga lahti, nii et sai alles mu kümnepäevase poputamise ja silmavee peale taas pikali heita. Mis on oluline selleks, et mära saaks püherdada ja varssa õigesse asendisse ajada. Sünnituseks eneseks ammugi. Gasellid poegivad küll käigu pealt – lõvi tuleb ju! – ent kodustatud hobused on sel pühal toimingul siiski külili.

Esimene varssumine, mille juures sattusin olema – korjasime aastate eest koos hobuse omanikuga konnasid ja kulgesime mõnd kilomeetrit piisavalt kaua, et täpselt varsa ilmaletuleku hetkel talli jõuda. Tori mära poegis püsti, tagumik vastu seina surutud ning minu missioon oli tema seinast eemale saamine, kuni perenaine hiiglasliku beebi piltlikult öeldes põlle sisse püüdis, et see vastu maad ei matsataks. Kõik läks hästi.

Märtsikuu viimasel nädalal olid pirakaks paisunud hobuemal üle päeva tiirud, kõhugaasivalud, mis kippusid sünnivaludeks üle minema – ent vaibusid. Käisin oma kirjatööde jaoks materjali kogumas ja tööretkedel nüüd ainult nii, et tütar või väimees või mõni asjalik sõber valvas kodu – loe: hobust.

7.aprilli hilisõhtul hakkasid Tajakese tissid piima tilkuma. Nüüd väntasin ööd-päevad talli vahet sagedamini kui kahe tunni tagant. Päris tallis magada ei saanud – miinusviiesed ööd olid – ning ma parem ei kirjelda, mida teeb säärane hakitud linnuuni närvikavaga.

8.aprilli hommikul oli mära ärgas ja tegus – niipea kui ta tallist välja lasin, vudis kopli tagumisse nurka – puu alla, kus mullu samal ajal sünnitas traavlimoor meie võrratu sälupiiga Namaste. Teadsin juba väikest tütart kooli viies, et kui ta koolist tuleb, on Nibiru saabunud. Aga ei öelnud, et mitte last ärevile ajada, kuuli minemast keelduma õhutada või selle ütlemisega midagi ära sõnada.

Aitäh, Ema Maie ja naabri-Reet!

Koju tagasi jõudsin hetkel, mil Taja oli heinarullide juures külili ning poni Madonna seisis ustavalt tema saba juures. Just samal viivul helistas Ema Maie – legendaarne hobusekasvataja ja hobusekasvatajate õpetaja Maie Kukk. Saabuva Nibiru isa on tema araablane Nelson ning mulluse õnnetuse pärast oli mu kallis sõber seekord koos minuga ustavalt valvas. Vanaemasüda ütles: nüüd!

Kirjeldasin Maiele, mida aidanurga tagant vargsi piiludes näen. Lootekott oli paarikümnesentimeetrilise õhupallina väljunud ning mära tuhutas endassepöördunud pilgul.

„Nüüd tuleb tänase päeva raskeim osa,“ hõiskas Maie – ega teadnud, et tuleb hoopis selle kevade kõige karmim, aga seda õnnelikuma kulminatsiooniga nädal.

Panin telefoni valjuhääldi peale – tõsi, Maiet on Türi tagant Rapla alla kuulda ka telefonita! – ja heinarulli otsa. Üleni lootevee ja verega kokku sai mu kena kollane hallo ikkagi J Seda juba siis, kui meie küla teises otsas hobuseid kasvatavat sõbratari Reeta lisakäteks-jalgadeks-õlgadeks palusin.

„Mis sealt paistab?“ nõudis Maie.

„Parem esimene kabi – hästi kirju.“

„Aga teine?“

Olin Maie juures sünnitusabi koolituses käinud ning teadsin – kui teine jalg on kõverasse jäänud, tuleb väljutatu tagasi lükata, teine jalg üle otsida ning mõlemad õigesti tulema aidata. Seejuures varsa kaela murdmata…

„Teine on ka nüüd!“

„Aga pea? Otsi nina üles!“

Lükkasin käe esijalgade vahelt mära sügavustesse ja kohtasin väikest nina. Mõne minuti pärast sain teada, et seal nina otsal on valge ingel – ja ka otsaees on valge tähekene. Praegu aga püüdis minu kõrval assisteeriv poni teha täpselt sedasama, mida käskis Maie – tee lootekott katki!

Kohe kui pea väljus, pühkisin nina-silmad-kõrvad puhtaks ning poni lakkus tulija nägu, mille endale põlvedele panin, et ta maast midagi suhu ei nämmerdaks.

Siis kadusid pressid ära.

Mära püüdis tõusta, jäi mu röögatuse peale paigale. Varsa õlad ei mahtunud läbi sünniteede. Ma ei mäleta, mida Maie rääkis. Libistasin käed mära sisse, ise kägaras ümber varsa pea ja kaela – ning jõnksutasin õlad teise asendisse. See toimus nüüd küll täiesti vaistlikult, mitte teadlikult.

Presse polnud, ent ribisidpidi ema väravate vahel ootav varss tahtis hingama hakata. Tõmbasin. Ja tõmbasin. Kummaliselt selgelt nägin hetkel tähtsusetuid pisiasju – näiteks seda, et naba taga polnud noksi, seega teadsin juba enne, kui valgekirju saba oli päevavalgele aidatud, et tulija on tüdruk.

Puhastasin hingama hakanud tite suu, mära laskis end raskelt röötsakile, kui ka tagumised jalad välja harutasin – vasakus jalas valge sokk. Nabanöör pulseeris veel, mära värises. Läbimärjaks leotatud mina ka. Ja siis sain aru, et mul on käed otsas. Katkestasin kõne Ema Maiega – ja helistasin Reedale.

Kallis teekaaslane sai sel päeval kolm korda meie juures käia. Aitäh.

Monument Mannile

Kuni Reeta ootasin, lakkus poni-Mann varssa kuivaks. See tehtud, võtsin jope seljast ja pakkisin võdisema hakanud tite keha sellesse. Kui Reet saabus, tõusis Taja püsti ning nabanöör katkes. Mispeale ponikene püüdis last püsti tõusma ärgitada.

Tormasin tuppa joodi, suure süstla ja kruusi järele. Õnneks jätkus oidu ka endale kuivad riided panna. Lüpsin märalt kolm kruusitäit ternespiima, mille varsale koos Reedaga sisse jootsime. Töötlesin naba. Ja läksin tuppa meile kohvi keetma, et oleks mõnusam oodata, kuni päramised ära tulevad, kuni varss on valmis püsti tõusma.

Ehkki Maie soovitas poni minema saata, kinnitavad tagantjärele meenunud pisiasjad, et see nutikas ja osavõtlik sõber väärib monumenti. Nii enesestmõistetav on, et veame temaga kahekesi sõnnikukäru – tema koos mulluse varsaga reipalt kõrval ja kannul – et ta toetab mulle lõua seljale, kui saen või naelutan, riisun või niidan – et ta heidab mu kõrvale, kui hobuste juures loen ja kirjutan. Aga selline jumalik arukus ämmaemandana… Oh… Ja veel kord oh.

Mul jäi nägemata, et mära heitis varsa kõrvale ning varss sai ka tissist ternest nii palju tõmmata kui mahtus – ning õige pea kakas ta kogu maailma musta mekooniumi täis. Päramistele sidus Reet sõlme sisse, et need raskemad oleksid ja välja vajuksid.

Tunni möödudes kaotasin kannatuse ja nõksutasin ta vaikselt välja. Kanad tänasid ja naeratasid J

Saime Reedaga kahekesi varsa jalule. Mõningase jukerdamise ja tudisemise järel kappas ta ema kannul koplisse. Kui nad olid pool tundi kolmekesi – Taja, Nibiru ja Mann – toibumisringe sörkinud, viisin kenasti ära kuivanud ema ja lapse talli ning oletasin, et sellega ongi kõik ja korras…

Kahe tunni möödudes oli selge, et ülisuur varss ei saa iseseisvalt oma hiigelpikki jalgu hallatud. Endast suuremat jumbut ei jaksanud ma üksi püsti tõsta. Reet tuli koos tütrega taas. Jälle jooksis varss pärast kõhu täis söömist tund aega rõõmsalt ringi. Kahe tunni pärast… No ei saa! Lootusetu!

Õnneks sai üks soe ja südamlik Juula-küla Joel järgnevad päevad meile pühendada.

Kuna pidin tal Tallinnas järel käima, venis üks imemisvahe nii pikaks, et varss ei võtnud üldse jalgu alla – mu ahastava kõne peale tuli Ema Maie koos oma ustava ja ütlemata tubli õpilase Minni Mangmaniga – ja tuli ka dr. Triin Tohver.

Järgnesid kahe tunni taktis ööpäevad. Iga paari tunni tagant ajasin öösel hea sõbra üles ja me tõstsime varsa püsti. Päeval said tänu sellele isevärki elukorraldusele – mida on, nagu nüüd kuulnud olen, kogenud kõik hobusekasvatajad – kõigil on mõnd mürakat mõned päevad püsti tõsta olnud vaja… – kevadtööd tehtud. Uskumatu kogus. Rahulikus rütmis. Heatahtlikku ja turvalist lähedust pakkudes. Aitäh, Joel!

Kui viiendal päeval sai Nibiru üle ühe ise püsti, muutusin murelikuks – esmaspäevast algas Joelil töö Pärnu-objektil… Ja Nibiru sai asjast aru. Mõnus on küll vanaema nöökida, aga tuleb siiski ise hakkama saada. Ka ilmastik sai asjast aru. Tormid-padukad andsid järele, päike tuli välja – ning koplisse pääsemine tegi imet. Jalad muutusid iga sekundiga osavamaks ja asjalikumaks ning nüüd seda trallavat-möllavat sindrinahka vaadates ei usu, et see oli vaid nädala eest, kui olin meelt heitmas…

Üks ahastusehetk, mis lõppes homeerilise naeruga, oli veel. Kolmandal päeval läks titel kõht lahti. Kusjuures normaalse kollase varsakaki sekka tuli kohutava haisuga paska – kui asju õigete nimedega nimetada. Helistasin Ema Maiele. Kas anda söepastat?

„Kuule, ega su mära ei indle?“

Sekundiga meenus kaks klassikut. Esiteks dr. Tiit Siiboja väide, et hea ja õige mära on viis päeva pärast varssumist uuesti tiine. Teiseks Kassari kuningas Koit Tikk, kes kord koos minuga üht tori mära treilerisse ajades küsis, mis ma arvan, miks mõnepäevane varss virtsal on. Ee…

„Eit indleb, see võtab tite virtsale!“ kuulutas Koit.

Nüüd, kui omal sama asi majas, ei mäletanud! Ihihihhahhaaaa, hobusedki naervad!

Ja süda naeratab. Hing tänab ja palvetab igal hetkel.

Ma tean, miks inglid ja haldjad Isa käsul sel kevadel meie vastu nii hoidvad ja helded on olnud – sest majapidamises pole ühtki segavat lisa- ega libainimest. Ainult meie tütrekesega kahekesi. Meil on aega märke märgata ning siin-ja-praegu olla, iga hingetõmbega palvetada – ja see teeb kõigile loomadele head.

Ent see on juba teise ajakirja teema J

Hobused –

Battaya (20.04.2008) – trakeeni mära, Escalero+Brechta

By Nibiru Curandera (8.4.2014) – Taja + Nelson OX

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – 23.5.16 – Santa Shamantra Sibelius – täkkvarss Raja Samist

Bohema (19.01.1992) – traditsiooniline vana vene traavel

Namaste Bonita Garcia (20.05.2013) – Orlov+Arab (Bohema + Nelson OX)

Koerad –

Bella (11.II 11) – segavereline universaalteenistuja- + njufa Karu – 22.4.2015 – Jordan

Kassid –

Notsu (2009) – kihnu kuulikindel triibik

Lilli (9.07.11) – marmorkiisu

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Kihnu maalambad –

Eva (25.01.2016)

O’Hara (8.5.13) – 24.06.16 Omega ja Opeia (isa Mörr)

Amatsoon (18.03.2013)

Amazonia (5.3.16) – isa Ogre

Aya (23.03.2014)

Arizona (15.4.15)

Jäär Elmar – Sküüt + Maali – 14.06.2015

Kukk Kuukulgur 11 kanaga.

Ela hästi…

Iga loomakasvataja teab, et sama palju kui rõõmu toob loomadega koos elamine kaasa ka valu. Nende eluiga on lühem kui meil – peame arvestama sellega, et ühel päeval tuleb lahkuda. Tänada, naeratada, salaja nutta – ja eluga edasi minna. Kui meie loomadel-lindudel on pojad-tibud-varsad-talled, teame juba ette, et armastusega üles kasvatatud hingeke tuleb ühel päeval uuele omanikule üle anda – vastasel juhul upume oma elukorraldusega oma kasvandikesse. Kes seoses sellega, et on ülejäänud karja lähisugulased, meile ka suguloomadeks ei sobi. Tuleb õppida ütlema „ela hästi” – ja olema õnnelik selle üle, et meie üles kasvatatud looma- ja linnulapsed moodustavad võrgustiku, mis ühendab meid heade ja armastavate inimestega.

Hermann

Mõne päeva eest lahkus Hermann. Ta oli pikakarvaline bernhardiin. Minu koera poeg. Nii nagu tema vennad Tobias ja Pärt, sai ka Hermann Beethoveni traditsiooni järgides nime helilooja järgi.

See oli raske sünnilooga pesakond. Mamma Barbara tõi nad ilmale sügavalt enneaegsetena, ellu jäid kaheteistkümnest vaid need kolm poissi. Ja minule tähendasid need poisid kuud aega ülimalt pingelist poputamist. Kuna nad olid alguses liiga nõrgad, et emapiima imeda, lüpsin koera – ja andsin maimukestele süstlaga piima. Kuna nad olid ülitillukesed ja ema kippus neid ära magama, hoidsin neid oma lõua all ja riiete sees.

Kuna neil oli nii keeruline titepõlv, polnud tervised ka hiljem head. Hermann lahkus eesnäärme vähi tõttu kuueaastasena. Tema mamma Barbara, kes sai eile üheksa-aastaseks, on küll seljast kange ja kõrvust kurt, on üliväga elus ja armastatud. Ja nende kutsikatega kinkis see koer mulle midagi veel enamat kui meeleheitliku võitluse kutsikate elu eest.

Barbara kinkis mulle mu viienda lapse. Aimasin juba paar aastat enne nende kutsikate sündi, et tütreke Maria Indira on mulle väga lähedal – aga ta ootas saabumiseks õiget hetke. Kui öösiti kutsikaid toitsin ja neid korviga kõikjale endaga kaasa tassisin, jälgis tütreke mind. Ja otsustas. Sobin tema emaks. Olles kutsikad kahekuiseks poputanud kohtusin üle pikkade karmide nädalate oma laste isaga – ja laps otsustas otsekohe tulla.

Ja laps on nüüd, jälgides meid ümbritsevat kulgu, sünde ja lahkumisi, otsustanud loomaarstiks saada.

Elsa

Meie eelmine koer – suur must Elsa, njufa ja ei-tea-kelle armastuse vili – sünnitas meile kodu. Tema esimene pesakond sündis sõbralikest suhetest eesti hagijaga, teine kolliga. Kusjuures mõlema kaheksa-kutsikalise pesakonna kõik võsukesed pärisid mõlema vanema parimad omadused.

Kolli-koera kiindumusest sündinud pesakonnast pärit imekaunis Elton oli kutsikas, keda ma kuidagi üle anda ei raatsinud. Üksteise järel läksid teised jumbud uutesse kodudesse – kelle eest sain purgi mett, kelle eest korvitäie mune, kelle eest suure koduse singitüki – seda kutsikat peitsin huviliste eest. Ta magas mu susside peal kirjutuslaua all, kui oma raamatuid ja artikleid kirjutasin… Ja siis tuli küpses eas paar, kelle puhul ma tundsin: see on nende kutsikas.

Nad vajasid suurt koera oma äsjavalminud maja valvuriks. Nädal hiljem ostsime nende korteri, kus elasime seitse järgmist aastat. Õnnelikud on nii need inimesed, kes elavad selles eeslinna-korteris kui need, kes elavad meie toonases kodus, kust Elsa kuusteist kutsikat maailma astusid.

Kusjuures loomade üle andmise ja neile kodu leidmise müsteerium ei piirdu sellega. Ligi aasta tagasi oli mul asja Tartusse arstide juurde ja nostalgia viis mu selle maja ette, kus Elsaga tema kutsikad üles kasvatasime. Majast väljus trikoloorne emakass, sabas paarikuine kiisutitt. Kirjumirju nagu väike panter.

Neile järgnes kiivriga noormees, kes valmistus rollerile istuma. Kassiema tuli koos pisikiisuga otseteed minu juurde. Ütlesin noormehele, et elasin aastate eest päris pikka aega selles majas – ja noormees ütles mulle kenas vene keeles: „Kass tõi oma tütre sulle. Võta vastu.”

Päris normaalne inimene endale emast kassi ei võta. Loomad on mul aidanud olla piisavalt ebanormaalne, et kassiemalt selline liigutav kingitus vastu võtta. Lilli on õrn, hell, väga seltsiv ja hooliv olend, kellega on erakordselt meeldiv koos elada – seni pole meie kolm isast kassi teda veel emaks teinud, aga ma olen täiesti kindel, et tema tulevastele beebidele leiame kindlasti kodud.

Napoleon

Ühel hommikul seisis meie praeguse talu õuel varsakene. Shetlandi poni, kes oli veel niiske ja kellega koos sündinud platsenta järele koerad tasahiljukesi hiilisid – püüdes vastsündinut mitte ehmatada.

Selle varsa nimel jäi ellu märakene, keda üks meie küla killer-peni kohutavalt pures. Meie poni oli selle koera registris umbes kolmekümnes ohver, Tartu suurloomakliinikus anti väga vähe lootust, et ta üldse ellu jääb – poja nimel jäi. Ja minul kippus süda seda varssa vaadates kokku tõmbuma, sest selge oli – varss tuleb kellelegi üle anda. Poiss ju. Emaga koos pole just väga mõistlik poissi pidada, loomadel läheb paraku üsna kiiresti meelest, millised sugulussidemed neil on.

Ent ühel päeval mu süda hõiskas, mitte ei tõmbunud kokku. Napoleon paluti Saaremaale ühele väikesele tüdrukule esimese sünnipäeva kingituseks, pisikese piiga lapsepõlvekaaslaseks. Perekond Hanso dünastia noorim tütar mahutas meie talu esimese varsa lahedasti oma jeebi pakiruumi – ja nüüd saadab mais aastaseks saav täkupoiss meile Saaremaalt kirju: kõik armastavad teda, ta on õnnelik ja väga õigesse kohta jõudnud.

Õigupoolest on mul õnne olnud kõik oma looma- ja linnulapsed õigetesse kodudesse jagada. Aastakümnetepikkuse „tootmistöö” juures on vaid üks kutsikas tagasi toodud – head sõbrad ei tulnud liiga väikesel pinnal tema mahutamise ja ohjamisega toime. Ja see oli mulle õppetund – kuitahes heade inimestegi puhul tuleb loomalapse tulevased pidamistingimused pedantselt üle vaadata.

Et tal ikka tõesti ruumi on. Et uus pere ikka tõesti teab, miks ja milleks selle olendi oma perre kutsub. Et papagoidega samas ruumis ei suitsetataks. Et koera terveks päevaks üksinda ei jäetaks. Et…

Kingitud ja vahetatud

Kui kutsika-varsa-tibu müük on ühene ja selge sooritus, siis vahetus või kinkimine on palju riskantsem. Minu kogemused kinnitavad, et vahetus ja kinkimine võivad tuua väga palju hingevalu.

Mulle on kingitud põrsaid – ja siga, mis siis, et intelligentne, empaatiline ja vaimukas elukas, süüakse ühel hilissügisesel päeval paraku ära. Nii kurb ja valus on. Palun, ärge mulle rohkem sigu kinkige!!!

Ma ise pole samuti patust puhas. Olen oma sõbratarile kinkinud sokutalle, väikese kuldi, kaks jänest, kaks parti ja mõned papagoitibud. Kult on tema emisele kaks pesakonda mehkeldanud, jänesed ja pardid käivad temaga laatadel kaasas – nii et mulle tundub, et ma ise pole loomi-linde kinkides kellelegi liiga teinud.

Küll aga tegi nii mulle kui abikaasale väga haiget ühe kitsetalle vahetamine kahe hane vastu. Haned olid ülimalt sõbralikud ja armsad, sõid peost, teatasid külalistest märksa valjuhäälsemalt kui koerad. Paraku tegid kanadele liiga. Ja talv tuli peale. Ja me pidime oma enese kätega need haned jõulupraeks tegema. Siiamaale on kohutavalt paha tunne. Ei mingeid hanesid enam!

Mõne aja eest jutustasin teile oma viirpapagoidest.

Täna hommikul lebas isalind – 12aastane kirkalt sinine papagoi – sillerdavas päikeselaigus puuripõrandal. Aeg oli otsas. Meie ühine rändamine Tartust Võrtsjärve äärde, Liust Raplamaale oli lõppenud. Seisime väikese tütrega vaikselt puuri juures. Nuttu ei tulnud. Oli sügav vaikus. Emalind oli äkitselt saabunud üksindusest kohkunud. Meie andsime oma kauase sõbra tasakesi üle – Kõigevägevamale.

Kingime ehk emalinnu kellelegi ära, pakkusin mina. Ei, toome uue isalinnu, nõudis tütar. Ligi kakskümmend aastat koos viirukatega lõpeks emalindu ära andes tõepoolest liiga valusasse vaikusse. Selle loo honorari eest tuleb meie koju uus poiss-papagoi. Pange end valmis, mõne aja pärast saab siit talust taas papagoitibusid. Ent olge valmis ka selleks, et enne tibude üle andmist tulen teie juurde vaatama, millise kodu nad endale saavad. Selle asja nimi on üle elamise eetika – ainult sel juhul saan kogu südamest öelda: „Ela hästi!”

Kodutohtrid, taasühendajad ja õpetajad

Kirjutasin köögilaua taga lugu Indigo Toomasest. Sensitiivsest inimesest kirjutades muutud ka ise tundlikumaks. Seda tajusid mu kassid. Üks keeras end kraena ümber mu kaela. Teine puges sülle. Kolmas toetas nina vastu mu kirjutava käe rannet. Kolmas lesis laual mu ees ja silmitses mind ainiti. Nad teadsid, et olen hetkel Ühenduses ning osalesid selles seansis täiel rinnal.

Ajakirja Lemmik avavad inimesed, kes avanevad oma maisel matkal koos loomade-lindudega – seepärast pole meie lugejaid põhjust veenda selles, kui raviv ja maandav seltskond on mõni lind või loomakari. Me siin OMADE vahel teame, kuidas loomade-lindudega vahetatud pilk, puudutus ja koostöö rikastab ja inimest kõiksusega ühendab.

Minu kauane ja liikideküllane kooselu loomadega on tõestanud, et nii lemmikute kui töötegijate toime inimesele on palju sügavam ja olemuslikum kui hipo- ja üldse loomateraapia, mille õilsust üldsusele ja haigekassale ikka ja jälle selgitatakse.

Moodustame oma Eedeniga – kuulugu sinna üks, kaks või üksteist isendit – ühise välja, kus jagatakse nii head kui halba ja kus kulgetakse koos aste-astmelt kõrgemale arengu ja avanemise tasemele. Õigupoolest on sõnulkirjeldamatu, kui enesestmõistetavalt on meie Nooremad Vennad valmis meie probleeme energeetiliselt enda kanda võtma, oma ihu ja hingega neid läbi ja välja põletama ja valutama. Nii, nagu me ka ise peaksime sõnade ja seletamiseta tegema ja suutma, aga alles õpime seda.

Kord rääkis muusikateadlane Saale Kareda Viinis, kuhu ta Arvo Pärdiga koostööd tegema läks ja jäi ning seal kvantfüüsikule mehele sai, kuidas tema mees tavatseb kasse meediumide, Vahendajate ja ravijatena kasutada. Minul olid seni olnud pikaajalised kogemused koerte kui tervendajate ja maandajatega ning õnnestavad elamused hobuste kui tohutute puhaste kosmiliste antennide ja laadijatega.

Ilmselt oli Saale jutu tekitatud huvi see, mis tõmbas otsekui iseenesest meie majapidamisse järjest neli kassi. Kõik äärmiselt erinevad isiksused. Kõik palju arukamad ja põnevamad, soojemad ja seltskondlikumad kui ma kassidest iial olin arvanud. Kõigepealt kinkis Kihnu Virve mu väikesele tütrele kaks triibikut. Seejärel pisteti mulle Tartus pihku väike kirju kiisu. Misjärel üks pere, kuhu sündis beebi, ei saanud enam oma noort kõutsi pidada, kuna too kippus pidevalt tite näo peale ronima. Ühiselt tegutsedes moodustavad Puhh, Notsu, Lilli ja Taavet äärmiselt põneva seltskonna, mida võib mõnel juhul ka bandeks nimetada.

Kui majapidamistöid teen, kipuvad nad oma osavõtlikkusega segama – ja segavad täpselt seni, kuni mu ärritus ja tüdimus lähevad üle ning vallandub rahunenud naer – tulemuseks on eriti õnnestunud töö.

Kogesin, kuidas kassid näevad ja ravivad igasuguseid haigusi. Mul  oli ühe korraga kaelaradikuliit, köha ja nohu. Tänu sõprusele Luule Viilmaga oskasin põhjuseid analüüsida – köha tulenes vihast ülekoormuse vastu, mees oli merel ja mina kogu majapidamisega üksi. Kaelavalu peegeldas kangekaelsust ja nohu enesehaletsust. Kassid tajusid seda kõike – sellepärast nad end krae ja muhvina mu ümber kerisidki. Kodutohterdamise krooniks pani Lilli käpa vastu mu põskkoopaid ja hoidis sooja pehmet käppa mitu minutit nohukolde vastas.

Kummalisel kombel on sedalaadi elamused mu mäluvoogudes eredamate tulipunktidena kui mistahes kontaktid inimestega. Ravitsejatest loomad ise puhastuvad magades ja mängides. Mängivad loomad kui vaatepilt häälestavad samas inimesi olema positiivselt siin ja praegu Kohal – tekib mahe meditatsioon, mille ajal me ei kahetse minevikku ega kavanda tulevikku.

Loomadega lävides jõuab väga selgelt kohale, kui väga on kõik siin ilmas kõigi ja kõigega seotud, kui Elus kõik on ja kui universaalne see ühine elu energia on.

Sellest ühisest vibreerimisest ja üheskoos uue ajastu dimensioonidesse kulgemisest kõneleb üha populaarsemaks muutuv Reconnection-liikumine ja Taasühendav ravimine. Ka tavameedikud võtavad üha tõsisemalt ilma puudutuseta ravimist. Nii inimesed omavahel, inimesed loomi kui loomad inimesi saavad pelga energiavooga ravida. Koguni vähki, AIDSi, luumurde ja muid näiliselt võimatuid tõbesid. Mulle tutvustas taasühendavat holistikat iluravikabineti Ingelhing omanik, Ohtu mõisaproua Sirje Laansoo.

12 aastat tagasi kirjutasin oma esimese loo ajakirjale Horsemarket.ee Ruila tallist, kus mul lubati ratsutada kõrge kimmeli läti ratsahobuse Garfieldiga. Edasi läks ratsu Laansoode omandusse. Mõne kuu eest toodi Garfield meie talli, sest Sirje oli veendunud: hobuse kehvas seisus jalad ja kopsud paranevad vaid siinses energiaväljas.

Paranesid ka – pärast seda, kui mõistsin, et hobuste jalad lähevad paiste, kui pererahval on rahamured ning köhima hakkavad nad sellest, et tajuvad pererahva vabaduse piiratust. Lisaks on mul endal olnud mõned korrad võimalus üht noort trakeenimära müüa – ent eranditult alati kui sellist patust plaani haun, saab ta mõne trauma, mis ei lase müüa.

Universaalse intellekti ja ravimiteta arstimise fenomeni olin enne kogenud, kasvatades üles enneaegseid kutsikaid, orbudest lambatallesid, jänesepoegi ja papagoitibusid. Nipp on muu hulgas ka selles, et nii inimeste kui loomade kehadel on isetervenemise võime. Kui pöörduda arstide poole ja võtta ravimeid, loobub keha vastutusest ja lakkab ürg-arukal moel ise tervenemast. Teine olend – olgu inimene või loom – saab samas isetervenemise energia just taasühendava holistika abil vallandada ja võimendada.

Selle iidse – või ka tulevikulise – tarkuse mõistmine eeldab küpsust. Inimesed on kohe lõppeval ajastul paraku põhiliselt läbi valu küpsenud. Seega on koos loomadega läbi valude kasvamine samuti üks loomade moodus inimesi ravida ja avada.

Mu esimese koera halvatus, mistõttu pidin teda iga mõne tunni tagant süstima, õpetas mulle vastutust ja pühendumist. Ehk siis täiskasvanuks. Nii selle kui järgmise koera lahkumine oli leinakool, mille kroonis mu esimese noorukese hobuse surm teetanuse tõttu. Teadjad ütlesid tookord, et kui hobune poleks teetanust saanud ja seega tohutut hulka ülihullu energiat ära põletanud, oleksin mina ise otsa saanud. Ta ohverdas ennast.

Loomad on mulle andnud ka leppimise koolituse. Siis, kui siitküla ühe tohtriproua krooniline-teeneline killerpeni pures surnuks mu tiine kitse. Ja loobumise kooli. Olen erinevatel põhjustel pidanud ära müüma ja välja vahetama seitse hobust. Paradoksaalsel kombel oma kõige lemmikumad. Ja kolm väga armastatud koera olen pidanud ära andma – üks läks laste vastu vihaseks, teine hakkas hulkuma ja kolmas lambatallesid käkerdama.

Kõik need kaotused on järgnenud märkidele. Kes märke ei märka, kõrbeb hullusti. Kes vähegi areneda suudab ja tahab, omandab ka tervenenud suhtumise. Kui primitiivsel tasemel võib loomade eest hoolitsemine tunduda rutiinse ja kuluka orjusena, siis arenedes õpid seda pidama teenimiseks, kehaliseks kultuuriks ja eriliseks meditatsiooni mooduseks.

Orjuse tasandil on hirm, sõim ja väsimus hõlpsad tulema. Selle suhtumise ületamiseks on parimad abilised vanad ja vilunud loomad. Küpsete loomade lähedus õpetab ka pidurdavaid ja segavaid inimesi ja tegevusi oma elust välja lülitama, et ei oleks vaja lasta lõpmatult oma loomadel ennast lappida.

Loomad ravivad ja kaitsevad meid kasvõi sellega, et hoiatavad meid lammutajate ja vampiiride eest. On ju vana tõde, et koerad-hobused tunnevad selgelt ära, kes on hea, kes halb. Kui nii must-valgelt väljenduda saab. Nad tõrjuvad meist kõike negatiivset ja sobimatut eemale.

Samas on inimesel kui karjajuhil vastutus kodu kui terviku eest. Inimesel pole õigust lasta oma loomadel-lindudel lõpmatuseni ennast puhastada-väestada-tervendada. Liiatigi on enese hoidmine ja arendamine meie püha kohustus, sest me oleme Jumala nägu ja tegu. See areng on kiire ja õnnestav, kui võtame kooselu oma loomade-lindudega kui abielu – see pole seisund, vaid pidevat tähelepanu ja avatust eeldav aktiivne side. Laskem Noorematel Vendadel end igal tasandil aidata ja teenida – olles ise seejuures nende suhtes tundlikud, tänulikud ja sügavaimas mõttes Armastavad.   

Rõõmsameelsed hingelinnud

Kati Saara Vatmann

Viirpapagoid on minu hingelinnud.

Nad sidistasid ja pudistasid, vuristasid tiibadega ja nakitsesid üksteise nokkasid Vana-Pärnu mustlaste elutoas, kus veetsin üsna tõhusa tüki oma lapsepõlvest. Raamatus „Projektilaps Pärnust“ jutustan, kuidas palusin emalt ka endale neid väikseid, arukaid ja üdini rõõmsameelseid linde koju aknalauale. Ema keeldus sodi ja lärmi pärast. Mustlasema Lilli ütles, et võin neidsamu tema viirukaid enda omadeks pidada – ja võitis selle pakkumisega eluks ajaks mu sentimentaalse südame.

Tänaseks olen 15 aastat ise neid reipaid väikelinde pidanud. Et palju hoolt ja lõpmatuseni mööda tuba laiali lendavat sodi või? Võrreldes hobuste ja lammaste, kanade ja hanedega on tillukeste tubaste lindude toodetav tühiasi. Ja kui oled juhtumisi oma magamistoas üles kasvatanud ka lambatallesid ja seapõrsaid, jänesepoegi ja kutsikaid, ei loe igapäevane peotäis udusulgi ja seemnekesti tühjagi.

Nende eest saab ju vastu absoluutselt häirimatult rõõmsa linnumeele, iga ilmaga vallatu vidina – ja eheda õpetuse sünnist ja surmast. Nii endale kui lastele.

Kanakene kurvameelsuse rohi

Viirpapagoid muutusid mu elu loomulikuks osaks siis, kui laste isa sattus viirusliku meningiidiga haiglasse. Otse Maarjamõisast läksin toonases Tartu teenindusmajas asunud looduspoodi ja ostsin esimese papagoipaari. Sisetunde järgi. Et linnud laevad mind, mina laste isa ja ta saab terveks. Nii oligi – ja tänu hingelindudele sündis meil veel kaks last.

Mis esimesse papagoipaarisse puutub, siis osutusid mõlemad emaseks. Kaklesid nii, et suled lendasid. Aga looduspoe pererahvas oli vastutulelik – vahetasid ühe emalinnu isalinnu vastu välja – ja kui kanakene oli seemnetoosi esimese muna poetanud, ostsin neile ka nutika vineerist pesakasti.

Esimesed kaks tibu – Juudas ja Jeekim – koorusid paar päeva pärast seda, kui olime linnast ära maakoju kolinud. Õues oli miinus 25, papagoide puur oli kolides mitme teki sisse keeratud – ja korraga nõudlik viiksumine pesakastis. Kui õde ja vend ise sööma õppisid, ostsime veel ühe puuri, nad kolisid mu vanima poja tuppa ning olid üheksa aastat tema lapsepõlve õpingute ja pattude, murede ja rõõmude lähimad tunnistajad. Alguses kontrollisin pisteliselt, kas õde-venda on kenasti toidetud-joodetud. Viimaks veendusin, et seda pole vaja – pojale oli sügavalt ja praktiliselt kohale jõudnud „Väikese printsi“ rebase õpetatud tarkus: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

Kui õde ja vend lühikese vaheajaga siit ilmast lahkusid ja vaiksena puuripõhjas lebasid, oli pea täiskasvanud noormehe lein tohutu. Kirjutasin teise papagoipaari puuri pesakasti peale – kus oli erinevatel asjaoludel isikkoosseis korduvalt vahetunud – „Teeme uusi papagoisid“.

Tegime ka. Aga seekordne emalind osutus tõeliseks rongaemaks. Kui pojad – neid koorus kaks korda kaks tibu – sulgima hakkasid, lõpetas kanaraibe nende toitmise. Kukk üksinda ei jaksanud – ja nii surid kaks korda kaks titte nälga.

Otsekui karistuseks sellise sigaduse eest lükkas meie punane kass papagoipuuri kapilt maha, urgitses nihkes psüühikaga emalinnu sealt välja ja jättis temast vaid jalad ja noka järele. Uue paarilisega sai sama kukk ridamisi tublisid – tõsi küll suuresti miniatuurseid dinosauruseid meenutavaid – tibusid.

Sünnid ja surmad

Ma ise õppisin lindude lahkumisvaluga toime tulema hoopis tänu lembelindudele. Kui mu vanim poeg oli väike, tõid päkapikud talle esimeseks advendiks lembelindude paari, kellele laps pani nimeks Kipp ja Tott. Nad elasid meil kaks kuud – ja ühel šokeerival õhtul kukkusid enam-vähem korraga keset rõõmsat vidinat õrrelt surnutena alla. Tookord pugesin briketikuuri nutma. Tunni aja pärast sealt väljudes panin väikesed vaiksed ahju. Ja sellest saadik tavatsengi lahkuvaid linde ahjus põletada – ja mitte pikalt-arutult leinata, vaid elu ja lindudega edasi minna.

Kui pisipapagoidega nii palju aastaid koos elad, harjud paratamatusega, et mõnel hommikul on keegi neist täiesti ootamatult vaiksena puuri põhjas, ehkki eelmisel õhtul laulis vaheldumisi kassi ja koera, ööbiku ja uksehinge häälega, nokitses naabrinaise nokka ja puhastas oma sulgi. Nagu öeldud, leitud või kasside toodud metsalinnud matame lastega mulda – omad linnud lähevad sisehääle käsul tulle. Hingelinnud ju.

Üks meie kanakestest hääbus siiski Tartu väikeloomakliinikus, mitte kodus. Kahju, aga neist asjadest on vaja rääkida – iga eluga, kelle enda juurde kutsume, kaasneb ka läheduses mõtisklev surm. Kõnealune kanake munes ja munes ja munes – paar pesakonda väikseid dinosaurusi sai ka välja hautud ja uutele peredele üle antud. Ent enamus mune lihtsalt kuivas ära ja ta pistis nahka. Hullunud munemist ei peatanud ka isalinnust eraldamine ega pesakasti ära võtmine. Aina tulistas. Kuni toitained lõppesid organismist otsa, ümber munade ei moodustunud enam koort – ja kanakese kehasse kogunes tohutu piinav rebuklomp.

Arstidel ei õnnestunud seda eemaldada ega sassi läinud bioloogilise kellaga kana päästa.

Ent selleks, et hea ja halb oleks tasakaalus, sai isalind järgmise kanaga ridamisi seitse tibu. Kusjuures paradoksaalsel kombel just ülikülmadel talvedel, mil väljas oli miinus 30. Laualamp lõõmas ööd ja päevad pesakasti juures, et mudilal oleks soe ja valge.

Andmine ja saamine

Selge, et lõõmav lamp lisas mitmeid kuid järjest lindude pidamiskulusid. Ja mis siis? Need linnukesed ei tarbi ju üldiselt palju – kanepiseemned, puuviljad-juurviljad, hirsitõlvikud, vitamiinipulgad ja spetsiaalne liiv. Mina toon kogu selle kraami looduspoodidest. Need, kellel linde – ja ekstra neile pühendumise aega – rohkem, valmistavad paljut ise. Pesevad tavaliiva läbi ja kasutavad seda. Tükeldavad ise vilju ega kuluta nendega rikastatud toidusegude peale.

Idee poolest on papagoitibud täiesti arvestatav müügiartikkel. Vähemalt 20 eurot linnuke. Mina ei oska müüa. Olen eranditult kõik meie juures kasvanud viiksud ära kinkinud. Vähe sellest – olen noorlindudele enne kinkimist ka puurid ostnud ja mõnikord neile kõrvale paarilise ostnud. Näiteks Liu talus sündinud Lennart sai Tartu Lõunakeskusest kõrvale Julia, enne kui ühele armsale tüdrukule sünnipäevakingituseks läks.

Ma ise saan hea tunde.

Eranditult iga viiruke-nooruke on läinud inimesele, kes tema optimismi ja positivismi vajab. Ja igas peres hakkavad need väikesed andekad matkijad tegema just sellele majapidamisele omaseid hääli – papagoipuuris nurrutakse ja mängitakse kuldnokka, jäljendatakse pererahva intonatsioone ja majapidamishääli. Öeldakse, et lapsed on kodu peegel. Loomad-linnud ammugi.

Meie peres hakkavad esimeste koidukiirtega koos magamistoa seina taga häälitsema kaks tavalist kukelooskamit, kes seal oma haaremeid üles rivistavad – ja magamistoa aknal papagoid. Igahommikune vaikne vidin paisub koos valgusega.

Külalised küsivad, kas see vidin ja kätsatamine – harakate hääle matkimine on eriti raju – ei sega. Ei sega! Sellega harjub. See on meie kodu loomulik osa.

Mis siis, et kirjapaberid ja ihupesu on pahatihti seemnekesti ja sulgi täis – see on osa minust täpselt nagu kaerad taskus ja koerte käpajäljed pükstel. Eriti valgetel, teate küll, kuidas see heledate riiete ja mudaste käppade vaheline külgetõmbeseadus toimib.

Ja toimib ka oma hingelinnu ja perenaise külgetõmbeseadus. Võõrastest hoiavad meie papagoid, kellel on muuseas hüüdnimed kakagoid ja papaduud, viisakasse kaugusse. Kui puurile läheneb perenaine või mõni meie lastest, sibavad nad ootusrikkal küliskõnnil varbade juurde, ootavad sügamist ja suhtlemist ja ajavad sinuga su oma hääletoonil ja intonatsioonil juttu. Mida enamat võiks olla tillukesel hingelinnukesel anda kui tingimatu armastus, poolehoid ja nakkavalt lustilik meel?

Loomad õpetavad üksteisega arvestamist ja vägivallast-omamisest hoidumist

Ajakirjale Lemmik – pilte vaata ajakirjast!

Kui muiste kodustasid inimesed loomi selleks, et neid koorma ette rakendada ja süüa, siis tänapäeval rakendame loomi teatavasti pigem oma hingelise koorma ette ja sööme nende energiat. Puhast tingimusteta kiindumust. Naudime seda, et meie soetatud loomad sõltuvad meist – saame olla helded ja suuremeelsed. Vastutasuks saame lisaks positiivsele laengule ka ohtrasti mõtlemisainet. Oska vaid jälgida.

Minule on loomad õpetanud esiteks sõnatu kõne mõistmist ja ühenduse saamist kõiksusega läbi teist liiki elusolendite. Teiseks üksteisega arvestamist ja kohanemist ilma, et ükski liik püüaks olla teine liik – me kasutame teiste liikidega suheldes küll nende käitumismudeleid, aga ei muutu ise seejuures koeraks, hobuseks ega seaks. Kolmandaks on mu loomaaed – meil on hulk hobuseid, ponisid, eesel, kihnu maalambad, sead, kanad, haned, papagoid, kassid ja koerad – päevast päeva näidanud nii teenistus- ja koostöövalmidust, oma vibratsioonidega intellekti kui seda, et iga loom ja lind siin ilmas väldib viimse võimaluseni vägivalda. Ta ründab vaid siis, kui tema elu või laps on ohus – ja toidu pärast muidugi ka. Viimasena olen õppinud kõige raskemat elukoolitükki – see on mul tegelikult pooleli – loomade-lindude tarvitamist selleks, milleks neid on kasvatatud. Toiduahela väärikat ja valutut ohjamist. Mina toidan ja hooldan sind – aga ühel loomulikul päeval on mihklipäev, jõulud… Saate aru küll. Oh, ma ei taha sellest isegi rääkida.

Tõrksa taltsutamine

Igaüks meist, kes on vähegi loomadega kokku puutunud, teab – inimene peab olema karja juht. Linnud teatavasti hakkavad inimese hoolealustena väga kergesti inimest suisa oma emmeks-issiks pidama. Imetajad aga vajavad inimest endale karjajuhiks selleks, et reeglid oleksid paigas. Ilma reegliteta loom – olgu ta koer, hobune, kass või siga, on hädas ja õnnetu. Püüab ise seadusi teha, inimest allutada ja majapidamist juhtida.

Selline olukord tekib isegi siis, kui inimesel-karjajuhil on kiire tööperiood, ta on komandeeringus või haige – juba algab mäss ja võimuvõtt, sest kõigi loomaliikide jaoks tähendab korra- ja seaduspära ellujäämist.

Minu jaoks on kõige õpetlikum olnud erinevate loomakarjade üheaegseks juhiks olemine. Pean olema nii hobuslaste karja, lambapundi, koerakamba kui kassi-sindrite juht ühtaegu. Selle simultaaniga toime tulemiseks tuleb endale allutada iga loomaliigi karjajuht.

Mida kindlamalt allub sulle juhtmära (või täkk/ruun), mida tingimusetumalt usaldab sind juht-utt (või jäär/oinas), mida allutatum on juhtkoer ja kasside kambapealik, seda ladusamalt sujub nende paralleelmaailmade haldamine.

Pärast mõningasi jõukatsumisi ja enesekehtestamisi olen jõudnud selleni, et juhin oma liikidepaljusust mühatuste, viibete ja pilkude keeles. Ent sellega on sama lugu nagu sõpruse ja armastusega inimestegi vahel – need suhted ei saa kunagi valmis. Neid tuleb pidevalt edendada ja süvendada. Midagi õpetlikumat ja õnnestavamat kui endast suuremate, osavamate, vaistlikumate olendite austuse ja armastuse pälvimine pole ma siin ilmas kogenud. See on midagi väga tõelist.

Tõeline Eedeni aed

Minu kodus on juba aastaid elanud läbisegi nii rohusööjad, kiskjad kui kõigesööjad. Kõigesööjad on teatavasti sead – ja inimesed. Kelle nimetamine seaks on päris kindlasti sigadele solvav.

Olen kollase meedia ja haigete kommentaatorite lõugade vahelt tänu sellele eluga välja tulnud, et mind kaitseb, laeb ja koolitab minu kodune Eeden. Erinevalt kõige- ja üksteisesööjatest-inimestest hoiduvad loomad väga reeglipäraselt üksteisele haiget tegemast.

Tilluke siga võib rahumeeli tonnise hobuse jalgade vahel jalutada ja heinarulooni sees põõnata – hobune teeb kõik endast oleneva, et talle mitte peale astuda. Lambatall keerab ennast suure koera kaissu magama, sest teab: nii koera kui tema kõht on täis ja kedagi ei murta, vaid hoitakse.

Enesekindel põrsas võib saada lambakarja juhiks, sest on intelligentsem – ent sellest hoolimata ei saa temast lammast ega lammastest sigu. Niisugust kohanemist ilma isiksusliku lagunemiseta tasuks inimestel loomadelt õppida. Nagu ka rahumeelset territooriumi jagamist – kassid-koerad on teatavasti mõlemad kiskjad, kes võivad täiesti sõbralikult kõrvuti kulgeda, kui on veendunud, et koer ei kipu pööningule hiiri püüdma ja kass ei pretendeeri kontidele. Inimesed kahjuks omavahel asju ajades nii lihtsate jagamistega toime ei tule.

Maapealne Noa laev

Pean tunnistama, et kõige raskem on meie Eedenis olnud nende loomalastega, keda on tulnud hukust päästa. Nad on meile tulnud teistest peredest – keda endidki on loomalaste päästmine hukust päästnud.

Jänesepojad Tölpa ja Mõhk ootasid meid lasteaiaväravas – üks seitsmelapseline pere oli näljas ja sai neid jänkse meile müües mitu päeva süüa. Kui klutid olid toas suureks kasvatatud – jänes toas tähendab pabulaid kõikjal, voodi ja magaja ninaaugud kaasa arvatud – kinkisime nad naabrilastele. Igal loomahulgal on mõõt ja määr ja päästval Noa laeval on kriitiline äär.

Lambatalled Miks ja Maks tulid kohaliku vetarsti soovitusel küla teisest servast orvukestena. Tohter ütles sealsele pererahvale, et kui need enneaegsed veritsevate nabaväätidega nirud üldse kusagil ellu jäävad, siis meil. Jäidki. Kolm kuud lutitamist-putitamist. Piima-munavalge-glükoosi segu. Päeval ja ööl.

Tulemuseks on muidugi tagajärg – Miks ja Maks leegivad mul igal sammul määgides kannul ning kui oma talitusi tehes oled harjunud kõrgeid kirjanduslikke mõtteid mõtlema, kipuvad sedasorti kasulapsed pehmelt öeldes eksitama. Aga mis sa teed. Ikka teed.

Kui mõni pereema saab allergia, võtad tema koeravääniku hoiule. Kui kellelgi pole hobusekonti kuhugi panna – ikka võtad vastu. Sest oled valinud sellise Tee.

Hooliv koostöö

Loomad kingivad jõulise järjekindlusega liigutavaid vaatepilte. Mu maja kõigist akendest on vaade igasse koplisse ja õuele. Oma tekste kirjutades näen iga päev mõnd soojendavat hetke, mis loodetavasti ka tekstidesse sädet annab.

Kui poniema on oma krutskeid täis varsast väsinud, võtab teine poni poisi oma hoole alla ja laseb emmel välja puhata. Kui põrsas ja varss on ühe korraga väsinud mehed, krutivad nad end teineteise kaissu ja jäävad sügavalt magama.

Kui hiigelsarvedega jäär avastab, et koerad tukuvad, võtab tema ise majapidamise oma hoole alla – sissetungija saab tõhusa tou nii autoukse pihta kui oma isiklikku ahtrisse. Ja ka sead-hobused toimivad muide majavalvuritena kui märkavad, et keegi teine ei ärka.

Ehkki lühinägelikud inimesed kipuvad oma stereotüüpides pidama osasid loomi teenistujateks, osasid nautlejateks – muist on targad, teised lollid – näitab põhjalikum vaatlus ja kooselu, et kõik on oma rütmis ja tasandil targad ja teenistuvad. Uskuge!

Ülimalt liigutav on vaadata suurt koera, kes puhastab oma kõhu alla pugenud tallekese taguotsa või kassi, kes tõmbub nurrudes ümber jänku kerra, aga…

Ohtlikud illusioonid

Ärgem kogu imetluse, mõistmise ja usalduse juures siiski unustagem, et kiskja on kiskja ning rohusööja on rohusööja. Rahulikus täis kõhuga ja segamatus olukorras näivad nad mõlemad turvalisemad kui tegelikult on.

Meil on omal olnud kogemus, et hundikoer, kes hoiab ja hellitab toas kasvanud tallesid, võib samas halastamatult rünnata õue-lambaid. Ja et koer, kes tuleb majja täiskasvanuna, õpetab oma halbu kombeid ka siin kasvanutele – juhhei, lähme küla peale hulkuma ja massiga lööma, näiteks.

Olen samas õppinud ka nende karmide ja tülikate kogemuste eest tänulik olema. Ilma nendeta muutuksin ohutundetuks nagu väike laps, kes ei tea, et loomad võivad lüüa ja hammustada, kui neil enda arvates selleks põhjus on.

Järelikult tuleb lastele õpetada, millal ühelgi loomaliigil enda arvates on see põhjus ennast kaitstes rünnata ja vastanduda. Kuitahes leebe hobune võib tuuleiili, lendava kilekoti, paugu või ei-tea-mille peale ehmatada ning tema kui rohusööja loomulik reaktsioon on põgenemine. Kui põgeneda ei õnnestu, siis ta ründab. Nii ohuallikat, mis-kes on maapinnal – kui seda, kes teeb talle seljas haiget. Esimene püüdlus – alt ära joosta. Teine taotlus – valutekitaja seljast maha saada. Loogiline.

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud

Antoine Saint-Exupéry on teinud inimkonnale Galileo Galilei, Einsteini ja Archimedesega täiesti võrdväärse kingituse. Tema raamatus „Väike prints“ on lauseid, mida saab sama universaalselt ja väekalt kasutada nagu tsitaate pühakirjast.

Ütle mulle täpselt, millal sa tuled, muidu olen su selleks ajaks juba ära oodanud, kui tuled…

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.

Iga loomasõber – ütlen meelega sõber, mitte omanik, sest kedagi ei saa omada – teab, kui siduv on kasvõi purgihiire pidamine. Mis siis veel rääkida suurematest loomadest, kes tahavad igal päeval kindlal kellaajal süüa ja puhast pesa.

Teenin neid rõõmuga – ja teenin mõtestatud tööga raha, et neid teenida. Ning õpetan seda õnnetunnet ka lastele. Kuna mul on viis last, tean, et seda rõõmu ei saa kõigile noortele inimestele õpetada ühel ja samal moel, mõnele paraku ei saagi oma sellelaadseid kogemusi edasi anda.

Mõni laps võtab vastutuse koos looma-linnuga vaikselt mediteerides. Mõni laps naudib looma toitmist ja harjamist. Teine laps saab oma vastutuse kogemuse koos loomaga tegutsedes. Olgu see treening, mäng või töö.

Neid erinevusi ei saa me aga teada, kui ei proovi ja lapsi ei jälgi. Järelikult on loomadega koos elamisel veel üks võimas boonus – nad suunavad meid meie enese lapsi jälgima ja juhtima. Aitavad meid välja õõnsast autoritaarsusest, armastuse ostmisest ja teiste olendite omamisest.

Tere!

Olete sattunud meie valimisse, kuna teeme ülevaateuuringut lambakasvatuse hetkeolukorrast Eestis.

Sooviksime teiega vestelda lambakasvatuse teemadel. Kas teile sobiks, kui helistaksime teile ja lepiksime kokku intervjuu aja.

Lisame teile tutvumiseks peamised küsitlussuunad, kuid eelistaksime võimalusel vestelda pigem vabas vormis. Küsimused, millele te ei soovi vastata, võib vahele jätta.

 

Lambakasvatuse ja karjaseeluga seotud temaatika ja pärand on ääretult lai ja selle kogumine ning tutvustamine laiemale huviliste ringkonnale sai 2009. aastal algatatud projekti CANEPAL (Culture and Nature: The European Heritage of Sheep Farming and Pastoral Life / Euroopa lambakasvatuse ja karjaseelu kultuuripärand) põhiideeks. Projekti Eesti partnerid on Eesti Maaülikool, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Vabaõhumuuseum. Projektis osalevad partnerid Eestist, Ungarist, Bulgaariast, Poolast, Kreekast, Prantsusmaast, Hispaaniast.

 

Lamba- ja kitsekasvatajate intervjueerimine on uuringu seisukohalt väga olulise tähtsusega. Muuseumite kogudest saame teada küll väärtuslikku ajaloolist tausta, kuid lisaks soovime tutvuda tänapäevaste traditsioonide ja elukorraldusega Eesti lambakasvatustaludes. Samuti oleksime väga tänulikud võimaluse eest koguda meie ekspeditsioonidelt lahkete lambakasvatajate juurde väärtuslikku pildimaterjali.

 

Palume teil vastata sellele meilile ka siis, kui te ei soovi küsitluses osaleda.

 

Lugupidamisega

Kadri Tali            tel 50 19 543

Kadri Kask

Maaria Semm

 

KÜSIMUSTIK

Üldandmed:

Lamba- ja/või kitsepidamise eesmärk. Miks just lambad/ kitsed?

Minus tärkas huvi ja missioonitunne KIHNU maalamba aretamise vastu pärast tutvumist Anneli Idvand-Ärmpaluga. Kirjutasin temast loo, uurisin lambaid, tõuraamatuid, fotoalbumit – ja alateadvus ütles: SEE! Kitsedega tutvusin lapsepõlves, kui veetsin suvesid Häädemeeste lähistel. Nad on mu nostalgialoomad.

Lammaste/kitsede arv.

Ostsin Inga Ilvese käest viis  utte ning Lauri-Kare Laose käest ühe jäära – uus jäär saabus meile hilissügisel Nahakojast.Tänaseks on meie lammastel 10 talle. Osvald läks meilt üle Ranna rantšosse Ande arulale – oma tütardega koos teda pidada ju ei saa. Kasvatame peale kahest teisest tõuliinist utte ja jäära.Kitsed tulid seoses perenaise traumaga.Ühe kitse murdis naabrinaise koer. Teine sünnitas kaks talle. Kitsede piima pealt kasvatasime mullu üles neli siga. Sündinud sokutallel on tahtja. Ka paaril kihnu maalamba lapsel on juba uus teoreetiline omanik olemas.

Kas on mahekari?

Ei. Ametlikult mitte. Aga tegelikult pole meil siin mingeid kemikaale.

Muid loomi?

6 hobust, 3 poni, 3 koera, 2 kassi, 20 kana ja papagoid.4 hobust on tiined ja juurde on saabumas 3. Meil on eranditult kõik tõuloomad – eesti aborigeenid, eesti raskeveokad, shetlandi ponid ning saabumas on vanatüübilised torikad.

Kas on karjakoer(ad), mis tõug (tõud)?

Koerad –  bernhardiin, saksa lambakoer ja Jack Russell terjer – toimivad kõik karjakoertena. Väga nutikad ja kohusetundlikud.

Mitu aastat on talus järjepidevalt lambaid peetud? Talu teadaolev ajalooline seos lambakasvatusega?

Meie kolisime siia 2010. aasta juunikuus ja kohe tulid ka lambad-kitsed.Eelmine omanik pidas veiseid ja sigu.

Kas kuulute lambakasvatajate ühingusse vms? Kas teete koostööd teiste lambakasvatajatega? Mis valdkonnas?

Ühingusse ei kuulu, koostööd teeme tallede müügi ja suguloomade vahetamise alal – kuna kihnu maalammas on väga haruldane tõug, oleks ülim tölplus neid ära süüa.

Karjatamine:

Kas karjatate pool-looduslikul või kultuurrohumaal? Karjamaa suurus.

Poollooduslik karjamaa, umbes 1 hektar.

Kas kasutate lambaid maastikuhooldajatena?

Jah.

Karjatatava maastiku iseloom.

Segataimestik.

Aedade ja väravate tüübid.

Fiiberpostid elektrikarjusega.

Lammaste/kitsede karjatamisviisid (kogu olemasoleval rohumaal või kopliviisiline)?

Ühel pool maja, hobused on oma koplis teisel pool maja.

Segakarjatamine (samal rohumaal samal aastal või erinevatel aastatel erinevatel rohumaadel)? Milliste loomadega koos?

Kitsed-lambad koos. Hobustega ei saa – on talledele ohtlikud ja üks poni astus ka lambakarja juht-utele jala peale.

Kas talvel on lambad vabapidamisel või laudas?

Mõned tunnid iga ilmaga õues.

Lauda suurus, vanus, tüüp.

Elumajaga kokku ehitatud hoone, mille renoveerisin mullu siia tallu kolides. Koos lammaste-kitsedega on kanad.

Rajatised ja hooned karjamaal.

Lauda uks on lahti – käivad vabalt sisse-välja. Ja satuvad aegajalt kööki-tuppa ka 🙂

Millised töötlemishooned ja -kohad on talus.

Söödaköök ja sadularuum. Siin me loomi ei realiseeri.

Majandamine:

Heina varumine.

Oma heinamaalt naabritelt renditud tehnikaga.

Milliselt rohumaalt (kultuur-, looduslik)?

Oli metsik, muutsime kultuursemaks, et taimekoosus oleks õige.

Kulu aastas?

Lambad-hobused koos… ee… oo… 103 suurt ja 100 väikest rulli.

Kas lambapidamine on lisasissetulekuallikas, hobi või põhisissetulekuallikas?

Nad on mu pereliikmed – meil on elulaadi, loovuse ja loomateraapia talu.

Kas majandate ära lambapidamisega?

Nad inspireerivad mind – näen neid oma kirjanikulaua tagant kogu aeg ja kirjutan nende väe pealt oma raamatuid-artikleid.

Hinnanguline tööaeg aastas?

Iga päev paar tundi – suvel vähem, talvel kasvas meil kaks talle toas üles, siis olid sõna otseses mõttes imikud voodis.

Kui palju töötajaid on seotud?

Mina ja mõisavalitseja. Väike tütar on ka väga seotud ja tegija.

Kuidas tapmine on korraldatud?

Mei ei tapa.

Kui tihti pügate? Kes pügab?

Kaks korda aastas. Isa ja poeg Andu ja Peedu – Ülo Vooglaid (samuti kihnu maalamba kasvataja soovitas) – suurepärane ja soodne töö.

Kas ja kuidas on lambakasvatus soodustanud turismi (temaatilised õppepäevad, agroturism, lambaliharoogade pakkumine jms)?

Nad on osa vaatamisväärsusest, loomateraapiast ja hingesoojendamisest.

Kategooriad, kaubamärgid, brändid (turism, käsitöö, toit)?

www.aabramihobulausujad.ee

Milliseid toetusi taotlete?

Olen PRIA all pindala, loomakasvatuse ja ohustatud tõugu loomade aretajana ning poollooduslike koosluste hooldajana.Rajamisel on hobu- ja loovusstuudio, aga lambad ilmselt sinna ei koli – on ikka mu magamistoa seina taga.

Toit (juhul kui müüte või pakute liha/piima)

Ei müü, ei paku.

Kuidas lambaliha turustate? Kilo hind?

Unustage ära.

Kus lasete liha töödelda?

Elusa looma naha all – söövad, kosuvad, kepsutavad ja jooksevad meil sabas tükkis oma lihaga.

Milliseid tooteid lasete valmistada?

Esimene vill läks Nahakotta. Teine läheb Pärnu Maarja Magdaleena Gildi.

Milliseid tooteid valmistate ise?

Raamatuid, näidendeid ja ajakirjandusartikleid.

Kas kasutate ise või/ja ka müügiks?

Teen, müün ja söön sõnu.

Kas kasutate müümisel ühistu, toiduvõrgustiku, vms abi

AS Ajakirjade Kirjastus, AS Kirjastus Elmatar, AS Kultuurileht jt.

Retseptid, valmistamise viisid

Päevade kaupa ninali arvutis – ja et ellu jääda, võimalikult tihti noorte hobuste sadulas, kes õpivad ratsudeks.

Lambaliha söömisega seotud pere traditsioonid ja tähtpäevad

MA EI SÖÖ ÜLDSE KA VÕÕRASTE LAMMASTE LIHA.

Kas müüte liha toitlustusettevõtetele?

–

Kas oskate nimetada toitlustusettevõtteid, kuhu kohalikud lambakasvatajad liha müüvad?

Meie sõpruskonnas on kõik põhimõttelised elusloomade paljundajad – vt. www.lambawark.ee

Käsitöö (juhul kui valmistate ise või lasete valmistada)

Enam pole aega. Varem tegi mu bernhardiinide villast lõnga Merike Bakhoff.

Villa, naha kasutamine. Muid käsitöösaadusi?

Nahakoda, Pärnu Maarja Magdaleena gild, Merike Bakhoffi Vaike talu.

Kus töötlete villa?

Millised on villa omadused?

Esimese satsi keerasime takjatega tuksi. Nüüd loodame targemad olla.

Mis nippe te kasutate villa kvaliteedi ja puhtuse tagamiseks?

Takjad tuleb kooslusest koristada.

Villatoonid. Kas te värvite villa?

Valge, pruun, hall, must, kirju.

Kus töötlete nahka jm saadusi?

Teie küsimused korduvad, muide.

Milliseid tooteid lasete valmistada?

Juba vastasin.

Milliseid tooteid valmistate ise?

Vastatud.

Kas teie toodetel on kindel kontseptsioon (seotud kindla tõuga, vill, märk, stiil jms)?

Jah. Kihnukad ja ainult kihnukad. Üha veendunumalt.

Kuidas turustate oma käsitöötoodangut (talust, kohalik käsitööpood, edasimüüja, muu)?

Tallesid müün-vahetan-kingin tsunftisiseselt.

Kas te kuulute käsitööliste ühingusse või gildi? Kas sellel on oma märk või toode, mis esindab konkreetset piirkonda?

Meil on mõttekaaslaste kogukond – kuhugi ametlikult ei kuulu.Kui eh, siis kirjanike liitu.

Kas oskate nimetada mõnda ühingut või gildi?

Kümneid. Siin eespool nimetasin kah – www.lambawark”, Maarja Magdaleena gild ja Nahakoda. Võin paljudest lisaks nimetada ka Tartu Antoniuse Gildi, www.maalammas.ee jt

Milliseid töövahendeid kasutate?

Oma enese käed-jalad, ämbrid-kausid – ja elukaaslase käed-jalad-ööpäevaringne hool.

Hobused

EQ s. 2004

Eesti tõugu ruun

Rõõmus Reede s. 2007

Eesti tõugu mära

Silbersee’s Madonna s. 2008

Shetlandi appaloosa mära

Battaya s. 2008

Trakeeni mära

Opaal s. 2010

Eesel

Bee s. 2010

Irish Cob ehk tinker mära

Koerad

It’s Sverana Prince Edward

King Charles Spaniel s. 2007

It’s Sverana Sandra

St. Bernhard s. 2010

Scandiline Golden Whipp

Shetlandi lambakoer 2010

Kassid

Puhh ja Notsu

Kihnu kuulikindlad s. 2009

Kihnu maalambad

Alfa

Aino

Astrid

Elfriide

Ogalik

Kraps

Suzuki ja Sensei s.2010 Soonel

Kits

Veera s. 2006, tiine

Klaara 2003-2010

Jumalaga, kullakene!

25. oktoobril 2010 kell 9.50 murdsid Kumma küla mõrvarpeni Oke ja Saunaküla tapja Tommi meie endi silma all maha kitsekese Klaara, kes ootas kaht talle. Koerad elavad rõõmsalt samas stiilis edasi…

Papagoid

Peetud 15 aastat

Papakukk s. 2002

Kanad

Harilikud kirjud munakanad Äntu mõisast – ja kukk Brutus

Pärlkanad ehk tiukrud Saunakülast – ja kukk Rammstein