Ma tean, mis on talu, aga ma ei tea, mis on talgud seni, kuni pole osalenud, sest seesugue ühiseluvormi tegelikuks tunnetamiseks peab selles ise osalema. Eesti rahvale ainuomane talgutraditsioon on ilmselt aastatuhandeid hoidnud meie kogukonna koos, püstitanud majad ja harinud maad ning „Teeme ära!“ koristustalgud on oma 15aastase looga algatanud globaalse planeedipuhastusaktsiooni ning osutunud Eesti Nokiaks.
Tänavuste talgute põhirõhk on keldritel ja koolidel, varasematelgi laupäevakutel on koristatud koolide pööninguid ja rajatud kiigeplatse. Ühistute keldrid on kaootilistena tuleohtlik ja juuri õõnestav kodude põhi, puhastesse keldritesse kui varienditesse saab varjuda juhul, kui…
Kes talgute ajal värskes õhus lehti riisub konisid korjab, see enam nii lõdva randmega autoaknast oma soga välja ei viska. Selleks, et kasutatud plastik ümber sulatada ja graanuliteks teha, peab sama palju kätepaare ta kokku korjama kui oli laialiloopijaid.
Taaskasutatud plastikust saab ehitada teid ja maju, ent korduvalt ümber valatud metall kaotab oma väe.
Planeedi puhastamise aktsiooni esimene missioon on kolmanda maailma inimestele õpetamine, et pakendid ei ole puuviljakoored: plastik jääb aastatuhandeteks sinna, kuhu sa ta viskasid – vanast Mersust saab vähemalt küpsetamiseks fooliumpaberi – plastikust vabastab üksnes tuli.
Plastiku põletamine on mürgisem kui keemiatehas ja peeretav lambakari kokku.
Veiste piimakuse ja lihakuse tõstmiseks toidetakse neid keemiliste söödalisanditega, mida toodab seesama väetisevabrik, mis propageerib ka veganlust.
Maailmameres moodustuvad jäätmetest saared, mis katavad ja tapavad korallid ja kalad ning hukkunud lindude ja kalade maost leitakse midaiganes, kusjuures ohvril on kasutatud mask ees.
Inimene on looduse osa, sellepärast on tema kohus ökosüsteemile põhjustatud kahju heastada. Mina lähen ka sel aastal talgutele oma sugulaste juurde – see on vähim, mida planeedi Maa heaks teha saan. Õiged talgud lõpevad ühise söömaajaga, kus teist eestlast ei sööda ära, vaid temaga tantsitakse, lauldakse naerdakse eesti keeles.

Vabadus
Pendel-teate etteütlus MEH2022

Olgu vabadus isiklik või riiklik – vahet pole: vabadus on igal pool. Vabadus on meis kõigis, aga me ei tea seda. Mina olen peaaegu vaba, kui vaid kool vastavalt Eesti riigi seadusele ei sunniks mind praegu veel oma armastatud tehnikamaailma asemel ilusa ilmaga nt pendel-teate etteütlust kirjutama.
Ma ei tea, kuidas minu perekond suhtub Eesti kuulumisse Euroopa Liitu ning mulle isiklikult on ka NATOsse kuulumine suht savi, meie ühine julgeolek ja vabadus siiski olenevad neist katusorganisatsioonidest.
Me tuleme kevadel toast välja Mukri rabasse ja rabajärve, metsa ja mere äärde ning hingame vabamalt – samas on sisruumides reeglite järgimine nüüd veel ahistavam kui talvel. Mul on siiski vaba valik piirduda keskharidusega või teha kahe aasta pärast riigieksamid ja saada täisväärtuslik gümnaasiumiharidus.
Hea teada, et minu jaoks on õpetaja Murutar alati olemas, kui otsustan riigieksamiks valmistuda.
Kes kannatab, see kaua elab – kes ei kannata, see ei ELA ka.
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, nii saadki teada, et just katsumused teevadki sinust vaba inimese.
Tasa sõuad, kaugele jõuad – õnneks ei pea ma täna teadma, kelleks tahan homme saada.
Omad vitsad peksavad kõige valusamini – uskuge mind, mina tean, millest räägin!
Pill tuleb pika ilu peale – till tuleb pika pilu peale? – ometi on lootustandev uskuda, et hea jääb peale.
Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad – kes on patuta, visaku esimene kivi!
Lõpp hea, kõik hea ning kuni päris hea ei ole, seni lõpp ka veel pole.

Kuhu me kuulume?
2023. aasta 10A

Mulle isiklikult tundub, et ma ei kuulu kuhugi. Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, NATO-sse, ÜRO-sse ja UNESCO-sse. Me kuulume sinna, kus on meie perekond. Mõnel meist võib olla esimene mõte seoses kuulumisega… täielik null. Mina tahaksin küsida: kas me peame alati kusagile kuuluma?
Valikuid on mitu, kas, miks, kuhu ja kellega koos kuuluda. Igaühel on kuhugi kuulumisel oma moodi tähendus. Ka mitte kuhugi kuulumine on kuuluvus, sest paradoksaalsel kombel moodustavad mitte kuhugi kuulujad oma grupi.
Tüdruk võib kuuluda geelküünte või ripsme- ja juuksepikenduste, huulte ja tisside suurenduse ning püsimeigi eelistajate seltskonda.
Poiss võib kuuluda autode alla, kampadesse, arvutimängudesse ja tüdruku südamesse – siis ei satu poiss politseisse ega muudesse pahandustesse.
Planeet Maa on ühendavaks koduks meile kõigile: igast rassist inimesed, kõik loomrahvad, taimeriik ja nähtamatud paralleelmaailmad. Tähistaevasse vaadates mõtiskleme sageli, kas on mitu Universumit, kus elavad samuti inimesed. Teadmine teistest olenditest kärbiks inimese upsakaid tiibu, mida tal erinevalt lindudest ei ole ninga lõpetaks iseenese illusoorse pidamise looduse krooniks.
Seda, et mina ei ole looduse kroon, vaid kahjur, tõestavad minuga juhutuvad õnnetused, mis tagantjärel vaadates osutuvad õnneks. Me pole igavesed. Meie keha ei kesta, kuid hing on ajatu.
Kuidas ma saan uskuda oma päritolu, kui mulle on räägitud Aadamast ja Eevast, põlvnemisest ahvidest, kapsalehe alt ning kure nokast – ja üldse olen ma maapealne ingel?
Võibolla peaks Universumi mitmekesisust väärtustama, mitte püüdma seda kontrollida. Oma riiki kuulumine kaitseb ja karistab nagu isa käsi. Euroopa Liit on nagu isakeste klubi. Lunastaja taastulekuni lootkem NATO-le, mitte pelgalt inglitiibadele. Ka sügava kuulumistundeta on meil põhjust tänulikult 9. mail Euroopa päeva tähistada – kõlaga Beethoveni „Ood rõõmule“ ööbikute esituses!

Eestlased ja venelased – meie ja nemad?
Segaverelised uue Eesti inimesed, rahunege!
Ivo Känd
Eestlased ja venelased, velled, kas me oleme omavahel tülis?
Kui üks tuleb teise juurde ja ütleb: „Lepime ära – joome koos pudeli viina ning „rebjata, davaitje žitj družno“! – siis see tähendab, et on tüli. Kui on vaja leppida, tekib intellektuaalne uitmõte: pole meile vaja veel mingit pseudo-paralleel-demokraatiat. Olemasoleva olematusegagi on tegemist niigi.
Ühtlasi pole pea ainsatki puhastverd eestlast ega venelast – oleme kokku segatud saksa-taani-rootsi-mongoli-slaavi pluss uuemal ajal ka värvilisematest veredest. Segaverelistel on aeg õppida ühte hoidma.
Meie ja nemad
Keerulisi probleeme ei saa lahendada kampaania ega mõttetalgute korras. Seda enam, et mitte-eestlased ei tea talgute olemust ega tähendustki. Samal ajal, kui meie rahvale on omane suurteks töödeks kogukond kokku tuua ning ühiselt hooneid ja puhtust luua, metsa ja maad korrastada, aidatakse mujal üksteist nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.
Kui Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar oma mujal elatud ja jäädvustatud aastate sarja Siberis vissarionlaste juures alustasid, anti neile küll majakene ja maalapp, ent maja kodustama, maad harima ja kristliku küla ühislaudas lehma lüpsma neid ei õpetatud. Samuti ei abistatud talgute korras järje peale ei Siberisse küüditatuid ega paadipõgenikke. Ellu jääda aidati – eluga mujal edasi või Eestisse tagasi tuli ise pääseda.
Osa venekeelsest elanikkonnast on solvunud. Me ei tohi enam vastandada „meie ja nemad – eestlased ja venelased“. Küll aga saame käsitleda ja aidata inimesi, kellel on oma identiteedi tuvastamisega raskusi. Need inimesed on oma identiteedist ja kodustest juurtest ilma jäänud nõukogude okupatsioonivõimu inimvaenuliku rahvustega manipuleerimise tõttu.
Need rahvad ise ei tunne end venelastena, vaid vene keelt kõnelevate segaverelistena. See on piisav tõestus sellest, et küsimus tuleb päevakorras hoida ja lausa nõuda, et riik selle lahendaks ilma surve, sunni ja solvanguteta. Nagunii ei tea meie poolteisest miljonist kodanikust või külalisest ülisuur osa, milline on tegelik Eesti ja kumb on nende kodumaa. Ollakse segaduses ega tunta siinse põlisrahva väärtusi. Rändrotte – on selline väljend kunagise bändi In Spe laulust Alo Mattiiseni ja Olavi Kõrre koostöö aegadest – ei kodustata kampaania korras ühekordse ja paratamatult vägivaldse sunniga.
Isamaatu rahvamassi ränne on pärit Tšingis Khaani aegadest. Mongoli-tatari vägevad geenid voolasid üle russide, segasid vered ja lõpeks tapsid tsaaripere. Tekkis arvutu hulk jõulisi mitte-päris-venelasi, keda on olnud lihtne tõsta sinna, kuhu parasjagu vaja. Kirde-Eestisse kaevandama või Kiievit-Odessat pihustama, vahet pole. Peaasi, et on korter, naine, autopann ja pudel ning elu on lill.
Teenekas maavanem-koolijuht Tõnis Blank meenutab, et näitlejatar Aino Talvi nimetas sedalaadi ringimullitavat massi supivahuks. Samas on nende inimeste seas, kes on tulnud Kasahstanist ja Tatarstanist teadlikumaid patrioote kui eestlased ise ongi. Sillamäe Ksenija oma hariduspürgimuste ja sotsiaaltööga ning Lääne-Virumaa Nadežda oma aatelisusega teeb võluva aktsendiga eesti keeles oma sihtgrupiga ära kordades tegelikuma töö kui mõni minister või kaval küünetehnik.
Nomaadide integreerimine on pikaajaline demokraatia kool ja kultuurijuurimise protsess, mitte „Teeme ära!“ talgud, mil üks kord aastas teeservad-kiigeplatsid korrastatakse. Kuna meie talgutest on välja kasvanud globaalne planeedikoristuse aktsioon, võib loota ka Maarjamaalt algavale rahvaste lepitamise võimekusele.
Maarahva umbusk põhineb sajanditepikkusel kurjal kogemusel. Ei taha me venelasi sunniviisiliselt assimileerida – küll aga nõuame, et nad on meie rahvale ja riigile lojaalsed. Ühest küljest ei tea kirju kaader tegelikust demokraatiast midagi. Teisalt mängib rolli suurrahva põhjendamatu üleolekutunne väikerahvast, härrasrahva troonilt tõukamise meelekibedus ja pahameel.
Harimatu tegelane, kes pole Kiviõlis sündinuna ei Tartus käinud ega Pärnut näinud, meenutab demokraatia teesklemise puhul Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ võimu haaranud, peremeheks kostümeerunud ja anarhia käigus maailmalõpu põhjustanud tegelast.
„Mõisad põlevad, saksad surevad…“ – oleme ise olnud samasugused vandaalid-anarhistid, kes on hävitanud baltisaksa parunite rajatud mõisad-kirikud-koolid. Misjärel oleme varemeteks kukutanud ka nõukogude okupatsiooni ajal tänu suurepärastele diplomaatidele – Kraft, Väljas, Toome jt – Moskva rahadega Eestisse rajatud tööstuse ja põllumajanduse. Vaid sanatooriumid-spaad-hotellid on alles.
Meid-segaverelisi varemete tekitajaid lepitaks ühine ajalookäsitlus. Aitab pidevast ajaloo ümber kirjutamisest alates Põhjasõjast, mil rootsi ja vene väed edasi-tagasi üle Eestimaa tallasid ja lisaks maarahva meeste mahatapmisele siia katku tõid. Nii, nagu hävitati karjala-ingeri-siberi rahvad, veeretatakse nüüd Pätsu pead ühtpidi ja kangutatakse Smuuli bareljeefi teistpidi. Vaadake „Siin me oleme!“ filmi uut ja vana versiooni, naerge „Polkovniku lese“ igihalja sõnumi üle ja tulge ometi mõistusele!
Piisab sellest, et võimuhaige marionett-miilits Putini välispoliitiline imperialistlik doktriin kohtleb meid ja muid NSVL „vabariike“ nagu üle käte läinud jõmpsikaid. Venekeelses rahvaste mikstuuris leidub siiski suure südamega intelligentne slaavi geen ka, sellega annab suhestuda.
Kui me järsu eile-oli-vaja stiilis riigikeelsele haridusele üle minemisega vaid suhteid jälle üle kuudi ei keeraks. Eesti- ja venekeelsed noored – nagu ka ukraina sõjapõgenike lapsed – suhtlevad omavahel nagunii inglise keeles. Ärgem jätkem jäiga laamendamisega tarku ja andekaid noori ilma hariduseta – sedasi kasvatame peale terve uue Huhuude põlvkonna.
Ei tunne enam meie oma kultuuri eestikeelsed noored ega hakka peksu-poliitika meetodil sellest midagi teadma ka need venekeelsed uue ajastu inimesed, kes meie puid ja maid veel ei tunne.
Ajalugu ei ole ainult mäletamise, vaid ka unustamise tulemus. Ta ei juhtu ise, teda tuleb luua, esile tuua, jäädvustada ja kujundada. Kuna kohe on 9. mai, mäletame värske vastikusega pronkssõduri monumenti kui Eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunkti, mille juurde tulid punaseid nelke tooma spetsiaalselt siia saadetud noored mehed. Kulla- ja viinapoodide vitriinid kildudeks – „vsjoo naaše!“ – säh teile Aljoša. Ka Narva tanki kasutatakse vastasseisu ankurdamise vahendina.
Meie riigil peab olema veenvalt rahustav kommunikatsiooni-strateegia, mis suunab rahva tähistama samal, nigulapäeval peetavat Euroopa päeva – kõlagu Beethoveni „Ood rõõmule“! Võidusammas tähistagu kooskondlikku ühiselu ja Aljoša kaitsku kalmistuvaikuses kõigis sõdades kõigil pooltel ohverdatud ilusate inimeste hauarahu.
Elitaarsed eestlased
Kui eestlasi kritiseerib mistahes põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma: kui sisserändaja sigidikule miski ei meeldi, siis… Meie siis omakorda enam Tsoi ja Võssotski, Pugatšova ja suures osas venekeelse Paulsi muusikat ei kuula voh!
Hea tuttav Pavel küsis hiljuti: „Kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitte-eestlastel asja pole?“
Lasnamäe Leenale ja Narva Koljale on vaja hinge pugeda – mis ei tähenda, et neile tuleks p…sse pugeda ja lipitseda! – neid tuleb kohelda ausa ja avala respektiga. Nendega tuleb mängida lahtiste kaartidega nii, et Sergei Metlevi, Igor Taro ja Kalev Stoicescu toodetav jõuaks nendeni ja oleks kremli-kontrollitud vene kanalite arvestatav konkurent ja alternatiiv. Domeenid lõpuga .ru võivad ju olla keelatud – iga koolilapski oskab ennast ikka häkkida, kuhu tahab. Nõnda magavadki paljudes muukeelsetes peredes täna ühe teki all eestimeelne naine ja rašistist mees.
Kumbki neist ei viitsi lugeda kallutatud-kinnimakstud meediat, milles tegelikku sõnavabadust mitte kumbaski keeles ei ole. Mis lõimumisest me räägime, kui mujalttulnu pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Lugedes venekeelseid netikommentaare ei leia me ka sealt mitte ülemaailmse rahuriigi ja üksteisemõistmise poole liikumist – pigem trotsi ja viha.
Seni pole Eesti iik siinsele venelasele pakkunud adekvaatset meediat, kus toimuks ühiskondlik keskustelu. Siinolemise süütundest vaevatud Lasnamäe Leena ja Kohtla-Järve Valja räägivad omavahel ilmast, tööst ja vene köögist ning on kalaleti ees eestlastega kohtudes üksmeelel, et me peaksime suutma oma palga eest osta forelli, mitte kassiga koos räime krõbistama. Sellest kirjutamise ja kõnelemise kohta on Leenal-Valjal vähe. Nad on lihtsad head inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja õnnelikud olla. Kusjuures nad-segaverelised ei tea, milles nad eestlaste-segavereliste silmis süüdi on.
Venekeelne patrioot
Meil on Eestis sündinud venekeelsed, kes riigikeelt ei mõika. On siia saabunud, kes omandavad kohaliku keele poole aastaga. Paugust riigikeelsele kooliharidusele üleminek sunnib vene õpetajad vene õpilastele kõiki õppeaineid eesti keeles õpetama ning poes pursivad venepõhised müüjad-ostjad omavahel „kuratõde“ kehtestatud kohustuslikku kohalikku.
Kes oleks ideaalne slaavlane? Kas Narvas elav integreerunud Vova, kes räägib kenasti eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi – või Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli teenistuja ning Eestimaa patrioot? Põhimõtteliselt huvitab mõlemat, et inimväärne töö tooks leiva lauale. Mõlemad on seda meelt, et eesti keelt tuleb hakata õpetama lasteaias, alg- ja hiljemalt põhikoolis. Gümnaasiumis korraga kallale tulev riigikeel on hirmutav ja haridusest ilma jättev.
Kes saab, palkab eraõpetaja – kes leiab koha, viib lapsed keelekümbluse laagrisse, millesugused toimuvad sel suvel nt Raplamaal kirjanik-õpetaja Kati Murutari kodus Südamesalus, kus lauldakse-tantsitakse-maalitakse eesti keeles – igal nädalal.
Eestlastest teravamaltki tunnetavad siinsed slaavlased – pidetud ja teretulematud – Ukraina sõjapõgenike maalelubamist ja poputamist. Kusjuures ühe väikelinna postkontoris tõdes pagulastest vanapaar, et nõukogude tööstuskultuuritus oli Donbassi sedavõrd saastanud ja laastanud, et elamiskõlbmatust keskkonnast sõja jalust põgenemine oli paradoksaalne kergendus.
Kuidas aga motiveerida mõlemat poolt lõimuma, kui lisandunud kolmas, Ukrainast põgenenud osapool kätkeb lisaks naistele-lastele ka surmakartlikke täismehi ning ennast ukrainlasteks ostnud kremloide?
Ühtlasi ei vii ükski Hariduskopter ega muu programm Ida-Virumaale elama nt 100 puuduvat kooliõpetajat, kellele lubatakse topeltpalka ja tasuta kodu päriseks. Eestlased ei taha Kirde-Eestisse. Ega nad kõik ka Tallinnas vm suuremas linnas tahaks elada, ent koolide sulgudes on lihtsam laste hariduse ja harrastuste nimel minna – töökohti ju külades nagunii pole. Moodulmajakesed, millest piisaks ökonoomseks külakooliks, nööbitakse hoopis suurlinna kombinaatkoolide külge. Kasvatame rõõmsate ja roosapõsiste noorte asemel katkise põlvkonna, kes räägib omavahelgi inglise keeles ega tunne varsti vähimatki huvi, mis on kodaniku tunnusena olulisem – keeleoskus või eestimeelsus. Mitmed mõtlevad noored, kelle pilk mõnel hetkel siiski telefonist ka välja tõuseb, kehitavad muide õlgu: kui Kanada on kahe riigikeelega, mis siis sellest, et eesti on kolmekeelne kääbik. Jõulise vene ja veel jõulisema inglise keele kõrval on maakeel nagu väike nunnu suveniir.
Küpsemas eas põlvkondade ühtehoidmiseks on tähtis toetada venekeelset eestimeelsust ning pöörata tähelepanu nii keelekeskkonna kujundamisele kui toetada Murutari-suguseid piirkondlikke entusiaste. Ida-Virumaa taaseestistamine on utoopia, emotsionaalne tõrge vene keele vastu läheb sõja lõppedes siiski ilmselt üle. Küll aga pöördub töökaotuse tõttu hätta jäänud venekeelsete inimeste vimm kindlalt ja kiiresti riigi vastu – seda enam, et eestlased ise pole samuti rahul uue Riigikogu ja valitsusega, keda valides nad tagamaid ja taustfakte ei teadnud.
Etteheited muulastele on siinkohal sama arulagedad kui võõralt inimeselt küsimine: miks sa mind ei armasta? Vägisi armsaks ei saa – eriti kui Narvast kaugemat Eestit ega rahvast ei tunne. Slaavlane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt kui ugri udupea. Tšingis Khaani lapsed elavad kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge ning nad näitavad oma tahet ja temperamenti massiivselt ja reeglipäraselt. Teisiti poleks nad läbi taiga ja tundrate meie maale ju jõudnudki.
Tõenäoliselt on sõjajärgne Russia võrreldamatult väiksem ja nõrgem kui -eelne. Meil siin tuleb mõlema osapoole õeluse tiibu kärpida siiski. Meie-ja-nemad ajad on möödas. Eestlaste ja venelaste rahumeelne edenemine on oluline ka sellepärast, et vastasel korral hääbub Eesti riik vaikselt, aga kindlalt. Noored eestlased lähevad isamaalt minema ja nende asemel asustavad nii linnad kui külad… mõned teised inimesed. Olgem üksteise jaoks, mitte kiuste – moodustagem MEIE.

Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe. Siiajäänus kätkeb kestmise võti, mitte jäänus.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkut täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus. Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll. On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis. Nii mõnigi jätis pettis ja petliku mulje jättis, kuni langesid maskid ja petis kõnges ja otsa sai kümblus petis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Antiikbutiik kui haritud inimese visiitkaart

Ka parimal võimalikul moel üles ehitatud haridus on fragmentaalne. See pusle saab lollikindlam, kui ta moodustub tervikliku panoraamina: antiikajalugu, kirjandus, kunst ja muusika tervikpildina. Siiski on võimalik ka hüpliku pinnapealse haridussüsteemi kiuste leida kaosest ivasid, mis kehtivad tänapäevalgi.
Antiikaeg ja -kirjandus jaguneb neljaks perioodiks: arhailine 8.-5. sajandini eKr, atika 5.-4. miinussajandini, hellenism 4.-1. ning Rooma aeg ja kirjandus 6. sajandini meie ajaarvamise järgi.
Papüürusel ja kivitahvlitel talletatu jätab otsad lahti, kas 2800 aastat tagasi võibolla loonud ja lehvinud inimene päriselt elas ja eeposed kirjutas. Paarkümmend sajandit hiljem tegutsenud Shakespeare võib olla samamoodi kollektiivi koondkuju.
Homeros, kes kirjutas arvatavasti nii eeposed kui hümnid, oli 8. sajandil eKr elanud ja tegutsenud pime poeet. Trooja sõda, mis tema elu ajal toimus, kujundas nii tema elu kui inimkonna kirjanduse alustekstid.
Üks on Jumalal, Homerosel ja Shakespeare’il ühine: nad on sümpaatsed hambemega usaldusväärsed isakujud. Turvalised taadid, keda üha uuesti lavastada ning kelle loomingust inspireerituna ka teiste rahvaste eeposed rahvalauludest kokku punuda.
Joonia maakond, kus poeet oletatavasti elas, ei ole ioon ega joonija – ja võrreldes nende aegadega pole inimkond mitte midagi õppinud. Vana Testament, Toora ja Koraan ees, Uus Testament ja tänased taiesed järel – ikka kirjutame tuhandeid nimesid hauakividele ning ajame sadu ohvreid vennashaudadesse.
Oletatavasti lootis Oidipus, et eeposed saavad hoiatavaks materjaliks, mis võtab kokku viimse sõja koledused. Eepos „Ilias“ jutustab Trooja sõja 10. aastast. Achilleuselt röövitakse orjatarist armuke, tapetakse tema sõber Patroklos ning ta ise tapab Hektori. Parise noolest surnud heerose enese säilmed aga leiti tänase Dnipropetrovski aladelt Nikopolisest.
See on Ukrainas muuseas… Kõige muu seas, mida inimkond ikka veel õppima peab.
„Odüsseia“, millest pärineb eksirännakute kohta käiv „odüsseia“-sõna, kõneleb Odysseuse rännakutest pärast Trooja sõda. 24 laulu räägivad lisaks arvukaid nimesid ja lugusid sisaldavate ekslemiste ajal teda truult ootavast ja kosilasi tõrjudes oma sümboolset kangast kudunud Penelopest.
Püüdes samasooliste abielusid moodsalt legaliseerida pole inimkond tänini vanamoodsast polügaamiast välja kasvanud. Raamatud ja filmid kirjeldavad üht ja sama jalgratast aina uuesti leiutades, millist kaost külvab mitmenaisepidamine. Psühholoogid jutustavad õpetlikke lugusid sellest, kuidas uue aja haiged – nartsissistid, kelle levik Maal on pandeemiline – olemuselt truudusetutena isegi kangelaslikult punnitatud truudusest oma ohvri orjastamise relva teevad. Kuni lõbujanu pääseb valla ning massilised meelehaiged peavad järgmised ohvrid leidma.
Teater sündis inimeste esinemise ja lõbutsemise soovist. Viinamarja ja veini jumalale Dionysosele pühendatud pidustuste ajal viidi rahva kogunemised, rongkäigud ja mängud mõistlikult mäenõlvale ning sealt saadigi inspiratsioon teatri rajamiseks.
Colosseum ja Londoni muusikaliteatrid on nii sisult kui vormilt üsna samad nähtused.
Kõrvuti Homerose teenete ja teatri sünniga kirjutas Hesiodos õpetlikke eeposeid.
Eestlasi õpetasid samal moel 2 sajandi eest kirikuõpetajad ja hiljem poeet-poliitikud.
Tegelik täiskasvanute kool oli teater. Ilmast ja inimestest jutustavad etendused kestsid kolm päeva. Me siin kiidame end vapruse eest „Tõde ja õigust“ või „Avatari“ kinos 3 tundi vastu pidada.
Neisse vaatemängudesse sekkuv Jumal saabus reeglina mehhaanilisel tõstukil. Deus ex machina tähendab ka tänapäeval sama, mida „välk selgest taevast“, „klaver põõsas“ või UFO. 21. sajandi etendusi ega filme enam ulmeta ette ei kujuta.
Antiiklüürika – sõna „lüürika“ pärineb lüüra-nimelisest muusikariistast, mille saatel luuletuste autor need isiklikult ette kandis – jaguneb: eleegia, jamb ja monoodiline meelika. Haritud inimesele võiksid nende autoritena meelde jääda võlusõnad Tyrtaios ja Solon, Archilochos ja Semonides ning Alkaios ja Sappho.
Koorilüürika kaasas värsse koos laulma rahvahulgad – mis on eestlastele kui laulupidude rahvale vägagi tuttav koosloomise ja -kogemise moodus.
Teater kasutab ka tänapäeval žanre tragöödia ja komöödia. Antiigis kirjutas komöödiaid Aristophanes ning tragöödiaid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Amfiteatrites mängisid näitlejad lugusid piltlikult öeldes augus – astmetena kerkivate publikuistmete keskel. Lava kujundati maalitud kardinate ja dekoratsioonidega, näitlejatel olid pikkuse lisamiseks jalas koturnid ning nende emotsionaalsed maskid maaliti liialdatud värvide ja värvingutega. Sedasi loodi nn suure plaani illusioon.
Varajane proosa jagunes ajalooliseks ja filosoofiliseks. Autorid Xenophon, Demosthenes, Platon ja Aristoteles olid ühtlasi oraatorid, kes oma kirjatööd ise ka tänulikele kuulajatele ette kandsid.
Tänapäeval loevad autorid või artistid raamatuid kuulderaamatuteks või videoteks.
Hellenistlik kultuur täiustas luulet – lisandusid eleegia ja epigramm. Ka uuttüüpi komöödiates, nagu ka luuletustes, hakati aina enam kirjeldama inimolemust ja -tundeid. Tundus, et rahvad on sõdadest ja nende kirjeldustest väsinud…
Rooma aeg tõi antiikkultuuri ja -kirjandusse seiklused ja armastuse, ajaloost jutustavaid teoseid huvitas pigem kunsti- ja kultuurilugu kui lõputud sõjakäigud.
Arvasime, et II maailmasõda kujutades lõpetame selle teema… Arvakem uuesti!
Jumalate nimesid neist aegadest teame tänapäeval nii tänu planeetide nimedele kui sellele, et maausuliste jumaluste süsteem on ka siinmail vanakreeka-rooma taevase hierarhiaga sarnane.
Zeus (Jupiter) kui peajumal on taeva, vihma ja äikese tooja ning jumalate kuningas. Tal on oma naise Heraga – kes on ühtlasi tema õde… neli last. Abieluvälised järglased on kuulsamad: Hermes, Herakles, Artemis ja Dionysos.
Poseidon (Neptun) – jõe- ja merejumal, meremeeste, loomade ja hobuste kaitsja – aga ka maavärinate, tormide ja üleujutuste põhjustaja.
Hades (Pluto) – surnute, allilma ja jõukuse jumal – Zeusi ja Poseidoni vend.
Demeter (Ceres) – põllumajanduse jumal.
Hera (Juno) – perekonna, abielu ja sünnitajate kaitsjanna.
Hestia (Vesta) – neitsilik koldejumalanna – Kronose ja Rhea tütar.
Ares (Mars) – sõjajumal – sõjakoleduste sümboliseerija – möök, kilp ja kiiver.
Athena (Minerva) – tarkuse ja sõja õilsama poole sümbol – alaks kunstid ja tarkus.
Apollon (Apollo) – muusika, kunstide ja Päikese jumal – kehastab noorust ja ilu, sümboliteks harf, loorber ja madu.
Aphrodite (Venus) – ilu ja armastuse jumalanna, madruste ja prostituutide kaitsja, sümboliteks delfiin, tuvi, roos ja merikarp. Tema kuulsaim laps on abieluvälisest suhtest Aresega sündinud Eros.
Hermes (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse – aga ka varaste ja kerjuste jumal, kelle tema isa Zeus sigitas nümf Maiaga ning kes on tuntud tiibadega sandaalide poolest.
Artemis (Diana) – jahi, looduse ja vooruse jumalanna, Apolloni kaksikõde, kelle varustuseks on Kuu, kits ja vibu.
Hephaistos (Vulcanos) – tule, metallurgia ja käsitöö jumal – kole ja lombakas sepp, kes sepistas relvi ja raudrüüsid ning keda sümboliseerivad loomulikult haamer ja alasi.
Achilleuse kanda teame „Iliasest“ – ambrosia ja nektar pidid ta surematuks tegema, ent ema hoidis teda vannitades kannast ning see sümboliseerib ainsat nõrka kohta.
Sisyphose töö on antiigis hiiglasliku kivi mäkke tassimise – ja selle pideva tagasi alla veeremisega võrreldav ränk, aga see-eest mõttetu töö.
Penelope kangas on „Odüsseia“ rännakute ajal meest koju oodanud truu naise kootud lõpmatu-katkematu ustavuse sümbol.
Ariadne lõng aga tähendab praegusel ajal juhtnööri, mida järgides eksida ei saa.
Prokrustese säng on inimesele piinavalt kitsa ja sobimatu koha sümbol.
Augeiase tallid, mis üha sõnnikuga täituvad, on igale rutiinse töö tegijale tuttav teema.
Tantalose piin ootab Robin Hoodiga analoogselt rikkuste ümberjagajat. Surelikuna jumalate lauas einestanud ja sealt inimestele toitu varastanu ei saa nüüd igavesti näljase-janusena iialgi oma nina ees ahvatlevat toitu ega vett kätte.
Gordioni sõlm ühendas sõjavankri nahkrihmade keeruka sõlmega hobuste taha – oraakel ennustas sõlme harutajale kogu maavalduse – Alexander Suur raius sõlme mõõgaga läbi ja sõjad kestavad tänaseni – sõlm ise sümboliseerib räpakaid lahendusi.
Tüliõun tähendas algselt ilu pärast kakelnud naiste tüli põhjustanud õuna – praegu kaklevad õuna ümber nii naised kui mehed – kujundlik väljend sobib kõigile.
Trooja hobune on kuulus koletislik kingitus – kingituse saaja veeretas hiigelhobuse sisse peitunud sõdalased kergeusklikult ise oma linna ja kaotas sõja, lollike.
Olenemata sellest, kelle rahvas valib ja kes koalitsiooni moodustab, leiab järele jääv opositsioon ka Eesti Vabariigis 2023. aasta varakevadel, et Trooja hobune ruulib.
Ei midagi uut siin päikese all. Koopajoonistest Koguja raamatuni – ikka sama jama.

Mina kandideerin – ja lähengi! – parlamenti, kui praegu valitav riigikogu saab ometi kord hakkama hääletamiskorra muutmisega. Parlament peab olema rahvajuhtide kogumik. Neid on seekord kõige enam Eesti200 nimekirjas. Ent tegelikult ei peaks rahva esindajad üldse mingisugustes nimekirjades tunglema – iseendana peaksime kõik nii kandideerima kui riigikokku valituina ise oma mõtte, sõna ja teo eest vastutama.
Seekord seda veel ei tule – ikka need ammu ammendunud erakonnad, ikka häälte delegeerimine. Soiveri valid, Ratta saad. 30 aastat oleme rääkinud, et tahame ennast esindama ja täiega vastutama seda, kellele hääle anname.
Kuni hääl läheb mängeldes oma teed, tõelised rahvajuhid kas ei kandideeri või jäävad ka peibutuspartidena hääli korjatas etteteadlikult oma ametile truuks ka kandideerides. Mis on paratamatult pettus – jah, saab oma seisukohti tutvustada – ei, tegelikult parlamenti ei taha…

Kirjanik kantsleriks
sobib küll. Õpetaja oma inimesi reeta ei saa.
Kui pandeemia mu kultuurikeskuse ja noortestuudio servi seisma pani, valisin õpetaja ameti. Praegu jälgin päevast päeva Kehtna KHKs, Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Emajõe keeltekoolis tunde andes, kuidas valimis-gängide programmides käib mingi ebamäärane eesti keele ja kultuuri eest võitlemine.
Poliitkambad ei kujuta ette, millega me koolides tegelikult võitleme. Tõstame toonust – inimesed on kurnatud, stressis, masenduses – et keele ja kultuuriga üldse löögile pääseda, annavad õpetajad endast kõik ära. Erinevas eas õpilased oma erilisuse ja erisustega harjuvad oma õpetajaga.
Kui see nüüd oma õrnad hinged ära annaks, oleks asi keele ja kirjanduse eest võitlemisest eriti kaugel – rängalt ebaeetiline. Meie, õpetajad näeme, kuidas vene vm emakeelega õpilased näevad liiga järsu ülemineku puhul riigikeelsele õppele vaeva keele, mitte õppeainetega – ning langevad seetõttu välja valimikust, kes pääseb kõrgkooli, Eesti riiki uue põlvkonna proffidena teenima.
Parlamenti pürgimine on teatud ametite puhul igal juhul reetmine. See akt ise juba annab teada: arvasite, et olen teile pühendunud siin koolis? Hihii, arvake uuesti – olen valmis üles mägedele lahkuma.
Kui peibutuspardike valituks ei osutu, saab alati turtsuda: häh, ma tegelt ei tahtnud ka – nalja tegin!
Sel juhu on õpetaja kõige lubamatum – rumal! – ka veel. Nimekate-teenekate häälepüüdjate tänamatu roll on ju teada – õpetaja ei saa nii rumal olla, et usubki end meepoti manu pääsevat. Õpetaja muide pole tegelikult nii rumal ka, et jääb uskuma palgatõusu pudrumägesid. Meie, keset tegelikku elu teenivad eesliini-sõdurid teame, et palgatõus ei küündinud inflatsiooninigi.
Õpetaja ei ole ablas kerjus. Sõda on sõda koos kogu kaasneva kobarkriisiga.
Haige valimissüsteem tuleneb meie endi pühast nuumloomast – ebardlikult suurest ametnikearmeest. Häälte delegeerimine ja paljud teised ebaloogilised-ebainimlikud-ebamõistlikud jurad on 120 000 ametniku ülalpidamise tõttu muudetamatu. Paindumatu „jumala“ hääl koriseb Brüsselis, delegeerib delegeerijatele delegeerimise – nii et käsuliinid ja direktiivide liikumise jada moondub hoomamatuks, hõlmamatuks ja muudetamatuks.
Eks inimesed ise ju ka püsivad viimse võimaluseni ebamugavusstsoonis. Lapime ja plaasterdame harjunult hullu olukorda. Ent plaaster tõmmatakse maha – praegu just – seda kogetaks üksi ja hulgana. Lendab karvu, nahatükke, mäda ja verd,
Mida valgem valgus lapitud ja lahastatud luukerele langeb,, seda pimedam pimedus ja ropem roppus. Kusjuures plaastreid ja lahaseid maha võtvad valgused on kõige ootamatumates ametites.

Preestrid
teenivad ilma ja inimesi mitte ainult koolis ja pühakojas. Nad vaatavad meile vaatamata kõigele helgelt naeratades-kõnetades silma poekassas, kõõluvad õnnetoojatena korstna otsas, teenindavad meid taksoroolis, boldivad-voldivad ja peavad mesilasi.
Võibolla need uue aja preestrid mõnel juhul taktitundeliselt ja tagasihoidlikult vahel ka jutlustavad. Võibolla esitavad küsimusi. Võibolla lihtsalt kuulavad ära.
Igal juhul on nad õigel ajal õiges kohas – ja kõik võib olla.

Plaastrid
ja lahased, mida praegu korraga ja kordamööda eemaldatakse on nii riiklikud, isiklikud kui hõimulised ja perekondlikud. On valus ja vastik, kui illusioonide alt tegelikkuse paised vallanduvad.
Ükski mäkaiver ega lokktatt ei hoia enam kapiuksi kinni ega katkist vuhvlit koos, kui luukered tahavad välja ning tõelisus kutsub tervenema. Suurpuhastuse ajad, Kui vaja, siis vaja.

Kerjused
tänavapildis kõnetavad meid valimisplakatite koorilauluna, mille all vana kooli mütsimehed almust ootavad. Midagi tegelikku ei tee kumbki, üks kerjab häält, teine münti.
Sellepärast politsei lapsele palavikurohu ostmise nimel musitseerivat tänavamuusikut ründabki – ometi muusik vähemasti loob midagi.
Plakatitel naeratavad suud ja paanikat paljundavad silmad anuvad: vali mind (tagasi) suure palga juurde, muud kui Toompeal telefonis passida, nuppu vajutada ja käsukorras kätt tõsta ma ei oskagi. Laenud-liisingud kaelas ja naise nõutud positsioon vaja saavutada, viimane viiskümmend tuhat läks plakatite alla, palunpalunpalun vali mind – ehk pääsen lausa Brüsselisse – nõudliku naise juurest eriti kaugele eriti kõrge palga ligi…
Seesuguse pumba juurde rüselemise lõpetab riigikogulase palga suhtestamine keskmise palgaga.
Mina isiklikult usaldan neid, kes on omal alal juba palju saavutanud – aga ka oma pere ära varustanud – nii et pole vaja mitmekülgselt andetuna maksumaksjat lüpsta.

Uus valitsus
kui peatse riigikogu tahte täitja on minu jaoks just oskustel ja teenetel põhinev. Paremat välispoliitikut kui Kaja Kallas meil pärast Lennart Merit olnud ei ole – teised ministrid hoidku ta muudest valdkondadest eemale.
Teiste ministritena näen inimesi, kelle puhul keegi kindlasti mõnest või mitmest aspektist karjatab: AGA. Jah, aga. Minu valitsus: Joakim Helenius, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Ivari Padar, Tõnis Lukas, Riina Solman, Liisa Pakosta, Eerik Nieles Kross ja Kalev Stoicescu.
Naisi vähe? Mina ei tule, olen õpetaja. Ustav oma ametile ja tänulik, et meie president kui esindusfiguur on sedapuhku soliidne, aus ja pühendunud isakuju – kniks, president Alar Karis!

Miks on Eestit maailmale vaja?
Kehtna KHK ja Rapla Täiskasvanute Gümnaasium
Kogus ja ühendas õpetaja Kati Saara Murutar

Lühike vastus Eesti Vabariigi President Alar Karise küsimusele: ei olegi.
Kuna nii põhikooli lõpueksamil kui gümnaasiumist välja küpsemise riigieksamil tuleb täislausetega arutleda, kirjutasid meie 7.-12. klassi õpilased ning IT ja mehhaanika kursandid kirjandid.
Ühistulemuseks saime 11 käsku: ärge teie oma väikestes riikides sedasi tehke!
Lähenev kevad ning märgiline tõsiasi, et Eesti rahvas valis Eurovisionile meid esindama ukrainlanna Alika Milova sisendab siiski usku: kuniks elu, on kõik parandatav.

Me oleme sadam.
Viikingite ja Peeter I aegadest oleme olnud rannarahvana, Euroopa serva, maailma veerekesena merest nii mõjutatud, toidetud kui ohustatud. Meie viikingite võidetud rüüsteretki on vaid üks – samal ajal, kui saksa-vene-rootsi-vene-taani-vene ümberjagajad on üha meie mereväravaid ihanud.
Tänu sellele, et oleme Narvast Pärnuni Hansalinnad ja aken Euroopasse, on meil ka tsaari ehitatud barkokkstiilis residents Kadriorus, kus härra Presidendil on soliidne resideerida.
Isake tsaar taipas baltisaksa erikorra kehtestamisega meie kubermangus rahvastevahelised suhted korras hoida. Iseseisva riigi rajamine tõi kaasa natsionaliseerimise ning solvunud baltisakslaste lahkumise. Nii me nõukogude okupatsiooni saime. Kas me õppisime sellest? Ka nüü oleme Euroopa Liidu puhkekodu-ladu-varamu-vidin.
Peame 120 000 ametnikku maksumaksja palgal ning toidame ja täidame „jumala“ häält, kelle põhifunktsioon on isetekitatud probleemide lahendamine. Lisaks oleme NATO polügoonide liivakast kodude hinnaga. Protsesse ametnikehordi kohmakuse tõttu aga muuta ei saa…
Meie poliitikud võitlevad omavahel, mitte rahva eest, sest nad on rahvuskehandist täiesti eraldunud.
Me oleme haritud rahvas.
Puudu on vaid tõelised rahvajuhid, kes rahvusriiki juhtima asuksid.
Tsarinna Katariina Suur kaotas koostöös Vennaste koguduse valgustusliku usuvärskendusega pärisorjuse, rajas koolide võrgustiku ja aitas lihtrahva arstideni.
Seepärast on eriti ohtlik praegune piinlik vassimine, justkui oleks venelane alati vaenlane olnud. Rahvusvaheliselt ei tee selline tervikpildita pidev ajaloo ümberkirjutamine pehmelt öeldes head.
Koolid sulguvad ja külad enam meie maailmatasemel teadlastele-leiutajatele järelkasvu ei saada.
Kõik meie maailma tipud – Metspalud-Pata-Ustav – on maapoisid. Küladest on võrsunud ka Skype’i ja Bolti mehed-vennad.
Sulgemiste-lõpetamiste-lagunemise perioodil ongi meie väljavaade digi-krüpto-TI-küberkaitse.
Me oleme suveniir-butiik.
Tundub, et meie kaunis ja ülikeeruline emakeel korvab maa väiksust ja keeleoskajate vähesust. Nii erandite- ja nüanssiderikas, lausa hull keel on probleem nii koolis kui sõjaväes. Uuem põlvkond lahendab probleemi inglise keelele üleminekuga.
Oleme 700aastase orjaaja ühest küljest kivisse raiunud ja märterluse mugavusstsooni ununenud – teisalt on maajuursest päritolust tingitud ka linnastumine. Asustatud riigi asemel on meil turistidele pakkuda laulupeod ja spaade võrgustik – nõukaaegsetesse sanatooriumitesse rajatud, muide…
Me ise oleme kaunite rannakülade-järveromantika kõrval peidus – kodukontorite ja introvertsete pesade kogumik. Turundatav turistide Eesti oleks endalgi huvitav kogeda – aga hinna poolest kättesaamatum kui Aafrika.
Me oleme transiit-riik.
Poisikeste valitsuse tulemus kogu nende südikuse ja saavutuste juures oli tagajärg – taasiseseisvudes lammutati-erastati-ärastati kõik vabrikud-rajatised – nüüd ostame kõike sisse.
Keda-kuhu-miks üle 700 kodu kündev ja Maarjamaa pooleks lõikav Rail Baltic veaks? Ei tea. Ehk on veel võimalus, et kaasaegne raudtee rajatakse siiski olemasolevasse raudteekoridori.
Kuna oleme sõna otseses mõttes läbisõiduhoov, on ka iga teekond maanteel ellujäämisvõitlus rekkadega. Geopoliitiline asukoht selline ekstreemne meil.
Võrreldes meieg oli Islandil läbi pankroti käies lihtsam teha vastupidine valik – nemad said keset merd teha riigile kellestki sõltumatu restardi. Ja anna andeks meile meie võlad, kui ka meie…
Me oleme metsarahvas.
Pool on alles – see on veel võimalik maha võtta, pelletiteks ja sadamatesse veeretada, ütleb realist.
Metsa all on veel maavarasid – fosforiit ja selle all oletatavasti ladestuv uraan on võimalik samuti üles kaevata, ütleb pessimist.
Metsa asemele polügoonid, jõgede peale tuumajaamad, põldude kohale päikesepaneelid – enamuse aastast jõude seismas – ning kõikjale ohtlike jäätmete hoidlad. Selleks ongi Eestit maailmale vaja?
Me oleme muusika-kunsti-filmirahvas.
See on nüüd täiesti irooniata au ja uhkuse teema – tehke järele või ostke ära. Meie Pärdid – Arvo ja Uusberg! Meie startapid-ükssarvikud.
Meie valulike filmide võidukäik, millele on ehk lausa lootust ka tulevikuline filmikunst rajada…
Me oleme oma elektrita rahvas.
Meil meie Tuulepealsel maal on piiritult tuult – aga tuuleparke alles hakatakse püstitama.
Päike on meil pool aastat. Vesi vigurdab äärmuste vahel – kas pole üldse või on korraga väga palju.
Fakt on: oleme 31 iseseisvusaasta järel energeetiliselt ikka veel sõltuvad, iseseisva julgeolekuta. See tõsiasi on apokalüptika tummise järelmaiguga.
Me oleme tööstuseta maa.
Tsaariajal oli Eestis tööstusrevolutsioon. Eesti Wabariigi aeg kattis meie väikeriigi vabrikutega.
Nõukogude tööstus kandis Pöögelmanni-Orto-Flora-Visu-jne kuulsust jõuliselt itta.
Täna kehitame õlgu: omamaine lisaväärtuse loomine on nõrkadele, eks…
Me oleme põllumajanduseta talupojad.
Toitsime nõukogude ajal lisaks endale suure osa Venemaast. Rahvajuhid oskasid selle eest meile üsnagi ulmelised hüved välja rääkida. Siin maailma veerekese pääl, kus on maaharimise traditsioon kandunud orjaajast Kurgjani, oskas ka tsaar suhteid baltisakslastega austavalt väärikatena hoida.
Krahv von Bergi jt agro-legendide teenete edasi arendamise asemel võtsime neilt maad ära, nii et nad lahkusid solvunult Maarjamaalt. Me siin kavatame nüüd toidu asemel tavavahelikuga – pluss mürgiga pritsimine! – võrdselt, akumuleeruvalt mürgist rapsi ja püüame mõnel kuul aastas põllutäite paneelidega päikest.
Me oleme teadjad ja tegijad.
Teadlaste globaalse tähtsusega saavutused sumbuvad meil pahatihti pandeemia, sõja, kobarkriisi alla – me ei teagi, kui väga tegijad meie inimesed on. Kommunikeeritakse vaid uudisekünnist ületavat negatiivset – näiteks seda, kui sportlaste medalid võetakse muutuvate eeskirjade ettekäändel tagasiulatuvalt ära.
Sõjapõgenike seas leiduvad haritud teenekad pagulased lähevad meil vaatamata arstide-veterinaaride puudusele lihttöölisteks, sest meie seadused on vaatamata riigi väiksusele monstrumlikult suured, nagu ka valimissüsteemi puhul.
Peibutuspardikeste häältega pääsevad ka tänavustel valimistel ikka endised oma laene-liisinguid maksma. 30 aastat on arutatud – vajame paindlikku valimissüsteemi, omariigikeskset, keskmise palgaga korrelatsioonis riigikogulase tasu, et ta ainult raha pärast… – ikka ei saa-ei ole-ei tule?
Me oleme ellujääjad.
2023. aasta iibe numbrid justkui ütlevad oleme väljasurejad ja -rändajad. Aga siin me oleme! Elasime üle Põhjasõja, katku, ikaldused – elame praegused kataklüsmid ka.
Lapsetoetuse eest saab kaks korda poes käia – aga me ju olemegi rahata majandamise geeniused.
Meie külad ja talud on tühjad – maajuursest päritolust väsinud eestlane ise askeldab linnas või Soomes. Kes külades-taludes elab? Riik peab noortele peredele alustuse võimaldamiseks müügis kodud ära ostma ja järelmaksuga andma neile, kes soovivad. Ellujääjate riigis peaks iga asula katused-künkad-kärestikud toimima elektrijaamadena.
Teed-koolid-rahvamajad-postkontorid-kõrtsid sulguvad… Veel. Alkoholism, vaimsed häired, igas mõttes lahkumine – looduslik valik… Vist.
Looduses elamine on töökas luksus. Aegadel, mil Emake Maa kaotab kannatuse, jäävad ellu meiesugused karastunud segaverelised.
Eestit on maailmale vaja selleks, et päeval, mil kogu maailm loobub – läbi! – kostab meie kandist: „Teeme ära!“
Meil on aega veel.

Valentini võti

Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!

Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …

Roos on liilia on nartsiss on roos on kannike on nartsiss
Praegu „juhtub“ nii, et meile räägitakse igas kanalis nartsissistidest. Kõnelevad nii psühholoogid ja psühhiaatrid kui ohvrid ning nartsissistid ise – nemad peavad end mõistagi tunnustamata geeniusteks ehk ohvriteks. Maailma teaberuumi nõustamisväljas on virtuaalsed talgud. Toimub vampiire teadlikult ja teadmatult imetanud doonorite vabastamine selleks, et nad saaksid teha seda, milleks sündisid.
Vabastamisele kuuluvad ka lilled, kelle nimetuste külge kinnistunud diagnoosid ja eelarvamused on semantiline-semiootiline halb õnn.
Nartsissism on enesestmõistetav tänamatu tarbimine, vägivaldne omastamine nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Seda asus määratlema Freud 1931. aastal, Fromm jätkas tema tööd ning meie teame tänu neile, mislaadi nabanööride lõikamine käib.
1955. aastal kirjutas Boris Kõrver muusika ja Ardi Liives sõnad Vanemuise teatri operetile „Ainult unistus“.
Vikerkaaretagune Helend Peep laulis aastakümnete jooksul mitmete põlvkondade alateadvusse kohu(s)tava süüdistamise ja enesehaletsuse ülemlaulu. Andero Ermel kinnistas selle märterliku ballaadi lõplikult, olles ise kõigist meie artistidest kõige orgaanilisemalt Elon Muski sarnane. Iga kokkusattumus on teatavasti märgiline!

Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.

Nartsissistid on kaunid isendid, kelle eelistatavateks ametiteks on politseinik, inkasso, kohtunik ja artist ning kelle seas on päris pirakas protsent LGBT-inimesi vaguralt virilatest homoseksuaalidest sõjakate dräägideni.
Nagu näitab peavalumeedias üha korratav kampaaniavideo www.kiusamine.ee Priit Võigemasti esituses, tehakse ilusad hinged põlvkondhaaval erinevatel meetoditel katki. Kiusajad ja psühhoterroristid on ise kiusamist ja terrorit kogenud ohvrid, kes ise lõhututena seda mustrit veelgi võimendades edasi kannavad.
Tänased nartsissistide p(r)uugitud on sõna otseses mõttes Stalini lehmad. Sofi Oksaneni romaani pealkirjast tuntud tiitel kehtib nii sotsiaalpoliitilisel tasandil „vennasrahvast“ oma verega toitnud eestlaste kui nende rikutud psüühikaga järglaste kohta. Siberisse küüditatud ja/või isamaal dissidentidena kotitud inimesed kasvatasid katkistena katkiseid järglasi, kes teevad kõik, kes neid armastavad, katki, suutmata ise kedagi armastada ega millelegi pühenduda.
Purustatud psüühikaga emad sunnivad poegi oma unistust elama, adumata: sellest sundusest enamus lapsi terve hingeeluga välja ei poegi. Sulevad järgmisteks egomaniakkideks sirgunutena ema ja naise ning ka oma laste poegi. Nartsissistide taastootmise ahelale ei saa paraku öelda: „Ära poegi!“
Antiikmütoloogiline kaunismees Narcissos imetles iseenese peegeldust veepinnal. Psühhiaatrilise haigusena ilmnev eneseimetlus peidab õielehtede vahel piinlikku saladust nagu putukat: nartsissist ei armasta iseennast. Ta vallandab üleväärsusena avalduva alaväärsuse ahelreaktsiooni, kuna näeb tapvalt kadedana kõigis teistes seda, mis-kes ta ise iial olla ei suuda. Võõrasõel ja kahjuisal on lihtne elektri-kedervarre-varingute-mürkidega jupphaaval või pauguga tappa.
Nõnda rikub Ingmar Bergmanni „Fanny ja Alexandri“ piiskop peategelase lapsepõlve. Nii kõrvaldab Victor Hugo kurbloos „Jumalaema kirik Pariisis“ preester Claude Frollo konkurendi – aga ka ihaldatu. Ei saa mina, ärgu saagu keegi teine ka – koer heintel: ise ei söö ja teisele ei anna.
Enamus haigeid lillekesi arvab, et on gurud ja šamaanid. Ainsad, kes neid maandada ja kuundada, kahjutustada ja pareerida suudavad, on sigma ehk superempaadid ning loomulikult peavad egohaiged iseennast nendeks. Nii tappiski kade Salieri Mozarti…
Kui egotrippijate hämmastavalt arvuka armeega kokku sattuval indiviidil pole õnne olla sigma empaat, oletab temakene ekslikult, et suudab nartissisti päästa. See ei tähenda, et kahjur on juba hävitanud eelmiste päästjate energia, raha, armastuse, keha – ikka arvab naiivitar, et tema armastus suudab kõike.
Maailm on täis tublisid tädisid – harvem ka onusid – kes elavad nartsissisti elu ja unistust. Egoebard ise töötab kadedalt oma ohvrile vastu, jagades ümber ja purustades tema tööriistad, kodu ja kondid. Nartsissist ei loo iial midagi, ei pea lubadusi ega töökohti ning harval heal juhul on vähemasti naljakas, nagu Jack Nicholson ja Robert de Niro oma groteskseid rolle sooritades.
Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ nimitegelane kardab, et kõik näevad tema vananemist. „Shreki“ prints – nagu enamus ebaprintsidest – loodab, et kõik näevad. Me kõik elamegi libaprintside elu iseenese pühendumiste arvel. Meilt võetakse enesestmõistetavalt teeneid ja kingitusi – neid armulikult vastu võttes põlastavad haiged egod täitmatute Karlssonitena: „Ma ise oleksin palju parema ostnud…“
Hirmunu hirmutab, täitmatu täidab ümbruskonna hindamatute lillede ja tapvate kingitustega, millega käestlibisev ohver tagasi osta.
Psühhopaatia ja maaniad rulluvad pahatihti tsunamina koos alko-narko-tablettide kuritarvitamisega. Lisaks on antisotsiaalidel-sotsiopaatidel enamasti ka gluteeni, valge suhkru ja piimavalgu talumatus, millest hoolimata nad just neid mürke oma vatsa vohmivad ning seejärel psühhoosis põrgulistena naisi ja lapsi klohmivad.
Sümptomite lipulaev on liiderlikkus – kes siis Casanovat ja Don Juani (Giovannit) ei teaks. Moliére´i hurmavad naistenoppijad võtavad-jätavad neitseid ning Mozart on sellest rüvetamisest midagi elegantselt vallatut komponeerinud.
Kui aga naine sama teeb, on ta nii ühiskondlike suhtumiste kui kirjandusteoste silmis ja sõnas lihtsalt lits.

Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa…
Me kõik oleme mõne isiku puhul kujutlenud: mina suudan ta päästa. Kui ei suutnud ning ellujäämise instinkt sunnib põgenema – ja enamasti vajab seejärel ka pikka teraapia-protsessi – on meil sageli otsa ees või õla peal värske silt. Liilia.
Järelikult kurtisaan, konkubiin, hoor, prostituut, lirva, libu, lita, hatt või lihtsalt lits.
Honore de Balzaci „Liilia orus“ kujutab naist kui pühakut ja armukest. La Traviata Violetta – kannikese! – sümbol on liilia ning teatriloožis annab ta enda ees lebava lillekimbu värvivalikuga teada, kas ta on saadaval või on tal mõjuvad põhjused täna mitte töötada. Meie seostame tänini pahaaimamatuid lilli müüdava „armastusega“.

Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!

Encyclopedia Britannica:
„Need, kes lugesid kuulsat Alexandre Dumas’ romaani “Kolm musketäri”, mäletavad, et häbiväärne jälg oli Milady kehal, nimelt liilia mark tema õlal. Prantsusmaal oli sellel lillel eriline tähendus. Fakt on see, et frankide kuningas Clovis I Merovingian (r. 481 – 511) hakkas tunnistama kristlust ja legendi järgi kinkis ingel talle kuldse liilia.liiliad oma vapil peavad olema lahke, õiglane ja aus…”
Keskajal sai liiliast Prantsusmaa ja kuningriigi embleem. Kuningas Louis VII (valitses 1137–1180) kandis selle lille kujutisega kilpi. Fleur de Lys (Fleur de Lys) – nn kollane liilia, mida kujutati Prantsusmaa vapil Kapeti ja Bourbonide all. Kui legendaarne Jeanne of Arc oli päästmas oma kodumaist Orleansi vaenlaste eest ja kohtus veel kroonimata Charles VII-ga, anti talle kuninga võimu sümboliks kuldsete liiliatega etalon. See üllas taim oli esindatud selliste linnade käe all nagu Wiesbaden, Daugavpils, Detroit, New Orleans, Firenze, Turu.
„Aga kuidas on naisega?! Halasta, jumal!
Hobune kukkus hetke kuumuses kokku!
Ja krahv hinge kergendamiseks rebib riide õlalt
ja kleit hiilib õlgadelt, ja õlal mark põleb!
Timukas oli meister ja nüüd – seal õitseb liilia!“
Tänapäeval on ülimalt moes kanda tätoveeringut kehale eneseväljenduse, süsteemivastase mässu märgiks, naha ebatäiuslikkuse varjamiseks. Bränding või tätoveerimine inimkehale on tuntud juba iidsetest aegadest, mil meistrid oma orje markeerisid. Ja keskajal „märgistati“ kambüüsidel töötavaid süüdimõistetuid, mida võis põgenemisel „rahvahulk“ ära tunda. Esimeses maailmasõjas häbimärgistati desertööre, kodusõja ajal valgeid kommuniste, Teises maailmasõjas peksis gestaapo koonduslaagri vangide kehal välja individuaalse numbri.“
Kes ellu jäi, teisenes uue põlvkonna vampiiriks. Olenemata rahvusest ja planeedistki, on egotsentrik patoloogiliselt eraklik. Kuna ta ei armasta, pole tema elus mitte kedagi peale mõrase iseenese. Ta on printsess herneteral ka 50aastase rasvunud mehena. Emad aga jumaldavad invaliidideks üha järgmisi Tuhkatriinusid orjastavaid, Lumivalgekesi ja uinuvaid kaunitare mürgitavaid võõrasõdesid. Kes muu kui egomaniakk on ju ka kaunitari ja koletise armastusloo väliselt imeilus Gaston.
Exupéry „Väikese printsi“ storitellingu Roos on vähemasti ausalt nartsissistlik. Prints põgeneb eneseohverduse paradoksaalsest mugavusstsoonist. Vähemasti ei imetle üheainsa roosi aia kuninganna, kuidas tema seksib ja situb – ta on erandlikult aus erand. Kõik, kes me ego(t)iste teenindame, väsime lakkamatust tarbimisest ja rünnakutest, alandamisest ja pisendamisest ning oleme pärast põgenemist surnud või pikal tervenemisteekonnal. Veel kuid ja aastaid pelgame, et kusagil roos varitseb roos nagu vaenlane tagalas: teab, kuidas kõige valusamalt lüüa, et meid taas ja taas ära süüa ja maha müüa. Keha reageerib sellega, et ohvri kannikesel õitseb hoiatav roos.
Terapeut Heino Mart „Vatsla Vanapagan“ Laisk, haavatud tervendaja:
„Nartsissism võib olla nii ennast imetlev kui ennast tümitav. Seda viimast ei osata enamasti nartsissistina määratleda, sest tegu on ennast ohverdava inimesega. See ohverdus on siiski illusoorne ja nartsissismiga seob neid see, et pilk on pööratud endale. Ennast imetleva nartussistiga on suhtes ennast tümitav nartsissist. See enese tümitamine on sisuliselt enesehaletsus ja sellistelt inimestelt pärinevad laused nagu „tee head, saad… vastu pead“ jmt. Partnerid on alati teineteise väärilised, aga pahupooled. St sarnase traumaga, aga vastupidise toimetulekumehhanismiga. Ka ennest imetlev nartsissist on väga madala enesehinnanguga. Nartsissisti tuum on alati mäda.“
Õnneks on korraga ja kordamööda vabaks murdvate õhku astuvate ohvrite jaoks olemas vähemalt üksteist ekstra meile mõeldud Youtube’i kanalit ning üksteist ja meid väestamas on ka Sadhguru, Ralf Smart jt just praegu lilleteemadel arutlevad teejuhid.

Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …

Kes on meie kirjanduse suurim hulkur, kes on kõigile teistelegi trubaduuridele andnud ametinimetuse Nipernaadi? Tema on stooriteller, tervendav rändempaat, kelle sõna väest saab tõstetud iga temake, keda kirjaniku maagia puudutab. Ta ei peta oma naist ega rüveta ainsatki kõnetatut, suunab nad varem märkamata radadele, lehmade ligi ja vabadusse – alati ilmtingimata tingimatusse armastusse.

Suur lilleaed ümber väikse maja… Meil teiega on vaja vabastada ka süütud lilled sümbolite needusest. Sel aastal kevad tuleb teisiti, tiutiu ja teisiti! Henrik Visnapuu.

Toimeta robottõlge eestikeelseks eesti keeleks!

Maria Stanimirova:
LÕIKA OMA MÜRGIST PERELIIGE.
See on äärmiselt raske, kuid mõnikord vajalik terveneda.
Armastage neid, kuid hoidke eemale, kui nad enam kokku ei tule, kõik emad ja isad ei armasta ja kaitse, mõned võitlevad ainult oma isiklike ideaalide eest, on peresid, kes on nii kuritarvitavad ja kahjulikud, et kaugusest saab ainus vaenlane
On sugulasi, kes reedavad, varastavad,räägivad halba,klatšivad ja kadestavad meid,on sugulasi,kes tahavad näha sind heana, kuid ei taha sind kunagi paremini näha kui nemad,kes kogunevad sinust halba rääkima ja lohutavad ennast, jättes sind filmist halva mulje diskrediteeri sind, arvates, et nad on sel moel sinust paremad.
On perekondi, kes jäävad meiega ainult siis, kui see on neile mugav, ja et jätkata meid ühendava vere nimel kasutamist, oluline on mõelda, lõpetame pere, paaride, vanemate, vendade ja õdede romantiseerimise, peame kasvama, arenema,
ravida… sea piirid.
Me peame nägema oma puu varju, tumedat poolt ja omama võimu, et pääseda sellest, mis meile haiget tegi, peame olema meie prioriteet ja lõpetama kannatuse sugulaste käes, kes ainult varastavad meie energiat, kõik, kes hoolivad oma elust, tunnevad neid ära, kuid ei saa osa nende haavadest, nende vihast, nende hülgamine, nende silmakirjalikkus, nende manipuleerimine.

Lingid:
Narcissist Exposed
https://www.youtube.com/@NarcsExposed
Empaths Refuge
https://www.youtube.com/@empathsrefuge
Behind the Sciene
https://www.youtube.com/@BehindTheScienceTV
Slightly Better
https://www.youtube.com/@SlightlyBetter
Narcissists’ Adversaries
https://www.youtube.com/@NarcissistsAdversaries
The Royal We
https://www.youtube.com/@TheRoyalWe
Discover Empaths
https://www.youtube.com/@discoverempaths/featured

Loe eestikeelne psühholoogi tekst läbi. Märgi tekstis, millised loetletud omadustest on Sulle tuttavad 1) iseenda juures 2) lähedaste juures:
Kas Sina tead, kes on nartsissist ja kuidas Sa võid enesele teadmata olla kahjulikus suhtes?
Grete Kald
Me oleme kõik ühel või teisel viisil nartsissismiga kokku puutunud ja aina enam tuleb antud teema esile ka kliendikohtumistel. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud minimaalne ja see pole Sind mõjutanud, oled õnnega koos. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud pikema perioodi vältel – olles lähedases suhtes partnerina, sõbrana, pereliikmena, kolleegina jne. – siis võib Sinu teadmata juhtuda see, et Sinu vaimne tervis saab kannatada. See tähendab, et oled vaimse vägivalla ohver ja Sul võib olla trauma, mis mõjutab Sinu igapäevaelu ja suhete kvaliteeti.
Lähedane suhe nartsissistiga muudab Sinu maailma kõige manipuleerivamal ja varjatumal moel. Sa oled andja ja tema on võtja. Nii lihtne see ongi.
Nartsissistliku inimese käitumise tunnused on järgmised:
1. Nartsissistil puudub empaatiavõime. Tal on oluline võita ja allutada! Tema moto on: „Minu arvamus on ainuõige ja kõik toimub ainult minu moodi, minu jaoks.“
2. Tavapärane on äkkviha, jonni- ja mossitamise hood. Eesmärgiks on panna ohver enda pilli järgi tantsima, et temal endal hakkaks parem.
3. Ta koondab oma ellu inimesed, kes teda teenivad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kõik toimub nartsissisti järgi.
4. Nartsissist liigub kiiresti ühest suhtest teise. Ta väldib üksinda olemist. Ta teeb kõik selleks, et ohver/partner „konksu“ otsa saada. Ta katab suhte alguses kõik partneri vajadused ning on veetlev, enesekindel ja imetlusväärne. Partnerile tundub ta ideaalne kaaslane ning avab ennast talle täielikult.
5. Kui keegi tema teenistusest lahkub, siis saab lahkuja selle eest karistada ning piinamine võib olla pikaaegne ja valulik.
6. Nartsissist hoiab endised partnerid konksu otsas, juhuks kui hetke partner peaks lahkuma. Talle on oluline inimesi omada, mitte  neid armastada.
7. Nartsissist karistab ja kiusab ka raha ja/või ühiste laste kaudu.
8. Nartsissist valetab patoloogiliselt – inimene valetab, samas arvates enda jutu olevat tõesena.
9. Ta tekitab konflikti olukordades, kus täiskasvanulik inimene seda ei teeks.
10. Ta on ühel hetkel armastav ja hooliv ning järgmisel hetkel tõrjuv, ründav ja ähvardav. Näiteks taolised laused emotsionaalsest kõikumisest „Sa oled mu elu armastus“ ja „ Mul on sinuta parem“.
11. Nartssissist võib käituda nii, nagu Sind poleks olemas. Samas järgmisel hetkel on ta veetlev ja särav – alati just nii, nagu see on talle sobilik ning vajalik.
12. Ta kasutab ära ohvri haavatavaid olukordi tema enda vastu. Nartsissist on teadlik ohvri hirmudest olla tõrjutud ja eemale lükatud, seega nartsissist ähvardab pidevalt ohvrit ära minemisega, et saavutada enda tahe. Naisel või mehel tekitab selline olukord emotsionaalset valu ja süvendab „mitte piisavuse“ tunnet. Nartsissist tekitab seda tunnet ohvris pidevalt. Sellele järgneb ka ohvri süüdistamine iseenda käitumises. Näiteks ütleb nartsissist ohvrile: „Sa lihtsalt kujutad seda ette, oled ebakindel, armukade ja rumal“. Ta paneb ohvri uskuma, et probleem on temas.
13. Nartsissist ei suuda olla haavatav, siiras, aus ega oska arutada probleeme ratsionaalselt. Isegi kui probleem võib olla lahendatud, siis aruteludes toimub süüdistamine edasi.
14. Nartsissisti eesmärk on ohvrit emotsionaalselt pidevalt karistada. Ükskõik kui palju ohver ka ei vabandaks, nartsissist toob vana asja pidevalt esile, sooviga panna ohvrit end süüdi tundma.
Kui tunned enda suhte mingis punktis ära, siis tea, et Sa ei pea kannatama!
Märka, kas tunned end suhtes vabalt, või toimub kõik kellegi teise järgi?
Pärast nartsissistlikus suhtes olemist on oluline leida taas üles enda päris olemus ning vabaneda allasurutusest.
Nartsissistlikus suhtes leiad tihti ennast tundmas….
Ebapiisavana;
Ülipüüdlikuna teha kõik nii, et olla nartsissisti meele järgi;
Hirmununa;
Et, sinu tunded pole olulised;
Süütunnet;
Segadust;
Endas kahtlevana;
Depressioonis;
Ennast alla suruvate mõtetega;
Alandust;
Jõuetuna, pole motivatsiooni ega tahet enda plaane ellu viia;
Ennast saboteerivalt;
Lootusetult;
Sundmõtetega;
Et on raske ennast kehtestada;
Et oled iseenda vajadused tahaplaanile jätnud;
Sõltuvana tema tujudest ja olekust;
Et soovid teda aidata ja parandada;
Et ei tunne ennast iseendana ja meenutad, kui tundsid end kunagi õnnelikuna ja iseendana;
Kontrollituna;
Mitte mõistetuna;
Et kui teistel on hea, siis on sinul ka hea.
Nartsissitliku ja vaimse vägivalla all kannatanud mehed ja naised vajavad toetust ja teraapiat, et saada taas iseendaks ning tunda edu, rõõmu, eluterveid suhteid.
Kui Sa oled olnud piisavalt tugev, et kannatada valu ja allasurutuse käes, siis oled Sa piisavalt tugev ka, et see kannatus lõpetada ning sealt välja tulla! Kui Sinu valik on olnud siiani suhtes kannatada, siis Sa saad valida uuesti – lasta lahti vanast ja valida õnn, hoolivus, armastus, soojus, siirus!
 
Grete Kald Psühhoteraapia
www.gretekald.com – www.holistika.ee

Tutvu www.wikipedia.com artikliga, mis sobib ühtlasi samuti tsitaatide allikaks ning kirjuta kirjand nartsissismist sinus ja nartsissistidest sinu elus.

Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire.
Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga “Zur Einführung des Nartsissmus” (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks. Tema tööd jätkas Erich Fromm. Mõiste “nartsissistlik isiksushäire” võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.
Nartsissistlikule iseloomuhäirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks. Iseloomulik on suur tunnustuse (nartsissistliku kinnituse) ootus. Nartsissistid tegelevad enamasti liiga palju teistele mulje jätmisega ja imetluse esilekutsumisega, aga teistele annavad vähe emotsionaalset soojust.
Psühhiaatriliste diagnooside DSM-klassifikatsiooniregistrisse kanti häire 1980. aastal. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla “muud spetsiifilised isiksushäired” – diagnoosikood F60.8.
Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest.
Häire avaldumine
Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele.
DSM-IV kriteeriumid
DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit:
inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
nõuab rõhutatult enda imetlemist;
usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
empaatiavõime puudumine;
on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
käitub üleolevalt ja häbenematult.
Milloni alatüübid
Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:
“Põhimõttelage nartsissist” (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
“Elitaristlik nartsissist” (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
“Armuihaline nartsissist” (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
“Kompensatoorne nartsissist” (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.
Ravi
Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral.
Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk.

Murutari metoodika on mõeldud pidevaks õnnestavaks keele, mõtteloo ning selle kirjandusliku-kunstilise väljenduse omandamiseks. Soovin kutsuda õppijad vabadel hetkedel rõõmsa elevusega tekstidesse – mänguliselt ja elamuslikult avastama ning edasi mõtlema. Aga ka ise kirjutamiseks julgustust koguma ja kogema.
Olen kirjutanud õppematerjalid, mis lähtuvad eesti keele ja kirjanduse õppekavadest. Hõlman kohustuliku kirjanduse ja eesti keele kursused eesmärgiga õpetada mõtlemist, tervikpilti ja enese väljendamist võimalikult väheste kirjavigadega.
Minu materjalid on Moodle’is minu sahtlis ja iga klassi sahtlis.
Sinna viivad Tahvlisse pandud lingid – Tahvel on päevik – jälgige!!!
Minu sahtlis on pidevalt üleval kõik materjalid.
Võtit ma Sinu eest ei peida – Sa ju ei võta endalt lahendamise ning pärast kontrollimise rõõmu.
Sinu kursuse sahtlisse panen igal nädalal ühe kirjanduse ja ühe eesti keele ülesande. Eesti keele ülesannetele lisaks saad lugeda opiq.ee keskkonnas olevat vastavat materjali.
Hindamiseks tagasi soovin õppematerjalide lõpus olevate küsimuste vastuseid: täislausega, vähemalt 50 – soovitavalt 100 sõna.
Neist vastustest näen õpilase tervikpildi kujunemist ja kirjaoskuse arenemist ning riigieksam saab olema lihtne ja ilus ühissooritus.
Igal nädalal panen pärast tähtaja kukkumist ülesannete juurde võtme. See on enesekontrolliks. Sa õpid enda jaoks!
NB! Palun ära satu tähtaja pärast paanikasse – teed siis, kui päriselt saad – me ei ole siia kogunenud üksteise vägistamiseks: kui teed omas tempos, teed väga hästi!
Hinnete saamiseks kirjutad igas kuus ühe – trimestris kolm – kirjandit. Tead küll: pealkiri – sissejuhatus – teemaarendus (sinu mõtted, näited elust, tsitaadid) – lõppsõna.
Riigieksamil oodatakse arutlevaks kirjandiks vähemalt 400 õigesti kirjutatud sõna. Üht ja sama mõtet me ei keeruta ja tühjuses ei vahuta – oleme arukad isiksused!
NB! Kui mõni kirjanditeema ei kõneta üldse või on mingid isiklikud probleemid, mis takistavad selle teemaga tegelemast, vali asemele kas oma vaba teema või midagi õppematerjalide valimikust.
Käe ja meele soojas hoidmiseks soovitan blogi pidada. Eelkõige iseenda jaoks: see on inventuur, teraapia, ekspressioon – ja kõik teised toredad võõrsõnad.
Paljude kaunite kohtumisteni!
Olen alati inimese poolt.
Kati Murutar

Küünlad pühadele õdedele Tartu rahu mälestuseks
1) loe tekstid, vasta nende lõpus olevatele küsimustele 2) toimeta robottõlge
Ehkki iga päev on püha, on mõnel kalendripäeval mitu püha. 2. veebruar on eestlaste rahvakalendris küünlapäev ehk naiste püha.
Tsiteerigem www.folklore.ee – d:
„Küünlapäev, 2. veebruar (Lääne-Eestis nimetati seda pudrupäevaks), oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Sel päeval keedeti rituaalseid toite, nagu tanguputru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad küünlapäeval tehtud küünlad heledalt.
Selle päevaga lõppes kesktalve periood ja lõppesid ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks. Saartel, Lääne-Eestis ja paiguti ka põhja aladel nimetati küünlapäeva viimaseks jõulupühaks. Saaremaal ja Läänemaal hoiti jõuluõllest üks ankur küünlapäevaks, ühtlasi söödi ka jõulutoite, kas jõulust ülejäänuid või jõulutoitude sarnaseid. Kohati toodi õledki tuppa.
Naiste püha on levinud Läänemaal, ka Harjumaal (Risti, Rapla, Kose khk), Paide, Sangaste khk. Tavaliselt oli mokalaat teenijate kauplemine kõrtsis. Naiste püha osas on küünlapäeval sarnasust vastlapäevaga.“
Naised läksid sel päeval meeste asemel kõrtsi ning mehed tegid nende eest kodus nn naiste tööd ära. Ent nii kõrtsi kui teistesse taludesse mokalaata pidama minnes olid nad ka seal asja pärast: uueks hooajaks töökäsi otsisid, leidsid ja kauplesid.
Kui meie jaoks on küünla kahemõttelise tähenduse allikas eelkõige filmi „Viimne reliikvia“ stseen küünaldest pühadele õdedele, siis rahvusvahelist publikut kõnetab pigem teos „Lõputu küünlapäev“, mida kaasa kogedes võib aimata, kui õudne on igavesti igal hommikul 2. veebruaril ärgata, ilma et ühelgi meetodil isegi surra saaks.
Küünlaid seostame talviste pühade, kiriku ja kalmistuga. Esoteerika kauplustes ja kodudes on käsitööküünlad üsna tavaline toode. Soomeugri rahvastest kõige täpsemalt on pühade küünalde olemust kirjeldatud mordvalaste näitel.
„Igal mordva kogukonnal (keskmiselt 10-30 peret ühest suguvõsast) oli kaks, hilisemal ajal üks omavalmistatud tömpi suhkrupead meenutav vahast hõimuküünal. Varasemal ajal kasutati rohkem nn keremeti ehk palvuseküünalt (mdM keremed’ shtatol – keremet’ ’palvuskoht’). Ersad süütasid oma esiisade küünla (mdE at’an’ shtatol) esimesel lihavõttepühal. Küünal sümboliseeris elu, hõimu ja viljakust. Umbes poole meetri kõrguse küünla keskele seoti tavaliselt valge rätik. Pärast 20-30 minutit kestnud palvust lisati küünlale tema suuruse säilitamiseks vahatükikesi. Hiljuti mehele läinud tüdrukud kinkisid küünlale (st sidusid küünla ümber) valge rätiku.
Kogukonna liikmed hoidsid küünalt kordamööda aastaringselt aidas erilises jalakakoorest tehtud korvis – tuppa toodi see alles enne palvust. Püha küünal süüdati kord aastas palvuspäeval. Muul ajal ei tohtinud teda vaadata ega puudutada. Küünla rahu rikkumine muul ajal võis tõmmata küünla viha süüdlase või ka terve kogukonna peale.
Suur küünlapalvus viidi läbi teisel suvistepühal või esimesel lihavõttepühade järgsel pühapäeval selles majas, kus küünalt hoiti. Mõnes külas tohtisid küünlapalvusel viibida vaid naised. Enne palvust kummardati küünlale kolm korda. Vanem naine alustas palvust teatega, et tavand viiakse läbi küünla auks ning pöördus kogukonna nimel küünla poole palvega anda inimestele tervist, head viljasaaki ja loomade sigivust, samuti kaitsta kodu tulekahjude ja muude õnnetuste eest. Pärast palvuse lõppu kummardasid kohalolijad uuesti ja suudlesid küünalt. Mehed kõrvetasid küünlaleegiga juukseid laubal, naised aga meelekohal.
Palvuse läbiviijale anti raha ja kangatükke. Palvuse juht mässis iga riidetüki mitu korda ümber küünla ja palus iga palvusel osaleja nimel küünlalt erinevaid hüvesid. Pärast palvust kustutati küünal kaljaga ja istuti sööma. Enne loojangut viidi küünal järgmisse majja hoiule. Küünla teise majja viimisel ratsutati kaksiratsa hobuseid kujutavatel ehitud keppidel.
Kepid, millega väravatele koputades inimesi palvusele oli kutsutud, visati jõkke või tiiki. Põhja vajunud keppi peeti halvaks endeks.
Kirikuküünlaid kasutati pulma- ja matusekombestikus ning ravimisel. Kalmistul põletatud küünla tükiga raviti hambavalu. Kaitsmaks kodu tulekahju ja muu õnnetuse eest käidi lihavõttelaupäeva öösel küünla, leiva ja ikooniga kogu maja läbi.“
1. Millised tähtpäevad on 2. veebruaril?
2. Kirjelda küünlapäeva tähistamise traditsioone.
3. Millised privileegid olid – on – sel päeval naistel?
4. Filmide „Viimne reliikvia“ ja „Lõputu küünlapäev“ metafoorid.
5. Küünlariituse traditsioonid mordva ja ersa näitel – võta lühidalt kokku!

Tartu rahu
Loe tekst läbi ja vasta selle lõpus olevatele küsimustele!
Tartu rahu e rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti pärast keerulisi läbirääkimisi 2. veebruaril 1920 Tartus. Leping lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja ning oli esimeseks suureks saavutuseks noore Eesti riigi välissuhtluses. Leping määras ära Eesti idapiiri ning selles tunnustas Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks Eesti Vabariigi iseseisvust. Samuti avas see Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina. Lepingu ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Lepingu järgi tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes vabatahtlikult “igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Tartu rahu oli ühtlasi esimene Nõukogude valitsust tunnustanud rahvusvaheline akt. Riikide vahel seati sisse diplomaatilised suhted.
Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks sellisena, et Eestile kuulusid ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Sellisel kujul püsis piir 1940. aastani.
Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud vara ning Eesti sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla.
Rahulepingu järgi oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda. Lepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast (Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast).
Eesti poolt kirjutasid rahulepingule alla Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman ja kindralmajor Jaan Soots. Venemaa poolt andsid allkirja Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liige Issidor Gukovski.
Eesti rahuleping Nõukogude Venemaaga oli esimene rahvusvaheline akt, kus kasutati sõnaselgelt rahvuse enesemääramise mõistet. Nii Tartu rahuleping kui selle eeskujul sõnastatud lepingud Venemaa ja tema teiste läänenaabritega (Leedu, Läti, Soome ja Poola) kujutasid enesest seetõttu olulist sammu rahvaste enesemääramisõiguse saamisel rahvusvahelise õiguse osaks.
Olgugi et juba enne Tartu rahulepingut olid meil mitmete riikidega diplomaatilised suhted de facto, siis pärast seda sai Eesti ametlikult võtta sisse oma koha rahvusvahelises kogukonnas. Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920 ja Vabadussõja lõpp avas Eestile tee laialdasele rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina.
Kuna 1991. aastal oli Eesti riikliku iseseisvuse veretu taastamine elu ja surma küsimus, tehti laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja lõpus mööndusi: Petseri jäi venelastele – nagu jaapanlaste Kuriilid, soomlaste Karjala, sakslaste Köningsberg…
Ukraina vabadussõja lõppedes on aeg maailmakaart õiglaseks, ajaloolisi lepinguid järgivaks korrastada – Krimm Ukrainale eelkõige!
1. Millal, miks ja milliste riikide vahel kehtestati Tartu rahu?
2. Võta lühidalt kokku Eesti omariiklust tagavad ja kinnitavad punktid, millele alla kirjutati.
3. Kuhu kadusid mitmed Tartu rahulepingu punktid ja osa Eesti riigi territooriumist aastal 1991?

„Viimne reliikvia“ – https://www.youtube.com/watch?v=lhpYfg-Yw5A
„Lõputu küünlapäev“ – https://www.youtube.com/watch?v=WBgfuoie9EM
Elton John – „Candle in the wind“ – kirjutatud Marilyn Monroe’le, mängitud printsess Diana matustel kui „Goodbye England’s Rose“ – https://www.youtube.com/watch?v=1o9rLDCfO6o

Hispaania parfüümid kirjanike nimega
Toimeta robottõlge eestikeelseks!

Kõigile meile, kellele kirjandus meeldib, on sageli peaaegu võimatu vältida selliste toodete ostmist, mis küll on raamatud, kuid on nendega väga seotud. Nagu mida me saaksime öelda? Noh, lihtsast ja odavast järjehoidja üles erikollektsioonid, piiratud ja väga kallid meie lemmikraamatud vanad kirjutusmasinad o originaalsed riiulid meie kodu jaoks.
See on juhtum 3 kirjanduslõhnaga toodet mida soovite tänasest saada, soovitame seda selles artiklis. Kõik 3 pole odavad, me juba hoiatasime teid, kuid need on seda väärt … Eriti üks, mida mul on olnud rõõm “nuusutada” ja nii nad seda propageerivad
1 Parfüüm ‘Bibliothèque’
2 Küünal ‘L’oeil du Poète’
3 Küünlad raamatu või teie lemmikautori lõhnaga
Neid on Jane Austeni, ning Edgar Allan Poe, ning Charles Dickens kuni Mark Twain teiste seas … Need on palju odavamad kui eelmised, kuna nad on läheduses USA dollari 21 umbes, aga kuidas lõhnab näiteks Jane Austen? Uudishimu saab! Ma ei tea sinust … Nad on pärit pood paddyvaha, juhul kui soovite neil silma peal hoida.
See allkirja parfüüm Byredo see on kõike muud kui odav. Selle 100 ml pudel maksab 160 eurot umbes, kuid ainult mõne tilga tilgutades jõuab see vana raamatukogu tüüpiliste vanade raamatute olemuseni … Kõige hullem on selle uudise juures mitte ainult selle hind, vaid ka piiratud pakkumine, nii et üle Aeg, see aroom lakkab tegemast.
Neile, kes ei saa seda parfüümi osta, öelge neile, et neil on ka see lõhn sees küünla formaat ja mõnevõrra taskukohasema hinnaga: 55 eurot.
Küünal ‘L’oeil du Poète’

Nad ütlevad, et paljud luuletajad ja teised kirjanikud lasevad end lilleaedades ja terrassidel muusade kätte saada. See küünal sümboliseerib seda: värske ja lillelise lõhnaga, mis müüjate sõnul täidab teid lisaks valgusele ka fantaasia ja algatuse, mille peate kirjutama …Selle alghind on 48 eurot ja teie allkiri on Diptihh.
Mida neist toodetest arvate? Kas te ostaksite midagi?

ÜKS LUGU – Kaidi Karilaid
1) Toimeta tekst! 2) Kirjuta oma isiklikust suhtest küünalde ja elava tulega!
Ühel päeval ütles tikk küünlale:
– Täna ma panen su põlema’
– Oh ei! – ütles küünal. Kas sa ei näe, et kui sa mind põlema paned, on mu päevad loetud
Ära tee nii kurja asja…
– Nii et sa tahad kogu oma elu selliseks jääda? Kõva, külm ja särata?
Küünal vastas tikule :
– Aga kas pead mind põlema panema? See on pagana valus ja kulutab kogu mu jõu- sosistas küünal.
Tikk vastas :
– Sul on täiesti õigus! Aga see on meie missioon.
Sina ja mina oleme loodud seda tegema. See mida tikuna suudan, on liiga vähe. Minu leek on väike ja lühike. Aga kui ma oma leegi sulle edasi annan, täidan oma elu mõtte. Mind loodi just selleks: süüdata põlema. Sina oled juba küünal. Sinu ülesanne on särada. Kogu sinu valu ja energia muudetakse mõneks ajaks valguseks ja soojuseks.
Seda kuuldes vaatas küünal tikku, mis oli juba oma leegi lõpus, ja ütles:
– Palun süüta mind.
Ja nii tekitaski see ilusa leegi.
Nagu küünal, on ka meil vahel vaja läbi elada halbu kogemusi, kogeda vahel valu ja kannatusi, et ilmuks suurepäraseim, et saaksime särada . Ja tõsi on see, et vaikne meri ei tee häid meremehi. Parimad meremehed kasvavad tormistes vetes.
Minu isa oli meremees ja oii kuidas ta armastas kergusega lainetes lennelda oma kalapaadiga.
Nii et kui peate küünlakogemuse läbi elama, pidage meeles, et armastuse levitamine on kütus, mis hoiab meid põlemas. Kui sul pole jõudu olla valgus, otsi Õigluse Allikat, meie igavest allikat!
SA OLED MAAILMA VALGUS!

Maailmanaba monoloog

Murutar hakkab jälle mingeid komasid panema vä? Sina hakkad, musikene. Kui ei hakka, paneb Murutar sulle esimest korda hinde, mida päriselt väärt oled. Selles etteütluses kasutab õpetaja Sinu enese sõnavara ja esitleb sulle Sind, kes Sa pool aastat usaldust kuritarvitasid ja austuse ellimineerisid. Võtsid endale ainult õigused, mitte kohustused. Võimendasid erinevaid aineid pruukides nõmedust ja kurnasid oma kursuse intelligendid oimetuks ning peletasid intelligendid siit teistesse koolidesse.
Vanakooli õpetajate väljakannatamatute meetodite ühise üleelamise asemel langesid kursusekaaslaste kiusamisse. Sina ise ei mõtle kaasa ei siis, kui tegeleme kirjandusega ega sinu enese lemmiklaulude sõnu analüüsides. Kirjandite asemel paned paska, tossude kriuksudes ja toolide tärinal kuulutad kõigile: olen keset päeva justkui laksu all.
„Mina, mees, lõugan mõisa ees ja driftin parklas autode vahel – mida vittu, miks ma ei või? Kimun peldikus ja kohtlen daame nagu pihve, sest olen ju nii tore,“ römised.
Psühholoogiline staff on lihtne: kodus ja koolis varem katki tehtu lõhub nüüd teisi.
Sõprade leidmise asemel varjab oma laamendamise taga alakat. Tagajärjeks on täielik, aga seeeest süvenev üksindus – lits lugu, lilleke! Ise nii dekoratiivne isend – nagu nukuke lausa – tõmbab arenemise asemel alla ka teiste vaibi. Mast maas ja kumm tühi on poole aastaga nendel ka, kes tahtsid õppida.
Maailmanabad olnuksid ohjeldatavad kahe-kolme rühmana, eriti rämedad nartsissistid lausa väikeklassina. Nüüd käivad ka kõrgelt lennanud alla, sest madal sagedus nakkab ja tapab. Sulle ei meeldi kuulda ega kirjutada, et sina tegid koolist loomaaia ja rikkusid kaasteeliste tõusutee? Haise minema, kui ei meeldi! Nii sa ju äsja lahkunud kursusevennale ütlesid. Kõik tuleb tagasi, nii bumerang kui karma, kes on teatavasti bitch.
„Minge munni, ma ju rääkisin, et mul on kodus sitasti, põhikoolis kogesin kiusamist. Türa noh, mul on ärevushäire ja depressioon, loogiline, et igal nädalavahetusel end mällarisse joon. Mille üle ma lollakalt naeran või mida hoo ja hoobi vaheta mölisen? Ma ei mäleta, vahet pole, pappi ei ole ja käige kõik nahhui.
Kannatan kooli välja, et kusagil olla, kuni oma suure firma teen. Olen ilus ja eriline, vaadake kõik! Ütlesin ju, mind tehti lapsena katki, nüüd olen boss ja suck my dick! Ma lähen Eestist nagunii minema – sina mine üldse persse!
Tahtsid olla mu sõber, teejuht ja preester? Türa küll, me ei räägi sama keeltki ju! Anna suitsu, raisk! Savu sul gerondil nagunii pole, see on õpetajapalgaga kättesaamatu.
Ära nussi mu ajusid oma filosoofiaga – minuti pärast ei mäleta ma oma enesegi mõtteid. Ikkagi olen universumi direktor ja maailmanaba.
Mida fakki ma tänulik olema peaksin, et sina tingimatu armastuse märgiks mu puudumisi ja märkusi Tahvlisse ei märgi? Peeasi, et keegi emale ei räägi, mida ma teen siin. Sots käigu kanni, ei karda. Jätame tunni ära, lähme minema, putsi noh!“
Seal sa just oledki. Seal on põrsad ja meie rahval on väljend pärlite loopimise kohta sigade ette. Mida mõtleb Murutar, kui sina raiskad teda, iseennast ning kursusekaaslasi, kes tahaksid õppida ja areneda? Ka välja situtud pärl on pärl. Tänan tähelepanu eest, härrased!

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutas Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli storitellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ 2. osa kauamängiv veevärk. Tammsaare ja Sof Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutasid ja lavastasid Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning seni ületamata, kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatult naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme temaga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri järele. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka president osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.