Koolis õpetatakse inimesi, mitte õppeaineid

Villu Mengel on pedagoog, kes juhib Tallinna Sikupilli Keskkooli ning ühtlasi on Õnnelakeskuse pedagoogiliste teemade koolitaja, ütleb: „Pedagoogika nurgakivi on tegelikkusele toetuv inimkäsitus. Pedagoogil on oluline mõista inimese tõelist olemust. See on iseenda ja õpilase mõistmise aluseks. Kahjuks õpetajate ettevalmistuses seda teemat välditakse. Peamine põhjus on see, et ei taheta loobuda nn teaduslikust maailmavaatest, kus pole kohta hingel, sest seda ei suudeta kuidagi teaduslikult tõestada. Aga ma pole kohanud veel inimest, kes väidaks, et tal pole hinge. See on tegelikkus. Hingeharidust võib nimetada ka harituseks. See on hariduse põhieesmärk, sellega kaasneb teadmiste ja oskuste omandamine. Haritud inimese käsutuses saavad teadmised ja oskused tõeliselt väärtuslikuks. Seevastu harimatu võib omandatud teadmiste ja oskustega kahjustada ennast, oma pere, oma rahvast. Vaadake, millise hariduse on saanud riigireeturid, korruptandid jne. Harituse tunnus on see, et inimene rakendab oma teadmisi eetiliselt ja loovalt igas eluvaldkonnas“.

Maslowi püramiidi lõks

„Kui kool seab põhieesmärgiks teadmiste, oskuste omandamise, mitte inimese olemusliku arengu, toetatakse eelkõige inimese ego, mitte mina arengut. Pedagoogide koolitustel kasutatakse eksitavat Maslowi vajaduste püramiidi esialgset versiooni, kus inimese kõrgeim vajadus on eneseteostus. See pole mitte inimese mina vaid ego kõrgeim vajadus. Ego määratleb end oma saavutuste, teadmiste, ühiskondliku positsiooni, vara jne kaudu. Inimese tõeline olemus, tema mina püüdleb valgustumise poole. Tõenäoliselt mõistis seda ka Abraham Maslow oma elu hilisemal perioodil ja täiendas oma skeemi kõrgemate, üleloomulike vajaduste astmetega. Üldjuhul kooli pole see teadmine jõudnud ja eesmärgina domineerib ego vajaduste rahuldamine, kujundatakse väär mina-pilt ja egokeskne maailmavaade.

Südamekandle häälestamine

Senisest enam on vaja koolis tähelepanu pöörata teadlikule mina avaldumise vormide: Armastus, ausus, sallivus, julgus, õilsus jne kujundamisele. See on kui sajakeelse südamekandle häälestamine, mis eeldab õpetaja, lapsevanema eeskuju ja teadlikke tegevusi enda ja lapsega.

Oleme Sikupilli Keskkoolis selliseid tegevusi teadlikult kollektiivselt kavandanud. Alustasime aususest. Kõikides klassides oli ülesandeks arutleda aususe teemal ja koostada oma klassi aususe manifest. Koondasime tulemused ühtseks stendiks vaatamiseks, mõtlemiseks kõigile. Selle juurde kuuluvad rollimängud, situatsioonülesanded, arutelud jne. Oluline on, et me käivitame protsessi elus oluliste väärtuste ja iseenda määratlemiseks. Tagasisidena olen õpetajatelt kuulnud, et nüüd on probleeme aususest lähtuvalt lihtsam lahendada, on ühine, kõigile mõistetav väärtus, millest lähtutakse.

Selle õppeaasta esimeses pooles on prioriteetseks väärtuseks sallivus.

Algklasside koolipäev algab sel aastal otseses mõttes muinasjutuliselt. Hommikuse muinasjututunni kaudu häälestub laps positiivsusele, loob ideaale, kujundab endas kõlbelisi väärtusi. Muinasjutud kätkevad endas iidsete aegade tarkust nii sisult kui ka vormilt. Oleme kujundamas sellist pedagoogika kontseptsiooni, mis taotleb lapse arengut kõikidel tema  olemistasanditel. Kaasame sellesse ka lapsevanemad ja õpilased.

Täiskasvanute eeskuju

Tegelikult on õpilased kõlbelistele väärtustele väga avatud ja tundlikud. Vaadake kuidas nende silmad löövad särama kui kohtavad kedagi, keda usaldada, austada, armastada. Mõnikord aga täiskasvanute maailm näitab väärat eeskuju. Üks näide meil omast käest võtta. Koolimaja peauksest 15 meetri kaugusel on „tondiloss“, eraomand, mille kõrvalhoone on põlemise tagajärjel varemetes. Kuna neil puudub prügikonteiner, siis olmejäätmed lendlevad tuule käes hoovis ringi. Aeg-ajalt tehakse „hädasid“ oma hoovis, klassiakende all. Tõenäoliselt pole neil wc-d. Vaatamata korduvatele pöördumistele linnaametnike poole, pole seni  „tondilossi“ ja selle elanikega midagi olukorda muutvat ette võetud.

Ühiskond terveneb hariduse edenes

Kahjuks on selliseid näiteid ja „eeskujusid“ pea igast eluvaldkonnast. Koolil on oluline roll ühiskonna tervendamisel. Samas ootab kool ühiskonna toetust eelkõige üldhariduse sisu ja eesmärkide uuendamisel. Sellel teemal järjekordne näide.

Sel aastal lahkus koolist noor meesõpetaja, kes oli valitud kooli ja Tallinna  aasta noorõpetajaks, koolist tulusamale tööle. Kuigi õppeaasta algul oli tal veel plaan koolijuhtimist õppima minna. Koos tiitliga tuli ka abielu, isadus ja noor pedagoog ei suuda tõepoolest peret elatada. Tundub, et selles osas pole oluliselt kolmekümne aasta jooksul midagi muutunud. Olen nõuka ajal ise sama olukorra läbi elanud ja koolist ehitusele tööle läinud. Sellises Eestis me elame.

Hariduse vaimne mõõde – haritus

Praegune töö Sikupilli Keskkoolis on tõeline väljakutse. Mitmel erineval põhjusel on kooli pidaja seda kooli püüdnud paarikümne aasta jooksul kas sulgeda või põhikooliks teha. Siis on jälle otsuseid muudetud. Aga lapsevanemale, õpilasele ja kooliperele ei tekita see turvatunnet. Seetõttu oleme kaotanud mitmeid häid õpetajaid ja palju õpilasi. Õpilaste arvust sõltub aga kooli eelarve jne. Usun, et sellest nõiaringist väljatulemiseks on vaja täiustada eelkõige meie koolis omandatava hariduse sisu, võtmesõnaks on haritus. Oleme selles suunas juba esimesi samme teinud. Kui see harituse puu, mida lapsevanemad, ühiskond väga vajavad, hakkab vilja kandma, oleme otsitud kool, kuhu tahetakse tulla, siin olla, siin õppida ja töötada. Selleks vajame vähemalt kolm aastat turvalist tegutsemisruumi.

Kui töötasin Pärnumaal Surju Põhikoolis koos abikaasa Üllega, korraldasime 2000. aastal uue koolimaja avamise puhul hariduskonverentsi. Juba siis pööras Ülle oma ettekandes tähelepanu harituse prioriteetsusele.

Kui üldhariduskoolis taotletakse lapse arengut, siis pole lahendus mammutkoolide loomises vaid väikeste ja keskmise suurusega koolide õppesisu ja eesmärkide arendamises. Kool on just see koht, kus laps õpib ka iseendasse süüvimist, keskendumist, mõtlema elus oluliste väärtuste üle, otsima vastuseid elu põhiküsimustele, isaks-emaks olemist, pereelu. Mammutkoolid pole see keskkond, kus pedagoogidel iga lapse jaoks eluliste põhiküsimuste jaoks aega on. Siin on oluline osa lapsevanema teadlikkusel ja oma soovide, ideede avalikustamisel.

Lapsevanemate teadlikkus

Lapsevanema teadlikkus ja julgus selle avaldamisel võiks olla murranguline mõju Eesti hariduselule. Järjest rohkem on neid lapsevanemaid, kes mõistavad esimese klassi koolikatsete kahjustavat mõju lapse mina-pildi ja väärtusmaailma kujunemisele. Nii katsetel õnnestuja kui ka ebaõnnestuja saab kogemuse, et tema väärtus sõltub testi sooritamisest. Nii kujuneb sooritus peamiseks, olemine jääb tahaplaanile. See muster on juba paljunenud meie ühiskonnas, soorituskeskne ühiskond, kus „vaim on vardas ja härg väntab“.

Järjest rohkem on ka neid lapsevanemaid, kes otsivad oma lapsele alternatiivset võimalust hariduse omandamiseks, sest tavakooli ei soovita oma võsukest panna.

„Õnneks on ka loovaid ja sensitiivseid õpetajaid, kes uutele suundadele avatud ja entusiastlikud. Ja laps tunneb ära, kas õpetaja tuleb klassi temaga või õppeainega tegelema,” naeratab Mengel.

Vabaduskasvatus

Vabaduse kasvatus on inimese mina vabastamine ego vangistusest. Inimene on siis vaba kui ta on iseenda peremees, mitte ego. Ego õhutab küll meie pürgimusi ja karjäärijanu, ent on ühekülgse külluse, võimu jms. jahil paratamatult tasakaalutu. Minale keskendumine viib lõpmatu arengu ja avanemiseni, mis tasakaalustab isiksust, avardab tema teadvust ning viib ta tõelisse osadusse universumiga, Kõiksusega.

Sellepärast on ülimalt oluline, millised õpetajad, isiksused meie koolides lapsi kasvatavad ja õpetavad. Kuivõrd kodudes pole pahatihti soodsat arengukeskkonda, peame koolides selle korvama,” kinnitab Villu. „Täiesti kindel on, et eeskuju, olemine ja oma suhtumiste-käitumiste jagamine noorega on võrratult olulisem ja toimivam kui epistlid. Õpetaja ja lapsevanema eesmärk lapse, õpilase kasvatamisel võiks olla kasvatada õpilane, laps oma õpetajaks.

Oma tegeliku olemisega kasvatavad lapsi lisaks vanematele ja õpetajatele ka avaliku elu tegelased ning meedia. Siin on veel palju arenguruumi. See on rahva tulevase hariduskongressi teema.

Kon-Tiki – igihaljas tõestus imede võimalikkusest

Kati Saara Vatmann

Norra Oskari-kandidaat „Kon-Tiki“ on Joachim Rönningi ja Espen Sanelbergi film, mis peaks olema suurepärase kasvatusvahendina kohustuslik vaatamine. Kõlbab tänu retrostiilile vaatamiseks ka jubedas või olematus kinos. Ning pakub rutiinist ja paigalmarsist väsinutele paaritunnise pelgupaiga, kus kinnitatakse: imed on endiselt võimalikud.

Pean tunnistama, et mina põgenesin äsja Eesti ekraanidele tulnud „Kon-Tikit“ vaatama laste eest. Sul võib neid koos väimeeste-minia-lapselastega olla kokku 10+, ikka on aegajalt puberteedid-probleemid justkui uued. Nad ähvardavad omavahelise jagelusega kodu lõhki ajada, igavlevad keset raamaturiiuleid ja Eedeni aeda, valed eeskujud ja suvetüdimus toovad koju vastikut tümakat kultiveerivad DJ-meeleolud ja konfliktid, mis ähvardavad 11aastaste riigipöördega… Ja siis osutuski viikingite balsapuulaevukese film tõeliseks pelgupaigaks – kuhu põgenesin laste eest targu koos lastega.

Paremat eeskuju kui annavad näitlejad Pal Verre Hagen, Anders Christiansen, Gustaf Skarsgard, Odd Magnus Williamson, Agnes Kittelsen oma rollides ei saakski ei taevast ega kinorepertuaarist tellida. Uje ja verevaene teadlane, kes ei osanud ujudagi, otsustas üle ookeani parvetades tõestada, et polüneeslased ei pärine Aasiast. Inspiratsiooniks piisas ananassist. Ja kõik õnnestus – kuni hoovuse kiirrongile sattumise ja üle Raroia atolli hüppamiseni. Kõrge haridus ja julged unistused võimaldavad inimesele eksootiliste saarte ekstreemi koos kihvti naisega kangelaslikkust ja ajalukku minekut – tänu karismale ja kokkusattumustele läheb pärast pisukesi tagasilööke kõik paika.

Sest juhuseid ei ole. Vastu skeptikute müüre end üleni muhklikuks jooksnud Thor Heyerdahl juhtub parve võimalikkuse juttu ajama hetkel külmkappe müüva inseneri kuuldes. Piisab ühest pliiatsitõmbest joonisel – ja tulevane alus on kujutlustes nii voolujooneliseks tuunitud, et materialiseerubki. Usk avab teadlase ees kõik uksed salaorganisatsioonidest sheikideni ning kinnitust saab igihaljas fakt, et raha ei ole maailmast otsa lõppenud – tuleb vaid enda kasuks pöörata – tema puhul eelkõige naeratada.

Need kuus meest, kes ookeani ületavad, on nii inimlikult ebatäiuslikud, et publik plaksutab pärast seansi lõppu. Pealik ei oska ujuda. Insener on äpu – ehkki nii esimene kui viimne tõuge õnnestumisele tuleb just temalt – ja samas seilab ta ÜRO kõrgeks ametnikuks. Mitte õlu – nagu praeguses telereklaamis – vaid teadmised ja õnn teevad edukaks ja meheks ka veel. Kõige mehisem kuju on merehaige ning ei ohjelda afekte – hakib haikala, kes tema papagoi nahka pistab, üsna peenikesteks ribadeks. Kusjuures lind ja kala ongi muide ainsad, kes kogu filmi käigus verd valavad ja hukka saavad.

Kõik teised saavad õnnelikuks ja teevad kangelasretke lõppedes endale sobivat suurejoonelist karjääri.

Võrratud norra näitlejad võimaldasid mul vaimustunult ekraanile vahtivale pojale rõhutada – jajaa, kord kalalaeva pardal… Minu vanaema patune paps oli Kalasadamas maabunud norra sunnik, kes tegi vallastütre valmis ja pani sõrmusterahaga tükkis merele tagasi – viikingite värk… Ning mu viiest lapsest mitu tunnetab end – ilmselt ka vanaisa poolt lisatud rootsi vere tõttu – skandinaavlasena. Seega puudutab see saaga sügavaid identiteedijuuri. Paljudel eestlastel.

Ja eksistentsiaalseid mõistatusi – enamusel inimestest. Mis siis sellest ühest jõuluõhtust, kuhu nii võimas mees nagu Thor ei jõudnud – võime küsida ja mitte mõista, miks kaunis Liv, ka ise ju teadlane, sellise unelmate sangari maha jättis. Ning vastus on paraku samuti igihaljas – mis sest ühest Livist, maailm on naisi täis. Tõsi küll, see järeldus pole nüüd just väga pedagoogiline ning selleni film tegelikult ei juhata ka – pigem isiklik elukogemus.

Pedagoogiline on fakt, et iga ala parimad on siin ilmas omadega või sees – neil on raha ja kuulsus, austus ja jälg ajaloos. Mis teha, et parimaid on vaid üks. Keegi ei ütle, et see üks pole sina, kui oma õige ala ja kutsumuse, missiooni ja tee ära tunned. Vastupidi, just sina see oledki. Vähemasti kinos kangelastega samastudes.

„Kon-Tiki“ annab kirka laengu ja head unenäod mitmeteks päevadeks ja öödeks. Seda enam, et pole väljamõeldis, vaid julgustav-inspireeriv tõsielukas.

Nii hea on mõelda siis…

Kati Saara Vatmann

„…et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind…!

Seda laulu kultusfilmist „Siin me oleme“ laulab koos Lauri Nebeliga minu noorem, tänane ooperilauljast vend Lauri Vasar – Kadri Jäätma on kauniks pildiribaks peale vaadata. Ja mu ülemaailmne suurväikevend vaatab minu muinasmaale, mis nüüd juba neljandat aastat siiski Raplamaal, mitte mere ääres asub, pehmelt öeldes mõistetamatult – milline tohutu töö aastaringi, mille nimel, kuidas…

Ikka selle nimel, et kirjutada Tõelisi Tekste – loomade kaudu kanaldada otse Allikast. Õppisin talu pidama ja loomi hooldama, loomandusprodukte turustama ja nende järglasi saama-müüma palju-põlvi-linnatüdrukuna järk-järgult. Kõigepealt olid eelmises talus suured koerad, siis ka hobused. Nüüd olen jõudnud hobuste aretamiseni, kasvatan kihnu maalambaid – põhiliselt villa ja järglaste saamiseks-müümiseks ning maastiku müratuks hooldamiseks, vähem liha pärast – pidevalt pruugib pere toidujäägid lõpuni kolm-neli siga, õu on täis parte ja kanu ning mööda hoovimuru tõstan meeterhaaval edasi ka õhulist puuri kolme küülikuga. Nahad-lihad – aga ka silmarõõm ja viljakas-ehe elu. Ülemaailmsete suurlavade vennale võin rahustuseks öelda – hommikul tund, õhtul tund mõnusat südamlikku toitmist ja talitamist. Kirjatööde vahele sobival hetkel talli ja lauda puhastus. Heinad-viljad ostan ning ühest aastast koos kahe lehma ja kahe kitsega piisas, et otsustada: ka piima ostan.

Ma investeerin kõik, mis teenin, lastesse ja loomadesse – ning nemad annavad mulle otseühenduse kõiksusega, nii lihtne aineringkäik ongi. Ka sellest nii-hea-on-mõelda-siis-laulufraasist on saanud ühe mu romaani pealkiri. Laulust enesest on saanud suvemajaomanike hümn. Enamus maamajade ja suvilate omanikke elab teatavasti tänapäeval enamuse aastast linnakorterites ning sõidab pühadeks, pühapäevadeks ja puhkusteks oma taludesse – vahepealsel ajal laulab eel-ümisetud laulukest ning veenab end, et niimoodi linna ja maa vahele jaguneda on õige.

Neid haritlasi, kes aastaringselt loovus- ja looma- või taimetaludes elavad, on küll üha rohkem – eile õhtulgi istusime mu talu õuemaja terrassil äikest ja sääsetust nautides, südamest südamesse rääkides ning silmal hobuste ja lammaste peal puhata lastes kümnekonna haritlannast talupidajannaga – ent meiesuguseid viie inimese eest rügavaid idealiste  ei mõista päriselt ei meie linnasõbrad ega põllumehed-põlised-rikkad. Samal ajal, kui ninasarvikud ja oravad klobivad üksteist ja oravad närivad üksteise kõrisid läbi, on Eestimaa põllumajandus teatavasti taasiseseisvumisest saadik nii hunnikusse kukutatud, et normaalseid väiketalusid kui terviklikke majapidamisi, kogu riiki katvaid ja asustavaid tuiksooni ja inimliku elulaadi reservaate, ei saa õieti olemaski olla. Põlised-rikkad on loobunud ja korterlikku elulaadi tõmbunud – ei jaksa ja pole ka mõtet, kui põhikarja pole vähemalt 200 mistahes liiki looma ja hektareid samuti sadu. Pangad, riik ja Brüssel just väga meiesuguste jaoks pole – ametnikud hakkavad elulaaditaludes ühendatava loovuse ja looduse jutu peale naerma, pangad finantseeriksid ilmselt siis meid-entusiaste, kui riik oleks garant ja seljatagune – ent riigile kui maa- ja isegi Maa-välisele tulnuk-moodustisele on kõik, mis toimub külades, suva ja savi. Niisiis eeldab väiketalude püstihoid üleinimlikke pingutusi, mida väestavad need talud ise.

Ja maal kasvanud muidu-nagu-normaalsed noored nendivad meiesuguste õuedel ringutades: täitsa tore turismitalu ju! Me, uusmaalased, saame vigadest õppides, kahjudega kaubeldes ning pidevas sang-hang-pang-kang riistvõimlemises tuuldudes oma taludest lihad ja nahad, piima ja munad, villa ja loomade-lindude järglased, mina mitte, aga eile siin külas olnud daamid ka kartulid ja köögivilja, ürdid ja puuviljad – võõrandunud maasoola lapsed aga leiavad, et tore turismus, tarbigem!

Istusin ühel leitsakupäeva hilisõhtul, mil oravad olid just paar tükki endi hulgast topiseks teinud – kui elukauge ja inimvõõras see kõik siit metsast Elu keskelt vaadates tundub… – arvuti taha kirjatööd tegema ja tänasin õnne, et pole geneetiline eestlane – ei pea vinguma: palav-putukad-peatariik-peatagemaailm… Talvel tellime taevast lume – ja saame seda aprillini rinnuni. Nüüd on naadid-nõgesed-malts hetkega kannikateni. Nii me siin metsade vahel niidame ja sügame, talitame ja rügame oma vabalt valitud elulaadi teenides. Refrääniks teekaaslaste e-kirjad: pea vastu, suvel tuleme vaatama. Tulevad ka. Just kitkusime mu noorima pärijanna ristiemaga, kes on vähikliiniku raudvara, raudnõgeseid teeks ja loomarammuks. Kirikuõpetajast-politseinikust ristiisa panime samas pannile – ehitas koos meie talumeistriga, kes ei salli, kui talle sulane öeldakse, püramiidi-suvemaja, jalge all suitsev ruberoid ja apokalüptiline lõõsk kuklas. Ellu jäi 😀 Ja meil koos kallite külalistega just sellepärast eriti hea sai, et koos töötasime ja töötades lobisesime – polnud molutamist ega tarbimist, vaid ühine loomine.

Õhtul leidsingi e-postist hea Delfi-kolleeg Madise kirja:

„Kas see, et kena suveaeg on käes, ei inspireeri ometi kirjutama? No et maal on tore elada – pole ummikuid, tüütuid naabreid, kes paneelmaja ülemisel korrusel liiga valjusti telekat vaatavad, suurlinlikku anonüümsust ja magalarajooni elanikku vaevavat mutriks olemise tunnet. Selle eest on aga rahu ja vaikus, udused päiksetõusud ning looduslik äratuskell mingi linnu kujul, kelle häält linnainimesena mina äragi ei tunne. Rääkimata võimalusest teha midagi oma kätega, midagi mis võrsub ja kannab vilja, selle asemel, et toota midagi, mis ununeb selsamal hetkel, kui vajutada Send või Publish – ning teha seda kellegi jaoks, keda sa eales ei näe. Mis sa arvad?“

Väga hästi arvan. Kiidetud olgu Issand, kes laskis tõde sedapidi paista! Meie, uus-maalastest valgustöölised, olemegi just välja kasvamas vihast nii kadedate päris-maalaste kui griller-tšiller-tarbijate vastu – kui varem muutusime mõistmatuse ja siin-me-oleme-ja-ei-maksa-ka-mitte-mentaliteedi peale kurjadeks nõidadeks, siis nüüd on meie töökad luuad õhu puhastanud – meie taludesse tulevad need, kes koos meiega pühendunult ja mõnuga töötavad. Tühitarbijad ajavad lapsed pöördesse ja loomad kaosesse ning lisavad pererahvale gigakoormuse – me pole vaatamisväärsused ning enda turjal telkijaid ei talu.

Väsimus kolmest küljest ümbritseva mere hingusest polnud ainus põhjus, miks Pärnumaalt Rappeli-metsa tõmbusin – elasin neemel, kus talvel olin ainus tuli koduaknas, suvel olid suvilateks muteerunud kalurimajad aga lärmi ja laga, ohufaktoreid ja agressiooni tulvil. Sisemaale õnneks räuskama ja lambaid šašlõkiks varastama, purjuskäsi hobuseid käperdama ja lapsi ohustama ei tulda.

Ent – kulla kolleeg, ei jää siin maisel matkal ka maatööst igavest hunnikut maha. See, mis praegu tärkab, käib söödana läbi loomade seedimise. Sõnnik laotub põldudele ning juurikad-viljad kulgevad sealt läbi inimeste ja muude loomade ainevahetuse. Et jaksaks. Praegu näiteks talveks valmistuda – söödad loomadele, toit endale… Kes ei teaks une pealtki Toe-Tagi laulu, kus Genka pahandab siiakolinud esivanemate peale, kes võinuks oma kromanjoonipeed kuhugi kariibidele viia. Ka mu viienda lapse ristiisa tavatseb laste ees pidevalt vabandada: pakane jah – vabandustvabandust, putukad neh – vabandustvabandust, maailma väikseim keelkond – so sorry…

Mis puutub oma kätega tegijaisse, siis neid pole võtta ei maal ega linnas. Ju kõik loobunud-pettunud peed enda küljes olevad käed soomedesse orjadeks viisid ja müüsid. Siin rügavad rahata vaid väga peremehised natuurid, keda missioon ja vaimustus teeb viievägiseks. Kuna palgalisi käsi pole võtta, panevad magistrid-doktorid tunde ja tunde põldudel ja laudas ise Teenida – koolidirektor Diana higistab Pärnumaal, kaheksas laps vao otsas tudumas, maasikaid rohida ning karjatab ja niidab sadu lambaid. Kirjanik-poliitik Heli hooldab viis tundi päevas oma noores farmis sadu küülikuid. Ma siin müdistan oma hobuste ja lammaste, sigade ja lindudega üksi, lastele töökasvatust andes – mu sulane ehk ase- ja lisamina läks Indigo Tomi Baraka-poe peale joogasaali ehitama, sest Namaste ja Oaasi ümber koondunud väelaulikutest päikeselastelgi polnud ei linnast ega maalt töökäsi võtta.

Tänu kolleegi vaimustusehõiskele – romantika ja rahu, linnulaul ja oma olemine! – vaatasin korraga oma enese muinasmaale värske pilguga. Üksinda müttamine kipub horisondid hägustama – kaugem siht tuhmistub ja märkamismeel juhmistub. Külalised – palun ikka need, kes oskavad ja tahavad koos minuga Teha ja Näha! – annavad põhjuse näidata ja rääkida. Oijah, toonekured hobuste vahel koplis tõesti nagu kodused karjaliikmed, jah, seal eemal hõikab sookurg – ja üleloomulikult kiiret põrinat teeb suurkirjurähn – jumalikud värvused metsas ja kuninglikud taevas… Koos külalistega end tööde kohe kohalt sirgu ajamine tuletab ka endale meelde, milleks see kõik.

Need, kes hoiavad aastaringselt tuld talude akendes ja korstnates ega laula linnas oma suvilate poole igatsuslaulukest, peavad lisaks muinasjutulisele oaasile üksiti ka mõtestatud jõusaali versus linlik-haisev rauaneedmine mõnes spordikeskuses, mille ümber kindlasti mõni kohtuprotsess rullub – ning neil on pidev lähisuhe looduse ja Loojaga. Ränga töö ja loobumiste hinnaga, kohati maoli maas ja meeleheitel – ei salgagi! – tegelikult ju elame tõepoolest Eedeni-aias ja Pühakojas. Suured õigused annavad ka tohutud kohustused.

Meie enese valik, kas õnnitleme või haletseme end. Keskpäevaleitsakus lastega metsajärves kükitades – kui see pole paradiis, siis mis üldse on?! – mõtlesin samal ajal seal sulnis paigas värske Eesti Naise juhtkirja lugedes kaasa Aita Kiviga, kes juhtis tähelepanu tõsiasjale, et remontivajavad talud ei maksa Maarjamaal peaaegu midagi. Kogu Eestimaa asustamine tähendab eestluse elujõudu. Riik – see pole pole üksnes maanteed ühest linnast teise.

Ja õnneks jääme oma sõpradele-teekaaslastele-suvekülalistele oma taludega meelde. Meie võrgustikuga tuleb ka tuleval talvel kindlapeale uusi haritlas-misjonär-ühinejaid – turg on tõesti talusid täis. Riik peaks mehiselt panustama sellesse, et neid ostetaks-taastataks-rajataks-aastaringselt asustataks – ent kogu aeg käib mingi maaväliste olendite oravajaht ja ninasarvikute romuralli. Kõik need omakohtud ja pressikonverentsid, mida praegu Tallinnas peetakse, tuleb büroo-akvaariumidest tegelikult tuulduma tuua – siis klaaruks mutsukene peest pähe tagasi – isegi potililled viiakse suveks õue. Konditsioneeritud-kemiseeritud taimekesed vilja ei kanna.

Keradega killerbeibed

Eestimaa nutab ehmunult ja süüdlaslikult. Kuidas me ei märganud, et Lauljanna on hädas ja haige – miks me tema elu ajal nii vähe teda esinema kutsusime ja lõpeks ta luuserjoodiku kätte räsida jätsime? Kui Facebookis voolas tema videote kosk, kirjutasin ühe süüdlasliku ohke kommentaariks:

„Me peaksime tõepoolest tegema hoiatava nimekirja mees-vampidest, kes keradega beibedena – reeglina töö-oskamatute alkaššidena – landivad mööda FBd tuntud, oletatavalt edukaid, ent üksikuid küpseid daame. Seesama, Silver, kes Lauljanna elujõust tühjaks imes, jahtis umbes samal ajal ka mind – ja mitut mu tuttavat. Võib küll öelda, et igaüks on oma terminaatorit väärt, ent kui meil on see võimalus ja teadmine, peaksime siiski üksteist teavitama ja kaitsma.“

Londoni baarmän, kes Daami surnuks solgutas, tegi paar aastat tagasi ka mulle jõulisi lähenemiskatseid. Ju ta andis simultaani – milline üksildane tegus ja tõhus tädi näkkab. Kõigepealt rääkis olen-sind-ammu-imetlenud juttu, nagu miski talendiaustajast gruupi. Sõbraliku vastuse peale tuli enamvähem kohe täiendus – ja sinuga seksida tahan ka, sa ei kujuta ette, kui head keelekat ma teen, saabun nädala pärast Eestisse, aga sina võiksid nüüd kohe Londonisse tulla, ma ei suuda kauem oodata…

Profiilipildil oli tal baarmänimunder, taustaks lennuk ja käed endalgi laiali nagu lennukil, mäletan ma. Ses mõttes mäletan, et blokkisin tüübi üsna kiiresti ära. Siis, kui ta halises, et jõudis Tallinnasse, sattus avariisse, on haiglas ja vajaks… Mida iganes. Selliseid keradega beibesid, kes oma eluga toime ei tule ja otsivad nais-nagi, kuhu riputada oma saamatus – reeglina alkoholismi kastmes – ilmub suhtlusportaalides pidevalt meie kirjanurka. Meie, girl-powerit kiirgavate küpsete tegijatädide ümber sumiseb pidev luuser-kosilaste parv ning reeglina tunneme nad napsi-lapsusi täis, korduma kippuva ja stampse kirjaviisi järgi mõne hetkega ära. Tsurr ja kõtt!

Silveri blokkimise ajal oli mul endal parasjagu käsil oma isikliku Terminaatori väljatõrje oma muinasmaalt. Tema ilmus küll appi- ja tööletuleku legendiga, mitte keeleka-lalinaga ning paar kuud tegi ka, mis oskas. Pälvides sellega minu tänu ja tunded – ikkagi inimene! Ent – tsiteerides kooliõde Carita Vaikjärve, kes Ukuaru Minnat kehastades Akslit õigustas: „Aksel tegi, mida suutis – mängis elu lõpuni pilli – ja enamat ta ju ei lubanudki!“ – keradega killerbeibed paraku lubavad küll. Aga ei saa hakkama. Ei töö, rutiini, Eestimaa kliima ega kaine püsimisega. Kuna nad pole peremehed, vaid lootusetud orjameelikud, puudub neil motivatsioon, perspektiivitaju ja enese kokku võtmise võime.

Enne, kui Terminaator jälle võõrsile tööle kadus, uputas ta mind laialivalgumisse-mölavoolu-vägivalda – mäluaugud ja alkoholism tingivad ilmselt selle, et ta ei mäleta tänaseks, kas on paari viimase aastaga võõrsil maha joonud 13 või 33 töökohta. Saan neist järjekordsetest õhkuastumistest aimu seepärast, et järjekordset kinga nautides kirjutab-helistab ta ikka ja jälle – võta tagasi. Teda ei piina süütunne, sest süümet tal pole – ja kuna mälukest-arukest pole samuti, ei mäleta keradega killerbeib ka kahjusid-kannatusi, mida on põhjustanud kõigile, kellel on õnnetust temaga kokku puutuda.

Sellised silverid-termikad ongi beibed – enesestmõistetavalt ülalpeetavad, lodevalt pahedele järele andvad, jonnivad-kaklevad, alailma kipsis ja sinise silmaga – aga ikka elus, oh häda.

Hinnanguid anda pole mõtet – igale liigile on teatavasti issanda loomaaias koht – metsas on seened puude küljes, koduloomad kubisevad puukidest ja naistel on mehelaadsed tooted põllepaelte küljes.

Üks asi on teadlik hädasolija võtmine oma aineringlusse ja majapidamiskorraldusse. Paljud meist, taluperenaistest on võtnud töömehi nii sotsiaalmajast kui otse kinnimajast. Toidame-katame, arendame-õpetame neid – ent sellestki tuleb aina jama, sest hunt vaatab ikka metsa poole. Ooperid-koolitused tekitavad neis pigem segadust ja trotsi, mitte tänumeelt. Nad ei pea kokkuleppeid ega ole kauem kui kolm kuud usaldatavad – sest on sõna otseses mõttes teisest ilmast. Nad võivad olla andekad ja tublid, ent nendega töösuhetesse sukeldudes tuleb arvestada, et erinevate universumite ühitamine pole võimalik. See oleks nagu püüe ehitada lifti või vähemasti treppi erinevate korruste vahele… kahes erinevas majas.

Ka lauljannadest elujõu välja imenud silverid on läbinähtavad. Ja mitte ainult mehed, kelle luulud ja lubadused on alguses mõnikord isegi usutavad – õnneks näeb vilunud silm nad kiiresti läbi. Lisaks lällavatele isas-luulutajatele tunglevad ümber tugevate ka naised.  Nemad lendavad uuemal ajal enamasti peale abivalmite omaalgatuslike „teadjanaistena“, kelle olen enda jaoks vastavalt diagnoosi tõsidusele ja vampiirluse võtetele ka ära liigitanud: šamaniakid, šamanoidid, šamahoolikud.

Mis muud, kui blokk-blokk-blokk. Nii netiavaruste kui energeetilise tõrje mõttes. Muide, mõne aja eest piiras ja tiiras minu muinasmaa tara taga ka see mehike, kellelt kallis kolleeg nüüd titat ootab ja kellest vabanemise saagast on Facebookis bestseller saanud – selle isendi blokkisin hetkel, mil ta kirjutas, et armukade ja kole eit nahistab teises toas tööd teha, aga tema enese peenise mõõtmed on… Blokk! Jäi süütunne – miks ma kolleegile ei rääkinud, teadnuks lapsele päris isa valida…

Ka Lauljannal oli kindlasti issanda loomaaias orienteerumisel kogemusi ja aruka naisena terav silm – ent ilmselt polnud kaitset. Oli üksildus, armastusevajadus, rakenduseta pühendumistarve ja  viimne lootus leida romantikat ja elu mõtet. Minusugustel nõiamooridel on õnneks kaitse – lapsed ja loomad, majapidamine ja kohustused. See ei lase ei silverite sireeni peale londonitesse laperdada ega luba sääraseid vamp-killereid oma koju lalisema.

Kallis kadunuke oli ses mõttes kaitsetu. Ja üksi. Raskustes inimene tõugatakse paraku inimkarjast välja – nagu teiste liikide karjadest haavatud loomad. Nõnda ju tõstetakse igal aastal ka tuhandeid hättajäänuid kodudest välja, ilma et suguharu või – jumal hoidku selle eest, riik – kulmugi kergitaks. Nõnda lastakse ka õnnetuste käes haigeksjääjail erakluses hääbuda. Ja keradega seened, kes meiesugustelt viimse jõu, elumõtte ja tahte röövivad, õilmitsevad uute doonorite otsingul edasi.

Alustasin siin nüüd killerkerade nimekirja koostamist. Minu toptenn sai ühe hingetõmbega kirja. Ent siis hakkas kohutavalt vastik ja häbi ja hirm tagajärgede pärast – ja ma mõistsin, miks seda nimekirja pole. Anonüümselt loodud ja saatusekaaslaste täiendatud register oleks ehk mõeldav. Oma autorlusega mitte. Andke andeks. Meie, tüdrukud, leiame siiski valutu mooduse hoiatusregister koostada, et selliseid ohvreid rohkem ei tuleks. Luban!

Sel aastal on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond otsustanud osa võtta septembris toimuvatel viimastel kirbuturu üritusel nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus. Heategevusliku müügiga toetame üliharuldase nahahaigusega Laurat ning palume selles Teie abi.

Laura põeb bulloosset epidermolüüsi. Tegemist on päriliku ja väga harva esineva haigusega (seda põeb maailmas üks laps miljonist), mille tõttu tekivad tüdruku nahale erineva suurusega villid. Nende purunemisel tekkivad haavandid paranevad aeglaselt ning põhjustavad valu.

Lastefond aitab Laura perel hankida sidumisvahendeid, spetsiaalseid nahka kaitsvaid plaastreid, antiseptilisi kreeme ning geele, millele haigekassa soodustused ei laiene. Haigust pole võimalik välja ravida, kuid pideva hooldusega saab lapse enesetunnet parandada ning vältida hilisemaid tüsistusi.

Ootame Eesti ühiskonnas tuntud inimestelt sümboolseid annetusi asjadena, mida selle aasta viimastel kirbuturu üritustel müüa. Kirbuturu eestvedaja Maire Aunaste sõnul ei osteta riided peaaegu üldse, seega sooviksime pigem esemeid: DVD- või CD-plaat, mõni ehe, kauss, tass või taldrik, ehk hoopis maal või niisama käeharjutus, huvitav foto või raamat. Suurepärane oleks, kui asjakesel oleks juures ka pisike lugu (mis, kust saadud, mis tähendus). See kindlasti lisaks esemele sentimentaalse väärtuse ning suurendaks müügivõimalust.

Väike heategu teeb meele rõõmsaks nii annetajal kui ka Laural, kelle jaoks igapäevane hooldus on ülioluline. Kindlasti muudab Teie annetatud esemete müügist kogutud raha Laura ja tema perekonna igapäevase elu märkimisväärselt kergemaks.

Soovin Teile kaunist suve jätku!

Vastust ootama jäädes

Pille Marmor
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond
vabatahtlik
tel +372 5347 4589
pille.marmor@lastefond.ee
www.lastefond.ee

Lilleorgu on südasuvel külastamas Rupert Encinas, indiaaninimega Lendav
Kotkas Arizonast.

Tänavu palusime tal jagada indiaanirahva kogukondliku eluviisi kogemust ja
toimumas on:

Kogukondlikule eluviisile pühendatud õhtu lugude ja higistamistelgi
tseremooniaga 19. juulil:
http://lilleoru.ee/et/content/kogukonnateemaline-ohtu-lendava-kotkaga-19-juulil-lilleorus#

Indiaaniõpetuste laager “Kogukondlikud tseremooniad – mõistmine, ühtsus ja
koostöö” 20.-21. juulil:
http://lilleoru.ee/et/content/indiaaniopetuste-laager-kogukondlikud-tseremooniad-moistmine-uhtsus-ja-koostoo-20-21-juulil

Registreeruda saab Lilleoru kodulehel, vastav koht selleks on ürituse info
lõpus.

Oled oodatud!

Päikest,

Ave

Lilleorgu on pühapäeval tulemas külaline Jaapanist, Michiyo ökokogukonnast
Konohana Family, mis asub Fuji mäe jalamil juba üle 15 aasta.

Ta tuleb Lilleoruga tutvuma, kuna Hildur Jackson Taanist, kes on üks
ökokülade liikumise algatajatest ja külastanud ka Lilleorgu, rääkis nende
ökokülas käies, et maailma kolm kõige vaimsemat kogukonda on Konohana
Jaapanis, Damanhur Itaalias ja Lilleoru Eestis 🙂

Kuna selline eriline külaline on tulemas, kes on ka väga hästi kursis
ökokülade liikumisega terves Aasia regioonis, kuna on selle president, ning
veab eest ökokülade rajamise koolitusprogrammi Jaapanis, palusin tal jagada
oma kogemusi ning näidata pilte.

Michiyo ettekanne on Lilleorus teisipäeval, 2. juuli õhtul kell
18.30, kollase maja 2. korrusel. Teemaks “Konohana Family kogukond
Jaapanis, ökokülade liikumine Jaapanis ja Aasias.” Jutule ja piltidele
lisaks on oodata ka laule 🙂

Siin saate tutvuda Konohana Family inglise keelse kodulehega, alla laadida
inglise keelse tutvustava materjali või vaadata ÜRO tehtud videolõiku:
http://www.konohana-family.org/for-non-japanese-speakers/
http://ourworld.unu.edu/en/konohana/

Tervitustega,

Ave

www.lilleoru.ee

Elada elusamat elu.
A life more alive.

Elulaadi vabad peremehed

See arutlus tahtis esmalt pealkirjastuda „Elulaadi vangid“. Eks me tunne end ka siis, kui oleme vabalt ja vaimustusega valitud elulaadi peremehed, mõnikord vangidena – siis, kui meist olenematud olud ei lase vabadust Marxi-soovitatud tunnetatud paratamatusena tajuda. Kui unistused ei täitu. Kui riik töötab meile vastu – või vähemasti mitte meie poolt. Kui väsimus ja lootusetus tuleb peale. Igaühel meist kaob mõnikord siht silme eest ja pind jalge alt – pisiasjad ja argisõtkumine hajutab ja vajutab pitseri.

Ent alguses oli sõna. Sõna vägi määrab uuemal ajal nii ilmselt ja otseselt selle, mis saab ja jääb, et tuleb olla mitmekordselt ettevaatlik ja tähelepanelik. Seega – mitte vangid, vaid peremehed.

Juhtus nii. Õhtulehe kallis kolleeg Agnes vestles minuga just sellest, kuidas Eestimaa põlisasukad uustulnukaid omaks võtavad või siis mitte – väitsin, et haritlannasid, kes moodustavad meie riigis uusmaalastest loomakasvatajate veendunud võrgustiku, peetakse libahuntideks. Ja samal hetkel algaski sügavalt olemuslik huntimine. Kohalikud tellisid üle talve laagerdanud sõnniku, polnud seda veel maade niigi hilise haljendamise aegadeks ära toimetanud, ent loomakasvataja oli kõigile teistele hinnalise kraami kauplejatele ära öelnud – sai ju lubatud. Tellis ise laadija ja laotaja ning kolmetunnise kahe trakatsi müdina tulemusel oli töö tehtud ja püsikliendisõbralik arve käes ning teenusetegijale tasutud. Kolmandiku sellest maksis üks väärtkraami saanu hetkega tagasi. Kaks kolmandikku pressis nädalaid pingeid lakke. Arvuka klanni eakas perepea, kes oli aastate jooksul mitme tuhande euro eest sitta kingituseks saanud, saabus loomakasvataja majapidamisse teatama, et esiteks ei maksa maal miski midagi – ei sõnnik ega laotamine (mis on kahtlemata põhjus, miks tema loodetud traktor tulemata jäi…) – teiseks on tema põllumees-põline-rikas, kes teab ja oskab ja peab paljupõlvsele linnavurlele õpetama, kuidas maal majandades asjad läbi mõelda ja talitada – kolmandaks on uusmaalasel kui hobuste ja lammastega külakurnajal kindlasti mingid salajased über-tulud, nagu kulakutel ikka, nii et tema ei maksa. Maale kolinud vurle tütreke kallistas seda vintsket vanameest, nagu neil kombeks –  ning kui haritlanna nägi maasoola nüüd karjakesi tollesse tüliõunastunud põllurammusse mugulaid pistmas ja peenraid vedamas, kihvatas koledasti – ning neil endil oli ka ebamugav nüüdisreeglitega vanasse ilma saabunud idealisti poole püüdlikult aina perseid keerata, et silma ei peaks vaatama…

Selle sitasaaga puhul, mis lõpuks siiski niivõrd-kuivõrd lahenes, on olulisim vastata küsimusele, miks. Mis asi on eelmise ajastu maarahva korteritesse taandanud (too vanu kombeid õpetanud papi elab keskuse paneelis ja peab oma hõimu noorte juures vaid põldu)? Kuhu on kadunud peremeheväärikus ning millest on tingitud viltu-fokuseeritud kibestumine?

Põhjus on oma riigi taas saamisega kaasnenud julmus põllumehe-põlise-rikka vastu – linnapoisid lasid senise agraarsüsteemi põhja ning traditsioonilisim-konservatiivseim rahvakiht jäi maoli selle alla. Seniste reeglite järgi elanud maarahvas kadus soomedesse ja korteristus. Ka väljend „elulaadi vabad peremehed“ on sel taustal mitmeti lahtisõnutav. Nagu ka korteristumine. Korter-istuv rahvakiht on elulaadi-vabaks kohitsetud. Senised tegijad, kes põlvest põlve loomi ja põldu pidasid, on ühest küljest ehk sellest tüdinud ja väsinud – teisalt nad lihtsalt ei saa. Ainult loomadest ja põllust ei ela tänases Eestis ära. Paradoks jah, aga meie, libahundid, loome ja loomandame paralleelselt – kõik, mis oma kõrgharitud erialadega (oleme kirjanikud, arstid, psühholoogid, teoloogid, ärijuhid jne) teenime, selle vabalt valitud elulaadisse investeerime.

Kooselu loodusega laeb loovuse – meie töödes ja loomingus on loomadelt ja maalt saadud vägi, seda meilt kui valgustöötajailt ostetaksegi – ja ühtlasi annab vaba vaimustus mitme inimese jõu teha nii talu- kui valgustööd. Kui pole vaimustust ja mõtestatust, kahaneb peremees orjaks – siis pole juttugi ekstaatilisest tööst ega ülendavast pühendumisest. Alandatu on kuri ning võõrastab-kardab neid, kes täna suudavad.

Meiesuguste hulgast suudavad omakorda paremini, küpses eas Pipide kombel pihikut lõhki pingutamata need, kes oskavad Brüsseli ja pankadega suhelda – oma riigile õnnetuseks loota ei saa. Kuna lasterikkad ja vanurid, arstid ja õpetajad, teadlased ja politseinikud ka ei saa, kolisebki õhus pidev retooriline küsimus, mis asi ja kelle jaoks see Eesti riik hetkel üldse on. Paljud meie libahuntide võrgustikust muide kandideerivad sügisel kohalikesse omavalitsustesse, ehk siis…

Praegu on nii, et kui idealistidest-utopistidest haritlased tahavad maal ettevõtlust alustada ja pöörduvad investeeringuteks pankade poole, küsitakse näha kasumit ja bilanssi ja tõestust, et tegelikult sa laenu ei vaja. Inimnäolises ühiskonnas on selliste eneseületajate garandiks, käe- ja isameheks riik ise. See tekitab turvatunde ning rahulike meeltega peremees töötab oma vabalt valitud elulaadis palju, hästi ja mitmel rindel. Ei orja paaniliselt ega korter-istu.

Ja on ka nii, et kui Brüsseli teenistuses olevatele ametnikele meie elulaaditalude kasutegurist jutustada – võõrsõnutsi on need muu hulgas rekreatsioon-rehabilitatsioon – on paljud meist vastuseks kuulnud põlastava „ei“ või lausa naeru. Kes ei teaks, mis on pahatahtlik-üleolev ametnikunaer…

Nõnda me siis humanitaarlaste-teadlastena-jne teenitu oma muinasmaadesse investeerimegi – ja vastutasuks saame loomadelt ja põllult nendeks erialatöödeks kanalduse otse Allikast. Senised põlised-rikkad manitsevad meid, et maal ei maksa miski midagi ning kiirgavad meie peale mõistmatut korter-istunud elulaadi-vaba hirmu ja vaenu. Samal ajal lüpsab üks pisike psühholoogiproua igal hommikul ja õhtul käsitsi 14 kitse ja turustab piima siin riigis aina haigemale rahvale, üks teoloog sossutab sadu jänesepoegi ja pedagoog pügab ühe käega käsitsi paarisada lammast, teise käega rohib maasikapõldu, kuhu pole külarahva hulgast tööjõudugi palgata…

Ühe programmeerijast turismitalu perenaisega, kes peab samuti kui mina hobuseid ja lambaid, arutasime, et meiesugustele pole määratud riigi-panga-Brüsseli asemel loota ka loogilisele lahendusele – jõukas armuke.  Esiteks tullakse meile kosja selleks, et lasta end üleval pidada, meie juures oma keskeakriisi või eksistentsiaalset vaakumi lahendada. Teiseks ei sobi meile illusoorne turvatunne, mis kaasneb armumisega – laseme end siis loominguliselt ja eneseteostuslikult lõdvaks, vaimne toonus kaob, eksistentsiaalne telg kaob ning pärast roosa pilve hajumist annab oma loodud maailma uuesti üles ehitada. Meie pärisosa ongi sitatantra, söödamantra, karmajooga ja riistvõimlemine – sang-kang-hang-pang.

Anname eeskuju ja julgustame elama vabalt, südamehääle järgi valitud elulaadis. Paraku on vastus küsimusele, miks põllumees-põline-rikas ise kurjalt elulaadi-vabana korter-istub, tõsiasi – Eesti riigis pole tema vabadus tunnetatud paratamatus, vaid riiklikult kultiveeritud võimetus. Ei saa. Ja neid, kes tänu haridusele, mitmele erialale ning viiele tööpäevale ööpäevas ikka jaksavad, tuleb karistada. Inimlikult mõistetav. Riiklikult aga sedavõrd dramaatiline tendents, et hakka või tõesti Omade kandideerimisele lootma. Naiivselt?

Taastuvenergia klubi esimene sündmus leiab aset järgmisel esmaspäeval, 17. juunil, kell 18.00 Teatri Puhvetis, Tallinnas (Teatri väljak 3).

Sündmus algab ettekannetega. Andres Meesak, Taastuvenergia klubi eestkõneleja räägib, kuidas teha oma majapidamise tarbimisest lähtuvalt mikrotootmislahenduse tasuvusarvestus. Teises ettekandes räägib Rene Tammist, Taastuvenergia Koja juhataja, kuidas taastuvenergia väikelahendused võivad tuua murrangu energiatootmisesse.  Ettekannetele järgneb vabas vormis suhtlemine, kus on hea võimalus jagada teiste taastuvenergia entusiastidega oma teadmisi ja kogemusi antud teemadel.

Sündmus on kõigile tasuta ja kestab orienteeruvalt kaks tundi, kes soovib, võib muidugi kauemaks jääda, kui jututeemasid jätkub!

Selleks, et teaksime paremini osavõtjate arvu arvestada, palun registreerige end siin:
https://docs.google.com/forms/d/1nLXiTUqi04KGqKg5H26DKW4tiUJNb9UrseBCdcUVYxE/viewform

Kui teil küsimusi tekib, andke mulle teada.

Kohtumiseni esmaspäeval,

Raul Potisepp

Projektijuht

Taastuvenergia Koda

raul.potisepp@taastuvenergeetika.ee

+37256492622