Tere!

Urve Madar kirjutab: “Meil on nii: Kui inimene kandideerib EV RK, siis võib juhtuda, et saab ka EV RK sse. Vabade valimiste tulemusena . Silmapilkselt aga muutub ta meedias poliitikuks ja teda hakatakse kohe halvustama. Kohe hambad sisse. Ja kohe leidub hulgaliselt õpetajaid, mis ta peab kohe tegema ja ellu viima.”

*********************************************

Ma ei tea, mil määral on Urve Madaril ja teistel siin Riigikogu ning valimiste üle arutlejatel olnud õnne ja aega selleks, et mõelda Riigikogu kui institutsiooni ja Riigikogu liikme ning teiste riigis toimivate otsustuskogude (ka otsustuskogu iga liikme) õiguste, kohustuste ja vastutuse üle. Need kolm sõna, muidugi, aeg-ajalt kostavad, aga kuskilt pole lugeda ega kuulda, mida need sõnad tänapäeval tähendavad, kuidas kõnealused fenomenid kujunevad ja toimivad.

Ei tea ma sedagi, mil määral (kas üldse?) on poliitika ja poliitikute, nende tegevuse, tulemuste ja tagajärgede üle arutlejad oma silmaga näinud, mis eri taseme otsustuskogudes tegelikult toimub, kas nad on osalenud mõne õigusakti loomises, rakendamises ja hindamises, kas mõni meist on saanud aega selleks, et endale  humanitaarias ja sociaalias orienteerumiseks vajalik ettevalmistus koguda ja üritanud oma pea ja südame järgi Eestis midagi  korraldada ja/või mõistuspäraselt korrigeerida.

Võiksime ju kasvõi siin üle mõelda, millistel eeldustel oleks elanikul Eestis võimalik kujuneda kodanikuks ja kasutada oma Põhiseadusest tulenevat õigust valida ja olla valitud.

Igal valimisõigusega kodanikul, st nii neil, kes peaksid VALIMA (fikseerima oma eelistusotsuse) kui ka neil, kes esinevad saadikukandidaadina valimiskampaanias, on selles protseduuris vaja lisaks administratiivsele õigusele ka

• moraalset õigust,
• moraalset kohustust olla enda ja teiste suhtes küllalt nõudlik,
• aduda, et valimisõigusega kaasneb kõigil, igal kodanikul, ametikohast, rahvusest, vanusest vm olenemata, nii administratiivne kui ka moraalne vastutus, mis ei luba uisa-päisa käituda.
• ausust, st käituda kohuse- ja vastutustundlikult: enne otsustamist süveneda, prognoosida võimalike otsuste võimalikke tulemusi ja tagajärgi, kaaluda poolt- ja vastuargumente…
• julgust kasutada kõiki oma põhiseaduslikke õigusi ja kaitsta ka teiste kodanike samasuguseid õigusi,
• arukust, et olla mõõdukas ja hooliv, ent kindlameelne ja ustav.

Selle kohta, kuidas peaksid olema valimised korraldatud ja kuidas peaks (saaks) toimuda hääletamisprotseduur, on räägitud (selgitatud ja vaieldud) sadu tunde, aga selle kohta,

– millistel eeldustel oleks üleüldse võimalik kasutada õigust valida ja olla valitud,

– milles seisneb, millest sõltub ja kuidas kujuneb kodaniku kompetentsus ning kultuuri- ja ühiskonnaseos,

– kuidas  rahvas ning mõni rahvaesindaja saaks kujuneda nii asjatundlikuks, et suudab, tahab ja julgeb minna hoidma oma rahvast, loodust ja loodusvarasid, lultuuri ja kultuuriväärtusi, vabadust ja iseseisvust ning kaitsma kõike, mida lörtsida ei või,

– kuidas kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektis ning tegutseda subjektina (NB! mitte manipuleerimise objektina), ei ole ilmunud peaaegu mitte midagi. Raske uskuda, et nii on lihtsalt juhtunud, kõigile üllatuseks, kogemata.

Selleks, et rahvas lakkaks olemast enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt, on vaja

a)      ajada keel nii sassi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru;

b)      naeru- ja häbivääristada liidreid;

c)       muuta usk, vaimsus, aated ja ideaalid anakronismideks;

d)      panna haridussüsteem ette valmistama odavat tööjõudu (jätta kasvav põlvkond ilma ametialase ettevalmistuseta);

e)      teha kõik võimalik selleks, et välisagendid saaksid kõik helged pead üles leida ja Eestist välja meelitada;

f)       vältida iseseisvalt mõtlevate generalistide kujunemist;

g)      korraldada kogu juhtimine selliseks, et koostöö asemel oleks kõikjal konkurents;

h)      lõhkuda iseregulatsiooni alused;

i)        teha, mis võimalik, põlvkondade järjepidevuse katkestamiseks;

j)        asendada kindlusetunde aluseks olev perekond mistahes “kooselu” vormidega;

k)      mahitada “sallivuse” sildi all igaliiki kõlvatut käitumist;

l)        likvideerida ühiskonnateadus ning välistada nii ühiskonna edasi- ja tagasisidestus;

m)    vältida täiskavanute elukestva õppe süsteemi teket;

n)      muuta valimissüsteem absurdseks mänguks.

Igaüks võib ise vaadata, mil määral see kõik on juba õnnetunud, mis on alles pooleli, kes millist poliitikat ajab ja milliseid vahendeid kasutab.      ***************************************************************************

On aeg sõnaselgelt rõhutada, et rahva õigusega osaleda kõrgema võimu kandjana valimistel kaasneb nii juhtkonna kui ka rahva enda KOHUSTUS luua kõik vajalikud tingimused selleks, et seesama rahvas saaks oma seisukohti kujundada ja saaks ka uskuda, et temast midagi sõltub, et on üldse mõtet oma tahet avaldada.

Just selles punktis on huvide tegelik konflikt. Võimul olevad erakonnad tahavad iga hinna eest ise võimul edasi olla ja ei taha kuuldagi vajadusest võimu jagada (võimul olles kedagi veel arvestada).

Selleks, et segamatult võimul olla, on seni peetud vajalikuks seletada, et

• see, mis Eestis on, ongi demokraatia, et Eesti on demokraatlik riik juba seetõttu, et siin toimuvad regulaarselt vabad ja ühetaolised valimised;
• Reformierakonna juhtimisel rajatakse siin kodanikuühiskonda, mis on muutunud ja muutub päev-päevalt aina täiuslikumaks;
• elanikkonna vaesumine, sündivuse langus, rahva massiline väljaränne ning suurte alade tühjenemine on paratamatu ja tähtsusetu…;
• siin, nagu kõikjal Euroopa Liidus, on meelevaldse plaanimajanduse asemel nüüd turumajandus, ent kogu elu, sh  majanduslik ja kultuuri-alane regulatsioonon, on korraldatud nn toetuste, abiprogrammide ja –projektide alusel;

Kui valitsusel (loe: võimueliidil) õnnestub muuta ka kohalik omavalitsus veel enam oma atribuudiks, ripatsiks, milles  võivad kohalikud “tegijad” küll üksteisele kohta kätte näidata ja kraagelda, ent peavad pidama meeles, et KOV-s on ettevõtluseks vajaliku infrastruktuuri loomine enam-vähem kindlalt keelatud, siis on Eesti maaelul kriips peal. Laulsime 70-ndatel ja 80-ndatel ja veel ka 90-ndatel: „Oo Eestimaa, oo sünimaa, kuni su küla veel elb, elad sina ka!“. Nüüd enam ei laula. Kas see enam ei puuduta?

Samas ei ole lubatud aru saada, et praeguse elu- ja maksukorralduse tingimuste ei saa maaelu edenema hakata.  Neid, kes end majandusteadlaseks ja õigusteadlaseks nimetavad, on sadade viisi, aga rahva elu ja elamise eelduste kaitsaid pole. Põhimõtteliselt on KOV-l kohustusi tunduvalt rohkem kui nende täitmiseks vajalikke ressursse. Seetõttu pole ühelgi KOV-l võimalik edukas olla ega näida ja võimu usurpeerinud seltskond saab “haldusreformi” mime all valdade piire ringi tõsta ja veel mõne aja rahulikult (?) edasi nuriseda, näpuotsaga raha jagada ning veel veidi valitseda.

Muidugi on võimu hoidmiseks vaja sättida mistahes ettekäändel eesti ettevõtted (eriti põllumajandusettevõtted) ebavõrdsetesse oludesse ning seletada, kui pingeliselt on kõik “Eesti esindajad”  Brüsselis jm võidelnud ja võitlevad aina edasi Eestis elamise eelduste eest. (Siiani on jäänud arusaamatuks, kellega nad võitlevad, st kes (millised jõud) pingutavad sama agaralt Eesti elujõu hävitamiseks.). Muidugi on vaja vältida ka edaspidi sotsiaalse problemaatika käsitamist nii Riigikogus, Valitsuses, ülikoolides, ajakirjanduses kui ka  nn “kolmandas sektoris” jm. Siiani on toimitud nii, et sõna “sotsiaalne” on pandud tähendama hoolitsust nende eest, kes mingil põhjusel ei saa ise veel või enam endaga hakkama. Vastavalt on ette nähtud “sotsiaalabi“, “sotsiaalhooldus“, “sotsiaalkindlustus“… Kuskil pole leida poolt sõnagi selle kohta, milline osa elanikkonnast ja miks on Eestis võõrdunud riigist, kultuurist, tööst, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast… ning millisele osale elanikkonnast ja miks on riik võõrandunud, so pöördunud oma looja (kõrgema võimu kandja) vastu, muutunud talle vaenulikuks jõuks. Pole teadmist rollikooskõla ega rollikonfliktsuse kohta, marginaalsuse, indolentsuse, deprivaatsuse, konformsuse, eskapismi, dissidentsuse, anoomia ega muude ühiskonnas kujunenud pingete kohta.

Keegi ei tea, ja tundub, et ei tahagi teada, milline osa eestlastest ja teistest Eestis elavatast inimestest tunneb end tõeses probleemses valikusituatsioonis ja milline osa (miks?) mängulises absurdses sundsituatsioonis.

Maailm on muutunud. Milleks sõda, kui maid ja rahvaid (piirkondi ja valdkondi…) saab kätte palju lihtsamalt?

*******************************************************************************

Ühiskonnas, mida saab nimetada demokraatlikuks KODANIKUÜHISKONNAKS, kehtivad kodanikuõigused, mida saab TEGELIKULT KASUTADA  ja kehtivad kodanikukohustused, mida elanikkond aktsepteerib.

Vaatame põgusalt, mida on vaja osalemiseks otsustamises (mitte otsustamismängudes või (teiste tehtud!) otsuste vastu võtmises).

Otsustamises osalemiseks on vaja olla küllalt

1) informeeritud, et

1. a. süsteemselt, operatiivselt, esinduslikult, täpselt, ammendavalt… nii võimalustest kui ohtudest,

2)      haritud, et

1. hoomata süsteeme üheaegselt mitme metasüsteemi kontekstis,
2. leida käsitluse objekti nägemiseks küllalt palju vaatepunkte,
3. arvestada regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära,
4. tunnetada ühiskonna- ja kultuuriseoste (kirjutatud ja kirjutamata seaduste) koosmõju;
5. pidada rahuldavaks vaid küllalt süsteemseid ja kompleksseid käsitusi;

3)      kogenud, et

1. ette näha ja ära tunda võimalike otsustega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi,
2. eristada eesmärke ja vahendeid, põhjuseid ja tagajärgi, olemist näimiseks mõeldud tegevusest,
3. olla õiglane,
4. pidada väärtuseks vaid teadmiste oskuste ja kogemuste sellist ühtsust, mis on mõtestatud kõlbeliselt korrektsel alusel;

4)       tark, et

1. hinnata, hoida ja arvestada asjatundjaid;
2. märgata ja arvestada nii huve kui vajadusi;
3. rahulduda kompromissidega, milles keegi ei saa hüvesid teiste arvel, teiste kannatuste ega alandamise hinnaga, ent ei soostuta ka ignoreerima tõde ja õigust;

5)      julge, et

1. avaldada vajaduse korral eriarvamust ja nõuda selle arvestamist,
2. toetada igaühe ṍigust argumenteeritud seisukohtade avaldamiseks,
3. juhtida avalikult tähelepanu katsetele tegutseda meelevaldselt, kõlvatute vahenditega;

6)        aus, et

1. mitte sekkuda arutlustesse, milles orienteerumiseks veel eeldusi ei ole,
2. vältida demagoogiavõtteid,
3. püsida usaldusväärne.

Otsustamises osalemiseks on vaja tunda end valikusituatsioonis.

Valikusituatsioonis saab tunda end isik,

1)      kes tunneb, et ta on küllalt vaba ja iseseisev selleks, et toimida oma arusaamade kohaselt, parimal võimalikul viisil nii füüsilises kui vaimses, nii intellektuaalses kui emotsionaalses, nii sotsiaalses kui kõlbelises mõttes;

2)      kellel on vähemalt üks alternatiiv (st, kellel on vähemalt kaks enam-vähem võrdset (võrreldavat) võimalust, igal oma plussid ja miinused);

3)      kes saab soovi korral lisada alternatiive, sest nende hulgas, mis on juba sõnastatud, sobivat veel ei ole;

4)      adub, kui oluline on olla tasakaalukas, nõudlik ja õiglane ning käituda väga hoolivalt ja tähelepanelikult, et teha igati põhjendatult parim valik.

Otsustamises osalemiseks on vaja

1)      tunda lähtekohta (olusid, olukorda ja/või situatsiooni kui n-mõõtmelist ruumi),

2)      sõnastada siht (otstarbekaks peetav suund, millel on vaja püsida kogu aeg) ja eesmärgid (olekud, mis on vaja saavutada mingiks ajaks).

3)      sõnastada probleem ( tegeliku ja vajaliku oleku vastulu, mis tuleb ületada);

4)      kujutada ette, millistel eeldustel on võimalik otsustada ja otsuseid täita;

5)      sõnastada meetmed ühiskonna- ja kultuuriseose tagamiseks;

6)      modelleerida organisatsioon ja keskkond selle funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks;

7)      modellerida juhtimise objektid: põhiprotsess ja selle “teenistuses” olevad abi-, kõrval-, täiend- jm protsessid;

8)      modelleerida valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise ja korraldamise objektid;

9)      sõnastada organisatsioonis tegutsemise, sh edasisidestamise printsiibid;

10)   sõnastada kriteeriumid inimeste, tegevuse ja tulemuste hindamiseks;

11)   korraldada side ja tagasisidestuse eeldused;

12)   luua kujutlus rahuldavaks peetava otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse saavutamiseks vajalikust infrastruktuurist.

13)   luua meetmete süsteem elanikkonna sisuliseks osalemiseks (mitte „kaasamiseks“ pealtvaataja ja kuulaja rolli).

Ühiskonna- ja kultuuriseostes kasvanud ja oma peaga mõtlevatel inimestel ei tohiks olla liiga raske aru saada, et ülalesitatud käsituses pole midagi sellist, mida saaks tähtsusetuks pidada (eirata ja siis ikka veel loota, et on võimalik olla usakdusväärne ja edukas?).

Kui jutt käib valimistest Riigikokku, siis küllap oleks vaja teada kõigil, nii neil kes kandideerivad (kes on lasknud end panna mingisse valimisnimekirja) kui ka neil, kes peaksid minema valima,

• millised on Riigikogu ja Riigikogu iga liikme õigused ja kohustused ning mille eest (kus, kuidas) oleks vaja igal saadikul ning Riigikogul tervikuna vastutada;
• mida oleks vaja Riigikogu saadikul ja Riigikogul saavutada ja
• mida oleks vaja selleks teha, et midagi saavutada;
• milliseid printsiipe oleks vaja järgida, et hiljem ei oleks  rahva ees piinlik;
• mida oleks vaja teada ja osata ning millest oleks vaja aru saada, et
  • osaleda seadusloomes,
  • kõrgema kontrolli teostamises Valitsuse ja teiste põhiseaduslike institutsioonide üle
  • rahvusvahelises suhtluses,
  • riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu jälgimises,
  • rahva elujõu, elujärje, elatustaseme, tööhõive, sündivuse jt rahvastikuprotsesside edendamises,
  • kommunikatsioonisüsteemi, haridussüsteemi, kaubandussüsteemi, haldussüsteemi, õigussüsteemi jt riiklike süsteemide funktsioneerimise, muutumise ning arengu ja elanikkonna vajadustele vastavuse kontrollimises,
  • sotsiaalse, majandusliku, õigusliku, administratiivse jm regulatsiooni täiustamises, et viia need vastavusse kultuuris ja ühiskonnas kujunenud ootuste ning eri rahvakihtide  huvide ja vajadustega.

Riigikogu iga liige ja kõik ametnikud peaksid teadma ka seda, milliste kriteeriumide alusel hinnata ennast, oma tegevust  ja oma tegevuse tulemusi. Vaja on olla adekvaatne ning rahvale aeg-ajalt aru anda.

Riigikogus ja ametkondades oleks vaja teadmist ühiskonna ja kultuuri ning inimese kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja kohta. Vaja on arusaama seaduse ja teiste õigusaktide kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanismidest ning tegelikest toimetest eri oiirkondades ja valdkondades. Normaalne oleks, et Riigikogu ja kõigi teiste põhiseaduslike institutsioonide tegevus oleks läbipaistev, edasisidestatud ja tagasisidestatud.

Kompetentsuse printsiibi kehtestamine oleks kangelastegu. Midagisellist pole üksi erakond veel söandanud oma „platvormi“ kirjutada.

******************************************************************

Ülalpool juba kirjas olevast peaks paistma, et tegelikult on valimiste asemel siiani toimunud valimistemäng.

Vähe sellest, et valimistemängus osalemisega ei kaasne rahva vastutustunnet ega aktiivsust; valimismängu tõttu satub rahvast esindama isikuid, kellel ei ole selleks vajalikku ettevalmistust ega (enamasti) isegi mitte kujutlust sellest, millistel eeldustel oleks võimalik Riigikogus tegutseda nii, et õigustada rahva ootusi.

Kultuuris fikseerunud stereotüüpe on vaja tunda, austada ja järgida.

Mõned kodanikud imestavad ja pahandavad, et (vabade valimiste tulemusena??)  saadikuks sattunud isikuid hakatakse poliitikuks pidama ja halvustama… Imestama  peaks siis kui kellelgi pole enam sooja ega külma, mis Eestist üldse saab.

Riigikogu maine on madal.

Vaja oleks täie tõsidusega analüüsida, miks nii on juhtunud, et saadikute austamise asemel nende üle ironiseeritakse? Üks on juba selge: võimatu on panna rahvast austama isikuid, kes seda ei vääri, kes on sattunud võimule põhjendamatult.

*********************************************************************************

Ma ei saa jätta siin lõpetuseks, mainimata, et KOV valimistel ja ka Euroopa Parlamenti valimistel ei käsitanud ükski erakond oma valimispropaganda raames ühtki PROBLEEMI.

Kuidas sai selline asi juhtuda? Ma ei tea. Pakun siin välja mõne oletuse.

1) Erakonnad ei korralda üldse ise oma valimiskampaaniaid; nad palkavad selleks mõne kuskil “läänes” väljaõppe saanud PR-firma ja usaldavad end selliste “professionaalide” kätte.

2) Erakondadel ei ole ei teoreetilisi käsitusi, mis võimaldaksid rahuldava süsteemsusega sõnastada ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolusid kui probleeme;

3) Erakondadel ei ole empiirilisi uuringuid ja neis ei eristata teadmisi arvamustest, soovitavat tegelikkusest, eesmärke vahenditest…

4) Erakondades peetakse vajalikuks ja õigeks üksnes seda, mis soodustab valimistel senisest veel suurema hulga häälte saamist. Võimuerakonnad loodavad niiviisi võimul edasi püsida ja opositsioonierakonnad loodavad niiviisi ise võimule tulla.

Võiksime siin, vastastikku üksteist rikastades ja täiendades, luua kaasajal sobivaks peetava arusaama selle kohta,

• mida oleks vaja igal kodanikul TEADA inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna, kultuuri, organisatsiooni institutsiooni, iseregulatsiooni ja juhtimise, valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise, korraldamise jm sihi- või eesmärgipärase tegevuse kohta;
• mida oleks vaja OSATA;
• millest oleks vaja ARU SAADA;
• milline oleks vaja olla ISIKSUSENA;
• kuidas saaks igaüks teenida oma maad ja rahvast.

Selleks, et inimesed saaksid osaleda valimistes, peaks igaühel olema võImalus

• uskuda, et kandidaadid ei ole omakasupüüdlikud „parteisõdurid“,
• saada tundma neid, kes kandideerivad, st kõigil peaks olema võimalik teada,

a)      kuidas ja milliseks saadikukandidaadid hindavad praeguseks kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni  (mis on nende meelest hästi, kehvasti, puudu ja ülearu),

b)      kuidas saadikukandidaadid tunnevad kultuuri- ja ühiskonnaseoseid,

c)       milline on kandidaatide maailmavaade ja maailmapilt,

d)      kuidas nad mõtestavad lähemas ja kaugemas minevikus toimunud sündmusi,

e)      milline on nende kujutluses meie ja teiste rahvaste lähem ja kaugem tulevik,

f)       mida nad taotlevad,

g)      milliseid sihte nad õigeks peavad ja

h)      milliseid eesmärke eelistavad,

i)        milliste põhimõtteid nad õigeks peavad,

j)        milliseid vahendeid nad sobivaks hindavad ning põlastavad,

k)      milline on nende arusaam kohuse- ja vastutustundest,

l)        kas saadikukandidaadid teavad, oskavad, suudavad ja julgevad aktiivselt tegutseda oma eesmärkide saavutamiseks;

m)    kes saadikukandidaatidest tahab tegelikult pühenduda teenima, hoidma, kaitsma ja edendama oma maad ja rahvast (mitte pelgalt loodab edaspidi teenida rohkem raha ja valimiskampaania rahastajaid),

n)      millised on olnud ja võivad edaspidi olla majandusliku, kultuurilise, sotsiaalse, õigusliku, administratiivse jm regulatsiooni sisu ja vorm, tegurid ja toimed (avalikud ja varjatud, otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed…), tulemused ja tagajärjed;

• o)      et kõrgema võimu kandjana on rahval põhimõtteliselt õigus osaleda otsustamises, mitte pelgalt loota ja oodata, et ehk keegi kunagi kuidagi kaasab neid millegi üle arutlema.

Mida nüüd teha?

Ühe listikirjaga ei saa nii keerukale küsimusele piisava põhjalikkusega vastata.  Siin on praegu vaid arutluse ots üles võetud. Ei muud.

Raske uskuda, et Riigikogu mõni liige otsustab hakata õppima. Veel raskem on loota, et mõni erakond võtab nõuks alustada programmilise enesetäiendamisega. Praegu pole selleks ei programme, õpikuud ega õppejõude. Pole raha. Pole usku. Pole selist soovigi.

Teame küll, et kui riigi kõrgema võimu allikas ei ole usaldusväärne ja austusväärne, ei saa midagi head loota. Kui tulevik läheb aina tumedamaks, siis käte laiutamisest ja imestanisest ei piisa; siis on vaja luua meetmete süsteem ebakohtade põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks) ning tõusuteele pääsemiseks vajalike eelduste kujunemiseks. Kes seda ei tea? Noh, ja siis?

Teame, et keegi ei saa kuskilt mujalt maalt tulla Eestile sobivaid lahendusi otsima. Mitmed rahvad on ise samamoodi hädas nii „abistajate“ kui ka harimatuse tõttu. Järlikult me peame ise leidma lahendustee või alla vanduma jõududele, mida on ette nähtud pidada päästjateks.

Neid süsteeme, mis „toodavad“ võõrdumist ja võõrandumist, ei või õigustada ega täiustada; need tuleb asendada.

Paraku on nii, et metsavaras ei hakka saagima seda oksa, millel ta ise istub ja  ka petuskeemide varal põhjendamatult „kõrgele“ sattunud isikud ei hakka valimisseadust muutma. Eesti on taaskord suure valiku ees, kas koolutada end veel enam raha võimu alla või ajada selg sirgeks ja kehtestada rahva võim.

Ülo Vooglaid

56 66 01 22

Suvi Tannhäuseri ja valgete varestega

Kati Saara Vatmann

Ilma ja olude ümber ürisemine ei vii kuhugi. Vihma ja jahedusega arvestades on võimalik ka Eestimaa suves patareid talveks täis laadida. Teistmoodi. Aga tingimta, sest sita-suusailma-soig tühjendab neid veelgi – tühi kott ei seisa püsti ning meist olenejatel oleks kangesti kahju, kui me järgmisse kevadesse ei kestaks. Seega täitkem kotti olemasolevates oludes võimalike vahenditega.

Kultuur, sõbrad – kultuur kuulub rahvale! Suvelavastuste või suvesse sobitatud soorituste žurnaalis on 48 nimetust. Kui nende rütmis mööda Eestimaad tiksuda, saab küll viietonnise suve – rahalises mõttes (kütus-pääsmed-toit-jne) – ent koha ja maitse järgi saab valiku teha.

Mu enese jaoks algas teatrisuvi Estonia teatri „Tannhäuseriga“, kus mu isapoolt-vend Lauri Vasar laulis Volframit. Istusime lastega rahvusooperis samal rõdul, kus veetsin suure osa lapsepõlvest. Nii papa Harri kui Tallinna-daamist vanaema viisid mu sinna Attila-Rigoletto-Traviata lauldes-suremisi vaatama nii, et tean mäletada. Teater tähendab koolivaheaega ja nädalavahetust ja puhkust tavarütmist. Kusjuures laps näeb seda, mis on – nagu nüüd võrrelda oskan. Täiskasvanu näeb teatrit ja loeb raamatut iseenda kogemuse otsast, seega lubab kõikjal iseenese nägemine arvustada meeldib-ei meeldi. Kui praeguses küpsuses lapsed ka nn täiskasvanute tükke vaatama viia, saab tänu neile aimu lapsepõlve puhtast vaimustusest. Minu lastele meeldib Wagner!

Ja minule meeldivad kokkusattumused, mis kultuurilätetel tekivad. Sattusime ooperisse koos pariisitar Ene Rämmeldiga, kusjuures mul oli ridikülis just Tammerraamatust saadud tema raamat „Miks ka mitte?“. Lugu sellest, mida mõtleb-tunneb-teeb libahunt oma 65.sünnipäeval, paneb mööda tänulikke eakaaslasi meil siin mööda küla nüüd käest kätte ringi. Innustab siinseidki eestlannasid tunnistama, et igas eas naine vajaks enda kõrvale kedagi ning et õnne ja armastust igatseme elu lõpuni. „Tannhäuserit“ kui igihaljast kurblugu taevase ja maise armastuse opositsioonist aga sattusime emand Rämmeldiga koos vaatama. Lootuses, et ehk on Hitleri lemmikooperi võtmeteema tänaseks ületatud. Jumal lõi meile ka keha, järelikult pole naine saatanast. Ning äge äike Tallinna kohal andis palat-kong-lihalett lavakujundusele teise dimensiooni. Pesi puhtaks ooperi kui massiivse-panoraamse depreka vormi, üleüldise maailmavalu ja ilmtingimatu krahhi. Ehk võib uues heas ilmas minna paremini…

Meil on geneetiline melanhoolia ning me ei saa täiskasvanuks. Lauri Vasara ja minu papa oli meie eas juba hall ja kiilanev – meie pole veel keskikkagi jõudnud. Ega ole ühiskonda sobitunud. Lauri rändab liinil Austria-Hamburg-kogu maailm. Ene Rämmeld tuleb Pariisist kodukäijaks ning rahuldab oma uusima, ääretult avameelse raamatuga ka nende uudishimu, kes tahaksid teada, millest see tütarlapselik boheemlanna võõrsil elatunud on. Muuseumitädi oli Pompidou katedraalis. Arvukate sõpradega, kellest vaid vähesed osutusid Sõpradeks, kui pensilejäämine ja 65 kallale tuli.

Libahundi pihtimus meenutab, et kogu elu on pikk reis ning seega on igasugune kirjandus nagu reisikiri. Viib teekaaslaste siseilmadesse. Ja tekitab küsimuse, miks Pariisist – isegi hääbuvast! – üldse siia Tallinna tuulekoridoridesse auklikku kiilasjääd pidi roomama naastakse… Ene raamat kui suve sisustamise võimalus muutub muide iga leheküljega siiramaks ja seega paeluvamaks. Kui esimeses pooles saab elulaad tutvustatud ja eruditsioon näidatud, lahvatab tõeline emotsioon. Ja pärast lõpulehekülgi tahaks väga teada, mis edasi saab – elagu küps keskiga, nüüd alles elu algab!

Samasugune edasilugedatahtmine jääb pärnaka Margit Petersoni esikromaani „Segavereline“ sulgumisel. Just oma lakoonilises laadis eriti jahmatav elulugude põimik a la Tõnu Tepandi „Kiri kodukülast“ mõjub tänu kontsentreeritusele sisendavalt. Paradoksaalne küll, aga sellise katastroofiseeria kaasa tegemine mõjub äratavalt, seega laadivalt.

Inimesed tulevad saatuselöökide kuulipildujavalangu alt elusaina välja, kuna ütlevad üksteisele pidevalt „kallis“ ja „armas“ – ja mõtlevad ka nii. Alati on õige inimene toetamas – kasvõi kriisi haripunkti põletajana – keegi kuulab ja aitab igal juhul.

Margiti jõulisel debüüdil on omadus uinutada. Äratades. Öeldakse, et meie hing puhkab ja puhastub, laeb ja taastub tõeliselt siis, kui saame piisavalt magada. Ületöötamine ja unevõlg kõlab küll kangelaslikult ning praeguse aja kui mõõtme lühenemise käes ei kipu me tõesti kõike kavatsetut jõudma, ent iseenese tagant varastamine ei vii kuhugi. Tõsiasi, et „Segaverelisest“ lehekülg-haaval voogav vapustuste lööklaine paneb magama nagu narkoosinui, näitab teose energeetilist väge.

Ning selle raputuse peale sobib suurepäraselt pruukida ravimit Räpinast. Seal loob ja lehvib üks lasteaiakasvatajast ema-Ilves, Selle Aapo emme, kes kirjeldab Rämmeldiga analoogselt, ent väga teisiti, kuidas saadakse 65aastaseks.

Tiina kinnitab nii mõtte, sõna kui teoga: naer teeb nooreks, viha vanaks. Ta meenutab, et elu on see, mis juhtub siis, kui sul olid teised plaanid. Ning ta alustab oma „Varesed, need valged“ iga peatükki õnneliku õhkega: „Oo, milline õndsus!“

Pära-Eestimaalt on kaante vahele voolanud eriti muhe kõnepruuk, mis leiab väikeste asjade jumala abiga erilist ja väärtuslikku igas pisikeses seigas ja nähtuses-tehtuses. Kirjanik viib meid oma Eerika-lugude järjekordse üllitisega lasteaeda ja pedagoogige pansionaati, hooldekodusse ja aastakümnetetagusesse ühikasse. Tavaline elu ebatavaliselt helges võtmes. Anekdoodid ja rahvalikud naljad, sententsid ja inimlikud detailid, osavalt nähtavaks sõnastatud karakterid ja saatuslikud sõlmumised.

Need sõlmumised on uuemal ajal ka hea põhjus läbi külmade loikude kinno suusatada. Soovitan laadivaks mõtluseks võimsaid multikaid „Lumekuninganna“ ja „Pahatar“, mis hoiatab: ärge uskuge muinasjutte!

Mõlemad suurteosed kirjeldavad, kuidas headest ja väga vägistest tüdrukutest saavad „kurjad“ haldjad. On tõepoolest naiste väe aeg ning lumekuninganna pääseb needusest tänu õe armastusele ja okasroosikese äratab nõiaunest tõelisi tundeid valdava ristiema, mitte printsi-ullikese suudlus. See on ülev ja lootusrikas ja usutav ja ütlemata ajakohane.

Nagu ka see, mida mu 8aastane tütar mu enese suvega teeb – ilmastikust hoolimata. Laps kuulutas välja lastelaagrid. Andis ametliku vormi sellele, mis on nagunii toimunud nii meie Raekülas kui Liuski olnud kodudes. Kui peres on hobused ja muud loomad, kogunevad lapsed korteritest ja teistest loomadeta kodudest nagunii meie tallu. Et laste kogunemisel oleks mõõt ja vorm, otsustaski Indi, et sellest suvest alates tulevad uued ja vanad sõbrad kolmepäevalistesse laagritesse, kus suheldakse ja suhestutakse looduse ja loomade, loovuse ja üksteise, maailma ja iseendaga. Minul kui oma väikese Meistritari saatjannal jääb kuuletuda ja Teenida. Aitäh.

Maa korinad enne viirusest paranemist

Müriseb. Suvine Eestimaailm müriseb. Loendamatute mootorite jauramine moodustab kokku kaduvikulise korina. Maa verd põletatakse, õhku saastatakse – mürareostus selle kasutu jurramise visiitkaardina kõige kohal.

Pärnakatele käib lärmakas Audru ringrada närvidele – undab üle terve linna ja kostab kõikjale. Mistõttu turistid kaovad, tulu ja maksud ei laeku. Mulle isiklikult käib ralli lisaks seepärast närvidele, et see undab planeedile hävingut. Naftat põletatakse ja õhku reostatakse absoluutselt ilma igasuguse eesmärgita – pole vaja midagi-kedagi kuhugi transportida ega lisaväärtust toota – ainult kiirusi saavutada. Sorry, rallimeestest sõbrad – aga see vahva harrastus on sama hukatuslik kui hotelli-konverentsi-turism ja muu hävinguline. Murutraktoritega üha suuremate maaalade golfimuruks niitmine kaasa arvatud.

Murutraktorid muutuvad aina vägevamaks ja üha enam hektareid viljakat maad niidetakse kodumaise toidu tootmise asemel noobliks muruks. Millel pole inglise muruga mingit pistmist – inglise muru niidavad lambad. Kui läksin Rännaku meetodi mentor Brandon Baysi intervjueerima ja minu soki küljest pudenes sviidi vaibale odratera, hõiskas see päikeseline daam: „Oi, ma tunnen ennast nagu kodus Walesis! Meie linnake on lambaid täis, tean neist paljusid nime- ja nägupidi – see on nii armas ja õige ja elus!“

Ei elus ega ilus ole hukatuslik elulaad, kus inimesed istuvad hommikul autorooli, sealt bürootooli, sealt lõunasöögitooli, edasi autorooli, võib-olla ka kino ja teatri istmetele, jälle autorooli või ühistransporti, kodus või suvilas murutraktori pukki – ja teleka ette. Tegelikult oleks eranditult kõigil, kes murutraktoritega mööda surevat planeeti plärisevad, hädasti tarvis vikatiga niita, kui nad lambaid-kitsi-miniveiseid pidada ei taipa – muidu kärvavad liikumatusse, elutusse ja rasvumisse veel enne seda, kui planeet Maa saab lahti viirusest nimega homo sapiens. Teate ehk kurba naljakest kahest planeedist, kes universumis vestlevad. Üks küsib teiselt, miks too nii närb välja näeb, sügeleb ja köhib. Mingi viirus on. Ah, see on homo sapiens, mul oli ka – paranesin temast ära…

Massiivne niitmine varjab taimkooslustega toimuvat. Hektarite kaupa „golfimuru“ jätab mesilased hätta. Masendavate muruväljade vahel laiuvad rapsipõllud aga on mesilased juba ära mürgitanud niigi.

Eesti toortoidu kuninganna Sille Poola aina räägib ja räägib – ja räägib veel! – et puldi ja pöidla inimesed ei tohiks süüa mitte midagi muud kui nende muruväljade asemel kasvatatud kohalikku toortoitu. Tuhanded ja tuhanded inimesed rasvuvad ja känguvad, kuna ei kasuta oma keha – sisemise rahulolematuse mahasurumiseks nuumavad seda tapva kräpiga ning elavad pidevas õgimisnarkoosis, mis ei lase toimuvat tragöödiat märgata ega tunnetada.

Mis puutub rallisse, siis on spordifilosoof Raul Rebasel kahtlemata õigus, et sport toodab emotsiooni. Ent passiivselt tugitoolis „sportijad“ rasvuvad veel. Ja veel. Ja nafta põleb nende rõõmuks. Rängaks rõõmuks.

See on kahtlemata vahva, et külapoisid kõbivad garaažides autoparsasid romu- ja põllurallideks. Erinevalt linnakuttidest pole neil ralliradasid – ja nad tulevad tanumatele paarutama. Ohtlik. Ent siiski parem kui bussipaviljonides kambatamine.

Linnapoistel on rallirada – ja ikkagi on jamasti. Ülelinnaline mürareostus on nii ränk, et ajendas ujeda ja kannatliku kolleegi Mihkel Ulmani maavanaemale helistama ja porisema, et nüüd on küll midagi väga valesti.

Maavanaema, mina mõtlesin kõigepealt, et mis nüüd mina. Kuidas ma võtan sõna ralliröginate vastu, mida mina ise juba viiendat aastat kuulamas pole. Saja kilomeetri kaugusel – ja suu kinni selle koha pealt!? Milleks lootusetu virisemisega paberipinda raisata – kas selleks paberipuid langetati…

Selleks jah. Tõsi küll, kui nafta lõpeb, vaikib ka katastroofi kuulutav lõugamine. Aga kuurortlinna saaste on tegelikult dežavüüliselt tuttav teema. Kunagi 30 aastat tagasi kirjutasin Pärnu lehe suvelugude sarjas tööstuskuurortist. Jõgi, mille ääres üles kasvasin, oli tööstusega palistatud, solk jões ja laga lahes, kärssavad korstnad ja lihakombinaadi lebra üle poole linna. Lisaks sinnaveetavate sigade igapäevane uiiiii! Ning mõnikord ka Tööstuse tänavale laiali lennanud lehmade murtud jalgadega agoonia kirsiks sel õõvastaval tordil.

Tööstust enam pole.

Linna rahvaarv ja tegevusalad kahanevad teineteise võidu. Nüüd ei tule ka lühikeseks teenimise perioodiks enam suvitajad kuulama, kuidas ringrada üle Läänemere pärliks hellitusnimetatud Pärnu puristab.

Muidugi võib välja pakkuda ekstreemturismi – emotsionaalse laksu täis-kontsentraadi: tulge vaatama, kuidas väikeses riigis hakitakse õuesid ja purustatakse pria toetuste nimel heinamaade haljasmass mättasse, tossupilv taga – nii taimne kui loomne toit veetakse kütust põletades ja osooniauke forsseerides sisse, inimesed saadetakse välja raha teenima ja tühjaks jäänud isamaa niidetakse lagedaks. Vaatamisväärsus tõesti.

Agoonia.

Lubage siiski idealistlikult ennustada, et mõne aasta pärast, kui eestlased leiavad iseennast oma enese ökoloogilise jalajälje alt, kattuvad perverssed ebagolfimurud lammaste ja kitsedega ning maasse hakitavad libapõllud hakkavad taas rahvast toitma. Ma usun – ja tean. Aastate eest põrnitsesin Pärnu keskust – järjekordset poodidepoodidepoodide taru ning kirjutasin siinsamas, et selle koha peal peaks tegelikult olema korralik kino. Ja nüüd see teil seal aknana maailma ju ongi! Teil? Meil. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.

Tööpakkumised: koolituste projektijuht
Koolitused: projektikirjutamine, ettevõtlus, finantsprognoosid
Konkursid: laste ennetussekkumine, tööstus- ja teenindusettevõtja investeering

Kirjandusfestivali “HeadRead” raames toimub järjekordne vestlus sarjast “Kriitiline olukord”, seekord pealkirjaga “Kas kriitikul on vaja maailmavaadet?” Osalevad Jan Kaus, Hasso Krull ja Mihkel Kunnus, modereerib Aare Pilv.

Võimalikke lähteküsimusi:

– kas kirjanduskriitikal võiks olla või peaks olema mingi maailmavaateline programm, kas see on “kriitika idee” osa või mitte?

– kas kriitikul peaks olema mingi oma missioon või agenda, mida ta peale otsese kirjandusteoste hindamise ja tõlgendamise oma kriitikutegevuses silmas peab?

– kuidas suhtuda, kui kriitik järgib või kuulutab oma kriitikutegevuses teatavat poliitilist programmi?

– kas kirjanduskriitikul peaks teoseid käsitledes olema mingi eetiline häälestatus?

– kas kriitika peaks olema laias mõttes “pedagoogiline”?

Ühesõnaga: kriitiku üks olulisi eesmärke on suunata lugejaid lugema, lugemast hoiduma või teataval viisil loetut tõlgendama; kas aga kriitiku eesmärkide hulgas võiks olla ka soov panna inimesi mingil viisil toimima väljaspool otsest kirjanduslikku konteksti?

Üritus toimub neljapäeval, 29. mail kell 17 Tallinnas Harju 1 Kirjanike Liidu musta laega saalis.

Kui otsid oma ideele või projektile finantseeringut, siis 29. mail Tallinnas toimuval Finantseerimise Treffil võid selle leida.

Tule ise osalema ja võta kolleeg kaasa. Kuni 12. maini registreerumisel SAAB FINANTSEERIMISE TREFFIL OSALEDA 2 INIMEST ÜHE HINNAGA.

Registreerimisinfo SIIN

MIS AINULAADSEL KOOLITUSPÄEVAL TOIMUB?

Eesti Naine on olnud minu kasuema. Turvakodu. Kindel linn ja varjupaik. Vaimne ja olemuslik tagala.

Olen selle saja-aastase ajakirjaga kõrvuti kulgenud ligi 30 aastat, ilma et oleksin ise seda märganudki. Kui keegi-miski on väga enesestmõistetavalt su kõrval, ei näegi teda enam õieti. Alati olemas ja paigas, nagu Emake Maa. Sama on ju meie kodu ja kodulinna või –külaga. Ta on. Kui tulevad külalised, vaatad teda ka ise värske pilguga. Oi, kui oma ja kaunis! Külalised aga tulevad enamasti siis, kui on pidu.

Juubeli puhul silmitsed ja sirvid. Inimesed ja ruumid on ajas muutunud. Nimetused ka – vahepealne „nõukogude“ on ammugi taandatud ja tagasi eestindatud. Tema ise on ikka tema ise.

Minust kasvatas ajakirjaniku, oleva vaatleja-töötleja-sõnastaja isake Pärnu „kommunist“ Postimees. Keskkoolis hakkasid sündima lood, mis olid ajalehe jaoks liiga mahukad ja ajakirjalikud ning kultuuritoimetaja Grete Naaber soovitas neid pakkuda ajakirjale Noorus. Viisin oma loomingu Rudolf Rimmelile oma käega kohale. Ei olnud mäletatavasti neti-illusoorselt lihtne aeg. Tuli saata puust postiga või ise toimetusse sõita. Tänu sellele oli ka inimestel ja juhustel lihtsam meid kinni püüda.

Pärnu maantee ajakirjandusmajas olid ajalehed ühes hiidhoone tiivas, ajakirjad teises. Ajalehtede oma oli jahe ja range – seal käisin ajalehele Noorte Hääl kaastöid viimas. Ajakirjade pool oli kodune ja kaitsev. Ning Nooruses Rimmeliga vesteldes kohtusingi naisteajakirja toimetajatega.

Edaspidi käisime Aimi Paalandi ja Hille Karmiga kohvil ning mul oli esimesest hetkest tunne, et olen neid daame alati tundnud ja maailma läbi ajakirjasilma vaadelnud.

Olemus- ja portreelood süvendavad ja arendavad soovi ja harjumust jagada. Kohtad ja märkad inimesi, kelle Sõnum väärib paljundamist. Suur osa minust hakkas juba esimese kohtumise järel Eesti „nõukogude“ Naisega vaatama maailma ja inimkonda läbi selle ajakirja silma.

Iga inimese elutee ja –töö on nagu üks pikk laul.

Iga lugu ja tegu on selle laulu täht, sõna, rida.

Täna on nii, et mõnd tähte kirjutades annan selle Pärnu Postimehele avaldada, sõna sobib ajakirjale Naised ning rida, lause kuulub Eesti Naisele.

Teemasid ja isiksusi valides lähtun alati sellest, et Eesti Naises ilmuv on jääv. Sealne trükipind on väärikaim ja püsivaim ning seal ilmumine on au nii kirjutajale kui kirjutatavale. Võrdväärne raamatusse raiumisega.

Haldjate ja inglite abiga pole mul kõigi aastate jooksul mitte ainsagi teema ega isiksusega, kes Eesti Naise lugudena avaldatud, olnud ka ainsamatki pahandust. Kõik ajakirjanikud on kogenud, kuidas võib juhtuda. Mõni subjekt teeb oma lugu kümme korda ümber. Mõni ei tee. Kui ilmub, siis karjatab, et oleks teinud. Mõni teatab, et üldse ei tahtnudki. Ja mõni hakkab igale poole pöörduma. Erinevatel põhjustel. Kes sai ülemuselt pragada. Kes tahab vastulauset välja kaubelda ning seega oma ettevõtmistele veel täiendavat tasuta promopinda. Kellel pole lihtsalt ülemisel korrusel kõik päris paigas. Juhtub.

Aga Eesti Naisega ei juhtu.

Järelikult on tema sügava olemuse ja väega kõik eriliselt paigas.

Ka see on paigas – Eesti moodi paigas – et väärikas väljaandes tutvustame oma sõprade ja teekaaslaste tegemisi ja teadmisi. Suurilma ajakirjandustava ei näe ette liiga omadest kirjutamist. Meil siin on aga nii väike rahvas, et suurrahvalikud reeglid ei kehti. Oleme kõik omad. Perekond. Ning see väiksus, luubi all olemine lisab avalikkuse ette astumisele kaalu. Väga lihtne on tunda nüüd-teavad-kõik tunnet. Seda suurem on meie ühine tegu ja saavutus, kui selle tõrke ja tõkke ületame.

Tänu sellele tekivad tõelised sõbrad.

Aastakümnete jooksul on väga mitmed inimesed, kellega olen tutvunud selleks, et portree- või teemalugu kirjutada, kujunenud mu parimateks sõpradeks. Aitäh Ema Eesti Naisele selle eest!

Ühe eluaegseks osutunud sõbra näiteks andis mulle üle tema ema.

Aimi Paalandi kutsus mind toimetusse, et tutvustada mind dr. Helvi Rammulile. See oli enam kui 20 aastat tagasi ning pakkumine, mille ta mulle ja elegantsele tohtriprouale tegi, oli hulljulge. Alustagem seksiteemaliste kirjutiste sarjaga!

Proua Rammul meenutas mulle mu oma vanaema – rüht ja hääl, žestid ja miimika. Väärikas ja kuningannalik – ning kõneles seksist nii enesestmõistetavalt ja soliidselt, nagu koogiretseptidest ja lastetoa sisustusest. Imetlesin kogu südamest seda naist, olin tänulik ja uhke, et mulle usaldati see artiklite sari, mille teemad tol kaunil kohtumisel üles rivistasime… Ja ta lahkus.

Ent töö jäi dünastiale. Tallinna arstliku perenõuandla juhataja, seksuoloog Imre Rammul sai ja jäi minu koostööpartneriks. Me kirjutasime Eesti Naisele paarkümmend artiklit. Tegime Raadio 2-s ja ETVs saatesarjad. Ning koostame praegugi erinevatele väljaannetele ja trükistele ühiselt seksuaalhariduslikke tekste. Neist järgmine, mis meil praegu töölaual, räägib kliimaksist – nii meeste kui naiste andro- ja menopausist, mis on elukaare sama loomulik osa kui puberteet ja kuldseim iga.

Elukaare loomulik osa on ajakirja puhul see, et peatoimetajad ja meeskonnad vahetuvad. Pärast Paalandi-Karmi naiskonda alustas Pärnu maantee ajakirjandusmajas tööd kursuseõdede tiim – Katrin Streimann, Margit Kilumets ja teised. Nagu praegu, nii ka siis ilmus minul igas ajakirjanumbris lugu või vahel paar-kolmgi.

Kui girl-poweri-vahetus tõi Eesti Naist tegema Aita Kivi juhitud koosseisu, oli aga olemuslikult tunne, et nüüd on väga ja päris omad platsis.

Olen Aitat kui daami ja kirjanikku alati imetlenud.

Kuidas ta tänapäevases sugude võrdsustumise, naiselikkuse kadumise, tööloomastumise ja enesesalgamise meinstriimis suudab küll olla sedavõrd Naine, vankumatult väärikas, elu suhtes nõudlik ja nii looja kui daamina värske ja otsekui alles õide puhkemas? Jumal on talle palju andnud.

Kunagi aastate eest sõitsime Aitaga koos Tallinnast Pärnusse lugejatega kohtuma ning meie vestlus bussis oli üks huvitavamaid vestlusi mu senises elus.

Teine sädelev kohtumine selle hispaania-juurse kaunitariga oli Kirjanike maja Musta laega saalis publiku ja kaamerate ees.

Kolmas – Aitale enesele teadmata – Tai kuningriigis. Lugesin õhtuti hotellirõdul üht tema romaanidest ning tõin sealt Leoniidide meteoriidisaju alt lisaks reisi- ja lugemiselamustele kaasa… oma neljanda lapse. Aleksander on made in Thailand, kolleeg Kivi kirjandusteos öökapil.

Minu Liu talus käis Aita koos meie ühiste kolleegidega korduvalt külas. Siia Soonele, kust rõõmu ja õhinaga oma igakuiseid lugusid saadan, pole mu kallis hingeõde ikka veel jõudnud. Mis on teatud mõttes isegi hea. On midagi-kedagi väga erilist ja suurt oodata.

Me kõik, vähegi erilisemad ja säralisemad tegijad oleme Eestis paratamatult vaheldumisi-rollides. Küll oleme intervjueerijad – küll intervjueeritavad. Nii Aita kui mina kui teised meediamoorid satume perioodiliselt ka nende samade väljaannete kaantele, mille kaasautorid oleme.

Mind õpetas sellesse paratamatusse rahuliku kõrvalseisjana suhtuma Marlene Dietrich. Daam, kellest kunagi Vanemuise teatri jaoks muusikalise lavaloo kirjutasin, ütles montaažiruumis koos režisööridega iseennast jälgides ja analüüsides enda kohta “tema”. Nii ongi.

Me muutume meediamaterjalina juba iseendast võõrandunud temaks.

Saame küll rääkida endale olulistel teemadel, edastada hetkel olulist sõnumit.

Mida arukam ja tundlikum, mõistvam ja loovam ajakirjanik, seda võimsam tulemus saab.

Ent samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Selleks ajaks, kui intervjuu ilmub, on palju vett merre voolanud. Selle hetke sinilind on konserveetitud – ja jääb ühe aegruumilise subjektiivse dokumendina tulevasi põlvkondi teenima.

Tänu sellele mõistlikule veerandumisele ei saa meie suhtes mingit energeetilist vuuduud sooritada. Kuitahes hapu pilk toda kaanepilti tabab või misiganes kommentaar kuhugi sähvatab – see ei puuduta meid. Ei tunne, ei tea, ei loe. Tsurr!

Küll aga on huvitav jälgida, kuidas kolleegid töötavad.

Mina kui intuitiiv-ajakirjanik salvestan südamega ning iga tekst on teatud mõttes kanaldus – seal on palju peenmateriaalsest, sõnadega ütlemata teavet, mida lugejad õnneks üha selgemalt tajuvad. Kolleegid kasutavad rohkem diktofoni ja märkmikku ning väga põnev on teiste tegijate kööki piiluda – kuidas nad küsivad, mismoodi saaki töötlevad ja serveerivad.

Mu enese jaoks on iga loo kirjutamine ja valmimine ning ilmumine suursündmus. Pidu meis eneses.

22.-23.aprill

Jüripäev. Sõprade Vlassovi ja Imre sünnipäev.

15 aastat tagasi jüripäeval ostsin Liu talu. Mingu tal hästi. Mingu meil kõigil hästi.

Kui soovime midagi luua, ei või sellest millestki enne liiga palju rääkida. Mitte ainult ses mõttes, mille eest hoiatas kadunud Silvia Laidla – päkapikud lähevad ära. Ka selles mõttes, paari rääkimise järel saab sellest loost juba legend. Kolme korraga hangunud legend. Läheb leierdamiseks. Kui tegemist on nukra teemaga, jääme leierdades sellesse kurbusesse kinni ja nõel jääb hüppama. Tore lugu muutub seest õõnsaks. Mull. Sestap peavadki loovurid omaolemisse hoiduma, et mitte oma teemasid ära pudistada. Kusjuures leierdamine pole tervendamine ega tervenemine – loov kirjutamine on.

Tegelesin taas vigursaagimisega – kutsikatega näib olevat ära tegeldud – ptüi-ptüi-ptüi. Kirjutasin Lemmiku-loo. Jõudsin ära kirjutada enne, kui sõpradele ta ära leierdasin 😀 Lugesin Inga Suhtesõlmed lõpuni. See tegi mind närviliseks täpselt nendel põhjustel, millest tekst ise räägib 😀

Pärast kirjutamismaratoni räntsatasin püramiidi purjede alla uut käsikirja punuma – kuna kuklas tiksus teadmine, et äsjalõpetatut on vaja mangeerida, jäin enesekaitseks… magama. Päikesepistest päästis härra Annuk. Panime talle Kareka indiaanitseremoonia püksid jalga ja läksime seiklema. Oleme meditsiiniärimehega õunu korjanud ja rulle veeretanud. Seekord käisime metsavanakeste juures heina ja piima järel. Saime mõlemad ohtrasti elamusi ja mõtteainet.

Inimesed võivad lihtsas ja suletud elu- ja tegutsemisringis olla nii tasakaalus ja paigas, õnnelikud ja SEOTUD. Parimas mõttes. Samal ajal, kui paljunõudlikud vaevlevad investeerimise ja planeerimise küüsis, ilma et siin-ja-praegu-elu toimuks. Metsatalus kasvatatakse ohtrasti sööta, et pidada lehmi, kellega pidada sigu ja kanu, kellega pidada iseennast – ning lambaid, kellega ennast toita-katta – ja jälle otsast peale see ring.

Margot ja mina, Diana ja teised meie haritud taluperenaiste-loovurite võrgustikus on samasugused. Ostame erialatöö eest sööta, et pidada loomi, kes oma pidamiskulud väga heal juhul nulli teenivad. Või siis mitte 😀 Talled teenivad mu lambad-linnud nulli. Hobused on lihtsalt mu perekond. Kalliskalliskallis perekond. Margot investeerib piimaköögi ehitusse nii, et kitsepiim pole veel nulliligigi jõudnud. Reeda mees investeerib naise tõusvasse hobukeskusse, mis ehk tänu sellele, et Reet on meist kõigist ratsionaalsem, hakkab nulli ületama.

Ent sellised suletud ringi inimesed moodustavad valgust ja tasakaalu pulseerivad oaasid, mis hoiavad Maa elus, kuni teised järele jõuavad.

Täna punun suure käsikirja telje kokku – juba ongi kiire… – koostan oma managemendi kava – nii, nagu tegin seda alailma ka Tartus ja Võrtsu ääres ja Lius elades, ei midagi uut siin päikese all… – ja lasen pärast kooli siia saabuvatel Indi sõbrataridel üles otsida, kuhu kanad nüüd siis munevad, kui nad vabalt ümber maja trallavad. Kui kutsikad koju lähevad, saan lasta lambad hoovi näsima. On aeg…

*

Soone talu korraldab 10.mail kell 10 puitskulptuuride vigursaagimise pere-õppe-teemapäeva. See on abiks põhikoolinoorte kutsevalikul, inspiratsiooniks peredele ning kogukonnale.

Ettevõte Arborest OÜ langetas oma aja ära elanud saarepuude rivi talu naabritepoolse tee äärest. Jätsime 15 puukujude saagimiseks sobivat kõrget kändu. On ka lahtiseid saagimissobivaid pakke, millest loodu on võimalik pärast koju kaasa võtta. Üks suur kodu, kuhu läheb nimeline puukuju, on Valtu lasteaed Pesapuu. Puitskulptuuride saagimisele kutsume kutsevaliku eas koolinoori – ning nende pered. Perepäeval pakume:

1. 1. Loeng puude hingeelust ning puudesse suhtumise eetikast (Luua-kooli õppejõud Heiki Hanso)
2. 2. Loeng ja praktika ohutusest ja turvalisusest puidu töötlemisel (Arborest juht Hannes Valdna)
3. 3. Ettekujutus kutsevaliku võimalustest – kutsume nii vigursaagijaid kui Luua-tüdrukuid ka naiste seast – nt. Kreedera Arula – et näidata: puude kasvatamine, hooldamine ja töötlemine on ka naiste ala
4. 4. Kutsevaliku ees seisvate noorte emadele-isadele avastamisvõimalus, mida oma kodutalu kändudest teha ning millised avastamata anded neil endil võivad olla
5. 5. Lisaks kändudele, mis jäävad skulptuuridena loovus- ja loodustallu, saeme ka väiksemaid kujusid, mida saab kaasa võtta
6. 6. Loeng  elust loovus- ja loomakasvatustalus (Kati Saara Vatmann)
7. 7. Piknik koos hobuste-ponide-lammastega

Isadel ja meesõpetajatel palume kaasa võtta mootorsaed, mis endale juba tuttavad-käepärased.

Emadel ja naisõpetajatel on võimalus müüa ja pakkuda omaküpsetatud-valmistatud suupisteid.

Tere tulemast eriliselt lahedale laupäevale! www.aabramihobulausujad.ee – 5107709

Soovitame: Rat Race 2014 heategevusjooks!

Juba 13. korda toimuv heategevuslik kontorirottide võidujooks Rat Race tuleb taas ning vallutab 27. mail Tallinna vanalinna. Ka sel aastal teeme koostööd Eesti Lasterikaste Perede Liiduga ning osavõtutasudega toetame vaesusriskis elavate suurperede lapsi. Eelmisel aastal osalenud panustasid stipendiumifondi üle 11000 euro.

Lisaks heategevusele juhib JCI Estonia sel aastal projekti kaudu erilist tähelepanu tervise väärtustamisele ja haiguste ennetamisele läbi liikuva eluviisi harrastamise. Sellest tulenevalt on selle aasta Rat Race projekti kandev sõnum: tööandjate investeering töötajate tervisesse peab olema maksuvaba. Lähemalt loe siit.

Pane kokku kuni 5-liikmeline võistkond ja registreeri end Rat Race kodulehel.

Pane ennast kirja ning tule ja veeda meeleolukas päev koos teiste kontorirottidega, toetades ühtaegu suurperede lapsi ning joostes töötajate parema tervise ja sportimisvõimaluste eest.

Teie Rat Race 2014 korraldustiim

Tulemas on kolmas vestlus Kirjanike Liidu kriitikateemalises sarjas “Kriitiline olukord”. Seekord väljutakse kitsalt kirjanduskriitika raamidest ning kõneldakse erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevustest ja ühisjoontest: kuivõrd on neil välja kujunenud omaette traditsioonid; kuivõrd erinevad kriitiku roll ja funktsioonid eri valdkondades; milline on kriitiku suhe loojatega; kas kriitika nõuab spetsiifilist ettevalmistatust; kuivõrd kriitiku tõlgendamis- ja hindamisvahendid sõltuvad käsiteldavast valdkonnast; millised on kriitika väljundid?
Vestlevad muusikakriitik Virge Joamets, kunstikriitik Rebeka Põldsam ning teatri- ja kultuurikriitik Alvar Loog; jutuajamist modereerib Aare Pilv.
Üritus toimub neljapäeval, 24. aprillil kell 18.30 Tallinnas Harju tänav 1, II korrusel Soome Instituudi saalis.

EHS osaleb 24.04-26.04 2014 Maamessil Tartus. Meie tõuraamatute hobuseid esitletakse  Maamessil juba kolmandat korda. Maamess on Baltimaade tunnustatuim maaelule ning -majandusele pühendatud suursündmus, millesse on koondunud neli alanäitust: põllumajandusnäitus, aiandusnäitus, metsanäitus ja toidumess, lisaks on väljas aretusühingud tõuloomadega.
EHS tutvustab  trakeeni, tori, eesti ja eesti raskeveo hobuseid. EHS-i stendi ja hobused leiab E-hallist, lisaks esitletakse hobuseid iga päev show areenil (ajakava leiab siit: http://www.maamess.ee/?act=23 )
EHS-i liikmetel palume saata oma müügihobustest pilte ja infot, mida saab EHS Maamessil jagada – müügiinfo saata aadressile kertu.siigur@ehs.ee.
Lisainfot maamessist leiate aadressil http://www.maamess.ee/

Kohtume Maamessil!

KOOLITUSED

* 24.aprill toimuvad Tallinnas kiirkoolitused rahastusvõimalustest äriplaanidele ja mittetulundus- ning avaliku sektori projektidele. Soodusaeg homme

Otsime Tartumaa piirkonnas projektipõhiseks koostööks ettevõtluse alustamise ja äriplaani temaatikaga tegelevaid lektoreid ja mentoreid. Oleme Teie märguandest huvitatud, kui Teil on kõrgharidus juhtimise, majanduse, õiguse, ärinduse, turunduse või majandusarvestuse valdkonnas ning olete alates 2011 jaanuarist kuni tänaseni samadel teemadel loenguid pidanud.