Valge varjupaik
(Krüpsterid hipiratooriumis)
Katastroofikomöödia
Kati Murutar
Koosloomises osalenud Alice Aleksandridi ja Nathan Popa, Triin Lellep, Maria Indira
Murutar, Meeli Lass, Emil Rutiku, Regina Evert-Tammistu, Anette Müürsepp, Tom
Valsberg, pk Keskküla, Vishen Lakhiani, Maire Aunaste ja Elon Musk
Muusikaline katastroofikomöödia „Valge varjupaik – krüpsterid hipiratooriumis“ on
prohvetlik lugu vanasse mõisa uue ajastu kogukonna loomisest. Lugu puudutab ja
kõnetab 3-5 põlvkonda. Tänu uue põlvkonna suunainimeste kaasamisele saavutame
ka vaadatavuse uusimais kanaleis.
Stoori: Seni oma ande, teenete ja kuulsuse harjal surfanud oma elu peremehed on
lavalt ja raha teenimise võimaluste juurest minema peletatud. Pandeemia ja
energiakriis toob endise primadonna, miljonäri, pereema ja menukirjaniku tondilossi.
Sihikaotusest meeleheitel väga tähtsate isiksuste koomilise trügimise järel, mil kõik
püüavad end vana mustri järgi kehtestada, moodustub toimiv kogukond igaühe
eneseteostuse ja tööjaotusega.
See lugu võib sündida nii Eestis, Saksamaal või USAs kui Moskva lähistel.
Elav legend Kati Murutar on stsenarist – seni 20+ näidendi ja stsenaariumi autor –
ning mängib filmis mahakäinud kirjanikku. Miljonärist krüptokaevandajaks teisenev
ärimees on Emil Rutiku. Oma kohta otsiv intelligentne rändaja – Triin Lellep („The
Sixth Secret“). Ükssarvikute-startuppide maailma uued tuuled tegelikust
taastuvenergiast Elon Muski ideedeni toob Valgesse varjupaika ingelinvestor Anette
Müürsepp (Miss Globe).
Filmi võttepaik on Rapla lähedal Vigala jõe ääres asuv iidne vesiveski, Valtu mõis ja
Papli talu, millest lähtuvalt stsenaarium on kirjutatud ning kus on võimalik
meeskonda ka majutada.
Salvestatud on 5 aasta jooksul siinsamas loodud lavastuste dokumentaalsed
flashbackid ning aasta jooksul jäädvustatud merekonteineritest uue ajastu asumi
ehitamine. Samuti on olemas eelkokkulepe koostööks Otse Tootjalt Tarbijale rahvaga
filmi lõpuosa ühiseks sooritamiseks.
Tõlgime ja-või dubleerime kõiki kontinente kõnetava katastroofikomöödia inglise ja
vene keelde ning läheme nii festivalidele kui voogedastuse kanalitesse läbi tõsise
naeru ja muusika tõestama: elu planeedil Maa läheb edasi kas nii või üldse mitte.
Kohaneme uues koosloomises või sureme välja.
Sina oled kangelane – see on film Sinust, Sinuga ja Sinule.
Sina jääd!
Tegevuskoht – tontlik varemete-piiriline hiidmaja, kivilabürint, järv ja jõgi, metsatukk selle lähedal,
korrastatud mõis ning konteineritest loodud uus-asum.
AVASTSEEN:
ŠAMAANITRUMMIGA KAUNITAR TRUMMIB PAISUSILLAL
Indi filmib teda ja prohveteerib:
Indi: Planeet kattub uue ajastu asumitega. Maa hakkab elama elujõuliste asumites Valgetes
varjupaikades. Inimkond tõuseb loovateks kogukondadeks – või lõpetab. Koos looduse ja
loomrahvastega ellu jäämine on privileeg, milleks tuleb valmistuda… EILE.
Tuulegeneraatorid pöörlevad, turbiinid, päikesepaneelid…

*
PROLOOG – SEE SÜNDMUSTIK TOIMUB SIIS, KUI KÕIK JUBA TOIMUB JA TOIMIB.
PRIMADONNA KILJATAB KIVILABÜRINDIS SPONTAANSELT.
Primadonna: Rästik!
Meelteheitja HÜPPAB EEMALE.
Meelteheitja: Jubekohutavaltõudne!
Cathara: Ise oled!
Primadonna: Ma olen alati öelnud – ei ole vaja mingi spiritiriuugapuugaga flirtida. Spiraal!
Labürint! Rästik!!!
Cathara: Sa oled sellest rästikust palju suurem.
Primadonna: Ta on mürgine.
Cathara: Inimene on mürgisem.
Meelteheitja: Ta nõelab.
Cathara: Inimene nõelab – ussirahvas püüab ennast lihtsalt kaitsta.
Primadonna: Ja üldse – mis on selle kivimajanduse praktiline väärtus? Hulk vaeva nähtud, et kivid
siia koguda ja laduda. Ussidele!
Cathara: Kivispiraali praktiline väärtus ongi selles, et maod kogunevad ühte kindlasse kohta.
Lollakad inimloomad tallaksid neil seljas, kui neil oma kohta poleks. Ma korjan selleks
klaasikilludki maast ära, et nad endale haiget ei teeks. Maapind ajab üha klaasi ja vana
metalli välja-välja-välja – plastikust rääkimata. Mina korjan.
Primadonna: Sellel on küll pointi – klaasikillud võivad kulu ja metsa põlema panna. Ja metalli saab
vähemasti kokkuostu viia.
Ühtlasi on sinust kasu – kirjutatud sa ju nagunii ei saa.
CATHARA KORJAB LABÜRINDI KESKELT METALLI KÄRUSSE JA KAPPAB MINEMA.
Cathara: Ei saa jah! Ma teen Valge VARJUPAIGA viguri. Skulptuuri.
PRIMADONNA-MEELTEHEITJA JA TRILLEP SURNUD SEPIKOJAS – UURIVAD LEIDE.
TRILLEP ON SEAL EES – TEISED LISANDUVAD
Trillep: Družba käepide ju!
Primadonna: Minu talus oli ka erinevate ajastute tarberiistadest terve… muuseum. Kõik oli alles…
MEELI UURIB PUNAST AUGURAUDA.
Trillep: See on plaatide paigaldamise auguraud.
Meelteheitja: Täiesti tutikas. Kasutamata. Vanaraua hulgas… Kõik on tõesti tühi vaev ja vaimu
närimine. Kümnete proffide oskused ja teadmised, materjal ja kütus – kõik asjata kulunud.
Insenerist ja disainerist… minuni.
Primadonna: Koguja raamat. No näed, kui hea, et sa pole muud kui lapsi ja kaunist kodu loonud.
PRIMADONNA MÄRKAB ROOSTEVABA BOILERIT.
Primadonna: Oh kui vägev – sellest saame puskariaparaadi!
TRILLEP TULEB 2 VANA PLASKUGA.
Trillep: Proosit!
VAATAB PÄRAST PLASKUDEGA KÕKSU TEGEMIST VABANDAVALT Meelteheitja POOLE.
Trillep: Pardon.
Meelteheitja: Noooh, puskarit peab majas ikka olema. Iga asi õiges koguses on medicine.
Hapukapsast tehakse minu teada ka sellistes…
Trillep: Näe, mööbli hinged! Neist saab kokkukäiva diivani!
Primadonna: Hinged… Lihtsad ja keerulised, praktilised ja ükskõiksed… Hinged.
Trillep: Mööbel! Jupid on. Vaja on. Teeme!
Meelteheitja: On jah õigem juba olemas olev ära kasutada, mitte kõike aina juurde ja juurde toota.
VIRIL RUSTIK LOIVAB SEPIKOTTA.
Rustik: Siia sepikotta võiks sauna teha. Istud laval, vaatad koske… Praegu pole siin kusagil isegi
istuda.
Trillep (näitab hingesid): Olge lahke, võtke istet!
Rustik (sügab tagumikku): Kuhu?
Trillep: Kokkupandav diivan on mul kujutlustes olemas – järelikult ongi. Seni lamage.
CATHARA KÄRUTAB METALLI ENDALE MATERJALIKS. RUSTIK VINGUB JA VIRISEB.
Rustik: Seinad peaks ära toestama. Muru on niita vaja. Teed on auklikuks sõidetud ja kiviplats kinni
kasvanud – ja pärnad lõikamata… Oeh, millal seda kõike jõutakse… Jõutagu!
RUSTIK VAJUB MÖÖDA SEINA ALLA.
Primadonna: Järjest ja järjest, ükshaaval, sammuke korraga. Iga päev midagi.
Meelteheitja: Pigem peaksime mõtlema väikestele soojakutele. Konteinerid.
Moodulid. Elemendid. Igaüks vajab privaatsust.
KALEIDOSKOOP – MOODUL-ELEMENT-KONTEINERMAJAD.
CATHARA JOONISTAB SKEEME JA PLAANE TUBADEKS-KONTORITEKS
Primadonna: Samas peab oma maalapilt kogu selle privaga vajadusel kiiresti minema saama –
liustikud sulavad üha kiiremini – peagi tuleb tõusulaine.
Meelteheitja: Kolime oma kuutidega kõrgemale, nagu kirbud uppuva peni kasukas.
Trillep: Meil on ju paat! Paneme tõusulaine eest minema.
Rustik: Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab.
Primadonna: Selge. Järelikult mitte keegi. Mõtteline paat.
Rustik: Trillep ütles just, et kujutlus diivanist on diivan. Paat on paat.
Primadonna: Lootusetu. Ja midagi juurde ei õpi ka.
Rustik: Jätke mind rahule! Ma olen vana ja väsinud mees. Varsti lähen… pensionile.
Meelteheitja: Käi õige p…
Trillep (võtab tema käest väikese käia ära): Käi jah! Just vaja kah.
CATHARA LAOB METALLI VALGE VARJUPAIGA SKULPTUURIKS.
DROON VAATLEB.
MAANTEEL SÕIDAVAD KONTEINERID.
1
VÄIKESE ERAMU VINKS-VONKS ÕU, KUS ON VÄIKE NUNNU AUTO, GRILL JA KÕIK
JUTUD, MIS PEAVAD TÄNAVALT HOOVI VAATAJAT VEENMA – SIIN ON CHILL.
Leiame sobiva 🙂
Meelteheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.

Meloodia on nagu mõistatuslik peibutus –
sõnad eestikeeli tähendavad: ÄRKASIN HOMMIKUL JA EMME ON KADUNUD…
Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid
Sama auto eemalt.
Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!
2
KRÜPSTERITE KODU – ELEGANTNE ESTEETILINE ELURÕÕM IGAS ESEMES.
Krüpsterite pere on rahutu.
Ekraanid peksavad errorit.
Eemalt kostev kära ja õiendamine võtab selge kuju.
Isa: Kurat küll, jälle sama viga – ülevalt ostsin ja alt müüsin, nüüd tõusis normilt.
Ema: Täielik häving!
Isa: Rugpulli sain eelmine kord ja nüüd jälle täiega miinuses.
Ema: Mitu korda juba teed sama vea. Kaua võib?
Poeg 1 tuleb kohvritega: Pead ikka holderiks hakkama.
Poeg 2 paneb esimesed asjad kohvrisse: Holderid võidavad alati.
Isa: Mul on puhkust vaja. Ma tahan… midagi… muud!
Ema: Teate, mida Einstein ütles?
Isa: Kõik on suhteline.
Ema: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb pidevalt liikuda.
Poeg 1: Kuhu väntame?
Ema: India Ashramis juba olime. Praegu ründab Hiina sealkandis Taiwani ka veel…
Isa: Jaapan tahab endale kuulunud Kuriili saari tagasi.
Poeg 2: Tšetšeenidel on poolakatega ütlemist.
Poeg 1: Türgi paugub Süüriaga.
Isa: Seal on liiga palav.
Ema: Burningman… Ameerika…
Isa: Sinna ilma viisata ei saa.
Ema: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.
Isa: Mis siis ikka – võtame riski.
3
PEREEMA NUNNU AUTO SISEMUS – AUTOKENE MAANTEEL.
TEE ÄÄRES TUULEPARGID JA PÄIKESEPANEELID.
Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.
Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.
Meelteheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat
välja.
Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.
https://www.youtube.com/watch?v=NF0r3uJZdY4
Telefon – värisev käpake vastab alistunult.
Meelteheitja: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman. Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei
pea!!! Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi hoidnud, et ma ei oska üldse enam
iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!
Lõpetab kõne.
Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!
Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.
4
KRÜPSTERITE SALONG.
Eduinimesed pakivad.
Ema: Armas taevas, kui palju meil asju on…
Isa: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu me läheme?
Poeg 1: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.
Poeg 2: Kummikud?
Ema: Kindlasti. Eesti ju.
Isa sukeldub kapi sügavusse. Kohver. Ema sukeldub järele.
Ema: Kui palju seda on?
Isa: Miljon. Vist. Oli. Kahaneb sekunditega – tead isegi.
5
GEORG OTSA LAUL MEELTEHEITJA AUTOST SEGUNEB CATHARA HINGELDAMISE JA
VAIKSE ÄGAMISEGA. TALL. KONARLIK PÕRAND, SEINAMÕRAD, ROTIAUGUD…
„Sellest maailm ehk paremaks saab…“
Cathara puhastab talli sõnnikust.
Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.
Tühi kosk pahiseb omasoodu…
KÕNNIB PIKKI MAID KÄRU JÄREL TÕMMATES JA EES LÜKATES ÜMBER PIRAKA
TONDILOSSI OMA SITALAOGA.
Vaheldumisi Meelteheitja ja Cathara spliini pildirida.
Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1.
TikTok
sitakäruga 😀
6
KÄÄNULINE MAALILINE EESTIMAANTEE – EI AUTOSID EGA ELUMÄRKI PEALE
REIPALT KERGEJALGSE TRILLEPI.
Meelteheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.
Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again

Trillep-Meelteheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas
enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…
7
PÕLISTALU – KAUNIS KLASSIKA KESET INIMTÜHJA MAASTIKKU, TOAS SEES
ÕNNETU JA RÄSITUD PERENAINE KESET LAIALILENNUTATUD ASJU.
Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju – lennutab läbisegi kohvritesse.
Välisvaade – tavaline Eesti küla maja.
Sisevaade – magamistuba.
Primadonna guugeldab – ekraanil näha – tondiloss-kultuurikeskus.
Primadonna: 400aastane vahemere stiilis hoone… Kultuurikeskus… Kirjanik… Stuudio… Plaan
rajada teater… Voh sinna lähengi.
Plaan… Jumal naerab, kui inimene plaane peab.
Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:

Satub albumile – talu vanasti, talu lagunenult, tema püüded talu taastada.
Surub ka albumi kotti.
Lohistab drümood hurtsikust autokatusele.
Abitu püüe kaasa tirida just seda, millest vabaneda tahab.
Primadonna: Üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta. Mis
koht see oligi… Saage rüütlimõisa Altweski… Saagu või sitem.
2. TikTok
8
LAGEDETA ÜLISORAKIL TOAD SUVALISELT TÕMMATUD PESUNÖÖRIDEGA – KASSID
JA NARMENDAV MAKULATUUR, PUDINE PÕRAND JA KILED-SUVAPUIDUST
JÄÄNUSED…
Lagedeta tubades ripuvad nööril meesteriided. (Valtus)
Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal. (Altweskil)
TONDILOSSI-ESINE MUNAKIVIPLATS MÕRASEST-RÄPASEST AKNAST VAADELDUNA.
Võdinal kohale jõudnud Meelteheitja läheneb kosele.
PAISUST PAHISEV KUUSIKU PAISJÄRV-VIGALA JÕGI.
Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.
Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.
Meelteheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres – teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!
CATHARA JÕUAB OMA SITARALLIGA ÜLE KIVIPLATSI FASSAADI ETTE JA HANGUB
KUTSUMATA KÜLALIST NÄHES.
Meelteheitja õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga, mis on seda tigedam, et ta on endale käru kandadesse tõmmanud.
9
MUNAKIVIPLATSI VAHEMERINE IDÜLL NING KONTRASTSELT KATKI JA KURNATUD
NAISED.
Cathara lendab Meelteheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meelteheitja vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja
peale a priori tige.
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Meelteheitja: Vabandust… kosk kutsus…
Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.
ÜLDPLAAN NÄITAB SILTE JA TÕKKEPUUD.
Meelteheitja: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…
Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Sõda. Järve ääres ei joo!
Meelteheitja: Oi, ma ju tean teid…
Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.
Meelteheitja: Tean jaa! Te olete kirjanik.
Cathara: Olin.
Meelteheitja: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…
Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.
TONDILOSSI KELDER – TÄIDETUD TEGELUSTE VARUSTUSE JA AFIŠŠIDEGA, MIDA
KÕIKE TEHTI. TOLM, ÄMBLIKUD JA TUULETÕMME.
Kuri Cathara viib Meelteheitja mornilt KELDRISSE.
Ronib raamatukastide vahele, sealt paiskub nukker tolmupilv. Ulatab kastidest tolmuseid unustatud,
ehkki uusi raamatuid.
Meelteheitja: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Valgesse varjupaika ja… Issake, kas see ongi Valge varjupaik?
Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.
Cathara: Lugege seda.
Meelteheitja: Kui palju ma võlgnen?
Cathara: Võtke.
Meelteheitja: Niisama?
Cathara: See on naisjoodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.
Meelteheitja: Oh, nii piinlik…
Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.
Meelteheitja: Ega ma niiväga ka…
Cathara: Seilasime, teame. Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.
Meelteheitja: Mida te praegu kirjutate?
Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.
Cathara: Mida teie praegu loete?
Meelteheitja sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal
hinge alla-tegemata voodid…
Meelteheitja: Noo… jaa…
Cathara: No vot – mää.
Meelteheitja: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…
Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.
Vahefläšš – krüpsterid loevad neljakesi upakil kohvris käšši.
Meelteheitja: Teie ka?
Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel – alailma kirjutas või helistas keegi:
kuidas sa oskasid MINUST kirjutada – kuidas sa tohtisid! Me kõik oleme kõige ja kõigiga
ühenduses – kvant-tasandini sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.
10
KRÜPSTERITE MAJAESINE ÕU – MUHE KLASSIKALINE VÄIKEBUSS.
Krüpsterid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.
Ema: Kui suure auto me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…
Isa: Mis jutt, naine!
11
VÄIKESE PUUST TUULEVESKI JUUREST PAISTAB TONDILOSS.
Ülevoolav Trillep jõuab lauldes kohale.
The Bluebells Young at heart

3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.
Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt
12
ALTWESKI LOBUDIKU PEAL AJALOO PRÜGIKASTIS.
Cathara pistab Meelteheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.
Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru. Igaühel oma Lugu.
Trillep (VARBAD JÄRVES, ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!
CATHARA JA Meelteheitja UKERDAVAD ÕUE. Kaos ja laga, trepp kõigub ohtlikult.
TRILLEP NAUDISKLEB PAISJÄRVE KALDAL.
Meelteheitja: Tere, tütarlaps!
Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!
Cathara teeb asja maja ees – ta ei suuda tegevuseta olla, sitakäruga edasi nurga taha minna ka ei saa
– valvab-riisub-rohib-puhib maja ees.
–
Meelteheitja: Mille teie leidsite?
Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!
TRILLEP HINGAB VEIDRA VAIMUSTUSEGA SITAKÄRU AROOMI.
Meelteheitja: Meelte…heitel koduperenaine. Mis koha?! Kala?
Cathara (omaette mornil pominal): Koha kala oma koha peal, paisuvesi kohas sama koha peal…
Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!
Cathara: Misssasssja!?
Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks. Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme
igas mõttes alasti…
Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?
Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastus. Sina oled…
Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.
Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.
Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.
Trillep: Mis päeval?
Cathara: Reedel.
Meeli: Mis päev täna on?
Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi
KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee keskmist näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.
HÄMAR SÜNGE SAAL.
Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!
Cathara ja Meelteheitja vaatavad sissetungijale jahmunult järele.
Cathara: Mis asi see nüüd siis on?
Meelteheitja: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…
Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!
Cathara: Ting tingi, ting tingu… Sõnade samasus tingib tingumise tingimuse.
Meelteheitja: Täi muna. Ting. Fui.
Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?
Meelteheitja: Kaitsen kodurahu.
Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.
Meelteheitja: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.
Cathara: Siis sinna minegi.
Meelteheitja: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!
Cathara: Siia ei…
Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.
13
PLATSILE URRAB JÄRGMINE – PEHMELT ÖELDES VEIDER AUTO – KOOREM SUUREM
KUI AUTO ISE.
Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.
Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.
Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.
Primadonna: Tervist, ma guugeldasin…
Cathara: Te kõik olete minu päevast guugel-moogeli teinud.
Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus ära, pistke kümnekas purki ja sõitke
edasi – te kõik!
Primadonna: Mina…
Trillep (sosistab): Ma olen jalgsi.
Cathara: Te kõik!!!
Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meelteheitja nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab omaenese albumit.
Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt toodud vase töötlemiseks
vabrik. Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati
selleks puhuks suur külalistall, inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus elasid kõrvuti Rapla kooli direktor
Kaleph Jõulu perega – ja pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapsepõlve suved veetnud – ja läks
Aafrikasse. Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin mina siin kultuurikeskust ja
loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.
Dok-katkendid –

ja mustvalged fotod.
Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!
Cathara: Kõik.
Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.
Meelteheitja: Küll sa oled negativistlik…
Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.
Trillep: Ma aitan!
Cathara: Ei!
Trillep: Üksi on ju raske.
Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub, on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!
Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!
Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen endale haiget. Sina võid
tahta, mida iganes – minul pole 100 aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!
Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.
Meelteheitja: Jaajaa, olid ajad, olid majad…
Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.
Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal. Kuulab iga sinu soovi – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.
Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400 aastat veel, kui keegi siin
peale makstes tsirkust ei tee.
OSALISED EI KUULE, VAATAJAD EI NÄE, KUSTKOHAST VÕI KELLE HÄÄL SEE ON.
14
PAISJÄRVE KOSESILD JA KALAPÄÄS.
Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.
Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.
Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi

4. TikTok
Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…
Meelteheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.
Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…
TikToki vormis.
15
OTSMINE AHERVARE-SAAL – KARDINATEKS TÕMMATUD KILE PEAL VENEETSIA
Meelteheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida. Valvas
Cathara järgneb mornilt.
Meelteheitja: Oo, kui vägev!
Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale sadama, tõmbab katus
kukkudes seina kaasa.
Trillep: Kas see on hea või halb?
Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.
Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid, saematerjal – paekivid ka…
Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda nii vanu hooneid teenindada.
Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna – nii äge!
Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu lavadel veetnud – mis telgid!?!
Nii suur maja – ja telgid!
Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube. Kui ei sobi, võite ära minna. Kardinad on muide
Linnateatri etendusest Veneetsia kaupmees.
Mäletate, olid kord teatrid ja organiseeritud kultuuri turg…
Primadonna: Tänu taevale, et kroonviirus tuli – väärikas eas artistid saavad öelda, et sellepärast neil
enam tööd ei ole – teatrid lukus ju…
Tegelikult olime juba enne üleliigsed. Juba mitu aastat olen ma kartulipõllul, võsa lõigates
vajalikum kui kultuuri… turul.
VANA SEPIKOJA LÄBIPAISTVATE MÕRADEGA SEINAD, KEMPSUKS KAVANDATUD
PÕRANDAAUGUGA RUUM…
Meelteheitja: Mul ei ole kuhugi minna.
Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!
Cathara: Siia ei jää!
Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.
Guugeldasin, siia saab teatri luua…
Cathara: Siia ei jää! Guugel-moogel…
Trillep: Miks? Nii suur maja…
Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.
Trillep: Tube pole, katus kukub…
Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub tagumine sein paar
sentimeetrit majast eemale.
RUSTIKU VAIDLUS KOSTAB OTSEKUI LÄBI KÕNEALUSE MÕRA
Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.
Meelteheitja: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?
Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Kõigest… Lausa… Head aega! (hakkab
lahkuma)
Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?
Cathara: Ei ole.
Meelteheitja: Mis sa siis põrkad üldse…
HIIDHOONE KÕRGE KESKMINE KORDUVALT PÕLENUD PRUSSIDEGA PALJULUBAV
VÕIMAS SAAL – EES VASAKUS NURGAS HALVASTIVARJATUD PRÜGIMÄGI-POODIUM
Primadonna sukeldub ristirästi prusside vahele.
Primadonna: Jumalik!
Meeli: Põlenud ju.
Cathara: 4 korda. Vähemalt.
Primadonna: Ma teen siia tõesti teatri!
Primadonna seisab vasakus nurgas oleval prügi-püünel kipsplaatide peal ja võtab asendeid.
Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada – nüüd tuled siia peremeheta
ahervaremetesse teatrit ehitama!?
Primadonna: See on midagi uut!
Meelteheitja: See on jube suur.
Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.
Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.
Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui kobaras ei alusta ja karakteri
dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.
Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab, et ei jaksa oma esivanemate
talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi paarkümmend suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli meil pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged
tulid rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm, kustus ta hiljemalt kolme kuuga
nädalavahetuseti mu talus lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg kuhtus.
Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.
Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meelteheitja – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.
Cathara: Tean, mida sa tunned… Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.
Meelteheitja: Ja see siin polegi sinu oma.
Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei oma kedagi ega midagi, kõik on
laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara virtin ja Kerberos.
Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa. Aga haukuv koer ei hammusta.
Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.
Alustame uut elu. Puhas leht. Värske väljakutse.
Eikellegimaa. Valge varjupaik.
(teel auto juurde silmitseb valget hoonet)
Valge varjupaik jah!
16
Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt. VALTUS
Meelteheitja: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?
Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.
Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.
Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…
Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Trillep: Kui on kõrini, siis vähemasti tead, kui sügav sina oled.
Cathara (Meelteheitjale): Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…
Meelteheitja: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga täita ja kodusoojus ning ahjud ja
küünlad läita…
Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.
Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja
okupandid – sead-masinad-autod-motikad.
NAISED LAULAVAD
Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok
17
KRÜPSTERITE BUSS MAANTEEL
BUSSI VAADE SEEST
Rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.
TUULEPARGID-PÄIKESEPANEELID…
Vaatavad telefonidest kursse ja börssi!
Poeg 1: Ema-isa – vaadake Dogbossi swappi!
Isa: Jõhker tõus!
Ema: Just oli languses ju…
Poeg 2: Kui palju meil Dogbossi on?
ee… noo… vot mää
18
VALTUS
Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei
mõtlegi lahkuda.
Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali
peekrit.
Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…
Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!
Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –
https://www.youtube.c om/watch?v=pJsALsvAUh8
Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok
Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!
Trillep: I’m human being, not human doing.
19
LAGEDETA TOAD KUIVAVA PESUGA
Meelteheitja imbub lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri
pealt meeste pesu välja.
Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.
Meelteheitja on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt
süveneda.
Meelteheitja: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene, seekord on teisiti
kui alati – saan pidama, peale ei võta… Süda võib siin sedasi seisma jääda… Pärast öeldakse
viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.
Põgenevad sammud pudistavad krohvi.
Meelteheitja vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…
Meelteheitja: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…
20
CATHARA ARMETU TUBA.
Cathara kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid. Dušikabiin ja välivoodi 😀
Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.
Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!
Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust Santiago de Compostela asemel
siia matkata.
Valmistasin end ette.
Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.
Trillep pistab pea kuuti.
Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Temut endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…
Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.
Varjab ja peidab laual olevaid jooniseid – pisike maja, vestern-tall…
Cathara: Ma ei kanna neid.
Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.
Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.
Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.
Cathara kaitseb rinnaga oma putkat.
Cathara: See on minu tuba!
Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?
Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist maja. Aga see konkreetselt
on minu tuba!
Primadonna marsib pahuralt Cathara kuudist minema, lagedeta tubadesse.
Tõstab Meelteheitja koti ühest toast teise, vabastab kröömikese kobedama toa iseendale –
Meelteheitja ei suuda sõdida.
21
SUURT KAPPI EI ÕNNESTU TREPIST ÜLES KANTIDA
SEDA SURUTAKSE SAALIST ÜLES CATHARA TUPPA LÄBI PÕRANDAAUGU.
Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.
Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja raamatu üles.
Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga suurt kasvu hiid – üks
paljudest…
Meelteheitja: Vägivaldne ja paheline.
Trillep: Ikkagi inimene… Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid potitada. Meid võiks vabalt lasta
välja surra. Patcha Mama – Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.
Meelteheitja: Kes siin käivad?
Cathara: Kodukäijad.
Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib, Arcturus, Andromeda – ja…
Nii palju armastust!
Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.
https://www.youtube.com/watch?v=m6-kPe8woyA
22
CATHARA VARJUB TOLMUSESSE ABSURDSESSE DUŠINURK-AURUSAUNA
Võdiseval Meelteheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.
Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.
Meelteheitja: Misssasja?
Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal ajal siia.
Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…
Meelteheitja: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.
Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.
Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud? Mina liigun väga teistsuguse
suhtumisega rahva seas. Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.
Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust. Tööjaotust sa väga ei valda
– ma ise tegelikult ka mitte. Aga me võime olla sinu elus värskendus.
Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline – inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja
rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…
Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua on äpardunud. Lauludtantsud-
higitelgid – kui tööd on vaja teha, tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.
Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi ilkunud –
klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste
naiivsust, kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…
Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud. Nüüd on just õige aeg.
Vanaviisi enam ei saa!
Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?
Meelteheitja: Ainult mitte lapsi!
Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.
Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii moodsaks ka lähe!
Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada,
kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda, kui ta nukralt oma teeneid loetleb.
Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu… Kodud ja varemed…
Lastelaagrid ja kultuurikeskus, teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati, Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
https://www.youtube.com/watch?
v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh
Mina olen – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk
Merehädalised – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018
https://www.youtube.com/watch?
v=ibMQPCmBMlQ&list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY
Sammalsalatarid – Kati Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati Murutar, Jaana Raja, Marje
Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019
https://www.youtube.com/watch?
v=uNUdZAPGf3A&feature=share&fbclid=IwAR0kkmGfigQADfi5NfSw
J5QIYvcckxBrccgCO8IL
LJBC9kV9ChdKX0wze04
Robinsoni rahu
https://www.youtube.com/watch?
v=YKG5lh6JhXM&f eature=youtu.be&fbclid=IwAR0739xyMq2ca90Oae8w1jqDG9lIEOH1ajHy8
PPI_D70p2ocLmPnvkMCjA8
Robinsoni rahu 2020
https://www.youtube.com/watch?v=H_dnksYqrk&
feature=share&fbclid=IwAR0Hru6tEVeSkCa8JNSflsx7BCE9MRx9cGHnE5mtPw8qHTFyvhd
bi4arKuQ
Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Trillep: Miks sa kurb oled?
Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.
Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.
Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.
Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!
Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine. Teenin ära oma kohta päikese
all. Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist. Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja
taha – nemad ikka hoolivad.
Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas. Usu sina ise ka!
23
NAISED PÖÖNINGUL – PÄRAST RASSIMIST VEEL RÄPASEMAS KAOSES.
Istuvad hingeldades maha.
Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.
Meelteheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.
Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.
Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok
24
LAGEDETA TOAD, KATKINE JA NÄRU MÖÖBEL PEAB MIDAGI KODU LAADSET
MOODUSTAMA – PRIMADONNA KORJAB MÖÖBLI ASEMEL VANU RAVIMTAIMI
Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.
Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.
Primadonna: Sul olid siin angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits – minu näonahale just kõige
paremad taimed.
Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…
Primadonna: Ja mina kasutan.
Meelteheitja: Need on ju mitu aastat vanad!
Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.
Primadonna: Minuga juhtub.
Teeb taimedest näomaski.
Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…
Meelteheitja: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?
Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama – siis pole kosmeetikatööstust
ega keemilist toorainet vaja – Gaia tänab ja naeratab…
Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.
Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.
4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok
25
PIME TONDILOSS – VALGUSTAMATA TREPP, NAISTE VARIKUJUD
Öös on müttajaid.
Meelteheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat
vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meelteheitja pihustab endale tema parfüümi keelele.
Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…
Meelteheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…
Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul kogenud neid piinu, mille
kütkes sina päev läbi vappud. Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse –
seilasime, teame!
Meelteheitja: Nii piinlik…
Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis hing. Hämaratel
muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just kõige haldjalikumad. Pigem siiski mitte võtta. Igas
mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vanakooli-valemite järgi kehast välja reageerib.
Saame juues kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi eemaldajat.
Meelteheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga. Ma ei saa hommikul voodistki
välja teadmiseta, et vetsupoti taga on peidus päästev klõmm.
Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene. Olevat selline
peremudel, et mees peabki kord nädalas vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle, et vint tähendas hetkega üle vindi –
psühhootilised luulud ja nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu ringi
trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.
Meelteheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas
tegelik mina olen see, kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab. Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil
päevil närv püsti ja mast maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.
Püüab vanast veinipudelist midagigi ammutada – sealt voolab välja RÄSTIK
Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas see peatab igasuguse
loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.
Meelteheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina ise ei taha mitte midagi
– ei mõtteid ega voodit, tundeid ega tööriistu jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas, nii seks
kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.
Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel enam ei olnud minuga
millestki rääkida… Ja kuidas ma ka koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.
Meelteheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised põlastasid – sellega ei saa ju
millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformatsioonist.
Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenius-joodiku alkopsühhoosi üks hunnitud kaasandeid oli elegantne
unustamine – õel konkureerimine, vandenõuteooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit
ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused kaks katset näitasid, et ma ei kannata enam üldse alkoholi –
muidu käivituks vastastikku taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.
Meelteheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti tipsutav mees on võrreldes
minu tegemistega null. Igas suunas totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma
luulutamise ja kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.
Meelteheitja EI SUUDA PAIGAL OLLA – PIILUB IGASSE ANUMASSE – NII PRIMADONNA
KUI PIILUV RUSTIK ON KAASTUNDLIKULT HÄIRITUD
Meelteheitja avastab seinalt kassikulla – kratsib seda.
Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.
Meelteheitja uurib küünte alt kulda – päh, ei olegi…
Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi, ainult tagasi – iga
joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste
sõpradega, üha vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on hea, et mul raha ei
ole.
Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega koos unustasin-andestasin
kiiresti, hakkasin juba uskuma ja lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle ees
kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud
kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa uued inimesed, kui talu läksin
taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Cathara joonestab absurdses dušikabiinis kükitades salaja oma tillukest 0-
tarbimisega väikemaja.
Meelteheitja hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.

26
HOMMIKUPÄIKE LAGEDETA TUBADES – MAGAVAD NAISED – õu nt Papli talus,
Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes
ropp.
Primadonna ja Meelteheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.
Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.
PÄIKESES ROMANTILINE JA ILUS TREPP
Trillep: Oi rama-rama – jaya mama – mis nüüd lahti?
Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.
Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole. Rebane viis minu kana
ära!
Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.
Cathara: Minu kana!
Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun, näen teeveertes
rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.
Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!
Trillep: Minu kana! Minu muna! Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti küljes, et ta sinu oma on – ta on.
Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.
Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?
Cathara turtsub piredalt.
Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?
Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks. Vot ja om kogu sinu zen ja om.
Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.
Taandub pudrutama.
27
MAANTEE, BUSS, TOSSAV SUMBUTI
Krüpsterite sõiduk tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.
BUSSIS SEES X-ASENDITES FAMILIA
Ema: See saan jätab meid teele. Elon ütles sulle, et Tesla on vaja osta. Miks sa ei kuulanud?
Isa: Muud tegemist oli. Nii mul kui Muskil. Rahu, kallis!
Poeg 1: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.
Poeg 2: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.
Poeg 1: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.
Poeg 2: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…
Buss löriseb ja sureb välja.
Isa: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.
Värvilised vankrid 😀 😀 😀

28
KOSE ALL SULNIS PÄIKESEPAISTE, RÄSTIKUD SEINA ÄÄRES OMA RÜTMIS
TIKSUMAS
Meelteheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.
Meelteheitja: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise. Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!
Pistab käed vette.
Meelteheitja: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma olemasolu õigustada. Küllap armastasid
mind omal moel – nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma kohta päikese all tükkis tema
armastusega ära teenima. Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.
Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.
Meelteheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda. Mina rügasin-jagasin,
rügasin-jagasin – läksin koos mehega harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.
Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.
Meelteheitja: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…
LÄHENENUD PRIMADONNA ON ÖÖTÖÖ TULEMUSEST RÕÕMUS
Primadonna: Tubli tüdruk!
Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside,
firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine
naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok
29
THEATRUMIS PÕLENUD PRUSSIDE, PRÜGIMÄE JA RIPAKIL KAABLITE VAHEL
Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui
siis, kui keegi teda näeb.
Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…
OMA ALALISE KÄRU-PANGE-TRIMMERIGA MÖÖDUV CATHARA PEATUB JA
HÄÄLITSEB LÄVEL
Cathara: Oi, mida sina oskad…
Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.
Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada. Üks mu kunagine teekaaslane õpib
pottsepaks, teine tisleriks. Naised mõlemad.
Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.
Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast aednik ja nõiatar lendas üldse
minema… Luuaga. Abiks ikka… Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka
kaasas. Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad emotsioonid tekitavad nii raju
egotripi, et ma jään iseenda rongi alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.
Cathara: Kus sa seda õppisid?
Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.
Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.
Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö jaoks oli vaja töömees kutsuda.
Mina õppisin remondimeeste kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi neid – ja tasapisi hakkad kõvasti
raha kokku hoidma, kui ei pea iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.
Cathara: Raha… See teema on hirmutav. Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia – millest me
kõik siis elame? Millega me raha teenime?
Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta. Küsigem pigem mitte
millest, vaid kuidas me elame.
Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…
Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi. Eksam-eksam-eksam –
kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.
Fantuzzi Keep on keeping on. MÄNGIB ORIGINAALIS, NAISED ÜÜRGAVAD
KAASA

30
ALTWESKIL
MAJA EES – NAISED SAABUVAD IGA NURGA TAGANT METALLISÜLEMITEGA
Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablidraamid.
Harutavad Theatrumi prügimäe laiali. Oiblaa…
Rustik piilub ja halab.
Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet! Pühadustundeta barbarid!
Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.
Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.
Meelteheitja: Vanarauda, lõkkesse…
Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade vältel inimestele kasutamiseks
kinkinud… Nii armas…
Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.
Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.
Meelteheitja: Hobuse kindlasti.
Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…
Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok
Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.

Sama kasukas keset kuldset suve…
Cathara: Mis asi sina oled?
Rustik: Aktsiaseltsi esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin muinsuskaitsealust objekti
kahjustate! Vandaalid!!!
Ah? Missasssja? Mida?
31
NAISED LAMMUTAVAD PRÜGI-PÜÜNET – RUSTIK PÜÜAB KA SEDA TAKISTADA –
KÕIKE VÕIB VAJA OLLA
Cathara on nii prügipüüne kui Rustiku ilmumisest enim vapustatud.
Cathara: Olete nendega kaasas?
Rustik: Mina olin siin enne sind.
Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd selgub ikkagi, et oli vandenõu.
Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.
Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.
Rustik: Tõusulainet ootan…
Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!
Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.
Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid? Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval ära puhastanud ja korrastanud – mul
on kõik kontrolli all.
Kõigepealt leidsid need naised ikka veel ühe prügimäe, mida ma polnud märganud. Ja nüüd
leidsime sinu ka veel! Kotermann!!!
Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!
Cathara: Mida sa kiunud!
Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu – ei mingit maitset ega stiilitunnet –
tema muudkui teeb… halba!
Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?
Rustik: Mul on kaamerad.
Cathara: Maniakk!
Meelteheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin, elupäästva õllepurgi?
FLASH-BACK ÕLLEPURGIGA.
Rustik: Nojah, teie keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse kõngemine oleks olnud
väga probleemne. Teid oleks hiljem leitud ja järjekordseks neandertaali leiuks peetud.
Antropoloogidel oleks jätkunud tööd kauemaks. Esiküljed, kuulsuseminutid…
Meelteheitja: Nii armas…
Rustik kogub Meelteheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.
Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.
Cathara: Taara viisin ära!
Rustik: Minu rariteetne kell…
Cathara: Mis kell?
Rustik: Koridoris oli.
Cathara: Ei olnud.
Rustik: Kastis oli.
Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!
Rustik: Kell oli ka!
Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…
Rustik: Minu kell!
Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas ühtegi hetke ega hingetõmmet peale
selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.
Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!
Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.
Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!
Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.
Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada… Kunagi kuidagi oleks seda
kindlasti saanud kasutada.
Cathara: Vaesusteadvuses oled!
Rustik: Kurb olen.
Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole, võtadki selle kurbuse nüüd
ausalt enda ette. Millest ta tuleb?
Rustik: Kellast.
Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus. Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka
vaja omada!
Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine! Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.
Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.
Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!
Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole. Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.
Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikordade vahetumist.
Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.
32
TANTS JA TAGAAJAMINE KESET KIVIPLATSI
Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.
Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!
Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?
Rustik: Raha ei ole.
Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara armuandidest, mis?
Rustik: Ma esindan aktsiaseltsi.
Meelteheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?
Rustik: Peavarju eest… esindan.
Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks või vähemalt püsti
hoidmiseks projekte ei kirjuta?
Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei
taha!
Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!
Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing, aga antud hetkel tahaks küll
teada, mida sina päevad ja aastad läbi teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.
Rustik: Ma lihtsalt olen. See on kõige ohutum. Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam…
midagi anda, siis vägisi võtta ei saa.
Rustiku laul Seisan ja ootan – romud-rusud…

33
PÖÖNINGUL
Naised püüavad tubadele lage ehitada.
Meelteheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud projekti, et maja päästa…
Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas, oli paisu ehitamine. Juba siia
jõudes imestasin, kuidas saab täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.
Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte – ja ikka maksin peale – kümme
protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…
Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese kaotamise moodus üldse.
Mina kirjutasin koduküla kiriku taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne on, kui
sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga
– leebet lagunemist talle.
Trillep: Andke saag!
Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!
Trillep saeb elektrisaega.
Meelteheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad?
Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin emme raha sellega kokku, et
õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.
Cathara: Sina oled abielus olnud!?
Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.
Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!
Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis mind üle trumbata. Aga ta oli
mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi midagi täitsa ägedat ära – ja just
enne viimast lihvi… ühendas näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!
Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks. Mehe mugavusstsoonist sai naise kohustus.
Orjus.
Trillep: Nojah – ta turritas alguses selle peale, et teda kontrollisin ja ümber tegin – ja siis loobus
üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud ja vastu ei töötanud. Lebas teleka
ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse
korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet teenindades üldse olemast – et teda,
õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini
– kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab kõigil siit-sealt valutamisi ja võdinaid –
tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kaskusagil-mõni-tablett-on-veel…
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja.
Püüdlik abikaasa ja kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.
Meelteheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.
Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju pole võimalik võtta. Nii
läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!
Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok
Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees
püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep
paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka
vahet.
34
PÖÖNINGUL LAE ALL – ABITU PÜÜE AUKE SULGEDA
Meelteheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehejõudu vaja. Kuskohas see mehike nüüd redutab?
Trillep: Ei ole vaja!
Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?
Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae ja soojad toad ehitada ju!
Primadonna: Mine tea…
NAISED SIIRDUVAD ÕUE ÕHU KÄTTE JA RUSTIKUT OTSIMA
Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.
Meelteheitja: Mees, tule aita meil…
KUURIS ON STIILNE, TÄIESTI KATKINE PAADIKERE, KATTEPLAAT SEINA ÄÄRES,
KUUR ISE KAELA KUKKUMAS.
Cathara: Mis asi see on?
Trillep: Oi, paat!
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.
Rustik: Mis mina siia puutun!
Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…
Rustik: Katki on. Aerusid pole.
Meelteheitja: Tee siis ometi korda!
Rustik: Raha ei ole.
Trillep: Me aitame!
Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab – ma ei taha midagi teiega jagada!
Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline! Paks rott! Ämblikuätt, raisk!
Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.
Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.
Cathara: Islandile!
Meelteheitja: Indiasse…
Primadonna: Rooma…
Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!
Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib üle kiviplatsi nurga taha, minema.
Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok
35
MAANTEE, SURNUD BUSS JA VAPPER PEREKOND.
Krüpsterid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…
Maanteel sõidavad rekkad moodul-element-majatehaste majadega.
21.sajandi taborid on teel.
Üle põllu lendab koerarakend, uljas-kaunis bojaar kutsariks…
Ema: Ma ütlesin, et väärikat autot on vaja. Musk ütles…
Isa: Sellest bussist ei oska keegi kohvrit otsida.
Poeg 1: Mis temast otsida – see pole enam mingi väärtus ju…
Poeg 2: Vana kooli rahvas ei tea seda.
Isa: Lükake – me ei jõua muidu kusagile!
Ema: Polnud vaja seda kohvrit kaasa vedada – näete nüüd, kui raske on!
Poeg: Karma!
Ema: Misasja te seal telos koguaeg passite?
Poeg 1: Appelheade mängime.
Poeg 2: Raha teenime.
Ema: Näita!
Poeg 1 näitab ja telefoni ekraanilt kassipildiga veebilehte
Poeg 2: Lihtsalt jooksed ja püüad münte, play to earn mäng noh. Enam ei ole nii, et lampi pelad,
nüüd saad tuhhi selle eest. Krüptot noh. NFT-d on ka selleks vaja
Ema: Mida? Naftat?
Poeg 1: NFT. Sisuliselt pilt. Programmeeritud, tegelt saaks mussi ka NFT-s teha.
Poeg 2: Kui Elon Musk seda appleheadi tweediks, siis me saaks kohe miljokaks.
Ema: Miljokaks? Loomaaed! Koerad, kassid, Shibad, Akidad, DogBossid, Appelheadid, NFT-d mis
järgmiseks?
Poeg 2: Järgmiseks on lend Marsile, Elon juba valmistab Space-X kosmoserännakut ette.
Marsilt leitud vesi näitab, et seal on elu olnud. Saab jälle olema.
Isa: Tuumasõda tappis Marsi, ma olen kindel. Maaga juhtub sama.
Poeg 1: Ja lähemegi ära Marsile. Alguses virtuaalselt ja pärast reaalselt, kui just enne…
Tuulepargid-päikesepaneelid…
Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid

36
SÜNGE KATKISE PAADIGA OHTLIKULT KIIVAS KUUR ALTWESKIL.
Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen – õigemini mida ma pean tahtma teha.
Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad iseendaga tuttavaks
saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse kuhjumine enam ei tööta.
Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist kultuurikeskust ega stuudiot enam
vedada ei saa – kui kaua sa peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…
Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris tegevuses – või ei lähe
üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.
Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal rajada – iga talvega üha
valjemini kisab minu salajane allaandjameelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!

Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu sina sündisid – ja ongi
nii.
NAISED LEIAVAD AUTOVRAKIS KÖSSITAVA RUSTIKU
Meelteheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!
Trillep: Oi kui äge auto!
Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!
Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?
Rustik: Kuhu?
Meelteheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…
Trillep: Laome selle auto kokku!
Rustik: Jätke mind rahule!
Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.
Trillep: Ja sinna ehitame katuse.
Rustik: Mis mina siia puutun.
Meelteheitja: Oled ju see… aktsiaseltsi esindaja.
Rustik: Aktsiaseltsil on… teised prioriteedid.
Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised kokku. Nüüd ei huvita.
Lasevad laguneda. See on kultuurivastane kuritegu.
Rustik põgeneb üle platsi.
Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind ometi sellest kõigest välja,
vandaalid-barbarid-okupandid!
Cathara: Täitsa segi.
Trillep: Nii katki…
Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…
Meelteheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku laduda – kõike kontrolliv
Cathara oleks siis ju märganud, et ta siin redutab.
Trillep: Ma tuleeeeeen!
Litsub õhinal Rustikule järele.
37
KARJAKOPPEL, POKUD JA KUUSED.
Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.
Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.
Rustik: Kuradi naised!
Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.
Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.
Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.
Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?
Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.
Trillep: Oh kui võimas…
Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.
Trillep: Miks sina ei osalenud?
Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.
Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.
Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.
Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…
Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin aegadel, mil see maja oli täiesti
tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.
Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.
Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks projekte, kirjutas neile lugusid ja
õpetas neid mängima.
Trillep: Ja sina?
Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.
Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…
Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis ja ära väsis. Müüs oma
kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli – kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka
enam välja.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine – õudselt tänamatu pühendumine.
Trillep: Mis asi sina küll oled!
38
KÜLAVAHETEE VALTU PURAVIKU TUULIKU JUURES – BUSS ANNABKI SABA.
Majad – sõna otseses mõttes majad! – sõidavad KRÜPSTERITEST mööda.
Hipid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist: Nonii, kohe näha, et teel Valgesse varjupaika!
Isa: … venekeelne seisukohavõtt 😉
Traktorist haagib nad traktori taha. Silmis kilab rõõm teenimisvõimalusest.
Traktorist: Valge varjupaik on siinsamas ümber nurga – ainult 400 aastat minna.
39
KOSK
Meelteheitja imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.
Meelteheitja: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav. Nüüd laulab…
Samamoodi, nagu 400 aastat tagasi.
Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis. Siis sain teada, et inimkonnale on teistest
tsivilisatsioonidest nii arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust potitatakse – ilma et miljardid mölakad
kogu planeedil ise enda heaks üldse midagi teeks…
Meelteheitja: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil enne, kui siia
putkasin. Siin on nii hea.
Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.
Meelteheitja: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.
Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.
Meelteheitja: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok
40
SÜDAMESALU PUUDEKATEDRAALI SEES.
Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.
Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad ja selgeltnägurid – see ei ole minu
tuleproov!
Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.
Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi! Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest
väga rikkaks. Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.
Trillep: Olalaa!
Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu oodanud – sinnamaale tegin
kõike valesti. Aga kui palju pappi oli käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest, kui ennast mõne sellisega sidusin. Iga kord, kui ma vaatamata
ettevaatusele suhtesse komistasin, selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne
järgmise auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!
Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.
Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.
Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga inimene! Võibolla mina
olen näiteks koolivägivalla ohver.
Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll inimese sedasi hipiks keerab.
Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba hing, puhas armastus!
Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?
Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast koolikiusamisest pääsemiseks ära
tappa.
Rustik: Oi…
Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin kujunevas kommuunis on
valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas ja kunstikoolis, võitsin
telekonkursse ja aineolümpiaade – olin õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati kujuteldamatute intriigide ja
inetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin ennast ära tappa.
Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.
Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu kuud…
Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…
Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!
Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!
41
SALATUBA. RAAMATUKASTID, KRÜPTO-PROTSESSORI TULED-VILED, VUHIN JA
KAEVANDAMINE.
Primadonna avastab Rustiku pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.
Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.
Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…
Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.
Cathara: Ei saa!
Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.
Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?
Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää. Mul ei olegi ammu meest olnud.
Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…
Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea, on ka teistele hea.
Rustik otsekui vastab Südamesalus.
Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas Cathara järjest kurjemaks ja
koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki majale lähenejaid ründab ja
hammustab.
Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.
Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult biomassiks – loll liha,
sissetungijad, segajad!
Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult piilusid ja halvustasid.
Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.
Vahib hämmeldunult krüpto-protsessorit – ei saa aru, mis see on – uudishimuks liiga väsinud.
Rustik: Mind pole olemas.
Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.
Rustik: Ei taha!
Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.
Sild üle vaevavete.

Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok
42
LAGEDETA TOAS ON EDASI-TAGASI PEREHEITMINE.
Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.
Meelteheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!
Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.
Meelteheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.
Primadonna: Ma olen kodutu.
Seal Rustiku toas kaevandatakse krüptosid – puriseb, palav, painav…
Kodutuuuuuuuuuuuu!
Meelteheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.
Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast kopeerimisse. Kõik, mille lavadel
kenitledes teenisin, matsin minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla – simmanid ja
talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka
veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…
Meelteheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega
tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus
ja rahulik.
Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…
Primadonna nutt läheb Meelteheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.

43
TEEÄÄRED JA HOBUSEKOPPEL
Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.
Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.
Cathara: Me ei paku teenust.
Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.
Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!
Indi: Ee… mida?
Cathara: Ratsutada ei saa!
Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.
Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.
Indi: Ma filmin.
Cathara: Milleks?
Indi: TikTokke teen. Muu hulgas.
Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.
Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.
Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11 täispikka etendust – mina
kirjutasin ja mina lavastasin ja mina ise mängisin ka.
Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.
Cathara: Mh? Ahah. Cathara.
Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime koos nendega Aadria merest
plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid
ehitavad.
Uus-Meremaal tehakse graanulitest ehitustelliseid ka.
Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on Portugali pealinn: kas sa ise ei
tea – kui me isaga Lissabonis käisime, siis…
Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai minu õe abiga kogunisti unicorn.
Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.
Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.
Vuntsid…
Cathara: Ma ei taha!
Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev põhja läinud.
Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel. (näpib oma vuntse, millele ta pole ammu mõelnud)
Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud, labida ja vikatiga
Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok
Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.
Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.
Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.
Indi: No mis nüüd siis?
Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas turnida, et nendega koos
elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.
Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks – küll mina tegin ja olin. Naiste teema on
see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.
Cathara ronib Indi abiga hobuse selga ja ohkab.
Indi: Lay back, woman!
Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.
Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.
Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.
Need segunevad krüpto-protsessori tulukestega – ripsmed plingivad graafikutega vaheldumisi.
Indi: Mismõttesnagu?
Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi või meediku baasharidusega
professionaalid.
Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.
Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna inspektsiooni, priasse,
vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x politseisse.
Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe – ma olen sinuga. Mina muide teen
siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt lamad.
Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…
Indi: Ole vait, naine!
44
OMA TOAS KÖSSITAV RUSTIK ON TEKI SEES, PADI KAENLAS.
Protsessor elab oma värvilist lärmakat elu.
Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.
Topib suvest hoolimata kütet ahju.
Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.
Rustik: Ei! Appi! Välja!
Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja! Õue! Hingama! Tegutsema!
Rustik: Ma ei taha!
Primadonna: Kalale, seenele, välja!
Rustik: Mul on depressioon.
Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.
Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.
Primadonna: Miks?
Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…
Primadonna: Nartsissistid on see sõna. Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu, ei liputa keegi.
Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…
Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.
Primadonna: Või nii.
Rustik: Nojah. Nii küll jah.
Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta abieludest.
Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes – abiellu minu toaga – mind jäta
rahule! Kohutav – kõik naised tahavad mind – miks ma küll nii vastupandamatu olen…
Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok
45
MAANTEEL
Traktor tõmbab krüpsterite bussi. Krüpsterid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.
Koerarakend lendab uljalt rõõmuga mööda – bojaar naerab ja lehvitab neile.
46
PARKLASSE JÕUAB VIIMASE SÕNA ELEKTRIAUTO.
Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub tõkkepuule lähenedes temaga telefonitsi.
Ingel: Kus sa oled? Hobused? Ei, siin on allee ja mingid varemed.
Ingelinvestor sõidab tõkkepuu taha, Cathara lendab talle peale
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Ingelinvestor: Vabandust, kosk kutsus ja google maps näitas…
Cathara: Sildid ja keelumärgid keelasid!
Ingelinvestor: Valge varjupaiga reklaam lubab ju, et…
Cathara: Aga mina ei luba.
Rustik – hopp! Video Südamesalu salaväest
Ingelinvestor pakub krüpto-maksekaarti: Kas te krüptot aktsepteerite?
`
Cathara: Misssasssja! Me üldse ei teeninda. Ma ei tee, ei saa, ei taha – ja mingi
krüptojutuga ära tule mind üle laskma, tead.
Tilks!
Ingelinvestor loeb sms-i
KUULEDSA ÜKS SARVIK KAKS TISS ARVAD ET OLED TEISTEST PAREM
VÄ SINU SUGUSI EI PEAKS MAA PINT KANNDMAKI!
Kõik kogunevad telefoni ümber, Ingelinvestor loeb ette.
Cathara: Ma tean selliseid sms-e ja teistsuguseid ka. Sellepärast ma siin Valges
varjupaigas olengi… (lentsib vuntsi näppides minema)
Trillep (juhib kaastundlik-empaatiliselt Ingli mõtted mujale): Mismoodi see krüpto
sul toimib muidu… niimoodi… kaardiga…
Ingel (kogub end – on prof, saab kiiresti üle): Krüpto-maksekaarti kasutatakse täpselt
samamoodi nagu neid pangakaarte, mis kõigil ikka veel rahakoti paksuks ajavad. Ammu juba ei pea
selleks krüptosid vahetama ega pankureid nuumama. Kui sa millegi eest maksta tahad, siis kannad
krüpto platvormile, näiteks Binance või Change ja ongi tehing sinu ja minu vaheline asi – keegi
kõrvaline ei puutu asjasse.
Trillep: Kui mul jälle raha hakkab olema, siis just seda tahangi!
Ringi vaadates üllatub Ingel meeldivalt.
Ingel: Ma olen sind kusagil näinud!
Trillep: Sooh, deja-vu?
Ingel: Päriselt. (võtab päikeseprillid eest)
Trillep: Jaa… Ma tean sind!
Ingel: Kes siis ei teaks.
Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.
Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.
Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.
Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…
47
Meelteheitja lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.
Ingel: Ema!
Trillep: Ema?
Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.
Meelteheitja: Söömaaaaaaa!
Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.
Meelteheitja: Senist mind ei olegi. Mida sina siin teed?
Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.
Meelteheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit koolitööd pole – muudkui
filmime ja loome kontente.
Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!
Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.
Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!
Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda ei taha – me oleme
temakesega ühes toas. Trillep räägib unes. Cathara töötab öösiti…
Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?
Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!
48
Indi, Ingel ja Cathara parve peal –
Sammuke korraga

Indi võtab Cathara vuntsid vahaga maha – uurib, mis seisundis on üle parve servade vees ligunevad
käed-jalad.
Ingel hakkab kaikaga parve sõidutama, ise samal ajal pirtsutades: Pekki küll, mu küüs murdus ka
ära nüüd!
Cathara on kinni seotud – aiaiaiaiai…
Ingel: Mida on, nüüd sai minu Guessi toss ka märjaks veel.
Indi: Lõpeta see jama ära, sõua edasi!
Ingel: Täiesti haige, me ei saagi siit järve keskelt enam tagasi.
Krüptograafikut on vaja vaadata, mul on orderid treidiks üleval. Nüüd on kõik täiesti pekkis.
Levi ka pole, kuraaaaat, see ei ole enam naljakas. Rämedalt kulukas on!
Ingel pillab suure toika vette.
Indi: Mida sa tegid! Nüüd peame kaldale ise ujuma vääää?
Cathara: Mina ka, mina kaaaa – siduge mind lahti!
Bojaar kimab koertega.
49 – 48 ja 49 on vahetuses
Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.
Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!
Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis…
Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu Ükssarvik!
Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.
Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja – kas ladina seebi lavastamine Valges
varjupaigas on mõni teie uus startap?
Ingel: Mõttel on jumet. Sellest saaks muidu NFT teha, oleks suht vinge.
Paneks open.si-sse müüki ja näis, mis saab
Indi (Meelteheitjale osutades): See on muide meie ema.
50
KOSK
Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.
Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuurikeskusele peale maksmisest jäänud
võlad.
Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab, tõuseb ja langeb. Nüüd ainult langeb, inflatsioon ju.
Krüpto on ikka palju huvitavam
Meelteheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.
Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab. Saaks tasuta krüptot mainida, mõelge ise.
Rahamasinad toodaksid teile iga päev sissetulekut ja tööl ei peakski keegi käima – ja üldse
elekter on ju räme kallis nüüd.
Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…
Flashback – krüptoprotsessor tuled-viled vaheldumisi Cathara silmadega – saab aru, mis…
Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahvale üht projekti startappimas, et Victoria joa ilu raha teenima panna
– ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. No ei taheta,
keegi isegi ei viitsi süveneda.
Trillep: Äkki Catharal ongi aeg töötamise asemel mängida?
Cathara: Puhata ja mängida!
Indi: Sul pole selleks aegagi – raamatuid sa ka enam ei kirjuta. Kui me Ingliga Sierra Leones
startapist unikorni tegime, läksid aafriklased elektritraktoritele üle.
Cathara: Ei ole aega, ei taha, ei…
Indi: Kogu aeg läheb ei-ei-ei peale ära jaa.
Trillep: Kosk! Turbiin! Elekter! Krüpto! Traktor! Saagu valgus!
Ingel: Võlusõna on oma kogukonna ökosüsteem. Hm, kui teaks ainult, mille peale investorid
on maiad nagu mesikäpäd… Miski passiivtulu värk tuleks välja mõelda, aga selline, mille
kulud on olematud. Äkki midagi, mis seotud taastuv energiaga. Tühi ilu ei sünni patta…
Meelteheitja: Pada! Assasade!
51
Meelteheitja jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.
Meelteheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.
Ingel: Koor on TALUPIIM – oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve ääres Norra toode ju!
Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas patseerida.
Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma avastasin tema toas, mille me leidsime, et tal on seal
vägev elektriradikas ja arvuti protsessor  ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei küpseta?
Indi: Ema, sina küpsetad ju.
Meelteheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!
Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest siidrit ja veini…
Meelteheitja: Ei!
Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.
Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi – see on ju loodusrahva
kosmeetika ja koduapteek!
Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas. Suvakas lõikelaud, mis
maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100 taala. Taadu, hakka treima!
Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…
Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla CEO, kõik teised on co-founderid.
Meelteheitja: Kesned?
Ingel: Kaasasutajad.
Trillep: Kaasasuusatajad!
Rustik: NGO… CEO…
Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik eeldused – maa ja maja ja
oskajad – ainumõeldava inimeste koosloome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni,
millest saab eeskuju. Prototüüp. “It’s Fun When You Know You are Rich!”
Rustik: Kes seda ütles?
Ingel: Team Applehead, Eesti oma startup.
Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…
Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid tviidülikonnaga ja hakkad kunagi
võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!
Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.
Rustik: Krüptod ju…
Cathara: Elektriarvet teevad!
Rustik: Nojaa, aga krüptod ka… enamasti…
Meelteheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, aktsiaseltsi esindaja?
Rustik: 50.
Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.
Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.
Ingel: Mis krüptot kaevandad? (Rustik ei vasta, ronib enamvähem laua alla)
Ingel: On olemas startupid, mille puhul polegi vaja kaevandada. Võib steikida ja farmida näiteks.
DogBoss on üks selline.
Koerarakend on teel.
Indi: Vaadake koerad!
Ingel: Metaverse kindlasti.
Indi: Ei ole – need on päris koerad ja tõeline Dogboss! Siin on kõik päriselt, saate aru?
Meelteheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi käima saada ja…
Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen kaasa.
Ingel: Romade.
Meelteheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…
Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.
Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok
52
VÄLJA KAETUD LAUA ÄÄRES.
Ingel (vaatab uuesti sms-i – kustutab ära): Ma tahaksin… sauna.
Cathara: Siin ei ole sauna.
Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.
Ingel: See sobib.
Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…
Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk. Higitelk. Etendus oli ära.
Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi eksponaat.
Panevad telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.
Meelteheitja: Rustik teeb tule.
Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!
Meelteheitja: Hakkab teadma.
Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!
Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.
Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?
Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.
Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.
Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?
Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…
Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…
Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.
Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…
Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat veganlust pole olemas. Kõik on
reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb –
ja hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.
Meelteheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke vihad… Mis vahite?
Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel… Saunaviha ja kaasasuusataja, ma-ei-või…
Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel mitte sinist silpigi. Endast,
ainult endast. Ära võta midagi isiklikult.
Meelteheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.
Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…
Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…
Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok
53
JÕEKALLAS JA POKUMAA ALTWESKI TAGA
Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.
Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema. Ta ka ei… õpi?
Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa lähed rõõmuga.
Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad vananevad.
Trillep: Ossina väike vana… hing. See kask sobib?
Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea.
Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.
Indi: Missasju?
Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinuvanune Cathara kirjutas positiivseid programme – jutustas edulugusid maapealse
paradiisi loomisest.
Tänase minuvanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid – eduinimesed viimses metsatukas
reservaadis, naistekari külapoes, mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…
Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on suhteliselt ilus tegelikkus.
Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis neid sikspäkkidena vähestele
vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik väitis pandeemia alates ja kultuurikeskuse sulgudes, et rändas välismaale. Tegelikult redutas
kogu selle aja oma salakambris nagu printsess herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus
ihuüksi rügavat naist salakaameratega…
54
LÕKKEPLATSIL
Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on
temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan
haaremis…
Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab klaverit mängida, siis ta
vastas – kindlasti, ma pole proovinud…
Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.
Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate tulnukate võrgustikuga. Ta
usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia ankurdunud Siriuse rahva baas.
Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks sina siin praegu vihtasid,
vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.
Trillep: Aijaa, vihad…
Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos temaga Grand Canionis
kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee
mälu jõuavad meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees elava rahva
koduuks.
Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud on seadistatud heaolu
lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust, rõõmu ja rahu õppima.
Indi: Musk rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt tsivilisatsioonidelt. Meie enese
tulevikust. Sellepärast ta patendid vabaks lasigi.
Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa ei lülitaks. Meid aidatakse
piiritu tingimusteta armastusega, nagu puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavadlaastavad
– poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim peatse võiduka lõpuni
märatsenud. Inimkond on surnud – elagu inimkond!
Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord mina. Sina ka ju reaalselt ei
saa mitte kellegi teise kui iseendaga midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just sellist tänamatut saastamistlaastamist-
tarbimist. Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega, mida Ingel
peab tema heaks tegema.
Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?
Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad mind ei segaks…“ Selle
asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks
fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“ Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi,
sissesõidutee on nii auklik, teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi igaveseks minema.
Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära putkanud. Et ellu jääda. Sinu
ema lasi ju samuti kodust jalga…
Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.
Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?
Indi: Ära hakka! Kesse räägib! Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.
Trillep: Ära hakka!
Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.
Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!
Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal Veevalaja ajastu Waldorfkoolide
Steiner-startupiga.
Trillep: Tõlget paluks.
Indi: Väga lihtsalt öeldes – mu kool on seal, kus kotid maas. Austrias sündis 1861. aastal Rudolf
Steiner. Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist, holistik, arhitekt, esoteerik…
Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?
Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant. Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma Waldorfkoolide starti appima.
Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.
Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok
55
HIGITELK JÄRVE KALDAL
Naised valmistuvad higitelki sisenema.
Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub keskel. Sellele, kes kõneleb,
vahele ei räägita. Iga vabanev tunne on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari
ja stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku.
Naised sisenevad telki.
Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.
Visatakse leili.
Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!
Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast välja higistada.
Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me kõik oleme kogenud musta
auku – ja selle eest põgenenud.
Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.
Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks. Ta imeb endasse kõik. Raha,
energia, armastus – olgu 200 või 200 miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.
Indi: A’how.
Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta  ei täna ega homme
ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.
Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks, oled üha valmis põgenema –
justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud – ta tuleb kõigest häirimatult läbi.
Näeb nii teatris kui kirikus, nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina – ja ikka ei
midagi. Ja mina… kas tõesti ei midagi…
Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.
Meelteheitja: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.
Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.
Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu jõujoontele ja imeb kõiki
ja kõike tühjaks nagu hüdra.
Meelteheitja: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks. Iga tema köögikülastus
lõpeb suurpuhastusega. Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.
Ingel: Oojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai justkui teada, kuidas nisu ja
tööstuslik piim teda retsivad. Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis on mõeldud seedima nii teda
ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe suupoolega valget saia ja kaanis
piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta oli turistina kaasas ja tegi kõik –
KÕIK – maatasa.
Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune päästma minnes kaasa.
Meelteheitja: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.
Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!
56
Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui saunatäis pool-alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.
Primadonna ei lähe.
Primadonna: Rustik, mine ujuma!
Rustik: Ma ei taha… ei tohi…
Indi: Ema ei luba, onja?
Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.
Primadonna: Võimukate naiste ohvrid… Me potitame teid surnuks ning küsime siis, kuidas te
tohtisite välja surra. Ja mina…
Rustik: Sina oled tapvalt elus.
Primadonna: Ma olen siin kellegi teie elus. Sind jälgides näen, kui eluoluline on võim iseenese üle.
Kui pole väge ennast ohjata, ei ole midagi. Mitte midagi. Ma andsin alla. Ma olen siin.
Rustik: Teed teatri ja laulukooli ju – väge kui palju.
Primadonna: See on Cathara teater ja kool, Cathara muinasjutt. Mina olen siin ajutine tegelane.
Proovireisija. Test-turist – suvitaja.
Rustik: Said vist liiga palju kuumust.
Primadonna: Sain piisavalt kaua ja kaugelt oma külale ja talule, kirikule ja kodule vaadata. Kaugelt
paistab paremini. Nägin igatsust.
Iseenda sees.
Rustik: Ma lähen teie jauramise käes hulluks!
Primadonna: Tunne ennast seal, nagu kodus!
Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.
57
Platsile jurrab bussi vedav traktor, selle kannul krüpsterid ise.
Krüpsterid: Siin me oleme!
Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!
Meelteheitja: Oi heldeke, rikkad lillelapsed tulid vist Rustikule tviidülikonda tooma!
Primadonna: Keegi tellis või?
Krüpsterid: Meie pole takso – me tuleme ise.
KRÜPSTERID VALGUVAD TRAKTORI ABIGA KOHALE TIRITUD BUSSI JUUREST
PAMPUDE-KORVIDE-KANDIKUTEGA MAJA ETTE TOIDULAUA JUURDE.
Traktorist: Nonii, paneme teie bussile nüüd kütust ka sisse.
Isa: Mida?
Traktorist: Diislit noh. Sõidab paremini, krt.
Ema: Miks sa enne ei öelnud?
Traktorist: Ega ma su mees ole – sul üks juba on.
Isa: Miks sa meid sedasi häbistasid…
Traktorist: Hea teenistus oli. Ei raatsinud loobuda.
Ema: Kelm selline! (raevunud mehe rünnaku siiski peatab – olukord on tegelikult ju koom kuubis)
Traktorist: Tahad siit kunagi minema sõita või jääd siia?
Isa (taltub): Ikka edasi. Sinine või? (vahetavad silmapilgutuse) Aa, sinimustvalge! Vala pealegi.
Millist krüptot…
Traktorist: Viiskümmend sulas.
Ema kougib kohvrist kupüüri.
58
Krüpsterid püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.
Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud, kuidas need sinna said ja
mismoodi nendega tube köetakse – aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab nii kuivav pesu kui puuriit igal
hetkel esteetiline olema.
Krüpsterid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.
Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades balleti Tiina. Libahunt, teate
küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani Mõõkade tants. Siin oli saekaater.
Taratatataaaratata – iiiäuuu!
Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…
Rustik: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg on möödas. Taratataaa
iiiäuuu!
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad

59
Krüpsterid laovad lauale kalamarja, silmu, hiidkrevette. VALTUS.
Krüptoemme ja Bojaar sosistavad ja peavad aru.
I
sa: Vägevad tüübid.
Ema: Ise tead…
Isa: Aga et pärast ei ütle, et ma miljoni valesse kohta parkisin!
Ema: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.
Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.
Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta. Olen kogenud, et kõgile
asjaosalistele tuleb koht kätte õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.
Trillep (avastab krüpster-papa hinnalise ülikonna): Palun väga – küsige, ja teile antakse!
60
Rustik poeb ülikonda. Krüpster-papa on turris – leebub – mõõdab Rustikut – pole paha…
Sõnatu lopsakas humoorikas stseen.
Istutakse lauda.
Krüpsterid-kaksikud: Millega te siin siis tegelete?
Peate krüptolaagrit?
Burningman?
Ingel: Me rajame siia mõisa salongi ja parki ökomajutuse tsirkusevankritesse, ootame
loominguinimesi kirjanikke, luuletajaid, kunstnikke, näitlejaid ja seiklejaid.
Hollandlased tulevad maalima, jaapanlased uue ajastu haikusid kirjutama.
Vanad ongi ära tüüdanud.
Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine. Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks
turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes eile läbirääkimisi AS-iga,
mille esindaja ta on. Te ei hakka ju kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.
Meeliheitja: Said aru?
Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.
Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond. Võta oma vägi tagasi!
Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida ma ei oska ja… ei taha!
61
Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.
Primadonna (hüüab talle järele): Ma ei taha abielluda. Ei sinu ega kellegi teisega. Mul oli tuba vaja.
(vaikselt) Selleks suveks Valges Varjupaigas…
Cathara läheb Rustikule alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.
Cathara: Jälle. Kogu aeg.
Rustik: Noh, mis teeme nüüd siis?
Krüpsterite melu taustal: Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.
62
Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.
Primadonna: Kas loovpansionaat kaotab väga palju, kui MINU teater on kusagil… mujal, näiteks
Valtu mõisas, kus oligi sajandeid tagasi teater-salong?
Ingel: Teater teeb sellest startapist suisa unicorni.
Primadonna: Siis teeb Cathara ise selle popcorni. See on tema uni… corn…uni…stus… universum.
Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui krüpsteritele
tviidülikonna tagasi ulatab.
Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit kaotasin, oli see tõesti minu unistus.
Enam mitte.
Indi: Oli jah sadul sea seljas. Pärl sea ees.
Ingel: Väljasitutud pärl on ikka pärl.
Trillep: Lubasid ju raamatut kirjutama hakata.
‘
Rustik: Ma pean end pisut… koguma…
Meelteheitja: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.
Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.
Meelteheitja: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!
Ja kui palju võõrsõnu! Minu tütred õpetasid. MINU TÜTRED, minu elutöö tegi sinust uue inimese!
Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud ja nende eest nüüd
jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…
Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid, kellega nad lapsi said – elu pidi edasi
minema. Pojad pidid sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju mitte keegi, kui kaua üks või teine
okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest teadis ette, et Eesti saab 1991. aastal jälle vabaks.
Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla – peaasi, et üksi ei jääks… 30
aastat oma riiki on vilets haavaplaaster.
Meelteheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.
Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.
Krüpster-ema: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.
Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas selles või mõnes eelmises
elus enam lapsi ei saanud. Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna juba ise emad ja isad… Kuni ma
ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu. Enam ei ole.
Rustik: Ma tean, mida sa tunned.
Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind sinu kombel piilukaamerate ja droonidega salaja mitu aastat
jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi. Kusjuures kõik mu kortsud lausa mikroskoobi all.
Kaevandasid minu kulul krüptosid – kusjuures iseenese tarkusest koinisid mingit kõikuvat bitkoini
– miks sa krüpsteritelt nõu ei küsinud, mees!?!?!?
Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta ise järgis käsku: loomi mitte toita!
Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga kohe abielluda.
Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.
Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini, kasukaid ja kulda.
Meelteheitja: Staatus… Rikkus on seksikas.
Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.
Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri. Mina õppisin arvama, et seksi on
kõige kindlam osta või eemalt vaadata.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt vaadata. Lähemalt kui mistahes
kaamera kuitahes ligi zuumitud suur plaan. Põgene-võitle-põgene-võitle…
Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.
Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega nainemuhelev
mees-droon… Konteinerid jõuavad pärale, oma paika.
63
KOGU SELTSKOND SILMITSEB CATHARA-RUSTIKU TEINETEISELE-LÄHENEMIST.
Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.
Primadonna: Nagu film. Valge varjupaiga lugu…
Trillep: Teeme filmi!
Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film. Uppumisjärgsed aeglased
paljutähenduslikud ringid vee peal – haadihaahaa!
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.
Krüptosigrimigri konteinerite ees platsil
Sigrimigri: Olge lahked, kõik on olemas – krüptomõis, loovpansionaat, stuudio, kool,
juuksur, advokaat, käsitöökauplus – Tesla tööstus siin maa all – Tervist, Elon Musk! –
ja Südamesalu katedraal. Kõik on olemas!
Marlene Dietrich This World of our’s

64
Platsil avatakse OTTide talulaat – käsitöölised ja puunikerdajad, juustud ja seebid jne – Päikeseküla.
Lapsed ja jänkud – idülliline positiivne programm.
Kujuneb suuresti kohapeal, kui selgub, millist kaupa müüakse – leiame
platsilt inspiratsiooni.
Primadonna jälgib ja mõtiskleb – keegi pole kuulanud tema vaikseid ärasõidu-vihjeid.
Müüjate repliigid: – Müün vaid krüpto eest.
 Vahetan parema meelega kui müün.
 Paberraha ei aktsepteeri – krüptot ainult!
65
TRILLEP TEEB SAMAL AJAL PAPLI TALU SAEKAATRIS LAUDU, JAAGU-ONUGA
KUJUNEB SPONTAANNE DIALOOG – TÕSTA-LÜKKA-MÕÕDA-HAAGI-MAHA!
Spontaanne saekaatri tekst – käibtöööööjaviiiileeekoooooooooooos!
Talumees: Trillep, mida sünnitusmajas öeldi, kui sa ilmale tulid?
Trillep: Tüdruk. Aga kui ma paariaastasena teeäärde pargitud autot patsutasin, väideti: sellest poisist
kasvab autojuht. Mööda pandi – autot ma juhtida ei oska – ehitajaks kasvasin.
Talumees: Haagi!
Keegi lööb Trillepi asemel konksu palgisse.
Bojaar on kohale jõudnud.
Trillep: Ah!?
Kaunis Bojaar võtab töö üle.
Talumees: Anna kalli külalise penidele juua!
Trillep: Oh…
Sõnatu Bojaari pilgust on näha, et ta teab, mida teeb.
Talumees (naerab): Noored-noored – ärge nüüd raami vahele jääge!
66
KONTEINERITE USTELE RIPUTATAKSE SILTE.
Täpsed sildid ja tegelased täienevad – iga panustaja mahub 😉
Meelteheitja hingab end ühte putkasse ja alustab häälejoogat.
Rustik ühineb temaga.
LAADAPLATSIL JÄÄB MeelteheitjaLE SILMA JÄÄTIS – LA MUUsika Näide!
Või siis sepised – ja kaanon hoopis SEPAPOISID 😉
Meelteheitja ja Rustik laulavad seepeale koos OTTidega: viva La Muu-sika kaanonit.

Indi: Ongi Hollywood. Palun mulle minu Oscar nüüd!
Külarahvas riputab teise putka ukse kohale oma sildi.
Tõlk-massöör-käsitööline riputab oma putka ukse ette naljakalt imelisi kardinaid.
Cathara valib, millisesse boksi siseneda, püüab juristi juurde mahtuda.
Jurist: Sina mine oma tuppa ja kirjuta!
Tervendaja: Meie tuppa tervendusse tulek on sulle pärast autasu, mitte praegu avanss. Sina kirjutad
ennast tühjaks, meie laeme sind taas üles.
Nõustaja: Vahetame hingele pai tervendava kirjutamise vastu.
Meie lapselastele on vaja unejutte kirjutada!
Jurist: Ise loed linti ka.
Piia Padar, Piia Kõverik ja Piia Vilu saabuvad – Padar vikerkaareseelikuga, Kõverik hüdrosoolide
korviga, Vilu loomaarsti kohvriga.
Rustik: Kolmekordne Piia. Kolm õde mustrimuutjat!
Piia P.: Olen valmis. Siit ma tulen ja teisiti ei saa. (asetab raamatud letti) Haavatud tervendaja,
litsentseeritud kogemusnõustaja teie teenistuses.
Tõstab värvilise seeliku näitlikult üles ja loetleb selle siilusid.
Hüljatus lapsepõlves. Kiusamine koolis. Ahistamine neiueas. Abordid… abordid… Peksasaamine ja
psühhoterror. 1001 värvilist – aga see-eest hoolikalt häbenetud ja varjatud valehäbi.
Piia K. (asetab pudelitekorvi raamatute kõrvale): Tervenemine ja tõus taimede elujõust –
hüdrosoolides elu enese kvintessents – eriti hea koos pilatesega!
Indi tõmbab juuksuriputka ukse lahti, et Piia V. sinna juhatada – ehmub, et seal juba ollakse.
Juuksur: Noh, mis oh – juurdelõikamine hinna sees!
Indi: Ah?
Piia V. (avab konteineri otsaukse suured pooled): See on minu loomakliinik. Suured loomad –
suured uksed, et tervis ja abi sisse mahuksid.
Indi: Oh!
Juuksur: Ah ja oh, maivõi. Tule, ma õpetan sind juukseid juurde lõikama. Värske vägi igas kiharas.
Indi näpib kangaid ja küünitab LaMuu jäätiste poole.
Merike: Rõivad valid pärast vastavalt juurde lõigatud juustele. Jäätise võid kohe võtta. Too mulle
ka!
67
PEAHOONE EES ALGAB PRIMADONNA LAUL – KOORIKS KÕIK, KES SAMAS OMA
OLEMIST SÄTIVAD.
PLATSIL ON OTSE-TOOTJALT-TARBIJALE LAAT – MUNAD JA KANAD, VILL JA
LAMBAD.
UURITAKSE ÜKSTEISE PUULUSIKAID-KAMPSUNEID-MAIUSEID.
Esihipi – nunn-Maria – The hills are alive with the sound…
https://www.youtube.com/watch?v=yvQ4t-Nk128
MÖÖDA TEED SAABUB JALGRATTAGA AUNASTE.
JALGRATTA KORVIS ON MEIGID-KREEMID-ILUTOOTED.
TÕMBAB HINGE JA KORRASTAB ENNAST NENDE ABIGA.
Aunaste: Nii palju siis loodetud Andaluusiast. Piirid kinni, lennud tühistatud. Kuum. Kõrbestunud.
RUSTIK TULEB VASTU – IME ON SÜNDINUD, SAAB HAKKAMA!
Rustik: Milline au meie Valgele varjupaigale – teie ise!
Aunaste: Mis asjale mina ise au olen???
Rustik: Valge varjupaik. Hipide sanatoorium. Hipiratoorium. Parim-enne-möödas on meie
kenas kogukonnas osutunud parim-alles-ees alguseks.
Aunaste: Jube sõna. Hea veel, et te seda parima-asja siin kommuuniks ei nimeta. Kus minu tuba on?
Rustik: Valge varjupaiga peahoones on hetkel kõik toad hõivatud.
Aunaste: Sviit kõlbab ka.
Rustik: Mõni väike stuudiohoone on veel vaba. Saate oma tegemised kenasti teiste sekka
tervikpildile sobitada.
Aunaste: Stuudio? Need on ju konteinerid! Diivade prügikastid!
Rustik: Võite oma boksi kenasti oma käe järgi sisustada ja siia sättuda.
Aunaste: Sättuda! Tahtsin Andaluusiasse! Ja lõpetan keset rabasid soojakus.
Rustik: Teie telesaade Reisile sinuga viis samuti enamuse värskeid paare Pühajärve puhkekodusse,
mitte Kanaaridele. Karma!
Aunaste: Oluline pole, kus – tähtis on, kes! Mis selle valge varjupaiga nimi teil oligi? Hipsterland?
Rustik: Hipiratoorium. Minu teekond tviidülikonnani. Ja iseendaks tagasi.
68
PRIMADONNA SEISAB, KODUTALU ALBUM SÜLES, CATHARA KIRJUTAMISTOA
LÄVEL.
Cathara: Kukk ütles hobusele: kui sina oled pegasus, siis olen mina fööniks.
Primadonna: Nii on. See on tõde.
Cathara: See on tõde… Cathari vennaskonna moodi aamen.
Primadonna: Minu moodi aamen ka. Hakkan minema.
Cathara: Kuhu?
Primadonna: Koju. Sain siin kõiki neid inimesi jälgides aru, kui väga ma tahan veel teha ja luua.
Teater on tore. Teater on sinu.
Kogusin jõudu ja teadmise, et mina ei loobu veel niipeagi.
Endale ma vett ega mulda niipeagi peale ei tõmba: armastan meeletult oma maad, oma talu. Mina
olen seal ikka – ja jään.
Kasvatan ja purgistan toidu paljudele lähedastele.
Täpselt nagu sinul siin, on minugi hooldatud metsas nauding kosutada. Meie kirik sai just abi torni
paranduseks.
Kuulasin siin vaikust ja Meelteheitjat, Trillepit ja sinu urinaid.
Jah, mehetegusid teevad põlvkond, paar või kolm põlve nooremad mehed, mitte meiekad.
Cathara: See on tõde… pojad… pojapojad…
Primadonna: Meie sinuga puhastame ja laulame, kirjutame ja istutame.
Sina siin oma Valges varjupaigas. Mina omas. Nii on õige.
Cathara: Kuidas ma sinuta…
Primadonna: Ikka minuga. Olen kõne ulatuses.
‘Cathara: Ma pole suurem asi sõbranna. Sõber olen. Sinuga on väga õpetlik ja hoogne sõber olla.
Primadonna: Sina oled igavene laps. Nii heas kui halvas.
Tänan võimaluse eest. Oli lahe suvi – ma ise enese luubi all – nii tormiline variantide paljusus – ja
mu süda OMA kodus.
Cathara saab ehmatusest, pettumusest, ilmajäämisest kiiresti üle.
Cathara: Järgmise filmi teeme sinu juures. Kalevipoja EMA.
Primadonna: Nooooh…
Cathara: Diil?
Primadonna: Kui Jumal lubab, teeme ja diilime.
Trillep mängib konteineris pianinot – Indi klobib poksikotti, õpetab
jõmpsikatele lööke.
69
INDI KUI NOOR TEGIJA LENNUTAB TÄDID PLATSILE TEISTE HULKA.
Indi: Hollywood oli ära – finale ultimo – Bollywood!
Chirpy-chirpy kogub väge – laadalised-noored-kanad…
*
TANTSU TAUSTAL AVAB ELON MUSK ÜHE PUTKA UKSE – SELLE KÕRVAL ON nt ehk
TESLA AUTO STEPSLIS – PUTKAST PÄÄSEB MAA-ALUSESSE ILMA, MIS ON SUUREM
KUI EESTI – LÕPUTULT KORRUSEID, ASUTUSI, KODUSID…
Elon Musk: „Soovite Tesla tehast näha? Siit uksest siseneme maa-alusesse maailma,
mis on suurem kui Eestimaa. Olge lahked – Tesla, SpaceX, Twitter…
Arvasite, et põlevkivi kaevandatakse sügavalt? Need kaevandused olid võrreldes
meie tehastega nagu katusekamber, tillukene pööning.
Astuge edasi!…
Vabandust, pisut hiljem – DogBoss tahab pissile.“
Lõpetama jääb üleüldine tants Chirpy-chirpy!!!
Selle peal rullub, mis kellestki meie superstaaridest edasi sai 🙂

Kati Murutar: „Samavõrd kui eesti keel ja kirjandus, on mu tunnid ka planeedi elulugu“
Tekst Helina Piip
Fotod Stanislav Moškov

Juba mitmendat aastat algab Kati Murutari september õpetajana Kehtna Kutsehariduskeskuses ja Emajõe Keeltekoolis. Oma suvepuhkuse ajal asendas mitmehobujõulise igiliikurina suvitavaid kolleege ning andis igal argipäeval keeletunde eri rahvustest õppuritele. Tema moto on: truudus, fookus, distsipliin.

Kati (57) kodu Südamesalu on tarandikega hobuste-kasside-metsloomade vahel ära jagatud, et hobused omapäi merekonteineritest sündinud elumaja ning talli ümber ei luusiks ja hundid kutsikale kosja ei tuleks. Mõnest piirdest saab kahejalgne läbi, kui kummardub ja tara alt läbi poeb. Toaukse esise aia ületab pererahvas hoogsa jalatõstega – siinne värav on suletud, et 9kuune prantsuse buldog Delfiin välja ei putkaks.
Veebruaris pereliikmeks ja abiõpetajaks saanud musta-valgekirju kutsikas käib perenaisega koolitundides kaasas lugemis-keskendumis-teraapiakoeraks. „Nii tema kui hobused on mu pensionisammas – kui ma koolis enam tore ei ole, abistan inimesi oma teraapialoomadega koos kodus. Kutsikaga oli imelihtne, ta magas palju ja oli kõigega nõus,“ räägib Kati. „Vaatan nüüd esimesel koolinädalal huviga, kuidas ta kohaneb, esmalt tuleb neiukene juba tuttavatesse klassidesse, õpetama õppides tutvume uute inimestega. Ma ise ju ka.“

Tunkedes töövestlusele
Õpetajaametit on kaubamärgilise nimega Murutar pidanud aastast 2021. Tema enda noortestuudiol tuli lõpetada pandeemia aastail. Kati rassis seejärel RMK-s hooajatöödel – pakkis ning istutas puid, jõudis umbes 250 000 puud riigimetsa istutada! „Seisin ühel päeval hobusekoplis ja mõtlesin, käed rippu, mis nüüd edasi saab, kui helises telefon. Kehtna Kutsehariduskeskusesse tuli uueks õppejuhiks Riina Leppmaa ja komplekteeris oma meeskonda. Läksin tunkedes vestlusele ning järgmisel päeval olin klassi ees eesti keele ja kirjanduse õpetajana,“ meenutab Kati. „Juuru Eduard Vilde nimeline kool sai teada, et Kehtna värbas Murutari ja kutsus mu samuti enda juurde. Esimesel aastal oligi mul üks koht Kehtnas ja teine Juurus. Järgmisel aastal kasvas Kehtnas koormus nii suureks, et Juuru ees vabandasin ja taandusin – nukker seeüle tänini, aga mind on üks,“ meenutab Kati.
„Esimesel aastal andsin endast liiga palju energiat ära, sõitsin koolist koju täiesti minestanult! Oli väga palju intensiivsem enese laotamine kui koos noortestuudio noortega lavastuste loomine ja esitamine.“ Tema õpilased on vanuses 16-60 ja nende seas on neid, kes tulnud õppima ehitajaks, kokaks, IT-inimeseks, mehaanikuks – aga ka täiskasvanute gümnaasiumi õppurid. Ning see pole kõik. Kui Kati päevatöölt naaseb, ootavad teda õhtuti Emajõe Keeltekooli veebitunnid. Zoomituppa on kogunenud ukrainlasi, venelasi, iraanlasi, armeenlasi, tšehhe, nigeerlasi, kes ise elavad Tallinnas, Tartus, Narvas või Mustvees ning tulevad videotundi ka Albaaniast ja Rumeeniast.
Et Kati töölaud asub tillukeses magamistoas, siis häiris teda alguses tohutult, et „igal õhtul ilmub keegi tuppa. Kui tunnid läbi, pistsin arvuti kappi, et jummala pärast oleks kindel, et keegi sealt tuppa ei vahi,“ muigab ta. „Aga inimene areneb, isegi ligi 60aastasena – olen aastakümnete järel üsna kõik oma foobiad ületanud.“

Võiks pensile minna
Järgmisel aastal kevadisel pööripäeval, kui Kati saab 58, võiks ta viie lapse emana pensionile minna. „Ma ei ole veel täiskasvanuks saanud, järelikult ei lähe nii peagi pensile,“ kinnitab ta ning rabab hoopis mitme mehe eest. Lisaks pedagoogitööle on ka kodune majapidamine kui täiskohaga töö – olgu või igapäevane trimmerdamine („trimmer on mu suvine kehaosa“), hobuste talitamine ja ehitamine, tallipuhastus ja lumelükkamine. Ise. Sel suvel valmis konteinermajale juurdeehitus – oma tuba 18aastaseks saanud noorimale tütrele Indirale, kes elab ja käib gümnaasiumis emaga koos.
Nood kuulsad merekonteinerid, kuhu Kati pärast Südamesalu ostmist kolis, jäid talle esmalt silma saatest „Naabrist parem“. „Pärast kolme 100aastase talu ülesehitamist ning 400aastasse vesiveskisse kultuurikeskuse ja kodu loomist tahtsin täiesti uut ja puutumatut ruumi. Algselt Greencube´i valmis maja, kuid sõja algus lennutas hinnad üle võlli. Mu eelmise talu praegune peremees Sulev Sepp soovitas: aga osta konteiner.» Ja Kati ostiski – alles pärast tehngut Miili pereettevõtjate Hüttidega sai teada, et konteinerite kuningad on ka telesaate partnerid.
Õuele toodud kahele tühjale terasest kastile tuli ise aknad-uksed sisse lõigata. „Seda tegime relakaga ja sädemeid lendas Kuuni. Seisin veeämbriga ehitajatest vellede kõrval, et tulekahju ei tekiks. Lisaks metalli kriiskav hääl ning tolm… Uhhh, õnneks on see möödas!“ ei ole koolipreili samas ehitamisega kaugeltki lõpetanud. Järgmiseks on visioon väikesest kirikust ning konteinertalli laudisest ja päikesekatusest.
Elumajas on köök, wc, dušš ja väike saungi. Ning perenaise sõnul on see tema kõige soojem ja käepärasem maja üldse, sest ei lase tuult läbi, väljast soojustab seinu 15 sentimeetrit pur-vahtu ja ta enda tehtud kuuselaudis. Talvel annavad sooja bursuikad, kliimaseade ja Pipi moodi soe süda.
Muide majaseina vahel elavad mesilased, kelle jaoks Kati hoidis suvel nurmetaimed äraõitsemiseni niitmata ning leiab tänu sellele üles ka sajad üheksavägised, kes õitsevad taeva kingitusena igal aastal erinevas kohas. Mesilindudelt tasuks sai sõnameistritar kingituse – kui võttis Vaba Rahva Laulu kontserdile minekuks varnast oma ratsamantli, siis leidis selle taskust, varrukast ja kapuutsist mett tilkuvad kärjed. „Ta lendab mesipuu poole“ oli muide laul, mille järel – ja Tõnis Mägi „Palve“ eel pidas sitke emand oma kõne. Nii juba legendaarseks saanud kõne kui Kati kirjutatud keele-kirjanduse-religiooni-filosoofia õppematerjalid on vaadatavad Youtube’is tema kanalil ning õppematerjalidest koguneb „Meistrite aabits“.

Osa ringist
Kati ärkab hommikuti kell viis ja teeb kirjatöid. Koolilainelt ta õpetajate suvepuhkuse ajal maas ei käinudki, kirjutas oma õppevahendeid. Tema kabinet ei kanna silti „Eesti keel ja kirjandus“, vaid kõikelubavat numbrit 204, sest „samavõrd kui keel ja kirjandus, on minu tunnid ka inimkonna ajalugu, mõttelugu, planeedi elulugu. Kui sul tekib kõigest, mida sa õpid, tervikpilt, siis on see nagu lapsepõlvemälestus. Kõik on ju üks tervik. Neist, kel kõik ained eraldi seibideks tükeldatud, tulevad papagoid ja kopeerijad, mitte loojad. Olen elu hellik, et töötan just selles koolis. Ning oma õpilastega koos õppimine, teemade leidmine ja nende sidumine sellega, mis on täna meie ümber, on võimas, see ongi holistika.“
Kati klassis on pingid tõstetud ringiks, sest „ringis on kõik võrdsed, keegi ei ole teise taga ja mina olen osa ringist.“
„Meie õppematerjalid kasvavad välja sellest, mis õpilasi hetkel huvitab. Kirjutan oma teksti, teen sellest keeleülesande, õpilased kirjutavad oma tekstid ja siis me puhastame need keeleliselt.“
Kuidas õpilasi hindad? Kati: „Ülipositiivselt, harva panen nelja-kolme. Sest kui inimene midagi kirjutab, siis teeb ta seda oma parimal võimalikul moel. Esseekonkursse võidame ja koos õpilastega Brüsselisse ja Roosiaeda sõidame. Riigieksamitega küll ei ole nii hästi, sest: normid, reeglid, punktid. Olen julgustanud düsgraafikuid, kes on enne meie kooli tulekut surnuks hinnatud: kui sul lähevad tähed segamini, ei tähenda see, et sinu mõtted ei kõlba.
Minu inimesed oskavad liigendada oma tekste ja mõttejada üles ehitada. Igasugune sildistamine, raamistamine, hindamine ja võrreldamatute võrdlemine on räige, seda ei tohiks inimestega teha. Luban ja soovitan õpilastel kirjutada ChatGPT abiga. Kui on tegemist noore ehitajaga, kokaga, IT-inimesega, kellest saab tulevane küberkaitseohvitser, ei näe ma põhjust piinata teda alaga, mis ei ole tema oma. Seda nõuan küll, et tekstid kirjutatakse käsitsi ümber.»

Justkui teraapia
Mis on õpetajatöös kõige keerulisem? „Enese säästmine. See on alati inimsuhetes kõige keerulisem. Empaatilisena võtad ju vastu teise tunded, emotsioonid, hirmud. Koolis on see eriti karm, seal on igasugused kodud, diagnoosid, elulood – näed õpilase silmist, et midagi on juhtunud, et tal on halb… Või istub sul keset raamatuid reaalaine suundumusega, mehhaaniku mõtlemisega noor – selleks, et teda julgustada ja avada, on iga tund stand up comedy ja teraapiasessioon. Siis tulengi koju ägades: appi, hobune!“ Koolist jõudes kallistab Kati hobuseid ja võimalusel magab tunnikese, seejärel algavad õhtused veebitunnid. „Mida kindlameelsemalt olen mõelnud keeltekoolis koormust vähendada, seda rohkem tuleb tööd juurde. Aga kuni jaksan, seni teen. Teisiti ju koda ei ehita ja kondseid ei varusta.“
Eelmisel aastal läbis Kati Tallinna Ülikoolis pedagoogikamooduli. „Mul on magistrikraad olemas, nii et õpetada võin nagunii. Kursusel osalesin kõrgema palgakoefitsiendi nimel ja seda oli väga mõnna teha, veebiloenguid kuulates parandasin oma õpilaste töid.“

Ka emmena klassi ees
Ja kuidas edenevad tema keeleõppurid eesti keele omandamisel? „Kuna neid on sadu, siis on läinud nii ja naa. Osad tahavad tõesti eesti keele selgeks saada. Paljud tulevad õppima seepärast, et muidu ei saa kodakondsust, töökohta, mida iganes. Motivatsiooniaste on erinev.“ Kati loetleb õpilasi, kes on saanudki keele nii selgeks, et jätkavad nüüd juba ülikoolis.
Millised on kõige toredamad kommentaarid su tööle? Ema asemel vastab aga hoopis Indira: „See, et õpilased ei ole nõus pärast tundi ära minema ja nad tulevad alati varem klassi, et lihtsalt olla minu emmega.“
Ka Indira käib gümnasistina ema tundides. „Klassikaaslased hakkasid mulle Indi eeskujul ütlema Emme,“ püüab Kati naeratust tagasi hoida, kui tütar talle õhtuseks esinemiseks meiki teeb.
Kuidas tulid selle peale, et hakata oma tunde filmima ja Youtube’i panema? „See algas meie kooli täiskasvanute gümnaasiumi e-õpilastest – pereinimesed, tööinimesed, probleemidega inimesed. Mõni ei jõua ka statsionaaris õppijana nädalaid kooli, sest on näiteks haiglas. Temagi saab videost oma asja kätte.“

Kui Kati peaks lahkuva suve kokku võtma, noppides kõige helgemaid hetki, siis nimetab ta tütardega Adilas käike, kuhu Urmas Sõõrumaa on rajanud Pühali keskuse. Suisa oma elu üheks tähetunniks peab ta aga augustiõhtut, mil Raplas toimus Vaba Rahva Laulu kontsert ja Kati sai koos ühendkooride ja Tõnis Mäega viibida laval, kus luges ette oma, just selleks õhtuks kirjutatud palve, jalge ees oma aia saadustega korv justkui väike altar, tulvil õunu, kabatšokke, humalaid ja pihlakaid. Tänu sellele koos loomisele ei jää tänavune suurkontsert viimaseks – ühendatud väed kavandavad järgmise aasta laulmist Narva.

Mina olen aasta õpetaja – ja sina oled ka
Kati Murutar
Õpetaja
Küsides tarkusepäeval, kes on sinu senise elu olulisim õpetaja, ei pruugi ta olla üldsegi pedagoog või siis on mõni õps, kes sind koolis kõige enam tuuseldas. Aasta õpetaja aunimetusele esitati üle pooleteise tuhande nominendi – tegelikult on eranditult iga koolipreili-härra aasta õpetaja, sest täidab oma missiooni parimal võimalikul moel.
Minu esimene mõjukaima mentori mõte on: vanaisa Asser lausus… Teine turgatus: naabritädi Linda tavatses… Kolmandaks: õpetaja Aino Kaldma käivitas…
Sinugi õla taga pulseerivad kogu senise elu, mitte vaid aasta Õpetajad.

Hea halvas
Šokiterapeudid kui elukoolitajad resonantsis lastevahelise koolikiusamisega on helgete teejuhtidega võrdväärne ellujäämise õpetus. Inimesed, kes on tahtnud oma erialal ennast teostada, ent on kooli sattunud ja end sinna vangi jätnud, lähevad hapuks ning söövitavad kurja kurbusega kõiki ja kõike.
Kogu senine kooliprogramm, mis lammutab tervikpildi „õppeaineteks“, sildistab ja hindab, on noort hinge juurteni vapustav. Kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus käsitlevad samu ajastuid 7., 9. ja 11. klassis. Geograafia ja bioloogia drillivad samu perioode 8. ja 10. klassis. Selline seibi treimine holistilise hõlmamise asemel – versus Waldorf-pedagoogika terviklikud epohhid – õpetab ühest küljest kaoses orienteeruma. Teisalt aga toodetakse selliste sõgedate jänesehaakidega bioroboteid-papagoisid, kes õpivad teema korraks pähe, kui kontrolltöö tehtud, teevad sekundiga sanitaarpäeva TikTokis kümmeldes ega mäleta homme mitte midagi.
Hea halvas annab loovatele ja koos õpilastega õppivatele õpetajatele teada, kuidas ei pea. Terviklik elu Maal tähendab ihu-hinge-vaimu ühtsust, mitte „õppeained“. Planeedi ja inimkonna lugu-tegu-nägu tuleb südamesse suubuvalt selgeks saada, et elu edasi viia, mitte tõlgendusi kopeerida.
Teejuhi ülesanne on iga oma klassiruumis viibija nii mõtte, sõna kui teoga eneseteostusele julgustada. Kehtna Kutsehariduskeskuses klassis 204 esimestel nädalatel hirmudest ja kompleksidest vabaneja ning üllatunult lendu tõusev õppija on ainulaadne isiksus, mitte mini-mina!
Tingimatu armastus ja austus eranditult iga erilise mõtete sõnastaja vastu välistab mikro-Murutaride koolitamise – teen sõnasse sisenejate kirjatöid võimalikult delikaatselt punaseks: me kirjutame ja loeme ideid, mitte vigu – seega oleks esmaste-vargsete tekstide punastamine julm, mitte toetav.
Suurima väärtuse – ainulaadse sina ükski mõte ei ole vale – laseme arutlusel voolata ning lisame tasapisi „liiklusmärgid“.
Jah, riigieksamitel punastatakse vabamõtlejad paraku põrmu, kuni abiturientide kirjandeid ei hinda analoogselt põhikooli lõputöödega oma õpetajad. Küll aga võidame meie, ametikooli ja täiskasvanute gümnaasiumi inimesed, kõik esseekonkursid, kus loeb ja loetakse mitte komasid ja taandridu, vaid mõtteid. Igas mõttes.

Kombain või käsitöö?
Koguneme klassitubadesse halja haldamise aastaajast. Paralleelmaailmades on tehtud heina ja lõigatud vilja ning klanitud õuemurusid, et oleks naabrist parem – ülisobiv kujund ka kooliskäijate kirjeldamiseks.
Trimmeriga jõuad vääristaimi ja konni jälgida-säästa-suhestuda ning rütmiliselt edasi kulgedes ideid ja inspiratsiooni kogeda. Murutraktoriga kõigist ja kõigest üle hekseldades ei saada kunagi teada, kes kõik seal kasvanud oleksid – õpetatavate ühe vitsaga löömise puhul ju täpselt sama.
Hiidmasinate hiidkogused heina ja vilja võetakse kõigi mugavustega juhikabiniis triiksärgis – või teevad kogu masstöö ära lausa robotid. Metafoorina on see nagu AI inimeste teenija või ka dresseerijana – kes seal põlluservas pulti painates kitsetallesid või lõokesepesi näeb – aiaiai…
Vikati ja käsitöö nostalgia põrkub ülerahvastatud planeedil ka eesti-suguses miinus-iibega riigis tõsiasja vastu, et kaunid hinged kuhja kokku koguda on odavam kui liiga palju hektareid harida – kombinaatkool kui tsiviilühikute vabrik toodab samas ka odavaid teadmisi ja säästu-haridust.
Väikekoolide sulgemine ja linnadesse hiidkoolide kui inimtehaste külge klass-moodulite nööpimine õppeaine-moodulite installimiseks kõlab kokku võrratu lauluga „Väiksed kastid linnaservas…“

Ilu- ja tarbepuud
Igal taimel-linnul-loomal on koht suurel pildil. Oma ala õppima läinud ilusad hinged ei pruugi õpetajaks tahta ega sobida ning piinlevad aastakümneid konveieril, kuhu nad ei kuulu – nõiaringi tulemuseks on tagajärg, õpilaste lammutamine. Masstoodangu tootmine või toote roll ei ole nõrkadele.
Uue põlvkonna avastamata anded ja arendamata eeldused künnavad üle õrnade hingede käsikäes edumaaniaga. Elu hinnaga, veri ninast väljas eliitkoolidesse piitsutatud lapsed, keda sunnitakse elama oma vanemate unistust, võivad tegelikult olla tehnilised talendid või loomakohtlemise fenomenid ning läheksid nt meie koolist inseneriks-uue ajastu arhitektiks või krahv von Bergi kombel viljasorte-hobusetõuge aretama, mitte brüsselitesse ametnikeks, sest vanemad arvavad, et seib poldipoeg on seal õnne tipus.
Metsikuks sildistatud taim – kujund jällegi – on üle-urbaniseerunu silmis a priori alaväärtuslik – heal juhul ravimtaim, sest ta on kombinaadis õpetatud kõike hindama egotsentrilisest vaatenurgast „mulle-mulle-mulle“ ega jaga ämbliku või nõgese rollist suurel pildil ööd ega mütsi.
Taltsutatud-aretatud liigid on moekad ja kallid, kuid vabade metslaste seas alalise abita vastu ei pea – nagu allergiate-diagnooside kombodena võrsuvad nüüdis-aadli-võsud. Samas kui lased peenetundeliselt metsikutel taimedel mõõdukalt võrsuda, enne kui nad kultuur-istikute ja silmailu huvides niidad, saad teada, et su kodus on muu maltsa keskel 1001 üheksavägist. Samal ajal, kui lased niidutaimestikul mesilaste jaoks õitseda, jõuavad üheksavägiste sametised pusad piisavalt väge koguda, et näed ja toetad, hooldad ja õnnistad neid.
Robotil õue-pidi ännata lastes üheksavägised ei sünni ega kõnni – kusjuures Soomes on istiku hind 35 eurot! Sildistamised-hindamised-hinded-tiitlid-ordenid pigem niidavad enneaegu kui innustavad. Niidavad nii pälvija kui teiseks või viimaseks jääja, sest igaüks on igal hetkel parim võimalik. Kui lubada ametikooli rahval alguses oma mõtted „tšipitšipi“ abiga vormida ja need käsitsi ümber kirjutada, võidab ta peagi üle-eestimaailmsed konkursid. Ilma, et õpetajapreile täppigi muudaks-lisaks. Korduvalt kontrollitud.

Mis äpp on aasta konn?
Tänapäeva maalaps on linnalapsega sarnane – tubase nutiplutina ei ole temagi enam looduse osa: konn on vastik, rästik oletavasti lendab ja ründab ning tibukene on nii nunnu… peagi potis vä? – mis äpp on lumelabidas ja sõnnikuhark? – mää.
Ametikool ja täiskasvanute gümnaasium on õpetaja poolt vaadates suisa paradiis, et meie inimestl on elud, lood ja motivatsioon siin ja praegu tõeliselt õppida. Meile on elu tõestanud, et „mõttetu“ metskits elab „kasuliku“ lehma kõrval ja meil on ühine kodu. Meie tulevased meistrid teavad, et konnakotkas loob pesa sinna, kus pole raha nimel lageraiet tehtud ega pea mõrtsukaks kassi, kes toob uhke ja õnnelikuna karjajuhile, arukale inimesele linnupoja.
Interdistsiplinaarne e holistiline haridus tähendab lähtuvalt just siin ja nende isiksuste huvidest lähtuvat keeleõpet läbi haarpstraptstrulli ja maksureformi sõnastamise – ainult tõeliselt huvitav hakkab kõnelema ja kinnistub.
Elon Musk, Jaan Kross ja Ernest Hemingway kõnelevad mu klassis nr 204 tänaste sõdade fookuses – nad on (olnud) eelkõige inimesed! Sek sügisel tuleb president Alar Karis kogu meie koolile aulatundi andma – teemaks väikesest poisist loomaarstiks ning rektorist presidendiks tõusmine.
Nõiaturul trügijad muretsevad, et iga teine on uuemal ajal tervendaja, kuidas sedasi ligimese häda pealt teenida? Rahu, igaüks meist on nii tervendaja kui õpetaja. Eranditult.
Mina olen aasta ema-kündja-külvaja-lõikaja-sõber-naaber-kolleeg ning selle buketina ka aasta õpetaja. Iga aastaga teadlikumalt ja paremini – seda võrreldes eilse iseendaga, taeva pärast mitte kellegi teisega kellegi arvel tema varvastel tallates võidu joostes. Stopp!
Tahan olla see, kes minu inimestele meenub, kui küsitakse, kes on olnud sinu aasta ja elu kirkaim õpetaja. Inimeseks õppimise eluringis, kus kõik on kõigi ja kõigega ühenduses, on kõik võrdsed. Olgu iga päev tarkusepäev!

Taasiseseisvumine on märgiline väljend – oleme protsessis – njesoveršennyi vid, lõpetamata tegevus on käsil – me alles alustame.
Mu sisetunne ütleb, et üksnes keeleseadusega surumise kõrvale peab end südame ja silmadega Narva poole keerama. Kolmandiku rahvaga tuleb leida ühisosa, konstruktiivne koosloome – rusikad taskust välja, usalduse ja mõistmise poole.

Ära küsi inimeselt, kas ta armastab sind või mitte, vastus ei tähenda midagi. Kui te seda tema tegevuses teie suhtes ei tunne, siis teate juba vastust.
Universumi seaduste seisukohalt pole sinu ja teise inimese vahel mingit eraldumist. Sellepärast on võimatu kahjustada teist ilma ennast kahjustamata, nagu on võimatu aidata teist inimest ilma ennast seeläbi aitamata. Hea inimene näeb kõiges ainult häid märke. Üksiolemises pole midagi halba – inimesed liialdavad kahe inimese vaheliste suhete tähtsusega kõvasti. Jah, see on oluline, kuid see pole nii oluline, et see lahustub piinades nagu kihisev jook veeklaasis.
Kõik on palju lihtsam, kui see on olemas, tähendab see, et see on hea, kui ei ole, siis see tähendab, et see on ja kui ei ole, tähendab see, et see pidi olema. Või äkki ma ei tahtnud seda nii väga. Eluvoolule alistumine on väga kasulik, sest millessegi klammerdudes jääme olulisematest asjadest ilma.
Tõeline teadmine on see, kui “tead” seestpoolt ilma mõtlemisprotsessita. Tahame või mitte, aga elu areneb oma seaduste järgi. Ja see on igaühe enda asi, kas sellega arvestada või mitte. Kuid nende seaduste mittetundmine ei vabasta meid vastutusest selle eest, mis meie elus juhtub. Inimene peab õppima iseendalt, mitte pimesi uskuma erinevasse teavet, ainult selleks peab ta kõigepealt õppima ennast tundma. Sa ei ole mõistus, kellele meeldib kõike oma silmadega vaadata ja näha ainult takistusi.
Inimesed ei muutu, sa lihtsalt õpid neid paremini tundma ja tõeline armastus ootab vaid vabanemist. Kuidas me tahame olla meeldivalt üllatunud, kuid kõik on nagu tavaliselt – banaalne ja etteaimatav -, nii et mõistus tõmbab meid uude, mõnikord tarbetusse kogemusse, kuid me peame õppima tagasi astuma, mitte kiirustama järeldusi tegema ja õppima nägema rõõmu kõiges. Hinge elu on nii mitmetahuline, et kunagi ei tea, kust sa oma uue kodu jälle leiad.
Nikolai Bulgakov

Alexis Varnum
nrSoodtpse0 7cg23clch34lm324uu3tgu10659l5a348072683iu9cfh0gt · 
Kuidas leppida sellega, et oled kogu elu jooksul eksinud? Praegu nähtavale tuleb palju asju ja sa mõistad, et oled varem eksinud. Samas ka paljud avastavad, et on kogu oma elu eksinud. Kui avastad, et oled teatud elu etappidel või kogu elu eksinud, uskunud sellesse, mida tegelikult pole olemas – oma illusioonidesse ja eksiarvamustesse – ütle endale “okey, jah, nii on olnud”. Esimene samm on selle fakti aktsepteerimine: “nüüd ma tean seda.” Ära hakka ennast kritiseerima, ennast süüdistama, ega nutma enesehaletsemisest, süütundest ja kaastundest enda suhtest, vaid lihtsalt aktsepteeri, jah on kahju, et nii jutus. Nüüd sa tead seda. Sest igaüks meist on teinud maksimaalse, et olla just siin ja praegu. Samas väga hea, et need asjad ja seisundid milles oled eksimuses viibinud just praegu tulevad välja, seega sul on võimalus alustada otsast peale, uuesti. See on sinu võib olla viimane võimalus elada edasi teisiti.
Kõik sinu vead, võidud, kaotused ja valed valikud olid vajalikud, et jõuda siia sellesse punkti. Mis iganes sa praegu teed või mille pärast häbened ennast, millist süütunnet sa hetkel tunned – teadvusta, see kõik on olnud ja on juba juhtunud. Sa oled praegu siin, võta end vastu kogu oma terviklikkuses ja mõista, et kogu see teekond on sind siia toonud. Ole endale tänulik, et sa saad hakkama, jah, vahest raske, siis kergem. Sa oled ellu jäänud, jõudnud sellesse hetke, sa pole siit lahkunud, saad kohaneda uute energiatega, areneda ja saad hakkama oma igapäevases toimingutes – see on tohutu saavutus.
Paljud inimesed on lahkunud või lahkumas, sest neile on lihtsam lahkuda. Seetõttu tee tööd iseendaga, ole teadlik igast tulevast sinust emotsioonist ja tundest, sest sa lood seda, mida kiirgad. Praegu toimub üleüldine valede paljastamise protsess – kus sa hakkad nägema kuidas ja milles valetad endale, kus sa ei luba endal tunda, kus sa näitad oma ebaausust, kus sa pole siiras. Loomulikult tunned viha ja pettumust, kui taipad, kui palju valet on sinu elus olnud ja võib olla on ka praegu, aga sa pead selle etapi läbikäima. Sest nii nagu varem sa enam elada ei saa. Enamasti pole algul viha suunatud enda, vaid teiste vastu, sest mõistus otsib süüdlast ja hiljem ka enda vastu. Oluline osa selles protsessis on samuti seotud sinu kehaga.
Sinu keha samuti läbib võimsat puhastust, vabanedes valedest, kui sa pole olnud truud iseendale, kui sa vabatahtlikult lubasid oma keha kasutada vaid selleks, et täita ego soovid, kui sinu energia on olnud destruktiivne või kui sa pole oma emotsioone läbi elanud. See võib ilmuda läbi valude ja haiguste just selleks, et sulle näidata millises seisundis sa oled, mida endas sa pead märkama. Meie kehas on palju valet. Toimub keha puhastusprotsess, mis peab selle vale välja tooma, et sinu vundament, sinu keha tempel oleks puhas. Seetõttu kuula alati oma keha, mida see soovib. Kuula ennast, mida keha vajab – praegu kõige tähtsam on puhkus, aktiivne liikumine, joomine ja söömine, enda eest hoolitsemine. Ära enam klammerdu asjadesse, mis sind ei teeni ja rohkem pole vajalikud, vabasta ennast. Pööra tähelepanu sellele, mis väljendub sinu sõnade, tegude ja emotsioonide kaudu. Vaata, mis nende taga peitub. Ära samastu oma emotsioonidega – sina pole sinu viha, sina pole sinu masendus, jõuetus, energia puudus, väsimus ja nii edasi. Millistes eluvaldkondades oled paljastanud endale valetamise ja eksiarvamused?

Have you ever wondered if you’re living up to your full potential, Kati?

I’m not talking about your full potential in your job or in your relationships. I’m talking about as a human being and the phenomenal capabilities we as humans have but rarely tap into.

Because scientific breakthroughs keep showing that we have far more potential than we’ve been told. Potential that we can learn to use to benefit ourselves, our loved ones, and everyone on the planet… 

If we know how…

Scientist, New York Times bestselling author, and our good friend Gregg Braden is on the cutting edge of these discoveries and what they mean for the future of humanity. He joins me to talk about some of them in our newest online video program…

 

The Science-Backed Way to a Beautiful Future:
What You Can Do Right Now to Create a Better World for Yourself
and All of Humanity
RESERVE MY SPOT

During this program, Gregg and I will discuss…
The groundbreaking research that has been done on the human mind, to help you gain more control over the reality your consciousness is creating…
How you can access your connection to the “quantum field” and use it to improve your life and the lives of those around you…
How you can benefit from hundreds of recent game-changing scientific and archaeological discoveries that are currently being ignored and suppressed by the scientific establishment…
And a lot more.

You may know Gregg partnered with Humanity’s Team to create four original Masterclasses on our transformational education streaming platform, Humanity Stream+.

We’re thrilled to bring you programs like this, and other live events and special occasions like our celebration Friday night when we received the Oneness of Humanity award from Spiritual Life TV.

The scientific discoveries that Gregg has to share are truly mind-expanding. 

Save your seat to join Gregg and me for this amazing new online program when you click on the link below.
REGISTER FOR ‘THE SCIENCE-BACKED WAY TO A
BEAUTIFUL FUTURE’ NOW
Gregg and I look forward to seeing you soon.

In Oneness,
Steve

 
Steve Farrell
Executive Director
Humanity’s Team
https://humanitysteam.org

P.S. During this program you’ll find out how you can get access to all 4 of Gregg’s original Masterclasses, as well as all of his recent scientific discoveries. Sign up to join us here.

Because the astrology is still difficult this week (Mars Squaring Venus) and because many 144K troopers are struggling to vibrate at the frequency of what they want & where they want to be …
 
… I’m holding a FREE general Q&A Support webinar this Sunday to help.
 
The journey to the Event has taken its toll on so many Starseeds!
 
You, too, are likely feeling beaten-down … weary … under pressure to survive … and feeling kinda done!
 
God knows I feel that way some days …
 
Time to turn this around for you, right now!
 
However …
 
This is going to be much more than a free general support live Q&A with the especially discounted offerings to help refill the 144K war-chest.
 
 
You’re gonna get some MAJOR expansion … in the direction you want most.
 
 
I’m going to explain why properly clearing childhood traumas at the Soul & Quantum level of your emotional & mental bodies, helps:
 
restore next-level 3rd Eye opening, to do shadow work easier, so it’s no longer a task or a chore [… game-changer #1] 
reduce endless leaking of dark energy from your mental & emotional bodies that just keeps on attracting the wrong things in your life or maintains the status-quo [… game-changer #2]
give you the ease … calm … and blissful vibration you need, so that this is your new experience all the way to the Event [… game-changer #3]
greatly reduce that all-too-familiar resistance to doing Shadow Work, causing procrastination & hardship that just adds more pressure & denies you your birthright to an easy … relaxing … ride to the Event.
 
That last point alone is a game-changer …
 
To make this even more powerful, I’m going to report on how users of the
DE-Hypnosis Audio …
 
 
… have reported more calm & relief in their lives …
 
which makes their journey to the Event so much easier.
 
 
Further more …
 
I’ll be explaining why the 3rd Eye Visual Activator also balances & improves the functioning of the brain … improves hormones … and lowers stress … further restoring your calm & bliss.
 
But it’s the childhood traumas of your current incarnation, that really pop the cork of the champagne bottle.
 
It allows for easier … quicker … more graceful Shadow Work that
doesn’t
 
knock-you about, beat you up, or bring your energy down … in an endless hamster wheel.
 
 
I’m focused like a laser-beam on making your journey to the Event beautiful … not a never ending wait!
 
It’s all about the Now!
 
And of course … get your burning questions ready :- )
 
Whether it’s personal Shadow Work … or external Planetary Liberation.
 
 
Watch your inbox for the registration link!
 
 
Yours In Service …
 
The Unknown Lightwarrior 
 

Extraterrestrial Starseeds Among Us
A benevolent extraterrestrial civilization is essentially peaceful and whose intentions for communicating with us are positive.
We live in exciting times, where it seems that we are on the cusp of contact with benevolent beings from other worlds. There is more disclosure happening every day, and many credible people are coming forward with what they know.
There is no doubt that extraterrestrials exist. If you try to get in touch with them using the traditional aerospace technology found at NASA, you are unlikely to get an answer. And if you are lucky enough to get through, it is because they want you to be able to do that.
Many people have had encounters with ETs and trying to find ways to communicate with those beings.
We might best prepare for any ETs we might encounter if we create an open-minded and benevolent attitude towards them. They may be like us or like nothing we can imagine, and that’s the mystery and excitement of it all.

As we develop and expand our own consciousness and open ourselves up to more and more of the energy and information that surrounds us, we become more sensitive and aware. And when our consciousness is raised, so are our vibrational energies.
Our worry, stress, anger, frustration, sadness, etc., are all manifestations of low vibrational energies. We are bombarded with low-vibrational energies every day from the news media, the Internet, etc., so it’s important for us to raise our vibrational frequencies by clearing out all that is negative. By doing this, we then open up the opportunity for higher vibrational beings to interact with us in ways that may not have been possible before.
The easiest way to be part of the solution is to love, teach and give a positive contribution so we can easily change the dark-to-light ratio. If we can do that, then we’ll connect with benevolent aliens who will help us.
And that is the greatest obstacle for humanity. People do not like to work on themselves so they could elevate themselves into a higher place of being. It’s a counter productive state of being because the only thing that stops you from living your dreams is you.
The greatest challenge in this transition to higher consciousness is to overcome the ego and look at one’s own shadows. How could we as a race eradicate the shadows of the world we’re living in if we can’t even work through our own shadows?
It is the unwillingness of humanity to step out of their comfort zone and do the necessary self-work that made it crucial for Starseeds to incarnate on this planet in the masses.
There’s a loving extraterrestrial community trying to help us save lives and change this world for the better! They do not force themselves on humans but rather walk alongside us as friends, as caregivers, as teachers, as a family, as guides, as travelers, as human beings as Starseeds.
They live among us, right here on planet Earth, but they live in another dimension of reality. And they are trying to help us ascend to their level of consciousness so that we can be at peace with ourselves and our world.
But they are not here to harm us. They are not here to attack us. They are not here to judge us (and if they do, it is for our own good). These beings are here with the divine purpose of helping us understand who we truly are. What is our purpose? What is it that we can offer this world?
There is much fear, confusion, and resistance in the world regarding these beings. Whether you feel them, see them, or know them in your intuition, they are here for us in one form or another. If you are open to them, their assistance is invaluable in helping us on our spiritual paths.
Stress, fear, and panic are the worst enemies of subtle intuition, wisdom, and faith. The best way to connect meaningfully with the universe and its many inhabitants, and to be at peace within ourselves, is through deep prayer and meditation.
That is the key. Prayer and meditation connect us with benevolent ETs or angels, with the divine, and with our own deepest selves and sets us free.
Prayer is not just a tool, an exercise to begin and end your day. A prayer is an act of love. It is letting the light within you shine into the world and allowing the love that is inside you to radiate back. The angels who come into our lives help us heal our conscious and unconscious wounds, overcome our fears and obstacles, and, most important, connect with the divine.
The benevolent ETs care about us. Like us. They care what happens to us. They want us to be happy. One of the ways they can help us is by helping us connect with them. Prayer allows us to do this. Prayer connects us with them.

Many people have had an encounter of some kind. They might have had frightening visions, or they might have had a vision of angels or aliens. Often, they report feeling touched by something that transcends them.
One reason people report this reaction is that it often comes as a shock. People in our culture are taught to fear “the other,” and angels and aliens are “the other.” Many think of angels as aloof and unreachable. They think of aliens as scary creatures that want to use us and hurt us.
Do not fear them. Do not give in to the ego that wants to keep your knowledge of them away from you. The ego thrives on fear and hatred, but benevolent ETs are love. When they first come to us, they can seem scary because they seem foreign to us but do not be afraid of them.
Angels and ‘aliens’ are not aliens. They were born with us and want us to know that they are here to help us. And we are not alone. To connect with them, we need to accept that they are here to help us. We need to trust ourselves.
Another option is to visualize ourselves interacting with them. To visualize connecting with them, close your eyes and imagine that you are floating upwards, out of your body and into a space where there is no time, where you can connect with anything. You can visualize angels and aliens, or your own spirit, or your spirit connecting with your guides. You don’t have to believe anything. You don’t have to believe you are immortal or that you are connected to something. It is enough that you are connecting in your heart.
Now ask yourself, what do you want to connect with? When you connect with something, one of two things can happen. First, you can feel some kind of energy or warmth or light. Second, you can ask for some kind of help or guidance.
The more we call benevolent ETs, the more we open the “channel” to connect with them. This visualizing and focusing on connecting with them is ultimately what allows us to make miracles happen in our everyday lives.
The angels and benevolent ETs who surround us are around us all the time. But we don’t notice them. We notice our own thoughts, our own desires, our own fears.
They know us better than we know ourselves. Feeling connected to them, we open our hearts. As our hearts open, our fears and attachments fall away. As our hearts open, we become more and more able to hear them. As our hearts open, we become more able to know ourselves.

The benevolent ETs sometimes appear as shimmering, flaming, winged figures, with halos of light surrounding their heads, and other times as unhurried, unobtrusive people who are more at home in the landscape than in the sky.
Sometimes people report a sensation of awe, the presence of something sacred, or the feeling of being loved, and at other times they simply report having felt at peace. Sometimes what they bring is a sense of direction, sometimes reassurance, and sometimes help.
People touched by ETs are given a vision, or an idea, or some kind of guidance. This guidance may be a matter of finding a clue to a future problem that had previously been hidden or of discovering the truth about the world. Sometimes they appear to give advice, and sometimes they transmit a blessing. Invariably, people touched by ETs are expected to find the courage to act on their new understanding.
At first, it seems impossible to connect with benevolent extraterrestrials. You imagine them like Santa Claus: you wait all year for Christmas Day, and then, after waiting all your life, Christmas Day never comes.
But actually, benevolent extraterrestrials are among us all the time. They live in our genes, our families, our friends, and our schoolmates. They are in our churches, our synagogues, our temples, and our mosques. They are our teachers, our doctors, our lawyers, and ourselves.
They walk among us, live among us. You can’t tell them apart from your neighbors if you tried. They live in our cities, swim in our pools, eat in our restaurants and hang out in our parks, malls, etc.
They grow up like another kid in the neighborhood right next door to you. They go to your schools and play on your soccer teams. Nobody notices them because we run in different circles and we walk around in our own little worlds, isolated from each other and only communicating in the limited way we understand each other.
Their ongoing agenda, like most humans, is to help and peacefully coexist with mankind.
They are here for us because they love us, even though we do not always share their values and ethics because of the way we have evolved on this planet. They will not impose on us anything we did not approve of.
They are vast, omnipotent, omnipresent, and omniscient. They know everything. They judge nothing. They don’t need our help.
The benevolent ETs are transcendent. They are beyond us. They inhabit a realm that is beyond our imagination. Our ability to imagine them is limited by our imagination, and they inhabit a realm that transcends imagination.
To connect with them is to connect with ourselves. We connect with them to connect with ourselves.
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist ei täna ega tagasiulatuvalt selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Suvi.

Alexis Varnum
 · 
Lähedase või teise Inimese sundimine eneseotsimisele ja enesearengule on sama, mis vedada eeslit joogivee juurde. Sinul on mingi idee, et nii on talle parem, et eesel saab õnnelikuks, kui ta joob külma ja puhta vett. Sa tõmbad teda enda järgi. Eesel ütleb: “Ei taha, ei viitsi, ei huvita” ja osutab vastupanu. Aga sa paned köie eesli kaela ja tassid ta kohale. Sa juhatad ta sinna, aga eesel ei taha juua. “Ei,” ütleb eesel. Sa oled pettunud. Sa palud teda: “Eeslike, vaata, milline puhas, jahe vesi. See kindlasti meeldib sulle ja sa tunned ennast paremini. Proovi. Armsake, midagi on sinuga valesti, kui sa ei taha juua.” Sa oled juba kulutanud nii palju jõudu, et tassida eesel kohale, aga ta ei kuula sind. Saa mõistad, et sa ei saa asjad lihtsalt pooleli jätta. Sa istud eesli pea peale ja sunnid teda oma nina vette toppima. Aga eesel kisendab ikka veel ja püüab põgeneda… Sama paljud teevad enda lähedaste inimestega, proovides neid survestada ja suunata enesearengu teele. Ole ise rahulik, anna teistele aega, sa ei saa nende eest otsustada, mis on nendele hea või halb ja kui kiirest nad peavad arenema. Sa ei saa ega tohigi parandada kellegi mõistust, ta liigub enda tempos edasi ja seda tuleb võtta vastu, mitte sundida…

Veel korra räägin transformatsioonist… Kui on tugevad valud ja ebameeldivad aistingud teatud kohtades füüsilises kehas. Aistingud ja valud kestavad pikka aega, uuringud ei aita, inimesed loomulikult kardavad teadmatust. Sageli võib olla terav tunne nagu seest põletab, tunned nagu natuke veel ja lähed lõhki, raskustunne, pulsatsioon, mille taustal järsult kiireneb pulss, katkeb hingamisrütm, inimene kogeb hirmu, kardab, et see kordub.
Tavaliselt praegu võib see toimuda järgmistes piirkondades:
Rinnakorvi keskosa (südame kohal);
päikesepõimiku piirkond, magu
alakõht ja sakraaltšakra piirkond.
Kui vaadata oma keha energiakeskuste asukohta järgi siis näed ja mõistad millised probleemid praegu sinus “põlevad“ läbi uute sageduste voos. Tegelikult on hingega antud aeg nende mõistmiseks lõppenud ja kui sa pole otsust langetanud, ega pingutanud nende emotsionaal-biokeemiliste blokkide vabatahtlikuks muutmiseks, hakkavad need mehaaniliselt sisemise põlemise teel tekitama selliseid piinarikkaid sümptomeid. Minevikus inimesed lihtsalt surid, kui nad ei tahtnud enda tugevate solvumiste, hirmude ja muu negatiivse lahti lasta. See põhjustas püsiva füüsilise haiguse ja viis inimese surmani. Nüüd juhtub kõik kiiremini ja valikulisemalt. Kui inimene on juba palju mõistnud ja muutnud, kuid sulgeb silmad mingi isikliku probleemi ees, tekib võimalus alateadlikuks transformatsiooniks läbi mingi fantoomhaiguse (tingimusel, et see on vastu võetud). Muidugi, protsess läheb kiiremini ja arusaadavamalt, kui sa ausalt tuvastad nende blokkide põhjused ja asud nendega töötama.
Sarnased sümptomid – tugevad valud – võivad esineda ka siis, kui sa muutud väga kiiresti ja “nõrgad kohad” ei suuda voogu läbi lasta. Olen ise sellisel viisil transformeerunud, siin on oluline mõista – see on SINU valik, seega suudad kõigega toime tulla. Selline äärmus toob meid väga kiiresti meie enda poole, kuna Vaimne Jõud on see, mis võimaldab meil jätkata elamist füüsilises kehas. Tahan meelde tuletada: elus pole väljaspoolset süüdlast, vaid ainult kannatajad, sest kõik, mida me kogeme – oleme ise endale loonud. Seega on meie võimuses seda muuta.

tdnSoseoprac275ac8i4t84mth 3t471163gaf838gg110hf97h0f57327ai · 
Ja jää sulab, kui me valgustame, ja südamed avanevad, kui me armastame, ja inimesed muutuvad, kui me avaneme, ja imed juhtuvad, kui me usume.
Kui oled millegi pärast pahane – elad tulevikus, kui oled millegi pärast ärevil – elad minevikus, kui koged naudingut, rahulolu, äratundmist ja kergust – elad praegu. Inimesed ei mõista kunagi kellegi teise valu enne, kui see puudutab nende oma.
Kus sa praegu oled?
Siin ja kõikjal…
Oled sa jälle üksi?
– Ma olen alati üksi.
Kas see on elustiil?
– See on vastutuse seisund oma elu eest ja samaaegne ühtsustunne…
– Sa ei saa minust aru ..
Ja miks, ma lihtsalt armastan sind ja aktsepteerin sind. Hea seal kus ei ole, aga ei midagi, jõuan kohale, aga kus praegu olen – kõik on imeline!
Siin me oleme surelikud, kõik, mis meil on, on vaid mõned aastad selles maailmas ja me veedame need väärtuslikud aastad keeruliseks muutes kõike, mida puudutame. Naerata alati täna ja nuta homme… ja tee seda harjumust järjepidevalt!
Niikaua, kui sa jätkad võitlemist mistahes probleemi vastu, läheb asi ainult hullemaks. Kui sa võtad vastutuse selle eest, mida sa endaga teed, selle eest, kuidas sa oma elu lood, selle eest, kuidas sa end tunned ja väljendad, selle eest, kuidas sa ise oma probleemi lood – just sel hetkel, kui sa endaga ühendud – su elu jätkub. päris rada ja kõik muu on vaid vaimu ja keha liikumise kära.
Elus lollitada saada on suur kunst ja see ei tähenda üldse idioot olla. Parim sõprus on üks iseendaga…
Nikolai Bulgakov

On June 21st, 2024, we have a Full Moon at 1° Capricorn.
The Full Moon is opposite Mercury and Venus in Cancer, it’s square Neptune (at 29° Pisces), and applies a wide trine to Mars (now at 9° Taurus).
The Full Moon in Capricorn will encourage us to revisit childhood themes and patterns – especially the stories we’ve been telling ourselves about who we are, our limitations, and our capabilities – and move forward from a more adult, empowered place.
Full Moon – Cancer Vs. Capricorn
Full Moons highlight the tension of opposites. We are in the Cancer season, so the Full Moon in Capricorn emphasizes the Cancer vs. Capricorn dynamic.
Signs on the opposite axis have a common goal; yet their approaches are totally different.
Cancer represents home. Capricorn represents work. Cancer is what’s vulnerable. Capricorn is the tough facade. Cancer is our comfort zone. Capricorn is what’s aspirational, yet out of reach. Cancer is the roots. Capricorn is the branches that stretch towards the sky.

Full Moon In Capricorn – Kramer Vs. Kramer
The Cancer-Capricorn polarity always makes me think of “Kramer vs. Kramer.”
In the movie, we have a couple who split because the stay-at-home mom (Cancer) could not fulfill her vocation and aspirations (Capricorn). Later, the career-oriented father loses his job (Capricorn) to raise his son (Cancer).
The Kramer couple eventually gets into an ugly trial over the custody of their son.
Full Moons and oppositions in general often feel like ugly trials. People turn against each other, exposing the dirt and becoming enemies – because only one party can win, right?
Not quite. With an opposition there’s no such thing as ‘one’ winner. In an opposition, we either have a lose-lose or a win-win.
We can’t just dismiss one party, because oppositions are not a ‘winner takes all’. They don’t work this way. The key lies in continuously adjusting and understanding where the other side is coming from.
There is a constant need for integration of the two worlds that seem irreconcilable at first.
And it’s our conscious effort to ‘marry’ these two contrasting aspects that we can discover common ground – without compromising or abandoning either, but by genuinely evolving into a version of ourselves capable of embodying both.
The opposition inevitably transforms both parties. Just as Ms. Kramer had to explore her Capricorn side (vocation) and Mr. Kramer had to nurture his Cancerian aspects, life itself is a perpetual process of renegotiation, adaptation, and personal growth.
Fundamentally, life operates on the principle of opposing forces. Life itself begins with the collision of two contrasting entities: chromosome X and chromosome Y.
The Moon orbits due to a delicate balance between gravitational pull from Earth and the centrifugal force generated by its own motion. If Earth’s gravitational force were stronger, the Moon might collide with it; if weaker, the Moon could escape its orbit.
It’s the dynamic balance between these forces that makes life possible.

On our journey to become fulfilled individuals – what Jung calls the individuation process – we continuously navigate and reconcile our identity rooted in our origins (Cancer) with the vision of the individuals we aspire to be (Capricorn).
The journey is far from easy. While there’s always the option to remain stagnant and avoid change, this path may seem less daunting but ultimately keeps us trapped. It leaves us feeling vulnerable, unable to fully support ourselves, and doomed to repeat the mistakes of our parents.
What happens if we want to step out of our Cancer comfort zone and move towards the Capricorn aspirational goal? We dress up like our boss. We buy a fancy car. We listen to aspirational music. We hang out with successful people.
We emulate the behaviors, tastes, and preferences of the social groups or classes we aspire to join. This is a normal and essential part of the individuation process.
To grow and evolve, we first need to detach from our roots. For example, we no longer eat certain foods, use certain language, or engage in activities that remind us of a past that seems at opposite poles from our desired future, a past we desperately want to move away from.
At the first Saturn opposition at the age of 14, adolescents are known for their rebellious rejection of authority as part of the identity formation process. To become someone else, we have to first sever the umbilical cord.
Of course, if there is no adjustment/integration of the roots (Cancer) and the aspiration (Capricorn) then we become alienated. When the Cancer aspect is not integrated, we lose a part of our identity.
Full Moon In Capricorn – The Identity Cross
To recap, Cancer (and the 4th house) represents the pull or tension to stay where we are and preserve our family’s legacy. Capricorn (and the 10th house) represents the pull to carve out a path of our own. Our Ego or identity is at the midpoint of Cancer-Capricorn – it’s basically the Aries-Libra axis.
Aries, Cancer, Libra, and Capricorn form the identity cross.
Our outward identity (Aries/Ascendant) is developed through the interaction of Cancer and Capricorn, balancing these two worlds found at opposite poles.
Aries/Ascendant represents our conscious Ego, synthesizing those elements of the Cancer/Capricorn axis we identify with. The opposite point, Libra/Descendant, symbolizes the shadow or projected traits of our personality that we don’t directly embody, but encounter through other people.
Back in the day, the Cancer element of the identity cross was very well integrated. People grew up and lived within their community, preserving traditions and the legacy of their ancestors.
This has changed in the last 100 years or so. With industrialization and economic progress, we severed the family roots (Cancer), meaning we live very much from our Capricorn aspirations.

But something is missing.
As we grow older, we realize that we need to get back to our roots, not from a regression standpoint, but because we understand that this is a part of us that we really need to explore and own. This growing awareness explains the success of genealogy services like ancestry.com.
Family trees help solidify one’s identity and understand the dynamics that shape us. Genealogy research is a great topic on its own.
The Transgenerational Astrology Program
When we add the astrology layer, we are then able to see links, correlations, and patterns that we can’t see, or fully grasp just from what we know of our family history.
When you discover that you, your mother, and your grandmother all share a Venus-Pluto aspect, it becomes clearer why certain relationship issues recur.
Knowing who else in your family shares a specific placement and aspect you struggle with will help you connect the dots, pinpoint the exact issue, and find a resolution.
Sometimes we don’t have access to all the family members’ birth data, so a full transgenerational analysis is not possible. Still, any data we have is better than nothing.
Our chart studied by itself can provide insights into inherited patterns. Aspects like the Sun-Moon relationship in our natal chart can reflect the familial climate and how our parents’ relationship has shaped us.
Transgenerational astrology looks at at least 3 generations, so it goes beyond what we call Family astrology, which usually focuses on one-on-one relationships or close family dynamics with our family members.
When we apply the transgenerational astrology tools and principles, it becomes evident that we share patterns across generations. I have yet to see a family tree with no striking sign, aspect, or planetary degree repetitions in various family members’ charts.
Transgenerational astrology works with ado ptive families as well. Even if we don’t share DNA with our adoptive family, there is a reason why we have been brought into that particular family. There are patterns that we share in common.
Transgenerational astrology is an absolutely fascinating approach to help us make sense of our past, improve our relationships with living family members, and integrate the Cancer-Capricorn dynamic we discussed in this blog post.
The Full Moon in Capricorn is an excellent time to delve into this topic. If you’re interested, we invite you to enroll in the “Transgenerational Astrology” 4-week program, where we will explore these themes step by step:
>>The Transgenerational Astrology 4-Week Program<< Astro Butterfly https://www.youtube.com/watch?v=rkYjL_MbxoE&pp=wgIGCgQQAhgD POWERFUL SURGES OF COSMIC ENERGY FROM THE GALACTIC CENTER ARE BOMBARDING THE EARTH, CATALYZING OUR EVOLUTION! THIS PREPARES EARTH TO JOIN THE GALACTIC FEDERATION OF PEACE, ABUNDANCE AND ENLIGHTENMENT. EXTRATERRESTRIALS ARE AWAITING THE RIGHT TIMING FOR THE MASS CONTACT AND DISCLOSURE! Ascension Explosion: Experiencing the Power and Magic of Ascension Waves! Get the "I AM God" eBook Now >

Cosmic Evolution Accelerates: Earth Receives Intense Cosmic Energy Surges from Galactic Center!
Earth and humanity are at a pivotal moment of evolution and ascension!
Powerful surges of cosmic energy from the Galactic Center are bombarding the Earth, catalyzing our evolution!
These influxes of light are flushing densities out of the quantum field around us and stimulating positive change on all levels.
Therefore, the awakening occurring in our 3D reality is being felt and responded to by beings in the 5D new Earth vibrational planes, angelic kingdoms, ascended masters in the cosmic causal planes, and beyond.
As humanity continues to awaken, our central sun is preparing to massively intensify the waves of light reaching Earth. This intensification will support the Grand Event and continue propelling our ascension.
The light waves coming from the central sun contain highly evolved frequencies designed to accelerate humanity’s shift in consciousness. By opening our hearts and raising our vibration, we can absorb this influx of light more smoothly.
Earth’s Importance:
As humans awaken spiritually, we raise our collective vibration and consciousness from darkness into light. This ripples outward, amplifying light throughout our solar system and the galaxy.

Benevolent galactic civilizations have gathered to witness Earth’s ascension. They wish to welcome humanity into the galactic community as we become qualified. Earth is a prize planet with rich resources and life. Our solar system is also in a valuable position for travel and commerce.
As humanity awakens, we open channels for galactic light and technologies to flow in. This prepares Earth to join the galactic federation of peace, abundance, and enlightenment. Extraterrestrials are awaiting the right timing for the mass contact and disclosure!
However, full galactic contact cannot happen until humanity achieves peace, unity, and an expanded consciousness. There is still work to be done on Earth before the conditions are right.
But the higher vibration of an awakened humanity will draw more assistance from evolved benevolent beings. This grand event of open contact would signify Earth’s importance in a larger cosmic drama.
This grand event will inspire humanity to come together and realize our shared potential. This is an uplifting perspective, even if the reality remains complex and uncertain.
Humanity is undoubtedly in the midst of a massive awakening and ascension process. This is a pivotal time for our planet as we move into higher dimensional frequencies and consciousness.
The incoming waves of energy are part of a Divine plan to awaken us to our true nature and potential. We are being called to embrace greater sovereignty, freedom, and unity consciousness. This requires us to do the inner work of healing and shifting our mindsets and beliefs.
It is so important that we understand our role in this collective ascension. By doing our part to awaken and shift internally, we raise the vibration of the whole. Our individual awakening is intertwined with the awakening of humanity.
The times we are in require us to dig deep, face our shadow selves and step into our divine light. This is not always easy or comfortable, but it is what we signed up for. The rewards are expansion into greater love, joy, and abundance.
As we open to receive these powerful incoming energies, we must stay grounded and centered. Connect with the Earth, take time for self-care, and elevate your vibration through spiritual practices. Trust in the Divine plan unfolding.

Prioritize self-care practices that nourish the body, mind, and spirit, allowing for rejuvenation and alignment. Through meditation, prayer, and mindful reflection, we elevate our vibrational frequency, attuning ourselves to the harmonious rhythms of the universe. Embrace trust in the unfolding of the Divine plan, knowing that each step forward is guided by the wisdom of higher forces.
Have faith that humanity is awakening, one heart and mind at a time. Visualize the world you wish to live in, embody those qualities yourself, and spread the light. We are all in this together.
Do the inner work, shine your light, spread love, and speak your truth. When one of us awakens, all benefit. We rise together.
As we attune ourselves to the radiant frequencies emanating from the central sun, we become conduits for profound transformation.
These celestial energies carry the essence of higher consciousness, beckoning us to expand our awareness and realize our innate divinity.
By elevating our vibration, we align with the cosmic currents of love and enlightenment, allowing the light to permeate every aspect of our being.
Through this synergy of resonance and receptivity, we accelerate our individual and collective journey toward enlightenment!
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

ALERT
 
Intel has just come in… making it clear that we need to do TWO back to back meditations… one tomorrow (Thursday) for the June Solstice and another 28 hours later (Friday) on the Full Moon.
 
The time for the June Solstice 144k Mass Meditation is HERE.
The time for the Gemini Full Moon 144k Mass Meditation is HERE.
 
This intel involving the need for a second meditation one day later at the full moon is still strictly confidential, and will be released during the meditation itself. What I can tell you, is that this second 144k Mass Meditation will be centered around deprogramming humanity to enable galactic contact.
 
Interestingly, the very instant I opened up my email to send this update to you, the power went off on my whole block. So often, the timing an event like that tells you everything you need to know….  FYI, our internet service dropped out 20 minutes later.
 
 
BACK TO THE INTEL
 
 
The last ring of the Dark Atlantean network is being cleared. Once this final inner ring collapes, Source and the Light forces can begin a very risky, complex and challenging process of disentangling the surface population from the Lurker – although my intel says this process is already beginning for key starseeds and lightworkers.
 
The top-brass of the Off-World … Inner-Earth … and Terran White Hats have been running endless simulations in the Source-Consciousness Multi-Dimensional Quantum System on how to dis-entagle the surface population from the Lurker & any remaining dark realms, without this happening.
 
This stage is now ready & is only feasible after the 144K traced all dark realms through the fields/bodies of all dark & compromised incarnates on the surface, in our Saggitarius New Moon Meditation.
 
We then removed their astral/etheric bodies form the surface of the planet & revoked their right to be on this planet any longer.
 
For the most part … this has opened the way to start dealing with the Lurker at the ‘final level’ … or last stage.
 
A complete societal collapse must be avoided, otherwise … it’s not gonna look pretty.
 
There’s only one Quantum System simulation that worked.
 
 
They inserted a particular unknown quantity into another simulation.
 
And it worked …
 
And yes … we’re the unknown quantity. 
 
Otherwise:
 
… it ain’t gonna fly!
 
 
And that’s keeping things euphemistic!
 
So the Light Forces are hoping you’re in the mood to be quite the revered & borderline-worshipped heroes … on this momentous June Solstice 144K Intervention.
 
The Lurker may have drawn a red line, over the removal of the old dark Atlantean Group from this precious planet.
 
The RM have reported that everything else this dark Atlantean Network had working for it … all their systems & infra-structure … has already been removed throughout the Solar System.
 
Only one last stronghold on this Jewel of a Goddess Planet remains.
 
These developments indicate … that it’s now our turn.
 
Where will you be, when history happens?!?
 
I’ll be right there… by your side.
 

 
Yours In Service …

Orwell, Kafka ja Huxley tänavad ja naeratavad
Kati Murutar
Kirjalikult mõtlevad geeniused-utopistid-düstopistid on osutunud prohvetiteks – veel enam, nii täiuslikku isiksuste madaldamise-orjastamise-tühistamise nõiaringi nagu meie igapäevane ilusasti isamaine poleks ükski fantasöör ei kanaldada ega fantaseerida osanud.
Kolm geeniust vaatavad kõiksusest tänase maailma peale ning näevad rõõmuga, et Brüsselis on uus Babülon ja rahvaste Paabel: erinevad rassid on pakitud ülikondadesse ning promeneerivad büroodes ja hotellides hoolikalt varjates, et ei mõista ega salli üksteist. Kollased koinivad Aafrikas musti ja valgeid, mustad Euroopas nii valgeid kui kollaseid ning valged üksteist, sest direktiivid teisiti ei luba.
Eestisse migreerunud nigeerlased, kes on sunnitud riigikeelt õppima, lasevad veebi-keeltekoolis samal ajal oma laste anarhial kogu õpperühma häirida, tunnis kaasa tegemise asemel aga kaebavad: meile ei meeldi liiga loominguline õpetaja, kes räägib pidevalt mingist eesti ajaloost ja kultuurist… Orwell naerab: „Jajaa, kõik loomad on võrdsed…“
Samal ajal, kui maasikad, mida muinasjutus nõia kurjuse sümbolina talvel hangedesse otsima kahlati, lendavad nüüd mistahes aastaajal paralleelselt ametnike turismiga ümber planeedi ringi ning stooritelleritel pole enam midagi lisada.
Eesti ametnikud lisavad Brüsseli soovitustele, mida 24/7 alla saadetakse, kohustusliku varjundi ning lisavad oma koha õigustamise tummise järelmaitse ringkaitse. Orwell näeb pilvede tagant vene piiril vabisevat väikeriiki, mille oma nö rahvajuhid on kehtestanud kõige õrnemaid ja kaitsetumaid inimesi – haritlased, lastega pered, eakad ja maarahvas – süvenevalt orjastava ringkaitse.
„Me pole enam prohvetid – nii, nagu oma raamatutes kirjutasime, ongi – eriti Maarjamaaks nimetatu imeb täiesti ise oma inimesed elujõust ja -rõõmust tühjaks,“ kirjeldab Orwell Huxleyle ja Kafkale.
Ehkki vennatapusõjad põhjani põrgulikes riikides on värvikamad, teevad tegeliku tühistamistöö tasased tublid rahvavastased valitsused. Huxley nendib: „Brüsselis iga päev toimuvaid miitinguid ja meeleavaldusi ei pane enam tähele ei poliitikud, meedia ega turistid. Inimkond on humaansuse vastu vaktsineeritud. Iga päev uus uudistedoos – täna kümned tuhanded tapetud lapsed, homme miljonite perede solgutamine kui uus normaalsus. Kes põgeneb elu eest sõjapagulasena, kes jätab oma kodu ja läheb vaikselt – aga selle eest massiliselt – ära Vahemere äärde ja Atlandi keskele. Mis siis, et esimene kõrbestub ja teise all pulbitsevad paljulubavad vulkaanid: peaasi ära siit!“
Kafka märkab teispoolsusest Eestisse kui üldisesse „Lossi“ kiigates kooliõpetajat, kes kükitab 23aastases maasturis ning on protsessis ja ühtlasi „Protsessis“ – kõigi arvete-laenude-koormiste maksmise nimel kolmekordse koormusega töötav maasool ootab auto maharahunemist, et lõuad pidada ja edasi teenida.
„Nii see teenekas magister kui veel kaks õpetajat ja üks õpilane tankisid kodumaises jopajapa tanklas ning nüüd teevad kõigi autod lipalopa. Mitte keegi ei võta teemat üles, sest solgimüüjatega protsessimine oleks veel üks lisamoodus oma elujõudu ja -rõõmu laiali pudistada,“ kirjeldab Kafka sealpoolsetele kolleegidele, mida imet näeb. „Nii vana maastur on maal elaval õpetajannal sellepärast, et ähvardav automaks saab sellel olematu olema. Aga oma kindel kalõmm, obrok, andam, kümnis tuleb düstoopilises riigis ikka moel või teisel tasuda. See viie lapse ema valas diislisse sahmaka lahustit ja toimimist oodates loeb telefonist uusimaid huiamisi.“
Huxley-Kafka-Orwell vaatavad koos kirjanikuga, kes aegade ja olude tahtel õpetajana töötab, trahvikviitungit, mis on jõudnud mitmendal ringil haritlanna töölauale tagasi. Naine lubas poolteist kuud tagasi endale luksuse õhtul eraõpilasele tunni andmise asemel pealinna kontserdile minna. Tunnitasu teenimise asemel loovutas pileti- ja kütuseraha. Kvaliteetaega veetma rongiga minna oli võimatu – hiline aeg ja äärelinn pluss põhimõttelise aatenaise enese elukoht üsna metsas. Leidis hilisõhtuse mereäärse valukoja taga pimeda parkla, kus teisedki lõksumeelitatud pimeduses ühtki infotahvlit ei näinud. Südaööl oli trahvikviitung – kolm eratundi… – kojamehe vahel. Maksti. Poolteist kuud hiljem teatas inkasso, et oiropark pole rahul, vähe maksti – ühtki juurdepommimise teadet ei saadetud, sirgelt võlanõudjate hoolde – kes lisasid väljapeksmisele oma obroki. Ehkki juurateadlikud kinnitasid, et sellist sigadust ei pea kinni maksma, ostis õpetajanna end monsterskeemi käest vabaks.
Taevane kuldne trio täheldas, et oirohuiamine oli üks tuhandetest juhtumitest: trahvi said haiglaparklas lapsega arstile tormanud noorpaarid, poeparklas vanadaamid, väikelinnas kinno läinud pahaaimamatud – trahvimäärad kahekordistusid kontrollimatult sageli, nii et trahvi-intressi-inkasso-maksumasinale ainult töötatigi.
Orwell avastas, et mõni võrdsem kui võrdsed oskas siiski nõiaringi oma kasuks kruttida: „Et oma perele lisaks arvetele üks talvine reis lubada, tõlkis see naine öösiti venekeelse krüptoõpiku eesti ja inglise keelde. Kirjalikku lepingut – loomulikult jälle! – ei sõlminud, sest kokkuleppest teadis veel mitu sellega seotud inimest. Tasus toimetajatele – ehk siis terve oma kuupalga maksis tehtud tööle peale – ja pool aastat hiljem teatas töö tellija, et tema vot ei tellinudki – mis siis, et kirjastamise ja turnudamise hinnapakkumised olid olemas.
Mina soovitaksin kirjanik-tõlk-õpetajal nüüd see põimiv tellija sama ehvta-inkasso kätte anda. Nemad valdavad teemat selles „riigis“, kus kõik on korraldatud nii, et silmnähtavalt on tegemist lõksude ja ringkaitse, lüpsmise ja päheastumisega, mille ümber protsessimine oleks pikk-jälk-kulukas räpanokkimine, mistõttu loobutakse ja maffia mõnnatab edasi.“
Kafka leidis rahulolevalt 21. sajandi kolleegi postkastist abipalve endiselt politseinikult, kellest suvaliselt kokku monteeritud teleklipi abil tehti musternäide liiklusraevust – ehkki tegelikkuses aeti mees sihilikult auto alla ja peksti läbi.
Huxley tundis temakese postksti revideerides huvi, miks välisminister Brüsseli lennujaamas tema eest ära jooksis. Aga sellepärast, et too oli uues heas ilmas – UHI – võimetu sekkuma justkui oma alluvuses oleva välisesinduse anarhiasse, mis keeras säästu-“diplomaate“ värvates unistused heast uuest ilmast – HUI – jokki-pekki.
UHI-loos oli eestlanna ja gambialase harmooniline koosloomine juba 8 aastat imesid teinud. Turistina ekvaatorile sattunud veterinaaritar rajas sinna teise kodu rööbitise praktikaga – pühendus koos gambia härrasmehega aafrika lastele ja euroopa turistidele.
Mees oli saanud parima võimaliku briti hariduse, töötas end läbi mitme tehase oma autoga eestlasi teenindavaks-turvavaks heaks võluriks ning Eestis oli oma perekonna tööjaotuses hobukeskuses asendamatu tegija, ametlikult tööl olles maksumaksja ning siinse sõpruskonna intelligentne väärikas helge päike.
Laulatatud oli paar vaid Gambias, sest naine pelgas külarahva arvamust. Enne Eesti ametkondades laulatamist lõppes mehe viisa ning ta sõna otseses mõttes küüditati pere juurest minema – naise lapselapse sügav kurbus selle üle on dramaatilisim.
Detsembrist tänini Kairos tagasi pere juurde püüdlev mees on kogenud düstoopilist HUI-stoorit. Tema tervisetõend ja kõik võimalikud dokud võeti „hoiule“ ning viisast öeldi ära, sest ta olevat nakkusohtlik potentsiaalne terrorist. Erinevad diplomaadid, konsulaarosakonna tädid ja ministrid laiutasid käsi: meie riigil on meie maksumaksja raha eest koostööleping araablastega, kes Egiptis enamasti majas ei ole, mustanahalisi mõnitavad ja ilmselgelt altkäemaksu ootavad. Eesti maksumaksjana neile araablastele palka maksev härrasmees sai esmalt hoiatava ründe osaliseks, seejärel tehti talle pakkumine: eritasu eest viiakse viisa talle hotelli ära…
Hotellis ja tühjades büroodes ootaval mehel jäi palk teenimata ja töö tegemata nii Eestis kui Gambias – kusjuures egiptipõrgusse sattumine on omakorda ilmne lõks, tegelikult saaks viisa ka Istanbulis ja Abu Dhabis. Säästu-diplomaatide lõks on piinlik visiitkaart – lisaks küsigem, mis saaks, kui eestlane Aafrikas hätta satuks? Arusaadav, miks ministrid-diplomaadid käsi laiutasid – NEMAD vastutavad – ja ära jooksid.
Kes NEMAD? Nii, nagu utopistide eluajal, ruulivad nüüdki nimetud NEMAD.
Vastu maad suruva, orjastava, hirmutava, trahviva, sihilikult vaesestava ja sõdu üles kiskuva, üksteist kargava ja rassiti ülbava, sugusid sodiva ja pseudovahuga tähelepanu hajutava matrixi agoonia… ei ole nõrkadele. Kafka-Orwell-Huxley vaatasid lausa kadedalt, kui täiuslikult karistamatu ametnik-robotite bande ja ebaeetilise biomassi rünne ikka veel uskuvatest-lootvatest inimestest üle käib.
Orwell oli nukralt rahul: eestlasest maksumaksja toidab oma raha eest maffiat. Huxley ja Kafka juurdlesid, kas ametnikud on araablastega samas toitumisahelas või lihtsalt ei tea mitte millestki midagi.
Otsekui loss-protsess-1984 põneviku püsilavastus aastal 2024 on isegi näiliselt ohutu lend talvepuhkusele. Kui see nüüd ikka on elu, siis elu ise kirjutas õpetajannale stsenaariumi: tšehhide Kiwi reastas talle lennu AirBaltic+WizzMalta ning sõlmis ka kindlustuse, mis tegelikult midagi ei kindlustanud. Lätlaste lennuk läks katki, lend viibis täpselt nii kaua, et õpetaja jäi järgmisest lennust maha. Riias, kus terve pikk päev veedeti, lubati kõik kulud korvata – naine ostis läbi Vilniuse uued piletid ning õnneks ööbis lennujaamas tugitoolis, mitte hotellis. Selle nimel, et lõksujäänud uue pileti ostaksid, lubati kõik ööbimised-söögid-joogid hiljem korvat – tegelikult ei korvatud lõhutud kohvritki. Leedukate Skycop loobus kohe, eestlaste Lennuabi üritab ikka veel midagigi tagasi saada…
Brüssel aga on just praegu veerevaid kohvreid ja ülikondi täis – bürood ja koosolekud, miitingud ja otsustamised – ning Orwell-Kafka-Huxley itsitavad: „Oh, kui äge HUI! Need vahvad inimesed peaksid üksteist ja ametnikke, asutusi ja maffiat ju iga päev kohtusse andma. Seejuures riigi kohtusse andmine võrduks küüditamise aegse soovitusega kutsuda politsei.
Läbi ajaloo sündinud üksteise reetjate tänasel tühistamisel ei mööna keegi, et me ei tea toonaseid taustu. Oleme koletiste ballil tsiviilühikud, kes loodavad, et ohvitseride pukkipandud pupemupeti kadudes muutub kremlis miski – tegelikult kasutavad NEMAD võimuhaiget marionetti ära.
Ka väärikate võimulolijate õnnetus on majanduskriisi ja sõdadega kaasnevate hullude otsuste tegemine. Kuna infomüra on sihilikult rahva meeled seganud, näeme küll, et Volodymyr kargas, Kaja kallas – kes trummi lõi, ei tea – igatahes võrk laevatas, mida kästi. Ülehindame läbini mäda maatriksi fassaadile seatud poksikotte, kellest tegelikult ei olene miski – ning juunis on jälle valimised.
„Midagi nii sürrealistlikku ja terviklikult tõhusalt räiget meie kolmekesigi välja mõelda ei osanud,“ tunnistavad Orwell-Kafka-Huxley. „Noh, sünnime uuesti? Kelleks ja kuhu? Raamatuid ju ei loeta ja hoiatusi ei kuulata: selle asemel, et juba niigi hilinenult inimesed maale elama aidata, tuuakse nad abitutena linnadesse, kus peatse Päikese-pabahhi puhul… Teate isegi.
Ühel päeval seisavad biorobotid, sõrm suus ja pill peos – tere tegelikku maailma! HUI ajal laamendanud NEMAD – mingi abstraktne robotite direktsioon, kellest ei saa jagu ei ministrid, konsulid, parlamentäärid ega ammugi mitte haritlased-vähekindlustatukesed – kaovad ning UHI õitseb.“
Kes neid tulevasi õisi naudib, kui pidevas kadalipus tsentrifuugitud inimene pigem ei reisi, ei koge, ei pargi, ei loo perekonda – sest enam ei julge, ei jaksa, ei taha…
Uuestisündivad utopistid ehk?

Äkki on täna see päev, kui otsustad oma vapra väikese tasakaaluka aruka KOERA võtta? Kuu aja järel koos Delfiin Minni Puhhiga oskan väga soovitada 🙂

MEELEST ÜLES
Tänapäeval on inimesed väga tihti prostituudi seisundis, nad ei tea, mida nad tahavad ja nad isegi ei tea, mida teha. See kõik ütleb, et nad püüavad oma peas kõike analüüsida ja loogiliselt õigeid otsuseid teha ükskõik mille kohta oma elus. Kuid selles seisundis on õige otsuse tegemine peaaegu ebarealistlik – meie mõistus pole selleks mõeldud, vaid tehes enda jaoks valesid otsuseid, langeme veelgi enam sõltuvusse ootustest, kahtlustest, eksitustest ja väljaminekutest – ja nii edasi.
Nii kulutame palju energiat, aga väljapääsu ei leia ja endale ei meeldi, püüdes leida ümbruskonnas äärmust, et kuidagi auru välja lasta või vastutust nihutada – see muutub lihtsamaks, aga mitte kauaks ja ei lahene probleemid täielikult, aga ainult keerulisemaks teeb kõik, paljude inimeste jaoks ei taha ma elada – sest sellises meeleseisundis lihtsalt ei ole mõtet elada.
Ja meie mõistus, et luua täielik kontroll meie üle, hakkab meiega “mängima” kui nn “hea abilise”, pakkudes lahendusi mistahes protsessidele loogilistel viisidel, mis tema arvates meile selles olukorras kõige paremini sobiks. Mõistuse lünga trikk toimub tavaliselt nii, et see kaitseb meid enda eest ja me jääme õnge, harjume nende nõuannetega ja hakkame elama teistsugust elu.
Vahetame koostööpartnereid, töökohti, ettevõtteid, elu- ja vabaaja veetmise kohti – ootame loogilisi kinnitusi, et keegi või meie oleme seda juba teinud, miks mitte jälle, mis moodustab mustreid, millest on väga raske murda… Ikka veel ei leia me end sellistelt radadelt ja seda parimas – ainult ajutises leevenduses. Me kõik oleme nii individuaalsed, et igasugune lähenemine teatud reeglitele ja standarditele, mida ta muidu ei tea, viib meid vaid tõeliselt teelt eemale.
Kõik muutub ju, muutub ka meie olek ja mõistus ei muutu, ta elab ainult varasema kogemuse analüüsist, meie omast, meid ümbritsevast. Ja mis sel juhul juhtub – meie mõistus harjub sellise manipulatsiooniga meiega, talle väga meeldib – see on tema lemmikmäng teha mistahes loogilist tööd paljude võimalustega, see võtab meid üle ja allutab täielikult ja lõpuks – muutume hoopis teistsuguseks, kes me sisuliselt oleme ja elus teeme, ei ole need asjad, milleks Ruum meid loonud on.
Siin see on, “see on hullumeelne”.
Aga häda ei ole mõistuses, vaid roll, mida lubasime tal väita ja olla, sellisesse tsüklisse kukkudes hakkame ju tormamama – otsime üksindust, siis sukeldume ebavajalikku suhtlusesse, kuid kõik see ainult kinnitab meie mõistusele meie väärtusetust, kui meel tundub, ühtehoidmine…
Ja mis on lahendus, küsite? Ja lahendus on imelihtne – saada kergeks ja lubada endal teha seda, mis seest tuleb, alluda oma sensuaalsetele tungidele, mitte alluda ühelegi loogikale või selgitusele – kohtuda kellegagi, kellega sa lihtsalt soovisid, ilma suhtluse ootusteta, joonistada pilti, ilma kavatsus, et kellelegi meeldib või oskab hästi müüa, minna kohta, kus ei teki mõtteid, et nüüd puhkan või töötan hästi, vaid lihtsalt sellepärast, et tõmban, tantsin, sest tahan, mitte kuidas välja näen või teistele näitan kuidas ma saan seda ilusasti teha, armatseda nii nagu tahan, ilma ootusteta, mida ma selle eest saan ja milleni viib, suunata end kohta, kus on hirmutav ja ebaselge, mis seal toimuma hakkab ja mis saama – ainult nii saame minna oma mõtetest välja ja selle käigus leida ennast ja luua seda, mis meile mõeldud, ja mõistus oma tööpõllult lahkumiseks – loogilised järeldused meie elu loomepuhangutest ja kuidas seda kõike saab ainult parandada!
Võta enda eest vastutus, lõpeta ülemõtlemine ja kõige analüüsimine, pidevalt üritad midagi muuta, sukelduda ja seista silmitsi oma kahtlustega ja hirmudega, loobu enda ja teiste hukkamõistust, ära ela minevikus ega tulevikus, tühi jutt, lõpeta kaeblemine, sukeldu enda vigadesse, mis tegelikult välja tulevad olla oma väärikusega, elada oma praeguseid seisundeid ja tunned laiskust ja apaatia kadumist, miski seletamatu süttib sees ja viib kuhugi – anna järele sellele tuulele või loovuse tormile – see on ja jääb lihtsalt armastus kõige vastu ja kõiges…
Õpi tunnetama ühendust oma Kõrgema Jõuga, Hingega, Hingega, kes suhtlevad meiega piltide kaudu…
Nikolai Bulgakov

Stella Shakti:
TERVENEMINE, LAHTI LASKMINE, PUHASTUS
Suur tervenemise päev. Julge vastu võtta abi. Pane tähele, et sa ei lähe kaasa ego mängudega. Kui keegi tahab sind kuidagi manipuleerida, enda mingisse loosse kaasa tõmmata, siis sa võid alati öelda „Mina seda mängu kaasa ei mängi“ või „Mul ei ole hetkel praegu selle jaoks aega“ ja liigu edasi enda energias.
See energia võib sinus ka tuua esile selle, et sa meelitad kellegi mingisugusesse kogemusse. Pane siis tähele seda, et sul on tõesti hea tunne sellega, mitte ei meelita kedagi kuidagi pimeduse teele. Hoia iseenda kõrgema olemusega kontakti.
Kosmilised naljad. Elu ise teeb meile mingisuguseid trikke selleks, et me üles ärkaksime sellisest uinunud automaatsest olemisest.
Soovitus: kui sa kedagi kuulad, siis kuula armastusega ja kohaloluga. Ära lase hirmul enda jumalikku missiooni rikkuda. Lase lahti sellest, et sa pead alati olukordi kontrollima ja anna algallikale olukorrad lahendada. Kui sa ei tea, mida teha, siis ütle
„ALGALLIKAS, PALUN LAHENDA SINA SEE OLUKORD ÄRA. MA TAHAKSIN NÄHA, KUIDAS SEE KÄIB.“
Võid lisada, et „kui ma selle ära lahendan, siis ma olen küll väga suur meister.“ Ja need olukorrad lahenevad. Sa õpid ennast toetama ja julgustama, sest teadmatuse ees oleme me kõik, et mis saab homme või järgmine nädal või järgmine aasta. Samas teadmatus hoiab meid valvsuses ja ärkvelolekus. Nii et usalda voogu ja palveta ja küsi, et tuleksid kõige kõrgemad juhatused.
Puhasta oma kodu viirukitega, mantratega, palvetega. Loo mediteerides oma kodus selline püha atmosfäär, kuhu mahub tulla jumalik juhatus. Võta ka selliseid vaikuse või rahu pause, et saab tulla inspiratsioon sulle läbi sinu enda mõtete, mismoodi edasi liikuda või mida teha.

Laupäev, 16.märts 2024
0/2. Päikese päev 7. Kuu päeva algus 7.37
PÄEVA OLEMUS:
Täna on teine kurbuse ja pisarate päev ja see räägib meile, et teisena ilmus Maale
Kollane rass, kelle esindajad olid hiinlaste ja praegusel ajal kogu mongoliidse rassi
esivanemad. Legend räägib, et nad tulid Maale Luige ja Lüüra tähtkujudest. Kollane rass
tõi inimkonnale aegade ja kõiksuse harmoonia õpetuse, rituaalsed tegevused, mantika ja
kõik ennustamise praktikad, terviklikkuse ja ühtsuse maailmakõiksusega. Kollase rassi
patt seisnes selles, et ta kaotas paljud rituaalid, rikkus omavaheliste sõdadega Kosmilisi
Seadusi, hoidis eemale valikust Valguse ja Pimeduse vahel ning seetõttu peatus oma
arengus.
Ära alusta uusi asju, sest neil pole tulevikku. Sobiv päev töise perioodi või isikliku
eluetapi lõpule viimiseks.
Varahommikul on kasulik teha hingamisharjutusi. Kell 7.37 algab maagiline, seekord
sõnamaagiale pühendatud, kuutsükli 7.päev. Jälgi hoolega oma sõnu. Kui oled rahutu ja
muretsed, siis sellega aheldad end nende põhjuste külge. Kuna see on sõnamaagia
päev, siis ei tohi mingil juhul valetada. Ei tohi lõigata juukseid, rikkuda raamatuid, rebida
katki kirju ega muid pabereid.
PÄEVA MÄRGID:
Neil päevil päeva märgid ja unenäoseletused puuduvad.
TOIT:
Päikesetõusust kuni loojanguni ei tohi midagi süüa. Juua võib vaid mahlu ja vett. Pärast
loojangut võib süüa ainult taime- ning piimatoite.
SOODSAD VÄRVID: kollased ja kuldsed toonid.
EBASOODSAD VÄRVID: must.

Pühapäev, 17.märts 2024
0/3. Päikese päev 8. Kuu päeva algus 8.06
PÄEVA OLEMUS:

Täna mälestatakse Musta rassi esivanemaid, kes tulid Maale Orioni tähtkujust. Musta
rassi järeltulijad on kõik musta nahavärvusega rahvused ja suguharud, praeguse aja
klassifikatsiooni järgi negriidne rass.
Must rass tõi inimkonnale tantra õpetuse, seksuaalenergiate, vaimude ja stiihiatega
töötamise teadmised ning paljud maagilised rituaalid.
Musta rassi patt oli teadlik Pimedusejõudude valik, järelduslikult kurjuse teenimine, tantra
kõrvaldamine, samuti kannibalism, must maagia, enesetähtsustamine ja täiuslikkuse
rüvetamine.
Kontrolli end igas olukorras. Esmapilgul süütuna tunduvad teod ja naljad ning
sündmused võivad võtta kõige ebasoovitavama mõõtme ja kuju. Raevu-, armukadeduse-
ja rahuldamatusepuhangud provotseerivad tõsiseid tagajärgi. Ära tegele mitte mingite
maagiliste rituaalide, nõiduse, aga eriti musta maagiaga.
Kell 8.06 algaval kuutsükli 8.päeval on kõik realistlik ja ratsionaalne teisejärguline. Samas
esindab päev inimese uuenemist, puhastumist ning pääsemist kurjuse küüsist. Ei ole hea
tulega kokku puutuda. Seda võisid traditsiooni kohaselt ainult tulepreestrid.
PÄEVA MÄRGID:
Neil päevil päeva märgid ja unenäoseletused puuduvad.
TOIT:
Päikesetõusust kuni loojanguni ei tohi midagi süüa. Juua võib vaid mahlu ja vett. Pärast
loojangut võib süüa ainult taime- ning piimatoite.
SOODSAD VÄRVID: tumepruun ja must.
EBASOODSAD VÄRVID: kollane ja kuldne.

Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise kultuurislepiga.
1783. aastal loodi Kuressaare oblast, mis meenutab tõsiasja, et toonane Eesti oli Vene tsaaririigi kubermang ning seda tõde on arukas tunnistada, mitte vaielda – ausus on meie tugevaim relv enesekaitsel tänaste sõdade eest. Teatavasti rajati meie maile tänu valgustatud monarhidele koolid, kirikud, mõisad ning Kadrioru hoonetekompleks, mille Peeter I pühendas oma Katarinale. Aastal 1917 toimus veebruarirevolutsioon – vana kalendri järgi nimetatud nii, nagu ka 7. novembril aset leidnud oktoobrirevolutsioon – mil kukutati tsaar.
Tapetud tsaariperekonna üks aadellik vereliin oli mõrva ajal maal ja pääses: tänu sellele jõudis Pärnusse Raissa, kelle rajatud supiköök toitis palju aastaid meie suvepealinna vähekindlustatuid. 1922. aastal loodud Kunstnike Liidu nö algrakuke Akadeemia Non Grata asus erakordselt intelligentse, kauni ja legendaarse Raissaga samas majas. Pärnuga väga otseselt seotud president Konstantin Päts, kes Endla teatri rõdult Eesti Wabariigi välja kuulutas – suurmees ise oli sündinud Tahkurannas – määras just 14. märtsil 1934 Johan Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhatajaks. Ikkagi järgnes punaokupatsioon, millest vabanemine algas eriti intensiivsel 1989. aasta fosforiidisõja, järgnevate öölaulupidudega ning kulmineerus augustiputšiga, mille tulemusel sündis Eesti Vabariik uuesti – linnahalli juures toimunud Interrinde miiting pigem soodustas kui takistas seda õnnelikku lahendust.
1999. aasta 14. märtsil tähistati emakeelepäeva riikliku pühana esimest korda: sel kuupäeval on sündinud Kristjan-Jaak Peterson ning lahkunud president Lennart Meri ja on ka tema lese pr Helle Meri sünnipäev.
Peterson on analoogselt samal päeval sündinud Albert Einsteiniga geenius. See vaid 21-aastaseks elanud multitalent õppis usuteadust, filosoofiat ja keeli, tõlkis skandinaavia mütoloogiat, inspireeris Faehlmanni ja Kreutzwaldi meie oma pärimuse ja muistendite kogumisele ning rahvuseepose „Kalevipoeg“ kokkukirjutamisele arstipraksise kõrvalt. Fenomenaalne noormees, kes sai kuulsaks ka jalgsi Tartust Riiga kõndimisega, kirjutas esimesed eestikeelsed oodid ja pastoraalid. Need leiti pärast täheseemne kustumist ning Gustav Suits avaldas nad Noor-Eesti kirjanduskogumikus.
„Kas siis selle maa keel…“ kõlab meie geneetilisis kõrvus võrdselt president Meri tsitaatidega ning on osa meie rahvuslikust DNA-st.
Skulptuur Toomemäel, mille lõid Jaak Soans ja Allan Murdmaa on tuttav igale Taaralinnas jalutajale, kes ei pruugi teadagi tõika, et Peterson teadis 17-aastasena päevikut pidama hakates, et elada on jäänud vaid 5 aastat veel. President Meri lahkus 14. märtsil 2006 – aastal, mil siin klassis kirjutavad IT noored olid just sündinud või sündimas. Ta sündis 29. märtsil 1929 diplomaat Georg Meri pojana kõrvuti Shakespeare’i tõlgetega. Ehkki Meri pere küüditati Siberisse, tõmbas meie Lennarti seiklejahing sinna tagasi. Edgar Savisaare valitsuse välisminister käis korduvalt taigas ja meredel oma romaane ja dokfilme loomas. Tartu Ülikooli cum laude ajaloolasena lõpetanud Meri oli õppejõud, stsenarist, režissöör ja diplomaat, kelle karismaatilise isiksuse tausta jäädvustas kolleeg Mihkel Mutt teoses „Rahvusvaheline mees“.
Kaks korda presidendiks valitud Meri on kirjanikuna võrdväärne klassik Tammsaarega, kelle „Tõe ja õiguse“ teises köites sünnib peakangelase Indreku esimene armastus. 14. märts on Milda nimepäev. Hr Mauruse tütar Ramilda armastas oma nime keerata ja sellega mängelda seni, kuni tiisikus elupäevi kinkis. Tänaseks on möödas nii eelmise kui selle sajandi katkud – virtuaalsõltuvust me veel selle sügavuses päriselt ei teadvusta – kui kaua sa valude ümber ikka katkud.
Nimepäev on ka Metal. Meta seostub meile täna eelkõige Zuckerbergi platvormiga, kuhu on inkorporeeritud Facebook, Instagram ja Messenger. Meil on missioon oma emakeele alalhoidmiseks võimalikult palju termineid eesti keelde tõlkida, laskumata seejuures soomlaslikesse naljakatesse äärmustesse. Palo Alto linnas, kus tegutseb Mark Zuckerberg, on mitmeid aastaid ennast teostanud ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu. Tema loodud menufilm „Ükssarvik“ selgitab ja tõlgib muu hulgas 21. sajandi startappe ja idufirmasid – tõlkimata on osa suurelisi lühendeid: Chief Executive Officer kõlab nagu coatchki veenvamalt kui eestikeelne juht ja koolitaja.
Sinu ja minu missioon on kasvada suure väikerahva alaväärsuskompleksist välja: mäletagem ja õnnistagem oma maarjamaiseid juuri, kõnelgem võimalikult kaunilt kaua puhast eesti keelt – las ta olla hästi poleeritud suveniir ning meie oma riik ürgselt elujõuline kinnitus reeglile, et väike on ilus.

Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)

Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis

Minu meelest on poolik streik vastu tuult sülitamine. Viiel erineval moel.
Ma kaotaksin streiginädalal palga. Ma ei saaks nagunii palka juurde. Ma peaksin pärast tunnid järele tegema. Ma poleks eetiline riigiteenistujana. Mis peamine – jätaksin oma õpilased hätta.

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurriikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenete endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa ees, teised piirkonnad järel omakorda võtavad endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharitud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve all kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…

Alexis:
Hetkel meiega toimub väga oluline peen teadlik töö teadvusega. Paljud meist võivad tunda, et pidevalt tahavad magada. Võimalusel luba endale magada siis, kui tunned selles vajadust, kas või 10 min. See on ettevalmistus avanevatele energiatele.
Alates selle kuu umbes keskpaigast hakkavad aktiivselt töötama valgusvoogud, mis aitavad inimestel ärgata ja avada uue Maa Jumalikku teadvust. Selleks, et neid Jumalikke energiaid vastu võtta ja ennast neile avada, on vaja olla sagedamini täielikus sisemises rahus ja vaikuses, ehk rohkem olla endaga, keskenduda endale. Just siis kui oled selles seisundis saab Valgus kõige paremini laiendada teadvust ja eemaldada mõtteid piiravad raamid. Paljud sinu sisemised programmid ja mallid, mis takistavad tunda ennast Jumaliku olendina, hakkavad lahustuma. Sa ei saa enam tunda ennast sellisena nagu sa oled olnud varem, sa märkad , et sinu sees on uued seisundid mida sa ei saa kirjeldada ja mõista mis toimub, sellega saab vaid leppida ja vastu võtta. Samas sa võid tunda, et miski vana sinust tahab lahkuda, midagi tuleb lahti lasta. Siis soovitan hingata sügavalt ja luba mingil sinu osal lahkuda, ära hoia sellest kinni, hinga välja. Praegu tekib sinu uus versioon, luba vanal sinust lahkuda.
Kui inimese peas veel valitseb täielik kaos, on olemas rasked pealetükkivad mõtted, hirmud tuleviku ees ja sa ei saa neid peatada, on palju negatiivseid veendumusi, siis on Valgusel raske läbida sellist teadvust. Kõrgsageduslikust energiast võib hakata pea valutama. Kui sa ei saa hakkama oma mõtetega ja nad ei jäta sind rahule, ütle oma mõistusele: „Ma ei usu sind!“ sellega sa lõpetad oma mõtetele energiat andma ja nad kaovad, tulevad tagasi ütle taas sama. Sina valid, mitte sinu mõistus.
Valgus saab takistusteta sinusse siseneda kui oled ettevalmistatud ja selleks vabastatud anum. Seega, kui soovid avada end Jumalikku teadvusele, loo endas selleks soodsad tingimused. Praegu pidevalt tuleb tegeleda endaga ja sa juba ei märka kuidas seda teed, vahest see protsess on väsitav, kuid sa ei saa sellest enam loobuda ja ennast peita, sa saad teha vaid pisikese pausi. Kui sa oled sellel protsessile ennast loovutanud, enam sellest välja sa ei saa, ainult edasi.
Nüüd, kui energiad avavad Jumalikku teadvust inimestes, sa saad aidata neid voogusid. Selleks kasuta meditatsioone ja praktikaid, rahusta oma mõistus ja loo endale sagedamini vaikuse ja sisemise rahu seisundi. Kui tunned sisemist valmisolekut, siis väljenda selget kavatsust avada ennast Jumalikule teadvusele. Valguse voog märkamatult siseneb sinusse ja vabastab piiravatest illusioonidest. See energia käivitab peened nähtamatud protsessid ja sa tunned ennast teisiti. Siis ongi võimalikud sisemised uued seisundid, mida sa ei saa seletada, aga luba nendel olla.
Pärast sellist energiatööd avanevad uued kõrgemad teadvuse tasandid, võivad juhtuda muutused ja võid tunda vaimse laienemise hetked… Sa vaatad maailma teise pilguga ja näed selles veelgi laiemat pilti läbi oma Jumaliku olemuse.

Nõiad ja gentlemanid
Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.

Sotsiaalne närv säriseb
Kati Murutar
Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurrikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenede endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa omakorda võtab endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharidud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve alla kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…

Välisministeerium kuulutas välja loomekonkursi teemal „Minust algab Euroopa“
10.01.2024 | 09:48
https://etv.err.ee/1609206758/esimene-stuudio
Välisministeerium kuulutas Tartu rahulepingu aastapäeva puhul välja loomekonkursi teemal „Minust algab Euroopa“ ja loometöid on oodatud esitama kõik gümnaasiumiõpilased vanuses 15–19 eluaastat.
2. veebruaril tähistame Tartu rahulepingu 104. aastapäeva ja sel aastal täitub ühtlasi 20 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ning NATOga. Nii nagu Tartu rahulepingu sõlmimine 104 aastat tagasi, on ka nendesse institutsioonidesse kuulumine rõhutanud rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda ning kujundanud Eesti riigi arengut.
Kuulutame välja loomekonkursi, mille raames kutsume sel aastal noori mõtisklema Eestist, Euroopast ning eurooplaseks olemisest. Konkursi võitja saab auhinnaks uhiuue iPhone 14.
Konkursil osalemiseks tuleb esitada essee (eesti keeles), video või kunstiteos omale sobivas tehnikas.
Loometöö peab olema etteantud teemal.
Iga konkursil osaleja võib saata ühe loometöö.
Välisministeeriumil on õigus parimaid töid avaldada.
Välisministeerium jätab endale õiguse konkursi tingimusi muuta.
Töö esitamine konkursile
Loometöö tuleb esitada elektrooniliselt e-posti aadressile mariana.tulf@mfa.ee
Konkursitööd saab esitada kuni 22. jaanuarini (k.a)
Konkursitööl peavad olema järgmised andmed:
ees- ja perekonnanimi ja vanus
kool ja klass
e-posti aadress ja kontakttelefon
Võitja valimine
Konkursitöid hindab välisministeeriumi töötajatest koosnev komisjon, kes valib välja parima loometöö. 
Välisministeerium avalikustab võidutöö oma kodulehel hiljemalt 5. veebruaril.
Konkursi võitjaga võetakse ühendust konkursil esitatud e-posti aadressi kaudu.
Võitja saab auhinnaks iPhone 14. Auhinnalisi kohti on üks.
Ootame lennukaid mõtteid ja julget osavõttu!
Loomekonkurss toimub teist korda ja möödunud aastal osales üle 70 noore. Loometööde hulgas oli nii esseesid, kunstiteoseid, muusikapalu kui ka videoid.
avalike suhete osakond