Kodanikuhariduse programmi MINU RIIK poolt
koostöös Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja
Euroopa Parlamendi Eesti bürooga
kodanikupäevaks 2023 korraldatud XXII esseekonkursi teemal

“Kui Sina ei lähe valima, siis valitakse Sinu eest“

žürii koosoleku protokoll/otsus

21. november 2023 nr. 2
Tallinn

Žürii koosseisus:

Rein Veidemann – Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees, kirjanik,
TLÜ emeriitprofessor, filoloogiadoktor (žürii esimees)
Toivo Keva – kodanikuhariduse programmi MINU RIIK tegevjuht
Irina Külmoja – Tartu Ülikooli slaavi filoloogia emeriitprofessor, filoloogiadoktor
Urve Tiidus – Riigikogu liige
Ljudmila Jelanskaja – Tõlkebüroo toimetaja, endine Tallinna Prantsuse Lütseumi
vene keele ja kirjanduse õpetaja
Anneli Oidsalu – Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse
vanemõpetaja
Anno Aedmaa – Euroopa Parlamendi Eesti büroo avalike suhete nõunik
Rita Niineste – Euroopa Komisjoni Eesti esinduse keeletoimetaja
Märt Treier – Vikerraadio ajakirjanik
Archibald-Stiwan Kald – Riigikogu Kantselei konsultant, MINU RIIK Nõukogu liige
Leena Möls – Aruküla Põhikooli  vene keele õpetaja, Eesti Võõrkeele-
õpetajate Liidu  ja Vene keele Õpetajate Seltsi juhatuse liige
Kertu Kändla – Viljandi Gümnaasiumi 11. klassi õpilane, 2022. aasta kodaniku-
päevaks korraldatud esseekonkursi võitja (I koht)
Markus Tasalain – Pärnu Koidula Gümnaasiumi 10. klassi õpilane, 2022. aasta
kodanikupäevaks korraldatud esseekonkursi võitja (II koht)

valis esseekonkursile laekunud 279 töö hulgast välja 34 parimat tööd ja otsustas välja anda järgmised auhinnalised kohad (3), ergutusauhinnad (23) ja äramärkimist väärivad (8).
I koht
Sandra Veensalu, Kehtna Kutseõppekeskus, 11. klass
juhendaja õpetaja Kati Saara Murutar
Marina Kaljurand ootab Sandrat Brüsselisse.
Kermo Silmer ja Anhelina Shelest lendavad Strassbourgi.

Mina, Kati
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime ome enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilaste ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemde ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkvad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus.
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes.
Kaassõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… – ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale.
Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.

Hirm nii surma kui igavese elu ees

Oh, milline kaotus! Me ohime niiviisi ka siis, kui lahkub ligi sajaaastane inimene, kelle ümbert on kõik kaasteelised lahkunud ning iga samm ja hingetõmme teeb haiget. Kui lahkub aastakümneid meie kõrval, laval või teleris figureerinud suurkuju, oleks kaotus lausa mitmemilline, kui eestlasi poleks järele jäänud alla miljoni.
Püüame surma teemast distantseeruda: ei Bernt Notke pannood „Surmatants“ ega Edvard Munchi maali „Karje“ ei satuta juhuslikult vaatama. Teleseriaale küll ning 30aastase omamaise seebi „Õnne 13“ varasemate osade nägemisel kohtame tervet galeriid manalamehi. Sõna „manala“ ise on hirmutav – samastume paratamatult surnutega. Nii selles mõttes, et suremine on paratamatu kui selles, et samastumisest ei pääse. Igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke pole enesekesksete pärisosa. Freud ja Jung on ammu väitnud, et sugutung ja surmahirm on meie kõige kõrgemaidki pürgimusi käivitav jõud.
Kui õnnestubki hetkeks end Eckart Tolle näpunäidete järgi siin ja praegu surmahirmust lahti ühendada, oskab kõige tavalisem seinakalender meid sellega taas kokku lahutada. Oleme küüditamiste, ristilöömiste ja massimõrvadega ühte konserveeritud nii, et ühtviisi loomuvastaseks on moonutatud elu saamine, elukaar ja teispoolsus.
Sihikindlalt hirmutatutena ühtlasi häbeneme oma hirmu – nagu Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ koolipoisid, kes esimesest lahingust Rannu mõisa juures põgenevad ning loomulikku enese alalhoiu instinkti häbenevad. Põhjasõja aegadest alates on mööda neid maid trambitud sedasi – aga elu läheb alati edasi nii raseda Barbara von Tiesenhauseni jääauku uputamise järel tema enese vendade poolt kui bemmidega puusse põmmutanud praeguste poiste inglitiivul.
Schopenhauer arutleb: „Surmahirm on irratsionaalne. Esiteks: kartes surma kui tulevast mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, mil meid veel sündinud polnud. Teiseks eeldab kurjus ja hirm olemasolemist ja teadvust. Ei minestamises ega teadvuse lõplikus kaotuses ei saa seega midagi kardet olla.“
Teispoolsed piiripealsed kogemused viivad ülisageli inimese spirituaalsuse ja müstitsismini.
Täiesti ratsionaalset õigusteadust õppinud Goethe jäi rängalt haigeks ning tõusis nii teadlikku usku ja jumalakartlikku hirmu-armu teemal filosofeerimisse, et meie saime ja ei saanud ka vastuse küsimusele, kas Mefistofelest „Faustis“ ja meie enese kukla taga tuleks karta või tervitada.
Maeterlinck jutustab tasakaalustuseks ja julgustuseks, kuidas taevalikud tited on vastavalt hingelepingutele sündimise ootel: kes piirdub abordiloote missiooniga, kes tuleb kaua tehtud kaunikesena tulevaseks rahvajuhiks ja lunastajaks. Järgmise korrani, mil ta võib kehastuda kellekski nii metsikult elutahteliseks surmakülvajaks nagu nt Tšingis Khaan. Tema energiat kannab tänapäeval mongolite The HU, mille nimekaim eestimaine HU jutustab depressiivsete eesti väikelinnade näitel, kui mõttetud on tegelikult olnud nende nimel hukkumised.
Antiikaegne mõtleja Seneca sõnastas: „Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist painab oma naise truudusetus. Suurima hulga õnnetuist surelikest moodustavad need, keda jälitab surmahirm – pole ühtki aega ega ruumi, mil see ei saaks ligi hiilida. Seda kohtavad pagendatud ja varast ilmajäetud vaestena rikaste keskel.“
Kergemeelse mulje jätjad kehitavad õlgu: pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Esmalt salaja, siis juba varjamatult peidavad nad end massiliselt ainetesse, kuna kardavad mõlemat – nii lõputut õudust kui õudset lõppu.
Mihkel Raud kirjutas oma esimeses raamatus „Musta pori näkku“, kui kohutava surmahirmu võib kriitilise piirini jõudnud alkoholism tekitada. Mõistlikus koguses tarvitatuna kasulikud ained ja nähtused narkost võimuni on kõik ületarvitamisel tapvalt mürgised. Mõni korpus tarbib uskumatuid koguseid kandes elava laibana aineid, planeeti ja ligimesi. Mürkidest loobujad oskavad toibudes kirjeldada, kui kohutavate deemonite kätte alkoholi, amfetamiini ja kokaiini tarvitajad viskuvad. Pahatihti on kahjustused püsivad ning nendega tihedalt seotud ärevushäirest kujunenud meie ajastu psüühiline pandeemia. Moodne inimene ongi nagu diagnooside bukett ja pakett. Psühhopaatia erinevate vormide paraad tagab vähemasti tuhandetele spetsialistidele töökohad. Tehisintellekt ja kiibid, puldid ja robotid ilmselgelt inimhingede inseneride ameteid endale ei saa.
Märgiliselt aegumatu pealkirjaga kultusteoses „Läänerindel muutusteta“ kirjeldab Remarque: „Kuni tänased sõdalased, nüüd eluohtlikult katkised kehad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägid arstid välilaatsarettides surijaid – kui nemad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Ja noored mehed võrbitakse sõjas jõhkarditeks.“
See kehtib ka kodusõja kohta, nagu sõnastab Hardi Volmer: „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma…“
Nii Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ kui Gustav Suitsu „Kerkokell“ on kogu oma tekstilises kõrguses ja sisulises hõrkuses kõrgi surmahirmu teenistuses:
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
Võnnu murrakus sentimentaalne nostalgiahetk tuletab meelde su enese kaduvust: luuletuses lööb kella lell, pärast isa venda tuled sina ning järgmiseks lüüakse sinule. Kõik kaunis ja ülev on võimalik surmahirmuga varjutada orjastava paanika teenistusse. Moonutatud ja varjutatud ilmavaade ei näe surma kui loomulikku ammendunud keha ära panemise ja maha jätmise protsessi, vaid kasutab väljendeid „manala“, „kalm“, „koolnu“, „põrm“, „vaglad“… Olemegi õõvalõa otsas.
Mis tunded meid valdavad, kui avame surmakultuuri suundumuste ja surmaennete lingi
https://www.folklore.ee/tagused/nr25/ttiar.htm
Just needsamad, mis meid valdavad osavasti Maslow püramiidil põhinevaid reklaame trehvates.
Meenutagem põhivajaduste püramiidi alt üles:
1. vajadused, mis on seotud elus olemisega – sugutung, söömine ja surmahirm
2. vajadused, mis on seotud ohutuse ja turvatundega, oma eksistentsi jätkamisega selles kehas
3. armastuse ja kaastunde vajadus
4. sotsiaalne vajadus olla tunnustatud, saavutada positsioon, kuuluda kellegi hulka
5. eneseteostus – looming ja eneseväljendus
Reklaamid ähvardavad alateadlikult, mis kõik juhtub, kui me seda või toda teenust või eset ei osta.
Meie aga mängime õudusfilme vaadates näiliselt turvalisel moel surmahirmuga. Tänu meie kergemeelsele vallatlemisele käärkäte-rappijatega saavad tööd autorid, kirjastused ja stuudiod ning seejärel psühhiaatrite ja terapeutide hordid.
Lohutame end legende ja mütoloogiat tõlgendades sellega, et kurat kardab pikset ja hunte – ja tekitame sihilikult närvikõdi kui elusolemise indikaatorit. Tunnen, järelikult olen.
Sellega arvestab ja arveldab massimeedia suurettevõtlus ka: selleks, et klikke ja laike saada, peab sisu olema kõhe, õudne, õõvastav, rõve, rõlge ja võigas. Muteerime halloweeni keltide paganlikust tänupühast surmakultuse orgias. Laseme valelikul valimiskampaanial kujuneda veel üheks psühhoterrori liigiks koduvägivalla ja koolikiusamise kõrval.
Seegi on hirm nii surma kui igavese elu ees, kui naise jaoks saavad kohutavaimaks hääleks mehe sammud kõrvaltoas ning televiisoris soovitab peaministri laadne toode samal ajal õpetajatel minna streigiaega asjalikult kasutades tänavale automaksu propageerima. Kõige hirmutavamal kombel on tekkimas türannia, suisa despootia, mis hakkab lähitulevikus vägagi paljudele kerkokelli helistama.
Paanika puhul pöördume ikka kellegi välise poole abi järele – advokaat, politsei, vanem vend või NATO – langetame hirmust hullununa põlispuud ja rajame polüagoonia kui punase räti härjale.
Roosa mulli inimesed hõiskavad keset kaamost korraldatavatel hingamise ja gongide sessioonidel: parim on alati ees – jõuan veel! Igavene elu ongi tervete ja terviklike paleus. Valutavale üksildasele raugale igavesest elust selles kehas kõnelda oleks julm. Ka teadmine, et selles kehastumises tallatud putukad ja konnad, abordid ja uputatud kassipojad ootavad teispoolsuses ees, pole julgustav.
Väljendugem vapralt: „Ma ei karda surma. Mina olen surm, sest minus on surm kõrvuti sünniga. Läbipaistva ja teadvel teadlikult teadvustatuna olen õigel ajal õiges kohas õiget tegu tegemas.“
Kehtib suremise kohta ka.

Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!

Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!

Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.

Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.

Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.

Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.

Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.

Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!

Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.

So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.

Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.

Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.

Kooliaasta alguse seminar Kehtna KHK ja Viljandi haigla meedikute paralleelmaailmade väes.
Kui ma võiksin teha, mida tahan, siis just seda – MA TAHAN MINNA KOOLI OMA KOGUDUSE ETTE.
Tänan õiguse ja võimaluse eest!

Valge Draakon

Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU.
Veevalaja ajastu algusest alates, oma galaktilisse koju jõudmisest saadik – läbi pandeemia ja sõja – on meil kõigil olnud koduigatsus. Kes on selles gruuvis tõusnud, kes astehaaval isiklikku evolutsiooni pidi tagasi alla astunud, nõnda et on nüüd vastavalt 70aastane iginoor-tugev Tegija või 50aastane imik. Nii on.
Igaüks reageerib kõigele oma parimal võimalikul moel – mõni ehitab ja loob, teine lammutab ja lõhub. Ka see on okei, kui ühe tõusu ja teise languse käärid teevad pere-sõprus-naabruskonnas suisa spagaati.
Your vibe is calling your tribe.
Uued Omad tulevad pärast äratõuke ja lahtihüppe pimedat tühjust asemele – Tokyost, Keilast, Monacost ja Narvast – me leiame üksteist üles.
Vägivallatu ja verevalamiseta kaitse, alistuva vägede valitsemise aeg on saabunud.
Minule vastastid metsmaasikad: VALGE DRAAKONI HINGEPARVE TEENISTUSES OLED NÜÜDSEST.
Need metsmaasikad niideti deemonite poolt mullu juunis keset õitseaega maha.
Tänavu võttis juuni alguses miinus seitse nad koos tomatite-paprika-heina-vilja-hernestega ära. Herned ja kõrvitsad toibusid ning on nüüd Amazonase-väärilised. Metsmaasikad lahvatasid põua järel õide ja viljusid, misjärel laotusid mõne nädalaga seitse kora laiemale maaalale ning õitseva-viljuvad veel kord. Herned ka!
Valge Draakon on üleni soe-helge-armastav. Tal on kuldsed silmad ja viiruki-angervaksa-patšuli-ingveri-lõhnaline hingeõhk.
Valge Draakon jätab endale ja kõigile teistele täieliku vabaduse.
Ta kõnnib ja lendab, ujub ja teleporteerub.
Ta neutraliseerib kemikaalid ja vaktsiinid.
Ta purskab tuld üle mürkide ja puhastab-tervendab tõusuvoos üha ja üha.
Piisab mõttest – täiesti kiretult rahulikust mõttest – ja kõik toimub-toimib pilgust.
Kui deemonid tulevad taas metsmaasikaid rüvetama, jääb niiduk Valge Draakoni pilgu ees seisma ega käivitu enam – kõik riistad ja seadmed, mida egrogor nuritarvitab, põlevad läbi ja maha või upuvad ära. Ja kui deemonite ori ikka veel ründab, et kellelegi midagi tõestada, võtab tema enese koer tal hoiatavalt hammastega käest kinni. Peatu, armetu!
Ebajumalad prantsatavad illusoorsetelt troonidelt. Nad püüavad 2D piirimail lamisedes armastust või vähemasti mingitki tunnustust välja valetada, peksta või osta. Valge Draakon teab, et vandenõuteooriates, peavoolu meedia uudistes, hirmude nõiaringmängus tuikuv biomass ei tea, et ta ei tea. Mälu on läbi lõigatud koos Universumi nabanööriga, mis toidab unistusi ja visioone.
Valge Draakon tõstab tiivad ja purskab kuldvioletset külma ja kuuma tuld.
Metsmaasikad sirutuvad peenral jõuliselt tulevasi taimi laotavate aedmaasikate poole ja küüslaugud kihistavad, kui deemonid tahaksid valgust kasvõi n…da, kui muud ei saa.
Kõik on imikuks degradeerunule võlgu ja süüdi ja peaksid justkui aitama. Ei saa. Egregor puristab paanilisi paljastusi ja nõudmisi suvalises suunas. Tõusjad mõistavad: so sorry. Las olla. See degenereerumine toimub todapidi otsustanutel erinevas tempos. Meil kõigil on kaasteelisi, kes on olnud targad, tegusad ja teenisid hästi. Nagu õpetatud penid.
Nüüd juhivad meie (lapse)lapsed tähelepanu, et nii lolli möla pole mõtet kuulata – Omadega tuleb ühineda, et Valge Draakoni väes lennata.
Noortel on õigus. Ei pea ühtki kamarajura kuulama. Ei koolis ega seltskonnas. Valge Draakon toob uue hariduse ja energia, rahvajuhid ja arhitektuuri. Pilguga. Nipsust. On kontaktivaba vägede valitsemise ajad.
Valge Draakon teab kõike – nii, nagu aastatuhandeid on olnud neid, kes teavad Tõde. Leebel kulsinisel pilgul jälgit ta, kuidas muserdav maatriksi toodetud „haridus“ kukub kokku ning sünnib uus tõeline haritus.
Valge Draakon on sitke sooneline targalt lihaseline ning peatab tegusalt Gaia kuritarvitamise. Ta laseb enesehävitusprogrammi käivitanud biomassil minna.
Keegi ei leina ega plaksuta – ashes to ashes, dust to dust – loodus võtab kõik omaks.
Selleks, et meie, Valge Draakoni hingeparv usuksime, loodaksime ja armastaksime, loob ta seitsmekordistunud teelehtede laulu saatel eimillestki KÕIKE. Meie ka.
Oleme pidevas inspiratsioonivoos. Senine meditatsioon on loomulik-nägelik-teadvel olemine. Tõde tõuseb, vale vajub. Peeneneb teadmus ja taju.
Rahvajuhid tõusevad poliitikute asemele.
Preestrid astuvad ametnike asemel inimkonna teenistusse.
Valgete varjupaikade Draakoni väes planeet pulseerib teisenenud TÖÖ TÄHE ALL.
Igaüks teeb ja loob seda, milleks sündis ega piinle kellast kellani raha teenida.
Metsmaasikad levivad mängeldes üle Maarjamaa haavade.
Strawberry fields forever.
Valge Draakoni vägi on suve jooksul ülemeetrilisteks kasvanud haavavõrsetes.
Jõuame KOJU. Igaüks oma perekonna juurde – nii amööbide kui ükssarvikute perekonnad on ühviisi head – igaühele OMA.

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Kolm aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Kolmandaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide kolme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Nublu on oma valdkonna Valdur Mikita – ja tüdrukutega väljas peab käima, maksku, mis maksab 😉

Aarne Vasara lesk Mall Vasar läks apostel Johannese päeval mu venna juurde taevasse.
Helget taaskohtumist – tervita mu venda, Mallekene!

Ainus märk dr Google’i varamus:
https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/76604500/harri-vasar-90-kati-saara-vatmann-isast-kui-esiklaps-aarne-suri-haabus-ka-meie-isa
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tahelaev-kati-murutar-136646

Mäluvood 2023. aasta eesti keele riigieksamil
Kati S. Murutar
Riigieksamitest esimene, eesti keel, kinnitas: ei midagi uut siin päikese all – kindel on vaid see, et mitte miski pole kindel. Ei olnud ainsatki loogiliselt oletatud teemat – ei keskkonna, sõja ega robotite tehtud tekste. Oli pigem neli võimalikku varianti mäluvoogudesse sukeldumist ja nostalgia laineharjal surfamist… õpetajatele ja küpses eas täiskasvanud abiturientidele.
Meie kultuurikihi koostise ning seega mäluvoogude moodustumise piir asub 25aastaste juures. 25+ hariduse ja harituse kihtides lasub neid samu raamatuid ja tsitaate, mis muudavad siseringinaljad emade ja vanaisadega võimalikuks. Nooremad on endast olenemata, aga seeeest pöördumatult virtuaalmaailma imetud ja raamatud on nende fantaasia ja samastumise jaoks imetud. Näidake – ja nad usuvad!
Fossiilide jaoks piisab ühest nimest või tsitaadist – ja aknakeste avanemine võib kesta veel nädalaid ja kuid. Me heidame kesta nagu kevadised rästikud, kui meile näidata vanade koledate meeste pilte. Nimetage meile Paul-Erik Rummot, InBoili ja Lauri Saatpalu(t) – ja õpetajapreilid-osadusesolijad on nostalgialaksu all silmili.
Riigieksami teemad – punkarid-hipid-anarhia ning väikese rahva võimalus end suurena tõestada – käivitasid teadliku alateadvuse. Iga kaasakogenu teab, mida tähendab Jakob Hurt, ärkamisaeg ja… pilt meie oma rahatähe, krooni peal. Ära sa märgi, iga aspekt annab märgi!
Esimene variant pakkus Toomas Haugi teksti „Kuidas vanaema ära käis“ ja küsis vastu kirjandi enesealalhoiuinstinktist kui inimese käitumise suunajast.
Tsitaadid kui kirjandi kohustuslik osis olid eelkirjutanud Birk Rohelend ja Hedvig Hanson. Sõnum tuletas meelde Tõnu Kilgase, Hedvigi ja Katrin Krummi isa. Oli teine teleseriaali „Õnne 13 – meie elu lood“ tegelaskuju Harri Ahven, kes tõusis ärimehest preestriks.
Meie elu lood viivad meid siin väikeses rahvuskehandis risti-rästi seostesse läbi mitmete Harride – minu papa ju ka. Nii, nagu ka teine eksamitekst perekonnanimede eestindamisest: Harri Vasar oli enne 1937. aasta eestindamist Vatmann.
„Õnne 13“ kauamängiva õnne Väino Areni jaoks kirjutasime vikerkaaretaguse Tõnis Kasega teispoolsusse tõusnud Rein Areni kehastatud Kristjanile teistpidi-nimetamise – Rosenkampf-Jägerfreund. Esimene perenimi sai tagasi originaalkuju, teine tuli kuurist leitud pudelisildilt sealpoolse Kaljo Kiisa ideena. Ago-Endrik Kerge, Aleksander Eelmaa, Lembit Ulfsak jpt telelegendid on täna manalameeskonnas.
Uuemal ajal lähevad inimesed oma väenimesse – Lea Dali Lion oli üks esimesi.
Teises eksamivariandis jagas Andres Aule mälestust „Mõned Hetked Liisi Ojamaaga“. Paljasjalgne Wäike Hipi oli suisa kehastunud näide, kuidas üks kirjanik – ja üldse loovisiksus – teisi mõjutab. Käisime koos tema, Sass Suumani, Mati Sirkli ja Endel Mallesega Kajaanis luulefestivalil. Teispoolsel parnassil need ülisuurmehed nüüd kõik. Näe, astub kunagine Mallene raamatumessi ajal Londonis Harrodsi kaubamaja kilekotiga, kõigest pastakas sees – peaasi, et hindamatu märgiga kott oli. Sellest kõigest saab aru vaid 30aastastest vanemate põlvkondade kogemuste slepiga.
Ühtlasi tegime ETV-le seal mu saatesarja „Lähme külla“ episoodi Sassiga, kelle poeg Toomas lavastas Ülle Lichtfeldtile Rakveres monoloo „Mina, naine!“ Naised arvutavad, arveldavad ja arvestavad – ei arvusta! – laste järgi. Sel seiklusel oli kolmas, täna 26aastane Brigita südame all kaasas.
Tsitaadiga „Edward von Lõnguselt“, kes on seintele pihustatava grafiti isa, kaasas õpetajapreili isiklikku maastikku Robot Muralisti ronirobotid Leonardo ja Alberti. Mindvalley’ vaimne isa Vishen Lakhiani nimetas missiooni printida linnaruumi suurimatele seintele reklaami asemel kunsti andis spreiprinteritele lisanime: Robots for Humanity. See kõnetab ka Elon Muski, kes kutsus Alberti oma Tesla Berliini esinduse hiigelfassaadile kunsti ronima. Täna teeb seda õilsat tööd Vertical Artworks.
Piret Tali väidab: „Rehepapp on 21. sajandi Kalevipoeg.“
Kirjutades kirjandit looja ja loomingu mõjust teistele loojatele oli võimalus tõdeda, et mõlemad heerosed on pahelised nagu inimene ikka. Üks vägistas ja tappis vaheldumisi mehise töörügamisega, teine jõuab nooremate põlvkondadeni tänu sellele, et Andrus Kiviräha „Rehepapi“ ainetel on loodud film „November.“
Eksamivihikus figureeriv elegantse stiili näidiskirjanik Mihkel Mutt, kelle minu-meelest-parim teos on „Rahvusvaheline mees“, tõstab mäluvoogude laineharjale prototüübi Lennart Meri. Istusime kord Tartus kirjanike maja trepil ja suitsetasime punast Marlborot kui Presidendi lemmiktubakat…
Tekstivalikus pakutava esipunkar Villu Tamme protestimeelse J.M.K.E-ga koos meenusid mälumängud-ristsõnade lahendamise võistlused näiteks Tallinna loomaaias.
Sarah Särgava „Heaoluriigi lapsed – kas uus põlvkond klakööre?“ saab sellele retoorikale vastuse Villu laululuule „Tsensor“ ridadest albumilt „Külmale maale“.
Kirjandi teema – mässumeelsuse roll ühiskonna arengus – laseb tsiteerida Camus’ „Mässavat inimest“ ning mõtiskleda koos Arni Alandiga, kas noored, kes enam ei mässa on… soomlased? Turvaline probleemitu keskkond laseb lõdvaks ja lõpetab loovuse ega inspireeri enamaks kui veel ja veel tarbima.
Mõnevõrra vastu vaieldes võib tõdeda: noored ei mässa sellepärast, et nad lihtsalt on need, kes nad on, ilma et peaks selle sünniõiguse nimel võitlema. Globaliseerunud ajad ja olud tekitavad uue hea ilma inimestele eelise olla maailmakodanikud.
Riigi palgatud hindamiskomisjonile esitatav neljas variant kutsus arutlema väikeriigi võimaluste teemal end suureks töötada ja teenistuda.
Jakob Hurt ja Miina Härma, Karl-Robert Jakobson ja Lilli Suburg, Kreutzwald ja Koidula võitlesid vastavalt ärkamisaja vaimule oma riigi sündi ette valmistades ära. Meie missioon on kättevõideldut hoida ning olla poolt, mitte vastu. Selle poolt, et Hurda rahvaluulekogu „Vana kannel“ oleks hoitud, tema tõus Tartu Üliloolist Otepää pastoriks ning sealt Peterburi Jaani kiriku teenistusse austatud. Õpetatud Eesti Seltsi, Vanemuise seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandri kooli peakomitee juht ja võtmefiguur pidas programmilise kõne esimesel üldlaulupeol ning sai Helsingi ülikooli keeleteaduse doktoriks.
Mispeale tõusevad lõpetuseks mäluvoogudest Mark Twain ja Potjomkin. Tom Sawyeri oskus äri teha ja meeskonda juhtida ringleb veel 30aastaste inimeste siseringinaljades. Potjomkini küla kui kujund – keisri meeleheaks võõbatud fassaadid, mille taga on kurb kondine kits – sobib paraku kirjeldama pinnapealse faktibuketi omandamist ning kohe pärast kontrolltööd või eksamit unustamist. Ei haaku ega kõneta – järelikult peame hariduse olemuse õppuritele lähedale tooma. Meil pole õigust tuleviku rajajaid oma mäluvoogudega kohu(s)tada: noorus oli mäletatavasti hukas juba antiikajal.

Vabadus
Pendel-teate etteütlus MEH2022

Olgu vabadus isiklik või riiklik – vahet pole: vabadus on igal pool. Vabadus on meis kõigis, aga me ei tea seda. Mina olen peaaegu vaba, kui vaid kool vastavalt Eesti riigi seadusele ei sunniks mind praegu veel oma armastatud tehnikamaailma asemel ilusa ilmaga nt pendel-teate etteütlust kirjutama.
Ma ei tea, kuidas minu perekond suhtub Eesti kuulumisse Euroopa Liitu ning mulle isiklikult on ka NATOsse kuulumine suht savi, meie ühine julgeolek ja vabadus siiski olenevad neist katusorganisatsioonidest.
Me tuleme kevadel toast välja Mukri rabasse ja rabajärve, metsa ja mere äärde ning hingame vabamalt – samas on sisruumides reeglite järgimine nüüd veel ahistavam kui talvel. Mul on siiski vaba valik piirduda keskharidusega või teha kahe aasta pärast riigieksamid ja saada täisväärtuslik gümnaasiumiharidus.
Hea teada, et minu jaoks on õpetaja Murutar alati olemas, kui otsustan riigieksamiks valmistuda.
Kes kannatab, see kaua elab – kes ei kannata, see ei ELA ka.
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, nii saadki teada, et just katsumused teevadki sinust vaba inimese.
Tasa sõuad, kaugele jõuad – õnneks ei pea ma täna teadma, kelleks tahan homme saada.
Omad vitsad peksavad kõige valusamini – uskuge mind, mina tean, millest räägin!
Pill tuleb pika ilu peale – till tuleb pika pilu peale? – ometi on lootustandev uskuda, et hea jääb peale.
Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad – kes on patuta, visaku esimene kivi!
Lõpp hea, kõik hea ning kuni päris hea ei ole, seni lõpp ka veel pole.

Kuhu me kuulume?
2023. aasta 10A

Mulle isiklikult tundub, et ma ei kuulu kuhugi. Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, NATO-sse, ÜRO-sse ja UNESCO-sse. Me kuulume sinna, kus on meie perekond. Mõnel meist võib olla esimene mõte seoses kuulumisega… täielik null. Mina tahaksin küsida: kas me peame alati kusagile kuuluma?
Valikuid on mitu, kas, miks, kuhu ja kellega koos kuuluda. Igaühel on kuhugi kuulumisel oma moodi tähendus. Ka mitte kuhugi kuulumine on kuuluvus, sest paradoksaalsel kombel moodustavad mitte kuhugi kuulujad oma grupi.
Tüdruk võib kuuluda geelküünte või ripsme- ja juuksepikenduste, huulte ja tisside suurenduse ning püsimeigi eelistajate seltskonda.
Poiss võib kuuluda autode alla, kampadesse, arvutimängudesse ja tüdruku südamesse – siis ei satu poiss politseisse ega muudesse pahandustesse.
Planeet Maa on ühendavaks koduks meile kõigile: igast rassist inimesed, kõik loomrahvad, taimeriik ja nähtamatud paralleelmaailmad. Tähistaevasse vaadates mõtiskleme sageli, kas on mitu Universumit, kus elavad samuti inimesed. Teadmine teistest olenditest kärbiks inimese upsakaid tiibu, mida tal erinevalt lindudest ei ole ninga lõpetaks iseenese illusoorse pidamise looduse krooniks.
Seda, et mina ei ole looduse kroon, vaid kahjur, tõestavad minuga juhutuvad õnnetused, mis tagantjärel vaadates osutuvad õnneks. Me pole igavesed. Meie keha ei kesta, kuid hing on ajatu.
Kuidas ma saan uskuda oma päritolu, kui mulle on räägitud Aadamast ja Eevast, põlvnemisest ahvidest, kapsalehe alt ning kure nokast – ja üldse olen ma maapealne ingel?
Võibolla peaks Universumi mitmekesisust väärtustama, mitte püüdma seda kontrollida. Oma riiki kuulumine kaitseb ja karistab nagu isa käsi. Euroopa Liit on nagu isakeste klubi. Lunastaja taastulekuni lootkem NATO-le, mitte pelgalt inglitiibadele. Ka sügava kuulumistundeta on meil põhjust tänulikult 9. mail Euroopa päeva tähistada – kõlaga Beethoveni „Ood rõõmule“ ööbikute esituses!

Südamesalu konteinerstuudio ja Südamekeelte vertikaalne avamine koos robotitega
Eesti Süda esitleb:
Heart-Container ja Serdetchnyi Tvorets
Vertical Media ja Miil OÜ
Kati ja Richard Murutar
Triin Lellep-Kordes ja Mart Sander
Purilennukid ja langevarjud
Kogukond ja keelekümblejad
Tesla ja SpaceX

Südamesalu vabaõhukatedraali ümber alustavad tööd aktiivse keeleõppe, maali-laulu-tantsu-loodusravi laagrid, mis tõstavad taas kogukonna ja kaunite hingede teenistusse ka Altweski loovstuudio saalid. Me hingame ja tantsime, palvetame ja laulame ilusas-elusas emakeeles ning tõstame üksteist kasvõi kingapaelu-pidi uutesse kõrgustesse
Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Olgu sul oma konteiner aiamaja või riistakuurina juba olemas – või alles kavatsed selle Miilist soetada – et naabrist parem olla 😀 – kunsti saab spreiprinter-robotite Leonardo ja Albertiga alati seinale ronida.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule. Laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Juunikuust on sündmustesarja Eesti Süda laagrid-retriidid-koolitused-sooritused igal nädalal teie teenistuses.
Südamekeeled, Lion Heart, Serdetcnyi Tvorets, Südamekodu, Hipster Heart, Sufi Süda, Brave Heart ja Heart Container tõstavad fööniksina nii Sinu kui minu.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!