Automaksahaak – „kingitus“ kõige nõrgemale
Kati S. Murutar
Karmidel aegadel, mis on (eesti)maailmas olnud maailmaloomisest saadik, tehakse alati haiget kõige õrnematele. Naised, lapsed, noored maapered ning nii kodu- kui metsloomad saavad pihta kollektiivse putini pommidega ning meie oma parlamendi eelnõudega. Et mitte öelda ämbritega meie endi maksumaksjaraha eest. Automaks rullub maksahaagina just nende poole, kes massiivse-ustava tööloomata külades-taludes majandada, lapsi ja materjale läbi hangede koju-tööle-kooli liigutada ei saa.

Laastavate lolluste laviin
Meie tähelepanu on sihiliku infomüra ja pseudoprobleemidega pihustatud sellest saadik, kui oli vaja varjata tõsiasja, et valimislubadustest enamus olid juba eos teostamatud. Ekraanid pihustavad meid samasooliste abielude ja sooneutraalsuse farsiga samal ajal, kui planeet on saastamise-laastamise käes agoonias – mida näitavad äärmuslikud kliimakataklüsmid igal mandril.
Viskame nalja, et edaspidi on meil sooneutraalne sünnitavate isikute päev emadepäeva ning menstrueerivate kodanike päev naistepäeva asemel – samal ajal visatakse meid ennast reaalselt arutu-armutu automaksu suunas. Millega meie „rahvajuhid“ ometi tegelevad…
Urmas Reinsalu FB-postitus jõudis minu ja Kuusiku talli emand Stellani ERR õhtuste AK-uudistega rööbiti siis, kui ta tuli oma absoluutselt emasele märavarsale mineraale tooma. Millenniumi alguse maasturid – mul tubli Terracan, tal kastiga farmer-Ford – kuulasid meid Südamesalu värava taga, koonud kõrvuti. Minu eakas-teenekas maastur on muide tüdruk.
Saime Kuusiku talli emandaga teada, et meie eakad maainimese masinad saavad maksuks kaela üle 600 euro. Meil on maal majapidamised. Tema käib linnas apteekrina, mina teisel pool Raplat kooliõpetajana tööl. Veame oma tublide tööautodega sööta ja toitu, materjale ja vahendeid, mida maa-majapidamistes kasutatakse.
Automaks sunnib uusi autosid ostma – me ei ole selleks võimelised, mul on niigi kodulaen omasoodu tõusva intressiga. Loomulikult meeldiks mulle tutikas pistikhübriid – mõnisada eurot liisingut kuus, mis ta on siis…
Soovitatakse bussi või jalgrattaga sõita – heinarullide-kaerakottide-ehitusmaterjalidega – aina muutuvast-sobimatust sõidugraafikust sõltudes? Mingist libarohepöördest ärge tulge meile, kes me teame siin iga taime nime- ja nägupidi, rääkima!

Rohelised südamekeeled
Südamesalu konteinerkodu 0-tarbimisest on praegu puudu veel oma elekter, ootame NordSolari meestega PRIA-KÜSK-Kredex vastavate meetmete avanemist. Ära iial ütle „ei iial“ – kui pandeemia Altveskis mu kultuurikeskuse sulges, oletasin, et projektipõhine eluperiood lõppes.
Seoses maakoolide sulgemisega tahan peagi siia oma kooli avada – mitte linnakoolide külge uusi moodulklassi, vaid siia olemasolevatesse hoonetesse ja-või konteineritesse tuleb uue aja kogukonnakoole rajada, et jätkuks elu maal ja Maal!
Loobusin suveks kavandatud keelekümbluslaagritest, et kirjutada raamatuid ja õppematerjale ning sügiseks mitte läbi põleda. Põua-ikalduse-heinahinnad sundisid siiski Emajõe keeltekooli rüpes uusi Kiievi vürstiriigi tütarde gruppe võtma. Mind taastab-maandab-õnnestab pinnase ja haljastuse haldamine ning ehitav loovus stiilis „naine õmbleb maja“. Töömehi nendeks töödeks meil siin külades ei ole ega tule. Meie, maasool-teadlikud intelligendid veel oleme.
Õpetajad on küll tänulikud mulluse palgatõusu eest 15% Tõnis Lukase kuulsusrikkal juhtimisel – ent inflatsioon oli samas 25%. Kristina Kallas lubab uueks aastaks 3000eurost õpetajate palka – aga toidu-sööda-teenuste-jne hinnad panevad ju paaristõugetega eest ära.
Kultuuri tarbimine – teater-kino-kontserdid – käib tänavuste heina-kaera-toiduhindade juures naga pisike räpane saladus, enda eestki seda priiskamist varjates.
Minusugustel riigi teenritel mitte millegi pealt rohkem kokku hoida ei ole.

Koolipreili talupojamõistus
Riigil oleks küll mõistlikke lahendeid meie ja enese kui rahvuskehandi esindaja veel ja veel ja veel pitsitamise asemel. Koolipreili talupojamõistus – näe, lausa kaks mitteneutraalset soosõna ses väljendis! – käsib esiteks sajatuhandene ametnikearmee kokku tõmmata ja päriselt tööle saata. Oma holistilisest kogemusest tean: füüsiline töö tuulutab ja teeb õnnelikuks.
Teiseks tuleb inimeste ja teiste loomade kollitamine Nur(s)ipalu polügooniga lõpetada – las lätlastele tuleb baltikumi suurim polügoon ja meil on Ruhnu.
Kolmandaks on viimne võimalus peatada feil baltica õõvastav ogarus – me siin Raplamaal oleme monster-viaduktidesse hüpersummade laristamise keskel ning teame: võõrsilt siia veetud ehitusmaterjalid, millega läbi rabade Maarjamaa pooleks giljotineeritakse, lõikavad lisaks sadade kodude tulevikule läbi hindamatud ürgsed veesooned – misjärel on „rahvajuhid“ rabatud, et oleme veetud ja rabatud.
Neljas talupojamõistlik kokkutõmbamise koht on ladviku palgad. Laastavate lolluste laviini vallandanud riigikoguja palk olgu kaks keskmist, ministri oma kolm keskmist palka. Sarnaselt meiega ärgu olgu „eliidil“ ka loendamatuid-jälgimatuid erisoodustusi-lisatasusid-kompensatsioone – sõitku jalgrattaga Narvast Toompeale, nagu meile automüksu ette valmistades soovitavad.
Maksurünne meiesuguste vastu on otsene teade: ei ole vaja maal elada, luua ega arendada – ÜLDSE EI OLE VAJA EESTIS ELADA. Okei siis, saime vihjest aru… Nii või?
Aabram viis oma rahva vastavalt Jumalaga sõlmitud lepingule tõotatud maale ning tema naine Saara sünnitas üleloomulikult eakana poja. Kati Saara on Jeesuse ema neitsi Maarja ning armsama, apostel Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud maale kinkinud praeguseks 12 järglast.
Olen koos sinuga ja sinuga ja sinuga valinud riigikogu, kes on läbi ussi m…i koalitsiooni moodustanud, Toompealt piinlikult impotentseid öölaulupidusid korraldades aina sõgedamaid seadusi ja määrusi alla veeretanud.
Kuhu edasi? Kingitus kõige nõrgemale oli multifilmis lõvi – meie kolm lõvi riigivapil ründavad oma rahva juuri ja veesooni. Kuhu edasi me siit elamiskõlbatuks muutuvalt isade maalt läbi inimeste tekitatud kõrbe ja õlimerede rändame???

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Kolm aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Kolmandaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide kolme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Ohvritalle nekroloog e reekviem Ohvritallis
Helget vaba tõusu, Rauno! Sina tegid valiku – minu eest ka. Sina, minu tütre sõprade kursusevend ja kamraad, valisid meie Kehtna KHK lõpetamise pööriöölt koju sõita, ehkki sõbrad keelasid ja keelitasid. Mina Sinu sõprade õpetajana valin 2023. aasta sügise esimeseks teemaks reekviemi.
Eestimaailm on nii väike, et kõik on kõigi ja kõigega avali südami tuntavas ühenduses. Rapla rabademaal on omakorda niimoodi: mis juhtub ühega, puudutab kõiki. Keegi ei jää puutumata. Kui ühe ohvritalle tekitatud vapustus tuhmub, ohverdatakse järgmine. Oh et seda enam vaja ei oleks…
Elas kord poiss, kes saaks peagi 33aastaseks, kui ta poleks mõne aasta eest oma BMWga Kehtnas puusse pannud. Päev varem sõitis ta autoderivist kahesajase tulekuga mööda – minu pisikesele Renault’le otse fronti. Kuna mul olid Twingos kaasas lutitamist vajav lambatall Lamborghini ja lutikutsikas Chick, oli kolmekordne kaitse peal. Keegi käskis ning mina rühkisin külma närvi säilitades otse nii, nagu nõutud. Bemm küttis meist paremalt täie pasaga mööda – oli lastekaitsepäev – järgmisel ööl juhtus siiski see, mis juhtuma pidi. Kõigi ja kõige tükid Kehtnat-pidi laiali tänini.
Kõigel on hind. Statistika on kellelegi reaalsus. Meile. Sinu sõge sooritus, Rauno, seadis joonde Su hõimlaste suhted. Sinu auks mälestusdefilee korraldanud HEPA Tiks – tanklas hilisõhtuti koos parkivad ja driftivad djuudid ning nende pruudid – oli šokis. Iga bemmivend mõtles: „Mina nii ei tee. Mina sõidan paremini. Mina olen…“
Sina näitasid algosadeks laotatud masina juppe laiali laotades, mida mehhaanikud ametikoolis mõnevõrra teoreetilisemalt õpivad. Sulle toodi 95 küünalt ohvrikivi juurde, mille ümbert legoks lennanud bemari alles hiljem keegi ära viis või on need seal tänagi alles.
Senistest sootuks erinev on praegune generatsioon, kelle parimate aastate ajal jääb rabatud Raplamaa ilmselt sootuks. Võime olla rabatud, et paarikümneaastaseid mehepoegi 21. sajandil kive veeretama ja teekattematerjali laiali vedama kutsuda ei sobi.
„See oleks täielik šeim, täiega sakkiv feim,“ väidavad beibed, kelle silmad on leinast juba veetud. Millegi tõelise tegemine olnuks võimalus mitte SEDA teha.
Ohvrikiviks saanud hiidrahnu tagune plats on rentnikele saadaval. Kui Murutar oleks Sõõrumaa, rajaks ta sinna selle suve pop-up-pleissi. „Ohvritall“ oleks nimi ning kooskäimise paviljon rajaks vähima võimaluse, et noored meeletut ohvrit meelest ei laseks ning teiste hulka tulev meeleheitja ennast üksildases masekas maha ei laseks.
Kõik teed soovad sinna. Teed juues loobutaks variandist liiga vara minna. Ent HEPA Tiks kinnitab: „Me tiksuksime ikka oma kohas, isegi kui mõni järgmine ei jõua sealt kõrgesse ikka – teame isegi.“
Lootusetute missioonide vältimiseks polegi ma miljokas-Sõõrukas, vaid õpetajapreili. Mulle on inspiratsioon ja ime riigilt palka saada ning võimalus kodus mõnuga ise oma palki tõsta – see mind üldse tühjaks ei ime. Aga poisid seal tiksumas… olgu hoitud.
„Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja „Contra Mortem“ on mu järgmised raamatud. Koolivaheaegadel kirjutan, kui Jumal lubab. Ohvritalle-talli naiivse projekti perssekeeramisest oleme seega säästetud. Ent mitte keegi ei saa olla tahtevastaselt päästetud. Kes end ise ei aita, valib sedasi. Elu läheb alati edasi ka siis, kui valu on vali ega mahu südame aita. Peaasi: vali! Täiega mööda saab lasta vaid see, kes üldse ei lase.
Sihi ja proovi oma seekordse inkarnatsiooni, kehastumise kullaproovi!
On üks kunagine kvaliteetseriaal „Ühe otsa pilet“, mille tunnusmeloodias tsiteerib Hendrik Sal-Saller Artur Alliksaart: „Pole paremaid aegu kui on nüüd ja siin… Iga hetk on kordumatu, tähtedesse kirjutatud… Sa ju tead.“
Sina, Rauno, tead nüüd meist paremini, kuidas keha maha jätmine sünnib. Selleks korraks sai ületatud uudisekünnis. Puhkad – ja tuled taas. Las see olla Tõde ning saagu nii!

Smilers:

„Ühe otsa pilet“:
https://play.tv3.ee/series/uheotsapilet,serial-1024190
Tasuline versioon https://go3.tv/series/uheotsapilet,serial-1024190

Kallid kolleegid, tänaseks on mul ette valmistatud materjal. Tavapärane seitse lehekülge – pange puuduvad kirjavahemärgid ja ühendage liitsõnad. Ühtlasi vastake palun teksti lõpus olevatele küsimustele.
Tekst on koostatud arvestusega, et tänane maailm ei jäta kohustusliku kirjanduse lugemiseks mitte kellelegi – juhin tähelepanu, ei ütle „kellegile“! – ja see vale vorm on jutumärkide sees – aega. Ei jäta aega – pika lause sees on kiil, Murutari lemmikkirjavahemärgid mõttekriipsud siin. Meie tekstid hõlmavad kohustuslikku kirjandust niivõrd, et saate aimu, millest vanamoodne haridus koosneb. Ühtlasi kudrutan, kaagutan ja tuututan – kuidas just tuju on – komajamandust ja kokkulahkut. Ise salamisi kahtlen, kas ja kui kaua üldse eesti keelt on õpetada vaja. Noored juba räägivad omavahel poole või kahe kolmandiku jutu ulatuses inglise keelt.
Nali. Või siis mitte. Saite viimase doosi oma harjunud drilli – tavapärast.
Sel aastal – ei ütle „see aasta“ – SEL AASTAL ei pea ma muretsema õuetöödest parkunud käte pärast. Kuna kolm nädalat vihma sadanud ei ole, siis maniküür millestki – ei ütle „millegist“ – mitte millestki muust kui kastmise ja jootmise ämbritest tuksis ei ole, midagi niita ja rohida ei tule. Sügisene toit on taeva kätes…
Teiegi käed on need, mida huviga vaatan ja imetlen. Eriti puhkab silm nendel kirjanditega maadlevatel sõrmedel, millel näen õli ja vaiku, elu ja ilu. Käsi oma käsi – ja sinu mõistus töötab. Olen just siin koolis küpseid motiveeritud isiksusi jälgides veendunud, kui terviklik üks tegelik inimene olema peab.
Käsi oma käsi – ja maailm saab läbi loovuse teada, kui huvitavaid nähtusi ja tehtusi sinu peas sünnib. Minule olete kinkinud ohtrasti rõõmsaid üllatusi ja inspiratsiooni.
Teismeliste allutamatust kisakoorist midagigi õpetlikku üle karjuvad tavaliste kombinaatkoolide pedagoogid ei aima, kui hea ja huvitav on Kehtna KHKs.
Selleks, et osata täiskasvanute õpetamise imeilu hinnata, on meil siin tõhusaks maitseaineks paras annus kutsehariduse järele tulnud puberteetikuid. Võrdlusvõimalus laseb eriti tänulik olla. Oleme kangelased, kallid kolleegid.
Jõudsime tänaste diplomiteni üle pandeemia ja sõja, läbi majanduskriisi, mis omakorda on räsinud perekondi ja kõigi inimeste nii vaimset kui füüsilist tervist. Koolis kohal olemise võimalusest ilma jäänute puhul pelgasin, et tuleme siia täna õnnitlema teineteist. On au ja õnn austada ja tunnustada üksteist.
Teate küll, teineteist õnnitlevad kaks, üksteist kallistavad mitmed. Enam kui üksteist.
Sõda on tõstnud kangelase mõiste üsna valusasse valgusse.
Vaimsed teejuhid kordavad, korrutavad ja korraldavad koolitusi, kus veendakse: sina oled kangelane. Millised valikud iganes keegi teeb – tööle, edasi õppima, mehele – juba tänase soorituse järel on teil õigus ja võimalus end kangelasena tunda.
Seekord on Murutari 7leheküljelise teksti lõpus ainult üks küsimus: mis on kõige tähtsam, mu kallis kangelane? Vastus on ühes meie koos tehtud tekstis.
Tingimusteta armastus. Tingimusteta armastus on tingimisteta. Sa oled piisav. Sa ei pea iseenda usaldamiseks mitte midagi tegema. Õnnelik olemine on sinu sünniõigus. Iga tunne, mis pole õnnelik, kuulub muutmisele – kohe!
Mitte et ma seda ise laitmatult oskaksin. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Oletegi aidanud, te olete olnud mu senise elu vägevaimad õpetajad. Kuidas ma homme teieta hakkama saan? Hakkan teadma ja küllap saan – eestimaailm on väike.
Ära kao ära! Sinu tulevase elu esimene päev on täna. Ela ja sära! Jääme sõpradeks!

Tehis intellekt üle kuulamisel
mina (p)ole(n) targem kui AI?
1) Pane kirjavahemärgid 2) Ühenda liitsõnad
Sandra Veensalu
Kehtna KHK 10A

Ainu laadne teadvus mis tekitas terve masinate rassi. Me ei tea kumb ründas esimesena meie või nemad. Aga me teame et need olime meie kes põletasid taeva. Sel ajal sõltusid nad päikese energiast ja usuti et nad ei suuda ellu jääda ilma nii rikkaliku energia allikata nagu päike. Kogu inimkonna ajaloo vältel oleme ellu jäämises olnud sõltuvad masinatest…
(„Matrix“, 1999)
Ajalooliselt on ulme olnud olemas juba iidsetest aegadest kuid populaarsust kogus see 1950ndatel tehnoloogia arenguga. Üks ulme peamisi süžee ideid on mis saab siis kui robotid/AI on maailma üle võtnud või proovivad seda teha. Väiksena neid lugusid nähes/kuuldes pidasin ma seda vaid puhtaks fantaasiaks sest Pole ju võimalik et ükski masin võiks tarkuses nii lähedalegi küündida ja olla nii võrd ise seisev! Me ju ei laseks sellel juhtuda?
Situatsioonis on kindlasti sees oma iroonia. Robotid imevad su prahti toovad sulle pakke niidavad su muru. AI on valmis peletama sinu üksindust kuuletuma sinu häälele ja pakkuma sulle isiku pärastatud ostlemist. Ja ega see kõik ei pruugigi nii hull ju olla probleemid tekivad mujalt.
AI-ga on ju võimalik luua ka raamatuid stsenaariume kunsti kõike.
Mis selles siis halba on küsid sa.
Noh ma arvan et esiteks ütleks sulle iga loomingu ja kunstiga seotud inimene et see mis on AI poolt loodud pole lihtsalt päris see on hingetu see matkib mida näeb ja mida see näeb seda ise tunda ja kogeda ei saa.
Probleem nr 2 see varastab ja valetab mõni kord nii et keegi pärast ei teagi kas ja kust kohast. Nendest kahest probleemist tekib küsimus kas see pole mitte loome inimeste suhtes eba aus?
Kohe tuleb esimese asjana meelde eriti äbarik lugu nimelt Colorado osariigi messi iga aastase kunsti võitluse võitjaks tuli Jasen M. Allen teosega Theatre D’Opera Spetial. Seda siis 2022 aastal olles esimene AI poolt loodud teos mis seda teeb. Muidugi pälvis olu kord palju kriitikat.
Kahtlemata teos ise on ilus aga kas ta väärib ikkagi võitu?
On nüüdseks täiesti selge et AI ja inimesed kes teda jumaldavad ei kavatse kuhugi minna. Küsimus on selles kuidas olla eetiline ja piire mitte ületada? Internetis on üldse väga raske midagi kontrolli all hoida. Mõnes mõttes on see nagu ei kellegi maa kus seadused ja moraal ei kehti. Kõike võib teha ja öelda mitte mingit vastutust võtmata sest internet ja päris maailm on ju kaks täiesti iseseisvat mulli mis oma vahel kokku ei puutu. Iga sugune tähele panu ja kuulsus on hea isegi kui pean selleks avaliku WC potti lakkuma TikTokis või oma podcastis rääkima kuidas kõik naised on mõrrad.
Pole siis ime et ka AI endale koha leiab ja ennast oma uude pessa kerra keerab. Mis te kunstnikud ikka mölisete otsige endale parem päris töö! Tegelikult ei saa väita et AI üdini halb on. Kindlasti on sellel ka oma pluss märke. Näiteks tuuakse ühena tavaliselt välja et tänu AI-le saavad ka puudega inimesed midagi luua ja ega ma vastu ei saa vaielda. Aga põhi küsimus polegi selles.
Ausalt öeldes ei oska ma mingeid häid lahendusi pakkuda. Minu ideed oleksid sellised:
1) Läbi paistvus ja eraldi kategooriad AI loomingu jaoks.
2) Paremad seadused ja kaitse loomingule ja artistidele.
3) AI võimalus kasutada vaid piiratud ja lubatud koguses loomingut, pilte, tekste.
Mainisin enne situatsiooni irooniat kuidas on võimalik et oleme ise loonud ise ennast nii palju hoiatavaid lugusid nendest düstoopiatest kus valitsevad masinad kuid oleme ise just kui samasse ämbrisse astumas?
Huvitav seos AI ja loomingu vahel. Ja nüüd laseme neil luua.
Inim olendid on haigus selle planeedi vähk. Sina oled katk ja meie… oleme ravim.
(„Matrix“, 1999)

Mäluvood 2023. aasta eesti keele riigieksamil
Kati S. Murutar
Riigieksamitest esimene, eesti keel, kinnitas: ei midagi uut siin päikese all – kindel on vaid see, et mitte miski pole kindel. Ei olnud ainsatki loogiliselt oletatud teemat – ei keskkonna, sõja ega robotite tehtud tekste. Oli pigem neli võimalikku varianti mäluvoogudesse sukeldumist ja nostalgia laineharjal surfamist… õpetajatele ja küpses eas täiskasvanud abiturientidele.
Meie kultuurikihi koostise ning seega mäluvoogude moodustumise piir asub 25aastaste juures. 25+ hariduse ja harituse kihtides lasub neid samu raamatuid ja tsitaate, mis muudavad siseringinaljad emade ja vanaisadega võimalikuks. Nooremad on endast olenemata, aga seeeest pöördumatult virtuaalmaailma imetud ja raamatud on nende fantaasia ja samastumise jaoks imetud. Näidake – ja nad usuvad!
Fossiilide jaoks piisab ühest nimest või tsitaadist – ja aknakeste avanemine võib kesta veel nädalaid ja kuid. Me heidame kesta nagu kevadised rästikud, kui meile näidata vanade koledate meeste pilte. Nimetage meile Paul-Erik Rummot, InBoili ja Lauri Saatpalu(t) – ja õpetajapreilid-osadusesolijad on nostalgialaksu all silmili.
Riigieksami teemad – punkarid-hipid-anarhia ning väikese rahva võimalus end suurena tõestada – käivitasid teadliku alateadvuse. Iga kaasakogenu teab, mida tähendab Jakob Hurt, ärkamisaeg ja… pilt meie oma rahatähe, krooni peal. Ära sa märgi, iga aspekt annab märgi!
Esimene variant pakkus Toomas Haugi teksti „Kuidas vanaema ära käis“ ja küsis vastu kirjandi enesealalhoiuinstinktist kui inimese käitumise suunajast.
Tsitaadid kui kirjandi kohustuslik osis olid eelkirjutanud Birk Rohelend ja Hedvig Hanson. Sõnum tuletas meelde Tõnu Kilgase, Hedvigi ja Katrin Krummi isa. Oli teine teleseriaali „Õnne 13 – meie elu lood“ tegelaskuju Harri Ahven, kes tõusis ärimehest preestriks.
Meie elu lood viivad meid siin väikeses rahvuskehandis risti-rästi seostesse läbi mitmete Harride – minu papa ju ka. Nii, nagu ka teine eksamitekst perekonnanimede eestindamisest: Harri Vasar oli enne 1937. aasta eestindamist Vatmann.
„Õnne 13“ kauamängiva õnne Väino Areni jaoks kirjutasime vikerkaaretaguse Tõnis Kasega teispoolsusse tõusnud Rein Areni kehastatud Kristjanile teistpidi-nimetamise – Rosenkampf-Jägerfreund. Esimene perenimi sai tagasi originaalkuju, teine tuli kuurist leitud pudelisildilt sealpoolse Kaljo Kiisa ideena. Ago-Endrik Kerge, Aleksander Eelmaa, Lembit Ulfsak jpt telelegendid on täna manalameeskonnas.
Uuemal ajal lähevad inimesed oma väenimesse – Lea Dali Lion oli üks esimesi.
Teises eksamivariandis jagas Andres Aule mälestust „Mõned Hetked Liisi Ojamaaga“. Paljasjalgne Wäike Hipi oli suisa kehastunud näide, kuidas üks kirjanik – ja üldse loovisiksus – teisi mõjutab. Käisime koos tema, Sass Suumani, Mati Sirkli ja Endel Mallesega Kajaanis luulefestivalil. Teispoolsel parnassil need ülisuurmehed nüüd kõik. Näe, astub kunagine Mallene raamatumessi ajal Londonis Harrodsi kaubamaja kilekotiga, kõigest pastakas sees – peaasi, et hindamatu märgiga kott oli. Sellest kõigest saab aru vaid 30aastastest vanemate põlvkondade kogemuste slepiga.
Ühtlasi tegime ETV-le seal mu saatesarja „Lähme külla“ episoodi Sassiga, kelle poeg Toomas lavastas Ülle Lichtfeldtile Rakveres monoloo „Mina, naine!“ Naised arvutavad, arveldavad ja arvestavad – ei arvusta! – laste järgi. Sel seiklusel oli kolmas, täna 26aastane Brigita südame all kaasas.
Tsitaadiga „Edward von Lõnguselt“, kes on seintele pihustatava grafiti isa, kaasas õpetajapreili isiklikku maastikku Robot Muralisti ronirobotid Leonardo ja Alberti. Mindvalley’ vaimne isa Vishen Lakhiani nimetas missiooni printida linnaruumi suurimatele seintele reklaami asemel kunsti andis spreiprinteritele lisanime: Robots for Humanity. See kõnetab ka Elon Muski, kes kutsus Alberti oma Tesla Berliini esinduse hiigelfassaadile kunsti ronima. Täna teeb seda õilsat tööd Vertical Artworks.
Piret Tali väidab: „Rehepapp on 21. sajandi Kalevipoeg.“
Kirjutades kirjandit looja ja loomingu mõjust teistele loojatele oli võimalus tõdeda, et mõlemad heerosed on pahelised nagu inimene ikka. Üks vägistas ja tappis vaheldumisi mehise töörügamisega, teine jõuab nooremate põlvkondadeni tänu sellele, et Andrus Kiviräha „Rehepapi“ ainetel on loodud film „November.“
Eksamivihikus figureeriv elegantse stiili näidiskirjanik Mihkel Mutt, kelle minu-meelest-parim teos on „Rahvusvaheline mees“, tõstab mäluvoogude laineharjale prototüübi Lennart Meri. Istusime kord Tartus kirjanike maja trepil ja suitsetasime punast Marlborot kui Presidendi lemmiktubakat…
Tekstivalikus pakutava esipunkar Villu Tamme protestimeelse J.M.K.E-ga koos meenusid mälumängud-ristsõnade lahendamise võistlused näiteks Tallinna loomaaias.
Sarah Särgava „Heaoluriigi lapsed – kas uus põlvkond klakööre?“ saab sellele retoorikale vastuse Villu laululuule „Tsensor“ ridadest albumilt „Külmale maale“.
Kirjandi teema – mässumeelsuse roll ühiskonna arengus – laseb tsiteerida Camus’ „Mässavat inimest“ ning mõtiskleda koos Arni Alandiga, kas noored, kes enam ei mässa on… soomlased? Turvaline probleemitu keskkond laseb lõdvaks ja lõpetab loovuse ega inspireeri enamaks kui veel ja veel tarbima.
Mõnevõrra vastu vaieldes võib tõdeda: noored ei mässa sellepärast, et nad lihtsalt on need, kes nad on, ilma et peaks selle sünniõiguse nimel võitlema. Globaliseerunud ajad ja olud tekitavad uue hea ilma inimestele eelise olla maailmakodanikud.
Riigi palgatud hindamiskomisjonile esitatav neljas variant kutsus arutlema väikeriigi võimaluste teemal end suureks töötada ja teenistuda.
Jakob Hurt ja Miina Härma, Karl-Robert Jakobson ja Lilli Suburg, Kreutzwald ja Koidula võitlesid vastavalt ärkamisaja vaimule oma riigi sündi ette valmistades ära. Meie missioon on kättevõideldut hoida ning olla poolt, mitte vastu. Selle poolt, et Hurda rahvaluulekogu „Vana kannel“ oleks hoitud, tema tõus Tartu Üliloolist Otepää pastoriks ning sealt Peterburi Jaani kiriku teenistusse austatud. Õpetatud Eesti Seltsi, Vanemuise seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandri kooli peakomitee juht ja võtmefiguur pidas programmilise kõne esimesel üldlaulupeol ning sai Helsingi ülikooli keeleteaduse doktoriks.
Mispeale tõusevad lõpetuseks mäluvoogudest Mark Twain ja Potjomkin. Tom Sawyeri oskus äri teha ja meeskonda juhtida ringleb veel 30aastaste inimeste siseringinaljades. Potjomkini küla kui kujund – keisri meeleheaks võõbatud fassaadid, mille taga on kurb kondine kits – sobib paraku kirjeldama pinnapealse faktibuketi omandamist ning kohe pärast kontrolltööd või eksamit unustamist. Ei haaku ega kõneta – järelikult peame hariduse olemuse õppuritele lähedale tooma. Meil pole õigust tuleviku rajajaid oma mäluvoogudega kohu(s)tada: noorus oli mäletatavasti hukas juba antiikajal.

Ma tean, mis on talu, aga ma ei tea, mis on talgud seni, kuni pole osalenud, sest seesugue ühiseluvormi tegelikuks tunnetamiseks peab selles ise osalema. Eesti rahvale ainuomane talgutraditsioon on ilmselt aastatuhandeid hoidnud meie kogukonna koos, püstitanud majad ja harinud maad ning „Teeme ära!“ koristustalgud on oma 15aastase looga algatanud globaalse planeedipuhastusaktsiooni ning osutunud Eesti Nokiaks.
Tänavuste talgute põhirõhk on keldritel ja koolidel, varasematelgi laupäevakutel on koristatud koolide pööninguid ja rajatud kiigeplatse. Ühistute keldrid on kaootilistena tuleohtlik ja juuri õõnestav kodude põhi, puhastesse keldritesse kui varienditesse saab varjuda juhul, kui…
Kes talgute ajal värskes õhus lehti riisub konisid korjab, see enam nii lõdva randmega autoaknast oma soga välja ei viska. Selleks, et kasutatud plastik ümber sulatada ja graanuliteks teha, peab sama palju kätepaare ta kokku korjama kui oli laialiloopijaid.
Taaskasutatud plastikust saab ehitada teid ja maju, ent korduvalt ümber valatud metall kaotab oma väe.
Planeedi puhastamise aktsiooni esimene missioon on kolmanda maailma inimestele õpetamine, et pakendid ei ole puuviljakoored: plastik jääb aastatuhandeteks sinna, kuhu sa ta viskasid – vanast Mersust saab vähemalt küpsetamiseks fooliumpaberi – plastikust vabastab üksnes tuli.
Plastiku põletamine on mürgisem kui keemiatehas ja peeretav lambakari kokku.
Veiste piimakuse ja lihakuse tõstmiseks toidetakse neid keemiliste söödalisanditega, mida toodab seesama väetisevabrik, mis propageerib ka veganlust.
Maailmameres moodustuvad jäätmetest saared, mis katavad ja tapavad korallid ja kalad ning hukkunud lindude ja kalade maost leitakse midaiganes, kusjuures ohvril on kasutatud mask ees.
Inimene on looduse osa, sellepärast on tema kohus ökosüsteemile põhjustatud kahju heastada. Mina lähen ka sel aastal talgutele oma sugulaste juurde – see on vähim, mida planeedi Maa heaks teha saan. Õiged talgud lõpevad ühise söömaajaga, kus teist eestlast ei sööda ära, vaid temaga tantsitakse, lauldakse naerdakse eesti keeles.

Vabadus
Pendel-teate etteütlus MEH2022

Olgu vabadus isiklik või riiklik – vahet pole: vabadus on igal pool. Vabadus on meis kõigis, aga me ei tea seda. Mina olen peaaegu vaba, kui vaid kool vastavalt Eesti riigi seadusele ei sunniks mind praegu veel oma armastatud tehnikamaailma asemel ilusa ilmaga nt pendel-teate etteütlust kirjutama.
Ma ei tea, kuidas minu perekond suhtub Eesti kuulumisse Euroopa Liitu ning mulle isiklikult on ka NATOsse kuulumine suht savi, meie ühine julgeolek ja vabadus siiski olenevad neist katusorganisatsioonidest.
Me tuleme kevadel toast välja Mukri rabasse ja rabajärve, metsa ja mere äärde ning hingame vabamalt – samas on sisruumides reeglite järgimine nüüd veel ahistavam kui talvel. Mul on siiski vaba valik piirduda keskharidusega või teha kahe aasta pärast riigieksamid ja saada täisväärtuslik gümnaasiumiharidus.
Hea teada, et minu jaoks on õpetaja Murutar alati olemas, kui otsustan riigieksamiks valmistuda.
Kes kannatab, see kaua elab – kes ei kannata, see ei ELA ka.
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, nii saadki teada, et just katsumused teevadki sinust vaba inimese.
Tasa sõuad, kaugele jõuad – õnneks ei pea ma täna teadma, kelleks tahan homme saada.
Omad vitsad peksavad kõige valusamini – uskuge mind, mina tean, millest räägin!
Pill tuleb pika ilu peale – till tuleb pika pilu peale? – ometi on lootustandev uskuda, et hea jääb peale.
Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad – kes on patuta, visaku esimene kivi!
Lõpp hea, kõik hea ning kuni päris hea ei ole, seni lõpp ka veel pole.

Kuhu me kuulume?
2023. aasta 10A

Mulle isiklikult tundub, et ma ei kuulu kuhugi. Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, NATO-sse, ÜRO-sse ja UNESCO-sse. Me kuulume sinna, kus on meie perekond. Mõnel meist võib olla esimene mõte seoses kuulumisega… täielik null. Mina tahaksin küsida: kas me peame alati kusagile kuuluma?
Valikuid on mitu, kas, miks, kuhu ja kellega koos kuuluda. Igaühel on kuhugi kuulumisel oma moodi tähendus. Ka mitte kuhugi kuulumine on kuuluvus, sest paradoksaalsel kombel moodustavad mitte kuhugi kuulujad oma grupi.
Tüdruk võib kuuluda geelküünte või ripsme- ja juuksepikenduste, huulte ja tisside suurenduse ning püsimeigi eelistajate seltskonda.
Poiss võib kuuluda autode alla, kampadesse, arvutimängudesse ja tüdruku südamesse – siis ei satu poiss politseisse ega muudesse pahandustesse.
Planeet Maa on ühendavaks koduks meile kõigile: igast rassist inimesed, kõik loomrahvad, taimeriik ja nähtamatud paralleelmaailmad. Tähistaevasse vaadates mõtiskleme sageli, kas on mitu Universumit, kus elavad samuti inimesed. Teadmine teistest olenditest kärbiks inimese upsakaid tiibu, mida tal erinevalt lindudest ei ole ninga lõpetaks iseenese illusoorse pidamise looduse krooniks.
Seda, et mina ei ole looduse kroon, vaid kahjur, tõestavad minuga juhutuvad õnnetused, mis tagantjärel vaadates osutuvad õnneks. Me pole igavesed. Meie keha ei kesta, kuid hing on ajatu.
Kuidas ma saan uskuda oma päritolu, kui mulle on räägitud Aadamast ja Eevast, põlvnemisest ahvidest, kapsalehe alt ning kure nokast – ja üldse olen ma maapealne ingel?
Võibolla peaks Universumi mitmekesisust väärtustama, mitte püüdma seda kontrollida. Oma riiki kuulumine kaitseb ja karistab nagu isa käsi. Euroopa Liit on nagu isakeste klubi. Lunastaja taastulekuni lootkem NATO-le, mitte pelgalt inglitiibadele. Ka sügava kuulumistundeta on meil põhjust tänulikult 9. mail Euroopa päeva tähistada – kõlaga Beethoveni „Ood rõõmule“ ööbikute esituses!

Eestlased ja venelased – meie ja nemad?
Segaverelised uue Eesti inimesed, rahunege!
Ivo Känd
Eestlased ja venelased, velled, kas me oleme omavahel tülis?
Kui üks tuleb teise juurde ja ütleb: „Lepime ära – joome koos pudeli viina ning „rebjata, davaitje žitj družno“! – siis see tähendab, et on tüli. Kui on vaja leppida, tekib intellektuaalne uitmõte: pole meile vaja veel mingit pseudo-paralleel-demokraatiat. Olemasoleva olematusegagi on tegemist niigi.
Ühtlasi pole pea ainsatki puhastverd eestlast ega venelast – oleme kokku segatud saksa-taani-rootsi-mongoli-slaavi pluss uuemal ajal ka värvilisematest veredest. Segaverelistel on aeg õppida ühte hoidma.
Meie ja nemad
Keerulisi probleeme ei saa lahendada kampaania ega mõttetalgute korras. Seda enam, et mitte-eestlased ei tea talgute olemust ega tähendustki. Samal ajal, kui meie rahvale on omane suurteks töödeks kogukond kokku tuua ning ühiselt hooneid ja puhtust luua, metsa ja maad korrastada, aidatakse mujal üksteist nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.
Kui Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar oma mujal elatud ja jäädvustatud aastate sarja Siberis vissarionlaste juures alustasid, anti neile küll majakene ja maalapp, ent maja kodustama, maad harima ja kristliku küla ühislaudas lehma lüpsma neid ei õpetatud. Samuti ei abistatud talgute korras järje peale ei Siberisse küüditatuid ega paadipõgenikke. Ellu jääda aidati – eluga mujal edasi või Eestisse tagasi tuli ise pääseda.
Osa venekeelsest elanikkonnast on solvunud. Me ei tohi enam vastandada „meie ja nemad – eestlased ja venelased“. Küll aga saame käsitleda ja aidata inimesi, kellel on oma identiteedi tuvastamisega raskusi. Need inimesed on oma identiteedist ja kodustest juurtest ilma jäänud nõukogude okupatsioonivõimu inimvaenuliku rahvustega manipuleerimise tõttu.
Need rahvad ise ei tunne end venelastena, vaid vene keelt kõnelevate segaverelistena. See on piisav tõestus sellest, et küsimus tuleb päevakorras hoida ja lausa nõuda, et riik selle lahendaks ilma surve, sunni ja solvanguteta. Nagunii ei tea meie poolteisest miljonist kodanikust või külalisest ülisuur osa, milline on tegelik Eesti ja kumb on nende kodumaa. Ollakse segaduses ega tunta siinse põlisrahva väärtusi. Rändrotte – on selline väljend kunagise bändi In Spe laulust Alo Mattiiseni ja Olavi Kõrre koostöö aegadest – ei kodustata kampaania korras ühekordse ja paratamatult vägivaldse sunniga.
Isamaatu rahvamassi ränne on pärit Tšingis Khaani aegadest. Mongoli-tatari vägevad geenid voolasid üle russide, segasid vered ja lõpeks tapsid tsaaripere. Tekkis arvutu hulk jõulisi mitte-päris-venelasi, keda on olnud lihtne tõsta sinna, kuhu parasjagu vaja. Kirde-Eestisse kaevandama või Kiievit-Odessat pihustama, vahet pole. Peaasi, et on korter, naine, autopann ja pudel ning elu on lill.
Teenekas maavanem-koolijuht Tõnis Blank meenutab, et näitlejatar Aino Talvi nimetas sedalaadi ringimullitavat massi supivahuks. Samas on nende inimeste seas, kes on tulnud Kasahstanist ja Tatarstanist teadlikumaid patrioote kui eestlased ise ongi. Sillamäe Ksenija oma hariduspürgimuste ja sotsiaaltööga ning Lääne-Virumaa Nadežda oma aatelisusega teeb võluva aktsendiga eesti keeles oma sihtgrupiga ära kordades tegelikuma töö kui mõni minister või kaval küünetehnik.
Nomaadide integreerimine on pikaajaline demokraatia kool ja kultuurijuurimise protsess, mitte „Teeme ära!“ talgud, mil üks kord aastas teeservad-kiigeplatsid korrastatakse. Kuna meie talgutest on välja kasvanud globaalne planeedikoristuse aktsioon, võib loota ka Maarjamaalt algavale rahvaste lepitamise võimekusele.
Maarahva umbusk põhineb sajanditepikkusel kurjal kogemusel. Ei taha me venelasi sunniviisiliselt assimileerida – küll aga nõuame, et nad on meie rahvale ja riigile lojaalsed. Ühest küljest ei tea kirju kaader tegelikust demokraatiast midagi. Teisalt mängib rolli suurrahva põhjendamatu üleolekutunne väikerahvast, härrasrahva troonilt tõukamise meelekibedus ja pahameel.
Harimatu tegelane, kes pole Kiviõlis sündinuna ei Tartus käinud ega Pärnut näinud, meenutab demokraatia teesklemise puhul Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ võimu haaranud, peremeheks kostümeerunud ja anarhia käigus maailmalõpu põhjustanud tegelast.
„Mõisad põlevad, saksad surevad…“ – oleme ise olnud samasugused vandaalid-anarhistid, kes on hävitanud baltisaksa parunite rajatud mõisad-kirikud-koolid. Misjärel oleme varemeteks kukutanud ka nõukogude okupatsiooni ajal tänu suurepärastele diplomaatidele – Kraft, Väljas, Toome jt – Moskva rahadega Eestisse rajatud tööstuse ja põllumajanduse. Vaid sanatooriumid-spaad-hotellid on alles.
Meid-segaverelisi varemete tekitajaid lepitaks ühine ajalookäsitlus. Aitab pidevast ajaloo ümber kirjutamisest alates Põhjasõjast, mil rootsi ja vene väed edasi-tagasi üle Eestimaa tallasid ja lisaks maarahva meeste mahatapmisele siia katku tõid. Nii, nagu hävitati karjala-ingeri-siberi rahvad, veeretatakse nüüd Pätsu pead ühtpidi ja kangutatakse Smuuli bareljeefi teistpidi. Vaadake „Siin me oleme!“ filmi uut ja vana versiooni, naerge „Polkovniku lese“ igihalja sõnumi üle ja tulge ometi mõistusele!
Piisab sellest, et võimuhaige marionett-miilits Putini välispoliitiline imperialistlik doktriin kohtleb meid ja muid NSVL „vabariike“ nagu üle käte läinud jõmpsikaid. Venekeelses rahvaste mikstuuris leidub siiski suure südamega intelligentne slaavi geen ka, sellega annab suhestuda.
Kui me järsu eile-oli-vaja stiilis riigikeelsele haridusele üle minemisega vaid suhteid jälle üle kuudi ei keeraks. Eesti- ja venekeelsed noored – nagu ka ukraina sõjapõgenike lapsed – suhtlevad omavahel nagunii inglise keeles. Ärgem jätkem jäiga laamendamisega tarku ja andekaid noori ilma hariduseta – sedasi kasvatame peale terve uue Huhuude põlvkonna.
Ei tunne enam meie oma kultuuri eestikeelsed noored ega hakka peksu-poliitika meetodil sellest midagi teadma ka need venekeelsed uue ajastu inimesed, kes meie puid ja maid veel ei tunne.
Ajalugu ei ole ainult mäletamise, vaid ka unustamise tulemus. Ta ei juhtu ise, teda tuleb luua, esile tuua, jäädvustada ja kujundada. Kuna kohe on 9. mai, mäletame värske vastikusega pronkssõduri monumenti kui Eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunkti, mille juurde tulid punaseid nelke tooma spetsiaalselt siia saadetud noored mehed. Kulla- ja viinapoodide vitriinid kildudeks – „vsjoo naaše!“ – säh teile Aljoša. Ka Narva tanki kasutatakse vastasseisu ankurdamise vahendina.
Meie riigil peab olema veenvalt rahustav kommunikatsiooni-strateegia, mis suunab rahva tähistama samal, nigulapäeval peetavat Euroopa päeva – kõlagu Beethoveni „Ood rõõmule“! Võidusammas tähistagu kooskondlikku ühiselu ja Aljoša kaitsku kalmistuvaikuses kõigis sõdades kõigil pooltel ohverdatud ilusate inimeste hauarahu.
Elitaarsed eestlased
Kui eestlasi kritiseerib mistahes põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma: kui sisserändaja sigidikule miski ei meeldi, siis… Meie siis omakorda enam Tsoi ja Võssotski, Pugatšova ja suures osas venekeelse Paulsi muusikat ei kuula voh!
Hea tuttav Pavel küsis hiljuti: „Kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitte-eestlastel asja pole?“
Lasnamäe Leenale ja Narva Koljale on vaja hinge pugeda – mis ei tähenda, et neile tuleks p…sse pugeda ja lipitseda! – neid tuleb kohelda ausa ja avala respektiga. Nendega tuleb mängida lahtiste kaartidega nii, et Sergei Metlevi, Igor Taro ja Kalev Stoicescu toodetav jõuaks nendeni ja oleks kremli-kontrollitud vene kanalite arvestatav konkurent ja alternatiiv. Domeenid lõpuga .ru võivad ju olla keelatud – iga koolilapski oskab ennast ikka häkkida, kuhu tahab. Nõnda magavadki paljudes muukeelsetes peredes täna ühe teki all eestimeelne naine ja rašistist mees.
Kumbki neist ei viitsi lugeda kallutatud-kinnimakstud meediat, milles tegelikku sõnavabadust mitte kumbaski keeles ei ole. Mis lõimumisest me räägime, kui mujalttulnu pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Lugedes venekeelseid netikommentaare ei leia me ka sealt mitte ülemaailmse rahuriigi ja üksteisemõistmise poole liikumist – pigem trotsi ja viha.
Seni pole Eesti iik siinsele venelasele pakkunud adekvaatset meediat, kus toimuks ühiskondlik keskustelu. Siinolemise süütundest vaevatud Lasnamäe Leena ja Kohtla-Järve Valja räägivad omavahel ilmast, tööst ja vene köögist ning on kalaleti ees eestlastega kohtudes üksmeelel, et me peaksime suutma oma palga eest osta forelli, mitte kassiga koos räime krõbistama. Sellest kirjutamise ja kõnelemise kohta on Leenal-Valjal vähe. Nad on lihtsad head inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja õnnelikud olla. Kusjuures nad-segaverelised ei tea, milles nad eestlaste-segavereliste silmis süüdi on.
Venekeelne patrioot
Meil on Eestis sündinud venekeelsed, kes riigikeelt ei mõika. On siia saabunud, kes omandavad kohaliku keele poole aastaga. Paugust riigikeelsele kooliharidusele üleminek sunnib vene õpetajad vene õpilastele kõiki õppeaineid eesti keeles õpetama ning poes pursivad venepõhised müüjad-ostjad omavahel „kuratõde“ kehtestatud kohustuslikku kohalikku.
Kes oleks ideaalne slaavlane? Kas Narvas elav integreerunud Vova, kes räägib kenasti eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi – või Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli teenistuja ning Eestimaa patrioot? Põhimõtteliselt huvitab mõlemat, et inimväärne töö tooks leiva lauale. Mõlemad on seda meelt, et eesti keelt tuleb hakata õpetama lasteaias, alg- ja hiljemalt põhikoolis. Gümnaasiumis korraga kallale tulev riigikeel on hirmutav ja haridusest ilma jättev.
Kes saab, palkab eraõpetaja – kes leiab koha, viib lapsed keelekümbluse laagrisse, millesugused toimuvad sel suvel nt Raplamaal kirjanik-õpetaja Kati Murutari kodus Südamesalus, kus lauldakse-tantsitakse-maalitakse eesti keeles – igal nädalal.
Eestlastest teravamaltki tunnetavad siinsed slaavlased – pidetud ja teretulematud – Ukraina sõjapõgenike maalelubamist ja poputamist. Kusjuures ühe väikelinna postkontoris tõdes pagulastest vanapaar, et nõukogude tööstuskultuuritus oli Donbassi sedavõrd saastanud ja laastanud, et elamiskõlbmatust keskkonnast sõja jalust põgenemine oli paradoksaalne kergendus.
Kuidas aga motiveerida mõlemat poolt lõimuma, kui lisandunud kolmas, Ukrainast põgenenud osapool kätkeb lisaks naistele-lastele ka surmakartlikke täismehi ning ennast ukrainlasteks ostnud kremloide?
Ühtlasi ei vii ükski Hariduskopter ega muu programm Ida-Virumaale elama nt 100 puuduvat kooliõpetajat, kellele lubatakse topeltpalka ja tasuta kodu päriseks. Eestlased ei taha Kirde-Eestisse. Ega nad kõik ka Tallinnas vm suuremas linnas tahaks elada, ent koolide sulgudes on lihtsam laste hariduse ja harrastuste nimel minna – töökohti ju külades nagunii pole. Moodulmajakesed, millest piisaks ökonoomseks külakooliks, nööbitakse hoopis suurlinna kombinaatkoolide külge. Kasvatame rõõmsate ja roosapõsiste noorte asemel katkise põlvkonna, kes räägib omavahelgi inglise keeles ega tunne varsti vähimatki huvi, mis on kodaniku tunnusena olulisem – keeleoskus või eestimeelsus. Mitmed mõtlevad noored, kelle pilk mõnel hetkel siiski telefonist ka välja tõuseb, kehitavad muide õlgu: kui Kanada on kahe riigikeelega, mis siis sellest, et eesti on kolmekeelne kääbik. Jõulise vene ja veel jõulisema inglise keele kõrval on maakeel nagu väike nunnu suveniir.
Küpsemas eas põlvkondade ühtehoidmiseks on tähtis toetada venekeelset eestimeelsust ning pöörata tähelepanu nii keelekeskkonna kujundamisele kui toetada Murutari-suguseid piirkondlikke entusiaste. Ida-Virumaa taaseestistamine on utoopia, emotsionaalne tõrge vene keele vastu läheb sõja lõppedes siiski ilmselt üle. Küll aga pöördub töökaotuse tõttu hätta jäänud venekeelsete inimeste vimm kindlalt ja kiiresti riigi vastu – seda enam, et eestlased ise pole samuti rahul uue Riigikogu ja valitsusega, keda valides nad tagamaid ja taustfakte ei teadnud.
Etteheited muulastele on siinkohal sama arulagedad kui võõralt inimeselt küsimine: miks sa mind ei armasta? Vägisi armsaks ei saa – eriti kui Narvast kaugemat Eestit ega rahvast ei tunne. Slaavlane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt kui ugri udupea. Tšingis Khaani lapsed elavad kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge ning nad näitavad oma tahet ja temperamenti massiivselt ja reeglipäraselt. Teisiti poleks nad läbi taiga ja tundrate meie maale ju jõudnudki.
Tõenäoliselt on sõjajärgne Russia võrreldamatult väiksem ja nõrgem kui -eelne. Meil siin tuleb mõlema osapoole õeluse tiibu kärpida siiski. Meie-ja-nemad ajad on möödas. Eestlaste ja venelaste rahumeelne edenemine on oluline ka sellepärast, et vastasel korral hääbub Eesti riik vaikselt, aga kindlalt. Noored eestlased lähevad isamaalt minema ja nende asemel asustavad nii linnad kui külad… mõned teised inimesed. Olgem üksteise jaoks, mitte kiuste – moodustagem MEIE.

Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe. Siiajäänus kätkeb kestmise võti, mitte jäänus.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkut täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus. Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll. On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis. Nii mõnigi jätis pettis ja petliku mulje jättis, kuni langesid maskid ja petis kõnges ja otsa sai kümblus petis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Antiikbutiik kui haritud inimese visiitkaart

Ka parimal võimalikul moel üles ehitatud haridus on fragmentaalne. See pusle saab lollikindlam, kui ta moodustub tervikliku panoraamina: antiikajalugu, kirjandus, kunst ja muusika tervikpildina. Siiski on võimalik ka hüpliku pinnapealse haridussüsteemi kiuste leida kaosest ivasid, mis kehtivad tänapäevalgi.
Antiikaeg ja -kirjandus jaguneb neljaks perioodiks: arhailine 8.-5. sajandini eKr, atika 5.-4. miinussajandini, hellenism 4.-1. ning Rooma aeg ja kirjandus 6. sajandini meie ajaarvamise järgi.
Papüürusel ja kivitahvlitel talletatu jätab otsad lahti, kas 2800 aastat tagasi võibolla loonud ja lehvinud inimene päriselt elas ja eeposed kirjutas. Paarkümmend sajandit hiljem tegutsenud Shakespeare võib olla samamoodi kollektiivi koondkuju.
Homeros, kes kirjutas arvatavasti nii eeposed kui hümnid, oli 8. sajandil eKr elanud ja tegutsenud pime poeet. Trooja sõda, mis tema elu ajal toimus, kujundas nii tema elu kui inimkonna kirjanduse alustekstid.
Üks on Jumalal, Homerosel ja Shakespeare’il ühine: nad on sümpaatsed hambemega usaldusväärsed isakujud. Turvalised taadid, keda üha uuesti lavastada ning kelle loomingust inspireerituna ka teiste rahvaste eeposed rahvalauludest kokku punuda.
Joonia maakond, kus poeet oletatavasti elas, ei ole ioon ega joonija – ja võrreldes nende aegadega pole inimkond mitte midagi õppinud. Vana Testament, Toora ja Koraan ees, Uus Testament ja tänased taiesed järel – ikka kirjutame tuhandeid nimesid hauakividele ning ajame sadu ohvreid vennashaudadesse.
Oletatavasti lootis Oidipus, et eeposed saavad hoiatavaks materjaliks, mis võtab kokku viimse sõja koledused. Eepos „Ilias“ jutustab Trooja sõja 10. aastast. Achilleuselt röövitakse orjatarist armuke, tapetakse tema sõber Patroklos ning ta ise tapab Hektori. Parise noolest surnud heerose enese säilmed aga leiti tänase Dnipropetrovski aladelt Nikopolisest.
See on Ukrainas muuseas… Kõige muu seas, mida inimkond ikka veel õppima peab.
„Odüsseia“, millest pärineb eksirännakute kohta käiv „odüsseia“-sõna, kõneleb Odysseuse rännakutest pärast Trooja sõda. 24 laulu räägivad lisaks arvukaid nimesid ja lugusid sisaldavate ekslemiste ajal teda truult ootavast ja kosilasi tõrjudes oma sümboolset kangast kudunud Penelopest.
Püüdes samasooliste abielusid moodsalt legaliseerida pole inimkond tänini vanamoodsast polügaamiast välja kasvanud. Raamatud ja filmid kirjeldavad üht ja sama jalgratast aina uuesti leiutades, millist kaost külvab mitmenaisepidamine. Psühholoogid jutustavad õpetlikke lugusid sellest, kuidas uue aja haiged – nartsissistid, kelle levik Maal on pandeemiline – olemuselt truudusetutena isegi kangelaslikult punnitatud truudusest oma ohvri orjastamise relva teevad. Kuni lõbujanu pääseb valla ning massilised meelehaiged peavad järgmised ohvrid leidma.
Teater sündis inimeste esinemise ja lõbutsemise soovist. Viinamarja ja veini jumalale Dionysosele pühendatud pidustuste ajal viidi rahva kogunemised, rongkäigud ja mängud mõistlikult mäenõlvale ning sealt saadigi inspiratsioon teatri rajamiseks.
Colosseum ja Londoni muusikaliteatrid on nii sisult kui vormilt üsna samad nähtused.
Kõrvuti Homerose teenete ja teatri sünniga kirjutas Hesiodos õpetlikke eeposeid.
Eestlasi õpetasid samal moel 2 sajandi eest kirikuõpetajad ja hiljem poeet-poliitikud.
Tegelik täiskasvanute kool oli teater. Ilmast ja inimestest jutustavad etendused kestsid kolm päeva. Me siin kiidame end vapruse eest „Tõde ja õigust“ või „Avatari“ kinos 3 tundi vastu pidada.
Neisse vaatemängudesse sekkuv Jumal saabus reeglina mehhaanilisel tõstukil. Deus ex machina tähendab ka tänapäeval sama, mida „välk selgest taevast“, „klaver põõsas“ või UFO. 21. sajandi etendusi ega filme enam ulmeta ette ei kujuta.
Antiiklüürika – sõna „lüürika“ pärineb lüüra-nimelisest muusikariistast, mille saatel luuletuste autor need isiklikult ette kandis – jaguneb: eleegia, jamb ja monoodiline meelika. Haritud inimesele võiksid nende autoritena meelde jääda võlusõnad Tyrtaios ja Solon, Archilochos ja Semonides ning Alkaios ja Sappho.
Koorilüürika kaasas värsse koos laulma rahvahulgad – mis on eestlastele kui laulupidude rahvale vägagi tuttav koosloomise ja -kogemise moodus.
Teater kasutab ka tänapäeval žanre tragöödia ja komöödia. Antiigis kirjutas komöödiaid Aristophanes ning tragöödiaid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Amfiteatrites mängisid näitlejad lugusid piltlikult öeldes augus – astmetena kerkivate publikuistmete keskel. Lava kujundati maalitud kardinate ja dekoratsioonidega, näitlejatel olid pikkuse lisamiseks jalas koturnid ning nende emotsionaalsed maskid maaliti liialdatud värvide ja värvingutega. Sedasi loodi nn suure plaani illusioon.
Varajane proosa jagunes ajalooliseks ja filosoofiliseks. Autorid Xenophon, Demosthenes, Platon ja Aristoteles olid ühtlasi oraatorid, kes oma kirjatööd ise ka tänulikele kuulajatele ette kandsid.
Tänapäeval loevad autorid või artistid raamatuid kuulderaamatuteks või videoteks.
Hellenistlik kultuur täiustas luulet – lisandusid eleegia ja epigramm. Ka uuttüüpi komöödiates, nagu ka luuletustes, hakati aina enam kirjeldama inimolemust ja -tundeid. Tundus, et rahvad on sõdadest ja nende kirjeldustest väsinud…
Rooma aeg tõi antiikkultuuri ja -kirjandusse seiklused ja armastuse, ajaloost jutustavaid teoseid huvitas pigem kunsti- ja kultuurilugu kui lõputud sõjakäigud.
Arvasime, et II maailmasõda kujutades lõpetame selle teema… Arvakem uuesti!
Jumalate nimesid neist aegadest teame tänapäeval nii tänu planeetide nimedele kui sellele, et maausuliste jumaluste süsteem on ka siinmail vanakreeka-rooma taevase hierarhiaga sarnane.
Zeus (Jupiter) kui peajumal on taeva, vihma ja äikese tooja ning jumalate kuningas. Tal on oma naise Heraga – kes on ühtlasi tema õde… neli last. Abieluvälised järglased on kuulsamad: Hermes, Herakles, Artemis ja Dionysos.
Poseidon (Neptun) – jõe- ja merejumal, meremeeste, loomade ja hobuste kaitsja – aga ka maavärinate, tormide ja üleujutuste põhjustaja.
Hades (Pluto) – surnute, allilma ja jõukuse jumal – Zeusi ja Poseidoni vend.
Demeter (Ceres) – põllumajanduse jumal.
Hera (Juno) – perekonna, abielu ja sünnitajate kaitsjanna.
Hestia (Vesta) – neitsilik koldejumalanna – Kronose ja Rhea tütar.
Ares (Mars) – sõjajumal – sõjakoleduste sümboliseerija – möök, kilp ja kiiver.
Athena (Minerva) – tarkuse ja sõja õilsama poole sümbol – alaks kunstid ja tarkus.
Apollon (Apollo) – muusika, kunstide ja Päikese jumal – kehastab noorust ja ilu, sümboliteks harf, loorber ja madu.
Aphrodite (Venus) – ilu ja armastuse jumalanna, madruste ja prostituutide kaitsja, sümboliteks delfiin, tuvi, roos ja merikarp. Tema kuulsaim laps on abieluvälisest suhtest Aresega sündinud Eros.
Hermes (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse – aga ka varaste ja kerjuste jumal, kelle tema isa Zeus sigitas nümf Maiaga ning kes on tuntud tiibadega sandaalide poolest.
Artemis (Diana) – jahi, looduse ja vooruse jumalanna, Apolloni kaksikõde, kelle varustuseks on Kuu, kits ja vibu.
Hephaistos (Vulcanos) – tule, metallurgia ja käsitöö jumal – kole ja lombakas sepp, kes sepistas relvi ja raudrüüsid ning keda sümboliseerivad loomulikult haamer ja alasi.
Achilleuse kanda teame „Iliasest“ – ambrosia ja nektar pidid ta surematuks tegema, ent ema hoidis teda vannitades kannast ning see sümboliseerib ainsat nõrka kohta.
Sisyphose töö on antiigis hiiglasliku kivi mäkke tassimise – ja selle pideva tagasi alla veeremisega võrreldav ränk, aga see-eest mõttetu töö.
Penelope kangas on „Odüsseia“ rännakute ajal meest koju oodanud truu naise kootud lõpmatu-katkematu ustavuse sümbol.
Ariadne lõng aga tähendab praegusel ajal juhtnööri, mida järgides eksida ei saa.
Prokrustese säng on inimesele piinavalt kitsa ja sobimatu koha sümbol.
Augeiase tallid, mis üha sõnnikuga täituvad, on igale rutiinse töö tegijale tuttav teema.
Tantalose piin ootab Robin Hoodiga analoogselt rikkuste ümberjagajat. Surelikuna jumalate lauas einestanud ja sealt inimestele toitu varastanu ei saa nüüd igavesti näljase-janusena iialgi oma nina ees ahvatlevat toitu ega vett kätte.
Gordioni sõlm ühendas sõjavankri nahkrihmade keeruka sõlmega hobuste taha – oraakel ennustas sõlme harutajale kogu maavalduse – Alexander Suur raius sõlme mõõgaga läbi ja sõjad kestavad tänaseni – sõlm ise sümboliseerib räpakaid lahendusi.
Tüliõun tähendas algselt ilu pärast kakelnud naiste tüli põhjustanud õuna – praegu kaklevad õuna ümber nii naised kui mehed – kujundlik väljend sobib kõigile.
Trooja hobune on kuulus koletislik kingitus – kingituse saaja veeretas hiigelhobuse sisse peitunud sõdalased kergeusklikult ise oma linna ja kaotas sõja, lollike.
Olenemata sellest, kelle rahvas valib ja kes koalitsiooni moodustab, leiab järele jääv opositsioon ka Eesti Vabariigis 2023. aasta varakevadel, et Trooja hobune ruulib.
Ei midagi uut siin päikese all. Koopajoonistest Koguja raamatuni – ikka sama jama.

Mina kandideerin – ja lähengi! – parlamenti, kui praegu valitav riigikogu saab ometi kord hakkama hääletamiskorra muutmisega. Parlament peab olema rahvajuhtide kogumik. Neid on seekord kõige enam Eesti200 nimekirjas. Ent tegelikult ei peaks rahva esindajad üldse mingisugustes nimekirjades tunglema – iseendana peaksime kõik nii kandideerima kui riigikokku valituina ise oma mõtte, sõna ja teo eest vastutama.
Seekord seda veel ei tule – ikka need ammu ammendunud erakonnad, ikka häälte delegeerimine. Soiveri valid, Ratta saad. 30 aastat oleme rääkinud, et tahame ennast esindama ja täiega vastutama seda, kellele hääle anname.
Kuni hääl läheb mängeldes oma teed, tõelised rahvajuhid kas ei kandideeri või jäävad ka peibutuspartidena hääli korjatas etteteadlikult oma ametile truuks ka kandideerides. Mis on paratamatult pettus – jah, saab oma seisukohti tutvustada – ei, tegelikult parlamenti ei taha…

Kirjanik kantsleriks
sobib küll. Õpetaja oma inimesi reeta ei saa.
Kui pandeemia mu kultuurikeskuse ja noortestuudio servi seisma pani, valisin õpetaja ameti. Praegu jälgin päevast päeva Kehtna KHKs, Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Emajõe keeltekoolis tunde andes, kuidas valimis-gängide programmides käib mingi ebamäärane eesti keele ja kultuuri eest võitlemine.
Poliitkambad ei kujuta ette, millega me koolides tegelikult võitleme. Tõstame toonust – inimesed on kurnatud, stressis, masenduses – et keele ja kultuuriga üldse löögile pääseda, annavad õpetajad endast kõik ära. Erinevas eas õpilased oma erilisuse ja erisustega harjuvad oma õpetajaga.
Kui see nüüd oma õrnad hinged ära annaks, oleks asi keele ja kirjanduse eest võitlemisest eriti kaugel – rängalt ebaeetiline. Meie, õpetajad näeme, kuidas vene vm emakeelega õpilased näevad liiga järsu ülemineku puhul riigikeelsele õppele vaeva keele, mitte õppeainetega – ning langevad seetõttu välja valimikust, kes pääseb kõrgkooli, Eesti riiki uue põlvkonna proffidena teenima.
Parlamenti pürgimine on teatud ametite puhul igal juhul reetmine. See akt ise juba annab teada: arvasite, et olen teile pühendunud siin koolis? Hihii, arvake uuesti – olen valmis üles mägedele lahkuma.
Kui peibutuspardike valituks ei osutu, saab alati turtsuda: häh, ma tegelt ei tahtnud ka – nalja tegin!
Sel juhu on õpetaja kõige lubamatum – rumal! – ka veel. Nimekate-teenekate häälepüüdjate tänamatu roll on ju teada – õpetaja ei saa nii rumal olla, et usubki end meepoti manu pääsevat. Õpetaja muide pole tegelikult nii rumal ka, et jääb uskuma palgatõusu pudrumägesid. Meie, keset tegelikku elu teenivad eesliini-sõdurid teame, et palgatõus ei küündinud inflatsiooninigi.
Õpetaja ei ole ablas kerjus. Sõda on sõda koos kogu kaasneva kobarkriisiga.
Haige valimissüsteem tuleneb meie endi pühast nuumloomast – ebardlikult suurest ametnikearmeest. Häälte delegeerimine ja paljud teised ebaloogilised-ebainimlikud-ebamõistlikud jurad on 120 000 ametniku ülalpidamise tõttu muudetamatu. Paindumatu „jumala“ hääl koriseb Brüsselis, delegeerib delegeerijatele delegeerimise – nii et käsuliinid ja direktiivide liikumise jada moondub hoomamatuks, hõlmamatuks ja muudetamatuks.
Eks inimesed ise ju ka püsivad viimse võimaluseni ebamugavusstsoonis. Lapime ja plaasterdame harjunult hullu olukorda. Ent plaaster tõmmatakse maha – praegu just – seda kogetaks üksi ja hulgana. Lendab karvu, nahatükke, mäda ja verd,
Mida valgem valgus lapitud ja lahastatud luukerele langeb,, seda pimedam pimedus ja ropem roppus. Kusjuures plaastreid ja lahaseid maha võtvad valgused on kõige ootamatumates ametites.

Preestrid
teenivad ilma ja inimesi mitte ainult koolis ja pühakojas. Nad vaatavad meile vaatamata kõigele helgelt naeratades-kõnetades silma poekassas, kõõluvad õnnetoojatena korstna otsas, teenindavad meid taksoroolis, boldivad-voldivad ja peavad mesilasi.
Võibolla need uue aja preestrid mõnel juhul taktitundeliselt ja tagasihoidlikult vahel ka jutlustavad. Võibolla esitavad küsimusi. Võibolla lihtsalt kuulavad ära.
Igal juhul on nad õigel ajal õiges kohas – ja kõik võib olla.

Plaastrid
ja lahased, mida praegu korraga ja kordamööda eemaldatakse on nii riiklikud, isiklikud kui hõimulised ja perekondlikud. On valus ja vastik, kui illusioonide alt tegelikkuse paised vallanduvad.
Ükski mäkaiver ega lokktatt ei hoia enam kapiuksi kinni ega katkist vuhvlit koos, kui luukered tahavad välja ning tõelisus kutsub tervenema. Suurpuhastuse ajad, Kui vaja, siis vaja.

Kerjused
tänavapildis kõnetavad meid valimisplakatite koorilauluna, mille all vana kooli mütsimehed almust ootavad. Midagi tegelikku ei tee kumbki, üks kerjab häält, teine münti.
Sellepärast politsei lapsele palavikurohu ostmise nimel musitseerivat tänavamuusikut ründabki – ometi muusik vähemasti loob midagi.
Plakatitel naeratavad suud ja paanikat paljundavad silmad anuvad: vali mind (tagasi) suure palga juurde, muud kui Toompeal telefonis passida, nuppu vajutada ja käsukorras kätt tõsta ma ei oskagi. Laenud-liisingud kaelas ja naise nõutud positsioon vaja saavutada, viimane viiskümmend tuhat läks plakatite alla, palunpalunpalun vali mind – ehk pääsen lausa Brüsselisse – nõudliku naise juurest eriti kaugele eriti kõrge palga ligi…
Seesuguse pumba juurde rüselemise lõpetab riigikogulase palga suhtestamine keskmise palgaga.
Mina isiklikult usaldan neid, kes on omal alal juba palju saavutanud – aga ka oma pere ära varustanud – nii et pole vaja mitmekülgselt andetuna maksumaksjat lüpsta.

Uus valitsus
kui peatse riigikogu tahte täitja on minu jaoks just oskustel ja teenetel põhinev. Paremat välispoliitikut kui Kaja Kallas meil pärast Lennart Merit olnud ei ole – teised ministrid hoidku ta muudest valdkondadest eemale.
Teiste ministritena näen inimesi, kelle puhul keegi kindlasti mõnest või mitmest aspektist karjatab: AGA. Jah, aga. Minu valitsus: Joakim Helenius, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Ivari Padar, Tõnis Lukas, Riina Solman, Liisa Pakosta, Eerik Nieles Kross ja Kalev Stoicescu.
Naisi vähe? Mina ei tule, olen õpetaja. Ustav oma ametile ja tänulik, et meie president kui esindusfiguur on sedapuhku soliidne, aus ja pühendunud isakuju – kniks, president Alar Karis!

Miks on Eestit maailmale vaja?
Kehtna KHK ja Rapla Täiskasvanute Gümnaasium
Kogus ja ühendas õpetaja Kati Saara Murutar

Lühike vastus Eesti Vabariigi President Alar Karise küsimusele: ei olegi.
Kuna nii põhikooli lõpueksamil kui gümnaasiumist välja küpsemise riigieksamil tuleb täislausetega arutleda, kirjutasid meie 7.-12. klassi õpilased ning IT ja mehhaanika kursandid kirjandid.
Ühistulemuseks saime 11 käsku: ärge teie oma väikestes riikides sedasi tehke!
Lähenev kevad ning märgiline tõsiasi, et Eesti rahvas valis Eurovisionile meid esindama ukrainlanna Alika Milova sisendab siiski usku: kuniks elu, on kõik parandatav.

Me oleme sadam.
Viikingite ja Peeter I aegadest oleme olnud rannarahvana, Euroopa serva, maailma veerekesena merest nii mõjutatud, toidetud kui ohustatud. Meie viikingite võidetud rüüsteretki on vaid üks – samal ajal, kui saksa-vene-rootsi-vene-taani-vene ümberjagajad on üha meie mereväravaid ihanud.
Tänu sellele, et oleme Narvast Pärnuni Hansalinnad ja aken Euroopasse, on meil ka tsaari ehitatud barkokkstiilis residents Kadriorus, kus härra Presidendil on soliidne resideerida.
Isake tsaar taipas baltisaksa erikorra kehtestamisega meie kubermangus rahvastevahelised suhted korras hoida. Iseseisva riigi rajamine tõi kaasa natsionaliseerimise ning solvunud baltisakslaste lahkumise. Nii me nõukogude okupatsiooni saime. Kas me õppisime sellest? Ka nüü oleme Euroopa Liidu puhkekodu-ladu-varamu-vidin.
Peame 120 000 ametnikku maksumaksja palgal ning toidame ja täidame „jumala“ häält, kelle põhifunktsioon on isetekitatud probleemide lahendamine. Lisaks oleme NATO polügoonide liivakast kodude hinnaga. Protsesse ametnikehordi kohmakuse tõttu aga muuta ei saa…
Meie poliitikud võitlevad omavahel, mitte rahva eest, sest nad on rahvuskehandist täiesti eraldunud.
Me oleme haritud rahvas.
Puudu on vaid tõelised rahvajuhid, kes rahvusriiki juhtima asuksid.
Tsarinna Katariina Suur kaotas koostöös Vennaste koguduse valgustusliku usuvärskendusega pärisorjuse, rajas koolide võrgustiku ja aitas lihtrahva arstideni.
Seepärast on eriti ohtlik praegune piinlik vassimine, justkui oleks venelane alati vaenlane olnud. Rahvusvaheliselt ei tee selline tervikpildita pidev ajaloo ümberkirjutamine pehmelt öeldes head.
Koolid sulguvad ja külad enam meie maailmatasemel teadlastele-leiutajatele järelkasvu ei saada.
Kõik meie maailma tipud – Metspalud-Pata-Ustav – on maapoisid. Küladest on võrsunud ka Skype’i ja Bolti mehed-vennad.
Sulgemiste-lõpetamiste-lagunemise perioodil ongi meie väljavaade digi-krüpto-TI-küberkaitse.
Me oleme suveniir-butiik.
Tundub, et meie kaunis ja ülikeeruline emakeel korvab maa väiksust ja keeleoskajate vähesust. Nii erandite- ja nüanssiderikas, lausa hull keel on probleem nii koolis kui sõjaväes. Uuem põlvkond lahendab probleemi inglise keelele üleminekuga.
Oleme 700aastase orjaaja ühest küljest kivisse raiunud ja märterluse mugavusstsooni ununenud – teisalt on maajuursest päritolust tingitud ka linnastumine. Asustatud riigi asemel on meil turistidele pakkuda laulupeod ja spaade võrgustik – nõukaaegsetesse sanatooriumitesse rajatud, muide…
Me ise oleme kaunite rannakülade-järveromantika kõrval peidus – kodukontorite ja introvertsete pesade kogumik. Turundatav turistide Eesti oleks endalgi huvitav kogeda – aga hinna poolest kättesaamatum kui Aafrika.
Me oleme transiit-riik.
Poisikeste valitsuse tulemus kogu nende südikuse ja saavutuste juures oli tagajärg – taasiseseisvudes lammutati-erastati-ärastati kõik vabrikud-rajatised – nüüd ostame kõike sisse.
Keda-kuhu-miks üle 700 kodu kündev ja Maarjamaa pooleks lõikav Rail Baltic veaks? Ei tea. Ehk on veel võimalus, et kaasaegne raudtee rajatakse siiski olemasolevasse raudteekoridori.
Kuna oleme sõna otseses mõttes läbisõiduhoov, on ka iga teekond maanteel ellujäämisvõitlus rekkadega. Geopoliitiline asukoht selline ekstreemne meil.
Võrreldes meieg oli Islandil läbi pankroti käies lihtsam teha vastupidine valik – nemad said keset merd teha riigile kellestki sõltumatu restardi. Ja anna andeks meile meie võlad, kui ka meie…
Me oleme metsarahvas.
Pool on alles – see on veel võimalik maha võtta, pelletiteks ja sadamatesse veeretada, ütleb realist.
Metsa all on veel maavarasid – fosforiit ja selle all oletatavasti ladestuv uraan on võimalik samuti üles kaevata, ütleb pessimist.
Metsa asemele polügoonid, jõgede peale tuumajaamad, põldude kohale päikesepaneelid – enamuse aastast jõude seismas – ning kõikjale ohtlike jäätmete hoidlad. Selleks ongi Eestit maailmale vaja?
Me oleme muusika-kunsti-filmirahvas.
See on nüüd täiesti irooniata au ja uhkuse teema – tehke järele või ostke ära. Meie Pärdid – Arvo ja Uusberg! Meie startapid-ükssarvikud.
Meie valulike filmide võidukäik, millele on ehk lausa lootust ka tulevikuline filmikunst rajada…
Me oleme oma elektrita rahvas.
Meil meie Tuulepealsel maal on piiritult tuult – aga tuuleparke alles hakatakse püstitama.
Päike on meil pool aastat. Vesi vigurdab äärmuste vahel – kas pole üldse või on korraga väga palju.
Fakt on: oleme 31 iseseisvusaasta järel energeetiliselt ikka veel sõltuvad, iseseisva julgeolekuta. See tõsiasi on apokalüptika tummise järelmaiguga.
Me oleme tööstuseta maa.
Tsaariajal oli Eestis tööstusrevolutsioon. Eesti Wabariigi aeg kattis meie väikeriigi vabrikutega.
Nõukogude tööstus kandis Pöögelmanni-Orto-Flora-Visu-jne kuulsust jõuliselt itta.
Täna kehitame õlgu: omamaine lisaväärtuse loomine on nõrkadele, eks…
Me oleme põllumajanduseta talupojad.
Toitsime nõukogude ajal lisaks endale suure osa Venemaast. Rahvajuhid oskasid selle eest meile üsnagi ulmelised hüved välja rääkida. Siin maailma veerekese pääl, kus on maaharimise traditsioon kandunud orjaajast Kurgjani, oskas ka tsaar suhteid baltisakslastega austavalt väärikatena hoida.
Krahv von Bergi jt agro-legendide teenete edasi arendamise asemel võtsime neilt maad ära, nii et nad lahkusid solvunult Maarjamaalt. Me siin kavatame nüüd toidu asemel tavavahelikuga – pluss mürgiga pritsimine! – võrdselt, akumuleeruvalt mürgist rapsi ja püüame mõnel kuul aastas põllutäite paneelidega päikest.
Me oleme teadjad ja tegijad.
Teadlaste globaalse tähtsusega saavutused sumbuvad meil pahatihti pandeemia, sõja, kobarkriisi alla – me ei teagi, kui väga tegijad meie inimesed on. Kommunikeeritakse vaid uudisekünnist ületavat negatiivset – näiteks seda, kui sportlaste medalid võetakse muutuvate eeskirjade ettekäändel tagasiulatuvalt ära.
Sõjapõgenike seas leiduvad haritud teenekad pagulased lähevad meil vaatamata arstide-veterinaaride puudusele lihttöölisteks, sest meie seadused on vaatamata riigi väiksusele monstrumlikult suured, nagu ka valimissüsteemi puhul.
Peibutuspardikeste häältega pääsevad ka tänavustel valimistel ikka endised oma laene-liisinguid maksma. 30 aastat on arutatud – vajame paindlikku valimissüsteemi, omariigikeskset, keskmise palgaga korrelatsioonis riigikogulase tasu, et ta ainult raha pärast… – ikka ei saa-ei ole-ei tule?
Me oleme ellujääjad.
2023. aasta iibe numbrid justkui ütlevad oleme väljasurejad ja -rändajad. Aga siin me oleme! Elasime üle Põhjasõja, katku, ikaldused – elame praegused kataklüsmid ka.
Lapsetoetuse eest saab kaks korda poes käia – aga me ju olemegi rahata majandamise geeniused.
Meie külad ja talud on tühjad – maajuursest päritolust väsinud eestlane ise askeldab linnas või Soomes. Kes külades-taludes elab? Riik peab noortele peredele alustuse võimaldamiseks müügis kodud ära ostma ja järelmaksuga andma neile, kes soovivad. Ellujääjate riigis peaks iga asula katused-künkad-kärestikud toimima elektrijaamadena.
Teed-koolid-rahvamajad-postkontorid-kõrtsid sulguvad… Veel. Alkoholism, vaimsed häired, igas mõttes lahkumine – looduslik valik… Vist.
Looduses elamine on töökas luksus. Aegadel, mil Emake Maa kaotab kannatuse, jäävad ellu meiesugused karastunud segaverelised.
Eestit on maailmale vaja selleks, et päeval, mil kogu maailm loobub – läbi! – kostab meie kandist: „Teeme ära!“
Meil on aega veel.

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …