Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.

Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.

Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Ütle üks sõna – ja vallavoolavatest mäluvoogudest rullub Raamat.
Soone talu lõplikuks üleandmiseks sõjamehele ja meistritarile Sulevile ja Jaanikale ütlen VIGURSAETUD PUITSKULPTUURID.
7 aastat tagasi said Soonele Teeme-ära-talgute perepäeva vormis Heiki Hanso ja Maire Põldma juhendamisel vigursaetud koprad – autoriks Karksi-Nuia sädepere Tammarud. Neil on minukasvatatud kollane koer Leopold – ja sealt hargneb mitu raamatut. Soonel sündinud-kasvanud kutsikad-talled-varsad – üha juurde tekkivad sugulased – ja hargnevad suundumused.
Seenekobara saagisid Mitid ja Mikud – haritlas-Mitid on nüüd rajanud intellektuaalide asumeid ja Mikud on positiivse migratsiooni võrdkujud.
Nurgapealne saetis on mu noorema poja ja vanema väimehe ühistöö – Kantpead Sass ja Miku. Minu 5 + 5 – lapsed ja lapselapsed – oma tegemistega on riiulitäis raamatuid.
Maire Põldma kahe poolega suurtöö on Soonel ja maestra ise sisaldub vigursaagimise raamatus – nagu ka kammivabrik ja teised väga suured raamatud – väidetavalt minu kirjutatud. Nagu ka hobusekasvatuse teemaliste tekstide kaskaad. Imre Sams vigursaagis Soonele püramiidi-kujulise päikesekella – elab pärast hämmastavaid hüppeid ise endiselt Toris EHSi majas ja spiritiritab… täna teistmoodi. Nagu me kõik.
Arboristide lipulaev Hanso saagis üliruttu-täpselt lille emadusele – tema suguvõsaga tutvusin Londonis, Tondi maneežis, Türgis – ja kasvatasin sinna perre varsa.
Põõsaskükitava taadi saagis Karekas – kelle kaudu tuli Soonele Evald Kotkasulg, said ehitatud higitelgid, Päikesevärav – koos Täisringi ja Mustrimuutjate etendustega, püstkoda koos Kõue mõisa Krosside, Anude ja Elena Kandaga.
Keldi risti autor on palgasõdur Rao – tema sai Soonelt oma elu esimese koera – Plix nimeks. Kasvatab Pööraveres vähkisid ja Elab. Nagu loodetavasti ka sõjamees Šohirev, kelle kaudu pisikese hüdrotsefaalia-diagnoosiga Soonele saabunud Janely korraldas meie elusid nii leidlikult ja osavalt, nagu ei keegi teine me eludes.
Elas kord Pöialliisi.
Pöialliisi sündides pakuti tema elueaks 7 tundi, siis 7 päeva, nädalat, kuud…
Vesipeaga tüdruk elas 7 aastat ning tegi oma 7kilogrammist keha trotsides imesid. Enamgi veel. Liigutas ja valitses vägesid ning tema leidlikud kangelasteod kujundasid meist paljude käekäigu igaveseks. Ning läks kooli asemel Isa juurde, taevas tulvil valgeid õhupalle ja linde.
Enne tuhana merre minekut tõi ema ta urniga poni-Manni juurde ja Päikeseväravale. Seal kohtus viimased aastad tütrekese – väga pehmelt öeldes – erivajadusele pühendunud emakene esmakordselt oma peatselt sündiva pojaga. Tema teismeliste laste jaoks oli sellega möödas see osa lapsepõlvest, kus emal oli paratamatult aega vaid Pöialliisile ning meelte rahustamiseks kodu kaunistamisele. Vanem tütar on nüüd ka ise ema – leidis oma seni-lünkliku läheduse ja päris oma inimese sel kombel. Lõpuks on kõik hästi – kui pole hästi, siis pole veel lõpp ka.
Iga kohtumine siin ilmas – ka pilguvahetus rongis või silmside läbi ekraani – on enne kehastumist kokku lepitud. Mõni neist sõnatuist koos-loomistest annab piiritu usu-lootuse-armastuse – ja usalduse. Kõik on tõepoolest alati täpselt nii, nagu peab.
Viis aastat tagasi oli üks eriti sõge segasumma hetk Soone talus Kumma külas – ühes Maarjamaa vanimas. Indiaanimeelne näitleja Karekas saabus autoga Belgiast endale eriti erilist kaasat toomast. Neil on nüüd väike poeg. Algasid lavastuse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ proovid. Kohal oli väga väikest kasvu Suur Mees Alo, Lauljatar-Virtin – aga ka Raja talu miniloomatalu peremees Teemant oma täna-tähtede-taguse Heliga ning lilleprints Alari. Ahjaa, lambapügajad olid ka…
Ning siis tuli telefonikõne.
Üks väike tüdruk tuleb meie poni juurde oma sünnipäeva pidama.
Poni enese sünnipäevaks oli just uus tall valmis saanud – 6boksiline vahekäiguta vestern, automaatjooturiga ja saja pääsukesega. Ning õu oli täis meie suure kollase koera kutsikaid.
Pöialliisi saabudes algas uus lehekülg. Kõigile ja kõiges. Selgus mõistagi hiljem.
Poni seljas lebades veetis laps oma elu ainsad mitte-spastilised, valuta, naeratusega, õnnelikud hetked.
Tema isa palgasõduri-elujärgu sõber ja relvavend oma Meistritarist kaasaga tuli samuti imet vaatama. Ja ehitas peagi koos meiega lauda peale koll-katuse asemel terrassi.
Omade-ringiga ühinenud pere oli esimene, kes ööbis Allika äärde ehitatud onnis higitelgi ja pühakoja vahel. Ja tõi kaasa lastelaagrid. Sest Meistritar on kunstnik Marje, spiritiri-Meeli, waldorf-keraamik Kristiina ja teiste jadamisi saabunute sõber.
7.1.17 – kolmekuningapäeval tulid 3 Kukke. Minu tänane kaasa, tütretütar ja tema isa. Ning viimane lastelaager Pöialliisi juhitud Soonel teenis juba Saage rüütlimõisa Altweski loovuskose esimest etendust „Südamesalu salavägi“. Heli-Regina-Marge õpetasid lapsi, kellest kujunes stuudio MINA OLEN. Oleme tänini.
Soonel elades ja loomi pidades ning Altweskil kultuurikeskust ja stuudiot vedades rebestasin end läbipõlenud kriminaaliks, kelle tuunis aasta hingede hoidmise tööd kalmistul tänaseks minuks. Ja tõi meie koju tänased ülesehitustööd – ning viis Soone müüki.
Mõni nädal enne uue pere pesastumist hakkas minu noorim tütar pidevalt rääkima Pöialliisi poolt meile juhatatud sõdalase ja meistritari teismelisest tütrest, kes oli meil üsna palju külas, kuna armastab hobuseid.
Minu küsitud ja selle pere võimalustega sobiv Soone talu hind olid selleks hetkeks kohtunud. Ilma, et ma ammu enam virisenuks – nääääh, ainult pool minu enese makstud hinnast – ja ometi ma nii puhastasin ja rügasin, ehitasin ja rabasin… Tore ju – sedasi ehitatakse tänast Mina! Et olla puhas leht ja praegune Tegija.
Kusjuures teadmisega, miks just väike haldjas-vesipea oli teejuht ja Õpetaja.
Esimesel silmast silma kohtumisel õeke Anu Pahkaga käisime Mai-Agate Väljataga juhendatud rännakul. Mina oli 1960ndate aastate Soome väikelinnas ridaelamu juures mändide all lapsevankris 10kuine vesipeaga poiss. Mu vanemad olid mind väga tahtnud. Soovisin neid pidevat pea painet ületades rõõmustada. Mu ainus tegu tookord oli enese kõhuli keeramine hiidpea küljes. Ära lämbusin seepeale. Et Pöialliisil oleks asjade seisu mõistev ja Üleval sõlmitud lepinguid täitev teekaaslane.
Kord teise maailmasõja ajal, kui saksa ohvitserina tedretähnilise polgupoja vene tanki alla jääda lasin, siis mu pilgus kisendava palve peale vene tankist mu maha lasi. See oli Anu. Ja toonane polgupoeg on mu tänane abikaasa.
Hingedel on hunnitud rollimängud…
Tänu Pöialliisile oleme kõik täna Fööniksitena tuhast tõusnud. Uuele tasemele, puhtale lehele, tänasesse tegelikkusse ja teadlikkusse. Tänan ja õnnistan!
Rängad Vatmanni 10 aastat Soonel on olnud hulk etendusi ja nii raju võitlus elu eest, et seda ei soovita kellelgi kodus järele teha.
Puhastasime ja tegime, puhastasime – ja tegime ümber, puhastasime ja tegime veel.
Rajasime Soonele talli ja lauda, talli peale ruumi lastelaagriteks, aita sigala – võtsime võsa, ehitasime koplid, võtsime veel võsa ja ehitasime veel kopleid, ehitasime välja kõik toad, mis juba eelmisel pererahval plaanis, likvideerisime prügimäed, veel võsa ja kopleid, veel prügimägesid – ja siis likvideerisime kõrvalhoone, et ma ei saaks enam sigu pidada, viisime sauna üle elumajja, ehitasime uue talli, püramiidi, päikesevärava – no ja veel võsa, prügimägesid – püstkoja – uus katus ja need va puitskulptuurid.
Sündis kümneid kutsikaid, sadu lambatallesid, mõned varsad – ja tuhandeid rotte-rebaseid-metsalinde. Elu…
Altweski oli 2017-2019 meile töökoht ja Soone püsis koduna. Sinna on sündinud mitu mu lapselast ja noort peret, tundus tark koera saba sentimeeter-haaval raiuda 😀 Tegelikult tähendab teine teisel pool Raplat kodu ja töö lahus hoidmine 90 km päevas, kahte laari küttepuid, elektriarveid, koristamisi.
Uues Heas Ilmas on totaalne täispakettide aeg. Õige kaasaga õiges nimes õiges kodus.
Killustumise aeg on läbi – kellel ladusalt, kellel corona abiga.
Inseneriharidusega ja panga tipptegija taustaga kinnisvara maakler Diana Allik on kehastunud täispakett. Peaauhind nii kinnisvara müüjale ja-või ostjale kui Sõbra vajajale.
Tema välimusega võiks ta olla miljoka beib-proua, Miss Estonia, kes-iganes Missiis – ta on valinud väga teisiti. Pühendumise ja arenemise, keskendumise ja distsipliini võrdkuju on temakene.
Üha õpib ja õpetab – ning kui ta parasjagu kinnisvaraga ei tegele, on maal vanemate juures abiks. Kinnisvara kohta ütleb, et mitte kinnisvara, vaid inimesed vajavad teda. Võtab seda, kui teda maakleriks palutakse, auasjana. Peab kodusid pühaks. Ja on reaalselt ööpäevaringselt kuuldel. Professionaalne pihiema – nagu nutupadi ja tühjendus-higitelk kõik-ühes. Mis sinna sajab, see sinna jääb. Kusjuures tema enese Lugu võimaldaks tal enesel nutulind olla – nii palju on juhtunud… Seda võimalust ta ei kasuta. On nagu karge amatsoon, kelle pojal saab tulevikus olema pehmelt öeldes keeruline emaväärilist kaasat leida.
Kui Soonelt koduotsingut alustanud ja lõpeks Soonele jõudnud Sulev ja Jaanika kuu aega Eesti riigi poolt endale määratud õigusi kasutada püüdes kutsungile „maale elama“ järgnesid, mõtlesin tegelikult põhjalikult jutustada, kuidas pangad kodulaenu küsijatele näkku panevad. Ent sedalaadi s…a paljundamine ei muuda midagi.
Lühidalt – skandinaavia pank, kellele sõdalane Sulev püüdis truu olla, kulutas meie kõigi aega ja närve tõendeid-projekte nõudes moel, mis kippus mulle kontrolle kaela laskma, tekitas kulusid ja kahju rohkem kui rubla eest. Skandinaavia pank, kellele ma – hoiukassast-hansapangest saadik – olen püüdnud truu olla, kutsus kindlas veendumuses teenelise küpse paari koolijütsidena nõustamisele: ostke linna korter, siis saate kodulaenu… Diana rahustas ja julgustas, rahustas ja maandas, rahustas ja kuulas meie kõigi hilisõhtused halamised ära 😀
Õekene Anu teadis ohvitserina, et pangad peavad riigi seaduste järgi sõdalastele Kredexi käendusel minimaal-omaosalusega kodulaenu andma, aga leiavad 1001 vingerdust, nõnda et ainus lootus on pere, kes korteri müüb ja reaalse raha letti lööb.
Mind tabas tiivustav meeleheide – kõik kõrbes, kaotada polnud midagi – ja ma pöördusin nii coop-panga kui kredexi poole. Kaasa ja Diana ei lubanud – ma möllasin ikkagi. Tutvustasin tänaseid soonelisi – teadlikud tegijad, mitte corona-pagulased, aastaid osalenud-panustanud…
Mulle meeldib uskuda, et see tulenes minu tulistest kõnedest, et saime müstilise coop-intressi ja taevaliku kredex-tagatise 😉
Lisaks osutusid meiega tegelnud notarid kristalseteks valgustöölisteks. Selle suve sooritused Erki Põdraga on mu elu tähetunnid. Lihtsalt ja päriselt.
Ja iga hetk kohati üsna üleinimliku lennukaarega Dianaga ka. Olen nüüd väga lähedalt näinud, kuidas ta juhib üha uue ja uue ümbermängimise juga – kõik justkui sujub – ja otsast peale. Tema aja ja une arvel tegelikult – aga sealt poolt ei tule mitte üks kiun ega piuks. Tema teeb. Teeb ümber. Teeb uuesti. Iga diil on lõpeks looming, heas mõttes hasartmäng, otste sõlmimine ja patsi punumine.
Ta on endast nii Inimese, Naise, Ema kui Tütrena toote kujundanud. Sotsiaalmeedias voogab tema aus ja aval energia ilma mis-nüüd-mina jurata. Mida oskab ja naudib, seda jagab.
Temaga sageli tööl kaasas pojast on kujunemas raamatutegelane-mantlipärija – ema on lahtiste kaartidega rõõmus oma töövõitude ja arengute üle – ja kui on pehmelt öeldes tõrkeid, ei hala. Vastupidi, julgustab ja lohutab, toetab ja väestab oma kliente ka siis, kui ise on väsimusest minestuse äärel.
Korrektne ja kaunis, väärika lugemusega ja parimas mõttes endisaegses stiilis kaunitar sisendab usku, et inimesed ongi tegelikult ilusad ja head.
Andku need sõnad talle järgmisteks saavutusteks jõudu – neist moodustub samuti kord raamat. Diana ise kirjutab, ma tean.
Edasi on sedasi, et Soone talu sündmused ja Altweski ajaraamat on sarnased:
Me ei vaheta midagi peenrahaks – ei riputa angervaksa-põdrakanepi bukette tee otsa „peatuge ja ostke viieka eest, mispeale tõmbame teid nõidamise seansile viiekümne eest…“ 😀 😀 😀
Me kulgeme usaldavas voolamises:
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
Tänan ja õnnistan.
Madre Kati S. Murutar

Noortestuudio Mina Olen

 

 

Lastestuudio Mina Olen tegutseb Raplamaal Kuusiku Altveski Loovuskosel.

Stuudio kasvas välja Altveski esimese kultuurikeskusena toimimise suve lavastusest „Südamesalu salavägi“, kus mänginud lapsed osutusid ääretult võimekateks-andekateks-suutlikeks. Nende hulgas keerukate kodude lapsed, kes poleks oma talendiga kunagi lavale jõudnud, kui Kuusiku Altveski ja Soone loovustalu ühendanud meeskond poleks neile omal kulul laulude-tantsude-näitlemise õppimise laagreid korraldanud ja neid bussipaviljonist oma ande avastamiseni toonud.

 

 

Lavastuses osalesid professionaalsed näitlejad kõrvuti Raplamaa puuetega inimeste koja ning Altveski peremehe ja Soone talu emandaga.

Etendus tõi lisaks näitemängus laulvatele-tantsivatele-näitlevatele lastele ka publiku sekka arvukalt lapsi, kes tahtsid samuti mängida. Esimese kultuurikeskuse sügise lavastus kannabki nime „Mina olen“ ning nii selles kui järgmise suve vesietenduses „Merehädalised“ on põhilised lavajõud lapsed.

Nii esimeses kui järgmistes lavastustes ja stuudio argipäevadel teeme koostööd Kuusiku talliga.

Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.

Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.

Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.

Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.

Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.

Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.

 

 

Tallinna-välises Eestis on lastel väga vähe võimalusi oma andeid ja eeldusi avastada, kasutada ja arendada.

Meie trupi professionaalid on juba laste ja nendega töötamisega tuttavad ja tulevad lastestuudio õpetajateks. Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Regina Evert-Tammistu, Kati S.V. Murutar, Paul Neitsov, Brigita Murutar ja teised oma ala parimad õpetavad lastele kõike, mida on ise õppinud ja läbi elu praktiseerinud. Lisaks tulevad õpetajateks ka maestro Ülo Vooglaid, meistritar Terje Luik, Harry Raudvere ja paljud teised.

Vastavalt laste soovile, hetkel kütkestav-olemisele ning ka Raplamaaga seotusele kutsume aeg-ajalt külalisõpetajateks Vaiko Epliku, Jüri Pootsmani, Priit Võigemasti jpt.

 

 

Selleks, et hoida Raplamaa perede jaoks õppemaks võimalikult madalal – mitmetel juhtudel vabastame andekad ja lootustandvad lapsed õppemaksust üldse – asume koostöösse kohaliku omavalitsuse, edukate ettevõtete ja missioonitundega isikutega.

 

Lastestuudio töötab igal tööpäeva õhtul.

Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.

 

Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.

Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.

Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.

Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.

 

Meie etendused, millega mööda Eestit tuuritame, inspireerivad ka teisi lapsi eneseavalduse ja -avastuse juurde pürgima.

Iga lavastusega kaasneb samasisuline raamat, mille lõpuosas on lood meie koostööpartneritest. Raamatute kirjutamisel ja kirjastamisel osalevad ka lapsed.

 

 

Koostöölised-toetajad saavad täita missiooni kasvatada parem ja täiuslikum uus põlvkond noori eestlasi – ja ühtlasi saata omagi pere ja kollektiivi lapsed meie stuudiosse õppima.

 

Kuusiku Altveski Loovuskoske haldab mitmeaastaste kogemustega MTÜ Ingli Puudutus.

 

 

Ühiste jõududega loodav alaline lastestuudio koondab Kuusiku Altveskil juba lastega tegelnud, koostöösse harjunud ja spontaanselt liituvad professionaalid.

 

1. Terje Luik – režii- ja lavatöö praktikumid
2. Ülo Vooglaid – loovad-näitlikud loengud
3. Heli Vahing – näitekunst ja laulmine (edaspidi liitub lapsepuhkuselt naasev Brigita Murutar)
4. Aare Hindremäe – filmimine, pildistamine, montaaž
5. Regina Evert-Tammistu – tants ja lavaline liikumine
6. Liina Meta Kuuskman – grimm ja kehamaaling (Soome meistri tasemel)
7. Marje Berlokko – maalikunst teatraasete dekoratsioonide suunaga
8. Kati S.V. Murutar – dramaturgiline sõnakunst ja artiklite ja raamatute kirjutamine
9. Paul Neitsov – kitarrimäng ja etenduste muusikaline kujundamine
10. Evald Piirisild – praktiline folkloor teatrikunsti teenistuses (Tallinna Linnateatri meister)
11. Harry Raudvere – kunsti ja kultuuri positsioon ühiskonnas, managemendi algteadmised
12. Stella Kuusemets – ratsutamine ja selle ühitamine teatrietendustega
13. Külalisõpetajad vastavalt laste ja noorte soovile ja ühiskondlikule tellimusele

 

Pakilisimad vajadused:

• ehitusmaterjalid Kuusiku Altveski salongi talvekindlaks ehitamiseks
• küttesüsteem stuudiosaali
• väikebuss stuudio laste proovidesse ja esinema sõidutamiseks
• valguspark

 

Lastesuudio haldamise-administreerimisega, projektide koostamise ja tingimuste loomisega tegelevad

 

Robert Borodin (Kuusiku Altveski peremees)

Kati S.V. Murutar (Soone väetalu emand, Altveski Loovuskose juht)

 

Tere koostöösse, Kuningas ja Terje, Anne Laub, Esnarid, Kethy ja Saaristed, Viljar ja Marjen, üle jõe hõimlaste Ringhold Bandcamp, Petra ja Liukkanenid, Valmi ja Madis, Uno ja Koidula!

Koos õpetame ja juhendame uue põlvkonna ametitesse ja koolidesse, mille peale nad üksnes nutiseadmetes nihveldades tulnud poleks – anname neile teada, kui hea on luua ja lehvida, hingata ja hõisata: MINA OLEN!!!

Soone talu asub Raplast 7 km Türi poole Valtu taga Kumma külas. Loeme meie naabrinaine Anne Archipovi koostatud raamatukesest Kumma küla kohta, et:

–       see on üks vanemaid Eesti külasid – teda on mainitud aastal 1241, aga asutatud oli ta ju enne mainimist

–       ilmselt 1220ndatest on hindamisraamatutesse saanud selle küla nimeks kirja COMPAYAS – see oli Taani kuningas Waldemar II ristikäikude aeg

–        järgmiste sajandite ürikutes on küla nimi olnud Cummis, Kumbbekuella, Kummes, Kums, Kotzu Kumma ning Hermette Kumma

Legend jutustab: “Vanaisa, see Taara abiline ja parem käsi tulnd vaatama, kuidas me rahvas ka elab. Jõudnud järjega Harju aladele, tänase Kumma kõnnumaile. Kui ta küsind küla nime, kehitand aletegijad õlgu – külal poldki veel nime. Kohe kutsund Vanaisa mehed-vennad kokku, et külale nime leida. Nii ei lähe, külal peab nimi olema!

Harakas, see ilmamoa kädistaja ja saba otsas uudiste edasikandja kükitand meeste lähädal kuuseoksas. Kuuld nende vaidlust ja pist puuoksal valjusti kädistama: “Kumma-kumma-kumma!”

Vanaisa jäänd lindu kuulama see sõna kost talle na kenasti, et öeldki meestele: “Las ta jääda Kumma.”

Õhust vaadates on Kumma hobuseraua kujuline. Läbi küla voolav allikasoon samuti. Ilmselt tuli küla nimi tegelikult kumera allikasoone järgi.

Kumma jaguneb Mäekülaks ja Allkülaks.

Mäeküla talud on vasakult paremale lugedes Soone, Sulu, Resti-Möldri, Paekiire, Aasmäe, Resti, Toomi, Palgi, Lati, Pruuli, Telgi, Telgi-Sauna, Niidre – Allküla talud aga Muusika, Uuljüri, Uuetalu, Kio, Eomatsi, Tulli ja Tulli-Uuetoa, Pohla, Raudhansu, Otsa, Männi, Eomäe ja Hansuksmäe.

Kassisaba serva talud on Allika, Vanatalu, Tõnsu, Treieri ja Tapumäe.

 

Soone talu kohta on meie kooliõpetajannast naabrinaine Anne Archipov  teada saanud ja talletanud, et: “Koht on kunagi eraldatud Sulu (Sulumardi) maadest, kuna üks õdedest nimega Tiiu (neiupõlvenimega Sullo) abiellus Jaan Uhliga ja sai kaasavaraks oma vanematelt ühe kolmandiku talust.

Vallakirjas oli tema nimi Sulu-Soone.

Maja juurest jooksis läbi veesoon, mille peal asus kunagi ka vesiveski.

Jaan Uhl oli palvevend. Tema poeg – samuti Jaan – oli aga tuntud vankrimeister. Vankrite müügiga teenis ta nii palju raha, et hakkas Rapla tee äärde ehitama Kõpsoni linavabrikut. Vabrik ei jõudnud tööle hakata, sest enne puhkes esimene ilmasõda ning vabriku sisseseade jäi Saksamaalt toomata.

Jaan Uhli tütar Anna abiellus August Saalistega, kes oli väga osav korvmööbli meister ning nende poeg Paul lõpetas Rapla keskkooli hõbemedaliga.

Pärast neid elasid talus Lembit ja Marie Viilver.

Käest kätte käinud talus on üles kasvanud Kodutunde saatesarja üks esimesi tegelasi Orvi Aasumets ning oma esimest abielu elas siin ka tänane kohviku-Marju Männimägi.

Paarkümmend viimast aastat enne Saara Soonele saabumist oli majapidamine Leida Männimägi, tema poeg Urmase, minia Marika ning lapselaste Silvari ja Meelika kodu. Nüüd on naabrite perepoja Eero Sepmaniga abiellunud Meelika Soone talu üleadne, nagu ka Eero tädi Anne ja täditütar Koidu, kes on tänane külavanem.

Kati S.V. Murutari spirituaalsest perekonnast jääb Soonele energeetiliselt puhas väepaik Päikesevärava, Koja ja indiaani higitelgiga.