24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

Annetustalgute teksti analüüsisid ja täiustasid IT-spetsialistid kogukonnaprojektide kirjutamise koolitusel.
Palun abi Diana ravi kulude maksmisel. See on mul esimene see sugune loom katse ise endaga.
Hingede inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abi palumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaas teelisi sarnases olu korras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000 eurolist jada looma arstide arveid mille tõi kaasa Diana suvine ränk jala trauma.
Noor raske veo hobune on minu hinge loom ja pensioni sammas. Tema taga jalg jäi tüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südame sõpra kõige pealt kodus. Röntgen pildid-ravimid-veterinaarid… See järel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobu kliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonidele.
Just siis kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magama panek algas paranemine nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega.
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ette arvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga ka laste ootamatused ja auto korrastamine üle vaatuseks jne ning tõmbavad hinge kinni. Öö päevas ei ole nii palju tunde et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks Diana ja Taya teised on minu juures hoiul. Viie aastane Diana tuli minu juurde kuue kuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase kooli preili iga ilmaga mitu korda päevas õue kus juures suurt kasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiu ala ainu mõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnu liikidel on pesitsus paik.
Ma ei tea tänasel päeval kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on seega ei oska kellegi poole personaalseid põlve jälgi teha. Nii siis kõnetan kõiki korraga.
Kolme tonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine.
Suure pärased tohtrid on oma töö õnneks tulemusliku! teinud.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasa pisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesus teadvuse puudus energiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu pidada õpetaja ametit pidada ning kirjutada nii õppe materjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin sest mul on kogenud koolitaja ja laagrite korraldajana midagi sellist vastu pakkuda mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Pere puhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keele õpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel tundmisel ja enese väljendusel.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses Kati Saara Murutar EE272200001103755044

Palun abi Diana ravikulude maksmisel. See on mu esimene seesugune loomkatse iseendaga.
Hingede, inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abipalumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaasteelisi sarnases olukorras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000eurolist jada loomaarstide arveid, mille tõi kaasa Diana suvine ränk jalatrauma.
Noor raskeveohobune on minu hingeloom ja pensionisammas. Ta on ülimalt rahulik, tasakaalukas, leebe ja koostööaldis, nii et talle võib vabalt turjale usaldada väikesed lapsed, erivajadustega inimesed ja täiesti algajad ratsutajad närvikava tasakaalustamiseks ja loodusega ühenduse saavutamiseks. Loodetavasti toob imelise välimikuga mära ilmale ka mõned endaväärsed järglased. Tema isa on hinnaline percheron Dudule de Bauvais.
Tema tagajalg jäi puutüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii, et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südamesõpra kõigepealt kodus. Röntgenpildid-ravimid-veterinaarid… Seejärel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobukliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonid.
Just siis, kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magamapanek, algas paranemine, nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega. Aga uskumatult karm šokk sai ära kogetud – nii lihtsalt võid kaotada võrratu isiksuse, kellega loodad koos kulgeda paarkümmend aastat veel…
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ettearvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga – ka laste ootamatused ja auto korrastamine ülevaatuseks jne – ning tõmbavad hinge kinni. Ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida, milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks – Diana ja Taya – teised on minu juures hoiul. Viieaastane Diana tuli minu juurde kuuekuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan, elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase koolipreili iga ilmaga mitu korda päevas õue, kusjuures suurtkasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiuala ainumõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnuliikidel on pesitsuspaik.
Ma ei tea tänasel päeval, kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on, seega ei oska kellegi poole personaalseid põlvejälgi teha. Niisiis kõnetan kõiki korraga.
Kolmetonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine. Suurepärased tohtrid on oma töö – õnneks tulemusliku! – teinud. Kusjuures arved on osutunud kardetust madalamaks.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasapisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesusteadvuse puudusenergiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu arendada, õpetajaametit pidada ning kirjutada nii õppematerjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin, sest mul on kogenud koolitaja ja laagritekorraldajana
midagi sellist vastu pakkuda, mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Perepuhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keeleõpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel, tundmisel ja eneseväljendusel. Praegusel aastaajal võin tulla ka sinu perekonda või sõpruskonda õpetama, vestlusõhtule, koos kirjutama ja unistama. Praegune annetus on igal juhul ettemaks, mille vastutasuks õpetan ja teenin teid talvel teie juures, koos Dianaga suvel.
Kui annetusi koguneb rohkem kui 3000, toetan omakorda teisi abivajajaid – nii on õiglane.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses
KATI SAARA MURUTAR
EE272200001103755044

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Koer:
Väike Merineitsi Delfiin Minni Puhh (19.12.2023) – Mia + Bruno
prantsuse buldog

Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)

Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen Escalero+Brechta

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Kassid:

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

8.11 hommikul kell 9.24 lõppes 11 aastat koosteed.
Marusja – Kaliningradi hobusekasvanduses Palladiumiga samal aastal sündinud vene traavel Bogema jõudis minu juurde ligi 20aastasena. Sünnitas Kuusiku talli emand Stella tänase päris-oma-hobuse Namaste. Läbis minuga tuhandeid kilomeetreid metsaradu. Oli kahel viimasel aastal väga vähese nägemise ja kuulmisega. Eraldus nii karjast kui inimestest ja oli kahe ilma vahel. Kerge-õhuline-läbipaistev, nagu buda munk. Lahkus tasase rahuga enese valitud ajal, kohas, kuhu rajame katedraali. Igavene au, Bogema, meie habras-helge Marusja, kauamängiv Memmekene.
Foto: Lumi Murutar
Eelviimasel päeval, nagu selgus.

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.

MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Vega Altaya Universe (13.o7.2019) – Taya+ Võrsik TA

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1991) – vana-vene traavel

Koerad:

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog

Lilli – Chicki tütar, isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kassid:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Mullikas:

Matilda (24.10.2019) – mustavalgekirju Hea Uue Ilma saadik

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Vega Altaya Universe (13.o7.2019) – Taya+ Võrsik TA

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1991) – vana-vene traavel

Koerad:

Bella (11.II 11) – segavereline universaalteenistuja

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog

Lilli – Chicki tütar, isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kassid:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Rabinovitsh (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Ahmed (11.07.2019) – siiami kiisu + kollane kõuts

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Santa Shamantra Sibelius – (23.05.16) Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1992) – vana-vene traavel

Koerad:

Bella (11.II 11) – segavereline universaalteenistuja

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog 😀 😀 😀 – ja tema kutsikas Lilli – isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kass:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Hinga, kullakene…

Hobusekasvatajatel on sassis kodud, määrdunud riided, räpased autod – ja õnnelikud hobused. Selline tõdemus näitab end eriti ilmekalt just kevadeti, kui sünnib see, mille nimel kõik see. Ja see kirjeldus kehtib üldse loomainimeste kohta. Kes õpib iga hingetõmbega palvetama, see seab teised elud esikohale ning teenides neid on ülendatud ja õnnistatud.

Meie talus on sel aastal sündinud seitse kutsikat, seitse kihnu maalamba talle ja varss. Olgu Jumal ning tema abilised – inglid, haldjad ja head vaimud – tänatud.

Vaiksed ja vaikinud

Räägime esmalt nukrad jutud ära, siis on hea helgeid teemasid arendada.

Oskan tänu sellele olla mitmekordselt ja eriliselt õnnelik meie segaverelise koera-Bella ladusa ja sujuva emaduse üle, et bernhardiin Barbara emadus oli nii muretav-valutav kui veel olla saab. Hinnalised hiiglasekutsikad sündisid enam kui nädala enneaegsetena – hiljem selgus, et mädase emakapõletiku tõttu, mille pärast mõni kuu hiljem see elund eemaldati. Tosinast kutsikast jõudis siia ilma elusana kuus. Ja seda nii stimuleerivate süstide kui kutsikatel käsitsi järel käimise abiga. Ning neistki kolmel oli kopsukahjustus ja nad vaikisid.

Kolme enneaegse poisi üles kasvatamine tähendas enam kui nädalat koera lüpsmist ja põnnide süstlaga toitmist ning perenaisele kuuajalist koduaresti – hoidsin beebisid oma riiete sees, käisin koos nendega kempsuski – ning poemüüja tõi mulle toitu koju. Esimene kord poistega õues päikese käes oli nagu uuestisünd.

Kui kogu see kolgata oli läbitud, selgus, et paljud hiidkoerte kasvatajad on kogenud sama – vaikseid pesakondi, elujõuetute sünde, lootusetuid emakapõletikke – lisaks kannatavad hiiglased pahatihti liigeseprobleemide ja selgroo läbivajumise, südamepuudulikkuse ja kurtuse all. Seepärast on kogemused ja võrdlusvõimalus õpetanud austama ja eelistama sitkeid segaverelisi. Ärgu olgu tõukoerte aretajad mu peale pahased, aitäh.

Väga karmi kogemuse pakkus meie perele möödunud kevadel kolmeks päevaks saabunud varss, kes tõi kolm nädalat enne aega saabudes kaasa tolle sama bernhardinna nime, kellega kutsikate katsumus kaasnes. Barbara tuli tagasi, et meie käest kolm ööpäeva ülimat tähelepanu ja pühendumist saada – ning lahkus siis lõplikult ja täiusliku rahuga tähtede taha.

Mul oli hobuse tiinuse viimase kolmandiku algusest saadik ääretult halb tunne ja eelaimus. Varsa lahkamisel selgus, et tal olid kaasasündinud soolekeerud. Tohtrid ütlesid hiljem, et oli õnn, et keerdus sooltega varss ära sündis – muidu oleks tõenäoliselt ka hobuse kaasa viinud. Kuna sooled polnud läbitavad, tekkis kudede kärbumine, veremürgitus ning kõigi organite kahjustus. Nädal enne enneaegset sünnitust oli muide ka mära ise üleni turses.

Seepärast teadsin tänavuse poegimise eel, mida karta – ja mida loota. Üks väike valge poni ja üks eakas must traavel on meil niimoodi varsad ilmale toonud, et minul jääb öelda vaid tere, kui põnn juba emme kannul kaperdab. See on iga hobusekasvataja unistus.

Ja iga loomakasvataja unistus ka.

Ehkki lambad poegivad üldjuhul väga ladusalt – inimene pole suutnd neid liiga suureks ja saamatuks aretada ega numa ka nende looteid võimatult pirakaks – juhtub ka lambarahva seas mõndagi. Mitmete kümnete poegimiste kohta suhteliselt vähe siiski. On olnud üks nn kotti jäämine, üks ristiasetus, üks vaiksena tulemine ja üks vaikimine. Igal aastal on mul kaks kuni viis lutitalle toas olnud – kas on ema nad hüljanud, on kolmikutest üks äbarik või on mulle lisaks mõni teise pere orvuke toodud.

Kui reeglina poegib lammas hääletult – muidu hunt kuuleb ju! – siis kahel korral on lärmamine tallede ja ka ema elu päästnud. Vana arukas utt hakkas hommikul kell viis poegides kisa tegema sellepärast, et esimesena asetsev tall oli risti. Lükkasin tulija tasakesi tagasi, keerasin õigeks ning aitasin päikest nägema. Tänu sellele, et ema hüüdis appi.

Sel kevadel poegis lärmates üks nooruke, kes tõi ilmale oma esimese tütre. Poegimise enesega oli tegelikult kõik hästi – ehkki suur, sündis tallekene kenasti – ent rütmilise lärmamisega ametis noor ema ei taibanud lootekesta katki teha, nii et kui me väikese tütrega poleks lauta leekinud, oleks saabunu kotti jäänud. Samas peletas meeleheitlik lõugamine teised lambad kopli kaugemasse nurka – olen näinud kogenumaid uttesid noorte tegiate juures abiks olemas – kuna kisakõri hirmutas abilised laiali, jäigi loota vaid inimesele. Ja haldjad hoolitsesid selle eest, et me kuulsime ja jõudsime, aitäh!

Nibiru lähenemine

Ka siis, kui kõik on hästi, korraldab Kõigevägevam nii, et loomainimene saab ikka kätte oma kohustusliku kevadkuu, mil ta vastab eeltoodud kirjeldusele – räpased riided, sassis kodu ja õnnelikud loomad. Meie koerapojad sündisid 9.märtsil – ent nädal pärast nende saabumist tuli külmalaine, lapsukesed kolisid kuudist minu magamistuppa ning ma ise elutuppa diivanile. Oma voodisse pääsesin täpselt kuu hiljem, kui 8.aprillil sündinud varsakene palmipuudepühaks 13.aprilliks kindlalt omile jalgele sai poputatud.

Mida tegi maavanaema  seal kohustuslikul kevad-diivanil?

Kevadisel pööripäeval hakkas hobuemme saba alt pruunikat vett nõrisema ning oli oht, et platsenta irdub või algab enneaegne sünnitus. Põhjuseks oli väga suur varss ning see omakorda on tingitud koduloomade piiramatult rikkalikust toidulauast. Sellest alates hiilisin iga paari tunni tagant talli piiluma, kas ja mis. Ehkki mul polnud sellist kohutavat ja paraku asjakohast eelaimust, nagu möödunud korral, ütles sisetunne, et pean tingimata selle poegimise juures olema.

Verelõhnaline vinamine tegi vana traavlimoori trakeeni vastu õelaks – ajas teda aina heinarulli juurest minema ja püüdis üldse oma aastase varsaga konkureeriva varsaga mammat maa pealt minema pühkida. Õela sõbranna eest põgenev elevandisuurune emme jooksis õlaga ukseriivi otsa ning rebis kümnesentimeetilise kolmnurga lahti, nii et sai alles mu kümnepäevase poputamise ja silmavee peale taas pikali heita. Mis on oluline selleks, et mära saaks püherdada ja varssa õigesse asendisse ajada. Sünnituseks eneseks ammugi. Gasellid poegivad küll käigu pealt – lõvi tuleb ju! – ent kodustatud hobused on sel pühal toimingul siiski külili.

Esimene varssumine, mille juures sattusin olema – korjasime aastate eest koos hobuse omanikuga konnasid ja kulgesime mõnd kilomeetrit piisavalt kaua, et täpselt varsa ilmaletuleku hetkel talli jõuda. Tori mära poegis püsti, tagumik vastu seina surutud ning minu missioon oli tema seinast eemale saamine, kuni perenaine hiiglasliku beebi piltlikult öeldes põlle sisse püüdis, et see vastu maad ei matsataks. Kõik läks hästi.

Märtsikuu viimasel nädalal olid pirakaks paisunud hobuemal üle päeva tiirud, kõhugaasivalud, mis kippusid sünnivaludeks üle minema – ent vaibusid. Käisin oma kirjatööde jaoks materjali kogumas ja tööretkedel nüüd ainult nii, et tütar või väimees või mõni asjalik sõber valvas kodu – loe: hobust.

7.aprilli hilisõhtul hakkasid Tajakese tissid piima tilkuma. Nüüd väntasin ööd-päevad talli vahet sagedamini kui kahe tunni tagant. Päris tallis magada ei saanud – miinusviiesed ööd olid – ning ma parem ei kirjelda, mida teeb säärane hakitud linnuuni närvikavaga.

8.aprilli hommikul oli mära ärgas ja tegus – niipea kui ta tallist välja lasin, vudis kopli tagumisse nurka – puu alla, kus mullu samal ajal sünnitas traavlimoor meie võrratu sälupiiga Namaste. Teadsin juba väikest tütart kooli viies, et kui ta koolist tuleb, on Nibiru saabunud. Aga ei öelnud, et mitte last ärevile ajada, kuuli minemast keelduma õhutada või selle ütlemisega midagi ära sõnada.

Aitäh, Ema Maie ja naabri-Reet!

Koju tagasi jõudsin hetkel, mil Taja oli heinarullide juures külili ning poni Madonna seisis ustavalt tema saba juures. Just samal viivul helistas Ema Maie – legendaarne hobusekasvataja ja hobusekasvatajate õpetaja Maie Kukk. Saabuva Nibiru isa on tema araablane Nelson ning mulluse õnnetuse pärast oli mu kallis sõber seekord koos minuga ustavalt valvas. Vanaemasüda ütles: nüüd!

Kirjeldasin Maiele, mida aidanurga tagant vargsi piiludes näen. Lootekott oli paarikümnesentimeetrilise õhupallina väljunud ning mära tuhutas endassepöördunud pilgul.

„Nüüd tuleb tänase päeva raskeim osa,“ hõiskas Maie – ega teadnud, et tuleb hoopis selle kevade kõige karmim, aga seda õnnelikuma kulminatsiooniga nädal.

Panin telefoni valjuhääldi peale – tõsi, Maiet on Türi tagant Rapla alla kuulda ka telefonita! – ja heinarulli otsa. Üleni lootevee ja verega kokku sai mu kena kollane hallo ikkagi J Seda juba siis, kui meie küla teises otsas hobuseid kasvatavat sõbratari Reeta lisakäteks-jalgadeks-õlgadeks palusin.

„Mis sealt paistab?“ nõudis Maie.

„Parem esimene kabi – hästi kirju.“

„Aga teine?“

Olin Maie juures sünnitusabi koolituses käinud ning teadsin – kui teine jalg on kõverasse jäänud, tuleb väljutatu tagasi lükata, teine jalg üle otsida ning mõlemad õigesti tulema aidata. Seejuures varsa kaela murdmata…

„Teine on ka nüüd!“

„Aga pea? Otsi nina üles!“

Lükkasin käe esijalgade vahelt mära sügavustesse ja kohtasin väikest nina. Mõne minuti pärast sain teada, et seal nina otsal on valge ingel – ja ka otsaees on valge tähekene. Praegu aga püüdis minu kõrval assisteeriv poni teha täpselt sedasama, mida käskis Maie – tee lootekott katki!

Kohe kui pea väljus, pühkisin nina-silmad-kõrvad puhtaks ning poni lakkus tulija nägu, mille endale põlvedele panin, et ta maast midagi suhu ei nämmerdaks.

Siis kadusid pressid ära.

Mära püüdis tõusta, jäi mu röögatuse peale paigale. Varsa õlad ei mahtunud läbi sünniteede. Ma ei mäleta, mida Maie rääkis. Libistasin käed mära sisse, ise kägaras ümber varsa pea ja kaela – ning jõnksutasin õlad teise asendisse. See toimus nüüd küll täiesti vaistlikult, mitte teadlikult.

Presse polnud, ent ribisidpidi ema väravate vahel ootav varss tahtis hingama hakata. Tõmbasin. Ja tõmbasin. Kummaliselt selgelt nägin hetkel tähtsusetuid pisiasju – näiteks seda, et naba taga polnud noksi, seega teadsin juba enne, kui valgekirju saba oli päevavalgele aidatud, et tulija on tüdruk.

Puhastasin hingama hakanud tite suu, mära laskis end raskelt röötsakile, kui ka tagumised jalad välja harutasin – vasakus jalas valge sokk. Nabanöör pulseeris veel, mära värises. Läbimärjaks leotatud mina ka. Ja siis sain aru, et mul on käed otsas. Katkestasin kõne Ema Maiega – ja helistasin Reedale.

Kallis teekaaslane sai sel päeval kolm korda meie juures käia. Aitäh.

Monument Mannile

Kuni Reeta ootasin, lakkus poni-Mann varssa kuivaks. See tehtud, võtsin jope seljast ja pakkisin võdisema hakanud tite keha sellesse. Kui Reet saabus, tõusis Taja püsti ning nabanöör katkes. Mispeale ponikene püüdis last püsti tõusma ärgitada.

Tormasin tuppa joodi, suure süstla ja kruusi järele. Õnneks jätkus oidu ka endale kuivad riided panna. Lüpsin märalt kolm kruusitäit ternespiima, mille varsale koos Reedaga sisse jootsime. Töötlesin naba. Ja läksin tuppa meile kohvi keetma, et oleks mõnusam oodata, kuni päramised ära tulevad, kuni varss on valmis püsti tõusma.

Ehkki Maie soovitas poni minema saata, kinnitavad tagantjärele meenunud pisiasjad, et see nutikas ja osavõtlik sõber väärib monumenti. Nii enesestmõistetav on, et veame temaga kahekesi sõnnikukäru – tema koos mulluse varsaga reipalt kõrval ja kannul – et ta toetab mulle lõua seljale, kui saen või naelutan, riisun või niidan – et ta heidab mu kõrvale, kui hobuste juures loen ja kirjutan. Aga selline jumalik arukus ämmaemandana… Oh… Ja veel kord oh.

Mul jäi nägemata, et mära heitis varsa kõrvale ning varss sai ka tissist ternest nii palju tõmmata kui mahtus – ning õige pea kakas ta kogu maailma musta mekooniumi täis. Päramistele sidus Reet sõlme sisse, et need raskemad oleksid ja välja vajuksid.

Tunni möödudes kaotasin kannatuse ja nõksutasin ta vaikselt välja. Kanad tänasid ja naeratasid J

Saime Reedaga kahekesi varsa jalule. Mõningase jukerdamise ja tudisemise järel kappas ta ema kannul koplisse. Kui nad olid pool tundi kolmekesi – Taja, Nibiru ja Mann – toibumisringe sörkinud, viisin kenasti ära kuivanud ema ja lapse talli ning oletasin, et sellega ongi kõik ja korras…

Kahe tunni möödudes oli selge, et ülisuur varss ei saa iseseisvalt oma hiigelpikki jalgu hallatud. Endast suuremat jumbut ei jaksanud ma üksi püsti tõsta. Reet tuli koos tütrega taas. Jälle jooksis varss pärast kõhu täis söömist tund aega rõõmsalt ringi. Kahe tunni pärast… No ei saa! Lootusetu!

Õnneks sai üks soe ja südamlik Juula-küla Joel järgnevad päevad meile pühendada.

Kuna pidin tal Tallinnas järel käima, venis üks imemisvahe nii pikaks, et varss ei võtnud üldse jalgu alla – mu ahastava kõne peale tuli Ema Maie koos oma ustava ja ütlemata tubli õpilase Minni Mangmaniga – ja tuli ka dr. Triin Tohver.

Järgnesid kahe tunni taktis ööpäevad. Iga paari tunni tagant ajasin öösel hea sõbra üles ja me tõstsime varsa püsti. Päeval said tänu sellele isevärki elukorraldusele – mida on, nagu nüüd kuulnud olen, kogenud kõik hobusekasvatajad – kõigil on mõnd mürakat mõned päevad püsti tõsta olnud vaja… – kevadtööd tehtud. Uskumatu kogus. Rahulikus rütmis. Heatahtlikku ja turvalist lähedust pakkudes. Aitäh, Joel!

Kui viiendal päeval sai Nibiru üle ühe ise püsti, muutusin murelikuks – esmaspäevast algas Joelil töö Pärnu-objektil… Ja Nibiru sai asjast aru. Mõnus on küll vanaema nöökida, aga tuleb siiski ise hakkama saada. Ka ilmastik sai asjast aru. Tormid-padukad andsid järele, päike tuli välja – ning koplisse pääsemine tegi imet. Jalad muutusid iga sekundiga osavamaks ja asjalikumaks ning nüüd seda trallavat-möllavat sindrinahka vaadates ei usu, et see oli vaid nädala eest, kui olin meelt heitmas…

Üks ahastusehetk, mis lõppes homeerilise naeruga, oli veel. Kolmandal päeval läks titel kõht lahti. Kusjuures normaalse kollase varsakaki sekka tuli kohutava haisuga paska – kui asju õigete nimedega nimetada. Helistasin Ema Maiele. Kas anda söepastat?

„Kuule, ega su mära ei indle?“

Sekundiga meenus kaks klassikut. Esiteks dr. Tiit Siiboja väide, et hea ja õige mära on viis päeva pärast varssumist uuesti tiine. Teiseks Kassari kuningas Koit Tikk, kes kord koos minuga üht tori mära treilerisse ajades küsis, mis ma arvan, miks mõnepäevane varss virtsal on. Ee…

„Eit indleb, see võtab tite virtsale!“ kuulutas Koit.

Nüüd, kui omal sama asi majas, ei mäletanud! Ihihihhahhaaaa, hobusedki naervad!

Ja süda naeratab. Hing tänab ja palvetab igal hetkel.

Ma tean, miks inglid ja haldjad Isa käsul sel kevadel meie vastu nii hoidvad ja helded on olnud – sest majapidamises pole ühtki segavat lisa- ega libainimest. Ainult meie tütrekesega kahekesi. Meil on aega märke märgata ning siin-ja-praegu olla, iga hingetõmbega palvetada – ja see teeb kõigile loomadele head.

Ent see on juba teise ajakirja teema J

Hobused –

Battaya (20.04.2008) – trakeeni mära, Escalero+Brechta

By Nibiru Curandera (8.4.2014) – Taja + Nelson OX

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – 23.5.16 – Santa Shamantra Sibelius – täkkvarss Raja Samist

Bohema (19.01.1992) – traditsiooniline vana vene traavel

Namaste Bonita Garcia (20.05.2013) – Orlov+Arab (Bohema + Nelson OX)

Koerad –

Bella (11.II 11) – segavereline universaalteenistuja- + njufa Karu – 22.4.2015 – Jordan

Kassid –

Notsu (2009) – kihnu kuulikindel triibik

Lilli (9.07.11) – marmorkiisu

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Kihnu maalambad –

Eva (25.01.2016)

O’Hara (8.5.13) – 24.06.16 Omega ja Opeia (isa Mörr)

Amatsoon (18.03.2013)

Amazonia (5.3.16) – isa Ogre

Aya (23.03.2014)

Arizona (15.4.15)

Jäär Elmar – Sküüt + Maali – 14.06.2015

Kukk Kuukulgur 11 kanaga.

Ela hästi…

Iga loomakasvataja teab, et sama palju kui rõõmu toob loomadega koos elamine kaasa ka valu. Nende eluiga on lühem kui meil – peame arvestama sellega, et ühel päeval tuleb lahkuda. Tänada, naeratada, salaja nutta – ja eluga edasi minna. Kui meie loomadel-lindudel on pojad-tibud-varsad-talled, teame juba ette, et armastusega üles kasvatatud hingeke tuleb ühel päeval uuele omanikule üle anda – vastasel juhul upume oma elukorraldusega oma kasvandikesse. Kes seoses sellega, et on ülejäänud karja lähisugulased, meile ka suguloomadeks ei sobi. Tuleb õppida ütlema „ela hästi” – ja olema õnnelik selle üle, et meie üles kasvatatud looma- ja linnulapsed moodustavad võrgustiku, mis ühendab meid heade ja armastavate inimestega.

Hermann

Mõne päeva eest lahkus Hermann. Ta oli pikakarvaline bernhardiin. Minu koera poeg. Nii nagu tema vennad Tobias ja Pärt, sai ka Hermann Beethoveni traditsiooni järgides nime helilooja järgi.

See oli raske sünnilooga pesakond. Mamma Barbara tõi nad ilmale sügavalt enneaegsetena, ellu jäid kaheteistkümnest vaid need kolm poissi. Ja minule tähendasid need poisid kuud aega ülimalt pingelist poputamist. Kuna nad olid alguses liiga nõrgad, et emapiima imeda, lüpsin koera – ja andsin maimukestele süstlaga piima. Kuna nad olid ülitillukesed ja ema kippus neid ära magama, hoidsin neid oma lõua all ja riiete sees.

Kuna neil oli nii keeruline titepõlv, polnud tervised ka hiljem head. Hermann lahkus eesnäärme vähi tõttu kuueaastasena. Tema mamma Barbara, kes sai eile üheksa-aastaseks, on küll seljast kange ja kõrvust kurt, on üliväga elus ja armastatud. Ja nende kutsikatega kinkis see koer mulle midagi veel enamat kui meeleheitliku võitluse kutsikate elu eest.

Barbara kinkis mulle mu viienda lapse. Aimasin juba paar aastat enne nende kutsikate sündi, et tütreke Maria Indira on mulle väga lähedal – aga ta ootas saabumiseks õiget hetke. Kui öösiti kutsikaid toitsin ja neid korviga kõikjale endaga kaasa tassisin, jälgis tütreke mind. Ja otsustas. Sobin tema emaks. Olles kutsikad kahekuiseks poputanud kohtusin üle pikkade karmide nädalate oma laste isaga – ja laps otsustas otsekohe tulla.

Ja laps on nüüd, jälgides meid ümbritsevat kulgu, sünde ja lahkumisi, otsustanud loomaarstiks saada.

Elsa

Meie eelmine koer – suur must Elsa, njufa ja ei-tea-kelle armastuse vili – sünnitas meile kodu. Tema esimene pesakond sündis sõbralikest suhetest eesti hagijaga, teine kolliga. Kusjuures mõlema kaheksa-kutsikalise pesakonna kõik võsukesed pärisid mõlema vanema parimad omadused.

Kolli-koera kiindumusest sündinud pesakonnast pärit imekaunis Elton oli kutsikas, keda ma kuidagi üle anda ei raatsinud. Üksteise järel läksid teised jumbud uutesse kodudesse – kelle eest sain purgi mett, kelle eest korvitäie mune, kelle eest suure koduse singitüki – seda kutsikat peitsin huviliste eest. Ta magas mu susside peal kirjutuslaua all, kui oma raamatuid ja artikleid kirjutasin… Ja siis tuli küpses eas paar, kelle puhul ma tundsin: see on nende kutsikas.

Nad vajasid suurt koera oma äsjavalminud maja valvuriks. Nädal hiljem ostsime nende korteri, kus elasime seitse järgmist aastat. Õnnelikud on nii need inimesed, kes elavad selles eeslinna-korteris kui need, kes elavad meie toonases kodus, kust Elsa kuusteist kutsikat maailma astusid.

Kusjuures loomade üle andmise ja neile kodu leidmise müsteerium ei piirdu sellega. Ligi aasta tagasi oli mul asja Tartusse arstide juurde ja nostalgia viis mu selle maja ette, kus Elsaga tema kutsikad üles kasvatasime. Majast väljus trikoloorne emakass, sabas paarikuine kiisutitt. Kirjumirju nagu väike panter.

Neile järgnes kiivriga noormees, kes valmistus rollerile istuma. Kassiema tuli koos pisikiisuga otseteed minu juurde. Ütlesin noormehele, et elasin aastate eest päris pikka aega selles majas – ja noormees ütles mulle kenas vene keeles: „Kass tõi oma tütre sulle. Võta vastu.”

Päris normaalne inimene endale emast kassi ei võta. Loomad on mul aidanud olla piisavalt ebanormaalne, et kassiemalt selline liigutav kingitus vastu võtta. Lilli on õrn, hell, väga seltsiv ja hooliv olend, kellega on erakordselt meeldiv koos elada – seni pole meie kolm isast kassi teda veel emaks teinud, aga ma olen täiesti kindel, et tema tulevastele beebidele leiame kindlasti kodud.

Napoleon

Ühel hommikul seisis meie praeguse talu õuel varsakene. Shetlandi poni, kes oli veel niiske ja kellega koos sündinud platsenta järele koerad tasahiljukesi hiilisid – püüdes vastsündinut mitte ehmatada.

Selle varsa nimel jäi ellu märakene, keda üks meie küla killer-peni kohutavalt pures. Meie poni oli selle koera registris umbes kolmekümnes ohver, Tartu suurloomakliinikus anti väga vähe lootust, et ta üldse ellu jääb – poja nimel jäi. Ja minul kippus süda seda varssa vaadates kokku tõmbuma, sest selge oli – varss tuleb kellelegi üle anda. Poiss ju. Emaga koos pole just väga mõistlik poissi pidada, loomadel läheb paraku üsna kiiresti meelest, millised sugulussidemed neil on.

Ent ühel päeval mu süda hõiskas, mitte ei tõmbunud kokku. Napoleon paluti Saaremaale ühele väikesele tüdrukule esimese sünnipäeva kingituseks, pisikese piiga lapsepõlvekaaslaseks. Perekond Hanso dünastia noorim tütar mahutas meie talu esimese varsa lahedasti oma jeebi pakiruumi – ja nüüd saadab mais aastaseks saav täkupoiss meile Saaremaalt kirju: kõik armastavad teda, ta on õnnelik ja väga õigesse kohta jõudnud.

Õigupoolest on mul õnne olnud kõik oma looma- ja linnulapsed õigetesse kodudesse jagada. Aastakümnetepikkuse „tootmistöö” juures on vaid üks kutsikas tagasi toodud – head sõbrad ei tulnud liiga väikesel pinnal tema mahutamise ja ohjamisega toime. Ja see oli mulle õppetund – kuitahes heade inimestegi puhul tuleb loomalapse tulevased pidamistingimused pedantselt üle vaadata.

Et tal ikka tõesti ruumi on. Et uus pere ikka tõesti teab, miks ja milleks selle olendi oma perre kutsub. Et papagoidega samas ruumis ei suitsetataks. Et koera terveks päevaks üksinda ei jäetaks. Et…

Kingitud ja vahetatud

Kui kutsika-varsa-tibu müük on ühene ja selge sooritus, siis vahetus või kinkimine on palju riskantsem. Minu kogemused kinnitavad, et vahetus ja kinkimine võivad tuua väga palju hingevalu.

Mulle on kingitud põrsaid – ja siga, mis siis, et intelligentne, empaatiline ja vaimukas elukas, süüakse ühel hilissügisesel päeval paraku ära. Nii kurb ja valus on. Palun, ärge mulle rohkem sigu kinkige!!!

Ma ise pole samuti patust puhas. Olen oma sõbratarile kinkinud sokutalle, väikese kuldi, kaks jänest, kaks parti ja mõned papagoitibud. Kult on tema emisele kaks pesakonda mehkeldanud, jänesed ja pardid käivad temaga laatadel kaasas – nii et mulle tundub, et ma ise pole loomi-linde kinkides kellelegi liiga teinud.

Küll aga tegi nii mulle kui abikaasale väga haiget ühe kitsetalle vahetamine kahe hane vastu. Haned olid ülimalt sõbralikud ja armsad, sõid peost, teatasid külalistest märksa valjuhäälsemalt kui koerad. Paraku tegid kanadele liiga. Ja talv tuli peale. Ja me pidime oma enese kätega need haned jõulupraeks tegema. Siiamaale on kohutavalt paha tunne. Ei mingeid hanesid enam!

Mõne aja eest jutustasin teile oma viirpapagoidest.

Täna hommikul lebas isalind – 12aastane kirkalt sinine papagoi – sillerdavas päikeselaigus puuripõrandal. Aeg oli otsas. Meie ühine rändamine Tartust Võrtsjärve äärde, Liust Raplamaale oli lõppenud. Seisime väikese tütrega vaikselt puuri juures. Nuttu ei tulnud. Oli sügav vaikus. Emalind oli äkitselt saabunud üksindusest kohkunud. Meie andsime oma kauase sõbra tasakesi üle – Kõigevägevamale.

Kingime ehk emalinnu kellelegi ära, pakkusin mina. Ei, toome uue isalinnu, nõudis tütar. Ligi kakskümmend aastat koos viirukatega lõpeks emalindu ära andes tõepoolest liiga valusasse vaikusse. Selle loo honorari eest tuleb meie koju uus poiss-papagoi. Pange end valmis, mõne aja pärast saab siit talust taas papagoitibusid. Ent olge valmis ka selleks, et enne tibude üle andmist tulen teie juurde vaatama, millise kodu nad endale saavad. Selle asja nimi on üle elamise eetika – ainult sel juhul saan kogu südamest öelda: „Ela hästi!”