2. oktoober 2015 19.20 kirjutas Andrus Helenurm <andrus.helenurm@gmail.com>:

Head meelsuskaaslased!

Meie traditsiooniline kokkusaamine kolmapäeviti aadressil Roheline aas 1 Tallinnas  jätkub peale suvepuhkust 21.oktoobril, seekord kell 16.00.

Ettekandja:

Oleg Sõnajalg

Ettekande teema:

1.       Enam kui 100 riigis patenteeritud tuulik Eleon – üle 7 aasta tootearendust. Kuidas märgata nii detaile kui tervikut, säilitada fookust ja motivatsiooni ?

2.       Kohal algatatud küsimused

Päikest

Andro Roos

Austatud Eesti Klubi liikmed!

Olete oodatud Ingrid Rüütli 80. sünnipäevale pühendatud seminarile
6. novembril 2015 Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus, Vanemuise 42.

Kava

11.00 Tervituskohv
11.15 Avamine

11.30 Auste Nakiene. Shifts in the Lithuanian traditional culture.
Folksongs in the 21st century city / Muutused leedu rahvakultuuris.
Rahvalaulud 21. sajandi linnas
12.15 Janika Oras. Ürgne, lummav, kriipiv, viltune. Seto
pooltoon-poolteisttoon-laadi taaselustamise kogemusi

13.30 Kati Taal. Eesti Folkloorinõukogu roll Eesti folklooriliikumises
14.15 Ave Gorsic. Seitse soovi. Ootused ja täitumised 1967–2015

15.20 Ingrid Rüütel esitleb plaadikomplekti
“Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse”

Seminarile järgnevad kontsert, slaidiprogramm ja vastuvõtt.
Musitseerivad Tuule Kann, päkarauakandlemängijad ja teised.

Palume võimaluse korral oma tulekust teatada!

Juubilar palub kingitusi mitte tuua. Soovi korral on võimalus teha ülekanne
Eesti Rahvuskultuuri Fondile pärimuskultuuri auhinna väljaandmiseks.
Raha saaja: Eesti Rahvuskultuuri Fond
Arvelduskonto: Swedbank, EE672200221001101347
Selgitus: Annetus Pärimuskultuuri Fondi

Seminari korraldavad:
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
Eesti Folkloorinõukogu
Eesti Heliloojate Liit

Korraldajate kontaktid:
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv
Vanemuise 42, Tartu
56 22 75 86, 73 77 750
taive@folklore.ee, helen@folklore.ee

Lapsepõlv koos hobustega

Minu kohta väidetakse, et mu põhiline loomuomadus on kartmatus. Hobused on mind kasvatanud – ja ametikoolid hobuste ja laste ühendamiseks vajaliku hariduse andnud.

Suuri loomi ei karda ma sellepärast, et olen nende seas üles kasvanud. Selleks, et kogemusi ja oskusi praeguste lastega jagada, oleme ema ja vanaemaga rajanud Juurimaa talli koos maneeži, krossiraja ja kõigi muude õnneliku hobustega-koos-lapsepõlve veetmise mängumaadega. Suure talu ja hobukeskuse pidamine ja vedamine aga ei peluta meid emaga sellepärast, et oleme põlised maajuursed talutüdrukud.

Paljudel 21.sajandi lastel – asulakeskuste noorsugu kaasa arvatud – polegi ühtki teist võimalust loomadele silma vaadata, neid puudutada ega nendega ühes hingata – tuleb ratsatrenni ja laagritesse tulla. Lihtne?

„Hobused ja ratsutamine – lahe! – tahan proovida!“ kindlasti on see lause paljudele lapsevanematele tuttav. Lastel on loomulik tõmme hobuste kui tervendavate ja õpetavate loomade poole. Armsaid ponisid, ilusaid hobuseid ja teisi toredaid koduloomi nende loomulikus keskkonnas ja töös saavad lapsed kohata üha harvem. Loomaaia külastamine või juhuslik ekskursioon on tore – rahulikku koos olemist ja tegutsemist need ei asenda. Hobused, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, kanad, pardid – meie suures Kodus elavad nad kõik kõrvuti traditsioonilisel kombel tööjaotust moodustades ning on rõõmuga trenni- ja laagrilaste teenistuses.

Juurimaa Tall Raplamaal Märjamaa vallas Loodna külas on tegutsenud aastaid hobuste ja põllumajanduse alal. Mõnikümmend aastat on mu vanaema tegelnud lüpsilehmadega. Ema jagab end veiste ja hobuste vahel. Mina otsustasin juba väikese lapsena hobustega tegelema hakata.

Aastal 2009 asutasime ema Evega osaühingu Juurimaa Tall, mis tegeleb põhiliselt hobuste kasvatamisega, ratsutamisteenuse pakkumisega algajatele ja edasijõudnutele ning ratsalaagrite korraldamisega. Tänaseks päevaks kuulub tallile 25 suurepärast hobust, meie juures peetakse ka teiste perede hobuseid ning meie tall on Eesti Ratsaspordi Liidu poolt atesteeritud 3 tärniga ratsutamisteenuse pakkuja ning 2 tärniga ratsakool, kus tegutseb atesteeritud treener ja kogemustega kollektiiv. Vt. www.juurimaatall.ee

Mida tähendab atesteeritud treener ja ratsutamisteenuse pakkuja?

Atesteeritud treener on läbinud Eesti Olümpiakomitee poolt ette nähtud üldise treenerikoolituse ning Eesti Ratsaspordi Liidu korraldatud erialase koolituse ning eksami. Atesteeritud ratsutamisteenuse pakkuja on kontrollitud oma ala spetsialistide poolt, kes on kinnitanud et teenuse osutaja lähtub oma töös ennekõike hobuste heaolust ning tagab ratsutajatele turvalise treeningu või teenuse. Atesteeritud treenerite ja ratsakoolide kohta saab lugeda Eesti Ratsaspordi Liidu kodulehelt www.ratsaliit.ee – mida kõike saab ja võib hobuste ja inimeste ühendajatelt eeldada. Et hobuste juurde pürgijatel oleks tõepoolest lihtne ja ohutu.

Minu enese esimesed kogemused, mis muutsid mu elu, tulid muide samuti ratsalaagrist. Suurem ratsutamishuvi sai alguse kümneaastasena ratsalaagris. See andis lisaks kaasasündinud kutsumusele ka julguse ja esimesed teadmised hobustega tegelemiseks ja käsitlemiseks ning mu vanemad veendusid, et lapsele tõesti meeldib hobustega tegeleda ja ratsutada. Sellesse kutsumusse tasus panustada.

15 aastat hiljem on Juurimaast saanud üks populaarseim ratsalaagrite toimumise paik keset põlisloodust, kuhu tulevad lapsed üle terve Eestimaa. Ratsalaagreid korraldame lastele suvistel koolivaheaegadel juunist augustini ridamisi – sekka ka täiskasvanute laagreid! – ning sügisesel vaheajal oktoobris. Oodatud on lapsed alates kaheksandast eluaastast, ehkki oleme võtnud laagrisse ka nooremaid huvilisi.

Meie ratsalaagrid Juurimaal on kolme- või viiepäevased elamustejadad ehtsas talus ja tallis, kus õpitakse ratsutama, kuulatakse teooriatunde, tehakse jalgsi- ja ratsamatku, tegeldakse erinevat liiki loomadega, käiakse koos hobustega ujumas, mängitakse ning veedatakse sisukalt aega uute ja vanade sõprade seltsis. Ratsalaagrid erinevad teistest laagritest selle poolest, et igas laagrivahetuses on süvenemise ja keskendumise huvides lapsi palju vähem kui tavalistes laagrites. Põhilised tegevused on mõistagi seotud hobuste ja ratsutamisega. Ratsutamistreeningutel jagab treener lapsed kogemuste järgi kahte erinevasse gruppi, et kõigil oleks hea.

Algajate treeningkava koosneb erinevatest harjutustest, mis õpetavad hobuse seljaga kaasa liikuma, õpetavad suure sõbra juhtimist ning peatamist. Edasijõudnud lapsed sõidavad traavi ja galoppi ning piisavate oskuste korral saavad osaleda hüppetreeningutes nii platsil kui ka maastikul. Lisaks on kavas ka lühemad ja pikemad ratsamatkad.

Ratsutamistreener laagris on ühtaegu nii juhendaja, sõber kui mängukaaslane. Kuna minu enese saatuse muutis just kunagine ratsalaager, siis tean, kui olulist rolli ratsutamistreener täidab. Ühtlasi on suur au ja rõõm edasi anda oma kogemused ja teadmised laste ja hobuste kokku viimisest.

Kõige olulisem punkt on turvalisus ja selle rõhutamine. Hobused on suured ja suuremeelsed, tugevad ja heatahtlikud – ent rohusööjate instinktidest tulenevalt siiski ettearvamatud loomad. Treeneri ülesanne on lastele selgitada hobuse käitumist erinevates olukordades ning õpetatada hobuste liigiomaste reaktsioonide suunamist ja endast palju suurema olendiga toime tulemist hobust käekõrval talutades ja sadulas.

Tean nii lapsepõlvemälestuste järgi kui nüüd ise mitmeid aastaid laagreid korraldanuna, et lisaks õpetamisele ja juhendamisele peab ratsalaagri treener olema lõbus ja mänguline – üks kambast – ning lastel peab olema huvitav nii treeningus kui ka vabal ajal.

Ja silmad peavad mul olema sõna otseses mõttes ka selja taga. Igaüks teab, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid enda hooleks usaldatud iga pere kalleima varaga juhtuvaid äpardusi on siiski võimalik ennetada. Ohutureeglid on selleski mõttes olulised, et kaitsevad ühtlasi ka hobuseid vigastuste eest.

Alustades kasvõi juba riietusest – pikad liibuvad püksid, soovitavalt paksud retuusid või spetsiaalsed ratsutamispüksid, ei mingeid lehvivaid hõlmu ega takerdumisohtlikke detaile. Ratsutades ei ole soovitatav kanda ehteid, mis võivad kinni jääda või kukkumisel ratsanikule viga teha – suured kõrvarõngad, kaelakeed ja käevõrud on peoõhtul toredad, tallis on teistsugune pidu.

Hobuste juures viibides tuleks kanda kinniseid madala kontsaga jalanõusid, mis on mugavad ja ei ole väga libeda tallaga. Lastele on rangelt soovituslikud kindad, mis on mugavad ja ei ole väga libedast materjalist. Ja mis kõige olulisem – ratsutamiskiiver! Hobustega tegeledes – sealhulgas juba tallis poni harjates või karjamaalt ära tuues! – tuleb kanda ratsutamiskiivrit. Lisaks on rangelt soovituslik spetsiaalne turvavest, mis kaitseb lapse selga kukkumise või tugeva löögi eest. Turvavesti kandmine on rangelt kohustuslik hüppetreeningutes kuni 17. aastastel lastel. Meil, hobuinimestel on kokkulepe, et me ei laigi ka sotsiaalmeedias fotosid, kus ratsutatakse kaitsevahenditeta – ja teeme Facebookis kolleegidele ja-või õpilastele ka märkuse, kui kiivrita fotol kenitletakse ning kõik õpitu otsekui unustatakse.

Ühtlasi õpetame lastele ja nende peredele lugupidamist ka hobuse, tema elukorralduse ja vajaduste suhtes. Tall on ennekõike hobuse kodu, kus hobune saab puhata ja süüa. Väga oluline on teada ja kinni pidada talli ohutusreeglitest, mida lapsevanematele ja lastele tutvustatakse kohe talli sisenedes.

• Kuulake tähelepanelikult juhendajat/treenerit.
• Kandke alati hobustega tegeledes ratsutamiskiivrit.
• Tallis on keelatud jooksmine ja lärmamine, see segab hobuseid.
• Hobuste söötmine ja maiustuste andmine on ilma eelneva loata keelatud.
• Hobuse boksi ja karjamaale ilma juhendaja loata minemine keelatud.
• Kirjeldage treenerile ausalt oma varasemaid kogemusi ja oskusi, vastavalt sellele valitakse teile hobune.
• Ole tallis viibides alati tähelepanelik hobuste , teiste ratsanike ja ümbruse suhtes.
• Hobust tohib boksist välja viia ainult valjastega või päitsetega, mille küljes on õige pikkusega jalutusnöör.
• Hobust tuleb koplist ära tuua päitsete ja jalutusnööriga.
• Hobust ei tohi koos varustusega jätta ilma järelvaleta.
• Hobuse boksiuks tuleb alati korralikult sulgeda.

Ohutusreeglid ratsutamistreeningul on samuti loogilised:

• Ratsutamistund peab toimuma aiaga piiratud ja suletava väravaga muru- või liivaväljakul.
• Hobuse varustuse kontrollimine, sadulavööde pingutamine, sadulasse istumine ning sadulast mahatulemine toimub alati platsi keskel, mitte raja peal.
• Ohutuse tagamiseks tuleb alati hoida teiste hobustega piisavat pikivahet (ca 3–4 m) ja vähemalt kolme sammu pikkust külgvahet (ca 2,5 m). Rusikareeglina peaks rivis ratsutades nägema oma hobuse kõrvade vahelt eelmise hobuse tagumisi kapju.
• Sammu käivad ja peatunud ratsutajad ei tohi takistada traavi ja galoppi sõitvaid ratsanikke. Peatuda või sammule tuleks jääda alles pärast rajalt ringi sisse keeramist.
• Ringil olevad ratsanikud annavad alati teed rajal liikuvale ratsanikule. Sama kehtib ka siis, kui ratsanikud liiguvad erinevates suundades.
• Kui vastassuunas sõitvad ratsanikud kohtuvad rajast seespool, siis mööduvad nad teineteisest kumbki paremalt poolt, nagu maanteeliikluses.
• Kui maneežis hobune lahti saab, siis peavad kõik ratsanikud rajast seespool seisma jääma. Kui olukord ohtlikuks muutub, siis peaksid kõik hobuse seljast maha tulema.
• Hüpata tohib ainult treeneri juuresolekul ning mitte kunagi üksinda platsil olles.

Elu aga ei saa olla ainult käskude-keeldude rida. Ratsalaager on tore, kui seal on lastele igaks päevaks reastatud lisaks ratsutamisele põnevad ühised vabaaja tegevused. Kuna Eestimaa ilm on… Eestimaa ilm, siis kindlasti ei piisa lastele ainult ujumaskäimisest ja kahest-kolmest lauamängust. Lapsed tahavad mitmel tasandil tähelepanu ja vajavad vabal ajal aktiivseid tegevusi.

Juurimaal on lastele igaks päevaks paar põnevat tegevust. Näiteks külastame laagri ajal Käki Tashmuti naabertalu, kus kasvatatakse lambaid, küülikuid ja erinevaid kodulinde, keda lapsed varem kohanud ei ole. Ilusa ilma korral sõidame hobuvankritega külapoodi, mis asub tallist mõne kilomeetri kaugusel. Nagu muiste!

Korraldame filmi- ja lõkkeõhtuid ning viime lapsed väljasõidule, kus korraldame põnevaid mänge, mis tutvustavad ümbritsevat kohta. Lisaks aktiivsetele mängudele on võimalus lastel joonistada, tutvuda hobuseid tutvustavate raamatute ja ajakirjadega ning lihtsalt puhata.

Ma tean, kui suur on minu, mu ema ja vanaema vastutus. Me ei sisusta üksnes oma trennilaste õhtuid ja koolivaheaegu – me kingime neile terve mudeli, kuidas suhestuda iseenda, looduse ja maailmaga. See on nii suur vastutus, et annab jõudu… KÕIGEKS!

Kristiina Raudnagel

Kati Saara Vatmann – Kristiina õpilane, kirjanik –

Kristiina, Eve ja nende kuldse Memmega kohtumine on üks paremaid asju, mis Indira ja Saaraga Eestimaa hobumaastikul kulgedes üldse on juhtunud. Neli aastat tagasi hakkasime Juurimaal paar korda kuus trennis käima. Sellele lisandusid Kristiina „koduvisiidid“ meie hobuste juurde. Kui Indi oli seitsmene, alustas ta Raudnagelite lastelaagrites käimisega ning on on tänaseks kolmeaastase kogemusega „veteran“.

Esiteks meeldib meile nende hobuhaldjate suhtumine hobustesse, teiseks ettevõtlikkus ja kolmandaks tohutu elujõud, mida nad panustavad hobukultuuri kõigisse aladesse. Nad ehitavad ja rajavad, loovad ja arendavad – ning hobused käivad neil teatavasti ka vankri ja ree ees, mitte üksnes ratsa. Mis tähendab, et ema ja tütar edastavad meie lastele need kogemused, mida võib nafta lõppedes vägagi vaja minna. Hobuse ette panemine saab võibolla lähtitulevikus olema sama oluline oskus kui jalgrattasõit.

Tegelikult teatakse Eve ja Kristiina rakendeid elu pidulikuma poole pealt ka – nad teevad pulma- ja pidusõite. Ja kui lapsed nende juurde laagrisse lähevad, siis on paketis tõeline seikluste seeria – metsamatkad, veepargid, maalimine ja loomine hobustega samas energias.

Kristiina, Eve ja nende tagalat toetav Memm oskavad olla tõelised sõbrad. Juurimaa laagrite ümber ongi moodustunud laste ja nende vanemate sõpruskond. Mis teeb meid Indiga mõnevõrra morniks – sellepärast, et Krissu ei jõua kõike. Ta on nii nõutud sportlane ja treener, ratsakeskuse perenaine ja ettevõtja, et ei jõua enam meie juurde meie hobuseid lihvima. Kuivõrd neil on talus lisaks enam kui poole sajale hobusle ka teist sama palju veiseid, ei saa ma päris hästi aru, kuidas ta üldse jõuab. Aga meie igatahes tahaksime veeta igavest lapsepõlve, kus kestab igavene koolivaheaeg – just Juurimaal

*

Karmen ja Kristiina Klaassen – laagripere –

Juurimaa tall on meie teine kodu ja sealne pererahvas on meie teine perekond. Ratsalaagrid on just see, millepärast paljud tagasi kipuvad. Laagrites on kõigil pereliikmetel käed-jalad tööd täis ning seal juba igav ei hakka. Korraldatakse väljasõite, tehakse teooriatunde, käiakse matkamas ja toimub lugematul arvul vahvaid tegevusi.

Mia-Maria Sukles – laagritüdruk –

Lisaks ei saa mainimata jätta imemaitsvaid toite, mida laagris pakutakse ning parimaid hobuseid, kes annavad rõõmu igasse päeva. Arvan, et igüks lahkub Juurimaa laagrist hea tunde ja sooja südamega – õieti ei lahkugi – osa meist jääb alatiseks sinna. Me ei jõua ära oodata järgmist suve, et saaks tagasi hobuste seltsi, leida uusi sõpru ja veeta järjekordne nädal Juurimaa tallis.

Sel reedel toimub Kirjanike Liidu  saalis teatrist ja teatritekstist kõnelev üritus.
Peeter Helme
———————————————-

Pärast suvist kibedat põllutööaega pöörduti sügiseti tagasi tubaste tegemiste juurde. Istuti kobaras ümber põleva peeru või suitseva õlilambi. Naised hakkasid ketrama ja tegema näputööd, mehed olid küljeli maas, suitsetasid piipu ja vestsid lastele mänguasju. Siis räägiti kõikse põnevamaid lugusid ja aeti niisama juttu.

PÄRIMUSPÄEV

LAUPÄEVAL, 24. OKTOOBRIL

RAPLA KULTUURIKESKUSES

Kutsume kõiki õuest tuppa, et üheskoos perega aega veeta. Pärimuspäev pakub õpitubasid, kontserte, etendust ja mõnusat koosolemise aega. Päev lõpeb vana külapeo stiilis tantsuõhtuga. Programm järjest täieneb.

11.00-14.00 RAPLAMAA KÄSITÖÖKODADE ÕPITOAD

*nõelviltimine

*sokikudumine

*niplispits

*mänguasjade valmistamine

*nahast käepaelte tegemine,

*unenäopüüdjate meisterdamine

*vildiseebi ja kehaõlide valmistamine

jpm.

11.30-12.15 ETTEKANNE “PÄRIMUSKULTUUR MEIE SEES JA ÜMBER” (M. Tammar)

12.30- 13.15 RÄNDTEATER VABA VANKER ETENDUS “EESTLASTE MUISTNE LUGU”

Ürgirooniline pärimuskomöödia ühes vaatuses ehk lugu sellest, kuidas just siis, kui kõik tundub juba hästi minevat, peab alati midagi juhtuma. Lavastaja Rauno Kaibiainen. https://www.youtube.com/watch?v=BCkYECV2q78

13.15- 15.00 KONTSERDID JA MÕTISKLUSED PÄRIMUSE TEEMADEL

15.00-16.30 LEEDU PÄRIMUSTANTSUDE ÕPITUBA

Juhendavad Klaipeda tantsuklubi noored muusikud.

17.00-18.00 KONTSERT-PÕIMIK “LINDA RAUS 106”

Kontserdil, mis kantud Linda lapsepõlvemälestustest, astuvad üles tantsijad, pillimehed ja RÜGi noortekoor Mitte-Riinimanda, tekste loeb Maili Metssalu.

18.00-21.00 VANA KÜLAPEO STIILIS TANTSUÕHTU

Tantsuks mängivad kohalikud pillimehed, pärimusmuusikud Tallinnast ja Viljandist ning külalised Leedust Klaipeda tantsuklubist. Laua katame üheskoos! Mõnusaks koosolemiseks pakume teed ja karaskit, ent suupistelauale võib tuua meelepärast lisa – on sügis ju andide aeg ja õige külapidu seesugune, kus iga perenaine oma küpsetisega kohal. “Laupäevaõhtuti kogunesid külanoored meie eeskambrisse ja lõid tantsu meie orkestri järgi või mängisid lauamänge. Küll olid lõbusad need tantsu- ja mänguõhtud,” on meenutanud Linda Raus.

21.00-21.15 TÕRVIKUTEGA RONGKÄIK

Pakume koostööd
* motivatsioonikoolituse lektor. Vajalik haridus:

psühholoogia,
sotsiaaltöö,
pedagoogika,
andragoogika
http://www.projektid.ee/motivatsioonikoolitaja

* ettevõtluskoolituse lektoreid järgmistele teemadele:
Sissejuhatus ettevõtluse alustesse
Äriidee ja ettevõtlusega alustamine
Turunduse põhimõtted. Teenused ja tooted
Turunduskommunikatsioon
Juriidilised aspektid äriühingu asutamisel (sh tööõigus, töötervishoid, tööohutus)
Raamatupidamise põhialused ning maksunduse alused
Finantsplaneerimine
http://www.projektid.ee/projektiekspert/meeskond/ettevotluskoolitaja/

* Mentoreid alustavatele ettevõtjatele

Mentor peab olema mikroettevõtte või väikeettevõtte juhatuse liige
http://www.projektid.ee/mentor
* võlanõustaja Hiiumaale

http://www.projektid.ee/volanoustaja
* tööklubi juhendaja Läänemaale (Lihula)
http://www.projektid.ee/tooklubi

* Hankepakkumiste koostajale
http://www.projektid.ee/projektiekspert/meeskond/hankespetsialist/

Otsime kogemustega ja hoolsaid pakkumuste koostajaid. Töötada võid kodus ning koormuse valid ise.

KOOLITUSED
* Raamatupidamiskoolitus koos arvutiga 15.-16. oktoober. Koolitaja poolt on Sulle kasutamiseks arvuti
http://www.projektid.ee/raamatupidamine-oktoober-tallinn
* 20. oktoober Projektikirjutamise intensiivkoolitus (avalik/MTÜ)
NB! värskeim info rahastustest;

http://www.projektid.ee/projektikirjutamine_okt_15

* Alusta ettevõtlusega
http://www.projektid.ee/stardiedu-november-tallinn-56-h/
Projektiekspert OÜ on Eesti Töötukassa koostööpartner.
KONKURSID

* KÜSK pakub vabaühenduste arendamiseks 300 000 eurot.
KÜSK kuulutab välja vabaühenduste arenguhüppe taotlusvooru, mille eesmärgiks on panna Eesti vabaühendusi mõtlema rohkem oma organisatsiooni arendamise peale, juhendada neid arengu planeerimisel ja pakkuda

rahalist toetust selle teostamiseks.

Arenguhüppe taotlusvoor on omapärane, kuna lubab vabaühendustel ise öelda, millist kitsaskohta nad oma organisatsioonis toetuse abil parandama soovivad hakata. Seetõttu on see olnud eelneval kahel aastal

väga populaarne ja soojalt vastu võetud toetusmeede nii üleriiklikult kui ka piirkondlikult tegutsevate kodanikuühenduste seas ja on kahe aastaga aidanud ligi 100 vabaühendusel oluliselt tugevamaks muutuda.

http://www.projektid.ee/vabauhenduste_arenguhupe
* EAS Rahvusvahelised konverentsid
http://www.projektid.ee/EAS_rahvusvahelised_konverentsid
* EAS Loomemajanduse arendamise toetusmeede
www.projektid.ee/eas_loomemajandus

Parimat

Markus A. Kõiv
juhatuse liige
Projektiekspert OÜ

Kehtna valla Külaülikooli loeng on sel nädalavahetusel ERR Raadio Ööülikooli eetris:

Marju Lauristin “Eestlaste tulevik – maarahvas või linnarahvas”

Vikerraadios: laupäeval, 25. aprillil  kell 22.10

Klassikaraadios: pühapäeval, 26. aprillil  kell  22.05

Külaülikooli loenguid saab järelkuulata www.ylikool.ee või

Loenguid on võimalik Raadio Ööülikooli kodulehelt mp3 formaadis allalaadida oma arvutisse, telefoni või pleierisse ja kuulata kõikjal, kus asute: autos, bussis, rongis, lennukis.

Päikest,

Vahur Tõnissoo

Tel 5056510

Miks meiesugused mehele ei saa?

Kati Saara Vatmann

Vaata ennast, naine!

Kas Sina oledki see, kellest mehepojad eeldavad üleoleva klišee kohaselt: seltskonnas nagu daam, voodis nagu lõbunaine ja köögis nagu kokk? Samal ajal, kui mees lihtsalt… on. Ja võtab endale voli ilkuda, et tema temakesega on kõik tagurpidi – seltskonnas nagu lõbunaine, köögis nagu daam ja voodis kokkab. Jäägu need mehed. Nagunii kõik mehed on… Teate küll.

Vaadakem varakevadisel naisteajal pigem tegelikule iseenesele otsa. Kes me kõik ühes ainsas ööpäevas olla jõuame. Ja jaksame, sest tahame. Kui ei tahaks, tuleks orja tunne peale – ori ei jaksa, perenaine suudab kõike. Põetada ja kasida, teenida ja teenindada kõiki ja kõike koos oma teaduskraadide ja diplomitega.

Hommikul oled Sina, esimene ja ammu enne teisi ärkaja kogu pere ja kodu meeleolu looja. Oled ajaplaneerija ja päevakorraldaja. Ärkajatele hommikueinet valmistades toimid tervislike eluviiside edendajana, seejärel kogu pesakonna stilistina. Ja lendad logistikuna liiklusesse. Et tööpäeva lõppedes kõik see mees ja mudilane nende isikliku autojuhina taas kokku korjata, läbi trennide-huviringide tagasi koju kantida. Mees on tähtsamate asjadega hõivatud, kui ta Sul üldse on.

Tööpäevitades oled firmajuht või tubli teenistuja, professionaal ja suhtekorraldaja, strateeg ja taktik, diplomaat ja täideviija. Otsekui kinnitus väitele, et 21.sajandil valitseb planeedil Maa matriarhaat, on enamus Sinu meeskolleegidest Su alluvad. Mugavalt ja enesestmõistetavalt – nagu koduski.

Kusjuures kodus oled Sina, kes Sa ilmselt lastele mõne lemmiklooma oled võimaldanud ja rutiini trotsides nüüd teda ise emmed, ühtlasi ka loomaarst, ämmaemand, päästja, koertevärvija… Täiesti kindlasti oled ka Sina, nagu minagi, ühe korraga ja kordamööda aednik ja mesinik, metsnik ja sulane. Iseenda mehele, kui Sinul ta olemas juhtub olema. Sest erinevalt mehest ei alanda Sind ei sitaviskamine ega puudeladumine – ka teenijanna rollis koristades-pesumajandades-keetes on Sinu kui multifunk-mudeli mõtted ju professionaalsetes või eksistentsiaalsetes kõrgustes. Kuitahes musta tööd tehes kirjutad mõttes projekte ja kavandad äriideid. Naine pole õnneks mehesarnaselt monoprotsessoriline – kui nätsu närib, siis kõndida ei saa.

Lampkasti tühjendav või tuulest viidud katust paikav naine mõtleb ühtlasi välja kultuuritarbimise ajakava – millistele kontsertidele-etendustele-seanssidele minna. Ta on seltsielu korraldaja ja puhkuseplaneerija. Põetaja, pihiema ja südamesõber nagunii. Vabatahtlik ja klubiline humanitaar-abistaja ja hobiharrastaja ka.

Kusjuures hobidega on uuemal ajal sedasi, et ainult naistele omase pühendumise ja põhjalikkuse tõttu tõuseb õrnem sugu nii palliprofi kui ujumismeistrina, nii jalrattafakiiri kui ratsasportlasena tippu. Mõne aja eest näiteks olid veel tippratsutajad mehed, ehkki trennides käisid põhiliselt tüdrukud – nüüd on ka edetabel ja pjedestaal üle võetud naiste poolt, kes ise töötavad päevatööna samal ajal arstide-poliitikute-inseneridena!

Kuna Sinu rollide paletil laiuvad ka laulja ja tantsija, seikleja ja mängija üldse-mitte-hallid varjundid, on pusletükke nii palju, et Sind on vaja loendamatute jooga-tantra-meditatsiooni kursuste abil muu hulgas tagasi Naiseks ka õpetada. Ja Sa jõuad! Nii neile riitustele kui ürgnaiseliku olemuseüdini.

Samal ajal oled õpetaja just Sina ise. Ehkki lasteaed, kool ja huviringid jagavad Su ülesannet ja vastutust, õpetad emakeelse eneseavalduse ja rahvuslikud traditsioonid, kombed ja tavad oma lastele ikkagi põhiliselt Sina. Mees on. Kui on. Või pole. Enamasti pole. Ta on kas soomes-ära, purjus, jahil või puudub üldse. Sest ei jaksa sammu pidada ning kaasaaskantavat-järelveetavat mehelaadset toodet ülal pidada Sa enam ei soovi. Ära peetud.

Rahvatarkus teab väita: naised, kes öösel ei karju, karjuvad päeval. Ongi nii või? Jajah, saame vihjest aru küll – meheta moor on rahuldamata ja närvid läbi ja mis kõik – ent tegelikult on päevas kümneid rolle auga ja väärikalt täitev naine õhtuks nii väsinud, et tema klubis keerutab plaati DJ Padi ja järgmise päeva tuhandeteks töödeks tuunib tema keha Doktor Tekk. Silmi avades algab päevatöiste järjekordade moodustamine, meeleolu kujundamine ja pudrukeetmine otsast peale. Otsa ei olegi. On ring. Ürgne naiseks olemise ja kõigega toime tulemise, hea ja ilusa nõia ring.

ERR Raadio Ööülikoolis sel nädalavahetusel uus loeng.

Ülo Vooglaid “Mis on demokraatia?”

Vikerraadios: laupäeval, 21. veebruaril 2015 kell 22:10

Klassikaraadios: pühapäeval, 22. veebruaril 2015 kell  22:05

Eelteade:

Külaülikooli 2014/2015 õppeaasta viimane loeng toimub reedel 13. märtsil kell 19:00.

Loengupidaja on Marju Lauristin ja loeng teema „Eestlaste tulevik – maarahvas või linnarahvas?“

Marju Lauristin on sotsiaalteadlane, poliitik ja Euroopa Parlamendi saadik.

Ootame Teid osalema!

Päikest,

Vahur Tõnissoo

Tel 5056510

vahur.tonissoo@mail.ee

Reedel, 30.01.2015 andis Veterinaar- ja Toiduamet viieks aastaks eesti hobuse tõuraamatu pidamise õiguse veel ühele seltsile. Nimetatud otsus ei kaota, ega vähenda EHS-i tõuraamatu tähtsust, ega mõju. EHS-i peetav tõuraamat on ja jääb suurimaks ja tähtsaimaks tõuraamatuks eesti tõugu hobusele. Tegemist ei ole koostöösoovi avaldanud ühinguga. Kuna uue seltsi rajajateks on inimesed meie endi seast, on oodata eesti tõugu hobuste arvu mõningast vähenemist EHS-i peetavas tõuraamatus. Hobuste välja viimine meie seltsist pingestab kindlasti meie eelarvet ja eesti tõugu hobuste säilitust. Lähitulevikus tuleb vastu võtta palju otsuseid, mis viivad meid edasi põlistõu säilitamisel. Üle tuleb vaadata kindlasti tõu ja hindamiskomisjoni liikmeskond. Ei soovi ju EHS-i peetavale originaaltõuraamatule lojaalseks jäävad inimesed, et nende hoolealuseid näiteks hindab inimene, kelle huvi on erinev meie omast.

Seoses sellega toimub lähipäevil juhatuse koosolek, kus arutatakse tekkinud olukorda ja tehakse tulevikuplaane. Tulevik näitab ka seda, kui elujõuliseks loodud ühing jääb. Meie elujõus ja järjepidevuses ei tohiks küll kellelgi kahtlust olla.

Soovin meile kõigile kainet mõistust ja meelekindlust. Alustavale seltsile aga edu ettevõtmistes, ning et teie meelsus ja tahe oleks suunatud koostööle, mitte vastandumisele.

Üllar Laid

+372 50 977 45

Reedel, 30.01.2015 andis Veterinaar- ja Toiduamet viieks aastaks eesti hobuse tõuraamatu pidamise õiguse veel ühele seltsile. Nimetatud otsus ei kaota, ega vähenda EHS-i tõuraamatu tähtsust, ega mõju. EHS-i peetav tõuraamat on ja jääb suurimaks ja tähtsaimaks tõuraamatuks eesti tõugu hobusele. Tegemist ei ole koostöösoovi avaldanud ühinguga. Kuna uue seltsi rajajateks on inimesed meie endi seast, on oodata eesti tõugu hobuste arvu mõningast vähenemist EHS-i peetavas tõuraamatus. Hobuste välja viimine meie seltsist pingestab kindlasti meie eelarvet ja eesti tõugu hobuste säilitust. Lähitulevikus tuleb vastu võtta palju otsuseid, mis viivad meid edasi põlistõu säilitamisel. Üle tuleb vaadata kindlasti tõu ja hindamiskomisjoni liikmeskond. Ei soovi ju EHS-i peetavale originaaltõuraamatule lojaalseks jäävad inimesed, et nende hoolealuseid näiteks hindab inimene, kelle huvi on erinev meie omast.

Seoses sellega toimub lähipäevil juhatuse koosolek, kus arutatakse tekkinud olukorda ja tehakse tulevikuplaane. Tulevik näitab ka seda, kui elujõuliseks loodud ühing jääb. Meie elujõus ja järjepidevuses ei tohiks küll kellelgi kahtlust olla.

Soovin meile kõigile kainet mõistust ja meelekindlust. Alustavale seltsile aga edu ettevõtmistes, ning et teie meelsus ja tahe oleks suunatud koostööle, mitte vastandumisele.

Üllar Laid

+372 50 977 45

EHSi juhatus valis juhatuse esimehe ja aseesimehe

20.jaanuaril Toris toimunud juhatuse koosolekul toimusid juhatuse esimehe ja aseesimehe valimised. Seltsi juhtimine usaldati kõigi juhatuse liikmete toetusel eesti hobuse kasvatajale Üllar Laid, aseesimehe kohal toetab Seltsi tegevust Astra Nilk.

Üllar Laid´i pöördumine seltsikaaslaste poole

Olen Hiiumaalt pärit, neljandat põlve hobusekasvataja. Tänaseni põhiliini täkk Raspel oli minu vana-vanaisa kasvatatud. Minu jalga on õigel teel hoidnud minu isa, tänane Seltsi auliige Valdu Laid. Hiidlasena iseloomulikult olen rahulik, kaalutlev, ettevõtjana konkureeriv ja otsustav. Tänasel päeval on mul 12 hobust kellest 6 põhikarja mära. Eelmisel aastal sündis talli 1 varss.Olen arvamusel, Selts kui Eesti suurim ja mitme tõu kasvatajaid ühendav organisatsioon peab edasi minema nii nagu soovivad seda meie Seltsi liikmed, juhatus seisab oma liikmete õiguste eest. Toetama tegevusi, mis aitavad hobusekasvatajaid ja meie partneritel koos edasi minna. Meie ühenduses on jõudu, kompetentsust, oskust kasvatada häid hobuseid. Arvestada tuleb kõigi arvamusega. Loodan, et erinevad arvamused saavad rahulikult lahendatud, lähikuudel toimuvad haruseltside üldkoosolekud.

Kindlasti tulevad Seltsile kasuks ja minule toeks uue aseesimehe Astra Nilk´i teadmised tõuaretusest ja finantsjuhtimisest.

Tänan südamest EHSi juhatuse liikmeid ja juhatuse läbi kõiki seltsikaaslasi, kes mind keerulisel ajajärgul usaldasid.

Seltsi liikmetele soovin head koostöövaimu ning riigilt mõistlikke otsuseid meie ohustatud tõugude kaitseks ja tulevikus alles püsimiseks.

Teie ettepanekuid ja soove arvestades

Üllar Laid

yllar.laid@gmail.com

Hea kaasteeline!

Eesti on juba hulk aastaid kriitilisel teel.
Nn PR-tegelaste abil seletab juhtkond üldsusele, et kuna mujal  on veel halvem, tuleb arvata, et meil on siin hästi ja järelikult on juhtkond suurepärane; järelikult võib olla nii enda kui ka kõigi saavutuste üle uhke ning minna kindlalt edasi samal kursil.
Arvatakse, et armetult madalale sündivusele, massilisele väljarändele, suurte alade tühjenemisele, võõrdumisele ja võõrandumisele võib vilistada.
Ammu on aeg vastata küsimusele “Milline on olnud, on ja peaks olema Eesti Klubi roll Eesti ühiskonnas ja eestluse hoidmises?”.

Tuleb tunnistada, et seis on kehvavõitu.
Ühiskonnas pole praegu sellist seltskonda, kes suudaks sõnastada Eesti kui probleemi. Neid, kes kaine mõistuse varal näevad igaliiki puudusi ning vigu, on küll ja rohkemgi, aga teritamata pilgu varal pole võimalik jõuda kirjeldustest kaugemale. Selleks, et mõistlikuks peetav tegevuskava koostada, on vaja avastada ja sõnastada probleemide põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemid). Sellise mõttetöö onnestumiseks on vaja mudeleid.
Selleks, et üksteisest aru saada, on vaja vallata keelt, st tunda nende sõnade tähendust, mida on vaja kasutada (mida kasutatakse) ja printsiipe, mille arvestamise korral saab analüüs ja süntees üldse mõttekas kujuneda.
Eesti Klubis, nagu ka Eesti Rooma Klubis, paljudes seltsides ja liitudes, nagu ka Riigikogus, on palju toredaid entusiastlikke inimesi, kes on oma alal ja oma tutvusringkonnas tunnustatud isikud. Ülikoolides valmistatakse ette erialaspetsialiste, aga ühiskonnas on vaja ka generaliste. Eriala ei saa minna ei tööle ega ametisse; läheb (kui võetakse?) ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT.
Praegu on riiklik strateegia selline, et riigina püsima jäämise eeldused on hävimisohus.
Ühiskonnateadust Eestis praeguseks enam pole. Riik on edasi- ja tagasisidestamata.
Valitsusprogramm “Teadmistepõhine Eesti” on igas mõttes häbiväärne. (vt https://www.hm.ee/sites/default/files/tai_strateegia.pdf ) Soovitav on seal esitatud tegelikkusena. Infotehnoloogia, biotehnoloogia ja materjalitehnoloogia alal on saavutatud märkimisväärseid tulemusi, ent siin ja praegu käib jutt Eestist kui riigist, kui inimeste elukeskkonnast, kui kultuuri- ja majandusruumist, kui rahvusvahelise suhtlemise subjektist…
Ette on nähtud nokkida usinalt mõne detaili kallal. Paljud kirjutavad projekte ja peavad hinge kinni, sest seda ei tea iial, kas (kes) seekord saab veidi raha, et kuidagi hing sees pidada.
“Projektipõhise” asjaajamise tagajärjel on

• kujunenud totaalne ebakindlus ja sõltuvus mitte ainult teadus- ja kultuuri sfääris, vaid pea kõikjal;
• lagunenud Järjepidevus, sh koolkonnad, mis on professionaalsuse saavutamise eelduseks.

Haritlaskond näeb seda, imestab, vangutab pead, mõmiseb ja … lobiseb edasi, et vaat’ kus olukord.
Näeme, et Haridus- ja Teadusministeeriumis pole HARIDUSE mõistet (peetakse harisuseks seda, mida koolis tehakse ja koolis antakse), aga kõik koogutavad edasi ja rõõmustavad, et uus minister ei ole veel jõhkram kui oli eelmine. Nn ülikoolides antakse  ülikooli lõpetamist tõendav diplom 3-aastase bakalaureuseõppe läbinud inimestele. See tase on, pehmelt öeldes, kohutav. Haritlaskond teab seda, nohiseb ja jätkab vaikides.
Näeme, et Sotsiaalministeeriumis pole ühtki hinge, kes oskaks käsitada SOTSIAALSEID NÄHTUSI JA SOTSIAALSEID PROTSESSE, SOTSIAALSEID PINGEID , ühiskonnas aset leidnud sündmuste, sh õigusaktide SOTSIAALSEID PÕHJUSI JA TAGAJÄRGI, rääkimata tegevussüteemist ja tööst ning juhtimisest, kui tegevussüsteemi elementidest. Teame, et viimase veerand sajandi jooksul pole Riigikogus veel kordagi arutatud ühiskonnas kujunenud sotsiaalseid pingeid. Haritlaskond kas ei näe seda või näeb ja saab aru ka, aga ei taha tunnistada, et näeb, sest ei kujuta ette, mida selles olukorras peale hakata. Ühistulisel tegevusel on endiselt nii palju tõkkeid ees, et edu saavutamine on pigem ime kui enesestmõistetav.
Haritlaskond loodetavasti teab, mis see on, mida nimetatakse PEREKONNAKS ja teab ka seda millistel eeldustel saab inimestel lapsi sündida… Ometi oli paljudel siis kui oleks pidanud seisma kõlbeliste ideaalide kaitsel ning täiel häälel sõna võtma, suu justkui vett täis.
Samamoodi on Eesti haritlaskond suhtunud profaanide “valimisse” igaliiki otsustuskogudesse, sh Riigikogusse.
Poleks midagi imestada, kui ükskord Eesti peiedel või pärast peiesid, räägib keegi ajaloolane, kuidas Eesti haritlaskond reetis oma rahva.

Olen seda meelt, et Eesti Klubi kas asub tegelikult täie jõuga süsteemselt tegutsema oma rahva hoidmiseks ja Eesti riigi allakõigu põhjuste avastamiseks ning kõrvaldamiseks, või tunnistab end jõuetuks ja läheb laiali. Rahvale pole mõtet jätta muljet, et “Tallinnas on inimesed, kelle peale võib loota”… Ma ei kutsu tegutsema ilma mõtlemata, aga ma ei pea ka mõistlikuks käia muudkui mõtisklemas ilma praktilise väljundita.

Neilt, kes pole tegelikult Eesti Klubi tegevuses aastaid osalenud, tuleks küsida, miks nad on kõrvale jäänud. Võimalik, et mõnda neist ei rahuldanud jututoaks muutumine ja orientatsioon lobisemisele. Võimalik, et keegi kardab ja ei julge pead püsti ajada. Võimalik, et mõni on leidnud endale tõhusa rakenduse kuskil mujal ja pole ka võimatu, et keegi ootab uut ja teravamat vilet…

Eelseisval arutlusel peaks minu meelest olema keskmes küsimus, kuidas (kas) Eesti Klubi peaks tegelema Eestis kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni, nende muutumise tendentside ja intensiivsusega, põhjuste ning prognoosidega lähema ning kaugema tuleviku kohta. Seejärel alles saaks hakata kujunema võimalus lasuda looma meetmete süsteeme ka EK sihte-eesmärke, tegevuskava, tööjaotust, meetodeid jms.
Kui keegi hakkab jälle hädaldama, et see kõik on liiga keeruline ja võtab liiga palju aega… siis istugu parem kodus ja ärgu üritagu mängida muretsejat!

Loomad lilleaias ehk – viin ja nuga!

Kati Saara Vatmann

Kevadega koos tärkab isu uue elu järele ka oma ümbruses. Kevadeti võetakse kutsikaid ja kassipoegi, jänkse ja tibusid, põrsaid ja lambaid, sest kevadine lapsemeelsus tekitab tunde, et suvi on igavene. Igal sügisel paiskub meediasse kurbade lugude seeria suvekodudesse maha jäetud koertest-kassidest. Ning igal sügisel pakutakse üle talve pidamiseks ka lambaid-kitsi-jäneseid, keda ei raatsita lihaks teha. Ehkki olen viiendat põlve linnainimene ja katse-eksituse meetodil talupidajaks-loomakasvatajaks õppinud, ei saa ma tänini aru neist ettemõtlematutest, kes viivad kevadel muruniidukite asemel endale noored jäärad suvekoju halja peale ning seletavad sügisel sotsiaalmeedias neile sarvilistele meestele talvekodusid otsides, et nood on lemmikloomad, inimeste kaisus päevitanud ja kallistustega harjunud. Milline loomakasvataja võiks oma uttede sekka soovida suvalist tõugu lisa-isaseid, kellele tuleb õhtul unejuttu lugeda?

Seda meelt olen üliväga sügavalt, et alaliselt maal või aedlinnades elajad võiksid murutraktorite asemel investeerida lambapidamise süsteemidesse – karjuselindid ja elektrikarjus, postid ja võrgud. Selle asemel, et naftat põletades läbi suvede pläristada oleks võrreldamatult mõistlikum pidada kolme kuni seitset lammast, kes töö ära teevad ning on ka talvel üsna lihtsalt hooldatavad ja vähenõudlikud teekaaslased. Ehkki vanarahvas ütleb, et üks lammas sööb talvega oherdiaugu kaudu koorma heina ära.

Väike kari, kes muru hooldab, annab perele patjadeks-tekkideks-sokkideks villa, noored jäärad lähevad sügisel sügavkülma ning paremat allergiarohtu-soojaandjat kui lambanahk titevoodis või vanaisa külje all pole inimesed suutnud välja mõelda. Küll aga on vaja oma hektarikese või väiksema lapi hooldajaiks lambaid valides välja mõelda tõsiasi, et see toob kaasa ka sünni ja surma. Elukaar tuleb koju.

Kui lambaid lihtsalt ilu pärast lemmikutena pidada, lähevad uted kiiresti rasva – loodus on utele ette näinud tiinuse ja imetamise, mitte vaid söömise ja päikese käes lõõtsutamise. Tallede sünd tähendab aga pidevat karjakasvu – tüdruktalledel on sageli õnne järgmistesse karjadesse elusloomadena lambasugu jätkama minna. Poisstalledele ei pane mõistlik loomainimene liigsete emotsioonide ennetamiseks nimesidki. Üks paar sokutallesid, kelle kaastundest majjavõetud järjekordne kits sünnitas, sai nimeks vennad Nämm-Nämmid.

Enne nämmiks muundumist aga jõudsid sokupoisid tuhat sokusigadust sooritada. Hüppasid üle lambaaedade – ja otse naabri viljaaeda, kuhu mujale! suhteid korraldama – kruttisid hobukopli karjuselinte endale ümber sarvede, turnisid mööda autosid ja aiamasinaid ning närisid kõike, mis ette jäi. Üks nämmidest murdis sisse viljaaita ja sõi end kanade nisu silmini täis, nii et tuli enne kavatsetud mõõtu kasvatamist ära lõpetada. Teine nämm kasvas sügiseni. Poiste-kadunukeste ema läks Kuusemäe talu kitsefarmi kitsena tööle, tädi Pille aga töötab praegu Piibelehe puhketalus vankri ees mängleva kitsekesena. Minu juures peatunud kitsedest üks on Ohekatku imeloomade seas ning teine Maardus loomameelsete sõprade-kolleegide aiakeses.

Kogemus on üks ja ühene – kitse peab vaid kett. Ketis on looma kole pidada. Seda koledam, kui tema abitut olukorda jooksus külakoerad ära kasutavad. Ühe mu tiinetest ketikitsedest rappisid kaks lennus killerit vaeseomaks. Ja selline kaotus oma-küla-koll-koertele on midagi kirjeldamatult õõvastavamat kui teadlik ja läbimõeldud looma ärategemine. Nagu seda nimetatakse.

Lambapügajad Raivo Pent ja Mehis Tamsalu on mööda Eestit paljusid-tuhandeid lambaid pügamas käies jõudnud järeldusele, et lambakasvatuse kaks kõige tõhusamat abivahendit on viin ja nuga. Kui inimene – ka suvine väikeaednik, kes murutraktorile lambaid eelistab – selleks valmis pole, ei ole mõtet elukaare paratamatu alguse ja otsa vahele oma nina pista.

Viin on muide siin kontekstis ravimi tähenduses – mitte lemmikloomast loobuva inimese lohutaja ega lihuniku julgustaja. Viinaga arstitakse rohusööjaid – lisaks lambale-kitsele ka lehma ja hobust! – külmetuse ja spasmide, poegimisjärgsete värinate, mitutliiki valude ja krampide puhul. Nende teadmisteni aga jõuab loomakasvataja aastaringse – ja aastatepikkuse kogemusega. Õigupoolest on lammastele vaja vaid söepastat ja ussirohtu.

Tänavu on loomadel enam kui kunagi varem sooleparasiite. Luule Viilma õpetuse kohaselt on kõhuussid õeluse ja needmise, sajatamise ja kaetamise kaasanne. Nendest vabanemiseks aga ei piisa andestamisest ega vabaks-laskmisest – ussirohtu on vaja. Süsteravimi suhtes on Eestimaa rohusööjad juba ammu resistentsed. Nii loomakasvatajad kui vetid teavad seda. Ent vettidel on vahva kohale sõita, menetleda ja hoogsaid arveid lennutada – eriti kui nende anda on vet- ja toiduameti ning sealtkaudu priade paberitele vajalikud allkirjad. Tegelikult on arukas saata vetlaborisse hoopis äkaproov ning esmalt kindlaks teha, millised elukad lambaessus leiduvad ja millistele preparaatidele need alluvad.

Kogenud lamburid ütlevad, et ussirohtusid tuleb vaheldada – on kolm suukaudset varianti, mida kordamööda manustada, mitte leidlikke vette ühe ja sama kasutu süstesegu installimisega nuumata. Kogemused tulevad paraku vere, higi ja pisaratega. Mina sain neljandal lambakasvatusaastal teada, et sooleparasiitide toksiinid tekitavad longet ja värinaid, lisaks kõhulahtisusele ka krampe, mille vastu ei aita ei söepasta ega viin, vaid nuga – kui kogu looma lihtviisiliselt hukka ei taha lasta. Need lonked-krambid tuli enne ära kogeda kui netist välja guugeldasin, mis värk on.

Nüüd tean, et väikseid kopleid ja lautu tuleb perioodiliselt kloorlubja lahusega pesta-kasta ning ahjutuhk kui leeliseline ussihirm samuti lambakoplisse laotada.  Seda peaksid teadma kõik, kellel on vähe maad, nii et kopleid ei saa vaheldada. Kuivõrd ka enamuse talude ümbert, kus suur osa talunikest on läinud korterlikule eluviisile, on maad rapsi alla renditud, on maarahval samuti vähe maad ning ka ajutiste suvelammaste kostitamine eeldab sügisest tuha pähe raputamist ja lupjamist ussirahvale.

Kes sügisel oma villastele niidukitele ust ja-või nuga ei näita, peab varuma talveheinad ja –vilja ning mõistagi peab ka varjualune kurjade ilmade eest olema. Nii mõneski peres majutatakse lambaid talvel kasvuhoones, mis on kevadeks siis üksiti korralikult ära väetatud. Laste kasvatamise seisukohast on loomade üle talve pidamine igal juhul õpetlikum kui nende kevadine võtmine ja sügisene jätmine. Sel juhul tekib illusioon, et loom – ja ka laps või abikaasa? – ongi poole aasta ja tujude kaupa võtetav-jätetav asi.

Kuna meie talus käib aegajalt ekskursante maalt ja merelt, näeme koos lastega, kui üldlevinud on arvamus, et loom on küll nunnu, aga vaevalt ta mõtleb-tunneb ning oletatavasti läheb võtme või puldiga käima. Ka maalapsed, kellel on kodus heal juhul kass, peavad poni mootorrattaks ning linnalaste puhul on juba üsna norm, et hobune arvatakse karusselliks.  Mu enesegi lastel kulus mitmeid aastaid enne, kui nad – juba hobuseomanikenagi! – aru said, et neid ei panda aegadeks, mil huvi ega tuju ei ole, riiulisse.

Kogu maailma lapsevanemad, kes jõnglasele koera võtavad või papagoid majja toovad, teavad – ka hamstri ja kilpkonna eest hoolitsed siis, kui uus-ja-huvitav-olemise parim-enne-periood möödas, ikka sina.  Kui minu teismelistel tütardel olid oma hobunad rendiboksides, tuli tüdrukuid üsna jõuliselt õhtuti talli vedada – et hobustel rakendus oleks ning neiukesed-noorukesed hukka ei läheks. Ei läinud. Ent nüüd, mil hobud juba aastaid meil oma kodus tallis, olen ammu sellega arvestanud, et üksnes kaheksane pesamuna käib päevast päeva koos minuga neid talitamas – kuni bokse teen, käib tema oma poniga metsas või harjab kogu seltskonda, lauldes neile kõiki endale olulisi laule. Vanemad lapsed heal juhul ratsutavad.

Ent ka suveks muruniidukiks toodud küülikutel on vajadused ja tujud, hing ja suhtlemisvajadus, turvalisuse ja tegelemise tarve iga päev. Oleme oma talus pidanud jänkerdisi nii laudas, toas kui õuemurul. Ilma põhjata puuril, millega tükkis küülikuid mööda muruplatsi vedada… ei ole põhja. Loomakesed kaevavad end selle serva alt üsna ruttu välja. Kui on võrkpõhi, kattuvad selle augud kiiresti heinaga, nii et lisaks ringilohistamisele tuleb puuri iga päev ka korrastada ning kokkuvõttes võtavad mõned väikesed elukad sama palju või rohkem nikerdamise aega kui lambad ja hobused kokku.

Ka nende püüdmine on aeganõudvam kui hobuste-lammaste küttimine. Hobused hakkavad koplist välja rüsima igavusest – kui võtate eesti aborigeeni, peate arvestama tõsiasjaga, et ta on aretatud iga päev tööd tegema, jõude jorutades hakkab ise tegevust otsima. Lammastest asuvad aga just nutikaimad lausa põhimõtte pärast koplist välja vingerdama. Mida taibukam isend, seda kindlam, et ta imbub aialattide alt või võrku seljaga kokku plisseerides iga hinna eest teisele poole tara – kus on täpselt seesama, mis siin pool. Ja kui üks ettevõtlik aedu lammutab, õpetab ta kogu karja seda tegema. Pügajad Raivo ja Mehis arutlevad, et vahetult pärast villatuks pügamist soovitatakse küll lammas märjaks teha ja tihedalt tõmmatud koplilintidest korralikult elektrit anda. Ent tegelikult on väljarüsimise komme just üks neid kohti, kus appi tuleb komplekt viin ja nuga.

Karjaliikmeid, kes ei austa ühiselu reegleid, pidada ei saa. Ses mõttes jäi mulle pisut hämaraks Rännaku meetodi meistritar Brandon Baysi Walesi väikelinnakese kirjeldus. Daam jutustas, et neil seal peetakse sadu lambaid külapidi lahtiselt, ta teab värvikamate isendite nägusid-nimesid… Imeline küll, aga mismoodi erinevad pered oma lammastel vahet teevad ja vajadusel karjad lahku ajavad? Tore jah, ent kuidas kaitstakse lilleaedu-viljapõlde-marjapõõsaid, kui valitseb selline unelmate idüll?

Seega tuleb mää-muinasmaa rajamisel siiski tiksuja-lint-postid-käepidemed soetada ning loota, et tegemist on karjust austavate aednikega. Ning kitse kärneriks ei soovita seoses selle loomaliigi taiplikkusele-ettevõtlikkusele-ronimisvõimele-kõigesöömisele ma tõepoolest üldse.

Viina ja noa sümfooniaks tuleb valmis olla ka neil linna- ja suvilaaia elustajatel, kes otsustavad kodulindude kasuks. Rebaste ja koerte pärast aedikus peetud kana-part-hani pole õnnelik. Vabalt aias askeldav lind jätab aga uskumatult ulatusliku ja küllusliku miinivälja, mis on küll väetis – ent laste paljaste varvastega moodustab vaieldavalt veetleva koosluse.

Olen näinud arvuti- ja telekanihestusega peresid, kes ei tea, et linnud vajavad teri. Suveks maakoju võetud ja analoogselt küülikutega mööda maad ringi kanditavad kanad jäetakse päikesevarju ja pesakastideta ega lisata rohulibledele-ussikestele teri. Mistõttu mune ei tule ja kanad jäävad üsna kiiresti kiilakaks. Kanadele aedikut ehitades tuleb arvestada, et mõni neist lendab uskumatult võimekalt. Ning rebaste ja kullide sissetungiga peavad uuemal ajal rehkendama ka aedlinna ja isegi südalinna inimesed.

Ka kenasti peetav suvekana läheb sügisel potti. Kurb, aga nii on. Sama marsruut on partidel. Ning hiljemalt jõuluks on ahjus ka haned. Mis on eriti nukker paratamatus sellepärast, et haned on ääretult seltskondlikud, targad, kiinduvad ja pühendunud tegelased. Hauguvad külaliste peale, kallistavad ja vestlevad ja… nuga.

Nii on.

Kogu naiivse loomalembuse juures olen suutnud pärast valusaid kogemusi loobuda sentimentaalsetel kaalutlustel üha kaissu kogutud liigloomade võtmisest oma südame ligi. Ei küülikuid ega hanesid enam – ei kodutuks jäänud kitsesid ega väärkoheldud lambaid rohkem – viimaste järjepeale aitamisest ei tule kuigi palju välja, esimesed aga termineerivad igal juhul köögis. Nagu ka sead.

Eks põssagi ole üks ajutine külaline meie koduaias – kuhu ta oma ülisuutliku kärsa tõttu muidugi üldse ei sobi – või aedikus. Kevadel tuuakse, läbi suve hooldatakse ja sügisel… Mina suutsin lõppeval aastal esmakordselt oma käed selja taha väänata ja põrsaid ei toonud. Ehkki kevadel oli kiusatus ikka – varasemate sügiste kurbade tapapäevade kiuste – ilus ja hea jääb ju meelde.

Selle jaoks, kes ise vilja ei kasvata ja lehma ei pea, kujuneb ajutise lemmiksea pidamine nii kulukaks, et sügisene liha saab hingehinnaga. Ning karbonaadi eest eluhinda maksta on seda dramaatilisem, et notsmötsakud on ütlemata arukad, humoorikad, mängulised ja truud sõbrad. Pole vaja.

Olen seda meelt, et Eestimaa puisniidud peaksid olema veiste ning heinamaad ja koduaiad lammaste abil hooldatud – ent selle eluterve ja kauni otsuse teinud inimene rehkendagu tõsiasjaga: loom läheb sinna, kuhu tema tahab ja võtab seda, mida tema vajab – lisaks toidule seiklused ja vaheldus, lust ja vabadus kaasa arvatud. Nad on meiega väga sarnased.