Kui otsid oma ideele või projektile finantseeringut, siis 29. mail Tallinnas toimuval Finantseerimise Treffil võid selle leida.

Tule ise osalema ja võta kolleeg kaasa. Kuni 12. maini registreerumisel SAAB FINANTSEERIMISE TREFFIL OSALEDA 2 INIMEST ÜHE HINNAGA.

Registreerimisinfo SIIN

MIS AINULAADSEL KOOLITUSPÄEVAL TOIMUB?

Eesti Naine on olnud minu kasuema. Turvakodu. Kindel linn ja varjupaik. Vaimne ja olemuslik tagala.

Olen selle saja-aastase ajakirjaga kõrvuti kulgenud ligi 30 aastat, ilma et oleksin ise seda märganudki. Kui keegi-miski on väga enesestmõistetavalt su kõrval, ei näegi teda enam õieti. Alati olemas ja paigas, nagu Emake Maa. Sama on ju meie kodu ja kodulinna või –külaga. Ta on. Kui tulevad külalised, vaatad teda ka ise värske pilguga. Oi, kui oma ja kaunis! Külalised aga tulevad enamasti siis, kui on pidu.

Juubeli puhul silmitsed ja sirvid. Inimesed ja ruumid on ajas muutunud. Nimetused ka – vahepealne „nõukogude“ on ammugi taandatud ja tagasi eestindatud. Tema ise on ikka tema ise.

Minust kasvatas ajakirjaniku, oleva vaatleja-töötleja-sõnastaja isake Pärnu „kommunist“ Postimees. Keskkoolis hakkasid sündima lood, mis olid ajalehe jaoks liiga mahukad ja ajakirjalikud ning kultuuritoimetaja Grete Naaber soovitas neid pakkuda ajakirjale Noorus. Viisin oma loomingu Rudolf Rimmelile oma käega kohale. Ei olnud mäletatavasti neti-illusoorselt lihtne aeg. Tuli saata puust postiga või ise toimetusse sõita. Tänu sellele oli ka inimestel ja juhustel lihtsam meid kinni püüda.

Pärnu maantee ajakirjandusmajas olid ajalehed ühes hiidhoone tiivas, ajakirjad teises. Ajalehtede oma oli jahe ja range – seal käisin ajalehele Noorte Hääl kaastöid viimas. Ajakirjade pool oli kodune ja kaitsev. Ning Nooruses Rimmeliga vesteldes kohtusingi naisteajakirja toimetajatega.

Edaspidi käisime Aimi Paalandi ja Hille Karmiga kohvil ning mul oli esimesest hetkest tunne, et olen neid daame alati tundnud ja maailma läbi ajakirjasilma vaadelnud.

Olemus- ja portreelood süvendavad ja arendavad soovi ja harjumust jagada. Kohtad ja märkad inimesi, kelle Sõnum väärib paljundamist. Suur osa minust hakkas juba esimese kohtumise järel Eesti „nõukogude“ Naisega vaatama maailma ja inimkonda läbi selle ajakirja silma.

Iga inimese elutee ja –töö on nagu üks pikk laul.

Iga lugu ja tegu on selle laulu täht, sõna, rida.

Täna on nii, et mõnd tähte kirjutades annan selle Pärnu Postimehele avaldada, sõna sobib ajakirjale Naised ning rida, lause kuulub Eesti Naisele.

Teemasid ja isiksusi valides lähtun alati sellest, et Eesti Naises ilmuv on jääv. Sealne trükipind on väärikaim ja püsivaim ning seal ilmumine on au nii kirjutajale kui kirjutatavale. Võrdväärne raamatusse raiumisega.

Haldjate ja inglite abiga pole mul kõigi aastate jooksul mitte ainsagi teema ega isiksusega, kes Eesti Naise lugudena avaldatud, olnud ka ainsamatki pahandust. Kõik ajakirjanikud on kogenud, kuidas võib juhtuda. Mõni subjekt teeb oma lugu kümme korda ümber. Mõni ei tee. Kui ilmub, siis karjatab, et oleks teinud. Mõni teatab, et üldse ei tahtnudki. Ja mõni hakkab igale poole pöörduma. Erinevatel põhjustel. Kes sai ülemuselt pragada. Kes tahab vastulauset välja kaubelda ning seega oma ettevõtmistele veel täiendavat tasuta promopinda. Kellel pole lihtsalt ülemisel korrusel kõik päris paigas. Juhtub.

Aga Eesti Naisega ei juhtu.

Järelikult on tema sügava olemuse ja väega kõik eriliselt paigas.

Ka see on paigas – Eesti moodi paigas – et väärikas väljaandes tutvustame oma sõprade ja teekaaslaste tegemisi ja teadmisi. Suurilma ajakirjandustava ei näe ette liiga omadest kirjutamist. Meil siin on aga nii väike rahvas, et suurrahvalikud reeglid ei kehti. Oleme kõik omad. Perekond. Ning see väiksus, luubi all olemine lisab avalikkuse ette astumisele kaalu. Väga lihtne on tunda nüüd-teavad-kõik tunnet. Seda suurem on meie ühine tegu ja saavutus, kui selle tõrke ja tõkke ületame.

Tänu sellele tekivad tõelised sõbrad.

Aastakümnete jooksul on väga mitmed inimesed, kellega olen tutvunud selleks, et portree- või teemalugu kirjutada, kujunenud mu parimateks sõpradeks. Aitäh Ema Eesti Naisele selle eest!

Ühe eluaegseks osutunud sõbra näiteks andis mulle üle tema ema.

Aimi Paalandi kutsus mind toimetusse, et tutvustada mind dr. Helvi Rammulile. See oli enam kui 20 aastat tagasi ning pakkumine, mille ta mulle ja elegantsele tohtriprouale tegi, oli hulljulge. Alustagem seksiteemaliste kirjutiste sarjaga!

Proua Rammul meenutas mulle mu oma vanaema – rüht ja hääl, žestid ja miimika. Väärikas ja kuningannalik – ning kõneles seksist nii enesestmõistetavalt ja soliidselt, nagu koogiretseptidest ja lastetoa sisustusest. Imetlesin kogu südamest seda naist, olin tänulik ja uhke, et mulle usaldati see artiklite sari, mille teemad tol kaunil kohtumisel üles rivistasime… Ja ta lahkus.

Ent töö jäi dünastiale. Tallinna arstliku perenõuandla juhataja, seksuoloog Imre Rammul sai ja jäi minu koostööpartneriks. Me kirjutasime Eesti Naisele paarkümmend artiklit. Tegime Raadio 2-s ja ETVs saatesarjad. Ning koostame praegugi erinevatele väljaannetele ja trükistele ühiselt seksuaalhariduslikke tekste. Neist järgmine, mis meil praegu töölaual, räägib kliimaksist – nii meeste kui naiste andro- ja menopausist, mis on elukaare sama loomulik osa kui puberteet ja kuldseim iga.

Elukaare loomulik osa on ajakirja puhul see, et peatoimetajad ja meeskonnad vahetuvad. Pärast Paalandi-Karmi naiskonda alustas Pärnu maantee ajakirjandusmajas tööd kursuseõdede tiim – Katrin Streimann, Margit Kilumets ja teised. Nagu praegu, nii ka siis ilmus minul igas ajakirjanumbris lugu või vahel paar-kolmgi.

Kui girl-poweri-vahetus tõi Eesti Naist tegema Aita Kivi juhitud koosseisu, oli aga olemuslikult tunne, et nüüd on väga ja päris omad platsis.

Olen Aitat kui daami ja kirjanikku alati imetlenud.

Kuidas ta tänapäevases sugude võrdsustumise, naiselikkuse kadumise, tööloomastumise ja enesesalgamise meinstriimis suudab küll olla sedavõrd Naine, vankumatult väärikas, elu suhtes nõudlik ja nii looja kui daamina värske ja otsekui alles õide puhkemas? Jumal on talle palju andnud.

Kunagi aastate eest sõitsime Aitaga koos Tallinnast Pärnusse lugejatega kohtuma ning meie vestlus bussis oli üks huvitavamaid vestlusi mu senises elus.

Teine sädelev kohtumine selle hispaania-juurse kaunitariga oli Kirjanike maja Musta laega saalis publiku ja kaamerate ees.

Kolmas – Aitale enesele teadmata – Tai kuningriigis. Lugesin õhtuti hotellirõdul üht tema romaanidest ning tõin sealt Leoniidide meteoriidisaju alt lisaks reisi- ja lugemiselamustele kaasa… oma neljanda lapse. Aleksander on made in Thailand, kolleeg Kivi kirjandusteos öökapil.

Minu Liu talus käis Aita koos meie ühiste kolleegidega korduvalt külas. Siia Soonele, kust rõõmu ja õhinaga oma igakuiseid lugusid saadan, pole mu kallis hingeõde ikka veel jõudnud. Mis on teatud mõttes isegi hea. On midagi-kedagi väga erilist ja suurt oodata.

Me kõik, vähegi erilisemad ja säralisemad tegijad oleme Eestis paratamatult vaheldumisi-rollides. Küll oleme intervjueerijad – küll intervjueeritavad. Nii Aita kui mina kui teised meediamoorid satume perioodiliselt ka nende samade väljaannete kaantele, mille kaasautorid oleme.

Mind õpetas sellesse paratamatusse rahuliku kõrvalseisjana suhtuma Marlene Dietrich. Daam, kellest kunagi Vanemuise teatri jaoks muusikalise lavaloo kirjutasin, ütles montaažiruumis koos režisööridega iseennast jälgides ja analüüsides enda kohta “tema”. Nii ongi.

Me muutume meediamaterjalina juba iseendast võõrandunud temaks.

Saame küll rääkida endale olulistel teemadel, edastada hetkel olulist sõnumit.

Mida arukam ja tundlikum, mõistvam ja loovam ajakirjanik, seda võimsam tulemus saab.

Ent samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Selleks ajaks, kui intervjuu ilmub, on palju vett merre voolanud. Selle hetke sinilind on konserveetitud – ja jääb ühe aegruumilise subjektiivse dokumendina tulevasi põlvkondi teenima.

Tänu sellele mõistlikule veerandumisele ei saa meie suhtes mingit energeetilist vuuduud sooritada. Kuitahes hapu pilk toda kaanepilti tabab või misiganes kommentaar kuhugi sähvatab – see ei puuduta meid. Ei tunne, ei tea, ei loe. Tsurr!

Küll aga on huvitav jälgida, kuidas kolleegid töötavad.

Mina kui intuitiiv-ajakirjanik salvestan südamega ning iga tekst on teatud mõttes kanaldus – seal on palju peenmateriaalsest, sõnadega ütlemata teavet, mida lugejad õnneks üha selgemalt tajuvad. Kolleegid kasutavad rohkem diktofoni ja märkmikku ning väga põnev on teiste tegijate kööki piiluda – kuidas nad küsivad, mismoodi saaki töötlevad ja serveerivad.

Mu enese jaoks on iga loo kirjutamine ja valmimine ning ilmumine suursündmus. Pidu meis eneses.

22.-23.aprill

Jüripäev. Sõprade Vlassovi ja Imre sünnipäev.

15 aastat tagasi jüripäeval ostsin Liu talu. Mingu tal hästi. Mingu meil kõigil hästi.

Kui soovime midagi luua, ei või sellest millestki enne liiga palju rääkida. Mitte ainult ses mõttes, mille eest hoiatas kadunud Silvia Laidla – päkapikud lähevad ära. Ka selles mõttes, paari rääkimise järel saab sellest loost juba legend. Kolme korraga hangunud legend. Läheb leierdamiseks. Kui tegemist on nukra teemaga, jääme leierdades sellesse kurbusesse kinni ja nõel jääb hüppama. Tore lugu muutub seest õõnsaks. Mull. Sestap peavadki loovurid omaolemisse hoiduma, et mitte oma teemasid ära pudistada. Kusjuures leierdamine pole tervendamine ega tervenemine – loov kirjutamine on.

Tegelesin taas vigursaagimisega – kutsikatega näib olevat ära tegeldud – ptüi-ptüi-ptüi. Kirjutasin Lemmiku-loo. Jõudsin ära kirjutada enne, kui sõpradele ta ära leierdasin 😀 Lugesin Inga Suhtesõlmed lõpuni. See tegi mind närviliseks täpselt nendel põhjustel, millest tekst ise räägib 😀

Pärast kirjutamismaratoni räntsatasin püramiidi purjede alla uut käsikirja punuma – kuna kuklas tiksus teadmine, et äsjalõpetatut on vaja mangeerida, jäin enesekaitseks… magama. Päikesepistest päästis härra Annuk. Panime talle Kareka indiaanitseremoonia püksid jalga ja läksime seiklema. Oleme meditsiiniärimehega õunu korjanud ja rulle veeretanud. Seekord käisime metsavanakeste juures heina ja piima järel. Saime mõlemad ohtrasti elamusi ja mõtteainet.

Inimesed võivad lihtsas ja suletud elu- ja tegutsemisringis olla nii tasakaalus ja paigas, õnnelikud ja SEOTUD. Parimas mõttes. Samal ajal, kui paljunõudlikud vaevlevad investeerimise ja planeerimise küüsis, ilma et siin-ja-praegu-elu toimuks. Metsatalus kasvatatakse ohtrasti sööta, et pidada lehmi, kellega pidada sigu ja kanu, kellega pidada iseennast – ning lambaid, kellega ennast toita-katta – ja jälle otsast peale see ring.

Margot ja mina, Diana ja teised meie haritud taluperenaiste-loovurite võrgustikus on samasugused. Ostame erialatöö eest sööta, et pidada loomi, kes oma pidamiskulud väga heal juhul nulli teenivad. Või siis mitte 😀 Talled teenivad mu lambad-linnud nulli. Hobused on lihtsalt mu perekond. Kalliskalliskallis perekond. Margot investeerib piimaköögi ehitusse nii, et kitsepiim pole veel nulliligigi jõudnud. Reeda mees investeerib naise tõusvasse hobukeskusse, mis ehk tänu sellele, et Reet on meist kõigist ratsionaalsem, hakkab nulli ületama.

Ent sellised suletud ringi inimesed moodustavad valgust ja tasakaalu pulseerivad oaasid, mis hoiavad Maa elus, kuni teised järele jõuavad.

Täna punun suure käsikirja telje kokku – juba ongi kiire… – koostan oma managemendi kava – nii, nagu tegin seda alailma ka Tartus ja Võrtsu ääres ja Lius elades, ei midagi uut siin päikese all… – ja lasen pärast kooli siia saabuvatel Indi sõbrataridel üles otsida, kuhu kanad nüüd siis munevad, kui nad vabalt ümber maja trallavad. Kui kutsikad koju lähevad, saan lasta lambad hoovi näsima. On aeg…

*

Soone talu korraldab 10.mail kell 10 puitskulptuuride vigursaagimise pere-õppe-teemapäeva. See on abiks põhikoolinoorte kutsevalikul, inspiratsiooniks peredele ning kogukonnale.

Ettevõte Arborest OÜ langetas oma aja ära elanud saarepuude rivi talu naabritepoolse tee äärest. Jätsime 15 puukujude saagimiseks sobivat kõrget kändu. On ka lahtiseid saagimissobivaid pakke, millest loodu on võimalik pärast koju kaasa võtta. Üks suur kodu, kuhu läheb nimeline puukuju, on Valtu lasteaed Pesapuu. Puitskulptuuride saagimisele kutsume kutsevaliku eas koolinoori – ning nende pered. Perepäeval pakume:

1. 1. Loeng puude hingeelust ning puudesse suhtumise eetikast (Luua-kooli õppejõud Heiki Hanso)
2. 2. Loeng ja praktika ohutusest ja turvalisusest puidu töötlemisel (Arborest juht Hannes Valdna)
3. 3. Ettekujutus kutsevaliku võimalustest – kutsume nii vigursaagijaid kui Luua-tüdrukuid ka naiste seast – nt. Kreedera Arula – et näidata: puude kasvatamine, hooldamine ja töötlemine on ka naiste ala
4. 4. Kutsevaliku ees seisvate noorte emadele-isadele avastamisvõimalus, mida oma kodutalu kändudest teha ning millised avastamata anded neil endil võivad olla
5. 5. Lisaks kändudele, mis jäävad skulptuuridena loovus- ja loodustallu, saeme ka väiksemaid kujusid, mida saab kaasa võtta
6. 6. Loeng  elust loovus- ja loomakasvatustalus (Kati Saara Vatmann)
7. 7. Piknik koos hobuste-ponide-lammastega

Isadel ja meesõpetajatel palume kaasa võtta mootorsaed, mis endale juba tuttavad-käepärased.

Emadel ja naisõpetajatel on võimalus müüa ja pakkuda omaküpsetatud-valmistatud suupisteid.

Tere tulemast eriliselt lahedale laupäevale! www.aabramihobulausujad.ee – 5107709

Soovitame: Rat Race 2014 heategevusjooks!

Juba 13. korda toimuv heategevuslik kontorirottide võidujooks Rat Race tuleb taas ning vallutab 27. mail Tallinna vanalinna. Ka sel aastal teeme koostööd Eesti Lasterikaste Perede Liiduga ning osavõtutasudega toetame vaesusriskis elavate suurperede lapsi. Eelmisel aastal osalenud panustasid stipendiumifondi üle 11000 euro.

Lisaks heategevusele juhib JCI Estonia sel aastal projekti kaudu erilist tähelepanu tervise väärtustamisele ja haiguste ennetamisele läbi liikuva eluviisi harrastamise. Sellest tulenevalt on selle aasta Rat Race projekti kandev sõnum: tööandjate investeering töötajate tervisesse peab olema maksuvaba. Lähemalt loe siit.

Pane kokku kuni 5-liikmeline võistkond ja registreeri end Rat Race kodulehel.

Pane ennast kirja ning tule ja veeda meeleolukas päev koos teiste kontorirottidega, toetades ühtaegu suurperede lapsi ning joostes töötajate parema tervise ja sportimisvõimaluste eest.

Teie Rat Race 2014 korraldustiim

Tulemas on kolmas vestlus Kirjanike Liidu kriitikateemalises sarjas “Kriitiline olukord”. Seekord väljutakse kitsalt kirjanduskriitika raamidest ning kõneldakse erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevustest ja ühisjoontest: kuivõrd on neil välja kujunenud omaette traditsioonid; kuivõrd erinevad kriitiku roll ja funktsioonid eri valdkondades; milline on kriitiku suhe loojatega; kas kriitika nõuab spetsiifilist ettevalmistatust; kuivõrd kriitiku tõlgendamis- ja hindamisvahendid sõltuvad käsiteldavast valdkonnast; millised on kriitika väljundid?
Vestlevad muusikakriitik Virge Joamets, kunstikriitik Rebeka Põldsam ning teatri- ja kultuurikriitik Alvar Loog; jutuajamist modereerib Aare Pilv.
Üritus toimub neljapäeval, 24. aprillil kell 18.30 Tallinnas Harju tänav 1, II korrusel Soome Instituudi saalis.

EHS osaleb 24.04-26.04 2014 Maamessil Tartus. Meie tõuraamatute hobuseid esitletakse  Maamessil juba kolmandat korda. Maamess on Baltimaade tunnustatuim maaelule ning -majandusele pühendatud suursündmus, millesse on koondunud neli alanäitust: põllumajandusnäitus, aiandusnäitus, metsanäitus ja toidumess, lisaks on väljas aretusühingud tõuloomadega.
EHS tutvustab  trakeeni, tori, eesti ja eesti raskeveo hobuseid. EHS-i stendi ja hobused leiab E-hallist, lisaks esitletakse hobuseid iga päev show areenil (ajakava leiab siit: http://www.maamess.ee/?act=23 )
EHS-i liikmetel palume saata oma müügihobustest pilte ja infot, mida saab EHS Maamessil jagada – müügiinfo saata aadressile kertu.siigur@ehs.ee.
Lisainfot maamessist leiate aadressil http://www.maamess.ee/

Kohtume Maamessil!

KOOLITUSED

* 24.aprill toimuvad Tallinnas kiirkoolitused rahastusvõimalustest äriplaanidele ja mittetulundus- ning avaliku sektori projektidele. Soodusaeg homme

Otsime Tartumaa piirkonnas projektipõhiseks koostööks ettevõtluse alustamise ja äriplaani temaatikaga tegelevaid lektoreid ja mentoreid. Oleme Teie märguandest huvitatud, kui Teil on kõrgharidus juhtimise, majanduse, õiguse, ärinduse, turunduse või majandusarvestuse valdkonnas ning olete alates 2011 jaanuarist kuni tänaseni samadel teemadel loenguid pidanud.

Viis peed

Kati Saara Vatmann, 47

Ma saan 21.märtsil 47aastaseks, mis tähendab, et varsti 50 ja tere tulemast 60ndatesse. Et daamide vanusest ei räägita ja praegu räägitagu üldse pigem Ukrainast ja Ansipist? Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Nii et mitte ainult viiest p-st – ka U-st ja A-st on see laul. Need viis p-d on palk-pangad-pension-pärandus-puhkus… Mitte need p…d, mida teie arvasite! Need kipuvad nagunii pidevalt vägisõnadena suhu. Jäägu seekord.

Mis puutub daamidesse, siis elu Eesti Vabariigis – kus inimesi ja nende üleinimlikke pingutusi, maa elus hoidmise püüdlusi ega lõputuid eneserebestusi vaja pole – on minusugused taamed end igaks õhtuks vissis ja väsinud juudivanameheks trööbeldanud.

Nautides Rakvere teatri tragikomöödiat „Kaheksa armastavat naist“ samastusin lõpeks… pereisaga, kes päranduse pärast kraaklevaid moore pealt kuulates end finaalis maha laskis. Põmm. Me kõik rügame elu eest, et oma lastele parem elujärg pärandada. Aga. Ühest küljest meie muinasmaad nemad ei taha. Teisalt pole lapsed siiski ka meie pensionisambad. Elu kestmine ja loomulik järjepidevus näeb ette, et iga põlvkond hoolitseb ikkagi laste, mitte vanemate eest. Juriidiliselt küll on lastel kohustus oma parim-enne-vanemaid õhtusse veeretada, ent nad ei pea tööjõu kaotanud geronti siiski tükkis tema talu ja loomadega potitama. Seepärast tuleb igaühel meist oma loojang ise korraldada.

Arvata on, et praeguses Ukraina-õõvas just väga paljud meist oma raugaea ettesättimise peale ei mõtle. Me kõik oleme ka punajubeduse tagasilöögita tühjad ja kurnatud. Talv oli küll leebe – ent rutiin, motivatsiooni hajumine ja perspektiivi kadumine on minu tutvuskonnast viimse kui tegusa ja tubli viimse vindini ära tühjendanud.

Igaüks meist on oma loodud muinasmaal ja endast sõltuvas kuningriigis kõiges süüdi. Sellepärast on mul ka ammendunud Ansipist õigupoolest kahju. Oja Petsi tema-teemaline ilkumine polnudki veel nii karm kui Jan Uuspõllu etüüdid Monoteatri ständapis. Ülimalt täpne ja vaimukas ühemehe kogupauk on – Eesti pensioni nimetamine utiliseerimis-tasuks on  bingo – ning ka kalambuur „Ansip ja Savisaar on ühe persse kaks kannikat“ on naljakas. Aga Ansip saab lõpeks ikkagi liiga valusasti pihta.

Meil siin ongi üksteise auklikuks-tulistamine elunormiks saanud. Muutume vaesuse ja turvatundetuse käes iseendast väiksemaks. Ning pean tunnistama, et naerdes neid komöösesid, kus pankasid siunatakse ja pärandijagamise ümber ilgutakse, nutan salaja. Ja imetlen sisemisi hirmulaineid, mis minust aplausi varjus üle käivad. Veel 23 aastat pangalaenu maksta – õnneks küll kindlustatud – ent kas ma praeguse koorma juures, üks mära ja viis vankrit, siis enam üldse eluski olen…

Viis veed

Valgustöötajate seas levis Hobuseaasta saabumise eel Krayonilt tulnud kanaldus, mille lohutavaim sisu oli, et ka valgustöötajad olid enne aastavahetust liimist lahti. Tegime mõtte-sõna-teoga justkui lausa lubamatuid asju – meie viis veed olid viha-väsimus-väiksus-väiklus-võimetus. Selle teksti kohaselt peaks praegu justkui kõik olema paika loksunud, uued energeetilised portaalid avanenud ja meie kohanenud sealtsaabuvat vastu võtma…

Ometi läheb ju üha hullemaks. Kui sel Piibliski ennustatud ajal, mil elavad kadestavad surnuid, pole õnne teispoolsusse pageda, tuleb edasi ägada-rügada. Ning loota, et ehk toob 21.märtsil mitmete ajaarvamiste järgi algav uus aasta lahenduse ja leevenduse.

Optimist usub, et praegu on käsil kriis enne tervenemist. Paraku tunnen just sama, mida sõnastas Hannes Kaljujärv ühes intervjuus sedamoodi, et hommikul ärganud optimism ja positiivsus saab päeva jooksul otsa. Ja niimoodi siis löövadki viis veed viss-väss juudivanamehe õhtutel minulgi üle pea kokku.

Kuidas ja kui ka veel jaksan? Mis minu arvukatest hoolealustest saab, kui enam ei jaksa? Mis minust enesest saab, kui üldse enam ei suuda? Seni – aitäh-aitäh-aitäh! – on eriti rasketel hetkedel alati abi tulnud. Kuni Lius talu pidasin, pruukis mul meeleheite piirie sattuda – ja akna tagant kekslesid ette teatamata, aga täpselt õigel hetkel mööda sõber Verneki rõõmsad rastapatsid. Ta on nüüd Austraalias. Ja mina Raplamaal. Ning just äsja – kui pidasin aru, kuidas tormimurd ja muud pikalipuud enne kevadet järgmiste talvede kütteks koju saada – teatas taas üks tubli Tallinna neiu, et tuleb lähinädalavahetuseks appi ja võtab autotäie sõpru kah kaasa. Lihtsalt tahavad värskes õhus päris töid teha ja üle hulga aja iseennast ja oma sõpru tõelise pilguga näha. Noormehele, kes samadel kaalutlustel siin mõnikord mõnuga tööl käib, soovitasin elumuutuseks minna Sänna kultuurimõisa vabatahtlike hulka – ja sealt edasi kuhu-iganes kõikjal maailmas. Vaba…

Aga mina? Ja teised minusugused – kuhu oma viie vee ja pee eest põgeneme?

Tuuli Roosma tuli koos oma poistega Siberist tagasi ning hakkas rajama kommuuni, kuhu vanuigi asuda. Sama teeb Kersti Männik. Keila-Joa ja Vääna vahel saab olema Koppelmanni sotsiaalküla, kuhu kolib tuhatkond inimest – vanemateta lapsed, toetajateta vanurid – ning neid looduslähedases elulaadis toetavad-teenindavad täisjõulised. Mina olen oma käe ja südame andnud.

Asun Kessu kommuuni tiivalt toetama kõigepealt teenistujana. Siis, kui noorimal lapsel Valtu põhikool – tõeline väike eliitkool iluvõimlemise-ujumise-kandle-laulu-jnega – lõpetatud ning aeg kobedatele gümnaasiumidele lähemale kolida. Hea on teada, et praeguses talus pole pingutused lõputud. Tulevad veel suuremad.

Viis kaad

Sotsiaalküla servale rajatav kodu saab olema viies. Kui lasteisaga koos ehitatud neli kokku üheks lugeda. Olen üles ehitanud Raeküla nõiamaja, Liu rannatalu, Soone loovus- ja loomatalu – Murutarina Tartusse ja Tartumaale neli kodu – ning viies saab olema see Tulevane. Kuni suudan, teenindan oma hobuste-lammaste-lindudega sotsiaalküla. Kui väsin, olen pälvinud puhkuse.

Sedalaadi kogukonna õiglusse usun – Eesti riigi omasse mitte.

Ka sõber Jan lajatab lavalt faktiga, et norrakad saavad minimaalpensioni 1500 euri vaid selle eest, et on inimesed. Rikkad trollid maksavad. Meie jõudsime EU-nimelisse restorani arve maksmise ajaks, kui pensioni-sambad olid tantsitud ning –hambad järel. Vaja maksta ja orjata? Teeme ära!

Meile ongi omane südamevalu töösse matmine. Kui siin ja praegu hirm ja perspektiivitus kallale tulevad, joonistan skeemikesi. Sissetulekute ja väljaminekute tabeleid. Kirjatööde liste. Taluedenduse skeeme.

Töösse ongi õigem põgeneda kui välismaale. Paradoksaalsel kombel on see jõukohane lahendus vaid intelligentsetele ja loovatele. Nagu on öelnud Meister Peeter Liiv – mõtestatud ja ekstaatiline töö viib Teenimisele – see vastandub orjamisele ja viib ihu-hinge-vaimu ühtsuses valgustatusele. Indiaanlased omakorda tuletavad meelde, et Teenimises viibimine on suurim õnnistus.

On jah. Kui vaid käed, selg ja hing – ah, üleüldse kogu inimolemuslik tähestik! – nii väga ei valutaks…

Ahjaa, kuidas on lood viienda p – puhkusega? Just praegu, seda tuhandet sõna kirjutades puhkasin ära. Füüsilisest tööst ja südamevalust puhkasin. Ja nüüd lähen hobuste voodeid korrastama ja lammaste söödaplatsi sättima – seda tehes puhkan vaimsest palangust, mediteerin ning kallistan oma naiskonda. Otsekui illustratsioon maiade väitele, et koos Hobuse-aastaga algas mitmesaja-aastane naisenergia aeg Maal, on meie talu ainsad munadega mehed part Donald ja kukk Pantalone.

Meil on rõõm teatada, et eelmisel aastal hulgaliselt meedia tähelepanu ja
kõlapinda saanud algatus *”Maale elama” jätkub ka aastal 2014. *

“MAALE ELAMA” MESS TOIMUB 26. APRILL TARTUS Turu tänava spordihoones
(Teaduskeskuse AHAA kõrval).

Kodanikualgatuse “Maale elama” eesmärgiks on tõsta teadlikkust maal elamise
suhtes, muuta ühiskonna hoiakuid positiivsemaks ning selle kaudu
soodustada linnast maale elama asumise trendi.

*Algatuses osalevad kogukonnad saavad võimaluse tutvustada end suurepärase
elukeskkonnana nii messil, kodulehel www.maale-elama.ee
< http://www.maale-elama.ee>, kui ka otse huvilistega suheldes. *

*KUTSUME TEID MÄRKU ANDMA OMA HUVIST OSALEDA ALGATUSES!*

Osalustasuks on vastavalt registreerumise ajale:

– veebruari lõpuni 250 eurot

– kuni 20. märtsini 300 eurot

– peale 20. märtsi 350 eurot

Saadame info ka kõigile kohalikele omavalitsustele. Usume, et nad on valmis
aktiivsete kogukondade osalemist rahaliselt toetama. “Maale elama” meeskond
on selles osas valmis aitama omavalitsustega läbi rääkimisel.

Osalustasu sisaldab:

– messipinda mõõtmetega 3×3 m, koos elektriühendusega;

– kogukonna info (sealhulgas töö- ja elukohtade) avaldamist kodulehel
www.maale-elama.ee;

– õigust kasutada “Maale elama” logo kogukonna turundustegevuses
mitteärilisel eesmärgil;

– kodulehe www.maale-elama.ee haldamist ja arendamist;

– messi “Maale elama” ja kodulehekülje www.maale-elama.ee turundamist
üleriiklikus meedias;

– messi ettevalmistamist ja korraldamist;

– tegevuste koordineerimist.

*Palun teatage kahe nädala jooksul oma huvist meiliaadressil *
*info@maale-elama.ee* <info@maale-elama.ee>* või telefonil 5043391. *

Huvilistele toimuvad veebruaris/märtsis infoüritused ning aprilli alguses
messiks ettevalmistavad seminarid.

Heade soovidega

Evelyn Tõniste
Ivika Nõgel

Algatuse “Maale elama” koordinaator Algatuse “Maale
elama” eestvedaja

tel: 5043391
tel: 5115914

info@maale-elama.ee

Soovides jätkata väärikat traditsiooni, kuulutab Eesti Kirjanike Liit 12. veebruaril algusega kell 16 Kadriorus Tammsaare muuseumis (Koidula 12 A) välja romaanivõistluse. Sealsamas kirjutatakse ka alla leping võistlust toetavate ettevõtetega.
Sõna võtab EKL esimees Karl Martin Sinijärv, ette loetakse võistluse patrooni Teet Kallase tervitus.
Olete oodatud!

Kelle jalad on karvasemad?

Viktoria Kaasik

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi raskeveohobuste haruseltsi juhataja

Kõik raskeveohobused on karvajalad. Mudel kohe selline. Sellest hetkest alates, kui oma südame hobustele kinkisin, olen olnud eriti suurte hobuste usku. Kui juba suur loom, siis nii suur, et jaksaks tööd teha ja et seda ilu oleks ohtrasti. Olen nüüdseks juba nii kaua neile võimsatele loomadele pühendunud, et ilmselt on nii see tõug tuttavaks saanud kui kogu võimalik kirjandus raskeveo tõugu hobuste ajaloo ja olemuse kohta läbi töötatud.

Eks nii kasvatus-aretustöö kui aadete pärast olengi hetkel meie haruseltsi juhataja – eelmised olid Enn Rand ja Ande Arula. Ent ma olen päris põhjalikult tundma õppinud ka teisi loomaliike – inimene nende hulgas. Seepärast ei saa mind ennast loodetavasti silmaklappidega tööhobuseks pidada – näen ja üldistan päris palju.

Kuna olen Pärnumaal Nurmenuku talu perenaine, nimetab mu ema mind kulakuks, sõbrad aasivad, et olen bojaaritar. Püüan vastavalt sellele nimetusele õiglane ja väärikas olla ning inimestele nii palju teavet ja rõõmu pakkuda kui võimalik. Meil on lisaks hobusekasvandusele multifunktsionaalne talu, miniloomaaed ja lõbustuspark.

Loomi on meil nii: hobuseid 15, lambaid 16, üks lehmake, 6 minisiga, 50 siga ja emiseid ka, keda ma nüüd kunstlikult seemendan – ja päris edukas olin! –  jänkusid on oma 10, 15 hane, kalkuneid, partte ja muid linnulisi vähemalt 60 ning lisaks loomulikult koerad ja kassid.

Koos kaasa Marguse ning nelja lapsega olen raskeveohobuseid kasvatanud küll kipsis jala, küll pisaratega – need tulevad põhiliselt siis, kui suurekskasvatatud sälg läheb oma teed – ent hobuste saatmine tööle ning teistesse karjadesse suguloomadeks ongi ju asja mõte.

Nii hobusekasvatajate seltsi kui haruseltsi mõte on koostöö ja üksmeel. Ühest küljest jälgib selts ja haruselts aretust ja jõudluskontrolli ning seda, et kõik hobused – eriti Eestimaa oma kolm tõugu – leiaksid tööd ja rakendust. Teisalt pakub selts tuge ja ühisüritusi.

Mõne aja eest moodustati meie väikeses riigis veel üks raskeveohobuste ühendus. Kuna ka tori hobusel on mitu seltsi ja ühendust, näibki see elunormiks olevat kujunenud. Võiks ju öelda, et las olla. Paraku tegutseb konkureeriv selts destruktiivselt. Jätkem jõulude puhul edasi rääkimata kogu laimu ja valede seeria, mida konkureeriv seltsing meie Soome kolleegidele on puhunud. See teeb meie kitsukesele turule, kus väga suurtel hobustel on piiratud turg, väga palju halba. Nagu ka see, et EHSi haruseltsi süüdistatakse nüüd kitsa kildkonna huvides selles, et me ei oska hobuseid kasvatada ega aretada! Rääkigemgi sellest, miks siin üldsuse ees kahe seltsi konfliktist ja enda isikust kõnelen.

Lasteaiale sobival kombel süüdistavad kaklevad kildkondlased mind sellepärast, et tõin Saksamaalt külmaverelise võimsa täku nimega Famos. Silm oli sel suurepärasel loomal ammu peal. Pidasin lisaks perele põhjalikult nõu ka teiste hobusekasvatajatega. Leidsime, et tõu geneetiline värskendamine tuleb igati kasuks.

Suured ja kaunid kipuvad olema võrreldes teiste tõugudega aeglasema paljunemisega. Meie kitsas populatsioonis omakorda on inbriiding kerge tekkima. Kogenud hobusekasvatajad on sellest kihnu saare fenomenist alati hoiduda püüdnud.

Eesti tõugu hobusele on lisatud araablast. Torikale hannoveri ja teisi tõuge. Samamoodi on aeg verevärskendust pakkuda ka suurimatele. Intrigandid püüavad sellest skandaali üles keerutada. Väljusid laimuga foorumitest ja sotsiaalmeediast trükiajakirjandusse. Seepärast peangi vajalikuks ka laiemale üldsusele meelde tuletada, kui hea on verevärskendus, geneetiline rikastamine ja asjatundjate kontrolli all tõule parimate omaduste lisamine.

Kes peaks seda paremini teadma kui eestlased? Mina olen geneetiliselt venelanna ja sünnitanud neli eestlast. Igas eestlases on sakslast ja rootslast, juuti ja norralast. Tänu sellele segaverelisusele – tõsi küll, spetsialist, kes meie rahva geneetilist rikastamist kontrollis, on läbi ajaloo olnud armas Jumal isiklikult – on see väike rahvus saatuse tormituultes kestnudki.

Nüüd näitab jonniv lasteaed uuele täkule näpuga: karvajalg! Kõik raskeveohobused ardennist alates on karvajalad. Loodan südamest, et Famos sigitab palju kauneid suuri ja töökaid hobuseid. Meie perekond – ja tundub et ka haruselts – on õnnelik ja õhinas, et saame Nurmenuku märade peal uut Meest proovida.

Mitte ühtki mära ei tooda vägisi Famose juurde. Seda otsustavad ikka hobusekasvatajad ise – ja väga kogenud tegijate seas on juba tahtjatest järjekord. Kulla sõbrad, mõne aasta pärast on paratamatult taas värsket verd vaja. Ühegi karja uhkus pole isa ja tütretütre järglane või muud taolist pilastuslikku. Aeg ja elu läheb edasi.

Näeme tegelikult ka selles positiivset, et hobusekasvatuse killustajad räägivad seljataga koledaid asju, aga samas on see ka hea reklaam. Famos tänab. Ja kummardab eelmisele saksa külmaverelisele täkule, kes ER tõus terve liini alustas, Heeroldile. Kuna täkk on Saksamaal väga hinnatud ja imetletud, toob ta kindlasti ka saksa kolleegide tähelepanu meie suurtele ja kaunitele.

Ja mina ise olen ER haruseltsi juhatajana ER hobuseid hästi hoidnud ja neid ka väga palju propageerin. Siin ja praegu ka. Hobusekasvatus on aeganõudev tegevus. Kõigepealt vaatame, kuidas ta käitub veokatsetel jne. Famos on: http://www.nurmenukupk.ee/famos/ Viimasel ajal aga läheb aeg ruttu. Nii et varsti võib meid loodetavasti esimeste varssade puhul õnnitleda. Pikka iga ja meelt meile kõigile.

Jõulurahu – ja kirgast algavat Hobuseaastat!