Hingeparved supipoti nurkades praadi loo(t)mas

Me leiame üksteist üles, kui kaugele oma tegelikust kohast ja teekonnast ka eksleme.
Teeme selle üksteiseleidmise samas võimalikult – õieti võimatult – keeruliseks võõraste vaibide pudrus puristades. Anname kasvõi hinge ära, et mujale pääseda, aga seal Mujal on minu parim mina ju alati kaasas: kedagi-midagi enamat ei oota sind rännakule minnes ei seal ega tagasi siin.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viiendaks köiteks jõuab Indrek läbi 11 pärap… tagasi Vargamäele. Juudi kirjanduses kirjeldatakse, kuidas end nl võimudelt Iisraeli küsiti ning sealt edasi USAsse mindi.
„Moskvasse!“ „Ameerikasse!“ „Kaukaasiasse!“ „Külmale maale…“ „Tenerifele!“
Kirjandusteosed ja tänane tegelik elu hüüavad kooris nii juurte juurde kui sinna, kus on oletatavasti hea.
Tšehhovi „Kolme õe“ Moskvasse-mangumine palub kolkast ära kohta, mida teab.
Ameerikasse-ihalejad järgivad voogu, mida sotsiaalmeedias jälgivad. Selle nimel kasvõi nälgivad, et pääseda paika, mis pole üldse nende jaoks – seega pole minek pääsemine. Eduard Vilde „Külmale maale“ on sarnaselt „Mahtra sõja“ ja „Prohvet Maltsvetiga“ tõsielulised pürgimiste ja peksasaamiste lugu, kus taheti parimat, aga välja tuli, nagu alati.
Nii väljarände, küüditamise, sõjapaguluse kui õppima mineku puhul oli teabe liikumine meie mõistes käsitamatu. Kuidas nad teada said, kes-kus-mis-kuidas asub?
Ärgem kõnelgem siinkohal juba küllastuseni kirjeldatud Siberi-suunalistest loomavagunitest. Kultuurilätetele Pariisi poole mindi selleks, et oma ajastu suurimailt õppida ning nende loomingut ja protsessi näha. Küsimata, kas suured sündisidki suurte linna või said selles linnas suurteks. Fotode, striimide, kodulehekülgede ja õppevideote asemel tuli kohale loksuda: rongi, laeva ja hobuvankritega kolistati nädalaid tõotatud maadele.
Tuglas ja Wiiralt teadsid, kuskohas omad loovad ja lehvivad. Teised täheseemned teadsid omakorda Peterburi vägevaid. Hingeparvedel Eestis oli lihtne ja loogiline stiilide kaupa ühineda – avamaailma hingesugulaste ligi mindi kasvõi nii, et magati Mesitaru-nimelise kunstnike kommuuni põrandal ajalehe all.
Ühendati väed, mis vaatamata 2024. aasta infotehnovõimalustele on ikka inimhingede supipotis plahvatanud kaardipakina laiali paisatud. 21. sajandi koolilapsed õpivad selgeks sõnad „Noor Eesti“, „Siuru“, „Tarapita“, „Ilo“ ja „Odamees“ – teevad kontrolltöö ära ja… unustavad, sest praegune kontaktivaba sõbrustamine näib tõelisem kui tõsiasi, et osati vaid telepaatilise kompassi abil üles leida oma meistrid-gurud-teejuhid ning nende käekirja varjundid-teisendid meie kultuuriruumi tuua. Kui vedas, siis poliitilise varjundita nii, et nüüd WWIII aegses segases maailmas keegi neid maha ei võta ega tühista.
Olnud aegade meistrite lood jutustavad fenomenist, kus geenius oli Pariisis ning nakatas sealt kogu kontinenti oma geniaalsusega. Nakatunutest kujunesid sellepärast tegijad, et neid tabas ennastsalgava rände tasuks ingli puudutus.
Kalevipoegadena Soomes ja Norras – aga ka teistel maadel töötavad ja teenivad inimesed ei mõtle vist väga sageli, mis vahe on impressionismil ja ekspressionismil, dadaismil ja fovismil, op- ja popkunstil ning post- või lihtsalt modernismil. On vaja raha teenida, et süüa ja asju osta, on-ei ole elektrit ning kodulaenu ja autoliisingut maksta. Raha teenides jääb oma enese hing unarusse ja lapsed, kelle nimel see kõik, külmetavad emotsionaalselt. Järelikult tuleb põgeneda veel kaugemale, vähemasti lapsed tuleb Suurbritanniasse ja USAsse kõrgkooli saata, eks?
Kes leiabki Austraalias enese, kes tuleb tagasi ja otsib edasi, kuhu globaalses inimhingede katlas oma kodumatu Mina viia, et kumera paja ühes „nurgas“ praadi smoorida. Siin ja praegu iseenesega sõbrunemine ei ole nõrkadele. Küll on ilm vale, rahvas kole, palgaga ära elda võimalik ei ole. Kusjuures mine sa, unistaja, siin sinisel pallil, kuhu iganes – ikka satud teenindajate ringkäendusse.
Enamus inimeseks kehastunutest pakub teenust, olgu ta taksojuht, burgerivormija, juuksur või… Mina ka: õpetamine on samuti teenuse pakkumine.
Ostsin 2024. aasta 1. jaanuaril hispaania keele A1 ja A2 moodulid. Kuni õpetan Kehtna KHK ilusatele hingedele eesti keelt ja kirjandust e mõtlemist ja selle väljendamist, koostan oma paketti. Kui osta El Medana Kalamaja-Supilinna tüüpi kivikõrbepiirile-ookeaniveerele korter, saab käia tõelist naeratust ja tegelikku usaldust tagasi toomas – ainult taeva pärast mitte läti AirBalticu teenust ostes, vaid pigem end läbi Helsingi või Londoni transfeerides, et ei oleks mehkeldamist tšehhide Kiwi.com-i ega leedukate skycop.com-iga.
Airbnb ja Bookingu teenuste asemel on pikkade plaanide puhul mõttekas soetada oma korter nt Icod de los Vinoses, mis asub igast vägevast Tenerife paigas tunniajalise autosõidu kaugusel kitsukestel serpentiinidel ja heatahtlikult kirglikel kiirteedel. Ka oma auto on arukas soetada – korras pidurite ja päikesekütusega. Oma väikese talu aga võiks osta ülivõimsate metsade kohal kõrguva Mercedese mäe jalamile. Sinna saaks rajada apelsini- vm instanduse, kirjutada-tõlkida-toimetada ning neti teel tunde anda või oma kool rajada.
Jah, see on illusioon, sest kogu sealse väe, vaimsuse, valguse ja helguse taga on kindlalt ka varjupool. Nagu ka meie vissvirila-nässnäruda kaaslase-valimikule kontrastsed kaunid värvilised isendidki pole kindlasti inglid.
Kaugelt paistab paremini, mida meie oma „rahvajuhid“ on meiega teinud: oleme pideva hirmutamise musta varju all prükkarid, kes trahvide hirmus prügis tuhnides keerutavad näpus apelsinikoori, mida ükski koduloom ei söö – kompost või lõke? – ning selle pisendava-tühistava absurdi taustal paistab 64 mulle sobiva tööpakkumise hulgas väljavaade linnakeses Naranjeros (apelsinikasvatajad) pakutavaks üritustekorraldajaks minna. Delfiinide-vaalade lasteaia hooldaja saab nädalas Eesti Vabariigi kooliõpetaja palga muuseas. Juured-aated? Minu elu ei ole põhjendamatute survestamiste ega sundvaktsineerimise jupijumalate katselabor. Juured rebenevad.
Toit lendab ümber Maa pideval ümbermaailmareisil. Riided, mööbel ja autod ajavad rahvaste paabelit mööda teid ja maid taga – pigem lennakem ise. Jääb vaid küisda, vastata ja otsustada, kas ja mille nimel depressiivsetes vahelduvvooluga alamakstud haritlaste väikelinnades vastu pidada.
Hinged parvlevad supipotis samas ka kuhugi oma kiduvaid konte tassimata. Ummikusse sattudes antakse oma hing ainete meelevalda, kus ummikussesattunu enese asemel hakkavad toimetama asemele asunud deemonid e olemid.
Oskar Luts on hinge ära andmist kirjeldanud lõbusalt, Vaino Vahing professionaalselt ning Märta Tikanen – „Sajandi armastuslugu“ – ja Veikko Huovinen – „Joodiku eetika“ – soomeliku brutaalsusega.
Ära olles kirjutab ja korraldab äraolija asemel olemite armee. Kaineks magades ehmatab rändaja: „Mida ma teinud olen!?“
See, kes tegi, ei ole tema, vaid soul-swap-seltskond. Selle asemel, et kokku luulutatu heastada, võtab meeltesegaduses kobaja peale – psühhoosini – kuni võimalus iseenesena asju korrastada kaob sootuks. Õieti pole sellest palju abi, et ilusad hinged kirjutavad kogetu üles või pihivad avalikkusele intervjuudes – deemonite küüsis olijad ju ei loe ega vaata filme, vaid joovad ja tarbivad igas mõttes.
Mis häält teevad rebenevad juured? Tilk-tilk-tilk! See on südame vere tilkumise hääl. Eesti kirjanikud, kes punamõrvarite eest emigreerusid, kirjutasid masendunud tekste. Maria von Trappi raamat, millest on inspireeritud film „Helisev muusika“, on tegelikult süngem ja religioonile toetuvam, sest perekond pidi ellu jäämise nimel kõik jätma ja üle Alpide lahkuma.
Vaimse ellujäämise nimel lahkus ka eesti loov-eliit, sest seda võimalust lubas punarežiimi lahkus. Elu Sõna kui päästerõngast kasutasid Tõnis Mägi, Marju Kuut, Urmas Alender – ja tulid tilk-tilk-tilk tagasi.
Kogesin Tenerifel hingekoju jõudmise tunnet, sulandudes värvikate temperamentsete heatahtlike inimestega esimesel hingetõmbel perekonnaks. „Tere“ ja teised head sõnad, päris naeratused ja tõeline usk, lootus, armastus asetusid koduse reaalia taustale. Sünged ilmed ja tervitusteta rähklemine, lumi ja tuuled, elektrikatkestused ja ülehelikiirusel langev elatustase, paratamatus end igas suunas rebestada ning 11 ametis raha teenida ning olmeliselt pool aastat elu eest võidelda – teine pool aastat selleks valmistuda…
Ettevõtja-arvamusliider Kersti Loorens: „Meile peaks maksma kodanikupalka selle eest, et nii karmis geopoliitilises kohas üldse vastu peame. Siin on kõik retrograadis ning „rahvajuhid“ omakorda kägistavad, kuni lahkume.
Olen riigikogu liikmetele öelnud: te ei näe sealt Toompealt, et inimesed – haritlased, loovisiksused, ehitajad, tervendajad – lähevad päriselt aina massilisemalt ära. Minu ümber on iga päevaga enam inimesi ja perekondi, kes pakivad asju. Neile ei saa seda ette heita.“
Inimene valib sündides oma hingeparve, vanemad, asukoha Gaial, pühendumise ja teenimise. Kogedes, kui helge on naerdes luua, mängeldes ehitada ja usaldavalt tõusta – nii hommikul kui üldse – küsid võõrsil eneselt: kas ma saaksin vaid sõjapõgeniku-näljapagulasena andeks, et loobun isamaast? Kui suur on lisaks supipotis võõraste maitseainete sekka rullumisele karistus loobumise eest?
Seda ju mustad jõud tahavadki. Sina saad päikeselises keskkonnas salavalu kogema.
Sinu minek lööb ka lähedastel ja külgnejatel hingelised jalad alt ja tasakaalu paigast. Tilk-tilk-tilk!
Hingede, nende parvede ja tühikutega on üsna sama nagu ameerika ja austraalia kirjanduses kirjeldatuga: enese ja omasuguste, hüvede ja hulluste otsingul läheb hästi seni, kuni püsitakse keskmes. Ameerika ja Austraalia kontinentidele migreerijatel läheb hästi seni, kuni nad pärismaalasi austavad ja nendega põimuvad.
Kui põlisrahvad surutakse käärivas supis reservaatidesse, on see otsekui alkari-narkari jääk-isiksus, kes hingitseb viimses piskus – ümber tema hingeldavad emmonid, kuni tõuseb mitte enam hing, vaid surma hingus ning eksinu läheb hingusele. Kirstukaane hingede kriiksudes sulgub kaas.
Maisel matkal rühkijad maksavad hingehinda hngerahu eest, püsides põrguks pöördunud isamaal – ning viimaks, trotsides hingepiina, riskime olla nimetatud lodevus-kliima-jne pagulasteks.
Tilk-tilk-tilk – katkevad juured ning supi mürgiseks muutudes ei jää siia hingelistki.
Seni hingakem hingestatult ühest hingamispäevast teiseni. Nagu palvetas Exupery: „Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.“

Nõiad ja gentlemanid

Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.

Kodanikuhariduse programmi MINU RIIK poolt
koostöös Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja
Euroopa Parlamendi Eesti bürooga
kodanikupäevaks 2023 korraldatud XXII esseekonkursi teemal

“Kui Sina ei lähe valima, siis valitakse Sinu eest“

žürii koosoleku protokoll/otsus

21. november 2023 nr. 2
Tallinn

Žürii koosseisus:

Rein Veidemann – Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees, kirjanik,
TLÜ emeriitprofessor, filoloogiadoktor (žürii esimees)
Toivo Keva – kodanikuhariduse programmi MINU RIIK tegevjuht
Irina Külmoja – Tartu Ülikooli slaavi filoloogia emeriitprofessor, filoloogiadoktor
Urve Tiidus – Riigikogu liige
Ljudmila Jelanskaja – Tõlkebüroo toimetaja, endine Tallinna Prantsuse Lütseumi
vene keele ja kirjanduse õpetaja
Anneli Oidsalu – Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse
vanemõpetaja
Anno Aedmaa – Euroopa Parlamendi Eesti büroo avalike suhete nõunik
Rita Niineste – Euroopa Komisjoni Eesti esinduse keeletoimetaja
Märt Treier – Vikerraadio ajakirjanik
Archibald-Stiwan Kald – Riigikogu Kantselei konsultant, MINU RIIK Nõukogu liige
Leena Möls – Aruküla Põhikooli  vene keele õpetaja, Eesti Võõrkeele-
õpetajate Liidu  ja Vene keele Õpetajate Seltsi juhatuse liige
Kertu Kändla – Viljandi Gümnaasiumi 11. klassi õpilane, 2022. aasta kodaniku-
päevaks korraldatud esseekonkursi võitja (I koht)
Markus Tasalain – Pärnu Koidula Gümnaasiumi 10. klassi õpilane, 2022. aasta
kodanikupäevaks korraldatud esseekonkursi võitja (II koht)

valis esseekonkursile laekunud 279 töö hulgast välja 34 parimat tööd ja otsustas välja anda järgmised auhinnalised kohad (3), ergutusauhinnad (23) ja äramärkimist väärivad (8).
I koht
Sandra Veensalu, Kehtna Kutseõppekeskus, 11. klass
juhendaja õpetaja Kati Saara Murutar
Marina Kaljurand ootab Sandrat Brüsselisse.
Kermo Silmer ja Anhelina Shelest lendavad Strassbourgi.

Mina, Kati
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime ome enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilaste ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemde ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkvad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus.
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes.
Kaassõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… – ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale.
Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.

Hirm nii surma kui igavese elu ees

Oh, milline kaotus! Me ohime niiviisi ka siis, kui lahkub ligi sajaaastane inimene, kelle ümbert on kõik kaasteelised lahkunud ning iga samm ja hingetõmme teeb haiget. Kui lahkub aastakümneid meie kõrval, laval või teleris figureerinud suurkuju, oleks kaotus lausa mitmemilline, kui eestlasi poleks järele jäänud alla miljoni.
Püüame surma teemast distantseeruda: ei Bernt Notke pannood „Surmatants“ ega Edvard Munchi maali „Karje“ ei satuta juhuslikult vaatama. Teleseriaale küll ning 30aastase omamaise seebi „Õnne 13“ varasemate osade nägemisel kohtame tervet galeriid manalamehi. Sõna „manala“ ise on hirmutav – samastume paratamatult surnutega. Nii selles mõttes, et suremine on paratamatu kui selles, et samastumisest ei pääse. Igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke pole enesekesksete pärisosa. Freud ja Jung on ammu väitnud, et sugutung ja surmahirm on meie kõige kõrgemaidki pürgimusi käivitav jõud.
Kui õnnestubki hetkeks end Eckart Tolle näpunäidete järgi siin ja praegu surmahirmust lahti ühendada, oskab kõige tavalisem seinakalender meid sellega taas kokku lahutada. Oleme küüditamiste, ristilöömiste ja massimõrvadega ühte konserveeritud nii, et ühtviisi loomuvastaseks on moonutatud elu saamine, elukaar ja teispoolsus.
Sihikindlalt hirmutatutena ühtlasi häbeneme oma hirmu – nagu Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ koolipoisid, kes esimesest lahingust Rannu mõisa juures põgenevad ning loomulikku enese alalhoiu instinkti häbenevad. Põhjasõja aegadest alates on mööda neid maid trambitud sedasi – aga elu läheb alati edasi nii raseda Barbara von Tiesenhauseni jääauku uputamise järel tema enese vendade poolt kui bemmidega puusse põmmutanud praeguste poiste inglitiivul.
Schopenhauer arutleb: „Surmahirm on irratsionaalne. Esiteks: kartes surma kui tulevast mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, mil meid veel sündinud polnud. Teiseks eeldab kurjus ja hirm olemasolemist ja teadvust. Ei minestamises ega teadvuse lõplikus kaotuses ei saa seega midagi kardet olla.“
Teispoolsed piiripealsed kogemused viivad ülisageli inimese spirituaalsuse ja müstitsismini.
Täiesti ratsionaalset õigusteadust õppinud Goethe jäi rängalt haigeks ning tõusis nii teadlikku usku ja jumalakartlikku hirmu-armu teemal filosofeerimisse, et meie saime ja ei saanud ka vastuse küsimusele, kas Mefistofelest „Faustis“ ja meie enese kukla taga tuleks karta või tervitada.
Maeterlinck jutustab tasakaalustuseks ja julgustuseks, kuidas taevalikud tited on vastavalt hingelepingutele sündimise ootel: kes piirdub abordiloote missiooniga, kes tuleb kaua tehtud kaunikesena tulevaseks rahvajuhiks ja lunastajaks. Järgmise korrani, mil ta võib kehastuda kellekski nii metsikult elutahteliseks surmakülvajaks nagu nt Tšingis Khaan. Tema energiat kannab tänapäeval mongolite The HU, mille nimekaim eestimaine HU jutustab depressiivsete eesti väikelinnade näitel, kui mõttetud on tegelikult olnud nende nimel hukkumised.
Antiikaegne mõtleja Seneca sõnastas: „Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist painab oma naise truudusetus. Suurima hulga õnnetuist surelikest moodustavad need, keda jälitab surmahirm – pole ühtki aega ega ruumi, mil see ei saaks ligi hiilida. Seda kohtavad pagendatud ja varast ilmajäetud vaestena rikaste keskel.“
Kergemeelse mulje jätjad kehitavad õlgu: pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Esmalt salaja, siis juba varjamatult peidavad nad end massiliselt ainetesse, kuna kardavad mõlemat – nii lõputut õudust kui õudset lõppu.
Mihkel Raud kirjutas oma esimeses raamatus „Musta pori näkku“, kui kohutava surmahirmu võib kriitilise piirini jõudnud alkoholism tekitada. Mõistlikus koguses tarvitatuna kasulikud ained ja nähtused narkost võimuni on kõik ületarvitamisel tapvalt mürgised. Mõni korpus tarbib uskumatuid koguseid kandes elava laibana aineid, planeeti ja ligimesi. Mürkidest loobujad oskavad toibudes kirjeldada, kui kohutavate deemonite kätte alkoholi, amfetamiini ja kokaiini tarvitajad viskuvad. Pahatihti on kahjustused püsivad ning nendega tihedalt seotud ärevushäirest kujunenud meie ajastu psüühiline pandeemia. Moodne inimene ongi nagu diagnooside bukett ja pakett. Psühhopaatia erinevate vormide paraad tagab vähemasti tuhandetele spetsialistidele töökohad. Tehisintellekt ja kiibid, puldid ja robotid ilmselgelt inimhingede inseneride ameteid endale ei saa.
Märgiliselt aegumatu pealkirjaga kultusteoses „Läänerindel muutusteta“ kirjeldab Remarque: „Kuni tänased sõdalased, nüüd eluohtlikult katkised kehad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägid arstid välilaatsarettides surijaid – kui nemad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Ja noored mehed võrbitakse sõjas jõhkarditeks.“
See kehtib ka kodusõja kohta, nagu sõnastab Hardi Volmer: „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma…“
Nii Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ kui Gustav Suitsu „Kerkokell“ on kogu oma tekstilises kõrguses ja sisulises hõrkuses kõrgi surmahirmu teenistuses:
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
Võnnu murrakus sentimentaalne nostalgiahetk tuletab meelde su enese kaduvust: luuletuses lööb kella lell, pärast isa venda tuled sina ning järgmiseks lüüakse sinule. Kõik kaunis ja ülev on võimalik surmahirmuga varjutada orjastava paanika teenistusse. Moonutatud ja varjutatud ilmavaade ei näe surma kui loomulikku ammendunud keha ära panemise ja maha jätmise protsessi, vaid kasutab väljendeid „manala“, „kalm“, „koolnu“, „põrm“, „vaglad“… Olemegi õõvalõa otsas.
Mis tunded meid valdavad, kui avame surmakultuuri suundumuste ja surmaennete lingi
https://www.folklore.ee/tagused/nr25/ttiar.htm
Just needsamad, mis meid valdavad osavasti Maslow püramiidil põhinevaid reklaame trehvates.
Meenutagem põhivajaduste püramiidi alt üles:
1. vajadused, mis on seotud elus olemisega – sugutung, söömine ja surmahirm
2. vajadused, mis on seotud ohutuse ja turvatundega, oma eksistentsi jätkamisega selles kehas
3. armastuse ja kaastunde vajadus
4. sotsiaalne vajadus olla tunnustatud, saavutada positsioon, kuuluda kellegi hulka
5. eneseteostus – looming ja eneseväljendus
Reklaamid ähvardavad alateadlikult, mis kõik juhtub, kui me seda või toda teenust või eset ei osta.
Meie aga mängime õudusfilme vaadates näiliselt turvalisel moel surmahirmuga. Tänu meie kergemeelsele vallatlemisele käärkäte-rappijatega saavad tööd autorid, kirjastused ja stuudiod ning seejärel psühhiaatrite ja terapeutide hordid.
Lohutame end legende ja mütoloogiat tõlgendades sellega, et kurat kardab pikset ja hunte – ja tekitame sihilikult närvikõdi kui elusolemise indikaatorit. Tunnen, järelikult olen.
Sellega arvestab ja arveldab massimeedia suurettevõtlus ka: selleks, et klikke ja laike saada, peab sisu olema kõhe, õudne, õõvastav, rõve, rõlge ja võigas. Muteerime halloweeni keltide paganlikust tänupühast surmakultuse orgias. Laseme valelikul valimiskampaanial kujuneda veel üheks psühhoterrori liigiks koduvägivalla ja koolikiusamise kõrval.
Seegi on hirm nii surma kui igavese elu ees, kui naise jaoks saavad kohutavaimaks hääleks mehe sammud kõrvaltoas ning televiisoris soovitab peaministri laadne toode samal ajal õpetajatel minna streigiaega asjalikult kasutades tänavale automaksu propageerima. Kõige hirmutavamal kombel on tekkimas türannia, suisa despootia, mis hakkab lähitulevikus vägagi paljudele kerkokelli helistama.
Paanika puhul pöördume ikka kellegi välise poole abi järele – advokaat, politsei, vanem vend või NATO – langetame hirmust hullununa põlispuud ja rajame polüagoonia kui punase räti härjale.
Roosa mulli inimesed hõiskavad keset kaamost korraldatavatel hingamise ja gongide sessioonidel: parim on alati ees – jõuan veel! Igavene elu ongi tervete ja terviklike paleus. Valutavale üksildasele raugale igavesest elust selles kehas kõnelda oleks julm. Ka teadmine, et selles kehastumises tallatud putukad ja konnad, abordid ja uputatud kassipojad ootavad teispoolsuses ees, pole julgustav.
Väljendugem vapralt: „Ma ei karda surma. Mina olen surm, sest minus on surm kõrvuti sünniga. Läbipaistva ja teadvel teadlikult teadvustatuna olen õigel ajal õiges kohas õiget tegu tegemas.“
Kehtib suremise kohta ka.

Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!

Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!

Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.

Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.

Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.

Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.

Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!

Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.

So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.

Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.

Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.

Kooliaasta alguse seminar Kehtna KHK ja Viljandi haigla meedikute paralleelmaailmade väes.
Kui ma võiksin teha, mida tahan, siis just seda – MA TAHAN MINNA KOOLI OMA KOGUDUSE ETTE.
Tänan õiguse ja võimaluse eest!

Valge Draakon

Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU.
Veevalaja ajastu algusest alates, oma galaktilisse koju jõudmisest saadik – läbi pandeemia ja sõja – on meil kõigil olnud koduigatsus. Kes on selles gruuvis tõusnud, kes astehaaval isiklikku evolutsiooni pidi tagasi alla astunud, nõnda et on nüüd vastavalt 70aastane iginoor-tugev Tegija või 50aastane imik. Nii on.
Igaüks reageerib kõigele oma parimal võimalikul moel – mõni ehitab ja loob, teine lammutab ja lõhub. Ka see on okei, kui ühe tõusu ja teise languse käärid teevad pere-sõprus-naabruskonnas suisa spagaati.
Your vibe is calling your tribe.
Uued Omad tulevad pärast äratõuke ja lahtihüppe pimedat tühjust asemele – Tokyost, Keilast, Monacost ja Narvast – me leiame üksteist üles.
Vägivallatu ja verevalamiseta kaitse, alistuva vägede valitsemise aeg on saabunud.
Minule vastastid metsmaasikad: VALGE DRAAKONI HINGEPARVE TEENISTUSES OLED NÜÜDSEST.
Need metsmaasikad niideti deemonite poolt mullu juunis keset õitseaega maha.
Tänavu võttis juuni alguses miinus seitse nad koos tomatite-paprika-heina-vilja-hernestega ära. Herned ja kõrvitsad toibusid ning on nüüd Amazonase-väärilised. Metsmaasikad lahvatasid põua järel õide ja viljusid, misjärel laotusid mõne nädalaga seitse kora laiemale maaalale ning õitseva-viljuvad veel kord. Herned ka!
Valge Draakon on üleni soe-helge-armastav. Tal on kuldsed silmad ja viiruki-angervaksa-patšuli-ingveri-lõhnaline hingeõhk.
Valge Draakon jätab endale ja kõigile teistele täieliku vabaduse.
Ta kõnnib ja lendab, ujub ja teleporteerub.
Ta neutraliseerib kemikaalid ja vaktsiinid.
Ta purskab tuld üle mürkide ja puhastab-tervendab tõusuvoos üha ja üha.
Piisab mõttest – täiesti kiretult rahulikust mõttest – ja kõik toimub-toimib pilgust.
Kui deemonid tulevad taas metsmaasikaid rüvetama, jääb niiduk Valge Draakoni pilgu ees seisma ega käivitu enam – kõik riistad ja seadmed, mida egrogor nuritarvitab, põlevad läbi ja maha või upuvad ära. Ja kui deemonite ori ikka veel ründab, et kellelegi midagi tõestada, võtab tema enese koer tal hoiatavalt hammastega käest kinni. Peatu, armetu!
Ebajumalad prantsatavad illusoorsetelt troonidelt. Nad püüavad 2D piirimail lamisedes armastust või vähemasti mingitki tunnustust välja valetada, peksta või osta. Valge Draakon teab, et vandenõuteooriates, peavoolu meedia uudistes, hirmude nõiaringmängus tuikuv biomass ei tea, et ta ei tea. Mälu on läbi lõigatud koos Universumi nabanööriga, mis toidab unistusi ja visioone.
Valge Draakon tõstab tiivad ja purskab kuldvioletset külma ja kuuma tuld.
Metsmaasikad sirutuvad peenral jõuliselt tulevasi taimi laotavate aedmaasikate poole ja küüslaugud kihistavad, kui deemonid tahaksid valgust kasvõi n…da, kui muud ei saa.
Kõik on imikuks degradeerunule võlgu ja süüdi ja peaksid justkui aitama. Ei saa. Egregor puristab paanilisi paljastusi ja nõudmisi suvalises suunas. Tõusjad mõistavad: so sorry. Las olla. See degenereerumine toimub todapidi otsustanutel erinevas tempos. Meil kõigil on kaasteelisi, kes on olnud targad, tegusad ja teenisid hästi. Nagu õpetatud penid.
Nüüd juhivad meie (lapse)lapsed tähelepanu, et nii lolli möla pole mõtet kuulata – Omadega tuleb ühineda, et Valge Draakoni väes lennata.
Noortel on õigus. Ei pea ühtki kamarajura kuulama. Ei koolis ega seltskonnas. Valge Draakon toob uue hariduse ja energia, rahvajuhid ja arhitektuuri. Pilguga. Nipsust. On kontaktivaba vägede valitsemise ajad.
Valge Draakon teab kõike – nii, nagu aastatuhandeid on olnud neid, kes teavad Tõde. Leebel kulsinisel pilgul jälgit ta, kuidas muserdav maatriksi toodetud „haridus“ kukub kokku ning sünnib uus tõeline haritus.
Valge Draakon on sitke sooneline targalt lihaseline ning peatab tegusalt Gaia kuritarvitamise. Ta laseb enesehävitusprogrammi käivitanud biomassil minna.
Keegi ei leina ega plaksuta – ashes to ashes, dust to dust – loodus võtab kõik omaks.
Selleks, et meie, Valge Draakoni hingeparv usuksime, loodaksime ja armastaksime, loob ta seitsmekordistunud teelehtede laulu saatel eimillestki KÕIKE. Meie ka.
Oleme pidevas inspiratsioonivoos. Senine meditatsioon on loomulik-nägelik-teadvel olemine. Tõde tõuseb, vale vajub. Peeneneb teadmus ja taju.
Rahvajuhid tõusevad poliitikute asemele.
Preestrid astuvad ametnike asemel inimkonna teenistusse.
Valgete varjupaikade Draakoni väes planeet pulseerib teisenenud TÖÖ TÄHE ALL.
Igaüks teeb ja loob seda, milleks sündis ega piinle kellast kellani raha teenida.
Metsmaasikad levivad mängeldes üle Maarjamaa haavade.
Strawberry fields forever.
Valge Draakoni vägi on suve jooksul ülemeetrilisteks kasvanud haavavõrsetes.
Jõuame KOJU. Igaüks oma perekonna juurde – nii amööbide kui ükssarvikute perekonnad on ühviisi head – igaühele OMA.

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Kolm aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Kolmandaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide kolme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Nublu on oma valdkonna Valdur Mikita – ja tüdrukutega väljas peab käima, maksku, mis maksab 😉

Aarne Vasara lesk Mall Vasar läks apostel Johannese päeval mu venna juurde taevasse.
Helget taaskohtumist – tervita mu venda, Mallekene!

Ainus märk dr Google’i varamus:
https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/76604500/harri-vasar-90-kati-saara-vatmann-isast-kui-esiklaps-aarne-suri-haabus-ka-meie-isa
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tahelaev-kati-murutar-136646