12 inglit – Pootshaak

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta arutlus, kas-mille nimel-miks-kuidas on võimalik teist inimest endale sobivaks muuta – kas sind on püütud muuta või oled sina kedagi muutnud?

Meie Loo 12 inglit sündimata lapsed kes jõulise lahti hüppe ajal ja järel oma ema saadavad olgu ka sinule tee juhtideks ja julgustajateks hea lugeja-kogeja. Et mitte kellelegi ka endale mitte asjatult haiget teha rändame läbi Piia elu ilu kirjandusliku Loona.
Jah kõik kokku sattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud sinu elus on ehmatavalt sama sugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed. Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abi elu vara ja töö lepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab kui jääd töö võimetuks või lahkud sellest koos elust? No vot. Vaba tahtlikult panustasid armastusest miljonid teisele teenisid jumalaga! Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast pere vägi valda sinulgi on psühho terrori tõttu paanika hood ja ärevus häired ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse meie konveier ongi selline. Kuni üksi ja ühes koos üks teist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abi käsi vägi valda ja petmist enese salgamist ja aborte vägistamisi ja materiaalset ära kasutamist depressiooni ja alkoholismi nii seest poolt kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu. See on minu lugu. See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda ja sirutub sinu poole ilus hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli meie kolme aastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse,sest puukide ligi tõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel päriselt kadunud. Tänu sellele Loole mille pean aususe huvides ära rääkima olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima varasem mina olnuks afektis ja küsinuks üha kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb inimene küsib Jumal vastab.
Selleks et teha Piiaga osalus vaatlus kaasa ehitasin ka endale paari tutvumis portaali profiilid miski dateamoremi-… kolmas oli veel tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik nii läbi põlenud taadud kui kodutud kutid õngitsesid emmejat laadijat. Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed ainult et kusagil kaugetes ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas. Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma profiilid juba sulgenud kui mulle lähenes Meta messengeris mees kellele mõtlesin hüüdnimeks panna Tünn aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval mil koostasin oma õpilastele õppematerjali Inetust pardipojast Kunksmooriks. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu elu õhtuks enese kindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast maabuvast kapten Trummist oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin et tema ta ongi.
Kuu aega kirja vahetust enne kohtumist tulenes mu töö koormusest mitme kooli ja era õpilaste vahel polnud füüsilist pea linna sattumise aega. Kirja vahetus oli soe ja sulnis kirja vigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama Sinu mees ja Su Trumm.
Leidnuks Kunksmoor kes ma päriselt olengi töö kuhja alt varem kohtumise hetke adunuks tema suur nina õhust et alati pole tore kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne et ühitasin kohtumised üritustega kuhu ma nagu nii oleksin läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fifty sixty võrdsed. No hard feelings.
Mõne õnneliku nädala tunnike messe hommikul tunnike õhtul järel Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus et tal polnud kogemusi video kõnede võimalusega ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan sõnastada me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime teda erinevalt olla laskvastära kuulavast minust asus meespool aegsasti tegelikku mind ümber kujundama et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minu muutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta asus aeglasel õhinal mu elu lugu ümber kirjutama. Märgiline väljend asuski päriselt ka! Selleks et kesk ea kriisis mitme kihilises ummikus mitte oma prestiižikas piirkonnas villat müüa otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis et linna preilist tänaseks minuks õppimine on tähendanud inim võimete piiril tööd ihulist-hingelist-vaimset mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda et selles villas on Tünn Pootshaak juba neli koos elu sellesse samasse kohta keeranud kuhu näib kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümber kirjutatavaks täpselt sama suguse isendi nagu eelmine või isegi eelmised brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale et Lõuna Eesti sügavustest pärit kena mees inimene ei salli loomi run Forest run ütlesid sõbrad pikema jututa ta ei tea järelikult hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime tehnika ülikoolis Robotexil mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise lapsega suhestudes ise ennast kõrvalt jälgida. Ehkki laste rikkal isal oli enamusega täis kasvanud pesakonnast null-suhe teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid lubasin tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni sohi laps kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid kohtus minu pesa munaga kiir toidu restoranis kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest silmitsesid teine teist üks kõikselt. Mu vilunud haldja piiga adus sellest ei tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega kes minu sõbrad tegelikult on tõestamisega et looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainu õige et jätsin tühi trummi põrinale vastamata kui sulle tundub nii äge et su eelmine naine oma teismelised välja tõstis miks sa siis nii kurb ja katki oled et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiili peol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades varustuse millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsi asja et kõik vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi järelikult võivadki korduv kasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda kui ei allu võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat ööd tema kui võistlus tantsijaga džaivides sain vale sammude eest korduvalt putsi saadetud. Keset vestlust harva kohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale käsule Voodisse naine!
Püüdes ise tegelikult aru saades et asi on lootusetult mäda ikka tõestada näidata kutsusin kõmiseva õõnes anuma päevasele külas käigule vaata! Näe siin on vaja tormi murd ja lääpas võsa korrastada ühe toa tahan juurde ehitada turba põhisest öko peldikust on kõrini…
Tema ohkas et seda tööd on nii kohutavalt palju et minu Südamesalu tuleb maha müüa. Põrnitses kuidas ring käigu ajal kaduma jäänud kassi otsides muretsesin ning urises mu kahe aastaste kiisu kaksikute ja nende viie aastase kuninganna kohta et neid kassi raipeid ongi jõle palju hea kui mõni auto alla jääb. Vanused kirjutasin siia sihilikult nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu perekond. Raiped?
Saate aru ma olin selleks ajaks kolm 3!!!!!!! aastat seda raamatut kirjutanud kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud kirjutanud kaasa kogenud. Olin enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin et Tünn Pootshaak kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elu merede mets kapteniks.
Pesa muna nägi tühjusest oma kollase kaksik pilguga läbi ega pidanud tüüpi enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin et see mees viib meid sõja siia rulludes üle mere pakkisin soojad riidedki valmis et ennast tütart ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline et va õõnes rehkendas töö loomast eit müüb lisaks tema villa ülal pidamisele oma muinas maa ära ostab Atlandi serva pesa kuhu tore poiss toob oma laeva millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad motikad on in hobused raisad krdi bulad täiesti aut. Kulud ja eba mugavused müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas et eba Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik sest õhtuti endiselt kirglikke kirju kirjutav Tünn oli kesk päeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“ erinevaid sõidukeid müüv üli edu mees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka kliendi teeninduse ajal lennu jaamas magama jäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagala plaani nimel ikka veel vaja oma „elu õhtu õnn“ kiriku kontserdile viia et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda joodik ju võtad järgmise lemmik looma?
Varieteesse viisin ikka ka et näha kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta imeline kurtis üha kui kole on kui naised on liiga aktiivsed eeldas ta väsinu ometi et talle pärast tema ja ainult tema eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta poots haaki õieti mitut tööd rügava killustunud Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Oot oot ma kirjutan tema jaoks sinu elu loo ümber sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie ühise tuttavaga asju ajada imelik hipi? Ma võib olla… aa ise said. Su asjad pole olulised ühegi sinu lapse nime ma nagu nii meelde ei jäta iga kord küsin uuesti.
Su lähi ringis on probleemid vee sõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama aru ei saa või see on käsk naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade filmi esi linastusele nad nägid ja sõnasid sama mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesa muna ära olekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte nii õpetamisele õpilastele kui õpetajale toksis arvuti taga minu inimeste peade kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
Kui algas õpetaja preili kooli vahe aeg ning tormi murdu ja lääpas võsa haldama saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida andis Kunksmoor tollele imelisele veel ühe võimaluse näitas pilte mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või miskit korraldas nädalaid hilinenult messi et oma tiksumist suur ette võtja taga toas õigustada ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada käratas ta metsa töö kevad maratoni piltide peale et ma lõpetaksin oma jama pritsimise marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole raske. Ja tema värki ei müra ka.
24 veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult vastandlikud elamused sõja väe paraadile rivistunud masinate diisli vines kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga õlga kui Jaan Krossi skulptuuriga padu vihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsi pommitamise taller maal tuttavaid lipsasin Jaani kiriku juurde ja sain OMA üleni oma elamuse. Tegime viimse ühise käigu Tammsaare uus käsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin teda raamatu kaupluses mu pojaga video kõnet pidamas mis järel ta vaatas
raamatu külluses põlglikult ringi näh sinu vaesekese omi ei olegi.
Mina vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga mis peale kuulsin et olen nagu joodik keda pudeli juurest minema ei saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna läbi vana linna rongile koos läbi ligunenud kasukast nõrguva laus padu veega jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad soovitused kogu see jama maha müüa laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maa mehele kes linnas miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis oma pärit olu ja ennast häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päeva pikkust metsa tööd saag ja kirves igas käes endale Pärnu tagant Eassalust buldogi kutsika. Pusle tükkide paika libisemise joovastava sahina sekka sain kirja mis elukaga sa piltidel poseerid? enne kui hea kaas teelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning sel samal bloki viivul tundsin Olge õnnistatud toredad poisid!

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Pseudokirbujaht

Pseudokirbujaht
Kati Murutar
Pseudovaatleja

Ma tean, et sa tead: mitte miski siin planeedil ei ole nii, nagu meile on sihilikult serveeritud, meie tähelepanu tõmmatakse ja tuulutatakse pideva pseudoga. Pseudoselgeltnägijate pseudotule pseudoproovile pretendeerimata tean ka, et kulutad igast oma päevast kolmandiku või kolmveerandi pseudole: pseudouudised, – teooriad, -prognoosid ning iseenese elu asemel pidevalt teiste eludesse sekkumine. Mis on eriti pseudo, sest päriselt ju mitte kellegi teise kui iseenese elu elada ei saa.

Kiika kööki – koer krõhvitseb kirpu?
Koer hakkab pseudokirpu otsima, kui rahustab ennast või juhib vastase tähelepanu kõrvale. Meie oleme nagu pseudokoerad, keda juhitakse sihilikult pseudokirpu otsima – keep an idiot busy põhimõtte järgimiseks sobib rohe-prügi-hundi-tuugenite-parteireitingute jälgimine. Meile ei kõnelda Päikese poolt reaalselt saabuvast ega meie oma atmosfääris või lennukoridorides toimuvast. Elon Musk räägib Eedeni aiast põhjapoolusel, NATO hävitajad jälitavad Alaska kohal jm lendobjekte… rahvast hoitakse pseudoteemade kose all, et püsiks pseudovaikus. Enne tormi?
Oleme uputatud pseudouudistesse, nii et pseudopoliitikat pseudojälgides ei mäleta enam keegi, kes mida valimiste ajal pseudolubas. Pärast pr Kallase kallal pseudonärimist ei tea paljud, kes üldse praegune pseudopeaminister-mister x on.
Pseudoparlamendi 101 täitmatut suud jagavad pseudovastutust maksutõusude eest ning nende asemel funkavad kümned tuhanded ametnikud meie raha eest pseudotööd teha, pseudolahendades pseudoprobleeme.
Pseudo-piiärr kutsub meid pseudopatriotismile ning pseudodemokraatia asemel oleme normiks kujunenud korruptsiooni käes taandatud täiesti abituks biomassiks.
Pseudo-metsandus vaikib pisiasjast, kuhu nuripalu platsdarmi ja feil baltika pseudokoridori lagedaks tegemisel mets jäi ning kes üleraiest kasu sai. Pseudoraudtee jaoks kaarkasvajatena kuhjatud pseudoviaduktid-ökoduktid sobivad küll tulevaste kogukonnakeskuste katusteks, kui inimesed pseudoelulaadi ammendudes maale naasevad, aga praeguseid pseudolahendusi ja plahvatustelembust seirates söandaks prognoosida pigem piinliku laristu õhkulaskmist jälgede kaotamiseks. Läti kolleegide kriminaalasjade puhul ilmselt loodetakse, et probleem sulab kevadeks ära ja meie pätid pääsevad – seni pseudoehitame Tallinn-Ikla pseudokiirrongiteed?
CO2-teemaline dokumentaalpihtimus „Külm tõde“ https://www.youtube.com/watch?v=jQiRPTtZlLg&t=31s&pp=ygUWa2xpaW1hZmlsbSBrw7xsbSB0w7VkZQ%3D%3D tunnistas nii meie telejaamades kui jätkab juutuubis tegelikkuse möönmist: kogu kliimasoojenemise pseudo ongi olnud greetatunnbergi tasemel ning sellest on vaikitud oma sissetuleku ja pseudoelutöö päästmise nimel, vanuigi pseudo-avanetakse, et mitte inetut saladust hauda kaasa viia.

Puhka rahus…
Samal ajal, kui käib rb-laristu trall talvises metsas ning metsloomad hirmutatakse pseudomissiooni nimel talveunest üles, hirmutatakse inimloomi nii tuulegeneraatorite kui päikeseparkidega. Tuugenitõrje tegijail on nuhvel käe külge kasvanud ja see muudab kogu infraheli jutu variserlikuks topeltpseudeks ning üleraie kommarid ei viitsi tõsta nutilotti vatsa pealt, et tulla uut metsa istutama ning samal ajal künnavad järjestikused pseudod pseudo-eesmärkidel merepõhjast kaablid üles.
Saagu valgus, meie energeetiline – aga ka omariiklik – iseseisvus ja julgeolek on pseudo! Nikola Tesla, kes isolatsioonis sisuliselt surnuks näljutati, teadis, kui tohutult energiat planeedil on ning kuidas sellest elektrit teha – lisaks sihilikult vaka all hoitud tarkused mereveest, elavhõbedast jne elektri loomiseks.
Me siin käime pseudokohut huntide arvukuse piiramise ümber, kuni viimne loobuv lambakarjus karjus – head aega! Talupojamõistus on asendunud pseudoinformeerimisega, mis tekitab inimviiruse suurusehullustuse nii pseudoökotamisega ümber kliimamuutuste, planeedi telje nihkumise kui tšemtreil-haarpstrapstrulli mängimisel. Põgene-võitle-…?

Droonide kemosudu
Talvel eriti julmalt jälgitavana triibuline taevas koos kõikjal möllavate ufo-dega – sihilikult väikeste tähtedega! – seab kahtluse alla mu lemmikfraasi „loodus võtab kõik omaks“. Üks ehmatav haigestumine ja liiga vara lahkumine teise järel ei ole pseudo – oleme hakanud välja surema ja võtame teised loomaliigid ebaõiglaselt kaasa!
Vihmametsade mahavõtmine on juba viinud selleni, et CO2 kui puude toit jääb üle ning põhjustab koos triibuliste manipulatsioonidega taevase vee allakukkumised, nii et kontinendid ühtaegu nii kõrbestuvad kui upuvad – need rajud sajud on pseudo.
Mis asjad need siis juba nädalaid madalal maa kohal lendavad – pseudovaikuse ja pseudoversioonide veeretamise vahel saab infoküttimise slaalomit sõita pseudo-para-metameedias, peavoolumeedia ei näe-kuule-kõnele midagi.
Informeeritus kui turvatunde olulisim osis püsib ka sõda(sid) kui maksutõusu kirssi tordil poleerides pseudotasandil ega kõnele tõtt pseudo-võidu-relvastumisest ega kulukast etendusest „Kaja ja komödiant“ ning selle kõrgeltmakstud rollidest ega baltikumi kardetavast ohverdamisest. Vaesussesurutus ei jäta aega ega jõudu suurt pilti näha ega võidelda.
Pseudolammastena lepime teadmatusega – kas tuhanded droonid, millega kaasneb blue beam, on inimkonnasse süstitud nanovaktsiinide käivitajad või on nad sihilikult teadmatuses peetud inimeste pseudo-heidutus Galaktilise Föderatsiooni naabrite ees – või on nad meie galaktiliste naabrite sõbraliku visiidi eelsalk ja terekäesirutus, ah?

Muskiga Marsile
Samasugused pseudoteadmised nagu teiste tsivilisatsioonide saabumise ja sekkumise asjus, on meil ka globaalsete seisude kohta. On siis nüüd meie sinine mullapall ära jagatud Musk-Trump-Hiina vahel – kas meile püütakse etendada pseudoapokalüpsist? Näiteks selleks, et me ei küsiks, kas ja kus asub meie eest varjatud kontinent – mis asi see Kuu kui romantiline labor, pseudoteooriate kasvulava tegelikult on ning kes ja millal seal maandunud ja kellega kohtunud on – nüüd, päeva lõpuks räägib Armstrong, et reptiilid näitasid talle oma laboreid ja kokku lepiti 30 aastat vaikida?
Musk on iseendale asunud (pseudo)inimnägu looma: näete, minu farmerist papa – olge lahked, maailma rikkaim mamma, kes alles 60aastaselt tõeliselt elama hakkas – mina kerjustega, kirikus, anekdoote rääkimas… Mis pseudoplaani ta nüüd ometi haub?
Milline osa sellest pseudo paraadist on päris – Elon on tulnukas Andromedalt, autist, planeedi omanik või vähemasti see, kes teab, kes sala-kontinendil õilmitsevad illuminaadid tegelikult on… Tahaksime selle pseudokombinatsiooniga Marsile või?
Mida tegelikult teatakse ookeanide all olevast suurimast ookeanist kui tõestusest Gaia-sisese Agartha tsivilisatsiooni kohta? Kas Muski ekspeditsioon kohtus tõesti kõrbes tundmatu tsivilisatsiooni olenditega – või on see jutt kaalutletud pseudo? Kui pseudo reeglite järgimise pseudo ametnikerdajad saavad satelliitidelt isegi sinu kodu õuel olevasse ämbrisse zuumida kuidas siis Starlinki ja Neuralinki omanikku on võimalik üldse millegi planeedil peituvaga üllatada???
Samavõrd kui me ei tea tõde, ei usu ega usalda me pideva pseudo järel mitte kedagi.
Päikese hüperaktiivsus ja liustike sulamine tingib selle pseudoveeretamise kõrval samas purelemisväärse maismaa vähenemise ja rahvaste ümberasumise ning fakt, et viikingid-estid-tšuudid saabusid siia 10-15 000 aastat tagasi, ei tähenda miskit, kui tulvavete-maalihete-vulkaanipursete eest pagejatel on vaja kuhugi tulla. Jagagem… tõsi, ka see kõlab nagu pseudo – kui heatahtlikud tsivilisatsioonid kohalike ja põgenike vahele jaamakorraldajateks ei tule, läheb paratamatult pseudojagamiseks olukorras, kus midagi jagada õieti ei ole ning kõik peale üheainsa on pseudovalikud.

Uka-uka, mina prii!
See üks on mina ise – mitte isekas-enesekeskne-nartsissistlik, vaid see ainus, kes ja mis sul tegeliku, mitte pseudona Gaiale kehastunult olemas on. See Mina, kes ootab pseudopillerkaari kõrval, millal lõpetad teiste elu elamise, et sel pseudomeetodil iseenda eest oma pseudostumist varjata.
Mitte pseudoprognooside ja pseudoposimiste pseudonõiaturul ei ole retsept. Ka mitte sõprade-sugulaste elude elamine, mis on nagunii võimatu pseudo. Kõige positiivsemaks peetav peitusemäng töö-töö-töö on veel eriti pseudo: teame, kui palju pseudobürokraatia-töökavade-aruannete tühikargamisse oma elu aega pseudotame – aga vastu ei hakka ning seetõttu anname pseudole väge üha juurde. Kuni läheme pseudopikettidele, pseudostreikidesse ja pseudokodusõtta – laseme auru välja ja orjame pseudot edasi…
Mina olen – see on kõige tegelikum ja ainus, mis sul on. Mina otsustan ja loon! Ka siis, kui kogu meie arvatav maailm on superkompuutri loodud programm või hologramm – mina olen ikka mina.
Õnneks ei ole me uuel aastal uue tõelise iseenese vabastamisega hiljaks jäänud. Jõuluajal oli estide 10238. aasta algus. 29. jaanuaril algab orientaalne Mao aasta. 21. märtsil on Avesta ja mitmete iidsete rahvaste aasta algus. 1. aprillil – ei ole nali! – on paljude teadlike-tundlike arvates uus aasta. All Fools Day – narr on õukonna kõige targem isiksus. Jõuame uue kalendri sirvimise ajal pseudo pihustada ja ennast puhastada jah – no vähemalt jaanipäevaks, mil pseudosõnajalaõit otsime, eksole…

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

Eesti filmid

Kliimafilm

See kadunud tee

Võlausaldajad

Jüri Rumm

Inimesed sõdurisinelis

Mõrvad Muugal

Muinasjutt tsaar Saltaanist

Kuidas elad, Ann?

Detsembrikuumus

Ma olen väsinud vihkamast

Astrid

Legend

Tagasi rööbastele

Kõrboja peremees

Imekaunike

Rummu Jüri

Stiilipidu

Voitka metsavennad

Röövlitütar

Tagahoovis

Nipernaadi

Õppematerjalid videosalvestustena

See on minu lugu!

Kati Murutar saatis enda ja Piia Padari kolme aasta töö käsikirja mulle tutvumiseks päeval, mil „love-of-my-life“ siit Hispaaniast ära viidi ning mu sõbrad hakkasid minu tagasi ellu äratamiseks mu kodus kapitaalremonti tegema.
Jahmusin suguõdede loodud mahukat teost lugedes: see on minu lugu!
Seejärel sain aru, kui sarnased me kõik oleme – raamatus on kokku punutud kümnete ja kümnete temakeste stoorid, mis jutustavad vaimse ja füüsilise vägivalla kogejate sisemisest ilust ja valust ning meie kõigi „süvariik“ on ühesugune: kõigepealt ei usu me ise ka, et see on päriselt – kui sinine silm on saanud tavaliseks meigi stiiliks, varjame viimase võimaluseni teiste eest, sest peame ennast süüdlaseks, ärateeninuks – abi järele pöördume, kui elu on reaalselt ohus. Kui siiski.
Saatsin raamatu autoritele fotod oma ülestaotud näost, millele lisaks pälvisin ka lukutahapaneku ning samal ajal mu telefoni ja arvuti kaudu minu identiteedi varguse. Pidin politsei korduva sekkumise järel lähenemiskeelu saavutanult endale uued numbrid ja profiilid soetama.
Minu eks(itus) ütles korduvalt: „Sa oled sama hull kui Murutar.“
Lisaks – ilmselt oma hinna kruvimiseks – kirjeldas, kuidas erinevas eas naised on püüdnud teda võrgutada või suisa vägistada. Nüüd – tagasi Eestis – kirjeldab ta kindlasti ka mind kui võrgutajat ja vägistajat. Tegelikult ei söanda ma ilmselt veel kaua uuele suhtele mõeldagi: väidetavalt kulub maniakaalse-obsessiivse partneri põhjustatud traumast toibumiseks 4-7 aastat…
Võimalik, et mina ei osanud nartsissistist maniakaaldepressiivse psühhoterroristi ja vägivaldse vandenõuteooriate veeretaja fassaadi taha näha sellepärast, et olin seni olnud eluhellik. Samas – olles nüüd teemat põhjalikult uurinud tean, et egotistid-eneseimetlejad-sotsiopaadid pühendavad kogu oma vähese väe klantspildi loomisele. Energiat vampiiridel endal teatavasti ei ole, seega imevad nad partnerit salvates, sildistades, mustates ja pidevat segiajavat ajuudu tekitades su nii tühjaks, et hakkadki uskuma, kes ja mis kõik oled… Kuni ellujäämisinstinkt sunnib tegutsema.
Tulin aastate eest Hispaaniasse tööka ja hoidva mehega, kes oli nii normaalne ja harmooniline kaaslane, et hellitas mind ilmselt tõepoolest ära – kuni jättis mind leseks.
Eestist saabus justkui saatana enese sätitud ajastusega mind lohutama eriline, hurmav, tuntud…
Jah, ma teadsin, et too hr Imeilus oli aastaid sopajoodik, et kunstnik sai temast vanglas, et ja et…
Nagu Kati ja Piia raamatusse kogutud sajad stoorid, algas ka meie asi sajandi armastusloona. Mis siis, et ta keeras mu kodu seapesaks – loovisiksus ju! No tassis igasugust träni kokku – ta sai sealt inspiratsiooni ju! Tõstis mu sõpru elegantselt endale võttes minu tagaplaanile ja riputas tasapisi silte täis – jah, aga ma olengi mannetu ju…
Mesinädalate – õieti mõne by-the-book-klassikalise aasta – järel koorus minu kuulus kallim koletiseks. Tuju aina halvem, loovust üha vähem – mida enam tema enda asjad jamaks kiskusid, seda julmemaks ta esmalt sõnades, siis ka füüsiliselt muutus. Lisandusid sõgedad kõned Putinile ja Lavrovile – täitsa persses ühesõnaga.
Tema tütar kui professionaalne psühholoog on selgitanud, et varem või hiljem hakkavad geenid rokkima, ühtlasi on inimkonna seas praegu juba lokkamas vaimsete korratuste epideemia ning loomulikult aitab sajaga kaasa viin, mis on deemonitele ukseavaja – nagu ka narkootikumid.
Raevuhoogude vahel on tondid, keda ilmselgelt saatan ise elus hoiab, nii nunnud, et kõik andestavad neile kõik. Samas on nende pikalt ja piinarikkalt – ka kõigile ligikondsetele! – lahkujate ühine joon süvenev olmeline saamatus. Saanud lähenemiskeelu kolis minu õnnetus sõna otseses mõttes prügikasti. Jätkas sealt sotsiaalmeedias minu mustamist, sest selliste klaster-koletiste põhikävitaja on hirm oma fassaadi pärast.
Uuesti jooma hakates kodutuna suutis armukade saja kinnisidee ori ikka elegantseid fb-postitusi teha ning ka tagasi alkariks kukkudes kasutas jumalasõna kui relva mu vastu: „Sina oled Eeva, sina viisid mu põrgusse – nüüd pead kuuletuma, naine!“
Pantvangina, röövitud identiteediga, surnuks üüdistu-sildistatuna nägin vaid raevarite puhul tüüpilisi koletise silmi – reptiil ärkas, KEEGI TULI SISSE – ja jäigi. Temas elab terve leegion deemoneid – ja fassaadil on ta preester, filosoof ja tervendaja. Niiviisi vingerdab koletis kõigest välja – kohus, ment… Mitte kellegi hammas ei hakka selliste peale, keda ka siin raamatus leidub kümneid – mitmed mõistagi siiski ka naised.
Lapsed viisid issikese tagasi isamaale – kuna tal oli auga välja teenitud infarkt ja vist ka mingi kasvaja, pääses ta esmalt haiglasse ning seejärel kodutute varjupaika. Tööl ta mõistagi ei käi, aga KEEGI HOIAB ELUS – alati on mõni, kes peab sellistele annetamist kauniks, sest ei tea, et „vabal ajal“ peksab vaesekene varjupaiga segamini.
Märgilisena kirjutas üks selle raamatu prototüüpe oma ohvri auto peale minu monsteri nime…
Meil on veel sarnaseid mustreid – nööbime aegajalt, kui ärevus meie selja taga peetava koletise balli pärast eriti hulluks läheb, oma piinaja blokist lahti ja vaatame järele, mida ta seal teeb… ja siis vaatame hulga teraapilisi videoid peale. Ütlesin ju – see raamat on minust. Ja veel kujuteldamatult paljudest meist, kes VEEL oma tragöödiat salgavad ja varjavad. Lugege ennast!

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

21. detsembri kui igaaastase toomapäeva puhuks koos õpilastega meie Toomastest teemateksti punuma asudes tundus esimesel hetkel: vanamoodne nimi, õieti polegi teisi. No andke andeks, tegelikult on nii- ja naapidi Toomaid-Tomme-Thomaseid-Tommysid pehmelt öeldes päris mitu.
Kirjanduse õpitoas meenus esimesena comme-il-faut August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, kelle tõttu nimetatakse sooneutraalselt nipernaadideks kõiki, kes kevadel linnast lahkuvad ja sügisel enamvähem vabatahtlikult sunniviisil tagasi tsivilisatsiooni naasevad. Sangaste krahv von Bergi ristipoeg Gailit oli ilmselgelt iseenese prototüüp ning samas nukralt õpetlik hoiatus: ainuüksi vabatahtlik nipernaadindus on õnnestav – olude sunnil võõrsile emigreerumine teeb õnnetuks ning see väljendub kirjaniku puhul depressiivseks muutumises a la Koidula.
Toomas Hendrik Ilves kui ulgueestlaste poeg on läinud rahvuskehandi elulukku väliseestlusest justkui isamaale meie teenistusse tulnuna, ent tema legendaarne kikilips ei ole suutnud varjata pahatihti suus ringlevat nätsu ning vastupidiselt Eesti Vabariigi tänasele Presidendile Alar Karisele oli ta enamasti arrogantselt seljaga nii rahva kui poliitikute ja usujuhtide poole. Usk(u)matu Toomas…
„Samavõrd kui hr Karis on alati kohal, tavatses Ilves pirtsutada,“ nentis EELK Peapiiskop Urmas Viilma andes Kehtna KHK inimestele tänavusel advendiajal aulatunni, mille käigus tutvustas iseennast sooja ja siira suurmehena.
Toomas Uibo on kunagisest lapsfenomenist ammuilma suureks meheks kasvanud ning tutvustas end telesaates „Maskis laulja“ ka praeguse tämbri veetleva valdajana. Toomas ja Tarmo Urb, kes ühinesid aastate eest põlisameeriklastega, käivad Maarjamaal korraldamas indiaanilaagreid ja nende kontsertide kogejaid Algallikaga ühendamas – kes siis „Imelist aasa“, mis sõnade autor Jaan Krossil oli küll „laas“, ei teaks või rahvalauluks ei peaks.
Toomas Lunge aastakümneid lauldud ja meid suureks saatnud lugusid maa täitmisest lastega, kurbade naerule vastu hakkamisest ning sellest, mis meie sees on kaunist veel, teame une pealt peast.
Ennast ennatlikult Eurovision 2025 võitjaks krooninud Tommy Cash troonib oma kohvilaulukest lauldes aastavahetusel veel elutus-ilutus videolaadses tootes piimaga. Mingu tal sama hästi kui kordumatul Peeter Toomal, kelle talletatud „Viimse reliikvia“ filmilaulude valimik ja „Väiksed kastid linnaservas“ on väärisvaramu.
Toomas Lepp suubus ERR juhina rahvaluulesse kirgliku hispaaniaverd isiksusena, kes võis vastuhakkajatele rüperaaliga äsada. Kirjanik Toomas Vint omakorda on esimese elu- ja loomeperioodi alkoküllase saturnaali järel tõestanud, et pärast valikut ellu ärgata ja päriselt tunnetama ning vahendama asuda saab kaine alkohoolikuna paljudele saatusekaaslastele teene teha. Tema järgijatena on nii mõnigi kultuuritegelane asunud jälgima kaine kuu ja purjus päikese sisemist ilu ja valu.
Heljo Mänd oma teosega „Toomas linnupoeg“ on kujunenud ristiemaks kõigile õrnapoolsetele poisudele, keda aastakümneid linnupoegadeks tituleeritakse.
Kui Toomas Alatalu oli alles „linnupoeg“, õppis ta – nagu ka mainekaks moekunstnikuks tõusnud Toomas Volkmann – Pärnu 4. Keskkoolis, millest sai hiljem Pärnu Ülejõe Gümnaasium ning tollest jäi tänaseks järele ülejõe põhikool.
Toomas Lõhmuste andis linnupojana etenduse „Olen kolmeteistkümneaastane“ koos Andrus Vaariku ja Guido Kanguriga – neist kedagi ei ole vaja väga pikalt tutvustada, näitlejad ju.
Küll aga tasub teada ja meenutada, kes on Toomas Tool ja Toomas Annus: Eesti riigi rikaste edetabelis pikalt ja pidevalt esikohal troonivad suurettevõtjad – teadkem, keda kadestada, et õiged eestlased olla.
Toomas Vilosius ja Toomas Savi on mõlemad olnud arvestatavad arstid, kes on lisanud oma põhiportfellile ettevõtluse – Vilosius koos Suklesega, Savi Siim Kallase ja Neinar Seliga (raskejõustiklasest spordiideoloog ja eestimaise ettevõtluse raskekahurväelane).
Toomas ja Tõnu Tõniste on purjesportlastest kaksiklegendid ning Vilja (Laanaru, Savisaar) ja Taimo Toomast on samuti õnneliku paarina toomapäevanimelised, kes teavad, et veel ühe talvise pööripäeva kogemine ei ole iseenesestmõistetav.
Kui toomapäeva olulisim tava on olnud õlenuku meisterdamine ja salakesi naabri ukse taha viimine nii, et naaber jääb kogu aastaks Tuhka-Toomase aunimetust kandma, siis seoses Vana Toomasega – see on teatavasti tuulelipp Tallinna Raekoja torni tipus – on vastupidi. Teda pole keegi kellelegi ukse taha toomas – filmis „Varastati Vana Toomas“ pandi tema hoopis tuuri. Hiljem selgus, et ise ronis tornist alla armunuid kaitsma.
Ehkki baltisakslane Thomas von Wahl-Sievers on salaluurajana juba mõnda aega erus ning eestimaise Bondi kuulihaavad on ammu paranenud ja ta on ka siinse poliitika köögipoolega liigagi tuttavana valinud koos krüptokuningannast kaasaga Monacos resideerida – ikkagi ei taha tants ja tagaajamine tema ümber vaibuda.
Vooglaidude perenimega sama – mõni selle dünastia tegija on ikka seniidis – kes siis Varrot ei tea… Pedagoog ja purjetaja Toomas Vooglaid on SA Perekonna ja Traditsiooni eest juhina akadeemik Ülo 43 järglasest vanimaid ning on pühendunud peagi 90aastase maestro kaasa Kersti rajatud Vanalinna Hariduskolleegiumile.
Trubaduurid vagabondid nipernaadid Tom Valsberg ja Tommy Cash on mõlemad eksimatult oma stiiliga. Valsbergi bändid Indigolastest Manki Maindini ja Tane Mahutast Hanuman projectini on sama isikupärased kui tema raamatud „Kuidas rännata ilma hirmuta“, „Eluterve pohhuist“ ja „Intiimsuse atlas“.
Ennast juba Eurovisioni võitjaks kuulutanud Tommy Cashist me alles kuulda saame. Mine tea, ehk isegi nii kõrge lennukaarega kui Thomas Elliotti kirjutatud poeemi põhjal loodud muusikali „Kassid“ autor Andrew Lloyd Webberil: „Up, up, up past the Russell Hotel… to the Heaviside Layers…“
Ajastul, mil kaasaelamise ja äratundmise pisar pillati raamatuid lugedes – sealt edasi teatri- ja kinosaalis ning nüüd nuhvlis… – tundsime kaasa afrokaunishinge kurvale saatusele romaanis „Onu Tommi onnike“ (Harriet Beecher Stowe). Rõõmustasime selle üle, et Astrid Lindgren lasi Tommil ja Annikal sõbruneda Pipi Pikksukaga, sest tema Segasumma Suvilas oli alates pärdik Härra Nilssonist täpilise hobuseni see miski elav ja vaba, millest unistame nagu Kurrunurruvuti saarest, kus punaste patsidega tüdruku isa on afrotraibi kuningas – või kuidas seda korrektselt öeldagi.
Elu läheb alati edasi – pärast Aquino Thomase kehastamist Vanemuise möödunud sajandi lavastuses „Mõrv katedraalis“ jätkab hr Dvinjaninov koos Lunge Tommiga veel kümnendeid Kaunimate Aastate Vennaskonnaga publiku saba rõngas hoidmist.

EESTI KULTUURI JÄRGMISED 100 AASTAT
Kati Murutar
Eesti on 100 aasta pärast planeet…
… ja eestlane on 100 aasta pärast kas eriline ellujääja sel planeedil – või ei ole teda enam olemas. Kuivõrd Donaldi tõusmisega USA presidendiks tuleb ametlikult võimule poole Maa omanik Elon, saab ta tõenäoliselt väga kiirete paaristõugetega enamuse planeedist ära ostetud. Ainult Hiinal pole põhjust end globaalsele Tesla-Spacex-Neuralinkile müüa, nii et meile jääb kaks võimalust – kuulume kas Musklandi või Hiina mõjusfääri. Tore igal juhul – kui pole riike, pole piire, ei ole sõdu: mida sa ikka iseenast mineerid, eksole.
Meie kooli teravad pliiatsid visioneerivad, et religioon kui põline relv minu-usk-on-usum-kui-sinu-usuiinlemine jääb ikka tapmise ja tagaajamise põhjuseks. Siiski kujutlen oma kodu Südamesalu maanteepoolse künka otsas pigem uue kooli tuulegenekat kui mošeed.
Kuidas rahvast võõrandunud valitsusega riigilaadsest tootest planeedile pääseda, seda õpetab koolist koju Südamesallu jõudmise igapäevane kogemus. Üle feil baltika viadukti ehituse, palgiautodest ja transarekkadest veel kohutavamateks väsinud-tüdinud killer-kallurite – nad kihutavad kahesajaga järgmiste pinnasekoormate järele ja vanguvad vaevatutena ehituselt maanteele, kus neile regulaarselt kõhu alla, kraavi ja kasti sõidetakse – vahelt ära koduteele keerates pääsengi kaheldava omariiklusega Eestist välja rahulikule loovale-loomulikule-looduslikule planeedile, mida teadvel hinged nimetavad Gaia Novaks.
Õnneks on raha puudusel loodetavasti rabadesse rammimata jääva feili viaduktid Ida-Virumaalt Sõrve sääreni kulgeva fosforiidiladestu peal ja siinkandis fosforiit ebamugavalt sügaval. Õnneks on uraanisisaldus fosforiidialuses maagis tülikalt väike, nii et pole vast rentaabel seda mahavõetud metsade alt külasid-talusid lõplikult tagurpidi keerates välja urgitseda.
*
„Õpetaja, kas teie ka arvate, et jõuluvana toob meile uueks aastaks sõja?“ küsib pereema, kes tuli end pärast saatuselööke 9. klassi tagasi järjele tõstma. „President ütles, et meist saab kohe-kohe NATO-kremli sõja platsdarm ja linnad lastakse õhku , ma elan küll alevis, aga ikka kardan, et pean oma pere kuhugi ära viima, sest minu lapsed ei tohi haiget saada ja ma ei jõua võibolla sellepärast homme kooli, et ma…“
„Mida tugevamana me hoiame Ukrainas toimuva sõja ajal ringkaitsena ukrainlasi, seda kindlam on meie enese kaitsekilp,“ ütles Eesti Vabariigi President meie ametikoolis ja täiskasvanute gümnaasiumis aulatundi andes. „Uus kiirraudtee on side, igasugune side on oluline – ei tähenda selle ehitamine, et hakkame sedapidi kohe fosforiiti minema vedama. Me alles uurime ju, mis meil maapõues on…“
„Mis oleks, kui laseksin oma maatükist kruusad-värgid viaduktide-tammide ehituseks vedada,“ mõtiskleb naaberküla taluperemees. „Saadud raha eest ostan mõnda soome-norra korteri, loomad lasen metsa lahti – küll tiblad nad nahka pistavad…“
*
Me oskame karta, sest DNA mäletab Põhjasõda, mil 1700ndatel Eesti rannajoont jagades kordi ja kordi edasi-tagasi üle siinse maalapi trambiti. Meid oli toona ligi pool miljonit, kuna sõdalased tõid Euroopast katku ning ühtlasi oli neli aastat ikaldust, jäi järele 30 tuhat kopikatega. Aga meie esiemad sünnitasid meie rahva tagasi ja kasvatasid kõigist naabritest, läbi- ja ülekäijatest segatud võsud igal ajastul, iga ilmaga, kõigi sõdade järel ikka eestlasteks.
Õnneks sain mina, põhimõtteliselt uue hea ilma külakooli õpetaja, äsja ustava maasturi asemel, mis lõplikult auklikuks roostetanud raami tõttu ülevaatusest läbi ei läinud, ürg-passati, mille raadio kood on kadunud – seega kulgen kodu-kool-kirik liinil nüüdsest ilma autoraadiota – see on märgiline: pole vaja uudiste tekitatud hirmukoses kümmelda.
Rehkendades ülireaalse võimalusega, et riikideta ilmakord on raharahva vahel planeedi ära jagamise järel tulekul, tundub meie tänane jäik rahvuslemine nagu suveniiri poleerimine hiiglaslikul võõra mängu laual. Eesti keele ja meele õpetajana võin kinnitada, et noored kõnelevad pöördumatult üksteisega pooleldi või täiesti inglise keeles ning vannuvad vene keeles – tegelikult teadmata, mida kärgatavad – ühtlasi kinnistuvad nuriväljendid ja libasõnad poliitikutelt ja arvamusliidritelt ning komad-kokkulahkud-pöördelõpud-suurtähed ja erimite eristamise eriline kunst on kadumas. Et mitte öelda kadunud – meeled elavad messendžeri minimalismis, mida tagasi pöörata oleks sama sõge sooritus nagu Siberi jõgede sundimine vastuvoolu äraspidi voolama.
2024. aastal oli Päike mitukümmend korda aktiivsem kui eales ning tema toimekus koos sageduse tõusuga läheb aastal 2025 veel vingemaks – virmalised ja netivigurid on saanud normiks. Neile sekundeerivad häkkerid ja kelmid väiksemas ning peipsitaguse pahalase hübriidsõda suuremas mõõtkavas. Seega ei ole sugugi kindel, milliseks ka lubatud poolustevahetus meie mullapalli pööritab.
Liustike sulamine inspireerib teadlasi joonistama peatsel maakaardil kujuneva merepiiri Märjamaani. On see Universumis inimviirusest olenematult toimuv pidev muutumine või HAARPstrapstulli mängimise ja chem-traili saba tagaajamise tagajärg – prognoosid lubavad Baltoskandinaavia ja ekvatoriaal-Aafrika vähesteks elamisvõimalikeks aladeks jätta. Inimloom kui migreeriv nomaad tuleb taas massiivsemalt liikvele. Siia. Järelikult on meie peredel ja kodudel vaja lähikümnenditel värvilisem-arvukam rahvaste paabel kui eales varem eestlasteks õpetada. Sajandeid, õieti tuhandeid aastaid harjutanuna saame hakkama.
Kui selleks ajaks meie kohal tükkis Kiieviga must auk ei haiguta. Kuitahes teadlikult uudiste jälgimistest hoidume – laste TikToki ja kolleegide kaudu jõuab õõvastav poliitika ikka meid hirmutama – näe, vene lubab Ukrainale USAs valmistatud kaugmaa-rakettide kasutamise eest tuumalaengu läkitada. See on meist 1000 kilomeetri kaugusel ehk siis siinsamas.
Meil on Tšerobõli krunt all: kui eelmise sajandi 80ndatel koirohuväljade tuumaelektrijaama pabahh radioaktiivse pilve taevasse lennutas, tõi tuul ta Emajõe kallaste kohale – meie, tudengid õppisime seal päevitades eksamiteks ega teadnud, milles kümbleme. Kuna meid on stoovitud taimekaitsevahendites, säilitusainetes, vaktsiinides, olmekeemias, küünegeelis ja sünteetilistes riietes, oleme resistentsed. Keemiatriipudest läbi sadav vihm teeb okaspuud kollaseks ja taimelehed auklikuks – enamus meist peab vastu ega too ka eriti nähtavate sabade-sarvedega lapsi ilmale.
WWIII ametlikku algust kuulutavat tuumaseent oodates mängime infotulvast keevas kõrvadevahes vana head vaagimise mängu põgene-võitle. Põgenemine tõstab inimesi alalisteks rändajateks muserdades taas ja taas tiibu – kohe kääbustüranni ähvarduse järel põgenesid suursaadikud Kiievist.
Meie, kes me oleme rändrahvaste ristanditena siia saabunud, läheme sõjahirmus siit – kuhu? Pean pattu tunnistama, et olen sel aastal kudumise ja ristsõnade lahendamise asemel kataloogimängu harrastanud – kõigepealt kogusin endale nimekirja sobiva kinnisvara Kanaaridel, misjärel mõtisklesin, et Päikese piruettide tõttu sinna Atlandi riffidele nagunii ei saa ning seadsin idealistade filtrid mandrile – Itaalias Como järve piirkonna Alpidesse ning Hispaanias Alicantest-Denyast äsjauppunud Valenciani…
*
„Nii nunnud!“ imetlevad ajakirjanikud euroalustest-plekijääkidest-osblõigetest loodud, Vigala kaldale lepistikku peidetud majakesi. „Nojaa, teil on ju nii palju lapsi, kui nad külla tulevad, on vaja kõiki majutada – ega merekonteinerist tehtud majja tõesti kõiki viit last ja üheksat lapselast paiguta…“
„Ega jah. Õigupoolest on mu lapsed kõik siiasinna oma enese kodud rajanud – me oleme ehitajate-artistlike loojate hõim, armastame kirjutamise ja lavadel lendlemise sekka midagi käegakatsutavat rajada. Majakesed suisa soovivad iseeneslikult sündida – kaldaveere puistutaskud inspireerivad üha järgmisi off-grid vallatusi vormima.“
Aa.
Ahhaa.
„Olenemata sellest, kas inimesed valguvad linnadest maale loodusliku või sõjalise apokalüpsiku tõttu – et nad minu voodit hädaga ära ei võtaks, olen väikesed majakesed loonud. Neid saab jõe ja paisjärve veerele veel ja veel vigurdada. Mina kui mitmendat põlve linnainimene sain oma balletilihased tarkadeks töömuskliteks vormitud ja kunstikoolihariduse tegelikult tarvitatavateks oskusteks teisendatud – õpetan teistele juurte juurde saabuvatele ellujääjatele ka.“
„Te siis ei arva, et…“
„Ei. Ma ehitan uuel kevadel püramiidpalvemaja, konteinertallile päikesekatuse ja…“
Oo.
Ohhoo!
*
Mille peale ütlevad ahhaa ja ohhoo meie tänased rahvajuhid? Meile ei edastada Päikese aktiivsuse teateid, et teaksime magnettormidest ja nendega kaasnevatest ihulishingelistest aihhidest ja elektroonika oihhidest. Parteide reitinguid saame – kusjuures aina paradoksaalsemaid. Justkui-juhtival parteil on selline peaminister, keda mitte keegi ei tea ega fänna – üksnes meie President ütleb rahvamehena koolilastega kohtudes isalikult: „Nojaa, aga ta oli ju ometi omal ajal Mister Estonia.“
Et tuua inimesed telefonidest välja tegelikkusse, pistan nad oma klassitoas aegajalt ninapidi päevapoliitikasse – olge lahked, see on meie kaeblikuilmeline rahandusminister, too on peksupreili hariduse ja kolmas sotsiaalia valdkonnast… Ühine ennustus on selgeltnägijate tuleproovile pretendeerimata, et palju rutem kui 100 aasta pärast – pigem lähikümnenditel lõpeb Maarjamaal parteide aeg lõplikult.
Ühest küljest on koalitsioonis olijatel alati vaja teha ebapopulaarseid otsuseid ning saada maksumaksjalt igapäevase poksikotirolli eest kõrgesti tasutud. Teisalt kaasneb parteipõhise riiklusega mitmekordselt ülemäärane ametnike-genossede-nomenklatuuri armee, keda kõiki me rööbiti võidurelvastumisega nuumame.
Üsna ülehomme algab aeg, mil rahva ette astuvad tõelised teadjad ja tegijad, kelle inimesed valivad isiksustena. Nood teised ja kolmandad tundmatud-põlatud peavad tööle hakkama. Ametites, mis täna veel olemas on. Oletatavasti võtavad robotid sammhaaval elualakaupa inimestelt töö ära – visioneeritakse koolide kadumist internetti ning koguni kiipide abil meie järglastesse vajalike teadmiste installimist.
Ehkki inimene on olemuselt kariloom, kujustatakse inimlooma isoleerimist eraklusse – ei teatri ega kontsertide nautimiseks ole ehmatavalt varsti enam üldse kodust väljuda vaja. Seejuures ei ole justkui eraklikuks aretatud homo sapiens enam hetkegi üksi iseendaga: ka kiibi ja kuuärrita on ta pidevas infovooluvõrgus, arvuti ühes ja telefon teises käes ning telekas nina ees – et jummala eest ühtki oma enese genereeritud mõtet selle pasaneeva sekka ei mahuks, äkki oleks valus.
Ometi kõneleb pärdik peas ka sajandi pärast sinu enese häälega ning kasutab sõnu ja väljendeid, mille algset tähendust juba tänased nutipluti isendid ja bürooproilerid ei tea isegi siis, kui töötavad selles samas valdkonnas ja fabritseerivad käske-keelde, mille täitmist kontrollida ja täitmatajätmist sanktsioneerida.
Pärandväljendid ja oskussõnad jutustavad tegelike tööoskusteta inimestele ajastul, mil isegi banaalne burger on moodne käsitöö, millestki adumatust: kana takus, kana kitkumine, kanapime, kirvetöö, häda ajab härja kaevu… Mis äpid need on, eks ole?!?
Meie pärimus kandub ka praeguse multikultuursuse juures – sõge segakeel veimevakas – edasi järglastele ka siis, kui keegi enam ei mäleta, wtf on see müstiline veimevakk. Endisaegsed emad jutustasid lastele muinasjutte kui tegelikkuse teisendeid. Tänased psühholoogid-kõutšid teenivad stooritellinguga raha – aastatuhandeid harrastatud hästi töötav moekas meetod on nii elatiseteenimisel kui ka meelelahutuse pakkumisel ikkagi kordades kõrgem lennukaar kui kõige krattimine netiavarustest, autasuks nutilott ja primaatide omast tutskem pöidlalihas.
*
„Kati, ma ei tea, millisel kontinendil ja missuguses äris või loomingulises eneseteostuses ma päriselt olla tahaksin – mida peab, teen, ehkki ei taha, kuni…“ nendib 36aastane poeg, kellele meeldib võrdsuse rõhutamiseks vanemaid nimepidi kõnetada. „Mis meist saab?“
„Mamps, ma ei tea, miks ma kõiki neid erinevaid ameteid õppinud olen – ükski pole justkui SEE,“ tunnistab 33aastane tütar.
„Emps, ma ei tea, millal eluks valmistumine lõpeb ja Elu algab – lükkan kõike, mis mind õnnelikuks teeb, edasi – aga mis on seal… edasi…“ arutleb eduloo pausile pannud 27aastane tütar.
„Emme, ma ei tea, kuidas ma kõigega, mida pere ja töö minult nõuab, hakkama saan – mind on üks – aga ma ei saa seda ebapiisamist naisele ega üldse mitte kellelegi tunnistada,“ sosistab äsja lisaks väikesele pojale kaksikute isaks saanud 22aastane poeg.
„Ema, ma ei tea, kelleks ma tahan saada – olen tahtnud saada näitlejaks ja sõdalaseks, muusikuks ja… üldse igas mõttes Vaprakeseks – aga neid kõiki on minutagi ülearu,“ valib 18aastane tütar järgmise filmi või seriaali ega välju voodist – bed-rotib, kuni kevad tuleb ja päike rändlinnud koju toob või…
*
Noorim tütar Indi – Maria Indira Linda kirjutas 11. klassi õppijatarina:
„Milline on Eesti 100 aasta pärast?
Eesti omariiklus ja rahvuste paljusus sajandi järel… Südamest ja sügavalt loodan, et meil on siis endiselt oma riik ja oma vabaus. Arvan, et Eestis on siis rohkem erinevaid rahvuseid ja rasse ka ning see õudne rassism on kadunud.
Keel, kultuur ja haridus… Keel on juba praegu inglise ja vene keelega väga palju segatud, kuid ikkagi usun, et ametlikes kirjades ja pöördumistel on korrektne eesti keel meil näidiseks ees.
Rahva heaolu… Praegu ei ole rahvas millegagi rahul ja minu arust täiesti arusaadavatel põhjustel. Raha ei ole, tööd on liiga palju (koormus) või üldse mitte (töökohti). Äkki on Eesti 100 aasta pärast lahendanud probleemid ja ei hävita enam rahva ühtsust ning hingi.
Loodan, et 100 aasta pärast käivad kõik psühholoogide juures, mitte ei tee oma perest ja sõpradest oma psühholooge.
Kokkuvõttes: loodan südamest, et Eesti siis veel eksisteerib ja on ühtne terve rahvas.“
*
Kui Eesti Kultuurkapital 100aastaseks saamise puhul esseekonkursi välja kuulutas, lasin eesti keele ja meele õpetajana kõigil oma õpilastel sel teemal kirjutada: üldhariduse 9.-12. klass, IT, mehhaanika, kokanduse ja ehituse inimesed visioneerisid kokku 777 grammi tekste – märgiline arv, eks ole.
Äratus-raputus meie koolist läks kulleriga viima sõnumit: kui osaleda võivad kõik, tähendab see – KÕIK – mitte pelgalt kitsas proffidering, kes omavahel üksteist tunnustab. Professionaalseks kirjanikuks-mõtlejaks-mõteteväljendajaks saab praktika käigus ning üksnes katsetamine avab anded. Pipi vastas Lindgreni-raamatus küsimusele, kas ta klaverit oskab mängida: „Ei tea, ei ole proovinud. Aga kui proovin, siis saan sellega kindlasti hakkama.“
Puhusime käsitsi kirjutatud esseedega ühisrahastusse nooruse hingust – kogenematut ja kohmakat, aga selle eest samuti käsitsi kirjutatavaks riigieksamiks ette valmistavat. See on ajakajaline dokument – 2025. aasta lävel arvasid ja väljendusid Kesk-Eesti keskmised inimesed igaüks oma erilisuses nii.
Ja koolipreili ise? Avastas nagu teejuht Rumi-moodi tarkusesõnades: see, kes aitab teised mäkke leiab ka iseenese mäe otsast.
Mul enesel on väike räpane saladus – igal võimalusel ülemaailmsest rahuriigist kõneldes ning Eestist kui väikesest ilusast lihtsast loomulikust looduslikust mudelist unistades olen endamisi visioneerinud ka kõike muud kui positiivse programmi. Nii, nagu Eesti Vabariigi President Alar Karis kõneles Kehtna 100aastase ametikooli aulatunnis, et praegune panustamine Kiievi vürstiriigi toetamisse on Eesti kaitsekilp – aga samal õhtul välisministeeriumi pidustustel ning järgmisel päeval militaaride miitingul lubas eestlased evakueerida, kui… Nii see käib. Nagu ülal, nii ka all.
Omariiklus, mille kestmist visioonide korjanduse korraldajad sajandijärgses Eestis õitsemas loodavad lugeda, on otsas. Mitte üdini dramaatiliselt – Trump ja Musk ostavad lähiaastatel kogu planeedi kokku, enne otsa müüb Putin arvatavalt ka moskoviitide kantsi. „Ainult“ Hiina jääb ostmata – tema toob oma arvutu rahva üle Siberi vähemalt Uuraliteni. Tehtud.
Pole riike, ei ole justkui ka sõdadeks põhjust. Aga inimviirus oskab religiooni nimel ikka sõdida – ise umbropsu kisades, et Jumal on üks.
Liustike sulamise ja looduskatastroofide tõttu tundmatuseni teisenev gloobus toob ellujäävad hõimud meiemaile. Rahvustepaljusus ei pruugi sajandiga veel eesti asja lausa lõpetada – seni oleme tsaari ja saksa, rootsi ja nõuka ajal kõik eestlasteks õpetanud, küllap meie lapsed hellitavad ja hällitavad eestluse dye-hard olemust veel kaunilt kaua.
Keel, kultuur, haridus, teadus, teater-kino ja kunst kui elus ja seega kohastuv rahvuskehandi tunnus-sikspäkk kipub juba praegu tühjaks saama ja taarapunkti kulgema – Taara, avita! Praeguse valitsuse taskutankistide kurss – taome klaverid kahuriteks ja teeme näitlejad-teadlased-kunstnikud kahurilihaks – suunab ilmselgetes ärihuvides rahva viimse raha sõjatööstusse.
Lisaväärtuse tootmiseks hädavajalikke investoreid on võimatu veenda, et Peipsi ja Läänemere vahelisele lapikesele on mõistlik uue ajastu tehaseid ehitada – reff-kurss on pianist-pilootide ja kitarrist-kuulipildurite kultiveerimine – keel ja kultuur kui elusolendid pannakse tülikate hüperaktiivsete erivajadustega lastena nurka või suisa seina äärde.
Põllumajanduse lammutas koos nõuka-rajatistega juba noortest linnameestest koosnev, taasiseseisvumise esimene, Laari valitsus – omamaise toidu kasvatamise asemel on meil solarpaneelpõllud ja raps. Aafrika naisteadlased leiutasid õnneks juba mõne aja eest moodused äraelanud tahvlite graanuliteks ning sealt edasi teedeks-tellisteks tegemiseks. Paneelide all on arukas loomi karjatada ning rapsiõli sobib üksnes kütuseks – temas varjuvad mürgid kumuleeruvad organismis analoogselt tavavaheliku-nimelise seene salakavalusega ega ole tegelikult pehmelt öeldes söödavad.
Nikola Tesla jälgib triibulisest taevast, kuidas „uusi“ elektritootmise meetodeid meie kui orjastatud biomassi eest endiselt varjatakse. Energeetiline julgeolek ja iseseisvus eeldab taastuvenergia tegelikku, mitte rohepöörast kasutamist. Infrat tuulutavaid tuugeneid ei taha, tuumajaama kardame. Kusagil kellelgi on töölaual elektriloomise allikatena elavhõbe, vesinik ja merevesi… nn uued energialiigid on aga endiselt vaka all – teate, mis vakk on? „Sada vakka tangusoola“ – Koidula komöödia 1872…
Kogu planeedi rüvetamine ületarbimisega on meil siin võtnud mõõtmed, mis panevad oletama, et keskkonna lõpuni laristamine on eriti leidlik strateegiline plaan: võtame erinevatel ettekäänetel kogu metsa korraga maha, tassime Munamäe mahus pinnast rabadesse sajandi laristuks, küüni(s)tame maapõue… Nii et kremlil pole siit enam midagi võtta – siga ka ei söö. Jajah mets kasvab tagasi ning viaduktide alla saab rajada suletute asemele uued külakeskused.
Iiseasi, kes neid vastseid vallamaju koolide-kultuurimajade-teenindajatega üldse vajab. Tore on olla tubli „iiveldaja“ oma 5+9 (lapse)lapsega, aga suurel pildil ei ole erandlik olemine noobel, sest meid on alla miljoni.
Rahva heaolu on see mõõdik ja raamistik, mis julgustab lapsi saama, ent selle kohta käib praegu kena kalambuur: kukk jättis kanad maha, meie peame munadele alimente maksma. Kogu palk laotub juba palgapäeval laiali: laenud-liisingud, arved, toit, elekter, kütus, nett, telefonid, küte, sööt… ahjaa, kultuur ja harrastused ka… Ettearvamatud kulutused võtavad lõplikult võhmale – olgu teemaks haigused-traumad, autodega juhtuv nii maksude kui remondi mõttes.
700 aastat orjaaega on meid tänase inflatsiooni ja hinnatõusu vastu justkui vaktsineerinud: seilasime, teame! Rahva sihilik vaesestamine biomassiks ei räägi siiski kestmisest: poes lubame oma kallitele ainult parim-enne-möödas-riiulite kraami – meie piiratuse, pimeduse, plindri sümbol on kasvõi pesumasina kasutamine elektrihindade kõvera, mitte vajaduse järgi ning teistest kaupadest äkilisemalt hinnahüppe sooritanud šokolaadi šokk.
Kui mu noor raskeveohobune jäi tagajalgapidi puutüvede vahele, tegin pika piin(lik)lemise järel sotsiaalmeedias kerjanduse ning tänu sellele sündis mu arvamus eestlaste olemusest nädalaga ümber – täiesti tundmatud inimesed panustasid 5-50 kaupa, nii et sain loomaarstide arved makstud. Meid, õpetajaid-veterinaare-arste-hingehoidjaid, kõiki on sadadekaupa liiga vähe ning meid tuleb kasvõi seepärast pisut potitada, et me hoiame elu maal alal. Sain oma kitsikusest kõneldes ka teada, kellel on traktori liising kuid maksmata, kelle katus kipub kaela kukkuma ning tahan teha alalise ringkaitse-fondi meiesuguste sõgedate idealistide ühisrinde moodustamiseks.
Sellest, et külades-taludes vaatamata metoodilisele linnastamisele püsivad nii põlised kui teadlikult pioneeridena juurte juurde tagasi tulnud, võib oleneda tuhandete järgnejate ellujäämine. Kui tuleb mis-iganes-põhjustel pabahh ning igasuguste Antslate-Raplate-Kuressaarte korterid osutuvad kogu oma tsiviliseerituses absoluutselt abituks lõksuks, tullakse siia, kus juba oleme meie ees – õpetame ja juhendame – kes konteineris nagu siinkõnelev kirjaneitsi, majutab põgenikud südamehäält kuulates juurde ehitatud väikemajakestesse.
Küllap moodustuvad ökokogukonnad, mille senised katsetused on olnud fiftisiksti edukad: tegelikult toimiv tööjaotus tekib siis, kui kuidagi teisiti enam ei saa – küllap kujuneb loomulik looduslik loovus versus üleinimlik rügamine kõige kinnimaksmiseks. Jõuab kohale, et kool peab olema seal, kus on lapsed ning emakeel võrdub inimesed võrdub kultuur – vägisi kuitahes arukaid lahendusi toimima ei saa, alles siis, kui kuidagi ei saa, hakkab kuidagi saama.
Ehk on automaks kui sümbol rahvale kainestav sõnum valitsejate võõrandumisest – see on libajuhtide visiitkaart, kriisiaegne valijatele vastandumine ja viimseni vaeseks kurnamine. Ja kui meilt ei ole enam midagi võtta, lendab „ladvik“ brüsselitesse – nii või? Aga juured jäävad.
*
„Aga sina ise Riigikokku?“ küsivad õpilased, kui neile üle nuhvlite hõigeldes kirjeldan, kuidas riik funkab: rahvas valib saadikud, kes moodustavad koalitsiooni ja opositsiooni, võimule pääsenud jagavad ministriportfellid, moodustavad kabinetid ja komisjonid ja…
Koidula hoiatava näite ja oma võimalikult harvade sünnilinnaskäikude põhjal tean: ära sureksin. Mu isamaa on minu arm, mis hoiab analoogselt Koidulaulikuga ülimas töökorras ja naljasoonel – kool, meedia, raamatud-näidendid. Maasool viib seejuures edasi fenomenaalse õekese Lydia loodud, suisa taevast toodud eesti keelt, mida kogu maksumaksjapalgaline keeleametnike trobikond oma säilenõtkete taristutega õnneks oluliselt kahjustada ei ole suutnud.
Kui üldse, siis üksnes ülikooli doktoritööd tegema võiksin vast tulevikus tuuritada, kui Jumal lubab. Olen kirglikult kütkestatud meie keeles leiduvatest mitmetähenduslikest sõnadest – neid on kogunenud 15 lehekülge ning nende antropo-etno-hingestatus on üliväga elus ja ilus nähtus. Sõnal „sool“ on muide samuti kolm tähendust: sool – soola on see va tangusoola värk, soo – sool ehk soo peal on rabade teema ja sugu – soo – sool juhib jutu tõsiasjale, et naissool on alalhoidlikkus DNAs.
Ei raatsi pahaks minna – olen maasool. Las ka mu kurbjutt jääb – sihilikult kehutatud hirmu ja draamamaamatamist, mis meie tiibu mudas hoiab, on niigi liiga palju – prindin harrington-šriftis sünge kujustamise lehekülje välja ja põletan ära. Tagane, saatan! Valged võidavad. Ka siis, kui nad on valget verd ja vähe lollid. See on Tõde.

Tervist, Eesti Vabariigi President Alar Karis!
1. Kuskohas väike Alar 1958. aasta 26. märtsil sündis?
2. Miks Te loomaarstiks saada soovisite?
3. Kuidas sündis otsus spetsialiseeruda molekulaargeneetikuks-arengubioloogiks?
4. Millisel kaalutlusel valisite töökohaks Loomakasvatuse-veterinaaria instituudi?
5. Mida õpetas Eesti Teaduste Akadeemia biokeskuse juhatamine?
6. Kuidas pääsetakse Hamburgi, Londoni ja Rotterdami kõrgkoolidesse?
7. Tartu Ülikooli teadurina loodud ettevõte Visgenyx meenutab mõnevõrra prof Metspalu ja Ustavi tähelendu – kui oluline on sellel teekonnal äriline aspekt?
8. Millest oli tingitud kannapööre diplomaatiasse ja Tšiili Vabariigi aukonsuliks saamine – kus ja mida selleks ja sel ajal juurde õppisite?
9. Riigikontrolöri ametisse tõusmine näitas, et olete sündinud juht ja isakuju?
10. Kuidas täienes Teie isiklik kompetents Eesti Rahva Muuseumi direktorina?
11. Mida teeb Eesti Maaülikooli nõukogu esimees tegelikult?
12. Kui oluline on Teile kuulumine Eesti Üliõpilaste Seltsi – mille taastajad eesotsas Mart Laariga moodustasid meie taasiseseisvumisaegse esimese valitsuse? Erinevalt Teist on põllumajandus vendadele võõras…
13. Kas aimasite, kui karm ametikoht riigipea kui vabariigi visiitkaart olema saab?
14. Meie meespere küsib Teilt legendaarse Urmas Oti vaimus: kui palju maksumaksjale Presidendi institutsioon maksma läheb?
15. Naispere küsimus puudutab Teie üleinimliku-lähedast vastupidavust – kas selle taga on üksnes proua Sirje Karis või keegi veel, nt psühholoogid?
16. Kes kirjutab Teie kõned ja postituste tekstid?
Kuidas tulete toime pisut pädematult nõudliku rahva pidevate soovidega, et päästaksite lastekodust lapsi, peataksite kliima soojenemise jne?
17. Kuna Teid esindusfiguurina teatakse, saate kriitikat ka peaminister Kristen Michali meeskonna tehtu ja tegematajätmiste eest, sest paradoksaalsel kombel neid ei teata – rahvas oli harjunud Kaja Kallast patsist sikutama, nii jäänudki…
Michali tundmatus kasvab ja reiting langeb – kuidas sujub Teie koostöö temaga? Eelistaksite peaministriks nt Urmas Reinsalu või EKREt?
18. Me kõik teame, et Ukraina on Eesti kaitsekilp ning oleme enamvähem turvatud, kuni Ukraina peab vastu – kas me sekkudes seejuures siiski liialt sõjakalt Venemaaga ei ärple ja ise kurja karja ei kutsu?
19. On ikka väikeriigile jõukohane ja mõistlik keskendada oma majandus sõjatööstusele – ehk oleksime pigem loojad-rajajad?
20. Kas Rail Balticat pidi hakkate sõitma Teie ja meie – või relvad ja fosforiit?
Kuidas suhtute fosforiidi kaevandamisse?
21. Millise Eesti(maailma) jätame riigi tänasel kursil oma lastele ja lapselastele?

Igaühel meist on lisaks mitmete kultuuride ühisele kadripäevale oma Kadri või keegi oluline, kelle nimi on tuletis Püha Katharina nimest. Meie kultuuriruumis on arvukalt vägagi tegijaid kadrilaadseid – Katrin-Kati-Kadi-Karin-Katriin-Catherine-jne – neid nimesid kohtame igas eluvaldkonnas rahvusooperi Karismast Brüsseli pr Simsonini.
Tublide lastena oleme lugenud Silvia Rannamaa tõsielulist melodramaatilist kaheosalist lastekoduromaani „Kadri. Kasuema“. Selle liigutavalt tegeliku teose ainetel on sündinud režissöör Leida Laiuse film „Naerata ometi!“ ning see linateos andis artistitiivad nii Siiri Sisaskile kui Hendrik Toompere juniorile, aga ka tõstis aegsasti avalikkuse ette eduka psühholoogi-koolitaja Tauri Tallermaa.
Rahvusvaheliselt tuntuim on orkestrijuht Kadri Tali, kes on meie rahvusorkestri ERSO peadirigent ning kellel on kaksikõde Anuga kahasse Põhjamaade Sümfooniaorkester. Teine rahvusvaheline muusika-Kadri on mõistagi prl Voorand.
Kuigi fenomenaalne muusik on ennast tõestanud paljude riikide jazz-lavadel, on ta meie rahvuskehandi teadvusesse kinnistunud loomulikult telesaadetes: „Laula mu laulu“ ja „Su nägu kõlab tuttavalt“, kus Oskar Seeman tegi Kadrile teene tema tutvustamisega rahvakihtidele, kes teisiti ei teaks midagi ansamblist Estonian Voices.
Varasemate generatsioonide Kadri oli „Entel-tentel-trika-trei“ aegade pisike Hunt. Temast kujunes helilooja ja koorijuht, kelle teosed „Ema, mu armas ja hea“ ning „Üksteist peab hoidma“ on olnud korduvalt meie laulupidude repertuaaris. Ühtlasi on tegemist sügavalt religioosse ja eetilise ühiskonnategelasega, kes peab vajalikuks talumatult valusatel teemadel kaasa rääkida.
Perekond Vilbaste ja Sarv on kadripäevaga seoses mitmekihiliselt meenutamisväärsed, kuna botaanik Gustavi järglaste hulgas on nii allikahaldjas Mikk Sarve lesk Kristel kui noor sädepiiga Kadri. Just ansamblid Hellero ja Hortus Musicus on põlistanud meie jaoks erinevate ajastute pärimuse ja juurtetunnetuse.
Kirjanduse ja mõtteloo klassitoas on keskseim kangelanna Kadri Kõusaar. Tema romaanid „Ego“, „Alfa“ ja „Vaba tõus“ said tänu sellele õnnelikult helge lendstardi, et Kadri töötas samal ajal ajalehe Eesti Ekspress kultuuritoimetuses. Talle olid romantiliselt valla reklaampinnad nii ajalehes kui tänavatel ning Pärnust Vaeste patuste alevist pärit kaunitar kasutas seda enese üles töötamise võimalust väärikalt, ei jäänud trofeenaisena pehmetele loorberitele lebama.
Kadri Kõusaar on läbi tule, vee ja vasktorude, Alaska ja kõigi teiste mandrite tõusnud hinnatud filmimeistritariks, kelle sensatsioonilism film on seni olnud „Magnus“. Tõsieluainelise loo peategelane sooritas enesetapu, ehkki prototüübi isa Vatsla Vanapagan Heino M. Laisk (üldsusele tuttav „Selgeltnägijate tuleproovist“) oli ise filmi loomise juures, keelas tsensuur selle suitsiiditragöödia avaliku näitamise. Mida teravamad teemad ja valulikumad ajad, seda lihtsamini kipuvad ülereageerimised tulema.
„Kadri toob karjaõnne,“ ütleb vanarahvas läbi meie geneetilise mälu.
Me läheme kadrilaupäeval, valged rõivad üll naabritele külla, et Põhjala inimestele omane depressiivne suitsidaalsus lauldes ja tantsides seljatada. Meie rahvakalendris on just pimedamail ja süngeimail perioodil ridamisi mardi-kadri-toomapäevi, mis annavad põhjuse urust välja ronida, et kevadeni ellu jääda.
Kas mina olen valmis oma töökoormuse, tõsiduse, kroonilise väsimuse, hinnatõusude, sõjahirmu, epideemiate kartuse kiuste leidma üles oma sisemise lapse, meenutama mõnd helgemat Kadri-laulu ja minema küla peale karjaõnne nõiduma – isegi kui see „küla“ on 21-korruselise maja viimasel korrusel vaatega kargele „kui-on-meri-hülgehallile“… Jah, olen küll ning seepärast püsin kodus.

Ja me avame töövihiku leheküljelt 1 234 567… Teeme kontrolltöö ära – ja edasi?
Möödas on ajad, mil paljud õpetajad olid pigem kooli häälepaelad kui südamed.
Ja me jääme palvesse, et keegigi klassist midagigi ka hiljem mäletaks.
Mäletab siis, kui koolis pakutav on tegeliku eluga otseselt seotud. Meie elu ongi töövihik. Toimub pidev valikute ja lahenduste leidmise pillerkaar, mille käimas olekust me sageli arugi ei saa, sest see juhtub iseeneslikult, nagu hingamine.
Tänane õppur, õpilane, õppija – Jaan Krossi aegadel öeldi muide härrased ning Juri Lotmanni koolkond nimetas oma juhendatavaid kollegideks – on selles mõttes siiras, et kui asi teda üldse ei puuduta, libiseb tema nägusid tegemata ja pugemata sul käest ära. Nuhvlisse ja unemaale.

Olin enne õpetajaks küpsemist mitukümmend aastat eraettevõtjast süstik-nägija-ajakirjanik. Erinevalt linnakontorite kolleegidest, kes tegid intervjuud telefoni- ja kirjateel, sõitsin igale poole kohale ning uurisin sõna otseses mõttes elu. Valisin vabakutselise ebakindla töökorralduse, et ühendada rahateenimine ja eneseteostus, lastesaamine ja talupidamine, mida tuli pehmelt öeldes nullist õppida.
Balletistuudio-kunstikooli-olümpiaadide taustalt pidi talusid taastades nii ehituskunst kui kui koduloomade pidamine liikhaaval ikka väga katse-eksituse meetodil omandama. Samas on linnapreili künnivaol ja sõnnikuveol oluliselt uudishimulikum ja üllatunum võrreldes selle elu teenimise kui enesestmõistetava tüütuse keskel sündinu ja kasvanuga.
Töölaual ootavad üsna kaugele valmis kirjutatud nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja veel mõned toorikud – kuna õpilased on mu parimas mõttes üleni ja südameüdini endale saanud, ei suru nende raamatute valmimist tagant ka. Täna näen kogu maailma uudistest sotsiaalmeediani läbi koolipreili silmade – oi, kui äge tekst nii emakeele kui mõtlemise õpetamiseks on Võrnol, näe – Raudvere vastne kirjutis nagu kuldmuna, oi, kui laheda laulusõnadest koosneva kutsungi rabamatkale on loonud spordijuht Aleksejev! Nii käibki – iga asi on täna sedapidi südameluubi all.

Kolmandat aastat koolis inimesi teenides olen õppinud tundma kergendust, et ei pea raamatutest ära elama, sest sotsiaalmeedia kostitab meid iga päev Bookdaddy.AI ja Amazoni reklaamidega – telli robotilt raamat ja saa see ühe päevaga kirjastatuna kätte ka veel. Tule taevas appi, kellele neid raamatuid vaja on? Inimeseta aiaiai.
Tuleb tunnistada, et isegi kohustluslikku kirjandust ei suudeta ei lugeda ega lugema sundida. Lahendus on anarhia. Kooliprogrammist peame küll kinni, aga inimeste peksmisest tolmunud köidetega on oluliselt lihtsam ja leebem, inimlikum ja huvitavam koostada õppematerjalid, mis mõtestavad seda sindrima kohustuslikku ja ühendavad selle tänapäeva ning siin ja praegu elavate ja hingavate ilusate hingedega.

Seda, kui loominguline protsess on õpetamine ning kui põnev pidev põlemine on oma metoodika väljatöötamine, enne õpetajakstulekut ei tea. Tuleme nii otse kõrgkoolist kui elu ja loo slepiga kooli teades, et õpetajate palk on… Palk ON. Notarid ja näitlejad üllatuvad alles nüüd, et palk koos hindadega ei tõuse.
Koolis liigutatakse sind sellega, et šokolaadišoki puhul toovad noorhärrad sulle šoksi – päriselt ka! Ongi põhjus kogukonna projektide kirjutamise tunnis arutleda, kuidas aktsiisi-käibe-kaitse-automaksu ralli rahvuskehandit raputab. Lugege mu huulilt…

Pisut kahestunud on need, kes koolis elavad ja säravad – ühendatud on igavene lapsemeel ja elukogemus. Aina õpid ja üllatud ning oled samas haavatud tervendaja: suudad noore silmist lugeda ärkava ärevushäire ja deprekadraakoni tiivalöögid, sest oled ise neist läbi tulnud ning ulatad mõistva teed juhatava käe ja südame.
„Naiss ja bänger fäšionista,“ ütlevad nad. Jajah, ainult kodustatud toorlaenudest koosneb see lause, aga me pole ei tsaaririigi ega nõuka okupatsiooni all venestunud ning ei amerikaniseeru pärapõhjani ka praegu.
Oluline on, et hakkad enda üle muiates välja kandma kaltsukate ja Temu rõivakollektsioone ning oled naikimere keskel iga päev isemoodi ja eriline saareke.

„Minu suur õde. Pigem sõber. Awsam mega energiaga,“ kirjutavad nad, kui aduvad matsu, et jäädki neid päriselt austuse ja armastusega kohtlema ning see pole kustuv poos. „Sa ei saagi kohe aru, kui palju ta sulle tegelt õpetab. Autfit-julgusega õpetab ka. Ägedalt huvitav. Super-isiksus. Moodne ja nakkavalt elus karakter.“
Narr on õukonna kõige targem mees, teate küll. Ja need repliigid on meie õpilastelt pärinev meeliülendav moos.
Aegadel, mil põlvkonnad enamasti enam koos ei ole, peamegi haridustemplites näitama, et Vanad Targad on „cool ja teadlikult naljakas – sõber noh – aina üllatav, põnev ja kõnetav“ kaader – kenasti klassitubadesse infiltreerunud.
Meie haritlastel on aastakümneid oma suvilaid, eramuid ja talusid nädalavahetuste ja puhkuste ajal kõhu kõrvalt astutud taidlus-ehitajana ämber igasse jalga. Tänu sellele teame, mida ja kuidas uue aja elukutselistele ehitajatele ametikoolis räägime.
Automehaanikuid elementaarse kirjakeele juurde juhatades on meie koolipreilid kõike muud kui võhikud eluhellikud – näh, mu truu suur sinine ei saanud roosteaukude tõttu kolmandal aastal esimesel ringil ülevaatusest läbi – ja juttu jätkub tulevaste professionaalidega kauemaks.

Meil, elu enese küpsetatud kokkadel, kes me tulevasi köögifakiire õpetame, võib enesel küll olla suitsuandur kogu külale teataja, kui toit on valmis – ent seda selgem on, et kutsekoolid on Maarjamaa ainumõeldav lahendus. Mida varem ja teadlikumalt noored teavad, kelleks tahavad saada – oh õnne! – seda keskendunumalt fookuses nad on. Aeglaselt rulluv haridusreformi reform õnneks ei lase spetsialiseerumisega liiga kitsaks, teise äärmusse minna.
Ametikoolide inimesed on kontrast puhtakadeemilise eliidi ummikutes istumisele. Igas mõttes. Kohe mitte ei ole me teise sordi inimesed, kes linnaummikutesse ei mahtunud. Eriti ei ole meie inimesed, kes töö ja pere, elu ja loo kõrvalt tagasi kooli tulevad, mingisugune sekondhänd. Pigem händ püsti ja ülikoolidesse siit edasi!
Meie, maasool saame IT-spetsialistidega ühest küljest küll kogemusi jagada – oi, häkiti, ai, arvutil on viirus – aga meid ennast tõstab viirustest lobedamalt välja tagasi sadulasse värske õhk ja lumelükkamine.

Mitte ainult Särevere kooli loomakohtlejatele – ka meie maajuursetele inimestele on nii lapsikus kui eksistentsiaalselt küpses võtmes lihtne selgitada, mida mõtles Rebane sellega, kui ütles Väikesele Printsile: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Ainult kogu pühendatud aja ja väega saad endale sõpruse – mitte mingi rahasumma eest.“
„Minu kõige vägevam sõber. Tšill ja norm oma komadega,“ ütlevad õpilased just hetkel, mil kipud meeleheidet kui rahvussporti harrastama ja kartma, et sinu komatamisest ja kokkulahkutamisest hakatakse tüdinema.
Imetlen õpetajaid, kes on ülikoolist kohe kooli tulnud ja selle ülikarmi vastutusega ameti oma enese laste saamise ja sirgutamisega ühitanud. Mõne meist siin on õpetatavatele pühendumine sedavõrd neelanud, et liialdamata öeldes mõtlen uutele õppematerjalidele ja oma inimestele 24/7 nii kasse kallistades kui külaskäikudest loobudes – kõrvadevahe on non-stop oma inimestel külas.
„Ulme, kui rahulik! Ultra äge ja eepiline,“ ütlevad nemakesed.
Haadihaahaa, kui nad teaksid, et oma lastega oli mõni meist, nimesid nimetamata, kõike muud kui rahulik. Selle imetleva kannatlikkuse õpetasid noortestuudio lapsed, kelle diagnoose ja keerulisi kodusid trotsides kirjutasime viis aastat kõik näidendid koos ning kandsime need koos mööda Eestit tuuritades ka ette – publikul ei olnud aimugi, mis kombo ATHsid ja düsgraafe meie hulgas rokkis.
„Tal on peas kogu maailma raamaturiiulid,“ on noored nentinud.
Oluline on teada, et karupoeg Puhhi raamatus on just see siltide ja võõrsõnaliste hinnangute kataloog, millega me süvenevalt autistlikus maailmas peame tuttavaks saama ja sammhaaval sildid eemaldama. Harry Potteri emme J.K. Rowling ja Elon Musk on oma spektritest kõneldes selle uue normi vastuvõtmise lihtsamaks teinud.

Don’t rush in, where the angels do toed.
Vastutus ja aukartus elu ees ei olene sellest, kas teame Albert Schweitzeri nime, vaid sellest, et julgeme lubada.
Las eriline inimene – ja me kõik olemegi erilised – mõnel päeval joonistab oma paberile, küll ta järgmisel kohtumisel pihib end kirjalikult avali.
„Tavaliselt mind miski ei huvita, tema ON iga kord huvitav,“ arutleb noor, kes iseeneselegi üllatuseks igasuguse sunduseta nuhvli käest paneb. Jah, selles lubamises on mõningane vastuhakk käskudele ja keeldudele – oma õpilastega koos, mitte vastu.
„Ülilaia silmaringiga ständ-ap komedista“ ise armastab tsitaati Charlie Chaplinilt – naljatada saab see, kes on õppinud oma valuga mängima.
Just siin kutsehariduse ausse tõstjate kogunemisel söandan arvata, et õpetajal peaks olema mõne teise ala kogemus – nagu ka Riigikogu liikmetel. Kui oled metsa istutanud ja lambaid kasvatanud, tead, mis on puude taga. Näed seda, mida kabinettides ei näe, sest sinul on jalg väärikalt mudas ja pilk pilvedes.

Vist tean. Nipp on selles, et IGALE HINGELE tuleb anda võimalus. Suure valimikuga eliitkoolides on kiusatus – lihtne ju ka – panustada andekaimatele.
Meil sinuga on õigus ja võimalus puhuda südamesooja KÕIGI tiibade alla – tärkavaid eneseavaldusi võimalikult vähe parandades ja punastades. Vastutasuks saad leevenduse, et oma elu jamad lülituvad koolis välja – ah, mis abielukriisid, ülekoormus ja vaimsed korratused igas põlvkonnas…
Tulemus on müstiliselt ulmeline „täiesti tavaliste“ noorte tähelend, mille kõrval püüdkem seista mitte piitsa, vaid inglipuudutusena.
Kui kirjutasime fenomenaalse Tartu da Vinci, leidur Hando Kruuviga raamatut, kinnitas maestro korduvalt: „Kõige tähtsam eestikeelne sõna on MIKS.“
On jah. Õpetajal peab olema huvitav – ja see sünnib energiaringluses, noori ahmides.
Tänaste sõdade tõlgendamisel tuleb õpetajale kasuks, et temakirjutatud muusikal „Marlene Dietrich“ oli mitmeid aastaid Vanemuise laval – muide, kas see teater on veel lahti või läheb teiste teatrite ja koolide järel sõjatööstuse täitmatusse kurku?
Mitte koltunud raamatud, vaid elu ise selgitab, miks Hemingway ja Remarque sõjast mitte kunagi ei toibunudki. Kaunishinged lootsid võita inimkonna viimse sõja, aga… Nõnda siis laskis üks ennast maha, teine uppus calvadosesse ning Gerald Durrell, kelle rajatud loomaaiad jäid sõjamasina alla, ei olnud eluõhtul kibestununa kaugeltki minu-pere-ja-muud-loomad poisike Gerry.
Seda teades ongi järjest enamates koolides ja kontorites tõsist tööd tegemas teraapia-keskendumis-lugemiskoerad. Klassitoa 204 abiõpetaja, koolis üles kasvanud buldog Delfiini ees on looduslikku soojust vajades pool kooli põlvili ja südameli.

Miksidele vastust otsides olen täna siin märgilisena Puuluubi soojendustüdruk – nende eurolaul oli tõeline teadasaamiste kogupauk. Esteedid lõpliku tõe teadjad nimetasid härraste antroposoofide-kunstnike sooritust palaganiks. Meie Kehtnas küsisime, MIKS ja mida tähendab ükski rida ses loos „Neist narkootikumidest ei tea meie küll midagi“.
Läksime oma õppevideoga viraalseks. Tänu sellele kasutavad nüüd rõõmustavalt paljud kaasteelised sadade õppematerjalide videotunde nii õppimiseks, õpetamiseks kui lasevad lihtsalt Murutari väidetavalt teraapilisel põrinal taustamuusikana meie keele eriliselt keerulisi liiklusmärke kinnistada.

HOIA ENESELE JÄRGNEJATE EES UST LAHTI!
Jumal ise lükkab ette parimaid võimalikke tekste, mille abil oma inimesi õpetada.
Kooliprogramm annab ette teosed ja autorid, mida tänapäevaga põimida ja lõimida. Igapäevane tekstide loomine hoiab ärkvel ja märkvel. Ühtlasi tuleb koolis luua pesa, kuhu ise ka tahad läbi pimeda, pori ja libeda tulla. Sinu klass, kuhu tullakse ja jäädakse võiks ideaalis olla VALGE VARJUPAIK.
Uue ajastu inimesed elavad Donald Trumpi ja Elon Muski üle – kui nad konveieri hammasrataste vahelt saabuvad, tuleb nad taastada ja nende tiivad porist tõsta.
Õpetajal enesel peab omasid kõrgkoolidesse innustades ka huvitav olema. Düs-kes-iganes pole senini oma mõtteid avaldada julgenud, sest tähed juhtuvad valesse järjekorda – aga see ju ei tähenda, et mõtted ei kõlba. Kui ta usaldama soojeneb, selgub, et tal on nii palju öelda.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – see selgub igal hetkel eriti klaarilt klassis, õppeköögis ja remonditöökojas – igaüks neist on meie elutöö.
Kutsun appi sõjalendur Exupéry, kes kirjutas paar päeva enne viimset lennukiga merre kukkumist oma PALVE.
Paneme puuduvad kirjavahemärgid ja ühendame liitsõnad.
Armas Jumal ma ei palu sinult imesid ega nägemusi vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähele panelikuks ja leidlikuks nii et saaksin iga päeva elu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust et teha vahet esma tähtsal ja teise järgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abi nõusid mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada nii et näen selle tipp hetki ja leiaksin vähemalt aeg ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista et unistamine siin ei aita ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine et raskused lüüa saamised langused ja eba õnnestumised on vaid loomulik osa elust tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi kellel on julgust öelda mulle välja tõde aga teha seda armastavalt! Ma tean et paljud probleemid leiavad lahenduse ilma et peaksin midagi tegema nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlus võimet et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vaja minevat soojust. Tee minust inimene kes teab kuidas jõuda nendeni kes on omadega täiesti „põhjas“. Päästa mind ära hirmust et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda mida endale soovin vaid seda mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Ja nüüd kirjuta üles oma palve.
Väike spikker – kui näiteks mina ei tea, mida teha, helistan õpetajate Õpetaja Ülo Vooglaiule või mõtlen Asser Murutarile. Nad ütlevad, et kõik vastused on su õpilaste silmades – vaata ja sa näed, et sa tead ning oskad aidata õppidatahtja õppima. Nii on.
Koolist koju jõudmisel küsivad hobused: „Mida sa täna tegid?“
Andsin südame ja sain sadu südameid vastu – iga päev. Milline au! Mitmemilline.
Truudus. Fookus. Distsipliin. Rahu.
Ja veel kord: ÕPETA MULLE VÄIKESTE SAMMUDE ASTUMISE KUNSTI.

1. Leia tekstis vähemalt 10 autori teesi.
2. Leia släng ja toorlaenud ja selgita, mida need väljendid tähendavad.
3. Leia tekstis nimetatud ja tsiteeritud korüfeed – mida nad öelnud on?
4. Korrasta Exupéry palve kirjavahemärgid ja kokkulahkutamised.
5. Kirjuta oma palve.
6. Kirjuta oma ideed kooli tõeliseks kaasajastamiseks.

Annetustalgute teksti analüüsisid ja täiustasid IT-spetsialistid kogukonnaprojektide kirjutamise koolitusel.
Palun abi Diana ravi kulude maksmisel. See on mul esimene see sugune loom katse ise endaga.
Hingede inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abi palumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaas teelisi sarnases olu korras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000 eurolist jada looma arstide arveid mille tõi kaasa Diana suvine ränk jala trauma.
Noor raske veo hobune on minu hinge loom ja pensioni sammas. Tema taga jalg jäi tüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südame sõpra kõige pealt kodus. Röntgen pildid-ravimid-veterinaarid… See järel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobu kliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonidele.
Just siis kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magama panek algas paranemine nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega.
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ette arvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga ka laste ootamatused ja auto korrastamine üle vaatuseks jne ning tõmbavad hinge kinni. Öö päevas ei ole nii palju tunde et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks Diana ja Taya teised on minu juures hoiul. Viie aastane Diana tuli minu juurde kuue kuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase kooli preili iga ilmaga mitu korda päevas õue kus juures suurt kasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiu ala ainu mõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnu liikidel on pesitsus paik.
Ma ei tea tänasel päeval kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on seega ei oska kellegi poole personaalseid põlve jälgi teha. Nii siis kõnetan kõiki korraga.
Kolme tonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine.
Suure pärased tohtrid on oma töö õnneks tulemusliku! teinud.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasa pisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesus teadvuse puudus energiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu pidada õpetaja ametit pidada ning kirjutada nii õppe materjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin sest mul on kogenud koolitaja ja laagrite korraldajana midagi sellist vastu pakkuda mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Pere puhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keele õpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel tundmisel ja enese väljendusel.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses Kati Saara Murutar EE272200001103755044

Palun abi Diana ravikulude maksmisel. See on mu esimene seesugune loomkatse iseendaga.
Hingede, inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abipalumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaasteelisi sarnases olukorras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000eurolist jada loomaarstide arveid, mille tõi kaasa Diana suvine ränk jalatrauma.
Noor raskeveohobune on minu hingeloom ja pensionisammas. Ta on ülimalt rahulik, tasakaalukas, leebe ja koostööaldis, nii et talle võib vabalt turjale usaldada väikesed lapsed, erivajadustega inimesed ja täiesti algajad ratsutajad närvikava tasakaalustamiseks ja loodusega ühenduse saavutamiseks. Loodetavasti toob imelise välimikuga mära ilmale ka mõned endaväärsed järglased. Tema isa on hinnaline percheron Dudule de Bauvais.
Tema tagajalg jäi puutüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii, et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südamesõpra kõigepealt kodus. Röntgenpildid-ravimid-veterinaarid… Seejärel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobukliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonid.
Just siis, kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magamapanek, algas paranemine, nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega. Aga uskumatult karm šokk sai ära kogetud – nii lihtsalt võid kaotada võrratu isiksuse, kellega loodad koos kulgeda paarkümmend aastat veel…
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ettearvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga – ka laste ootamatused ja auto korrastamine ülevaatuseks jne – ning tõmbavad hinge kinni. Ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida, milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks – Diana ja Taya – teised on minu juures hoiul. Viieaastane Diana tuli minu juurde kuuekuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan, elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase koolipreili iga ilmaga mitu korda päevas õue, kusjuures suurtkasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiuala ainumõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnuliikidel on pesitsuspaik.
Ma ei tea tänasel päeval, kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on, seega ei oska kellegi poole personaalseid põlvejälgi teha. Niisiis kõnetan kõiki korraga.
Kolmetonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine. Suurepärased tohtrid on oma töö – õnneks tulemusliku! – teinud. Kusjuures arved on osutunud kardetust madalamaks.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasapisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesusteadvuse puudusenergiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu arendada, õpetajaametit pidada ning kirjutada nii õppematerjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin, sest mul on kogenud koolitaja ja laagritekorraldajana
midagi sellist vastu pakkuda, mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Perepuhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keeleõpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel, tundmisel ja eneseväljendusel. Praegusel aastaajal võin tulla ka sinu perekonda või sõpruskonda õpetama, vestlusõhtule, koos kirjutama ja unistama. Praegune annetus on igal juhul ettemaks, mille vastutasuks õpetan ja teenin teid talvel teie juures, koos Dianaga suvel.
Kui annetusi koguneb rohkem kui 3000, toetan omakorda teisi abivajajaid – nii on õiglane.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses
KATI SAARA MURUTAR
EE272200001103755044

Rahvast rohkem kui inimesi – nii tajub maailma iga inimene, kes paneb lindude söögimajja teri või märkab uudiseid jälgides, kui palju loomi ja üldse loodust hukub inimviiruse peetavates sõdades.
Hingehoidjad ja -soojendajad on nii hamster kui elevant, kassi nurrumine viib meid märkamatult meditatsiooni ilma, et peaksime selle eest ühelegi šamaanile midagi maksma. Olenemata suurusest vajab iga koer hoolitsust ning viib peremehe õue liikuma, samuti on penid ja ponid sobimatute kosilaste peletajad, nende süda teab armunud perenaisest paremini, keda majapidamisse on vaja.
Meid liigutavad legendid kangelaslikest ebamaiselt arukatest loomadest. Mõdriku mõisa täkusammas sai rajatud sellepärast, et elas kord mõisnik, kellel oli täkk. Algas sõda, mis paiskas kogu ilu ja harmoonia paigast ning mõisahärra ratsutas Poolamaale lahingusse. Kui ta rängalt haavata sai, visati oletatav surnukeha üle täku sadula ja saadeti lahinguväljalt minema. Hobune tõi isanda koju – eluvaim puhuti mehele sisse ning tänutäheks ratsule rajaski ta obeliski.
Poetame pisara, lugedes Eric Knighti raamatut ja vaadates filmi „Lassie tuleb ikka koju“. Teoses „Kass, kes kõndis omapead“ tunneme ära nii iseenda kui oma kassi ning sooviksime alatihti elada koos loomadega, nagu Rudyard Kiplingi tähtteoses „Mowgli“ või Edgar Rice Burroughsi Tarzan.
Nii Aisopos kui ka Krõlov eelistasid oma valmides anda loomadele inimlikud omadused, et paha saaks paraja palga ilma, et keegi solvuks.
Kõigi maailmajagude perede kõik liikmed käivad ühiselt vaatamas liigutavaid tragikoomilisi animafilme „Jääaeg“ ja „Ratatuille“. Isegi „Rio“-sari koos vihmametsade eest peetava võitlusega on erinevalt „Avatarist“ ja tegelikust ilmaelust õnneliku lõpuga.
Gerald Durrelli kui legendaarseima loomaaedade rajaja reaalne elu ja arvukad raamatud kirjeldavad, mida teevad sõjad zooparkidega – ja ikkagi peavad järgmised põlvkonnad veel ja veel katsetama, kas inimeste julm ahnus toob kaasa samasugused tagajärjed.
Ka Ernest S. Thompsoni ja Jack Londoni melodraamad kirjeldavad ilustamata, mida tähendab erinevate loomaliikide kõrval oma alatuid asju ajav inimene.
Meie, ilusad hinged, aga vajame loomade pakutavat teraapiat – nii füüsilist, vaimset kui hingelist. Kodustame ja õpetame nii koerad kui hobused ennast teenima, treenitud lemmikloomad teenindavad lisaks pererahvale ka kõiki külgnevaid abivajajaid ning seega kaasneb loomade ja nende omanikega teenimine igas mõttes.
Mida on meile õpetanud hiina astroloogilistest loomaaastatest esimese, Draakoni sabalöögid ja tulepurskamine? Me oleme kogu praeguse aasta olnud uue väe voolus. See tuleb tuhinal turja nii neile, kes teavad kui neile, kes aimavad – ja neile, kes midagi ei mõika. Seda võib nimetada lihtsalt Päikese üliaktiivsuseks. Aga õnneks näitavad ka mõõteriistad neile, kes jumaldavad mantrat „teadlased on kindlaks teinud…“ sageduse tõusu ja meie hõrenemist süsinikupõhisest kristalsele olemisele. Loomadega toimub sama ning mõistagi on see protsess eakamatele lemmikutele raske.
Meie „lemmikloomad“ on meie kõrval selleks, et meid aidata siis, kui oma egosse takerdume, kui mahajääjad end meie tiibade külge riputavad ja kogu oma vähese väe meie tagasitirimisele pühendavad. Mida rohkem meid rünnatakse ja hirmupõhistesse mängudesse mässitakse, seda isetumalt meie hobud-koerad-kassid meid kasivad ja kaitsevad.
Miks sai siinkirjutaja suur hingehobu kolm kuud painanud jalatrauma ning koeral tekkis jõuline allergiasööst, mida saab põhjendada küll kassitoidu, chem-traili ja õrna tõuga, aga tegelikkus on sile ja selge nagu allikas – loomad neutraliseerivad inimesele kaela tulnud energeetilisi atakke. Kassid on seejuures kõvemad tegijad ega saa enamasti oma braidi hooldades viga – nurruvad pererahva puhtaks ja lähevad püüavad seejärel mõne matsaka roti.
Iga haigur ja ilves, kes peab vajalikuks end näidata, on meiega ühises energiaringis territooriumi klaarija ja uute energiate ankurdaja. Maksame teoreetilise soojamaareisi raha loomaarstidele seni, kuni matsu ei jaga – aga selle eest püsime kenasti siin, kus on meie koht ja kohus. Nii lihtne ongi.
Loomadega koos jääme ellu, loomadele pühendudes saame Inimeseks ning loomadelt õpime, kuis loomulik loodus toimib tegelikult omamata, austuse ja armastusega ja tõutunnistusteta.