Lilleorgu on südasuvel külastamas Rupert Encinas, indiaaninimega Lendav
Kotkas Arizonast.

Tänavu palusime tal jagada indiaanirahva kogukondliku eluviisi kogemust ja
toimumas on:

Kogukondlikule eluviisile pühendatud õhtu lugude ja higistamistelgi
tseremooniaga 19. juulil:
http://lilleoru.ee/et/content/kogukonnateemaline-ohtu-lendava-kotkaga-19-juulil-lilleorus#

Indiaaniõpetuste laager “Kogukondlikud tseremooniad – mõistmine, ühtsus ja
koostöö” 20.-21. juulil:
http://lilleoru.ee/et/content/indiaaniopetuste-laager-kogukondlikud-tseremooniad-moistmine-uhtsus-ja-koostoo-20-21-juulil

Registreeruda saab Lilleoru kodulehel, vastav koht selleks on ürituse info
lõpus.

Oled oodatud!

Päikest,

Ave

Lilleorgu on pühapäeval tulemas külaline Jaapanist, Michiyo ökokogukonnast
Konohana Family, mis asub Fuji mäe jalamil juba üle 15 aasta.

Ta tuleb Lilleoruga tutvuma, kuna Hildur Jackson Taanist, kes on üks
ökokülade liikumise algatajatest ja külastanud ka Lilleorgu, rääkis nende
ökokülas käies, et maailma kolm kõige vaimsemat kogukonda on Konohana
Jaapanis, Damanhur Itaalias ja Lilleoru Eestis 🙂

Kuna selline eriline külaline on tulemas, kes on ka väga hästi kursis
ökokülade liikumisega terves Aasia regioonis, kuna on selle president, ning
veab eest ökokülade rajamise koolitusprogrammi Jaapanis, palusin tal jagada
oma kogemusi ning näidata pilte.

Michiyo ettekanne on Lilleorus teisipäeval, 2. juuli õhtul kell
18.30, kollase maja 2. korrusel. Teemaks “Konohana Family kogukond
Jaapanis, ökokülade liikumine Jaapanis ja Aasias.” Jutule ja piltidele
lisaks on oodata ka laule 🙂

Siin saate tutvuda Konohana Family inglise keelse kodulehega, alla laadida
inglise keelse tutvustava materjali või vaadata ÜRO tehtud videolõiku:
http://www.konohana-family.org/for-non-japanese-speakers/
http://ourworld.unu.edu/en/konohana/

Tervitustega,

Ave

www.lilleoru.ee

Elada elusamat elu.
A life more alive.

Elulaadi vabad peremehed

See arutlus tahtis esmalt pealkirjastuda „Elulaadi vangid“. Eks me tunne end ka siis, kui oleme vabalt ja vaimustusega valitud elulaadi peremehed, mõnikord vangidena – siis, kui meist olenematud olud ei lase vabadust Marxi-soovitatud tunnetatud paratamatusena tajuda. Kui unistused ei täitu. Kui riik töötab meile vastu – või vähemasti mitte meie poolt. Kui väsimus ja lootusetus tuleb peale. Igaühel meist kaob mõnikord siht silme eest ja pind jalge alt – pisiasjad ja argisõtkumine hajutab ja vajutab pitseri.

Ent alguses oli sõna. Sõna vägi määrab uuemal ajal nii ilmselt ja otseselt selle, mis saab ja jääb, et tuleb olla mitmekordselt ettevaatlik ja tähelepanelik. Seega – mitte vangid, vaid peremehed.

Juhtus nii. Õhtulehe kallis kolleeg Agnes vestles minuga just sellest, kuidas Eestimaa põlisasukad uustulnukaid omaks võtavad või siis mitte – väitsin, et haritlannasid, kes moodustavad meie riigis uusmaalastest loomakasvatajate veendunud võrgustiku, peetakse libahuntideks. Ja samal hetkel algaski sügavalt olemuslik huntimine. Kohalikud tellisid üle talve laagerdanud sõnniku, polnud seda veel maade niigi hilise haljendamise aegadeks ära toimetanud, ent loomakasvataja oli kõigile teistele hinnalise kraami kauplejatele ära öelnud – sai ju lubatud. Tellis ise laadija ja laotaja ning kolmetunnise kahe trakatsi müdina tulemusel oli töö tehtud ja püsikliendisõbralik arve käes ning teenusetegijale tasutud. Kolmandiku sellest maksis üks väärtkraami saanu hetkega tagasi. Kaks kolmandikku pressis nädalaid pingeid lakke. Arvuka klanni eakas perepea, kes oli aastate jooksul mitme tuhande euro eest sitta kingituseks saanud, saabus loomakasvataja majapidamisse teatama, et esiteks ei maksa maal miski midagi – ei sõnnik ega laotamine (mis on kahtlemata põhjus, miks tema loodetud traktor tulemata jäi…) – teiseks on tema põllumees-põline-rikas, kes teab ja oskab ja peab paljupõlvsele linnavurlele õpetama, kuidas maal majandades asjad läbi mõelda ja talitada – kolmandaks on uusmaalasel kui hobuste ja lammastega külakurnajal kindlasti mingid salajased über-tulud, nagu kulakutel ikka, nii et tema ei maksa. Maale kolinud vurle tütreke kallistas seda vintsket vanameest, nagu neil kombeks –  ning kui haritlanna nägi maasoola nüüd karjakesi tollesse tüliõunastunud põllurammusse mugulaid pistmas ja peenraid vedamas, kihvatas koledasti – ning neil endil oli ka ebamugav nüüdisreeglitega vanasse ilma saabunud idealisti poole püüdlikult aina perseid keerata, et silma ei peaks vaatama…

Selle sitasaaga puhul, mis lõpuks siiski niivõrd-kuivõrd lahenes, on olulisim vastata küsimusele, miks. Mis asi on eelmise ajastu maarahva korteritesse taandanud (too vanu kombeid õpetanud papi elab keskuse paneelis ja peab oma hõimu noorte juures vaid põldu)? Kuhu on kadunud peremeheväärikus ning millest on tingitud viltu-fokuseeritud kibestumine?

Põhjus on oma riigi taas saamisega kaasnenud julmus põllumehe-põlise-rikka vastu – linnapoisid lasid senise agraarsüsteemi põhja ning traditsioonilisim-konservatiivseim rahvakiht jäi maoli selle alla. Seniste reeglite järgi elanud maarahvas kadus soomedesse ja korteristus. Ka väljend „elulaadi vabad peremehed“ on sel taustal mitmeti lahtisõnutav. Nagu ka korteristumine. Korter-istuv rahvakiht on elulaadi-vabaks kohitsetud. Senised tegijad, kes põlvest põlve loomi ja põldu pidasid, on ühest küljest ehk sellest tüdinud ja väsinud – teisalt nad lihtsalt ei saa. Ainult loomadest ja põllust ei ela tänases Eestis ära. Paradoks jah, aga meie, libahundid, loome ja loomandame paralleelselt – kõik, mis oma kõrgharitud erialadega (oleme kirjanikud, arstid, psühholoogid, teoloogid, ärijuhid jne) teenime, selle vabalt valitud elulaadisse investeerime.

Kooselu loodusega laeb loovuse – meie töödes ja loomingus on loomadelt ja maalt saadud vägi, seda meilt kui valgustöötajailt ostetaksegi – ja ühtlasi annab vaba vaimustus mitme inimese jõu teha nii talu- kui valgustööd. Kui pole vaimustust ja mõtestatust, kahaneb peremees orjaks – siis pole juttugi ekstaatilisest tööst ega ülendavast pühendumisest. Alandatu on kuri ning võõrastab-kardab neid, kes täna suudavad.

Meiesuguste hulgast suudavad omakorda paremini, küpses eas Pipide kombel pihikut lõhki pingutamata need, kes oskavad Brüsseli ja pankadega suhelda – oma riigile õnnetuseks loota ei saa. Kuna lasterikkad ja vanurid, arstid ja õpetajad, teadlased ja politseinikud ka ei saa, kolisebki õhus pidev retooriline küsimus, mis asi ja kelle jaoks see Eesti riik hetkel üldse on. Paljud meie libahuntide võrgustikust muide kandideerivad sügisel kohalikesse omavalitsustesse, ehk siis…

Praegu on nii, et kui idealistidest-utopistidest haritlased tahavad maal ettevõtlust alustada ja pöörduvad investeeringuteks pankade poole, küsitakse näha kasumit ja bilanssi ja tõestust, et tegelikult sa laenu ei vaja. Inimnäolises ühiskonnas on selliste eneseületajate garandiks, käe- ja isameheks riik ise. See tekitab turvatunde ning rahulike meeltega peremees töötab oma vabalt valitud elulaadis palju, hästi ja mitmel rindel. Ei orja paaniliselt ega korter-istu.

Ja on ka nii, et kui Brüsseli teenistuses olevatele ametnikele meie elulaaditalude kasutegurist jutustada – võõrsõnutsi on need muu hulgas rekreatsioon-rehabilitatsioon – on paljud meist vastuseks kuulnud põlastava „ei“ või lausa naeru. Kes ei teaks, mis on pahatahtlik-üleolev ametnikunaer…

Nõnda me siis humanitaarlaste-teadlastena-jne teenitu oma muinasmaadesse investeerimegi – ja vastutasuks saame loomadelt ja põllult nendeks erialatöödeks kanalduse otse Allikast. Senised põlised-rikkad manitsevad meid, et maal ei maksa miski midagi ning kiirgavad meie peale mõistmatut korter-istunud elulaadi-vaba hirmu ja vaenu. Samal ajal lüpsab üks pisike psühholoogiproua igal hommikul ja õhtul käsitsi 14 kitse ja turustab piima siin riigis aina haigemale rahvale, üks teoloog sossutab sadu jänesepoegi ja pedagoog pügab ühe käega käsitsi paarisada lammast, teise käega rohib maasikapõldu, kuhu pole külarahva hulgast tööjõudugi palgata…

Ühe programmeerijast turismitalu perenaisega, kes peab samuti kui mina hobuseid ja lambaid, arutasime, et meiesugustele pole määratud riigi-panga-Brüsseli asemel loota ka loogilisele lahendusele – jõukas armuke.  Esiteks tullakse meile kosja selleks, et lasta end üleval pidada, meie juures oma keskeakriisi või eksistentsiaalset vaakumi lahendada. Teiseks ei sobi meile illusoorne turvatunne, mis kaasneb armumisega – laseme end siis loominguliselt ja eneseteostuslikult lõdvaks, vaimne toonus kaob, eksistentsiaalne telg kaob ning pärast roosa pilve hajumist annab oma loodud maailma uuesti üles ehitada. Meie pärisosa ongi sitatantra, söödamantra, karmajooga ja riistvõimlemine – sang-kang-hang-pang.

Anname eeskuju ja julgustame elama vabalt, südamehääle järgi valitud elulaadis. Paraku on vastus küsimusele, miks põllumees-põline-rikas ise kurjalt elulaadi-vabana korter-istub, tõsiasi – Eesti riigis pole tema vabadus tunnetatud paratamatus, vaid riiklikult kultiveeritud võimetus. Ei saa. Ja neid, kes tänu haridusele, mitmele erialale ning viiele tööpäevale ööpäevas ikka jaksavad, tuleb karistada. Inimlikult mõistetav. Riiklikult aga sedavõrd dramaatiline tendents, et hakka või tõesti Omade kandideerimisele lootma. Naiivselt?

Taastuvenergia klubi esimene sündmus leiab aset järgmisel esmaspäeval, 17. juunil, kell 18.00 Teatri Puhvetis, Tallinnas (Teatri väljak 3).

Sündmus algab ettekannetega. Andres Meesak, Taastuvenergia klubi eestkõneleja räägib, kuidas teha oma majapidamise tarbimisest lähtuvalt mikrotootmislahenduse tasuvusarvestus. Teises ettekandes räägib Rene Tammist, Taastuvenergia Koja juhataja, kuidas taastuvenergia väikelahendused võivad tuua murrangu energiatootmisesse.  Ettekannetele järgneb vabas vormis suhtlemine, kus on hea võimalus jagada teiste taastuvenergia entusiastidega oma teadmisi ja kogemusi antud teemadel.

Sündmus on kõigile tasuta ja kestab orienteeruvalt kaks tundi, kes soovib, võib muidugi kauemaks jääda, kui jututeemasid jätkub!

Selleks, et teaksime paremini osavõtjate arvu arvestada, palun registreerige end siin:
https://docs.google.com/forms/d/1nLXiTUqi04KGqKg5H26DKW4tiUJNb9UrseBCdcUVYxE/viewform

Kui teil küsimusi tekib, andke mulle teada.

Kohtumiseni esmaspäeval,

Raul Potisepp

Projektijuht

Taastuvenergia Koda

raul.potisepp@taastuvenergeetika.ee

+37256492622

Olete oodatud osalema seminaril

Hobune hoiab karjamaad, karjamaa hoiab hobust

mis toimub

neljapäeval, 13. juunil algusega kell 11

Harjumaal Kuusalu vallas Leesi rahvamajas.

Seminar on mõeldud eeskätt hobuste ja karjamaade omanikele ning  teemade ring käsitleb hobuse heaolu, karjamaade korrashoidu, looduslike rohumaade toiteväärtust, karjatamise turvalisust. Ettekandjad on Soome põllumajanduse ja toidutööstuse uurimuskeskuse (MTT) juhtivad teadlased.

Päevakava:

–          Karjatamine osana hobuse- ja maastikuhoiust – Markku Saastamoinen

–          Kas karjamaal jätkub piisavalt sööta – lisasöötmise vajadus – Susanna Särkijärvi

–          Hobuse tervis ja tema ohutuse tagamine karjamaal – Marianna  Myllymäki

–          Koosluste taastamine ja hooldamine Lahemaa rahvuspargis – Tõnu Laasi, maahoolduse spetsialist

Tõlge eesti keelde.

Ettekannetele järgneb tutvumine ümbruskonna looduslike karjamaadega.

InnoEquine-projekt ja EHKÜ juhatus

__________ Information from ESET Smart Security, version of virus signature database 8416 (20130605) __________

The message was checked by ESET Smart Security.

http://www.eset.com

Peagi jõuab kätte puhkuste periood – ideaalne aeg, et kodus midagi meisterdada, parandada, kaunistada…

Kasuta võimalust ning hangi kõik selleks vajaminev soodsalt, sest 7.-9. juunini on EhituseABCs KÕIK KAUBAD VÄHEMALT
-20%!

Meeldivaid ostuelamusi soovides,
Sinu EhituseABC

Tere,

Emandad Eluaegsed

Kati Saara Vatmann

Eestimaa – ja ilmselt paljud teisedki tsiviliseeritud riigid, kus teostub Piiblis tõotatud matriarhaat vaimsel ja intellektuaalsel tasandil – on kaetud igavesti õppivate naiste võrgustikuga. On tekkinud eriline seltskond 30+ vanuses koolitüdrukuid-taluperenaisi kui õppivaid ja õpetavaid, loovaid ja loomandavaid isiksusi, kes ühendavad üliinimlikul jõul erinevad eluvaldkonnad. Tekivad kooslused, mida pole enne olnud – tuli välja mõelda. Ent kõigepealt mõtles Jumal välja sellised naised.

Diana Tarand on ametlikult Kaelase käitumishäiretega kooli juhatajanna, kes peab Soometsas lambakasvatustalu ja sünnitas, ise juba mitmekordse vanaemana, hiljuti kaheksanda lapse. Maria Kaljuste peab Orissaare lähedal Kalda talu, kus õpetatakse talukultuuri ja pärimustrit, koolitatakse psühholoogia alal nii isikuid kui gruppe, tehakse massiivselt koduveini, kaevandatakse dolomiiti ja proovitakse kätt kalaäriga. Kristi Mikola on oma kunstniku ja ärihariduse pealt asunud arendama Piibelehe puhkekeskust Hageri ja Kiisa vahel, tehes seda taevas kokku pandud armastajapaarina mehega koos sõna otseses mõttes hobujõul. Heli Künnapas on teoloogi ja militaarharidusega sotsiaalpoliitik ja kirjanik, kelle kaubamärk on Kuuse talu küülikufarm.

Nad kõik ühendavad erinevad erialad oma missiooni täitmiseks – ja unistuste teostamise suunas kulgedes kasvab neist igaühe haridusepuule üha uusi oksi. Elu ise lükkab üha uusi õppimisväärsusi neile ette – ning privileeg pidada töökohta oma enese kodus tähendab seitsme inimese tööd ühes päevas, meeletut eneseületamist ja üleloomulikku elamise julgust.

Maria Kaljuste:

„Suurem osa aina edasi õppimist tuleneb juba teatud teadmisi omandanuna järjest aru saamisest, mida kõike ma veel ei tea või ei oska, avastan arenedes, mis on järgmises eluetapis huvitav – varem ma ju lihtsalt ei teadnud, et sellised valdkonnad olemaski on. Professionaalse arengu soov ja vaimustus teatud tasemele jõudnud inimestega koos töötamisest ja tegutsemisest annab tiivad.
Mina tahtsin lapsena juristiks saada, õppimise käigus sain aga aru, et olen sedavõrd emotsionaalne maailmaparandaja, et pahanduste vältimiseks tuleb eriala vahetada. Seda enam, et hea psühholoog suudab samavõrd maailma paremaks paigaks muuta kui hea jurist.
Õppiva ema lastel muidugi on maailmast kui paremast paigast oma arusaamine – nad tahaksid pigem osa minu loenguteskäimise aega endale. Samas on nad niipalju kui asjast aru saavad uhked oma targa ema üle. Ma loodan. Ja teen seda, mida naudin, milles olen tugev – empaatia, raamist välja mõtlemine, loovmõtlemine, laiendatud ja kõigitine huvi inimeste vastu…

Diplomid on vajalikud siis, kui mäng lõpeb ja algab bürokraatia – aga see-eest väga tähtsad! Isiksusele aga on oluline, et kui ei õpi, siis justkui kanalid lubjastuksid ja hasart raugeb, areng peatub, tiivad lähevad töntsiks, muutun mömmiks – minu mees armastab õppivat ja õpetavat mind! Haridus on kirss tordil! Maal on elu, selle mitmekülgset nauditavust aga aitab haritus veelgi ehedama tajuda, kasvõi teadmised pärimuskultuurist, loodusest… Õpetan omasid siis, kui nad seda vajavad, teisi siis, kui ilusasti palutakse või hästi makstakse.

Kristi Mikola:

„Eneseteostus ja ambitsioonid on need, mis aitavad elus edasi ja sunnivad vastu võtma aina uusi ja huvitavaid väljakutseid. Teadmised ja koolitus jällegi toetab sihtide saavutamisel. Kui ma olin pisike 4aastane linnaplika – sündinud ja kasvanud Tallinnas – küsisid tihti vanemad inimesed: „Noooh, kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?“ Minu vastus tuli kiirelt: võtan hobused ja lähen maale elama! Hobuseid hakkasin joonistama enne, kui neid omasilmaga näinudki olin ja nii ma Pelgulinna Gümnaasiumisse kunstiklassi sattusingi. Kunst ja loovus ning vaba mõtlemine on alati minu jaoks olnud olulistel kohtadel. Võime mõelda ja arendada oma loovust on võimas ja värske jõud. Haridustee on eneseotsing ja oma võimete tunnetamine. Enne kui midagi suurt teha saad pead oma võimeid tunnetama ja nad leidma. Loovusest ja kunstist ära ei ela, aga kui sinna juurde lisada natuke reklaami ja turundust ning ärilisi teadmisi ülikooli tasemel, siis vast peaks hea teoreetiline põhi koos vaba mõttelennuga olemas olema.

Enese paigutamine erinevatesse raamidesse ja vaatenurkadesse on arendav ja vaimu virgutav. Õpetad endale turunduse ja majanduse stamptöövõtteid ja teisalt püüad avastada selle materiaalse maailma mõju oma vaimsele loovale minale. Kõik need aastad linnas turundades tooteid ja teenuseid Eestis ja maailmamastaabis viis mind ühel hetkel tagasi iseenda, oma pere, looduse ja hobuste juurde. See on parim ja mõnusaim hetk minu elus, kui saan tegeleda sellega, millest pisikese plikana unistasin. Tõeline tõe hetk.

Õppimisel on mitu tahku. Minu lapsed on loovad ja vabad – nad armastavad kogeda uusi asju, näha looduse ja loomade elu, mängida tigude ja käbidega. Samas koolitarkus on põnev, kui see on toodud laste ette ahvatlevalt huvitavana nii, nagu see tegelikult ka on. Minu poeg on tõeline täheteadlane – ta armastab lugeda ja uurida kõike, mis puudutab planeete, füüsika algtõdesid ja teaduse aluseid. Temas on tärkamas huvi, mis on silmnähtavalt suurem kui õpikutes talle hetkel nendel teemadel pakutakse. Tütar on mul vabamõtleja ja tõeliselt mõnusate tiibadega pegasus, kes armastab kunsti ja ilu ning esitab küsimusi, mis viivad kaugemale, kui silmaga näha.
Minu ema lubas mul vabalt oma sihte seada ja tiivustas mind tagant tegema oma otsuseid ise. Teismelisena on raske oma sihte ja soove kindlalt tajuda, seega otsustasin proovida mitut teed, enne kui leidsin iseenda. Neli aastat oma elus rändasin ringi ja elasin välismaal, ikka et leida ennast ja omandada kogemusi. Erinevad kultuurid, sotsiaalne arusaam, tavad, keel – see kõik on see, mida keskkoolis ei õpi. Kogu elu on ikka tiivustanud kunst ja tahe luua.

Iga uus diplom annab enesekindluse astuda sisse igast uksest. Teadmised ja kogemused aga tiivustavad tegutsema. Õppimine hoiab noorena. Mida rohkem suudad haarata ja õppida, seda kergemini tuleb välja ka igapäevatöö. Ja õppiv ema omakorda eeldab perekonna kui meeskonna koostööd. Perekonna toel saab õppida – kui mees ei toetaks, ei jõuaks õppida. Õppides tuleb samuti arvestada, millise ohvri toob mees, lubades naisel leida see aeg eneseharimiseks. Sellevõrra tuleb ju temal loobuda oma ajast ja võtta üle osad naise kohustused perekonna ees. Minu mees tihti õpib koos minuga ja on väga armastav ja abivalmis toetama minu õppimissoove. Samas peab ta võtma endale lisarolli perekonna ees, kui mina olen eemal. See on koostöö ja mõistmine, mida tuleks ka mehele hiljem vastu pakkuda, et kõik oleks tasakaalus.
Minu suureks eeskujuks oli ülikooliajal Merle Krigul, kes oma töö kõrvalt kasvatas üles kolm last. See mõte innustas mind alati, et saan hakkama – kui saab see naine kolme lapse ja pere kõrvalt olla peaministri nõunik, siis saan ka mina hakkama. Ja saangi! Ka õpetatud saan. Alates hobuste õpetamisest kuni kalli abikaasa õpetamiseni. Muidugi seda viimast peaks ikka mõõdukuse piires olema, muidu talutööd ju ei edeneks. Eks õpitud tarkus peaks andma oskuse oma suud ka vahest talitseda. Koos mõeldes jõuab kiiremini tegudeni kui aina sõnadega õpetades.“

Heli Künnapas:

„Õppima tiivustab üleüldine ebakindlus kõigil aladel – ehk et ma ei tea, kas oma praeguse erialaga (ega ma enam ei teagi, mida selleks üldse lugeda?) paari aasta pärast tööd saan. Minu õppimised on olnud nö profiili laiendavad ehk et teaks paljudest asjadest midagigi. Tunnistan ausalt, et pole ühelgi alal prof, kuid tänapäevases maailmas tunnengi ennast nii kindlamalt, kui mul on mitmeid valikuvõimalusi. Personalijuhina töötades olen konkurssidel küll jätnud kõrvale inimesi, kelle CV on liiga kirju, kuid mul endal kipub minema samuti – kirjutamisest küülikukasvatuseni, personalijuhtimisest teoloogiani.

Teine põhjus on kindlasti elukogemusest tulenev huvide muutumine. Inimene on produktiivseim alal, mis teda ennast ka huvitab. Seega on pidev enda täiendamine normaalne, kui ei taha iseendaga vastuollu minna (jääda ühe eriala juurde põhjendusel, et „kunagi sai see ju valitud!“). See ei tähenda uut kõrgharidust igal kümnendil, vaid erinevaid kursusi, enda harimist raamatutest ja internetist.

Lõpuks ei saa aga erinevaid teemasid teineteisest lahutada, sest elu Maal on üks suur tervik, milles iga osa täiendab teist, kõik on omavahel seotud. Oma spetsiifilise eriala mätta otsas võib üldine suur pilt kaduda.

Algkooli ajal tahtsin saada zootehnikuks, et saaks hästi palju loomadega tegeleda. Vanemaks ja targemaks (ühiskonna ootustest teadlikumaks) saades otsustasin juristiks õppida. Personalijuhiks õppides sain korraliku koolituse ka sellega kokkupuutuvate seaduste alal, seega osaliselt juristiks õppimise idee isegi teostus. Selle mõtte taga oli aga otseselt juristide väidetav kõrge töötasu. Klassijuhataja soovitas peale gümnaasiumi lõppu õppida klassiõpetajaks eelnimetatul põhjusel – oskan mingil määral paljusid alasid/teemasid (nagu ongi vajalik klassiõpetajale, kes ise kõiki aineid, k.a. sporti ja muusikat õpetab).

Nüüdseks olen halduskorralduse alase baka ja teoloogia magistrikraadiga välja jõudnud kirjutamise ja loomakasvatuseni, mis mõlemad on unistuse täitumised. Vahepealsetel aastatel tundusid need aga utoopilised… kuni tuli kätte õige aeg ja nö õiged kaardid ja õnnestus mõlemaga tegelema hakata.

Ümbritsevatel inimestel on suur mõju suundumuste muutmisel. Usun, et näiteks paljud kirjanikud, kes on sellest ametist terve elu unistanud, on (liiga palju kordi!) kuulnud, et kirjanik pole mingi amet. Samuti lauljad, muusikud… No ja mida  sa siis ikka unistad tööst, mis polegi töö ja regulaarselt sisse ka ei too.  Aga kui paljust oleks me kõik ilma jäänud, kui nende erialade inimesed oleks unistusest loobunud.

Et minu lapsed oma unistusi ei kardaks, püüame igapäevaselt neile ümbritsevat arusaadavalt tutvustada, tähelepanu pöörata looduses toimuvale, käia teatris, loeme enne õhtu- ja lõunaund erinevaid raamatuid – ja see huvitab neid.  Meie ei tegele eriliselt oma laste arendamisega, ei püüa neist imelapsi koolitada. Tahame aga alati olemas olla, kui lapsel on küsimus. Rääkimisel on meie majas oluline roll.

Paratamatult sõltub haridus ka materiaalsetest võimalustest – kas on võimalik unistustest lähtuda või tuleb esmalt mõelda rahalisele hakkamasaamisele. Loomulikult ka perekonna väärtustest – kas on oluline, et jätkatakse (pealesurutult) ametit, mida mitu eelnevat  põlve on peetud või lastakse noorel valida. Eeldustest on mõningatel erialadel lihtne lähtuda, kuid paljude erialade puhul tulevad eeldused või nende puudumine välja alles pärast erialale tööle asumist. Kahjuks ei suuda gümnaasiumi lõpuks noored ennast piisavalt analüüsida, et aru saada, millisele erialale nad paremini sobivad.

Mina olin gümnaasiumi lõpus hädas, sest vanemad ei tahtnud mind kohe sugugi suunata. Tol ajal ootasin mingitki arvamust,  mida võiks edasi õppida, kuid nüüd oskan hinnata, et nad jätsid valiku täiesti minu teha ja minu vastutada. Magistriõppesse läksin alles 4 aastat pärast baka lõpetamist, sest ma lihtsalt ei tundnud ühegi eriala puhul, et just seda tahaks õppida. Siis aga leidsin õige.

Kui soovid erialast tööd, siis mingil määral on ikka diplom oluline. Esiteks näitab see ikkagi mingil määral hakkamasaamise oskust, võimet alustatu (kõrgkoolis õppimine!) lõpule viia. Samas nö hobide puhul on olulisem see oskus, mida koolituselt saad, pidev iseõppimine. Iga diplom/tunnistus näitab, et vastad teatud nõuetele, oskad õigesti vastata teatud küsimustele.  Samas ei pruugi aga eksamil küsitu ja õppejõu poolt oluliseks peetu olla see, millega sul endal selle alaga tegelema hakates rinda pista tuleb.  Seega lõputu diplomite kogumine võib lõpuks kahjuks tulla. Tänapäeval on interneti abil kõik võimalused kodus enda täiendamiseks igal alal. Koolis suunab õpitavat teemat ikkagi õpetaja ja tema isiklikud eeldused (isegi riikliku õppekava puhul).

Pidev ajuliigutamine on oluline -nagu veerema lükatud esemele on lihtne hoogu juurde anda, nii ka ajuga – kui hoiad selle pidevas liikumises, on lihtsam uusi teadmisi juurde õppida või näiteks lihtsalt raamatutki lugeda. Kui tuleb pikem paus sisse, on hulga raskem tähelepanu koondada.

Mehe ja naise vahel võib õppimise küsimus keerulisi olukordi tekitada pigem siis, kui ollakse tegevad samas või vähemalt sarnases valdkonnas. Meil elukaaslasega on erialad ja tegevusvaldkonnad nii erinevad, et me ei oska teise oskusi või nende puudumist ei hinnata ega kadestada. Samuti saame teise saavutuste üle rõõmu tunda ilma kadestamiseta, kuna pole lootustki, et ise samaga hakkama saaks.
Eks me kõik tahame millegagi hakkama saada, oma olemasolu õigustada. Mõne jaoks ongi selleks saavutuseks järjekordne diplom.  Seega über-haritus on küll minu arust kompensatsioon peale õppimist päriselt elama hakkamisele.

Iga uus teadmine ja oskus peaks aitama meil siinses ilmas, teineteise kõrval paremini hakkama saada. Kui aga jääda kinni õppimisse ning sellest saab eesmärk omaette, kaob tegelikult side reaalse eluga. Igast raamatutarkusest saab tarkus siis, kui seda rakendatakse.

Sellise olukorra tekkimisele on kindlasti suuresti kaasa aidanud jätkuv linnastumine- laste- ja loomadevaba elu, kuna linnas on nad takistuseks. Lapsed ja loomad on head õpetajad- üleliigset lasti kaasa ei veeta, hakkamasaamiseks on vaja karja, teineteist. Linnas elades see sisekontroll kaob ja nii tulebki enda olemasolu teisiti õigustada- järjekordset diplomit taga ajades.

Õpetamise puhul ongi kõige targem teha seda isikliku eeskujuga. Niisama sõnadest jääb väheks. Näiteks kui kahene lööb teist last ja sa teda selle eest lööd, öeldes, et teisi ei tohi lüüa…  Meest õpetan lastekasvatuse küsimustes või pigem on need vestlused ühise tee leidmiseks, sest see on kindlasti ala, kus kaks lapsevanemat peavad sama liini ajama. Ise püüan õpetada vaid siis, kui küsitakse. Aga kui küsitakse, siis jagan ennast hea meelega. Mulle endale ei  sobi üldse, kui mind igapäevases elus pidevalt õpetatakse ja suunatakse, eriti kui õpetava inimese teod tema sõnu ei kinnita ning enda eluga hakkamasaamine on küsitav. Oma ala proffidelt õpin hea meelega.

Eks raamatute kirjutamise üks mõte on ka õpetamine- näidata lugejale olukordi ja nende lahendusvõimalusi, ilma et lugeja peaks neid oma elus läbi kogema. Seega… kipume jah õpetama.

Diana Tarand

„Minu puhul ajab õppima kindlasti uudishimu. Ahmin enesesse hämmastama pannud, ja juba kellegi poolt avastatud/leiutatud/loodud fakte, teadmisi, teooriaid… Reflektsioon on tulnud läbi õppimise – adud, et enam pole võimalik sellelt karusellilt maha hüpata. Õppimine hakkab mõjuma nagu narkootikum – tekib sõltuvus – ja mis on eriti vahva – oskad ka ise juba seoseid luua ja avastada.
Lasteaialapsena mõjutasid minu nagu enamuse laste elukutse valikut kõik vormirõivastuse kandjad – müüjad, miilitsad, ka lüpsjad oma kitlitega… Hiljem autoriteetsed eeskujud – õpetajad, baleriinid, lauljad. Eeskujudest innustust saades kujunes välja praegune dilemma: vanemad – talupidamine versus õpetaja – koolijuht.
Kuna õpiküpseid lapsi on mu pesakonnas seitse, siis saan massiliselt väita, et olen oma eeskujuga olnud väga tugev mõjutaja. Laste ambitsioonid on kõrged ja nad püüavad leida võimalusi, kuidas neid täita. Olen seisukohal, et siin mängib tänapäeval suuresti rolli hästi tasustatud ametikoht. Oman kogemust, kus gümnasistid on stressi viidud enne koolilõpueksameid sellega, et nad ei suuda valida eksameid, nad ei suuda otsustada, millist eksamit on vaja, et teha sisseastumiskatseid jumal-teab-millisele erialale, mis oleks perspektiivikas ka kümne aasta pärast. Mis unistustest siin saab juttu olla. Kurvastavalt vähe on idealismi järgijaid.
Minu õpitee on sõltunud ametikohal olles sellest tuuleveskitega võitlemisest, aga unistuste töö loon ju hoopis koju ja siin on a priori elukestev õpe – nauding! Õpin-reflekterin-õpin-reflekteerin. Ammu avastatud tõde, et vaimuhiiglased on ka hilisemas küpses eas ääretult erudeeritud.
Mõnevõrra olen ma isiklikult ennast täiendanud ja intellektuaalseid tiibu sirutanud selleks, et mind, paljulapselist loomakasvatajat, ei peetaks abivajavaks asotsiaaliks. Ent tegelikult peabki maal elav inimene kümnekordse pauperiga panema. Maal peavad vastu vaid tugevaimad ja julgeimad. Maa harimatud noored liiguvad linna otsima paremat tööd. Parem töö nõuab õppimist ja arengut, võimaldades ka suuremat sissetulekut. Hariduse omandamisega tekib ahaa-efekt – linnas oled suure massi sees eikeegi, su laste lapsepõlves puudub naturalistlik loomulikkus – ja nii pöörduvadki haritlased maale, tuues sinna oma teadmiste näol uusi väärtusi. Maal ei saa lollid hakkama! Lapsed on liikumasundivaks jõuks. Ja mehe-naisevahelise armastuse viljad- mina olen kinkinud oma kaasadele lapsed. (Kellest küll üks on pidanud kingitust väheväärtuslikuks….aga see pole suurem õnnetus – nüüd on nad minu. Olen alles suure egoga.)
Jah, olgem ausad, igale mehele pole jõukohane nende kingituste vastuvõtmine, mida teeme. Mu esimene mees, kellele sünnitasin kuus tütart, tundis minu õpingute ja täienemise, eneseteostuse ja arenemise puhul alaväärsust, mida lahendas kõrvalsuhetega. Neist ühte ta viimaks kaduski. Teine mees, mu seitsmenda tütre ja poja isa, on vastupidi üha armastavamaks ja austavamaks muutunud, mida enam mina end teostan ja tõestan. Seda, et me kipume ise õppides ka kõiki teisi – meest, lapsi ja ühiskonda – õpetama, on paratamatus! Kadestavad ja kiruvad, võtavad eeskuju ja õpivad – aga me ei tee seda teadlikult. Lihtsalt läbi hariduse/harituse on tulnud väge ja pauerit. See on nii võimas ja ajab tiibu aina jõudsamalt laiali.“

Ka selliste naiste geenid ajavad end jõudsalt laiali. On veel üks ühine omadus, mis neid nelja siinkõnelnud naist ühendab. Kõigil neil oli kõneldes titt tissi otsas.