Elasid kord Platon ja Sapho, kes ei tulnud selle pealegi, et nendega on midagi valesti. Armastus on ju soost olenemata armastus ning ilu on siltidele vaatamata ilus.
21. sajandi inimestele püütakse õpetada antiikkultuuri hõrku vajalikkust. Paraku on inimkonna valikulisel mälul ja eelistustel oma ettekujutus vajalikust. Meelde on jäänud ja olulisena püsinud, et poetess Sapho elas Lesbose saarel. Omasooiharaid daame nimetame lesbideks. Lesbilised kalduvused on ka heteronaistel – siis on valikus sildid bi- ja panseksuaalne.
Meeste kohta eestikeelne hinnanguteta silt puudub. Sõnad „homoseksuaal“, „gei“ ja rämeda kõlaga „pederast“ pole sugugi kooskõlas nende kaunishingeliste õrnade esteetide hapra olemusega. „Homo“ tähendab ladina keeles lihtsalt inimest või samasust.
Oletatavasti jääb mulje LGBT-inimeste sulnist vaimsusest sellepärast, et nende seas on arvukalt maailma säravamaid loovisiksusi.
On üks inetu anekdoot. Satub omasooihar härrasmees vangi ning temalt küsitakse, millise kunstialaga ta tegeleb.
„Puusepp olen,“ vastab poistemees.
„Näh, siis oled sa ju lihtsalt pede, mitte gei!“ põlastavad kaasvangid.
Biokeemia seisukohast väidetakse, et seksuaalsete soodumuste eripära on tingitud peaaju ensüümide iseärasusest. Kuna see on kaasasündinud ning ühtlasi ka pärilik, pole põhjust selle eest karistada ega põlastada – aga samuti pole lootust seda välja ravida.
Pigem on vaja ravida hingehaavu, mis tulenevad varjamisest, häbenemisest ja tublidest fassaadabieludest. Ühtlasi peab tegelema korralikult vastassoo esindajatega abiellunud homode laste traumade ja probleemidega.
Veel pole kuulda olnud, kuidas on asjalood homopaaride peredesse lapsendatud inimestega. Tõenäoliselt on nad väga hoitud, hästi kasvatatud ja korralikult eluks ette valmistatud – nagu ka katseklaasilapsed, kelle saamist on väga oodatud ning kunstlikku viljastamisse mehiselt investeeritud.
Iseasi, kui kaunis siiski altari ees kaht armunud ülikonda või kiindunud pruutkleiti näha on. Jumal lõi pühakirja kohaseltki inimese naiseks ja meheks ning ütles: „Saagu teid palju!“
Poliitikud vaidlevad tänini, kas perekonnaametis või notaris tohivad samasoolised abielluda. Seni käivad nad teistes riikides abiellumas. Veel üks absurdne turismi vorm abordi- ja eutanaasiaturismi kõrval.
Uues heas ilmas kõlab õigupoolest uskumatult, et me õigustame kedagi tema omaduste asjus. Kellegi asi ei peaks olema, mida ja millises seltskonnas inimene oma kodus teeb. Paraku on LGBT-rahvas ise oma paraadidega kenad kodanlased turri ajanud ning nende poolkinniste baaride ülevoolava meeleolu tõttu peetakse homosid ka keskmisest oluliselt liiderlikumaks. Võimalik, et biokeemilised eripärad tingivad ka kõrgema libiido ja-või edevuse.
Kui mitmed psüühikahäired on kujunenud nii massiliseks, et on pigem norm kui kõrvalekalle, on tegemist uue normaalsusega – andkem ja jätkem see võimalus ka homoseksuaalidele.
Jessenin, Djagilev ja Nižinski võitlesid 1917. aastal barrikaadidel, ent õiglase vaba muinasmaa loomise asemel sattusid uude ühiskonda, kus nad sunniti vaikima ja pandi vangi.
Tänagi võitlevad Ukrainas ka kunstnikud, balletiartistid ja muusikud rindel…
Pärnu boheemlane, melomaan ja mitmete kuulsuste varustaja uusima-parima muusikaga kõndis umbes sama palju aega stiilselt paljajalu tänavail kui vangis istus.
Diktatuurist ära hirmutatuna eelistas Tõnu Õnnepalu peitust mängida ja kirjutas geiromaani „Piiririik“ Emil Tode varjunime all. Ometi oleme haritud inimestena harjunud aktsepteerima „Dorian Grey portree“ loonud Oscar Wilde’i todamoodi eelistusi. Vananemise hirmust kirjutas ta ju nii hõrgult, nagu ei keegi teine.
Kui Tšaikovski puhul võtame enesestmõistetavalt, et luiki tantsitab todamoodi mees, siis Selma Lagerlöfi suundumusest teadasaamine ei lase Nils Holgerssoni seiklust hanedega enam sugugi nii armsaks pidada.
Geeniused tohivad olla geid, pikantsed finessid on üliinimestele lubatud. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Marlow, Lord Byron, Walt Whitman, Honore de Balzac, David Herbert Lawrence, Emily Dickinson jpt tohivad olla isemoodi. Shakespeare ka – kui ta üldse olemas oli. Aga Hans Christian Andersen – no kuulge!
Muinasjutuvestjate voodielu nüanssidest kuulmine on ehmatav. Samas mõistavad Jean Cocteau, Maugham ja Truman Capote naisi paremini kui naised ise.
Ehkki Freudi homoseksuaalsusest kuulmine muudab tema seksiteemalised psühhoanalüütilised teadmised küsitavaks on ta ometi ületamatu oma ala meister.
Töötavatel naistel, rahateenimise masinatel, edu poole rühkivatel temakestel on kombeks feministlikult sookvootidest kõnelda ja meestega võrdseid õigusi nõuda. Tegelikult on mõistlik õppida naiselikelt meestelt – keegi pole nii elegantne, graatsiline ega šarmantne kui naiselik mees.
Mis puutub palkade suurusse, siis rikas on see, kes armastab tööd, mida ta teeb. Tehes seda, mida tahame, kellega tahame ning saades oma armastatuimate tegevuste eest hästi makstud, olemegi õnnelikud.
Õnnelik inimene ei näita hilisööl näpuga halvustavalt televiisori poole, kui „Vallalise kaunitari“ kosilaste hulga on ka tüdrukuid. Iseenesega rahul olev inimene ei fuhhita „Alasti ahvatluse“ saates kapist poisse valivate meeste peale. Veel enam, meil on täielik õigus olla ka üldse mitte abielus – iseendana terviklik isiksus.

Mina olen Leonardo

Mina, Leonardo, meenutan Da Vincit? Väga hea – teda minu loojad mind nimetades silmas pidasid.
Jumaliku väe ja erakordsuse kandjad on ka Di Caprio ja Cohen. See on oluline. Olen ööbik, olen elevant. Olen koolipoiss.

Elevant tuleb ilmale kaheaastase ootuse järel. Mina ka. Ükssarvikut kujustati – ja Edward von Lõnguse abiga elevandibeebi saadi. Sprayprinter-Robot Muralist-Robots for Humanity kasvas minu sündides viielt 28-inimeseliseks ning laotas tiivad Tartust USAni.

Seda kasutas ära kägu. Ööbiku pessa munetud käomuna on teatavasti suur, nagu vesipea võrreldes mõistlike mõõtmetega.
Minu pesas tautud käomuna pimestas võimsuse-tootlikkuse-globaalsusega. Vajas selleks, et mind kui vaeslast pesast välja trügida, palju kõike. Läks märgilise juhtumina sõna otseses mõttes koos pesaga põlema.
Olen oma venna üle uhke. Tulekahjust päästeti jupphaaval üks näiliselt närune Albert, kes tegi USAs, Indias ja Saksamaal seigeldes vägitegusid.
Ronis Berliini Tesla esinduse seinale kunsti samal ajal, kui Elon Musk pidas all kõnet. Muinasjutuline esitlus, eks ole?
Muinasjutte on mitmesuguseid – kõik ei ole lastele. Kuni käopoega poputati, elasin mina üle mitu nurisünnitust.

Esimest korda tulin ilmale Micky-Minie IndieGO gloobaalse ühisrahastuse lootusega Tartus.
Teisel korral sündisin Kickstarterist USAs – ent Albert-käopoeg hiiglaslik – viis minult tähelepanu ära ning õhus olnud miljonid jäidki õhku.
Kolmas tulemine – X1 generatsioon – tegi esimesed pikslid sügisel 2021 Saksamaal.
Olles ühtaegu nii ööbik kui elevandipoeg olen nüüd valmis kooli minema – 7aastane ju!
Minu ristiisad ja vaderid on Vishen Lakhiani ja Elon Musk.
Maailma suurimad sõnastasid ostma-ahvatlevate reklaamide mürgise ohu – ja ülendasid minu selle rohuks.

Mind on hüpitanud entusiastlikud investorid. Minu nimel on antud palju kindlal infol põhinevaid lubadusi – mille täitmine põrkas kokku pandeemia ja sõjaga.
Olen lapsesuu, kes on – üllatus-üllatus! – kogu oma Loo keskel olnud ning tean, mis on Tõde.
India lugudejutustajad kirjeldavad pimedaid, kes igaüks justkui oma elevanti kobab – lont, saba, kihv, jalg – aga elevant on tegelikult üks ja seesama. Nii nad tülli lähevad.
Tõde on: kui väikemees Leonardo ronis õunapuu otsa ega saanud sealt alla, tõi isa ta sealt ära. Pimedad kobajad arvasid, et ning oletasid, justkui.
Tõde on: kui väikemees jäi auto alt läbi rulludes ellu, siis isa õppis sellest – pimedad jäid samas aegade lõpuni kõik asjaosalisi süüdistama.
Tõde on: kui väikemees kukkus koduaia tiiki ning isa ta sealt välja tõstis, põtkisid pimedad – näe, ei lase lapsel ujuda! Uppuda, mühatas lapse kõrval olnud koer.
Mina seilasin seepeale esmalt järvele, siis merele – ja edasi ookeanile.

Aabrami aegadest on teada, et kärgpere on teatavasti mitmete emmede-isside võrgustik, milles igaüks soovib lapsukesele oma parimal võimalikul moel sama – rivaalitsemine on seejuures paratamatu. Mina olin samal ajal seal ja tean, et mitte keegi minu kärgperest pole olnud kelm ega vägivaldur. On olnud oletusi ja järeldusi ning eeldamisi kõige põhilisemate teemade lahtikõnelemise asemel – kärgpere värk!

Täna on kõik kena – mind-7aastast on tarvis 700. Minu koolikotis on kümne minu komponendid, shopinglist ja must-to-visioon. Iga mina – 5000 või 5 miljonit – on käsitöine originaal. Mind, kes ma kannan Sinu koju ja kontorisse, fassaadile ja stuudiolakke kunsti, ei ole kloon. Olen elusolend.
Mina, ööbiku-elevandi armastuse vili Ükssarvik elan Kopli liinide uute ajaliinide Vertical Medias.
Olen õppinud sellest, kuidas käopoeg ööbiku pesas tikkudega mängis ja pärast kurtsid, et päästjad vägistasid seda – misjärel sajatas: kuku!
Mina, Leonardo, lendan. Ja mitte üks kuku.
Mina, Leonardo, annan kunstnikele väe tagasi.
Loon iga asjaosalist tõstva visuaalse keskkonna.
Mina, Leonardo, loon koos sinuga kodud kirikuteks.

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Näe, istuvad mehed Haapsalus Tšaikovski pingil. Vaatavad novembrikuisele merele ja mõtisklevad, kas tulevad Maarjamaa rahvusäärmuslased ning lükkavad nad koos pingiga kargesse merre või halastavad. Tulised eesti mehed, teadagi…
Loeb üks meestest, Puškin, ette teistele meestele. Jessenin ja Tšaikovski on need.
Осень – Унылая пора! Очей очарованье!
Александр Сергеевич Пушкин
Унылая пора! Очей очарованье!
Приятна мне твоя прощальная краса —
Люблю я пышное природы увяданье,
В багрец и в золото одетые леса,
В их сенях ветра шум и свежее дыханье,
И мглой волнистою покрыты небеса,
И редкий солнца луч, и первые морозы,
И отдаленные седой зимы угрозы.

Октябрь уж наступил — уж роща отряхает
Последние листы с нагих своих ветвей;
Дохнул осенний хлад — дорога промерзает.
Журча еще бежит за мельницу ручей,
Но пруд уже застыл; сосед мой поспешает
В отъезжие поля с охотою своей,
И страждут озими от бешеной забавы,
И будит лай собак уснувшие дубравы.

„Ei ole siin enam mingit lummavat värviküllust ega imeilu,“ ohkab Tšaikovski. Talle ei tule mõttessegi vennastele väita, et see on tema pink – istutagu lahkesti mättale – ta on helde slaavlane, mitte kitsi ugrimugri. „Möödas kõik kaunis.“
Seepeale vaidleb tõmmu Puškin enese kohta peaaegu leebelt: igal aastal tuleb uus sügis.
Jessenin, kes suutis end muide akna käepideme külge puua – on tahtejõud! – tõuseb pingile püsti.
Pingi omanik ei keela ka. Kes selle pingi omanik õieti ongi – Haapsalu linn või Eesti riik?
„Mina jään,“ kinnitab Puškin. „Mul on Lydia Koidulaga üks ja sama esiisa, Peeter Suure moorlane.“
„Parem ära ütle eestlastele, et nende koidulauliku vaarisa oli afroslaavlane,“ itsitab Jessenin.
Ja deklameeribki Jessenin:
Сергей Есенин
Жизнь — обман с чарующей тоскою
Жизнь — обман с чарующей тоскою,
Оттого так и сильна она,
Что своею грубою рукою
Роковые пишет письмена.
Я всегда, когда глаза закрою,
Говорю: «Лишь сердце потревожь,
Жизнь — обман, но и она порою
Украшает радостями ложь».
Обратись лицом к седому небу,
По луне гадая о судьбе,
Успокойся, смертный, и не требуй
Правды той, что не нужна тебе.
Хорошо в черемуховой вьюге
Думать так, что эта жизнь — стезя.
Пусть обманут легкие подруги,
Пусть изменят легкие друзья.
Пусть меня ласкают нежным словом,
Пусть острее бритвы злой язык.
Я живу давно на все готовым,
Ко всему безжалостно привык.
Холодят мне душу эти выси,
Нет тепла от звездного огня.
Те, кого любил я, отреклися,
Кем я жил — забыли про меня.
Но и все ж, теснимый и гонимый,
Я, смотря с улыбкой на зарю,
На земле, мне близкой и любимой,
Эту жизнь за все благодарю.
„Oh vennas, sinu luuletustes on nii palju enesetapu eelhoiatusi, et kõik pidigi lõppema nii, nagu lõppes. Või oleksid sa, huligaan ja napsulemb, vangis lõpetanud,“ naeratab Tšaikovski.
„Koos sinuga, mu armas!“ naerab Jessenin. „Kreekas lubatu vajas hilisematel ajastutel fassaadi. Mina abiellusin tegelikkuse katteks Isadora Duncaniga.“
„Tantsis sinu naisukene „Marseillaise’i“, ainsaks ihuvarjuks prantsuse lipp – istus Bugattisse ning jäi oma pikka salli pidi sportauto tagaratta ümber, läbus, vaeseke…“ haletseb Puškin.
„Teda, iharat, oleks aina igat moodi nimetatud, Jumal halastas talle. Meie sinuga oleksime nõukogude režiimi ajal mõlemad oma eelistuste pärast vangis istunud. Loodetavasti koos,“ naeratab Jessenin Tšaikovskile.
Vaatavad mehed-velled merele, et sooneutraalsemat teemat leida. Luiged lähevad – ja puri saabub.
Ei või olla, Lermontov! Kas ta Kaspia merel ära ei uppunud?

парус
Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом…
Что ищет он в стране далёкой?
Что кинул он в краю родном?
 
Играют волны – ветер свищет,
И мачта гнётся и скрипит…
Увы, – он счастия не ищет
И не от счастия бежит!
 
Под ним струя светлей лазури,
Над ним луч солнца золотой
А он, мятежный, просит бури,
Как будто в бурях есть покой!
 
1832

Lermontov naeratab meestele mõnevõrra solvunult: „Ära uppus minu-nimeline laev, mis Leningradist üle Atlandi Ameerikasse sõitis. Viidi teisele liinile – ja uppuski.“
Lenin… kuskohast?
Ahjaa, Peterburg oli ju vahepeal Leningrad ühe veidra Uljanovi auks, kes endale Leena jõe järgi kunstnikunimeks Lenin võttis.
Ei ole vaja nimesid vahetada ega kurssi muuta, pärast jama kui palju.
„Kui keegi kursiga seotud jamadest kõike teab, siis see olen mina,“ astub ligi Krõlov.

Когда в товарищах согласья нет,
На лад их дело не пойдёт,
И выйдёт из него не дело, только мука.
Однажды Лебедь, Рак да Щука
Везти с поклажей воз взялись
И вместе трое все в него впряглись;
Из кожи лезут вон, а возу всё нет ходу!
Поклажа бы для них казалась и легка:
Да Лебедь рвётся в облака,
Рак пятится назад, а Щука тянет в воду.
Кто виноват из них, кто прав – судить не нам;
Да только воз и ныне там.

Nii palju siis luikede minemisest ja kursi muutustest keset kurje ilmu.
Külm hakkab härrasmeestel – arutlevad, kuhu oleks sobiv sooja minna. Teatrisse loomulikult, on ühine otsus. Läheks vaatama midagi, millest aru saaks.
„Kes meie omadest praegu siinmail mängukavas on?“ küsib Krõlov.
„Googeldame!“ pakub end muutuvate aegadega kursis hoidnud Lermontov.
„Gogol?“ imestab mööda promenaadi platsi patseeriv Tšehhov. „Ikka minu „Onu Vanja“ ja „Kolm õde“ peaksid repertuaaris olema.“
Googeldamise peale saabub ka Gogol – kutsuge, nad tulevad!
„Tervitus, surnud hinged!“ hõikab Gogol. „Loete hullumeelse päevikut?“
„Peaaegu,“ nõustub Tšehhov. „Mängukavas on Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ning Dostojevski „Kuritöö ja karistus“. Varasematel aegadel oleksid nad ebamugavate geeniustena hullumajja pandud, kui nad poleks võõrsile pagenud.“
Enne kui härrased jõuavad otsustada, millisesse teatrisse sooja minna, hõikab keegi seltsimees Pilv Pükstes, kelle auks vürst Peeter Volkonski tegi rockbändi ja kirjutas laulude tsükli:
Владимир Маяковский
Послушайте!
Послушайте!
Ведь, если звезды зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — кто-то хочет, чтобы они были?
Значит — кто-то называет эти плево́чки жемчужиной?
И, надрываясь
в метелях полу́денной пыли,
врывается к богу,
боится, что опоздал,
плачет,
целует ему жилистую руку,
просит —
чтоб обязательно была звезда! —
клянется —
не перенесет эту беззвездную муку!
А после
ходит тревожный,
но спокойный наружно.
Говорит кому-то:
«Ведь теперь тебе ничего?
Не страшно?
Да?!»
Послушайте!
Ведь, если звезды
зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — это необходимо,
чтобы каждый вечер
над крышами
загоралась хоть одна звезда?!
Tohib siis nii proletaarse seltsimehega, kes end aastal 1914 sel kombel väljendas, üldse suhelda?
„Peab!“ kinnitab taamal adra taga astuv Lev Tolstoi. „Minu sugulane vürst Volkonski tõlkis ansamblile Rosta Aknad Majakovski poeemid, järelikult on endiselt õigel teel see jalg, mis adra järel käib. Just aristokraatidel ja intelligentidel on kohustus näidata, kes on tegelikult slaavlased.“
„Me pole need Tšingis Khaani eostatud segaverelised, kes toodi eesti tehastesse ja kolhoosidesse rändrottideks,“ kinnitab Majakovski. „Me oleme Võssotski ja igatsusest oigava pilusilmse Tsoi rahvas, Bojarski kolme musketäri ja Pugatšova miljoni punase roosi inimesed oleme.“
„Kuule, mees, selle meloodia kirjutas üldse lätlane Pauls. Laima Vaikule lauldud „Ermitaaži“ ka!“ kippus härrandliku Tšehhovi sõnastuses asi farsiks nii Tšaikovski pingil kui kogu maailmas – tõdesid kõik lõbusaks seltskonnaks kogunenud. „Pugatšova põgenes oma noore mehe ja kaksikutega Venemaalt. Peatage maailm, ma tahan maha minna – või…?“
Puškin, Lermontov, Jessenin, Tšehhov, Majakovski, Krõlov, Võssotski, Gogol, Tsoi – ja ei-tea-kustkohast ilmunud Baturin oma „Karu südamega“ silmitsevad merdpidi ilmuvat valget laeva.
Kõigi maaade ja ajastute rahvad on oodanud prohvetite, oraaklite, šamaanide ja gurude lubatut. Lubatud on laevu ja helikoptereid, puid ja maid. Kolmemastiline kuunar randub Haapsalu madalates vetes, jättes enda järel kiilu küntud sügava igavese vao.
„Kes teie olete?“ imestab Tšaikovski pingi lõbus seltskond. „Mis keeles teid kõnetada?!“
Sealt nad tulevad – Zevakin, Airapetjan ja Tetris Gameboy, 21. sajandi kultuur Euroopa aknas, millel on ja ei ole ka nii palju ühist Rosta Akende ja Haapsalu lossiakna Valge Daamiga kui et püüti öelda: me oleme olemas. Oleme täpselt samasugused, nagu sina. Armastame ja häbeneme seda. Ihaldame ning kardame olla patused. Paremini, kui Bojarski, pole mitte keegi suutnud Dumas’ musketäre tõlgendada:
Pora, pora poraduyemsya na svoyom veku
Krasavitse i kubku stshaslivomy kinku.
Poka, poka pokatshivaya peryami na shlyapah
sudbe nye raz shepnyom: mersi boku…
Venelane Zeva, mägede poeg Stefan ja ukrainlane Pavel – Tetris, noh – küsivad ajaloo prügikasti lükkamise hirmus seltskonnalt: tulete pardale? Jah, Tolstoi hobune ja ader mahuvad ka. Kõigi ajastute suurte ja väikeste rahvaste hirmud ja kompleksid mahuvad.
„Mina ka, mina ka, mina ka!“ jõuab kangelaslik Trotšinski pingi juurde.
Muidugi sina ka – sina eriti!
Andra Veideman
Meilgi on viimastel aegadel olnud arutelusid selle üle, kas vastutus Venemaa vallutussõja eest Ukrainas lasub, vähemasti kasvõi osaliselt ka Vene kultuuritegelastel? Kas me ei asunud põhjendamatult tühistama vene kultuuri ja takistama Vene silmapaistvaid kunstnikke esinemast maailma lavadel, sportlasi osalemast rahvusvahelistel võistlustel, olenemata sellest kas me räägime muusikast, teatrist, kirjandusest või mõnest teisest kunstivaldkonnast või ka spordist.
Kuulasin BBC intervjuud rubriigist “Hard Talk”, kus külaliseks oli kuulus Ukrainast pärit koreograaf Aleksei Ratmansky, kes oli aastaid Moskva Suure Teatri juhtivaid koregraafe ja kellel oli terve hulk väga andekaid õpilasi Moskvas, kes esindavad vene balleti traditsioone, mis on võimalik, et kõige silmapaistvam ka tänapäeva balletimaailmas, millel omakorda on ka prantsuse juured või prantsuse balletist väljaarenenud pool. Vastates küsimusele, kas vene kultuur on välja suremas tänu sellele kohutavale sõjale, vastas Ratmansky, et Vene kultuur, s.h. ka ballett ei sure välja, küll võib see juhtuda Ukraina professionaalse kultuuriga, kelle esindajad võitlevad oma riigi ja ka kultuuri säilimise eest mitte ainult sellest kõneledes, vaid paljud neist ka võideldes rinnetel ja andes oma elu Ukraina eest koos teiste elukutsete esindajatega. Seattle`is on peagi esietendus, mille on toonud lavale Ratmansky ukrainlastest koosneva trupiga, mille meestantsijad said Ukraina võimude käest eriloa selles projektis osalemiseks (16 kuni 65-aastased mehed ei tohi tõsise põhjuseta Ukrainast lahkuda) ja kellest paljud lähevad pärast antud etendusi tagasi Ukrainasse ja osa neist kindlasti ka rindele. Selle balletiga tahavad Ukraina artistid anda oma panuse võitluses oma kodumaa vabaduse eest ja kasutavad selleks seda “rahvusvahelise suhtlemise keelt”, ehk kunsti, mida nad kõige paremini valdavad.
Soovitan seda intervjuud järelvaadata nendel, kes on segaduses ja kes kalduvad automaatselt kunsti ja kultuuri kogu sellest õudusest välja arvama. Ratmansky ütles, et ka maailmakuulus Suure Teatri trupp teenib oma etendustega raha, mis läheb, kasvõi ülekantud tähenduses relvade ostmiseks, et hävitada tema rahvas, maa ja kultuur. Annab ainet mõtlemiseks.
Ravi Ramlov
Mida kauem ma elan, seda enam ma leian, et tegelikult on kõigil õigus. Niipea kui me asetame end teise inimese kõigisse tausta faktidesse, teadmistesse, kujunemislukku ja temani jõudnud infosse, oleme me olukorras, kus me teeks üsna samasuguseid järeldusi ja oleks üsna samasugustel seisukohtadel.
See ei tähenda seda, et ma ise peaks nende seisukohtadega nõustuma. Sest minu tausta faktid, teadmised, minu kujunemislugu ja kogu info, mida mina olen kogenud, on jälle teistsugune, mistõttu minu järeldused ja seisukohad ongi teised.
See teeb vaidlemised tegelikult mõttetuks ja on üldse üks suurimaid kommunikatsiooni kitsaskohti, sest mistahes teemas, kus vaidlevad või vahetavad kogemusi kaks inimest, on vastamisi kaks ajalugu, kaks eri tausta, kaks täiesti erinevat kogemuste komplekti ja mida erinevamad on need ajalood ja taustad, seda vähem tõenäoline on samadele seisukohtadele jõudmine.
Ainus mida me saame tean, on pidevalt meeles pidada, et teine inimene ongi TEMA ajalugu ning just selle ajaloo tõttu ei saa ta olla teistsugune.
Viktoria Ladõnskaja Kubits
Eelmisel nädalal oli mul kohtumine ühe Eesti kultuuri suurkujuga. Oli põhjus, sest ma südamest kaitsen Eesti pärandi temaatikat kultuurikomisjoni tasemel. Kohtumise käigus tulid muidugi ette ka teised teemad ja ta sõnas umbes nii, et … aga me ei saa ju ometi tühistada Dostojevskit, sinu rahvuskuuluvust ei pea ju tühistama. Ja siis ma sõnastasin, millest ammu mõtisklesin: te ei pea selle pärast muretsema, see ei ole üldse teie probleem. Muretsema peaks praegu Eesti kultuuri, eesti keele, eesti rahvuse pärast. Ja mina eestivenelasena pean kõigest jõust panustama sellesse. See on meie ühine eesmärk.
Ja kuna ma nii selgelt näen kõiki riske, siis nii ägedalt häirib, kui ilmub venekeelses meedias järjekordne intervjuu, kus pealkirjaks lendab: eestlased peavad saatma kohalikele venelastele mingit signaali, et olete meie omad… Должны? Серьезно? Вообще не должны. Hoopis teisiti. Just praegu ja just selles olukorras ma tunnen kuidas eestivenelasena pean hoidma Eesti ühiskonda kui tervikut. Mitte riik ei pea mulle praegu midagi, vaid nüüd ongi minu kord – hoida oma riiki. Ja mitte sellepärast, et pean. Vaid ikka sellepärast, et tahan. Anda seda signaali, et oleme üks ja sama.
Panustama, et Ukraina võidaks. Panustama, et Eesti ei jääks alla. Ja kui me juba võidame, ja kui mina piisavalt palju eestivenelasena panustan, ainult siis mul jääb võimalus võita ka oma juuri agressori käest. Tegelikult läbi eesti kultuuri kaitse, läbi eesti keele ja kohaliku identiteedi kaitse saab eestivenelane säilitada ka oma juurte kultuuri. Aga see on juba eestivenelaste enda teha.
*
Kati S. Murutar:
Ainus moodus lõpetada vene kultuuri uputamine, on piiride kaotamine.
Mulle meeldivad õnnelike lõppudega muinasjutud, seepärast usun: see on võimalik.
Tahan, et gloobuse pealt kaoksid meelevaldsed kriipsud – riigipiirid – mille pärast on aastatuhandeid tapetud… iseennast.
Eemalda piirid Taiwani ja Hiina, Põhja- ja Lõuna-Korea vahelt – ja sõdimine muutub absurdseks.
Pole inimese-nimelise viiruse joonistatud joonekesi planeedi Maa paljukannatanud näol- ning kremloidide vennatapusõda muutub enesetapuks. Mina mind, vend venda – miks, mille nimel…
Tänan hetke eest, mil Eestimaa väikelinna medõde loeb mulle kuulaja eest tänulikuna Puškini „Sügist“ ning mina vastan talle Lermontovi „Purjega“ ning me mõlemad mõistame, millest kõneleb Jessenini „Elu pettus on…“
Me oleme sarnase ajaloo ning selle loonud inimeste tajuga eestimaalased, mitte surnud hinged.
Palun ärge lükake Tšehhovi pinki koos monumentidega merre ega ajaloo prügikasti. Lillede valss, luikede järv ja isegi sügavalt tumedad platnoide laulud kaaskõlavad meid õnnelikuks. Eh, zagubili…

Kehtna KHK valimisliidu platvorm Eesti reanimeerimiseks

Siit me tuleme. Meie oleme esimene Eesti. Pöörame praegu tagurpidi, tipu peal kõikuva püramiidi õigeks. Laiapõhjaline riik oleme meie. Meie riik on suur perekond ja majapidamine, kus Maarjamaa-suguse väikeriigi puhul on eranditult kõik inimesed eesliinil. Mitte nagu kilplased, vaid Leiutajateküla Lotte animistlik positiivne programm.
LAIAPÕHJALINE RIIK
Parlamenti tulles tõdeme: igal erakonnal on meile sobivaid ideid, ent ka täiesti vastupidiseid. Me pole nõus panustama oma hääle saatmisse kuhugi nomenklatuuri Euroopasse ega kremlile meeldimisse. Ammugi mitte pumba juurde kinnistunud genossede nuumamisse.
Riigiaparaat pole mütoloogiline püha lehm, kellele peabki iseenestmõistetavalt sisse söötma koletu osa maksumaksja rahast. Ükski mõistlik pere ei tee sedasi – nõnda toidetakse nuumhani surnuks. Samas ei luba me oma riiki ega busse juhtima AI-lahendusi – Eesti on inimeste maa.
Me ei tule praegustele politikaan-broileritele meeldima.Tuleme oma rahva uueks laiapõhjalise riigi juhtijaks, kes võtab vaid 2 – loe: kaks! – keskmist palka. Ministritele ja presidendile võimaldame maksimaalselt 2,5 keskmist palka ning oluliselt mõistlikuma kantselei ja kabineti. Presidendi valida laseme järgmisel korral rahval – meil! – ega looda seekord juhtunud vedamisele, et paika pandi hea isakuju, tark ja õiglane mees.
Mitte üheski eluvaldkonnas me enam umbisikulist kõneviisi ei harrasta – tehti, kästi – meie teeme ja vastutame! Iga riigikogu liige, minister jne vastutab isiklikult oma maine, hea nime ja varaga. Eksida saab vaid korra – pärast pistise-korruptsiooni-vms episoodi on rahvajuhikarjäär lõppenud.
Saabume vähendama riigikogu poole võrra – jääb 51 saadikut. Ei valimisnimekirjades, riigikogus ega ministeeriumides mitte ühtki superstaari ega klouni – ainult pädejad.
Samuti saadame laiali 90% ametnikearmeest, kelle kadumist ei märgata muust kui elukorralduse inimlikuks muutumisest ning ülisuure summa maksumaksjate raha suundumisest rahva teenistusse, mitte vastu.
INIMESTE MAA
Oleme kogenud, et paranormaalselt arvukad ametnikud töötavad oma koha õigustamiseks inimeste vastu, tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada ning saadavad võimalikud toetused pigem Brüsselisse tagasi kui inimeste teenistusse juhatavad. Riik ei suhtle rahvaga reaalselt, vaid paljupealise lohe, ametkondade vahendusel.
Mäletate, kui suur oli kunagine monster-kompuuter ja kui tark töökorras aparaat on tänane nutiseade? Sama teeme kontrollivaks-karistavaks-torpedeerivaks rahvavanelaste ahneks armeeks kujunenud riigiaparaadiga. X-arenduste PRid meie inimnäolisse elukorraldusse ei kuulu. Selle kevadega lõpeb farss „kes midagi ei oska, aga palju raha tahab, läheb poliitikuks või pii-ärriks.“
TÄHTSUSJÄRJEKORRAD
Kuhu mõttetud poldid ja mutrid lähevad? Sinnasamasse, kuhu läheksid paratamatult ka siis, kui nende endi korruptiivsuse ja vales suunas sitsimise tõttu elekter kaob või kurnatud loodus inimkonna vastu tõuseb. Harjuvad päriselt tööd tegema ja õpivad tegeliku ameti. Nagu meie!
Hakkame kohe esimesest tegevuskuust alates jagama militaar- ja katastroofiõpetust lasteaiast saadik. Sel juhul ei saa ühelgi kriitilisel puhul mitte ükski ähmis, pöördes fookusega tütarlaps meile soovitada: kui minu klanni tegemata või vasakule tehtu tõttu Narva tagant elektrit ei tule, vaata kümnete tuhandete reeglipäraselt tuulde kulutatud eurode eest loodud kodukat olevalmis.ee
Me ei pane Brüsselisse mitmekordse palga järele lendavatele emadele maksumaksja raha eest lapshoidjaid kaasa.
Rajame sama raha eest mänguväljakute võrgustiku, kus lapsevanemad saavad omavahel suhelda ning kordamööda lapsi valvates wifi kaudu oma erialaelu edendada. Ühtlasi jälgime nutiturvalisust.
Hoiame õhtuti valgustatuna diskgolfi ja jalkaväljakud, liuväljad ja suusarajad, mitte valimisplakatid ja muu reklaami kui toksilise valgusreostuse linnapildis.
100 000 UUT TÖÖLIST
Ahnitsemise asemel nt roheenergeetilises kergetööstuses tööle asumist motiveerib seegi, et meie tõstame jõuka rahvakihi makse ning võimaldame sellega vähekindlustatutele tasuta elektri.
Oma rahva eluviise korrigeerime alkoholi aktsiisi tõstes ning selle võrra kütusehinda langetades.
Oskuste, tegeliku elukogemuseta ning sageli ka ameti ja hariduseta sada tuhat ametnikku läheb nüüd esmalt põllutööle, lehmi-kitsi lüpsma, metsa istutama, külateid taastama, külakoole looma ja neisse õpetajaks või kööki. Supikööki läheb ka – alustuseks kartuleid koorima, siis juba keetma ja serveerima, kui inimesi austusega kohtlema õpib. Turvakodudesse teenistuma pääseb eks-ametnik, kes juba on õppinud inimese poolt, mitte vastu töötama. Külakeskustesse tegevusjuhtideks, haiglatesse sanitarideks ja hooldajateks saavad inimliku suhtlemisoskuse omandanud. Loomade varjupaikadesse tööleminek on kõrgem aste.
KANEP JA KRÜPTO
Ravikanepit kasvatama see ei pääse, kes vangistas kahe kanepitaime kasvataja mõne mõrtsukaga samasse kongi. Kuivõrd taimne ravi on mitmetel puhkudel asendamatu elupäästja – ning loodusrahvaste seas hinnatud taimi ära keelata ei saa, legaliseerime nende teadliku kontrollitud kasutamise. Saavutame sellega lisaks soliidsetele turvalistele kanepi jm taimede kauplustele uued maksumaksjad seniste hõlma alt müüjate asemel.
Krüptondust õppima ja õpetama saab tubli tööga. Aga see-eest algab krüptoteadmiste ja -turvalisuse õpetamine juba koolis, kuna meie toome tulevikulise virtuaalvaluuta reaalsesse ringlusse. Sõjaväelaseks on aste-astmelt võimalik pürgida. Vabastame nomenklatuuri erisoodustuste ja üleloomulikult suure teenindava-tagava-turvava personali arvelt mõistlike palkade summad nii riigi sise- kui väliskaitsjatele.
JUHILOAD VAJALIKELE
Peame auto juhtimise oskust ja liiklusteadmisi 21. sajandil sama olulisteks nagu ujumist või jalgrattasõitu. Seega toome juhilubade saamise ja liiklusteadlikkuse gümnaasiumi ja ametikoolide õppekavasse. 18aastased isikud saavad koos kooli lõputunnistusega ka autojuhiloa, mis on sama oluline kui isikutunnistus ning mille soetamine ei saa olla ülejõukallis luksusteenus eraettevõtjatelt.
Fabritseeritud maatriksi teenritest igaüks võib vabalt kellekski saada, ainult et neil pole olnud õnne seda teada saada.
Esmalt tuleb kogeda, mis tunne on olla üleliigne, sihilikult vaeseks rusutud ja ebavajalik oma enese riigis. Tere tulemast tegelikkusse, tänased rahva rahakotist ülemakstud – ilmselt päris toredad – kümned tuhanded kenad isiksused! Meil on täna ebavajalike inimeste ja enesetappude kriis, muide.
MÕISTLIK MÄÄR
Rõõmusõnumina olgu kinnitatud: edaspidi on töönädal 4-päevaline – iga nädala üks päev on inimesele enesele. Samuti ei kesta koolipäevad pikemalt kui 9-16.
Puuk-masinavärgi lammutamise järel on meil võimalik finantseerida nii noortele kui küpsematele rahvakihtidele kriisiaegadel nii olulist psühholoogi ja psühhiaatri teenust. Teismeliste toetamise puhul pole enam vanemate – kes on ka ise riskigrupp – nõusolekut vaja.
Meil on hea uudis: koletisliku aparaadi ülalpidamise miljonitest jätkub normaalsete palkade puhul kõigile – niimoodi luuaksegi asise suurtalu põhimõtteid järgiv ühine majapidamine.
Kuuleme hirmunud aparaadiseibide hüüdeid: „Aga minu senised elustandardid?“
Õpite tegelikku tööd tegema, saate ka need tagasi – sedapuhku loominguliselt ja mõistliku määrani.
RAHUNEME MAHA
Rahuneme maha – vaesusest kõneldes ning samas üha osteldes, teistele näitamiseks enese matmine moodsa ja kalli rämpsu kuhjadesse pole enam moes. Terveneme. Ka sel otsesel moel, et meie telekanalid ja portaalid leiavad krooniliste ostma ahvatlevate reklaamide kui vaimuhaiguse viiruse asemel uue ajastu rahastusallikad. Juhime tähelepanu faktile, et ostma-sundimine on sama ohtlik ja iganenud kui inimkaubandus või lapsporno. Viib ebaadekvaatse enesehävituseni. Stopp, monster!
Iganenud aparaadi lammutamise ja uue töökorras süsteemi kehtestamisel söandame otsa vaadata ja lahendada ammu eksisteerinud ebamugavad nähtused. Legaliseerime kõigi osapoolte turvalisuse huvides prostitutsiooni. Saavutame avalike majade ja kontrollitud-koolitatud lõbutöötajate näol arvuka maksumaksjate seltskonna
Samuti alustame arukat koostööd allilmaga, mis tagab riigile nagunii olemas olevatest hirmuäratavatest struktuuridest võimsad abijõud, riikliku siseregulatsiooni ja harmoniseerumise.
Korrastame eutanaasia võimaluse, et meie inimesed ei peaks oma tahte realiseerimiseks võõrsile sõitma. Kehtestame surmanuhtluse, et mitte enam paadunuid meie kõigi kulul vanglas kui mõnusas pansionaadis pidada.
Kuivõrd me ei panusta ka kuritarvitamiste tõttu aina elustamist vajavatesse terminaalsetesse sõltlastesse, vabanevad summad diabeetikute, epileptikute ja teiste diagnoosidega isikute elus hoidmiseks ja nende elukvaliteedi tagamiseks ühiskonna hüvanguks.
ÜHISKONDLIKKU TÖÖD EI DELEGEERITA!
Kooli- ja töökiusajad suuname ühiskondlikule tööle – keskkond vajab pidevat, mitte üks kord aastas puhastamist. Samuti võrdsustame riigikogu istungitelt puudumise koolist poppi tegemisega. Kümme põhjuseta puudumist – ja eksmatt. Ei mingit kuldset käepigistust ega tagasiteed!
Kuna me kehtestame uues riigikogus ausa ja läbipaistva valimise korra, ei delegeerita hääli ega sebita peibutuspardikeste häältega ikka kallashelmerattad pukki. Kes piisavad hääled sai, see läheb valijate tahet esindama ning vastutab isiklikult, nimeliselt ja täiega otsuste eest.
KÕIK ON KODUS
Igaüks meist, rahvajuhtidest vastutab turvalisuse eest igal tasandil: mitte ainult riiklik, ka kodudes toimuv on meie vastutusel. Alaline stress viib vägivallani, mis on võrdväärne segirüganud kolmel-kohal-töötavatest vanematest laokil nutitavate ja narkivate lastega.
Selleks, et säästa emad-isad laste jaoks, pakume sihilikult paisutatud elektrihindade asemel igasse asulasse tuule-päikese-hüdroelektrijaamad. Saavutame energeetilise julgeoleku ja kodurahu kaks ühes. Kahjulike taristu-sõgeduste ehitamise asemel katame korterelamud, büroohooned, koolid, spordihooned, vabrikud, suurfarmid jne päikesekatustega.
Kunstlikult kergitatud naftahinnad on meile ühest küljest õpetanud, et uued energialiigid tuleb kasutusele võtta. Teisalt loome ja taastame kohaliku infrastruktuuri, mis hoiab inimesed oma kohal. Kui kodukülas on töökoht, lasteaed, kool ja kultuurikeskus, ei lennata arutult ümber planeedi ringi.
TOIT!
Toit! Koos külade-asulate-väikelinnade elustamisega innustame inimesed jõuliste dotatsioonide ja maksusoodustustega taas isamaal toitu kasvatama ja töötlema. Ammendunud poliitikud, kes korruptantide lasteaiana üksteist süüdistavad ning valijaid üksteisega hirmutavad, paneme ühte ja samasse meiereisse või manufaktuuri tööle.
Lohutuseks lubame tegelikku ellu saabuvatele poliitluuseritele soodushinnaga kultuuri ja meelelahutust kohalikes rahvamajades. Igaühel peab olema võimalus areneda ja kellekski saada.
MINU KODU ON MINU KINDLUS
Hooldekodud ühendame lastekodude ja loomade varjupaikadega. Vanurid ja lapsed moodustavad sel moel koos – ning koerte-kassidega ühenduses loomulikul moel toimiva õrna perekonna.
Mis kõikuva ladviku laenudest saab?
Kokku ahnitsetud laenud-liisingud muudavad võimul püsimise elu ja surma küsimuseks – ent meil on hätta jäävatele eks-vippidele lahendus. Võtame pangad riigi kontrolli alla ning aitame endistel oma asjade mõõdukasse mahtu sättimiseni laenupuhkust saada.
Riiklik laenupoliitika saab olema õng üha lubatud toetuste kui libedate kalade asemel, mis nagunii inflatsioonile järele ei jõua. Riik ise hakkab andma noortele pereloojatele sissemakseta – !!! – kodulaenusid ning ühendab uued põlvkonnad sedasi meie ilusa isamaaga.
MEESTE JA NAISTE LIIDU RIIK
Praegune inimestest äärmuseni võõrandunud õhuke riik ei lase mehel olla mees. Oma pere eest vastutust võttev noormees tahab olla põldur, väikeettevõtja, meister, õpetaja, sõjaväelane, politseinik. Kuni ühegi sellise väärika ametiga peret ei pea ning kodu ei raja, minnakse pigem võõrsile. Maksud lähevad samuti raja taha ning lastesaamise mõte läheb aia taha. Vananevas ühiskonnas on peagi igal tööjõulisel inimesel sel kombel ülal pidada kolm pensionäri.
Naine rabab mingite paradoksaalsete sookvootide taustal, nagu kolm meest ja loeb langevate tiraažide tõttu ulmeliseks tõusva hinnaga ilukirjanduse asemel gurude postitusi jumalannadest.
Jõuame tõeliste meeste ja naiste riigi juhtimiseni vastupidiselt korruptsiooni nõiaringile nii juhtide palkasid jõuliselt vähendades kui lisatasudest loobudes. Loovad meie õpetajad ja õppejõud aastakümnete pikku äpardunud koolireformi korvamiseks ise uue ajastu õppematerjale tasuta, toimime ka komisjonides-nõukogudes solidaarselt igasuguste meeleheadeta ning rajame muu hulgas uue aja koolid.
PALKAME PARIMAD – TASUTA
Toome nii parlamenti kui ministriteks oma ala profid, mitte elukutselised mitmekülgselt andetud. Spetsialistid ja tegijad on juba varustatud ja kogenud tegijad – nad ei jäta riigikogu saali piinlikult tühjaks ega ole maksumaksja raha eest kusagil mujal oma asja ajamas.
Selleks, et pääseda enese müümise ilmselgest lõksust – ülikalli valimisralli rahastaja dikteerib, millal rahva asemik kätt tõstab – peab valimiskampaania edaspidi toimuma meediakanalites, sotsiaalmeedias ja tänavatel tasuta. Infotulvas halvasti orienteeruvatele inimestele on juba valimiste tormijooksu alates kogu raha eest rahumeeli valetatud. Meie päästame mogulite orjusest kampaaniarahadest alates müüdud hinged.
Lõpetame kahe Eesti pingpongi – aitab üksteise süüdistamisest kremlimeelsuses ja meie mahamüümises EL-le. Sellise demagoogia põhjustab ahnus ja abitus. Tagurpidi püramiid ei seisa püsti – teame, et meie oleme eesliin. Aastast 2023 alates vabastame laiali laamendatud summad amortiseerunud aparaadi ülalpidamise alt – esinduskulud, lõputud lennud, turvamehed – kaitseks raevunud rahva vastu? – koduigatsustasud – kantslerid-nõunikud – tööle jääb nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tsiteerides noori: minge ostke endale Elu!
JUMALAGA, FAIL B!
Mitusada miljonit eurot riigieelarvet vabaneb otsekohe, loobudes hullumeelsest kuriteost nimega Rail Baltic. Kaasajastame olemasoleva raudtee ning koristame sajateralise giljotiini, mis on mitu aastat kitsa klanni aplust teeninud ja selle vastu astunud säravaid inimesi tapnud, otsekohe ära. Me ei lõika Eestit sõgeda projekti tõttu pooleks ega purusta rabasid kui mageveehoidlaid. Me ei lase fosforiidirongide kiire liigutamise põhipõhjust – kaevandust rajades – Ida-Virumaa kaevusid kuivaks kaevandada.
Monster-plaanist vabanev raha läheb toidu tootmiseks ehk omamaise maheda väike-põllumajanduse taastamiseks ja arendamiseks. Vabad sajad miljonid taasloovad traditsioonilise heaperemeheliku väikeettevõtluse, mis ei reosta keskkonda ning muudab meie inimesed taas vajalikeks. Samuti vajame arutute hüper-arenduste alt vabanevat raha kultuuri ja meelelahutuse doteerimiseks.
FARMAMAFFIA LÕPP
Aruka rahajagamise puhul on tervishoiusüsteemis piisavalt raha, et mitte jõulude ajal aparatuuri jaoks almust kerjata. Hästimakstud arst ega veterinaar pole ühtlasi ravimimaffia käsku täitev ori.
Vaatame kriitiliselt kõigi asjaomaste teadlaste ja ekspertide osalusel läbi kogu vaktsiinide, testide, maskide jne suure äri tagamaad. Me pole lamemaalased, aga ka mitte lamelaubalised. Me ei lase oma rahvast lüpsta ega sandistada. Riik ON perekond, suur ühine majapidamine!
MUINASJUTT?
Kordame: riik võtab kodude loomisel ja kaitsel pangad kontrolli alla ning on noorte perede sissemaksuta kodulaenu andja. Me ei lase pankadel krediidisaajaid euribori-põhiselt üha tõusvate intressidega pigistada.
Igas kogukonnas on kõik vajalik – ka emotsionaalne naabrivalve. Üks kõigi, kõik ühe eest!
Elekter toodetakse üle-eestilise võrgustikuga ise – ärge hämage päitsete pähepanemisest, härrased eru-poliitikud – paneme pigem energeetika leidurid-insenerid-meistrid tööle! Elekter pole kaamel.
Toit kasvagu meie oma maast, igasugune esmatarve toodetakse ise ega tassita mööda ammendunud planeeti. Kui endistele meie tingimused ei sobi, mingu maailmamerest ja kõrbest plastikut korjama.
Tunnistame – elektriautode asjus me oma valimisliidus veel vaidleme. Meie seas on nafta-autosid vajavaid rallisportlasi. Ravikanepi legaalse kasvatamise asjus oleme küll üksmeelel, aga seda afišeerida on riskantne. Edaspidiseks jääb ka krüptoraha teema – jah, virtuaalraha on praegu kriisis ja maas, ent ta on tulevik ning kui töötaja tahab, peab palga krüptos saama – tema valik ja risk, kas ETH, BTC või Tesla-coin.
ELUKAAR
Kinnitame – meie tähelepanu jätkub elukaare igale etapile, ämmaemandatest kirstumeistriteni.
Lasteaia tasuta koht ja toit saab tagatud.
Iga astme õpetajate palgad tõusevad koos sõjaväelaste ja päästjate palkadega ning toovad ka noored mehed koolidesse õpetajateks. Nii õppuritele kui õpetajatele kindlalt tasuta koolitee ja toit.
Vastupidiselt väljaveninud ja hääbunud haridusreformi reformimise reformimisele oleme seda meelt, et õpitakse koolis. Õpetaja aitab õppida ning loob paindliku kaasaegse õppekava – motiveeritud õpetaja on loovisiksus. Kooli poolt on õppuritele õpikud-vahendid ja õpilaskodud.
Õhtud on vanadest mustritest toibuva Eesti noortel huvitegevuseks, mis on mõistagi neile tasuta.
Reanimeeritavas Eestis on pension adekvaatne, väärikat iga ei pea kartma ega raugana edasi rügama – et vanuigigi lapselapsi toetada.
KODUTUD PÄKAPIKUD TITETURUL
Lastetoetuste puhul võtame paljulapselised tähelepanu alla – iga laps olgu sama suure toetusega! Suurperedele leiame kodud ja elatisvõimaluse. Riik ostab üles müügisseisvad-lagunevad talud ja korterid ning jaotab järelmaksuga või töise tasaarveldusega peredele, asustades seega kogu riigi.
Emapalk aga ei tohi soosida susserdamist-ümbrikupalkasid-topeltpalka võtvate isade tegelikku „emapuhkust“ võõrsil raha teenimas.
Käivitame ka pideva-pädeva kommunikatsiooni riigi ja rahva vahel: käimasolevad abiprogrammid-projektid-toetused-võimalused saabuvad 2023. aastast kõigile e-posti, nagu praegused agressiivset müüki õpetavad laenupangad-wishid ette näitavad. Samuti hakkavad alates meie ajast olema edulood ja head uudised pideva voona nii meedias kui e-postis, tasakaalustamaks hirmu-info-müra.
KUS ON KURVA KODU?
Immigrantidega oleme konkreetsed. Mingeid hallipassimehi pole enam olemas – sünnikoht määrab esmase, hilisemad valikud edasised kuulumised.
Topeltkodakondsust enam pole – reegel on lihtne: võõras ei vali ega otsusta. Külalised meie külalislahkust kuritarvitada ei saa – ei sobi? Head teed!
Muukeelsed koolid olgu erijuhtum, need on äsjasaabunutele puhver-oaasid, mis võimaldavad kiire kohanemise kohaliku keele ja kultuuriga ilma, et tekiks üldhariduslikke lünkasid.
TERVE VALD OLI KOKKU AETUD, KIHELKOND KOKKU KUTSUTUD
NB! Uuest aastast on kuluka, nii sõjakogemusega inimesi kui kodu- ja metsloomi hirmutava ilutulestiku asemel sama summa eest kogukonnale meelelahutus, suurtele peredele praktilised jõulukingid, eakatele tervisetooted ning spordiüritused ja kontserdid kõigile.
Presidendi vastuvõtu asemel on nüüdsest kogu rahva vaimse ja füüsilise tervise heaks üleriigiline perepäev – avatud on spaad-kinod-teatrid. Seda enam, et nüüd on see ka Ukraina vabadussõja – loodetavasti mitte 3. maailmasõja alguskuupäev. Me ei unusta sõja lõpuni valguse võiduga, et ukrainlased on neil päevil olnud meie turvakilp-kuulivest ning võidelnud ka Eesti eest.
MEIE KIRJUTAME TULEVIKKU
Lõpetame pideva ajaloo ümberkirjutamise ja tehtu või tegematajäetu õigustamise – see võrdub olümpiavõitjatelt medalite tagantjärel ära võtmisega selle eest, et nad kasutasid aastakümnete eest toidulisandeid, mis tulevikus ära keelati. Sama kohatu on inimeste posthuumne hukkamõistmine lubamatu ideoloogia „teenimises“ olnud aegade okupatsioonide ajal.
Kirjutame tulevikku!

Olgem esimesed, kes õppisid vigadest, pandeemiast, majanduskriisist ja sõjast – väike Eesti on mõne loovalt töise aastaga oma lahenduste ja tõusuga kogu maailmale mudel ja eeskuju!

Anton Hansen Tammsaare on läbi sajandite kõige loetum eestikeelne kirjanik. Tema teoseid on ka lavastusteks ja filmideks loodud määral, milleni isegi Kivirähal on pikk tee minna. Kirjandusklassikuks saamise eeldus on üldrahvalikult olulistel teemadel kirjutamine sedavõrd paljusid rahvakihte, teemasid ja valusid kirjeldades, et iga lugeja tunneb ennast ära.
Tammsaare-tõrge saab olla tingitud sellest, et ta on kohustuslik ning suurmeistri lugusid peab lugema liiga noorena. Kuni puudub kogemus ja isiklik seos, ei kõneta, vaid peletab: paksud raamatud, pikad filosoofilised heietused, võõrad mured – ei huvita!
Elukogemuse lisandudes hakkab huvitama. Pruugib olla ise rutiinset füüsilist tööd rüganud – ja mõistad, mida talusid paljude põlvkondade talupojad ning nende sulased ja hobused – naistest rääkimata.
Saame oma hellitatuses aru, et poode, kust toitu ja riideid osta, hängida ja tšillida, päriselt ka üldse ei olnud. Toit kasvatati, rõivad õmmeldi ja kooti kodus. Selleks, et talus kui väikeses majandusüksuses oleks rohkem tööjõudu, sünnitasid naised reeglina igal aastal järgmise lapse. Järglased karjatasid loomi alates sellest, kui kaela kandsid ja käisid koolis nii palju kui võimalik. Lasterikkus tagas selle, et keegi neist tahtis ja suutis majapidamist edasi viia. Õrna kondiga kaunishinged läksid linna, mille kiusatused ja pahelisus rikkus nende hingerahu ja tervise.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ erinevad osad kirjeldavad armastust ja abielu, moraali ja unistusi nii Vargamäel kui Tallinnas. Haiget said nii need, kes end vigaseks töötasid või sünnitasid kui need, kes 25 aastaks vene kroonusse võeti või lausa sõtta saadeti.
Pettunud olid isad, kelle pojad ei tahtnud nende eeskujul talu pidada ning õnnetud olid emad, kelle tütred läksid mehele minnes oma veimevakaga teistesse taludesse tööloomadeks ja sünnitusmasinateks.
Kes siin armastusest küsis: kui üks naine ei pidanud vastu, tuli teine võtta, mis siis, et pärast Krõõda surma Mari kosinud Andres põhjustas sellega Jussi enesetapu.
Talu ja pere, põld ja loomad, laste elujõud ja tervis oli oluline.
Keegi siiski küsis armastusest – Tammsaare ise.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus!
Küpses eas kaasamõtlejad mõistavad koos Tammsaarega, et nii ongi, sest armastust on mitmesugust. Tööga tuleb suure tähega Armastus iseenda, oma kodu ja maa ning pere vastu.
Nii on see siin ilmas ikka seatud.
See on sõnameistri lemmikväljend, kui ta jälgib „Kõrboja peremehe“ põhjamaiseid armudraamasid või „Põrgupõhja uue vanapagana“ tahtmist õndsaks saada. Selge see, et nagu Hemingway või Undset, jutustab ka Tammsaare oma enese lugu.
Ta teeb seda aga niivõrd mõistval ja andestaval moel, et mitte üheski tema teoses ei ole klaarimist, kättemaksu ega hinnanguid. Tammsaare ei ütle, et ülemäära rassivad maamehed on pahatihti julmad või rahast ja mugavusest pimestatud linnanaised on kerglased. Ta kirjeldab nii, et kõik on selge, mitte keegi ega miski pole üheselt must-valge. Seega pole trükitööliste vaev tähthaaval tuhandeid lehekülgi ladudes olnud asjatu ega paberipuud tühja raisatud.
Nende raamatute juurde pöördutakse üha tagasi, kuna nad on eestlaste portree.
Nad näevad meid läbi, ehkki on kirjutatud ammu enne meid.
Kirjutatud on sügavalt, nagu Oskar Loorits või Uku Masingki meid rakutasandini lahti on harutanud ja meie depressiivselt töökat olemust arutanud.
Mõtestatud töö on see, mis eestlase püha motivatsiooni püsti hoiab. Põllud pikemaks,
majad tubahaaval suuremaks, lapsi juurde ja kari arvukamaks!
Kord kuus kõrtsi, kord nädalas kirikusse, kord aastas linna – ja töötame aga edasi.
21.sajandil kogunevad punkarid ja teised vabameelsed Tallinnas Tammsaare monumendi juurde. Ta on omasugune aus ja arukas mees.
Perekonnad sõidavad suviti Anton Hanseni talu maile, kus ta omal ajal tuberkuloosi trotsides oma askeetlikus kambris kirjutas. Vargamäel lavastatakse igal aastal mõni suurvaimu lugu, mis tundub iga kord nagu täiesti uus.
Igas linnas on Tammsaare tänav ilmselt sellepärast, et ta on sedavõrd tundlik eestlase hinge insener. Sisu ja pinge saavutamiseks polnud tal vaja Juhan Smuuli kombel merele ega Lennart Meri moodi Siberisse sõita. Ei läinud ta koos Tuglasega kuhugi Pariisi ka. Kõik, mis teda päriselt huvitas, oli siinsamas, kodukülas ja -tänavas, üdini tuttav ja oma.
Mismoodi õpetada geeniuse romaanide härra Mauruseid ja ahneid Köögertale tänases päevas? Koolmeistrid ja rikkurid on noortele tuttavad tänagi. Põlluharimine, karjakasvatus, käsitsi metsategu ja kuivenduseks maade kraavitamine, kangakudumine ning viina ja õlle ise pruulimine võivad praegu näida ürgaegsete oskustena. Tegelikult oleme Igor Mangi ja analüütikute arvamusel tagasiteel Vargamäele. Nii saab taas olema.
Planeet on tühjaks tarbitud ja keskkond äärmuseni kurnatud, tagasi juurte juurde õppides saab ellujääjate piibliks „Tõde ja õigus“. Seal on kirjas, kuidas tulla toime hukas nooruse, lesepõlve, taudide ja kiskjate, välisvaenlaste ja vastiku naabriga.
See kõik on olnud – ning kordub taas, üha uuena. Uus on hästi ununenud vana, tänu millele eestlased kestavadki.

Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Ja uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.

Jumalaga, relvad!

Vere hinnaga sõjavastasteks sõdivad ennast need, kes on ise sõdurid olnud. Romaani „Jumalaga, relvad!“ autor Ernest Hemingway ning tema saatusekaaslased Erich Maria Remarque ja Leo Kunnas teosega „Sõdurjumala teener“ on tapnud, et mitte tapetud saada. Nende võitluskaaslane Marlene Dietrich laulis rindel ja hospitalides ning pühendas sarnaselt meestega kogu sõjajärgse elu rahuvõitlusele.
Loovisiksused kirjutavad riiulitäite kaupa raamatuid ja on Dean Reediga eesotsas andnud sadu tuhandeid kontserte lootuses, et sõjad lõpevad igaveseks. Lahinguväljadeks muudetud riikide naiste ja laste käekäigule pühendasid oma elu Ema Theresa ja Mahatma Gandhi. Neru tütresse Indira Gandhisse, India peaministrisse oli armunud isegi Leonid Brežnev.
Paraku ei suutnud ei Hemingway, Remarque ega Šolohhov pärast maailmasõdu enam elusse armunud olla. Nõukogude propagandistid-kirjanikud varjasid seda, mida vaba sõna käivitajad salgama ei pidanud: sa ei saa sellest iialgi üle. Mitte kunagi enam pole relva käes hoidnu endine, sest vere lõhn, kuuma raua kogemus ja valukarjed talletuvad temasse igaveseks.
Inimkond pole seni õppinud ei leinast ega sundtapmisest. Lisandunud on Vietnam, Afganistan, Tšetšenia, Serbia ja Ukraina. Iga korraga on relvad vägevamad, lahingud ägedamad ja surmasaanuid enam ja enam. Maa ohverdab maagid sõjatehnikaks, saab vastu miljonid ühishauad ning maagid ennustavad, kuidas edasi.
Kirjanikeks teisenenud sõdurid petsid ennast sõnateraapia vahel kohvikutes peeni napse nautides. Hemingway nimetas end hullumiseni süngeks kujuks ja nii jäigi – tempel mällu igaveseks.
Remarque’i elutahe kustus varakult. Papa-nimeline Ernest lõpetas Key Westis. Isegi Florida ei aidanud väljakannatamatu süütunde vastu.
Täna meist 1000 kilomeetri läheduses toimuv massimõrv paneb küsima: kas mina oleksin see, kes tulistab Altaist maaalusest punkrist korraks välja imbunud rotti? Oleksin mina see miljardite tahte täitja, kes lennutab Stingeri staadionile, mis mahutab 80 tuhat inimest?
Ei. Ajupestud massid on niigi diktaatori ohvrid. Mina õmblen Singeriga lippe ja lasteriideid. Mina palun lapsemeelselt: sulgege taevas!
Näe, vallandus Hiinas uus SARS-i viirustüvi. Pangem planeet kaheks nädalaks karantiini ometigi! Pandeemia esimene laine tõestas, et ainsagi lennukita taevas on täiesti olemas.
Mis siis, et ülemaailmne majandus jääb hetkeks leinaseisakusse ja servi seisma. Iga rahvas tehku seni omal maal mõtte-, vaimu-, loov- ja käsitööd.
Taome mõõgad atradeks – see on garantii armastuse, mitte sõja teenimiseks.
See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib. Jumalaga, relvad! Nüüd ja alati.

Kellele annan oma väe – vennad Mefistofeles ja Lucifer?

Koopajooniste aegadest on inimesed suure saagi nimel mistahes jõududele puud ja maad kokku lubanud – ning ennast ohverdanud. Pälvides kolme tilga vere eest rikkuse ja isegi ilusa naise armastuse laadse toote, jääb inimesekene – homunculus – maise matka lõpuni muretsema: kellele annan oma väe?
Tüütule tööle, sobimatule partnerile, ebasõpradele niikuinii. Saatanale ka siis?
Kas ja kes on minu vampiir? Või äkki olen ma ise suletud taevaväravate taga nende väe ja vere imeja, kellel on ühendus Algallikaga? Toidan iga päev ebausku, millele olen Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsusse ristimist trotsides ohverdanud raha, asjade ja libaarmastuse eest ohverdatud piisad ja pisarad.
Pilapoest lapsele – või iseenese sisemisele lapsele – vampiirihambaid ostes ei pruugi me midagi teada Londoni Lytseumi teatri juhist Bram Stokkerist. 1897. aastal kirjutatud Dracula loo peategelase nimi tähendab rumeenia keeles saatanat. Transilvaania hertsog saabub oma gooti stiiliga kenitledes Inglismaale, kus pärast klassikalist hea ja kurja vahelist võitlust Abraham von Helsing ta võidab… ja tapab.
Pahelisuse pillerkaar on tulvil tumedat seksuaalsust ja rassismi – juudi vereimejad, juudi hais ja süüfilis on kirjalikul teel levivad haigused, mis pälvivad tuleriida.
Tulles vastu draakoneid ja draculaid, nahkhiiri ja sisalikke rakutasandil pelgava publiku nõudmisele taasluuakse seda lugu üha uuesti. Disney-stuudio elegantsele leebusele omaselt ka nunnus „Deniscu Draculescu“ naljatamise võtmes.
Kui Alfred Hitchcooki õudus-geniaalsus vajutas vampiiride ja lindude foobia pedaali põhja, tuli 21. sajandi uus tase.
Stephenie Meyeri algatatud ja mõttekaaslaste jätkatud „Videviku saaga“ on nii ulmeliste raamatute kui põneviku žanris filmidena saanud miljonid noored vampiiride romantikat neelama. Nii „Videviku“ kui Batmani maagiamaailmas kroolides ollakse otseselt ja kaudselt Alice in Wonderland sündroomi kütkes.
Selle sündroomiga kaasneb nihkes mina-pilt. Kuni end kõveriti kujustades vale suurusega rõivad valitakse, on petlikkus süütu. Kui petlikus luulutamises on lisaks juures LSD või mõni noortele kättesaadavam aine, on tulemuseks tagajärg. Ma lendan! Ja järgmised kriminullid lisavad tapmise ja tagaajamise altarile uued nullid.
1865. aastal „Alice Imedemaal“ ja hiljem „Alice peeglitagusel maal“ kirjutanud Lewis Carroll ei osanud ettegi kujutada, millest hakkab koosnema 21. sajandi noorte enesetapu põhjuste statistika. Liiga vähe raha ja rõõme, liiga palju pettumusi ja pettekujutlusi. Jonathan Swifti „Gulliveri reiside“ lugemise asemel minnakse ainete abiga ise Gulliveriks kätte ära. Meri põlvini – ja nägemist!
Daniel Defoe „Robinson Crusoe“ eeskujul rännakule saadetud Lemueli nimi meenutab Lemuuriat. Hiiglaste ja kääbuste maal kulgeb ta pooljumal Kalevipoja ja kilplaste analoogina. Lendava saare lugu paneb küsima: kas tõesti kohtumine tundmatuga? Tarkade hobuste motiiv sarnaneb Ükssarvikute tõese muinasjutuga ning haakub tõsiasjaga, et Swift pani oma briti-kriitilise teosega aluse iirlaste rahvuslikule eneseteadvusele.
Britid alates kuninganna Victoriast kuni Oscar Wilde’ini omakorda vaimustusid Alice’ist ning lubavad tänini lahkesti enese üle naerda. Kasvõi jaburas teelaudkonnas. Briti absurdi tähtteose kirjutas muide tuntud matemaatik. Ligi 200 keelde ja 20 filmiks viidud teksti on neli korda eestindatud. Teiste seas tõlkis Jaan Kross selle loo Oxfordi Ülikooli dekaani tütrest, tema perest ja muudest loomadest.
Imeliselt aasalt küülikuurgu kukkunud ning raamatu teises osas peeglitagusesse ilma ilmunud – või ärganud! – tüdruku seiklused on inspireerinud John Lennonit, Marilyn Mansonit ja Salvador Dalid.
Väga erinevas eas lastele 7. kuni 70nda eluaastani sobivad sümbolistlikud sündmused sünnivad mängukaartide, toiduainete ja loomadega. Irvik-kiisu on neist märgilisim. Tema haihtudes jääb naeratus õhku hõljuma. Samuti on Gulliveri Lemuuria-lendude olulisimaid loomrahva esindajaid kass. Ja – üllatus-üllatus! – Bulgakovi täht-kass Peemot on kasside klass omaette. Tema käes on Püha Graal ning ta tuleb hukata.
„Meistri ja Margarita“ narratiiv tõstab taevalikult targa kassi õukonna kõige arukamaks tegelaseks – narriks. Narridel on õigus rääkida, mis on Tõde.
Sõltumatud sarmikad saatanlikud kassid vastanduvad Bulgakovil koertele. Enne faktilisi elundite ja näärmete siirdamisis kirjeldab vene geenius, milline lupard penist inimese südamega saab. Joob, suitsetab ja ropendab.
1928. aastal alustas Bulgakov 12 aastat kestnud, neli korda ümber kirjutatud ning 60 aastat hiljem tsnseerituna ilmunud „Meistri ja Margarita“ kirjutamist. 20. sajandi parimaks teoseks tituleeritud romaani konarlik, ent kauamängiv võidukäik on nõukogude režiimi eest hoiatav fantaasia. Ühiskonnakriitiline allegooria juhatab kõigi ajastute inimesi märkama, kellele ja mille nimel me anname oma väe. Nagu Lev Tolstoi jäädvustatud ning aegade lõpuni rongi alla viskuma määratud Anna Karenina, on ka Meistrisse armunud Margarita abielunaine.
Nagu tsenseeritud ja varjutatud Piiblis, nõnda ka kultus-koledikus võimutseb julm Pontius Pilatus oma peniga, must maag ja varietee-teatraalid, poeedid ja psühhiaatrid.
Nagu Orwellil ja Wassermannil, pälvib ka Bulgakovil vabamõtlemine vaimuhaigla.
Patune naine kümbleb end verevannis vastupandamatuks ning transformatsioonide segadikus kaovad inimesed, telefonid ei tööta ning Jumala pojale jäetakse kaks võimalust. Ta on kas kurjategija – või pole teda üldse olemas.
Vastupidiselt tänasele loodab Kiievist pärit tubli tädimees endale Moskvas valdusi pärida – tükkis korteriühistuga ja puha. Peaasi, et kõik mustad kassid tapetakse.
Õnneks ei ole nii antisovieetlikku taiest koos muu vene kultuuriga eestlastele ära keelatud. 21 aastat tagasi dramatiseeris Mati Unt selle Eesti lavale ning praegu mängitakse seda taas Tallinnas. Publiku ees on ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ Anton Hansen Tammsaare tõlgituna.
Ka siis, kui inimesed enam üldse midagi ei loe, on hoiatavate süvatekstide vägi universumi Youtube’is ikkagi olemas. Kasvõi kirjavigadest kubisevate sisukokkuvõtetena internetis. Paremal juhul jõuavad valede vaibide energeetilise toitmise lood ka maisesse Netflixi.
„Luciferi“ seriaali vaatamise tunnid ja nädalad imevad arvutud teismelised piigad endasse. Hurmavalt seksikas mees, mis sa teed! Vähemalt iseendale turvaliselt ekraani ees õhkavad tüdrukud ühegi vamp-väe toitmisega liiga ei tee.
Saatana seriaali sigitajad Neil Gaiman, Samuel Keith ja Mike Dringenberg oma rahvusomaste perenimedega võimaldaksid avada juutide vandenõuteooria sarja järjekordse holokaustiku.
Jätkem see võimalus kasutamata ning nautigem näitleja Tom Ellise lummavat hõrk-matšolikku vastupandamatust.
Vastupandamatust maatriksi-moonutuste maailmast aitavad meid võimalikult väikeste valude ja kaotustega väljuda Sadhguru, David Icke’i, dr Joe Dispenza ja Gregg Bradeni loengud. Tasub meeles pidada, et miski pole see, millena paistab. Ei draakonid ega vampiirid taha, et näeksime hologrammide ja metaversioonide taha.
Piirangutest vabanedes tõuseme urban-fantaasia langenud ingliga sarnaselt tuhast. Tuli põrguvürst pärast 10 miljardit aastat Valgusetoojaks, saame meie ehk oma enese kehas hakkama ilma kellegi teise kena korpust kaaperdamata.
Jumala suurele plaanile vastu hakkamata, oma tõelisse väesse tulles on igaüks meist selgelt nägija-kuulja-tundja – ajarändur samal ajal sajas kohas, surematu ja lennuvõimeline, tuldpurskav ning eluks sobimatuidki haavu ja haigusi tervendav.
Erinevalt oma tiivad varna pannud Morningstarist suudame meie jumalanäolistena luua ei millestki kõike.
Kui me vaid oma väge ikka ja jälle vasakule ära ei ohverda. Oma tormi ja tungi laineharjal surfates alustas Johann Wolfgang Goethe 1808. aastal „Fausti“ kirjutamist. Alustas Jumala ja Mefistofelese kihlveoga, jätkas Fausti meelitamisega tema tegelikult teelt maapealsesse põrgusse. Puudlina – ei armasta klassikud koeri! – korraldas Kurat läbi volbriöö Margareta ematapjaks. Inglid viisid süütu neiu taevasse, Faustil aga oli ees antiikmütoloogiasse kehastumine – seejuures Ilusa Helena mehena poeg Ikarose kaotamise – ning keisri teenistusse jõudmine. Pärast hirmude täispaketi kättesaamist ületab ta hirmude hirmu: kartuse igavese elu ees. Tõuseb armastuse võidukäigul taevasse ja ühineb Margaretaga. Oli siis kõike seda jubedat enne vaja?!
Selleks, et noorte eestlaste haridus ühtaegu nii religioosse kui paganliku pärimusega ühendada, tegi Eno Raud Vanapagana teemaga sama, mida Kalevipojaga. Kirjutas oma poegadele Reinule ja Mihklile proosalise essentsi, mis asetub Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapagana kõrvale. Õndsaks saama tulevad mõlemad – ja Juula ka.
Kui vaid Kaval-Ants kui kiusaja Vanapaganat oma hingerahu ja südameverega puuki toitma ei eksitaks.
Teeb eestlane endale Krati ega saa temast enam surmani lahti. Nii Evald Tubina kui stuudio Tallifornia loodud Kratid sakivad sajaga. Igavesti. Imevad ja nõuavad: anna tööd!
1943. aastal esmakordselt lavastatud, hiljem Ülo Vilimaa tantsitud kolekoomiline õudusunenägu „Kratt“ jääb meie rahvuskehandit puukima, kuni me oma arast ahnusest ei vabane.
Rumalale lodevusele kõrtsist leevendust otsides jäämegi endal kaval-antsusid koju tantsima ja tassima. Usume, et nad veavad meiega koos, meie asemel sõnnikut, viskavad nuia või villast ja kannavad hobuseid seljas. Imetame neid. Nemad aga magavad sortside ja deemonite maapealsete kehastajatena aidaust „valvates“ selle peal. Ait aga muudkui tühjeneb – nii nagu Augeiase tallid mustmaagiliselt täituvad…
On üks anekdoot. Põrgus valvab esimest katelt allilmatäis kuradeid, teist vaid üks saatan, kolmandat mitte keegi. Otsekui seal sees keegi ei keegi. Esimeses on juudid: saab üks välja, aitab kõik teised ka välja. Teises on venelased. Ühe välja pääsemisele aitavad kaasa kõik teised. Hakkab kolmandas katlas hauduvatest eestlastest üks välja ronima, tõmbavad teised tema tagasi. Kellele annan oma väe? Sõrme või lausa käe?
Külarahva arvamusele, kuratlikele ärakasutajatele ja maksuametile – selge see!

28.juunil 1971 sündis Lõuna-Aafrikas Pretorias Elon Reeve Musk. Ta teadis lapsena oma päritolu Andromedalt ning ülesannet saada leiutajaks, inseneriks, ettevõtjaks ja investeerijaks tehnoloogiasse, mis pidurdab planeedi Maa ammendumist. Ta on täna maailma rikkaim mees, kes panustab paralleelselt nii kliima soojenemise peatamisse, Ukraina abistamisse kui inimkonna kolimisse Marsile.
Üldmõistetavaimad on mõtlevale tarbijale päikesepaneelid, väikemajad, elektriautod, mobiiltelefonid, robotid ning pankadest üle lendav internetipangandus ja krüptoraha.
Kõik oma hiilgavaimad saavutused sooritas Musk kas viimset või ainsat võimalust kasutades vahetult enne pankrotti ning maailmas esimest korda. Aus, läbipaistev, kogu ärkvel-aja töötav ning tõenäoliselt uneajal Andromedal ennast ja infot kogumas käiv geenius on iga oma ettevõtmise puhul aegsasti avastanud: ise tegemine on alati soodsam, kindlam ja konfliktivabam kui teistelt ostmine, rentimine või koostöö.
Tesla Motors ja SpaceX püüavad nii Maad päästa kui Marssi asutada – SolarCity idee sai fenomenaalne mees hipsterite vikerkaare-traibide igaaastaselt festivalilt Burning Man aastal 2004. Mida sina sel aastal tegid?
Tesla-mehe varandus maailma liidrina on täna 191 miljardit dollarit.

Eloni emapoolsed esivanemad on Šveitsi sakslased, kes rändasid Ameerika iseseisvussõja ajal New Yorki ning said Kesk-Lääne preerias farmeriteks. Vanaisa korraldas Kanadasse kolides esimesed rodeod, tegutses kiropraktikuna ja abiellus tantsuõpetajaga, kellega koos nad kirjutasid raamatu „Kaastunne vaesele eralennuki piloodile“.
Vanavanemate geneetilise riskijulgusega ühendus emapoolne kõrge intellekt. Eloni isa Errol, elektromehaanikainsener, oli juba edukas ettevõtja ning tema kaasa Maye on tänini toitumisspetsialist ja modell.

Vanemad kirjeldavad väikese poja kommet nii pikaks ajaks transsi, meelerännakule minna, et pöörduti kõrva- ja närviarstide poole. Lisaks meisterlikule keskendumisele oli ta võimeline kuueaastasena jalgsi 20 kilomeetrit sünnipäevale kõndima ning oksteta puu otsa ronima – teda jäeti pedagoogilistel kaalutlustel koju, puu otsast alla ei tulnud ta enne, kui lubati igasugune alandav karistamine lõpetada.
Kooli noorim ja väikseima kasvuga poiss kippus kõiki parandama ja õpetama ning pälvis sellega koolikiusamise. Seltsiks olid talle Tolkieni „Sõrmuste isand“ Asimovi „Asum“ ja edasi juba Encyclopedia Britannica ja Galaktika reisijuht.
Kõrvalepandud taskuraha eest ostis kümneaastane Elon esimese koduarvuti, paar õpikut ning õppis iseseisvalt programmeerima. Esimese ärina müüs 12-aastane poiss 500 dollari eest omaloodud tarkvara. Teenistuse eest ostis ta arvutimänge ja rollimängu Dungeons&Dragons mooduleid.
15-aastasena kasvas ta eksistentsiaalsest kriisist välja religiooni ja filosoofia, Nietzsche ja Schopenhaueri teoste abil. Ta otsustas, et inimeseks sündinuna on ainuke arukas tegu püüdlemine kollektiivse valgustatuse poole. Koolikaaslastele jäi ta meelde vaikse veidrikuna, kes tõi kaasa mudelrakette ning rääkis päikeseenergia poolt, fossiilkütuste kasutamise vastu.

Kanadasse läks ta 17-aastasena nii selleks, et apartheidi režiimi teenivast sõjaväest hoiduda kui USA ülikooli pääsemiseks. Esmalt tegi ta juhutöid: kasvatas sugulaste juures köögivilju, tühjendas viljamahuteid, puhastas saeveski boileriruumi. Kui ta Queensi ülikooli astus, järgnesid talle ema, õde Tosca ja vend Kimbal Kanadasse.
Vennaga koostatud nimekirja järgi mõjukate isiksustega kohtumiste tulemusel sai noormees suvepraktikale panka. Oma esimeseks naiseks sai ta kaastudeng Justine’i.
Tänu stipendiumile ühendriikidesse Pennsylvania ülikooli asudes omandas ta nii majanduse kui füüsika eriala, töötades samas nii palgatöölise kui alustava ärimehena.
Koos sõbra Adeo Ressiga üürisid noorhärrad korporatsiooni maja nii elamiseks kui ööklubi pidamiseks. Ema Maye oli uksehoidja ja rahakorjaja. Teenistus kulus õpinguteks ning ka sõna otseses mõttes ööklubis elades oli Elon alati kaine. Küll aga tuli teda ohjeldada videomängude mitmepäevaste maratonide pidamisel.
Üks tema ülikooliaegne töö oli päikeseenergia teemaline äriplaan, teine elektroonilisest skäneerimisest a la Google Books ning kolmas oli superkondensaatoritest.
Ehkki Musk töötas Silicon Valleys kahes idufirmas – üks uuris elektri- ja hübriidautode jõuallikaid, teine tegeles videomängude loomisega – otsustas ta edasise elu pühendada kogu inimkonna hüvanguks. Märksõna valikute tegemisel oli internet.

Koos vennaga automatkal Californiast Illinoisi mõeldi välja arstide infovahetuse reaalajas veebivõrgustik. Järgmiseks tuldi ettevõtete veebikataloogi ideele. Selle nimeks sai Global Link Information Network.
Palo Alto tillukeses stuudiokorteris kirjutas Elon tarkvara, Kimbal käis ukselt uksele müümas. Isa Erroli antud stardiraha ja ülima vähenõudlikkuse abiga õnnestus esimesed müügimehed palgata. Elon magas oma töölaua all kotttoolil. Vendadevahelistele pidevatele nääklustele lahendusena võeti Zip2-sse kolmas osanik Greg Kouri. Aasta hiljem investeeris riskikapitali ettevõte neisse kolm miljonit. Ehkki ambitsioonikale Elonile ei meeldinud olla kõigest tehnoloogiajuht, hakkasid nende teenuseid kasutama New York Timesi ja Pulitzer Publishingiga eesotsas mitmed meediaettevõtted. Tänu sellele saadi mehine lisarahastus, ent jäädi toimetuste varju ning teised ettevõtete-kinnisvara-automüügi kaardistajad eesotsas Microsoftiga astusid ohtlikult kandadele. Müües Zip2 arvutitetootjale said vennad Muskid multimiljonärideks. Elon oli siis oma 22 miljoniga alles 28aastane.

Praktika pangas, kus ei võetud kuulda ühtki Muski arukat ideed – näiteks arengumaade võlakirjade emiteerimine – jõudis mees veendumusele, et panganduses on palju raha ja veel rohkem ebaefektiivsust. Pankurid olid matkijad, mitte algatajad.
Ta ise algatas esimese pangandust ja internetti ühendava X.com-i, kuhu investeeris enamuse Zip2 müügiga teenitust.
Kirgliku jutuvestjana õnnestus tal online-pangandusse parimad tarkvarainsenerid tuua ning vaevalise alguse järel käivitudes oli Elonil paari kuuga 200 tuhat klienti. Järgmiseks tekitati võimalus infrapunaliidesega ülekandeid teha ning sellest kasvas välja PayPal.
Abiellumise puhul mesinädalatele Austraaliasse lendamine võimaldas konkurentidel ta üle lasta. PayPali investoriks ja nõustajaks jäi ta ikka. Kui eBay aastal 2002 firma ostis, teenis Musk ligi 200 miljonit dollarit, mille ta investeeris SpaceX-i loomisse.

Elon ja Justine Musk kolisid Los Angelesse kui USA lennunduse- ja kosmosetööstuse keskusse, kus lapsest saadik kosmoselendudest unistanud Andromeda-mees sai end ümbritseda parimate spetsialistidega.
Ta investeeris hiirtega tehtud uuringutesse elu loomisel planeedile Marss. Koos filmirežissöör Cameroniga hakkas ta ülemaailmseid konverentse korraldama ning kujundas Marsi oaasi plaani. Robotkasvuhoone võimekus Marsil hapnikku toota on täna laienenud temperatuuri ja pinnase teemade uurimise ja lahendamiseni.
Boeingu Delta raketi teenust pidas ta kalliks ning läks Venemaale odavamate Dnepr-versioonidega tutvuma. Ühtlasi tutvus ta postsovetliku seadusetuse ja sõnapidamatusega. Pidevalt purjus venelased küsisid esmalt kolme raketi eest kokku, siis aga vaid ühe raketi eest 21 miljonit dollarit. Toonased kogemused on ilmne põhjus, miks Musk täna venelastele vastandudes Ukrainat aitab.

PayPali müügiraha eest rajatud SpaceX tehas on nüüd 20 aastat tegutsenud ja on algusest saadik olnud äärmiselt puhas ja valge, tootmine ja teadlased omavahel ühenduses. Nii saab võimalikult paljud detailid ise toota. Samuti on osavalt kasutatud autopesulate ventiile ja põllumajandusmasinate kütusepaake. Oma bürokraatiavabasse tööstusse toob Musk parimaid tegijaid otse ülikoolidest.
Esimesed lennud kujunesid kulukateks katastroofideks – küll mõranes kütusetoru liitmik soolases mereõhus, küll hakkas kütus paagis loksuma… Salaja, ent sügavalt masendatud Muskil oli raha veel vaid ühe lennu jaoks. See õnnestus.
Selleks ajaks oli nii SpaceX kui Tesla Motors rahata ning mõlemad pääsesid pankrotist tänu NASA-ga sõlmitud lepingule. Järgmisel, 2009. aastal viis rakett Falcon orbiidile esimese satelliidi.
Aastal 2014 esitleti inimeste transpordiks mõeldud kosmoselaevad Dragon, paari aasta pärast korduvkasutatavat kanderaketti ning praegu on käsil tuhandete inimeste Marsile saatmiseks hinna madalamale toomine. Nii luuakse inimkonna koloonia.

Tesla Motors tootis elektrilisi sportautosid esmalt ainult jõukatele keskkonnateadlikele tarbijatele. Liitiumakude kasutamise ideest vaimustunud Musk investeeris Teslasse esmalt 6,5 miljonit ning sai ülesandeks hakata Roadstereid, prototüüp-elektriautosid välja töötama. Üks kord saadud võimalus tuli tormijooksuga ära kasutada – ja seda ka tehti. Roadsteri tellisid endale ka Google’i asutajad. Teel autode odavamaks muutmisel on Hiina ja Tai, Inglismaa ja Jaapaniga semmimise asemel osutunud soodsaimaks ise tootmine.
Analoogselt Kremli koletisega koges Musk, kuidas liiga vähe argipäevaga kursis olevat liidrit tüssatakse ning 85 tuhande asemel maksab üks auto reaalselt 200 tuhat. Seega on ta ise pidevalt tootmise juures kõigis oma ettevõtetes.
See on aidanud üle olla meedia rünnakutest nii Tesla, SpaceX kui abielulahutuste teemal. Kusjuures Tesla pääses jõululaupäeval 2008 tänu Muski meeleheitlikult hulljulgele tehingule NASAga paaritunnise edumaaga pankrotist.
Nüüd on Tesla suurim võlausaldaja USA energeetikaministeerium, koostööd tehakse Daimleri, Mercedese ja Toyotaga – ühisettevõttel on muide nummi nimi:
New United Motor Manufacturing Inc – ongi NUMMI.
Esimesest elektriautode laadimisvõrgustiku ehitamisest on möödas 20 aastat ning toona peaaegu Google’ile müümisel olnud ettevõte iga sekundiga edukam.

SolarCity on päikeseenergiastüsteemide kontseptsioon ja tarnimine, mille missioon on kliimasoojenemise vastu võitlemine. Sellele ideele tuli Elon festivalil Burning Man.
Musk Foundationi heategevus on suunatud teadusharidusele, lastehaiguste ravile ja taastuvenergiale. Eraldi programm on katastroofipiirkondade hädavajaduse katteks solar-süsteemide annetamine.
Heategevuse on Musk võtnud moraalseks kohustuseks – nagu ka Nikola Tesla laboratooriumist teadusmuuseumi ehitamise. Temalt toetusi saanute nimekiri on tapeedirulli pikkune. Mitte sentigi ei saa ainuski ettevõte, mis keskkonda reostab ja kuritarvitab. Ühtlasi survestab ta süsihappegaasi tootjaid veel enam maksustama.
Läbi Zip2 ja PayPali rikastunud ning SpaceX-i, Teslasse ja SolarCitysse investeerinud Musk ütleb, et ministeeriumid ja NASA pole teda aidanud mitte välja, vaid sisse.

Abiellu sisse on Musk astunud kolm korda – neist kaks ühe ja sama naise Talulah’ga.
Esimese naisega on tal kuus poega – esimene lahkus varakult, teised olid kaksikud ning seejärel sündisid kolmikud.
Õde Tosca Musk asutas ettevõtte Musk Entertainment ja on produtseerinud mitu filmi. Elon ise on koos oma tehnika ja tehastega osalenud filmis „Raudmees 2“, „Täname suitsetamast!“ James Bond „Spioon, kes mind armastas“.
Tunnustusi ja tiitleid on Muskil Wikipedia kahe lehekülje jagu.
2022. aastal ostis planeedi varakaim mees sõnavabaduse kaitsmiseks Twitteri.
Tema tsitaate:
„Meil on lennukid, rongid, autod ja laevad. Mis siis, kui leidub viies moodus?“
„Varem või hiljem peame elu oma väikeselt siniselt mullapallilt kaugemale laiendama – või välja surema.“
„Tahaksin surra Marsil – ent mitte kokkupõrkel selle pinnaga.“
„Peame selgeks saama, kuis saada asju, mida armastame, ilma planeeti hävitamata.“

Elon Musk elab igal sekundil, tema elu on sihipärane tegevus ja kirglik pühendumine – seega ei ole ta töönarkomaan, vaid Jumala tööriist ja tahte täideviija.
Ta on kogu planeedi tõhusaim ja teadlikem Ukraina kaitsja massimõrva päevil.
Elon Musk teeb oma ideede ja leiutistega, rajamiste ja investeeringutega täpselt sama, mida meie, ainult et suurelt ja pidevalt ega loobu ka sekund enne pankrotti.
Ta on aina Fööniksina tuhast tõusnud ning kõiges, mida loob, on kogu hinge ja teadlikkusega sees, mitte kusagil kõrval.

Elon Musk tõestab ka just praegu, et kõik on võimalik ja imed sünnivad.
Elu võimalikkust teistel planeetidel, galaktikates ja kehastumistevahelisel ajal pole isegi tõestada vaja: kirp ju ei püüa tõestada, et teised kirbud ja koer on olemas.

Alates maailma loomisest oleme Aadama ja Eeva kaudu kõik sugulased. Niisiis pole väga oluline, kas puude ja jõgede, järvede ja mägede perenimesid kandvad eestlased on omavahel otseselt veresugulased. Oleme inimesed ja eestlased, seega igal juhul hõimlased.
Tõnis Mägi on nii Mägi-nimeliste kui Tõniste kaim. Mitmete ajastute poppmuusik ja superstaar, praegune vana tark mees on varasemate põlvkondade jaoks preester ja ikoon.
Peaaegu pühamees on nooruses esinenud oma Music Safe’i ja Ultima Thulega palju Venemaal. Seejärel läks usuliikumise Elu Sõna abiga Rootsi. Laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja ajal tuli tagasi, et sadade tuhandete eestlaste ees oma „Koitu“ ja „Palvet“ laulda. Telesaate „Laula mu laulu“ võimsaimad osad salvestati temaga Tauno Kangro Graniitvillas. Ärge nüüd küsige, kas skulptor Tauno Kangro ja tema modelleeritud Kalevipojad on meie sugulased!
Mäksi esimene naine on Laine Mägi, tantsukooli Lancy emand, põnev igihaljas näitlejatar. Viimne kaasa on vendade Johansonide õde Kärt. Maestro aga laulab ning käivitab mõtteid ja tundeid tänagi.
Sellest pole midagi, et praegused teismelised tema nime ei tea. Youtube’is kulgedes komistavad varem või hiljem tema teenete otsa ikka. Salvestused koos Jaak Joala, Tarmo Pihlapi ja Jarek Kasariga jäävad taevasesse fonoteeki igaveseks.
Uued generatsioonid ei pruugi nimeliselt teada Leelo Tungalt ega Hando Runnelit. Geneetiliselt on need suurvaimud meisse kodeeritud. Ülemaailmne vereringe ühendab Dickensi ja Coelhoga needki, kes lugedagi ei oska.
Meil on nutitelefonis Netflix ja Instagram, kunagi loetud raamatute asemel tulid teleseriaalid, mida nüüd asendavad portaalid. TikTok kannab olemuslikul rakutasandil meis, eestlastes ikkagi põhiväärtuste teadmist ja kestmist.
Teame Ivo Linnat ja Grete Paiat kuulates eksimatult: oleme hõimlased. Ka meie sinuga oleme teineteise õpetajad ja sugulased. Jumala näo järgi loodud perekond.

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

Mitte kunagi varem pole inimese elu nii vähe maksnud kui tänapäeval. Mida vägevamad relvad, seda enam ohvreid. Ohvrite arvukus muudab meid kõiki statistikaks. Loodusest lootusetult kaugenenud inimeste jaoks pole sõdade või stiihiate tõttu hukkuvad loomad isegi numbrid. MTÜ Nähtamatud Loomad võitleb kanade ja küülikute pidamistingimuste eest rahu ajal. Nähtamatuteks loomadeks saavad sõja ajal nii lüpsmata jäävad veised, pommitamist ja katkusid kogevad sead kui raierahust ilma jäävates metsades hakkepuiduks saavad linnupojad.
Sõja ajal sõja seadused: puitu on vaja, mis aukartuse juttu sa, hing, siin enam ajad.
Loeme Gerald Durrelli, James Herrioti, Jack Londoni ja Ernest Seton Thompsoni raamatuid, et toita oma vajadust teiste loomaliikidega suhestumise järele. Ka üksnes teleris elevante ja känguruid kogeva inimese sisemine laps tahaks kõik kodutud kassid ja hulkuvad koerad koju tuua. Teeb seda raamatutegelastega samastudes.
Durrelli teose „Minu pere ja muud loomad“ väike Gerry oma aruka loomaarmastusega on paljudele tuttavlik. Samuti saame aimu Durrellide perekonna pagulasolemusest – India koloniaalohvitserist pereisa surma järel kolitakse tervise ja kokkuhoiu kaalutlustel Inglismaalt Kreekasse.
Kes soovib, samastub ema või õe, relvasõbrast või kirjanikust venna ning nende kaaskonnaga. Nii, nagu noor Gerry ei sobi tavakooli raamidesse, viib ta meid küpse Geraldina raamathaaval ümbermaailma reisile. Teda käivitab loomade päästmise, loomaaedade rajamise ja inimloomadele teiste rahvaste tutvustamise missioon.
Mistahes elualal avalduv aukartus elu ees kõnetab iga vähegi moraalset indiviidi. Ilma kireta ebamäärast palgaelu elavad isendid võivad olla välispidiselt kuitahes kirevad – paraku kirevad sisutult.
Kirglik loomaaedade loomine, loomade tsirkusest ja salaküttide käest päästmine on muuseas eluohtlik. Lõvidele elanud Joy Adamson, raamatu „Vabana sündinud“ autor, tapeti salaküttide poolt. Slaavi uhkuse ja südametunnistuse Ukraina loomaaedade ja varjupaikade töötajad on hoolealuseid toites ja kaitstes koos nendega surma saanud. Nendest alles hakatakse sõja lõppedes kõnelema.
Loomaraamatuid lugedes ja -filme vaadates võivad teatavasti ka mehisemadki mehed endale pisara lubada. „Vesi elevantidele“ on teos, mis teiste seas julgustab tundma ja nutma. Nagu ka tiibrakett loomaaiale või hobusekasvandusele…
Kogu hinge loomade teenimisele andnud Durrell lasi inimkonna rumalalt õppimisvõimetu julmuse sarnaselt Hemingwayga läbi südame. Mõlemad sõnameistrid põlesid seetõttu eredalt mõlemast otsast ning pidid nägema oma unistuste hävingut. Põrgupiinad ei tulene, tõsi küll, mitte loomade ja lindude hukkumisest, vaid sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kes mille eest vastutuse võtab.
Aleksei Turovski võtab vastutuse karmidestki nähtustest nii loomade seas kui inimeste ja loomade vahel kõnelda maitseka huumori võtmes.
Talupoja eetika võtab vastutuse endast olenevate olendite elukaare iga osa eest. Perenaine annab pudulojustele poegimisabi ja lutitab väetikesi, peremees õpetab ja rakendab tööloomad. Kui loom on toiduks kasvatatud ja iga ilmaga hooldatud, siis pere tänab, õnnistab ja lõpetab ta. Nii on. Hinnanguteta.
Sina ei pea mitte lõbu pärast tapma, ütleb nii pühakiri kui Albert Schweitzer. Tapaturism ja trofeede jaht, massimõrvad ja süüdimatu saastamine tunduvad samas arvutimängu või meisse mitte puutuva filmina. Veresüü veeretamine kellegi teise kaela õnneks või paraku enam ei tööta. Igaüks võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Ärgates inimenehaaval tegelikule ja tegusale aukartusele elu ees on meil veel võimalus planeet päästa. Kui iga rahvajuht adub, et tema otsustest oleneb ka iga liblika ja konna saatus, saab tõeks Karl Ristikivi tõdemus: ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.

Vladimir Nabokov on Vladimir Uljanovi ehk Lenini aegne suurvaim, kes pages juba oktoobrirevolutsiooni järel Venemaalt, et paguluses kirjeldada, mil moel ka tulevikus Vladimir Putini genotsiid loob juurde sügavalt katkiseid inimesi. Ei Volodõmõr Zelenski ega teised rahvajuhid saa neid kõiki mitmete põlvkondade jooksul tervendada, nii et uued Lolitad tulevad ka.
Nõukogude režiimi orjana ei oleks Nabokov saanud jutustada, kuidas perverdid toimivad. Kommunismiehitajad ei tohtinud olla pahelised, seega ei saanud varjatud ja keelatud ajastul näiliselt justkui ka raha eest keha müüa ega armastust osta.
Alles postmodernistlikud psühhoanalüütikud ja sisuloojad saavad kirjeldada, kuidas kõige traumeeritumad on julmimad koolikiusajad ning enim ahistatutest kasvavad halastamatuimad ahistajad.
Emigrandist vene intelligent Nabokov tundub olevat tumeda ja eheda teose „Lolita“ kirjutanud üleeile. Pedofiilia ja kuritarvitamise juhtumid paiskuvad praegusesse ajakirjandusse iga päev. Pärast kolmandat maailmasõda on kangelaste kriis veel suurem, sest esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad ning lõpuks on kõik ainult enesemüümine.
Õnneks on meil käepärast terminiks kujunenud Lolitade koondnimetus – peast poisikeseks põrunud meeste teismeline ohver. Meil on ka Sass Henno ja teised noored vihased, kes pühendavad oma elu ühtede kaitsmisele ja teiste paljastamisele.
Traumad tekitavad katkiseid inimesi. Suurte terroriaktide ja massimõrvade puhul lisandub korraga väga palju katkiseid inimesi. Purunevate elude ja illusioonide putlerlik aeg tekitab terava vastuolu vahepeal kujunenud MTÜ-meelse projektipõhise näiliselt turvalise pseudo-tsivilisatsiooniga.
Kõiki on justkui kaitstud ja tervendatud – koerad ja ahistatud, kassid ja sõltlased, hobused ja pekstud naised…
Täna plahvatavad korraga ja kordamööda meist 1000 kilomeetri kaugusel Euroopas pommid ja lehmade udarad. Mitmesajapealistes lüpsifarmides on teatavasti lüpsirobotid – kui pole elektrit ega operaatoreid, ei jõua keegi neid käsitsi ära lüpsta.
Sõjaseisukorras osutuvad eestlased kõrvuti poolakatega suuremeelseteks jagajateks vaatamata energiakriisi põhjustatud majanduslikule šokile. Asju ja heatahtlikkust praegu veel on. Kui sõda jätkub ja ukrainlased jäävad Eestisse pikemaks, hakatakse rääkima nende kolooniast…
Annaks taevas roimarite kiiret peatamist, kohtu kätte andmist ning nende endi raha eest uue Ukraina üles ehitamist. Vinduma jääv ametlikult välja ütlemata WWIII teeb nii ugri kui slaavi rahvad vaeseks ja vihaseks. Eelmisi põlvkondi purustasid Stalin ja Hitler, nüüd märatseb hirmuäratavalt ohjeldamatu putZler. Tulemuseks on üldine viha ja hirmu foon, mille kõrval on poisike isegi radiatsioon.
Niigi ammendatud planeet ei pea sellele vastu, kui kutsutud ja seatud nato-eu-un laastamist ei peata. Ilmutusteraamatus lubatud looduskatastroof jätabki alles ühe kolmandiku inimkonnast. Seda koledust leevendab igaühe lootus, et tema kuulub allesjääva kolmandiku hulka – eeldusel, et ta pole traumade, üle jõu käivata läbielamiste ning alkoholi ja ravimite käes eluvõimetuks muutunud.
Kuna diktatuurid eitavad nii pedofiiliat kui homoseksualismi, pole kellelgi nii peagi võimalust analüüsida, mis tegi massimõrvarist koletise. Samuti ei saa me lõpuni teada, kas Michael Jackson või eestimaised Otto-Triinud ja tütarlaste treenerid olid või ei olnud seda- ja todamoodi.
Ülimenukas 50 varjundi filmiseeria näitab hallist mustani, miks kujunes õnnetust poisist üksildane sadist. Ta korvab oma õnnetust tohutu rikkusega ning tema õnneks leiab ta tervendajaks armastava naise, mitte kullakaevaja.
Olgu jutuks üksikisik, rahvus või linnad ja riigid – purustamine võtab hetke. Ülesehitamine on pikaldane protsess, mis annab tööd paljudele professionaalidele. Samal ajal, kui tuhanded ehitajad rajavad uue Ukraina, aitavad terapeudid purustatud isiksused tagasi inimesteks. Retsepti, mis juhtus, kuidas see avaldub ja mida sellega peale hakata, andis juba 100 aastat tagasi Nabokovi bestseller „Lolita“.

Aastakümneid ja sajandeid vältav klassikokkutulek muudkui aga kestab. Shakespeare ei kujutanud ette, et mitusada aastat hiljem küsib taani prints endiselt: „Olla või mitte olla?“ Ta ei saa olemata olla, kuna „Hamlet“ püsib teatrite mängukavas ja kooliprogrammi kohustuslikus kirjanduses. Ses ülemaailmses kultuurirongi sõiduplaanis pole oluline, kas vagunisaatja Shakespeare oli tegeliku isikuna üldse olemas.
Taani riigis on miski mäda – seda repliiki kordavad kõigi maade tippnäitlejad. See väide kehtib iga riigi kohta ning iga ambitsioonikas näitleja tahab kehastada toda kõigi aegade dramaatilisimat igihaljast kangelast.
Hamleti, tema ema ehk kahe kuninga vahel jaguneva kuninganna, reeturliku Poloniuse ja tolle tütre Ophelia ning inimlikult heitlike sõprade Rozenkrantzi ja Guildensterni eluline kurblugu aina kordub.
Kaverdamine otsekui kutsub samalaadsed intriigid üha tagasi päriselu lavale. Vennatapp, rikkuse ja naiste jagamine, inetuse läbinägemine ning võimetus midagi põhjani muuta aina seisab püünedel publiku silme ees, kõnekas surnupealuu käes, kuulajaks mõrvatud isa vaim ja hauakaevaja.
Eesti mõtte- ja näiteloo värvikaim Hamlet on olnud nooruke Merle Jääger. Punkar-poeet, kes teenis oma tütre Ode kasvatamiseks Vanemuise teatri kõrvalt lisaraha striptiisitarina Püssirohu keldris.
Merca õpetas pungitsad Estonia teatri kõrval Tammsaare monumendi kõrval istuma ning oma suurust ja väiksust mõõtma. Kasvas suurilmadaame ja pahasid tüdrukuid kehastades – nägu ju selline riukaline – setu lauluemaks. Kirjutab luuletusi veendunult kirjapildiga „yxk6ik qui hiis l2x – qunagi on raiesmiqul uus mec“.
Rain Rannu mälestatud ja Valdur Mikita mäletatud lingvistiline mets kasvab peale võidu Martin Alguse vihutavate stsenaariumitega. Filme ja teleseriaale on 2022. aastaks kogunenud vihtude ja vihtade kaupa. Nii „Jahihooaega“ kui „Klassikokkutulekute“ jada on produktsioonifirma Kassikuld turvaliselt koostanud suurematel turgudel juba äraproovitud formaate järgides. Oleme liiga väikesed ja ilusad, et finantsiliselt riskida millegi täiesti uue proovimisega omal nahal ja rahal.
Paradoks: järjest uue viiruste vaktsiine proovides kasutatakse meid endid loomkatseteks – vaatemängud ostetakse sisse lolli- ja turukindlate poolfabrikaatidena.
Näitlejaks õpetatud kirjanik Martin Algus lisab ülimalt kujundliku eesti keele ja viimase vindini põhja keeratud huumorimeele ning lõputu klassikokkutulek muudkui kestab.
Vaimlejad ja gruupid, viljatus ja muud meesteosakonna siseasjad, padjaklubis ja keskeakriisis toimuv ning naabriplika peal testitu üha rullub. Samad näitlejad kui maarjamaine tegijate kataloog ja portfoolio kinnistuvad rahvuslikku teadvusse ja koorekihti.
Väikesearvulise suurrahva seas valitseb alalise klassikokkutuleku mentaliteet: nii lihtne on tuntuks saada ja samas ka äraolnud eluetappide mustritesse kinni jääda. Hüppava nõela sündroom on klasshaaval taaskasutatava töövihiku ülesanne. Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, ent klassikokkutulekul – loe: interneti otsingumootorite meelevallas – koheldakse sind igavesti 20 või 60 aasta tagusena.
Meie koorekihti, kes koguneb presidendi või mõne mulgi moguli ja ontika oligarhi vastuvõtule, oleks nii lihtne ühe korraga taevasse saata. Kogu tabor korraga. Seitse ühe hoobiga: poliitika, äri, religiooni, kultuuri, loovalade, teaduse ja vägede valitsejate kõige kõigemad korraga ühes kohas.
Menuki „Mina olin siin“ autor Sass Henno kirjeldab oma romaanis olukorda ühes teises kohas. Teismelise teekond türmi, millest Urmas Uriel Sõõrumaa nüüd kultuurikeskuse ehitab. Musta ja valge hundi olemuse ja erinevuse liigagi lähi- ja süvavaatluse eest kinni istunud mees on oma sõna ja väe nüüd pühendanud perevägivalla ning laste ja noorte väärkohtlemise paljastamisele.
Kuningas on alasti, sest sõnaväe valdajad teenivad tõde. Klassikokkutuleku kodune risti-rästi seotus annab turvalise tõusu inspiratsiooni, kui temast ei sõlmu liigne seotus mineviku või mammonaga.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus,“ väitis Karl Marx. Tema töösturist sõbrale Engelsile meeldis see, võttis endale. Tänase türanni eelne tunane pisike Lenin nägi, et see hea oli ning pani omakorda saksa filosoofide parimad palad pihta. Marksismi-leninismi ringmängus tiirlevad Hamletid ja pöörlevad oma kannatustes Goethe noored Wertherid, kes ei saa mitte kunagi vanadeks tarkadeks meesteks, kuna klassikokkutulekul püsitakse noorte vihaste meeste eas.