Viis peed

Kati Saara Vatmann, 47

Ma saan 21.märtsil 47aastaseks, mis tähendab, et varsti 50 ja tere tulemast 60ndatesse. Et daamide vanusest ei räägita ja praegu räägitagu üldse pigem Ukrainast ja Ansipist? Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Nii et mitte ainult viiest p-st – ka U-st ja A-st on see laul. Need viis p-d on palk-pangad-pension-pärandus-puhkus… Mitte need p…d, mida teie arvasite! Need kipuvad nagunii pidevalt vägisõnadena suhu. Jäägu seekord.

Mis puutub daamidesse, siis elu Eesti Vabariigis – kus inimesi ja nende üleinimlikke pingutusi, maa elus hoidmise püüdlusi ega lõputuid eneserebestusi vaja pole – on minusugused taamed end igaks õhtuks vissis ja väsinud juudivanameheks trööbeldanud.

Nautides Rakvere teatri tragikomöödiat „Kaheksa armastavat naist“ samastusin lõpeks… pereisaga, kes päranduse pärast kraaklevaid moore pealt kuulates end finaalis maha laskis. Põmm. Me kõik rügame elu eest, et oma lastele parem elujärg pärandada. Aga. Ühest küljest meie muinasmaad nemad ei taha. Teisalt pole lapsed siiski ka meie pensionisambad. Elu kestmine ja loomulik järjepidevus näeb ette, et iga põlvkond hoolitseb ikkagi laste, mitte vanemate eest. Juriidiliselt küll on lastel kohustus oma parim-enne-vanemaid õhtusse veeretada, ent nad ei pea tööjõu kaotanud geronti siiski tükkis tema talu ja loomadega potitama. Seepärast tuleb igaühel meist oma loojang ise korraldada.

Arvata on, et praeguses Ukraina-õõvas just väga paljud meist oma raugaea ettesättimise peale ei mõtle. Me kõik oleme ka punajubeduse tagasilöögita tühjad ja kurnatud. Talv oli küll leebe – ent rutiin, motivatsiooni hajumine ja perspektiivi kadumine on minu tutvuskonnast viimse kui tegusa ja tubli viimse vindini ära tühjendanud.

Igaüks meist on oma loodud muinasmaal ja endast sõltuvas kuningriigis kõiges süüdi. Sellepärast on mul ka ammendunud Ansipist õigupoolest kahju. Oja Petsi tema-teemaline ilkumine polnudki veel nii karm kui Jan Uuspõllu etüüdid Monoteatri ständapis. Ülimalt täpne ja vaimukas ühemehe kogupauk on – Eesti pensioni nimetamine utiliseerimis-tasuks on  bingo – ning ka kalambuur „Ansip ja Savisaar on ühe persse kaks kannikat“ on naljakas. Aga Ansip saab lõpeks ikkagi liiga valusasti pihta.

Meil siin ongi üksteise auklikuks-tulistamine elunormiks saanud. Muutume vaesuse ja turvatundetuse käes iseendast väiksemaks. Ning pean tunnistama, et naerdes neid komöösesid, kus pankasid siunatakse ja pärandijagamise ümber ilgutakse, nutan salaja. Ja imetlen sisemisi hirmulaineid, mis minust aplausi varjus üle käivad. Veel 23 aastat pangalaenu maksta – õnneks küll kindlustatud – ent kas ma praeguse koorma juures, üks mära ja viis vankrit, siis enam üldse eluski olen…

Viis veed

Valgustöötajate seas levis Hobuseaasta saabumise eel Krayonilt tulnud kanaldus, mille lohutavaim sisu oli, et ka valgustöötajad olid enne aastavahetust liimist lahti. Tegime mõtte-sõna-teoga justkui lausa lubamatuid asju – meie viis veed olid viha-väsimus-väiksus-väiklus-võimetus. Selle teksti kohaselt peaks praegu justkui kõik olema paika loksunud, uued energeetilised portaalid avanenud ja meie kohanenud sealtsaabuvat vastu võtma…

Ometi läheb ju üha hullemaks. Kui sel Piibliski ennustatud ajal, mil elavad kadestavad surnuid, pole õnne teispoolsusse pageda, tuleb edasi ägada-rügada. Ning loota, et ehk toob 21.märtsil mitmete ajaarvamiste järgi algav uus aasta lahenduse ja leevenduse.

Optimist usub, et praegu on käsil kriis enne tervenemist. Paraku tunnen just sama, mida sõnastas Hannes Kaljujärv ühes intervjuus sedamoodi, et hommikul ärganud optimism ja positiivsus saab päeva jooksul otsa. Ja niimoodi siis löövadki viis veed viss-väss juudivanamehe õhtutel minulgi üle pea kokku.

Kuidas ja kui ka veel jaksan? Mis minu arvukatest hoolealustest saab, kui enam ei jaksa? Mis minust enesest saab, kui üldse enam ei suuda? Seni – aitäh-aitäh-aitäh! – on eriti rasketel hetkedel alati abi tulnud. Kuni Lius talu pidasin, pruukis mul meeleheite piirie sattuda – ja akna tagant kekslesid ette teatamata, aga täpselt õigel hetkel mööda sõber Verneki rõõmsad rastapatsid. Ta on nüüd Austraalias. Ja mina Raplamaal. Ning just äsja – kui pidasin aru, kuidas tormimurd ja muud pikalipuud enne kevadet järgmiste talvede kütteks koju saada – teatas taas üks tubli Tallinna neiu, et tuleb lähinädalavahetuseks appi ja võtab autotäie sõpru kah kaasa. Lihtsalt tahavad värskes õhus päris töid teha ja üle hulga aja iseennast ja oma sõpru tõelise pilguga näha. Noormehele, kes samadel kaalutlustel siin mõnikord mõnuga tööl käib, soovitasin elumuutuseks minna Sänna kultuurimõisa vabatahtlike hulka – ja sealt edasi kuhu-iganes kõikjal maailmas. Vaba…

Aga mina? Ja teised minusugused – kuhu oma viie vee ja pee eest põgeneme?

Tuuli Roosma tuli koos oma poistega Siberist tagasi ning hakkas rajama kommuuni, kuhu vanuigi asuda. Sama teeb Kersti Männik. Keila-Joa ja Vääna vahel saab olema Koppelmanni sotsiaalküla, kuhu kolib tuhatkond inimest – vanemateta lapsed, toetajateta vanurid – ning neid looduslähedases elulaadis toetavad-teenindavad täisjõulised. Mina olen oma käe ja südame andnud.

Asun Kessu kommuuni tiivalt toetama kõigepealt teenistujana. Siis, kui noorimal lapsel Valtu põhikool – tõeline väike eliitkool iluvõimlemise-ujumise-kandle-laulu-jnega – lõpetatud ning aeg kobedatele gümnaasiumidele lähemale kolida. Hea on teada, et praeguses talus pole pingutused lõputud. Tulevad veel suuremad.

Viis kaad

Sotsiaalküla servale rajatav kodu saab olema viies. Kui lasteisaga koos ehitatud neli kokku üheks lugeda. Olen üles ehitanud Raeküla nõiamaja, Liu rannatalu, Soone loovus- ja loomatalu – Murutarina Tartusse ja Tartumaale neli kodu – ning viies saab olema see Tulevane. Kuni suudan, teenindan oma hobuste-lammaste-lindudega sotsiaalküla. Kui väsin, olen pälvinud puhkuse.

Sedalaadi kogukonna õiglusse usun – Eesti riigi omasse mitte.

Ka sõber Jan lajatab lavalt faktiga, et norrakad saavad minimaalpensioni 1500 euri vaid selle eest, et on inimesed. Rikkad trollid maksavad. Meie jõudsime EU-nimelisse restorani arve maksmise ajaks, kui pensioni-sambad olid tantsitud ning –hambad järel. Vaja maksta ja orjata? Teeme ära!

Meile ongi omane südamevalu töösse matmine. Kui siin ja praegu hirm ja perspektiivitus kallale tulevad, joonistan skeemikesi. Sissetulekute ja väljaminekute tabeleid. Kirjatööde liste. Taluedenduse skeeme.

Töösse ongi õigem põgeneda kui välismaale. Paradoksaalsel kombel on see jõukohane lahendus vaid intelligentsetele ja loovatele. Nagu on öelnud Meister Peeter Liiv – mõtestatud ja ekstaatiline töö viib Teenimisele – see vastandub orjamisele ja viib ihu-hinge-vaimu ühtsuses valgustatusele. Indiaanlased omakorda tuletavad meelde, et Teenimises viibimine on suurim õnnistus.

On jah. Kui vaid käed, selg ja hing – ah, üleüldse kogu inimolemuslik tähestik! – nii väga ei valutaks…

Ahjaa, kuidas on lood viienda p – puhkusega? Just praegu, seda tuhandet sõna kirjutades puhkasin ära. Füüsilisest tööst ja südamevalust puhkasin. Ja nüüd lähen hobuste voodeid korrastama ja lammaste söödaplatsi sättima – seda tehes puhkan vaimsest palangust, mediteerin ning kallistan oma naiskonda. Otsekui illustratsioon maiade väitele, et koos Hobuse-aastaga algas mitmesaja-aastane naisenergia aeg Maal, on meie talu ainsad munadega mehed part Donald ja kukk Pantalone.

Meil on rõõm teatada, et eelmisel aastal hulgaliselt meedia tähelepanu ja
kõlapinda saanud algatus *”Maale elama” jätkub ka aastal 2014. *

“MAALE ELAMA” MESS TOIMUB 26. APRILL TARTUS Turu tänava spordihoones
(Teaduskeskuse AHAA kõrval).

Kodanikualgatuse “Maale elama” eesmärgiks on tõsta teadlikkust maal elamise
suhtes, muuta ühiskonna hoiakuid positiivsemaks ning selle kaudu
soodustada linnast maale elama asumise trendi.

*Algatuses osalevad kogukonnad saavad võimaluse tutvustada end suurepärase
elukeskkonnana nii messil, kodulehel www.maale-elama.ee
< http://www.maale-elama.ee>, kui ka otse huvilistega suheldes. *

*KUTSUME TEID MÄRKU ANDMA OMA HUVIST OSALEDA ALGATUSES!*

Osalustasuks on vastavalt registreerumise ajale:

– veebruari lõpuni 250 eurot

– kuni 20. märtsini 300 eurot

– peale 20. märtsi 350 eurot

Saadame info ka kõigile kohalikele omavalitsustele. Usume, et nad on valmis
aktiivsete kogukondade osalemist rahaliselt toetama. “Maale elama” meeskond
on selles osas valmis aitama omavalitsustega läbi rääkimisel.

Osalustasu sisaldab:

– messipinda mõõtmetega 3×3 m, koos elektriühendusega;

– kogukonna info (sealhulgas töö- ja elukohtade) avaldamist kodulehel
www.maale-elama.ee;

– õigust kasutada “Maale elama” logo kogukonna turundustegevuses
mitteärilisel eesmärgil;

– kodulehe www.maale-elama.ee haldamist ja arendamist;

– messi “Maale elama” ja kodulehekülje www.maale-elama.ee turundamist
üleriiklikus meedias;

– messi ettevalmistamist ja korraldamist;

– tegevuste koordineerimist.

*Palun teatage kahe nädala jooksul oma huvist meiliaadressil *
*info@maale-elama.ee* <info@maale-elama.ee>* või telefonil 5043391. *

Huvilistele toimuvad veebruaris/märtsis infoüritused ning aprilli alguses
messiks ettevalmistavad seminarid.

Heade soovidega

Evelyn Tõniste
Ivika Nõgel

Algatuse “Maale elama” koordinaator Algatuse “Maale
elama” eestvedaja

tel: 5043391
tel: 5115914

info@maale-elama.ee

Soovides jätkata väärikat traditsiooni, kuulutab Eesti Kirjanike Liit 12. veebruaril algusega kell 16 Kadriorus Tammsaare muuseumis (Koidula 12 A) välja romaanivõistluse. Sealsamas kirjutatakse ka alla leping võistlust toetavate ettevõtetega.
Sõna võtab EKL esimees Karl Martin Sinijärv, ette loetakse võistluse patrooni Teet Kallase tervitus.
Olete oodatud!

Kelle jalad on karvasemad?

Viktoria Kaasik

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi raskeveohobuste haruseltsi juhataja

Kõik raskeveohobused on karvajalad. Mudel kohe selline. Sellest hetkest alates, kui oma südame hobustele kinkisin, olen olnud eriti suurte hobuste usku. Kui juba suur loom, siis nii suur, et jaksaks tööd teha ja et seda ilu oleks ohtrasti. Olen nüüdseks juba nii kaua neile võimsatele loomadele pühendunud, et ilmselt on nii see tõug tuttavaks saanud kui kogu võimalik kirjandus raskeveo tõugu hobuste ajaloo ja olemuse kohta läbi töötatud.

Eks nii kasvatus-aretustöö kui aadete pärast olengi hetkel meie haruseltsi juhataja – eelmised olid Enn Rand ja Ande Arula. Ent ma olen päris põhjalikult tundma õppinud ka teisi loomaliike – inimene nende hulgas. Seepärast ei saa mind ennast loodetavasti silmaklappidega tööhobuseks pidada – näen ja üldistan päris palju.

Kuna olen Pärnumaal Nurmenuku talu perenaine, nimetab mu ema mind kulakuks, sõbrad aasivad, et olen bojaaritar. Püüan vastavalt sellele nimetusele õiglane ja väärikas olla ning inimestele nii palju teavet ja rõõmu pakkuda kui võimalik. Meil on lisaks hobusekasvandusele multifunktsionaalne talu, miniloomaaed ja lõbustuspark.

Loomi on meil nii: hobuseid 15, lambaid 16, üks lehmake, 6 minisiga, 50 siga ja emiseid ka, keda ma nüüd kunstlikult seemendan – ja päris edukas olin! –  jänkusid on oma 10, 15 hane, kalkuneid, partte ja muid linnulisi vähemalt 60 ning lisaks loomulikult koerad ja kassid.

Koos kaasa Marguse ning nelja lapsega olen raskeveohobuseid kasvatanud küll kipsis jala, küll pisaratega – need tulevad põhiliselt siis, kui suurekskasvatatud sälg läheb oma teed – ent hobuste saatmine tööle ning teistesse karjadesse suguloomadeks ongi ju asja mõte.

Nii hobusekasvatajate seltsi kui haruseltsi mõte on koostöö ja üksmeel. Ühest küljest jälgib selts ja haruselts aretust ja jõudluskontrolli ning seda, et kõik hobused – eriti Eestimaa oma kolm tõugu – leiaksid tööd ja rakendust. Teisalt pakub selts tuge ja ühisüritusi.

Mõne aja eest moodustati meie väikeses riigis veel üks raskeveohobuste ühendus. Kuna ka tori hobusel on mitu seltsi ja ühendust, näibki see elunormiks olevat kujunenud. Võiks ju öelda, et las olla. Paraku tegutseb konkureeriv selts destruktiivselt. Jätkem jõulude puhul edasi rääkimata kogu laimu ja valede seeria, mida konkureeriv seltsing meie Soome kolleegidele on puhunud. See teeb meie kitsukesele turule, kus väga suurtel hobustel on piiratud turg, väga palju halba. Nagu ka see, et EHSi haruseltsi süüdistatakse nüüd kitsa kildkonna huvides selles, et me ei oska hobuseid kasvatada ega aretada! Rääkigemgi sellest, miks siin üldsuse ees kahe seltsi konfliktist ja enda isikust kõnelen.

Lasteaiale sobival kombel süüdistavad kaklevad kildkondlased mind sellepärast, et tõin Saksamaalt külmaverelise võimsa täku nimega Famos. Silm oli sel suurepärasel loomal ammu peal. Pidasin lisaks perele põhjalikult nõu ka teiste hobusekasvatajatega. Leidsime, et tõu geneetiline värskendamine tuleb igati kasuks.

Suured ja kaunid kipuvad olema võrreldes teiste tõugudega aeglasema paljunemisega. Meie kitsas populatsioonis omakorda on inbriiding kerge tekkima. Kogenud hobusekasvatajad on sellest kihnu saare fenomenist alati hoiduda püüdnud.

Eesti tõugu hobusele on lisatud araablast. Torikale hannoveri ja teisi tõuge. Samamoodi on aeg verevärskendust pakkuda ka suurimatele. Intrigandid püüavad sellest skandaali üles keerutada. Väljusid laimuga foorumitest ja sotsiaalmeediast trükiajakirjandusse. Seepärast peangi vajalikuks ka laiemale üldsusele meelde tuletada, kui hea on verevärskendus, geneetiline rikastamine ja asjatundjate kontrolli all tõule parimate omaduste lisamine.

Kes peaks seda paremini teadma kui eestlased? Mina olen geneetiliselt venelanna ja sünnitanud neli eestlast. Igas eestlases on sakslast ja rootslast, juuti ja norralast. Tänu sellele segaverelisusele – tõsi küll, spetsialist, kes meie rahva geneetilist rikastamist kontrollis, on läbi ajaloo olnud armas Jumal isiklikult – on see väike rahvus saatuse tormituultes kestnudki.

Nüüd näitab jonniv lasteaed uuele täkule näpuga: karvajalg! Kõik raskeveohobused ardennist alates on karvajalad. Loodan südamest, et Famos sigitab palju kauneid suuri ja töökaid hobuseid. Meie perekond – ja tundub et ka haruselts – on õnnelik ja õhinas, et saame Nurmenuku märade peal uut Meest proovida.

Mitte ühtki mära ei tooda vägisi Famose juurde. Seda otsustavad ikka hobusekasvatajad ise – ja väga kogenud tegijate seas on juba tahtjatest järjekord. Kulla sõbrad, mõne aasta pärast on paratamatult taas värsket verd vaja. Ühegi karja uhkus pole isa ja tütretütre järglane või muud taolist pilastuslikku. Aeg ja elu läheb edasi.

Näeme tegelikult ka selles positiivset, et hobusekasvatuse killustajad räägivad seljataga koledaid asju, aga samas on see ka hea reklaam. Famos tänab. Ja kummardab eelmisele saksa külmaverelisele täkule, kes ER tõus terve liini alustas, Heeroldile. Kuna täkk on Saksamaal väga hinnatud ja imetletud, toob ta kindlasti ka saksa kolleegide tähelepanu meie suurtele ja kaunitele.

Ja mina ise olen ER haruseltsi juhatajana ER hobuseid hästi hoidnud ja neid ka väga palju propageerin. Siin ja praegu ka. Hobusekasvatus on aeganõudev tegevus. Kõigepealt vaatame, kuidas ta käitub veokatsetel jne. Famos on: http://www.nurmenukupk.ee/famos/ Viimasel ajal aga läheb aeg ruttu. Nii et varsti võib meid loodetavasti esimeste varssade puhul õnnitleda. Pikka iga ja meelt meile kõigile.

Jõulurahu – ja kirgast algavat Hobuseaastat!

Saadan Teile infoks meie Rail Baltic esmaspäevaste koosolekute  ja Külaülikooli kauaoodatud külaliste tuleku ajad . Homme juba Oleg Epner ja nädala pärast Juhan Parts, Indrek Sirp ja Jaan Leetsar. Olete väga oodatud  meiega kaasa mõtlema tulema. Infot võib vabalt kõigiga jagada. Tänud

Esmaspäeval 9. detsembril Oleg Epner ( Endine Raudteeameti peadirektor) kell 19:00 Valtu Seltsimajas (asukoht Kehtna vald,  Kaerepere, Männiku tn 4).
Esmaspäeval 16.detsembril Juhan Parts ja Indrek Sirp (  Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist) kell 17.00  Valtu Seltsimajas (asukoht Kehtna vald,  Kaerepere, Männiku tn 4). Koosolekule järgneb Külaülikool, kus on lektoriks Jaan Leetsar.
Külaülikool
16. detsembril kell 19:00 Valtu Seltsimajas (Kaerepere, Männiku tn.4)
Loengupidaja on Eesti Maaülikooli dotsent Jaan Leetsar.
Teema on “Ühistegevuse rollist ühiskonnas”
Külaülikooli partner on ERR Raadio Ööülikool.
Loengu ajal toimub ERR Raadio Ööülikooli saate salvestus.
Üksikpilet 3€. Perepilet 5€.

Kohtumiseni Kaereperes :).

Ilusat advendiaega Teile soovides

Helen Link

,

• Materjalile (pdf) ligipääs kohe peale tasumist!
• 6 põnevat peatükki, 39 alateemat
• 2 tundi tasuta konsultatsiooni Sinu projektile

• Omad terviklikku ülevaadet projektikirjutamise kõigist vajalikest etappidest
• Oskad võrrelda oma projekti fondide tingimustega
• Oskad koostada projekti eelarvet
• Mõistad, kuidas fondid suhtuvad erinevatesse kululiikidesse projekti eelarves
• Mõistad, millised lisadokumendid on vajalikud
• Tead, millega pead arvestada projekti esitamisel, kui see on valmis
• Saad ülevaate peamistest vigadest, mida taotlejad projektide kirjutamisel teevad

Millega süüakse Surnumere kristalle?

Surnumere kristalle süüakse teiste inimeste kuldmedalite kastmes, maitseaineks võõras raha. Sel lihtsal põhjusel, et praegusel ajastul on raha planeedilt Maa otsa lõppemas. Seega jaguneb ta ebalt. EBA-võrdselt, -ausalt, -õiglaselt. Kui me ei saa oma pideva ustava ränga töö eest õiglast palka, hakkamegi kurvalt ja kurjalt põrnitsema: kui palju maksab ridikül ministriproua näpus, kui suure raha eest müüdi Londoni oksjonil olümpiavõitja medalid-rattad – ja mis ta selle raha eest teeb, mis maksab kosmeetikakohver ja kuidas seda müüakse…

Eerika Salumäe olümpiakullaga on minul emotsionaalne side seetõttu, et Barcelona olümpiavõit tuli 25 aastat tagasi täpselt sel hetkel, kui laste isaga abiellusin – registreerimisele hilinenud kursusevend tõi rõõmusõnumi. Inimlik ja empaatiline side aga ütleb: inimesel on õigus oma elutöö vilju siin ja praegu nautida. Omamine on uhke küll. Ega muidu trofeesid oksjonitel müüdaks. Raharahvas tahab omada. Ent ei sportlane ega kirjanik toida ega kata oma kalleid omamise faktiga. Tahame õnnelikud olla ning soovin Eerikale õnnelikku kätt ja häid nõuandjaid raha kasutamisel-investeerimisel. Paratamatu on, et avalikel aladel eneseteostajad ületavad uudisekünnise – loovisiksuste ja sportlaste saavutused on küll nende töö ja treeningu, eneseületamise ja maailma parimaks tõusmise tulemus – samas otsekui rahvuslik omand. Ometi ei olene maailma parima staatus sellest, kuskohas medalid füüsiliselt asuvad. Alamakstud, kurnatud ja määramatuse hirmus hoitud rahvast erutavad numbrid sellepärast, et me kõik oleksime teiste Euroopa riikidega võrdseid sissetulekuid väärt ning karistuseks ilusal isamaal püsimise eest pälvime vaid murdosa teenitust. Siis hakkamegi arvutama, et ühe kuldmedali eest saaks talu osta, teise eest pangalaenu maksta, jalgratta võrra ehitaks-sisustaks-reisiks… Loodetavasti Eerika seda kõike teebki. Meie aga võime ju alati siit julmalt, ebaõiglaselt ja kaamoslikult isamaalt ära kolida. Või ei või. Kuidas just valime.

Kui valime siiajäämise, on mõistlik valida ka sallivus ja inimlikkus olematute ja ebavõrdsete rahade liikumise suhtes. Meile pakutakse iga päev mõnd kosmeetikakohvrit või kohvimasinat, tolmuimejat või vähemasti ajalehetellimust. Meie valida on, kas võtame pakkumise vastu – ja kuidas suhtume.

Minu sõbrad hobusekasvatajad, kelle kõrval olin, kui nad oma kodutallu Kilgi hobukeskuse rajasid, käivad praegu kord kvartalis pikkadel-hinnalistel puhkusereisidel. Mitte tänu sellele, et väikesest perefirmast tõusti Lõuna-Eesti kaasaegseimaks hobuhotelliks-koolitus-võistlus-staabiks. Sellepärast, et pereisa Freddy ees, -ema Aire järel, on paar viimast aastat pühendunud Zinzino kohvimasinate-kohvide-teede müügile.  See sobib neile, nad pole oma sõpruskonda kohvikatkuga laiali peletanud, teenivad hästi ja puhkavad kuninglikult. Mina ajakirjanikuna ei saaks oma intervjueeritavatele kohvimasina ega muu võrkturundatavaga kosja minna – no andke andeks! – ent rõõmustan, kui sõpradel hästi läheb.

DeSheli tasuta näohoolduse „ohvreid“ olen küll saatnud maaletoojatele, kes äsja Tallinnas WTCs – kus asub ka Zinzino kontor 😀 – uue salongi avasid. Hoiatan kõiki naisi, kelle Iisraeli-Pariisi surnumerekristallidest valmistatud, fütotoonilise-liposoomse tasuta triitmendi rüppe juhatan: võtke see tasuta näo-spaa vastu, see ei kohusta tegelikult midagi ostma. Ei pruugi tunda kohuse- ega süütunnet kosmeetikute-konsultantide ees – kui neil õnnestub mõni kohvritäis kvaliteet-kosmetsi maha müüa, siis sellel on võrreldes omahinnaga mitmekordne hind, nii et nende maailm toimub ikka.

Mulle meeldib see mersu-klassi kosmeetika väga. Ma ei osta tavaliselt üldse mingit kosmeetikat ning see vähene, mis mul on, peab olema väga hea. Kuna mulle meeldib see kosmets – ja need inimesed, kellega olen DeSheli Tartu ja Tallinna salongides kohtunud – on mul kurb telekast näha marutavat teleprodutsenti, kes neid juutide käsilasi agressiivses müügitaktikas süüdistab.

„Seda renomeed enam puhtaks ei pese,“  õiendas üks seltskonnaajakirjanik vip-avamisel, suu head-paremat ja kõrvad hurmavad muusikat täis. Meenutasin talle, et tema ju saab tänu neile tööd ja süüa. Tööd ja süüa saavad surnumerekristallide maaletoojad ja kosmeetikud, teadlased ja tootjad. Turg on täis ning tarbijate kasina kauka kallale pääsemiseks peabki vist agressiivne olema.

„Vaesus teeb kadedaks ja kurjaks,“ ütles Tallinna esinduse emand Irena. „Kes pimeda Põhjala naistest ei tahaks end rakutuumadeni turgutada – kui endale seda lubada ei saa, tuleb enesehaletsus ja viha.“

Läbi inimese on kõigesse lihtsam poolehoiu ja mõistmisega suhtuda. Kujutlege oksjonil teenitu varal oma eluga edasi minevat Eerikat – ja juba naeratate. Irena mees Ruslan on oma poisikeseliku naeru ja põriseva r-iga muhe. Tartu salongis mulle tasuta hooldust teinud – nojaa, lõksu üles seadnud J – Hanna on hariduselt defektoloog, kellega oli paljust rääkida ning ta saab lähinädalail beebi. Tema ülemus rääkis, et loobus ise kõrgtasemel kosmeetika nimel suitsetamisest. Tallinna esineduse peakosmeetik Annika Üürike kui isiksus on aga lausa pärl.

„Olen temperamentne nagu mustlasepüss sellepärast, et põlvnengi Setu mustlastest – nagu lauluema Taarka. Elasin keset üsna pikka kosmetoloogi karjääri USAs – kuni mu kihlatu suri. Tema suguvõsa võttis mu oma tiiva alla, aga oma lapse pärast tulin Eestisse tagasi. Siin elan end välja flamencot ja salsat tantsides – nooruses olingi Mait Agu rühmas profitantsija. Bailame!“ naeris Annika sütitavalt, kuni mina näonaha kompuuterdiagnostikas nägin, et ühtlase päevituse asemel on meil näonaha sees pigmendipusad ning näiliselt klaar nahk võib olla kaetud surnud rakkude kalmistuga…

Ja edasi? Olen üsna hulk aega oma mersuga õnnelik – kuna kõik need taimed ja kristallid on kontsentraadid, jätkub neid kauaks. Minust ei saa ei kohvikarussellil ega kristallidest rahapaleedes keerlejat. Tunnen end parima iseendana, kui mul on oma talus tuultes-vihmades töötades ja arvuti ees raha teenides Surnumere kristallid näos, et ma Põhjala kliimas ei närtsiks. Ent see pole elukese.

Ma tean, millega süüakse neid kristalle, kullakuma ja kauge-kadestamisväärsena tunduvat küllust. Armastusega. Mõistmisega. Teiste inimeste edu üle rõõmu tundes. Nende nähtustega osadusse sattumise eest tänulik olles. Siis teeb võõraski raha – kuitahes kauge ja hõlmamatu – meile head.

Head kodanikuühiskonna eestvedajad!

Aitäh kõigile, kes on esitanud juba kandidaadid Sädeinimese tiitlile.  Kuid on piirkondi, kes pole oma tublit inimest veel üles leidnud. Palun leidke üks hetk, mõelge oma inimestele ja täitke kirjaga kaasas olev ettepaneku leht ja saatke mulle tagasi. Ettepanekuid ootame 20.novembriks 2013.

Kuigi tunnustamis võimalusi on praegu palju, on Sädeinimese konkurss hea võimalus tunnustada inimesi oma kogukonnast, meie ümbert, kes on silmapaistnud ühe teoga või oma tegemistega  alal, mis kõigile korda läheb.

Sädeinimeste tunnustamisüritus toimub 30.novembril kodanikeühenduste konverentsi raames Haapsalu Kultuurikeskuses. Konverents algab kell 12.00, sädeinimeste tunnustamine kell 17.00.

Tiina Ojamäe
SA Läänemaa Arenduskeskus
MTÜ konsultant
Tel 56352591
tiina@lak.ee

Kutsume üles esitama Läänemaa Sädeinimeste kandidaate!

Vaadake ringi, märgake ja esitage tunnustamiseks inimesi, kes on oma kogukonnas mõne oma teoga silmapaistnud või midagi ära teinud.

Sädeinimeste tunnustamise eesmärk on märgata tublisid inimesi meie ümber ning tunnustada neid nende tegemistes.

Kandidaate võivad esitada kõik isikud ja organisatsioonid.

Kandidaate saab esitada kuni 20. novembrini Läänemaa Arenduskeskusele.  Ettepaneku vormi leiad http://www.lak.ee/sadeinimesed

Sädeinimeste tunnustamine toimub laupäeval, 30. novembril Haapsalu Kultuurikeskuses.

Sädeinimeste tunnustamist  korraldavad Lääne Maavalitsus koostöös Läänemaa Arenduskeskuse  ja MTÜ Kodukant Läänemaaga.

Lisainfo: Tiina Ojamäe e-post tiina@lak.ee, tel .56352591

Valijal on õigus

Ivo Känd

Ma ei ole märganud, et keegi neist, kes valituks ei osutunud, oleks analüüsinud, miks ja mis valesti läks. Mina olen üks neist, kes ei osanud oma head tahet ja suuri ootusi-lootusi serveerida. Olen üks neist, kes uskus, et Annelinna parkla soovijad toetavad, nagu lubasid. Üks neist, kellele pidevalt öeldi – hea mees, aga vale partei. Nii kõva mees olen küll, et jagan teiega oma pettumust. Ja kurbust selle üle, kui jõuetu meie ühiskonnas üksikinimene on  kuitahes suur tema tahe ka on. Ikka kõigest mees metsast nimega Känd.

Minu tulemuseks oli 60 häält, volikogusse pääsemiseks olnuks vaja poole rohkem. Neli aastat tagasi sain 85 häält – nüüd tegin aga kolm korda rohkem tööd, ma vähemalt proovisin… Raadil ja Annelinnas sai ukselt uksele käidud (üle 340 kontakti), laiali sai jagatud Raadil ja Annelinnas 2800 postkaarti (flaierit), lisaks 1500 väikest visiitkaarti üle linna, helistatud,  meile saadetud (valimislubadusi tutvustavad postkaartid), lisaks ajalehereklaam, reklaam facebookis, arvamuslood, sotsiaalset teemat tutvustav filmilõik Tartu Kodust Tallinna TV-s, mida jagasin ka internetis, mul oli abiks neli noort inimest, kes aitasid kampaaniat teha. Panin kampaania alla enam kui kuupalga – andke andeks, mu kallis pere. Aktiivne tegevus kestis kogu minu puhkuse aja ehk siis kolm nädalat.

Vehkides peale võitlust veel korraks rusikatega, tahaksin kõigi sündinud koalitsioonide taustal lihtsat inimlikku tõde meelde tuletada – kaalul on rahvuslik eneseusk ja elujõud, nüüd on leiba ja tsirkust ootava rahva leiva tagamise aeg. Tsirkust sai valimiste puhul küll. Tülgastuseni. Vabandust, olen kibestunud. Mis on ka mõistetav.

Valimisi on vaja, et teada saada rahva poliitiliste eelistuste tegelik hetkeeis, mis võimaldaks erinevate vajaduste arvestamist kohaliku võimu teostamisel. Eestis kiputakse demokraatiat mõistma kui enamuse diktatuuri vähemuse üle  – ei mõelda sellele, et valijate ootusi täidavad nii koalitsioon kui opositsioon. Koalitsioon on alati süüdi ja opositsioon kangelaslik, teate küll. Valijal on alati õigus, tema hääl jääb sellele, kelle poolt ta on selle andnud, keda ta usub oma huve kõige paremini esindavat. Julgen väita, et Eestis on umbes 270 000 valijat, kes suudavad koguni sõnumitoojate loosungid summade ja tegelike loosungite keelde tõlkida ega lange tühikargajatest lubajate ohvriks, sest nad saavad aru, et riigi rahkoti suurus ei sõltu poliitikute valimislubaduste suurusest. Tõsi küll, kampaaniaaegne tilulilu tuhmistas ja juhmistas meid kõiki – ent päris pimedusega ta meid vast ikka ei löönud.

Tallinna valimistulemused ei näidanud Savisaare-Krossi sisulist debatti, kuid näitasid, kuidas hääbuv erakond IRL on võimalik fööniksina tuhast tõsta. Ning tõestasid taaskord ilmekalt, et kuna eestlaste ja venekeelse elanikkonna poliitilised valikud on erinevad, siis ei õnnestu koguni presidendi hukkamõistu pälvinud tsaari-laadsel moodustisel end oma maitsetu priiskamisega põhja lasta. Miks? Sest järjest süveneb sotsiaalne – aga ilmselt ka hariduslik-tunnetuslik – ebavõrdsus eestlaste ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel. On mõistetud vääriti  ühiskonda sulandumist. Me ei saa vene rahvuse erinevust – nagu ka okupantide järeltulijaid endidki – kõrvaldada, vaid me peame nende mõttemaailma mõistma ja aktsepteerima. Muidu on siin riigis elamine talumatult vastik, kui mitte võimatu.

Julgen väita, et hiljutistel valimistel valiti Tallinnas ühte poliitikut selleks, et võimule ei saaks teine, seega ei valitud kellegi poolt, vaid valiti kellegi vastu ja jõujooned pandi jooksma mööda rahvust. Venekeelse elanikkonna sotsiaalmajanduslik positsioon on nõrk ja neil on hirm oma kultuuriliste väärtuste püsimajäämise pärast Eestis. Kui vene inimene ei tunne ennast ühiskonna võrdväärse liikmena, siis ei ole tal ka motivatsiooni siduda oma tulevikku selle ühiskonnaga – konstruktiivses mõttes. Ning me ei saa enda kõrval paratamatult elavast rahvast endale liitlast. See puudutab eriti vene noori, kes soovivad eesti keele õppimise asemel hoopis Eestist lahkuda. Edasi veel lääne poole.

Asi pole nomaadide vallutajageenides, vaid ellujäämise instinktis. Seega on lõimumine väljakutse kogu ühiskonnale, mis algavad väikestest igapäeva toimingutest. „Räägi inimesega inimese keeles“ – ja seda on tsaa Eedik ülimalt oskuslikult Tallinnas teinud. Ta on tänu headele nõunikutele kasutanud ära hõreda olukorra. Mitte et eestivenelastel oleks Savimehikese vastu lausa religioossed tunded, mida ei saa ratsionaalsete argumentidega murda. Saab küll, kui selleks on soov.

Kuid naiivne on loota, et vene valija ise eestikeelsesse inforuumi siseneb ja siis nagu iseensesst eestlaste sõnumitest hakkab osa saama. Ei aita selleks Randpere linnarinnad , Krossi kopterid ega tegelikut savist Ülemiste-vanakesedki. Selleks tuleb ikka eestlastel endil käesirutamise vaeva näha. Nüüd on selge, et okupatsioonist siia jäänuid ei saa ignoorida. Tuleb meeldida. Soovitavalt vastastikku. Poliitik peab teatavasti massidele meeldima.

Mass koosneb inimestest ning poliitiku ülesanne on olla iga inimese meelelahutaja ja –rahustaja ning ühtlasi peab rahvajuht tajuma laiemaid sotsiaalseid tellimusi. Enamasti muudab ta need populistlikult müüdavaiks. Ja nii ongi kujunenud Edgarist Jumala asemik Tallinnnas, Lasnamäelastele  aga  lausa pühak.

Poliitika ongi kompromisside kunst. Erinevalt matemaatikast ei ole poliitilisel ülesandel ühte ainuõiget lahendust. Lahendus saabki selguda erinevate huvigruppide arutelude käigus juhul, kui poliitik kuulab kedagi peale iseenda.

Inimesed on väsinud poliitikast ja poliitikutest ja selle ümber toimuvast. On tajutav pettumust ja käegalöömist, sest on ju ometi püütud valida  aatelised ja ausad inimesed, kes lubasid ilusaid asju, aga mis sellest välja tuli – veel neli aastat korruptiivset kremlimeelt… Palju on kriitikat ja negatiivset suhtumist, sest me vajame tõepoolest lõpuks ometi tõeliselt Teenivaid ja suure südamega rahva juhte. Vajame usku, lootust ja armastust need sõnade kõige autentsemal viisil.

See pisku rahvakild siin Läänemere ääres ei suuda võimul olles leida ühisosa, -meelt, kandvaid ideid – ja tulemuseks ongi andestamatu lõhestumine, poliitilised kemplused, poriloopimine ühtehoidmise asemel. See on minu kui kõrvaltvaatajaks jäänu hinnang.

Kurb on see, et paljud arusaamad, väärtused ja ühiskondlikud normid (sh kõlbelised) on heal juhul ümber hindamisel, enamasti lausa allahinnatud, devalveerunud. Sõnad ja teod ei käi käsikäes. Ausus, respekt, lugupidamine… nendega on nii nagu on!

Eesti ühiskond vajab ülitõsist taastumist ja radikaalset ravi ja  midagi täiesti uut ja usaldusväärset – reformatsiooni näiteks. Võimalik, et tõesti kõigi erakondade laialisaatmist, puhtalt lehelt, inimestena – mitte funktsionääride ja partei-genossedena – otsast alustamist. Mõni tugev raputus mõjuks ehk kainestavalt  – annaks jumal, et see jälle mõni valus uus okupatsioon pole – või on mõni helge IME kuskil varuks.  Ajaloost tuleks õppida – ei ole midagi uut siin päikese all. Kui me antud armuaega pere-kogukonna tasandil ja ühiskonnas laiemalt ei oska väärtustada, hinnata, kalliks pidada, siis võime sattuda nö trahviringile ja alustada ei-tea-kust uuesti. Seda valu ja hinda ei sooviks – kuid kahjuks Eesti ajaloos on seda korduvalt juhtunud.

Õnneks on veel inimesi ja gruppe kes on jäänud raha ja võimu poolt rikkumata, kellel on ühine maailmapilt ja väärtused. Õieti mitte veel, vaid juba, taas, lõpuks ometi. Uue ajastu inimesed. Nende hääl on praegu nagu hüüdja hääl kõrbes – neid lintšitakse ja summutatakse, kuni võimalik, ent mitte kaua enam. Ja päike tõuseb…