Kes ei taha lennata…

…mingu teatrisse või kontserdile. Nii Henrik Normanni uskumatud seiklused New-Yorgis kui Paul Neitsovi kummardus legendidele on sõna parimas mõttes rännak. Henriku reisilugu jätab tunde, justkui oleksid sõbral külas ja ta jutustab sulle, mis juhtus. Mõlemal pikal-sihvakal heledal-helgel mehel on ülisuured ja selged sinised silmad ja nad teevad meiega üldjoontes sama. Viivad kumbki oma vahenditega reisile, laevad sel retkel meid hea energiaga ning hoolitsevad selle eest, et meil läheks paremini. Kui me pärast Pauli kitarri paistel ümbermaailmareisi või Henriku nukralt naljakate jahmerdamiste kaasa elamist üldse tahame kuhugi minna. Rännakuks ei pea tingimata oma maist kere kuhugi tassima. Suur hulk raha jääb alles ja mõned valud kogemata.

Norman toob oma elegantselt ja maitsekalt naljaka, ausa ja Tuttava tugitooliteatri Pärnusse 11.detsembril ning ka Neitsov jätkab publiku tungival nõudmisel tuuri. Õnneks.

Eks me teadsime ju enne ka. Et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, KES see noor Maag tegelikult on… Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik.
Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik Nad Henrikuga mõlemad on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Paul jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada – Henrik esitab paroodiate paroodiaid. Näitab, kuidas ta seda teeb – ja kui nukralt näiline see kõik tegelikult on. Kes ostab Hawaiilt viis kuldketti päevas, kes esitab Bronxi mendis sketše. Kes kutsub Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab. Misjärel mõlemad hiilivad ujedalt naeratades koju hakklihakastet sööma. Kurgiga.

Nende meeste iga keharakk on fenomenaalne instrument, millega sõnumit edastada. Sõnumi rahvani toomine on nende jumalik kutsumus ja nad valdavad nii ennast kui teemat, huumorit ja pause, tehnikat ja pisiasju lihtsalt geniaalselt.

Me kõik tahame aegajalt Ära.

Lihtsaim variant on telekasse sukeldumine, õhtunaps näpus. Või teler napsita. Või naps telekata. Teatrisse ja kontserdile minek nõuab pisut enam panustamist, ent on ühtlasi ka tegelikum. Me näeme ja kuuleme seal iseennast. Uutes sätungites ja kõverpeeglis, mille peale ise ja üksi ei tuleks. Mustreid muudetakse koos – ühendväljas lähevad asjad liikvele. Nende heledate müstikute puhul läheb liikvele viljakas, veidi valulik optimism ja usk õnne võimalikkusse. Tükkis valmisolekuga haiget saada.

Maestro Ülo Vooglaid, kellel on valmimas inimeseks – sh eestlaseks! – olemise õpik, näeb tänase maailma üldisima haigetsaamise põhjusena kognitiivset dissonantsi ehk nihkes tunnetust: „Teleri ja interneti abil luuakse inimestele – eriti hapra haridusega, elukogemuseta noortele – illusioon, et neid oodatakse igal pool. Sinna igale poole kohale jõudes avastatakse, et nii mujal kui ka siinsamas vajalik olemise eelduseks olevad tegelikud oskused ja teadmised puuduvad. Koju tagasi hiilides toodavad murtud inimesed üha suuremat ekspluateerimist – mida rohkem töötavad, seda vaesemaks jäävad. See on võõrandunud inimeste absurdne sundseis.“

Neil, kes on omal alal väga andekad, on võimalus see võõrandumine vähemasti naljaks või Muusikaks pöörata. Henrik ütleb: „Tõeline nali pole naljaka asja üle irvitamine, vaid nukra nähtuse juures koomilise aspekti avastamine – ja eksistentsiaalse üksilduse peale sel moel pisara poetamine, et naljakas hakkab.“

Pärast Pauli ja Henriku puhastavate rännakute kaasa tegemist ei taha enam mõnda aega vassida ega laperdada. Jumal tänatud, et keegi need asjad ära sõnastas ja Armastavas tehnikas kingakarbi või kitarri kõlakasti peal kosmiliselt kõnetavat rütmi trummeldas, nii et süda resoneerib. Ja Maagide fenomenaalseid leidusid, maitsekat naeru ja sätungeid naudeldes tuleb mõte. Ülima enesevaldamiseni jõudmiseks on mõistlik kodus püsida, õppida midagi väga hästi tegema – ning süüa emavalmistatud hakklihakastet ja kurki.

—

Eesti Vabaõhumuuseumi Setu talus 2. detsembril kell 12 –17 toimuvatel NAISTE KÄRAJATEL II arutletakse naiskogemuse ja naise muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade.  Sel korral on teemaks „ADVENIO – saabumine, päralejõudmine ja ootamine naise elus“.

Tänavu augustis, kui Raikkülas tähistati mitme sündmusega muistsete kärajate esma­mainimise 800 aastapäeva, toimusid Paka mäel ka esimesed naiste kärajad.

Naiste kärajate eesmärk on saada kokku, vesta lugusid, kuulata ja arutleda naiseksolemise koge­muse ning muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade. Luues sideme ajaloolise pärimusega, jagame ajastuteülest tarkust, kogemusi ja väge. Arutledes Eesti naise koha ja rollide üle ühiskonnas, aitame avardada ajalookäsitlust ja kujundada ühiskonnas võrdsemat soolist mentaliteeti.

Sel korral arutleme saabumise ja ootamise üle naise elus – on advendiaeg, advenio, ootusküllane aeg. Inimene ootab pidevalt midagi, ja naise elus on palju ootamist. Ootame aasta lõppu ja uue algust. Ootame talvist pööripäeva, mis tähistab looduses valguse võitu pimeduse üle. Kristlik traditsioon on lisanud Kristuse sünniootuse.

Maimu Berg on kirjutanud: „Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.“

Kõnelevad: Kauksi Ülle, Merili Metsvahi, Kristel Vilbaste, Annika Laats, Merike Kaunissaare.

Käravad: Liisa Pakosta, Tiina Jõgeda, … … …

Käramiste jutujärge hoiab Egge Kulbok-Lattik

Ajakava:

12.00 – 12.15 Kogunemine ja naiste kärajate avamine, musitseerib

12.15 – 12.45 Merili Metsvahi  “…”

12.45 – 13.15 Kauksi Ülle “…”

13.15 – 13.45 Kristel Vilbaste “…”

13.45 – 14.15 Paus (toit, kohv, muusika)

14.00 – 14.30 Annika Laats “…”

14.30 – 15.00 Merike Kaunissaare ”Naine meedias” ?

15.00 – 15.30 Aruteluring teemal: „…“

16.00 – 16.45 Ühisarutelu

17. 00 Naiste kärajate lõpetamine, muusika

Korraldajad jätavad endale õiguse teha programmis muudatusi.

Info: Egge Kulbok-Lattik (+ 372 58 180 723), Elo Lutsepp (+ 372 53 44 769)

Täname: Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Vabaõhumuuseumi!

Naiste kärajad kutsutakse kokku veendumusest, et inimühiskonna terviklikkus moodustub naistest-meestest ja nende mõtetest, teadmistest ning tegudest kokku. On asju, mida teevad ja teavad mehed loomuomaselt paremini – nii evolutsioonilise sättumuse kui ka kultuurilise traditsiooni tõttu. Aga on terve rida eluvaldkondi, mida just samadel põhjustel teavad ja tunnevad naised paremini.

Arheoloogid on kirjeldanud siinse kandi muistseid naisi vabade ja väärikatena, kes rääkisid ühiskonna asjus meestega kaasa. Kas muistsete naiste ühiskondlikust staatusest ja kogemustest on midagi vahetult meieni kandunud? Või on eesti naine vahepealsete eestkostesajandite jooksul ning praeguse üleilmastumise käigus võõrmõjusid vastu võttes kaotanud oma varasema tugeva positsiooni täielikult?

Tseremooniaid ja rituaale läheb vaja vaid siis,
kui inimesed on unustanud kõige suurema tseremoonia –
elu enda.
Mõjusaim tseremoonia, mida saad sooritada,
on elada päevast päeva pühal moel.

Tere hea kaaslane.

Paastumatk. Kulgeme Aegviidust Kakerdi raba suunas. Õhtu hiline. Väike peatus ja meenutus võimsa kuuse all. See kasvab Ahvena järve lõunakalda kõrgendikul. Iga kord kui Aegviitu jõuan külastan seda väekuuske. Esimese Eneseleidmise Erna ajal tegime selle ääres korraliku laadimise. Mõne aasta tagusel pööripäeva matkal kinnitasime siin oma väge.

Kas sa mäletad kui sinuga tegelesin selle puu all. Sul hakkas pea korralikult pööritama ja süda läks läikima. Ei mäleta. Mina mäletan. See on minu maailm. Ja need puud on mu vaiksed sõbrad.

Pool tunnikest kulub märkamatult. Sammume edasi. Väljas juba päris pime ja sätime end kõrgendikule laagrisse. Otsmiku lampide valgel meisterdame koormakatetest varjualused. Kas me täna veel teeme midagi. Ei, vaata endasse ja ole üks selle vaikusega metsa all.
Siiski tuleb tunne, et midagi teeks. Parmupill otsib ise mu huuli. Sumisen minus olevat väge ja soojust metsa all. Jagan kõigiga – puud, pohlad, matkalised, maapind saavad osa. Pill vaikib. Mõtisklen ja vajun rahusse.

Hommikul kõnnime edasi. Kõnnime, teeme peatusi. Vahepeal juturing. Mediteerime. Mägede liivakarjäär võtab meid päikesega vastu. Võtame alasti. Naised ja mehed sündsalt eraldi. Lasen päiksel katsuda oma lihaseid. Silitada silmi ja juukseid. Ujume ja laseme end kuumal liival praadida. Kas me teeme ka midagi või lesime niisama. See lesimine ongi tegemine. Päike tegi meiega oma tegemisi. Väga olulisi. Lase see tegemine endasse.
Ronime Valgehobusemäe torni. Hingame ning laseme rahu endasse. Mediteerime ja sisemine tasakaalustav jõud paneb meid kõikuma. Silmapiiril lööb mets helendama. See on aura, mis metsa kohal helgib.

Liigume läbi mudase raja ja soise tihniku kuni Väike kalajärv meie teele ette jääb. Nii palju on aega kui ei tee süüa. Vahepeal lihtsalt paned mõned pohlad lõugade vahel. Kui kiiret pole, siis õnnistad iga peotäit punavaid marju. Need löövad enne suhu jõudmist sätendama. Varsti sätendab terve metsa alune. Räägime toidu kiitmisest, tänust, õnnistamisest. Kui saadad kasvõi hetke tänu ja valgust oma toidule, muutub selle kvaliteet sekundiga. Toit muutub säravaks. Ta on seesama pohl või leib aga tegelikult on midagi temas täiesti teist. Kirikus öeldakse, et see on Kristuse veri ja liha. Kirikus ma seda ei tunne. Siin söön ma päikest, pilvi, kaugeid galaktikaid. Päike poetab end minu kõhtu.
See toit armastab mind ja on kehale hästi omastatav. Isegi vanaks läinud toit võtab uue jume.

Selle toiminguga muutud ise paremaks ja kiirgad armastust taimedele, mis on su juures. Sinu kiitus jõuab puudeni, mis võivad olla kasvõi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Seal kaugel taime kodumaal lööb puude all isegi muld särama. Meie emake maa naeratab sulle. Sa oled muutnud meie planeedi paremaks paigaks kõigile elanikele.

Hommikul läheme Kakerdi rabasse. Vaikus ja rahu. Vestleme, mediteerime. Siis paar tundi lihtsalt olemist laudteel. Päike hellitab. Nägemused jooksevad silme ees. Kogu grupp on säravas valges energias. Kas mediteerime veel. Ei me lihtsalt oleme. Me ei sega päikest ja rabapinda. Nad teavad paremini kuidas meiega koos loodust nautida ja lasta meil selle osaks saada. Ka vaikimine ja mitte tegemine on meditatsioon.

Teeme laugaste vahel ringi. Mõni koht on õige pehme. Vahepeal vajub keegi jalgupidi mättast äbi. Soe vesi lirtsub varvaste vahel. Keha naudib. Öösel teeme tiiru metsas või rabas. Täitsa üksi oma mõtete ja tunnetega. Vaikuses. Natuke kohutab. Ega need oma mõtted alati rahu anna.

Päevad lähevad. Söömata 25-28 km päevas. Teine päev vaid kümmekond. Kas tõesti oleme nii tugevad, et peale mitmepäevast nälgimist sellised distantsid läbida. Kannatab käia rohkemgi. Kui on suund ja puhkepausid. Mõte kombib õigeid radu. Aga suund on oluline. Mitte rabajärv,Päikest või torn või mägi. Suund on sisemine rahu. Kui oled rahus, siis tajud üksolemist kogu ilmaruumiga. Kui oled üks kõigege, oled kõikjal. Kaob kiirustamine. Kõik on sinu ja sina oled kõigi oma.Oled kohal igal pool. See tähendab,et kuskile pole kiiret. Lihtsalt kulged. Iga samm, iga hetk on sinu ja sina oled hetkes. Kõik siin ilmas annab sulle väge.

Üksolemisest samm edasi on taju, et sel ilmaruumil on kese. Keskmes on miski väga püha. Eestlastele oli muistsel ajal see pühaduse kese Taara. Indiaanlastel oli oma Wakan Tanka. On ka palju teisi nimesi. Aga see on kese. Kvantfüüsikas on see Absoluut. Hiinas Tao.
Kui sa veel rohkem lõõgastud, rahu suunas liigud, taipad , et see kese pole vaid üks punkt. See kese on kõikjal. Minus, sinus, liblikas, kastepiisas, pohlas, liivateras. Igas mõttes, igas hetkes. Kui kulged seda taipamise rada ja teed seda õhinal, tuleb iga hetk jõudu ja väge juurde. See on nii mõnus.

Õhtul tuleb tunne, et vajame higitelki. Koormakattest, sarapuu ritvadest ja okstest saame telgi. Ehitus veel käib, istun üksi katuse all. Palun jõudu meie tseremooniale ja sellele kohale siin. Vägi tuleb siia maasse ja kupli alla. Kivid saavad tules väge. Räägime topsis olevale veele oma soovid ja valame ta hõõguvatele kividele. Aur silitab keha. Koos higiga lahkub miski kehast.

Kulgeme oma sisemaal ja metsateedel. Reedel lisanduvad uued matkajad. Mõnedega teeme suurema ringi Jüssi järvede oosidele, teised ootavad vanal polügoonil, või liiguvad omas tempos ööbimiskohta. Kõik klapib.

Öökull huikab, sookured tuututavad oma trompeteid. Ralf, täna on viimne öö. Tee midagi erilist. Teeme juturingi. Hommikul lasen järvel oma keha hellitada. Liigume metsast välja.
Ralf räägi veel midagi. Räägime elust ja surmast. Kui oskad elada, oskad ka surra. Peatus, meditasioon, tasakaalustamine. Tee veel midagi. Kui olin väike sain õhupalli. Puhusin selle täis. Jäi väikseks. Puhusin veel. Juba parem. Tahtsin suuremat, rohkem. Käis pauk.
Hästi oluline on aeg olla. Seedida, mõtiskleda. Mina sain seda viimasel matkal piisavalt. Ma ei räägi rohkem midagi. Aga ma olen iga hetk olemas päikese, tuule, vee ja maa jaoks. Kuskil ootavad mind puud ja jõgi. Kuskil ootad sina. Kuskil ootan mina.

ETTEVÕTMINE SEPTEMBRIS
22.09 kl 19.00 Pööripäeva matk

UUS PILDIGALERII KODULEHEL
Sügismatk Aegviidu ümbruses

Päikest,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Mida külvad…

Võib juhtuda, et laste tahtel kinnominek lennutab näiteks lihtsa, ent ülivõimsa Tarzani-filmi taktis mitmete eluvaldkondade pusletükid su teadvuses ühekorraga ja tänuväärselt oma kohtadele. Nii globaalsed kui pärnumaised kataklüsmid lendavad liaanitiivul tervikpildis oma kohtadele. Juhuseid pole.

Ühise kinotuhina ajel valitud legendaarse Tarzani-loo järg liigutas 14aastast poega eriti stseenidega, kus aafriklane ja Tarzan lepivad kunagise vastastikuse roima asjus ära ning ühendavad väed Kongo päästmiseks Belgia kiskjakolonistide käest.

10aastast tütart liigutasid ja lõbustasid aafriklannade pepuliputused Jane’i tite sündimise rõõmus. 50aastane mama Saara nägi korraga senisest veel panoraamsemalt, kuidas kõik tuleb tagasi. Mida teeme – selle saame. Ja ajaloolised sündmused aina korduvad – igal spiraalsel ringil aina kraad kangemana.

Briti büroodes ja Kongo džunglis rullub iseenesest lihtsakoeline lugu. Pankrotis Belgiale on hädasti vaja aafriklaste teemante, et palgasõjaväele palka maksta ning 20 tuhat kutselist tapjat Aafrikasse saata. Pärlid sigade ette ja kätte. Ahvide-kasvatatud lord Clayton ja aafriklaste-kasvatatud leedi Jane peibutatakse inglise kolonistide ehitatud koole-haiglaid-sildu-värke vaatama. Neid me ei näe. Kättemaksujanulise suguharupealiku meeleheaks lõksu meelitatud Tarzan ei näe neid koole-haiglaid samuti – kas ja kes teretulematu kultuuri ja tsivilisatsiooni Aafrikasse juuris, pole oluline. Oluline on võitlus ellujäämise ja vaba Kongo eest. Aus mees ühendab džungli väed ja õigus võidab. Aga.

Lordi laps kasvas ju sellepärast gorillade Tarzaniks, et tema vanemad olid kolonistid. Teadlased-kultuuriviijad küll – aga ikkagi võõral maal, kus valitsevad loodusseadused nad neelasid. Põlisrahvad pole maadevastajaid-teadlasi-õpetajaid oma aladele kroolima ega ruulima.

Tulemuseks on alati tagajärg – dr. George Washington Williams tunnistab kurbade mustade silmade vee kastmes, et Aafrikast Ameerikasse orjaks viidud mehena õppis ta palgasõduriks ja tappis… indiaanlasi. Hilisemad afro-orjad saadeti Vietnami põlisrahvaid killima.

Hipikuningast väemuusik Fantuzzi arutles oma hiljutiste Eesti-kontsertide ajal, kui jõuliselt Aafrika on üle kogu planeedi levinud. Tema on sellest parima noppinud – mängib musta muusika vägisemaid palasid nii, et saalitäitel põhjala inimestel on karvad seljas ingli puudutusest püsti. Ent tegelikult on üle planeedi levinud värviline massikultuur(itus), mis tõstab karvad püsti vastupidistel põhjustel.

Terroriaktid Belgias ja Prantsusmaal ei tulnud tühjalt kohalt. Enne läksid Tarzani vanemad ja monarhide õukonnas askeldavad aferistid mustade maid tühjendama ja rahvaid tapma. Siis olid Vietnami ja Iraagi sõjad. Misjärel õhtune Brüssel ja Pariis oli juba mõnda aega valgetest tühi. Mitu aastat tagasi hoiatasid nägelikud, et 21. sajandi Euroopa pealinnade õhtune tänavapilt koosneb hinnaliselt riietatud, hästi itiseadmetega varustatud mustadest noortest ülbetest meestest.

Eesti pole küll otseselt kõrberiike nafta pärast okupeerinud, üksnes EU ja NATO liikmena sinna kaasa jooksnud, nagu väikevend-ullike. Ent Pärnu Villa Medica emand Aili Lindmäe näeb asja kosmilisemast küljest: „Läbi aastate on eestlannad oma mehi kirunud – tõelisi mehi tahtnud – ja sealt nad nüüd meile siis värviliste hordidena vastavalt tellimusele saabuvadki…“

Sinna, kuhu olnuks tegijaid ja tarku vaja, me neid ei tellinud.

Tori hobusekasvandus peaks tänavu 160. sünnipäeva, kui tellinuksime.

Eelmise aasta lõpuks koostasid Marti Hääl ja Kalmer Visnapuu, kellel on kummalgi oma tall, lihaveise ja-või energeetikaäri, isiklike ambitsioonideta, neutraalse ja tulevikulise Tori hobumajanduskeskuse arengukava. Ent selle elluviijat maaeluministeeriumi eraldatud 3 miljoni eest ei tekkinud. EHS on jõuetuks jäänud, hobuinimesed oma intriigide ja vastandumistega halvaks naljanumbriks muteerunud – igale oma tõuraamat ja selts. Seega viidi augustiputšilike mustritega osa hobuseid, vankrid-reed-sadulad-jootjad lõpu algusena Ülenurme ja Kurgjale. Kuivõrd varjupaigaks mandunud kasvandus on Imre Samsilt tagasi riigistamisel, on juriidiliselt kena kõik – riik tõstab oma vara ühest taskust teise.

Ent Torist järgnes Ülenurme hobuste tulevasi pidamistingimusi kontrollima Jaanus Kallaste. Ta ise sai pärast kogu hinge andmist kasvandusele koos vend Andrusega seitse aastat tagasi kinga ning rajas oma Laane tallid. Seepärast ei võtnud vennad Kallastedki enam Tori-unistust uueks luua.

Kõik kordub ja tuleb tagasi. 1856.aastal rajasid baltisakslased Tori kasvanduse. Misjärel krahv von Bergi algatusel aretati tori tõug – ja rida teisi eestimaiseid vilja-taime-loomanimetusi. 1919.aasta reformi järel, mil baltisakslased valdustest ilma omariigistati, lahkusid nad solvunult – ning hiljem sai Eesti selle eest Molotov-Ribbentropi pakti.

Nõukogude okupatsiooni ajal tehti auväärt Mihkel Ilmjärvele julmalt ära nii, nagu lugeda Egon Ranneti tellimusteose „Seltsimehed Torist“ ridade vahelt. Hiljem lendasid madalal maa kohal Kavakud ja Kallasted ja teised tublid mehed, kes olid kasvandusele kinkinud ei rohkem ega vähem kui kogu oma elu ja armastuse.

Eesti Vabariigi taassünni ajal oli Heldur Petersonil oma ettevõtlusest 230 tuhat toonast raha välja võetud ja deposiiti pandud, et kasvandus erastada. Ent see läks traavli- ja totalisaatorimeelsetele Merko- ja Toyotameestele. Ärimees Samsist arenes aastate jooksul tubli hobusemees – võttis varssasid vastu, andis tallimeestele vabu päevi ning õppis Hobust kui isiksust ja imelist olendit austama. Küll aga juhtus midagi metsaga – juhtumata jäi maade-ringradade hooldamisega – ning ministeerium keeldus nende juhtumiste taustal oma iga-aastast investeeringut panustamast. Mispeale Sams panustas mitmeid aastaid riigiga kohtu käimisele. Ja ehkki nüüdne tagasiriigistamise summa on soliidne, jääb spirituaalsele teele suundunud So Hamile pärast advokaat Pilve tasude lunastamist tema sõnul võileivaraha.

Nende jamade ajal on märad paaritamata, hobuseid on õpetanud-liigutanud ning lastele ja harrastajatele trenne teinud entusiastid Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma. Praeguste hobuste ja varustuse tassimise ajal kirjeldab Maie just laste ehmatust ja kimbatust: mis meie trennidest saab? Ja meenutab, et ka Särevere kooli reformimise ajal, mil inimesed-hobused-varustus madalal maa kohal lendasid, kannatasid enim lapsed ja noored.

Hobuinimeste saamatuse tõttu kaduvikku voolav 160 aastat ajalugu, legende, sümbolit ja unistusi saab kardetavasti otsa. Lapsed ja noored võivad ajalugu, tervikpilti, seoseid ja seaduspärasusi vaadata kinos. Hea, kui vanemad lastega kaasa arutlevad, mis on kolonialism – ning analüüsivad Tarzani tugevaid külgi: sügavate juurtega legend, haridus ja oskused, eetika ja tegutsemisvalmidus.

Et meie meeste seast Tori hobusekasvanduse uueks loomisel sellist ahvidekasvatatud lordi ette ei astunud, siis lähevad universumi seaduste järgi käiku teised stsenaariumid. Näiteks rajatakse kasvandusehoonetesse pagulaste keskus ning rekultiveerimata koplite-heinamaade ja ringraja asemele tuleb maisiistandus. Mida külvad, seda… nutad ja lõikad.

Soone Saara Taska-filmis hobutööl!

Kati Saara Vatmann teeb hetkel tõsist tööd uue Eesti-Soome koostöös valmiva mängufilmi “Igitee” võtetel. Just siis, kui tal olid suveplaanid kirjanikuna ja loovustalu perenaisena paigas, tuli Taska filmistuudiotelt kutse hobulausujaks. Sama spontaanselt on vägede valitsejanna Taska filmi toodetava linateose tegemistesse kaasanud ka noorima tütre, kes hobuseid noorema-algajama Roosi Rütmani jaoks väikese ratsanikuga harjutas.

“Tegevprodutsent Erika Laansalu kutsus mind üpris viimasel hetkel appi filmivõteteks vajamineva hobukonna ja meeskonna kokkupanekuks. Pean tunnistama, et tänu Vello Tammele ja Kauro Padarile oleme praeguse seisuga teinud võimatut. Filmis töötab 9 ratsahobust ja 6 ees käivat hobust. Kõik on valitud meie omamaistest tõugudest. Saime Soome filmikorüfeedelt nende eest üliväga kiita – Eesti raskeveohobused meenutavad neile põlist soome hobust. Tegemist on heinaajaga ja kõigi hobuinimeste taludes on ratsamatkad-laagrid ning kõrghooaeg seniidis. Mul endal ju ka! Mul veel lisaks raamatud ja koolitused ja…

See tähendab, et need hobused on oma tavapärasest suvisest tööst välja võetud, et nad saaksid õppida filmiks vajalikke asju ning matkaradade asemel Varangule ehitatud Karjalas westerni teha,” selgitab hobulausuja Kati Saara Varmann. Võtete eel tegi just selle western-nüansi tõttu laps-peaosalise Roosi heaks täku ja lapse kokku harjutamise töö koos Kauro Padariga ära Kati tütar Indira.

“Olen väga liigutatud raskeveohobuste tööst väikeste tüdrukutega. Nii, nagu viimsel tunnil on siiski võimalik hobused-inimesed leida ja koostöösse tuua, on lahendus ka siis, kui režissöör AJ Annila soovib laste-hobuste koostöös imesid. Teeme ära! Filmi üks kandev tegelane on kaheksa-aastane Roosi, kellega tehti tänu Eeva ja Kauro Padari vastutulekule Sääse tallis kaheksa trenni. Tüdruk polnud enne ratsutanud, ta küll armastab hobuseid ja on tänaseks nakatatud ravimatusse hobutõppe – tema Ehuhhuduuril seigelnud papa Tanel peab jäämagi teda Lahemaa rahvuspargi vahet ratsatrennidesse sõidutama. Sõitnud ta varem ei olnud.

Roosiga tuli alustada nullist ja ta püsib nüüd kenasti sadulas, nii et võtetel julgeme ta turvavarustuseta hiiglase trujale panna.”

Sama hästi läks ka, et maastikuhoolduse alal 7 rindel rügav Juuru mees Vello Tamm ja Tori taga Laane tallides tegutsev Jaanus Kallaste leidsid võimaluse oma tööhobused võtetele tuua. Filmis toimub autentne viljakoristus-rehepeks hobumasinatega – aga ka tulistamine ja tulekahjud. Tamme hobune Hämarik on Eestimaale tuntud laulupeotule ja peadirigentide sõidutajana, seega müra ja ekstreemiga harjunud.

Hetkel on Kati peamiseks ülesandeks hobuinimestele režissööri soovid edastada ning hobustele väga kiirelt trikid selgeks teha ning ühtlasi hinnata, mida on võimelised tegema näitlejad ja mida profid ratsutajad. “Näitleja teeb seda mida tema oskab ja mis talle turvaline ega usutav ei ole, seda teeme teisiti. Kedagi me ohtu ei sea ja üle oma võimete keegi midagi tegema ei pea.” Kati sõnul ei erine see kõik väga palju trennis-võistlustel tehtavast, soovid on spetsiifilisemad ja aeg õppimiseks lihtsalt lühem.

Mitmendat põlve linnatüdrukust hobutalu emandaks arenenud kirjanik elab koos hobuste-koerte-kasside-lammaste-kodulindudega ning naudib väga oma tööd, kus tütar – nagu kõik teisedki lapsed selles eas – pidevalt kaasas käib. “Indira on minuga koos olnud hobuse seljas alates 3. kuust ja iseseisvalt 3. eluaastast. Ta on üles kasvanud koos poni-Manniga, kellel on praegu sabas kuuvanune varsapoiss..“

Kui tavapärase hobutegevuse käigus tagatakse ratsanikule iga liigutusega turvalisus ning hea tavana ei riputata ka sotsiaalmeediasse kiivriteta pilte, siis kolhoosistamise-aegses karjalas mõistagi kiivreid-turvaveste polnud.

“Kuna on tegemist 1930ndate aastatega, siis on kaitseks takune kleit, kaks patsi, inglid ja haldjad. Mina usaldan. Plikat sõidutav täkk Neff tuli just daamide juurest täkutööd tegemast – ja ometi nii tasakaalukas ja suuremeelne. Sellised hetked on liigutavad. Täku suuremeelne koostöövalmidus ja püüe iga hingetõmmet ja sääreliigutust aduda om imeline. Üksiti õppis alles võtetel näitleja Tommi Korpela, kes polnud kunagi hobustega kokku puutunud, hobust usutavalt kordetama. Väga palju duubleid, tonn hobust, kogenematu mees ja paarkümmend kilo tüdrukut – ja uhke loom püüdmas kõigest väest nii võhikust mehe kui väikese tubli tüdruku mõtteid lugeda ja palveid täita, see on õilis.”

Tasuta lõunad? Selleks korraks jälle söödud.

Ei-ei-ei. Umbes seitse eitust siis selle aasta esimesel poolaastal. KÜSK-KOP-Kulka on need müstilised täheühendid, kust täiesti ise need eid kokku korjasin. Leader on oma otsusest veel teatamata, EASi, hasartmängumaksu nõukogu ja EEAgrantsi hasartmängudest loobusin. Pigem olude ja juhuste tahtel kui iseenese tarkusest. Ja pääsesin tänu tekkinud tõrgetele tohutust ajakulust, energialekkest, painest ja hirmust. Mis on teatavasti parim moodus inimese alandamiseks ja orjastamiseks.

Nagu paljud teised kirjanikud-kultuuriettevõtjad-loomakasvatajad, olen ka mina kordi lubanud – enam ei kirjuta neid projekte ega taotlusi. Ent siis juhtub, et mõni taotlus õnnestub – ja tekib hasart. Liiatigi on ohtlikult ahvatlev tõsiasi, et kui oled juba projektikirjutamise rabamaastikul, ei saa sellest energiast välja – loovuse ja inimliku mõtlemise asemele tuleb seesinane paralleelmaailm koos kõnepruugi ja mõttemustritega. Ja seal sa jälle sumad, ehkki lubasid.

Aastate jooksul on olnud kolm õnnestumist. Väiketaluniku otsetoetus – aitäh! Kultuurkapitalilt toetus papa Harri Vasara juubeligala ja plaadi jaoks. Ja veel üks kulka-panus vigursaetud puitskulptuuride perepäeva korraldamiseks. Aitäh.

Olen püüdnud seda projekti-taaka mitut puhku kellegi teise kandvamasse-pädevamasse kaela veeretada. Sel kevadel proovis nõiaturu-ärinaine-väekojaemand – senine tudengiaktivist-restoraniomanik ja muidu ühiskonnas elegantselt orienteerunud elukunstnik – siit ja sealt nakitseda. Avastas üha, et kuufaasid on aina kahanevad ja hullutavad – ning soovitas viimaks EASi stardikapitalile või loomemajandusmeetmele või Leader 1 ja 2 – arendus ja konkurents – meetmete asemel… kuusevõrseid ja nõgeseid korjata, kotikestes sügavkülmutada ja turul müüa. Hobusesitta kah. Päriselt ka. Ma ise avastasin – küll nõiaturunaise soovitust järgimata ja kasemahla-nurmenuku-korvidega ärri sukeldumata – et kõigi meetmete-võimaluste juures on toredad lõksud. Su käive peab olema kolme aasta pärast ulmeline või maksad tagasi. Sa pead looma kolm töökohta – ja neid teenindades maksudena kaugelt rohkem tagasi maksma kui saad. Ja nii edasi.

Üks minu mõisahärrast-esoteerikust teekaaslane sõnastab seda Brüsseli- ja projektirahade salakavala raba fenomeni sedasi: „Maa rikkusi oma peos hoidva ja inimkonda orjastava käputäie leidlikkus on piiritu. Kui eelmistel sajanditel kirjutati Piibel ümber ja hanitati lolli massi sellega, siis nüüd on alandava-hirmutava orjastamise leidlikem vahend igasugused projektirahad ja fondide toetused.

Sa pead oma unistuse elamise ja visioneerimise asemel end ekstselltabelisse kammitsema.

Sa pead vaba loovuse asemel Brüsseli palgal olevaid armetuid ametnikke kartma – kontrollid, inspektorid, sanktsioonid – kõigi nende toredate võõrsõnade abil oledki orjastatud.

Sa ei suuda kunagi kõiki ohte ette näha – töökohtade-loomise ja über-käibe kohustuse näed ära – aga lisaks muudetakse mängureegleid pidevalt. Iga natukese aja tagant täiendatakse reegleid ja nõudeid nii, et lõpuks oled lõksus ja poodud niikuinii. Tasuta lõunaid ei ole.“

Ja ei ole tõlki, kes vahendaks loojaid-unistajaid koridorides keerlevatele funktsionääridele.

Kursuseõde Inga Raitar ütleb, et ametnikud ei saa kohe päris kindlasti aru, mis tervendus-koolituskeskusest me siin keset metsa kõneleme, milleks meie lastelaagrid või etendused, mispoolest peaksid kogukonnale või euroliidule meie trükised-taidlemised toredad tunduma. Tõlki pole. Konditsioneeritud koridorirahvas ei saagi aru saama. Ja mu KÜSKi-projektide peale vastaski: jääb arusaamatuks…pole mõistetav… Ei.

Maikuise kulkanduse seitse eid olen samuti kätte saanud – ei osutunud pingereas… seoses vahendite vähesusega… Ei.

Kolleeg Heli Künnapas – ja mõned teised terava pilgu ja pliiatsiga isiksused – on kulka-toetuste pälvijate nimekirju analüüsides avastanud, kes saavad. Meie jaoks tundmatud nimed osutuvad oma nunnude sooritustega toetuskõlbulikeks sel lihtsal põhjusel, et nad on nomenklatuuriga sõbrad. Ringkäendus käib õllekannude ja tordilaudade ümber täpselt sama toreda ringmänguna nagu Eurovision – ma annan sulle, sa mulle. Loogiline – aga meieväline.

Meie ehitame oma kojad honorarhaaval – tänu lugejatele ja sellele osale raharahvast, kellele ilma tõlkideta mõistetavad oleme. Isegenereeruvatesse ekstsellidesse uppumise ja kontrollide kartmise asemel loome ja loodame, et õigeid töid tehes oma Teel püsides teenime õiges ja heas energias raha, millega peret toita ja oma ettevõtmisi arendada.

Taotlusvoorude-järgsed eid panevad esiteks hetkeks arvama, et me polegi piisavad, ei väärigi. Teiseks järgneb kahjutunne projektide-taotlustele kulutatud aja ja energia pärast – kui sa ei kuulu nomenklatuuri ega mängi ringkäenduse nukuteatris, võiksid ju ometi ettegi teada, et ei osutu. Ent selle teada saamine, kes sa tegelikult oled, käib ju samuti läbi teadasaamise, kes sa ei ole. Iga ei viib lähemale enesemääratlusele ning optimist leiab seega ühtteist tänuväärset ka hetkil, mil justkui tänulik olla ei saaks. Saab ikka. Aitäh.

Teekond   õnnelikuma iseendani!

2016.a. INDIAANILAAGER toimub Lõuna-Eestis Läti piiri veeres Kasesaare talus Karula külas Karula vallas Valga maakonnas 30. juunist 3. juulini.

Kogunemine laagripaika on neljapäeval, 30.juunil kell 12:00 ja avaring kell 15:00.
Meile tulevad külla MONA POLACCA (Hopi-Havasupai-Tewa, Arizona USA), CARL HUBBARD (Navaho, Arizona USA), EPIFANIO GARCIA (Vab Zapotec, Mehhiko),GLEN J JUSTE (Tohono O`dham,Pima). Oma osavõtuga rõõmustavad meid ka indiaanilaagri algatajad TARMO JA TOOMAS URB.

Pikemalt võid laagrist lugeda www.indiaanilaager.ee, kirja teel saab suhelda aadressil info@indiaanilaager.ee

PRAKTILIST:

Laagritasu on 180 euri/osaleja kohta. Lapsed ,kuni 18 a ,on laagrisse väga oodatud ja nagu minevalgi aastal – tasuta!
Laagris osalejate arv on piiratud.
Registreerumisvormi leiad siit: http://goo.gl/forms/1upM87e8qR

Koha laagrisse kindlustad, kui teed ülekande LHV panga kontole nr EE987700771001480657. Konto omanik on Erki Rätsep. Selgituseks 2016.a. Indiaanilaagri kulud. Nimi. Juhul kui olete ülekande teinud, aga laagrisse tulla ei saa, saate meile eelnevalt teatades anda oma koha kellelegi teisele. Kui teatate vähemalt 2 päeva enne laagri algust, saame teile vajadusel raha tagasi kanda.

Palume kaasa võtta ööbimiseks telgid ja magamisvarustuse, soojad riided, samuti oma toidunõud. Ööbida saab ka tipis. Toidu valmistame kohalikust toorainest kohapeal.

NB! Igasuguse alkoholi ja muude narkootiliste ainete tarbimine ja/või selle mõju all olemine on laagri toimumise ajal ja territooriumil keelatud!

Päikesevarjutus Kalades: paljastatud Paabel

9. märtsil toimus astroloogia kõige võimsam sündmus! Täielik päikesevarjutus Kalades annab märku kauaoodatud jumalikust sekkumisest. Maailma lahtised haavad ja salajased mured saavad peagi Kõikvõimsa otsest ja võimast tähelepanu. Ta tegutseb läbi Päikese, Kuu ja Jupiteri kolmekordse üheksa joondumise. Aegruumi pöörisest, mida need iidsed taevakehad peagi avavad, valatakse imelisi võite. 2016. aasta esimene koidik on käes!

Ma ennustan järgmisi teemasid ja sündmusi ilmnemas peale seda peatükke sulgevat müstilist lööklainet:

Müstilise Paabeli suur paljastamine;
Suurte haavade ja salajaste murede tervenemine;
Vaimse karma elumuutev tagasipöördumine;
Kõikmõeldavad imede vormid;
Unistusi võimalikuks muutev ümberpaiknemine;
Ootamatud karjääri edenemised ja kvanthüpped;
Võidud haiguste, hirmude ja füüsilise nõrkuse üle;
Silmapaistev topeltagentide, reeturite ja psühhopaatide paljastamine;
Meie kehade jumalikud täiustamised;
Alandlike, diskrimineeritute ja kaua kannatanute jumalikud hüvitised;
Uute kangelaste ja kangelannade esilekerkimine üle kogu maailma;
Tööstuste ja tööjõuturu üleloomulik stimuleerimine;
Vaimselt korraldatud, elu võimaldavad minevikumeenutused;
Pikkade kurjuseaegade suurepärased lõpud;
Võlts-heategevuse, -filantroopide ja -abiorganisatsioonide paljastamine ja häving;
Vaimselt inspireeritud illusioonide, enesepettuse ja enesehävingu lõpud;
Imelised üleminekud elu ja elamise ideaalsetesse viisidesse;
Hindamatud kogemused tervendajate, õpetajate, treenerite, nõuandjate ja teejuhtidega;
Saatanlike eliitide laiaulatuslik needmine;
Enneolematud teaduslikud läbimurded haiguste vastu;
Külgetõmme vaimselt joondatud teenimise ja elukutse radadele;
Ja imelised esmakordsed ühendused sisemise Jumala Kuningriigiga.

Paabeli paljastamine

Selle varjutuse ultra-võimsad hoovused paljastavad Müstilise Paabeli nii nagu ei kunagi varem. Müstiline Paabel on iidne termin, mida kasutati kirjeldamaks Saatana kuningriiki selles maailmas. See deemonlik kuningriik on tegutsenud loori, illusioonide ja salajasuse varjus sajandeid näidates ennast samal ajal vastupidisena sellele, mis ta tegelikult on. Müstilise Paabeli usaldusväärsed agendid, juhid ja struktuurid on selle varjutuse, mis peagi kiirgab välja Jumala jõudu, autoriteeti ja kättemaksu, esimesed sihtmärgid. Kui see kauaoodatud „999“ tsükkel avaneb, paljastatakse hämmastavatel viisidel nende kahepalgelisus, reeturlikkus ja õelus. Maailm imestab nähes kuidas paljastuvad keelatud tõed, mis läbistavad iidsed ja kaasaegsed illusioonid. Sama kindlalt, kui joonduvad tähed, purustatakse nende lummus.

Sisemaailma seiklused

Tõde on ja seda on õpetatud iidsetest aegadest alates, et Jumala võib leida seestpoolt. Üks selle varjutuse kõige õnnistatumaid mõjusid on sisemise Jumala kohalolu üha kasvav tajumine meie elus. Kuna me oleme sisenenud uude ajastusse ja kuna planeedid on niimoodi joondunud, tunneme me kasvavalt Jumala „praktilist“ kohalolu oma elus ja asjades; eriti seal, kus me kõige rohkem abi vajame. Sisemaailma seiklused puhkevad peagi ellu, kui meid hakatakse juhatama, tervendama, rikastama ja jõustama veidrate sündmuste jadade poolt, mis kinnitavad, et jumalik ettenägelikkus töötab meie kasuks. See varjutus aktiveerib uued suurepärased meeled ja vaimsed tajud, mis on mõeldud meid eksimatute kompassidena teenima. Nautige kõrgeimat aastat uskudes ja usaldades sisemisi tunge ja kinnitusi, mida te tunnete. Ja kui teie süda armastusest üle voolab, siis on see Jumal, kes teid tervitab…

Kõik uued asjad

Kuigi see varjutus toimub Kalades, tunneme me kõik eksimatult Jäära elujõudu, mis viib meid avastamata aladele ja kauaoodatud isiklikele võitudele. Vaimse karma seadused määravad, mida igaüks selle varjutuse tsükli, mis lõpeb 16. septembri täiskuuga Kalades, jooksul saab. See on tsükkel, mil mineviku headus, teenimine ja ohverdused unistusi täideviivatel viisidel tagasi makstakse, et rahuldada meie südamete kõige pühamaid ambitsioone. Kui te olete andnud kõik, siis saate te kõik ja vastupidi. Kuna tagasimaksed tulevad erinevates ulatustes ja vormides, siis rakendage julgust, usku ja hoolikust uutel radadel, mis teile avanevad. Et sel aastal tõusta ja õitseda peame me tervitama ja kasutama suurepäraseid „uusi“ vorme, mis end meile esitlevad. Enesekindlus, initsiatiiv ja juhtimine aitab teil Jupiteriga võidule sõita.

999

Numbrid panevad maailma liikuma ja müstilised numbrid on sügavad õpetajad. Selle varjutuse number on „999“ sest Päike asub 18° Kalades (1+8=9), Kuu asub 18° Kalades (1+8=9) ja Jupiter asub 18° Neitsis (1+8=9). Tarkadele on see märk sellest, et sel aastal toimuvad suured lõpud, mis tulevad kasuks kogu inimkonnale. See tähendab, et meie elude valusad ja näiliselt lootusetud peatükid lõpevad imelistel viisidel, sest Kalad on imede maja. See varjutuse tsükkel ulatub veel teisegi „999“ kosmilisse sündmusesse, milleks on Jupiteri sisenemine Kaaludesse 9. septembril 2016. See on astroloogiline „kohtumõistmise päev“ ja see tuleb meie 9 aasta (2+0+1+6=9), üheksanda kuu üheksandal päeval. Sellest järeldub, et Jupiter siseneb Kaaludesse „999“ päeval, et juhatada meie tõsiselt tasakaalust väljas maailmas sisse suur õiguse, kohtumõistmise ja jumaliku tasakaalustamise aeg. Ja kui te arvate, et seda tüüpi numbrid ei ole olulised, siis vaadake seda:

Kindlasti märkige oma kalendrisse Jupiteri „999“ sisenemine Kaaludesse!

Puhtuse tempel

Üks suurimaid põhjusi, miks inimesed ei tõuse kõrgematesse dimensioonidesse ja elukvaliteeti, on see, et nende kehad on saastunud. Väga sageli on see saastumine iseenda põhjustatud läbi ennasthävitavate kahjulike toiduainete, jookide ja valede ravimite. Tuleb aru saada, et ülestõusmine toimub proportsionaalselt füüsilise puhtuse ja energeetilise säraga. Kasutage selle varjutuse hoogu, et võtta otsustavaid meetmeid oma füüsiliste kehade puhastamiseks, tervendamiseks ja tugevdamiseks, eriti läbi looduslike vahendite, mida pole enne proovitud, sest see avab teid tsükli kõrgeimatele müstilistele potentsiaalidele.

Esseenide evangeeliumid

Amari ja mina kutsume kõiki, kes otsivad valgustumist, ülestõusmist, elujõudu, pikaealisust, ilu ja müstilist jõustamist, veganismile, sest see elustiil, võtab kõik need rõõmuga teie eludesse vastu. Kristlastele teie hulgas, teadke täpselt, mida õpetas Kristus liha söömise kohta: „sest ma ütlen teile tõesti, see, kes tapab, tapab iseennast ja see, kes sööb tapetud loomade liha, see sööb surma keha.“ Palun võtke hetk, et panna järjehoidja Esseenide rahuevangeeliumile; see on teos, mis leidis minu juurde tee läbi Neitsi Päikese. See on muutnud mu elu ja terviseväljavaateid imelistel viisidel. Ma lõpetan selle lõigu kuldse küsimusega: Kas te hakkaksite veganiks, et saavutada müstilisi aardeid?

Loomade karma

Selle varjutuse tsükli ajal makstakse kätte loomade eest, keda on kunagi piinatud, jahitud või tapetud. Kuude möödudes kasvab kriis tööstustes ja tarneahelates, mis saavad kasumit loomade surmadest; eriti, mis on seotud inimtoiduga. Need, kes on nende tööstuste ja teenistustega aktiivselt seotud, kogevad „erilisi õnnetusi“, mida käivitab nende äärmiselt negatiivne karma. Elu õpetab meile julgelt ja veenvalt, mida Jumal loomade tapmisest kaasaegses maailmas arvab. Kõik, mida me tegema peame, on pöörama tähelepanu sellele, mis saab osaks neile, kes on seotud selle võika tööstusega, mis edendab haigusi, kõdunemist ja surma. Mitmete kuude jooksul, mil Jupiter on veel Neitsis, on tark üle minna lihajärgsele, geneetiliselt mittemuundatud (non-GMO) toidu majandusele. Ma kinnitan teile, seal on rikkused…

Saturni raju

Geopoliitiline maailm sukeldub peagi hõõguvkuuma alkeemilisse tuletormi. See Saturni transiidi faas algab 25. märtsil, mil see iidne titaan Amburis retrograadseks pöördub. Kõige olulisem tõde sõelutakse välja laimu, teotuse ja rahvusvaheliste propagandakampaaniate tuhast. Siin on Saturni retrograadi saladus: need, kes on süüdi laimus, teotuses, patoloogilises valetamises ja poliitilises vandenõus, kannatavad kõige rohkem Saturni möödapääsmatu maksunõude käes. Poliitiline maailm on muutunud suureks lahinguväljaks tuleviku kontrollimise üle. Me oleme sisenemas ajaloolis-poliitilisse aega, mis viib maailmavõimu jumaliku tasakaalustamiseni. See, kes Saturni üle elab, on väärt valitsema. Saturni retrograadne liikumine lõpeb 13. augustil. Joonduge kosmilise seadusega ja kõrgema tõega ja teid soositakse.

Ootamatud liidud

Mõned selle varjutuse tsükli suurimatest õnnelikest juhustest tulevad läbi ootamatute mängumuutvate liitude, sõpruste, lepingute ja kokkulepete, mis põhinevad teenimisel, oskustel, elukutsel, sooritusel, uutel projektidel, uutel meetoditel, uutel avastustel, uuel teadusel, uuel kaubandusel, uutel algatustel, uutel seadustel, uuel juhtimisel ja uutel koostöö võimalustel. Kui need tulevad, siis kaasavad nad eliiti, „Jupiteri suurusega“ tegelasi, kelle kaasabil on võimalik saavutada suurt edu läbi partnerluse, pühendumise ja vastastikuse väärtuste vahetamise. See on minu tõlgendus Jupiteri aspektile Uraanile; see on energia, mis mõjutab ka Jupiteri aega Kaaludes. Maagilised sõnad on siin usaldus, tasakaal ja hoolikus, sest kui need kaotsi lähevad, siis lähevad kaotsi ka kõrgeimad potentsiaalid. Olge julged, ettevõtlikud, arvestavad ja töötage koos teistega, et saavutada võimatut. Tähed on selleks küpsed!

Jumalik jalgealune

Mis puudutab meditsiinilist astroloogiat, siis jalad kuuluvad Kaladele. See varjutus toob kaasa müstilisi ja imelisi juhtumusi, mis on seotud jalgadega, meie seisukohaga, meie teerajaga ja meie võimega reisida. Tõde on see, et mõned meist on aastate jooksul jalgealuse kaotanud. Mõned meist on kaotanud oma veojõu. Ja mõned meist on takerdunud sinna, kus me seisame. Selle varjutuse jumalik energia tuleb ümber muutma neid jalgealuse muresid, mis on põhjustanud kurbust, lootusetust ja valu. Vennad ja õed, kes te teenite Valgust, olge valmis saavutama jumalikku jalgealust! Jumalal on meie kõigi jaoks uued plaanid ja rajad. Et neil korralikult kõndida, peavad meie jalad kõigepealt tugevad olema. Pidage neid sõnu nädalate möödudes meeles ja maitske jumalikku jalgealust, mida teie hea töö on teile välja teeninud.

Kosmilises teenistuses,

Astroloog Salvador Russo
Tõlkis Tiina Mills