Marju Lauristin 80
Päevadel, mil me oleksime tahtnud mittesöödava lillekimbuga seista inimese ees, kelles me tegelikult piinlikkust põhjustada ei soovi, öelgem – me ei pea üksteise armastust ära teenima selleks, et öelda. Usaldasin Sinu kätte end, kui ema mu pesast lahti lasi. Ja iga hetk neist koos oldud hetkedest Sinu põleva pilgu ja jaburate pintsakutega on olnud VÄÄRT. Ups, ja mis mul endal siis nüüd seljas on? Palun jätkuvalt sellist vaimustunud pilku iga tühjatähja peale, nagu Sinul, mama Kratt ;:)
Minu Marjustin
on muinasjututegelane.
Me kõik oleme. Rollide ja lugude jada. Nii näeme end ise kui esitleme teistele.
Marju Lauristin pole mitte lihtsalt lugude, vaid Legendide kogum. Olnud, olevaste ja tulevaste muinasjuttude risttee.
Kui tegin Akadeemia Peegelianasse sisseastumiseksameid, serveeris mu ema tema esimese mütoloogilise pusletüki. Ille, Marju – ja ka Tiiu Randviir, olid klassiõed.
Kuna inimestel on kombeks arvata ja hinnanguid anda, silte jagada ja eelarvata, on meie Marjustin läbi elu pidanud toime tulema legendide-kogumiga, mis kaasnevad sellega, et ta on Olga ja Johannes Lauristini laps.
Trotsides tõsiasja, et meie kätte nuheldakse 7 põlve vanemate patte, on ta väärikalt oma vanemate perekonnanime kandnud.
Olen Marjustini vanemate fotosid vaadates näinud väga kaunist daami ja elegantset härrat. Ning kordi ja kordi, kui minu intervjueeritavad või lihtsalt vestluspartnerid siunavad kommareid ning Eesti maa ja rahva äraandjaid – ikka nimeliselt, kuidas teisiti! – olen küsinud: hea inimene, kas sa ei arva, et nad on tahtnud parimat, nagu sinagi…
Kusjuures parimat on muinasjututegelased tegelikult teinud ka.
Ülioluline legendide osa on, et nii professor kui tema kaasa Peeter Vihalemm on olnud terve pika ajastu Asser Murutari sõbrad. Mu laste vanaisa armastas oma kolleege-ühiskonnatehnikuid kutsuda mütoloogiliste nimedega Kratt ja Kolumats.
Kujuteldamatutel aegadel said nemad ja maestro Ülo Vooglaid hakkama millegi nii epohhiloova, võimsa ja erilisega nagu Sotsioloogia labor. Legendid räägivad nii sellest, kui keelatud ja seega loovust eeldav kõik oli – kui suure toa täit rauda kujutas endast tollane kompuuter…
Ja et Marjustin viis äsjasoetatud maakodusse kõigepealt kirjutuslaua ja raamatukastid – alles päeva lõpus tuli talle meelde, et voodit ei olegi.
Ta ongi üleni pühendunud ja asja sees. Parimas mõttes lapselikul, uskuval-lootval-armstaval moel. Ka siis, kui lugude pealkirjadeks on Parlament, sotsiaalminister Marjustin, sotsiaaldemokraat, sotsialist – ikka on tema pürgimustes mingi eriliselt vitaalne värskus.
Tänu sellele, et ta on missionäär-visionäär, on ta väärika rahuga – mitte tuimuse, vaid tõsise ja teadliku läbitulemise oskusega – toime tulnud väga valusate peatükkidega. Ema ja Vanaema eriti suure algustähega.
Ilus ja tõene muinasjutt on seegi, et Marjustin on väga suure osa tänase vaimse eliidi vaimne ema. Luiged-Pruuli&co kogunesid õhinal tema juurde – tema kodus taassündis Eesti Üliõpilasselts ja seega ka taassündinud Eesti Vabariigi esimene valitsus.
Võltsimatu vaimustus on see, mistõttu meie poisid tema ümber kogunesid.
Tal on võrratu anne 1001 korda Maslow’ püramiidist ja muudest erialateooriatest rääkida sellise õhinaga, nagu need oleksid just praegu loodud ja tema tund aega tagasi neist esimesena kuulnud. Särasilmne jagamise kunstnik, kellesugust ükski kuitahes lennukas looja peale Looja enese poleks suurde Saagade kogusse nii eriliselt mitmekihilisena kujustada suutnud.
Õnne meile, et oleme tema lugudest osa saanud.
Õnne talle, et ta mistahes meediakanalit avades-sirvides saab igal hetkel nentida: minu õpilane.

Vaesusehirm külluseks
https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw

Põgenemine võitlemiseks

Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga

Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres

Lõhna taltsutamine rooibosega

Sõnakuulikindlalt aastasse 2020

Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks

Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine

Uude Heasse Ilma sündmatu Sinise kannatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Kollase eraldatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Musta kõrkuse vabastamine

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud

Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

*

Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card
 

 
Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
 
Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”

 

 

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

*
Who’s dat band 1

Who’s dat band 1

Omajämm

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ootasime nii väga praegust vanade mustrite ja maatriksi, pankade võimu ja reptiloid-impeeriumide kokku kukkumist – olgem siis ometi tänulikud-usaldavad-õnnelikud – sünnib uus inimkond ja uus Mina!!!!!!
Nüüd kohe!
Enne, kui üldse midagi muud süüa-juua, peenekshakitud küüslauguküüs nagu tablett sooja vett peale juues makku – hommikune küüslauk on antibiootikum ja toitepomm.
Kogu päev käigu soe vesi teena või lihtsalt veena läbi suu ja seedimise. CO ei armasta sooja veega pesemist.
Õhtuks – aga kodus püsides kasvõi pidevalt päeva jooksul – ka suuõõnde desinfitseeriv CO-killiv küüslaugu-foon närida.
CO – erinevalt gin-toonikus leiduvat hiniini pelgavast malaariast – alkoholi ei karda, pigem rõõmustab, kui inimene sellega oma organismi ja immuunsusele keskendumist nõrgestab.
CO tunnus on kuiv köha. Nohu ei ole. Heina-tolmu-loomakarva tekitatud kuiv köha võib küll segadust külvata – ent küllap igaüks ennast tundes ära jagab, mis või kes.
Viiruslik kopsunakkus ei tapa. Hirm ja teadmatus küll. Küüslaugul kui vintskel vennal on seegi hea omadus, et tema tugev aroom tekitab rahu ja turvatunde. Mu vanaema, kes elas 97aastaseks, oli tõeline daam ja… lõhnas alati küüslaugu järele 🙂
Inimkond köhib end puhtaks.
Kopsud on vabaduse organ – ning köha tähendab tegelikke, rääkimata jutte.
Inimkond on oma kodudesse sunnitud, sest ringilendav infosseuppunud rahvas ei taipa ise olla.
Inimkond terveneb.

Hästi sihitud lahtiste juustega veebruar muutis hoiuruumis meie kenad kuivad küttepuud lumiseks liumäeks. Mida võis võtta hea naljana – luud ja lahendus ja ei hullu kedagist. Ent kuidagi tänu sellele tõlkisin väljas-on-veebruar-laulu inglise ja vene keelde. Aitäh lubamast, Alender ja Randpere 😉
Eestikeelne versioon on mäletatavasti selline:
Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ja vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Minu ingliskeelne loovtõlge sai mõnuga mängeldes selline:

Winter is kissing the Planet
and valleys are purple with willows.
My minds are calmed by snowflakes –
Your heart is my favourite mirror.

Remember, how lonely and snow-white
is lost in the memories childhood.
Boiled in the herbs of ancients
with the honey from darkest wild-woods.

Catching their scents I am right now
feeling, my palms are still purple,
coloured with desperate willows,
powdered by blossoms of linden.

Look up to heavenly skies till
the snow is falling on your face.
The lightest and quietest snow will
open its comforting calm hair.

Dancing around and up-on trees
the stars waiting for your crown
to fall fron the clouds on your forhead,
to become holy part of your own.

Fears fly around our spirits,
they wrap our souls after midnight.
Now pray in every language
to escape from terrifing insights.

Counting your lifetime and praying
until you’ll be able to see, that
winter is kissing the planet
and opens it’s comforting calm hair.

Nowhere to run, little angel.
The times are hard, but you keep on
standing cruel storms over valley –
You’ll be not one of the dead-ones.

Faces of pain are so different.
Strange, dark and still familiar.
Let me kiss each your pain away
and bless with my tears every fear.

Winter is kissing the Planet
and valleys are purple with willows.
My minds are calmed by snowflakes –
Your heart is my favourite mirror.

Näitasin seda õhtuse päevasündmuste jagamise käigus oma kalmistu-kolleeg Valerikule.
Tema laskis google-translate’il selle loovtulemuse kõigepealt tagasi eesti keelde tõlkida.
Robot tegi nii:

Talv suudleb Planeeti orud on pajuga lillad. Lumehelbed rahustavad mu meelt – Teie süda on minu lemmikpeegel. Pidage meeles, kui üksildane ja lumivalge on lapsepõlves mälestustest kadunud. Keedetud iidsete ürtides kõige tumedamate metsade meega. Nende lõhnade püüdmine on mul praegu käes tunne, mu peopesad on endiselt lillad, värvitud meeleheitel pajudega, pulbrina pärnaõied. Vaadake kuni taevasteni lumi langeb su näole. Kõige kergem ja vaikseim lumi saab avage oma lohutavad rahulikud juuksed. Tantsitakse puude ümber ja üles tähed, kes ootavad su krooni langeda pilve ette, saada enda pühaks osaks. Hirmud lendavad meie meeleolu ümber, nad mässivad meie hinge pärast südaööd. Nüüd palvetage igas keeles põgeneda kohutavate arusaamade eest. Arvestades oma elu ja palvetades kuni näete, seda talv suudleb planeeti ja avab oma lohutavad rahulikud juuksed. Kusagil joosta, väike ingel. Ajad on rasked, kuid hoiate edasi seisab julm torm oru kohal – Sa ei kuulu surnute hulka. Valu näod on nii erinevad. Kummaline, tume ja ikkagi tuttav. Las ma suudan iga su valu ära ja õnnista oma pisaratega iga hirmu. Talv suudleb Planeeti orud on pajuga lillad. Lumehelbed rahustavad mu meelt – Teie süda on minu lemmikpeegel.

Ja sealt nügis sõber Ahnefer teksti omakorda otse vene keelde – abiks ikka 😀

Зима целует планету и долины пурпурные с ивами. Мой разум успокаивается снежинками – Твое сердце – мое любимое зеркало. Вспомни, как одиноко и белоснежно теряется в воспоминаниях детства. Отваренный в травах древних с мёдом из самых темных диких лесов. Ловя их ароматы я щас чувствуя, что мои ладони все еще фиолетовые, окрашенный отчаянными ивами, напудренный цветами липы. Смотреть на небесное небо до снег падает на твоё лицо. Самый легкий и тихий снег открой успокаивающие спокойные волосы. Танцы вокруг и на деревьях звезды ждут твоей короны упасть с облаков на лоб, стать святой частью своего. Страхи летят вокруг нашего духа, они окутывают наши души после полуночи. Теперь молись на каждом языке убежать от ужасающей идеи. Считая свою жизнь и молясь пока вы не сможете увидеть, что зима целует планету и открывает успокаивающие спокойные волосы. Некуда бежать, маленький ангел. Время трудное, но вы продолжаете Жестокие штормы над долиной Ты не будешь одним из мертвецов. Лица боли такие разные. Странно, темно и все еще знакомо. Позволь мне поцеловать каждую твою боль прочь и благослови моими слезами каждый страх. Зима целует планету и долины пурпурные с ивами. Мой разум успокаивается снежинками – Твое сердце – мое любимое зеркало.

Mina hakkasin neist tulemustest lõbustatuna mängu ilu nautima ja küsisin google.translate’ilt, kuidas tema eestikeelsetest päris-sõnadest ingliskeelse laulu loob. Lõi ikka, miks ei lõi:

It’s February today and willows in the valleys. I see in your heart: so peace shall sink in my mind. I mean: how lonely and white childhood was left behind in a country house. Cumin from the dead and dark honeycomb as if from now on and as if my hands were anthrax blood and a body with a honeysuckle resin. As long as heaven look, when the snow has fallen down. The snow is quiet and light and the hair of the snow fell loose over bare canes, where swirling glowing stars. As long as you see the snow, as the dawn sinks into your head. Fears are over the world and at midnight the room expands. What language do I have to ask, because death has struck us already? As long as you browse for years, when the rain has fallen down. It’s February today and the hair of the snow fell loose. There is nowhere to go, for the words of the time are loud like sprigs on a flat ground and many will flee for them. Suffering comes and goes with a face that is unfamiliar and familiar. I kiss your forehead with patience. I’m not ashamed to cry.

Oi… Aga kuidas masin eestikeelsed sõnad vene keelde viiks?

Сегодня февраль
и ивы в долинах.
Я вижу в вашем сердце:
так что мир погрузится в мой разум.

Я имею в виду: как одинокий и белый
детство осталось в загородном доме.
Тмин из мертвых
и темные соты

как будто с этого момента
и как будто мои руки были
кровь сибирской язвы
и тело со смолой жимолости.

Пока небеса смотрят,
когда выпал снег.
Снег тихий и легкий
и волосы снега выпали

за голые трости,
где кружатся светящиеся звезды.
Пока ты видишь снег,
как рассвет погружается в твою голову.

Страхи над миром
и в полночь комната расширяется.
На каком языке я должен спросить,
потому что смерть уже поразила нас?

Пока вы просматриваете в течение многих лет,
когда пошел дождь
Сегодня февраль
и волосы снега выпали.

Некуда идти,
слова того времени громки
как веточки на ровной поверхности
и многие побегут за ними.

Страдание приходит и уходит
с лицом, которое незнакомо и знакомо.
Я целую тебя в лоб с терпением.
Мне не стыдно плакать.

Aitäh – piiksviiks, jummala eest 😀 – isegi lugeda aitab transkribeerides:

Segodnya fevral’
i ivy v dolinakh.
YA vizhu v vashem serdtse:
tak chto mir pogruzitsya v moy razum.

YA imeyu v vidu: kak odinokiy i belyy
detstvo ostalos’ v zagorodnom dome.
Tmin iz mertvykh
i temnyye soty

kak budto s etogo momenta
i kak budto moi ruki byli
krov’ sibirskoy yazvy
i telo so smoloy zhimolosti.

Poka nebesa smotryat,
kogda vypal sneg.
Sneg tikhiy i legkiy
i volosy snega vypali

za golyye trosti,
gde kruzhatsya svetyashchiyesya zvezdy.
Poka ty vidish’ sneg,
kak rassvet pogruzhayetsya v tvoyu golovu.

Strakhi nad mirom
i v polnoch’ komnata rasshiryayetsya.
Na kakom yazyke ya dolzhen sprosit’,
potomu chto smert’ uzhe porazila nas?

Poka vy prosmatrivayete v techeniye mnogikh let,
kogda poshel dozhd’
Segodnya fevral’
i volosy snega vypali.

Nekuda idti,
slova togo vremeni gromki
kak vetochki na rovnoy poverkhnosti
i mnogiye pobegut za nimi.

Stradaniye prikhodit i ukhodit
s litsom, kotoroye neznakomo i znakomo.
YA tseluyu tebya v lob s terpeniyem.
Mne ne stydno plakat’.

Toda et… Aitäh abi ja lõuatäie naeru eest. Venekeelse Laulu loon ikkagi ise 😀 😀 😀

Täname kogukonda, kes juhtis tähelepanu, et Saage rüütlimõisa Altweski platsivalgustuse lamp-haaval ise-süttimine-kustumine suvalisel kellaajal viitab lühisele. Ühendasime kaablid seintelt-postidelt lahti ning seejärel saime teada, et lühistuv kaabel oli kõigest labida sügavusel munakivisillutises, kuna tema paigaldamisel ei arvestatud, et talve ei tule ja looduslikku kaitset ei ole.
Pehmes pinnases tekkinud rattarööpad – paiguti 15 cm – muljusid isolatsiooni katki ning saavutatud „vahelduvvool“ tekitas „valgusmuusika“. Me ise liigume õues kummikutega – penid ja ponid ning maa seest välja ilmunud katkise isolatsiooniga kaabel mudaloigus… Tänan veel kord, et jäime ellu ja terveks.
Kaevasime asendatud kaabli eeskirjade järgi 40-50 cm sügavusele – kui tegemist olnuks teega, pidanuks kaevama 90 cm – platsinurgale piisas poolest meetrist – toestasime kividega ja katsime mullaga.
Liigkaablid seintelt-postidelt on likvideeritud, ohusõlmed uutes karpides ning eraldi kaitse paigaldatud.
Edasine tegevus kiviplatsil näeb ette min 4×12 – võimalik, et ka 5-15 meetrise eluruumide ja varsatalli vahelise lõigu ülesvõtu, täitmise ja tagasiladumise kooskõlas muinsuskaitseametiga – mõistagi kevadel, ehkki kured ja kuldnokad on kohal ja põõsastel avanevad lehepungad…
Ülimahuka käsitööna laotame praegu iga päev hobuste allapanu käsitsi tallitagusele platsile, kus see kiiresti huumuseks muutub. Eelnevalt on sealt käsitsi ära korjatud klaasikillud-metall-plastik ning sedamööda, kuidas ta maa alt tagasi pinnale kerkib, korjame veel ja veel ja veel.
Kevadel pinnase kuivenedes rekultiveerime selle maa-ala ning külvame sinna ristõieliste-vaba Nurmesegu nr. 4 – orashein-timut-lõikehein – ning senisest putkepõllust saab meie praeguse visa käsitöö tulemusel kultuur-rohumaa.
Rekultiveeritud maa peab seejärel kaks kuud olema hobustele suletud – seega viime hobused suvekarjamaale, massiivselt liikvel olevate huntide-karude eest turvatud ööbimisega praeguses tallis – kuni kavandatava kergtalli valmimiseni Südamesalu ja peahoone vahel trenniplatsi juures.
Kiviplatsilt võtame selleks perioodiks kivid üles – karjamaa ja talli vahel käies tallavad-tasandavad hobused traditsioonilisel meetodil platsi, mille peale saab suvel kivid kenasti tagasi laduda – aga kindlasti mitte edasi-tagasi traalivate võõrautode jaoks, kuna traditsiooniline käsi- ja hobutöine pind on arhailine nii loome- kui käitamisprotsessil. Või siis modernne.
Edaspidi haldame kõiki Altweski maid hobustega – selleks tarbeks on aretatud ja soetatud kaks hobust, tori+trakeen ning ER+percheron. Etteõpetamisel ja töösserakendamisel juhendavad meid Eero Esnar ja Boris Razumov.
Analoogselt toimivad tänaseks üha arvukamad öko-kogukonnad ja nulltarbimisega külad kõikjal Maal – hüdro- ja päikeseenergia, hobused ja tuul – mitte nafta, roomikud ega kullahinnaliseks muutunud puud.
Neid istutame ning maailmamerd puhastame You The Tree NGO rahvusvahelise tööna, partneriteks Malta noored ja National Geographic.
Täname Eesti Energiat, kelle spetsialist Artjom leidis uutes kliima- ja pinnaseoludes, et ühiselt kavandatud päikeseenergia jaam ei saa olla maa peal – selles kohas on praegu senise lõkkeplatsi kohas natukene tiik… Katuselahenduse teed tuleb minna.
Ja täname metsamehi, kes panid meie jaoks metsakuivad küttepuud nüüd nädalaks kuivatisse, märjad on meil eneselgi…
Ning eriti täname hõimlast-naabrimeest Kallet, kes meid just sel hetkel külastas, kui tundus – kõike on liiga palju, ei jaksa… Vaatas koos meistritega kõigi 7 vajumise tõsiduse üle. Ütles, et enam ei kehti varasem väide – seisis 300 aastat, seisab teise veel – meistrid kaalusid kiireimate-tõhusaimate-jõukohaseimate toetuste variante otsmises saalis ja puukuuris ning leidsid: saame hakkama. Ühtsuses peitub jõud – kohe täitsa päriselt.
*
Kuivõrd muinsuskaitse avariitöödena päästetav peahoone on hetkel saalita, töötame noortega eluruumides ja õues, õpilaste ja õpetajate kodudes ning kultuuriasutustes.
Ka oma lastel on keelatud minna nii tegelus- kui otsmisse saali ja samuti puukuuri.
Seda suurem on rõõm õigusest ja võimalusest kinnitada:
21.märtsil 2020 kell 12.21 esitame ja salvestame Saage rüütlimõisa Altweskil loodavas spiraallabürindis rahvaste legendide põhjal veebruarist märtsini loodud Lugu „Ussikuningriik“ ehk Reekviem Rästikule.
*
9.mail 2020 korraldavad EELK Rapla kogudus, MTÜd Ingli puudutus, Light Foundation ja You the Tree Rapla kalmistul üle-eestiliste talgute Teeme ära! talgud – korrastame kalmistu haruteed ja haldame võsa, puhastame aiataguse ja hooldame Silma allika parki, tegeleme ohtlike puudega ning mõtestame ja pühitseme haudadeta kallite memoriaali, esitleme raamatut Contra Mortem ning laulame ühise pikniku saateks.

Kirbuotsijate listeriik ehk s..t jõuluvana kingikotis

Kati S.V. Murutar

Meie „riik“ on nagu peremeheta ketikoer. Kui peni tea, mida teha, istub ta maha ja hakkab olematut kirpu otsima. Reformib apteeke ja kehtestab automakse. Teadmatus ja oskamatus – ta ei oska mitte midagi, milleks koera tegelikult toidul peetakse! – tekitab kutsul kui hundikarja kammertooniga olendil siis, kui peremeest pole. Või too on loll, ebaeetiline ja-või haige. Meie rahvas on nii haige, et ei teagi, et ta on parlamendi ja valitsuse ja seeläbi kogu ametnikerduse peremees.

Jäljeajamise-valvamise-teenistumise asemel olematut kirpu otsiv koer võib otssa saada – nälja, stressi ja targema pealikuga huntide-rebaste-šaakalite läbi.

Aga keegi oli veel, kes pani kaks vaest peni ühe keti otsa.

Ja nad jäävad sinna seni, kuni üks saab otsa. Selline laul.

Võimalik, et selles perversses potis hulbivad tõelised rahvajuhid. Kuna supipaja ühes nurgas praadi vaaritada ei saa – nurkagi pole! – on katlas kroolijad ära raisatud. Krõlovi valmi luige-haugi-vähi LHV ainus sikutamise siht on praegu suure pildi loomise, terviku tagamise ja rahvuskehandi ühendamise-väestamise asemel oma pee päästmine.

Abinõust on saanud eesmärk, valitsus ja parlament 24/7 põhikohaga ametis võimu säilitamise ja toolil püsimisega. Kirbuotsimine – see on venekeeli IBD, imitatsija burnoi dejateljnosti – töö käib, töö käib…

Läheb vend Vitjuk-Veterok mõne Helmega vestlema – ja üldsus-ullike saab ebaeetiliselt harimatult meedialt paljudeks päevadeks kondi hambu. Mida järame – keegi ei tea. Näritud kont!? Närimata kont!? Stressis-kadedad-hirmunud hingeksed mõtlevad: Sõnajalad on kindlasti krdi rikkad, maksavad Helmetele, rsk, ma-vaene jään veel vaesemaks…

Tegelikult on tuuleenergiasse panustanud uskumatult isetud Don Quijoted. Cervantese oma võitles tuuleveskitega – tänased võitlevad tuulikute eest. Investeerivad ja leiutavad, ehitavad ja püstitavad, riskivad ja ronivad. Igas mõttes.

Kirpu otsival kehandil on kena kadestada. Mida või keda? Arendamise asemel aastaid anaali.

Finantsiliselt ja faktiliselt, eneseteostuslikult ja energeetiliselt. Peata pööblile jääb sellest pime kahjurõõm. Sõna otseses mõttes pime.

Piisab ülejõe-naabril meie peale tõsiselt pahaseks saada, rubilnikut raksata – ja ja täieline eesti on täieliselt kotis.

Ohtlikult ammu pole kuulnud suure pildi sõnu – energeetiline julgeolek ja iseseisvus.

Millal ometi hakatakse hülgemölast üle möirgama: jutuks on meie energeetiline julgeolek ja iseseisvus!?!?!? Privet, gorod Narva – eta žizn, eta karma… Koolinooredki tuleks kohustuslikus korras vaatama viia, kuis suure naabri paha tuju puhul piisab ühest rubilniku liigutusest ja määgiv listeriik on pime. Infomüras kümblev mass on unustanud, milleks on taastuv energia, milles seisneb tegeliku oma riigi juhtimine. Koolikiusamise laadne meedia ei märka sedagi, et ta ise ka töötab… elektriga… Siin aitab ainult puhta lehe poliitika. Aga seda kardetakse. Sest kostümeeritud pintsak-broilerid ei oska mitte midagi. Null ja mull.

Eestile kuluks suure pildi ja tähtsusjärjekordade taastamiseks ära, et Narva jõe taga rubilnik maha tõmmataks. Vaikuses-pimeduses on hea järele mõelda, misse-kesse-kusse. Ämber, labidas, tikud… Praegu on siinne „riigijuhtimine“ nagu reklaamipauside jada ilma filmi eneseta. Fragmentaarne kirbuotsimine, aga tegelikku riiki, mis vastutustundeliselt tervikpilti hõlmaks, pole olemas – režissöör läks vaesuse ümber jagamise rallil kaduma.

Tuli-vesi-õhk-maa ehk päikese, hüdro ja tuuleenergia otsustavad meie tuleviku, kui fossiilne maavara otsa saab ning töötud kaevurid maa alt välja ronivad. Kuhu? Nad peaksid koos koletisliku ametnike-limamassi ümber õppima näiteks päikesepaneele, hüdroturbiine ja tuulikuid tootvate omamaiste tehaste töölisteks.

Tööstuse asemel laseb kirbuotsijate listeriik õhku igasuguseid ettevõtluse ilmingud. Kellelegi kusagil on kasulik, et katk võttis seakasvatuse ja bakteri-farss isamaise perefirma kalatööstuse. Tööta jääb rohkem peretoitjaid kui läheks uue, elusa ja tegusa riigikogu ja valitsuse moodustamiseks.

Taskupiljardisse eksinud listeriik ei häiru pisiasjast, et ka haritud ja teadlikud kodanikud ei jõua järge hoida, kesse-misse minister. Õhukeses riigis pole sel tähtsust. Igaüks nohiseb ümber oma naba – ent seda on tasapisi biorelvaks muundunud toit taband. Ei pruugi kõigi pakendite peale kirjutatud tähenumbri-krüptikat lugeda, et kogeda – oma särk on kõige ligedam. Nisu ja piimaga, rafineeritud suhkru, libašokolaadi ja keemiaga glasuuritud puuviljadega mürgitatud. Mõne aastaga on toiduga juhtunud salajane, aga see-eest kiire katastroof – üks suur pannkook – ja puhitunud sooled on kolm päeva sõlmes nagu kohe plahvatav keemiavabrik.

Ka see, kes seni kõike sõi ja seedis, saab nüüd ühe saiakesega spasmid, makaronidest maokatarri ja mumifitseerunud piimast psühhoosi. Päriselt ka. Rahvas rasvub, ajud on välja lülitatud – tegeliku rahvusriigi tegelike teemade asemel valatakse säilitusainetega peitsitud-untsitud ajukäärude vahele veel ja veel massimeediat.

Kui riik ei toimi ja inimeste peades kesks kirbuotsimise infomüra enam miskit ei toimu, tarbime seriaale.

Kniks ja kraaps Kassikulla Algusele-Ergole – #Pind oli 1001kihiline pärl. Miski polnud nii, nagu tundus – poliit-äritõbraste õnnetud võsud, elujõuetu-abitu põlvkon, nutisõltuvus ja influentserluse influentsa – tore, seilasime-teame! Ent finaalis selgus, et midagi ei olnud. Poiiss, kelle ema oli tõsielukatelt pöördumatult haiget saanud, tegi produtsentidele nende enda relvadega ära. Onu mõisas olematu raha ja ratsmetega kogu sellele pseudo-para-psühhoterrorile vesi peale. Kusjuures tõsielukad neelavad ka päriselt enda tegijad alla. Neil tekib sültuvus, vaimuhäired ja päriseluvõimetus.

Kui üks telepereema oma rabedahingelist kaasat järjekordses riigis asendus-elus ei tuulita, siis perepea taas ja taas depreka ja arbosööstud saab. Saatanlik sõltuvus, mis pole enam mäng.

Mäng iseenesest on ju ilus. Nii poliitikas ja riigijuhtimises kui ettevõtluses ja loovuses peab olema mängulisust ja kirglikku õhinat. Elus asi on kõige parem asi. Kehtib kooselu ja perevõlu kohta ka. Õlg õla kõrval teleka ees krõpsude näkku ja makku lükkamine pole abiELU, vaid ABIelu.

Mida ürtsitatakse pseudoprobleemide, sihitu viha ja libarõõmudega õnne asemel.

Nagu riigil, nii ka perel ja inimesel peab olema suur pilt, unistused ja elujõuline arengutarve. Loodus tühja kohta ei talu – reptiilne-must ajupesu tuleb asemele. Sageduse tõus lootusetut vegeteerimist ei aktstepteeri – biomass koristatakse ära.

Mida teha? Mängida! Mängigem siin listeriigis võimalikult tihti seda mängu, et võtame luubi alla iseenda: kes olen, kuhu kulgen? – oma pere – kas kõigi anded-eeldused on edenemises? – ja oma koha suurel pildil.

Püsigem sadulas, kuni sünnib ime või revolutsioon ning rahvuskehandi väljenduseks saab kutsutud-seatud ja töökorras eluloom.

Meie listeriik hakkab lähiajal kinni maksma rahvusriigi huvides enamvähem elu hinnaga tegutsenud ettevõtjatele tekitatud kahjusid, feil baltiku ehitamata jäämist, pereettevõtete sihilikku pankrotti ajamist – optimist ütleb: seejuures enam 200 tuhandet sitta raiuvat ametnikku me palgal pidada ei saa – ups ja sorry. Pessimist ütleb – nad ei oska mitte midagi peale direktiividega onamise, kohvimasina nupu ja kiirtoidu pakendi haldamise – “tööta” jäädes on riigimajas ohtlikupoolne paanikajaanika. Realist ütleb – tööle tuleb saata raisad. Kalatööstusse ja kaevandusse, plastiku granuleerijateks ja kanakitkujateks. Äkki tänu lähenevale kriisi põhjale toob uus aasta tegeliku riigi? Ehk et – eesti on surnud, elagu Eesti!

Unicornid ja unicorpsid

Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?

Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…

Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.

40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?

Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!

Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.

60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.

Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.

Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.

Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…

Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!

Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.

Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!

Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.

„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.

Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.

Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.

Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.

 

Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?

Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.

Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.

Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabažurnaalideks.

Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabažurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.

Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.

Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.

Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakülgset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.

Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.

Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.

Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.

Mitte ühtki projekti enam.

Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel inertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veel ja veel orja-ahelaid.

Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.

Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal 🙂

Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.

Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja… kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.

Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.

Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.

Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.

Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.

Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.

Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.

Nojaa, mitte päris.

Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.

Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.

Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah 😀 Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha 😀

Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks 😀 Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!

See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.

See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada… Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.

Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.

Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!

Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.

Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.

Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!

Meeste tegelikud tahtmised olgu naistele seaduseks!

Kati S.V. Murutar

See ei ole teater. See on Elu. Etendus, mis on kokku punutud päris lugudest ja meenutab neid näitemänge, mida mängime ka ilmsi ja silmsi üksteisega oma juhtumisi jagades. Merle Karusoo sotsioloogilist teatrit meenutab ka. „Olen 13aastane“ punutisest sündis Pirgu koolkond – Jesper Parve „Mees“-raamatutest sünnib üha veel ja uuesti ja taas täiustuv Lugu, mida mängitakse kõikjal Eestis. Võõrsil ka – mehed on teatavasti asustanud kogu Maa.

Etenduses improviseeritakse lisaks valmistekstidele ka värskeimate teemadega – Eero Spriidi sõnul on umbes veerand alati uus. Ja publikule teadmata jääb samas tunnijagu materjali teiseks korraks – mehed valivad episoode vastavalt rahvale, kes saalis kaasa kõlab.

Valik ja tervik sünnib tänu super-sünergiale – jääb mulje, justkui kõik juhtukski siin ja praegu. Teatris see tegelikult ju nii ongi – nii et sellevõrra on meeste-tahtmiste-saaga siiski teater ka.

Meile esitletakse kolme erinevast tüpaažist hurmurit: sportlane, trubaduur ja näitleja. Samas on nad ka toitlustusketi omanik, pühendunud isa ja raamatute autor. Kultuurisündmuste korraldaja ja südamete vallutaja, et mitte öelda murdja – mida leebe Margus Vaher kindlasti olla ei tahaks. Ning 70aastane igas mõttes vaba mees, kes peagi ERRist lahkudes oma projektide juhiks, ettevõtjaks ja igihalja „Õnne 13“ Margnaks jääb ikka.

Kõigil neil on emotsioonid ja ambitsioonid – mehed! – eeldusel, et naine innustab. Naine peab lihtsalt OLEMA, mitte tugevama poolega võidu mammutit küttima. Temake peab armastama ja tunnustama – ka siis, kui mehel on mast maas. Siis eriti. Muidu ei tõusegi.

Mida targem-tugevam-tegijam naine, seda keerulisem. Mehed ju tajuvad, kui armastus-austus-imetlus pole päris – nad, primitiivseteks peetud, pole ju tegelikult primaadid. Pigem suured lapsed, kellele ei tohi oma manitsustega ema meenutada. Ainult Oidipusele ja Nerole kippus see sobima…

Kuitahes tark-tugev-tegija on mees – mälu on tal naistest ikkagi erinev. Mida ei taha, ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud. Kusjuures päriselt ka ei mäleta!

Naised veavad järel pikki-raskeid mälusleppe. Iga situatsioon kaevab üles kunagised analoogid. Ja nii me, sabaga tähed, üha oma klaarimiste saagi meestele mõistetamatul moel käima tõmbamegi. Ilma et kallim kaasa saeks – no mida sa enam ümber 7 tundi-päeva-nädalat-aastat tagasi toimunu ketrad.

Sellepärast on ka suurem osa spirituaalsest tööst naiste õlul – lisaks raku- ja eludemälule on neil otseühendus kosmosega. Mida jõulisema nais-algega mees, seda spirituaalsem ning seda julgem oma üles-tulevatele tunnetele otsa vaatama, puhastama ja vabastama. Üha uuesti.

Naiste kohta kehtib eriti see reegel, et nunnana erakluses tiksudes settib kõik hingeilu süvavoogudesse ja ilmaelu kätte sattudes lendaks kõik see s… ühe korraga ventilaatorisse, oi valu.

Millegipärast on vaimsusega nii – nagu näiteks ratsaspordiski – kogu maailmas on harrastajad tüdrukud ja naised – tipud aga mehed. Kustkohast nemad tulevad, ei tea.

Igatahes mitte materdav-võimukate emade rusika alt, mis alfa-isased beetadeks tümitab – valesti-valesti-valesti…

Pekstud päikesepoissi jäädki tagasi alfa-kuningaks armastama ja tunnustama. Lõhutud poisslapsed on nagu Augeiase tallid, mis lõpmatuseni sama äkaga täituvad. Et aga meil on oma kaasteelistega hingedevahelised lepingud, siis muudkui teenigem.

Peaasi, et isasele alpinsti instinktile jääks tema mängumaa – seda Dr. Noormanni, Tõnu Otsa õpetust kirjutas kogu nõukogude Eesti nais-seltsimeeskond hardalt tema loengutes kaustikutesse. Peaasi, et mehike saaks ikka kangelaseks tõstetud ka siis, kui teed ise talvepuud, ehitad-finantseerid – ning jälgi, et ranne oleks nõtke, puus painduv ja kutsuv nõks ei kaoks torso taljejoonest.

Samal ajal, kui naised positsioneerivad, on mehed oma õlleringides jutukamad ja detailsemad – on selles etenduses muide ka. Ise vajavad seejuures tundeid ja silmsidet – siis nemad kanaldavad ja nutavad nagu noored või vanad jumalad. Paluvad soovide otse ütlemist ning ausalt ja keerutamata rääkimist, sest oletada nemad kohe tõesti ei oska.

Tahame, et oleks 10 ühes – sõdur, kuningas, trubaduur, armastaja, poisike, pätt, ehitaja, juht, leiutaja, pihiisa – ent vastu pakume ju samuti 10 ühes. Mängeldes. Ja solvume, kui mees meie multifunk-supernaisust ei näe, sest see on norm. Nii peabki.

Peabki olema ka nii, et näen mina – ja näeb iga vaatajanna – etenduse igas episoodis oma enese meest. Oh kullake, ma ei teadnud, anna andeks, nüüd tean. Ja otse loomulikult on iga laval lahatav naine mõneti mina – aitäh peegli ja õpetuse eest!

Tulevastele osasaajatele teadmiseks – mikrofon ringleb pidevalt ka publiku seas, et saaksite tantra ja häälitsemiste, tööjaotuse ja õige armastusekeele valimise asjus kaasa kõnelda. Misjärel Eero tantsiskleb teile head seksi versus seksuaalne andetus, Margus hoiatab eluliste näidetega apsude eest – seejuures hämmastavalt ladusalt enda üle naerdes.

Olulisim uniseks iva tuli minu jaoks Jesperilt: tänitades ja arvustades ankurdame selle, mida ei soovi – nii, nagu muretsedes palvetame selle eest, et juhtuks see, mida me ei taha.

Laulgem pigem Havaii-tarkade laulukest Ho’o’ponopono: ma armastan sind, anna mulle andeks, tänan sind. See on suurepärane vahend nii siganaabri pehmitamiseks kui jonnaka lapse rahustamiseks. Ka siis, kui see laps on su oma mees. Siis eriti.

Pärast seda vaba vormi hõngulist õhtut saad teada: nii palju on veel õppida – üha uueneva enda kohta ka – kõik on alles ees – kuniks elu(sid).

Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu Altmets on mõlemad endised militaaritarid.

Naisohvitser Pahka kõrval üha kindlama ja mitmekesisema assistendina tiibu tõstev endine kaitsejõudude haldusjuht Altmets kuulutas oma panustamise avatuks 8.8.2018 ning eriti töö- ja ilmastikukindla tandemina toimivate naiste puhul pole vahet, kumb räägib – nad mõtlevad-ütlevad-teevad väga sarnaselt. Ja erinevalt. Anu I tõmbab tervenejaid ligi, Anu II mõõdab ja soojendab, Anu I vabastab blokeeringud, Anu II mõõdab ja analüüsib uuesti.

 

Näiliselt Nähtamatu

Kui vanglamaja kolmanda korruse ühes Anubise nõiakatla pooles, Pahka energeetilises ruumis on nii altar kui kogu ruumikujundus külluslik ja lopsakalt värviline, siis Altmetsa mõõtmise ja soojendamise pool üle koridori on lakooniline ja täpne – kohviveski-kesksest altarist alates ja tema poja maalidega ehitud seintega lõpetades. Sama kehtib väljasõidu-vastuvõttude puhul.

Ülimalt konkreetne, mõõdetud ja täpne on ka Väikese Anu töö. Ta kasutab inimese seisundi ja tüübi üksipulgi-mõõdistamiseks tehnoloogiat, mis arvutab kompuutrisse tiksutatud pulsi järgi kõigi organite ja elundkondade seisundi – misjärel inimest turgutatakse nano-tasandini peenikese kristallipuruga vooderdatud voodis – ja mõõdetakse uuesti. Ei mingit müstikat – kõik on silmaga nähtav ja käega katsutav. Ka Pahka-poolel – tema teeb pärast kristallvoodit ja enne teist mõõtmist tegeliku blokeeringute vabastamise ja tervenemisele avamise töö.

Küll aga ei olnud algsetel demilitariseerumise aegadel nähtav Altmets ise. Tema avanemise perioodi indiaaninimi võinuks olla Näiliselt Nähtamatu. Väheldane naisetükk oli esialgu Anu I kõrval tasase heleda assistendina üsna märkamatu Anu II. Nii rännakutel kui tseremooniatel oli Anu I tänu telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ võidule kõigi spirituaaliahuviliste ja uudishimulike tähelepanu keskpunktis, Anu II teenis ja õppis, avanes ja täiustus.

Eraeluliste küsimuste kohta vastavad temakesed, et on paaris oma missiooni ja teineteisega. Põlisrahvastel on olnud võimete ilmnemise ja teadjanaiseks saamise eeldus, et kliimaks on möödas ja „karjäär“ naisena lõpetatud. Naised, kes on emana ülesande täitnud, võivad tubakat suitsetama ja nõidama hakata. See on eriline bingovõit, kui inimene leiab täiendaja, kellega koos kujuneb harmoonia-sünergia a la Castaneda raamatutes kätkev.

 

Hele laks

Ei või olla! Selline ohhetus tuli, kui üks südameüdini lähedalseisev neiu sai Suure Anu blokeeringute-vabastuse seansile viidud. Tervendusruumist kostusid heledad laksud ja ohvitseri-emanda jõulised käsud. Ai! Tütarlapse Anubise käest tagasi õhetava ja õnnelikuna sain… palja jalu lumehangest, karm kamm pihku pigistatud.

„Mida hangunumad energiate blokeeringud nii sellest kui eelmistest eludest, seda äkilisemalt kõiki inimest moodustavaid kehasid raputada ja vapustada tuleb,“ selgitas Anu, kui ma ise „proovi mõttes“ – tegelikult tungivast vajadusest – tema matil kõhutasin. „Me ei pääse raku ja aatomi tasandini ega valguskeha tumestavate sajanditevanuste plekkideni teisiti kui tervenejat täiega kohale kutsudes.“

Sissejuhatuseks sain veenva piitsaga üle turja minagi.

Arvukate ühiste riituste ajal nii leebe ja emalik, toetav ja südamesüles tassiv Õde põrutas inglitiibade vahele kogutud koorma laiali ning võttis seejärel osava ragistamise saatel ette pideva andmise ja kogu maailma kukil tassimise vastu protestivad liigesed ning mulle mitte mõeldud teekonna-haakidest pärinevate seedimiste pärast tõrkuva sisikonna.

Tehniliselt on legendaarne Pahka õppinud Alar Krautmanni massaažikoolis, peale selle Näeb naine, kas terveneja töötab kaasa. Kui teisiti ei mõika, siis ei kehti reegel, et maaslamajat ei lööda – ning järgneb hele laks.

Nagu Anude tseremooniatel, järgneb ka hääle vabastamine. Nuta! Oiga! Naera! Hinga! Kui inimesel puudub enese armastus-usaldus-austus-teostus, on tal raskusi ka hääle tegemisega. Hambad ristis – kuni tervendaja ei lase rohkem vaikida.

„Meie keha on meie parim sõber, tõlk ja tööriist,“ kinnitab naine, kes kõnetab jõuliselt nii musta kui valget hunti, kes meis mõlemas elavad – õilmitseb see, kumba toidame. „Tervenduse ajal ei saada ma inimesi meelerännakule, vaid toon nad meel- ja organhaaval siin-ja-praegu kohale.“

 

Libahundid nukutoas

Meelerännakuid – olenevalt tseremooniatele kogunenute valmisolekust 3-5 ühe riituse jooksul – saab kogeda Anubise teenitud ja Väikese Anu assisteeritud nõidamiste ajal, mis näevad välja nagu suurte tüdrukute mängud. Mängukaaslasteks tassid-küünlad-lõngad-joonistusvahendid-munad-leivad – ja tema enese rikkalik altar.

Valud silitatakse munasse ja heidetakse… kes osaleb, see saab teada, kuhu.

Taotluste paberile kirjutamine ja loitsude etteütlused aitavad keskenduda, et seejärel kõigile elementidele-ilmakaartele-vägistele kingitusi tehes ühisvälja väes uskuda-loota-armastada. Osaduses olijad avastavad ennast teises, kaotavad jagamises valehäbi ning jõuavad turvalise tänutundeni. Enesestmõistetava soolisuseni samuti. Ihu-hing-vaim, mis paljudel 21.sajandi müramaadlejatel on üksteist kaotanud, kohtuvad ja ühinevad taas – ja edasi ei saa miski valesti minna.

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik,“ tsiteerib Anu Clarissa Pinkola Estése raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“. „Nisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isiksustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

 

Raamidest Rusumata

„Me oleme töötud. Enamus meiesugustest on erinevatel põhjustel ka kriminaalid. Ja kodutud,“ naeravad Anud. „Mitte üksnes meie, Anud – enamus neist, kes loobuvad turvaliselt, aga see-eest rusuvalt raamistatud töökohtadest ja loovad endale ise teenistuse, on sisuliselt töötud. Raamistatud maailmas on teatavasti teenuste-asjade-hüvede vahetamine rahaliigutamise asemel taunitud. Raamistatud maailm kardab taimi, mida iidsed on aastatuhandeid tervendamiseks kasutanud.

Lisaks eeldab raamistatud maailm, et inimene tahab omada. Korterit ja autot ja teist inimest läbi selle, et omab asju ja on atraktiivne.

Kui inimene peab enda arvates omama – ja selle arvamuse on talle mõistagi massimeelsus ja pimestav pahalaste tahe pähe ajupesnud – võtab ta laene-liisinguid ja kirjutab taotlusi. Miskaudu ta satub üha rusuvamate raamidega vangi. Hirm asjade kaotamise tõttu inimestest ja armastusest ilma jääda paneb töökoha külge klammerduma. Hirmunud töötaja teeb lollusi – kui mitte lausa kurja – ning jääb tasapisi või pauguga haigeks.

Alati on lahendus. Kui tegemist pole jäigaraamilise asutusega. Vabalt loov loomade vahendaja võib ennast lahkesti hobulausujaks nimetada – ja nii ongi. Erinevaid tervendamise mooduseid õppivad ja rakendavad inimesed saavad päeva lõpuks õnneks litsentsid, mida naelutada oma nõiaköökide seintele raamide eest kaitseks – ehkki näiliselt raamidele alludes.

Kuni me alles õpime, laulame oma mittetulundusühingu abi pakkudes kuulekalt laulukest: ma olen alles teel, minu klient võtab ise vastutuse selle ja tolle eest ja on teadlik, et ma olen alles õpilane… Justkui keegi meist kunagi valmis saaks…“ naeravad Anud.

Et end sel paradoksaalsel moel EU-normatiividele ja nõiaturu tarbijakaitsele allutades mitte raamistuda, käivad vabad Anud nii palju, kui töö ja tunne lubab ja käsib, võimalikult palju mööda Vene-Leedu-Inglise-Iiri- ja muid maid väepaiku pidi rändamas.

„Meil hakkas riigiametis selle mugavuse tõttu igav – ja meile ei sobi sugugi elu keset 9-17 tiksuva tööpäeva eeskirju. Mille tõlgendamiseks töötatakse targu välja üha uusi eeskirju. Ja eeskirjade tõlgendamise tõlgendamise eeskirju,“ selgitavad Anud, miks nad ei ole ühed neist, kes alustavad ja lõpetavad päeva mõne linna liiklusummikutes. „Nendes ummikutes kuhjumine on nagu sümbol. Seal ummikutes võimendatakse hirme, põletatakse koos kütusega elurõõmu ja -jõudu. Pigem lendame RändAnudena veel ja veel Venemaale – kust tõime ka energiakapsli kasutamise väljaõppe, vahendid ja tehnoloogia. Ja õpime näiteks Alar Krautmanni massaažikoolis paremaks ja paremaks.“

 

Tilisev Tuul

Tehnoloogilisest küljest on Väikese Anu töövahendiks, millega ta Suurt Anu assisteerib, 3 arvutiprogrammi, mida ta klientide süvauuringuteks kasutatakse. Eestis on kasutusel mitmeid tarku inimesi-skänneerivaid programme – Rakvere Biores ja teistegi tegijate käes bioresonants-aparatuur, Madis Altroffil Time Waver süsteem. Muide, perekonnanimi Altmets oli enne eestindamist samuti Altroff – sugulased nad pole, aga midagi juhuslikku siin ilmas samuti pole!

Kui mõnede meetodite puhul asetatakse inimese – või muu looma! – arvutisse skännimiseks tema käsi või käpp andurplaadile, siis Anude aparatuuril on randmetele kinnitatavad klamberandurid. Pulss loetakse kvantfüüsikaga sarnanevasse töötlusse ja ülitäppis-arvutustesse.

Sisseseade mõttes on raviruumis nanoosakeste tasandil toimivate peenkristallidega – Emakese Maa iidsete osakestega – täidetud magamiskott ja padi. Sellesse pakitavale inimesele pannakse pähe ka raviliivaga täidetud müts ja prillid.

Maskeraadi prillide laadne kate ette – ja maskiball võib alata. Saateks vibratsiooniliselt sobiv ja vastav muusika, viiruki- ja õliaroomid, teelesaatja tasaselt vestev hääl – ja tilisev tuul. Sõna otseses mõttes. Tervendatava näo kohal heljub mahe tuuleke – millega kaasneb haldjalik tilin. Mis ja kuidas seda lummust loob, Anud ei räägi. Las jääb – peaasi, et hea saab.

„Meie tandem toimib paarisrakendina. Kui olen teinud esimese mõõtmise ja magamiskoti-seansi, läheb tervendatav Anubise tuuningule – ning seejärel tuleb uus mõõtmine ja tšakrate mõjuväljade kaupa organsüsteemide mõõtmine alt üles,“ kirjeldab Väike Anu, kes mõõtmise ajal inimesega ei räägi. Anubis ja arvutiprogrammi hoolde loetud andmed räägivad ise.

Mina lasen Anudel end kompuutrisse lugeda pärast 6 nädalat lakkamatuid lastelaagreid Kuusiku Altweski loovuskosel. Meie stuudio MINA OLEN! on saanud suvega mu sedavõrd endale, et mina enam ei ole. Kõik elundkonnad on keskmiselt 60%-lises töökorras. Üksnes biorütmid teevad edevat rõõmu – need on 32aastasele omased.

Nanokristallide vahele magamiskotti pakituna kogen täpselt seda, mida Anu leebed laused maskitagusest maailmast loitsuvad – sipelgad ja pakitsused, kuum ja külm vaheldumisi. Sääretorud hakkavad valutama, nagu viimati lapseeas marulise kasvamise ajal – ja tuikavad muide pärast nädal aega jutti. Magusalt.

Ovulatsiooniaegseid spasme meenutavad munasarjad jutustavad nii vaagnapiirkonnale kui tervik-minule, et naine on naine ka siis, kui ta enam munarakke ei eralda ja lapsi ei sünnita. Kokkutõmbunud ja hirmukrambis süda laieneb, ehkki mõistus väidab, et kõik lapsed sinna mahtuda ei saa. Saavad küll. Sest mõistus vaikib, kui külalised tulevad.

Kõigepealt saabub mu vägalähedusse magamiskoti embusse minu mees – üsna kohe, kui pärdik peas on peatunud. Ta jääbki minuga – ja mul on ütlemata turvaline ja teadev kohtuda kõigi oma hobuste, koerte ja lammastega, kes minuga kõnelemas käivad. Kassid ja kanad miskipärast ei tule.

Kui loomrahvad on mulle oma sõnumid toonud – nii mulle teada kui täiesti uued teated – asume mind uuesti arvutisse laadides analüüsima. Näen ka ise arvuti monitorilt, kui jäägitult rahunenud ja roheline olen olnud kristallkookonis. Andurid randmetel, võtan läbi kõik oma lapsed ja loomad, taluelu ja kultuurikeskuse olu ning unistuse Aafrika haljastest aasadest.

Anud näitavad monitoril, mil moel süda ja aju, saba ja seedimine ühele või teisele vestlusteemale reageerib. Me oleme sündinud selleks, et oma Teel toimida nii, nagu hing ihaldab. Infomüra ja hirmud ei lase pahatihti tunda ega teada, milliseid valikuid hing tegelikult toetab. Tema tukseid ja tõmblusi niimoodi monitoril nähes on võimalus iseendaga tagasi-edasi ühendusse saada.

Tehnika ja meetod, mis on toeks avanemas hingedele, oleks minu jaoks umbes samasugune kiusatus nagu taro- või inglikaartide kodus pidamine. Aina küsiks ja skänniks, selle asemel, et iseendaga intuitiivset sõprust pidada.

„Sellepärast ongi sedalaadi aparatuur ja moodus väljaõppinud terapeutide kätte usaldatud, et seda ei saaks ummispäi kodus järele teha,“ muhelevad Anud, kelle seanssidele tuleb üsna pikalt ette mõelda ja möllida, kuna RändAnud on keskmisest sagedamini rännakutel.

Kusagil peale Facebooki eks-militaarlannad ennast ei reklaami, sest ausaim on suust suhu liikuv kuuldus kui soovitus. Skeptikutele lohutuseks – kuiva veeteraapia, kompuuter-skänningu ja massaaži ühend-metoodikas pole midagi müstilist, käegakatsutav-mõõdetav kõik puha. Spirituaalidele julgustuseks – miljardite aastate vanusesse nanoliiva ei jää päris kindlasti eelneva pikutaja valud ega võlud – kahe laagerduja vahelisel ajal puhastatakse magamiskott ülipõhjalikult.

Mis puutub endale koha broneerimisse, siis vabad Anud tulevad sagedastelt sõitudelt alati koju tagasi. Sest siia on nemad sündinud ja siin neid vajatakse.

 

Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

 

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

 

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

 

*

 

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

 

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

 

*

Meie aja tõde ja õigus

 

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

 

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

 

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

 

*

 

Kuidas taltsutada Lohet?

 

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!

Mittetulundusühingu Ingli Puudutus põhikiri
I ÜLDSÄTTED
1.1 Mittetulundusühing Ingli Puudutus (edaspidi ühing) on avalikes huvides tegutsev
organisatsioon, mille asukohaks on Kehtna vald (omavalitsuse nimi).
1.2 Ühingu eesmärgiks on lavakunsti looming, mille saavutamiseks teostatakse muuhulgas
järgmisi tegevusi:
1.2.1 lavakunstitekstide kirjutamine;
1.2.3 teatrietenduste korraldamine;
1.2.4 piletite müük;
II LIIKMETE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
2.1 Ühingu liikmeks olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes on valmis aktiivselt kaasa lööma
ühingu eesmärkide elluviimisel ja täidab põhikirja nõudeid. Liikmeks vastuvõtmise ja
väljaarvamise korraldab ühingu juhatus.
2.2 Ühingu liikmel on kõik seadusest tulenevad õigused ja õigus saada juhtorganitelt
igakülgset teavet ühingu tegevuse kohta.
2.3 Ühingu sisseastumis- ja liikmemaksu suurused kinnitab üldkoosolek.
2.4 Ühingu liige võidakse ühingust välja arvata lisaks seaduses sätestatud juhtudele, kui ta:
2.4.1 ei tasu kindlaksmääratud ajaks ettenähtud liikmemaksu või sisseastumismaksu;
2.4.2 on esitanud ühingusse vastuvõtmisel teadlikult ebaõigeid andmeid, mille tõttu tema
vastuvõtmine ühingu liikmeks ei olnud õiguspärane.
2.5 Ühing ei jaga oma vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid
soodustusi oma asutajale, liikmele, juhtimis- või kontrollorgani liikmele, temale annetusi
teinud isikule või sellise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele ega nimetatud isikutega
seotud isikutele.
III JUHTIMINE
3.1 Ühingu kõrgeimaks organiks on liikmete üldkoosolek vastavalt seadusele, kus võivad
osaleda kõik ühingu liikmed.
3.2 Üldkoosoleku kokkukutsumisel ja otsuste vastuvõtmisel lähtutakse seadusest.
Üldkoosolek on otsustusvõimeline sõltumata osalejate arvust.
3.3 Ühingu juhatus valitakse kolmeks aastaks ja sinna võib kuuluda üks kuni kolm liiget, kelle
määrab üldkoosolek.
3.4 Üldkoosolek võib määrata revisjoni või audiitorkontrolli juhatuse ametiajaks.
IV MAJANDUSTEGEVUS JA VARA JAOTUS
4.1 Ühing lõpetatakse vastavalt seaduses ettenähtud korrale.
4.2 Ühingu tegevuse lõpetamise korral antakse järelejäänud vara üle
tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ja usuliste ühenduste
nimekirja liikmeks olevale sarnase eesmärgiga organisatsioonile või avalik-õiguslikule
juriidilise isikule
*
MTÜ Ingli puudutus juhatuses on Kati Saara Vatmann ja Margot Torn
*
MAJANDUSAASTA ARUANNE
aruandeaasta algus: 01.01.2016
aruandeaasta lõpp: 31.12.2016
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2016 31.12.2015
Varad
Käibevarad
Raha 826 257
Nõuded ja ettemaksed 359 359
Kokku käibevarad 1 185 616
Kokku varad 1 185 616
Kohustised ja netovara
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 616 0
Aruandeaasta tulem 569 616
Kokku netovara 1 185 616
Kokku kohustised ja netovara 1 185 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 578 5 987
Kokku tulud 578 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -9 -5 371
Kokku kulud -9 -5 371
Põhitegevuse tulem 569 616
Aruandeaasta tulem 569 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 569 616
Kokku rahavood põhitegevusest 569 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud 0 -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest 0 -359
Kokku rahavood 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 257 0
Raha ja raha ekvivalentide muutus 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 826 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2016
Majandusaasta lõpp: 31.12.2016
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2016 31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 01.06.2017
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2016 – 31.12.2016 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 18.07.2017
*
MAJANDUSAASTA ARUANNE
aruandeaasta algus: 01.01.2017
aruandeaasta lõpp: 31.12.2017
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine. Noorsootöö.
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2017 31.12.2016
Varad
Käibevarad
Raha 392 826
Finantsinvesteeringud 400 0
Nõuded ja ettemaksed 323 359
Varud 200 0
Kokku käibevarad 1 315 1 185
Põhivarad
Materiaalsed põhivarad 2 850 0
Kokku põhivarad 2 850 0
Kokku varad 4 165 1 185
Kohustised ja netovara
Kohustised
Pikaajalised kohustised
Laenukohustised 5 739 0
Kokku pikaajalised kohustised 5 739 0
Kokku kohustised 5 739 0
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 1 185 616
Aruandeaasta tulem -2 759 569
Kokku netovara -1 574 1 185
Kokku kohustised ja netovara 4 165 1 185
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2017 2016
Tulud
Annetused ja toetused 6 160 0
Tulu ettevõtlusest 14 122 578
Kokku tulud 20 282 578
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -23 041 -9
Kokku kulud -23 041 -9
Põhitegevuse tulem -2 759 569
Aruandeaasta tulem -2 759 569
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2017 2016
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem -2 759 569
Põhitegevusega seotud nõuete ja ettemaksete muutus 36 0
Varude muutus -200 0
Kokku rahavood põhitegevusest -2 923 569
Rahavood investeerimistegevusest
Tasutud materiaalsete ja immateriaalsete põhivarade
soetamisel
-2 850 0
Tasutud muude finantsinvesteeringute soetamisel -400 0
Kokku rahavood investeerimistegevusest -3 250 0
Rahavood finantseerimistegevusest
Saadud laenud 12 863 0
Saadud laenude tagasimaksed -7 124 0
Kokku rahavood finantseerimistegevusest 5 739 0
Kokku rahavood -434 569
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 826 257
Raha ja raha ekvivalentide muutus -434 569
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 392 826
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
Aruandeaasta tulem -2 759 -2 759
31.12.2017 -1 574 -1 574
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2017
Majandusaasta lõpp: 31.12.2017
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2017. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2017 31.12.2016
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Saldod seotud osapooltega rühmade lõikes
31.12.2017
Kohustised
Asutajad ja liikmed 3 150
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 17.01.2018
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2017 – 31.12.2017 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 21.01.2018
Resolutsioon: Kontrollitud ja heaks kiidetud.

Kuusiku Altveski noortestuudio MINA OLEN tänab!

 

Täname helde ja helge toetuse eest Kehtna ja Rapla valda ning Kohaliku Omaalgatuse Programmi – tänu jõuliselt asisele seljatagusele veetsid mitmed siitkandi andekad ja tublid lapsed selle suve Kuusiku Altveski kultuurikeskuse noortestuudio lastelaagrites.

Algselt kavandasime laagreid 4 nädalaks, ent laste soovil korraldasime neid 6. Mitukümmend last sõna otseses mõttes Elas kogu suve Kuusiku paisjärve veerel – ka seepärast, et tänu RAEKile on meil kogukonna teenistuses 4 sõudepaati ning ilmad olid taevalikud.

Alaliselt tegelesid noortega Kati Saara Vatmann, Regina Evert-Tammistu, Robert Borodin, Kristiina Liukanen ja Jaana Raja. Külalisõpetajad olid Jüri Jaanson, Helen Link, Alar Tool, Stella Kuusemets, Triin Tartu, Piia Kõverik, Terje Luik, Marje Berlokko, Erik Perlin, Aivo Rahuoja, Jüri ja Liivi Ehrpais, Kaider Zopp, Urmas Utsa, Brigita Murutar, Elizabeth Arand, Paul Neitsov, Alo Murutar, Meeli Lass ja Marge Järvi.

Mitmed suvel laagrites õpetamas käinud professionaalid kutsutakse noorte soovil noortestuudiosse õpetama ka sügis-talv-kevadel.

Sel suvel õpitud tantsudest-tekstidest lavastati Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdade ning Tallinna laste osalusel etendus „Merehädalised“:

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

Kõigist õppepäevadest-tegelustest jäädvustati ohtrasti foto- ja videomaterjale, mis on vaadeldavad Facebooki profiilidel Kuusiku Altveski Loovuskosk ja Noortestuudio MINA OLEN.

Ühiselt kirjutatud-koostatud tekstidest luuakse sügise jooksul etendus „Tervist, Aafrika!“, talvel „Sammalsalatarid“ ja tuleval suvel „Vihmaussi laul“.

Ülitiheda suvetöö tulemusel täienes meeskond noortestuudio managessi Kristiina Liukaneni ja mitmete uute õpetajate võrra. Lisaks senistele loovsuundadele lisanduvad sellest sügisest iganädalased terviselaupäevakud, kuhu palume koolitajateks Marge Järvi, Helen Linki, dr. Imre Rammuli, Meeli Lassi, Anu Pahka ja Anu Altmetsa ning Piia Kõveriku.

See kõik on olnud ja saab olema võimalik tänu Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdadele ning RAEKile. Täname kuu peale ja tagasi – õnnelike loovate-tervistavate kohtumisteni!

 

Kati S.V. Murutar