Sügis 2018 tõi Kuusiku Altweski loovuskose noortestuudiosse MINA OLEN! 12 uut noort – neist enamus teismelised poisid. Nüüd on meid 34 – pered-sõbrad-õpetajad lisaks – ja me pole enam kaugeltki tüdrukute traib, kes tegeleb tantsides-näideldes-maalides üksnes pehme loovusega.

MTÜ Ingli puudutus on Altveskil kultuurijuga juhtinud poolteist aastat. Oleme ühisloomena välja toonud 3 lavastust – „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“. Juhendajateks-autoriteks Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik, Marje Berlokko ja Robert Borodin. Nimilugu näitasime kõikjal Eesti koolides-rahvamajades 21 korda.

Sel suvel tõime KOP-projekti abiga kogukonna teenistusse 4 sõudepaati. Pärast esimest koolitust maestro Jüri Jaansoniga kogunes paisjärvele mitukümmend poissi, kes sisuliselt Elasid läbi suve Altveskil. Kavandatud 4 noortelaagrist 6ks kasvanud suvemaratoni käigus liitusid noormehed Alo Murutari vetelpäästeõppustega, Meeli Laasi hääle- ja massaažikooliga ning Paul Neitsovi pilliharjutustega juba nii tihedalt, et on nüüd alaliselt ja üleni noortestuudio liikmed.

Pererahvale ja õpetajatele tähendas mitmekümne noore pidev elamine iidse vesiveski ees ja sees alalist hoolt ja valvet ning noorte toitmist-juhendamist-plaasterdamist-turvamist ka laagrivabadel päevadel. Aga see-eest said kõik teismelised õpetatud tantsima-mängima-ratsutama-tekste looma-ujuma-sõudma-vetelpäästma ja iseendast teadlikud olema.

Noortestuudiole tekkis noorte soovil kehakultuuri ja terviseteadlikkuse suund, mida edendame Dr. Imre Rammuli, Marge Järvi, Helen Lingi, Anu Pahka, Liis-Katrin Avandi, Stella Kuusemetsa, Alo ja Brigita Murutari jpt toel Märjamaa valla abiga igal laupäeval.

Kuna töös on multidistsiplinaarne lavalugu „Tervist, Aafrika!“, tantsutunnid sagenesid ja nn hajaõpetajate – keda kutsume vajadusel – arv suurenes, on Kuusiku Altweski loovuskosk valla igal õhtupoolikul.

Kuulutasime välja ka järjeleaitamise õppe – meie hulgas on omavahel öeldes arvukalt õpiraskusi, erivajadusi ja raamidesse mahtumatusi. Aitame noori järjele inglise, vene ja eesti keeles, õpetame soovijatele hispaania ja rootsi keelt. Meie kompetentsis on matemaatika-füüsika-keemia, aga ka bioloogia ja ühiskonnaõpetus, ajalugu ja geograafia – igaks õppeaineks on pädeja.

Ühtlasi teavad meie noored, kus on maja võti – nüüdsest kütavad-koristavad nemad. Samuti käivad küpsemad noored Erasmus+ projektikirjutamise koolitustel, et kogukonna noortele selgeks õpetada, mismoodi toimib vald ja riik ning kuidas valijad saavad mõjutada valituid meie kui kodanike tahet täitma.

Meie tahe on puhastatud-hooldatud paisjärv. Lehkav ja kinnikasvav järv on ohtlik nii elule kui tervisele. Pole järve, pole ka tõmbsoont, millest lisaks Altveskile elab ja hingab ka Kuusiku mõis, tall, lennuväli ning kõik ümber järve tegutsevad pered ja ettevõtjad. Pole tõmbsoont, ei ole motivatsiooni ehitada külalistele tube, mida aga vajavad nii meie noortelaagrid kui kavandatava noorte rahvusvahelise koostöö ja vahetuse suur pilt. Ka Kuusiku mõis ja lennuklubid ootavad Altveskile loodavat külaliste majutamise võimalust oma partnerite tarvis.

Kuna oleme hõlmatud Rapla valla arengukava prioriteetide hulka, püüame läbi murda EUs ainult Eestile omasest jäikusest. Erinevalt naaberriikide paindlikest lahenditest saab meil Brüsseli toetustega arendada kas kõike või mitte midagi. Teistes riikides on võimalik näiteks renoveerida tegelussaal koos wc ja ülakorruse külalistubadega. Järgmises etapis vahetada kogu 1000 ruutmeetrit kattev paljunäinud katus. Siis muinsuskaitsega kooskõlas töökorda kohendada kontsertsaal ja teatrisaal. Meil siin saab kas kõik korraga – mis on kulukuse tõttu üle igasuguste piirmäärade – või mitte midagi.

Kindlasti leiame lahendused. Seni pusime omal jõul, riske ja koormisi võttes tegelussaali elektrisüsteemi ja küttekeha, põranda toestuse ja soojustuse ning turvakaamerad ja videovalve. 34 last ja noort kohustab meid jätkusuutma.

Noortel on võtmed, vastutus ja usalduslik tööjaotus. Ent kõik noored pole VEEL meiega ühinenud – ja ka ühinenud vajavad valvet ja MINA OLEN! noorte aukoodeksile allutamist. Õnneks on meie uue managessi Kristiina Liukaneni kõrval selles töös noor politseinik Talis Lisakov.

Kuna me oleme kahel viimasel aastal panustanud noorsootöösse 24/7 kogu oma aja-jõu-raha-oskused-teadmised ning Brigita Murutar ja Margareta Babtšenko astusid nii noorsootöö kui kultuurikorralduse alal Viljandi Kultuuriakadeemiasse, on saavutatud täpselt see, mille poole pürib justiits- ja siseministeeriumide moodustatav valitsuskomisjon. Meie noortegängid hängivad Altveskil.

Senised kogemused näitavad, et igas gängis peab olema oma Frank Sinatra, kes on annete arendamise tõttu jõudnud suurtele lavadele. Tema eeskuju tõestab, et laval ja sadulas, roolis ja tüüris on lahe. Teda kuulatakse ja järgitakse.

Just selliseid Sinatraid, kes on juhtumisi koolis istuma jäänud ega sobi süsteemi, on meie hulgas hulgi. Kaunid ja andekad, nagu noored jumalad – masinavärgi silmis praak, meie jaoks aga suur saak.

Kirjutame sügisel 2018 nende talendikate sädenoortega kokku globaalse turuloo „Tervist, Aafrika!“, kus teismelised ise arutavad, milleks sündisid, mida õppida, kuidas panustada ja jagada selleks, et mahtuda 8 miljardit inimest kandval planeedil turule. Ennast armastades ja arendades, iseendaks saades ja jäädes.

Jõuluaegu oleme valmis selle Loo publiku ette tantsima ja lausuma. See innustab ka teisi noori nutiseadmetest-bussipaviljonidest-kaubanduskeskustest Altveskile tulema. Ja mujale Eestisse analoogseid positiivse hängimise gänge moodustama.

Kuivõrd tiimi sõnul on kiiresti ja jõuliselt saavutatud sünergia ja harmoonia võti Kati S.V. Murutari haritud-empaatiline-vilunud-hinnangutevaba karisma, on Altveski emand, 5 lapse ja 5 lapselapse Mummi valmis tulema kõikjale Eestisse nõu ja sädet andma.

Siis, kui praegu avatud 7 meedet järjekordseteks projektideks punutud, uued näidendid noortele lavalugudeks loodud, senistest näidenditest juturaamat põimitud, Altweski fotoalbum koostatud ning lastelaagritest alguse saanud noortestuudio Lugu „Ingli puudutuse“ raamatuks jutustatud.

Meie senised sooritused „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“ on Youtubeis:

https://www.youtube.com/watch?v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh

https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

Vaadake, süttige – ja tulge meie sekka!

MINA OLEN!

Kolm küsimust

Kati S.V. Murutar

Tuhanded külad, tuhanded talud on Eestimaal laiali nii, et enamus neist ei jõua telerisse ning keegi ei küsi endisaegsel moel võimalikult kõike kasvatavalt talurahvalt, kas ja mis muretab. Tallinna-välisest Eestist jõuavad telerisse idüllilised nišileidurid. Linlikule eluviisile üle läinud, maad maha müünud või rentinud maakodudest pole midagi näidata ega rääkida. Tervikliku väiketootmisüksuse alalhoidmine on üsnagi kangelaslik missioon. Vastuvoolu-ujujate probleemid on sarnased. Neist rääkimine oma nime all aga toob üsna kindlasti ebameeldivusi. Kuna nii meesteta pilt, lünklik tootmistervik kui sõltuvus virtuaalmaailmast on üldine ja ühine, las nimed jäävad – pigem vasta sinagi neile kolmele küsimusele: kuhu küll kõik mehed jäid, mis teil viga on ning kus su keha on?

Kuhu küll kõik mehed jäid?

„Endisaegne või?“ imestab 54aastane talutütar Eestimaa südamest lõputute rabade vahelt. „Ma pole selle peale mõelnud. Olen alati niimoodi elanud. Nii on õige ja ainuvõimalik. Mina olen aegajalt siit talust ikka palgatööl ka käinud – kui mõne kilomeetri kaugusele reilbaltik rappa lõigatakse, võin kasvõi Berliini raha teenima sõita, eks? Ema pole mitte kunagi tööl käinud, ehkki tal on zootehniline keskeriharidus täitsa olemas. Kasutab seda talus.

Kui mina liiga palju oma ja talu tulevikule mõtlema hakkaksin, läheksin hulluks. Talitamisest ja põllust vabadel hetkedel teen käsitööd ja vaatan telekat. Põhiliselt seriaale – need tõmbavad mõtted kõige kindlamalt kaasa. Nojah, põgenen oma mõtete eest jah!“

Sellises eas naist tuleb kestvalt tütreks nimetada sel lihtsal põhjusel, et ta on vanapiiga. Sellepärast kuulub tema kodutalu pigem nende jäänukite – või just tulevikuliste ellujäämise oaaside! – hulka, mida täna (veel?) naeruvääristatakse. Neid, kel lapsed-jätkusuutlik elujõud-nišš, idealiseeritakse. Ent visasid talusid, kes metsde vahel oma viimaseid aegu tiksuvad, on rohkem, kui teede peale paistvaid maalilisi.

Naeruvääristatakse suletud tootmisringi pärast: hihii, nad peavad lehma selleks, et toita siga, et siga ära süüa, et jaksata lehma pidada! Ring on üsna kinni tõesti, kui talu millelegi ei spetsialiseeru ja midagi-kedagi väravast välja ei müü. Vilja kasvatatakse ja heina tehakse loomadele. Vähesel määral vilja koduleivaks mõistagi ka. Veistelt saadav piim läheb sigadele-kanadele. Munade ja liha saamiseks, teadagi. Sead koos peetide ja muude kodupõllujuurikatega lähevad potti. Lammastelt saadav vill kedratakse lõngaks – seda siiski enamasti villaveskites, mitte vokiga. Lõng kootakse telekat vaadates kampsuniteks-sokkideks. Need pannakse selga-jalga, et oleks kabedam lauta minna. Laudast ja põllult kobitakse esiisade-moodi sauna – ja sealt teise-ringi-riietesse, mida ääremaadel tohutute kottide ja tonnidena liikvel on. Secondhänd selga – ja laadale. Mis on kinniringirahva üks põhilisi kodust väljas käimise kohti. Teatrisse-kontserdile väga ei pääse, sest just sel ajal on õhtuse lüpsi ja talituse aeg. Laadalt toodud pott läheb üha nõudlikumalt parandamist vajavale pliidile. Siga potti… Ongi ring kinni. Või lõks.

Tagastatud, oma kätega taastatud talu söögilauas istub vaid kolmeliikmeline pere. Igaks õhtuks läbi nagu läti latt, sest nii kelder kui küün, laut kui töökoda tahaks parandamist-uuendamist. Väsinud on nii voodrilauad kui lüpsimasin, nii sigade aedik kui köögikraan – ent kogu aeg ja jõud kulub talitamise ja koriluse nõiaringile, mida sa siin parandad või uuendad.

„Mul on kaks õde ja kaks venda. Kaks on linnas, üks Floridas ja üks Austrias,“ loetleb küpses eas piiga. „Floridat tean seriaalidest, Austria vaatamiseks klõpsin aegajalt filmiriiulilt „Heliseva muusika“. Kuidas ma ilmsi seal käia oleksin saanud – loomad ju! Ma arvan, et ära käies poleks pärast enam võimalik mõtlemata olla ka,“ tunnistab naine, et ei suuda kujutleda oma kodu muutumist üheks mahajäetud-väljasurnud onniks, millelaadseid ümberkaudsed hääbunud külad on täis. „Vanemad on juba eakad. Tervised mõlemal praegu õnneks raudsed. Õed-vennad ei kavatse keegi siia pommiauku tagasi tulla. Mina ei ole mehele läinud sellepärast, et ümberringi on ainsad veel elus mehed kas joodikud või veidrikud. Võimalik, et oleksin aegsasti abielludes neist kellegi õigele teele kamandanud. Aga mul polnud õigel ajal õiget aega – õed-vennad läksid kodust ära, mina asusin isa kõrval traktorirooli ja nagu… ununesin koos emaga teleka ette käsitööd tegema.

Siia tullakse ainult asja pärast – isa töökotta või midagi. See midagi on peaparandus. Meie ei joo, aga kärakas on kodus ikka. Sellepärast ongi, et me ei joo seda nahka. Pood on ligi 10 kilomeetri kaugusel – me siis oleme viimastele ellujäänutele nagu apteek. Selliste kundede peale talu edasi pidamisel loota või? Võeh!

Kes upub kraavi, kes külmub koduteed otsides… Tühjaks jäävad põlistalud saavad heal juhul kellegi suvilateks. Oleme vanematega siin arutanud, et teeks talust õige pagulaste varjupaiga… Aga tühjus-igavus-pimedus neid ju ei tõmba. Meie moodi pommiauk sobiks näiteks võõrutuseks… Ei taha linnast jotasid ega narkareid siia juurde tassida. Lastekodu pidamise jaoks pole meil piisavalt eurotingimusi – ja nett jupsib ka. Vanadekodu oleks vist ainus lahendus. Ükspäev teisehomme. Oeh, ma ju ütlesin, et ei taha mõelda! Kus telekapult on? Isa, ma tahan, et pult on minu käes! Ema, sa istud puldi peal!!!“

Eestlased, mis teil viga on?

„Meie talu kohta olen ümberkaudsete villade snoobide suust kuulnud, et see olevat keset eliit-eeslinna, nagu m… keset nägu,“ muigab kahe kõrghariduse ja soliidse enne-talupidamist-karjääriga 30aastane peremees, samal ajal kui temast mõni aasta vanem, samuti kõrgharitud perenaine hooldab koeri ja puhastab nende aedikuid. „Jah, me asume linnast 10 kilomeetri kaugusel. Jah, meie kümmekond hektarit on peagi elamumaana ülihinnas. Jah, meie peame siin lambaid, aretame koeri ja kujutame ette, et see elulaaditalu on ümberkaudsete eduinimeste lastele eeskuju, õpetus, lapsepõlve mängumaa. Lisaks on esiisade talu pidamine taluna justkui missioon ka. Samal ajal, kui linnast oluliselt kaugemalgi asuvad tuhanded-külad-tuhanded-talud on suures osas tootmise lõpetanud ja maad välja rentinud või maha müünud.

Kui pealevajuv linn juba väidab, et selles paigas ammu enne neid olnud talu oma tavapärase olme ja endisaegse välimusega on see va emm, siis oleme täiega. Võtsime endale sadakond lammast ka. Kusjuures mitte trotsist ega kiusust – voh, määgime teie häärberite akende all! – vaid asjalikel kaalutlustel.“

Noorpaar istus saunas. Naine arutles, et nende väga suurt tõugu koerte söötmine oleks oluliselt soodsam, kui liha oleks omast käest. Kuivõrd nüüdsel ajal täidetakse kosmoses meie soovid juba mõtetenagi hetkega, pakuti neile järgmisel päeval tervet karja. Täpselt sobilikku nii oma penide kui linnarestoranide varustamiseks. Lihtsa loogika alusel – jäärad ja vanemad uted lihaks, iga järgmise aasta noortelt uttedelt talled, siis valik – jäärad ja vanemad lihaks… Ja nii edasi. Peenem liha restorani ja poodi, ülejäänu koertele.

„Meil tekkis juba seal saunalaval küsimus, kuidas on võimalik, et nii rohkete linnastumata maadega, nagu Eesti, on lambaliha defitsiit. Lammast on ju ometi ülilihtne pidada – kõik puisniidud ja söötis maad saaks neid täis „külvata“. Kui teiste talumeestega asja arutasime, sain teada, miks defka on: seda veetakse rongitäite kaupa Euroopa moslemitele – nad ei tohi ju muud liha süüa, ainult määd,“ muigab mees. „Ja allergikuid tekib muudkui juurde. Samuti lambaliha-dieedil – nagu südame- ja veresoontehaigedki.

Lisaks on teised riigid nii linnastunud, et toitu pole kusagil kasvatada. Sisse veetakse nii liha kui vili. Aga ka hein ja silo neisse riikidesse, kus rahval on mõistust loomi kasvatada, aga sööda jaoks maid ei piisa, sest kari on peal – Poola näiteks.“

Koerte juurest saabuv perenaine jätkab teemat: „Talude juurest välja renditud või maha müüdud maa on siin Eestis puha rapsi all. Kuus korda suve jooksul mürgitatakse, neoonkollane ja haisev õlitaim, teate küll. Mesilased tapab päris ära, inimesed saavad lihtsalt kopsuvähid-astmad…

Ongi siis nii, et hein veetakse välja, lambad veetakse välja – kedagi-midagi ei jää, sest ka inimesed rändavad teatavasti järjest välja. Tõsi, ma pole päris sobiv iriseja – ka minu kasvatatud koerakutsikatest kaks kolmandikku ostetakse võõrsile.“

Trotslikult tegus noorpaar seal uusrajooni keskel oma lammaste ja koertega võttis selle karja üle skandinaavlaselt, kellel sai küllalt. Pidas päris palju aastaid koos naise ja tütrega Läänemaal mitutsadat lammast, kanu ja hobuseid ja… väsis ära. Skandinaavias tegelikult väsis enne – sellepärast Eestisse asuski.

Nüüd siitmailt lahkuv viiking on farmeri poeg, kellele isa kinkis kümmekond lammast, kui ta oli 10aastane – ning kes tuli koos naise ja noorima lapsega Eestisse siinsete soodsate maastiku- ja põllumajanduspoliitiliste tingimuste tõttu. Mis ajab enamuse eestlasi mõistagi muigama, sest me oleme harjunud nii mulla kui ministri üle virisema. Eestit kiitev viiking ise aga enam ei muiga. Naine läks ära. Linna – et korteriaknast merd ja silmapiiri näha.

Skandinaavlane ise on tänaseks kimbatuses – ühest aknast vaade maanteele, teisest lambakoplisse ei inspireerinud juba mõnda aega tedagi, seda enam, et sulaseta elu ei lasknud ka reisima – ent teismeline tütar on nii talusse kui elulaadisse kiindunud ja keeldub lahkumast ja hobustest loobumast. Isa aga tahab Kreekasse või Rumeeniasse – mägesid-vaadet-soojust! Nagu ta lambakarja üle võtnud noorpaarile sõnastas: rusuv kliima ja pikk pimedus võttis hinge välja.

„Võta või väsinud farmeri Pipi-moodi tütar kah koos lammastega endale,“ naeravad elulaadi-oaasi pidajad nukralt. „Suur osa eliit-eeslinna lapsi loomade läheduse tõttu nagunii juba meil pooleldi elabki. Aga miks nende vanemad ei ela nii, nagu lapsed tahaksid ja meil kõigil geenides olev talupojaloogika käsib? Eestlased, mis teil viga on?

Meil on siin Põhjala inimtühjas väikeriigis olemas kõik eeldused loovalt ja loogiliselt toimivaks eeskujuks arenemiseks. Kujutlege: rannakarjamaad ja niidud on kõik veiste ja lammaste hooldatud, põllud annavad kõik inimeste ja loomade toiduks ja söödaks vajaliku, tuul-vesi-päike toodavad elektri – üleliigselt ei lennutata ei toitu ega inimesi. Kui liha ja juurikad kasvatatakse siin, ei pea ka inimesed võõrsil selleks raha teenima, et importfrukte kinni maksta… Nii ilus või? Ja nii saavutatav, kui rahvas ometi nõnda lihtsalt mutant-mustritesse ei eksiks.

Talumaadele häärberite ja rapsi külvamise asemel on ülim – et mitte öelda viimane – aeg Maarjamaa taas-asustada ja loogilise ringlusena toimima edendada-taastada. Telesaated näitavad niši- ja elulaaditalusid nagu imeasju, justkui viimseid mohikaanlasi. Arukalt ja kliimale kohaselt funkav talu kui üldtuntud mudel peaks olema reegel, mitte erand!

Igatahes meie oma oaasis paneme edasi.“

Kus sinu keha on?

„Minu teismeline laps on teoreetiliselt talulaps,“ jutustab 43aastane kitsekasvatustalu perenaine oma 14aastasest tütrest. „Teoreetiliselt tähendab seda, et me elame 70 kilomeetri kaugusel linnast. Sisuliselt metsas. Meil on mitukümmend kitse, paar hobust, kanad-pardid-haned… Mul. Mitte meil. Selles mõttes mu preili teoreetiliselt talulaps ongi. Ta on füüsiliselt justkui siin talus – aga tegelikult mitte.“

Hullupööra töökas emand, kes jagab end õpetajatöö ja kitselüpsi, mesinduse ja rahvatantsu vahel, kirjeldab, kuidas tema teismeline sirutab hommikul ärgates veel enne silmade avamist käe ja haarab padja kõrvalt telefoni, sest ainult nuti-ekraan on neiu arvates vaatamisväärne ja ärkama innustav objekt.

„Olen mitu korda küsinud, kas talutütrekene ei kaaluks varianti enne käe sirutamist telefoni järele, silmad avada. Siis näeks ta enda kohal lage, mille minu esivanemad ehitasid 100 aastat tagasi. Eesti riigi sünni järel kohe järgmisel aastal. Selle lae peale olid meie kodumaja järjestikused uued omanikud ladunud kõigi ajastute materjale. Päris Siberisse meid ei küüditatud, aga ümber asustati küll. Agulikorterisse.

Kodu lagi ja seinad kaeti okupantide stiilis vineeriga. Pärast Stalinit kinnitasid järjekordsed asukad, kolhoosi töölised, uued katted – Hruštšovi stiilis lipid, reikad. Ja nende peal Brežnevi-aegsed saepuruplaadid.

Kui isade tare tagasi saime ja selle lipp-lipi-peal ajaloo kajastuse laiali harutasime, võtsime üles ka mullale rajatud põranda lauad, nende peale kõmmutatud püssi plaadi, mis oli mäletatavasti tänase laminaadi eelkäija – ainult et mürgine. Otsustasime esialgse talu olemuse ja hingamise taastada, mitte euroremondi teed minna. Ehkki meie külas on umbes pooled kodud just seda küproki-ajastu teed läinud.

Lihtne hooldada. Ja seda, kui väga need eurostiilsed võtted talumaja hingusega ei sobi, need küproki-inimesed ei tunneta. Tunnetamiseks pole aega ega põhjust, nad on linnas tööl või suisa võõrsil. Oma korteri-elulaadiga tarre sattudes panevad puldist teleka – ja kliimaseadmele kraade juurde – ega kohtu koduhaldjaga,“ kirjeldab õpetajanna. „Suvel kappavad murutraktorite seljas hektarite kaupa viljakaid maid golfiväljakuteks – selle asemel, et seal peal söödavaid loomi pidada või naabrite loomadele heina teha. Nii palju siis isade maa kodutalude ajaloolisest mälust ja tajust…

Minu printsess aga ei ela meie algupäraseks taastatud talus isegi mitte korteri elu. Ta ei ela üldse siin-, vaid sealpool ekraani.

Mis mesitarud ja lindudele hommikujahu ja vee tassimine!? Instagramm! Snäpptšätt! Feissar!

Ausalt, ma pole mingi dinosaurus, kes vingub progressi pärast. Mul on ka Facebookis profiil. Isegi kaks. Talu oma ka – selle kaudu müün kitsepiima ja pardimune ja mett. Et oma tütre soove täita. Aina suuremate summade eest.

Ah, kellele ma räägin – kõik lapsevanemad teavad, mis maksavad need telefonid ja arvutid, moekad riided samuti – ma ju tean õpetajana, et „õigete“ riieteta ei tule kodust välja ei koolilapsed ega noorima põlvkonna õpetajad. Aga õiged riided, soengud, käitumised määrab omakorda kogu see maastik, millel nutifoni uppunud põlvkond uitab.“

Ema tunnistab, et oli veendunud: kui ta loob lapsele muinasmaa, suudab ta teda virtuaal-abitusest, ekraanide-sõltuvusest ja pealiskaudsest trende pidi plõksimisest säästa. Tegelikult sellest maapealsest paradiisist ja eluküllusest vastuvoolu ujumiseks piisanud ei ole. Tüdruk ei näe tema valikul võetud koera – mõnel hommikul patsutab, enamasti astub kuutõbisena temast üle, silmad-meeled puutetundlikule peotäiele kleepunud. Kassid ei püüa temaga juba ammu ühendust võtta – null-reaktsioon ju.

„Kui veel mõne aasta eest oli laps väga palju meie kahe hobuse juures, siis nüüd külastab ta neid vaid selleks, et instasse-snäppi ennast koos nendega pildistada. Kooliteel autos on nutipluti meie vahel, nagu müür – juba kuid, lausa sajandeid, olen tütrelt ühesilbilisi vastuseid saanud, mis iganes teemat üles tirida püüan. Kui teda trenni viin – sama. Kusjuures alad, mida mu maast-lahti-laps harrastab, vahelduvad üha kiiremini. Klikk-klikk-klikk! Laulult kergejõustikku, tantsust ratsutamisse, pillimängu asemel ujuma. Klikk!

Esmalt tekib hasart, nagu instagrammi postitus oleks rekord-laigid saanud. Ja loidumine järgneb aina rutem. Ilus ja andekas – aga justkui liigagi andekas igal alal, nii et mitte miski ei paelu pikalt. Seda enam, et iga trenn hoiab ju telost liiga kaua eemal,“ tõdeb pedagoog, et oma enese last ta järjekindlale keskendumisele ja pühendumisele suunata ei suuda. „Kui mulle on tundunud, et taluelu läheb noorele daamile rutiinseks, viin ta tuulduma. Tema keha õieti tuulutan. Nii läbi Eestimaa sõites kui välisreisidel on ta nutineeduses. Kui mõnes kohas pole levi, on ta väljakannatamatult tige, tujutu, ärev – tõelised ärajäämanähud.

Vanasti ei saanud lapsi õuest tuppa. Mäletate, meid ei saanud ka raamatutest välja… Ja nüüd siis selline üleüldine sõltuvus, mistõttu taludel pole pärijaid…

Ma tean, et see on kõigil ja kõikjal nii. Sõbrad tulevad külla – ja kõik on koos telefonis. Kellegagi messatakse rohkem ja vallatumalt kui teistega – ja kohe ollakse „suhtes“. Kusjuures subjektiga silmast silma kohtudes ei osata vesteldagi. Pettumuse peale valitakse järgmine virtuaalpartner.

Järgmine telefon ka. Need purunevad füüsiliselt ja vananevad sisuliselt. Mitu telefoni aastas. Ma ei hakka ütlemagi, et minu vanamoodne telefon, mis on mõeldud helistamiseks, mitte elamise aseaineks, on mind juba neli aastat teeninud.

Talulapsele, kes elab kosmoses, mitte kodus, olen püüdnud jutustada, et üsna hiljuti saadi kodudesse lauatelefonid pika järjekorra alusel. Olid kaugekõnede keskjaamad ja taksofonid. Mobiiltelefonid olid esmalt kohvri, siis telliskivi suurused. Eksklusiivne klapikas läks üle puutetundlikuks ja… ongi katastroof. Aga ma ei saa ei seda ega midagi muud rääkida – tilks! ütleb tema nuti – ja ta ei kuula enam. Õhtuti päevast kokkuvõtet tehes õngitsen vägisi tema pilku – gling! – ja ma näen kalapilku, mis näitab, et ta tahab dresseeritud loomakesena otsekohe näha, kes messas või laikis.“

Naine teab, et üleaedsel poisil on juba nii tõsised unehäired, et temaga on korduvalt psühhiaatri juures käidud, kuna ta ei suuda õhtuti eba-maailmast väljuda. Magamatusest tulenevad õpiraskused ja sealt edasi hariduse ja ameti puudumine.

„See on nii linnades kui külades samamoodi – uue põlvkonna peale on lasunud saatan. Pole mõtet küsidagi, kes keda teenib – itimaailm noort või noor netikuradit. Inimene jääb teatavasti tehnoloogia üle peremeheks, kui on iseenese peremees. Ise – see on ihu-hing-vaim ühendus. Vaim saab vaevatud, kui tal pole ühendust kehaga. Keha kogetakse siin ja praegu,“ arutleb ema, kes ise tavatseb kitsesid lüpstes ja mesilasi hooldades mediteerida. „Kallis laps, kus sinu keha on? Tahaksin temalt küsida, kui ta nagu transis teel tualetti ära eksib, sest kaela kõveraks keerav pihupõrguline eksitab. Keha on kodutalus. Keset loomi, kellega puudub silmside…

Pane silmad kinni, see olen mina – sinu emme. Tee suu lahti… Ampsti! Pannkook meega ja kohupiimakreemiga jah. Lapsepõlve maitse. Kui meeldivalt üllatunult silmad avad, oled hetkeks SIIN. Oo, hetk, sa viibi…

Tänu sellele hetkele, mil lapse pilk oli siinsamas, kus kehagi, tõotasin: ma pean vastu – tõukan meie talu seni, kuni tütar käib koolid läbi, näeb maailma ja mõistab, kui erilist ja imelist elulaadi lapsepõlvekodu talle pakkus. Palvetan, et ta tuleks pärast kosmoselendusid ja koole tagasi koju. Päriselt ja päriseks.“

Uganda taluviljade poe lugusid

Koostööpartner FreshGo jaoks

Kui Robert Borodin ja Kati S.V. Murutar kolmekuningapäeval 2017 koosteed alustasid, oli 10 aastat Ugandas töötanud Robertil Telliskivi loomelinnaku tühjas ruumis paar euroalust, puuviljakastid peal – ei mingit erilist turundust, sest poissmees ei vajanud kuigi palju.

Ka talle kuuluvas Kuusiku Altveskis oli elatavaks ehitatud vaid paar ruumi, ülejäänud 1000 ruutmeetrit olid sisustatud ja kaetud ligi kolme sajandi risu ja sogaga.

Ja siis läks kõik ühe korraga käima.

Naise Facebooki profiili külge loodi uus lehekülg koos vastsündinud kaubamärgiga Tervist, Aafrika! See mitmekordistas kõigepealt Kalamaja, läbi lisandunud e-poe www.tervistaafrika.ee kogu Eesti klientuuri ja tekitas korrapärase Uganda taludest kogutud puuviljade voo Maarjamaa perede toidulauale.

Tervikpildil on märgiline, et samal ajal toimusid sõpruskonna paarikümne inimese abiga järjestikused puhastustalgud vesiveskis rööbiti kauplusearendusega. Selleks, et Kuusiku Altveskile loodud kultuurikeskuses esimene suvelavastus välja tuua, oli vaja näitlejad ja etenduses osalevad lapsed prooviperioodiks majutada. Mis tähendas Soone talu, kus perekond elab, teisele korrusele ruumide rajamist koos katusevahetusega.

Suveks 2017 oli Uganda taluviljade kauplus esialgsel kujul rajatud ja esimesi kontserte-maalipäevi-koolitusi pakkuv kultuurikeskus Altveskil käivitatud.

Seejärel õppetunnid alles algasid. Ehkki Robert oli 10 Uganda-aastaga õppinud sealseid mahedaid-lahedaid vilju sööma ja armastama, tähendas tõsiseltvõetav maaletoomine ja klientuuri loomine vägagi keskendunud süvenemistööd.

Algas iga puuvilja omaduste ja hoiutingimuste, kasutamisvõimaluste ja turu uurimine. Nii netiavaruste allikate kui katse-eksituse meetodil. Eksitused on aga väike-ettevõtjast entusiastide jaoks paratamatult üsna kõrge hinnaga. Kliimavahetus tingis esimestel kuudel vigu ja kadusid ja nendest omakorda olid tingitud laenud. Eks pettumused ka – teate küll, kuidas need algusaega pingutused käivad ja välja näevad.

Lohutuseks olidki esimesed kontserdid ja maalilaagrid, suvelavastused ja koolitused Altveskil, millest kasvas välja tänane noortestuudio MINA OLEN.

Suvelavastuseks kogunenud noored keeldusid laiali minemast ja õpivad nüüd Altveski stuudios tantsimist-maalimist-esinemist – ja tuuritavad mööda Eestit stuudio nimilavastusega.

Samal ajal on meie kodutalus käinud kaupluse arenduseks tootmisnõupidamised, kus joonistame tapeedirullile skeeme ja arengukavasid ning palvetame Soone Päikeseväraval ja Altveski Südamesalus.

Nii mõnedki toonased kaasamõtlejad müüvad täna mitmetel laatadel-üritustel Tervist, Aafrika!vilju.

Kuna ekvatoriaal-Aafrika paradiislikus kliimas koduaedades kasvanud viljadest on kujunenud kindel ja armastatud kaubamärk – siis Uganda tippametnike hiljutisel Eesti visiidil kiitsid nii paljud inimesed, Evelin Ilves kaasa arvatud, Uganda ajakirjanikele meie kauplust, et nood mahutasid oma ülitihedas päevakavas meid parlamendi ja ministrite vahele ja räägivad nüüd Kampalas, kui tõsise suhtumise ja pühendumisega perefirma meil on.

Perefirma telg on ülimalt keskenduv-kaalutlev-analüüsiv-loogiline Robert oma tabelitega – ta on üksiti ka piksevarras, kes maandab oma Murumuna, kellel alati on vaja… et juba eile oleks olnud.

Tegelikult on kogu tervikpildi arendamine toimunud ju vaid pisut üle aasta.

Ülesehitatud koduse ja stiilse poe seintele tulnud maalid Altveski kultuurikeskuse maestralt Marje Berlokkolt.

Samuti on meie noor müüjapoiss Virgo Juurik sädenooruk meie noortestuudiost MINA OLEN.

Kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Elu meie väikesel kaunil koduplaneedil ongi ilusate kohtumiste ja suhtumiste jada ja ristpiste.

Kui jõuluaegu Ugandas käisime, kohtusime rahvuspargis elevandibeebiga, keda tema vanemad pidasid vajalikuks meile esitleda ning silmside uhke elevandimammaga kinnitas: maailm toimub.

Silmside teeäärsete mangomüüjate letialuste vabade-südamlike lastega õpetas tõelist heatahtlikkust.

Igal inimesel ja puuviljal on nimi ja pilk – kohtleme oma-toodavaid puuvilju isiksustena ja jälgime iga päev kasthaaval, kuidas keegi bataatidest-jamssidest-ananassidest ennast täna tunneb.

Uganda õpetab eestlastele perekonna olemust sügavamalt – õlg õla kõrval päevast päeva – ühiselt tehtav lõputu käsitsi töö – rõõmuga ja abivalmilt.

Ja meie kodus aina katsetatakse ja guugeldatakse.

Oleme välja uurinud ja klientidele õpetanud, kuidas teha papaya salatit, mismoodi käib järelvalmiva avokaado hooldamine.

Matooke – keedubanaani – valmistamist õppides saime hakkama naljaka fopaaga: proovisime teda ilma koort avamata praeahju panna ja ühel hetkel käis kume plöts! Laiali lendas 🙂

Samas tuleb Robertil erinevatest pipardest ködi paremini välja kui kellelgi teisel.

Kakaoubade röstimise kunsti õppides saime teada, et kõige õigem on neid 80 kraadi juures 15 minutit praeahjus hoida.

Järelvalmivate õunbanaanide kastmine pritsiga tagab, et koor ei jää kuivalt nende külge kinni.

Ja kui papa Robert tõi koju kolm sutsukene ülevalminud ananassi, tegime noortestuudio lastega nendest maisimannanassivahtu: mikserdatud ananassid lisasime mõõdukalt keedetud maisimannakördile, maitsestasime suhkruroosuhkruga – ja see oli meie noorkaardiväe seni parim õhtusöömaaeg.

Jah, tööd on meie tervikpildil ohtrasti. Aga mõttestatult pühendudes on iga päev püha päev.

Seltsimees laps – tagamaad meie kõigi DNAs

Kati S.V. Murutar

Kui sõna on teele saadetud, püüavad inimesed selle kinni ka enne filmini jõudmist ja teavad nii massiivselt kinodesse tungida, et Leelo Tungla lapsepõlve-teemaliste raamatute ainel valminud filmi „Seltsimees laps“ vaatas juba esimesel nädalavahetusel 17 tuhat inimest. Esilinastusel polnud kinosaalis teismelistest tüdrukutest eakate härrasmeesteni ainsatki vaatajat, kes poleks nutnud. Järelikult on tagakiusamise ja hirmutamise, jälitamise ja ohustatuse valu läbi meie jõudnud DNA ja rakumälu kaudu ka noorima põlvkonna eestlastesse. Nad pole Stalini aega ega okupatsioonide pitsitusi kogenud, aga teavad ja tajuvad südameüdini, millest kõnelevad väikest Leelot mängiva Hanna silmad suures plaanis.

Me pole juurelnud selle üle, miks Leelo – pea poolte tänaste lastelaulude sõnade autor – pani endaloodud ja veetud lasteajakirja nimeks „Hea laps“. Hea laps pälvib turvalise lapsepõlve, tema ema ei viida läbi Patarei vangla Siberisse. Hea lapse vanemad tänapäevase kaootiliste suhete ja garanteeritud ebastabiilsuse mõttes sellepärast ei lahuta ja erinevatesse ilmaotstesse laiali ei laperda, nagu halva lapse ema ja isa.

21.sajandi Maarjamaal õpitakse kõikvõimalikel koolitustel ja tekstide vahendusel, kuidas mitte sildistada. Hea-paha, õige-vale – nüüdseks on need sildid muutunud suhteliseks ja soovimatuks. On, nagu on. Stalini ajal oli enesestmõistetav norm, et tohib klišeerida.

Ja Leelo koolijuhist ema vangisattumine oli Eesti esipoetessi – näoga üleni laste poole – teadvusesse nii ränk jälg, et tema jaoks on olnud püha ja ainuõige elada just Ruilas, kus see kõik juhtus. See hirmude-valude kaskaad jõuab meieni vaatamata sellele – või tänu sellele – et väike Hanna, kes Leelot kehastab, mängib leebelt ja rahulikult, vaatlevalt ja leplikult, vara-vanalt ja kõikenägevalt. See just publiku nutma ajabki.

Ja nii me teada saamegi, miks on Suure Tungla lasteluule ja -laulud meile nii omad, et need on otsekui rahvaluule. Meie pulsis ja hingamises. See on olemuslik osa rahvuskehandi ühismälust. Ning hämmastaval kombel on sellised mäluvood mõistetavad ka noorimatele, kes siin maal elavad ja hingavad.

Meie teame faktiliselt, tänased lapsed tunnetuslikult, millised karistused järgnesid riigilipu kodushoidmise ja koolilastele hümni õpetamise eest. Ehkki isa spordisaavutuste eest saadud medalid lendasid jõkke, sai ema ikkagi 25+5.

Leelo ütleb, et teda häiris ja pelutas, et Juhan Ulfsak kutsuti mängima pahatahtlikku ja halastamatut kurjamit. Hästi mängib. Ja jätab õhku paradoksi, vastuseta küsimuse: miks Eva Kolditsi kehastatud emasse lootusetult armunud pahalane ei koristanud jalust ära Tambet Tuisu taasloodud isa. Saatnuks karm karistaja Siberisse isa, jäänuks ema ju talle pihku. Järelikult püüdis punapätt karistada naist, kes ta ära põlgas. Paraku jättis Stalini surm karistuse kasinamaks kui saatuse sõrmena rammiv tegelinski lootnuks.

Nõukogude okupatsioon koristas mõistagi juba iseenesest Seltsimees lapse isa pjedestaalidelt, kuhu ta kergejõustiklasena kuulunuks. Käed-jalad-käima-nõnda-peab-jooksma mees pääsenuks olümpiale, kui oleks nii paha poiss poleks. Tohtis vaid juuksekarva otsas hapral piiril kehalise kasvatuse õpetaja olla – ja määramata aja oma naist Siberist koju oodata. Lapse eest varjates, kui kaugele ema tegelikult saadeti.

Laps läks ilma õpetajannast emata kooli kodust ja külatänavalt, mille lõhnad ja kulumisjäljed on enamusele meist rakuteadvuslikult tuttavad. Tunneme kinosaalis lõhnu ja teame, mis tunne on karta, et Must Mees tuleb.

Oleme unustanud, miks meid on nii lihtne hirmutada. Kardame maksuametit ja politseid, euroametnikke ja revidente. Kes kõik on iseseisvas riigis justkui meie teenistuses, aga ikka kardame, sest rakumälu soovitab nii.

Režissöör Moonika Siimets ja produtsent Riina Sildos on koosloonud sügavalt raputava teose, mis tekitab küsimuse, kas kunsti eesmärk on saalitäite kaupa publikut nutma panna. Kas see film on üldse kunst, kui ta on samas nii väga elu ise? Samas on linalugu tõestus tõsiasjale, et just elu kajastamine ongi eriti kunst.

Meil pole enam aega raamatuid lugema – teenime raha, mitte raha ei teeni meid, kirjutame projekte ja kahtleme, kas meid on üldse vaja. Nõnda me häbi tundmata kinos nutamegi. Mehed ka. Nemad eriti – sest nad on läbi Eesti ajaloo olnud abitud, kui naistele ja lastele liiga tehakse. Ja seda ajalugu ümber teha ei saa. Jääb tänulik olla, kui üks ajalookild nii põrutavalt peeglina meie ette seatakse.

Ajakirjanik Evelin Kivimaa koostatud „Ma enam iialgi ei joo!“ (Menu Meedia 2018) on julgete inimeste raamat, mille väekaim lause on tagakaanel – elu jooksul palju purjus olnud inimese jaoks on kainus kõige mõnusam aine.

Vastupidiselt autori eelkartusele on see tagurpidi-klaasiga pehmekaaneline uskumatult naljakas lugemine – ja samas tükati talumatult kaastundlikke haigusnähte tekitav. Mis omakorda kinnitab, et pihtimuste ja nõuannete seeria on vägagi osavalt kirja pandud.

Evelin Kivimaa meistriteosega kohtumine on siinkõnelejale aga müstika algusest otsani. Mitte sellepärast, et pooled raamatus pihtivad inimesed on tuttavad. Selles tõigas pole miskit müstikat: varasematel aegadel mäletatavasti olid loovus-boheemlus ja alko elumerelainetel surfajate jaoks enesestmõistetavalt ühendatud harjad.

Uus Hea Ilm ei soovita end kuldajastu saabudes ühegi vanade mustrite ainega lõhkuda – ai alko-tubakas-kohv ega must tee ei sobi enam. Paradoks on siinkohal, et vibratsiooni tõustes on vererõhk maas – aju käib uute energiate installimise hetkil mustades aukudes ja transformatsiooni vaevuste aegu tekib kiusatus kohkunud keret ja mulli sattunud teadvust turgutada.

Tegelikult saavutame tõesti – nagu teadjad-õpetajad hoiatavad – nii kohvi kui tõmmu teega vaid füüsilise võdina – aju aga magab ennast kaitstes veelgi sügavamalt. Alkohol aga on tänastes vibe’ides nii out-substants, et ka teadmatud-ärkamatud-avanematud hoiduvad – ellujäämisinstikt soovitab!

Evelin laseb kõigil intervjueeritavatel kirjeldada nii alkovõdinaid ja toksikoosi, deliiriumi ja psühhoosi kui teekonda sõltuvuseni ja sealt välja nii kaasahaaravalt, et lugeja ongi lugude sees. Õnneks või õnnetuseks on andekate inimeste joomaseiklused tõeliselt naljakad ning neile järgnevad õpetused abstinentsis ellu jäämiseks teretulnud – nagu ka tugirühmade-saitide list.

Kuna üha järgmised JÄÄJAD valivad kainuse, vajavad nad ka eeskuju ja tuge. Surmavaks muutuva aine ohvrite jutustuste sünguse hoiab ära Evelini eluterve sõnameisterlikkus – Gaute joogised autosõidud, Rehepapi kellapark läbipaistvates sukkpükstes… Sketšide sari suisa!

Raamatuga kohtumise müsteerium aga algas matusega. Õieti kremeerimisega. Lahkus nimi-muudetud-epileptik ning ärasaatmisel oli üks neist, kellega kadunuke oma tervise kotti jõi – varasema eluperioodi krooniline pubikaaslane kogu kauni süümekate-pillerkaariga.

Oli pikk nais-solidaarne kallistus Evelini raamatu epileptiku lesega krematooriumis. Kõneles taktitundeline ja sõna parimas mõttes õilis super-preester. Langetatud-päi põdes ennast süüdistav sõber, kes avastas just seal kössitades hea väljendi: ripun oma selgroo küljes.

Endale üllatuseks kogesin end kadunukese tütrega kõnelemas… lahkunu vahendajana.

Lesega lubasime teineteisele, et kohtume – ning asjad lähevad Uues Heas Ilmas täpselt nii, nagu otsustame. Maagilist riburada soovitud suunas. Kui määrasime laste keskendumisraskusi ületava ühenduse Vaikuseminutid juhi Nelli Jungiga Viru keskuse Rahva Raamatus vestluse, möödusin esitluseks virnastatud Evelini-raamatutest, sisetunne tõstis karvad seljas püsti – Menu Meedia pani raamatu tutvustuseks teele – ja see jõudis pärale täpselt samal ajal, kui raamatus epileptikuks nimetatu lesk koos meiega Tervist, Aafrika! poes asjatas – et oleks mõtteid mujale viivat tegevust.

Minult läksid talle koju kaasa minukirjutatud raamatud õhtulugemiseks – tema surnud mehe kirjakoht aga tuli minu kodus huupi raamatut avades esimesena lahti – otse loomulikult. Nii need asjad käivad.

Intelligentne, kena, erinevate ainetega maksa ja aju hävitanud mees oli Eveliniga vesteldes alustanud uut elu – nautis naise 5 lapselast – õppis tolerantsi enda ja kogu maailma suhtes – ning kõik oli hästi. Ta oli olnud 9 kuud puhas – ent organismile tuli loobumine hilja. Mis seal enam vahet, oli see nüüd insult või aneurüsm, mis alla 50aastase mehe puhkama viis. Külastage meid jälle! – tavatsevad öelda need, kes on veendunud üha uuesti ja uuesti reinkarneerumises.

Sama parve linnud põimuvad kehastumiste ajal siin maisel matkal – vastavalt sealpoolsetele lepingutele kohtuvad-lahknevad. Mida valusam treff, seda ustavam-õpetlikum lepingu täitmine.

Süümekates sõber eksis pärast matust pudelisse – otsekui proovides, kuidas oleks kui ka teda poleks. Täna, nende mõtete reastamise päeval on mu kauni pinginaabri sünniaastapäev. Meie kooli kauneim piiga jäi 36aastaseks…

Meil aga on võimalus elada 100+, näha oma järeltulijaid suurusjärgus 30+ – kogeda inimkonna uskumatut progressi või maailmalõppu. Eeldusel, et me tapvate ainetega ise endale armagedoni ei korralda. Tükkis purgatooriumiga.

Evelini raamatu mehed manitsevad: ärge küsige, miks ma ei joo, vaid – miks te ise joote – veel!?

Naised soovitavad: joomasööstu kihvatamise korral uuri enne alistumist ennast, äkki oled hoopis näljane ja väsinud – muidugi oled ning söönuna tuttu kobides ei kihvata muud kui värvilised unenäod.

Üks, mis kindel – mitte pidamine, vaid tahtmine on see, mis aitab kainena helgete horisontide poole. Pidamine tekitab trotsi. Tahtmine teeb tugevaks – ja tänulikuks. Mis on müstiliselt tähtis, sest taevariigi seaduste järgi kehtib reegel: see, mille eest tänulik ei mõista olla, võetakse sinult ära.

Kutse EW 100 sünnipäevapeole või rahvusriigi matustele?

Sotsiaalmeedia netiavarustes ühinemist ootav aktsioon „Kutse Eesti Vabariik 100 sünnipäevapeole“ on meie üldiste mentaliteetide ja meeleoludega võrreldes hämmastavalt isetu ja äritu kodanikualgatus. Suhtekorraldusfirma Alfa-Omega Communications ei saa mingit kadestamisväärset kasu eestimaalaste fotode lükkimisest muusika taustale, juures päritolu-maakonnad ja sisuks muu maailma kutsumine meie rahvusriigi suurpäevale.

Nädala alguses oli Viive Aasma ja Mart Valneri algatatud ettevõtmisega ühinenud 2000 inimest, kolme tunni jagu voogavat näopildirida. Leidlikud loovurid tunnistasid, et eeldasid vähemalt 100 tuhande inimese ühinemist selle aatelise-emotsionaalse nägude loendusega, mis jääb pärast pidustusi netti ja saab kingituseks Eesti Rahva Muuseumile. Meil on aega veel – pühapäevani saab oma pildi sesse virtuaalsesse Balti keti erimisse lükkida.

Samal hetkel, kui mina seda kutsungit nägin, otsustasin ja liitusin. Stoilist tõugu kaasa nentis: „Oled nii eestlane, et sa ise ka ei saa aru, kui suur patrioot sa oled – kõiges osaled, kõigega kursis, tead kõiki, näitad ennast. Mis kahtlemata ongi kodanike ühiskonna funkamise eeldus…“

Viive ja Mart on algatuse avalioleku nädalalil teada saanud, et inimestele on suurim üllatus ja pidur id-kaardi või mobiiliga identimise kohustus. Sest me oleme kafkalikuks muutunud ilusal isamaal hirmunud ja umbusklikud. Jälgimiskartus on aatelise akti puhul tegelikult naljakas – meid jälgitakse teatavasti kõikjal ja kõiges. Telefone ja e-posti kuulatakse-puistatakse – teatakse meist igaühe suhtlusringkonda ja temaatikat – isegi FB testidel-robotmängudel läheb ju meie andmete analüüsiga mõnikümmend sekundit. Ja kui gmail-kirjakastist kirja saates kirjutame, et manuses on või manustasin, nõuab google-tark-mees-taskus: lubasid, aga ei pannud manust – pane, või ma ei saada su kirja ära!

Alfa-omegad selgitavad rahva rahustuseks, et pidukutse pilte sisestades identimata ei saaks olla kindel, et ennast lisanud isik on ikka tema. Nad ise võinuksid sel juhul õhtuti näputööd teha ja kõigi Facebookis leiduvate eestimaalaste profiilipilte ritta nügida. Mis ei tähenda, et need profid poleks reaalset tööd ja suhestumist sooritanud. FB profiilipiltide teemal isiklikult tutvusimegi – Viive juhtis mu saadetud pildi asjus tähelepanu, et resolutsioon on hõre, valis mu piltidest mõned sobivad ning me ühiselt otsustasime selle kasuks, mis sünnipäevakutses nüüd üleval on. Peipsi rääbise kui kuldkalakesega aegade lõpuni.

Kafkalik-kartlikud meeleolud, mis igasugust identimist-jälgimist pelgavad, on aga tingitud kuldkalakese jahist tänase valitsuse moodi. Laamendamine maksuraha juurde otsimise rindel toob igal õhtul meie kodudesse per-teler aukus silmadega või suisa plaasterdatud ninadega ministreid, kes nendivad, et alkoaktsiisiga pandi puusse – sest, ülla-ülla!, Läti on endiselt nii lähedal ja sealt on lihtne nii kraami kui kaasasid tuua. Ning autode maksustamisega sattuti kuu peale, sest need kanditi massiliselt firmadelt eraisikutele ära. Nurimõte restoarved sirgelt maksuametisse servida toovad vanad head kassaaparaadid tagasi moodi. Et meie juubilar-riigi kafkalikkust veidigi õgvendada.

Nüüd pelgab rahvasuu kliendikaarte pidi puistamiste lainet. Umbes nii, et kui pole palka, kuis siis ehitusmaterjale-raamatuid-pesu ostad, nagu kliendikaartide luuramine tuvastab? Pessimistid prognoosivad tagantjärel maksude ja viivistega lajatamist, kodude arestimist ja üha uute ahistatute välismaale plagamist. Optimistid muhelevad: mida prst, mul on juba ammu kogutud rutsid kilumannergus – püüdke tuult väljal!

Üks neist optimistidest, Harry Raudvere sõna otseses mõttes tuult väljal püüabki. Samal ajal monopolistide lõa otsas vingerdava riigiga sõdides püstitab tuulegenekaid Ida-Virusse ja Saarde. Ning veendus äsja Raikküla kui kärajate pealinna kogunemist jälgides, et tegelikult toimivat riiki meil poe. Anarhistid-autsaiderid räägivad end kusagil mõisavaremetes tühjaks, ilma et lahendust, toimivat juriidilist keha ja tulemust oleks või tuleks.

Tegelikult toimiva riigi, kuhu ka muul ajal kui pidustuste puhul oleks väärikas maailm imet kaema kutsuda, tekitaks üksnes puhas leht. Vanad-haiged endised ning laenude-liisingute lõksus noorpoliitikud ei sobi rahvajuhtideks. Tõelised juhid saavad olla vaid need, kes on ise suutnud. Ega ahnitese. Ega siple armetute hirmude koorma all. Nii Soomes kui Aafrikas toimivad edukate-usaldusväärsete klannide juhitud ühiskonnad. Kui kõik võimalik on saavutatud, pole vaja ahnitseda. Kui valitsev klann on auväärselt suuremeelne, ringleb raha nii õiglaselt, et kõigil 43 miljonil inimesel on päeva lõpuks toit ühes ja vaba šillling teises käes.

Puhas leht peaks ka meil looma riigi, kus vähemalt 1000 eurot kätte saavad eestlased maksaksid makse au ja rõõmuga ning väiketootjad oleksid au sees. Vastupidiselt praegusele hirmunud õhumüüjate kogumile, mis koosneb vahendajatest-tervendajatest-tarnijatest, mitte tootjatest. Ühtviisi paanikas kõik nad. Mis väljendub kasvõi hüperkadeduse sündroomis, kus uuema trendina mehed naisi kadestavad. Näiteks pooletoobised saatejuhid formaadist naabrist parem nimetavad tõeliselt võimsaid ja andekaid daame kriiskajateks. Sest mehikesed kardavad allajäämist suurilmalikul tasemel sopranitele nii väga, et hammustavad neid… kannast. Kadedusekrampides külarahva ette on nii Eurovisionil kui muudel konkurssidel riskantne astuda, kui massi hulka ei kuulu – välja kipub kukkuma mitte kuldkalakese püüdmine, vaid pärlid sigade ees.

Viive ja Mart oma peokutse avantüüriga kuldkala ei püüdnud. Alfa-Omega on sedavõrd teenekas ja tugev, kindla välispartnerite võrgustikuga agentuur, et kunstnikuharidusega saarlanna ja ajakirjanikudiplomiga noor pereisa Järvakandi-Kassisaba paralleelidelt ei pelga üleliigseks osutumist. Mis meie kitsukesel turul igas eluvaldkonnas väga hõlpsasti juhtub.

Kassisaba all hirmunult kössitama ja kannatama me teatavasti harjunud olemegi. Mida tuletab meelde Mart „multi“ Sanderi kirjutatud-lavastatud-helindatud teleseriaal „Litsid“ oma stiilipuhta-igihalja voogamisega. Analoogselt „Kabaree“-filmiga teevad katastroofipiirilised ühiskondlikud olud enne revolutsiooni või okupatsiooni meist kõigist litsid. Tsiteerides Stalinit. Meie juubeliks-valmistumist palistavad paatose asemel repliigid „emme, litsid algavad – issi, kas sina ka litse vaatad“… Kõlab küll õõvastav-naljakalt, ent annab samas kvaliteetaja kaasa tunnetada, kuis meist kõigist needsamusedki saanud on. Paaniliselt endale sobimatu või suisa vihatud töökoha küljes. Ennast ja oma perekondi lõhkudes.

Õilis enesemüümise kunst tähendab ju tegelikult kõigest oma oskuste-eelduste-hariduse rakendamist ning sellest tulenevat loomulik-loogilist-loovat raharinglust. Millele kontrastiks võime vaadata kuuuuriija-tüüpi räigete šaakalite galeriid – või vaatamata jätta. Et mitte sellest soovimatust hävinguenergiast määrduda ja sisemist harmooniat ega hingerahu kaotada.

Alfa-Omega muide – olgu teiste rahakottides tuhnijate rahustuseks öeldud – ei saanud ei kulkalt ega EV100 toimkonnalt oma algatuseks sentigi. EASi Turismiagentuurilt saadi projektile osaline rahastus, mis võimaldas kaasata Tartu entusiastlikud loovagentuurid gotoAndPlay ning Nope. Seega on missioon käinud suures osas vabatahtliku kodanikualgatuse korras. Tasuks panoraamne pilt meie sees ja meie suunas toimivatest hirmudest ja eelarvamustest.

Eelarvamusi pole kõigutanud ka briti poissmeeste populaarsed lõbureisid Tallinna. Kui Viive-Mart tegid Guinnessi rekordite rahvale ettepaneku ka meie tundidepikkune nägudejada rekordiks arvata, oletati, et id-kaardiga identimine tähendab seda, et eestlane seisab, id-kaart näpus, teeb endast sellise pildi, laeb üles – ja ongi idenditud…

Teeks õige nii, et me ei pea päris-Eestit tutvustades tunnistama, et tühjenev riigikassa viib läbi õpetajate-arstide palgarahade lõppemise pankrotini, et maksuameti ja riigikaitse mainimine paneb meid erinevatel asjaoludel, aga kindlalt võpatama. Teeks õige riigi. Kus peokutse pole kurblik liigsete-list. Alustuseks meenutagem, mis töid tegelikult teha tahame ja oskame, kui tõeliselt toimiv riik selleks ometi kord võimaluse annab. Kelleks tahad saada, Kersti? Mida oskad, Jüri? Aga sina?

MTÜ Ingli puudutus ja noortestuudio MINA OLEN aukoodeks

1. Armastan ja austan ennast.
2. Teadvustan, et elu on suurim kingitus – ega raiska seda.
3. Avastan, arendan ja kasutan oma andeid.
4. Olen enda ja teiste edusammude üle võrdselt õnnelik.
5. Ma ei suurusta – ega halvusta ei ennast ega teisi.
6. Meie ühises stuudios teen kõik endast oleneva, et õhkkond oleks parim võimalik.
7. Kui midagi on öelda, ütlen kohe ja asjaosalistele, mitte seljataga.
8. Olen nii avameelne kui vähegi võimalik – ja jätan teekaaslastele õiguse määrata nende avameelsuse piirid ise.
9. Oma isiklikke ja koduseid asju jagades arvestan sellega, et panen iga jagamisega teistele vastutuse koorma.
10. Omade seas jagatu on püha ega lähe stuudiost välja.
11. Stuudio siseasjadest räägin nii, et see teeks neile head ja ainult head.
12. Mina Olen võrdub suurel määral Kuusiku Altveski Loovuskosega – see lisab vastutust.
13. Altveski ajalugu on mulle tuttav – austan läbi selle ka isamaa ajalugu.
14. Altveski, veskitammi ja Südamesalu vahel tegutsedes suhtun ümbrusse ja ühiskonda samamoodi, nagu oma kodus.
15. Puhtus ja tasakaal Altveskil eeldab heakorda, asjatu müra vältimist ning üksteisele ja külalistele eeskuju näitamist nii mõtte, sõna kui teoga.
16. Teadvustan, et Altveski on osa Eestimaast ning siin tehtav rikastab kogu maailma.
17. Iga minu mõte, sõna ja tegu on osa tervikust – mõjutan otseselt iga teekaaslast, stuudiot ja seeläbi kogu maailma.
18. Vastutan otseselt maailma korrastamise ja kestmise eest.
19. Samameelsete vägede ühendamise nimel kutsun ka teisi noori meie stuudio treeningutele ja etendustele.
20. Oma jõu suurendamiseks õpin ka koolis võimalikult hästi, et omandada oma annete ja eelduste kasutamiseks haridus ja amet.
21. Ma pole veel valmis keegi, ma saan igal hetkel paremaks Kellekski ja millekski.

Püüan pühenduda. Tean, et pühendumise eelduseks on võime loobuda sellest, mis muidu aja ära sööb, aga tulemuseks MINA ISE – ja MINA OLEN.

Maestro Jüri Arrak elustab Kehtna mõisa Vana Testamendi legendidega.

25. septembrini on Kehtna mõisas iga päev kell 10-18 nauditav Jüri Arraku 16 graafilisest šedöövrist koosnev isikunäitus Vana Testamendi legendide teemadel. Näituse korraldas Kumma küla sädeväärikas Toomas Raud, kes on muu hulgas ka Kehtna Kaunite Kunstide Kooli kuraator.

16.septembril tõi Arraku-Raua vaimne tandem Kehtna mõisa kaunisse interjööri kokku meie koorekihi ja maasoola: maa-, valla- ja külavanemad, kunstide kooli ja kandlekoja rahvas, külaettevõtjad saekaatritest loomakasvatajateni, õpetajad ja aednikud Piiterist Mahtrani. Kujunes otsekui vägede koondamine kõrvuti üle mõisa lendavate kureparvedega. Märgiliseks faktiks eakate Siberisse küüditatud ja naasnud taluperenaiste põimumine lastega – kellega koos pildistamine oli Arrakule-Rauale eriti oluline.

Valtu teeneka koolijuhi poeg Toomas Raud on pärast Siberit-represseerimisi-tagastamisi Peterburi kõrghariduse pealt aastaid juhtinud kunstikombinaati ARS ning pühendunud nüüd Kumma külas esivanemate talu ülesehitamisele vähemasti sama kaunina kui see oli enne ajaloo karme ülerullumisi.

Praeguse suurnäitus korraldati läbi kahe sajandi kestnud sõpruse ja hingesuguluse pealt – mehed on läbi homo soveticuste labürindi toonud endisaegse härramehelikkuse, mis samas toetab mõtestatud töörügamist lisaks peale ja südamele ka kätega. Kuna mõisaseina ei tohtinud lüüa ainsatki naela, meisterdas härra Toomas (78) ise leidlikud stendid.

Kohilast pärit Meister Jürile (80) on seesinane 85. personaalnäitus. Avamisel, kus sõna otseses mõttes „terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud“, väitis Arrak, et enam kui Piibli pühakirjalik aspekt paelus teda graafiliste Lugude sarja luues juutide ajalugu. Mõistagi pole ka pühalik taust talle tundmata – pastor Kalev Raave palvel maalis Arrak ju Halliste Halastava Kiriku altarimaali.

„Näen, et tänases maailmas valitseb veelgi suurem Paabeli segadus kui toona, mil rahvaste ja keelte kaos korraldati ja torn kummuli kukutati,“ kõneles suurvaim, kes kinnitas, et ei kavatsenud küll loengut pidada – ent jutustada meeldib talle väga. „Sama moodi kehtib ka praegu Taaveti ja Koljati suure ja väikese seadus. Kui nõukogude ajal polnud kuidagi teisiti kui läbi muinasjutu-võtmes lillede okupeeritud Eesti olukorda kirjeldada, siis nüüd võime sama pilti silmitsedes tõdeda, et oleme globaalsete suurmoodustiste ees samasugused väikesed vaprad Taavetid.“

Iseäranis soovitas maestro leegitseva mõõga pilti vaadates mõtiskleda, miks ikkagi juhtus nii, et inimesed aeti paradiisist välja – loomad aga jäid Eedenisse. Et alg-harmooniaga ühenduses olla, palus ta meil kõigil võimalikult palju looduse ja loomadega suhelda – loomrahvaste seas valitsevad taevariigi seadused on ka meile toeks ja õpetuseks.

Spontaanne loeng, millega meister oma loomingu siitkandi rahva ette asetas, oli Kingitus – publik sai värskendava kogemuse karismast ja elegantsist, täpsusest ja haritusest, suure pildi nägemisest ja seoste loomisest, headest maneeridest ja humoorikast inimlikkusest.

Jüri Arraku siin käimine ja loeng hõljub Kehtna mõisa kaunites saalides lootusrikkalt lühtreid ootavate alasti lambipirnide vahel. Minge püüdke meie seast suurimate sõnum sealt kinni ja saage vastus küsimusele sic transit gloria Mundi… ja ka kõigile teistele küsimustele, mille esitamisele vanad targad mehed teed näitavad.

Kati S.V. Murutar

Istun ja vaatan kuidas vapsik käib mu randmel. Tõmban varruka kõvemini kinni, et teine kaenlaauku ei poeks. Pole kõhedust ega tunnet, et minu ja vapsiku vahel midagi valesti on. Pole hirmu, on vaid kulgemine. Vapsik tüdineb minust ja lendab aknale. See on peenike klaasiriba tumedas seinas. Olen metsloomade vaatlemise ja pildistamise varjes.
Aitasin kellelgi fotograafil sättida oma pildistamis varje oma kodu lähedasele väljale. Nüüd siis käin ja vaatan loomi ja linde.

Tegelikult on mu pilk suunatud endasse. Meie sisemaailm on tohutu rikas. Vaatasin vapsikut, aga enamus mu pilgust ja tunnetest oli suunatud enesesse. Harjumus soovib vapsikust kohe vabaneda. Aga tunne ütleb muud. Naudi. Putuka õrnad jalad ja tundlad kombivad mu nahka. Lõdvestun, tunnen kuidas vapsik avab endas väeka kanali ja läbi tema hakkab minusse voolama ilmaruumi energia. Ta teeb mulle protseduuri. Nii nagu mina inimestele. Iga inimene ei julge tasakaalustajat, inimest, oma ruumi lubada, veel vähesemad julgevad sellist putukat oma kehale toimetama lasta.

Vajun rahusse, silmad sulguvad. Mõni päev tagasi tegin protseduuri noorele daamile. Õrnalt kätega näol siludes sulas ta mõne minutiga. Vajus une ja ärkvelolu vahelisse rahusse. Ilmaruumi vaikus jõudis temasse. Ka mina olen vaikuses. Näen värve suletud silmade ees, naudin hetke. Vapsik teeb head tööd. Silmad avanevad. Akna taga on rebane. Mõnus liivakarva blondiin. Riiete vahetus just pooleli. Nagu ei sobigi piiluda sellist pool alasti beibet. Mõnes kohas veel näha talvise kasuka tuuste. Vaatab üle, kas midagi söödavat on varje esisele puistatud ja kaob.

Panen käe kõhule ja tunnetan hingamist. Tajun kuidas rinda ja südamesse tekib avarus. Vapsik maandub mu näole. Tõmbun pingesse aga jätkan hingamist ja lõõgastun uuesti. Ka minul oleks justkui põhjust pabistada. Sain just kimalaselt sutsat, kui teda veepangest päästsin. Kõik siin maailmas sõltub, millise nurga alt sa seda vaata. Kas kardad, sest paljud, ka sina ise oled haiget saanud või mõtled, et oled esimene, kes selle proovi täiesti omal moel läbi teeb.

Keha võngub kergelt, lõõgastub ja muutub mõnusalt soojaks. Hele valgustunnel siseneb mulle peast. Hetke pärast olen üleni säravas valguses. Avan jälle silma. Vapsik on kadunud. Vaatan välja. Linnud on neile puistatud teri nokkima tulnud. Vindid ja siniraag. Näen ka rebast noorte mändide vahel neile ligi hiilimas. Teda märgatakse. Linnud lendavad oma teed. Ka Reinuvader kaob. Keskendun tuules kõikuvale kõrrele. See kõrs saab mu maailmaks. Varsti näen ta ümber helendust. Me kõik hakkame seda nägema kui lõõgastume, laseme vaate hajevile ja jõuame praegusse hetke.

Silmanurgast näen liikumist. Kenade sarvedega sokk tuleb vaatama, mida põnevat tema jaoks on söögiplatsil varuks. Mõne hetke pärast on kena kitseke temaga ühinenud. Nuusivad, mekivad veel üksikuid järele jäänud kapsalehti ja liiguvad oma teed.
Panen käe südamele. Tunnetan. Mõne aja pärast tunnen kogu keha tuksumist. Varsti hakkab keha vaikselt ette taha kiikuma. See on võimas tasakaalustumine, mis toimub.
Viimasel ajal ole inimesi tasakaalustades pannud nad samuti kõikuma. See on sisemine tervendav vägi, mis on meis kõigis ja paneb keha kiikuma. Enamusel ta kahjuks magab pingete koorma all.

Mingi aja pärast hakkab see kõikumine tugevnema ja ühel hetkel kukud pikali. Justkui kukud oma vanast kestast välja. Kaob energeetiline kontakt elu jooksul kogutud sõlmedega, mis kammitsevad. Kõik need ära tee, ole mõistlik, sa pead, nii ei tohi – meie energeetilised pidurid kaovad. Sa hakkad ise otsustama kus, mida ja millal sa teed. Saad ise valitsejaks oma elu üle. Senini olid juhitud nagu tõukoer – vile peale pikali ja kausi kõlina peale jooksis ila. Tubli tuli olla, muidu ei saanud kiita. Kõik see kaob. Otsustamine ja vastutus tulevad meie kätte.

Minu vaatevälja ilmub uus rebane. Ta on niiiiiii ilus. Kena läikiv karv katab kogu keha. Silma nurgas kenad pruunid lainerid. Justkui parima stilisti tõmmatud. Suu ümbrus pruunikas. Jalas moekad läikivpruunid kingad. Igas sammus on graatsia ja enesekindlus. Nagu modell laval. Mu pilk on tema kulge kleepunud. Vaatab ringi, tähistab omal moe piirkonna. Nüüd liigub ta otse varje suunas. Liigub mulle justkui sülle. Milline puhas ja särav pilk. Terane ja sügav. Näen teda meetri kauguselt. You made my day. Nii ütles mulle Türgis karusnahapoe omanik, kui olin ta tasakaalu viinud. You made my day – kulla reps. Mul on naeratus näol, imeline tunne kehas. See maailm on just paremaks muutunud. Mulle, meile kõigile.

Nüüd on aeg otsida endas. Kõik uus ja harukordne on meis olemas. Kui vaid oleks aega märgata. Lähen sügavuti endasse, siis on ka uut, mida jagada. Meie planeedi energiad soodustavad endasse vaatamist ja läbi selle maailma avastamist.Kui sukeldud sügavale endasse, näed ka välismaailma uuena. Muutume meie, muutub maailm.

Ettevõtmised

Plaanin minna matkama Saksi šveitsi 18.-24.07. See asub Saksamaal Dresdenist paarkümmend km lõunasse. Olen seal paar korda kambaga varem käinud. Täpselt pisku sellest Saksa ja Tsehhi aladel paiknevatest suurtest rahvusparkidest läbi jalutanud. Kuulanud hirvede pulmahüüdeid Elbe jõe luhal. Maganud metsas ja mäetipus, ka Dresdeni raudteejaama ees pargis. Kõik ööd lageda taeva all. Isegi ilma koormakatteta…
http://www.hagal.ee/matk-saksi-sveitsi-18-24-07/

Vikerkaart sinu teele,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Kaitseministeerium ründab taas…

Parim kaitse on rünnak ning kes peaksid olema strateegilistes küsimustes pädevamad kui kaitseministeeriumi ametnikud. Kahjuks ei ole rindejooneta sõjategevuse kavandajate poolt arvestatud tegelikku olukorda, mis viib lõppkokkuvõttes samasuguse katastroofilise kaotuseni, nagu ratsadiviisiga tankiarmee ründamine.

Väidetavalt lennutasid kaitseväelased Ida-Virumaal Aidu tuulepargi kohal drooni ning mõõtsid ühe vendade Sõnajalgade poolt rajatava tuulegeneraatori ehitise kõrgust. Selgus, et tuulegeneraatori torn on mõned meetrid lubatust kõrgem ja sellega segatakse nii Kellavere radari tegevust kui mõjutatakse ka raadioluuret Venemaa suunal. Kaitseministeerium olevat saatnud ka taotluse Ida-Virumaa maavanemale ehituslubade järelvalvemenetluse algatamiseks.

Rajatav Aidu tuulepark asub Ida-Virumaal endise põlevkivikarjääri territooriumil ning ühtlasi piirkonnas, kus kaitseministeerium on keelanud igasuguste tuuleparkide rajamise. Siit kerkibki kohe üles küsimus, kuidas siis Aidu Tuulepark sai üldse rohelise tule ning millised olid selle tuulepargi rajamise tagamaad?

Mõned head aastad tagasi kehtestati planeering Aidu karjääri maadele ning tollal kooskõlastas Kaitseministeerium tuulepargi rajamise tingimusteta. Kaitseministeeriumi selgituste kohaselt puudusid tollal igasugused andmed, et Aidu tuulepark võiks vähemalgi määral segada radarite tööd. Huvitaval kombel oli kaitseministeerium enne Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist keelanud lähikonnas kõikidel teistel arendajatel tegutsemise, tuues põhjuseks Kellavere radari töö segamise. Lähtudes õiguspärasest ootusest ja enne tuuleparkide keelusatmist tehtud suurtest investeeringutest, pöördusid teised tuuleparkide arendajad oma õiguste kaitseks riigi vastu kohtusse.

Erinevalt teistest eraõiguslikest tuuleparkide arendajatest, kes plaanisid oma tuuleparke rajada eramaadele, kuulus planeeritava Aidu tuulepargi maa riigile. Planeeringu käigus oli Aidu karjääris tuulegeneraatorite tarbeks välja mõõdetud eraldi katastriüksused. Selleks, et riigile kuuluvatele maadele saaks üldse tuulegeneraatoreid hakata rajama, tuli nimetatud katastriüksustele seada hoonestusõigused. Sellest lähtuvalt andiski Eesti Vabariigi valitus oma korraldusega 22. jaanuarist 2015 nõusoleku riigivara hoonestusõigusega koormamiseks. Vabariigi Valituse koosseisu kuulub ka kaitseminister, kes vaieldamatult teadis, et Ida-Virumaale on igasuguste tuuleparkide rajamine keelatud ja Kaitseministeerium osaleb selleteemalistes kohtuvaidlustes, kuid see ei takistanud valitsusel ega ka tollasel kaitseministril nimetatud otsust langetamast.

Kuni Vabariigi Valitsuse nõusolekuni oli Aidu tuulepargi rajamise võimalus teoreetiline, vaatamata seni tehtud eeltööle. Peale valitsuse korraldust sai Lüganuse vald volitused avaliku enampakkumise korralamiseks, et leida arendaja, kes oleks suuteline tuuleparki ehitama. Nagu me täna teame, võitis enampakkumise vendade Sõnajalgade äriühing. Kohe peale avaliku enampakkumise võitja väljakuulutamist esitas Eesti Energia protesti Lüganuse vallale ja palus enampakkumise tulemused tühistada, tuues põhjuseks ka soovi konkureerida Aidu tuulepargi rajamiseks. Lüganuse vald, olles veendunud, et nende tegevus on seaduslik ja õiguspärane, jättis Eesti Energia ettepaneku arvestamata. Koheselt peale eitava vastuse edastamist Eesti Energiale, ründas valda Keskkonnaministeerium, kelle ettepanekul algatati Ida- Virumaa maavanema poolt järelvalvemenetlus enampakkumise läbiviimise õiguspärasuse kontrollimiseks. Ootuspäraselt leidis Ida- Virumaa maavanem, et Lüganuse vald on rikkunud kõikvõimalikke seadusi ja menetlusnorme ning vald sai ettepaneku enampakkumise tulemus tühistada. Ka Keskkonnaministeerium keeldus hoonestusõiguste üleandmisest enampakkumise võitjale.

Nähes, kuidas käitub tänane Vabariigi Valitsus ja Eesti Energia planeeritava Tootsi tuulepargi maadega, mis on samuti kohtus vaidlustatud, on täiesti selge ja üheselt arusaadav, et Aidu tuulepargi arendus pidi hakkama kuuluma Eesti Energiale. Hoonestusõiguste omandamise eest pidid arendajad maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele miljoneid eurosid, mis viitab otsesele asjaolule, et kui riik saab raha, siis ei arvestata mingite riigikaitse küsimustega.

Nii, nagu ka eelnevad kaitseministeeriumi ründed Eesti Energia võimalike konkurentide aadressil peegeldavad räpast kokkumängu poliitikute, ametnike ja Eesti Energia juhtkonna vahel. Täna on avalikkusele esitatud fakti, et Aidu tuulegeneraatorid segavad radari tööd ning isegi kahe meetriline kõrguse suurendamine seab ohtu riigi kaitsevõime.

Kui vaadata, millises ulatuses on Aidu tuulepark tegelikult Kellevere radari vaateväljas, ning selle taustal anda hinnang Vabariigi valituse otsusele ning kaitseministeeriumi tegevusele, ei ole kahtlustki, et Kaitseministeerium on saanud kas tahtlikult või tahtmatult poliitilise korruptsiooni tööriistaks. Lisame selguse mõttes oma eriala proffide poolt koostatud analüüsi Aidu tuulegeneraatoritele ning näeme, et 185 meetrilisest tuulegeneraatorist jääb radari eest varju ainul 65 meetrit. Kõrgem osa on otseselt radarile nähtav. Kas selles kontekstis on oluline, kas generaatorid on viis või kümme meetrit kõrgemad? Loomulikult mitte. Pigem ajendab rünnakut vendade Sõnajalgade tegevuse vastu asjaolu, et nad vaidlustasid kohtus ja informeerisid Euroopa Komisjoni riigi ebaseaduslikust tegevusest, mis pärsib ausat konkurentsi, eraldada seekord ilma enampakkumiseta riigile kuuluvad maad eraõiguslikule Eesti Energiale.

Kaitseministeeriumi poolt teostatavat Valituse ja Eesti Energia tellimustööd kinnitab ilmekalt hiljuti avalikkusele teatavaks saanud Varbla valla Tamba tuulepargi saaga. Nimelt: erinevalt planeeringust, milles lubati tuulegeneraatori tipukõrguseks 120 meetrit, püstitas arendaja tuulegeneraatorid tipukõrgusega 149,5 meetrit. Usutavasti ei oleks tuulegeneraatori kõrguste küsimus kunagi üles kerkinud, kui üks tarmukas kohalik elanik ei oleks esitanud kaebust paigaldatud tuulegeneraatorite müra osas. Kohtumenetluses selgus ebakõla reaalsuse ja planeeringu vahel ning vallale anti võimalus olukorra mõistusepäraseks lahendamiseks – seadustada uued kõrgused. Loomulikult kuulus seadustamise protsessi juurde ka Kaitseministeeriumi kooskõlastus uutele, juba olemasolevatele kõrgustele. Üllatuseks nii vallale kui ka arendajatele oli Kaitseministeeriumi seisukoht, millest võis lugeda: Kaitsevägi analüüsis vastavalt esitatud materjalidele elektrituulikute mõju õhuseireradari töövõimele. Analüüsi tulemusel selgus, et mõlemad Tamba elektrituulikud jäävad õhuseireradari lähialasse ning vähendavad radari töövõimet, mistõttu riigikaitselise ehitise töövõime tagamiseks ei saa elektrituulikute maksimaalne kõrgus antud elektrituulikute asukohtades ületada 40m olemasolevast maapinnast. Vastasel juhul väheneks kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 “Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta” § 4 lõike 1 kohane radari töövõime. Sama määruse § 4 lõike 2 kohaselt ei tohi ehitis radari töövõimet vähendada. Seega Kaitseministeerium ei kooskõlasta esitatud ehitusprojekti ja kasutusluba, sealhulgas ajutist kasutusluba, sest nende realiseerimine toob kaasa radari töövõime vähenemise (ehitusseadustiku § 120 lg1).

Erinevalt Tamba tuulikutest, kus Kaitseministeerium lubab neljakümnemeetrilise tipukõrgusega tuulegeneraatoreid on tingimusteta kooskõlastuse saanud Eesti Energiale plaanitud Tootsi tuulepark, kus 250meertiline tuulegeneraatori tipukõrgus on igati aktsepteeritav ja ei sega radari tööd.

Kaitseministeeriumi vastus on trafaretne, ning kordab sõna-sõnalt paljudele arendajatele edastatud seiukohta. Huvitavaks teeb küsimuse asjaolu, et kui Tamba tuulepargis töötasid üle kolme aasta lubatust oluliselt kõrgemad generaatorid ning kui nüüd väidab Kaitseministeerium, et sellesse piirkonda ei tohigi paigaldada neljakümnest meetrist kõrgemaid generaatoreid, siis kuidas on võimalik, et Kaitseministerium ei tuvastanud radari pildis häireid ega ei tormanud häirivat tegurit tuvastama ega ka likvideerima? Sellest saab järeldada ainult üht – tuulegeneraatorid ei sega radareid töötamast, nagu kinnitavad ka radaritootjad ja põhjus, miks tuulegeneraatorite vastu võideldakse, ei tulene riigikaiste küsimustest vaid soovist elimineerida turult kõikvõimalikud Eesti Energia konkurendid.

Kaitseministeeriumi luhtunud rünnakuks võib lugeda ka Ida- Virumaa maakonna planeeringu blokeerimispüüdlusi. Planeeringu menetlemise käigus nõudis Kaitseministeeriumi esindaja Heddy Klasen jäärapäiselt, et planeeringust eemaldatakse juba kehtestatud tuuleparkide planeeringud, võttes sellega üldse võimaluse selles regioonis tuuleenergeetikat arendada. Tema nõudmised põrkusid vastu kohalike omavaliitsuste ja tuuleparkide arendajate ühisrinnet, kes vaatamata kõikvõimalikele manipulatsioonidele ning ebapädevatele demagoogilistele seisukohtadele üritas mõjutada Rahandusministeeriumi ametnikke mitte kiitma heaks Ida- Virumaa maakonna planeeringut.

Isikutele, kes ei ole läbi aastate olnud teemaga kursis ning ei tea Kaitseministeeriumi tegevuse nüansse võib tõesti jääda mulje, et tegemist on hoolitsusega riigi julgeoleku eest. Kõrvutades fakte ning hinnates tegelikku olukorda koorub õõvastav pilt meie ajastu suurimast poliitilisest korruptsioonist. Nii suurest, et isegi õiguskaitseorganid ei julge teemaga tegelda.

On aeg.
Ilmselt igas valdkonnas, maakonnas, linnkonnas ja kogukonnas on räägitud võimu ja vaimu võõrandumisest, liigse tarbijamentaliteedi vohamisest, rahast kui pea ainsast edukuse mõõdust ja tunnusmärgist ning materialistlike väärtuste domineerimisest. Üleolev ning vaid majanduslikele argumentidele tuginev ressursside tarbimine, väärtuspõhised konfliktid kogukondade ja võimu ning ärihuvide vahel on tingitud kriisist meie kõlblus- ja väärtussüsteemides ning maailmavaates. Järjest kõvenevad hääled igast Eestimaa nurgast, mis tunnevad muret meie looduse, meie elukeskkonna halvenemise pärast, millega kaasneb ka inimeste, loomade ja teiste elusolendite tervise ja heaolu halvenemine.
Hääli on saanud palju ja on aeg nende ühendamiseks. Killustumine, fragmentariseerumine on üks põhjustest, miks me ühiselt meie kõigi elu puudutavaid prioriteete ei suuda järgida. Oleme kokku tulnud, et ühisel häälel välja öelda, mis on meile olulised põhimõtted ning mida tuleks meie ühiskonna jätkusuutliku arengu eesmärgil kõikides valdkondades, kõikides otsustes arvestada. Oleme otsustanud koos, ühises info- ja mõtteruumis tegutsedes neid põhimõtteid igakülgselt toetada ning asume neid ellu viima, kutsudes liituma nendega kogu Eesti rahvast, kõiki neid, kes hoolivad inimeste ja kogu elava heaolust ja kestlikust tulevikust. Tugineme Eesti Ökoriigi visioonis ühiskonna jätkusuutlikust uurivate erinevate valdkondade teadlaste poolt sõnastatule ning selle kõrval ka aastatuhandete jooksul kontsentreeritud esivanemate tarkusele ning tähendustele, meie Eesti inimeste ja looduse tarkusele.
Ühiskonna ning keskkonna heaolu ja kestlikkuse taastamiseks on vajalik pööre jätkusuutlikkuse printsiipide ning tervikliku, ökoloogilise ühiskonnamudeli suunas. Me vaatame maailma kui terviklikku elusorganismi, mille osade vahelised seosed ja vastasmõjud on sageli olulisemad kui detailne üksikosade kirjeldamine. Terviksüsteemse mõtlemise abil on võimalik asuda kõikides valdkondades tegema vastutustundlikke, pika-ajaliste mõjudega arvestavaid otsuseid, kus argumentideks ei ole ainult majandus-poliitilised tegurid, vaid ka sotsiaalsed ning ökoloogilised tegurid. Majandusest peab taas saama vahend, mitte eesmärk omaette. Pidev, üha keerukamate kontrollimehhanismide, standardite ja indikaatorite kehtestamine peab asenduma professionaalsuse usaldamisega, isikliku ja kollektiivse vastutusega ning eelkõige – arusaamaga Inimese ja Looduse vastasmõjust ja –sõltuvusest.
Peame taastama, toetama, õpetama ja õppima terviklikku maailmavaadet, universaalseid väärtusi, mis ühendavad kogukondi ja rahvaid. Peame rakendama võrdsuse printsiipi nii generatsioonideüleselt ja –siseselt kui ka geograafiliselt ning liigiliselt (ehk teiste elusolendite õigus elada ja ennast kohaselt teostada). Integratsiooni ning dünaamilisuse printsiipidele toetudes mõistame, et kõikide otsuste tegemise juures tuleb arvestada nii erinevate valdkondade ja dimensioonidega kui ka asjaoluga, et kõik on pidevas muutumises ning inimesel ei ole võimalik ega ka vajalik pidevalt kõike kontrollida ja oma tahtele allutada.
Toome tagasi mõistmise, et kogu elava heaolu ning õitseng on väärtus iseenesest, sõltumata sellest, millise väärtuse annab sellele inimene. Mitmekesisus nii inimkultuurides kui looduses omab samuti iseväärtust, mida tuleb kõikide oluliste otsuste juures arvestada.
Kõiki neid printsiipe mõistes asume toetama jätkusuutlikkuse kompetentside arendamist. Jätkusuutlikkuse kompetentside all mõistame inimese teadlikkust, võimet, tahet ja oskust mõelda (ning ka vastavalt tegutseda) ajaüleselt (mõistes oma tegude tagajärgi ajalises mõõtmes), ruumiüleselt (mõistes oma tegude tagajärgi teistes asukohtades), generatsioonide üleselt (mõistes oma tegude tagajärgi tulevastele põlvedele ning omades sidet eelnevate põlvkondadega), kultuurideüleselt (aktsepteerides teiste kultuuride õigust isemääramisele ja –olemisele nende areaalis), valdkondade üleselt (inter- ja transdistsiplinaarsus, võime teha otsuseid erinevate valdkondade ühtsuses) ning liikideüleselt (võime näha maailma mitte ainult inimese, vaid ka teiste elusolendite seisukohalt). Selliste kompetentside arendamine peab muutuma meie haridussüsteemi integreeritud osaks (nii formaal kui ka mitteformaalhariduses).

Ühendame oma jõud, säilitades mitmekesisuse endi hulgas, nii isiksustena, professionaalidena, hingelis-vaimsete olenditena kui igapäevaelu rõõmude ja muredega toimetajatena. Sest meil on üks Eesti ja on aeg.

Töögrupp:
Organisatsioonid (esindajad)
OTT liikumine (Emil Rutiku)
OÜ Looduravi Kliinik (Kaspar Pae)
MTÜ Majakas (Jiří Krejčí)
MTÜ Elukas (Rea Sepping)
GreenTech Incubator OÜ (Roland Uuesoo)
Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (Airi Vetemaa)
Ökoloogiliste Tehnoloogiate keskus (Merit Mikk)
SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus (Elen Peetsmann)
Integraloogia Instituut (Jakob Saks)
Statera Jätkusuutliku arengu Uurimis-ja Praktikakeskus; Humanistic Management Network, Eesti Chapter ReaRaus)
Noore Rohelised (Züleyxa Izmailova)
Eesti Roheline Erakond (Aleksander Laane)
Eraisikud
Rando Tooming
Toivo Aalja
Züleyxa Izmailova
Aveliina Helm
Mart Meriste
Mati Kose
Anne Luik
Kaupo Vipp
Ahto Kaasik
Imbi Paju

Jako Kull

Kati S.V. Murutar jt

Eesti Klubi, pidades silmas oma eesmärki kaasa aidata eestluse kestmisele ja edendamisele ning tundes kõrgeima riigivõimu kandja osana oma kantava koorma raskust, on sunnitud pöörduma rahva ning rahva palgatud otsustajate poole olukorras, kus vaikimine on muutumas kuriteoks.

Et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis on meie riigi ja rahva tuleviku üle otsustajad kohustatud arvestama rahva tahtega ja neil ei ole mingit õigust pugeda „ebapopulaarsete otsuste“ ning poliitilise „vastutuse“ taha.

Jutt on Rail Baltic’ ust, mille arendamiseks on antud suunised valitsuskabineti 22.09.2011. aasta otsusega, mis on 10.11.2011. aastal allkirjastatud Eesti, Läti ja Leedu peaministri ühisdeklaratsiooni ning Balti riikide transpordi eest vastutavate ministrite 7.12.2011. aasta kokkuleppega. Kõigil neil ministritel on ees- ja perekonnanimed ning jääb üle vaid küsida, kas nad olid naiivsed või ahnusest pimestatud. Täna on nende allkirjadest saanud kohustus.

Kohtustus Rail Baltic’u ehitamiseks Eesti territooriumile on Euroopa Komisjoni ees võetud CEF (Connecting Europe Facility) 2015. aasta rahastamisvooru (CEF I) esitatud taotluse alusel toetuslepingu (Grant Agreement) sõlmimisega. CEF I taotluse esitamine otsustati 02.02.2015 Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, CEF I GA allkirjastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler 11.11.2015. Korralduse allkirjastamiseks andis tollane peaminister Taavi Rõivas.

Nagu mõistame, on Rail Baltic’u projekti Eesti Vabariigis käivitanud väikese otsustajateringi võimalus saada raha ja seda ka eelarvest otse erafirmade kasumisse suunata, et mitte öelda välja varastada.

Rail Balticu tasuvusuuringu, mille alusel „valiti“ trassikoridor, viis teatavasti läbi AECOM Ltd, firma, mis on tuntud oma müüdavuse ja vabaltostatavusega, mille eest firma on kohtus korduvalt petturluses süüdi mõistetud või valuraha maksnud. Kellele oli vaja, et trass just sealt kulgeks?

Mitmed era- ning juriidilised isikud on korduvalt nõudnud ametkondadelt nende dokumentide väljastamist, mis näitaksid Rail Balticu vajalikkust meie kõrgeima riigivõimu kandjale. Neid dokumente pole olemas! Ilmselt on vaid samasugused tulujaotamise skeemid nagu omal ajal teatavas 10 miljoni dollari afääris. Kuna usutavat majanduslikku põhjendust ega veenvat äriplaani ei ole mitte ühelgi riigiametil esitada (jääb vaid küsida, millistele dokumentidele tuginedes tegi oma järeldused AECOM Ltd, ega ometi rohelises toonis väikeseformaadiliste sümboolikat täis paberite alusel, mille õiguskindlust kinnitab kiri „In God We Trust“?), siis lubame endale järeldada, et tegu on salastatud militaarehitusega, mis hakkab kujutama ka Euroopa Liidu kui kasvava militaarsusega unitaarriigi tegelikku piiri. Praegu viiakse selle piiri kindlustamisest tulevikutrassist ida poole juba nii palju meid kaitsvaid liitlasi, et see hakkab hiljukesi meenutama okupeerimist, mis kuidagi ei ole kaitseks meie sisemisele ja välisele rahule ega pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Eesti Klubi ei esita petitsiooni ega palu midagi neilt, kes seaduse järgi peavad tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, Eesti Klubi nõuab selle Eesti rahvuslikku julgeolekut hävitava agressiivse objekti, Rail Baltic’u, ehituse lõpetamist ning Eesti loodusele ja majandusele tänaseks tehtud kahju korvamist selle kahju otseselt või kautselt tekitanute töö ning vahenditega.