Hiina astroloogia jätab valikuvõimaluse, kas uus loomaaasta on jänese või kassi väes. Teine väeloom, kelle vastuvõtmine jätab vabad käed, on lammas või kits. Kui need kaks on mõlemad rohusööjad, siis jänes on vegan ja kass karnivoor. Saakloomal on ohu korral kaks kiiret valikut: põgene-võitle! Kiskja saab suurusest olenevalt lisaks juurelda, kas ehk hoopis suhelda või suisa sõbrustada.
Kirjandusteostes on jäneseid vaid paar: raamatus „Karupoeg Puhh“ askeldab hüperkontrolli vajadusega pedant Jänes, kelle urgu ülesöönud Puhh kinni jääb. Alice satub imedemaale, kui unenäos küülikuurgu kukub ning seiklus algab. Küülik ja jänes pole muide sünonüümid, vaid sugulased. Ka „Nu pogodi!“ sojuzmultfilmide Zajets pole Krolik.
Vanim kass kultuuris on egiptlaste jumalanna Bastet. Olend, kelle turistid tänapäeval araablaste meisterdatud kujukestena koju toovad, kaitseb eelkõige naisi ja lapsi haiguste, kurjade vaimude ja vägivalla eest ning ta on Ptahi – arhitektuuri ja käsitöö jumala – naine, Anubise õde.
Vastupidiselt iidsete tsivilisatsioonide kassiaustusele, isegi kultusele, kartis keskaegne paavst neid müstilise pilguga isiksusi. Ta käskis Rooma ja Vatikani hiirekuningatest ja koldekaitsjatest tühjaks tappa. Tagajärjeks oli katku levitavate rottide paljunemine, tulemuseks Camus’ teos „Katk“.
Bulgakov taaselustas kassitapu motiivi romaanis „Meister ja Margarita“: pahaendeline rahvavaenlane must kass Peemot tingib Pontius Pilatuse käsu igaks juhuks kõik kassid maha nottida. Ebauskliku kassikartuse musternäidise irvitus jääb õhku püsima, kui kass ise hajub. Sama kujund leidub Lewis Carrolli Alice’i muinasjutu Irvikkiisu tegelaskujus.
Kiisu on muide emane ja kõuts isane isend ning kassitapp on sootuks taim, millesse takerduv koduloom pole kaugeltki nii lustlikus olukorras kui roosa panter. Zooloog Aleksei Turovski kirjeldustele vastupidiselt on kodukassid meid austavad ja armastavad delikaatsed ja intelligentsed braidi liikmed.
Ka sarianima „Jääaeg“ mõõkhambuline tiiger Diego on ülimalt ustava sõpruse ja karjaeetikaga kangelane kasvõi elu hinnaga.
Saabastega kass on nii oma enese muinasloos kui “Shrekis” kangelaslik hedonist, kelle sangarlikkus ta enese heaolu mitte kunagi ei ohusta.
Loodusseaduste rikkumise tagajärgi loeme lastena või oma lastele ette Eno Raua raamatust „Naksitrallid“. Hulkuvate kassidega hädas tädikese juurest meelitatakse seal toituma harjunud loomad naksitrallide furgooni järel järvesaarele. Sinna pääsemiseks keedetakse järv taevasse, kust ta vihmana tagasi sajab. Kui saar on kõigest elavast paljaks söödud, otsekui kormoranid oleksid liikide kooslusest üle käinud, tuuakse metskassideks sobimatud triibikud inimeste hulka tagasi.
Inimestele pakub kasside mõnulev lähedus turvatunnet, nende nurrumine tervendab ning suurema osa ööpäevast süütundeta magajad õpetavad ka töödikud enda eest veidigi hedonistlikumalt hoolitsema.
Kiplingi „Mowgli“ džunglilapse eest ürgnaiselikul moel hoolitseja pärast seda, kui emahunt oli imetamise lõpetanud, oli must panter Bagheera. Hundikarja kasvandiku kasuvanemad olid hundid, ent õpetuse andsid kaslane ja karu Baloo.
Hollywoodi taies „Lõvikuningas“ puudutab meid sügavalt mitte vaid loomade kuninga elukaare kirjeldusega, vaid sellega, kui täpselt loomrahvaste vahendusel inimest kirjeldatakse. Kuna inimesekene on ennast-armetukest looduse krooniks tituleerides Gaia rüvetanud, tuli kroonviirus inimsugu kui kahjurit taltsutama. Teadlikud hinged võtavad loomrahvaste usaldavat lähedust sarnaselt Lumivalgekese ja Väikese Printsiga komplimendina. Sellel, keda ei peeta inimeseks, on õigus ja võimalus kanapimedat inimkujulist biomassi valgustada. Me oleme üht verd ja kuulume ühte – karjas ju niimoodi tehakse.
Loodetavasti ei jää praeguseks 8 miljardit inimisendit siin planeedil viimase generatsiooni katsejänesteks.

Naerata ometi, hüljatud Lotte!

Rahulolematus loob unistused. Kurbus vanematata või katkise perekonnaga lapsepõlve pärast paneb fantaseerima vanemate leidmisest, pere taasühinemisest või ka võimalusest, et sind vahetati sünnitusmajas ära: sellised ometi sinu lihased vanemad olla ei saa.
Me ei hinda pahatihti seda, mis meil olemas on – see ongi lapsepõlvetrauma allikas.
Sellest ammutatakse enesehaletsust, mis pööratakse tegudeks, raamatuteks ja filmideks.
Vanemad on alati valed, olete märganud? Nii arvab murdeealine, sedasi sisendab teise vanema kohta lahutatud paari pool, enamasti ema isa kohta. Olgu emad-isad pahelised popsid või tublilt tegusad tööloomad – ikka on nad teismelise järglase vaatenurgast vildakad. Lapsed oma ülinõudlike mammade-papade silmis paraku ka. Kes oma last aina halvustab ja emotsionaalselt näljutab, see kasvatab märtri, kerjuse, kes palub almust, kuni terveneb.
Orbude printsess Pipi Pikksukk on supersuutlik enesetervendaja. 10Aastane tüdruk oskab segasumma suvilas üksinda elada, hobune köögis. Pipi tõstab Astrid Lindgreni tahtel kaks röövlit korraga üle rinna, sest talle annab jõudu nii inglist ema kui Kurrunurruvuti saare kuningast isa.
Ei Ronjal ega Arabellal pole ema, märkasite lugedes? Lindgreni röövlitütar ning Aino Perviku mereröövlitütar juhivad isade kõrval bandiitide bandesid, sest neil kummalgi pole ema. Tänu tüdrukutele satuvad need jõugud samas Robin Hoodi gängiga sarnanevasse õilsasse valgusse.
Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema“ sattus aga liigutavaks filmiks, mille tegelastega samastumine raputab ka neid, kelle lastetoaga oli kõik justkui korras. Loovnaised soovisid kaasaelajatele pakkuda enamat kui lugedes visualiseerimine, kuidas need noored oma ilusas valusas lastekodu olemises välja nägid.
Leida Laius ühitas Tilsi lastekodus filmitud „Naerata ometi!“ melodraamas alles alustavad näitlejad ning tegelikud lastekodulapsed. Kõigist tõusvatest tähtedest, kes katkiste laste loos kasvamist kujustasid, sirgusid suured isiksused.
Siiri Sisaski muusikat, lavarolle ja sündmusi pakkuvat talu teab kogu Eestimaa.
Tauri Tallermaa on tuntud mälu ja mõtlemise treener. Hendrik Toompere junior on tänaseks seenior, kelle näitlemise ja lavastamise jälgedes kõnnivad järgmiste põlvkondade juuniorid.
Nagu „Ukuaru“, nii ka naeratama keelitav valufilm on salvestatud rahvusteadvusse nagu evangeelium. Rõõmusõnum Tilsi lastekodust veenab: kui lapsuke on sündinud, läheb edasi kindlasti aina paremaks. Juuru SOS lasteküla, nagu kogu lastekülade võrgustik, saadab kooli kenadest peredest pärit laste kõrvale pisut rabedaid, ent kindlalt hakkama saavaid noori.
Harri Vasar jt eelmiste ajastute lastekodulapsed saadeti 14aastasena sõtta. Hobused hoidsid polgupoega pakase ja huntide eest. 17aastasena kopsu saadud kuul julgustas hospitalis haava tuulutamiseks laulma ning sündis oma ajastu superstaar.
Ukrainlaste orvud, kes toovad oma sõjavapustuse täiskasvanuikka ukraina lastekodudes või kasuperedes, kasvavad ukrainlasteks. Venemaale röövitud saavad kellekski teiseks. Eestisse saabunud lõimuvad Maarjamaa uuteks inimesteks.
VIP-lapsendajad Brad Pitt ja Angelina Jolie, nagu ka teised varakad-väekad isiksused on adopteerinud erinevate rasside ja rahvaste beebisid ning kasvatavad neist kõigist angelinad ja bradid.
„Pahatari“ filmi ristiema, keda lady Jolie kehastab, tõstab kahe teema teravad tiivad.
Esiteks on blond kuninganna salamisi tegelikult kõigi õnnetuste põhjustaja ning Pahatar parandab tema tekitatud haavu.
Teiseks on ristivanemad just selleks vaderitena lapse kõrval, et teda turvata, kui lihaste vanematega midagi juhtub.
Dickensi „Oliver Twist“ jätab mulje, et tollase Londoni äärelinnas ja sildade all põhiliselt orvud võrsusidki. Hilisemate T.S. Elioti poeemil põhinevate Andrew Lloyd Webberi „Kassidega“ läbisegi. Tänavalapsed paistavad silma. Nancy ja Crysabella kui kaltsakatest ristiemade teened on talletatud raamatutesse igaveseks.
Charlotte Bronte „Jane Eyre’i“ pühendumisvõime pärineb samuti orbudekodust. Arvatavasti ei oleks teistsuguse taustaga noor naine suutnud jääda Edward F. Rochesteri kõrvale, kui mees oma hullu eksabikaasa põhjustatud põlengus pimedaks jäi.
Hugo „Hüljatud“ demonstreerivad samuti armastuse kõikvõimast jõudu. Isamaa, armsama ja lapse nimel ohverdatakse paraku ka naised-lapsed nii traagilisel moel, et vargsi vägagi hingelised mehed ei suuda selle koormaga edasi elada.
Edasi elab oma identiteedi otsimise igavene teema. Vanemate jt sugulaste leidmine käivitab tuhanded telesaated ning imede võimalikkuses veenvad romaanid ja filmid.
Mark Twaini romaan „Prints ja kerjus“ jutustab lugevale inimkonnale vist esmakordselt teisikute, võimalik, et identsete kaksikute teemast ning viib prints Edwardi ja kerjus Tomi vahetusse. Ja muide, miks Tom Sawyer tädi juures elas? Tal vedas, kuna tal oli tore tädi, ei pidanud ta orbudekodus kasvama. Erinevalt täiesti üksildasest vanemateta sõbrast Huckleberry Finnist oli tal keegi, kes teda oma karmil, ent õiglasel kombel armastas.
Järgmine võluv kaksikute teemal vallatlev teos eestimaailmas on Grigori Kromanovi film „Vallatud kurvid“, kaksikpeaosas Terje Luik. Terje leidis oma identiteedi režissöörina, kes juhtis 20 aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust ning hiljem oli Juuru kooli vene keele ja kultuuri õpetaja. Ta rajas Mahtrasse Raba talu ümber legendaarse imede aia, mida täna tema õpilane edasi peab ja unistuslikku tulevikku veab.
Vanemate taasühendamine kui üldinimlik unistus on võimendatu kaksikute teema kaudu. „Leiutajateküla Lotte“, Andrus Kiviräha loodud lontis kõrvadega koeratüruk, pole esimene legendaarne Lotte. Erich Kästneri kogupereraamatus „Veel üks Lotte“ saavad teineteisest lahutatud kaksikud suvelaagris kogemata kokku. Nad vahetavad vargsi pooled ning ema ja isa juures kasvavate kaksikute manöövri tulemuseks on vanemate taasühinemine – üllatus-üllatus!
Üksikemade lapsed ei soovi samuti poolikutes peredes kasvada. Instinkt ütleb, et tervikliku isiksuse kasvatamiseks on vaja nii mees- kui naisenergiat. Püüd emme mehele panna on seepärast nii elus, raamatutes kui filmides sama igihaljas teema kui kurjade võõrasemade juhtumid Hans Christian Anderseni „Tuhkatriinust“ Maria von Trappi raamatu „Von Trappi perekond“ ainetel loodud filmini „Helisev muusika“.
Armukadedus versus tingimusteta armastus on veelahe staatuste vahel. Armukadedus teeb kasuisast kahjuisa. Kiivas võõrasema moodustab lastega ühisrinde vaid siis, kui on vaja vaenlasena isa tagalas intrigeerida. Kõik kasutavad kõike kõigi vastu.
Naerata, sest arutu eneseohverduse ajad on möödas. Kobarkriisist väljuv maailm ei tunne enam orjust. Hüljatud ja Lotted teevad 2023. aastast alates seda, mida soovivad, mitte peavad. Lastele pole vanemate ohvreid tegelikult kunagi tarvis olnud. Ohvrit on keeruline, et mitte öelda võimatu armastada ja austada. Kaasale on vaja loovalt ennast teostavat paarilist, mitte armastust ära teenivat märtrit. Tööle end mõõdutundetult ohverdav sunnitööline sureb paraku vara, ent õnnetuna. Ainetele läheb statistiliselt Eestis kõige enam Euroopa riikidest märtreid, kelle narkoosis veedetud elu jääb tegelikult elamata.
Eksistentsiaalse orkaani epitsentrist võrsunud lapsed on kõigil ajastutel oma valikutega fifty-sixty õnnestunud. Lastekodust on sirgunud inimesed, kelle puhul üldsus nende raskest lapsepõlvest kuuldes ohhetab: ei või olla!
Samale rajale, kus vanemad nõrkustele alla andsid, kipuvad järglased sattuma geneetilise soodumuse tõttu. Eitavad vastandid ei joo, suitseta ega mängi muude ainetega. Vanemate vääritult rajalt kõrvale keeramisel aga kiputakse teise äärmusse ning ühtlasi püütakse kramplikult luua eriti õnnelik perekond.
Küpsedes mõistetakse oma vanemaid – nii paadunuid-murdunuid kui laste heaolu nimel üle pea rahateenimisse uppunud töödikuid. Rahulolu sünnib koos uute rahulolematute unistajatega. Ka järgmine põlvkond leiab murdeeas, et nende vanemad on valed. Ka ülejärgmise generatsiooni Pipid ja Gavroche’id panevad oma muinasjutuliste valgustuslike unistustega nutma needki, kes üldse nutta ei oska.

Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõiksvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Durrell koges „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks kasvades, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles…

Jõulumuinasjutt 2022

Elasid kord põlvkonnad ja rahvad, kes pidasid talviseid pühi teist moodi. Teistmoodi talvistepühade ajal ei tormatud ostuhulluses mööda kaubanduskeskusi ega olenetud lumesahkadest, elektrist ega autode talverehvidest. Läbi talve tuldi koos, kogukonnana – jalgsi, ent päriselt hoolides, kuidas ligimesel läheb. Vanamoodne?
Kui keegi nende aegade tagant plastikust armastust ostvate inimeste sekka satuks, ei mõistaks ta tänaseid tähtsusjärjekordi. Nood inimesed omakorda ei teaks, et see ajarändur on näiteks näärisokk.
Viisakad 21. sajandi inimesed teretaksid näärisokku vaatamata sellele, et tal on saba ja sarved ning kasukas tagurpidi seljas. Kontvõõra saabudes oletatakse, et vaeseke on kellegi pooletoobine sugulane.
Näärisokk va pahalane ägestub tervitamise peale: „Miks te mulle tere ütlete? Teate üldse, kes ma olen? Ei tea? Kas sina ütlesid mulle tere?“
Vitsaga nähvab, et ullikestele edaspidi meelde jääks – ei tohi huupi iga paharetti tervitada! Õpetab ajarändur moodsalt pealiskaudsetele, et tema ei ole joulupukki – näärisokk on!
Näärisokk ei ole sukk, sokk ega suss – ei panda tema sisse mingit nänni. Uusaegsetele teadmatutele vitsanähvakaid jagades küsib masendunud nääriskokk, kas keegi ostuusulistest maausust on midagi kuulnud.
Sokk oigab: „Taara, avita – seda sõna ikka teate ju?“
Ta selgitab, et taarausulistel on novembris hingede aeg ja 21. detsembril Toomapäev – pärast seda on päike 3 päeva pesas ja parandab pead. Edasi hakkab järjest paremini tõusma. Päike. Mis teie siis arvasite?
Jõulud sobitati rahvakalendriga, nii et vana hea oma on oluliselt olulisem kui joulupukki. Kes julgeb vastu vaielda?
Ja siis juhtub kohtumine ajastute ja kultuuride ristmikul. Kenasse kombekasse seltskonda lendab kaunis Lumivalgeke, juuksed sahmis ja ise ähmis.
Lumivalgeke ähmitseb: „Täitsa pekkis, kus jõuluvana on? Jälle… Ütle või ise houhouhou.“
Näärisokk rõõmustab teise muinasjututegelasega kohtumise üle: „Oi, Snegurotška!“
Kui hämmeldunud pererahvas mõistab, et muistne näärisokk ei tea uuemaid seoseid, selgitatakse talle, et Snegurotška oli nõukogude Lumivalgeke. Näärivana tüdruksõber.
Mis näärivana? Lumivalgekesel pole aega uusi teadmisi vastu võtta, ta mõtleb ja ütleb: „Rahu, jõulutaat on teel!“
Piiripääri – kus on pääsukese näärid? Oli kord selline luuletus. Seejärel tuli inimestele uuesti meelde, et pääsukese nääridest olulisemad on hoopis jõulud, sest Jeesuslapsuke sündis 2022 aastat tagasi.
Näärisoku kohatu itsitamise peale, et see jõulu on siis ju päris vana, tuleb paharetile nagu teismelisele seletada, et Jeesus sündis Petlemmas loomalaudas ja neitsi Maarja pani ta heinasõime.
Kindlasti küsivad pubed seepeale, kas see neitsi oli ka ilus pihv? Piiblilugu ei lase end segada, vaid jätkub sedasi, et karjased said seda teada ja rääkisid tema sünnist kõigile.
Samal ajal, kui näärisokk itsitab, et karjased panid kitse, kaotab Lumivalgeke närvid.
Jõulud on püha aeg, aga pagana jõuluvana on jälle teisel haltuural. Pagana? Näärisokk on paganlik, jõuluvärk peaks olema püha ja kristlik ju ometi.
Lumivalgeke teeb ettepaneku hakata kingitusi jagama, siis ei panda tähele, et jõuluvana pole. Inimestel on igal ajastul ikka küüned enda poole.
Ka siis, kui kostub traditsiooniline houhouhou, mõtlevad igas eas lapsed kingitustele.
Kui näärisokk õpib kiiresti uue maailma mentaliteedi ära, taipab ta varmasti konkurenti tõrjuda, juhib tähelepanu, et temal töö juba käib ning tasu selle töö eest tulgu lahkesti tema kontole.
Mispeale silitab jõuluvana isalikult näärisoku sarved lömmi teatades, et siiski on asendamatuid, kingitused on ju tema käes. Lumivalgeke oleks jaksanud vaevalt pooled kingitused kohale tirida, sest plastik kaalub päris palju.
Päkapikke ei raatsi keegi praeguse majanduskriisi ajal palgata. Seda enam, et päkapikkude ametiühing nõudis neile jõulupuhkust. Elektrihinnad ja inflatsioon, teate ju küll. Ahjaa, need pole ju pühadeaja teemad.
Jõuluvana küsib: „Mida te küll ilma minuta oleksite teinud? Houhouhou!“
Lumivalgeke vastab: „Sedasama, mida koos sinuga. Houhouhou!“
Esimesel võimalusel hüüab jõuluvana: „Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama – koristaja on ka inimene!“
Lumivalgeke turtsub: „Mis sa mähid, sina ise kiirustad lihtsalt järgmisele haltuurale.“
Jõuluvana ei nõustu, et see on haltuura, tema teeb absoluutselt ametlikku ja auväärset tööd. Ja näärisokk ärgu tulgu põlastama, et tal on väga hooajaline ja ajutine amet. Lisaks veel eriti ekstreemne: kurjad koerad, kitsad korstnad, üksikemad. Nende tõttu poleks Lumivalgeke sel mõistlik jõuluvanal üldse silma pealt lasta.
Järgmises kohas, kuhu jõuluvana juba edasi kiirustab, ootavad õpetajad kommi, nii et mis haltuurast me räägime. Näärisokk võib ju jaurata, et kommidest ilma jäämine oleks pedagoogidele suisa hea – hambad jäävad terveks ja nende palkade juures on juba see tõsiasi kingitus.
Lumivalgeke meenutab: „Kas me neile suuremaid palkasid ei pidanud uueks aastaks tooma?“
Uue aasta märtsikuu toob valimised, küll siis selgub, kas ikka Jüri rattas ja Kaja kallas ja vana karu lõi trummi. Hea mees, kes lubabki. Houhouhou, teate ju küll.

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada. „Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi nind hiljem ka Krimmiga. Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks. Monumentide ümber rassimine ja nende siia-sinna tassimine ei muuda midagi.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
7 aastat sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

Luigetruudus

Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´i polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandina. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaan ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50 aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurab abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.

Fantastika!

Pole oluline, kas fantastika on kujutlus või kirjeldus – vajame kõrgendust ja kergendust, mille kohta käivad eestikeelsed sõnad „ulme“ ja „ruja“. „Fantastikat“ pruugime sageli tähenduses „fantastiline“. Seegi on märgiline.
Ilmselt on kõik ulmeline päriselt olemas. Mitte üksnes kirjaniku ja režissööri peas, vaid kosmoses, mikromaailmas ja loomrahvaste seas tegelikult ka.
Looja loodu erinevate vormide ja sageduste teemal tekstide ja filmide loomiseks on suutelised valgustöölised. Ülestõusnud meistrite kujutatut ja kujustatut vajame selleks, et tõusta elektrihindadest kõrgemale ning saada leevendust sõjast, millest suuremaid ja julmemaidki on alati olnud.
Inimesteks kehastunute Maa on Galaktilise Föderatsiooni teadete kohaselt viimane planeet, kus meie galaktikas veel kurjus võidutseb. Iseasi, kas head ja halba on enam üldse mõistlik lahutada ja vastandada. Üks on teises, nagu yin on yangis ning mustas on valge ja vastupidi. Kõik spektri värvused moodustavad kokku musta niikuinii.
Uuema aja fantastika näitab ja tõestab, et pahana tundunu oli vastupidiselt klišeelikult paile blondile salaja hea. Kes siis mitmeosalist „Pahatari“-sarja ei teaks – Angelina Jolie ja Michelle Pfeifferiga peaosades ja puha.
Kinos kogetud animeeritud ulmet on 21. sajandi lastele võimalik koguni raamatutena ette sööta, et paberist kodukujunduseseme lõhn ja käeshoidmise tunne ei ununeks. Kasvõi museoloogilise antiikse oskusena, nagu peatselt ka eesti keel ise suveniirina olema jääb – kui sedagi.
Hiljutiste epohhide ulmevajaduse rahuldasid vennad Strugatskid, „Star-Treck“ ja „Tähesõjad“. Teleseebi tasandil kriminullid ja märulid, peenemale maitsele „Matrix“. Prohvetlike apokalüpsise kirjelduste seeria „Armageddon“, „Iseseisvuspäev“ ja „Ära vaata üles!“ saab aina lisa.
Meie superkangelaste tarvet teenindas Terminaator, kuni robotit arenesid reaalias nii täiuslikeks, et oleme hakatud AI-heeroseid pigem kartma kui imetlema.
Eelistame turvalisemaid tegelasi, kelle lugude dünaamika on Hollywoodi töökindlate skeemidega paigas ning õnnelikud lõpud programmeeritud skriptide loogika ja publiku ootuse järgi tuunitud.
Õnnestunud konstruktsioonide tunnus on lõputiitrite järel näidatav epiloog, mis sunnib ühtaegu nii lõputiitritega oma pilku taltsalt kaasa skrollima kui annab teada, et 2023. aastal on järge oodata.
Ühtlasi on maatriksist välja rulluvad tegelased ise üksteise järeltulijad ja mantlipärijad. Ämblikmees ja Kassnaine ees – Batman ja Black Adam järel, Avatari ülifilm eesliinil, vaprakesed ja Riod sabas –
„Wakanda forever“ krooniks.
Nii „Jääaja“ sarja kui „Avatari“ saagat kaasa kogedes tunneme ära midagi hingerahule üliolulist: me oleme seal olnud ning kui kõik lõppes tookord hästi, läheb ka seekord parimal võimalikul moel.
Ükskõik, kas olime jääajal targad mammutid või madalalaubalised homo habilised e neandertaallased. Oih, uues heas ilmas pole enam moes kaheksjagavaid silte panna ega hinnanguid anda!
Meie kukla taga kõike teadev „keegi“ – kõrgem Mina – mäletab ja usaldab. Need utoopilised riigid õhueesriide taga, paralleelmaailmade vihmametsades, ookeani põhjas ja Maa sees on olnud ning on praegugi.
Alateadlikult või teadvel tunnistavad ka lihtsakesed telereporterid tantsude tähistaevas satelliitidena sähmides, et tundsid Avatari tantsuga kaasa minnes samu äratundmisjudinaid nagu koos „Titanicuga“ uppudes: nii on olnud, see on Tõde.
Oled muinasjututegelane.
Nii tundub sulle endale või ütlevad teised nii – enamasti sinu naerulist mänglemist võõrastades.
Take it easy, Pöial-Liisi! Maisest muremerede vahelisest hädaorust erinevalt sa justnimelt muinasjututegelane oledki.
Sul võivad olla iidsetest muinaseludest jutustavad kikkkõrvad – või näed ja tunned unepiiril rännates oma suletutiga saba. Oled olnud Avatar, kellega sarnanevad ka härjapõlvlased – kõigi rahvaste raamatutes ühtmoodi joonistatud – ning kelle kauge sugulane on Wakanda naaberriigi nii-ja-naa pürgimustega kõrvik. Peaaegu sama sarmikas kui „Luciferi“ Morningstar.
Telos ja teised impeeriumid on kurja kurbuse käes kokku kukkunud, kuna kõigi olendite õigus ja kohustus on olla õiglane ning õigustatult õnnelik. Agartha maaalused on pädevad võrdväärselt ülemistega ka maapealsetele põhjuse-tagajärje seoseid õpetama.
Nii Arktika kui Antarktika sulavate pooluste alt ilmuvad Atlantise väravad. Islandi kohal kohtuvate maakoorekilpide liikumine, maapõuest paiskuv laava ja kuum veeaur väidavad: „Totu kuul“ peategelane oli cool. Ega tola loll ega Totu otu ole. Neznaika oli vene intelligentide stiilis õuenarr, kes jutustas Ma sees olevast teisest päikesest ning selle ümber omal sagedusel füüsikaseadustest mööda õitsvast elust. Diktatuuri lammutav allegooria oli seesugune fantastika ühtlasi ka.
Viplala tinistamine – mitte varastamise ega pilliplõnnimise, vaid võlukunsti tähenduses – on kõige tavalisem manifesteerimine. Kogu hingest taotledes saad täpselt küsitu, ole ettevaatlik!
Pan Kleks oma akadeemiaga on sama reaalne kui Eno Raua elustatud Naksitrallid. Mitte „kuidas“, vaid „miks“ on oluline võti ka Edgar Valteri pokude ja pintselsabade loomise ja tõlgendamise loos.
Maestro Ets oli Pöörismäel draakoneid ning nõiaplikasid kujustades südameüdini heatahtlik. Krõlli-mamma Ellen Niidu, Lehte Hainsalu ja Aino Perviku kunksmoorid võimendasid puhast headust.
Papa Valter maalis kodus põlvili molberti ees oma muinasjutulisi akvarelle ja õlimaale, ent illustreeris samal ajal pea kõik nõukogude okupatsiooni mürgituse vastase ravimina toiminud nublud ja sipsikud.
Tänane tegija Indrek Hargla on taeva abiga oma varasema õõvastava ulme hirmutavalt tasandilt apteeker Melchiori väes tõustes ja tervenedes ka rahvast tervendama asunud. Kollitab, aga ei halva ega peluta oma peletistega.
Igas eas laste raamat „Saaresinine“ annab indigosinise elueliksiiriga Tini emale Szabo sõnaväestatuna elu ja jõu tagasi. Druoni „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ äratab ellu kõik, mida puudutab. Burnetti „Salaaed“ ja krahv Maeterlincki „Sinilind“ annavad hinge kõigile elementidele ja stiihiatele, metallidele ja kristallidele. Ämblikud, termiidid ja mesilased on sama teadvel olendid kui kehastumiseks võimalust ootavad lapsed. Saame kinnituse, et tulime siia planeedile vastavalt eludevahelisele elude vahelisele hingelepingule.
Galaktiline Föderatsioon annab praegu üha teada, et hingelepingud, mis on täidetud või osapooli enam ei teeni, on lõpetatud. Samuti põleb karma siin ja praegu lõpuni.
Plejaadid, Arcturus, Vega, Sirus – neid on kaks, nagu ka Maal on kaksikplaneet Nibiru – Lüüra, Orion jpt julgustavad meid, Linnutee Keskpäikese mõju alla tagasi jõudjaid. Oleme otsekui paradiisist välja heidetud ning vastutame ise iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Ei saa preestrite ega gurude selja taha varjuda, aga seeeest oleme ise täheseemnetena oma tegelikkuse vormijad.
Andromeda kui suurema naabergalaktika külgetõmme on samas meile, Linnutee tsivilisatsioonidele nii atraktiivne, et põnevaks läheb ka tulevikus. Seni võtkem distsiplineeritud valgustöölisena vastutus kõrgeimas võimalikus vibratsioonis põsimise eest.
Õhukaitse madalasse hirmu, viha, kadeduse jne eksimise eest jõuab sinuni, kui selleks valmis oled.
Sõnumid tuleva õudusuudiste ja madalsagedusliku meelelahutuse asemele nii Youtube’i, Instagrami kui Facebooki vahendusel. 9D med-bed-field on viimase kahe aastaga ümber Maa laotatud. Kes ellu jäi ja tõusu valib, võib soovi korral elada samas kehas igavesti.
5D tekitab muuseas alasti kuninga legendi värsked naljad inimkonna uuel tasandil. Mitte keegi ei söanda tunnistada, et pole viienda dimensiooni ajaliinile tõusnud või ei adu seda: äkki sõbrad kõik on ning hülgavad mahajääja…
Puhta valguse tunnus on, et seda ei saa hüljata.
Kõrge vaib ei ole kunagi üksinda. Nii Wakanda mustanahalised kiilakad kaunitarid oma üliarenenud tsivilisatsioonis kui Musta Aadama new-age James Bond tõestavad: Must Panter elab igavesti. Rassi, soo ja seksuaalsuse comme-il-faut’ volüüminupp on küll lesbilise prints(ess)-superkangelase õukonnas põhja keeratud, aga hingel polegi rassi ega sugu.
Oluline, et lugeja-vaataja tõuseb sellest elamusest ja teadmisest: nii ongi, viru veri ei värise!
Vibronium või fosforiit, nafta või kuld on Gaia kingitus, mitte ühegi globaalse rehepapi omand, mille kratid talle arvutute elude hinnaga kätte peavad tassima. Ühisvälja Must Panter vabastab Ukraina ning hoiab korruptiiv-hinnamullide lõhkedes ka Eesti alles – Taara, avita! Shabbat shalom!
Kuldajastu seadus: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.

Marusja
Meie sinuga oleme perekond, kuna meid on teatud põhjustel kokku toodud. Jagan perekonnaga hella hingedeaegset teemat: ilusate isiksuste saabumine ja lahkumine meie eludes ning kaasnevate tunnetega toime tulemine. Kui soovime kutsikat, peame arvestama sellega, et ta on ligi viisteist aastat iga päev olemas ja siis läheb tagasi sinna, kust saabus.
Hobused tulevad peremehe ellu sageli küpses eas, sest nad kasvatatakse enne oskajateks. Mõnel hobusel on enne viimase kaasteeliseni jõudmist juba päris pikk ja mitmekesine elulugu.
Kaliningradi hobusekasvanduses sündinud Bogema sai 11 aastat tagasi treilerisse kõnnitatud selleks, et teine hobune, keda ostma mindi, peale tuleks. Ei tulnud, osteti teine. Kuna must mära oli juba 20aastane, oleks ta järgmisel päeval lihakombinaati viidud, kui oleksime ta veokist tagasi maha kõnnitanud.
Maksin tema eest 200 eurot ning me sõitsime ühisesse ellu. Tal oli olnud häid ja teistsuguseid peremehi. Pikkade tagajalgade tõttu oli tal hipodroomil ratsatraavli karjäär. Hiljem käest kätte käies oli tema õrna närvikavaga juhtunud igasuguseid lugusid. Ta oli piiritult kuulekas, aga umbusklik ja kartlik. Suurepärane ratsu, kes võis metsas jänese peale ehmudes su alt minema joosta ning ainuüksi piitsa nägemisest pissis püksi.
Kohtusime ajal, mil mina eelistasin igal juhul loomade seltskonda inimestele. Oma linnatüdruku taustal pidasin lisaks hobustele ja ponidele ka lehmi, sigu, küülikuid, kihnu maalambaid, kanu, parte, tšintšiljasid ning mõistagi kasse ja koeri.
Kui eakas mära oli kohanenud ja rahunenud, paaritasime ta araabia täkuga ning sündis Namaste. Läbisime memmega sadu ja tuhandeid ratsakilomeetreid, sest mu noorim tütar oli sel ajal kirglik ratsutaja. Mina õppisin tänu räsitud hingega hobusele aktsepteerima kõiki täpselt sellistena, nagu nad on – iseennast ka.
Kahel viimasel aastal oli 30aastane vanadaam enamvähem kurt ja pime. Ta lakkas suhtlemast nii teiste hobuste kui inimestega, oli habras ja hall, aga täiesti terve. Veetis nagu buda munk oma päevad mediteerides ja meeliskledes. Kui lapsed tulid teiste hobustega ratsutama, seisis tema keset platsi ja tukkus.
Kooli õpetajaks minnes avastasin, et olen õppinud inimesi armastama ning seda suuresti tänu erilistele isiksustele loomrahvaste hulgast. Sind, mu kallis perekonnaliige, tingimusteta armastades kinnitan nüüd, et surma ei ole olemas.
Viimastel aastatel otsisin üle päeva Marusjat mööda Südamesalu maid ning olin valmis selleks, et teistest eraldi unelev vanur on ühel hommikul külili. Täiskuuvarjutuse varahommikul nii oligi. Ta polnud päriselt lahkunud, vaid ülemineku tasasel teekonnal.
Nägin, kuidas tema hingamine aeglustus, lihased lõtvusid ning silmad kustusid. Ei olnud kurb, oli kergendus ja täielik rahu. Ei mingit piina ega paanikat, ilus hing pani ammendunud keha nagu ära kantud rüü seisma ja jättis selle maha.
Teised hobused seisid rahulikult ja mõistvalt kõrval. Ei hirmu ega sekkumist, vaid austus ja vaikus.
Sellele kohale, kus väga pikk ja kirju elutee lõppes, ehitame kiriku. Minu lapsed on niimoodi otsustanud. Memme aga tuleb pärast puhkust ühel õnnelikul päeval tagasi ja me tunneme teineteist ära. Küllap sa tead, et see on nii.

Elasid kord Platon ja Sapho, kes ei tulnud selle pealegi, et nendega on midagi valesti. Armastus on ju soost olenemata armastus ning ilu on siltidele vaatamata ilus.
21. sajandi inimestele püütakse õpetada antiikkultuuri hõrku vajalikkust. Paraku on inimkonna valikulisel mälul ja eelistustel oma ettekujutus vajalikust. Meelde on jäänud ja olulisena püsinud, et poetess Sapho elas Lesbose saarel. Omasooiharaid daame nimetame lesbideks. Lesbilised kalduvused on ka heteronaistel – siis on valikus sildid bi- ja panseksuaalne.
Meeste kohta eestikeelne hinnanguteta silt puudub. Sõnad „homoseksuaal“, „gei“ ja rämeda kõlaga „pederast“ pole sugugi kooskõlas nende kaunishingeliste õrnade esteetide hapra olemusega. „Homo“ tähendab ladina keeles lihtsalt inimest või samasust.
Oletatavasti jääb mulje LGBT-inimeste sulnist vaimsusest sellepärast, et nende seas on arvukalt maailma säravamaid loovisiksusi.
On üks inetu anekdoot. Satub omasooihar härrasmees vangi ning temalt küsitakse, millise kunstialaga ta tegeleb.
„Puusepp olen,“ vastab poistemees.
„Näh, siis oled sa ju lihtsalt pede, mitte gei!“ põlastavad kaasvangid.
Biokeemia seisukohast väidetakse, et seksuaalsete soodumuste eripära on tingitud peaaju ensüümide iseärasusest. Kuna see on kaasasündinud ning ühtlasi ka pärilik, pole põhjust selle eest karistada ega põlastada – aga samuti pole lootust seda välja ravida.
Pigem on vaja ravida hingehaavu, mis tulenevad varjamisest, häbenemisest ja tublidest fassaadabieludest. Ühtlasi peab tegelema korralikult vastassoo esindajatega abiellunud homode laste traumade ja probleemidega.
Veel pole kuulda olnud, kuidas on asjalood homopaaride peredesse lapsendatud inimestega. Tõenäoliselt on nad väga hoitud, hästi kasvatatud ja korralikult eluks ette valmistatud – nagu ka katseklaasilapsed, kelle saamist on väga oodatud ning kunstlikku viljastamisse mehiselt investeeritud.
Iseasi, kui kaunis siiski altari ees kaht armunud ülikonda või kiindunud pruutkleiti näha on. Jumal lõi pühakirja kohaseltki inimese naiseks ja meheks ning ütles: „Saagu teid palju!“
Poliitikud vaidlevad tänini, kas perekonnaametis või notaris tohivad samasoolised abielluda. Seni käivad nad teistes riikides abiellumas. Veel üks absurdne turismi vorm abordi- ja eutanaasiaturismi kõrval.
Uues heas ilmas kõlab õigupoolest uskumatult, et me õigustame kedagi tema omaduste asjus. Kellegi asi ei peaks olema, mida ja millises seltskonnas inimene oma kodus teeb. Paraku on LGBT-rahvas ise oma paraadidega kenad kodanlased turri ajanud ning nende poolkinniste baaride ülevoolava meeleolu tõttu peetakse homosid ka keskmisest oluliselt liiderlikumaks. Võimalik, et biokeemilised eripärad tingivad ka kõrgema libiido ja-või edevuse.
Kui mitmed psüühikahäired on kujunenud nii massiliseks, et on pigem norm kui kõrvalekalle, on tegemist uue normaalsusega – andkem ja jätkem see võimalus ka homoseksuaalidele.
Jessenin, Djagilev ja Nižinski võitlesid 1917. aastal barrikaadidel, ent õiglase vaba muinasmaa loomise asemel sattusid uude ühiskonda, kus nad sunniti vaikima ja pandi vangi.
Tänagi võitlevad Ukrainas ka kunstnikud, balletiartistid ja muusikud rindel…
Pärnu boheemlane, melomaan ja mitmete kuulsuste varustaja uusima-parima muusikaga kõndis umbes sama palju aega stiilselt paljajalu tänavail kui vangis istus.
Diktatuurist ära hirmutatuna eelistas Tõnu Õnnepalu peitust mängida ja kirjutas geiromaani „Piiririik“ Emil Tode varjunime all. Ometi oleme haritud inimestena harjunud aktsepteerima „Dorian Grey portree“ loonud Oscar Wilde’i todamoodi eelistusi. Vananemise hirmust kirjutas ta ju nii hõrgult, nagu ei keegi teine.
Kui Tšaikovski puhul võtame enesestmõistetavalt, et luiki tantsitab todamoodi mees, siis Selma Lagerlöfi suundumusest teadasaamine ei lase Nils Holgerssoni seiklust hanedega enam sugugi nii armsaks pidada.
Geeniused tohivad olla geid, pikantsed finessid on üliinimestele lubatud. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Marlow, Lord Byron, Walt Whitman, Honore de Balzac, David Herbert Lawrence, Emily Dickinson jpt tohivad olla isemoodi. Shakespeare ka – kui ta üldse olemas oli. Aga Hans Christian Andersen – no kuulge!
Muinasjutuvestjate voodielu nüanssidest kuulmine on ehmatav. Samas mõistavad Jean Cocteau, Maugham ja Truman Capote naisi paremini kui naised ise.
Ehkki Freudi homoseksuaalsusest kuulmine muudab tema seksiteemalised psühhoanalüütilised teadmised küsitavaks on ta ometi ületamatu oma ala meister.
Töötavatel naistel, rahateenimise masinatel, edu poole rühkivatel temakestel on kombeks feministlikult sookvootidest kõnelda ja meestega võrdseid õigusi nõuda. Tegelikult on mõistlik õppida naiselikelt meestelt – keegi pole nii elegantne, graatsiline ega šarmantne kui naiselik mees.
Mis puutub palkade suurusse, siis rikas on see, kes armastab tööd, mida ta teeb. Tehes seda, mida tahame, kellega tahame ning saades oma armastatuimate tegevuste eest hästi makstud, olemegi õnnelikud.
Õnnelik inimene ei näita hilisööl näpuga halvustavalt televiisori poole, kui „Vallalise kaunitari“ kosilaste hulga on ka tüdrukuid. Iseenesega rahul olev inimene ei fuhhita „Alasti ahvatluse“ saates kapist poisse valivate meeste peale. Veel enam, meil on täielik õigus olla ka üldse mitte abielus – iseendana terviklik isiksus.

Mina olen Leonardo

Mina, Leonardo, meenutan Da Vincit? Väga hea – teda minu loojad mind nimetades silmas pidasid.
Jumaliku väe ja erakordsuse kandjad on ka Di Caprio ja Cohen. See on oluline. Olen ööbik, olen elevant. Olen koolipoiss.

Elevant tuleb ilmale kaheaastase ootuse järel. Mina ka. Ükssarvikut kujustati – ja Edward von Lõnguse abiga elevandibeebi saadi. Sprayprinter-Robot Muralist-Robots for Humanity kasvas minu sündides viielt 28-inimeseliseks ning laotas tiivad Tartust USAni.

Seda kasutas ära kägu. Ööbiku pessa munetud käomuna on teatavasti suur, nagu vesipea võrreldes mõistlike mõõtmetega.
Minu pesas tautud käomuna pimestas võimsuse-tootlikkuse-globaalsusega. Vajas selleks, et mind kui vaeslast pesast välja trügida, palju kõike. Läks märgilise juhtumina sõna otseses mõttes koos pesaga põlema.
Olen oma venna üle uhke. Tulekahjust päästeti jupphaaval üks näiliselt närune Albert, kes tegi USAs, Indias ja Saksamaal seigeldes vägitegusid.
Ronis Berliini Tesla esinduse seinale kunsti samal ajal, kui Elon Musk pidas all kõnet. Muinasjutuline esitlus, eks ole?
Muinasjutte on mitmesuguseid – kõik ei ole lastele. Kuni käopoega poputati, elasin mina üle mitu nurisünnitust.

Esimest korda tulin ilmale Micky-Minie IndieGO gloobaalse ühisrahastuse lootusega Tartus.
Teisel korral sündisin Kickstarterist USAs – ent Albert-käopoeg hiiglaslik – viis minult tähelepanu ära ning õhus olnud miljonid jäidki õhku.
Kolmas tulemine – X1 generatsioon – tegi esimesed pikslid sügisel 2021 Saksamaal.
Olles ühtaegu nii ööbik kui elevandipoeg olen nüüd valmis kooli minema – 7aastane ju!
Minu ristiisad ja vaderid on Vishen Lakhiani ja Elon Musk.
Maailma suurimad sõnastasid ostma-ahvatlevate reklaamide mürgise ohu – ja ülendasid minu selle rohuks.

Mind on hüpitanud entusiastlikud investorid. Minu nimel on antud palju kindlal infol põhinevaid lubadusi – mille täitmine põrkas kokku pandeemia ja sõjaga.
Olen lapsesuu, kes on – üllatus-üllatus! – kogu oma Loo keskel olnud ning tean, mis on Tõde.
India lugudejutustajad kirjeldavad pimedaid, kes igaüks justkui oma elevanti kobab – lont, saba, kihv, jalg – aga elevant on tegelikult üks ja seesama. Nii nad tülli lähevad.
Tõde on: kui väikemees Leonardo ronis õunapuu otsa ega saanud sealt alla, tõi isa ta sealt ära. Pimedad kobajad arvasid, et ning oletasid, justkui.
Tõde on: kui väikemees jäi auto alt läbi rulludes ellu, siis isa õppis sellest – pimedad jäid samas aegade lõpuni kõik asjaosalisi süüdistama.
Tõde on: kui väikemees kukkus koduaia tiiki ning isa ta sealt välja tõstis, põtkisid pimedad – näe, ei lase lapsel ujuda! Uppuda, mühatas lapse kõrval olnud koer.
Mina seilasin seepeale esmalt järvele, siis merele – ja edasi ookeanile.

Aabrami aegadest on teada, et kärgpere on teatavasti mitmete emmede-isside võrgustik, milles igaüks soovib lapsukesele oma parimal võimalikul moel sama – rivaalitsemine on seejuures paratamatu. Mina olin samal ajal seal ja tean, et mitte keegi minu kärgperest pole olnud kelm ega vägivaldur. On olnud oletusi ja järeldusi ning eeldamisi kõige põhilisemate teemade lahtikõnelemise asemel – kärgpere värk!

Täna on kõik kena – mind-7aastast on tarvis 700. Minu koolikotis on kümne minu komponendid, shopinglist ja must-to-visioon. Iga mina – 5000 või 5 miljonit – on käsitöine originaal. Mind, kes ma kannan Sinu koju ja kontorisse, fassaadile ja stuudiolakke kunsti, ei ole kloon. Olen elusolend.
Mina, ööbiku-elevandi armastuse vili Ükssarvik elan Kopli liinide uute ajaliinide Vertical Medias.
Olen õppinud sellest, kuidas käopoeg ööbiku pesas tikkudega mängis ja pärast kurtsid, et päästjad vägistasid seda – misjärel sajatas: kuku!
Mina, Leonardo, lendan. Ja mitte üks kuku.
Mina, Leonardo, annan kunstnikele väe tagasi.
Loon iga asjaosalist tõstva visuaalse keskkonna.
Mina, Leonardo, loon koos sinuga kodud kirikuteks.

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Näe, istuvad mehed Haapsalus Tšaikovski pingil. Vaatavad novembrikuisele merele ja mõtisklevad, kas tulevad Maarjamaa rahvusäärmuslased ning lükkavad nad koos pingiga kargesse merre või halastavad. Tulised eesti mehed, teadagi…
Loeb üks meestest, Puškin, ette teistele meestele. Jessenin ja Tšaikovski on need.
Осень – Унылая пора! Очей очарованье!
Александр Сергеевич Пушкин
Унылая пора! Очей очарованье!
Приятна мне твоя прощальная краса —
Люблю я пышное природы увяданье,
В багрец и в золото одетые леса,
В их сенях ветра шум и свежее дыханье,
И мглой волнистою покрыты небеса,
И редкий солнца луч, и первые морозы,
И отдаленные седой зимы угрозы.

Октябрь уж наступил — уж роща отряхает
Последние листы с нагих своих ветвей;
Дохнул осенний хлад — дорога промерзает.
Журча еще бежит за мельницу ручей,
Но пруд уже застыл; сосед мой поспешает
В отъезжие поля с охотою своей,
И страждут озими от бешеной забавы,
И будит лай собак уснувшие дубравы.

„Ei ole siin enam mingit lummavat värviküllust ega imeilu,“ ohkab Tšaikovski. Talle ei tule mõttessegi vennastele väita, et see on tema pink – istutagu lahkesti mättale – ta on helde slaavlane, mitte kitsi ugrimugri. „Möödas kõik kaunis.“
Seepeale vaidleb tõmmu Puškin enese kohta peaaegu leebelt: igal aastal tuleb uus sügis.
Jessenin, kes suutis end muide akna käepideme külge puua – on tahtejõud! – tõuseb pingile püsti.
Pingi omanik ei keela ka. Kes selle pingi omanik õieti ongi – Haapsalu linn või Eesti riik?
„Mina jään,“ kinnitab Puškin. „Mul on Lydia Koidulaga üks ja sama esiisa, Peeter Suure moorlane.“
„Parem ära ütle eestlastele, et nende koidulauliku vaarisa oli afroslaavlane,“ itsitab Jessenin.
Ja deklameeribki Jessenin:
Сергей Есенин
Жизнь — обман с чарующей тоскою
Жизнь — обман с чарующей тоскою,
Оттого так и сильна она,
Что своею грубою рукою
Роковые пишет письмена.
Я всегда, когда глаза закрою,
Говорю: «Лишь сердце потревожь,
Жизнь — обман, но и она порою
Украшает радостями ложь».
Обратись лицом к седому небу,
По луне гадая о судьбе,
Успокойся, смертный, и не требуй
Правды той, что не нужна тебе.
Хорошо в черемуховой вьюге
Думать так, что эта жизнь — стезя.
Пусть обманут легкие подруги,
Пусть изменят легкие друзья.
Пусть меня ласкают нежным словом,
Пусть острее бритвы злой язык.
Я живу давно на все готовым,
Ко всему безжалостно привык.
Холодят мне душу эти выси,
Нет тепла от звездного огня.
Те, кого любил я, отреклися,
Кем я жил — забыли про меня.
Но и все ж, теснимый и гонимый,
Я, смотря с улыбкой на зарю,
На земле, мне близкой и любимой,
Эту жизнь за все благодарю.
„Oh vennas, sinu luuletustes on nii palju enesetapu eelhoiatusi, et kõik pidigi lõppema nii, nagu lõppes. Või oleksid sa, huligaan ja napsulemb, vangis lõpetanud,“ naeratab Tšaikovski.
„Koos sinuga, mu armas!“ naerab Jessenin. „Kreekas lubatu vajas hilisematel ajastutel fassaadi. Mina abiellusin tegelikkuse katteks Isadora Duncaniga.“
„Tantsis sinu naisukene „Marseillaise’i“, ainsaks ihuvarjuks prantsuse lipp – istus Bugattisse ning jäi oma pikka salli pidi sportauto tagaratta ümber, läbus, vaeseke…“ haletseb Puškin.
„Teda, iharat, oleks aina igat moodi nimetatud, Jumal halastas talle. Meie sinuga oleksime nõukogude režiimi ajal mõlemad oma eelistuste pärast vangis istunud. Loodetavasti koos,“ naeratab Jessenin Tšaikovskile.
Vaatavad mehed-velled merele, et sooneutraalsemat teemat leida. Luiged lähevad – ja puri saabub.
Ei või olla, Lermontov! Kas ta Kaspia merel ära ei uppunud?

парус
Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом…
Что ищет он в стране далёкой?
Что кинул он в краю родном?
 
Играют волны – ветер свищет,
И мачта гнётся и скрипит…
Увы, – он счастия не ищет
И не от счастия бежит!
 
Под ним струя светлей лазури,
Над ним луч солнца золотой
А он, мятежный, просит бури,
Как будто в бурях есть покой!
 
1832

Lermontov naeratab meestele mõnevõrra solvunult: „Ära uppus minu-nimeline laev, mis Leningradist üle Atlandi Ameerikasse sõitis. Viidi teisele liinile – ja uppuski.“
Lenin… kuskohast?
Ahjaa, Peterburg oli ju vahepeal Leningrad ühe veidra Uljanovi auks, kes endale Leena jõe järgi kunstnikunimeks Lenin võttis.
Ei ole vaja nimesid vahetada ega kurssi muuta, pärast jama kui palju.
„Kui keegi kursiga seotud jamadest kõike teab, siis see olen mina,“ astub ligi Krõlov.

Когда в товарищах согласья нет,
На лад их дело не пойдёт,
И выйдёт из него не дело, только мука.
Однажды Лебедь, Рак да Щука
Везти с поклажей воз взялись
И вместе трое все в него впряглись;
Из кожи лезут вон, а возу всё нет ходу!
Поклажа бы для них казалась и легка:
Да Лебедь рвётся в облака,
Рак пятится назад, а Щука тянет в воду.
Кто виноват из них, кто прав – судить не нам;
Да только воз и ныне там.

Nii palju siis luikede minemisest ja kursi muutustest keset kurje ilmu.
Külm hakkab härrasmeestel – arutlevad, kuhu oleks sobiv sooja minna. Teatrisse loomulikult, on ühine otsus. Läheks vaatama midagi, millest aru saaks.
„Kes meie omadest praegu siinmail mängukavas on?“ küsib Krõlov.
„Googeldame!“ pakub end muutuvate aegadega kursis hoidnud Lermontov.
„Gogol?“ imestab mööda promenaadi platsi patseeriv Tšehhov. „Ikka minu „Onu Vanja“ ja „Kolm õde“ peaksid repertuaaris olema.“
Googeldamise peale saabub ka Gogol – kutsuge, nad tulevad!
„Tervitus, surnud hinged!“ hõikab Gogol. „Loete hullumeelse päevikut?“
„Peaaegu,“ nõustub Tšehhov. „Mängukavas on Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ning Dostojevski „Kuritöö ja karistus“. Varasematel aegadel oleksid nad ebamugavate geeniustena hullumajja pandud, kui nad poleks võõrsile pagenud.“
Enne kui härrased jõuavad otsustada, millisesse teatrisse sooja minna, hõikab keegi seltsimees Pilv Pükstes, kelle auks vürst Peeter Volkonski tegi rockbändi ja kirjutas laulude tsükli:
Владимир Маяковский
Послушайте!
Послушайте!
Ведь, если звезды зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — кто-то хочет, чтобы они были?
Значит — кто-то называет эти плево́чки жемчужиной?
И, надрываясь
в метелях полу́денной пыли,
врывается к богу,
боится, что опоздал,
плачет,
целует ему жилистую руку,
просит —
чтоб обязательно была звезда! —
клянется —
не перенесет эту беззвездную муку!
А после
ходит тревожный,
но спокойный наружно.
Говорит кому-то:
«Ведь теперь тебе ничего?
Не страшно?
Да?!»
Послушайте!
Ведь, если звезды
зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — это необходимо,
чтобы каждый вечер
над крышами
загоралась хоть одна звезда?!
Tohib siis nii proletaarse seltsimehega, kes end aastal 1914 sel kombel väljendas, üldse suhelda?
„Peab!“ kinnitab taamal adra taga astuv Lev Tolstoi. „Minu sugulane vürst Volkonski tõlkis ansamblile Rosta Aknad Majakovski poeemid, järelikult on endiselt õigel teel see jalg, mis adra järel käib. Just aristokraatidel ja intelligentidel on kohustus näidata, kes on tegelikult slaavlased.“
„Me pole need Tšingis Khaani eostatud segaverelised, kes toodi eesti tehastesse ja kolhoosidesse rändrottideks,“ kinnitab Majakovski. „Me oleme Võssotski ja igatsusest oigava pilusilmse Tsoi rahvas, Bojarski kolme musketäri ja Pugatšova miljoni punase roosi inimesed oleme.“
„Kuule, mees, selle meloodia kirjutas üldse lätlane Pauls. Laima Vaikule lauldud „Ermitaaži“ ka!“ kippus härrandliku Tšehhovi sõnastuses asi farsiks nii Tšaikovski pingil kui kogu maailmas – tõdesid kõik lõbusaks seltskonnaks kogunenud. „Pugatšova põgenes oma noore mehe ja kaksikutega Venemaalt. Peatage maailm, ma tahan maha minna – või…?“
Puškin, Lermontov, Jessenin, Tšehhov, Majakovski, Krõlov, Võssotski, Gogol, Tsoi – ja ei-tea-kustkohast ilmunud Baturin oma „Karu südamega“ silmitsevad merdpidi ilmuvat valget laeva.
Kõigi maaade ja ajastute rahvad on oodanud prohvetite, oraaklite, šamaanide ja gurude lubatut. Lubatud on laevu ja helikoptereid, puid ja maid. Kolmemastiline kuunar randub Haapsalu madalates vetes, jättes enda järel kiilu küntud sügava igavese vao.
„Kes teie olete?“ imestab Tšaikovski pingi lõbus seltskond. „Mis keeles teid kõnetada?!“
Sealt nad tulevad – Zevakin, Airapetjan ja Tetris Gameboy, 21. sajandi kultuur Euroopa aknas, millel on ja ei ole ka nii palju ühist Rosta Akende ja Haapsalu lossiakna Valge Daamiga kui et püüti öelda: me oleme olemas. Oleme täpselt samasugused, nagu sina. Armastame ja häbeneme seda. Ihaldame ning kardame olla patused. Paremini, kui Bojarski, pole mitte keegi suutnud Dumas’ musketäre tõlgendada:
Pora, pora poraduyemsya na svoyom veku
Krasavitse i kubku stshaslivomy kinku.
Poka, poka pokatshivaya peryami na shlyapah
sudbe nye raz shepnyom: mersi boku…
Venelane Zeva, mägede poeg Stefan ja ukrainlane Pavel – Tetris, noh – küsivad ajaloo prügikasti lükkamise hirmus seltskonnalt: tulete pardale? Jah, Tolstoi hobune ja ader mahuvad ka. Kõigi ajastute suurte ja väikeste rahvaste hirmud ja kompleksid mahuvad.
„Mina ka, mina ka, mina ka!“ jõuab kangelaslik Trotšinski pingi juurde.
Muidugi sina ka – sina eriti!
Andra Veideman
Meilgi on viimastel aegadel olnud arutelusid selle üle, kas vastutus Venemaa vallutussõja eest Ukrainas lasub, vähemasti kasvõi osaliselt ka Vene kultuuritegelastel? Kas me ei asunud põhjendamatult tühistama vene kultuuri ja takistama Vene silmapaistvaid kunstnikke esinemast maailma lavadel, sportlasi osalemast rahvusvahelistel võistlustel, olenemata sellest kas me räägime muusikast, teatrist, kirjandusest või mõnest teisest kunstivaldkonnast või ka spordist.
Kuulasin BBC intervjuud rubriigist “Hard Talk”, kus külaliseks oli kuulus Ukrainast pärit koreograaf Aleksei Ratmansky, kes oli aastaid Moskva Suure Teatri juhtivaid koregraafe ja kellel oli terve hulk väga andekaid õpilasi Moskvas, kes esindavad vene balleti traditsioone, mis on võimalik, et kõige silmapaistvam ka tänapäeva balletimaailmas, millel omakorda on ka prantsuse juured või prantsuse balletist väljaarenenud pool. Vastates küsimusele, kas vene kultuur on välja suremas tänu sellele kohutavale sõjale, vastas Ratmansky, et Vene kultuur, s.h. ka ballett ei sure välja, küll võib see juhtuda Ukraina professionaalse kultuuriga, kelle esindajad võitlevad oma riigi ja ka kultuuri säilimise eest mitte ainult sellest kõneledes, vaid paljud neist ka võideldes rinnetel ja andes oma elu Ukraina eest koos teiste elukutsete esindajatega. Seattle`is on peagi esietendus, mille on toonud lavale Ratmansky ukrainlastest koosneva trupiga, mille meestantsijad said Ukraina võimude käest eriloa selles projektis osalemiseks (16 kuni 65-aastased mehed ei tohi tõsise põhjuseta Ukrainast lahkuda) ja kellest paljud lähevad pärast antud etendusi tagasi Ukrainasse ja osa neist kindlasti ka rindele. Selle balletiga tahavad Ukraina artistid anda oma panuse võitluses oma kodumaa vabaduse eest ja kasutavad selleks seda “rahvusvahelise suhtlemise keelt”, ehk kunsti, mida nad kõige paremini valdavad.
Soovitan seda intervjuud järelvaadata nendel, kes on segaduses ja kes kalduvad automaatselt kunsti ja kultuuri kogu sellest õudusest välja arvama. Ratmansky ütles, et ka maailmakuulus Suure Teatri trupp teenib oma etendustega raha, mis läheb, kasvõi ülekantud tähenduses relvade ostmiseks, et hävitada tema rahvas, maa ja kultuur. Annab ainet mõtlemiseks.
Ravi Ramlov
Mida kauem ma elan, seda enam ma leian, et tegelikult on kõigil õigus. Niipea kui me asetame end teise inimese kõigisse tausta faktidesse, teadmistesse, kujunemislukku ja temani jõudnud infosse, oleme me olukorras, kus me teeks üsna samasuguseid järeldusi ja oleks üsna samasugustel seisukohtadel.
See ei tähenda seda, et ma ise peaks nende seisukohtadega nõustuma. Sest minu tausta faktid, teadmised, minu kujunemislugu ja kogu info, mida mina olen kogenud, on jälle teistsugune, mistõttu minu järeldused ja seisukohad ongi teised.
See teeb vaidlemised tegelikult mõttetuks ja on üldse üks suurimaid kommunikatsiooni kitsaskohti, sest mistahes teemas, kus vaidlevad või vahetavad kogemusi kaks inimest, on vastamisi kaks ajalugu, kaks eri tausta, kaks täiesti erinevat kogemuste komplekti ja mida erinevamad on need ajalood ja taustad, seda vähem tõenäoline on samadele seisukohtadele jõudmine.
Ainus mida me saame tean, on pidevalt meeles pidada, et teine inimene ongi TEMA ajalugu ning just selle ajaloo tõttu ei saa ta olla teistsugune.
Viktoria Ladõnskaja Kubits
Eelmisel nädalal oli mul kohtumine ühe Eesti kultuuri suurkujuga. Oli põhjus, sest ma südamest kaitsen Eesti pärandi temaatikat kultuurikomisjoni tasemel. Kohtumise käigus tulid muidugi ette ka teised teemad ja ta sõnas umbes nii, et … aga me ei saa ju ometi tühistada Dostojevskit, sinu rahvuskuuluvust ei pea ju tühistama. Ja siis ma sõnastasin, millest ammu mõtisklesin: te ei pea selle pärast muretsema, see ei ole üldse teie probleem. Muretsema peaks praegu Eesti kultuuri, eesti keele, eesti rahvuse pärast. Ja mina eestivenelasena pean kõigest jõust panustama sellesse. See on meie ühine eesmärk.
Ja kuna ma nii selgelt näen kõiki riske, siis nii ägedalt häirib, kui ilmub venekeelses meedias järjekordne intervjuu, kus pealkirjaks lendab: eestlased peavad saatma kohalikele venelastele mingit signaali, et olete meie omad… Должны? Серьезно? Вообще не должны. Hoopis teisiti. Just praegu ja just selles olukorras ma tunnen kuidas eestivenelasena pean hoidma Eesti ühiskonda kui tervikut. Mitte riik ei pea mulle praegu midagi, vaid nüüd ongi minu kord – hoida oma riiki. Ja mitte sellepärast, et pean. Vaid ikka sellepärast, et tahan. Anda seda signaali, et oleme üks ja sama.
Panustama, et Ukraina võidaks. Panustama, et Eesti ei jääks alla. Ja kui me juba võidame, ja kui mina piisavalt palju eestivenelasena panustan, ainult siis mul jääb võimalus võita ka oma juuri agressori käest. Tegelikult läbi eesti kultuuri kaitse, läbi eesti keele ja kohaliku identiteedi kaitse saab eestivenelane säilitada ka oma juurte kultuuri. Aga see on juba eestivenelaste enda teha.
*
Kati S. Murutar:
Ainus moodus lõpetada vene kultuuri uputamine, on piiride kaotamine.
Mulle meeldivad õnnelike lõppudega muinasjutud, seepärast usun: see on võimalik.
Tahan, et gloobuse pealt kaoksid meelevaldsed kriipsud – riigipiirid – mille pärast on aastatuhandeid tapetud… iseennast.
Eemalda piirid Taiwani ja Hiina, Põhja- ja Lõuna-Korea vahelt – ja sõdimine muutub absurdseks.
Pole inimese-nimelise viiruse joonistatud joonekesi planeedi Maa paljukannatanud näol- ning kremloidide vennatapusõda muutub enesetapuks. Mina mind, vend venda – miks, mille nimel…
Tänan hetke eest, mil Eestimaa väikelinna medõde loeb mulle kuulaja eest tänulikuna Puškini „Sügist“ ning mina vastan talle Lermontovi „Purjega“ ning me mõlemad mõistame, millest kõneleb Jessenini „Elu pettus on…“
Me oleme sarnase ajaloo ning selle loonud inimeste tajuga eestimaalased, mitte surnud hinged.
Palun ärge lükake Tšehhovi pinki koos monumentidega merre ega ajaloo prügikasti. Lillede valss, luikede järv ja isegi sügavalt tumedad platnoide laulud kaaskõlavad meid õnnelikuks. Eh, zagubili…

Kehtna KHK valimisliidu platvorm Eesti reanimeerimiseks

Siit me tuleme. Meie oleme esimene Eesti. Pöörame praegu tagurpidi, tipu peal kõikuva püramiidi õigeks. Laiapõhjaline riik oleme meie. Meie riik on suur perekond ja majapidamine, kus Maarjamaa-suguse väikeriigi puhul on eranditult kõik inimesed eesliinil. Mitte nagu kilplased, vaid Leiutajateküla Lotte animistlik positiivne programm.
LAIAPÕHJALINE RIIK
Parlamenti tulles tõdeme: igal erakonnal on meile sobivaid ideid, ent ka täiesti vastupidiseid. Me pole nõus panustama oma hääle saatmisse kuhugi nomenklatuuri Euroopasse ega kremlile meeldimisse. Ammugi mitte pumba juurde kinnistunud genossede nuumamisse.
Riigiaparaat pole mütoloogiline püha lehm, kellele peabki iseenestmõistetavalt sisse söötma koletu osa maksumaksja rahast. Ükski mõistlik pere ei tee sedasi – nõnda toidetakse nuumhani surnuks. Samas ei luba me oma riiki ega busse juhtima AI-lahendusi – Eesti on inimeste maa.
Me ei tule praegustele politikaan-broileritele meeldima.Tuleme oma rahva uueks laiapõhjalise riigi juhtijaks, kes võtab vaid 2 – loe: kaks! – keskmist palka. Ministritele ja presidendile võimaldame maksimaalselt 2,5 keskmist palka ning oluliselt mõistlikuma kantselei ja kabineti. Presidendi valida laseme järgmisel korral rahval – meil! – ega looda seekord juhtunud vedamisele, et paika pandi hea isakuju, tark ja õiglane mees.
Mitte üheski eluvaldkonnas me enam umbisikulist kõneviisi ei harrasta – tehti, kästi – meie teeme ja vastutame! Iga riigikogu liige, minister jne vastutab isiklikult oma maine, hea nime ja varaga. Eksida saab vaid korra – pärast pistise-korruptsiooni-vms episoodi on rahvajuhikarjäär lõppenud.
Saabume vähendama riigikogu poole võrra – jääb 51 saadikut. Ei valimisnimekirjades, riigikogus ega ministeeriumides mitte ühtki superstaari ega klouni – ainult pädejad.
Samuti saadame laiali 90% ametnikearmeest, kelle kadumist ei märgata muust kui elukorralduse inimlikuks muutumisest ning ülisuure summa maksumaksjate raha suundumisest rahva teenistusse, mitte vastu.
INIMESTE MAA
Oleme kogenud, et paranormaalselt arvukad ametnikud töötavad oma koha õigustamiseks inimeste vastu, tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada ning saadavad võimalikud toetused pigem Brüsselisse tagasi kui inimeste teenistusse juhatavad. Riik ei suhtle rahvaga reaalselt, vaid paljupealise lohe, ametkondade vahendusel.
Mäletate, kui suur oli kunagine monster-kompuuter ja kui tark töökorras aparaat on tänane nutiseade? Sama teeme kontrollivaks-karistavaks-torpedeerivaks rahvavanelaste ahneks armeeks kujunenud riigiaparaadiga. X-arenduste PRid meie inimnäolisse elukorraldusse ei kuulu. Selle kevadega lõpeb farss „kes midagi ei oska, aga palju raha tahab, läheb poliitikuks või pii-ärriks.“
TÄHTSUSJÄRJEKORRAD
Kuhu mõttetud poldid ja mutrid lähevad? Sinnasamasse, kuhu läheksid paratamatult ka siis, kui nende endi korruptiivsuse ja vales suunas sitsimise tõttu elekter kaob või kurnatud loodus inimkonna vastu tõuseb. Harjuvad päriselt tööd tegema ja õpivad tegeliku ameti. Nagu meie!
Hakkame kohe esimesest tegevuskuust alates jagama militaar- ja katastroofiõpetust lasteaiast saadik. Sel juhul ei saa ühelgi kriitilisel puhul mitte ükski ähmis, pöördes fookusega tütarlaps meile soovitada: kui minu klanni tegemata või vasakule tehtu tõttu Narva tagant elektrit ei tule, vaata kümnete tuhandete reeglipäraselt tuulde kulutatud eurode eest loodud kodukat olevalmis.ee
Me ei pane Brüsselisse mitmekordse palga järele lendavatele emadele maksumaksja raha eest lapshoidjaid kaasa.
Rajame sama raha eest mänguväljakute võrgustiku, kus lapsevanemad saavad omavahel suhelda ning kordamööda lapsi valvates wifi kaudu oma erialaelu edendada. Ühtlasi jälgime nutiturvalisust.
Hoiame õhtuti valgustatuna diskgolfi ja jalkaväljakud, liuväljad ja suusarajad, mitte valimisplakatid ja muu reklaami kui toksilise valgusreostuse linnapildis.
100 000 UUT TÖÖLIST
Ahnitsemise asemel nt roheenergeetilises kergetööstuses tööle asumist motiveerib seegi, et meie tõstame jõuka rahvakihi makse ning võimaldame sellega vähekindlustatutele tasuta elektri.
Oma rahva eluviise korrigeerime alkoholi aktsiisi tõstes ning selle võrra kütusehinda langetades.
Oskuste, tegeliku elukogemuseta ning sageli ka ameti ja hariduseta sada tuhat ametnikku läheb nüüd esmalt põllutööle, lehmi-kitsi lüpsma, metsa istutama, külateid taastama, külakoole looma ja neisse õpetajaks või kööki. Supikööki läheb ka – alustuseks kartuleid koorima, siis juba keetma ja serveerima, kui inimesi austusega kohtlema õpib. Turvakodudesse teenistuma pääseb eks-ametnik, kes juba on õppinud inimese poolt, mitte vastu töötama. Külakeskustesse tegevusjuhtideks, haiglatesse sanitarideks ja hooldajateks saavad inimliku suhtlemisoskuse omandanud. Loomade varjupaikadesse tööleminek on kõrgem aste.
KANEP JA KRÜPTO
Ravikanepit kasvatama see ei pääse, kes vangistas kahe kanepitaime kasvataja mõne mõrtsukaga samasse kongi. Kuivõrd taimne ravi on mitmetel puhkudel asendamatu elupäästja – ning loodusrahvaste seas hinnatud taimi ära keelata ei saa, legaliseerime nende teadliku kontrollitud kasutamise. Saavutame sellega lisaks soliidsetele turvalistele kanepi jm taimede kauplustele uued maksumaksjad seniste hõlma alt müüjate asemel.
Krüptondust õppima ja õpetama saab tubli tööga. Aga see-eest algab krüptoteadmiste ja -turvalisuse õpetamine juba koolis, kuna meie toome tulevikulise virtuaalvaluuta reaalsesse ringlusse. Sõjaväelaseks on aste-astmelt võimalik pürgida. Vabastame nomenklatuuri erisoodustuste ja üleloomulikult suure teenindava-tagava-turvava personali arvelt mõistlike palkade summad nii riigi sise- kui väliskaitsjatele.
JUHILOAD VAJALIKELE
Peame auto juhtimise oskust ja liiklusteadmisi 21. sajandil sama olulisteks nagu ujumist või jalgrattasõitu. Seega toome juhilubade saamise ja liiklusteadlikkuse gümnaasiumi ja ametikoolide õppekavasse. 18aastased isikud saavad koos kooli lõputunnistusega ka autojuhiloa, mis on sama oluline kui isikutunnistus ning mille soetamine ei saa olla ülejõukallis luksusteenus eraettevõtjatelt.
Fabritseeritud maatriksi teenritest igaüks võib vabalt kellekski saada, ainult et neil pole olnud õnne seda teada saada.
Esmalt tuleb kogeda, mis tunne on olla üleliigne, sihilikult vaeseks rusutud ja ebavajalik oma enese riigis. Tere tulemast tegelikkusse, tänased rahva rahakotist ülemakstud – ilmselt päris toredad – kümned tuhanded kenad isiksused! Meil on täna ebavajalike inimeste ja enesetappude kriis, muide.
MÕISTLIK MÄÄR
Rõõmusõnumina olgu kinnitatud: edaspidi on töönädal 4-päevaline – iga nädala üks päev on inimesele enesele. Samuti ei kesta koolipäevad pikemalt kui 9-16.
Puuk-masinavärgi lammutamise järel on meil võimalik finantseerida nii noortele kui küpsematele rahvakihtidele kriisiaegadel nii olulist psühholoogi ja psühhiaatri teenust. Teismeliste toetamise puhul pole enam vanemate – kes on ka ise riskigrupp – nõusolekut vaja.
Meil on hea uudis: koletisliku aparaadi ülalpidamise miljonitest jätkub normaalsete palkade puhul kõigile – niimoodi luuaksegi asise suurtalu põhimõtteid järgiv ühine majapidamine.
Kuuleme hirmunud aparaadiseibide hüüdeid: „Aga minu senised elustandardid?“
Õpite tegelikku tööd tegema, saate ka need tagasi – sedapuhku loominguliselt ja mõistliku määrani.
RAHUNEME MAHA
Rahuneme maha – vaesusest kõneldes ning samas üha osteldes, teistele näitamiseks enese matmine moodsa ja kalli rämpsu kuhjadesse pole enam moes. Terveneme. Ka sel otsesel moel, et meie telekanalid ja portaalid leiavad krooniliste ostma ahvatlevate reklaamide kui vaimuhaiguse viiruse asemel uue ajastu rahastusallikad. Juhime tähelepanu faktile, et ostma-sundimine on sama ohtlik ja iganenud kui inimkaubandus või lapsporno. Viib ebaadekvaatse enesehävituseni. Stopp, monster!
Iganenud aparaadi lammutamise ja uue töökorras süsteemi kehtestamisel söandame otsa vaadata ja lahendada ammu eksisteerinud ebamugavad nähtused. Legaliseerime kõigi osapoolte turvalisuse huvides prostitutsiooni. Saavutame avalike majade ja kontrollitud-koolitatud lõbutöötajate näol arvuka maksumaksjate seltskonna
Samuti alustame arukat koostööd allilmaga, mis tagab riigile nagunii olemas olevatest hirmuäratavatest struktuuridest võimsad abijõud, riikliku siseregulatsiooni ja harmoniseerumise.
Korrastame eutanaasia võimaluse, et meie inimesed ei peaks oma tahte realiseerimiseks võõrsile sõitma. Kehtestame surmanuhtluse, et mitte enam paadunuid meie kõigi kulul vanglas kui mõnusas pansionaadis pidada.
Kuivõrd me ei panusta ka kuritarvitamiste tõttu aina elustamist vajavatesse terminaalsetesse sõltlastesse, vabanevad summad diabeetikute, epileptikute ja teiste diagnoosidega isikute elus hoidmiseks ja nende elukvaliteedi tagamiseks ühiskonna hüvanguks.
ÜHISKONDLIKKU TÖÖD EI DELEGEERITA!
Kooli- ja töökiusajad suuname ühiskondlikule tööle – keskkond vajab pidevat, mitte üks kord aastas puhastamist. Samuti võrdsustame riigikogu istungitelt puudumise koolist poppi tegemisega. Kümme põhjuseta puudumist – ja eksmatt. Ei mingit kuldset käepigistust ega tagasiteed!
Kuna me kehtestame uues riigikogus ausa ja läbipaistva valimise korra, ei delegeerita hääli ega sebita peibutuspardikeste häältega ikka kallashelmerattad pukki. Kes piisavad hääled sai, see läheb valijate tahet esindama ning vastutab isiklikult, nimeliselt ja täiega otsuste eest.
KÕIK ON KODUS
Igaüks meist, rahvajuhtidest vastutab turvalisuse eest igal tasandil: mitte ainult riiklik, ka kodudes toimuv on meie vastutusel. Alaline stress viib vägivallani, mis on võrdväärne segirüganud kolmel-kohal-töötavatest vanematest laokil nutitavate ja narkivate lastega.
Selleks, et säästa emad-isad laste jaoks, pakume sihilikult paisutatud elektrihindade asemel igasse asulasse tuule-päikese-hüdroelektrijaamad. Saavutame energeetilise julgeoleku ja kodurahu kaks ühes. Kahjulike taristu-sõgeduste ehitamise asemel katame korterelamud, büroohooned, koolid, spordihooned, vabrikud, suurfarmid jne päikesekatustega.
Kunstlikult kergitatud naftahinnad on meile ühest küljest õpetanud, et uued energialiigid tuleb kasutusele võtta. Teisalt loome ja taastame kohaliku infrastruktuuri, mis hoiab inimesed oma kohal. Kui kodukülas on töökoht, lasteaed, kool ja kultuurikeskus, ei lennata arutult ümber planeedi ringi.
TOIT!
Toit! Koos külade-asulate-väikelinnade elustamisega innustame inimesed jõuliste dotatsioonide ja maksusoodustustega taas isamaal toitu kasvatama ja töötlema. Ammendunud poliitikud, kes korruptantide lasteaiana üksteist süüdistavad ning valijaid üksteisega hirmutavad, paneme ühte ja samasse meiereisse või manufaktuuri tööle.
Lohutuseks lubame tegelikku ellu saabuvatele poliitluuseritele soodushinnaga kultuuri ja meelelahutust kohalikes rahvamajades. Igaühel peab olema võimalus areneda ja kellekski saada.
MINU KODU ON MINU KINDLUS
Hooldekodud ühendame lastekodude ja loomade varjupaikadega. Vanurid ja lapsed moodustavad sel moel koos – ning koerte-kassidega ühenduses loomulikul moel toimiva õrna perekonna.
Mis kõikuva ladviku laenudest saab?
Kokku ahnitsetud laenud-liisingud muudavad võimul püsimise elu ja surma küsimuseks – ent meil on hätta jäävatele eks-vippidele lahendus. Võtame pangad riigi kontrolli alla ning aitame endistel oma asjade mõõdukasse mahtu sättimiseni laenupuhkust saada.
Riiklik laenupoliitika saab olema õng üha lubatud toetuste kui libedate kalade asemel, mis nagunii inflatsioonile järele ei jõua. Riik ise hakkab andma noortele pereloojatele sissemakseta – !!! – kodulaenusid ning ühendab uued põlvkonnad sedasi meie ilusa isamaaga.
MEESTE JA NAISTE LIIDU RIIK
Praegune inimestest äärmuseni võõrandunud õhuke riik ei lase mehel olla mees. Oma pere eest vastutust võttev noormees tahab olla põldur, väikeettevõtja, meister, õpetaja, sõjaväelane, politseinik. Kuni ühegi sellise väärika ametiga peret ei pea ning kodu ei raja, minnakse pigem võõrsile. Maksud lähevad samuti raja taha ning lastesaamise mõte läheb aia taha. Vananevas ühiskonnas on peagi igal tööjõulisel inimesel sel kombel ülal pidada kolm pensionäri.
Naine rabab mingite paradoksaalsete sookvootide taustal, nagu kolm meest ja loeb langevate tiraažide tõttu ulmeliseks tõusva hinnaga ilukirjanduse asemel gurude postitusi jumalannadest.
Jõuame tõeliste meeste ja naiste riigi juhtimiseni vastupidiselt korruptsiooni nõiaringile nii juhtide palkasid jõuliselt vähendades kui lisatasudest loobudes. Loovad meie õpetajad ja õppejõud aastakümnete pikku äpardunud koolireformi korvamiseks ise uue ajastu õppematerjale tasuta, toimime ka komisjonides-nõukogudes solidaarselt igasuguste meeleheadeta ning rajame muu hulgas uue aja koolid.
PALKAME PARIMAD – TASUTA
Toome nii parlamenti kui ministriteks oma ala profid, mitte elukutselised mitmekülgselt andetud. Spetsialistid ja tegijad on juba varustatud ja kogenud tegijad – nad ei jäta riigikogu saali piinlikult tühjaks ega ole maksumaksja raha eest kusagil mujal oma asja ajamas.
Selleks, et pääseda enese müümise ilmselgest lõksust – ülikalli valimisralli rahastaja dikteerib, millal rahva asemik kätt tõstab – peab valimiskampaania edaspidi toimuma meediakanalites, sotsiaalmeedias ja tänavatel tasuta. Infotulvas halvasti orienteeruvatele inimestele on juba valimiste tormijooksu alates kogu raha eest rahumeeli valetatud. Meie päästame mogulite orjusest kampaaniarahadest alates müüdud hinged.
Lõpetame kahe Eesti pingpongi – aitab üksteise süüdistamisest kremlimeelsuses ja meie mahamüümises EL-le. Sellise demagoogia põhjustab ahnus ja abitus. Tagurpidi püramiid ei seisa püsti – teame, et meie oleme eesliin. Aastast 2023 alates vabastame laiali laamendatud summad amortiseerunud aparaadi ülalpidamise alt – esinduskulud, lõputud lennud, turvamehed – kaitseks raevunud rahva vastu? – koduigatsustasud – kantslerid-nõunikud – tööle jääb nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tsiteerides noori: minge ostke endale Elu!
JUMALAGA, FAIL B!
Mitusada miljonit eurot riigieelarvet vabaneb otsekohe, loobudes hullumeelsest kuriteost nimega Rail Baltic. Kaasajastame olemasoleva raudtee ning koristame sajateralise giljotiini, mis on mitu aastat kitsa klanni aplust teeninud ja selle vastu astunud säravaid inimesi tapnud, otsekohe ära. Me ei lõika Eestit sõgeda projekti tõttu pooleks ega purusta rabasid kui mageveehoidlaid. Me ei lase fosforiidirongide kiire liigutamise põhipõhjust – kaevandust rajades – Ida-Virumaa kaevusid kuivaks kaevandada.
Monster-plaanist vabanev raha läheb toidu tootmiseks ehk omamaise maheda väike-põllumajanduse taastamiseks ja arendamiseks. Vabad sajad miljonid taasloovad traditsioonilise heaperemeheliku väikeettevõtluse, mis ei reosta keskkonda ning muudab meie inimesed taas vajalikeks. Samuti vajame arutute hüper-arenduste alt vabanevat raha kultuuri ja meelelahutuse doteerimiseks.
FARMAMAFFIA LÕPP
Aruka rahajagamise puhul on tervishoiusüsteemis piisavalt raha, et mitte jõulude ajal aparatuuri jaoks almust kerjata. Hästimakstud arst ega veterinaar pole ühtlasi ravimimaffia käsku täitev ori.
Vaatame kriitiliselt kõigi asjaomaste teadlaste ja ekspertide osalusel läbi kogu vaktsiinide, testide, maskide jne suure äri tagamaad. Me pole lamemaalased, aga ka mitte lamelaubalised. Me ei lase oma rahvast lüpsta ega sandistada. Riik ON perekond, suur ühine majapidamine!
MUINASJUTT?
Kordame: riik võtab kodude loomisel ja kaitsel pangad kontrolli alla ning on noorte perede sissemaksuta kodulaenu andja. Me ei lase pankadel krediidisaajaid euribori-põhiselt üha tõusvate intressidega pigistada.
Igas kogukonnas on kõik vajalik – ka emotsionaalne naabrivalve. Üks kõigi, kõik ühe eest!
Elekter toodetakse üle-eestilise võrgustikuga ise – ärge hämage päitsete pähepanemisest, härrased eru-poliitikud – paneme pigem energeetika leidurid-insenerid-meistrid tööle! Elekter pole kaamel.
Toit kasvagu meie oma maast, igasugune esmatarve toodetakse ise ega tassita mööda ammendunud planeeti. Kui endistele meie tingimused ei sobi, mingu maailmamerest ja kõrbest plastikut korjama.
Tunnistame – elektriautode asjus me oma valimisliidus veel vaidleme. Meie seas on nafta-autosid vajavaid rallisportlasi. Ravikanepi legaalse kasvatamise asjus oleme küll üksmeelel, aga seda afišeerida on riskantne. Edaspidiseks jääb ka krüptoraha teema – jah, virtuaalraha on praegu kriisis ja maas, ent ta on tulevik ning kui töötaja tahab, peab palga krüptos saama – tema valik ja risk, kas ETH, BTC või Tesla-coin.
ELUKAAR
Kinnitame – meie tähelepanu jätkub elukaare igale etapile, ämmaemandatest kirstumeistriteni.
Lasteaia tasuta koht ja toit saab tagatud.
Iga astme õpetajate palgad tõusevad koos sõjaväelaste ja päästjate palkadega ning toovad ka noored mehed koolidesse õpetajateks. Nii õppuritele kui õpetajatele kindlalt tasuta koolitee ja toit.
Vastupidiselt väljaveninud ja hääbunud haridusreformi reformimise reformimisele oleme seda meelt, et õpitakse koolis. Õpetaja aitab õppida ning loob paindliku kaasaegse õppekava – motiveeritud õpetaja on loovisiksus. Kooli poolt on õppuritele õpikud-vahendid ja õpilaskodud.
Õhtud on vanadest mustritest toibuva Eesti noortel huvitegevuseks, mis on mõistagi neile tasuta.
Reanimeeritavas Eestis on pension adekvaatne, väärikat iga ei pea kartma ega raugana edasi rügama – et vanuigigi lapselapsi toetada.
KODUTUD PÄKAPIKUD TITETURUL
Lastetoetuste puhul võtame paljulapselised tähelepanu alla – iga laps olgu sama suure toetusega! Suurperedele leiame kodud ja elatisvõimaluse. Riik ostab üles müügisseisvad-lagunevad talud ja korterid ning jaotab järelmaksuga või töise tasaarveldusega peredele, asustades seega kogu riigi.
Emapalk aga ei tohi soosida susserdamist-ümbrikupalkasid-topeltpalka võtvate isade tegelikku „emapuhkust“ võõrsil raha teenimas.
Käivitame ka pideva-pädeva kommunikatsiooni riigi ja rahva vahel: käimasolevad abiprogrammid-projektid-toetused-võimalused saabuvad 2023. aastast kõigile e-posti, nagu praegused agressiivset müüki õpetavad laenupangad-wishid ette näitavad. Samuti hakkavad alates meie ajast olema edulood ja head uudised pideva voona nii meedias kui e-postis, tasakaalustamaks hirmu-info-müra.
KUS ON KURVA KODU?
Immigrantidega oleme konkreetsed. Mingeid hallipassimehi pole enam olemas – sünnikoht määrab esmase, hilisemad valikud edasised kuulumised.
Topeltkodakondsust enam pole – reegel on lihtne: võõras ei vali ega otsusta. Külalised meie külalislahkust kuritarvitada ei saa – ei sobi? Head teed!
Muukeelsed koolid olgu erijuhtum, need on äsjasaabunutele puhver-oaasid, mis võimaldavad kiire kohanemise kohaliku keele ja kultuuriga ilma, et tekiks üldhariduslikke lünkasid.
TERVE VALD OLI KOKKU AETUD, KIHELKOND KOKKU KUTSUTUD
NB! Uuest aastast on kuluka, nii sõjakogemusega inimesi kui kodu- ja metsloomi hirmutava ilutulestiku asemel sama summa eest kogukonnale meelelahutus, suurtele peredele praktilised jõulukingid, eakatele tervisetooted ning spordiüritused ja kontserdid kõigile.
Presidendi vastuvõtu asemel on nüüdsest kogu rahva vaimse ja füüsilise tervise heaks üleriigiline perepäev – avatud on spaad-kinod-teatrid. Seda enam, et nüüd on see ka Ukraina vabadussõja – loodetavasti mitte 3. maailmasõja alguskuupäev. Me ei unusta sõja lõpuni valguse võiduga, et ukrainlased on neil päevil olnud meie turvakilp-kuulivest ning võidelnud ka Eesti eest.
MEIE KIRJUTAME TULEVIKKU
Lõpetame pideva ajaloo ümberkirjutamise ja tehtu või tegematajäetu õigustamise – see võrdub olümpiavõitjatelt medalite tagantjärel ära võtmisega selle eest, et nad kasutasid aastakümnete eest toidulisandeid, mis tulevikus ära keelati. Sama kohatu on inimeste posthuumne hukkamõistmine lubamatu ideoloogia „teenimises“ olnud aegade okupatsioonide ajal.
Kirjutame tulevikku!

Olgem esimesed, kes õppisid vigadest, pandeemiast, majanduskriisist ja sõjast – väike Eesti on mõne loovalt töise aastaga oma lahenduste ja tõusuga kogu maailmale mudel ja eeskuju!

Anton Hansen Tammsaare on läbi sajandite kõige loetum eestikeelne kirjanik. Tema teoseid on ka lavastusteks ja filmideks loodud määral, milleni isegi Kivirähal on pikk tee minna. Kirjandusklassikuks saamise eeldus on üldrahvalikult olulistel teemadel kirjutamine sedavõrd paljusid rahvakihte, teemasid ja valusid kirjeldades, et iga lugeja tunneb ennast ära.
Tammsaare-tõrge saab olla tingitud sellest, et ta on kohustuslik ning suurmeistri lugusid peab lugema liiga noorena. Kuni puudub kogemus ja isiklik seos, ei kõneta, vaid peletab: paksud raamatud, pikad filosoofilised heietused, võõrad mured – ei huvita!
Elukogemuse lisandudes hakkab huvitama. Pruugib olla ise rutiinset füüsilist tööd rüganud – ja mõistad, mida talusid paljude põlvkondade talupojad ning nende sulased ja hobused – naistest rääkimata.
Saame oma hellitatuses aru, et poode, kust toitu ja riideid osta, hängida ja tšillida, päriselt ka üldse ei olnud. Toit kasvatati, rõivad õmmeldi ja kooti kodus. Selleks, et talus kui väikeses majandusüksuses oleks rohkem tööjõudu, sünnitasid naised reeglina igal aastal järgmise lapse. Järglased karjatasid loomi alates sellest, kui kaela kandsid ja käisid koolis nii palju kui võimalik. Lasterikkus tagas selle, et keegi neist tahtis ja suutis majapidamist edasi viia. Õrna kondiga kaunishinged läksid linna, mille kiusatused ja pahelisus rikkus nende hingerahu ja tervise.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ erinevad osad kirjeldavad armastust ja abielu, moraali ja unistusi nii Vargamäel kui Tallinnas. Haiget said nii need, kes end vigaseks töötasid või sünnitasid kui need, kes 25 aastaks vene kroonusse võeti või lausa sõtta saadeti.
Pettunud olid isad, kelle pojad ei tahtnud nende eeskujul talu pidada ning õnnetud olid emad, kelle tütred läksid mehele minnes oma veimevakaga teistesse taludesse tööloomadeks ja sünnitusmasinateks.
Kes siin armastusest küsis: kui üks naine ei pidanud vastu, tuli teine võtta, mis siis, et pärast Krõõda surma Mari kosinud Andres põhjustas sellega Jussi enesetapu.
Talu ja pere, põld ja loomad, laste elujõud ja tervis oli oluline.
Keegi siiski küsis armastusest – Tammsaare ise.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus!
Küpses eas kaasamõtlejad mõistavad koos Tammsaarega, et nii ongi, sest armastust on mitmesugust. Tööga tuleb suure tähega Armastus iseenda, oma kodu ja maa ning pere vastu.
Nii on see siin ilmas ikka seatud.
See on sõnameistri lemmikväljend, kui ta jälgib „Kõrboja peremehe“ põhjamaiseid armudraamasid või „Põrgupõhja uue vanapagana“ tahtmist õndsaks saada. Selge see, et nagu Hemingway või Undset, jutustab ka Tammsaare oma enese lugu.
Ta teeb seda aga niivõrd mõistval ja andestaval moel, et mitte üheski tema teoses ei ole klaarimist, kättemaksu ega hinnanguid. Tammsaare ei ütle, et ülemäära rassivad maamehed on pahatihti julmad või rahast ja mugavusest pimestatud linnanaised on kerglased. Ta kirjeldab nii, et kõik on selge, mitte keegi ega miski pole üheselt must-valge. Seega pole trükitööliste vaev tähthaaval tuhandeid lehekülgi ladudes olnud asjatu ega paberipuud tühja raisatud.
Nende raamatute juurde pöördutakse üha tagasi, kuna nad on eestlaste portree.
Nad näevad meid läbi, ehkki on kirjutatud ammu enne meid.
Kirjutatud on sügavalt, nagu Oskar Loorits või Uku Masingki meid rakutasandini lahti on harutanud ja meie depressiivselt töökat olemust arutanud.
Mõtestatud töö on see, mis eestlase püha motivatsiooni püsti hoiab. Põllud pikemaks,
majad tubahaaval suuremaks, lapsi juurde ja kari arvukamaks!
Kord kuus kõrtsi, kord nädalas kirikusse, kord aastas linna – ja töötame aga edasi.
21.sajandil kogunevad punkarid ja teised vabameelsed Tallinnas Tammsaare monumendi juurde. Ta on omasugune aus ja arukas mees.
Perekonnad sõidavad suviti Anton Hanseni talu maile, kus ta omal ajal tuberkuloosi trotsides oma askeetlikus kambris kirjutas. Vargamäel lavastatakse igal aastal mõni suurvaimu lugu, mis tundub iga kord nagu täiesti uus.
Igas linnas on Tammsaare tänav ilmselt sellepärast, et ta on sedavõrd tundlik eestlase hinge insener. Sisu ja pinge saavutamiseks polnud tal vaja Juhan Smuuli kombel merele ega Lennart Meri moodi Siberisse sõita. Ei läinud ta koos Tuglasega kuhugi Pariisi ka. Kõik, mis teda päriselt huvitas, oli siinsamas, kodukülas ja -tänavas, üdini tuttav ja oma.
Mismoodi õpetada geeniuse romaanide härra Mauruseid ja ahneid Köögertale tänases päevas? Koolmeistrid ja rikkurid on noortele tuttavad tänagi. Põlluharimine, karjakasvatus, käsitsi metsategu ja kuivenduseks maade kraavitamine, kangakudumine ning viina ja õlle ise pruulimine võivad praegu näida ürgaegsete oskustena. Tegelikult oleme Igor Mangi ja analüütikute arvamusel tagasiteel Vargamäele. Nii saab taas olema.
Planeet on tühjaks tarbitud ja keskkond äärmuseni kurnatud, tagasi juurte juurde õppides saab ellujääjate piibliks „Tõde ja õigus“. Seal on kirjas, kuidas tulla toime hukas nooruse, lesepõlve, taudide ja kiskjate, välisvaenlaste ja vastiku naabriga.
See kõik on olnud – ning kordub taas, üha uuena. Uus on hästi ununenud vana, tänu millele eestlased kestavadki.