Ütlus, et kõik haigused tulenevad närvidest on kummaline, kuid üsnagi täpne. Negatiivsete emotsioonide mõju organismile on tõestatud juba kauges minevikus ja eriti ohtlikud on tervisele pikaleveninud muretsemised. Mitte üksnes katastroofid ja läbielatud mure, vaid ka igasugused välised ärritajad —  olude muutused, solvav märkus või valjud, teravad helid — võivad esile kutsuda tugeva negatiivse emotsionaalse reaktsiooni. Selle tugevus sõltub meie “pidurdussüsteemi” seisundist — enesekontrollist, mis on paljudel inimestel vastavalt meie keerulisele ajajärgule märgatavalt nõrgenenud.

Haigused tulevad närvidest
Tervislikud eluviisid algavad närvisüsteemi tugevdamisest. Just närvisüsteem juhib kõiki meie elundeid ja protsesse. Seetõttu on umbes 80% haigustest tugevate negatiivsete üleelamiste tulemus. Tugevate emotsioonide tõttu paiskub verre suurenenud kogus stressihormoone (adrenaliin, kortisool, jne). See annab  tõsise löögi praktiliselt kõikidele süsteemidele ja elunditele.
Kaua aega endas hoitud stress ja viha hoiavad pinges skeleti lihaseid, mis võib aga tekitada kaela- või nimmepiirkonna lihaste radikuliiti. Vaevused süvenevad või muutuvad kroonilisteks juhul, kui närvivapustused korduvad sageli või viibib inimene pidevas pinges ega leia võimalust sellest vabanemiseks.
Meie elu on just selline, millisena me temasse suhtumeKui me ei suuda negatiivsete emotsioonidega toime tulla, saavad neist meie elu peremehed.  Emotsioonid domineerivad mõistuse üle ning juhivad  käitumist. Inimene hakkab suhtuma ellu kui pidevasse võitlusse (avalikud viha- ja agressiivsuse puhangud). Või siis näiteks, kui inimene on pidevas surutud või ärritunud olekus (kurbus, depressioon), hakkab ta suhtuma kõigesse ja kõikidesse üksnes pessimistlikult. Sellised inimesed süüdistavad oma ebaõnnestumistes kõiki teisi, olude kokkusattumist, elu ennast.  Nii kujundame me ise kroonilise stressiseisundi, mille eest tuleb maksta paljude haigustega.
Kui me ei suuda negatiivsete emotsioonidega toime tulla, saavad neist meie elu peremehed.  Emotsioonid domineerivad mõistuse üle ning juhivad  käitumist. Inimene hakkab suhtuma ellu kui pidevasse võitlusse (avalikud viha- ja agressiivsuse puhangud). Või siis näiteks, kui inimene on pidevas surutud või ärritunud olekus (kurbus, depressioon), hakkab ta suhtuma kõigesse ja kõikidesse üksnes pessimistlikult. Sellised inimesed süüdistavad oma ebaõnnestumistes kõiki teisi, olude kokkusattumist, elu ennast.  Nii kujundame me ise kroonilise stressiseisundi, mille eest tuleb maksta paljude haigustega.
Stressimehhanism
I faas — ärevus. Selles seisundis aktiviseerib organism kõik oma ressursid võitluseks ja kaitseks “välisvaenlase” vastu. Taoline ägeda stressi seisund tekitab  ekstreemrežiimi, milles organism kaua töötada ei suuda. Organism valmistub olukorraks, kus tuleb kas “rünnata” või “põgeneda”.
II faas— kohanemine stressiga.See on faas, kus organism tegutseb oma võimete piiril. Sel ajal tunnetab immuunsüsteem ja kogu inimese organism väga suuri koormusi, mis tunduvalt nõrgestavad kaitsemehhanisme.
III faas— kurnatuse faas
Vaenulikkus ja kahtlustamine on destruktiivsed emotsioonid

Kahtlustav inimene on valvel, ärevil ning viibib alalises kaitseseisundis. See on aga väga suurt energiat nõudev protsess, mis hävitab pikapeale vaimse ja füüsilise tervise. Põhjuseks võib olla mingi lapsepõlves saadud trauma või vanemate kasvatusmeetodid — kui vanemad ise olid hingelise trauma kandjad ning andsid selle edasi oma lastele.
Sellistel inimestel tekivad sageli südame-veresoonkonna haigused, hüpertoonia ning selle tagajärjel infarktid, insuldid ning suhkruhaigus. Lisaks tekitab pidev “sisemine kaitse” alaline kaelalihaste pinge, mis aga peegeldub kaela, selgroo ja peaaju vereringe seisundis.
Kas suruda viha alla või lasta see valla?
Kui välja arvata isiksuse patoloogilised muutused, siis tugevad emotsioonid nagu raev ja viha ei teki nii sageli, vaid üksnes vastuseks tugevatele ärritajatele.

Loodus on ette näinud mõned universaalsed mehhanismid, mis maandavad kiirelt stressi. Nendeks on seks, söök ja füüsiline koormus. Lisaks aitavad veel stressi tagajärgi vähendada mitmesugused lõdvestumismeetodid.
Erinevalt kaugetest esivanematest, kes võisid oma auru välja lasta kõige primitiivsemal viisil — võideldes oma elu, saagi ja territooriumi eest — on tänapäeva inimene aheldatud mitmesuguste käitumisreeglite ja -normide külge (teataval määral ka sõltuvalt kasvatusest ja sotsiaalsest keskkonnast).
Meie füüsiline aktiivsus on tugevalt piiratud, ka intiimelu pole paljudel tasemel, võistlustel oleme enamasti pealtvaatajad, mitte osavõtjad. Stress ähvardavab aga meid kõiki. Kui  pinge aina koguneb ja koguneb, moodustub pikkamööda püsiv hormonaalne stressifoon, mille tagajärjeks on mitmesugused haigused — neuroosidest  haavandtõbedeni, suhkruhaiguseni ja infarktideni.
Muide, väline rahulikkus ei tähenda kaugeltki seda, et meie sisemuses ei möllaks torm. Emotsioonide tagasihoidmiseks kulutab organism väga palju jõudu, see aga kurnab inimest veelgi enam.
Väljapääs on olemas — peab õppima kontrollima oma emotsioone kõikides staadiumites ning kiiresti maandama kogunenud pingeid.Tinglikult võib võimalikud meetodid jagada füüsilisteks, füsioloogilisteks ja psühholoogilisteks.
Psühholoogilised meetodid
Fantaasiamäng — kujuta endale mõtteis ette sind traumeerinud situatsiooni Ütle enda solvajale — samuti mõtteis — kõik, mida sa  tahtsid, kuid  ei julenud välja öelda. Kui ei õnnestu virtuaalselt, kirjuta solvajale kiri, milles näitad talle avalikult oma tundeid ja emotsioone. See aitab sageli sisemist pinget alandada. Kujuta ette, et kavatsed selle kirja talle ära saata… seejärel aga kustuta see.

Pilk kõrvalt — on ammu teada, et naer on suurepärane ravim. Jutusta sinu jaoks raskest olukorrast kolmandas isikus mitmes variandis — pessimisti ja optimisti poole pealt. See mitte ainult ei vähenda olukorra tõsidust, vaid laseb seda näha ka humoorikas valguses.
Kunstiteraapia — kui sulle meeldib joonistada, püüa kogu situatsiooni kujutada värvides, vala oma tunded ja mõtted joonistusse välja. See võib olla ilma süžeeta, täiesti abstraktne. Luba värvidel vabalt paberile valguda. Pärast tee oma loominguga, mida iganes tahad — riputa see üles nähtavale kohale, peida ära või viska minema. On olemas terve psühhoteraapia suund — kunstiteraapia, mis aitab joonistamise, voolimise, tantsimise jms abil toime tulla erinevate seisundite ja haigestumistega.
Tähelepanu ümberlülitamine — kui sa tunned viha või solvumist, püüa tahtejõu abil keskenduda  seisundile “siin ja praegu”. See hoiab sind eemal kriitilisest olukorrast ning minimaliseerib selle mõju. Vaata ringi ja uuri tähelepanelikult kohta, kus sa parasjagu viibid. Libista kiirustamata pilk kõikidele esemetele ning nimeta mõtteis kõike, mida näed. Keskendudes nähtule, eemaldud oma sisemisest pingest ning suunad tähelepanu täiesti tavalistele asjadele.  Ja kui sellest ei piisa, leia koht, kus saab hinge tõmmata või teha mõningad võimlemisharjutusi.
Kontrastid — kui on tarvis nutvat last maha rahustada, siis kallistab ema teda kõigepealt, seejärel aga peseb ta nägu jaheda veega. On täheldatud, et teatava füüsilise ärritaja toime mõjub emotsioonide ümberlülitajana, tuues inimese tagasi tegelikkusesse. Võib mitte üksnes nägu pesta, võib juua ka jahedat vett või avada aken, et hetkeks värsket õhku sisse hingata.

Positiivne mõtlemine — iga inimene võib enda jaoks leida positiivse mõtlemise, kui ta vaid tahab ning  on end õigesti motiveerinud. Esmapilgul näib see lihtne — mõtled millestki meeldivast ja ongi kõik. Paraku pole reaalsest elust siiski nii lihtne eemalduda. See teeb meid tugevamaks.
Mõned praktilised nõuanded
Kui oled stressis, püüa sellesse olukorda mitte liiga kauaks ja tõsiselt jääda. Esita endale neli järgmist küsimust:

• Mida head võin antud olukorrast leida?

• Mida võin sellest õppida ja milliseid järeldusi teha?

• Mil moel ma selle olukorra provotseerisin?

• Kuidas võiksin efektiivselt tegutsedes asjad korda saada?

Asenda negatiivsus oma mõtteid positiivsete formuleeringutega:

• Igal õhtul enne und leia 7-10 punkti, mille eest võid tänasele päevale aitäh öelda.

• Kirjuta päevikusse üles meeldivad hetked, kohtumised, sulle kasulik info.

• Esialgu on seda raske teha, kuna palju sagedamini jätame meelde ebameeldivaid sündmusi. Tasapisi hakkad aga harjuma.

• Loo  tugev motivatsioon — tee endale selgeks kõik positiivse mõtlemise plussid.

• Säilitad  tervise, kuna õpid stressiolukorras juhtima oma emotsioone.

• Teistel tekib sinust palju meeldivam mulje, sest hakkad kiirgama optimismi ja rahulikkust. Rõõmsameelne näoilme ja naeratus tõmbavad inimesi ligi.

• Sul on lihtsam jääda aktiivseks, kuna positiivne mõtlemine aitab  ökonoomselt kulutada oma jõudu. Harjumuspäraseid koormusi on nii hulga kergem kanda.

• Sul on suurem edu oma eesmärkide saavutamisel, sest kokkuhoitud jõud aitavad efektiivsemalt lahendada keerulisi eluülesandeid. Sellest sigineb enesekindlus, mis mõjutab kogu sinu elu.

Allikas: http://tiiasep.blogspot.com/search?updated-min=2012-01-01T00:00:00-08:00&updated-max=2013-01-01T00:00:00-08:00&max-results=50

Eesolevad ettevõtmised

5. detsembril kell 18.00 Raplas loeng “Inimese 5 keha ning alateadvus ja selle mõjutamise võimalused“. Lähemalt siit: http://www.hagal.ee/uritused/viie-keha-ja-alateadvuse-loeng-raplas-5-12-2012/

7.-8. detsembril Harmoonia energia kursus, praktikum Pesa talus. Täps emalt: http://www.hagal.ee/uritused/harmoonia-energia-kursus-praktikum-7-8-12/

17. detsembril kell 18.00 uus loeng Tartus “Ravitsemine erinevatel energia tasanditel”. Lisa: http://www.hagal.ee/uritused/loeng-tartus-17-12-2012

17. detsembril kell 15-17 Energiate tasakaalustamine Tartus. Eesmärk oma emotsioonide, tunnetega tegeleda. Seekord tegeleme vihaga. Kohati on see tunne meisse nii sügavale surutud ja peidetud. Seekord leiame ta enda s ja laseme endast minema. Loe lisa: http://www.hagal.ee/uritused/energiate-tasakaalustamine-tartus-17-12-12/

21.-22. detsembril Pööripäeva matk Pesa talus. 21.12.2012 toimub suurem energiate laadimine ja meie planeedi kõrgemasse vibratsiooni tasemesse minek. Sellest saab osa kogu planeet kõigi oma elanike, loomade ja taimedega. Saamaks maksimaalselt osa sellest sündmusest korraldan matka. Loe täpsemalt: http://www.hagal.ee/uritused/pooripaeva-matk-pesa-talu s-21-22-12/

Uued mõtisklused kodulehel

Piusa koobaste matka muljed “Neli päeva pimedust ja valgust”
Kanjoni matk – kuis valida sõpru

Palun registreeri oma tulek matkale, praktikumile või energiate tasakaalustamisele. Loengutele eelnevalt registreerida pole vaja.

Naeratame

Ralf
www.hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Sk ype: Ralf Neemlaid

*****
Kui Sa ei soovi uudiseid enam e-kirjaga saada, kliki siia http://www.hagal.ee/?lang=et&emunsub=NTc4fDkxMjNlOGVmOThhMWIwYmQwZTg0YmJmZA%3D%3D ja vajuta “Eemalda mind”.
Kui soovid muuta uudiskirja saamise e-posti aadressi, eemalda praegune aadress saajate nimekirjast ning liitu teise e-posti aadressiga siin http://www.hagal.ee/uudiskirjad

NASA Announces That Magnetic Portals Do Exist!

Star-gates, magnetic portals, vortexes in space: Science fiction writers have given the concept of extraordinary openings in space/time all sorts of names to explain how travelers from far distant realms of space, time or both, arrive in Earth skies. However, this is a science fiction ploy to enable a good story, is it not?

It turns out that they do exist although the discovery is said to be in its infancy. A NASA-funded researcher at the University of Iowa has figured outhow to find them. Yes, some people feel this is old news to the “breakaway civilization” of elite humans who have been to Mars and beyond; even the more skeptical of us, wonder if these amazing facts are just now being released by the government but that they have known about them, even used them for years,perhaps with in-put and assistance from cooperating aliens.

However, let’s take a look at the news just released by NASA, it is confirmation that all us “science fiction dreamers” are not such dreamers after all.

“We call them X-points or electron diffusion regions,” explains plasma physicist Jack Scudder of theUniversity of Iowa. “They’re places where the magnetic field of Earth connects to the magnetic field of the Sun, creating an uninterrupted path leading from our own planet to the sun’s atmosphere 93 million miles away.”

NASA’s report: “Observations by NASA’s THEMIS spacecraft and Europe’s Cluster probes suggest that these magnetic portals open and close dozens of times each day. They’re typically located a few tens of thousands of kilometers from Earth where the geomagnetic field meets the onrushing solar wind. Mostportals are small and short-lived; others are yawning, vast, and sustained. Tons of energetic particles can flow through the openings, heating Earth’s upper atmosphere, sparking geomagnetic storms, and igniting bright polar auroras.”

“NASA is planning a mission called “MMS,” short for Magnetospheric Multiscale Mission, due to launch in 2014, to study the phenomenon. Bristling with energetic particle detectors and magnetic sensors, the four spacecraft of MMS will spread out in Earth’s magnetosphere and surround the portals to observehow they work.”

Just one problem: Finding them. Magnetic portals are invisible, unstable, and elusive. They open and close without warning “and there are no signposts to guide us in,” notes Scudder. Actually, there are signposts, and Scudder has found them.

Portals form via the process of magnetic reconnection. Mingling lines of magnetic force from the Sun and Earth criss-cross and join to create the openings. “X-points” are where the criss-cross takes place. The sudden joining of magnetic fields can propel jets of charged particles from the X-point, creating an “electron diffusion region.”

To learn how to pinpoint these events, Scudder looked at data from a space probe that orbited Earth more than 10 years ago. “In the late 1990s, NASA’s Polar spacecraft spent years in Earth’s magnetosphere,” explains Scudder, “and it encountered many X-points during its mission.”

“Using Polar data, we have found five simple combinations of magnetic field and energetic particlemeasurements that tell us when we’ve come across an X-point or an electron diffusion region. A single spacecraft, properly instrumented, can make these measurements,” says Scudder.

“This means that single member of the MMS constellation using the diagnostics can find a portal and alert other members of the constellation. Mission planners long thought that MMS might have to spend a year or so learning to find portals before it could study them. Scudder’s work short cuts the process, allowing MMS to get to work without delay,” say NASA reports.

What does this mean? Hey, all good magnetic portals in science fiction offer themselves as shortcuts tonew worlds and new civilizations, boldly going where….

It is high time we found these star-gates for real, and it seems we (ok, actually, Dr. Scudder), has! And with the “signpost” explained above, we can actually find them as they shimmer and undulate in Earths awesome magnetic field.

Is Earth’s magnetic field actually the morphic field of her own consciousness? A subject for another day!

Source:

http://www.eresey.com

Mis põhjusel tekib inimesel vaimuhaigus? Mida see tähendab kogu inimkonna jaoks?

Vaimuhaigus tekib vaid inimesel, kelle vaim on nõustunud seda kogema. Osa indiviide soovib maailmaga jagada midagi sellist, mida saab väljendada vaid oma seisundi kaudu. Osa teeb läbi seisundil põhineva sügava isikliku õppetunni. Pidage meeles, et lõppkokkuvõttes on iga inimlik kogemus armastuse teenistuses. Iga kannatus on hinge üldteekonna sisend, mis peab teda lõpuks juhtima tugevasse armastuse kogemusse. Seda nagu paljusid inimkannatusigi on ühe eluea raamides raske mõista, kuid teisiti see olla ei saa. Kannatused pole võimalikud ilma piiratud vaateväljata ja kannatusteta ei saa leida inimeseks olemisse sisestatud sügavat armastust.

Need, kes vaimuhaigustega töötavad, teavad, et erinevaid diagnoose ja erinevaid sümptomeid, mis sobivad mitmetesse diagnoosi kategooriatesse, on palju. Isegi pinnapealne arusaamine tänapäeva psühholoogiast kinnitab, et iga inimese vaimuhaigus on väga ainulaadne. Kroonikate vaatenurgast, vaimu vaatenurgast me saame öelda, et võrreldes sellega, millest teie praegu aru saate, on vaimuhaigusel veelgi tugevam individuaalne olemus. Diagnoosid aitavad grupeerida teatud sümptomeid ja aitavad teil korraldada vaimuhaigete inimeste kohtlemist. Lõpuks on vaimuhaigus uskumatult individuaalne kogemus, sest see põhineb suhtel, mis inimesel on iseendaga vaimu tasandil. See suhe on väga intiimne ning seda pole kahe inimese vahel võimalik isegi edastada.

Seetõttu võib vaimuhaigus olla mitme erineva asja tagajärg, mis pakub inimestele palju erinevaid kogemusi ja õppetunde. Vaimuhaigus võib olla füüsilise trauma tagajärg, kui informatsiooni füüsilise töötlemise protsess ajus on katkestatud. Selle tähendus ja põhjused on väga sarnased nendele tähendustele ja põhjustele, miks inimesed üldse füüsilisi traumasid ja vigastusi kogevad. Vaim viib inimese valu või viga saamise kogemusse siis, kui ta sellest kogemusest mingil moel kasu saab.

Kui vaimuhaigus ei arene otseselt mitte aju või kesknärvisüsteemi traumast, võib selleks olla erinevaid põhjuseid. Näiteks inimesed, kes on lapseeas tugeva selgeltnägija võimega ja nad ei saa selle mõistmiseks abi ega tuge, kaotavad konsensusliku reaalsuse taju. Teisisõnu võtavad nad reaalsust, mida enamik inimesi võtab tegeliku reaalsusena, arvatava reaalsusena. Selgeltnägijast laps saab informatsiooni nii kolmandast dimensioonist inimestelt kui kõrgemalt tasandilt hingejuhtidelt, inglitelt, oma kõrgemalt minalt.

Väga väike laps ei erista vaimu tasandi informatsiooni füüsilise keskkonna informatsioonist. Kuna lapse jaoks on kõik ühesugune, siis ei suuda ta vahet teha maise maailma ja vaimumaailma asjadel. Kõik on seotud tema endaga ja ta võtab kõike temasse puutuvat kas teda armastavana või mitte armastavana. Lapse vanemaks saades hakkab ta tajuma kokkuleppelise reaalsuse ja vaid temani jõudva info erinevust. Kui ta ei ole sellel ajaperioodil turvalises ja armastavas keskkonnas või kultuuris või perekonnas, mis aitab tal valikut teha, seisab laps valiku ees. Enamik lapsi hakkab blokeerima kõiki stiimuleid, mis ei pärine kolmanda dimensiooni maailmast, ning kaotab lõpuks seeläbi oma selgeltnägemise ande.

Siiski valib osa lapsi seda endale teadvustamata selgeltnägemise ühenduse säilitamise ning seetõttu kogevad nad kahte eri reaalsust. Esimene on reaalsus, mille suhtes enamik inimesi nõustub, et see on „tõeline“ ja mugav, ning teine reaalsus on see, mida laps näeb oma vaimus. Mõnda aega väljendub tema vaimureaalsus fantaasiana, kuid lõpuks tekib mõra sellesse, kuidas ta ümbritsevat maailma tajub ja kogeb.

Toetuse ja armastuseta ja eriti siis, kui laps teeb läbi valusaid kogemusi, mida ei ravita, mõra tema meeles süveneb. See võib süveneda mitmel erineval viisil ja jõuda erinevate diagnoosideni. Mõra võib kasvada nii sel moel, et kahe reaalsuse vaheline lõhe kasvab väga suureks ja isik ei suuda enam eristada mis on mis, kui sel moel, et algsest mõrast tekib juurde palju uusi mõrasid. Kummalgi juhul ei suuda isik kulgeda mööda konsensusliku reaalsuse teid, ta ei suuda ennast suhestada, et elus hakkama saada ning ta ei suuda käituda ühiskondlikult mõistetavalt. Nii tal vaimuhaigus diagnoositaksegi. Vaimuhaigus on vaimu teenistuses muudelgi põhjustel ja funktsioonidel.

Mõranemist põhjustab veel üks protsess. See on siis, kui laps saab nii haavata, et seda pole võimalik parandada ja see purustab tema enesetaju tõeliselt. Laps blokeerib haiget saanud osa endast ning kui lapse meel blokeerib traumaatilise mälestuse, siis tõkestatakse ka kõik see, mis tema meeles on selle mälestusega seotud. Nii kaotab laps suured osad oma mälestustest ja suured osad omaenda mõtetest. Kui see juhtub piisavalt sageli või piisavalt drastiliselt, lõhestub meel lõpuks sellisel määral, et viimaks muutub ideede, sündmuste, inimeste, reeglite, käitumiste ja mõistmiste vaheliste normaalsete ühenduste kokkusobitamine võimatuks. Isikul kaob järg, mis on sobiv ja mis on ebasobiv. Vahel võib see inimese viia võimetuseni tunda emotsioone või ära tunda teiste emotsioone. Selline tagajärg võib olla tervendamata traumaatilisel kogemusel.

Lõpuks mõjutavad vaimuhaigust, kuid enamasti ei tekita seda, ka keskkonna keemilised mürgid, mis häirivad kesknärvisüsteemi neuroloogilist talitust. Vaimuhaiguste arvu kasvu põhjustavad osaliselt keemilised toksiinid, mis on sulandunud kesknärvisüsteemi ja segavad mõtlemist. Tüüpiliselt see üksinda vaimuhaigust ei põhjusta. Kuid selle panus närvisüsteemi toimimise rikkiminekuks on märkimisväärne. Kui mingid muud tegurid on liikvele lükatud, siis muutub see halvendavaks asjaoluks.

Üldiselt on sõnum inimkonnale vaimuhaiguste suhtes kahekordne. Esimene sõnum. Sõltumata sellest, kas teil on vaimuhaigusega kokkupuudet või mitte, kutsutakse teid üles pöörama tähelepanu viisidele, kuidas te reaalsust tajute. Maailmas toimub palju rohkem kui te varem üldse haarata oleksite suutnud. Ja teine sõnum on kujunemas kohustuseks. Te peate omaks võtma kõik toksilised ained – nii füüsilised reostajad ku mürgised käitumismustrid ja kuritarvitamised ning nad neutraliseerima. Te olete rahumeelsemaks ja valgustatumaks maailmaks arenemise keskmes, kuid see nõuab teilt reaalset süvenemist enda ja teiste vigastamise viisidesse. Tunnetage iga valu tõeliselt ning siis vabastage end temast lõplikult. See on võimalik, sest ainus põhjus, miks te praegusel ajal elate, on see, et teis on piisavalt julgust neile asjadele vastu astuda. Leidke oma elu armastus ja liikuge selles suunas.

Kuidas vaimuhaigete inimestega kõige paremini suhelda?

See sõltub sellest, kes oled Sina, ja inimesest, kellega Sa suhelda soovid. On vaimuhaigeid inimesi, kes on kaotanud sideme reaalsusega nii tugevalt, et nad võivad olla ohtlikud iseendale ja teistele. Nende puhul on eriti oluline, et nad saaksid abi, mis nende tegutsemist piirab. Nende tegutsemisvõimet peab piirama ja piirid peavad olema paika pandud nii, et loodud piiratud vaimses ruumis saaksid nad kasutada oma meelt. Ühiskonnana on oluline leida kaastundlikud ja õiglased viisid selliste piirangute tagamiseks. Tegelikult on see kingitus. Kui vaimuhaige inimene sooritab kuriteo või vigastab kedagi mingil muul moel, siis kuskil oma meeles on ta oma tegevusest teadlik ja tunneb piina samamoodi nagu terve inimene. Iga indiviidi meeles on mingi osa sügaval vigastamata ning see mõistab empaatiat, kogeb empaatiat ja saab haiget, kui teisel on valus. Ükskõik kui segamini inimese meel on, siis sügavam osa saab alati aru, et ta on kellelegi haiget teinud ja see traumeerib teda tugevalt. Enesele ja teistele ohtliku inimese tegevuse piiramine on kingitus ja ühiskonnas on äärmiselt oluline leida kaastundlikud ja õiglased viisid selle teostamiseks.

Suhtlemiseks vaimuhaigete inimestega anname kõige olulisema üldise reegli, milleks on autentsus. Mitte kedagi, ei vaimuhaiget ega tervet inimest, ei teeni teesklemine, et Sa ei tunne seda, mida Sa parajasti tunned. Kui tunned ennast ebamugavalt, siis pole vaja säravalt naeratada ega rõõmu teeselda. Hoopis vingerda ja väänle veidi. Vaimuhaige jaoks on tegelemine kellegagi, kes on autentne, tähendusrikas kergendus. See ei tähenda, et Sind aitab kõigi emotsioonide jagamine või ülereageerimine, kuid ära püüa väljendada tunnet, mida Sa ei tunne. Ära teeskle rahulolutunnet, kui Sul seda pole. Ära teeskle rõõmsat meelt, kui Sul seda pole. Inimese, kes juba võitleb reaalsuse ree peale püsima jäämise pärast, võib ebakõla Sinus viia üdini segadusse. Kui vaimuhaigel inimesel on niigi raske püsida sotsiaalselt kokkulepitud reaalsuses, siis ebaautentsus süvendab signaalide sassi minekut veelgi. Selline üldreegel kehtib kõigile. On veel asju, mida vaimuhaigetega paremaks suhtlemiseks teha saab, kuid kõik nad põhinevad autentsusel. See on lähtekoht, mille me teile anname.

On veel üks asi, millest me teile rääkida soovime ja see puudutab kollektiivse tasandi suhet vaimuhaigetesse inimestesse. Vaimuhaigused on alati eksisteerinud ühe osana inimseisundist. Perekondades ja kogukondades on vaimuhaigeid olnud läbi ajaloo ning et neile jõudsalt edenemiseks ruumi anda, kohandasid perekonnad ja kogukonnad oma norme. Ühiskonnas, eriti lääneühiskonnas on toimunud nihe ning tööle keskendumine on pannud ühiskondi ennast aja jooksul ümber struktureerima. Loodud on avalik kogukond, kus töötajad on avalikud ja nähtavad ning mitte-töötajad on muudetud nähtamatuteks.

Moodsates lääne ühiskondades ei kaasata alati noori inimesi, näiteks lapsi täiskasvanute maailma nii, nagu seda tehti minevikus. Kogukond, ühiskond lükkab kõrvale ka vanemad inimesed, kes on jäänud pensionile ja enam tööl ei käi. Sarnane dünaamika toimib ka nende suhtes, kellel on vaimuhaigus. Vaimuhaige ei suuda sageli raha teenida ning lähtuvalt teie ühiskondade toimimisfunktsioonidest jääb ta teistele koormaks. Sageli peredel, kellel pole ressursse – raha, kogukonna tuge ja teisi inimlikke ühendusi, mida on vaja vaimuhaige inimese aitamiseks, jääb viimaseks võimaluseks saata inimene ära asutusse, kus tema eest füüsiliselt hoolitsetakse.

Aja jooksul on vaimuhaiged inimesed kogukondadest isoleeritud ja kogukonnad on unustanud enda kohandamise mitmekesisuse jaoks ja mitmekesisuse kogemise. Te olete kaotanud paljude vaimuhaigete inimeste elutarkuse, loovuse ja õnnistuse. Samamoodi on see kaduma läinud laste ja eakate inimeste osas, keda ühiskondlikku ellu pole kaasatud. Et saaksite inimperekonnana jõudsalt edasi areneda, peate uuesti õppima eri tüüpi inimesi kaasama. Nende puhul, kes teie arvates on piiratud, te avastate, et nad pole mitte piiratud, vaid teist lihtsalt erinevad. Kui vaimuhaige inimene kogeb alternatiivreaalsust, siis võib seal mõnikord olla vaimne sõnum või vaimne tarkus. Ülim reaalsus on täidetud kõiki inspireerivate lugudega. Kahe reaalsuse vahel tantsides kogeb vaimuhaige inimene tihti alternatiivreaalsuse säravat huumorit. Neil inimestel on palju, mida jagada.

Ühiskondlikul tasandil on vaja, et te kõik tõmbaksite oma fookuse ära sellise elu ehitamiselt, mis muudab teid kõige tõhusamaks töötajaks. Selle asemel leidke võimalus elus tempo maha võtta ning võtke ruumi rääkimisele, kuulamisele ja suhtlemisele vanemate inimestega, väikeste lastega, vaimuhaigetega ja kõigi teistega, kes on omal moel mitmekesised. Tehke seda perekonnas, naabruskonnas ja oma igapäevastes toimetustes. See võib tähendada, et suhtlete inimesega, kes räägib teises keeles, kellel on teistsugused huvid, teistsugused võimed. Toimumas on globaalne segunemine ning omavahelise ühenduse tugevnedes tagab see lõpuks inimperekonna pääsemise. See nõuab teilt aja maha võtmist ning selle asemel, et tähtsustada end sellise tegutsemise kaudu, mis defineerib teid töötajana või paneb teenima suuremaid isiklikke füüsilisi ressursse, on vaja hakata tähtsustama omavahelist seotust. See, mida igaüks kõige enam igatseb, on soov olla rohkem seotud kõigi kaasinimestega ning avanemist suure armastuse kaevuna, mis teie sees peidus on. Võta kiirust maha ja kasuta iga võimalust, et veeta ohutult aega vaimuhaigete inimestega. Ava oma süda ja mõistus järgneb talle.

Isiksuse häireid nagu nartsissism tundub ühiskonnas olevat metsikult. On see kurjuse vorm või allikast eraldatus? Või on nendel häiretel muu põhjus? Kui me selliseid häireid oma elus kogeme, siis mis on need õppetunnid, mida me õppima peame?

Neid käitumisi saab kõikjal maailmas mõista inimliku ühenduse teema kaudu ja idee kaudu, et te olete alati olnud täielikult ühendatud. Selline on universumi seadus. Kogu inimlik kogemus on aga loodud ja ehitatud tajule, et te olete eraldatud.

Kui inimlikuks kogemuseks on enda eraldatuse kogemine ja eraldatuse kaudu uute ühenduste loomine, siis inimkonna uueks evolutsiooniks on eraldatuse mängu lõppemine. Te olete eraldatuse illusiooni lõpetanud ja enda võtmine eraldiolevana pole enam kasulik. Seetõttu areneb inimkond ÜKS olemise mäletamise suunas. Iga indiviidi peamine suund on omavahelise seotuse mäletamise suunas ja seeläbi mäletamise suunas, kes ta tõeliselt on. Selleks, et endale midagi meelde tuletada, pead Sa kõigepealt märkama selle puudumist. Kui Sa iialgi ei tea, et Sa midagi ei tea, siis pole Sul võimalik ka seda õppida. Paljud on seda taibanud oma isiklikul teekonnal. Enamasti eelneb kasvavale, laienevale kogemusele pimeduse aeg või aeg, mil on tunne, et ei teata absoluutselt mitte midagi.

Esimene samm õppimises on tunnistamine, et Sa ühte asja ei tea. Viimase umbes kahesaja aasta jooksul olete loonud planeedil aina rohkem ja rohkem omavahelisi ühendusi, kasutades suhtlemisvahendeid, transpordivahendeid ja kultuuride lõimimist. Viimase kolmekümne aastaga on globaliseerumise protsess tõeliselt kohalt võtnud. Üksteist paremini tundma ja vaatama õppides olete aga samal ajal paljudes kultuurides arendanud suuremat isolatsiooni igapäevastes kogukondades. Siin tuleb seega mängu paradoks ja ta on selleks, et aidata teil ära tunda, et olete omavahel seotud viisil, mille peale te kunagi varem pole tulnud. Paradoks tõmbab tähelepanu. Kordame, paradoks seisneb globaliseerumises, mis tekitab ühendustunde kõigi maailma inimeste vahel ning kultuuride evolutsioonis, mille tagajärg on vähesem koosolemine oma kogukonna inimestega. Tööstusajastul on arenenud terve isolatsiooni muster, mille järgi inimesed veedavad vähem aega lähedastega, nad suudavad konflikte rohkem vältida kui neid selgeks rääkida, nad väärtustavad iseseisvust ja autonoomiat ning hoolimata sellest, et globaalselt on teie ühendus suurenenud, on teie üksindus samal ajal kasvanud.

Seega globaalse ühenduse ja isikliku üksinduse vahel on pinge. Selle pinge tulemusena jõuab igaüks individuaalselt äratundmisele, millest ta puudust tunneb, jõuab äratundmisele viisist, kuidas tema süda loob ühenduse teda ümbritsevate inimestega. Sel moel kutsutakse teid oma südant avama ning ümbritsevate inimestega ühendusi teostama. Te olete kutsutud avama teadlikkust teiste kannatustele, teiste headusele. Teid kutsutakse arendama empaatiat – mitte seda empaatiat, mis lähtub ideest, et teine inimene on teine, vaid põhineb püsival faktil, et te olete ÜKS – Sina oled tema ja tema on Sina. See, mis juhtub Sinuga, juhtub kõigi teistega. Isiklikul tasandil juhtub valdavalt see, et just enne kui inimene jõuab ühendatuse tajuni, läbib ta sügava üksindusperioodi tundes, et ta pole ühendatud mitte kellegagi. Selle informatsiooniga resoneerivad paljud. Te olete seda tundnud, te olete seda näinud.

________________________________________________________________

Sõnumi kanaldas Akasha kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu.
See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net Eesti keelde tõlgib Anu
Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa
igast jagatud sõnumist.

Tere,

tegin kaaslastega uue mängu, “Eestimaa mäng”.

Vt siit: http://www.kirjastus.ee/raamatud/mangud/00000001834#Eestimaa%20m%C3%A4ng

Äsja läks trükki, 22.-23. nov tuleb trükikojast.

Poes hind ca 22 eurot, minu kaudu otse laost 15 eurot. Kas on huvi ja kui, siis mitu?

Parimat,
Tarmo
PS. Eelmisel korral “Mälumängudoominoga läks nii, et kui hilisemad ärkasid vahetult enne jõulu, oli läbi müüdud.

Tundub, et mõnel meist lihtsalt läheb elus kõik paremini kui mõnel teisel. Nii vaid tundub, sest ka parimad meist eksivad, komistavad ja kukuvad. Miks nii aga juhtub? Põhjuseid on palju, kuid need pole sugugi vaid nö valitute jaoks. Kindlasti leiad eneselegi midagi õpetuseks.

1. Motivatsioonipuudus
   Inimese annetest pole mingit kasu, kui ta pole motiveeritud neid kasutama. Tulemusele aitab kaasa nii välise motivatsiooni (näiteks sotsiaalne heakskiit) kui ka sisemise motivatsiooni (rahuldus hästi tehtud tööst) olemasolu.
2. Liigne impulssiivsus
   Liigne impulssiivsus võib parima tulemuse saamist segama hakata. Paljud inimesed ei kasuta probleemi lahendamiseks kõiki oma vaimseid võimeid, vaid järgivad esimest mõtet, mis pähe tuleb.
3. Järjekindluse puudus
   Mõned annavad liiga kergelt alla, samas kui teised ei suuda ka siis lõpetada, kui ebaõnnestumist on juba selgelt näha.
4. Valede oskuste kasutamine
   Inimesed ei pruugi ülesande lahendamiseks kasutada oma parimaid selleks sobivaid oskusi ja teadmisi.
5. Võimetus mõtted teoks teha
   Mõned tunduvad olevat takerdunud mõtetesse. Neil on palju häid mõtteid, ent nad suudavad need harva teoks teha.
6. Protsessi liigne nautimine
   Kui naudid liigselt tegutsemisprotsessi, ei pruugi sa lõpptulemusele piisavalt palju tähelepanu pöörata, et head tulemust saada.
7. Võimetus töid lõpetada
   Mõne jaoks ei saa töö kunagi valmis. Võib-olla tähendab see kartust mõtte ees, mida järgmiseks teha või lootusetut pisiasjadesse takerdumist.
8. Suutmatus projekte käivitada
   Kui sa ei soovi või ei suuda projekte algatada, võib see tähendada otsustamisjulguse puudumist või hirmu kohustuste ees.
9. Hirm ebaõnnestuda
   Kui väldid elus kõiki võitlusi, ei saa oodata ka häid tulemusi.
10. Edasilükkamine
    Kui sa ei suuda tegutseda stressitingimustes, on oht keskenduda väikestele asjadele, lükates samas edasi oluliste tegevuste kallale asumist.
11. Kalduvus otsida süüdlasi
    Mõned meist süüdistavad iseennast isegi pisima vea pärast, teised aga otsivad kõigele alati teiste hulgast süüdlasi.
12. Liigne enesehaletsus
    Mõned meist kulutavad iseenda hädadele mõtlemisele rohkem aega kui hädasid põhjustavate probleemide lahendamisele.
13. Liigne sõltuvus
    Mõned meist ootavad, et nende eest tehtaks ära asjad, mida nad peaksid ise lahendama.
14. Eraelule keskendumine
    Mõned meist lasevad eraelulistel probleemidel töötegemist liigselt segada. Elu jooksul tuleb ette nii õnne kui ka kurbust, aga oluline on mitte kaotada suuremat perspektiivi.
15. Kontsentreerumisvõime puudumine
    Isegi väga intelligentsetel inimestel võib tekkida keskendumisega probleeme.
16. Liiga vähene või liigne tegutsemine
    Liiga paljude kohustuste võtmine võib lõppeda sellega, et ükski ülesannetest ei saa õigeks ajaks täidetud. Liiga väheste ülesannete täitmine võib tähendada käestlastud võimalusi ja tulemuslikkuse vähenemist.
17. Võimetus rahulolutunnet edasi lükata
    Mõned premeerivad ennast ja saavad ka teistelt kiita väikeste lõpetatud asjade pärast, samas vältides tähtsamaid tegevusi, mis võiksid tuua veelgi suuremat kiitust.
18. Oskamatus näha suurt pilti
    Mõned takerduvad detailidesse, suutmata näha suuremat pilti projektidest, mida täidetakse.
19. Suutmatus tasakaalustada kriitikat, analüütilist mõtlemist ning loovust
    On oluline oskus õppida mõistma, millist lähenemisviisi ühes või teises situatsioonis oodatakse.
20. Liiga palju või liiga vähe enesekindlust
    Enesekindluse puudus võib hävitada inimese võime asju ära teha. Samas liiga enesekindlad inimesed ei saa sageli aru, millal on õige aeg oma vigu tunnistada või teistelt abi küsida.

Toimetuse mõtted on liikunud selles suunas, et võiksime kodanikuajakirjanikena hakata käsitlema tõsisemaid teemasid, olla järjepidevamad – hoida rohkem silma peal erinevatel arengutel ning otsida kontakti Eesti inimeste ja nende kogemustega. Et keskkonnaküsimused on inimühiskonnast lahutamatud, sooviksime ka rohkem kodanikuühiskonna toimimist avada. Oluliseks peame õppimist – õppimist üksteiselt ja inimestelt, kellega kokku puutume. Seetõttu soovime hakata ka rohkem omavahel suhtlema, lugude ideesid läbi arutama, kirjutajatele tagasisidet andma ja omavahel koostööd tegema. Kes teab, mis sellest kõik võib sündida? Ehk saame mõnele nähtusele või probleemile tähelepanu juhtida hoopis teises vormis?

Enne kui me rongi rööbastele seame, soovime Sinuga neid mõtteid eelseisval arutelul testida ja uurida, mis on see, milleks Sina valmis oled ja mida Bioneerilt ootad. Vaatame üle senistelt vabatahtlikelt kogutud tagasiside ja peegeldame oma kogemust selle valguses. Teeme ajurünnakuid, et panna paika täpsemad plaanid Bioneeri ja selle sisemise koostöö edendamisel.

Mis koht on Sotsiaalkeskus Ülase12? 2011. aasta kevadel Tallinnas uksed avanud Sotsiaalkeskus Ülase12 on kohalike inimeste poolt käima lükatud mitteformaalne ja mittetulunduslik projekt, mille peamine eesmärk on pakkuda inimestele ning erinevatele liikumistele võimalust koguneda, suhelda ning organiseeruda. Sotsiaalkeskuses toimuvad erinevad üritused sh. taimetoidu (vegan) õhtusöögid, filmiõhtud, aruteluringid, kontserdid, maleõhtud, tasuta asjade pood ning samades ruumides tegutseb ka alternatiivne, anarhistlikule ning antiautoritaarsele kirjandusele keskenduv raamatukogu koos internetiühendusega. http://www.ylase12.org/index.php/asukoht-ja-kontakt

Uuel hooajal soovime katsetada uusi asju. Tahame otsida Bioneerile uusi väljundeid. Näiteks proovida lugude kirjutamist meeskonnas, et saaksime üksteise mõtetest innustust ja karastuksime vastastikuses kriitikas. Proovime uusi kirjutamise võtteid, tegeleme keeletaju parandamisega. Otsime videoklippidele rohkem väljundeid. Tahame rohkem hoida ka kätt ühiskonnas toimuva pulsil – kirjutada rohkem lugusid, mis puudutavad (kodaniku)ühiskonna toimimist või probleemide lahendamist. Tegevusse asub ka eraldi vabatahtlik, kelle ülesandeks on teie lugude ideedele ja ilmunud tekstidele tagasiside andmine ning sarnase mõttega autorite omavaheline kokkuviimine.

Novembris ja detsembris viime vabatahtlikele läbi ka praktilise ajakirjanduse koolitustsükli, mille käigus harjutame ajakirjandustööd ja koostöölist kirjutamist (tahame senist üksinda kirjutamist vähendada). Uue aasta algul tegeleme keelekonaruste lihvimisega. Seda kõike kodanikuühiskonna sihtkapitali kaasabil.

—
Tervitades
Katrin Lipp

BIONEER.EE toimetaja
Telefon: 6 624 605 / Mobiil: 5 257 794 / Skype: katrin.lipp / E-mailid: katrin@bioneer.ee
_______________

Olen jõudnud kindla ja selge arusaamisele, et parim tulemus on luua puhta ja siira südamega. Puhtast Armastusest inspireeritult saab luua kohti mis taastab meie kadunud kontaktid looduse ja iseendaga. Tegelikult kui aus olla siis on tekkimas üks loovuskülake, kunstide, laulude ja rõõmu koht. Koht kus saab inimhing juurde kosutust, indu ja inspiratsiooni. Koht kus maine ja vaimne saab üheks ja side loodusega taastub. See peaks meenutama kui maist paradiisi, kus inimene tunneb end terviklikult ja tervena.

See külluse kohake tuleb lõuna-eestisse ja maa alaga ≈ 250 ha. Küla visiooni detailid on peaaegu valmis, ainult mõned viimistlused veel teha ja projekt viisakalt kokku panna. See koosneb kahest põhi alast, üks on põliskodude ala millest iga krunt on 1-2 ha ja neid saab ametlikult välja osta külaga liitujad, teine ala on ühisala ja ehitised mis kuuluvad mtü-le, mille eesmärgiks on tagada kultuuri ja ühistegevuste platvorm kõigeks milleks küla soovib.

Küla energeetiliseks sise kujundiks toon ma kokku kõige puhtamad ja paremad kujundid mis ilmaruumist saada, ning ka lähtuvalt sellele paneme “Anastasia” V.Megre raamatutest tulevneva kujund süsteemid alg põhjaks. Selle kohakese mõningateks põhiprintsiipideks on vabadus ja iseseisvus. See küla ei hakka kunagi teenima kellegile isiklikku kasu kruntide müügiga, sest see ei ole äriprojekt, vaid siiratest südametest tekkiv koostöö. Tahan kindlustada efekti, et külaga saavad liituda ka inimesed kel taskud rahast tühjad ja koht oleks ilma ebameeldivate konksudetta! Kuid otseloomulikult me ei saa külaga liita inimesi kes mõjuvad külale otseselt destruktiivselt ja kuidagi kokku ei sobi.

Kas tundub huvitav?  Sellega seoses on mul aga ka üks abipalve.

Tegelikult kui aus olla on mul täna ka juhtumisi sünnipäev, niiet sünnipäevaks üks korralik tõuge, et saaks korralikult asjaga tegelema hakata oleks väga kiiduväärt. Siin kohal küsingi, et kui kellegil on huvi selle öko-küla projekti loomisel abistada siis rõõm on rohkem kui suur, panin alla ka pangalingi ja e-maili aadressi. Ma ise näen, et nn töö mis ma teen on väga oluline nii minule, kui ka kõigile teistele, vahet ei ole kas nad tulevad sinna elama või mitte.

Aga mis juhtub kui keegi mulle raha ei saadagi ? Ega midagi ei juhtu, ega ma oma projektist ei loobu, lihtsalt see kiirendaks oluliselt seda ja ma ei peaks ebaoluiste asjade peale mõtlemisega aega raiskama. Ma müüsin eelmine kuu järelmaksuga oma jalgratta maha, niiet talveks väike igakuine sissetulek nagunii olemas.

Olen kindel, et leidub ka rohkelt selliseid inimesi kes mõtlevad, et ” on alles laisk ja looder, mees mine tööle” vms.

Aga nagu me kõik teame, siis koostöö seisneb siinkohal täielikul usaldusel. Aga mis puudutab ülekandeid, siis iga sent ja euro on mulle väga oluine ja kui mul õnnestub koguda vähem või rohkem resursse, siis kõik ma kasutan selleks, et saaks peagi edastada häid uudiseid edasi arendusest ja tulemustest.

Ma olen inimene, kes tavaliselt kellegilt midagi ei küsi, heakene küll nüüd tegin jah erandi oma sünnipäeva puhul, kuid kui mu sisetunne ei eksi siis tegin õige otsuse, saate selle üle mõelda. Nimõnedgi mu tuttavad on mind hoiatanud, et ma sellistest asjadest avalikult ei räägiks, sest vastuseis tuleb suur, kuid arvan, et heade ja siiraste projektide välja toomine on õigustatud.

Imelist ja rõõmu rohket sügist kõigile,
Priit Kangur
a/a: 221024386136
valguskera@gmail.com

Puhastus – võimetu viha vabastamine

Kati Saara Vatmann

Sofi Oksaneni bestselleri „Puhastus“ järgi loodud film püüab esimesest viimse kaadrini teha seda, mida soovitavad eranditult kõik sensitiivid ja Mare Peterson teleseriaalist „Õnne 13“. Lase vabaks! Mida naerukamalt seda soovitust jagatakse, seda tõsisemalt mõeldakse. Lase vabaks. Mis seal kauguses teiselpool muda põleb? Küsime esimeste kaadrite ajal. Tuleriit. Teame viimase vaatepildi ajaks. Raam ongi valmis. Ja raami sees käib õõvastav vabakslaskmine. Mille lõpetuseks kiilakspöetud piiga kergendatud naeratus on mõistetav – ja samas kah mõnevõrra õõvastav. Kuidas ta katki ei läinud. Kuidas tema pere naised üldse katki pole läinud. Kuidas meie, teised naised, kes me kõik oleme enam või vähem vägistatud, katki pole läinud. Kuidas meie maa, mida koos rahvaga on aina ja üha vägistatud, katki pole läinud. Ju on. Aga elus ikka. Ja just sellise katkiselt elusana nii eriline, et geniaalne Sofi on sellistele juurtele rajanud sädeleva karjääri. Mitte ainult Eesti, vaid kõik rahvad, keda on retsitud ja räsitud, tunnevad end preili Oksaneni kirjeldustes ära ning nende pinnal rajatud filmid-lavastusedki on seega kindla peale minek. Õudne ja valus – aga puhastav.

Kinost tulles ei suuda mitte keegi sõnagi öelda. Nii üdini tungib see „Puhastus“. Tekitab tuttavlikku võimetut viha ebaõigluse ees, mida me kõik ikka ja jälle kogeme. Igal tasandil, erinevatel elualadel. Meie pered ja elulood on kõigil kümnendeil erinevas helistikus ja koloriidis läbi kräunutatud ja ära soditud. Kuna kõik ei oska sellest nii fenomenaalselt jutustada kui Sofi, peame talle selle kollektiivse puhastuse eest tänulikud olema.

Avdjuško-Taska film on pöördumatut-peatamatut-puhastatavat košmaari näidanud nii rängalt, et eksikombel seansile pääsenud neiukesed-noorukesed on esimese kolmandiku järel pagenud. Kusagil kahe vägistamismaratoni vahel. Pärast õetütretütre vägistamist. Enne vanatädi vägistamist. Jube. Ka endal on mitmel naturalistlikul puhul tahtmine püsti tõusta ja väljuda. Ent kui need naised kannatasid välja säärased – paraku mitte haruldased, vaid reeglipärased – koledused, kuidas siis meie nüüd publiku rolligi vastu ei pea.

Mehed häbenevad selle filmi järel oma sugu, nägu-tegu ja ajalugu. Veel võimetumalt-vihasemalt kui naised. Ei ole meie mehed suutnud kaitsta ei ennast, naisi-lapsi ega isamaad. Pole teha muud kui nüüd tänu Sofi suurteostele ja lina-lavalugudele olnu puhtaks põletada. Aga midagi jääb ikka. Veel on vaja puhastada ja põdeda, valutada ja vaevelda. Meil ongi selline maa ja rahvas.

Naised lähevad kodus vanni. Mehed lubavad, et kinos nähtu ei kordu. Ent küll ta kordub. Kogu aeg. Selleks ei pea sõda käima, et naised ohverdataks. Naised ei väsi kunagi, naised ei kurda ega anna alla, rühivad ka siis viie mehe eest edasi, kui siht ja motivatsioon kohati silme eest kaovad. Järgmise sihi suunas. Seisma ei või jääda – siis kukume kummuli, nagu Einsteini jalgrattad.

Leevendav ja samas painav on näha, kuidas on elanud üks Aliide, kelle terve elu on olnud täis hirmu, varjamist, võitlusvalmidust, tapmisi – et mitte tapetud saada – ja vägistamisi. Ka abielu on mõnel juhul vägistamine. Paljudel juhtudel. Sellest ei räägita.

Oksanen räägib. Ka paanikahäirest – mis on teose „Baby Jane“ tänuväärne telg kõigi meie jaoks, kes me liigagi hästi teame, mis on paanikahäire. Oksanen räägib ka muudest võimetut viha tekitavatest asjadest naise elus, mis teevad feministiks, lesbiks, gootinõiaks. Sellepärast ta ongi nii menukas, et räägib nii avatult ja õnnestunult. Ja tänatud oma siiruse ja jäägituse eest. Tüdruk-täis-panga-peale.

Avdjuško-Taska töös on abiks ja võimenduseks ülikõva naisnäitlejate kvartett – kaks Aliidet, Ingel, Saara. Laura Birn, Amanda Pike, Jaanika Arum. Režissöör Antti J. Jokinen pole Peter Franzenil ega Kristjan Sarvel lasknud pooltki nii mitmetasandiliselt, nüansirikkalt ega pooltoonideküllaselt mängida kui kõigil naisnatuuridel. Nad kõik on patused pühakud, mõrvaritest inglid kogu spektri kõigis värvides. Kõik värvid kokku annavad teatavasti valge.

See mudast ja verest kooruv valge jääb kummitama. Mitmeid päevi ja öid saadab too lihtne ja lahtise käega lööv film sind unes ja ilmsi. Näed uuesti ja uuesti neid episoode. Võimalik, et mitte üksnes tolle kunstiteose enese tõttu. Sellepärast ka, et meie endi vanaemade jutustatu tuleb meelde. Meenuvad oma pere tapetud ja küüditatud. Pilk peatub taas värskena, vahepeal enesestmõistetavaks saanud harjumuseta taluõuel lehvival trikolooril. Ja uus, läbi selle filmi luubi alla seatud jõud muutub oluliseks  fakti, et elan talus, mille rajajad viidi Siberisse, mille peremehed-pojad sõdisid kõigil võimalikel pooltel, mille taga metsades tapeti ja surdi ning õunapuude all on toonase pererahva hauad ja seintes kuuliaugud, mõnikord – eriti hingede ajal – kummitab ning lapsed ja loomad tajuvad ränkade aegade jälgi, mida on arukas teada, ent mõistlik mitte karta… Oo, Eestimaa…