Justin – meeste siseilu välisvaatleja

Kati Saara Vatmann

Justin Petrone on eestikeelsele-meelsele lugejale tõeline kingitus. Esiteks on raamatute „Minu Eesti I-II“, „Montreali deemonid“ ja „Misjonäripoos“ autor import-isiksus – see tähendab, et ta heidab eestlusele ja samas üldinimsusele uudse-värske pilgu. Teiseks on ta mees – sestap on tema lihtsad, täpsed ja vaimukad kirjatööd otsekui käsiraamat mehe siseilus toimuvast ning võimalustest seda mõista ja hallata. Kolmandaks rakendab ta loovurina igas mehes peituvat naiselikku poolust, seega teeb mehe kui niisuguse naislugejale hõlpsasti adutavaks. Tulemuseks on seeria lustakaid ja universaalseid käsiraamatuid.

Mu vanim tütar pole just kuigi suur lugeja. Nähes, millised riginraginprõmmid saadavad tema kohanemist oma tubli noore mehega kohanemisel, andsin neiule öökapilugemiseks Justini pihtimused, mida kogeb ja tunneb abielu ja isadust, seksuaalsust ja kohusetunnet täismehe levelile nügiv meeshing. Ladus ja lühivormiline „Misjonäripoos“ on ses mõttes tõeliselt tubli õpik – meestele äratundmisrõõmuks, naistele teadasaamiseks, mis asjad nood üheülbaliste kromosoomidega vennikesed on ja millega neid süüa.

Keskmise tütrega noppisime „Minu Eesti I-st“ siseringinalja – „ära müretse, mehed!“ Justin ütles seda Tartu Zavoodis Eesti sellidele, kes armukadedalt pealt vahtisid, kuidas iiri-itaalia-jänki ühe kaunima ja mahlakama eestlannade viljapuu ladvaõuna nopib. Meie tarvitame seda koom-väljendit kõikvõimalikel juhtudel, mil põhjalaomane müretsemise harjumus liialt oksi tikub laiutama, nii et rõõmustamiseks enam elusolemiseks vajalikku ruumi ei jää.

Justin-case’i analüüsil tuleb taas kord tõdeda: „Cherchez la Femme!“ Kõik tema eestikeelsed kirjatööd, mis väidetavalt end temast lausa välja pressivad – ajakirjanikuna mööda ilma lennates tahab ja suudab ta kirjutada nii lennujaamas kui konverentsiruumis nii žurnalismust kui belletrismust – on armastuseavaldus Epule. Epp Saluveer-Väljaots-Petrone, keda olen tundnud 25 aastat (!) on üks erilisemaid naisetükke, keda võib kujutleda. Ta on spontaanne ja lapsemeelne, kirglikult roheline maailmarändur – ja samas süsteemselt töötav ja pesa punuv, kalkuleerivalt kirjastust juhtiv ja halastamatult geniaalselt kirjatöömaagiat sooritav väike nõid. Nii Epu kui Justini raamatud peidavad end lisaks muule väärtuslikule selle võimsa paari armastuselugu.

Lugejatega kohtumistel ja intervjuusid andes olen sageli pidanud vastama, mida arvan sõna väest ja võimalusest oma kirjatöödega maailma muuta. Kui üldiselt tundub, et tõdede sõnastamine kipub olema ohtlikult uinutav – lugeja ohkab rõõmsalt: keegi mõtleb nagu mina, hästi paneb, võib maha rahuneda ja edasi kannatada – siis kokkupuuted Epuga on näidanud Sõna ülivõimsat väge. Olen ise talle suurteks lugudeks intervjuusid andes kogenud, et inimesed hakkavad sellele näiliselt süütule plikatirtsule märkamatult rääkima asju, mida nad ei räägiks südamesõbralegi – tema käes muututakse hüpnoosis madudeks. Tulemuseks on erilised ja paratamatult ka üsna julmad portreed. Kui Epp tegi 17 aastat tagasi minuga ajakirja Favoriit kaaneloo, küsitles ta mu sõpruskonnast inimesi, kellelt ma ise polnud taibanud küsida, mida nad asjadest arvavad – ja need arvamised olid räiged. Üks küsitletutest üritas loo ilmumise järel enesetappu ja jõi end otsustavalt põhja. Ma ise sain sellise šoki, et haigestusin vähki. Muidugi võis see kokkusattumus olla – igatahes kogesin omal nahal, et äkilised afektid vallandavad ägeda haiguse ning siis on kaks võimalust: alla anda ja lahkuda või täiesti uuele teele asuda ja senitundmatutele tasemetele tõusta. Seega olen Epule südamest tänulik, et jõudsin hobuste juurde, rajasin talu ja avasin hulga uusi uksi, mille olemasolust varem ei teadnudki.

Epp on vastupandamatu – kui ta soovib, saab alati nii intervjuu kui oma kirjastuse jaoks käsikirja. Nii on ilmunud „Naisena sündinud 20 aastat hiljem I – II“, „“Lagerii“ ja „Projektilaps Pärnust.“ Maailma käivitava jõuna on Petroned koos rajanud katse-eksituse meetodil õigesse linna oma kodu, kirjastuse, peavad ajakirjades oma rubriike ning sellega maailma ja südame ümmarguseks loonud.

Justini raamatuis leiduvad miniportreed meie ühistest kolleegidest on teravapilgulised ja naljakad ning nende olemasolu õigustab selle ponks-poisi eneseiroonia, null õelust ning hingetarkus hoida kultuuri- ja karjäärikonfliktides alati oma naise poole.

Sinjoore Petrone on sedavõrd taltsutatud ja usalduslik, et võib globaal-ajakirjanikuna meremeheelu elades kogetud kiusatused ja virtuaalsed patud rahumeeli üles kirjutada, kallis kaasa toimetab need pihtimused – ja ongi mõni õpik-bestseller olemas. Deemonite-stoori juures tekib konverentsiturismi ja lindude rände vaheline võrdlus – kui viimane liigutab ümber planeedi elu ja energiaid, siis esimene loksutab pinnale turneerijate meelehaigused ja haiged vibrad. Peategelase seksipaine on salapärane must jõud, pidev sodile mõtlemine ja elamine, sellele painele alla andmine põhjustab pikki ja piinlikke pohmelle. Õpetlik on teada saada, kuidas eetilist ja esteetilist meest piinab kehaline kiim. Ta kingib lugejaile suurejoonelised orgasmikirjeldused ning sõnastab ka muud kõigile inimestele omased piinad ja ekstaasid, kompleksid ja saladused, millest kõik vaikivad.

Võrreldes Eesti uuema kultuurilaine teiste raamatute ja filmidega on Justin pehme ja leebe käekirjaga, ennast häbenev ja sellest häbist meie silme all, meiega koos välja kasvav õrnur, kes kipub terapeutide ja tädide külge klammerduma ning mõjub sestap nii elades kui sellest kirjutades iseenda paroodiana.

Milline õnn, et Petroned on lisaks kirjastusele sigitanud pesakonna tüdrukuid – jääb ära probleem ümberlõikamisest ja mehena sündinute talumatust valust, millest pole kombeks rääkida. Enne Justinit ei olnud, täpsemalt. Äsja oli maagiline Epp erakluses oma uut raamatut „Kas süda on ümmargune II“ kirjutamas – mis muud kui magus lugemisvalmidus ootele seada – Petrone-kaheraudne annab taas tuld.

Teistele peredele õnne kasvatamine

Kati Saara Vatmann

Saarad on hundikoerad. Ametliku nimetusega saksa lambakoerad. Nad on Õpetajad. Nii, nagu iga meie elust läbi kõndiv olend on meie jaoks pikemal või lühemal eluperioodil Meister. Ja saksa lambakoerad on Soone Saara ellu juhtunud selleks, et õpetada teistele peredele õnne kasvatamist. Omamata ja klammerdumata. Samas igal hetkel armastust jagades ja vastutades.

Kui tänaseks Teoteatri vapiloomaks saanud Saara veel Soonel elas, oli tema nimi Tereza ja tal polnud õieti peremeest:  siit kohe üks õpetus – kui võtad majja looma, ära rehkenda kunagi sellega, et ta saab mõne teise kodakondse koeraks või hobuseks või kasvõi hamstriks. Tegelikult ei tunne sa tolle kodakondse võimeid ja tegelikke tahtmisi ning teisele inimesele sel moel rõõmu teha püüdes sa kellelegi õnne ei kasvata. Tol teisel ei pruugi olla teadmisi ega tahtmist, millest ta räägib. Et mitte tolle oskamatu ja looma suhetesse sekkuda, hoiad ise eemale ning kokkuvõttes on peni peremehetu ning hakkab tegema seda, mida temalt keegi ei oota, sest ta ei tea, mida temalt oodatakse. Ja ühel eriti õnnelikul päeval selgub, et kusagil on keegi, kelle koer ta tegelikult on, kes on teda lapsest saadik igatsenud, kes läheb temaga koertekooli, võtab teda tööle kaasa ja moodustab üleni helge tandemi.

Saara Teine oli ühe Rapla politseiniku koera kutsikas. Mis politseinikusse puutub, siis see on nii kaunis mees kui üldse olla saab – ja tema hüüdnimi siinkandis on Mister Miilits. Kutsikad aga muutusid üpris varakult tema poissmehekodus väljakannatamatuks – ema loobus nendega tegelemast, kui nad olid viienädalased ning siis, kui peremees pikki töö-ööpäevi tegi, lugesid jumbud raamatuid ja elektrijuhtmeid. Kuulutuse peale soovis Kohala mõisa lähistel elav Anneli tingimata endale üht emast kutsikat. Pani talle foto järgi Saara nimeks. Aga Rakvere-Rapla transavõimalus puudus. Mul oli paari nädala pärast sinnakanti parte tooma ja isahane viima asja, niisiis tõi prints-politseinik kutsika seniks Soone tallu. Ennegi mõnda aega – nädal kuni kolm kuud – siin teiste perede õnne hoitud. See on oma loomadele õpetlik. Status quo ja seiskunud energia lendab liikvele, kõik see mees õpib uue olendiga kohanedes sõbralikku ajutist kõrvutikulgemist.

Ja perenaine õpib koos karjaga klammerdumiseta kohusetunnet. Ja õpetab lastele loobumist. Mida me siin paraku aegajalt ka kurvemate kogemuste kaudu omandame. Kes loomi peab, see elu teist poolt teab. Täiskasvanu õpib tõsiasjaga, et surm käib eluga üsna ühte jalga kenasti leppima. Loeb Newtoni raamatuid hinge rändest ja elust pärast elu ja-või Deepak Chopra „Elu pärast surma“ ning laseb lahti. Ent kui mõni lambatall – pealtnäha terve ja tugev – juhtub su väikese tütre süles kustuma, ütleb süda ikka piiksviiks. Seletad küll endale, et see ongi õpetus lapsele – ja sulle õpetus, kuidas aidata lapsel surma ja leinaga toime tulla. Perioodiline piiksviiks tuleb kallale ka kuid hiljem. Niisamuti on teistele peredele õnne kasvatamisega. Õpime koos pärijatega nende peale armastust ja vastutustunnet sel kombel kiirgama, et neid uutele kodudele üle andes piiksviiks ei oleks. Siis lähevad nad siit nii, et viivad kaasa uue õnne, mitte ei jaga olemasolevat õnnenatukest ümber – ja siis saab õnne aina rohkem ja rohkem.

Kõik siin ilmas on ajutine.

Klammerdumine ja omamine paneb energiad lukku ja sind ennast sinna luku taha lõksu.

Nii ma endale ütlesin, kuni Saara-beebi mul ajutise teekaaslasena sabas paterdas. Loovutamiseks liiga noor kutsutita võttis mu ühtaegu nii emmeks kui ebajumalaks – saksa lambakoerad on teatavasti olemuslikult ülimalt teenistuvad ja karjajuhist sõltuvad. Seda tõsisem õpetus oli.

Kes ei kipuks enda kannul paterdavat beebit imetledes – kuidas ta su peatudes innukalt su jala kõrvale istub ja otsa vaatab ja käsku ootab… – kiunuma: minuminuminu. Et ise see teema selgeks saada, on hea lastele selgitada: oleme üksteise eludes külalised. Mida rohkem armastust me sellesse külalisse sisestame ja akumuleerime, seda kindlamalt ta oma tulevale perekonnale õnne toob. Mida rohkem oskusi läbikäijale õpetame, seda lihtsam on tal hakkama saada, seda enam ta uude perre rõõmu viib – nojaa, ja seda hinnalisem ta igas mõttes on ka. Nii olen kaalutlenud noorukesi hobuseid soetades, neile algõpetust andes ja neid siis uude ellu saates – selge, et noore säluga koos töötades ja õppides-õpetades kiindud ning lahkumisel on piiksviiks-moment. Ent tagasiside kinnitab, et üldjoontes on nii õpetamise kui õppimise töö hästi läinud – nad kõik on oma uutele omanikele ja kodudele õnne toonud.

Orissaare taluperenaine, paljulapseline mitmehariduseline Maria, kes Soone talust musta kassipoja saarde viis, ütles: „Sinu kasvatatud loomad toovad õnne. Kui Süsi meie elamisse tuli, läks kõik liikvele. Sajad projektid kerkisid meelde – kümned said ka instantside heakskiidu. Ja saavad veel – armastusega, aga omamiseta kasvatatud loomalaps toob õnnistust.“

Kuidas see teisiti ollagi saaks, kui kassiema pidas vajalikuks mulle voodisse poegida, eks ole. Tema õed on mainekas kitsefarmis laudakuningannad. Ja vend päästis äsja Tartus täiesti reaalselt ühe elu. Perenaise andekas, aga pühadeajast pisut pruugitud sõber istus pakases trepile ja jäi magama. Kass käskis kategooriliselt ukse lahti teha. Tänu millele see andekas sõber kulges õnnelikult ja tänulikult kevadesse ning sai uusi teoseid luua – ning elupäästja-kassile lubas enam mitte juua. Sellinegi õppetund…

Ühel kevadhommikul seisis mu õuel päikeselaigu sees väga väikene mees. Lootekest ümber jalgade. Küsis, kes mina olen – ja teatas, et tema just sündis. Ja tegelikult ta nüüd nii väike ei olnudki – oma miniponist ema kohta õigupoolest kohe päris suur poiss. Nimeks sai väike väärikas ja enesekindel mees Napoleon.

Tema ema Ymke oli esimene, kes poja sünnitatud õnne koges. Ymke jäi tema nimel ellu. Meie küla killerpeni, kelle südametunnistusel on kümneid ja kümneid kodu- ja metsloomi, ründas meie väikeloomade koplit koidu ajal, lambad jõudsid lauta varjule, ponid jäid penile – kelle jäljed ja karvad koplipiirdel loomaarst tuvastas – hammaste vahele. Varssa kaitstes sai ema rebimishaavu nii kaelale, kintsudele kui tagajalgadele. Ehkki väikese valge poni tagajalast paistis taevas läbi ja Tartu suurloomakliinik ei andnud suurt elulootust, sündis looduse ja Looja koostöös ime. Nädalaid ravi koduõuel – ja vaeseomaks puretud ema jäi lapse nimel ellu.

Lapsest sai sulnis sünnipäevakink – väike Hanna sai ta oma esimeseks sünnipäevaks ning põnn sõitis jeebi pakiruumis Saaremaale. Imeloomaks osutunud väike valge poni läks aga pärast poja loovutamist õnnelikult mehele – Raikküla sotsiaalnõunik viis vapra valge oma ponitäkku taltsutama. Moodustus õnnelik noorpaar. Õnnetooja Napoleon aga elab õnneliku Hansode-dünastia õuel koos koertega ja eesti tõugu hobustega, ümber õnnelikud inim-noorpaarid.

Ka Soone talu nelja allika mõju all sündinud ja kasvanud ning mitmepäiste puntidena loovutatud noored lambad on alati kaasa toonud laste sündi, talu edenemist ja pererahva elus uut helget etappi. Ilmselt sellepärast, et võtame kihnu maalammaste lisandumist kui pereliikmete saabumist, mitte kui umbrohuna hästi sigiva liigi enesestmõistetavat paljunemist.

Kirikuemand Gerly viis siit Suure-Jaani lähistele kaks, hiljem viisime järele veel ühe õnnelooma – mispeale sellesse perre sündis kolmas laps Kirke, majja tulid hobused ja täiesti uus hingamine. Küülikufarmi emand Heli ostis meilt kolm noort utte – ja sündis kolmas laps Maria, mispeale kinkisin noorele kirjanikule-poliitikule ka noore jäära – ja talu edenemine tõstis seepeale veelgi tiibu.

Soometsas talu pidav holistiline terapeut Diana sai siit jäära – ning tema seitsmele tütrele krooniks sündis pojakene… Kauane sõber Lauri-Kare sai oma tussulandi rõõmustama jäärad Oimaivõi ja Kangelase – kogu tänase karja isad – ning edastab nüüd lammastega koos luues ja lehvides, elades ja mõeldes kõigile õpetust stoilisest tänulikkusest.

Meie, teistele peredele õnne toovate loomade kasvatajad, teame: sinu kui karjajuhi süda peab oma karja igale alalisele ja ka külalis-liikmele igal hetkel armastust pulseerima. Pead teadma, kus keegi on, mida seal teeb ja kuidas end tunneb. Omamata. Siiralt valmis teda edasi andma ning talle edasiseks eluks parimad võimalikud oskused kaasa kinkima. Vabadus on tunnetatud paratamatus, mäletate ju küll.

Multifunktsionaalne kaheteljeline järelhaagis Saara

Idee ja esialgsed visandid Kati Saara Vatmann

www.aabramihobulausujad.ee

Kogemused on näidanud, et teguderahval on pidevalt vaja mitme otstarbega kaheteljelisi järelhaagiseid. Ühes peres – samas külas ja sõpruskonnas ammugi – peetakse hobuseid ja harrastatakse purjetamist, veetakse kanuusid ja lumelaudu. Kui on hobused, siis tuleb vedada ka heina-põhu-silorulle, saepuru ja vilja. Kui on paadid, võivad olla ka purjed ja muud lisad. Kui on kanuud, võivad vedamist vajada ka purilauad ja lumelauad – ja keskmise suurusega tooted-kaubad, mille jaoks on vaja riiuleid.

Kombi-treileril on kahe erineva kõrgusega ported – ja ka kahe kõrgusega tagaluuk, millest kõrgemat kasutatakse autode-tööriistade-rullide-laevade-loomade peale veeretamiseks-kõnnitamiseks (eluta kraam ka vintsiga). Loomade veoks – aga ka kauba jmt kaitseks käib peale katuseosa, mille tagaluuk avaneb ülespoole. Kanuude-lume-purilaudade-kaubakastide jaoks vajalikud riiulid käivad erikõrgusega portede ja katuseosa ühenduste vahele. Katuse võib panna ka madalama porte peale, et puistematerjalidest koorem minema ei lendaks või märjaks ei saaks.

Kombitreilerit omav pere, küla ja ettevõtja omab ühe korraga viit järelhaagist.

1) Lafett rullide-paatide-autode vedamiseks

2) Madala portega järelkäru

3) Kõrge portega järelkäru

4) Hobutreiler

5) Kanuu- ja kaubariiulitega haagis

Kombitreiler rahuldab suure pere, ettevõtte, turismitalu, tegusa küla ja mitmekesiste huvidega sõpruskonna vajadused nii, et senise viie erineva käru asemel, mida ostetakse-laenatakse-vahetatakse, on üks universaalne ja fenomenaalne J

Kallid teekaaslased!

Lõuna-Ameerika põlisrahvad on iidsetest aegadest kasutanud väetaimedest valmistatud Pühasid Teesid, mis avavad inimese tajud vaimsele maailmale. Veel hiljuti oli see vaid šamaanide pärusmaa, mille kasutamise kirjeldusi sai lugeda antropoloogide kirjutistest. Kuid nüüd on asjad hakanud muutuma ja varem salajased teadmised tulevad rahva hulka ning lausa koju kätte (ei pea sõitma Lõuna-Ameerikasse). Taimevaim aitab vaimsest maailmast informatsiooni ammutada ja tervendab ning aitab sul oma taotlusi teoks teha või lihtsalt oma südant avada. Ühe sellise “reisiga” on võimalik saavutada süvitsiminek, mida saavutatakse aastaid mediteerides. Võimalike kogemuste skaala ulatub taevalikust armastusest kuni oma tervendamist vajava varjupoole ja hirmudega kohtumiseni, millest siis on võimalik alistudes-armastades taimevaimu abiga läbi minna ning seeläbi transformeeruda.

Tallinnas toimuvad tseremooniad 29, 30 ja 31. märtsil ning 4, 5 ja 6. aprillil.

Kui teil on mõni sõber-usaldusisik, kes on soovinud osaleda, aga siiani siiski kahtlema jäänud, siis võite seda teadet edastada. Tseremoonia toimumiskohad avaldatakse neile, kes soovivad osa võtta.

Registreeruda saate raigokaljus@gmail.com

* Pühade tervendustaimede ja tubaka tseremoonia 1 õhtu hind on 100 € inimese kohta. Võib osaleda ka mitmel tseremoonial, siis on mõju kõige tajutavam, mõnikord lihtsalt ei jõua esimese korraga asi kohale (hind on siis vastavalt 100€ iga õhtu eest).

Selleks, et kindlustada endale koht, on vajalik esmalt registreeruda ja siis teha TAGASTAMATU ETTEMAKS, mis peab olema tasutud hiljemalt 7 päeva enne tseremoonia toimumist. Ühe õhtu broneerimise tasu on 40€. Kui soovite osaleda mitmel õhtul, siis on ettemaksu suurus vastavalt sellele 40€ x …

Sampo Pank, Raigo Kaljus, a/a: 336844300009, selgitus-PIDU

Riided olgu soojad ja mugavad. Võta kaasa õhuke madrats ja magamiskott, mis oleks ka puhas loomakarvadest . Madrats, mis teeb palju kära palun jätke koju.

Võtmeisik tseremoonia läbiviimisel on šamaan, kes loob meie jaoks turvalise ruumi ja abistab meid meie ühises protsessis. Meie tseremooniad viib läbi šamaan Ruymán, kes on küll noor, kuid endas üles äratanud mitmete kehastumiste vältel kogutud iidse teadmise. Tema töö tunnistajaks olemine on kogemus omaette ja liigutav on tajuda iga korraga järjest suuremat sügavutiminekut.

Šamaan Ruyman ise ütleb nii:

See rituaal aitab meil saada tugevamaks kõikidel meie olemuse tasanditel. Uwishin (pühitsetud šamaan) juhib tseremooniat oma kohaloleku ja lauludega, mis räägivad tõelisest ehedast ilust – elu tõelisest olemusest ning selle elutarkuse hõõguses edastatakse harmooniliseks eluks vajalikku jõudu ja selgust. Kogu selle tseremoonia vältel hoolitseb Suure Müsteeriumi teadvusega ühinenud Meister kõigi osalejate heaolu eest ja aitab kõiki selles tervendavas puhastumisprotsessis. Meie olemus on kui tempel, mida tuleb austada ja mille eest hoolt kanda. Pärast seda, kui meid on tervendanud Suur Vaimne Tervendaja, on soovitav oma keha, meele ja vaimu eest eriliselt hoolitseda ja võib-olla isegi paastuda, et kogu vastuvõetud energia saaks igapäevasesse ellu integreeruda. Olgu õnnistatud kõik Universumi olendid ja kaitsku meie elusid Suur Müsteerium.

*Praktiline nõuanne:*

EESMÄRK: Miks osaleda selles tseremoonias? Vaata endasse ning defineeri oma eesmärk: puhastus, vaimne kutse, oma olemuse sügavam mõistmine, mõne isikliku teema lahendamine, kerge füüsilise vaevuse või emotsionaalse haava tervendamine, otsuselangetamise hõlbustamine, vms. Tseremoonia aitab teadvustada ja tasakaalustada meie olemuse kõiki tasandeid. Isegi kui sa pole kindel, missuguse osaga olemusest peaksid töötama, pole tarvis muretseda: Taim teab, kus toimetada. Alistumine ja vastuvõtmine on kõige olulisem! Isegi kui oled varem taimega tutvust teinud, on iga tseremoonia erinev, vastavalt isiklikule seisundile ja ka kuu ning planeetide asendile.

ETTEVALMISTUS:

Söögisedel: vähemalt 3 päeva enne tseremooniat söö kergelt, võimalusel taimset või värsket toitu.

Ära söö/joo:Liha, proteiini pulbreid, kala, vorsti, marineeritud ja hapendatud toiduaineid: näiteks juustu, hapukapsast, tofut, soja. Ženženni, alkoholi.

Kasuta ettevaatlikult – ära liialda

Kohvi, Šokolaadi, spinatit, vaarikaid. Ole piimatoodete kasutamisel tähelepanelik, et nad ei oleks ületanud tähtaega. Maapähkleid.

Need toiduained sisaldavad türamiini, mis tekitab vastureaktsiooni taimes olevate kemikaalidega. Kui soovid veelgi puhtamat kogemust, väldi suhkrut ja vürtse, kanget alkoholi ja keemilisi narkootikume/ravimeid vähemalt 3 päeva enne (kui sul neid üldse tarvis on!). Need ei soodusta vaimset terviklikkust tseremoniaalse töö ajal. Põlisrahvaste shamaanid, kes selle taimega töötavad ei söö ka soola. Kui sa ei saa paastuda, siis söö võimalikult kergelt ja ära söö vähemalt 3 tundi enne tseremooniat kõhtu täis, sest see võib kergelt välja tulla. Söö hommikusöögiks müslit ja puuvilju, kerged mahlad on samuti suurepärased. Joo päeval ohtralt vett, kuna öösel võid kaotada vedelikku.

Seksuaaldistsipliin:see on kõige enam vaidlusttekitav punkt, kuid tundub, et 3 päeva enne ja pärast tseremooniat on tark hoida seksuaalenergiat. See on soovituslik, mitte kohustuslik. Seksuaaltegevus on ok kui see tõstab Kundalini energiat, nagu näiteks harmoonilises tantristlikus suhtes. On selgunud, et hea kogus seesugust püha energiat annab tugeva aluse ja vibratsiooni ühenduseks Taime ja Müsteeriumiga.

SAMAL PÄEVAL:

Jää rahulikuks ja keskendunuks: kui vähegi võimalik puhka rituaalipäeval, vähemalt väldi stressi ja vaidlemist, ning kui sa pead tegema tööd, ära kuluta energiat mittevajalike asjade peale. Väike uinak enne rituaali on soovituslik. Igal juhul väldi tormamist otse tseremooniale. Maga, mediteeri, ole koos loodusjõududega ning soorita energeetilisi harjutusi: see on parim viis enda avamiseks taimele. Söö kergelt, et toetada keha enne öist üleval olemist.

KOHALOLEK: see on töö ringis. Seetõttu on vajalik jääda ringi ning olla erk terve õhtu, olla teadvel ja enda kehas. On soovitatav istuda sirgelt ja meditatsioonilaadses asendis ning keskenduda enese ühendusele Taimega. Ringist on lubatud ajutiselt lahkuda kas tualetikülastuseks või looduse imetlemiseks, aga hea oleks püsida ringis nii palju kui võimalik. On soovitatav mitte omavahel vestelda, et hoida igaühe ja ka su enese seisundit ja ühendust taimega. Kui sul tekkib probleem, pöördu tseremooniameistri poole vaiksel häälel. Ei ole vaja muretseda, kuidas teistel läheb, kõigi eest on hoolt kantud. Kui tunned, et “puhastumine” hakkab, proovi vähemalt esimene tund aega teed mitte välja oksendada.

PRAKTILISELT:Tagasi igapäevaellu minnes, proovi teadlikult integreerida ja kasutada Taime õpetusi. Oma sõprade, pere ja töökaaslastega… ning iseendaga!

Taim võib jääda kehas aktiivseks kuni kolmeks nädalaks, seega kasuta seda maksimaalselt! Jällegi, tervislik toksiinivaba toitumine ning energia ratsionaalne kasutamine aitab saada suurimat kasu peale tseremooniat.

PEALE RITUAALI on parimad mahlad ja puuviljad, et paastumisest välja tulla. Samuti sellised maised toidud nagu must leib aitavad kenasti end maandada juhul kui töö jättis su natuke hajevile. Hästi tehtud töö täidab su eluenergiaga, seega võid sa samuti kaaluda võimalust järgmisel päeval peale mõnd tundi puhkust tööle minekut. Sa oled heades kätes – see on ainus teadaolev psühhoaktiivne töövorm, mis ühtlasi nii tõstab kui aitab hoida ajus serotoniinitaset kuni kolm nädalat peale sissevõtmist.

OLULINE: Palun ütle tseremooniameistrile kui sa kasutad mingeid ravimeid ning lükka tseremoonial osalemine edasi juhul kui sul on:

* diagnoositud skisofreenia või mõni muu psüühiline häire, kaasa arvatud isikuhäire(d) ükskõik mis ajal

* sind on depressioonist ravitud SSRI ravimitega nagu Prozac või teised analoogsed. Ravi ja tseremoonia vahel peab olema vähemalt 8 nädalat

* oled võtnud psühhoaktiivseid kemikaale nagu MDMA vähem kui 48 tundi enne tseremooniat (kindlasti vältida seda ka vähemalt 72 tundi peale tseremooniat)

Õnnistagu meid kõiki Suur Vaim

Saadan info eesolevate ettevõtmiste ja ühismeditatsiooni ning uute lugude kohta.

Kodulehele sai üles kõigile vaatamiseks Elva Energiapäevadel peetud viie keha ja alateadvuse loeng: vaata siit

Veebruari alguses käisime grupiga Piusa koobastes.

Tore matk ja mõnus olemine emakese maa rüppes oli.
Paar päeva peale matka sain kõne Põlva keskonna ametist. Selgus, et koobaste külastamine on keelatud ilma maastikukaitseala valitseja loata. Sellega võib häirida nahkhiirte talvitumist.
Minu organiseeritud külaskäigu asjus on algatatud väärteo menetlus. Lähen märtsis aru andma oma tegemistest Põlva keskonnaametisse.
Pakkusin ametile välja, et võin organiseerida koobaste keelu siltidega tähistamise ja koobastes koristus talgud. Ajutised sildid pakkusin, et võiks kohe üles panna. Minu külastusega samaaegselt plaanis sinna ka üks teine seltskond minna. Minu hetke pakkumisest loobuti.
Silt külastus eeskirjadega võiks olla vähemalt külastuskeskuses. Pakkusin ka loengut eneseleidmise ja nahkhiirte teemadel – kuis vabaneda hirmust teatud loomade suhtes ja läbi selle tunnetada maailma turvalisema paigana. Paljud ju kardvad rästikut, põrnikat, hunti, nahkhiiri ….. Kohati lausa vihatakse neid. Tegelikult on see viha, hirm ja selle teemaline uskumus sügaval meis. Teatud loomad või olukorrad, näiteks koobastes viibimine, toovad selle välja. Loengu tulu või annetused läheks siltide paigaldamiseks koobaste juurde.
Mul on väga kahju, et läksin seadusega vastuollu ja viisin inimesed koobastesse ilma loata. Kui oleksin teadnud eeskirju oleksin kindlasti luba taotlenud.
Mu plaan koobastesse minna oli kodukal üleval vähemalt kuu aega.Uudiskirja, milles sellest rääkisin said ka mõned keskonnaameti ja RMK töötajad. Ka oma esimeset külaskäigust kirjutasin kodukal.
Olge kenad ja edaspidi kui näete, et miski plaan läheb valesti andke kohe teada. Mu aadress on kodukal üleval.
Peale koobaste külastust oli keskonnaamaetisse kurje helistajaid ja kirjutajaid küll. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Vähemalt peaksid tänu sellele sildid valmis saama.
Aga tühi jutt ei aita. Mõttel ja palvel ja meditatsioonil tohutu jõud.
Teeme teisipäeval, 5.03 kl 21.00 ühismeditatsiooni. Saadame valgust ja armastust Piusa koobastele ja nende asukatele nahkhiirtele. Saadame neile rahu, mida me oma koobastes viibimisega rikkusime. Puhastame algul valgusega ennast ja siis asume meis olevat puhast valgust edasi saatma.
Täpsema teksti meditatsioonist panen kodukale esmaspäevaks.
Palun vabandust, et koobastesse läksin ja sellega sealset rahu rikkusin. Palun vabandust, et seadustest üle astusin.
Anna mulle andeks. Ma armastan sind – Koopad, Nahkhiired, Sina, Mina ise.

Kui sul on Facebooki konto, saad oma osalemisest ühismeditatsioonil märku anda Facebookis, kliki siia: https://www.facebook.com/events/536603649718471/

• Ege lugu Piusa koobastes käimisest
• Pildid ja muljed

Kes soovib head mobla helinat – lae alla Hagal helin: Parmupilli helin mobiilile

Eesolevad ettevõtmised:

Nädalavahetusel 22-23.03 või 29-30.03 tuleb kas harmoonia energia õhtu või matk, hetkel täpselt ei tea. Jälgi kodukat.

Naeratame

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Oled oodatud kogukonna teemalisele infopäevale “Mis on kogukond, kuidas
luua kogukondlikku väärtust ja muuta oma küla või ühenduse tegevus
kogukondlikumaks?”

27. veebruaril kl 10.30 – 15.30 Elustiilikeskuses Harmoonikum Viimsis
3. märtsil kl 10.30 – 15.30 Viikingite külas Tallinn-Tartu maantee ääres

Tutvustame teoorias ja praktikas kogukondlikku liikumist Eestis ja
rahvusvaheliselt; kogukonna 4 tahku (kultuuriline, sotsiaalne,
ökoloogiline ja majanduslik) ja Gaia Haridusprogrammi kui kogukondliku
eluviisi õppesüsteemi. Juhendajateks Toomas Trapido, Aale-Triinu Sonn ja
Ave Oit.

Täpsem ajakava ja juhendajate tutvustus manuses või kodulehel:
http://lilleoru.ee/?module=news&id=5493&set_design=6

Üritus on mõeldud vabaühenduste liikmetele ja eestvedajatele,
külakogukondade liikmetele ja külavanematele. Toimub Põhja-Harju
Koostöökogu ja Leader programmi toetusel. Korraldaja Lilleoru MTÜ.

Heade soovidega,

Ave
MTÜ Lilleoru
56 499 199

Anatoli Nekrassov 1″Emaarmastus”” Lk. 115 – 118

Nüüd vaatame täiskasvanu iseloomustust, mis on välja töötatud psühholoogide poolt ja hindame ennast – millises vanuses meie saavutasime täiskasvanud inimese taseme ehk küpsuse ja kas ikka saavutasime?

KÜPSUSE NÄITAJAD

Nagu eespool öeldud, võib inimene ennast täiskasvanuks ja küpseks lugeda siis, kui ta pole peatunud mõnel varasemal etapil oma psüühilises arengus: lapsepõlves, poisipõlves, noorukieas ja omab järgmisi iseloomustavaid omadusi.

Täiskasvanud inimene austab teiste inimeste õigusi ja püüab nende vabadust mitte rikkuda.
Tema maailmakäsitluses on ühest küljest “mina” ja “tema” individuaalsed ja iseseisvad, kuid teisest küljest – osa tervikust.
Elus ei oma suurt väärtust mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.
Täiskasvanud inimene on võimekas õpilane, ta oskab juba õppida, teab, mida õppida ja kasutab saadud teadmisi ja teiste inimeste kogemusi enda elus.
Ta realiseerib teadlikult oma loomingulist potentsiaali.
Tema püüdlused on suunatud isiksuse arengule.
Ta on tasakaalustanud oma omadused.
Ta on painduv ja mitte kategooriline.
Temas avaldub elutarkus.
Ta tunnetab Maailma ühtsust ja oma kohta selles.
Kaastunnet püüab ta väljendada konkreetsete kannatusi vähendavate tegudega.
Tema elusfäär on laiaulatuslik, mitmekülgne ja selles on välja ehitatud tõene väärtuste süsteem.
Ta on aktiivne ja dünaamiline.
Täiskasvanud inimene oskab elust mõnu tunda. Armastada ennast – ei ole talle lihtsalt sõnad, vaid elu alus.
Tema jaoks töö on üks eneseavamise vahendeid ja sellepärast töötab ta intensiivselt, sihikindlalt ja rahuloluga.
Täiskasvanud inimene teab füüsilise keha hinda, saab looduse tähendusest aru ja püüab eraldada aega oma tervisele ja aktiivsele puhkusele.
Mehe ja naise vahelised suhted, sealhulgas seksuaalsed, on tema elu lahutamatu osa.
Paar, perekond ja suguvõsa pole temale lihtsalt üldised kategooriad, vaid tema maailmavaate olulised väärtused.
Ta saab aru oma elu ülesandest ja hakkab seda täitma.

See on näitlik nimekiri täiskasvanud (ehk küpsuse saavutanud) inimese omadustest, millest võib näha, et paljud ei saavutagi vanaks saades küpsuse taset ja lahkuvad siit elust end realiseerimata. Vähe sellest, usun, et varane lahkumine on tingitud sellest, et inimene ei saanud küpseks temale eraldatud aja jooksul, ei arendanud suurt osa mainitud omadustest ja ta hing otsustab lahkuda sellisest “ebahuvitavast” kehast.
Ainult isiklikud, perekonna ja suguvõsa karma ülesanded võivad teda kuigi kaua veel Maa peal hoida.
Peale selle klammerduvad inimesed tugevalt elu külge isegi siis, kui see on õnnetu ja täis kannatusi. Tihti võib näha, kuidas vana ja jõuetu inimene, võimetu ise midagi elus enam muutma, elab ise kannatades ja tuues kannatusi lähedastele.
Kui näed eakat inimest, kes on solvuv, karjub kõigi peale, türanniseerib teisi, on dogmaatiline, kitsi, siis võib julgelt väita, et ta pole veel küps ega saavutanud veel esimestki küpsust.
Kui inimene hakkab küpses eas, veel parem kui noorena, mõtlema nendele küsimustele, pingutama ja püüdma leida vastuseid, siis avanevad talle uued elu etapid.

Ta võib jõuda pensionini teises psüühilises seisundis, teise teadvusega ja jõuda õigeaegselt küpsuse teisele tasandile.

Teine küpsus saabub siis, kui inimene täitis küpse inimese
ülesanded, mõistis teise tasandi ülesandeid
ja on valmis neid täitma Vaatlemegi neid omadusi, mis iseloomustavad teist tasandit. Need omadused on seotud esimese küpsuse omadustega ja arendavad neid edasi.
Teise küpsuse ajal on väga tähtis vähendada monotoonset, füüsilist tööd ja kõiki tegevusi, mis on seotud sõnaga “peab”.
Tuletage meelde, kui palju kordi Te kasutasite sõna “peab”!
Kui Te hindate objektiivselt kõiki neid kordi, selgub, et suurem osa neist polnudki vajalikud!
Nüüd võimaldab Teie küpse seisund läheneda palju targemalt sõnadele “peab” ja “on vaja”.

TEISE KÜPSUSE NÄITAJAD

Teine küpsus on suurima vaimse kogemuse ja elutarkuse kogumise periood.
Kaob võidujooks ajutiste väärtuste järele, inimene läheneb situatsiooni ja tegude hindamisele kaalutlevalt.
Tekivad tingimused isiksuse teadlikuks arenguks, enesetäiendamiseks ja realiseerimiseks nendes valdkondades, milles seni ei saanud inimene oma põhitegevuse tõttu aktiivselt osaleda.
Teine küpsus on isikliku kasvu aeg, võimalus tegelda armastatud tegevuse ja vaimse sfääriga, oma annete avamisega, mida polnud erinevatel põhjustel varem võimalik teha.
Selles eas väljendab inimene üha rohkem selliseid omadusi nagu jälgimine, enda tundmaõppimine. Põhilised pingutused Maailma tundmaõppimisel suunab ta enda sisse, mitte väljapoole.
Ta formeerib teadlikult oma elavat maailmakäsitust! See tähendab, et maailmakäsitus on pidevas arengus eesmärgiga kaasata lähedasi ja kaugemaid õpilasi.
Tema teadvus väljub Olemise tasandile. Ta leiab Jumala.
Talle avaneb elu mõte.
Ta mõistab igavese elu Algallika seadust.
Tarkus on elu alus.
Kaob kategoorilisus kui tuimuse ja inertsuse tunnus, milles väljendub ebapiisav armastus ja austus Maailma vastu.
Uut ei lükata eemale, vastupidi – selle poole püüeldakse üha enam. See on hinge nooruse tunnus.
Elu nautimine omab aina suuremat tähtsust.
Elurõõm koos tarkusega muutuvad ühtseks eksisteerimise aluseks.
Inimene muutub suguvõsa täielikuks patriarhiks, tema tarkuseks, südametunnistuseks, vaimseks õpetajaks ja määrab suguvõsa, rahva ja inimkonna arengu tee.
Toimub oma ülesande teadlik täitmine.

Jutud sellest, et politsei verest tühjaks jookseb, on ilmselgelt liialdus. Täiendav raha, mis politseinike ja piirivalvurite palkadeks on eraldatud, peab tagama ka värsket verd. Verevahetus, mis seisneb selles, et on lahkujaid, samamoodi nagu on ka uusi tulijaid, on iga toimiva ja tegutseva organisatsiooni puhul loomulik. Praegu on personalivoolavus PPAs jäänud 5 % piiridesse, mis on tavapärane näitaja.

Eesti on pea ainuke Euroopa Liidu riik, kus 2013. aastal avaliku sektori palgaeelarve sellises mahus tõuseb. Kui keskmiselt on see riigiasutustes 4,3 %, siis politsei palgafond tõuseb tervikuna 6 %. Kuid politseinike miinimumpalga osas on tõus märgatavalt suurem – lisaraha võimaldab meil tõsta oluliselt rohkem nende töötajate palka, kes palgaastmestikul just kõige madalamal asuvad. Tervikuna puudutab palgatõus 85 % politseiametnikest ehk ca 3400 inimest, sealhulgas kõiki politseinikke kõrgendatud riskiga ametikohtadel nagu näiteks korrakaitse- ja piirivalve patrullid, piirkonnakonstaablid ja kriminaalmenetlejad.

Lisaks, sel aastal viime PPAs läbi aastaid veninud palgareformi ehk palkade korrastamise, mis nõuab 7 miljoni eurosest lisarahast märgatava osa. See on vajalik kogu PPAd puudutava uue palgasüsteemi täielikuks rakendamiseks, mis sulatab ühendasutust senisest enam ühte ja tagab töötajate võrdse kohtlemise.

Seega teeme tõsist tööd selle nimel, et inimressurss PPAs oleks stabiilne ja inimesed motiveeritud. Lisaraha aitab leida ametikohtadele häid tegijaid ning täita vabu ametikohti. Näiteks hakkab värskelt täidetud Lihula konstaabli palk olema vähemalt 855 eurot, selle ametikoha palk tõuseb võrreldes senisega 23%.

PPAs toimus 1. jaanuarist palgatõus, mille järgi näiteks kõigi 266 piirkonnapolitseiniku ehk rahvakeeli konstaabli palgad tõusevad vähemalt Eesti keskmise palgani (ehk 855 euroni), mis tähendab keskmiselt 14 % tõusu. Ka kriminaalpolitseinike palgad algavad edaspidi vähemalt Eesti keskmisest palgast.

Patrullpolitseinikel kogu Eestis tõuseb palk keskmiselt 9,7 %. Tõsi, Põhja prefektuuris oli patrullpolitseinike palk juba varem keskmisest kõrgem ning seetõttu jäi Põhja patrullide palgakasv muu Eestiga võrreldes tagasihoidlikumaks.

Selleks, et saaksime kõikidele politseinikele konkurentsvõimelist palka maksta, peaksime üldse riigina oluliselt rikkamad olema. Oma võimaluste piires oleme politseinike motivatsiooniks loonud olulisi eeldusi ja siseministrina on minu eesmärk seista jätkuvalt selle eest, et maksutuludest laekuv raha ka edaspidi kajastuks politseinike pangaarvel.

Tere!

Kutsume Sind osalema „Kultuurikohviku“ esimesel kokkusaamisel Haapsalu Kultuurikeskuse kohvikus järgmisel esmaspäeval, 11. veebruaril kell 14 – 16.
Seekordseks teemaks on kunsti ja käsitöö müügivõimalused Läänemaal.

Kultuurikohviku korraldamist oleme alustanud koostöö suurendamiseks erinevates kultuuri ning loomemajanduse valdkonnas tegutsevate inimeste vahel. Kohtumistel on kavas käsitleda erinevaid teemasid ja muuta kokkusaamised regulaarseteks.

Oodatud inimesed, kes tahavad kaasa rääkida kultuurivaldkonna oluliste teemade arutelul, soovivad tõstatada olulisi küsimusi ning pakkuda välja lahendusi. Eelkõige on aga oodatud inimesed, kes on valmis ka ise aktiivselt panustama ühise kasu nimel. Kasu võiks ilmneda näiteks ühiste tegevuste paremas korralduses, info paremas liikumises, suuremas tulus ja väiksemas kulus.

Sissepääs on kõigile vaba, meelepäraseid suupisteid ja jooke saab osta kultuurikeskuse kohvikust. Kohtumist juhib Läänemaa Arenduskeskuse juhataja Andres Huul.

Andres Huul
Juhataja
SA Läänemaa Arenduskeskus
E-mail: andres.huul@lak.ee<mailto:andres.huul@lak.ee>
Mob. +372 5557 2557
Tel/Fax +372 473 5538

Tartu Waldorfkeskuse arhitektuurivõistluse tööde näitus Tartus Raatuse õpilaskodu akendel (Raatuse 22) on üleval veel kuni 31. jaanuari õhtuni.

Alates 6. veebruarist on näitus üleval Eesti Arhitektuurimuuseumis Tallinnas (Ahtri 2), kus saame välja panna lisaks pildimaterjalile ka maketid. Kes plaanib Tallinnas näitust vaadata, siis soovitan seda teha perioodil 15. veebruar kuni 24. märts, mil paralleelselt meie uue maja arhitektuurikonkursile laekunud töödega on võimalik tutvuda Hollandist pärit orgaanilise arhitektuuri näitusega, mis teeb ülevaate selle arhitektuurisuuna arengust 100 aasta lõikes kogu maailmas.

Neil, kes orgaanilise arhitektuuriga veelgi põhjalikumalt tutvuda soovivad, on seda võimalik teha 15. veebruaril toimuval konverentsil “Orgaaniline arhitektuur – inspireeritud inimesest ja loodusest”. Täiendav info välisnäituse ja konverentsi kohta mõne aja pärast.