Meis kõigis on kõik ning kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Vaadates või lugedes Andrus Kiviräha ja Rain Rannu stuudio Tallifornia kratte ja rehepappe me ühtaegu naerame ja sügeleme. Tunneme ära selle kellegi iseendas, kes oleme kunagi olnud või oleme täna kena inimese fassaadi all salaja.
Kratt on pärimuskultuuris see, kelle rehepapp teeb. Ta on ahne hingeosa, mis ära antakse. See ohverdus – enamasti kolme veretilgana südaöisel ristteel täiskuu all – annab hinge saatanale ära. Kivirähk kirjeldab oma raamatutes kõigile mõistetavas keeles meie ürgolemuse väikseid räpaseid saladusi, mille peegeldamise tõttu ta ongi rahvakirjanik. Ei ole mugav oma igasugustele olemuse tahkudele otsa vaadata, ent õnneks on kinosaalis pime ning raamatuid lugedes oleme üldse üksinda.
Tänases maailmas kogeme igal tasandil kriise, mis viivad nii viiruste, elektrikrahhi kui sõja tõttu majanduse rohujuure tasandini maatasa, et uus maailmakord ehitada. Kui palju vaesuses vindumist ja puuduses piinlemist oleme valmis enne Kuldajastu külluse puhkemist välja kannatama? Seda küsivad meilt nii Kivirähk, Rannu kui Leelo Tungal oma suurteosega „Seltsimees laps“. Röövimiseks ja tapmiseks loodud kratt, saatanale ohverdatud hingeosa nõuab pidevalt tööd. Ühest küljest on tal piiritu vägi, teisalt peab seda aina rakendama või raamistama. Tegevusetu vägi pöörab anarhiaks ja keerab peremehe vastu.
Omaloodud koletis võib rakenduseta oma looja tappa ning kohatu dinosaurusena süütute inimeste seas laamendama jääda. Kirjanikud Kristiina Ehin, Kerttu Rakke ja Kadri Kõusaar sõnastavad märatsevat monsterit määratledes meie ühise ahastuse: sõgeda isanda või sootuks suunajata kratt tapab lapsi, naisi ja vanureid. Sõnastamisest jääb kultuurilooline dokument. Sildistades ja sõnastades seirame siiski vaid nähtuste pealispinda: praegu hukkuvate ja piinlevate näiliselt süütute hingede pikka eludelugu me ju ei hinda.
Meie ei tea, kui mitmes elus täna tapetud lapsed toonaseid beebisid tapsid, vägistamise ohvrid vägistasid ning timukatena inimkonna rappijad leiavad ise timuka käe läbi otsa.
Kunstnik Ervin Õunapuu oma raamatutes, aga ka Jan Kaus, Anzori Barkalaja ning teised kaugele pealispinna taha nägijad on sõnastanud igavesti ringleva nõiaringi. Sinna lisandub üha uusi planeedile saabuvaid hingi, kes küpsevad maapealses rollimängude põrgus. Meenutagem „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi üht repliiki: „Mina mind – mina ise tulin iseendale peale!“
Ka rahvajuttudes kurdab vigasaanu: kesse tegi? – ise tegi!
Pärimust nimetatakse ennemuistseks. Ka praegused õppetunnid saavad ja jäävad ennemuistseteks lugudeks. Algallikaga ühenduses teadmise vahendajad – Hando Runnel ees ja Artur Alliksaar taga – ei mõtle luues oma isiklikule aegadeülesele kuulsusele. Nad on rahvavalgustajad, kes näiliselt lihtsalt ütlevad: „Ei ole paremaid helgemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.“
Siin ja praegu hingates ja ärgates ning igal viivul taibates saame teada: mina olen kratt. Olen rehepapp ja paharet, kes seda teadvustades on nendest rollidest välja kasvamas. Sai Tammsaare härra Maurust portreteerides tuttavaks oma enese rehepapliku aspektiga, saab lugeja ka.
Võtame omaks ja kasvame välja. Ent kusagil teevad kellegi järgmise loodud kratid ikkagi ahnelt ja halastamatult oma tööd. Tunneme nad ära – iseendas ka, taas ja taas. Täname, andestame – ja laseme neil minna. Mine sinna, kust tulid! Loits selline.

Mul on oma hirmudega hästi

Minu hirmud on minu parimad sõbrad, kui ma neid vaenlasteks ei pea. Kartus kasvab tundmatusest, mille vastu aitab tuttavaks saamine ja teadvustamine.
Kardan kaotust ja konni, ülekoormust ja hüljatust, rästikuid ja mitte kellelegi vajalik olemist. Kuni neid hirmusid naudin, seni neid saangi. Aga mis siis, kui… Mis siis?
Kutsun ärevuse põhjustajad ükshaaval enda ette ja ütlen: „Tere, mina olen Kati. Mina ei ole hirm. Mina ei ole sina ega kellegi teise hirm. Minul on hästi.“
Paanikahoog pimeduse ja suletud ruumi ees ja sees saab selles kahekõnes selgitada kes tema on. Ta on määramatus, milles me ei tea, kuimitu rästikut seal on ning kuidas nende seast välja saab.
Valguse süttides on madusid üks, mitte 17594. Seda üht kardame vist kümnete tuhandete aastate eest kogetu pärast. Reptiilide aegadest toovad tervitusi ka linnud, keda me ju ometi karda. Tere, ussikene!
Ole tervitatud elu iga vorm siin Maal!
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – seega on ämbliku, liblika ja nahkhiire vägi minus ka. Selle väe võtan abiks, kui pean rahva ees esinema. Hingan ennast koos kujutlusega jõehobudest või sookollidest rahulikuks. Minu publik on silmapaar-haaval ilusad hinged, mitte umbmäärane gorillakari.
Iga silmapaar tunneb samu foobiaid, millest me saame koos üle.
Meie, Jumala näo järgi loodud, oleme paradiisist välja kasvanud. Ärkame üles ning võtame vastutuse iga mõtte, sõna ja teo eest. Siin ja praegu lõikame läbi hingesidemed genotsiidi, küüditamiste, paguluse ja igasuguse muu märterlusega.
Mina olen valmis astuma üks teadlik samm korraga. Ei 42 ega kaheksa autasu võideta korraga, vaid ükshaaval.
Hale hala „aga mis siis, kui…“ ei kehti. Trepist üles minnakse üks aste korraga.
Kui võtan iga kohta ja kohtumist kui kingitust, pole mu elu poolteisetunniste painajate jada, vaid inspiratsioon.
Kuidas mind jätkub perele, koolile, tööle, hobidele ja hobudele ning iseenesele? Elame, näeme. Üks samm korraga. Nüüd, nüüd, nüüd olen täiesti piisav.
Praegu ei pea ma teadma, kelleks tahan saada. Mul on hästi, kui võtan vastutuse iga oma tunde eest.
Riik võib mu poole seljaga olla – minul on hästi praegu just. Tuhande kilomeetri kaugusel arvutimänguna rulluv sõda ärgu hirmutagu mind mu oma elu asemel arvutimängudesse ega lauaviinasse peitu.
Üks hingetõmme, üks mõte, üks keskendumine korraga – siis ma võõrasse maatriksisse ei heitu. Kelle elu ma elan? Millele panustan oma väe? Hommik on õhtust targem iga päev.
Orjale õpetati, et enesest ei tohi hoolida, sest see on isekas ega ole viisakas. Vabanedes armastan iseennast, kes teab, mis on minule hea. Ära mine või mine ära? Ära tee või tee ära?
Püüdmata ette muretseda kolme või 33 kuu pärast toimuva pärast märkan: mul on hästi, olen piisav, kõik voolab suurepärases sünkroonis. Minu hirmudel on minuga hästi. Ma ei karda, vaid tänan ja õnnistan neid. Armastan teid ja tänu teile avanevaid senitundmatuid teid.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata. Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Terav oli oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Libahunt lendas üle käopesa

Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.

Inimkond on lugenud ennast 21. sajandisse moonutatud pühakirja pähe õppides ja keelatud kirjanduse järele janunedes. Georg Orwelli loevad ja tsiteerivad praegu kõigi kontinentide poliitikud, müstikud, filosoofid ja kunstnikud.
Raplamaa noortega samal ajal neelas kafkalikku mõistujuttu ka maestra Terje Luik Floridas. Filmi „Vallatud kurvid“ tuntusest hoolimata ei läinud Terje superstaariks, vaid režissööriks. Ta juhtis paarkümmend aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust. Paar aastakümmet oli ta ka Juuru kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Samal ajal rajas täna poegade juures talvituv õpetajanna Mahtrasse imede aia, mida käiakse tänini vaatamas kõikjalt maailmast.
Terje luges Orwelli vene keeles.
Tartu üliõpilased said keelatud tekstid enne laulvat revolutsiooni kätte tänu öövahina töötanud Matti Miliusele. Tema trükkis vääristeoseid mehhaanilisel kirjutusmasinal, viis lehte korraga masinas, kopeerpaberid vahel.
Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad, väitis Orwell „Loomade farmis“. Keelatud ja suletud raudse eesriide aegadel pääsesid poliitkorrektsed KGB lubadega seda raamatukogu erifondi lugema. Uurimused pidid loetu mõistagi ümber lükkama.
1948. aastal kirjutatud düstoopia ehk utoopia äärmuslik vastand näitab pärast III maailmasõda kolmeks jagatud totalitaarset planeeti. Okeaania pealinn on Londonis, Euraasiat juhib uusbolševistlik Venemaa ning kõike kontrollival Suurel Vennal on silmis kaamerad. Teda ennast pole üha sõdiv ja pooli vahetav inimkond näinud. Küll aga on ta neolinguat, äärmuseni kastreeritud keelt kõnelevale inimkonnale ajupesu teinud. Alguses oli sõna. Sõnavägi on piiritu ning tühistatud nähtused kaovad meie teadvusest. Jumalaga, usk, lootus ja armastus!
Rahvaid on sunnitud korraga ja kordamööda pähe õppima Koraani ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Täis tehtud mälumaht ja kohitsetud sõnataju ei võimalda ohtlikult vabade mõtetega mängida. Nuhk nuhib nuhki ja ametnik teeb kahjutuks teise mutrikese. Mefistofeles ja Lutsifer on selle sadistliku koerakarja või sigala kulisside taga alaliselt ärkvel – ja vaenlane ei maga.
Pole juhus, et filmi „Kaldale uhutud“ merehädaline Tom Hanks saab ainsaks kaaslaseks võrkpalli nimega Wilson, kes on otsekui saadik „1984-st“ ning Winstoni kaksikvend…
Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud. Tänapäeval on vastupidiselt likvideeritute välja puhastamisele infoväljast võimatu interneti avarustest pääseda. Mis täna sotsiaalmeedias, see homme Delfis. Isiklikke kirju ei messengerist ega e-postist iial enam ära kustutada ei saa. Uuskeelset ajalugu ümber kirjutades tõlgendab iga varjutaja sind, nagu ise tahab.
Tõe ministeerium on ruulinud mitu tuhat aastat. Meie praegused telefonid ja uued telerid on jälgimisseadmed, mis valvavad, ett valgustatud sõnumitoojad ei muutuks illuminaatidele liiga ebamugavaks. Eesti illuminaadid lasevad pööblil oma esindaja, hapra blondi naise kallal kallast järada. Kallas on kõigest Suure Venna hääle kaja. Head lapsed, need kasvavad vitsata. On jumalikud tõe ilmnemise ajad. Pimedus enne koitu on pimedaim ning eredas valguses nähtavale ilmuv saast rõvedaim.
Eesti keeles on ilmunud raamatud „Kosmiline siug“ ja „Kosmiline kood“, mis tõlgendavad moonutatud pühakirja ja peidetud Püha Graali ridadevahesid ning täidavad lüngad.
Teadlased selgitavad Vanas Testamendis kirjeldatud maailma loomise lugu, jõudes üksmeelse järelduseni: inimene saabus siia kõrgemate tsivilisatsioonide tahtel, mitte ahvi aretisena vastavalt Darwini teooriale. Planeedil Nibiru elavad anunakid kloonisid orjadeks sobivaima mudeli pärast Kentauri ja Sfinksiga katsetamist. Monatoomset kulda ja teisi tooraineid kaevandama toodud tööloom-isendite kahesooliseks kohendamine on tuntud Adama ja Eva loona.
Moosese raamatud ehk Toora, juutide pühakiri – aga ka Koraan – on tegelikest sündmustest erinevaks vassitud. Miljonid lollitatud inimesed on palju millenniume oma niigi nappi ajumahtu ummistanud pühakirja-laadse toote päheõppimisega. Alles praegu muugitakse meie geneetika genealoogia lahti ning selgub: me polegi kogu universumi ainsad mõtlevad olendid. Me pole surelikud, kehastume järgmistesse eludesse, et areneda selleks, kes me tegelikult oleme – Jumala näo järgi loodud valgused.
Alles nüüd, mil Nostradamuse ja Johannese Ilmutusraamatu aeg on reaalselt käes, selgub suur pettus. Ashtar-tribe’i suur poeg Jeesus oli teadlik oma missioonist, mitte vaene laudassündinu. Ristilööduna palus ta Jumalal inimestele andestada, sest need ei tea, mida teevad.
Oleme meile kingitud eeskuju surnuks põlanud, tema armastatu langenud naiseks alandanud. Meie peapiiskop kinnitab: jüngrid Maarja Magdaleena ja Johannes on apostlite apostlid.
Uues Testamendis kirjeldatud viimased ajad, millega massid orjadeks hirmutati, ei tähenda maailma lõppu. Orwelli ja Kafka kirjeldatud ajupesu ajad on läbi – see ongi armagedon ja purgatoorium. Loeme tänu ja austusega selgitavaid valgustatud tekste, mis on nii 15. sajandil kui 1945. aastal püüdnud tõde alal hoida. Püha Graal on valguse vennaskonna ustava teenimise tulemusel aegruumis meieni jõudnud.
Ongi nii, nagu Albert Einstein, Jaan Kross ja Shakespeare on kirjutanud. Ülestõusnud meistrid on alati Tõde teadnud ning selle nimel riskinud väljanaermise, vangistuse või isegi eluga.
Edgar Valter ja Oskar Luts on tegelikkust esitlenud muinasjuttudena, Harry Potteri ja Tolkieni saaga on kasutanud äärmuslikku varjude mängu. Täname, teejuhid – valgus võidab alati, see on tõde!

Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Storyteller muudab maharaja tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseenast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!

Kreutzwald, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zoomida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.

Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgem pilotaaž
* Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ** Leia ja selgita võõrsõnad *** Kirjuta essee
Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema oma oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

Exupéry palve:

Armas Jumal, ma ei palu sinult imesid ega nägemusi, vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähelepanelikuks ja leidlikuks, nii et saaksin igapäevaelu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde, mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust, et teha vahet esmatähtsal ja teisejärgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest, mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abinõusid, mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada, nii et näen selle tipphetki ja leiaksin vähemat aeg-ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista, et unistamine siin ei aita – ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest, et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine, et raskused, lüüasaamised, langused ja ebaõnnestumised on vaid loomulik osa elust, tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde, et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi, kellel on julgust öelda mulle välja tõde, aga teha seda armastavalt! Ma tean, et paljud probleemid leiavad lahenduse, ilma et peaksin midagi tegema, nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll, kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlusvõimet, et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vajaminevat soojust. Tee minust inimene, kes teab, kuidas jõuda nendeni, kes on omadega täiesti “põhjas”. Päästa mind ära hirmust, et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda, mida endale soovin, vaid seda, mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.

Tingimusteta armastus on tingimisteta

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee-kirjand isiklikust arusaamisest tingimatust armastusest.

Tingimusteta armastus algab tingimatust armastusest iseenese vastu. Kui ma küsin valikuid tehes, mida ema ütleks, kuidas sõbratar teeks või mis naabrinaine arvab, sean juba endale tingimusi.
Piisav-olemine tähendab, et mul ei pea armastuse ärateenimiseks õiged riided või viimase peal telefon olema. Mina lihtsalt olen piisav. Küsin endalt mitu korda päevas: kas ma elan siin ja praegu oma enese elu?
Ehk püüan hoopis hea laps olla ja oma vanemate unistust elada? Võibolla teen valikuid sõbrannade eeskujul ja külarahva arvamusega arvestades? Miks ma siin koolis olen või mispärast ennast nii sageli ohvrina tunnen?
Kui ma ei oska end vabaks kujutleda ega igal hingetõmbel õnnelik olla, on sel hetkel pildil midagi valesti.
Ma ei ela iseenese elu, vaid lähtun võõrast edumudelist ja sobimatutest iluetalonidest.
Enamus sõdu algab sellest, et väike inimene püüab kellelegi oma suurust tõestada. Ajaloos on end ehitud võõraste sulgedega vallutatud maade varaaitadest.
Tänapäeval kasutatakse riistapikenduseks autosid ja kinnisvara.
Kui Eduard Vilde „Pisuhänna“ isand Sander ennast iseendana austanuks, poleks tal vaja olnud Piibelehelt ostetud käsikirja oma nime all avaldada. Kuna lombakas Laura oskas armastada nii ennast kui Piibelehte, sai mees talle tulevase äia rahadega kosja tulla.
Oleks „Kõrboja peremehe“ Katku Villu ennast tingimusteta armastanud, poleks Tammsaare saanud kirjutada tema enesetapust.
Armastatud naise abieluettepaneku peale enda maha laskmine oli ühesilmalise mehe ainus mehetegu selles elus. Tema isa andis ka sel puhul veel viimse pisendava hinnangu.
Mina ei ole meeleheitel koduperenaine ega maskis laulja. Mul pole vaja miljoneid, et olla minu maailma rikkaim inimene. Mul olen mina. Ma olen piisav. Ma armastan iseennast tingimusteta ja tahan kogu elu parimal võimalikul moel maailma ja inimkonda teenida.

KATI KOLIS  KONTEINERISSE
Maire Aunaste

Kati Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud 4 korda abielus,  oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, 30+ näidendit ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.

400-aastasest veskist pruugitud merekonteinerisse.

“Ma ei ole asotsiaal. Mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites. Üle-ilma on see kasvav trend –  null-tarbimisega, vähese ruumi ja rohke koduga, minimalistlik” tutvustab sel hetkel kahte Pipi-patsi kandev Murutar. Murutar on ta firmamärk. Nii nagu patsid ja teismeliste beibede riietuski.

“Zhenja Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just ongi minu stiil, armas ja naljakas. Ma kannan oma tütarde ja nende sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi riidepoes,” selgitab 54-aastane Kati oma maailmavaadet. See pole isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku-elamine.

“Sa vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja sinikael-partidega… Arvan, et parte on siin umbes 600!” viipab Kuusiku Altveski taguse Südamesalu pokumaa emand Kati lindude poole, kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud merekonteinerite suunas. Silla ehitas ta oma lavastuse „Merehädalised“ jaoks – nüüd kandis see muu hulgas 6 mehe vahel pianino ja 10 tuhat raamatut uude heasse ilma.

“9-vägisest taimest oled midagi kuulnud?” küsib roosas mini-dressipluusis Kati. Ega ta vastust tegelikult ei ootagi. Tantsib aku-makita-trimmeriga sadade ise tulnud võlutaimede vahel muru pügades balletti.

“Selle taime tõmmis on looduslik vaktsiin, immuunsuse tõstmiseks ja närvikava tugevdamiseks. Soomes müüakse seda taime 25 eurot tükk, mul, näe, kasvab neid siin umbes 1000,” on Kati ühtemoodi õnnelik nii looduse lahkuse kui oma uue elupaiga üle, kus ta elab koos 15-aastase tütre Indiraga.

“Vigala jõe kaldarägu prügimäest sai tänu Urmas Amurile Bella paradiis ning ümber mu 8 hektari on Pärg-hiis – kõige selle rajamisel on mul abiks nähtamatud abilised. Mõne kuuga muinasmaa loomine pole ühe naise sooritus,” on Kati põhjusega uhke, sest konteiner-vabaõhustuudio on tema lahendus oma stuudio, hobutervenduse vajajate ja tütre sõpruskonna hulludest aegadest läbi toomiseks.

 UUS  NIMI,  UUS  ALGUS

2017. aastal abiellus Kati  Kuusiku-Altveski vesiveski omaniku Robert Borodiniga. Valgevene-kreeka-juudi juurtega kahemeetrine mees lõi oma sära ja väega Katil jalad alt. Aga ainult hetkeks, sest Eesti külmimaks kohaks tituleeritud Kuusiku koos Nõmme taluga – !!!!!!! – nõudis nii palju tööd, et polnud aega mesinädalaidki pidada. Rapla külje alt Altveskist oli Kati eelmisse, Soone tallu linnulennult vaid 7 kilomeetrit. Neid kahte suur-majapidamist pidas vapper hobulausujast kirjaneitsi paralleelselt kaks aastat.

“Soone talu pidasin 10 aastat – enne seda 10 aastat Lius Jausa talu, Raeküla nõiamaja enne toda pisut vähem -, siis tundsin, et enam ei jõua. Kaks aastat käisin iga päev Soonele tallesid lutitama ja beebiga tütart poputama, siis tagasi Altveskile stuudiolaste ja abikaasa juurde. Soonel oli mul tõeline Eedeni aed, mis koosnes kõrghetkel 17 hobusest, 2 lehmast, 4 kitsest, 6 seast, küülikud-kanad-pardid-haned peale selle. Lambad olid 8 aastat ka ja nad said kuidagi aru, et hiina kalendri järgi olen ka mina lammas. Mis tähendas, et määtsud valisid mind oma karja juht-uteks! Kui tahtsin toas rahulikult kirjutada, pidin kikivarvul kõndima, et lambad aru ei saaks, et ma kodus olen,” räägib loomadega otseühenduses loov Kati. Muide – loomaarstiks saamine on alati olnud ta unistus. Saigi.

“Altveskile tulles loobusin lammastest ja lindudest, tundsin, et omasugustega said jutud räägitud. Rajasin veskisse kultuurikeskuse ja stuudio. Nüüdseks olen seda 400-aastast tondilossina mõjunud Altveskit 5 aastat kallistanud ja tervendanud, 2 talve siin 10 neegri eest möllanud, 4 tulekahju kustutanud… Aga 1000 ruutmeetrit maja ja suur mees veelgi suurema bioväljaga keerab teisest inimesest energia lihtsalt välja. Sellepärast pidime Robertiga lahku kolima. Elame nüüd teineteisest 100 m kaugusel üle silla ja sellega olen ülimalt rahul! Oleme äärmiselt kvaliteetses suhtes armsamad, kellel olmestiilid, ettevõtmised ja tulevikuplaanid on eraldi. Piirid on paigas ja kohtumised koos rahuliku hingamise ja vabadusega samuti,” räägib Kati Altveski paisjärvest kukkuva kose mühinaga ühes rütmis. Seesama kosk annab teadmise, et sa pole kunagi üksi ning et samas elad vetemühina kui kindla ukse taga.

10 000 RAAMATUGA  14 m PIKKUSES  TERAS-ATELJEES

14 meetrit pikk ja 2,7 m lai konteiner ei meelita väljastpoolt millegiga. Aga juba esimene konteineri otsa-uks pakub üllatusi: Kati kantud ja kandmata kasukate taga, mis ripuvad metalltorul riidepuudel sõbralikult reas, on maast laeni riiulid raamatutega!

“Ma ei kujutanud ettegi, et mahutan oma 10 000 raamatut – mille kõik olen omal ajal ka läbi lugenud – meie uude koju ära. Kõige tüütum on muidugi nii suure hulga raamatute tolmust puhtaks tegemine ja ühest majast teise tassimine. Nüüd aga näen rahulolevalt, et kui oma kasuka-muuseum-raamatukogu uksed lahti teen, jäävad mu tütar ja ta sõbrad neid raamatuid…lugema! Lugemiseks pole minul enam aega ja uusi raamatuid sisekujunduseks-soojustuseks juurde ka ei osta,” teab Kati, kellel kirjutamiseks peab aega igatahes olema. Varahommikuti on kirjutamine ta esimene töö ja paralleelselt on tal arvutis pooleli neli mitmeid aastaid kogutud, õige hetke ootel ilukirjandusliku nõuanderaamatu käsikirja.

“Issand kui hea on olla omas stuudios, omas ruumis, kus ei häiri kirjutamist peahoone platsile prantsatavate kalameeste-turistide-piknikerdajate võõras energia!” tunnistab Kati. Konteineris on järjestikku 4 ruumi: otsmine on Kati ateljee otsepääsuga teise konteinerisse ehitatud tallis elavate hobuste sekka, siis köök koos dušikabiini ja biokempsuga, Indira resideerib pianino-kitarri-sündi ja salvestustehnikaga helistuudio-raamatukogus. Kahe konteineri vahel on stuudionoorte jaoks taipoksi-kotiga jõusaal-paviljon. Täiel rinnal elamiseks pole tõesti palju vaja – köögis on osavalt paigutatud 4 auguga elektripliit, pesumasin ja külmik, seintel riiulid ja maalid. Jamie Oliveri kastrulitega majandavad Indi ja tema sõbratarid.

“Mina ei kokka,” ütleb 5 lapse ja 7 lapselapse mummi, kes arvatavasti aegu tagasi nii kergelt ei pääsenud. Aga see, et nad tütrega peale arbuusi ja tumeda šokolaadi vist midagi ei söö, on silmaga näha. Kahe peale kokku kaaluvad nad umbes 85 kilo ja nende ruumis tekiks raskematel inimestel ka rohkem probleeme: nimelt ei mahuks nad teineteisest mööda kõndima!
„Kuna ma pean saama iga päev vähemalt 3 tundi raju füüsilist teha – hingan, kasutan oma keha täiega, mediteerin liikudes – söön tegelikult õhtuti maja tühjaks,“ naerab musklites mama-Tarzan.

HOBUSED  ON  PERELIIKMED, AGA  LEMMIKLOOM  ON  LEHM

Kati oli 30-aastane, kui esimest korda elus hobust puudutas. See juhtus pärast seda, kui tal avastati agressiivne kasvaja, mille opereerimise järel ütles arst, et noor naine ei saa enam kunagi lapsi, ei tohi jalgrattaga sõita ega ratsutada. Haiglast läks Algallikaga otseühenduses Murutar otse Luule Viilma juurde. Tulemuseks oli legendaarse Luule raamatute toimetamine, veel kaks last ning enese kinkimine hobustele!

“Ma hingan hobuseid. Nad on minu saatus, minu ja paljude inimeste tervendajad. Mu hobused on samavõrd osa minust nagu mu lapsed. Oleme terviklik komplekt. Kui ma kodust päevaks ära sõidan, tunnen juba lõuna paiku igatsust… Varsti tulebki hobuste jootmise aeg – põud tegi tiigid kuivaks ja tegi hobunad minust sõltuvaks – siis ma sinuga rohkem rääkida ei saa. Hobused on nagu lapsed – nad tahavad põsk-vastu-mummit oma päevastest elamustest jutustada. Ja mina tahan neid kuulata ja kallistada, neile silma ja südamesse vaadata,” räägib oma perest Kati, kui astume tema kirjutuslaua tagant otse hobuste koplisse. Teises 45jalases merekonteineris on viis boksi ja Kati enese ehitatud sadularuum – ka riiulid ning mitu ateljeeseina on ta enese kätega ehitatud. Tema isapoolse hõimu värvikad inimesed on ehitajad-artistid-põldurid. Tema kõik ühes.

“Kuna pereliikmetest ei tohiks kedagi lemmikuna eelistada, siis eelistan öelda, et minu lemmikloom on mullikas Matilda. Hoian teda Papli sünnitalus tuleval kevadel poegimiseni, koju tuleb vasikaga. Lehm on maismaa delfiin: humoorikas, naiselik, koostöö-aldis. Inimesed peavad lehmi ja lambaid tarbe-karjana ega tunne neid sulneid isiksusi. Inim-kõrgid solvangud loomade aadressil on äärmiselt võhiklikud – mitte loomad pole rumalad. Loomad on telepaatilised, ausad, delikaatsed, hoolivad ja halastavamad kui inimesed,” teab Kati, kes on loomadest arusaamiseks, nende ravimiseks ja nende abil inimeste aitamiseks läbi teinud pea 25-aastase teekonna. Selle võimsa tutvumis-rännaku kinnituseks annab ta oma musta-valge-kirjule lehmale musi otse suule ja ronib mängeldes 2aastaste sälgude turjale.

“Mu pokumaa-angervaksavälu keskel on Südamesalu – šamaan Evald pühitses selle kuuseringi verevalamiseta ja vägivallata maaks. Peapiiskop Urmas Viilma tõi Camino Estonia palverändurid juunis siia rännakule ning õnnistas salu vabaõhu-katedraaliks. Palverännu-teekonnal läbi Eesti on meie hooldatav Südamesalu Camino de Santiago, palverännakutee Santiagost Eestisse süda-punkt. Koos Urmas Viilmaga istutasime 7 palvemändi. Hobused olid koos palveränduritega – ja nad said aru, et külas on püha mees: nad kummardasid tema ees ja osalesid palvusel!“

NOMAADIDE  LAPS

Minu arvestuse järgi peaks Altveski olema Kati Murutari jaoks 8. elupaik. Ta on taastanud 3 talu ja seejärel andnud need üle järgmistele omanikele. Täpsemalt öeldes müünud pärast seda, kui  küüned on veriseks töötatud ja hing tehtuga rahul. Uued pered on neis palju lapsi saanud.

“Kõik minu talud on tõusnud osmikutest väepaikadeks, kooskäimise kohtadeks, mis on viljakad nii laste kui koerakutsikate ilmale-tulemiseks. Altveski kodu tulevane emand on mu tütar Indira,” arvab ema Kati, kes ei suuda üle 10 aasta ühes kohas püsida ega taha kusagil juuri alla kasvatada.

“Olen nomaadide laps. Mu isa Harri esivanemad olid mustlased ja juudid, mu ema Ille juured on Rannarootsis, Norras ja vanavanema kaudu ka Pariisi tänaval. Kõik nad – nagu ka mu laste isa pärsia-setu-saksa eellased – on kunagi Eestisse rännanud. Ma pole sellist vangistust ära teeninud, et sunnin end ühte kohta kinni. Saan järgmisel kevadel 55aastaseks ja jõuan seega veel mitmes kohas maailma luua. Ei meie ega me lapsed pea elama nii paikset elu, nagu eestlas-põlvkonnad enne meid, rügades surmani ühes kohas, küüned maas ja hambad naabri kõris. Igaüks elagu oma muinasjuttu!” ütleb uskumatu energia ja tahtejõuga Kati Murutar enne, kui vilistab kutsuvalt hobustele. See tähendab, et õhtune joogivee ja armastuse jagamise aeg on käes.
„Teen sulle ka spagette tšilli kastmega?“ hõikab lävelt Indira, kes saabub sõbrataridega foto- ja filmisessioonilt, põdrakanep pükste küljes ja humalakäbid juustes.

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Tänu ja tähed koos loojatele

Täname, hea hing, et oled otsustanud erilistes aegades olla jääja ning looja.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust.

Meie koosloojatel on töös puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“
uus-kommuunide sünni prohvetlik katastroofikomöödia
„Hipiratoorium“
kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“
eluliselt humoorikas käsiraamat loomapidamise alustajaile
„Loomad-lausujad“
lugude vestmise suurteos „Saage rüütlimõisa Altweski“
tegelik Eesti portree läbi laagritesse kogunenud laste pilgu
„Ingli puudutus“

Sinule loome peatükid raamatutes koos vajalike tulede-viledega klientuurile.

Tõstame Sinu küllust sotsiaalmeedias ning nii Sinu kui meie kodulehtedel.

Kaasame Sinu tooted ja teenused Hipiratooriumi filmi kõrgeimal tasemel – tegelastena, tõsiseltvõetavates rollides, mitte pelga näitamisega.

Pakume Su pere- ja sõpruskonnale teema- ja tervenduspäevi Altweskil – sõnatervendus, vabastav maalimine, häälejooga, kogemusnõustamine-jagamine ja mitmesugused massaažid ning hobuste osadus.

Sinu teenistuses on sõnameister Kati S.B. Murutar
70 raamatu, 21 näidendi looja, intuitiiv-esteet ja Lugude vestjatar

MTÜ Ingli puudutus
a/a EE904204278618426202

Hipiratoorium
Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia.
See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal.
Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni
või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele.

Esimene samm ellujäämise poole on nii sisuline kui vormiline, asine ja busine panus Kati S.B. Murutari filmisse, mida on loodud 7 aastat – või 7 sajandit.

See on lugu erinevate elualade inimestest, kes on omadega nii isiklikel põhjustel kui globaalse pandeemia ja majanduskrahhi tõttu sügavas, aga seeeest lõplikus ummikus.
Kodudest jalga lasknud värvikad isiksused, keda kehastavad Emil Rutiku, Heli Vahing, Meeli Lass, Triin Lellep, Indira ja Kati S.B. Murutar, perekond Grand ning külalisena Liisa Pulk, Ingelinvestor Rain „Tallifornia“ Rannu filmist Ükssarvik, kohtuvad Saage rüütlimõisa Altweskis.
Tondilossis on eks-miljonär Rustik salaja resideerinud juba pikemat, kännis kirjanik Cathara lühemat aega. Lisanduvad Meeliheitel sala-joodikust koduperenaine, püünelt maha köhitud Primadonna, priimusest-põhimõttelisest lillelapsest Trillep, andekas nooruke tiktok-juutuub-influenca ja content-kangelanna Indi, Ingelinvestor.
Läbi halenaljakate raginate luuakse ühine kodu ei-kuhugi – sealt sammuke edasi juba elujõuline loovküla nii maise kui vaimse tööjaotuse ja elujaatusega.

Kutsume oma maitseka komöödiaga ennast ja loodust säästma ja päästma.
Teie pakutav on meie ilmavaatega kooskõlas ning leiab kajastuse Teiega koos loodavates stseenides.

Kui sind pole filmis, ei jõua sa internetti – kui sind pole netiavarustes, pole sind 21. sajandi mõistes 5D mõõtmes olemas. Sinu teenus ja toode, pakkumine ja panus kaob infomürasse.
Oleme mürast väljas – kõrgemal ja kaugemal kui järgnejad.
Koos kirjutame vajadusel Teie hõlmavaid tegevusliine ja stseene juurde.
Uue ajastu koos-loomise ilusate elumängude eheda rõõmuga.

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

12 inglit –
konveierilt kogemusnõustajaks

Selle raputava ja abistava raamatu 12 inglit on sündimata jäänud lapsed.
Panime neile teost luues nimed ning nende ema jutustab abordikonveierile jäänud lastele oma elu loo.
Nimed on ka neil tuhandeil küladel ja taludel, kus naised on läbi ajastute salaja meestelt peksa saanud, neid ülal pidanud ja järel vedanud ning lõpuks loobudes ja lahkudes kogu oma loodud muinasmaa neid kuritarvitanud meestele jätnud.
Armastuse ajal me ju ei kuule ega näe tõsiasja, et omandisuhted on korras hoida vaja.
Oleme olnud koolikiusamise-ahistamise ohvrid, aga ei näe, et meie lapsed on ka!
Kuni elu, seni on kõik heastatav.
Uued algused. Uued haridused ja ametid, koolitused ja litsentsid. Uus hea ilm.

Rahvale abiks toodav raamat „12 inglit“ kogemusnõustaja Piia Padari ja sõnameister Kati S.B. Murutari koostöös – teemaks kroon-viiruse painega kaasnenud koduvägivald, suitsiidid ja salajased maailmalõpu meeleolud, mis vargsi meie kodudes valitsevad. Lisaks senisele üksteise – enamasti naiste – kuritarvitamisele, mitmetasandilisele vägivallale, abordikonveierile… on magusvalus kingitus.

Sirutame ausa ja avala käe kõigile, kes on SEDA KÕIKE erinevatel ajastutel kogenud ning vajavad nende valude lõpuni valutamiseks abi ja juhatust.
Sa pole üksi ega ainus, lõputult süüdlaslik ohver – vaid võtad koos meiega vastutuse oma edasiste valikute ja kasvamise ees.

Kirjutasime kroon-viiruse lukustuse ajal ja kiuste, õppides ja põdedes.
Panime oma armastused ja kogemused, loomised ja loobumised kõrvuti – saime koos luues enda ja maailma kohta teada asju, mida küsidagi ei taibanud.

Jagame heldelt – kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.
Paneme selle teosega aluse Piia kogemusnõustaja praksisele.
Kutsume haiget saanud naised selle raamatu kiiluvees teemapäevadele-laagritesse.
Tänu Teile.
Põimime Teie abikäe raamatu sisusse või saba-kataloogi ning mitmekordistame nii Teie kui meie kõigi väge.
Kui mitu aborti jääb tegemata, naist peksmata, enesetappu sooritamata tänu Teie ja meie pühendumisele – võime aimata. Neid on palju. See on peamine.

Täname!

Piia Padar ja Kati S.B. Murutar
MTÜ Ingli puudutus

EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank