JM_m59_lisa15_01022023

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Filosoof, kes soovib, et koolid lapsi aeglustaksid
Gert Biesta räägib tegelikust põhjusest, miks peaksime hariduses tehisintellekti suhtes ettevaatlikud olema.
SUUR MÕTE

21. JUULI

LOE RAKENDUSES

Hiljutisel algkooli külastusel sattus Gert Biesta vaatepildile, mis teda rõõmustas. Käsitöötoas ulatati lastele avatud kutse: „Siin on teil materjalid, papp, liim ja pulgad. Selle tunni jooksul saate meisterdada kõike, mida soovite.“ Tahvlil polnud näidist ega lõpus ootamas õiget versiooni. See, mis oleks võinud tunduda lihtsa käsitöötunnina, sai tema jaoks tõeliseks kohtumiseks vabadusega.
Nagu Biesta Big Thinkiga vesteldes ütles, on selline ülesanne palju raskem kui öelda, mida teha: „See on silmitsi seismine omaenda vabadusega, kui pead välja mõtlema: mida sa teed, kui keegi ei ütle sulle, mida teha?“
See on ruum, mille kaitsmise eest Biesta – laialt mõjukas haridusfilosoof ja avaliku hariduse professor Maynoothi ülikoolis Iirimaal – on aastakümneid vaeva näinud. Ta väidab, et see on koolides, kus esikohale seatakse kiirus, tõhus õppimine ja mõõdetavad tulemused, kahanenud. Tema jaoks pole miski seda ruumi rohkem minimeerinud kui tehisintellekt: masin, mis on peaaegu loodud selleks, et kiirustada meid teadmatuse hetkest mööda enne, kui meil on olnud reaalset võimalust seda asustada.
Ma saan kogu selle töö sinu eest ära teha
Keelemudelid võivad kiirendada või automatiseerida tüütuid ülesandeid ning tänapäevased mudelid genereerivad enamasti mõistlikku ja viimistletud väljundit, mis võib olla uskumatult mugav. Kuid klassiruumid vajavad vaieldamatult hõõrdumist. Õpilased, kes lasevad tehisintellektil oma esseesid kirjutada, riskivad oma intelligentsuse ja pingutuse loovutamisega süsteemile, mis liigub kiiresti etteantud tulemuse poole. „Mida kiiremini [õpilased] liiguvad,“ ütles Biesta, „seda vähem on võimalusi kõhkluseks, hinnangute andmiseks või ebakindluseks.“
Need on Biesta jaoks kõige olulisemad hetked, sest need panevad õpilase peatuma, teadmatuse rüpes istuma ja silmitsi seisma sügavama küsimusega: mida sa peaksid küsima? Kui kõik on käeulatuses, mida on tark taotleda?
„Tehisintellekt on väga sõltuvust tekitav tehnoloogia. See imeb sind kergesti endasse ja paneb sind siis ennast unustama.“
Gert Biesta
Tehisintellekt ei suuda veel sellistele küsimustele vastata, mis on üks põhjus, miks Biesta eelistab seda mitte vaadelda kui universaalset lahendust ülesannetele ja probleemidele, vaid pigem kitsamalt kui tööriista. Ta pakub puusepa analoogia: kui ainus tööriist, mis sul on, on haamer ja sa arvad, et see saab teha kõike, siis sa pole hea puusepp.
Ennekõike soodustab tehisintellekt sõltuvust. „Suurim väljakutse, mida ma näen, on see, et tegemist on äärmiselt sõltuvust tekitava tehnoloogiaga, mis seetõttu imeb sind kergesti endasse ja paneb sind end unustama,“ ütles Biesta, vihjates, et see on vana oht, mida iga uus digitehnoloogia tsükkel süvendab. (Tehisintellekti sõltuvuspotentsiaali kohta on teaduskirjandust vähe ja see on vastuoluline, kuigi mõned hiljutised uuringud on leidnud käitumismustreid, mis sarnanevad muude digitehnoloogiast sõltuvuse vormidega.)
Biesta tõmbab piiri sotsiaalmeedia (nt TikTok) ja genereeriva tehisintellekti vahel: mõlemad võivad tunduda nii kiired ja koheselt rahuldust pakkuvad, et võib olla raske peatuda ja mõtiskleda selle üle, mida sa vaatad või kuidas sa tehnoloogiatega suhtled. „Enne kui sa arugi saad,“ ütles Biesta, „oled sa selle sees.“
Ta rõhutas, et väljakutse seisneb selles, et säilitada suhe kõigega, mida maailm pakub, kaotamata seejuures iseennast. Hariduses tähendab see õpilaste abistamist võime arendamisel ja säilitamisel peatuda ja küsida: „Kas ma peaksin seda tegema?“
Linnud, loomad ja masinad
Biesta nõustus, et masinad suudavad teha teatud tüüpi otsuseid: neid, mis toimivad reeglite, harude ja otsustuspuude järgi. Kui see, siis too . Masin saab sellega väga hästi hakkama. Kaasaegsed keelemudelid on veelgi keerukamad, toimides pigem tõenäosuste kui rangete reeglite põhjal. Ometi ütles ta, et teatud punktist alates on terve otsustusvõime dimensioon, mida ei saa sellistele protseduuridele taandada. Selline otsustusvõime on seotud kohusetundega: mitte lihtsalt valikute vahel valimine, vaid suuna üle järelemõtlemine, millist suunda peaks võtma.
Kaua enne generatiivse tehisintellekti plahvatuslikku levikut kasutas Biesta selle punkti selgitamiseks lihtsamat masinat: robottolmuimejat. Kui see korra tuppa panna, põrkab see vastu lauajalgu, toolinurki, seinu, võib-olla isegi koera või kassi. Kui see uuesti läbi sama toa saata, kohandab see oma marsruuti, muutudes ruumis navigeerimisel tõhusamaks ja intelligentsemaks. „Kuid robottolmuimeja ei suuda kunagi otsustada, kas tuba, kuhu see pannakse, on puhastamist väärt või mitte,“ ütles Biesta. Lisaks sellele ei saa see küsida, millist maailma selle efektiivsus teenib: „Pange see Putini või Zelenskõi kabinetti ja see teeb lihtsalt töö ära.“
„Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida sa õpituga peale hakkad?“
Gert Biesta
See ei tähenda, et masinad ei õpiks. „Õppimine tähendab, et tehisintellekti süsteemid suudavad kohaneda olukordadega, milles nad on,“ ütles Biesta, „ja nad saavad kohanemisel paremaks ja kiiremaks muutuda.“ Kuid tema jaoks jääb moraalne teadlikkus õppimise ulatusest välja. See on ka see, kus inimene eristub nii intelligentsetest loomadest kui ka masinatest. „Ma kasutan sageli iidse Hiina konfutsianistliku filosoofi Xunzi kaunist fraasi : „Lindudel ja loomadel on intelligentsus, aga mitte kohusetunnet,““ ütles ta. „Nüüd võime lisada: „Lindudel, loomadel ja masinatel on intelligentsus, aga masinal [ka] puudub kohusetunne.““ Tehisintellekt võib imiteerida moraalset teadlikkust, aga see tuleb eelnevalt programmeerida – ainuüksi intelligentsus ei saa otsustusvõimeni jõuda. Meil seevastu võib olla kohusetunne. „„Mida ma peaksin tegema?“ on meie jaoks alati küsimus,“ ütles Biesta.
Seepärast rõhutab ta nii kindlalt, et õppimine ei ole hariduse eesmärk: „Minu jaoks on see üks suurimaid segadusi tänapäeva haridusteaduses ja -poliitikas. Inimesed ütlevad: „Kool on õppimise koht” või „Õpetaja ülesanne on panna õpilased õppima”. Kui sa tahad õppida, ei vaja sa kooli ega õpetajat; sa õpid tohutult palju tänaval olles või McDonald’sis töötades.“
Intelligentsus kohaneb; südametunnistus segab vahele. Biesta jaoks on hariduse lõppeesmärk üsna vastuoluline ja provokatiivne: õppimise voogu segada: „Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida te õpituga peale hakkate?“ Ilma selliste katkestusteta võib õppimine jätta meid küll keerukaks ja tõhusaks, kuid moraalselt uniseks.
Et aidata õpilastel neid aeglustumise, katkestuste ja läbimõelduse hetki üle elada, kasutab Biesta konkreetseid õppetehnikaid. Üks näide on tuttav refleksiivessee. Juba ammu enne tehisintellekti oli ta näinud, kui kergesti saavad õpilased selles žanris soravaks saada, ilma et see neid üldse liigutaks. Seega hakkas ta tuttava küsimuse „Mida olete õppinud?“ asendama raskemaga: „Kas saate kirjeldada, kuidas olete mingis olukorras olnud?“ – küsimus, mis loodetavasti tõmbab õpilasi tagasi elavasse kohtumisse.
Hoia valu ärkvel
Biesta loodab kaitsta „enesekindlusetuse“ tunnet. „Kui inimesed on endas 100% kindlad, muutuvad nad väga ohtlikuks, sest neil pole enam võimalust oma tegude suhtes kahelda,“ ütles ta. See väike ja ebamugav enesekindlusetuse ruum on tema jaoks moraalse teadvuse alus. Südametunnistusest saab omamoodi topeltteadmine: sa ei tegutse lihtsalt intelligentse organismina, vaid astud iseendaga refleksiivsesse suhtesse. Sa jälgid enda tegutsemist. Ja edasi liikudes küsid endalt, kas peaksid üldse edasi liikuma.
Ta tunnistas, et selle kahtluse hetke elus hoidmine on nõudlik töö. „[Ometi] just seda tähendabki elada inimelu,“ ütles ta, kandes endas korduvat küsimust: „Kuule, oota hetk – kas see läheb nii, nagu see peaks minema? Kas mind tõmmatakse mingis tähendusrikkas suunas?“ See pole niivõrd stabiilne võimekus kuivõrd elupraktika, midagi, mida tuleb ikka ja jälle teha.
„See on täielikult seotud haridusega,“ ütles Biesta. Ta hoiatab haridustöötajaid, kes arvavad, et nad peaksid aitama noortel endas kindlad olla või lihtsalt oma identiteeti leida. Selle asemel saab haridus harjutada katkestamise pedagoogikat: mitte öelda noortele, kuidas elada, vaid katkestada nende teekonda, häirida nende harjumuspärast olemis- ja tegutsemisviisi, et kõhklused jääksid võimalikuks. Ta pöördub sageli tagasi Martin Buberi tabava fraasi juurde: „Meie aja haridustöötajate esimene ülesanne on „hoida valu ärkvel“.“ See valu, ütles Biesta, on südametunnistuse valu, raskus regulaarselt küsida, kas liigutakse õiges suunas.
Kohtumine päris inimesega
Biesta mõtleb tihti, kuidas saaksime üksteist aidata kõhkluse ja läbimõelduse hetki elus hoida, mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel, kes elavad ühiskonnas, mis meid igas suunas tõmbab. Üks vastus, pakkus ta välja, on täita oma ja oma laste elu päris asjadega. Reaalsus ei anna meile täpselt seda, mida me tahame, ja see ongi selle kingitus. See katkestab meie voolu. See aeglustab meid. See teeb kõhklused võimalikuks.
„Palju muret tekitab väljakutse, et me enam ei tea, mis on tõde – et meil on post-tõde, võltsuudised ja kõik see,“ ütles Biesta. „Kuid teine kriis on seotud meie arusaamaga sellest, mis on reaalne.“ Tehisintellekt on osa sellest kriisist. See on raputanud piltide maailma, mida paljud kunagi pidasid reaalsuse akendeks. Laiemalt öeldes täidab tehnoloogia elu virtuaalsega, alates kaasahaaravatest digimaailmadest kuni 3D-printeriteni. „Inimesed ütlevad 3D-printerite kohta: „Saate printida kõike, mida suudate mõelda.“ Aga see kõik peab tulema teie mõtlemisest ja materjal ei aita teil näha, et mitte kõik, mida suudate mõelda, pole tegelikult mõttekas teha,“ ütles Biesta.
„Kui puutud kokku reaalsete asjadega, pakub see vastupanu. See ei lase sul nendega teha seda, mida sa tahaksid.“
Gert Biesta
Ta väitis, et see eemaldumine reaalsusest kuulub laiemasse kultuurilisse mustrisse: arenenud maailmas oleme elu korraldanud nii, et saaksime kiiresti ja tõhusalt seda, mida tahame – ostlemine on olemise viis. Ta osutas Paul Robertsi teosele „Impulsiühiskond“ , mis näitab, mis läheb valesti, kui kohesest rahuldusest saab sotsiaalne põhimõte: „Me ei võta kunagi aega, et küsida, mida üldse tasub tahta.“
Kohtumine reaalsusega, rõhutas Biesta, on teistsugune: „Kui puutud kokku millegi reaalsega, pakub see vastupanu. See ei lase sul sellega teha seda, mida sa tahad.“ Aed õpetab seda hästi: taimed kasvavad omas tempos ja nende sundimine sageli hävitab nad. Veelgi keerulisem on kohtumine teise inimesega, kes ei tee tingimata seda, mida me tahame. Mõnikord muutub see vanema elus ilmseks, kui teie laps pöördub ja ütleb: „Ei, ma ei tee seda!“ Sel hetkel kohtute reaalsusega, mis keeldub teie stsenaariumist. Te ei saa lihtsalt kõvemini survestada ja oma tahtmist saada.
Seepärast kutsub Biesta koole üles ümbritsema lapsi aedade, loomade ja reaalsete materjalidega. Kui kõik muutub tekstiliseks ja virtuaalseks, hoiatas ta, kaotame ühe vähestest allesjäänud jõududest, mis suudavad meid veel paigal peatada ja meid enda juurde tagasi kutsuda.

Mina kollektiivi teenistuses

Kolmanda kompetentsi juures olevad kuus tegevusnäitajat, mida avan, järgivad samm-sammult hindamisstandardit: kirjeldan, selgitan, lisan, avan ja loodan, et minu portfolioga tutvuvad inimesed, mitte üksneks tšipirobotid.
Tõendama iga kompetentsi tänu sellele eriti suure ja värske rõõmuga, et just suvel 2026 on olnud eriti ohtrasti kõiki osapooli tõstvaid organisatsiooni eesmärkidest ja väärtustest lähtumise võimalusi, koostööd kolleegidega, turvalise keskkonna poole liikumist, kolleegide professionaalse arengu toetamist, suhtlemist ja koostööd lapsevanematega ning info ja andmete liikumisega seotud hüppeid.
Ka minul enesel on olnud põhjust oma üldinimlikke väärtusi ja põhimõtteid üle vaadata, oma piire paika väidelda ning õppida nii sisulise kui ka vormilise enesekaitse tehnikaid ja meetodeid (NLP, Mindvalley, Brandon Bays, Carmiola de Santura jt), et muuta korduvaid kahjustavaid mustreid.
Näiteid teistega ühiste eesmärkide seadmise kohta lisandub üsna eranditult iga päev – kolleegid on teinud arenguhüppeid või lahkunud, uute kolleegidega – eelmisel aastal ühinesid kaks ametikooli kolledžiks ning tundus, et kõige äkilisem on möödas. Minu koormus kahekordistus – õppisime kolleegidega koos mulle tausta ja tagalat tegema nii, et saan korraga nelja klassi õpetada (kaks ühes ja kaks teises õppekohas). Tänuvu tirib kuue klassi poole, kuna õpetajaid ei ole juurde leitud ning erialasid on juurde tulnud – pluss oleme nüüdsest nelja-aastalise õppega täisväärtusliku gümnaasiumihariduse tagajad.
See on üleriigiline teema – tööpakkumiste portaalid, mida õppijatega regulaarselt ja analüütiliselt jälgime, pakuvad sotsioloogilise seire võimalust ilma hinnalistele emoritele-gällupitele kulutamata: inimesi ei ole.
Õpetajatest IT-gurudeni – ei madala ega kõrgepalgaliste spetsialistide kutsungid ei vaibu. Kordan veel kirglikumalt palvet, mille mullusui maestro Tõnis Mägiga taevasse tõstsime: palun ärge minge ära!

Kallis kaasteeline, mu süda kummardab sinu ees,tänan, et oled jäänud isamaale. Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane. Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Loobumine on olnud ahvatlev nagu õunad siin ja piibliloos. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud. Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata. Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnis Mägi, Alenderi ja Marju Kuudi võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks. Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jäin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestisse. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin. Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas. Samal ajal, kui meie ei tohtinud Jeesuse nime lausudagi – pigem vandusime kabatšokki keerutades – kirjutati püha priius võõrsil raamatutesse ja lauludesse. Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Eesti keele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka tulevad mägedepojad, kõrbetütred, kasakad ja Aabrami tõotatud maa ilusad hinged eestikeelsesse ja meelsesse hingamisse. Tänu sellele, et oleme sajandeid enamuse siiatulnuid eestlasteks laulnud, ei lööda 33aastast Jumalaema maad risti. Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse. Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine- kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi otsekui Kuldajastu seemne kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen!

1. Eesmärkidest ja väärtustest lähtumine

Üsna iga päev jagan (ühis)meedias meie kooli kutsuvat promot, meie kollektiivi oodatud õpetajatele suunatud töökuulutusi ning kolleegidele sobivaid koolitusi ja kursuseid.
Hetkel just on töös kaks näidet, kus juhindun oma töös organisatsiooni eesmärkidest ja väärtustest:
1) Innovaatilise õppe algatus, sellega kaasas olemine ja pildil püsimine positiivse näitena.
„ Innovaatilise õppe projekt on hariduslik algatus, mis võtab kasutusele uusi meetodeid, tehnoloogiaid või korralduslikke lahendusi, et muuta õppimine tõhusamaks, loovamaks ja kaasavamaks. [1]
Peamised tunnused ja eesmärgid
• Uuenduslikud meetodid: Kasutatakse tavapärasest erinevaid lähenemisi, nagu digitehnoloogia, tehisintellekt, probleemõpe või praktiline, eluline ja kontekstipõhine õpe.
• Loovus ja ettevõtlikkus: Arendatakse õpilaste loovat mõtlemist, kriitilist meelt, meeskonnatööd ja probleemide lahendamise oskust.
• Kaasaegsed vahendid: Sageli on fookuses robootika, teadus- ja tehnoloogiaõpetus või virtuaalkeskkonnad.
• Koostöö ja jagamine: Rõhustatakse koolidevahelist või rahvusvahelist kogemuste vahetamist (näiteks Erasmus+ raames). [1, 2, 3, 4, 5]
Iga selline projekt aitab valmistada õppureid ette kiiresti muutuva maailma vajadusteks, tuues kooliellu värskeid ja tulevikku suunatud ideid. Euroopa tasemel tunnustatakse parimaid selliseid algatusi näiteks Euroopa innovaatilise õpetamise auhinnaga. [1]”

Euroopa innovaatilise õpetamise auhind

2) Vipside koolitusele minek ja kahe 5-liikmelise rühma loomine meie kolledžis.

„Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) koolitus on sihipärane ja tõenduspõhine väljaõpe, mis õpetab pakkuma struktureeritud ja lühiajalist vaimse tervise tuge kergemate toimetulekuraskuste, stressi, ärevuse või meeleoluhäirete korral. [1, 2, 3]
Mis on VIPS ja selle koolitus?
• Olemus: VIPS on osa vaimse tervise astmelise abi mudelist. See ei ole traditsiooniline pikaajaline psühhoteraapia ega tavaline nõustamine, vaid kindla struktuuri, kindla kohtumiste arvu ja selgete tegevustega lühisekkumine. [1, 2]
• Eesmärk: Aidata inimestel omandada praktilisi probleemilahenduse tehnikaid ja käitumuslikke strateegiaid igapäevaelu pingetega toimetulekuks enne, kui probleemid süvenevad. [1]
• Sihtrühm ja levinumad näited: Koolitusi korraldatakse sageli spetsialistidele (näiteks psühholoogidele või vaimse tervise õdedele), et õppida konkreetseid tõenduspõhiseid meetodeid, nagu näiteks Problem Management Plus (PM+) ehk PM+ sekkumine, või grupipõhiseid kursusi (nagu Vaikuseminutid VIPS-kursused). [1, 2, 3]
• Kes läbi viib: Selliseid koolitusi Eestis vahendavad ja korraldavad näiteks asutused nagu Tervise Arengu Instituut (TAI) või teised vaimse tervise valdkonna organisatsioonid. [1]
Lisainfot ja parasjagu avatud koolitusi saab vaadata näiteks Tervise Arengu Instituudi (TAI) lehelt. [1]”
https://www.sm.ee/tervise-edendamine-ravi-ja-ravimid/vaimne-tervis/vaheintensiivsete-psuhholoogiliste-sekkumiste

Juhindun oma õigustest ja kohustustest põhimõtte järgi, et meie kool peab olema sõna otseses mõttes valge varjupaik. Minu panus organisatsioonikultuuri kujundamisse on sooja õhkkonna loomine nii oma klassis kui koridorides – suhtun kaasteelistesse nagu perekonnasse.
1. Kasutasin võimalust seda fenomeni sõnastada lõpuaktusel 2026.
„„Ma näen sind!“ ütlevad Avatarid.
Eestlane muheleb seepeale vaoshoitult: „Perekond! Sõpru tuntakse hädas – OMASID selle järgi, et jagame koguni tundeid ja isegi rõõmu.“ Meie omade pere on siin ja praegu ühises olukorras – pesast kukkunud linnud, kes tunnistavad, käsi lõputunnistusel, et me keegi ei tea päriselt, mis edasi saab. Kõik siin kümblevad pigem mäluvoogudes. Minu eelmine eriliselt ere pesast kukkumise šokk oli siis, kui mu kolmas-keskmine laululind Brigita läks kooli ja mina kiilusin eksistentsiaalselt nii kinni, et tagasi või edasi iseeneseks saamiseks oli vaja veel kaks last ilmale tuua. Lii, Kristina ja Kristiine teavad, mis see on. Sinu ja tema mäluvoogudes kroolivad tõsiasjad, et nt sinust ja temast sai lapsena ema – õdedele-vendadele või oma väga vara sündinutele. Meie, ameti- ja täiskasvanute koolide inimesed, ei ole teise sordi tegelased, kes eliitkoolidesse ei mahtunud. Meil on omas tempos omad tähtsusjärjekorrad – mu vanimal tütrel Retil on taipamine-haaval mitu haridust Waldorfi peal – aga esimesele koolilõpu aktusele viisin tema hobuse teda õnnitlema. Elu on seikluste pärlikee. Rapla ootab muide endiselt Waldorfkooli – kallid lõpetajad, kes te lähete siit edasi õpetajateks õppima: palun tulge pärast ülikooli tagasi, tehke kauased plaanid rahva tahtel teoks! Usun, et Keidi ja May, Karel, Marget ja Kristjan-Jaak viivad siit kogukonna ette ja kätte parima versiooni endast. Igal oma tee. Aleksander on samas saanud tänu Sofiale mitu korda isaks – igal oma järjekorrad. Eks meie Karmen meenutab ka direktrissi positsioonilt, kuidas tema tütre kaksikud sündisid. Me oleme nii sarnased – tänan võimaluse eest koos teiega üha enam Elu austada, Kauri ja Elvar – Janek ja Enrich! Meie vanaisa Harri, oma ajastu superstaar, läks pärast algust lastekodus ja 7. klassi sõtta, sest kusagil mujal polnud olla – kõik, mis tulema pidi ja kes sündida tahtsid, tuli ja sündis! Rahu… Ka meie oleme sõja aja kangelased. Olgem ses sõgedas ajas valmis üksteise nimel elama – suremisega ei kiirustaks – nii erakordselt põnev on. Teie, nüüd kohe siit kolledži tõutunnistusega oma lennukaart joonistama lendajad – olete näidanud enesejagamine kõrgemat pilotaaži: kool-lapsed-kool-kodu-kool-töö-kool. Minu lugupidamine! Ja piiritu tänu usalduse eest – selle aususe eest, millega olete oma uurimis- ja loovtöid ning kirjandeid-esseesid kirjutanud. Oleme imesid teinud ja näinud – klassikute kastmes on lisaks komadele ja kokkulahkutele toimunud kirjutamisteraapia. Ma näen sind! Hingehaavadest, mida trotsides te siia Valgesse Varjupaika tulite, on saamas ametid ja pühendumised. Oh ja ah, Anni ja Lii – millised tekstid! Mitmemillised. Oleme teiega koos õppinud, kuidas traumad puhastuvad mänguliselt – ärevus teiseneb uudishimuks – ja maailm toimub! Kui Richard, esimene poeg gümnaasiumi lõpetas, oli täna seda matka lõpetav Indi kahenädalane. Tänasin tookordses kõnes õpetajaid, kes on 24/7 iga ilmaga olemas… Tõehetk siin Omade vahel: ma ei teadnud toona päriselt, mida räägin – need suured seiklused ja südame sügelemised tuleb ise läbi teha. Ma näen sind! Hing õpilaste – kes on ühtlasi õpetajate õpetajad – lahtiste kaartidega loodud kirjatööde ees nii põlvili, et olen ära öelnud kutsetest parlamenti kandideerima. Minu perekond on siin – nüüd tean, miks Õpetajad ei lähe ei suure palga ega pensioni järele – nad ei lähe pensionilegi. Mina olen siin. Valge Varjupaik hoiab viimse hingetõmbeni koosloomises – meie võidukad esseed, prl Penteri tantsud, Eneliisa ja Eva Käteka-väärne krimka, Liina külapoeraamat, Reelika migreenitõrje teadus, Arneti muusika… pange edasi! Jäägu aegade lõpuni kestma Mimily-Mandira ühtehoidmine, mille puhul sekundi murdosa jooksul tajutakse: ja siis tuli rebane… On tulnud ning tuleb veel ja veel ja veel karmi reaalsust ja subjektiivsust – meie perekond loeb mõtteid ja tundeid. Väljaspool meie omaderingi loetakse vigu, tühistatakse ega tõsteta – seal hinnatakse teie stiili ja siirust… teistmoodi. Rahu. Tänu sellele, et te ei ole lasknud ennast iganenud õpikutega kiusata, on teiega koos loodud mitusada õppematerjali, mis seovad kirjasõna tänapäeva kõigi elualadega. Jumalik inspiratsioon – allikate leidmine, sajanditetaguste isiksuste uuel tasemel avastamine. Oluline on see, mis on oluline. Meie perekonnas ei ole võimalik fossiiliks kivistuda – palun tooge mulle oma tulevased baka- ja magistritöid näha! Koos teiega on minu Tammsaare ja Kross, Tuglas ja Tolstoi täiesti uuel tasandil ellu ärganud. Palun veel! Ma näen sind. Armas perekond – ülim au on kanda teie antud nimetust Ständap Komedista – Wikmani-Mauruse õpetajad ei oleks värvikalt rahvuskehandi mälusse jäänud, kui nad poleks erilised olnud – narr on õukonna kõige arukam inimene. Palun mäletage meie mantrat: TRUUDUS, FOOKUS, DISTSIPLIIN. Lõpuks on kõik hästi – kuni pole, ei ole lõpp ka veel. See on tõde. Tänan ja õnnistan!”

2.Minu teine näide oma panusest organisatsioonikultuuri kujundamisel kuulub valdkonda „omad vitsad peksavad“ – olen püüdnud olla preili positiiv, kes oma muredest-valudest ei räägi ning sellest õppinult innustan kaasteelisi jagama.
Miks me ei räägi?

+

Märt Avandi kogemuslugu kasutan avala ja aruka näitena oma inimeste suunamisel ja valgustamisel – selles vestluses on olemas kõik kõnetav – allaneelamine, varjumine ainetesse, enese uus leidmine ja aitamine nii siis, kui juhtub koletuim (tuleb matta oma laps) kui ka aegadel, mil naine abiellub teise naisega (sellest Märt pigem vaikib).

2. Koostöö kolleegidega oma organisatsioonis
Teoreetiliselt on hea toon era- ja äriasjad lahus hoida. Faktiliselt oleme õpetajatena enamasti oma klassides ega peaks eriti mujal kui aula kõrval klaveritoas kohvimasina juures kohtumagi. Praktiliselt oleme ikkagi inimesed – pilkudes ja kõnnakus on kõik kirjas ning mina olen küll see tüdruk, kes sorgus kaasteelist müksab ja kõnetab.
Kaks näidet koostööst kolleegidega võiksid olla nii paratamatu kui vabatahtlik.
Paratamatu on minu assisteerimine, kui kolledži ühes õppekohas olles läbi veebi ka teise õppekohta kandun – olen mõlema maja kolleegidele piiritult tänulik kohaloleku eest. Õppematerjale koostades mõtlen ka nendele – Evelinil, Kristal, Üllel ja Greetel peab ka uus ja huvitav olema!
Kolleegidest inspireeritud on värske materjal teede teemal:

Meie kui IT-inimeste õpetajate seltskonnas on õnneks kõigi väljakutsete – ka käesoleva portfolio loomise puhul – Ain, Greete, Allan ja Lucy läheduses. Itiabile vastan õigekirja kohendamisega, kui Õnneli, Sigrid ja Riina abi vajavad.
Vabatahtlikult lähen meie eripedagoog Katrin Polli vestlusõhtu külaliseks Valtu kooli ning vajadusel võtan ka sel aastal normist rohkem loov-praktilisi uurimistöid juhendada, kui kolleegidel miski muu asi ette tuleb.
Loomulikult oleks hea rohkem väljsapool kooli kohtuda ja ventileerida, aga ülisuur töökoormus ei jäta selleks paraku aega.
Sel teemal valisin ja kohandasin õppematerjali sõpruse taandumisest:

Õnneks on telefon olemas ning mina teekaaslaste jaoks 24/7 kuuldel.

3. Turvaline töökeskkond
Meil on kolm teemat, mis turvalise töökeskkonna loomisel mind kõnetavad. Kolmanda puhul suhtun nii ja naa.
Esimene näide on nii-ja-naa kooliväline: kolleeg Allan trimmerdas ning laskis endale puutüki silma – pärast seda trimmerdan kaitseprillidega.
Teine näide puudutab kooliparklat, kus meie poisid kipuvad tuuritama ja driftima. Mu enese autost on need kiiruskatsed väga napilt mööda läinud ning seepärast olen juhtinud nii poiste kui ka turvakaameraid haldava Ülo tähelepanu tõsiasjale, et ilma autodeta õpetajad kodudest kooli ei jõua. Lisaks autodele võivad ka poisid ise katki minna… Sõbralik õiendamine on mõjunud.
Tänutäheks koostöö eest tekitasin poistega koos õppematerjali mehaanikute slängist:

Kolmanda näitena toetava ja turvalise töökeskkonna kujundamisest koos kolleegidega ning turvalise õhustiku arendusvõimalustest, millele oleme vastastikku tähelepanu juhtinud, on energiajoogid.
Kui juhtkond on otsustanud, et meie koolis neid ei tarbita, siis nii ongi. Seetõttu olen üllatunud, et mõnede õpetajate klassiruumis tiriseb energiajookide taara. Mu enese seisukoht on täiesti eitav – tegemist on mürgi, üdini kahjuliku keemiaga.
Aga… Meie koolis on lisaks ametikooli noortele täiskasvanute gümnaasiumi küpsed isiksused, kellele märkust teha on mõnevõrra ebamugav. Saame hakkama.
Ja kuulakem Ilona Kaldre julgustust:

4. Kolleegide professionaalse arengu toetamine
On interdistsiplinaarse maailmataju – seega ka õpetuse ajad.
Nii, nagu mina pöördun sageli loodusteaduste ja reaalainete õpetajate poole, viin värskemaid teadmisi ajaloo-ühiskonnaõpetajale.
Toon kaks näidet, kuidas toetan kolleegide professionaalset arengut: Sigrid Varik, Urve Pregel, Greete Metsma, Õnneli Tõnsohn, Riina Leppmaa, Ülle Viitkar ja Karmen Selter saavad minult regulaarset tekstiabi – alati.
Mõne kolleegi bakatöid olen redigeerinud ning retsenseerinud.
Julgustuseks kolleegidele – ja endale 😊 – tegin Nikolai Bulgakovi tekstist õppematerjali:

Analüüsimaks panust koostöise õppimise toetamisse ja õpikogukondade juhtimisse avaldan rõõmu selle üle, et olen meie kooli uue kogukonnateenistujaga, nimeks Eneli Öpik, juba tuttav – võtsin ta peale, kui ta maanteel hääletas ning sümboolsel-metafoorsel moel olen valmis seda sõidutamist jätkama. Tervituseks nii talle kui teistele koostöises õppimises koonduvatele kolleegidele tegin vinguviiuli vaigistamise õppematerjali:

5. Suhtlemine ja koostöö lapsevanematega –

Täiskasvanute gümnaasiumis on meie suhtlemised oluliselt teisemad kui ametikoolis. Toon kaks näidet suhtlusest lapsevanematega, mille puhul oleme koostöö eriti nooblit võimalust kasutanud.
Üheaegselt õppisid täiskasvanud ema Liina ja ametikooli kursant Peeter, kes tegid koos riigieksami. Olin mõlema loov-praktilise uurimistöö juhendaja ning ootan ema Liinalt raamatut külapoe tegelikkusest.
Adomaitised – ema ja poeg – olid täiskasvanute gümnaasiumis lausa pinginaabrid. Poeg jätkas õpinguid ja karjääri kaitseväes, ema töötab Raplas ning viib koos oma veterinaarist kaasaga pidevalt Südamesalu hobuste toodetavat põllurammu oma Alus-asuvatele põldudele.
Kerner ja Metsniit – IT23 vastne vilistlane ning tema tipp-elektrikust kasuisa – on ühest küljest mõlemad tööotsingute-alasel töölaual, teisalt on mõlemad meie juures Südamesalus töötanud ning kolmandaks on mitmed õppematerjalid sündinud koostöös meister-elektrik-filoof Alariga.
Kui palju ja millist kütust lennukid kulutavad ja milliseid jooniseid taevasse väljutavad ning kuidas tõusev naftahind lennukallidust tegelikult mõjutab?
Ega ometi rasestumisvastastes vahendites leiduvad hormoonid, mis heitvees ei hävine, vaid lähevad joogi- ja tarbevette, põhjusta naiselike noormeeste, seksuaalsete enesemääratluse raskuste ning sassis ajukeemia üha järsemalt hüppavat kasvu?

Tiu-tiu ja teisiti…

Sel kevadel oli mul põhjust olla õnnelik koos gümnaasiumi lõpetanud poegade ema Piibe ning vietnamlanna Anšieli õe tänusõnade üle, sest me oleme koos teinud liialdamata öeldes imesid.
Run!!!

Mykita Minayevi vanematega õppisin koostööd tegema esmalt töötukassale nõusolekut küsides, kui noormeest ei võetud alaealisuse tõttu külapoodi tööle. Teiseks lävisin seoses Õhtulehe rubriigis Kiri presidendile ilmunud arvamuslooga, mis vajas samuti vanemate nõusolekut.
Edaspidi, kui noormehel on soov minna välispraktikale, olen selles ainsa poja kaitsmise ja kannustamise kolmnurgas juhendamas kolleege.
Lugupeetud härra President!
Minu nimi on Nik3310. Olen 16-aastane programmeerija, õpin Kehtnas IT-erialal ja otsustan järgmisel õppeaastal, kas keskendun Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis serverite hooldaja või veebi arendaja fookusele, küberturvalisus niikuinii.
Elan Järvakandis ega kavatse vähemalt esialgu Eestist kuhugi edasi minna. Tulin siia Ukrainast nelja aasta eest sõja tõttu. Minu kodu põles rünnakute tõttu ära. Eesti on saanud mu uueks ja ainsaks koduks.
Kirjutan alla koolivenna kirjale: „Minu nimi on Mykhailo. Olen elanud Eestis pagulasena juba neli aastat. Soovin südamest tänada Teie riiki uskumatu toetuse eest. Ukraina ja Eesti on tõeliselt ägedad sõbrad ja kindlad liitlased. Eesti on erakordselt suurepärane, mugav ja rahulik riik, millel on suurepärased tulevikuväljavaated. Usun, et meie partnerlus muutub tulevikus veelgi tugevamaks.“
Ma ei kirjuta praegu selleks, et lihtsalt kurta, vaid et öelda otse: süsteem ei pane tähele neid, kes tahavad nullist tulevikku luua. See kehtib ka noorte eestlaste kohta.
Minu projekt on kohalik raadio NikRadofem. Tahan seda arendada, edastada ja proovida uusi asju. Kuid millega ma kokku puutun?
Väikestes kohtades, nagu Järvakandi, pole füüsiliselt ei infrastruktuuri ega võimalusi. Ei ole õieti kogu Raplamaalgi.
Koos pankade esindustega pandi kinni ka populaarne TRE-raadio. FM-sagedusele pääsemine on noorele entusiastile ette kaotatud missioon, mis põrkub bürokraatia ja eelarve finantsi võimaluste puudumise taha.
President on põhiseaduse ja tuleviku garant. Millist tulevikku me aga ehitame, kui: Linux ja avatud lähtekoodiga tarkvara (open source) lükatakse riigiasutustes ja hariduses endiselt kommertsmonopolide varju?
Andke roheline tuli Linuxile ja vabale tarkvarale, selle asemel et sundida kõiki hiiglaste lõa otsas istuma. On küll väljend, et meedia on kolmas võim, aga hästi juhitud riigis ei tohiks see niimoodi olla.
Noored ettevõtjad on riigi jaoks nähtamatud. Olen 16-aastane. Ma tahan luua, käivitada raadiot, kirjutada ettevõtte jaoks koodi ja tulevikus makse maksta. Kuid bürokraatlik masinavärk on ehitatud nii, nagu poleks alla 18-aastasel inimesel õigust oma algatusele, kui tal pole selja taga rikkaid vanemaid või valmis fondi. Siin riigis on nii vähe inimesi, aga silma paista ja oma andeid varakult näitama ja rakendama saavad hakata vaid need lapsed ja noorukid, kellel on mõjukad sugulased või sentimentaalne protežee – friends, fools and family. Mina olen pagulane.
Seadusi kirjutavad inimesed, kes on tegelikust tehnoloogiast ja elust sellistes piirkondades nagu Järvakandi kaugel. Siin on väga lihtne muutuda nähtamatuks ja selleks jäädagi, kui riigipea ei hakka viimaseid allesolevaid noori avalikkuse ja eneseteostuse poole aitama.
Härra President, kuulake neid, kes on nooremad ja kes on tulnud siia, et seda riiki nullist üles ehitada. Kinnitan, et jään just Eestit looma ega lähe siit šveitsidesse vms.
Me ei vaja halastust ega kingitusi. Me vajame võimalusi: kättesaadavaid ressursse, odavat võrku idufirmadele ja seadusi, mis ei peta ega suru maha ja ei suukorvista algatust enne, kui inimene saab 18-aastaseks.
Jah, ma olen naiivne – aga ma usun paremasse tulevikku. Usu Sina ka!
Lugupidamisega, Mykita Minayev

https://www.ohtuleht.ee/1164225/kiri-minu-presidendile-noor-ukraina-sojapogenik-kuulake-neid-kes-on-tulnud-siia-eesti-on-saanud-mu-uueks-ja-ainsaks-koduks

Olen ennast tundes – kogu südame kinkijana – palunud end mitte määrata klassi- ega rühmajuhatajaks – sellega paneksime hukatusliku põõna mu tõelisele pühendumisele Õpetajana.

6. Info ja andmed organisatsioonis
Meie kolledžis on inimesed väga liikuvad, seoses sellega, et keegi oluline otsustaja on alati mõnel Erasmus+ rändel, tuleb hoolega jälgida, kes on liikvel – ning tal kasvõi koridoris sabast kinni saada. Oma enese managemendis, mis tegeleb kirjastamise ja kultuuri-haridussündmuste produktsiooniga, koostan iganädalasi infolehti, kus on kõigile asjaosalistele kursishoidmiseks punkthaaval kirjas, mis meil kus ja kes meil mis.
Värskeim näide:
24.08.2026

1. Oluline on kokku leppida, mida Kodanikunädala sündmustena KYSK-I kodulehel üles paneme: – nõustamine – kutsutagu kohtadele – kodanikupäev RAKO-s
2. Kadri, skämmiraamatu Hooandjakampaania? See ei tule kindlalt vaesemehe säästukas, vaid prof.kirjastuse töö!
3. Kuna spurdin mopsi-raamatut lõpetada ja oma meisterõpetaja portfoliot valmis saada – meie kolledžisse ei leitudki teist õpetajat mu kõrvale – on viimased Meistrite Aabitsa peatükid alles loomisel – ühtlasi saadan Kajale/Monikale kogu aabitsa materjali, et kõrvalpilk tõstaks välja need peatükid, mis ajas ei kesta – juurdeloomisel on:
elukaar kirjanduses, orjus, pered-dünastiad, rassism-natsionalism, deemonid, raamatute sünd ja saatus, Saarad, sünkroonsus, skandaalid-sensatsioonid, zombid-sigmad-heyokad, presidendid, märtrid, Friedrichid, keharööv-kloonid-teisikud, taimed kirjanduses, hingeta olemid, droonide vanaisa Karlsson, logistika uhkest postipoisist siiani, blondiinid kirjanduses, kastellist kipsikülvini ning klõps ja võlgadesse
(skämmid ikka kah õppematerjaliks 😊)
4. Raharahva nimekiri ning Meistrite aabitsa ja mitmetähenduslike sõnade kaartide üleskutsetekst on Kajal ja Monikal käes ja töös.
5. Alustame kaartidest – need on täiesti valmis ja olemas – 800 kaardi trükkimistingimused paluksin Alol välja selgitada – äpi oskab nüüdseks teha Miky – 11.klassi daamidel on eriti uhke teha oma praktiline töö sedasi, et kaardid-äpp ongi päriselt olemas!
Dr Google pakub kaartide tegijad
Meil on oluline hinnad-tingimused võrrelda – 800 kaarti, mustvalged ? – pluss karp, kaanel säm ja Alika

6. Miky tegi skämmiraamatu kaane, mopsikaas ja küljendus tegemisel, teda on neelanud Gambia hotelli kodukas ja äpp – mis Nuiamäe ja Kliinika kodukatest saab, ei tea – šveitsi gambiit on meie senistele ülitoredatele koostööpartneritele sisendanud, et koolipoisile, elluastujale ja õpetajapreilile maksma ei pea 😊
7. Berliinlaste punkrockyourbusiness-platvormi viimine maailmaturule tulebb jutuks septembris – berliinerid lendavad siis Ugandasse, kus Richard juba on – viime nad Mykita Minayeviga otseühendusse, sellest saab noorhärrale pikk-põhjalik-pidev kooli kõrvale sobiv tulistamine.“
*

Perioodilistel seminaridel oleme infosulgude tekkimise probleemi jutuks võtnud ning lõpuks ikka jõudnud faktini: usalda, aga kontrolli – kui on proovieksam, jälgin, et eksaminandid ka teaksid ning et materjalid oleksid välja prinditud jne. Seni on olnud õnne, et Lucy-Õnneli-Greete-Urve on appi tulnud ja tulekahju kustutanud, kui infosulg on tekkinud
Minu olulisim põhimõte: räägi inimesega otse, mitte selja taga lootuses, et talle edasi räägitakse. Või kartuses.
Räägi asjast. Räägi seni, kuni ta on elus.

Kirjeldades kolme näite kaudu, millised on kõige olulisemad info ja andmete jagamise põhimõtted, mida järgin, on teine näide taustakontroll ja allikate võrdlemine info edastamisel nii kolleegidele kui õppijatele.
Parimad meetodid on edastanud Mindvalley University.

Soovitan info ja andmetega mängides hoiduda samast, millest minagi – ärgem klatšigem ega vassigem – varem või hiljem tuleb kõik välja.
Tühi jutt läheb haisema.
Julge hundi rind on rasvane. Ka selles mõttes, et mõistlik on vaprus kokku võtta ja inimesele enesele asjad klaariks kõnelda. Kartmata läbikukkumist – nagu iga tõsise soorituse puhul.

Minu väärtustest lähtumine ning koostööoskus on elu käigus karastunud.
Rääkigem teemad ja probleemid, taustad ja tagamaad läbipaistvaks!
Praeguses lõhutud inimeste maailmas on tekkinud nartsissistide pealekasv nii kodus kui koolis ning egotistide ohvreid on igas klassis, laboris ja puhkeruumis.
Seda teades on tarvis perioodiliselt rääkida, et ma tean, et sa tead, et ma tean.
Tõsiasi, et vastaval teemal õppematerjalil on viis tuhat vaatamist näitab, et soe sõbralik lahkamine on ülivajalik.

Kuula!
Pahatihti valmistab inimene kahekõne ajal teise inimese tõelise kuulamise asemel oma etteasteks.
Kui partner on stressis, blokis või millegi-kellegi toksilise mõju all, tuleb temaga info vahetamisel eranditult kõik üldkompetentsid korraga ja kordamööda kasutusse võtta.

Soovin kogu hingest luua ja hoida ruumi, mis kaitseb ja tõstab kaasteelisi.

7. Kirjelda, milliseid üldinimlikke väärtusi ja põhimõtteid oma tegevuses järgid.
Märkan märke ja olen kohal. Kui mulle satuvad ette teemad-materjalid-dokumendid, kuuletun. Jagan uusi värskeid vajalikke teadmisi kaasteelistega ega kurvasta, kui info kohale ei jõua – olen oma panuse andnud.
Jagan oma vaimustust ja kurvastust. Oleme kõik ühenduses, seega mis juhtub ühega, see juhtub kõigiga.
Olles lähedalt näinud teekaaslaste massilist mõtlematut haaramist antidepressantide järele teen nii dr Rammuli kui netileidude baasil veel ja veel materjale, jättes võimalikult enda teada, kui koletud on kõrvaltnähtud abstinentsid inimestel, kes üritavad suure farma maastikult maha tulla…
Video link

Olen viinud inimesi ühendusse Brandon Baysiga, kellega meid omavahel seovad just üldinimlikud väärtused ja põhimõtted. Tegin austerlannaga, kes valdavalt resideerib Briti saartel, intervjuu Meritoni sviidis vaatega Toompeale, kui ta tutvustas Eestis rännaku meetodit.
Võttes saapaid jalast pudistasin villaste sokkide küljest vaibale mõned kaeraterad ja Brandon hüüatas: “Kodus!!!”
Brandoni juhendatud meditatsioon haavade tervendamiseks

Nähes – ja osaledes – inimeste heitlusi vaesumisega ületöötamise kiuste tavatsen tuua elulisi näiteid. Thomas von Wahl-Sievers, baltisakslaste väärikas võsu on elanud stiilse spioonielu, resideerides Monacos kaotanud üsna hiljuti 50 miljonit nagu Rain Rannu filmis „Uus raha“ ning pärast proovi asuda Odessasse – esimeste rakettideni – tegutseb praegu koos krüptokuningannas kaasa Moonika Laanemaniga Hiinas.
Tommy jagatud siin-ja-praegu – nagu Eckhart Tolle – ning alustamisjulguse (Rumi moodi) tekstist tegin ühtaegu nii keeleõppe kui ka julgustustunni.
1. Sul on alati probleeme. Õpi elu nautima neid lahendades.
2. Inimesed ei otsusta oma tulevikku, nad otsustavad oma harjumusi ja nende harjumused otsustavad oma tulevikku.
3. Elus on ainult kaks asja, mille üle saate kontrollida: oma pingutust ja suhtumist.
4. Ära küsi endalt, kuidas sa alustasid. Alusta, siis küsi endalt, kuidas parandada.
5. Õnn sõltub vähem naudingust ja rohkem elu mõtte leidmisest.
6. Elu muutub raskemaks, kui ootad teistelt liiga palju ja endalt liiga vähe.
7. Elu muutub lihtsamaks, kui sa nõuad endalt palju ja teistelt vähe. Seadke standardid kõrgele, kuid hoidke oma ootused madalad.
8. Pooled su probleemidest on peas olemas: mõnikord mõtled sa üle asju, mis on tegelikult väikesed.
9. Ärge otsige otseteid ega saladusi: vajate järjepidevust.
10. Ära luba kolmel asjal oma elu kontrollida: inimestel, rahal ja minevikul.
11. Iga väljakutse, isegi tragöödia, peidab endas võimalust. Kui õpid seda otsima, võid negatiivse olukorra muuta millekski positiivseks või vähemalt sellest midagi kasulikku teha.
12. Ole tänulik iga päev, sest isegi kui sa arvad, et sul pole midagi tänulik olla, võib sinu “normal” elu olla kellegi teise unistus.
#bitcoin#monaco#crypto#macao#china — Aomenis, Macaus.

8. Avan paari näite kaudu, kuidas sean teistega ühiselt eesmärke ning teen nende saavutamise nimel tõhusat koostööd, arvestades osapoolte vajaduste ja seisukohtadega.
Parim näide on üsna värske – meie suvi Miky ja Mišaga, ukraina poistega algas intensiivse eesti keele õppimisega – mis oli juba iseenesest ühissooritus Ljudmila Aasamäe, Riina Leppmaa jt õpetajatega noormeeste õpiedu nimel.
Mykita ja Mykailo inteensiivne eesti keele suvi

1. Alustasime olukorras, kus Mykailo pühendas suve jõusaalile ja Mykita oli kurb, et alaealisena kuhugi tööle ei saanud – nt Järvakandi Grossi
2. Mykita kirjutas raamatu ja leidis kirjastamisplatvormi www.lulu.com
3. Igas tunnis – tõlkisime ühe peatüki raamatut „Roostes mootor“
– tegime sõnavara ja grammatikatööd 1-3 tüvitekstiga
– uurisime aktuaalseid teemasid, isiksusi, lahendusi
4. Tegime oma tõlkerobotid
5. Testisime skämme ja kodulehekülgede tagamaid
6. Meie mahitusel ilmus trükist Lembit Silla „Tsivilisatsioon XX!“
7. Mykailo sai kaasa teha tundide eel-järel-kõrval olnud töövõidud
– Gambia Swiss Boutique Hotel koduleht ja äpp
– Mopsi memuaaride kaas ja küljendus
– Pettuste raamatu kaas
– Koostöö alustamine Nuiamäe tallide ja Kliinikaga
8. Korraldasime koos Avatud Talude Päevad Südamesalus
9. Jagasime pidevalt huvitavaid sisu- ja vormileidusid
10. Võtsime suve kokku muinastulede ööga – ilmus Miky esimene ajalehepublikatsioon 😊
*
Lugupeetud härra President!
Minu nimi on Nik3310. Olen 16-aastane programmeerija, õpin Kehtnas IT-erialal ja otsustan järgmisel õppeaastal, kas keskendun Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis serverite hooldaja või veebi arendaja fookusele, küberturvalisus niikuinii.
Elan Järvakandis ega kavatse vähemalt esialgu Eestist kuhugi edasi minna. Tulin siia Ukrainast nelja aasta eest sõja tõttu. Minu kodu põles rünnakute tõttu ära. Eesti on saanud mu uueks ja ainsaks koduks.
Kirjutan alla koolivenna kirjale: „Minu nimi on Mykhailo. Olen elanud Eestis pagulasena juba neli aastat. Soovin südamest tänada Teie riiki uskumatu toetuse eest. Ukraina ja Eesti on tõeliselt ägedad sõbrad ja kindlad liitlased. Eesti on erakordselt suurepärane, mugav ja rahulik riik, millel on suurepärased tulevikuväljavaated. Usun, et meie partnerlus muutub tulevikus veelgi tugevamaks.“
Ma ei kirjuta praegu selleks, et lihtsalt kurta, vaid et öelda otse: süsteem ei pane tähele neid, kes tahavad nullist tulevikku luua. See kehtib ka noorte eestlaste kohta.
Minu projekt on kohalik raadio NikRadofem. Tahan seda arendada, edastada ja proovida uusi asju. Kuid millega ma kokku puutun?
Väikestes kohtades, nagu Järvakandi, pole füüsiliselt ei infrastruktuuri ega võimalusi. Ei ole õieti kogu Raplamaalgi.
Koos pankade esindustega pandi kinni ka populaarne TRE-raadio. FM-sagedusele pääsemine on noorele entusiastile ette kaotatud missioon, mis põrkub bürokraatia ja eelarve finantsi võimaluste puudumise taha.
President on põhiseaduse ja tuleviku garant. Millist tulevikku me aga ehitame, kui: Linux ja avatud lähtekoodiga tarkvara (open source) lükatakse riigiasutustes ja hariduses endiselt kommertsmonopolide varju?
Andke roheline tuli Linuxile ja vabale tarkvarale, selle asemel et sundida kõiki hiiglaste lõa otsas istuma. On küll väljend, et meedia on kolmas võim, aga hästi juhitud riigis ei tohiks see niimoodi olla.
Noored ettevõtjad on riigi jaoks nähtamatud. Olen 16-aastane. Ma tahan luua, käivitada raadiot, kirjutada ettevõtte jaoks koodi ja tulevikus makse maksta. Kuid bürokraatlik masinavärk on ehitatud nii, nagu poleks alla 18-aastasel inimesel õigust oma algatusele, kui tal pole selja taga rikkaid vanemaid või valmis fondi. Siin riigi on nii vähe inimesi, aga silma paista ja oma andeid varakult näitama ja rakendama saavad hakata vaid need lapsed ja noorukid, kellel on mõjukad sugulased või sentimentaalne protežee – friends, fools and family. Mina olen pagulane.
Seadusi kirjutavad inimesed, kes on tegelikust tehnoloogiast ja elust sellistes piirkondades nagu Järvakandi kaugel. Siin on väga lihtne muutuda nähtamatuks ja selleks jäädagi, kui riigipea ei hakka viimaseid allesolevaid noori avalikkuse ja eneseteostuse poole aitama.
Härra President, kuulake neid, kes on nooremad ja kes on tulnud siia, et seda riiki nullist üles ehitada. Kinnitan, et jään just Eestit looma ega lähe siit šveitsidesse vms.
Me ei vaja halastust ega kingitusi. Me vajame võimalusi: kättesaadavaid ressursse, odavat võrku idufirmadele ja seadusi, mis ei peta ega suru maha ja ei suukorvista algatust enne, kui inimene saab 18-aastaseks.
Jah, ma olen naiivne – aga ma usun paremasse tulevikku. Usu Sina ka!
Lugupidamisega, Mykita Minayev

*
Kati Murutar – saatesõna Mykita Minayevi debüütteosele „Roostes mootor”

Õpetajapreili Murutaril ja IT-kursant Mykital pidi tulema lihtsalt intensiivne eesti keele õppimise suvi, aga sündis raamat.
Tänu sellele, et hr Minayevil oli juba kevadel loodud esmane käsikiri, tegelesime suvel 2026 tõlkimise-teoimetamise kõrval ka tõlkerobotite uurimise ja täiustamisega.
Seoses sellega, et vaja oli 16-aastasele noorele jõukohast kirjastamismoodust, jõudsime Miky kuulsusrikkal juhtimisel lulu.com teenuseni – tänu leidlikule noormehele kasutavad seda nüüd ka teised hinnatundlikud autorid. Neile omakorda on andekas teismeline kujundanud kaaned-kodulehed-äpid ning tellimusi tuleb aina juurde – aitäh Grossile, kes alaealist suveks tööle ei võtnud!
Raamatu peategelasel Finil pidi tulema lihtsalt paar nädalat vanemateta, kes sõitsid puhkusereisile ning jätsid poja tühja külmiku ja hangunud rolleriga Põhjala varakevadesse. Autor on viinud tegevuse Soome ning välistanud igasugused seosed omaenese maa ja rahvaga, et mitte veel rohkem haiget saada.
2010. aastal oli Hispaanias A-gripi pandeemia, mille tõttu piirid suleti. Kuni vanemad seal kinni olid, rajas Fin sõpradega isa garaaži töökoja, soetas auto ning ehitas kahest surnud mootorist nii elusa, et tõusis suisa rallil pjedestaalile. Võttis laenu, riskis, seljatas konkurendid ning peaauhinnaks oli majake mändide all ja tüdruk. Mis te siis arvasite!
Murutar oma genomenaalse õpilase teksti otseselt ei toimetanud – sellega tegelesid Mykita rahvuskaaslastest sõbrad. Mina tegin korrektoritöö, et südamest naerda ja korrastada robot+poiss tuletised stiilis „lokulood“ lokdauni asemel.
Need lokulood – hingestatud sisendus ja manifesteerimine, et isa võiks oma poja üle uhke ja ema õnnelik olla, meenutavad väga mu enese esikromaani „Mary? Mari!“ – kirjutasin teismelisena, kuidas tüdruk läks Hiiumaale talu pidama, naabrimemm kinkis lehma, kooli õpetajaks läinud piigale tulid kosja nii turd tegudemees kui poisike ja… Sama!
Kuna mul on olnud au ja rõõm näha süvitsi noorukis peituvat geeniust, julgen ennustada tulevase uue wise’i-skype’i leiutajat. Pea siis oma õpetajat meeles, eks – tuult tiibadesse!
*
Nii koolis kui oma sidevahendites pean aina toeks olema noortele, kes otsivad esmalt praktika- ning siis ka töökohta. Ehkki portaalides on tuhandeid pakkumisi, juhendan õppijaid – aga ka ristmikele sattunud kolleege – kuidas kandideerida, töökuulutuse ja tööpakkuja kodulehe pealt spikerdada ning õppida endale amet, mida tänases maailmas päriselt vajatakse.
Loomulikult saavad leiud otsejoones õppematerjaliks:
Kuhu teie tööavaldused tegelikult lähevad:
„Kuhu teie tööavaldused tegelikult lähevad?
Üha enam ei vaata neid esimesena üle mitte inimene, vaid kandidaatide jälgimissüsteem (ATS) – tarkvara, mis aitab organisatsioonidel avaldusi sorteerida ja filtreerida. Nendel süsteemidel on iseärasusi, mis võivad teie avalduse tagasi lükata põhjustel, millel pole mingit pistmist teie kandidaadi kvaliteediga. Siin on kaks peamist, mida meeles pidada.
Parsimisvead . ATS-platvormid skannivad CV-sid ja kaaskirju, et automaatselt asjakohast teavet eraldada. Siiski on neil raskusi teatud tüüpi vorminduse ja kujundusega. Kui ATS ei suuda teie avaldust korralikult lugeda, on värbamisjuhil raskem hinnata teie sobivust ametikohale. Värbamisjuhtidel on piiratud aeg; mida raskem on teie avaldust ATS-is üle vaadata, seda väiksem on tõenäosus, et nad seda läbi vaatavad.
Parim viis selle vältimiseks on hoida vormindus, eriti CV puhul, lihtne. See tähendab tabelite, külgribade, piltide ja kõige muu päiste või jaluste vahele peidetud vältimist, kuna need kipuvad rutiinselt kahe silma vahele jääma.
Sobivusskoorid . Paljud ATS-teenused pakuvad „sobivusskoori“ või „vastekoori“, mis hindavad automaatselt avaldust töökuulutuse alusel ja annavad värbamisjuhile hinnangu. Need skoorid genereeritakse sageli teie CV võrdlemise teel kuulutuses kasutatud täpsete terminite või märksõnadega ning üha enam kasutatakse selleks tehisintellekti.
Sobivusskoori saamise hõlbustamiseks on oluline tava peegeldada ametijuhendi sõnastust, eriti oluliste loetletud kriteeriumide puhul. Alternatiivse sõnastuse kasutamine võib viia madalama hinde saamiseni isegi siis, kui te tegelikult sobite hästi. Näiteks kui töö nõuab „kogemust BSL2 laboris“, peaksite kirjutama just seda, mitte „kogemust inimeste haigusi uurivas laboris“.
Need ei ole näpunäited veenva avalduse või CV koostamiseks; see on hoopis teine oskus . Kuid me eeldame, et paljusid avaldusi kas ei vaadata või alahinnatakse neid liigselt levinud ATS-tarkvara iseärasuste tõttu. Ärge oodake, et suudate ATS-süsteeme “ära mängida”, kuid tasub veenduda, et teid asjatult ei diskrediteerita ega välja ei sõeluta.
Lisateabe saamiseks vaadake meie artiklit tehisintellekti kasutamise kohta värbamises , mis käsitleb erinevaid viise, kuidas tehisintellekt muudab tööotsingut, sealhulgas ATS-tööriistade kaudu.“

Laiema pildi pealt tuleb kolmas näide. President Alar Karise viimsel vastuvõtul astus pärast Islandi presidenti ja enne presidentide lahedat puntratantsu üles õpetajanna-poetess Aliis, kelle tekst ja selle esitus puudutab kõiki elualasid.
Mina sain suurepärase õppematerjali pluss tutvumisvõimaluse slämmluuletuse kui kirjavahemärkide-suurtähtede valikulise räpilaadse loomemoodusega.
Aliis Aalmann 20. augustil 2026 Roosiaias
https://www.err.ee/1610115130/aliis-aalmann-slammluuletus-iseseisvuse-taastamise-aastapaevaks
1) Nokitse õigekiri klassikaliseks 2) refereeri, mida õpetajanna ütles

Lugupeetud siinviibijad, vabariikide presidendid!
Kui Arno isaga koolimajja jõudis
oli süsteem õpetajad juba läbi põletanud
õpetaja peab olema missioonitundeline kõiketegev olend, kes on suuteline elama – ei, mitte õhust ja armastusest –, vaid pidevast kahtluse alla seadmisest ja enesetõestamisest
rõhutatakse vajadust õpilasi suunata ise mõtlema, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
rõhutatakse vajadust arendada õpilaste pädevusi, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
on need, kes teavad, mis on õige, ja ülejäänud on õpetajad
tehakse uus visioon, uus kava, mida väljendatakse sõnadega „me“
me peame tegema, aitama, suunama
ent lõpuks see, kes teeb ja aitab, on õpetaja
ta püüab aidata kõik õpilased paadile, et nad ei upuks
ent kas ta kaardistas vee omadused ja paadi asukoha
kas ta tegi kindlaks, millest on paat tehtud ja kuidas reageerib see vee, tuule ja päikesega
kas ta selgitas välja õpilaste individuaalsed vajadused
kas ta arvestas sellega, et kõik ei tahagi olla paadis
ega vees
kõne pidamine roosiaias
on paljuski nagu ühe kontakttunni andmine
ja minu roll on olla inspireeriv ja motiveeriv kõigi jaoks korraga
vajadusel peaksin lihtsustama või just natuke keerulisemalt rääkima
kindlasti jõudma iga indiviidini
tegema seda särasilmselt ja lootusrikkalt
hoidke siis teiegi särasilmsust
juhend palub ühendada liitsõna kaarega, õpilane ringitab sõnu
nimi Kolumbus kirjutatakse ümber nimena Klombus
Aavik on kolme a-ga
koma rea alguses
õpilane ei tea ka kevadel oma paroole, et arvutisse sisse logida
kas õpetaja motiveeris teda ikka piisavalt? selgitas, et paroolid on õpilasele vajalikud?
demokraatia definitsiooniks kirjutatakse „kurb lugu“
samasuguse definitsiooni võiks anda ka meie haridussüsteemile
praegu loevad õpetajad õigeks ka järgmised vastused:
kirjanik Tammsarapuu ja jõgi Missipissi
põhikooli eksamitöös kirjutab õpilane Triinu ja Taavi asemel Tihemets ja Tiina, siis tuleb see õigeks lugeda, sest vähemalt leidis ta õige koha üles, sai aru, et mõlemad nimed algavad T-tähe pealt – hinnata õpilase kasuks
jah, on ka toredaid hetki, inspireerivaid hetki, ent pinnal püsimiseks sellest ei piisa
ja üleüldse ei tohiks ükski õpetaja märkusi panna, sest kodus tuvastasid vanemad, et nende laps pole võimeline ühegi rikkumisega hakkama saama
palun võtta see märkus maha
tõenäoliselt on samasugune tagasiside ka minu tänasele kõnele
palun võtta see märkus maha
selgub, et haridussüsteemi suurim probleem on õpetaja
palun võtta see õpetaja maha
täna ei ole õpetajate päev
aga mure ei küsi tähtpäeva
selle kõige taustal teadvustan ma ka positiivset:
meil on vaba Eesti riik, elujõuline eesti keel ja eestikeelne haridus, mitmekesine kirjandusmaastik
õpetajad, kes usuvad endiselt, et olukord läheb paremaks, kes panustavad jätkuvalt oma energiat noortesse
ärme jätame neid üksi
aga täna on roosiaia pidu – seega nautigem
Head Eesti vabariigi taasiseseisvumispäeva!“
*
Lisan näidete nimistu koolitustest ja enesetäiendustest, mida olen
– Ise vaadelnud ja osalemist vaaginud või ka osalenudki
– Kolleegidele soovitanud ja rõõmuga näinud neid osalemas ka
– Õpilastele näidanud-pakkunud-tutvustanud vastavalt nende vajadustele
Esmaabikoolitus (minul on medõe kutsetunnistus, kolleegidel ja õpilastel on vaja olnud)
https://relvex.ee/toode/esmaabiandja-koolitus-distantsoppel-aprill-2026/?utm_medium=paid&utm_source=fb&utm_id=52556628387978&utm_content=52556718745378&utm_term=52556710032178&utm_campaign=52556628387978&fbclid=IwY2xjawQ-uwBleHRuA2FlbQEwAGFkaWQAAC_M5gbh4mJyaWQRMUtNV1B3UDJ1UWc3REdFYWxzcnRjBmFwcF9pZBAyMjIwMzkxNzg4MjAwODkyAAEeqgdZnb0NqCeUC1AvBLiLkkwS-R3cEAQkgPnia6gtcBDWvvEeb9Zpzs6iVJo_aem_cK0JbKvVWcRYyE6cqWXvDQ
Tondi droonikoolitus – oli vaja meie koolis lisanduva uue eriala tundmaõppimiseks
https://www.facebook.com/photo?fbid=1492518959545972&set=a.519183196879558
Adventure Therapy Institute – rühmadünaamika seikluskoolitus Bulgaarias

Level0_BG

Looduses ja loodusega õpetamise koolitused
https://treeming.org/certification-programm-landing/#packages
Väärikate ettevalmistamine kõrgkooli minemiseks
https://study.arden.ac.uk/online/silence-your-critic-heather?utm_source=facebook&utm_medium=cpc&utm_campaign=INT_2.0_Scaling_Conversions&utm_content=SYC+-+Heather+-+Static&utm_term=SITS+-+Existing+Students+Lookalike+-+SYC+LPs+%E2%80%93+AI&utm_id=6703843580326&fbclid=IwY2xjawQ_GkFleHRuA2FlbQEwAGFkaWQAAC_U-scTsnNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR7v5JqQJl4UF-3D9CQke8mjN1N6tUW9okpMMSajWYZ7GmUyEClBs-8fOUnRZA_aem_gVtNKu7uTYCyFAYdhBlLOQ&campaign_id=6703843580326&ad_id=6810995193326
Greg Branden DNA-st – interdistsiplinaarne infojagamise+avaliku esinemise+režii tootenäidis – üks tuhandetest mõistagi 😊

BCS pilveadministraatori koolitus

Pilveadministraatori baaskoolitus Microsoft Azure’i toel (Cloud administrator basics based on Microsoft Azure)

Noppeid raamatust „Mopsi memuaarid – The Big Botsu“
Kosmilise mopsi sünni- ja iseseisvuspäev on iga päev. Meie, hingesugulased oleme Issiga mõlemad piiritus usalduses. Mina tean, et Emerson kui igavene rändaja tuleb alati tagasi. Issi omakorda usaldab kõiksust, et ma pimedana tema läheduses uidates auto alla ega järsakust alla ei satu. Kõik toimib.
Kirjanikul on veel arenguruumi – tema haarab mu sülle, et ei juhtuks – aga eks Murutar on ju tüdruk kah. Ongi hea, et ta nagu kõigi rahvaste ema mind pidevalt jälgib – selleta ta ju ei näeks. Näeb minu suhteid teiste koerte ja kasside, hobuste ja nähtamatutega. Emerson ajab seni oma tasandi asju ja nii peabki olema – selleks ju kari ongi. Olen jääaja-multikat korduvalt kuulnud ja tean iga oma aatomiga, mida see Matvere-häälne mõõkhambulise Diego lause tähendab.
Vaatamata teadmistele surid need tiigrid välja – aeg sai otsa, uued liigid tulid asemele – praegugi himaalaja lemmmalts ja kanada kuldvits angervaksa seljas.
*
Taevatüdruk, kellega Emerson meid Reiumaa motelli kohtuma viis, on samuti uus liik. Ahjaa, Issi ei teadnud meie minevikuküngastele sõites, et seal on nüüd väike ingellik preili, diagnoosiks autist – tema vanem vend enesevigastamise vastupandamatu vajadusega – tilluke ema, vägev isa ning haskikoer, seisundiks raugaiga. Saime teada, kuidas inimesed valivad endale kõige rängema võimaliku teekonna – Taevatüdruku ja Põgenejaga paigas, kus lisaks massiivsele majapidamisele on jõgi, palju tube ja nurgataguseid, mida valvata…
Me näeme, aga ei pea oma risti tassijatele nõu andma – korraldatagu elu ümber!
Kati ütles, et vanal kelgukoeral on sinised silmad. Mulle tuttava trepi kõrval lebav haski ei suhelnud meiega üldse, sest oli täiega pensionil. Jalutage, mul tänaseks täiega suva. Seega laiendas kirjanik omaenese valvekoeraliku käitumismustri ka peretütrele.
Inglipiiga oli esimest korda inimeseks kehastunud – ta rääkis endamisi, kuulas ja vastas endale ise – kibeles aina vette ega tundnud mitte millegi suhtes ohutunnet. Üleni valutav emakribu jooksis, passis ja tassis. Kuna selliseid hingi kehastub inimeseks järjest rohkem, ongi uued inimesed peale kasvamas.
„Saan tänu haski silmavärvile järsku aru, et minu idee luua erilistele lastele oma kool on täiesti sinisilmne: need lapsed peavad eelmiste inimestega võimalikult palju kokku puutuma – senised ja uued peavad kohanema ja ühinema. Neid ei tohi erikoolidesse ega turvatubadesse eraldada,“ ütles kirjanik. „Paradiisist saadetud piigal on ilus ülesanne – aga emme on tema hoidmisest ja kaitsmisest nii kurnatud-tilluke-kõhnake… Ja nina on tal saanud samasuguse lopsu nagu sinul, Emerson – analoogne murd on olnud. Mopsid olete.“
Issi kehitas ennast piredalt – endise modelli edevus ajas enne karva turri, kui minu inimene mõistis, et see on kompliment. Ta läks ujuma. Minu ujumistest oli seal Reiumaa romantilistel küngastel piisavalt juttu, et seda mitte korrata.
*
Mina ei ole suisaider. Mitte keegi mitte ühegi loomrahva seas ei ole enesetapja.
Inimesed tõlgendavad meie äpardusi ja valearvestusi inimese moodi. Kirjaniku üks kassidest – noor siiam – ajas seni konni taga ja laiendas oma territooriumi üle maantee, kuni sai autolt löögi ja läks enne uut tulemist kirjaniku kampsuni sees kivi alla puhkama. Perenaine ahastas: meil saavadki mehed kas munadest lahti või suisa otsa… No kuulge! Mina, mops, küll oma kotude ega praeguse elu pärast ei karda – tulen aga jälle, lähen aga jälle ega kao kunagi. Mina olen!
Issil on onud mitmeid, meie kirjaneitsil üks suhe, millega üksildust lõpetada.
Kirjaniku ainus üritus kui pekkiläinud katsetus oli nii raju eksitus, et jälge jätkus kauemaks – sattus olema vahva maskiga suureline alkar, kes vihkas loomi. Juba esimesel külaskäigul, kui meie lugude kirjapanija otsis murelikult oma kolmest kassist üht pakaseliste hangede vahelt, piisas katkise hingega ülbiku ühest lausest alatiseks: „Loodetavasti jäi auto alla, sul ongi neid liiga palju.“
Krooniline joodik oli ka kirjaniku viimane seaduslik, aga vähemasti loomasõber.
Mis ei takistanud tal minu sõbratar-buldogi kohta öelda: „Tulen teen talle halal-tapmise, pääseb sinusuguse käes piinlemast ära taevasse.“
Inimeste puhul on ametlik abiellumine muide midagi muud kui koerte paaritamine vastavalt paaritusplaanile ja sugupusade sobivusele. Märgistamine.
Inimeste puhul on enesetapule kaldumine üha tavalisem. Turbotõbedega rööbiti.
Väidetavalt on igaüks meist ise valinud, millisele planeedile kelleks sündida.
Maa peal paraku on mujalt tulnutel nii talumatult kohutav, et nad ei suuda. Kes pilvisena, kes puha puhtana läheb ära. Vaadates minu minevikuradadel nostalgia-laksutades otsa noormehele, kelle emal käis teda jälgides 24/7 karmapõletus, ütles minu kirjanik lausa kuuldavalt: „Ekke, Jörgen, Kaur…“
Ekke sai noore näitleja kõrgeima tunnustuse ja läks ära. Jörgen sai suuresti näitlejate poolt improviseeritud Aurora-filmist idee, kuidas lahkuda päriselt samamoodi nagu filmis… ja läks ära. Kaur oli oma isa palvel kirjaniku hoole ja valve all, kuni põgenes kõike ja kõiki maha jättes võõrsile ja läks ära.
Mida teha? Veel kindlamalt hoida piire mina-mitte mina vahel. Mõista ja korraks need kogemused sisse hingata – ja kohe ka välja hingata. Kahju. Head teed. Mingu järgmisel kehastumisel paremini. Mina olen.
Jah, ma tajun, kui raske ülesanne see piiri pidamine inimloomale on – kaastunne ja püüd abistada tuleb aina tagasi. Miks? Et oma enese valudega mitte tegeleda.
*
Kunstnik, kes elas siin motellis enne meid ja ukraina põgenike varjupaika, läbis siinsamas nendel küngastel eluperioodi otsekui „Kättemaksukontorist“ – Mihkel Ulman on sinna kirjutanud lausa mitu episoodi vampiir-gurude kenast kombest oma järgijad tühjaks tõmmata ja surma saata.
Kõndisime kunstniku foksterjeriga mööda sedasama kohta, kus oli sektantide ajal sütelkõnni rada. Kunstnik jutustas kirjanikule, kui lihtne on sekti kuuludes kukkuda põhjatusse kuristikku, kus puudub võimsaim teadmine: MINA OLEN.
Minu tulemine Reiumaale päästis nii paljud – kunstnik pääses vampiiride küüsist. Hiljem, kui siia sõjapõgenike varjupaik tuli, päästsime ja tervendasime pagulasi ning nende koeri-kasse-küülikuid.
Leidsin ühenduse sütelkõnni ja sektiga läbi foksterjeri ning panin läbitud ajad riiulisse tagasi. Ma ei kiitle oma teenetega ega kurda katsumuste üle: olen mops.
*
Issi autos ühelt südameühenduselt teisele sõites hoidis kirjanik vasakut kätt minu ja tema oma koera juures-vahel-kohal-peal-seas… Meil oli seedida äsjane kohtumine Slaavatariga.
Tundsin turjakarvades veel Slaavatari peenikesi aristokraatlikke hinnalise maniküüriga sõrmi. See oli minu elust päris suur osa, mil me koos põgenike varjupaika pidasime – kui Issi oli matkadel, olin mina kuningannaliku kaunitariga ning minu inimene arutles temaga ka ühise kodu loomist… aga.
See aga peitus naiste pilguvahetuses. Kirjanik tajus üllatunult, et Slaavatar on armukade, sest oletas: neil on Issiga suhe. Ei ole armukadedamat inimest kui truudusetu – kes on truu, ei kujuta mitme raua tules hoidmist ettegi.
Kirjaniku tugevad soonelised käed, erinevad taimed küünte all, ütlesid mulle: „Ma saan loodusest igale küsimusele vastused. Pagulanna arvas, et meil sinu Issiga on suhe – ja armukadedus lõi üle pea – sest tal on väikelinnas mitu suhet, mille pärast tal on kolleegidega hõõrumised. Ta on ilus ja eriline – topeltelu tõttu ei saa ta ennast toonase varjupaiga kontekstis näidata.“
Mina, mops, tean ju, et temake on meiega kogu aeg mitte ainult topelt, vaid 3-4kordset mängu mänginud ning tal on ka koduse vürstiriigiga kogu aeg olnud hoopis teised suhted ja suhtlemised kui need, mida esitleb – tulevad vürsti telgitagused iga päev päevavalgele, tulevad ka topeltmängurite trikid kandikule – ei ole ta märter, vaid äge ema, kellel on laste pärast lihtsam-turvalisem provintsis varjuda. Vaba hing vabal maal – minu poolest olgu sel ilusal kavalal tüdrukul õnne.
*
Hoopis hullemad on seestumised, mille tagajärjel meie seas tegutseb tuttav keha võõra hingega – Issi silmitseb koos ülejäänud üldsusega Ariana Grande ja Jim Carrey sarnaseid olendeid, kelles rokib võõras vaim. Kuhu sellesse kehasse sündinud hing sai?
Mõnulesime väikelinna südames tagahoovide embuses peituvas oaasis, kus roosa kass vaatas kirjanikuga tõtt ja lakkas hetkega mind kartmast. Kassiga ühendus tõi kirjanikule fläššbäki. Tal oli toona enam kui saja kilone isane bernhardiin, kes ühel laste sünnipäevapeol nipsust ära pööras. Seestus.
Üdini leebe hiiglane tormas väikesele armsale tüdrukule ühegi põhjuseta peale, pures tema käe peaaegu otsast, nii et verd pritsis kõikjale. Misjärel pirakas kiskja lülitus välja – lakkas olemast. Kuna loomaarst keeldus üsna noort tervet tegelast magama panemast, viis kirjanik pärast ärakeeramist täiesti apaatse olendi kennelisse, kus temaga saadi jadamisi toredaid kutsikaid.
See Keegi, kes hellahingelisest koerast inimsööja tegi, leidis järgmise keha. Peretütrest sai järsku bläkkfiimeil, kelle edasine elu oli väikeste vahepeatustega manipuleerimiste jada, mis lammutas isiksusi ja suhteid ning hävitas perekondi.
Koera seestumisest alanud musta olemi ralli põhjustas lahutusi, sõltuvusi, kaotatud aastaid ja võimalusi – ning puhta elurõõmu, millel lasus Must Vari.
*
Teises südalinna põiktänavate rüppe peitunud oaasis ronis mu kauane sõbratar, üleni elurõõmus terjer mulle selga. Nagu ikka. Tal oligi vaatamata pisiasjale, et ta oli tüdruk, selline komme. Jõngutas külalise kõigepealt korralikult läbi, et oma elujõudu näidata.
Seda oli ses oaasis mitmel põhjusel vaja – esiteks oli tema karjas üks praeguse ajastu turbotõbede juhtum ning terjer tahtis kõigiti näidata, et elu läheb alati edasi. Teiseks oli tal sünnist saati kõver käpake.
Samal ajal, kui kirjanik kõneles terjeri perega tüvirakkudest ja ravikanepist selliste juhtumite tervendamiseks – ta oli sellest suisa raamatu kirjutanud – jooksis tema sisesilme ees kanalis omasoodu pildirida.
Nad läksid tütrega kutsikat ostma – plaanis oli grifoon ning nad seisid kennelis sibeleva pesakonna ees, tajudes kellegi pilku. Nösu. Oli see nüüd mops, pekines, frentši või meiega samast tüvest rakutatud väike spanjel – nösu. Tal oli tugeva jõnksuga saba, mille pärast ta saadeti võõrsilt tagasi. Enam kui poole aastane koer oli ära visatud, šokis ja… kasvas tüdruku külge. Sõna otseses mõttes. Hetkedel, mil piiga oli koolis, konutas nösu ootava puntrana tema voodis. Ta kinkis oma hinge-ihu-vaimu lapsele, kellele ta sobis kõvera sabaga.
*
Nelja käpa, kabja või sõraga meie – loomrahvad, oleme alati ühtaegu nii maanduses kui kuunduses. Minu Issil oli tarvis minu kohale kummarduda ja ma viisin ta läbi maanduse lovesse ilma, et ta märganuks: samal ajal hoidis tonnine hobune tema ristluude peal oma piiritult heatahtlikku koonu.
„Üks töömees ütles äsja, et kardab mind – järelikult tuleb mind vorstiks teha,“ ohkas hobune.
„Kullakene, mullegi on öeldud, et olen nii vahvasti seapõrsa moodi, et maitsen kindlasti hästi – ei tea, kas ketšupi või karriga,“ mühatasin vastu.
Vorst ja varss – see teema oli just täna mitmeti õhus. Just samal ajal, kui töömees oma hõa-hõa-hõa-vorstik-juttu irvitas, võitles loomakliinikus elu eest mära, kes poegis emaka ribadeks ning varsakene oli orvuks jäämas. Universum vastas hobuste ja nende peremeeste palvetele… omal moel. Samal ajal sündis teisel märal mitme soolekeeruga varss, kellest vanakooli talumehed ennemuiste teinuksid vorsti. Nüüd läksid mära ja varss põletamisele – oioioi, keskkond! – ning emata jäänud varss ning varsata jäänud ema leidsid teineteist. Hobune naeratas. Neil, kes ei taju ühtekuuluvust loomrahvastega ega adu, et kõuts ja kronugi on perekonnaliikmed, on veel pikk puhastumise ja puhkemise teekond ees. Võimalik, et tulevad järgmisel korral kellegi hamstriks või midagi. Olgu võimalikult kõigil ligilähedaseltki selline peremees, nagu minul.
Issi sirutas end inimese asendisse. Ta ei teadnud endiselt midagi. Ja siis? Need asjad toimuvad nii ehk naa, sest mina olen.

1. Kes neid lugusid jutustab?
2. Mida tähendab, et iga päev on sünni- ja iseseisvuspäev?
3. Mille poolest erineb ja sarnaneb koera ja inimese usk, lootus ja armastus?
4. „Selleks ju kari ongi!“ – kustkohast pärit ja kelle repliik see on?
5. Kuidas tajub autismi kui nö diagnoosi kirjanik?
6. Miks erinevalt loomrahvastest inimesed end tapavad?
7. Elu võimalikkus koos loomavihkajaga – on see mõeldav?
8. Mida tähendab seestumine ja hingerööv mopsi tõlgenduses?
9. Kuis sobib hobuse vorstiks ja koera sašlõkiks tegemine sinu ilmavaatega?
10. Mida sümboliseerib mopsi tõlgenduses kõver käpp või saba?
11. Kirjuta oma – või kujuteldava – looma lugu sulle olulisel teemal!

Austatud ja armastatud President!
Kati Murutar, kirjanik-kooliõpetaja
Pätsu ajal oli nii… Lennart tegi ja ütles voh nõnda stiilselt… Alar esines naa…
Oleme siin Maarjamaal üksteisele nii heas kui halvas eriliselt lähedal ja ülimas ühenduses – mis on meie vägeva mikrorahva privileeg ja häda ka. Kes iganes Sa, tulevane President, oled – teame ja tunneme Sind igal juhul.
On lugude jutustamise ajad – juhatus ja õpetus jõuab läbi 21. sajandi infouputuse kohale eluliste lugudena.
Meie Lennarti lugu mu jaoks on Tartu Kirjanikemaja trepil istumine – President tuli kirjanike hulka tähistama Vanemuise tänava hoone tagasisaamist kgb haardest. Saatis ihukaitsjad tuppa ning me tegime tema punase Marlboro pakist kahekesi mitu rahupiipu jutti. Juttudega.
Toomas-Hendrik Ilves andis mulle Vahur Kraftiga tehtud telesaates intervjuu ning oli oma elegantses suurelisuses muide palju sümpaatsem-humoorikam-lahedam kui oletasime.
Vana hea Arnoldiga, Asser Murutari ja Ülo Vooglaiu võitluskaaslasega kohtusime korduvalt Eesti Klubis, kus ta muide ei olnud avalikkusele tuntud mitte-millestki-muna-mullitamise maailmameistri kauge sugulanegi. Asjalik ja täpne mees.
Mullu kodanikupäeval andis Alar meie kolledžis aulatunni, mille alates läks küsitlejaga sinale üle – hingelt loomaarstid mõistavad teineteist. Ehkki soe ja helge isakuju võinuks ametis jätkata, on tore, et temaga saab nüüd taas sõbrana suhelda ning tegelikult vajab meie pärapõhjani pekkis riik väga palju karmima käega riigipead… Sinu palume novembris aulatundi andma.
Kui lady Voltenbergi hakati meie ühises kodulinnas linnapea kohalt lahti kangutama, lootsin väga, et Kristel kandideerib Presidendiks. See oleks võimas tõestus: pärl sigade ees – eriti välja-essutud pärl, on ikka pärl. Ühtlasi tuli sõber Ivari koos oma kuningannaga ühel talvel meie juurde oma jõulukuuske põletama. Alati taas teretulnud!
Kuna meil on erakondade aeg kriitiliselt läbi ning Eesti riigis algab inimeste kui rahvajuhtide aeg, jätkem igasugune sotside-jutt heaga kõrvale – minul on Marina näoga Brüssel ning olles tema esinemisi korduvalt õppematerjalina kasutanud, aiman, et ka Presidendina oleks ta piiritult lihtne-ehtne-selge isiksus. Koerainimene ka veel.
Prohvet Igor Mangi koer Sulfa kallistas Katharinenthalis Riina Solmanit, kuni vestlesime „12 ingli“ raamatu jaoks – sündis peatükk „Võilill läbi asfaldi.“
Kui Sina, minu President, saad olema perekonnast Helme, palun ole Monika! Ei ole vaja korrata „Evita“ tragöödiat. Ja kui juhtub, et kirjutan praegu Indreku-nimelisele Presidendile – on ta ilmtingimata Neivelt, las Laul tegeleb edasi Estonia klaverite ja pianinodega.
Minu President on Hannes.
Astok või Tamjärv on ägedad vennad küll jaa, aga riigipea tulgu Hansode hõimust!
Seisis kord Londonis lennujaamas pisike heledatverd plika kõrgele tõstetud sildiga EESTLASED. Nii meie kirjastaja Aloga – raamatumessile lendasime – kui teised rahvuskaaslased kuuletusid. Hille kogus meid kokku ja viis transfeeribussi. Temaga kohtusime järgmisel korral Tondi maneežis, kus ta oma eesti tõugu hobusega ratsutas. Praegu kasvatab väike vapper naine Istanbulis kaksikuid.
Bussiroolis oli vanim vend Hannes. Viis meid hotellidesse, hiljem Portobellole ning tutvustas ka oma arstist kaasat. Nad olid kohtunud Hiinas, kuhu Hannes ennast hääletas-töötas-hääletas-töötas – sünnist saadik „Ehh, Uhhuduur“!
Õekene Heidi tegi telesaadet mu kunagises talus, kus õppisin ära kõigi looma- ja linnuliikide pidamise – tookord olime mõlemad külmast sinised… Muu hulgas sündis tema enese Pajuvärava talu. Noorimale, Hallikile sai Orissaarde viidud ponipoiss Napoleon.
Puudekuningas Heikiga oleme langetanud ohtlikke puid, loonud vigursaetud puitskulptuure ja võidelnud pühade puude eest. Hõimu ema Liia on hoolitsenud lisaks oma pusakonnale kogu saare vaimse tervise eest ning isa Andres Egiptimaal inimesi teeninud.
Hea riigipea Hannes-Kristel-Indrek-Monika-Riina-Marina-Kristel või Katre – temagi tublisti vaba ju! – tead kindlasti, et Eesti Vabariigil ei ole sisuliselt kehtivat põhiseadust. Raski kui reffi looja aegne on paranduste-paranduste kubu, mille alusel ei saa õieti mitte midagi muuta.
Ammu on aeg isiksuste valimiseks – erakonnad on surnud, elagu erakonnad!
Kindlalt tuleb järgmine parlament valida välisvaatlejate pilgu all ning välistada igasugused e-valimised. Meie kolledži IT-noored õpivad küberkaitse ühe distsipliinina häkkimist. Seega ei ole mitte keegi ega miski meid veennud, et eelmiste valimiste tulemuste tirelid ei olnud võltsitud. Järelikult on meil 4-11% toetuse vahel vetruv valitsus hüvesid omavahel jagamas, Maarjamaad laastamas ja sõjaäriga meid kõiki ohustamas pehmelt öeldes… vaieldava õigusega.
Tegematajäetut ei saa muuta – kuna me ei tea taustu, lubadusi, kinnimaksmisi ei Trump-Putin-Zelenskyi trianglis ega kodukülas, jääb arusaamatuks, miks Karis ei korraldanud ennetähtaegseid valimisi ega algatanud põhiseaduse muudatusi – pigem uue põhiseaduse loomist, miks… Presidendi otsevalimised rahva poolt muu hulgas. Tee palun meile ja järgmistele riigipeadele ometi kord see teene!
Inimeste, mitte parteide tõusmisel rahvajuhtideks sünnib – ehk ei ole veel lootusetult hilja? – Inimeste Eesti versus ametnike kilpla – ise põhjustan probleemid, ise lahendan. Seejuures karjuvalt ebakompetentsete-eluvõõraste lõhkumismeelsete hävitajate-lammutajate armee on meie raha eest loomaaedade ja viimsete mohikaanlaste kallal. 70% ametnikerdisi on ülearu ning Riigikogu peaks meil olema 51 inimest. Ühtlasi vaata palun üle nii oma kantselei kui ka ministrite-nõunike-kantslerite-sekretäride-jne kulud, kompensad ja kostüümidraamad. See nõuab vaprust – Sina lähed selle looga ajalukku.
Las Sinu palk olla 3 keskmist, ministritel-riigikogulastel 2 keskmist. Tere tagasi tegelikkusse, õhku täis imenud eliit! Sina ei kinnita ministriteks marionett-mistereid, killer-kloune, kelle ohtlik möllamine annab pärismaalastele iga päev signaali: sind ei ole vaja, rahvusriiki enam pole, lõpp on ligi.
Katastroofilist iivet me võluväel ei tõsta. Planeeti-pidi laiali rahva saame tagasi, kui tagame tagasitulijatele – eriti noortele – praegu müügis või haamri all olevad kodud. Presidendina tead, et meil on 100 tühja küla ja mitukümmend tuhat talu saatuse hooleks – riik peab aitama kodudeks korraldada kv-portaalides, otse omanikult ja pankade avalehtedel nukrutsevad talud.
Korterid sobivad esialgu vast pigem paljakspõlenud lõunaeurooplastele, kes põrgust põhjalasse rändavad. Loodus tühja kohta ei salli – tulgu siis need ilusad tänulikud prantsuse-itaalia-hispaania-jt hinged pealegi Maarjamaad asustama. Segaverelised oleme alati olnud.
Rohkem inimesi tähendab rohkem maksumaksjaid ning koormuse inimlikku jagunemist.
Ossa poiss, mul on automaks maksmata! Teeme aitab! Las see pärismaalaste suhtes sõge sooritus olla viimast korda.
Ja las mina tulen Sinu esimesele aastapäeva vastuvõtule esimest korda. Sinu koolipreili.

Avatud Talude Päev meie juures Südamesalus kingib vaikse endassevaatamise võimaluse koos hobustega vabaõhu katedraalis angervaksa korjates, kasside seltskonnas maalides ja kirjanik Kati Murutari juhendamisel tervendavat kirjutamist kogedes.
1. 25. ja 26. juulil saad rahulikult hingata ja rahuneda
2. Tervendav kirjutamine puhastab ja vabastab – aga võib olla ka Sinu raamatu esimene peatükk
3. Tunde järgi maalida saad nii paberile kui puutahvlitele ja seintele
4. Ringkäigu Südamesalus teeb eriliseks see, et tegemist on Jakobi palverännu tee keskpunkti, vabaõhu katedraaliga
5. Angervaksa õitsemise kõrgaeg on just sel ajal – meil on ka ohtrasti kummelit jt vägiseid taimi
6. Hobustega suhestumine on meie juures loomulik olemise osa
7. Võid ka lihtsalt ilus olla
Nagu kogu Eestis, on ka meil värav valla alates kella 10st
Kati Murutar
5107709

Arendus-innovatsioon-loomeettevõtlus

Eesti keele õppijad ja eesti keeles lugejad nii Eestis kui ka võõrsil vajavad uusi, värskeid, praeguse maailmaga kooskõlas interdistsiplinaarseid õppematerjale-vahendeid ja lugemisvara.
Vana kooli õpikud ei tööta – MTÜ juht Kati Murutar on seda pikaajalise õpetaja-koolitaja-juhendaja karjääri jooksul näinud.
Ja sellest lähtuvalt uued – kooliprogrammi järgivad ning samas klassikat praeguse ajaga siduvad õppematerjalid.
Eesti keele õppijad ja eesti keeles lugejad vajavad meie “Meistrite Aabitsat” nii paberist, e- ja digi- kui ka audioversioonina – samuti keeleõppimise kaarte mitmetähenduslike sõnade kaartidena.
Samuti vajab praegune eestimaailm “Püha Graali” tõlget ja nt menuki “Naisena sündinud” uut tulemist – 40a hiljem.
Meie poolt vaadates on aeg oma aastatepikkuse töö tulemused rahvani tuua.
Oleme seni olnud suuresti kohakesksed – laagrid-koolitused-jne
Oleme müünud oma intellektuaalset omandit mitmele koolile.
Nüüd on aeg meie kauase töö tulemused inimesteni tuua.
Koostööpartnerid: Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Keele Instituut, Raplamaa Rakenduslik Kolledž, keeltekool Dialoog jt
Ärimudel kolib kohapõhistelt koolitustelt-laagritelt-rekreatsioonilt õpikute-õppevahendite tootmisele.
Tootearendus lisab vanakooli paberraamatutele e-digi-audioformaadi.
Keeleõppe lahendus on äpp.
Filmi puhul rakendame AI-metoodikat.
Loogiliselt reastatud investeering – 100 000 – läheb müügilt tagasi tulles ahelreaktsioonina järgmistesse ja järgmistesse toodetesse.
Kirjastame “Meistrite Aabitsa” – koos e-digi-audioversioonidega.
Toodame mitmetähenduslike sõnade õppemängu kaardid ja äpi “Nii palju tähendusi”.
Tõlgime lõpuni ja kirjastame “Püha Graali” – koos e-digi-audioversioonidega.
Kirjutame-kirjastame “Naisena sündinud 40 aastat hiljem”
Loome tehistaibu abiga muusikalise katastroofikomöödia filmi “Valge varjupaik”
Tekitame pretsedendi videoõpikust – “Naine õmbleb maja”
Koostame jutukogu “Saage saaga” – hõlmab meie kultuurikeskuse ja noortestuudio Lood.
Täidame sotsiaalse tellimuse – petuskeemide-armukelmide-õngitsejate äratundmise-ennetamise ning ohvriabi õpiku.

“Meistrite Aabits” 2027 kevadel
“Nii palju tähendusi” kaardid ja äpp – 2026 sügisel
“Püha Graal” 2027 suvel
“Naisena sündinud 40a hiljem” 2027 sügisel
“Valge varjupaik” 2028 kevadel
“Naine õmbleb maja” 2028 suvel
“Saage saaga” 2028 sügisel
Petuabiõpik KOHE.

Finantseerimisallikad seni:
– Omafinants
– Koostööpartnerid nii tellijate kui toetajatena
– Projektimaastik
Kirjastamine (toimetamine-küljendus-kujundus-trükk)
Kaartide tootmine
Äpi loomine
e- ja digiteoste tootmine
AI-filmi loomise kulud

21. sajandile omaste vahenditega, värskete-eluliste tekstidega, mängulises-meelelahutuslikus võtmes on ainus tegelik moodus nii keelt õpetada kui ka lugema ja kaasa mõtlema kutsuda.
Me saame inimese telefonist ja kaitsemullist kätte õppima ja arenema kas nii – või ei saagi.
Meie pühendumisest oleneb eesti keele ja kultuuri püsimine.
Oleme eestluse elujõu hoidjad, kandjad ja tulevikku viijad.

Südamekool
Altveski vesiveski hoonetekompleksi juurde kuulunud kuivati – 15x30x ca 17 meetrit – on tänase Südamesalu kinnistule rajatav loodus-loovus-holistiline kool, mille keskel on koolipidaja elukondlik ruum ning maantee pool tall koos õues õppimise ruumiga ja jõe pool klassituba.
Nimi
Südamekool tähendab looduses looval moel üldhariduse ning rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pakkumist nii lastele kui täiskasvanutele.
Eesmärk
Südamekool sünnib lähtuvalt sotsiaalsest tellimusest ja kogukonna vajadusest.
Metoodika
Südamekooli rajamiseks on Tartu Ülikooli humanitaaria magister Kati Saara Murutar juurde õppinud pedagoogikat ja projektimaastikul majandamist. Koolipidajal on kunstiharidus (Pärnu Kunstikooli esimene lend + Tallinna kunstiülikooli ettevalmistuskursus), muusikaharidus (Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi muusika, joonestamise ja bioloogia kallak), tantsukoolitus balletistuudios Pärnu teatri Endla juures (Aita Indrikson, Inna Sulg, Mait Agu ja Laine Mägi).
Murutaril ja Aabrami hobulausujad MTÜ-l on nii laste kui täiskasvanute laagrite ja koolituste pidamise kogemust enam kui 30 aastat.
Steiner-holistiline metoodika on Mikk Sarve algatatud õuesõppe analoog. Koostööpartnerid on Waldorfkool, Holistika Instituut, president Kersti Kaljulaidi fond, Alar Krautmanni kool ning rahvusvahelise võrgustikuga
Семейное образование – проект Игоря и Валентины Чапковских – Семейное образование
Südamekool kuulub ühisesse võrgustikku Lilleoru (Ingvar Villido), Adila-Pihali (Urmas Sõõrumaa), Pesa (Ralf Neemlaid) ja Sänna kultuurimõisaga (pk Noor).
Teisalt on olemas koostöine võrgustik Nuiamäe, Juurimaa, Rebala ja Ranna Rantšo kauaste kolleegidega.
Rahastamine
Südamekooli rahastab
1) Südamesalu omanik Kati Saara Murutar
2) Südamesalu hobusekasvatust, produktsiooni ja koolitusi korraldav MTÜ Aabrami hobulausujad
3) Projektimaastik

Ettevõtluse toetamine

https://culture.ec.europa.eu/funding/cultureu-funding-guide/discover-funding-opportunities-for-the-cultural-and-creative-sectors
www.rapla.ee – tegevustoetused
https://www.pria.ee/uudised/jaanuaris-avanev-toetus-soodustab-maapiirkondades-kaasaegse-ettevotluskeskkonna-rajamist
https://www.pria.ee/toetused/maapiirkonna-ettevotjate-konkurentsivoime-suurendamise-investeeringutoetus-2026
Keskkond
Südamesalu haridus- ja rekreatsioonikeskus on oma pokumaa ja puudesaluga Vigala jõe kaldal läbinisti ja tõeliselt roheline kool Kuusiku hoiualal.
Talli ees päikesekatuse all pakume hipoteraapiat ja loodusharidust.
Elukondlike ruumide 1. korrusel on erakooli-loovlaagrite esmane klassituba koos abiruumide ja raamatukoguga.
Jõepoolse ristküliku kohale ehitatava katuse all 2. ja 3. korruse tasandil on edaspidi arendatava erakooli ruumid.

Ah, ema, mul kingi hobu!

Samal ajal, kui avamaailm kõneleb hobuse väest ja vabameelsusest, meenutab eestlase sisekosmos hobuse kannatust ja kannatlikkust. Meie keel väljendab võrdlevaid suhtumisi nii: „Köhib nagu hobune. Mees perutab, naine lööb üle aisa ja last tuleb ohjes hoida.“
Urbaniseerumine ei sega linlikuski miljöös üksteist loomadega võrlemast: rebane, koer, lehm, siga, jänes, orav, ninasarvik, rott on kestev Krõlovi-pärane ümberütlev valmilik valimik.
Hobulausujatesse kui šamaanidesse suhtuvad hipoinimesed nii ja naa – mujal tunnustav, meil muigav tiitel on pealkirjana Nicholas Evansi raamatu ja selle filmi nimi, millega Scarlett Johanson oma tähelendu alustas. Pilgrim on palverändur nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Jean M. Auel kirjutas samaväärse ja sama paksu teose „Hobuste org“ koopakaru hõimust ning „Telder mustang“ on üks Ernest Seton-Thompson lugu loomadest.
Tehisaru võtab pegasuste, ükssarvikute ja kentauride liiginimetuse kokku: „Hobused on kirjanduses sageli ustavuse, jõu ja vabaduse sümbolid, esinedes nii lastekirjanduses kui ka ajaloolistes romaanides. Nad sümboliseerivad ränduri kaaslast, rasket tööd ja emotsionaalset sidet inimesega. Tuntud teosed käsitlevad hobuste elu, taltsutamist ning nendevahelisi suhteid, pakkudes sügavaid pilguheite hobumaailma.“ – Google.com AI
Nii kirjanduses kui hobuinimeste reaalias on hobuslaste nimed juba iseenesest kunstiteosed. „Must iludus“ – Anna Sewall – Ginger ja Merrylegs, Terry Pratchet „Discworld novels“ – Surma ratsu Binky, Orwelli „Loomade farmi“ Boxer, Mollie ja Clover, Stephen Kingi „Dark tower“ – Glue Boy…
Kui Anna Karenina oleks rohkem tegelnud oma Fru-Fruga, mitte keelatud armastusega, poleks Tolstoil olnud põhjust teda rongi alla kirjutada… Kui Don Quijotte ei oleks Rocinante seljast tuuleveskeid rünnanud, teener ja eesel kannul, poleks Miguel de Cervantes klassik.
Tolkien ristis oma kirjutatud hobused nii: „The Silmarillon“ – Windfola ja Fingolfini hobu Rochallor, „Sõrmuste isand“ – Aragorni ratsu Roheryn.
Artur Conan Doyle ei jäädvustanud vaid Baskerville’ide koera, vaid ka ratsu Silver Blaze. Marguerite Henry teoses „Stormy, Misty’s foal“ on lisaks ka nimi Wings.
Meie valimikus on: Aimee Beekman „Kurb hobune“, Mait Raun „Hobused“, Ene Sepp „Sügis, hobused ja vabadus“ ning Kadri Kõusaar „Vaba tõus“ sümbolistliku täkuga.
Kirjastuse Koolibri välja antud teatmikud hobustest ja nende tõugudest on täna 7-eurosed. Raigo Kollom on kirjutanud ilukirjanduse piirimail balansseerivad „Hobused, keda mäletan“ ning EHKÜ poolt üllitatud „Eesti hobune“.
Kustkohast pärineb pealkirja fraas, pärite? Itaalia kurbade laulukeste pärandist, mis on meie mitmete generatsioonide pärimusmälus Heli Läätse häälega. Püsime veel sadulas, härrased!

AH, EMA, KINGI MUL HOBU
Mamatschi
(Oskar Schima – Franz Xaver Kappus)
Heldur Karmo 1974

Kord elas armas väike poisu
ja päevast päeva mangus ta:
„Ah, ema, kingi mulle hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa!”
Sai vankri kingiks väikemees,
kaks kimlit martsipanist ees…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

REFR.: Ah, ema, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Ah, ema, selliseid ei tahtnud ma!

Läks aeg ja nääri eel ta ihkas,
et seisaks hobu kuuse all.
Ja nääritaat, nii kuidas oskas,
ka selle soovi täitis tal.
Sai neli raudjat pruunist puust,
kel lakk ja kabjad valgest luust…
Poiss vaatas neid, siis nuuksus ta:
„Selliseid ei tahtnud ma!”

Nii läksid päevad, kuud ja aastad
ning poisist kasvas lõpuks mees.
Kord vanker must ja neli hobust
seal seisma jäid ta maja ees.
Ja pisarsilmi paljapäi
mees kalli kirstu kõrval käis
ning lapsepõlve soovid kõik
nüüd see talle meelde tõi.

Esitaja: Heintje, Leila Negra, Vera Lynn, Margot Eskens, Heli Lääts, Voldemar Kuslap

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Alkorelv ja narkovõimendi olmekeemia teenistuses
Varasematel aastatel on aastavahetuse teletunnus olnud „Üksinda kodus“ filmide seeria näitamine advendiküünalde süütamisega samas rütmis. Märgilisena on peaosaline, suureks saanud Macaulay Culkin figureerinud samal ajal meedias alko- ja narkovõõrutustele minekute-tulekutega. Temaga sarnased sädeinimesed on pärast Eesti mastaabis ülimate auhindade saamist teispoolsusse lahkunud – oma otsusena või üledoosiga. Mis on sisuliselt ju seesama. Kuna globaalne stress ühtaegu nii põhjustab kui võimendab kuritarvitamisi, on ühismeedia tänavu äkiliselt täitunud sõltuvuste ravi erinevate meetodite reklaamidega.
Samal ajal, kui Austraalia kehtestas bänni teismeliste sotsiaalmeedia tarbimisele, pakutakse muuilma igas eas alkaritele-narkaritele kõikvõimalikke mooduseid võimalikult leebete ärajäämanähtudega kaineks saada ja jääda. Eesti palub kinkida lapsele kained jõulud ning senised äbjuuserid kõutšivad kogu maailma kõigis kanalites, kuidas puhtaks saada.
Inimkonna kultuuriloos on kaunid nimed Dionysos ja Bacchos, jumaliku neste ja nautlemise jumalused, kellest mitme kümnendi kultuurisõbrad on kuulnud Kulno Süvalepa laulu „Viin, su terviseks joon“ sõnade kaudu. Vanemuise „lavatöölised“ on kaunimate aastate vennaskonnana publikule kinnitanud sama, mida indiaanlased: iga aine ja nähtus on mõistlikus koguses ravim, liialdades mürk.
Indiaanlastelt oli lihtne neid etanooliga mürgitades maad ja varad kätte saada, sest nad ei talu geneetiliselt alkoholi. Samalaadne alkoallergia on tekkinud kõigil teistelgi rassidel ja rahvastel, kuna alkorelv kui keemiarünnak kogu organismile satub juba eelnevalt toksiliseks saastatud organismi. Kõutšid-koolitused-hüpnoteraapia-käevõrumüüjad on oma äri üles ehitanud süvenevale talumatusele: kui varasemad põlvkonnad tipsutasid, tehti siiski kõik tööd ja teod ära ega langetud letaalsetesse liialdustesse.
Asja sügavuti tundnud Oskar Lutsu „Tagahoovis“ ning „Kevade“ Lati Pats ja pidevalt purjakil kellamees Lible on eluliselt naljakad, mitte hirmuäratavad nagu praeguse kirjanduse joodikud. Ka Bornhöhe Vesipruul ja Tatikas „Kuulsuse narrides“ pole kahe sajandi jooksul kaineks saanud – samas ka mitte kellelegi oma tegematajätmistega halba teinud.
“First you take a drink, then the drink takes a drink, then the drink takes you.” – F. Scott Fitzgerald. Sõpruskond Fitzgerald, Hemingway, Remarque, Marlene Dietrich jpt olid teise maailmasõja ohvrid: nad kirjutasid ja laulsid surmakogemuse endast välja, valasid legendaarsetes kogustes rummi ja calvadost sisse, läksid kultuurilukku oma romaanide ja filmidega ning tiksusid vastavalt elujõu tasemele 90ndatesse eluaastatesse või halastuslasuni.
Etanool on enamuse märulite-põnevike-krimkade trigerdaja: Stephen King ei mäletanud väidetavalt oma mitmete teoste kirjutamistki – kes need tekstid siis kirjutas? Nii martinilemb
Bond kui teised krimikangelased on saatanliku kandmisega hurmurid, keda käivitab…
Kunstnik-kirjanik Toomas Vint on raamatus „Kaine kuu ja purjus päike“ üksikasjalikult kirjeldanud alkohooliku sisemist ilu – psühhiaater Vaino Vahing omakorda on lisanud nii professionaalse kaemuse kui ka isiklikud kogemused Hermaküla-Toominga ringkonnast. Nende maise matka tulemused ja tagajärjed olid ühtviisi ületamatud. Härrasmehed Mihkel Mutt ja Mati Unt jätsid rafineeritud pealinlastena sedalaadi tausta pigem avalikuks saladuseks – nagu ka William Faulkner ja Dylan Thomas.
Cheers! A celebration of literature’s booziest books
Ülikooli ajal ringles meie kursuse käes „Joodiku eetika“ – kirjutas soomlane Veikko Huovinen – hiljem kõnetas pigem „Sajandi armastuslugu“ naiskirjanikust, kes ajas oma asja vaatamata toatäiele lastele ja nurgas haisevale mehemölakale (Märta Tikanen). Kohustusliku kirjandusena tuli kätte lisaks meistri ja Margarita kultuslikule kulgemisele ka Bulgakovi „Koera süda“ – südamesiirdamise utoopia ühendab jota ja koera ning tulemus… võiks arvatagi olemata olla.
Alates John Berryman panoraamsest suurteosest „Suur Gatsby“ on avalikkust harjutatud klaasid-käes-aristokraatiaga: Oscar Wilde, Mark Twain, Georg Bernard Shaw jpt on meid harjutanud laval, kinos ja teleseriaalides pidevalt vuliseva ja kõliseva tegelasega – alaline klaaside kummutamine on elementaarne nii Poirot’ kui La Promesa maastikul.
Pohmakate filmiseeria alguses Hollywoodi toodanguna tundusid semude seiklused koomilised – nagu ka meiemaise „Klassikokkutulekute“ jada johmane algus. Mida osa edasi, seda mürgisem ja haigem see teadvusetuna tuterdamine näib. Teadlased kinnitavad kooris: isegi narkootikumid ei ole nii hävitavad kui etanooli spirit.
Valgustööliste võrgustik hoiatab ühtlasi elektromagnetiliste relvade eest, mis alko-narko-kemobuustidega koostöös panevad inimestel jalapealt südame seisma. Pidevate matuste abonemendi põhjendamiseks räägitakse ametlikult üledoosidest, trombidest ja ülepingutusest äkksurmade põhjusena – tegelikkus on triibuline. Igas mõttes.
Kaur Kender ja Sass Henno on teinud meile eestikeelse teene, kirjeldades narkovõimendi toimet alkorelva katalüsaatorina ning me ei pea tänu neile tublidele tänastele pereisadele ja tegudeinimestele sedasama kodus järgi tegema. Nagunii teeme – oleme pidevas keemilises töötluses: toit, olmekeemia, säilitusained, vaktsiinid, õhuga sissehingatav, happevihmadega pinnasesse sadav ringleb meie veres valikuvõimalusena „kohane või sure välja“.
Nagu igas eluvaldkonnas, toimub alkorelva ja narkovõimendi asjus terav lahknemine: kes loobub tarbimisest täielikult, kes ohverdab end jäägitult ainetele. Kuldset keskteed enam ei esine. Selleks, et ellu jääda, on mõistlik õppida teistelt loomadelt: mitte ükski olend peale inimlooma ei joo ennast vabatahtlikult poolemeelseks ega konsumeeri kastini. Lahknenud rahvad ei mõista üksteist enam ammu, seepärast on arukas hoida omade hulka ja ringelda nende seas, kes on kõrgema lennukaarega. Oh, kui hea on olla tasakesi kodus koos kainete kasside ja selgete hobustega, kes päästavad inimese ära kurjast ega saada kiusatusse.

Kus on, sinna tuleb juurde – telli täpselt!
Kati Murutar, kuhjumise kogeja
Pihin hingedeaja keskel sulle sellestsamast, mille sees ka sina sumad: mitte kunagi varem justkui ei ole olnud pimedus nii sügav, muda nii kleepuv ja kurnav, arved nii suured, tülinorimised nii ebaõiglased ega sihi kadumine silme eest nii krooniline, eks? Ma tean, et ka sinul on sedasi – meie vahel plingib ju ühenduses hoidev FB, mis näitab pidevalt, mida värki me kõik mürame.
Näe, tema on puhkusereisil – oh, mõne aasta eest oli täna lumi maas ja… – ah, kui naiivselt me tookord rõõmustasime ja uskusime, et nii hästi ja õigesti jääbki ning… Tead küll neid tundeid Meta-roboti etteveeretatud mälestuste ning kaasteeliste tubliduse silmitsemisel. Elavad ja surnud, inimesed ja muud loomad ning nii tegelikkus kui sina nõnda teistsugused kui toona tundus.
Tellimisega tuleb väga täpne olla
Indiaanimeelne artist-raadiomees Lauri-Kare Laos ütles ühes meie etenduses, et kosmosest tellimisega tuleb väga täpne olla. Eriti kui su läbi-halli-kivi tahtmised pole suure pildiga kooskõlas. Lisaks kutsud vägisi nõudes sama jama aina juurde. Kujuneb kuhjumine nagu pidev proovikivi, kui palju sa välja kannatad.
Küsimusele, kuidas läheb, võib üsna igaüks meist vastata: „Kõik kadestavad, sest nad ei tea…“
Mina postitan võimalikult helgeid ja tõstvaid vidinaid, teades, et kaasteelistel on sama: salajased hirmud ja kannatused, nende peal sotsmeedialised naeratused, peod ja soojamaareisid. Meie kõigi avalik fassaad on ühtmoodi petlik – nagu ka püüdlused iseennast juukseidpidi masenduse mülkast välja tõsta a la parun von Münchhausen.
Kes kuulab muusikat, kes neelab seriaale – minul jaurab tööde taustaks teejuhtide-kõutšide-kanaldajate kanala. Kiidetud olgu julgustav jutumull: „Saad, mida vajad, mitte seda, mida tahad. Omas tempos. Usalda. Ole voolamises. Tunne nii, nagu kõik, mida vajad ja väärid, on juba olemas.“
Ent pilk piidleb akna taga mudas lonkavat fakti. Mullu samal ajal kogesin omal nahal inglite aega, kui hobuse tagumine parem jalg jäi puutüvede vahele ning kuudepikkune kodune ravi lõppes Jelgava Ülikooli kliinikus, kokku kolme ja poole tonnise arvega ning korjandusega. See oli imeliselt helge elamus, kuidas nädalaga kogunes nii ammuste tuttavate, tänaste teekaaslaste kui ka täiesti võõraste ilusate hingede abiga see summa tilkshaaval kokku.
Nüüd jäi proua hobuse tagumine vasak mudavaakumisse, ta väänas kepsu lihtsalt ära, sest ülipüüdlikult üle reageeriv teisepere täkk ja tiba kauaks meile. Longe õnneks väheneb iga päevaga ilma kulukaid konsultante kutsumata – nagunii on müürina ees tasumist ootavad arved ja kodu dokumentide legaliseerimise nimel pankadele meeldimine…
Su kõrval seisan ma nagu sild üle vaevavete
Nii ratsionalistid kui esoteerikud tavatsevad uskuda, et meie koduloomad võtavad enda peale paugud, mis tabanuksid muidu meid ennast. Hingedeööl tabas meie noorukest prantsuse buldog Delfiini idiopaatiline vestibulaarne sündroom – silmad pöörlesid, kõrvad tiirlesid, tiirataara ja piss püksis. PetCity kliinikus öövalves olnud dr Magda-Liisa Lepp ütles, et niisugust seletamatut errorit esineb ülipalju. Kui endal ei ole juhtunud, siis ei tea ju. Koeratirts on mõne päevaga üsna iseeneseks taastunud.
Sama on ühe mu lapse POTS-iga – nagu tohtrid Madis Veskimägi ja Imre Rammul posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroomi kohta ütlevad: pots tuleb peale. Peavalu ja ärevus ees – südame pekslemine ja minestamine taga. Ning seda on 21. sajandi maailmas sadadel tuhandetel.
Samuti esineb kümnetel tuhandetel meist aegajalt ägenev krooniline tõbi „siht silme eest kadunud“. Mitte miski ei ole justkui hullemini kui tavaliselt – ometi tekitab üha karmistuv koorem ajutise pingetalumatuse. 18tunniliste tööpäevade taktis isegi ei küsi enam, mille nimel. Mispeale kõik, mille oled loonud ja kes on kõige kallim, ärritab kõige rohkem.
Südameüdini armastatud hobuste-koerte-kasside peale vihastades süüdistad end loomulikult, kui nendega mõni oblakas juhtub – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses kah jah.
Ajad, mil elavad kadestavad surnuid
on väljend Piiblist, mis meenub, kui enam ei jaksa ei ennast ega teisi puudutavaid halbu uudiseid kuulda. Kirjandusõpetaja Pille Pippar valis eesti keele C1 eksamiks valmistumise õpikusse Berit Kaschani teksti: „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida, istun su köögilaua taga ja joon lahtunud purust valmistatud kohvi. Mina ei tea, miks eilne pehmete servadega õhtu tinahalliks hommikuks settis. Ja miks su kohvipurgile kaas korralikult peale ei käi. Aga nüüd on kõik liiga lahja. Ja maitseb valesti. /-/ Aga siis kukub su püüdlikult määritud röstsai põrandale. Võitatud pool jääb üles. Muigad. Tõstad saia taldrikule, võtad sahtlist täiesti avamata kohvipaki ja mulle hakkab vaikselt meenuma, miks kõigi maailma meeste hulgast istun ma ikkagi just sinu köögilaua taga.“ („Täna piisab vähesest“)
Võõrad lood ja tülid kleepuvad õhust külge ning kui oled juba mitte-sinu koorma all küürus, siis igasugused uudised, nõudmised ja äraütlemised viivad eriti kergesti tasakaalust välja. Kunstnik maestra Marje Berlokko, kes hingedeööl Koju lendas, arutles: „Kõik on alati õigesti – kõigi maade gurud ütlevad ühiselt ning iga näiline äpardus annab sama kinnituse – mida halvem, seda parem. Läheme jamade jadast võimalikult rahulikult läbi, siis saavad õiged asjad juhtuda.“
Koormus ja kitsikus kasvavad käsikäes
Aegadel, mil teed aina rohkem tööd ja jääd aina rahatumaks, unustad naerda, laulda ja tantsida. Harvadel õnnetunde hetkedel, mil hing on hetkeks helge – „I’m human being, not human doing“ – kutsub alalise tegutsemise neuroosiaia kuninganna ennast kohe korrale, sest nii mul kui sul on hirm õnnelik olla.
Järgmisel hetkel helistabki sõbratar, kelle elulaaditallu infiltreerus ennast tutvustamata loomakaitse. Hetk hiljem sõnumineerib ennast ületades maal elav üksik uitaja, kelle peale telesaadetesse pürgivad naabrid oma ameerikalikul igavusepeletamise moel on järjekordse pidemetäie kaebekirju saatnud.
Tilks! Oled nii otseses kui ülekantud mõttes täägitud imelise Diana ja tema elu armastuse keissi – peatselt ilmuva raamatu tõttu on meedia madinat täis ning paljastusi kartvad pärijad on ise paljundanud paljut, mida Verni Leivaku teoses üldse ei olegi. Ventilaatorisse lennanud essuga saavad kõik pihta.
Oi, üle aastate võtab ühendust metsamees Ott Olesk, kellega koos sai koostatud vigursaetud puitskulptuuride raamat – tubli tegudeinimene on kirjutanud buketi tekste, kus on napisõnaliselt ja täpselt kujutatud kiuslikud inspektorid, alamakstud ja ülereageeriv politsei jt ametnikud. Rahvateenrid, kes oma leivakannika eest võideldes on sama kurnatud ja heitunud kui meie ning kelle sõbralikkus on uuemal ajal ime, mitte norm.
Muidugi teame, et meediat ja kaasteeliste muresid tuleb ellujäämiseks väga napilt doseerida ja distantsi hoida. Ikkagi jälgid Päikese litakaid, orkaane-vulkaane ja peipsitaguse naabri möllamist.
Kuivõrd Maslow’ sõnastas oma põhivajaduste püramiidi juurde tõeselt, et turvatunde alus on informeeritus, jälgime mõisagi kosmiliste külaliste liikumisi. 3I Atlas, Swan, Lemmon, Borisov – palun tulge, tehke meie planeet ja inimkond korda või pihustage, kuidas heaks arvate! Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – tuttav tunne, eks?
Me oleme oodanud iseennast – biorobotiteks rusututena pürgime parimaks versiooniks enesest.
Meie kooli õppejuht Riina tavatseb klassi sisenedes kõik lambit korraga põlema panna. Sellistel puhkudel oleme silmi kissitades mõelnud: oleme nii kössis, kännis ja kortsus – vaja siin sähvida!
Vaja jah. Sädeinimene Siiri Sisask käivitas mäletatavasti lausa üleriigilise koolimajade valgustamise aktsiooni „Saagu valgus!“ Igas mõttes.
Kui kõike kohe tahan – vales järjekorras ka veel – meenutan sõjalendurist kirjanik Exupery viimse teksti viimset rida: „Armas Jumal, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti!“
Ükspäev teisehomme tuleb lumi. Mardid toovad vilja- ja Kadrid karjaõnne. Seejärel viime tuhkatooma välja. Talvise pööripäeva ostuorgiast oskame ju ometi mööda vaadata nii, et jõuluilu ei muutu jõulujõledaks.
Alustasin oma pihtimust üsna mast-maas-olekus – ära rääkides sai väga oluliselt kergem. Soovitan sulle sama – leia omad ja räägi välja. Kevadel, kui rändlinnud tagasi tulevad, oleks ju kena kodus olla ja nendega koos kohtumisrõõmust hõisata. Mina tahan – taha sina ka!

Friedebert Tuglas, eelmise sajandi kirjanik, kirjeldas oma jutustustes aegadeüleselt inimolemust nii, et tema tähelepanekud oleksid otsekui eile kirjutatud. Tuglase looming on pälvinud tema auks majamuuseumi loomise Tallinnas Vabaduse puiesteel ning temanimelise tänava Tartus Taaralinnas.
Alexander Milne raamatut „Karupoeg Puhh“ loevad emad-isad sellepärast oma lastele unejutuks, et seda on neile endale loetud. Seda lugedes on sarnaselt „Mowgli“ raamatuga lahe erinevaid hääli teha ning iseenese erinevate loomuomaduste üle naerda. Rahumeelne Puhh, kartlik Notsu, agar Jänes, õpetlev Öökull, kurvameelne eesel Iiah – kõik need olendid elavad meis endis ka. Ning jäävad kohtlemata, kui laps läheb kooli, kus ta raamidesse surutakse. Temast kasvab järgmisi lapsi raamidesse suruv õpetaja, kes loeb heal juhul oma lapselastele salaja Puhhi-raamatu Kängu ja Ruu episoode. Õpetaja tunneb küll ses võluloos ära pidurdamatult trallava Tiigri ka mõnes oma õpilases, ent mõistmise asemel karistab ja sildistab – amet selline.
Kui tänane Põhja-Korea jääksid ilma peremeheta, nagu ahv ja koer novellis „Popi ja Huhuu“, puhkeks ilmselt samasugune tulekahju – ainult et üleriigiline või lausa globaalne, mitte üksnes anarhia pesaks kujunenud korteris. Juhita jäänud inimkond võib praeguste relvade tõttu hävitada kogu elu Maal, kuna käitub nagu peata jäänud biorobot.
Popi ja Huhuu peremees jääb ühel päeval oma tavapäraselt jalutuskäigult tagasi tulemata. Seda olukorda kujutledes aimame koera ja ahvi kurbust ja kohkumist, nälga ja janu. Puurist pääsev ahv leiab pärast eufoorilise joovastuse raugemist peremehe hommikukuue. Petlik peegelpilt paneb nii tema enese kui peni oletama, et pärdik ongi nüüd peremees. Tulemuseks on makaagi moodi käsitsetud õlilambist lahvatav tulemeri.
Tuglas kirjutaski allegoorilisi metafoorseid tekste, mis kirjeldavad jõulises värvikuses inimloomuse kõiki tahke. Üksnes romaan „Väike Illimar“ on autobiograafia. Küps Tuglas ei piirdu oma eluloo ja üleelamiste kirjeldamisega, nagu enamus sõnameistreid. Teda kui kaunishinge puhastab ja tervendab kõrge, ühtaegu nii impressionistlik kui ekspressionistlik sõnakunst.
Tuglase teosed on olnud inspireeriv materjal lavastuste ja filmide loojatele. „Popi ja Huhuu“ on olnud mitmete põlvkondade näitlejatele dramaatiliselt humoorikas ja tragikoomiline võimalus olla koer või ahv. Samuti on Puhhi-multikad ja lavastused – ka lasteooper rahvusooperis Estonia – nauditav vaatamine.
Kedagi mängides ja temaks kehastudes olemegi teatavasti siin ja praegu see tegelane. Minu ja tegelaskuju ühenduses sünnib kordumatu „kolmas“. See keegi on üksnes selle artisti kehastuses tekkiv olend. Too olend ongi põhjus, miks lavalaudade ja kinolina šamaanid tahavadki näidelda.
Las ollagi võimalus nende sõna- ja lavamängude puhul öelda: vana mees, aga varsa aru. Parem on mõistatada, mis loom on Christopher Robini – arvukate eesti lastegi ristiisa – kirjutatud „tulnvarss“, mitte karta Popi ja Huhuu kombel mürgeldava Kremli järgmisi „ehutavaid kolevantse“. Muide: mida tegid pärisorjad Jüriöö ülestõusu ajal mõisate ja sakstega – mida tõrvikutega teatejooksu tähistades tähistame?

Suur Peeter ja väike Peeter, tühjakssöödud kott peas mõlemal
Kati Murutar, õnneliku lõpuga muinasjuttudesse uskuja

Rikkis riik tegeleb päris-probleemide lahendamise asemel põrguliku pseudo tekitamise ja liba-lahendamisega. Katkised inimesed kukuvad kokkuhoidmise asemel kiusu-kaklemise-kadeduse lõksu. Kuni eestilise-eetilise kriisi põhi on käes.
Kasvõi salaja, aga kindlasti meeldivad ka sulle muinasjutud „Inetust pardipojast“ „Pahatarini“ ja „Gulliveri reisidest“ „Matrixini“. Nii muinasjutud kui „Avatari“-taseme fantastika räägivad asjadest nii, nagu need tegelikult on. Tammsaare moodi väljendudes: see on siin ilmas ikka nii seatud, et paha saab paraja palga, tõde tõuseb ja vale vaob.
Kogudes eestlaste pärimusi ja muistendeid, millest moodustus meie rahvuseepos „Kalevipoeg“, oli dr Kreutzwaldil ja dr Faehlmannil õnne: orjaaja eel oli inimeste, jumalate ja haldjate vahekord selge. Koos pärisorjusega, mis kestab variatsioonidega tänini, hakks rahvusliku alaväärsuse nartsissistlik üleväärsus trikitama. Nii, nagu traumeeritud inimene, nõnda ka rahvuskehand: mitte keegi ei ole nõus olema ori. Näilise võimu saavutamiseks minnakse poliitikasse ja brüsselitesse, orjatausta katmiseks muundutakse bürokraatideks või jäädakse lihtsalt kadedalt kiuslikeks kitujateks. Tegude asemel tegijate lammutamine on Siberisse küüditamise ajastki tuttav tehnika.

Suur ja väike – pärisorjad mõlemad
Muinasjutu „Suur Peeter ja väike Peeter“ on jäädvustanud Juhan Kunder – mitte segi ajada Jakob Kunderiga, kes punaväelasena Lätis raudteejaama vallutades džotile viskus. Pärnu 4. keskkooli – Ülejõe Gümnaasiumi – vilistlasena lasksin selle legendi paratamatult teadvusse istutada, kuna meie kooli pioneeriorganisatsioon oli temanimeline.
Pärisorjad-Peetrid tegid mõisnikule metsa, lõuna ajal söödi kõigepealt suure Pee jõupoliitika tahtel tühjaks väikese nimekaimu leivakott, seejärel sõi igaüks oma. Läbi müstika sündis ime ja õiglus võitis.
Kusjuures tähelepanuväärne on sõnade järjekorra tähtsus nimes: kui Suur Peeter oli mürakas tropp, siis 205-sentimeetriline tsaar Peeter Suur küll vallutas ja küüditas, lammutas ja omastas, aga üle aegade kajama jäi kasvõi sohu akna Euroopasse rajaja ning Kadrioru lossi ehitajana. Põhjasõja ajal pahatehtu sai türklastelt karma-saabliga ning tervikmälestus temast on võimas.
Kes ehitada ei oska ja Elada ei jaksa – see kadestab ja koputab. Kui seeläbi lausa hävitada ei õnnestu, siis vähemasti kahjustab nii palju kui võimalik. Suur ja väike Peeter kahtlustavad ja kiruvad koos illuminaate: planeeti omavad Rothchildid elavad kindlasti Antarktika keelatud maal – või planeedi sees katakombides… Meie suur-Petside punt käitub tilluminaatidena, imeb eliidiga sarnanemise nimel väike-Petja märsi tühjaks – tegelikult on mõlemad eliidile alluvad orjad.

Muinasmaa surnuks-maksustamine
Suured on endale röövinud karistamatuse ning ühisosa väikesega ainult pidurdamatu puukimine ongi. Rullub väikeste Peetrite ohverdamise aeg suurte Peetrite näiliseks õitsenguks ja illusiooni pikendamiseks.
Mõne aja eest sai selgeks e-valimiste võltsing ning sellest tulenevalt praeguse parlamendi ja valituse illegaalsus – mis sellest sai? Tähelepanu on vaja põhiprobleemilt kõrvale juhtida. Näe, Maarjamaal rassivad veel viimsed idealistlikud missionäärid – peavad veri ninast väljas nt oma rantšot, mida on aastakümneid loonud. Küündimatud üleaedsed küünistavad küüniliselt – kaebavad, kuhu vaja, et entusiasti mõni hoone või aed, kraanikauss või esmaabikapp on valesti. Mispeale lendavad laivi oma olemasolu õigustavad ametnikud, infiltreeruvad ennast tutvustamata ning filmivad koduloomaaia liigagi paksud kitsed droonidega kõhnaks. Lastele looduslaagrite korraldajad teevad ogaratele euronõuetele vastamiseks arutut lisatööd, kuni enam ei jaksa.
Nii riigikogulaste autode kompensatsioon kui rahvale näkku sülitamine maksutõusu päevil kui ka Taagepera lossi pidu katku ajal on võõrandumise käärid lausa spagaati viinud. Leidlikult. Kuidas valvas Kaval-Ants Vana-Pagana käsul aidaust? Võttis ukse eest, varastas aida tühjaks ning magas ust kui niisugust valvates selle peal. JOKK.
Juriidiliselt on kõik korras vana hea teenelise arstliku perenõuandla parkla tasuliseks muutmisel – surnuks maksustamine ongi dr Rammuli väljend. Pikalt hoogu võtnud hädasolijad lähevad visiidile ja saavad preemiaks vapruse eest mehise arve või trahvi.
Ümber Raplamaa kantakse jõgede kallastele munamägede kaupa pinnast feil-baltika laristuks, hiied langevad ja rabad on reostatud – samal ajal peavad ametnikud näitama, et töö käib. Ja lasevad lammutada nt euroalustest ehitatud mängumaja, et saastatud jõe meetrikõrguseid vahutorte taeva pärast mingite maali- ega voolilaagritega ei eksitataks.
Ennast x-võimuks ehk 21. sajandi mõisnikuks krooninud meedia tegutseb tummise genotsiidi järelmaiguga ühiskonnas nagu juhmakas tapariist. Kratt kujutleb ennast kõigeväeliseks – saamata oma ebaeetilises pool-harituses aru, et on vaid tühjaks söödud kott Peetrikese unenäost. See kott tõmmatakse pähe vastavalt vajadusele mõlemale pärisorjale: kõik müügiks.
Meil on helgelt lapsemeelne artistidepaar, kes lubab oma koju iga hulkuva kassi, ka metafoorses mõttes. Enne, kui nad oma armastavast kodust varju palunud kiisu ära jõudsid steriliseerida, õnnestus triibikul tited saada. Mispeale suure Peetri tühi kott meediast laskis muusikutele nagu väikestele Peetritele kaela loomakaitsjad, kes süüdistasid heategijaid nii, et õrnahingeline laulik kurvastas ennast haiglasse. Tagurpidi tühi kott näebki asju pöördes – heateost saab kujuteldav kuritegu varjupaikade vastu või moodi, kuidaspidi issand tõde just parasjagu paista laseb.
Ja kui kullaketraja püüab oma rahvast loovalt harida, tõsta, informeerida, teevad kollased kosilased temast mängeldes vaeslapse, käsikivi või -kiri kaelas. Kes lubas maatriksist ja viirustest rääkida – mis siis, et Kennedy, Lakhiani ja David Icke’i tekstid – raami, puuri, tiivad mutta tagasi!

Sigade revolutsioon tehnopargis
Vaatame juba mõnda aega, kuidas laristut rajades põlismetsad kaovad ning teame, et fosforiidi ladestu kulgeb Ida-Virust Sõrve säärde. Lootsime kujuneda üleriigiliseks rahvuspargiks, aga tehnopargiks kisub hoopis – sulguvate külakeskuste taktis linnadesse pakitud rahvas justkui-oma-maal toimuva ees abitu.
Tühi toob tüli majja – pered lagunevad ja naabrid kaklevad. Tegeliku psühhofüüsilise terrori ees on kõige kaitsetumad naised-lapsed – ja loomad – keda rapitakse nagu „loomulikku kadu“ nii sõdades kui äri jalus. Seni oleme ettevaatlikult televiisorist vaadanud, kui mõni vapper üksiküritaja Toompeale läheb ja häält tõstab, et kuningas on ammu alasti.
Oleme siin maksupiitsa ja sõjahirmu all kükitanud, nagu ahjualused – igatsev pilk kaugetel hispaania-šveitsi-liehtensteini kuningriikidel – saaks tütre kasvõi emiraatidessegi mehele pandud…
Uskudes muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse tahan loota, et kümnete tuhandete sigade venna ihu ohverdamine nagu satanistlik korduv riitus enne äsjast sigade revolutsiooni on orjarahva ühendanud ning tegelikkuseks on saanud laulusõnad: „Uhti-uhti uhkesti viisk läks Tartust Viljandi… Põnnadi-põnnadi hüppas põis, naeris, mis ta naerda võis, tõmbas ennast õhku täis ja karplauhti lõhki käis.“
Ehk on meie kuldvõtmeke peidus kenas sünkroonsuses, et (sea)pekki keeratud riigis hakkasid vassimised ja prassimised riburada ilmsiks tulema just nüüd, kui algab paaniline pürgimine pumba juurde. Suured Peetrid ei oska ju mitte midagi peale väikese Peetri koti tühjaks söömise.
Ma nii tahan uskuda, et Taara tahtel on täitumas positiivne programm: esmakordselt pärast laulvat revolutsiooni ja fosforiidisõda on moodustunud väikeste Peetrite ühisrinne. Ehk on meil seekord oidu valida omad KOVi ja järgmisel korral ka parlamenti, mis kipub praegu olema üksteise peale kukkuv ja kukutav riigikägu.
Meil on aega veel taastada elujõuliste külade-talude võrgustik, mis toodab oma toidu, innustab lapsi saama ja neid päris-inimesteks kasvatama. Sellega lülitatakse oskuste ja funktsioonideta puugid-labuubud toitumisahelast välja.
Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan“ kirjeldas Jürkat, kes kannatas üleinimlikult palju välja, sest tahtis õndsaks saada – eit mäletas, aga eit suri ära… Nüüd on vägagi vitaalsete Juulade ajastu. Naistest oleneb, et väikesed Peetrid saavad meheliku väe ja väärikuse tagasi. Tegijad ja oskajad ujuvad välja ning lõpuks on kõik hästi. Kuni ei ole, pole lõpp ka veel.