Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Ja uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.

Jumalaga, relvad!

Vere hinnaga sõjavastasteks sõdivad ennast need, kes on ise sõdurid olnud. Romaani „Jumalaga, relvad!“ autor Ernest Hemingway ning tema saatusekaaslased Erich Maria Remarque ja Leo Kunnas teosega „Sõdurjumala teener“ on tapnud, et mitte tapetud saada. Nende võitluskaaslane Marlene Dietrich laulis rindel ja hospitalides ning pühendas sarnaselt meestega kogu sõjajärgse elu rahuvõitlusele.
Loovisiksused kirjutavad riiulitäite kaupa raamatuid ja on Dean Reediga eesotsas andnud sadu tuhandeid kontserte lootuses, et sõjad lõpevad igaveseks. Lahinguväljadeks muudetud riikide naiste ja laste käekäigule pühendasid oma elu Ema Theresa ja Mahatma Gandhi. Neru tütresse Indira Gandhisse, India peaministrisse oli armunud isegi Leonid Brežnev.
Paraku ei suutnud ei Hemingway, Remarque ega Šolohhov pärast maailmasõdu enam elusse armunud olla. Nõukogude propagandistid-kirjanikud varjasid seda, mida vaba sõna käivitajad salgama ei pidanud: sa ei saa sellest iialgi üle. Mitte kunagi enam pole relva käes hoidnu endine, sest vere lõhn, kuuma raua kogemus ja valukarjed talletuvad temasse igaveseks.
Inimkond pole seni õppinud ei leinast ega sundtapmisest. Lisandunud on Vietnam, Afganistan, Tšetšenia, Serbia ja Ukraina. Iga korraga on relvad vägevamad, lahingud ägedamad ja surmasaanuid enam ja enam. Maa ohverdab maagid sõjatehnikaks, saab vastu miljonid ühishauad ning maagid ennustavad, kuidas edasi.
Kirjanikeks teisenenud sõdurid petsid ennast sõnateraapia vahel kohvikutes peeni napse nautides. Hemingway nimetas end hullumiseni süngeks kujuks ja nii jäigi – tempel mällu igaveseks.
Remarque’i elutahe kustus varakult. Papa-nimeline Ernest lõpetas Key Westis. Isegi Florida ei aidanud väljakannatamatu süütunde vastu.
Täna meist 1000 kilomeetri läheduses toimuv massimõrv paneb küsima: kas mina oleksin see, kes tulistab Altaist maaalusest punkrist korraks välja imbunud rotti? Oleksin mina see miljardite tahte täitja, kes lennutab Stingeri staadionile, mis mahutab 80 tuhat inimest?
Ei. Ajupestud massid on niigi diktaatori ohvrid. Mina õmblen Singeriga lippe ja lasteriideid. Mina palun lapsemeelselt: sulgege taevas!
Näe, vallandus Hiinas uus SARS-i viirustüvi. Pangem planeet kaheks nädalaks karantiini ometigi! Pandeemia esimene laine tõestas, et ainsagi lennukita taevas on täiesti olemas.
Mis siis, et ülemaailmne majandus jääb hetkeks leinaseisakusse ja servi seisma. Iga rahvas tehku seni omal maal mõtte-, vaimu-, loov- ja käsitööd.
Taome mõõgad atradeks – see on garantii armastuse, mitte sõja teenimiseks.
See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib. Jumalaga, relvad! Nüüd ja alati.

Kellele annan oma väe – vennad Mefistofeles ja Lucifer?

Koopajooniste aegadest on inimesed suure saagi nimel mistahes jõududele puud ja maad kokku lubanud – ning ennast ohverdanud. Pälvides kolme tilga vere eest rikkuse ja isegi ilusa naise armastuse laadse toote, jääb inimesekene – homunculus – maise matka lõpuni muretsema: kellele annan oma väe?
Tüütule tööle, sobimatule partnerile, ebasõpradele niikuinii. Saatanale ka siis?
Kas ja kes on minu vampiir? Või äkki olen ma ise suletud taevaväravate taga nende väe ja vere imeja, kellel on ühendus Algallikaga? Toidan iga päev ebausku, millele olen Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsusse ristimist trotsides ohverdanud raha, asjade ja libaarmastuse eest ohverdatud piisad ja pisarad.
Pilapoest lapsele – või iseenese sisemisele lapsele – vampiirihambaid ostes ei pruugi me midagi teada Londoni Lytseumi teatri juhist Bram Stokkerist. 1897. aastal kirjutatud Dracula loo peategelase nimi tähendab rumeenia keeles saatanat. Transilvaania hertsog saabub oma gooti stiiliga kenitledes Inglismaale, kus pärast klassikalist hea ja kurja vahelist võitlust Abraham von Helsing ta võidab… ja tapab.
Pahelisuse pillerkaar on tulvil tumedat seksuaalsust ja rassismi – juudi vereimejad, juudi hais ja süüfilis on kirjalikul teel levivad haigused, mis pälvivad tuleriida.
Tulles vastu draakoneid ja draculaid, nahkhiiri ja sisalikke rakutasandil pelgava publiku nõudmisele taasluuakse seda lugu üha uuesti. Disney-stuudio elegantsele leebusele omaselt ka nunnus „Deniscu Draculescu“ naljatamise võtmes.
Kui Alfred Hitchcooki õudus-geniaalsus vajutas vampiiride ja lindude foobia pedaali põhja, tuli 21. sajandi uus tase.
Stephenie Meyeri algatatud ja mõttekaaslaste jätkatud „Videviku saaga“ on nii ulmeliste raamatute kui põneviku žanris filmidena saanud miljonid noored vampiiride romantikat neelama. Nii „Videviku“ kui Batmani maagiamaailmas kroolides ollakse otseselt ja kaudselt Alice in Wonderland sündroomi kütkes.
Selle sündroomiga kaasneb nihkes mina-pilt. Kuni end kõveriti kujustades vale suurusega rõivad valitakse, on petlikkus süütu. Kui petlikus luulutamises on lisaks juures LSD või mõni noortele kättesaadavam aine, on tulemuseks tagajärg. Ma lendan! Ja järgmised kriminullid lisavad tapmise ja tagaajamise altarile uued nullid.
1865. aastal „Alice Imedemaal“ ja hiljem „Alice peeglitagusel maal“ kirjutanud Lewis Carroll ei osanud ettegi kujutada, millest hakkab koosnema 21. sajandi noorte enesetapu põhjuste statistika. Liiga vähe raha ja rõõme, liiga palju pettumusi ja pettekujutlusi. Jonathan Swifti „Gulliveri reiside“ lugemise asemel minnakse ainete abiga ise Gulliveriks kätte ära. Meri põlvini – ja nägemist!
Daniel Defoe „Robinson Crusoe“ eeskujul rännakule saadetud Lemueli nimi meenutab Lemuuriat. Hiiglaste ja kääbuste maal kulgeb ta pooljumal Kalevipoja ja kilplaste analoogina. Lendava saare lugu paneb küsima: kas tõesti kohtumine tundmatuga? Tarkade hobuste motiiv sarnaneb Ükssarvikute tõese muinasjutuga ning haakub tõsiasjaga, et Swift pani oma briti-kriitilise teosega aluse iirlaste rahvuslikule eneseteadvusele.
Britid alates kuninganna Victoriast kuni Oscar Wilde’ini omakorda vaimustusid Alice’ist ning lubavad tänini lahkesti enese üle naerda. Kasvõi jaburas teelaudkonnas. Briti absurdi tähtteose kirjutas muide tuntud matemaatik. Ligi 200 keelde ja 20 filmiks viidud teksti on neli korda eestindatud. Teiste seas tõlkis Jaan Kross selle loo Oxfordi Ülikooli dekaani tütrest, tema perest ja muudest loomadest.
Imeliselt aasalt küülikuurgu kukkunud ning raamatu teises osas peeglitagusesse ilma ilmunud – või ärganud! – tüdruku seiklused on inspireerinud John Lennonit, Marilyn Mansonit ja Salvador Dalid.
Väga erinevas eas lastele 7. kuni 70nda eluaastani sobivad sümbolistlikud sündmused sünnivad mängukaartide, toiduainete ja loomadega. Irvik-kiisu on neist märgilisim. Tema haihtudes jääb naeratus õhku hõljuma. Samuti on Gulliveri Lemuuria-lendude olulisimaid loomrahva esindajaid kass. Ja – üllatus-üllatus! – Bulgakovi täht-kass Peemot on kasside klass omaette. Tema käes on Püha Graal ning ta tuleb hukata.
„Meistri ja Margarita“ narratiiv tõstab taevalikult targa kassi õukonna kõige arukamaks tegelaseks – narriks. Narridel on õigus rääkida, mis on Tõde.
Sõltumatud sarmikad saatanlikud kassid vastanduvad Bulgakovil koertele. Enne faktilisi elundite ja näärmete siirdamisis kirjeldab vene geenius, milline lupard penist inimese südamega saab. Joob, suitsetab ja ropendab.
1928. aastal alustas Bulgakov 12 aastat kestnud, neli korda ümber kirjutatud ning 60 aastat hiljem tsnseerituna ilmunud „Meistri ja Margarita“ kirjutamist. 20. sajandi parimaks teoseks tituleeritud romaani konarlik, ent kauamängiv võidukäik on nõukogude režiimi eest hoiatav fantaasia. Ühiskonnakriitiline allegooria juhatab kõigi ajastute inimesi märkama, kellele ja mille nimel me anname oma väe. Nagu Lev Tolstoi jäädvustatud ning aegade lõpuni rongi alla viskuma määratud Anna Karenina, on ka Meistrisse armunud Margarita abielunaine.
Nagu tsenseeritud ja varjutatud Piiblis, nõnda ka kultus-koledikus võimutseb julm Pontius Pilatus oma peniga, must maag ja varietee-teatraalid, poeedid ja psühhiaatrid.
Nagu Orwellil ja Wassermannil, pälvib ka Bulgakovil vabamõtlemine vaimuhaigla.
Patune naine kümbleb end verevannis vastupandamatuks ning transformatsioonide segadikus kaovad inimesed, telefonid ei tööta ning Jumala pojale jäetakse kaks võimalust. Ta on kas kurjategija – või pole teda üldse olemas.
Vastupidiselt tänasele loodab Kiievist pärit tubli tädimees endale Moskvas valdusi pärida – tükkis korteriühistuga ja puha. Peaasi, et kõik mustad kassid tapetakse.
Õnneks ei ole nii antisovieetlikku taiest koos muu vene kultuuriga eestlastele ära keelatud. 21 aastat tagasi dramatiseeris Mati Unt selle Eesti lavale ning praegu mängitakse seda taas Tallinnas. Publiku ees on ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ Anton Hansen Tammsaare tõlgituna.
Ka siis, kui inimesed enam üldse midagi ei loe, on hoiatavate süvatekstide vägi universumi Youtube’is ikkagi olemas. Kasvõi kirjavigadest kubisevate sisukokkuvõtetena internetis. Paremal juhul jõuavad valede vaibide energeetilise toitmise lood ka maisesse Netflixi.
„Luciferi“ seriaali vaatamise tunnid ja nädalad imevad arvutud teismelised piigad endasse. Hurmavalt seksikas mees, mis sa teed! Vähemalt iseendale turvaliselt ekraani ees õhkavad tüdrukud ühegi vamp-väe toitmisega liiga ei tee.
Saatana seriaali sigitajad Neil Gaiman, Samuel Keith ja Mike Dringenberg oma rahvusomaste perenimedega võimaldaksid avada juutide vandenõuteooria sarja järjekordse holokaustiku.
Jätkem see võimalus kasutamata ning nautigem näitleja Tom Ellise lummavat hõrk-matšolikku vastupandamatust.
Vastupandamatust maatriksi-moonutuste maailmast aitavad meid võimalikult väikeste valude ja kaotustega väljuda Sadhguru, David Icke’i, dr Joe Dispenza ja Gregg Bradeni loengud. Tasub meeles pidada, et miski pole see, millena paistab. Ei draakonid ega vampiirid taha, et näeksime hologrammide ja metaversioonide taha.
Piirangutest vabanedes tõuseme urban-fantaasia langenud ingliga sarnaselt tuhast. Tuli põrguvürst pärast 10 miljardit aastat Valgusetoojaks, saame meie ehk oma enese kehas hakkama ilma kellegi teise kena korpust kaaperdamata.
Jumala suurele plaanile vastu hakkamata, oma tõelisse väesse tulles on igaüks meist selgelt nägija-kuulja-tundja – ajarändur samal ajal sajas kohas, surematu ja lennuvõimeline, tuldpurskav ning eluks sobimatuidki haavu ja haigusi tervendav.
Erinevalt oma tiivad varna pannud Morningstarist suudame meie jumalanäolistena luua ei millestki kõike.
Kui me vaid oma väge ikka ja jälle vasakule ära ei ohverda. Oma tormi ja tungi laineharjal surfates alustas Johann Wolfgang Goethe 1808. aastal „Fausti“ kirjutamist. Alustas Jumala ja Mefistofelese kihlveoga, jätkas Fausti meelitamisega tema tegelikult teelt maapealsesse põrgusse. Puudlina – ei armasta klassikud koeri! – korraldas Kurat läbi volbriöö Margareta ematapjaks. Inglid viisid süütu neiu taevasse, Faustil aga oli ees antiikmütoloogiasse kehastumine – seejuures Ilusa Helena mehena poeg Ikarose kaotamise – ning keisri teenistusse jõudmine. Pärast hirmude täispaketi kättesaamist ületab ta hirmude hirmu: kartuse igavese elu ees. Tõuseb armastuse võidukäigul taevasse ja ühineb Margaretaga. Oli siis kõike seda jubedat enne vaja?!
Selleks, et noorte eestlaste haridus ühtaegu nii religioosse kui paganliku pärimusega ühendada, tegi Eno Raud Vanapagana teemaga sama, mida Kalevipojaga. Kirjutas oma poegadele Reinule ja Mihklile proosalise essentsi, mis asetub Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapagana kõrvale. Õndsaks saama tulevad mõlemad – ja Juula ka.
Kui vaid Kaval-Ants kui kiusaja Vanapaganat oma hingerahu ja südameverega puuki toitma ei eksitaks.
Teeb eestlane endale Krati ega saa temast enam surmani lahti. Nii Evald Tubina kui stuudio Tallifornia loodud Kratid sakivad sajaga. Igavesti. Imevad ja nõuavad: anna tööd!
1943. aastal esmakordselt lavastatud, hiljem Ülo Vilimaa tantsitud kolekoomiline õudusunenägu „Kratt“ jääb meie rahvuskehandit puukima, kuni me oma arast ahnusest ei vabane.
Rumalale lodevusele kõrtsist leevendust otsides jäämegi endal kaval-antsusid koju tantsima ja tassima. Usume, et nad veavad meiega koos, meie asemel sõnnikut, viskavad nuia või villast ja kannavad hobuseid seljas. Imetame neid. Nemad aga magavad sortside ja deemonite maapealsete kehastajatena aidaust „valvates“ selle peal. Ait aga muudkui tühjeneb – nii nagu Augeiase tallid mustmaagiliselt täituvad…
On üks anekdoot. Põrgus valvab esimest katelt allilmatäis kuradeid, teist vaid üks saatan, kolmandat mitte keegi. Otsekui seal sees keegi ei keegi. Esimeses on juudid: saab üks välja, aitab kõik teised ka välja. Teises on venelased. Ühe välja pääsemisele aitavad kaasa kõik teised. Hakkab kolmandas katlas hauduvatest eestlastest üks välja ronima, tõmbavad teised tema tagasi. Kellele annan oma väe? Sõrme või lausa käe?
Külarahva arvamusele, kuratlikele ärakasutajatele ja maksuametile – selge see!

28.juunil 1971 sündis Lõuna-Aafrikas Pretorias Elon Reeve Musk. Ta teadis lapsena oma päritolu Andromedalt ning ülesannet saada leiutajaks, inseneriks, ettevõtjaks ja investeerijaks tehnoloogiasse, mis pidurdab planeedi Maa ammendumist. Ta on täna maailma rikkaim mees, kes panustab paralleelselt nii kliima soojenemise peatamisse, Ukraina abistamisse kui inimkonna kolimisse Marsile.
Üldmõistetavaimad on mõtlevale tarbijale päikesepaneelid, väikemajad, elektriautod, mobiiltelefonid, robotid ning pankadest üle lendav internetipangandus ja krüptoraha.
Kõik oma hiilgavaimad saavutused sooritas Musk kas viimset või ainsat võimalust kasutades vahetult enne pankrotti ning maailmas esimest korda. Aus, läbipaistev, kogu ärkvel-aja töötav ning tõenäoliselt uneajal Andromedal ennast ja infot kogumas käiv geenius on iga oma ettevõtmise puhul aegsasti avastanud: ise tegemine on alati soodsam, kindlam ja konfliktivabam kui teistelt ostmine, rentimine või koostöö.
Tesla Motors ja SpaceX püüavad nii Maad päästa kui Marssi asutada – SolarCity idee sai fenomenaalne mees hipsterite vikerkaare-traibide igaaastaselt festivalilt Burning Man aastal 2004. Mida sina sel aastal tegid?
Tesla-mehe varandus maailma liidrina on täna 191 miljardit dollarit.

Eloni emapoolsed esivanemad on Šveitsi sakslased, kes rändasid Ameerika iseseisvussõja ajal New Yorki ning said Kesk-Lääne preerias farmeriteks. Vanaisa korraldas Kanadasse kolides esimesed rodeod, tegutses kiropraktikuna ja abiellus tantsuõpetajaga, kellega koos nad kirjutasid raamatu „Kaastunne vaesele eralennuki piloodile“.
Vanavanemate geneetilise riskijulgusega ühendus emapoolne kõrge intellekt. Eloni isa Errol, elektromehaanikainsener, oli juba edukas ettevõtja ning tema kaasa Maye on tänini toitumisspetsialist ja modell.

Vanemad kirjeldavad väikese poja kommet nii pikaks ajaks transsi, meelerännakule minna, et pöörduti kõrva- ja närviarstide poole. Lisaks meisterlikule keskendumisele oli ta võimeline kuueaastasena jalgsi 20 kilomeetrit sünnipäevale kõndima ning oksteta puu otsa ronima – teda jäeti pedagoogilistel kaalutlustel koju, puu otsast alla ei tulnud ta enne, kui lubati igasugune alandav karistamine lõpetada.
Kooli noorim ja väikseima kasvuga poiss kippus kõiki parandama ja õpetama ning pälvis sellega koolikiusamise. Seltsiks olid talle Tolkieni „Sõrmuste isand“ Asimovi „Asum“ ja edasi juba Encyclopedia Britannica ja Galaktika reisijuht.
Kõrvalepandud taskuraha eest ostis kümneaastane Elon esimese koduarvuti, paar õpikut ning õppis iseseisvalt programmeerima. Esimese ärina müüs 12-aastane poiss 500 dollari eest omaloodud tarkvara. Teenistuse eest ostis ta arvutimänge ja rollimängu Dungeons&Dragons mooduleid.
15-aastasena kasvas ta eksistentsiaalsest kriisist välja religiooni ja filosoofia, Nietzsche ja Schopenhaueri teoste abil. Ta otsustas, et inimeseks sündinuna on ainuke arukas tegu püüdlemine kollektiivse valgustatuse poole. Koolikaaslastele jäi ta meelde vaikse veidrikuna, kes tõi kaasa mudelrakette ning rääkis päikeseenergia poolt, fossiilkütuste kasutamise vastu.

Kanadasse läks ta 17-aastasena nii selleks, et apartheidi režiimi teenivast sõjaväest hoiduda kui USA ülikooli pääsemiseks. Esmalt tegi ta juhutöid: kasvatas sugulaste juures köögivilju, tühjendas viljamahuteid, puhastas saeveski boileriruumi. Kui ta Queensi ülikooli astus, järgnesid talle ema, õde Tosca ja vend Kimbal Kanadasse.
Vennaga koostatud nimekirja järgi mõjukate isiksustega kohtumiste tulemusel sai noormees suvepraktikale panka. Oma esimeseks naiseks sai ta kaastudeng Justine’i.
Tänu stipendiumile ühendriikidesse Pennsylvania ülikooli asudes omandas ta nii majanduse kui füüsika eriala, töötades samas nii palgatöölise kui alustava ärimehena.
Koos sõbra Adeo Ressiga üürisid noorhärrad korporatsiooni maja nii elamiseks kui ööklubi pidamiseks. Ema Maye oli uksehoidja ja rahakorjaja. Teenistus kulus õpinguteks ning ka sõna otseses mõttes ööklubis elades oli Elon alati kaine. Küll aga tuli teda ohjeldada videomängude mitmepäevaste maratonide pidamisel.
Üks tema ülikooliaegne töö oli päikeseenergia teemaline äriplaan, teine elektroonilisest skäneerimisest a la Google Books ning kolmas oli superkondensaatoritest.
Ehkki Musk töötas Silicon Valleys kahes idufirmas – üks uuris elektri- ja hübriidautode jõuallikaid, teine tegeles videomängude loomisega – otsustas ta edasise elu pühendada kogu inimkonna hüvanguks. Märksõna valikute tegemisel oli internet.

Koos vennaga automatkal Californiast Illinoisi mõeldi välja arstide infovahetuse reaalajas veebivõrgustik. Järgmiseks tuldi ettevõtete veebikataloogi ideele. Selle nimeks sai Global Link Information Network.
Palo Alto tillukeses stuudiokorteris kirjutas Elon tarkvara, Kimbal käis ukselt uksele müümas. Isa Erroli antud stardiraha ja ülima vähenõudlikkuse abiga õnnestus esimesed müügimehed palgata. Elon magas oma töölaua all kotttoolil. Vendadevahelistele pidevatele nääklustele lahendusena võeti Zip2-sse kolmas osanik Greg Kouri. Aasta hiljem investeeris riskikapitali ettevõte neisse kolm miljonit. Ehkki ambitsioonikale Elonile ei meeldinud olla kõigest tehnoloogiajuht, hakkasid nende teenuseid kasutama New York Timesi ja Pulitzer Publishingiga eesotsas mitmed meediaettevõtted. Tänu sellele saadi mehine lisarahastus, ent jäädi toimetuste varju ning teised ettevõtete-kinnisvara-automüügi kaardistajad eesotsas Microsoftiga astusid ohtlikult kandadele. Müües Zip2 arvutitetootjale said vennad Muskid multimiljonärideks. Elon oli siis oma 22 miljoniga alles 28aastane.

Praktika pangas, kus ei võetud kuulda ühtki Muski arukat ideed – näiteks arengumaade võlakirjade emiteerimine – jõudis mees veendumusele, et panganduses on palju raha ja veel rohkem ebaefektiivsust. Pankurid olid matkijad, mitte algatajad.
Ta ise algatas esimese pangandust ja internetti ühendava X.com-i, kuhu investeeris enamuse Zip2 müügiga teenitust.
Kirgliku jutuvestjana õnnestus tal online-pangandusse parimad tarkvarainsenerid tuua ning vaevalise alguse järel käivitudes oli Elonil paari kuuga 200 tuhat klienti. Järgmiseks tekitati võimalus infrapunaliidesega ülekandeid teha ning sellest kasvas välja PayPal.
Abiellumise puhul mesinädalatele Austraaliasse lendamine võimaldas konkurentidel ta üle lasta. PayPali investoriks ja nõustajaks jäi ta ikka. Kui eBay aastal 2002 firma ostis, teenis Musk ligi 200 miljonit dollarit, mille ta investeeris SpaceX-i loomisse.

Elon ja Justine Musk kolisid Los Angelesse kui USA lennunduse- ja kosmosetööstuse keskusse, kus lapsest saadik kosmoselendudest unistanud Andromeda-mees sai end ümbritseda parimate spetsialistidega.
Ta investeeris hiirtega tehtud uuringutesse elu loomisel planeedile Marss. Koos filmirežissöör Cameroniga hakkas ta ülemaailmseid konverentse korraldama ning kujundas Marsi oaasi plaani. Robotkasvuhoone võimekus Marsil hapnikku toota on täna laienenud temperatuuri ja pinnase teemade uurimise ja lahendamiseni.
Boeingu Delta raketi teenust pidas ta kalliks ning läks Venemaale odavamate Dnepr-versioonidega tutvuma. Ühtlasi tutvus ta postsovetliku seadusetuse ja sõnapidamatusega. Pidevalt purjus venelased küsisid esmalt kolme raketi eest kokku, siis aga vaid ühe raketi eest 21 miljonit dollarit. Toonased kogemused on ilmne põhjus, miks Musk täna venelastele vastandudes Ukrainat aitab.

PayPali müügiraha eest rajatud SpaceX tehas on nüüd 20 aastat tegutsenud ja on algusest saadik olnud äärmiselt puhas ja valge, tootmine ja teadlased omavahel ühenduses. Nii saab võimalikult paljud detailid ise toota. Samuti on osavalt kasutatud autopesulate ventiile ja põllumajandusmasinate kütusepaake. Oma bürokraatiavabasse tööstusse toob Musk parimaid tegijaid otse ülikoolidest.
Esimesed lennud kujunesid kulukateks katastroofideks – küll mõranes kütusetoru liitmik soolases mereõhus, küll hakkas kütus paagis loksuma… Salaja, ent sügavalt masendatud Muskil oli raha veel vaid ühe lennu jaoks. See õnnestus.
Selleks ajaks oli nii SpaceX kui Tesla Motors rahata ning mõlemad pääsesid pankrotist tänu NASA-ga sõlmitud lepingule. Järgmisel, 2009. aastal viis rakett Falcon orbiidile esimese satelliidi.
Aastal 2014 esitleti inimeste transpordiks mõeldud kosmoselaevad Dragon, paari aasta pärast korduvkasutatavat kanderaketti ning praegu on käsil tuhandete inimeste Marsile saatmiseks hinna madalamale toomine. Nii luuakse inimkonna koloonia.

Tesla Motors tootis elektrilisi sportautosid esmalt ainult jõukatele keskkonnateadlikele tarbijatele. Liitiumakude kasutamise ideest vaimustunud Musk investeeris Teslasse esmalt 6,5 miljonit ning sai ülesandeks hakata Roadstereid, prototüüp-elektriautosid välja töötama. Üks kord saadud võimalus tuli tormijooksuga ära kasutada – ja seda ka tehti. Roadsteri tellisid endale ka Google’i asutajad. Teel autode odavamaks muutmisel on Hiina ja Tai, Inglismaa ja Jaapaniga semmimise asemel osutunud soodsaimaks ise tootmine.
Analoogselt Kremli koletisega koges Musk, kuidas liiga vähe argipäevaga kursis olevat liidrit tüssatakse ning 85 tuhande asemel maksab üks auto reaalselt 200 tuhat. Seega on ta ise pidevalt tootmise juures kõigis oma ettevõtetes.
See on aidanud üle olla meedia rünnakutest nii Tesla, SpaceX kui abielulahutuste teemal. Kusjuures Tesla pääses jõululaupäeval 2008 tänu Muski meeleheitlikult hulljulgele tehingule NASAga paaritunnise edumaaga pankrotist.
Nüüd on Tesla suurim võlausaldaja USA energeetikaministeerium, koostööd tehakse Daimleri, Mercedese ja Toyotaga – ühisettevõttel on muide nummi nimi:
New United Motor Manufacturing Inc – ongi NUMMI.
Esimesest elektriautode laadimisvõrgustiku ehitamisest on möödas 20 aastat ning toona peaaegu Google’ile müümisel olnud ettevõte iga sekundiga edukam.

SolarCity on päikeseenergiastüsteemide kontseptsioon ja tarnimine, mille missioon on kliimasoojenemise vastu võitlemine. Sellele ideele tuli Elon festivalil Burning Man.
Musk Foundationi heategevus on suunatud teadusharidusele, lastehaiguste ravile ja taastuvenergiale. Eraldi programm on katastroofipiirkondade hädavajaduse katteks solar-süsteemide annetamine.
Heategevuse on Musk võtnud moraalseks kohustuseks – nagu ka Nikola Tesla laboratooriumist teadusmuuseumi ehitamise. Temalt toetusi saanute nimekiri on tapeedirulli pikkune. Mitte sentigi ei saa ainuski ettevõte, mis keskkonda reostab ja kuritarvitab. Ühtlasi survestab ta süsihappegaasi tootjaid veel enam maksustama.
Läbi Zip2 ja PayPali rikastunud ning SpaceX-i, Teslasse ja SolarCitysse investeerinud Musk ütleb, et ministeeriumid ja NASA pole teda aidanud mitte välja, vaid sisse.

Abiellu sisse on Musk astunud kolm korda – neist kaks ühe ja sama naise Talulah’ga.
Esimese naisega on tal kuus poega – esimene lahkus varakult, teised olid kaksikud ning seejärel sündisid kolmikud.
Õde Tosca Musk asutas ettevõtte Musk Entertainment ja on produtseerinud mitu filmi. Elon ise on koos oma tehnika ja tehastega osalenud filmis „Raudmees 2“, „Täname suitsetamast!“ James Bond „Spioon, kes mind armastas“.
Tunnustusi ja tiitleid on Muskil Wikipedia kahe lehekülje jagu.
2022. aastal ostis planeedi varakaim mees sõnavabaduse kaitsmiseks Twitteri.
Tema tsitaate:
„Meil on lennukid, rongid, autod ja laevad. Mis siis, kui leidub viies moodus?“
„Varem või hiljem peame elu oma väikeselt siniselt mullapallilt kaugemale laiendama – või välja surema.“
„Tahaksin surra Marsil – ent mitte kokkupõrkel selle pinnaga.“
„Peame selgeks saama, kuis saada asju, mida armastame, ilma planeeti hävitamata.“

Elon Musk elab igal sekundil, tema elu on sihipärane tegevus ja kirglik pühendumine – seega ei ole ta töönarkomaan, vaid Jumala tööriist ja tahte täideviija.
Ta on kogu planeedi tõhusaim ja teadlikem Ukraina kaitsja massimõrva päevil.
Elon Musk teeb oma ideede ja leiutistega, rajamiste ja investeeringutega täpselt sama, mida meie, ainult et suurelt ja pidevalt ega loobu ka sekund enne pankrotti.
Ta on aina Fööniksina tuhast tõusnud ning kõiges, mida loob, on kogu hinge ja teadlikkusega sees, mitte kusagil kõrval.

Elon Musk tõestab ka just praegu, et kõik on võimalik ja imed sünnivad.
Elu võimalikkust teistel planeetidel, galaktikates ja kehastumistevahelisel ajal pole isegi tõestada vaja: kirp ju ei püüa tõestada, et teised kirbud ja koer on olemas.

Alates maailma loomisest oleme Aadama ja Eeva kaudu kõik sugulased. Niisiis pole väga oluline, kas puude ja jõgede, järvede ja mägede perenimesid kandvad eestlased on omavahel otseselt veresugulased. Oleme inimesed ja eestlased, seega igal juhul hõimlased.
Tõnis Mägi on nii Mägi-nimeliste kui Tõniste kaim. Mitmete ajastute poppmuusik ja superstaar, praegune vana tark mees on varasemate põlvkondade jaoks preester ja ikoon.
Peaaegu pühamees on nooruses esinenud oma Music Safe’i ja Ultima Thulega palju Venemaal. Seejärel läks usuliikumise Elu Sõna abiga Rootsi. Laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja ajal tuli tagasi, et sadade tuhandete eestlaste ees oma „Koitu“ ja „Palvet“ laulda. Telesaate „Laula mu laulu“ võimsaimad osad salvestati temaga Tauno Kangro Graniitvillas. Ärge nüüd küsige, kas skulptor Tauno Kangro ja tema modelleeritud Kalevipojad on meie sugulased!
Mäksi esimene naine on Laine Mägi, tantsukooli Lancy emand, põnev igihaljas näitlejatar. Viimne kaasa on vendade Johansonide õde Kärt. Maestro aga laulab ning käivitab mõtteid ja tundeid tänagi.
Sellest pole midagi, et praegused teismelised tema nime ei tea. Youtube’is kulgedes komistavad varem või hiljem tema teenete otsa ikka. Salvestused koos Jaak Joala, Tarmo Pihlapi ja Jarek Kasariga jäävad taevasesse fonoteeki igaveseks.
Uued generatsioonid ei pruugi nimeliselt teada Leelo Tungalt ega Hando Runnelit. Geneetiliselt on need suurvaimud meisse kodeeritud. Ülemaailmne vereringe ühendab Dickensi ja Coelhoga needki, kes lugedagi ei oska.
Meil on nutitelefonis Netflix ja Instagram, kunagi loetud raamatute asemel tulid teleseriaalid, mida nüüd asendavad portaalid. TikTok kannab olemuslikul rakutasandil meis, eestlastes ikkagi põhiväärtuste teadmist ja kestmist.
Teame Ivo Linnat ja Grete Paiat kuulates eksimatult: oleme hõimlased. Ka meie sinuga oleme teineteise õpetajad ja sugulased. Jumala näo järgi loodud perekond.

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

Mitte kunagi varem pole inimese elu nii vähe maksnud kui tänapäeval. Mida vägevamad relvad, seda enam ohvreid. Ohvrite arvukus muudab meid kõiki statistikaks. Loodusest lootusetult kaugenenud inimeste jaoks pole sõdade või stiihiate tõttu hukkuvad loomad isegi numbrid. MTÜ Nähtamatud Loomad võitleb kanade ja küülikute pidamistingimuste eest rahu ajal. Nähtamatuteks loomadeks saavad sõja ajal nii lüpsmata jäävad veised, pommitamist ja katkusid kogevad sead kui raierahust ilma jäävates metsades hakkepuiduks saavad linnupojad.
Sõja ajal sõja seadused: puitu on vaja, mis aukartuse juttu sa, hing, siin enam ajad.
Loeme Gerald Durrelli, James Herrioti, Jack Londoni ja Ernest Seton Thompsoni raamatuid, et toita oma vajadust teiste loomaliikidega suhestumise järele. Ka üksnes teleris elevante ja känguruid kogeva inimese sisemine laps tahaks kõik kodutud kassid ja hulkuvad koerad koju tuua. Teeb seda raamatutegelastega samastudes.
Durrelli teose „Minu pere ja muud loomad“ väike Gerry oma aruka loomaarmastusega on paljudele tuttavlik. Samuti saame aimu Durrellide perekonna pagulasolemusest – India koloniaalohvitserist pereisa surma järel kolitakse tervise ja kokkuhoiu kaalutlustel Inglismaalt Kreekasse.
Kes soovib, samastub ema või õe, relvasõbrast või kirjanikust venna ning nende kaaskonnaga. Nii, nagu noor Gerry ei sobi tavakooli raamidesse, viib ta meid küpse Geraldina raamathaaval ümbermaailma reisile. Teda käivitab loomade päästmise, loomaaedade rajamise ja inimloomadele teiste rahvaste tutvustamise missioon.
Mistahes elualal avalduv aukartus elu ees kõnetab iga vähegi moraalset indiviidi. Ilma kireta ebamäärast palgaelu elavad isendid võivad olla välispidiselt kuitahes kirevad – paraku kirevad sisutult.
Kirglik loomaaedade loomine, loomade tsirkusest ja salaküttide käest päästmine on muuseas eluohtlik. Lõvidele elanud Joy Adamson, raamatu „Vabana sündinud“ autor, tapeti salaküttide poolt. Slaavi uhkuse ja südametunnistuse Ukraina loomaaedade ja varjupaikade töötajad on hoolealuseid toites ja kaitstes koos nendega surma saanud. Nendest alles hakatakse sõja lõppedes kõnelema.
Loomaraamatuid lugedes ja -filme vaadates võivad teatavasti ka mehisemadki mehed endale pisara lubada. „Vesi elevantidele“ on teos, mis teiste seas julgustab tundma ja nutma. Nagu ka tiibrakett loomaaiale või hobusekasvandusele…
Kogu hinge loomade teenimisele andnud Durrell lasi inimkonna rumalalt õppimisvõimetu julmuse sarnaselt Hemingwayga läbi südame. Mõlemad sõnameistrid põlesid seetõttu eredalt mõlemast otsast ning pidid nägema oma unistuste hävingut. Põrgupiinad ei tulene, tõsi küll, mitte loomade ja lindude hukkumisest, vaid sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kes mille eest vastutuse võtab.
Aleksei Turovski võtab vastutuse karmidestki nähtustest nii loomade seas kui inimeste ja loomade vahel kõnelda maitseka huumori võtmes.
Talupoja eetika võtab vastutuse endast olenevate olendite elukaare iga osa eest. Perenaine annab pudulojustele poegimisabi ja lutitab väetikesi, peremees õpetab ja rakendab tööloomad. Kui loom on toiduks kasvatatud ja iga ilmaga hooldatud, siis pere tänab, õnnistab ja lõpetab ta. Nii on. Hinnanguteta.
Sina ei pea mitte lõbu pärast tapma, ütleb nii pühakiri kui Albert Schweitzer. Tapaturism ja trofeede jaht, massimõrvad ja süüdimatu saastamine tunduvad samas arvutimängu või meisse mitte puutuva filmina. Veresüü veeretamine kellegi teise kaela õnneks või paraku enam ei tööta. Igaüks võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Ärgates inimenehaaval tegelikule ja tegusale aukartusele elu ees on meil veel võimalus planeet päästa. Kui iga rahvajuht adub, et tema otsustest oleneb ka iga liblika ja konna saatus, saab tõeks Karl Ristikivi tõdemus: ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.

Vladimir Nabokov on Vladimir Uljanovi ehk Lenini aegne suurvaim, kes pages juba oktoobrirevolutsiooni järel Venemaalt, et paguluses kirjeldada, mil moel ka tulevikus Vladimir Putini genotsiid loob juurde sügavalt katkiseid inimesi. Ei Volodõmõr Zelenski ega teised rahvajuhid saa neid kõiki mitmete põlvkondade jooksul tervendada, nii et uued Lolitad tulevad ka.
Nõukogude režiimi orjana ei oleks Nabokov saanud jutustada, kuidas perverdid toimivad. Kommunismiehitajad ei tohtinud olla pahelised, seega ei saanud varjatud ja keelatud ajastul näiliselt justkui ka raha eest keha müüa ega armastust osta.
Alles postmodernistlikud psühhoanalüütikud ja sisuloojad saavad kirjeldada, kuidas kõige traumeeritumad on julmimad koolikiusajad ning enim ahistatutest kasvavad halastamatuimad ahistajad.
Emigrandist vene intelligent Nabokov tundub olevat tumeda ja eheda teose „Lolita“ kirjutanud üleeile. Pedofiilia ja kuritarvitamise juhtumid paiskuvad praegusesse ajakirjandusse iga päev. Pärast kolmandat maailmasõda on kangelaste kriis veel suurem, sest esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad ning lõpuks on kõik ainult enesemüümine.
Õnneks on meil käepärast terminiks kujunenud Lolitade koondnimetus – peast poisikeseks põrunud meeste teismeline ohver. Meil on ka Sass Henno ja teised noored vihased, kes pühendavad oma elu ühtede kaitsmisele ja teiste paljastamisele.
Traumad tekitavad katkiseid inimesi. Suurte terroriaktide ja massimõrvade puhul lisandub korraga väga palju katkiseid inimesi. Purunevate elude ja illusioonide putlerlik aeg tekitab terava vastuolu vahepeal kujunenud MTÜ-meelse projektipõhise näiliselt turvalise pseudo-tsivilisatsiooniga.
Kõiki on justkui kaitstud ja tervendatud – koerad ja ahistatud, kassid ja sõltlased, hobused ja pekstud naised…
Täna plahvatavad korraga ja kordamööda meist 1000 kilomeetri kaugusel Euroopas pommid ja lehmade udarad. Mitmesajapealistes lüpsifarmides on teatavasti lüpsirobotid – kui pole elektrit ega operaatoreid, ei jõua keegi neid käsitsi ära lüpsta.
Sõjaseisukorras osutuvad eestlased kõrvuti poolakatega suuremeelseteks jagajateks vaatamata energiakriisi põhjustatud majanduslikule šokile. Asju ja heatahtlikkust praegu veel on. Kui sõda jätkub ja ukrainlased jäävad Eestisse pikemaks, hakatakse rääkima nende kolooniast…
Annaks taevas roimarite kiiret peatamist, kohtu kätte andmist ning nende endi raha eest uue Ukraina üles ehitamist. Vinduma jääv ametlikult välja ütlemata WWIII teeb nii ugri kui slaavi rahvad vaeseks ja vihaseks. Eelmisi põlvkondi purustasid Stalin ja Hitler, nüüd märatseb hirmuäratavalt ohjeldamatu putZler. Tulemuseks on üldine viha ja hirmu foon, mille kõrval on poisike isegi radiatsioon.
Niigi ammendatud planeet ei pea sellele vastu, kui kutsutud ja seatud nato-eu-un laastamist ei peata. Ilmutusteraamatus lubatud looduskatastroof jätabki alles ühe kolmandiku inimkonnast. Seda koledust leevendab igaühe lootus, et tema kuulub allesjääva kolmandiku hulka – eeldusel, et ta pole traumade, üle jõu käivata läbielamiste ning alkoholi ja ravimite käes eluvõimetuks muutunud.
Kuna diktatuurid eitavad nii pedofiiliat kui homoseksualismi, pole kellelgi nii peagi võimalust analüüsida, mis tegi massimõrvarist koletise. Samuti ei saa me lõpuni teada, kas Michael Jackson või eestimaised Otto-Triinud ja tütarlaste treenerid olid või ei olnud seda- ja todamoodi.
Ülimenukas 50 varjundi filmiseeria näitab hallist mustani, miks kujunes õnnetust poisist üksildane sadist. Ta korvab oma õnnetust tohutu rikkusega ning tema õnneks leiab ta tervendajaks armastava naise, mitte kullakaevaja.
Olgu jutuks üksikisik, rahvus või linnad ja riigid – purustamine võtab hetke. Ülesehitamine on pikaldane protsess, mis annab tööd paljudele professionaalidele. Samal ajal, kui tuhanded ehitajad rajavad uue Ukraina, aitavad terapeudid purustatud isiksused tagasi inimesteks. Retsepti, mis juhtus, kuidas see avaldub ja mida sellega peale hakata, andis juba 100 aastat tagasi Nabokovi bestseller „Lolita“.

Aastakümneid ja sajandeid vältav klassikokkutulek muudkui aga kestab. Shakespeare ei kujutanud ette, et mitusada aastat hiljem küsib taani prints endiselt: „Olla või mitte olla?“ Ta ei saa olemata olla, kuna „Hamlet“ püsib teatrite mängukavas ja kooliprogrammi kohustuslikus kirjanduses. Ses ülemaailmses kultuurirongi sõiduplaanis pole oluline, kas vagunisaatja Shakespeare oli tegeliku isikuna üldse olemas.
Taani riigis on miski mäda – seda repliiki kordavad kõigi maade tippnäitlejad. See väide kehtib iga riigi kohta ning iga ambitsioonikas näitleja tahab kehastada toda kõigi aegade dramaatilisimat igihaljast kangelast.
Hamleti, tema ema ehk kahe kuninga vahel jaguneva kuninganna, reeturliku Poloniuse ja tolle tütre Ophelia ning inimlikult heitlike sõprade Rozenkrantzi ja Guildensterni eluline kurblugu aina kordub.
Kaverdamine otsekui kutsub samalaadsed intriigid üha tagasi päriselu lavale. Vennatapp, rikkuse ja naiste jagamine, inetuse läbinägemine ning võimetus midagi põhjani muuta aina seisab püünedel publiku silme ees, kõnekas surnupealuu käes, kuulajaks mõrvatud isa vaim ja hauakaevaja.
Eesti mõtte- ja näiteloo värvikaim Hamlet on olnud nooruke Merle Jääger. Punkar-poeet, kes teenis oma tütre Ode kasvatamiseks Vanemuise teatri kõrvalt lisaraha striptiisitarina Püssirohu keldris.
Merca õpetas pungitsad Estonia teatri kõrval Tammsaare monumendi kõrval istuma ning oma suurust ja väiksust mõõtma. Kasvas suurilmadaame ja pahasid tüdrukuid kehastades – nägu ju selline riukaline – setu lauluemaks. Kirjutab luuletusi veendunult kirjapildiga „yxk6ik qui hiis l2x – qunagi on raiesmiqul uus mec“.
Rain Rannu mälestatud ja Valdur Mikita mäletatud lingvistiline mets kasvab peale võidu Martin Alguse vihutavate stsenaariumitega. Filme ja teleseriaale on 2022. aastaks kogunenud vihtude ja vihtade kaupa. Nii „Jahihooaega“ kui „Klassikokkutulekute“ jada on produktsioonifirma Kassikuld turvaliselt koostanud suurematel turgudel juba äraproovitud formaate järgides. Oleme liiga väikesed ja ilusad, et finantsiliselt riskida millegi täiesti uue proovimisega omal nahal ja rahal.
Paradoks: järjest uue viiruste vaktsiine proovides kasutatakse meid endid loomkatseteks – vaatemängud ostetakse sisse lolli- ja turukindlate poolfabrikaatidena.
Näitlejaks õpetatud kirjanik Martin Algus lisab ülimalt kujundliku eesti keele ja viimase vindini põhja keeratud huumorimeele ning lõputu klassikokkutulek muudkui kestab.
Vaimlejad ja gruupid, viljatus ja muud meesteosakonna siseasjad, padjaklubis ja keskeakriisis toimuv ning naabriplika peal testitu üha rullub. Samad näitlejad kui maarjamaine tegijate kataloog ja portfoolio kinnistuvad rahvuslikku teadvusse ja koorekihti.
Väikesearvulise suurrahva seas valitseb alalise klassikokkutuleku mentaliteet: nii lihtne on tuntuks saada ja samas ka äraolnud eluetappide mustritesse kinni jääda. Hüppava nõela sündroom on klasshaaval taaskasutatava töövihiku ülesanne. Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, ent klassikokkutulekul – loe: interneti otsingumootorite meelevallas – koheldakse sind igavesti 20 või 60 aasta tagusena.
Meie koorekihti, kes koguneb presidendi või mõne mulgi moguli ja ontika oligarhi vastuvõtule, oleks nii lihtne ühe korraga taevasse saata. Kogu tabor korraga. Seitse ühe hoobiga: poliitika, äri, religiooni, kultuuri, loovalade, teaduse ja vägede valitsejate kõige kõigemad korraga ühes kohas.
Menuki „Mina olin siin“ autor Sass Henno kirjeldab oma romaanis olukorda ühes teises kohas. Teismelise teekond türmi, millest Urmas Uriel Sõõrumaa nüüd kultuurikeskuse ehitab. Musta ja valge hundi olemuse ja erinevuse liigagi lähi- ja süvavaatluse eest kinni istunud mees on oma sõna ja väe nüüd pühendanud perevägivalla ning laste ja noorte väärkohtlemise paljastamisele.
Kuningas on alasti, sest sõnaväe valdajad teenivad tõde. Klassikokkutuleku kodune risti-rästi seotus annab turvalise tõusu inspiratsiooni, kui temast ei sõlmu liigne seotus mineviku või mammonaga.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus,“ väitis Karl Marx. Tema töösturist sõbrale Engelsile meeldis see, võttis endale. Tänase türanni eelne tunane pisike Lenin nägi, et see hea oli ning pani omakorda saksa filosoofide parimad palad pihta. Marksismi-leninismi ringmängus tiirlevad Hamletid ja pöörlevad oma kannatustes Goethe noored Wertherid, kes ei saa mitte kunagi vanadeks tarkadeks meesteks, kuna klassikokkutulekul püsitakse noorte vihaste meeste eas.

Meis kõigis on kõik ning kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Vaadates või lugedes Andrus Kiviräha ja Rain Rannu stuudio Tallifornia kratte ja rehepappe me ühtaegu naerame ja sügeleme. Tunneme ära selle kellegi iseendas, kes oleme kunagi olnud või oleme täna kena inimese fassaadi all salaja.
Kratt on pärimuskultuuris see, kelle rehepapp teeb. Ta on ahne hingeosa, mis ära antakse. See ohverdus – enamasti kolme veretilgana südaöisel ristteel täiskuu all – annab hinge saatanale ära. Kivirähk kirjeldab oma raamatutes kõigile mõistetavas keeles meie ürgolemuse väikseid räpaseid saladusi, mille peegeldamise tõttu ta ongi rahvakirjanik. Ei ole mugav oma igasugustele olemuse tahkudele otsa vaadata, ent õnneks on kinosaalis pime ning raamatuid lugedes oleme üldse üksinda.
Tänases maailmas kogeme igal tasandil kriise, mis viivad nii viiruste, elektrikrahhi kui sõja tõttu majanduse rohujuure tasandini maatasa, et uus maailmakord ehitada. Kui palju vaesuses vindumist ja puuduses piinlemist oleme valmis enne Kuldajastu külluse puhkemist välja kannatama? Seda küsivad meilt nii Kivirähk, Rannu kui Leelo Tungal oma suurteosega „Seltsimees laps“. Röövimiseks ja tapmiseks loodud kratt, saatanale ohverdatud hingeosa nõuab pidevalt tööd. Ühest küljest on tal piiritu vägi, teisalt peab seda aina rakendama või raamistama. Tegevusetu vägi pöörab anarhiaks ja keerab peremehe vastu.
Omaloodud koletis võib rakenduseta oma looja tappa ning kohatu dinosaurusena süütute inimeste seas laamendama jääda. Kirjanikud Kristiina Ehin, Kerttu Rakke ja Kadri Kõusaar sõnastavad märatsevat monsterit määratledes meie ühise ahastuse: sõgeda isanda või sootuks suunajata kratt tapab lapsi, naisi ja vanureid. Sõnastamisest jääb kultuurilooline dokument. Sildistades ja sõnastades seirame siiski vaid nähtuste pealispinda: praegu hukkuvate ja piinlevate näiliselt süütute hingede pikka eludelugu me ju ei hinda.
Meie ei tea, kui mitmes elus täna tapetud lapsed toonaseid beebisid tapsid, vägistamise ohvrid vägistasid ning timukatena inimkonna rappijad leiavad ise timuka käe läbi otsa.
Kunstnik Ervin Õunapuu oma raamatutes, aga ka Jan Kaus, Anzori Barkalaja ning teised kaugele pealispinna taha nägijad on sõnastanud igavesti ringleva nõiaringi. Sinna lisandub üha uusi planeedile saabuvaid hingi, kes küpsevad maapealses rollimängude põrgus. Meenutagem „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi üht repliiki: „Mina mind – mina ise tulin iseendale peale!“
Ka rahvajuttudes kurdab vigasaanu: kesse tegi? – ise tegi!
Pärimust nimetatakse ennemuistseks. Ka praegused õppetunnid saavad ja jäävad ennemuistseteks lugudeks. Algallikaga ühenduses teadmise vahendajad – Hando Runnel ees ja Artur Alliksaar taga – ei mõtle luues oma isiklikule aegadeülesele kuulsusele. Nad on rahvavalgustajad, kes näiliselt lihtsalt ütlevad: „Ei ole paremaid helgemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.“
Siin ja praegu hingates ja ärgates ning igal viivul taibates saame teada: mina olen kratt. Olen rehepapp ja paharet, kes seda teadvustades on nendest rollidest välja kasvamas. Sai Tammsaare härra Maurust portreteerides tuttavaks oma enese rehepapliku aspektiga, saab lugeja ka.
Võtame omaks ja kasvame välja. Ent kusagil teevad kellegi järgmise loodud kratid ikkagi ahnelt ja halastamatult oma tööd. Tunneme nad ära – iseendas ka, taas ja taas. Täname, andestame – ja laseme neil minna. Mine sinna, kust tulid! Loits selline.

Mul on oma hirmudega hästi

Minu hirmud on minu parimad sõbrad, kui ma neid vaenlasteks ei pea. Kartus kasvab tundmatusest, mille vastu aitab tuttavaks saamine ja teadvustamine.
Kardan kaotust ja konni, ülekoormust ja hüljatust, rästikuid ja mitte kellelegi vajalik olemist. Kuni neid hirmusid naudin, seni neid saangi. Aga mis siis, kui… Mis siis?
Kutsun ärevuse põhjustajad ükshaaval enda ette ja ütlen: „Tere, mina olen Kati. Mina ei ole hirm. Mina ei ole sina ega kellegi teise hirm. Minul on hästi.“
Paanikahoog pimeduse ja suletud ruumi ees ja sees saab selles kahekõnes selgitada kes tema on. Ta on määramatus, milles me ei tea, kuimitu rästikut seal on ning kuidas nende seast välja saab.
Valguse süttides on madusid üks, mitte 17594. Seda üht kardame vist kümnete tuhandete aastate eest kogetu pärast. Reptiilide aegadest toovad tervitusi ka linnud, keda me ju ometi karda. Tere, ussikene!
Ole tervitatud elu iga vorm siin Maal!
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – seega on ämbliku, liblika ja nahkhiire vägi minus ka. Selle väe võtan abiks, kui pean rahva ees esinema. Hingan ennast koos kujutlusega jõehobudest või sookollidest rahulikuks. Minu publik on silmapaar-haaval ilusad hinged, mitte umbmäärane gorillakari.
Iga silmapaar tunneb samu foobiaid, millest me saame koos üle.
Meie, Jumala näo järgi loodud, oleme paradiisist välja kasvanud. Ärkame üles ning võtame vastutuse iga mõtte, sõna ja teo eest. Siin ja praegu lõikame läbi hingesidemed genotsiidi, küüditamiste, paguluse ja igasuguse muu märterlusega.
Mina olen valmis astuma üks teadlik samm korraga. Ei 42 ega kaheksa autasu võideta korraga, vaid ükshaaval.
Hale hala „aga mis siis, kui…“ ei kehti. Trepist üles minnakse üks aste korraga.
Kui võtan iga kohta ja kohtumist kui kingitust, pole mu elu poolteisetunniste painajate jada, vaid inspiratsioon.
Kuidas mind jätkub perele, koolile, tööle, hobidele ja hobudele ning iseenesele? Elame, näeme. Üks samm korraga. Nüüd, nüüd, nüüd olen täiesti piisav.
Praegu ei pea ma teadma, kelleks tahan saada. Mul on hästi, kui võtan vastutuse iga oma tunde eest.
Riik võib mu poole seljaga olla – minul on hästi praegu just. Tuhande kilomeetri kaugusel arvutimänguna rulluv sõda ärgu hirmutagu mind mu oma elu asemel arvutimängudesse ega lauaviinasse peitu.
Üks hingetõmme, üks mõte, üks keskendumine korraga – siis ma võõrasse maatriksisse ei heitu. Kelle elu ma elan? Millele panustan oma väe? Hommik on õhtust targem iga päev.
Orjale õpetati, et enesest ei tohi hoolida, sest see on isekas ega ole viisakas. Vabanedes armastan iseennast, kes teab, mis on minule hea. Ära mine või mine ära? Ära tee või tee ära?
Püüdmata ette muretseda kolme või 33 kuu pärast toimuva pärast märkan: mul on hästi, olen piisav, kõik voolab suurepärases sünkroonis. Minu hirmudel on minuga hästi. Ma ei karda, vaid tänan ja õnnistan neid. Armastan teid ja tänu teile avanevaid senitundmatuid teid.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata. Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Terav oli oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Libahunt lendas üle käopesa

Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.

Inimkond on lugenud ennast 21. sajandisse moonutatud pühakirja pähe õppides ja keelatud kirjanduse järele janunedes. Georg Orwelli loevad ja tsiteerivad praegu kõigi kontinentide poliitikud, müstikud, filosoofid ja kunstnikud.
Raplamaa noortega samal ajal neelas kafkalikku mõistujuttu ka maestra Terje Luik Floridas. Filmi „Vallatud kurvid“ tuntusest hoolimata ei läinud Terje superstaariks, vaid režissööriks. Ta juhtis paarkümmend aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust. Paar aastakümmet oli ta ka Juuru kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Samal ajal rajas täna poegade juures talvituv õpetajanna Mahtrasse imede aia, mida käiakse tänini vaatamas kõikjalt maailmast.
Terje luges Orwelli vene keeles.
Tartu üliõpilased said keelatud tekstid enne laulvat revolutsiooni kätte tänu öövahina töötanud Matti Miliusele. Tema trükkis vääristeoseid mehhaanilisel kirjutusmasinal, viis lehte korraga masinas, kopeerpaberid vahel.
Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad, väitis Orwell „Loomade farmis“. Keelatud ja suletud raudse eesriide aegadel pääsesid poliitkorrektsed KGB lubadega seda raamatukogu erifondi lugema. Uurimused pidid loetu mõistagi ümber lükkama.
1948. aastal kirjutatud düstoopia ehk utoopia äärmuslik vastand näitab pärast III maailmasõda kolmeks jagatud totalitaarset planeeti. Okeaania pealinn on Londonis, Euraasiat juhib uusbolševistlik Venemaa ning kõike kontrollival Suurel Vennal on silmis kaamerad. Teda ennast pole üha sõdiv ja pooli vahetav inimkond näinud. Küll aga on ta neolinguat, äärmuseni kastreeritud keelt kõnelevale inimkonnale ajupesu teinud. Alguses oli sõna. Sõnavägi on piiritu ning tühistatud nähtused kaovad meie teadvusest. Jumalaga, usk, lootus ja armastus!
Rahvaid on sunnitud korraga ja kordamööda pähe õppima Koraani ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Täis tehtud mälumaht ja kohitsetud sõnataju ei võimalda ohtlikult vabade mõtetega mängida. Nuhk nuhib nuhki ja ametnik teeb kahjutuks teise mutrikese. Mefistofeles ja Lutsifer on selle sadistliku koerakarja või sigala kulisside taga alaliselt ärkvel – ja vaenlane ei maga.
Pole juhus, et filmi „Kaldale uhutud“ merehädaline Tom Hanks saab ainsaks kaaslaseks võrkpalli nimega Wilson, kes on otsekui saadik „1984-st“ ning Winstoni kaksikvend…
Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud. Tänapäeval on vastupidiselt likvideeritute välja puhastamisele infoväljast võimatu interneti avarustest pääseda. Mis täna sotsiaalmeedias, see homme Delfis. Isiklikke kirju ei messengerist ega e-postist iial enam ära kustutada ei saa. Uuskeelset ajalugu ümber kirjutades tõlgendab iga varjutaja sind, nagu ise tahab.
Tõe ministeerium on ruulinud mitu tuhat aastat. Meie praegused telefonid ja uued telerid on jälgimisseadmed, mis valvavad, ett valgustatud sõnumitoojad ei muutuks illuminaatidele liiga ebamugavaks. Eesti illuminaadid lasevad pööblil oma esindaja, hapra blondi naise kallal kallast järada. Kallas on kõigest Suure Venna hääle kaja. Head lapsed, need kasvavad vitsata. On jumalikud tõe ilmnemise ajad. Pimedus enne koitu on pimedaim ning eredas valguses nähtavale ilmuv saast rõvedaim.
Eesti keeles on ilmunud raamatud „Kosmiline siug“ ja „Kosmiline kood“, mis tõlgendavad moonutatud pühakirja ja peidetud Püha Graali ridadevahesid ning täidavad lüngad.
Teadlased selgitavad Vanas Testamendis kirjeldatud maailma loomise lugu, jõudes üksmeelse järelduseni: inimene saabus siia kõrgemate tsivilisatsioonide tahtel, mitte ahvi aretisena vastavalt Darwini teooriale. Planeedil Nibiru elavad anunakid kloonisid orjadeks sobivaima mudeli pärast Kentauri ja Sfinksiga katsetamist. Monatoomset kulda ja teisi tooraineid kaevandama toodud tööloom-isendite kahesooliseks kohendamine on tuntud Adama ja Eva loona.
Moosese raamatud ehk Toora, juutide pühakiri – aga ka Koraan – on tegelikest sündmustest erinevaks vassitud. Miljonid lollitatud inimesed on palju millenniume oma niigi nappi ajumahtu ummistanud pühakirja-laadse toote päheõppimisega. Alles praegu muugitakse meie geneetika genealoogia lahti ning selgub: me polegi kogu universumi ainsad mõtlevad olendid. Me pole surelikud, kehastume järgmistesse eludesse, et areneda selleks, kes me tegelikult oleme – Jumala näo järgi loodud valgused.
Alles nüüd, mil Nostradamuse ja Johannese Ilmutusraamatu aeg on reaalselt käes, selgub suur pettus. Ashtar-tribe’i suur poeg Jeesus oli teadlik oma missioonist, mitte vaene laudassündinu. Ristilööduna palus ta Jumalal inimestele andestada, sest need ei tea, mida teevad.
Oleme meile kingitud eeskuju surnuks põlanud, tema armastatu langenud naiseks alandanud. Meie peapiiskop kinnitab: jüngrid Maarja Magdaleena ja Johannes on apostlite apostlid.
Uues Testamendis kirjeldatud viimased ajad, millega massid orjadeks hirmutati, ei tähenda maailma lõppu. Orwelli ja Kafka kirjeldatud ajupesu ajad on läbi – see ongi armagedon ja purgatoorium. Loeme tänu ja austusega selgitavaid valgustatud tekste, mis on nii 15. sajandil kui 1945. aastal püüdnud tõde alal hoida. Püha Graal on valguse vennaskonna ustava teenimise tulemusel aegruumis meieni jõudnud.
Ongi nii, nagu Albert Einstein, Jaan Kross ja Shakespeare on kirjutanud. Ülestõusnud meistrid on alati Tõde teadnud ning selle nimel riskinud väljanaermise, vangistuse või isegi eluga.
Edgar Valter ja Oskar Luts on tegelikkust esitlenud muinasjuttudena, Harry Potteri ja Tolkieni saaga on kasutanud äärmuslikku varjude mängu. Täname, teejuhid – valgus võidab alati, see on tõde!

Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Storyteller muudab maharaja tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseenast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!