Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Alkorelv ja narkovõimendi olmekeemia teenistuses
Varasematel aastatel on aastavahetuse teletunnus olnud „Üksinda kodus“ filmide seeria näitamine advendiküünalde süütamisega samas rütmis. Märgilisena on peaosaline, suureks saanud Macaulay Culkin figureerinud samal ajal meedias alko- ja narkovõõrutustele minekute-tulekutega. Temaga sarnased sädeinimesed on pärast Eesti mastaabis ülimate auhindade saamist teispoolsusse lahkunud – oma otsusena või üledoosiga. Mis on sisuliselt ju seesama. Kuna globaalne stress ühtaegu nii põhjustab kui võimendab kuritarvitamisi, on ühismeedia tänavu äkiliselt täitunud sõltuvuste ravi erinevate meetodite reklaamidega.
Samal ajal, kui Austraalia kehtestas bänni teismeliste sotsiaalmeedia tarbimisele, pakutakse muuilma igas eas alkaritele-narkaritele kõikvõimalikke mooduseid võimalikult leebete ärajäämanähtudega kaineks saada ja jääda. Eesti palub kinkida lapsele kained jõulud ning senised äbjuuserid kõutšivad kogu maailma kõigis kanalites, kuidas puhtaks saada.
Inimkonna kultuuriloos on kaunid nimed Dionysos ja Bacchos, jumaliku neste ja nautlemise jumalused, kellest mitme kümnendi kultuurisõbrad on kuulnud Kulno Süvalepa laulu „Viin, su terviseks joon“ sõnade kaudu. Vanemuise „lavatöölised“ on kaunimate aastate vennaskonnana publikule kinnitanud sama, mida indiaanlased: iga aine ja nähtus on mõistlikus koguses ravim, liialdades mürk.
Indiaanlastelt oli lihtne neid etanooliga mürgitades maad ja varad kätte saada, sest nad ei talu geneetiliselt alkoholi. Samalaadne alkoallergia on tekkinud kõigil teistelgi rassidel ja rahvastel, kuna alkorelv kui keemiarünnak kogu organismile satub juba eelnevalt toksiliseks saastatud organismi. Kõutšid-koolitused-hüpnoteraapia-käevõrumüüjad on oma äri üles ehitanud süvenevale talumatusele: kui varasemad põlvkonnad tipsutasid, tehti siiski kõik tööd ja teod ära ega langetud letaalsetesse liialdustesse.
Asja sügavuti tundnud Oskar Lutsu „Tagahoovis“ ning „Kevade“ Lati Pats ja pidevalt purjakil kellamees Lible on eluliselt naljakad, mitte hirmuäratavad nagu praeguse kirjanduse joodikud. Ka Bornhöhe Vesipruul ja Tatikas „Kuulsuse narrides“ pole kahe sajandi jooksul kaineks saanud – samas ka mitte kellelegi oma tegematajätmistega halba teinud.
“First you take a drink, then the drink takes a drink, then the drink takes you.” – F. Scott Fitzgerald. Sõpruskond Fitzgerald, Hemingway, Remarque, Marlene Dietrich jpt olid teise maailmasõja ohvrid: nad kirjutasid ja laulsid surmakogemuse endast välja, valasid legendaarsetes kogustes rummi ja calvadost sisse, läksid kultuurilukku oma romaanide ja filmidega ning tiksusid vastavalt elujõu tasemele 90ndatesse eluaastatesse või halastuslasuni.
Etanool on enamuse märulite-põnevike-krimkade trigerdaja: Stephen King ei mäletanud väidetavalt oma mitmete teoste kirjutamistki – kes need tekstid siis kirjutas? Nii martinilemb
Bond kui teised krimikangelased on saatanliku kandmisega hurmurid, keda käivitab…
Kunstnik-kirjanik Toomas Vint on raamatus „Kaine kuu ja purjus päike“ üksikasjalikult kirjeldanud alkohooliku sisemist ilu – psühhiaater Vaino Vahing omakorda on lisanud nii professionaalse kaemuse kui ka isiklikud kogemused Hermaküla-Toominga ringkonnast. Nende maise matka tulemused ja tagajärjed olid ühtviisi ületamatud. Härrasmehed Mihkel Mutt ja Mati Unt jätsid rafineeritud pealinlastena sedalaadi tausta pigem avalikuks saladuseks – nagu ka William Faulkner ja Dylan Thomas.
Cheers! A celebration of literature’s booziest books
Ülikooli ajal ringles meie kursuse käes „Joodiku eetika“ – kirjutas soomlane Veikko Huovinen – hiljem kõnetas pigem „Sajandi armastuslugu“ naiskirjanikust, kes ajas oma asja vaatamata toatäiele lastele ja nurgas haisevale mehemölakale (Märta Tikanen). Kohustusliku kirjandusena tuli kätte lisaks meistri ja Margarita kultuslikule kulgemisele ka Bulgakovi „Koera süda“ – südamesiirdamise utoopia ühendab jota ja koera ning tulemus… võiks arvatagi olemata olla.
Alates John Berryman panoraamsest suurteosest „Suur Gatsby“ on avalikkust harjutatud klaasid-käes-aristokraatiaga: Oscar Wilde, Mark Twain, Georg Bernard Shaw jpt on meid harjutanud laval, kinos ja teleseriaalides pidevalt vuliseva ja kõliseva tegelasega – alaline klaaside kummutamine on elementaarne nii Poirot’ kui La Promesa maastikul.
Pohmakate filmiseeria alguses Hollywoodi toodanguna tundusid semude seiklused koomilised – nagu ka meiemaise „Klassikokkutulekute“ jada johmane algus. Mida osa edasi, seda mürgisem ja haigem see teadvusetuna tuterdamine näib. Teadlased kinnitavad kooris: isegi narkootikumid ei ole nii hävitavad kui etanooli spirit.
Valgustööliste võrgustik hoiatab ühtlasi elektromagnetiliste relvade eest, mis alko-narko-kemobuustidega koostöös panevad inimestel jalapealt südame seisma. Pidevate matuste abonemendi põhjendamiseks räägitakse ametlikult üledoosidest, trombidest ja ülepingutusest äkksurmade põhjusena – tegelikkus on triibuline. Igas mõttes.
Kaur Kender ja Sass Henno on teinud meile eestikeelse teene, kirjeldades narkovõimendi toimet alkorelva katalüsaatorina ning me ei pea tänu neile tublidele tänastele pereisadele ja tegudeinimestele sedasama kodus järgi tegema. Nagunii teeme – oleme pidevas keemilises töötluses: toit, olmekeemia, säilitusained, vaktsiinid, õhuga sissehingatav, happevihmadega pinnasesse sadav ringleb meie veres valikuvõimalusena „kohane või sure välja“.
Nagu igas eluvaldkonnas, toimub alkorelva ja narkovõimendi asjus terav lahknemine: kes loobub tarbimisest täielikult, kes ohverdab end jäägitult ainetele. Kuldset keskteed enam ei esine. Selleks, et ellu jääda, on mõistlik õppida teistelt loomadelt: mitte ükski olend peale inimlooma ei joo ennast vabatahtlikult poolemeelseks ega konsumeeri kastini. Lahknenud rahvad ei mõista üksteist enam ammu, seepärast on arukas hoida omade hulka ja ringelda nende seas, kes on kõrgema lennukaarega. Oh, kui hea on olla tasakesi kodus koos kainete kasside ja selgete hobustega, kes päästavad inimese ära kurjast ega saada kiusatusse.

Kus on, sinna tuleb juurde – telli täpselt!
Kati Murutar, kuhjumise kogeja
Pihin hingedeaja keskel sulle sellestsamast, mille sees ka sina sumad: mitte kunagi varem justkui ei ole olnud pimedus nii sügav, muda nii kleepuv ja kurnav, arved nii suured, tülinorimised nii ebaõiglased ega sihi kadumine silme eest nii krooniline, eks? Ma tean, et ka sinul on sedasi – meie vahel plingib ju ühenduses hoidev FB, mis näitab pidevalt, mida värki me kõik mürame.
Näe, tema on puhkusereisil – oh, mõne aasta eest oli täna lumi maas ja… – ah, kui naiivselt me tookord rõõmustasime ja uskusime, et nii hästi ja õigesti jääbki ning… Tead küll neid tundeid Meta-roboti etteveeretatud mälestuste ning kaasteeliste tubliduse silmitsemisel. Elavad ja surnud, inimesed ja muud loomad ning nii tegelikkus kui sina nõnda teistsugused kui toona tundus.
Tellimisega tuleb väga täpne olla
Indiaanimeelne artist-raadiomees Lauri-Kare Laos ütles ühes meie etenduses, et kosmosest tellimisega tuleb väga täpne olla. Eriti kui su läbi-halli-kivi tahtmised pole suure pildiga kooskõlas. Lisaks kutsud vägisi nõudes sama jama aina juurde. Kujuneb kuhjumine nagu pidev proovikivi, kui palju sa välja kannatad.
Küsimusele, kuidas läheb, võib üsna igaüks meist vastata: „Kõik kadestavad, sest nad ei tea…“
Mina postitan võimalikult helgeid ja tõstvaid vidinaid, teades, et kaasteelistel on sama: salajased hirmud ja kannatused, nende peal sotsmeedialised naeratused, peod ja soojamaareisid. Meie kõigi avalik fassaad on ühtmoodi petlik – nagu ka püüdlused iseennast juukseidpidi masenduse mülkast välja tõsta a la parun von Münchhausen.
Kes kuulab muusikat, kes neelab seriaale – minul jaurab tööde taustaks teejuhtide-kõutšide-kanaldajate kanala. Kiidetud olgu julgustav jutumull: „Saad, mida vajad, mitte seda, mida tahad. Omas tempos. Usalda. Ole voolamises. Tunne nii, nagu kõik, mida vajad ja väärid, on juba olemas.“
Ent pilk piidleb akna taga mudas lonkavat fakti. Mullu samal ajal kogesin omal nahal inglite aega, kui hobuse tagumine parem jalg jäi puutüvede vahele ning kuudepikkune kodune ravi lõppes Jelgava Ülikooli kliinikus, kokku kolme ja poole tonnise arvega ning korjandusega. See oli imeliselt helge elamus, kuidas nädalaga kogunes nii ammuste tuttavate, tänaste teekaaslaste kui ka täiesti võõraste ilusate hingede abiga see summa tilkshaaval kokku.
Nüüd jäi proua hobuse tagumine vasak mudavaakumisse, ta väänas kepsu lihtsalt ära, sest ülipüüdlikult üle reageeriv teisepere täkk ja tiba kauaks meile. Longe õnneks väheneb iga päevaga ilma kulukaid konsultante kutsumata – nagunii on müürina ees tasumist ootavad arved ja kodu dokumentide legaliseerimise nimel pankadele meeldimine…
Su kõrval seisan ma nagu sild üle vaevavete
Nii ratsionalistid kui esoteerikud tavatsevad uskuda, et meie koduloomad võtavad enda peale paugud, mis tabanuksid muidu meid ennast. Hingedeööl tabas meie noorukest prantsuse buldog Delfiini idiopaatiline vestibulaarne sündroom – silmad pöörlesid, kõrvad tiirlesid, tiirataara ja piss püksis. PetCity kliinikus öövalves olnud dr Magda-Liisa Lepp ütles, et niisugust seletamatut errorit esineb ülipalju. Kui endal ei ole juhtunud, siis ei tea ju. Koeratirts on mõne päevaga üsna iseeneseks taastunud.
Sama on ühe mu lapse POTS-iga – nagu tohtrid Madis Veskimägi ja Imre Rammul posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroomi kohta ütlevad: pots tuleb peale. Peavalu ja ärevus ees – südame pekslemine ja minestamine taga. Ning seda on 21. sajandi maailmas sadadel tuhandetel.
Samuti esineb kümnetel tuhandetel meist aegajalt ägenev krooniline tõbi „siht silme eest kadunud“. Mitte miski ei ole justkui hullemini kui tavaliselt – ometi tekitab üha karmistuv koorem ajutise pingetalumatuse. 18tunniliste tööpäevade taktis isegi ei küsi enam, mille nimel. Mispeale kõik, mille oled loonud ja kes on kõige kallim, ärritab kõige rohkem.
Südameüdini armastatud hobuste-koerte-kasside peale vihastades süüdistad end loomulikult, kui nendega mõni oblakas juhtub – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses kah jah.
Ajad, mil elavad kadestavad surnuid
on väljend Piiblist, mis meenub, kui enam ei jaksa ei ennast ega teisi puudutavaid halbu uudiseid kuulda. Kirjandusõpetaja Pille Pippar valis eesti keele C1 eksamiks valmistumise õpikusse Berit Kaschani teksti: „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida, istun su köögilaua taga ja joon lahtunud purust valmistatud kohvi. Mina ei tea, miks eilne pehmete servadega õhtu tinahalliks hommikuks settis. Ja miks su kohvipurgile kaas korralikult peale ei käi. Aga nüüd on kõik liiga lahja. Ja maitseb valesti. /-/ Aga siis kukub su püüdlikult määritud röstsai põrandale. Võitatud pool jääb üles. Muigad. Tõstad saia taldrikule, võtad sahtlist täiesti avamata kohvipaki ja mulle hakkab vaikselt meenuma, miks kõigi maailma meeste hulgast istun ma ikkagi just sinu köögilaua taga.“ („Täna piisab vähesest“)
Võõrad lood ja tülid kleepuvad õhust külge ning kui oled juba mitte-sinu koorma all küürus, siis igasugused uudised, nõudmised ja äraütlemised viivad eriti kergesti tasakaalust välja. Kunstnik maestra Marje Berlokko, kes hingedeööl Koju lendas, arutles: „Kõik on alati õigesti – kõigi maade gurud ütlevad ühiselt ning iga näiline äpardus annab sama kinnituse – mida halvem, seda parem. Läheme jamade jadast võimalikult rahulikult läbi, siis saavad õiged asjad juhtuda.“
Koormus ja kitsikus kasvavad käsikäes
Aegadel, mil teed aina rohkem tööd ja jääd aina rahatumaks, unustad naerda, laulda ja tantsida. Harvadel õnnetunde hetkedel, mil hing on hetkeks helge – „I’m human being, not human doing“ – kutsub alalise tegutsemise neuroosiaia kuninganna ennast kohe korrale, sest nii mul kui sul on hirm õnnelik olla.
Järgmisel hetkel helistabki sõbratar, kelle elulaaditallu infiltreerus ennast tutvustamata loomakaitse. Hetk hiljem sõnumineerib ennast ületades maal elav üksik uitaja, kelle peale telesaadetesse pürgivad naabrid oma ameerikalikul igavusepeletamise moel on järjekordse pidemetäie kaebekirju saatnud.
Tilks! Oled nii otseses kui ülekantud mõttes täägitud imelise Diana ja tema elu armastuse keissi – peatselt ilmuva raamatu tõttu on meedia madinat täis ning paljastusi kartvad pärijad on ise paljundanud paljut, mida Verni Leivaku teoses üldse ei olegi. Ventilaatorisse lennanud essuga saavad kõik pihta.
Oi, üle aastate võtab ühendust metsamees Ott Olesk, kellega koos sai koostatud vigursaetud puitskulptuuride raamat – tubli tegudeinimene on kirjutanud buketi tekste, kus on napisõnaliselt ja täpselt kujutatud kiuslikud inspektorid, alamakstud ja ülereageeriv politsei jt ametnikud. Rahvateenrid, kes oma leivakannika eest võideldes on sama kurnatud ja heitunud kui meie ning kelle sõbralikkus on uuemal ajal ime, mitte norm.
Muidugi teame, et meediat ja kaasteeliste muresid tuleb ellujäämiseks väga napilt doseerida ja distantsi hoida. Ikkagi jälgid Päikese litakaid, orkaane-vulkaane ja peipsitaguse naabri möllamist.
Kuivõrd Maslow’ sõnastas oma põhivajaduste püramiidi juurde tõeselt, et turvatunde alus on informeeritus, jälgime mõisagi kosmiliste külaliste liikumisi. 3I Atlas, Swan, Lemmon, Borisov – palun tulge, tehke meie planeet ja inimkond korda või pihustage, kuidas heaks arvate! Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – tuttav tunne, eks?
Me oleme oodanud iseennast – biorobotiteks rusututena pürgime parimaks versiooniks enesest.
Meie kooli õppejuht Riina tavatseb klassi sisenedes kõik lambit korraga põlema panna. Sellistel puhkudel oleme silmi kissitades mõelnud: oleme nii kössis, kännis ja kortsus – vaja siin sähvida!
Vaja jah. Sädeinimene Siiri Sisask käivitas mäletatavasti lausa üleriigilise koolimajade valgustamise aktsiooni „Saagu valgus!“ Igas mõttes.
Kui kõike kohe tahan – vales järjekorras ka veel – meenutan sõjalendurist kirjanik Exupery viimse teksti viimset rida: „Armas Jumal, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti!“
Ükspäev teisehomme tuleb lumi. Mardid toovad vilja- ja Kadrid karjaõnne. Seejärel viime tuhkatooma välja. Talvise pööripäeva ostuorgiast oskame ju ometi mööda vaadata nii, et jõuluilu ei muutu jõulujõledaks.
Alustasin oma pihtimust üsna mast-maas-olekus – ära rääkides sai väga oluliselt kergem. Soovitan sulle sama – leia omad ja räägi välja. Kevadel, kui rändlinnud tagasi tulevad, oleks ju kena kodus olla ja nendega koos kohtumisrõõmust hõisata. Mina tahan – taha sina ka!

Friedebert Tuglas, eelmise sajandi kirjanik, kirjeldas oma jutustustes aegadeüleselt inimolemust nii, et tema tähelepanekud oleksid otsekui eile kirjutatud. Tuglase looming on pälvinud tema auks majamuuseumi loomise Tallinnas Vabaduse puiesteel ning temanimelise tänava Tartus Taaralinnas.
Alexander Milne raamatut „Karupoeg Puhh“ loevad emad-isad sellepärast oma lastele unejutuks, et seda on neile endale loetud. Seda lugedes on sarnaselt „Mowgli“ raamatuga lahe erinevaid hääli teha ning iseenese erinevate loomuomaduste üle naerda. Rahumeelne Puhh, kartlik Notsu, agar Jänes, õpetlev Öökull, kurvameelne eesel Iiah – kõik need olendid elavad meis endis ka. Ning jäävad kohtlemata, kui laps läheb kooli, kus ta raamidesse surutakse. Temast kasvab järgmisi lapsi raamidesse suruv õpetaja, kes loeb heal juhul oma lapselastele salaja Puhhi-raamatu Kängu ja Ruu episoode. Õpetaja tunneb küll ses võluloos ära pidurdamatult trallava Tiigri ka mõnes oma õpilases, ent mõistmise asemel karistab ja sildistab – amet selline.
Kui tänane Põhja-Korea jääksid ilma peremeheta, nagu ahv ja koer novellis „Popi ja Huhuu“, puhkeks ilmselt samasugune tulekahju – ainult et üleriigiline või lausa globaalne, mitte üksnes anarhia pesaks kujunenud korteris. Juhita jäänud inimkond võib praeguste relvade tõttu hävitada kogu elu Maal, kuna käitub nagu peata jäänud biorobot.
Popi ja Huhuu peremees jääb ühel päeval oma tavapäraselt jalutuskäigult tagasi tulemata. Seda olukorda kujutledes aimame koera ja ahvi kurbust ja kohkumist, nälga ja janu. Puurist pääsev ahv leiab pärast eufoorilise joovastuse raugemist peremehe hommikukuue. Petlik peegelpilt paneb nii tema enese kui peni oletama, et pärdik ongi nüüd peremees. Tulemuseks on makaagi moodi käsitsetud õlilambist lahvatav tulemeri.
Tuglas kirjutaski allegoorilisi metafoorseid tekste, mis kirjeldavad jõulises värvikuses inimloomuse kõiki tahke. Üksnes romaan „Väike Illimar“ on autobiograafia. Küps Tuglas ei piirdu oma eluloo ja üleelamiste kirjeldamisega, nagu enamus sõnameistreid. Teda kui kaunishinge puhastab ja tervendab kõrge, ühtaegu nii impressionistlik kui ekspressionistlik sõnakunst.
Tuglase teosed on olnud inspireeriv materjal lavastuste ja filmide loojatele. „Popi ja Huhuu“ on olnud mitmete põlvkondade näitlejatele dramaatiliselt humoorikas ja tragikoomiline võimalus olla koer või ahv. Samuti on Puhhi-multikad ja lavastused – ka lasteooper rahvusooperis Estonia – nauditav vaatamine.
Kedagi mängides ja temaks kehastudes olemegi teatavasti siin ja praegu see tegelane. Minu ja tegelaskuju ühenduses sünnib kordumatu „kolmas“. See keegi on üksnes selle artisti kehastuses tekkiv olend. Too olend ongi põhjus, miks lavalaudade ja kinolina šamaanid tahavadki näidelda.
Las ollagi võimalus nende sõna- ja lavamängude puhul öelda: vana mees, aga varsa aru. Parem on mõistatada, mis loom on Christopher Robini – arvukate eesti lastegi ristiisa – kirjutatud „tulnvarss“, mitte karta Popi ja Huhuu kombel mürgeldava Kremli järgmisi „ehutavaid kolevantse“. Muide: mida tegid pärisorjad Jüriöö ülestõusu ajal mõisate ja sakstega – mida tõrvikutega teatejooksu tähistades tähistame?

Suur Peeter ja väike Peeter, tühjakssöödud kott peas mõlemal
Kati Murutar, õnneliku lõpuga muinasjuttudesse uskuja

Rikkis riik tegeleb päris-probleemide lahendamise asemel põrguliku pseudo tekitamise ja liba-lahendamisega. Katkised inimesed kukuvad kokkuhoidmise asemel kiusu-kaklemise-kadeduse lõksu. Kuni eestilise-eetilise kriisi põhi on käes.
Kasvõi salaja, aga kindlasti meeldivad ka sulle muinasjutud „Inetust pardipojast“ „Pahatarini“ ja „Gulliveri reisidest“ „Matrixini“. Nii muinasjutud kui „Avatari“-taseme fantastika räägivad asjadest nii, nagu need tegelikult on. Tammsaare moodi väljendudes: see on siin ilmas ikka nii seatud, et paha saab paraja palga, tõde tõuseb ja vale vaob.
Kogudes eestlaste pärimusi ja muistendeid, millest moodustus meie rahvuseepos „Kalevipoeg“, oli dr Kreutzwaldil ja dr Faehlmannil õnne: orjaaja eel oli inimeste, jumalate ja haldjate vahekord selge. Koos pärisorjusega, mis kestab variatsioonidega tänini, hakks rahvusliku alaväärsuse nartsissistlik üleväärsus trikitama. Nii, nagu traumeeritud inimene, nõnda ka rahvuskehand: mitte keegi ei ole nõus olema ori. Näilise võimu saavutamiseks minnakse poliitikasse ja brüsselitesse, orjatausta katmiseks muundutakse bürokraatideks või jäädakse lihtsalt kadedalt kiuslikeks kitujateks. Tegude asemel tegijate lammutamine on Siberisse küüditamise ajastki tuttav tehnika.

Suur ja väike – pärisorjad mõlemad
Muinasjutu „Suur Peeter ja väike Peeter“ on jäädvustanud Juhan Kunder – mitte segi ajada Jakob Kunderiga, kes punaväelasena Lätis raudteejaama vallutades džotile viskus. Pärnu 4. keskkooli – Ülejõe Gümnaasiumi – vilistlasena lasksin selle legendi paratamatult teadvusse istutada, kuna meie kooli pioneeriorganisatsioon oli temanimeline.
Pärisorjad-Peetrid tegid mõisnikule metsa, lõuna ajal söödi kõigepealt suure Pee jõupoliitika tahtel tühjaks väikese nimekaimu leivakott, seejärel sõi igaüks oma. Läbi müstika sündis ime ja õiglus võitis.
Kusjuures tähelepanuväärne on sõnade järjekorra tähtsus nimes: kui Suur Peeter oli mürakas tropp, siis 205-sentimeetriline tsaar Peeter Suur küll vallutas ja küüditas, lammutas ja omastas, aga üle aegade kajama jäi kasvõi sohu akna Euroopasse rajaja ning Kadrioru lossi ehitajana. Põhjasõja ajal pahatehtu sai türklastelt karma-saabliga ning tervikmälestus temast on võimas.
Kes ehitada ei oska ja Elada ei jaksa – see kadestab ja koputab. Kui seeläbi lausa hävitada ei õnnestu, siis vähemasti kahjustab nii palju kui võimalik. Suur ja väike Peeter kahtlustavad ja kiruvad koos illuminaate: planeeti omavad Rothchildid elavad kindlasti Antarktika keelatud maal – või planeedi sees katakombides… Meie suur-Petside punt käitub tilluminaatidena, imeb eliidiga sarnanemise nimel väike-Petja märsi tühjaks – tegelikult on mõlemad eliidile alluvad orjad.

Muinasmaa surnuks-maksustamine
Suured on endale röövinud karistamatuse ning ühisosa väikesega ainult pidurdamatu puukimine ongi. Rullub väikeste Peetrite ohverdamise aeg suurte Peetrite näiliseks õitsenguks ja illusiooni pikendamiseks.
Mõne aja eest sai selgeks e-valimiste võltsing ning sellest tulenevalt praeguse parlamendi ja valituse illegaalsus – mis sellest sai? Tähelepanu on vaja põhiprobleemilt kõrvale juhtida. Näe, Maarjamaal rassivad veel viimsed idealistlikud missionäärid – peavad veri ninast väljas nt oma rantšot, mida on aastakümneid loonud. Küündimatud üleaedsed küünistavad küüniliselt – kaebavad, kuhu vaja, et entusiasti mõni hoone või aed, kraanikauss või esmaabikapp on valesti. Mispeale lendavad laivi oma olemasolu õigustavad ametnikud, infiltreeruvad ennast tutvustamata ning filmivad koduloomaaia liigagi paksud kitsed droonidega kõhnaks. Lastele looduslaagrite korraldajad teevad ogaratele euronõuetele vastamiseks arutut lisatööd, kuni enam ei jaksa.
Nii riigikogulaste autode kompensatsioon kui rahvale näkku sülitamine maksutõusu päevil kui ka Taagepera lossi pidu katku ajal on võõrandumise käärid lausa spagaati viinud. Leidlikult. Kuidas valvas Kaval-Ants Vana-Pagana käsul aidaust? Võttis ukse eest, varastas aida tühjaks ning magas ust kui niisugust valvates selle peal. JOKK.
Juriidiliselt on kõik korras vana hea teenelise arstliku perenõuandla parkla tasuliseks muutmisel – surnuks maksustamine ongi dr Rammuli väljend. Pikalt hoogu võtnud hädasolijad lähevad visiidile ja saavad preemiaks vapruse eest mehise arve või trahvi.
Ümber Raplamaa kantakse jõgede kallastele munamägede kaupa pinnast feil-baltika laristuks, hiied langevad ja rabad on reostatud – samal ajal peavad ametnikud näitama, et töö käib. Ja lasevad lammutada nt euroalustest ehitatud mängumaja, et saastatud jõe meetrikõrguseid vahutorte taeva pärast mingite maali- ega voolilaagritega ei eksitataks.
Ennast x-võimuks ehk 21. sajandi mõisnikuks krooninud meedia tegutseb tummise genotsiidi järelmaiguga ühiskonnas nagu juhmakas tapariist. Kratt kujutleb ennast kõigeväeliseks – saamata oma ebaeetilises pool-harituses aru, et on vaid tühjaks söödud kott Peetrikese unenäost. See kott tõmmatakse pähe vastavalt vajadusele mõlemale pärisorjale: kõik müügiks.
Meil on helgelt lapsemeelne artistidepaar, kes lubab oma koju iga hulkuva kassi, ka metafoorses mõttes. Enne, kui nad oma armastavast kodust varju palunud kiisu ära jõudsid steriliseerida, õnnestus triibikul tited saada. Mispeale suure Peetri tühi kott meediast laskis muusikutele nagu väikestele Peetritele kaela loomakaitsjad, kes süüdistasid heategijaid nii, et õrnahingeline laulik kurvastas ennast haiglasse. Tagurpidi tühi kott näebki asju pöördes – heateost saab kujuteldav kuritegu varjupaikade vastu või moodi, kuidaspidi issand tõde just parasjagu paista laseb.
Ja kui kullaketraja püüab oma rahvast loovalt harida, tõsta, informeerida, teevad kollased kosilased temast mängeldes vaeslapse, käsikivi või -kiri kaelas. Kes lubas maatriksist ja viirustest rääkida – mis siis, et Kennedy, Lakhiani ja David Icke’i tekstid – raami, puuri, tiivad mutta tagasi!

Sigade revolutsioon tehnopargis
Vaatame juba mõnda aega, kuidas laristut rajades põlismetsad kaovad ning teame, et fosforiidi ladestu kulgeb Ida-Virust Sõrve säärde. Lootsime kujuneda üleriigiliseks rahvuspargiks, aga tehnopargiks kisub hoopis – sulguvate külakeskuste taktis linnadesse pakitud rahvas justkui-oma-maal toimuva ees abitu.
Tühi toob tüli majja – pered lagunevad ja naabrid kaklevad. Tegeliku psühhofüüsilise terrori ees on kõige kaitsetumad naised-lapsed – ja loomad – keda rapitakse nagu „loomulikku kadu“ nii sõdades kui äri jalus. Seni oleme ettevaatlikult televiisorist vaadanud, kui mõni vapper üksiküritaja Toompeale läheb ja häält tõstab, et kuningas on ammu alasti.
Oleme siin maksupiitsa ja sõjahirmu all kükitanud, nagu ahjualused – igatsev pilk kaugetel hispaania-šveitsi-liehtensteini kuningriikidel – saaks tütre kasvõi emiraatidessegi mehele pandud…
Uskudes muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse tahan loota, et kümnete tuhandete sigade venna ihu ohverdamine nagu satanistlik korduv riitus enne äsjast sigade revolutsiooni on orjarahva ühendanud ning tegelikkuseks on saanud laulusõnad: „Uhti-uhti uhkesti viisk läks Tartust Viljandi… Põnnadi-põnnadi hüppas põis, naeris, mis ta naerda võis, tõmbas ennast õhku täis ja karplauhti lõhki käis.“
Ehk on meie kuldvõtmeke peidus kenas sünkroonsuses, et (sea)pekki keeratud riigis hakkasid vassimised ja prassimised riburada ilmsiks tulema just nüüd, kui algab paaniline pürgimine pumba juurde. Suured Peetrid ei oska ju mitte midagi peale väikese Peetri koti tühjaks söömise.
Ma nii tahan uskuda, et Taara tahtel on täitumas positiivne programm: esmakordselt pärast laulvat revolutsiooni ja fosforiidisõda on moodustunud väikeste Peetrite ühisrinne. Ehk on meil seekord oidu valida omad KOVi ja järgmisel korral ka parlamenti, mis kipub praegu olema üksteise peale kukkuv ja kukutav riigikägu.
Meil on aega veel taastada elujõuliste külade-talude võrgustik, mis toodab oma toidu, innustab lapsi saama ja neid päris-inimesteks kasvatama. Sellega lülitatakse oskuste ja funktsioonideta puugid-labuubud toitumisahelast välja.
Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan“ kirjeldas Jürkat, kes kannatas üleinimlikult palju välja, sest tahtis õndsaks saada – eit mäletas, aga eit suri ära… Nüüd on vägagi vitaalsete Juulade ajastu. Naistest oleneb, et väikesed Peetrid saavad meheliku väe ja väärikuse tagasi. Tegijad ja oskajad ujuvad välja ning lõpuks on kõik hästi. Kuni ei ole, pole lõpp ka veel.

See lugu võiks alata kahtmoodi. Esimene versioon oleks ühest tuntud artistide, arstide ja arhitektide perest pärit naisest, kes astus endarajatud kultuurikeskusest, laps ja kompsud näpus oma kodu rajama – lähtematerjaliks merekonteinerid ja hästi palju usku, et vaatamata ehitusmeistrite kroonilisele puudusele kuidagi ikka saab. Teine versioon selle loo algusest on koerte varjupaik.
Tädi palus endale koera, kelle talle varjupaigast leidsmegi – oli teine seitse esimest eluaastat koos kuudiga külapidi ujunud ja mõnevõrra hädas olnud. Vastu palusime meistreid, kes meiega koos merekonteineritest sügiseks meile kodu looksid ning tädi rivistas teisi üles terve sikspäki.
Siitkohast algab lugu meie hõimust. Oleme tüüpilised eestlased, keda on küüditatud, koonduslaagritesse saadetud, gaasiahjudesse aetud ja sildistatud, sest me oleme mitmevärvilised. Meid on palju – ja kõik me oleme alfad, mis tähendab, et kui meie püüdlust elada taevariigi seaduste järgi ei mõisteta, siis läheme mõnevõrra äkiliseks. Me leiame üksteist üles mitmekümneaastastena, sest meie esivanematel on olnud nii palju lapsi, et me ei ole üksteise olemasolust teadnudki.
Kui tuleb hetk omavahel kokku hoida, siis me tuleme. Need ei ole suguvõsakokkutulekud, vaid tegelike tegudega loogiline, looduslik ja loomulik ühtekuulumine. Sellised nädalavahetused oma põhitöö kõrvalt on väike kangelastegu, mille eest tänada loodame üksteist ükspäev teisehomme.
Sina tulid koos Kiuriga, põrnitsesid konteinerit – ja andsid tuld, lõigates uksed ja aknad sinna, kuhu kirjanikupreili need ruudulisele paberile joonistanud oli. Igal nädalavahetusel leidsid auto, sest endal sul sinu suure pere ja majaehituse kõrvalt tol hetkel autot pidada võimalik ei olnud ja sündiski riitadekaupa prusse ja laudu, vaheseinad ja viimistlus – ühesõnaga esmakordse konteineritaltsutamise tulemusena, esialgu uste ja akende õhku riputamise järel täitsa päris kodu.
Olles ühel meie juurde tulemise nädalavahetusel kraavist läbi käinud, teisel seoses vellede ametis olemisega hoopis teised mehed kaasa napsanud, käisid sa oma hõimu tüdrukuid õhtul külapeol turvamas, et hommikul meie kodule katus panna. Koos Kiuri, Kristjani, Ralfi, Joosepi ja ja Mardiga sõitsid nagu liinitramm ja kinnitasid tasukssaadu puhul: „Ah, tead, maksad nii palju kui saad.“
Me rajasime veel palju prusse nõudnud kõrvalhooned, ehitasime terrassid ja tuulekojad, sest sul olid alati kaasas sõbrad, kellega on olnud koos võimalik asja ajada kasvõi südaöösel, sädemed taga. Kiiresti, täpselt, heatujuliselt ja vähenõudlikult – nii sina töötasid.
Eesti keeles on kolm sõna, mida üheski teises keeles sellisel kujul ei ole – talgud, pulmad ja matused. Mitmuses. Elu kõige suuremaid liigutamisi hõimude ja kogukondade sees ja vahel korraldatakse ikka mitmuses.
Näe, istun sinutehtud kuuseplankudest terrassil ja pean aru, mida ette võtta just sinu kehastlahkumise ajal kokku vajunud pesukuivatusrestiga. Sina raputad rokkaripatsi ja kõneled minu õla taga: „Rahu! Pane parem vanakooli pesunöörid. Olid ajad, mil vennike, kes minuehitatud aia mu enese nähes maha sõitis, oleks pehmeks löödud. Nüüd mõistame: sellised on pehmed niigi. Meie oleme nii kõvad, et võime vabalt hevimetali asemel Elmari raadiot kuulata. Taevas, anna meile kannatlikkust, mitte kannatust – asjad seatakse õigeks moel või teisel varem või hiljem.“
Ma armastan sind aegade lõpuni Kuu peale ja tagasi, vellekene Villu Laube.

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Õppematerjalid videosalvestustena

Pildil on inimese ja hobuse peaaju – võrdluseks – kui suur ja kaunis organ peab inimese meelelahutusega toime tulema…
*
Koletulestikud

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Küllalt surnud lindudega kaetud linnaväljakutest, millega „arenenud maailm tervitab“ algavat aastat.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega… Isegi Maša teab, et karu üles ajada ei ole hea.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Ja me avame töövihiku leheküljelt 1 234 567… Teeme kontrolltöö ära – ja edasi?
Möödas on ajad, mil paljud õpetajad olid pigem kooli häälepaelad kui südamed.
Ja me jääme palvesse, et keegigi klassist midagigi ka hiljem mäletaks.
Mäletab siis, kui koolis pakutav on tegeliku eluga otseselt seotud. Meie elu ongi töövihik. Toimub pidev valikute ja lahenduste leidmise pillerkaar, mille käimas olekust me sageli arugi ei saa, sest see juhtub iseeneslikult, nagu hingamine.
Tänane õppur, õpilane, õppija – Jaan Krossi aegadel öeldi muide härrased ning Juri Lotmanni koolkond nimetas oma juhendatavaid kollegideks – on selles mõttes siiras, et kui asi teda üldse ei puuduta, libiseb tema nägusid tegemata ja pugemata sul käest ära. Nuhvlisse ja unemaale.

Olin enne õpetajaks küpsemist mitukümmend aastat eraettevõtjast süstik-nägija-ajakirjanik. Erinevalt linnakontorite kolleegidest, kes tegid intervjuud telefoni- ja kirjateel, sõitsin igale poole kohale ning uurisin sõna otseses mõttes elu. Valisin vabakutselise ebakindla töökorralduse, et ühendada rahateenimine ja eneseteostus, lastesaamine ja talupidamine, mida tuli pehmelt öeldes nullist õppida.
Balletistuudio-kunstikooli-olümpiaadide taustalt pidi talusid taastades nii ehituskunst kui kui koduloomade pidamine liikhaaval ikka väga katse-eksituse meetodil omandama. Samas on linnapreili künnivaol ja sõnnikuveol oluliselt uudishimulikum ja üllatunum võrreldes selle elu teenimise kui enesestmõistetava tüütuse keskel sündinu ja kasvanuga.
Töölaual ootavad üsna kaugele valmis kirjutatud nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja veel mõned toorikud – kuna õpilased on mu parimas mõttes üleni ja südameüdini endale saanud, ei suru nende raamatute valmimist tagant ka. Täna näen kogu maailma uudistest sotsiaalmeediani läbi koolipreili silmade – oi, kui äge tekst nii emakeele kui mõtlemise õpetamiseks on Võrnol, näe – Raudvere vastne kirjutis nagu kuldmuna, oi, kui laheda laulusõnadest koosneva kutsungi rabamatkale on loonud spordijuht Aleksejev! Nii käibki – iga asi on täna sedapidi südameluubi all.

Kolmandat aastat koolis inimesi teenides olen õppinud tundma kergendust, et ei pea raamatutest ära elama, sest sotsiaalmeedia kostitab meid iga päev Bookdaddy.AI ja Amazoni reklaamidega – telli robotilt raamat ja saa see ühe päevaga kirjastatuna kätte ka veel. Tule taevas appi, kellele neid raamatuid vaja on? Inimeseta aiaiai.
Tuleb tunnistada, et isegi kohustluslikku kirjandust ei suudeta ei lugeda ega lugema sundida. Lahendus on anarhia. Kooliprogrammist peame küll kinni, aga inimeste peksmisest tolmunud köidetega on oluliselt lihtsam ja leebem, inimlikum ja huvitavam koostada õppematerjalid, mis mõtestavad seda sindrima kohustuslikku ja ühendavad selle tänapäeva ning siin ja praegu elavate ja hingavate ilusate hingedega.

Seda, kui loominguline protsess on õpetamine ning kui põnev pidev põlemine on oma metoodika väljatöötamine, enne õpetajakstulekut ei tea. Tuleme nii otse kõrgkoolist kui elu ja loo slepiga kooli teades, et õpetajate palk on… Palk ON. Notarid ja näitlejad üllatuvad alles nüüd, et palk koos hindadega ei tõuse.
Koolis liigutatakse sind sellega, et šokolaadišoki puhul toovad noorhärrad sulle šoksi – päriselt ka! Ongi põhjus kogukonna projektide kirjutamise tunnis arutleda, kuidas aktsiisi-käibe-kaitse-automaksu ralli rahvuskehandit raputab. Lugege mu huulilt…

Pisut kahestunud on need, kes koolis elavad ja säravad – ühendatud on igavene lapsemeel ja elukogemus. Aina õpid ja üllatud ning oled samas haavatud tervendaja: suudad noore silmist lugeda ärkava ärevushäire ja deprekadraakoni tiivalöögid, sest oled ise neist läbi tulnud ning ulatad mõistva teed juhatava käe ja südame.
„Naiss ja bänger fäšionista,“ ütlevad nad. Jajah, ainult kodustatud toorlaenudest koosneb see lause, aga me pole ei tsaaririigi ega nõuka okupatsiooni all venestunud ning ei amerikaniseeru pärapõhjani ka praegu.
Oluline on, et hakkad enda üle muiates välja kandma kaltsukate ja Temu rõivakollektsioone ning oled naikimere keskel iga päev isemoodi ja eriline saareke.

„Minu suur õde. Pigem sõber. Awsam mega energiaga,“ kirjutavad nad, kui aduvad matsu, et jäädki neid päriselt austuse ja armastusega kohtlema ning see pole kustuv poos. „Sa ei saagi kohe aru, kui palju ta sulle tegelt õpetab. Autfit-julgusega õpetab ka. Ägedalt huvitav. Super-isiksus. Moodne ja nakkavalt elus karakter.“
Narr on õukonna kõige targem mees, teate küll. Ja need repliigid on meie õpilastelt pärinev meeliülendav moos.
Aegadel, mil põlvkonnad enamasti enam koos ei ole, peamegi haridustemplites näitama, et Vanad Targad on „cool ja teadlikult naljakas – sõber noh – aina üllatav, põnev ja kõnetav“ kaader – kenasti klassitubadesse infiltreerunud.
Meie haritlastel on aastakümneid oma suvilaid, eramuid ja talusid nädalavahetuste ja puhkuste ajal kõhu kõrvalt astutud taidlus-ehitajana ämber igasse jalga. Tänu sellele teame, mida ja kuidas uue aja elukutselistele ehitajatele ametikoolis räägime.
Automehaanikuid elementaarse kirjakeele juurde juhatades on meie koolipreilid kõike muud kui võhikud eluhellikud – näh, mu truu suur sinine ei saanud roosteaukude tõttu kolmandal aastal esimesel ringil ülevaatusest läbi – ja juttu jätkub tulevaste professionaalidega kauemaks.

Meil, elu enese küpsetatud kokkadel, kes me tulevasi köögifakiire õpetame, võib enesel küll olla suitsuandur kogu külale teataja, kui toit on valmis – ent seda selgem on, et kutsekoolid on Maarjamaa ainumõeldav lahendus. Mida varem ja teadlikumalt noored teavad, kelleks tahavad saada – oh õnne! – seda keskendunumalt fookuses nad on. Aeglaselt rulluv haridusreformi reform õnneks ei lase spetsialiseerumisega liiga kitsaks, teise äärmusse minna.
Ametikoolide inimesed on kontrast puhtakadeemilise eliidi ummikutes istumisele. Igas mõttes. Kohe mitte ei ole me teise sordi inimesed, kes linnaummikutesse ei mahtunud. Eriti ei ole meie inimesed, kes töö ja pere, elu ja loo kõrvalt tagasi kooli tulevad, mingisugune sekondhänd. Pigem händ püsti ja ülikoolidesse siit edasi!
Meie, maasool saame IT-spetsialistidega ühest küljest küll kogemusi jagada – oi, häkiti, ai, arvutil on viirus – aga meid ennast tõstab viirustest lobedamalt välja tagasi sadulasse värske õhk ja lumelükkamine.

Mitte ainult Särevere kooli loomakohtlejatele – ka meie maajuursetele inimestele on nii lapsikus kui eksistentsiaalselt küpses võtmes lihtne selgitada, mida mõtles Rebane sellega, kui ütles Väikesele Printsile: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Ainult kogu pühendatud aja ja väega saad endale sõpruse – mitte mingi rahasumma eest.“
„Minu kõige vägevam sõber. Tšill ja norm oma komadega,“ ütlevad õpilased just hetkel, mil kipud meeleheidet kui rahvussporti harrastama ja kartma, et sinu komatamisest ja kokkulahkutamisest hakatakse tüdinema.
Imetlen õpetajaid, kes on ülikoolist kohe kooli tulnud ja selle ülikarmi vastutusega ameti oma enese laste saamise ja sirgutamisega ühitanud. Mõne meist siin on õpetatavatele pühendumine sedavõrd neelanud, et liialdamata öeldes mõtlen uutele õppematerjalidele ja oma inimestele 24/7 nii kasse kallistades kui külaskäikudest loobudes – kõrvadevahe on non-stop oma inimestel külas.
„Ulme, kui rahulik! Ultra äge ja eepiline,“ ütlevad nemakesed.
Haadihaahaa, kui nad teaksid, et oma lastega oli mõni meist, nimesid nimetamata, kõike muud kui rahulik. Selle imetleva kannatlikkuse õpetasid noortestuudio lapsed, kelle diagnoose ja keerulisi kodusid trotsides kirjutasime viis aastat kõik näidendid koos ning kandsime need koos mööda Eestit tuuritades ka ette – publikul ei olnud aimugi, mis kombo ATHsid ja düsgraafe meie hulgas rokkis.
„Tal on peas kogu maailma raamaturiiulid,“ on noored nentinud.
Oluline on teada, et karupoeg Puhhi raamatus on just see siltide ja võõrsõnaliste hinnangute kataloog, millega me süvenevalt autistlikus maailmas peame tuttavaks saama ja sammhaaval sildid eemaldama. Harry Potteri emme J.K. Rowling ja Elon Musk on oma spektritest kõneldes selle uue normi vastuvõtmise lihtsamaks teinud.

Don’t rush in, where the angels do toed.
Vastutus ja aukartus elu ees ei olene sellest, kas teame Albert Schweitzeri nime, vaid sellest, et julgeme lubada.
Las eriline inimene – ja me kõik olemegi erilised – mõnel päeval joonistab oma paberile, küll ta järgmisel kohtumisel pihib end kirjalikult avali.
„Tavaliselt mind miski ei huvita, tema ON iga kord huvitav,“ arutleb noor, kes iseeneselegi üllatuseks igasuguse sunduseta nuhvli käest paneb. Jah, selles lubamises on mõningane vastuhakk käskudele ja keeldudele – oma õpilastega koos, mitte vastu.
„Ülilaia silmaringiga ständ-ap komedista“ ise armastab tsitaati Charlie Chaplinilt – naljatada saab see, kes on õppinud oma valuga mängima.
Just siin kutsehariduse ausse tõstjate kogunemisel söandan arvata, et õpetajal peaks olema mõne teise ala kogemus – nagu ka Riigikogu liikmetel. Kui oled metsa istutanud ja lambaid kasvatanud, tead, mis on puude taga. Näed seda, mida kabinettides ei näe, sest sinul on jalg väärikalt mudas ja pilk pilvedes.

Vist tean. Nipp on selles, et IGALE HINGELE tuleb anda võimalus. Suure valimikuga eliitkoolides on kiusatus – lihtne ju ka – panustada andekaimatele.
Meil sinuga on õigus ja võimalus puhuda südamesooja KÕIGI tiibade alla – tärkavaid eneseavaldusi võimalikult vähe parandades ja punastades. Vastutasuks saad leevenduse, et oma elu jamad lülituvad koolis välja – ah, mis abielukriisid, ülekoormus ja vaimsed korratused igas põlvkonnas…
Tulemus on müstiliselt ulmeline „täiesti tavaliste“ noorte tähelend, mille kõrval püüdkem seista mitte piitsa, vaid inglipuudutusena.
Kui kirjutasime fenomenaalse Tartu da Vinci, leidur Hando Kruuviga raamatut, kinnitas maestro korduvalt: „Kõige tähtsam eestikeelne sõna on MIKS.“
On jah. Õpetajal peab olema huvitav – ja see sünnib energiaringluses, noori ahmides.
Tänaste sõdade tõlgendamisel tuleb õpetajale kasuks, et temakirjutatud muusikal „Marlene Dietrich“ oli mitmeid aastaid Vanemuise laval – muide, kas see teater on veel lahti või läheb teiste teatrite ja koolide järel sõjatööstuse täitmatusse kurku?
Mitte koltunud raamatud, vaid elu ise selgitab, miks Hemingway ja Remarque sõjast mitte kunagi ei toibunudki. Kaunishinged lootsid võita inimkonna viimse sõja, aga… Nõnda siis laskis üks ennast maha, teine uppus calvadosesse ning Gerald Durrell, kelle rajatud loomaaiad jäid sõjamasina alla, ei olnud eluõhtul kibestununa kaugeltki minu-pere-ja-muud-loomad poisike Gerry.
Seda teades ongi järjest enamates koolides ja kontorites tõsist tööd tegemas teraapia-keskendumis-lugemiskoerad. Klassitoa 204 abiõpetaja, koolis üles kasvanud buldog Delfiini ees on looduslikku soojust vajades pool kooli põlvili ja südameli.

Miksidele vastust otsides olen täna siin märgilisena Puuluubi soojendustüdruk – nende eurolaul oli tõeline teadasaamiste kogupauk. Esteedid lõpliku tõe teadjad nimetasid härraste antroposoofide-kunstnike sooritust palaganiks. Meie Kehtnas küsisime, MIKS ja mida tähendab ükski rida ses loos „Neist narkootikumidest ei tea meie küll midagi“.
Läksime oma õppevideoga viraalseks. Tänu sellele kasutavad nüüd rõõmustavalt paljud kaasteelised sadade õppematerjalide videotunde nii õppimiseks, õpetamiseks kui lasevad lihtsalt Murutari väidetavalt teraapilisel põrinal taustamuusikana meie keele eriliselt keerulisi liiklusmärke kinnistada.

HOIA ENESELE JÄRGNEJATE EES UST LAHTI!
Jumal ise lükkab ette parimaid võimalikke tekste, mille abil oma inimesi õpetada.
Kooliprogramm annab ette teosed ja autorid, mida tänapäevaga põimida ja lõimida. Igapäevane tekstide loomine hoiab ärkvel ja märkvel. Ühtlasi tuleb koolis luua pesa, kuhu ise ka tahad läbi pimeda, pori ja libeda tulla. Sinu klass, kuhu tullakse ja jäädakse võiks ideaalis olla VALGE VARJUPAIK.
Uue ajastu inimesed elavad Donald Trumpi ja Elon Muski üle – kui nad konveieri hammasrataste vahelt saabuvad, tuleb nad taastada ja nende tiivad porist tõsta.
Õpetajal enesel peab omasid kõrgkoolidesse innustades ka huvitav olema. Düs-kes-iganes pole senini oma mõtteid avaldada julgenud, sest tähed juhtuvad valesse järjekorda – aga see ju ei tähenda, et mõtted ei kõlba. Kui ta usaldama soojeneb, selgub, et tal on nii palju öelda.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – see selgub igal hetkel eriti klaarilt klassis, õppeköögis ja remonditöökojas – igaüks neist on meie elutöö.
Kutsun appi sõjalendur Exupéry, kes kirjutas paar päeva enne viimset lennukiga merre kukkumist oma PALVE.
Paneme puuduvad kirjavahemärgid ja ühendame liitsõnad.
Armas Jumal ma ei palu sinult imesid ega nägemusi vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähele panelikuks ja leidlikuks nii et saaksin iga päeva elu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust et teha vahet esma tähtsal ja teise järgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abi nõusid mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada nii et näen selle tipp hetki ja leiaksin vähemalt aeg ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista et unistamine siin ei aita ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine et raskused lüüa saamised langused ja eba õnnestumised on vaid loomulik osa elust tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi kellel on julgust öelda mulle välja tõde aga teha seda armastavalt! Ma tean et paljud probleemid leiavad lahenduse ilma et peaksin midagi tegema nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlus võimet et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vaja minevat soojust. Tee minust inimene kes teab kuidas jõuda nendeni kes on omadega täiesti „põhjas“. Päästa mind ära hirmust et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda mida endale soovin vaid seda mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Ja nüüd kirjuta üles oma palve.
Väike spikker – kui näiteks mina ei tea, mida teha, helistan õpetajate Õpetaja Ülo Vooglaiule või mõtlen Asser Murutarile. Nad ütlevad, et kõik vastused on su õpilaste silmades – vaata ja sa näed, et sa tead ning oskad aidata õppidatahtja õppima. Nii on.
Koolist koju jõudmisel küsivad hobused: „Mida sa täna tegid?“
Andsin südame ja sain sadu südameid vastu – iga päev. Milline au! Mitmemilline.
Truudus. Fookus. Distsipliin. Rahu.
Ja veel kord: ÕPETA MULLE VÄIKESTE SAMMUDE ASTUMISE KUNSTI.

1. Leia tekstis vähemalt 10 autori teesi.
2. Leia släng ja toorlaenud ja selgita, mida need väljendid tähendavad.
3. Leia tekstis nimetatud ja tsiteeritud korüfeed – mida nad öelnud on?
4. Korrasta Exupéry palve kirjavahemärgid ja kokkulahkutamised.
5. Kirjuta oma palve.
6. Kirjuta oma ideed kooli tõeliseks kaasajastamiseks.