Olete oodatud osalema XX Eesti raskeveohobuste päeval, mis toimub 02.08.2014 Ida-Virumaal,
Vitsiku külas, Andres Supp` i hobusekasvanduses  algusega kell 11.00 .

Tulge veetke üks ilus päev suurte hobuste seltsis.
Päevakava leiate manusest.

Lugupidamisega
Kertu Siigur
EHS-i tegevdirektori kt.

HOBUSTE SÕIDU – ja VEOKATSED 2014

Jõudluskatsed viiakse läbi vastavalt kombineeritud sõidu-ja veokatsete eeskirjadele.

Eesmärk:                     eesti-, tori-ja eesti raskeveo tõugu hobuste jõudluse hindamine

rakendis ja täkkude tunnustamine

 

Toimumisaeg :                          reede, 06.juuni , algusega kell 10.00

Koht:                           Tori Hobusekasvanduse ringrada

Korraldajad:                EHS ,  OÜ Tori Hobusekasvandus

Osavõtjad:                   2011.a. sünd ja vanemad hobused

Kohtunike kogu:         kohtunike kogu tööd juhib Andres Kallaste

 

Alad : – 1 km traav, vankri kaal koos sõitjaga tori hobusele ja eesti raskeveohobusele 500 kg,

eesti hobusele 400 kg;

-1 km samm vankri kaal koos sõitjaga tori hobusele ja eesti raskeveohobusele 500 kg, eesti

hobusele 400 kg+ haagitakse vankri järgi kelk raskusega 100 kg tori ja eesti

raskeveohobustele, eesti hobustele 50 kg kelk.  Eesti hobustele,tori ja eesti raskeveo

tõugu noorhobust (III võistlusklass) on kelgu raskus 50 kg;

– kaugusvedu kelguga, mille algkaal on tori ja  eesti raskeveo tõul 600 kg  ning eesti tõul 400 kg, kaugusveo distants 150m  + 50 m kelguga. 150 m läbimisel hobune peatatakse ning kelgule  lisatakse 200 kg raskust, millega tuleb maksimaalse tulemuse saavutamiseks läbida 50 m.

Võistlusklassid:    I     5 a. ja vanemate hobuste kolmevõistlus

Alad: 1 km traav, 1 km samm ja kaugusvedu kelguga

II   5 a. ja vanemate hobuste kahevõistlus

Alad : 1 km traav ja 1 km samm

III   3 ja 4 aastaste noorhobuste kahevõistlus

Alad : 1 km traav ja 1 km samm

Igas võistlusklassis võivad osaleda ka tõuraamatusse mitte kantud hobused eriarvestuses, auhinnaks hobusele rosett.

Auhindamine:         I võistlusklass    – kolmevõistlus vanematele hobustele

Auhinnafond  iga tõu osas eraldi arvestus tori, eesti ja eesti raskeveohobustele                                90- 60- 45- 30- 15  eur

II võistlusklass    – kahevõistlus vanematele hobustele

Auhinnafond  iga tõu osas eraldi arvestus tori, eesti ja eesti

raskeveohobustele                               90- 60- 45- 30- 15  eur

III võistlusklass   – kolme ja nelja aastaste noorhobuste

kahevõistlus

Auhinnafond  iga tõu osas eraldi arvestus tori, eesti ja eesti

raskeveohobustele                            90- 60- 45- 30- 15  eur

Eesti, tori või eesti raskeveo tõugu noorhobustega osalemisel transpordikompensatsioon 0.26 eur/km, makstakse kütusetsheki esitamisel avalduse juurde või arve juurde.

Auhindamine: võitjatele karikas ja hobutekk.  Iga arvestuse viiele paremale hobusele rosetid.

Hobukultuuri edendamise eest parimatele eesti, tori ja eesti raskeveohobusega võistlejatele eriauhind.

 

Veterinaaria:  Hobused peavad olema terved ning kohale toodud tallidest, kus ei ole

registreeritud nakkushaigusi viimase 30 päeva jooksul.

Vastutus: Korraldajad ei võta endale vastutust materiaalsete või füüsiliste kahjustuste (s.h.õnnetused, haigestumised jms.), mis võivad juhtuda võistlejate ja hobustega enne võistlusi, võistluste ajal või peale võistlusi.

Hobuste tallikohad: Piiratud arv tallikohti hobustele, info Imre Sams  tel. 5031892 , tallikoha ettemaks 10 eur/päev

 

Registreerimine: võistlusklassist osavõtt palume registreerida hiljemalt 3.juuniks tel. 4466995 või e-post : ehs@ehs.ee Üks hobune saab osaleda ühel, 3.juuniks registreeritud võistlusklassis. Osalejate nimekiri avaldatakse EHS kodulehel www.ehs.ee.

Registreerimisel esitada hobuse andmed ; võistlusklass, millel osaleb ja võistleja nimi.

Võistleja, kes osaleb katsetel oma vankriga, peab vankri kaalumise võimaldama Toris            5.juuni kell 16 ning arvestama, et kõikidel võistlejatel peavad tagatud olema ühtsed tingimused katsete läbimiseks.

Osavõtu tasu: Osavõtt hobuste-sõidu-ja veokatsetest 10 eur, EHS liikmetele tasuta.

 

AJAKAVA: reede, 06.juuni              kell  08.00   hobuste mõõtmine ja tervise kontroll

kell 10.00   1 km traav  + 1 km samm

kell 15.00    kaugusvedu

 

Osalejate koolitus ja treening 5.juuni algusega kell 15.

 

Märkus: Kohtunike kogu võib teha  peale osavõtjate registreerimist (3.juuni) eriotsuseid jõudluskatsete läbiviimiseks ( nt. 2013 a.lubati  eesti hobuste start sorirakendis ), mis kinnitatakse kõigi osavõtjate heakskiidul hiljemalt 1 tund enne katsete algust.

Eesti raskeveohobune

Nii suur ja kaunis – kes sa oled ja kust sa tuled?

Kogu planeedi Maa kõik raskeveohobuste kasvatajad ja imetlejad selgitavad oma suurt ja kaunist eelistust sarnaselt: hobune peab olema suur – väga suur – siis on tema jõud ja jumalikkus eriti täiuslik, siis on rahuldus temaga koos kulgemisest ja ühisest tegutsemisest eriti kirgas.

Kui muistsete aegade inimesi tõmbas hobuse poole eelkõige elujanu – koostöö taltsutatud hobusega suurendas ellujäämise võimalusi – siis tänast inimest võlub hobune kui taevane saadik. Tema võimas kogu on üleni otsekui suur antenn, mille kaudu inimene saavutab otseühenduse kõiksusega – selleks pole vaja hobuse selga ronida ega isegi mitte teda puudutada – piisab tema vaatlemisest ning inimene satub sujuvalt meditatiivsesse siin-ja-praegu seisundisse. Hobuse silmades on terve universum ning neisse silmadesse vaadates tajub inimene oma osadust sellega. Selle majesteetliku gigandi liikumist jälgides tajume vabadust ja seda, et kõik on võimalik ning kui elurõõmsalt lendav hobune – kas siis meie silme ees või meiega sadulas – veenab meid elu ilus, siis pöörabki maailm meie poole oma parema poole. Hobune õpetab meile kosmilise külgetõmbeseaduse tegelikku toimimist.

Hobune on Suur.

Inimesele kui füüsiliselt suhteliselt mannetule loomaliigile tundub isegi poni mõõtu hobune või eesel suur ja eriline – saati siis tõeliselt suur hobune. Kuna hobune on otsekui eriti tundlik ja peen antenn, mis ühendab inimese nii Loojaga kui tema enesega – see võrdlus pärineb Margrit Coatesi võrratust teosest „Ühenduses hobustega“ (eestikeelsena Pilgrim Books 2009) – asetab ta inimese ette otsekui peegli. Hobust vaatlev inimene saab tuttavaks iseendaga – ta näeb peeglis kas austust ja armastust, usaldust ja arukust või hirmu ja tuhandet ohtu. Mida suurem on peegel, seda täpsema luubi alla satume.

Nii inimene kui kõik teised loomad on Jumala loodud vabad olendid. Erinevatel Maa rahvastel on olnud üsna sarnane põhjus hobuse kodustamiseks või alistamiseks – kuidas seda just nimetada. Indiaanlased nimetavad seda hobuselt teene laenamiseks – analoogselt maa laenamisega – mitte omastamiseks ega omamiseks. Kodustamise või laenamise põhjus on inimese abitus. Looja kapriisi tagajärjel on ta teatavasti äpukene, kes vajab lisaks looduslikule täiendavat katet, ei saa hakkama toiduga, mida loodus talle lihtsalt, küttimata-töötlemata võimaldab, eeldab elus püsimiseks lisa-sooja – ning kõigi nende teistest loomadest erinevalt armetute eluks-kõlbmatuste kompenseerimiseks on tal tarvis lisajõudu, mida hobusel on teatavasti vägagi ohtrasti. Hobuse seljas on olnud nii indiaanlastel kui inglise rebasejahtijatel lihtsam saakloomi tabada. Hobused on hõlbustanud karjakasvatust – kes siis kauboisid või mongoli rändkarjakasvatajaid ei teaks – aidanud vedada küttepuid ja muid koormaid ning jaganud oma rammu nii sõjateedel kui ülesehitustöödel.

Tänapäeval saab inimene hobuselt lisaks ka mitmeid selliseid kummalisi nähtusi, mida varasemate ajastute inimesed poleks ettegi osanud kujutada. Hobusega saab harrastada sporti ja loodusse minna – et mitte arvuti taha ja tehislikesse büroodesse ära närtsida. Hobused tippsportlastena on äriharu. Selle äri pealtvaatajatele aga silmailu. Meelelahutus. Nagu on öelnud Raul Rebane – sport hoiab ära palju halba, kuna inimesed saavad end passiivselt sportides välja elada ja tänu esteetilisele elamusele paremaks.

Kõigel siin ilmas on kaks poolust. Väidetavalt kestab maailm seni, kuni hea ülekaal nii inimeses, ühiskonnas kui kõigis muudes maistes kooslustes on 51:49 hea kasuks. Paraku on ka suurte hobuste taustsüsteemidega sama lugu. Näiteks sõjaratsudega peetud sõjad pole läbi ajaloo olnud peetud ju mitte inimeste ja hobuste tapmiseks, vaid õilsatel eesmärkidel – territooriumi laiendamine hüvede, viljaka maa, maavarade ja tööjõu hankimiseks. Või siis tänane hobusekasvatus, mis kingib maailmale ühest küljest jäägitult pühendunud inimesi – teisalt aga kurja kadedust. Nii hobuinimeste omavahelist rivaalitsemist kui kõrvalseisjate võhiklikkusest ja alateadlikust alaväärsusest tulenevat õelust.

Miks põhjustab suur ja kaunis kadedust, õelust ja rivaalitsemist? Sellest nukrast teemast on seoses õilsa ja teeneka loomaga paraku aus ja asjakohane samuti kõnelda, sest nii pidevaid ja tuliseid kirgi kui hobuinimeste vastu ja vahel, pole vist ühegi teise pühendumise ümber.

Hobuste omaniku vastu ollakse kadedad, kuna teda peetakse rikkaks. Ratsanik pälvib kiivust, kuna ta on võimukas ja kaunis. Eranditult igast ajastust ja riigikorrast on jäänud taeva poole sirutuma alfa-isiksuste – kuningate, väejuhtide, ülikute – ratsamonumendid. Neiud ootavad printsi valgel hobusel – ratsutav mees on elegantne ja efektne. Alateadlikult tekib illusioon: kui mees on suuteline allutama majesteetlikku looma, suudab ta ka peret ülal pidada, järelikult on temaga mõtet lapsi saada – ja neiud ongi ratsaniku poolt mängeldes taltsutatud, nagu hobusedki. Neiud omakorda on sadulas istudes kaunimadki kui tantsides. Kuitahes halva istakuga tüdruk on ikkagi kaunim kui see, kes paterdab maa peal. Kuitahes kobav koostöö hobusega toob tüdrukus välja parima. See parandab oluliselt tema šansse võimalikult hea kaasa leida ja maksimaalselt elujõulised lapsed ilmale tuua. Selge, et tüdrukud, kes tallides ja ratsutamise trennides tunglevad, ei analüüsi seda asja niimoodi. Nad pürgivad vaistlikult suure ja kauni poole. Mille muu pärast neiud instinktiivselt ikka oma parima mina sadulasse tõstavad kui et tulevase elukaaslase otsinguil galopeerivad ja plikapõlvest saadik emaks saamiseks valmistuvad. Loodus käsib nii. Ja viib piigad parvedena hobuste juurde: näete, mida ma oskan ja suudan ja kui ilus ise seejuures olen!

Ja ratsa rikkaks kui kadeduse põhjus?

Iga hobusekasvataja teab, et selle majesteetliku missiooniga saab kõike muud kui rikkaks. Saab puhkepäevadeta ja haigusleheta pühendumise, mida vürtsitavad pahatihti koostöö asemel kirglikud konkureerimised hobusekasvatajate vahel. Igaüks on suurem ja kaunim. Nagu võitlevad täkud, väsitavad-nõrgestavad-lõhuvad ka nende täkkude kasvatajad end omavahel sõna, mõtte ja teoga sõdides.

Jageluse tulemusel ei moodustata ühisrinnet, mida oleks hädasti vaja selleks, et ametkondadelt ja Brüsselilt võimalikud toetused kätte saada. Ometi on need toetused hädatarvilikud neile, kes ainult hobusekasvatusega end elatavadki ning muude erialadega teenitut hobundusse kui kallisse hobisse ei investeeri. Ainuüksi kasvandusega tegeleva enesesalgaja – aga seda ju hobusekasvatajad oma elulaadilt paratamatult on – sissetulek on müük. Eesti raskeveohobused ei paljune kuigi ladusalt. Igasuguse hobuse kasvatamine müügiealiseks võtab lisaks teatavasti keskmiselt neli aastat aega. Seega on iga toetus kulda väärt ja nendest mööda jagelemine tõeline enese saba söömine.

Kadedus hobusekasvatajate vastu on tuttav kõigile meist. Kes meist poleks kogenud vaenavat suhtumist – oleme kulakud! – kaebamisi, koplilintide lõhkumist hobuste jooksu laskmiseks, et oleks põhjust kaevata, hobuste sabade lõikumist. Kõrvalseisjad ei kujuta ette, kui palju nõuab suurtele ja kaunitele elamine – neil on paratamatult silme ees vaid see ratsa rikkaks pool. Mis teha, mida suurem ja kaunim, seda suurem on ka hea ja halva kontrast.

Ei midagi uut siin päikese all.

Paljud hobusekasvatajad teenivad hobuste jaoks raha teiste erialadega.

Ka mõisnikud, kuningad ega suured väejuhid ei teeninud hobuste pealt. Hobune oli – ja on – nagu praegu hinnalised autod, põllutöö- ja sõjamasinad, kallis nii soetada kui pidada. Antoine Saint-Exupéry „Väikeses printsis“ õpetab rebane väikest printsi: „Sa vastutad selle eest, kelle oled kodustanud.“ Kui vabas looduses saavad hobused endaga ise kenasti hakkama, siis koplitesse-tallidesse suletud loom ei saa vabalt rännates ise toitu otsida ega looduslikke-loomulikke karju moodustada. Inimene peab olema tema karjajuht ja teda varustama heina ja vilja, veterinaarteenuse ja kabjahoolduse, soojuse, vee ning turvatundega.

Jõukad inimesed peavad oma kalleid hobuseid rendiboksides ja investeerivad lõputult nii hobuste soetamisse, õpetamisse kui võistlustel esitlemisse. Suurtes tallides hoiavad hobuseid ning hobusekasvatuse talusid peavad arstid ja õpetajad, teadlased ja (aja)kirjanikud. Kõik nad kinnitavad ühest suust, et kõik, mida nad teenivad, selle suured ja kaunid ära söövad.

Korterirahvas küll aimab, aga päriselt ei kujuta siiski ette, mida tähendab enesejagamine-ületamine selleks, et haritlasena hobutalu ülal pidada. Eestis on terve võrgustik hobusekasvatustalusid, mis toidavad-varustavad hobuseid oma omanike kõrghariduse baasil. Teraapiatalud ja koolituskeskused, elulaadi- ja loovustalud toimivad suures osas selleks, et ülal pidada ja edasi viia omamaiseid hobutõuge. Nende talude omanikud elavad 50:50. Pool ajast oma kõrgharitud erialatööd tehes, pool tallis.

Ja nende hobusekasvandustegi omanikud, kes on keskendunud hobustele, elavad 50:50 – hobuste kõrval peab suurte ja kaunite toetamiseks olema kindlasti veel midagi – ja palju. Eesti raskeveohobuste kasvatajate rajatud väikeste oaaside põhjal jääb mulje, et suure hobusega toime tulev inimene peab oma enesegi suutlikkuselt olema eriti suur ja kaunis.

Andres Supil on enam kui 80 suurt ja kaunist. Ande Arulal on tema rajatud Ranna rantšos aga lisaks 20 raskeveohobusele ka tori ja eesti hobused ning arvukalt muid looma- ja linnuliike, suur saloon, palksaun ja indiaanivigvamid, et lisaks ühepäevaturismile lastelaagreid ja asutuste-sõpruskondade pidusid korraldada. Viktoria Kaasikul on Nurmenuku puhkekeskuses lõbustus- ja loomapark samal eesmärgil. Enn Rand peab hobustele finantsiliseks ja elulaadiliseks raamistuseks traditsioonilist multifunktsionaalset Maria talu ja lisaks Pärnus Viktoria hotelli.

Neid ettevõtmisi – terveid väikseid maailmu – on sõnadega nii lihtne nagu mängeldes loetleda. Tegelikkus varjab fakte, et Viktoria juhib karguga karates oma suurte ja kaunite kodutalu ka siis, kui mõni hobustest on tema jala kipsi korraldanud.  Rene Tarum võtab käsitsi kartulit, et rasked põllumasinad ei kukutaks pinnast koos hobustega läbi Estonia kaevandusest jäänud võlvide õhukeste lagede maa alla. Sümboolne, eks?

Asi see keskus või rantšo või muu raskeveohobuste reservaadi vorm siis pidada on! Aga see tähendab üheksat ametit – hea, kui kümnes nälg pole. Päevast päeva käib aretustöö. Seltsi kuulumine sunnib need inimesed kontseptuaalsetesse kirgedesse mähkunud koosolekute simultaanile. Varsamajandus tähendab pidevat lasteaeda ja noorukitekodu koos kaasneva hoole, vastutuse ja kulutustega. Kui uued hobused on valmis kasvatatud, et see tõug poleks nii ohustatud, tuleb nad saduldada – ning viia ülevaatustele, näitustele, laatadele, võistlustele. Raskeveohobused tuleb rakendisse õpetada. Vastav varustus, mis pärines mõne aja eest küünidest ja aitadest, on nüüd valdavalt vahetunud nii meil kui mujal toodetud uue ja moodsa vastu – hinnad on… nagu nad just on. Ning ette rakendatud hobused viiakse samuti võistlustele, reaalsele tööle ning turiste lõbustama.

Sellel karussellil istuva hobuinimese pere, lapsed ja kodu peavad olema temaga väga samast veregrupist ja ühes hingamises. Muidu tekiksid arusaamatused: miks mõnikord – või sageli – on kodu koristamata, miks kellelgi pole aega lastega koolitööd teha, kuidas nii, et toitumine on juhuslik ja uneaeg olematu. Kui terve pere seda rütmi ei taluks ega eelistaks, siis energiat nii karmi missiooni täitmiseks ei jätkuks.

Vanad energiad ongi lõppemas.

Nii planeedil kui inimestel. Inimesed istuvad reele ja vankrile ja lähevad metsa tuulduma, et ellu jääda – suure ja kauni hobuse pakutava teenuse nimi on sel juhul rekreatsioon ja rehabilitatsioon. Planeedil aga on nafta otsakorral.

Üha aktuaalsem – lähitulevikus aga ainumõeldav – on taastuva energia kasutamine. Päike. Tuul. Vesi. Biogaas. Ja hobune. Nii liikurina, töötegijana kui biogaasi lähtematerjali, sõnniku tootjana. Tänaseks oleme juba ületanud selle lõhe, mille põhjustas nõukogude aeg – hobune oli liigne luksus, kulakluse sümbol ja seega kommunismi vastane, mis siis, et kõigest loom. Nüüd maksab eesti kroon ja hobu jälle loom… tõsi küll, maksab euro. Ent hobusest sai Eestis jälle loom õnneks enne omamaiste tõugude väljasuremist ja viimaste oskuslike aretajate-rakendajate lahkumist taevastesse tallidesse.

Suur ja kaunis kui vabaduse ja olemusliku külluse sümbol viib meid helgesse tulevikku – nii, nagu muistne Egiptuse päikesekuningas Ra lendab üle taeva hobustelt laenatud jõul. Ei ole midagi uut siin päikese all.

Kes on raske eestlase eellased ja sugulased?

Tamsin Pickeral kirjeldab 1999. aastal kirjastuses Parragon välja antud suurteoses „The Encyclopedia of Horses and Ponies“ raskeveohobuseid kui kõikjal maailmas aretatud tõuge, kes sobivad kõige paremini raskeveoks ja põllutöödeks ning erinevad kergetest hobustest nii olemuse kui välimuse poolest. Sajandeid olid nad põllumajandusest ja ka tööstusest lahutamatud ning paljudes maades kasutatakse neid tänini sel praktilisel eesmärgil. Mehhaniseerimine on paljud need tõud kadumisohtu tõuganud. On piirkondi, kus hobused  on aga läbi ajastute olnud efektiivsemad kui autod, traktorid ja muud masinad – Põhja-Skandinaavia raskeveohobuseid kasutatakse tänini metsanduses, kuhu masinad ei pääse, samuti on Prantsusmaa viinamarjaistandustes ja habrastes metsades hobused asendamatud. Hobune tuleb toime ebaühtlaste, kaljuste, soiste, looduskaitsealuste maadega, kuhu masinad ei pääse ning selliste piirkondade riigid panustavad hobustesse heldelt.

Paraku kasutatakse Prantsusmaa ja endise Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades ning ka teistes maades raskeveohobuseid ka lihatööstuses ja see on viinud nende aretusliku selektsiooni lihamassi, ei ühegi muu omaduse suurendamisele. Hobuseliha sisaldumine ka Eestis müüdavais lihatooteis on üks üsna hiljutine laia kõlapinnaga pahandus, mis traditsiooniliselt hobuseliha söövate rahvaste jaoks kõlaks väga naljaka ja kohatuna.

Õnneks on Inglismaal ja Iirimaal seevastu raskeveohobuseid kergemate tõugudega ristates saadud universaalselt võimekad hobused, kes on eeskujuks kogu maailma hobusekasvatajatele. Peaasi, et neid seejuures liiga kergeks ei aretataks. See on probleem nii kõigi raskeveohobuste tõugude puhul – eesti oma kaasa arvatud – kui teatavasti ka tori hobuse puhul: kui traditsiooniliselt suur ja kaunis aretatakse õhuliseks ja sportlikuks, tekib küsimus, mis mõttes ta veel üldse raske hobune on ning kui suured aretatakse kergeteks, milleks siis kerged on. Kogu maailmas pooldatakse mõistlikku tööjaotust – rasked jäägu rasketeks ja kerged kergeteks. See, et suuri ja kauneid saab kasutada nii veohobustena põllutööl ja turismis kui koolisõidus ja harrastustasemel hüppajanagi, on lisaboonus.

Tõeliste raskeveohobuse tõugude tunnus on kogukas ja jõuline luustik, suhteliselt lühikesed jalad, tugev kael, lai sügav rind ning lühike ja lai selg, mille turi ja laudjas on samal joonel – eritunnuseks selgroole moodustuv renn. Lauge turi ja ümar tagaosa tingib eelnimetatud entsüklopeedia väitel uhkelt kõrge põlvega liikumise kõigil allüüridel. Kõigil raskeveohobuse tõugudel on suurepärane iseloom, arukas ja koostööaldis teotahe ning see on nende kogukuse juures ääretult oluline. Keegi ei taha kogeda ega ettegi kujutada vastu puiklevat ja kurja giganti. Mõningaseks puuduseks võib pidada suurt higistamist ning kui higistav hiiglane töötab mudastes ja niisketes tingimustes, kipuvad tekkima nahaprobleemid. Et reeglina on neil tõugudel karvased jalad, kipub niiskus põhjustama ka jalgade probleeme. Samas on raskeveohobustel olnud läbi ajaloo enim elukutseid – töö põldudel ja metsas, raskete kaupade veol ja rüütlite vedamisel lahingusse ning tänapäeval turistide ja perede lõbustajana, mis on samuti tõsine ja tänuväärne töö.

Raavo Raadiku dokumenteeringu järgi kirjeldatakse ka eesti raskeveohobust analoogselt teiste raskete tõugudega – kuna tegemist on EHSis kasutusel oleva klassifikatsiooniga, on see üldportreest täpsemgi:

– Välimikult keskmise suurusega, tüse ja madalajalgne

– Pea keskmine kuni suur ja suhteliselt kuiv

– Otsmik suhteliselt lühike, nina pikk

– Kael lühike ja lihaseline

– Turi madal ja lai

– Selg lai ja lühike, mõnikord nõgusavõitu

– Rind sügav ja lai

– Roided hästi kaardunud

– Laudjas iseloomulikult renjas ja luip ning suhteliselt suurte mõõtmetega

– Jalad laia seisuga, suurte sõrgatsituttidega.

Tõug paistab silma hästi arenenud lihastiku, tugeva tüseda luustiku ning kuiva konstitutsiooni poolest. Välimiku puudustest on sagedasemad pehme selg, toores konstitutsioon, kitsas käik, pehmed sõrgatsid, saabeljalgsus ja lamedad rabedaservalised kabjad. Eesti raskeveohobused on iseloomult rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised.

Enamuse maailma raskeveotõugude esivanemad pärinevad Prantsusmaa ja Belgia vahelistest mägistest Ardennidest, nende tõug kannab sama nime ning sageli nimetatakse mistahes maadel aretatud tõuge rahvasuus ühtselt ardennideks. Tõeliste ardennide põlvnemine on dokumenteeritud vähemalt alates Julius Caesari aegadest De Bello Gallicos ning nad on antiiksed cobi-tüüpi veohobused. Toonased olid mõnevõrra kergemad kui tänased, äärmiselt rasketeks aretatud, kuna neid pidi saama kasutada ka ratsutamiseks. Nende hiilgeaeg oli 1789.aasta Prantsuse revolutsiooni ajal ning ka Napoleoni sõdades tõestasid nad end hämmastava rahu, vastupidavuse ja ellujäämisvõimega kuitahes rasketes tingimustes. Just nende sõdade ajal Venemaale maha jäänud ardennidest aretatigi vene raskeveotõud. Lüüasaanud prantslastest vene talve kätte omapäi hulkuma jäänud hobused osutusid sedavõrd tragideks, et tulid katsumusest eluga välja ning ilmselgelt said nendest Eesti lähinaabruse karmides oludes ellujäänutest meie ardenni-tuletiste esivanemad.

19.sajandil kujundati ardenni tõug mitmekesisemaks, ristati bulonni, peršeroni, täisverelise ja araabia veredega, et saavutada kindlajalgsus ja kindlameelsus, sõbralik, ent siiski elav temperament. Josée Hermseni hobuste entsüklopeedial (eestikeelsena Sinisukk 2006) on lisada, et ka tollal välja arendatud sama tõu teine, kergekaaluline vorm on siiski raskeveohobune – küll kergem ja elegantsem, ent samuti pikaldasevõitu terve ja tugev tööloom. Ardennide baasil on aretatud pea kõigi teiste Euroopa maade raskeveohobuste tõud.

Raskeveotõugude põlvnemist ardennidest võib kirjeldada ülemaailmse rahvastesõprusena, samajuurse võrgustikuna, kuhu kuuluvaks Andrea Fitzpatricki hobusetõugude raamat (eestikeelsena Sinisukk 2008) loetleb vene Vladimiri raskeveohobuse, ungari murakösi, sellesse võrgustikku kuulub vanatüübiline läti hobune, nii itaalia kui hollandi raskeveohobune, bretooni hobune ning bulooni hobune ehk brabanssoon, samuti auxois ehk berberi hobune.

Teadlased on kindlaks teinud, et Euraasia mandri algseid hobuseid oli vastavalt keskkonnale kolme tüüpi – Equus caballus przhevalski, Equus caballus Gomelini ning Equus caballus, kellest jõuline metsahobune sylvaticus on ilmselt kõigi meie mandri raskeveohobuste eellane. Ehkki Solutré jääaja Equus robustusest põlvneva hobuse muutsid roomlased keskaja sõjahobuseks on temast nüüdseks kujunenud üks rahumeelsemaid ja töökamaid tõuge – otsekui eeskujuks sõjakale inimsoole…

Eesti raskeveohobuse tõu kujunemise kronoloogia EHSi ning veterinaar- ja toiduameti talletatud andmetel, mida on töödelnud ka EHSi funktsionäärid, on järgmine:

1862. aastal toodi akadeemik A. Middendorfi algatusel Belgiast 12 esimest ardenni, kes paigutati Tori hobusekasvatusse.

1911. aastal loodi balti raskeveohobuste kasvanduste assotsiatsioon, mille eesmärk oli ardennide paljundamise koordineerimine.

1913. aastal soetab Virumaa rühmitus hulga rootsi tõugu ardenne, kes paigutati Virumaa ja Harjumaa erinevatesse tallidesse.

1920. aastal organiseeris Eesti Vabariik hobuste registreerimise, et määrata nende hulk ja asukoht. Selgus, et suurem osa ardenne asuski Ida-Virumaal, vähemal määral oli neid Tartus ja Võrus. Põllumajandusministeerium tegi registreerimise tulemusel järelduse, et on vaja kinnitada kolm Eesti kohalikku hobutõugu: eesti, tori ja ardenn.

1921. aastal asutati hobusekasvatajate selts. Virumaa hobusekasvatuse selts Rakveres nimetati hiljem ümber Ardenni hobuste tõuseltsik.

1922. aastal seati sisse tõuraamat ja tõumäärustik, milles 1953. aastani nimetati tõugu eesti ardenniks, kellest sai siis ENSV põllumajandusministeeriumi otsusega eesti raskeveohobune tõumärgiga ER.

Registreeriti 51 täkku ja 207 mära. Eriti suurt tähtsust omistati Rootsist toodud suguloomadele.

1923. aastal toodi Rootsist Eesti riigi raha eest juurde kaks täkku – Orkett 45A ja Orpheus 46A, Hollandist Don Juan 47A ja Belgiast neli täkku – Orfroy 48A, Tabac 49A, Jannot d´Aubreme 50A, Coquet 51A ning aastani 1935. toodi võõrsilt maale 103 ardenni.

1925. aastal kanti 15 täkku tõuraamatusse ning riigi toetusega soetati lisaks 31 mära ja varssa.

1931. aastal loodi Tori hobusekasvanduses Eesti ardennide osakond. Tõuraamatu pidamist jätkas pärast 2. Maailmasõda Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava.

1953. aastal nimetati ardennid eesti raskeveo tõugu hobusteks tõumärgiga ER.

1968. aasta 18. aprillil kinnitati tõug iseseisvana eksisteerivaks.

1991. aastal läks hobusekasvatus seoses Eesti Vabariigi taastamisega eratallide ja üksikomanike kätte. Hobuste arv oli selleks ajaks vähenenud kriitilise piirini. Eesti Hobusekasvatajate Selts jätkas tõuraamatu pidamist ja tõuaretuse korraldamist.

2003. aastal kanti nii eesti raskeveohobune kui tori hobune ohustatud tõugude nimekirja. Kinnitati nende tõugude päästmise ja taastamise kava.

2005. aastal hakati tori ja eesti raskeveohobuste kasvatajatele toetust maksma.

2008. aastal jõustus põllumajandusloomade aretamise seaduse parandus, mis puudutab uute tõugude tunnustamist ja ohustatud tõugude määramist. See seadus keelab hävimisohus tõugude ristamise teiste tõugudega, et tagada eeskätt tori tõu puhtus.

Kinnitati eesti raskeveohobuse säilitamise ja aretamise programmi parandused. Sugulastõugude kasutamine aretuses sai lubatuks vaid eriloaga, mis antakse välja põhjendatud vajaduse puhul.

2013. aastal on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi andmetel Eestis 40 raskeveohobuse kasvataja omanduses 329 looma – neist 13 tunnustatud sugutäkku.

Soome haruseltsi omanduses on 64 looma, litsentseeritud sugutäkud on seal Koit, Vadis ja Valmet.

Kellele teha kummardus suure ja kauni hobuse kasvatamise ja aretamise, rakendamise ja propageerimise eest tänases päevas? Nendele, kes kogunevad tänavu 2. ja 3. augustil juba 19. Eesti raskeveohobuste päevale oma töö ja pühendumise, armastuse ja õigupoolest kogu elu tulemusi näitama, üksteiselt mõõtu võtma, tulevikuplaane tegema ja pidu pidama.

EHSi koosviibimiste ajal hoiavad raskeveokate kasvatajad muide alati punti – istuvad ühes lauas ning vestlevad keset melu tõsistel, elulistel ja olulistel teemadel. Suured ja kaunid, kellele need inimesed elavad, ei luba vähimatki kergemeelsust. Need inimesed, kes lähevad eriti suurte Eesti hobuste teenijatena tulevikku, on Rene Tarum ja Andres Supp, Ande Arula ja Viktoria Kaasik, Enn Rand ja Maario Laas, Silvi Keskküla ja Hannes Kivil, Maksim Vlassenko ja Milvi Kapstas, Ennu Tšernjavski ja Tiina Piirmets, Tatjana Mihaljova, Jüri Pertel ning paljud teised. Õnneks. See on koht, kus pole konkurentsi ega vastandumist. Tohutu panuse suure ja kauni hobuse heaks on andnud paar, kes ise kasvatab massiivselt tori hobuseid – Andres Kallaste ja Krista Sepp. Säilitamist ja edendamist vajava tõu nimel elajate puhul loeb nii arvukus kui suurus. Aus ja õilis hingesuurus kaasa arvatud.

Hea eesti hobuse ning tori hobuse sõber, võistleja!

Olete oodatud karikasarja Eesti Hobune 2013 ja Tori hobune 2013 II etapi võistlustel 6.juuli takistussõidus ja 7.juuli koolisõidus
Tori Hobusekasvanduse ratsaväljakul.

Lisatud juhendid.

Kohtumiseni!

Krista Sepp
53 407095

Kutsume Teid osalema

EESTI  HOBUSEKASVATAJATE  SELTSI   KEVADSEMINARIL

24 – 25.  APRILL  2013    MARIA  TALUS,  PÄRNUMAAL

Päevakavas: Ohustatud tõugude kasvatamine Euroopa praktikas  Haldja Viinalass, Krista Rooni EMÜ,
Hobuste ravi uued võimalused ja haiguste ennetamine Tiit Siiboja, Tallide ja maneezide ehituse tulevik Ludvig Tamman jt.

 

EHS  liikmetele koos majutamise ja toitlustusega tasuta, teistele 20 eur / inimene.

Registreerumine : ehs@ehs.ee või tel. 4466995  kuni 22.04.2013

http://hobumaailm.ee/?page=1&m=12&y=2012&id=1858

Hobusekasvatajad saavutasid tori hobuste eest seistes olulise võidu.

10. oktoobril 2012 aastal toimus Tallinna Halduskohtus istung, kus arutati Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS), keda esindasid Soraineni advokaadibüroo vandeadvokaadid Allar Jõks ja Veikko Puolakkainen, kaebust Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) 04.06.2012 otsuse nr 208 tühistamise nõudes. Vaidlusaluse otsusega tunnustas VTA  MTÜ Vana-Tori Hobuse Ühingut (VTHÜ) vana-tori suuna tõuraamatu pidajana ning tori tõugu hobuste vana-tori suuna jõudluskontrolli läbiviijana.

1.novembril tegi  Tallinna Halduskohus otsuse, millega tunnistas, et VTA on oma otsusega kahjustanud valdava enamuse tori hobuse kasvatajaid koondava EHS-i huve ja tühistas sellega VTA otsuse.

Allar Jõksi sõnul kinnitas halduskohus, et ei aksepteeri halduspraktikat, kus asjast huvitatud isikud jäetakse teadlikult haldusmenetlusse kaasamata.

 

Krista Sepp

EHS-i tegevjuht
53407095
ehs@ehs.ee
www.ehs.ee

VÕÕRRATSANIKU TEST 2012

Võõrratsaniku test toimub laupäeval, 13. september 2012,

algusega kell 11.00 Heimtali Hobusekasvanduse maneezis

Katsete eesmärk: – kolmeaastaste ja vanemate sugutäkkude jõudluse hindamine ja tunnustamine vastavalt EHS-is peetavate tõuraamatute aretusprogrammidele;

noorhobuste, 2006 kuni 2009 a. sünd hobuste jõudluse hindamine;

imporditud sugutäkkude, keda soovitakse kasutada aretuses, katsetamine.

I osa:   VABAHÜPETE KATSED

Arvestused: I.  Tori hobustele ja trakeenidele:

–     kolme aastaste hobuste vabahüpped

takistust tõstetakse kuni kõrguseni 120 cm

– nelja aastaste hobuste vabahüpped

takistust tõstetakse kuni kõrguseni 130 cm

– viie aastaste ja vanemate hobuste vabahüpped

takistust tõstetakse kuni kõrguseni 140 cm

II.  Eesti hobustele

– vabahüppe kõrgus vastavalt 90 cm, 100 cm ja  110 cm

Hinnatakse hüppevõimet, hüppestiili ja hobuse üldmuljet ( tasakaal, lõdvestatus, tähelepanelikkus, püüdlikkus, julgus ) , igat tunnust 10 punkti süsteemis.

Osavõtu tasu 5 eur, EHS liikmele tasuta.

Auhindamine: osalevale hobusele rosett

Mõlemas arvestuses tunnustatakse parimat hobust tiitliga

VABAHÜPETE TSHEMPION 2012

hobuse omanikule karikas  ja   hobusele rosett.

II osa   VÕÕRRATSANIKU TEST

Kolme aastaste ja vanemate hobuste testimine kahe võõrratsaniku poolt.

Osavõtu tasu: 20 eur , EHS liikmele soodushind 10 eur

Hindamiskomisjoni tööd juhatab Andres Kallaste

Registreerimine kuni 11. september aadressil ehs@ehs.ee .

Registreerimisega hilinejatel osavõtutasu kohapeal 30 eur.

Osavõtjate nimekirjad avaldatakse www.ehs.ee kodulehel.

Testile kaasa  võtta hobuse pass. Hobuse esitajatel nõutud korrektne riietus.

Veterinaaria:Tallist, kust hobune tuuakse katsetele, ei tohi esinenud olla

nakkushaigusi viimase 30 päeva jooksul.

Osavõtjatel palume arvestada tallikoha maksumusega 10 eur ,

tallikohtade info tel. 56647288 Kairi Dräbtsinskaja

Eesti Hobusekasvatajate Selts

lisainfo www.ehs.ee, tel. 53 407095

Alates 28. septembrist on kino Artise programmis uus animafilm lastele ja tervele perele: VAPPER JOCK (Jock The Hero Dog, 2011). See on seikluslik lugu võluvast ja kartmatust kutsikast nimega Jock, noorimast ja nõrgimast oma vendade-õdede seas. Filmis ootavad teda imelised seiklused ja rasked katsumused ning lõpuks kasvab temast tugev ja julge, vapper ning lojaalne koer – parim sõber oma noorele peremehele. Film on dubleeritud eesti keelde.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2288/

Teist nädalat on kavas kolm uut mängufilmi:

• ·         Vanameister Woody Alleni uus romantiline komöödia ARMASTUSEGA ROOMA (To Rome With Love, 2012) viib meid seekord Euroopa südamesse, igavesse linna – Rooma. Kaleidoskoopiline komöödia viib meid kokku tuntud Ameerika arhitektiga, kes meenutab oma nooruspäevi; tavalise keskklassi roomlasega, kellest saab äkitselt Rooma suurim kuulsus; provintsist pärit noorpaariga, kes mõlemad satuvad erinevatesse armuseiklustesse; ja Ameerika ooperilavastajaga, kes püüab lavale saada laulvat surnumatjat. Osades Woody Allen, Penélope Cruz, Alec Baldwin, Roberto Benigni, Judy Davis jpt. Film on alla 12-aastastele keelatud.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2276/

• ·         Taani thriller ID:A – IDENTITEET TUNDMATU (ID:A, 2011) on kauni pildikeelega põnevik salapärastest sündmustest, mille keskmes on noor neiu, kes ärkab üles tundmatus kohas, mälukaotusega. Selgub, et end Alienaks pidanud tütarlapse eesnimi on tegelikult Ida. Jälitajad kannul, on ta sunnitud avastama oma pöörast minevikku… Peaosas Rootsis populaarne, tõusev filmitäht Tuva Novotny. Film on alla 12-aastastele keelatud.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2277/

• ·         Uus Eesti komöödia SEENELKÄIK (2012) on tõeliselt meeleolukas lugu poliitikust, kes läheb meediakära eest põgenedes metsa seenele, ent eksib seal ära. Samal ajal lahvatab poliitiline meediaskandaal, sest selgub, et sama poliitik on isiklikuks otstarbeks kuritarvitatud riigi raha. Ootamatult algab nii linnas kui metsas võitlus au, elu ja surma peale… Toomas Hussari debüütfilmi osades on Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hendrik Toompere jr jr, Hilje Murel ja teised. Film on valitud Karlovy Vary, Toronto, Ateena ja teiste rahvusvaheliste filmifestivalide võistlusprogrammidesse.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2252/

 

Samuti on värskelt kavas soe ja südamlik, humoorikas draama AINULT ARMASTUST (Den skaldede frisør, 2012). Tunnustatud ja auhinnatud Taani naisrežissööri Susanne Bieri („Taevariik“, „Vennad“, „Pärast pulmi“) uus film viib vaatajad seekord imekaunisse Itaaliasse –siiras ja südamlikus filmis on nii huumorit kui draamat, teravmeelset dialoogi  ja õrnu tundeid. Kokku saavad kaks teinteisest väga erinevat perekonda, et tähistada koos suurt pulmapidu. Siiski ei lähe mitte miski, nagu plaanitud ja mõlemal osapoolel on varuks mitmeid üllatusi… Peaosades Trine Dyrholm ja Pierce Brosnan.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2253/

Veel saab vaadata Eesti-Soome draamat PUHASTUS (2012), Sofi Oksaneni samanimelise menuromaani ekraniseering. Soome režissöör Antti J. Jokineni filmis võib näha nii Eesti kui Soome näitlejaid, film on dubleeritud eesti keelde. Noorel prostituudil Zaral õnnestub põgeneda oma vangistajate käest. Jälitajad tihedalt kannul, peidab ta end üksikusse talumajja oma ainsa eesti sugulase Aliide juurde. Kahe naise loos hargneb lahti armastus ja armukadedus, viha ja andeksandmine, sõda ja ajalugu.

Osades Laura Birn, Peter Franzén, Kristjan Sarv, Amanda Pike, Jaanika Arum jt. Produtsendid Maria Avdjuško, Kristian Taska – Taska Film (“Nimed marmortahvlil”, “Punane elavhõbe”) ja Markus Selin, Jukka Helle – Solar Films (“Matti”, “Pahat pojat”, “Paha maa”).

NB! Film sisaldab rohkesti vägivalda ja seksuaalse sisuga stseene, mistõttu on alla 14-aastastele keelatud.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2251/

Pisikestele filmisõpradele ja nende vanematele on kavas animafilmi KES? FILM KÕIGE PISEMATELE teine osa: KES? PESAMUNADE FILM (Vem? Film för de små 2, 2012). Rootsi ühe omapäraseima lasteraamatute illustraatori Stina Wirséni ja režissöör Jessica Lauréni ühistöös sündinud animafilm on mõeldud kõige väiksematele filmisõpradele – alates 2. eluaastast. Kinoprogrammis on peamiselt hommikused seansid, soovitame vaatama tulla kogu perega! Film kestab 30 minutit ning koosneb kaheksast õpetlikust ja humoorikast lühiloost, mis kõik on õnneliku lõpuga. Film on dubleeritud eesti keelde.

Loe lähemalt: https://www.kino.ee/Event/2203/

 

Igal neljapäeval toimub kinos Artis taas traditsiooniks saanud Eesti Kunstiakadeemia filmiteooria avatud kursus, mille viib läbi lektor Tristan Priimägi. Loengud toimuvad neljapäeviti kell 16:30-19:00, iga loengu raames vaadatakse erinevat filmi. Loengusari on kohustuslik erialaaine Eesti Kunstiakadeemia tudengitele, üksikud vabad kohad on avatud neile kultuurihuvilistele kinosõpradele, kes tunnevad, et algteadmised ja teooriad lahutavad neid tõelise filmifänni või koguni filmifriigi staatusest.

Sügissemestril on kavas 12 loengut, kursuse tasu tavakülastajale on 60 €, üksikud loengud – 7 €. Loengukursusele broneerimine e-postiaadressil: kassa@kino.ee.

 

Filmisarjad:

 

VÄÄRIKAD KINOHOMMIKUD jätkuvad teisipäeval, 2. oktoobril südamliku ja romantilise Taani draamaga AINULT ARMASTUST (Den skaldede frisør, 2012). Seansi külaliseks on ajakirjanik Ingrid Veidenberg. Film linastub taani ja inglise keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Events/senior

Neljapäeval, 4. oktoobril kell 11:00 linastub sama programmi raames legendaarse Ameerika režissööri Woody Alleni uus romantiline komöödia ARMASTUSEGA ROOMA (To Rome With Love, 2012). Sissejuhatuse filmile teeb vene keeles kino- ja teatriprodutsent Adolf Käis.

Film linastub inglise ja itaalia keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega

Loe lähemalt: http://www.kino.ee/rus/Events/senior

 

BEEBIKINOS linastub kolmapäeval, 3. oktoobril kell 11:30 Woody Alleni romantiline komöödia ARMASTUSEGA ROOMA (To Rome With Love, 2012). Saal on pisut heledam, heli pisut madalam, liftiga pääseb otse kinno, soovi korral käruga saali, ent vankri võib ka fuajeesse parkida, mähkimislaud ja mähkmed on käepärast ning kohvikus saadaval erimenüü.

Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Events/BK

 

Kassa tel 66 313 80. Lisainfo: www.kino.ee

 

22. septembril leiab Maria talus aset meeleolukas OKTOOBERVESTI pidu.
Lisaks tantsule ja pillimängule on rahva eest meie ohustatud tõugude esindajad:
Eesti raskeveohobustest: Ekstron, Kasper, Ramona ja Naeratus
Eesti hobustest: Eskimo, Erlandor,Eomer, Everest, Elmer, Egon, Villi, Valiant
Tori hobustest: Cerd, Caruso, Piraat,Sändy, Alder

Mida hobused teevad , näed kui oled kohal!

Pidu koos hobustega saab alguse kell 13.00

Vaata lisaks www.ehs.ee kalender või www.maria.ee

Hea seltsikaaslane!

Kutsume kõiki  osalema ja  kaasa elama  karikasarja TORI HOBUNE  finaalile 15 septembril  taksistussõidus ja
16. septembril  koolisõidus Säreveres, Järvamaal.

15. septembril selgub ka eesti hobuste võitja takistussõidus.

koolisõidus

Toimumise aeg: Pühapäev, 16. september 2012

Võistlustingimused:

Võistluste korraldajad:

Peakohtunik:

Võistluse peasekretär:

Sekretariaat:

Registreerimine:

Osavõtu tingimused:

Veterinaaria:

Arstiabi:

Hobuste majutus:

Stardimaksud:

Autasustamine:

Auhinnad:

TORI HOBUNE 2012 KARIKASARI:

Auhinnafondile lisandub igale tori tõugu hobuste võistlusalale auhinnaraha

EESTI HOBUSTE KARIKASARJAS

lisandub eesti tõugu hobuste auhinnaraha 70 eur (35 – 20 – 15). Viiele paremale diplom ja rosett

Vastutus:

Muu info:

Võistluste kava:

Programm nr. 2, skeem A12

Programm nr. 3, skeem L3

takistussõidus.

Toimumise aeg:

Võistlustingimused:

Võistluste korraldajad:

Peakohtunikud:

Võistluse peasekretär:

Rajameister:

Sekretariaat:

Registreerimine:

Osavõtu tingimused:

Veterinaaria:

Arstiabi:

Majutus:

Stardimaksud:

Autasustamine:

Tori ja eesti hobuste arvestuses kutsutakse autasustamisele kõik auhinnasaajad

Auhinnad:

TORI HOBUNE 2012 KARIKASARI:

Auhinnafondile lisandub igale tori tõugu hobuste võistlusalale auhinnaraha

Vastutus:

Muu informatsioon:

Hea seltsikaaslane,

ootame Teid kaasa elama araabia hobuste konkursile ja esinemisele laupäeval, 8.septembril algusega kell 16.00. Hobuseid hindab ja kommenteerib Tomasz Tarczyński Poolast.

Rohkem infot: Astra Nilk tel. 53970094
EHS araabia hobuste kasvatajate haruseltsi juhataja

Margit Düüna – pikk tee düünides

Margit Düüna (43) on taluperenaine külas, mille kohta iga inimene, kes vähegi midagi kultuurist teab, ütleb – ahhaa, Lipametsa külast oli ju pärit Uku Masing! Margit kasvatab koos meistrimehest kaasa Arvoga seal Raikküla lähistel nelja last, peab tosinat eritõugu hobust, töötab hooldekodus, on treenerikutse saamise nimel omandamas lisaks äsja kaitstud bakalaureusekraadile ka magistrikraadi, on erakordse võhmaga jalgrattur ja kestvusratsutaja ning eelistab võistlemisele matku looduses – olgu siis hobuse, jalgratta või kanuuga. Ta on otsekui osake loodusest – saatus ja isiklikud valikud saadavad ta pidevalt lummavatesse looduslikesse seiklustesse ja olukordadesse.

Pürg hariduse poole

See, et naine 43aastasena bioloogiks ja sotsiaaltöötajaks on õppinud ning seejärel Tallinna Ülikoolis õpinguid jätkama asub, näib olevat seotud kohamaagiaga. Uku Masingu isa Aadu rajas teatavasti Margiti praegusesse koduküla naabrusse koos talumeestega esimese kohaliku kooli.

Margiti enese esimene haridus on veterinaarvelsker. Üsna saatuslikul ja sümboolsel moel pärandas Margiti loomaarstist vanaisa talle kogu oma arstiriistade arsenali. „Ühest küljest on vanaisa pärand olnud minu talisman – teisalt olen nii mõndagi riista ka tõhusalt tarvitanud. Alati ei saa ega pea loomaarsti kutsuma – see on kulukas ja tülikas, endale kuluvad paljud erinevate eluvaldkondade oskused ära.

Bakalaureusetöö kirjutasin erivajadustega inimestele mõeldud laagrite korraldamisest. Töötasin välja viiepäevased loodusmatkad, mis on rakendatavad paljudes Eestimaa paikades. Samas annavad sellised matkalaagrid tööd tervele meeskonnale – lisaks hooldajatele ja kokkadele-koristajatele tulevad mängu hipoterapeudid, koerajuhid, ujumistreenerid, mängude korraldajad. Magistriks saan pedagoogika alal. Rahvuslik Olümpiakomitee nõuab igaühelt, kes pürgib treeneriks – mina siis ratsatreeneriks – tervet pakki pabereid. Ilma treeneri litsentsita seda tööd teha ei tohi – eriti mitte lastega ja erivajadustega inimestega töötades.

Seda kinnitan küll, et see töö ja tegevus pole mul omakasu-keskne – oma tallu me liiga palju rahvast ja saginat ei taha. Meil abikaasaga on tunne, et aeg on elada iseendale, oma perele ja loomadele, kes hoiavad kõik meie meeled avali.  Ühest küljest pole kunagi hilja tegelda sellega, mis õnnelikuks teeb – ja päris kindlasti pole hariduse täiendamiseks hilja – küll ma olen oma küpses eas seda ülikoolis käimist ja elulise teaduse tegemist nautinud! Teisalt ei tohi õnnelikolemist edasi lükata.”

Looduslik spordigeen

Margiti jaoks pole mingi probleem jalgrattaga Raikkülast Raplasse – aga tegelikult ka Tallinna – vändata. Tema imetlusväärse võhma juures võiks tekkida küsimus, miks ta seenioride klassis ei võistle.

„Olen elus nii palju võistelnud, et praegu pean vabast liikumisest looduses palju enam. Vaba liikumine tekitab palju spontaanseid juhuseid. Kord sõitsin rattaga Torisse hoopis muid asju ajama, aga sattusin Soomaale just hetkel, mil Aivar Ruukel alustas kanuumatka – ja mina sain sellest osa, ehkki hommikul polnud sellist avantüüri aimus ega plaaniski,” kirjeldab Margit. „Võistelda sain palju purjesportlasena. Kasvasin üles Tallinna lähistel Ülemiste järve taga Lagedi ja Lasnamäe vahel Venekülas. Üle meie kodu kulges lennukoridor – aga selle koridori all olid karjamaa, kus sõid meie lehmad ja lambad. Mul polegi elus vist ühtki perioodi olnud, mil mu kõrval ja ümber loomi poleks.

Purjesporti tegime koos Peeter Rebasega – sellega, kes seondub Solarise keskusega – Kalev Vapperiga. Edasi on minu sport alati praktiline olnud. Niitmine, kühveldamine, tassimine – nagu see maaelu ikka on. Teist last oodates niitsin oma esimese hobuse Ermiga ja sattusin külgepidi looreha ette. Pärast seda äpardust loobusin pukis istumast, juhtisin hobust kõrvalt. Arsti juurde kõhtu mõõtma läksin paraku triibulise küljega ja kui ta küsis, mis minuga juhtus, pigistasin suu kõvasti kinni. Eks ma tean ise ka, et päris normaalne ma just pole.”

Naine, kelle üks osa esivanemaid pärines Kullamaalt Pätsult teenete eest saadud talust, teise osa hulka kuulus omakorda üks esimese presidendi turvamehi, jagab ka oma õpilastele ja ratsamatkadele tulijatele pigem seda, mida lapsena omandas – hea õhu hingamine, loomajälgede ja taimede vaatlemine, lindude ja oma enese südame kuulamine.

„Maailm on võistlejaid täis, mina ja mu pere oleme teist meelt. Ehkki kui tütar Anetel lauluvõistlusel hästi läks, oli kogu meie perekond üliõnnelik – ent see on midagi muud,” arutleb oma laste üle uhke ja õnnelik ema.

Elava teenistuses

„Loomadega õlg õla kõrval elades õpid neid tunnetama, nii et kartmatus nende ees pole hulljulgus. Õpid aukartust elu ees ja iseennast läbi loomade,” on kogenud naine, kes mäletab oma elust läbi käinud paljude koerte ja hobuste iga iseloomujoont, välimuse pisiasja, nime ja silmavaadet. „Pole olnud ühtki looma ega tema kapriisi, millega ma toime poleks tulnud. Olgu see ärahellitatud või sandi iseloomuga isend – igaühest saab asja, kui teda leebelt ja peenetundeliselt kohelda.

Samas olen väga lähedalt näinud, kuidas suurepärase iseloomuga sõbralikud koerad kurjaks aetakse – piisab purjus naabrimehest, kes nendega kaika keeles kõneleb – ja juba ongi koera hinges midagi määritud ja rikutud.

Loomad ise ei tee iial selliseid ebaõiglaseid inetusi. Kui karjas on tiine mära, võib ta olla kõige väiksem ja tagasihoidlikum, aga kari hakkab teda kui privilegeeritut kohtlema juba enne varsa sündi. Ja kui varss on sündinud, kroonitakse mära kuningannaks, kellel on õigus kõige esimesena süüa. Voh selline on loomade vaistlik aukartus elu ees. Inimesed võiksid neilt paljutki õppida.

Kuna magame alates sellest, kui temperatuur on üle nulli, lakas, olen saanud jälgida ka erinevate linnuliikide nutikust. Pääsukeseema rivistab pojad üles ja õpetab neile koidikul laulmist – kes valesti laulab, saab tuuseldada. Noor kukk teeb vargsi mu tütarde madratsite vahele pesa – ja kui vana kukk kaotab valvsuse, meelitab kanad oma poolele. Ikka tegudega – pesaga – mitte kaklusega.”

Margit ei saa tegelikult küll kuigi sageli kodus magadagi. Ta töötab Rapla hooldekodus öövahetuses. Öösiti töötamist eelistab ta sellepärast, et päev peab olema pere päralt. Naine teab kogu Eesti hoolekodude ja üldse sotsiaalvõrgustikku. Ta on uurinud ja tõlkinud tekste Soome analoogide kohta.

„Võtab hirmus palju aega – pean tõlkima sõnaraamatuga – aga tulemus on õpetlik. Ka Skandinaavia ülimalt hästi korraldatud sotsiaalsüsteemi juures leiab oma tee ja töö vaid seitse protsenti puuetega inimestest,” kirjeldab oma pühendumisi ja süvenemisi naine, kelle mees Arvo – kodumasinate parandaja – on sügavalt usklik inimene ning seetõttu on keskmisest oluliselt eetilisem kogu perekond.

On nii vähe õnneks vaja…

Düünade lapsed Aade, Anete, Joel ja Laura hoiavad omavahel liigutaval kombel kokku, elavad üksteisele kaasa, toetavad ja tunnevad kadestamata uhkust, kui kellelgi neist on parasjagu tähetund.

Margiti pere tarbib tulevikuinimestele kohaselt äärmiselt vähe. Üks selle pere isa kaubamärk on kohmakas. Mitte äpu, vaid kohmakas. See on õhuline tõmmu karask, mis küpsetatakse teise sordi jahust, hapupiimast ja kergitatakse soodaga.

„Olen veendunud, et kokku hoidmine ongi eestlaste ainus tulevikuvõimalus. Tarbimise mõttes kokku hoidmine. Omavahel, peredega, loodusega kokku hoidmine – ja iseendaga kokku hoidmine veel eriti. Hirmutavalt suur osa meist on iseenda ära kaotanud. Iseenda leiame üles läbi liikumise, loodustunnetuse ning ühenduse kõigi stiihiate ja maiste elementidega.”