Vanad targad
Kati Murutar
Peagi 60aastane
Ootootoot! Niiviisi ütlesin endale, kui Heili Tammaru – nimi nagu Kitzbergi „Libahundi“ valgetverd talurahval, välimus-olemus täiega Tiina muide! – pakkus testimiseks omaloodud näotoonikut ja juuksetuunijat. Selle ootootooti järel tegin MINA ISE oma esimese tootetutvustuse, olles kõigepealt enesestmõistetavalt eeldanud, et õlid-toonikud on tütarde ja miniate kui influentserite eakohane rida. Ah, mis nüüd mina!? Peagi 60aastase peagi vajab hoolitsust – temal eriti. Ning tema kui suunamudija – mida sõna! – jälgijaskond, nö kadunud keskealised naised on iseäranis arvukas ja tegelikult täiesti elus rahvakiht.
Küpsed inimesed lakkavad kenitlemast ja edvistamast, paarilised on püütud ja peetud, lapsed on suureks kasvatatud ning elusatel-ilusatel emandatel on teised huvid. See ei tähenda, et nad oma kõigi osiste – ihu, hing ja vaim – eest hoolt ei kanna: suured tüdrukud ei tee sotsiaalmeedias pardinägusid, nemad kütivad mammutit. Õpilastelegi sisendan holistilist enesekohtlemist: õue, liikuma, hingama – sealt kõige mõttemad mõtted saab ja tuul kõige vägevamad sõnastamised toob.
Märgilised händmeid-seerumid sain kätte väikelinna modernse taaraautomaadi juures, kuhu valatakse kogu killadikolladikoorem ühe korraga sisse, mitte ei pisteta taarat tund aega auku, mõnda purki mitu korda. Kleeps ja õudus, teate küll. Läksime koos tütrega 21. sajandi imet vaatama ning peagi kuuekümnene jättis sinna juurde muistsete taarakastide jutu jauramata – küllalt heietatud „aga vanasti oli kettaga telefon seina küljes ja kaugekõne telliti keskjaamast, arvutit terve tuba täis…“
Uuemale põlvkonnale ei ütle enam midagi makulatuur ega selle eest saadud bestsellerite ostmise talongid, kuigi Ita Everi „Evergreen show“ on sageli korduses. Meie, 50+ jaoks – siseringinaljad teisenevad koos iga 7 aasta tagant peale sündivate generatsioonidega keda meie, õpetajad koolis selgeks õpime. Põnev ja noorendav!
Keel kui elusolend häälestab-meelestab ja paljastab kuuluvuse – ka ealise. Kusjuures praegu on kõik põlvkonnad teismelistest kaheksakümnesteni tuvastamatult eatud – just keelekasutus ja insaidnaljad aitavad päritolukümnendi tuvastada.
Ootootoot-kogemus on siinarutlejal juba enne instagramlikku tootetutvustusse sukeldumist tegelikult turjal ka. Minu esimene tätokas sündis Pärnus Beach Grindi salongides. Mitte keskeakriisi märgina, vaid – nagu töö käigus selgus – Vana Targa Naise staatusesse tõusmisena. Kolm korda hiilisin kõnetanud kujundist mööda, lõpuks kõndisin pihta ning tänaseks on kunstnik Anee tikkinud mu teenekale torsole 21 tätoveerigut nii, et ma ise neid ei näe ega tüdine.
Tissi- ja taguotsanaljad aina pikemaks venivatest tätoveeritud nägudest on siinkohal sama kohatud kui vanaema vastus lapselapse küsimusele, kas memme tissidega mängida tohib: „Mängi-mängi, lapsukene, ära ainult liiga kaugele mine!“
Arukad valivad õiged piirkonnad ning proteesid ja täitesüstid esinevad teise sihtgrupi telesaadetes ja mitte-minu-seltskondades – üksnes aegajalt küsime, mis neist siis saab, kui on (eba)õnne vanaks elada? Vanade Tarkade hulgas on ilmselt siiski ka iluideaalide ohvrid – inimene ei sünni ja ei kõnni, vigadest õpitakse ning täna teadlike organismis ringleb samuti ilusakstegev keemia lisaks haarpi chemtrailile-põllumürkidele-toidulisanditele. Meie, nõukogude koolkonnas küpsenud oleme õnneks pääsenud heaoluühiskonna õdede õheneva-rabeneva naha all punnitavast Mendelejevi tabelist – sorry, vanakooli keemiaharidus on elementide perioodilisuse tabelile selle nime jätnud.
Identifitseerimata iseennast parim-enne-möödas kaadrina mängisime sõpradega koos stuudionoortega mõne aja eest läbi variandid, kuidas ajaloo prügikasti kadumata vananeda. Oli ootootoot-etendus Südamesalu õunaaias, kus leidsime õnnelikud taaskasutuslahendused: keskeakriisis Punamütsike laskis Hundi ketist lahti ja läks temaga paari, vanaema Lumivalgeke kohtus lõpuks kohtumiseks valmis Printsiga, Ameerikast siia sattunud Fiona lahendas lost-seisu Metsavanaga ühinedes ning Väike Merineitsi ja Pinocchio sättusid harmooniasse.
7 aastat hiljem vanema-targemana tuleb tunnistada, et seesugused sekondhänd-õnne kombineerimised olid säästulahendused – ja kui nad surnud ei ole… saavad muinasjututegelased korduvalt teada, et prints oli teisest muinasjutust ning meiekandi kuningannad lähevad üldse enne jumalannasid rikki ja hauda.
Seda vägevam on fakt, et oleme noorusekultusest ja valede paariliste kurjadest kõverpeeglitest puhtalt mööda tulnud – me ei vanane. Meeste ja naiste erinev eluiga on põhjustanud Maarjamaal mitu kuningata kuningannade põlvkonda. Me ei ole kadunud, vaid üha terviklikuma ja rahulolevamana oma asja ajanud teades: kuni iseennast tervikuks ei küpse, on hirm üksinduse ja üksilduse ees. Seda on meile koos teiste pseudodega massimeedia ja kibestunud eksid sisendanud, aga olles paremas vormis kui kolmekümnestena oleme immuunsed ka mahakandmispüüete suhtes.
„Sa oled ju vana!“ möriseb mahakäinud mehikeste refrään lahutuste eel ja järel. Kes- sind-enam-tahab rammib epideemiliselt peale tekkivate nartsissistide sihikindel lammutustöö, kui tegijad temakesed end lödipükstest lahti raputavad.
Keelel ei ole luud, aga murrab selgroo ja südame. Kui vana sa oled? Kolm aastat vana… Nii laksab keel ka naise kohta: eit, mutt, moor, memm, vanatädi, mõrd, krõõp, kõõm, sammalp…s. Mees on papi, taat, vaar, känd, toi, kõbi, näss, vana peer.
Sõnaline tühistamine on meil alateadvuses, aga eatult küpseteks tõustes kogeme: Vanad Targad on terviklikud ja vabad. Iidsetes kultuurides troonisid elatanud naised koos meestega lõkke ümber püha tubaka piipu ringi saatmas, meelisklemas, mõtisklemas, lastele tähistaevast saatust vaatamas – jagamas, edasi andmas.
Ei ole enam kodus lapselapselapsi hoidvate gerontide ajad – oleme surmani sadulas.
Roosad kleidid, lilled-liblikad, pitsid-suled ei ole uuemal ajal naeruväärsed – neis kõneleb pidev rõõmus töö iseendaga. Koos Maa sageduse tõusuga transformeerume ka meie – olid, näe, enne ümbervormumist tugevad jalad ja peenike talje – nüüd on tutske talje ja peenenevad jalad. Mis ei kanna meid kaduvikku, vaid tegudele.
„Kuhu kaovad avalikkuse eest aastates naised?“ küsis kaunis kolleeg.
Alles on ju – no kuulge, Leelo Tungal, Katri Raik, Maimu Berg, Marina Kaljurand…
Samal ajal püüti vastandada Anu Saagim versus BSH – soovitud intriigi ei tulnud. Küps naine oma eatuses on isiksus kui kaubamärk ja toode – ta ei häbene auga teenitud kortse ega varise pensionile ning ei ründa noorust, mis teda justkui ohustaks.
Oscar Wilde oleks otsekui eesti klassikat lugenud enne, kui kirjutas „Dorian Gray portree“ – Tammsaare, Kitzberg jpt on kirjutanud vanaduse nii hirmuäratavaks, et sellega tuleb midagi ette võtta, ümber teha, edasi lükata, ära kaotada.
Tegelikult pole aastates daamidel – nojaa, härradel ka, kui mõni elus on – aega ega põhjust eputada – nad teostavad ennast – kusjuures võrreldes esimese noorusega sageli uuel alal. Mehed on erus või suisa surnud – kadununa tunduvad naised elavad-säravad tihti hoopis võõrsil. Võibolla sellepärast ka, et nooremad paarilised on seal norm – me siin küsime: millest aiapäkapikkudega rääkida, lapsendame oma lastele mängukaaslase? Eha on Aafrikas, Merike Türgis, Piia Tenerifel, Seija Hispaanias…
Traditsioonilisi lehma ja põrsaga memmekesi, kelle juurde lapsed maale hoiule viia on järjest vähem – nagu ka endisaegsel kombel koos tööjaotuses elavad generatsioonid. Aastates Aunaste ja Past töötavad-korraldavad-reisivad asja pärast. Lapsi kohates rõõmustame – ja kütame edasi.
Faktiline pensionipiir üha tõuseb – riiklikul tasandil sellepärast, et liiga vara pensionimaksmise raha ei ole – inimesed ise aga tegelikult õieti pinsile minna ei tahagi. Elu lõpuni elus olemine ongi igavese nooruse eliksiir. Testimiseks saadud eksklusiivne kosmeetika ei pea imesid tegema – eeldamine on juba eos pettumine.
Ma ei nõua Heili õlilt-toonikult võimatut – nt taimetarka äkknoorenemist – rõõmus meel ja uus hingamine teevad seda niikuinii. Hooldusvahendid on iseenese olemasolu meeldetuletajad – pai iseendale – tänulik kvaliteethetk peegliga.
Ootootoot – kuhu ma nad paningi…

Iga asja peale mihkel

1) pane kirjavahemärgid ja ühenda liitsõnad

Mihkli päev on pea ingel Miikaeli nime päev mida tähistatakse 29 septembril maa usulised pühitsevad seda kasu päevana ning keskkonna Folklore.ee kombel temast minevikus rääkimine on ennatlik.
Iga asja peale mihkel ütleme täiesti soo neutraalselt tegija kohta kellel on käed õiget pidi küljes.
Igal oinal oma mihkli päev on väljend mis sobib hoiatuseks sigatsemise tagaj ärgede eest. Tõsi oinaga on juba üht teist enne mägra mängimist ära juhtunud ta on kastreeritud e kohi isend.
Seltsi mees isas lammaste kastreerimise põhjus on kodu rahu vere pilastuse vältimine ja lamba liha maitse päästmine eriti vängelt tummise kasuka järel maigu eest.
Oinas on munadeta jäär härg oli enne pull kultdist sai orikas ning täkk on nüüd ruun et ta püsiks rahulikult aiste vahel ning oleks märadega koos karja maal peetav. Soome keeles on iga sugune kastraat muide „ori“.
Kasutame sõnu ja väljendeid nii siis kui nad on võõr keelsed kui endis aegsed tähendust mäletamata või teadmata kammits on hobuse taga jalgu ühendav nöör putku paneku vältimiseks 700 aastasest orja ikkest leelotajad ei tea enamasti et see sinane ese hoiab künni härgasid adra ees taltsana.
Kui igal aastal korduva mihkli päeva tuules Mihkleid meenutada siis hr Mutt läheb kaua mängivamasse aja lukku Lennart Meri portreteerimisega romaanis „Rahvusvaheline meri“ pluss teised kallite generatsioonide ja fabianide hiired tuules ning palju lubav iroonia ta enese näo joontes.
Mihkel Raud on ise kaua mängiv nii muusiku saatejuhi kui kolme raudse teosega „Musta pori näkku“ mille külvatud loorberitele ei jäänud mees mitte puhkama vaid kohanes ka koolitajaks.
Mihkel Smeljanski kui Kuldse trio haua tagune liige kõnetab vanemat Mihkel Mattisen kesk ealist põlv konda võõr sõnadega Jam, Push Up, Eurovision, „La Forza“ et uus saaks alguse ise klassikaline pianist selline.
Klassikuks on omal erilisel kombel kujunenud „Kättemaksukontori“ stsenarist Mihkel Ulman ning dr Mihkel Zilmer kelle loodud on maa rahva hümn „Tuhanded külad, tuhanded talud“.
Igale oma kellele toob nostalgilise kana naha Michael Jackson kellele vana kooli stiili poole sajandi vanune Michael Buble. Kes meenutab 55 aastast Michael Schumacherit ning keda vapustab fakt et Michael Douglas on sündinud 25 septembril 1944. Kui meie hurmav iidol härra Basic Instinct on 80 aastane kui vanad me ise oleme? Olgem eatud veatud.
Pikka iga ja väge jääradele ja Jääradele hoidke oma paaris elundeid et ei juhtuks oina mihkli päev.

2) vasta alljärgneva teksti lõpus olevatele küsimustele – täislausega ja kirjavigadeta!

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi – siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse “igal oinal oma mihklipäev” kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.
Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.
Päevale andis ilmet mihklilaat – oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.
Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.
Peaingel Miikaeli nimepäev. Miikael, püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.
Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.
Kunstis kujutatakse teda vähemalt kahel viisil: kas lohet tapmas või hingede kaalujana kas viimselpäeval või lihtsalt mingil muul puhul. Teine kujutamisviis on tänapäeval vähem tuntud, kuid oli keskaegses kunstis tavaline.
Kuulsaim temaga seotud kabel Euroopas on Mont-Saint-Michelis, Normandias, kus varasema ilmutuse kohale rajati 10. sajandil benediktiini klooster.
Temaga seotud tähtpäevadest suurim on 29. september, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused tema ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.
Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev.
Paljudel rahvastel on kindla tähtpäeva või mingi kriisiga seotud vereohvrid – ohvriloomaks on kindel loomaliik, konkreetne loom valitakse välja liisuga või mingite omaduste tõttu. Näiteks ohverdavad põhjarahvad handid valge põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha.
Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega.
Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud. Niisiis kuulus lambaohver kokku oluliste suviste majandustähistega nagu lõikuspüha ja suveperioodi lõpetamine. Ka kuulus see lammaste edenemisega seotud annepäeva ja piksega seotud tähtpäevade lauritsapäeva, pärtlipäeva ja olevipäeva juurde.
Kana ja kukk ohvriloomana (mõnikord on olnud oluline just kuke tapmine, enamasti aga siiski piirangud puudusid ja ohverdati kana) on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Neist esimene alustas suveperioodi ja teine lõpetas selle. Ühtaegu oli jüripäeval tegemist olulise metsa ja metsloomade mõju tõrjumise ja kariloomade kaitsega, mihklipäeval aga karjatamise lõpu ja tõrjevahekorra lõpetamisega. Lisaks sellele kuulus ohver hingedeaja ehk esivanemate mälestamise, samuti sügiseste tähtpäevade mardi- ja kadripäeva juurde, mis mõlemad on seotud kujutlusega hingedest ja nende naasmisest. Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid.
Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi).
Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul – see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema.
Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed.
Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.
Www.folklore.ee
*
Kes on peaingel Miikael? Piibli vastus
Miikael, mõnes religioonis nimetatud pühaks Miikaeliks, on tõenäoliselt Jeesuse nimi enne ja pärast maapealset elu.a Miikael vaidles Saatanaga pärast Moosese surma ja aitas ühel inglil tuua prohvet Taanielile Jumala sõnumit. (Taaniel 10:13, 21; Juuda 9.) Miikael tegutseb kooskõlas oma nime tähendusega „Kes on nagu Jumal?”, kaitstes Jumala ülemvõimu ning võideldes tema vaenlaste vastu. (Taaniel 12:1; Ilmutus 12:7.)
Mõtle, miks on mõistlik arvata, et Jeesus on peaingel Miikael.
Miikael on peaingel. (Juuda 9.) Sõna „peaingel” esineb ainult kahes piiblisalmis. Mõlemal juhul on sõna ainsuses, millest võib järeldada, et sellist tiitlit kannab ainult üks ingel. Üks neist salmidest ütleb, et ülesäratatud isand Jeesus „tuleb taevast alla peaingli käskiva hüüuga”. (1. Tessalooniklastele 4:16.) Jeesusel on peaingli hääl, kuna tema ongi peaingel Miikael.
Miikael juhib inglite armeed. „Miikael ja tema inglid sõdisid lohega” ehk Saatanaga. (Ilmutus 12:7.) Miikaelil on vaimumaailmas suur võim, sest teda on nimetatud „üheks tähtsamaks vürstiks” ja „suureks vürstiks”. (Taaniel 10:13, 21; 12:1.) See tiitel esitab Miikaeli „inglivägede ülemjuhatajana”, nagu ütleb uue testamendi õpetlane David E. Aune.
Piibel mainib veel vaid ühe isiku nime, kellel on võim inglivägede üle. See kirjeldab, kuidas „meie isand Jeesus ilmub taevast oma vägevate inglitega leegitsevas tules ja maksab kätte”. (2. Tessalooniklastele 1:7, 8; Matteuse 16:27.) Jeesus „läks taevasse … ning temale on allutatud inglid, võimud ja väed”. (1. Peetruse 3:21, 22.) Jumalast poleks mõistlik seada pühade inglite juhtidena omavahel võistlema Jeesust ja Miikaeli. Pigem on mõistlik järeldada, et nimed Jeesus ja Miikael viitavad ühele ja samale isikule.
Miikael tõuseb enneolematul hädaajal. (Taaniel 12:1.) Taanieli raamatus käib verb „tõuseb” sageli mõne kuninga kohta, kes alustab mingit erilist tegevust. (Taaniel 11:2–4, 21.) Jeesus Kristus, keda kutsutakse ka „Jumala Sõnaks” asub kuningate kuningana hävitama Jumala vaenlasi ja kaitsma Jumala rahvast. (Ilmutus 19:11–16.) Ta teeb seda suure viletsuse ajal, „mille sarnast pole olnud maailma algusest”. (Matteuse 24:21, 42.)

1. Tuleta teksti abiga meelde, millised on Mihkli nimega seotud väljendid meie kultuuriruumis!
2. Loetle olulisemad mihklipäeva tavad – millised neist on tänapäeval järgitavad?
3. Refereeri, kes on peaingel Miikael – milliseid fakte iga haritud inimene teadma peaks?
4. Nõustu või vaidle – kuidas suhtuda hüpoteesisse, et Jeesus on kehastunud Miikael – kas ja kes ja kus on sel juhul teised peainglid?
5. Loetle teksti põhjal ja iseenese teadmiste alusel Mihkli-nimelisi meie kultuuripildil.
6. Loetle Mihkleid – Michael – maailma kultuuris.
7. Mihklid Sinu elus – jutusta oma elu olulistest Mihklitest – täislausega ja vigadeta palun!

Kes ma olen, kus ma olen – ja kus minu asjad on?

Iga arukas inimene küsib endalt iga kord, kui astub õhku oma aegruumi ja identiteeti keskmesse toovad koordinaadid. Eranditult kõik me avastame end fakti ees, et ei mäleta viimast veerandtundi, mil olime autoroolis, mälust on kadunud terved eluperioodid või siis mäletame neid uskumatult teistmoodi kui meiega samadest seiklustest läbi tulnud. Justkui üks oleks nutitelefonis ja teine päriselt kohal.
Mäluaugud ja-või -kaotus kirjandusliku võttena, mis voolab üha lisa saava filmide jadana ka kinolinale ja netiriiulitele, on kriitikute ja teoreetikute poolt hinnatud odavaks võtteks. Nii lihtne on mängelda tegelaskujuga, kes on oma senises keskkonnas nagu Kuu pealt kukkunud Totu ning talle võib sisendada mistahes lugu. See sünnib alati omakasupüüdlikult, kuni tekib armastus või lõpetab seesuguse ebaeetilise inimhinge inseneerimise õiglane surm.
Võimalik, et praegu seda teksti lugedes, kaasa mõeldes ja selles sisalduvaid õigekeelsuse uperpalle jälgides ei mäleta sa, et sa ei mäleta. Olles inspiratsiooni kogejana suhteliselt vana kala, võib autor kinnitada: tõeliselt loves või kanalis olemise järel loeb teksti kirja panija pärast maandumist üllatunult, mida kõike algallikas jutustas. Veel enam – tuleval aastal samal ajal küsib teksti autor sama hämmeldunult: „Kes selle teksti kirjutas? Nii huvitav – ja ometi loen iseenese talletatut nagu uudist. Ma tean neid tõdesid ja noid mõttekäike, toimin argielus ikka vastupidi, saboteerin ennast – ja tõden omaenese tekste taaskohates, et uus on tõepoolest hästi unustatud vana.“
Nii Jaan Kross, Lev Tolstoi kui Ernest Hemingway on pidanud vastama kallite kaasteeliste küsimusele: „Kus ma siis olin, et samu lahinguid ja varemeid nii teistmoodi mäletan?
Arvo Valton ja Erich Maria Remarque on võinud seepeale vastata: „Küsi endalt – kus ma praegu olen? Edasine elutee on teisendanud ka mälestused.“
Mälukaotus kirjanduses – nüüdisajal üldmõistetavamalt pigem filmistsenaariumides – on sageli autori(te) fantaasia vili. Olgu fantaseerijaks Friedebert Tuglas või Aldous Huxley, sümbolid ja kujundid rulluvad jõuliste pintslitõmmete või pastelseimate mänglemistena ühtviisi hõrgult.
Juhul, kui amneesia on põhjustatud (psühho)traumast, on ta vaatamata kõrg- või kõrkesteetide tühistavale hinnangule lõppematu tööpõld nii psühhiaatritele kui raamatute ja filmide loojatele.
Wikipedias on mäluta karaktereid 85 lehekülge, filme 259, TV-episoode 16 ja videomänge 109 lk.
Esoteerika, spirituaalia ja roosa mulli vaimlemine kõrvuti pühitsetud šamanismi, pühendatud hüpnoosi ja rännakumeetodiga pürgib tahtliku ärakäimise poole. Peas tormavatest pärdikutest tüdinenud teadlikud püüavad mõõduka tasu eest mõtted peatada ja teadvele tulla.
Ka füüsilise rütmilise töö tegijad kraavihallidest kangakudujateni kogevad loovusega kaasnevat transsi, satuvad iseeneslikku meditatsiooni ilma, et rännaku või kanaldamise termineidki teaksid.
Nii püsiva kui mööduva mällari õõvastavalt õudsast olemusest jutustavad ikka ja jälle telekanalite saatekavasse sätitavad filmid: 31aastane Columbia toode „Lõputu küünlapäev“ peaosas Bill Murray’ga ning nt „Tüdruk rongis“, mille kuritarvitatud peategelanna (Emily Blunt) on ebakaasa lahke abiga alkoholi kuritarvitades lasknud kogu pika ja piinava eluperioodi ümber teha ning tuleb šoki tulemusel tagasi iseendaks.
Analoogselt kirjeldab Suurbritannia teleseriaal „Minu lähedal“ kaunis briti inglise keeles ränga kukkumise järel – mõistagi joogisena – oma elust aasta kaotanud naist näiliselt nii hooliva ja kena mahemehe meelevallas. Vaatajagi meeled segatakse nii meisterlikult, et samastumine saab vägev.
Mällaris naisi nii ihuliselt, hingeliselt kui vaimselt orjastavad mehed on nende programmiliste stooride puhul reeglina by-the-book nartsissistid. Nad tekitavad temakese mäluka analoogselt usuhullust põhjustavate põrgupreestritega – lausvaletamisest isikukultuseni on udupeen piirike. Et pikematsorti mäluauk ei mööduks, korraldatakse nii monomonsterite kui riikide tasandil isolatsioon. Piirid kinni, teised uskumise võimalused keelatud, näpud sahtli vahele.
Nagu selgitab Dr Richard Grannon: „Nartsissistliku isikuhäirega psühhopaat ise lisab sugestiivsele valetamisele mängud „ei mäleta“ ja „ei saa aru“. Ta saavutab psühhoterrori käigus välja lülitatud ohvri (armu)kadeda omamine.“
Dr Michelle Ree Nieves lisab: „Sinu lahtiühendamiseks tõelisest sinust ja Jumalast, jumalikust algest sinus kontrollib deemonite küüsis piinaja sind 24/7 oma 666 sms-i, telefonikõne ja e-kirjaga, mis esmalt takistavad lihtsalt keskendumast ning viimaks asendavad tegeliku sinu temaga.“
Dr Kris Reece sõnastab sama fenomeni: „Ta on nii hoolitsev ja hurmav, seksikas ja särav, nii et ahistatu ei saa vampiiri poolt tühjaks imetuna arugi, kuidas ja millal saab sisemiselt läbinisti mädast koletisest ainutähtis ja ainuõige. Loova ja lootusrikka isiksuse mõtted ja teod on lõpuks kõik painajakesksed. Ta ise õigustab oma piinajat: aga tal oli nii raske lapsepõlv, tema kohutav eks oli…
Stopp! Pange tähele – olete valge hiirena allunud instrumentatsioonile. Teist on saanud instrument, kellega seksitakse vaid siis, kui tema tahab – aga siis vastuvaidlematult.
Sinu soovidele öeldakse reeglina „ei“ ning süvendatakse-kiirendatakse iga hoobiga kõlbmatuse ja piisamatuse mädasohu vajumist. Lõhutakse jõhkralt, et katkist jumalannat mõnitada ja kuritarvitada.
Krooniline ajuudu, millesse psühhopaat mähib ka tugevaima-arukaima isiksuse, ei kao terroriseerijast eemaldudes – ei tööle minnes ega lahutades. Iseenesest lahti ühendamine on nii sügav, et vajab tugiiskute ja -gruppide, professionaalide ja ohtra eneseabi sekkumist.“
Amneesia ajal ollakse… kus? On teooria, et silmapilgutuste ajal ning suletudsilmi oleme samuti paralleelmaailmas. Elame seega korraga vähemalt kahes reaalsuses. Ärgem tahtkem selleks koomakogemusi, et teada saada mis toimub samal ajal kusagil mujal, nn teispoolsuses, mis osutub ehk pärast maise keha surma hoopis tegelikuks pooluseks.
Iga inimene kogeb lühemaid bläkaute, mida nii psühhiaatrid kui hiilerid nimetavad aju ümberlülitamisega kaasnevaks restardi tunnuseks. Teismeline küsib endamisi, oletades, et üksnes temaga juhtuvad täiuslikud mälulüngad: „Kes, kus ja kumb MINA olen?“
Täiesti „normaalne“ abielumees imestab neist kontrollimatuist minemalibisemistest naastes vargsi: „Kuimitu mind on? Kes autot juhtis, kui ma mustas augus olin?“
Absoluutselt realistlik, isegi skeptiline haritlane juurdleb salakesi, kas külastas siinsest kehastusest välja lülitunna eelmisi elusid või rööbitist iseennast. Olukorda ei tee pehmelt öeldes selgemaks mitte mingid ained – ei alkohol, narkootikumid ega nn imerohud. Parafraseerides vana Baskinit – „raskelt väljendudes“ on katuse minemasõidud päris räiged. Vähemalt kõrvaltvaatjale ja ohvrile, kuni puudub kogemus, ei tea õnneks kirjeldada, kuidas on lugu sõidusolija enesega.
Bipolaarsed klõpsud – maniakaalsed-obsessiivsed seisundid – lõpevad enamasti sulni naeratusega: „Ma tegin nalja. Ära tee välja. Sa oled nii armas.“ Tavatseme lippadiloppadi seinast seina pendeldava kaunishing-koletise kohta öelda, et tal jäid rohud võtmata. Kuna ta viimase võimaluseni oma katuse sõidugraafikut ei märka ega tunnista, jäävadki, kuni omaksed sekkuvad.
Farmakoloogilised fantaasiad Bradley Cooperi peeaegu kultusfilmis „Limitless“, kus tabletikene käivitab inimaju tegelikud võimed, on vaatamata tapvale sõltuvusele märksa elegantsem kui ande, armastuse ja elu kustutav etanool Lady Gagaga koos loodud tõsiloos „The Star is born“. Hurmur Coopery osalusel reastatud „Pohmakate“ seeria, et mitte öelda tsükkel kirjeldab igast rakursist kaeblikke katastroofe, mille tingib reageerimisprodukt aldehüüd enne väljapissimist.
Meie äraolles – olgu siis magades või meeli muutvate ainete laksu all – juhtuvad asjad, mille meeldetuletamine on otsekui mälumäng. Tundmatud kohad ja seletamatud seiklused innustavad hommikul meenudes oletama, et käisime hingekodus, eelmistes või praegu kusagil mujal tegutseval paralleelkehastusel külas.
Meie tähelendude oodatuimad kohtumised võivad olla galaktiliste naabrite või kaugema kandi tegelastega, inglite või lahkunud esivanematega. Kaugeltki mitte nii teretulnud ei ole kohtumine „kellegagi“ kas mäluaugus või sinna kukkumise eel ja järel. Kirjandus, filmi- ja maalikunst on pungil deemoneid, nägemusi ja olemeid, keda loovuritel on õnne jäädvustada vaid juhul, kui psühhoosid ja deliirium neid dementsuseni ei lammuta või nad LSD-tiivulistena kusagilt alla ei astu.
Milline võib olla nii mõndagi vanuigi ootav nõtrus – igavene mällar, appi hurraa!? Tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. Praegu on arukaim seenese kõrvalt vaatlemine versus ligimese sildistamine ja süüdistamine. Ent – nagu ikka – need, kes iseenese jälgimise ja vastutuse võtmise kõrget kunsti enim vajaksid, ei vaata või ei näe. Tiksudes varjutatud pool-amneesia musta tiiva all mugavustsoonis püüavad nad põrguliku olukorra maha vaikida või juua. Mis tulema peab, tuleb moel või teisel niikuinii. Seniks meeleolumuusikat!

Mina olen aasta õpetaja – ja sina oled ka
Kati Murutar
Õpetaja
Küsides tarkusepäeval, kes on sinu senise elu olulisim õpetaja, ei pruugi ta olla üldsegi pedagoog või siis on mõni õps, kes sind koolis kõige enam tuuseldas. Aasta õpetaja aunimetusele esitati üle pooleteise tuhande nominendi – tegelikult on eranditult iga koolipreili-härra aasta õpetaja, sest täidab oma missiooni parimal võimalikul moel.
Minu esimene mõjukaima mentori mõte on: vanaisa Asser lausus… Teine turgatus: naabritädi Linda tavatses… Kolmandaks: õpetaja Aino Kaldma käivitas…
Sinugi õla taga pulseerivad kogu senise elu, mitte vaid aasta Õpetajad.

Hea halvas
Šokiterapeudid kui elukoolitajad resonantsis lastevahelise koolikiusamisega on helgete teejuhtidega võrdväärne ellujäämise õpetus. Inimesed, kes on tahtnud oma erialal ennast teostada, ent on kooli sattunud ja end sinna vangi jätnud, lähevad hapuks ning söövitavad kurja kurbusega kõiki ja kõike.
Kogu senine kooliprogramm, mis lammutab tervikpildi „õppeaineteks“, sildistab ja hindab, on noort hinge juurteni vapustav. Kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus käsitlevad samu ajastuid 7., 9. ja 11. klassis. Geograafia ja bioloogia drillivad samu perioode 8. ja 10. klassis. Selline seibi treimine holistilise hõlmamise asemel – versus Waldorf-pedagoogika terviklikud epohhid – õpetab ühest küljest kaoses orienteeruma. Teisalt aga toodetakse selliste sõgedate jänesehaakidega bioroboteid-papagoisid, kes õpivad teema korraks pähe, kui kontrolltöö tehtud, teevad sekundiga sanitaarpäeva TikTokis kümmeldes ega mäleta homme mitte midagi.
Hea halvas annab loovatele ja koos õpilastega õppivatele õpetajatele teada, kuidas ei pea. Terviklik elu Maal tähendab ihu-hinge-vaimu ühtsust, mitte „õppeained“. Planeedi ja inimkonna lugu-tegu-nägu tuleb südamesse suubuvalt selgeks saada, et elu edasi viia, mitte tõlgendusi kopeerida.
Teejuhi ülesanne on iga oma klassiruumis viibija nii mõtte, sõna kui teoga eneseteostusele julgustada. Kehtna Kutsehariduskeskuses klassis 204 esimestel nädalatel hirmudest ja kompleksidest vabaneja ning üllatunult lendu tõusev õppija on ainulaadne isiksus, mitte mini-mina!
Tingimatu armastus ja austus eranditult iga erilise mõtete sõnastaja vastu välistab mikro-Murutaride koolitamise – teen sõnasse sisenejate kirjatöid võimalikult delikaatselt punaseks: me kirjutame ja loeme ideid, mitte vigu – seega oleks esmaste-vargsete tekstide punastamine julm, mitte toetav.
Suurima väärtuse – ainulaadse sina ükski mõte ei ole vale – laseme arutlusel voolata ning lisame tasapisi „liiklusmärgid“.
Jah, riigieksamitel punastatakse vabamõtlejad paraku põrmu, kuni abiturientide kirjandeid ei hinda analoogselt põhikooli lõputöödega oma õpetajad. Küll aga võidame meie, ametikooli ja täiskasvanute gümnaasiumi inimesed, kõik esseekonkursid, kus loeb ja loetakse mitte komasid ja taandridu, vaid mõtteid. Igas mõttes.

Kombain või käsitöö?
Koguneme klassitubadesse halja haldamise aastaajast. Paralleelmaailmades on tehtud heina ja lõigatud vilja ning klanitud õuemurusid, et oleks naabrist parem – ülisobiv kujund ka kooliskäijate kirjeldamiseks.
Trimmeriga jõuad vääristaimi ja konni jälgida-säästa-suhestuda ning rütmiliselt edasi kulgedes ideid ja inspiratsiooni kogeda. Murutraktoriga kõigist ja kõigest üle hekseldades ei saada kunagi teada, kes kõik seal kasvanud oleksid – õpetatavate ühe vitsaga löömise puhul ju täpselt sama.
Hiidmasinate hiidkogused heina ja vilja võetakse kõigi mugavustega juhikabiniis triiksärgis – või teevad kogu masstöö ära lausa robotid. Metafoorina on see nagu AI inimeste teenija või ka dresseerijana – kes seal põlluservas pulti painates kitsetallesid või lõokesepesi näeb – aiaiai…
Vikati ja käsitöö nostalgia põrkub ülerahvastatud planeedil ka eesti-suguses miinus-iibega riigis tõsiasja vastu, et kaunid hinged kuhja kokku koguda on odavam kui liiga palju hektareid harida – kombinaatkool kui tsiviilühikute vabrik toodab samas ka odavaid teadmisi ja säästu-haridust.
Väikekoolide sulgemine ja linnadesse hiidkoolide kui inimtehaste külge klass-moodulite nööpimine õppeaine-moodulite installimiseks kõlab kokku võrratu lauluga „Väiksed kastid linnaservas…“

Ilu- ja tarbepuud
Igal taimel-linnul-loomal on koht suurel pildil. Oma ala õppima läinud ilusad hinged ei pruugi õpetajaks tahta ega sobida ning piinlevad aastakümneid konveieril, kuhu nad ei kuulu – nõiaringi tulemuseks on tagajärg, õpilaste lammutamine. Masstoodangu tootmine või toote roll ei ole nõrkadele.
Uue põlvkonna avastamata anded ja arendamata eeldused künnavad üle õrnade hingede käsikäes edumaaniaga. Elu hinnaga, veri ninast väljas eliitkoolidesse piitsutatud lapsed, keda sunnitakse elama oma vanemate unistust, võivad tegelikult olla tehnilised talendid või loomakohtlemise fenomenid ning läheksid nt meie koolist inseneriks-uue ajastu arhitektiks või krahv von Bergi kombel viljasorte-hobusetõuge aretama, mitte brüsselitesse ametnikeks, sest vanemad arvavad, et seib poldipoeg on seal õnne tipus.
Metsikuks sildistatud taim – kujund jällegi – on üle-urbaniseerunu silmis a priori alaväärtuslik – heal juhul ravimtaim, sest ta on kombinaadis õpetatud kõike hindama egotsentrilisest vaatenurgast „mulle-mulle-mulle“ ega jaga ämbliku või nõgese rollist suurel pildil ööd ega mütsi.
Taltsutatud-aretatud liigid on moekad ja kallid, kuid vabade metslaste seas alalise abita vastu ei pea – nagu allergiate-diagnooside kombodena võrsuvad nüüdis-aadli-võsud. Samas kui lased peenetundeliselt metsikutel taimedel mõõdukalt võrsuda, enne kui nad kultuur-istikute ja silmailu huvides niidad, saad teada, et su kodus on muu maltsa keskel 1001 üheksavägist. Samal ajal, kui lased niidutaimestikul mesilaste jaoks õitseda, jõuavad üheksavägiste sametised pusad piisavalt väge koguda, et näed ja toetad, hooldad ja õnnistad neid.
Robotil õue-pidi ännata lastes üheksavägised ei sünni ega kõnni – kusjuures Soomes on istiku hind 35 eurot! Sildistamised-hindamised-hinded-tiitlid-ordenid pigem niidavad enneaegu kui innustavad. Niidavad nii pälvija kui teiseks või viimaseks jääja, sest igaüks on igal hetkel parim võimalik. Kui lubada ametikooli rahval alguses oma mõtted „tšipitšipi“ abiga vormida ja need käsitsi ümber kirjutada, võidab ta peagi üle-eestimaailmsed konkursid. Ilma, et õpetajapreile täppigi muudaks-lisaks. Korduvalt kontrollitud.

Mis äpp on aasta konn?
Tänapäeva maalaps on linnalapsega sarnane – tubase nutiplutina ei ole temagi enam looduse osa: konn on vastik, rästik oletavasti lendab ja ründab ning tibukene on nii nunnu… peagi potis vä? – mis äpp on lumelabidas ja sõnnikuhark? – mää.
Ametikool ja täiskasvanute gümnaasium on õpetaja poolt vaadates suisa paradiis, et meie inimestl on elud, lood ja motivatsioon siin ja praegu tõeliselt õppida. Meile on elu tõestanud, et „mõttetu“ metskits elab „kasuliku“ lehma kõrval ja meil on ühine kodu. Meie tulevased meistrid teavad, et konnakotkas loob pesa sinna, kus pole raha nimel lageraiet tehtud ega pea mõrtsukaks kassi, kes toob uhke ja õnnelikuna karjajuhile, arukale inimesele linnupoja.
Interdistsiplinaarne e holistiline haridus tähendab lähtuvalt just siin ja nende isiksuste huvidest lähtuvat keeleõpet läbi haarpstraptstrulli ja maksureformi sõnastamise – ainult tõeliselt huvitav hakkab kõnelema ja kinnistub.
Elon Musk, Jaan Kross ja Ernest Hemingway kõnelevad mu klassis nr 204 tänaste sõdade fookuses – nad on (olnud) eelkõige inimesed! Sek sügisel tuleb president Alar Karis kogu meie koolile aulatundi andma – teemaks väikesest poisist loomaarstiks ning rektorist presidendiks tõusmine.
Nõiaturul trügijad muretsevad, et iga teine on uuemal ajal tervendaja, kuidas sedasi ligimese häda pealt teenida? Rahu, igaüks meist on nii tervendaja kui õpetaja. Eranditult.
Mina olen aasta ema-kündja-külvaja-lõikaja-sõber-naaber-kolleeg ning selle buketina ka aasta õpetaja. Iga aastaga teadlikumalt ja paremini – seda võrreldes eilse iseendaga, taeva pärast mitte kellegi teisega kellegi arvel tema varvastel tallates võidu joostes. Stopp!
Tahan olla see, kes minu inimestele meenub, kui küsitakse, kes on olnud sinu aasta ja elu kirkaim õpetaja. Inimeseks õppimise eluringis, kus kõik on kõigi ja kõigega ühenduses, on kõik võrdsed. Olgu iga päev tarkusepäev!

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

Kallis kaasteeline – mu süda kummardab sinu ees – tänan, et oled jäänud isamaale.
Räägin siin ja praegu sulle saladuse, mis on arvatavasti sinu omaga sarnane.
Olen muserdavalt mitu korda olnud Eestist ära minemas. Nii nagu sina, olen minagi igast ilmakaarest siia maailma veerekese pääle kokku rännanud rahvaste risttee ehk tavaline segavereline eestlane. Nagu sinu, nii ka minu esivanemaid on sõdades tapetud, küüditatud, koonduslaagerdatud ja sunniviisil punaseks pööratud.
Palun, õed ja vennad – ärgem tühistagem üksteist ei täna ega tagasiulatuvalt selle eest, et võimatutes oludes oma ameteid peeti ja ellu jäädi. Ärgu kasvatagu kuri uut kurja juurde.
Ära oleme meie sinuga tahtnud aegadel, mil meie rahvajuhtide soorituste tulemus on tagajärg. Liiga tihti on olnud tunne, et mu viit last ja tosinat lapselast ei vajata.
Paradoksaalsel kombel sündisid meie lapsed Eestimaale tänu Tõnise, Alenderi ja Marju võõrsile minekule nõukogude okupatsiooni valusa agoonia ajal. Kui säde-inimesed ei oleks läinud, oleksin omal nahal ja hingel proovinud, kuidas on olla ulgueestlane. Lapsed oleksid sündinud mujale ja kasvanud kellekski teiseks.
Tänu sellele, et meie iga žanri muusikud eesotsas Pärdi ja Järvi, Milleri ja Randperega läksid seitsme maa ja mere taha eestlast tutvustama ja seeläbi vabadust tooma, jätsin fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni päevil Eestist lahkumata. Hoopis Singeri-masinaga sinimustvalgeid lippe õmblesin ja mehele läksin.
Oli võimalus – otsekui need ahvatlevad õunad siin maarahva kombel loodud altaril.
Need, kes lendasid raudse eesriide tagant vabadusse, näitasid vabale maailmale meid ning meile, et priius on olemas ja koju tulemas.
Mäletame aegu, mil Jumala ega Jeesuse sõna ei tohtinud nimetada, pühakodadesse minekust rääkimata. Kabatšokki – et mitte öelda kasatšokki – keerutades oli meie rahvuslikel huulil kuradi kurat. Võõrsil kirjutati selle tasakaalustuseks eestikeelseid raamatuid ja laule Loojale.
Maarjamaa pihlakad kui palvehelmed hoidku ja õnnistagu iga inimest, kes meie isade maale tagasi – või sõdade eest varju tulevad. Ühendagem rahvaste kobarad südamekeelte helisedes rahumeelseks tervikuks. Eesti keele ja meele õpetajana ametikoolis, täisvanute gümnaasiumis ja keeltekoolis tean, et see on võimalik.
Vanemuise ja Uku keeles hingamist ja tundmist õppides istuvad kasakad ja tsaari järglased, mägedepojad, kõrbetütred ja Aabrami tõotatud maa helged hinged üksteise kõrval. Pagulased on sügavalt tänulikud ning õpivad elusat ilusat eesti keelt eriti võtuliselt läbi muusika. Laulvas ajas ja ruumis valitseb rahu ja rahvaste sõprus. Päriselt ka.
Üheksavägise väes hõiskavad inglid ja haldjad koos kõigi meie juurde kogunenud hõimudega: Jumal on üks – paabeli segadus leiab lahenduse.
Raplamaa on rammitud viaduktide keskuseks ja Võrumaa raiutud sõjatandriks.
Teeme nii, et meie arvelt rajatud viaduktide kaudu ei hakata fosforiiti vedama – ehitame nende alla uued koolid ja kultuurikeskused. Saagu langetatu asemele vastne Taara tammik, mitte sõjamängude tallermaa.
Armsad sõbrad, kolleegid, õpilased – palun ärge minge ära! Teame ju küll seda talvist hispaaniatesse ihalemist – rännakem ja kogegem, kaugelt paistab paremini. Tulge tagasi – kodu on kodus. Meie jääme ja hakkame Kalevipoegade ikke asemel isamaal väärika tasu eest õnnelikena tööle – meieta täidaksid tuhanded külad ja talud ju teised hõimud – loodus tühja kohta ei salli.
Eestit ei lööda 33aastasena Jeesuse kombel risti. Vastupidi – Jumalaema maa on ülemaailmse rahuriigi sünni algataja. Meis on alistumatu humala ja vastupidava kassitapu vägi ning tammine-kadakane ilmapuu nõtke sitkus. Oleme metsviinapuu marjadena hapud, aga alistumatud. Saadame laulude ja rändlindudega oma olemise sõnumi kõikjale üle Emakese Maa: saagu rahu ja õigluse riik nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal. See on Tõde. Saagu nii. Aamen.

17. augustil 2024
Raplas

12 inglit kaasUrmas Sõõrumaa 12 inglit

Tänane Adila-Pühali ning Rotermanni ja Patarei peremees, Forus turva- ja kinnisvarahoolduse firma rajaja on pärit maalt. Külakogukondades on läbi aegade toiminud nõrgemate ühine hoidmine orbudest ja erilistest vanuriteni ning nihkes peremustrite puhul samuti.

Kuidas kaitsti naisi-lapsi Sinu lapsepõlve kodukülas?

„Mina olen nõuka ajast, siis pigem tegid naised meestele liiga – mehed olid napsimehed ja ka lapsed said vahel vitsa. See kõik, mida naised suutsid, kaitses lapsi ja mehi ka ühtlasi suuremate lolluste eest.“

Miks inimesed muutuvad vägivaldseks?

„Armastuse puudusest, tähelepanu saamiseks. Ühed muutuvad vägivaldseks, teised kaastunnet otsivaks. Tavaliselt leivad need kaks varianti teineteist ja kui nad sellest teadlikud on, võivad rollid ka omavahel või täiesti millegi muu vastu ära vahetada.“

Mispärast Sina tulid turvaturule?

„Teise inimese teenimine on alati kuidagi mulle hingelähedane olnud ja eks asjaolude kokkulangemisel oli ka oma roll.“

Kas enese ja kodu turvamine on kõigile jõukohane?

„Seda, kes ise ennast kaitseb, hoiab ka Looja.
Iseenda käitumisega saad luua endale kõige suurema turvatunde.“

Mis siis, kui vägivalla ohver tuleb sinu väravasse ja palub abi – võtad varjule ja pakud tööd?

„Minu loomuses on ikka abivajajaid aidata ja nõrgemaid kaitsta. Abivajajate aitamiseks on mul üle 20 aasta tagasi moodustatud heategevusfond Dharma, kuid see on pigem suurte perede ja puudustkannatavate laste aitamiseks.“

Kuidas ometi kord jõuda vägivallatu maailmani?

„Siin ja praegu toimivas maailmas mitte kunagi. See duaalne olemine hea ja kurja vahel ning armastuse puudus ei võimalda seda.“

Milliseid praktikaid soovitad katkistele inimestele enese kokku korjamiseks ja puhta lehe keeramiseks?

„Andesta kogu maailmale ja leia tasakaal hea ja kurja vahel iseenda sees.
Kõik on võimalik, kuniks elu – ja elada tuleb täiel rinnal, loovalt, ennast ohverdamta.
Pluss ja miinus, tuli ja vesi ehk gaas ja pidur on meie teenistuses. Kui me suudaksime püsida selle vastuolu keskel harmoonias ilma ühele ja teisele poole kaldumata, on kõik võimalik. Veest saab vein, arvutikoodist saavad laevad ja lennukid (nt krüpto näol) ja kogu maailm peegeldab meile vastu seda, mida me ise välja kiirgame.“

Lisaks Urmas Uriel Sõõrumaa Forusele leiate endale videovalve ja väikevalve tagamiseks kodulehelt www.turvamees.ee ka turvateenuse pakkujad G4S, Viking Security, Blackpoint, CitiSecurity, GRHS, K Security, Pro Security Partner ja Rapid Security.
Teenuse hind ühes kuus on paarkümmend eurot.

Meenutagem, mida ütles Sass Henno meie teose alguses: „Kuni kardad, et vägivallale vastu hakkamine põhjustab sinu väärkohtlemise kordumist, jääbki sinu ahistamine – nii psüühiline kui füüsiline terror korduma. Mitte kellelgi ei ole selleks õigust.
Ära luba!“

Tekstiloomise salateadus

Olenemata sellest, kas sinu tekst on kirjand, arvamuslugu, essee või blogipostitus, algab ta sissejuhatusega. Sellesse tuleb kirjutada olulisim iva, mitte oma sõnumit kuhugi vahusse matta – maailm on niikuinii sõnavahtu täis.
Teemaarendus koosnegu kolmest kobedast koostisosast: sinu mõtted, näited elust ning tsitaat, mis on eksamivihikus sulle päästerõngaks ja võimalikust mustast august väljumiseks sees.
Iga temaatiline mõttekäigu muutus algab taandreaga. Liigendatud teksti on ladusam lugeda ja hindajatelt plusspunkte saad kaunisti komponeeritud tekstitrepi eest samuti.
Kui treppipidi mõttekäigus õnnelikult tsitaadini sammuti, jälgitagu bukletis leiduvat õigekirja: jutumärgid algavad eesti keeles alt ja lõpevad üleval – ühe P-ga lõpevad, muide – allikas on sulgude sees. Kahe P-ga on omadussõna – õnnelikult lõppevad Päikese plahvatused.
„Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga, sirp, lõika, alasile, haamer, löö,“ on katkend Johannes Semperi kirjutatud ENSV hümni sõnadest ning ütteid täis tipituna kobe komastamise näidis. „Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga, too õnne rahvale, me tubli töö!“
Sinu tubli töö tunnus on küpsele inimesele omased liitlaused õigesti istutatud kirjavahemärkidega. Turvaline mõttekriips sobib pikemat hingetõmmet tähistama – koolonit kasutame siis, kui liitlause esimeses pooles väidetu kinnitus on teises vagunis. Vagun on siinkohal kujund, mis käivitab mäluvood inimomadusi kandvate loomadega, keda kirjeldavad Ellen Niit ja Gustav Ernesaks: „Piilupart oli rongijuht.“
Nii võrdlev „kui“ kui ka siin kirjutatud kombinatsioon on komata (siinkirjutatud võid kirjutada nii kokku kui lahku) ja õnneks sa tead üldkehtivat räppi „ja-ning-ega-või – nende ette koma ei käi“. Sellisel puhul, nagu kindlasti aimad, lõpevad – ühe P-ga – jutumärgid enne punkti.
Kui kuidagi teisiti ei saa ja sa pead sõnu poolitama, siis liitsõnade poolitamine sündigu sõnade vahelt, kaashäälikuühendi puhul poolitame viimase tähe eest – ent mõttetute vigade vältimiseks pigem hoidugem nendest silbitamistest ja poolitamistest.
Võõrsõnu kasuta vaid siis, kui oled tähenduses kindel – eksimine ei tee sinust erudiiti, vaid Kärna Ärni. Nii oli see aastal 1905 kui ka 2024. aastal – järgarv on punktiga. Nt Kati on 57-aastane, mitte punktiga viiekümneseitsmes.
Ehkki eesti keel on elus ja ilus olevus, millesse kuuluvad vanaaegsed väljendid, kujundid, släng ning üha uued ingliskeelsed laenud, ära neid viimaseid targu kirjandis kasuta. Küll aga on oluline jälgida, et üks ja seesama sõna ühes lõigus ei korduks, lausetes sõnu ega sõnades tähti ei puuduks – tingimata olgu kriipsud, täpid ja katused tähtedel peal.
Esimese teona kirjuta eksamil kirjandi mustand, teiseks tee ära lugemisülesanne, kolmandaks õigekeelsusülesanne, neljandaks kirjandi puhtand ning seejärel loe kõik uuesti üle!
Palju õnne sulle juhul, kui lugeja sinukirjutatud kirjandi lõppsõnani jõudis – ta saab teada, et nagu sissejuhatuses väitsid, nii ongi. Hindaja peab, lihtlugeja võib kõike kaasa lugeda. Olgu sinu looming nii hea, et tahetakse lugeda ka siis, kui ei pea!

Orwell, Kafka ja Huxley tänavad ja naeratavad
Kati Murutar
Kirjalikult mõtlevad geeniused-utopistid-düstopistid on osutunud prohvetiteks – veel enam, nii täiuslikku isiksuste madaldamise-orjastamise-tühistamise nõiaringi nagu meie igapäevane ilusasti isamaine poleks ükski fantasöör ei kanaldada ega fantaseerida osanud.
Kolm geeniust vaatavad kõiksusest tänase maailma peale ning näevad rõõmuga, et Brüsselis on uus Babülon ja rahvaste Paabel: erinevad rassid on pakitud ülikondadesse ning promeneerivad büroodes ja hotellides hoolikalt varjates, et ei mõista ega salli üksteist. Kollased koinivad Aafrikas musti ja valgeid, mustad Euroopas nii valgeid kui kollaseid ning valged üksteist, sest direktiivid teisiti ei luba.
Eestisse migreerunud nigeerlased, kes on sunnitud riigikeelt õppima, lasevad veebi-keeltekoolis samal ajal oma laste anarhial kogu õpperühma häirida, tunnis kaasa tegemise asemel aga kaebavad: meile ei meeldi liiga loominguline õpetaja, kes räägib pidevalt mingist eesti ajaloost ja kultuurist… Orwell naerab: „Jajaa, kõik loomad on võrdsed…“
Samal ajal, kui maasikad, mida muinasjutus nõia kurjuse sümbolina talvel hangedesse otsima kahlati, lendavad nüüd mistahes aastaajal paralleelselt ametnike turismiga ümber planeedi ringi ning stooritelleritel pole enam midagi lisada.
Eesti ametnikud lisavad Brüsseli soovitustele, mida 24/7 alla saadetakse, kohustusliku varjundi ning lisavad oma koha õigustamise tummise järelmaitse ringkaitse. Orwell näeb pilvede tagant vene piiril vabisevat väikeriiki, mille oma nö rahvajuhid on kehtestanud kõige õrnemaid ja kaitsetumaid inimesi – haritlased, lastega pered, eakad ja maarahvas – süvenevalt orjastava ringkaitse.
„Me pole enam prohvetid – nii, nagu oma raamatutes kirjutasime, ongi – eriti Maarjamaaks nimetatu imeb täiesti ise oma inimesed elujõust ja -rõõmust tühjaks,“ kirjeldab Orwell Huxleyle ja Kafkale.
Ehkki vennatapusõjad põhjani põrgulikes riikides on värvikamad, teevad tegeliku tühistamistöö tasased tublid rahvavastased valitsused. Huxley nendib: „Brüsselis iga päev toimuvaid miitinguid ja meeleavaldusi ei pane enam tähele ei poliitikud, meedia ega turistid. Inimkond on humaansuse vastu vaktsineeritud. Iga päev uus uudistedoos – täna kümned tuhanded tapetud lapsed, homme miljonite perede solgutamine kui uus normaalsus. Kes põgeneb elu eest sõjapagulasena, kes jätab oma kodu ja läheb vaikselt – aga selle eest massiliselt – ära Vahemere äärde ja Atlandi keskele. Mis siis, et esimene kõrbestub ja teise all pulbitsevad paljulubavad vulkaanid: peaasi ära siit!“
Kafka märkab teispoolsusest Eestisse kui üldisesse „Lossi“ kiigates kooliõpetajat, kes kükitab 23aastases maasturis ning on protsessis ja ühtlasi „Protsessis“ – kõigi arvete-laenude-koormiste maksmise nimel kolmekordse koormusega töötav maasool ootab auto maharahunemist, et lõuad pidada ja edasi teenida.
„Nii see teenekas magister kui veel kaks õpetajat ja üks õpilane tankisid kodumaises jopajapa tanklas ning nüüd teevad kõigi autod lipalopa. Mitte keegi ei võta teemat üles, sest solgimüüjatega protsessimine oleks veel üks lisamoodus oma elujõudu ja -rõõmu laiali pudistada,“ kirjeldab Kafka sealpoolsetele kolleegidele, mida imet näeb. „Nii vana maastur on maal elaval õpetajannal sellepärast, et ähvardav automaks saab sellel olematu olema. Aga oma kindel kalõmm, obrok, andam, kümnis tuleb düstoopilises riigis ikka moel või teisel tasuda. See viie lapse ema valas diislisse sahmaka lahustit ja toimimist oodates loeb telefonist uusimaid huiamisi.“
Huxley-Kafka-Orwell vaatavad koos kirjanikuga, kes aegade ja olude tahtel õpetajana töötab, trahvikviitungit, mis on jõudnud mitmendal ringil haritlanna töölauale tagasi. Naine lubas poolteist kuud tagasi endale luksuse õhtul eraõpilasele tunni andmise asemel pealinna kontserdile minna. Tunnitasu teenimise asemel loovutas pileti- ja kütuseraha. Kvaliteetaega veetma rongiga minna oli võimatu – hiline aeg ja äärelinn pluss põhimõttelise aatenaise enese elukoht üsna metsas. Leidis hilisõhtuse mereäärse valukoja taga pimeda parkla, kus teisedki lõksumeelitatud pimeduses ühtki infotahvlit ei näinud. Südaööl oli trahvikviitung – kolm eratundi… – kojamehe vahel. Maksti. Poolteist kuud hiljem teatas inkasso, et oiropark pole rahul, vähe maksti – ühtki juurdepommimise teadet ei saadetud, sirgelt võlanõudjate hoolde – kes lisasid väljapeksmisele oma obroki. Ehkki juurateadlikud kinnitasid, et sellist sigadust ei pea kinni maksma, ostis õpetajanna end monsterskeemi käest vabaks.
Taevane kuldne trio täheldas, et oirohuiamine oli üks tuhandetest juhtumitest: trahvi said haiglaparklas lapsega arstile tormanud noorpaarid, poeparklas vanadaamid, väikelinnas kinno läinud pahaaimamatud – trahvimäärad kahekordistusid kontrollimatult sageli, nii et trahvi-intressi-inkasso-maksumasinale ainult töötatigi.
Orwell avastas, et mõni võrdsem kui võrdsed oskas siiski nõiaringi oma kasuks kruttida: „Et oma perele lisaks arvetele üks talvine reis lubada, tõlkis see naine öösiti venekeelse krüptoõpiku eesti ja inglise keelde. Kirjalikku lepingut – loomulikult jälle! – ei sõlminud, sest kokkuleppest teadis veel mitu sellega seotud inimest. Tasus toimetajatele – ehk siis terve oma kuupalga maksis tehtud tööle peale – ja pool aastat hiljem teatas töö tellija, et tema vot ei tellinudki – mis siis, et kirjastamise ja turnudamise hinnapakkumised olid olemas.
Mina soovitaksin kirjanik-tõlk-õpetajal nüüd see põimiv tellija sama ehvta-inkasso kätte anda. Nemad valdavad teemat selles „riigis“, kus kõik on korraldatud nii, et silmnähtavalt on tegemist lõksude ja ringkaitse, lüpsmise ja päheastumisega, mille ümber protsessimine oleks pikk-jälk-kulukas räpanokkimine, mistõttu loobutakse ja maffia mõnnatab edasi.“
Kafka leidis rahulolevalt 21. sajandi kolleegi postkastist abipalve endiselt politseinikult, kellest suvaliselt kokku monteeritud teleklipi abil tehti musternäide liiklusraevust – ehkki tegelikkuses aeti mees sihilikult auto alla ja peksti läbi.
Huxley tundis temakese postksti revideerides huvi, miks välisminister Brüsseli lennujaamas tema eest ära jooksis. Aga sellepärast, et too oli uues heas ilmas – UHI – võimetu sekkuma justkui oma alluvuses oleva välisesinduse anarhiasse, mis keeras säästu-“diplomaate“ värvates unistused heast uuest ilmast – HUI – jokki-pekki.
UHI-loos oli eestlanna ja gambialase harmooniline koosloomine juba 8 aastat imesid teinud. Turistina ekvaatorile sattunud veterinaaritar rajas sinna teise kodu rööbitise praktikaga – pühendus koos gambia härrasmehega aafrika lastele ja euroopa turistidele.
Mees oli saanud parima võimaliku briti hariduse, töötas end läbi mitme tehase oma autoga eestlasi teenindavaks-turvavaks heaks võluriks ning Eestis oli oma perekonna tööjaotuses hobukeskuses asendamatu tegija, ametlikult tööl olles maksumaksja ning siinse sõpruskonna intelligentne väärikas helge päike.
Laulatatud oli paar vaid Gambias, sest naine pelgas külarahva arvamust. Enne Eesti ametkondades laulatamist lõppes mehe viisa ning ta sõna otseses mõttes küüditati pere juurest minema – naise lapselapse sügav kurbus selle üle on dramaatilisim.
Detsembrist tänini Kairos tagasi pere juurde püüdlev mees on kogenud düstoopilist HUI-stoorit. Tema tervisetõend ja kõik võimalikud dokud võeti „hoiule“ ning viisast öeldi ära, sest ta olevat nakkusohtlik potentsiaalne terrorist. Erinevad diplomaadid, konsulaarosakonna tädid ja ministrid laiutasid käsi: meie riigil on meie maksumaksja raha eest koostööleping araablastega, kes Egiptis enamasti majas ei ole, mustanahalisi mõnitavad ja ilmselgelt altkäemaksu ootavad. Eesti maksumaksjana neile araablastele palka maksev härrasmees sai esmalt hoiatava ründe osaliseks, seejärel tehti talle pakkumine: eritasu eest viiakse viisa talle hotelli ära…
Hotellis ja tühjades büroodes ootaval mehel jäi palk teenimata ja töö tegemata nii Eestis kui Gambias – kusjuures egiptipõrgusse sattumine on omakorda ilmne lõks, tegelikult saaks viisa ka Istanbulis ja Abu Dhabis. Säästu-diplomaatide lõks on piinlik visiitkaart – lisaks küsigem, mis saaks, kui eestlane Aafrikas hätta satuks? Arusaadav, miks ministrid-diplomaadid käsi laiutasid – NEMAD vastutavad – ja ära jooksid.
Kes NEMAD? Nii, nagu utopistide eluajal, ruulivad nüüdki nimetud NEMAD.
Vastu maad suruva, orjastava, hirmutava, trahviva, sihilikult vaesestava ja sõdu üles kiskuva, üksteist kargava ja rassiti ülbava, sugusid sodiva ja pseudovahuga tähelepanu hajutava matrixi agoonia… ei ole nõrkadele. Kafka-Orwell-Huxley vaatasid lausa kadedalt, kui täiuslikult karistamatu ametnik-robotite bande ja ebaeetilise biomassi rünne ikka veel uskuvatest-lootvatest inimestest üle käib.
Orwell oli nukralt rahul: eestlasest maksumaksja toidab oma raha eest maffiat. Huxley ja Kafka juurdlesid, kas ametnikud on araablastega samas toitumisahelas või lihtsalt ei tea mitte millestki midagi.
Otsekui loss-protsess-1984 põneviku püsilavastus aastal 2024 on isegi näiliselt ohutu lend talvepuhkusele. Kui see nüüd ikka on elu, siis elu ise kirjutas õpetajannale stsenaariumi: tšehhide Kiwi reastas talle lennu AirBaltic+WizzMalta ning sõlmis ka kindlustuse, mis tegelikult midagi ei kindlustanud. Lätlaste lennuk läks katki, lend viibis täpselt nii kaua, et õpetaja jäi järgmisest lennust maha. Riias, kus terve pikk päev veedeti, lubati kõik kulud korvata – naine ostis läbi Vilniuse uued piletid ning õnneks ööbis lennujaamas tugitoolis, mitte hotellis. Selle nimel, et lõksujäänud uue pileti ostaksid, lubati kõik ööbimised-söögid-joogid hiljem korvat – tegelikult ei korvatud lõhutud kohvritki. Leedukate Skycop loobus kohe, eestlaste Lennuabi üritab ikka veel midagigi tagasi saada…
Brüssel aga on just praegu veerevaid kohvreid ja ülikondi täis – bürood ja koosolekud, miitingud ja otsustamised – ning Orwell-Kafka-Huxley itsitavad: „Oh, kui äge HUI! Need vahvad inimesed peaksid üksteist ja ametnikke, asutusi ja maffiat ju iga päev kohtusse andma. Seejuures riigi kohtusse andmine võrduks küüditamise aegse soovitusega kutsuda politsei.
Läbi ajaloo sündinud üksteise reetjate tänasel tühistamisel ei mööna keegi, et me ei tea toonaseid taustu. Oleme koletiste ballil tsiviilühikud, kes loodavad, et ohvitseride pukkipandud pupemupeti kadudes muutub kremlis miski – tegelikult kasutavad NEMAD võimuhaiget marionetti ära.
Ka väärikate võimulolijate õnnetus on majanduskriisi ja sõdadega kaasnevate hullude otsuste tegemine. Kuna infomüra on sihilikult rahva meeled seganud, näeme küll, et Volodymyr kargas, Kaja kallas – kes trummi lõi, ei tea – igatahes võrk laevatas, mida kästi. Ülehindame läbini mäda maatriksi fassaadile seatud poksikotte, kellest tegelikult ei olene miski – ning juunis on jälle valimised.
„Midagi nii sürrealistlikku ja terviklikult tõhusalt räiget meie kolmekesigi välja mõelda ei osanud,“ tunnistavad Orwell-Kafka-Huxley. „Noh, sünnime uuesti? Kelleks ja kuhu? Raamatuid ju ei loeta ja hoiatusi ei kuulata: selle asemel, et juba niigi hilinenult inimesed maale elama aidata, tuuakse nad abitutena linnadesse, kus peatse Päikese-pabahhi puhul… Teate isegi.
Ühel päeval seisavad biorobotid, sõrm suus ja pill peos – tere tegelikku maailma! HUI ajal laamendanud NEMAD – mingi abstraktne robotite direktsioon, kellest ei saa jagu ei ministrid, konsulid, parlamentäärid ega ammugi mitte haritlased-vähekindlustatukesed – kaovad ning UHI õitseb.“
Kes neid tulevasi õisi naudib, kui pidevas kadalipus tsentrifuugitud inimene pigem ei reisi, ei koge, ei pargi, ei loo perekonda – sest enam ei julge, ei jaksa, ei taha…
Uuestisündivad utopistid ehk?

Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise kultuurislepiga.
1783. aastal loodi Kuressaare oblast, mis meenutab tõsiasja, et toonane Eesti oli Vene tsaaririigi kubermang ning seda tõde on arukas tunnistada, mitte vaielda – ausus on meie tugevaim relv enesekaitsel tänaste sõdade eest. Teatavasti rajati meie maile tänu valgustatud monarhidele koolid, kirikud, mõisad ning Kadrioru hoonetekompleks, mille Peeter I pühendas oma Katarinale. Aastal 1917 toimus veebruarirevolutsioon – vana kalendri järgi nimetatud nii, nagu ka 7. novembril aset leidnud oktoobrirevolutsioon – mil kukutati tsaar.
Tapetud tsaariperekonna üks aadellik vereliin oli mõrva ajal maal ja pääses: tänu sellele jõudis Pärnusse Raissa, kelle rajatud supiköök toitis palju aastaid meie suvepealinna vähekindlustatuid. 1922. aastal loodud Kunstnike Liidu nö algrakuke Akadeemia Non Grata asus erakordselt intelligentse, kauni ja legendaarse Raissaga samas majas. Pärnuga väga otseselt seotud president Konstantin Päts, kes Endla teatri rõdult Eesti Wabariigi välja kuulutas – suurmees ise oli sündinud Tahkurannas – määras just 14. märtsil 1934 Johan Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhatajaks. Ikkagi järgnes punaokupatsioon, millest vabanemine algas eriti intensiivsel 1989. aasta fosforiidisõja, järgnevate öölaulupidudega ning kulmineerus augustiputšiga, mille tulemusel sündis Eesti Vabariik uuesti – linnahalli juures toimunud Interrinde miiting pigem soodustas kui takistas seda õnnelikku lahendust.
1999. aasta 14. märtsil tähistati emakeelepäeva riikliku pühana esimest korda: sel kuupäeval on sündinud Kristjan-Jaak Peterson ning lahkunud president Lennart Meri ja on ka tema lese pr Helle Meri sünnipäev.
Peterson on analoogselt samal päeval sündinud Albert Einsteiniga geenius. See vaid 21-aastaseks elanud multitalent õppis usuteadust, filosoofiat ja keeli, tõlkis skandinaavia mütoloogiat, inspireeris Faehlmanni ja Kreutzwaldi meie oma pärimuse ja muistendite kogumisele ning rahvuseepose „Kalevipoeg“ kokkukirjutamisele arstipraksise kõrvalt. Fenomenaalne noormees, kes sai kuulsaks ka jalgsi Tartust Riiga kõndimisega, kirjutas esimesed eestikeelsed oodid ja pastoraalid. Need leiti pärast täheseemne kustumist ning Gustav Suits avaldas nad Noor-Eesti kirjanduskogumikus.
„Kas siis selle maa keel…“ kõlab meie geneetilisis kõrvus võrdselt president Meri tsitaatidega ning on osa meie rahvuslikust DNA-st.
Skulptuur Toomemäel, mille lõid Jaak Soans ja Allan Murdmaa on tuttav igale Taaralinnas jalutajale, kes ei pruugi teadagi tõika, et Peterson teadis 17-aastasena päevikut pidama hakates, et elada on jäänud vaid 5 aastat veel. President Meri lahkus 14. märtsil 2006 – aastal, mil siin klassis kirjutavad IT noored olid just sündinud või sündimas. Ta sündis 29. märtsil 1929 diplomaat Georg Meri pojana kõrvuti Shakespeare’i tõlgetega. Ehkki Meri pere küüditati Siberisse, tõmbas meie Lennarti seiklejahing sinna tagasi. Edgar Savisaare valitsuse välisminister käis korduvalt taigas ja meredel oma romaane ja dokfilme loomas. Tartu Ülikooli cum laude ajaloolasena lõpetanud Meri oli õppejõud, stsenarist, režissöör ja diplomaat, kelle karismaatilise isiksuse tausta jäädvustas kolleeg Mihkel Mutt teoses „Rahvusvaheline mees“.
Kaks korda presidendiks valitud Meri on kirjanikuna võrdväärne klassik Tammsaarega, kelle „Tõe ja õiguse“ teises köites sünnib peakangelase Indreku esimene armastus. 14. märts on Milda nimepäev. Hr Mauruse tütar Ramilda armastas oma nime keerata ja sellega mängelda seni, kuni tiisikus elupäevi kinkis. Tänaseks on möödas nii eelmise kui selle sajandi katkud – virtuaalsõltuvust me veel selle sügavuses päriselt ei teadvusta – kui kaua sa valude ümber ikka katkud.
Nimepäev on ka Metal. Meta seostub meile täna eelkõige Zuckerbergi platvormiga, kuhu on inkorporeeritud Facebook, Instagram ja Messenger. Meil on missioon oma emakeele alalhoidmiseks võimalikult palju termineid eesti keelde tõlkida, laskumata seejuures soomlaslikesse naljakatesse äärmustesse. Palo Alto linnas, kus tegutseb Mark Zuckerberg, on mitmeid aastaid ennast teostanud ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu. Tema loodud menufilm „Ükssarvik“ selgitab ja tõlgib muu hulgas 21. sajandi startappe ja idufirmasid – tõlkimata on osa suurelisi lühendeid: Chief Executive Officer kõlab nagu coatchki veenvamalt kui eestikeelne juht ja koolitaja.
Sinu ja minu missioon on kasvada suure väikerahva alaväärsuskompleksist välja: mäletagem ja õnnistagem oma maarjamaiseid juuri, kõnelgem võimalikult kaunilt kaua puhast eesti keelt – las ta olla hästi poleeritud suveniir ning meie oma riik ürgselt elujõuline kinnitus reeglile, et väike on ilus.

Müstika

„Abrakadabra“ tähendab eesti keeles „saagu-saagu-saagu“ ning on aastatuhandeid kinnitanud, et nii mõte kui sõna on tegu. Kuivõrd kõik müstiline, spirituaalne, esoteeriline ja vaimne-hingeline on mõõdetamatu ja kaalutamatu, võime vaielda, kas halva ende peletamiseks kolm korda üle vasaku õla sülitamine on tõrjemaagia või sülgad niiviisi oma kaitseinglile näkku.
Meie ise kodeerime endasse hirmud: teades, et Uues Testamendis „Johannese ilmutusraamatus“ tähistab 666 saatanat e vanakurja, vanatühja, deemoneid, Luciferi, mõtleme enda jaoks ebausu ahistavaks raamistikuks, mida kartes rikume kauni numbri ja ilusa päeva ilma asjata ära. Transilvaania vampiir krahv Dracula kehastab vaatamata kuratlikule verejanule inimlikku terviklikkust, kuhu kuulub nii hirm, arm kui kõhklused: ei tea ju animafilmis „Hotell Transilvaania“ vanaisa Draculescu, kas inimese ja mütoloogilise olendi armastusest sünnib inimene või puuk enne, kui lapsuke tornist kukkudes viimasel hetkel nahkhiiretiivad avab ja annab meile võimaluse paradoksaalselt rõõmustada, et vampiir on sündinud.
Missioon selgeks õppida astroloogia koos kõigi Sodiaagi seisudega igas majas, kristalliteadus, taimetarkus, kõigi kaardipakkide iga kaardi tähendus on täidetamatu, seepärast tänagem õnne, et meil on Internet, mille abiga igasugune tarkus paari klikiga koju tuua – seeeest on netikatkestus maailmalõpp ilma Nostradamuse ja Vanga osaluseta.
Tänu Eesti Peapiiskop Urmas Viilmale hakkame eesti õpilastele jagama teadmisi erinevate usundite asjus: kui teame, mida tähendab kabbala, millest kõneleb islam, mida jutlustab judaism, kuidas meid täidab ja tõstab budism, siis ei karda me iseennast e Jumala näo järgi loodud inimest oma täiuslikus ebatäiuslikkuses. Meie kultuuriruumis Maarjamaal on valida maausu ja kristluse vahel, mis on omavahel imeliselt põimunud.
Olenemata usulisest tõekspidamisest ja religioossest veendumuset püüa palun mitte teisi olendeid ohverdada – ka siis, kui oled töödik, ära näljuta emotsionaalselt oma kalleid, poliitikuna jäta teiste rahvaste naised-lapsed ohverdamata, jumalustele meeldimise nimel pole vaja maha lõigata ei jänese käppa ega süütu tallekese kõri.
Igasuguse müstika ja eetika eesmärk on ideaalis inimese parima versiooni esile toomine ning tema ülendamine rehepapi-mentaliteedist kõrgemale. Olgem võimsad kui Sfinks, Kentaur ja Fööniks, laskem igal rahval uskuda oma väekatesse olenditesse ning ületagem Paabeli torni ehitamise aegadest tänaseni painanud needus – inimesed ei mõista üksteist ka siis, kui räägivad üht ja sedasama: „Abrakadabra!“

Loomad

Nutigrupi kaardimäng „Loomad“ võimaldab seostada inimlooma teiste loomaliikidega ning juba esimese küsimuse – „Kes on Soome rahvusloom?“ – vastusena saime teada, et Soomel ja Venemaal on sama rahvusloom ning vapilõvisid on erinevalt Eesti kolmest Soomel ainult üks.
Kuigi inimene on rakendanud erinevad loomaliigid enda teenistusse, on krokodillil selleks liiga palju hambaid, et see reptiil saaks töötada analoogselt nt koeraga teraapialoomana – tema ainus kasutegur on eneseteostus professionaalse krokodillina. Võibolla on sinu lemmikloom kilpkonn või purgihamster, kindlasti unistad lõvi ja ninasarvikuga kohtumisest safaril, mitte sahvris, ent loomaarmastusega tuleb piiri pidada selles kohas, kus see ei ole enam humaanne: olgu tsirkuseelevandi hukkumine Ida-Virumaal viimne hoiatav tragöödia.
Aleksei Turovski on Eesti armastatuim zooloog, kes ei tee meile loomi tõlkides vahet roomajatel-imetajatel-lindudel – kõik elus olev on ilus, küll aga eelistab enamus inimesi endaga sarnanevaid imetajaid, oleme seega hingelt terioloogid. Paradoksaalsel kombel kardavad nii mõnedki meist siiski ka kõige väiksemaid loomakesi: me ei pea silmas raamatukoisid, vaid kääbus-karihiiri jt närilisi, kellega kohtudes ronitakse kiljudes laua peale, kuigi erinevalt keskajast nad ju enam katku ei levita.
Meie kui maarahva sõnakasutus näitab ilmekalt eestlaste kokkukuulumist koduloomadega: sõna „tall“ tähendab tugevas häälduses lamba- või kitselast, palataliseeritult e pehmendatult hääldame hobuste maja. 21. sajandil teame tänu piilukaameratele, kuidas elab mäger oma urus ning millised pesad peituvad puu otsas ja sees – eelmisel sajandil uskusime pigem, mida jutustas oma laulus „Mägra maja“ Joel Steinfeldt.
Antiigist „Kättemaksukontorini“ on nii faktide kui allegooriana loomi kasutatud sümbolite ja sõnumitoojatena: raha ei haise ning kõige kallim kohv on läbinud kassi seedekulgla. Ühtlasi on kõik loomade ja taimedega seonduv suurepärane võimalus lingvistiliseks, semantiliseks ja genealoogiliseks populaarteaduslikuks silmaringi avardamiseks: nii liigid kui nende kehaosad ja funktsioonid kannavad sageli ladinakeelseid nimetusi.
Kuitahes kõrgeks olendiks homo sapiens püüab ennast kroonida, ikkagi on tema põhitegevus planeedil Maa sigimine-õgimine ja selle ümber sagimine olenemata sellest, millise eruditsioonikihiga ta katab oma instinktid ja intuitsiooni – ikka loom. Olgem universaalsed nagu vihmauss, kes hambutu-silmituna katkirebituna edasi elab – aga ülevad nagu Jumal ise.

Kas ma Eestit unes nägin?
Arseniy Tsyro

1895 aastal kirjutas Juhan Liiv tema 160 sünni aasta päev on tänavu
Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin lained laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.

Ei see polnud mitte unes!
Ilmsi tuli kujutus.
Oli vaev mul, oli valu,
kuni tuli kahvatus.

Tõusku, tõusku valuvägi
surmaorust ülesse, –
teed ta otsib, elujõgi,
kuni jõuab merele.
Otse kui une näos sain mina 2024 aastal auto juhi loa eksamilt esimese korraga läbi täpselt samal päeval kui õpetajate streigi ümber keevate kirgede varjus võeti vastu auto maksu seadus. Ma ei oska veel öelda kas see oli hea või halb une nägu aga õppisin sel päeval palju.
Läksin eksamile eel arvamusega nii paljud tuttavad ja ka oma vana ema olid rääkinud et ametnikud kukutavad sihilikult läbi et inimesed peaksid uuesti riigi lõivu ja eksami tasu maksma. Tegelikkuses sain pool tundi pärast roolis higistamist teada et… Ära tegin!
Minu põlv kond on sündinud üht aegu nii eel arvamuste kui enesest mõistetavuse ajastul kõik kärisebki nagu une näos halvas või heas? Veel ei tea. Tundub et Eesti ise seisvus kuhu sündisin ei ole enam enesest mõistetav. Eel arvamus rahvast kaugenenud riigi juhtide ja ametnike suhtes samas süveneb iga hetkega.
Kõik küsivad ümber ringi nagu Juhan Liiv üle eelmisel sajandil Kas ma Eestit unes nägin?
Olenemata rahvusest ja vanusest tõdevad inimesed siin kärisevate seoste ja sidemetega väikesel vapral maal et praeguses maa ilmas ei ole tegelikult keegi meist ei füüsiliselt ega vaimselt ühegi maaga seotud. Õnneks sest kui ajad ja asjad hulluks lähevad saab põgeneda.
Praegu väidavad mehed küll et astuvad riigi kaitseks ründajale vastu aga naised lapsed on ju vaja päästa kaks aastat tagasi nägime kui kiiresti ja kohutavalt Ukrainas kõik juhtus.
Ema isa ja vana ema on mulle jutustanud kui keeruline oli raudse ees riide nõu kogude okupatsiooni ajal põgeneda nagu eriti halvas une näos ei saanud isegi reisida. Mina olen oma 18 aastase elu jooksul igas ilma kaares reisinud ja tervist parandanud ning õppinud tänu sellele kodu igatsust ja alati koju tagasi tulemist.
Vanemad on mulle rääkinud ka kui keeruline oli nõuka ajal autot kui liikumis vahendit omada oldi järje korras ostmiseks oli vaja luba ja hind oli paljude aastate palk. Näete kuhu me autode kui enesest mõistetavate masinatega oleme tänaseks jõudnud.
Jällegi enesest mõistetavalt nii et kooli programm ja president peavad meelde tuletama kui kitsastes tingimustes unistas ja kannatas raske meelsuse all Juhan Liiv kui seda metsa ees ei oleks… Vaatas metsa tagusele Peipsi järvele ja püüdis õrna hingelise kurva meelse kaunis hingena ennast teostada Käisin linnas lume sadu tööd ei leidnud kusagilt…
Tartust jalgsi tagasi kirjutas Varju ning meie oleme sisusse sügavamalt süüvimata pähe õppinud Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Neist kujundeist päriselt aru saama õpetas COVID-19. Me kogesime omal nahal mis tunne on lõksus olla.
Minagi hakkasin kohustuslikku kirjandust klassikalisi muusikuid ja kunstnikke täiesti teise pilguga nägema nad ei pääsenud oma kodu külast mitte kuhugi. Lõksus.
Tänasel päeval on meie riik otse kui lõksus.
Me kuuleme iga päev et meedikutele-teadusele-õpetajatele-päästjatele pole raha mujal kui üks teise taskutes. Teadlaselt õpetajale meedikult päästjale vaesuse ümber jagamise jutt on nagu halb une nägu. Selles une näolises lõksus on riigi eel arve nagu Vana Testamendi Moosese käsu lauad kivisse raiutud ja surmani kehtivad. Istun just 18 aastaseks saanuna auto rooli ja asun teele mõtiskledes ei saa ju lõpmatuseni need seadused kehtida mis on riigi hea olule nüüd juba eksistentsile ohtlikud ja kahjulikud.
Teate et une nägusid saab juhtida? Mina juhin õudus une näo heaks. Hea une nägu toob uue seadus andluse mille kulu read on rasketes oludes jagatavad lausa ime väel on kriiside puhul võimalik järjest juurde palgatavate ametnike raha suunata hoopis rahvale. Rahvas tuleb lõpuks ometi välja hüpnoosist ei saa-ei ole-ei tule.
Ulmeline aja lugu kinnitab et varasematel ajastutel on siinsed inimesed just sel hetkel kui on viimseni maasse taotud võlu väel end vabaks rabelenud nagu muinas jutuline Fööniks. Olles läbinud koolis kõik Maarja maast üle käinud sõjad ja taudid ning nende järel tuhast tõusmised usun mina siinse rahva õieti rahvaste taas ärkamist.
Oi unistustest pole mõistlik auto roolis mõelda. Nii moodi läbitakse mitu kümmend kilo meetrit unelmates ning küsitakse pärast nagu meie rahvas praegu üheksa kuud pärast Riigikogu valimisi Kes roolis oli? Kus mina rahvas seni olin kuni minule täiesti ohtlikul ja vaenulikul suunal sõideti?
Ongi hea et paljud teed on auklikud auto juhid peavad kogu tähele panu teel püsimisele suunama ja teadvel olema.
Kuhu mina siin une näolisel must valgel talvisel maa ilma veerekesel teel olen? Üle maa põues peibutava fosforiidi veel alles olevate metsade tuule generaatorite alt pea linna poole sõidan. Olen otsustanud pärast gümnaasiumi TalTechi astuda.
Loodan kogu hingest et Eesti ei osutu järsku une näoks. Või mitmeks une näoks mida ei ole võimalik oma vahel ühitada. Venelaste ja eestlaste haritlaste ja töö rahva loov isiksuste ja sõja põgenike Euroopa Liidu ja NATO une näod ei kipu ilmsi mitte üheski aspektis kokku sobima.
Õigus inimene saab tegelikult oma une nägusid juhtida nii et neis sündiv on suurem kui unistus. Mina loon une näos sellise muinas maa mis on nii vägev et läheb ärgates täide ka.
Mina keeran oma Eestit unes nähes puhta lehe. Minu põlv konnast kasvavad uued rahva juhid tänu meile tekib loogiline majandus õiglaselt õnnelik loomine jagamine.
Minu une Eesti lõpetab asjatu naabri õrritamise sest minu juhitud une näos ei ole Eesti NATO polügoon ega sõja mängu asi.
Eesti mida unes ette näen on imeline põlis metsade puhta looduse mage vett ja elu tulvil rabade klaari õhu ning rahulike inimeste riik kõrvuti metsloomade lindude kaladega.
Nagu ränd linnud nii ka inimesed tulevad minu unistuste Eestisse alati tagasi.
See arukas tugev külluslik maa on nagu rahvus park kus igas külas ja talus elavad ja armastavad inimesed.
Sina ka. Jah sina kes sa praegu Mallorka ja Kreeta kinnis vara lehtel ja töö kuulutustes rändad palun ärka koos minuga! Vaata see siin on Eestimaa anname talle veel ühe võimaluse.
Tänan et koos minuga siia jääd.

Suhteliselt s…t seis või mis?

Paar päeva enne Aleksei Navalnõi märtrisurma oli Eestit juurteni raputanud sõbrapäev. Vaesuse ümberjagamiselt mindi üle sõjaseisukorrale, kus kodanikest sai tsiviil, rahvusriigist tagala ning „pehmete“ väärtuste ühise alalhoidmise asemel avalikustati 40 potentsiaalselt suletavat gümnaasiumi ajal, mil Atlandi hoovustesüsteem on seiskumas. Seejärel võitis 5-Puuluup Eesti Laulu ning me tõlgime farmide ja teatrite sulgemise taustaks, mida härrased haritlased ütlevad.
S…a seisu konstateeriv pealkiri pärineb tegevteenistuses olevalt IT-õpilaselt – vaatasime Kehtna KHK gümnasistide ja kursantidega ühiselt ETV „Esimese stuudio“ suurdebatti sõjaohu teemadel ning sellega resoneeruvalt voogu reastunud uudiseid. Kuna noored pehmelt öeldes ei armasta uudiseid ega poliitikat, tuleb neid aegajalt sellesse leebelt, aga kindlalt ninapidi suruda, et nad aduksid suurt pilti. 111 erinevat Eestit ja keelt vajab pidevat omavahelist vahendamist.
President Alar Karis, kes tubli loodusteadlasena kõigi ohverdamiste puhul pikalt vaikis, ütles pisiviivitusega ajakirja Politico: „The cultural DNA of a country that’s been hardwired to oppose the West won’t transform overnight. Preparing for war has been ingrained in the Russian mind. And those who think differently are either silenced, forced to leave, harassed, imprisoned or killed — as we have with great sadness again witnessed just recently.“
Igaühel meist on oma paralleelne (eesti)maailm ning numbrite, roosade prillide või laiade pupillide ja demagoogiamullide ristumised on ehmatavad: oleme tõehetkedest vapustatud, kogeme igale loomaliigile omast heitlust „põgene-võitle“ – ja tõmbume tagasi oma vakku. Kes päästvasse nutitelefoni, kes töödiku mantrasse – truudus-fookus-distsipliin – olles või olemata biorobotid.
Tõlgime rahva ja žürii hääletuse tulemusel Eesti Laulu võitjaks tulnud eestikeelset-antroposoofilist Lugu „(neist) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi“ – teemateadlikud selgitavad, mida ükski ümberütlev sõna ainete maastikul tähendab – ning arutleme, miks inimesed tahavad ÄRA.
Samas kinnitab venes tagaotsitavaks kuulutatud sõjaprintsess Kaja Kallas, et kuna tal on EL-is nii häid sõpru, kandideerib ta liberaale abistava peibutuspardina, aga peamini toolilt, kuhu ta sisepoliitilise susserdamise tõttu oma rahva arvates kohe üldse ei sobi, tema kuuhugi ei lähe. Kremli tagaotsimise-teade on samas signaal, et Eesti on vene impeeriumi osa ning pahandust teinud plikale tuleb heidutus-infosõda-psühhorünne sooritada. Mispeale tähelepanust innustatud daam ise kinnitab, et äsjase Müncheni konverentsi järel on oluline, et Maarjamaast saab kaitsetööstuse farm.
„Kas Putin meile siia külla ei tahaks tulla? Üksinda, ilma armeeta…“ küsivad koolinoored. Vist ei.
Küll aga ähvardab hoopis USA sädemees Donald Trump taas presidendiks saades meid armeeta jätta: NATO ei kaitse meid, kui rahva oma panus ei küüni 2-3%ni SKP-st, sest sõjavägi ei ole rootsi laud. Neil on lennukid-laevad, mida väike rahvusriik endale ise osta ei saaks, nii et lõuad pidada ja edasi teenida. Shvejk.

Turvalisusest oleneb tootmine ja investorid: riiki, mis on igal tasandil reaalse sõjaseisukorra välja kuulutanud, ei investeerita ning pangadki viivad oma ülikasumi siit minema. Farmid-koolid-teatrid sulguvad ning ainus elumärk kevadet ootava vaikelu kohal on sõjaväekopterid.
Samas on majanduskriisi põhja poole sukeldumine ka paradoksaalselt tore: meie oma valitsus on meie väikese tubli riigi nii ebaatraktiivseks laastanud, et siit pole täitmatul idanaabril midagi võtta.
Vaesuse ümberjagamise asemel on nüüd sootuks sulgemisohus 40 gümnaasiumi – kultuur-sport-teadus ei kipu lisaks riigile ka nn erasektorilt enam rahastust saada, sest rikkurid on salaja vaesunud.
Loogika ütleb, et venekeelsete koolide järsk eestikeelseks minek vallandab kodusõja – kuna üdini venekeelses keskkonnas ei oska eesti keelt ka õpetajad, kes peaksid noori eesti ja ainult eesti keeles õpetama, on silmapiiril hariduseta jäävad venekeelikud. Erinevalt apaatsetest eestlastest tulevad need inimesed ühtse väena tänavatele ning siis on juba ida killeritel pädev motiiv „appi“ tulla.
Euroopa Liidu velled ei kujuta ette, kuidas demokraatiat mängitakse, kui kolmandik rahvastikust on venekeelne. Alles Navalnõi mõrvamine raputas eurohellikud ärkvele: meie elud ei maksa tõesti midagi.
Lisaks on meil siin viimseni kurnatud rahvas – pandeemiale järgnenud sõja, energeetikakriisiga kaasnenud hinnatõusu, toetuste hiiliva – aga seeeest massiivse – kadumise ja kroonilise hirmufooniga kaasneb iibe langus ja väljaränne või madalstardiasendiline valmidus selleks.
Laastatud looduses – NATO polügooni ja raha nimel tekitatud tühermaal – käivad kaitsejõud mängimas, tegelik kaitsetahe selgub siis, kui tuleb mobilisatsioon. Mis interventsiooni puhul loodusega juhtub, näeme televiisorist: Ukraina sõja kaadrid näitavad, et pidevad plahvatused on sõda kogu elava vastu, kuna karud olid talveunes ja tüügasteks tulistatud metsades elasid hirved.
Atlandi hoovuste kokkukukkumise uudis lubab prognoosida, et kliima viib inimkonna kui kahjuri ärakoristamise töö lõpule.
Meremehest režissöör-muusik Jaanus Nõgisto: „Kui see juhtuks ja Golfi hoovus lõpetaks vunkimise, sarnaneks Eesti kliima näiteks Ushuaiale. Suurem osa looma- ja taimeliike sureks välja. Taani väinad oma kitsusega radikaalse veetõusu ehk hoiaks esialgu ära. Põllumajandus senisel kujul ei saaks toimida. Väga sitt prognoos.“

Paastuaegsed farmide ja teatrite sulgumised ütlevad: „Eesti rahvusriik on surnud – elagu Eesti?!“
Sõjaseisukorra salakesi, ent kindlalt välja kuulutamise ajal ERR otsestuudiosse kutsuti iga erakonna militaarteadjad: Riho Terras (Isamaa), Erik-Niiles Kross (Reformierakond), Leo Kunnas (EKRE), Kalev Stoitcescu (Eesti200), Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraadid), Mihail Kõlvart (Keskerakond).
Rahvast püüti küll rahustada – isakesed tegutsevad! – ent tegelikult lugesime põlevate pilkude ja otsustavalt tõsiste ilmete tagant, et kolonel Meriloo saab olema sõjapealik – Herem oli rahupealik.
Terrase sõnum oli, et naiivne on loota, et Ukraina on lõputult Eesti jt idaliini riikide kilp – meie oma elanikest 3% inimressurssi peaks olema kohe lihaks võetav, et me end ise kaitsta suudaksime.
Iseasi, milline on võrreldes arvutute killerite ja piiramatu massiga meie meeste tegelik oskuslikkus.
Kaitseehitis idapiirile, mida nimetatakse Pevkuri-Heremi punkriliiniks, on hinna ja kvaliteedi suhte seisukohast hea investeering, sest päästaks elusid maadpidi peale voolavate tapjate-vägistajate eest.
Sisevaenlase ellimineerimiseks mõeldud käigud – vene kodanikelt valimisõigus võtmine, kohe sügisest üksnes eesti keeles õppima sundimine kõlab praeguse püssirohutünni otsas siiski pigem kodusõja käivitajana ning kremli „päästjate“ kui kurja karja kutsujana.
Kross kinnitas asjatundjana, et meie pea kohal või jalge all on tõsine ohufoon, kuna militaaria on kallis ala, peame eraldama enesekaitseks vähemalt 3% SKPst – ootamatu sündmuse puhul 7-10 %.
Pevkuri-Heremi punkriliini 600 ehitise rajamisel 21. sajandi Euroopas paneme miljonid betooni.
Võisime unistada ülemaailmsest rahuriigist, aga nüür tuleb käivitada sõjatööstus – mürsud-miinid, trotüül, droonid… Selleks on vaja õpetajate palkade tõusuks puudunud ning farmid-teatrid põhja lasknud kahanenud miljonite kiuste 1,5 miljardit juurde – Poola ja Saksa on kaitsekulud juba kahekordistanud.
Kunnas kui sõdurjumala teener lobises meid rahustada kavatsedes välja, kui hull on tegelik olukord – oleme vastuvaidlematult haaratud maailma kohustuslikku võidurelvastumisse, sest niigi tühjaks kurnatud ja saastatud planeedil tõstab musti tiibu sõjatööstus kui vene ja USA majanduse päästja meie elude hinnaga. Kui selle saatanliku vorteksiga kaasa ei pöörle, meid lihtsalt ohverdatakse.
Stoitcescu hoiatas, et loodame liialt liitlastele – see on õhkõrn piir hirmu ja turvatunde vahel, mitte oksjon. Oleme killustatud ja palaganiseeritud ning USA on palju aastaid selle nalja kinni maksnud.
Marina Kaljurand meenutas, et erinevalt valedega võimule tulnutest olid sotsid juba valimistel ausad, hoiatades, et meil on iseseisvuse säilitamiseks vaja kaitsemaksu, võlakirju ning erakapitali kaasamist. Meenutagem, et justkui liiklusummikute leevendamiseks, aga tegelikult multifunktsionaalsena tahab Urmas Sõõrumaa Tallinna alla tunnelid ehitad – seega pehmete väärtuste loojatel pole praegu mõtet minna sponssi küsima.
On aeg hoopis kodanikukaitset nullist alustada – vaadakem järele, kas meil on olemas vesi, varud, varjend juhuks, kui… Iga pere peab ise enesekaitseks valmistuma, kuna sõjaohule silma vaatamine on suurriikide poolt kaks või kümme aastat maha magatud.
EL ei saanud liiga kaua aru, et see on päris sõda – nüüd läheb mitu aastat tegelikkusele järele jõudmiseks. Euroopa peab suutma sõjaohu materialiseerudes USA teise rindeta hakkama saada.
Kõlvart prognoosis ilustamata, et tuleb pikaldane sõda, mille ajal majandus peab toimima. Tõsi, praegu see meil juba ei toimi… Kuivõrd raketid-droonid ulatuvad kõikjale, siis linnapea sõnul sildid ja sireenid ei ole kaitse – meil on vaja linnade ja tehaste alla varjendeid, eeskujuks ajalooliselt pädevad maaalused multifunk linnakud, kui NATOl on teised prioriteedid.

Vaesuse ümberjagamine on lõppenud. Paastu ajal, mil majandus langeb ja võidurelvastumine tõuseb, kargavad stressis inimesed üksteisele suvalisel põhjusel kõrri – eurolaul on s…t, mis sulguvatest taludest sa sogad… Aga palun jah – Pajumäe, Nopri – ei taha edasi loetleda.
Metsad võtame ise maha, nii et Ukraina rindega sarnanevat sõjatapetud metsade pilti ei saa olema – meil juba ongi alles ainult tüükad. Just praegu, nüüd-nüüd-nüüd puuritakse Maa pinnasse veel ja veel pomme ja rakette, maapinnale jäävad miinid – nende otsa satuvad kündjad veel aastaid – 22 sõja käigus purustatakse ja saastatakse loodus – meie aga palkame sürrealistliku e-riigi, prügisorteerime jne menetlemise menetlemiseks veel ja veel ametnikke…
Vaatlejad väidavad, et pahandust teinud Kaja tutistamine moskoviitide poolt on sekkumine EL valimistesse. Samas on valelik-laostav karistamatu „valitsemine“ meie majanduse ja turvalisuse laastanud – oleme jah valesti pargitud väikeriik, aga selle paratamatuse on vormistanud võimurid.
Mis edasi saab? Ajalooline kogemus ütleb, et ettearvamatu on ettearvatav. Sõbrapäeval ja paastuaja alguses vapustati globaalset üldsust kremloidide presidendi „valimiste“ eelse ohvriga. Võimalik, et veel enne paastuaja lõppu, nn valimiskampaania ajal ampsatakse tsaari kõikvõimsuse tõestamiseks meie kubermang Kiievi vürstiriigi peale magustoiduks.
Kohvreid pakkivad inimesed sosistavad: „Mis vahet seal on, mis riigikord või kumb impeerium – vajame kodusid ja rahusid ega tee siinmail enam plaane. Naabrid lahkusid, üleaedsed sulevad uksed…“
Mina, koolipreili Kati, lähen 24.2.2024 oma silmaga meie kaitseväe – nüüd siis sõjaväe… – mitmetähendusliku päeva paraadi vaatama. Tahan usku tagasi – lootus ja armastus on alles. Äsjase tuha pähe puistamise kogupaugu – Trumpi hoiatus, tagaotsitav Kallas, Atlandi hoovuste kollaps, keskluure arunderaamat, 40 suletava gümnaasiumi nimekiri, järsk üleminek eestikeelsele õppele, kiduvad teatrid ja hääbuvad talud – tulemusel joonistub täiesti teistsugune Eesti tulevik kui unistasime.
Koorumas on hambuni relvastatud, pelgalt põhiharidusega, aga selle eest jõusaalides treenitud inimeste maa. Näis, kas praegune jõuksis rahmeldamise üldrahvalik hullus on suunatud siin sitasti pargitud isamaa eest sõdimisele või pagedes vastu pidamisele.
Harimata ja informeerimata, aga väga tublisti drillitud biobottide ühiskond rivistab ümber senised unistused-hariduse-arenduse-pereloomise-lastesaamise. Põldude ja farmide asemel õitsevad kaitsetööstuspargid, ürgloodusest saab üleüldine polügoon, kodude asemel kaitserajatised, kultuurikeskuste asemel punkrid ning me ise oleme tsiviilühikud.
Narva veehoidla tühjaks, gaasijuhe ribadeks, paar täpselt sihitud raketti – ning Eesti on võetud. Aga meie suuname kogu fookuse rahu asemel sõjale…
Sina, kes sa oled nüüdsest tsiviilühik, tahad ikka tuumajaama, mille pihta saab sadade kilomeetrite kauguselt raketi lasta? Kas meie mehed, killerite vastu võimetud pereisad lähevad tegelikult sõtta?
Haridus ja kultuur – koolid ja teatrid – pidanuks euroliidule lootmise asemel minema erakapitali toele ja kogukonna finantsile – põllumajandus ja ettevõtlus on kännis nüüd, mil tsiviil osutub kõigest aina reaalsemaks sõnastatava rinde tagalaks.
Kas sina jääd sellisesse paika kartma ning hauda aegsasti valmis kaevama endale ja oma unistustele? Pureleme Eesti Laulu ja suisa pseudo ümber, sest hirm vajab ventiili. Leo Kunnas meenutas, et meelekindlus on teadvustatud ja ületatud hirm. Mida ja mis suunas me edasi teeme?

Vastlad ja jäävihm – Kati Murutar ja Kehtna KHK MT23
1) korrasta õigekiri 3) kirjuta oma suhtumisest vastlatesse, jäärallisse ja sõbrapäeva
Muistsete vastelde täna päevane tähendus pole enam liu laskmisega pikkade linade ega hea kanepi kasvu nõidumine vaid inimeste kokku toomine kelgu mäele või saani sõidule.
Täna päeval hoitakse vastlaid selle pärast au sees et hobuse kasvatajad saaksid teenust pakkuda inimesed tuleksid toast välja ja sööksid koos herne suppi ja vastla kukleid.
Neil päevil peavad kõik toast välja tulijad arvestama sellega et kogu Eesti on jääs.
Meie kohal olevad õhu kihid on erineva temperatuuriga. Idast tungib peale külm merelt soe õhu mass. Läbi pilvede langevad sademed jäätuvad ja saabuvad maa peale teravate jää nõeltena või siis külmub vihm teede ja autodega kokku puutudes hetkega.
Eriti sala kaval on must jää mille olemas olust arugi ei saa kui manööverdama või pidurdama hakkad võid olla väga suures jamas. Mustal kiilas jääl lendad kurvist välja ei saa ristmikul pidama ja võid konarlikult kumeralt küla teelt välja vajuda.
Meile õpetatakse auto koolis libedal teel auto haldamise võtteid. Igal hommikul manitsetakse uudiste saadetes et valiksime õiged sõidu võtted. Esiteks muidugi kiirus maha! Teiseks ei tohi rapsida pidurdades pigem väikeste lühi ajaliste vajutustega kui pidur blokki sel juhul kaod kindlalt kraavi. Kolmandaks peame arvestama et teised juhid kiirustavad ja rapsivad ning jala käijad võivad suvalisel hetkel meile auto ette kukkuda.
Pika ja painava talve leevenduseks tehakse mitmetesse küladesse kas põldudele või vee kogudele jää rajad. Need on võimalikult kurvilised ning enamasti sõidetakse seal vanade autodega millega üle pea käimisest kahju ei oleks.
Üle mitme aasta on tänavu hoo aja karika sõit. Harjutamiseks jää rajad on Laitses Inglistes Kaius ja Juurus. Hea on see et sellel rallil võid osaleda ka siis kui oled kõigest 7 aastane.
Samas on soovitav nii vee kogudel kui põldudel jää radadel ka teismelistel naistel ja vanuritel hoolega harjutada et liikluses mitte hätta jääda. Ühtlasi on mõistlik libedal kihutamise rõõmu tunda kelgu mäel.
Tänapäeval annavad vastlad võimaluse liikuda ilma mootorita. Buraaniga kimamine pole see mis hobuse taga ree peal lustimine või lapse kombel mäest alla kelgutamine.
Kehtna KHK läheb täna lausa bussiga vastla sõidule. Loodetavasti ei saa meie buss pikka liugu sest meie kooli noored peavad sellega tulevasteks bussi juhtideks õppima.
Praegu on Rapla maal -3 kraadi ning pärast lõunal algab lume sadu. See tähendab et jää peale sajab lahtine lumi. Nii mina kui ka minu kaaslased veel mõtleme kas minna välja sõidule sealt võib tagasi tulla kipsis või ratas toolis.
Jää raja rallist eraldab meid raha. Kellel on auto aga pole pidureid. Kellel on rehvid aga pole autot. Kes teenib alles üldse raha oma esimese auto ostmiseks vaevalt ta seda kohe lume valli retsima läheks.
Ära on retsitud ka homne sõbra päev.
Tegelikult on see õnnetute armastajate mälestus päev millest kaubandus on teinud südamete ja suveniiride müümise orgia. Lastele sisendatakse et sõbrale on tarvis kommi viia. Oluline on siiski teada millest ükski püha tuleneb ning endale mitte liiga teha ei vastla sõidul jää rajal ega sõbra päeva tähistamisega.