Sotsiaalne närv säriseb
Kati Murutar
Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurrikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenede endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa omakorda võtab endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharidud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve alla kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…

Hingeparved supipoti nurkades praadi loo(t)mas

Me leiame üksteist üles, kui kaugele oma tegelikust kohast ja teekonnast ka eksleme.
Teeme selle üksteiseleidmise samas võimalikult – õieti võimatult – keeruliseks võõraste vaibide pudrus puristades. Anname kasvõi hinge ära, et mujale pääseda, aga seal Mujal on minu parim mina ju alati kaasas: kedagi-midagi enamat ei oota sind rännakule minnes ei seal ega tagasi siin.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viiendaks köiteks jõuab Indrek läbi 11 pärap… tagasi Vargamäele. Juudi kirjanduses kirjeldatakse, kuidas end nl võimudelt Iisraeli küsiti ning sealt edasi USAsse mindi.
„Moskvasse!“ „Ameerikasse!“ „Kaukaasiasse!“ „Külmale maale…“ „Tenerifele!“
Kirjandusteosed ja tänane tegelik elu hüüavad kooris nii juurte juurde kui sinna, kus on oletatavasti hea.
Tšehhovi „Kolme õe“ Moskvasse-mangumine palub kolkast ära kohta, mida teab.
Ameerikasse-ihalejad järgivad voogu, mida sotsiaalmeedias jälgivad. Selle nimel kasvõi nälgivad, et pääseda paika, mis pole üldse nende jaoks – seega pole minek pääsemine. Eduard Vilde „Külmale maale“ on sarnaselt „Mahtra sõja“ ja „Prohvet Maltsvetiga“ tõsielulised pürgimiste ja peksasaamiste lugu, kus taheti parimat, aga välja tuli, nagu alati.
Nii väljarände, küüditamise, sõjapaguluse kui õppima mineku puhul oli teabe liikumine meie mõistes käsitamatu. Kuidas nad teada said, kes-kus-mis-kuidas asub?
Ärgem kõnelgem siinkohal juba küllastuseni kirjeldatud Siberi-suunalistest loomavagunitest. Kultuurilätetele Pariisi poole mindi selleks, et oma ajastu suurimailt õppida ning nende loomingut ja protsessi näha. Küsimata, kas suured sündisidki suurte linna või said selles linnas suurteks. Fotode, striimide, kodulehekülgede ja õppevideote asemel tuli kohale loksuda: rongi, laeva ja hobuvankritega kolistati nädalaid tõotatud maadele.
Tuglas ja Wiiralt teadsid, kuskohas omad loovad ja lehvivad. Teised täheseemned teadsid omakorda Peterburi vägevaid. Hingeparvedel Eestis oli lihtne ja loogiline stiilide kaupa ühineda – avamaailma hingesugulaste ligi mindi kasvõi nii, et magati Mesitaru-nimelise kunstnike kommuuni põrandal ajalehe all.
Ühendati väed, mis vaatamata 2024. aasta infotehnovõimalustele on ikka inimhingede supipotis plahvatanud kaardipakina laiali paisatud. 21. sajandi koolilapsed õpivad selgeks sõnad „Noor Eesti“, „Siuru“, „Tarapita“, „Ilo“ ja „Odamees“ – teevad kontrolltöö ära ja… unustavad, sest praegune kontaktivaba sõbrustamine näib tõelisem kui tõsiasi, et osati vaid telepaatilise kompassi abil üles leida oma meistrid-gurud-teejuhid ning nende käekirja varjundid-teisendid meie kultuuriruumi tuua. Kui vedas, siis poliitilise varjundita nii, et nüüd WWIII aegses segases maailmas keegi neid maha ei võta ega tühista.
Olnud aegade meistrite lood jutustavad fenomenist, kus geenius oli Pariisis ning nakatas sealt kogu kontinenti oma geniaalsusega. Nakatunutest kujunesid sellepärast tegijad, et neid tabas ennastsalgava rände tasuks ingli puudutus.
Kalevipoegadena Soomes ja Norras – aga ka teistel maadel töötavad ja teenivad inimesed ei mõtle vist väga sageli, mis vahe on impressionismil ja ekspressionismil, dadaismil ja fovismil, op- ja popkunstil ning post- või lihtsalt modernismil. On vaja raha teenida, et süüa ja asju osta, on-ei ole elektrit ning kodulaenu ja autoliisingut maksta. Raha teenides jääb oma enese hing unarusse ja lapsed, kelle nimel see kõik, külmetavad emotsionaalselt. Järelikult tuleb põgeneda veel kaugemale, vähemasti lapsed tuleb Suurbritanniasse ja USAsse kõrgkooli saata, eks?
Kes leiabki Austraalias enese, kes tuleb tagasi ja otsib edasi, kuhu globaalses inimhingede katlas oma kodumatu Mina viia, et kumera paja ühes „nurgas“ praadi smoorida. Siin ja praegu iseenesega sõbrunemine ei ole nõrkadele. Küll on ilm vale, rahvas kole, palgaga ära elda võimalik ei ole. Kusjuures mine sa, unistaja, siin sinisel pallil, kuhu iganes – ikka satud teenindajate ringkäendusse.
Enamus inimeseks kehastunutest pakub teenust, olgu ta taksojuht, burgerivormija, juuksur või… Mina ka: õpetamine on samuti teenuse pakkumine.
Ostsin 2024. aasta 1. jaanuaril hispaania keele A1 ja A2 moodulid. Kuni õpetan Kehtna KHK ilusatele hingedele eesti keelt ja kirjandust e mõtlemist ja selle väljendamist, koostan oma paketti. Kui osta El Medana Kalamaja-Supilinna tüüpi kivikõrbepiirile-ookeaniveerele korter, saab käia tõelist naeratust ja tegelikku usaldust tagasi toomas – ainult taeva pärast mitte läti AirBalticu teenust ostes, vaid pigem end läbi Helsingi või Londoni transfeerides, et ei oleks mehkeldamist tšehhide Kiwi.com-i ega leedukate skycop.com-iga.
Airbnb ja Bookingu teenuste asemel on pikkade plaanide puhul mõttekas soetada oma korter nt Icod de los Vinoses, mis asub igast vägevast Tenerife paigas tunniajalise autosõidu kaugusel kitsukestel serpentiinidel ja heatahtlikult kirglikel kiirteedel. Ka oma auto on arukas soetada – korras pidurite ja päikesekütusega. Oma väikese talu aga võiks osta ülivõimsate metsade kohal kõrguva Mercedese mäe jalamile. Sinna saaks rajada apelsini- vm instanduse, kirjutada-tõlkida-toimetada ning neti teel tunde anda või oma kool rajada.
Jah, see on illusioon, sest kogu sealse väe, vaimsuse, valguse ja helguse taga on kindlalt ka varjupool. Nagu ka meie vissvirila-nässnäruda kaaslase-valimikule kontrastsed kaunid värvilised isendidki pole kindlasti inglid.
Kaugelt paistab paremini, mida meie oma „rahvajuhid“ on meiega teinud: oleme pideva hirmutamise musta varju all prükkarid, kes trahvide hirmus prügis tuhnides keerutavad näpus apelsinikoori, mida ükski koduloom ei söö – kompost või lõke? – ning selle pisendava-tühistava absurdi taustal paistab 64 mulle sobiva tööpakkumise hulgas väljavaade linnakeses Naranjeros (apelsinikasvatajad) pakutavaks üritustekorraldajaks minna. Delfiinide-vaalade lasteaia hooldaja saab nädalas Eesti Vabariigi kooliõpetaja palga muuseas. Juured-aated? Minu elu ei ole põhjendamatute survestamiste ega sundvaktsineerimise jupijumalate katselabor. Juured rebenevad.
Toit lendab ümber Maa pideval ümbermaailmareisil. Riided, mööbel ja autod ajavad rahvaste paabelit mööda teid ja maid taga – pigem lennakem ise. Jääb vaid küisda, vastata ja otsustada, kas ja mille nimel depressiivsetes vahelduvvooluga alamakstud haritlaste väikelinnades vastu pidada.
Hinged parvlevad supipotis samas ka kuhugi oma kiduvaid konte tassimata. Ummikusse sattudes antakse oma hing ainete meelevalda, kus ummikussesattunu enese asemel hakkavad toimetama asemele asunud deemonid e olemid.
Oskar Luts on hinge ära andmist kirjeldanud lõbusalt, Vaino Vahing professionaalselt ning Märta Tikanen – „Sajandi armastuslugu“ – ja Veikko Huovinen – „Joodiku eetika“ – soomeliku brutaalsusega.
Ära olles kirjutab ja korraldab äraolija asemel olemite armee. Kaineks magades ehmatab rändaja: „Mida ma teinud olen!?“
See, kes tegi, ei ole tema, vaid soul-swap-seltskond. Selle asemel, et kokku luulutatu heastada, võtab meeltesegaduses kobaja peale – psühhoosini – kuni võimalus iseenesena asju korrastada kaob sootuks. Õieti pole sellest palju abi, et ilusad hinged kirjutavad kogetu üles või pihivad avalikkusele intervjuudes – deemonite küüsis olijad ju ei loe ega vaata filme, vaid joovad ja tarbivad igas mõttes.
Mis häält teevad rebenevad juured? Tilk-tilk-tilk! See on südame vere tilkumise hääl. Eesti kirjanikud, kes punamõrvarite eest emigreerusid, kirjutasid masendunud tekste. Maria von Trappi raamat, millest on inspireeritud film „Helisev muusika“, on tegelikult süngem ja religioonile toetuvam, sest perekond pidi ellu jäämise nimel kõik jätma ja üle Alpide lahkuma.
Vaimse ellujäämise nimel lahkus ka eesti loov-eliit, sest seda võimalust lubas punarežiimi lahkus. Elu Sõna kui päästerõngast kasutasid Tõnis Mägi, Marju Kuut, Urmas Alender – ja tulid tilk-tilk-tilk tagasi.
Kogesin Tenerifel hingekoju jõudmise tunnet, sulandudes värvikate temperamentsete heatahtlike inimestega esimesel hingetõmbel perekonnaks. „Tere“ ja teised head sõnad, päris naeratused ja tõeline usk, lootus, armastus asetusid koduse reaalia taustale. Sünged ilmed ja tervitusteta rähklemine, lumi ja tuuled, elektrikatkestused ja ülehelikiirusel langev elatustase, paratamatus end igas suunas rebestada ning 11 ametis raha teenida ning olmeliselt pool aastat elu eest võidelda – teine pool aastat selleks valmistuda…
Ettevõtja-arvamusliider Kersti Loorens: „Meile peaks maksma kodanikupalka selle eest, et nii karmis geopoliitilises kohas üldse vastu peame. Siin on kõik retrograadis ning „rahvajuhid“ omakorda kägistavad, kuni lahkume.
Olen riigikogu liikmetele öelnud: te ei näe sealt Toompealt, et inimesed – haritlased, loovisiksused, ehitajad, tervendajad – lähevad päriselt aina massilisemalt ära. Minu ümber on iga päevaga enam inimesi ja perekondi, kes pakivad asju. Neile ei saa seda ette heita.“
Inimene valib sündides oma hingeparve, vanemad, asukoha Gaial, pühendumise ja teenimise. Kogedes, kui helge on naerdes luua, mängeldes ehitada ja usaldavalt tõusta – nii hommikul kui üldse – küsid võõrsil eneselt: kas ma saaksin vaid sõjapõgeniku-näljapagulasena andeks, et loobun isamaast? Kui suur on lisaks supipotis võõraste maitseainete sekka rullumisele karistus loobumise eest?
Seda ju mustad jõud tahavadki. Sina saad päikeselises keskkonnas salavalu kogema.
Sinu minek lööb ka lähedastel ja külgnejatel hingelised jalad alt ja tasakaalu paigast. Tilk-tilk-tilk!
Hingede, nende parvede ja tühikutega on üsna sama nagu ameerika ja austraalia kirjanduses kirjeldatuga: enese ja omasuguste, hüvede ja hulluste otsingul läheb hästi seni, kuni püsitakse keskmes. Ameerika ja Austraalia kontinentidele migreerijatel läheb hästi seni, kuni nad pärismaalasi austavad ja nendega põimuvad.
Kui põlisrahvad surutakse käärivas supis reservaatidesse, on see otsekui alkari-narkari jääk-isiksus, kes hingitseb viimses piskus – ümber tema hingeldavad emmonid, kuni tõuseb mitte enam hing, vaid surma hingus ning eksinu läheb hingusele. Kirstukaane hingede kriiksudes sulgub kaas.
Maisel matkal rühkijad maksavad hingehinda hngerahu eest, püsides põrguks pöördunud isamaal – ning viimaks, trotsides hingepiina, riskime olla nimetatud lodevus-kliima-jne pagulasteks.
Tilk-tilk-tilk – katkevad juured ning supi mürgiseks muutudes ei jää siia hingelistki.
Seni hingakem hingestatult ühest hingamispäevast teiseni. Nagu palvetas Exupery: „Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.“

Killer Shakespeare tappis Marioni ja Freya

Neelame päevast päeva 1001 mõrvalugu nii uudiste, filmide, raamatute kui seriaalide valimikust. Oh, mis nooblid mõrvad Midsommeris, ah, kui kodune „Kätekas“, uh, kui stiilne Hercule Poirot ning mahe Miss Marple.
Agatha Christie ja Erle Stanley Gardner ees, Ulman ja Hargla järel, on mõrvamotiivide ja -mooduste genereerimise geeniused. Surm on elegantsetes valgetes kinnastes ning juhtumeid koos mustade looride ja kõditavalt õudse vaibiga aina valgub meie tarre, perre ja verre.
Alguses oli sõna, mis käivitas kujutluse nii raamatut lugedes kui lugusid jutustades. Film võtab kujutlemise tarvidust vähemaks ning seriaal saab osaks su reaaliast, mistõttu leinad lahkuvaid tegelasi nagu pereliikmeid.
See on terve peatükk – moodsa sõnaga „moodul“ – näitlejate haridusest, kuidas tulla toime draama ja tragöödiaga nii, et need oma enese hinge ja elu ära ei varjutaks. Surmaga paratamatult päris lõpuni ikkagi ära ei harjuta.
Selle salakavala killerkunsti esiisa on ajakirja Imeline Ajalugu 2023. aasta 4. numbri andmetel kollektiivne autor koondnimega Shakespeare: „William Shakespeare mõrvas rohkem kui 250 inimest, kasutades oma ohvrite tapmiseks maohammustusi, unevaegust ja kõrva valatud mürki.“
Ühe šillingi eest ka lihtrahvale kättesaadavas London Bridge’ist üle Thamesi lõunakaldal teatris Globe lämmatas Othello mõnes lavastuses oma süütu naise padjaga, mõnes kägistas kätega. See on arstide väitel mitu minutit ülimat jõudu võttev füüsiline töö.
Troonile pääsemiseks tappis lihane vend Hamleti isa, valades talle mürki kõrva. 1597. aastal kirjutatud „Romeo ja Julia“ pakub Romeole mürki ja Julia pussitab end tema surnukeha kõrvale. Pärast seda on erinevate maade keelatud armastuste hävinguid samal kombel vormistatud ja liigitatud.
Egiptuse kuninganna Kleopatra suitsideerus maomürgi abil, kui ta koos Marcus Antoniusega kaotas Rooma kodusõja Octavianuse vastu: „Kelm, tapja, tule! Su terav hammas päästku hoobilt lahti see elu keerdsõlm: vaene mürginarr, nüüd kurjaks saa, tee lõpp!“
Kuningas Leari surm südamevalusse on realistlik ning empaatilistele inimestele nii tuttav, et rahvas nõudis ellujäämist nii talle kui tema tütrele. Samuti on unevõlas nutisõltlastele või närvinõrkadele tuttav teema leedi Macbethi suremine magamatusse – see on temal tingitud sarimõrvadest, mille paljastamise hirmus ta ka harvadel mikrounehetkedel ringi tuigub. Katsed tõestavad: rotid surevad pärast 14, inimene 11 magamata ööpäeva. „Viisteist magamata ööd,“ laulab Ines…
Verepilastajast Periklese tapab Shakespeare välgulöögiga, ehkki statistika andmetel jääb 90% tabatutest ellu. Inimese paljakäsi tükkideks rebimine ei ole võimalik nagu „Julius Caesaris“ ning karuga kaklemine „Talvemuinasjutu“ kombel Böömimaa mererannal võimatu, kuna see piirkond Tšehhist on keset maismaad.
Me teame, et lapseootel näitleja auks kirjutatakse telenovelades „Sõpradest“ „Õnne 13“-ni rasedaks ning seejärel emaks. Kui auaaegsete armastatud seriaalide võtmetegelased surevad, on kaks võimalust: leping lõpetatakse, näitleja suri päriselt… Piir selle vahel, kas suri inimene või fiktsioontegelane, hägustub. Ühest küljest ei maksa inimese elu skripti ohvrina midagi, teisalt leiname päriselt.
Minu stsenaristimissiooni 3 hooaja jooksul sündisid „Õnnes“ beebid. Hiljem surid Kaljo Kiisk, Evald Hermaküla, Helle-Reet Helenurm, Lembit Ulfsak, Aleksander Eelmaa, Väino Aren… 35 aastat tiksunud stoori rollid Hannes Kaljujärvele koos tema kaaskonnaga nind Andres Dvinjaninovile külgnejatega on olnud kauamängivad.
Ka siis, kui pole seebi püsitarbija, puudutab võtmetegelase surm samamoodi, nagu mõni õnnetus või katastroof, milles ohvrit teab keegi, kelle šokk ja valu läheb sulle korda. Sihtgrupp on vapustatud ning neid lohutab vähe, et Mihkel Ulman kirjutab tapetud tegelaste asemele „Ohtliku lennu“ Elisabeti, kuna „Kartulid ja apelsinid“ ega „Pilvede all“ enam ei sega.
Võibolla saab ka Matvere taas seebitööd, sest erakordselt nõrga telesarja „Armastus“ poolel teel jäi tema sõit surma läbi seisma.
Millega me tegeleme, inimesed? Puhake rahus, Freya ja Marion – igas mõttes. R.I.P.

Nõiad ja gentlemanid

Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.

Mina, Kati
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime ome enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilaste ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemde ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkvad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus.
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes.
Kaassõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… – ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale.
Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.

Hirm nii surma kui igavese elu ees

Oh, milline kaotus! Me ohime niiviisi ka siis, kui lahkub ligi sajaaastane inimene, kelle ümbert on kõik kaasteelised lahkunud ning iga samm ja hingetõmme teeb haiget. Kui lahkub aastakümneid meie kõrval, laval või teleris figureerinud suurkuju, oleks kaotus lausa mitmemilline, kui eestlasi poleks järele jäänud alla miljoni.
Püüame surma teemast distantseeruda: ei Bernt Notke pannood „Surmatants“ ega Edvard Munchi maali „Karje“ ei satuta juhuslikult vaatama. Teleseriaale küll ning 30aastase omamaise seebi „Õnne 13“ varasemate osade nägemisel kohtame tervet galeriid manalamehi. Sõna „manala“ ise on hirmutav – samastume paratamatult surnutega. Nii selles mõttes, et suremine on paratamatu kui selles, et samastumisest ei pääse. Igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke pole enesekesksete pärisosa. Freud ja Jung on ammu väitnud, et sugutung ja surmahirm on meie kõige kõrgemaidki pürgimusi käivitav jõud.
Kui õnnestubki hetkeks end Eckart Tolle näpunäidete järgi siin ja praegu surmahirmust lahti ühendada, oskab kõige tavalisem seinakalender meid sellega taas kokku lahutada. Oleme küüditamiste, ristilöömiste ja massimõrvadega ühte konserveeritud nii, et ühtviisi loomuvastaseks on moonutatud elu saamine, elukaar ja teispoolsus.
Sihikindlalt hirmutatutena ühtlasi häbeneme oma hirmu – nagu Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ koolipoisid, kes esimesest lahingust Rannu mõisa juures põgenevad ning loomulikku enese alalhoiu instinkti häbenevad. Põhjasõja aegadest alates on mööda neid maid trambitud sedasi – aga elu läheb alati edasi nii raseda Barbara von Tiesenhauseni jääauku uputamise järel tema enese vendade poolt kui bemmidega puusse põmmutanud praeguste poiste inglitiivul.
Schopenhauer arutleb: „Surmahirm on irratsionaalne. Esiteks: kartes surma kui tulevast mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, mil meid veel sündinud polnud. Teiseks eeldab kurjus ja hirm olemasolemist ja teadvust. Ei minestamises ega teadvuse lõplikus kaotuses ei saa seega midagi kardet olla.“
Teispoolsed piiripealsed kogemused viivad ülisageli inimese spirituaalsuse ja müstitsismini.
Täiesti ratsionaalset õigusteadust õppinud Goethe jäi rängalt haigeks ning tõusis nii teadlikku usku ja jumalakartlikku hirmu-armu teemal filosofeerimisse, et meie saime ja ei saanud ka vastuse küsimusele, kas Mefistofelest „Faustis“ ja meie enese kukla taga tuleks karta või tervitada.
Maeterlinck jutustab tasakaalustuseks ja julgustuseks, kuidas taevalikud tited on vastavalt hingelepingutele sündimise ootel: kes piirdub abordiloote missiooniga, kes tuleb kaua tehtud kaunikesena tulevaseks rahvajuhiks ja lunastajaks. Järgmise korrani, mil ta võib kehastuda kellekski nii metsikult elutahteliseks surmakülvajaks nagu nt Tšingis Khaan. Tema energiat kannab tänapäeval mongolite The HU, mille nimekaim eestimaine HU jutustab depressiivsete eesti väikelinnade näitel, kui mõttetud on tegelikult olnud nende nimel hukkumised.
Antiikaegne mõtleja Seneca sõnastas: „Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist painab oma naise truudusetus. Suurima hulga õnnetuist surelikest moodustavad need, keda jälitab surmahirm – pole ühtki aega ega ruumi, mil see ei saaks ligi hiilida. Seda kohtavad pagendatud ja varast ilmajäetud vaestena rikaste keskel.“
Kergemeelse mulje jätjad kehitavad õlgu: pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Esmalt salaja, siis juba varjamatult peidavad nad end massiliselt ainetesse, kuna kardavad mõlemat – nii lõputut õudust kui õudset lõppu.
Mihkel Raud kirjutas oma esimeses raamatus „Musta pori näkku“, kui kohutava surmahirmu võib kriitilise piirini jõudnud alkoholism tekitada. Mõistlikus koguses tarvitatuna kasulikud ained ja nähtused narkost võimuni on kõik ületarvitamisel tapvalt mürgised. Mõni korpus tarbib uskumatuid koguseid kandes elava laibana aineid, planeeti ja ligimesi. Mürkidest loobujad oskavad toibudes kirjeldada, kui kohutavate deemonite kätte alkoholi, amfetamiini ja kokaiini tarvitajad viskuvad. Pahatihti on kahjustused püsivad ning nendega tihedalt seotud ärevushäirest kujunenud meie ajastu psüühiline pandeemia. Moodne inimene ongi nagu diagnooside bukett ja pakett. Psühhopaatia erinevate vormide paraad tagab vähemasti tuhandetele spetsialistidele töökohad. Tehisintellekt ja kiibid, puldid ja robotid ilmselgelt inimhingede inseneride ameteid endale ei saa.
Märgiliselt aegumatu pealkirjaga kultusteoses „Läänerindel muutusteta“ kirjeldab Remarque: „Kuni tänased sõdalased, nüüd eluohtlikult katkised kehad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägid arstid välilaatsarettides surijaid – kui nemad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Ja noored mehed võrbitakse sõjas jõhkarditeks.“
See kehtib ka kodusõja kohta, nagu sõnastab Hardi Volmer: „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma…“
Nii Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ kui Gustav Suitsu „Kerkokell“ on kogu oma tekstilises kõrguses ja sisulises hõrkuses kõrgi surmahirmu teenistuses:
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
Võnnu murrakus sentimentaalne nostalgiahetk tuletab meelde su enese kaduvust: luuletuses lööb kella lell, pärast isa venda tuled sina ning järgmiseks lüüakse sinule. Kõik kaunis ja ülev on võimalik surmahirmuga varjutada orjastava paanika teenistusse. Moonutatud ja varjutatud ilmavaade ei näe surma kui loomulikku ammendunud keha ära panemise ja maha jätmise protsessi, vaid kasutab väljendeid „manala“, „kalm“, „koolnu“, „põrm“, „vaglad“… Olemegi õõvalõa otsas.
Mis tunded meid valdavad, kui avame surmakultuuri suundumuste ja surmaennete lingi
https://www.folklore.ee/tagused/nr25/ttiar.htm
Just needsamad, mis meid valdavad osavasti Maslow püramiidil põhinevaid reklaame trehvates.
Meenutagem põhivajaduste püramiidi alt üles:
1. vajadused, mis on seotud elus olemisega – sugutung, söömine ja surmahirm
2. vajadused, mis on seotud ohutuse ja turvatundega, oma eksistentsi jätkamisega selles kehas
3. armastuse ja kaastunde vajadus
4. sotsiaalne vajadus olla tunnustatud, saavutada positsioon, kuuluda kellegi hulka
5. eneseteostus – looming ja eneseväljendus
Reklaamid ähvardavad alateadlikult, mis kõik juhtub, kui me seda või toda teenust või eset ei osta.
Meie aga mängime õudusfilme vaadates näiliselt turvalisel moel surmahirmuga. Tänu meie kergemeelsele vallatlemisele käärkäte-rappijatega saavad tööd autorid, kirjastused ja stuudiod ning seejärel psühhiaatrite ja terapeutide hordid.
Lohutame end legende ja mütoloogiat tõlgendades sellega, et kurat kardab pikset ja hunte – ja tekitame sihilikult närvikõdi kui elusolemise indikaatorit. Tunnen, järelikult olen.
Sellega arvestab ja arveldab massimeedia suurettevõtlus ka: selleks, et klikke ja laike saada, peab sisu olema kõhe, õudne, õõvastav, rõve, rõlge ja võigas. Muteerime halloweeni keltide paganlikust tänupühast surmakultuse orgias. Laseme valelikul valimiskampaanial kujuneda veel üheks psühhoterrori liigiks koduvägivalla ja koolikiusamise kõrval.
Seegi on hirm nii surma kui igavese elu ees, kui naise jaoks saavad kohutavaimaks hääleks mehe sammud kõrvaltoas ning televiisoris soovitab peaministri laadne toode samal ajal õpetajatel minna streigiaega asjalikult kasutades tänavale automaksu propageerima. Kõige hirmutavamal kombel on tekkimas türannia, suisa despootia, mis hakkab lähitulevikus vägagi paljudele kerkokelli helistama.
Paanika puhul pöördume ikka kellegi välise poole abi järele – advokaat, politsei, vanem vend või NATO – langetame hirmust hullununa põlispuud ja rajame polüagoonia kui punase räti härjale.
Roosa mulli inimesed hõiskavad keset kaamost korraldatavatel hingamise ja gongide sessioonidel: parim on alati ees – jõuan veel! Igavene elu ongi tervete ja terviklike paleus. Valutavale üksildasele raugale igavesest elust selles kehas kõnelda oleks julm. Ka teadmine, et selles kehastumises tallatud putukad ja konnad, abordid ja uputatud kassipojad ootavad teispoolsuses ees, pole julgustav.
Väljendugem vapralt: „Ma ei karda surma. Mina olen surm, sest minus on surm kõrvuti sünniga. Läbipaistva ja teadvel teadlikult teadvustatuna olen õigel ajal õiges kohas õiget tegu tegemas.“
Kehtib suremise kohta ka.

Seadusliku abielu abitus 21. sajandil

Miks? See on edasiviiv küsimus nii teadlaste kui inimelu imeilu üle mõtisklejate töölaual. Miks on vaja abielluda nüüd, mil seisus ei kohusta ega tööjaotus üleaedsete vahel noorte ühendamise vajadust ei tekita. Üksindus ning abstraktne hättajäämise kartus kohutab.
A. H. Tammsaare ja Mats Traat on meile kirjeldanud naise kui funktsionääri võtmist – soovitavalt kõrvaltalust koos põldude liitmise loogilise lahendiga. Mati Unt ja Mihkel Mutt on jutustanud, mis jääb kirest ja romantikast korterikitsikuses järele. Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode on kirjutanud traditsioonilise abielu kõrvale geiarmastuse variatsioonid. Nüüd tegeleb riigilaadne toode samasooliste laulatamisega selmet tegelikke kriise klaarida. Ometi on kooselu korraldamiseks ju notarid olemas.
Tolstoi, Galsworthy ja Undseti jäädvustatud ajad on möödas – juba Shakespeare, Maugham, Strindberg, Bergman ja Dostojevski kirjeldasid filigraanselt, kui kaugel on seisuste ja suguvõsade järgi paaritamine kaksikleekide teineteiseleidmisest.
Naisevõtt pole naljaasi, vaid tehing, mis taandab naise omandiks, aga annab vastu turvatunde ning kui vana miljonäriga abiellub noor kaunitar, saab trofee-temake 24/7 töökoha. Tehing on selline.
Muinasjutud lõpevad abiellumisega. Väga suure vedamise puhul tekib koos kulgedes ka tõeline armastus nagu Sholem Aleichem põlistas juutide saagas „Piimamees Tevje“ ehk „Viiuldaja katusel“. Vanuigi küsib taadu oma ustavalt Goldelt: „Kas armastad mind?“
Emand avastab seepeale rõõmsa üllatusega, et harjumuse taha on tekkinud tõepoolest armastus.
Samas on väga paljud tänastest 40aastastest ja vanematest sellepärast projektilapsed, et paksuks pistetud tüdrukud pidi ära võtma. Enese tanu alla korraldajad pidid leppima järgneva psühhoterrori, armukadeduse ja olmelise ebaõiglusega. Feministide veskites ei märgata mehi jahvatades, et vägivald on vastastikune.
Sõda ja rahu, tõde ja õigus, pluss ja miinus on kaetud üha juurde toodetava Hollywoodi-stiilis roosamannaga. „Neli pulma ja üks matus“, „Põgenev pruut“ ja „Mamma Mia!“ manitsevad noori mitte liiga vara abielluma. Vabalt armastav uus põlvkond jätab klassikalise pulmitamise kauni ja kalli vaatemängu küpses eas paaridele, kellel pole enam midagi kaotada.
Miks on vaja kirikus seaduslikult abielluda, kui Jumalat tegelikult ei usuta ning advokaadid ja notarid saavad tagala turvamisega ilma kirikukellade ja seitsmekorruselise tordita hakkama? 21. sajandi tegusad daamid saavad nii laste soetamise kui kasvatamisega ise hakkama. 1980Ndate lõpu omariikluse beebibuum tekitas paljulapselised pered, kelle kasvandikud nüüd loogilise reaktsioonina enam üldse lapsi ei taha. Pole lapsi, ei ole põhjust ka pulmi kui unelmate etendust finantseerida ega pidevat tööd eeldavat suhet järel vedada.
Teadlikult iseolemise valinud isiksused vahivad õhtuti helesinistelt ekraanidelt vallalisi kaunitare, poissmehi, armastuse saari ja alasti ahvatlusi. Kõigis neis tõsielusarjades sirvitakse lihakehade katalooge. Loodetakse leida igavene armastus ja harmoonia koos laitmatu korpusega. Õnnestumise protsent on küsitav – nagu ka seesama „miks“.
Miks on vaja 2023. aastal pulmapaanikahäiret põdeda ja sotsiaalmeedias ühekordseid laike noppida: imetlege ja kadestage, mul on nüüd seaduslik suguelu! Võta sellesama rahasumma eest koer, kui tahad ketis olla – või mine vaba ja vallatuna ümbermaailmareisile. Äkki leiad sealt elu armastuse.

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

Inetust pardipojast Kunksmooriks

„Inimeses peab köik kaunis olema,“ kinnitab vana muhu mees Juhan Smuuli koomuskis „Suvitajad“ ka „Siin me oleme“ Karl Kalkuni kehastuses. Retsept ilus olemiseks on igal ajastul uus.
Inetu laps pole kunagi moes olnud. Laps peab kasvõi sellepärast nunnu olema, et vanemad tahaksid teda toita, mitte ära süüa. Pardipoeg, kes oli võrreldes päris piiludega inetu, kasvas muinasjutus kõigi temaga samastujatele rõõmuks imeliseks luigeks. Must lammas ja valge vares jäid selleks, kes nad on tänini: pidevalt ohustatud eranditeks.
Günther Grassi „Plekktrumm“ jutustab lapskoletisest, kelle hääl purustab klaasi nii, nagu ta ise on oma ebardlikkuses purustatud. Veel fenomenaalsem soerd on sündinud Patrick Süskindi õudusloos „Parfüüm“ Pariisi agulis turul lihaleti all. Väljaheidikust kasvas armastusenäljas parfüümimeister, kes tappis selleks neitseid, et nende juustest ja nahalt pudelisse surmahetkel püüda parfüüm, mis tekitab igaühes armastuse tunde. Nii hästi õnnestus, et ta söödi armastusest ära.
Quasimodo kui Jumalaema kiriku küürakas kellamees oma soolatüügaste ja lonkamisega on kujunenud ilutuse sümboliks. Preestri kasvandik saab armastatud tantsijatar Esmeraldaga ühte alles taevas. Seni on ta tänuvõlglane, pahelise padre ori, kellelt ei eeldata ühtki emotsiooni peale kuuletumise. Obsessioon e sundmõte tingimusteta armastuse asemel on sageli peletiste pärisosa. Omand ja sõltuja ei tohi midagi tunda ega tahta.
Koolikiusamine on kahesuunaline liilus. Esimese variandi puhul kiusab kaaslasi kaunitar, kelle hing külmetab. Teisel juhul maksab lubamatult õnnestunud karjakaaslasele kätte oma enese vaakumis vägivaldseks muserunud isend. Teistel loomadel nagu ka põlisrahvastel halastab looduslik valik erandlike olendite peale: nad heidetakse karjast välja ning seega ei paljune, vaid hukkuvad.
Kompensatsiooniks valude buketi eest ja vastu pruugitakse erinevaid aineid ning tehakse kenade keskmiste kodanlaste mõõtkava järgi pahandust. Läheduse otsimine põhjustab reeglina väga varajase suguelu ja monstermaimukese vintsutuste järel kiirendatud sukeldumise nn täiskasvanuellu. Kool pooleli, haridus olematu ning murdeeas loodud suhtedki paraku poolikud, aga seeeest viljakad.
Varajased beebid, kes inetutele pardipoegadele lohutuseks sünnivad, on lohutusauhind, kes on emotsionaalses tõmbetuules lõdisejatele ometi kindlalt omad sõltuvad kallid ligimesed.
Toibumine toob rikkis perekondade kasvandikud küpses eas tagasi kooli ning tõstab ellujääjad võrreldamatult pidavamale pinnasele kui eluhellikud. Veel enam: neist saavad kindlalt ka eriliselt kaunid vanadaamid, memmed, matroonid, emandad.
Parem peegel kasvab rahunevatele väntsutatutele ette ja kätte: „Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal?“
Lumivalgeke maksab raamatus peegli vale vastuse eest eluga, kui tal õnnestub vanaks elada, oskab ta humoorikalt ja teadlikult raugastuda. Šamaanid ja nõiad, maagid ja müstikud õpetavad abivajajatele, et igaüks on oma maailma kauneim naba. Igal hetkel parim võimalik versioon kõigil tasanditel. Pahataride lahkumine planeedilt annab põhjuse järele vaadata, kes nad tegelikult olnud on. Leebed blondid on sageli kõigi inimkonna hädade taga ning eraklusse peletatud peletised osutuvad vargsi päästjateks-õnnistegijateks.
Uute inimeste saabumine loob vastsed iluideaalid ja tähtsusjärjekorrad. Arvutis ja telefonis on kõik võrdsed ka siis, kui inimene ise mitte mingisugusena seal surfates päriselt midagi tegelikku ei tee. Uued suhtumised ja ideaalid aitavad absoluutselt iagühel piisav olla: I’m human being, not human doing. Truudus, fookus, distsipliin on üha olulisemad.
Uued hingeparved teavad Maale väikeste printsidena või merineitsitena, et armastuse pälvimiseks ega tähelepanu pälvimiseks ei pea pidevalt midagi tegema – kasvõi kurja.
Barbie pärismaailmas õpib tunnehaaval kõik tõelised tunded ära: läbielamised toovad näkku ilmekuse ja kortsud ning kõrvade vahele pideva mõtete jada, millest on võimalik ehitada uusi maailmu ja edulugusid.
„Ikkagi inimene!“ tunnustab töökat ja tegelikku harmoonilist maainimest matsakas matroon teist korda linastatud lustiloos „Siin me oleme“ – ja ta enese juures on kõik nii valesti, et on lausa stiilselt õigesti.
Oleme ju märganud, et pärast kliimaksit tohivad vanad targad naised olla naljakalt koledad. Aino Perviku kanaldatud Kunksmoor, Mira Lobe visualiseeritud vanaema õunapuu otsas ning Gena ja Potsataja seikluste Kübaramoor oma rott Larissaga julgustavad meid kõiki usaldavalt vananema.
Rõõmus meel, sirge selg ja elutahe võivad veel vanuigigi meile õhtuseks peaauhinnaks oma Kapten Trummi tuua. Täiuslikult ebatäiuslik kortsus-kühmus-karvane olgu temagi – nii kole, et lausa imeilus.

Tere, kool!
Pendelteate-etteütlus september 2023

Oleme Kehtna KHKsse kogunenud sellepärast, et Eesti Vabariik näeb niimoodi ette: me ei oleks tööjõuturul konkurentsivõimelised, kui meil poleks keskharidust.
Kuidas ma suvel ennast kooliaastaks ette valmistasin ja kogusin? Suvel ma puhkasin väga palju: magasin lõunani, kuna olin öösel üleval – seeeest nautisin päeva täie rauaga.
Mõnulesin päikese käes ja karastasin ennast merevees. See on tõeline nauding meelele ja vaimule, mis mõnel oli. Mina nägin seda ilusat ilma, mida väideti olevat olnud, ainult aknast – nimetagem mu töine suvi aktiivseks puhkuseks.
Ootused õppeaastale on, et ei oleks nii palju sitta kui eelmisel aastal, ehkki nagu on öelnud President Lennart Meri: „See sitt on meie tulevaste õite väetis.“
Loodan saada uusi positiivseid kogemusi ja haridust, mida on võimalik hiljem päriselt kasutada. Ma ei saa siinjuures Eesti riigi kota mitte midagi öelda, sest ma ei jälgi üldse uudiseid, mis mind hirmutaksid ja kummi tühjaks laseksid.
Erinevad uudised nii Eesti majanduse kui ka põllumajanduse kohta teeksid murelikuks ning ma oleksin liiga õige eestlane.
Mina ise võin püüda end hirmutamisest säästa, aga minu ameti tõttu tulevad sõja ja majanduskriisi uudised koos klientidega uksest ja aknast sisse ikkagi. Õnneks ei saa uudiseid võtta puhta kullana: kõik, mida meedias edastatakse, ei pruugi olla nii.
Kuna ma olen optimist ja minu suvi möödus hästi, siis on mul hea meel olla koolis tagasi, sest maailmalõppu pole seni tulnud.
Kuna lootus sureb viimasena, loodan, et planeeti Maa lõpuni ei kurnata ega õhku ei lasta, jõuan lõputunnistuseni nii mina kui ka minu lapselapsed.

Liisi Redlich: „Ühest piisab!“

Enesekaitse on eluoluliselt kaunis kunst, mis on põimunud teiste enese ja maailma valdamise oskustega. Taipoksi treener Liisi Redlich kinnitab, et hingeline ja füüsiline kaitse on teineteisega nii sügavalt seotud, et märgid kaitsevõimest ilmuvad inimese olekusse üsna kohe.
„Minu enese lugu on lausa masendavalt tavaline: mul oli saiko-peika, kes tuli mulle kallale. Erinevalt tuhandetest – tegelikult miljonitest naistest – kes sellest vaikivad ja edasi kannatavad, piisas mulle ühest korrast.
Kinnitan ja kordan: ühest piisab!
Kuna mu huvikaaslaste seas võitluskunstide alal on rohkesti politseinikke ja teisi nõrgemate eest seisvaid inimesi, tean – me ei kujuta ette, mis suletud uste taga tegelikult toimub. Olgu see äärelinna üürikorter või mitmekorruseline merevaatega villa – vägivald oskab igale poole pesa teha,“ teab Liisi. „Vägivald on samas üleloomulikult halvav kombo vaimsest ja füüsilisest valust.
Naine, kelle süda ja naiselikkus saab peksa, laseb end ära veenda, et tal ei ole kuhugi minna. Kannatab – pahatihti koos lapsega – ilma et oleks vaja kannatada. Tegelikult on alati sugulasi-sõpru, kelle juurde minna ning rahalise sõltumise puhul on samuti kindlalt amet, millega ennast elatama hakata.
Olen näinud, et lõpuks ometi lahti hüpanud naised imestavad tagantjärel ka ise, kui arutult uskusid, et nad ei saa ilma vääritu vägivaldurita hakkama.“
Liisi valis enesekaitseks ning hiljem elukutseks kujunenud võitluskunstiks taipoksi. Karate tundus talle liialt nurgeline – taipoks ühendas sujuva voolava liikumise ja oskuse oma väikesele kasvule vaatamata suunata suure mehe enese jõud talle tagasi. Täna õnnelikus abielus kahe lapse kaunis ema tunnistab, et kui pärast treeningute alustamist saiko-peika taas ründas, lõpetas too ise EMOs.
Üks kord…
„Olen valmis kogu elu treenima, et oma lähedsi kaitsta. Kui kasvõi üks inimene saab tänu sellele säästetud, olen asja eest treeninud,“ on Liisi filosoofia. „Meie 11aastane klubi Rapla Muay Thay alustas 2012. aasta detsembris, kui me kõik Mayade maailmalõppu ootasime.
Lõpp osutus alguseks. Kurgjärve laagrisse koos teiste klubidega kogunedes pidin vastama üleolevate meeste küsimusele, milleks naised-krt kaklema õpivad. Aga selleks, et keegi meie ega meie lastega üldse kaklema ei kipukski. Jõudsime arusaamisele, et treenitud temakese ümber tekib juba iseenesest ründeid tõrjuv vägivallatuse väli, nii et ei tuldagi tüli norima,“ on kogenud kehalise kasvatuse õpetaja, kes on praegu omal alal magistrantuuris.
Liisi on ka inimeseõpetuse õpetaja, olnud klassijuhataja ning õpib lisaks Kehtna KHKs toitlustust, et lisada ka see kaunis kunst oma terviklikku paketti.
„Inimene peab olema lapsest saadik terviklik. Me kõik oleme enese-paketid: eneseväljendus, eneseteostus, enesekaitse, enesekehtestamine.
Tants ja võitlus võiksid terviklikus inimeses olla kõrvuti maalimise ja muusikaga. Igas olukorras hakkama saamiseks vajalik ratsutamine ja purjetamine pole mingi snoobide hobi, vaid sama oluline oskustepagas nagu nii füüsiline kui kontaktivaba kaitse,“ loetleb Liisi, kes oma paketti ka toidukultuuri ja -kunstiga täiustab.
Lapsed on Rapla Muay Thai Gym’i teretulnud 7aastastena. Alustatakse parkuurist, mis õpetab kogu keha kõiki lihaseid tunnetama ja koordineerima ning keskenduma.
Veab neil maimukestel, kelle lasteaias on judo- või iluvõimlemise treeningud. Näiteks tänane must vöö judos ja mitu meistritiitlit MMA-s, Richard Murutar alustas lasteaias.
Kunstnik Sirje Joala aka Sirla Cool oli omakorda Richardi õpilane, kes võttis suuna jiu-jidsule ning on Alistamise Akadeemia liidrina reeglipärane kõigilt tšempionaadidelt medali kojutooja. Kui väikesele Rixule Taist kingituseks värvilised poksipüksid toodi, teatas ta: sellega hakkab tegelema minu väike õde. Nii läkski.
„Kellele kung fu, kellele capoeira – igaüks tunneb oma ala kohe ära, nagu mina taipoksi. Meie mitmekesistuvas rahvaste paabelis ja kirjus kultuuriruumis on konfliktide tekkimine lihtsam kui varasemastes Eesti väikelinnades. Seda enam, et inimestel on värsked pandeemia- ja sõjatraumad ning närvid ära kulutatud,“ sõnastab Liisi. „Mida enam kunste inimene valdab, seda jõulisemalt see tema olekus kajastub ning seda vähem on tõenäoline, et tal üldse tülisid tuleb. Kõigepealt lõpetab treenitud inimene ise kaklemise. Seejärel jäävad sõjad servi seisma juba võitlusvaldaja ruumi sisenedes. Oskustega kaasneb rahu ja tasakaal.“

Viaduktid taassündiva Maarjamaa uuteks kogukonnakeskusteks!
Kati Murutar
Õpetaja-talupidaja
Millisest suunast iganes Raplale läheneme, viaduktid on külade ja talude kohale ehitatud ilma, et keegi veenaks vettpidavalt, kellele-mida-miks Rail Balticat pidi kiirvedama hakatakse. Oleme pidevalt ametis langevate wagnerlaste, maskide ja vassimiste ilmsiks tulekuga – seega pihustub mälestus fosforiidisõjast. Naised saunas räägivad: meie fosforiiti Euroopa tühjakskurnatud põldudele ning selle all ladestuvat uraani hakatakse vedama. Saunas on tõde alasti, naised kui elu alal hoidjad teavad, mida kõnelevad.
Nüüd, mil pidevalt meie tagant varastanud tasku-illuminaadid on troonilt kukkumas, leidkem juba ehitatud „triumfikaartele“ arukalt Elu ja inimesi teeniv rakendus. Pärast praegust suurt pauku – sari-sita-lendamine-ventilaatorisse – taassündival Maarjamaal renoveeritakse olemasolev raudtee. Meile on pidevalt jahutud leppetrahvidest, mida hakkame maksma, kui meile mitmete nullide võrra üle jõu feili valmis ei ehita – kusjuures selleks vajalikke maavarasid siin pole ning põhjus hävitada loodus, rabade veesooned ja mitmed sajad kodud, on pehmelt öeldes hämar.
Uus Eesti võib Brüsselile välja pakkuda – kusjuures mitte moonakana mütsi peos hoides, vaid väärikalt: rajame juba ehitatud viaduktide alla innovaatiliselt kogukonnakeskused. See avangardistlik lahend toob linna sunnitud ja petetud inimesed tagasi koju ning on samas hämmastavalt leidlik turistide magnet.

Meil on aega veel…
Minu kodust, Rapla-lähiste Südamesalust misiganes suunda mitte magistraale, vaid külavaheteid-pidi sõites häälestavad kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja meedikud – rühivad alamakstutena oma missiooni täita ning pruugivad veel – oo luksust! – inimeste teenimiseks oma autosid. Minu kodunt Kehtnasse inimesi õpetama tuleb feili kohalt korduvalt üle sõita. Selle rongiga ei hakkaks keegi kooli ega missioonile sõitma. Viimane buss Raplast Märjamaa suunal tuleb kell 19, mu tütar lõpetab töö kell 22, kontserdid ja etendused alles seitsmest algavad – ja kõigi koletislike feilide kinni maksmiseks võrklaevatatakse meie suunas auto-maa-misiganes-maksusid.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu. Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades ja ise samal ajal üha uute kuritegudega vahele jäädes.

Riigita ja juhtideta ikaldusetalvele vastu
Tegelikult puudub meie „riigijuhtidel“ KRIISIPROGRAMM – nad on liiga ametis mässimise ja vassimisega. Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta. Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.
Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine. Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil b tuleb. Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.
Praeguse lima-laotamise järel tuleb päevavalgele – sest kõik taustateadjad pole korraga kasti korraldatavad – kuidas feil b köögi tagapool välja nägi ning millised diilid sellega kaasas käisid. See on olnud sellist tüüpi pirukas, millest hästi suurele ringile usinatele süsteemi sulastele, suuremat ja väiksemat sorti poliitikutele igal tasemel alates Toompeast lõpetades valla tasemel tegelastega ning ametnikele/bürokraatidele (omadele/ustavatele) jagub ohtralt nodi. Televiisor on näidanud, et saarel oma talu pidav misjonäär-ajakirjanik hakkab piisava summa eest ajama teiste talude ja mandri südame läbilõikamist õigustavat-ülistavat ila. Oma talu vajab raha, arusaadav.
Hääleõiguslik genosse jutustab, et neile pakuti varianti, et nõusoleku eest saadakse täpne info, kustkohast mis maatükid kokku osta. Sealt oli eelnevalt tehtud ka nii muuseas uuringud näiteks kruusa kaevandamise võimaluste kohta. Kombeks sai nn välismaa mehena osta maaomanikelt vastavad tükid kokku. Nood rõõmustasid, et tuli mingi emotsionaalne nt baltisaksa järeltulijast udupea ja ostis nostalgiast kolmkordse hinnaga „mõttetu“ võsamaatüki. Aga just sealt hakkab jooksma feil b või siis sealt saab tegelikult kaevandada metsikus mahus kruusa ja see on parim lähim koht sellele monstrumile.
Nii pumbati 7 aastat tagasi süütust maatükist välja miljoneid, mis läksid jagamisele kõigi asjaosaliste vahel. Kujutage ette, kui palju neid „tühiseid“ maatükke on olnud kogu trassi ulatuses? Nüüd on aeg ka see sitt ventilaatorisse lennutada.

Enne või pärast pankrotti
Mina kui õpetaja-talupidaja visioneerin õhku ehitatud viaduktidele rakendust ning olen alalhoidliku lasterikka emandana seda meelt, et riiklik pankrott à la Island ning sellele järgnev puhas omariiklik leht on kindlalt etem kui praegune häbi.
Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades on eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi pikendanud.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jääksid hämmingus möödasõitjaid kollitama. Õnneks on murdepunkt käes. Praeguse paugu järel saavad lollitatud inimesed tagasi maale tulema. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks.
„Kanadas on realiseerunud geniaalne idee seenioride kodude ja lastekodude ühendamiseks.
Tulemus ületab kõik ootused!
Vanemad inimesed leidsid armastavad lapselapsed ning orvud tundsid esimest korda, milline on emalik, isalik armastus ja hool. Arstid näevad eakatel kõigi elutähtsate funktsioonide paranemist, silmadest paistab silma suur huvi elu vastu.
Enne lastekoduga ühinemist nägid seeniorid välja pigem muumiate moodi. Algul kaisusolemisest keeldunud, hirmunud, ebakindlad ja kurvad lapsed muutusid tavalisteks lärmakateks ja rõõmsameelseteks lasteks.
Mõned leidsid pere, keda neil kunagi polnud, teised tundsid lapselapsi täis maja soojust.
Ideaalne lahendus nutikatele inimestele, kes mõistavad, et lapsed vajavad armastust ja üksikuid seeniore ning nood tunnevad end armastatuna ja abivalmina. See on suurepärane idee ja seda tuleks edasi arendada,“ rõõmustab Jane Fonda.
Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline. Ja saabki nii!
Sedasi uskudes-lootes-armastades on praegusel para-poliit-miiniväljal talutavam üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka või Hagudi-taguse katastroofikolde sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Tulge kooli, õpetame tööle!
Riigieelarve lappimiseks saame suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse. Jälle lootus toolil püsida.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju. See sitt on tulevaste õite ja viljade väetis, tuleb üha papa Lennartit uskuda.

Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.

Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.

Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.

Peep Vain: seitse aastat maas olemist pärast iseenese katki tegemist on… lubatud!
Peep tuli mõne hea aasta eest USAst superstaarina. Tema globaalsel tipptasemel edukoolitused läksid täismajadele tohutu menuga sellepärast, et ta ise oli kõik SELLE läbi teinud. Nutud ja kukkumised, unistuste luhtumised ja fookuse ümberseadistamise.
Elu on sinusoid ning The Vain töötas teisi õpetades ja eraelu ohverdades end seitsmeks aastaks väga vaikseks – musitseeris ja kogus end, et taas teistele omakogetut jagada. Õpetlik on jälgida, kuimitu kuud meister meile läheneb, et ühe kuu Müstika-rännak ja järgmise kuu koolitus välja müüa. Sponsitud postitused sotsiaalmeedias, isiklikud kirjad huvitunute e-postis. Tohutu pidev panustamine.
Neile, kes on puhast lehte keeramas – ja me kõik teeme seda iga päev! – sobib üks või teine teejuht, kellega tal on ühine veregrupp. Rajaleidjale sihi näitajad võivad ja peavadki vahelduma, sest kõik me oleme iseenese ainulaadsed originaalid – me ei pea-saa-tohi kopeeritud peepudeks ega kloon-sadhgurudeks pürgida.
Peebu lood ja laulud on reas Youtube’is tema kanalil ning kodulehel www.peepvain.com ja Facebookis nii isiklikul kui kaubamärgilisel profiilil Peep Vain & Müstika
Nii rännakutele kui koolitustele nii kohale minnes kui striime või salvestusi vaadates varusta end pastaka ja paberiga. Meie aju ja käsi on otseühenduses – läbi sõrmede mõtteid ja tundeid üles kirjutades saame ka ise aru, millest me aru saame.
Enne järgmisele Peebu rännakule ja-või koolitusse minekut vasta enda jaoks mõnele eelmisel seansil esitatud küsimusele. Väga veenvat muljet jättev – seega salamisi ääretult õrn ja hell Vain teab ja ei tea ka neile vastuseid.
Mitte keegi teine kui sina ise sinu vastuseid ju teada ei saagi.
1. Mis tunne on päriselt loota? Mis tunne see on, kui kõik on alles ja veel ees?
2. Kui vanaks elad? Tead, soovid või plaanid? Kuimitu neist aastatest oled täies elujõus usutavasti?
3. Kirjelda oma soovitud elu – sina ise, suhted, eneseteostus, küllus – kusmaal sellega oled? Protsent on teretulnud. Kaardista oma hetkeolukord. Meenuta, mis on kord ja tasakaal, rõõm ja rahulolu, küllus ja õnnetunne. Tead, mis on rahulolu ausast külluse loomisest ja igas mõttes teenimisest?
4. Millised on kaks asja, mida peab muutma – kohe!? Tee seda – ja niimoodi tõstadki ise oma enese latti. Need paar asja – enamasti ebameeldivad, aga ainult sinu muudetavad – vabastavad energiat ja toovad kohe meelerahu. Arutu jahi ja jooksu vältimiseks kehtesta endale piir, millal on küll – kustmaalt sa ennast asjatult ära ei lõhu.
5. Missugune on sinu elu pärast unistuste täitumist? Pane kirja oma edu mudel, kus sa naudid iga sammu unistuse poole, naeru ja energiavahetust – selline edu teeb sind paremaks, paljundab teistele head ning viib järgmiste unistusteni. Mis on vähim, millega lepid – mis on ülim, mis järkjärgult õndsaks teeb?
6. Kirjelda parimat võimalikku tulemust oma pingutuste pealt – ilma midagi üliolulist ohverdamata – ja õpi ka lõõgastuma! Midagi peab alati ohverdama – pane oma eluvaldkonnad tähtsuse järjekorda. Edu pole negatiivne, piirav ega eksklusiivne – elu pole olümpia ega poliitika – seda ei pea läänelikult rahaga mõõtma ega end pidevalt teistega võrlema – kirjelda oma isiklikku edu!
7. Aktsepteeri ennast – julge ennast pidevalt kaaluda nii füüsilises kui vaimses mõttes! Kui sul on head teejuhid, ära pelga erinevaid abivahendeid ja aineid – siiski tea, et isetegevus pole siinkohal hea.
8. Mõõda järjekindlalt oma progressi ning kujunda pidevate vahekokkuvõtete harjumus! Pingutus-lõõgastus-rütmis täiel rinnal Elu on maraton, mida ei saa pidevas sprindi tempos läbida. Võimalik, et aegajalt tuleb eesmärki muuta, sest muidu võib juhtuda ilma täidetuse tunde teadmuseta edu.
9. Tähista! Õnnitle ennast! Tõsta järkjärgult oma latti – ikka kahe kohe-teha-vaja asja kaupa! Oled märganud, et ei redelist ega trepist üle kahe astme ja pulga korraga üles võtta ei ole võimalik – heal juhul käid käpuli ja jääd rippuma – korraga liiga palju ette võttest võid täiega alla kukkuda. Maandus seegi… Jaga ja õnnista iga verstaposti! See ei tähenda seisma jäämist. Kuidas sina seda teed?
10. Taju oma missiooni! Kirjuta, mis see on. Missiooni teadvustades suudad rahulikult ebaõnnestuda ja oma enese lati alt läbi jooksmine on üleelatav. Kirjelda tõelise edu tunnet, mis järgneb pikalikukkumistele-nuttkurguspettumustele.
11. Tuuni oma sisekõne positiivseks – nüüd, nüüd, nüüd! Selleta koged läbipõlemist. Mismoodi end tuunid – sõnasta palun! Märkan ja teen, jõuan ja tunnustan ennast – ei võrdle end kellegagi – küll aga küsin arvamust teiste käest, kes on ausad ja olulised. Loetle, kes on need sinu inimesed… Usu neid, kui nad ütlevad: oled absoluutne maailma tase. Oledki ju! Eesmärk ise ongi energia allikas – ärkan, alustan, olen õhinas, tahan, tõestan endale – mitte teistele, – jagan, suudan, piisan, tänan ja õnnistan, eksin ja naeran, kasutan oma ihu-hinge-vaimu andeid ja võimeid, laulan ja tantsin, loon ja hõiskan – kirjelda palun neid tundeid.
Mida lugeda?
Peep Vain „Kõige tähtsam küsimus“ – selles teoses on eluratas jagatud neljaks loogiliseks sektoriks.
Ralf Metzler – meelerahu ja sisekaemuse õpetaja – „Alkeemiline kaemus“ – kui see rahulolu ja edu värk sind päriselt huvitab, tööta läbi – vasta küsimustele – KUIDAS SAAVUTADA SELLIST EDU, MIS TAGAB RAHULOLU JA MEELERAHU?
Anthony Robbins – nii ingliskeelsete paber- kui audioraamatutena tellitav.

Valge Draakon

Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU.
Veevalaja ajastu algusest alates, oma galaktilisse koju jõudmisest saadik – läbi pandeemia ja sõja – on meil kõigil olnud koduigatsus. Kes on selles gruuvis tõusnud, kes astehaaval isiklikku evolutsiooni pidi tagasi alla astunud, nõnda et on nüüd vastavalt 70aastane iginoor-tugev Tegija või 50aastane imik. Nii on.
Igaüks reageerib kõigele oma parimal võimalikul moel – mõni ehitab ja loob, teine lammutab ja lõhub. Ka see on okei, kui ühe tõusu ja teise languse käärid teevad pere-sõprus-naabruskonnas suisa spagaati.
Your vibe is calling your tribe.
Uued Omad tulevad pärast äratõuke ja lahtihüppe pimedat tühjust asemele – Tokyost, Keilast, Monacost ja Narvast – me leiame üksteist üles.
Vägivallatu ja verevalamiseta kaitse, alistuva vägede valitsemise aeg on saabunud.
Minule vastastid metsmaasikad: VALGE DRAAKONI HINGEPARVE TEENISTUSES OLED NÜÜDSEST.
Need metsmaasikad niideti deemonite poolt mullu juunis keset õitseaega maha.
Tänavu võttis juuni alguses miinus seitse nad koos tomatite-paprika-heina-vilja-hernestega ära. Herned ja kõrvitsad toibusid ning on nüüd Amazonase-väärilised. Metsmaasikad lahvatasid põua järel õide ja viljusid, misjärel laotusid mõne nädalaga seitse kora laiemale maaalale ning õitseva-viljuvad veel kord. Herned ka!
Valge Draakon on üleni soe-helge-armastav. Tal on kuldsed silmad ja viiruki-angervaksa-patšuli-ingveri-lõhnaline hingeõhk.
Valge Draakon jätab endale ja kõigile teistele täieliku vabaduse.
Ta kõnnib ja lendab, ujub ja teleporteerub.
Ta neutraliseerib kemikaalid ja vaktsiinid.
Ta purskab tuld üle mürkide ja puhastab-tervendab tõusuvoos üha ja üha.
Piisab mõttest – täiesti kiretult rahulikust mõttest – ja kõik toimub-toimib pilgust.
Kui deemonid tulevad taas metsmaasikaid rüvetama, jääb niiduk Valge Draakoni pilgu ees seisma ega käivitu enam – kõik riistad ja seadmed, mida egrogor nuritarvitab, põlevad läbi ja maha või upuvad ära. Ja kui deemonite ori ikka veel ründab, et kellelegi midagi tõestada, võtab tema enese koer tal hoiatavalt hammastega käest kinni. Peatu, armetu!
Ebajumalad prantsatavad illusoorsetelt troonidelt. Nad püüavad 2D piirimail lamisedes armastust või vähemasti mingitki tunnustust välja valetada, peksta või osta. Valge Draakon teab, et vandenõuteooriates, peavoolu meedia uudistes, hirmude nõiaringmängus tuikuv biomass ei tea, et ta ei tea. Mälu on läbi lõigatud koos Universumi nabanööriga, mis toidab unistusi ja visioone.
Valge Draakon tõstab tiivad ja purskab kuldvioletset külma ja kuuma tuld.
Metsmaasikad sirutuvad peenral jõuliselt tulevasi taimi laotavate aedmaasikate poole ja küüslaugud kihistavad, kui deemonid tahaksid valgust kasvõi n…da, kui muud ei saa.
Kõik on imikuks degradeerunule võlgu ja süüdi ja peaksid justkui aitama. Ei saa. Egregor puristab paanilisi paljastusi ja nõudmisi suvalises suunas. Tõusjad mõistavad: so sorry. Las olla. See degenereerumine toimub todapidi otsustanutel erinevas tempos. Meil kõigil on kaasteelisi, kes on olnud targad, tegusad ja teenisid hästi. Nagu õpetatud penid.
Nüüd juhivad meie (lapse)lapsed tähelepanu, et nii lolli möla pole mõtet kuulata – Omadega tuleb ühineda, et Valge Draakoni väes lennata.
Noortel on õigus. Ei pea ühtki kamarajura kuulama. Ei koolis ega seltskonnas. Valge Draakon toob uue hariduse ja energia, rahvajuhid ja arhitektuuri. Pilguga. Nipsust. On kontaktivaba vägede valitsemise ajad.
Valge Draakon teab kõike – nii, nagu aastatuhandeid on olnud neid, kes teavad Tõde. Leebel kulsinisel pilgul jälgit ta, kuidas muserdav maatriksi toodetud „haridus“ kukub kokku ning sünnib uus tõeline haritus.
Valge Draakon on sitke sooneline targalt lihaseline ning peatab tegusalt Gaia kuritarvitamise. Ta laseb enesehävitusprogrammi käivitanud biomassil minna.
Keegi ei leina ega plaksuta – ashes to ashes, dust to dust – loodus võtab kõik omaks.
Selleks, et meie, Valge Draakoni hingeparv usuksime, loodaksime ja armastaksime, loob ta seitsmekordistunud teelehtede laulu saatel eimillestki KÕIKE. Meie ka.
Oleme pidevas inspiratsioonivoos. Senine meditatsioon on loomulik-nägelik-teadvel olemine. Tõde tõuseb, vale vajub. Peeneneb teadmus ja taju.
Rahvajuhid tõusevad poliitikute asemele.
Preestrid astuvad ametnike asemel inimkonna teenistusse.
Valgete varjupaikade Draakoni väes planeet pulseerib teisenenud TÖÖ TÄHE ALL.
Igaüks teeb ja loob seda, milleks sündis ega piinle kellast kellani raha teenida.
Metsmaasikad levivad mängeldes üle Maarjamaa haavade.
Strawberry fields forever.
Valge Draakoni vägi on suve jooksul ülemeetrilisteks kasvanud haavavõrsetes.
Jõuame KOJU. Igaüks oma perekonna juurde – nii amööbide kui ükssarvikute perekonnad on ühviisi head – igaühele OMA.