Saadan Teile infoks meie Rail Baltic esmaspäevaste koosolekute  ja Külaülikooli kauaoodatud külaliste tuleku ajad . Homme juba Oleg Epner ja nädala pärast Juhan Parts, Indrek Sirp ja Jaan Leetsar. Olete väga oodatud  meiega kaasa mõtlema tulema. Infot võib vabalt kõigiga jagada. Tänud

Esmaspäeval 9. detsembril Oleg Epner ( Endine Raudteeameti peadirektor) kell 19:00 Valtu Seltsimajas (asukoht Kehtna vald,  Kaerepere, Männiku tn 4).
Esmaspäeval 16.detsembril Juhan Parts ja Indrek Sirp (  Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist) kell 17.00  Valtu Seltsimajas (asukoht Kehtna vald,  Kaerepere, Männiku tn 4). Koosolekule järgneb Külaülikool, kus on lektoriks Jaan Leetsar.
Külaülikool
16. detsembril kell 19:00 Valtu Seltsimajas (Kaerepere, Männiku tn.4)
Loengupidaja on Eesti Maaülikooli dotsent Jaan Leetsar.
Teema on “Ühistegevuse rollist ühiskonnas”
Külaülikooli partner on ERR Raadio Ööülikool.
Loengu ajal toimub ERR Raadio Ööülikooli saate salvestus.
Üksikpilet 3€. Perepilet 5€.

Kohtumiseni Kaereperes :).

Ilusat advendiaega Teile soovides

Helen Link

,

• Materjalile (pdf) ligipääs kohe peale tasumist!
• 6 põnevat peatükki, 39 alateemat
• 2 tundi tasuta konsultatsiooni Sinu projektile

• Omad terviklikku ülevaadet projektikirjutamise kõigist vajalikest etappidest
• Oskad võrrelda oma projekti fondide tingimustega
• Oskad koostada projekti eelarvet
• Mõistad, kuidas fondid suhtuvad erinevatesse kululiikidesse projekti eelarves
• Mõistad, millised lisadokumendid on vajalikud
• Tead, millega pead arvestada projekti esitamisel, kui see on valmis
• Saad ülevaate peamistest vigadest, mida taotlejad projektide kirjutamisel teevad

Millega süüakse Surnumere kristalle?

Surnumere kristalle süüakse teiste inimeste kuldmedalite kastmes, maitseaineks võõras raha. Sel lihtsal põhjusel, et praegusel ajastul on raha planeedilt Maa otsa lõppemas. Seega jaguneb ta ebalt. EBA-võrdselt, -ausalt, -õiglaselt. Kui me ei saa oma pideva ustava ränga töö eest õiglast palka, hakkamegi kurvalt ja kurjalt põrnitsema: kui palju maksab ridikül ministriproua näpus, kui suure raha eest müüdi Londoni oksjonil olümpiavõitja medalid-rattad – ja mis ta selle raha eest teeb, mis maksab kosmeetikakohver ja kuidas seda müüakse…

Eerika Salumäe olümpiakullaga on minul emotsionaalne side seetõttu, et Barcelona olümpiavõit tuli 25 aastat tagasi täpselt sel hetkel, kui laste isaga abiellusin – registreerimisele hilinenud kursusevend tõi rõõmusõnumi. Inimlik ja empaatiline side aga ütleb: inimesel on õigus oma elutöö vilju siin ja praegu nautida. Omamine on uhke küll. Ega muidu trofeesid oksjonitel müüdaks. Raharahvas tahab omada. Ent ei sportlane ega kirjanik toida ega kata oma kalleid omamise faktiga. Tahame õnnelikud olla ning soovin Eerikale õnnelikku kätt ja häid nõuandjaid raha kasutamisel-investeerimisel. Paratamatu on, et avalikel aladel eneseteostajad ületavad uudisekünnise – loovisiksuste ja sportlaste saavutused on küll nende töö ja treeningu, eneseületamise ja maailma parimaks tõusmise tulemus – samas otsekui rahvuslik omand. Ometi ei olene maailma parima staatus sellest, kuskohas medalid füüsiliselt asuvad. Alamakstud, kurnatud ja määramatuse hirmus hoitud rahvast erutavad numbrid sellepärast, et me kõik oleksime teiste Euroopa riikidega võrdseid sissetulekuid väärt ning karistuseks ilusal isamaal püsimise eest pälvime vaid murdosa teenitust. Siis hakkamegi arvutama, et ühe kuldmedali eest saaks talu osta, teise eest pangalaenu maksta, jalgratta võrra ehitaks-sisustaks-reisiks… Loodetavasti Eerika seda kõike teebki. Meie aga võime ju alati siit julmalt, ebaõiglaselt ja kaamoslikult isamaalt ära kolida. Või ei või. Kuidas just valime.

Kui valime siiajäämise, on mõistlik valida ka sallivus ja inimlikkus olematute ja ebavõrdsete rahade liikumise suhtes. Meile pakutakse iga päev mõnd kosmeetikakohvrit või kohvimasinat, tolmuimejat või vähemasti ajalehetellimust. Meie valida on, kas võtame pakkumise vastu – ja kuidas suhtume.

Minu sõbrad hobusekasvatajad, kelle kõrval olin, kui nad oma kodutallu Kilgi hobukeskuse rajasid, käivad praegu kord kvartalis pikkadel-hinnalistel puhkusereisidel. Mitte tänu sellele, et väikesest perefirmast tõusti Lõuna-Eesti kaasaegseimaks hobuhotelliks-koolitus-võistlus-staabiks. Sellepärast, et pereisa Freddy ees, -ema Aire järel, on paar viimast aastat pühendunud Zinzino kohvimasinate-kohvide-teede müügile.  See sobib neile, nad pole oma sõpruskonda kohvikatkuga laiali peletanud, teenivad hästi ja puhkavad kuninglikult. Mina ajakirjanikuna ei saaks oma intervjueeritavatele kohvimasina ega muu võrkturundatavaga kosja minna – no andke andeks! – ent rõõmustan, kui sõpradel hästi läheb.

DeSheli tasuta näohoolduse „ohvreid“ olen küll saatnud maaletoojatele, kes äsja Tallinnas WTCs – kus asub ka Zinzino kontor 😀 – uue salongi avasid. Hoiatan kõiki naisi, kelle Iisraeli-Pariisi surnumerekristallidest valmistatud, fütotoonilise-liposoomse tasuta triitmendi rüppe juhatan: võtke see tasuta näo-spaa vastu, see ei kohusta tegelikult midagi ostma. Ei pruugi tunda kohuse- ega süütunnet kosmeetikute-konsultantide ees – kui neil õnnestub mõni kohvritäis kvaliteet-kosmetsi maha müüa, siis sellel on võrreldes omahinnaga mitmekordne hind, nii et nende maailm toimub ikka.

Mulle meeldib see mersu-klassi kosmeetika väga. Ma ei osta tavaliselt üldse mingit kosmeetikat ning see vähene, mis mul on, peab olema väga hea. Kuna mulle meeldib see kosmets – ja need inimesed, kellega olen DeSheli Tartu ja Tallinna salongides kohtunud – on mul kurb telekast näha marutavat teleprodutsenti, kes neid juutide käsilasi agressiivses müügitaktikas süüdistab.

„Seda renomeed enam puhtaks ei pese,“  õiendas üks seltskonnaajakirjanik vip-avamisel, suu head-paremat ja kõrvad hurmavad muusikat täis. Meenutasin talle, et tema ju saab tänu neile tööd ja süüa. Tööd ja süüa saavad surnumerekristallide maaletoojad ja kosmeetikud, teadlased ja tootjad. Turg on täis ning tarbijate kasina kauka kallale pääsemiseks peabki vist agressiivne olema.

„Vaesus teeb kadedaks ja kurjaks,“ ütles Tallinna esinduse emand Irena. „Kes pimeda Põhjala naistest ei tahaks end rakutuumadeni turgutada – kui endale seda lubada ei saa, tuleb enesehaletsus ja viha.“

Läbi inimese on kõigesse lihtsam poolehoiu ja mõistmisega suhtuda. Kujutlege oksjonil teenitu varal oma eluga edasi minevat Eerikat – ja juba naeratate. Irena mees Ruslan on oma poisikeseliku naeru ja põriseva r-iga muhe. Tartu salongis mulle tasuta hooldust teinud – nojaa, lõksu üles seadnud J – Hanna on hariduselt defektoloog, kellega oli paljust rääkida ning ta saab lähinädalail beebi. Tema ülemus rääkis, et loobus ise kõrgtasemel kosmeetika nimel suitsetamisest. Tallinna esineduse peakosmeetik Annika Üürike kui isiksus on aga lausa pärl.

„Olen temperamentne nagu mustlasepüss sellepärast, et põlvnengi Setu mustlastest – nagu lauluema Taarka. Elasin keset üsna pikka kosmetoloogi karjääri USAs – kuni mu kihlatu suri. Tema suguvõsa võttis mu oma tiiva alla, aga oma lapse pärast tulin Eestisse tagasi. Siin elan end välja flamencot ja salsat tantsides – nooruses olingi Mait Agu rühmas profitantsija. Bailame!“ naeris Annika sütitavalt, kuni mina näonaha kompuuterdiagnostikas nägin, et ühtlase päevituse asemel on meil näonaha sees pigmendipusad ning näiliselt klaar nahk võib olla kaetud surnud rakkude kalmistuga…

Ja edasi? Olen üsna hulk aega oma mersuga õnnelik – kuna kõik need taimed ja kristallid on kontsentraadid, jätkub neid kauaks. Minust ei saa ei kohvikarussellil ega kristallidest rahapaleedes keerlejat. Tunnen end parima iseendana, kui mul on oma talus tuultes-vihmades töötades ja arvuti ees raha teenides Surnumere kristallid näos, et ma Põhjala kliimas ei närtsiks. Ent see pole elukese.

Ma tean, millega süüakse neid kristalle, kullakuma ja kauge-kadestamisväärsena tunduvat küllust. Armastusega. Mõistmisega. Teiste inimeste edu üle rõõmu tundes. Nende nähtustega osadusse sattumise eest tänulik olles. Siis teeb võõraski raha – kuitahes kauge ja hõlmamatu – meile head.

Head kodanikuühiskonna eestvedajad!

Aitäh kõigile, kes on esitanud juba kandidaadid Sädeinimese tiitlile.  Kuid on piirkondi, kes pole oma tublit inimest veel üles leidnud. Palun leidke üks hetk, mõelge oma inimestele ja täitke kirjaga kaasas olev ettepaneku leht ja saatke mulle tagasi. Ettepanekuid ootame 20.novembriks 2013.

Kuigi tunnustamis võimalusi on praegu palju, on Sädeinimese konkurss hea võimalus tunnustada inimesi oma kogukonnast, meie ümbert, kes on silmapaistnud ühe teoga või oma tegemistega  alal, mis kõigile korda läheb.

Sädeinimeste tunnustamisüritus toimub 30.novembril kodanikeühenduste konverentsi raames Haapsalu Kultuurikeskuses. Konverents algab kell 12.00, sädeinimeste tunnustamine kell 17.00.

Tiina Ojamäe
SA Läänemaa Arenduskeskus
MTÜ konsultant
Tel 56352591
tiina@lak.ee

Kutsume üles esitama Läänemaa Sädeinimeste kandidaate!

Vaadake ringi, märgake ja esitage tunnustamiseks inimesi, kes on oma kogukonnas mõne oma teoga silmapaistnud või midagi ära teinud.

Sädeinimeste tunnustamise eesmärk on märgata tublisid inimesi meie ümber ning tunnustada neid nende tegemistes.

Kandidaate võivad esitada kõik isikud ja organisatsioonid.

Kandidaate saab esitada kuni 20. novembrini Läänemaa Arenduskeskusele.  Ettepaneku vormi leiad http://www.lak.ee/sadeinimesed

Sädeinimeste tunnustamine toimub laupäeval, 30. novembril Haapsalu Kultuurikeskuses.

Sädeinimeste tunnustamist  korraldavad Lääne Maavalitsus koostöös Läänemaa Arenduskeskuse  ja MTÜ Kodukant Läänemaaga.

Lisainfo: Tiina Ojamäe e-post tiina@lak.ee, tel .56352591

Valijal on õigus

Ivo Känd

Ma ei ole märganud, et keegi neist, kes valituks ei osutunud, oleks analüüsinud, miks ja mis valesti läks. Mina olen üks neist, kes ei osanud oma head tahet ja suuri ootusi-lootusi serveerida. Olen üks neist, kes uskus, et Annelinna parkla soovijad toetavad, nagu lubasid. Üks neist, kellele pidevalt öeldi – hea mees, aga vale partei. Nii kõva mees olen küll, et jagan teiega oma pettumust. Ja kurbust selle üle, kui jõuetu meie ühiskonnas üksikinimene on  kuitahes suur tema tahe ka on. Ikka kõigest mees metsast nimega Känd.

Minu tulemuseks oli 60 häält, volikogusse pääsemiseks olnuks vaja poole rohkem. Neli aastat tagasi sain 85 häält – nüüd tegin aga kolm korda rohkem tööd, ma vähemalt proovisin… Raadil ja Annelinnas sai ukselt uksele käidud (üle 340 kontakti), laiali sai jagatud Raadil ja Annelinnas 2800 postkaarti (flaierit), lisaks 1500 väikest visiitkaarti üle linna, helistatud,  meile saadetud (valimislubadusi tutvustavad postkaartid), lisaks ajalehereklaam, reklaam facebookis, arvamuslood, sotsiaalset teemat tutvustav filmilõik Tartu Kodust Tallinna TV-s, mida jagasin ka internetis, mul oli abiks neli noort inimest, kes aitasid kampaaniat teha. Panin kampaania alla enam kui kuupalga – andke andeks, mu kallis pere. Aktiivne tegevus kestis kogu minu puhkuse aja ehk siis kolm nädalat.

Vehkides peale võitlust veel korraks rusikatega, tahaksin kõigi sündinud koalitsioonide taustal lihtsat inimlikku tõde meelde tuletada – kaalul on rahvuslik eneseusk ja elujõud, nüüd on leiba ja tsirkust ootava rahva leiva tagamise aeg. Tsirkust sai valimiste puhul küll. Tülgastuseni. Vabandust, olen kibestunud. Mis on ka mõistetav.

Valimisi on vaja, et teada saada rahva poliitiliste eelistuste tegelik hetkeeis, mis võimaldaks erinevate vajaduste arvestamist kohaliku võimu teostamisel. Eestis kiputakse demokraatiat mõistma kui enamuse diktatuuri vähemuse üle  – ei mõelda sellele, et valijate ootusi täidavad nii koalitsioon kui opositsioon. Koalitsioon on alati süüdi ja opositsioon kangelaslik, teate küll. Valijal on alati õigus, tema hääl jääb sellele, kelle poolt ta on selle andnud, keda ta usub oma huve kõige paremini esindavat. Julgen väita, et Eestis on umbes 270 000 valijat, kes suudavad koguni sõnumitoojate loosungid summade ja tegelike loosungite keelde tõlkida ega lange tühikargajatest lubajate ohvriks, sest nad saavad aru, et riigi rahkoti suurus ei sõltu poliitikute valimislubaduste suurusest. Tõsi küll, kampaaniaaegne tilulilu tuhmistas ja juhmistas meid kõiki – ent päris pimedusega ta meid vast ikka ei löönud.

Tallinna valimistulemused ei näidanud Savisaare-Krossi sisulist debatti, kuid näitasid, kuidas hääbuv erakond IRL on võimalik fööniksina tuhast tõsta. Ning tõestasid taaskord ilmekalt, et kuna eestlaste ja venekeelse elanikkonna poliitilised valikud on erinevad, siis ei õnnestu koguni presidendi hukkamõistu pälvinud tsaari-laadsel moodustisel end oma maitsetu priiskamisega põhja lasta. Miks? Sest järjest süveneb sotsiaalne – aga ilmselt ka hariduslik-tunnetuslik – ebavõrdsus eestlaste ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel. On mõistetud vääriti  ühiskonda sulandumist. Me ei saa vene rahvuse erinevust – nagu ka okupantide järeltulijaid endidki – kõrvaldada, vaid me peame nende mõttemaailma mõistma ja aktsepteerima. Muidu on siin riigis elamine talumatult vastik, kui mitte võimatu.

Julgen väita, et hiljutistel valimistel valiti Tallinnas ühte poliitikut selleks, et võimule ei saaks teine, seega ei valitud kellegi poolt, vaid valiti kellegi vastu ja jõujooned pandi jooksma mööda rahvust. Venekeelse elanikkonna sotsiaalmajanduslik positsioon on nõrk ja neil on hirm oma kultuuriliste väärtuste püsimajäämise pärast Eestis. Kui vene inimene ei tunne ennast ühiskonna võrdväärse liikmena, siis ei ole tal ka motivatsiooni siduda oma tulevikku selle ühiskonnaga – konstruktiivses mõttes. Ning me ei saa enda kõrval paratamatult elavast rahvast endale liitlast. See puudutab eriti vene noori, kes soovivad eesti keele õppimise asemel hoopis Eestist lahkuda. Edasi veel lääne poole.

Asi pole nomaadide vallutajageenides, vaid ellujäämise instinktis. Seega on lõimumine väljakutse kogu ühiskonnale, mis algavad väikestest igapäeva toimingutest. „Räägi inimesega inimese keeles“ – ja seda on tsaa Eedik ülimalt oskuslikult Tallinnas teinud. Ta on tänu headele nõunikutele kasutanud ära hõreda olukorra. Mitte et eestivenelastel oleks Savimehikese vastu lausa religioossed tunded, mida ei saa ratsionaalsete argumentidega murda. Saab küll, kui selleks on soov.

Kuid naiivne on loota, et vene valija ise eestikeelsesse inforuumi siseneb ja siis nagu iseensesst eestlaste sõnumitest hakkab osa saama. Ei aita selleks Randpere linnarinnad , Krossi kopterid ega tegelikut savist Ülemiste-vanakesedki. Selleks tuleb ikka eestlastel endil käesirutamise vaeva näha. Nüüd on selge, et okupatsioonist siia jäänuid ei saa ignoorida. Tuleb meeldida. Soovitavalt vastastikku. Poliitik peab teatavasti massidele meeldima.

Mass koosneb inimestest ning poliitiku ülesanne on olla iga inimese meelelahutaja ja –rahustaja ning ühtlasi peab rahvajuht tajuma laiemaid sotsiaalseid tellimusi. Enamasti muudab ta need populistlikult müüdavaiks. Ja nii ongi kujunenud Edgarist Jumala asemik Tallinnnas, Lasnamäelastele  aga  lausa pühak.

Poliitika ongi kompromisside kunst. Erinevalt matemaatikast ei ole poliitilisel ülesandel ühte ainuõiget lahendust. Lahendus saabki selguda erinevate huvigruppide arutelude käigus juhul, kui poliitik kuulab kedagi peale iseenda.

Inimesed on väsinud poliitikast ja poliitikutest ja selle ümber toimuvast. On tajutav pettumust ja käegalöömist, sest on ju ometi püütud valida  aatelised ja ausad inimesed, kes lubasid ilusaid asju, aga mis sellest välja tuli – veel neli aastat korruptiivset kremlimeelt… Palju on kriitikat ja negatiivset suhtumist, sest me vajame tõepoolest lõpuks ometi tõeliselt Teenivaid ja suure südamega rahva juhte. Vajame usku, lootust ja armastust need sõnade kõige autentsemal viisil.

See pisku rahvakild siin Läänemere ääres ei suuda võimul olles leida ühisosa, -meelt, kandvaid ideid – ja tulemuseks ongi andestamatu lõhestumine, poliitilised kemplused, poriloopimine ühtehoidmise asemel. See on minu kui kõrvaltvaatajaks jäänu hinnang.

Kurb on see, et paljud arusaamad, väärtused ja ühiskondlikud normid (sh kõlbelised) on heal juhul ümber hindamisel, enamasti lausa allahinnatud, devalveerunud. Sõnad ja teod ei käi käsikäes. Ausus, respekt, lugupidamine… nendega on nii nagu on!

Eesti ühiskond vajab ülitõsist taastumist ja radikaalset ravi ja  midagi täiesti uut ja usaldusväärset – reformatsiooni näiteks. Võimalik, et tõesti kõigi erakondade laialisaatmist, puhtalt lehelt, inimestena – mitte funktsionääride ja partei-genossedena – otsast alustamist. Mõni tugev raputus mõjuks ehk kainestavalt  – annaks jumal, et see jälle mõni valus uus okupatsioon pole – või on mõni helge IME kuskil varuks.  Ajaloost tuleks õppida – ei ole midagi uut siin päikese all. Kui me antud armuaega pere-kogukonna tasandil ja ühiskonnas laiemalt ei oska väärtustada, hinnata, kalliks pidada, siis võime sattuda nö trahviringile ja alustada ei-tea-kust uuesti. Seda valu ja hinda ei sooviks – kuid kahjuks Eesti ajaloos on seda korduvalt juhtunud.

Õnneks on veel inimesi ja gruppe kes on jäänud raha ja võimu poolt rikkumata, kellel on ühine maailmapilt ja väärtused. Õieti mitte veel, vaid juba, taas, lõpuks ometi. Uue ajastu inimesed. Nende hääl on praegu nagu hüüdja hääl kõrbes – neid lintšitakse ja summutatakse, kuni võimalik, ent mitte kaua enam. Ja päike tõuseb…

Koolis õpetatakse inimesi, mitte õppeaineid

Villu Mengel on pedagoog, kes juhib Tallinna Sikupilli Keskkooli ning ühtlasi on Õnnelakeskuse pedagoogiliste teemade koolitaja, ütleb: „Pedagoogika nurgakivi on tegelikkusele toetuv inimkäsitus. Pedagoogil on oluline mõista inimese tõelist olemust. See on iseenda ja õpilase mõistmise aluseks. Kahjuks õpetajate ettevalmistuses seda teemat välditakse. Peamine põhjus on see, et ei taheta loobuda nn teaduslikust maailmavaatest, kus pole kohta hingel, sest seda ei suudeta kuidagi teaduslikult tõestada. Aga ma pole kohanud veel inimest, kes väidaks, et tal pole hinge. See on tegelikkus. Hingeharidust võib nimetada ka harituseks. See on hariduse põhieesmärk, sellega kaasneb teadmiste ja oskuste omandamine. Haritud inimese käsutuses saavad teadmised ja oskused tõeliselt väärtuslikuks. Seevastu harimatu võib omandatud teadmiste ja oskustega kahjustada ennast, oma pere, oma rahvast. Vaadake, millise hariduse on saanud riigireeturid, korruptandid jne. Harituse tunnus on see, et inimene rakendab oma teadmisi eetiliselt ja loovalt igas eluvaldkonnas“.

Maslowi püramiidi lõks

„Kui kool seab põhieesmärgiks teadmiste, oskuste omandamise, mitte inimese olemusliku arengu, toetatakse eelkõige inimese ego, mitte mina arengut. Pedagoogide koolitustel kasutatakse eksitavat Maslowi vajaduste püramiidi esialgset versiooni, kus inimese kõrgeim vajadus on eneseteostus. See pole mitte inimese mina vaid ego kõrgeim vajadus. Ego määratleb end oma saavutuste, teadmiste, ühiskondliku positsiooni, vara jne kaudu. Inimese tõeline olemus, tema mina püüdleb valgustumise poole. Tõenäoliselt mõistis seda ka Abraham Maslow oma elu hilisemal perioodil ja täiendas oma skeemi kõrgemate, üleloomulike vajaduste astmetega. Üldjuhul kooli pole see teadmine jõudnud ja eesmärgina domineerib ego vajaduste rahuldamine, kujundatakse väär mina-pilt ja egokeskne maailmavaade.

Südamekandle häälestamine

Senisest enam on vaja koolis tähelepanu pöörata teadlikule mina avaldumise vormide: Armastus, ausus, sallivus, julgus, õilsus jne kujundamisele. See on kui sajakeelse südamekandle häälestamine, mis eeldab õpetaja, lapsevanema eeskuju ja teadlikke tegevusi enda ja lapsega.

Oleme Sikupilli Keskkoolis selliseid tegevusi teadlikult kollektiivselt kavandanud. Alustasime aususest. Kõikides klassides oli ülesandeks arutleda aususe teemal ja koostada oma klassi aususe manifest. Koondasime tulemused ühtseks stendiks vaatamiseks, mõtlemiseks kõigile. Selle juurde kuuluvad rollimängud, situatsioonülesanded, arutelud jne. Oluline on, et me käivitame protsessi elus oluliste väärtuste ja iseenda määratlemiseks. Tagasisidena olen õpetajatelt kuulnud, et nüüd on probleeme aususest lähtuvalt lihtsam lahendada, on ühine, kõigile mõistetav väärtus, millest lähtutakse.

Selle õppeaasta esimeses pooles on prioriteetseks väärtuseks sallivus.

Algklasside koolipäev algab sel aastal otseses mõttes muinasjutuliselt. Hommikuse muinasjututunni kaudu häälestub laps positiivsusele, loob ideaale, kujundab endas kõlbelisi väärtusi. Muinasjutud kätkevad endas iidsete aegade tarkust nii sisult kui ka vormilt. Oleme kujundamas sellist pedagoogika kontseptsiooni, mis taotleb lapse arengut kõikidel tema  olemistasanditel. Kaasame sellesse ka lapsevanemad ja õpilased.

Täiskasvanute eeskuju

Tegelikult on õpilased kõlbelistele väärtustele väga avatud ja tundlikud. Vaadake kuidas nende silmad löövad särama kui kohtavad kedagi, keda usaldada, austada, armastada. Mõnikord aga täiskasvanute maailm näitab väärat eeskuju. Üks näide meil omast käest võtta. Koolimaja peauksest 15 meetri kaugusel on „tondiloss“, eraomand, mille kõrvalhoone on põlemise tagajärjel varemetes. Kuna neil puudub prügikonteiner, siis olmejäätmed lendlevad tuule käes hoovis ringi. Aeg-ajalt tehakse „hädasid“ oma hoovis, klassiakende all. Tõenäoliselt pole neil wc-d. Vaatamata korduvatele pöördumistele linnaametnike poole, pole seni  „tondilossi“ ja selle elanikega midagi olukorda muutvat ette võetud.

Ühiskond terveneb hariduse edenes

Kahjuks on selliseid näiteid ja „eeskujusid“ pea igast eluvaldkonnast. Koolil on oluline roll ühiskonna tervendamisel. Samas ootab kool ühiskonna toetust eelkõige üldhariduse sisu ja eesmärkide uuendamisel. Sellel teemal järjekordne näide.

Sel aastal lahkus koolist noor meesõpetaja, kes oli valitud kooli ja Tallinna  aasta noorõpetajaks, koolist tulusamale tööle. Kuigi õppeaasta algul oli tal veel plaan koolijuhtimist õppima minna. Koos tiitliga tuli ka abielu, isadus ja noor pedagoog ei suuda tõepoolest peret elatada. Tundub, et selles osas pole oluliselt kolmekümne aasta jooksul midagi muutunud. Olen nõuka ajal ise sama olukorra läbi elanud ja koolist ehitusele tööle läinud. Sellises Eestis me elame.

Hariduse vaimne mõõde – haritus

Praegune töö Sikupilli Keskkoolis on tõeline väljakutse. Mitmel erineval põhjusel on kooli pidaja seda kooli püüdnud paarikümne aasta jooksul kas sulgeda või põhikooliks teha. Siis on jälle otsuseid muudetud. Aga lapsevanemale, õpilasele ja kooliperele ei tekita see turvatunnet. Seetõttu oleme kaotanud mitmeid häid õpetajaid ja palju õpilasi. Õpilaste arvust sõltub aga kooli eelarve jne. Usun, et sellest nõiaringist väljatulemiseks on vaja täiustada eelkõige meie koolis omandatava hariduse sisu, võtmesõnaks on haritus. Oleme selles suunas juba esimesi samme teinud. Kui see harituse puu, mida lapsevanemad, ühiskond väga vajavad, hakkab vilja kandma, oleme otsitud kool, kuhu tahetakse tulla, siin olla, siin õppida ja töötada. Selleks vajame vähemalt kolm aastat turvalist tegutsemisruumi.

Kui töötasin Pärnumaal Surju Põhikoolis koos abikaasa Üllega, korraldasime 2000. aastal uue koolimaja avamise puhul hariduskonverentsi. Juba siis pööras Ülle oma ettekandes tähelepanu harituse prioriteetsusele.

Kui üldhariduskoolis taotletakse lapse arengut, siis pole lahendus mammutkoolide loomises vaid väikeste ja keskmise suurusega koolide õppesisu ja eesmärkide arendamises. Kool on just see koht, kus laps õpib ka iseendasse süüvimist, keskendumist, mõtlema elus oluliste väärtuste üle, otsima vastuseid elu põhiküsimustele, isaks-emaks olemist, pereelu. Mammutkoolid pole see keskkond, kus pedagoogidel iga lapse jaoks eluliste põhiküsimuste jaoks aega on. Siin on oluline osa lapsevanema teadlikkusel ja oma soovide, ideede avalikustamisel.

Lapsevanemate teadlikkus

Lapsevanema teadlikkus ja julgus selle avaldamisel võiks olla murranguline mõju Eesti hariduselule. Järjest rohkem on neid lapsevanemaid, kes mõistavad esimese klassi koolikatsete kahjustavat mõju lapse mina-pildi ja väärtusmaailma kujunemisele. Nii katsetel õnnestuja kui ka ebaõnnestuja saab kogemuse, et tema väärtus sõltub testi sooritamisest. Nii kujuneb sooritus peamiseks, olemine jääb tahaplaanile. See muster on juba paljunenud meie ühiskonnas, soorituskeskne ühiskond, kus „vaim on vardas ja härg väntab“.

Järjest rohkem on ka neid lapsevanemaid, kes otsivad oma lapsele alternatiivset võimalust hariduse omandamiseks, sest tavakooli ei soovita oma võsukest panna.

„Õnneks on ka loovaid ja sensitiivseid õpetajaid, kes uutele suundadele avatud ja entusiastlikud. Ja laps tunneb ära, kas õpetaja tuleb klassi temaga või õppeainega tegelema,” naeratab Mengel.

Vabaduskasvatus

Vabaduse kasvatus on inimese mina vabastamine ego vangistusest. Inimene on siis vaba kui ta on iseenda peremees, mitte ego. Ego õhutab küll meie pürgimusi ja karjäärijanu, ent on ühekülgse külluse, võimu jms. jahil paratamatult tasakaalutu. Minale keskendumine viib lõpmatu arengu ja avanemiseni, mis tasakaalustab isiksust, avardab tema teadvust ning viib ta tõelisse osadusse universumiga, Kõiksusega.

Sellepärast on ülimalt oluline, millised õpetajad, isiksused meie koolides lapsi kasvatavad ja õpetavad. Kuivõrd kodudes pole pahatihti soodsat arengukeskkonda, peame koolides selle korvama,” kinnitab Villu. „Täiesti kindel on, et eeskuju, olemine ja oma suhtumiste-käitumiste jagamine noorega on võrratult olulisem ja toimivam kui epistlid. Õpetaja ja lapsevanema eesmärk lapse, õpilase kasvatamisel võiks olla kasvatada õpilane, laps oma õpetajaks.

Oma tegeliku olemisega kasvatavad lapsi lisaks vanematele ja õpetajatele ka avaliku elu tegelased ning meedia. Siin on veel palju arenguruumi. See on rahva tulevase hariduskongressi teema.

Kon-Tiki – igihaljas tõestus imede võimalikkusest

Kati Saara Vatmann

Norra Oskari-kandidaat „Kon-Tiki“ on Joachim Rönningi ja Espen Sanelbergi film, mis peaks olema suurepärase kasvatusvahendina kohustuslik vaatamine. Kõlbab tänu retrostiilile vaatamiseks ka jubedas või olematus kinos. Ning pakub rutiinist ja paigalmarsist väsinutele paaritunnise pelgupaiga, kus kinnitatakse: imed on endiselt võimalikud.

Pean tunnistama, et mina põgenesin äsja Eesti ekraanidele tulnud „Kon-Tikit“ vaatama laste eest. Sul võib neid koos väimeeste-minia-lapselastega olla kokku 10+, ikka on aegajalt puberteedid-probleemid justkui uued. Nad ähvardavad omavahelise jagelusega kodu lõhki ajada, igavlevad keset raamaturiiuleid ja Eedeni aeda, valed eeskujud ja suvetüdimus toovad koju vastikut tümakat kultiveerivad DJ-meeleolud ja konfliktid, mis ähvardavad 11aastaste riigipöördega… Ja siis osutuski viikingite balsapuulaevukese film tõeliseks pelgupaigaks – kuhu põgenesin laste eest targu koos lastega.

Paremat eeskuju kui annavad näitlejad Pal Verre Hagen, Anders Christiansen, Gustaf Skarsgard, Odd Magnus Williamson, Agnes Kittelsen oma rollides ei saakski ei taevast ega kinorepertuaarist tellida. Uje ja verevaene teadlane, kes ei osanud ujudagi, otsustas üle ookeani parvetades tõestada, et polüneeslased ei pärine Aasiast. Inspiratsiooniks piisas ananassist. Ja kõik õnnestus – kuni hoovuse kiirrongile sattumise ja üle Raroia atolli hüppamiseni. Kõrge haridus ja julged unistused võimaldavad inimesele eksootiliste saarte ekstreemi koos kihvti naisega kangelaslikkust ja ajalukku minekut – tänu karismale ja kokkusattumustele läheb pärast pisukesi tagasilööke kõik paika.

Sest juhuseid ei ole. Vastu skeptikute müüre end üleni muhklikuks jooksnud Thor Heyerdahl juhtub parve võimalikkuse juttu ajama hetkel külmkappe müüva inseneri kuuldes. Piisab ühest pliiatsitõmbest joonisel – ja tulevane alus on kujutlustes nii voolujooneliseks tuunitud, et materialiseerubki. Usk avab teadlase ees kõik uksed salaorganisatsioonidest sheikideni ning kinnitust saab igihaljas fakt, et raha ei ole maailmast otsa lõppenud – tuleb vaid enda kasuks pöörata – tema puhul eelkõige naeratada.

Need kuus meest, kes ookeani ületavad, on nii inimlikult ebatäiuslikud, et publik plaksutab pärast seansi lõppu. Pealik ei oska ujuda. Insener on äpu – ehkki nii esimene kui viimne tõuge õnnestumisele tuleb just temalt – ja samas seilab ta ÜRO kõrgeks ametnikuks. Mitte õlu – nagu praeguses telereklaamis – vaid teadmised ja õnn teevad edukaks ja meheks ka veel. Kõige mehisem kuju on merehaige ning ei ohjelda afekte – hakib haikala, kes tema papagoi nahka pistab, üsna peenikesteks ribadeks. Kusjuures lind ja kala ongi muide ainsad, kes kogu filmi käigus verd valavad ja hukka saavad.

Kõik teised saavad õnnelikuks ja teevad kangelasretke lõppedes endale sobivat suurejoonelist karjääri.

Võrratud norra näitlejad võimaldasid mul vaimustunult ekraanile vahtivale pojale rõhutada – jajaa, kord kalalaeva pardal… Minu vanaema patune paps oli Kalasadamas maabunud norra sunnik, kes tegi vallastütre valmis ja pani sõrmusterahaga tükkis merele tagasi – viikingite värk… Ning mu viiest lapsest mitu tunnetab end – ilmselt ka vanaisa poolt lisatud rootsi vere tõttu – skandinaavlasena. Seega puudutab see saaga sügavaid identiteedijuuri. Paljudel eestlastel.

Ja eksistentsiaalseid mõistatusi – enamusel inimestest. Mis siis sellest ühest jõuluõhtust, kuhu nii võimas mees nagu Thor ei jõudnud – võime küsida ja mitte mõista, miks kaunis Liv, ka ise ju teadlane, sellise unelmate sangari maha jättis. Ning vastus on paraku samuti igihaljas – mis sest ühest Livist, maailm on naisi täis. Tõsi küll, see järeldus pole nüüd just väga pedagoogiline ning selleni film tegelikult ei juhata ka – pigem isiklik elukogemus.

Pedagoogiline on fakt, et iga ala parimad on siin ilmas omadega või sees – neil on raha ja kuulsus, austus ja jälg ajaloos. Mis teha, et parimaid on vaid üks. Keegi ei ütle, et see üks pole sina, kui oma õige ala ja kutsumuse, missiooni ja tee ära tunned. Vastupidi, just sina see oledki. Vähemasti kinos kangelastega samastudes.

„Kon-Tiki“ annab kirka laengu ja head unenäod mitmeteks päevadeks ja öödeks. Seda enam, et pole väljamõeldis, vaid julgustav-inspireeriv tõsielukas.

Nii hea on mõelda siis…

Kati Saara Vatmann

„…et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind…!

Seda laulu kultusfilmist „Siin me oleme“ laulab koos Lauri Nebeliga minu noorem, tänane ooperilauljast vend Lauri Vasar – Kadri Jäätma on kauniks pildiribaks peale vaadata. Ja mu ülemaailmne suurväikevend vaatab minu muinasmaale, mis nüüd juba neljandat aastat siiski Raplamaal, mitte mere ääres asub, pehmelt öeldes mõistetamatult – milline tohutu töö aastaringi, mille nimel, kuidas…

Ikka selle nimel, et kirjutada Tõelisi Tekste – loomade kaudu kanaldada otse Allikast. Õppisin talu pidama ja loomi hooldama, loomandusprodukte turustama ja nende järglasi saama-müüma palju-põlvi-linnatüdrukuna järk-järgult. Kõigepealt olid eelmises talus suured koerad, siis ka hobused. Nüüd olen jõudnud hobuste aretamiseni, kasvatan kihnu maalambaid – põhiliselt villa ja järglaste saamiseks-müümiseks ning maastiku müratuks hooldamiseks, vähem liha pärast – pidevalt pruugib pere toidujäägid lõpuni kolm-neli siga, õu on täis parte ja kanu ning mööda hoovimuru tõstan meeterhaaval edasi ka õhulist puuri kolme küülikuga. Nahad-lihad – aga ka silmarõõm ja viljakas-ehe elu. Ülemaailmsete suurlavade vennale võin rahustuseks öelda – hommikul tund, õhtul tund mõnusat südamlikku toitmist ja talitamist. Kirjatööde vahele sobival hetkel talli ja lauda puhastus. Heinad-viljad ostan ning ühest aastast koos kahe lehma ja kahe kitsega piisas, et otsustada: ka piima ostan.

Ma investeerin kõik, mis teenin, lastesse ja loomadesse – ning nemad annavad mulle otseühenduse kõiksusega, nii lihtne aineringkäik ongi. Ka sellest nii-hea-on-mõelda-siis-laulufraasist on saanud ühe mu romaani pealkiri. Laulust enesest on saanud suvemajaomanike hümn. Enamus maamajade ja suvilate omanikke elab teatavasti tänapäeval enamuse aastast linnakorterites ning sõidab pühadeks, pühapäevadeks ja puhkusteks oma taludesse – vahepealsel ajal laulab eel-ümisetud laulukest ning veenab end, et niimoodi linna ja maa vahele jaguneda on õige.

Neid haritlasi, kes aastaringselt loovus- ja looma- või taimetaludes elavad, on küll üha rohkem – eile õhtulgi istusime mu talu õuemaja terrassil äikest ja sääsetust nautides, südamest südamesse rääkides ning silmal hobuste ja lammaste peal puhata lastes kümnekonna haritlannast talupidajannaga – ent meiesuguseid viie inimese eest rügavaid idealiste  ei mõista päriselt ei meie linnasõbrad ega põllumehed-põlised-rikkad. Samal ajal, kui ninasarvikud ja oravad klobivad üksteist ja oravad närivad üksteise kõrisid läbi, on Eestimaa põllumajandus teatavasti taasiseseisvumisest saadik nii hunnikusse kukutatud, et normaalseid väiketalusid kui terviklikke majapidamisi, kogu riiki katvaid ja asustavaid tuiksooni ja inimliku elulaadi reservaate, ei saa õieti olemaski olla. Põlised-rikkad on loobunud ja korterlikku elulaadi tõmbunud – ei jaksa ja pole ka mõtet, kui põhikarja pole vähemalt 200 mistahes liiki looma ja hektareid samuti sadu. Pangad, riik ja Brüssel just väga meiesuguste jaoks pole – ametnikud hakkavad elulaaditaludes ühendatava loovuse ja looduse jutu peale naerma, pangad finantseeriksid ilmselt siis meid-entusiaste, kui riik oleks garant ja seljatagune – ent riigile kui maa- ja isegi Maa-välisele tulnuk-moodustisele on kõik, mis toimub külades, suva ja savi. Niisiis eeldab väiketalude püstihoid üleinimlikke pingutusi, mida väestavad need talud ise.

Ja maal kasvanud muidu-nagu-normaalsed noored nendivad meiesuguste õuedel ringutades: täitsa tore turismitalu ju! Me, uusmaalased, saame vigadest õppides, kahjudega kaubeldes ning pidevas sang-hang-pang-kang riistvõimlemises tuuldudes oma taludest lihad ja nahad, piima ja munad, villa ja loomade-lindude järglased, mina mitte, aga eile siin külas olnud daamid ka kartulid ja köögivilja, ürdid ja puuviljad – võõrandunud maasoola lapsed aga leiavad, et tore turismus, tarbigem!

Istusin ühel leitsakupäeva hilisõhtul, mil oravad olid just paar tükki endi hulgast topiseks teinud – kui elukauge ja inimvõõras see kõik siit metsast Elu keskelt vaadates tundub… – arvuti taha kirjatööd tegema ja tänasin õnne, et pole geneetiline eestlane – ei pea vinguma: palav-putukad-peatariik-peatagemaailm… Talvel tellime taevast lume – ja saame seda aprillini rinnuni. Nüüd on naadid-nõgesed-malts hetkega kannikateni. Nii me siin metsade vahel niidame ja sügame, talitame ja rügame oma vabalt valitud elulaadi teenides. Refrääniks teekaaslaste e-kirjad: pea vastu, suvel tuleme vaatama. Tulevad ka. Just kitkusime mu noorima pärijanna ristiemaga, kes on vähikliiniku raudvara, raudnõgeseid teeks ja loomarammuks. Kirikuõpetajast-politseinikust ristiisa panime samas pannile – ehitas koos meie talumeistriga, kes ei salli, kui talle sulane öeldakse, püramiidi-suvemaja, jalge all suitsev ruberoid ja apokalüptiline lõõsk kuklas. Ellu jäi 😀 Ja meil koos kallite külalistega just sellepärast eriti hea sai, et koos töötasime ja töötades lobisesime – polnud molutamist ega tarbimist, vaid ühine loomine.

Õhtul leidsingi e-postist hea Delfi-kolleeg Madise kirja:

„Kas see, et kena suveaeg on käes, ei inspireeri ometi kirjutama? No et maal on tore elada – pole ummikuid, tüütuid naabreid, kes paneelmaja ülemisel korrusel liiga valjusti telekat vaatavad, suurlinlikku anonüümsust ja magalarajooni elanikku vaevavat mutriks olemise tunnet. Selle eest on aga rahu ja vaikus, udused päiksetõusud ning looduslik äratuskell mingi linnu kujul, kelle häält linnainimesena mina äragi ei tunne. Rääkimata võimalusest teha midagi oma kätega, midagi mis võrsub ja kannab vilja, selle asemel, et toota midagi, mis ununeb selsamal hetkel, kui vajutada Send või Publish – ning teha seda kellegi jaoks, keda sa eales ei näe. Mis sa arvad?“

Väga hästi arvan. Kiidetud olgu Issand, kes laskis tõde sedapidi paista! Meie, uus-maalastest valgustöölised, olemegi just välja kasvamas vihast nii kadedate päris-maalaste kui griller-tšiller-tarbijate vastu – kui varem muutusime mõistmatuse ja siin-me-oleme-ja-ei-maksa-ka-mitte-mentaliteedi peale kurjadeks nõidadeks, siis nüüd on meie töökad luuad õhu puhastanud – meie taludesse tulevad need, kes koos meiega pühendunult ja mõnuga töötavad. Tühitarbijad ajavad lapsed pöördesse ja loomad kaosesse ning lisavad pererahvale gigakoormuse – me pole vaatamisväärsused ning enda turjal telkijaid ei talu.

Väsimus kolmest küljest ümbritseva mere hingusest polnud ainus põhjus, miks Pärnumaalt Rappeli-metsa tõmbusin – elasin neemel, kus talvel olin ainus tuli koduaknas, suvel olid suvilateks muteerunud kalurimajad aga lärmi ja laga, ohufaktoreid ja agressiooni tulvil. Sisemaale õnneks räuskama ja lambaid šašlõkiks varastama, purjuskäsi hobuseid käperdama ja lapsi ohustama ei tulda.

Ent – kulla kolleeg, ei jää siin maisel matkal ka maatööst igavest hunnikut maha. See, mis praegu tärkab, käib söödana läbi loomade seedimise. Sõnnik laotub põldudele ning juurikad-viljad kulgevad sealt läbi inimeste ja muude loomade ainevahetuse. Et jaksaks. Praegu näiteks talveks valmistuda – söödad loomadele, toit endale… Kes ei teaks une pealtki Toe-Tagi laulu, kus Genka pahandab siiakolinud esivanemate peale, kes võinuks oma kromanjoonipeed kuhugi kariibidele viia. Ka mu viienda lapse ristiisa tavatseb laste ees pidevalt vabandada: pakane jah – vabandustvabandust, putukad neh – vabandustvabandust, maailma väikseim keelkond – so sorry…

Mis puutub oma kätega tegijaisse, siis neid pole võtta ei maal ega linnas. Ju kõik loobunud-pettunud peed enda küljes olevad käed soomedesse orjadeks viisid ja müüsid. Siin rügavad rahata vaid väga peremehised natuurid, keda missioon ja vaimustus teeb viievägiseks. Kuna palgalisi käsi pole võtta, panevad magistrid-doktorid tunde ja tunde põldudel ja laudas ise Teenida – koolidirektor Diana higistab Pärnumaal, kaheksas laps vao otsas tudumas, maasikaid rohida ning karjatab ja niidab sadu lambaid. Kirjanik-poliitik Heli hooldab viis tundi päevas oma noores farmis sadu küülikuid. Ma siin müdistan oma hobuste ja lammaste, sigade ja lindudega üksi, lastele töökasvatust andes – mu sulane ehk ase- ja lisamina läks Indigo Tomi Baraka-poe peale joogasaali ehitama, sest Namaste ja Oaasi ümber koondunud väelaulikutest päikeselastelgi polnud ei linnast ega maalt töökäsi võtta.

Tänu kolleegi vaimustusehõiskele – romantika ja rahu, linnulaul ja oma olemine! – vaatasin korraga oma enese muinasmaale värske pilguga. Üksinda müttamine kipub horisondid hägustama – kaugem siht tuhmistub ja märkamismeel juhmistub. Külalised – palun ikka need, kes oskavad ja tahavad koos minuga Teha ja Näha! – annavad põhjuse näidata ja rääkida. Oijah, toonekured hobuste vahel koplis tõesti nagu kodused karjaliikmed, jah, seal eemal hõikab sookurg – ja üleloomulikult kiiret põrinat teeb suurkirjurähn – jumalikud värvused metsas ja kuninglikud taevas… Koos külalistega end tööde kohe kohalt sirgu ajamine tuletab ka endale meelde, milleks see kõik.

Need, kes hoiavad aastaringselt tuld talude akendes ja korstnates ega laula linnas oma suvilate poole igatsuslaulukest, peavad lisaks muinasjutulisele oaasile üksiti ka mõtestatud jõusaali versus linlik-haisev rauaneedmine mõnes spordikeskuses, mille ümber kindlasti mõni kohtuprotsess rullub – ning neil on pidev lähisuhe looduse ja Loojaga. Ränga töö ja loobumiste hinnaga, kohati maoli maas ja meeleheitel – ei salgagi! – tegelikult ju elame tõepoolest Eedeni-aias ja Pühakojas. Suured õigused annavad ka tohutud kohustused.

Meie enese valik, kas õnnitleme või haletseme end. Keskpäevaleitsakus lastega metsajärves kükitades – kui see pole paradiis, siis mis üldse on?! – mõtlesin samal ajal seal sulnis paigas värske Eesti Naise juhtkirja lugedes kaasa Aita Kiviga, kes juhtis tähelepanu tõsiasjale, et remontivajavad talud ei maksa Maarjamaal peaaegu midagi. Kogu Eestimaa asustamine tähendab eestluse elujõudu. Riik – see pole pole üksnes maanteed ühest linnast teise.

Ja õnneks jääme oma sõpradele-teekaaslastele-suvekülalistele oma taludega meelde. Meie võrgustikuga tuleb ka tuleval talvel kindlapeale uusi haritlas-misjonär-ühinejaid – turg on tõesti talusid täis. Riik peaks mehiselt panustama sellesse, et neid ostetaks-taastataks-rajataks-aastaringselt asustataks – ent kogu aeg käib mingi maaväliste olendite oravajaht ja ninasarvikute romuralli. Kõik need omakohtud ja pressikonverentsid, mida praegu Tallinnas peetakse, tuleb büroo-akvaariumidest tegelikult tuulduma tuua – siis klaaruks mutsukene peest pähe tagasi – isegi potililled viiakse suveks õue. Konditsioneeritud-kemiseeritud taimekesed vilja ei kanna.

Keradega killerbeibed

Eestimaa nutab ehmunult ja süüdlaslikult. Kuidas me ei märganud, et Lauljanna on hädas ja haige – miks me tema elu ajal nii vähe teda esinema kutsusime ja lõpeks ta luuserjoodiku kätte räsida jätsime? Kui Facebookis voolas tema videote kosk, kirjutasin ühe süüdlasliku ohke kommentaariks:

„Me peaksime tõepoolest tegema hoiatava nimekirja mees-vampidest, kes keradega beibedena – reeglina töö-oskamatute alkaššidena – landivad mööda FBd tuntud, oletatavalt edukaid, ent üksikuid küpseid daame. Seesama, Silver, kes Lauljanna elujõust tühjaks imes, jahtis umbes samal ajal ka mind – ja mitut mu tuttavat. Võib küll öelda, et igaüks on oma terminaatorit väärt, ent kui meil on see võimalus ja teadmine, peaksime siiski üksteist teavitama ja kaitsma.“

Londoni baarmän, kes Daami surnuks solgutas, tegi paar aastat tagasi ka mulle jõulisi lähenemiskatseid. Ju ta andis simultaani – milline üksildane tegus ja tõhus tädi näkkab. Kõigepealt rääkis olen-sind-ammu-imetlenud juttu, nagu miski talendiaustajast gruupi. Sõbraliku vastuse peale tuli enamvähem kohe täiendus – ja sinuga seksida tahan ka, sa ei kujuta ette, kui head keelekat ma teen, saabun nädala pärast Eestisse, aga sina võiksid nüüd kohe Londonisse tulla, ma ei suuda kauem oodata…

Profiilipildil oli tal baarmänimunder, taustaks lennuk ja käed endalgi laiali nagu lennukil, mäletan ma. Ses mõttes mäletan, et blokkisin tüübi üsna kiiresti ära. Siis, kui ta halises, et jõudis Tallinnasse, sattus avariisse, on haiglas ja vajaks… Mida iganes. Selliseid keradega beibesid, kes oma eluga toime ei tule ja otsivad nais-nagi, kuhu riputada oma saamatus – reeglina alkoholismi kastmes – ilmub suhtlusportaalides pidevalt meie kirjanurka. Meie, girl-powerit kiirgavate küpsete tegijatädide ümber sumiseb pidev luuser-kosilaste parv ning reeglina tunneme nad napsi-lapsusi täis, korduma kippuva ja stampse kirjaviisi järgi mõne hetkega ära. Tsurr ja kõtt!

Silveri blokkimise ajal oli mul endal parasjagu käsil oma isikliku Terminaatori väljatõrje oma muinasmaalt. Tema ilmus küll appi- ja tööletuleku legendiga, mitte keeleka-lalinaga ning paar kuud tegi ka, mis oskas. Pälvides sellega minu tänu ja tunded – ikkagi inimene! Ent – tsiteerides kooliõde Carita Vaikjärve, kes Ukuaru Minnat kehastades Akslit õigustas: „Aksel tegi, mida suutis – mängis elu lõpuni pilli – ja enamat ta ju ei lubanudki!“ – keradega killerbeibed paraku lubavad küll. Aga ei saa hakkama. Ei töö, rutiini, Eestimaa kliima ega kaine püsimisega. Kuna nad pole peremehed, vaid lootusetud orjameelikud, puudub neil motivatsioon, perspektiivitaju ja enese kokku võtmise võime.

Enne, kui Terminaator jälle võõrsile tööle kadus, uputas ta mind laialivalgumisse-mölavoolu-vägivalda – mäluaugud ja alkoholism tingivad ilmselt selle, et ta ei mäleta tänaseks, kas on paari viimase aastaga võõrsil maha joonud 13 või 33 töökohta. Saan neist järjekordsetest õhkuastumistest aimu seepärast, et järjekordset kinga nautides kirjutab-helistab ta ikka ja jälle – võta tagasi. Teda ei piina süütunne, sest süümet tal pole – ja kuna mälukest-arukest pole samuti, ei mäleta keradega killerbeib ka kahjusid-kannatusi, mida on põhjustanud kõigile, kellel on õnnetust temaga kokku puutuda.

Sellised silverid-termikad ongi beibed – enesestmõistetavalt ülalpeetavad, lodevalt pahedele järele andvad, jonnivad-kaklevad, alailma kipsis ja sinise silmaga – aga ikka elus, oh häda.

Hinnanguid anda pole mõtet – igale liigile on teatavasti issanda loomaaias koht – metsas on seened puude küljes, koduloomad kubisevad puukidest ja naistel on mehelaadsed tooted põllepaelte küljes.

Üks asi on teadlik hädasolija võtmine oma aineringlusse ja majapidamiskorraldusse. Paljud meist, taluperenaistest on võtnud töömehi nii sotsiaalmajast kui otse kinnimajast. Toidame-katame, arendame-õpetame neid – ent sellestki tuleb aina jama, sest hunt vaatab ikka metsa poole. Ooperid-koolitused tekitavad neis pigem segadust ja trotsi, mitte tänumeelt. Nad ei pea kokkuleppeid ega ole kauem kui kolm kuud usaldatavad – sest on sõna otseses mõttes teisest ilmast. Nad võivad olla andekad ja tublid, ent nendega töösuhetesse sukeldudes tuleb arvestada, et erinevate universumite ühitamine pole võimalik. See oleks nagu püüe ehitada lifti või vähemasti treppi erinevate korruste vahele… kahes erinevas majas.

Ka lauljannadest elujõu välja imenud silverid on läbinähtavad. Ja mitte ainult mehed, kelle luulud ja lubadused on alguses mõnikord isegi usutavad – õnneks näeb vilunud silm nad kiiresti läbi. Lisaks lällavatele isas-luulutajatele tunglevad ümber tugevate ka naised.  Nemad lendavad uuemal ajal enamasti peale abivalmite omaalgatuslike „teadjanaistena“, kelle olen enda jaoks vastavalt diagnoosi tõsidusele ja vampiirluse võtetele ka ära liigitanud: šamaniakid, šamanoidid, šamahoolikud.

Mis muud, kui blokk-blokk-blokk. Nii netiavaruste kui energeetilise tõrje mõttes. Muide, mõne aja eest piiras ja tiiras minu muinasmaa tara taga ka see mehike, kellelt kallis kolleeg nüüd titat ootab ja kellest vabanemise saagast on Facebookis bestseller saanud – selle isendi blokkisin hetkel, mil ta kirjutas, et armukade ja kole eit nahistab teises toas tööd teha, aga tema enese peenise mõõtmed on… Blokk! Jäi süütunne – miks ma kolleegile ei rääkinud, teadnuks lapsele päris isa valida…

Ka Lauljannal oli kindlasti issanda loomaaias orienteerumisel kogemusi ja aruka naisena terav silm – ent ilmselt polnud kaitset. Oli üksildus, armastusevajadus, rakenduseta pühendumistarve ja  viimne lootus leida romantikat ja elu mõtet. Minusugustel nõiamooridel on õnneks kaitse – lapsed ja loomad, majapidamine ja kohustused. See ei lase ei silverite sireeni peale londonitesse laperdada ega luba sääraseid vamp-killereid oma koju lalisema.

Kallis kadunuke oli ses mõttes kaitsetu. Ja üksi. Raskustes inimene tõugatakse paraku inimkarjast välja – nagu teiste liikide karjadest haavatud loomad. Nõnda ju tõstetakse igal aastal ka tuhandeid hättajäänuid kodudest välja, ilma et suguharu või – jumal hoidku selle eest, riik – kulmugi kergitaks. Nõnda lastakse ka õnnetuste käes haigeksjääjail erakluses hääbuda. Ja keradega seened, kes meiesugustelt viimse jõu, elumõtte ja tahte röövivad, õilmitsevad uute doonorite otsingul edasi.

Alustasin siin nüüd killerkerade nimekirja koostamist. Minu toptenn sai ühe hingetõmbega kirja. Ent siis hakkas kohutavalt vastik ja häbi ja hirm tagajärgede pärast – ja ma mõistsin, miks seda nimekirja pole. Anonüümselt loodud ja saatusekaaslaste täiendatud register oleks ehk mõeldav. Oma autorlusega mitte. Andke andeks. Meie, tüdrukud, leiame siiski valutu mooduse hoiatusregister koostada, et selliseid ohvreid rohkem ei tuleks. Luban!

Sel aastal on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond otsustanud osa võtta septembris toimuvatel viimastel kirbuturu üritusel nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus. Heategevusliku müügiga toetame üliharuldase nahahaigusega Laurat ning palume selles Teie abi.

Laura põeb bulloosset epidermolüüsi. Tegemist on päriliku ja väga harva esineva haigusega (seda põeb maailmas üks laps miljonist), mille tõttu tekivad tüdruku nahale erineva suurusega villid. Nende purunemisel tekkivad haavandid paranevad aeglaselt ning põhjustavad valu.

Lastefond aitab Laura perel hankida sidumisvahendeid, spetsiaalseid nahka kaitsvaid plaastreid, antiseptilisi kreeme ning geele, millele haigekassa soodustused ei laiene. Haigust pole võimalik välja ravida, kuid pideva hooldusega saab lapse enesetunnet parandada ning vältida hilisemaid tüsistusi.

Ootame Eesti ühiskonnas tuntud inimestelt sümboolseid annetusi asjadena, mida selle aasta viimastel kirbuturu üritustel müüa. Kirbuturu eestvedaja Maire Aunaste sõnul ei osteta riided peaaegu üldse, seega sooviksime pigem esemeid: DVD- või CD-plaat, mõni ehe, kauss, tass või taldrik, ehk hoopis maal või niisama käeharjutus, huvitav foto või raamat. Suurepärane oleks, kui asjakesel oleks juures ka pisike lugu (mis, kust saadud, mis tähendus). See kindlasti lisaks esemele sentimentaalse väärtuse ning suurendaks müügivõimalust.

Väike heategu teeb meele rõõmsaks nii annetajal kui ka Laural, kelle jaoks igapäevane hooldus on ülioluline. Kindlasti muudab Teie annetatud esemete müügist kogutud raha Laura ja tema perekonna igapäevase elu märkimisväärselt kergemaks.

Soovin Teile kaunist suve jätku!

Vastust ootama jäädes

Pille Marmor
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond
vabatahtlik
tel +372 5347 4589
pille.marmor@lastefond.ee
www.lastefond.ee