Meie Mardid

Igal põlvkonnal on oma Mart, Märt, Martin või Märten, kelle kohta ta võib öelda „meie Mart“. Päeval, mil Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, meenub meie värvikaim, 75aastane ambitsioonikas Mart Helme.
Suure Mardi poeg Martin Helme on väga teise stiiliga ja püüab isa seatud lati alt mitte läbi joosta. Omaaegne peaminister, kes juhtis taasiseseisvunud Eesti esimest valitsust oli Mart Laar, kes kirjutas meie rahvusliku ajaloo nii sõna otseses kui kaudses mõttes ümber.
Samal ajal tegi Mart Kadastik ajalehest Edasi taas vana hea Postimehe. 1990ndatel juhtis Mart Siimann samas Eesti Televisiooni e rahvusringhäälingut.
Meelelahutustegelased Mart Juur ja Mart Sander ei vaja tutvustamist, sest televiisor teeb inimesed automaatselt kuulsaks või kurikuulsaks.
Eesti Teaduste Akadeemia uus president Mart Saarma vajab küll meelde tuletamist, sest ta on meditsiiniteadlase ja -praktikuna palju aastaid Soomes ennast teostanud.
Väepealik Martin Herem osutus nii karismaatiliseks ja unustamatuks militaariks, et tema järel ametisse määratud uus vägede ülemjuhataja ei tule paljudele meist meelde.
Sotsiaalmeedia on taevakehade ja -nähtuste pildistajana meistri seisusesse tõstnud Martin Välliku. Märt Avandi puhul on küsitav, kas tema kuulsus põhineb tänasel tööl Pärnu teatris Endla, tõsiasjal, et ta on Tõnis Mägi väimees, saadete juhtumisel, „Su nägu kõlab tuttavalt“ žüriis osalemisel, „Eesti Laulu“ vahesketšide loomisel või nukra taustaga Pardiralli algatamisel – jätkem Avandi isiklikud pihtimused kõrvale ning mingem kindlasti vaatama mängufilmi „Tulnukas“.
Mart Mardisalu tuleb veel napilt meelde meloodiaga „uuauuapambambeeo – ma pole mingi varumees su lauasahtlis“, sest rahvas tahab artistidelt kogu aeg uut toodangut. Nii peaks ka Mart Müürisepp „Suure komöödiaõhtu“ menu värskendama, sest teatrist ei tõusta pahatihti kuigi tuntuks.
Mart Mikk on Rahvusooperis Estonia oma isa Arne mantlipärija ja produtsent. Märt Sepper tervendab inimesi access bars meetodil ning Mart Poom on teatavasti üks Eesti ajaloo edukamaid jalgpallureid.
Mart Haber on lilleseade legend, kes läks kollasevõitu ajalukku omasoolise armastatuga abiellumisega ning neil on peres ka adopteeritud lapsed.
Mart Maastik tõusis Saaremaa suurkujust Riigikokku ning teeb au oma väärikatele tartlastest vanematele.
Rääkigem ka kirjandusest: tuntuim Mardi nimega seotud teos on Jaan Krossi „Mardileib“, mis jutustab tõestisündinud loo sellest, kuidas keskaegses Tallinnas leiutati martsipan.
Meie kultuuriruumis on olulisim nimi Martin Luther, kes reformis kiriku ning kelle elutöö tulemusel on ka suurem osa meie kirikuid luteri kirikud, mida ühendab Eesti Evangeelne Luterikirik kui katusorganisatsioon.
Mis peamine – 10. novembril on taas ja taas mardipäev, millega koos Ameerika poole vaatav eestlane on viimastel aastakümnetel tähistanud ka isadepäeva. Erinevalt Halloweenist eeldab mardijooks laulude oskamist, lihtsalt niisama kommi ei anta ning pommidest juttu ei tehta. Mardid toovad viljaõnne, mida soovimegi kogu Eestile ja maailmale – tulgu uus hooaeg põldudel igas mõttes viljakas.

1. Korrasta tekst – kirjuta täislausetega ca 50 sõna oma suhetest ulmekirjanduse ja -filmidega

Sina ju ei ole tähis taevasse vaadates üks miljonitest kes näeb Universumit tapeedina oh virmalised ah täht langes soovime ja head ööd! Oled pigem see kes tunneb Siriust silmitsedes kodu igatsust ning võib olla käib une ajal seal puhkamas ja mängimas. Oled võib olla üks neist vähestest kes mäletab ehkki Traversi selgelt läbi nägelikus teoses Mary Poppins väidavad linnud et pärast hammaste lõikumist ja kõnelema õppimist unustavad kõik inimesed kõik ja ongi kõik. Sa tead et esoteerikaks ja spirituaalsuseks nimetatu võib olla täiesti tavaline olemise viis.
Oled kogenud komponeerimist ja kirjutamist maalimist ja tantsimist seega tead et välja mõtlemine tähendab tegelikult väljas olemas oleva siia toomist ja tekstiks või lauluks loomist. Sa tead et sa tead et inspiratsioon on ühtlasi missioon ära käimine ja mentaalne mammuti jaht varjude vastu valgustuse poolt.
Selleks et 1% inimkonnast hoiaks enda käes 90% planeedi küllusest on meid hoolega juhmistatud et me ei teaks näeks ega mäletaks. Akasha ja Avesta aegadest alates jäädvustatud püha kiri on mannetuks moonutatud tõelise Loo asemel saame vastu pead ja südant hirmutamise ja ähvardamisega mis ei ole tegelikult ei Piibli ega 10 käsu mõte.
Ühest küljest on teiste tsivilisatsioonide maa märgid püramiidid jmt ning pool jumalate ja nn mütoloogiliste olendite joonised kõigil kontinentidel. Teisalt ilmuvad järk järgult liustike ja merede alt Atlantise väravad jt ulme vald konda arvatud maad ja rahvad.
Samal ajal kui Nikola Tesla oli analoogselt Elon Muskiga ühenduses Andromeeda ja Plejaadidega ning tõi sealt nn futuristlikud teadmised ja leiutised kirjutas meiemaine Matthias Johann Eisen hämmastavalt tegeliku teose Tallinn aastal 2000. Illuminaatide võimu säilitamiseks näljutati Ameerikas galaktikate vaheliste teadmiste Maale tooja Tesla sisuliselt surnuks samal ajal mil geniaalne keele uuendaja Johannes Aavik tõlkis Edgar Alan Poe kole kirjandust et me teaksime varju maa ilma olemas olust.
Eurooplased Friedebert Tuglas, H.G. Welles, August Gailit, Jules Verne ja Juhan Jaik just kui fantaseerisid end kirjandus klassikuteks ent nüüd ilmneb ala ilma et nad kirjeldasid tegelikkust.
Vana Testamendi loomis lugu räägib Aadamast ja Eevast kelle taust näib olevat kõike muud kui ahvist arenemine klooniti erinevaid võimalikke monatoomse kulla kaevajaid et mitte Gaia kaksik planeedi Nibiru vahet pidevalt edasi tagasi lennata. Sobivaimaks osutus praegune inim kuju kes pärast kvaliteedi kontrolli läbimist sätiti sigivaks Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja kõik see külje luu jutt. Sealt edasi oleme olnud sigivad orjad keda on koheldud kuuleka haljas massina. Läbi millenniumide kestab küsimus kes on need NEMAD kes homo sapiensi nii edukalt homo habilise tasemel ketis hoiavad…
Anunnakide sotsiaal meedia grupi profiilil meenutatakse 1976 aastal ilmunud raamatu „The Twelfth Planet“ autor vene ameerika geenius Zecharia Sitchin väitis et anunnakid olid sellal tegelikult avastamata planeedilt Nibiru pärit maa väliste olendite rass kes tuli Maale umbes 500 000 aastat tagasi kulda kaevandama.
Sitchini sõnul kujundasid anunnakid geneetiliselt muundatud homo erectuse,et luua kaas aegsed inimesed oma orjadeks. Sitchin väitis et anunnakid olid sunnitud Maalt lahkuma kui Antarktika liustikud sulasid põhjustades Noa aegse üle ujutuse mis hävitas ka anunnakide baasid Maal. Need tuli uuesti üles ehitada ja nefilimid kes vajasid selle tohutu jõu pingutuse jaoks rohkem inimesi õpetasid neile põllu majandust.
Ronald H. Fritze kirjutab et Sitchini sõnul ehitasid anunnakid üle maailma püramiide ​​ja kõiki teisi monumentaalseid ehitisi mida muistsed ja praegusedki astro teoreetikud peavad võimatuks ehitada ilma kõrge tasemeliste tehnoloogiateta. Inimese ja tulnuka hübriididest ehk pool jumalatest osa võib veel täna päevalgi elus olla teadmata oma tulnukatest esivanematest. Sitchin laiendas seda mütoloogiat hilisemates töödes sealhulgas „The Stairway to Heaven“ (1980) ja „The Wars of Gods and Men“ (1985). Teoses „The End of Days: Armageddon and the Prophecy of the Return“ (2007) ennustas Sitchin et anunnakid naasevad maa peale võib olla juba 2012 aastal mis vastab Mesoameerika pika loendamise kalendri lõpule.
Ei ole välistatud et need naasmised on toimunud keha röövidena vaadake nt Putini silmi… Tähe seemnete valgus tööliste võrgustik 144K on samal ajal aktiveerunud üks teist üles leidnud ning teenib sageduse tõusu teabe levitamisega. Need sõnumid toimivad nagu kivile tilgutamine tulime eluga läbi nõukogude aja jõuavad tilk haaval pärale ka selgitused inglite, pooljumalate, hübriidide,
delfiinide, ükssarvikute ja pegasuste ning lõviinimeste kohta.
Lugesime nõuka ajal A.C. Doyle’i varamut ning Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ ja „Insener Garini hüperboloidi“, Ivan Jefimovi „Andromeda udukogu“ja vendi Strugatskeid. Ka Boris Kabur, Rein Sepp, Artur Alliksaar ja H.K. Hellat on hõlmatud fantastikute nimistusse.
Enne wikisse seestumist ole hoiatatud võidki jääda sinna uitama.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_fictional_galactic_communities
Kõigi ajastute ja kontinenteide samu pilte-kujusid-teadmisi on eesti rujaks vorminud Karl Ristikivi, Juhan Paju, Nikolai Baturin, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Leo Kunnas, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Olev Remsu. UFOd maakeeli TLOd ja jutuks ei ole telod! annavad pidevat tööd utoopia ja ulme ruja ja fantaasia tänastele tähtedele nagu Jüri Kallas, Eva Luts ja Krista Kaer.
Me teame et pea ingel Michael kaitseb Uriel tasa kaalustab ja Rafael tervendab ning just ajal mil pilk langeb David Weberi raamatule „Excalibur“ poja poeg meisterdab selle. Mõtiskleme võimaluse üle et pea inglid kui Jumala kehastused on Jeshuaga kõrvuti ka Buddha, Muhamed, Krishna…
Tunneme end koduselt sõnamaastikel a la Isaac Asimovi „The Hazing“, Yoshiki Tanaka „Legend of Galactic Heroes“ või Pierre Barbet’ sõna maalingud ning küsime üha nõudlikumalt Kuhu ma kuulun?
Minu hing on valinud selle keha ning pere ja kodu rahva ja riigi. Kodanikuna olen just kui valinud kuuluda Euroopa Liitu ning NATO ta 2025 aasta künnisel üldse ei saa. Miks me siis laseme manipulaatoritel bio robotite dresseerijatel aju udutada et Galaktiline Föderatsioon on uhhuu ning koos töö ja kohal olek Linnutee naabritga on hihii. Oleme üles kasvanud padja all Eno Raua poliit korrektselt ridade vahele peidetud tegelikkuse teadvustamisega „Lugu lendavate taldrikutega“. Nüüd tulevad järjest päeva valgele aasta kümneid salatud kohtumised kaugelt nurga naabri meestega ja nende õhu sõidukite kräšid.
Teadmatuses hoidmine aitab pisendada tühistada ja hirmutada nagu ka väidetavad inim röövid ja nende käigus paigaldatud kiibid millega inimesekest ühtaegu nii uurida kui programmeerida.
Kuningas partei imperaator on ülim… Neist sõltuvuse katkisuse abituse vastu on mitmed põlv konnad end vaktsineerinud filmidega „Tähesõjad“, „Startreck“, „Extra Terristial“. Püramiidide küla Margus Aru filmil „Nora“ on eel käija „Hukkunud alpinisti hotell“ milles kirjeldatu teostubki.
Sinu oma perekonna iga liikme kodu võib olla erinevas tsivilisatsioonis appi hurraa! Ah tühja kah Universumist välja ikka ei saa kuni „teadlased on kindlaks teinud et…“

2. Leia tekstist, mis võtab kokku meie ulme algusest tänaseni, endale tuttavad autorid ja teosed. Kirjelda, kas ja milliseid teoseid oled lugenud. Mida otsitakse ja leitakse sedalaadi raamatutest – on see nn hingekodus käimine või reaaliast põgenemine?

Eesti ulmekirjanduseks nimetatakse eesti keeles või Eestis loodud ulmekirjandust.
Nii nagu maailma ulmekirjanduses laiemalt, on ka eestikeelse ulmekirjanduse traditsioone raske määratleda täpseid alguspunkte, kuna fantaasiateemasid käsitleti kirjanduses ammu enne ulmekirjanduse teadvustamist iseseisva žanrina. Esimeste eestikeelsete ulmeteoste seas tuuakse sageli näiteks Matthias Johann Eiseni 1903. aastal kogumikus “Vahepalukesed” ilmunud teost “Tallinnas aastal 2000”,[1] mille alusel on ajaloolane Hillar Palamets nimetanud teda eesti ulmekirjanduse rajajaks.[2]
Ulmekirjanduseks võib pidada ka mitmeid eesti kirjanduses 20. sajandi esimestel kümnenditel levinud ekspressiivseid fantastilisi novelle, milliseid kirjutasid näiteks Jaan Oks, Aleksander Tassa, Juhan Jaik, Friedebert Tuglas ja August Gailit. Eesti kirjandustraditsioonile avaldas suurt mõju ka tõlkeulme, mille ere näide on Johannes Aaviku tõlgitud ja hiljemgi korduvalt uustrükkides ilmunud Edgar Allan Poe novellid. Sõjaeelses Eesti Vabariigis tõlgiti ohtralt ka ulmekirjanduse klassikuid, nagu Jules Verne, Herbert George Wells ja Edgar Rice Burroughs. Iseseisvaks nähtuseks eesti ulmekirjandus toona siiski ei vormunud, pigem tajuti hilisemas tähenduses žanriulmet Eestis kuni Teise maailmasõja alguseni osana meelelahutuskirjandusest kõrvuti kriminaalromaanidega (nt Aaviku sarjas “Hirmu ja õuduse jutud” 1914–1928).
Žanrilises plaanis peetakse eesti ulmekirjanduse sünniajaks pigem 1960.–1970. aastaid, mil nõukogude ideoloogias tähtsal kohal seisnud tehnilise progressi vaimus edenes teaduslik fantastika kogu Nõukogude Liidus, mis soodustas algul tõlkelise ja hiljem ka omamaise ulme levikut Eestiski. Toonases ulmetõlkes oli tähtsal kohal raamatusari “Seiklusjutte maalt ja merelt”, kus ilmus lääne (Jules Verne’i “Saladuslik saar” 1956, Arthur Conan Doyle’i “Kadunud maailm” ja “Maracoti sügavik” 1958) ja Vene ulmeklassikute (Aleksei Tolstoi “Aelita” ja “Insener Garini hüperboloid” 1958, Aleksandr Beljajevi “Amfiibinimene” ja “Maailmavalitseja” 1960) kõrval ka uuemate autorite teoseid (Ivan Jefremovi “Oikumeeni äärel” 1955 ja “Andromeeda udukogu” 1962, Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa” 1961), kuid ulmet ilmus ka “Loomingu Raamatukogu” sarjas ning ajakirjas Horisont. Selles kontekstis sündisid varajased eesti žanriulme näited, nagu Rein Sepa jutustus “Viimane üksiklane” (sari “Loomingu Raamatukogu”, 1960) ja kuuldemäng “Gaia peab startima” (esitati Eesti Raadios 1962, ilmus kogumikus “Pilk nähtamatusse” 1969), Boris Kaburi menukas lastenäidend “Rops” (lavastati Eesti Draamateatris 1964. aastal) ning noorsoojutustus “Kosmose rannavetes” (1966, pälvis peaauhinna rahvusvahelises ulmekongressil Poznańis 1973. aastal).[3][4] Ulmelisteks võib pidada ka satiirilisi teoseid nagu Artur Alliksaare näidend “Nimetu saar” (1966, LR).
Eesti žanriulme esikteosena nimetatakse sageli siiski alles Henn-Kaarel Hellati kaheosalist romaani “Naiste maailm” (1976–1978), mis ilmus ulme- ja kriminaalkirjanduse sarjas “Mirabilia”. Hellat on ka eestikeelse sõna “ulme” autor, mille ta pakkus algselt välja teadusulme tähenduses artiklis “Ilukirjanduse põnevad provintsid” (Sirp ja Vasar, 18. september 1970). Teiseks märgiliseks teoseks on peetud Eiv Elooni kaksikromaani “Kaksikliik” (1981–1988). Mõlemad kuuluvad küll žanriliselt teadusulmesse, ent keskenduvad hoopis sootemaatikale, mis tõusis 1970. aastatel esile ka eesti kirjanduse peavoolus. Tähelepanuväärseks on peetud Teet Kallase romaani “Heliseb-kõliseb” (1972), Enn Vetemaa satiirilisi teoseid, nagu “Möbiuse leht” (1985–1990) ja “Tulnuk” (1987, LR), Olev Remsu “sürrealistlikku barokkromaani” “Kurbmäng Paabelis” (1989) jmt. Filosoofilise ulme valda võib lugeda Uku Masingu põrandaaluseks jäänud näidendi “Palimplastid” (trükis postuumselt 1995). Eesti nõukogudeaegses ulmes domineeris teadusulme, mis valitses ka ulmetõlgetes: imeulme esines peamiselt lastekirjanduses ning selle tõlgetegi seas oli 1977. aastal ilmunud J. R. R. Tolkieni “Kääbik” erandlik. Vähesel määral kirjutasid Eesti autorid siiski õudusulmet. Neist üheks silmapaistvamaks peetakse Herta Laipaika, kes kasutas oma kunstmuistendeis ohtralt folkloorseid motiive, kriminaalkirjandusega segas õudusulmet aga Juhan Paju.
Ulmekirjandust ilmus Välis-Eestiski, kuigi tugevat traditsiooni ei sündinud ning seosed Kodu-Eesti valdavalt optimistliku tehnoulmega jäid hapraiks. Välis-Eesti ulme tuntuimate näidetena mainitakse tihti August Mälgu novellikogu “Projekt “Viktoria”” ja Karl Ristikivi lühiromaani “Imede saar”, ehkki seda platonistlikul utopismitraditsioonil põhinevat satiirilist teost kirjanduskriitika valdavalt žanriulme kontekstis ei käsitle.
Eesti ulmekirjandus kasvas plahvatuslikult Eesti iseseisvumise järel, mil kirjandusse jõudis uus põlvkond autoreid, kelle tegevust toetasid mitme kirjastuse spetsialiseerumine ulmele (Fantaasia, Skarabeus jt) ja suurkirjastuste üllitatud ulmesarjad (nt Varraku F-sari), ulmetõlgete arvu tõus ja sisulise haarde laienemine, erialased veebilehed ja -ajakirjad (eelkõige ajakirjad Algernon, Mardus ja Reaktor, kuid ka andmebaas Ulmekirjanduse BAAS) ning kindlasti ühe olulisima faktorina ulmesõprade koondumine Eesti Ulmeühingusse, mis on aidanud olulisel määral kaasa eesti ulmekirjanduse kajastamisele peavoolu ajakirjanduses ja kirjanduskriitikas, korraldab ulmehuviliste kokkutulekuid nimega Estcon ning annab alates 1998. aastast välja iga-aastast ulmeauhinda Stalker. 1990. aastate olulisimaks ulmeautoriks on ulmekriitik ja -toimetaja Raul Sulbi nimetanud Tiit Tarlapit, tõstes 1990. aastate esipoolel debüteerinuist esile veel Urmas Alast, Veiko Belialsi, Lew R. Bergi, Marek Simpsonit ja Veikko Vangoneni.[5]
Ehkki 1990. aastate algusest saati on eesti ulmekirjandus tõusude vahel elanud üle ka mõõnasid,[6] on see siiski olnud rikkalikum kui kunagi varem. Tuntumate autorite seas on olnud nii selliseid, kes jäidki ulmele truuks (nt Siim Veskimees oma libertariaanlike tehnoulmeromaanidega) kui ka neid, kes ulmest alustanuna saavutasid märksa laiema kuulsuse teistes kirjandusharudes (eelkõige Andri Riidi poolt “eesti ulme kauaaegseks esinumbriks” tituleeritud Indrek Hargla,[7] kes on kirjutanud kõigis suurtes ulmežanrides ja pälvinud ligi kakskümmend ulmeauhinda Stalker, kuid keda laiem publik tunneb pigem apteeker Melchiori sarja ajalooliste kriminaalromaanide autori ja menukate telesarjade stsenaristina). Žanriliselt on eesti ulmekirjandus lai: siin leidub militaarulmet (Lew R. Berg, Leo Kunnas, Veskimees), imeulmet (Veiko Belials, Karen Orlau), õudusulmet (Maniakkide Tänav, Matt Barker, Orlau), teadusulmet (Kristjan Sander), koomilist ulmet (Andrus Kivirähk, Hargla), ajaloolist ulmet (Tamur Kusnets, Meelis Friedenthal), kosmoseoopereid (Veskimees, Kunnas), sotsiaalulmet (Veskimees), alternatiivajalugu (Urmas Alas, Hargla), aurupunki (Hargla) jpm. Eesti ulmes peegelduvad maailmakirjanduse trendid: noortele suunatud žanriulme on sageli klišeerohke (vampiirid, libahundid, võluolendite koolid), peavoolukirjandusse jõuavad maagiline realism ja muud ulmega piirnevad kirjanduslikud tehnikad (Mehis Heinsaar, Nikolai Baturin), ulmelisi elemente sisaldavad meelelahutuslikud kriminaal- ja naisteromaanid.
Olulisel määral on eesti ulmekirjanduse edenemisele kaasa aidanud pühendunud kirjastajad ja toimetajad, nagu Krista Kaer, Jüri Kallas, Mario Kivistik, Eva Luts, Arvi Nikkarev, Raul Sulbi jt. Eesti kirjandusteadlastest on ulmet, sh eesti ulmekirjandust käsitlenud peamiselt Andrus Org ja Jaak Tomberg.
Viited
1. ↑ Riho Paromonov Ennustus minevikust – Tallinn aastal 2000 Kultuur ja Elu, 2002
2. ↑ Hillar Palamets Pilk sajandi tagant – Tallinn aastal 2000 EPL, 18.12.1999
3. ↑ Ilona Martson Kuulus robot Rops on tagasi! EPL, 10.04.2003
4. ↑ Tarmo Vahter, Krister Kivi “‘Družbaga saagis terve Nõukogude Liit.”‘ Eesti Ekspress, 06.02.2022
5. ↑ Raul Sulbi Kiirpilk Eesti ulmekirjandusele Algernon, jaanuar 2001
6. ↑ Andri Riid. “Tõusud ja mõõnad eesti ulmes”. Reaktor.
7. ↑ Andri Riid Kes on Liivimaa viljakaim ulmekirjanik ehk eesti ulme köidetes Reaktor, juuni 2014
Kirjandus
“Eesti ulme antoloogia”. Tallinn, 2002 (koostas Raul Sulbi). ISBN 9985305361
Välislingid
Ulmeportaal ulme.ee
Ulmekirjanduse BAAS
Jüri Kallas Eesti ulme bibliograafia
Taavi Tuvikene, Jüri Kallas. Eestikeelse ulmekirjanduse bibliograafia
Ulmejutulabor, 2011–2014 tegutsenud ulmejuttude ajaveeb
Andrus Org. Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika Tartu: Tartu Ülikool, 2017 (doktoritöö)
Virgo Siil. Doktoritöö ulmest ilmsi ja ulmsi ERR, 10. mai 2017
Andrus Org. Ulmelised žanriruumid eesti laste- ja noortekirjanduses, ettekanne Tartu linnaraamatukogu algupärase lastekirjanduse päeval, 12. aprill 2017
Andri Riid. Kes on Liivimaa viljakaim ulmekirjanik ehk eesti ulme köidetes Reaktor, juuni 2014
Tiina Sulg. Eesti ulmekogukonna virtuaalsed väljundid Lugemissoovituse blog, 28. oktoober 2011
Karin Klaus. Eesti ulmekirjandus ootab väärilist järelkasvu Pärnu Postimees, 31. jaanuar 2007
Raul Sulbi. Kiirpilk Eesti ulmekirjandusele Algernon, jaanuar 2001
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ulmekirjandus

3. Korrigeeri skeptiku tekst ning nõustu või vaidle vastu

Indrek Avarand
Anunnakid olid TEGELIKULT… Mul on tegelikult üks lähisugulane, kes on küll kahjuks surnud. Tiit Tarlap, ta kirjutas ulmekirjandust. Ja kõik need nn tegelikkused, mis ei kasva nagu loodus, seestpoolt väljapoole inimesena, kultuurina jne kõigega. Eksisteerivadki üksnes ulmena. Et kuskilt mujalt tullakse ja hakatakse siin meid looma. Ükskõik, kui tegelikuks seda kirjutada püütakse või kujundatakse. Vajadus hakkata loogikatega tõestama midagi ja panema erinevast mütoloogiast mingid pildid kokku ei kujunda veel kelleski sellises tegelikkust, kes seda uskuma ei pea ega uskuda ei saagi. See toidab üksnes vertikaalset autoriteeti ja neid kes sellele alluvad, see on selle looduse vastalisuse kaudu kasulik üksnes neile, kes selle vertikaali kaudu teistest kõrgemale ennast asetavad. Ükskõik, mis või kes need müüdid on kirjutanud. Need kõik müüdid on müüdid ja ei vasta mitte mingile tegelikkusele. Mitte ühelgi müüdil ei ole taga tegelikkust ega tõde. Selle pärast need ongi müüdid. Me ei tea, miks oli veeuputus ja kas see oli seotud pooluste sulamisega või oli tegemist millegi muuga. Maa ajaloo jooksul on Maa koor ja kõik kontinendid üsnagi palju liikunud erinevates suundades ja liiguvad edasi. Meteoriidid võivad tekitada hiidlaineid ja kui need lained hõlmavad seda ala, mis oli võimeline säilitama teadmist siis nende kaudu mäletatakse veeuputust, nagu seda mäletavad ka Lõuna Ameerika indiaanlaste ikarosed. Nad laulavad neid laule aga ei tea nemad selle uputuse põhjuseid. Kõik on oletused, nagu ka suur Jumala karistus jne. Kuidagi peab endale ju ära seletama ja nüüd nende seletuste järgi hakata uskuma, et see on tegelikult . No kui just peavad uskuma siis uskugu.

4. Korrasta metatõlge itaalia-eesti – abiks on lõpus algne tekst

Mina olen Aurora, Pleiaadlaste komandör.
Sel oktoobrikuu jooksul tahan teile meelde tuletada, et paljud inimesed Maal on täheseemned, inimesed, kes kannavad endas erinevate galaktiliste rasside olemust. Igal neist rassidest on eriline eesmärk ja toob endaga kaasa oma tarkuse. Siin on laiem nimekiri neist tähetõugudest:
1. 1. Pleiaadlased: valgusolendid, mis aitavad tervendada ja teadvust tõsta. Nad on siin, et meid juhtida meie vaimses kasvamises.
2. Süürlased: nad on pärit Siriuse tähtkujust ja toovad tarkust emotsioonide ja vee kohta. Nad aitavad inimestel mõista oma sügavamaid tundeid.
3. Arktuurlased: Arcturuse järeltulijad, nad on tervendamise ja arenenud tehnoloogia eksperdid. Nad töötavad maa energia tõstmise nimel.
4. Andromedanos: Andromeeda galaktikast inspireerivad nad inimesi uurima uusi võimalusi ja kasvama. Aita levitada teadlikkust.
5. Liranos: Lyra tähtkujust on nad valguse sõdalased, kes kaitsevad inimkonda tumedate jõudude eest. Nad julgustavad julgust ja vaprust.
6. Hüperboreaanid: nad on seotud vaimsuse ja manifestatsiooniga. Nad aitavad meeles pidada meie tõelist potentsiaali ja elada harmoonias.
7. Vaalalised: delfiinide ja vaaladega seotud soodustavad suhtlemist ja emotsionaalset sidet. Nad aitavad meil meeles pidada meie suhet loodusega.
8. Hallid: Kuigi sageli mõistetakse valesti, töötavad mõned hallid inimkonna abistamise nimel selle vaimses evolutsioonis ja tervenemises.
9. Põhjamaad: olendid, kes inspireerivad rahu ja harmooniat, kasupereteenistust ja armastust inimkonnas.
Kümme. Putukaidid: kaasata olendeid, nagu ritsikas ja teised olendid. Nad oskavad hästi telepaatilist suhtlust ja aitavad meil loodusega ühendust saada.
11. Roomajad: neil on tihti halb maine, kuid on mõned, kes püüavad aidata inimkonnal hirmust üle saada ja tasakaalu leida.
12. Teluurlased: need olendid säilitavad Maa tarkuse ja juhivad meid suhetes planeediga.
13. Plejarianos: Pleiadianode grupp, mis keskendub vaimsusele ja aitab meil aktiveerida oma jumalikku potentsiaali.
14. Drakoonlased: Kuigi mõnikord mõistetakse valesti, otsivad mõned transformatsiooni ja aitavad inimkonnal tasakaalu leida.
15. Luurika: ühendatud muusika ja kunstiga, inspireerivad nad loomingulisust ja kunstilist väljendust, edendades kunsti kaudu tervenemist.
16. Nibirulased: Pärinedes planeedilt Nibiru, toovad need olendid teadmisi kosmilisest tasakaalust ja planeedi eest hoolitsemise olulisusest.
17. Krüoniidid: kõrged vibratsioonilised olendid, kes töötavad Maa vaimses ja energeetilises joondumises. Nende missiooniks on aidata inimestel häälestuda enda energiaväljadele.
18. Sirius B: Siriani haru, mis on spetsialiseerunud sügavale tervendustööle ja kasutab helisagedusi, et aidata hingedel terveneda.
19. Alfans: Olendid, kes edendavad galaktikatevahelist rahu ja rassidevahelist koostööd. Tema eesmärk on edendada mõistmist ja armastust kõigi olendite seas.
20. Sethialased: Tuntud oma seose poolest iidse tarkusega, toovad nad õpetusi hinge evolutsiooni ja ühenduse kohta jumalikkusega.
Tähejooksusid on veel palju, kuid praegu pole õige aeg neid mainida. Võib-olla hiljem, kui see on sobiv, saame neid teadmisi koos uurida. Oleme siin, et toetada sind igal sammul. Inimeste ja täherasside ühendus on Maa transformeerimiseks ja helgema tuleviku loomiseks kriitilise tähtsusega.
Teie, Aurora Pleiadiani komandör.
Jõuluvana laama
Õnnistused
(FB robot tõlkis itaalia keelest)
*
Kontrollimiseks itaaliakeelne versioon:

Io sono Aurora, comandante dei Pleiadiani.
In questo mese di ottobre, voglio ricordarti che molti umani sulla Terra sono semi stellari, persone che portano dentro di sé l’essenza di diverse razze galattiche. Ognuna di queste razze ha uno scopo speciale e porta con sé la propria saggezza. Ecco una lista più ampia di queste razze stellari:
1. Pleiadiani: Esseri di luce che aiutano a guarire ed elevare la coscienza. Sono qui per guidarci nella nostra crescita spirituale.
2. Siriani: Vengono dalla costellazione di Sirio e portano saggezza sulle emozioni e sull’acqua. Aiutano le persone a comprendere i loro sentimenti più profondi.
3. Arcturiani: provenienti da Arcturus, sono esperti di guarigione e tecnologia avanzata. Lavorano per elevare l’energia della Terra.
4. Andromedani: Dalla galassia di Andromeda, ispirano le persone a esplorare nuove possibilità e crescere. Aiutano ad espandere la coscienza.
5. Lyriani: Dalla costellazione di Lyra, sono guerrieri di luce che proteggono l’umanità dalle forze oscure. Promuovono coraggio e coraggio.
6. Iperborei: sono connessi con la spiritualità e la manifestazione. Aiutano a ricordare il nostro vero potenziale e a vivere in armonia.
7. Cetacei: correlati a delfini e balene, promuovono la comunicazione e la connessione emotiva. Ci aiutano a ricordare il nostro rapporto con la natura.
8. Greys: Anche se spesso vengono fraintesi, alcuni Grey lavorano per aiutare l’umanità nella sua evoluzione spirituale e nella guarigione.
9. Nordici: Esseri che ispirano pace e armonia, promuovono il servizio e l’amore nell’umanità.
Dieci. Insettoidi: Includono esseri come le mantide e altre creature. Sono bravi nella comunicazione telepatica e ci aiutano a connetterci con la natura.
11. Reptiliani: spesso hanno una cattiva reputazione, ma ci sono alcuni che cercano di aiutare l’umanità a superare la paura e trovare l’equilibrio.
12. Teluriani: Questi esseri preservano la saggezza della Terra e ci guidano nella nostra relazione con il pianeta.
13. Plejariani: un gruppo di Pleiadiani che si concentra sulla spiritualità e ci aiutano ad attivare il nostro potenziale divino.
14. Draconiani: Anche se a volte sono fraintesi, alcuni cercano la trasformazione e aiutare l’umanità a trovare un equilibrio.
15. Lurici: connessi con la musica e l’arte, ispirano la creatività e l’espressione artistica, promuovendo la guarigione attraverso l’arte.
16. Nibiruani: provenienti dal pianeta Nibiru, questi esseri portano conoscenza dell’equilibrio cosmico e dell’importanza di prendersi cura del pianeta.
17. Kryoniti: Esseri ad alta vibrazione che lavorano sull’allineamento spirituale ed energetico della Terra. La loro missione è aiutare gli umani a sintonizzarsi con i loro campi energetici.
18. Sirius B: Un ramo dei siriani specializzato nel lavoro di guarigione profonda e nell’uso di frequenze sonore per aiutare le anime a guarire.
19. Alfani: esseri che promuovono la pace intergalattica e la cooperazione tra razze. Il loro scopo è promuovere la comprensione e l’amore tra tutti gli esseri.
Venti. Sethiani: Conosciuti per il loro legame con la saggezza antica, portano insegnamenti sull’evoluzione dell’anima e sulla connessione con la divinità.
Esistono molte più razze stellari, ma non è il momento di menzionarle. Forse più tardi, quando sarà opportuno, potremo esplorare insieme queste conoscenze. Siamo qui per sostenerti in ogni passo di questo cammino. La connessione tra gli umani e le razze stellari è fondamentale per la trasformazione della Terra e per la creazione di un futuro più luminoso.
Cordiali saluti, Aurora comandante dei Pleiadiani.
Santa Fiamma Benedizioni Enzo Palomba

Meid on nii lihtne sõjaga hirmutada vaatamata sellele, et me ei ole sõda kogenud. Meie vanaemad on eelmise ilmasõja ajal mehed kaotanud, Siberist tagasi tulnud, kõigest hoolimata lapsi saanud ja nad üksinda üles kasvatanud. Kui me pole esiemade mälestusi ka ära kuulanud, siis sõja ja Stalini lõhutud elud ja lood on need inimesed nii ära lõhkunud, et nad on omakorda katkiseid põlvkondi kasvatanud.
Millenniumid sõdu kui inimkonna elulugu on meie keharakkudes ja ihujuppides nii sügavalt sees, et ka sünniaasta hiljem kui 1945 ei muuda tõsiasja, et meie DNAs peituv ühisväljaline mälu teab, kuidas on olla vägistatud ja piinatud, vangistatud ja tapetud ning heitub. Seda ju poliitiline ärivaist ihkabki – võtta ka sealt, kust surmalgi enam midagi võtta ei ole.
Filmidega „1944“ ja „Igitee“ hoiavad Nükanen ja Taska alal võimetut viha ja abitut hirmu. Serbohorvaadi ja kaukaasia hilisemad tragöödiad on õõva volüüminuppu sõdahaaval peale keeranud. Mart Sander on nii teleseriaali kui täispikka filmi „Litsid“ publiku ette laotades lisanud uusi košmaarirakursse, et ei ununeks. Tänu mäletamisele on lihtne meilt riigikaitsemaksu ja kaudselt kaitsevõimet putitavaid kulutusi sisse kasseerida – iseasi, keda kaitseb mahavõetud põlismetsade asemel laiutav polügoon droonide ja rakettidega peetavate sõdade ajastul.
Meid on õpetatud rahvusromantiliseks pidama A.H.Tammsaare riiulipikkust mitmeköitelist romaani „Tõde ja õigus“ – meile võib tunduda lausa nunnu ja naljakas Vargamäe Andrese pidev sõda obsessiivse psühhopaadi ja draamatekitajast egomaniaki Pearuga. Tegelikult võeti siinsetest taludest neil aegadel nekruteid ja soldateid vene impeeriumi sõdatesse ning heal juhul saadi surnukehad tagasi. Geopoliitilise asendi tõttu oleme nii Põhjasõja kui praeguse Ukraina vabadussõja päevil olnud nö võõraste sõdade transiit – rootsi-vene rannajoonetüli järel jäi lisandunud katku ja ikalduse tõttu poolest miljonist järel 30 tuhat eestlast.
Nii Jaan Krossi „Wikmani poisid“ kui ka Mihkel „Kätemaksukontor“ Ulmani, Ain Prosa ja Raivo Suviste ühistöö „Tuulepealne maa“ hoiavad ikka ja jälle eetrisse saadetuna või Jupiteri filmiriiulil saadavana meid toredasti häires, nii et meil pole jõudu tänastest sõdadest tuleneva hinnatõusu vastu vaielda – üha rohkem on tarvis tööd teha, et kogu koletiste ball kinni maksta.
Tolstoi „Sõda ja rahu“ – või „rahvas“ – näitab sedasama, mida Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ Atlanta-ümbruse Põhja-Ameerika kodusõja peeglis – aristokraatide hakkamasaamist või -saamatust tegelikku ellu prantsatamise puhul. Loomulikult pagetakse põlevatest linnadest maale, mis on samuti sõdade käigus kelleltki loendamatute elude hinnaga ära võetud.
Indiaanijuttude ränkräige rajuraske kokkuvõte on Michael Punke „Mees, kes jäi ellu“, mille filmiversiooni peaosas näitab Leonardo di Caprio, et igas sõjas kaotavad eranditult kõik. Mõistagi peale tšõuzenvannide, kes sõja, surma, haiguste ja tragöödiate pealt ohjeldamatult teenivad.
Sõda on äri, mille pealt teenivad poliitikud ja nö preestrid, sõja- ja farmaatsiatööstus ning kõik neid varustavad tootmisharud. Et rahvas selle taltsalt kinni maksaks, hoitaksegi üleval sõjahirmu – see õnnestub eriti hästi juhul, kui militaarset ajuudu asuvad laotama naised. Meestekülvatav hirm on aastatuhandeid rahvamassi liikvel hoidnud enamvähem normaalsus.
Kui leinavad naised tsiviilis asu ei leia, lähevad nemadki rindele. Kui sõdadest tsentrifuugitud planeet ei paku tegelikke töökohti, „hakkavad“ pidetud pädematud nõidadeks. Kui trügimine nõiaturul sunnib temakesi leivakannika eest võitlema, rakendavad naissoost arvamusliidrid samuti hirmutamise oma ärivankri ette ning see on loomuvastane. Naisenergia ülesanne on nii kodus, koolis kui kirikus rahu(stamine) ning naiseliku armastuse väes tasakaalustamine toetugu usule, et naabrid aitavad, lootusele, et Emake Gaia raputab ise oma põrutavate protsessidega end puhtaks ja annab meestele pehmelt öeldes muud tegevust. Usk, lootus ja armastus, teame ju küll…
Amatsoonid on kõigi aegade kardetuimad sõdalased, sest nende alateadlik kirg on järglaste kaitsmine, kuitahes teisemad ambitsioonid on fassaadil. Kilbiga või kilbil – iidne väljend – on toonud kilbiga karjääri militaarspetsialist Rainer Saksale, kuude- ja öödekaupa sõjauudiste edastamine viis Igor Taro Riigikogusse.
Eerik N. Kross on toonud nüüdis-Bondide meetodite hulka militaarrände: „Kolm päeva olin Iisraelis Euroopa riikide parlamendisaadikute delegatsioonis Eesti Riigikogu esindajana. Intensiivne ja informaatiivne.
Rahvas on sõjast väsinud, keskendunum, tõsine, aga vähem šokis ja otsustavama hoiakuga kui kevadel, mil seal viimati pikemalt käisin. Hiljutised edukad operatsioonid Hizbollah vastu ja
Iraani äsjane rünnak 180 ballistilise raketiga, mis kõik Iisraeli õhutõrje ja liitlaste poolt kahjutuks tehti, on üldist meeleolu parandanud. Aga pinge on muidugi õhus ja tulevik tõotab pikka sõda.
Enam kui saja ikka vel Hamasi käes oleva pantvangi saatus muserdab kõiki.
Kuulasime mitut briifingut välisministeeriumis. Räägiti Iraani-ohust, üha rohkem rõhutatkse Iraani, Venemaa ja Hiina liidu ohtu kõigile demokraatiaile. Solidaarsus Ukrainaga kasvab ühiskonnas kiiremini kui valitsus sellele järele tuleb ja otsest relvaabi Ukrainale takistab venelaste õhutõrje ja võime Süüriast Iisraeli ohustada. Küll aga rõhutati, et Iisrael on sõjas, sageli varjatult, Ukrainat abistanud rohkem kui ükskõik millist teist riiki ajaloos.
Mõni päev hiljem esinesin Future Resilience Forumil Londonis ühe keynote kõnelejana. Nagu ikka soovitusega mitte vene ohu pärast muretseda, vaid selle vastu tõhusalt tegutseda. RFR on Theresa May kantseleiülem Fiona Hilli eelmisel aastal algatatud päris esinduslik foorum. 2023. aastal avas selle Rishi Sunak. Seekord rääkisid ka Eric Schmidt, endine Prantsuse peaminister Bernard Cazeneuve, FBI endine asedirektor Dale Killinger, BBC pealik Tim Davie jne. Tujurikkujaid oli esialgu ette nähtud kaks, lisaks mulle ka Zaluzhnyi, aga kindral jäi haigeks, nii et minul tuli siis NATO idatiiva kaitsmisega hakkama saada.“
Kelle sõda tegelikult peetakse ja miks see sünnib, et Põhja-Korea vene poolel ning Lõuna-Korea Ukrainas sõdivad? Esitame selle küsimuse peaministri pooltunnis Kristen Michalile ning kui vastust ei saa, kutsume ta oma kooli ilmsi ja silmsi kõike sõnastama. Selge on, et rändromantikute mehisuse mõõt on Ukrainas käimised ning autosid ja abi viiv sõjaturism.
Meie siin põrnitseme uuema aja vägevaima Vargamäe Andrese Priit Loogi mitmikrolli kriisiksvalmistumise reklaamis ning küsime meelekindlust mitte endale külge haakida sõjahirmulainet, mida ka see hoomamatult suurte summade eest ehitatud reklaam telekast meile tuppa saadab. Toiduvaru-vesi-akud-tikud on loogiline paar-sammu-ees olemisviis, mille korterirahvas on unustanud, aga projektirahade või maksumaksja vere-higi-pisarate eest meie pidev hirmul hoidmine on taotluslik värk. See toimub risti läbi Eesti ladestuva fosforiidi ning juhuslikult samal trajektooril kerkivate reil baltika taristute-laristutega paralleelselt. Lõuad pidada ja…

Oleme tänavuse Eurovisioni poiste seelikud ja sukkpüksid ära naernud ning sealsele kostüümidraamale pürgivale Eesti Laulule on taas sadu uusi muusikapalu saadetud. Ühtlasi ärritus abiturient üsna tõsiselt, kui leidis tekstist väljendi „mõlemasooline“ – sood on 2025. aasta lävel mitmesugused. Vanamoodse poisid-tüdrukud-teksti autor saatis küsimuse legendaarsele dr Imre Rammulile, kes vastas mitmekümnest erimist koosneva mittetäieliku nimekirjaga. Google.translate jäi listi tõlkimisega demi-, trans- ja bi-hätta, nii et meil on võimalus sobivaid termineid leida.
Esmased terminid on meile pärandanud poeet Sapho Lesbose saarelt ning gei Wilde loodud Dorian Gray, kelle geniaalset nihestumist või nihkes geniaalsust on põhjust meenutada mitmetes rakurssides.
Olenemata meie hinnangutest ja võõrastamisest võõrustab europaraad taas ja taas mastaapset meelelahutusäri ning ristub ja põikub meditsiinilise peateega vaid siis, kui on vaja ekspertiisi enne soovahetuslõikust. Friedebert Tuglase loos „Androgüüni päev“ transformeerub hommikul neitsina sündinu õhtupoolikul tiiraseks isasisendiks.
„Gooti kirjanduses tähendab androgüünne olemine mitte olla spetsiifiliselt mehelik ega naiselik, luues seega ebamäärase seksuaalse orientatsiooniga amorfse tegelase. Mõned autorid kombineerivad oma tegelaste iseloomustamisel androgüünsuse bioloogilisi ja sotsiaalseid määratlusi,“ seab teatmeteos meie Tukla gooti meistrite kõrvale.
https://epublications.marquette.edu/gothic_androgyny/#:~:text=In%20Gothic%20literature%2C%20to%20be,the%20characterization%20of%20their%20characters.
Kirjanik Virginia Woolf, kes tõi stooritellingu moodsa meetodina kirjandusse teadvusvood, kujunes King’s College Londonis õppides naistele hariduse ja õiguste nõudjaks ning enam kui 50 keelde tõlgitud teoseid kirjastasid nad abikaasaga oma kirjastuses Hogarth Press. Põhjus, miks geenius kui sugude risttee ja meelekorratuste bukett end 1941. aastal uputas, oli ilmselt muu hulgas ka teise maailmasõja puhkemine loodetud harmoonilise elukorralduse saabumise asemel.
Eesti tuntuimal transseksuaalil Kristel R. Sitzil on lastus üsna rahulikult elada, abielus olla ja briti saatkonnas töötada, sest mõttekaaslane Caroline Cossey tegi oma raamatuga avaliku arvamuse sättimise eeltöö ning sisehäälest lähtuvaid kehakorrigeerijaid on nii palju juurde tulnud, et sünniomase soo muutmisest on saanud norm.
Igaühel, keda erutab sugudevaheline slaalom sügavuti, võib internetist soetada Tracy Hargreavese teose „Androgyny in Modern Literature“ (Springer 2004) – 212 lehekülge ja 55 dollarit. Tasuta pauerpoint on samuti allalaetav.
Lugemise kõrvale võib lobedasti vaadata nt Piret Milderi intervjuud Tai Kuningriigi ladyboy’dega või kuulata mõnd Conchitat või Dana Internationali – sammhaaval muutub inimeste elu sisu õnneks ja õnnistuseks suunas, kus on oluline, mida inimene teeb ja loob, mitte tema isiklik asi, kas ja kellega ta magab.
Dr Imre Rammul aga saatis nimistu koos retseptiga: „Vaata ja imesta! Ja seegi ei ole veel kõik.“

Toimeta robottõlge eestikeelseks.

Sooidentiteetid

Agender 
Soo puudumine või sooga samastumine. Nad võivad kirjeldada end sooneutraalsena või
sootu.  
Bigender 
Inimene, kes kõigub traditsiooniliselt “meeste” ja “naiste” soopõhise käitumise ja
identiteedid. 
Cisgender 
Isik, kelle sünnihetkel määratud sooidentiteet ja bioloogiline sugu on samad. Näiteks need olid
sündinud bioloogiliselt mehena ja väljendada oma sugu meessoost.  
Sooline vedelik
Poisi ja tüdruku segu. Sooliselt muutuv inimene võib alati tunda end kahe traditsioonilise seguna
soost, kuid võib mõnel päeval tunda end rohkem mehena ja mõnel päeval rohkem naisena.
Genderqueer
Soolise identiteedi märgis, mida sageli kasutavad inimesed, kes ei samasta end meheks või naiseks olemisega katustermin paljude sooliselt mittevastavate või mittebinaarsete identiteetide jaoks. 
Interseksuaal
Inimene, kes on sündinud reproduktiivse või seksuaalse anatoomiaga, mis ei näi sobivat tüüpiliste määratlustega naine või mees. Näiteks võib inimene sündida väliselt naisena, kuid tal on
enamasti meestele tüüpiline anatoomia seestpoolt. 
Soovariant
Keegi, kes oma olemuselt või valikuliselt ei vasta ühiskonna soopõhistele ootustele  
Mx.
Kas tiitel (nt härra, proua jne), mis on sooneutraalne. Hääldatudmiks (sarnaselt ms-ga) on sageli võimalus valik inimestele, kes ei tunne end cisseksina.
Kolmas sugu
Mõiste isiku kohta, kes ei samastu ei mehe ega naisega, vaid samastub teise sooga.
Seda sookategooriat kasutavad ühiskonnad, mis tunnustavad kolme või enamat sugu, nii kaasaegset kui ka ajalooline ja on ka kontseptuaalne termin, mis tähendab erinevatele seda kasutavatele inimestele erinevaid asju. 
Transsooline
Isik, kes elab sünnijärgse soo alusel eeldatavast erinevast soost. 
Kahe Vaimuga
See on katustermin, mida põlisameeriklased traditsiooniliselt kasutavad valdavate isikute äratundmiseks mõlema soo omadused 
Ze / Hir 
Alternatiivsed asesõnad, mis on sooneutraalsed. Hääldatud /zee/ ja /siin/ asendavad need “tema” ja “ta” ja vastavalt “tema” ja “tema”. Teise võimalusena mõned inimesed, kes ei tunne end mugavalt/ei võta teda omaks kasutage sooneutraalse ainsuse asesõnana mitmuse asesõna “need/nemad”.
Novigend
Sooidentiteet, mida kasutavad inimesed, kellel on olemasolev sugu, mida ei saa kirjeldada
keel selle keerulise ja ainulaadse olemuse tõttu.
Aliagender
Mittebinaarne sooidentiteet, mis ei sobi olemasolevate sooskeemide või konstruktsioonidega.
Aporagender
Nii katustermin kui ka mittebinaarne sooline identiteet, mis kirjeldab spetsiifilise omamise kogemust
sugu, mis erineb meessoost, naisest või nende kahe kombinatsioonist.
Boi
Termin, mida kasutatakse peamiselt LGBTQIA+ kogukondades ja mis tavaliselt kirjeldab kedagi, kellel on esitlus, seksuaalsus või sugu, mida peetakse poisilikuks.
Demipoiss
See mittebinaarne sooidentiteet kirjeldab kedagi, kes identifitseerib end osaliselt poisi, mehe või mehelikuna.
Mõiste demipoiss räägib meile kellegi soolisest identiteedist, kuid ei edasta mingit teavet
sugu või kellelegi sündides määratud sugu.
Demipoiss võib end tuvastada kui tsissoolist või transiiti.
Demigender
See katustermin hõlmab tavaliselt mittebinaarseid sooidentiteete ja kasutab eesliidet “demi-” tähistamaks
teatud sooga osalise samastumise või seotuse kogemus.
See võib hõlmata järgmist:
 pooltüdruk
 demipoiss
 demienby
 demitrans
Pooltüdruk
See mittebinaarne sooidentiteet kirjeldab kedagi, kes identifitseerib end osaliselt tüdruku, naise, naise või naisena.
naiselik.
Mõiste demigirl räägib meile kellegi soolisest identiteedist, kuid ei edasta mingit teavet
sugu või kellelegi sündides määratud sugu.
Demigirl võib end tuvastada ka tsisseks või transiks.
Düaadiline
See kirjeldab inimesi, kellel on sugutunnused, nagu kromosoomid, hormoonid, siseorganid või
anatoomia – mida saab hõlpsasti liigitada mehe või naise binaarsesse sooraamistikku.
Dyadic edastab teavet kellegi sooomaduste kohta, kuid ei näita midagi tema kohta
sugu.
Keskelt naiselik
See kirjeldab inimesi, kes peavad oma sugu naiselikuks või naiselikuks.
Mõned keskse naiselikkusega inimesed samastuvad ka sõnaga naine, kuid teised mitte.
Mõiste naiselik-keskne räägib teile kellegi soolise identiteedi kohta, kuid ei edasta mingit teavet
neile sündides määratud soo või soo kohta.
Naiselik esitlemine
See kirjeldab inimesi, kellel on sooline väljendus või esitus, mida nemad või teised liigitavad
naiselik.
Naiselik esitus on termin, mis hõlmab seda osa kellegi soost, mida näidatakse väljastpoolt
nende stiili, välimuse, füüsiliste omaduste, maneeride või kehakeele aspektide kaudu.
See termin ei näita tingimata midagi selle kohta, kuidas keegi oma sugu või sugu tuvastab
või neile sündides määratud sugu.
Femme
See on soolise identiteedi või väljenduse silt, mis kirjeldab kedagi, kelle sugu on kalduvus
naiselikkuse poole.
Mõned naised tunnevad end ka naistena, samas kui paljud teised seda ei tee.
Femme näitab, kuidas keegi oma sugu kogeb või väljendab, ja ei anna seda
teave neile sünnihetkel määratud soo või soo kohta.
Sooliselt apaatne
See termin kirjeldab kedagi, kes ei identifitseeri end tugevalt ühegi soo või soomärgisega.
Mõned sooliselt apaatsed inimesed kasutavad ka termineid, mis näitavad nende suhet määratud soo või sooga
neile sündides – näiteks cis-apaatsed või transapaatilised –, samas kui teised seda ei tee.
Üldiselt näitavad sooliselt apaatsed inimesed paindlikku, avatust ja “mitte hoolivat” suhtumist.
selle kohta, kuidas teised sooidentiteeti või esitusviisi tajuvad ja märgistavad.
Sooneutraalsed asesõnad
Need asesõnad ei ole stereotüüpselt ega kultuuriliselt liigitatud mees- või naissoost, mehelikuks või naiselikuks,
või meestele või naistele.
Sooneutraalseid asesõnu kasutavad nii cis- kui ka transsoolised isikud, et kinnitada ja
edastada olulist teavet selle kohta, kes nad on ja kuidas nad soovivad, et neile viidataks.
Näited:
 nemad/nemad/nende omad
 ze/hir/hirs
 ze/zir/zirs
 xe/xem/xyrs
Genderfuck
Sarnaselt terminiga sooline moonutaja hõlmab genderfuck sooga võitlemist või selle lammutamist.
binaarsed ja stereotüübid soolise identiteedi, väljenduse või esituse kaudu, mis seab väljakutse olemasolevatele normidele
ja ootused antud kultuurikontekstis.
Graygender
Sootermin, mis kirjeldab kedagi, kes kogeb soolise identiteedi või soolise väljenduse suhtes ambivalentsust,
ja ei samastu täielikult binaarse sooga, mis on eranditult mees või naine.
Maverique
See mittebinaarne sooidentiteet rõhutab soo sisemist kogemust.
See kirjeldab neid, kes kogevad sugu või kellel on olemasolevast sõltumatu sooline identiteet
sookategooriad ja määratlused, nagu mees või naine, mees või naine, mehelik või naiselik, ja
androgüünne või neutraalne.
Mitmesooline
Seda katusterminit kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kellel on rohkem kui üks sooline identiteet.
Muud soomärgised, mis kuuluvad mitme soo katusvarju alla, on järgmised:
 bigender
 kolmik
 pangender
 mitmesooline
Mõnel juhul võib selle vihmavarju alla kuuluda ka “genderfluid”.
Neutrois
Seda mittebinaarset identiteeti ja katusterminit kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kellel on muu sugu
eranditult mees või naine.
Neutrois võib olla laiem mõiste, mis hõlmab muid sooidentiteete, nagu mittebinaarne, sugu,
genderfluid ehk sootu.
Trigender
See sooline identiteet kirjeldab kolme soolise identiteedi kogemust, kas samaaegselt või üle
aega.
See termin tähistab soolise identiteedi arvu, mida keegi kogeb, kuid ei näita tingimata
millised sood sisalduvad antud isiku kolmikidentiteedis.

Sina ju ei ole tähistaevasse vaadates üks miljonitest, kes näeb Universumit tapeedina – oh, virmalised, ah, täht langes, soovime – ja head ööd! Oled pigem see, kes tunneb Siriust silmitsedes koduigatsust ning võibolla käib une ajal seal puhkamas ja mängimas. Oled võibolla üks neist vähestest, kes mäletab – ehkki Traversi selgelt läbinägelikus teoses „Mary Poppins“ väidavad linnud, et pärast hammaste lõikumist ja kõnelema õppimist unustavad kõik inimesed kõik – ja ongi kõik. Sa tead, et esoteerikaks ja spirituaalsuseks nimetatu võib olla täiesti tavaline olemise viis.
Oled kogenud komponeerimist ja kirjutamist, maalimist ja tantsimist – seega tead, et väljamõtlemine tähendab tegelikult väljas olemasoleva siiatoomist ja tekstiks või lauluks loomist. Sa tead, et sa tead, et inspiratsioon on ühtlasi missioon – ärakäimine ja mentaalne mammutijaht varjude vastu, valgustuse poolt.
Selleks, et 1% inimkonnast hoiaks enda käes 90% planeedi küllusest, on meid hoolega juhmistatud, et me ei teaks, näeks ega mäletaks. Akasha ja Avesta aegadest alates jäädvustatud pühakiri on mannetuks moonutatud – tõelise Loo asemel saame vastu pead ja südant hirmutamise ja ähvardamisega, mis ei ole tegelikult ei Piibli ega 10 käsu mõte.
Ühest küljest on teiste tsivilisatsioonide maamärgid – püramiidid jmt – ning pooljumalate ja nn mütoloogiliste olendite joonised kõigil kontinentidel. Teisalt ilmuvad järkjärgult liustike ja merede alt Atlantise väravad jt ulmevaldkonda arvatud maad ja rahvad.
Samal ajal, kui Nikola Tesla oli analoogselt Elon Muskiga ühenduses Andromeeda ja Plejaadidega ning tõi sealt nn futuristlikud teadmised ja leiutised, kirjutas meiemaine Matthias Johann Eisen hämmastavalt tegeliku teose „Tallinn aastal 2000“. Illuminaatide võimu säilitamiseks näljutati Ameerikas galaktikatevaheliste teadmiste Maale-tooja Tesla sisuliselt surnuks samal ajal, mil geniaalne keeleuuendaja Johannes Aavik tõlkis Edgar Alan Poe kolekirjandust, et me teaksime varjumaailma olemasolust.
Eurooplased Friedebert Tuglas, H.G. Welles, August Gailit, Jules Verne ja Juhan Jaik justkui fantaseerisid end kirjandusklassikuteks, ent nüüd ilmneb alailma, et nad kirjeldasid tegelikkust.
Vana Testamendi loomislugu räägib Aadamast ja Eevast, kelle taust näib olevat kõike muud kui ahvist arenemine: klooniti erinevaid võimalikke monatoomse kulla kaevajaid, et mitte Gaia kaksikplaneedi Nibiru vahet pidevalt edasi-tagasi lennata. Sobivaimaks osutus praegune inimkuju, kes pärast kvaliteedikontrolli läbimist sätiti sigivaks – Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja kõik see küljeluu jutt. Sealt edasi oleme olnud sigivad orjad, keda on koheldud kuuleka haljasmassina. Läbi millenniumide kestab küsimus: kes on need NEMAD, kes homo sapiensi nii edukalt homo habilise tasemel ketis hoiavad…
Anunnakide sotsiaalmeediagrupi profiilil meenutatakse: „1976. aastal ilmunud raamatu „The Twelfth Planet“ autor vene-ameerika geenius Zecharia Sitchin väitis, et anunnakid olid sellal tegelikult avastamata planeedilt Nibiru pärit maaväliste olendite rass, kes tuli Maale umbes 500 000 aastat tagasi kulda kaevandama.
Sitchini sõnul kujundasid anunnakid geneetiliselt muundatud homo erectuse, et luua kaasaegsed inimesed oma orjadeks. Sitchin väitis, et anunnakid olid sunnitud Maalt lahkuma, kui Antarktika liustikud sulasid, põhjustades Noa-aegse üleujutuse, mis hävitas ka anunnakide baasid Maal. Need tuli uuesti üles ehitada ja nefilimid, kes vajasid selle tohutu jõupingutuse jaoks rohkem inimesi, õpetasid neile põllumajandust.
Ronald H. Fritze kirjutab, et Sitchini sõnul ehitasid anunnakid üle maailma püramiide ​​ja kõiki teisi monumentaalseid ehitisi, mida muistsed ja praegusedki astroteoreetikud peavad võimatuks ehitada ilma kõrgetasemeliste tehnoloogiateta. Inimese ja tulnuka hübriididest ehk pooljumalatest osa võib veel tänapäevalgi elus olla, teadmata oma tulnukatest esivanematest. Sitchin laiendas seda mütoloogiat hilisemates töödes, sealhulgas „The Stairway to Heaven“ (1980) ja „The Wars of Gods and Men“ (1985). Teoses „The End of Days: Armageddon and the Prophecy of the Return“ (2007) ennustas Sitchin, et anunnakid naasevad maa peale, võibolla juba 2012. aastal, mis vastab Mesoameerika pika loendamise kalendri lõpule.“
Ei ole välistatud, et need naasmised on toimunud keharöövidena: vaadake nt Putini silmi… Täheseemnete-valgustööliste võrgustik 144K on samal ajal aktiveerunud, üksteist üles leidnud ning teenib sageduse tõusu teabe levitamisega. Need sõnumid toimivad nagu kivile tilgutamine: tulime eluga läbi nõukogude aja, jõuavad tilkhaaval pärale ka selgitused inglite, pooljumalate, hübriidide,
delfiinide, ükssarvikute ja pegasuste ning lõviinimeste kohta.
Lugesime nõukaajal A.C. Doyle’i varamut ning Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ ja „Insener Garini hüperboloidi“, Ivan Jefimovi „Andromeda udukogu“ja vendi Strugatskeid. Ka Boris Kabur, Rein Sepp, Artur Alliksaar ja H.K. Hellat on hõlmatud fantastikute nimistusse.
Enne wikisse seestumist ole hoiatatud – võidki jääda sinna uitama.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_fictional_galactic_communities
Kõigi ajastute ja kontinenteide samu pilte-kujusid-teadmisi on eesti rujaks vorminud Karl Ristikivi, Juhan Paju, Nikolai Baturin, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Leo Kunnas, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Olev Remsu. UFOd – maakeeli TLOd – ja jutuks ei ole telod! – annavad pidevat tööd utoopia ja ulme, ruja ja fantaasia tänastele tähtedele nagu Jüri Kallas, Eva Luts ja Krista Kaer.
Me teame, et peaingel Michael kaitseb, Uriel tasakaalustab ja Rafael tervendab ning just ajal, mil pilk langeb David Weberi raamatule „Excalibur“, pojapoeg meisterdab selle. Mõtiskleme võimaluse üle, et peainglid kui Jumala kehastused on Jeshuaga kõrvuti ka Buddha, Muhamed, Krishna…
Tunneme end koduselt sõnamaastikel a la Isaac Asimovi „The Hazing“, Yoshiki Tanaka „Legend of Galactic Heroes“ või Pierre Barbet’ sõnamaalingud ning küsime üha nõudlikumalt: „Kuhu ma kuulun?“
Minu hing on valinud selle keha ning pere ja kodu, rahva ja riigi. Kodanikuna olen justkui valinud kuuluda Euroopa Liitu ning NATO-ta 2025. aasta künnisel üldse ei saa. Miks me siis laseme manipulaatoritel biorobotite dresseerijatel ajuudutada, et Galaktiline Föderatsioon on uhhuu ning koostöö ja kohalolek Linnutee naabritga on hihii. Oleme üles kasvanud, padja all Eno Raua poliitkorrektselt ridade vahele peidetud tegelikkuse teadvustamisega „Lugu lendavate taldrikutega“. Nüüd tulevad järjest päevavalgele aastakümneid salatud kohtumised kaugelnurga naabrimeestega ja nende õhusõidukite kräšid.
Teadmatuses hoidmine aitab pisendada, tühistada ja hirmutada – nagu ka väidetavad inimröövid ja nende käigus paigaldatud kiibid, millega inimesekest ühtaegu nii uurida kui programmeerida.
Kuningas, partei, imperaator on ülim… Neist sõltuvuse-katkisuse-abituse vastu on mitmed põlvkonnad end vaktsineerinud filmidega „Tähesõjad“, „Startreck“, „Extra Terristial“. Püramiidideküla Margus Aru filmil „Nora“ on eelkäija „Hukkunud alpinisti hotell“, milles kirjeldatu teostubki.
Sinu oma perekonna iga liikme kodu võib olla erinevas tsivilisatsioonis – appi, hurraa! Ah, tühja kah, Universumist välja ikka ei saa, kuni „teadlased on kindlaks teinud, et…“

Sa võid elada peadpidi kõrvaklappides ja silmini nuhvlis, aga moel või teisel jõuab kasvõi sinu alateadvusesse iga päev mitmeid kordi Maarja nimi. Vanaema räägib rästikuid talveunele keelitavast ussimaarjapäevast ja väidab, et maarja sõnajalad sobivad ainult kalmistule, sest seonduvad kaduvikuga nagu dinosaurusteajastu saadikud. Paelusside väljaajamiseks viime tänapäeval medikamente ostes oma raha apteegi kaudu farmaatsiatööstusele, ehkki kõigi tõbede vastu on abi su koduukse ees olemas.
Sinu uks ja kodu asuvad Maarja nimesse pühitsetud maal, mille puhul sul on vabadus valida, kas tajud seda Jumalaema neitsi Maarja või armastatu Maarja Magdaleena nimena. Peapiiskop nimetab Jeesuse tütre ema Johannese kõrval apostlite apostliks ning Rapla kahetorniline kirik on temanimeline – see on omamoodi julgustükk, kuivõrd kõikvõimalikud sildistajad on seda naist langenuks ja paheliseks põlastanud.
Suhtumised settivad ja teisenevad: Maarjamäe memoriaal justkui ei saa olla rahule pühendatud obelisk kui niisugune, nagu nõukogudeaegsed inimesed ei igatsenuks õigust ja õiglust maapealses paradiisis, mille saabumine ikka veel viibib.
Loetlegem tänaseid Maarja-nimelisi: Kangro, Kaplinski, Ilus, Lõhmus, Jakobson.
Maarja Kangro on Eesti Kirjanike Liidu esi… kes? Esinaine ei ole just päris tiitel, olgu siis juhtijanna, juhitar. Daam, kelle ema on Leelo Tungal ja isa helilooja Raimo Kangro, kirjutas äsja: „Che fai tu, luna, in ciel? Kirjanike Liiduga on täna ühendust võtnud juba mitu hullu, mõni ka ukse taga käinud…“
Maarja Kaplinski on Jaan Kaplinski tütar, kes õppis Rootsis Moreno instituudis psühhodraamat ning on vabakutseline digisisu autor, mida iganes see tähendab.
Maarja-Liis Ilus kõlab rahvuskehandi kõrvus kaelakee häälena ning on läbi erinevate telesaadete jaganud nii võistleja kui žüriiliikmena lootust, et klassikaline elegants ja intelligentne ilu jääb.
Maarja Lõhmuseid on lausa kaks – Tartu Ülikoolis töötav kaunis raadiohääl, Aivo Lõhmuse lesk ning Lea Maarja, kes oli Eesti ettevõtluse algusaegadel suurima skooriga alustaja ja täna tegeleb vabastava hingamise jm tervendusega.
Maarja Jakobson on üldtuntuim seriaalist „Õnne 13“, ent kõnetavaima ja mitmekihilisima rolli lõi filmis „Stiilipidu“ kuritarvitatud tütarlapsest kostüümilaenutajaks, kes end Sossi mäel tõestab. Olgu muude klassikokkutulekute ja sügisballidega nii kõrini kui just on – suurima teene on andekas kaunitar meie rahvale teinud nelja lapse emana.
Mis puutub Maarjamaasse enesesse, siis temaga on sama nagu lähedase inimesega – kaugelt paistab paremini. Mine kasvõi mõneks tunniks võõrsile – ei saa me läbi Lätita, Soome käib mõistagi kah. Tunned ka emakeelsete isamaa teeviitadeta, et oled kohal. Oled siin, kuhu seekord sündida otsustasid ning see ei ole nõrkadele.

Kui mina oleksin seaduselooja
Kati Murutar – eesti keele ja meele õpetaja
Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Maraton ulatati meile teatepulgana kui küsimus: mida enda ja Maaga edasi teed, inimene?
Ivo Känd
66aastane maratoonar
Mitte enesekiituseks, vaid kauaste sõprade soovil jutustan maratoonariks olemisest ning kahe ja poole tuhande aastasest tavast, mille esimene „harrastaja“ jooksis end Ateena ja Pärsia vahelise sõja ajal sõnumitoojana paraku surnuks. Minu sõnum on sulle, 21. sajandi noor, kes sa nii sõnumite kui iseenese haldamisel üksnes pöidlalihaseid valdad.
Esiteks kujuta palun ette, mis juhtub, kui elekter ja seega levi kaob. Praegu oled ähmis sellepärast, et hariduspoliitikute töölaual on koolide nutivabaks käskimise seadus. Mis siis, kui kõike peabki oma käte ja jalgade abiga tegema, ehitama, kasvatama ja kohale toimetama?
Mina, vanamees-kuuskümmend kuus – nagu vemmalvärsis – teen oma kodus kapitaalremonti sellepärast viiendat aastat, et ma treenin nii jooksu-, suusa- kui jalgrattamaratonideks pidevalt ja teadlikult, et mitte antiik-kreeka sõjaväljade kangelase kombel jalalt kukkuda.

Tehke sporti, mitte sõda!
Inimkonna ajalugu on olnud üleüldine sõdade jada. 3300 aastat toimunud Trooja sõjast, kus vastane „kingitud hobuse“ sees oma linna lasti ja hukkuti, õpiti. Ateena ja Sparta tugevad linnriigid – umbes sama suured kui Eesti, muide… – said tänu 777 eKr alanud Olümpiamängude traditsioonile jagu väga suure ülekaaluga pärslastest. Sportlike kreeklaste vabadussõda panigi aluse klassikalise Kreeka tsivilisatsioonile.
Viimastel aegadel on rahvast nõrgestatud atleetika eraldamisega teistest eluvaldkondadest. Ennemuiste öeldi, et terves kehas on terve vaim ning teati, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Nüüd on kehakultuur terviklikust inimesest otsekui eraldatud ning tugitoolisportlastele on huvitavam tsirkus ümber uue ROK-i presidendi valimise kui sport ise.
Sport ei ela maailmas oma reeglite järgi, nii professionaalsel kui harrastusspordil on ühiskonnas oma sotsiaalne roll. Iga hea treener ja tippsportlane on ühtlasi avaliku elu tegelane oma eeskujuga.
Olenevalt sellest, kas 21. sajandi mugavustsooni inimene spordib pöialdega ekraanidel, tugitoolis või päriselt, on olümpiamedalistide-tipptegijate ja rahvasportlaste vahel veel seltskond tulemusele orienteeritud harrastajad, keda igapäevase treeningu järel raja lihtsalt läbimine ei rahulda. Mina olen üks neist ega aja taga kuulsust, vaid tahan koos teiste startitulijatega nii endale kui lähedastele näidata eeskuju ja tõestada elu võimalikkust surmani.

Surmani sadulas
Meie, erinevaid ameteid pidavad veteranid, liigutame ennast iga päev ka korteris elades ja kontoris töötades: jõusaalis, jalgratta seljas, jooksurajal, palliplatsil ja ujulas – kusjuures mitte spaa mõttes. Selleks, et maratonil piinlikul kombel mitte maha surra – siis oleks ju eeskuju asemel tahtmatu hoiatus – meie, väärikad tippude tempoga kaasa ei lähe.
Samas on elupõlised tegijad tõelised endurod, nagu meie riigi President. Tema seisab iga päev tunde jalul, kätleb ja vestleb ning annab intervjuusid. Samasugused dye hard kuuekümnesed haaravad võistlusrajal kiiruga jõujoogi ilma suuremat hoogu kaotamata ja kütavad finiši poole. Minu kogemuse põhjal kohtuvad rajal sarnase suhtumisega persoonid. Alati iga ilmaga olemas.
Vahel juhtub, mis seal pattu salata, et piisavalt ei ole harjutatud ja ettevalmistus on eraelu uperpallide tõttu nigel, aga maratonil tekib mõnikord üsna üleinimlik jonnakus edasi rühkida. Veri ninast väljas koha nimel maratonirajal neljandas või viiendas sajas… Miks küll?
Aastakümneid sporti teinuna julgen väita, et eduelamus ja eneseteostuslik võidurõõm kaalub nii vaimsed kui füüsilised vigastused üles. Julgen lisada, et eakamatele sportlike eluviiside harrastajatele on tähtis mängu ilu ja mõõdukus ning tervena elatud aastad. Sportimisega kaasneb vahva võistlusvaim ja kamraadlus, mis kannab endas energiat, milles isiklik ego asendub ühtsustundega. Selline toetus ja isetu heasoovlikkus võiks eksisteerida ka meie igapäevases elus-olus.
Mitte kõik meist ei ole loodud juhipositsioonile, enamik meist ei saaks hakkama presidendi ametiga, kuid see ei takista meil suurel tervikpildil teistele toeks olla. See peaks pigem aitama rõõmu tunda oma tuttavate ja kaasmaalaste saavutuste üle – see annab võimaluse tunda end osalisena kollektiivses võidus. Peaks tekkima sünergia, jõud, mis ületab osade summa, sest koostööga saavutatakse rohkem kui eriosade üksi töötamisega: tekib efekt 2+2 = 5!
Julgen ümber lükata müüdi „tippsport on tervisele kahjulik ja eluohtlik!“ Mitmete riikide uuringutest selgub, et olümpiasportlased elavad tavainimestest keskmiselt 5 aastat kauem, neil on ka väiksem vähirisk ning maletajatest mõttesportlased saavad harvem Alzheimeri tõve.
Riigijuhtimine ja spordipoliitika kui maraton
Inimkond on olnud pideval teekonnal 1000aastase rahuriigi poole ning selle utoopilise maratoni finišijoon veel ei paista. Rahuriigi ühe loomuliku osa – spordielu korraldamine algab päriselt toimivast riigist, kus poliitikutel on terviklik mõistmine, mida ei pärsi vaesus.
Edukal omariikluse maratonil ei saa nii olla, et kooliprogrammi on lisatud vähe kehalist kasvatust – kurb on vaadata, et koolide kõrval asuvad spordihooned on sageli pooltühjad. Endine EOK juht Urmas Sõõrumaa on korduvalt küsinud riigilt spordile 10 miljonit. Laskemoonale 1,5 miljardit – keegi ei vaidle vastu. Rail Balticale kui sajandi laristule või lausa pettusele 400 miljonit – peab saama. Kuid kuhu jääb sulguvate koolide ja teatrite kiiluvees Eesti rahva tervisliku eluviisi toetus?
Eesti Olümpiakomitee uus president Kersti Kaljulaid – suhtumised uutesse tuultesse on mõistagi vastandlikud – tähendab EOK-le selget suunamuutust. Kadrioru lossis karastununa ja pisut puhanuna tuli inimene, kes ütles ja võitis. Tema oluline ülesanne on EOK liikmete, alaliitude lahknevused ja kaotajaks jäänud kandidaatide toetajate eriarvamused siluda reaalsete tegudega.
Väikeriikidel nagu Eesti läheb olümpiamedalite võitmine aina raskemaks, sest paratamatute kulude toel on vaja kokku viia suur talent ja töökus. Meie medalilootus on mitte-massialadel – näiteks kümnevõistlus ja epeevehklemine. Juba lähiajal hakkab sporditeadus ja tehisintellekt sporti mõjutama, muutub sportlaste brändimine, senisest olulisem on fännide pühendumus. Spordifilosoofia hakkab kiiremini arenema ja/või antiigis tuntud hästi unustatud vana meelde tuletama, sest ilma suure ideeta jääb areng poolikuks. Tõuseb ka spordieetika tähendus.
Olen jälginud aastaid meie päevapoliitikat kui kompromissikunsti piiratud ressursside tingimustes, kus reaalsed võimalused ratsionaalseks otsustamiseks ja vastavaks tegutsemiseks on piiratud ning see tekitab stressi igal elualal. Ühiskond ei vaja marginaalseid tühikargajaid, kellele maksmine meid pankrotti ajab, vaid otsustusjulgust, mille tagab kompetents.
Millise Maa põidlapõlvkonnale pärandame?
Ei hakka suisa ökoradikaalset kihutuskõnet pidama ega torisema, et motovärk, mis nii nagu taevas, nõnda ka maa peal naftat põletab, ei ole tegelikult üldse sport. Triibuline taevas, raskemetallidest võimendatud virmalised ja looduskatastroofid räägivad ise enda eest – meie planeet ei kannata rohkem ületarbimist ja saastamist välja.
Olemegi tagasi sportlikkuse juures – alanud apokalüpsisest ujub välja see, kes valdab oma keha ja elementaarseid tööoskusi. Võimalik, et loodus ise lõpetab sõjad, võitlused ja võistlused. Ellujääjatel tuleb luua uus tsivilisatsioon.
Ehk juba vähemalt prooviks enne ilmselgelt saabuvat krahhi nii töö- kui eraelus leppida tõsiasjaga, et kadedus ja võrdlemine ei vii meid lähedalegi sellele, kuhu toetus ja heasüdamlikkus viib. Kui õige kiirgaks juba täna rohkem abivalmidust ja koostööd ning tunneks siirast rõõmu nende üle, kes julgeid samme astudes vägevaid asju korda saadavad.
Võtkem rahvajuhte valides ja toimivat riiki luues eeskuju spordist ja prooviks rohkem mõista, et teise inimese individuaalne eesmärk ei saa meie erakordsust pärssida – toetagem ja tunnustagem ligimest, sest nii toetame samapalju iseennast.
Ei salga, pigem kinnitan, et hoian end vormis selleks, et süvenevalt hulludel aegadel ellu jääda – sama soovitan ka sulle, kes sa seda teksti netilehel pöidlaid libistades skrollid. Kui tuluke hakkas vilkuma, viska pilk saidile sportos.eu – sealt näed tulevasi võistlusi. Enese mõistlikuks ettevalmistuseks vaata nõu maratonimees.ee, jooks.ee, jooksja.ee, jooksujonn.wordpress.com – suusamaratoni asjus sirvi skiwax.ee ning atleetliku koosmeele saavutamisel aitab sportpartner.com.

Lumivalgekese kiri jõuluvanale

Elas kord Lumivalgeke. Ta oli vendade Jacob ja Wilhelm Grimmi kirjutatud muinasloo kangelanna koos seitsme pöialpoisiga. Ta oli nii kaunis, et peeglikeselt seina peal vastu vahtimist saanud kuri võõrasema sängitas ta mürgiõunaga surmaunele printsi suudluseni. Läks õnneks, et temani surivoodini jõudis oma ning Okasroosikese klaaskirstuni tema õige prints.
Charles Perraut, kes on Okasroosikese autor, kirjutas 1697. aastal ka Tuhkatriinu loo ning tänu sellele, et oli mõlema metafoorse ohvri looja, vähemasti teadis kummalegi oma printsi kirjutada. Vennad Grimmid nimetasid Lumivalgekese kallima üldse vapraks kuningapojaks. On küll teadmata, kes ja millal näärivana kõrvale preili Lumehelbekese leiutas – üks, mis kindel – Snegurotška ei ole näärivana naine ja näärivana ei ole jõuluvana.
2017. aastal mängis noortestuudio MINA OLEN Südamesalu õunaaias mõttega, mis saab keskealisest Pinocchiost, kliimaksis Punamütsikesest, Hollywoodist Südamesallu sattunud Fionast ilma Shrekita ja lõpuks ometi „printsi“ kohanud Lumivalgekesest.
Peeglike-peeglike seina peal purunes nii mängupaika korrastades kui stuudiot käivitades talgute käigus korduvalt ning ebausumanatud seitse aastat õnnetut armastust tuli ära. Printsimänginu oli hoopis viinakuradit orjav sillaalune Dickensi lugudest, kes on tänini hea näitleja ning kõrgstiilist unistav prügikastikass a la James Elliotti „Kassid“ või sirtakit imiteeriv zombi-Zorbas.
Kasse ja kõiki teisi loomi-linde ju Lumivalgeke mõistab ja armastab keskealisena ja vanuigi ka, aga kellekski teiseks ükski muinasjututegelane aastate jooksul ei saa ning erinevate muinasjuttude tegelastest paare ei moodustu. Keskeakriisis Lumivalgeke ei ole Kunsmoor ei ole kunagi olnud Rapuntsel ega Vaprake.
Südamesalu salavägi on endiselt armastus, mida tõestas Lumivalgekese ja libaprintsi fopaa. Üle seitsme maa ja mere elab ja särab endiselt Haldjate kuninganna kui hõrk versioon vana tarka naist, Väike Merineitsi ja Pinocchio, Fiona ja Metsavana, Punamütsike ja Hunt on igaüks oma muinasmaa loonud ja õigete kaaslastega õnnelikuks saanud.
Lisaks sellele, et printsid on igas muinasjutus erinevad, ühendavad Lumivalgekest ja Snegurotškat seitse pöialpoissi. Kes need päkapikud on? Inimloomuse aspektid, härjapõlvlased, lapsed, mehed?
„Kallis Jõuluvana!
Mina, peagi 60aastane Lumivalgeke tean väga hästi, et oled lähenevate jõulude tõttu juba tänagi sama hõivatud kui Jumal isegi. Mõtlesin läbipõlenuna viimastele aegadele tagasi, et elu saaks arukamana minna edasi. Läbipõlemise tunnused olid kahekümnendates kogetud paanikahäired koos by-the-book oimetuse ja lennuvõimetusega.
Jaajaa, 7 aasta eest kujunesid Südamesalu lavastused ja lastelaagrid noortestuudioks ja kultuurikeskuseks, mille hüpertöömahukuseks andis tiivad võimetepiiril arvukas loomade lähedus.
Pandeemia ja noortepesakonna suurekskasvamine viis riigimetsa istutma ning otse hobusekoplist õpetajaks.
Lumivalgekese enese lapsed on toiminud kui käivitavad pöialpoisid – nendega koos sündinud visioonid on realiseerudes toonud tohutud ehitus-pinnase-võsatööd, mida sooritades on Lumivalgeke olnud vaimustunult kombo ema+isa+neeger. Aijaa, ei Astrid Lindgren, Agatha Christie ega me siin ei tohi sedasi väljenduda.
Seitse majakest kogukonnale, seitse valmimisootel teost töölaual, seitse korda seitse igapäevast sooritust on seitsme kodu loomisel, talude taastamisel või nullist rajamisel olnud nii inimvõimeteülesed, et vennad Grimmid, H. C. Andersen ja Walt Disney midagi sellist välja ei mõelnud. Nagu ka koos noorima päkapiku 18aastaseks saamisega 70tonniseks kosunud laenukoorma kandmist 3kordse õpetajamissiooniga.
Sõja vari pani Lumivalgekese äraminekumängu mängima ja paralleelselt ülirajude võsatöödega hispaaniate kinnisvarakataloogi koostama, koos hobuse jalatraumaga lõppes see mäng ja asendus süstalde, spreide, tablettidega pluss tavapärane trimmer-käru-akudrell-pintsel. August augusti poeg august tõi kaasa nii paljudele lausa epideemiliselt tuttava paanika ja elu esimesed antidepressandid.
Farmakoloogiline ja eks ka platseeboefekt setitas teadvustamise: lapsi ilmale tuues kohtuvad emad iga päksi sünniga uute erinevate dimensioonide ja galaktikatega – kõik meie lapsed on erinevate lugude kangelased. Ühtlasi on nii 7- kui 70aastastel uue ajastu inimestel töös ja hoos pidev kutsevalik ja identiteedi kataklüsmid.
Oh, Jõuluvana – ma ju tean, et teises-kolmandas nooruses Lumivalgekest läbi põletava identiteedikriisi võimendus on olnud võõra muinasjutu säästuprintsi tappev lähedus. Mürgiaurude ja ajuudu käest päästab füüsiline töö – ballett traktoriga ja tantsupartneriteks sang-kang-hang-pang.
Sabaandnud immuunsust toetas hobusega koos konsumeeritud penicillum – koos sellega sai manustatud teadmine, et ükski teisest muinasjutust pärit päka ei ole sõber ega pihiisa ega -ema.
Üksi. Paanika. Üksi. Ärevus. Üksi. Hobused-koer-kassid vastasid Sinu asemel, Jõuluvana, elukaare teises pooles naiste ühisele küsimusele, kas ma olen veel elus? Ilus?
Sa tead mu lapsepõlveunistust, houhouhou – 7 last ja palju loomi. Oskamatu manifesteerimise tulemus on tagajärg – 7 vale meest. Barbiele kohane Ken on vahele jäänud… vist.
Aino Pervik, Edgar Valter, Lehte Hainsalu, Ellen Niit ja Leelo Tungal on eluterves lapsemeelsuses tõeliselt teadnud, et Figaro ei ole kuningas ning Lumivalgeke ei ole Kunksmoor ka 100aastasena.
AliBaba ei ole Pahatari paariline, Saabastega kass ei kuulu Bremeni linna moosekantide bändi.
Jõuluvana, kallis, kui haigeks peab selleks jääma, et päkapikkude tublidus esile kutsuda ja armastus ära teenida?“
Kirja lõpetades kinnitas keskeakriisist iseendaks kasvanud Lumivalgeke endale: Kunksmoori kaksikleek Kapten Trumm ei sobi eakale Lumivalgekesele. Kordamine on tarkuse ema. Küsimus on vaid, kas ja kes ja kus on eakas Kuningapoeg – juba Kuningas või ikka veel poeg, kuningakutsikas?

1. Milliseid muinasjutte oled lugenud – kes ja kuidas luges, mis sulle hinge puges?
2. Milleks meile muinasjutud – nii lastena kui täiskasvanutena?
3. Milline on sinu jaoks muinasjuttude puhul raamatute ja (multi)filmide vahekord – pigem loed või vaatad filmina?
4. Kuidas muinasjuttude lugemist-vaatamist – aga ka nende juurdeloomist alles hoida?
5. Missugune muinasjututegelane oled sina ise – millisest muinasjutust, millise missiooniga?

Vanad targad
Kati Murutar
Peagi 60aastane
Ootootoot! Niiviisi ütlesin endale, kui Heili Tammaru – nimi nagu Kitzbergi „Libahundi“ valgetverd talurahval, välimus-olemus täiega Tiina muide! – pakkus testimiseks omaloodud näotoonikut ja juuksetuunijat. Selle ootootooti järel tegin MINA ISE oma esimese tootetutvustuse, olles kõigepealt enesestmõistetavalt eeldanud, et õlid-toonikud on tütarde ja miniate kui influentserite eakohane rida. Ah, mis nüüd mina!? Peagi 60aastase peagi vajab hoolitsust – temal eriti. Ning tema kui suunamudija – mida sõna! – jälgijaskond, nö kadunud keskealised naised on iseäranis arvukas ja tegelikult täiesti elus rahvakiht.
Küpsed inimesed lakkavad kenitlemast ja edvistamast, paarilised on püütud ja peetud, lapsed on suureks kasvatatud ning elusatel-ilusatel emandatel on teised huvid. See ei tähenda, et nad oma kõigi osiste – ihu, hing ja vaim – eest hoolt ei kanna: suured tüdrukud ei tee sotsiaalmeedias pardinägusid, nemad kütivad mammutit. Õpilastelegi sisendan holistilist enesekohtlemist: õue, liikuma, hingama – sealt kõige mõttemad mõtted saab ja tuul kõige vägevamad sõnastamised toob.
Märgilised händmeid-seerumid sain kätte väikelinna modernse taaraautomaadi juures, kuhu valatakse kogu killadikolladikoorem ühe korraga sisse, mitte ei pisteta taarat tund aega auku, mõnda purki mitu korda. Kleeps ja õudus, teate küll. Läksime koos tütrega 21. sajandi imet vaatama ning peagi kuuekümnene jättis sinna juurde muistsete taarakastide jutu jauramata – küllalt heietatud „aga vanasti oli kettaga telefon seina küljes ja kaugekõne telliti keskjaamast, arvutit terve tuba täis…“
Uuemale põlvkonnale ei ütle enam midagi makulatuur ega selle eest saadud bestsellerite ostmise talongid, kuigi Ita Everi „Evergreen show“ on sageli korduses. Meie, 50+ jaoks – siseringinaljad teisenevad koos iga 7 aasta tagant peale sündivate generatsioonidega keda meie, õpetajad koolis selgeks õpime. Põnev ja noorendav!
Keel kui elusolend häälestab-meelestab ja paljastab kuuluvuse – ka ealise. Kusjuures praegu on kõik põlvkonnad teismelistest kaheksakümnesteni tuvastamatult eatud – just keelekasutus ja insaidnaljad aitavad päritolukümnendi tuvastada.
Ootootoot-kogemus on siinarutlejal juba enne instagramlikku tootetutvustusse sukeldumist tegelikult turjal ka. Minu esimene tätokas sündis Pärnus Beach Grindi salongides. Mitte keskeakriisi märgina, vaid – nagu töö käigus selgus – Vana Targa Naise staatusesse tõusmisena. Kolm korda hiilisin kõnetanud kujundist mööda, lõpuks kõndisin pihta ning tänaseks on kunstnik Anee tikkinud mu teenekale torsole 21 tätoveerigut nii, et ma ise neid ei näe ega tüdine.
Tissi- ja taguotsanaljad aina pikemaks venivatest tätoveeritud nägudest on siinkohal sama kohatud kui vanaema vastus lapselapse küsimusele, kas memme tissidega mängida tohib: „Mängi-mängi, lapsukene, ära ainult liiga kaugele mine!“
Arukad valivad õiged piirkonnad ning proteesid ja täitesüstid esinevad teise sihtgrupi telesaadetes ja mitte-minu-seltskondades – üksnes aegajalt küsime, mis neist siis saab, kui on (eba)õnne vanaks elada? Vanade Tarkade hulgas on ilmselt siiski ka iluideaalide ohvrid – inimene ei sünni ja ei kõnni, vigadest õpitakse ning täna teadlike organismis ringleb samuti ilusakstegev keemia lisaks haarpi chemtrailile-põllumürkidele-toidulisanditele. Meie, nõukogude koolkonnas küpsenud oleme õnneks pääsenud heaoluühiskonna õdede õheneva-rabeneva naha all punnitavast Mendelejevi tabelist – sorry, vanakooli keemiaharidus on elementide perioodilisuse tabelile selle nime jätnud.
Identifitseerimata iseennast parim-enne-möödas kaadrina mängisime sõpradega koos stuudionoortega mõne aja eest läbi variandid, kuidas ajaloo prügikasti kadumata vananeda. Oli ootootoot-etendus Südamesalu õunaaias, kus leidsime õnnelikud taaskasutuslahendused: keskeakriisis Punamütsike laskis Hundi ketist lahti ja läks temaga paari, vanaema Lumivalgeke kohtus lõpuks kohtumiseks valmis Printsiga, Ameerikast siia sattunud Fiona lahendas lost-seisu Metsavanaga ühinedes ning Väike Merineitsi ja Pinocchio sättusid harmooniasse.
7 aastat hiljem vanema-targemana tuleb tunnistada, et seesugused sekondhänd-õnne kombineerimised olid säästulahendused – ja kui nad surnud ei ole… saavad muinasjututegelased korduvalt teada, et prints oli teisest muinasjutust ning meiekandi kuningannad lähevad üldse enne jumalannasid rikki ja hauda.
Seda vägevam on fakt, et oleme noorusekultusest ja valede paariliste kurjadest kõverpeeglitest puhtalt mööda tulnud – me ei vanane. Meeste ja naiste erinev eluiga on põhjustanud Maarjamaal mitu kuningata kuningannade põlvkonda. Me ei ole kadunud, vaid üha terviklikuma ja rahulolevamana oma asja ajanud teades: kuni iseennast tervikuks ei küpse, on hirm üksinduse ja üksilduse ees. Seda on meile koos teiste pseudodega massimeedia ja kibestunud eksid sisendanud, aga olles paremas vormis kui kolmekümnestena oleme immuunsed ka mahakandmispüüete suhtes.
„Sa oled ju vana!“ möriseb mahakäinud mehikeste refrään lahutuste eel ja järel. Kes- sind-enam-tahab rammib epideemiliselt peale tekkivate nartsissistide sihikindel lammutustöö, kui tegijad temakesed end lödipükstest lahti raputavad.
Keelel ei ole luud, aga murrab selgroo ja südame. Kui vana sa oled? Kolm aastat vana… Nii laksab keel ka naise kohta: eit, mutt, moor, memm, vanatädi, mõrd, krõõp, kõõm, sammalp…s. Mees on papi, taat, vaar, känd, toi, kõbi, näss, vana peer.
Sõnaline tühistamine on meil alateadvuses, aga eatult küpseteks tõustes kogeme: Vanad Targad on terviklikud ja vabad. Iidsetes kultuurides troonisid elatanud naised koos meestega lõkke ümber püha tubaka piipu ringi saatmas, meelisklemas, mõtisklemas, lastele tähistaevast saatust vaatamas – jagamas, edasi andmas.
Ei ole enam kodus lapselapselapsi hoidvate gerontide ajad – oleme surmani sadulas.
Roosad kleidid, lilled-liblikad, pitsid-suled ei ole uuemal ajal naeruväärsed – neis kõneleb pidev rõõmus töö iseendaga. Koos Maa sageduse tõusuga transformeerume ka meie – olid, näe, enne ümbervormumist tugevad jalad ja peenike talje – nüüd on tutske talje ja peenenevad jalad. Mis ei kanna meid kaduvikku, vaid tegudele.
„Kuhu kaovad avalikkuse eest aastates naised?“ küsis kaunis kolleeg.
Alles on ju – no kuulge, Leelo Tungal, Katri Raik, Maimu Berg, Marina Kaljurand…
Samal ajal püüti vastandada Anu Saagim versus BSH – soovitud intriigi ei tulnud. Küps naine oma eatuses on isiksus kui kaubamärk ja toode – ta ei häbene auga teenitud kortse ega varise pensionile ning ei ründa noorust, mis teda justkui ohustaks.
Oscar Wilde oleks otsekui eesti klassikat lugenud enne, kui kirjutas „Dorian Gray portree“ – Tammsaare, Kitzberg jpt on kirjutanud vanaduse nii hirmuäratavaks, et sellega tuleb midagi ette võtta, ümber teha, edasi lükata, ära kaotada.
Tegelikult pole aastates daamidel – nojaa, härradel ka, kui mõni elus on – aega ega põhjust eputada – nad teostavad ennast – kusjuures võrreldes esimese noorusega sageli uuel alal. Mehed on erus või suisa surnud – kadununa tunduvad naised elavad-säravad tihti hoopis võõrsil. Võibolla sellepärast ka, et nooremad paarilised on seal norm – me siin küsime: millest aiapäkapikkudega rääkida, lapsendame oma lastele mängukaaslase? Eha on Aafrikas, Merike Türgis, Piia Tenerifel, Seija Hispaanias…
Traditsioonilisi lehma ja põrsaga memmekesi, kelle juurde lapsed maale hoiule viia on järjest vähem – nagu ka endisaegsel kombel koos tööjaotuses elavad generatsioonid. Aastates Aunaste ja Past töötavad-korraldavad-reisivad asja pärast. Lapsi kohates rõõmustame – ja kütame edasi.
Faktiline pensionipiir üha tõuseb – riiklikul tasandil sellepärast, et liiga vara pensionimaksmise raha ei ole – inimesed ise aga tegelikult õieti pinsile minna ei tahagi. Elu lõpuni elus olemine ongi igavese nooruse eliksiir. Testimiseks saadud eksklusiivne kosmeetika ei pea imesid tegema – eeldamine on juba eos pettumine.
Ma ei nõua Heili õlilt-toonikult võimatut – nt taimetarka äkknoorenemist – rõõmus meel ja uus hingamine teevad seda niikuinii. Hooldusvahendid on iseenese olemasolu meeldetuletajad – pai iseendale – tänulik kvaliteethetk peegliga.
Ootootoot – kuhu ma nad paningi…

Iga asja peale mihkel

1) pane kirjavahemärgid ja ühenda liitsõnad

Mihkli päev on pea ingel Miikaeli nime päev mida tähistatakse 29 septembril maa usulised pühitsevad seda kasu päevana ning keskkonna Folklore.ee kombel temast minevikus rääkimine on ennatlik.
Iga asja peale mihkel ütleme täiesti soo neutraalselt tegija kohta kellel on käed õiget pidi küljes.
Igal oinal oma mihkli päev on väljend mis sobib hoiatuseks sigatsemise tagaj ärgede eest. Tõsi oinaga on juba üht teist enne mägra mängimist ära juhtunud ta on kastreeritud e kohi isend.
Seltsi mees isas lammaste kastreerimise põhjus on kodu rahu vere pilastuse vältimine ja lamba liha maitse päästmine eriti vängelt tummise kasuka järel maigu eest.
Oinas on munadeta jäär härg oli enne pull kultdist sai orikas ning täkk on nüüd ruun et ta püsiks rahulikult aiste vahel ning oleks märadega koos karja maal peetav. Soome keeles on iga sugune kastraat muide „ori“.
Kasutame sõnu ja väljendeid nii siis kui nad on võõr keelsed kui endis aegsed tähendust mäletamata või teadmata kammits on hobuse taga jalgu ühendav nöör putku paneku vältimiseks 700 aastasest orja ikkest leelotajad ei tea enamasti et see sinane ese hoiab künni härgasid adra ees taltsana.
Kui igal aastal korduva mihkli päeva tuules Mihkleid meenutada siis hr Mutt läheb kaua mängivamasse aja lukku Lennart Meri portreteerimisega romaanis „Rahvusvaheline meri“ pluss teised kallite generatsioonide ja fabianide hiired tuules ning palju lubav iroonia ta enese näo joontes.
Mihkel Raud on ise kaua mängiv nii muusiku saatejuhi kui kolme raudse teosega „Musta pori näkku“ mille külvatud loorberitele ei jäänud mees mitte puhkama vaid kohanes ka koolitajaks.
Mihkel Smeljanski kui Kuldse trio haua tagune liige kõnetab vanemat Mihkel Mattisen kesk ealist põlv konda võõr sõnadega Jam, Push Up, Eurovision, „La Forza“ et uus saaks alguse ise klassikaline pianist selline.
Klassikuks on omal erilisel kombel kujunenud „Kättemaksukontori“ stsenarist Mihkel Ulman ning dr Mihkel Zilmer kelle loodud on maa rahva hümn „Tuhanded külad, tuhanded talud“.
Igale oma kellele toob nostalgilise kana naha Michael Jackson kellele vana kooli stiili poole sajandi vanune Michael Buble. Kes meenutab 55 aastast Michael Schumacherit ning keda vapustab fakt et Michael Douglas on sündinud 25 septembril 1944. Kui meie hurmav iidol härra Basic Instinct on 80 aastane kui vanad me ise oleme? Olgem eatud veatud.
Pikka iga ja väge jääradele ja Jääradele hoidke oma paaris elundeid et ei juhtuks oina mihkli päev.

2) vasta alljärgneva teksti lõpus olevatele küsimustele – täislausega ja kirjavigadeta!

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi – siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse “igal oinal oma mihklipäev” kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.
Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.
Päevale andis ilmet mihklilaat – oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.
Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.
Peaingel Miikaeli nimepäev. Miikael, püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.
Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.
Kunstis kujutatakse teda vähemalt kahel viisil: kas lohet tapmas või hingede kaalujana kas viimselpäeval või lihtsalt mingil muul puhul. Teine kujutamisviis on tänapäeval vähem tuntud, kuid oli keskaegses kunstis tavaline.
Kuulsaim temaga seotud kabel Euroopas on Mont-Saint-Michelis, Normandias, kus varasema ilmutuse kohale rajati 10. sajandil benediktiini klooster.
Temaga seotud tähtpäevadest suurim on 29. september, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused tema ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.
Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev.
Paljudel rahvastel on kindla tähtpäeva või mingi kriisiga seotud vereohvrid – ohvriloomaks on kindel loomaliik, konkreetne loom valitakse välja liisuga või mingite omaduste tõttu. Näiteks ohverdavad põhjarahvad handid valge põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha.
Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega.
Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud. Niisiis kuulus lambaohver kokku oluliste suviste majandustähistega nagu lõikuspüha ja suveperioodi lõpetamine. Ka kuulus see lammaste edenemisega seotud annepäeva ja piksega seotud tähtpäevade lauritsapäeva, pärtlipäeva ja olevipäeva juurde.
Kana ja kukk ohvriloomana (mõnikord on olnud oluline just kuke tapmine, enamasti aga siiski piirangud puudusid ja ohverdati kana) on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Neist esimene alustas suveperioodi ja teine lõpetas selle. Ühtaegu oli jüripäeval tegemist olulise metsa ja metsloomade mõju tõrjumise ja kariloomade kaitsega, mihklipäeval aga karjatamise lõpu ja tõrjevahekorra lõpetamisega. Lisaks sellele kuulus ohver hingedeaja ehk esivanemate mälestamise, samuti sügiseste tähtpäevade mardi- ja kadripäeva juurde, mis mõlemad on seotud kujutlusega hingedest ja nende naasmisest. Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid.
Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi).
Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul – see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema.
Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed.
Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.
Www.folklore.ee
*
Kes on peaingel Miikael? Piibli vastus
Miikael, mõnes religioonis nimetatud pühaks Miikaeliks, on tõenäoliselt Jeesuse nimi enne ja pärast maapealset elu.a Miikael vaidles Saatanaga pärast Moosese surma ja aitas ühel inglil tuua prohvet Taanielile Jumala sõnumit. (Taaniel 10:13, 21; Juuda 9.) Miikael tegutseb kooskõlas oma nime tähendusega „Kes on nagu Jumal?”, kaitstes Jumala ülemvõimu ning võideldes tema vaenlaste vastu. (Taaniel 12:1; Ilmutus 12:7.)
Mõtle, miks on mõistlik arvata, et Jeesus on peaingel Miikael.
Miikael on peaingel. (Juuda 9.) Sõna „peaingel” esineb ainult kahes piiblisalmis. Mõlemal juhul on sõna ainsuses, millest võib järeldada, et sellist tiitlit kannab ainult üks ingel. Üks neist salmidest ütleb, et ülesäratatud isand Jeesus „tuleb taevast alla peaingli käskiva hüüuga”. (1. Tessalooniklastele 4:16.) Jeesusel on peaingli hääl, kuna tema ongi peaingel Miikael.
Miikael juhib inglite armeed. „Miikael ja tema inglid sõdisid lohega” ehk Saatanaga. (Ilmutus 12:7.) Miikaelil on vaimumaailmas suur võim, sest teda on nimetatud „üheks tähtsamaks vürstiks” ja „suureks vürstiks”. (Taaniel 10:13, 21; 12:1.) See tiitel esitab Miikaeli „inglivägede ülemjuhatajana”, nagu ütleb uue testamendi õpetlane David E. Aune.
Piibel mainib veel vaid ühe isiku nime, kellel on võim inglivägede üle. See kirjeldab, kuidas „meie isand Jeesus ilmub taevast oma vägevate inglitega leegitsevas tules ja maksab kätte”. (2. Tessalooniklastele 1:7, 8; Matteuse 16:27.) Jeesus „läks taevasse … ning temale on allutatud inglid, võimud ja väed”. (1. Peetruse 3:21, 22.) Jumalast poleks mõistlik seada pühade inglite juhtidena omavahel võistlema Jeesust ja Miikaeli. Pigem on mõistlik järeldada, et nimed Jeesus ja Miikael viitavad ühele ja samale isikule.
Miikael tõuseb enneolematul hädaajal. (Taaniel 12:1.) Taanieli raamatus käib verb „tõuseb” sageli mõne kuninga kohta, kes alustab mingit erilist tegevust. (Taaniel 11:2–4, 21.) Jeesus Kristus, keda kutsutakse ka „Jumala Sõnaks” asub kuningate kuningana hävitama Jumala vaenlasi ja kaitsma Jumala rahvast. (Ilmutus 19:11–16.) Ta teeb seda suure viletsuse ajal, „mille sarnast pole olnud maailma algusest”. (Matteuse 24:21, 42.)

1. Tuleta teksti abiga meelde, millised on Mihkli nimega seotud väljendid meie kultuuriruumis!
2. Loetle olulisemad mihklipäeva tavad – millised neist on tänapäeval järgitavad?
3. Refereeri, kes on peaingel Miikael – milliseid fakte iga haritud inimene teadma peaks?
4. Nõustu või vaidle – kuidas suhtuda hüpoteesisse, et Jeesus on kehastunud Miikael – kas ja kes ja kus on sel juhul teised peainglid?
5. Loetle teksti põhjal ja iseenese teadmiste alusel Mihkli-nimelisi meie kultuuripildil.
6. Loetle Mihkleid – Michael – maailma kultuuris.
7. Mihklid Sinu elus – jutusta oma elu olulistest Mihklitest – täislausega ja vigadeta palun!

Kes ma olen, kus ma olen – ja kus minu asjad on?

Iga arukas inimene küsib endalt iga kord, kui astub õhku oma aegruumi ja identiteeti keskmesse toovad koordinaadid. Eranditult kõik me avastame end fakti ees, et ei mäleta viimast veerandtundi, mil olime autoroolis, mälust on kadunud terved eluperioodid või siis mäletame neid uskumatult teistmoodi kui meiega samadest seiklustest läbi tulnud. Justkui üks oleks nutitelefonis ja teine päriselt kohal.
Mäluaugud ja-või -kaotus kirjandusliku võttena, mis voolab üha lisa saava filmide jadana ka kinolinale ja netiriiulitele, on kriitikute ja teoreetikute poolt hinnatud odavaks võtteks. Nii lihtne on mängelda tegelaskujuga, kes on oma senises keskkonnas nagu Kuu pealt kukkunud Totu ning talle võib sisendada mistahes lugu. See sünnib alati omakasupüüdlikult, kuni tekib armastus või lõpetab seesuguse ebaeetilise inimhinge inseneerimise õiglane surm.
Võimalik, et praegu seda teksti lugedes, kaasa mõeldes ja selles sisalduvaid õigekeelsuse uperpalle jälgides ei mäleta sa, et sa ei mäleta. Olles inspiratsiooni kogejana suhteliselt vana kala, võib autor kinnitada: tõeliselt loves või kanalis olemise järel loeb teksti kirja panija pärast maandumist üllatunult, mida kõike algallikas jutustas. Veel enam – tuleval aastal samal ajal küsib teksti autor sama hämmeldunult: „Kes selle teksti kirjutas? Nii huvitav – ja ometi loen iseenese talletatut nagu uudist. Ma tean neid tõdesid ja noid mõttekäike, toimin argielus ikka vastupidi, saboteerin ennast – ja tõden omaenese tekste taaskohates, et uus on tõepoolest hästi unustatud vana.“
Nii Jaan Kross, Lev Tolstoi kui Ernest Hemingway on pidanud vastama kallite kaasteeliste küsimusele: „Kus ma siis olin, et samu lahinguid ja varemeid nii teistmoodi mäletan?
Arvo Valton ja Erich Maria Remarque on võinud seepeale vastata: „Küsi endalt – kus ma praegu olen? Edasine elutee on teisendanud ka mälestused.“
Mälukaotus kirjanduses – nüüdisajal üldmõistetavamalt pigem filmistsenaariumides – on sageli autori(te) fantaasia vili. Olgu fantaseerijaks Friedebert Tuglas või Aldous Huxley, sümbolid ja kujundid rulluvad jõuliste pintslitõmmete või pastelseimate mänglemistena ühtviisi hõrgult.
Juhul, kui amneesia on põhjustatud (psühho)traumast, on ta vaatamata kõrg- või kõrkesteetide tühistavale hinnangule lõppematu tööpõld nii psühhiaatritele kui raamatute ja filmide loojatele.
Wikipedias on mäluta karaktereid 85 lehekülge, filme 259, TV-episoode 16 ja videomänge 109 lk.
Esoteerika, spirituaalia ja roosa mulli vaimlemine kõrvuti pühitsetud šamanismi, pühendatud hüpnoosi ja rännakumeetodiga pürgib tahtliku ärakäimise poole. Peas tormavatest pärdikutest tüdinenud teadlikud püüavad mõõduka tasu eest mõtted peatada ja teadvele tulla.
Ka füüsilise rütmilise töö tegijad kraavihallidest kangakudujateni kogevad loovusega kaasnevat transsi, satuvad iseeneslikku meditatsiooni ilma, et rännaku või kanaldamise termineidki teaksid.
Nii püsiva kui mööduva mällari õõvastavalt õudsast olemusest jutustavad ikka ja jälle telekanalite saatekavasse sätitavad filmid: 31aastane Columbia toode „Lõputu küünlapäev“ peaosas Bill Murray’ga ning nt „Tüdruk rongis“, mille kuritarvitatud peategelanna (Emily Blunt) on ebakaasa lahke abiga alkoholi kuritarvitades lasknud kogu pika ja piinava eluperioodi ümber teha ning tuleb šoki tulemusel tagasi iseendaks.
Analoogselt kirjeldab Suurbritannia teleseriaal „Minu lähedal“ kaunis briti inglise keeles ränga kukkumise järel – mõistagi joogisena – oma elust aasta kaotanud naist näiliselt nii hooliva ja kena mahemehe meelevallas. Vaatajagi meeled segatakse nii meisterlikult, et samastumine saab vägev.
Mällaris naisi nii ihuliselt, hingeliselt kui vaimselt orjastavad mehed on nende programmiliste stooride puhul reeglina by-the-book nartsissistid. Nad tekitavad temakese mäluka analoogselt usuhullust põhjustavate põrgupreestritega – lausvaletamisest isikukultuseni on udupeen piirike. Et pikematsorti mäluauk ei mööduks, korraldatakse nii monomonsterite kui riikide tasandil isolatsioon. Piirid kinni, teised uskumise võimalused keelatud, näpud sahtli vahele.
Nagu selgitab Dr Richard Grannon: „Nartsissistliku isikuhäirega psühhopaat ise lisab sugestiivsele valetamisele mängud „ei mäleta“ ja „ei saa aru“. Ta saavutab psühhoterrori käigus välja lülitatud ohvri (armu)kadeda omamine.“
Dr Michelle Ree Nieves lisab: „Sinu lahtiühendamiseks tõelisest sinust ja Jumalast, jumalikust algest sinus kontrollib deemonite küüsis piinaja sind 24/7 oma 666 sms-i, telefonikõne ja e-kirjaga, mis esmalt takistavad lihtsalt keskendumast ning viimaks asendavad tegeliku sinu temaga.“
Dr Kris Reece sõnastab sama fenomeni: „Ta on nii hoolitsev ja hurmav, seksikas ja särav, nii et ahistatu ei saa vampiiri poolt tühjaks imetuna arugi, kuidas ja millal saab sisemiselt läbinisti mädast koletisest ainutähtis ja ainuõige. Loova ja lootusrikka isiksuse mõtted ja teod on lõpuks kõik painajakesksed. Ta ise õigustab oma piinajat: aga tal oli nii raske lapsepõlv, tema kohutav eks oli…
Stopp! Pange tähele – olete valge hiirena allunud instrumentatsioonile. Teist on saanud instrument, kellega seksitakse vaid siis, kui tema tahab – aga siis vastuvaidlematult.
Sinu soovidele öeldakse reeglina „ei“ ning süvendatakse-kiirendatakse iga hoobiga kõlbmatuse ja piisamatuse mädasohu vajumist. Lõhutakse jõhkralt, et katkist jumalannat mõnitada ja kuritarvitada.
Krooniline ajuudu, millesse psühhopaat mähib ka tugevaima-arukaima isiksuse, ei kao terroriseerijast eemaldudes – ei tööle minnes ega lahutades. Iseenesest lahti ühendamine on nii sügav, et vajab tugiiskute ja -gruppide, professionaalide ja ohtra eneseabi sekkumist.“
Amneesia ajal ollakse… kus? On teooria, et silmapilgutuste ajal ning suletudsilmi oleme samuti paralleelmaailmas. Elame seega korraga vähemalt kahes reaalsuses. Ärgem tahtkem selleks koomakogemusi, et teada saada mis toimub samal ajal kusagil mujal, nn teispoolsuses, mis osutub ehk pärast maise keha surma hoopis tegelikuks pooluseks.
Iga inimene kogeb lühemaid bläkaute, mida nii psühhiaatrid kui hiilerid nimetavad aju ümberlülitamisega kaasnevaks restardi tunnuseks. Teismeline küsib endamisi, oletades, et üksnes temaga juhtuvad täiuslikud mälulüngad: „Kes, kus ja kumb MINA olen?“
Täiesti „normaalne“ abielumees imestab neist kontrollimatuist minemalibisemistest naastes vargsi: „Kuimitu mind on? Kes autot juhtis, kui ma mustas augus olin?“
Absoluutselt realistlik, isegi skeptiline haritlane juurdleb salakesi, kas külastas siinsest kehastusest välja lülitunna eelmisi elusid või rööbitist iseennast. Olukorda ei tee pehmelt öeldes selgemaks mitte mingid ained – ei alkohol, narkootikumid ega nn imerohud. Parafraseerides vana Baskinit – „raskelt väljendudes“ on katuse minemasõidud päris räiged. Vähemalt kõrvaltvaatjale ja ohvrile, kuni puudub kogemus, ei tea õnneks kirjeldada, kuidas on lugu sõidusolija enesega.
Bipolaarsed klõpsud – maniakaalsed-obsessiivsed seisundid – lõpevad enamasti sulni naeratusega: „Ma tegin nalja. Ära tee välja. Sa oled nii armas.“ Tavatseme lippadiloppadi seinast seina pendeldava kaunishing-koletise kohta öelda, et tal jäid rohud võtmata. Kuna ta viimase võimaluseni oma katuse sõidugraafikut ei märka ega tunnista, jäävadki, kuni omaksed sekkuvad.
Farmakoloogilised fantaasiad Bradley Cooperi peeaegu kultusfilmis „Limitless“, kus tabletikene käivitab inimaju tegelikud võimed, on vaatamata tapvale sõltuvusele märksa elegantsem kui ande, armastuse ja elu kustutav etanool Lady Gagaga koos loodud tõsiloos „The Star is born“. Hurmur Coopery osalusel reastatud „Pohmakate“ seeria, et mitte öelda tsükkel kirjeldab igast rakursist kaeblikke katastroofe, mille tingib reageerimisprodukt aldehüüd enne väljapissimist.
Meie äraolles – olgu siis magades või meeli muutvate ainete laksu all – juhtuvad asjad, mille meeldetuletamine on otsekui mälumäng. Tundmatud kohad ja seletamatud seiklused innustavad hommikul meenudes oletama, et käisime hingekodus, eelmistes või praegu kusagil mujal tegutseval paralleelkehastusel külas.
Meie tähelendude oodatuimad kohtumised võivad olla galaktiliste naabrite või kaugema kandi tegelastega, inglite või lahkunud esivanematega. Kaugeltki mitte nii teretulnud ei ole kohtumine „kellegagi“ kas mäluaugus või sinna kukkumise eel ja järel. Kirjandus, filmi- ja maalikunst on pungil deemoneid, nägemusi ja olemeid, keda loovuritel on õnne jäädvustada vaid juhul, kui psühhoosid ja deliirium neid dementsuseni ei lammuta või nad LSD-tiivulistena kusagilt alla ei astu.
Milline võib olla nii mõndagi vanuigi ootav nõtrus – igavene mällar, appi hurraa!? Tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. Praegu on arukaim seenese kõrvalt vaatlemine versus ligimese sildistamine ja süüdistamine. Ent – nagu ikka – need, kes iseenese jälgimise ja vastutuse võtmise kõrget kunsti enim vajaksid, ei vaata või ei näe. Tiksudes varjutatud pool-amneesia musta tiiva all mugavustsoonis püüavad nad põrguliku olukorra maha vaikida või juua. Mis tulema peab, tuleb moel või teisel niikuinii. Seniks meeleolumuusikat!

Mina olen aasta õpetaja – ja sina oled ka
Kati Murutar
Õpetaja
Küsides tarkusepäeval, kes on sinu senise elu olulisim õpetaja, ei pruugi ta olla üldsegi pedagoog või siis on mõni õps, kes sind koolis kõige enam tuuseldas. Aasta õpetaja aunimetusele esitati üle pooleteise tuhande nominendi – tegelikult on eranditult iga koolipreili-härra aasta õpetaja, sest täidab oma missiooni parimal võimalikul moel.
Minu esimene mõjukaima mentori mõte on: vanaisa Asser lausus… Teine turgatus: naabritädi Linda tavatses… Kolmandaks: õpetaja Aino Kaldma käivitas…
Sinugi õla taga pulseerivad kogu senise elu, mitte vaid aasta Õpetajad.

Hea halvas
Šokiterapeudid kui elukoolitajad resonantsis lastevahelise koolikiusamisega on helgete teejuhtidega võrdväärne ellujäämise õpetus. Inimesed, kes on tahtnud oma erialal ennast teostada, ent on kooli sattunud ja end sinna vangi jätnud, lähevad hapuks ning söövitavad kurja kurbusega kõiki ja kõike.
Kogu senine kooliprogramm, mis lammutab tervikpildi „õppeaineteks“, sildistab ja hindab, on noort hinge juurteni vapustav. Kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus käsitlevad samu ajastuid 7., 9. ja 11. klassis. Geograafia ja bioloogia drillivad samu perioode 8. ja 10. klassis. Selline seibi treimine holistilise hõlmamise asemel – versus Waldorf-pedagoogika terviklikud epohhid – õpetab ühest küljest kaoses orienteeruma. Teisalt aga toodetakse selliste sõgedate jänesehaakidega bioroboteid-papagoisid, kes õpivad teema korraks pähe, kui kontrolltöö tehtud, teevad sekundiga sanitaarpäeva TikTokis kümmeldes ega mäleta homme mitte midagi.
Hea halvas annab loovatele ja koos õpilastega õppivatele õpetajatele teada, kuidas ei pea. Terviklik elu Maal tähendab ihu-hinge-vaimu ühtsust, mitte „õppeained“. Planeedi ja inimkonna lugu-tegu-nägu tuleb südamesse suubuvalt selgeks saada, et elu edasi viia, mitte tõlgendusi kopeerida.
Teejuhi ülesanne on iga oma klassiruumis viibija nii mõtte, sõna kui teoga eneseteostusele julgustada. Kehtna Kutsehariduskeskuses klassis 204 esimestel nädalatel hirmudest ja kompleksidest vabaneja ning üllatunult lendu tõusev õppija on ainulaadne isiksus, mitte mini-mina!
Tingimatu armastus ja austus eranditult iga erilise mõtete sõnastaja vastu välistab mikro-Murutaride koolitamise – teen sõnasse sisenejate kirjatöid võimalikult delikaatselt punaseks: me kirjutame ja loeme ideid, mitte vigu – seega oleks esmaste-vargsete tekstide punastamine julm, mitte toetav.
Suurima väärtuse – ainulaadse sina ükski mõte ei ole vale – laseme arutlusel voolata ning lisame tasapisi „liiklusmärgid“.
Jah, riigieksamitel punastatakse vabamõtlejad paraku põrmu, kuni abiturientide kirjandeid ei hinda analoogselt põhikooli lõputöödega oma õpetajad. Küll aga võidame meie, ametikooli ja täiskasvanute gümnaasiumi inimesed, kõik esseekonkursid, kus loeb ja loetakse mitte komasid ja taandridu, vaid mõtteid. Igas mõttes.

Kombain või käsitöö?
Koguneme klassitubadesse halja haldamise aastaajast. Paralleelmaailmades on tehtud heina ja lõigatud vilja ning klanitud õuemurusid, et oleks naabrist parem – ülisobiv kujund ka kooliskäijate kirjeldamiseks.
Trimmeriga jõuad vääristaimi ja konni jälgida-säästa-suhestuda ning rütmiliselt edasi kulgedes ideid ja inspiratsiooni kogeda. Murutraktoriga kõigist ja kõigest üle hekseldades ei saada kunagi teada, kes kõik seal kasvanud oleksid – õpetatavate ühe vitsaga löömise puhul ju täpselt sama.
Hiidmasinate hiidkogused heina ja vilja võetakse kõigi mugavustega juhikabiniis triiksärgis – või teevad kogu masstöö ära lausa robotid. Metafoorina on see nagu AI inimeste teenija või ka dresseerijana – kes seal põlluservas pulti painates kitsetallesid või lõokesepesi näeb – aiaiai…
Vikati ja käsitöö nostalgia põrkub ülerahvastatud planeedil ka eesti-suguses miinus-iibega riigis tõsiasja vastu, et kaunid hinged kuhja kokku koguda on odavam kui liiga palju hektareid harida – kombinaatkool kui tsiviilühikute vabrik toodab samas ka odavaid teadmisi ja säästu-haridust.
Väikekoolide sulgemine ja linnadesse hiidkoolide kui inimtehaste külge klass-moodulite nööpimine õppeaine-moodulite installimiseks kõlab kokku võrratu lauluga „Väiksed kastid linnaservas…“

Ilu- ja tarbepuud
Igal taimel-linnul-loomal on koht suurel pildil. Oma ala õppima läinud ilusad hinged ei pruugi õpetajaks tahta ega sobida ning piinlevad aastakümneid konveieril, kuhu nad ei kuulu – nõiaringi tulemuseks on tagajärg, õpilaste lammutamine. Masstoodangu tootmine või toote roll ei ole nõrkadele.
Uue põlvkonna avastamata anded ja arendamata eeldused künnavad üle õrnade hingede käsikäes edumaaniaga. Elu hinnaga, veri ninast väljas eliitkoolidesse piitsutatud lapsed, keda sunnitakse elama oma vanemate unistust, võivad tegelikult olla tehnilised talendid või loomakohtlemise fenomenid ning läheksid nt meie koolist inseneriks-uue ajastu arhitektiks või krahv von Bergi kombel viljasorte-hobusetõuge aretama, mitte brüsselitesse ametnikeks, sest vanemad arvavad, et seib poldipoeg on seal õnne tipus.
Metsikuks sildistatud taim – kujund jällegi – on üle-urbaniseerunu silmis a priori alaväärtuslik – heal juhul ravimtaim, sest ta on kombinaadis õpetatud kõike hindama egotsentrilisest vaatenurgast „mulle-mulle-mulle“ ega jaga ämbliku või nõgese rollist suurel pildil ööd ega mütsi.
Taltsutatud-aretatud liigid on moekad ja kallid, kuid vabade metslaste seas alalise abita vastu ei pea – nagu allergiate-diagnooside kombodena võrsuvad nüüdis-aadli-võsud. Samas kui lased peenetundeliselt metsikutel taimedel mõõdukalt võrsuda, enne kui nad kultuur-istikute ja silmailu huvides niidad, saad teada, et su kodus on muu maltsa keskel 1001 üheksavägist. Samal ajal, kui lased niidutaimestikul mesilaste jaoks õitseda, jõuavad üheksavägiste sametised pusad piisavalt väge koguda, et näed ja toetad, hooldad ja õnnistad neid.
Robotil õue-pidi ännata lastes üheksavägised ei sünni ega kõnni – kusjuures Soomes on istiku hind 35 eurot! Sildistamised-hindamised-hinded-tiitlid-ordenid pigem niidavad enneaegu kui innustavad. Niidavad nii pälvija kui teiseks või viimaseks jääja, sest igaüks on igal hetkel parim võimalik. Kui lubada ametikooli rahval alguses oma mõtted „tšipitšipi“ abiga vormida ja need käsitsi ümber kirjutada, võidab ta peagi üle-eestimaailmsed konkursid. Ilma, et õpetajapreile täppigi muudaks-lisaks. Korduvalt kontrollitud.

Mis äpp on aasta konn?
Tänapäeva maalaps on linnalapsega sarnane – tubase nutiplutina ei ole temagi enam looduse osa: konn on vastik, rästik oletavasti lendab ja ründab ning tibukene on nii nunnu… peagi potis vä? – mis äpp on lumelabidas ja sõnnikuhark? – mää.
Ametikool ja täiskasvanute gümnaasium on õpetaja poolt vaadates suisa paradiis, et meie inimestl on elud, lood ja motivatsioon siin ja praegu tõeliselt õppida. Meile on elu tõestanud, et „mõttetu“ metskits elab „kasuliku“ lehma kõrval ja meil on ühine kodu. Meie tulevased meistrid teavad, et konnakotkas loob pesa sinna, kus pole raha nimel lageraiet tehtud ega pea mõrtsukaks kassi, kes toob uhke ja õnnelikuna karjajuhile, arukale inimesele linnupoja.
Interdistsiplinaarne e holistiline haridus tähendab lähtuvalt just siin ja nende isiksuste huvidest lähtuvat keeleõpet läbi haarpstraptstrulli ja maksureformi sõnastamise – ainult tõeliselt huvitav hakkab kõnelema ja kinnistub.
Elon Musk, Jaan Kross ja Ernest Hemingway kõnelevad mu klassis nr 204 tänaste sõdade fookuses – nad on (olnud) eelkõige inimesed! Sek sügisel tuleb president Alar Karis kogu meie koolile aulatundi andma – teemaks väikesest poisist loomaarstiks ning rektorist presidendiks tõusmine.
Nõiaturul trügijad muretsevad, et iga teine on uuemal ajal tervendaja, kuidas sedasi ligimese häda pealt teenida? Rahu, igaüks meist on nii tervendaja kui õpetaja. Eranditult.
Mina olen aasta ema-kündja-külvaja-lõikaja-sõber-naaber-kolleeg ning selle buketina ka aasta õpetaja. Iga aastaga teadlikumalt ja paremini – seda võrreldes eilse iseendaga, taeva pärast mitte kellegi teisega kellegi arvel tema varvastel tallates võidu joostes. Stopp!
Tahan olla see, kes minu inimestele meenub, kui küsitakse, kes on olnud sinu aasta ja elu kirkaim õpetaja. Inimeseks õppimise eluringis, kus kõik on kõigi ja kõigega ühenduses, on kõik võrdsed. Olgu iga päev tarkusepäev!

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist ei täna ega tagasiulatuvalt selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas