Unicornid ja unicorpsid

Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?

Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…

Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.

40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?

Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!

Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.

60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.

Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.

Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.

Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…

Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!

Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.

Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!

Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.

„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.

Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.

Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.

Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.

 

Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?

Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.

Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.

Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabažurnaalideks.

Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabažurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.

Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.

Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.

Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakülgset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.

Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.

Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.

Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.

Mitte ühtki projekti enam.

Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel inertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veel ja veel orja-ahelaid.

Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.

Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal 🙂

Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.

Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja… kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.

Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.

Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.

Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.

Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.

Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.

Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.

Nojaa, mitte päris.

Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.

Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.

Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah 😀 Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha 😀

Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks 😀 Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!

See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.

See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada… Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.

Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.

Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!

Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.

Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.

Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!

Meeste tegelikud tahtmised olgu naistele seaduseks!

Kati S.V. Murutar

See ei ole teater. See on Elu. Etendus, mis on kokku punutud päris lugudest ja meenutab neid näitemänge, mida mängime ka ilmsi ja silmsi üksteisega oma juhtumisi jagades. Merle Karusoo sotsioloogilist teatrit meenutab ka. „Olen 13aastane“ punutisest sündis Pirgu koolkond – Jesper Parve „Mees“-raamatutest sünnib üha veel ja uuesti ja taas täiustuv Lugu, mida mängitakse kõikjal Eestis. Võõrsil ka – mehed on teatavasti asustanud kogu Maa.

Etenduses improviseeritakse lisaks valmistekstidele ka värskeimate teemadega – Eero Spriidi sõnul on umbes veerand alati uus. Ja publikule teadmata jääb samas tunnijagu materjali teiseks korraks – mehed valivad episoode vastavalt rahvale, kes saalis kaasa kõlab.

Valik ja tervik sünnib tänu super-sünergiale – jääb mulje, justkui kõik juhtukski siin ja praegu. Teatris see tegelikult ju nii ongi – nii et sellevõrra on meeste-tahtmiste-saaga siiski teater ka.

Meile esitletakse kolme erinevast tüpaažist hurmurit: sportlane, trubaduur ja näitleja. Samas on nad ka toitlustusketi omanik, pühendunud isa ja raamatute autor. Kultuurisündmuste korraldaja ja südamete vallutaja, et mitte öelda murdja – mida leebe Margus Vaher kindlasti olla ei tahaks. Ning 70aastane igas mõttes vaba mees, kes peagi ERRist lahkudes oma projektide juhiks, ettevõtjaks ja igihalja „Õnne 13“ Margnaks jääb ikka.

Kõigil neil on emotsioonid ja ambitsioonid – mehed! – eeldusel, et naine innustab. Naine peab lihtsalt OLEMA, mitte tugevama poolega võidu mammutit küttima. Temake peab armastama ja tunnustama – ka siis, kui mehel on mast maas. Siis eriti. Muidu ei tõusegi.

Mida targem-tugevam-tegijam naine, seda keerulisem. Mehed ju tajuvad, kui armastus-austus-imetlus pole päris – nad, primitiivseteks peetud, pole ju tegelikult primaadid. Pigem suured lapsed, kellele ei tohi oma manitsustega ema meenutada. Ainult Oidipusele ja Nerole kippus see sobima…

Kuitahes tark-tugev-tegija on mees – mälu on tal naistest ikkagi erinev. Mida ei taha, ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud. Kusjuures päriselt ka ei mäleta!

Naised veavad järel pikki-raskeid mälusleppe. Iga situatsioon kaevab üles kunagised analoogid. Ja nii me, sabaga tähed, üha oma klaarimiste saagi meestele mõistetamatul moel käima tõmbamegi. Ilma et kallim kaasa saeks – no mida sa enam ümber 7 tundi-päeva-nädalat-aastat tagasi toimunu ketrad.

Sellepärast on ka suurem osa spirituaalsest tööst naiste õlul – lisaks raku- ja eludemälule on neil otseühendus kosmosega. Mida jõulisema nais-algega mees, seda spirituaalsem ning seda julgem oma üles-tulevatele tunnetele otsa vaatama, puhastama ja vabastama. Üha uuesti.

Naiste kohta kehtib eriti see reegel, et nunnana erakluses tiksudes settib kõik hingeilu süvavoogudesse ja ilmaelu kätte sattudes lendaks kõik see s… ühe korraga ventilaatorisse, oi valu.

Millegipärast on vaimsusega nii – nagu näiteks ratsaspordiski – kogu maailmas on harrastajad tüdrukud ja naised – tipud aga mehed. Kustkohast nemad tulevad, ei tea.

Igatahes mitte materdav-võimukate emade rusika alt, mis alfa-isased beetadeks tümitab – valesti-valesti-valesti…

Pekstud päikesepoissi jäädki tagasi alfa-kuningaks armastama ja tunnustama. Lõhutud poisslapsed on nagu Augeiase tallid, mis lõpmatuseni sama äkaga täituvad. Et aga meil on oma kaasteelistega hingedevahelised lepingud, siis muudkui teenigem.

Peaasi, et isasele alpinsti instinktile jääks tema mängumaa – seda Dr. Noormanni, Tõnu Otsa õpetust kirjutas kogu nõukogude Eesti nais-seltsimeeskond hardalt tema loengutes kaustikutesse. Peaasi, et mehike saaks ikka kangelaseks tõstetud ka siis, kui teed ise talvepuud, ehitad-finantseerid – ning jälgi, et ranne oleks nõtke, puus painduv ja kutsuv nõks ei kaoks torso taljejoonest.

Samal ajal, kui naised positsioneerivad, on mehed oma õlleringides jutukamad ja detailsemad – on selles etenduses muide ka. Ise vajavad seejuures tundeid ja silmsidet – siis nemad kanaldavad ja nutavad nagu noored või vanad jumalad. Paluvad soovide otse ütlemist ning ausalt ja keerutamata rääkimist, sest oletada nemad kohe tõesti ei oska.

Tahame, et oleks 10 ühes – sõdur, kuningas, trubaduur, armastaja, poisike, pätt, ehitaja, juht, leiutaja, pihiisa – ent vastu pakume ju samuti 10 ühes. Mängeldes. Ja solvume, kui mees meie multifunk-supernaisust ei näe, sest see on norm. Nii peabki.

Peabki olema ka nii, et näen mina – ja näeb iga vaatajanna – etenduse igas episoodis oma enese meest. Oh kullake, ma ei teadnud, anna andeks, nüüd tean. Ja otse loomulikult on iga laval lahatav naine mõneti mina – aitäh peegli ja õpetuse eest!

Tulevastele osasaajatele teadmiseks – mikrofon ringleb pidevalt ka publiku seas, et saaksite tantra ja häälitsemiste, tööjaotuse ja õige armastusekeele valimise asjus kaasa kõnelda. Misjärel Eero tantsiskleb teile head seksi versus seksuaalne andetus, Margus hoiatab eluliste näidetega apsude eest – seejuures hämmastavalt ladusalt enda üle naerdes.

Olulisim uniseks iva tuli minu jaoks Jesperilt: tänitades ja arvustades ankurdame selle, mida ei soovi – nii, nagu muretsedes palvetame selle eest, et juhtuks see, mida me ei taha.

Laulgem pigem Havaii-tarkade laulukest Ho’o’ponopono: ma armastan sind, anna mulle andeks, tänan sind. See on suurepärane vahend nii siganaabri pehmitamiseks kui jonnaka lapse rahustamiseks. Ka siis, kui see laps on su oma mees. Siis eriti.

Pärast seda vaba vormi hõngulist õhtut saad teada: nii palju on veel õppida – üha uueneva enda kohta ka – kõik on alles ees – kuniks elu(sid).

Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu Altmets on mõlemad endised militaaritarid.

Naisohvitser Pahka kõrval üha kindlama ja mitmekesisema assistendina tiibu tõstev endine kaitsejõudude haldusjuht Altmets kuulutas oma panustamise avatuks 8.8.2018 ning eriti töö- ja ilmastikukindla tandemina toimivate naiste puhul pole vahet, kumb räägib – nad mõtlevad-ütlevad-teevad väga sarnaselt. Ja erinevalt. Anu I tõmbab tervenejaid ligi, Anu II mõõdab ja soojendab, Anu I vabastab blokeeringud, Anu II mõõdab ja analüüsib uuesti.

 

Näiliselt Nähtamatu

Kui vanglamaja kolmanda korruse ühes Anubise nõiakatla pooles, Pahka energeetilises ruumis on nii altar kui kogu ruumikujundus külluslik ja lopsakalt värviline, siis Altmetsa mõõtmise ja soojendamise pool üle koridori on lakooniline ja täpne – kohviveski-kesksest altarist alates ja tema poja maalidega ehitud seintega lõpetades. Sama kehtib väljasõidu-vastuvõttude puhul.

Ülimalt konkreetne, mõõdetud ja täpne on ka Väikese Anu töö. Ta kasutab inimese seisundi ja tüübi üksipulgi-mõõdistamiseks tehnoloogiat, mis arvutab kompuutrisse tiksutatud pulsi järgi kõigi organite ja elundkondade seisundi – misjärel inimest turgutatakse nano-tasandini peenikese kristallipuruga vooderdatud voodis – ja mõõdetakse uuesti. Ei mingit müstikat – kõik on silmaga nähtav ja käega katsutav. Ka Pahka-poolel – tema teeb pärast kristallvoodit ja enne teist mõõtmist tegeliku blokeeringute vabastamise ja tervenemisele avamise töö.

Küll aga ei olnud algsetel demilitariseerumise aegadel nähtav Altmets ise. Tema avanemise perioodi indiaaninimi võinuks olla Näiliselt Nähtamatu. Väheldane naisetükk oli esialgu Anu I kõrval tasase heleda assistendina üsna märkamatu Anu II. Nii rännakutel kui tseremooniatel oli Anu I tänu telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ võidule kõigi spirituaaliahuviliste ja uudishimulike tähelepanu keskpunktis, Anu II teenis ja õppis, avanes ja täiustus.

Eraeluliste küsimuste kohta vastavad temakesed, et on paaris oma missiooni ja teineteisega. Põlisrahvastel on olnud võimete ilmnemise ja teadjanaiseks saamise eeldus, et kliimaks on möödas ja „karjäär“ naisena lõpetatud. Naised, kes on emana ülesande täitnud, võivad tubakat suitsetama ja nõidama hakata. See on eriline bingovõit, kui inimene leiab täiendaja, kellega koos kujuneb harmoonia-sünergia a la Castaneda raamatutes kätkev.

 

Hele laks

Ei või olla! Selline ohhetus tuli, kui üks südameüdini lähedalseisev neiu sai Suure Anu blokeeringute-vabastuse seansile viidud. Tervendusruumist kostusid heledad laksud ja ohvitseri-emanda jõulised käsud. Ai! Tütarlapse Anubise käest tagasi õhetava ja õnnelikuna sain… palja jalu lumehangest, karm kamm pihku pigistatud.

„Mida hangunumad energiate blokeeringud nii sellest kui eelmistest eludest, seda äkilisemalt kõiki inimest moodustavaid kehasid raputada ja vapustada tuleb,“ selgitas Anu, kui ma ise „proovi mõttes“ – tegelikult tungivast vajadusest – tema matil kõhutasin. „Me ei pääse raku ja aatomi tasandini ega valguskeha tumestavate sajanditevanuste plekkideni teisiti kui tervenejat täiega kohale kutsudes.“

Sissejuhatuseks sain veenva piitsaga üle turja minagi.

Arvukate ühiste riituste ajal nii leebe ja emalik, toetav ja südamesüles tassiv Õde põrutas inglitiibade vahele kogutud koorma laiali ning võttis seejärel osava ragistamise saatel ette pideva andmise ja kogu maailma kukil tassimise vastu protestivad liigesed ning mulle mitte mõeldud teekonna-haakidest pärinevate seedimiste pärast tõrkuva sisikonna.

Tehniliselt on legendaarne Pahka õppinud Alar Krautmanni massaažikoolis, peale selle Näeb naine, kas terveneja töötab kaasa. Kui teisiti ei mõika, siis ei kehti reegel, et maaslamajat ei lööda – ning järgneb hele laks.

Nagu Anude tseremooniatel, järgneb ka hääle vabastamine. Nuta! Oiga! Naera! Hinga! Kui inimesel puudub enese armastus-usaldus-austus-teostus, on tal raskusi ka hääle tegemisega. Hambad ristis – kuni tervendaja ei lase rohkem vaikida.

„Meie keha on meie parim sõber, tõlk ja tööriist,“ kinnitab naine, kes kõnetab jõuliselt nii musta kui valget hunti, kes meis mõlemas elavad – õilmitseb see, kumba toidame. „Tervenduse ajal ei saada ma inimesi meelerännakule, vaid toon nad meel- ja organhaaval siin-ja-praegu kohale.“

 

Libahundid nukutoas

Meelerännakuid – olenevalt tseremooniatele kogunenute valmisolekust 3-5 ühe riituse jooksul – saab kogeda Anubise teenitud ja Väikese Anu assisteeritud nõidamiste ajal, mis näevad välja nagu suurte tüdrukute mängud. Mängukaaslasteks tassid-küünlad-lõngad-joonistusvahendid-munad-leivad – ja tema enese rikkalik altar.

Valud silitatakse munasse ja heidetakse… kes osaleb, see saab teada, kuhu.

Taotluste paberile kirjutamine ja loitsude etteütlused aitavad keskenduda, et seejärel kõigile elementidele-ilmakaartele-vägistele kingitusi tehes ühisvälja väes uskuda-loota-armastada. Osaduses olijad avastavad ennast teises, kaotavad jagamises valehäbi ning jõuavad turvalise tänutundeni. Enesestmõistetava soolisuseni samuti. Ihu-hing-vaim, mis paljudel 21.sajandi müramaadlejatel on üksteist kaotanud, kohtuvad ja ühinevad taas – ja edasi ei saa miski valesti minna.

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik,“ tsiteerib Anu Clarissa Pinkola Estése raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“. „Nisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isiksustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

 

Raamidest Rusumata

„Me oleme töötud. Enamus meiesugustest on erinevatel põhjustel ka kriminaalid. Ja kodutud,“ naeravad Anud. „Mitte üksnes meie, Anud – enamus neist, kes loobuvad turvaliselt, aga see-eest rusuvalt raamistatud töökohtadest ja loovad endale ise teenistuse, on sisuliselt töötud. Raamistatud maailmas on teatavasti teenuste-asjade-hüvede vahetamine rahaliigutamise asemel taunitud. Raamistatud maailm kardab taimi, mida iidsed on aastatuhandeid tervendamiseks kasutanud.

Lisaks eeldab raamistatud maailm, et inimene tahab omada. Korterit ja autot ja teist inimest läbi selle, et omab asju ja on atraktiivne.

Kui inimene peab enda arvates omama – ja selle arvamuse on talle mõistagi massimeelsus ja pimestav pahalaste tahe pähe ajupesnud – võtab ta laene-liisinguid ja kirjutab taotlusi. Miskaudu ta satub üha rusuvamate raamidega vangi. Hirm asjade kaotamise tõttu inimestest ja armastusest ilma jääda paneb töökoha külge klammerduma. Hirmunud töötaja teeb lollusi – kui mitte lausa kurja – ning jääb tasapisi või pauguga haigeks.

Alati on lahendus. Kui tegemist pole jäigaraamilise asutusega. Vabalt loov loomade vahendaja võib ennast lahkesti hobulausujaks nimetada – ja nii ongi. Erinevaid tervendamise mooduseid õppivad ja rakendavad inimesed saavad päeva lõpuks õnneks litsentsid, mida naelutada oma nõiaköökide seintele raamide eest kaitseks – ehkki näiliselt raamidele alludes.

Kuni me alles õpime, laulame oma mittetulundusühingu abi pakkudes kuulekalt laulukest: ma olen alles teel, minu klient võtab ise vastutuse selle ja tolle eest ja on teadlik, et ma olen alles õpilane… Justkui keegi meist kunagi valmis saaks…“ naeravad Anud.

Et end sel paradoksaalsel moel EU-normatiividele ja nõiaturu tarbijakaitsele allutades mitte raamistuda, käivad vabad Anud nii palju, kui töö ja tunne lubab ja käsib, võimalikult palju mööda Vene-Leedu-Inglise-Iiri- ja muid maid väepaiku pidi rändamas.

„Meil hakkas riigiametis selle mugavuse tõttu igav – ja meile ei sobi sugugi elu keset 9-17 tiksuva tööpäeva eeskirju. Mille tõlgendamiseks töötatakse targu välja üha uusi eeskirju. Ja eeskirjade tõlgendamise tõlgendamise eeskirju,“ selgitavad Anud, miks nad ei ole ühed neist, kes alustavad ja lõpetavad päeva mõne linna liiklusummikutes. „Nendes ummikutes kuhjumine on nagu sümbol. Seal ummikutes võimendatakse hirme, põletatakse koos kütusega elurõõmu ja -jõudu. Pigem lendame RändAnudena veel ja veel Venemaale – kust tõime ka energiakapsli kasutamise väljaõppe, vahendid ja tehnoloogia. Ja õpime näiteks Alar Krautmanni massaažikoolis paremaks ja paremaks.“

 

Tilisev Tuul

Tehnoloogilisest küljest on Väikese Anu töövahendiks, millega ta Suurt Anu assisteerib, 3 arvutiprogrammi, mida ta klientide süvauuringuteks kasutatakse. Eestis on kasutusel mitmeid tarku inimesi-skänneerivaid programme – Rakvere Biores ja teistegi tegijate käes bioresonants-aparatuur, Madis Altroffil Time Waver süsteem. Muide, perekonnanimi Altmets oli enne eestindamist samuti Altroff – sugulased nad pole, aga midagi juhuslikku siin ilmas samuti pole!

Kui mõnede meetodite puhul asetatakse inimese – või muu looma! – arvutisse skännimiseks tema käsi või käpp andurplaadile, siis Anude aparatuuril on randmetele kinnitatavad klamberandurid. Pulss loetakse kvantfüüsikaga sarnanevasse töötlusse ja ülitäppis-arvutustesse.

Sisseseade mõttes on raviruumis nanoosakeste tasandil toimivate peenkristallidega – Emakese Maa iidsete osakestega – täidetud magamiskott ja padi. Sellesse pakitavale inimesele pannakse pähe ka raviliivaga täidetud müts ja prillid.

Maskeraadi prillide laadne kate ette – ja maskiball võib alata. Saateks vibratsiooniliselt sobiv ja vastav muusika, viiruki- ja õliaroomid, teelesaatja tasaselt vestev hääl – ja tilisev tuul. Sõna otseses mõttes. Tervendatava näo kohal heljub mahe tuuleke – millega kaasneb haldjalik tilin. Mis ja kuidas seda lummust loob, Anud ei räägi. Las jääb – peaasi, et hea saab.

„Meie tandem toimib paarisrakendina. Kui olen teinud esimese mõõtmise ja magamiskoti-seansi, läheb tervendatav Anubise tuuningule – ning seejärel tuleb uus mõõtmine ja tšakrate mõjuväljade kaupa organsüsteemide mõõtmine alt üles,“ kirjeldab Väike Anu, kes mõõtmise ajal inimesega ei räägi. Anubis ja arvutiprogrammi hoolde loetud andmed räägivad ise.

Mina lasen Anudel end kompuutrisse lugeda pärast 6 nädalat lakkamatuid lastelaagreid Kuusiku Altweski loovuskosel. Meie stuudio MINA OLEN! on saanud suvega mu sedavõrd endale, et mina enam ei ole. Kõik elundkonnad on keskmiselt 60%-lises töökorras. Üksnes biorütmid teevad edevat rõõmu – need on 32aastasele omased.

Nanokristallide vahele magamiskotti pakituna kogen täpselt seda, mida Anu leebed laused maskitagusest maailmast loitsuvad – sipelgad ja pakitsused, kuum ja külm vaheldumisi. Sääretorud hakkavad valutama, nagu viimati lapseeas marulise kasvamise ajal – ja tuikavad muide pärast nädal aega jutti. Magusalt.

Ovulatsiooniaegseid spasme meenutavad munasarjad jutustavad nii vaagnapiirkonnale kui tervik-minule, et naine on naine ka siis, kui ta enam munarakke ei eralda ja lapsi ei sünnita. Kokkutõmbunud ja hirmukrambis süda laieneb, ehkki mõistus väidab, et kõik lapsed sinna mahtuda ei saa. Saavad küll. Sest mõistus vaikib, kui külalised tulevad.

Kõigepealt saabub mu vägalähedusse magamiskoti embusse minu mees – üsna kohe, kui pärdik peas on peatunud. Ta jääbki minuga – ja mul on ütlemata turvaline ja teadev kohtuda kõigi oma hobuste, koerte ja lammastega, kes minuga kõnelemas käivad. Kassid ja kanad miskipärast ei tule.

Kui loomrahvad on mulle oma sõnumid toonud – nii mulle teada kui täiesti uued teated – asume mind uuesti arvutisse laadides analüüsima. Näen ka ise arvuti monitorilt, kui jäägitult rahunenud ja roheline olen olnud kristallkookonis. Andurid randmetel, võtan läbi kõik oma lapsed ja loomad, taluelu ja kultuurikeskuse olu ning unistuse Aafrika haljastest aasadest.

Anud näitavad monitoril, mil moel süda ja aju, saba ja seedimine ühele või teisele vestlusteemale reageerib. Me oleme sündinud selleks, et oma Teel toimida nii, nagu hing ihaldab. Infomüra ja hirmud ei lase pahatihti tunda ega teada, milliseid valikuid hing tegelikult toetab. Tema tukseid ja tõmblusi niimoodi monitoril nähes on võimalus iseendaga tagasi-edasi ühendusse saada.

Tehnika ja meetod, mis on toeks avanemas hingedele, oleks minu jaoks umbes samasugune kiusatus nagu taro- või inglikaartide kodus pidamine. Aina küsiks ja skänniks, selle asemel, et iseendaga intuitiivset sõprust pidada.

„Sellepärast ongi sedalaadi aparatuur ja moodus väljaõppinud terapeutide kätte usaldatud, et seda ei saaks ummispäi kodus järele teha,“ muhelevad Anud, kelle seanssidele tuleb üsna pikalt ette mõelda ja möllida, kuna RändAnud on keskmisest sagedamini rännakutel.

Kusagil peale Facebooki eks-militaarlannad ennast ei reklaami, sest ausaim on suust suhu liikuv kuuldus kui soovitus. Skeptikutele lohutuseks – kuiva veeteraapia, kompuuter-skänningu ja massaaži ühend-metoodikas pole midagi müstilist, käegakatsutav-mõõdetav kõik puha. Spirituaalidele julgustuseks – miljardite aastate vanusesse nanoliiva ei jää päris kindlasti eelneva pikutaja valud ega võlud – kahe laagerduja vahelisel ajal puhastatakse magamiskott ülipõhjalikult.

Mis puutub endale koha broneerimisse, siis vabad Anud tulevad sagedastelt sõitudelt alati koju tagasi. Sest siia on nemad sündinud ja siin neid vajatakse.

 

Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

 

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

 

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

 

*

 

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

 

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

 

*

Meie aja tõde ja õigus

 

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

 

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

 

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

 

*

 

Kuidas taltsutada Lohet?

 

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!

See on lugu sellest, kuidas taevas ja maa üksteisele ennast sellisel moel näitavad, nagu orientaal-legendis, kus 7 pimedat kirjeldavad elevanti, keda nad igaüks erinevast piirkonnast puudutavad – kellel saba, kellel lont – kõigil on kirjeldades õigus, sest tunnetamisel on ikka seesama elevant…

Sammalsalatar – see tähendab sammaldunud eelarvamuste ja klišeedega suhtumisi, mis ei märka, et inimesed arenevad ja teisenevad – see tähendab salajasi komplekse ja suhteid.

 

Tegelased:

Šamaan, Tüdruk, Seaduslik naine, Väenaine, Armuke, Tööandja, Poeg, Pinocchio ja Fiona.

Tegevus toimub Kuusiku Altweskil kevadise pööripäeva tähistamiseks 23.03.19. Nad kõik on kohal Šamaani pärast.

 

*

 

Tööandja Heli lendab närviliselt kohale.

 

Heli: Kus võti on?

Ma küsin, kus on võti?

Ma nõuan…

Mis koht see selline üldse on?

Mingi tondiloss. Hipiratoorium.

Minu alluv peab siin mingeid spiritiri sabateid.

Mina maksan talle palka.

Ma eeldan, et ta teeb selle eest lepingulist tööd, millega ta toob minu firmale sisse raha…

mille eest ma talle palka maksan.

Ma nõuan – kus on võti?

Ma ei pääse kontorisse sisse. Vähe sellest, et ta ei tee ise oma ametlikku tööd –

ta ei lase mul ka tööd teha.

Ma… mina…. mulle…

 

Fiona vaigistab tööandjatari tasaselt.

 

Heli: Mis pssst! Ma teile kõigile pssst!

Mina lähen nüüd ja kutsun lukksepa, kes murrab kontori ukse lahti.

Ja oma alluval murran mina lihtsalt kondid.

 

Tööandjatar Heli lehvib minema, Fiona lehvitab talle naeratades järele.

 

 

*

 

Tüdruk saabub nutitelefoniga lobisedes.

 

Tüdruk: Jou, kuulete või? Ma olen selles majas, kus šamaanil algab mingi värk.

Tulge ka! Päriselt – tulge Altweskile.

See on 300aastane vesiveski. Täiega šeff koht on.

Ei ole kaugel, jõe ääres on.

Ja see šamaan tuleb siia oma värki tegema, kes selgeltnägijate tuleproovi võitis.

Selle võistluse jah, mis televiisoris oli.

Mis siis, et te saate seda telekast järelvaadata. Siin on kuidagi nii… päris.

Tulge kodudest ometi välja… Ahjaa, tee olete ju kodudes ka ainult telefonides…

Ärme lähme täna kaubanduskeskustesse hängima.

Ausalt, teiega ei juhtu siin mitte midagi halba… pigem head

Nojah, telefonid tuleb siin tõesti välja lülitada, aga siis te pääsete ju tegelikust üksindusest

välja. Mina olen siin – ja näen, et meiega ei juhtu midagi hullu.

Siin vanas majas saab olla korraks täitsa päris ise.

Siin saab kohtuda iseendaga…

Tulge ikka! Mis siis, et telefonid tuleb siin vesiveskis välja lülitada…

Kas tõesti mitte keegi ei tule?

 

*

 

Pinocchio on tüdruku telefonikonverentsi jälginud, tuleb ja võtab sõnatult tüdrukult telefoni ära.

Tüdruk kõnnib mööda saali ja vaatleb maalinguid.

 

*

 

Armuke saabub lootusrikkalt – sätib end, kenitleb, flirdib endamisi, harjutab…

 

Regina: Issake-issake-issake…

Ma olen nii närvis.

Kas näo peal ikka korras on kõik värvid…

 

Pinocchio mõõdab teda üllatunult.

Armuke Regina teda ei märka.

 

Regina: Ma olen ilus.

Nooruslik. Täiuslik. Parim

Ma olen ilus!!!

 

Pinocchio kummardab galantselt ja suudleb Regina kätt.

 

Regina: Mis asi sina oled?

Puupea, ega ma sinu pärast siia ei tulnud.

Minu tänasest õnnestumisest oleneb kõik. Kõik!

 

Pinocchio lööb kannad abivalmilt kokku.

 

Sina sellesse õnnestumisse küll ei puutu.

Täna peab olema minu võidupäev.

Täna peab…

 

*

 

Tööandjatar Heli marsib taas kohale.

 

Heli: Kus ta on?

 

Regina: Kes?

 

Heli: Kus minu alluv on?

 

Regina – osutab Pinocchiole: See siin, ma arvan.

 

Heli: Sellest siin ei tea ma midagi.

Kus on minu palgaline tööjõud, kes peab mulle raha teenima.

Ta on koos kontorivõtmega kadunud.

Ukse lasin lahti murda, aga nüüd ei pääse ma arvutitesse sisse.

Mis toimub?

 

Regina: Mina tulin tseremooniale.

 

Heli: Kes teie olete?

 

Tüdruk: Kes te ise olete?

 

Heli: Mina olen ülemus. Tööandja. Otsustaja.

 

Tüdruk: Siin teie küll midagi ei otsusta.

Siin kuulate hoopis teie, mis vanal veskil öelda on.

 

Heli: Mis veski, mis tseremoonia, ma teile…

 

Fiona astub tüdruku ja armukese ning vihase tööandjatari vahele.

Tööandjatar õiendab peaaegu taltunult.

 

Heli: Ma pean oma arvutitesse sisse pääsema.

Muidu on lõpp. Maailma lõpp.

Mis tseremooniatest me siin räägime.

Ma käin igal pühapäeval kirikus, et minu firmal hästi läheks –

ma kirjutan igal nädalal projekte –

ja nüüd pole võtit, arvutid on kinni kiilunud.

Maailma lõpp!

 

Tüdruk: Aga siin on maailm ju täitsa olemas.

Kui mujal on maailma lõpp, võib ju siin olla.

 

Regina: Ja palun ärge segage mind keskendumast.

Minu tänasest õnnestumisest oleneb kõik. Kõik!!!

 

 

*

 

Poeg tungib mürgeldades lävele.

 

Virgo: Paps!

Mul on papp otsas.

Arvuti on pekis.

Telefon paneb pange.

Paps!

Kuradi vanamees, kus sa ennast peidad – pappi on vaja!

 

Pinocchio kõnnitab poja sõbralikult uksest tagasi välja.

 

Tüdruk – küsib Fionalt: Kas see oli šamaani poeg või?

Mis ta ülbitseb, kas ta siis ei tea, et isa võitis selgeltnägijate tuleproovi?

Ja kui see võitmine tähendas rahaümbrikku, miks siis tema pojal midagi ei ole?

Või ta saigi selle võidu eest ainult klaaskäe?

 

Fiona kallistab Tüdrukut.

 

Tüdruk: Kui šamaan on võitja, siis pole tal mingit sellist ülemust nagu SEE ju üldse vaja.

Tal on siis ju kõik olemas.

 

Regina: Mina olen tal puudu.

Tal on vaja sellist unelmate naist, nagu mina.

Siis on meil kõik olemas. Klaaskäsi ja puha.

 

Heli: Kuulge, ma olen teid kusagil näinud.

 

Regina: Loomulikult.

Ma olen avaliku elu tegelane.

Minu pildid on igas ajakirjas.

Kui me šamaaniga abiellume, saab meist Eesti esipaar.

Väekas mees. Kaunis naine.

Täiuslik, täiuslik, täiuslik!

 

Tüdruk: Kas šamaan ise arvab ka nii?

Kas ta tahab koos sinuga sinna ajakirjadesse.

Äkki talle meeldib hoopis siin veskis.

Ja miks te üldse abielluma peaksite?

 

Heli: Kristliku abielu poolt olen mina igati.

Eduka ettevõtluse alus on vagadus.

Kirikus tuleb käia, maksu tuleb maksta.

 

Tüdruk: Kui sa igal pühapäeval kirikus käid ja maksu maksad, miks sa siis nüüd oma arvutitessegi

sisse ei pääse?

Liiga vähe maksid või?

 

Heli tahab häält tõsta, Fiona vaigistab.

 

Regina: Mis kristlikust abielust me šamaani puhul räägime?

Sellest tuleb kõigi aegade vägevaim riitus.

Kõik tuuslarid ja hiislarid koos. Trummid ja tulevärk.

Kaamerad ja fotograafid…

 

Tüdruk: Aga armastus?

 

Regina: Jajah, see kah.

Aga kõige olulisem on, et seaduslik abielu annab kindlustunde.

Ma ei pea siis pabistama, et keegi mu kuulsa mehe üle lööb.

 

Heli: Mulle on kollasest meediast silma jäänud, et te olete päris palju kordi abiellunud.

 

Regina: Need abielud on minu projektid!

 

Heli: Ja mina ei pääse oma projektidele ligi, sest mu alluv on kadunud ja arvutid lukus!

 

 

*

 

Väenaine kiirustab koos trummi ja korviga kohale.

 

Meeli: A’how! Namaste! Shalom!

Kus sa oled, sõber?

 

Heli: Kui te peate sõbra all silmas minu alluvat, siis mul on täpselt sama küsimus.

 

Meeli: Päikest teile, ilus inimene!

Ma tõin meie šamaanile tema trummi ära.

Ta kaotab alailma oma kõige olulisemad asjad ära.

See on nagu universumi meeldetuletus talle, mis on oluline.

 

Tüdruk: Minu meelest tuletati šamaanile praegu seda ka meelde, KES on oluline –

sina ju tõid talle tema trummi ära.

 

Fiona kallistab tüdrukut.

 

Tüdruk: Mis sul seal korvis on?

 

Heli: Kui teil on seal minu büroo võtmed, siis neid pole enam vaja.

Vahetasin luku ära ja mul on uus võti.

 

Meeli: Oo, ja mida see võti avab?

 

Heli: Ukse.

Aga arvutit mitte.

Ma ei pääse enam oma dokumentidele ligi.

Kirjutasime just Brüsseli meetmete jaoks uued projektid.

Kuna vaesed riigid söövad Euroopa Liidu ühiskassa järjest tühjemaks,

jäävad ka fondid järjest väiksemaks.

Sellepärast on vaja kiirustada.

 

Tüdruk: Kuhu?

 

Heli: Raha on vaja ühiskassast kätte saada, enne kui kassa tühjaks saab.

Minu alluv oli veel üsna hiljuti suurepärane projektide kirjutaja –

kõik, mida tema kirjutatud taotlustega küsisime, saime.

Nüüd ei saa enam isegi arvutisse.

 

Meeli: See tähendab, et uuemal ajal tehakse taotlused uuel tasandil.

Me küsime kõike otse Loojalt – ja mida vajame, selle saamegi.

Mida ei vaja, ei saa.

 

Tüdruk: Mis sul seal korvis on?

 

Meeli: Sõbrad.

See on Eestimaa põllukivi.

See on tükike Brasiilia mäge.

Tema on kristalli-killuke emakesest Aafrikast.

Ja tema on…

 

Fiona korjab kive pihkudesse, imetleb ja kõnetab neid.

 

Heli: Ja tema on vastutustundetu mölakas.

Mul oli oma alluvaga leping.

Ta ei pea ega tea enam üldse, mis tema kohustused on.

 

Meeli: Kas sina tead, kes tema on?

 

Heli: Suuremat kasvu haritud mees.

Hästi kvalifitseeritud. Eduks arvestatavate eeldustega.

 

Meeli: Mis värvi silmad tal on?

 

Heli: …ee… nojaa… tal kindlasti ON silmad.

 

Meeli: Milline peaks üks mees olema, et sa teda märkaksid?

 

Heli: Kohusetundlik, vastutustundlik ja…

 

Meeli: … ja igaks juhuks mitte tundlik selle sõna otseses mõttes.

 

*

 

Armuke Regina tantsib, et šamaani-ootuse ähmist üle saada.

 

Heli – tantsu märkamata: Kuulge, teil on ju siin tondilossis ka arvuti.

Ma tahan seda kasutada.

 

Pinocchio ulatab talle arvuti.

 

Heli: Parool!

 

Tüdruk: Altveski777.

 

Heli sukeldub õhinal arvutisse.

 

Regina: Mina muuseas tean, mis värvi šamaani silmad on.

Rohekas-sinised.

Ja ma tean seda ka, kus ja millised sünnimärgid tal on.

 

Meeli: Kuidas ta lõhnab?

 

Regina: Kui temast sai minu armuke, oli ta väga hästi lõhnastatud ja hoolitsetud.

Aga viimasel ajal lõhnab ta nagu… nagu…

 

Meeli: Loodus.

 

Regina: Just. Ja loodus enamasti haiseb.

 

Meeli: Loodus haiseb siis, kui sa teda ei armasta.

Temast sai sinu armuke – sinust tema armuke mitte.

Regina: Mina tahan temaga abielluda!

 

Meeli: Sest sina oled sari-abielluja, kes pole armastust kogenud.

 

Regina: Tuleb abielu, tuleb ka armastus.

 

Meeli: Või siis peatub teie mõlema areng, sest armastust ei ole.

 

Heli siblib samal ajal arvutis.

On üha enam šokeeritud ja endast ära.

Nii ehmunud, et isegi ei lärmitse ega skandaalitse enam.

 

Meeli: Šamaan on ääretult kaunis mees.

Tema silmades on terve kosmos.

Iga tema liigutus on nagu puuokste ja pilvede tants.

Ta näeb ja kuuleb kõike, aga ei ütle ühtki liigset sõna.

Ta on välja astunud ja eemaldunud kõigest mis või kes teda lõhub.

Ta on inimeste ja kõiksuse teenistuses – ustav ja arukas, paigas ja tasakaalukas.

 

Regina: Mida?

Kas sina oled ka tema armuke?

 

Meeli: Mina armastan teda.

Olen tema õde, südametunnistus ja peegel.

Minul ei ole vaja südamesõpra omada ega ketti panna – vastupidi.

Uues heas ilmas peab igaühel meist olema oma vabadus, isesus ja Tee.

 

 

*

 

Saabub Šamaan, kelle tulekut märkavad Meeli, Tüdruk ja Fiona – Regina mitte.

Šamaan pakib rahulikult oma asju lahti, et tseremooniaks valmistuda.

Šamaan jälgib ja ei jälgi ka, kuidas Väenaine Armukest rahustab, tööandja üha löödumalt arvutis oma asju ajab.

 

Regina – afektis: Te kõik olete minust üle.

Te kõik tahate minu šamaani endale, sest ta võitis klaaskäe.

Te kõik naerate mu üle.

Aga minul on nii väga vaja…

 

Tuppa tunginud Poeg sekkub.

 

Virgo: Sinul on vaja minu vanamehe raha.

Need pildid, mis on juba ilmunud, sina minu isa kaelas rippumas, on nagunii meie pere

margi maani teinud.

Mida sinu arvates mu papsi lapsed tunnevad, kui sina igal esikaanel meie isa külge kleepud?

 

Regina: Lapsed?

Ma ei teadnud, et minu kangelasel lapsed on.

 

Tüdruk uurib šamaani väeesemeid.

 

Tüdruk: Mina ei teadnud, et mehed nõiuvad.

Ma arvasin, et vanad naised on nõiamoorid.

 

Meeli: Kui arukad mehed rändavad ja õpivad, saavad neist need,kelleks nad on tegelikult sündinud.

Neist saavad teejuhid ja tervendajad, õpetajad ja abilised neile, kes alles teed alustavad.

 

Poeg ründab armukest.

 

Virgo: Tead, tädi, sa saad praegu minu käest mu õdede ja vendade nimel molli.

 

Regina: Mille eest!?

 

Virgo: Sa ajad küüned taha sellele, mis kuulub meile.

 

Regina: Ma helistan politseisse… ei, Kroonikasse!

Appi-appi-appi!

 

Meeli: Tulen-tulen sulle appi-appi-appi.

 

Väenaine paneb armukese istuma ja masseerib tema õlgu.

Armuke taltub.

 

*

 

Poeg lendab nüüd tööandjatarile peale.

 

Virgo: Nüüd on nii.

 

Heli: Nüüd on pekis.

 

Virgo: Seda minagi.

Sinuga on nüüd kõik.

Sa hakkad mu vanamehe palka otse minu kontole kandma.

Mul on vaja uut arvutit, telefoni, korralikke riideid…

 

Heli: Mingit palka ei ole enam.

 

Virgo: Ätt sai kinga või?

 

Heli: Kogu meie firma käib nüüdsest paljajalu.

Meid sülitati välja.

Me ei saa enam raha ei riigiasutustelt, toetusfondidest ega Brüsseli programmidest.

 

Tüdruk: No näed, sul ei olnudki seda vana võtit vaja.

Ja arvutisse pääseda ka ei olnud vaja.

 

Heli: Mitte ükski senine skeem ega projekt ei toimi enam…

 

Meeli: On maatriksist väljumise aeg.

Kui meie pürgimused ja unistused on õiged ja head, toetatakse neid universumist

igal võimalikul moel.

Möödas on ajad, mil me lootsime pimesi ametnikele ja võimukoridoridele.

On uute, tõeliste seaduste kehtimise ajad.

Pole vaja ametnikele ega võimukandjatele pugeda.

Ei ole tarvis mööda ministeeriume roomata.

Projektide kirjutamisel pole enam mõtet – kassad on tühjad ja üha kahanevad summad jagatakse ainult kitsas omade ringis.

Meil on hoopis teise tasandi omade ring.

Valgustöölised – inimesed, kes teavad, et mõte on tegu ja me kõik oleme armastus,

ühinevad – ja nende ümber kogunevad inimesed, kes…

 

*

 

Seaduslik naine kihutab kohale ja katkestab väenaise selgituse.

 

Kati: Minu mehe ümber kogunevad inimesed, kes moodustavad haaremi!

Seda ma arvasin!

Olen juba mitmeid kuid mõelnud: miks minu seaduslik mees minuga ei räägi.

Tema vaikib. Tema on nii vaimne nii vaimne.

 

Tüdruk: Äkki tal pole sinuga millestki rääkida?

 

Kati: Mida sina, plikanatt, täiskasvanud inimeste asjadest tead?

Ta on enda ümber kogunud selle ja selle ja selle.

Need uugapuuga-ullikesed usuvad, et ta on jumala maapealne asemik.

 

Heli: Oh oleksid mul teie mured, prouakene…

 

Kati: Ahhaaa! Siis teiega ta vestlebki, jah?

 

Meeli: Ta vestleb minuga.

 

Kati: Aga miks ta minuga juba pikki kuid ja sajandeid ühes voodis pole maganud?

 

Regina: Sellepärast, et ta magab minuga ühes voodis.

 

Kati tahab Reginale kallale tungida.

Fiona astub vahele.

 

Meeli: Millal sina, seaduslik proua, viimati endalt küsisid, kes on Naine?

Mis on Naise tõeline ülesanne?

Mida Jumal mõtles, kui lõi inimese meheks ja naiseks.

Energia ja armastuse jagamiseks!

 

Kati: Kas see luhva teab midagi armastusest?

 

Meeli: Ta teab midagi energia jagamisest.

See miski ongi põhjus, mis tõmbab šamaani tema poole, ehkki nad pole paar.

 

Regina: Oleme küll!

Kui see tulehark teelt kaob, saab meist väga kuulus ja edukas paar!

 

Kati: Mina ei kao kuhugi!

Olen sellele segasele toatäie lapsi sünnitanud.

Me oleme koos temaga maja ehitanud ja autosid liisinud ja…

*

 

Poeg rüseleb Pinocchioga trügides taas saali.

 

Virgo: Me otsustasime nüüd õdede ja vendadega koos, et…

 

Märkab ema ja poeb Pinocchio selja taha.

 

Pinocchio: Mida teie siis otsustasite kah?

Midagi materiaalselt teil küll isalt krattida pole.

Ja tema vaimsust te ju vastu ei võta.

 

Virgo: Kuss!

Peida mind ära!

Mu mamps ei tohi näha, et ma siin olen.

 

Pinocchio: Kuidas need suusad teil siis nüüd nii risti on?

 

Virgo: Kui ta näeb, et ma mingis 300aastases hipiratooriumis olen, keerab tema ka kraanid kinni.

Ema nõuab, et me teeksime karjääri, oleksime edukad ja rikkad – ta ei tohi mind siin näha!

 

Pinocchio pistab poja Fiona selja taha.

 

Pinocchio: Rahune maha, edumees!

 

Kati – märkab alles nüüd šamaani: Milleks selline üldse kõlbab?

Ta ei teeni enam raha.

Teda ei huvita poliitika ega majandus.

Nagu kuu pealt kukkunud.

Kusjuures minu voodist mööda ka veel kukkunud.

 

Tüdruk: Ja milleks sina ise kõlbad?

 

Meeli: Sa näed nii iseennast kui oma seaduslikku meest sellistena, nagu te olite 10 aastat tagasi.

Sammaldunud ettekujutus.

Hangunud rollid ja mustrid.

 

Kati: Arved ja liisingud on vaja maksta.

Lapsed on vaja koolitada.

Neil kõigil on väga kulukad harrastused.

Nad….

 

Meeli: Muudkui nad ja nad ja nad.

Aga sina ise?

Kui Naine Meest ei austa, ei saa mees elu edasi viia.

Naine ei austa meest, kui ta ei armasta iseennast.

Ta ei armasta iseennast, kui ta pole endaga ühenduses.

Ta on roll. Mask. Poos.

Ja nõuab ka mehelt, et see kannaks maski ja täidaks rolli.

Hinga, Naine!

Saa endaga tuttavaks – äkki sa polegi lootusetu sammalsalatar.

(Helile) Ja sina hinga veel eriti – kuna sa oled süsteemidest välja visatud,

et sa areneksid, siis sul pole enam mingit võimalustki vana maatriksi sammalsalatar olla.

 

Šamaan alustab trummimist.

 

Meeli – igale naisele eraldi: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Väenaine viib kõik naised ükshaaval Rännakule.

Šamaan trummib.

Fiona ja Pinocchio seavad padjad ümber tema.

 

Meeli: Tulge, võtke istet, kaunitarid!

 

Kati: Mina nende kõrvale ei istu!

 

Tüdruk: Eks sa seisa siis!

 

Heli: Mida äriringkonnad arvavad, kui ma siin hipiratooriumis padja peal istun…

 

Pinocchio: Tuletan meelde – sa ei kuulu enam äriringkondadesse.

Seniseid äriringkondi lihtsalt pole enam olemas!

 

Heli istub.

 

Regina: Aga mis siis, kui pildistatakse ja saadakse teada, et ma olen senise glämmi asemel

mingi kõõmane njuu-eidš-tädi…

 

Tüdruk: Ei pildista sind siin keegi.

See on turvaline ja armas koht.

 

Regina istub.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Kati istub seljaga teiste poole.

 

Kati: See mees on luuser, kes on mu elu ära rikkunud.

Ja üldse peaksin ma praegu olema tähtsal koosolekul.

Keegi peab ju…

 

Kuuletub tahtmatult – ja hakkab hingama.

 

Meeli: Me rändame kohtumisele temaga.

 

Kati: Ta on mind alt vedanud ja üksi jätnud.

 

Meeli: Me vaatame talle otsa.

 

Heli: Ta pole mulle mitte kunagi otsa vaadanud.

 

Meeli: Me puudutame teda õrnalt ja tundlikult.

 

Regina: Ta on mind ära kasutanud!

 

*

 

Fiona silitab naiste õlgu ja juukseid.

Pinoccio pühib nende pisaraid.

 

Poeg istub šamaani ühele, Tüdruk teisele käele.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

Me kõik räägime ühest ja samast mehest.

Ta on valgustatud ja isetu.

Ta on vaba ja väärikas.

Ta on teejuht ja õpetaja.

Hinga! Hinga! Hinga!

 

Heli: Hoopis mina pole talle otsa vaadanud.

Olen teda kohelnud, nagu kontorimööblit.

Sellele pidigi lõpp tulema.

Mind oligi sellest masinlikust maailmast välja vaja sülitada.

Ma juba olingi programmeeritud projektirobotiks muutunud.

 

Regina: Tegelikult olen mina teda ära kasutanud.

Ta hingas mind kui naist – aga minu jaoks oli ta kleidikaunistus punastel vaipadel.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Kati: Mina jätsin teda üksi.

Teenisin raha, mitte perekonda.

Mina vedasin alt.

Ma polnud enam naine ega ema.

 

Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Heli avab silmad ja pöördub šamaani poole: Anna mulle andeks.

 

Regina avab silmad: Ma armastan sind – aga mul pole olnud aega seda märgata.

 

Kati avab silmad ja märkab poega: Mida sina siin teed?

 

Virgo: Ma tahan oma isaga sõbraks saada.

 

Tüdruk: Aga uus telefon ja arvuti?

 

Virgo: Siin saan ma isaga täiesti ilma telefonita rääkida.

Ja arvutist tuleb aina halbu uudiseid.

 

Meeli: Arengus pole midagi halba.

Keegi ei tahtnud ju igavesti punaste vaipade pupeks jääda.

Mitte keegi pole sündinud projekte kirjutama ja tegelikku ennast tallama.

Milleks orjata suuri villasid, kui lapsed on suureks kasvanud ja sealt laia ilma läinud?

 

Kati: Kuhugi sa ei lähe!

 

Virgo: Ma olen juba läinud.

Ma olen suureks saanud.

Või vähemasti… saamas.

 

Meeli: Mis puutub ära kasutamisse, siis mina olen šamaani südamesõbrana oma energiaga

toitnud nii seaduslikku naist, armukest, tööandjat kui teismelisi lapsi.

 

Tüdruk: Vaeseke…

 

Meeli: Üldsegi mitte – kosmoses on energiat piiramatult.

Jagan neile, kes vajavad – ja ise saan universumist uue puhta energia asemele.

 

*

 

Heli läheb ja vaatab šamaanile pikalt otsa.

 

Heli: Mis meist nüüd saab?

 

Tüdruk: Mida sa peale projektide kirjutamise oskad?

 

Heli: Ma… laulan mõnevõrra…

 

Tüdruk: Hakka siis ometi meile laulutunde andma!

 

Regina: Enne punaseid vaipu ja kaameraid meeldis mulle tegelikult tantsida…

 

Virgo: Mina tahan tantsimist õppida!

 

Kati: Kui ma polnud veel raha teenimise masin ja kinnisvara ori, meeldis mulle süüa teha.

 

Pinocchio: Fiona on kõige rohelisemate näppudega hing, keda ma tean –

temast saab suurepärane aednik.

 

Tüdruk: Kui kõik on omavahel õppinud hästi läbi saama, siis pole siin enam turvameest vaja.

Mis sinust saab, Pinocchio?

 

Pinocchio: Ma oskan kõike.

 

Virgo: Altweskil ongi pidevalt haldusmeistrit vaja.

Küttepuud, niitmine, nipet-näpet – kujutad ette küll.

 

Pinocchio: Muidugi kujutan.

Ja kujutlus teatavasti ongi juba tegu.

 

*

 

Seaduslik naine tõuseb ja läheneb armukesele.

See hüppab püsti ja taganeb.

Kati püüab Regina kinni ja kallistab teda.

 

Kati: Aitäh sulle!

 

Regina: Tõsiselt mõtled või?

 

Kati: Minu mees poleks ilma sinuta mingit tuleproovi võitnud ega klaaskätt koju toonud.

 

Tööandja kallistab väenaist.

 

Heli: Hinga! Hinga! Hinga!

 

Meeli: Nii? Midagi jäi külge või?

 

Heli: Ma tahaksin midagi sinuga koos teha.

 

Meeli: Me oleme alates tänasest õed.

On lugusid, millest koos läbi tulemine teeb õdedeks. Igaveseks.

 

Heli ulatab Fionale arvuti.

 

Fiona: Mis ma sellega teen?

Kõike, mida vaja, tean niigi.

 

Fiona ulatab arvuti Reginale, Regina Katile, Kati Virgole.

 

Virgo: Ma pole kindel, et mul oma isa sõbra ja õpilasena seda üldse vaja on.

 

Pinocchio annab Tüdrukule telefoni tagasi.

Tüdruk keerutab seda käes.

 

Tüdruk: Mis ma sellega teen?

 

Pinocchio: Helista sõbrannadele või midagi…

 

Tüdruk: Milleks?

Mina jään siia.

Mul on kõik eluks ja õnneks vajalik siin. (südames)

 

 

 

 

 

 

Tõde ja õigus Pearude ja Krõõtade ajastu valguses

Kati S.V. Murutar

Pärnu Postimehele

Meie uusim „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Algusesse minna on põhjust ka Priit Loogi näitlejaks-vilumise teekonnale tagasi vaatamise mõttes.

Jaan Rekkor on oma kogemuse põhjal pihtinud, kui igav ja üheülbaline on nooruses aina kaunismehi ja esimesi armastajaid mängida. Aastatega kogutud kortsud ja kere toovad palju põnevamaid töid. Sama on Priiduga. Mõlema Priiduga. Aastad on nii Loogile kui Võigemastile kinkinud varjundid ja enesevaldamise, koorinud lahti tuuma, mida seekordse suurteose puhul rõhutab grimmeerijate suurepärane töö. Ekstra kiitus Pearu puseriti kiskja-kikudele – oo halbade hammastega eestlaste susisevat groteski!

Ja oo paradoksi, mille paljastab seesinane klassika-tõlgendus. On Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel.

Välisturu jaoks peaks filmile võibolla veidi vunki juurde keerama… aga kuidas sa elus asja enam ümber vungid. Võtke või jätke!

Aga tupeseen?

Kati S.V. Murutar

 

„Klassikokkutulek 3“ konkureerib iseendaga. Kuivõrd Rene Vilbre loodud, Martin Alguse kirjutatud ja Kristian Taska produtseeritud triloogial pole Eesti naljafilmide turul rivaali – seega on ta võitja niikuinii. Seejuures resoneerib 3. toote väljatulek praeguse valimiskampaaniaga.

Samal ajal, kui vali-mind-mehed lubavad kõigi hellade teemade ja nähtuste eest seista, lubab kinorahvas endale kõigi nende samade valdkondade otsatut-ääretut läbi-lõõpimist.

Raugad ja hooldekodud, pereväärtused ja imikud, religioon ja spirituaalia tantristmist budismi ja kristluseni. Prostitutsioon, homoseksualism ja rassism. Ja läbiva liinina meeste tervis viljatusest eesnäärme suurenemiseni.

Mait Malmstenil on asi jälle kinni – kui esimeses osas jäi kellapark saunalava vahele ja teises ta ise viagra-tiivul leedi Mihhailovaga tahtmatult ühte, siis seekord sirtsutab ta läbi kogu loo tüütuseni pissi pingutada, kuni satub uuringutele – kus sond jääb peenisesse kinni. Hihii. Naljade tase ongi selline.

Igasuguste eeskirjade vastaselt tehakse tuksis tillile jooksu pealt protseduur ja ta saab õhtuks koju – ehk siis sõbra ristilapse ristsetele.

Parim-enne-inimesed õhtuks hooldekoju Eesti riigis kuigi hõlpsasti ei saa. Tasulistesse küll – kes maksta ei jaksa või sellepärast ei taha, et isa oli paha, vahetavad ise pamperseid. Kuigi viimase kokkutuleku keskne tegelane Ago Andersoni kehastuses püüab insuldi saanud issit siia-sinna maha raputada, ei lasta ratastoolis juurvilja kuhugi „unustada“. Ja see on tegelikult painavalt õudne.

Abitut taati kärutavad tüübid laamendavad hooldekodus nii, et pusled ja rulaatorid lendavad vasakule-paremale – julmalt valus on vaadata, mitte naljakas.

Pärakärus värviseks lödistatud invataat kui „moodne kunst“, üleliigse inimjäänuse all põlev ratastool… Jõhker. Usutavasti on selline juurvili-papa pea kõigile 40-50aastastele tundlik teema – seilasime, teame. Ja ses mõttes on filmi häpi end küsitav – selgub, et ta näeb-kuuleb, saab kõnevõime tagasi ja sildistab 3 tonti õigustatult sitapeadeks – isa on tagasi! Seega kõik läheb edasi – kuni elu, saab tehtud vigu parandada.

Parandamatu on suhtumine beebidesse kui nukkudesse. Kuitahes hoolsatel lapsevanematel on karme kogemusi, mis kõik tittedega juhtuda võib – iga minu laps on vähemalt korra napilt pääsenud. Kusjuures pooleaastase Brigitaga Ilmar Raagi filmis „Tappev Tartu“ osaledes tegin samuti lapsevankritrikke – ja põen seda tänini. Nii ei tehta.

Muudetamatu on ka tõsiasi, et ristitud saab õige plika asemel budistibeebi. Kuivõrd härrased on otsustanud kõik eluvaldkonnad läbi ilkuda, pole sellest suurt midagi. Küll mööda ristimisvaagnat, ristiema Karmel Killandit ja preestritar Britta Vahurit rändavad beebilokid kasvavad tagasi. Ja üldse – kes käskis mama-budistil kirikus niheledes kogu aeg telefonis olla?

Prostituudil ei lubata telefonis siblida, ehkki see oleks tema loomulik käitumine – tema peab aitama Andersoni tegelaskujul Kadri Rämmeldi kehastatavale naisele tõestada tõestamatut. Brigitte-Susanne Hunt on teleintervjuudes tunnistanud, et ei teadnud enne filmi valmimist ei tervikpilti ega rollijoonist. Britta ja Kadri ka ei teadnud – mistõttu soovitaks edaspidi osaleda filmides, mille sisu ja sõnum on kõigi osapoolte hüvanguks kõigile teada ja tahetud. Jah, ka Nõgisto baleriinist tütar Roosi ei teadnud, kui suur roll tal filmis „Ärkamine“ tantsujumalannana on – ja sai väga hästi.

Nüüd sai teistpidi – asjaosalistele esitleti siuhviuh kokkuliimitud visandit, mis on valminud nagu juuste kleepimine pva-liimiga tite pähe tagasi. Tehtud.

Ja mitut puhku on tunne, et nii heauskne tantra-rahvas kui endast parima andnud näitlejad on kuritarvitatud. Vahvad rollid – Piret Krumm, Jan Uuspõld, Anna Jankelevitš – blinn! – on üldises fragmentaarses ärategemises üsnagi raisatud.

Mosaiigikillud Andersonist sõrm tagurpidi, ratastool ees, titevanker taga panevad õlgu kehitama – karma is a bitch – ega tekita empaatiat. Genka oma lapsesilmadega muide tekitab. Aga Ago triloogia kõrgpunkt oli ära 2.osas hauas – maa all nuttu tihkuv luusermõmmi oli südameüdini liigutav. Kristel Aaslaiu telefoninumbri nuttis ta eelmises osas märjaks – ent kalmistu kontori kaudu leiaks ta ju ometi labidaga tüdruku uuesti üles ja jõuaks päris eluni.

Päris elu on teatavasti naljakas, imeline ja lõputult arenev – ei kohusta endaseatud lati alt läbi jooksma ega miskit kokku norssima, sest raha anti. Filmi esitluse-eelne vestlus-temaatika andis juba ohumärgi – nahkpüksid, kõhud, surnud sõbra siseasjades sorimine – mitte sisu ja sõnum.

Meeste tervis eesotsas eesnäärme jamaga pole nali – meie sõbrad-sugulased on sellega läinud. Afroeestlannale kaela kusemine ei ole naljakas. Abielurikkumised ja viljatus pole kohe üldse naljakas.

Valimisteaegsete platvormide lubadustepaketi kõverpeegel-läbilõige on küll jah täiega olemas – miskit õrna ja tundlikku vist läbi ilkumata ei jäänudki. Aga per teler iga 10 minuti järel tuppa tungiv tupeseen?

(Filmi)naised võiksid marssimise asemel vastata oma filmiga – millel pole vulgaar-taanilikku etteantud formaati ega kohustust see krdi kolmas osa iga hinna eest ära teha. Kui girl-power võtab sisetunde ja tahtmise ajel eneseiroonilist ja maitsekat filmi teha, olen käsi. Pidamise pärast sooritatud linalugu on nagu kohustuslik kirjandus – ja rahvas tunneb sellised pooles vinnas värgid ära kasvõi sedapidi määratledes, mis asi EI ole maitsekas.

Meeli muusika ja mandalad

Kati S.V. Murutar

5 tütre ema Meeli Lass on naine nagu maailm – ooperilaulja, hääleseadja, häälejooga ja teadliku hingamise õpetaja ning keha tuunija 12 erineva massaažiliigiga. Alalisteks saatjateks paar šamaanitrummi ja kotike pisipärlitega, millest ta vabadel hetkedel mandalaid helmitseb – iga hingetõmme palve.

Mahlakalt hurmava naisega, kes käib sihikindlalt end koolitustel ja teemapäevadel täiendamas, kohtusime esmakordselt niimoodi, et ta tõi omavalmistatud trumminuia, kuna märkas sotsiaalmeedias, et senine oli niruke.

Misjärel sai teadvel ja avali maist matka jätkavast häälehaldjast Kuusiku Altweski kultuurikeskuse õpetaja. Tema töötubades kõneldakse, mis ja miks on inimese HÄÄL. Saame teada, mis toimub inimese kehas, kui ta erinevaid vokaale ja häälitsusi kuuldavale toob – kuidas vastastikku toimivad kehatöö ja vibratsioonid.
Leiame kinnituse tõsiasjale, et meie enese hääl on tervendavaim heli – mistõttu häälejooga ja -seade on tihedasti põiminud kõik meie energiakeskusi mõjutavad kunstid. Teeme harjutusi selleks, et kostaksime kuulajatele? kaunisti – ja et meie öeldust ühtlasi ka aru saadaks. Esmase hääle äratamise tundides pole laulmisoskus ega viisipidamine oluline. Küll aga avab Meeli meie ees nii mõnegi ukse, millest sisenemise järel oleme kuuldud ja kuulatud.

Võimendaja
Meeli on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli laulu ja koorijuhtimise erialal ning Muusikaakadeemia lauljana. Lisaks Estonia ooperikoori ja -solisti karjäärile on ta õppinud Stockholmi ooperi ja draama kõrgkoolis ning on tundnud võrdväärset rõõmu nii Mimi kui Notsu rollidest.
Lauljatar Meeli Lass on lõpetanud oma teise pühendumise, massaažikunsti omandamiseks idamaade loodusteraapia erialal Krautmanni massaaži- ja terviseakadeemia ning klassikalise massaaži koolituse Martin Ilvese massaažikoolis. Valdab klassikalist ja aroomi- või šokolaadi, kõhu-jalgade-käte ja India peamassaaži – kokku tosin liiki.
Ta toimetab Maavägiste kojas ning liikide paljususe kohta ütleb väike vapper naine: „Teadlik klient oskab küsida. Teadlikuks õpitakse. Nii mõtte kui sõnaga – ikka ja jälle on vaja kõnelda ihuliste ja hingeliste vibratsioonide omavahelistest seostest. Olen õnnelik, kui saan olla oma massaažilaual lebajale lisaks tervendamisele ka teejuht – tuunitav viib koju kaasa erinevad oskused, millega oma lähedastele head teha ja leevendust tuua.“

Meeli ongi võimendaja. Igas mõttes.

„Saan aru, et minu planeerimata, ent õnnelikul kombel juhtunud ja nüüd juba teadlik lasterikkus võimendab ka tütarde emadusevalmidust. Tütar Gertrud on teinud mu juba ka kahekordseks vanaemaks. Tema isa Andrus Kallastu on ülipühendunud loojana valinud sügavaimaks pühendumiseks Muusika. Tänane mina suudaks õnnelikult esimese kaasaga abielada – aga hea looja teab, mis ajas-kohas kellegagi kohtume…

Mina valisin seepeale noorema noorena kui praegu olen, teiseks kaasaks turvalise rootslase Magnuse, Johanna isa. Nii tasase ja tubli, et  ma ise polnud valmis olema nii tasane ja stabiilne veel. Tasakaalustamise asemel, mida see suhe oleks pidanud või võinud teha, see hoopis liig-taltsutas mind. Kui temaga said kõik jutud räägitud, olin valmis kohtama oma elu armastust, millest on sündinud 3 tütart – Victoria, Lucia ja Cara. Noorim läks sel sügisel kooli.

Ka mina käin kestvalt koolis. Mitte ainult selles mõttes, et õpin Teadliku loomise ja hingamise akadeemias hingamisterapeudiks. Elu ise on üks suur ja pidev kool, õppimine ja arenemine. Õpid, teed vigu, õpid, kukud, tõused taas, õpid…Vahel on õppetunnid väga rasked ja valusad. Siis lohutan ennast sellega, et kui kõik oleks kogu aeg lill, ei toimuks ka arengut. Püüan leida igas asjas iva, mida pidin antud olukorrast või asjadest-inimestelt õppima. Ja näha asju positiivse poole pealt. Kohati on see tohutult raske ja – nagu ikka, on tagasilangusi, aga see kõik on suure protsessi täiesti loomulik osa. Eksimine on inimlik ja meil peab olema lubatud vigu teha, sest vastasel korral, kartes kogu aeg eksida, elame oma elu ainult läbi hirmu. Tasakaaluks sellele õpin ka andestamist ja tänulikkust ning tingimusteta armastama oma kallist kaasat – lapsi oskame tingimusteta armastada iseenesest. Õpin üha üllatudes ka seda, kuidas toimib mehelik alge naises ja naiselik alge mehes.

Vanarahvas ütleb, et naine on kael, kes keerab pead – ehk et mehised teod on naise võimendatud. Kogesin seda eriti koos kaasaga Hiiumaal turismitalu pidades. Kõike oli nii palju. Töid ja enesejagamist, unistusi ja pingutamist ja… samas raha, seda ilmastki alalisemat kõneainet, alati vähem kui unistusi. Sissetuleku üle oleks patt olnud kurta, aga unistused ja nelja lapse vajadused olid suuremad ning pigem pidev raha teema omavahelises suhtlemises võimendas kõike seda, mida me ei soovinud. Tühi toob tüli majja toob tühja majja toob… Soovimatu lammutas sünergia – ja nõnda me nüüd Tallinna võimenduste vallas elame ja olemegi. Läheb käest harmoonia, hakkab naine meheks, mees kidub ja ongi… nagu on. See on olnud mu elu kõige raske ja karmim õppetund, millest olen väljumas küpsema naisena ja kindlasti ka parema abikaasana kui iial varem.“

Meeli tütred harrastavad uisutamist, ratsutamist, tantsimist – mõistagi muusikat – ja võimendavad seega oma eeldusi ja andeid oskusteks ja teadmisteks, millega tulevikus soovitud vägesid valitseda. Meeli ise aga analüüsib rahulikult ja läbitult ka inimese maist keha, kus energia- või füüsikaseaduste järgi häält ja teisi elusolemise ilminguid võimendatakse.

Keha keel ja mänguasjad

Kehast kõnelemine pole väga tavapärane ega talutud siin meie kultuuriruumis. Ehkki tänavune suvi võttis meid suisa neljaks kuuks rõivituks, oleme enamuse aastast siiski kaetud. Seega on meie kehateadlikkus igal tasandil maetud.

„Me ei näe ei enda ega teiste inimeste maist keha – seega ei märka figuuris ja rühis kajastuvaid energia blokeeringuid ega lähenevaid või vargsi juba kohal olevaid haigestumisi. Samuti õpitakse maast madalast ennast häbenema, mitte kaardistama ja sõbrana pruukima. Mis muu kui meie enese maine keha saaks olla lähim ja parim spikker,“ arutleb Meeli, kes on aastatega rahu sõlminud ning põhjused ja mõtted leidnud oma enese hüpernaiselikule figuurile. „Jäin pärast kaht viimast sünnitust mis kujunesid erinevatel põhjustel keisrilõigeteks, eriti ümmarguseks. Lopsakus pole teatavasti moes. Ja seetõttu ollakse valmis sissetõmbamatu punu kõrvaldamise eest ilukirurgidele umbes 3000 eurot maksma.

Victoria on ääretult andekas ja tulemuslik noor iluuisutaja. Teatavasti on see kahjuks harrastamiseks üks kallimaid spordialasid. Seega mina panustan pigem sellesse ja teiste tütarde huvitegevustesse nii palju kui jõud üle käib. Põhiline koormus selles osas on loomulikult meie superissi õlul.

Soovitan ka teistel trulladel – enamasti oleme seda geneetiliselt ja jäikadele 21.sajandi iluideaalidele allutamatult – järele mõelda, mida meie polster meile kõneleb ja milleks ta hea on. Koguma ajendavad hirmud – oleme kehasse talletanud erinevaid emotsioone ja need hästi ära pakkinud. Minusse on tulnud teadmine, et kui ükskord jõuan nende tunnete ja mõteteni, mis mu kehakaalu kinni hoiavad – ja need endast vabastan, läheb ka kaal alla. Selliseks vanade traumade ja mõtete vabastamiseks on vabastav hingamine suurepärane praktika.

Mind aitas see tagasi lavale ja olen selle tulemuslikkusest jätkuvas vaimustuses. Seni aga armastan ennast sellisena nagu olen.

Massöörina on mu enese keha mulle töös toeks. Nii füüsiliselt kui energeetiliselt. Olen võõraste valude ja vaevade vastu endale kaitse peale pannud ja õppinud olema energia vahendaja, mitte oma energiat ära jagama. Mu enese keha aitab mind.

Samamoodi on iga inimese oma hääl tema kõige vägisem tervendaja. Enam kui mistahes kõrgelt hinnatud häälemaagide loitsud, rahustab ja korrastab meid meie enda hääl. Me ise saame kõige sujuvamalt oma vibratsiooni tõsta, energiapöörised ehk tšakrad harmooniasse häälitseda ja seejuures teadlikult selle eest hoolitseda, et kogu keha kõigi elundkondade koed oleksid tänu õigele hingamisele hapnikuga varustatud.“

Meeli kõnetab massaažilaual lebajaid hämmastavalt jõulises keeles. Tema väikesed näiliselt pehmed käed teevad õppinud täpsuse tõttu taotluslikult ja tulemuslikult päris märkimisväärselt valu. Õieti märkamisväärselt. Keha meridiaanidel asuvad valupunktid on tegelikult tõeline sõnaraamat kehas kajastuvate hinge ja vaimu valevõngete tõlkimiseks.

Et võlu jääks valule peale, kasutab Meele hellitavaid õlisid – eriti kookose ja viinamarja õli – ja taimepallikesi, mis soojaks aurutatuna üle aidatava keha rulluvad. Lisaks armastab ta massaažinuia, millega saab ka oma õlgu-turja-jäsemeid voolida – ning kuppe.

„Mulle mõjub ainuüksi nende esemete vaataminegi tervendavalt.

Rootsist õppimast tulin 1998.a tagasi Eestisse kokkuleppe ja teadmisega, et alustan siin taas tööd ooperisolistina. Elul olid aga mulle üha uued katsumused varuks valitud…. Universum arvas vist teisiti…  Korraks  kukkus kokku kogu mu maailm.. Aga nagu öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu tahtis elamist. Ja kõigele vaatamata usun ja usaldan ma endiselt inimesi.  Sel hetkel tahtsin väga minna mõnda esoteerikapoodi müüjaks.

Saadaval aga oli lasteaia muusikalise kasvataja koht. Töötades seal  kaks kuud, õnnestus mul saada häälepaeltele sõlmed. Käisin opil ja arst soovitas: kui tahan veel laulmisega tegeleda, siis selle tööga peaksin küll lõpu tegema. Seega otsisin tööd. Ja vajati inimest, kes valdab arvutit ja rootsi keelt. Kuna Rootsis olin läbinud arvutikursused ja keele omandanud, kandideerisin. Selgus et otsiti ettevõtte juhti! Mina kahtlesin – nemad ütlesid, et isiksus on määrav ja see neile sobis. Üleäänut saab õppida, väitsid nad.

Nii oligi. Windh AB tegeleb pilditöötlusea, mis tollal oli veel meil lapsekingades. Seega sain kõigepealt väljaõppe pilditöötlusprogrammides. Siis kuulutasin välja konkursi, tegin tööintervjuud ja moodustasin meie väikese, aga ülilaheda töökollektiivi. Tegutsesime 5 aastat, aastani 2002, mil pilditöötlust sai juba iga inimene oma koduarvutis teha ja see teenus muutus ebavajalikuks.

See oli ainuke aeg mu elus, kus võisin minna poodi süüa ostma, ilma et pidevalt arvutaksin, kui palju miski maksab. See oli ülimõnus ja vabastav – palun veel!

Läksin tagasi Estoniasse – sel korral siis koori. Sealt käisin vahelduva eduga 10 aasta sees lapsepuhkustel. Aastal 2013 oli mul nö psüühiline kollaps ja sealt väljudes läksin aastaks Universuse kooli. Siis oli selline tunne, et liiga palju on mu elus käega mittekatsutavat ja oleks vaja midagi, mis seda minu jaoks tasakaalutaks. Sealt tuli loogilise jätkuna massaaž. Aga mitte igasugune, vaid just idamaade-energeetiine.

Minu jaoks tekkis tervik käegakatsutavast ja nähtamatust maailmast. Ja tervik inimesest. Mind paelub holistiline inimese käsitlus. Inimese keha, meel, hing ja vaim on kõik omavahel seotud. Kui kuskil tekib tõrge, on häiritud kogu süsteem ning ei ole võimalik ravida üht, ilma et teised mõjutatud saaksid. Minu jaoks on tähtis, et maine ja taevalik oleksid tasakaalus. Emotsionaalne side on sama oluline ja määrav mõiste, nagu igasugune ravim või isegi kirurgiline sekkumine organismi. Selle sideme puudumisel teise inimesega keeldub iga rakk meie organismis arenemisest. Väikese lapse füsioloogia areneb tasakaalus ja täiskasvanu inimese füsioloogia töötab normaalselt, kui ta saab küllaldaselt ning regulaarselt emotsionaalseid füüsilisi puudutusi.
Puudutused kujutavad endast iidse ravimise võtteid ja võivad teha imesid. Puudutus stimuleerib automaatselt immuunsüsteemi tööd ning annab inimesele elujõudu.
Seetõttu tunnengi suurt tõmmet idamaade massaažiliikide poole, mis on pehmed, energeetilised, aga samas väga efektiivsed, mõjutades inimese energiakanaleid ja -keskusi ning soodustades inimese organismi isetervenemise võimet. Meie keha on ülimalt tark, kui me vaid teda kuulame, usaldame, austame ja armastame.

Mullu aga tekkis mul äkiline eluline vajadus ruttu tööd leida. Ja seigeldes paaris erinevas kohas, leidsin lõpuks ERSO tööpakkumise ja haarasin sellest hoobilt. Olen tagasi armastatud majas ja muusika keskel. Klassikaline muusika on üks imeline ravim. Nüüd, kui olen tervendamist ja kõike seda õppinud, mida olen, tõden, et sümfooniakontsert polegi midagi muud kui üks suur helitervenduse seanss, kus erinevate helikõrguste vibratsioonid mõjutavad inimese psüühikat ja keha.

Vahel mõtlen, et ehk tänu laulmisele olengi kõigist oma eluraskustest tervena väljunud. Laulmine on nii tihedalt seoses psüühikaga, et see on isegi hirmutav. Väikseimgi psüühika kõikumine, emotsioon või mõte kajastub meie hääles ja mõjutab selle tekitamist koheselt.

Aga tänane töö annab piisavalt suhtlemist ja piisavalt tööd omaette. Lisaks on ta ka sportlik – kuna mu töökoht asub Eesti kontserdi hoone 4.korrusel, tähendab iga unustamine täiendavat üles-alla jooksmist,“ on Meeli põhimõtteline optimist. Viimase võimaluseni.

Ja et iga võimalus viimaseni ära kasutada, on tema väikese roosa auto pakiruum ütlemata kõnekalt sisustatud: massaažilaud ja mänguasjadega sarnaselt muhedasse kohvrisse pakitud varustus, mandalapärlid ja uisud, ratsasaapad ja trenniriided.

Ta treenib nii enda kui tütarde nii ihu kui hinge vastupidamiseks.

Hingake!

On üks lühinali arstist, kes annab patsiendile käsu: „Hingake! Ärge hingake“ Ning mõne aja pärast taipab alles õe märkuse peale, et patsient on väga sinine, lisada: „Hingake!“

Meeli väitel elab suur osa meist selles ärge-hingake seisundis ning hingitseb üksnes pindmiselt oma kopse ja diafragmat kasutada.

„Eestlastel on hämmastav tagurpidi hingamise üldrahvalik tava,“ teab Meeli. „Ka oma üha juurde tulevate lauluõpilaste puhul näen, kui väga ei osata hingata. Hirmununa või ehmudes tõmmatakse hing kinni ja õlad üles niikuinii. Aga ka käsu peale sisse hingates tõmmatakse kõht sisse, diafragma üles ja kopsud kokku. Ometi ütleb elementaarne loogika, et kopse täitev õhk vajab ruumi – seega peaks sisse hingates kõht välja, ja välja hingates sisse liikuma.

Õiget pidi liikuv kõht masseerib siseelundeid. Õigesti endasse mahutatavat õhku saab oskuslikult nii jaokaupa välja lasta, et lauldes või lihtsalt kõneldeski jätkub üht sõõmu mitmeteks fraasideks.

Rütmis sisse-välja-välja-sisse-sisse-välja pikki ja lühikesi paaris-hingetõmbeid vaheldades rahuneme, saame teadlikku hingamist rakendada nii autoroolis kui koosolekul. Ventileerime seejuures kõiki kudesid ja ärkame üleni ellu.

See hõlmab nii seksuaalsust kui spirituaalsust. Mu enese ärkamine ja arusaamine, et on miskit veel, tuli minul kollapsiga 2013. aastal, kui arstid mu terveks kuulutasid, aga ma ometi kuu aega kodus voodis nagu elav laip olin oma tohutute peavaludega ja suutmatusega üldse häält teha. Otsustasin, et teen ainult asju, mis mulle meeldivad ja enam läbi hirmu ei ela.

Tean, et just see, mida sa ei taha – või arvad, et kunagi ei tee – tuleb läbi teha. Kasvõi nüüdne töö teismelistega, mis on mulle alati kohutav ja hirmutav tundunud. Aga ka sellesse on võimalik sujuvalt maanduda ja koos noortegängiga hängida nii, et kõigil on hea.“. Suheldes nendega südamest südamesse ja mis peaasi, hinnanguid andmata, avanevad ka kõige teismelisemad teismelised.

Uuema aja selginemised on toonud oskuse oodata ja oskuse inimesi mitte enda küljes kinni hoida, neid samal ajal ometi kogu südamest armastades. Olgu see siis tütarde võimendumine läbi koolide ja harrastuste iseseisvasse ikka. Või oma enese uute naise-elu etappide ootamine.

Mind teevad kannatlikult uudishimulikuks eesseisvad vana targa naise ajad oma enese väikeses metsaonnis…“

Meeli on hurmavalt eatu. Ühtaegu nii tüdruk kui igivana mandalamoor. Tema laual lebades – ja õigesti hingates! – võib näiteks Tai aroomimassaaži tegevat teda vargsi piiludes näha imeilusat iidset piigat, kes on teist teenides ise täiesti Ära.

„Nii selline äraolemine – eriti massaaži lõpuks patsiendile ja endale trummides! – kui Eesti kontserdi maja noodikogus tegusalt mediteerimine on mulle eluliselt vajalik. Vajan palju omaette ja enda sees olemise aega,“ tunnistab Meeli, kes oma tütarde jõuguga korterit jagades väidab end olevat kärarikkalt kannatliku. „Oleme üsna lärmakas naiskond – aga seda kontrollitult ja armastavalt. Tean, et kõik kuhjumised ja lahknemised on vaid üks etapp elust. Samas on mul võimendamist ja vägede valitsemist õppides tekkinud arukus mitte midagi planeerida. Siis ei ole pettumusi ega taevaga tingimisi.“

Noor kinomees Kaur Kokk jutustab müstilise ajaloofilmiga „Põrgu Jaan“ loo sellest, milline nägi Eesti välja pärast Põhjasõda – või ka mõnd teist järjekordset sõda. Pärisorjade ja moonakate hütte nimetatakse ilmselt just seetõttu taludeks, et anda sõnumile üle aja ja ruumi ulatuv mõõde.

Sõdade-katkude järel on alati inimesed kadunud, viimsed allesjäänud rusutud, mõisad-hurtsikud võrdselt rusustunud. Apaatselt ringi kohmerdavate inimjäänuste räpaste räbalate tunne tuleb ekraanilt saali. Napilt aimuvad kuninglik-siniste varjundite vilksatamine rõhutab üldist must-valge-halli pilti. Moodustub kaeblik EW 100 trikoloor paganlike tulede raamis.

Sellel pildil on taevalike silmadega, ülimalt kõnekate ja kujundina toimivate habemetega meeste galerii. See, kas hõbehabe on elegantselt hooldatud või punane tuust suhu kasvanud, näitab seisuste vahet. Nagu ka hobune.

Nii härral (Andres Lepik) kui müstilistel mustadel mõrtsukatel on mustad friisi tõugu hobused. Seda müsteeriumi jälgides tekivad igal vaatajal omad küsimused. Kustkohast need Eestis üsna tavatut tõugu mustad ratsud filmi toodi? Kus küll sellised kaeblikud maastikud asuvad? Kuidas need museoloogilised tuust-hooned tekitati? Mismoodi see tont-rahvas lõhnab – et mitte öelda lehkab? Kas jõuline tunnusmeloodia on liivi keeles? Mitu kuud veel filmideks saab?

Selles mõttes, et teos sarnaneb „Rehepapi“-ainelise „Novembriga“ – mida Tristan Priimägi nimetab gootilikuks filmikeeleks. Ja tõdeb põhjendatult, et kui filmis pole mitte kellegi vahel mitte mingisugust armastust, on ka vaatajal keeruline midagi tunda. „Põrgu Jaan“ on arvatavasti aprill. Sellepärast, et pärast seda, kui oletatav tohter tuvastab aborigeenide toidus tungaltera, külvatakse ja kastetakse meeleheitlikult kevadpõuda trotsides uut toitu.

Etnilistele esoteerikutele ja selgeltnägijate tuleproovide sõpradest spirituaalidele tehakse ses mõttes aprillinali, et nägemused-prohveteeringud ongi tingitud tungalterast. Tartu Lasteteatri ja Jaan Toominga aegadest oma jõulise erilisusega tuntud Anne Türnpu saab budamunk-naisena pedaali nüüd pärapõhja vajutada.

Paganlike tuleriituste rüpes sünnib kaks surnuist üles tõusmist. Teenijatüdruk ärkab prohvetiks, keda pimesi uskudes triivib poisike pilbasparvega merele. Viies ratsanik (Meelis Rämmeld) tuleb põrgust läbi mälu kaotanuna, olles pärast kõike halba arst ja õnnistegija.

Šokijärgselt vaikiv laps ei reeda ei teda ega kedagi teist. Lapsed usuvad ühes kehastuses mitme elu võimalikkusse ja lunastusse. Ja valgustatud vanemad usuvad lapsi. Öeldes stoiliselt, ent veendunult: „Ole, kes sa oled. Saa, kelleks tahad – ela, nagu oskad!“

Härrandlikkuse tunnus on halastus. Tema ei tõmba kurjami kõri läbi, nagu pööbel kupjal (Egon Nuter). Isegi Emake Maa halastab ümberpööranule ega neela teda päriselt. Hauda kukkumise episood – nagu kõik stseenid Peeter Volkonskiga – on karmilt naljakas. Jäädki sinna või? Fatalistlik mõisavalitseja lohutab kohmakalt – vast poiss tuleb ikka ulgumerelt tagasi – ning on stiilselt ja soojalt koomiline. Igihaljas – nagu ka Villu Kangur popside kidura pealikuna.

Näosaate grimmidega võrdväärne transformeerimine – mädapaised, lõike- ja nuudihaavad-armid on võikalt valgustatud 1001 halli varjundi üle võidutsevate paganlike põlengute uhke valgustööga. Põhielemendid on muda-vesi-kopitus – Lennart Meri lubatud verd-higi-pisaraid õige pisinatukene.

Kuni järgmisi kalendrikuid filmideks tungalteritatakse, võime aeglaselt ja tundetult – ekraanil aeglaselt ja tundetult tuia-taia-kossa-nössa rulluv on nakkav! – arutleda ja paralleele tõmmata.

Näe, narkotalud tuunivad pahaaimamatuid inimesi tänagi… Huvitav, kui palju selline mäng – tegijatele kindlasti võimsa sünergiaga väljasõit – maksab… Mida selline novembri-laadne aprill-stiilipidu oma hingeldava rabaralliga võõrvaatajale ütleb?

See, et välisturul midagi öelda kavatsetakse, on selge – ingliskeelsed subtiitrid juba eos olemas. Küll aga pole selge, kes lõpeks on need 4+1 musta kõrberahvastele omaste näokatetega ratsanikku. Kuivõrd lugu on ajast-ruumist osavalt lahti ühendatud, jääb vastuseta ka küsimus, kas ja millal need ratsanikud jälle tulevad. Hirmus on. Igas mõttes.

Kui aastad andekat noort režissööri veidi küpsetavad, võib aimata maarjamaise Tarkovski tulekut. Tema sooritusel on Tarkovski Farö-saare patukahetsuste-ohverdustega sarnane vaib. Seda teatakse ja usaldatakse – kuis muidu seesugune võimas näitlejate vägi ühendus ja pühendus.

Ain Lee: anna talle nimi – ja ta on sinu oma!

Kati S.V. Murutar

Kooli ajal oli reklaami- ja actionmees Ain Lee (50) vaimukas sädehing ja pai paharet, kelle kujundlik mõtlemine ja väljendumine muutis nõukogudeaegse piiratuse pehmelt öeldes õhuliseks. Täna veedab endiselt särava mõistusega mees enamuse päevadest Pärnu lähedal Paikusel – suure osa ajast voodis. Tema elukaaslaseks on 7 aastat olnud sclerosis multiplex. Aga tema ise ei ole multiskleroos, vaid Ain, kes kinnitab: „Anna nähtusele või loomale nimi – ja ta on sinu oma!“

 

Vaikelu Bruno ja nastikuga

Aastaid reklaami alal töötanud mees elab Pärnu eeslinnas „linnuriigis“ väikeses pool-valmis majas – pessimist ütleks mõistagi, et maja on pooleli. Ta ehitas oma kodu ise, kuni…

„See, et ma elan siin võimalikult käe-jalapäraseks seatud majapidamises kassiga kahekesi, on ülimalt tüüpiline keskealise mees-multisklerootiku elu. Mu täiskasvanud pojad ega nende ema ei pea tõepoolest mu kohmerdamisele kaasa elama. Igapäevast potitamist ma ei vaja. Haigusega kaasneb hulk tüütuid füsioloogilisi jamasid, mis on ainult mu enese asi. Ja ülearu üksi ma siin ka ju pole. Mul on telekas. On tahvelarvuti, mille klassikaaslased mulle 50. sünnipäevaks kinkisid – ja on kass Bruno.

Nastik on ka. Koera pole – ehkki olen pigem koera- kui kassiinimene. Multipulti ei lase mul koera pidada. Mitte et ma üldse õue ei saaks. Saan ikka – ruleerin. Selleks, et rulaatoriga liigelda, kogusin pool aastat raha ja lasin garaažile põranda valada. Mitte et ma garaažis autot hoiaksin – autoga mul enam asja pole,“ kirjeldab Ain asjaliku lõbususega. „Mul on peas 14 ja kaelas kaks haiguskollet. Need pea omad on minu meelest mu kõrvadevahe seni üsna korda jätnud – tundub mulle endale. Aga kaelakolded toimivad nagu purjus jaamakorraldaja. Tahan liigutada paremat kätt – aga liigub vasak käsi – või jalg.

Ma ei kurda. Kui iga mõne aja tagant Tallinnasse haiglasse tilkuma sõidan – leidlikult, sõprade abiga – ma pigem lõbustan kui painan arste. Neil on seal niigi küllalt neid patsiente, kes halavad, kustkohast neil kõik uuemal ajal valutab. Selge, et valutab ja tõmbleb – haigus on selline. Aga mina ise ei ole ju ei valu ega haigus.

Olen kogenud, et enda ja tõve üle naljatamine on parim lahendus. Sõitsime meie haiglas Roald Johansoniga, kes seal just meieteemalist saadet filmis, liftiga. Ütlesin talle naiivset nägu tehes, et olen teda justkui kusagil näinud. Tema-mees jäi mulle kaastundlikult järele vaatama…

Ei ole siin kaasa tunda midagi – ma ei oskakski tänases maailmas reklaame häälestada. Olen jäänud kuhugi Dr. Albani ajastusse. Ilmselt ei oskaks ma ka haiguseta seda va tupeseene ja tampaxi-värki reklaamideks vormida.

Tegin omal ajal 3 numbrit uut Pikrit – vana hea satiiriajakirja jälgedes. Rahvale ei läinud peale. Püüan siin telekat vaadates aimata ja ära arvata, mis siis rahvale tänases ajas õigupoolest toimib ja meeldib. Ei oska arvata. Ma justkui pole rahvas. Aga see pole multipulti tõttu.“

 

Ealised iseärasused?

Aastal 2003 pakkus Ain rahvale raamatu „Ilus Babyss“ – erootilise teose, mille kirjastas Kentaur ja kirjutas justkui keegi Keith Aimre. See keegi oli herr Lee koos kadunud Raivo Raavega. Nüüd juba võib rääkida, et mahlaka kirjatöö taga oli pastor.

„Toona oleks kogudus ja usujuhtkond ta paariselundeid pidi risti löönud,“ naerab Ain. „Mis sellesse allpoolvööd-valdkonda puutub, siis ka sellega on seoses multipultiga tibakene nalja saanud.

Haiglas küsis üks just diagnoosi saanud noorepoolne mees minult kui nn vanemalt-kogenenumalt kolleegilt, kas selle haiguse juures ka midagi meeldivat on. Vastasin siis lahkesti, et kui pihku paned, on tunne, nagu seda teeks keegi teine, sest oma kätt sa ju ei tunne.

Paraku on jah nii, et meie-mesti-meeste suguelu kukub koos diagnoosiga kuhugi 3 miinuse kanti. Me pole ülearu seksikad – ennast on vaja kateeterdada, et põiest jääk-uriin väljutada. Kuivõrd lihased teevad, mis ise tahavad – või ei tee üldse midagi – tundub tükati, et s…t väljub kerest risti. Ja ega tõmblused-koordinatsioonihäired kah multipultisid just kõige atraktiivsemateks tee…“

Aini kooselu multiskleroosiga – mille kirjeldused tema mahlakas kõnepruugis on ilmselgelt lõbusamad kui olukord ise – algas 7 aastat tagasi.

Ta juhtis oma reklaamibürood, ehitas Paikusele oma maja – ja märkas hämmeldusega, et jalad kipuvad alt kaduma.

„Ehitasime koos poegadega.

Jälgisin huvi ja hämmeldusega, milline on uuema põlvkonna töökultuur ja suhtumised. Tänan-palun igal sammul – pool aega kaob tööriista palumisele ja selle ulatamise eest tänamisele. Oskavad tööd teha küll, aga pakivad tegeliku elu miskisse nüüdisaegsesse galantsusse. Mõistsin ehitades, et uus aeg on saabunud. Mitte just päris minu…

Kui oma jalgade-kadumise teemaga Pärnu arstide poole pöördusin, oli ka sealt esmane diagnoos… ealised iseärasused!

Mida värki! Ma olin siis 43aastane…

Tallinnast sain tänase diagnoosi. Koos lisadega. Tegemist on karmilt progresseeruva, ilma remissioonideta vormiga. Mulle anti 15 aastat. Seoses ravimitega täiskarskena. Aga lubatud suitsetamisega, sest sellest tekkiv dopamiin mõjub ajutegevusele hästi. Soovitatud veganlusega sain hakkama pool aastat. Pean tunnistama, et nii kohutavalt kui siis, pole ma ennast eluilmaski tundnud. Nii füüsiliselt kui vaimselt – lõpuks tundus juba muru niiteski, et tagumik närib ka muru…

Ravimid, mida tarvitan, on platsenta-põhised – ehk siis eel-tüvirakk-ravimid. Võimalik, et tulevikus hakkavad nood ravitükid-tüvirakud tõepoolest närvirakke tagasi ehitama – praegu nad ilmselt põhiliselt pikendavad eluiga. Ma oletan. Pole ju võrdlusvõimalust, kuidas siis oleks, kui ma seda platsentat ei sööks.

Pole ka teada, millest multipulti tekib.

Spirituaalid väidavad, et multiskleroosiga karistatakse pattude eest. Iseäranis teiste elusolendite vastu tehtud pahategude eest. Umbes nii, et oled kunagi jalaga koera löönud – ja siis see juhtub. Aga ma olen läbi elu olnud pigem see, kes on oma vanemad meeleheitele ajanud sellega, et tassib iga natukese aja tagant järgmise kolmejalgse kassi koju.

Kärbselindid panen praegu samuti vabandades üles. Neid on mul suvel kaks. Aknapoolne on äriklass. Nurgapoolne on odavreis. Päriselt ka – juhtub kuidagi nii, et rammusamad kleebivad end sinna äriklassi külge ja kiduramad kuhjuvad tšarterile…“

 

Mis on elu mõte?

Mis puutub multiskleroosi puhul inimesega juhtuvasse, siis tegemist on autoimmuunsuse häirega. Nagu ka parkinsoni ja alzheimeri puhul, hakkab närvisüsteem teatavatel – õieti küll teadmata – põhjustel iseennast hävitama.

Ain arutleb lootusetu optimistina, et nii karm see organismi enesesöömine siiski pole, nagu ALSi puhul, mis viis tähtede taha Stephen Hawkingi ja Uku Kuudi. Samuti on mõistus erinevalt teistest kesknärvisüsteemi lammutavatest tõbedest korras.

„See tähendaab, et jätkad elu mõtte otsimist ja oma koha õigustamist siin päikese all ka siis, kui jalake ei kanna. Elu mõte teatavasti on õgimine-sigimine ja selle ümber sagimine. Kuna minul on see ring mõnevõrra ahtamaks tõmbunud, peaksin ehk teistele multipultidele ja nende peredele toeks ja nõuks raamatu kirjutama. Õieti küll diktofoni lugema. Raamatukirjutamise kogemus on mul ju olemas. Ja asjadest nii, nagu nad on, rääkimise oskust sain harjutada neil haiglaaegadel, kui seal kadunud Peeter Tulvistega kokku sattusime ja läbi ööde lugusid ja anekdoote rääkisime.

Näe, on jah nii, et üks mu klassivend on lahkunud, üks invaliidsusel, ühel südamestimulaator. Mis siis teha – elada haletsuse ja ahastuse lainel ja nimel või? Tänan, ei!

Selleks, et naabrid mind ülearu abistama ja haletsema ei kipuks, olen muide öelnud, et olen vabakäiguvang – tapmise eest ja puha.

Ka multipultiga abielus olles on täiesti võimalik säilitada elurõõm ja eneseteostus. Ka minul on aastaajad. Ja elukaarel liuglemine käibki igaühel meist erineva tempo ja stiiliga. Mina näiteks tean paremini kui teised, kui oluline on voodis tekid ja padjad enda ümber ja jäsemete vahele niimoodi sättida ja toppida, et ma pärast lamamist ladusalt üles saan – ilma et ennast kaks tundi püsti peaksin kangutama, sest jäsemed surid enne mind ära.

Olen tähele pannud, et ka mälulüngad, mis mul aegajalt trehvavad, on tegelikult kõigil inimestel. Minule ei tulnud ükspäev Heino Mandri nimi meelde – teine koolivend ei suutnud kaks päeva jutti Kevin Costneri nime meenutada – ja üks klassiõde piinles tund aega, enne kui meie kunagise komsomolikomitee aktivisti-ilueedi nimi meenus.

Meil kõigil peavad asjadevaheliste seoste tekkimiseks ja säilimiseks olema sündmused ja assotsiatsioonid, süsteem ja rütm. Seesama, mis toimub meie kõigiga, toimub minuga võimendatult. Ju ma siis olen teekaaslastele õpetuseks – kuni omal jalal kõnnite ja autot juhite, oma käsi kontrollite ja tööle-poodi-külla minna saate, ärge hädaldage! Mina ei saa – aga ei hädalda ka. Kategooriliselt. Ma elan!“

 

 

Haiguse sümptomite ja diagnoosimise, ravi ja elulaadi kohandamise kohta loe siit:

Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liidu kodulehekülg www.smk.ee

Matia Kalliangas – häälehaldjas 5. tšakra muinasmaalt

 

Brooklynis sündinud kreeklanna Matia (30), kes tervendab inimesi häälega, vibreerib tõeliselt siin ja praegu – kui ta kedagi armastab, ei kaeva ta tema minevikus. Teadasaamisi kogeb mitte enesestmõistetavalt, vaid bonusena. Ning teda ennast 21.sajandi nutiolemuslikust seisukohast olemas ei ole – Dr. Google teab muusika-maagitarist vaid väelaulude linke. Mis on hämmastavalt õnnestunud ja õige enese säästmise moodus – kes on massimeedias kättesaadav, on teatavasti haavatav. Kuna Matia on olnud üsna haavatud, siis ta mõistab – see on muide tema eestikeelne lemmiksõna! – läbi hääle teisi tervendada. Õigupoolest on tervendav ka tema süvasoe suur pilk, sest ta on tähtetagune Kingitus.

 

Bagua puudutus

Kui Urmas Sõõrumaa lasi mitmetel vägistel oma esivanematekoju Adilasse ehitatud pühakoja ehk Bagua sisse õnnistada, tõi väelaulik Tom Valsberg spirituaalsele Perekonnale kingituseks kakaotseremoonia koos tervendavate lauludega – ja Matia, kelle Teejuht on mees olnud peaaegu aasta.

Lauljatar ilmus eestlaste ette, nagu ilmutus – habras ja võimas ühtaegu. Esitas mitmed laulud eesti keeles ning pani inimesed sõna otseses ja igas mõttes pöörama.

Kõigepealt puudutas see õhuline häälehaldjas Tomi ennast ning kujunes poolteise aasta eest tema inspireerijaks ja järgnejaks – me kõik oleme üksteisele ühtaegu nii õpetajad kui õpilased. Tänu õpihimulisele haldjale on mees lõpetamas korraga kahe raamatu kirjutamist: „“Inspiratsiooni alkeemia“ on täiesti kreisi teos, kus on sees ohtrasti pilte – seda võib igatpidi käes hoida ja suvalisest kohast avada.

Mulle tuli inspiratsioon selleks raamatuks ühel arusaamatult paha tuju hommikul. Olin Guatemalas – mis on tõeline maapealne paradiis – kõik oli korras… ja minul halb olla. Debiilik või? Kuna ma olen seda raamatut luues ise tervenenud, on ta tervendav ja inspireeriv ka lugejale.“

Teine Guatemalas sündinud raamat on „Heli alkeemia“ ning on otseselt ajendatud ja laetud Matia häälest ning fenomenist, kuidas piiga oma hääle abil – ja teisi laulma innustades – inimesi tervendab. Olles ise sügavalt veendunud, et eranditult iga inimene on tervendaja – nendele, kellega kõiksus peab vajalikuks teda kokku juhatada.

„Ka meie õpetja ja õpilase Lugu sündis Guatemalas,“ naeratab Matia nii silmade kui südamega. „Ühel laulude õhtul, nagu neid meie rahva seas sageli peetakse, murdis Tom impulsiivselt kitarri kaela. Mu pilk neeldus temasse – ja ma teadsin, see mees õpetab mulle paljut.

Tema avastas minu võimetes midagi sellist, et ta kutsus mind välja – sõudis paadiga mulle järele, nagu tulnukas. Saad uued õppetunnid oma ellu, kui oled eelmised kooliteed lõpetanud. Kui otsad olid teadlikult sõlmitud, lasin tal end tema kooli Taisse lennutada ja meie sünergia teljeks on muusika ja väelaulud – selliseid, nagu Tom esitab, ma enne kuulnud ei olnud. Eriti lummab mind tema sanskritikeelne repertuaar. Eestikeelne ka.“

 

Taeva kingitus

Matia on esimest põlve ameeriklanna. Tema isa lahkus Kreekast, mida Euroopa Liit on pidanud 30 aasta jooksul kolm korda pankrotist päästma, New Yorki. Matiale meenutab tänane Eesti mitmeti majanduskriisile lähenenud Kreekat, kuhu neiu suvisest Eestist külla lendas – ja tagasi tulles värske pilguga imestas, kui kiire ja rahutu linn on Tallinn.

„Siin on nii hinnalised autod, hästi riides inimesed ja kallid söögikohad, et sagivast pealispinnast jääb mulje, et tegemist on tõelise heaolu ühiskonnaga. Aga see on ilmselt fassaad – nii paljud vaimsedki inimesed räägivad rahast ja lähenevast majanduskrahhist. Kui ühiskond on jõudnud eetilise kriisi põhja, ei saagi järgneda midagi muud kui kollaps – et sündida saaks uus riik taevariigi seaduste järgi,“ arutleb naine, kes on lõpetanud CUNY John Jay ülikooli kriminaalõiguse ja ennetuspsühholoogia alal. „See on imeline – imeline!!! – kuidas universum toob meid õigele teele. Kui inimene ei ela oma unistust ja on valedes suhetes, annab tema keha väga selgelt märku, mis valesti on. Ühiskonna kui inimeste kooslusega on täpselt sama – haigus koguneb, viib inimkoosluse läbi kriisi – ja algab tervenemine.

Imetlen väga oma ema kui Naist ja Ema. Tema järgnes südamehäält kuulates armastuse kutsele, läks mu isale Ameerika Ühendriikidesse mehele – ja loobus selle nimel kõigest. Peale kreekluse.

Minu vanemad on sügavalt konservatiivsed kreeka ortodoksi inimesed ja kuuluvad Brooklyni kreeklaste kogukonda. Meie linnaosa rahvuslikus koolis käies ei osanud minagi õieti inglise keeltki – vaja polnud. Alles keskkooli minnes sain teada, kui avar on maailm – kui erinevad on rahvad.“

Kooli ajal laulis ja musitseeris Matia – ta mängib ka kitarri ja trumme – oma ujedust trotsides erinevates žanrides, oli suhtes andeka kitarristiga ja… kukkus lukku. Taeva kingitus – hääl ja anne – ei andnud enam end kätte, ehkki seni oli naine sobitunud nii popp-, rock, drum’n’bass kui mis-iganes muusikasse.

Taeva kingitus on muide ka tüdruk ise. Kui lasterikas ema järjekordselt last ootas, ei osanud keegi kaksikuid ennustada. Tüdrukute südamed tuksusid täpselt ühes rütmis ning Matia peitis enda ka ultrahelis nii osavalt õe taha, et tema sünd oli nii vanematele kui arstidele täielik üllatus.

„Olen alati teadnud, kes ma olen ja kui palju mul inimestele anda on. Aga sobimatus suhtes olles ei tunnistanud ma endale, et lugu ei kõla – keha pidi appi tulema. Kõri sulgus – ma ei saanud ei kõnelda ega hingata, laulmisest rääkimata.

Arstid uurisid mind nii larüngoskoobi kui teiste kaasaja meditsiiniliste tehnikatega – terve! Ei mingeid hingamisteede anomaaliaid ega häälepaelte paksendeid – lihtsalt vait. Neiu sattus tervendaja juurde, kes oskas talle sujuvalt ja tuleviku-tulemuslikult ihu-hinge-vaimu suhted selgeks teha.

„Kuidas teisiti kui läbi meie ustava sõbra – keha – meid korrale kutsuda!?“ küsib Matia, kes tervenemise-avanemise teele asunult lendas Guatemalasse, õppima Las Piramides Meditation Centerisse. „Oma kogemuse tõttu valdan ja tajun eriti selgelt sõnumeid, mida on meile edastada 5.tšakra keskmel, kõril. Tänapäeval on paljude inimeste kõriprobleemid faktiliselt tingitud refluksist – ülihappelise maosisu öisest tagasipaiskumisest – mis söövitab nii kõri kui hambaid.

Happeliseks muutuvad inimesed valesti süües-juues – aga seda teevad nad seetõttu, et ei tunne ega kuule ennast, alluvad massimõjudele ja kaubanduskettide-kiirtoidumaailma survele. Refluks omakorda näitab, et keha ei talu enam seda olukorda – püüab haput saasta endast kasvõi une ajal välja lennutada, kui inimene surub päeval kõik intuitiivse ja tõelise maha.

Ega sellest midagi hullemat juhtu, kui inimene terveneda ei taha – Emake Maa saadab ta ära – ja ootab puhanuna-arukamana uues kehas tagasi. Kes aga terveneda soovib, saab abi ja tuge muusikast – õigesti valitud helid teevad meid avardades ja vibratsiooni tõstes uskumatuid imesid.

Terve ja arenev inimene tunneb sobiva muusika ära sama eksimatult nagu teda toetava toidu.“

Matia lisab, et naine ei saa haigestumata-sulgumata kaua ka ülemäärases mehelikus energias elada. Ta võtab vestluspartneri käest oma habraste sõrmedega kinni ja küsib, kuidas selle asjaga nüüd ikka lood olnud on, kirgaste silmade pilk kuulatava hingesse kinnitunud.

On nõnda, et algselt aval ja ehe naiselikkus sai nii palju haiget, et 30aastasena põetud vähk käskis väga teadlikult valida. Kooselu hobustega aitas uuele elule, tuues samas nii palju tööd, et see viis jõuliselt meesenergiasse – ja üksiti nunnaellu. Millest välja puhkemine oli otsekui uus süütuse kaotus. Nii hingeline kui kehaline.

„Imeilus! Jumalik!“ vaimustub Matia nii, et silmad helgivad õrn-violetsetes sädemetes. „Minul on oma 30ndatele eluaastate suhtes väga suured ootused. Universumil on nii mulle kui kogu maailmale erakordselt suured kingitused valmis pandud. Ootan nende lahtipakkimist, nagu laps.“

 

Muinasjututegelastel pole minevikku

Matial on müstiline oskus olla siin-ja-praegu hetkes teadev ja ärkvel. Samal ajal, kui ta on lahkesti valmis oma minevikust kõnelema kõike, mida küsida taibatakse – ei küsi ta ka kõige lähedasemalt, mida too tegi 2 või 5 aastat tagasi. Kui juhus teateid toob, on tänulik. Võtab iga uue fakti vastu kogu keha kõigi rakkudega ning kordab: „Hämmastavalt imeline, kui hästi kõik on korraldatud!“

Ehkki Tallinnas olles elab Matia Pärnu maantee alguses Estonia teatri vastas Namaste elustiili poe peal spirituaalses perekonnas, on kogu kaupluse ja tema peal asuvate korterite ja saali Lugu talle uus. Varem pole vaja teada olnud. Nii laseb naine endast leebe tänuga läbi ka värsked teadmised armastatu seniste raamatute ja bändide, muinasjutuvestjatest ja šokolaadimeistritest sõprade kohta.

Tema jaoks on oluline, et šokolaad – ehtne ja puhas maagiline loodustoode – on tõeline südamerohi, laiendab nii veresooni kui teadvust, teda on hea juua koos spirituaalse Perekonnaga sanskriti- ja eestikeelseid laule lauldes ning pärast seda ekstaatiliselt tantsida.

„Minevikus kaevamine aheldab meid energeetiliselt selle külge. Oleme pigem tänulikud selle eest, et olnu on vorminud kallima selliseks, nagu ta on. Ja ärgem muretsegem tuleviku pärast. Kuna teadjad on täiesti kindlad, et paari aasta pärast toimub Euroopas majanduslik kollaps ja sellele järgnev eksistentsiaalne-spirituaalne tõus, olen tänulik, et maailmas on nii palju võimalusi,“ naeratab parimas mõttes alistunud ja tänulik haldjapiiga. „Oktoobris, kui Eestis jaheneb, lendame taas Tai-Bali-India vibratsiooni ennast täiendama ja teostama. Niimoodi saame olla järgnejatele toeks ja aidata neid, kelle vibe’i hirmud alla lasevad.“

Oleme kõik tervendajad. Meie seas on samas eriti väekad inimesed, kes on otsekui tähtedetagused tulnukad oma inglipilgu ja liblikatiiva-puudutusega. Ehkki trügimine Eesti nõiaturul on tihe – kes jääb erialatööta, haarab trummi ja-või massaažiõli ning astub muudkui laeva – ei summuta see kostümeeritud tingeltangel tõelisi helisid.

Südamega kuulajad tunnevad ära need, kes Teenivad kogu olemusega ega posi ümber leivakannika.

„Igaühe jaoks on siin planeedil nii õpilane kui õpetaja. Need võivad erinevatel eluperioodidel vahetuda – ja inimestevahelised seosed, õigel ajal ja õiges kohas kohtumised on tõeliselt imelised.

Kahe eluperioodi vahelises vaakumis võib meil kõigil esineda tagasilangusi või -lööke – nagu minul häälega juhtus – ent uuele tasemele tõustes läheb sealt edasi kõik paremaks kui kunagi varem,“ teab Matia, kes toidulauda istudes tänab nii Loojat toidu eest kui toitu kõige hea eest, mida see temasse toob.

See on oluline. Nagu kõik väikesed ja suured, ilusad ja head sõnad ja meloodiad, mida meile antud hääl vormib. Matia vaatab kõigi inimeste silmadesse piiritu usaldusega, et öelda Sulle kogu südamest: ma armastan Sind. Uskuge teda – ja ennast, kes te vaatate üksteise silmadesse.

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=6&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwiqh9HgiNrbAhVSb1AKHXkBBFkQFgg-MAU&url=https%3A%2F%2Fsoundcloud.com%2Fhanumanproject%2Fsemillia-pura-medicine-song-feat-thomas-love-power-tammie&usg=AOvVaw0-Fd-h-QVTTvDUQWwaajc2

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=11&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwiqh9HgiNrbAhVSb1AKHXkBBFkQFghaMAo&url=http%3A%2F%2Fstore.blackswansounds.com%2Falbum%2Fpachamama&usg=AOvVaw3SDlGX4mVwSnvCtHUfCRB6

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=11&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwjkh5DBkNrbAhUKZVAKHWvFBEw4ChC3AggnMAA&url=https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3D7XB0r51b7oc&usg=AOvVaw0MKEMRpP56ui1Ifl4G30Kt

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=12&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwjkh5DBkNrbAhUKZVAKHWvFBEw4ChC3AggtMAE&url=https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3DOxW5LLKwVak&usg=AOvVaw2N-wUUCKTs9av92_k5BJjw

 

https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=2&cad=rja&uact=8&ved=0ahUKEwiMksmTkdrbAhWLLFAKHekfBUsQFgguMAE&url=https%3A%2F%2Fsoundcloud.com%2Fhanumanproject&usg=AOvVaw3caXi0QSAekgS9AMrrKYGq

 

 

Joel Ostrat – Eesti oma Jamie Oliver

Kati S.V. Murutar

Köögikunstnik ja pereisa Joel (35) on hinge ja ihu seoseid aduv ja teeniv valgustatud ettevõtja. Ta on oma loovate tegudega nii oma 13 toidukoha köögis kui arendustes ja tenniseväljakul ladus ja kirgas stereotüüpide muutja. Sale ja sportlik välkepilduva pilguga Ostrat kinnitab oma loova kokkamise ja teadliku isadusega: uues heas ilmas on kinder-küche-kirche eriti mehiste ja ärganud-märganud meeste pärusmaa.

Koer ja Poeg

Vana-aastapäeva Kaljukitsel Joelil kui oriendi-järgi Koeral on hetkel käsil tema oma aasta. Ehkki Eesti oma Jamie Oliveril on käsil rida arendusi, nagu lapsepõlvest alates ikka, on tema elu tähtsaim nähtus-tehtus tänavu talvel sündinud Poeg.

Kihlatu Therese, kellega Joel kohtus oma Meat Marketis, on nüüdseks taas Pallase nime kandva Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud metsloomanahkadega töötamise erialal, mida ta väikese poja kõrvalt taas nokitsema hakkab – septembrist juba proua Ostratina.

„Poja ilmaletulek kestis palju tunde – mis oli minu jaoks tuhande mõtte ja tunde läbitöötamise süva-aeg. Nabanöör? Jah, mina lõikasin läbi – aga sel ajal toimus mu peas ja ruumis nii palju erakordset, et see lõige oli võrreldes tõsiasjaga, et Ema ei võtnud vastu ühtki pakutud valuvaigistit ega elamuse tuimestit, üsna väike asi…“ on Joel veel pool aastat pärast suurpäeva vapustatud ja vaimustatud. „Oleme perega võimalikult palju oma Tartu-kodus, mitte Tallinnas – kus meie head sõbrad meile küll peavarju pakuvad, aga Tallinn on… Tallinn.”

Uude ajastusse vana hea nimega on Joel üle toonud Werneri kohviku. Seda käima tõmmates oli ta ise veel oluliselt alustajam kui praegu oma 13 toidukohaga ning austus ajaloo suhtes oli tohutu. Seda õnnelikum on mees motoga „Küpseta. Naudi. Ela.“ selle üle, et just Wernerist said alguse kõikjale üle Eesti levinud jumalikud koogid.

Koos kolme partneriga peetakse tervet Gustavi-kohvikute ketti ning teised kohad on Väike Kuuba, Umb Roht, Truffe, CookBook – koos tema cateringiga Maitseelamused. Tartu aparaaditehase õuel on Ostratil kõrvuti teiste edumeelsete tondilosside teisendajatega „Kolm tilli“ – kus toimiv Itaalia puuküttega saviahi pitsade valmistamiseks on Eestis harva esinev kvaliteetpitsade sünnikoda.

Nii, nagu on ainulaadne ka sarmika noorhärra oskus vedada-pidada märkimisväärset toidukohtade ketti, valmistoitude sarja ja cateringi ilma suurema meediakära või upakile-ajava uhkuseta. Ta on oma ketis kokk, mitte superstaar – ning seda tänu õnnele sisetunde järgi õigele alale sattuda ja samm-haaval õigeid õpetajaid kohata.

Õpetajate magnet

Ehkki Joel on teadnud 12.eluaastast alates, et temast saab Kokk, oskab üldsus tänini üllatuda, et meil on oma üliandekas ja edukas JO. Toidublogijad-gurmee-meedia teab ja austab teda küll juba mitmeid aastaid. Ning kui Viru keskuse Gustavis Rahva Raamatu juures esitleti tema ja Nopri talumeierei talumaitsete sarja, oli kohvik tulvil noori kauneid trenditeadlikke daame.

Nõudlikele suhkru-lisandite-jne-küsimustele vastas 21aastase välimusega põllega härra, et lisas Niilode piimatoodetele lihtsaid ja loogilisi asju – moos, küüslauk – vastavalt sellele, mis talle enesele maitseb ning tootesarja tõugates on nad nüüd talupoeg Tiiduga suurepäraselt toimivas sünergias.

„Tavatsen öelda, et läksin sellepärast kokakooli, et mul olid gümnaasiumi jaoks liiga nirud hinded – aga tegelikult on uuemal ajal ametikoolid need, kuhu lähevad noored, kes juba teavad, kelleks tahavad saada – ei ole äraolemise kohad neile, kes mujale ei kõlba.

Mina asusin juba kooli kõrvalt tööle – nõudepesija ja hakkijana. Tänu sellele tean nüüd kokana, mida ja kuidas oma abilistelt eeldada,“ kirjeldab mees, kes loeb üheks olulisemaks õpetajaks oma õemeest, kes teda ettevõtlusele innustas.

Teise õpetajana nimetab laiahaardeline ja kõrge lennukaarega köögikuningas oma esimese elukaaslase suurettevõtjast härra isa – sealt tuli eluline ärikool. Ent päris elukool tuli tänasest noorema noorena sarvi  maha joostes. Siis töötas Ostrat Püssirohukeldris ja Wildes ning Atlantises… diskorina!

Kolmas, olulisim ja sügavaim õpetaja on isale aga poeg Johan. Kaunis kaasa Therese nendib, et just lapsevanemana on nad mehega mõlemad teada saanud, kui oluline on kogenud teadjate õpetuse järgimine ja nõu kuulamine. Ükski Dr. Google ega Youtube ei asenda inimeselt inimesele edasi antavat imetamise ega üldse ühegi iidse oskuse õpetust.

Kehakunstnik

Joel valmistab nii toitu kui kohtleb oma enese maist keha samuti iidsete tarkuste eeskujul. Ta teeb selliseid – ja ainult selliseid – toite, mis meeldivad talle enesele. Ning muskulatuuri – millega kõik meie meeled on otseses ühenduses – hoiab samuti vormis just nende aladega, mis on päriselt talle meele, mitte moe järgi.

„Enesega kontaktis olev inimene tunnetab nii seda, mida ta süüa-juua tahab või ei taha – ja millised kehakultuuri alad talle sobivad. Praegusel virtuaalrahval pole oma kehaga alati just kõige tegelikumad suhted, sellepärast on trendi-inimesi lihtne moodi-pidi kõnnitada,“ teab Joel, et oma maitset ja eelistusi pole mõistlik ega mõttekas peale suruda kellelegi teisele, kel on tema enese elulaad ja vajadused. „Veganlus ja toortoitumine on kahtlemata kasulikud siis, kui soojas-paikses rütmis tiksuv keha ei vaja eriti proteiine ega kaloreid – tegus põhjamaa füüsis kipub siiski nõudlikum olema.

Spordialadest on mulle varajasest noorusest saadik olnud omaseim tennis. See on keha kultuur sõna otseses mõttes – eeldab kiiret mõtlemist, keskendumist ja täpsust, vastase liikumise etteaimamist – ning tõmbab tavaliselt killustunud ja hajutatud tähelepanuga 21.sajandi inimese kenasti siin-ja-praegu keskmesse.

Sestap ma selle klassikaliselt elegantse ala heategevuslikke turniire korraldangi.

Jalgrattasõit – mu teine lemmik – võimaldab seevastu aktiivset meditatsiooni. Telefon jääb koju, ees on tee-tee-tee ning monotoonne liikumine peatab rabelevad mõtted ja loob kõrvade vahele korra.

Talviti olen üsna usinasti jõusaalis käinud – mitte musklit kasvatamas, vaid mõttestatult oma füüsisega suhestumas. Kõrvuti kiropraktika, massaaži ja vabastava hingamisega.

Praegune meelis-võimlemine käib mul pojaga – ta on maailma parim ja inspireerivaim hantel, soovitan kõigil isadel sedalaadi lapsega-lähedust nautida.“

End oma maise kestaga ühendusse hingav ja liikuv Joel on ka köögikunstnikuna kõikide meelte kaudu toiduainete kui elusolenditega kontaktis. Seepärast läheb talle vägagi korda Emakese Maa jagatava külluse arutu raiskamine, selle kilesse pakkimine ja mööda ilma naftat-põletades ringi lennutamine. Ostrat on veendunud, et toit peab kasvama sööjaga võimalikult lähestikku – Eestimaa põldudel-karjamaadel – ning tema koht on kenas käsitöises korvis, mitte killerkotis.

Avanemine

„Jälgin huviga, kuidas mu enese maitse ja eelistused ajas teisenevad ning mil moel uued retseptid end otsekui ise loovad,“ arutleb ka oma mõttemaailma avanemist ja avardumist üha uutel tasanditel tajuv mees.

Nii restoranide kui kodude köökides – nagu ka ettevõtluses! – on valgustatud tegijate uue laine aeg. Vastandina kolisevate köögikaalude ja plekiliste põlledega korpulentsetele kokatädidele. Ja tegelikult ka teleseriaali „Köök“ vintis Viktorile. Köögis tehtav peen loometöö eeldab karsket vaikust reegli järgi „ära täistalla seal, kus inglidki käivad kikivarvul“.

Ehkki oma ala meistrina ringleb Ostrat meie VIP- ja popp-ringkondades, on tema enesemääratlus ikkagi Kokk.

Kuigi väga hea asi on vallutanud nii Maarjamaa kui järkjärgult ka välisturu, huvitub Joel ise ikkagi eelkõige asjade-inimeste-nähtuste olemusest, mitte rikkusest või kuulsusest. Millest mõistagi päriselt ei pääse.

Siiski mitte pelgalt pliidi ääres müdistades, vaid aktiivselt ilma ja inimestega suhestudes: „Suusatamist kui ala pole ma enese jaoks küll päriselt avastanud, aga küladesse ja taludesse koos pererahvaga kokkama sõidan mina vastavalt aastaajale kindlasti jalgratta või suuskadega. Kui oled tuntud, oled kohustatud olema eeskujulik sõna parimas mõttes.“

Tänavuse aasta eraeluline paaristõuge – poja sünd ja abiellumine – kinnitab väidet, et 12aastaste tsüklitena valitsevad idamaised loomaastad on selle aasta inimeste elus murrangulised ning võtavad kokku vahepealse tosina aasta sooritused.

Joeli 13 asutuseline ettevõtete maastik avanes 12 aastat tagasi.

Seekordse Koera-aasta on köögikunsti kuningas raamistanud eraeluliste tähetundidega.

Rahvatarkus väidab, et abiellumiseks ei tohi pruut ise oma kleiti õmmelda. Üsna ilmselt ei kata septembrikuiste pulmade ajal oma peolauda ise ka Joel Ostrat.

“Pulmalaua katavad tegelikult täitsa võõrad, nüüdseks küll tuttavad – väga head eesti kokad. Menüü on läbi ja lõhki Itaalia. Mereandi, liha, vinnutatud vorsti kui ka juustu, ei puudu ka ravioolid ja Tiramisu,” loetleb itaaliameelikust peatne naisemees.

Eesti Naise lugejatele pakume lõunamenüü – supp-praad-magustoit – mis on TÄPSELT JO oma maitse:

Suvine ja tegelt terveks aastaks sobib:

Ürdirikas tomatisupp parmesaniga

Värsked Eesti tomatid, basiilik, salvei, küüslauk, paprika, sibul ja tšilli (doseeri maitse järgi, 50% võiks olla mahust tomat).

Kõik asjad va. värsked ürdid korraga ahjuplaadile ja 150C 45min ahju. Siis potti kus kuumutad korralikult ja lisad vett ning puljongi.

Püreestad, maitsestad soola ja pipraga, Serveerides riivi peale head 24 kuud vana parmesani.

Umbes nii:

1kg tomat

sibul 100g

paprika 100g

küülauk 10g

tšilli 10g

1L puljongit

20g basiilikut

5g salveid

Parmesani ca 10-15g per portsionile.

Pikalt küpsetatud pardikoivad

1 pakk võid

4 pardikoiba ca 800g-1kg

sibul 100g

Tüümian värske 1/4-dik pott ca 20g

loorber 5 lehte

punane vein 300ml

puljong 300ml

roheline pipar (purustatud) ca 10g

sool (mere) ca 12g

vett et kataks potis kõik kenasti.

määri maitseainega (sool, pipar) koivad kokku ja pane potti sega kõigest muus kokku üks mässerdis (selline ollus kus kõik muu koos, tükeldus väike).

Pane ahjupotti ja tee järgmist:

Küpseta 150C juures ca 1,5h siis lase temperatuur ca 120C juurde ja küpseta veel ca 3,5h.

Sobib ka nii; Ennem magamaminekut pane ahi 120C juure ja lase küpseda 6h, peale seda võiks ahi end välja lülitada ja siis sa saad valmis koivad hommikul kätte !

Juurde ahjujuurikad või siis lihtsalt tomat ja rukula.

Imeline roog 😉

Maasikasupp jäätise või vahukoorega:

Värsked maasikad 1kg

Vett ca 500ml

vanilje  (umami vedel madakaskari vanilje) 0,5g

Kookossuhkur 30g

peoga basiilikut või värsket münti (kumba eelistad) ca 10g

Jääd 5-7 kuubikut

Blenderda kõik omavahel ja saad imelise külma suvise magusasupi. Serveeri vanilje jäätise või vahukoorega !!!

Kolm küsimust

Kati S.V. Murutar

Tuhanded külad, tuhanded talud on Eestimaal laiali nii, et enamus neist ei jõua telerisse ning keegi ei küsi endisaegsel moel võimalikult kõike kasvatavalt talurahvalt, kas ja mis muretab. Tallinna-välisest Eestist jõuavad telerisse idüllilised nišileidurid. Linlikule eluviisile üle läinud, maad maha müünud või rentinud maakodudest pole midagi näidata ega rääkida. Tervikliku väiketootmisüksuse alalhoidmine on üsnagi kangelaslik missioon. Vastuvoolu-ujujate probleemid on sarnased. Neist rääkimine oma nime all aga toob üsna kindlasti ebameeldivusi. Kuna nii meesteta pilt, lünklik tootmistervik kui sõltuvus virtuaalmaailmast on üldine ja ühine, las nimed jäävad – pigem vasta sinagi neile kolmele küsimusele: kuhu küll kõik mehed jäid, mis teil viga on ning kus su keha on?

 

Kuhu küll kõik mehed jäid?

„Endisaegne või?“ imestab 54aastane talutütar Eestimaa südamest lõputute rabade vahelt. „Ma pole selle peale mõelnud. Olen alati niimoodi elanud. Nii on õige ja ainuvõimalik. Mina olen aegajalt siit talust ikka palgatööl ka käinud – kui mõne kilomeetri kaugusele reilbaltik rappa lõigatakse, võin kasvõi Berliini raha teenima sõita, eks? Ema pole mitte kunagi tööl käinud, ehkki tal on zootehniline keskeriharidus täitsa olemas. Kasutab seda talus.

Kui mina liiga palju oma ja talu tulevikule mõtlema hakkaksin, läheksin hulluks. Talitamisest ja põllust vabadel hetkedel teen käsitööd ja vaatan telekat. Põhiliselt seriaale – need tõmbavad mõtted kõige kindlamalt kaasa. Nojah, põgenen oma mõtete eest jah!“

Sellises eas naist tuleb kestvalt tütreks nimetada sel lihtsal põhjusel, et ta on vanapiiga. Sellepärast kuulub tema kodutalu pigem nende jäänukite – või just tulevikuliste ellujäämise oaaside! – hulka, mida täna (veel?) naeruvääristatakse. Neid, kel lapsed-jätkusuutlik elujõud-nišš, idealiseeritakse. Ent visasid talusid, kes metsde vahel oma viimaseid aegu tiksuvad, on rohkem, kui teede peale paistvaid maalilisi.

Naeruvääristatakse suletud tootmisringi pärast: hihii, nad peavad lehma selleks, et toita siga, et siga ära süüa, et jaksata lehma pidada! Ring on üsna kinni tõesti, kui talu millelegi ei spetsialiseeru ja midagi-kedagi väravast välja ei müü. Vilja kasvatatakse ja heina tehakse loomadele. Vähesel määral vilja koduleivaks mõistagi ka. Veistelt saadav piim läheb sigadele-kanadele. Munade ja liha saamiseks, teadagi. Sead koos peetide ja muude kodupõllujuurikatega lähevad potti. Lammastelt saadav vill kedratakse lõngaks – seda siiski enamasti villaveskites, mitte vokiga. Lõng kootakse telekat vaadates kampsuniteks-sokkideks. Need pannakse selga-jalga, et oleks kabedam lauta minna. Laudast ja põllult kobitakse esiisade-moodi sauna – ja sealt teise-ringi-riietesse, mida ääremaadel tohutute kottide ja tonnidena liikvel on. Secondhänd selga – ja laadale. Mis on kinniringirahva üks põhilisi kodust väljas käimise kohti. Teatrisse-kontserdile väga ei pääse, sest just sel ajal on õhtuse lüpsi ja talituse aeg. Laadalt toodud pott läheb üha nõudlikumalt parandamist vajavale pliidile. Siga potti… Ongi ring kinni. Või lõks.

Tagastatud, oma kätega taastatud talu söögilauas istub vaid kolmeliikmeline pere. Igaks õhtuks läbi nagu läti latt, sest nii kelder kui küün, laut kui töökoda tahaks parandamist-uuendamist. Väsinud on nii voodrilauad kui lüpsimasin, nii sigade aedik kui köögikraan – ent kogu aeg ja jõud kulub talitamise ja koriluse nõiaringile, mida sa siin parandad või uuendad.

„Mul on kaks õde ja kaks venda. Kaks on linnas, üks Floridas ja üks Austrias,“ loetleb küpses eas piiga. „Floridat tean seriaalidest, Austria vaatamiseks klõpsin aegajalt filmiriiulilt „Heliseva muusika“. Kuidas ma ilmsi seal käia oleksin saanud – loomad ju! Ma arvan, et ära käies poleks pärast enam võimalik mõtlemata olla ka,“ tunnistab naine, et ei suuda kujutleda oma kodu muutumist üheks mahajäetud-väljasurnud onniks, millelaadseid ümberkaudsed hääbunud külad on täis. „Vanemad on juba eakad. Tervised mõlemal praegu õnneks raudsed. Õed-vennad ei kavatse keegi siia pommiauku tagasi tulla. Mina ei ole mehele läinud sellepärast, et ümberringi on ainsad veel elus mehed kas joodikud või veidrikud. Võimalik, et oleksin aegsasti abielludes neist kellegi õigele teele kamandanud. Aga mul polnud õigel ajal õiget aega – õed-vennad läksid kodust ära, mina asusin isa kõrval traktorirooli ja nagu… ununesin koos emaga teleka ette käsitööd tegema.

Siia tullakse ainult asja pärast – isa töökotta või midagi. See midagi on peaparandus. Meie ei joo, aga kärakas on kodus ikka. Sellepärast ongi, et me ei joo seda nahka. Pood on ligi 10 kilomeetri kaugusel – me siis oleme viimastele ellujäänutele nagu apteek. Selliste kundede peale talu edasi pidamisel loota või? Võeh!

Kes upub kraavi, kes külmub koduteed otsides… Tühjaks jäävad põlistalud saavad heal juhul kellegi suvilateks. Oleme vanematega siin arutanud, et teeks talust õige pagulaste varjupaiga… Aga tühjus-igavus-pimedus neid ju ei tõmba. Meie moodi pommiauk sobiks näiteks võõrutuseks… Ei taha linnast jotasid ega narkareid siia juurde tassida. Lastekodu pidamise jaoks pole meil piisavalt eurotingimusi – ja nett jupsib ka. Vanadekodu oleks vist ainus lahendus. Ükspäev teisehomme. Oeh, ma ju ütlesin, et ei taha mõelda! Kus telekapult on? Isa, ma tahan, et pult on minu käes! Ema, sa istud puldi peal!!!“

 

Eestlased, mis teil viga on?

„Meie talu kohta olen ümberkaudsete villade snoobide suust kuulnud, et see olevat keset eliit-eeslinna, nagu m… keset nägu,“ muigab kahe kõrghariduse ja soliidse enne-talupidamist-karjääriga 30aastane peremees, samal ajal kui temast mõni aasta vanem, samuti kõrgharitud perenaine hooldab koeri ja puhastab nende aedikuid. „Jah, me asume linnast 10 kilomeetri kaugusel. Jah, meie kümmekond hektarit on peagi elamumaana ülihinnas. Jah, meie peame siin lambaid, aretame koeri ja kujutame ette, et see elulaaditalu on ümberkaudsete eduinimeste lastele eeskuju, õpetus, lapsepõlve mängumaa. Lisaks on esiisade talu pidamine taluna justkui missioon ka. Samal ajal, kui linnast oluliselt kaugemalgi asuvad tuhanded-külad-tuhanded-talud on suures osas tootmise lõpetanud ja maad välja rentinud või maha müünud.

Kui pealevajuv linn juba väidab, et selles paigas ammu enne neid olnud talu oma tavapärase olme ja endisaegse välimusega on see va emm, siis oleme täiega. Võtsime endale sadakond lammast ka. Kusjuures mitte trotsist ega kiusust – voh, määgime teie häärberite akende all! – vaid asjalikel kaalutlustel.“

Noorpaar istus saunas. Naine arutles, et nende väga suurt tõugu koerte söötmine oleks oluliselt soodsam, kui liha oleks omast käest. Kuivõrd nüüdsel ajal täidetakse kosmoses meie soovid juba mõtetenagi hetkega, pakuti neile järgmisel päeval tervet karja. Täpselt sobilikku nii oma penide kui linnarestoranide varustamiseks. Lihtsa loogika alusel – jäärad ja vanemad uted lihaks, iga järgmise aasta noortelt uttedelt talled, siis valik – jäärad ja vanemad lihaks… Ja nii edasi. Peenem liha restorani ja poodi, ülejäänu koertele.

„Meil tekkis juba seal saunalaval küsimus, kuidas on võimalik, et nii rohkete linnastumata maadega, nagu Eesti, on lambaliha defitsiit. Lammast on ju ometi ülilihtne pidada – kõik puisniidud ja söötis maad saaks neid täis „külvata“. Kui teiste talumeestega asja arutasime, sain teada, miks defka on: seda veetakse rongitäite kaupa Euroopa moslemitele – nad ei tohi ju muud liha süüa, ainult määd,“ muigab mees. „Ja allergikuid tekib muudkui juurde. Samuti lambaliha-dieedil – nagu südame- ja veresoontehaigedki.

Lisaks on teised riigid nii linnastunud, et toitu pole kusagil kasvatada. Sisse veetakse nii liha kui vili. Aga ka hein ja silo neisse riikidesse, kus rahval on mõistust loomi kasvatada, aga sööda jaoks maid ei piisa, sest kari on peal – Poola näiteks.“

Koerte juurest saabuv perenaine jätkab teemat: „Talude juurest välja renditud või maha müüdud maa on siin Eestis puha rapsi all. Kuus korda suve jooksul mürgitatakse, neoonkollane ja haisev õlitaim, teate küll. Mesilased tapab päris ära, inimesed saavad lihtsalt kopsuvähid-astmad…

Ongi siis nii, et hein veetakse välja, lambad veetakse välja – kedagi-midagi ei jää, sest ka inimesed rändavad teatavasti järjest välja. Tõsi, ma pole päris sobiv iriseja – ka minu kasvatatud koerakutsikatest kaks kolmandikku ostetakse võõrsile.“

Trotslikult tegus noorpaar seal uusrajooni keskel oma lammaste ja koertega võttis selle karja üle skandinaavlaselt, kellel sai küllalt. Pidas päris palju aastaid koos naise ja tütrega Läänemaal mitutsadat lammast, kanu ja hobuseid ja… väsis ära. Skandinaavias tegelikult väsis enne – sellepärast Eestisse asuski.

Nüüd siitmailt lahkuv viiking on farmeri poeg, kellele isa kinkis kümmekond lammast, kui ta oli 10aastane – ning kes tuli koos naise ja noorima lapsega Eestisse siinsete soodsate maastiku- ja põllumajanduspoliitiliste tingimuste tõttu. Mis ajab enamuse eestlasi mõistagi muigama, sest me oleme harjunud nii mulla kui ministri üle virisema. Eestit kiitev viiking ise aga enam ei muiga. Naine läks ära. Linna – et korteriaknast merd ja silmapiiri näha.

Skandinaavlane ise on tänaseks kimbatuses – ühest aknast vaade maanteele, teisest lambakoplisse ei inspireerinud juba mõnda aega tedagi, seda enam, et sulaseta elu ei lasknud ka reisima – ent teismeline tütar on nii talusse kui elulaadisse kiindunud ja keeldub lahkumast ja hobustest loobumast. Isa aga tahab Kreekasse või Rumeeniasse – mägesid-vaadet-soojust! Nagu ta lambakarja üle võtnud noorpaarile sõnastas: rusuv kliima ja pikk pimedus võttis hinge välja.

„Võta või väsinud farmeri Pipi-moodi tütar kah koos lammastega endale,“ naeravad elulaadi-oaasi pidajad nukralt. „Suur osa eliit-eeslinna lapsi loomade läheduse tõttu nagunii juba meil pooleldi elabki. Aga miks nende vanemad ei ela nii, nagu lapsed tahaksid ja meil kõigil geenides olev talupojaloogika käsib? Eestlased, mis teil viga on?

Meil on siin Põhjala inimtühjas väikeriigis olemas kõik eeldused loovalt ja loogiliselt toimivaks eeskujuks arenemiseks. Kujutlege: rannakarjamaad ja niidud on kõik veiste ja lammaste hooldatud, põllud annavad kõik inimeste ja loomade toiduks ja söödaks vajaliku, tuul-vesi-päike toodavad elektri – üleliigselt ei lennutata ei toitu ega inimesi. Kui liha ja juurikad kasvatatakse siin, ei pea ka inimesed võõrsil selleks raha teenima, et importfrukte kinni maksta… Nii ilus või? Ja nii saavutatav, kui rahvas ometi nõnda lihtsalt mutant-mustritesse ei eksiks.

Talumaadele häärberite ja rapsi külvamise asemel on ülim – et mitte öelda viimane – aeg Maarjamaa taas-asustada ja loogilise ringlusena toimima edendada-taastada. Telesaated näitavad niši- ja elulaaditalusid nagu imeasju, justkui viimseid mohikaanlasi. Arukalt ja kliimale kohaselt funkav talu kui üldtuntud mudel peaks olema reegel, mitte erand!

Igatahes meie oma oaasis paneme edasi.“

 

Kus sinu keha on?

„Minu teismeline laps on teoreetiliselt talulaps,“ jutustab 43aastane kitsekasvatustalu perenaine oma 14aastasest tütrest. „Teoreetiliselt tähendab seda, et me elame 70 kilomeetri kaugusel linnast. Sisuliselt metsas. Meil on mitukümmend kitse, paar hobust, kanad-pardid-haned… Mul. Mitte meil. Selles mõttes mu preili teoreetiliselt talulaps ongi. Ta on füüsiliselt justkui siin talus – aga tegelikult mitte.“

Hullupööra töökas emand, kes jagab end õpetajatöö ja kitselüpsi, mesinduse ja rahvatantsu vahel, kirjeldab, kuidas tema teismeline sirutab hommikul ärgates veel enne silmade avamist käe ja haarab padja kõrvalt telefoni, sest ainult nuti-ekraan on neiu arvates vaatamisväärne ja ärkama innustav objekt.

„Olen mitu korda küsinud, kas talutütrekene ei kaaluks varianti enne käe sirutamist telefoni järele, silmad avada. Siis näeks ta enda kohal lage, mille minu esivanemad ehitasid 100 aastat tagasi. Eesti riigi sünni järel kohe järgmisel aastal. Selle lae peale olid meie kodumaja järjestikused uued omanikud ladunud kõigi ajastute materjale. Päris Siberisse meid ei küüditatud, aga ümber asustati küll. Agulikorterisse.

Kodu lagi ja seinad kaeti okupantide stiilis vineeriga. Pärast Stalinit kinnitasid järjekordsed asukad, kolhoosi töölised, uued katted – Hruštšovi stiilis lipid, reikad. Ja nende peal Brežnevi-aegsed saepuruplaadid.

Kui isade tare tagasi saime ja selle lipp-lipi-peal ajaloo kajastuse laiali harutasime, võtsime üles ka mullale rajatud põranda lauad, nende peale kõmmutatud püssi plaadi, mis oli mäletatavasti tänase laminaadi eelkäija – ainult et mürgine. Otsustasime esialgse talu olemuse ja hingamise taastada, mitte euroremondi teed minna. Ehkki meie külas on umbes pooled kodud just seda küproki-ajastu teed läinud.

Lihtne hooldada. Ja seda, kui väga need eurostiilsed võtted talumaja hingusega ei sobi, need küproki-inimesed ei tunneta. Tunnetamiseks pole aega ega põhjust, nad on linnas tööl või suisa võõrsil. Oma korteri-elulaadiga tarre sattudes panevad puldist teleka – ja kliimaseadmele kraade juurde – ega kohtu koduhaldjaga,“ kirjeldab õpetajanna. „Suvel kappavad murutraktorite seljas hektarite kaupa viljakaid maid golfiväljakuteks – selle asemel, et seal peal söödavaid loomi pidada või naabrite loomadele heina teha. Nii palju siis isade maa kodutalude ajaloolisest mälust ja tajust…

Minu printsess aga ei ela meie algupäraseks taastatud talus isegi mitte korteri elu. Ta ei ela üldse siin-, vaid sealpool ekraani.

Mis mesitarud ja lindudele hommikujahu ja vee tassimine!? Instagramm! Snäpptšätt! Feissar!

Ausalt, ma pole mingi dinosaurus, kes vingub progressi pärast. Mul on ka Facebookis profiil. Isegi kaks. Talu oma ka – selle kaudu müün kitsepiima ja pardimune ja mett. Et oma tütre soove täita. Aina suuremate summade eest.

Ah, kellele ma räägin – kõik lapsevanemad teavad, mis maksavad need telefonid ja arvutid, moekad riided samuti – ma ju tean õpetajana, et „õigete“ riieteta ei tule kodust välja ei koolilapsed ega noorima põlvkonna õpetajad. Aga õiged riided, soengud, käitumised määrab omakorda kogu see maastik, millel nutifoni uppunud põlvkond uitab.“

Ema tunnistab, et oli veendunud: kui ta loob lapsele muinasmaa, suudab ta teda virtuaal-abitusest, ekraanide-sõltuvusest ja pealiskaudsest trende pidi plõksimisest säästa. Tegelikult sellest maapealsest paradiisist ja eluküllusest vastuvoolu ujumiseks piisanud ei ole. Tüdruk ei näe tema valikul võetud koera – mõnel hommikul patsutab, enamasti astub kuutõbisena temast üle, silmad-meeled puutetundlikule peotäiele kleepunud. Kassid ei püüa temaga juba ammu ühendust võtta – null-reaktsioon ju.

„Kui veel mõne aasta eest oli laps väga palju meie kahe hobuse juures, siis nüüd külastab ta neid vaid selleks, et instasse-snäppi ennast koos nendega pildistada. Kooliteel autos on nutipluti meie vahel, nagu müür – juba kuid, lausa sajandeid, olen tütrelt ühesilbilisi vastuseid saanud, mis iganes teemat üles tirida püüan. Kui teda trenni viin – sama. Kusjuures alad, mida mu maast-lahti-laps harrastab, vahelduvad üha kiiremini. Klikk-klikk-klikk! Laulult kergejõustikku, tantsust ratsutamisse, pillimängu asemel ujuma. Klikk!

Esmalt tekib hasart, nagu instagrammi postitus oleks rekord-laigid saanud. Ja loidumine järgneb aina rutem. Ilus ja andekas – aga justkui liigagi andekas igal alal, nii et mitte miski ei paelu pikalt. Seda enam, et iga trenn hoiab ju telost liiga kaua eemal,“ tõdeb pedagoog, et oma enese last ta järjekindlale keskendumisele ja pühendumisele suunata ei suuda. „Kui mulle on tundunud, et taluelu läheb noorele daamile rutiinseks, viin ta tuulduma. Tema keha õieti tuulutan. Nii läbi Eestimaa sõites kui välisreisidel on ta nutineeduses. Kui mõnes kohas pole levi, on ta väljakannatamatult tige, tujutu, ärev – tõelised ärajäämanähud.

Vanasti ei saanud lapsi õuest tuppa. Mäletate, meid ei saanud ka raamatutest välja… Ja nüüd siis selline üleüldine sõltuvus, mistõttu taludel pole pärijaid…

Ma tean, et see on kõigil ja kõikjal nii. Sõbrad tulevad külla – ja kõik on koos telefonis. Kellegagi messatakse rohkem ja vallatumalt kui teistega – ja kohe ollakse „suhtes“. Kusjuures subjektiga silmast silma kohtudes ei osata vesteldagi. Pettumuse peale valitakse järgmine virtuaalpartner.

Järgmine telefon ka. Need purunevad füüsiliselt ja vananevad sisuliselt. Mitu telefoni aastas. Ma ei hakka ütlemagi, et minu vanamoodne telefon, mis on mõeldud helistamiseks, mitte elamise aseaineks, on mind juba neli aastat teeninud.

Talulapsele, kes elab kosmoses, mitte kodus, olen püüdnud jutustada, et üsna hiljuti saadi kodudesse lauatelefonid pika järjekorra alusel. Olid kaugekõnede keskjaamad ja taksofonid. Mobiiltelefonid olid esmalt kohvri, siis telliskivi suurused. Eksklusiivne klapikas läks üle puutetundlikuks ja… ongi katastroof. Aga ma ei saa ei seda ega midagi muud rääkida – tilks! ütleb tema nuti – ja ta ei kuula enam. Õhtuti päevast kokkuvõtet tehes õngitsen vägisi tema pilku – gling! – ja ma näen kalapilku, mis näitab, et ta tahab dresseeritud loomakesena otsekohe näha, kes messas või laikis.“

Naine teab, et üleaedsel poisil on juba nii tõsised unehäired, et temaga on korduvalt psühhiaatri juures käidud, kuna ta ei suuda õhtuti eba-maailmast väljuda. Magamatusest tulenevad õpiraskused ja sealt edasi hariduse ja ameti puudumine.

„See on nii linnades kui külades samamoodi – uue põlvkonna peale on lasunud saatan. Pole mõtet küsidagi, kes keda teenib – itimaailm noort või noor netikuradit. Inimene jääb teatavasti tehnoloogia üle peremeheks, kui on iseenese peremees. Ise – see on ihu-hing-vaim ühendus. Vaim saab vaevatud, kui tal pole ühendust kehaga. Keha kogetakse siin ja praegu,“ arutleb ema, kes ise tavatseb kitsesid lüpstes ja mesilasi hooldades mediteerida. „Kallis laps, kus sinu keha on? Tahaksin temalt küsida, kui ta nagu transis teel tualetti ära eksib, sest kaela kõveraks keerav pihupõrguline eksitab. Keha on kodutalus. Keset loomi, kellega puudub silmside…

Pane silmad kinni, see olen mina – sinu emme. Tee suu lahti… Ampsti! Pannkook meega ja kohupiimakreemiga jah. Lapsepõlve maitse. Kui meeldivalt üllatunult silmad avad, oled hetkeks SIIN. Oo, hetk, sa viibi…

Tänu sellele hetkele, mil lapse pilk oli siinsamas, kus kehagi, tõotasin: ma pean vastu – tõukan meie talu seni, kuni tütar käib koolid läbi, näeb maailma ja mõistab, kui erilist ja imelist elulaadi lapsepõlvekodu talle pakkus. Palvetan, et ta tuleks pärast kosmoselendusid ja koole tagasi koju. Päriselt ja päriseks.“