Ülemaailmne streik – kellelt ja mille arvel hüved välja lärmatakse?

Kati Saara Vatmann

Dr. Imre Rammul

Meditsiin on valdkond, kus pidurdamatult laristatakse ja õiget vastutust pole kuskil. Arstil on mugav laristada v.a. perearstil, kel võib münt otsa saada. Eriarstidel on „roheline tee“. Mida rohkem sa analüüse/uuringuid teed, seda enam sa oma peetagust kindlustad võimalike apsakate korral ning sinu palk ja heaolu ei ole vähimalgi määral seotud tehtud kulutustega. Sellisel juhul, kui diagnostilised võimsused/võimalused on olemas kohapealses raviasutuses,  pole väga nagu vigagi, sest raha jääb peresse (loe:panka). Samas kulutab see haigekassa suhteliselt piiratud ressurssi ja vähem saab pühenduda ravile, pikenevad järjekorrad etc. Kui seda ressurssi kohapeal ei ole, siis söövad diagnostikafirmad kogu ampsu ja Eestimaa streigib.

Selleks, et palka juurde saada ja siinsete töötasudega natukenegi Soome omadele järele jõuda ning vabaneda kiusatusest sõita üle lahe paremate palkade järele. Meedikute palgad tulevad riikliku sektori puhul – aga ka haigekassa rahadega kaetud erakliinikutes – maksumaksjalt. Raha, mille meie kanname kõigi oma sotsiaalide-tulukate kujul haigekassasse, jaotatakse ametnike poolt palkadeks-tehnikaks-vahenditeks-medikamentideks. Kui streikijad nõuavad palka juurde, peab see tulema kas tehnikasse-vahenditesse-protseduuridesse investeeritava – või teiste elualade arvelt. Ja seoses viimasega pole me streigi poolt. Leiame, et vaesuse ümber jagamise aegadel tuleb heaperemehelikult majandada, mitte aega-energiat tülitsemisele kulutada.

Üks, mis kindel – streigivastast mõtet arendades streigiks valmistujate poolehoidu ei võida, kuid streikida streikimise pärast pole ehk ka suurt ideed. Ma ei arva, et streigiplaan on lihtsalt üks praosti ja köstri jonn. Midagi on ju tõesti vaja muuta! Õdede ja hoolduspersonali palgad on väga valed ja ega arstidegi palgad kiita pole. Tõde ju seegi, et paljud neist ülalnimetatutest üritavad kodumaa tolmu  jalgelt pühkida, aga kuipalju neile lahkujatele takka kiita, on juba iseasi.

Tundub, et paljud inimesed lähtuvad arusaamast, et nad on mingi kaunis kingitus EV-le. Kodumaa austavaks ülesandeks on nad välja koolitada ning samas vaikides taluda noore kodaniku halvustavat suhtumist; vormistada seejärel talle tarvidusel  võimalustpidi kiiresti viisa ja muud dokumendid asumaks töötama ja elama välismaal.

Ühe keskmise kaaluga meditsiinitöötaja väljakoolitamine maksab samas uskumatult palju!

Arvan, et päris nii ei peaks need asjad käima, sest vastasel korral oleks meie riik pehmelt öeldes loll (siinkohal siis asjakohane väide, et lollidelt tuleb ju raha ära võtta). Kui inimene on kasutanud meie ühist ressurssi ja ei oska selle eest isegi tänu avaldada, siis peaks ta lahkudes nt enne 10 a tööperioodi panustatu tagasi maksma (tubli varuga, sest inflatsioon muudaks vastasel korral selle väikeseks finantsnaljaks).

Omaette huvitav, et isegi meie riigitelevisioon tegeleb rahva raha eest emigreerumistungi „pehme mahitamisega“ tootes selliseid saateid, mille sisuks on näidata seda, kuipalju kaunis on soojal maal sooja kohta nautida. Samas on ju päevselge, et vargad, prügikastiinimesed ja muul moel läbikukkunud kaamera ette ei trügi. Ainus kord minu jaoks, mil on olnud võimalus väljamaa kurvemat külge näha, oli see, kui üks meie endine vabadusvõitleja tutvustas oma elamist kaaperdatud majas ja pakkus teletupsikutele prügikastimenüüd.

/kindlasti ei haaku see teema väga arstidega, kuid õed-hooldajad on küll nii ilma peale jäänud elik litsiks läinud kui fassong lubab/.

Samuti tuleb alati mõelda katteallikatele – kui tavakodanik ehk oleks meditsiinirahva palgatõusu suhtes esmasena positiivne, siis küllap taandaks nende kaasaaelamise indu teade, et paar protsenti nende palgast läheb edasiselt selleks tarbeks. Ise arvan, et „varjatud ressursid“  on tegelikult olemas.

Seekord siis on lubanud meditsiinitöötajad umbes 1. oktoobrist streiki alustada, et palka juurde saada. Ent streigivad ja ähvardavad ju ka pedagoogid ja teadlased, põllumehed ja raudteelased, päästeteenistujad ja lennurahvas, emapalgalised ja pensionärid ja… Kusjuures mõned alad mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Kuidas ise oled toime tulnud?

Hästi mugav on mõelda, et võtan ühe lehma ning paar siga ja koolitan sellega ära oma viis last ja ehk jääb midagi ülegi. Tegelikult ei ole elu nii väga sõber. Armsal nõukogudeajal käisin arstina tööl, kasvatasin koos arstist ämma ja äiast inseneriga koos kartuleid ja hübriidkaalikaid. Mõni aeg hiljem jooksin mööda kallist kodumaad ringi ja lugesin loenguid, tegin vastuvõttu nii Tallinna kui ka Pärnu perenõuandlates, üritasin toota nii  nooleviskemängusid kui ka kunstnokusid, renoveerida iidseid autosid etc. Kallil uuel eestiajal teen psühhiaater-seksuoloogina Perenõuandlas vastuvõttu, toimetan perearsti nõuandetelefoniga, lasteabitelefoniga, kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskusega ning mitmete muude projektidega ja tänu eelkõige oma tublidele kaaslastele-sõpradele olen seni täiesti elus, sest üksi seda küll ei jõuaks. Mul on mitmeid arstist tuttavaid, kes tegelevad oma eriala kõrval samuti projektipõhise tegevusega; mitmeid selliseid, kes on erapraksise, uuringud või riigitöö lisaks võtnud ja ka neid, kes piirduvad oma igapäevase kutsetööga. Eks see kõik on suuresti oma valikute ja entusiasmi küsimus – ma ei ole kindel, kas oleks raskem kohapeal mingi tööjupp juurde võtta või minna kuhugile välisriiki, omandada sealne keel, seadusandlus ning elada võõraste seas. Oma valikud ja rahvustunne ja õiglustunne!

Kõik ei ole ja ei saagi olla hüperentusiastlikud, kuid äkki oleks siis ka õiglane, kui see puudutaks ootusi ja tegevusi – paljud tahaks ehk sõita puhkama Austraaliasse, kuid Egiptust võib endale lubada ka väiksema rügamise korral.

Miks see just õiglustunnet puudutama peaks?

Mis viib loogilise mõtteni: kui kõik elualad meil ja mujal kavandavad streiki, tehkem siis juba üks ja üldine ülestõus ja vastuhakk. Siis oleks panoraamne pilt selgelt silme ees. Ja nimelt – kelleltki pole võtta. Kui kõigil on puudu, siis ei ole kellelgi üle. Ning sellisel juhul ütleb nii erialainimese, eestlase kui maailmakodaniku eetika: jõudu ja aega iseendaga sõdimise asemel rohkem ja arukamalt töötada ja olemasolevad varud mõistuspäraselt jagada ja kontrolli alla saada!

See on inimlikult arusaadav, et iga mees omaette veeretab veeringuid, arvutab laenusid-liisinguid ja leiab, et on alamakstud ja nurikoheldud – ja tingimata on tal õigus ka. Jah, kui näiteks üks meie ühisest sõbrast uroloog läheks Kotkasse – teate küll, on selline linn Soomes – tööle, teeniks ta viie päevaga sama palju kui Tallinnas riigihaiglas kuu ajaga. Ent selleks, et mitte minna, peab ta ka erakliinikut ning kinnitab, et on oma pere juures õnnelik – sest teatavasti vajab inimene igal juhul rohkem kui tal on ning kui tal on rohkem, siis on ka vajadused kohe jälle suuremad.

Streigimõtete heietamise asemel oleks mõistlik oma ja riigi vajadused võimalustega kõrvuti sättida ja mitte ühisreservide kallale kippuda, sest tegelikult ei pruugi detsembri lõpus maailmalõpp tulla – otsalõppeva maiade kalendri jätk leiti teatavasti üles ja see lubab inimkonnale veel vähemalt 7000 aastat maist matka. Loodetavasti mitte sellisel planeedil, kus arstid sikutavad põllumeeste ja pensionärid päästeametnike taskust sente siia-sinna, sest panoraamset ja patriootilist pilti pole kellelgi ses kakelungis aega näha.

Võimalused ja vajadused olenevad lisaks erialale kahtlemata ka isikuomadustest, pingetaluvusest, enesejagamise ja mobiliseerimise võimest. Meie kumbki pole just päris kenad keskmised. Normaalne arst käib mõistlikult oma ühes töökohas ja pühendub pärast tööpäeva perele ja hobidele. Sama kehtib keskmise (aja)kirjaniku kohta. Selleks, et oma võimeid maksimaalselt rakendada ning oma pere vajadustele vastavat kodu hallata on meil mõlemal tööpäev 18tunnine – sest me oleme õige elukutse valinud ja rakendame Eesti riigilt saadud kõrgharidust mitmesajaprotsendiliselt. Imre juhib arstlikku perenõuandlat, teeb fiena ekspertiise, veab ühisprojekti töötukassaga, lastetelefone ja perearstitelefone, mis laienevad ka teistesse riikidesse. Kati kirjutab oma raamatuid, näidendeid ja artikleid elulaaditalus, kus kasvatatakse lisaks uue hea ilma inimestele hobuseid, lambaid, veiseid, kanu ja muid terviklikule talule omaseid loomi, kelle hooldamine ja varustamine eeldab pikki pühendunud tööpäevi ja –öid. Me pole piirdunud ühe töökohaga ühes (näiliselt) kindlas asutuses ega vastu võtnud tööpakkumisi võõrsil – leiame, et siit tükkis kalli kõrgharidusega lahkujad peaksid riigile oma hariduskulud tagasi maksma – seega on meil õigus öelda, et kodanikuvastutustundega haritlane ei streigi oma kaasmaalaste arvel, vaid püüab oma riiki heaperemehelikumale majandamisele nügida. Mida me siin ja praegu oma seisukohta väljendades just teemegi.

Kõigepealt kvaliteedi ja kvantiteedi kontrolli alla saamise mõttes. Kui üldsuse ees oma tööd tegeva (aja)kirjaniku soorituste hulk ja tase on kõigile näha-kontrollida-kommenteerida, siis meedikud saavad üsnagi segamatult ristikesi teha, et haigekassalt raha saada ka siis, kui nad kõiki loetletud ilveseid-karusid reaalselt ravinud pole. Sisekontroll, mis fiktiivsed ristikesed tegelikkusega kooskõlla kamandaks, võtaks juba üsnagi arvestatavad summad kontrolli alla ning selle adekvaatne kehtestamine peaks olema haigekassa huvi, et peenike pidevalt pihus poleks.

Teiseks poleks pihus nii peenike, kui meie haiglates ei toimuks arutu võidurelvastumine ja topeltdiagnostika. Iga haigla peab tingimata soetama kõige kallima aparatuuri – mille liising läheb teatavasti pankade poputamisele, nagu ikka. Ja ühele patsiendile tehakse ühte ja sama uuringut pahatihti mitu korda, iga eriarsti juures aina uuesti. Mis on kulukas – ja mõnede protseduuride puhul ka ohtlik. Lisaks kallemate ainete-preparaatide-vahendite valimine.

Kui seesama arst valib toidupoes ostukorvi salatikastet või lauaveini, lähtub ta hinnast – miks siis erialaesindajana kohe raiskamiseks ja laristamiseks läheb? Kui talumees liisib traktori või kombaini, paneb ta ideaalis seljad naabriga kokku – üks liisib ühe, teine teise, jagatakse ja koostöötatakse – et iga mats üksi ja ise end lõhki ei laenaks, teades ette, et hingehinnaga tehnika end ühe majapidamise käes tasa ei teeni. Miks siis haiglatega teisiti on? Need on juba paljud miljonid, mida säästaksime, kui lõpetaksime dubleeriva võidurelvastumise ja selle õigustamiseks tehtavad mitmekordsed uuringud.

Kõige lihtsam kokkuvõte ongi – meditsiin peab majandama samamoodi nagu heaperemehelik kodu – pereliikmete endi huvides on kvaliteedi jälgimine, tegelik, mitte fiktiivne arvepidamine ning tehnika-vahendite-ainete ökonoomne hankimine-kasutamine-valimine. Ja see kehtib õigupoolest kõigi elualade ja riigi kui terviku kohta.

Nii lihtne ja ilus ju. Teoreetiliselt. Miks siis niimoodi ei ole? Praktiliselt. Ühisvaenlane on õnneks olemas. Nõukogudeaegsed järelkahjustused. Kommunismiehitajate krooniline ruineeritus, millest välja kasvamiseks on vaja uusi põlvkondi, kes ei lase okupatsiooniaja veteranidel-invaliididel end tuksi keerata. Normaalne on tunda vastutust ja osalust igal sammul – mitte koguda rahulolematust seni, kuni plahvatab ja kaane pealt ära viskab.

Selle normaalse kaasarääkimise ja määramise ees seisab aga hirmunud tolerants. Kannatame viimase võimaluseni lollused ja laristamiese ära – peaasi, et kinga ei saaks. Jajah, näeme küll, et hinnad ja palgad, õigused ja kontroll on paigast ära – aga nii, nagu nõukogude ajal, ei oska me ka praegu oma suhet ja ennast kehtestada asjade puhul, mis on meie jaoks, meie teenistuses, meie jõul ja arvel ühiskondlikus tööjaotuses olemas.

Lisaks oleme tulvil tulutut ametnikepõlgust. Peame neid ullikesteks, kes mujale ei kõlba, kes ei saa ise miskit mehe palka ega oska ammugi teiste meeste palga eest seista – seega jäävadki sotid selgitamata ja kord kehtestamata selles protsessi faasis, kus see loomulik oleks. Ja kuna me jätame asjade mõistuspäraseks seadmise vigade parandamise faasi, ongi tagajärjeks streik oma riigi ja rahva, iseenda ja koduplaneedi vastu.

Ja poliitikutevaen on meil samuti nõukamentaliteediline. Mis siis, et sõprade seas on mitmeid toredaid riigijuhte ja poliitikamehi – ikka tundub „poliitik“ diagnoosi või sõimusõnana, ikka näib, et ta on keegi puutumatu-mõjutamatu, rahvast lahus seisev nähtus, kes muidu lihtsurelike tahet ei näe ega kuule, kui massiga peale ei tulda. Kuni streikiv skalpell ei seisku ja tööseisak süstalt ei peata, seni valitseb jäine vaikus.

Olgu siis nii. Kui massiga – siis massiga. Tehkem siis üldine streigipäev. Kõik, kes juurde tahaksid – ja kõik tahavad! – tulgu tänavale. Vabrikutööline põrnitsegu lasteaednikku – mul on rohkem vaja! – lasterikkad puselgu raudteelastega – vaesust on pagana raske ümber jagada. Ja kui me siis kõik kenasti tänaval oleme, vabalt valitud ja enamasti riigi kulul õpitud ameti peatame, selgub – polegi kusagilt mujalt võtta ega kelleltki teiselt nõuda kui iseendalt.

Või tähendab üleüldine streigipäev riigipööret? Reserve ei tekitaks juurde seegi – ikka tuleb rahvuslikku koguprodukti juurde toota ja mõistlikult majandama õppida. Kes ei jaksa ühes ööpäevas kaht kuni viit tööpäeva teha, see majandab vastavalt võimetele. See lihtsalt on nii. Ja kuidas siis on, kui kogu maailma kõik rahulolematud ühe üldise streigipäeva teevad? Kas Emakese Maa telg nihkub sellest? Ses mõttes suhteliselt jabur suluseis,  et kui Eestis rahulolematu saab Soome tööle minna, siis planeedil Maa jonniv inimene võib Kuu peale sõita, eks? Või tähendab globaalne rahulolematus maailmalõppu? Loodetavasti astutakse arukad sammud uue hea ilma poole siiski põikpäiste loomade kombel sõrgu maasse ajamata, essuhunnikut puskimata ning ennast ja üksteist lõhkumata ja lammutamata.

Samavõrd kui on selge, et streikivad arstid ei hakka Hippocratese vannet murdma ega jäta kedagi vältimatu arstiabita, on selge ka see, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Maa on väsinud ja kurnatud jõuga võtmisest – on loova ja juurde tekitava, mitte lammutava ja ümber jagava ajastu algus. Või on lõpp.

Võrumaal korraldatakse järgmisel nädalal kodanikuajakirjanduse konverents

Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts korraldab järgmisel reedel, 19. oktoobril Võrumaal kodanikuajakirjanduse konverentsi „Kodanikujulguse tööriistad“. Konverents keskendub teemale: kas ja kuidas saab kodanikuajakirjandus julgustada kodanikuks olemist. Mullu palju huvilisi kokku toonud kodanikuajakirjanduse konverentsile on oodatud kõik, kellel huvi kodanikumeedia ja laiemalt kodanikuühiskonna käekäigu vastu.

Konverentsi peaesineja Christine Tatum tuleb spetsiaalselt konverentsi jaoks kohale USAst. Christine Tatum on laia skaalaga ajakirjandusekspert ja mitmeid auhindu võitnud endine tegevajakirjanik, kes nüüd töötab mitmes organisatsioonis, sealhulgas on ta USA ühe suurima ajakirjandusorganisatsiooni Society of Professional Journalism rahvuslik president. Ta on tegutsenud ka kodanikuajakirjanduse vallas ja välja töötanud õppematerjali, mis on kasutusel USA kodanikuajakirjanduse akadeemiates.

Eestimaa tegijatest astuvad konverentsil üles Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin, Eesti kodanikuühiskonna nädala üks algatajaid ja korraldaja ning Domus Dorpatensise tegevjuht Martin Noorkõiv, säästva ja tervikliku eluviisi portaali Bioneer.ee toimetaja Katrin Lipp, Rõuge TV eestvedajad Jaanus Mark ja Karel Saarna, Paide kogukonnaühenduse Weissenstein juhatuse esimees Rainer Eidemiller ning Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi ja portaali Kylauudis.ee esindaja Elina Allas. Konverentsi modereerib Sulev Valner. Konverentsil kõneldut refereerib järgnevate päevade jooksul portaalis Kylauudis.ee Arved Breidaks.

Konverents algab reedel, 19. oktoobril kell 11 Võrus aadressil Koidula tn 7, Võrumaa uues toidukeskuses. Konverents on tasuta. Kuna kohtade arv on piiratud, paluvad korraldajad osalemisest kiiresti teada anda. Konverentsile saab registreerida e-posti aadressil konverents@kylauudis.ee hiljemalt 16. oktoobrini. Kehtib põhimõte: kes ees, see mees!

Konverentsi korraldab MTÜ Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts, päeva kokkuvõtteid saab lugeda portaalist Kylauudis.ee. Ettevõtmist toetavad USA suursaatkond Eestis, Võrumaalt pärit europarlamendi liige Ivari Padar ja teater Vanemuine.

MTÜ Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts on 2010. aasta juulis asustatud ühendus, mis alustas kahe aasta eest omalaadset eksperimenti, lükates 0-kroonise eelarvega käima kogukonna- ja kodanikumeedia portaali Kylauudis.ee. Õhinapõhiselt tegutsev infoveski, mis kajastab elulisi sõnumeid, kohalikke uudiseid ja arvamuslugusid kogu Eestist, on kogunud üle 100 000 unikaalse kasutaja. Portaali lugejaskond on püsinud stabiilsena: keskmiselt külastab portaali ligi 10 000 unikaalset kasutajat kuus, kuine keskmine kontaktide arv on ca 20 000.

Külauudiseid toimetab kümme vabatahtlikku päevatoimetajat. Kylauudis.ee fookuses on külast, kogukonnast ja keskkonnast lähtuvad sõnumid ning sündmused. Portaali on oodatud infot saatma kõik aktiivsed kodanikud, seltsingud, ühendused, samuti kohalikud omavalitsused jm organisatsioonid.

Info:
Elina Kononenko Allas, Kylauudis.ee üks päevatoimetajaid ja konverentsi korralduse eestvedaja
tel 522 3145, e-post info@kylauudis.ee või elinaallas@gmail.com
www.kylauudis.ee, www.kodanikuajakirjandus.ee

Neljapäeval 11.10.2012 kell 18.00-19.30 toimub Shiki meetodi tutvustus „Valgusepesas“ Tuulemaa 12 Tallinn, II korrus ruum 211. Osavõtutasu 10 EUR.

SHIKI MEETODI tutvustuse viib läbi meetodi looja, sensei Tadao Kawahara Jaapanist. Tadao Kawahara on aastaid tagasi praktiseerinud karatetreenerina. Treenerina märkas ta, et mõned õpilased saavutasid tulemusi kiiremini ning teistel tekkisid vigastused kergemini. Osaliselt sellest ajendatuna õppis ta põhjalikult idamaade meditsiini, praktiseeris Shindo meetodit. Tegeledes, jälgides ning ravides igapäevaselt inimesi arenes välja Shiki meetod.

Shiki meetodi järgi jagunevad inimesed nelja erinevasse kehatüüpi (A;B;C;D). Erinevad kehatüübid tulenevad meie DNA-süsteemist ja lihaste struktuurist. Selle abil saab toetada inimesi nende kesktelje tasakaalustamisel, tunnetada oma keha paremini. Avab laiema ja natuke teistsuguse pildi inimesest tema erinevuste ja erilisusega.

Tutvustus toimub ise kaasa tehes, määrame teineteise kehatüübid ja proovime erinevaid harjutusi-liigutusi. Sensei käest saab küsida, kuidas meetodit rakendada igapäevaelus (keha tasakaalustamisel, lõdvestamisel, tulemuslikumal treenimisel või klientidega tegelemisel – nõustamisel).

Info Kadri Pettai, kadri03@gmail.com tel 5653822

Nõgestõbi

Nõgestõbi on allergiline nahareaktsioon, mida iseloomustavad kuplade ilmumine, tugev sügelus ja turse. Vt artikleid NAHAHAIGUSED, SÜGELUS ja TURSE. Nõgestõbi ilmub hoogudena, st sümptomid kord ilmuvad, kord kaovad. Reeglina kutsuvad neid hooge esile tugevad emotsioonid ja hirm mingi olukorra ees, mida inimene ei saa kontrollida.

*******************************************************
Allergia

Füüsiline tõkestus
Allergia on organismi kõrgenenud tundlikkus mingi aine suhtes. Allergia liigitatakse immuunsüsteemiga seoses olevate haiguste hulka.
Emotsionaalne tõkestus
Allergik tunneb tavaliselt vastikust kellegi vastu ega või seda inimest kannatada. Suure vaevaga kohaneb ta inimeste või olukordadega. Sageli on niisugune inimene teistelt saadud tugevate muljete mõju all, eriti nende inimeste mõju all, kellele ta ise tahab muljet avaldada. Paljud allergikud on kergesti solvuvad. Nad arvavad sageli, et keegi ründab neid ning ületavad seetõttu vajaliku hädakaitse piiri.
Allergia on alati seotud mingi sisemise vastuoluga. Allergiku isiksuse üks pool püüdleb millegi poole, teine pool aga lämmatab selle püüdluse. Sama on iseloomulik ka tema suhtumisele inimestesse. Nii näiteks võib ta rõõmustada kellegi kohaloleku üle, aga samas ka soovida, et see inimene ära läheks: ta armastab seda inimest, ent ei taha välja näidata oma sõltuvust temast. Harilikult pärast pikki piinlemisi leiab ta armastatud inimeses hulgaliselt puudusi. Väga sageli peitub allergia põhjus selles, et allergiku vanematel olid täiesti erinevad vaated elule ning nad vaidlesid alailma. Allergia võib osutuda ka heaks ettekäändeks tõmmata enesele tähelepanu, eriti siis, kui see avaldub hingamisraskustes ja allergik ei suuda hakkama saada teiste inimeste abita.
Mentaalne tõkestus
Kui kannatad allergia käes, tähendab, su elus kordub teatud olukord, mis sind ühtaegu tõmbab ja samas ka tõukab, või on olemas inimene, kelle suhtes sa tunned vaenulikkust, ent samal ajal püüad saavutada tema heakskiitu — harilikult on see keegi sinu lähedastest. Sulle tundub, et kui õigustad tolle inimese ootusi, siis hakkab ta sind tõeliselt armastama. Püüa aru saada, et see ei ole midagi muud kui sõltuvus sellest inimesest, tema heakskiidust või laitusest. Sa ei pea enam uskuma, et allumine on ainus viis armastust võita …
On huvitav, et allergia on väga tihti seotud just sellega, mida inimene üle kõige armastab. Nii võivad inimesele väga meeldida piimasaadused, kuid ometi on ta nende suhtes allergiline. Kui sul on allergia mingite toiduainete vastu, siis on võimalik, et sul on raske anda endale õigust nautida elu rõõme.
Sinu elu muutub märksa kergemaks ja meeldivamaks, kui teadvustad, et võid ka ilma kannatusteta võita oma lähedaste tähelepanu. Võib-olla märkasid lapsena, et haigus on hea või kindel moodus endale tähelepanu tõmmata; ei tule aga uskuda, et see on ainus moodus.
Kui sul on allergia tolmu või mõne looma vastu, siis ehk tunned end tihti agressiooni e ründe ohvrina. Miks sa arvad, et teised on sinu vastu agressiivselt meelestatud? Soovitan sul selliseid kahtlusi kontrollida. Kui inimene kardab teisi inimesi, siis hirmu põhjust tuleb tavaliselt otsida enese seest.
Selle asemel, et mõelda, nagu oleks allergia mingite väliste faktorite poolt põhjustatud, püüa meelde tuletada ning analüüsida kõike, mis sinuga juhtus allergilisele reaktsioonile eelnenud ööpäeva jooksul. Kas suhtlesid sa inimestega, keda sa ei talu või isegi vihkad? Kuna sa ei saa muuta teisi, siis ei jää sul üle mitte midagi muud, kui õppida maailma vaatama läbi nn südamesilmade.

Jaanika Gross
*******************************************************

Koolitus „Turundustegevus MTÜ-s“

Oled mõelnud, kuidas olla nähtav? Milliseid kanaleid valida, et info jõuaks Sinu poolt valitud sihtrühmani? Millised info- ja turunduskanalid on üldse olemas?

MTÜ edukaks arenguks ja tulemuslikuks tegevuseks on ääretult oluline, et ühingu võtmeisikutel oleks olemas turunduse baaskompetents.

Koolituse tulemusena oskate:

–              määrata oma organisatsiooni kommunikatsiooni vajadusi

–              kaardistada turunduskommunikatsiooni sihtrühmi

–              püstitada kommunikatsiooni eesmärke

–              sõnastada konkreetsele sihtrühmale suunatud turundussõnum

–              valida sobilikud kanalid turundussõnumi edastamiseks

–              planeerida ja hinnata turunduskommunikatsiooni protsessi organisatsiooni jaoks nii pikemat perspektiivi arvestades, kui ka konkreetse lühiajalise projekti raames.

Koolitus toimub 12.-13.10.2012 Haapsalu Kultuurikeskuses.

Täpsem info ja registreerimine LAK-i  kodulehel. Registreeruda koolitusele saab kuni 5. oktoobrini.

Ühest ühingust on oodatud osalema ka mitu liiget.

Koolitus on tasuta!

Kadi Paaliste

SA Läänemaa Arenduskeskus

MTÜ konsultant

Tel 56248565

kadi@lak.ee

Tere,

Rosma hariduskogukond kutsub kõiki huvilisi lähedalt ja kaugemalt osa saama huvitavast koolitussarjast. Esimene kogunemine juba sel laupäeval, 6. oktoobril Põlva külje all Rosmal.
Kuulutus lisatud.

Parimat
Erkki

Skandaalse kuulsusega hullutav jook – absint

Hea ettevõtja!

Müüakse-ja tutvustatakse mahepõllumajanduse- ja ökotooteid, laias valikus loodustooteid,
sealhulgas mett, ravimtaimi, käsitööd, temaatilist kirjandust või muud sobivat.
Pakutakse erinevaid tervise teenuseid.

Müüjatele osalustasu ehk müügilaud (120×60 cm) maksab 40 euri ja
pool lauda (50×60 cm) 20 euri.

Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis toimub samal ajal
Maaema sügiskonverents teemal „Tervis puhtast loodusest”.

• Osalemise võimalused on meeldivad ja hinnad sõbralikud.
• Külastaja pääseb üritusele piletita!
• Ürituse info ja registreerimisleht asub aadressil www.maaema.ee

Me kõik elame praegusel ajastul kesk tormlevat meediamüra, meid kõiki mõjutab rohkemal või vähemal määral massiteadvus, mis tungib meieni läbi kõikide infokanalite, läbi ajakirjanduse, raadio ja televisiooni ning loomulikult – läbi interneti. Käes on infoajastu. Aeg kiireneb üha. Paljudel inimestel on kiire, kiire, kiire… Miski sunniks neid justkui edasi tormama – uute asjade, uute “väärtuste”, uute kogemuste järele haarama… See on rahamaailma võim inimese üle…

Me teame seda. So what? Mida saame me sinna parata???

Me võime teha valiku – saada teadlikuks sellest, et paljud meie soovid ja tahtmised pole meie tegelikud vajadused, vaid kunstlikult loodud, massiteadvuses ringlevad mõttemustrid. Tegelikkuses vajame me vaid väga lihtsaid asju; ja eelkõige – me vajame armastust ning läbi inimliku armastuse kasvamist jumaliku/tingimusteta Armastuse tundmisesse. See on Armastus, mille kogemine võimaldab meil olla need, kes me tegelikult oleme – suured, kaunid valgusolendid. See on Armastus, mille paistel saame me nagu õied avaneda kõrgematele teadvusetasanditele, kõrgemale arusaamisele iseendast (eneses peituvast jumalikust loomusest). See on Armastus, mida kogedes meenub meile, et me kõik oleme Jumala lapsed, õed ja vennad omavahel. Sest tõelise, jumaliku Armastuse kohalolu meie eludes on seeselava Vaimu avaldumine. See on viis, kuidas Kõige Allikas ja Looja meiega ühendust võtab.

Ühendus Jumalaga või Allikaga või Kõige Kõrgemaga või Kõigega, Mis Olemas On – kuidas keegi nimetada soovib – annab meie elule uue mõõtme ning me hakkame tasapisi läbi nägema seda reaalsust, milles oleme harjunud toimima ja millest midagi muud me enamasti teagi. On vaid mingi nimetu igatsus, mis on paljudega meist alati olnud ning mis viitab sellele, et oleme olnud ka mujal, teistes maailmades, teistel olemasolu tasanditel…

Me hakkame järk-järgult märkama, et siin maailmas on kõik inimesed avatud teatud mõtte- ja tundemustritele, mis oleksid justkui selle teadvusetasandi, milles inimesed valdavalt toimivad, ülesehitus. Tegemist on millegagi, mis oma struktuurilt on justkui ülimalt kompleksne arvutiprogramm, mis määrab skaala meie mõtetele-tunnetele; mis määrab tõlgenduse maailmast, milles me end elamas kogeme. Inimesed lasevad neid mõtte- ja tundemustreid oma teadvusesse ning hakkavad neid siis pidama enda omadeks. Need aga võtavad võimust inimese teadvuse üle, juhtides ning valitsedes neid. Variatsioone on palju, kuid alati võime tunda need mustrid ära sellest, et nad tekitavad meis surve all olemise tunde. Sama lugu on kõikvõimalike hirmudega, mis põhjustavad stressi, sageli isegi väga suuri kannatusi, energiakadu kokkukukkumiseni välja, depressiooni, isegi paanikat. Me kõik teame neid seisundeid ning need võivad meis vallanduda kõige erinevamatel põhjustel ja vahel – ka täiesti ilma mingi välise ehk nähtava põhjuseta. Ometi tuleb endale teadvustada, et need seisundid pole reaalsed, vaid teatud mõtte- ja tundemustrid, mis meie teadvust valitseda ja kontrollida püüavad, kui me seda teadlikult ei takista.

Kui lahendustest rääkida, siis kõige olulisem on – teadvustamine. Kui me teadvustame sellise mehhanismi olemasolu siin maailmas, siis suudame me luua ruumi enda ja kõneallolevate tunde- ning mõttemustrite vahele. Kui see ruum on loodud, saame me kasutada juba meile jumaliku kingitusena antud vaba tahet ning me võime valida mitte lasta neil energiatel enda üle valitseda. Kuid veelgi olulisem on see, et meie energiaväljas oleks piisavas koguses jumalikku Armastuse energiat, et oleksime avatud kanalid puhtale Allika energiale, sest ainult see loob tõelise kaitse kõikide soovimatute mõjutuste vastu ning annab meile võimaluse valida ise, mida me soovime ühes või teises olukorras (ka väliselt kõige hullemas ja hirmutavamas) kogeda. See on puhtus, mis on saavutatav siis, kui me teadlikult ning järjekindlalt puhastame oma sisekosmost, olles tänulikud, ausad ning andestavad, alati avatud jumalikkusele meie sees ja meie ümber. Siis on meie energiaväli alati täidetud puhta, Kõiksest Allikast ammutatud energiaga ning kõik meie suunas tulevad soovimatud energiamustrid lihtsalt voolavad meist mööda. See saab võimalikuks aga alles siis, kui me kas teadlikult või intuitiivselt oleme reaktiveerinud oma valguskeha – jumaliku kingituse, mis meil kõigil potentsiaalselt olemas on.

Maailm, milles hetkel elame, on õppimistingimus, võimalus kogeda duaalsust, teha valikuid n.ö. hea ja kurja vahel. See on maailm, mis eksisteerib teataval sagedusribal, mida  nimetataksegi vahel kolmandaks tiheduseks, vahel kolmandaks dimensiooniks. (Vahe mõistete “tihedus” ning “dimensioon” vahel seisneb siin kontekstis selles, et dimensioon osutab alati paiknemisele aeg-ruumis või ruum-ajas; tihedus aga viitab üksnes aine võnkumiskiirusele ehk vibratsiooni sagedusele. Seega võib samas tiheduses eksisteerida mitmeid paralleelseid maailmu ehk dimensioone.)

On Üks Reaalsus, kuid lõpmatu hulk võimalusi seda kogeda. Maailm, milles meie elame ning toimime, on vaid üks selline võimalus. See on maailm, mida kujundavad ning hoiavad koos meie mõtted ja tunded, igatsused ning soovid, aga ka meie hirmud, eelarvamused ja piiratus. Me ise loome oma kogemust Reaalsusest. Loomulikult kogevad eri indiviidid sedagi maailma väga erinevalt, kuid on siiski palju ühist selles, mis on kujundanud fooni meie individuaalsetele kogemustele Reaalsusest. Seega oleme meie, inimesed, kõik üsna sarnases olukorras, mille määravad selle sagedusriba, kus meie teadvus end kogeb, omadused. See on dimensioon, kus kogetakse eraldatust – eraldatust loodusest (Maa-Emast); eraldatust kaasinimestest; eraldatust Kõigest, Mis Olemas On; eelkõige aga eraldatust Jumalast, Kõige Allikast ja Loojast…

Tegelikkuses on eraldatus illusioon ja mõistusega teavad seda meist juba päris paljud, kuid kogemuslikult siiski veel vähesed ning neid on aegade jooksul nimetatud Valgustunuteks või Ülestõusnud Meistriteks, sest need on inimesed, kelle teadvuses on toimunud nihe, mis tähendab seda, et nad on liikunud oma kogemuses järgmisele tasandile. Nad on ületanud duaalsuse (nii nagu meie seda mõistame), võitnud surma ning väljunud eraldatusekogemusest. On teada, et selliste inimeste hulk kasvab üha (nii siin kui sealpool surma poolt loodud piiri). Ning on teada ka see, et kui oleks juba piisav arv inimesi, kelle teadvuses selline kogemuslik nihe aset leidnud oleks, toimuksid väga suured muutused ka kogu inimkonna ühisteadvuses ning maailm muutuks oluliselt, s.t. – muutuks meie kõigi kogemus Reaalsusest.

Palju räägitakse ja kirjutatakse Apokalüpsisest, lõpuaegadest. Kui palju on tehtud sellel teemal filme… Tunnistagem endale – tegemist on protsessiga, mis on toimumas nii meie ümber (välismaailmas) kui ka meie sees (sisemaailmas) juba mõnda aega.  Enamik küll ignoreerib seda, ometi on inimestel väga suur hirm nn. maailmalõpu ees… Aga mida ikkagi tähendab mõiste “maailmalõpp”? Kas on võimalik, et miski lihtsalt haihtub? Ei ole ju. Surmgi ei ole lõpp, vaid muutus, minek ühest olekust teise. Seega ei saa ka “maailmalõpp” tähendada muud kui muutust, üleminekut teisele kogemustasandile. Tegelikkuses peegeldab maailm meie ümber neid suuri muutusi, mis toimuvad meis kõigis. Lõpp on alati millegi uue algus. Seepärast räägitakse kõrvuti “maailmalõpuga” teistes allikates hoopis planeedi üleminekust neljandasse dimensiooni, planetaarsest ülestõusmisest. Ja on ka räägitud Kristuse Teisest Tulekust, paradiisist Maa peal. Ent kuidas see võiks ilmneda? Mida see ikkagi täpselt tähendab???

Üks võimalik vastus võiks olla selline: kui toimub nihe meie teadvuses ja teiseneb kogu meie kogemus maailmast, siis tähendab see kõikide sõdade lõppu, see tähendab kannatuse, eraldatuse ning unustuse lõppu; see on väljumine kolmanda dimensiooni piiratusest, tõusmine Kristus-teadvuse esimesele tasandile (ning neid tasandeid on palju), naasmine Armastuse ja Valguse maailma – teadvusetasandile, kus kogeme järjest sügavamalt Üks-olemise tõelist tähendust ja näeme ning mõistame seda imelist Teed, mis viib meid aste-astmelt tagasi Koju – Allikasse, kust me kõik oleme kunagi aegkondade eest välja voolanud ning kuhu me alati tegelikult kuulunud oleme.

Nüüd võime me küsida: mis kutsub esile sellise nihke teadvuses? Ja kuidas selleni jõuda? Vastus on: avanemine jumalikule/tingimusteta Armastusele ja katkematu ühenduse loomine Loojaga (ning siis selle ühenduse hoidmine kõikides katsumustes ja proovilepanekutes!) viib järk-järgult selleni. Püha ühendus Loojaga, seeselava jumaliku Vaimuga, taastab ja reaktiveerib ka meie valguskeha – Mer-Ka-Ba sõiduki, mille vahendusel oleme alati ühendatud jumaliku vaimuringlusega ning kaitstud kõikide soovimatute energiamustrite sisenemise eest meie teadvusevälja (nii siin kui sealpool surma). Valguskehas oleme avatud jumalikule Armastusele ning Kõikteadmisele, milles on aga alati võimalik kasvada ja areneda, sest areng on lõputu või – peaaegu lõputu. Ka on valguskeha taastamine protsess, mis nõuab väga suurt tööd iseendaga, samuti vastutuse enda peale võtmist kõikide enesest lähtuvate, nii enese kui teiste peale pandud programmeeringute eest.

Keegi meist ei tea täpselt, millal üleminek ühelt teadvusetasandilt teisele aset leiab. Aeg, mis meile enda korrastamiseks antud on, võib olla nii pikk kui lühike. Nii nagu surmgi võib saabuda ootamatult…

Riina Grethiel

Mis on intuitsioon ja kuidas see toimib? Vahel on intuitsiooni kohta lihtsam selgitusi anda määratledes, mis intuitsioon ei ole. See ei ole mõistus, mis seletab kõik ära. See ei tööta nagu arvuti: a+b+c=d. See ei kasuta loogikaprintsiipe, nagu arvuti teeb. Intuitsioon ei ole ego, see ei toimi vormi ja struk­tuuride maailmas.

Intuitsioon on võime jõuda teadmiseni sõnade abita – tunnetada tõde, ilma et oleks antud selgitusi. Intuitsioon toimib väljaspool aega ja ruumi, see on ühendus sinu kõrgema minaga. Intuitsioon ei ole piiratud füüsilise kehaga, vaid tugineb mõistmisele, et minevik, olevik ja tulevik rulluvad lahti sama­aegselt. See võtab sinu mõistuse poolt teadvustatud soovid, suundub nendega tulevikku ning leiab võimaluse neid ellu kutsuda. Intuitsioon räägib sinuga mõttevälgatuste, ilmutuste ja sisemiste igatsuste kaudu. See ei ütle sulle, nagu intellekt seda teeks: “Homme pean ma tegema seda, see asi on mul päevakorras. Oleks tore, kui saaksin selle tehtud.” Selle asemel ütleb intuitsioon sulle: “Teeme midagi, mis oleks tore ja lõbus? Täna tahan ma teha just seda.” Tihti käitub intuitsioon sinu sees nagu mängiv laps, kes tahab sind tugevate sisemiste soovide ajel eemale meelitada raskest tööst rõõmu ja mängulisuse maailma. Hämmastav on see, et just mängulises maailmas saad ühenduse vastustega, mille otsimiseks oled töötanud kuid.

Intuitsioon suudab välgukiirusel ideid sünteesida. Geeniused, nagu Edison või Einstein, töötasid väga kõrgetasemelise ja peenekoelise intuitsiooniga. Nende ideed tulid väljastpoolt aega ja ruumi. Intuitsioon väljub teadaoleva teadmise piiridest teadmatusse. See võib aidata leida vastuseid ja saada informatsiooni, mida teised inimesed ei tea. Intuitsiooni (kuuendat tšakrat) seostatakse indigosinise värviga. Kui sulle tundub, et see värv tõmbab sind, siis võib see viidata intuitsiooni avanemisele. Kuuendat tšakrat ehk kolmandat silma avavate inimeste väljakutseks on kuulata oma intuitsiooni ja selle põhjal tegutseda.

Kui sa järgid oma intuitsiooni, avanevad su ees paljud uksed.

Sa võid sekundiga saada vastuse probleemile, mille kallal oled töötanud aastaid. Ütleme, et sa tahad töölt lahkuda, aga su mõistus korrutab: “Kui lähed töölt ära, jääd sa nälga, sul pole piisavalt raha, sa ei saa hakkama.” Vahepeal aga ütleb sinu intuitsioon: “Aga miks mitte ette kujutada, et saan hakkama ning võib-olla juhtub mõni ime, mis laseb mu soovil teoks saada.” Et ületada lõhet intellekti ja intuitsiooni vahel, kasuta usaldusel ja usul põhinevat südameenergiat. Intuitsioon annab sulle tihti vastuseid, mis ei tundu loogilised, aga need vastused toimivad, kui sa nendesse usud ja tegutsed neile vastavalt.

Kuidas oma intuitsiooni arendada? Kõigepealt õpi  intuitsiooni usaldama. Te kõik kuulete sosinaid, teil kõigil on mõni idee selle kohta, kes te tahaksite olla ja mida teha. Teil on nägemus täisväärtuslikumast elust, kuigi vähesed teie seast annavad endale võimaluse sel teemal fantaseerida ning veelgi vähesemad usaldavad oma nägemust piisavalt, et seda teostama asuda.

Intuitsioonimaailma sügavustesse sukeldumisel on oma ohud. Üks oht seisneb selles, et intuitsioon toimib tulevikus ja sa võid lasta tulevikuideedel end liigselt lummata, mistõttu olevik tundub hall ja igav. Füüsiline ja vaimne reaalsus on erinevad. Füüsiline maailm koosneb palju aeglasemast energiast kui intuitsioonimaailm või mõtetevald. Intuitsiooni ja mõtteid kasutades suudad sa välgukiirusel läbida tee idee sünnist selle teostumise ja läbielamiseni. Idee teostamine füüs­lises reaalsuses on aga palju aeganõudvam tegevus, kuna füüsilise tegelikkuse maailm põhineb vormil ja ajal. Ideid välja mõelda võib olla palju huvitavam, kui neid tegelikult ellu viia. Kui sa tahad oma intuitsiooni füüsilises reaalsuses rakendada, siis arenda kannatlikkust, usaldust, usku, fokuseerimisvõimet ja keskendumist.

Teil kõigil on võime kasutada oma intuitsiooni ja järgida oma vaistu. Vahel te teate telefonihelinat kuuldes, kes helistab. See ongi intuitsioon. Teil on olemas isiklik nägemus selle kohta, kes te olla tahate. Seda, kuidas nägemusele tähelepanu pöörata ning oma teod, sõnad, suhtumine ja käitumine sellega sobitada, on vaja õppida. Sa tunnetad enda tõelist väge, kui tegutsed kooskõlas oma intuitsiooniga.

Intuitsiooni kuulamine ja järgimine toob eesmärgi saavutamise kiiremini kätte.

Kui sa elad intellektuaalsel tasandil, siis oled ilmselt loonud endale terve nimekirja asjadest, mida pead tegema. (Kuulata eriti sõna “pead”.) Ilmselt on su päev, nädal ja terve kuu ette ära planeeritud. Ja ikkagi paned sa imeks, miks ei tunne sa end rõõmsa ja vabana. Võib-olla elad liiga palju intellektimaailmas. Intellekti ja intuitsiooni on nimetatud ka vasakuks ja paremaks ajupoolkeraks. Vasak ajupoolkera on see, mis jätab meelde, kasutab loogikat ja mõtleb ajatelje järgi orienteeritud, järjepideval viisil. Parem ajupoolkera on intuitsioon ja tunded, loomingulisus ja kujutlusvõime – maailm väljaspool sõnu.

Ainult intuitsioonimaailmas elamisest ei piisa: selles elav inimene ei tee oma elus midagi muud kui unistab ja fantaseerib või teeb suuri sõnu. Te kõik olete kokku puutunud inimestega, kes räägivad küll oma suurtest visioonidest ja plaanidest, aga elavad ikkagi vaesuses ning ei loo midagi. Selleks et intuitsiooni tegelikkuseks muuta, on vaja palju keskendumisvõimet, kannatlikkust, tahtejõudu ja oskust taotlusi püstitada. Füüsilises reaalsuses on idee kohe, kui see kuju võtab, juba vana. Seetõttu on oluline austada asju, mille kallal sa oled minevikus töötanud, armastada oma mineviku mina. Kõigest, mis sinu intuitsioonist teadvusesse jõuab, saab minevik niipea, kui selle teadvustad. Austa seda, kes sa olid ja kust sa tuled, austa ja armasta oma minevikku.

Paljud teie seast teevad oma minevikku maha. Kui sa näiteks kirjutad raamatut, siis ei pruugi sulle aasta eest kirju­tatu enam meeldida. Kui su karjäär läheb ülesmäge, võid sa tagasi vaadates öelda: “Kaks või kolm aastat tagasi olin ma vaid …” Mida rohkem sa oma mineviku mina austad, seda kiiremini suudad sa kuulma hakata intuitiivset häält ning oma tulevikku siseneda. Intuitsiooni on raske kuulata, kui sa ei armasta seda, kes sa olid, sest intuitsioon avaneb vastavalt sellele, kui palju sa suudad armastada minevikus välja kujundatud vorme. Mida rohkem sa armastad kõike, mida oled loonud, seda enam suudad toimida intuitsiooni kõrgemal tasandil.

Saada oma minevikule armastuse energiat.

Tähtis on ajas tagasi minna ja oma mälestused ära puhastada, kuna ego toob tihti esile soovimatud ja negatiivsed mälestused, mis su edasiminekut takistavad. Vaata, milliseid hingeomadusi sa arendasid rasketel aegadel ja näe, et andsid endast vastavalt oma oskustele parima. Tänased vaated, oskused ja suhtumised arendati välja just neil aegadel.

Iga õppetund aitas sul kasvada, tehes võimalikuks järgmise sammu. Kui tihti sa mõtled kõigile imelistele asjadele, mida oled saavutanud? Sul on mälestusi, mis räägivad soovitud projektide edukast teostamisest. Mõtle nendele ja see aitab sul käesoleval hetkel edu saavutada. Kui sa ei leia ka ühte täiesti asjakohast mälestust, siis on sul kindlasti piisavalt ligilähedasi kogemusi, mis kokkukogutuna sind aidata võivad.

Kui tahad oma intuitiivseid nägemusi ellu viia, siis tuleb sul kõigepealt kinni püüda kujutluspildid, aeglustada nende vahelduvat jada, hoida neid oma teadvuses ning olla piisavalt kannatlik, et neid teostada. Niipea kui oled intuitiivse nägemuse teadvustanud, muutub see visioon mälestuseks ja saab seega minevikuks. On tähtis mäletada minevikku positiivsena, sest see sisaldab visioone, mida sa olevikus ellu viid.

Mõtle kõikidele “pean tegema” nimekirjadele, mille sinu intellekt on kokku pannud. Sa võid veeta nädalaid ja kuid, isegi aastaid, püüdes oma tulevikku mentaalsel tasandil kaardistada ja iga üksikut sammu läbi mõelda. Loomulikult on plaanide tegemine väärtuslik, sest see annab sulle usku ja kinnitab teadmist, et suudad oma eesmärke saavutada. Kõige olulisem on kindel nägemus oma eesmärkidest. Kui sa aga järgid plaani liiga jäigalt, siis eitad imesid ja sisemise energia loovat voolamist. Intuitsiooni järgimine on alati kiireim ja lihtsaim viis soovitu loomiseks. Intuitsiooni mängulisus võib tuua sinu juurde kõik intellekti sõnastatud eesmärgid ja visioonid ning tavaliselt veelgi enam. Intuitsioon ütleb tihti: “Ärgem tehkem täna midagi arukat, lähme parem jalutama, lähme loodusesse, lähme raamatupoodi, ostame mõne toreda raamatu.” Ja kui sa sellist nõuannet kuulda võtad, siis ennäe imet – päeva lõpuks oled teinud rohkem oma kõrgemate eesmärkide nimel kui ükskõik millise mõistuse poolt dikteeritud nimekirja alusel. Võib-olla said sel päeval kontakti ideega, mis viis sind neist endale seatud eesmärkidest kuus kuud ettepoole – intuitsioon elab ju tulevikus.

Paljudele teist meeldib olla pigem tulevikus kui olevikus või minevikus. Kuid pea meeles, et üks asi on elada tulevikus ja tuua sealt saadud nägemused tagasi praegusesse hetke ning teine asi on neid nägemusi mitte kunagi kasutada. Kui sa ei toimi vastavalt oma visioonidele, siis ei suuda sa luua endale soovitud elu.

Parim viis intuitsiooni arendamiseks on seda kuulata.

Kui paljud teist on kuulnud oma meeles sosinaid, mida olete ignoreerinud? Kui paljud teist on kuulnud sosinaid töö kohta, mida teha tahaksite, aga olete pidevalt esile toonud põhjusi, miks te seda teha ei saa? Kas poleks olnud lihtsam luua põhjusi, miks te seda tööd teha saate? Enda tagasihoidmine võtab palju rohkem energiat kui edasiliikumiseks loa andmine. Mõtle sellele, kui tühjana sa end negatiivsele keskendudes tunned ja kui energilisena siis, kui oled meelestatud positiivselt. Ning kui kergesti kõik siis laabub.

Võib juhtuda, et tahad töölt ära tulla, et pühendada end mõnele hobile või juba pikka aega huvipakkunud tegevusalale. Sa võid kuulda enda sees sosinat, et see õnnestub. Sa võid avastada, et on teisigi inimesi, kes on selles valdkonnas edu saavutanud, ning saada universumilt kõiksuguseid märke selle kohta, et just see on õige tee, mida mööda käia. Intuitsioon suunab sind tulevikku asjade kaudu, mis sind ligi tõmbavad, kuna sa armastad neid. Kui sa seda häält järgid, siis avanevad sinu ees kõik uksed. Kui sa leiad, et uksed on sinu ees suletud, siis ütleb universum sulle, et on olemas parem tee. Ära murra suletud ustest sisse, otsi avatud uksi.

Intuitsioon räägib sinuga just praegu. Intuitsioon suunab sind kindlas suunas, kasutades selleks soove, uitmõtteid, ideevälgatusi, tundeid. Et intuitsiooni kuulda, pööra tähelepanu oma sisemusest kerkivatele ideede ja tunnete maailmale. Kui sunnid end midagi tegema sel ajal, kui su tunded ärgitavad sind tegema midagi muud, siis ei pööra sa oma intuitsioonile tähelepanu. Sinu intuitsioon saadab sulle pidevalt sõnumeid ja ütleb igal hetkel, mida oma energia vabastamiseks teha. See suunab sind alati elusolemise ja kõrgema tee poole.

Sinu intellekt võib intuitsiooniga tihti võitlusesse astuda. Intellekti austamist on sulle õpetatud kultuuri, teaduse ja akadeemilise maailma kaudu, mis on suunatud ratsionaalse, loogilise mõistuse arendamisele. Aga ometi on paljud suured leiutised – raadio, elektrilamp, televisioon – sündinud intellekti ja intuitsiooni sünteesist. Intellekt võib olla kõrgelt arenenud ja sellele meeldib juhtida. Intellekt võib end intuitsiooni poolt ohustatuna tunda. Paljud teist usuvad, et kui midagi juhtub liiga kergelt, siis pole asi õige või et kui te ei tööta kõvasti, siis pole tulemused midagi väärt. See on üks viis, kuidas intellekt kontrolli enda käes hoiab.

Kui sa lähtud intuitsioonist, siis toimub edasiminek justkui iseenesest.

Sinu intellekt armastab kõike loogiliselt ette planeerida, sinu intuitsioon on aga täiesti spontaanne. Oluline on paindlikkus. Kui järgid jäigalt oma etteplaneeritud eesmärke, siis ei pruugi sa märgata intuitiivseid sõnumeid, mis aitaksid sul kergemini hakkama saada. Kui märkad, et sa ei taha midagi teha, siis peatu ja küsi endalt, mida sa selle asemel teha tahaksid. Võib-olla pole tegemist kõrgeima teega, aga võib-olla on lihtsalt ajastus vale. Kui sa usaldad ja järgid oma tundeid igal ajahetkel, siis kulged sa peagi käsikäes oma intuitsiooniga ning voolad koos universumiga.

Intellektil on oma roll – plaanide sõnastamine, otsuste tegemine ja nende teostamine. Intellekt on nagu laevakapten, kes uurib kaarte, teeb plaane ja juhib laeva. Kuid siiski määravad kursi ilm ja ookean. Kapten peab olema paindlik ning kasutama oma plaane vaid juhistena. Täpselt samamoodi juhib intellekt sinu laeva. Intuitsioon annab sulle teada eesootavatest tormidest, kõrvalekalletest kursilt (mis osutuvad otseteedeks); see jälgib teed tulevikku, mis on kujundatud selleks, et tuua sinuni kõrgeim hüve. Kasuta intellekti eesmärkide seadmiseks ja kõrgematele olemistasanditele suundumiseks. Keskenda tahtejõud ja taotlus ülespoole liikumisele – selline on intellekti parim kasutusviis: hoida sind kursil, seada eesmärke ja suhelda maailmaga. Sinu intuitsioon viib sind eesmärgini kõige paremat, kiireimat ja lihtsaimat teed mööda, kui jälgid oma tundeid, vaistu, sisemist tungi ja sügavamaid soove.

Võtame näiteks inimese, kes tahab alustada karjääri uuel elualal. Kui ta laseks olukorra vabaks ja kujustaks seda soovi, siis juhiks intuitsioon ta uue alguse juurde. Ühel heal päeval, olles järginud mängulist tungi jalutama minna, võib ta kokku saada inimesega või võib talle pähe tulla idee, mis on algtõukeks vajalik. Intellekt võib püüda seda teed loogiliselt rajada ega pruugi suuta näha, kuidas asjad võiksid käivituda. Selleks et oma tundeid ja intuitsiooni järgida, on vaja neid usaldada, sest intuitsioon näitab sulle ainult ühte sammu korraga.

Intuitsioonile avatud olemist saab õppida, kui kuulata oma tundeid ja toimida nendele vastavalt. Kui sul on tung midagi teha, siis tee seda. Ära sunni end tegema tööd, mida sa teha ei taha, kuula oma tundmusi. Ava end uutele elatise teenimise viisidele. See nõuab suurt usku ja usaldust, kui otsustad hakata järgima oma tunnetust. Meenuta kõiki neid kordi, mil oled oma sisemist sundi kuulanud, selle järgi toiminud ja hiljem oma edu üle imestust tundnud.

Et usaldusvõimet arendada, võiksid tagasi vaadata ja meenutada kõiki kordi, mil uskusid iseendasse, kuulsid sosinaid ja toimisid nende järgi. Intuitsiooni järgimine nõuab paindlikkust ja spontaansust. Et neid jooni endas arendada, võiksid meelde tuletada neid kordi, mil olid paindlik, loobusid oma plaanidest ning asjad läksid veelgi paremini, kui sa oodanud olid. Kui sa tahad oma teovõimet suurendada, siis luba endal kuulata sisemisi sosinaid ja nende järgi käituda. Ole mänguline. Tee seda, mida oled alati teha tahtnud. Ole taas laps. Too oma ellu rõõm ja sa näed, et sinu loominguline energia ärkab ja hakkab voolama nagu ei kunagi varem.

Küsimused ja harjutused

1. Kirjuta kolmest korrast, mil järgisid oma intuitsiooni – toimisid vastavalt tundele, vaistule või sisemisele sunnile – ja kõik läks hästi.

2. Kirjuta üles vähemalt kolm asja, mida su sisehääl on palunud sul sosistades – või ehk isegi karjudes – teha. Need võivad olla nii tähtsad kui ka vähemtähtsad asjad.

3. Mõtle iga asja jaoks välja üks samm, mille astumine võiks soovitu sinu ellu tuua.

4. Tee kalendrisse märge kuupäeva kohale, millal kavatsed selle sammu astuda.

http://www.valgusesaar.ee/intuitsioonist.htm

Kodu rännakul, maailm kodus kaasas

Kati Saara Vatmann

On kääride aeg. Nii ajastutevahelise üleminekuomase, kaane pealt löömise eelse käärimise mõttes – kui mentaliteetide kääri eraldumise tähenduses. Erinevus ja vastandlikkus üha süveneb. Hea areneb paremaks ja suundub tulevikku – halb halveneb, kuni kaob. Ent kadumise eelne kurjus on – nagu haavatud loom ikka – ohtlikem ja agaraim. Rikkus kasvab – ja vaesus samuti. Arukuse ja rumaluse vaheliste kääride haarade tippudest enam teine äärmus kätte ei paista ja mõistetav pole. Ega peagi olema.

Kodudegi puhul käib seesama kääritamine.

Kusjuures paradoksaalsel kombel on kääride ühe haru tipus ühtaegu nii kapitaalsed kantsid ja kõigest kohvrid kui kodud, teises karpkorterid, mis süvendavad inimeste abitust ja pidetust.  Kantsides – olgu see talu, metsamajake, linnaeramu või suisa häärber – on maailm kodus kaasas. Kohvrites, millega mööda planeeti Maa kulgejad rändavad ja meie, paiksemategi hüvanguks kogevad ja jagavad, on kodu rännakuil kaasas.

Ikka kaugemal teineteisest seisavad investeerijad ja tarbijad. Kadumas on need, kes üldse ei investeeri – või panustavad tänavasse – näiteks luksusautosse, mis seisab ilmetu-tundetu korterikasti ees, kus oleks justkui kõik elamiseks vajalik sees, ainult Kodu pole. Nii kantside kujundajad kui kohvriga kogu planeeti hõlmavad kulgejad investeerivad aga tunnetusse, teadmistesse ja teadvelolekusse.

Olles ise alati nii Egiptuses kui Pariisis, Saltzburgis kui Prahas, Malaisias kui Brasiilias kuitahes lühikeseks ajaks mõnes toas või tares peatunud, olen alati sisetunde järgi mõned oma eluliselt olulised asjad vaistliku Feng Shui järgi ruumi laotanud – ja ongi kodu. Sedasama nippi kirjeldab Tom Valsberg oma lähinädalail ilmuvas raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta“ – kodutunnet kandvad olulised esemed kaaluvad kokku pool kuni poolteist kilo ning annavad turva- ja kohaltunde kustahes maailmas.

Oma kantsi sisustamine maailmaga on kooskõlas Gunnar Aarma õpetusega. Loome toetava ja väeka, õdusa ja meid kogu planeediga ühenduses hoidva kodu, kui kujundame ta reisidelt kaasa toodud suveniiridega. Külastatud paikadelt meeneid ostes investeerime nende valmistajate ja müüjate töösse raha, mida oleme teeninud oma tööga. Töösse oma andeid, oskusi, haridust, aega ja energiat panustades anname nendesse soetatud esemetesse sõna otseses mõttes iseenda. Sel lihtsal ja loogilisel põhjusel tahame reisidelt kallitele kingitusi tuua – olid mul meeles, andsin end sulle kingitusi ostes end kodust kaugelgi sulle – ning kodukujunduseks toodud papüürused-savitaldrikud-eebenmaskid on samal kombel kingitused. Kingitused kodule, kus koos nende näiliselt otstarbeta asjadega end aina kindlamas kindluses tunda.

Nii erinevad kui oleme ise üksteisest, on ka meie nimekirjad ja tähtsuse järjekorrad, midapidi oma pesa punumiseks ja armastamiseks-usaldamiseks tarvilisi nähtusi loetleme. Mööbel ja kodumasinad, kodutekstiil ja pesumajandus, nõud-vaasid-toosid ja kellad-küünlad-fotoalbumid. Raamatud ja maalid, meened ja elektroonika. Potililled, koduloomad-linnud – ja perekond ise muidugi ka.

Kõigesse ja kõigisse sisestame iseennast – ja kaugelt näen kodu kasvamas…  Iga pereliige kasvatab kantsi oma panusega. Isa värkstuba ja trenažöör. Ema töönurk käsitöö, mõtlemise ja tegusa meditatsiooni tarvis. Vanaema iluaed ja vanaisa põld. Õe buduaar ja venna stuudio. Ning väikevenna taksikoer Bello nagu Lindgreni Karlssoni-raamatus – või terve Korfu saare loomastik lisaks oma perele ja muudele loomadele – nagu Durrelli kultuslikus „Minu pere ja muud loomad“ šedöövris – mille menu põhjus on muide ka selle tarkuse edastamine, et kodu kolib perega kõikjale kaasa. Inglismaalt Kreeka erinevatesse majadesse, olles enne seda olnud Indias – ja pärast jälle Albioni saarel.

Sõbrad on väitnud, et minu kodud on mööda Eestit liikudes koos elus ja eluta olenditega kohta, ent mitte olemust vahetades alati kuidagi üht nägu olnud. Perenaise nägu. Kahetoaline korter Pärnu jõe ääres ja toake Onu Bella õpetajannast ema majakese teisel korrusel, erakas Tartus Pirogovi uulitsas ja Võru maanteel, tuba ämma majas Tihase tänavas ja oma esimene abielunaise elamine Tervishoiu tänavas, avar eeslinnakorter Haagel ja nõiamajake Pärnu piiril Raekülas, suvilast päriskodustatud kants Vehendis ja esimene omarajatud talu Lius – ning nüüd suur talu Raplamaal Soonel (www.aabramihobulausujad.ee) – kõik nad on sarnased.

Ja see vägede valitsemine on veennud – kõik on väli, väli on elus, elus väli rajab Kodu.

Eksistentsialismi kõrgem pilotaaž lisab siinkohal, et kogu planeet on seega ühtne ning järelikult on just kohvriinimesed Hea Uue Ilma rahvas, kes tunnetab eriti häirimatult ja ilma ballastita seda ühtsust. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.

Kogu Maad meie ühtse koduga – ja iseenda ühtsust kõigi siinsete asukatega – on kääride hea haru kõrgeima tipu poole turnijail esmalt tükati tüsilik taluda. Kuidas me ikkagi kullerite ja ajukääbikutega üks oleme? Saunakülas või Supilinnaski on nadikaelte naabrust tülikas taluda, Eestistki tahaks rändrotid ja kabajantsikud deporteerida – nii tekib soov ka kogu Maa pealt mõrvarid ja mölakad minema pühkida. Minu kodu ju!

Nii, nagu me ei pääse laululinde toitvatest sääskedest ega oma erakordse intellektiga maastikku rikastavatest rottidest, on oma koht globaalses kodus ka terroristil, kes just praegu kusagil süütuid inimesi orbiidile lennutab ja sindrinahal, kes parasiidina teiste krae vahel vegeteerib ja võõrast  vaevahigist süüdimatult ja süümeta toitub. Nii on. Veel. Kuni on kääride käärimise aeg.

Ega asjata paluta Jumalalt jõudu muuta asju, mida muuta saab ja kannatlikkust leppida asjadega, mida muuta ei saa ning arukust neil kahel vahet teha.

Olen veendunud, et hea jääb ja edeneb aina paremaks. Nii ka meie Kodu, mis on meie endi peegel samavõrd kui meie silmad, lapsed ja sõnavaragi. Kaoses ei saa luua ega edeneda. Inetu ei ole ilus ja räpakus pole vaimsus. Seega pole sügavalt südamest ja iseeneslikust tungist sündinud liigutus, millega korjame tänavalt üles tühja kilekoti ja metsast plekkpurgi, alandav vaid ülendav. On tunnetuse küsimus, kes hoiab paigas ja korras, puhta ja tasakaalustatuna oma toa, kes kogu kantsi, kes ka tänava, linna, riigi ja planeedi. Hoiame!

Täna ma tahan teile rääkida kolm lugu oma elust. Just niimoodi. Ei miskit suurt. Lihtsalt kolm lugu.

1) Esimene lugu räägib punktide ühendamisest.
Ma langesin peale esimest kuut kuud Reed’i Kolledžist välja, kuid jäin peale seda veel 18-ks kuuks vabakuulajaks, kuni ma lõplikult ära tulin. Niisiis, miks ma välja langesin?
See algas enne kui ma sündisin. Mu ema oli noor, vallaline, viimast aastat ülikoolis käiv tudeng ja ta otsustas mind adopteerimiseks ära anda. Ta oli väga veendunud selles, et mind peaks adopteerima keegi, kes on ülikooli lõpetanud, nii et kõik oli juba valmis ja korraldatud, et minu sündides adopteerivad mind üks advokaat ja tema naine. Ainult, et kui mina välja vupsasin, otsustasid nemad viimasel minutil, et nad tahaksid tõeliselt hoopis tüdrukut. Nii et minu vanemad, kes olid ootenimekirjas, said keset ööd telefonikõne, kus küsiti: “Meil on siin üks ootamatu poisslaps, kas te tahate teda endale? Nemad vastasid: “Muidugi!” Mu bioloogiline ema oli hiljem teada saanud, et mu ema ei olnud ülikooli ja mu isa keskkooli lõpetanud. Ta keeldus lõplikele adopteerimispaberitele allkirjastamisest. Ta andis järele paar kuud hiljem, pärast seda kui mu vanemad olid talle lubanud , et mina ühel päeval kolledži lõpetan.
Ja 17 aastat hiljem ma läksingi kolledžisse. Kuid ma valisin naiivselt sellise kolledži, mis oli peaaegu sama kallis kui Stanford ja kogu mu töölisklassist vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Peale kuut kuud ma ei suutnud enam selle asja väärtust näha. Mul polnud aimugi, mida ma tahan oma eluga peale hakata ja ammugi polnud mul aimu sellest, kuidas kolledž mind selle välja selgitamisel aidata saaks. Ja seal ma siis olingi, kulutades seda raha, mida mu vanemad terve elu kõrvale pannud olid. Seega ma otsustasin lasta end välja kukutada ja uskuda, et kõik loksub paika. Sel ajal tundus see suhteliselt hirmutav, kuid ajas tagasi vaadates, oli see üks parimaid otsuseid, mida ma teinud olen. Sellest hetkest alates kui ma välja langesin, ei pidanud ma enam ettenähtud ja mulle mitte huvi pakkuvaisse loengutesse minema ja ma sain hakata osa võtma neist, mis mulle huvitavatena näisid.
Kuid kõik ei olnud nii lilleline. Mul ei olnud ühikatuba, nii et ma magasin sõprade juures põrandal, ma tagastasin tühje coca pudeleid viiesendiste vastu, et toitu osta ja ma olin valmis kõndima iga pühapäev 7 miili läbi linna , et saada kasvõi üks korralik eine Hare Krisha templis. Ma nautisin seda. Ja enamus asju, mille otsa ma oma uudishimulikkust ja intuitsiooni järgides koperdasin, kujunesid hiljem hindamatuks. Lubage ma toon siin ühe näite:
Reed’i Kolledž pakkus sel ajal ehk parimat kalligraafia õpetust terves riigis. Terves ülikoolilinnakus oli iga poster ja silt sahtlil ilusas käsitsi kirjutatud ja kujundatud kirjas. Kuna ma olin välja kukkunud ja ei pidanud tavaloengutest osa võtma, otsustasin ma osa võtta kalligraafia tundidest, et õppida, kuidas seda teha. Õppisin kirjastiilide kirjapilti, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja ka seda, mis teeb heast trükikunstist suurepärase. See oli ilus, ajalooline, kunstiliselt rafineeritud viisil, mida teadus ei suuda edasi anda. Ja mind võlus see.
Sel kõigel ei olnud lootustki mingisuguseks praktiliseks rakenduseks minu elus. Kuid kümme aastat hiljem, kui me parasjagu kujundasime esimest Macintosh’i arvutit, tuli see mulle uuesti meelde. Ja me disainisime selle kõik Mac’i. See oli esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks kunagi sellest loengust osa võtnud, ei oleks Mac’il iialgi niipalju erinevaid kirjaliike. Ja kuna Windows lihtsalt copys Mac’i, siis tõenäoliselt poleks neid mitte ühelgi personaalarvutil. Kui ma poleks kolledźist välja kukkunud, siis ma poleks ka sinna kalligraafia tundi sattunud ja personaalarvutitel ei oleks sellist suurepärast tüpograafiat nagu neil praegu on. Loomulikult oli võimatu suure pildi nägemiseks vajalikke punkte ühendada siis kui ma olin kolledžis. Kuid väga ilmne oli teha seda tagasivaates, kümme aastat hiljem.

Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud.

2)Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest.
Mul oli vedanud, ma avastasin selle, mida ma teha tahtsin juba varajases eas. Woz ja mina asutasime Apple’i minu vanemate garaažis kui olin 20. Me töötasime kõvasti ja kümne aastaga oli Apple kasvanud kahe mehe firmast 2 miljardi dollari väärtusega ettevõtteks, millel oli üle 4000 töötaja. Me olime just aasta varem lansseerinud oma viimase loomingu – Macintosh’i ja mina olin just saanud 30. Ja siis mind vallandati. Kuidas on võimalik kinga saada firmast, mille sa ise asutasid? Kui Apple arenes, palkasime kellegi, keda ma väga andekaks pidasin, minuga koos firmat juhtima ja esimesel aastal läksid asjad kenasti. Kuid siis hakkasid meie tulevikuvisioonid lahku kasvama ja lõpuks viis see väljahääletamiseni. Selle toimudes otsustas firma nõukogu tema kasuks. Nii et 30-ks eluaastaks olin ma firmast väljas. Olin ka avalikult väga out. See, mis oli olnud fookuses terve mu täiskasvanu elu vältel, oli läinud ja see kõik oli laastav.
Paar kuud ma tõepoolest ei teadnud, mida teha. Ma tundsin, et olen ettevõtjate eelmist generatsiooni alt vedanud, nagu oleksin minule üleantud teatepulga maha pillanud. Ma kohtusin David Packardi ja Bob Noyce’ga ja üritasin vabandada, et ma kõik hullusti untsu keerasin. Ma olin avalik läbikukkuja ja ma isegi mõtlesin oma elurajoonist minema kolida. Kuid siis hakkas mulle vaikselt koitma, et ma ikka veel armastasin seda, mida ma tegin. Teise kursi võtnud juhtumised Apple’is ei olnud seda karvavõrdki muutnud. Mind oli küll eemale tõugatud, kuid ma olin ikka veel armunud. Nii ma otsustasingi otsast peale alustada.
Sel ajal ma seda ei näinud, kuid hiljem tuli ilmsiks, et Apple’ist vallandamine oli parim asi, mis minuga iial juhtuda võis. Edukas olemise raskus asendus algaja kergusega, mil ollakse kõiges vähem veendunud. See tegi mulle teed sisenemaks minu elu kõige loovamasse perioodi.
Edasise viie aasta jooksul asutasin ma firma nimega NeXT, teise firma nimega Pixar ja armusin imelisse naisesse, kellest sai hiljem minu abikaasa. Pixar jätkas maailma esimese arvutiga loodud animafilmi Toy Story välja töötamisega ja on nüüdseks kõige edukam animafilmi stuudio maailmas. Sündmuste märkimisväärse vahelduvuse käigus ostis Apple NeXT’i ja mina naasin Apple’isse ning see tehnoloogia, mille me arendasime NeXT’is on praeguse Apple’i renessansiks. Lisaks sellele on meil Laurenega imearmas perekond.
Olen üsna kindel, et seda kõike poleks juhtunud kui mind poleks Apple’ist vallandatud. See oli vastiku maitsega rohi, aga ma usun, et patsient vajas seda.

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga!

3)Minu kolmas lugu räägib surmast.
Kui ma olin 17 lugesin üht tsitaati, mis kõlas umbes nii: ” Kui sa elad igat päeva nii, nagu see oleks su viimane, siis ühel päeval on sul kindlasti õigus.” See avaldas mulle muljet ja sellest ajast peale, viimased 33 aastat, olen ma igal hommikul endalt peeglisse vaadates küsinud: “Kui täna oleks viimane päev minu elus, kas ma tahaksin siis teha seda, mida ma täna tegema hakkan? Kui vastus sellele on olnud “Ei” liiga palju päevi järjest, tean ma, et pean midagi muutma.
Meelespidamine, et ma kunagi suren, on üks tähtsamaid vahendeid, millega ma olen elus kokku puutunud ja mis on aidanud mul elus tähtsaid otsuseid vastu võtta. Sest peaaegu kõik, välised ootused, kogu uhkus, hirm, häbi või läbikukkumine – need lihtsalt hääbuvad kui ollakse silmitsi surmaga, jättes järele vaid selle, mis tõeliselt oluline on. Meelespidamine, et sa kunagi sured, on parim viis mida tean, vältimaks mõtet, et sul on midagi kaotada. Surma ees oled sa juba alasti. Seega pole mitte ühtegi põhjust oma südant mitte järgida.
Umbes aasta tagasi diagnoositi mul vähk. Mulle tehti uuring kell 7.30 hommikul ja see näitas selgelt kasvajat minu kõhunäärmes. Ma isegi ei teadnud mis asi see kõhunääre on. Doktorid ütlesid mulle, et see on üsna kindlalt seda tüüpi vähk, mis on ravimatu ja mul ei ole lootust elada rohkem kui 3-6 kuud. Mu arst soovitas mul koju minna ja oma asjatoimetused korda ajada, mis arstide keeles tähendab valmistumist suremiseks. See tähendab, et proovi oma lastele öelda vaid mõne kuuga kõike seda, milleks sa arvasid, et sul on aega järgmised 10 aastat. See tähendab kindlaks tegemist, et kõik on tip-top, et see oma perele võimalikult lihtsaks muuta. See tähendab hüvastijätte.
Ma elasin selle diagnoosiga terve päeva. Sama päeva õhtupoolikul tehti mulle koeproovi uuring, mille käigus torgati mulle endoskoop kurku, läbi kõhu ja soolestikku ning võeti nõelaga mu kõhunäärme kasvajalt mõned rakud. Mina olin üldtuimestuse all, kuid mu naine, kes oli seal, ütles mulle hiljem, et kui arstid rakke mikroskoobi all uurisid, hakkasid nad nutma, sest selgus, et mul oli väga haruldane kõhunäärme vähi vorm mis on operatsiooniga ravitav. Mulle tehti see operatsioon ja minuga on nüüd kõik korras.
See oli minu lähim kontakt surmaga ja ma loodan, et see jääb nii ka paariks järgmiseks aastakümneks. Olles selle ise läbi elanud, saan ma seda nüüd pisut veendunumalt öelda kui siis, mil surm oli vaid kasulik, kuid puhtalt intellektuaalne mõiste.
Mitte keegi ei taha surra. Isegi inimesed, kes tahavad taevasse minna, ei taha sinna pääsemiseks surra. Ja samas on surm meie kõigi ühine lõpp-punkt. Mitte keegi pole sellest veel pääsenud. Ja nii see peabki olema, sest surm on suure tõenäosusega üks elu parimaid leiutisi. See on elu muutja. See teeb korrektuure, et teha ruumi uuele. Praegu oled selleks uueks Sina, kuid ühel päeval, üldse mitte kauges tulevikus, on sinust saanud aegamisi vana ja pead teed tegema uutele. Vabandust, et ma nii dramaatiline olen, aga nii see on.

Sinu aeg on limiteeritud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades. Ärge jääge kinni dogmadesse, mis tähendab elamist kellegi teise arvamuste järgi. Ära lase teiste arvamustel oma sisehäält summutada. Ja mis kõige tähtsam, kuula julgelt oma südamehäält ja intuitsiooni. Kuidagiviisi nad juba teavad, mida sa tõeliselt saavutada tahad. Kõik muu on teisejärguline.

Minu nooruses oli üks imeline väljaanne nimega The Whole Earth Catalogue, ja siis kui see oma rada kulges, anti välja viimane väljaanne. Oli 1970ndate keskpaik ja mina olin teie vanune. Viimase väljaande tagakaanel oli foto varahommikusest külateest, sellisest, millel sa piisava seiklusjanu korral end matkamas võid leida. Selle all olid sõnad: “Olge näljased! Olge rumalad!” See oli nende lahkumise sõnum oma lugejatele. Olge näljased. Olge rumalad. Ja ma olen seda alati endalegi soovinud. Ja nüüd, teie lõpetamisel ja uue alguse eel, soovin ma seda teile.
Olge näljased! Olge rumalad!
Tänan Teid väga.

Tõlkis: Anni Amor

_____________________________________________

Päranduseks sangata kohver