Täisring! Etenduse Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks – etendustele saavad priiplatsi need, kes toovad kohale autotäie publikut.

Esitleme samanimelist ja -sisulist raamatut. Kohtumiseni, sõbrad!

Täisring!!!

Kõik tuleb ringiga tagasi – ja läheb edasi.

Indiaanlane stopib Ameerikast ükskõik kuhu, sest teda ei vajata seal.

See saatuslik Ükskõik-kus juhtub olema tänane Eesti, kus koolid sulguvad, inimeste usk-lootus-armastus ja elutöö kipub rapsipõldude vahel kokku kukkuma ning probleem pole mitte pagulaste sisseränne, vaid oma rahva lahkumine.

Mõisahärra – muuseumidirektor – palkab Indiaanlase mõisavalitsejaks.

Nendest jookseb üle ja läbi seitse erinevat naist – ametnikud ja giidid, koristajad ja kinnisvaraostjad.

Kui tuleb Indiaanlase tütar, on Indiaanlasest saanud makseraskustes mõisa nimel meeleheitlikke tegusid tehes üsna purjus jõuluvana ning Mõisahärra on avastanud, et ta pole üldse elama hakanudki. Koos leitakse uus algus. Täisring!

Mängivad Lauri-Kare Laos, Meelis Sarv ja Diana Klas

Autorid Kati Saara Vatmann ja Maria Indira Murutar, lavastustugi Rein Laos

Etendused algavad kell 19 õhtul:

18.veebruar Pärnu Victoria hotelli restoran – avatud tund enne etendust koos hurmavate toitude ja hea seltskonnaga

25.veebruar Tartu Karlova teater

10.märts Rakvere teater, väike maja

17.märts Viljandi pärimusmuusika ait

31.märts Laitse Graniitvilla – villa on külastajatele avatud tund aega enne ja tund aega pärast etendust, Tauno Kangro skulptuure ja kunstikogu vaadeldes saab ettetellitud laudade taga nautida suurepärast õhtusööki, magustoiduks etendusejärgne vestlus näidendi ja raamatu „Täisring“ autori Kati Saara Vatmanni ja näitlejatega.

Ettetellimisel suupistelauad ja õhtusöögid: gerli@graniitvilla.ee 5281148

Majutuse broneerimine: info@graniitvilla.ee

7.aprill Rapla kultuurikeskus

14.aprill Valga kultuurikeskus

21.aprill Kuressaare linnateater

28.aprill Salme kultuurikeskus

5.mai Rannu rahvamaja

6.mai Värska Setomaa kultuurikeskus – kell 17!

13.mai Kirna mõis

Wakan Tanka laotab tiivad meie üle – Mitakuye Oyasin – A’How!

Kohtumine „teater | valik”

12. jaanuaril kutsuvad Eesti Teatri Agentuur ja Eesti Etendusasutuste Liit kõiki jagatud mõtete sarja kohtumisele „teater | valik” Tallinna Linnateatri väikeses saalis. Kaks korda aastas toimuv sari „teater | …” viib kokku hetkel aktuaalsed teatrit puudutavad küsimused ja kõnelejad, keda üldjuhul neil teemadel sõna võtmas ei kuule. Meie soov on avardada seeläbi teatrist kõnelejate ringi ning pakkuda kuulajaile uusi inspireerivaid vaatepunkte. Samas sarjas oleme arutlenud teemadel „teater | ruum”, „teater | keel”, „teater | tabu”, „teater | väärtus” jm.

2016. aasta alguses toimuva seminariga tähistame EETEAL-i 25. sünnipäeva ning seetõttu kõneleme teatrimaastikul tegutsejate valikupõhimõtetest. Kas valikuid mõjutab eelkõige sisemine või väline sundus? Kas valikud on kunstilised või rahalised? Kas eelistada vabakutselisust või tööd repertuaariteatris? Kas valik teha teatrit Eestis toob kaasa reaalse võimaluse sotsiaalselt olulisteks tegudeks? Mis on ühe või teise teatrimudeli plussid ja miinused ning mille alusel neid valikuid vaagitakse?

Teemapäeval kõnelevad õiguskantsler Ülle Madise, moedisainer-kostüümikunstnik ja Tallinna Linnateatri peakunstnik Reet Aus, etenduskunstnik Kaja Kann, muusikaline kujundaja ja näitleja Ardo Ran Varres, näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere, ERRi kultuuriuudiste toimetaja Reet Weidebaum, EETEALi tegevjuht Monika Larini.

EV kultuuriministri Indrek Saare juhtimisel osalevad teatrijuhtide vestlusringis , Kristiina Alliksaar (Ugala), Aivar Mäe (Rahvusooper Estonia), Raivo Põldmaa (Linnateater), Ivar Põllu (Tartu Uus Teater), Kristiina Reidolv (Vaba Lava), Aare Toikka (VAT teater).

Seminaripäeva suunab EETEALi juhatuse esimees, Kanuti Gildi SAALi kunstiline juht Priit Raud.

Ajakava

14.00 Priit Raua tervitus ja avasõnad

14.10 Ülle Madise „Looming, töö ja tasu 21. sajandil”

14.40 Reet Aus „Valik teha teatrit”

15.10 Valik põhikohaga teater vs vabakutselisus (juhib Priit Raud)

Kaja Kann, Hendrik Toompere, Ardo Ran Varres

PAUS 16.00 – 16.30

16.30 Reet Weidebaum „Eesti teatri toiduahel“

17.00 Monika Larini „Kuidas valida teatrijuhti?“

17.30 Vestlusring erinevatest teatrimudelitest (juhib Indrek Saar)

Osalevad Kristiina Alliksaar, Aivar Mäe, Raivo Põldmaa, Ivar Põllu, Kristiina Reidolv, Aare Toikka.

Seminaripäev lõpeb orienteeruvalt 18.45.

Sündmuse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

 Eesti Hobusekasvatajate Seltsi
    TALVESEMINAR 2016
`` Hobumajandus kuni 2020"

Päevakava:
1. Sissejuhatus talveseminarile ja ohustatud hobusetõud
   EHS eesti raskeveohobuse kasvatajate haruseltsi  juhataja Enn Rand

2. Maaelu Edendamise Sihtasutus- nõuandeteenistus ja krediidivõimalused
   käesoleval MAK perioodil
   MES juhatuse liige Andres Vinni

3. Tori hobusekasvanduse tulevik
   EHS tori hobuse kasvatajate haruseltsi juhataja Kalmer Visnapuu

4. Eesti Hobumajanduse Liit hobumajanduse huvide eest
   EHL juhatuse liige Marti Hääl

  Talveseminari kestab kaks tundi.
  Osavõtu registreerimine: ehs@ehs.ee

 NB! EHS aastavahetusepidu algab kell 19.00.

EHS juhatus

Tulen pimeduses teiselt korruselt alla. Panen jope selga ja kingad jalga. Et inimesed mind pimedas näeksid, panen helkurjope selga. Rahvas ootab õue peal. Otsmikulambid vilguvad. Uutele tulijatele on üllatus kui palun enne metsa minekut tuled kustutada. Me laseme lambid puhkusele. Ka silmad. Kõnnime tunnetuse radadel, et leida oma varjatud meeled ja ühendusniidid loodusega.

Detsember on pime aeg. Ärkad pimedas, veidi valgust ja siis uuesti pime. Enamus töid ja toimetusi tehakse elektri valgel. Ka siis kui silm veel hästi seletab pannakse laes lamp särama. Silm tahab aga vahepeal laiselda. Tahab nautid hämarust. Nagu looduski. Miski uus sünnib vaid pimeduses. Keha tunnetus muutub siis erguks ja hakkad tajuma asju, mis jäävad valguse varju. Ka tähti näed vaid pimedas. Valgus varjab neid. Nad on liialt õrnad, et end valges näidata.

Vanasti polnud elektrit. Küünlad olid kallid ja neid ei raatsitud raisata. Iga õhtu peeti videvikku. See oli aeg kui tehti näputööd või lihtsalt lõõgastuti. Tean kuidas mu vanaisa tegi videviku pidamise ajal rehapulki. Kiireks heinaajaks sai neid hulga valmis tehtud. Suvel polnud selliseks nokitsemiseks mahti. Naised kudusid või ketrasid. Need olid tööd mida sai käsikaudu teha või siis napi valgusega. Just nimelt käsi kaudu. Napi lee augu või pliidi valguses kooriti kartuleid. Sõtkuti tainast. Silmad puhkasid. Nägemismeel uitas oma radadel.

Küsisin vanaemalt kuidas ta pimedas aru saab, millal taigen valmis on. Vastus oli – siis kui silmade ees heledaks läheb. Seda oli raske mõista. Heledaks läheb. Tähendab tainas on energeetiliselt armastusega läbi töötatud ja kiirgab seda sulle tagasi. Kiirgab kogu maailmale. Üks meel puhkas selleks, et tunne saaks oma tööd teha. Just tunne. Pimedas me tunnetame. Kui tunnetame, siis õpime ka tundeid juhtima. Valges tegutseme mõeldes ja kontrollides. Tunnetuse tee on kadunud. Me ei mõista oma tundeid, nad löövad üle pea. Lämmatavad meid.

Ka protseduure tehes näen kuidas inimene läheb heledaks. Patsientki tajub seda silme ette tekkivat helendust. Tunne läheb heaks minul ja temal. Hea on seetõttu, et põhimeel puhkab ja rahuneb. Kui keha rahuneb algab sisemine tasakaalustumine iseenesest. Päeva või elektri valguses on seda helendust raske märgata. See pannakse tavaliselt päikese arvele. Aga kui toimetad täitsa pimedas, nagu ma sügis- ja talveõhtutel küünis teen, on päikese arvele raske kirjutada sisemist valgust, mis silme ees kumama hakkab.

Talus oli kõigil asjadel oma kindel koht. Kust võtsid, täpselt sinna tuli ka tagasi panna. Lauta või talli, kus olid põrandal heinad või õled, ei saanud küünlaga minna. Petrooleumlamp jäeti ukse kõrvale konksu otsa. Selle koha ümbrus oli puhtaks tehtud kõigest süttivast. Arvestati, et mõni loom või lind võib lambi juhuslikult pikali joosta. Selleks puhuks oli ka looma nahk seinal rippumas. Vajadusel sai sellega tuld summutada.
Kiirustada ei saanud. Silm hakkaks seletama miski aja pärast, tuli oodata. Astusid pimedasse õue, lasid kehal loodusega üheks saada ja siis hakkasid läbi tunnetuse ja kassinägemise tegutsema. See töö ei väsitanud. Tegutses miski teine energia sinus. Loomad juhtisid su oma hirnatuste, ammumise ja kaagutamisega õigesse kohta. Jälgida tuli vaevu märgatavaid puude siluette, taeva kuma. Tuttav õunapuu õuel ja kask värava juures juhtis sind lauda ukseni. Hoones liikusid käsi kaudu. Mööda sirget palki ukseni, sealt käed ees jalgadega tunnetades ruumi teise otsa. Tajusid kuidas kruus või heinad jalge all krudisesid. Tunded said sellise tegutsemisega tasakaalustatud.

Kui soovid, et miski seni varjatu siin maailmas saab sulle omaseks, tee nii:
Pea videvikku. Kodus kustuta valgus ja tegutse pimedas. Naised leiavad alati miskit kudumist, heegeldamist. Ka kartuli koorimine saab tehtud. Taina sõtkumisest oli juttu. Mina tegin oma ruunid pimedas. Lõikasin kettad puu oksast, mille hämaras ledsin. Lihvisin neid liivapaberiga pimeduses. Näppudega tunnetasin siledust. Kuni hakkasid helendama.

Lehti saab riisuda ja lund rookida pimedas. Nõusid pesta. Mediteerida ja mõtiskleda.
Nägu ja hambaid saad pesta pimedas. Kreemitada samuti, tundega. Dušši all käimine muutub täiesti teiseks pimedas. Riietu, tunneta kes oled alasti ja riides.

Ma olen oma järgmise aasta plaane teinud pimedas. Kirjutan pähe tulnud mõtted suurele lehel. Tavaliselt vana kalendri taha küljele. Sealt kannan need siis hiljem arvutisse. Võid tegutseda ka kamina või küünlavalgel. Käi pimedas jalutamas. Vestle sõpradega pimedas. Usu saad hoopis intiimsema kontakti.

Vaata taevast. Lase pimedus endasse, et näha varjatud valgust endas ja maailmas. Vaata pikalt. Jälgi kuidas taevas on kogu aeg muutuses. Vaid põhjanael on paigal.  Pane pea ise tööle. Leiad palju võimalusi oma tundemaailma rakendada.

Mina lähen õue. Tõmme püstkoja järgi on tugev. Mõnus kui sul on õue peal koht, mis midagi vastu nõudmata paneb su särama. Kui sul endal sellist kohta pole, siis tule Pesa tallu seda imet kogema.

Ettevõtmised detsembris

18.-19.12 Noorkuu matk Pesa talus. Valmistumine pööripäevaks.
http://www.hagal.ee/18-19-12-noorkuu-matk-pesa-talus-valmistumine-pooripaevaks/

21.-22.12 Pööripäeva matk Pesa talus.
http://www.hagal.ee/21-12-pooripaeva-matk-pesa-talus/

Uut kodulehel

Brasiilia reisi pildid.
http://www.hagal.ee/pildid-alates-2014/

Head tunnetust.

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Kehtna valla Külaülikooli loeng on sel nädalavahetusel ERR Raadio Ööülikooli eetris:

Tallinna Lennateatri muusikaala juhataja ja EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud Riina Roose “Müra ja vaikus”
Vikerraadios: laupäeval, 5. detsembril kell 22.10
Klassikaraadios: pühapäeval 6. detsembril kell  22.05

Külaülikooli partner on ERR Raadio Ööülikool.

Loengud on järelkuulatavad www.ylikool.ee

Päikest,

Vahur Tõnissoo

Tel 5056510

vahur.tonissoo@mail.ee

Külaülikool – Kehtna valla haridustegu 2014

Külaülikool – Raplamaa aasta õpitegu 2015

Ootame kõiki taas pühapäeval, 2. advendil kell 15-17 süütama küünlaid
Haridusministeeriumi ees seisva Peeter Põllu kuju juures.

See on Tartu erakoolide ühine üleskutse meelsusavalduseks: süütame
advendiajal Haridus- ja teadusministeeriumi ees Peeter Põllu kuju juures
küünlad kõigi Tartu erakoolide õpilaste nimel! See on aeg, mil Riigikogus
toimuvad erakooliseaduse arutelud.

Aitäh kõigile, kes said tulla 1. advendil – siis säras kuju juures kümneid
ja kümneid küünlaid! Nüüd, 2. advendil  võiks neid meie ühisel
panustamisel olla juba sadu!

P.S. Manuses on erakoolide varasem kutse (1. advendi ajaks), kust saab
huvi korral lisainfot.

Ühtlasi palume kõigil lapsevanematel – nii isadel kui emadel – vastata
küsimustikule: https://www.surveymonkey.com/r/59WWC6Z
Kodanikualgatuse “Avalikult haridusest” töögrupp koostas küsimustiku
peegeldamaks reaalset olukorda erakoolides.

Aega vastamiseks on vaid 8. detsembrini, seega palun vasta võimalikult KOHE!

Praeguseks on meie koolist täitnud küsimustiku 90 lapsevanemat. Ootame
väga kõikide vastuseid, kes veel ei ole jõudnud küsimustikku täita! Üle
Eesti on kokku juba üle 1000 vastanu.

Aitäh kõigile, kes panustavad ja kaasa mõtlevad!
Seltsi juhatuse nimel
Triin Iva

Eesti Rooma Klubi korraldab  8. detsembril algusega kell 14  Eesti Kaubandus-Tööstuskoja saalis (Toomkooli 17) avaliku ettekandekoosoleku. Käsitletakse kahte teemat:

1. Pagulaste ja migratsiooni temaatika seos Euroopa ja Eesti julgeolekuga

Kalev STOICESCU, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

2. Lapse teekond kodunt turule
Tõnu OTS, psühholoog, ERK liige

Head lapsevanemad, õpetajad, seltsi liikmed, vilistlased, sõbrad, tuttavad!

*Tartu erakoolide üleskutse meelsusavalduseks: süütame advendiajal
Haridus- ja teadusministeeriumi ees Peeter Põllu kuju juures küünlad kõigi
Tartu erakoolide õpilaste nimel! See on aeg, mil Riigikogus toimuvad
erakooliseaduse arutelud*

Novembri lõpus ja detsembris arutab Riigikogu kultuurikomisjon
erakooliseaduse muutmist ning toimuvad kuulamised erakoolide
katuseorganisatsioonidega. Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) poolt
algatatud erakooliseaduse muutmine tähendaks, et 1. jaanuarist 2017
muutuks erakoolidele tegevustoetuse maksmise kohalike omavalitsuste
vabatahtlikuks ülesandeks. Sellega soovib HTM mõjuanalüüsideta ja
kiirustades hüljata riigi kohustuse koolide ning õpilaste ees: riigikohtu
otsus oktoobrist 2014 sätestas selgelt, et erakoolide rahastamine on
riiklik ülesanne ja riik
peab kohalikele omavalitsustele erakoolidele makstava tegevustoetuse
hüvitama. Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi eestvedamisel ja
küünilisele JOKK-poliitikale toetudes püütakse raha kokkuhoiu eesmärgil
vastutuse võtmisest kõrvale hiilida. Seadusmuudatus looks eeldused koolide
ja lapsevanemate ebavõrdseks kohtlemiseks lähtuvalt sellest, kas kooli
pidamise üle otsustavad poliitikud volikogudes või tavalised kodanikud
kooli pidava mittetulundusühingu või sihtasutuse koosolekul –
viimased satuksid sõltuvusse esimeste volist. Ühtluskooli mantrat kordavad
poliitikud ja riigiametnikud soovivad lapsevanemates näha pigem süsteemi
kuulekaid ja ühenäolisi kliente kui teadlikke otsuseid langetavaid
kodanikke.

HTM-i plaanile muuta erakooliseadust on andnud kriitilist tagasisidet nii
erakoolide katusorganisatsioonid kui ka Eesti lastevanemate liit, Eesti
kirikute nõukogu ning teisedki ministeeriumid. *Meie linna erakoolides
õpib veidi enam kui 1100 õpilast ning nende arv tõotab tulevikuski
jõudsalt kasvada. Seisame selleks oma koolide eest! Erakooliseadust
menetletakse advendiajal: süütame meelsusavaldusena kõigi Tartu erakoolide
õpilaste nimel küünlad Haridus- ja Teadusministeeriumi (Munga 18) ees
seisva Peeter Põllu kuju
<https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_P%C3%B5llu_monument#/media/File:Politseiplats,_Munga_18.jpg>
juures. Teeme seda 1. (29.11), 2. (06.12) ja 3. (13.12) advendil (soov.
kell 15.00-17.00) ehk ajal, mil Riigikogu arutab erakooliseadus muutmist.
Kutsume selleks üles kõigi Tartu erakoolide vanemaid, töötajaid, toetajaid
ja vilistlasi!*

Küünalde süütamine Peeter Põllu kuju juures on asjakohane: Peeter Põld,
Eesti Vabariigi esimene haridusminister, oli möödunud sajandi alguses
aktiivne eestvõitleja haridusseltside liikumisele, mille eesmärk oli luua
kodanikualgatuse korras koole, mis vastaksid toonaste eestlaste tõusnud
rahvuslikule eneseteadvusele. On sümboolne, et Peeter Põllu kuju seisab
ministeeriumi hoone poole seljaga.

*Küünlade süütamise eemärgist informeeritakse aegsasti meediakanaleid,
Haridus- ja teadusministeeriumi ning Riigikogu kultuurikomisjoni.*

Tartu Erakool

Tartu Katoliku Hariduskeskus

Tartu Kristlik Põhikool

Tartu Luterlik Peetri Kool

Tartu Rahvusvaheline Kool

Tartu Waldorfgümnaasium

Lisalugemist:

http://www.avalikultharidusest.ee/

http://opleht.ee/26533-puude-taga-on-mets-ka-hariduses/

http://arvamus.postimees.ee/3395385/lauri-vahtre-jatkem-silmakirjatsemine

http://opleht.ee/26508-estonian-air-ja-erakool/

Iha – 60aastane tuttavlik tramm

Ingomar Vihmari lavastatud „Tramm nimega Iha“ võinuks Tennessee Williamsi „A streetcar named Desire“ eestikeelseks tõlkida pigem ihaluseks-püüdluseks-unistuseks – selles pürgimuses just publik kolm märkamatut tundi koos Endlaga veedabki. Kes püüab liblikaid – kes on ise liblikas…

Inimlik on väikelinna teatrisse kaasa võtta vähemalt kolm eelarvamust: nooh – mida uus loominguline juht siis oma prouale lavasta – nüüd kus eelmine kolis oma prouaga Tartusse? Ega nad ju saa latti ületada, kui seda lugu on mänginud nii Marlon Brando kui legendaarne Koidula-nimeline? Mida saab olla 1947.aasta New-Orleansi juhtumil ühist 2015.aasta Pärnuga?

Ingomar on koos kaasa Kleer Maibaumiga – uuslavastuse Blanche – toonud Endlasse tagasi KODU tunde. Ilmselt süvendas seda sooja, ühtehoidvat ja üksteisest hoolivat tunnet ka tõsiasi, et esietendusel oli ka Koidula-nimelise pürgimus-trammi koosseis, mitmete põlvkondade lavarahvast kogu Eestist – ning eriti helgelt ja hingestatult häälestatud nn koorekiht, kes premjääride juurde ikka kuulub. Mis sellesse koorekihi-asjasse puutub, siis oleme siin Eestis omavahel nii tihedalt põimunud ühisväljas ja ühendkehandis, et me kõik oleme koorekiht – või poleks meie rahvast juba ammu enam üldse.

Nii on ka Vihmaril õnnestunud maailma musta jazzi pealinna New-Orleansi klassikalisest liblikate ja nende püüdjate loost lavastada lihtne ja lummav tervik, millesse neeldudes samastud eranditult iga tegelasega. Jah – me kõik teame, mida tunneb taevariigi seaduste järgi elav Blanche, kes sildistatakse armastuse-ihaluse eest surnuks. Jaa – iga naine ja mees! – on kogenud õnne elamisest näiliselt väljakannatamatus kommuunis, kus pesitseb Armastus. Sest Stella (Kati Ong) mitte lihtsalt elab – ta Elab. Just – ka sina oled sama julm ja salaja õrn, nagu ambaal-poolakas (Priit Loog) – toimid parimat tahtes ja sisimas valutades, nagu elevant portselanipoes. Nii mõnigi meist hoiab kogu maailma süles, nagu hipileedi teiselt korruselt (Karin Tammearu) ja keeb tükati üle ning karjub täiesti valede olendite peale, nagu õlle-pokkeri-patareidel funkav mehepäss (Ago Anderson). Ja kuidas teisiti, et me kõik vaikime ja salgame ega sekku – nagu päikeseprillide taha varjuv latiino (Ahti Puudersell). Rääkimata aristokraadipoosi tagant perioodiliselt ilmuvast mölaklusest, mida ilmutab nö positiivne kaunishing (Märt Avandi).

Seoses New-Orleansiga meenub meile, kuidas linn uppus pärast orkaani Kathrina nädalaid – kui meie linnake 2005.aasta orkaani järel lainetas, aitasime üksteist kummipaatidega teisele kaldale, ent maailma võimsaim linn lasi tuhandetel inimestel üleujutusse surra. Pärnu linnapead Romek Kosenkranius ja Toomas Kivimägi püüdsid aga publikus viibides Tennessee Williamsi loo samastumiste-panoraamist kinni veel ühe paralleeli ja temaatika, millest intelligentselt ja tundlikult kõnelda – pagulased.

Aga palun, härrased! Pagulasteema ning võimatult erinevate – ja sarnaste! – kultuuride rööprähklus tiksub ka Ingomari ja tema trupi kukla taga. Kavalehel peetakse vajalikuks selgitada, mis on maika ja kes on liblikas. Militaar-proletaar-ihuvari vastandub õhulisele-spirituaalsele-transformeeruvale liblikamaailmale – ent samas võib liblikale vabalt maika selga tõmmata ilma, et kumbki neist oleks seetõttu vähem see, mis või kes ta on.

Meile maitseb naerda koomiksi üle, kus Donald Trump teatab, et okupandid-immigrandid peavad kiiremas korras koju minema ja… indiaanipealik rõõmustab: tore, millal minema hakkate? Samas piisab vilkspilgust püüdluse-trammi reisijatele – ja aina siitnurgast ja sealtnurgast migra-ühiskonda näemegi. Õekesed DuBois’d on prantsuse hugenotid. Immigrandid. Pablo Gonzales on Columbuse hõimlastest keegi, kellesuguseid Euroopast pahategude eest kolooniaid asustama saadeti. Mis puutub Mitchelli perrekonnanimesse, siis seeesugust kannab mäletatavasti ka „Tuulest viidud“ autor Margaret – kelle vanaema oli Scarlett O’Hara prototüüp. Seega kehastab Avandi sajandite eest Iirimaalt deporteeritud vitaalse klanni järeltulijat, kelle lõuna-osariiklikust väärikusest on järele jäänud nudi emaarmastus ja uje tublidus.

Ühel päeval arutles siitkandi lihunik: kui naiivne Rõivas toob sulle siia pagulased, ei saa too vaene laps arugi, et jutt ei käi omal jõul Rootsi-USAsse emigreerunud ja end üles töötanud paadipõgenikest, vaid islami-afjooradest, kes end siia susserdavad, samal ajal, kui vägistatud naised-lapsed surevad ikkagi süüriatesse – kogenematud ja lihtsalt rumalad poliit-poisikesed ei mõista seda, mida Vooglaid ja Mang sõnastasid: me tassime palmi vägisi Põhjalasse, kastame ja väetame ja tahame parimat – ega saa aru, miks palm on kevadeks surnud, mitte männiks muutunud. Aga sina ei tea ühelgi hommikul, mitu lammast sul laudas on, kes su hobusega minema ratsutas või kas su tütrekene üldse koolist koju tuleb.

Õigus. Aga kes tavaline eestlane ise enamasti on? Nomaad, tänan küsimast. Ema poolt näiteks viikingi-rannarootsi rändristand. Isa poolt kasvõi juudi-mustlase rändrahvaste tuletis. Nagu ka seesama lihunik – üsna üksikud niiöelda põlis-eestlase tilgad vereringes – needki teatavasti üle Uuralite ja Aafrika-kandist tulnud – samal ajal, kui indiaani põlisrahvad kandusid mäletatavasti üle jää ja ookeani saamide-tšuktšide aladelt ning tegid Ameerikast oma põlisalad küll paljude aastatuhandete ja jõulise juurdumisega. Ent tegelikult on indiaanipealik täpselt samasugune nomaad nagu Donald Trump.

Oluline on, et hetkil, mil ses üldises liikumises ja kulgemises mõnikord kõik mäest alla veereb, on sul kuristikuäärel vastas sõber, mitte killer-puu või vaba langemine. Sellest räägivad näitlejatar Kati nakkavad pisarad, millega ta lõpukummardusele tuleb – lavastus lõpeb sellega, et äsja emaks saanud, oma kandilist meest üleni armastav õde hüüab meeleheitlikult õekest, kes hullarisse kuuditi.

Vereside ja geneetiline kokkukuuluvus kaaluvad üles pisiasja, et koos pärlipüüdjast sõsara pika visiidiga kadus privaatsus ja tasakaal – me kõik talume sageli talumatut, sest nii on vaja ning kõrgem mina teab ja tahab nii.

Kui vahepeal pole teisiti, puudub võrdlusvõimalus ja oskus südamest rõõmustada, et nüüd on jälle asjad õigesti. 60aastase trammiloo finaalis on teatridirektor Roland Leesment Kleeri ees põlvili. Aruka ja manipuleeriva austusega. Ja see on vägagi sümboolne: Ingomar ja Kleer on Endlasse tagasi toonud sooja ja siira loomisrõõmu ja avatuse – tulge ja tehke koos meiega! Tuleme ja teeme.

Seoses kasvatusteadlane Tiiu Kuurme ettekandega loodab akadeemik Ülo Vooglaid arutleda alljärgnevail teemadel:
meil tuleb kõne alla üks Eestile  eksistentsiaalse tähtsusega küsimus ja sissejuhatust tuleb looma väga hea asjatundja .

Loodetavasti me ei väsi poolel teel, ei jäta arutlust pooleli ja saame ühtlustada arusaama,

• mis see on, mida nimetatakse hariduseks,
• kellel on haridusasjade üle otsustamiseks mingid (millised?)
  • õigused,
  • kohustused ja
  • vastutus (kes, kelle ees, millal, kus ja kuidas peaks vastutama);
  • kellel on lapse haridustee valikul otsustav sõna,
  • mille üle otsustamise õigus on teistel, neil, kes ei ole lapse vanemad ega seaduslikud hooldajad:
• mis soodustab ja mis raskendab haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemist,
• mida saab õppida ja millisel teel koguneb inimesel veel palju teadmisi,
• mis on kasvatus,
• kuidas Sa eristad eksimusi, õnnetusi ja sigadusi (millal ja miks on vaja andestada, innustada, julgustada, lohutada, imestada, imetleda… karistada);
• kuidas kujunevad, seonduvad ja toimivad
  • hoiakud ja suhtumised,
  • väärtused ja normid,
  • müüdid ja tabud,
  • aated ja ideaalid,
  • voorused,
• kuidas hoida ja äratada, kujundada ja tugevdada huvi, tahet, usku,
• kuidas saavutada, et õpe ja kasvatus kujundaks ja tugevdaks  inimese
  • eneseteadvust,
  • grupiteadvust,
  • iseseisvust,
  • koostöövalmidust,
  • loovust,
  • töökust,
  • järjekindlust, ja et
  • tundmine-mõtlemine ja käitumine oleksid kultuuriseostes, tasakaalus ja kooskõlas?

Mis Sa arvad, kas on lootust saavutada haridusalast edu sellises riigis, kus pole õnnestunud kehtestada personaalse vastutuse printsiipi ning kus ühiskond on edasi- ja tagasisidestamata?

• milline on haridussüsteem,
• milline on koolivõrk,
• milline on  ja peaks olema preaegu ning lähemas ja kaugemas tulevikus
  • kodu osa haridussüsteemis,
  • lasteaia osa haridussüsteemis,
  • kooli osa haridussüsteemis,
  • MC -süsteemi osa haridussüsteemis,
  • kultuuriasutuste osa haridussüsteemis,
  • spordiasutuste osa haridussüsteemis,
  • kiriku osa haridussüsteemis,
  • kaitseväe osa haridussüsteemis jne.
• millised on hariduskontsentrid,
• mis on ja mis peaks olema koolis põhiprotsess,
• mis iseloomustab indiviidi ja ühiskonna haritud olekut,
• mis iseloomustab (mille alusel saaks hinnata)
  • teadmiste väärtust,
  • oskuste väärtust,
  • teadmiste, oskuste ja arusaamise-mõistmise ühtsust;
• mis iseloomustab kogemust,
• millist osa etendab haritud inimeseks kujunemises ja harituna püsimises kogemus,
• kuidas seondub haritus, informeeritus ja kogemus KVALIFIKATSIOONIKS,
• kuidas seondub kvalifikatsioon, orientatsioon ja motivatsioon,

Ehk saame mõelda, kuidas rahvas saaks saavutada taseme, kus on võimalik kasutada Põhiseadusega ette nähtud õigusi ja täita põhiseaduslikke kohustusi.

Haridus (väga vilets haridus) on Eesti kidumise peamine põhjus.
Ehk saab igaüks veidi mõelda, mis on haridussüsteemi kidumise peamised põhjused ja mida saaks teha, et  tõkkeid vähendada ning vajalikku tugevdada?

Mida saaks teha ja peaks tegema, et õpetajate ning õppejõudude valik, ettevalmistus ja täiendusõpe kujuneks rahuldavaks?

Kohtumiseni!
Ülo Vooglaid

Lavale laotatud lima

Eestimaa lavadel tuuritab Marek Reinaasi koostatud ja Peeter Oja-Hannes Võrno esitatav nähtus, mis analoogselt üleloomulikult õõvastavate poliitikute tegevusega paneb küsima, millega küll meie rahvas säärase saasta ära teenis. Ju väärime sellist (kõver)peeglit – ka mina käisin vaatamas ega suutnud põrutavalt räige lavale oksendamise tunnistamiselt poole pealt äragi tulla, nagu paljud. Kui poole pealt lahkuks, ei kuuleks ju, mismoodi Oja ütleb pärast heeliumilaksu päkapiku häälega, et ei saanud parteistumisest mitte m…igi.  Ehkki teen siin sellest rüvedusest kõneldes talle reklaami, on see üksiti kena kirjutamisteraapia, mida pärast niisugust limalaksu tungivalt tarvis on.

See on nii uskumatult vulgaarne, mannetu ja rõve sooritus, et mul on hea meel, et ära nägin – ropult huvitav oli lõpuni vaadata, kui madal saab olla lima, mida lavale laotatakse – saal oli täis, rahvas morn – ja palju õnne meile selle puhul, et saame alati, mida pälvime.

Oja-Võrno näitesooritus kergitab küsimuse nii teatri, eestluse kui inimlikkuse eetikast. See ülimalt äkiline lavalabastamine meenutab, kuidas kadunud Endel Simmermann kirjeldas vana kooli meeste pieteeditunnet teatrisse sisenedes ja publiku ette astudes. Austus, eetika ja esteetika on need kaunid asjad, mis Kreisiraadio riismete rõvetsemise juures täiesti puuduvad.

See on nagu haige ainevahetuse jääkprodukt. Kui inimesed kääritavad endas kaua ebakindlust, heitunud ebamäärasust, alaväärsust, kesist IQd ja olematut EQd, tekib selline mürgine laguaine. Need mehed teevad tavaelus mingit tööd – müük ja kaitseliit ja mis iganes – ning peaksid tolle „isapalgi“ produktsiooniga justkui Tarmo Leinatamme mälestust pühitsema. Ent pärast Leinatamme kui eetilisema gentlemani lahkumist on järele jäänud košmaar, mitte „letosvet“.

Labasus ja matslikkus mängleb teemaga, kuidas „Nukitsamehe“ Tölpast kujunes miljonär – maitsetul moel pakutakse välja „absurdinali“, et temast saigi kadunud Forbes. Kui Kivirähk aretab sedasorti absurdi orgaaniliselt, siis Oja-Võrno-Reinaas peavad oma kistud huumori peale ise pingutatult ja sihilikult naeru rümistama, et kõik saaksid aru – see siin peab olema nii naljakas, et „näitlejad“ ise naeravad.

Kaks väga sehvet saavutust ses rõlguses siiski leidub. Esiteks Jaan Pehki laulukesed videokujunduses. Teiseks Võrno fakiirlik ümberriietumine – paarikümne sekundiga Apple-mehest täismeigigia prostituut-Agneseks ja tagasi – ilmselt on jõrmidel lava taga selleks ülikiireks muundamiseks midagi vormeli-rattavahetuse-meeskonna taolist. Respekt. Aga üksiti ka ainus jahe tunnustus – kõik muu on totaalne mää.

Tuntud nimed ja osav müügitöö tagavad täissaali. Et kõik ikka näeksid, kui madal saab asi olla. Saarat pole siinkohal põhjust kadeduses süüdistada – meie „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ läks suvel täissaalidele ning jätkub jaanuaris. Ka kreisiriismed kobavad identiteediotsingul kirgastujate üle ilkudes ümber indiaanitemaatika – koyko-mititchid-tšingatš-kukid kükivad kolm päeva laagris – ja rüvetavad selle koos rahvusluse ja pärimuslegendidega.

Samal ajal, kui eetilised haritlased tegelevad hüpoteesiga, et Kreutzwald oli selgeltnägija ning meie rahvuseepos Kalevipoeg on tõeline kanalduste kanonaad – mängivad mõned mehed Vanemuise sohipoegi. Rahvuseepose igas sõnas ja kujundis on mitmekihiline sõnum. Ainult sõnu lugedes tundub Kalevipoeg mõistetamatu koletisena – taustu tajudes on selgeltnägija Kreutwaldi talletatu tõeline varamu. Nagu ka indiaanipealike talletatu, millega Eesti spirituaalsed haritlased praegu väga süvitsi tegelevad. Soetati väärikamate valgete jaoks kirjapandu – palju lehekülgi raamatuid – ning töötatakse nüüd läbi kosmoloogiat, meie planeedi olemust, religioonide ja elukaare, inimkeha ja erinevate eluvormide kooslust meie ümber. See on võimas – ja ühendab õpihimulisi kulgejaid. On märgilised ajad – ärksamad leiavad üksteist, kogunevad põlisrahvaste pärimust uurima, väekeskustesse mõisasse süvarännakutele ja tervendustööle… Ja teatrimõnitajatel on valge vända vennaskond või mis iganes.

Asjad on õhus – väerahvas muretseb pagulaste saabumise pärast sel tasandil, et loob vaatemängu „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Kirna mõisasse. Kreisiraadio eetrihäire aga astub ette rassistliku enesemõnitusega, haige homofoobiaga, milles on vaid kröömike haput nalja – kooseluseadust järgivate jänkide uus tava, et eesel elab eterniidiga on ju natukene… halenaljakas.

Isadeta pered läbisegi sita ja aganatega on sedavõrd taktitult läbi mõnitatud teemad, et rahvas lahkub saalist poole pealt. Kes jäävad, ei suuda plaksutada. Ega saa aru, miks me jõulisele provokatsioonile ja madalale uudishimule allusime ja sellise saasta toetamisele raha ja aega raiskasime.

Sama teen ma ise siin praegu.

Panustan aega rüvetatud lava pärast kurvastamisele ja publikule näkku sülistamisele – toidan noid vändagängstasid oma energiaga ning mu enese vibratsioon langeb samal ajal tärinal kuhugi samasse tasandisse. Fui. Ent kui eksikombel teatrisaali pasarahe alla sattunud publik pääseb sellest okselaviinist kenasti välja, oma korrusele tagasi, siis kreisikaape puhul on see kahjustus krooniline.

Ojapets ilkus koos juurikaga aastaid Ärapanijas minu emaduse kallal – teadmata, et mõnitab seejuures ka vähki, mida trotsides kaks arstide-keelatud last ilmale tõin. Arvake ära, kui tore oli aastaid sellist „huumorit“ kogeda. Kavatsesin nüüd olla suuremeelne ja leida „lavastusest“ võimalikult palju head ning positiivse arvustuse kirjutada.

Pole lavastust – ei tule ka arvustust.

See on nüüd ainus aeg ja koht, kus olen tsaar Edgar esimesega samas paadis. Ma tean, mida ta tunneb, kui pooletoobised kaitseliidumüügimehed mööda lava ilmäratuntavalt temast inspireeritult paremat jalga nüsivad ja lennutavad. Võigas. Väga. Andestamatult.

Pärast limaneelamise tuumapohmelli tuli hoopis õnnelik veendumus, et meie oma tee- ja töökaaslastega ajame õiget ja kaunist asja. Ka meil on teemaks rahvuslus ja pärimus, pagulased ja vähemused – asjad on õhus – ja rüvetuste kose kogemine aitab eetilisel-esteetilisel rajal püsida.