Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

Pildil on inimese ja hobuse peaaju – võrdluseks – kui suur ja kaunis organ peab inimese meelelahutusega toime tulema…
*
Koletulestikud

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Küllalt surnud lindudega kaetud linnaväljakutest, millega „arenenud maailm tervitab“ algavat aastat.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega… Isegi Maša teab, et karu üles ajada ei ole hea.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.

MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Eesti Hobusekasvatajate Selts ja  Eesti Metsateenijate Ühing korraldavad teemapäeva
HOBUKOKKUVEDU KAITSEALADE HOOLDUSRAIETEL

26. veebruar 2016   RMK Oandu looduskeskuses

Oandu looduskeskus asub Lahemaa rahvuspargis, 3 km Sagadi mõisast Altja poole.

Programm on lisatud kirjale.

Registreerimine kuni 22.02 Kaarel Tiganik e-mailile: Kaarel.Tiganik@rmk.ee

Oodatud on eesti, tori ja eesti raskeveohobuse kasvatajad ning kõik huvilised!

Lisainfo:

EHS tegevteenistus: Krista Sepp   tel. 53 407095

EHS eesti raskeveohobuse kasvatajate haruseltsi juhatuse liige: Ennu Tsernjavski tel.5060151

 Eesti Hobusekasvatajate Seltsi
    TALVESEMINAR 2016
`` Hobumajandus kuni 2020"

Päevakava:
1. Sissejuhatus talveseminarile ja ohustatud hobusetõud
   EHS eesti raskeveohobuse kasvatajate haruseltsi  juhataja Enn Rand

2. Maaelu Edendamise Sihtasutus- nõuandeteenistus ja krediidivõimalused
   käesoleval MAK perioodil
   MES juhatuse liige Andres Vinni

3. Tori hobusekasvanduse tulevik
   EHS tori hobuse kasvatajate haruseltsi juhataja Kalmer Visnapuu

4. Eesti Hobumajanduse Liit hobumajanduse huvide eest
   EHL juhatuse liige Marti Hääl

  Talveseminari kestab kaks tundi.
  Osavõtu registreerimine: ehs@ehs.ee

 NB! EHS aastavahetusepidu algab kell 19.00.

EHS juhatus

Ratsanet.ee keskkonnas on nüüd avatud 2016 aasta ratsaliidu kalenderplaani projekt. Palume kõigil klubidel ja võistluste korraldajatel teha oma järgmise aasta plaanid ja klubide administraatoritel asuda usinasti oma 2016. aasta võistlusi sisestama. Ootame teie ettepanekuid kuni novembri lõpuni.

27.11. toimub Klubide Nõukogu koosolek, kus saame kalenderplaani lõplikult kooskõlastada.

Lugupidamisega,

Siim Nõmmoja

peasekretär

GSM 5036102

siim@ratsaliit.ee

www.ratsaliit.ee

www.tallinnhorseshow.ee

Lapsepõlv koos hobustega

Minu kohta väidetakse, et mu põhiline loomuomadus on kartmatus. Hobused on mind kasvatanud – ja ametikoolid hobuste ja laste ühendamiseks vajaliku hariduse andnud.

Suuri loomi ei karda ma sellepärast, et olen nende seas üles kasvanud. Selleks, et kogemusi ja oskusi praeguste lastega jagada, oleme ema ja vanaemaga rajanud Juurimaa talli koos maneeži, krossiraja ja kõigi muude õnneliku hobustega-koos-lapsepõlve veetmise mängumaadega. Suure talu ja hobukeskuse pidamine ja vedamine aga ei peluta meid emaga sellepärast, et oleme põlised maajuursed talutüdrukud.

Paljudel 21.sajandi lastel – asulakeskuste noorsugu kaasa arvatud – polegi ühtki teist võimalust loomadele silma vaadata, neid puudutada ega nendega ühes hingata – tuleb ratsatrenni ja laagritesse tulla. Lihtne?

„Hobused ja ratsutamine – lahe! – tahan proovida!“ kindlasti on see lause paljudele lapsevanematele tuttav. Lastel on loomulik tõmme hobuste kui tervendavate ja õpetavate loomade poole. Armsaid ponisid, ilusaid hobuseid ja teisi toredaid koduloomi nende loomulikus keskkonnas ja töös saavad lapsed kohata üha harvem. Loomaaia külastamine või juhuslik ekskursioon on tore – rahulikku koos olemist ja tegutsemist need ei asenda. Hobused, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, kanad, pardid – meie suures Kodus elavad nad kõik kõrvuti traditsioonilisel kombel tööjaotust moodustades ning on rõõmuga trenni- ja laagrilaste teenistuses.

Juurimaa Tall Raplamaal Märjamaa vallas Loodna külas on tegutsenud aastaid hobuste ja põllumajanduse alal. Mõnikümmend aastat on mu vanaema tegelnud lüpsilehmadega. Ema jagab end veiste ja hobuste vahel. Mina otsustasin juba väikese lapsena hobustega tegelema hakata.

Aastal 2009 asutasime ema Evega osaühingu Juurimaa Tall, mis tegeleb põhiliselt hobuste kasvatamisega, ratsutamisteenuse pakkumisega algajatele ja edasijõudnutele ning ratsalaagrite korraldamisega. Tänaseks päevaks kuulub tallile 25 suurepärast hobust, meie juures peetakse ka teiste perede hobuseid ning meie tall on Eesti Ratsaspordi Liidu poolt atesteeritud 3 tärniga ratsutamisteenuse pakkuja ning 2 tärniga ratsakool, kus tegutseb atesteeritud treener ja kogemustega kollektiiv. Vt. www.juurimaatall.ee

Mida tähendab atesteeritud treener ja ratsutamisteenuse pakkuja?

Atesteeritud treener on läbinud Eesti Olümpiakomitee poolt ette nähtud üldise treenerikoolituse ning Eesti Ratsaspordi Liidu korraldatud erialase koolituse ning eksami. Atesteeritud ratsutamisteenuse pakkuja on kontrollitud oma ala spetsialistide poolt, kes on kinnitanud et teenuse osutaja lähtub oma töös ennekõike hobuste heaolust ning tagab ratsutajatele turvalise treeningu või teenuse. Atesteeritud treenerite ja ratsakoolide kohta saab lugeda Eesti Ratsaspordi Liidu kodulehelt www.ratsaliit.ee – mida kõike saab ja võib hobuste ja inimeste ühendajatelt eeldada. Et hobuste juurde pürgijatel oleks tõepoolest lihtne ja ohutu.

Minu enese esimesed kogemused, mis muutsid mu elu, tulid muide samuti ratsalaagrist. Suurem ratsutamishuvi sai alguse kümneaastasena ratsalaagris. See andis lisaks kaasasündinud kutsumusele ka julguse ja esimesed teadmised hobustega tegelemiseks ja käsitlemiseks ning mu vanemad veendusid, et lapsele tõesti meeldib hobustega tegeleda ja ratsutada. Sellesse kutsumusse tasus panustada.

15 aastat hiljem on Juurimaast saanud üks populaarseim ratsalaagrite toimumise paik keset põlisloodust, kuhu tulevad lapsed üle terve Eestimaa. Ratsalaagreid korraldame lastele suvistel koolivaheaegadel juunist augustini ridamisi – sekka ka täiskasvanute laagreid! – ning sügisesel vaheajal oktoobris. Oodatud on lapsed alates kaheksandast eluaastast, ehkki oleme võtnud laagrisse ka nooremaid huvilisi.

Meie ratsalaagrid Juurimaal on kolme- või viiepäevased elamustejadad ehtsas talus ja tallis, kus õpitakse ratsutama, kuulatakse teooriatunde, tehakse jalgsi- ja ratsamatku, tegeldakse erinevat liiki loomadega, käiakse koos hobustega ujumas, mängitakse ning veedatakse sisukalt aega uute ja vanade sõprade seltsis. Ratsalaagrid erinevad teistest laagritest selle poolest, et igas laagrivahetuses on süvenemise ja keskendumise huvides lapsi palju vähem kui tavalistes laagrites. Põhilised tegevused on mõistagi seotud hobuste ja ratsutamisega. Ratsutamistreeningutel jagab treener lapsed kogemuste järgi kahte erinevasse gruppi, et kõigil oleks hea.

Algajate treeningkava koosneb erinevatest harjutustest, mis õpetavad hobuse seljaga kaasa liikuma, õpetavad suure sõbra juhtimist ning peatamist. Edasijõudnud lapsed sõidavad traavi ja galoppi ning piisavate oskuste korral saavad osaleda hüppetreeningutes nii platsil kui ka maastikul. Lisaks on kavas ka lühemad ja pikemad ratsamatkad.

Ratsutamistreener laagris on ühtaegu nii juhendaja, sõber kui mängukaaslane. Kuna minu enese saatuse muutis just kunagine ratsalaager, siis tean, kui olulist rolli ratsutamistreener täidab. Ühtlasi on suur au ja rõõm edasi anda oma kogemused ja teadmised laste ja hobuste kokku viimisest.

Kõige olulisem punkt on turvalisus ja selle rõhutamine. Hobused on suured ja suuremeelsed, tugevad ja heatahtlikud – ent rohusööjate instinktidest tulenevalt siiski ettearvamatud loomad. Treeneri ülesanne on lastele selgitada hobuse käitumist erinevates olukordades ning õpetatada hobuste liigiomaste reaktsioonide suunamist ja endast palju suurema olendiga toime tulemist hobust käekõrval talutades ja sadulas.

Tean nii lapsepõlvemälestuste järgi kui nüüd ise mitmeid aastaid laagreid korraldanuna, et lisaks õpetamisele ja juhendamisele peab ratsalaagri treener olema lõbus ja mänguline – üks kambast – ning lastel peab olema huvitav nii treeningus kui ka vabal ajal.

Ja silmad peavad mul olema sõna otseses mõttes ka selja taga. Igaüks teab, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid enda hooleks usaldatud iga pere kalleima varaga juhtuvaid äpardusi on siiski võimalik ennetada. Ohutureeglid on selleski mõttes olulised, et kaitsevad ühtlasi ka hobuseid vigastuste eest.

Alustades kasvõi juba riietusest – pikad liibuvad püksid, soovitavalt paksud retuusid või spetsiaalsed ratsutamispüksid, ei mingeid lehvivaid hõlmu ega takerdumisohtlikke detaile. Ratsutades ei ole soovitatav kanda ehteid, mis võivad kinni jääda või kukkumisel ratsanikule viga teha – suured kõrvarõngad, kaelakeed ja käevõrud on peoõhtul toredad, tallis on teistsugune pidu.

Hobuste juures viibides tuleks kanda kinniseid madala kontsaga jalanõusid, mis on mugavad ja ei ole väga libeda tallaga. Lastele on rangelt soovituslikud kindad, mis on mugavad ja ei ole väga libedast materjalist. Ja mis kõige olulisem – ratsutamiskiiver! Hobustega tegeledes – sealhulgas juba tallis poni harjates või karjamaalt ära tuues! – tuleb kanda ratsutamiskiivrit. Lisaks on rangelt soovituslik spetsiaalne turvavest, mis kaitseb lapse selga kukkumise või tugeva löögi eest. Turvavesti kandmine on rangelt kohustuslik hüppetreeningutes kuni 17. aastastel lastel. Meil, hobuinimestel on kokkulepe, et me ei laigi ka sotsiaalmeedias fotosid, kus ratsutatakse kaitsevahenditeta – ja teeme Facebookis kolleegidele ja-või õpilastele ka märkuse, kui kiivrita fotol kenitletakse ning kõik õpitu otsekui unustatakse.

Ühtlasi õpetame lastele ja nende peredele lugupidamist ka hobuse, tema elukorralduse ja vajaduste suhtes. Tall on ennekõike hobuse kodu, kus hobune saab puhata ja süüa. Väga oluline on teada ja kinni pidada talli ohutusreeglitest, mida lapsevanematele ja lastele tutvustatakse kohe talli sisenedes.

• Kuulake tähelepanelikult juhendajat/treenerit.
• Kandke alati hobustega tegeledes ratsutamiskiivrit.
• Tallis on keelatud jooksmine ja lärmamine, see segab hobuseid.
• Hobuste söötmine ja maiustuste andmine on ilma eelneva loata keelatud.
• Hobuse boksi ja karjamaale ilma juhendaja loata minemine keelatud.
• Kirjeldage treenerile ausalt oma varasemaid kogemusi ja oskusi, vastavalt sellele valitakse teile hobune.
• Ole tallis viibides alati tähelepanelik hobuste , teiste ratsanike ja ümbruse suhtes.
• Hobust tohib boksist välja viia ainult valjastega või päitsetega, mille küljes on õige pikkusega jalutusnöör.
• Hobust tuleb koplist ära tuua päitsete ja jalutusnööriga.
• Hobust ei tohi koos varustusega jätta ilma järelvaleta.
• Hobuse boksiuks tuleb alati korralikult sulgeda.

Ohutusreeglid ratsutamistreeningul on samuti loogilised:

• Ratsutamistund peab toimuma aiaga piiratud ja suletava väravaga muru- või liivaväljakul.
• Hobuse varustuse kontrollimine, sadulavööde pingutamine, sadulasse istumine ning sadulast mahatulemine toimub alati platsi keskel, mitte raja peal.
• Ohutuse tagamiseks tuleb alati hoida teiste hobustega piisavat pikivahet (ca 3–4 m) ja vähemalt kolme sammu pikkust külgvahet (ca 2,5 m). Rusikareeglina peaks rivis ratsutades nägema oma hobuse kõrvade vahelt eelmise hobuse tagumisi kapju.
• Sammu käivad ja peatunud ratsutajad ei tohi takistada traavi ja galoppi sõitvaid ratsanikke. Peatuda või sammule tuleks jääda alles pärast rajalt ringi sisse keeramist.
• Ringil olevad ratsanikud annavad alati teed rajal liikuvale ratsanikule. Sama kehtib ka siis, kui ratsanikud liiguvad erinevates suundades.
• Kui vastassuunas sõitvad ratsanikud kohtuvad rajast seespool, siis mööduvad nad teineteisest kumbki paremalt poolt, nagu maanteeliikluses.
• Kui maneežis hobune lahti saab, siis peavad kõik ratsanikud rajast seespool seisma jääma. Kui olukord ohtlikuks muutub, siis peaksid kõik hobuse seljast maha tulema.
• Hüpata tohib ainult treeneri juuresolekul ning mitte kunagi üksinda platsil olles.

Elu aga ei saa olla ainult käskude-keeldude rida. Ratsalaager on tore, kui seal on lastele igaks päevaks reastatud lisaks ratsutamisele põnevad ühised vabaaja tegevused. Kuna Eestimaa ilm on… Eestimaa ilm, siis kindlasti ei piisa lastele ainult ujumaskäimisest ja kahest-kolmest lauamängust. Lapsed tahavad mitmel tasandil tähelepanu ja vajavad vabal ajal aktiivseid tegevusi.

Juurimaal on lastele igaks päevaks paar põnevat tegevust. Näiteks külastame laagri ajal Käki Tashmuti naabertalu, kus kasvatatakse lambaid, küülikuid ja erinevaid kodulinde, keda lapsed varem kohanud ei ole. Ilusa ilma korral sõidame hobuvankritega külapoodi, mis asub tallist mõne kilomeetri kaugusel. Nagu muiste!

Korraldame filmi- ja lõkkeõhtuid ning viime lapsed väljasõidule, kus korraldame põnevaid mänge, mis tutvustavad ümbritsevat kohta. Lisaks aktiivsetele mängudele on võimalus lastel joonistada, tutvuda hobuseid tutvustavate raamatute ja ajakirjadega ning lihtsalt puhata.

Ma tean, kui suur on minu, mu ema ja vanaema vastutus. Me ei sisusta üksnes oma trennilaste õhtuid ja koolivaheaegu – me kingime neile terve mudeli, kuidas suhestuda iseenda, looduse ja maailmaga. See on nii suur vastutus, et annab jõudu… KÕIGEKS!

Kristiina Raudnagel

Kati Saara Vatmann – Kristiina õpilane, kirjanik –

Kristiina, Eve ja nende kuldse Memmega kohtumine on üks paremaid asju, mis Indira ja Saaraga Eestimaa hobumaastikul kulgedes üldse on juhtunud. Neli aastat tagasi hakkasime Juurimaal paar korda kuus trennis käima. Sellele lisandusid Kristiina „koduvisiidid“ meie hobuste juurde. Kui Indi oli seitsmene, alustas ta Raudnagelite lastelaagrites käimisega ning on on tänaseks kolmeaastase kogemusega „veteran“.

Esiteks meeldib meile nende hobuhaldjate suhtumine hobustesse, teiseks ettevõtlikkus ja kolmandaks tohutu elujõud, mida nad panustavad hobukultuuri kõigisse aladesse. Nad ehitavad ja rajavad, loovad ja arendavad – ning hobused käivad neil teatavasti ka vankri ja ree ees, mitte üksnes ratsa. Mis tähendab, et ema ja tütar edastavad meie lastele need kogemused, mida võib nafta lõppedes vägagi vaja minna. Hobuse ette panemine saab võibolla lähtitulevikus olema sama oluline oskus kui jalgrattasõit.

Tegelikult teatakse Eve ja Kristiina rakendeid elu pidulikuma poole pealt ka – nad teevad pulma- ja pidusõite. Ja kui lapsed nende juurde laagrisse lähevad, siis on paketis tõeline seikluste seeria – metsamatkad, veepargid, maalimine ja loomine hobustega samas energias.

Kristiina, Eve ja nende tagalat toetav Memm oskavad olla tõelised sõbrad. Juurimaa laagrite ümber ongi moodustunud laste ja nende vanemate sõpruskond. Mis teeb meid Indiga mõnevõrra morniks – sellepärast, et Krissu ei jõua kõike. Ta on nii nõutud sportlane ja treener, ratsakeskuse perenaine ja ettevõtja, et ei jõua enam meie juurde meie hobuseid lihvima. Kuivõrd neil on talus lisaks enam kui poole sajale hobusle ka teist sama palju veiseid, ei saa ma päris hästi aru, kuidas ta üldse jõuab. Aga meie igatahes tahaksime veeta igavest lapsepõlve, kus kestab igavene koolivaheaeg – just Juurimaal

*

Karmen ja Kristiina Klaassen – laagripere –

Juurimaa tall on meie teine kodu ja sealne pererahvas on meie teine perekond. Ratsalaagrid on just see, millepärast paljud tagasi kipuvad. Laagrites on kõigil pereliikmetel käed-jalad tööd täis ning seal juba igav ei hakka. Korraldatakse väljasõite, tehakse teooriatunde, käiakse matkamas ja toimub lugematul arvul vahvaid tegevusi.

Mia-Maria Sukles – laagritüdruk –

Lisaks ei saa mainimata jätta imemaitsvaid toite, mida laagris pakutakse ning parimaid hobuseid, kes annavad rõõmu igasse päeva. Arvan, et igüks lahkub Juurimaa laagrist hea tunde ja sooja südamega – õieti ei lahkugi – osa meist jääb alatiseks sinna. Me ei jõua ära oodata järgmist suve, et saaks tagasi hobuste seltsi, leida uusi sõpru ja veeta järjekordne nädal Juurimaa tallis.

10. oktoobril toimuvad trakeeni tõugu noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed Heimtali Hobusekasvanduses.
Hindamisele tulevad täkkude Preston, Aristokraat, Peron, Antropoff ja Rubens järglased.
Hindamiskomisjoni töös osaleb Ramune Jasiene Leedust.

Katsed saavad alguse kell 9.00.

Kell 14 esitatakse Heimtali Hobusekasvanduse maneezis vabahüpete testil ja võõrratsaniku testil osalevaid hobuseid.

Lisas osalevad hobused esitusjärjekorras.

Kohtumiseni Heimtali Hobusekasvanduses!

Krista Sepp
EHS tegevdirektori kt

Mul on rõõm kutsuda Teid 6. septembril 10.00-18.00 Eesti Põllumajandusmuuseumisse TARTU SÜGISNÄITUS & TÕULOOMA 2014-le.

Eesti Hobusekasvatajate Selts on väljas kõigi viie tõuga, igast tõust on kohal oma tõu parimad.

Tõuloomal osalevad hobused:

EESTI HOBUNE (E)

1.täkk Tormis 17.05.2012, must, i Tember 730 E, e: Arabella 4145 E

Üleriigilistel noorhobuste jõudluskatsetel 2014 I auhind

Aretaja Raivo Gerlein, omanik Liina Lasn

2.mära Airiin 22.05.2011, tumevõik, i: Voore Aurum 835 E, e:Amrita 3974 E

Üleriigilistel noorhobuste jõudluskatsetel 2014 I auhind

Aretaja Maarika Vahter, omanik Mari-Anna Marttila

EESTI RASKEVEOHOBUNE (ER)

1. täkk Nevrik 2207 ER 15.06.2011, kõrb, i: Naksur 2137ER, e: Evrika 6277 ER

Parim noortäkk 2014

Aretaja ja omanik Andres SUpp

2. mära Noori 27.05.2011, kõrb, i: Naksur 2137 ER, e: Vaade 6236 ER

Parim noormära 2014

Aretaja ja omanik Andres Supp
TORI HOBUNE (T)

1. täkk Asmos, universaalne suund (TA) 04.04.2012, kollane, i: Aachen 13 739 T, e: Unistus 24 347 T

Parim noortäkk 2014

Aretaja ja omanik Maie Kukk

2. mära Belena, universaalne suund (TA) 06.05.2012, raudjas, i: Briljant 13 623 T, e: Ame 24 483 T

Parim noormära 2014

Aretaja ja omanik Peeter Nurmik

TRAKEENI HOBUNE (TRAK)

1. täkk Arlich 13.04.2012, raudjas, i: Peron, e: Agnessa

Aretaja ja omanik OÜ Heimtali Hobusekasvandus, esindaja Peep Puna

2. mära Premia 16.04.2010, kõrb, i: Essen, e: Pallada

Noorhobuste jõudluskatsed 2013 I auhind

Aretaja ja omanik OÜ Heimtali Hobusekasvandus, esindaja Peep Puna

ARAABIA TÄISVERELINE HOBUNE (OX)

1. mära Virginia OX 29.04.2000, hall, i: Mobil OX, e: Vesnushka OX

Parim araabia täisvereline hobune 2012;2013

Aretaja Ene Künnapu ja omanik Maie Kukk

Selgitatakse välja parimad tõuaretajad 2014!

Ajakava:

10-18         Suur sügislaat

10.30          Näituse Tõuloom 2014 pidulik avamine

11-12         Esinevad Ivo Linna ja Antti Kammiste

12-15.30        Parimate tõuloomade ja aretajate tutvustus

Lambad ja kitsed

Linnud

Karusloomad

Eesti maakarja tõugu veised

Eesti punast tõugu veised

Eesti holsteini tõugu veised

Eesti vissid

Lihaveised

Hobused

Toimub käsitsilüpsi võistlus ja publiku lemmiku valimine.

HOBUSTE SHOW

Koerte demonstratsioonesinemine ja tõugude tutvustus

Eesti 2014 aasta parimate toiduainete tutvustus

Omavalmistatud traktorid, vana ja kaasaegne põllumajandustehnika

16-18         Ansambel Kõrsikud

Avatud kõik näitused, tegutsevad erinevad õpitoad. Võimalus külastada uut näitust „Kui maale tuli kino…“

Lastele: klouniteater, rahvalikud mängud, liiklustund ja palju muud.

Info: epm@epm.ee

Tel: 53737124

Aadress: Pargi 4, 61714, Ülenurme, Tartumaa

www.epm.ee/event/tartu-sugisnaitus-touloom-2014/

Kohtumiseni Ülenurmel!

Olete oodatud osalema XX Eesti raskeveohobuste päeval, mis toimub 02.08.2014 Ida-Virumaal,
Vitsiku külas, Andres Supp` i hobusekasvanduses  algusega kell 11.00 .

Tulge veetke üks ilus päev suurte hobuste seltsis.
Päevakava leiate manusest.

Lugupidamisega
Kertu Siigur
EHS-i tegevdirektori kt.