See lugu võiks alata kahtmoodi. Esimene versioon oleks ühest tuntud artistide, arstide ja arhitektide perest pärit naisest, kes astus endarajatud kultuurikeskusest, laps ja kompsud näpus oma kodu rajama – lähtematerjaliks merekonteinerid ja hästi palju usku, et vaatamata ehitusmeistrite kroonilisele puudusele kuidagi ikka saab. Teine versioon selle loo algusest on koerte varjupaik.
Tädi palus endale koera, kelle talle varjupaigast leidsmegi – oli teine seitse esimest eluaastat koos kuudiga külapidi ujunud ja mõnevõrra hädas olnud. Vastu palusime meistreid, kes meiega koos merekonteineritest sügiseks meile kodu looksid ning tädi rivistas teisi üles terve sikspäki.
Siitkohast algab lugu meie hõimust. Oleme tüüpilised eestlased, keda on küüditatud, koonduslaagritesse saadetud, gaasiahjudesse aetud ja sildistatud, sest me oleme mitmevärvilised. Meid on palju – ja kõik me oleme alfad, mis tähendab, et kui meie püüdlust elada taevariigi seaduste järgi ei mõisteta, siis läheme mõnevõrra äkiliseks. Me leiame üksteist üles mitmekümneaastastena, sest meie esivanematel on olnud nii palju lapsi, et me ei ole üksteise olemasolust teadnudki.
Kui tuleb hetk omavahel kokku hoida, siis me tuleme. Need ei ole suguvõsakokkutulekud, vaid tegelike tegudega loogiline, looduslik ja loomulik ühtekuulumine. Sellised nädalavahetused oma põhitöö kõrvalt on väike kangelastegu, mille eest tänada loodame üksteist ükspäev teisehomme.
Sina tulid koos Kiuriga, põrnitsesid konteinerit – ja andsid tuld, lõigates uksed ja aknad sinna, kuhu kirjanikupreili need ruudulisele paberile joonistanud oli. Igal nädalavahetusel leidsid auto, sest endal sul sinu suure pere ja majaehituse kõrvalt tol hetkel autot pidada võimalik ei olnud ja sündiski riitadekaupa prusse ja laudu, vaheseinad ja viimistlus – ühesõnaga esmakordse konteineritaltsutamise tulemusena, esialgu uste ja akende õhku riputamise järel täitsa päris kodu.
Olles ühel meie juurde tulemise nädalavahetusel kraavist läbi käinud, teisel seoses vellede ametis olemisega hoopis teised mehed kaasa napsanud, käisid sa oma hõimu tüdrukuid õhtul külapeol turvamas, et hommikul meie kodule katus panna. Koos Kiuri, Kristjani, Ralfi, Joosepi ja ja Mardiga sõitsid nagu liinitramm ja kinnitasid tasukssaadu puhul: „Ah, tead, maksad nii palju kui saad.“
Me rajasime veel palju prusse nõudnud kõrvalhooned, ehitasime terrassid ja tuulekojad, sest sul olid alati kaasas sõbrad, kellega on olnud koos võimalik asja ajada kasvõi südaöösel, sädemed taga. Kiiresti, täpselt, heatujuliselt ja vähenõudlikult – nii sina töötasid.
Eesti keeles on kolm sõna, mida üheski teises keeles sellisel kujul ei ole – talgud, pulmad ja matused. Mitmuses. Elu kõige suuremaid liigutamisi hõimude ja kogukondade sees ja vahel korraldatakse ikka mitmuses.
Näe, istun sinutehtud kuuseplankudest terrassil ja pean aru, mida ette võtta just sinu kehastlahkumise ajal kokku vajunud pesukuivatusrestiga. Sina raputad rokkaripatsi ja kõneled minu õla taga: „Rahu! Pane parem vanakooli pesunöörid. Olid ajad, mil vennike, kes minuehitatud aia mu enese nähes maha sõitis, oleks pehmeks löödud. Nüüd mõistame: sellised on pehmed niigi. Meie oleme nii kõvad, et võime vabalt hevimetali asemel Elmari raadiot kuulata. Taevas, anna meile kannatlikkust, mitte kannatust – asjad seatakse õigeks moel või teisel varem või hiljem.“
Ma armastan sind aegade lõpuni Kuu peale ja tagasi, vellekene Villu Laube.

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Õppematerjalid videosalvestustena

Pildil on inimese ja hobuse peaaju – võrdluseks – kui suur ja kaunis organ peab inimese meelelahutusega toime tulema…
*
Koletulestikud

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Küllalt surnud lindudega kaetud linnaväljakutest, millega „arenenud maailm tervitab“ algavat aastat.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega… Isegi Maša teab, et karu üles ajada ei ole hea.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Ja me avame töövihiku leheküljelt 1 234 567… Teeme kontrolltöö ära – ja edasi?
Möödas on ajad, mil paljud õpetajad olid pigem kooli häälepaelad kui südamed.
Ja me jääme palvesse, et keegigi klassist midagigi ka hiljem mäletaks.
Mäletab siis, kui koolis pakutav on tegeliku eluga otseselt seotud. Meie elu ongi töövihik. Toimub pidev valikute ja lahenduste leidmise pillerkaar, mille käimas olekust me sageli arugi ei saa, sest see juhtub iseeneslikult, nagu hingamine.
Tänane õppur, õpilane, õppija – Jaan Krossi aegadel öeldi muide härrased ning Juri Lotmanni koolkond nimetas oma juhendatavaid kollegideks – on selles mõttes siiras, et kui asi teda üldse ei puuduta, libiseb tema nägusid tegemata ja pugemata sul käest ära. Nuhvlisse ja unemaale.

Olin enne õpetajaks küpsemist mitukümmend aastat eraettevõtjast süstik-nägija-ajakirjanik. Erinevalt linnakontorite kolleegidest, kes tegid intervjuud telefoni- ja kirjateel, sõitsin igale poole kohale ning uurisin sõna otseses mõttes elu. Valisin vabakutselise ebakindla töökorralduse, et ühendada rahateenimine ja eneseteostus, lastesaamine ja talupidamine, mida tuli pehmelt öeldes nullist õppida.
Balletistuudio-kunstikooli-olümpiaadide taustalt pidi talusid taastades nii ehituskunst kui kui koduloomade pidamine liikhaaval ikka väga katse-eksituse meetodil omandama. Samas on linnapreili künnivaol ja sõnnikuveol oluliselt uudishimulikum ja üllatunum võrreldes selle elu teenimise kui enesestmõistetava tüütuse keskel sündinu ja kasvanuga.
Töölaual ootavad üsna kaugele valmis kirjutatud nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja veel mõned toorikud – kuna õpilased on mu parimas mõttes üleni ja südameüdini endale saanud, ei suru nende raamatute valmimist tagant ka. Täna näen kogu maailma uudistest sotsiaalmeediani läbi koolipreili silmade – oi, kui äge tekst nii emakeele kui mõtlemise õpetamiseks on Võrnol, näe – Raudvere vastne kirjutis nagu kuldmuna, oi, kui laheda laulusõnadest koosneva kutsungi rabamatkale on loonud spordijuht Aleksejev! Nii käibki – iga asi on täna sedapidi südameluubi all.

Kolmandat aastat koolis inimesi teenides olen õppinud tundma kergendust, et ei pea raamatutest ära elama, sest sotsiaalmeedia kostitab meid iga päev Bookdaddy.AI ja Amazoni reklaamidega – telli robotilt raamat ja saa see ühe päevaga kirjastatuna kätte ka veel. Tule taevas appi, kellele neid raamatuid vaja on? Inimeseta aiaiai.
Tuleb tunnistada, et isegi kohustluslikku kirjandust ei suudeta ei lugeda ega lugema sundida. Lahendus on anarhia. Kooliprogrammist peame küll kinni, aga inimeste peksmisest tolmunud köidetega on oluliselt lihtsam ja leebem, inimlikum ja huvitavam koostada õppematerjalid, mis mõtestavad seda sindrima kohustuslikku ja ühendavad selle tänapäeva ning siin ja praegu elavate ja hingavate ilusate hingedega.

Seda, kui loominguline protsess on õpetamine ning kui põnev pidev põlemine on oma metoodika väljatöötamine, enne õpetajakstulekut ei tea. Tuleme nii otse kõrgkoolist kui elu ja loo slepiga kooli teades, et õpetajate palk on… Palk ON. Notarid ja näitlejad üllatuvad alles nüüd, et palk koos hindadega ei tõuse.
Koolis liigutatakse sind sellega, et šokolaadišoki puhul toovad noorhärrad sulle šoksi – päriselt ka! Ongi põhjus kogukonna projektide kirjutamise tunnis arutleda, kuidas aktsiisi-käibe-kaitse-automaksu ralli rahvuskehandit raputab. Lugege mu huulilt…

Pisut kahestunud on need, kes koolis elavad ja säravad – ühendatud on igavene lapsemeel ja elukogemus. Aina õpid ja üllatud ning oled samas haavatud tervendaja: suudad noore silmist lugeda ärkava ärevushäire ja deprekadraakoni tiivalöögid, sest oled ise neist läbi tulnud ning ulatad mõistva teed juhatava käe ja südame.
„Naiss ja bänger fäšionista,“ ütlevad nad. Jajah, ainult kodustatud toorlaenudest koosneb see lause, aga me pole ei tsaaririigi ega nõuka okupatsiooni all venestunud ning ei amerikaniseeru pärapõhjani ka praegu.
Oluline on, et hakkad enda üle muiates välja kandma kaltsukate ja Temu rõivakollektsioone ning oled naikimere keskel iga päev isemoodi ja eriline saareke.

„Minu suur õde. Pigem sõber. Awsam mega energiaga,“ kirjutavad nad, kui aduvad matsu, et jäädki neid päriselt austuse ja armastusega kohtlema ning see pole kustuv poos. „Sa ei saagi kohe aru, kui palju ta sulle tegelt õpetab. Autfit-julgusega õpetab ka. Ägedalt huvitav. Super-isiksus. Moodne ja nakkavalt elus karakter.“
Narr on õukonna kõige targem mees, teate küll. Ja need repliigid on meie õpilastelt pärinev meeliülendav moos.
Aegadel, mil põlvkonnad enamasti enam koos ei ole, peamegi haridustemplites näitama, et Vanad Targad on „cool ja teadlikult naljakas – sõber noh – aina üllatav, põnev ja kõnetav“ kaader – kenasti klassitubadesse infiltreerunud.
Meie haritlastel on aastakümneid oma suvilaid, eramuid ja talusid nädalavahetuste ja puhkuste ajal kõhu kõrvalt astutud taidlus-ehitajana ämber igasse jalga. Tänu sellele teame, mida ja kuidas uue aja elukutselistele ehitajatele ametikoolis räägime.
Automehaanikuid elementaarse kirjakeele juurde juhatades on meie koolipreilid kõike muud kui võhikud eluhellikud – näh, mu truu suur sinine ei saanud roosteaukude tõttu kolmandal aastal esimesel ringil ülevaatusest läbi – ja juttu jätkub tulevaste professionaalidega kauemaks.

Meil, elu enese küpsetatud kokkadel, kes me tulevasi köögifakiire õpetame, võib enesel küll olla suitsuandur kogu külale teataja, kui toit on valmis – ent seda selgem on, et kutsekoolid on Maarjamaa ainumõeldav lahendus. Mida varem ja teadlikumalt noored teavad, kelleks tahavad saada – oh õnne! – seda keskendunumalt fookuses nad on. Aeglaselt rulluv haridusreformi reform õnneks ei lase spetsialiseerumisega liiga kitsaks, teise äärmusse minna.
Ametikoolide inimesed on kontrast puhtakadeemilise eliidi ummikutes istumisele. Igas mõttes. Kohe mitte ei ole me teise sordi inimesed, kes linnaummikutesse ei mahtunud. Eriti ei ole meie inimesed, kes töö ja pere, elu ja loo kõrvalt tagasi kooli tulevad, mingisugune sekondhänd. Pigem händ püsti ja ülikoolidesse siit edasi!
Meie, maasool saame IT-spetsialistidega ühest küljest küll kogemusi jagada – oi, häkiti, ai, arvutil on viirus – aga meid ennast tõstab viirustest lobedamalt välja tagasi sadulasse värske õhk ja lumelükkamine.

Mitte ainult Särevere kooli loomakohtlejatele – ka meie maajuursetele inimestele on nii lapsikus kui eksistentsiaalselt küpses võtmes lihtne selgitada, mida mõtles Rebane sellega, kui ütles Väikesele Printsile: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Ainult kogu pühendatud aja ja väega saad endale sõpruse – mitte mingi rahasumma eest.“
„Minu kõige vägevam sõber. Tšill ja norm oma komadega,“ ütlevad õpilased just hetkel, mil kipud meeleheidet kui rahvussporti harrastama ja kartma, et sinu komatamisest ja kokkulahkutamisest hakatakse tüdinema.
Imetlen õpetajaid, kes on ülikoolist kohe kooli tulnud ja selle ülikarmi vastutusega ameti oma enese laste saamise ja sirgutamisega ühitanud. Mõne meist siin on õpetatavatele pühendumine sedavõrd neelanud, et liialdamata öeldes mõtlen uutele õppematerjalidele ja oma inimestele 24/7 nii kasse kallistades kui külaskäikudest loobudes – kõrvadevahe on non-stop oma inimestel külas.
„Ulme, kui rahulik! Ultra äge ja eepiline,“ ütlevad nemakesed.
Haadihaahaa, kui nad teaksid, et oma lastega oli mõni meist, nimesid nimetamata, kõike muud kui rahulik. Selle imetleva kannatlikkuse õpetasid noortestuudio lapsed, kelle diagnoose ja keerulisi kodusid trotsides kirjutasime viis aastat kõik näidendid koos ning kandsime need koos mööda Eestit tuuritades ka ette – publikul ei olnud aimugi, mis kombo ATHsid ja düsgraafe meie hulgas rokkis.
„Tal on peas kogu maailma raamaturiiulid,“ on noored nentinud.
Oluline on teada, et karupoeg Puhhi raamatus on just see siltide ja võõrsõnaliste hinnangute kataloog, millega me süvenevalt autistlikus maailmas peame tuttavaks saama ja sammhaaval sildid eemaldama. Harry Potteri emme J.K. Rowling ja Elon Musk on oma spektritest kõneldes selle uue normi vastuvõtmise lihtsamaks teinud.

Don’t rush in, where the angels do toed.
Vastutus ja aukartus elu ees ei olene sellest, kas teame Albert Schweitzeri nime, vaid sellest, et julgeme lubada.
Las eriline inimene – ja me kõik olemegi erilised – mõnel päeval joonistab oma paberile, küll ta järgmisel kohtumisel pihib end kirjalikult avali.
„Tavaliselt mind miski ei huvita, tema ON iga kord huvitav,“ arutleb noor, kes iseeneselegi üllatuseks igasuguse sunduseta nuhvli käest paneb. Jah, selles lubamises on mõningane vastuhakk käskudele ja keeldudele – oma õpilastega koos, mitte vastu.
„Ülilaia silmaringiga ständ-ap komedista“ ise armastab tsitaati Charlie Chaplinilt – naljatada saab see, kes on õppinud oma valuga mängima.
Just siin kutsehariduse ausse tõstjate kogunemisel söandan arvata, et õpetajal peaks olema mõne teise ala kogemus – nagu ka Riigikogu liikmetel. Kui oled metsa istutanud ja lambaid kasvatanud, tead, mis on puude taga. Näed seda, mida kabinettides ei näe, sest sinul on jalg väärikalt mudas ja pilk pilvedes.

Vist tean. Nipp on selles, et IGALE HINGELE tuleb anda võimalus. Suure valimikuga eliitkoolides on kiusatus – lihtne ju ka – panustada andekaimatele.
Meil sinuga on õigus ja võimalus puhuda südamesooja KÕIGI tiibade alla – tärkavaid eneseavaldusi võimalikult vähe parandades ja punastades. Vastutasuks saad leevenduse, et oma elu jamad lülituvad koolis välja – ah, mis abielukriisid, ülekoormus ja vaimsed korratused igas põlvkonnas…
Tulemus on müstiliselt ulmeline „täiesti tavaliste“ noorte tähelend, mille kõrval püüdkem seista mitte piitsa, vaid inglipuudutusena.
Kui kirjutasime fenomenaalse Tartu da Vinci, leidur Hando Kruuviga raamatut, kinnitas maestro korduvalt: „Kõige tähtsam eestikeelne sõna on MIKS.“
On jah. Õpetajal peab olema huvitav – ja see sünnib energiaringluses, noori ahmides.
Tänaste sõdade tõlgendamisel tuleb õpetajale kasuks, et temakirjutatud muusikal „Marlene Dietrich“ oli mitmeid aastaid Vanemuise laval – muide, kas see teater on veel lahti või läheb teiste teatrite ja koolide järel sõjatööstuse täitmatusse kurku?
Mitte koltunud raamatud, vaid elu ise selgitab, miks Hemingway ja Remarque sõjast mitte kunagi ei toibunudki. Kaunishinged lootsid võita inimkonna viimse sõja, aga… Nõnda siis laskis üks ennast maha, teine uppus calvadosesse ning Gerald Durrell, kelle rajatud loomaaiad jäid sõjamasina alla, ei olnud eluõhtul kibestununa kaugeltki minu-pere-ja-muud-loomad poisike Gerry.
Seda teades ongi järjest enamates koolides ja kontorites tõsist tööd tegemas teraapia-keskendumis-lugemiskoerad. Klassitoa 204 abiõpetaja, koolis üles kasvanud buldog Delfiini ees on looduslikku soojust vajades pool kooli põlvili ja südameli.

Miksidele vastust otsides olen täna siin märgilisena Puuluubi soojendustüdruk – nende eurolaul oli tõeline teadasaamiste kogupauk. Esteedid lõpliku tõe teadjad nimetasid härraste antroposoofide-kunstnike sooritust palaganiks. Meie Kehtnas küsisime, MIKS ja mida tähendab ükski rida ses loos „Neist narkootikumidest ei tea meie küll midagi“.
Läksime oma õppevideoga viraalseks. Tänu sellele kasutavad nüüd rõõmustavalt paljud kaasteelised sadade õppematerjalide videotunde nii õppimiseks, õpetamiseks kui lasevad lihtsalt Murutari väidetavalt teraapilisel põrinal taustamuusikana meie keele eriliselt keerulisi liiklusmärke kinnistada.

HOIA ENESELE JÄRGNEJATE EES UST LAHTI!
Jumal ise lükkab ette parimaid võimalikke tekste, mille abil oma inimesi õpetada.
Kooliprogramm annab ette teosed ja autorid, mida tänapäevaga põimida ja lõimida. Igapäevane tekstide loomine hoiab ärkvel ja märkvel. Ühtlasi tuleb koolis luua pesa, kuhu ise ka tahad läbi pimeda, pori ja libeda tulla. Sinu klass, kuhu tullakse ja jäädakse võiks ideaalis olla VALGE VARJUPAIK.
Uue ajastu inimesed elavad Donald Trumpi ja Elon Muski üle – kui nad konveieri hammasrataste vahelt saabuvad, tuleb nad taastada ja nende tiivad porist tõsta.
Õpetajal enesel peab omasid kõrgkoolidesse innustades ka huvitav olema. Düs-kes-iganes pole senini oma mõtteid avaldada julgenud, sest tähed juhtuvad valesse järjekorda – aga see ju ei tähenda, et mõtted ei kõlba. Kui ta usaldama soojeneb, selgub, et tal on nii palju öelda.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – see selgub igal hetkel eriti klaarilt klassis, õppeköögis ja remonditöökojas – igaüks neist on meie elutöö.
Kutsun appi sõjalendur Exupéry, kes kirjutas paar päeva enne viimset lennukiga merre kukkumist oma PALVE.
Paneme puuduvad kirjavahemärgid ja ühendame liitsõnad.
Armas Jumal ma ei palu sinult imesid ega nägemusi vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähele panelikuks ja leidlikuks nii et saaksin iga päeva elu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust et teha vahet esma tähtsal ja teise järgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abi nõusid mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada nii et näen selle tipp hetki ja leiaksin vähemalt aeg ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista et unistamine siin ei aita ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine et raskused lüüa saamised langused ja eba õnnestumised on vaid loomulik osa elust tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi kellel on julgust öelda mulle välja tõde aga teha seda armastavalt! Ma tean et paljud probleemid leiavad lahenduse ilma et peaksin midagi tegema nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlus võimet et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vaja minevat soojust. Tee minust inimene kes teab kuidas jõuda nendeni kes on omadega täiesti „põhjas“. Päästa mind ära hirmust et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda mida endale soovin vaid seda mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Ja nüüd kirjuta üles oma palve.
Väike spikker – kui näiteks mina ei tea, mida teha, helistan õpetajate Õpetaja Ülo Vooglaiule või mõtlen Asser Murutarile. Nad ütlevad, et kõik vastused on su õpilaste silmades – vaata ja sa näed, et sa tead ning oskad aidata õppidatahtja õppima. Nii on.
Koolist koju jõudmisel küsivad hobused: „Mida sa täna tegid?“
Andsin südame ja sain sadu südameid vastu – iga päev. Milline au! Mitmemilline.
Truudus. Fookus. Distsipliin. Rahu.
Ja veel kord: ÕPETA MULLE VÄIKESTE SAMMUDE ASTUMISE KUNSTI.

1. Leia tekstis vähemalt 10 autori teesi.
2. Leia släng ja toorlaenud ja selgita, mida need väljendid tähendavad.
3. Leia tekstis nimetatud ja tsiteeritud korüfeed – mida nad öelnud on?
4. Korrasta Exupéry palve kirjavahemärgid ja kokkulahkutamised.
5. Kirjuta oma palve.
6. Kirjuta oma ideed kooli tõeliseks kaasajastamiseks.

Annetustalgute teksti analüüsisid ja täiustasid IT-spetsialistid kogukonnaprojektide kirjutamise koolitusel.
Palun abi Diana ravi kulude maksmisel. See on mul esimene see sugune loom katse ise endaga.
Hingede inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abi palumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaas teelisi sarnases olu korras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000 eurolist jada looma arstide arveid mille tõi kaasa Diana suvine ränk jala trauma.
Noor raske veo hobune on minu hinge loom ja pensioni sammas. Tema taga jalg jäi tüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südame sõpra kõige pealt kodus. Röntgen pildid-ravimid-veterinaarid… See järel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobu kliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonidele.
Just siis kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magama panek algas paranemine nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega.
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ette arvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga ka laste ootamatused ja auto korrastamine üle vaatuseks jne ning tõmbavad hinge kinni. Öö päevas ei ole nii palju tunde et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks Diana ja Taya teised on minu juures hoiul. Viie aastane Diana tuli minu juurde kuue kuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase kooli preili iga ilmaga mitu korda päevas õue kus juures suurt kasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiu ala ainu mõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnu liikidel on pesitsus paik.
Ma ei tea tänasel päeval kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on seega ei oska kellegi poole personaalseid põlve jälgi teha. Nii siis kõnetan kõiki korraga.
Kolme tonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine.
Suure pärased tohtrid on oma töö õnneks tulemusliku! teinud.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasa pisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesus teadvuse puudus energiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu pidada õpetaja ametit pidada ning kirjutada nii õppe materjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin sest mul on kogenud koolitaja ja laagrite korraldajana midagi sellist vastu pakkuda mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Pere puhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keele õpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel tundmisel ja enese väljendusel.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses Kati Saara Murutar EE272200001103755044

Palun abi Diana ravikulude maksmisel. See on mu esimene seesugune loomkatse iseendaga.
Hingede, inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abipalumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaasteelisi sarnases olukorras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000eurolist jada loomaarstide arveid, mille tõi kaasa Diana suvine ränk jalatrauma.
Noor raskeveohobune on minu hingeloom ja pensionisammas. Ta on ülimalt rahulik, tasakaalukas, leebe ja koostööaldis, nii et talle võib vabalt turjale usaldada väikesed lapsed, erivajadustega inimesed ja täiesti algajad ratsutajad närvikava tasakaalustamiseks ja loodusega ühenduse saavutamiseks. Loodetavasti toob imelise välimikuga mära ilmale ka mõned endaväärsed järglased. Tema isa on hinnaline percheron Dudule de Bauvais.
Tema tagajalg jäi puutüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii, et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südamesõpra kõigepealt kodus. Röntgenpildid-ravimid-veterinaarid… Seejärel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobukliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonid.
Just siis, kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magamapanek, algas paranemine, nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega. Aga uskumatult karm šokk sai ära kogetud – nii lihtsalt võid kaotada võrratu isiksuse, kellega loodad koos kulgeda paarkümmend aastat veel…
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ettearvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga – ka laste ootamatused ja auto korrastamine ülevaatuseks jne – ning tõmbavad hinge kinni. Ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida, milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks – Diana ja Taya – teised on minu juures hoiul. Viieaastane Diana tuli minu juurde kuuekuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan, elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase koolipreili iga ilmaga mitu korda päevas õue, kusjuures suurtkasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiuala ainumõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnuliikidel on pesitsuspaik.
Ma ei tea tänasel päeval, kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on, seega ei oska kellegi poole personaalseid põlvejälgi teha. Niisiis kõnetan kõiki korraga.
Kolmetonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine. Suurepärased tohtrid on oma töö – õnneks tulemusliku! – teinud. Kusjuures arved on osutunud kardetust madalamaks.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasapisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesusteadvuse puudusenergiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu arendada, õpetajaametit pidada ning kirjutada nii õppematerjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin, sest mul on kogenud koolitaja ja laagritekorraldajana
midagi sellist vastu pakkuda, mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Perepuhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keeleõpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel, tundmisel ja eneseväljendusel. Praegusel aastaajal võin tulla ka sinu perekonda või sõpruskonda õpetama, vestlusõhtule, koos kirjutama ja unistama. Praegune annetus on igal juhul ettemaks, mille vastutasuks õpetan ja teenin teid talvel teie juures, koos Dianaga suvel.
Kui annetusi koguneb rohkem kui 3000, toetan omakorda teisi abivajajaid – nii on õiglane.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses
KATI SAARA MURUTAR
EE272200001103755044

Vanad targad
Kati Murutar
Peagi 60aastane
Ootootoot! Niiviisi ütlesin endale, kui Heili Tammaru – nimi nagu Kitzbergi „Libahundi“ valgetverd talurahval, välimus-olemus täiega Tiina muide! – pakkus testimiseks omaloodud näotoonikut ja juuksetuunijat. Selle ootootooti järel tegin MINA ISE oma esimese tootetutvustuse, olles kõigepealt enesestmõistetavalt eeldanud, et õlid-toonikud on tütarde ja miniate kui influentserite eakohane rida. Ah, mis nüüd mina!? Peagi 60aastase peagi vajab hoolitsust – temal eriti. Ning tema kui suunamudija – mida sõna! – jälgijaskond, nö kadunud keskealised naised on iseäranis arvukas ja tegelikult täiesti elus rahvakiht.
Küpsed inimesed lakkavad kenitlemast ja edvistamast, paarilised on püütud ja peetud, lapsed on suureks kasvatatud ning elusatel-ilusatel emandatel on teised huvid. See ei tähenda, et nad oma kõigi osiste – ihu, hing ja vaim – eest hoolt ei kanna: suured tüdrukud ei tee sotsiaalmeedias pardinägusid, nemad kütivad mammutit. Õpilastelegi sisendan holistilist enesekohtlemist: õue, liikuma, hingama – sealt kõige mõttemad mõtted saab ja tuul kõige vägevamad sõnastamised toob.
Märgilised händmeid-seerumid sain kätte väikelinna modernse taaraautomaadi juures, kuhu valatakse kogu killadikolladikoorem ühe korraga sisse, mitte ei pisteta taarat tund aega auku, mõnda purki mitu korda. Kleeps ja õudus, teate küll. Läksime koos tütrega 21. sajandi imet vaatama ning peagi kuuekümnene jättis sinna juurde muistsete taarakastide jutu jauramata – küllalt heietatud „aga vanasti oli kettaga telefon seina küljes ja kaugekõne telliti keskjaamast, arvutit terve tuba täis…“
Uuemale põlvkonnale ei ütle enam midagi makulatuur ega selle eest saadud bestsellerite ostmise talongid, kuigi Ita Everi „Evergreen show“ on sageli korduses. Meie, 50+ jaoks – siseringinaljad teisenevad koos iga 7 aasta tagant peale sündivate generatsioonidega keda meie, õpetajad koolis selgeks õpime. Põnev ja noorendav!
Keel kui elusolend häälestab-meelestab ja paljastab kuuluvuse – ka ealise. Kusjuures praegu on kõik põlvkonnad teismelistest kaheksakümnesteni tuvastamatult eatud – just keelekasutus ja insaidnaljad aitavad päritolukümnendi tuvastada.
Ootootoot-kogemus on siinarutlejal juba enne instagramlikku tootetutvustusse sukeldumist tegelikult turjal ka. Minu esimene tätokas sündis Pärnus Beach Grindi salongides. Mitte keskeakriisi märgina, vaid – nagu töö käigus selgus – Vana Targa Naise staatusesse tõusmisena. Kolm korda hiilisin kõnetanud kujundist mööda, lõpuks kõndisin pihta ning tänaseks on kunstnik Anee tikkinud mu teenekale torsole 21 tätoveerigut nii, et ma ise neid ei näe ega tüdine.
Tissi- ja taguotsanaljad aina pikemaks venivatest tätoveeritud nägudest on siinkohal sama kohatud kui vanaema vastus lapselapse küsimusele, kas memme tissidega mängida tohib: „Mängi-mängi, lapsukene, ära ainult liiga kaugele mine!“
Arukad valivad õiged piirkonnad ning proteesid ja täitesüstid esinevad teise sihtgrupi telesaadetes ja mitte-minu-seltskondades – üksnes aegajalt küsime, mis neist siis saab, kui on (eba)õnne vanaks elada? Vanade Tarkade hulgas on ilmselt siiski ka iluideaalide ohvrid – inimene ei sünni ja ei kõnni, vigadest õpitakse ning täna teadlike organismis ringleb samuti ilusakstegev keemia lisaks haarpi chemtrailile-põllumürkidele-toidulisanditele. Meie, nõukogude koolkonnas küpsenud oleme õnneks pääsenud heaoluühiskonna õdede õheneva-rabeneva naha all punnitavast Mendelejevi tabelist – sorry, vanakooli keemiaharidus on elementide perioodilisuse tabelile selle nime jätnud.
Identifitseerimata iseennast parim-enne-möödas kaadrina mängisime sõpradega koos stuudionoortega mõne aja eest läbi variandid, kuidas ajaloo prügikasti kadumata vananeda. Oli ootootoot-etendus Südamesalu õunaaias, kus leidsime õnnelikud taaskasutuslahendused: keskeakriisis Punamütsike laskis Hundi ketist lahti ja läks temaga paari, vanaema Lumivalgeke kohtus lõpuks kohtumiseks valmis Printsiga, Ameerikast siia sattunud Fiona lahendas lost-seisu Metsavanaga ühinedes ning Väike Merineitsi ja Pinocchio sättusid harmooniasse.
7 aastat hiljem vanema-targemana tuleb tunnistada, et seesugused sekondhänd-õnne kombineerimised olid säästulahendused – ja kui nad surnud ei ole… saavad muinasjututegelased korduvalt teada, et prints oli teisest muinasjutust ning meiekandi kuningannad lähevad üldse enne jumalannasid rikki ja hauda.
Seda vägevam on fakt, et oleme noorusekultusest ja valede paariliste kurjadest kõverpeeglitest puhtalt mööda tulnud – me ei vanane. Meeste ja naiste erinev eluiga on põhjustanud Maarjamaal mitu kuningata kuningannade põlvkonda. Me ei ole kadunud, vaid üha terviklikuma ja rahulolevamana oma asja ajanud teades: kuni iseennast tervikuks ei küpse, on hirm üksinduse ja üksilduse ees. Seda on meile koos teiste pseudodega massimeedia ja kibestunud eksid sisendanud, aga olles paremas vormis kui kolmekümnestena oleme immuunsed ka mahakandmispüüete suhtes.
„Sa oled ju vana!“ möriseb mahakäinud mehikeste refrään lahutuste eel ja järel. Kes- sind-enam-tahab rammib epideemiliselt peale tekkivate nartsissistide sihikindel lammutustöö, kui tegijad temakesed end lödipükstest lahti raputavad.
Keelel ei ole luud, aga murrab selgroo ja südame. Kui vana sa oled? Kolm aastat vana… Nii laksab keel ka naise kohta: eit, mutt, moor, memm, vanatädi, mõrd, krõõp, kõõm, sammalp…s. Mees on papi, taat, vaar, känd, toi, kõbi, näss, vana peer.
Sõnaline tühistamine on meil alateadvuses, aga eatult küpseteks tõustes kogeme: Vanad Targad on terviklikud ja vabad. Iidsetes kultuurides troonisid elatanud naised koos meestega lõkke ümber püha tubaka piipu ringi saatmas, meelisklemas, mõtisklemas, lastele tähistaevast saatust vaatamas – jagamas, edasi andmas.
Ei ole enam kodus lapselapselapsi hoidvate gerontide ajad – oleme surmani sadulas.
Roosad kleidid, lilled-liblikad, pitsid-suled ei ole uuemal ajal naeruväärsed – neis kõneleb pidev rõõmus töö iseendaga. Koos Maa sageduse tõusuga transformeerume ka meie – olid, näe, enne ümbervormumist tugevad jalad ja peenike talje – nüüd on tutske talje ja peenenevad jalad. Mis ei kanna meid kaduvikku, vaid tegudele.
„Kuhu kaovad avalikkuse eest aastates naised?“ küsis kaunis kolleeg.
Alles on ju – no kuulge, Leelo Tungal, Katri Raik, Maimu Berg, Marina Kaljurand…
Samal ajal püüti vastandada Anu Saagim versus BSH – soovitud intriigi ei tulnud. Küps naine oma eatuses on isiksus kui kaubamärk ja toode – ta ei häbene auga teenitud kortse ega varise pensionile ning ei ründa noorust, mis teda justkui ohustaks.
Oscar Wilde oleks otsekui eesti klassikat lugenud enne, kui kirjutas „Dorian Gray portree“ – Tammsaare, Kitzberg jpt on kirjutanud vanaduse nii hirmuäratavaks, et sellega tuleb midagi ette võtta, ümber teha, edasi lükata, ära kaotada.
Tegelikult pole aastates daamidel – nojaa, härradel ka, kui mõni elus on – aega ega põhjust eputada – nad teostavad ennast – kusjuures võrreldes esimese noorusega sageli uuel alal. Mehed on erus või suisa surnud – kadununa tunduvad naised elavad-säravad tihti hoopis võõrsil. Võibolla sellepärast ka, et nooremad paarilised on seal norm – me siin küsime: millest aiapäkapikkudega rääkida, lapsendame oma lastele mängukaaslase? Eha on Aafrikas, Merike Türgis, Piia Tenerifel, Seija Hispaanias…
Traditsioonilisi lehma ja põrsaga memmekesi, kelle juurde lapsed maale hoiule viia on järjest vähem – nagu ka endisaegsel kombel koos tööjaotuses elavad generatsioonid. Aastates Aunaste ja Past töötavad-korraldavad-reisivad asja pärast. Lapsi kohates rõõmustame – ja kütame edasi.
Faktiline pensionipiir üha tõuseb – riiklikul tasandil sellepärast, et liiga vara pensionimaksmise raha ei ole – inimesed ise aga tegelikult õieti pinsile minna ei tahagi. Elu lõpuni elus olemine ongi igavese nooruse eliksiir. Testimiseks saadud eksklusiivne kosmeetika ei pea imesid tegema – eeldamine on juba eos pettumine.
Ma ei nõua Heili õlilt-toonikult võimatut – nt taimetarka äkknoorenemist – rõõmus meel ja uus hingamine teevad seda niikuinii. Hooldusvahendid on iseenese olemasolu meeldetuletajad – pai iseendale – tänulik kvaliteethetk peegliga.
Ootootoot – kuhu ma nad paningi…

Valge varjupaik
(Krüpsterid hipiratooriumis)
Katastroofikomöödia
Kati Murutar
Koosloomises osalenud Alice Aleksandridi ja Nathan Popa, Triin Lellep, Maria Indira
Murutar, Meeli Lass, Emil Rutiku, Regina Evert-Tammistu, Anette Müürsepp, Tom
Valsberg, pk Keskküla, Vishen Lakhiani, Maire Aunaste ja Elon Musk
Muusikaline katastroofikomöödia „Valge varjupaik – krüpsterid hipiratooriumis“ on
prohvetlik lugu vanasse mõisa uue ajastu kogukonna loomisest. Lugu puudutab ja
kõnetab 3-5 põlvkonda. Tänu uue põlvkonna suunainimeste kaasamisele saavutame
ka vaadatavuse uusimais kanaleis.
Stoori: Seni oma ande, teenete ja kuulsuse harjal surfanud oma elu peremehed on
lavalt ja raha teenimise võimaluste juurest minema peletatud. Pandeemia ja
energiakriis toob endise primadonna, miljonäri, pereema ja menukirjaniku tondilossi.
Sihikaotusest meeleheitel väga tähtsate isiksuste koomilise trügimise järel, mil kõik
püüavad end vana mustri järgi kehtestada, moodustub toimiv kogukond igaühe
eneseteostuse ja tööjaotusega.
See lugu võib sündida nii Eestis, Saksamaal või USAs kui Moskva lähistel.
Elav legend Kati Murutar on stsenarist – seni 20+ näidendi ja stsenaariumi autor –
ning mängib filmis mahakäinud kirjanikku. Miljonärist krüptokaevandajaks teisenev
ärimees on Emil Rutiku. Oma kohta otsiv intelligentne rändaja – Triin Lellep („The
Sixth Secret“). Ükssarvikute-startuppide maailma uued tuuled tegelikust
taastuvenergiast Elon Muski ideedeni toob Valgesse varjupaika ingelinvestor Anette
Müürsepp (Miss Globe).
Filmi võttepaik on Rapla lähedal Vigala jõe ääres asuv iidne vesiveski, Valtu mõis ja
Papli talu, millest lähtuvalt stsenaarium on kirjutatud ning kus on võimalik
meeskonda ka majutada.
Salvestatud on 5 aasta jooksul siinsamas loodud lavastuste dokumentaalsed
flashbackid ning aasta jooksul jäädvustatud merekonteineritest uue ajastu asumi
ehitamine. Samuti on olemas eelkokkulepe koostööks Otse Tootjalt Tarbijale rahvaga
filmi lõpuosa ühiseks sooritamiseks.
Tõlgime ja-või dubleerime kõiki kontinente kõnetava katastroofikomöödia inglise ja
vene keelde ning läheme nii festivalidele kui voogedastuse kanalitesse läbi tõsise
naeru ja muusika tõestama: elu planeedil Maa läheb edasi kas nii või üldse mitte.
Kohaneme uues koosloomises või sureme välja.
Sina oled kangelane – see on film Sinust, Sinuga ja Sinule.
Sina jääd!
Tegevuskoht – tontlik varemete-piiriline hiidmaja, kivilabürint, järv ja jõgi, metsatukk selle lähedal,
korrastatud mõis ning konteineritest loodud uus-asum.
AVASTSEEN:
ŠAMAANITRUMMIGA KAUNITAR TRUMMIB PAISUSILLAL
Indi filmib teda ja prohveteerib:
Indi: Planeet kattub uue ajastu asumitega. Maa hakkab elama elujõuliste asumites Valgetes
varjupaikades. Inimkond tõuseb loovateks kogukondadeks – või lõpetab. Koos looduse ja
loomrahvastega ellu jäämine on privileeg, milleks tuleb valmistuda… EILE.
Tuulegeneraatorid pöörlevad, turbiinid, päikesepaneelid…

*
PROLOOG – SEE SÜNDMUSTIK TOIMUB SIIS, KUI KÕIK JUBA TOIMUB JA TOIMIB.
PRIMADONNA KILJATAB KIVILABÜRINDIS SPONTAANSELT.
Primadonna: Rästik!
Meelteheitja HÜPPAB EEMALE.
Meelteheitja: Jubekohutavaltõudne!
Cathara: Ise oled!
Primadonna: Ma olen alati öelnud – ei ole vaja mingi spiritiriuugapuugaga flirtida. Spiraal!
Labürint! Rästik!!!
Cathara: Sa oled sellest rästikust palju suurem.
Primadonna: Ta on mürgine.
Cathara: Inimene on mürgisem.
Meelteheitja: Ta nõelab.
Cathara: Inimene nõelab – ussirahvas püüab ennast lihtsalt kaitsta.
Primadonna: Ja üldse – mis on selle kivimajanduse praktiline väärtus? Hulk vaeva nähtud, et kivid
siia koguda ja laduda. Ussidele!
Cathara: Kivispiraali praktiline väärtus ongi selles, et maod kogunevad ühte kindlasse kohta.
Lollakad inimloomad tallaksid neil seljas, kui neil oma kohta poleks. Ma korjan selleks
klaasikilludki maast ära, et nad endale haiget ei teeks. Maapind ajab üha klaasi ja vana
metalli välja-välja-välja – plastikust rääkimata. Mina korjan.
Primadonna: Sellel on küll pointi – klaasikillud võivad kulu ja metsa põlema panna. Ja metalli saab
vähemasti kokkuostu viia.
Ühtlasi on sinust kasu – kirjutatud sa ju nagunii ei saa.
CATHARA KORJAB LABÜRINDI KESKELT METALLI KÄRUSSE JA KAPPAB MINEMA.
Cathara: Ei saa jah! Ma teen Valge VARJUPAIGA viguri. Skulptuuri.
PRIMADONNA-MEELTEHEITJA JA TRILLEP SURNUD SEPIKOJAS – UURIVAD LEIDE.
TRILLEP ON SEAL EES – TEISED LISANDUVAD
Trillep: Družba käepide ju!
Primadonna: Minu talus oli ka erinevate ajastute tarberiistadest terve… muuseum. Kõik oli alles…
MEELI UURIB PUNAST AUGURAUDA.
Trillep: See on plaatide paigaldamise auguraud.
Meelteheitja: Täiesti tutikas. Kasutamata. Vanaraua hulgas… Kõik on tõesti tühi vaev ja vaimu
närimine. Kümnete proffide oskused ja teadmised, materjal ja kütus – kõik asjata kulunud.
Insenerist ja disainerist… minuni.
Primadonna: Koguja raamat. No näed, kui hea, et sa pole muud kui lapsi ja kaunist kodu loonud.
PRIMADONNA MÄRKAB ROOSTEVABA BOILERIT.
Primadonna: Oh kui vägev – sellest saame puskariaparaadi!
TRILLEP TULEB 2 VANA PLASKUGA.
Trillep: Proosit!
VAATAB PÄRAST PLASKUDEGA KÕKSU TEGEMIST VABANDAVALT Meelteheitja POOLE.
Trillep: Pardon.
Meelteheitja: Noooh, puskarit peab majas ikka olema. Iga asi õiges koguses on medicine.
Hapukapsast tehakse minu teada ka sellistes…
Trillep: Näe, mööbli hinged! Neist saab kokkukäiva diivani!
Primadonna: Hinged… Lihtsad ja keerulised, praktilised ja ükskõiksed… Hinged.
Trillep: Mööbel! Jupid on. Vaja on. Teeme!
Meelteheitja: On jah õigem juba olemas olev ära kasutada, mitte kõike aina juurde ja juurde toota.
VIRIL RUSTIK LOIVAB SEPIKOTTA.
Rustik: Siia sepikotta võiks sauna teha. Istud laval, vaatad koske… Praegu pole siin kusagil isegi
istuda.
Trillep (näitab hingesid): Olge lahke, võtke istet!
Rustik (sügab tagumikku): Kuhu?
Trillep: Kokkupandav diivan on mul kujutlustes olemas – järelikult ongi. Seni lamage.
CATHARA KÄRUTAB METALLI ENDALE MATERJALIKS. RUSTIK VINGUB JA VIRISEB.
Rustik: Seinad peaks ära toestama. Muru on niita vaja. Teed on auklikuks sõidetud ja kiviplats kinni
kasvanud – ja pärnad lõikamata… Oeh, millal seda kõike jõutakse… Jõutagu!
RUSTIK VAJUB MÖÖDA SEINA ALLA.
Primadonna: Järjest ja järjest, ükshaaval, sammuke korraga. Iga päev midagi.
Meelteheitja: Pigem peaksime mõtlema väikestele soojakutele. Konteinerid.
Moodulid. Elemendid. Igaüks vajab privaatsust.
KALEIDOSKOOP – MOODUL-ELEMENT-KONTEINERMAJAD.
CATHARA JOONISTAB SKEEME JA PLAANE TUBADEKS-KONTORITEKS
Primadonna: Samas peab oma maalapilt kogu selle privaga vajadusel kiiresti minema saama –
liustikud sulavad üha kiiremini – peagi tuleb tõusulaine.
Meelteheitja: Kolime oma kuutidega kõrgemale, nagu kirbud uppuva peni kasukas.
Trillep: Meil on ju paat! Paneme tõusulaine eest minema.
Rustik: Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab.
Primadonna: Selge. Järelikult mitte keegi. Mõtteline paat.
Rustik: Trillep ütles just, et kujutlus diivanist on diivan. Paat on paat.
Primadonna: Lootusetu. Ja midagi juurde ei õpi ka.
Rustik: Jätke mind rahule! Ma olen vana ja väsinud mees. Varsti lähen… pensionile.
Meelteheitja: Käi õige p…
Trillep (võtab tema käest väikese käia ära): Käi jah! Just vaja kah.
CATHARA LAOB METALLI VALGE VARJUPAIGA SKULPTUURIKS.
DROON VAATLEB.
MAANTEEL SÕIDAVAD KONTEINERID.
1
VÄIKESE ERAMU VINKS-VONKS ÕU, KUS ON VÄIKE NUNNU AUTO, GRILL JA KÕIK
JUTUD, MIS PEAVAD TÄNAVALT HOOVI VAATAJAT VEENMA – SIIN ON CHILL.
Leiame sobiva 🙂
Meelteheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.

Meloodia on nagu mõistatuslik peibutus –
sõnad eestikeeli tähendavad: ÄRKASIN HOMMIKUL JA EMME ON KADUNUD…
Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid
Sama auto eemalt.
Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!
2
KRÜPSTERITE KODU – ELEGANTNE ESTEETILINE ELURÕÕM IGAS ESEMES.
Krüpsterite pere on rahutu.
Ekraanid peksavad errorit.
Eemalt kostev kära ja õiendamine võtab selge kuju.
Isa: Kurat küll, jälle sama viga – ülevalt ostsin ja alt müüsin, nüüd tõusis normilt.
Ema: Täielik häving!
Isa: Rugpulli sain eelmine kord ja nüüd jälle täiega miinuses.
Ema: Mitu korda juba teed sama vea. Kaua võib?
Poeg 1 tuleb kohvritega: Pead ikka holderiks hakkama.
Poeg 2 paneb esimesed asjad kohvrisse: Holderid võidavad alati.
Isa: Mul on puhkust vaja. Ma tahan… midagi… muud!
Ema: Teate, mida Einstein ütles?
Isa: Kõik on suhteline.
Ema: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb pidevalt liikuda.
Poeg 1: Kuhu väntame?
Ema: India Ashramis juba olime. Praegu ründab Hiina sealkandis Taiwani ka veel…
Isa: Jaapan tahab endale kuulunud Kuriili saari tagasi.
Poeg 2: Tšetšeenidel on poolakatega ütlemist.
Poeg 1: Türgi paugub Süüriaga.
Isa: Seal on liiga palav.
Ema: Burningman… Ameerika…
Isa: Sinna ilma viisata ei saa.
Ema: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.
Isa: Mis siis ikka – võtame riski.
3
PEREEMA NUNNU AUTO SISEMUS – AUTOKENE MAANTEEL.
TEE ÄÄRES TUULEPARGID JA PÄIKESEPANEELID.
Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.
Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.
Meelteheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat
välja.
Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.
https://www.youtube.com/watch?v=NF0r3uJZdY4
Telefon – värisev käpake vastab alistunult.
Meelteheitja: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman. Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei
pea!!! Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi hoidnud, et ma ei oska üldse enam
iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!
Lõpetab kõne.
Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!
Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.
4
KRÜPSTERITE SALONG.
Eduinimesed pakivad.
Ema: Armas taevas, kui palju meil asju on…
Isa: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu me läheme?
Poeg 1: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.
Poeg 2: Kummikud?
Ema: Kindlasti. Eesti ju.
Isa sukeldub kapi sügavusse. Kohver. Ema sukeldub järele.
Ema: Kui palju seda on?
Isa: Miljon. Vist. Oli. Kahaneb sekunditega – tead isegi.
5
GEORG OTSA LAUL MEELTEHEITJA AUTOST SEGUNEB CATHARA HINGELDAMISE JA
VAIKSE ÄGAMISEGA. TALL. KONARLIK PÕRAND, SEINAMÕRAD, ROTIAUGUD…
„Sellest maailm ehk paremaks saab…“
Cathara puhastab talli sõnnikust.
Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.
Tühi kosk pahiseb omasoodu…
KÕNNIB PIKKI MAID KÄRU JÄREL TÕMMATES JA EES LÜKATES ÜMBER PIRAKA
TONDILOSSI OMA SITALAOGA.
Vaheldumisi Meelteheitja ja Cathara spliini pildirida.
Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1.
TikTok
sitakäruga 😀
6
KÄÄNULINE MAALILINE EESTIMAANTEE – EI AUTOSID EGA ELUMÄRKI PEALE
REIPALT KERGEJALGSE TRILLEPI.
Meelteheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.
Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again

Trillep-Meelteheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas
enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…
7
PÕLISTALU – KAUNIS KLASSIKA KESET INIMTÜHJA MAASTIKKU, TOAS SEES
ÕNNETU JA RÄSITUD PERENAINE KESET LAIALILENNUTATUD ASJU.
Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju – lennutab läbisegi kohvritesse.
Välisvaade – tavaline Eesti küla maja.
Sisevaade – magamistuba.
Primadonna guugeldab – ekraanil näha – tondiloss-kultuurikeskus.
Primadonna: 400aastane vahemere stiilis hoone… Kultuurikeskus… Kirjanik… Stuudio… Plaan
rajada teater… Voh sinna lähengi.
Plaan… Jumal naerab, kui inimene plaane peab.
Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:

Satub albumile – talu vanasti, talu lagunenult, tema püüded talu taastada.
Surub ka albumi kotti.
Lohistab drümood hurtsikust autokatusele.
Abitu püüe kaasa tirida just seda, millest vabaneda tahab.
Primadonna: Üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta. Mis
koht see oligi… Saage rüütlimõisa Altweski… Saagu või sitem.
2. TikTok
8
LAGEDETA ÜLISORAKIL TOAD SUVALISELT TÕMMATUD PESUNÖÖRIDEGA – KASSID
JA NARMENDAV MAKULATUUR, PUDINE PÕRAND JA KILED-SUVAPUIDUST
JÄÄNUSED…
Lagedeta tubades ripuvad nööril meesteriided. (Valtus)
Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal. (Altweskil)
TONDILOSSI-ESINE MUNAKIVIPLATS MÕRASEST-RÄPASEST AKNAST VAADELDUNA.
Võdinal kohale jõudnud Meelteheitja läheneb kosele.
PAISUST PAHISEV KUUSIKU PAISJÄRV-VIGALA JÕGI.
Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.
Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.
Meelteheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres – teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!
CATHARA JÕUAB OMA SITARALLIGA ÜLE KIVIPLATSI FASSAADI ETTE JA HANGUB
KUTSUMATA KÜLALIST NÄHES.
Meelteheitja õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga, mis on seda tigedam, et ta on endale käru kandadesse tõmmanud.
9
MUNAKIVIPLATSI VAHEMERINE IDÜLL NING KONTRASTSELT KATKI JA KURNATUD
NAISED.
Cathara lendab Meelteheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meelteheitja vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja
peale a priori tige.
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Meelteheitja: Vabandust… kosk kutsus…
Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.
ÜLDPLAAN NÄITAB SILTE JA TÕKKEPUUD.
Meelteheitja: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…
Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Sõda. Järve ääres ei joo!
Meelteheitja: Oi, ma ju tean teid…
Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.
Meelteheitja: Tean jaa! Te olete kirjanik.
Cathara: Olin.
Meelteheitja: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…
Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.
TONDILOSSI KELDER – TÄIDETUD TEGELUSTE VARUSTUSE JA AFIŠŠIDEGA, MIDA
KÕIKE TEHTI. TOLM, ÄMBLIKUD JA TUULETÕMME.
Kuri Cathara viib Meelteheitja mornilt KELDRISSE.
Ronib raamatukastide vahele, sealt paiskub nukker tolmupilv. Ulatab kastidest tolmuseid unustatud,
ehkki uusi raamatuid.
Meelteheitja: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Valgesse varjupaika ja… Issake, kas see ongi Valge varjupaik?
Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.
Cathara: Lugege seda.
Meelteheitja: Kui palju ma võlgnen?
Cathara: Võtke.
Meelteheitja: Niisama?
Cathara: See on naisjoodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.
Meelteheitja: Oh, nii piinlik…
Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.
Meelteheitja: Ega ma niiväga ka…
Cathara: Seilasime, teame. Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.
Meelteheitja: Mida te praegu kirjutate?
Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.
Cathara: Mida teie praegu loete?
Meelteheitja sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal
hinge alla-tegemata voodid…
Meelteheitja: Noo… jaa…
Cathara: No vot – mää.
Meelteheitja: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…
Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.
Vahefläšš – krüpsterid loevad neljakesi upakil kohvris käšši.
Meelteheitja: Teie ka?
Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel – alailma kirjutas või helistas keegi:
kuidas sa oskasid MINUST kirjutada – kuidas sa tohtisid! Me kõik oleme kõige ja kõigiga
ühenduses – kvant-tasandini sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.
10
KRÜPSTERITE MAJAESINE ÕU – MUHE KLASSIKALINE VÄIKEBUSS.
Krüpsterid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.
Ema: Kui suure auto me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…
Isa: Mis jutt, naine!
11
VÄIKESE PUUST TUULEVESKI JUUREST PAISTAB TONDILOSS.
Ülevoolav Trillep jõuab lauldes kohale.
The Bluebells Young at heart

3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.
Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt
12
ALTWESKI LOBUDIKU PEAL AJALOO PRÜGIKASTIS.
Cathara pistab Meelteheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.
Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru. Igaühel oma Lugu.
Trillep (VARBAD JÄRVES, ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!
CATHARA JA Meelteheitja UKERDAVAD ÕUE. Kaos ja laga, trepp kõigub ohtlikult.
TRILLEP NAUDISKLEB PAISJÄRVE KALDAL.
Meelteheitja: Tere, tütarlaps!
Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!
Cathara teeb asja maja ees – ta ei suuda tegevuseta olla, sitakäruga edasi nurga taha minna ka ei saa
– valvab-riisub-rohib-puhib maja ees.
–
Meelteheitja: Mille teie leidsite?
Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!
TRILLEP HINGAB VEIDRA VAIMUSTUSEGA SITAKÄRU AROOMI.
Meelteheitja: Meelte…heitel koduperenaine. Mis koha?! Kala?
Cathara (omaette mornil pominal): Koha kala oma koha peal, paisuvesi kohas sama koha peal…
Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!
Cathara: Misssasssja!?
Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks. Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme
igas mõttes alasti…
Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?
Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastus. Sina oled…
Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.
Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.
Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.
Trillep: Mis päeval?
Cathara: Reedel.
Meeli: Mis päev täna on?
Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi
KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee keskmist näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.
HÄMAR SÜNGE SAAL.
Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!
Cathara ja Meelteheitja vaatavad sissetungijale jahmunult järele.
Cathara: Mis asi see nüüd siis on?
Meelteheitja: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…
Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!
Cathara: Ting tingi, ting tingu… Sõnade samasus tingib tingumise tingimuse.
Meelteheitja: Täi muna. Ting. Fui.
Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?
Meelteheitja: Kaitsen kodurahu.
Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.
Meelteheitja: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.
Cathara: Siis sinna minegi.
Meelteheitja: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!
Cathara: Siia ei…
Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.
13
PLATSILE URRAB JÄRGMINE – PEHMELT ÖELDES VEIDER AUTO – KOOREM SUUREM
KUI AUTO ISE.
Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.
Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.
Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.
Primadonna: Tervist, ma guugeldasin…
Cathara: Te kõik olete minu päevast guugel-moogeli teinud.
Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus ära, pistke kümnekas purki ja sõitke
edasi – te kõik!
Primadonna: Mina…
Trillep (sosistab): Ma olen jalgsi.
Cathara: Te kõik!!!
Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meelteheitja nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab omaenese albumit.
Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt toodud vase töötlemiseks
vabrik. Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati
selleks puhuks suur külalistall, inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus elasid kõrvuti Rapla kooli direktor
Kaleph Jõulu perega – ja pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapsepõlve suved veetnud – ja läks
Aafrikasse. Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin mina siin kultuurikeskust ja
loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.
Dok-katkendid –

ja mustvalged fotod.
Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!
Cathara: Kõik.
Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.
Meelteheitja: Küll sa oled negativistlik…
Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.
Trillep: Ma aitan!
Cathara: Ei!
Trillep: Üksi on ju raske.
Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub, on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!
Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!
Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen endale haiget. Sina võid
tahta, mida iganes – minul pole 100 aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!
Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.
Meelteheitja: Jaajaa, olid ajad, olid majad…
Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.
Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal. Kuulab iga sinu soovi – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.
Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400 aastat veel, kui keegi siin
peale makstes tsirkust ei tee.
OSALISED EI KUULE, VAATAJAD EI NÄE, KUSTKOHAST VÕI KELLE HÄÄL SEE ON.
14
PAISJÄRVE KOSESILD JA KALAPÄÄS.
Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.
Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.
Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi

4. TikTok
Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…
Meelteheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.
Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…
TikToki vormis.
15
OTSMINE AHERVARE-SAAL – KARDINATEKS TÕMMATUD KILE PEAL VENEETSIA
Meelteheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida. Valvas
Cathara järgneb mornilt.
Meelteheitja: Oo, kui vägev!
Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale sadama, tõmbab katus
kukkudes seina kaasa.
Trillep: Kas see on hea või halb?
Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.
Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid, saematerjal – paekivid ka…
Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda nii vanu hooneid teenindada.
Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna – nii äge!
Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu lavadel veetnud – mis telgid!?!
Nii suur maja – ja telgid!
Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube. Kui ei sobi, võite ära minna. Kardinad on muide
Linnateatri etendusest Veneetsia kaupmees.
Mäletate, olid kord teatrid ja organiseeritud kultuuri turg…
Primadonna: Tänu taevale, et kroonviirus tuli – väärikas eas artistid saavad öelda, et sellepärast neil
enam tööd ei ole – teatrid lukus ju…
Tegelikult olime juba enne üleliigsed. Juba mitu aastat olen ma kartulipõllul, võsa lõigates
vajalikum kui kultuuri… turul.
VANA SEPIKOJA LÄBIPAISTVATE MÕRADEGA SEINAD, KEMPSUKS KAVANDATUD
PÕRANDAAUGUGA RUUM…
Meelteheitja: Mul ei ole kuhugi minna.
Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!
Cathara: Siia ei jää!
Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.
Guugeldasin, siia saab teatri luua…
Cathara: Siia ei jää! Guugel-moogel…
Trillep: Miks? Nii suur maja…
Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.
Trillep: Tube pole, katus kukub…
Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub tagumine sein paar
sentimeetrit majast eemale.
RUSTIKU VAIDLUS KOSTAB OTSEKUI LÄBI KÕNEALUSE MÕRA
Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.
Meelteheitja: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?
Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Kõigest… Lausa… Head aega! (hakkab
lahkuma)
Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?
Cathara: Ei ole.
Meelteheitja: Mis sa siis põrkad üldse…
HIIDHOONE KÕRGE KESKMINE KORDUVALT PÕLENUD PRUSSIDEGA PALJULUBAV
VÕIMAS SAAL – EES VASAKUS NURGAS HALVASTIVARJATUD PRÜGIMÄGI-POODIUM
Primadonna sukeldub ristirästi prusside vahele.
Primadonna: Jumalik!
Meeli: Põlenud ju.
Cathara: 4 korda. Vähemalt.
Primadonna: Ma teen siia tõesti teatri!
Primadonna seisab vasakus nurgas oleval prügi-püünel kipsplaatide peal ja võtab asendeid.
Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada – nüüd tuled siia peremeheta
ahervaremetesse teatrit ehitama!?
Primadonna: See on midagi uut!
Meelteheitja: See on jube suur.
Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.
Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.
Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui kobaras ei alusta ja karakteri
dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.
Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab, et ei jaksa oma esivanemate
talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi paarkümmend suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli meil pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged
tulid rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm, kustus ta hiljemalt kolme kuuga
nädalavahetuseti mu talus lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg kuhtus.
Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.
Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meelteheitja – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.
Cathara: Tean, mida sa tunned… Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.
Meelteheitja: Ja see siin polegi sinu oma.
Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei oma kedagi ega midagi, kõik on
laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara virtin ja Kerberos.
Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa. Aga haukuv koer ei hammusta.
Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.
Alustame uut elu. Puhas leht. Värske väljakutse.
Eikellegimaa. Valge varjupaik.
(teel auto juurde silmitseb valget hoonet)
Valge varjupaik jah!
16
Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt. VALTUS
Meelteheitja: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?
Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.
Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.
Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…
Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Trillep: Kui on kõrini, siis vähemasti tead, kui sügav sina oled.
Cathara (Meelteheitjale): Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…
Meelteheitja: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga täita ja kodusoojus ning ahjud ja
küünlad läita…
Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.
Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja
okupandid – sead-masinad-autod-motikad.
NAISED LAULAVAD
Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok
17
KRÜPSTERITE BUSS MAANTEEL
BUSSI VAADE SEEST
Rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.
TUULEPARGID-PÄIKESEPANEELID…
Vaatavad telefonidest kursse ja börssi!
Poeg 1: Ema-isa – vaadake Dogbossi swappi!
Isa: Jõhker tõus!
Ema: Just oli languses ju…
Poeg 2: Kui palju meil Dogbossi on?
ee… noo… vot mää
18
VALTUS
Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei
mõtlegi lahkuda.
Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali
peekrit.
Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…
Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!
Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –
https://www.youtube.c om/watch?v=pJsALsvAUh8
Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok
Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!
Trillep: I’m human being, not human doing.
19
LAGEDETA TOAD KUIVAVA PESUGA
Meelteheitja imbub lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri
pealt meeste pesu välja.
Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.
Meelteheitja on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt
süveneda.
Meelteheitja: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene, seekord on teisiti
kui alati – saan pidama, peale ei võta… Süda võib siin sedasi seisma jääda… Pärast öeldakse
viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.
Põgenevad sammud pudistavad krohvi.
Meelteheitja vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…
Meelteheitja: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…
20
CATHARA ARMETU TUBA.
Cathara kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid. Dušikabiin ja välivoodi 😀
Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.
Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!
Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust Santiago de Compostela asemel
siia matkata.
Valmistasin end ette.
Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.
Trillep pistab pea kuuti.
Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Temut endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…
Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.
Varjab ja peidab laual olevaid jooniseid – pisike maja, vestern-tall…
Cathara: Ma ei kanna neid.
Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.
Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.
Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.
Cathara kaitseb rinnaga oma putkat.
Cathara: See on minu tuba!
Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?
Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist maja. Aga see konkreetselt
on minu tuba!
Primadonna marsib pahuralt Cathara kuudist minema, lagedeta tubadesse.
Tõstab Meelteheitja koti ühest toast teise, vabastab kröömikese kobedama toa iseendale –
Meelteheitja ei suuda sõdida.
21
SUURT KAPPI EI ÕNNESTU TREPIST ÜLES KANTIDA
SEDA SURUTAKSE SAALIST ÜLES CATHARA TUPPA LÄBI PÕRANDAAUGU.
Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.
Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja raamatu üles.
Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga suurt kasvu hiid – üks
paljudest…
Meelteheitja: Vägivaldne ja paheline.
Trillep: Ikkagi inimene… Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid potitada. Meid võiks vabalt lasta
välja surra. Patcha Mama – Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.
Meelteheitja: Kes siin käivad?
Cathara: Kodukäijad.
Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib, Arcturus, Andromeda – ja…
Nii palju armastust!
Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.
https://www.youtube.com/watch?v=m6-kPe8woyA
22
CATHARA VARJUB TOLMUSESSE ABSURDSESSE DUŠINURK-AURUSAUNA
Võdiseval Meelteheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.
Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.
Meelteheitja: Misssasja?
Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal ajal siia.
Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…
Meelteheitja: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.
Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.
Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud? Mina liigun väga teistsuguse
suhtumisega rahva seas. Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.
Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust. Tööjaotust sa väga ei valda
– ma ise tegelikult ka mitte. Aga me võime olla sinu elus värskendus.
Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline – inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja
rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…
Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua on äpardunud. Lauludtantsud-
higitelgid – kui tööd on vaja teha, tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.
Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi ilkunud –
klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste
naiivsust, kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…
Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud. Nüüd on just õige aeg.
Vanaviisi enam ei saa!
Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?
Meelteheitja: Ainult mitte lapsi!
Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.
Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii moodsaks ka lähe!
Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada,
kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda, kui ta nukralt oma teeneid loetleb.
Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu… Kodud ja varemed…
Lastelaagrid ja kultuurikeskus, teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati, Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
https://www.youtube.com/watch?
v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh
Mina olen – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk
Merehädalised – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018
https://www.youtube.com/watch?
v=ibMQPCmBMlQ&list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY
Sammalsalatarid – Kati Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati Murutar, Jaana Raja, Marje
Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019
https://www.youtube.com/watch?
v=uNUdZAPGf3A&feature=share&fbclid=IwAR0kkmGfigQADfi5NfSw
J5QIYvcckxBrccgCO8IL
LJBC9kV9ChdKX0wze04
Robinsoni rahu
https://www.youtube.com/watch?
v=YKG5lh6JhXM&f eature=youtu.be&fbclid=IwAR0739xyMq2ca90Oae8w1jqDG9lIEOH1ajHy8
PPI_D70p2ocLmPnvkMCjA8
Robinsoni rahu 2020
https://www.youtube.com/watch?v=H_dnksYqrk&
feature=share&fbclid=IwAR0Hru6tEVeSkCa8JNSflsx7BCE9MRx9cGHnE5mtPw8qHTFyvhd
bi4arKuQ
Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Trillep: Miks sa kurb oled?
Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.
Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.
Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.
Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!
Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine. Teenin ära oma kohta päikese
all. Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist. Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja
taha – nemad ikka hoolivad.
Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas. Usu sina ise ka!
23
NAISED PÖÖNINGUL – PÄRAST RASSIMIST VEEL RÄPASEMAS KAOSES.
Istuvad hingeldades maha.
Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.
Meelteheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.
Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.
Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok
24
LAGEDETA TOAD, KATKINE JA NÄRU MÖÖBEL PEAB MIDAGI KODU LAADSET
MOODUSTAMA – PRIMADONNA KORJAB MÖÖBLI ASEMEL VANU RAVIMTAIMI
Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.
Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.
Primadonna: Sul olid siin angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits – minu näonahale just kõige
paremad taimed.
Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…
Primadonna: Ja mina kasutan.
Meelteheitja: Need on ju mitu aastat vanad!
Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.
Primadonna: Minuga juhtub.
Teeb taimedest näomaski.
Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…
Meelteheitja: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?
Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama – siis pole kosmeetikatööstust
ega keemilist toorainet vaja – Gaia tänab ja naeratab…
Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.
Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.
4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok
25
PIME TONDILOSS – VALGUSTAMATA TREPP, NAISTE VARIKUJUD
Öös on müttajaid.
Meelteheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat
vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meelteheitja pihustab endale tema parfüümi keelele.
Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…
Meelteheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…
Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul kogenud neid piinu, mille
kütkes sina päev läbi vappud. Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse –
seilasime, teame!
Meelteheitja: Nii piinlik…
Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis hing. Hämaratel
muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just kõige haldjalikumad. Pigem siiski mitte võtta. Igas
mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vanakooli-valemite järgi kehast välja reageerib.
Saame juues kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi eemaldajat.
Meelteheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga. Ma ei saa hommikul voodistki
välja teadmiseta, et vetsupoti taga on peidus päästev klõmm.
Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene. Olevat selline
peremudel, et mees peabki kord nädalas vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle, et vint tähendas hetkega üle vindi –
psühhootilised luulud ja nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu ringi
trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.
Meelteheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas
tegelik mina olen see, kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab. Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil
päevil närv püsti ja mast maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.
Püüab vanast veinipudelist midagigi ammutada – sealt voolab välja RÄSTIK
Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas see peatab igasuguse
loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.
Meelteheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina ise ei taha mitte midagi
– ei mõtteid ega voodit, tundeid ega tööriistu jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas, nii seks
kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.
Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel enam ei olnud minuga
millestki rääkida… Ja kuidas ma ka koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.
Meelteheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised põlastasid – sellega ei saa ju
millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformatsioonist.
Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenius-joodiku alkopsühhoosi üks hunnitud kaasandeid oli elegantne
unustamine – õel konkureerimine, vandenõuteooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit
ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused kaks katset näitasid, et ma ei kannata enam üldse alkoholi –
muidu käivituks vastastikku taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.
Meelteheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti tipsutav mees on võrreldes
minu tegemistega null. Igas suunas totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma
luulutamise ja kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.
Meelteheitja EI SUUDA PAIGAL OLLA – PIILUB IGASSE ANUMASSE – NII PRIMADONNA
KUI PIILUV RUSTIK ON KAASTUNDLIKULT HÄIRITUD
Meelteheitja avastab seinalt kassikulla – kratsib seda.
Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.
Meelteheitja uurib küünte alt kulda – päh, ei olegi…
Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi, ainult tagasi – iga
joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste
sõpradega, üha vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on hea, et mul raha ei
ole.
Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega koos unustasin-andestasin
kiiresti, hakkasin juba uskuma ja lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle ees
kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud
kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa uued inimesed, kui talu läksin
taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Cathara joonestab absurdses dušikabiinis kükitades salaja oma tillukest 0-
tarbimisega väikemaja.
Meelteheitja hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.

26
HOMMIKUPÄIKE LAGEDETA TUBADES – MAGAVAD NAISED – õu nt Papli talus,
Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes
ropp.
Primadonna ja Meelteheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.
Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.
PÄIKESES ROMANTILINE JA ILUS TREPP
Trillep: Oi rama-rama – jaya mama – mis nüüd lahti?
Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.
Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole. Rebane viis minu kana
ära!
Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.
Cathara: Minu kana!
Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun, näen teeveertes
rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.
Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!
Trillep: Minu kana! Minu muna! Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti küljes, et ta sinu oma on – ta on.
Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.
Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?
Cathara turtsub piredalt.
Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?
Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks. Vot ja om kogu sinu zen ja om.
Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.
Taandub pudrutama.
27
MAANTEE, BUSS, TOSSAV SUMBUTI
Krüpsterite sõiduk tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.
BUSSIS SEES X-ASENDITES FAMILIA
Ema: See saan jätab meid teele. Elon ütles sulle, et Tesla on vaja osta. Miks sa ei kuulanud?
Isa: Muud tegemist oli. Nii mul kui Muskil. Rahu, kallis!
Poeg 1: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.
Poeg 2: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.
Poeg 1: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.
Poeg 2: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…
Buss löriseb ja sureb välja.
Isa: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.
Värvilised vankrid 😀 😀 😀

28
KOSE ALL SULNIS PÄIKESEPAISTE, RÄSTIKUD SEINA ÄÄRES OMA RÜTMIS
TIKSUMAS
Meelteheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.
Meelteheitja: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise. Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!
Pistab käed vette.
Meelteheitja: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma olemasolu õigustada. Küllap armastasid
mind omal moel – nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma kohta päikese all tükkis tema
armastusega ära teenima. Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.
Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.
Meelteheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda. Mina rügasin-jagasin,
rügasin-jagasin – läksin koos mehega harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.
Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.
Meelteheitja: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…
LÄHENENUD PRIMADONNA ON ÖÖTÖÖ TULEMUSEST RÕÕMUS
Primadonna: Tubli tüdruk!
Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside,
firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine
naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok
29
THEATRUMIS PÕLENUD PRUSSIDE, PRÜGIMÄE JA RIPAKIL KAABLITE VAHEL
Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui
siis, kui keegi teda näeb.
Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…
OMA ALALISE KÄRU-PANGE-TRIMMERIGA MÖÖDUV CATHARA PEATUB JA
HÄÄLITSEB LÄVEL
Cathara: Oi, mida sina oskad…
Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.
Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada. Üks mu kunagine teekaaslane õpib
pottsepaks, teine tisleriks. Naised mõlemad.
Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.
Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast aednik ja nõiatar lendas üldse
minema… Luuaga. Abiks ikka… Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka
kaasas. Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad emotsioonid tekitavad nii raju
egotripi, et ma jään iseenda rongi alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.
Cathara: Kus sa seda õppisid?
Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.
Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.
Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö jaoks oli vaja töömees kutsuda.
Mina õppisin remondimeeste kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi neid – ja tasapisi hakkad kõvasti
raha kokku hoidma, kui ei pea iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.
Cathara: Raha… See teema on hirmutav. Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia – millest me
kõik siis elame? Millega me raha teenime?
Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta. Küsigem pigem mitte
millest, vaid kuidas me elame.
Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…
Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi. Eksam-eksam-eksam –
kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.
Fantuzzi Keep on keeping on. MÄNGIB ORIGINAALIS, NAISED ÜÜRGAVAD
KAASA

30
ALTWESKIL
MAJA EES – NAISED SAABUVAD IGA NURGA TAGANT METALLISÜLEMITEGA
Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablidraamid.
Harutavad Theatrumi prügimäe laiali. Oiblaa…
Rustik piilub ja halab.
Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet! Pühadustundeta barbarid!
Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.
Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.
Meelteheitja: Vanarauda, lõkkesse…
Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade vältel inimestele kasutamiseks
kinkinud… Nii armas…
Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.
Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.
Meelteheitja: Hobuse kindlasti.
Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…
Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok
Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.

Sama kasukas keset kuldset suve…
Cathara: Mis asi sina oled?
Rustik: Aktsiaseltsi esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin muinsuskaitsealust objekti
kahjustate! Vandaalid!!!
Ah? Missasssja? Mida?
31
NAISED LAMMUTAVAD PRÜGI-PÜÜNET – RUSTIK PÜÜAB KA SEDA TAKISTADA –
KÕIKE VÕIB VAJA OLLA
Cathara on nii prügipüüne kui Rustiku ilmumisest enim vapustatud.
Cathara: Olete nendega kaasas?
Rustik: Mina olin siin enne sind.
Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd selgub ikkagi, et oli vandenõu.
Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.
Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.
Rustik: Tõusulainet ootan…
Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!
Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.
Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid? Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval ära puhastanud ja korrastanud – mul
on kõik kontrolli all.
Kõigepealt leidsid need naised ikka veel ühe prügimäe, mida ma polnud märganud. Ja nüüd
leidsime sinu ka veel! Kotermann!!!
Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!
Cathara: Mida sa kiunud!
Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu – ei mingit maitset ega stiilitunnet –
tema muudkui teeb… halba!
Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?
Rustik: Mul on kaamerad.
Cathara: Maniakk!
Meelteheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin, elupäästva õllepurgi?
FLASH-BACK ÕLLEPURGIGA.
Rustik: Nojah, teie keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse kõngemine oleks olnud
väga probleemne. Teid oleks hiljem leitud ja järjekordseks neandertaali leiuks peetud.
Antropoloogidel oleks jätkunud tööd kauemaks. Esiküljed, kuulsuseminutid…
Meelteheitja: Nii armas…
Rustik kogub Meelteheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.
Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.
Cathara: Taara viisin ära!
Rustik: Minu rariteetne kell…
Cathara: Mis kell?
Rustik: Koridoris oli.
Cathara: Ei olnud.
Rustik: Kastis oli.
Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!
Rustik: Kell oli ka!
Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…
Rustik: Minu kell!
Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas ühtegi hetke ega hingetõmmet peale
selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.
Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!
Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.
Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!
Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.
Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada… Kunagi kuidagi oleks seda
kindlasti saanud kasutada.
Cathara: Vaesusteadvuses oled!
Rustik: Kurb olen.
Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole, võtadki selle kurbuse nüüd
ausalt enda ette. Millest ta tuleb?
Rustik: Kellast.
Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus. Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka
vaja omada!
Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine! Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.
Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.
Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!
Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole. Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.
Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikordade vahetumist.
Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.
32
TANTS JA TAGAAJAMINE KESET KIVIPLATSI
Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.
Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!
Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?
Rustik: Raha ei ole.
Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara armuandidest, mis?
Rustik: Ma esindan aktsiaseltsi.
Meelteheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?
Rustik: Peavarju eest… esindan.
Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks või vähemalt püsti
hoidmiseks projekte ei kirjuta?
Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei
taha!
Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!
Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing, aga antud hetkel tahaks küll
teada, mida sina päevad ja aastad läbi teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.
Rustik: Ma lihtsalt olen. See on kõige ohutum. Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam…
midagi anda, siis vägisi võtta ei saa.
Rustiku laul Seisan ja ootan – romud-rusud…

33
PÖÖNINGUL
Naised püüavad tubadele lage ehitada.
Meelteheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud projekti, et maja päästa…
Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas, oli paisu ehitamine. Juba siia
jõudes imestasin, kuidas saab täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.
Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte – ja ikka maksin peale – kümme
protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…
Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese kaotamise moodus üldse.
Mina kirjutasin koduküla kiriku taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne on, kui
sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga
– leebet lagunemist talle.
Trillep: Andke saag!
Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!
Trillep saeb elektrisaega.
Meelteheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad?
Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin emme raha sellega kokku, et
õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.
Cathara: Sina oled abielus olnud!?
Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.
Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!
Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis mind üle trumbata. Aga ta oli
mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi midagi täitsa ägedat ära – ja just
enne viimast lihvi… ühendas näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!
Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks. Mehe mugavusstsoonist sai naise kohustus.
Orjus.
Trillep: Nojah – ta turritas alguses selle peale, et teda kontrollisin ja ümber tegin – ja siis loobus
üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud ja vastu ei töötanud. Lebas teleka
ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse
korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet teenindades üldse olemast – et teda,
õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini
– kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab kõigil siit-sealt valutamisi ja võdinaid –
tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kaskusagil-mõni-tablett-on-veel…
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja.
Püüdlik abikaasa ja kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.
Meelteheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.
Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju pole võimalik võtta. Nii
läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!
Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok
Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees
püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep
paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka
vahet.
34
PÖÖNINGUL LAE ALL – ABITU PÜÜE AUKE SULGEDA
Meelteheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehejõudu vaja. Kuskohas see mehike nüüd redutab?
Trillep: Ei ole vaja!
Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?
Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae ja soojad toad ehitada ju!
Primadonna: Mine tea…
NAISED SIIRDUVAD ÕUE ÕHU KÄTTE JA RUSTIKUT OTSIMA
Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.
Meelteheitja: Mees, tule aita meil…
KUURIS ON STIILNE, TÄIESTI KATKINE PAADIKERE, KATTEPLAAT SEINA ÄÄRES,
KUUR ISE KAELA KUKKUMAS.
Cathara: Mis asi see on?
Trillep: Oi, paat!
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.
Rustik: Mis mina siia puutun!
Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…
Rustik: Katki on. Aerusid pole.
Meelteheitja: Tee siis ometi korda!
Rustik: Raha ei ole.
Trillep: Me aitame!
Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab – ma ei taha midagi teiega jagada!
Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline! Paks rott! Ämblikuätt, raisk!
Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.
Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.
Cathara: Islandile!
Meelteheitja: Indiasse…
Primadonna: Rooma…
Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!
Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib üle kiviplatsi nurga taha, minema.
Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok
35
MAANTEE, SURNUD BUSS JA VAPPER PEREKOND.
Krüpsterid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…
Maanteel sõidavad rekkad moodul-element-majatehaste majadega.
21.sajandi taborid on teel.
Üle põllu lendab koerarakend, uljas-kaunis bojaar kutsariks…
Ema: Ma ütlesin, et väärikat autot on vaja. Musk ütles…
Isa: Sellest bussist ei oska keegi kohvrit otsida.
Poeg 1: Mis temast otsida – see pole enam mingi väärtus ju…
Poeg 2: Vana kooli rahvas ei tea seda.
Isa: Lükake – me ei jõua muidu kusagile!
Ema: Polnud vaja seda kohvrit kaasa vedada – näete nüüd, kui raske on!
Poeg: Karma!
Ema: Misasja te seal telos koguaeg passite?
Poeg 1: Appelheade mängime.
Poeg 2: Raha teenime.
Ema: Näita!
Poeg 1 näitab ja telefoni ekraanilt kassipildiga veebilehte
Poeg 2: Lihtsalt jooksed ja püüad münte, play to earn mäng noh. Enam ei ole nii, et lampi pelad,
nüüd saad tuhhi selle eest. Krüptot noh. NFT-d on ka selleks vaja
Ema: Mida? Naftat?
Poeg 1: NFT. Sisuliselt pilt. Programmeeritud, tegelt saaks mussi ka NFT-s teha.
Poeg 2: Kui Elon Musk seda appleheadi tweediks, siis me saaks kohe miljokaks.
Ema: Miljokaks? Loomaaed! Koerad, kassid, Shibad, Akidad, DogBossid, Appelheadid, NFT-d mis
järgmiseks?
Poeg 2: Järgmiseks on lend Marsile, Elon juba valmistab Space-X kosmoserännakut ette.
Marsilt leitud vesi näitab, et seal on elu olnud. Saab jälle olema.
Isa: Tuumasõda tappis Marsi, ma olen kindel. Maaga juhtub sama.
Poeg 1: Ja lähemegi ära Marsile. Alguses virtuaalselt ja pärast reaalselt, kui just enne…
Tuulepargid-päikesepaneelid…
Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid

36
SÜNGE KATKISE PAADIGA OHTLIKULT KIIVAS KUUR ALTWESKIL.
Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen – õigemini mida ma pean tahtma teha.
Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad iseendaga tuttavaks
saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse kuhjumine enam ei tööta.
Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist kultuurikeskust ega stuudiot enam
vedada ei saa – kui kaua sa peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…
Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris tegevuses – või ei lähe
üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.
Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal rajada – iga talvega üha
valjemini kisab minu salajane allaandjameelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!

Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu sina sündisid – ja ongi
nii.
NAISED LEIAVAD AUTOVRAKIS KÖSSITAVA RUSTIKU
Meelteheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!
Trillep: Oi kui äge auto!
Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!
Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?
Rustik: Kuhu?
Meelteheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…
Trillep: Laome selle auto kokku!
Rustik: Jätke mind rahule!
Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.
Trillep: Ja sinna ehitame katuse.
Rustik: Mis mina siia puutun.
Meelteheitja: Oled ju see… aktsiaseltsi esindaja.
Rustik: Aktsiaseltsil on… teised prioriteedid.
Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised kokku. Nüüd ei huvita.
Lasevad laguneda. See on kultuurivastane kuritegu.
Rustik põgeneb üle platsi.
Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind ometi sellest kõigest välja,
vandaalid-barbarid-okupandid!
Cathara: Täitsa segi.
Trillep: Nii katki…
Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…
Meelteheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku laduda – kõike kontrolliv
Cathara oleks siis ju märganud, et ta siin redutab.
Trillep: Ma tuleeeeeen!
Litsub õhinal Rustikule järele.
37
KARJAKOPPEL, POKUD JA KUUSED.
Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.
Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.
Rustik: Kuradi naised!
Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.
Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.
Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.
Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?
Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.
Trillep: Oh kui võimas…
Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.
Trillep: Miks sina ei osalenud?
Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.
Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.
Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.
Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…
Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin aegadel, mil see maja oli täiesti
tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.
Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.
Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks projekte, kirjutas neile lugusid ja
õpetas neid mängima.
Trillep: Ja sina?
Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.
Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…
Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis ja ära väsis. Müüs oma
kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli – kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka
enam välja.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine – õudselt tänamatu pühendumine.
Trillep: Mis asi sina küll oled!
38
KÜLAVAHETEE VALTU PURAVIKU TUULIKU JUURES – BUSS ANNABKI SABA.
Majad – sõna otseses mõttes majad! – sõidavad KRÜPSTERITEST mööda.
Hipid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist: Nonii, kohe näha, et teel Valgesse varjupaika!
Isa: … venekeelne seisukohavõtt 😉
Traktorist haagib nad traktori taha. Silmis kilab rõõm teenimisvõimalusest.
Traktorist: Valge varjupaik on siinsamas ümber nurga – ainult 400 aastat minna.
39
KOSK
Meelteheitja imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.
Meelteheitja: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav. Nüüd laulab…
Samamoodi, nagu 400 aastat tagasi.
Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis. Siis sain teada, et inimkonnale on teistest
tsivilisatsioonidest nii arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust potitatakse – ilma et miljardid mölakad
kogu planeedil ise enda heaks üldse midagi teeks…
Meelteheitja: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil enne, kui siia
putkasin. Siin on nii hea.
Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.
Meelteheitja: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.
Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.
Meelteheitja: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok
40
SÜDAMESALU PUUDEKATEDRAALI SEES.
Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.
Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad ja selgeltnägurid – see ei ole minu
tuleproov!
Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.
Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi! Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest
väga rikkaks. Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.
Trillep: Olalaa!
Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu oodanud – sinnamaale tegin
kõike valesti. Aga kui palju pappi oli käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest, kui ennast mõne sellisega sidusin. Iga kord, kui ma vaatamata
ettevaatusele suhtesse komistasin, selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne
järgmise auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!
Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.
Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.
Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga inimene! Võibolla mina
olen näiteks koolivägivalla ohver.
Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll inimese sedasi hipiks keerab.
Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba hing, puhas armastus!
Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?
Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast koolikiusamisest pääsemiseks ära
tappa.
Rustik: Oi…
Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin kujunevas kommuunis on
valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas ja kunstikoolis, võitsin
telekonkursse ja aineolümpiaade – olin õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati kujuteldamatute intriigide ja
inetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin ennast ära tappa.
Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.
Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu kuud…
Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…
Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!
Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!
41
SALATUBA. RAAMATUKASTID, KRÜPTO-PROTSESSORI TULED-VILED, VUHIN JA
KAEVANDAMINE.
Primadonna avastab Rustiku pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.
Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.
Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…
Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.
Cathara: Ei saa!
Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.
Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?
Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää. Mul ei olegi ammu meest olnud.
Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…
Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea, on ka teistele hea.
Rustik otsekui vastab Südamesalus.
Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas Cathara järjest kurjemaks ja
koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki majale lähenejaid ründab ja
hammustab.
Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.
Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult biomassiks – loll liha,
sissetungijad, segajad!
Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult piilusid ja halvustasid.
Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.
Vahib hämmeldunult krüpto-protsessorit – ei saa aru, mis see on – uudishimuks liiga väsinud.
Rustik: Mind pole olemas.
Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.
Rustik: Ei taha!
Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.
Sild üle vaevavete.

Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok
42
LAGEDETA TOAS ON EDASI-TAGASI PEREHEITMINE.
Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.
Meelteheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!
Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.
Meelteheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.
Primadonna: Ma olen kodutu.
Seal Rustiku toas kaevandatakse krüptosid – puriseb, palav, painav…
Kodutuuuuuuuuuuuu!
Meelteheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.
Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast kopeerimisse. Kõik, mille lavadel
kenitledes teenisin, matsin minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla – simmanid ja
talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka
veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…
Meelteheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega
tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus
ja rahulik.
Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…
Primadonna nutt läheb Meelteheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.

43
TEEÄÄRED JA HOBUSEKOPPEL
Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.
Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.
Cathara: Me ei paku teenust.
Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.
Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!
Indi: Ee… mida?
Cathara: Ratsutada ei saa!
Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.
Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.
Indi: Ma filmin.
Cathara: Milleks?
Indi: TikTokke teen. Muu hulgas.
Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.
Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.
Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11 täispikka etendust – mina
kirjutasin ja mina lavastasin ja mina ise mängisin ka.
Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.
Cathara: Mh? Ahah. Cathara.
Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime koos nendega Aadria merest
plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid
ehitavad.
Uus-Meremaal tehakse graanulitest ehitustelliseid ka.
Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on Portugali pealinn: kas sa ise ei
tea – kui me isaga Lissabonis käisime, siis…
Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai minu õe abiga kogunisti unicorn.
Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.
Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.
Vuntsid…
Cathara: Ma ei taha!
Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev põhja läinud.
Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel. (näpib oma vuntse, millele ta pole ammu mõelnud)
Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud, labida ja vikatiga
Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok
Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.
Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.
Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.
Indi: No mis nüüd siis?
Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas turnida, et nendega koos
elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.
Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks – küll mina tegin ja olin. Naiste teema on
see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.
Cathara ronib Indi abiga hobuse selga ja ohkab.
Indi: Lay back, woman!
Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.
Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.
Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.
Need segunevad krüpto-protsessori tulukestega – ripsmed plingivad graafikutega vaheldumisi.
Indi: Mismõttesnagu?
Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi või meediku baasharidusega
professionaalid.
Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.
Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna inspektsiooni, priasse,
vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x politseisse.
Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe – ma olen sinuga. Mina muide teen
siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt lamad.
Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…
Indi: Ole vait, naine!
44
OMA TOAS KÖSSITAV RUSTIK ON TEKI SEES, PADI KAENLAS.
Protsessor elab oma värvilist lärmakat elu.
Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.
Topib suvest hoolimata kütet ahju.
Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.
Rustik: Ei! Appi! Välja!
Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja! Õue! Hingama! Tegutsema!
Rustik: Ma ei taha!
Primadonna: Kalale, seenele, välja!
Rustik: Mul on depressioon.
Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.
Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.
Primadonna: Miks?
Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…
Primadonna: Nartsissistid on see sõna. Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu, ei liputa keegi.
Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…
Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.
Primadonna: Või nii.
Rustik: Nojah. Nii küll jah.
Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta abieludest.
Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes – abiellu minu toaga – mind jäta
rahule! Kohutav – kõik naised tahavad mind – miks ma küll nii vastupandamatu olen…
Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok
45
MAANTEEL
Traktor tõmbab krüpsterite bussi. Krüpsterid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.
Koerarakend lendab uljalt rõõmuga mööda – bojaar naerab ja lehvitab neile.
46
PARKLASSE JÕUAB VIIMASE SÕNA ELEKTRIAUTO.
Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub tõkkepuule lähenedes temaga telefonitsi.
Ingel: Kus sa oled? Hobused? Ei, siin on allee ja mingid varemed.
Ingelinvestor sõidab tõkkepuu taha, Cathara lendab talle peale
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Ingelinvestor: Vabandust, kosk kutsus ja google maps näitas…
Cathara: Sildid ja keelumärgid keelasid!
Ingelinvestor: Valge varjupaiga reklaam lubab ju, et…
Cathara: Aga mina ei luba.
Rustik – hopp! Video Südamesalu salaväest
Ingelinvestor pakub krüpto-maksekaarti: Kas te krüptot aktsepteerite?
`
Cathara: Misssasssja! Me üldse ei teeninda. Ma ei tee, ei saa, ei taha – ja mingi
krüptojutuga ära tule mind üle laskma, tead.
Tilks!
Ingelinvestor loeb sms-i
KUULEDSA ÜKS SARVIK KAKS TISS ARVAD ET OLED TEISTEST PAREM
VÄ SINU SUGUSI EI PEAKS MAA PINT KANNDMAKI!
Kõik kogunevad telefoni ümber, Ingelinvestor loeb ette.
Cathara: Ma tean selliseid sms-e ja teistsuguseid ka. Sellepärast ma siin Valges
varjupaigas olengi… (lentsib vuntsi näppides minema)
Trillep (juhib kaastundlik-empaatiliselt Ingli mõtted mujale): Mismoodi see krüpto
sul toimib muidu… niimoodi… kaardiga…
Ingel (kogub end – on prof, saab kiiresti üle): Krüpto-maksekaarti kasutatakse täpselt
samamoodi nagu neid pangakaarte, mis kõigil ikka veel rahakoti paksuks ajavad. Ammu juba ei pea
selleks krüptosid vahetama ega pankureid nuumama. Kui sa millegi eest maksta tahad, siis kannad
krüpto platvormile, näiteks Binance või Change ja ongi tehing sinu ja minu vaheline asi – keegi
kõrvaline ei puutu asjasse.
Trillep: Kui mul jälle raha hakkab olema, siis just seda tahangi!
Ringi vaadates üllatub Ingel meeldivalt.
Ingel: Ma olen sind kusagil näinud!
Trillep: Sooh, deja-vu?
Ingel: Päriselt. (võtab päikeseprillid eest)
Trillep: Jaa… Ma tean sind!
Ingel: Kes siis ei teaks.
Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.
Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.
Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.
Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…
47
Meelteheitja lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.
Ingel: Ema!
Trillep: Ema?
Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.
Meelteheitja: Söömaaaaaaa!
Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.
Meelteheitja: Senist mind ei olegi. Mida sina siin teed?
Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.
Meelteheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit koolitööd pole – muudkui
filmime ja loome kontente.
Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!
Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.
Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!
Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda ei taha – me oleme
temakesega ühes toas. Trillep räägib unes. Cathara töötab öösiti…
Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?
Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!
48
Indi, Ingel ja Cathara parve peal –
Sammuke korraga

Indi võtab Cathara vuntsid vahaga maha – uurib, mis seisundis on üle parve servade vees ligunevad
käed-jalad.
Ingel hakkab kaikaga parve sõidutama, ise samal ajal pirtsutades: Pekki küll, mu küüs murdus ka
ära nüüd!
Cathara on kinni seotud – aiaiaiaiai…
Ingel: Mida on, nüüd sai minu Guessi toss ka märjaks veel.
Indi: Lõpeta see jama ära, sõua edasi!
Ingel: Täiesti haige, me ei saagi siit järve keskelt enam tagasi.
Krüptograafikut on vaja vaadata, mul on orderid treidiks üleval. Nüüd on kõik täiesti pekkis.
Levi ka pole, kuraaaaat, see ei ole enam naljakas. Rämedalt kulukas on!
Ingel pillab suure toika vette.
Indi: Mida sa tegid! Nüüd peame kaldale ise ujuma vääää?
Cathara: Mina ka, mina kaaaa – siduge mind lahti!
Bojaar kimab koertega.
49 – 48 ja 49 on vahetuses
Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.
Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!
Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis…
Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu Ükssarvik!
Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.
Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja – kas ladina seebi lavastamine Valges
varjupaigas on mõni teie uus startap?
Ingel: Mõttel on jumet. Sellest saaks muidu NFT teha, oleks suht vinge.
Paneks open.si-sse müüki ja näis, mis saab
Indi (Meelteheitjale osutades): See on muide meie ema.
50
KOSK
Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.
Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuurikeskusele peale maksmisest jäänud
võlad.
Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab, tõuseb ja langeb. Nüüd ainult langeb, inflatsioon ju.
Krüpto on ikka palju huvitavam
Meelteheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.
Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab. Saaks tasuta krüptot mainida, mõelge ise.
Rahamasinad toodaksid teile iga päev sissetulekut ja tööl ei peakski keegi käima – ja üldse
elekter on ju räme kallis nüüd.
Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…
Flashback – krüptoprotsessor tuled-viled vaheldumisi Cathara silmadega – saab aru, mis…
Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahvale üht projekti startappimas, et Victoria joa ilu raha teenima panna
– ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. No ei taheta,
keegi isegi ei viitsi süveneda.
Trillep: Äkki Catharal ongi aeg töötamise asemel mängida?
Cathara: Puhata ja mängida!
Indi: Sul pole selleks aegagi – raamatuid sa ka enam ei kirjuta. Kui me Ingliga Sierra Leones
startapist unikorni tegime, läksid aafriklased elektritraktoritele üle.
Cathara: Ei ole aega, ei taha, ei…
Indi: Kogu aeg läheb ei-ei-ei peale ära jaa.
Trillep: Kosk! Turbiin! Elekter! Krüpto! Traktor! Saagu valgus!
Ingel: Võlusõna on oma kogukonna ökosüsteem. Hm, kui teaks ainult, mille peale investorid
on maiad nagu mesikäpäd… Miski passiivtulu värk tuleks välja mõelda, aga selline, mille
kulud on olematud. Äkki midagi, mis seotud taastuv energiaga. Tühi ilu ei sünni patta…
Meelteheitja: Pada! Assasade!
51
Meelteheitja jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.
Meelteheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.
Ingel: Koor on TALUPIIM – oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve ääres Norra toode ju!
Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas patseerida.
Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma avastasin tema toas, mille me leidsime, et tal on seal
vägev elektriradikas ja arvuti protsessor  ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei küpseta?
Indi: Ema, sina küpsetad ju.
Meelteheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!
Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest siidrit ja veini…
Meelteheitja: Ei!
Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.
Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi – see on ju loodusrahva
kosmeetika ja koduapteek!
Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas. Suvakas lõikelaud, mis
maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100 taala. Taadu, hakka treima!
Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…
Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla CEO, kõik teised on co-founderid.
Meelteheitja: Kesned?
Ingel: Kaasasutajad.
Trillep: Kaasasuusatajad!
Rustik: NGO… CEO…
Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik eeldused – maa ja maja ja
oskajad – ainumõeldava inimeste koosloome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni,
millest saab eeskuju. Prototüüp. “It’s Fun When You Know You are Rich!”
Rustik: Kes seda ütles?
Ingel: Team Applehead, Eesti oma startup.
Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…
Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid tviidülikonnaga ja hakkad kunagi
võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!
Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.
Rustik: Krüptod ju…
Cathara: Elektriarvet teevad!
Rustik: Nojaa, aga krüptod ka… enamasti…
Meelteheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, aktsiaseltsi esindaja?
Rustik: 50.
Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.
Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.
Ingel: Mis krüptot kaevandad? (Rustik ei vasta, ronib enamvähem laua alla)
Ingel: On olemas startupid, mille puhul polegi vaja kaevandada. Võib steikida ja farmida näiteks.
DogBoss on üks selline.
Koerarakend on teel.
Indi: Vaadake koerad!
Ingel: Metaverse kindlasti.
Indi: Ei ole – need on päris koerad ja tõeline Dogboss! Siin on kõik päriselt, saate aru?
Meelteheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi käima saada ja…
Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen kaasa.
Ingel: Romade.
Meelteheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…
Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.
Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok
52
VÄLJA KAETUD LAUA ÄÄRES.
Ingel (vaatab uuesti sms-i – kustutab ära): Ma tahaksin… sauna.
Cathara: Siin ei ole sauna.
Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.
Ingel: See sobib.
Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…
Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk. Higitelk. Etendus oli ära.
Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi eksponaat.
Panevad telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.
Meelteheitja: Rustik teeb tule.
Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!
Meelteheitja: Hakkab teadma.
Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!
Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.
Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?
Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.
Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.
Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?
Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…
Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…
Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.
Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…
Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat veganlust pole olemas. Kõik on
reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb –
ja hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.
Meelteheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke vihad… Mis vahite?
Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel… Saunaviha ja kaasasuusataja, ma-ei-või…
Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel mitte sinist silpigi. Endast,
ainult endast. Ära võta midagi isiklikult.
Meelteheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.
Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…
Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…
Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok
53
JÕEKALLAS JA POKUMAA ALTWESKI TAGA
Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.
Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema. Ta ka ei… õpi?
Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa lähed rõõmuga.
Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad vananevad.
Trillep: Ossina väike vana… hing. See kask sobib?
Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea.
Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.
Indi: Missasju?
Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinuvanune Cathara kirjutas positiivseid programme – jutustas edulugusid maapealse
paradiisi loomisest.
Tänase minuvanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid – eduinimesed viimses metsatukas
reservaadis, naistekari külapoes, mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…
Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on suhteliselt ilus tegelikkus.
Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis neid sikspäkkidena vähestele
vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik väitis pandeemia alates ja kultuurikeskuse sulgudes, et rändas välismaale. Tegelikult redutas
kogu selle aja oma salakambris nagu printsess herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus
ihuüksi rügavat naist salakaameratega…
54
LÕKKEPLATSIL
Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on
temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan
haaremis…
Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab klaverit mängida, siis ta
vastas – kindlasti, ma pole proovinud…
Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.
Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate tulnukate võrgustikuga. Ta
usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia ankurdunud Siriuse rahva baas.
Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks sina siin praegu vihtasid,
vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.
Trillep: Aijaa, vihad…
Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos temaga Grand Canionis
kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee
mälu jõuavad meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees elava rahva
koduuks.
Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud on seadistatud heaolu
lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust, rõõmu ja rahu õppima.
Indi: Musk rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt tsivilisatsioonidelt. Meie enese
tulevikust. Sellepärast ta patendid vabaks lasigi.
Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa ei lülitaks. Meid aidatakse
piiritu tingimusteta armastusega, nagu puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavadlaastavad
– poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim peatse võiduka lõpuni
märatsenud. Inimkond on surnud – elagu inimkond!
Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord mina. Sina ka ju reaalselt ei
saa mitte kellegi teise kui iseendaga midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just sellist tänamatut saastamistlaastamist-
tarbimist. Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega, mida Ingel
peab tema heaks tegema.
Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?
Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad mind ei segaks…“ Selle
asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks
fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“ Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi,
sissesõidutee on nii auklik, teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi igaveseks minema.
Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära putkanud. Et ellu jääda. Sinu
ema lasi ju samuti kodust jalga…
Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.
Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?
Indi: Ära hakka! Kesse räägib! Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.
Trillep: Ära hakka!
Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.
Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!
Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal Veevalaja ajastu Waldorfkoolide
Steiner-startupiga.
Trillep: Tõlget paluks.
Indi: Väga lihtsalt öeldes – mu kool on seal, kus kotid maas. Austrias sündis 1861. aastal Rudolf
Steiner. Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist, holistik, arhitekt, esoteerik…
Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?
Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant. Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma Waldorfkoolide starti appima.
Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.
Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok
55
HIGITELK JÄRVE KALDAL
Naised valmistuvad higitelki sisenema.
Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub keskel. Sellele, kes kõneleb,
vahele ei räägita. Iga vabanev tunne on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari
ja stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku.
Naised sisenevad telki.
Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.
Visatakse leili.
Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!
Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast välja higistada.
Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me kõik oleme kogenud musta
auku – ja selle eest põgenenud.
Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.
Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks. Ta imeb endasse kõik. Raha,
energia, armastus – olgu 200 või 200 miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.
Indi: A’how.
Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta  ei täna ega homme
ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.
Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks, oled üha valmis põgenema –
justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud – ta tuleb kõigest häirimatult läbi.
Näeb nii teatris kui kirikus, nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina – ja ikka ei
midagi. Ja mina… kas tõesti ei midagi…
Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.
Meelteheitja: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.
Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.
Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu jõujoontele ja imeb kõiki
ja kõike tühjaks nagu hüdra.
Meelteheitja: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks. Iga tema köögikülastus
lõpeb suurpuhastusega. Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.
Ingel: Oojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai justkui teada, kuidas nisu ja
tööstuslik piim teda retsivad. Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis on mõeldud seedima nii teda
ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe suupoolega valget saia ja kaanis
piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta oli turistina kaasas ja tegi kõik –
KÕIK – maatasa.
Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune päästma minnes kaasa.
Meelteheitja: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.
Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!
56
Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui saunatäis pool-alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.
Primadonna ei lähe.
Primadonna: Rustik, mine ujuma!
Rustik: Ma ei taha… ei tohi…
Indi: Ema ei luba, onja?
Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.
Primadonna: Võimukate naiste ohvrid… Me potitame teid surnuks ning küsime siis, kuidas te
tohtisite välja surra. Ja mina…
Rustik: Sina oled tapvalt elus.
Primadonna: Ma olen siin kellegi teie elus. Sind jälgides näen, kui eluoluline on võim iseenese üle.
Kui pole väge ennast ohjata, ei ole midagi. Mitte midagi. Ma andsin alla. Ma olen siin.
Rustik: Teed teatri ja laulukooli ju – väge kui palju.
Primadonna: See on Cathara teater ja kool, Cathara muinasjutt. Mina olen siin ajutine tegelane.
Proovireisija. Test-turist – suvitaja.
Rustik: Said vist liiga palju kuumust.
Primadonna: Sain piisavalt kaua ja kaugelt oma külale ja talule, kirikule ja kodule vaadata. Kaugelt
paistab paremini. Nägin igatsust.
Iseenda sees.
Rustik: Ma lähen teie jauramise käes hulluks!
Primadonna: Tunne ennast seal, nagu kodus!
Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.
57
Platsile jurrab bussi vedav traktor, selle kannul krüpsterid ise.
Krüpsterid: Siin me oleme!
Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!
Meelteheitja: Oi heldeke, rikkad lillelapsed tulid vist Rustikule tviidülikonda tooma!
Primadonna: Keegi tellis või?
Krüpsterid: Meie pole takso – me tuleme ise.
KRÜPSTERID VALGUVAD TRAKTORI ABIGA KOHALE TIRITUD BUSSI JUUREST
PAMPUDE-KORVIDE-KANDIKUTEGA MAJA ETTE TOIDULAUA JUURDE.
Traktorist: Nonii, paneme teie bussile nüüd kütust ka sisse.
Isa: Mida?
Traktorist: Diislit noh. Sõidab paremini, krt.
Ema: Miks sa enne ei öelnud?
Traktorist: Ega ma su mees ole – sul üks juba on.
Isa: Miks sa meid sedasi häbistasid…
Traktorist: Hea teenistus oli. Ei raatsinud loobuda.
Ema: Kelm selline! (raevunud mehe rünnaku siiski peatab – olukord on tegelikult ju koom kuubis)
Traktorist: Tahad siit kunagi minema sõita või jääd siia?
Isa (taltub): Ikka edasi. Sinine või? (vahetavad silmapilgutuse) Aa, sinimustvalge! Vala pealegi.
Millist krüptot…
Traktorist: Viiskümmend sulas.
Ema kougib kohvrist kupüüri.
58
Krüpsterid püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.
Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud, kuidas need sinna said ja
mismoodi nendega tube köetakse – aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab nii kuivav pesu kui puuriit igal
hetkel esteetiline olema.
Krüpsterid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.
Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades balleti Tiina. Libahunt, teate
küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani Mõõkade tants. Siin oli saekaater.
Taratatataaaratata – iiiäuuu!
Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…
Rustik: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg on möödas. Taratataaa
iiiäuuu!
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad

59
Krüpsterid laovad lauale kalamarja, silmu, hiidkrevette. VALTUS.
Krüptoemme ja Bojaar sosistavad ja peavad aru.
I
sa: Vägevad tüübid.
Ema: Ise tead…
Isa: Aga et pärast ei ütle, et ma miljoni valesse kohta parkisin!
Ema: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.
Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.
Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta. Olen kogenud, et kõgile
asjaosalistele tuleb koht kätte õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.
Trillep (avastab krüpster-papa hinnalise ülikonna): Palun väga – küsige, ja teile antakse!
60
Rustik poeb ülikonda. Krüpster-papa on turris – leebub – mõõdab Rustikut – pole paha…
Sõnatu lopsakas humoorikas stseen.
Istutakse lauda.
Krüpsterid-kaksikud: Millega te siin siis tegelete?
Peate krüptolaagrit?
Burningman?
Ingel: Me rajame siia mõisa salongi ja parki ökomajutuse tsirkusevankritesse, ootame
loominguinimesi kirjanikke, luuletajaid, kunstnikke, näitlejaid ja seiklejaid.
Hollandlased tulevad maalima, jaapanlased uue ajastu haikusid kirjutama.
Vanad ongi ära tüüdanud.
Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine. Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks
turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes eile läbirääkimisi AS-iga,
mille esindaja ta on. Te ei hakka ju kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.
Meeliheitja: Said aru?
Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.
Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond. Võta oma vägi tagasi!
Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida ma ei oska ja… ei taha!
61
Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.
Primadonna (hüüab talle järele): Ma ei taha abielluda. Ei sinu ega kellegi teisega. Mul oli tuba vaja.
(vaikselt) Selleks suveks Valges Varjupaigas…
Cathara läheb Rustikule alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.
Cathara: Jälle. Kogu aeg.
Rustik: Noh, mis teeme nüüd siis?
Krüpsterite melu taustal: Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.
62
Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.
Primadonna: Kas loovpansionaat kaotab väga palju, kui MINU teater on kusagil… mujal, näiteks
Valtu mõisas, kus oligi sajandeid tagasi teater-salong?
Ingel: Teater teeb sellest startapist suisa unicorni.
Primadonna: Siis teeb Cathara ise selle popcorni. See on tema uni… corn…uni…stus… universum.
Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui krüpsteritele
tviidülikonna tagasi ulatab.
Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit kaotasin, oli see tõesti minu unistus.
Enam mitte.
Indi: Oli jah sadul sea seljas. Pärl sea ees.
Ingel: Väljasitutud pärl on ikka pärl.
Trillep: Lubasid ju raamatut kirjutama hakata.
‘
Rustik: Ma pean end pisut… koguma…
Meelteheitja: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.
Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.
Meelteheitja: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!
Ja kui palju võõrsõnu! Minu tütred õpetasid. MINU TÜTRED, minu elutöö tegi sinust uue inimese!
Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud ja nende eest nüüd
jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…
Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid, kellega nad lapsi said – elu pidi edasi
minema. Pojad pidid sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju mitte keegi, kui kaua üks või teine
okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest teadis ette, et Eesti saab 1991. aastal jälle vabaks.
Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla – peaasi, et üksi ei jääks… 30
aastat oma riiki on vilets haavaplaaster.
Meelteheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.
Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.
Krüpster-ema: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.
Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas selles või mõnes eelmises
elus enam lapsi ei saanud. Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna juba ise emad ja isad… Kuni ma
ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu. Enam ei ole.
Rustik: Ma tean, mida sa tunned.
Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind sinu kombel piilukaamerate ja droonidega salaja mitu aastat
jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi. Kusjuures kõik mu kortsud lausa mikroskoobi all.
Kaevandasid minu kulul krüptosid – kusjuures iseenese tarkusest koinisid mingit kõikuvat bitkoini
– miks sa krüpsteritelt nõu ei küsinud, mees!?!?!?
Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta ise järgis käsku: loomi mitte toita!
Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga kohe abielluda.
Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.
Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini, kasukaid ja kulda.
Meelteheitja: Staatus… Rikkus on seksikas.
Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.
Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri. Mina õppisin arvama, et seksi on
kõige kindlam osta või eemalt vaadata.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt vaadata. Lähemalt kui mistahes
kaamera kuitahes ligi zuumitud suur plaan. Põgene-võitle-põgene-võitle…
Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.
Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega nainemuhelev
mees-droon… Konteinerid jõuavad pärale, oma paika.
63
KOGU SELTSKOND SILMITSEB CATHARA-RUSTIKU TEINETEISELE-LÄHENEMIST.
Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.
Primadonna: Nagu film. Valge varjupaiga lugu…
Trillep: Teeme filmi!
Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film. Uppumisjärgsed aeglased
paljutähenduslikud ringid vee peal – haadihaahaa!
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.
Krüptosigrimigri konteinerite ees platsil
Sigrimigri: Olge lahked, kõik on olemas – krüptomõis, loovpansionaat, stuudio, kool,
juuksur, advokaat, käsitöökauplus – Tesla tööstus siin maa all – Tervist, Elon Musk! –
ja Südamesalu katedraal. Kõik on olemas!
Marlene Dietrich This World of our’s

64
Platsil avatakse OTTide talulaat – käsitöölised ja puunikerdajad, juustud ja seebid jne – Päikeseküla.
Lapsed ja jänkud – idülliline positiivne programm.
Kujuneb suuresti kohapeal, kui selgub, millist kaupa müüakse – leiame
platsilt inspiratsiooni.
Primadonna jälgib ja mõtiskleb – keegi pole kuulanud tema vaikseid ärasõidu-vihjeid.
Müüjate repliigid: – Müün vaid krüpto eest.
 Vahetan parema meelega kui müün.
 Paberraha ei aktsepteeri – krüptot ainult!
65
TRILLEP TEEB SAMAL AJAL PAPLI TALU SAEKAATRIS LAUDU, JAAGU-ONUGA
KUJUNEB SPONTAANNE DIALOOG – TÕSTA-LÜKKA-MÕÕDA-HAAGI-MAHA!
Spontaanne saekaatri tekst – käibtöööööjaviiiileeekoooooooooooos!
Talumees: Trillep, mida sünnitusmajas öeldi, kui sa ilmale tulid?
Trillep: Tüdruk. Aga kui ma paariaastasena teeäärde pargitud autot patsutasin, väideti: sellest poisist
kasvab autojuht. Mööda pandi – autot ma juhtida ei oska – ehitajaks kasvasin.
Talumees: Haagi!
Keegi lööb Trillepi asemel konksu palgisse.
Bojaar on kohale jõudnud.
Trillep: Ah!?
Kaunis Bojaar võtab töö üle.
Talumees: Anna kalli külalise penidele juua!
Trillep: Oh…
Sõnatu Bojaari pilgust on näha, et ta teab, mida teeb.
Talumees (naerab): Noored-noored – ärge nüüd raami vahele jääge!
66
KONTEINERITE USTELE RIPUTATAKSE SILTE.
Täpsed sildid ja tegelased täienevad – iga panustaja mahub 😉
Meelteheitja hingab end ühte putkasse ja alustab häälejoogat.
Rustik ühineb temaga.
LAADAPLATSIL JÄÄB MeelteheitjaLE SILMA JÄÄTIS – LA MUUsika Näide!
Või siis sepised – ja kaanon hoopis SEPAPOISID 😉
Meelteheitja ja Rustik laulavad seepeale koos OTTidega: viva La Muu-sika kaanonit.

Indi: Ongi Hollywood. Palun mulle minu Oscar nüüd!
Külarahvas riputab teise putka ukse kohale oma sildi.
Tõlk-massöör-käsitööline riputab oma putka ukse ette naljakalt imelisi kardinaid.
Cathara valib, millisesse boksi siseneda, püüab juristi juurde mahtuda.
Jurist: Sina mine oma tuppa ja kirjuta!
Tervendaja: Meie tuppa tervendusse tulek on sulle pärast autasu, mitte praegu avanss. Sina kirjutad
ennast tühjaks, meie laeme sind taas üles.
Nõustaja: Vahetame hingele pai tervendava kirjutamise vastu.
Meie lapselastele on vaja unejutte kirjutada!
Jurist: Ise loed linti ka.
Piia Padar, Piia Kõverik ja Piia Vilu saabuvad – Padar vikerkaareseelikuga, Kõverik hüdrosoolide
korviga, Vilu loomaarsti kohvriga.
Rustik: Kolmekordne Piia. Kolm õde mustrimuutjat!
Piia P.: Olen valmis. Siit ma tulen ja teisiti ei saa. (asetab raamatud letti) Haavatud tervendaja,
litsentseeritud kogemusnõustaja teie teenistuses.
Tõstab värvilise seeliku näitlikult üles ja loetleb selle siilusid.
Hüljatus lapsepõlves. Kiusamine koolis. Ahistamine neiueas. Abordid… abordid… Peksasaamine ja
psühhoterror. 1001 värvilist – aga see-eest hoolikalt häbenetud ja varjatud valehäbi.
Piia K. (asetab pudelitekorvi raamatute kõrvale): Tervenemine ja tõus taimede elujõust –
hüdrosoolides elu enese kvintessents – eriti hea koos pilatesega!
Indi tõmbab juuksuriputka ukse lahti, et Piia V. sinna juhatada – ehmub, et seal juba ollakse.
Juuksur: Noh, mis oh – juurdelõikamine hinna sees!
Indi: Ah?
Piia V. (avab konteineri otsaukse suured pooled): See on minu loomakliinik. Suured loomad –
suured uksed, et tervis ja abi sisse mahuksid.
Indi: Oh!
Juuksur: Ah ja oh, maivõi. Tule, ma õpetan sind juukseid juurde lõikama. Värske vägi igas kiharas.
Indi näpib kangaid ja küünitab LaMuu jäätiste poole.
Merike: Rõivad valid pärast vastavalt juurde lõigatud juustele. Jäätise võid kohe võtta. Too mulle
ka!
67
PEAHOONE EES ALGAB PRIMADONNA LAUL – KOORIKS KÕIK, KES SAMAS OMA
OLEMIST SÄTIVAD.
PLATSIL ON OTSE-TOOTJALT-TARBIJALE LAAT – MUNAD JA KANAD, VILL JA
LAMBAD.
UURITAKSE ÜKSTEISE PUULUSIKAID-KAMPSUNEID-MAIUSEID.
Esihipi – nunn-Maria – The hills are alive with the sound…
https://www.youtube.com/watch?v=yvQ4t-Nk128
MÖÖDA TEED SAABUB JALGRATTAGA AUNASTE.
JALGRATTA KORVIS ON MEIGID-KREEMID-ILUTOOTED.
TÕMBAB HINGE JA KORRASTAB ENNAST NENDE ABIGA.
Aunaste: Nii palju siis loodetud Andaluusiast. Piirid kinni, lennud tühistatud. Kuum. Kõrbestunud.
RUSTIK TULEB VASTU – IME ON SÜNDINUD, SAAB HAKKAMA!
Rustik: Milline au meie Valgele varjupaigale – teie ise!
Aunaste: Mis asjale mina ise au olen???
Rustik: Valge varjupaik. Hipide sanatoorium. Hipiratoorium. Parim-enne-möödas on meie
kenas kogukonnas osutunud parim-alles-ees alguseks.
Aunaste: Jube sõna. Hea veel, et te seda parima-asja siin kommuuniks ei nimeta. Kus minu tuba on?
Rustik: Valge varjupaiga peahoones on hetkel kõik toad hõivatud.
Aunaste: Sviit kõlbab ka.
Rustik: Mõni väike stuudiohoone on veel vaba. Saate oma tegemised kenasti teiste sekka
tervikpildile sobitada.
Aunaste: Stuudio? Need on ju konteinerid! Diivade prügikastid!
Rustik: Võite oma boksi kenasti oma käe järgi sisustada ja siia sättuda.
Aunaste: Sättuda! Tahtsin Andaluusiasse! Ja lõpetan keset rabasid soojakus.
Rustik: Teie telesaade Reisile sinuga viis samuti enamuse värskeid paare Pühajärve puhkekodusse,
mitte Kanaaridele. Karma!
Aunaste: Oluline pole, kus – tähtis on, kes! Mis selle valge varjupaiga nimi teil oligi? Hipsterland?
Rustik: Hipiratoorium. Minu teekond tviidülikonnani. Ja iseendaks tagasi.
68
PRIMADONNA SEISAB, KODUTALU ALBUM SÜLES, CATHARA KIRJUTAMISTOA
LÄVEL.
Cathara: Kukk ütles hobusele: kui sina oled pegasus, siis olen mina fööniks.
Primadonna: Nii on. See on tõde.
Cathara: See on tõde… Cathari vennaskonna moodi aamen.
Primadonna: Minu moodi aamen ka. Hakkan minema.
Cathara: Kuhu?
Primadonna: Koju. Sain siin kõiki neid inimesi jälgides aru, kui väga ma tahan veel teha ja luua.
Teater on tore. Teater on sinu.
Kogusin jõudu ja teadmise, et mina ei loobu veel niipeagi.
Endale ma vett ega mulda niipeagi peale ei tõmba: armastan meeletult oma maad, oma talu. Mina
olen seal ikka – ja jään.
Kasvatan ja purgistan toidu paljudele lähedastele.
Täpselt nagu sinul siin, on minugi hooldatud metsas nauding kosutada. Meie kirik sai just abi torni
paranduseks.
Kuulasin siin vaikust ja Meelteheitjat, Trillepit ja sinu urinaid.
Jah, mehetegusid teevad põlvkond, paar või kolm põlve nooremad mehed, mitte meiekad.
Cathara: See on tõde… pojad… pojapojad…
Primadonna: Meie sinuga puhastame ja laulame, kirjutame ja istutame.
Sina siin oma Valges varjupaigas. Mina omas. Nii on õige.
Cathara: Kuidas ma sinuta…
Primadonna: Ikka minuga. Olen kõne ulatuses.
‘Cathara: Ma pole suurem asi sõbranna. Sõber olen. Sinuga on väga õpetlik ja hoogne sõber olla.
Primadonna: Sina oled igavene laps. Nii heas kui halvas.
Tänan võimaluse eest. Oli lahe suvi – ma ise enese luubi all – nii tormiline variantide paljusus – ja
mu süda OMA kodus.
Cathara saab ehmatusest, pettumusest, ilmajäämisest kiiresti üle.
Cathara: Järgmise filmi teeme sinu juures. Kalevipoja EMA.
Primadonna: Nooooh…
Cathara: Diil?
Primadonna: Kui Jumal lubab, teeme ja diilime.
Trillep mängib konteineris pianinot – Indi klobib poksikotti, õpetab
jõmpsikatele lööke.
69
INDI KUI NOOR TEGIJA LENNUTAB TÄDID PLATSILE TEISTE HULKA.
Indi: Hollywood oli ära – finale ultimo – Bollywood!
Chirpy-chirpy kogub väge – laadalised-noored-kanad…
*
TANTSU TAUSTAL AVAB ELON MUSK ÜHE PUTKA UKSE – SELLE KÕRVAL ON nt ehk
TESLA AUTO STEPSLIS – PUTKAST PÄÄSEB MAA-ALUSESSE ILMA, MIS ON SUUREM
KUI EESTI – LÕPUTULT KORRUSEID, ASUTUSI, KODUSID…
Elon Musk: „Soovite Tesla tehast näha? Siit uksest siseneme maa-alusesse maailma,
mis on suurem kui Eestimaa. Olge lahked – Tesla, SpaceX, Twitter…
Arvasite, et põlevkivi kaevandatakse sügavalt? Need kaevandused olid võrreldes
meie tehastega nagu katusekamber, tillukene pööning.
Astuge edasi!…
Vabandust, pisut hiljem – DogBoss tahab pissile.“
Lõpetama jääb üleüldine tants Chirpy-chirpy!!!
Selle peal rullub, mis kellestki meie superstaaridest edasi sai 🙂

Kati Murutar: „Samavõrd kui eesti keel ja kirjandus, on mu tunnid ka planeedi elulugu“
Tekst Helina Piip
Fotod Stanislav Moškov

Juba mitmendat aastat algab Kati Murutari september õpetajana Kehtna Kutsehariduskeskuses ja Emajõe Keeltekoolis. Oma suvepuhkuse ajal asendas mitmehobujõulise igiliikurina suvitavaid kolleege ning andis igal argipäeval keeletunde eri rahvustest õppuritele. Tema moto on: truudus, fookus, distsipliin.

Kati (57) kodu Südamesalu on tarandikega hobuste-kasside-metsloomade vahel ära jagatud, et hobused omapäi merekonteineritest sündinud elumaja ning talli ümber ei luusiks ja hundid kutsikale kosja ei tuleks. Mõnest piirdest saab kahejalgne läbi, kui kummardub ja tara alt läbi poeb. Toaukse esise aia ületab pererahvas hoogsa jalatõstega – siinne värav on suletud, et 9kuune prantsuse buldog Delfiin välja ei putkaks.
Veebruaris pereliikmeks ja abiõpetajaks saanud musta-valgekirju kutsikas käib perenaisega koolitundides kaasas lugemis-keskendumis-teraapiakoeraks. „Nii tema kui hobused on mu pensionisammas – kui ma koolis enam tore ei ole, abistan inimesi oma teraapialoomadega koos kodus. Kutsikaga oli imelihtne, ta magas palju ja oli kõigega nõus,“ räägib Kati. „Vaatan nüüd esimesel koolinädalal huviga, kuidas ta kohaneb, esmalt tuleb neiukene juba tuttavatesse klassidesse, õpetama õppides tutvume uute inimestega. Ma ise ju ka.“

Tunkedes töövestlusele
Õpetajaametit on kaubamärgilise nimega Murutar pidanud aastast 2021. Tema enda noortestuudiol tuli lõpetada pandeemia aastail. Kati rassis seejärel RMK-s hooajatöödel – pakkis ning istutas puid, jõudis umbes 250 000 puud riigimetsa istutada! „Seisin ühel päeval hobusekoplis ja mõtlesin, käed rippu, mis nüüd edasi saab, kui helises telefon. Kehtna Kutsehariduskeskusesse tuli uueks õppejuhiks Riina Leppmaa ja komplekteeris oma meeskonda. Läksin tunkedes vestlusele ning järgmisel päeval olin klassi ees eesti keele ja kirjanduse õpetajana,“ meenutab Kati. „Juuru Eduard Vilde nimeline kool sai teada, et Kehtna värbas Murutari ja kutsus mu samuti enda juurde. Esimesel aastal oligi mul üks koht Kehtnas ja teine Juurus. Järgmisel aastal kasvas Kehtnas koormus nii suureks, et Juuru ees vabandasin ja taandusin – nukker seeüle tänini, aga mind on üks,“ meenutab Kati.
„Esimesel aastal andsin endast liiga palju energiat ära, sõitsin koolist koju täiesti minestanult! Oli väga palju intensiivsem enese laotamine kui koos noortestuudio noortega lavastuste loomine ja esitamine.“ Tema õpilased on vanuses 16-60 ja nende seas on neid, kes tulnud õppima ehitajaks, kokaks, IT-inimeseks, mehaanikuks – aga ka täiskasvanute gümnaasiumi õppurid. Ning see pole kõik. Kui Kati päevatöölt naaseb, ootavad teda õhtuti Emajõe Keeltekooli veebitunnid. Zoomituppa on kogunenud ukrainlasi, venelasi, iraanlasi, armeenlasi, tšehhe, nigeerlasi, kes ise elavad Tallinnas, Tartus, Narvas või Mustvees ning tulevad videotundi ka Albaaniast ja Rumeeniast.
Et Kati töölaud asub tillukeses magamistoas, siis häiris teda alguses tohutult, et „igal õhtul ilmub keegi tuppa. Kui tunnid läbi, pistsin arvuti kappi, et jummala pärast oleks kindel, et keegi sealt tuppa ei vahi,“ muigab ta. „Aga inimene areneb, isegi ligi 60aastasena – olen aastakümnete järel üsna kõik oma foobiad ületanud.“

Võiks pensile minna
Järgmisel aastal kevadisel pööripäeval, kui Kati saab 58, võiks ta viie lapse emana pensionile minna. „Ma ei ole veel täiskasvanuks saanud, järelikult ei lähe nii peagi pensile,“ kinnitab ta ning rabab hoopis mitme mehe eest. Lisaks pedagoogitööle on ka kodune majapidamine kui täiskohaga töö – olgu või igapäevane trimmerdamine („trimmer on mu suvine kehaosa“), hobuste talitamine ja ehitamine, tallipuhastus ja lumelükkamine. Ise. Sel suvel valmis konteinermajale juurdeehitus – oma tuba 18aastaseks saanud noorimale tütrele Indirale, kes elab ja käib gümnaasiumis emaga koos.
Nood kuulsad merekonteinerid, kuhu Kati pärast Südamesalu ostmist kolis, jäid talle esmalt silma saatest „Naabrist parem“. „Pärast kolme 100aastase talu ülesehitamist ning 400aastasse vesiveskisse kultuurikeskuse ja kodu loomist tahtsin täiesti uut ja puutumatut ruumi. Algselt Greencube´i valmis maja, kuid sõja algus lennutas hinnad üle võlli. Mu eelmise talu praegune peremees Sulev Sepp soovitas: aga osta konteiner.» Ja Kati ostiski – alles pärast tehngut Miili pereettevõtjate Hüttidega sai teada, et konteinerite kuningad on ka telesaate partnerid.
Õuele toodud kahele tühjale terasest kastile tuli ise aknad-uksed sisse lõigata. „Seda tegime relakaga ja sädemeid lendas Kuuni. Seisin veeämbriga ehitajatest vellede kõrval, et tulekahju ei tekiks. Lisaks metalli kriiskav hääl ning tolm… Uhhh, õnneks on see möödas!“ ei ole koolipreili samas ehitamisega kaugeltki lõpetanud. Järgmiseks on visioon väikesest kirikust ning konteinertalli laudisest ja päikesekatusest.
Elumajas on köök, wc, dušš ja väike saungi. Ning perenaise sõnul on see tema kõige soojem ja käepärasem maja üldse, sest ei lase tuult läbi, väljast soojustab seinu 15 sentimeetrit pur-vahtu ja ta enda tehtud kuuselaudis. Talvel annavad sooja bursuikad, kliimaseade ja Pipi moodi soe süda.
Muide majaseina vahel elavad mesilased, kelle jaoks Kati hoidis suvel nurmetaimed äraõitsemiseni niitmata ning leiab tänu sellele üles ka sajad üheksavägised, kes õitsevad taeva kingitusena igal aastal erinevas kohas. Mesilindudelt tasuks sai sõnameistritar kingituse – kui võttis Vaba Rahva Laulu kontserdile minekuks varnast oma ratsamantli, siis leidis selle taskust, varrukast ja kapuutsist mett tilkuvad kärjed. „Ta lendab mesipuu poole“ oli muide laul, mille järel – ja Tõnis Mägi „Palve“ eel pidas sitke emand oma kõne. Nii juba legendaarseks saanud kõne kui Kati kirjutatud keele-kirjanduse-religiooni-filosoofia õppematerjalid on vaadatavad Youtube’is tema kanalil ning õppematerjalidest koguneb „Meistrite aabits“.

Osa ringist
Kati ärkab hommikuti kell viis ja teeb kirjatöid. Koolilainelt ta õpetajate suvepuhkuse ajal maas ei käinudki, kirjutas oma õppevahendeid. Tema kabinet ei kanna silti „Eesti keel ja kirjandus“, vaid kõikelubavat numbrit 204, sest „samavõrd kui keel ja kirjandus, on minu tunnid ka inimkonna ajalugu, mõttelugu, planeedi elulugu. Kui sul tekib kõigest, mida sa õpid, tervikpilt, siis on see nagu lapsepõlvemälestus. Kõik on ju üks tervik. Neist, kel kõik ained eraldi seibideks tükeldatud, tulevad papagoid ja kopeerijad, mitte loojad. Olen elu hellik, et töötan just selles koolis. Ning oma õpilastega koos õppimine, teemade leidmine ja nende sidumine sellega, mis on täna meie ümber, on võimas, see ongi holistika.“
Kati klassis on pingid tõstetud ringiks, sest „ringis on kõik võrdsed, keegi ei ole teise taga ja mina olen osa ringist.“
„Meie õppematerjalid kasvavad välja sellest, mis õpilasi hetkel huvitab. Kirjutan oma teksti, teen sellest keeleülesande, õpilased kirjutavad oma tekstid ja siis me puhastame need keeleliselt.“
Kuidas õpilasi hindad? Kati: „Ülipositiivselt, harva panen nelja-kolme. Sest kui inimene midagi kirjutab, siis teeb ta seda oma parimal võimalikul moel. Esseekonkursse võidame ja koos õpilastega Brüsselisse ja Roosiaeda sõidame. Riigieksamitega küll ei ole nii hästi, sest: normid, reeglid, punktid. Olen julgustanud düsgraafikuid, kes on enne meie kooli tulekut surnuks hinnatud: kui sul lähevad tähed segamini, ei tähenda see, et sinu mõtted ei kõlba.
Minu inimesed oskavad liigendada oma tekste ja mõttejada üles ehitada. Igasugune sildistamine, raamistamine, hindamine ja võrreldamatute võrdlemine on räige, seda ei tohiks inimestega teha. Luban ja soovitan õpilastel kirjutada ChatGPT abiga. Kui on tegemist noore ehitajaga, kokaga, IT-inimesega, kellest saab tulevane küberkaitseohvitser, ei näe ma põhjust piinata teda alaga, mis ei ole tema oma. Seda nõuan küll, et tekstid kirjutatakse käsitsi ümber.»

Justkui teraapia
Mis on õpetajatöös kõige keerulisem? „Enese säästmine. See on alati inimsuhetes kõige keerulisem. Empaatilisena võtad ju vastu teise tunded, emotsioonid, hirmud. Koolis on see eriti karm, seal on igasugused kodud, diagnoosid, elulood – näed õpilase silmist, et midagi on juhtunud, et tal on halb… Või istub sul keset raamatuid reaalaine suundumusega, mehhaaniku mõtlemisega noor – selleks, et teda julgustada ja avada, on iga tund stand up comedy ja teraapiasessioon. Siis tulengi koju ägades: appi, hobune!“ Koolist jõudes kallistab Kati hobuseid ja võimalusel magab tunnikese, seejärel algavad õhtused veebitunnid. „Mida kindlameelsemalt olen mõelnud keeltekoolis koormust vähendada, seda rohkem tuleb tööd juurde. Aga kuni jaksan, seni teen. Teisiti ju koda ei ehita ja kondseid ei varusta.“
Eelmisel aastal läbis Kati Tallinna Ülikoolis pedagoogikamooduli. „Mul on magistrikraad olemas, nii et õpetada võin nagunii. Kursusel osalesin kõrgema palgakoefitsiendi nimel ja seda oli väga mõnna teha, veebiloenguid kuulates parandasin oma õpilaste töid.“

Ka emmena klassi ees
Ja kuidas edenevad tema keeleõppurid eesti keele omandamisel? „Kuna neid on sadu, siis on läinud nii ja naa. Osad tahavad tõesti eesti keele selgeks saada. Paljud tulevad õppima seepärast, et muidu ei saa kodakondsust, töökohta, mida iganes. Motivatsiooniaste on erinev.“ Kati loetleb õpilasi, kes on saanudki keele nii selgeks, et jätkavad nüüd juba ülikoolis.
Millised on kõige toredamad kommentaarid su tööle? Ema asemel vastab aga hoopis Indira: „See, et õpilased ei ole nõus pärast tundi ära minema ja nad tulevad alati varem klassi, et lihtsalt olla minu emmega.“
Ka Indira käib gümnasistina ema tundides. „Klassikaaslased hakkasid mulle Indi eeskujul ütlema Emme,“ püüab Kati naeratust tagasi hoida, kui tütar talle õhtuseks esinemiseks meiki teeb.
Kuidas tulid selle peale, et hakata oma tunde filmima ja Youtube’i panema? „See algas meie kooli täiskasvanute gümnaasiumi e-õpilastest – pereinimesed, tööinimesed, probleemidega inimesed. Mõni ei jõua ka statsionaaris õppijana nädalaid kooli, sest on näiteks haiglas. Temagi saab videost oma asja kätte.“

Kui Kati peaks lahkuva suve kokku võtma, noppides kõige helgemaid hetki, siis nimetab ta tütardega Adilas käike, kuhu Urmas Sõõrumaa on rajanud Pühali keskuse. Suisa oma elu üheks tähetunniks peab ta aga augustiõhtut, mil Raplas toimus Vaba Rahva Laulu kontsert ja Kati sai koos ühendkooride ja Tõnis Mäega viibida laval, kus luges ette oma, just selleks õhtuks kirjutatud palve, jalge ees oma aia saadustega korv justkui väike altar, tulvil õunu, kabatšokke, humalaid ja pihlakaid. Tänu sellele koos loomisele ei jää tänavune suurkontsert viimaseks – ühendatud väed kavandavad järgmise aasta laulmist Narva.

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise kultuurislepiga.
1783. aastal loodi Kuressaare oblast, mis meenutab tõsiasja, et toonane Eesti oli Vene tsaaririigi kubermang ning seda tõde on arukas tunnistada, mitte vaielda – ausus on meie tugevaim relv enesekaitsel tänaste sõdade eest. Teatavasti rajati meie maile tänu valgustatud monarhidele koolid, kirikud, mõisad ning Kadrioru hoonetekompleks, mille Peeter I pühendas oma Katarinale. Aastal 1917 toimus veebruarirevolutsioon – vana kalendri järgi nimetatud nii, nagu ka 7. novembril aset leidnud oktoobrirevolutsioon – mil kukutati tsaar.
Tapetud tsaariperekonna üks aadellik vereliin oli mõrva ajal maal ja pääses: tänu sellele jõudis Pärnusse Raissa, kelle rajatud supiköök toitis palju aastaid meie suvepealinna vähekindlustatuid. 1922. aastal loodud Kunstnike Liidu nö algrakuke Akadeemia Non Grata asus erakordselt intelligentse, kauni ja legendaarse Raissaga samas majas. Pärnuga väga otseselt seotud president Konstantin Päts, kes Endla teatri rõdult Eesti Wabariigi välja kuulutas – suurmees ise oli sündinud Tahkurannas – määras just 14. märtsil 1934 Johan Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhatajaks. Ikkagi järgnes punaokupatsioon, millest vabanemine algas eriti intensiivsel 1989. aasta fosforiidisõja, järgnevate öölaulupidudega ning kulmineerus augustiputšiga, mille tulemusel sündis Eesti Vabariik uuesti – linnahalli juures toimunud Interrinde miiting pigem soodustas kui takistas seda õnnelikku lahendust.
1999. aasta 14. märtsil tähistati emakeelepäeva riikliku pühana esimest korda: sel kuupäeval on sündinud Kristjan-Jaak Peterson ning lahkunud president Lennart Meri ja on ka tema lese pr Helle Meri sünnipäev.
Peterson on analoogselt samal päeval sündinud Albert Einsteiniga geenius. See vaid 21-aastaseks elanud multitalent õppis usuteadust, filosoofiat ja keeli, tõlkis skandinaavia mütoloogiat, inspireeris Faehlmanni ja Kreutzwaldi meie oma pärimuse ja muistendite kogumisele ning rahvuseepose „Kalevipoeg“ kokkukirjutamisele arstipraksise kõrvalt. Fenomenaalne noormees, kes sai kuulsaks ka jalgsi Tartust Riiga kõndimisega, kirjutas esimesed eestikeelsed oodid ja pastoraalid. Need leiti pärast täheseemne kustumist ning Gustav Suits avaldas nad Noor-Eesti kirjanduskogumikus.
„Kas siis selle maa keel…“ kõlab meie geneetilisis kõrvus võrdselt president Meri tsitaatidega ning on osa meie rahvuslikust DNA-st.
Skulptuur Toomemäel, mille lõid Jaak Soans ja Allan Murdmaa on tuttav igale Taaralinnas jalutajale, kes ei pruugi teadagi tõika, et Peterson teadis 17-aastasena päevikut pidama hakates, et elada on jäänud vaid 5 aastat veel. President Meri lahkus 14. märtsil 2006 – aastal, mil siin klassis kirjutavad IT noored olid just sündinud või sündimas. Ta sündis 29. märtsil 1929 diplomaat Georg Meri pojana kõrvuti Shakespeare’i tõlgetega. Ehkki Meri pere küüditati Siberisse, tõmbas meie Lennarti seiklejahing sinna tagasi. Edgar Savisaare valitsuse välisminister käis korduvalt taigas ja meredel oma romaane ja dokfilme loomas. Tartu Ülikooli cum laude ajaloolasena lõpetanud Meri oli õppejõud, stsenarist, režissöör ja diplomaat, kelle karismaatilise isiksuse tausta jäädvustas kolleeg Mihkel Mutt teoses „Rahvusvaheline mees“.
Kaks korda presidendiks valitud Meri on kirjanikuna võrdväärne klassik Tammsaarega, kelle „Tõe ja õiguse“ teises köites sünnib peakangelase Indreku esimene armastus. 14. märts on Milda nimepäev. Hr Mauruse tütar Ramilda armastas oma nime keerata ja sellega mängelda seni, kuni tiisikus elupäevi kinkis. Tänaseks on möödas nii eelmise kui selle sajandi katkud – virtuaalsõltuvust me veel selle sügavuses päriselt ei teadvusta – kui kaua sa valude ümber ikka katkud.
Nimepäev on ka Metal. Meta seostub meile täna eelkõige Zuckerbergi platvormiga, kuhu on inkorporeeritud Facebook, Instagram ja Messenger. Meil on missioon oma emakeele alalhoidmiseks võimalikult palju termineid eesti keelde tõlkida, laskumata seejuures soomlaslikesse naljakatesse äärmustesse. Palo Alto linnas, kus tegutseb Mark Zuckerberg, on mitmeid aastaid ennast teostanud ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu. Tema loodud menufilm „Ükssarvik“ selgitab ja tõlgib muu hulgas 21. sajandi startappe ja idufirmasid – tõlkimata on osa suurelisi lühendeid: Chief Executive Officer kõlab nagu coatchki veenvamalt kui eestikeelne juht ja koolitaja.
Sinu ja minu missioon on kasvada suure väikerahva alaväärsuskompleksist välja: mäletagem ja õnnistagem oma maarjamaiseid juuri, kõnelgem võimalikult kaunilt kaua puhast eesti keelt – las ta olla hästi poleeritud suveniir ning meie oma riik ürgselt elujõuline kinnitus reeglile, et väike on ilus.