Seadusliku abielu abitus 21. sajandil

Miks? See on edasiviiv küsimus nii teadlaste kui inimelu imeilu üle mõtisklejate töölaual. Miks on vaja abielluda nüüd, mil seisus ei kohusta ega tööjaotus üleaedsete vahel noorte ühendamise vajadust ei tekita. Üksindus ning abstraktne hättajäämise kartus kohutab.
A. H. Tammsaare ja Mats Traat on meile kirjeldanud naise kui funktsionääri võtmist – soovitavalt kõrvaltalust koos põldude liitmise loogilise lahendiga. Mati Unt ja Mihkel Mutt on jutustanud, mis jääb kirest ja romantikast korterikitsikuses järele. Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode on kirjutanud traditsioonilise abielu kõrvale geiarmastuse variatsioonid. Nüüd tegeleb riigilaadne toode samasooliste laulatamisega selmet tegelikke kriise klaarida. Ometi on kooselu korraldamiseks ju notarid olemas.
Tolstoi, Galsworthy ja Undseti jäädvustatud ajad on möödas – juba Shakespeare, Maugham, Strindberg, Bergman ja Dostojevski kirjeldasid filigraanselt, kui kaugel on seisuste ja suguvõsade järgi paaritamine kaksikleekide teineteiseleidmisest.
Naisevõtt pole naljaasi, vaid tehing, mis taandab naise omandiks, aga annab vastu turvatunde ning kui vana miljonäriga abiellub noor kaunitar, saab trofee-temake 24/7 töökoha. Tehing on selline.
Muinasjutud lõpevad abiellumisega. Väga suure vedamise puhul tekib koos kulgedes ka tõeline armastus nagu Sholem Aleichem põlistas juutide saagas „Piimamees Tevje“ ehk „Viiuldaja katusel“. Vanuigi küsib taadu oma ustavalt Goldelt: „Kas armastad mind?“
Emand avastab seepeale rõõmsa üllatusega, et harjumuse taha on tekkinud tõepoolest armastus.
Samas on väga paljud tänastest 40aastastest ja vanematest sellepärast projektilapsed, et paksuks pistetud tüdrukud pidi ära võtma. Enese tanu alla korraldajad pidid leppima järgneva psühhoterrori, armukadeduse ja olmelise ebaõiglusega. Feministide veskites ei märgata mehi jahvatades, et vägivald on vastastikune.
Sõda ja rahu, tõde ja õigus, pluss ja miinus on kaetud üha juurde toodetava Hollywoodi-stiilis roosamannaga. „Neli pulma ja üks matus“, „Põgenev pruut“ ja „Mamma Mia!“ manitsevad noori mitte liiga vara abielluma. Vabalt armastav uus põlvkond jätab klassikalise pulmitamise kauni ja kalli vaatemängu küpses eas paaridele, kellel pole enam midagi kaotada.
Miks on vaja kirikus seaduslikult abielluda, kui Jumalat tegelikult ei usuta ning advokaadid ja notarid saavad tagala turvamisega ilma kirikukellade ja seitsmekorruselise tordita hakkama? 21. sajandi tegusad daamid saavad nii laste soetamise kui kasvatamisega ise hakkama. 1980Ndate lõpu omariikluse beebibuum tekitas paljulapselised pered, kelle kasvandikud nüüd loogilise reaktsioonina enam üldse lapsi ei taha. Pole lapsi, ei ole põhjust ka pulmi kui unelmate etendust finantseerida ega pidevat tööd eeldavat suhet järel vedada.
Teadlikult iseolemise valinud isiksused vahivad õhtuti helesinistelt ekraanidelt vallalisi kaunitare, poissmehi, armastuse saari ja alasti ahvatlusi. Kõigis neis tõsielusarjades sirvitakse lihakehade katalooge. Loodetakse leida igavene armastus ja harmoonia koos laitmatu korpusega. Õnnestumise protsent on küsitav – nagu ka seesama „miks“.
Miks on vaja 2023. aastal pulmapaanikahäiret põdeda ja sotsiaalmeedias ühekordseid laike noppida: imetlege ja kadestage, mul on nüüd seaduslik suguelu! Võta sellesama rahasumma eest koer, kui tahad ketis olla – või mine vaba ja vallatuna ümbermaailmareisile. Äkki leiad sealt elu armastuse.

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

Inetust pardipojast Kunksmooriks

„Inimeses peab köik kaunis olema,“ kinnitab vana muhu mees Juhan Smuuli koomuskis „Suvitajad“ ka „Siin me oleme“ Karl Kalkuni kehastuses. Retsept ilus olemiseks on igal ajastul uus.
Inetu laps pole kunagi moes olnud. Laps peab kasvõi sellepärast nunnu olema, et vanemad tahaksid teda toita, mitte ära süüa. Pardipoeg, kes oli võrreldes päris piiludega inetu, kasvas muinasjutus kõigi temaga samastujatele rõõmuks imeliseks luigeks. Must lammas ja valge vares jäid selleks, kes nad on tänini: pidevalt ohustatud eranditeks.
Günther Grassi „Plekktrumm“ jutustab lapskoletisest, kelle hääl purustab klaasi nii, nagu ta ise on oma ebardlikkuses purustatud. Veel fenomenaalsem soerd on sündinud Patrick Süskindi õudusloos „Parfüüm“ Pariisi agulis turul lihaleti all. Väljaheidikust kasvas armastusenäljas parfüümimeister, kes tappis selleks neitseid, et nende juustest ja nahalt pudelisse surmahetkel püüda parfüüm, mis tekitab igaühes armastuse tunde. Nii hästi õnnestus, et ta söödi armastusest ära.
Quasimodo kui Jumalaema kiriku küürakas kellamees oma soolatüügaste ja lonkamisega on kujunenud ilutuse sümboliks. Preestri kasvandik saab armastatud tantsijatar Esmeraldaga ühte alles taevas. Seni on ta tänuvõlglane, pahelise padre ori, kellelt ei eeldata ühtki emotsiooni peale kuuletumise. Obsessioon e sundmõte tingimusteta armastuse asemel on sageli peletiste pärisosa. Omand ja sõltuja ei tohi midagi tunda ega tahta.
Koolikiusamine on kahesuunaline liilus. Esimese variandi puhul kiusab kaaslasi kaunitar, kelle hing külmetab. Teisel juhul maksab lubamatult õnnestunud karjakaaslasele kätte oma enese vaakumis vägivaldseks muserunud isend. Teistel loomadel nagu ka põlisrahvastel halastab looduslik valik erandlike olendite peale: nad heidetakse karjast välja ning seega ei paljune, vaid hukkuvad.
Kompensatsiooniks valude buketi eest ja vastu pruugitakse erinevaid aineid ning tehakse kenade keskmiste kodanlaste mõõtkava järgi pahandust. Läheduse otsimine põhjustab reeglina väga varajase suguelu ja monstermaimukese vintsutuste järel kiirendatud sukeldumise nn täiskasvanuellu. Kool pooleli, haridus olematu ning murdeeas loodud suhtedki paraku poolikud, aga seeeest viljakad.
Varajased beebid, kes inetutele pardipoegadele lohutuseks sünnivad, on lohutusauhind, kes on emotsionaalses tõmbetuules lõdisejatele ometi kindlalt omad sõltuvad kallid ligimesed.
Toibumine toob rikkis perekondade kasvandikud küpses eas tagasi kooli ning tõstab ellujääjad võrreldamatult pidavamale pinnasele kui eluhellikud. Veel enam: neist saavad kindlalt ka eriliselt kaunid vanadaamid, memmed, matroonid, emandad.
Parem peegel kasvab rahunevatele väntsutatutele ette ja kätte: „Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal?“
Lumivalgeke maksab raamatus peegli vale vastuse eest eluga, kui tal õnnestub vanaks elada, oskab ta humoorikalt ja teadlikult raugastuda. Šamaanid ja nõiad, maagid ja müstikud õpetavad abivajajatele, et igaüks on oma maailma kauneim naba. Igal hetkel parim võimalik versioon kõigil tasanditel. Pahataride lahkumine planeedilt annab põhjuse järele vaadata, kes nad tegelikult olnud on. Leebed blondid on sageli kõigi inimkonna hädade taga ning eraklusse peletatud peletised osutuvad vargsi päästjateks-õnnistegijateks.
Uute inimeste saabumine loob vastsed iluideaalid ja tähtsusjärjekorrad. Arvutis ja telefonis on kõik võrdsed ka siis, kui inimene ise mitte mingisugusena seal surfates päriselt midagi tegelikku ei tee. Uued suhtumised ja ideaalid aitavad absoluutselt iagühel piisav olla: I’m human being, not human doing. Truudus, fookus, distsipliin on üha olulisemad.
Uued hingeparved teavad Maale väikeste printsidena või merineitsitena, et armastuse pälvimiseks ega tähelepanu pälvimiseks ei pea pidevalt midagi tegema – kasvõi kurja.
Barbie pärismaailmas õpib tunnehaaval kõik tõelised tunded ära: läbielamised toovad näkku ilmekuse ja kortsud ning kõrvade vahele pideva mõtete jada, millest on võimalik ehitada uusi maailmu ja edulugusid.
„Ikkagi inimene!“ tunnustab töökat ja tegelikku harmoonilist maainimest matsakas matroon teist korda linastatud lustiloos „Siin me oleme“ – ja ta enese juures on kõik nii valesti, et on lausa stiilselt õigesti.
Oleme ju märganud, et pärast kliimaksit tohivad vanad targad naised olla naljakalt koledad. Aino Perviku kanaldatud Kunksmoor, Mira Lobe visualiseeritud vanaema õunapuu otsas ning Gena ja Potsataja seikluste Kübaramoor oma rott Larissaga julgustavad meid kõiki usaldavalt vananema.
Rõõmus meel, sirge selg ja elutahe võivad veel vanuigigi meile õhtuseks peaauhinnaks oma Kapten Trummi tuua. Täiuslikult ebatäiuslik kortsus-kühmus-karvane olgu temagi – nii kole, et lausa imeilus.

Tere, kool!
Pendelteate-etteütlus september 2023

Oleme Kehtna KHKsse kogunenud sellepärast, et Eesti Vabariik näeb niimoodi ette: me ei oleks tööjõuturul konkurentsivõimelised, kui meil poleks keskharidust.
Kuidas ma suvel ennast kooliaastaks ette valmistasin ja kogusin? Suvel ma puhkasin väga palju: magasin lõunani, kuna olin öösel üleval – seeeest nautisin päeva täie rauaga.
Mõnulesin päikese käes ja karastasin ennast merevees. See on tõeline nauding meelele ja vaimule, mis mõnel oli. Mina nägin seda ilusat ilma, mida väideti olevat olnud, ainult aknast – nimetagem mu töine suvi aktiivseks puhkuseks.
Ootused õppeaastale on, et ei oleks nii palju sitta kui eelmisel aastal, ehkki nagu on öelnud President Lennart Meri: „See sitt on meie tulevaste õite väetis.“
Loodan saada uusi positiivseid kogemusi ja haridust, mida on võimalik hiljem päriselt kasutada. Ma ei saa siinjuures Eesti riigi kota mitte midagi öelda, sest ma ei jälgi üldse uudiseid, mis mind hirmutaksid ja kummi tühjaks laseksid.
Erinevad uudised nii Eesti majanduse kui ka põllumajanduse kohta teeksid murelikuks ning ma oleksin liiga õige eestlane.
Mina ise võin püüda end hirmutamisest säästa, aga minu ameti tõttu tulevad sõja ja majanduskriisi uudised koos klientidega uksest ja aknast sisse ikkagi. Õnneks ei saa uudiseid võtta puhta kullana: kõik, mida meedias edastatakse, ei pruugi olla nii.
Kuna ma olen optimist ja minu suvi möödus hästi, siis on mul hea meel olla koolis tagasi, sest maailmalõppu pole seni tulnud.
Kuna lootus sureb viimasena, loodan, et planeeti Maa lõpuni ei kurnata ega õhku ei lasta, jõuan lõputunnistuseni nii mina kui ka minu lapselapsed.

Liisi Redlich: „Ühest piisab!“

Enesekaitse on eluoluliselt kaunis kunst, mis on põimunud teiste enese ja maailma valdamise oskustega. Taipoksi treener Liisi Redlich kinnitab, et hingeline ja füüsiline kaitse on teineteisega nii sügavalt seotud, et märgid kaitsevõimest ilmuvad inimese olekusse üsna kohe.
„Minu enese lugu on lausa masendavalt tavaline: mul oli saiko-peika, kes tuli mulle kallale. Erinevalt tuhandetest – tegelikult miljonitest naistest – kes sellest vaikivad ja edasi kannatavad, piisas mulle ühest korrast.
Kinnitan ja kordan: ühest piisab!
Kuna mu huvikaaslaste seas võitluskunstide alal on rohkesti politseinikke ja teisi nõrgemate eest seisvaid inimesi, tean – me ei kujuta ette, mis suletud uste taga tegelikult toimub. Olgu see äärelinna üürikorter või mitmekorruseline merevaatega villa – vägivald oskab igale poole pesa teha,“ teab Liisi. „Vägivald on samas üleloomulikult halvav kombo vaimsest ja füüsilisest valust.
Naine, kelle süda ja naiselikkus saab peksa, laseb end ära veenda, et tal ei ole kuhugi minna. Kannatab – pahatihti koos lapsega – ilma et oleks vaja kannatada. Tegelikult on alati sugulasi-sõpru, kelle juurde minna ning rahalise sõltumise puhul on samuti kindlalt amet, millega ennast elatama hakata.
Olen näinud, et lõpuks ometi lahti hüpanud naised imestavad tagantjärel ka ise, kui arutult uskusid, et nad ei saa ilma vääritu vägivaldurita hakkama.“
Liisi valis enesekaitseks ning hiljem elukutseks kujunenud võitluskunstiks taipoksi. Karate tundus talle liialt nurgeline – taipoks ühendas sujuva voolava liikumise ja oskuse oma väikesele kasvule vaatamata suunata suure mehe enese jõud talle tagasi. Täna õnnelikus abielus kahe lapse kaunis ema tunnistab, et kui pärast treeningute alustamist saiko-peika taas ründas, lõpetas too ise EMOs.
Üks kord…
„Olen valmis kogu elu treenima, et oma lähedsi kaitsta. Kui kasvõi üks inimene saab tänu sellele säästetud, olen asja eest treeninud,“ on Liisi filosoofia. „Meie 11aastane klubi Rapla Muay Thay alustas 2012. aasta detsembris, kui me kõik Mayade maailmalõppu ootasime.
Lõpp osutus alguseks. Kurgjärve laagrisse koos teiste klubidega kogunedes pidin vastama üleolevate meeste küsimusele, milleks naised-krt kaklema õpivad. Aga selleks, et keegi meie ega meie lastega üldse kaklema ei kipukski. Jõudsime arusaamisele, et treenitud temakese ümber tekib juba iseenesest ründeid tõrjuv vägivallatuse väli, nii et ei tuldagi tüli norima,“ on kogenud kehalise kasvatuse õpetaja, kes on praegu omal alal magistrantuuris.
Liisi on ka inimeseõpetuse õpetaja, olnud klassijuhataja ning õpib lisaks Kehtna KHKs toitlustust, et lisada ka see kaunis kunst oma terviklikku paketti.
„Inimene peab olema lapsest saadik terviklik. Me kõik oleme enese-paketid: eneseväljendus, eneseteostus, enesekaitse, enesekehtestamine.
Tants ja võitlus võiksid terviklikus inimeses olla kõrvuti maalimise ja muusikaga. Igas olukorras hakkama saamiseks vajalik ratsutamine ja purjetamine pole mingi snoobide hobi, vaid sama oluline oskustepagas nagu nii füüsiline kui kontaktivaba kaitse,“ loetleb Liisi, kes oma paketti ka toidukultuuri ja -kunstiga täiustab.
Lapsed on Rapla Muay Thai Gym’i teretulnud 7aastastena. Alustatakse parkuurist, mis õpetab kogu keha kõiki lihaseid tunnetama ja koordineerima ning keskenduma.
Veab neil maimukestel, kelle lasteaias on judo- või iluvõimlemise treeningud. Näiteks tänane must vöö judos ja mitu meistritiitlit MMA-s, Richard Murutar alustas lasteaias.
Kunstnik Sirje Joala aka Sirla Cool oli omakorda Richardi õpilane, kes võttis suuna jiu-jidsule ning on Alistamise Akadeemia liidrina reeglipärane kõigilt tšempionaadidelt medali kojutooja. Kui väikesele Rixule Taist kingituseks värvilised poksipüksid toodi, teatas ta: sellega hakkab tegelema minu väike õde. Nii läkski.
„Kellele kung fu, kellele capoeira – igaüks tunneb oma ala kohe ära, nagu mina taipoksi. Meie mitmekesistuvas rahvaste paabelis ja kirjus kultuuriruumis on konfliktide tekkimine lihtsam kui varasemastes Eesti väikelinnades. Seda enam, et inimestel on värsked pandeemia- ja sõjatraumad ning närvid ära kulutatud,“ sõnastab Liisi. „Mida enam kunste inimene valdab, seda jõulisemalt see tema olekus kajastub ning seda vähem on tõenäoline, et tal üldse tülisid tuleb. Kõigepealt lõpetab treenitud inimene ise kaklemise. Seejärel jäävad sõjad servi seisma juba võitlusvaldaja ruumi sisenedes. Oskustega kaasneb rahu ja tasakaal.“

Viaduktid taassündiva Maarjamaa uuteks kogukonnakeskusteks!
Kati Murutar
Õpetaja-talupidaja
Millisest suunast iganes Raplale läheneme, viaduktid on külade ja talude kohale ehitatud ilma, et keegi veenaks vettpidavalt, kellele-mida-miks Rail Balticat pidi kiirvedama hakatakse. Oleme pidevalt ametis langevate wagnerlaste, maskide ja vassimiste ilmsiks tulekuga – seega pihustub mälestus fosforiidisõjast. Naised saunas räägivad: meie fosforiiti Euroopa tühjakskurnatud põldudele ning selle all ladestuvat uraani hakatakse vedama. Saunas on tõde alasti, naised kui elu alal hoidjad teavad, mida kõnelevad.
Nüüd, mil pidevalt meie tagant varastanud tasku-illuminaadid on troonilt kukkumas, leidkem juba ehitatud „triumfikaartele“ arukalt Elu ja inimesi teeniv rakendus. Pärast praegust suurt pauku – sari-sita-lendamine-ventilaatorisse – taassündival Maarjamaal renoveeritakse olemasolev raudtee. Meile on pidevalt jahutud leppetrahvidest, mida hakkame maksma, kui meile mitmete nullide võrra üle jõu feili valmis ei ehita – kusjuures selleks vajalikke maavarasid siin pole ning põhjus hävitada loodus, rabade veesooned ja mitmed sajad kodud, on pehmelt öeldes hämar.
Uus Eesti võib Brüsselile välja pakkuda – kusjuures mitte moonakana mütsi peos hoides, vaid väärikalt: rajame juba ehitatud viaduktide alla innovaatiliselt kogukonnakeskused. See avangardistlik lahend toob linna sunnitud ja petetud inimesed tagasi koju ning on samas hämmastavalt leidlik turistide magnet.

Meil on aega veel…
Minu kodust, Rapla-lähiste Südamesalust misiganes suunda mitte magistraale, vaid külavaheteid-pidi sõites häälestavad kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja meedikud – rühivad alamakstutena oma missiooni täita ning pruugivad veel – oo luksust! – inimeste teenimiseks oma autosid. Minu kodunt Kehtnasse inimesi õpetama tuleb feili kohalt korduvalt üle sõita. Selle rongiga ei hakkaks keegi kooli ega missioonile sõitma. Viimane buss Raplast Märjamaa suunal tuleb kell 19, mu tütar lõpetab töö kell 22, kontserdid ja etendused alles seitsmest algavad – ja kõigi koletislike feilide kinni maksmiseks võrklaevatatakse meie suunas auto-maa-misiganes-maksusid.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu. Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades ja ise samal ajal üha uute kuritegudega vahele jäädes.

Riigita ja juhtideta ikaldusetalvele vastu
Tegelikult puudub meie „riigijuhtidel“ KRIISIPROGRAMM – nad on liiga ametis mässimise ja vassimisega. Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta. Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.
Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine. Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil b tuleb. Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.
Praeguse lima-laotamise järel tuleb päevavalgele – sest kõik taustateadjad pole korraga kasti korraldatavad – kuidas feil b köögi tagapool välja nägi ning millised diilid sellega kaasas käisid. See on olnud sellist tüüpi pirukas, millest hästi suurele ringile usinatele süsteemi sulastele, suuremat ja väiksemat sorti poliitikutele igal tasemel alates Toompeast lõpetades valla tasemel tegelastega ning ametnikele/bürokraatidele (omadele/ustavatele) jagub ohtralt nodi. Televiisor on näidanud, et saarel oma talu pidav misjonäär-ajakirjanik hakkab piisava summa eest ajama teiste talude ja mandri südame läbilõikamist õigustavat-ülistavat ila. Oma talu vajab raha, arusaadav.
Hääleõiguslik genosse jutustab, et neile pakuti varianti, et nõusoleku eest saadakse täpne info, kustkohast mis maatükid kokku osta. Sealt oli eelnevalt tehtud ka nii muuseas uuringud näiteks kruusa kaevandamise võimaluste kohta. Kombeks sai nn välismaa mehena osta maaomanikelt vastavad tükid kokku. Nood rõõmustasid, et tuli mingi emotsionaalne nt baltisaksa järeltulijast udupea ja ostis nostalgiast kolmkordse hinnaga „mõttetu“ võsamaatüki. Aga just sealt hakkab jooksma feil b või siis sealt saab tegelikult kaevandada metsikus mahus kruusa ja see on parim lähim koht sellele monstrumile.
Nii pumbati 7 aastat tagasi süütust maatükist välja miljoneid, mis läksid jagamisele kõigi asjaosaliste vahel. Kujutage ette, kui palju neid „tühiseid“ maatükke on olnud kogu trassi ulatuses? Nüüd on aeg ka see sitt ventilaatorisse lennutada.

Enne või pärast pankrotti
Mina kui õpetaja-talupidaja visioneerin õhku ehitatud viaduktidele rakendust ning olen alalhoidliku lasterikka emandana seda meelt, et riiklik pankrott à la Island ning sellele järgnev puhas omariiklik leht on kindlalt etem kui praegune häbi.
Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades on eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi pikendanud.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jääksid hämmingus möödasõitjaid kollitama. Õnneks on murdepunkt käes. Praeguse paugu järel saavad lollitatud inimesed tagasi maale tulema. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks.
„Kanadas on realiseerunud geniaalne idee seenioride kodude ja lastekodude ühendamiseks.
Tulemus ületab kõik ootused!
Vanemad inimesed leidsid armastavad lapselapsed ning orvud tundsid esimest korda, milline on emalik, isalik armastus ja hool. Arstid näevad eakatel kõigi elutähtsate funktsioonide paranemist, silmadest paistab silma suur huvi elu vastu.
Enne lastekoduga ühinemist nägid seeniorid välja pigem muumiate moodi. Algul kaisusolemisest keeldunud, hirmunud, ebakindlad ja kurvad lapsed muutusid tavalisteks lärmakateks ja rõõmsameelseteks lasteks.
Mõned leidsid pere, keda neil kunagi polnud, teised tundsid lapselapsi täis maja soojust.
Ideaalne lahendus nutikatele inimestele, kes mõistavad, et lapsed vajavad armastust ja üksikuid seeniore ning nood tunnevad end armastatuna ja abivalmina. See on suurepärane idee ja seda tuleks edasi arendada,“ rõõmustab Jane Fonda.
Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline. Ja saabki nii!
Sedasi uskudes-lootes-armastades on praegusel para-poliit-miiniväljal talutavam üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka või Hagudi-taguse katastroofikolde sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Tulge kooli, õpetame tööle!
Riigieelarve lappimiseks saame suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse. Jälle lootus toolil püsida.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju. See sitt on tulevaste õite ja viljade väetis, tuleb üha papa Lennartit uskuda.

Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.

Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.

Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.

Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.

Peep Vain: seitse aastat maas olemist pärast iseenese katki tegemist on… lubatud!
Peep tuli mõne hea aasta eest USAst superstaarina. Tema globaalsel tipptasemel edukoolitused läksid täismajadele tohutu menuga sellepärast, et ta ise oli kõik SELLE läbi teinud. Nutud ja kukkumised, unistuste luhtumised ja fookuse ümberseadistamise.
Elu on sinusoid ning The Vain töötas teisi õpetades ja eraelu ohverdades end seitsmeks aastaks väga vaikseks – musitseeris ja kogus end, et taas teistele omakogetut jagada. Õpetlik on jälgida, kuimitu kuud meister meile läheneb, et ühe kuu Müstika-rännak ja järgmise kuu koolitus välja müüa. Sponsitud postitused sotsiaalmeedias, isiklikud kirjad huvitunute e-postis. Tohutu pidev panustamine.
Neile, kes on puhast lehte keeramas – ja me kõik teeme seda iga päev! – sobib üks või teine teejuht, kellega tal on ühine veregrupp. Rajaleidjale sihi näitajad võivad ja peavadki vahelduma, sest kõik me oleme iseenese ainulaadsed originaalid – me ei pea-saa-tohi kopeeritud peepudeks ega kloon-sadhgurudeks pürgida.
Peebu lood ja laulud on reas Youtube’is tema kanalil ning kodulehel www.peepvain.com ja Facebookis nii isiklikul kui kaubamärgilisel profiilil Peep Vain & Müstika
Nii rännakutele kui koolitustele nii kohale minnes kui striime või salvestusi vaadates varusta end pastaka ja paberiga. Meie aju ja käsi on otseühenduses – läbi sõrmede mõtteid ja tundeid üles kirjutades saame ka ise aru, millest me aru saame.
Enne järgmisele Peebu rännakule ja-või koolitusse minekut vasta enda jaoks mõnele eelmisel seansil esitatud küsimusele. Väga veenvat muljet jättev – seega salamisi ääretult õrn ja hell Vain teab ja ei tea ka neile vastuseid.
Mitte keegi teine kui sina ise sinu vastuseid ju teada ei saagi.
1. Mis tunne on päriselt loota? Mis tunne see on, kui kõik on alles ja veel ees?
2. Kui vanaks elad? Tead, soovid või plaanid? Kuimitu neist aastatest oled täies elujõus usutavasti?
3. Kirjelda oma soovitud elu – sina ise, suhted, eneseteostus, küllus – kusmaal sellega oled? Protsent on teretulnud. Kaardista oma hetkeolukord. Meenuta, mis on kord ja tasakaal, rõõm ja rahulolu, küllus ja õnnetunne. Tead, mis on rahulolu ausast külluse loomisest ja igas mõttes teenimisest?
4. Millised on kaks asja, mida peab muutma – kohe!? Tee seda – ja niimoodi tõstadki ise oma enese latti. Need paar asja – enamasti ebameeldivad, aga ainult sinu muudetavad – vabastavad energiat ja toovad kohe meelerahu. Arutu jahi ja jooksu vältimiseks kehtesta endale piir, millal on küll – kustmaalt sa ennast asjatult ära ei lõhu.
5. Missugune on sinu elu pärast unistuste täitumist? Pane kirja oma edu mudel, kus sa naudid iga sammu unistuse poole, naeru ja energiavahetust – selline edu teeb sind paremaks, paljundab teistele head ning viib järgmiste unistusteni. Mis on vähim, millega lepid – mis on ülim, mis järkjärgult õndsaks teeb?
6. Kirjelda parimat võimalikku tulemust oma pingutuste pealt – ilma midagi üliolulist ohverdamata – ja õpi ka lõõgastuma! Midagi peab alati ohverdama – pane oma eluvaldkonnad tähtsuse järjekorda. Edu pole negatiivne, piirav ega eksklusiivne – elu pole olümpia ega poliitika – seda ei pea läänelikult rahaga mõõtma ega end pidevalt teistega võrlema – kirjelda oma isiklikku edu!
7. Aktsepteeri ennast – julge ennast pidevalt kaaluda nii füüsilises kui vaimses mõttes! Kui sul on head teejuhid, ära pelga erinevaid abivahendeid ja aineid – siiski tea, et isetegevus pole siinkohal hea.
8. Mõõda järjekindlalt oma progressi ning kujunda pidevate vahekokkuvõtete harjumus! Pingutus-lõõgastus-rütmis täiel rinnal Elu on maraton, mida ei saa pidevas sprindi tempos läbida. Võimalik, et aegajalt tuleb eesmärki muuta, sest muidu võib juhtuda ilma täidetuse tunde teadmuseta edu.
9. Tähista! Õnnitle ennast! Tõsta järkjärgult oma latti – ikka kahe kohe-teha-vaja asja kaupa! Oled märganud, et ei redelist ega trepist üle kahe astme ja pulga korraga üles võtta ei ole võimalik – heal juhul käid käpuli ja jääd rippuma – korraga liiga palju ette võttest võid täiega alla kukkuda. Maandus seegi… Jaga ja õnnista iga verstaposti! See ei tähenda seisma jäämist. Kuidas sina seda teed?
10. Taju oma missiooni! Kirjuta, mis see on. Missiooni teadvustades suudad rahulikult ebaõnnestuda ja oma enese lati alt läbi jooksmine on üleelatav. Kirjelda tõelise edu tunnet, mis järgneb pikalikukkumistele-nuttkurguspettumustele.
11. Tuuni oma sisekõne positiivseks – nüüd, nüüd, nüüd! Selleta koged läbipõlemist. Mismoodi end tuunid – sõnasta palun! Märkan ja teen, jõuan ja tunnustan ennast – ei võrdle end kellegagi – küll aga küsin arvamust teiste käest, kes on ausad ja olulised. Loetle, kes on need sinu inimesed… Usu neid, kui nad ütlevad: oled absoluutne maailma tase. Oledki ju! Eesmärk ise ongi energia allikas – ärkan, alustan, olen õhinas, tahan, tõestan endale – mitte teistele, – jagan, suudan, piisan, tänan ja õnnistan, eksin ja naeran, kasutan oma ihu-hinge-vaimu andeid ja võimeid, laulan ja tantsin, loon ja hõiskan – kirjelda palun neid tundeid.
Mida lugeda?
Peep Vain „Kõige tähtsam küsimus“ – selles teoses on eluratas jagatud neljaks loogiliseks sektoriks.
Ralf Metzler – meelerahu ja sisekaemuse õpetaja – „Alkeemiline kaemus“ – kui see rahulolu ja edu värk sind päriselt huvitab, tööta läbi – vasta küsimustele – KUIDAS SAAVUTADA SELLIST EDU, MIS TAGAB RAHULOLU JA MEELERAHU?
Anthony Robbins – nii ingliskeelsete paber- kui audioraamatutena tellitav.

Valge Draakon

Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU.
Veevalaja ajastu algusest alates, oma galaktilisse koju jõudmisest saadik – läbi pandeemia ja sõja – on meil kõigil olnud koduigatsus. Kes on selles gruuvis tõusnud, kes astehaaval isiklikku evolutsiooni pidi tagasi alla astunud, nõnda et on nüüd vastavalt 70aastane iginoor-tugev Tegija või 50aastane imik. Nii on.
Igaüks reageerib kõigele oma parimal võimalikul moel – mõni ehitab ja loob, teine lammutab ja lõhub. Ka see on okei, kui ühe tõusu ja teise languse käärid teevad pere-sõprus-naabruskonnas suisa spagaati.
Your vibe is calling your tribe.
Uued Omad tulevad pärast äratõuke ja lahtihüppe pimedat tühjust asemele – Tokyost, Keilast, Monacost ja Narvast – me leiame üksteist üles.
Vägivallatu ja verevalamiseta kaitse, alistuva vägede valitsemise aeg on saabunud.
Minule vastastid metsmaasikad: VALGE DRAAKONI HINGEPARVE TEENISTUSES OLED NÜÜDSEST.
Need metsmaasikad niideti deemonite poolt mullu juunis keset õitseaega maha.
Tänavu võttis juuni alguses miinus seitse nad koos tomatite-paprika-heina-vilja-hernestega ära. Herned ja kõrvitsad toibusid ning on nüüd Amazonase-väärilised. Metsmaasikad lahvatasid põua järel õide ja viljusid, misjärel laotusid mõne nädalaga seitse kora laiemale maaalale ning õitseva-viljuvad veel kord. Herned ka!
Valge Draakon on üleni soe-helge-armastav. Tal on kuldsed silmad ja viiruki-angervaksa-patšuli-ingveri-lõhnaline hingeõhk.
Valge Draakon jätab endale ja kõigile teistele täieliku vabaduse.
Ta kõnnib ja lendab, ujub ja teleporteerub.
Ta neutraliseerib kemikaalid ja vaktsiinid.
Ta purskab tuld üle mürkide ja puhastab-tervendab tõusuvoos üha ja üha.
Piisab mõttest – täiesti kiretult rahulikust mõttest – ja kõik toimub-toimib pilgust.
Kui deemonid tulevad taas metsmaasikaid rüvetama, jääb niiduk Valge Draakoni pilgu ees seisma ega käivitu enam – kõik riistad ja seadmed, mida egrogor nuritarvitab, põlevad läbi ja maha või upuvad ära. Ja kui deemonite ori ikka veel ründab, et kellelegi midagi tõestada, võtab tema enese koer tal hoiatavalt hammastega käest kinni. Peatu, armetu!
Ebajumalad prantsatavad illusoorsetelt troonidelt. Nad püüavad 2D piirimail lamisedes armastust või vähemasti mingitki tunnustust välja valetada, peksta või osta. Valge Draakon teab, et vandenõuteooriates, peavoolu meedia uudistes, hirmude nõiaringmängus tuikuv biomass ei tea, et ta ei tea. Mälu on läbi lõigatud koos Universumi nabanööriga, mis toidab unistusi ja visioone.
Valge Draakon tõstab tiivad ja purskab kuldvioletset külma ja kuuma tuld.
Metsmaasikad sirutuvad peenral jõuliselt tulevasi taimi laotavate aedmaasikate poole ja küüslaugud kihistavad, kui deemonid tahaksid valgust kasvõi n…da, kui muud ei saa.
Kõik on imikuks degradeerunule võlgu ja süüdi ja peaksid justkui aitama. Ei saa. Egregor puristab paanilisi paljastusi ja nõudmisi suvalises suunas. Tõusjad mõistavad: so sorry. Las olla. See degenereerumine toimub todapidi otsustanutel erinevas tempos. Meil kõigil on kaasteelisi, kes on olnud targad, tegusad ja teenisid hästi. Nagu õpetatud penid.
Nüüd juhivad meie (lapse)lapsed tähelepanu, et nii lolli möla pole mõtet kuulata – Omadega tuleb ühineda, et Valge Draakoni väes lennata.
Noortel on õigus. Ei pea ühtki kamarajura kuulama. Ei koolis ega seltskonnas. Valge Draakon toob uue hariduse ja energia, rahvajuhid ja arhitektuuri. Pilguga. Nipsust. On kontaktivaba vägede valitsemise ajad.
Valge Draakon teab kõike – nii, nagu aastatuhandeid on olnud neid, kes teavad Tõde. Leebel kulsinisel pilgul jälgit ta, kuidas muserdav maatriksi toodetud „haridus“ kukub kokku ning sünnib uus tõeline haritus.
Valge Draakon on sitke sooneline targalt lihaseline ning peatab tegusalt Gaia kuritarvitamise. Ta laseb enesehävitusprogrammi käivitanud biomassil minna.
Keegi ei leina ega plaksuta – ashes to ashes, dust to dust – loodus võtab kõik omaks.
Selleks, et meie, Valge Draakoni hingeparv usuksime, loodaksime ja armastaksime, loob ta seitsmekordistunud teelehtede laulu saatel eimillestki KÕIKE. Meie ka.
Oleme pidevas inspiratsioonivoos. Senine meditatsioon on loomulik-nägelik-teadvel olemine. Tõde tõuseb, vale vajub. Peeneneb teadmus ja taju.
Rahvajuhid tõusevad poliitikute asemele.
Preestrid astuvad ametnike asemel inimkonna teenistusse.
Valgete varjupaikade Draakoni väes planeet pulseerib teisenenud TÖÖ TÄHE ALL.
Igaüks teeb ja loob seda, milleks sündis ega piinle kellast kellani raha teenida.
Metsmaasikad levivad mängeldes üle Maarjamaa haavade.
Strawberry fields forever.
Valge Draakoni vägi on suve jooksul ülemeetrilisteks kasvanud haavavõrsetes.
Jõuame KOJU. Igaüks oma perekonna juurde – nii amööbide kui ükssarvikute perekonnad on ühviisi head – igaühele OMA.

Automaksahaak – „kingitus“ kõige nõrgemale
Kati S. Murutar
Karmidel aegadel, mis on (eesti)maailmas olnud maailmaloomisest saadik, tehakse alati haiget kõige õrnematele. Naised, lapsed, noored maapered ning nii kodu- kui metsloomad saavad pihta kollektiivse putini pommidega ning meie oma parlamendi eelnõudega. Et mitte öelda ämbritega meie endi maksumaksjaraha eest. Automaks rullub maksahaagina just nende poole, kes massiivse-ustava tööloomata külades-taludes majandada, lapsi ja materjale läbi hangede koju-tööle-kooli liigutada ei saa.

Laastavate lolluste laviin
Meie tähelepanu on sihiliku infomüra ja pseudoprobleemidega pihustatud sellest saadik, kui oli vaja varjata tõsiasja, et valimislubadustest enamus olid juba eos teostamatud. Ekraanid pihustavad meid samasooliste abielude ja sooneutraalsuse farsiga samal ajal, kui planeet on saastamise-laastamise käes agoonias – mida näitavad äärmuslikud kliimakataklüsmid igal mandril.
Viskame nalja, et edaspidi on meil sooneutraalne sünnitavate isikute päev emadepäeva ning menstrueerivate kodanike päev naistepäeva asemel – samal ajal visatakse meid ennast reaalselt arutu-armutu automaksu suunas. Millega meie „rahvajuhid“ ometi tegelevad…
Urmas Reinsalu FB-postitus jõudis minu ja Kuusiku talli emand Stellani ERR õhtuste AK-uudistega rööbiti siis, kui ta tuli oma absoluutselt emasele märavarsale mineraale tooma. Millenniumi alguse maasturid – mul tubli Terracan, tal kastiga farmer-Ford – kuulasid meid Südamesalu värava taga, koonud kõrvuti. Minu eakas-teenekas maastur on muide tüdruk.
Saime Kuusiku talli emandaga teada, et meie eakad maainimese masinad saavad maksuks kaela üle 600 euro. Meil on maal majapidamised. Tema käib linnas apteekrina, mina teisel pool Raplat kooliõpetajana tööl. Veame oma tublide tööautodega sööta ja toitu, materjale ja vahendeid, mida maa-majapidamistes kasutatakse.
Automaks sunnib uusi autosid ostma – me ei ole selleks võimelised, mul on niigi kodulaen omasoodu tõusva intressiga. Loomulikult meeldiks mulle tutikas pistikhübriid – mõnisada eurot liisingut kuus, mis ta on siis…
Soovitatakse bussi või jalgrattaga sõita – heinarullide-kaerakottide-ehitusmaterjalidega – aina muutuvast-sobimatust sõidugraafikust sõltudes? Mingist libarohepöördest ärge tulge meile, kes me teame siin iga taime nime- ja nägupidi, rääkima!

Rohelised südamekeeled
Südamesalu konteinerkodu 0-tarbimisest on praegu puudu veel oma elekter, ootame NordSolari meestega PRIA-KÜSK-Kredex vastavate meetmete avanemist. Ära iial ütle „ei iial“ – kui pandeemia Altveskis mu kultuurikeskuse sulges, oletasin, et projektipõhine eluperiood lõppes.
Seoses maakoolide sulgemisega tahan peagi siia oma kooli avada – mitte linnakoolide külge uusi moodulklassi, vaid siia olemasolevatesse hoonetesse ja-või konteineritesse tuleb uue aja kogukonnakoole rajada, et jätkuks elu maal ja Maal!
Loobusin suveks kavandatud keelekümbluslaagritest, et kirjutada raamatuid ja õppematerjale ning sügiseks mitte läbi põleda. Põua-ikalduse-heinahinnad sundisid siiski Emajõe keeltekooli rüpes uusi Kiievi vürstiriigi tütarde gruppe võtma. Mind taastab-maandab-õnnestab pinnase ja haljastuse haldamine ning ehitav loovus stiilis „naine õmbleb maja“. Töömehi nendeks töödeks meil siin külades ei ole ega tule. Meie, maasool-teadlikud intelligendid veel oleme.
Õpetajad on küll tänulikud mulluse palgatõusu eest 15% Tõnis Lukase kuulsusrikkal juhtimisel – ent inflatsioon oli samas 25%. Kristina Kallas lubab uueks aastaks 3000eurost õpetajate palka – aga toidu-sööda-teenuste-jne hinnad panevad ju paaristõugetega eest ära.
Kultuuri tarbimine – teater-kino-kontserdid – käib tänavuste heina-kaera-toiduhindade juures naga pisike räpane saladus, enda eestki seda priiskamist varjates.
Minusugustel riigi teenritel mitte millegi pealt rohkem kokku hoida ei ole.

Koolipreili talupojamõistus
Riigil oleks küll mõistlikke lahendeid meie ja enese kui rahvuskehandi esindaja veel ja veel ja veel pitsitamise asemel. Koolipreili talupojamõistus – näe, lausa kaks mitteneutraalset soosõna ses väljendis! – käsib esiteks sajatuhandene ametnikearmee kokku tõmmata ja päriselt tööle saata. Oma holistilisest kogemusest tean: füüsiline töö tuulutab ja teeb õnnelikuks.
Teiseks tuleb inimeste ja teiste loomade kollitamine Nur(s)ipalu polügooniga lõpetada – las lätlastele tuleb baltikumi suurim polügoon ja meil on Ruhnu.
Kolmandaks on viimne võimalus peatada feil baltica õõvastav ogarus – me siin Raplamaal oleme monster-viaduktidesse hüpersummade laristamise keskel ning teame: võõrsilt siia veetud ehitusmaterjalid, millega läbi rabade Maarjamaa pooleks giljotineeritakse, lõikavad lisaks sadade kodude tulevikule läbi hindamatud ürgsed veesooned – misjärel on „rahvajuhid“ rabatud, et oleme veetud ja rabatud.
Neljas talupojamõistlik kokkutõmbamise koht on ladviku palgad. Laastavate lolluste laviini vallandanud riigikoguja palk olgu kaks keskmist, ministri oma kolm keskmist palka. Sarnaselt meiega ärgu olgu „eliidil“ ka loendamatuid-jälgimatuid erisoodustusi-lisatasusid-kompensatsioone – sõitku jalgrattaga Narvast Toompeale, nagu meile automüksu ette valmistades soovitavad.
Maksurünne meiesuguste vastu on otsene teade: ei ole vaja maal elada, luua ega arendada – ÜLDSE EI OLE VAJA EESTIS ELADA. Okei siis, saime vihjest aru… Nii või?
Aabram viis oma rahva vastavalt Jumalaga sõlmitud lepingule tõotatud maale ning tema naine Saara sünnitas üleloomulikult eakana poja. Kati Saara on Jeesuse ema neitsi Maarja ning armsama, apostel Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud maale kinkinud praeguseks 12 järglast.
Olen koos sinuga ja sinuga ja sinuga valinud riigikogu, kes on läbi ussi m…i koalitsiooni moodustanud, Toompealt piinlikult impotentseid öölaulupidusid korraldades aina sõgedamaid seadusi ja määrusi alla veeretanud.
Kuhu edasi? Kingitus kõige nõrgemale oli multifilmis lõvi – meie kolm lõvi riigivapil ründavad oma rahva juuri ja veesooni. Kuhu edasi me siit elamiskõlbatuks muutuvalt isade maalt läbi inimeste tekitatud kõrbe ja õlimerede rändame???

Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Kolm aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Kolmandaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide kolme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!

Ohvritalle nekroloog e reekviem Ohvritallis
Helget vaba tõusu, Rauno! Sina tegid valiku – minu eest ka. Sina, minu tütre sõprade kursusevend ja kamraad, valisid meie Kehtna KHK lõpetamise pööriöölt koju sõita, ehkki sõbrad keelasid ja keelitasid. Mina Sinu sõprade õpetajana valin 2023. aasta sügise esimeseks teemaks reekviemi.
Eestimaailm on nii väike, et kõik on kõigi ja kõigega avali südami tuntavas ühenduses. Rapla rabademaal on omakorda niimoodi: mis juhtub ühega, puudutab kõiki. Keegi ei jää puutumata. Kui ühe ohvritalle tekitatud vapustus tuhmub, ohverdatakse järgmine. Oh et seda enam vaja ei oleks…
Elas kord poiss, kes saaks peagi 33aastaseks, kui ta poleks mõne aasta eest oma BMWga Kehtnas puusse pannud. Päev varem sõitis ta autoderivist kahesajase tulekuga mööda – minu pisikesele Renault’le otse fronti. Kuna mul olid Twingos kaasas lutitamist vajav lambatall Lamborghini ja lutikutsikas Chick, oli kolmekordne kaitse peal. Keegi käskis ning mina rühkisin külma närvi säilitades otse nii, nagu nõutud. Bemm küttis meist paremalt täie pasaga mööda – oli lastekaitsepäev – järgmisel ööl juhtus siiski see, mis juhtuma pidi. Kõigi ja kõige tükid Kehtnat-pidi laiali tänini.
Kõigel on hind. Statistika on kellelegi reaalsus. Meile. Sinu sõge sooritus, Rauno, seadis joonde Su hõimlaste suhted. Sinu auks mälestusdefilee korraldanud HEPA Tiks – tanklas hilisõhtuti koos parkivad ja driftivad djuudid ning nende pruudid – oli šokis. Iga bemmivend mõtles: „Mina nii ei tee. Mina sõidan paremini. Mina olen…“
Sina näitasid algosadeks laotatud masina juppe laiali laotades, mida mehhaanikud ametikoolis mõnevõrra teoreetilisemalt õpivad. Sulle toodi 95 küünalt ohvrikivi juurde, mille ümbert legoks lennanud bemari alles hiljem keegi ära viis või on need seal tänagi alles.
Senistest sootuks erinev on praegune generatsioon, kelle parimate aastate ajal jääb rabatud Raplamaa ilmselt sootuks. Võime olla rabatud, et paarikümneaastaseid mehepoegi 21. sajandil kive veeretama ja teekattematerjali laiali vedama kutsuda ei sobi.
„See oleks täielik šeim, täiega sakkiv feim,“ väidavad beibed, kelle silmad on leinast juba veetud. Millegi tõelise tegemine olnuks võimalus mitte SEDA teha.
Ohvrikiviks saanud hiidrahnu tagune plats on rentnikele saadaval. Kui Murutar oleks Sõõrumaa, rajaks ta sinna selle suve pop-up-pleissi. „Ohvritall“ oleks nimi ning kooskäimise paviljon rajaks vähima võimaluse, et noored meeletut ohvrit meelest ei laseks ning teiste hulka tulev meeleheitja ennast üksildases masekas maha ei laseks.
Kõik teed soovad sinna. Teed juues loobutaks variandist liiga vara minna. Ent HEPA Tiks kinnitab: „Me tiksuksime ikka oma kohas, isegi kui mõni järgmine ei jõua sealt kõrgesse ikka – teame isegi.“
Lootusetute missioonide vältimiseks polegi ma miljokas-Sõõrukas, vaid õpetajapreili. Mulle on inspiratsioon ja ime riigilt palka saada ning võimalus kodus mõnuga ise oma palki tõsta – see mind üldse tühjaks ei ime. Aga poisid seal tiksumas… olgu hoitud.
„Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja „Contra Mortem“ on mu järgmised raamatud. Koolivaheaegadel kirjutan, kui Jumal lubab. Ohvritalle-talli naiivse projekti perssekeeramisest oleme seega säästetud. Ent mitte keegi ei saa olla tahtevastaselt päästetud. Kes end ise ei aita, valib sedasi. Elu läheb alati edasi ka siis, kui valu on vali ega mahu südame aita. Peaasi: vali! Täiega mööda saab lasta vaid see, kes üldse ei lase.
Sihi ja proovi oma seekordse inkarnatsiooni, kehastumise kullaproovi!
On üks kunagine kvaliteetseriaal „Ühe otsa pilet“, mille tunnusmeloodias tsiteerib Hendrik Sal-Saller Artur Alliksaart: „Pole paremaid aegu kui on nüüd ja siin… Iga hetk on kordumatu, tähtedesse kirjutatud… Sa ju tead.“
Sina, Rauno, tead nüüd meist paremini, kuidas keha maha jätmine sünnib. Selleks korraks sai ületatud uudisekünnis. Puhkad – ja tuled taas. Las see olla Tõde ning saagu nii!

Smilers:

„Ühe otsa pilet“:
https://play.tv3.ee/series/uheotsapilet,serial-1024190
Tasuline versioon https://go3.tv/series/uheotsapilet,serial-1024190

Kallid kolleegid, tänaseks on mul ette valmistatud materjal. Tavapärane seitse lehekülge – pange puuduvad kirjavahemärgid ja ühendage liitsõnad. Ühtlasi vastake palun teksti lõpus olevatele küsimustele.
Tekst on koostatud arvestusega, et tänane maailm ei jäta kohustusliku kirjanduse lugemiseks mitte kellelegi – juhin tähelepanu, ei ütle „kellegile“! – ja see vale vorm on jutumärkide sees – aega. Ei jäta aega – pika lause sees on kiil, Murutari lemmikkirjavahemärgid mõttekriipsud siin. Meie tekstid hõlmavad kohustuslikku kirjandust niivõrd, et saate aimu, millest vanamoodne haridus koosneb. Ühtlasi kudrutan, kaagutan ja tuututan – kuidas just tuju on – komajamandust ja kokkulahkut. Ise salamisi kahtlen, kas ja kui kaua üldse eesti keelt on õpetada vaja. Noored juba räägivad omavahel poole või kahe kolmandiku jutu ulatuses inglise keelt.
Nali. Või siis mitte. Saite viimase doosi oma harjunud drilli – tavapärast.
Sel aastal – ei ütle „see aasta“ – SEL AASTAL ei pea ma muretsema õuetöödest parkunud käte pärast. Kuna kolm nädalat vihma sadanud ei ole, siis maniküür millestki – ei ütle „millegist“ – mitte millestki muust kui kastmise ja jootmise ämbritest tuksis ei ole, midagi niita ja rohida ei tule. Sügisene toit on taeva kätes…
Teiegi käed on need, mida huviga vaatan ja imetlen. Eriti puhkab silm nendel kirjanditega maadlevatel sõrmedel, millel näen õli ja vaiku, elu ja ilu. Käsi oma käsi – ja sinu mõistus töötab. Olen just siin koolis küpseid motiveeritud isiksusi jälgides veendunud, kui terviklik üks tegelik inimene olema peab.
Käsi oma käsi – ja maailm saab läbi loovuse teada, kui huvitavaid nähtusi ja tehtusi sinu peas sünnib. Minule olete kinkinud ohtrasti rõõmsaid üllatusi ja inspiratsiooni.
Teismeliste allutamatust kisakoorist midagigi õpetlikku üle karjuvad tavaliste kombinaatkoolide pedagoogid ei aima, kui hea ja huvitav on Kehtna KHKs.
Selleks, et osata täiskasvanute õpetamise imeilu hinnata, on meil siin tõhusaks maitseaineks paras annus kutsehariduse järele tulnud puberteetikuid. Võrdlusvõimalus laseb eriti tänulik olla. Oleme kangelased, kallid kolleegid.
Jõudsime tänaste diplomiteni üle pandeemia ja sõja, läbi majanduskriisi, mis omakorda on räsinud perekondi ja kõigi inimeste nii vaimset kui füüsilist tervist. Koolis kohal olemise võimalusest ilma jäänute puhul pelgasin, et tuleme siia täna õnnitlema teineteist. On au ja õnn austada ja tunnustada üksteist.
Teate küll, teineteist õnnitlevad kaks, üksteist kallistavad mitmed. Enam kui üksteist.
Sõda on tõstnud kangelase mõiste üsna valusasse valgusse.
Vaimsed teejuhid kordavad, korrutavad ja korraldavad koolitusi, kus veendakse: sina oled kangelane. Millised valikud iganes keegi teeb – tööle, edasi õppima, mehele – juba tänase soorituse järel on teil õigus ja võimalus end kangelasena tunda.
Seekord on Murutari 7leheküljelise teksti lõpus ainult üks küsimus: mis on kõige tähtsam, mu kallis kangelane? Vastus on ühes meie koos tehtud tekstis.
Tingimusteta armastus. Tingimusteta armastus on tingimisteta. Sa oled piisav. Sa ei pea iseenda usaldamiseks mitte midagi tegema. Õnnelik olemine on sinu sünniõigus. Iga tunne, mis pole õnnelik, kuulub muutmisele – kohe!
Mitte et ma seda ise laitmatult oskaksin. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Oletegi aidanud, te olete olnud mu senise elu vägevaimad õpetajad. Kuidas ma homme teieta hakkama saan? Hakkan teadma ja küllap saan – eestimaailm on väike.
Ära kao ära! Sinu tulevase elu esimene päev on täna. Ela ja sära! Jääme sõpradeks!

Tehis intellekt üle kuulamisel
mina (p)ole(n) targem kui AI?
1) Pane kirjavahemärgid 2) Ühenda liitsõnad
Sandra Veensalu
Kehtna KHK 10A

Ainu laadne teadvus mis tekitas terve masinate rassi. Me ei tea kumb ründas esimesena meie või nemad. Aga me teame et need olime meie kes põletasid taeva. Sel ajal sõltusid nad päikese energiast ja usuti et nad ei suuda ellu jääda ilma nii rikkaliku energia allikata nagu päike. Kogu inimkonna ajaloo vältel oleme ellu jäämises olnud sõltuvad masinatest…
(„Matrix“, 1999)
Ajalooliselt on ulme olnud olemas juba iidsetest aegadest kuid populaarsust kogus see 1950ndatel tehnoloogia arenguga. Üks ulme peamisi süžee ideid on mis saab siis kui robotid/AI on maailma üle võtnud või proovivad seda teha. Väiksena neid lugusid nähes/kuuldes pidasin ma seda vaid puhtaks fantaasiaks sest Pole ju võimalik et ükski masin võiks tarkuses nii lähedalegi küündida ja olla nii võrd ise seisev! Me ju ei laseks sellel juhtuda?
Situatsioonis on kindlasti sees oma iroonia. Robotid imevad su prahti toovad sulle pakke niidavad su muru. AI on valmis peletama sinu üksindust kuuletuma sinu häälele ja pakkuma sulle isiku pärastatud ostlemist. Ja ega see kõik ei pruugigi nii hull ju olla probleemid tekivad mujalt.
AI-ga on ju võimalik luua ka raamatuid stsenaariume kunsti kõike.
Mis selles siis halba on küsid sa.
Noh ma arvan et esiteks ütleks sulle iga loomingu ja kunstiga seotud inimene et see mis on AI poolt loodud pole lihtsalt päris see on hingetu see matkib mida näeb ja mida see näeb seda ise tunda ja kogeda ei saa.
Probleem nr 2 see varastab ja valetab mõni kord nii et keegi pärast ei teagi kas ja kust kohast. Nendest kahest probleemist tekib küsimus kas see pole mitte loome inimeste suhtes eba aus?
Kohe tuleb esimese asjana meelde eriti äbarik lugu nimelt Colorado osariigi messi iga aastase kunsti võitluse võitjaks tuli Jasen M. Allen teosega Theatre D’Opera Spetial. Seda siis 2022 aastal olles esimene AI poolt loodud teos mis seda teeb. Muidugi pälvis olu kord palju kriitikat.
Kahtlemata teos ise on ilus aga kas ta väärib ikkagi võitu?
On nüüdseks täiesti selge et AI ja inimesed kes teda jumaldavad ei kavatse kuhugi minna. Küsimus on selles kuidas olla eetiline ja piire mitte ületada? Internetis on üldse väga raske midagi kontrolli all hoida. Mõnes mõttes on see nagu ei kellegi maa kus seadused ja moraal ei kehti. Kõike võib teha ja öelda mitte mingit vastutust võtmata sest internet ja päris maailm on ju kaks täiesti iseseisvat mulli mis oma vahel kokku ei puutu. Iga sugune tähele panu ja kuulsus on hea isegi kui pean selleks avaliku WC potti lakkuma TikTokis või oma podcastis rääkima kuidas kõik naised on mõrrad.
Pole siis ime et ka AI endale koha leiab ja ennast oma uude pessa kerra keerab. Mis te kunstnikud ikka mölisete otsige endale parem päris töö! Tegelikult ei saa väita et AI üdini halb on. Kindlasti on sellel ka oma pluss märke. Näiteks tuuakse ühena tavaliselt välja et tänu AI-le saavad ka puudega inimesed midagi luua ja ega ma vastu ei saa vaielda. Aga põhi küsimus polegi selles.
Ausalt öeldes ei oska ma mingeid häid lahendusi pakkuda. Minu ideed oleksid sellised:
1) Läbi paistvus ja eraldi kategooriad AI loomingu jaoks.
2) Paremad seadused ja kaitse loomingule ja artistidele.
3) AI võimalus kasutada vaid piiratud ja lubatud koguses loomingut, pilte, tekste.
Mainisin enne situatsiooni irooniat kuidas on võimalik et oleme ise loonud ise ennast nii palju hoiatavaid lugusid nendest düstoopiatest kus valitsevad masinad kuid oleme ise just kui samasse ämbrisse astumas?
Huvitav seos AI ja loomingu vahel. Ja nüüd laseme neil luua.
Inim olendid on haigus selle planeedi vähk. Sina oled katk ja meie… oleme ravim.
(„Matrix“, 1999)

Mäluvood 2023. aasta eesti keele riigieksamil
Kati S. Murutar
Riigieksamitest esimene, eesti keel, kinnitas: ei midagi uut siin päikese all – kindel on vaid see, et mitte miski pole kindel. Ei olnud ainsatki loogiliselt oletatud teemat – ei keskkonna, sõja ega robotite tehtud tekste. Oli pigem neli võimalikku varianti mäluvoogudesse sukeldumist ja nostalgia laineharjal surfamist… õpetajatele ja küpses eas täiskasvanud abiturientidele.
Meie kultuurikihi koostise ning seega mäluvoogude moodustumise piir asub 25aastaste juures. 25+ hariduse ja harituse kihtides lasub neid samu raamatuid ja tsitaate, mis muudavad siseringinaljad emade ja vanaisadega võimalikuks. Nooremad on endast olenemata, aga seeeest pöördumatult virtuaalmaailma imetud ja raamatud on nende fantaasia ja samastumise jaoks imetud. Näidake – ja nad usuvad!
Fossiilide jaoks piisab ühest nimest või tsitaadist – ja aknakeste avanemine võib kesta veel nädalaid ja kuid. Me heidame kesta nagu kevadised rästikud, kui meile näidata vanade koledate meeste pilte. Nimetage meile Paul-Erik Rummot, InBoili ja Lauri Saatpalu(t) – ja õpetajapreilid-osadusesolijad on nostalgialaksu all silmili.
Riigieksami teemad – punkarid-hipid-anarhia ning väikese rahva võimalus end suurena tõestada – käivitasid teadliku alateadvuse. Iga kaasakogenu teab, mida tähendab Jakob Hurt, ärkamisaeg ja… pilt meie oma rahatähe, krooni peal. Ära sa märgi, iga aspekt annab märgi!
Esimene variant pakkus Toomas Haugi teksti „Kuidas vanaema ära käis“ ja küsis vastu kirjandi enesealalhoiuinstinktist kui inimese käitumise suunajast.
Tsitaadid kui kirjandi kohustuslik osis olid eelkirjutanud Birk Rohelend ja Hedvig Hanson. Sõnum tuletas meelde Tõnu Kilgase, Hedvigi ja Katrin Krummi isa. Oli teine teleseriaali „Õnne 13 – meie elu lood“ tegelaskuju Harri Ahven, kes tõusis ärimehest preestriks.
Meie elu lood viivad meid siin väikeses rahvuskehandis risti-rästi seostesse läbi mitmete Harride – minu papa ju ka. Nii, nagu ka teine eksamitekst perekonnanimede eestindamisest: Harri Vasar oli enne 1937. aasta eestindamist Vatmann.
„Õnne 13“ kauamängiva õnne Väino Areni jaoks kirjutasime vikerkaaretaguse Tõnis Kasega teispoolsusse tõusnud Rein Areni kehastatud Kristjanile teistpidi-nimetamise – Rosenkampf-Jägerfreund. Esimene perenimi sai tagasi originaalkuju, teine tuli kuurist leitud pudelisildilt sealpoolse Kaljo Kiisa ideena. Ago-Endrik Kerge, Aleksander Eelmaa, Lembit Ulfsak jpt telelegendid on täna manalameeskonnas.
Uuemal ajal lähevad inimesed oma väenimesse – Lea Dali Lion oli üks esimesi.
Teises eksamivariandis jagas Andres Aule mälestust „Mõned Hetked Liisi Ojamaaga“. Paljasjalgne Wäike Hipi oli suisa kehastunud näide, kuidas üks kirjanik – ja üldse loovisiksus – teisi mõjutab. Käisime koos tema, Sass Suumani, Mati Sirkli ja Endel Mallesega Kajaanis luulefestivalil. Teispoolsel parnassil need ülisuurmehed nüüd kõik. Näe, astub kunagine Mallene raamatumessi ajal Londonis Harrodsi kaubamaja kilekotiga, kõigest pastakas sees – peaasi, et hindamatu märgiga kott oli. Sellest kõigest saab aru vaid 30aastastest vanemate põlvkondade kogemuste slepiga.
Ühtlasi tegime ETV-le seal mu saatesarja „Lähme külla“ episoodi Sassiga, kelle poeg Toomas lavastas Ülle Lichtfeldtile Rakveres monoloo „Mina, naine!“ Naised arvutavad, arveldavad ja arvestavad – ei arvusta! – laste järgi. Sel seiklusel oli kolmas, täna 26aastane Brigita südame all kaasas.
Tsitaadiga „Edward von Lõnguselt“, kes on seintele pihustatava grafiti isa, kaasas õpetajapreili isiklikku maastikku Robot Muralisti ronirobotid Leonardo ja Alberti. Mindvalley’ vaimne isa Vishen Lakhiani nimetas missiooni printida linnaruumi suurimatele seintele reklaami asemel kunsti andis spreiprinteritele lisanime: Robots for Humanity. See kõnetab ka Elon Muski, kes kutsus Alberti oma Tesla Berliini esinduse hiigelfassaadile kunsti ronima. Täna teeb seda õilsat tööd Vertical Artworks.
Piret Tali väidab: „Rehepapp on 21. sajandi Kalevipoeg.“
Kirjutades kirjandit looja ja loomingu mõjust teistele loojatele oli võimalus tõdeda, et mõlemad heerosed on pahelised nagu inimene ikka. Üks vägistas ja tappis vaheldumisi mehise töörügamisega, teine jõuab nooremate põlvkondadeni tänu sellele, et Andrus Kiviräha „Rehepapi“ ainetel on loodud film „November.“
Eksamivihikus figureeriv elegantse stiili näidiskirjanik Mihkel Mutt, kelle minu-meelest-parim teos on „Rahvusvaheline mees“, tõstab mäluvoogude laineharjale prototüübi Lennart Meri. Istusime kord Tartus kirjanike maja trepil ja suitsetasime punast Marlborot kui Presidendi lemmiktubakat…
Tekstivalikus pakutava esipunkar Villu Tamme protestimeelse J.M.K.E-ga koos meenusid mälumängud-ristsõnade lahendamise võistlused näiteks Tallinna loomaaias.
Sarah Särgava „Heaoluriigi lapsed – kas uus põlvkond klakööre?“ saab sellele retoorikale vastuse Villu laululuule „Tsensor“ ridadest albumilt „Külmale maale“.
Kirjandi teema – mässumeelsuse roll ühiskonna arengus – laseb tsiteerida Camus’ „Mässavat inimest“ ning mõtiskleda koos Arni Alandiga, kas noored, kes enam ei mässa on… soomlased? Turvaline probleemitu keskkond laseb lõdvaks ja lõpetab loovuse ega inspireeri enamaks kui veel ja veel tarbima.
Mõnevõrra vastu vaieldes võib tõdeda: noored ei mässa sellepärast, et nad lihtsalt on need, kes nad on, ilma et peaks selle sünniõiguse nimel võitlema. Globaliseerunud ajad ja olud tekitavad uue hea ilma inimestele eelise olla maailmakodanikud.
Riigi palgatud hindamiskomisjonile esitatav neljas variant kutsus arutlema väikeriigi võimaluste teemal end suureks töötada ja teenistuda.
Jakob Hurt ja Miina Härma, Karl-Robert Jakobson ja Lilli Suburg, Kreutzwald ja Koidula võitlesid vastavalt ärkamisaja vaimule oma riigi sündi ette valmistades ära. Meie missioon on kättevõideldut hoida ning olla poolt, mitte vastu. Selle poolt, et Hurda rahvaluulekogu „Vana kannel“ oleks hoitud, tema tõus Tartu Üliloolist Otepää pastoriks ning sealt Peterburi Jaani kiriku teenistusse austatud. Õpetatud Eesti Seltsi, Vanemuise seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandri kooli peakomitee juht ja võtmefiguur pidas programmilise kõne esimesel üldlaulupeol ning sai Helsingi ülikooli keeleteaduse doktoriks.
Mispeale tõusevad lõpetuseks mäluvoogudest Mark Twain ja Potjomkin. Tom Sawyeri oskus äri teha ja meeskonda juhtida ringleb veel 30aastaste inimeste siseringinaljades. Potjomkini küla kui kujund – keisri meeleheaks võõbatud fassaadid, mille taga on kurb kondine kits – sobib paraku kirjeldama pinnapealse faktibuketi omandamist ning kohe pärast kontrolltööd või eksamit unustamist. Ei haaku ega kõneta – järelikult peame hariduse olemuse õppuritele lähedale tooma. Meil pole õigust tuleviku rajajaid oma mäluvoogudega kohu(s)tada: noorus oli mäletatavasti hukas juba antiikajal.