Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Filosoof, kes soovib, et koolid lapsi aeglustaksid
Gert Biesta räägib tegelikust põhjusest, miks peaksime hariduses tehisintellekti suhtes ettevaatlikud olema.
SUUR MÕTE

21. JUULI

LOE RAKENDUSES

Hiljutisel algkooli külastusel sattus Gert Biesta vaatepildile, mis teda rõõmustas. Käsitöötoas ulatati lastele avatud kutse: „Siin on teil materjalid, papp, liim ja pulgad. Selle tunni jooksul saate meisterdada kõike, mida soovite.“ Tahvlil polnud näidist ega lõpus ootamas õiget versiooni. See, mis oleks võinud tunduda lihtsa käsitöötunnina, sai tema jaoks tõeliseks kohtumiseks vabadusega.
Nagu Biesta Big Thinkiga vesteldes ütles, on selline ülesanne palju raskem kui öelda, mida teha: „See on silmitsi seismine omaenda vabadusega, kui pead välja mõtlema: mida sa teed, kui keegi ei ütle sulle, mida teha?“
See on ruum, mille kaitsmise eest Biesta – laialt mõjukas haridusfilosoof ja avaliku hariduse professor Maynoothi ülikoolis Iirimaal – on aastakümneid vaeva näinud. Ta väidab, et see on koolides, kus esikohale seatakse kiirus, tõhus õppimine ja mõõdetavad tulemused, kahanenud. Tema jaoks pole miski seda ruumi rohkem minimeerinud kui tehisintellekt: masin, mis on peaaegu loodud selleks, et kiirustada meid teadmatuse hetkest mööda enne, kui meil on olnud reaalset võimalust seda asustada.
Ma saan kogu selle töö sinu eest ära teha
Keelemudelid võivad kiirendada või automatiseerida tüütuid ülesandeid ning tänapäevased mudelid genereerivad enamasti mõistlikku ja viimistletud väljundit, mis võib olla uskumatult mugav. Kuid klassiruumid vajavad vaieldamatult hõõrdumist. Õpilased, kes lasevad tehisintellektil oma esseesid kirjutada, riskivad oma intelligentsuse ja pingutuse loovutamisega süsteemile, mis liigub kiiresti etteantud tulemuse poole. „Mida kiiremini [õpilased] liiguvad,“ ütles Biesta, „seda vähem on võimalusi kõhkluseks, hinnangute andmiseks või ebakindluseks.“
Need on Biesta jaoks kõige olulisemad hetked, sest need panevad õpilase peatuma, teadmatuse rüpes istuma ja silmitsi seisma sügavama küsimusega: mida sa peaksid küsima? Kui kõik on käeulatuses, mida on tark taotleda?
„Tehisintellekt on väga sõltuvust tekitav tehnoloogia. See imeb sind kergesti endasse ja paneb sind siis ennast unustama.“
Gert Biesta
Tehisintellekt ei suuda veel sellistele küsimustele vastata, mis on üks põhjus, miks Biesta eelistab seda mitte vaadelda kui universaalset lahendust ülesannetele ja probleemidele, vaid pigem kitsamalt kui tööriista. Ta pakub puusepa analoogia: kui ainus tööriist, mis sul on, on haamer ja sa arvad, et see saab teha kõike, siis sa pole hea puusepp.
Ennekõike soodustab tehisintellekt sõltuvust. „Suurim väljakutse, mida ma näen, on see, et tegemist on äärmiselt sõltuvust tekitava tehnoloogiaga, mis seetõttu imeb sind kergesti endasse ja paneb sind end unustama,“ ütles Biesta, vihjates, et see on vana oht, mida iga uus digitehnoloogia tsükkel süvendab. (Tehisintellekti sõltuvuspotentsiaali kohta on teaduskirjandust vähe ja see on vastuoluline, kuigi mõned hiljutised uuringud on leidnud käitumismustreid, mis sarnanevad muude digitehnoloogiast sõltuvuse vormidega.)
Biesta tõmbab piiri sotsiaalmeedia (nt TikTok) ja genereeriva tehisintellekti vahel: mõlemad võivad tunduda nii kiired ja koheselt rahuldust pakkuvad, et võib olla raske peatuda ja mõtiskleda selle üle, mida sa vaatad või kuidas sa tehnoloogiatega suhtled. „Enne kui sa arugi saad,“ ütles Biesta, „oled sa selle sees.“
Ta rõhutas, et väljakutse seisneb selles, et säilitada suhe kõigega, mida maailm pakub, kaotamata seejuures iseennast. Hariduses tähendab see õpilaste abistamist võime arendamisel ja säilitamisel peatuda ja küsida: „Kas ma peaksin seda tegema?“
Linnud, loomad ja masinad
Biesta nõustus, et masinad suudavad teha teatud tüüpi otsuseid: neid, mis toimivad reeglite, harude ja otsustuspuude järgi. Kui see, siis too . Masin saab sellega väga hästi hakkama. Kaasaegsed keelemudelid on veelgi keerukamad, toimides pigem tõenäosuste kui rangete reeglite põhjal. Ometi ütles ta, et teatud punktist alates on terve otsustusvõime dimensioon, mida ei saa sellistele protseduuridele taandada. Selline otsustusvõime on seotud kohusetundega: mitte lihtsalt valikute vahel valimine, vaid suuna üle järelemõtlemine, millist suunda peaks võtma.
Kaua enne generatiivse tehisintellekti plahvatuslikku levikut kasutas Biesta selle punkti selgitamiseks lihtsamat masinat: robottolmuimejat. Kui see korra tuppa panna, põrkab see vastu lauajalgu, toolinurki, seinu, võib-olla isegi koera või kassi. Kui see uuesti läbi sama toa saata, kohandab see oma marsruuti, muutudes ruumis navigeerimisel tõhusamaks ja intelligentsemaks. „Kuid robottolmuimeja ei suuda kunagi otsustada, kas tuba, kuhu see pannakse, on puhastamist väärt või mitte,“ ütles Biesta. Lisaks sellele ei saa see küsida, millist maailma selle efektiivsus teenib: „Pange see Putini või Zelenskõi kabinetti ja see teeb lihtsalt töö ära.“
„Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida sa õpituga peale hakkad?“
Gert Biesta
See ei tähenda, et masinad ei õpiks. „Õppimine tähendab, et tehisintellekti süsteemid suudavad kohaneda olukordadega, milles nad on,“ ütles Biesta, „ja nad saavad kohanemisel paremaks ja kiiremaks muutuda.“ Kuid tema jaoks jääb moraalne teadlikkus õppimise ulatusest välja. See on ka see, kus inimene eristub nii intelligentsetest loomadest kui ka masinatest. „Ma kasutan sageli iidse Hiina konfutsianistliku filosoofi Xunzi kaunist fraasi : „Lindudel ja loomadel on intelligentsus, aga mitte kohusetunnet,““ ütles ta. „Nüüd võime lisada: „Lindudel, loomadel ja masinatel on intelligentsus, aga masinal [ka] puudub kohusetunne.““ Tehisintellekt võib imiteerida moraalset teadlikkust, aga see tuleb eelnevalt programmeerida – ainuüksi intelligentsus ei saa otsustusvõimeni jõuda. Meil seevastu võib olla kohusetunne. „„Mida ma peaksin tegema?“ on meie jaoks alati küsimus,“ ütles Biesta.
Seepärast rõhutab ta nii kindlalt, et õppimine ei ole hariduse eesmärk: „Minu jaoks on see üks suurimaid segadusi tänapäeva haridusteaduses ja -poliitikas. Inimesed ütlevad: „Kool on õppimise koht” või „Õpetaja ülesanne on panna õpilased õppima”. Kui sa tahad õppida, ei vaja sa kooli ega õpetajat; sa õpid tohutult palju tänaval olles või McDonald’sis töötades.“
Intelligentsus kohaneb; südametunnistus segab vahele. Biesta jaoks on hariduse lõppeesmärk üsna vastuoluline ja provokatiivne: õppimise voogu segada: „Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida te õpituga peale hakkate?“ Ilma selliste katkestusteta võib õppimine jätta meid küll keerukaks ja tõhusaks, kuid moraalselt uniseks.
Et aidata õpilastel neid aeglustumise, katkestuste ja läbimõelduse hetki üle elada, kasutab Biesta konkreetseid õppetehnikaid. Üks näide on tuttav refleksiivessee. Juba ammu enne tehisintellekti oli ta näinud, kui kergesti saavad õpilased selles žanris soravaks saada, ilma et see neid üldse liigutaks. Seega hakkas ta tuttava küsimuse „Mida olete õppinud?“ asendama raskemaga: „Kas saate kirjeldada, kuidas olete mingis olukorras olnud?“ – küsimus, mis loodetavasti tõmbab õpilasi tagasi elavasse kohtumisse.
Hoia valu ärkvel
Biesta loodab kaitsta „enesekindlusetuse“ tunnet. „Kui inimesed on endas 100% kindlad, muutuvad nad väga ohtlikuks, sest neil pole enam võimalust oma tegude suhtes kahelda,“ ütles ta. See väike ja ebamugav enesekindlusetuse ruum on tema jaoks moraalse teadvuse alus. Südametunnistusest saab omamoodi topeltteadmine: sa ei tegutse lihtsalt intelligentse organismina, vaid astud iseendaga refleksiivsesse suhtesse. Sa jälgid enda tegutsemist. Ja edasi liikudes küsid endalt, kas peaksid üldse edasi liikuma.
Ta tunnistas, et selle kahtluse hetke elus hoidmine on nõudlik töö. „[Ometi] just seda tähendabki elada inimelu,“ ütles ta, kandes endas korduvat küsimust: „Kuule, oota hetk – kas see läheb nii, nagu see peaks minema? Kas mind tõmmatakse mingis tähendusrikkas suunas?“ See pole niivõrd stabiilne võimekus kuivõrd elupraktika, midagi, mida tuleb ikka ja jälle teha.
„See on täielikult seotud haridusega,“ ütles Biesta. Ta hoiatab haridustöötajaid, kes arvavad, et nad peaksid aitama noortel endas kindlad olla või lihtsalt oma identiteeti leida. Selle asemel saab haridus harjutada katkestamise pedagoogikat: mitte öelda noortele, kuidas elada, vaid katkestada nende teekonda, häirida nende harjumuspärast olemis- ja tegutsemisviisi, et kõhklused jääksid võimalikuks. Ta pöördub sageli tagasi Martin Buberi tabava fraasi juurde: „Meie aja haridustöötajate esimene ülesanne on „hoida valu ärkvel“.“ See valu, ütles Biesta, on südametunnistuse valu, raskus regulaarselt küsida, kas liigutakse õiges suunas.
Kohtumine päris inimesega
Biesta mõtleb tihti, kuidas saaksime üksteist aidata kõhkluse ja läbimõelduse hetki elus hoida, mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel, kes elavad ühiskonnas, mis meid igas suunas tõmbab. Üks vastus, pakkus ta välja, on täita oma ja oma laste elu päris asjadega. Reaalsus ei anna meile täpselt seda, mida me tahame, ja see ongi selle kingitus. See katkestab meie voolu. See aeglustab meid. See teeb kõhklused võimalikuks.
„Palju muret tekitab väljakutse, et me enam ei tea, mis on tõde – et meil on post-tõde, võltsuudised ja kõik see,“ ütles Biesta. „Kuid teine kriis on seotud meie arusaamaga sellest, mis on reaalne.“ Tehisintellekt on osa sellest kriisist. See on raputanud piltide maailma, mida paljud kunagi pidasid reaalsuse akendeks. Laiemalt öeldes täidab tehnoloogia elu virtuaalsega, alates kaasahaaravatest digimaailmadest kuni 3D-printeriteni. „Inimesed ütlevad 3D-printerite kohta: „Saate printida kõike, mida suudate mõelda.“ Aga see kõik peab tulema teie mõtlemisest ja materjal ei aita teil näha, et mitte kõik, mida suudate mõelda, pole tegelikult mõttekas teha,“ ütles Biesta.
„Kui puutud kokku reaalsete asjadega, pakub see vastupanu. See ei lase sul nendega teha seda, mida sa tahaksid.“
Gert Biesta
Ta väitis, et see eemaldumine reaalsusest kuulub laiemasse kultuurilisse mustrisse: arenenud maailmas oleme elu korraldanud nii, et saaksime kiiresti ja tõhusalt seda, mida tahame – ostlemine on olemise viis. Ta osutas Paul Robertsi teosele „Impulsiühiskond“ , mis näitab, mis läheb valesti, kui kohesest rahuldusest saab sotsiaalne põhimõte: „Me ei võta kunagi aega, et küsida, mida üldse tasub tahta.“
Kohtumine reaalsusega, rõhutas Biesta, on teistsugune: „Kui puutud kokku millegi reaalsega, pakub see vastupanu. See ei lase sul sellega teha seda, mida sa tahad.“ Aed õpetab seda hästi: taimed kasvavad omas tempos ja nende sundimine sageli hävitab nad. Veelgi keerulisem on kohtumine teise inimesega, kes ei tee tingimata seda, mida me tahame. Mõnikord muutub see vanema elus ilmseks, kui teie laps pöördub ja ütleb: „Ei, ma ei tee seda!“ Sel hetkel kohtute reaalsusega, mis keeldub teie stsenaariumist. Te ei saa lihtsalt kõvemini survestada ja oma tahtmist saada.
Seepärast kutsub Biesta koole üles ümbritsema lapsi aedade, loomade ja reaalsete materjalidega. Kui kõik muutub tekstiliseks ja virtuaalseks, hoiatas ta, kaotame ühe vähestest allesjäänud jõududest, mis suudavad meid veel paigal peatada ja meid enda juurde tagasi kutsuda.

Avatud Talude Päev meie juures Südamesalus kingib vaikse endassevaatamise võimaluse koos hobustega vabaõhu katedraalis angervaksa korjates, kasside seltskonnas maalides ja kirjanik Kati Murutari juhendamisel tervendavat kirjutamist kogedes.
1. 25. ja 26. juulil saad rahulikult hingata ja rahuneda
2. Tervendav kirjutamine puhastab ja vabastab – aga võib olla ka Sinu raamatu esimene peatükk
3. Tunde järgi maalida saad nii paberile kui puutahvlitele ja seintele
4. Ringkäigu Südamesalus teeb eriliseks see, et tegemist on Jakobi palverännu tee keskpunkti, vabaõhu katedraaliga
5. Angervaksa õitsemise kõrgaeg on just sel ajal – meil on ka ohtrasti kummelit jt vägiseid taimi
6. Hobustega suhestumine on meie juures loomulik olemise osa
7. Võid ka lihtsalt ilus olla
Nagu kogu Eestis, on ka meil värav valla alates kella 10st
Kati Murutar
5107709

Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

Pildil on inimese ja hobuse peaaju – võrdluseks – kui suur ja kaunis organ peab inimese meelelahutusega toime tulema…
*
Koletulestikud

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Küllalt surnud lindudega kaetud linnaväljakutest, millega „arenenud maailm tervitab“ algavat aastat.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega… Isegi Maša teab, et karu üles ajada ei ole hea.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.

MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Eesti Hobusekasvatajate Selts ja  Eesti Metsateenijate Ühing korraldavad teemapäeva
HOBUKOKKUVEDU KAITSEALADE HOOLDUSRAIETEL

26. veebruar 2016   RMK Oandu looduskeskuses

Oandu looduskeskus asub Lahemaa rahvuspargis, 3 km Sagadi mõisast Altja poole.

Programm on lisatud kirjale.

Registreerimine kuni 22.02 Kaarel Tiganik e-mailile: Kaarel.Tiganik@rmk.ee

Oodatud on eesti, tori ja eesti raskeveohobuse kasvatajad ning kõik huvilised!

Lisainfo:

EHS tegevteenistus: Krista Sepp   tel. 53 407095

EHS eesti raskeveohobuse kasvatajate haruseltsi juhatuse liige: Ennu Tsernjavski tel.5060151

 Eesti Hobusekasvatajate Seltsi
    TALVESEMINAR 2016
`` Hobumajandus kuni 2020"

Päevakava:
1. Sissejuhatus talveseminarile ja ohustatud hobusetõud
   EHS eesti raskeveohobuse kasvatajate haruseltsi  juhataja Enn Rand

2. Maaelu Edendamise Sihtasutus- nõuandeteenistus ja krediidivõimalused
   käesoleval MAK perioodil
   MES juhatuse liige Andres Vinni

3. Tori hobusekasvanduse tulevik
   EHS tori hobuse kasvatajate haruseltsi juhataja Kalmer Visnapuu

4. Eesti Hobumajanduse Liit hobumajanduse huvide eest
   EHL juhatuse liige Marti Hääl

  Talveseminari kestab kaks tundi.
  Osavõtu registreerimine: ehs@ehs.ee

 NB! EHS aastavahetusepidu algab kell 19.00.

EHS juhatus

Ratsanet.ee keskkonnas on nüüd avatud 2016 aasta ratsaliidu kalenderplaani projekt. Palume kõigil klubidel ja võistluste korraldajatel teha oma järgmise aasta plaanid ja klubide administraatoritel asuda usinasti oma 2016. aasta võistlusi sisestama. Ootame teie ettepanekuid kuni novembri lõpuni.

27.11. toimub Klubide Nõukogu koosolek, kus saame kalenderplaani lõplikult kooskõlastada.

Lugupidamisega,

Siim Nõmmoja

peasekretär

GSM 5036102

siim@ratsaliit.ee

www.ratsaliit.ee

www.tallinnhorseshow.ee