Kari
Katkend Emerson-Murutar ühisteosest „Mopsi memuaarid – The Big Botsu”

Olles tosin aastat inimeste kõrval elanud ja nende karja omavahelist siplemist nii oma kui Issi silmade läbi jälginud, olen ühtteist järeldanud.
Seadused on inimloomadel kehtestatud täpselt vastupidiselt teiste loomrahvaste tavadele. Meie seas on kõige olulisem karja heaolu ja ellujäämine ning juht tõuseb karja kaitseks esile vastavalt sellele, et tänu temale jääb kari ellu ja kasvab. Inimesekesed lasevad end ajupesta omakasupüüdlikel kavalatel nõrgukestel. Justkui lõvid, keda hakkab kamp hüääne käsutama nii, et lõvidest saavad lambad.
Saate aru – kogu kari toidab hüääne – need paljunevad ja rasvuvad ning tahavad üha rohkem ja rohkem. Kari kahaneb, igale lõvile jääb järjest suurem surve, kuni on jäänud kolm viimset lõvi – kõik naised needki. Otsas.
Ringvõlgnevus on kõige kägistavam nähtus, mille põhjustab tagurpidi toimimisse hääbuv libakarja ebatoimimine. Hädavarestest parasiidid suretavad kogu karja välja ning viimsed visad räägivad nukralt viikingitest ja kuningatest – oli kord… – tõenäoliselt surevad nood kolm naist tasakesi televiisori ees mõnd kollivuudi multat vaadates, kõrvus ammu enne meid välja surnud mõõkhambulise tiigri hääl: „Karjas ju niimoodi tehakse.”
Reeglite rikkumine põhjustab reeglite rikkumise.
Ebaõiglus tingib trotsi ja vaistlik vastumeelsus vastuhaku.
Tiivad mudas, ise põlvili omaenese tiibadel – orjameeles hoolikalt ja sihilikult hirmu kastmes marineeritud – jumalanäolised ei mäleta, kes nad on. Nende rügavaks räsitud elulaad ei tea ega pea pühakirjast kinni. Moonutatud on see nagunii. Järele jääbki vaid vaikne vastuhakk, rusikas taskus.
Maksud libisevad ühest rusikast teise, et hüäänid koort ei riisuks. Küladevahelised kruusateed on täis grammidega sõitjaid, kes annavad alla talumatusele seda õõvastavat hõimu hõrendamist klaarina taluda ning lahkuvad narkoosi. Mõned püütakse kogu madala mendipalga eest kinni – enamus rokib omatahtsi. Tahteavaldus seegi…
Asendustegevused elavad telefonis ja televiisoris ning inimestele samavõrd sünniomased telepaatlikud teadmised ja taipamised asenduvad eelarvamustega. Äh, ma ei kibelegi endale üle jõu käivatele reisidele – hispaaniad põlevad ja igavad kanaarid-värgid on ammuteada turistikad – igav!
Hüppav nõel torgib auklikuks ka inimeste kõige intiimsema eraelu. Tegeliku temakese vaatlemise-tantsitamise-nuusutamise asemel tehakse tinderi tünder, kuhu vabatahtlikult sisse kukutakse ja täitsa ise endale kaas peale tõmmatakse.
Olen kõrvalt näinud nii lühideiti peterburitariga kui küünetehnikuga, kes otsis armastuse asemel sponsorit – seejärel reikimeistritari, kes vajanuks ise hiilerit – ning kirsiks tordil ripsmepanija kahe pojaga. Need ei olnud kutsikad, vaid teismelised tegijad, kelle kogu olemus hüüdis isa järele.
Minu Issi jäi siiski minule. Meie toetame teineteist loodusseaduste järgi, sest Emersonil on säilinud anne õppida parimatelt – minult, mopsilt.

Noppeid raamatust „Mopsi memuaarid – The Big Botsu“
Kosmilise mopsi sünni- ja iseseisvuspäev on iga päev. Meie, hingesugulased oleme Issiga mõlemad piiritus usalduses. Mina tean, et Emerson kui igavene rändaja tuleb alati tagasi. Issi omakorda usaldab kõiksust, et ma pimedana tema läheduses uidates auto alla ega järsakust alla ei satu. Kõik toimib.
Kirjanikul on veel arenguruumi – tema haarab mu sülle, et ei juhtuks – aga eks Murutar on ju tüdruk kah. Ongi hea, et ta nagu kõigi rahvaste ema mind pidevalt jälgib – selleta ta ju ei näeks. Näeb minu suhteid teiste koerte ja kasside, hobuste ja nähtamatutega. Emerson ajab seni oma tasandi asju ja nii peabki olema – selleks ju kari ongi. Olen jääaja-multikat korduvalt kuulnud ja tean iga oma aatomiga, mida see Matvere-häälne mõõkhambulise Diego lause tähendab.
Vaatamata teadmistele surid need tiigrid välja – aeg sai otsa, uued liigid tulid asemele – praegugi himaalaja lemmmalts ja kanada kuldvits angervaksa seljas.
*
Taevatüdruk, kellega Emerson meid Reiumaa motelli kohtuma viis, on samuti uus liik. Ahjaa, Issi ei teadnud meie minevikuküngastele sõites, et seal on nüüd väike ingellik preili, diagnoosiks autist – tema vanem vend enesevigastamise vastupandamatu vajadusega – tilluke ema, vägev isa ning haskikoer, seisundiks raugaiga. Saime teada, kuidas inimesed valivad endale kõige rängema võimaliku teekonna – Taevatüdruku ja Põgenejaga paigas, kus lisaks massiivsele majapidamisele on jõgi, palju tube ja nurgataguseid, mida valvata…
Me näeme, aga ei pea oma risti tassijatele nõu andma – korraldatagu elu ümber!
Kati ütles, et vanal kelgukoeral on sinised silmad. Mulle tuttava trepi kõrval lebav haski ei suhelnud meiega üldse, sest oli täiega pensionil. Jalutage, mul tänaseks täiega suva. Seega laiendas kirjanik omaenese valvekoeraliku käitumismustri ka peretütrele.
Inglipiiga oli esimest korda inimeseks kehastunud – ta rääkis endamisi, kuulas ja vastas endale ise – kibeles aina vette ega tundnud mitte millegi suhtes ohutunnet. Üleni valutav emakribu jooksis, passis ja tassis. Kuna selliseid hingi kehastub inimeseks järjest rohkem, ongi uued inimesed peale kasvamas.
„Saan tänu haski silmavärvile järsku aru, et minu idee luua erilistele lastele oma kool on täiesti sinisilmne: need lapsed peavad eelmiste inimestega võimalikult palju kokku puutuma – senised ja uued peavad kohanema ja ühinema. Neid ei tohi erikoolidesse ega turvatubadesse eraldada,“ ütles kirjanik. „Paradiisist saadetud piigal on ilus ülesanne – aga emme on tema hoidmisest ja kaitsmisest nii kurnatud-tilluke-kõhnake… Ja nina on tal saanud samasuguse lopsu nagu sinul, Emerson – analoogne murd on olnud. Mopsid olete.“
Issi kehitas ennast piredalt – endise modelli edevus ajas enne karva turri, kui minu inimene mõistis, et see on kompliment. Ta läks ujuma. Minu ujumistest oli seal Reiumaa romantilistel küngastel piisavalt juttu, et seda mitte korrata.
*
Mina ei ole suisaider. Mitte keegi mitte ühegi loomrahva seas ei ole enesetapja.
Inimesed tõlgendavad meie äpardusi ja valearvestusi inimese moodi. Kirjaniku üks kassidest – noor siiam – ajas seni konni taga ja laiendas oma territooriumi üle maantee, kuni sai autolt löögi ja läks enne uut tulemist kirjaniku kampsuni sees kivi alla puhkama. Perenaine ahastas: meil saavadki mehed kas munadest lahti või suisa otsa… No kuulge! Mina, mops, küll oma kotude ega praeguse elu pärast ei karda – tulen aga jälle, lähen aga jälle ega kao kunagi. Mina olen!
Issil on onud mitmeid, meie kirjaneitsil üks suhe, millega üksildust lõpetada.
Kirjaniku ainus üritus kui pekkiläinud katsetus oli nii raju eksitus, et jälge jätkus kauemaks – sattus olema vahva maskiga suureline alkar, kes vihkas loomi. Juba esimesel külaskäigul, kui meie lugude kirjapanija otsis murelikult oma kolmest kassist üht pakaseliste hangede vahelt, piisas katkise hingega ülbiku ühest lausest alatiseks: „Loodetavasti jäi auto alla, sul ongi neid liiga palju.“
Krooniline joodik oli ka kirjaniku viimane seaduslik, aga vähemasti loomasõber.
Mis ei takistanud tal minu sõbratar-buldogi kohta öelda: „Tulen teen talle halal-tapmise, pääseb sinusuguse käes piinlemast ära taevasse.“
Inimeste puhul on ametlik abiellumine muide midagi muud kui koerte paaritamine vastavalt paaritusplaanile ja sugupusade sobivusele. Märgistamine.
Inimeste puhul on enesetapule kaldumine üha tavalisem. Turbotõbedega rööbiti.
Väidetavalt on igaüks meist ise valinud, millisele planeedile kelleks sündida.
Maa peal paraku on mujalt tulnutel nii talumatult kohutav, et nad ei suuda. Kes pilvisena, kes puha puhtana läheb ära. Vaadates minu minevikuradadel nostalgia-laksutades otsa noormehele, kelle emal käis teda jälgides 24/7 karmapõletus, ütles minu kirjanik lausa kuuldavalt: „Ekke, Jörgen, Kaur…“
Ekke sai noore näitleja kõrgeima tunnustuse ja läks ära. Jörgen sai suuresti näitlejate poolt improviseeritud Aurora-filmist idee, kuidas lahkuda päriselt samamoodi nagu filmis… ja läks ära. Kaur oli oma isa palvel kirjaniku hoole ja valve all, kuni põgenes kõike ja kõiki maha jättes võõrsile ja läks ära.
Mida teha? Veel kindlamalt hoida piire mina-mitte mina vahel. Mõista ja korraks need kogemused sisse hingata – ja kohe ka välja hingata. Kahju. Head teed. Mingu järgmisel kehastumisel paremini. Mina olen.
Jah, ma tajun, kui raske ülesanne see piiri pidamine inimloomale on – kaastunne ja püüd abistada tuleb aina tagasi. Miks? Et oma enese valudega mitte tegeleda.
*
Kunstnik, kes elas siin motellis enne meid ja ukraina põgenike varjupaika, läbis siinsamas nendel küngastel eluperioodi otsekui „Kättemaksukontorist“ – Mihkel Ulman on sinna kirjutanud lausa mitu episoodi vampiir-gurude kenast kombest oma järgijad tühjaks tõmmata ja surma saata.
Kõndisime kunstniku foksterjeriga mööda sedasama kohta, kus oli sektantide ajal sütelkõnni rada. Kunstnik jutustas kirjanikule, kui lihtne on sekti kuuludes kukkuda põhjatusse kuristikku, kus puudub võimsaim teadmine: MINA OLEN.
Minu tulemine Reiumaale päästis nii paljud – kunstnik pääses vampiiride küüsist. Hiljem, kui siia sõjapõgenike varjupaik tuli, päästsime ja tervendasime pagulasi ning nende koeri-kasse-küülikuid.
Leidsin ühenduse sütelkõnni ja sektiga läbi foksterjeri ning panin läbitud ajad riiulisse tagasi. Ma ei kiitle oma teenetega ega kurda katsumuste üle: olen mops.
*
Issi autos ühelt südameühenduselt teisele sõites hoidis kirjanik vasakut kätt minu ja tema oma koera juures-vahel-kohal-peal-seas… Meil oli seedida äsjane kohtumine Slaavatariga.
Tundsin turjakarvades veel Slaavatari peenikesi aristokraatlikke hinnalise maniküüriga sõrmi. See oli minu elust päris suur osa, mil me koos põgenike varjupaika pidasime – kui Issi oli matkadel, olin mina kuningannaliku kaunitariga ning minu inimene arutles temaga ka ühise kodu loomist… aga.
See aga peitus naiste pilguvahetuses. Kirjanik tajus üllatunult, et Slaavatar on armukade, sest oletas: neil on Issiga suhe. Ei ole armukadedamat inimest kui truudusetu – kes on truu, ei kujuta mitme raua tules hoidmist ettegi.
Kirjaniku tugevad soonelised käed, erinevad taimed küünte all, ütlesid mulle: „Ma saan loodusest igale küsimusele vastused. Pagulanna arvas, et meil sinu Issiga on suhe – ja armukadedus lõi üle pea – sest tal on väikelinnas mitu suhet, mille pärast tal on kolleegidega hõõrumised. Ta on ilus ja eriline – topeltelu tõttu ei saa ta ennast toonase varjupaiga kontekstis näidata.“
Mina, mops, tean ju, et temake on meiega kogu aeg mitte ainult topelt, vaid 3-4kordset mängu mänginud ning tal on ka koduse vürstiriigiga kogu aeg olnud hoopis teised suhted ja suhtlemised kui need, mida esitleb – tulevad vürsti telgitagused iga päev päevavalgele, tulevad ka topeltmängurite trikid kandikule – ei ole ta märter, vaid äge ema, kellel on laste pärast lihtsam-turvalisem provintsis varjuda. Vaba hing vabal maal – minu poolest olgu sel ilusal kavalal tüdrukul õnne.
*
Hoopis hullemad on seestumised, mille tagajärjel meie seas tegutseb tuttav keha võõra hingega – Issi silmitseb koos ülejäänud üldsusega Ariana Grande ja Jim Carrey sarnaseid olendeid, kelles rokib võõras vaim. Kuhu sellesse kehasse sündinud hing sai?
Mõnulesime väikelinna südames tagahoovide embuses peituvas oaasis, kus roosa kass vaatas kirjanikuga tõtt ja lakkas hetkega mind kartmast. Kassiga ühendus tõi kirjanikule fläššbäki. Tal oli toona enam kui saja kilone isane bernhardiin, kes ühel laste sünnipäevapeol nipsust ära pööras. Seestus.
Üdini leebe hiiglane tormas väikesele armsale tüdrukule ühegi põhjuseta peale, pures tema käe peaaegu otsast, nii et verd pritsis kõikjale. Misjärel pirakas kiskja lülitus välja – lakkas olemast. Kuna loomaarst keeldus üsna noort tervet tegelast magama panemast, viis kirjanik pärast ärakeeramist täiesti apaatse olendi kennelisse, kus temaga saadi jadamisi toredaid kutsikaid.
See Keegi, kes hellahingelisest koerast inimsööja tegi, leidis järgmise keha. Peretütrest sai järsku bläkkfiimeil, kelle edasine elu oli väikeste vahepeatustega manipuleerimiste jada, mis lammutas isiksusi ja suhteid ning hävitas perekondi.
Koera seestumisest alanud musta olemi ralli põhjustas lahutusi, sõltuvusi, kaotatud aastaid ja võimalusi – ning puhta elurõõmu, millel lasus Must Vari.
*
Teises südalinna põiktänavate rüppe peitunud oaasis ronis mu kauane sõbratar, üleni elurõõmus terjer mulle selga. Nagu ikka. Tal oligi vaatamata pisiasjale, et ta oli tüdruk, selline komme. Jõngutas külalise kõigepealt korralikult läbi, et oma elujõudu näidata.
Seda oli ses oaasis mitmel põhjusel vaja – esiteks oli tema karjas üks praeguse ajastu turbotõbede juhtum ning terjer tahtis kõigiti näidata, et elu läheb alati edasi. Teiseks oli tal sünnist saati kõver käpake.
Samal ajal, kui kirjanik kõneles terjeri perega tüvirakkudest ja ravikanepist selliste juhtumite tervendamiseks – ta oli sellest suisa raamatu kirjutanud – jooksis tema sisesilme ees kanalis omasoodu pildirida.
Nad läksid tütrega kutsikat ostma – plaanis oli grifoon ning nad seisid kennelis sibeleva pesakonna ees, tajudes kellegi pilku. Nösu. Oli see nüüd mops, pekines, frentši või meiega samast tüvest rakutatud väike spanjel – nösu. Tal oli tugeva jõnksuga saba, mille pärast ta saadeti võõrsilt tagasi. Enam kui poole aastane koer oli ära visatud, šokis ja… kasvas tüdruku külge. Sõna otseses mõttes. Hetkedel, mil piiga oli koolis, konutas nösu ootava puntrana tema voodis. Ta kinkis oma hinge-ihu-vaimu lapsele, kellele ta sobis kõvera sabaga.
*
Nelja käpa, kabja või sõraga meie – loomrahvad, oleme alati ühtaegu nii maanduses kui kuunduses. Minu Issil oli tarvis minu kohale kummarduda ja ma viisin ta läbi maanduse lovesse ilma, et ta märganuks: samal ajal hoidis tonnine hobune tema ristluude peal oma piiritult heatahtlikku koonu.
„Üks töömees ütles äsja, et kardab mind – järelikult tuleb mind vorstiks teha,“ ohkas hobune.
„Kullakene, mullegi on öeldud, et olen nii vahvasti seapõrsa moodi, et maitsen kindlasti hästi – ei tea, kas ketšupi või karriga,“ mühatasin vastu.
Vorst ja varss – see teema oli just täna mitmeti õhus. Just samal ajal, kui töömees oma hõa-hõa-hõa-vorstik-juttu irvitas, võitles loomakliinikus elu eest mära, kes poegis emaka ribadeks ning varsakene oli orvuks jäämas. Universum vastas hobuste ja nende peremeeste palvetele… omal moel. Samal ajal sündis teisel märal mitme soolekeeruga varss, kellest vanakooli talumehed ennemuiste teinuksid vorsti. Nüüd läksid mära ja varss põletamisele – oioioi, keskkond! – ning emata jäänud varss ning varsata jäänud ema leidsid teineteist. Hobune naeratas. Neil, kes ei taju ühtekuuluvust loomrahvastega ega adu, et kõuts ja kronugi on perekonnaliikmed, on veel pikk puhastumise ja puhkemise teekond ees. Võimalik, et tulevad järgmisel korral kellegi hamstriks või midagi. Olgu võimalikult kõigil ligilähedaseltki selline peremees, nagu minul.
Issi sirutas end inimese asendisse. Ta ei teadnud endiselt midagi. Ja siis? Need asjad toimuvad nii ehk naa, sest mina olen.

1. Kes neid lugusid jutustab?
2. Mida tähendab, et iga päev on sünni- ja iseseisvuspäev?
3. Mille poolest erineb ja sarnaneb koera ja inimese usk, lootus ja armastus?
4. „Selleks ju kari ongi!“ – kustkohast pärit ja kelle repliik see on?
5. Kuidas tajub autismi kui nö diagnoosi kirjanik?
6. Miks erinevalt loomrahvastest inimesed end tapavad?
7. Elu võimalikkus koos loomavihkajaga – on see mõeldav?
8. Mida tähendab seestumine ja hingerööv mopsi tõlgenduses?
9. Kuis sobib hobuse vorstiks ja koera sašlõkiks tegemine sinu ilmavaatega?
10. Mida sümboliseerib mopsi tõlgenduses kõver käpp või saba?
11. Kirjuta oma – või kujuteldava – looma lugu sulle olulisel teemal!

Avatud Talude Päev meie juures Südamesalus kingib vaikse endassevaatamise võimaluse koos hobustega vabaõhu katedraalis angervaksa korjates, kasside seltskonnas maalides ja kirjanik Kati Murutari juhendamisel tervendavat kirjutamist kogedes.
1. 25. ja 26. juulil saad rahulikult hingata ja rahuneda
2. Tervendav kirjutamine puhastab ja vabastab – aga võib olla ka Sinu raamatu esimene peatükk
3. Tunde järgi maalida saad nii paberile kui puutahvlitele ja seintele
4. Ringkäigu Südamesalus teeb eriliseks see, et tegemist on Jakobi palverännu tee keskpunkti, vabaõhu katedraaliga
5. Angervaksa õitsemise kõrgaeg on just sel ajal – meil on ka ohtrasti kummelit jt vägiseid taimi
6. Hobustega suhestumine on meie juures loomulik olemise osa
7. Võid ka lihtsalt ilus olla
Nagu kogu Eestis, on ka meil värav valla alates kella 10st
Kati Murutar
5107709

Raudsed eesriided läbi ajastute – kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
Kati Murutar, üks ja ainus 😊
„Minu ema saab alati hakkama,“ tavatsevad minu lapsed kinnitada. Sellepärast, et senised kogemused näitavad: saab – nii, nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete eesriiete trotsimisega ega ole küsinud, kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.

2026. aasta maikuus kuulame poolikõrvu prognoose, et uus lokdaun on tulemas. Ahah, jälle – ohoh, kas tuleb prognoositav kliimapõhine lennuliikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpidekaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia, mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üksteisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eelarvamused, mille kõrval Bill Gates’i nanotehniline massihävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid, eelarvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima, kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt, mis värk on ning isad on nagunii kas ära või surnud. Vastame teiste pool-osavõtlikule viisakusküsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel: „Mu ema on seal teiselpool maakera terve, nooruslik, ilus…“
Olen oma laste silmis samasugune „teadagi“ komplekt, sama kauge kui Ameerika. Iseenese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka – olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka, eks ole.
Tänavuse eesti keele riigieksami esimese teema lugemisülesandeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant: „Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis – oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.“
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad, kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kalarannas randunud kalalaeva suller, rahvuselt norrakas. Näe, elasid kord neli õde, kellest kolm jäid vanatüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga, kes võttis temalt, õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallaslaps Inglismaale tööle, ent tuli teda üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse eesriide taha: minu ema sündis 7. septembril 1939 üsna koos teise maailmasõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulaspaati ning tänu sellele oli minu lapsepõlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühiskorteris, siis Välja tänava 9-korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongisõidud Krimmi. Kui olin 12-aastane, viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse, kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maailma läbi seiklemist 97-aastaseks.
Teine Linda, Murutar tegi koos Edgar Spriidiga ajalehte „Pärnu Kommunist“ ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi, ehkki geenides oli ka sõjasaagiks toodud pärslanna – ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taevariigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud, verre uputatud ja kõveraks väänatud, hoidugem sõnastamast, kui väga on erinevatel ajastutel usutud muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse – nagu tänagi…
Minu isa kui südameüdini muinasjututegelane oma nukuteatri ja romantiliste lavarollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse – ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal, kui kõik teised ärahüpanud tulid riburada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga, vaid mehele ja sain emaks, suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud arupärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teistsugune ema ja vanaema kui olen – ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina, ei ole mul õigust ei isa ega ema teistsugune-olemist nõuda.
Arvasin, et viie lapse üles kasvatamie saab olema ühine Lugu – tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin, et kujuneb meeskond, ent reaalselt on stiilne viisik ilmapidi laiali ning igaüks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi – ei olnud vaja perekommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud ülemäära suurtes ja kulukates villades kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela, tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema- kui isaliinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine iseendale – ka sinul on oma väärtuse üleskirjutamiseks vähemalt seitse põhjust: oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu, kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan merekonteinerist ehitatud talli ümber laudise paigaldamisega, sest KUI – nagu sõjaäri lubab – saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga, Linda, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isamaalt ning tegelikult me ei tea, kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades – mida kõike ta teinud ja saavutanud on – tõi mulle, enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälupildi. Käisin Kroonika peol koos tuulerõugejärgselt rohelisetäpiliste lastega – nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud – ning koduteel jäime öisesse tuisuvaalu kinnni. Seda, kuidas lasterikas kirjanik-taluperenaine õhtukleidi ja kontsakingadega lumehangest autot plastkelgu abil välja kühveldas, seltskonnakroonika ei tea.
Oluline on, et lastele on kätte õpetatud kõik tööriistad ja kõigi koduloomade eluring – loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidlalihast liigutav x-generatsioon. Jah, pannkoogivanaema ja muinasjuttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu, aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus, vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv-kaduv vaid videokõnedes. Oluline on iseennast aktsepteerida – Jumal kavandas inimese õnnelikuna, iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Remedios By Wondervalley (5.07.2025) – Battaya + Rocky EST

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Koer:
Väike Merineitsi Delfiin Minni Puhh (19.12.2023) – Mia + Bruno
prantsuse buldog

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

Annetustalgute teksti analüüsisid ja täiustasid IT-spetsialistid kogukonnaprojektide kirjutamise koolitusel.
Palun abi Diana ravi kulude maksmisel. See on mul esimene see sugune loom katse ise endaga.
Hingede inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abi palumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaas teelisi sarnases olu korras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000 eurolist jada looma arstide arveid mille tõi kaasa Diana suvine ränk jala trauma.
Noor raske veo hobune on minu hinge loom ja pensioni sammas. Tema taga jalg jäi tüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südame sõpra kõige pealt kodus. Röntgen pildid-ravimid-veterinaarid… See järel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobu kliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonidele.
Just siis kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magama panek algas paranemine nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega.
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ette arvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga ka laste ootamatused ja auto korrastamine üle vaatuseks jne ning tõmbavad hinge kinni. Öö päevas ei ole nii palju tunde et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks Diana ja Taya teised on minu juures hoiul. Viie aastane Diana tuli minu juurde kuue kuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase kooli preili iga ilmaga mitu korda päevas õue kus juures suurt kasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiu ala ainu mõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnu liikidel on pesitsus paik.
Ma ei tea tänasel päeval kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on seega ei oska kellegi poole personaalseid põlve jälgi teha. Nii siis kõnetan kõiki korraga.
Kolme tonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine.
Suure pärased tohtrid on oma töö õnneks tulemusliku! teinud.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasa pisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesus teadvuse puudus energiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu pidada õpetaja ametit pidada ning kirjutada nii õppe materjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin sest mul on kogenud koolitaja ja laagrite korraldajana midagi sellist vastu pakkuda mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Pere puhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keele õpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel tundmisel ja enese väljendusel.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses Kati Saara Murutar EE272200001103755044

Palun abi Diana ravikulude maksmisel. See on mu esimene seesugune loomkatse iseendaga.
Hingede, inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abipalumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaasteelisi sarnases olukorras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000eurolist jada loomaarstide arveid, mille tõi kaasa Diana suvine ränk jalatrauma.
Noor raskeveohobune on minu hingeloom ja pensionisammas. Ta on ülimalt rahulik, tasakaalukas, leebe ja koostööaldis, nii et talle võib vabalt turjale usaldada väikesed lapsed, erivajadustega inimesed ja täiesti algajad ratsutajad närvikava tasakaalustamiseks ja loodusega ühenduse saavutamiseks. Loodetavasti toob imelise välimikuga mära ilmale ka mõned endaväärsed järglased. Tema isa on hinnaline percheron Dudule de Bauvais.
Tema tagajalg jäi puutüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii, et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südamesõpra kõigepealt kodus. Röntgenpildid-ravimid-veterinaarid… Seejärel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobukliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonid.
Just siis, kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magamapanek, algas paranemine, nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega. Aga uskumatult karm šokk sai ära kogetud – nii lihtsalt võid kaotada võrratu isiksuse, kellega loodad koos kulgeda paarkümmend aastat veel…
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ettearvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga – ka laste ootamatused ja auto korrastamine ülevaatuseks jne – ning tõmbavad hinge kinni. Ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida, milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks – Diana ja Taya – teised on minu juures hoiul. Viieaastane Diana tuli minu juurde kuuekuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan, elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase koolipreili iga ilmaga mitu korda päevas õue, kusjuures suurtkasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiuala ainumõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnuliikidel on pesitsuspaik.
Ma ei tea tänasel päeval, kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on, seega ei oska kellegi poole personaalseid põlvejälgi teha. Niisiis kõnetan kõiki korraga.
Kolmetonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine. Suurepärased tohtrid on oma töö – õnneks tulemusliku! – teinud. Kusjuures arved on osutunud kardetust madalamaks.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasapisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesusteadvuse puudusenergiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu arendada, õpetajaametit pidada ning kirjutada nii õppematerjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin, sest mul on kogenud koolitaja ja laagritekorraldajana
midagi sellist vastu pakkuda, mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Perepuhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keeleõpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel, tundmisel ja eneseväljendusel. Praegusel aastaajal võin tulla ka sinu perekonda või sõpruskonda õpetama, vestlusõhtule, koos kirjutama ja unistama. Praegune annetus on igal juhul ettemaks, mille vastutasuks õpetan ja teenin teid talvel teie juures, koos Dianaga suvel.
Kui annetusi koguneb rohkem kui 3000, toetan omakorda teisi abivajajaid – nii on õiglane.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses
KATI SAARA MURUTAR
EE272200001103755044

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Koer:
Väike Merineitsi Delfiin Minni Puhh (19.12.2023) – Mia + Bruno
prantsuse buldog

Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)

Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

8.11 hommikul kell 9.24 lõppes 11 aastat koosteed.
Marusja – Kaliningradi hobusekasvanduses Palladiumiga samal aastal sündinud vene traavel Bogema jõudis minu juurde ligi 20aastasena. Sünnitas Kuusiku talli emand Stella tänase päris-oma-hobuse Namaste. Läbis minuga tuhandeid kilomeetreid metsaradu. Oli kahel viimasel aastal väga vähese nägemise ja kuulmisega. Eraldus nii karjast kui inimestest ja oli kahe ilma vahel. Kerge-õhuline-läbipaistev, nagu buda munk. Lahkus tasase rahuga enese valitud ajal, kohas, kuhu rajame katedraali. Igavene au, Bogema, meie habras-helge Marusja, kauamängiv Memmekene.
Foto: Lumi Murutar
Eelviimasel päeval, nagu selgus.

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.

MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Vega Altaya Universe (13.o7.2019) – Taya+ Võrsik TA

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1991) – vana-vene traavel

Koerad:

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog

Lilli – Chicki tütar, isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kassid:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Mullikas:

Matilda (24.10.2019) – mustavalgekirju Hea Uue Ilma saadik