22. septembril leiab Maria talus aset meeleolukas OKTOOBERVESTI pidu.
Lisaks tantsule ja pillimängule on rahva eest meie ohustatud tõugude esindajad:
Eesti raskeveohobustest: Ekstron, Kasper, Ramona ja Naeratus
Eesti hobustest: Eskimo, Erlandor,Eomer, Everest, Elmer, Egon, Villi, Valiant
Tori hobustest: Cerd, Caruso, Piraat,Sändy, Alder

Mida hobused teevad , näed kui oled kohal!

Pidu koos hobustega saab alguse kell 13.00

Vaata lisaks www.ehs.ee kalender või www.maria.ee

Hea seltsikaaslane!

Kutsume kõiki  osalema ja  kaasa elama  karikasarja TORI HOBUNE  finaalile 15 septembril  taksistussõidus ja
16. septembril  koolisõidus Säreveres, Järvamaal.

15. septembril selgub ka eesti hobuste võitja takistussõidus.

Hea seltsikaaslane,

ootame Teid kaasa elama araabia hobuste konkursile ja esinemisele laupäeval, 8.septembril algusega kell 16.00. Hobuseid hindab ja kommenteerib Tomasz Tarczyński Poolast.

Rohkem infot: Astra Nilk tel. 53970094
EHS araabia hobuste kasvatajate haruseltsi juhataja

Margit Düüna – pikk tee düünides

Margit Düüna (43) on taluperenaine külas, mille kohta iga inimene, kes vähegi midagi kultuurist teab, ütleb – ahhaa, Lipametsa külast oli ju pärit Uku Masing! Margit kasvatab koos meistrimehest kaasa Arvoga seal Raikküla lähistel nelja last, peab tosinat eritõugu hobust, töötab hooldekodus, on treenerikutse saamise nimel omandamas lisaks äsja kaitstud bakalaureusekraadile ka magistrikraadi, on erakordse võhmaga jalgrattur ja kestvusratsutaja ning eelistab võistlemisele matku looduses – olgu siis hobuse, jalgratta või kanuuga. Ta on otsekui osake loodusest – saatus ja isiklikud valikud saadavad ta pidevalt lummavatesse looduslikesse seiklustesse ja olukordadesse.

Pürg hariduse poole

See, et naine 43aastasena bioloogiks ja sotsiaaltöötajaks on õppinud ning seejärel Tallinna Ülikoolis õpinguid jätkama asub, näib olevat seotud kohamaagiaga. Uku Masingu isa Aadu rajas teatavasti Margiti praegusesse koduküla naabrusse koos talumeestega esimese kohaliku kooli.

Margiti enese esimene haridus on veterinaarvelsker. Üsna saatuslikul ja sümboolsel moel pärandas Margiti loomaarstist vanaisa talle kogu oma arstiriistade arsenali. „Ühest küljest on vanaisa pärand olnud minu talisman – teisalt olen nii mõndagi riista ka tõhusalt tarvitanud. Alati ei saa ega pea loomaarsti kutsuma – see on kulukas ja tülikas, endale kuluvad paljud erinevate eluvaldkondade oskused ära.

Bakalaureusetöö kirjutasin erivajadustega inimestele mõeldud laagrite korraldamisest. Töötasin välja viiepäevased loodusmatkad, mis on rakendatavad paljudes Eestimaa paikades. Samas annavad sellised matkalaagrid tööd tervele meeskonnale – lisaks hooldajatele ja kokkadele-koristajatele tulevad mängu hipoterapeudid, koerajuhid, ujumistreenerid, mängude korraldajad. Magistriks saan pedagoogika alal. Rahvuslik Olümpiakomitee nõuab igaühelt, kes pürgib treeneriks – mina siis ratsatreeneriks – tervet pakki pabereid. Ilma treeneri litsentsita seda tööd teha ei tohi – eriti mitte lastega ja erivajadustega inimestega töötades.

Seda kinnitan küll, et see töö ja tegevus pole mul omakasu-keskne – oma tallu me liiga palju rahvast ja saginat ei taha. Meil abikaasaga on tunne, et aeg on elada iseendale, oma perele ja loomadele, kes hoiavad kõik meie meeled avali.  Ühest küljest pole kunagi hilja tegelda sellega, mis õnnelikuks teeb – ja päris kindlasti pole hariduse täiendamiseks hilja – küll ma olen oma küpses eas seda ülikoolis käimist ja elulise teaduse tegemist nautinud! Teisalt ei tohi õnnelikolemist edasi lükata.”

Looduslik spordigeen

Margiti jaoks pole mingi probleem jalgrattaga Raikkülast Raplasse – aga tegelikult ka Tallinna – vändata. Tema imetlusväärse võhma juures võiks tekkida küsimus, miks ta seenioride klassis ei võistle.

„Olen elus nii palju võistelnud, et praegu pean vabast liikumisest looduses palju enam. Vaba liikumine tekitab palju spontaanseid juhuseid. Kord sõitsin rattaga Torisse hoopis muid asju ajama, aga sattusin Soomaale just hetkel, mil Aivar Ruukel alustas kanuumatka – ja mina sain sellest osa, ehkki hommikul polnud sellist avantüüri aimus ega plaaniski,” kirjeldab Margit. „Võistelda sain palju purjesportlasena. Kasvasin üles Tallinna lähistel Ülemiste järve taga Lagedi ja Lasnamäe vahel Venekülas. Üle meie kodu kulges lennukoridor – aga selle koridori all olid karjamaa, kus sõid meie lehmad ja lambad. Mul polegi elus vist ühtki perioodi olnud, mil mu kõrval ja ümber loomi poleks.

Purjesporti tegime koos Peeter Rebasega – sellega, kes seondub Solarise keskusega – Kalev Vapperiga. Edasi on minu sport alati praktiline olnud. Niitmine, kühveldamine, tassimine – nagu see maaelu ikka on. Teist last oodates niitsin oma esimese hobuse Ermiga ja sattusin külgepidi looreha ette. Pärast seda äpardust loobusin pukis istumast, juhtisin hobust kõrvalt. Arsti juurde kõhtu mõõtma läksin paraku triibulise küljega ja kui ta küsis, mis minuga juhtus, pigistasin suu kõvasti kinni. Eks ma tean ise ka, et päris normaalne ma just pole.”

Naine, kelle üks osa esivanemaid pärines Kullamaalt Pätsult teenete eest saadud talust, teise osa hulka kuulus omakorda üks esimese presidendi turvamehi, jagab ka oma õpilastele ja ratsamatkadele tulijatele pigem seda, mida lapsena omandas – hea õhu hingamine, loomajälgede ja taimede vaatlemine, lindude ja oma enese südame kuulamine.

„Maailm on võistlejaid täis, mina ja mu pere oleme teist meelt. Ehkki kui tütar Anetel lauluvõistlusel hästi läks, oli kogu meie perekond üliõnnelik – ent see on midagi muud,” arutleb oma laste üle uhke ja õnnelik ema.

Elava teenistuses

„Loomadega õlg õla kõrval elades õpid neid tunnetama, nii et kartmatus nende ees pole hulljulgus. Õpid aukartust elu ees ja iseennast läbi loomade,” on kogenud naine, kes mäletab oma elust läbi käinud paljude koerte ja hobuste iga iseloomujoont, välimuse pisiasja, nime ja silmavaadet. „Pole olnud ühtki looma ega tema kapriisi, millega ma toime poleks tulnud. Olgu see ärahellitatud või sandi iseloomuga isend – igaühest saab asja, kui teda leebelt ja peenetundeliselt kohelda.

Samas olen väga lähedalt näinud, kuidas suurepärase iseloomuga sõbralikud koerad kurjaks aetakse – piisab purjus naabrimehest, kes nendega kaika keeles kõneleb – ja juba ongi koera hinges midagi määritud ja rikutud.

Loomad ise ei tee iial selliseid ebaõiglaseid inetusi. Kui karjas on tiine mära, võib ta olla kõige väiksem ja tagasihoidlikum, aga kari hakkab teda kui privilegeeritut kohtlema juba enne varsa sündi. Ja kui varss on sündinud, kroonitakse mära kuningannaks, kellel on õigus kõige esimesena süüa. Voh selline on loomade vaistlik aukartus elu ees. Inimesed võiksid neilt paljutki õppida.

Kuna magame alates sellest, kui temperatuur on üle nulli, lakas, olen saanud jälgida ka erinevate linnuliikide nutikust. Pääsukeseema rivistab pojad üles ja õpetab neile koidikul laulmist – kes valesti laulab, saab tuuseldada. Noor kukk teeb vargsi mu tütarde madratsite vahele pesa – ja kui vana kukk kaotab valvsuse, meelitab kanad oma poolele. Ikka tegudega – pesaga – mitte kaklusega.”

Margit ei saa tegelikult küll kuigi sageli kodus magadagi. Ta töötab Rapla hooldekodus öövahetuses. Öösiti töötamist eelistab ta sellepärast, et päev peab olema pere päralt. Naine teab kogu Eesti hoolekodude ja üldse sotsiaalvõrgustikku. Ta on uurinud ja tõlkinud tekste Soome analoogide kohta.

„Võtab hirmus palju aega – pean tõlkima sõnaraamatuga – aga tulemus on õpetlik. Ka Skandinaavia ülimalt hästi korraldatud sotsiaalsüsteemi juures leiab oma tee ja töö vaid seitse protsenti puuetega inimestest,” kirjeldab oma pühendumisi ja süvenemisi naine, kelle mees Arvo – kodumasinate parandaja – on sügavalt usklik inimene ning seetõttu on keskmisest oluliselt eetilisem kogu perekond.

On nii vähe õnneks vaja…

Düünade lapsed Aade, Anete, Joel ja Laura hoiavad omavahel liigutaval kombel kokku, elavad üksteisele kaasa, toetavad ja tunnevad kadestamata uhkust, kui kellelgi neist on parasjagu tähetund.

Margiti pere tarbib tulevikuinimestele kohaselt äärmiselt vähe. Üks selle pere isa kaubamärk on kohmakas. Mitte äpu, vaid kohmakas. See on õhuline tõmmu karask, mis küpsetatakse teise sordi jahust, hapupiimast ja kergitatakse soodaga.

„Olen veendunud, et kokku hoidmine ongi eestlaste ainus tulevikuvõimalus. Tarbimise mõttes kokku hoidmine. Omavahel, peredega, loodusega kokku hoidmine – ja iseendaga kokku hoidmine veel eriti. Hirmutavalt suur osa meist on iseenda ära kaotanud. Iseenda leiame üles läbi liikumise, loodustunnetuse ning ühenduse kõigi stiihiate ja maiste elementidega.”

Lugupeetud rakendispordiga tegelevad liikmes-klubid ja sportlased. Ratsaliit korraldab 29.10. kell 11:00 Säreveres, kutsehariduskeskuse talli seminariruumis rakendispordi ümarlauakohtumise, kus arutame 2012 hooaja ettevalmistamist. Päevakorras on: 1. 2011 aasta kokkuvõte2. 2012 uus karikasari3. 2012 kalenderplaan 4. Uutele korraldajatele ja sportlastele ERL-i tingimuste täpsustamine (tutvustamine)5. Jooksvad küsimused. Et koosolekut paremini ette valmistada, palume eelnevalt registreerida villemsonmarko@gmail.com või 5217632.

Marko Villemson

Ratsaklubi E-Rantch korraldab Pärnumaal Tori vallas, Metsa talus 23. juulil algusega kell 11:00 „Ratsutajate Suvepäevad 2011“ (23.-24. juuli), mille raames toimub lisaks ratsavõistlustele, ka hobumissi ja hobumisteri valimine. Suvepäevad on meelelahutuslik kogupereüritus, millest ei puudu ka seltskondlikud spordimängud pealtvaatajatele, fotosessioonid hobuste ja Tori valla kuulsaimate Mutimuudi kenneli kelgukoerte seltsis.

23. juuli üritus on pealtvaatajatele tasuta. Kohapeal toimub ka toitlustamine, tasumine sularahas.

Ratsutajate Suvepäevadele aitab kaasa ka samal nädalavahetusel Metsa talu maadel toimuv Pärnumaa Fotolaager 2011 (22.-24. juuli), mida korraldab Eesti Fotoklubi juhataja Simon Tompel koos tuntud profifotograafidega Väino Silm ja Ülo Soomets. Fotolaager on suunatud kõikidele fotohuvilistele, kus lisaks seltskondlikule ajaveetmisele, vahetatakse kogemusi ning vajadusel jagatakse algajatele personaalseid nõuandeid ning pildistakse hobuseid, Mutimuudi kenneli kelgukoeri, ratsavõistlusi, missi- ja misterikandidaate jpm. Pildid pannakse avalikult üles fotoklubi veebikeskkonda, kus selgitatakse välja parimad sh. auhinnasaajad.

Jaanus Kallaste: “Kui 6 hobuse rakendit valdan, teen oma pulmasõidu.”

Tekst: Kati Murutar

Fotod: Peter Murdmaa

Naistelehele

Jaanus Kallaste (33) teeb oma kuulsa kahe hobuse rakendiga kuumadel Eesti nädalavahetustel õigupoolest pulmasõite nagunii – üha enam paare on avastanud, et paarisrakendis hobujõud sõidutab altari ette kestvad abielud ning sellist pulmavoori on kaunis vaadata ka.

“Rakendihobustes on inimeste jaoks tohutu ja helge nostalgialaeng. Minu jaoks on nad mu elu, töö ja pühendumine – kasvatan, õpetan ja sõidan oma paarisrakenditega pidudel ja üritustel. Eriti tähtsatel puhkudel, enamasti husaarikostüümis, rakendan juba ka nelja hobuse rakendi üsna kindla tundega ette. Igapäevase karmi trenni olulisim väljund on aga tegelikult rakendispordi võistlused – inimlikul tasandil olen endale ja tütre emale Piiale aga lubanud, et meie endi pulmasõit tuleb siis, kui valdan kindlalt kuue hobuse rakendit. Igal inimesel peaks olema sisesilma ees üks kaunis ja õilis, võimalikult suur ja ikkagi realistlik unistuspilt,” tunnistab eriliselt aristokraatlik ja endisaegse olemisega Jaanus. “Mul on paraku harjutamiseks oluliselt vähem aega kui vaja oleks. Kuna elu on õpetanud suurelt mõtlema ja kohati lausa utoopiliselt laialt ette võtma, panustan ülisuure osa endast ehitusse. Mis siis, et geneetiliselt hobuinimene ja kõrghariduse poolest jurist – nagu suur osa Eestist, olen ka mina liitunud sipelga kombel üha ehitava ja uut maailma loova karavaniga.

Kui meil venna Andrusega Tori hobusekasvatuse juhtimise eluperiood lõppes, rajasime tema koju Laane tallid. Tallide ehitamine kestab, maneeži püstitamine algas – mul hakkas sel talvel pakase kiuste trenni tegevast vennast ja tema õpilastest nii kahju, et hakkasin järjekordselt ilma rahata ehitama.

Kindlasti olete märganud, et ilma rahata on täiesti võimalik head uut ilma luua. Venna koju hakkasime talle ja treeningplatse rajama ilma rahata: ja taevas nägi, et ajame õiget asja ning aitas raha teenida ja investeerida. Ka maneeži püstitama hakates puudus meil euromeetmete eeldatav omafinants – ent soov ja usk oli nii suur, et seegi tuli. Nii ongi – hakake sõna otseses mõttes nullist ning kõik vajalik tuleb, kui õiget asja rajate.

Lisaks ehitan endale kodumaja koos väikese talliga. Mul on silme ees pilt, kuidas rakendan oma neljase rakendi kodus ette, viin tütrekese Jaanika lasteaeda ning sõidan Laane tallidesse. See annab hobudele hommikuse trenni. Kuni terve pika tööpäeva teisi hobuseid rakendisse õpetan, mu enda omad puhkavad ning õhtul koju sõites saavad teise trenni.”

Hõimu jõud

Eesti ühe parima ratsasportlase Andruse talusse oma talle rajama tuli hakata selleks, et vennaste Toris omandatud kogemused poleks asjata kogutud – eriti valusaimad neist. Kümme aastat ülesehitustööd ühes eestlaste rahvusliku uhkuse sümbolis, omamaises hobusekasvanduses, lõppes järsult ning äkilise kannapöörde otsas võinuks vedelamad vennad pikalt ahastada. Kallasted oma õilsate utoopiate ja romantiliste unistustega on kõike muud kui vedelad.

Kusjuures kõrgelt ja panoraamselt tegutsedes tõmbasid nad ligi teisigi samas elulaadis tiksuvaid inimesi. Esiteks on kummalgi vennal oma koolkond ja Tori päevist kaasa tulnud õpilased. Teiseks rajasid kennelit Mutimuudid pidavad Ain ja Kersti Reppo nende naabertallu rakendikoerte keskuse koos hotelliga. Kolmandaks otsivad Jaanuse üles hoburomantilised abiellujad ja peokorraldajad ning viimasel ajal on kõige meeldivamal kombel ka positiivsed hobuinimesed omavahel senisest jõulisemalt kokku hakanud hoidma.

“Ajad meie planeedil on erilised ja kuumad – ellu jäävad ilmselgelt need, kes valivad õigesti ja hoiavad omasuguste ehitajate ja loojate ligi,” teab Jaanus kui Eesti legendaarse hobumeeste dünastia väärikas liige – geneetiline hipoinimene.

Isa Andres Kallaste on meie rahvusliku hobusekasvatuse alustala ning juhib praegu Eesti Hobusekasvatajate Seltsi aretusmeeskonda ning tema kaasa Krista Sepp on seltsi mõistus, au ja südametunnistus.

Vend Andrus on oma kuninglikul ratsul Opaal kappamas Eesti ratsaspordi väärikaimasse peatükki – toob rahvusvahelistelt võistlustelt kobaratena rosette ning on kodustel hobushowdel Opaali tulise stiili ja pöörase hüppevõimega publikulemmikuks kujunenud.

Arvestades hobuüldsuse traditsioonilist intriigilembust on kogu dünastia ilmutanud üleinimlikku hobujõudu – vastutöötamisest ja ilkumisest pidevalt fööniksitena taas-tõusnud. Ülimasse tippu.

Hobujõud

“Minu jaoks on suurim tänu ja tunnustus see, milliste pilkudega inimesed hoburakendeid saadavad. Olgu linnatänaval või rakendivõistlustel – harmoonilist rakendit silitavas pilgus on nii palju unistusi, imetlust ja paralleelmaailmasid, et juba selle nimelgi tasub tunde ja aastaid mööda treeningplatsi ringe ja serpantiine joonistada,” arutleb Jaanus. “Ükskõik kui pikk limo perbüroo või kiriku ees seisab, niisugust soojusetulva nagu abiellujate hoburakend ei pälvi kuitahes suur kogus plekki ja plastmassi. Nii hobused kui neid silmitsevate inimeste pilgud võivad väga vabalt ollagi see jõud, mis laulatab paarid alatiseks.

Mu enese jaoks meenutab üheaegne kahe kuni kuue hobuse juhtimine Papa Carlo marionettide teatrit. Mind on muide alati ka marionettnukud ja teater võlunud. Kõik asjad siin ilmas on ju omavahel seotud. Rakendid on minu teater. Korraga on sõrmede vahel kõik need hobujõud oma instinktide ja iseloomudega. Ma pean vaimselt ja hingeliselt olema suurem kui need kuus kokku. Kusjuures kaudsete mõjutusvahendite abil. Kui sadulas istudes on sul otsene istmiku ja sääre, suulise ja hääle kontakt hobusega, siis paari-neliku-kuuiku taga juhid karja palju kaudsemate vahenditega – järelikult vaimu jõuga.

Mida suurem rakend, seda kindlam ja julgem pead olema. Kindlust ja julgust kogutakse lisaks treeningplatsi kogemustele kõigist teistest eluvaldkondadest. Mida rohkem ma ehitan, loon ja rajan, seda enam on mul väge ka hobuste marionetikimpu ohjata. Hirm ei kao kuhugi – olen oma rakenditega erinevatel asjaoludel kraavis ja puus käinud ning tunnen hobuste olemust nii üdini, et tean liigagi hästi, mida karta.”

Mõtle suurelt

Kuna Jaanus oli enne Laane tallide rajamist kümme aastat Tori hobusekasvandust juhtinud ja üles ehitanud, teadis mees ka seda üsna täpselt, mida karta oma dünastia talli kui väikest riiki rajades.

“Selleks, et ei peaks midagi kahetsema, tuleb kõik õpitu – ka kooli või elukooli tundide ajal mõttetu ja valus tundunu – õige asja eest käiku lasta. Ajaloost ja ühiskonnaõpetusest füüsikani,” on kogenud praegu Kristuse eas mees, kelle kindlameelsust on saatus korduvalt ja põhjalikult katsunud. “Ja vanasõnades-rahvatarkuses peituv eluarukus kehtib ka. Kasvõi see, et palju tahad, vähe saad – vähe tahad, üldse ei saa.

Oleks mu vägev vend Andrus vähem tahtnud, poleks temast tippratsutajat saanud. Vähem tahtes oleks ta kuulama jäänud ilkujate kaagutusi ega oleks partneriks valinud meie üht võimsaimat kuldset täkku. Julges parimat tahta ja suurimat püüda – ja tänu sellele sai hobune mehe teha. On nii, et õige ratsu vallandab ratsaniku potentsiaali. Aga seda vaid siis, kui abiks on suurelt mõtlemine ja  riskijulgus.”

Murrangulises eas Jaanusel endal tuleb iga päev suurelt mõelda – maailma loomine spordi ja pulmasõitudega sobitada. Lisaks oma enese paarhaaval suurenevale rakendile – mis koosneb muide põhiosas väljapraagitud ja kõlbmatuks kirutud loomadest – õpetab Jaanus välja teistele inimestele kuuluvaid hobuseid. Meie jutu illustreerimiseks tehtud näidissõit kahe hõbedase eesti aborigeenhobusega Tori põrgu serval sai tehtud Voore tallide vastõpetatud paarisrakendiga.

“Ühe paari elementaarne väljaõpetamine – alluma ja rütmi ajamine, oskuste edasi andmine ja hirmudest vabastamine – võtab kolm kuud. Kogu selle aja vastutan teise inimese kalli vara eest. Mida enam kogemusi on rakendivõistlustel kogutud, seda vähem ma arutult riskin – algusaastatel olime paarimees Otiga kurikuulsad sellega, et põrutasime vankrirattaga üle slaalomitähiste ja palkide, nüüd enam hobuste, enda ja varustusega ei riski. Kusjuures tänu sellele on kohad ja tulemused järjest paremad.”

Jaanusel on julgust ja ausust ka lõbu- ja pulmasõitude kliente teavitada tõsiasjast, et kuitahes hea väljaõppega hobune on ka aiste vahel siiski rohusööja, kelle esimene reaktsioon ehmatuse puhul on põgenemine. Mees on pidanud vahetult enne pulmasõitu lappima  katkirapsatud aisa luuavarrega ning uhama-pannud rakendit rahustanud.

“Ühes pulmas tõmbas paukude peale ehmatanud hobune valjad peast. Mul oli noorpaar peal ja peenike pihus – ja korraga astus pulmaseltskonnast välja Heiti Hääl, kes jagas hoobilt ära, et hobusel ei peaks silmaklappidega valjastus rinna peal rippuma, kui õnnelikud noored vankris külalisi tervitavad.  Tuli ligi ja aitas hobuse tagasi rakmesse nii, et noobel seltskond ei saanud arugi, kuidas korraks käis ärev hetk ära,” naerab Jaanus. “Meil kehtibki uuemal ajal parafraas Hemingway väitele, et igas sadamas leidub mõni eestlane – igas peoseltskonnas leidub mõni hobuinimene, kes seisude tekkides appi tuleb. Sõidan lõbusõitu tegema suure veoautoga, kus peal on hobused, vanker ja varustus – sageli liigub selline Noa laev teise Eesti otsa – ja teadmine, et abi ja sõbrakäsi on alati ja igal pool olemas, tõstab suurelt mõtlemise riskijulgust.”

Stiilitunnetus

Mees, kes sobitab rakenditesse välimiku poolest võimalikult sobivaid torikaid, on ise näide sellest, kui erinevaid tulemusi võib anda inimeste aretus. Kui jõuline ja maine vend Andrus on nende võimsa papaga ühest puust, siis aristokraatlik ja endisaegne Jaanus on oma elegantsiga nagu ufode toodud kingitus olnud aegadest.

Stiilse ja üleinimlikult tööka Jaanuse elustiili teine nipp ilma-rahata-ehitamise-kauni-kunsti kõrval on oma-alale-keskendumise-missioon: “Me kõik oleme päris kindlasti sündinud oma ülesannet täitma. Olen kogenud, et valesid valikuid pole sel teel mõtet vastu tuult ja seina suruda – mis ei lähe, seda ei pea ega tohigi teha.

Kuna ehitamist ja hobumajandamist on meil pehmelt öeldes palju, oleme venna ja kaasadega loobunud end killustamast asjade peale, mida on õigem teenusena osta. Kasvõi näiteks praegu aktuaalne heinategu ja kaerakasvatus. Ma ei saa hobuseid õpetada ja kliente teenindada, kui higistan samal ajal traktoriroolis heina teha.”

Küll aga on filigraanse stiilitunnetuse ja peene elutarkusega mees seda meelt, et kui Eestis hakataks tootma hobuse taha käivaid tööriistu – atrasid-äkkeid-loorehasid, mille peal saab istuda – teeks ta muist treeninguid põllutööriistade peal istudes vao peal. Paraku pole sedalaadi ultramodernne uue maailma tugivaade veel varustuse tootjate turumõtlemiseni jõudnud. Küll jõuab, usuvad Kallasted.

Stiilitunne ja ühtekuulumine hoiab Jaanust paarisrakendis ka oma tütre Jaanika ema Piiaga, kes kaunistab mehe vankrit ja varustust pidudeks-pulmadeks. Seni ehib elu tähetunde teistele, kuni mees õpib kindlalt ja turvaliselt ohjama kuue hobuse ülevat marionetikimpu.

ERL Koolisõidukliinikute projekt 2010/2011 sügis-talvehooajaks

1. Eesmärk: Kasutada ära meie koolisõidutreenerite ja -kohtunike kogumusi, et abistada ja juhendada koolisõiduhuvilisi – seda eriti maakohtades, kus puudub igapäevane võimalus kasutada treeningutel koolisõidule spetsialiseerunud treeneri abi. Samas propageerida ratsastamise kui kõigi ratsaspordidistsipliinide aluse tähtsust ning elavdada huvi koolisõidu vastu ka teiste distsipliinide harrastajate poolt.

2. Toimumise ajad ja kohad: Sügis-talvine periood (november-märts) 2010-2011. Huvi olemasolul võib see projekt jätkuda ka aastaringselt.

Maneezidega tallid/klubid Tartumaal, Pärnumaal, Viljandimaal, Harjumaal, Raplamaal jne.

Korraldaja tall/klubi võiks kliinikusse kutsuda ka võimaluste piires huvilisi ümbruskonna tallidest, seega oleks hea hobuste majutamise võimaluse olemasolu.

3. Formaat: Ühe- või kahepäevane kliinik, vastavalt korraldajate soovile ja võimalustele, min 4 ja max 8 tundi treeneri kohta koos lõunavaheajaga.

Soovitavalt 2 treenerit,  treenigsessiooni pikkus 45 min. Kui osavõtjaid on vähe, siis võib kliinikuks kohale paluda ka ainult ühe treeneri.

4. Kliinikute sisu vastavalt osalejate tasemele :

a.  Algajatele – Töö istaku ning hobuse juhtimisvõtetesse panemise põhialuste kallal.  Soovi korral skeemi  ABC 1-1 läbi sõitmine.

b.  Edasijõudnutele – Põhialuste tugevdamine, töö probleemsete harjutustega,  ettevalmistused uute harjutuste õppimiseks. Soovi korral skeemi ABC 2-1 läbi sõitmine.

c.  Kogenenumatele võistlejatele – Skeemi sõitmine ja analüüs,  töö probleemsete harjutustega ning üldmulje parandamise kallal. Soovi korral skeemi ABC 3-1 läbi sõitmine.

Võimaluse ja osalejate soovi korral võiks iga treener peale kliiniku lõppu või kliiniku vaheajal pühendada 30-45 min osalejate ja pealtvaatajate küsimustele vastamiseks.

5. Treenerid: Kliinikute korraldamise suhtes on oma nõusoleku andnud järgmised meie treenerid/kohtunikud:

Alla Gladõsheva

Dina Ellermann-Radhaa

Ellen Vatsel

Merle Männik

Anzelika Maasik

Marika Vunder

Eva-Maria Vint-Warmington

Annike Laving

6. Hind ühe treeneri tunnile:

1 ratsanik – 250 EEK

2 ratsanikku – 150 EEK/inimene

3 ratsanikku – 100 EEK/inimene

Rohkem ratsanikke tunnis – võimalus ning hind kokkuleppel treeneriga

Kui tunnis sõidab mitu inimest, peaksid nad olema oma tasemelt suhteliselt lähedased.

Eelistatud on siiski tunnid kus on 1 voi max. 2 ratsanikku korraga.

Kui kliiniku toimumiskoht  on treeneri elukohast kaugel, oleks soovitav kui tall/klubi aitaks kaasa bensiinikulude kompenseerimisele. Kõik tingimused olenevad konkreetsest olukorrast ning täpsustatakse korraldaja ja treeneri kokkuleppega.

7. Korraldaja osa: Kliinikust huvitatud tall või klubi annab programmi koordinaatorile teada neile sobivast kuupäevast, eeldatavast kliiniku mahust ning osavõtjate tasemest ning eelistuse treeneritest, keda nad sooviksid oma kliinikusse kutsuda. Koordinaator leiab kliiniku kuupaevadeks treeneri(d) arvestades võimaluse korral korraldaja talli või klubi soove. Kui treener on kinnitatud, siis edasi lepib tall/klubi juba kõik üksikasjad ise treeneriga kokku.

Korraldaja tall/klubi hoolitseb maneežiaja reserveerimise, hobuste majutamise, osavõtjate nimekirja ja ajakava koostamise, ratsanikelt osavõtumaksude kogumise,  treeneri toitlustamise ning vajaduse korral ka majutamise eest.

8. ERL Koordinaatori osa: Koordinaator leiab kliinikust huvitatud tallidele/klubidele sobivad treenerid, aitab nõustada kliinikute korraldamist praktilisest küljest ning aitab jagada infot juba välja kuulutatud kliinikute kohta (KS meililist, HM kalender, FB jne).

Küsimused projekti koordinaatorile:

Eva-Maria Vint-Warmington

eva-maria.vw@sympatico.ca

EMT 53334495

www.ehs.ee

www.ratsaliit.ee

www.hobusekasvandus.ee

www.sassitalu.com

www.horseexpert.ee

www.kavildatallid.com

www.klairerannamets.fie.ee

Kirna tall

Koit Tiku Setukad ja Sarvilised Ristitee talus Kassaril

Kuusemäe talu

www.koorditallid.ee

www.lmrk.ee

www.laanetallid.ee

www.liivaku.ee

www.armaratsatalu.maaturism.ee

www.hot.ee/mikotall

www.nuiamae.ee

www.oxford.ee

www.padisetall.ee

www.piiritall.ee

www.rannarantso.ee

Raikküla tall

www.sammulitall.ee

www.suuretamme.pri.ee

www.ratsutamisteraapia.ee