Facebook
08. aprill 2021
Contra Mortem – pea ees kalmistule Kalmistukultuuri suurteos Kati S.B. Murutar Koosloomises: Maria Indira Murutar, Valerik Ahnefer Richard „Lõvisüda“ Murutar Maarja Magdaleena osadus Väljaandjad: Ingli puudutus, Light Foundation ja Püha Graali Vennaskond Täname: Barbara von …
Contra Mortem – pea ees kalmistule
Kalmistukultuuri suurteos
Kati S.B. Murutar
Koosloomises: Maria Indira Murutar, Valerik Ahnefer
Richard „Lõvisüda“ Murutar
Maarja Magdaleena osadus
Väljaandjad: Ingli puudutus, Light Foundation ja Püha Graali Vennaskond
Täname:
Barbara von Tiesenhausen, Kitty Krusenstern, Mai Laurimaa ja Kollane Bella
Sõnameister Kati S.B. töötas aasta aega kalmistul, teenides preestrite ja parunite, maadeavastaja ja loovisiksuste kalmusid, jälgides matuseid ja haualkäijaid ning korraldades Tiesenhausenite kabelis kontsertide sarja Contra Mortem.
Kalmistutel rullub lahti sajandite kultuurilugu.
Surnuaed saab pandeemia ajal mitmekihiliselt uue tähenduse – elukaare teravdatud tajule lisaks jääb see paigaks, kuhu jalutama-teenima ja hingama tulla. Kuni antud.
Lahkumise ja puhkama mineku ümber on loodud terve asine ja hingeline, delikaatne ja aegadeülene maailm: hauakivid ja ristid, pärjad ja küünlad, tseremooniad ja veel 1001 suurt pisiasja. Neid meie raamat kirjeldab – ja Sinu osaduse sellesse kaasab.
Hea on ette teada, mida ja kuidas valida – urn või kirst, ilmalik või vaimulik – vana kooli või Kuldajastu moodi.
See juhtub. Sina kui selle ala Teenija oled selleks üha valmis. Kõik me, surelikud ka.
„Avaneb valguse värav,
viib taevasse sätendav sild.
Vikerkaar helge ja särav…
Su hingest saab tähekild.“
MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
08. aprill 2021
Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest. Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises …
Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709
08. aprill 2021
Romaan Ingli puudutus on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, …
Romaan Ingli puudutus
on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister
Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, Inglit ümbritsevast hämmastavate isiksuste galeriist – ning tõstab liigutaval-elulisel-nägelikul moel kogu toimuva ja toimiva erilise ajastu saba rõõmsalt rõngasse.
Neist laagritest on otseselt ja kaudselt sündinud elulaadi talud ja loodus-loovus-keskus, etendused ja kontserdid, lapsed ja varsad, kutsikad ja vasikad. uue ajastu inimesed ja tänastest hämmastavatest suletuse-aegadest millegi unistustest suurema visioneerijad-materialiseerijad.
Sul on õigus ja võimalus oma toodete-teenustega olla osaline selles imelise ja mõnevõrra prohvetliku joondumise kaskaadis – tere tulemast oma looga meie saaga sabažurnaali!
Kaasteeline saab Kati Saara Vatmannilt ja tema elulaaditalult
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused
Kati
www.aabramihobulausujad.ee
5107709
MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
Light Foundation NGO
You The Tree NGO
08. aprill 2021
Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend 400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab …
Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat
on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv
mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend
400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab iga mõtte-sõna-teoga: MINA OLEN!
Pildirea moodustavad must-valged fotod eelmise sajandi algusest, nõukogude ajast Eesti riiki tuleku päevil kogukonna kätte kogunenud ning aastast 2017 toimunud talgute, etenduste, kontsertide, koolituste, laagrite, loodusega ühes loomise saaga.
Juturaamatuks on vormitud Altweskil nii noorte kui täiskasvanud laste jaoks kirjutatud-lavastatud-etendatud algupärandid Südamesalu salavägi, Mina olen!, Tervist, Aafrika!, Sammalsalatarid, Merehädalised, Põdrapulli lugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Luiged laiali, Fööniks ja Ükssarvik, Valged välja!, Koit ja Hämarik ning Hipiratoorium, millest valmib aastal 2021 ka mängufilm.
Selle raamatu juures on koosloomes olnud mitmete ajastute veskimehed ja sepad, põldurid ja hobumehed, Altweskil elanud koolijuht Kaleph Jõulu, heliloojad Lydia Auster ja Aram Hatšaturjan – balletid Tiina ja Kratt ning Mõõkade tants on muide Altweski turbiine ja saekaatrit, loodust ja paisjärve jälgides loodud.
Nii varemetest kultuurikeskuse loomisel kui etenduste ja kontsertide, laagrite ja koolituste juures on tegutsenud Terje „Vallatud kurvid“ Luik, Marje Berlokko, Evald Piirisild, Liina Meta Kuuskmann, Anu Pahka, Alar Krautman, Angelika Somelar, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Paul Neitsov, Imre Rammul, perekond Grand, Kersti Männik, Ele kõlar, Imre Odraks, Heli Vahing, Katrin Lehismets, Eero Spriit, Brigita Murutar, Regina Evert-Tammistu, Meeli Lass, Kristiina Liukanen, Kadi Niitenberg, Richard Murutar, Jaana Raja, Valerik Ahnefer, Luis Fantuzzi, Tom Valsberg, Aivo Rahuoja, perekonnad Tikas, Ehrpais ja Esnar jpt
Need muinasjutud jäävad tänu raamatule igaveseks alles ning kanduvad loova käepuudutuse ja jalajäljena läbi ajastute uude heasse ilma.
Meie lood on jutustanud õnnelike lõppude võimalikkusest kuitahes hulludel ja ootamatutel aegadel – seepärast kuulub see pildi- ja juturaamat juba enne trükist ilmumist klassikalisse väärtkirjandusse ja muinasjutulise dokumentalistika paremikku.
Sinu tooted ja teenused, hea kaasteeline, sobivad meie suurteose sabažurnaali täisväärtusliku osana ajaloo sündimisest siin ja praegu.
Väljaandja MTÜ Ingli puudutus
Light Foundation NGO
kultuurkapital ning Rapla vald on juba pisut panustanud ka – täname!
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
31. jaanuar 2021
Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani Kati Saara Murutar 1 Meeliheitel koduperenaine rähkleb autosse. Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele. Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid Sama auto eemalt. Pildirida: pliit …
Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani
Kati Saara Murutar
1
Meeliheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.
Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid
Sama auto eemalt.
Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!
2
Grandide suurpere on ringi kogunenud ja rahutu.
Gerli: Teate, mida Einstein ütles?
Lauri: Kõik on suhteline.
Gerli: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb
pidevalt liikuda.
Gowri: Kuhu väntame?
Shanti: India Ashramis juba olime.
Raji: Tais on suvel põrgulikult palav.
Lauri: Hispaaniast alles tulime.
Gerli: Burningman… Ameerika…
Lauri: Sinna ei saa ju.
Gerli: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.
Lauri: Mis siis ikka – võtame riski.
3
Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.
Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.
Meeliheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat välja.
Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.
Telefon – värisev käpake vastab alistunult.
Meeli: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman.
Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei pea!!!
Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest,
kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi
hoidnud, et ma ei oska üldse enam iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!
Lõpetab kõne.
Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!
Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.
4
Grandid pakivad.
Lauri: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu
me läheme?
Gowri: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.
Shanti: Kummikud?
Gerli: Kindlasti. Eesti ju.
5
„Sellest maailm ehk paremaks saab…“
Cathara puhastab talli sõnnikust.
Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.
Vaheldumisi Meeliheitja ja Cathara spliini pildirida.
Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1. TikTok
6
Meeliheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.
Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again
Trillep-Meeliheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…
7
Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju –
lennutab läbisegi kohvritesse.
Välisvaade – Altweski ülejõe naabrite onnikene.
Sisevaade – minu enda magamistuba.
Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:
Satub albumile – onn vanasti, onn lagunenult, tema püüded onni taastada.
Surub ka albumi kotti.
Lohistab drümood hurtsikust autokatusele – üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta.
2. TikTok
8
Altweski tuvikeste residentsis – lagedeta tubades – ripuvad nööril meesteriided.
Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal.
Võdinal kohale jõudnud Meeli läheneb kosele.
Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.
Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.
Meeliheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres –
teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!
Õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga.
9
Cathara lendab Meeliheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meeli vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja peale a priori tige.
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Meeli: Vabandust… kosk kutsus…
Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.
Meeli: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…
Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Järve ääres ei joo!
Meeli: Oi, ma ju tean teid…
Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.
Meeli: Tean jaa! Te olete kirjanik.
Cathara: Olin.
Meeli: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…
Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.
Kuri Cathara viib Meeli mornilt saali.
Ronib laua alla, kust paiskub nukker tolmupilv. Ulatab raamatuid
Meeli: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Altweskile ja… Issake, kas see ongi Altweski?
Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.
Cathara: Lugege seda.
Meeli: Kui palju ma võlgnen?
Cathara: Võtke.
Meeli: Niisama?
Cathara: See on joodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.
Meeli: Oh, nii piinlik…
Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.
Meeli: Ega ma niiväga ka…
Cathara: Seilasime, teame.
Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.
Meeli: Mida te praegu kirjutate?
Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.
Cathara: Mida te praegu loete?
Meeli sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal hinge alla-tegemata voodid…
Meeli: Noo… jaa…
Cathara: No vot – mää.
Meeli: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…
Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.
Meeli: Teie ka?
Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel –
alailma kirjutas või helistas keegi: kuidas sa oskasid MINUST
kirjutada – kuidas sa tohtisid!
Me kõik oleme kõige ja kõigiga ühenduses – kvant-tasandini
sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.
10
Grandid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.
Gerli: Kui suure bussi me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…
Lauri: Mis jutt, naine!
11
Ülevoolav Trillep jõuab lauldes Altweskile kohale.
The Bluebells Young at heart
3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.
Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt
12
Cathara pistab Meeliheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.
Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru.
Igaühel oma muinasjutt.
Trillep (ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!
Meeli: Tere, tütarlaps!
Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!
Cathara riisub-rohib-puhib maja ees.
Meeli: Mille teie leidsite?
Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!
Meeli: Meeli…heitel koduperenaine. Mis koha?!
Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!
Cathara: Misssasssja!?
Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks.
Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme igas mõttes alasti…
Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?
Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastust. Sina oled…
Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.
Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.
Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.
Trillep: Mis päeval?
Cathara: Reedel.
Meeli: Mis päev täna on?
Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.
Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!
Cathara ja Meeli vaatavad sissetungijale jahmunult järele.
Cathara: Mis asi see nüüd siis on?
Meeli: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…
Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!
Meeli: Täi muna. Ting. Fui.
Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?
Meeli: Kaitsen kodurahu.
Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.
Meeli: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.
Cathara: Siis sinna minegi.
Meeli: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!
Cathara: Siia ei…
Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.
13
Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.
Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.
Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.
Cathara: Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus
ära, pistke kümnekas purki ja sõitke edasi – te kõik!
Primadonna: Mina…
Cathara: Te kõik!!!
Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meeli nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab hoopis omaenese albumit.
Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt
toodud vase töötlemiseks vabrik.
Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt
viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased
järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati selleks puhuks suur külalistall,
inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus
elasid kõrvuti Rapla kooli direktor Kaleph Jõulu perega – ja
pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapse-
põlve suved veetnud – ja läks Aafrikasse.
Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin
mina siin kultuurikeskust ja loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.
Dok-katkendid –
ja mustvalged fotod.
Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!
Cathara: Kõik.
Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.
Meeli: Küll sa oled negativistlik…
Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.
Trillep: Ma aitan!
Cathara: Ei!
Trillep: Üksi on ju raske.
Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub,
on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!
Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!
Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen
endale haiget. Sina võid tahta, mida iganes – minul pole 100
aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!
Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.
Meeli: Jaajaa, olid ajad, olid majad…
Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.
Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.
Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400
aastat veel, kui keegi siin pealemakstes tsirkust ei tee.
14
Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.
Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.
Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi
https://www.youtube.com/watch?v=jOTOMTNGx9w 4. TikTok
Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…
Meeliheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.
Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…
15
Meeliheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib Altweski otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida.
Meeli: Oo, kui vägev!
Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale
sadama, tõmbab katus kukkudes seina kaasa.
Trillep: Kas see on hea või halb?
Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.
Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid,
saematerjal – paekivid ka…
Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda
nii vanu hooneid teenindada.
Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna –
nii äge!
Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu
lavadel veetnud – mis telgid!?! Nii suur maja – ja telgid!
Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube.
Kui ei sobi, võite ära minna.
Meeli: Mul ei ole kuhugi minna.
Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!
Cathara: Siia ei jää!
Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.
Cathara: Siia ei jää!
Trillep: Miks? Nii suur maja…
Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.
Trillep: Tube pole, katus kukub…
Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub
tagumine sein paar sentimeetrit majast eemale.
Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.
Meeli: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?
Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Head aega!
Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?
Cathara: Ei ole.
Meeli: Mis sa siis põrkad üldse…
Primadonna sukeldub Theatrumi ristirästi prusside vahele.
Primadonna: Jumalik!
Meeli: Põlenud ju.
Cathara: 4 korda.
Primadonna: Ma teen siia teatri!
Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada –
nüüd tuled siia peremeheta ahervaremetesse teatrit ehitama!?
Primadonna: See on midagi uut!
Meeli: See on jube suur.
Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.
Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.
Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui
kobaras ei alusta ja karakteri dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.
Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab,
et ei jaksa oma esivanemate talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi 19 suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema
nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli talus pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda
nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged tulid
rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm,
kustus ta hiljemalt kolme kuuga nädalavahetuseti mu talus
lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg
kuhtus. Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.
Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meeli – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.
Cathara: Tean, mida sa tunned…
Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.
Meeli: Ja see siin polegi sinu oma.
Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei
oma kedagi ega midagi, kõik on laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara
virtin ja Kerberos.
Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa.Aga haukuv koer ei hammusta.
Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.
16
Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt.
Meeli: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?
Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.
Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.
Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…
Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…
Meeli: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga
täita ja kodusoojus ja ahjud ja küünlad läita…
Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.
Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja okupandid – sead-masinad-autod-motikad.
Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok
17
Grandide rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.
18
Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei mõtlegi lahkuda.
Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali peekrit.
Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…
Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!
Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –
Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok
Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!
Trillep: I’m human being, not human doing.
19
Meeli imbub Tuvikeste lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri pealt meeste pesu välja.
Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.
Meeli on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt süveneda.
Meeli: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene,
seekord on teisiti kui alati – saan pidama, peale ei võta…
Süda võib siin sedasi seisma jääda…
Pärast öeldakse viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.
Põgenevad sammud pudistavad krohvi.
Meeli vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…
Meeli: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…
20
Cathara kämpingulaudadega kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid.
Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.
Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!
Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust
Santiago de Compostela asemel siia matkata.
Valmistasin end ette.
Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.
Trillep pistab põranda luugist pea tuppa.
Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Wishi endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…
Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.
Cathara: Ma ei kanna neid.
Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.
Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.
Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.
Cathara kaitseb rinnaga oma kämpingulaudadega vooderdatud putkat.
Cathara: See on minu tuba!
Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?
Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist
maja. Aga see konkreetselt on minu tuba!
Primadonna marsib pahuralt lagedeta tubadesse.
Tõstab Meeliheitja koti teise tuppa – Meeliheitja ei suuda sõdid.
20
Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.
Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja üles.
Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga
suurt kasvu hiid – üks paljudest…
Meeli: Vägivaldne ja paheline.
Trillep: Ikkagi inimene…
Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid
potitada. Meid võiks vabalt lasta välja surra. Patcha Mama –
Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.
Meeli: Kes siin käivad?
Cathara: Kodukäijad.
Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib – ja…
Nii palju armastust!
Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.
21
Saavad jubeda peeglikapi üles.
Võdiseval Meeliheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.
Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.
Meeli: Misssasja?
Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal
ajal siia.
Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…
Meeli: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.
Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.
Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud?
Mina liigun väga teistsuguse suhtumisega rahva seas.
Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.
Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust.
Tööjaotust sa väga ei valda – ma ise tegelikult ka mitte.
Aga me võime olla sinu elus värskendus.
Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline –
inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…
Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua
on äpardunud. Laulud-tantsud-higitelgid – kui tööd on vaja teha,
tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.
Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi
ilkunud – klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor
ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste naiivsust,
kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…
Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud.
Nüüd on just õige aeg. Vanaviisi enam ei saa!
Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?
Meeli: Ainult mitte lapsi!
Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.
Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii
moodsaks ka lähe!
Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada, kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda,
kui ta nukralt oma teeneid loetleb.
Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu…
Kodud ja varemed… Lastelaagrid ja kultuurikeskus,
teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018
Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018
Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019
Robinsoni rahu
Robinsoni rahu 2020
Reekviem rästikule – Ussikuningriik
Tiktok-dialoog – me läheme moest
Trillep: Miks sa kurb oled?
Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.
Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.
Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.
Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!
Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine.
Teenin ära oma kohta päikese all.
Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist.
Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja taha – nemad ikka hoolivad.
Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas.
Usu sina ise ka!
22
Istuvad hingeldades maha.
Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.
Meeliheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.
Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.
Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok
23
Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.
Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.
Primadonna: Saalis olid angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits –
minu näonahale just kõige paremad taimed.
Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…
Primadonna: Ja mina kasutan.
Meeliheitja: Need on ju mitu aastat vanad!
Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.
Primadonna: Minuga juhtub.
Teeb taimedest näomaski.
Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…
Meeli: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?
Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama –
siis pole kosmeetikatööstust ega keemilist toorainet vaja – Gaia
tänab ja naeratab…
Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.
Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.
4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok
24
Öös on müttajaid.
Meeliheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meeliheitja pihustab endale tema parfüümi kellele.
Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…
Meeliheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…
Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul
kogenud neid piinu, mille kütkes sina päev läbi vappud.
Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse
seilasime, teame!
Meeliheitja: Nii piinlik…
Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis
hing. Hämaratel muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just
kõige haldjalikumad.
Pigem siiski mitte võtta. Igas mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vana-
kooli-valemite järgi kehast välja reageerib. Saame juues
kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi
faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi
eemaldajat.
Meeliheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga.
Ma ei saa hommikul voodistki välja teadmiseta, et vetsupoti
taga on peidus päästev klõmm.
Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene.
Olevat selline peremudel, et mees peabki kord nädalas
vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle,
et vint tähendas hetkega üle vindi – psühhootilised luulud ja
nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu
ringi trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.
Meeliheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast
ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas tegelik mina olen see,
kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab.
Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil päevil närv püsti ja mast
maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.
Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas
see peatab igasuguse loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin
kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.
Meeliheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina
ise ei taha mitte midagi – ei mõtteid ega voodit, tundeid ega
tööriistu endaga jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas,
nii seks kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.
Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel
enam ei olnud minuga millestki rääkida… Ja kuidas ma ka
koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.
Meeliheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised
põlastasid – sellega ei saa ju millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformat-
sioonist. Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenis-joodiku alkopsühhoosi üks võluvaid
kaasandeid oli elegantne unustamine – õel konkureerimine,
vandenõu teooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et
mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust
alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused 2 katset näitasid, et ma ei
kannata enam üldse alkoholi – muidu käivituks vastastikku
taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.
Meeliheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti
tipsutav mees on võrreldes minu tegemistega null. Igas suunas
totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja
madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma luulutamise ja
kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.
Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.
Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi,
ainult tagasi – iga joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit
arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste sõpradega, üha
vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on
hea, et mul raha ei ole.
Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega
koos unustasin-andestasin kiiresti, hakkasin juba uskuma ja
lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle
ees kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga
ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa
uued inimesed, kui talu läksin taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Meeli hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.
25
Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes ropp.
Primadonna ja Meeliheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.
Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.
Trillep: Oi rama-rama – yaia mama – mis nüüd lahti?
Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.
Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole.
Rebane viis minu kana ära!
Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.
Cathara: Minu kana!
Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun,
näen teeveertes rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.
Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!
Trillep: Minu kana! Minu muna!
Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti
küljes, et ta sinu oma on – ta on.
Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.
Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?
Cathara turtsub piredalt.
Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?
Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks.
Vot ja om kogu sinu zen ja om.
Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.
Taandub pudrutama.
26
Grandide buss tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.
Raji: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.
Lauri: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.
Shanti: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.
Gowri: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…
Buss löriseb ja sureb välja.
Lauri: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.
26
Meeliheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.
Meeli: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise.
Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!
Pistab käed vette.
Meeli: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma
olemasolu õigustada. Küllap armastasid mind omal moel –
nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma
kohta päikese all tükkis tema armastusega ära teenima.
Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.
Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.
Meeliheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda.
Mina rügasin-jagasin, rügasin-jagasin – läksin koos mehega
harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.
Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.
Meeli: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu
lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…
Primadonna: Tubli tüdruk!
Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside, firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok
27
Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui siis, kui keegi teda näeb.
Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…
Cathara: Oi, mida sina oskad…
Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.
Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada.
Üks mu kunagine teekaaslane õpib pottsepaks, teine tisleriks.
Naised mõlemad.
Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.
Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast
aednik ja nõiatar lendas üldse minema… Luuaga. Abiks ikka…
Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka kaasas.
Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad
emotsioonid tekitavad nii raju egotripi, et ma jään iseenda rongi
alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.
Cathara: Kus sa seda õppisid?
Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.
Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.
Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö
jaoks oli vaja töömees kutsuda. Mina õppisin remondimeeste
kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi
neid – ja tasapisi hakkad kõvasti raha kokku hoidma, kui ei pea
iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.
Cathara: Raha… See teema on hirmutav.
Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia –
millest me kõik siis elame? Millega me raha teenime?
Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta.
Küsigem pigem mitte millest, vaid kuidas me elame.
Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…
Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi.
Eksam-eksam-eksam – kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.
Fantuzzi Keep on keeping on.
28
Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablid-raamid.
Rustik piilub ja halab.
Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet!
Pühadustundeta barbarid!
Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.
Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.
Meeliheitja: Vanarauda, lõkkesse…
Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade
vältel inimestele kasutamiseks kinkinud… Nii armas…
Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.
Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.
Meeliheitja: Hobuse kindlasti.
Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…
Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok
Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.
Sama kasukas keset kuldset suve…
Cathara: Mis asi sina oled?
Rustik: Osaühingu esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin
muinsuskaitsealust objekti kahjustate!
Ah? Missasssja? Mida?
29
Cathara on enim vapustatud.
Cathara: Olete nendega kaasas?
Rustik: Ma olin siin enne sind.
Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd
selgub ikkagi, et oli vandenõu.
Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.
Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.
Rustik: Tõusulainet ootan…
Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!
Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.
Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid?
Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval
ära puhastanud ja korrastanud – mul on kõik kontrolli all.
Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!
Cathara: Mida sa kiunud!
Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu –
ei mingit maitset ega stiilitunnet – tema muudkui teeb… halba!
Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?
Rustik: Mul on kaamerad.
Cathara: Maniakk!
Meeliheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin,
elupäästva õllepurgi?
Rustik: Nojah, keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse
kõngemine oleks olnud väga probleemne.
Meeliheitja: Nii armas…
Rustik kogub Meeliheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.
Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.
Cathara: Taara viisin ära!
Rustik: Minu rariteetne kell…
Cathara: Mis kell?
Rustik: Koridoris oli.
Cathara: Ei olnud.
Rustik: Kastis oli.
Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!
Rustik: Kell oli ka!
Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…
Rustik: Minu kell!
Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas
ühtegi hetke ega hingetõmmet peale selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.
Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!
Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.
Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!
Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.
Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada…
Kunagi kuidagi oleks seda kindlasti saanud kasutada.
Cathara: Vaesusteadvuses oled!
Rustik: Kurb olen.
Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole,
võtadki selle kurbuse nüüd ausalt enda ette. Millest ta tuleb.
Rustik: Kellast.
Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus.
Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka vaja omada!
Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine!
Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.
Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.
Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!
Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole.
Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.
Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikorda.
Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.
30
Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.
Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!
Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?
Rustik: Raha ei ole.
Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara
armuandidest, mis?
Rustik: Ma esindan osaühingut.
Meeliheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?
Rustik: Peavarju eest… esindan.
Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks
või vähemalt püsti hoidmiseks projekte ei kirjuta?
Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile
asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei taha!
Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!
Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing,
aga antud hetkel tahaks küll teada, mida sina päevad ja aastad läbi
teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.
Rustik: Ma lihtsalt olen.
See on kõige ohutum.
Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam… midagi anda,
siis vägisi võtta ei saa.
Rustiku laul Seisan ja ootan
31
Naised püüavad lagedeta tubadele lage ehitada.
Meeliheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud
projekti, et maja päästa…
Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas,
oli paisu ehitamine. Juba siia jõudes imestasin, kuidas saab
täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.
Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte –
ja ikka maksin peale – kümme protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…
Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese
kaotamise moodus üldse. Mina kirjutasin koduküla kiriku
taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne
on, kui sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu
taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga – leebet
lagunemist talle.
Trillep: Andke saag!
Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!
Trillep saeb elektrisaega.
Meeliheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad.
Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin
emme raha sellega kokku, et õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.
Cathara: Sina oled abielus olnud!?
Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.
Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!
Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis
mind üle trumbata. Aga ta oli mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi
midagi täitsa ägedat ära – ja just enne viimast lihvi… ühendas
näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!
Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks.
Trillep: Nojah – ta loobus üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud
ja vastu ei töötanud.
Lebas teleka ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas
minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet
teenindades olemast – et teda, õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena
aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini – kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab siit-sealt
valutamisi ja võdinaid – tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kas-
kusagil-mõni-tablett-on-veel.
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin
pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli
koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja. Püüdlik abikaasa ja
kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.
Meeliheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.
Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju
pole võimalik võtta. Nii läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!
Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok
Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka vahet.
34
Meeliheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehe jõudu vaja.
Kuskohas see mehike nüüd redutab?
Trillep: Ei ole vaja!
Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?
Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae
ja soojad toad ehitada ju!
Primadonna: Mine tea…
Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.
Meeliheitja: Mees, tule aita meil…
Cathara: Mis asi see on?
Trillep: Oi, paat!
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.
Rustik: Mis mina siia puutun!
Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…
Rustik: Katki on. Aerusid pole.
Meeliheitja: Tee siis ometi korda!
Rustik: Raha ei ole.
Trillep: Me aitame!
Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab –
ma ei taha midagi teiega jagada!
Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline!
Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.
Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.
Cathara: Islandile!
Meeliheitja: Indiasse…
Primadonna: Rooma…
Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!
Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib minema.
Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok
34
Grandid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…
35
Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen –
õigemini mida ma pean tahtma teha.
Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad
iseendaga tuttavaks saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse
kuhjumine enam ei tööta.
Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist
kultuurikeskust ega stuudiot enam vedada ei saa – kui kaua sa
peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…
Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris
tegevuses – või ei lähe üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.
Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal
rajada – iga talvega üha valjemini kisab minu salajane allaandja-
meelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!
Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu
sina sündisid – ja ongi nii.
Naised leiavad autovrakis kössitava Rustiku.
Meeliheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!
Trillep: Oi kui äge auto!
Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!
Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?
Rustik: Kuhu?
Meeliheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…
Trillep: Laome selle auto kokku!
Rustik: Jätke mind rahule!
Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.
Trillep: Ja sinna ehitame katuse.
Rustik: Mis mina siia puutun.
Meeliheitja: Oled ju see… osaühingu esindaja.
Rustik: Osaühingul on… teised prioriteedid.
Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised
kokku. Nüüd ei huvita. Lasevad laguneda. See on kultuuri-
vastane kuritegu.
Rustik põgeneb üle platsi.
Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind
ometi sellest kõigest välja, vandaalid-barbarid-okupandid!
Cathara: Täitsa segi.
Trillep: Nii katki…
Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…
Meeliheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku
laduda – kõike kontrolliv Cathara oleks siis ju märganud,
et ta siin redutab.
Trillep: Ma tuleeeeeen!
Litsub õhinal Rustikule järele.
36
Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.
Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.
Rustik: Kuradi naised!
Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.
Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.
Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.
Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?
Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.
Trillep: Oh kui võimas…
Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.
Trillep: Miks sina ei osalenud?
Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.
Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.
Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.
Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…
Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin
aegadel, mil see maja oli täiesti tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.
Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.
Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks
projekte, kirjutas neile lugusid ja õpetas neid mängima.
Trillep: Ja sina?
Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.
Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…
Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis
ja ära väsis. Müüs oma kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli –
kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka enam.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine –
õudselt tänamatu pühendumine.
Trillep: Mis asi sina küll oled!
37
Grandid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist on teel naaberkülla, kus on va 400aastane – ja bussile töökoda.
38
Meeli imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.
Meeli: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav.
Nüüd laulab.
Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis.
Siis sain teada, et inimkonnale on teistest tsivilisatsioonidest nii
arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust
potitatakse – ilma et miljardid mölakad kogu planeedil ise enda
heaks üldse midagi teeks…
Meeli: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil
enne, kui siia putkasin. Siin on nii hea.
Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.
Meeli: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.
Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.
Meeli: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok
Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.
Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad
ja selgeltnägurid – see ei ole minu tuleproov!
Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.
Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi!
Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest väga rikkaks.
Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.
Trillep: Olalaa!
Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu
oodanud – sinnamaale tegin kõike valesti. Aga kui palju pappi oli
käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest kui ennast mõne sellisega sidusin
Iga kord, kui ma vaatamata ettevaatusele suhtesse komistasin,
selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne järgmise
auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!
Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.
Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.
Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga
inimene! Võibolla mina olen näiteks koolivägivalla ohver.
Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll
inimese sedasi hipiks keerab.
Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba
hing, puhas armastus!
Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?
Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir
hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast
koolikiusamisest pääsemiseks ära tappa.
Rustik: Oi…
Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin
kujunevas kommuunis on valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas
ja kunstikoolis, võitsin telekonkursse ja aineolümpiaade – olin
õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati
kujuteldamatute intriigide ja rüvetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin
ennast ära tappa.
Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.
Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu
kuud…
Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…
Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!
Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!
39
Primadonna avastab Rustiku kabinet-pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.
Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.
Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…
Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.
Cathara: Ei saa!
Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.
Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?
Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää.
Mul ei olegi ammu meest olnud.
Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…
Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea
on ka teistele hea.
Rustik vastab Südamesalus.
Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas
Cathara järjest kujemaks ja koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki
majale lähenejaid ründab ja hammustab.
Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.
Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult
biomassiks – loll liha, sissetungijad, segajad!
Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult
piilusid ja halvustasid.
Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.
Rustik: Mind pole olemas.
Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.
Rustik: Ei taha!
Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.
Sild üle vaevavete.
Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok
40
Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.
Meeliheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!
Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.
Meeliheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.
Primadonna: Ma olen kodutu.
Meeliheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.
Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast
kopeerimisse. Kõik, mille lavadel kenitledes teenisin, matsin
minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla –
simmanid ja talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa
taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…
Meeliheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast
üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu
emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et
inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus ja rahulik.
Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…
Primadonna nutt läheb Meeliheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.
41
Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.
Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.
Cathara: Me ei paku teenust.
Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.
Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!
Indi: Ee… mida?
Cathara: Ratsutada ei saa!
Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.
Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.
Indi: Ma filmin.
Cathara: Milleks?
Indi: TikTokke teen.
Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.
Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.
Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11
täispikka etendust – mina kirjutasin ja mina lavastasin ja mina
ise mängisin ka.
Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.
Cathara: Mh? Ahah. Cathara.
Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime
koos nendega Aadria merest plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal
startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid ehitavad.
Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on
Portugali pealinn: kas sa ise ei tea – kui me isaga Lissabonis
käisime, siis…
Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai mu õe abiga
kogunisti unicorn. Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.
Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.
Cathara: Ma ei taha!
Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev
põhja läinud.
Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel…
Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud,
labida ja vikatiga Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok
Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.
Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.
Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.
Indi: No mis nüüd siis?
Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas
turnida, et nendega koos elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.
Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks –
küll mina tegin ja olin. Naiste teema on see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.
Cathara ronib Indi abiga Taya selga ja ohkab.
Indi: Lay back, woman!
Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.
Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.
Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.
Indi: Mismõttesnagu?
Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi
või meediku baasharidusega professionaalid.
Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.
Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna
inspektsiooni, priasse, vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x
politseisse.
Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe –
ma olen sinuga. Mina muide teen siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt
lamad.
Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…
Indi: Ole vait, naine!
42
Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.
Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.
Rustik: Ei! Appi! Välja!
Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja!
Rustik: Ma ei taha.
Primadonna: Kalale, seenele, välja!
Rustik: Mul on depressioon.
Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.
Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.
Primadonna: Miks?
Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…
Primadonna: Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu,
ei liputa keegi.
Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…
Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.
Primadonna: Või nii.
Rustik: Nojah. Nii küll jah.
Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta
abieludest.
Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes –
abiellu minu toaga – mind jäta rahule!
Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok
43
Traktor tõmbab Grandide bussi. Grandid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.
44
Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub autost väljudes temaga telefonitsi. Ringi vaadates üllatub meeldivalt.
Ingel: Ma olen siin olnud!
Trillep: Sooh, deja-vu?
Ingel: Päriselt.
Loooovuskosk – Liisa Pulga teleklipp
Trillep: Ma tean sind!
Ingel: Kes siis ei teaks.
Ükssarviku pildirida.
Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.
Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.
Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.
Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…
Meeli lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.
Ingel: Ema!
Trillep: Ema?
Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.
Meeliheitja: Söömaaaaaaa!
Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.
Meeliheitja: Senist mind ei olegi.
Mida sina siin teed?
Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.
Meeliheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit
koolitööd pole – muudkui filmime ja loome kontente.
Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!
Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.
Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!
Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda
ei taha – me oleme temakesega ühes toas. Trillep räägib unes.
Cathara töötab öösiti…
Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?
Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!
Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.
Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!
Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis… Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu
Ükssarvik!
Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.
Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja isiklikult siin…
Millega me selle au nüüd küll ära teenisime?
Ingel ja Indi Meelile osutades: See on muide meie ema.
45
Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.
Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuuri-
keskusele peale maksmist jäänud võlad.
Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab…
Meeliheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.
Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab.
Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…
Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahva starti appimas, et Victoria joa ilu
raha teenima panna – ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja
vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. Võlusõna on taastuv
energia. Ilu ei sünni patta panna.
Meeliheitja: Pada! Assasade!
Meeli jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.
Meeliheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.
Ingel: Koor on Nopri oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve
ääres Norra toode ju!
Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas
patseerida.
Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma leidsin tema toast, mille me
leidsime, et tal on seal vägev elektriradikas ja arvuti protsessor
ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei
küpseta?
Indi: Ema, sina küpsetad ju.
Meeliheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!
Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest mahla ja veini…
Meeliheitja: Ei!
Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.
Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi –
see on ju loodusrahva kosmeetika ja koduapteek!
Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas.
Suvakas lõikelaud, mis maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100
taala. Taadu, hakka treima!
Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…
Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla
CEO, kõik teised on co-founderid.
Meeliheitja: Kesned?
Ingel: Kaasasutajad.
Trillep: Kaasasuusatajad!
Rustik: NGO… CEO…
Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik
eeldused – maa ja maja ja oskajad – ainumõeldava inimeste koos-
loome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni, millest
saab eeskuju. Prototüüp.
Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…
Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid
tviidülikonnaga ja hakkad kunagi võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!
Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.
Meeliheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, osaühingu esindaja?
Rustik: 50.
Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.
Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.
Meeliheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi
käima saada ja…
Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen
kaasa.
Ingel: Romade.
Meeliheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…
Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.
Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok
46
Ingel saab sõnumi. Loeb. Kahvatab. Punastab. Hingab sügavalt.
Sõnum: Sa kuradi 1sarvik-2tiss – et maa sinusugust üldse kannab!
Su pinginaaber oli samasugune prost – ammu mulla all.
Ta oli vähemalt ilus – sina oled kole ka veel.
Ja ikka hirmutad mehi – endal nina nagu kartul.
Su laiamine mööda ilma näitab, et oled kõigele lisaks narkar.
Indi võtab õe telefoni ja loeb.
Indi: Ah?
Ingel: Ahah. Ma tahaksin… sauna.
Cathara: Siin ei ole sauna.
Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.
Ingel: See sobib.
Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…
Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk.
Higitelk. Etendus oli ära. Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi
eksponaat.
Panevad aatriumis telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.
Meeliheitja: Rustik teeb tule.
Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!
Meeliheitja: Hakkab teadma.
Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!
Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.
Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?
Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.
Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.
Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?
Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…
Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…
Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.
Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…
Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat
veganlust pole olemas. Kõik on reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud
porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb – ja
hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.
Meeliheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke
vihad… Mis vahite? Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel…
Saunaviha ja kaasasuusataja, my ass.
Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel
mitte sinist silpigi. Endast, ainult endast. Ära võta midagi isiklikult
Meeliheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.
Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…
Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…
Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok
47
Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.
Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema.
Ta ka ei… õpi?
Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa
lähed rõõmuga.
Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad
vananevad.
Trillep: Ossina väike vana… hing.
See kask sobib?
Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea
Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.
Indi: Missasju?
Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinu vanune Cathara kirjutas positiivseid programme –
jutustas edulugusid maapealse paradiisi loomisest.
Tänase minu vanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid –
eduinimesed viimses metsatukas reservaadis, naistekari külapoes,
mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…
Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on
suhteliselt ilus tegelikkus.
Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis
neid sikspäkkidena vähestele vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik redutas kogu selle aja oma salakambris nagu printsess
herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus ihuüksi rügavat
naist salakaameratega…
Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan haaremis…
Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab
klaverit mängida, siis ta vastas – kindlasti, ma pole proovinud…
Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.
Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate
tulnukate võrgustikuga. Ta usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase
Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia
ankurdunud Siriuse rahva baas.
Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks
sina siin praegu vihtasid, vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.
Trillep: Aijaa, vihad…
Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos
temaga Grand Canionis kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur
osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee mälu jõuavad
meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees
elava rahva koduuks.
Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud
on seadistatud heaolu lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust,
rõõmu ja rahu õppima.
Indi: Tesla rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt
tsivilisatsioonidelt. Meie enese tulevikust. Sellepärast ta patendid
vabaks lasigi.
Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa
ei lülitaks. Meid aidatakse piiritu tingimusteta armastusega, nagu
puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavad-laastavad –
poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim
peatse võiduka lõpuni märatsenud. Inimkond on surnud –
elagu inimkond!
Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord
mina. Sina ka ju reaalselt ei saa mitte kellegi teise kui iseendaga
midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just
sellist tänamatut saastamist-laastamist-tarbimist.
Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega,
mida Ingel peab tema heaks tegema.
Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?
Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad
mind ei segaks…“ Selle asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus
Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“
Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi, sissesõidutee on nii auklik,
teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi
igaveseks minema.
Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära
putkanud. Et ellu jääda. Sinu ema lasi ju samuti kodust jalga…
Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.
Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?
Indi: Ära hakka! Kesse räägib!
Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.
Trillep: Ära hakka!
Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.
Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!
Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal
Veevalaja ajastu Waldorfkoolide Steiner-startupiga.
Trillep: Tõlget paluks.
Indi: Väga lihtsalt öeldes – kool seal, kus kotid maas.
Austrias sündis 1861. aastal Rudolf Steiner.
Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist,
holistik, arhitekt, esoteerik…
Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?
Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant.
Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma
Waldorfkoolide starti appima. Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.
Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok
48
Naised valmistuvad higitelki sisenema.
Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub
keskel. Sellele, kes kõneleb, vahele ei räägita. Iga vabanev tunne
on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari ja
stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku
Naised sisenevad telki.
Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.
Visatakse leili.
Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!
Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast
välja higistada.
Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me
kõik oleme kogenud musta auku – ja selle eest põgenenud.
Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.
Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks.
Ta imeb endasse kõik. Raha, energia, armastus – olgu 200 või 200
miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.
Indi: A’how.
Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta
ei täna ega homme ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.
Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks,
oled üha valmis põgenema – justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud –
ta tuleb kõigest häirimatult läbi. Näeb nii teatris kui kirikus,
nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina –
ja ei midagi.
Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.
Meeli: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.
Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.
Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu
jõujoontele ja imeb kõiki ja kõike tühjaks nagu hüdra.
Meeli: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks.
Iga tema köögikülastus lõpeb suurpuhastusega.
Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.
Ingel: Ojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai
justkui teada, kuidas nisu ja tööstuslik piim teda retsivad.
Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis
on mõeldud seedima nii teda ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe
suupoolega valget saia ja kaanis piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta
oli turistina kaasas ja tegi kõik – KÕIK – maatasa.
Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune
päästma minnes kaasa.
Meeli: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.
Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!
Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui telgitäis alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.
Primadonna: Rustik, tule ujuma!
Rustik: Ma ei taha… ei tohi…
Indi: Ema ei luba, onja?
Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.
Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.
Platsile jurrab Grandide bussi vedav traktor, selle kannul Grandid ise.
Grandid: Siin me oleme!
Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!
Meeli: Oi heldeke, Gowri style-house tuli vist Rustikule tviidülikonda
tooma!
Primadonna: Keegi tellis või?
Grandid: Meie pole takso – me tuleme ise.
49
Grandid: Meil on külluslik õhtusöök kaasas.
Ärge muretsege – ise katame laua – teie kümmelge.
Püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.
Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud,
kuidas need sinna said ja mismoodi nendega tube köetakse –
aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab
nii kuivav pesu kui puuriit igal hetkel esteetiline olema.
Grandid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.
Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades
balleti Tiina. Libahunt, teate küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani
Mõõkade tants. Siin oli saekaater. Taratatataaaratata – iiiäuuu!
Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…
Ingel: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg
on möödas.
Grandid katavad laua.
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad
Grandid: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.
Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.
Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta.
Olen kogenud, et kõgile asjaosalistele tuleb koht kätte
õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.
Indi tuleb Grandide bussist tviidülikonnaga.
Trillep: Olge lahked – küsige, ja teile antakse!
Rustik poeb ülikonda.
Istutakse lauda.
Grandid: Millega te siin siis tegelete? Peate suvelaagrit? Burningman?
Ingel: Me rajame loovpansionaati. Siia tulevad hollandlased maalima ja
jaapanlased haikusid kirjutama.
Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine.
Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes
eile läbirääkimisi osaühinguga, mille esindaja ta on. Te ei hakka ju
kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.
Meeli: Said aru?
Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.
Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond.
Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida
ma ei oska ja… ei taha!
Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.
Cathara läheb talle sinna alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.
Cathara: Noh, mis teeme nüüd siis?
Grandid: Meie teame. Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.
50
Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.
Primadonna: Kas sellesse loovpansionaati võiks minu teater ka sobida?
Ingel: See teeb sellest startapist suisa unicorni.
Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui Grandidele tviidülikonna tagasi ulatab.
Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit
kaotasin, oli see tõesti minu unistus. Enam mitte.
Trillep: Lubasid raamatut kirjutama hakata.
Rustik: Ma pean end pisut… koguma…
Meeli: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.
Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.
Meeli: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!
Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud
ja nende eest nüüd jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…
Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on
õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid,
kellega nad lapsi said – elu pidi edasi minema. Pojad pidid
sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju
mitte keegi, kui kaua üks või teine okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest Eesti saab 1991.
aastal jälle vabaks.
Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla –
peaasi, et üksi ei jääks…
Meeliheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.
Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.
Gerli: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.
Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas
selles või mõnes eelmises elus enam lapsi ei saanud.
Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna
juba ise emad ja isad… Kuni ma ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu.
Enam ei ole.
Rustik: Ma tean, mida sa tunned.
Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind piilukaamerate ja droonidega
mitu aastat jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi.
Kusjuures lausa mikroskoobi all.
Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta järgis käsku: loomi mitte toita!
Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga
kohe abielluda.
Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.
Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini,
kasukaid ja kulda.
Meeli: Staatus…
Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.
Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri.
Ma õppisin arvama, et seksi on kõige kindlam osta või eemalt
vaadanud.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt
vaadata. Lähemalt kui mistahes kaamera kuitahes ligi zuumitud
suur plaan.
Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.
Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega naine-
muhelev mees-droon…
Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.
Primadonna: Nagu film.
Trillep: Teeme filmi!
Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film.
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja
loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.
Marlene Dietrich This World of our’s
Pildireaks põldurid ja lambakari, käsitöölised ja puunikerdajad, hobusega metsavedu ja kalapüük – Päikeseküla.
25. november 2020
Ingliskeelne kanaldus Yes I know You’re laying in the grave. But I feel my grief was in vain. Suliko, You’re free and fly, it’s greatest gift. No more tears, its Your holy shift. Knowing there’s …
Ingliskeelne kanaldus
Yes I know You’re laying in the grave.
But I feel my grief was in vain.
Suliko, You’re free and fly, it’s greatest gift.
No more tears, its Your holy shift.
Knowing there’s no passing away
its for me so easy to stay,
waiting for Your eyes, my lovely Suliko
shine again – my son will be born.
All the beasts and plants I have seen –
all of them are still around me.
Realising, there’s no death nor pain no more –
sweetest gift from You, Suliko.
If I have the doubts and hard times –
thanks for being here by my side.
Angels, fairies, You – my dearest Suliko,
make me happier more and more.
Lighter-brighter, reaching the stars,
Little Prince and You – there You are.
Now I know the meaning of the real Good News –
Suliko, they are about You.
Suliko, thank You – not afraid
never more am I – all we make,
feel, create and dream and wish is really here.
Joy and love, thank God, not a fear.
Yes we both know – this is Your grave.
Flowers, birds and clouds are against
being sad and feeling lost – You are with me.
Suliko, I know, You are here.
Vene kanaldus
Сулико, в могиле ты спиш?
Ответшаеш: тело тут лиш.
Поднимаюсь в свет легко – свободная!
Зря грустиш – я не умерла.
Здесь остаца легтче тебе
зная, все мы безсмертные.
Узнаеш глаза мои в счастливый день
смотрiт новорожённый сын.
Нету смерти – растения,
звери, люди и сушества
окружают ветчно. I ты, Сулико
среди них как ангел моe.
Мы проходим все времeha,
Сулико, с тобои, милая.
Благородная моя, спокоино тепер
открываеш небесный двeр.
Евангелия говорит
с радостью что Маленки Принтс
с детским смехом к свёздам поднимаетса.
Сулико, танцую и я …
Больше ниchево не боюсь.
Всьё, что создал в жизни – клянус! –
остаётся ветчно тут сушествовать.
Слава Богу, хорошо знать!
Сулико, в могиле тут cniт
бывши страх и cnit самый смерт.
Птицы, облака и ветер, Сулико
ты во всём везде – ты любовь.
Eestikeelne:
Jah, ma tean, su keha on siin
hauas – koidik kaasa sind viis.
Kõrgemale kõigist varahommikuist
ärkasid – oh uut vabadust!
Suliko, ma tean, tuled sa
tagasi. On poeg sündimas.
Tunnen ära sinu silmad, kullake.
Seni lenda veel taevastes.
Keset olnud loomi sind näen,
linde-lilli täis vabad käed.
Teadsime neid olendeid, nüüd tunnen sind
hoidmas kõiki neid, ilus hing.
Rängad ajad on helgemad.
Saab mu iga samm selgemaks
tänu sulle, kullakallis Suliko
tantsin-laulan-naeran ja loon.
Eveangeelium – uudis on hea:
kartma Väike Prints nüüd ei pea.
Oma tähe leiab üles kindlalt ta.
Sinagi, mu arm, oled seal.
Mõte-sõna-tegu ja tööd
alles kõik on seal tähevöös.
Surmaga koos lakkas olemast ka hirm.
Tervitame sind, uus hea ilm.
Jah, me teame – keha on siin.
Pühib leinavalu hea hiis.
Hingan, palvetan, su arm mind ülendab –
Saladusse mind pühendad.
14. november 2020
On meie senise elu otsustavaimad ajad. We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020 So I felt drawn to share …
On meie senise elu otsustavaimad ajad.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 14th/15th – Super New Moon in Scorpio – the last of 3 super moons. New moons are times to re set, re align and start a new
November 21st – Pleiades reaches highest point – work with with the energy from Pleiades for DNA shifts, heart mastery & a deeper connection to Mother Gaia for rejuvenation & universal connection
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
VÄES SAAVAD ELADA NEED, KES ELAVAD ARMASTUSES
Inimesed, kes ei armasta ennast ja elavad pooltõdedes, on sageli hädas, sest nad tunnevad ennast nõrga, väeti ja saamatuna. Armastus on kõige tugevam jõud. Energiavoog, mis pole armastusest kantud, on hirm. Meie valik inimestena on – kas elame armastuse voogudes ja kantuses või laseme hirmul end toita ja täita. Terviklikkuses elav inimene arvestab kõikide osapoolte parima saatuse võimalusega. Hirmus elav inimene ei vaata seda, mis kõigile parim on, vaid enamast katsub vaid iseennast kaitsta. Hirm väsitab, armastus annab jõudu.
Väsimus, kurnatus, ohvritunne, ärevus ja pinge on tegelikult aga mitte kellegi isiklik teema, vaid meie kollektiivne epideemia vastuseks loodusrütmidest väljas elamisele. Selline sunduslik eluviis, kus inimesed on end sundinud tegema asju, mida tegelikult teha ei taha, algab ju sageli lapsepõlvest peale. Introvertide jaoks on lasteaed kui piinakamber, samamoodi kohustuslik koolipingis tukkumine ja koolikiusamiste üleelamine. Lisaks kui on pereseisene vägivald ja “irooniline naljatamine”, mis võib kesta mõnede laste jaoks terve igaviku ehk siis kuni täisealiseks saamiseni, ongi toimunud juba varakult noorte inimeste emotsionaalne invaliidistamine.
*
Tegin pausil-olevates suhetes meediaga Naistelehele erandi. Sisetunne ütles, et kauane kaasteeline ja kolleeg Helina Piip tuleb Saage rüütlimõisa Altweskile päris sõnumi ja Loo järele. Nii oligi. Päev päikeseline – sünergia suurepärane – ja Robin Roots püüdis fotodele meie pere nähtamatud liikmed ka.
Kallim küsis: miks? Aga sellepärast, et praegustel aegadel on vaja kõnelda päris-asjadest mitte ainult maskita – katmata südamega. Musungu on afro-keeli nahata inimene. Valge. Ja see sai Helinal kirja, Robinil pildile ning toimetaja tundlikult käelt kena vormingu. Tänan ja naeratan!
Asjad pole sageli nii, nagu esmapilgul tunduvad.
Näe, ämbriga emand joodab noorukest percheroni-tõugu säluplikat.
Süvenemine näitab püüdlikult sihitud veeniresid, mis hobuselt taskusse voolavad – Diana de Beauvais joodab hoopis oma väikest mummit.
Ja nii ongi.
*
Madre Kati Saara uued sagedused
Tekst Helina Piip Fotod Robin Roots
Kati Saara Murutar on kindel, et miski ta elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Kati vaibumatu tegutsemine, mistõttu teised valgustöölised nimetavad teda tuumajaamaks, on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise.
Paisjärvest alla tuiskava Vigala jõe müha kostab iidsele kiviplatsile ära. Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid sama soojalt nagu tervitab peagi koske saabuvaid rippturbiine.
Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu olnud, mil ta esimest korda Altveski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. „Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,“ meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks. Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult paari mindi tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.
Kati raamatuveski
Hommikud siin on Kati päralt, sest 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante „brigadirina“. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. „Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ning paar aastat lendasid ekvaatori puuviljad sealt siia, kuni… Aga nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht on nii kodu lähedal,“ on Kati mehe otsusega rahul.
Naise enda päev algab nii: „Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.“ Hobused saabusid Altweskile koos Katiga senisest kodust Soone talust läbi metsade jalgsi, kuna Brigita trakeen Taya oli viimase vindi peal tiine – ja neid on kuus. Peagi saabub Papli talust koju ka Madre sülle sündinud mullikas Matilda.
Seejärel istub naine arvuti taha ning pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees, seinale on kinnitatud märkmepaberid töösuunistega. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel (Padari inglite lugu ning Eesti purilennunduse lugu), viies tõlkimisel (Püha Graal), Altweski album ja jutukogu, surmaga sõbrustamise Contra Mortem ning algaja loomakasvataja käsiraamat, filmistsenaarium „Hipiratoorium“ ootejärjekorras ja veel ja veel.
Kati tunnistab, et kukkus „kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti, sul pole sissetulekut, sa ei tea, kas keegi enam vajab raamatuid… Olin mõeldud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse… Kultuurikeskus oli karantiinis ja noortestuudio, mida vedasin, ei tohtinud ju siia tulla. Kuigi leidsin nad koju tulles ikkagi tihti siit. Maalisid-pildistasid-kirjutasid-filosofeerisid – nii palju siis hukas noortest…“
Kohavaimu teenistuses
Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ning varasematel aegadel maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud Kati sõnul õmbleb sellega Robert. „Näiteks nahast susse. Praegu aga oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata.“
Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil „ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.“ Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akudrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võibolla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.
Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, siis on maja korrastamisel omad ranged piirangud. Samas tähendab see nii kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida kui ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Töid, mis raha neelavad, on meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub senisest äkilisemalt, neli tulekahjut – viimne tänavu veebruaris olematute elektrijuhtmete tõttu – on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi saeveskit ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukaajal kõrvale, ent saali all kanalis laoti sel aastal paeseinad tagasi üles, nii et põrand pole enam õhus. Lisaks rippturbiinidele on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.
Koos mullikaga saabuvad piimajõed – lambaid-kanu-sigu, keda mitmendat põlve linnainimene eelmises talus pidama õppis, ta Altweskile siiski ei too. Need on sõpradel.
Pööripäeva sõnumid
Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et „kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt oma loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek – ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahjusid ei küta…“
Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, „sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,“ edastab varajase indigolapsena sündinud Kati.
„Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aegajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: valgus vä? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.“
21. detsembril tõstab Kati koos oma haldjarügemendiga, kes ka siin fotodel kenitlevad, Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse 1000ruutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades.
Kosmiline vägi
Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – see on kuusering, kus puud on kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib ta meid väepaika, mis on naise sõnul „Siiriuse ja Plejaadide ankur. Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.“
Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: „Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. On ju tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on… hobused ja tervik.“
Vaba vaim
Kati väidab, et maagiaga ta ei tegele. „Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.“
Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile sõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama ning see inspireeris ta raamatut „Contra Mortem“. „Ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kuitahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.“
Suur-suur pere
Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit Madre? „Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,“ vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. „Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.“
Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos oma isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos oma mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influenserid. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.
Sõnum Universumile
Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. „Mis siis ikka, küsisime,“ meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et „nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?“
Siiski nendib naine, et „Robertile oli minu otsa komistamine sügav šokkide jada. Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Tsentrifuugisime artistide ja õpetajatega teda meie jaoks tavalisel etenduste-kontsertide-karussellil, mis oli talle täiesti tundmatu teema – ja ta astus keskealise printsina lavale! Nüüd jälgib isaliku stoilisusega, kuidas oma ravimtaimede ja loomrahvastega askeldan ja ühes isikus Lumivalgekese ja 7 pöialpoisina maja ja 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!“
SIDEBAR
Kati tarkuseteri
Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamisega ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vaibi ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Kui oled üles ehitanud 3 100aastast talu, saad ülesandeks 400aastase palee elluäratamise katarsise – õnneks oos heatahtlike Abilistega, kes on Kuldajastul meile üha nähtavamad ja tajutavamad.
Piire nähtamatu ja nähtamatu ilma vahel enam ei ole – seega pole ka surma ega hirmu selle ees, mida pole. Palju õnne meile – tänan ja õnnistan!
Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.
Madre Kati Saara Murutar
Kohe kirjutab Kati 10 sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale.
Madre Kati Saara Murutar
Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud Lilliga.
Madre Kati Saara Murutar
Kui Kati tahaks, oleks hobustel automaatjootur – praegu on allikast neile vee valamine meditatiivne rituaal, hingamine ja sirutamine tubaste loovustundide vahel.
Madre Kati Saara Murutar
Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Nad, maismaa delfiinid, on ühtaegu nii maandajad kui kuundajad ning tema iga mõte-sõna-tegu sünnib koos nendega.
Madre Kati Saara Murutar
Kui Tayal sündis poeg VAU!, hüüdis vana must Marusja akna taga perenaise appi ning poni-Mann juhatas ta kõrge heina vahel just sündinud varssa ülimal hetkel lootekotist välja aitama – nüüd hoolitseb kari pimekurdi vana musta eest nii, et kõigil on hea.
Madre Kati Saara Murutar
Percheroni-tõugu raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana ning kohtleb perenaist nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega.
Madre Kati Saara Murutar
KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksa-välja põdrakanepi ja saialille, kummeli ja raudrohu, palderjani ja kuldvitsa, pune ja marana pärjas. Võtke heaks!
Madre Kati Saara Murutar
24. oktoober 2020
Minu Asser Kati Saara Murutar 20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta …
Minu Asser
Kati Saara Murutar
20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar
Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud…“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge’ rõiva’ – vana hüa süäme…“
„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“
Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.
Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.
Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“
Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.
Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.
Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki… oh… – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.
Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! – jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp…
Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad… Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.
Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada… Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.
Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.
Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi – ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena…
Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt… kirikus.
Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.
Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.
Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.
Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.
Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.
Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll’ helle ürg-joige.
Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell…“
Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.
Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.
Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“
Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.
Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.
Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku – ja toob ta seega kohale.
Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!
Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.
Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.
Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin…“
Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“
Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.
Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.
Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike… Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.
Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad – ning Vahuri sülem – kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal – siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.
Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud – ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud…
„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.
Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!
Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada… pärsia keeles.
„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.
Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale… Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.
Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.
Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.
Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“
Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! – kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.
Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.
Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.
Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.
Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“
Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult… kuidas nüüd öeldagi… ei, hästi on.
Margareta lisas H – Hei, hästi on!
See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“
*
Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre
24. oktoober 2020
Alo Asseri poeg Murutar Asser ja Inga Murutari noorem poeg Alo on alates sellest, kui ta 1965. aastal sündis ja mäletab, seostanud oma isa tegevuse ja seiklustega. Samal ajal, kui suurem osa lapsevanemaid kasutab oma …
Alo Asseri poeg Murutar
Asser ja Inga Murutari noorem poeg Alo on alates sellest, kui ta 1965. aastal sündis ja mäletab, seostanud oma isa tegevuse ja seiklustega. Samal ajal, kui suurem osa lapsevanemaid kasutab oma võsukeste väänamisel „ära“- meetodit, on Alo isa ise harrastanud ja ka oma lastele õpetanud lastega koos kasvamise meetodit. Järglastele võiks pakkuda tegevust, koos-loomist, ehitamist ja tuksi minemist. Siis pole nad rusuva massiga koos ebameeldivalt kaldu ehk röötsakil. Nagu Asser ise, nii keeravad paljud üht elu elades samal ajal veel ühe vindi peale.
Esimene teadlik pilt isast on mul harkisjalu seisvana väga kõikuvas mootorpaadis ning tangib seda käigu pealt nii, et ühtki kütusepiiska kuhugi ei pudenenud, mootor välja ei surnud ja meie ööseks kuhugi hulpima ei jäänud. Minule usaldati ikka rooli kah. Olin 8-9aastane. Eht-isalik nüanss oli siin pisiasi, et Emajõe ülemjooksu rappa marjule minna soovinud naistel piisanuks tegelikult 20 meetrit üle Pedja jõe minekust.
Isa võttis naiste soovi täitmise nimel ette tõsise soorituse, minu silmis kangelasteo – sõitsime Oiult Tartu kaudu Emajõe alamjooksule – liiter kütust kilomeetri kohta. Sest see oli vägev. Sest sellest ma räägin ikka kui mootorpaatidest juttu tuleb.
Ema hooleks oli tagala ja suuremad planeeritud ettevõtmised, isa kujundas kõik mitte-rutiinse. Ta hoidis sellega 2×2 meetrit tüüpe – minu ja Vahuri – pidevas tegevuses. Ülejäänud keskkoolinoored ja tudengid jõid kusagil erakaid-ühikaid-pidi. No eks meiegi veidi, aga muuhulgas treisin isa Leningradist ostetud multi-instrumendiga „umelõje ruki“ kõikidele viilidele varred. Ja ehitasime, laevu ja maju. Ja veel laevu. Renoveerisime vana mäda sõidukõlblikeks alusteks. Vahepeal muidugi käisin „Olavi juures õppimas“ (Vahur vist külastas samal ajal „patsidega Madist“)
Tihase tänava maja ehiti meie esivanemate poolt vanaisa Aleksise juhatusel. Mäletan seal sotsioloogide kirglikke õhtuid ja päevi, alumiiniumpotis Leningradist toodud rohelise tee briketist ülikanget rohelist teed vaaritades. Mingil talvel tuli majas sooja sees hoida ning Vahur käis igal päeval kütmas – kõva poiss… Mina liitusin alates põranda lakkimisest mingi rämeda termojadjernõi lakiga, mille kõrval nitro ja pentaftaal on poisikesed. Järgmiseks oli meie missioon kinnitada põrandaliistud – need eelnevalt tüübeldades ja siis kruvides. Tüütu – aga õpetlik. Ja siis kolisime sisse, Pälsoni tänava lutikate eest põgenedes.
Pärast, võrreldes laevaehitusega, siiski üsna kirvetöise majaehitusega möllamist oli tagasi laevade juurde pääsemine tõeline magustoit. Majadel on laiad seinad ja sirged katused – laevadel on erivajadused.
M-klassi 3-mehe svert-paatidel Meigas, Kiur, Kaur on olnud igaühel erinev hing ja selle kohtlemise võtted.
Isa büdžeti sellest osast, mida naine ei teadnud, neelasid lõviosa laevad. Ema kudus massiliselt salle, mille eest teenitud lisaga ta reisis. Kõigepealt sõbrannadega, siis ka isaga. Raha oli emal nii palga kui lisa teenimise mõttes alati rohkem, sest selles riigis siis hinnati ameteid ja tasusid niipidi.
Vaesed me mitte iial ei olnud – toit ja katus oli täiega olemas – aga vaba raha mitte kunagi.
Küllalt olen lapsena peete-või-mida-iganes kõblanud ja kaste kokku tagunud. Kui midagi eba-eluliselt-olulist oli vaja osta, tuli ise raha teenida.
Selleks, et osta elu esimene duubel-kassettmakk kõigi fänside lisadega, tegime Vahuriga Bruno Sauli suvilas Pühajärve ääres paar kuud tööd. Põhjus oli see, et isake olla eelmisel talvel oma toas istunud, mütsitutt tuuletõmbes lehvimas. Iga sent sellest tasust läks maki alla – aga näe, milline Lugu!
Nende Lugude sündimise ajal me veel suurt pilti ei näe ja päriselt ei adu, mis teoksil.
Minu sõbraks osutus mu vanemate laiast ringkonnast kõige sobivama teejuhina mu oma isa kõrval ja kannul Jaak Tamm. Psühholoogi haridusega Jaak oli algusest lõpuni sotsioloogialaboris – ja juhtus minu ja Vahuri kitarriõpetajaks. Tema oli sunnitud ära kuulama Vahuri „bändi“ musikaalsed katsetused teemal „Väike tüüüüdruk, väike tüüüüdruk, liialt noor veel oled sa…“ ja minu personaalsed undamised ligilähedasel viisil „Kaks laulejat, üks noor ja teine vana..“ Ta oli Mainori võtmeisiku ja ENSV esimese eraettevõtte „Kodamu“, direktorina mu ülikooliaegsete praktikate ja diplomitöö juhendaja. Tühja ma nii noorena Tartu Ülikoolis majandust õppides teadsin, kelleks saada tahan. Isa ja Jaak seadsid mulle leebe stardiraja – nuusutasin EPA Teaduse Rakendus Keskuses isand Ivaski juhtimisel tuuli, kuni saabus kutse Kadastikult „Edasist“ „Postimeheks“ – Eesti esimese era-ajalehe ülesehitamiseks. Sealt edasi rajasime oma kirjastuse Elmatar ning järgmise sammuna tänase Robots Muralisti.
Nii on.
Kasvõi see, kuidas ema meid enne Laulva Revoltusiooniga lõppenud IME-aega ja kunstlikult tekitatud defitsiiti poodi saatis: poes on kahte sorti suitsuvorsti, ärge seda odavat tooge! 5 aastat hiljem polnud peale „koera rõõmu“ üldse mingit vorsti – tulid talongid, fosforiidisõda ja… Eesti Vabariik. Raha teenisime Raul Mäesalu mustas malevas maju ehitades ja Katrin Kaasiku mahitusel konservikombinaadis hapukapsaid hõõrudes. Mõnikord vedas ja isa kutsus mind järjekordsel sotsioloogilisel küsitlusel intervjueerijaks.
Minule sündis koos Laulva Revolutsiooniga esimene poeg Richard ning augustiputši ajal oodatud esimene tütar Margareta tuli ilmale juba iseseisvas Eesti riigis.
Mäletan – nagu õpetas isa – ja imestan, kui püüdlikult paljud inimesed püüavad unustada.
Meie ehitasime ja korilesime, hoidistasime ja õmblesime poole oma ärkvel-ajast. Tänased maale ehk siis tegelikku ellu kolijad peavad end ainukordseteks kangelasteks, sest valikulist vaegmälu ei korrastata vana kooli meeste tarkusega.
Pean tunnistama, et olen koos vanematega ehitatud ja haritud Vehendi kodu põldu püüdnud pärast isa pidada üksnes austusest nende vastu. No ei ole mina mingi mullainimene! Olen teoreetiliselt küll jah seda meelt, et kui on rasked ajad, pea pigem kolme lammast kui kahte koera – aga praktiliselt niitsin meie tublide naabrite Essensonide-Reppode-Palgete hämminguks kogu tänavuse saagi maha… muruniidukiga. Ja need 12 kartulit said hakklihavormiks.
Varesed sõid herned, mügrid juurikad – pojad püüdsid kaastundlikult pöidlaotsa-suuruseid kartuleid noppida… Aga samas ei olnud ka isa mingi sündinud põldur.
Meie viimasel ühisel peenarde-tegemisel ütles ta mulle: kui sita seemne maha paned, ära head saaki taha. Igal aastal meenutas ta krahv von Bergi kuldseid sõnu: paneb see sitt ja küll tema kasvab – tahab see Jumal, või ei taha tema mette.
Et kartul omast käest võtta oleks, siis selle kasvatamine Viljandi maantee ringtee saviplingises pinnases nägi meil vanematega välja selline, et 100 kilo kartulit läks 6-de vakku, käis kange kollektiivne muldamine-haldamine ja… 10 kilo võtsime üles.
Nagu isa õde Vesta, nii ka mu isa olid oma vanemate jälgedes väga pühendunud mesinikud. Kui ameerika haudemädanik meie mesipered hävitas, oli see väga-väga suur tragöödia. Nüüd tapavad inimesed mürkidega ise mesilased maha – ning rohkem mina endale võõraste ja valusate aladega tegemist teha ei taha, kui et koduteel silo- ja sõnnikulõhna tundes järeldada, „seni me küla veel elab, elan mina kaaa“!
Pigem purjetan.
Kui isa märkas Võrtsjärvel ja pisut ka Saadjärvel, et poiss tahab roolimees olla, viis ta mu Säre juurde trenni. Praktika oli Ropka järvel. Päriselt ka! Olete te proovinud 100×100 meetril purjekaga taktikat ja strateegiat arendada?
„Vanad paksud“ ise askeldasid Volga pealt ära toodud M-klassi alustega.
Minule korjas isa Pirital prahi alt välja 420. Kõik, mis võimalik, oli ära varastatud, kuni selleni, et sverdikaev oli pooleks saetud ja pool tuuri pandud.
Tuunisime selle jäänuse kahekesi nii üles, et olin mitu aastat konkurentsitult parim – arvates, et mina ise olen. Paat oli.
Isa kasutas tema ehitamisel „Katera i Jahtõ“-s avaldatud väljaspioneeritud NASA valemit aero- ja hüdrodünaamika parima võimaliku profiili loomiseks. Nii täpne tilgakujulised rool ja svert said selle valemi järgi tehtud lekaalidega, et võisin sõita kasvõi ahter ees – ikka esimene. 5-8 kraadi sain teistest tihedamalt vastutuult sõita, ja kiiremini, sellepärast. Sest nad olid loodud minu isa meetodil: leiame lahenduse probleemile, mille kohta teised ei osanud veel küsimustki esitada.
Ainus abivahend oli eriti primitiivne eel-taskuarvuti, mille ema Soomest tõi.
Minu kui purjetaja 0-taseme reaalsus jõudis kohale, kui hakkasin suurte meestega meeskonnas sõitma – Jaak Tamm, isa, Hillar Valner, Uno Veismann… Uno pani mu rooli, ise oli soodis – ütlesin ju, et meeskond kasvatas! – uskumatu elamus.
Võrtsjärve haritlas-purjetajate telgikujuliste suvilate rivi, mille ühine harrastus Tamme poldri juurde ehitas, on tänini alles. Õim, Avaste, Kööbas, Eelsalu, Kübbar, Truus, Kukk. Pooled müüdud – pooled ikka purjetamise usku.
Võrtsjärve regati korraldamine kukkus isa hellal juhtimisel mulle sülle. Ta ongi igal elualal lisaks eeskujule õpetanud, kuidas õigel ajal loobuda ja teatepulk edasi anda.
Koorisime teises suvilas koos kartuleid, keetsime neid ühe auguga pliidil… Kaks aastat oli igal meeskonnal ja perel oma pajuk. Sealt edasi – tänini – on meil kokatädi ja organisatsioon.
Ja nüüd läks korraldamine sooja käega üle järgmistele. Tänu sellele on Võrtsu regatt nüüdseks kasvanud Murutaride suvemängudest kahe jahtklubi esindusürituseks. Pannkoogi- ja lõkkeõhtud olid algusest saadik – nüüd on lisandunud filmi- ja lauluõhtud, mille tulemusena oskavad ka meie lapselapsed – Loore-Lars-Lumi ja teised ka – Tamme Jaagu, Tõnis Tulbi, Jüri Karja, Asseri, Ülo ja teiste korüfeede repertuaari. Teises rütmis, aga ikkagi. Johan (John) Rannast pani Võrtsu Põhja-kaldale püsti sõprade abiga Meltemi Jahtklubi. Võrtsjärve äärde on koos noortega tulnud väga palju uusi ilusaid hingi ja 3 uut jahiklassi. Tsiteerides Leo Luksi – Asseri kuld-õpilast: see kukkus nüüd küll hästi välja, pühkida polnud vajagi.
Ülo Vooglaiu algatatud Muhu Väina Regatile läksin esmakordselt aastal 1999. Aastal 2000 tulime oma väikese „Krissuga“ Eesti meistriks! Minu eas… Nüüdseks on 20 korda oma laevadega Väinal käidud.
Teise viisaastaku sõitsime Uku Randmaalt ostetud jahtlaevaga „Temper“ , täna sõidab ja võidab temaga Pärnu purjetamisveteran ja laevaehitaja Harri Murd. Meie meeskond tõi Šotimaalt „Adventure“, et ei peaks valima, kes võib kaalu poolest pardal olla. Me valisime laeva, et ei peaks gabariitide järgi sõpru valima. Iga on juba selline.
Raamatute kirjutamine isal ei kukkunud hästi välja. Jutuks oli maasotsioloogia aabits ja Pühade Kolmapäevade kogumik… Selleks, et isa oma dissertatsiooni ära kirjutaks, panid tema sõbrad ta omal ajal luku taha ja andsid süüa iga 5 lehekülje tagant.
Asser Murutar polnud nii lõplik ja igav suurus, et ainsa ja viimse tõe raamatuga piirduda. Miski pole ei igavene ega lõplik. Õpilased kannavad kvaliteetset osa sellest vaimsusest edasi oma teostes.
Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette aga ta ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud. Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud – mitmed veel arusaamatumad. Ma ikka imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul kiht-kihilt. Ajab nutma, naerma ja kui ajusid on, siis arusaama.
Asser- Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad, väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine – see on eriti kõvade meeste õigus. Ja keset kohalikku kauplust, telefon kõrva küljes, tütre kirjelduse järgi, on mul õigus valjuhäälselt õigeid hügieenisidemeid valida.
Hea, et isa sai Võrtsu regatil kõiki lapsi kukil kanda ja lohutada, et täna on järvel kuri ilm ja lapsed ootavad vanemaid tagasi.
Meie põlvkond elab ühes elus mitu Elu – nõukogude okupatsioon, oma riik, euroliit, post-corona ajastu. Aga sõjaveteranidena meid ei kohelda – maksame poekassas leiva eest kõigiga võrdväärset hinda. Me ise ka ei taha ega tohi endale allahindlusi teha – ei ole nii, nagu klassikokkutulekutel, kuhu jääd igavesti istuma.
21. oktoober 2020
Järva-Jaani imedemaal olete käinud? Kati S.B. Murutar Orina mõisa maadel Järva-Jaani muuseumide suurtsuguses sülemis käimata te meie rahva tegelikust elujõust, talletamise ja loomise talendist ega ühtehoidmise homsesse viivast väest pooli asjugi ei tea. Kultuurikeskusega külgnev …
Järva-Jaani imedemaal olete käinud?
Kati S.B. Murutar
Orina mõisa maadel Järva-Jaani muuseumide suurtsuguses sülemis käimata te meie rahva tegelikust elujõust, talletamise ja loomise talendist ega ühtehoidmise homsesse viivast väest pooli asjugi ei tea.
Kultuurikeskusega külgnev kobarmuuseum õitseb tänu tõeliselt toimivale kogukonnale, olnud ja olevaste põlvkondade ühtehoidmisele ning jumalike annete kasutamisele.
Tunnid kino-koduloo-vanavara-masinate-tuletõrje-muuseumis on otsekui Tuve ja Silva Kärneri, Ülle Vaasi ja Vello Kolnese kannul rändamise teater. Selles etenduses on kõik kõigiga seotud ja ühenduses ning selle õnnelik lõpp on kusagil kaugel tulevikus uute põlvkondade kirjutada-esitada.
Talumüügi võimalikkus Terje ja Diana moodi
Maaleht, kes külastas Järva-Jaani kinomuuseumi aastal 2011, jutustas äsja, kui võimatu on maale Kodu ostmiseks pankadelt laenu saada. Seilasime, teame!
Müües 2 aastat oma erakordset elulaaditalu, kogesin kui valjusti räägivad maale-elama-loosungile vastu nii lagunev-kahanev infrastruktuur ja töökohtade pakkumine kui pangad. 7 erineva panga tagurpidine teemaarendus tõusis lakke, kui ostja oli juba kindel – Eesti riigi poolt minu talu uuele peremehele kui palgasõdurile-misjonärile seatud soodustused läksid lõpeks korda vaid COOP-pangale. Ülejäänud ei pidanud Eesti riigi korraldust ohvitseride puhul Kredexi ja alam-intressidega arvestada mitte millekski, soovitasid korteri osta…
Kodu saab see, kes peab. Ostjad olid 5 aastat koos minuga seda talu arendanud ja ehitanud, nii et teadsid täpselt, kuhu ja miks asuvad. Ilma maakler Diana Allikuta poleks me teineteise otsimistest vastastiku teada saanud.
Maestra Terje „Vallatud kurvid“ Luik otsustas Mahtras oma legendaarse imedeaiaga talu müüa mitmeaastase kõhklemise järel. Dianal läks ostja leidmiseks… 2 päeva. Otse loomulikult peitus ostja Terje enese õpilaste hulgas – ent maakleritööta poleks too peidust väljuda osanud.
Kodu tuleb sinna, kuhu peab. Igas elujärgus sobiv. Lootsime oma teenelisele Emmele korteri leida Rapla-lähistele – tema valis Diana leitud mõisasüdame-vaatega vastremonditud pesa Roosna-Allikul.
Minul oli sealkandis vähemasti tuttav perekond Algpeusi lambakari, Tammsaare ning Pärnu jõe lähtekoht. Terjel ei kedagi. Üksnes ta ise. Ja Järva-Jaani juurde juhtiv vaist.
Teate, kuhu ma sattusin!
Täna oskab maestra väita, et intuitsioon viis ta eestimaailma õigeimasse paika. Ta ei armasta nähtamatust maailmast ega jumalatest rääkida – on skeptiline ja realistlik daam. Iseasi, mida ta aastaid oma imedeaeda luues, maa ja taevaga vähemalt 8 tundi päevas ühenduses olles meelisklenud on.
„Järva-Jaanis on kõige võimsam kinomuuseum, mida ma elus näinud olen!“ kinnitas sealset ülivägevat ekspositsiooni vaatama kutsutud naine, kes pärast vallatult kurvilist noorust valis režissööri-hariduse ja ligi paarkümmend aastat Moskvas kesktelevisiooni kultuurisaadete pearežissöörina. „Soolaleivapidu ilma kinomuuseumi külastamiseta ei tule kõne allagi!“
On ammuste kaasteeliste uuel tasandil kokku kuulumise ajad.
Mullu sai teenekale Pöögelmanni-meistrile Jaak Volgale sünnipäevaks kingitud veksel – sõidame Hiiumaale. Kroon-viirus muudkui segas ja sogas, nii et reisisime hoopis Terje juurde ja sattusime liialdamata öeldes imedemaale.
Maestra on selle keskel oma kunagised maalid kapist välja toonud ja uuesti maalima asunud. Külaliste kostitamiseks valisid nad koos Järva-Jaani sädeinimestega… šoki.
Fosforiidisõja järelvapustus
Aastast 1960 kinomehhaanikuna töötanud Vello Kolnese tütar Ülle Vaas, Järva-Jaani kultuurimaja tänane direktriss pakkus koos eelmise direktori Tuve Kärneriga meile maestra Terje Luige valikul Kinomuuseumis vaatamiseks ENSV ringvaate aastast 1987. Mäletate küll, need käisid seanssidel pärisfilmi ette.
Sadade kõnetavate afiššide vahel erinevate ajastute toolidel istudes nägime… iseenese Lugu. See algas Georg Otsa esitatud „Taigaga“ ning rullis lahti Fosforiidisõja alguse. Toolse ja Endel Lippmaa, Kabala ja Marju Lauristin, Ei-ole-üksi-ükski-maa-laul ja Hans Trass, hobuse pea lumes ning memmekesed mures…
Peeter Tooming äratas sealt-poolt mäluvood: tudengite retked Ida-Virumaale, esimeste trikolooride õmblemine Singeri masinaga minu Pirogovi-tänava erakas – esialgu söandasime need tänavale tuua ühe-kaupa-värvidena, aga siiski kõrvuti… Sealt edasi Laulev Revolutsioon ja beebibuum.
Nagu maestra Luige pojad, nii ka minu ema elavad samast ajast alates Floridas.
Meie jäime Eestisse.
Teenelise kinomehhaaniku elutöö – enam kui 1000 päästetud filmi – rullide keskel rullus mälus lahti Sofi Oksaneni „Puhastus“. Seoseid veel nii palju, et „Kodutunde“ raamatus, mille sealpoolse Signe Lahteinaga koostasime, on Lugu sellest, kuidas Pille Kolnes pärast abistavat telesaadet just raamatu loomise ajal mehele läks. Ta on Ülle onutütar ning tema abielu on õnnelik tänini.
Nööp pintsaku küljes
Kas me peame 13. aprillil 2021 Terje Luige 80. juubeli Kinomuuseumis või muuseumide-mõisa super-sülemi mõnes teises osas, otsustab maestra. Projektorid ja teenekad kinoautod, tõstukid ja Artur Talviku loodud võttepaikade kaart muuseum-mõisahoone otsaseinal, montaaži-lauad ja pulgaks-kivistunud nitrofilmid…
Kuna isa ja tütar Vello ja Ülle ning Tuve koos naise ja poistega on endast sellele muinasmaale andnud kõik – vaikselt ja pidevalt, artistlikult ja ööpäevaringselt, kirglikult ja samas tagasihoidlikult – tunnevad inimesed siia tuua, anda ja panustada.
Kinomuuseum teeb koostööd Ellingu-muuseumiga Maarjamäel – jagatakse ja vahetatakse, täiendatakse ja toetatakse.
Tulemuseks on võrgustik ja tervikpilt – niisuguse fluidumiga kino teist ei ole. Ja kuivõrd temaga samas pesas on vanasõidukite muuseum, otsustas ka poetess Kristiina Ehin Järva-Jaani kasuks. Jäi oma kuldse autoga maanteele, tegi Facebookis postituse – võtke endale! Ja otsustas 400 huvilise seast Järva-Jaanile annetada, nii et Kuldsest sai muuseumi 540. masin. Seal hakkavad iga masina puhul tervet Lugu kui väikest etendust andva Tuve sõnul olema raamatud ning lähenejaid hakkab tervitama ansambli Naised Köögis muusika.
Ekstreemi armastavaid memmesid lõbustatakse töökorras tankiga lõbusõidutades – päriselt ka! Samal ajal on Baltoscandalilt pärit grill-mänguväljak isade ja mudila ühiseks ärapanemise kohaks – automaatjooturiga ja puha. Saunad on muide tuletõrjeautodes. Vähemalt kolm praegu – ja tuleb juurde.
Siit on ilmselgelt ainest saanud Kiviräha Leiutajate küla ning toimib külgetõmbeseadus: kus on, sinna tuleb juurde.
Raudse loovuse memoriaal
Vanade masinate muuseum eeldab ülevaate saamiseks drooni-vaadet ja Tuve loeng-etteastet pikkusega kaks ja pool päeva. Ülle-eelne kultuurimaja direktor on multitalendikas näitleja, analoogselt Muumi-papa Tove Jansseniga Lugude looja-vestja ning kogukonna ühendaja.
Kui kusagil sedavõrd ühtselt samas suunas vaadatakse ja tegutsetakse, moodustub päriselt, mitte projektimaastikul kokku joonistatud kogukond. Brüsseli-raha on õnneks näpuotsaga kah saadud – et oleks koht, kuhu üha juurde tuua ja luua.
Traktorid ja kombainid, autod ja bussid, rollerid ja tsiklid. Lennukeid veel ei ole… Küll aga on lisaks Tuve päästeameti bossist pojale unikaalsel rauaplatsil ametis ka pojapoeg.
Kummaliste kulgurite ja meisterdamiste kogunemised-sündmused aitavad ideid genereerida ja talgute korras suuremaid töid teha. Selle varamu tugevaim külg on uue elu andmine mahakantud monstrumitele.
Sõna otseses mõttes jupiti majja hiilivad päästemasinad on saamas baariks nimega Appi-Appi-Appi! Tuletõrjeauto kabiinis on kamin, kiirabi ja miilitsa autodes baarikapid täis nalja ja mälestusi.
Kummalised kulgurid ja Muuseumimamsel
Praegu on stiilsete ja maitsekate klientide teenistuses majas sees olev staloovaja sardellivanni ja mahlakokteili masinaga – „solj paltsami i jaitsami nje drogatj“ – soola näppude ja munadega mitte näppida, mäletate küll.
Ühtlasi selgitab Muuseumimamsel Silva Kärneri poolt pedantse armastusega koostatud ja esitletud ekspositsioon mitmetes tubades, mil moel isiksustest moodustuv perekond väestab kogukonna ja tema Loo.
Korgid-lülitid ning lambid-lauanõud on meie enesega-kohtumise pilgu ette laotatud esteetiliselt, ent ehmatavalt. Me ei mäleta, et me mäletame. Näe, mu lapspõlve laualamp, naabrinaise kuppel ja pinginaabri samovar…
Tsiviilkaitse-keldris tuleb meelde, kui valus oli gaasimaski pähe tõmmata ning mis tunne oli, kui sõrm kalašnikovi pära-kapslisse kinni jäi. Autentset varjendi-ventilaatorit tuleb vändata mitme mehega ning nomenklatuuri tittedele mõeldud radiatsioonikindlat turvahälli näeme meie kõik esmakordselt, set me ei ole nomenklatuur.
Oleme orjameelest vabaks kasvav rahvas, kellel on ses tõmbsoones 1001 mõtet selgeks mõelda.
Orja-olnust kuldsesse tulevikku… bizzblaanita
Kapitalismi-järgsetes mustrites on kaks võimalust. See vanaraua-memoriaal hakkab maksma kas miljoneid – või mitte midagi. Kuhu-suunda inimkonna väärtused ja hinnangud just keeravad.
Silmitsedes olnud aegade ringvaadet nii kino-koduloo kui vanade masinate varamus on jällegi kaks võimalust. Võib eestlasi haletseda, et nõuka-soome tehnika ja tootmise tulemuste – või tagajärgede – kõrval meiemaist omatoodangut ei ole.
Meie tänane oma – skype ees, kõik muu järel – müüakse kohe, kui ta end tõestanud on, Ameerikasse makse maksma. Meie tunane oma oli pigem passiivselt tusane. Parunid rajasid mõisad ja kirikud, koolid ja kultuurikeskused – paha!
Nõuka okupatsioon jättis lisaks koll-arhitektuurile siia oma umb-uskumatu riistapargi maha – ikka paha!
Las me siis oleme see pisike pahur puhverriik, kes iga ilmakaare suunas uriseb.
Pessimist ütleb pärast Järva-Jaani imedemaa kogemust: meid ei olegi olemas.
Realist lohutab – vähemalt geenid on meil selles uskumatus seisus pommi- ja kiirgusekindlaks miksitud.
Optimist hõiskab: oi, kuidas siit edasi annab luua ning rahvusriik uude kvaliteeti tuua!
Kinomuuseum meenutab, et oleme ainulaadsed ja täna juba sisuliselt sõltumatud.
Tuve-Silva-Vello-Ülle näide veenab, et suudame olla koosmeelsed.
Ja kuivõrd meie tagalas on sedavõrd fenomenaalne konserv, on meil unistustest suurem tulevik. Kindlasti.
04. oktoober 2020
Veiko Õunpuu ja Pääru Oja tähelennu ristumiskoht „Viimased“ on filmi formaadis Lugu ajatu-kohatu ringi sulgumisest läbi tundra tagasi Aadamaks-Eevaks. Esimestest on saanud viimased – ja nii jäänudki. See lõplik tühermaa võib sama hästi kui Lapis …
Veiko Õunpuu ja Pääru Oja tähelennu ristumiskoht „Viimased“ on filmi formaadis Lugu ajatu-kohatu ringi sulgumisest läbi tundra tagasi Aadamaks-Eevaks. Esimestest on saanud viimased – ja nii jäänudki.
See lõplik tühermaa võib sama hästi kui Lapis olla ka Alaskal või põualiivapööristesse ja metsatulekahjudesse mähkunud Doni kasakate maa – vahet pole, kus peale viimaste rohkem kedagi ei ole. Ega tule.
Veiko Õunpuu apokalüpsik-vesterni Eeva põlgab, mitte ei austa ega ihalda Pääru Oja kehastatavat Aadamat. Esimene Eeva ei pruukinud samas ju viimasest rohkem seda ainsat võimalikku Aadamat tahta – me ei tea (veel), mis tunne on, kui valikut üldse pole.
Võim ja loovus on seksikad – isegi autosuvila haagiste ja romulate linnaku kongis ja kasutamata kujul. Ent illusioonidel on üldine omadus hajuda. Tommi Korpela kehastatud kaevanduse juhi õpetus pealiku pojale: petersell ja külm dušš tõstab testosterooni taset – on igasuguse väljundita soovitus. Keda kepime – peale iseenese ja kitsukese lähiringi ajude? Tundra spliinis pole mune vaja ühelgi mehel.
Kui lõksus ja maa all hormoonid möllavad, tuleb neid igal õhtul alko ja teiste ainetega tasa lülitada, loomulikke heebleid maha tõmmata ning kirja- ja sõnaoskamatuteks töllideks manduda.
Ainus mentaalsete munadega mees on pealik – vaikib ja Teab. Ei anna järele meeleheitlikus kullapalavikus nõmedalt eluga riskivatele puuri-hiirtele, kes vingerdavad reptiloidide katseloomakestena pidevate paukude ja pahede käes, mis tõukavad hiinlastele sülle.
Uue Hea Ilma ootuse variant Õunpuu moodi – see on imeilu ja romulate piiril TÜHJUS. Mida muud tegema kui jooma, spiidima ja üksteist lõhkuma nad seal oma konservikarpides elades õhtuti peaksidki. Loomingu asemel karaoke. Igas mõttes. Iseenda eest peitu ja mällarisse. Igal õhtul. Kui üldse on õnne ahnusest ohtlikuks läinud kaevanduses õhtuni elada. Igaüks neist olemuselt ilus ja kena inimene – aga enda ja üksteise hakkimised sellises apokalüptilises ei-kusagil-ei-millekski-maal lihtsalt juhtuvad.
2 tundi 20minutilise rännaku asemel, mis võiks olla „Viimaste“ säästuvariant, mille pealiskaudsem publik ehk alla neelaks ja välja kannataks – on sisekosmose kaeblik kaemus – ei ole võimalik, kuis see kõik on… vägagi võimalik, mina siin ju ka…
Unistused versus enese kasutamata jätmine on kõigil ajastutel kaasa toonud meistrid mudas püherdamas. Egod sandistavad üksteist – kinnijooksnud IQ hävitab emotsionaalse intelligentsuse ning järele kõnevõimetu vitutamine – versus elegantne sõnade tulv mingigi sädemega partneri puhul. Viimastel aegadel seegi illusioon.
Edulugude lootus on jõuetum kui madala sageduse kustutuskumm, valitaksegi meelemürgid tulest-veest-vasktorudest läbi tulemise asemel.
Tean oma nabale väga lähedalt, kui lihtne on tegeliku elu asemel kujuteldavatele kaevandus-miljonitele keskenduda. Tundra võib olla ka näiliselt paradiislik Uganda… Aga seal kurvastavate mäemeeste naised-lapsed elavad ja hingavad ju samal ajal sünnimaal. Püsi kodus! Maali-vooli-musitseeri… Kasvõi püüa kala ja korile. Ela!
Püsi-kodus tulem on samas ka Kroon-viiruse kartuses tühi kinosaal. Mistõttu kinolinal näitab end selles resonantsis ka post-coronoidne globaalia. Kõik. Läinud. Viimased.
Näe, viimane laplane, indiaanipealiku patsiga tipi ees, joiu asemel rootsi-usa-musa ning rahupiibu asemel dünamiidi-salami – paki selliseid olid lahkuvad tiblad ka Altweskile peitnud, leidsima ta varemetest loovuskeskuse rajamise alguses – kutsusime päästekeskuse demineerijad ja puha.
Jaapanikeelne Sayonara! – pealiku viimane sõna – jäigi mulle seda Lugu tähistama. Sound-track ka – arvutimuusika Sven Grünbergi poolt muu müraga kokku punutuna, ortodoksi koraalid ja kosmika on võimas helipildiline panoraam.
Tõestus, et pidev helitaust võib olla orgaaniline ja ülikõva – vastupidiselt ulmeliselt kõleda teleseriaali „Reetur“ painavale psühhedeeliale, mille õnneks puldiga kinni saab. Et ei peaks nägema, kuidas mullina üles kiidetud seriaal, kuhu on kutsutud ja seatud megategijad nii produktsiooni kui näitlejate poolelt – on hirmutavamaski vaakumis kui tundra, sest et nööri ei ole ja süüde on vale.
Ja nüüd küsigem: mis siis, kui ses ajatus-kohatus tundrus käib viimne pauk, elektrit ega mobiililevi ei ole, paadiga spiidi keegi tooma ei tule – ainult 5000 hääbuvat verbaalset väeta vittu kaigub kokkuvarisenud tsivilisatsiooni rusude all?
Nagu „Tenetis“, nii ka siin on Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa saanud sõnatud rollid – tänu sellele alalis-ropendamiseta, aga see-eest riistaga. Lihunikunuga ja isiklik fallistiline rakett. Kuna Eelmaa näitas seda üle-eelmises omamaises filmis eriti suures plaanis, siis tema vaktsineeris publiku juba ülisuures plaanis m…i peale ehmumise vastu ära.
Paari suve eest tehtud helge ja kirgas koostöö Tommi Korpelaga Taska-Mattila-Annila „Igitee“ loomisel neutraliseerib „Viimaste“ linaloo puhul seinasuurusena esitletava kobeda maskuliin-komplekti, millega eelviimased läbi tõmmati.
Viimased inimesed kõnnivad minema 2×2 – teineteisele lähemale ei tule, sest ei taha.
Sayonara, inimkond! Enam teid palju ei saa – seega jumalaga…
30. september 2020
Üha kindlamalt helistab õigel hetkel inimene, kes peegeldab sulle asju, mida on vaja KOHE lahendada, millele tuleb tähelepanu pöörata – sest uus energia ankurdub silmnähtavalt-kõrvkuuldavalt. Aitäh kauasele Sõbrale just täna helistamast ning seoses kannapöördega Rajalt …
Üha kindlamalt helistab õigel hetkel inimene, kes peegeldab sulle asju, mida on vaja KOHE lahendada, millele tuleb tähelepanu pöörata – sest uus energia ankurdub silmnähtavalt-kõrvkuuldavalt.
Aitäh kauasele Sõbrale just täna helistamast ning seoses kannapöördega Rajalt Lindile minu hirmudele valgust heitmast. Kõnelesime huntidest ja šaakalitest, kannapööretest ja lahtilaskmistest. Nägin tänu talle oma 3 baas-hirmu. Teemant mitte ei hirmutanud mind, vaid oma peegli ja luubi, lambi ja soojusega näitas valgust luupainajatele, kes ootavad lahustamist, lahti laskmist ja lahendamist.
Me kardame hunte ning taimede-loomade võõrliike – iseasi, kas konnatatar, kuldvits ja tiibeti lemm-malts ennast juba ammu enam siin võõrliikideks peavad. Samasugused nomaadid, nagu meie ise. Nad ei karda nimetusi. Neid ei saa välja juurida ega minema ajada. Nad on kaunid ja eljuõulised. Looduslik valik ruulib.
Untsus euro-eestlane, kes on enda ümbert kogu metsa maha võtnud ega oska ärasöödud metskitsedeta nälga jäävate huntide arvukust piirata, kardab üha enam – nüüd siis lisaks kõigele muule koju murdma saabuvaid metsakutsasid ka.
Mina ka. Lisaks susi-soe-sutele on mul veel kaks fundamentaal-hirmu, millega ei saa midagi peale hakata, kuni kardan. Hirmu kartmisest saab üle üksnes valguse ja armastusega. Ainult! Mitte kuidagi teisiti.
Vaatan siin siis pidurdamatutele võõrliikidele otsa, maandan-kuundan ja lahustan – täna näiteks ho’o’pono’pono väes…
Ja siis tuli Tiiu. Mul ongi viimasel ajal Tiiude ja Piiadega kangesti hästi 😀
Tiiu Soomer on senise kõrgelt-hinnatud sünkroontõlgi ameti asemel brüsselites alaliselt Eestis. Püsib kodus ja maandab-teostab end andeka käsitöömeistrina, õppis ära mitmed ilulised inimkeha kohtlemised – neist olulisim näo massaaž.
Me kõik oleme ristteel, kannapöörete epitsentris, õhku astunud ja pesast kukkunud linnupojad. Kuu pealt pudenenud tulnukad, kelleks me ise transformeerume, et elu Maal edasi viia, saavad teha vaid seda, mis on õige ja hea. Endistviisi, vanades mustrites, vastu tõusvat voolu ujuda lihtsalt ei saa.
See ehmatab ja stressab, kuigi on suures pildis seniolematult hea.
Meil kõigil on üks ja ainus kõige kallim Mina, keda mõnel kaose ja kimbatuse hetkel ei lohuta, et teised ka ei tea, kuidas edasi, mis pühendumine, kes maksab memme vaeva ja üldse.
Abi otsitakse erinevatest vaimsuse suundadest.
Tiiu õppis ära Garcia meetodil näo masseerimise tehnika, mida võib nimetada inimese enese tõlkimiseks ja keskmesse tagasi toomiseks läbi oskusliku puudutuse ja tunnetuse. Sünkroontõlge ulatub suunurgast ja ninaotsast varvasteni – meistritar teab, kuidas näopunktide kaudu meridiaanid tööle panna. Näonaha ja -lihaste toonuse tõus tuleb lisaboonusena.
Paarkümmend aastat tagasi, kui üks mu lähedane hobuemand oli täiesti koonuses – kes meist aeg-ajalt ei oleks, ei midagi uut siin päikese all – läks tema näomassaaži. Kinnitas, et see elustab kogu keha, puudutus-haaval aina üllatud – ja rändad alati erinevatel moodustel – aga kindlalt ja kõrgelt, kergelt ja helgelt.
Tiiul on kaasteelisega kahesse Tallinnas kabinet – ent tegelikult eelistab ta inimese kodus turvalise ruumi luua, sumeda muusika ja oma käte abil inimese ettearvamatutesse reaalsustesse tuua ning leida senitundmatutest olemuse kihtidest esmalt küsimused, seejärel neile vastused.
„Inimene ei saa arengus pahatihti sammugi edasi, sest ta on nagu kana takus – ta ei tea, et tal on küsimusi. Kui ei tea, pole võimalik vastata. Teada ei saa, kui ei näe, et jalad on kammitsetud. Vaatamiseks peab alanduma ja nägema – kuidas sa tunnistad, et kummardad… Ometi peaks õnnelik olema, et sa kõigi blokeeringute kiuste üldse kummardada saad. Karupoeg Puhh mäletatavasti ei suuda: trallallallaa – oi, appi! – laa – varbad on nii kaugel, neid kätte ei saa!
Ja kui tõlkes kaduma lähed – magama jääd – pole ka hullu. Kõik toimib igal juhul.
Mehed muide enamasti jäävadki, eduühiskonnas on 8 tundi und teatavasti nõrkadele. Olgu siis see kolmveerand tundi jäägitult ja sügavalt täiuslik – kellel katarsises, kellel unes,“ kirjeldab meistritar Tiiu Soomer, miks ta läks isikliku kogemuse pealt seda tehnikat õppima. „Sain aru, kui väga mulle meeldib silitamisi inimese tema enese sisse viimine. See rahustab mind ennast ka – ma tunnen end vajalikuna, vahendajana, et keegi saaks olla sügavalt rahul ja õnnelik.
Kosmeetiline pool muidugi ka – parem verevarustus ja õhetavad palged.
Igaüks saab sellest kogemusest oma.
Minul on VAJA inimesi aidata, siis olen oma elemendis ja elan.“
Ta kinnitab, et mingil juhul ei võta abivajajalt energiat, vaid annab endast ära nii, et mõnikord magab pärast seanssi pikalt ja sügavalt, et Isa juures taastuda.
Meil tekkis seesugune energiaring, et seansi järel müttasime veel kolm tundi Südamesalus ja sushikausis.
Ja taas – sama fenomen, mis klaveri häälestamisega – emanda tervendamine tervendas ka keskkonda ning tõi Madre ühenduse kohavaimuga uuele tasandile.
Enesega ühenduses perenaine funkab sedasi, et kui ta leiab kodu teenides vanad sepishinged, tuuakse hiljemalt homme nende külge ka uks.
Koos kõrgema sagedusega saabuv saaliuks juhib omakorda tähelepanu arhitekt Liia Orlova kingitud jõusaali-värkidele, mille olemasoluga liigagi harjunud oleme, ning teatas: aeg uue talli ehitamist alustada!
Millise rahaga? Hakka ehitama – siis saad teada Karoliine Hõbelõnga filmis on printsessi ketrama veenmiseks üks ütlemata sugestiivne laul: hakka aga pihta, hakka pihta! Vot selline mantra. Ja nii ongi.
Esimese näosilitusega saabus mu sisesilma ette mu oma armas Mees. Sügavas silmsidemes. Vastates küsimustele, mida ma polnud esitadagi teadnud. Seni on ta öelnud, et mu hobused teevad mulle palju tööd – pärast MINU katarsist ütles TEMA: hobused teevad mulle nii palju tööd, et teevad lausa mu enda. Bingo!
Kaela äratamisega saabus mu siseilma meie kaunis märaproua Taya – alalises meditatsioonis meelisklev daam, kes läheb abivajajaid rännutades mõnikord nii kaugele teetasse, et kukub külili – kari teab ja jälgib ning hoiab püsti. Ning kael kõneles usaldusest – toetu, tütarlaps!
Kui Tiiu libistas peopesad turja alla, võttis trapetslihas ühenduse poni-Manniga, kes karjast pisut eemal valvel olles alati kõiki ja kõike näeb – nagu väike väsimatu panoraam-teleskoop – keegi ju peab ka teiste varssasid hoidma, päikeseloojangul kogu karja talli tooma… Ei tea küll, miks minu turi karjajuht-ponitari usaldamise asemel sageli valutab, eks ole..
Mu õlgade ja käevartega tegeles Tiiu pea poole ajast – ning ütles, et enamasti ta seda ei tee – seekord käskis vaist kätele keskenduda. Seal näitas end meie mullikas Matilda – vaimukas ja terane alfaemane, kes teatas juba sündides, et saab suurepäraselt hobusekarjas hakkama.
Kogu näo – eriti kurrupõhjade – nakitsemine küüntega on hämmastavalt meeldiv elamus. Sealt tuli ühendus 30aastase pimekurdi musta Marusjaga, kes sai võimaluse selgitada, miks ja kuidas ta õnnelik on – ja jäägugi nii.
Laubakurdude juurde saabus noor ponitar Shiva, kes armastab teisi hellitada ega vaja vastu-sügamist – ka Tiiu täheldas, et hoolitsuse vastuvõtmist annab mõnel meist veel üksjagu õppida.
Nina ja huulte puudutamine meenutas sälu VAU! mullust sündi – rebinud tema tihke lootekesta hammastega lahti tõmbasin tema nina suuga tühjaks – nüüdki topib ta heitunud või segaduses olles mulle nina suhu – mummiii-appiiiiii!
Lõpetuseks, juuste silitamise ajal ilmutas end kroon – minu hingeõekene, indigosinine suur sälg Diana de Beauvais. Temaga ühes hingates sain teada, et Uues Heas Ilmas on paradoksaalsel kombel olulisem maja keskmise osa kahe laeta toa – nimeks Tuvikesed – akende ette maikuus Terje Luigelt saadud khaki-karva sametkardinad panna ja seal film „Hipiratoorium“ filmida – see ehitab ise nii laed kui kogu Saage rüütlimõisa Altweski katuse – ei mingeid toetuste kerjamisi enam.
Kuni Lady Soomer mu südamepiirkonda koos palveks kokku seatud sõrmedega kõnetas, punuti kukla taga 5 viimase aasta Lood patsiks ning stsenaarium oli sisuliselt valmis. Pärastises sushilauas ütles Tiiu, et selles hipiratiivses corona-koloonias peaks olema lisaks algselt kavandatud kahele naisele kolmas veel. Jah, mina ise.
Mina ise olen suunurkadest väikese varbani iseendaga ühenduses.
Mina ise sain teada, et pead maksimaalselt küljele keerates tõmbab selgroog vaagna paika – sealt need peapöörded (argentina) tangosse tulnud ongi!
Mina ise olen ihu-hinge-vaimu ühtsuses täiuslik – ning kui mulle tundub, et isa suguvõsalt päritud vuntsikesi pole vaja, siis Tiiu praktiseerib muide ka depilaatorina. Olevat pikk, pisut valus ja hoopis teistlaadi protsess kui näo massaaž. Loogiline ka.
„See oli nii tore, kuidas sa ärkasid ja… siis äkki tuli kui kosest: ma tean nüüd seda ja seda ja seda ka!“ oli Tiiu meie koostöö üle mu magamistoa vaibal põrandal rõõmus. „Teise rõõmu nii lähedalt nägemine on lahe.
Kui miski valutama hakkab, sai järelikult midagi liikuma ja on ümber-häälestumine.“
Hakkas. Turi. Järgmiseks päevaks. Mehiselt. Ja andis järele, kui panin selga eriti naiseliku seeliku ja läksin hoogsalt liikvele.
Palun veel!
Our Generation BlackHills- He Sapa Wicouncage Okolakiciye
t1Spgsmta3c.ofmao oStenspttember akouehSuholorel 18h:cS5sd7
LAKOTA CODE OF ETHICS
1. Rise with the sun to pray. Pray alone. Pray often. The Great Spirit will listen, if you only speak.
2. Be tolerant of those who are lost on their path. Ignorance, conceit, anger, jealousy – and greed stem from a lost soul. Pray that they will find guidance.
3. Search for yourself, by yourself. Do not allow others to make your path for you. It is your road, and yours alone. Others may walk it with you, but no one can walk it for you.
4. Treat the guests in your home with much consideration. Serve them the best food, give them the best bed and treat them with respect and honor.
5. Do not take what is not yours whether from a person, a community, the wilderness or from a culture. It was not earned nor given. It is not yours.
6. Respect all things that are placed upon this earth – whether it be people or plant.
7. Honor other people’s thoughts, wishes and words. Never interrupt another or mock or rudely mimic them. Allow each person the right to personal expression.
8. Never speak of others in a bad way. The negative energy that you put out into the universe will multiply when it returns to you.
9. All persons make mistakes. And all mistakes can be forgiven.
10. Bad thoughts cause illness of the mind, body and spirit. Practice optimism.
11. Nature is not FOR us, it is a PART of us. They are part of your worldly family.
12. Children are the seeds of our future. Plant love in their hearts and water them with wisdom and life’s lessons. When they are grown, give them space to grow.
13. Avoid hurting the hearts of others. The poison of your pain will return to you.
14. Be truthful at all times. Honesty is the test of ones will within this universe.
15. Keep yourself balanced. Your Mental self, Spiritual self, Emotional self, and Physical self – all need to be strong, pure and healthy. Work out the body to strengthen the mind. Grow rich in spirit to cure emotional ails.
16. Make conscious decisions as to who you will be and how you will react. Be responsible for your own actions.
17. Respect the privacy and personal space of others. Do not touch the personal property of others – especially sacred and religious objects. This is forbidden.
18. Be true to yourself first. You cannot nurture and help others if you cannot nurture and help yourself first.
19. Respect others religious beliefs. Do not force your belief on others.
20. Share your good fortune with others.
30. september 2020
Millal teie ennast häälestada lasite? Mina sain mihklipäeval teada, et tundlik ja tunnetuslik klaverihäälestaja Tiiu Kiik häälestab koos pianinoga ka ruumid, pererahva, koduloomad ja isegi majapidamise lähiümbruse. Ise nii tilluke-tasane – ja nõnda võimas Meistritar! …
Millal teie ennast häälestada lasite?
Mina sain mihklipäeval teada, et tundlik ja tunnetuslik klaverihäälestaja Tiiu Kiik häälestab koos pianinoga ka ruumid, pererahva, koduloomad ja isegi majapidamise lähiümbruse. Ise nii tilluke-tasane – ja nõnda võimas Meistritar!
Samal ajal, kui pisike Paide haldjas meie kirju ja teadmata Looga pianinot hooldas ja haldas, liikusin lummatuna mööda kodu ja häälestasin ta Pühakojaks sedamööda, kuidas Tiiu klahv-haamrike-haaval helid paika pingutas.
Kogu maailma kõik usundid ning meelte ja ruumi tuunimise ja triitimise tavad ühinesid Altweski noorte toas kirjaga LOODUS KUTSUB. Minu papa Harri Vasar ning väikevend Lauri Vasar, kes saab 17. oktoobril 50aastaseks olid fotodena – ent päriselt ka Kohal. See oli tõeline rituaal. Rännak. Luualend.
Helikosmos kutsus mind ruume-pidi ringi heljudes ühendama feng shui ja inglaste my-home-is-my-castle. Kuulasin vana-eesti käsku: kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna – ning tulemuseks oli 3 tundi mandala loomist, mille käigus sai meie 400aastasest väga erilisest elamisest altarite ja natüürmortide kogum.
Sattusin Tiiu „klaverhäälde“ Helikosmose energiasse õigupoolest juba enne tema saabumist, nagu tagantjärele aru sain. Olen toda Estonia pianinot 4 aastat põrnitsenud, nagu kriimustatud mööblikolakat, mille pealt tuleb tolmu pühkida ning mida mu lapsed ja lapselapsed mängivad. Õieti plõnnivad, sest häälest ära pill taandab iga loodetud meloodia sepapoisid-sepapoisid-laadseks tooteks.
Mõisahärra Isotam oleks teise äärepealt ära ostnud – aga ei viitsinud – neid hoolt ja häälestust eeldavaid instrumente antakse praegu tasuta ära. Elektroonilised klaverid ja süntesaatorid ei vaja midagi peale voolu, olles kaasas kantavad, kuhu iganes. Iseasi, kuhu iganes me Kroon-viiruse rõõmuks ikka kandume…
Rännakem nii, et keha püsib siin, vaim ja hing las lennata!
Minu FB-kutsungile vastas Tiiu – esimese ja ainsana! Ning oli teisehomme tulemas.
Mis puutub kandmisse ja andmisse, siis meenutas Tiiuga koos lähenev korrastamise ja puhastamise tõusulaine paari aasta tagust sünkrooni ja Nähtamatutega koos loomist, mida kogesin eelmisest talust Altweskile kolides.
See on ehe ühenduses olemise kogemus, kus oledki päriselt tegemas õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks.
Ei ühtki tühikäiku – mõlemas käes midagi, jalad maast lahti, pilk selge, mõtlemine karge, väga eriline keskendumine. Kindlasti proovige kodus järele!
Jõudsin kõigi tubade puhastusega täpselt Tiiu saabudes pianino juurde ning asetasin tolmuimeja otsekui juhuslikult mängeldes klaveri kõrvale. Tehtud.
Et tegelik tegemine saaks õieti alata.
Lõunale saabunud kaasa küsis minult tasa, kui palju selline teenus maksab – habras naisenääps tõstis samal ajal pianino nagu nukumaja siuhviuh laiali – vastasin kuklataguse hääle sosistatud 70 – ja hiljem täpselt selle summaga diilisimegi.
See oli esimene nägemine. Helikosmose haldjat oleksin otsekui tuhandeid aastaid tundnud. Pianino sisemust nägin elus esimest korda. Kehitas end valjude valede nootide pärast häbelikult – kohe saab kõik korda.
Kõik sai kõrgeks.
Loomrahvad mõnnatasid häälestamise läheduses. Mina libisesin meditatiivsesse loitsu seisundisse. Kükitasin maikuu-laadsete kummeli-kortslehe-üheksavägiste-ristiku-beebide vahel ning üle taeva lendas lõunasse esimene häälekas haneparv.
Mida iganes pilgu või peopesaga puudutasin – kõigest said ikebanad-natüürmordid-draperiid. Kolmetunnise katarsise tulemuseks altarite kogum, pühakodajas mandala-majapidamine, igast anumast Püha Graal.
Ammu tuttavad esemed ühildusid üha tõusvas sageduses uuteks kompositsioonideks – samal ajal kostus Loodus-kutsub-toast piu-piu-piu-plõnn! Kujunes kooskõla, et iga mu uue altari valmimisel kõrvaltoas võttis Tiiu järgmiste ja järgmiste klahvide hääles-olekut kontrolliva akordi. Tadtadadaa!
Aina äratundmise tibutagi üll – igal Jääral oma mihklipäev.
Aiman, et osav pöialliisi ise ei teagi, mida ta tegelikult valdab.
Tiiu isa, papa Kiik on organist, kes teostab end samuti pillide häälestajana. Kui meistritar oli Otsa-kooli lõpetamas, soovitas isa proovida – äkki hakkab meeldima. Misssasssja – nii tuim ja igav töö ja… hasart tekkis. Kas nüüd – või nüüd saab mikromillimeetrilise nõksakuga häälde… Saab.
„Igal pillil on oma hing ja Lugu,“ kinnitab muinasjututegelast meenutav piiga.
Tema Lugu on Paides – lapsed, lisaks pillide häälestamisele muusikaõpetajaks õppimine ning ilutoodete müügitöö. Kinnitab, et pekki pole kordagi saadetud, kui helistab ja pakub – kui mõnel päeval tunneb, et ei taha, ei helista. Kui ei taha, siis ei tohi – järgmisel päeval teeb ja müüb topelt.
Kui meie paralleelne töö lõppes, istusin ammuli-silmi trepil ja podisesin juhmilt, nagu meie Südamesalu kõrval Vigala jõe ürgorus elav pikaldane ema-mäger: järgmise korrani… Seda niikuinii – elus pille soovitataksegi häälestada 2 korda aastas – ülestõusmispühad tõstku üles ka klaverite kaaned. Aga mul oli talle pakkumiseks keedetud punane rooibos-tee, mõtlesin paisult koske ja siinset tõotatud maad ja mida kõike näidata ja… Oeh.
Coopi kaupluse juures küsisid mõni tund hiljem kohatud teekaaslannad Marje ja Merike hämmeldunult: Mis sinuga juhtus?
Mind häälestati.
Sest lihtsalt klaverist sai Pianino. The Pianino.
Hakka või õppima – peatelg-pühendumisena on Lady Kiik ju klaveriõpetaja…
02. september 2020
Makita klippide lingid Salahirmud Niidan ja naeratan Sae sosinal Mehed kapis Beebi puusal Fossiilskeptikud Akupangaga võsas Kerged käigud Kaitse on peal Kilpkonnkettad Salakaval siristaja 21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga Elu esimene trimmerdus Makita meets …
Makita klippide lingid
Salahirmud
Niidan ja naeratan
Sae sosinal
Mehed kapis
Beebi puusal
Fossiilskeptikud
Akupangaga võsas
Kerged käigud
Kaitse on peal
Kilpkonnkettad
Salakaval siristaja
21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga
Elu esimene trimmerdus
Makita meets Robots for Humanity
Maša annab aru
Maša suunab saatusi
Maša ja karu Luigel külas
Vallatud kurvid Mašaga
Brigita jt. Murutaridega Maša tiktoki filmimise filmimine
Tiktoki harjutamine
Maša ja Sireli Loore Murutar
Maša ja Altweski mansa Rapla kirikus Lepnurme pinki teenimas – täisring!
Jaaniriitus
21. sajandi vikatimees Valerik Ahnefer Mašaga Rapla kalmistul
Su hooleks end annan ja truuks sulle jään
Maalipäeva spirituaal Mašaga 4 keeles
7. ring täis – uueks eluks valmis
02. september 2020
Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017 https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN …
Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018
Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018
Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019
*
Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card
Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”
Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”
Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019
*
*
Who’s dat band 1
Who’s dat band 1
Omajämm
Robinsoni rahu
Robinsoni rahu 2020
Reekviem rästikule – Ussikuningriik
Ükssarvikust fööniksiks suubumine
Kui tahan, siis loon
Mina-X
Härrastega töönõupidamine
Hea ja kurja tundmise puu vilja lõpuni seedimise kingitus maikuistel ristipäevadel
Omade Eva polka
Vajatakse rahvajuhte!
Valged välja!
Koit ja Hämarik
Lauri Vasar Pajusis
https://www.youtube.com/watch?v=h8fPa02re-E
https://www.youtube.com/watch?v=AdfQ9F4zjek
Tiktok-dialoog – me läheme moest
Uue elu lubadus Maša Makitaga